Jahitemaatika Jaan Vahtra loomingus

Jaan Vahtra oli möödunud sajandi esimesel poolel üks tuntumaid noorsookirjanikke Eestis. Ta oli ka maalikunstnik, graafik, ajakirjanik ja kooliõpetaja. Tänavu möödus 140 aastat tema sünnist.

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Jaan Vahtra sündis 24. mail 1882 Võrumaal Moostes talurentniku pojana. Ta õppis Vanaküla vallakoolis ja Räpina kihelkonnakoolis. Pärast viimase lõpetamist töötas lühemat aega Räpinas ja Meeksis vallakirjutaja abilisena. Aastail 1901–1909 oli Vahtra algkooliõpetaja Võrumaal Parapalus ja Metstes, 1909–1911 töötas ajakirjanikuna Viljandi Teataja juures. Aastail 1912–1913 õppis Riia linna kunstikoolis ja seejärel 1913–1916 Peterburis keiserliku kunstide edendamise seltsi koolis ning 1917–1918 Peterburi kunstiakadeemias. Ta oli ajalehe Peterburi Teataja toimetuse liige. Jaan Vahtra mobiliseeriti 1916. aastal ja viibis lühemat aega sõjaväeteenistuses. Tagasi Eestisse pöördus ta 1918 ja seejärel töötas kuni 1924. aastani Võrus joonistusõpetajana. Aastail 1924–1926 oli Vahtra joonistusõpetaja Tartu gümnaasiumides ja 1926–1933 õppejõud kunstikoolis Pallas. Aastail 1935–1940 oli ta kirjastuse Noor Eesti kunstiline konsultant. Alates 1934. aastast oli Vahtra tegev peamiselt kirjanduses. Temalt ilmus 1934. aastal memuaarteose „Minu noorusmaalt“ esimene, 1935. aastal teine ja 1936. aastal kolmas köide. Aastal 1935 nägi trükivalgust raamat „Laane kurus“, 1937. aastal kogumik „Ohvrikivi“, 1938 kogumik „Kuldne laev“, 1939 „Joonistamisõpetus“, 1940 kogumik „Metsajärv“.

Aastatel 1944–1945 toimetas Vahtra Võru rajooni ajalehte Töörahva Elu. Tema noorsoojutt „Õngitsemas“ ilmus 1946. aastal.

Jaan Vahtra suri 27. jaanuaril 1947, tema põrm puhkab Põlva kalmistul.

Jaan Vahtra 1910. aastal.

Jaan Vahtra loomingus on mitmel puhul tegemist ka jahiga. Tema raamatut „Laane kurus“ võib teatud mõttes nimetada jahiraamatuks. See põhineb omaaegse Meeksi mõisa Kalsa metsavahi Peetri jutustustel. Kohapeal kutsuti teda Laane-Vanaks. „Laane kurus“ on minajutustus, kus autor esineb jututegelasena, pealtkuulajana. Ta on hiljuti võetud teenistusse Meeksi mõisa kirjutajana. Koos mõisa abivalitseja Reimanniga kuulavad nad, mida jutustab neile endistest aegadest Kalsa-Peeter, Laane-Vana.

Meeksi mõis kuulus siis Knorringitele. Peeter jutustab: „Jah, vaat’ see noorparun oli tol ajal ilus poiss, pikk ja sirge nagu osi, sõitis alati ratsa, toredas jahiülikonnas, punase vestiga. Tuli Kalsametsa, ronis sadulast maha, tõmbas jahikotist pudeli välja, pani lauale, selle juurde veel head sakuskat, ja kõneles lustiliselt: „Noh, sina armas Peeter, votab ka üks snaps ja meie läheb ja toob metsast jälle üks oinas!“

Ja kui läksime metsa ja ta lahti laskis oma kaks toredat koera, siis oligi meil

vahest poole tunni sees oinas käes. Ei lasknud ta sikku mitte kunagi luurates või seisult, vaid alati jooksu pealt.“

Kord Peipsi luhas jahil olles laskis Peeter sikku, kes heinakuhja juures sõi. Selle eest sai ta parunilt kõvasti pragada ja parun hoiatas, et kui Peeter edaspidi veel nii teeb, siis laseb tema ametist lahti.

Parun pidas Peetrist väga lugu, sest viimane oli kord ta elu päästnud. See oli juhtunud karujahil Venemaal, ühel väga lumisel talvel. Võeti ette järjekordne karujaht Peipsi taha Venemaale Ouduva suurtesse laantesse. „Jah, tookord juhtus nii, et meie parun oli karuga kokku läinud. Olin temast tükk maad eemal, mukerdasin sügava lume sees ja kuulsin, kuidas meie parun kõigest jõust kisendab: „Peeter, Peeter, appi, appi!“. Pean ütlema, et see oli hüüd, mis lõikas kui noaga läbi kõrvade. Ma jooksin kõigest jõust ja näen: karu ja parun väherdavad sügavas lumes nii et lumi tolmab. Suur karu oli võtnud paruni sülle nagu ema lapse ja tassis teda lumes. Aga parun sorkis teda pussiga, ei trehvanud aga südamekohta. Olid juba verised mees ja karu. Ma ei kaotanud külma verd: sihtisin otse metsalisele pähe ja seal ta langes lumele sirukile nagu raske kott, üks käpp ikka veel tugevasti ümber paruni keha.“

Pärast seda pesti paruni haavad piiritusega ja võeti napsi. Parun ütles: „Ilma sinuta, Peeter, olema sinu parun surnud siin karu asemel. Aga sina olema minu parem metsavaht ja sõber! Ja sina võid uskuma, et sinu parun on aumees, kes kedagi ei unustama …“.

Möödusid aastad. Noor parun sai ise mõisa peremeheks. Ta tõi endale Tallinnamaalt ilusa proua ja nad elasid ilusasti. Siis aga juhtus midagi. Parun oli mitu nädalat mõisast ära ja tagasi tulles tõi endaga kaasa imeilusa noore venelanna, nimega Anita. Paruni seletuse järgi tõi ta selle preili endale vene keele sekretäriks. Nad sõitsid ratsa ka Kalsametsa ja käisid palju metsas. Peetrile ütles aga parun, et ta sellest kellelegi ei räägiks. Mõisa poolt liikusid aga kuuldused, et kena preili polevat mitte ainult paruni sekretär. Parun laskis ehitada Anita jaoks ilusa majakese, Pihkvast toodi talle venelannadest toatüdruk ja köögitüdruk. Anitale sündis varsti laps. Kord mõtusejahil olles ütles parun: „Vaata, Peeter, sa olema tark mees ja sina vahest kah arvama, et mina oleks võinud saatma see Anita kas Saksamaale või Peterburgi. Aga mina ütlema, et ei karda mitte kedagi ja mina tahtma näha, kuidas kasvab noor parun. Mina tema panema suurde kooli ja temast tulema kange mees, kes laskma karusid nagu mina …“.

Möödusid aastad. Siis ühel päeval olid Anita ja ta poiss kadunud. Kadunud olid ka mõlemad vene tüdrukud, majake seisis tühi. Keegi ei teadnud täpselt, kuhu Anita läks. Arvati, et Anita on mõisast põgenenud või et parun on saatnud ta ühes pojaga Peterburi. Pärast seda käis parun veel mitu korda Peetriga Venemaal karujahil, aga kunagi ei rääkinud ta enam Anitast.

Huntloci litsents ühele jahimehele maksab 19,99 €, kuid 38-liikmelise jahimeeskonna lahenduse hind on vaid 11,99 € jahimehe kohta. Kokkuhoitud raha eest saab osta igal aastal näiteks ühe Huntloci uue jälgimisseadme koerale.

Koera jälgimisseadmed on jahimeeskonnale samuti märksa soodsamad, mugavamalt saab luua jahimaa kaarti ja kasutada alalist jahikoodi. Seda võimalus on muutunud väga populaarseks. Muudab see ju palju lihtsamaks individuaalse jahi korraldamise oma jahipiirkonnas.

Jahimeeskonna lahenduse kohta oleme saanud palju positiivset tagasisidet. Üle poole Eesti jahimeeskondadest kasutab Huntloci meeskonnalahendust. Näiteks Kostivere jahiseltsis kehtib reegel, et jahimees teeb ennast Huntlocis nähtavaks, kui läheb üksi jahile. Nii on teada, kes ja kus parasjagu asub ja tagatud on jahimeeste turvalisus. Hirvejahi alguses palus üks jahiselts Saaremaalt meie abi, et saaks varitsusjahi korraldamise paremini kontrolli alla. Aitasime!

Jahimeeskonna lahenduse võimaluste kohta saab lugeda Huntloci kodulehelt www.huntloc.com. Samuti võib küsida jahimeeskonnale pakkumist meie telefonilt või e-posti aadressilt info@huntloc.com.

Illustratsioonid raamatust „Õngitsemas“.

Aastate möödudes kutsus parun ühel päeval Peetri mõisa ja tegi talle ettepaneku tulla Kalsametsast ära ja hakata elama väikeses majakeses metsa serval. See oli kaua tühjana seisnud, sest parun ei tahtnud, et seal elaks keegi pärast Anitat. Peetrile lubati prii ülalpidamine kuni tema elupäevade lõpuni. Nii oli Laane-Vana jutustanud vanadest aegadest.

Paar nädalat hiljem läksid mõisakirjutaja ja abivalitseja uuesti LaaneVanale külla. Seekord leidsid nad sealt eest juba mõisa sepa Jassi. Viimane oli juba paruni ajal mõisa tulnud ja teadis mitmeid jutte vana Knorringi kohta. Edasi istuti juba neljakesi lauda ja jätkati juttu vanadest aegadest. Lauale ilmus samovar, kapist toodi poolik rummipudel. Sepp Jass palus LaaneVanal jutustada, miks ta siiski sealt Kalsametsast nii ruttu ära tuli ja kuhu jäid tema neli kanget poega.

Laane-Vana jutustab: „Vaadake, asi on nii, et kui poistes on vana jahimehe ja karuküti verd ja kui nad kasvavad metsas, saavadki neist hiljem päris metsalised. Mitte selles mõttes, et lähevad kedagi tapma või röövima, ei-ei! Püssiga kasvavad nad üles ja õpivad seda riistapuud põhjalikult tundma. Ja kui selliseid poisse on sul korraga neli ja sa elad suures mõisa laanes, kus on igasugust looma ja lindu, – siis issand olgu sulle armuline! Minu õnneks või õnnetuseks kõik neli poissi olid nii kanged kütid, et hakkasid metsas tegema liiga. Paari-kolme aasta sees võtsid maha viis-kuus põtra, kaks karu, kümmekond hunti, kitsi, rebaseid, jäneseid lugemata, rääkimata lindudest. Ei aidanud neile sunnikutele hirm ega arm. Vedasid kitsi juba koormate kaupa salamahti Tartu; prassisid kõrtsides, igal mehel saksa säärikud all ja kuldkellad taskus. Piirisaare kõrtsis olevad märatsenud

nädalad otsa ja külvanud vene tüdrukutele raha … No ütle, mis sa veel ütled.“ Need asjad aga olid juba Meeksi paruni kõrvu ulatunud ja ta otsustas sellele lõpu teha. Peetri, kes oli rohkem kui viiskümmend aastat Kalsa metsavaht olnud, kutsus ta mõisa elama. Poisid aga soovitas ta kaugematesse kohtadesse, Pärnumaale ja Tallinnamaale, mõisa metsavahtideks. Nii võisid Kalsametsa karud, põdrad ja kitsed jälle rahus elada.

Edasi läks jutt karudele. Kalsametsas elas mitu pesakonda karusid. Parun ei lubanud neid tülitada ega tülitanud ka ise, ta oli nende üle uhke. Ükskord aga juhtus nende karudega lugu, mis sai üle Liivimaa tuntuks. Lugu oli nii, et Aravu kandis raiuti mõisa nurmede laiendamiseks hulk metsa maha ja raiesmaale külvati kaer. Vili kasvas hästi ja parun lootis sealt head saaki. Kui kaer hakkas valmis saama, olid Kalsametsa karud platsis. Nad roobitsesid kaera maha, väherdasid ja magasid seal. Kui parun sellest kuulis, vihastus ta ja käskis metsavaht Peetril karusid hirmutada. Peeter proovis igasuguseid hirmutisi – laskis püssi, pani kaera hirmutisi, seadis tuulekärrud käima, kuid midagi ei aidanud, karud harjusid nende asjadega paari öö jooksul. Peeter kurtis oma muret parunile ja viimane soovitas võtta mõisast mitu meest ja paugutada mitmest püssist. Nii Peeter tegigi ja kutsus mõisast aidamehe, rehepapi ja mõisa sepa Kaarli endale mõneks ööks appi. Lasksid nad siis mitmekesi püssi, kuid karud harjusid peagi sellega ja käisid kaeras edasi.

Siis tegi sepp ettepaneku üks karu purju joota ja talle kell kaela panna. See hirmutaks ka teised karud kaerast ära. See plaan meeldis kõigile ja hakati tegutsema. Sepp tagus tugeva kaelarõnga ja hästi kõliseva karjakrapi, aidamees pidi muretsema mõisa viinaköögist ämbritäie märjukest. Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, ronisid mehed jälle üles karulavale. Parun oli aga meeste plaanist kuidagi teada saanud ja ilmus ka kaerapõllule. Mehed algul kohkusid, kuid parun oli sõbralik ja ütles et tahab ise ka seda nalja näha. Koidu eel tuli metsast kolm karu ja asusid kaera sööma. Üks karu haistis viina lõhna, läks ämbri juurde ja jõi selle tühjaks. Varsti peale seda jäi karu sügavalt magama. Mehed ronisid nüüd alla ja sepp sidus vitsa ümber karu kaela. Vitsa otsad keeras ta tangidega kinni.

Mehed ronisid nüüd uuesti lavale tagasi, et näha, mis karu ärgates teeb. Hulga aja möödudes karu ärkas, liigutas end ja kohe kostis krapi kõlin. Karu ehmus sellest ja jooksis suurte hüpetega metsa, kusjuures krapp tegi põrgulärmi. Varsti olid karu ja krapikõlin kadunud. Mehed ronisid nüüd lavalt alla ja hakkasid koju minema. Parun

Illustratsioonid raamatust „Laane kurus“.

oli heas tujus, ta kutsus mehed mõisa ja lubas igale toobi viina anda. Pärast seda aga Kalsametsas enam mitu nädalat karusid ei nähtud. Parun oli selle pärast üsna pahas tujus. Ta oli teada saanud, et Rasina metsadest on karud läbi jooksnud, üks kellaga taga ja teised karjana ees. Olevat tormanud üle mõisa põldude ja hirmutanud moonameeste hobused lõhkuma. Hulk aega hiljem nähti aga Kalsametsas uuesti karu. Peeter ruttas parunile seda rõõmusõnumit teatama. Parun näitas aga Peetrile Perno Postimehe numbrit, kus oli lugeda, et Pernomaal Voltveti laanes lastud maha vana suur karu, kellel olnud kell kaelas tugeva raudrõngaga. Seda karu olevat nähtud ka Viljandimaal, mitu karu jooksnud tal ees. Karu nüliti ära ja nahk viidi Voltveti mõisa. Nüüd aga tegevat Meeksi parun Voltveti parunile kirja, kus nõuab karunaha tagasi, sest see olevat tema karu. Sellele kirjale kirjutasid kõik asjaosalised alla ja paari nädala pärast olnudki parunil karunahk käes. Ainult krapi ja rõnga jätnud Voltveti parun endale mälestuseks.

Laane-Vana jutustas veel mitu karujuttu, üks uskumatum kui teine. Samuti jutustas ta mitu lugu seoses huntidega, kuidas need inimestele ja hobustele kallale kippusid.

On kirjutatud, et Jaan Vahtra raamatut „Laane kurus“ võib julgesti kõrvutada Turgenevi jahikirjadega ja parun Münchhauseni jutustustega, kuid siinjuures jääb alles tõsine elu.

Kogumikus „Kuldne laev“ on jutustus „Kotkalaanes“. Selles on kirjutatud: „Vanasti elutsenud kotkalaanes kõiksugu metsloomi ja -linde. Olnud seal karusid, hunte ja põtru, väga palju metskitsi, rebaseid, mäkrasid ja oravaid. Isegi metssigu olevat nähtud ümber luusimas. Lindudest elutsenud Kotkalaanes kõige rohkem just kotkaid, kellest laas vist saanudki oma nime. Kotkalaane serval asusid üksteisega kõrvuti kolm talu. Need olid suured vanad talud, juba ammu asutatud ning kõiki talusid kokku hüüti Soe-Kolgaks.

Vanad Soe-Kolga taadid teadsid Kotkalaanest kõnelda imelugusid. Eriti palju jutustasid taadid sellest, kuidas vanasti Kotkalaanes karujahi peetud ja missugused suured ja kurjad karud seal elanud. Ka huntidest ja teistest metsloomadest kõnelesid taadid huvitavaid asju, teadsid seletada, kuidas üks metsloom või lind elas ja kuidas neid püüti. /---/ „Teinekord juhtunud Soe-Kolga jahimeestele Kotkalaanes umbes samasugune veider lugu. Läinud mehed kahekesi ühel kevadisel õhtul metsa, et hommikul koidu ajal mõtuste mängukohal valmis olla, kui need suured ilusad linnud oma mängu algavad. Hiilinud mehed kevadise öö varjus mõtuste mänguplatsi poole, mis olnud kaugel laanes, väikese soo serval …“

Kogumikus „Metsajärv“ on muude hulgas ka jutustus „Õitsituli“. Autor selgitab, kes olid õitsilised ja millega nad tegelesid. Nende ülesanne oli muu hulgas kaitsta hobuseid ka huntide eest. „Huntide peletamiseks oli õitsilistel harilikult kaasas omapärane riistapuu, mida nimetati soenuiaks. See oli süllapikkune ja umbes aiateiba-jämedune kuusenui, mille küljes kõlisesid paarkümmend jämedat raudrõngast. Rõngad olid asetatud raudse aasa külge, mis käis ühest nuia otsast teise. Kui nuia tugevasti raputati, siis tilisesid ja kõlisesid need raudrõngad ning see kõlin oli kõrvulõikav ja kostis kaugele. Raua kõlinat hundid miskipärast kardavad.“ Samas kogumikus on veel lühikesed lood „Orav“ ja „Põldpüü“. Esimeses neist kirjeldatakse orava eluviise looduses ja tehakse tähelepanekuid. Siis püüavad karjapoisid ühe orava kinni ja see tuuakse koju ning pannakse puuri. Sügisel aga soovitas poisi isa orava lahti lasta, et loom saaks jälle vabas looduses elada. Nii ka tehti.

Teises loos kirjeldatakse, kuidas kord heina niites leiti põldpüü pesa, hauduv emalind oli ära lennanud. Väike poiss Jass ootas põnevusega, kas vana lind tuleb tagasi ja haudub edasi. Viimane tuli tagasi ja haudus pojad välja. Tuli külm talv sügava lumega ja põldpüüdel oli raske toitu leida. Kord nägi Jass läbi akna, et kari põldpüüsid jooksis nende aida alla. Mõned päevad hiljem tulistas naabri-Ants nende rehe juures põldpüüde parve. Ühe sai ta kätte, haavatud lind põgenes aida alla. Jass püüdis ta kinni ja tõi tuppa, kus isa hakkas linnu haavatud tiiba tohterdama. Kui lind oli terveks saanud, lasti ta lahti teiste põldpüüde juurde.

Jaan Vahtra ei olnud jahimees. Ta mobiliseeriti 1916. aastal ja määrati 244. tagavarapolku, mis paiknes Samaara kubermangus Buzuluki linnas. Seal kohtas ta oma kunagist koolikaaslast Laikovi, kes oli nüüd lipniku aukraadis. Vahtra jäi Laikovi juurde elama.

Oma raamatus „Minu noorusmaalt“ III kirjutab Vahtra: „Laupäeva õhtul, kui viibisime ohvitseride kasiinos, arvas Laikov ja mõned tema roodu ohvitserid, et oleks vaja õige pühapäeval sõita Samarka jõe taha, kus asetseb mäeküljel ainuke ligiolev metsasalk, jahti pidama. Võib olla leidub metsas mõningaid jahiloomi või linde, jaht kuluks vahelduseks ära. /---/ Mäletan, et kahel ohvitseril olid kaasas lihtsalt vintpüssid, kuna Laikov enese ja minu jaoks oli muretsenud jahipüssid. Mõtlesin sõites, et küll on veider lugu: pole eluilmas jahimees olnud ega püssist ühtegi looma lasknud ja nüüd mina korraga jahimees!“.

Jaan Vahtra oli suur loodusearmastaja ja tema raamatutest leidub meeleolukaid looduskirjeldusi. Peamiselt on need seotud Võrumaaga, kus oli tema sünnikodu ja kauaaegne elukoht. Jaan Vahtra raamatuid on huvitav lugeda.

Kirjanik 1939. aastal.

Möödunud aasta kevadel saabus müügile Odese ATV-de täiesti uus mudelivalik. Tõsi, Odest on Eestis varemgi müüdud, kaubamärgi ametlik esindaja on Velt Motocenter. Siin pole tegu järjekordse „uudisega Hiinast“, vaid ATV-d on juba pikka aega olnud saadaval 800-kuupsentimeetrise V2-mootoriga mudelina Assailant.

Nende tootmine käib praegu Hiinas ja Ameerikas. Erinevaid mudeleid valmistatakse mõlemas tehases. Hiljem lisati tootevalikusse nimetatud 800-„kuubikune“ ATV Assailant. Kuna ATV-de turg on endiselt kasvav, otsustas Odes jätkata V2-mootoriga, tuues turule üsnagi CanAmi meenutava V2-mootoritega ATV seeria töömahtudega 650, 800 ja 1000 cm³. Kategooria T3b väiketraktorina ehk liiklusse lubatud sõidukina on saadaval pika raamiga kahekohalised mudelid, kuid ainsa ATV tootjana pakub Odes kõiki töömahtusid ka lühikese raamiga. Etteruttavalt tasub mainimist, et 2022. aasta lõpus jõuab kogu mudelivalik müügile ka kategooria L7e sõidukitena, mille piirkiirus teeliikluses on 90 km/h ja mis nõuavad B-kategooria juhiluba.

Odese toodang on kasutajate poolt hästi vastu võetud. Kindlasti on üheks müügiedu võtmeks asjaolu, et teisi 650-kuupsentimeetrise V2-jõuallikaga mudeleid turul nii mõistlikus hinnaklassis tegelikult pakkuda ei olegi.

V2-mootoriga Odes ATV-d on võimsa väändemomendi, kuid samas ülisujuva paigaltvõtuga. Odes on kiidusõnu saanud ka raami tugeva ehituse ja sõlmede vastupidava konstruktsiooni tõttu, mida on eriti hinnanud maastikusõidu harrastajad. Kuid ennekõike on Odes siiski loodud kasutamiseks tugeva töömasinana kodumajapidamises, kuid ka firmadele, näiteks suuremate alade lumest koristamisel, sest võimsust ja kiirust on ATV-l piisavalt. Odese veermik, veovõllid ja käändmikud on samuti tugevad, taludes märkimisväärseid koormusi. See avaldub ka Odese suhteliselt suures kaalus. Kuid samas annab masina kaal survejõu pinnasele ning seda on vaja, et raskema koorma vedamisel (näiteks palgihaagise väljatoomisel metsast) ei hakkaks rattad nii lihtsalt kaapima. Suurem kaal aitab ATV-l veojõudu paremini pinnasesse rakendada. Samuti kulub suurem kaal ära tõsisema lume lükkamisel.

Nelikveoline 650-kuupsentimeetrise mootoriga ATV suudab probleemideta vedada endast kaks korda suuremat koormat, läbida keerulist maastikku ning olla operatiivseks abisõidukiks väikefarmis või maakodus.

Juhtraual asetsevate juhiste ja nuppude asetus on väga mugav . Vasaku käe all on esirataste pidurilinki mugavam kasutada. Jalaga pidurdades toimivad pidurid „kombipidurina“, pidurdades kõiki nelja ratast. Käsipiduri hoob on viidud gaasihoova ette, et vältida juhuseid, kus kogemata sõidetakse ATV-ga, käsipidur „peal“.

Odese üheks oluliseks plussiks on ka 25% väiksem pöörderaadius, mis tagab hoolimata kahekohalise sõiduki pikkusest väga hea manööverdamisvõime. See tuleb kasuks kitsamates hoovides, õuealadel ja metsas. Haagise tulede pistikupesa on toodud haakekonksu juurde, et seda saaks kasutada ka ilma tulede pistiku pikendusjuhtmeta.

Odese baasvarustuses on tugeva tõmbejõuga elektriline nöörvints, veokonks koos pikendusega ja haagise valgustite pistikupesaga, kergmetallveljed, kõrge mustriga tugevad kauakestvad madalrõhu-maastikurehvid, esi- ja tagakaitserauad, käekaitsmed, poritiivalaiendused. Pika raamiga kahekohalisel mudelil on põhivarustuses kaassõitja seljatugi koos käepidemetega ning panipaik tagumise pakiraami all. Samuti on paigaldatud 12 V („sigaretisüütaja“) pistikupesa ja kaks USB-pesa. Esialgu võib ehk tunduda, et ATV-de maailmas ei ole alla 1000 cm³ töömahu ja agressiivse väljanägemiseta ATV üldse mingi ATV. Ometi on siinkohal hea märkida, et Odes läks oma uue mudelivalikuga seda teed, et andis mootori töömahust sõltumata kõigile mudelitele täpselt sama ehituse ja välimuse ning ka sama raami ja veermiku. Seega saab täna soetada 650-kuupsentimeetrise V2-mootoriga ATV täpselt sama agressiivse välimuse ning sama tugeva raami ja veermikuga kui „liitrisel“ masinal. Tõsi, 1000 cm³ töömahuga mudelil on põhivarustuses plastist poritiivalaiendid ning esi- ja tagakaitserauad, kuid kõiki neid lisasid saab tellida ka 650-kuupsentimeetrisele mudelile. Seega, kui vajate head maastikuvõimekust, siis piisab täiesti Odese 650 cm³ töömahuga V2-mootorist, mis ei jäta teid ka keerukamates oludes hätta. Olgu lisatud, et Odese kliirens on ATV-de seas üks suuremaid – 32 cm. • Optimeeritud, kiirusetundlik roolivõimendi tagab 25% kergemini liikuva juhtraua ja täpsemad sõiduomadused. • Sadul on saanud paksema ja pehmema polstri, mis tagab mugavama sõidu nii juhile kui kaassõitjale. • Sõidurežiimide valik: 2wd, 4wd, 4wd diferentsiaalilukustusega • V2-mootori ja käigukasti vahel on leitud hea kooskõla, mis tagab võimsa pöördemomendi, kuid paigaltvõtt on sujuv (see on väga tähtis näiteks haagise veol, lumekoristusel jne.) • Suur ja lai jahutusradiaator aitab mootorit paremini jahutada. • Käigud lülituvad väga lihtsasti, mis muudab säärased tööd nagu lumelükkamine äärmiselt nauditavaks. • Põhilistes sõlmedes on tehase poolt paigaldatud määrdeniplid, mis muudavad hoolduse tegemise lihtsamaks ja ATV eluea pikemaks. Eriliseks teevad uue 2023. aasta mudeli veel äärmiselt lihtne kasutusmugavus tänu hästi läbimõeldud sõiduasendile, pehmele vedrustusele ja väikesele pöörderaadiusele. Täiendavalt tasub mainimist uuenduslik kujundus ning suure valgusjõuga, kaasliiklejatele hästi nähtavad tuled nii ees kui taga.

Odese garantiitingimused on kasutajasõbralikud, ulatudes 3 aastani.

ATV-de hinnad algavad 7790 eurost.

Proovisõidumasinatega saab tutvuda Tallinna ja Tartu esindustes kohapeal.

Rohkem infot farmis või maakodus kasutamiseks sobivate ODESe ATV-de kohta leiate meie kodulehelt.

HT Motors Baltic OÜ / Velt Motocenter ● Tartus Turu tn 47/2, tel. 5199 9304, 5199 9034 ● Tallinnas Laki 16, tel 5199 9799, 5650 0509 ● E-post: info@veltmotocenter.ee ● www.odes.ee www.veltmotocenter.ee