Paldiski ühisgümnaasiumis toimus esimene jahinduse valikkursus

Peaaegu kõik minu õpilased teavad, et bioloogiaõpetaja käib jahil ja võtab osa laskevõistlustest. Mina aga olen juba aastaid mõlgutanud mõtet, kuidas tutvustada õpilastele jahindust.

Hetk enne esimest aju.

Kui minu klass jõudis abituuriumisse, otsustasin, et nüüd või mitte kunagi. Paldiski ühisgümnaasiumis tuleb korraldada esimene jahinduse valikkursus gümnasistidele! Juhtkond ja hoolekogu andsid kiiresti rohelise tule. Nüüd jäi vaid loota, et leidub ka huvilisi. Minu üllatuseks oli neid kahe klassi peale rohkem, kui oleksin osanud loota. Sel õppeaastal alustasime 28 jahindushuvilisega.

Esmalt olid loengud jahinduse ajaloost ja küttimise põhjustest, jahiseadusest ja -eeskirjast, jahinduse bioloogilistest alustest. Tutvusime trofeede ja nende mõõtmisega, õppisime tundma ulukite jälgi. Septembri lõpus külastasime Niitvälja lasketiiru. Õpilased said lasta sileraudsest relvast nii kuuli kui ka haavlit. Õpiti relva ohutult käsitsema, saadi teadmisi erinevatest jahipüssidest

ja laskemoonast. Keila jahiselts võimaldas meil lasketiiru kasutada ja varustas moonaga. Suur aitäh!

Jahikoertest käis meile rääkimas Sandra Gaškov, kelle elu on olnud läbi ja lõhki seotud koertega. Temaga olid kaasas Itaalia karmikarvalised linnukoerad: noor ja aktiivne Pluuto ning rahulik ja väärikas Gaudi. Sandra tutvustas, milliseid koeri jahil kasutatakse ja millised tõuomadused tulevad erinevates jahiliikides kasuks või kahjuks. Samuti said õpilased näha ja katsuda vahendeid ja seadmeid, mida võib jahikoertega metsas vaja minna.

Ja siis saabus kauaoodatud jahipäev. Kui enne esimest jahindusloengut tegin õpilaste seas küsitluse, mida nad kursuselt ootavad, siis jäi vastustest kõlama, et tahaks näha jahimehe tavalist päeva, tahaks näha ulukite käitlemist ja ka ise selles kaasa lüüa, huvitab laskmine tiirus. Tüdrukud soovisid teada, mida jahimehed seljas kannavad ja millise riietusega üldse metsa minnakse. Enne jahile minekut vaatasime õppevideoid jahtidest, rääkisime riietusest.

Jahipäeva hommikul kogunesime Niitvälja jahimajas. Oranžid vestid selga, oranžid mütsid pähe, viimased korrektuurid riietes ja jalanõudes.

Jahipealik pidas kõne ja tutvustas, mida on kavas küttida, kuhu minnakse jahile, tuletas veel kord meelde jahiohutuse reegleid. Komplekteerisime seltskonna autodesse ja oligi minek.

Esimene aju oli Niitväljal. Reastasime kütiliini rabaservale väga tihedalt, peaaegu kätest kinni. Äärtesse ja keskele jäid oma jahimehed. Meile endale tundus see kõik nii lihtne. Mis siin ikka saab valesti minna? Kohe esimestel minutitel sain aga aru, et oleksin pidanud õpilastele enne rääkima, et ajuliin stardib kõik korraga ja eesmärk pole jõuda esimesena finišisse. Õpilastel polnud raadiosaatjaid ja juhtida seda seltskonda enam kuidagi ei saanud, sestap mõtlesin kogu aju, et tühja neist loomadest, peaasi, et nad kõik sealt nüüd ise välja tuleks. Peale paari kitse ja jänese see aju rohkem ei näidanud, aga vähemalt õpilased said kõik õnnelikult metsast välja.

Teises ajus paigutasime kursandid jahimeeste kõrvale ja pidasime jahti koertega. Esimene tund oli põnev, kõik olid suures ootusärevuses. Kui kell tiksus teist tundi, hakkas juba natuke igav. Kui olid sattunud mõne jutukama mehe või naise kõrvale, siis said kuulda sosinal räägitud jahilugusid või vastuseid küsimustele, mis päeval olid tekkinud. Vaikuses istuva jahimehe kõrval polnud sedagi rõõmu. Minu kõrval olnud õpilased tunnistasid, et inimestega aju tundus ikka põnevam kui numbri peal passimine. Selgitasin, et kannatlikkus on jahinduses väga vajalik omadus.

Kogu lisavarustus rajakaameratele sa meie e-poes Kogu lisavarustus rajakaameratele sa meie e-poes a a d d av av al al Tul Tul e e ja ja va va a a t t a a o o ma ma si si lma lma ga ga ! !

Igor Hominiga (ees keskel) Järvamaal matkamas.

Igor jagas õpetussõnu, kuidas metsas ekseldes käituda ja milliseid loodusmärke jälgida.

Lohutasin, et päris igal jahil me kolm ja pool tundi ühe koha peal ikka ei seisa.

Algas kolmas tund. Telefonidel olid akud tühjaks saanud, esimese aju põdrakärbsed olid ka juustest juba välja nokitud, aga põtru-sigu ei kuskil. Ja siis – lõpuks nähti põtra ja teist ja kolmandat! Nüüd kostis juba ka koera haukumist, läks põnevaks.

Ühes kütiliinis lasti põdralehm, teises üheharuline põdrapull. Põdralehma küttinud Kaarel pidas põhjaliku anatoomiatunni ja värskendas sel teemal ka kogenud jahimeeste teadmisi. Kell viis jõudsime lõpuks tagasi jahimajja, kus meid ootas ees kuum frikadellisupp ja õpilased said maitsta lõkkel küpsetatud maksa. Sel päeval tuli õhtune uni miskipärast tavapärasest märksa varem.

Kirsiks tordil oli kursuse lõpetamine metsamatka ja lõkkeõhtuga Igor Homini juures Järvamaal. Kuulasime 7,5-kilomeetrisel matkal Igori põnevaid lugusid metsloomade käitumisest, õppisime tundma ulukite jälgi ja saime kuulda erinevate loomade hääli. Peatusime mägralinnakus ja kolasime ringi rabas. Igal sammul oli Igoril varnast võtta mõni põnev lugu, mida ta rääkis suure kire ja emotsiooniga. Pärast matka oli lõkke ääres mõnus vorste grillida ja veel kord muljetada. Maitsti põdrakonservi ja ulukivorsti, mis oli paljudele õpilastele esmakordne maitseelamus.

Pimeduse saabudes viis Igor meid huntide elupaika. See, kuidas ta suutis 28 energilist gümnasisti pooleks tunniks haudvaikseks saada, oli mulle omaette kogemus. Hunte polnud seekord kodus, aga ülivõimas oli kuulata Igorit kottpimedas metsas nende hääli imiteerimas. Kõik õpilased ütlesid nagu ühest suust, et Igori põnevaid lugusid tahaksid nad veel tulla kuulama.

Tagasisides pärast kursust tõid õpilased välja, et enim meeldisid neile just tegevused, mis toimusid väljaspool kooli looduses: lasketiirupäev, jahikoerte tunnid, jahipäev metsas ja matkapäev Järvamaal. Mitu neist tunnistas, et kavatsevad ka ise hiljem jahindusega tegelema hakata. Kõik ei peagi jahinduse juurde jõudma! Kursus avardas kõigi maailmapilti.

Suvel uurisin, millistes koolides on kursust varem toimunud. Arvi Lepisk aitas mind esmase kursuse näidiskavaga, olen selle eest väga tänulik. Palju nõuandeid sain Andres Üpruselt ja Peeter Hussarilt, dokumentatsiooniga oli abiks Livia Roomets. Kontaktidega aitas kokku viia aitas Andra Hamburg. Aitäh kõigile!

Mitte kuidagi ei oleks hakkama saanud oma koduseltsita. Suurim tänu Keila jahiseltsile nii lasketiiru kasutamise, laskemoonaga varustamise kui ka jahipäeva(de) korraldamise eest! Aitäh Sandra Gaškov väga põnevate tundide eest koos koertega! Aitäh, Igor Homin! Sinu matkapäeva, lõkkeõhtut ja häälte imiteerimist hindasid õpilased tagasisideküsitluses kõige kõigemaks!