Jõgevamaa jahimees Mati Kepp

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU

Mati Kepp sündis keerulisel ja raskel ajal 1947. aasta sügisel. Vaid mõni kuu varem oli surnud vanaisa Kristjan, kes koos vanaema Adeelega oli Eesti vabariigi ajal ehitanud Jõgevamaal üles talu ja saanud veel enne sõda võlgadest priiks. Sõjajärgne aeg oli lootusetu. Paar aastat hiljem jäi vanaema ilma talust, oli alanud sunniviisiline kollektiviseerimine. Väiksele poisile jäid hästi meelde vanaema sõnad Stalini surmapäeval 5. märtsil 1953: „Nüüd on siis sellel kuradil ka suu lõpuks mulda täis.“ Sellesse lausesse olid paisatud kogu viha, hingevalu ja kannatused, mida inimesed olid pidanud julma diktaatori võimu all kannatama.

Mati Kepi jahipisik on päritud vanaisalt ja isalt. Vanaisa jahilugusid kuulis ta poisikesena isa Arnoldi suust. Kord olevat isa noore mehena metsas käies näinud männi otsas mingit looma, ei saanud kohe aru, kes see on, kas orav või …? Kui siis äkki nugis oksalt minema pani. Vanaisa saanud poja peale pahaseks: mis sa, kurat, siis vahtisid seal, pannud pauk ära! Vihastamiseks oli põhjust. Eesti vabariigi ajal maksis nugisenahk terve varanduse, nende eest olid mõned mehed ostnud isegi talusid.

Vanaisa oli jahimees juba mõisa ajal, kui pidas Laeva kandis renditalu. Ent ta polnud salakütt, vaid aitas mõisnikul jahti pidada, pigem jäägri moodi mees.

Esimene jahimälestus on Matile meelde jäänud üheksa-kümneaastase poisikesena. Nende kodutalu lähedal oli kaasik, kuhu sügise hakul kogunes palju tetresid. Ühel päeval tulnud nende juurde Tartust Dünamo jahimehed tedrejahile, enamik Vene sõjaväelased. „Hakkasime isa juhatusel talust kaasiku poole minema, mina sibasin isa kannul. Ega keegi seal vaikselt hiilinud, tedred tõusid juba kaugelt lendu ja kui sõjaväelased hakkasid kõigist torudest kohe tuld andma, siis olid tedred lootusetult kaugel. Hirmus sõda käis. Isa lõi käega, et lähme koju ära, siin võib surma saada. Oligi meie jahilkäik lõppenud,“ meenutab Mati.

Aga varsti lõppes ka isa jahipidamine, ei olnud tal tahtmist sellega tegeleda, eluvintsutused olid jätnud oma jälje ja vanemad läksid lahku. Isa kaheraudne kukkedega jahipüss sai hiljem Matile.

Mati isa saatus oli tüüpiline paljudele 1920. aastatel sündinud meestele. Kuni sõjani oli ta kodutalus noorperemees. Sõja alguses sattus Vene mobilisatsiooni

» Sündinud 11. septembril 1947. » Kungla jahiseltsi liige. » Õppinud Eesti põllumajanduse akadeemias agronoomiat. » Töökohad: Kaarepere sovhoosi agronoom, Jõgeva näidissovhoosi agronoom,

Kuremaa sovhoostehnikumi peaagronoom, Lembitu kolhoosi aseesimees, Kungla kolhoosi esimees, Jõgeva agrotööstuskoondise esimees,

Torma vallvanem, riigikogu kümnenda koosseisu liige,

Mustvee linnapea, Jõgeva abimaavanem. » Juhtinud Jõgeva jahimeeste ühingut, kuulunud kaitseliidu vanematekogusse. » Abikaasa Sirje, tütar Kristi ja poeg Kaido, kuus lapselast.

alla. Eestlased viidi Siberisse tööpataljoni metsa tegema. Nälg oli hirmus, tugevat sorti 90-kilone mees kaalus pärast Siberi õudust vaevalt 60 kilo. Oma külast läks tööpataljoni kaheksa meest, ellu jäi kaks, kes saadeti siis rindele. Velikije Luki all kukkus isa sakslaste kätte vangi. Kui mees pärast mürsuplahvatust silmad avas, kamandasid sakslased ta püsti ja sõit läks Poola vangilaagrisse. Sealt toodi isa tagasi Eestisse Kloogale ja siis juba omakorda Saksa sõjaväkke. Vorm anti selga, relv kätte ja rongiga venelaste vastu rindele. Saatuse tahtel oli vedurijuht tuttav oma küla mees. „Kas lasen kodu juures tasem või?“ küsinud ta isalt ning Mullavere juures võttiski rong käigu aeglasemaks. Isa hüppas maha ja põgenes. Ei läinud palju aega, kui sakslased hakkasid teda taga otsima. Kodus oli aida põranda alla tehtud punker, viljakotid tõsteti peale. Isa oli 1943. aasta lõpus metsavahi talus laudas sõnnikut viskamas, kui võeti uuesti kinni ja viidi Kaareperesse kartserisse. Sealt sai ta kuidagi jälle välja. Kui venelased sisse tulid, siis hakkasid jälle hävituspataljoni mehed teda taga ajama. Rahu ei saanud ka pärast sõda. Sügisel 1952 kutsus julgeolek isa Tallinna. Uuriti, kuidas ta ikka Luki all sakslaste poolele sai. Selgus, et ta sattus sakslaste kätte vangi õnneks päev varem, kui oli toimunud eestlaste suurem ülejooksmine Saksa poolele. Oleks päev kokku läinud, siis oleks jälle Siberi poole sõit olnud. Kõik need vintsutused mõjusid lõpuks isale rängalt.

Mati käis algul kodu lähedal Visusti neljaklassilises algkoolis, mis asus vanas mõisahoones. Viiendasse klassi läks ta Kaareperesse, kus lõpetas põhikooli ja edasi Jõgeva keskkooli. „Sellega juhtus tegelikult imelik lugu,“ jutustab Mati. „Tahtsin minna hoopis Tallinna polütehnikumi. Olin sõbraga raadiot ehitanud, see asi hakkas mind huvitama. Tegin eksamid ära, aga vastust ei tulnud. Järelikult ei võetud vastu. Paberid jäid Tallinna ja läksin edasi õppima Jõgeva keskkooli. Pärast kümnendat klassi sõitsime suvel kooli käsipallivõistkonnaga pealinna spartakiaadile ja mõtlesin polütehnikumist põhikoolidiplomi ära tuua, sest ilma selleta ei saanud jälle keskkooli lõpetada. Polütehnikumis aga imestati, miks ma tahan ära minna. Ma ei saanud mõhkugi aru. Tuli välja, et mind oli ikkagi kooli vastu võetud, sellest oli juba kaks aastat möödas. Aga muidugi tegin ma Jõgeval keskkooli lõpuni. Ka jahil jõlkusin juba kohalike meestega vahel kaasas.“

Põllumeheks ei saanud Mati Kepp esialgu siiski mitte oma soovil. Ta rihtis rohkem ülikooli ja bioloogiat, aga sattus hoopis Eesti põllumajanduse akadeemiasse (EPA) agronoomiat õppima. „Kodus kutsus Kaarepere sovhoosi direktor mind välja. Sai teada, et ma tahan ülikooli minna. „Kurat, kas sa tead ka, palju sa pärast palka hakkad saama!“ hüüdis ta. „Ei saa sadat rublatki!“ Sõjakomissariaat tahtis mind omakorda sõjakooli saata. Isegi ema kutsuti välja ja hakati töötlema, pass võeti samuti ära. Pääsesin napilt tänu kohalikule arstile. Markovits oli selle mehe nimi. Istus arstlikus komisjonis ja küsis pärast, kas tahan tõesti sõjakooli minna? – Ei taha! – Ütelnud siis kohe! Ja kirjutas mulle diagnoosi, mis tunnistas mu rahuajal teenistusse kõlbmatuks.“

Karu parameetrite fikseerimine ja protokollimine. Mati Kepp 2012. aastal Aafrikas kütitud gaselliga.

Augustis 1989 sakslase Hans-Ulrichi (vasakul) kütitud 454-kilone mesikäpp. Karu peied olid karu väärilised!

Mati kodus trofeeseina taustal.

Nii astus Mati 1966. aastal sovhoosi stipendiaadina EPA-sse agronoomiat õppima. Tudengina oli küll võimalik liituda Järvselja jahiseltskonnaga, mille moodustasid üliõpilased ja õppejõud, aga tuli ema aidata ja nii käis ta peaaegu kõik nädalavahetused kodus tööl. „Alles pärast EPA-t tegin jahimeheeksami. Talvel 1971 lõpetasin kooli ja tulin Kaareperesse agronoomiks. Siis sai minust lõpuks ka ametlikult jahimees. Meil oli oma Kaarepere sektsioon. Mäletan väga hästi oma esimest põdrajahipäeva. Veoautokastis sõitsime kohale, liin pandi paika, mind jäeti auto juurde püssiga. Kui aju sai läbi, tulin kohalt ära ja läksin ajumeeste juurde. Pugesin parasjagu okastraadi alt läbi, kui nägin, kuidas seitsmeharuline pull läks auto tagant mööda. Vana kaval pull oli, ootas oma hetke ära. Elu lõpuni jääb meelde! Siis hakkasingi aktiivselt jahil käima. Tol ajal oli veel nepi-, pardi-, sokujaht. Põtru hakkas tulema, aga nende küttimiseks olid riiginormid.“

Kaarepere sovhoosi agronoom jõudis Mati olla kaks aastat, siis kutsus Jõgeva näidissovhoos noore spetsialisti seemnekasvatusagronoomiks. Tol ajal müüdi tunnustatud seemneid ainult sealt. „Olin viis aastat olnud Jõgeval, kui 1979 kutsuti Kuremaale sohvoostehnikumi peaagronoomiks. Kohe pandi proovile, esimesed katsumused oli karmid, sadas kevadest sügiseni ja siis tuli maru külm talv. Jahimees olin Laiuse sektsioonis. Rohkem peeti siis juba seajahti. Kuremaa aeg jäi lühikeseks, 1981. aastal Mati oma esimese kütitud hundi trofeega. Foto ilmus 2010. aasta Vooremaas.

tuli minek Voore kanti Lembitu kolhoosi aseesimeheks. Minu juhatada oli taimekasvatus ja abitootmine. Panime püsti turbapotiistikute tsehhi. Neil oli väga hea minek ja teenisime palju. Voorel sain ka jahisektsiooni esimeheks.“

Ajad olid aga laguneva Nõukogude impeeriumi põllumajanduses 1980. aastate alguses pehmelt öeldes kehvavõitu. Poeletid jäid üha tühjemaks. Päästa tuli, mis päästa andis, väike Eesti pidi toitma ka suurt Venemaad ning tegusatel noortel majandijuhtidel hoiti silm peal. Nii ei jäetud ka Mati Keppi kõrgemalt poolt rahule, vaid pandi valiku ette, milline vastutav ametikoht vastu võtta. Anti mõista, et kui ise ei vali, siis Lembitu kolhoosi aseesimeheks ka ei jäeta. Nii võttis Mati vastu Kungla kolhoosi esimehe ameti, hakkas sinna kanti varsti ka kodu ehitama ja liitus Kungla jahisektsiooniga. „Mul oli põhimõte, et majandi juhina pean ka ise koos sealse rahvaga elama. Nii tunnistatakse sind omaks,“ meenutab Mati kunagist algust kohas, mis on tänaseni jäänud tema kodukandiks.

Saabus aasta 1987. Hakkasid puhuma Gorbatšovi algatatud uutmise tuuled ja vabamat hingust oli kergelt tunda. Mati Kepp valiti Jõgeva agrotööstuskoondise esimeheks. Samal aastal sai temast ka Jõgeva jahindusklubi esimees. Varsti hakkasid Eestis tekkima esimesed turumajanduse alged ja Estkompexim korraldas Jõgevamaal sakslastele jahi. Mati pole tihanud sellest väga rääkida, aga meelde on jäänud, kuidas 1989. aasta augustis küttis üks saksa jahimees Vaimastveres 454 kilo kaaluva karu! „See oli tohutu suur, kindlasti kõige suurem kütitud karu, keda olen näinud,“ on Matil siiani pilt silme ees. „Karu kütiti meie jahimaadelt, meie olime jäägrid. Naha sai kütt muidugi endale.“

Enda jahiretkedest meenutab Mati Kepp veel 1980. aastatel tegutsenud hundibrigaade. Ühe pika ja maru külma jahipäeva õhtul küttis ta oma kõige suurema hundi. Matil on kodus nelja hundi trofeed.

Mati Kepp juhtis pikalt Jõgeva jahimeeste ühingut. Kuuludes aastatel 2003–2007 riigikogu kümnendasse koosseisu, oli ta riigikogu jahimeeste ühenduse üks asutajaid ja ühtlasi selle esimees. Jahimeeste ühendusse kuulus selles koosseisus koguni 12 jahimeest. Tol ajal suutsid nad vastu seista survele anda jahipidamisõigus maaomanike kätesse. „Leidsime, et aastakümneid toiminud ja ajale vastu pidanud süsteemi ei tohi lõhkuda. Ei tohi kahjustada Eesti ulukifondi, see on rahvuslik rikkus ja uhkus, mis kuulub kogu ühiskonnale ja on eeskujuks kogu Euroopale. Loom, kes liigub ühelt maatükilt teisele, ei saa kuuluda kellelegi maaomanikest.“

Mati Kepp on üks nendest jahimeestest, tänu kellele on Eesti jahindus püsinud ühtse ja tugevana. Seetõttu oleme suutnud seista vastu praegu üha enam pead tõstvale jahivastastele liikumistele, olla hea koostööpartner riigile ja osaleda aktiivselt looduskaitses, et meie metsade liigirikkus säiliks ning jahipidamine oleks endiselt vajalik kogukondlik tegevus ja harrastus.