Leedu sarvilised

Tarvas – leedu keeles tauras Piison – leedu keeles stumbras

Vast ei olnud tarvad sama suured mürakad nagu Rakvere Vallimäele vana Tarvanpää nime auks püstitatud elukas, aga võimsad olid nad ikka. Piisonid aga üksikult veidi väiksemad, kuid karjas liikudes tohutu jõud ...

Veel 19. sajandi alguses arvati, et piison ja tarvas on üks ja sama loom, keda nimetatakse lihtsalt erinevalt. Saksa zooloog, Vilniuse ülikooli professor Ludwig Heinrich Bojanus, kes võrdles alles jäänud loomade säilmeid, tõestas, et tegu on ikkagi eri liikidega. Teadlase auks on tema nimi jäädvustatud mõlema looma teaduslikus ladinakeelses nimetuses: Bos primigenius Bojanus ja Bos priscus Bojanus. Tegelikult ei ole teadlaste vaidlused selle üle, kas tarvas ja piison on veise alamliigid või eraldi liigid, praegugi lõppenud, kuid enamik pooldab Bojanuse arusaama.

Eesti on olnud teadaolevalt piisonite ja tarvaste Mandri-Euroopa põhjapoolseim leviala. Lõuna pool, Leedus ja sealt allapoole, kus kliima mõnevõrra pehmem, elutsesid tarvad ja piisonid kauem kui meie mail. Euroopa piisoni taastamisega tegeletakse nüüd päris edukalt. Püüame tutvustada, mis on selle töö võlu ja valu Leedus.

Vaid hea fantaasialennuga võime ette kujutada Eesti keskaegseid metsi, kus peale muude tavaliste loomade uitasid ringi ka hiigelsuured tarvad ja neist veidi väiksemad piisonid.

TEKST TIIU SANDRAK, loodushuviline ja leedu keele tõlkija FOTOD SHUTTERSTOCK

Piisonitel ja tarvastel oli kenakesti sarnane elulaad. Elupaigana eelistasid piisonid laialehiseid lehtmetsi ja avamaad, tarvad olid tõrjutud tihedatesse laantesse ning sohu. Söögiks oli mõlemail rohi, võrsed, puulehed ja muu taimne suupiste. Võib vaid oletada, miks ühed on senini säilinud ja teisi enam pole. Sigivusvõime, karjaelu versus üksikud uitajad, haigused, inimtegevuse ja asustuse laienemine jne. Muidugi ei saa mainimata jätta, et tarvajaht oli lõuna pool eriti suurtsugune ja aristokraatlik aadelkonna meelelahutus.

Jahindusajaloos olid mõlemad suured loomad ühevõrra olulised, seega pühendame pisut tähelepanu ka ürgveisele – tarvale –, kes on omal ajal olnud siiski nii tähtis tegelane, et tema nimi on säilinud Balti riikide paljudes kohanimedes: Eestis Tarvastu, Tarva küla Pärnumaal, eespool nimetatud Tarvanpää; Lätis Taurupe, Taurene, Taurkalne; Leedus Tauragė, Tauragnai, Taurai, Taurakiemis, Tauralaukis, Taurapilis.

Marienburgi (Poola Malbork) lossi arveraamatust on teada, et 1399.–1409. aastal elas tarvaid Ida-Preisimaal Königsbergi ümbruses

ja Leedus. Ürikus oli eraldi ära märgitud, kui Saksa diplomaadi või paavsti nuntsiuse auks kütiti peolaua ehteks tarvas. Leedu suurvürstiriigi esimeses seadustekogus (1529) polnud karistust tarva küttimise eest, millest järeldatakse, et sellal polnud Leedu tolleaegsel territooriumil, kuhu kuulus kogu praegusaegne Valgevene, peaaegu kogu Ukraina ja teistest naabermaadest märkimisväärsed alad, ürgveiseid enam säilinud. Tarvaid leidus 16. sajandil veel Jaktorówi metsas, 30 km Varssavist. Teada on, et 1564. aastal oli seal alles 38 tarvast, 1599. aastal 24 ja 1602. aaastal vaid neli. Jogaila ehk Władysław II Jagiełło, Leedu suurvürst ja Poola kuningas, andis välja seaduse, mis keelas rangelt tarvaste küttimise, paraku oli juba hilja.

Teada on, et viimane tarvalehm salakütiti sealsamas 1627. aastal. Looma pealuu röövisid rootslased Poola–Rootsi sõja käigus ja praegu hoitakse seda Stockholmis Rootsi kuninglikus relvapalatis.

Tarvas on paraku välja surnud liik, ehkki tema taastamisega on Saksamaal isegi päris edukalt tegeletud. Zooloogid, vennad Heckid alustasid 1920. aasta paiku paralleelselt Berliini ja Müncheni loomaaias tarva tagasiaretust. Töö tulemusena õnnestus neil saada loomad, kes väliselt peaaegu ei erine ürgloomast ja on üksnes pisut väiksemad: pullid värvuselt mustad, uhkete sarvede ja heleda seljatriibuga, lehmad ja vasikad pruunikaspunased. „Taastatud“ tarvast ehk Hecki veist peetakse sellegi poolest ikkagi üksnes koduveisetõuks.

Hecki veistest loodeti välja surnud megafauna kohatäidet. Sama soovivad kahtlemata ka piisonikasvatajad piisonitele. Erinevalt avatud ja poolavatud maastikul elavatest piisonitest oli tarvaste kodu (ja järelikult peaks ka Hecki veiste oma olema) soodes ja tihedates metsades. Elu on läinud nii, et paraku pole Euroopa hõredas metsamustris kuulda Hecki veiste jalamüdinat, küll aga on teada, et piisonite taastamine kulgeb edukalt nii Poolas, Valgevenes kui ka Leedus.

Muistsel ajal oli Euroopa piison ehk pürg levinud kogu Lõuna- ja KeskEuroopas Volga jõe ning Kaukasuse mägedeni. Nagu juba öeldud, MandriEuroopa põhjapoolseim piisonite leviala oli Eesti, muidugi elas neid mürakaid praegusaegses geograafilises tähenduses Lätis ja Leedus. Omaaegsed suuremad ja väiksemad piisonikarjad sulasid aja kulgedes kokku, kuni muutusid aina haruldasemaks. Loomade arvukuse vähenemise põhjused on loogilised: nad olid suurepärased jahiloomad, kes tõrjuti inimasustuse levimisega aina kitsamatele söödapindadele.

Teadaolevalt kadusid piisonid Euroopas kõigepealt Prantsusmaalt (8. sajand), Rootsist (11. sajand) ja Inglismaalt (12. sajand). Põhjuseid oli mitu: küttimine, koduveistelt saadud nakkused, inimeste elulaad ja paiknemine senini asustamata aladele, väike jääaeg. Piisonipopulatsioon säilis vaid Ida-Euroopas.

Muide, piisoneid peeti Leedu-Poola personaalunioonis valitsejate omandiks ja piisoni tapmine oli lihtrahvale surmanuhtlusega karistatav. Aadelkonna suurulukite (nii tarvaste kui ka piisonite) jahti kui hõrku meelelahutust korraldas suurvürst isiklikult. Ajalooürikutest on teada, et Leedu suurvürsti, Poola kuninga Jogaila käsul jahiti piisoneid enne Žalgirise lahingut sõjaväe toitmiseks. Lahing küll õnneks võideti, kuid seda vähemaks jäi piisoneid.

Juba kolm sajandit tagasi mõisteti, et liik on tõsises väljasuremisohus, nii et piisonite viimane elupaik Belovežje (Białowieża) ürgmets võeti 1795. aastal riiklikult (seekord siis Venemaa keisririigi) kaitse alla. Seal loendati 1857. aastal 1900 piisonit.

Võimalik, et kusagil arhiivipõhjas on kirjas, millal kadus viimane piison Eesti ja Liivimaa pinnalt, kuid Leedust, mille pindala oli selleks ajaks kokku tõmbunud ja millega olime tollal sama tsaarikotka valvsa pilgu all, on ametlikult teada, et 1854. aastaks olid sealsed piisonid hävitatud.

Belovežje põlislaanes, mida praegu poolitab Valgevene ja Poola riigipiir, piisonid säilisid. Sealne metsatüüp ja toidulaud sobis neile. Paraku sai saatuslikuks esimene ilmasõda, kui Saksa vägi, kes okupeerides Põhja-Poola (sealhulgas ka Belovežje metsa), tappis liha (mõelda, kui palju toitu!), naha ja sarvede saamiseks 600 uhket looma.

Saksa teadlased küll hoiatasid sõjardeid, et piisonipopulatsioon võib täielikult hävineda, kuid hoiatustele vaatamata oli pärast sõda alles vaid üheksa piisonit. Viimane piison kütiti Belovežje metsas kahe sõja vahel 1919. aastal. Kaukaasias, kus oli samuti piisonite levila, kütiti viimane piison 1927. aastal.

Sellega oleks võinud Euroopa piisonite lugu lõppeda samamoodi nagu olid kadunud uhked tarvad.

Pariisis aastal tuli 1923. aastal kokku rahvusvaheline Euroopa piisonite ehk pürgade päästmise konverents, mis otsustas sisse seada esimese rahvusvahelise ohustatud liikide registri. Asutati rahvusvaheline piisonite kaitsmise selts. Piisonid kanti väljasuremisohus olevate loomade rahvusvahelisse punasesse raamatusse. Selts võttis arvele Euroopas, põhiliselt Rootsis, Saksas ja Poolas, loomaaedade ja eraisikute käes olevad piisonid. Säilinud oli 54 puhtatõulist piisonit, kellest 42 olid Leedu päritolu.

Piisonite taastamise pärast muretses kõige rohkem Poola, kellele kuuluvas Belovežje laanes polnud õnneks teise ilmasõja ajal kõik piisonid hukkunud. Küll aga hävitati nad Valgevene piiri taha jäävas põlislaanes ja mujal toonase Nõukogude Liidu territooriumil.

Pärast teist ilmasõda alustas rahvusvaheline looduskaitsjate ja teadlaste kogukond tihedamat koostööd piisonite taastamiseks. Aastal 1947 registreeriti Poolas 95 puhtatõulist piisonit, kes elasid aiaga piiratud alal. Poola Białowieża metsast lasti 1952. aastal vabadusse kaks aias üles kasvanud piisonit. Aastal 1963 elas sealsamas nii aia sees kui ka väljaspool juba 56 piisonit. Valgevenest on teada, et 1960. aastast käis neile kuuluvas Belovežje põlislaanes ringi juba 31 piisonit. Taastamistöö tulemusena oli 1972. aastaks olemas 1288 puhtatõulist piisonit.

Leedu piisonite taastamise otsus langetati 1966. aastal Moskvas. Piisonite kaitsealaks määrati Kesk-Leedus Panevėžyse rajoonis asuv Pašiliai mets. Venemaalt Prioksko-Terrasnõi reservaadist toodi 1969. aastal esimesed kaks belovežje piisonit Motok ja Moda, kes paigutati 50 ha suurusele taraga piiratud alale. Aastail 1970–1972 lisandus veel kaheksa piisonit. Modal sündis 1971. aastal esimene piisonivasikas, kellele pandi nimeks Girinius (leedu keeles giria – sügav mets, laas). Rahvusvahelise kokkuleppe alusel hakatigi edaspidi Pašiliai piisonipargi vastsündinutele panema nimesid, mille algustähed on GI. Peale selle antakse igale vastsele piisonile ka rahvusvaheline number.

Algul hoiti piisoneid Pašiliai tarandikus ja jälgiti nende kohandumist oludega. Viis piisonit lasti 1973. aastal vabalt metsa uitama. Sealt edasi vabastati neid paarikaupa veel 1975. ja 1976. aastal. Nõnda hakkas kujunema vabade piisonite kari. Vabaduses hakkasid piisonid vilkamalt sigima. Väljaspool aeda elas 1977. aastal 13 piisonit, neist üheksa isas- ja neli emaslooma. Aia sees elas 1976. aastal 17 ja aiast väljas 13 piisonit. Talvel tulid vabaduses elavad loomad piisonipargi värava juurde, kus talitajad neid toitsid. Algul olid piisonid väga julged ega kartnud inimesi põrmugi, hiljem muutusid ettevaatlikumaks ja arglikumaks – nagu metsloomad peavadki olema.

Aeg on edasi läinud, piisonid kohanenud ja nende arvukus suurenenud. Vabaduses elas 2012. aastal 82, aastal 2017 juba 214 ja 2020. aastal 282 piisonit. Praeguste kokkulepete kohaselt tahetakse piisonite arvukust hoida umbes 200 isendi piires. Suuremad karjad ohustaksid juba keskkonda ja iseennastki. Kindlasti on piisonite arvukuse reguleerimisel oma sõna öelda ka Leedu jahimeestel.

Nüüdseks on vabalt elavaid piisonid Leedus juba mitmel pool: Kėdainiai, Panevėžise, Radviliškise ja Telšiai rajooni territooriumil. Viimastel aastatel on vabaduses elavate piisonite arv tublisti suurenenud, mis ühest küljest on kiiduväärne, teiselt poolt aga tekitab palju probleeme, mida oleks võinud eos ette näha. Kesk-Leedu ehk Aukštaitija on intensiivse põllumajanduse piirkond, kus haritav põllumaa vaheldub harvade metsatukkadega. Sellistes oludes sõltub piisonikari erinevatest põllumajanduskultuuridest, millest soojal ajal peamiselt toitub. Piisonid liiguvad ühest metsasalust teise põlde mööda, otsivad sealt sööta ja teevad peale söömise palju kahju trampimise, sõtkumise ning lamamisega. Põllupidajad pole juba ammu haruldastest loomadest vaimustuses, sest kahju, mida nood tekitavad,

ei suuda riik korvata. Pealegi on ilmnenud, et loomad ei saa isegi niimoodi piisavalt toitu ja paljud isendid on kõhnad ning kurnatud. Kuid küttida neid praegu ei tohi, nad on ikkagi punases raamatus. Ehkki salakütid sellest ei hooli.

On veel üks mure. Hulkudes satuvad vabad piisonid maanteele, tekitades seal liiklusohtlikke olukordi. Igal aastal on liiklusõnnetustes hukkunud mitu, kõige rohkem lausa 11 piisonit. Liiklusuudistes teatatakse operatiivselt, kui piisonid maanteele ilmuvad, et autojuhid teaksid tähelepanelikud olla. Nii et nalja pole.

Ja veel üks mure: vabaduses elaval Leedu piisonipopulatsioonil pole võimalik kokku puutuda teiste riikide populatsioonidega. Seetõttu on suur tõenäosus sugulusaretuseks. Aastal 2015 tehtud geeniuuringud näitasid, et Leedu piisonite geneetiline mitmekesisus on vaene. Piisonipopulatsiooni uuendamiseks ja vere värskendamiseks mõeldi välja taktikaline käik: suunata piisonid Lõuna-Leedu metsadesse, kus neil tekib võimalus üle piiri ühineda Valgevene või koguni Poola populatsiooniga. Piiri ületamine ei valmista

● Soojuskaamera Pulsar Axion XQ

● Soojuskaamera Pulsar Axion XG tuvastab

● Soojuskaamera Pulsar Axion XG tuvastab

● Termokaamera Pulsar Axion 2 LRF

loomadele raskusi, juba praegu on teadaolevalt kümmekond Valgevene piisonit Dzūkija laande hulkuma tulnud.

Praegu kritiseeritakse omaaegset otsust moodustada piisonite kaitseala keset arenenud põllumajanduskeskkonda. Seepärast otsustati mitu aastat tagasi osa piisoneid ümber paigutada piirkonda, kus on laiad laaned, nii et loomade kohastumine peaks olema sujuv. Lõuna-Leedus Dzūkija rahvuspargis Dainava metsas moodustati selleks 100 ha suurune kinnine ala, kus piisonid algul harjuvad uue kohaga. Kõrval paikneb Stėgaliai looduskompleks (suurus 540 ha), kus piisonid saavad hiljem vabadust nautida.

Tänavu aprillis saabus Kesk-Leedust Dzūkijasse esimene piisonilehm, kellele kinnitati kaela saatja, millega jälgitakse tema liikumist. Hiljem tahetakse Aukštaitijast ümber asustada veel 25 looma. Piisonite ajamine Kesk-Leedust LõunaLeetu on paras pähkel, sest vabaduses kasvanud loomad on arad ega allu hästi karjatamisele. Pealegi saab neid püüda ja ümber asustada üksnes talvel. Esialgu arvati, et nad uinutatakse kaugsüstiga ja seejärel vinnatakse suurtele

veoautodele. Ent selgus, et see pole põrmugi lihtne. Juba esimese piisonilehma uinutamine ja transport läks üle kivide ja kändude. Kui aga tegu on kümnete mürakatega? Kuidas leedulased selle raske, kuid ka põneva ülesande lahendavad, saame veel näha.

Mis muud, kui peab meelde tuletama, kuidas tsaariajal aeti nuumhärgi Ukrainast Leedu, Läti ja Eesti kaudu Peterburisse – ikka karjas teed mööda. Kusjuures Eesti mõisates nuumati härjad enne viimast teekonda priskeks. Pidi see vast vaatemäng olema! Kas Leedus saab varsti näha sarnast vaatepilti, näitab lähitulevik. Küllap liiklusteadetes kuulutatakse.

Ja veel. Eestis ei leidu piisoninimelisi toponüüme. Leedus pole need haruldased, tõendades inimese ja looma pikaajalist kõrvu elamist: Stumbrai, Stumbragiriai, Stumbrinė, Stumbrys. Stumbras tähendab leedu keeles piisonit. Piisoni nimi on ka mujal ära kasutatud, küll spordimeeskondade, küll ettevõtete nimetustes. Tuntuim neist on AB Stumbras, Kaunase vanim ja suurim kangete alkohoolsete jookide tootja. Muide, Leedus kasvava lõhnheina nimi sisaldab ka vihjet piisonile kvapioji stumbražolė (Hierochloe odorata), mida lisatakse viina sisse ja müüakse ka eraldi, kui on tahtmine alkoholi maitsestada.

Huvilistel, kes tahaksid Euroopa piisoneid lähemalt näha, on muidugi alati võimalus minna Tallinna loomaaeda, kus ka mõned isendid on aia sees. Kuid Pašiliai piisonipark Leedus Panevežyse rajoonis pakub suuremat ja uhkemat vaatepilti. Praegu elab aia sees 21 ja vabaduses 30–40 kilomeetri raadiuses umbes 72 piisonit. Tõsi, sel talvel on park suletud rekonstueerimistöödeks, kuid kevadhooajal lubatakse veelgi paremaid tingimusi piisonite eluga tutvumiseks.

Kahjuks ei ole piisonipargil oma kodulehekülge ja kõik tutvustused turismiportaalides on üksnes leedu keeles. Lisan siinkohal andmed, mille kaudu on võimalik ühendust võtta: Petriškių k., Krekenavos pšt., 38305 Panevėžio r. Lietuva. Tel +370 4559 3339. E-post krekenava@panmu.lt ja leedu keeles tutvustus https://www.pamatyklietuvoje.lt/details/pasiliu-stumbrynas/107.

Eespool mainitud Lõuna-Leedu Dzūkija rahvuspargi piisonite kaitseala külastajaid veel ei kutsu. Kui piisoneid on seal juba rohkem ja nad on uue elupaigaga kohastunud, küllap saab neid ka vaatama minna. Paraku pole uuel piisonipargil oma kodulehekülge. Kui otsida inernetist Dzūkija rahvusparki, leiab lehekülje http://www.cepkeliaidzukija.lt/, kust saab teavet erinevates keeltes. Piisonite kohta seal praegu infot veel ei ole.

Lõpetuseks tulen tagasi alguse juurde: omal ajal elasid piisonid ka Eestis. Kui nüüd kujutada vaid ette, et nad müttaksid meie metsades praegugi ja peaksime lahendama paljusid probleeme, mida edukas tagasiarendus on tekitanud ... Ja kui meie teedel uitaksid üksikult ja karjakaupa haruldased mürakad. Päris karm lugu. Kuid on ka midagi väga head ja Leedul on selles ülioluline roll: Euroopa piison on päästetud väljasuremisohust. See ongi kõige tähtsam.