Ringo Ringvee "Lenni"

Lenni

Ringo Ringvee

1.

Lenni. Minu nimi on Lenni ja ma ei tea, kui vana ma olen. Keegi ei ole mulle seda eales öelnud, ja ise ma ei mäleta enam, millal ma alguse sain. Mu nimi on Lenni. Seda ma tean. Tean sellepärast, et selle nimega mind hüütakse ja seda kasutan ma enese kohta. Mu nimi on Lenni.

2.

“Lenni!” kostis hüüdmine väljast. “Lenni, kui kaua me peame sind ootama?!” “Ärge mind oodake,” kostis vastus. “Hüva,” ütlesid nemad ja ei oodanud enam.

Kuu tõusis vasakult poolt üle aasa.

3.

“Mulle meeldib reisida,” ütles Lenni. “Mulle meeldib väga reisida, ilma et peaksin liikuma hakkama.

Paigalpüsides on kõige parem reisida.” Naer. “kõige parem, kõige Parem, KÕIGE KÕIGEM. Sellepärast ongi naer.”

4.

XPXCX-XI-XY 9 November. Kuupäevad. “Kas polegi tore kuupäevi välja mõtelda,” hüüdsid Hääled.

“Kuupäevi ja päikesepäevi ja vihmapäevi, igasid päevi.“ Kostsid hääletused.

5.

Lenni “kostis hüüdmine seest” kui kaua sa ootad?

Aga Lenni ei vastanud. Kui kaua sa veel ootad “kõlas vastus seintelt” kui kaua sa oootad, o-o-ootad.

Vaikus.

6.

Seitsmendal pärastlõuna tunnil tuli meelde, et õhk oli jäänud ukse taha. Ta avas uksed. Õhk tuli sisse. Ja kumbki ei ütelnud midagi.

7.

“Tunnistuse jagu sõnasid on sul vaja meeles pidada”, ütles XCTRKS-6-B4 Lennile, ja Lenni püüdis seda teha, ja tegigi. Kuigi ta ei teadnud, kui palju sõnu tunnistuses on.

8.

Vihm läks mägedest üle. Mäed said puhtaks. Nüüd tõstsid nad oma metsade lõhna ja vahetasid seda omavahel. Inimestele aga kinkisid seda, nõndasamuti.

Seekord oli Lenni mägede kohal.

9.

“Kas Lennil on sugulasi?” küsisid mehed ja naised, ja naised arvasid, et ta on nii üksik. Keegi neist ei oodanud vastust. Ei tahtnudki.

10.

“Jah, mul on sugulasi,” ütles Lenni. “Mul on sugulasi kogu maailmas ja väljaspool maailma. Kõik minu sugulased. Kõik osa minust. Minu sugulased.

Kõik osa minust. Minu sugulased taevatähed ja minu sugulased liblikad ja minu sugulased liiva ja mullaterakesed. Minu sugulased igaüks. Vist.” vastas Lenni, iseendale ja sugulastele.

11.

“Kui materiaalne kõik on. Kui materiaalne kõik on.

Ei ole midagi vaimset!” kõneles kiirustades ja muidu ka imelikult 032957XYQ. “Materiaalne jah. Vaimne jah.” Kostis Lenni. Tema vaim oli nii materiaalne kui vastupidi ka. Aga seda ei osanud ta enam ütelda.

“Pole vist lugu,” ütles hääl Lenni seest. “Ei ole,” vastas keel Lenni suust. Või olid need Häälepaela.

“Pole vist lugu”.

12.

Ikka m천tlevad v채lja.

13.

Aga m천tle kui m천tleksid sisse: 체tles teine.

14. Ümberringi keerleb allikas. Allikad ju keerlevad, kui nad tulevad maa seest välja. Nõnda keerleb Allikas mu ümber kõige sellega, mis tas on. Ja temas on kõik tähed ja kuud ja päikesed ja planeedid, inimesed ja tolmukübemed, rohutirtsud, lilleõied ja õielõhn.

Kõik Kõik. Isegi linnud, suured ja väiksed, ja maod ja värvid. Kõik Kõik nagu juba ütlesin.

15. Üle aia jooksis rebane. Lenni istus aia all ja küsis: “Rebane kuhu sa jooksed?” Rebane kuhu sa jooksed.

Vaatas teda ja vastas: “Ma ei tea miks tema minu jooksma joonistas.” Tõesti ei tea. “Aga nii ei ole üldse halvem kui istudes või lamades. Ka seda on ta muga teinud. Ei, nii ei ole üldse halb,” vastas rebane. Ja Lenni jäi vastusega.

16.

Lenni istus trepil. Ta vaatas aeda. Aeda ulatus niisama kaugele, kui silm ulatus. Lenni vaatas, ja puud õitsesid. Niipalju kui silm ulatus nägema. Nii palju kui silm suutis näha. Ja silmad olid tal hästiväga lahti.

17.

Lenni istus katusel ja vaatas, kuidas aed õitseb. Lind istus Lenni kõrvale õhku. Õhk toetas end vastu Lennit ja ohkas. “Kas sa mäletad, kuidas me esimest korda kohtusime.“ küsis õhk. “Ei mäleta,” vastas Lenni.

“Mina ka ei mäleta,” ohkas tuul. “Mina ka ei mäleta,” ohkas õhk. Lind vaatas neid.

18.

Lenni istus aias ja vaatas, kuidas meri 천itseb. T채na olid mere 천ied taevas. Lenni katsus rohtu, rohu 천ied olid veel rohus.

19.

Missa arvad kasma peaksin lõpetama: küsis Lenni.

Võib-olla peaksid: vastas Lenni. Eksmasiis lõpetan.

Nõnda ütles Lenni.

20.

Tuleval aastal kõnnib Lenni mööda tänavat ja näeb enda ümber igasugu asju. Palju vist on jäänud samaks ja paljugi on muutunud. “Paljugi?” küsis mees tänavalt. “Jah, paljugi.” Vastas Lenni, seisatas siis ja vaatas, kuis lehed langevad talveks valmistuvatelt puudelt. “Jah, paljugi.” Kordas Lenni ning mees tänavalt noogutas oma pead iseenda ette vaadates. Keegi ei mõistnud, mida ta sellega mõtles: Kas ta nõustus Lenniga või nõustus enesega.

21.

Sel aastal nägi Lenni rebast. Sama rebast, kellega ta oli vestelnud. Rebane kõikus ikka hüppes aia kohal, aga avaldas lootust, et varsti pidavat ta aiast üle saama. “Miks sa nii arvad,” küsis Lenni. “Seepärast, et see meeldib mulle,” vastas rebane. “Tõsi, tõsi,” ütles Lenni ja mõtles mõningate asjade peale.

22.

“Võib-olla peaksin ma lõpetama?” ütles Lenni saiale.

Sai vaatas Lennit ja sõnas: “Niikuinii oled sa mu peaaegu ära söönud.” “Aga eks see olegi mu otstarve ja siht,” lisas ta hetke pärast.

23.

Lenni istus akna peal ja kõlgutas jalgu. Õues oli külm, sees oli soe, talv oli tulemas. Lenni tõuseb aknalaualt ja läheb lillede juurde. “Kas sina oled Lenni?” küsivad lilled. “Olen, nõnda mulle tundub. Tundub, et olen Lenni.” vastab Lenni. “Kas teie olete lilled,” küsib Lenni. “Ei, meie oleme kõrvitsad. Nõnda tundub meile. Pealegi oleme kollased,” vastavad lilled.

Kõrvitsa suu läbi. Keegi ei näe kõrvitsat kusagil.

Lenni imestas. Kas imestas? “Ei tea,” vastas Lenni.

24.

Varsti hakkab sadama lund ja tuleb uus aasta. Aga siis kui lumi ära sulab tuleb vana aasta tagasi, ütles Lenni. Kiisu noogutas pead. Kanakese peale aga ei julgenud Lenni vaadata. “Jaa-jaa,” lisas Lenni.

Kindluse mõttes.

“Uus aasta on uus ja vana aasta on vana. Ükskõik, mis järjekorras nad ka tulevad,” kostis Lenni enne magama heitmist.

25.

Lenni nägi unes, et ta on sirel. Siis nägi ta veel, et on kuu. Ja seejärel, et ta jookseb treppidest üles ja alla, ja on samal ajal kosmoselaeva juht, kelle nimi... Aga siis ärkas Lenni, ja ei mäletanud midagi sellest, mida ta oli unes näinud.

26.

Lenni nägi unes, et ta on sirel, kellel on kuldsed õied. Õied lõhnasid nõnda tugevasti, et panid sirelilgi pea ringi käima. Seejärel muutusid õied põrnikateks ja lendasid lennukitena ümber sireli. Lenni peitis oma pea sirelisse, ja siis lendasid kuldsed lennukid ära.

Lenni pistis oma pea sirelipõõsast välja ja katsus oma nägu. Ta nägu oli lõhn. “Mu nägu on lõhn,” ütles Lenni. Ja sirel ütles: “Mu nägu on lõhn.” Siis peitis Lenni end jälle põõsa varju ja ootas. Nõnda ootas ta väga kaua. Nii kaua kuni üles ärkas.

27.

Ta luges raamatut. Ainuke sõna, mida ta siiani mõistnud oli, oli sõna mollusk. “Huvitav,” arutas ta oma peas, “Kas see sõna tähendab nende keeles sama, mida see minu keeles tähendab.” Ta oli üsna kahe vahel, ühelt poolt kõlas see sõna selliselt, et ei saanud tähendada midagi muud, aga teisalt polnud ta ju raamatust muud siiani mõistnud kui sõna mollusk.

“Kuule,” ütles aken, “kas mina olen ka rahvusvaheline?” “Kui sind illuminaatoriks nimetada, siis küll,” vastas tema. “Kas nüüd lugeda seda raamatut edasi või mitte? Kui see on molluskitest, siis ei.” Arvutas ta oma peas, “aga kui see on millestki huvitavast, siis peaks ta siiski läbi lugema.” Nõnda arvutas, kuni raamat oli läbi. Rohkem seal talle tuttavaid sõnu ei olnud. “Oli huvitav raamat,.” ütles Lenni, ja keeras uue lehekülje oma elus.

28.

“Kas tõsisemalt ei saaks.”

29.

“Sa ju tead?” Jah, ma tean, ja sina tead ka? “Jah, mina tean ka.” Nõnda nad vestlevad keset parki Lenni ja EMM. Missa arvad? Ma ei arva midagi, kasma peaksin, või. Hm. Missa arvad? Kas peaks. “Arvad et sel on mõtet?” Ma ei tea. Aga mis sina arvad? “Ma ei arva midagi, kasma peaksin?”

30.

Lenni sulges silmad vastu hommikut. Hommik oli jahe ja õrnalt tuulene. Lenni pani oma näo vastu tuult ja lasi sellel puhata oma näol. Lasi jahutada oma silmi, mis hõõgusid magamatusest ja millestki ja veel millestki, aga seda, millest, ei suutnud ta enam meenutada.

Ta pani oma näo vastu tuult. Tuuli oli mõnus, jahe.

Lenni lasi oma näol puhata tuules.

31.

“Lenni! Lenni!” hüüdis mets. “Lenni! Lenni!” kordas kaja, lisades lõppu veel ühe väikese “lenni”, aga juba väga sosinal. “Lenni! Lenni!” hüüdis mets. Ja kaja kordas. “Mis on?” küsis Lenni, kõndides keset metsa.

“Me otsime sind!” hüüdis mets. “Ja kuidas läheb?” küsis Lenni, “Kas leiate mu varsti?” “Vist küll.” hüüdis mets vastu. “Veel ei ole leidnud, aga küll me varsti leiame,” vastas mets. “Hea küll,” ütles Lenni, “ma siis puhkan niikaua kuni te mu leiate. Ja kui te leidnud olete ütelge siis mulle ka.” “Jaa!” hüüdis mets. “Kui me oleme su leidnud, siis saadame kaja sellest sulle ütlema!” ütles mets. “Tore,” ütles Lenni ja jäi magama.

32.

Lenni lebas väljal. Tema ümber lendasid linnud ja küsisid, mis on ta nimi. Iga kord, kui Lenni vastama hakkas, lendasid aga linnud minema või sulgesid oma kõrvad. “Mis see küll on.” imestas Lenni endamisi.

Ja jälle tulid linnud ja küsisid: “Lenni, mis su nimi on?” ja niipea, kui ta vastama hakkas,olid nad oma kõrvad kinni pannud ja lennanud nii eemale, et poleks kuulnudki.

Ainult kana oli pannud oma kõrvad pea alla siinsamas ja näitas nüüd Lennile oma keelt.

33.

Karikakar veetis oma kolmanda aasta 체he ja sama koha peal. Seal ta 천itses igal aastal ja seal ta kasvas.

Aina suuremaks ta targemaks.

34.

Viiendal päeval läks ta õide. Ta vaatas oma käsi ja nägi neil suuri kollaseid ning punaseid õisi. Ja oma jalgu vaadates nägi ta lillasid ja ererohelisi õisi. “Hm,” ütles ta. “Hm, või nii see siis ongi, jah,” ütles ta ja nuusutas oma lõhnavaid käsi ja jalgu. Ka ta nägu õitses. Seal olid suured tume-ere-punased õied, orantside ja kollaste viirgudega. Tõepoolest ta õitses.

35.

Kollane kass kõlkus tänavanurgal ja vilistas läbi hammaste. Tema silmadest peegeldus hool ja hooletus, nõnda nagu see kassidel kombeks on. Ja muudkui vilistas. “Kas sa ei karda, et nii vilistades vilistad sa rohkem kui jaksad?” küsisid möödakäijad.

Ja kollane kass vilistas neile näkku ja veel tükk maa järgigi. Tema vilinal oli vilina hääl.

36.

Südantlähestavalt südantlõhestav inimene tuli Lenni juurde ja küsis väga südamlikult. “Armas Lenni, kas ma saan sind kuidagi aidata?” Lenni arvas, et ei saa, ja vastas, et selles ta küll väga kahtleb. Siis hakkas südantlähestavalt südantlõhestav inimene nutma ja teatas, et tema süda on nüüd murtud. “Kas ma saan sind kuidagi aidata?” küsis Lenni. “Jah,” vastas südametelõhestaja, “kui sa mind tuleval korral näed, siis tervita mind, üteldes “Tervist südametemurdja!”

“Ahah,” vastas Lenni. Ahah. Ahah.

37.

Tuul puhus mööda maanteed ja Lenni puhus tuulega kaasa. Nõnda nad siis läksid, mööda maanteed, puhudes tolmu endi ees.

38.

Kui Lenni külla jõudis, vaatas ta ringi ja nägi enda ümber igasugu uusi ja huvitavaid asju. Ja kui ta enda ümber veel veidi ringi vaatas, siis nägi ta ka vanu ja tuttavaid asju. Nõnda iga kord kui ta külla jõudis vaatas ta enda ümber kaks korda ringi – selleks, et näha uusi asju, ja selleks, et näha vanasid asju.

Selline oli Lenni komme.

39.

Kollane kass rippus puu küljes. Kuu läks temast mööda ja ütles: “Näe, päike.” Kollane kass oli sellest väga liigutatud, nii liigutatud, et prantsatas Lennile pähe. “Näe, mulle kukkus kuu pähe,” ütles Lenni, ja kass vastas: “Mina olen päike. Kuu ise ütles.”

“Nii et sa oled hoopis kass,” lausus Lenni ja pööras vasakule.

40.

“Tõsi.” ütles vale. “Vale.” ütles tõsi. “Miks vale?” küsis vale. “Sellepärast, et sina oled vale, sellepärast on vale.” ütles tõsi. “Selline see maailm on.” ütles Lenni.

41.

Lenni kukkus aknast alla. Nüüd lendasid ta ümber liblikad, ja tema ütles: ”Aken on uks.”

42.

Uksele koputati. Lenni tegi ukse lahti ja vaatas välja. Talle vaatas vastu keegi ja ütles: “Kui eikeegi mulle peaks helistama, siis ütle, et ma helistan talle homme.” “Mhõh,” vastas Lenni. Mhm.

43.

Juba mitmendat päeva sadas vihma. Lenni oli kogu aja istunud akna ääres ja vahtinud välja. “Ei tea, kas see on üks ja sama piisk, mis koguaeg siia ühte-jasamasse kohta kukub.” arutas ta. “Kas sa oled üks ja sama?” küsis ta piisalt. “Olen, olen küll!” hüüdis piisk enne kukkumist neljateistkümneks killuks. Ja siis hüüdsid need kõik omakorda: “Olen, olen küll!” Ja Lenni jäi samasuurde kahtlusse kui ennegi ning jätkas piisa ootamist, et talt uuesti küsida.

44. Üle hoovi kõndis mees. Seisatunud Lenni akna ees, koputas sellele ja küsis: “Vabandust, mis kell on?”

Lenni nõjatus aknaservale ja ütles: “Vabandust, kell on teie selja taga.” “Ahsoo!” kostis mees ja läks tagasi.

Kogu selles loos ei oleks olnud midagi kummalist, kui Lenni ei elaks kolmandal korrusel ja kui see mees poleks vana meremees, kelle käe peale on tätoveeritud pilt laevast ja aurikust ja ankrust ja lainetest ja näkist ja…

45.

Kella kuue ajal ratsutas samast Lenni aknast mööda kauboi koos oma uhke kollase kaabuga, mille ta ema oli talle viiendaks sünnipäevaks kinkinud.

Nüüd vilistas kauboi laulukest: “Mu nimeks MeeriLuu…”

46.

Kell seitse jäi Lenni magama ja nägi unes täiest kõrist: “Mu nimeks on kau boi! Kau-boi! Kau-boi! A-hoi!

A-hoi!”

47.

Vihm oli järele jäänud. Lenni kõõlutas enda aknast välja ja küsis pesult, kes nööril rippus: “Kas te olete ka märjad?” Ja pesu vastas: “Kas me oleme ka märjad?” Lenni mühatas, ja pani akna kinni.

48.

Lenni sirutus kikivarvule tõustes päikese poole ja ütles: “Sina oled minu päike.” Päike vaatas teda ja sõnas: “Sina oled minu Lenni ka.”

49.

Lenni ärkas ja väljas sadas vihma.

Kuikauamaolenmaganud? Oli Lenni esimene küsimus sellel päeval. Vägavägakauakaua. See oli tema esimene vastus sellel päeval.

50.

Lenni tõusis ja läks akna juurde, et end pea ees välja pista. Ta teadis, et jalad ees väljapistmine ei tähenda midagi head, ja seepärast oli ta juba väga kaua aega tagasi otsustanud end ainult pea ees aknast välja pista. Nii ta siis lähenes aknale ja pistis oma pea välja.

Vaatas alla ja ülesse ja siis vasakule. Nii. Oli tema otsus. Täna ta välja ei lähe.

51.

“Laast bat not liist. Liist bat not laast,” meenutas Lenni mingit ütelust. Aga see tulnudki tal meelde, küll aga jäi vaevama väga pikaks ajaks. Nõnda see ütelus istus tal kogu päeva ühe õla pealt teise õla peale ja aina kordas: “Noh, kuidas ma siis nüüd olingi. Ah. Kuidas kuidas.”

52.

Lenni nägi kukke ja kirjutas luuletuse: “Kukk karjus üle aiamaa.” Ja siis nägi ta kana ja kirjutas: “Kana kaagutades üle aia kõndis.” Ja siis näitas ta neid kanale ja kukele. Ja kukk hakkas karjuma ja kana jooksis kaagutades üle aia.

54.

Tema elus ei juhtunud palju. Tavaliselt oli ta hommikuti ärganud ja siis söönud ja siis läinud õue, et vaadata, mis seal toimub. Aga mõnikord ta ei olnud teinud nii, vaid oli teinud teisiti. Aga üldiselt ikka nii. Ja siis oli ta õhtuti magama heitnud ja magama jäänud. Aga ka seal oli ette tulnud erandeid. Selline nägi ta elu üldjoontes välja. Ja ega see palju teiste omadest erinenudki. “Elu nagu elu ikka,” ütleks Igaüks.

55.

Vanamees istus teeveeres ja vitsutas pähkleid süüa.

Mööda teed tuli mustlane, jäi seisma ja küsis: “Miks sina, mees, pähkleid sööd. Siin tolmu sees, tee ääres. Ah?” Mees vastas: “Mina ei söö pähkleid üldsegi mitte. Mina söön seeni ja pealekauba metsa sees.” Vanamees sõi pähkleid edasi. Mustlane imestas natuke, ja läks edasi. Aga mees lõpetas seentesöömise, sest leidis kärbseseene.

56.

Kuu tõusis vasakult poolt üle aasa. Alles hiljaaegu oli teda hüütud, ja tema oli midagi avastanud ning kuskile oli teda ka nagu kutsutud. “Oh Lenni, Lenni,” ohkas ta. Tema mälul olid väga lühikesed jalad. Iga kord, kui ta kiiremini kõndis, jäi ta mälu tast maha ja ta ei mäletanud miskit suuremat.

Kui ta paigal seisis, oli tal küll meeles, et ta ei või liiga kiiresti käia, aga kõndima hakates unustas ta selle kohemaid. Ta mälul olid liiga lühikesed jalad.

57.

Kümme aastat tagasi oli Lenni kõndinud. Ta oli juba ammu kõndima õppinud. See tuli talle alles nüüd meelde.

58.

Kolmapäev vaatas kurvalt alla. Ta nägu oli täis kurbust, tüdimust ja nukrust.

“Mis viga?” küsis Lenni.

“Ei miskit. Ei miskit.” vastas kolmapäev tuhmilt.

“Aga miks siis nii?” küsis Lenni.

“Mulle lihtsalt ei meeldi kolmapäevad,” vastas kolmapäev. “Mulle meeldib homme rohkem,” vastas kolmapäev.

59.

“Päike elab kolmandal korrusel vasakul,” ütles seen.

Lenni läks kolmandale korrusele, seisatus ja vaatas ringi. Ring oli orants, väikeste punaste ja kollaste ringidega. Lenni oli väsinud. Ta arvas, et aitab. Ja lõpetas.

60.

Ta astus välja ja nägi enda ees kärbest. See uimerdas oma kaheksal ebakindlal jalal ja püüdis vägisi kuhugile jõuda. Lenni vaatas teda ja mõtles, kas tal ikka on tarvis välja minna. Ta põrnitses veelkord kärbest, kel oli õnnestunud vaid paar sammu oma kaheksal jalal edasi jõuda, vangutas pead ja läks sisse tagasi.

61.

Lenni jalad külmetasid. Ta oli paljajalu. Päeval oli olnud soe, aga nüüd oli õhtu, ja oli jahe (kui mitte külm. Peaaegu alati kui läks hiljemaks läks ka külmemaks.) Aga sellegipoolest meeldisid Lennile õhtud. Õhtutes oli midagi toredat.

62.

“Päike elab kolmandal korrusel vasakul,” ütles talle keegi. Lenni jõudis ekseldes kolmandale korrusele.

Talle näis nagu oleks ta olnud siin ennegi. Nagu oleks ta siin ennegi olnud. Lenni vaatas ringi. Aga üles jõudes ta unustas, kus kohas oli vasak. Ja ta läks tagasi, et kelleltki küsida.

63.

Suurel Mõtetuste Targal oli tegemist, et päästa end oma lühikeste jalgade väleda jooksuga. Ja kuigi ta jalad jooksid nagu õlitatult, tulid aeg ajalt ta teele mõttetud eksimused. Viis viimast minutit oli ta püüdnud mõtestustada oma mõtet, kellele ta oli jälile jõudnud. See mõte püüdis ja jaksaski. Selline see elu on. Elu ei ole mee lakkumine, vaid kareda ja tühja kärje lakkumine, millest suhu jääb kibe ja verine maik.

64.

Lenni nägi keset teed lehvituvat Suurt Mõtetuste Tarka ja lähemale jõudes nad küsisid teineteiselt: “Miks sul kell vesti peal on?” “Hea et sa ütlesid,” vastasid nad. “Nüüd on mul, mida mõtelda,” vastas Suur Tark. “Aga minul ei ole,” lausus Lenni, “vesti keele peal.” Keele peal vesti. Vesti peal keelt.

“Kas sa Vesti neitseid oled näinud?” küsis suur Mõtetus. “Ei ole, olen kuulnud,” ütles Lenni, “neist ühte ja teist, aga ei mäleta, mida.” “Mina ka ei ole,” ütles Mõtetu Suur Tark. Siis tuli vastu Vihmatallaja.

Aga ta seisis, sest oli põud. Nii on lugu.

65.

Lenni vaatas üle õla. “Mida ma näen?” imestas tema.

“Mida ta näeb” imestas see, keda ta nägi. “Mida ma siis näen. Nagu ei midagit.” Otsustas Lenni. “Mina näen Lennit.” Otsustas eimidagit. Tuul puhus vasakult paremale.

66.

“Oh mõistatus,” ohkas Vastus Lenni ees. Ta püüdis hüpata, aga hüpped jäid liiga madalaks. “Oh ohmatus,” ütles Lenni.

67.

Karbitäis vihma käis mööda teed.

68.

Karbitäis vihma käis mööda teed ja otsis kohta, kuhu maha sadada. Igal pool oli loike küllaga. Alles aeg tagasi oli eelmine karbitäis vihma sinna tulnud.

“Milleks nad peavad neid alati hulgikaupa saatma?” mõtles karbitäis vihma. Iga vihmapiisk mõtles samamoodi tema sees. Sellepärast tema niimoodi mõtleski. “Läheb vist tobedaks!” hüüdsid vihmapiisad kooris. Ja karbitäis kõndis edasi.

69.

Tuul puhus vasakult paremale. Eimidagi otsustas: “Mina näen Lennit.” “Hea kui otsused on kindlad,” kinnitas Lenni, ronides puu tagant välja. Puu oli vana ja mitu meeetrit pikk. Selline oli see puu.

70.

Lenni vaatas oma laua alla. Seal oli igasugu asju. Seal oli terve maailm, koos kõigi oma elusate ja elutute asjadega. “Ei tea, kas elutuid asju on siiski olemas?” mõtles ta omaenese peas. “Ja kas ma üldse mõtlen peaga?” Ta arvas teadvat, et ta oma peaga mõtleb.

Aga samas ta teadis, et väga paljud asjad ainult tunduvad, ja et milleski pole põhjust liiga kindel olla.

Nii ta siis vaatas oma lauaalust maailma, puhus sinna tuult, ja kinnitas: “Selline see elu on.”

71.

Väljakule toodud lipud olid tõstetud hunnikusse. Kogu selle suurepärase linna rahvas kavatses pidutsema hakata, aga just peo alguses hakkas vihma sadama ja vihm sai otsa. Seejärel kõndis kana üle tänava ja näitas lipuhunnikule keelt ja rahvas plaksutas ja siis tuli rahva seast mees, kes ütles, et tema arvates on rohkem põhjust plaksutada temale kui sellele linnule, kes lennata ei oska, ja siis hakkas ta kätega vehkima ja jooksis minema.

Viie tunni pärast tuli ta tagasi ja plaksutas üksi tühjal ja muidu ka suurelisel väljakul. Ja siis ta vilistas ja jooksis jälle minema.

72.

Eelmise jutu jutustas Lennile 端ks kirjude sulgedega lind, kes oma nime ei julgenud 端telda. Nii ei teadnudki keegi ta nime.

73.

Aken l채ks valgeks, sest seespool oli l체litile vajutatud.

74.

Aken l채ks j채lle pimedaks. Selleks ei pidanud nupule vajutama.

75.

Ta jättis lauale kirja: “Kui ma tulen, siis hüüdke mind.

Kui ma ei tule, siis ärge hüüdke. Sest siis olen ma liiga kaugel ja ei kuule teie hüüdmist ega ei vasta.” Ta vaatas veel korraks oma kirja, ja lisas selle alla nurka “Lenni”. Murdis siis kirja pooleks. Pani kirja peale punkti ja lahkus.

76.

Päev oli olnud pikk. Seega tõotas öö tulla lühem.

77.

Ta kuulis hüütavat oma nime. Ta hüüdis vastu ja tõttas hüüdjate poole. Kohale jõudes nad tervitasid omavahel rõõmsalt. Ja jagasid kingitusi. Lennil oli marju kaasa.

78.

Marjad olid punased. Punased ja ilusad ja nad maitsesid h채sti. K천igil oli hea meel. Isegi lindudel.

Nemad lehvitasid oma tiibadega tuult ja laulsid ilusasti. Sama ilusasti kui marjad.

Inimesed vaatasid neid. Ja nemad vaatasid inimesi.

Ka hiir urus puu all vaatas neid ja kissitas m천nususest silmi.

79.

Indiaanipealik ratsutas Kuukaarel. Tal oli tegemist püsimisega kõveral ja kumeral istmikul. Ajuti hüüdis ta: “Hoo-hoo-jippiii!!! Wauh!” ja vehkis käega.

Paremaga. Lennist jäi ta sinna hüüdma ja vehkima.

Oma kosmilisse rodeosse. Vist igiajuks.

80.

P채evamagaja.

81.

Vanamees istus oma onni lävel ja ohkas: “Lase neid kuutõbiseid veel kuukulguritega sõitma. Kogu aiamaa reostavad ära. Kogu aia ja ajamaa. Kuuhirmutised vaja nende unedesse panna. Istugu siis voodis ja olgu vagusi. Ega neist muidu lahti saa.” “Ega vist,” kostis Lenni. Temagi istus vanamehe vastas osmiku serval.

Ta oli tulnud sinna eile õhtul ja oli näinud kõike, mis öö jooksul sündis.

82.

“On väga mitmesuguseid tuvisid, on laulutuvi ja luigelaul ja veel igasuguseid,” ütles ornitoloog, osutades kaardikepiga pargipingil istuvale Linnamäe Tõnule. Tõnu tõmbas kapuutsi üle pea ja ütles Marju häälega: “Pardid läinud, Mardid läinud.” Ornitoloog vaatas tõsiselt Linnamäe Tõnule otsa ning küsis: “Vabandage, aga kes teie olete?” Tõnu vaatas Marjule otsa ja koputas pead. “Kopp kopp.” “Sisse,” kostis pea. Aga seekord enda häälega. Aga seekord ei leidnud Linnamäe Tõnu ust ja jäi väljapoole.

Ornitoloog jäi vastusega rahule, ning keskendus luigelaulude jälgimisele üle taeva.

Nurgas oli vikerkaar, mille jalamil istus kana ning kõigutas jalga üle põlve. “Ma olen alati imestanud neid ornitolooge,” ütles ta mõtliku häälega lõuga sügades. “Tõsi või?” küsis Lenni, vaadates samal ajal vikerkaare reebuse lehte. “Jah,” kostis kana. “Kas sina oskad öelda, miks see küll nii on.” “Hm,” lausus Lenni, asetades lehe lebama puu alla. Puu arvas, et leht on tema oma ja pani selle oma oksale sügist ootama.

Aga keda ootas Linnamäe Tõnu?

“Ma arvan, et see on sellepärast nii et “ Vikerkaar oli vahepeal nurka vahetanud ning põrgatas nüüd palli otse otsajoone taga.

Vikerkaar oli vahepeal koju läinud.

“Kas sina oskad öelda, miks see on nii,” küsis kana.

“Aga kas sina oskad öelda miks see nii on,” küsis Lenni.

“Me ei küsinud sinu käest.” ütles kana.

“Me ei küsinud seda sinu käest,” ütles Lenni.

83.

Lenni istus hommikul üksi oma trepil ja vaatas, kuidas hommik ärkab. “Tere hommik!” “Tere Lenni,” ütlesid nemad. Ta teadis, et hommik oli maganud hästi. Hommik magas alati hästi – niikaua kuni ärkas ja hakkas päikest paistma laskma. Aga kas hommik ja päike ka omavahel kuidagi seotud olid, seda ei mõistnud ta õieti kunagi.

84.

Skisofreenik Sõnajalg läks õitsema. Ja kuna oli jaanipäev, siis tulid kõik (arstid, sanitarid, õed, kaaspatsiendid, külastajad ja nende sugulased ja tuttavad nagu ka kordnik ja vastasmaja vanaeit ning ka paar läbisõidul olevat piimameest) Sõnajala õit otsima. Aga nagu alati jaanipäeval – keegi seda ei leidnud.

Sellise loo rääkis Johannes Kurekell ja kõik kuulasid, aga kõik ei uskunud.

Kana sorkis sellel ajal oma vasaku jala keskmise varbaga liiva ja kordas aina omaette: “ei ole ei ole ei ole ei” “Mida küsis Lenni. “ei ole” vastas kana.

85.

Sügav mõte sulas koos kevadise veega. Aina madalamaks ja madalamaks. “Kas madalaid sügavaid mõtteid ka on olemas,” küsis Lenni, vaadates sulavat vett ja mõtet.

Mina ei usu isegi kui näen. Kui ei näe, ka ei usu.

86.

Lenni keerutas ennast voodis. “Isegi rebastel on urud.

Aga kas neil voodid ka on.” Või?

87.

Trapetsikunstnik tegi trapetsikunsti, kui Joosep ja Jaakob ja nende vend mööda läksid ja käsi plaksutasid. Ja trapetsikunstnik tahtis siis ka käsi plaksutada. Ja siis ta pani jalad konksu. Plaks-plaksplaks kostis üle…..noh, igatahes üle millegi väga ilusti ja väga moodi.

Lenni laotas laualina üle laua.

88.

Laua all oli külaline, kelle pea sai nüüd kaetud väga ilusa lillelise linaga.

Kõik olid väga rahul.

89.-105.

Sügav suvi sügas suve öid sügise poole, kuni oli ise sügis.

“Paras paras kanavaras!” hõikas möödaläinud.

“Ise paras!” hõikas kanavaras.

“Nõme,“ ütles kana ja vaatas Lennile suurte silmadega otsa. Lenni kehitas õlgu ja püüdis mujale vaadata. Tal oli iga kord väga imelik, kui kana talle suurte silmadega otsa vaatas.

“See on paljas kompleks,” kostis psühhiaater.

“Aga kas teda riide võib panna. Varsti tuleb ju talv.” arvas Lenni, pugedes liivaterast välja.

“Nii ilusad,” ütlesid nemad. “Nii ilusad,” ütlesid teised. “misasjad?” “Noh.” kostsid kõik kooris.

Südasuvi tüdis südasuvi olemast ja pani südame varna otsa ja hakkas südasügiseks.

“Oh sa nuga,” ütles südatalv, aga südakevadeks ei hakanud.

“Süda südameks, aga elu on tõsine,” ütles Lenni ja kukkus naerma.

“Elu eluks, aga süda on tõsine,” ütles Lenni ja naeris edasi.

“Kuhu?” küsis kana.

“Kust mina tean?” kostis naer.

“Haaaaaaaaa,” ütles kana, “mina tean.”

“Noh?” küsis naer.

“Sinna kaugele, kaugele, kaugele,” ütles kana ja jäi rahule.

“Oh sa nuga,” ütles südatalv.

“Elu ………………………..” hakkas naerma ütles Lenni.

106.

Lenni kõndis mööda aeda ja vaatas välja. Taevas oli hele-hele ja päike oli sini-sini. Talle tuli vastu rebane, kes ütles, et ta oli näinud kana. “Kas unes?” küsis Lenni. “Ei, ilmsi,” vastas rebane.

Varsti tuli kana ka Lennile vastu ja hüüdis, et kas too märkab seda tohutut muutust, mis oli toimunud temaga ja seega kogu maailmaga ja kogu universumiga ka. Sest kana arvates oli ta viimase osa.

Lenni vaatas kana ja küsis: “Noh?” “No-hoh,” vastas kana, “ei saa aru või? Ei näe või?” “Äkkkää,” ütles Lenni. “Mina olen nüüd kosmiline kana,” teatas kana.

Aga kuidas see universum küll muutnud oleks, sellest ei saanud Lenni küll aru.

Aga siis hakkas vihma sadama ja nemad jooksid laiali.

107.

Kana tüdis olemast kana ja otsustas hakata käguks.

“Kägude elu on palju huvitavam kui kanade oma,” teatas ta uudistajaile. “kägu elu, see on midagi erilist,” kinnitas ta eneselegi, ronides õunapuu otsa.

Kana oli juba mitu aega kägu olnud, kuni tüdis iga tund õunapuu otsast kukkumisest. Kukkumine oli ta meelest isegi tore, see kuulus nagu kägu elu juurde, aga see õunapuu otsa ronimine oli tülikas.

Sest kanal, nagu teada, on ju ainult kaks jalga ja kaks tiiba ning üldsegi mitte käsi.

108.

Kana kõndis mööda teed. Talle tuli vastu karu.

“Kuhu lähed?” küsis kana. “Mesipuu poole,” vastas karu.

“Mis sinna?” küsis kana. “Köitma lillesidemega ühte,” pomises karu. Kana vaatas karule otsa ja pööritas silmi. Tõenäoliselt hämmastusest.

Karu läks edasi, lilleside lohisemas veel mitu meetrit järgi.

109.

Lenni istus maha ja vaatas jõge. Ei. Lenni istus jõkke ja vaatas maha. Ei. Lenni istus maha ja vaatas näkku. Nägu vaatas talle vastu ja pilgutas silma.

Lenni pilgutas Talle vastu. Ainult et jõge.

110.

Mööda teed läks härra Vesi. Vastu tuli kana. Tänava nurgal seisis Lenni ja vaatas vaateaknaid. Kana vaatas Vette ning läks edasi vastu oma tädipojale, kes pidi just lõunast saabuma. või oli see lõunalt?

111.

Tihased olid juba ammu saabunud. Nüüd istusid nad akna taga, irvitasid ja sõid sea pekki. Kondor vaatas neid ja imestas. "Miks…?" küsisid ta silmad. Ei tea, vastas Lenni.

112.

Hombrero avas hommikul oma köögiakna ning riputas järjekordse lehmakorjuse akna taha. "Herero, tule nüüd vaatama. Linnukesed on juba akna peal!"

113.

Kana vaatas aknast sisse ja ei uskunud oma silmi.

Silmad 端tlesid, et toas valitseb segadus. Aga kana polnud kergeusklik ning ei pannud silmade hoiatust mikski.

114.

"Miksi-miksi-tuled-sa-a!" laulis Lenni ja kummardus k채tega aknajala servale. Jalg sirutas ennast ja k천ndis koju magama.

115.

Miksi-Miksi tuligi. Vaatas Lennile otsa ja 端tles tere.

116. "mina ei ole tere, mina olen lenni," 端tles Lenni niiet suu suitses.

117.

"Tere, mina olen Lenni..." meenus kusagilt. Algusest, jah, algusest.

118.

Algus algas suure aaaga. "Aga lõpp lõppes väikse peeega," kaagutas kana aknalt, kus ta oma hommikumantlis istus ja möödujaid munadega loopis.

119.

"Kana loobib munadega möödakäijaid!" hõiskasid ajalehepoisid. "Loopige vastu," ütles Lenni.

Ajalehepoisid hakkasidki loopima, aga siis läks mööda üks koer ja see koer nägi kassi, kes nägi kana, ja nad hakkasid üksteist taga ajama, kuni keeled vesti peale said. Kõige pikem keel oli kanal. See rippus tal varvasteni. Koer ja kass vaatasid kanale kohe alt üles.

Ja kana tundis end tõelise kanana.

120.

Kana seisis aknal ning vaatas välja. Väljas oli väga palju kanasid, kes kõik oma varbaid liivas liigutasid ning nokki üksteise järel vastu maad lõid. Aga naftat nad ei leidnud, kostis Lugeja. Kana vaatas neid ja tema näo haaras lai naeratus.

“Need kõik on minu sugulased!” hüüdis ta rõõmsalt.

“Kõik kanad on kana sugulased.”

121.

Naba jooksis mööda kõhtu edasi ja tagasi. Lenni vajutas näpuga nabale ning ootas, aga midagi ei juhtunudki. Kus sinu naba on? küsis koer kanalt. Aga siis läks naba pirnina põlema ning kõikidel oli väga hea meel, et nad enam pimedas ei pidanud istuma.

122.

Kana vaatas ümberringi ning kordas “Kõik kanad minu sugulased. Kõik kanad, kõik minu sugulased.

Kõik. Ja tuvid ka. Ikka tuvid ka. Muidugi.”

123.

“Siinu süügavad siinised silmaad…” laulis meremees, hoides kinni teeveerel seisvast boist, kes tuule käes kõikus. Meri oli väga tormine. “kuigi seest seda aru ei saagi” ütles kala ning pühkis suu boist puhtaks.

124.

Kana kukkus ümber ja jäi kõikuma maa ja taeva piirile.

Tuuker jalutas nende kahe vahelt läbi. Maa oli sinine täpp kõiksuses. “Vabandage, kuidas seda mõista?”

Tuuker paistis halli täpina. Kus? Kana vaatas ülevalt alla ja alt üles. pea viltu. Sellepärast ta nii rahulik ongi. ütles peeter. ajaleht läks lenni silmadest aina kaugemale. seisa.

125.

Siil kõndis mööda teed. Auto sõitis temast mööda.

Siili läks edasi. Tee lõppes otsa. Elu nagu aabitsast, ütles inimene bussipeatusest.

126.

Kana rullis pildi seinalt kokku, tõmbas selle tõmblukuga kinni ja hakkas kõnelema rahulikul, kuid samas õpetlikul toonil. mu kallid daamid ja härrad, alustas kana, versio numero tuto, teatas kana võidukalt. ta oli arvanud, et see tähendab midagi suurt. kui just mitte suurt numbrit, siis vähemalt midagi muud suurt. aga et selle tähendus olnuks "kaks" polnud ta eales aimanudki. siis mõtles ta oma vanaisa peale ja vanaema peale ja nende vahelisele telepaatilisele sidemele ja paljudele muudelegi asjadele, mis seisid tema kanaajudes kui naelad puus. või midagi sarnast. puu kaob, kuid naelad jäävad kostis Krüsostomus. Küünik kostis koer ja jooksis edasi saba näpuna selja taha osutamas.

127.

Koera saba on inimese s천rm. kostis M천ttetark. ja l채inud ta oligi.

128.

Kui mõtlema hakata, siis pole mõelda midagi, aga niipea, kui mõtlemise lõpetad, on jälle nii palju mõelda, ütles kana. Lenni vaatas, kuidas tekst ekraanil kasvas ja seejärel kahanes – pooleteiseks reaks. "Imelik" mõtles ta. "Imelik."

129. Äkki saaks selle panna kuidagi ekraanile. Kasvama ja kahanema kuidagi. kas oleks võimalik, mõtles Lenni, enne kui ta paljusõnaliseks muutus.

130. …igaüks eraldi, ütles kaja...

131. …ja eraldi kaantevahel? küsis kassi kuju võtnud kana.

132. …kiirköitja? küsis sammelselg ja vaatas mappi, mille ühes sahtlis kass ja teises kana.

133.

Kui neid kiiresti vaadata... – ßtles kass.

134. ...saavad nad 체heks. 체tles kana ja pistis kaagutama.

Sest ta m천istis, et Sammelselg on see muna, mille ta poolteist tundi tagasi munes.

135.

Munapea munapea, aga mina ütlen jällegi, et sammelselg. ütles sammelselg kadunud maksikoer fiki häälega. sammelselg, sammelselg, ütles maksikoer fik, kuhu ma kadunud olen, ja täiesti oma häälega.

136.

Lenni vaatas kanale otsa ja pilgutas silma. Kana liigutas s천rmi vastu.

137.

Lenni tundis, kuidas tema paljus천nalisus oli venitanud kana universumlaiaks ja silmapilgutused veelgi laiemateks.

138.

M채nnid kasvavad veidi viltu miks et viltu miks et m채nnid m천tles Lenni. issand jumal k체ll.

139. ma vaatan su silmi iga pisar on j채rgmisest pikem

140.

Kellel? Kas mul?

141.

Mul-mul-mul-mul on v채iksed kalad, kus on teie v채iksed jalad.

142.

Kui kunagi valitsesid maailma arusaamad... kana istus rþdul ja nokitses varvastega‌

143. …mööda teed kõndis Kana. Tal oli väga rõõmus meel ja seetõttu ta vilistaski ning liputas oma saba. Kanale tuli vastu koer. Koer ei liputanud saba, vaid hoopis naeratas kanale. Kana naeratas talle vastu. Siis tuli kanale vastu kass. Kass liputas saba. Sellest kana järeldaski, et kass on kana tõeline sõber.

144.

Lennile tuli vastu Sõnajalg. Sõnajalg küsis: „Kuhu lähed?“

145.

Kas see raamat on sinust, Lenni? ma ei tea

146.

Tean, ei tea, tean, ei tea, kordas karikakar. Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta, k端sis suu.

147.

Telefon helises Lenni peas. Ta võttis toru ning ütles: "Halloo". "Halloo, Halloo, kas Peeter on kodus?" ütles hääl telefonitorust. "Valeühendus," vabandas Lenni ja pani toru hargile. Hargi seest kostis: "Vabandage."

Pole midagi, mõtles Lenni ja vaatas televiisorit edasi.

148. „Kui palju kell on?“ küsis kell endalt. "Kui palju kana on?" küsis kana. "Kui palju Lenni juba on!" imestas Lenni ja lõi käsi vastamisi. Juba neljapäev!

149.

K채ed 체tlesid teineteisele "tere-tere" ja l채ksid siis j채lle lahku.

150.

Aga 체ks n채itas teisele keelt.

151.

Kana l천i oma tiivad laiali ja hakkas jooksma, ikka kiiremini ja kiiremini, ja varsti liugleski ta k천rgel lae all.

152.

Lambikuppel on tolmune – märkas kana.

153.

Aga kollane –- märkis kana.

154.

Kell tiksus nii k천vasti, et j채i aina vaiksemaks. L천puks ei kuulnud Lenni enam mitte kui midagist.

155. see on sitaks autobiograafiline arenguromaan, l천i kana endale vastu kintse ning luges ajalehte edasi.

156. ja mina veel mõtlesin…

157. aga sa j채채d ju alati hiljaks

158. aga‌

159. …ma püüan eks ole.

160. kana küünistas (või siiski küünitas?) end üle rõdu servatise ja sirutas tiivad laiali “Ja liuelda linnuna taeva all ringi” kostis ta suust igatsev ohe.

Siis pani ta tiivad kokku ja läks tuppa tagasi.

Ja pesi hambad puhtaks. „Heh Hehh” naeris ta pärast peegli ees ja sirutas keele kaugele välja.

161. „Kes loeb see areneb,” kostis Mõttetark. Aga kesse täna kana on? küsis muna ühel hommikul.

162.

Kana kl천bistas laual nuppe ja hoidis samal ajal akent lahti. Aknast lendas sisse tihane, kes k체sis: "Kana, kuhu l채hed?" ja lendas sedamaid kana suhu munaks.

Muna kukkus maha ja sai maailmaks kana 체mber.

Sellest ajast peale elabki kana maailmas.

163.

Vaata vigurit, 체tles maletaja ning t천stis n채pu kaugele suhu.

164.

Tema k천hus oli hobune.

165.

Hobune haigutas. AMBAD IREVIL JA NOOGUTAS PEAD.

166.

Nende vahelt keksis l채bi l천vi.

167.

Olen hommik, olen hommik, laulis l천vi.

168.

Olen liblikas, 端tles liblikas.

169.

Ankur andis otsad ja j채igi merep천hja.

170.

Musi-musi. Ăœtles kana.

171.

10 aastat hiljem istus Lenni maja trepil ja vaatas aeda.

Maja polnud enam see. Aed ei olnud enam see aed.

Ja tema isegi polnud enam see, kes toona kümme aastat tagasi trepil istus ning ilma vaatas. Kui päike tõusis…

Lenni sisujuht: 1.ptk, kus Lenni ennast tutvustab ja räägib veidi oma elukäigust. 2.ptk sisaldab endas esimest dialoogi Lenni ja nende teiste vahel. 3.ptk, kus Lenni jutustab reisimise headest külgedest ja sellest, kuidas kõige paremini reisida. 4.ptk, selles on juttu kuupäevadest.

5.ptk on peatükk, kus Lenni sisemus räägib tema välimusega. Aga millegi pärast vastavad seinad. 6. ptk, kus tekib küsimus, et mida nad siiski teadsid, ja kes need nemad jällegi on. 7.ptk, kus Lenni peab meeles täpselt ettenähtud hulga sõnasid. 8.ptk kirjeldab looduspilti, milles on lõpuks ka Lenni osaline. 9.ptk on vestlus Lennist. 10.ptk, kus on juttu Lenni sugulastest, ja mis on osaliselt ka vastuseks eelmisele peatükile. 11.ptk, sügavalt vaimse inimese sügavalt südantlõhestav kurtmine ja Lenni keele vastus suust, või olid need hoopiski häälepaelad? 12. ptk on hästi lühike. 13.ptk on pikem. 14.ptk on millestki. 15.ptk, selles jääb Lenni vastusega, mille annab talle Rebane. 16.ptk, milles Lenni istub trepil, aga järgmises istub ta katusel ja ajab juttu õhuga.

17.ptk, mille sisu on eelpool ära räägitud. 18.ptk, kus Lenni vaatab mere õitsemist ja rohuõisi rohus. 19.ptk, esimene kahtlus lõpetamise kasulikkuse kohta. Õigemini küll jätkamise kasulikkuse kohta. 20.ptk, kus räägitakse seda, mida Lenni tuleval aastal teeb. 21. ptk, kus jätkub jutt eelnenud teemal, ainult et nägemisega seoses. Ja nähakse rebast. 22.ptk, milles

Lenni oma kaaslasega räägib eksistentsiaalsetest probleemidest, või nii. 23.ptk, kus Lenni istub akna peal ja satub segadusse. Aga seda alles siis kui aknalaua pealt tõuseb. 24.ptk-s tuleb uus aasta. 25. ptk-s tuleb Lenni unenägu ja tema ärkamine. 26.ptk jutustab meile ühe teise unenäo. 27.ptk räägib meile raamatute lugemise olulisusest meie eludes. 28.ptk,?

29.ptk, kus vestlejateks on Lenni ja Emm. 30.ptk, pea tükk hommikust. 31.ptk jutustab meile sellest, kuidas Lenni kõnnib metsa ja kuidas mets teda otsib, lubades leidmise korral sellest ka Lennile teada anda.

32.ptk on nagu seotud eelmisega ja nagu ei ole ka.

33.ptk kirjeldab karikakra kasvamist. 34.ptk aga räägib karikakra õide minekust, või hoopiski millegi teise õide minekust, kellel karikakraga mingit pistmist polnud. Viimane variant tundub tõenäolisem. 35.ptk, peatükk vilistavast kassist, kellel pole vilistamisega mingeid raskusi. 36.ptk, peatükk südametest ja kõigest südametega liituvast. 37.ptk, selles peatükis puhuvad kõik, kes jaksavad. 38.ptk jutustab sellest, kuhu võib jõuda, ja sellest, mida võib juhtuda, kui pöörata vasakule. 40.ptk räägib sellest, milline on maailm. 41.-42.ptk-s on tegemist ustega. 43.ptk, kus Lenni istub vihma sadades toas. 44.ptk, kus Lenni kolmanda korruse akna taga on üks külaline, või midagi taolist. 45.ptk, kus selgub, et Lenni akna taga sünnib veel igasuguseid asju. 46.ptk aga osutab sellele, kuidas ka aknatagused sündmused mõjutavad

Lenni unenägusid. 47.ptk, kus pesu annab Lenni küsimuste vastu küsimusi, mis mõjuvad edasisele dialoogile pärssivalt. 48.ptk-s tunnistavad Lenni ja päike teineteisele saladusi. 49.ptk räägib Lenni esimestest küsimustest ja vastustest ühel päeval. 50. ptk-s teeb Lenni otsuseid, ja ilmselt on tal otsuste tegemiseks mingeid kogemusi. 51.ptk, kus Lennit vaevab mingi ütelus, mis on ilmselt üleilma tuntud.

52.ptk, kus Lenni kirjutab luuletuse kohe elust enesest. 53.ptk, mida enam ei ole. 54.ptk on lühikene kokkuvõte tema elust ja nendest seaduspärasustest, milledest elu koosneb. 55.ptk on peatükk relatiivsusest, aga vist mitte küll relatiivsusteooriast.

Vale. Tegelikult on tegu hoopis ühe vanamehega ja pähklitega. 56.ptk, kus saame teada mis juhtub siis, kui mälul on lühikesed jalad, sest mis juhtub siis, kui valel on lühikesed jalad, teab meist ju igaüks. Ja peale selle annab see peatükk meile kasulikke õpetusi, mida teha siis, kui mälu jalad liiga lühikesed juhtuvad olema. 57.ptk on seotud küll eelmise peatükiga, aga mismoodi just, seda on juba palju raskem ütelda. 58.ptk räägib elu raskustest ja muredest. 59.ptk, kus õpetatakse Lennile teed päikese juurde, kes elab kolmandal korrusel. Aga Lenni on korraga liiga väsinud, et hoolida kohalejõudmisest. 60.ptk on jälle üks peatükk, kus Lenni arutleb välja minemise ümber. 61.ptk, kus Lenni on õhtul väljas ja kus selgub üks Lenni meeldimus.

62.ptk, millel on mõningane sarnasus peatükiga 59, aga see ei tule Lennile meelde, ja pealegi unustab ta, kus on parem ja vasak. 63.ptk, kus Suur Mõtetuste Tark püüab end päästa millegi eest kedagi taga ajades. Selles peatükis tunnistatakse üles ka elu mõte neile, kelledele see meeldima peaks. 64.ptk, kus kohtuvad Lenni ja Suur Mõteteuste Tark ning kus nende juurde tuleb põua tõttu seisev Vihmatallaja, mis ei tähenda veel seda, et Tuuletallaja tuuletul ilmal paigal püsiks. Aga selles ptk-s on juttu ka keeltest, mis vesti peal, ning Vesti neitseist, keda ükski vestluses osaleja küll näinud ei ole, aga kelledest oldakse kuulnud, aga mida, ei mäletata. 65.ptk, kus tuul puhub vasakult paremale ja keegi ei näe midagi.

66.ptk-s püüab vastus leida endale sobivat mõistatust. 67.ptk on väga lühikene. 68.ptk sisuks on karbitäie vihma probleemid ja vihmapiiskade probleemid tema sees. 69.ptk, kus tuul puhub jälle samas suunas kui ennegi ja Lenni on puu taga. 70. ptk, kus Lenni näeb korraga kogu maailma oma laua all ja laua all kogu oma maailma. 71.ptk tegevus toimub ühe linna väljakul. Ilmub ka kana, ja üks mees.

Viimane on täiesti episoodiline tegelane ja tal ei ole mingit tegemist ei eelnenud ega tulevate tegelastega.

Aga kogu peatükk on üks kirjeldus ja ei midagi enamat. 72.ptk, kus saame teada, kes oli see, kes nägi eelnenud sündmust ise pealt, aga oma nime ei julge ta öelda. Nimelt kardab ta kana ja meest, aga

see ei selgu peatükist, vaid on kirjas ainult siin. 73.ptk on üks lühike lugu. 74.ptk on veel üks lühike lugu, ja see annab teada, mis juhtus peale eelmist lugu. 75. ptk, kus jäetakse lauale kiri, milles öeldakse, millal maksab Lennit hüüda ja millal mitte. 76.ptk räägib päeva ja öö pikkuse vahelistest suhetest. 77.ptk on üks kohtumise peatükk. 78.ptk jätkab kohtumiste peatükki ja kirjeldab ühte sellist mõnusat. 79.ptk, kus taevakaarele ilmub indiaanlane, kes püüab kuukaarel püsida. Aga kas see just päris taevakaar on, see on iseküsimus. Igatahes jääb ta sinna ka veel siis, kui meie juba ära läinud oleme. 80.ptk, kus on ainult üks tegelane. 81.ptk-s kohtub Lenni vanamehega, kelle mureks on kuutõbised. 82.ptk on üks kõige pikem peatükk kogu raamatus. Selles on igasuguseid tegelasi, kelledest osad on meile juba tuttavad ja omavahel ka tuttavad. 83.ptk, kus Lenni tervitab hommikut, ja hiljem ka õhtut. Ja kus selgitatakse ka hommiku ja Lenni omavahelisi suhteid. 84.ptk on peatükk Sõnajala õitsemisest ning tema otsimisest jaaniööl, nõnda nagu mõistab seda Johannes Kurekell. Ja millegi peale kordab kana, et tema ei usu, aga see, mida tema ei usu, jääb lugejale teadmata.

Aga tegelikult kordab kana hoopiski, et ei ole ei ole, ja mida ei ole, jääb hoopis arusaamatuks. 85.ptk on ptk sügavatest mõtetest, ja madalatest mõtetest, kui viimaseid olema peaks. 86.ptk on ärkamisest kui uni on täis saanud. 87.ptk jutustab meile sellest, mis

juhtub, kui trapetsikunstnik tahab käsi plaksutada.

88.ptk räägib Lenni külalistest, kes millegi pärast laua all, kui lina lauale pandi. 89-105.ptk-d on kõik lühikesed peatükid ja neis on juttu igasugustest asjadest, alates kana silmadest ja kompleksidest, lõpetades jumalteab millega… kui ikka teab. 106.ptk on peatükk kosmilistest muutustest. 107.ptk räägib tüdimusest ja selle ravist. 108.ptk-s on tegelasteks loomad. 109ptk, kus toimub midagi 110.ptk – mitte ainult veest ja kanast. 111.ptk-s saabuvad tihased lõunast. 112.ptk-s tekivad uued tegelased, kes sama kiirelt ka kaovad. 113.ptk on silmadest. 114.ptk jutustab Miksist. 115-118.ptk-d on seiklused, meenutused ja mälestuste pea tükid. 119.ptk räägib seiklustest kanaga. 120.ptk on ptk kanast ja kanadest. 121.ptk räägib sisemisest valgusest 122. ptk, milles kana mõistab ajaloolise järjepidevuse tähendust. 123.ptk-s tutvutakse episoodiliste tegelastega. 124.ptk jutustab, mis juhtub, kui kukkuda. 125.ptk-s saab lugeja teada, kust on pärit elu. See tõeline. 126.ptk sisaldab eneses nii versio numero uno kui ka tuto. 127.ptk on mõttesalm. Ei – tark mõte hoopis. 128.ptk on taas ptk mõttest.

129-134.ptk-d on täis tegevust. 135.ptk-s teostavad oma kohust munapea ja sammelselg. 136.ptk on suhtlemisest. 137.ptk on aga universumist ja 138.ptk issandast jumalast. 139-142.ptk-d on ptk-d iga sugustest asjadest. 143.ptk jutustab loo, kuidas

sõprusest kasvavad lilled. 144.ptk kõneleb sellest, mis juhtub, kui kõndida pea hajali otsas. 145.ptk on tõsiste küsimuste päralt. 146 ptk jätkab eksistentsiaalsete probleemidega. 147.ptk jutustab telefonist. 148.ptk aga jällegi kellast ning ptk.149 kätest, ka ptk-d 150-151 on anatoomilise sisuga.

152-153.ptk-d-s on jällegi juhtumeid elust enesest.

Ptk 154 on kellast ning 155 ptk-s jõuab kana oluliste järeldusteni ning ptk-d 156-159 kirjeldavad sisemonoloogi, aga kui järele mõelda, siis võib-olla hoopis midagi muud. Ptk 160 jätkab eksistentsiaalsete probleemide lahkamist ehk seda, kuidas kanal on võimalik elada lindude maailmas ning 161.ptk-s antakse olulisi õpetuslauseid ja esitatakse sama olulisi küsimusi. Ptk 162 jutustab seevastu aga loo elus maailmast. Ptk 163 on pea tükk Sahh Matis.

164 ptk on ptk hobusest. 165.ptk on aga eelmise unenägu. 166-168.ptk-d on meditatiivsed ptk-d. 169. ptk, kus lõpp on ainult peatüki kaugusel. 170.ptk: Kana tervitused lugejatele.

Autor Ringo Ringvee Kujundaja Martin Pedanik V채ljaandja Teater NO99 Tr체kikoda Rebellis ISBN 978-9949-33-768-2 2014

Märkus. Punktid ja komad on enamasti seal, kus tuleb pausi pidada. Seal, kus neid ei ole, pausi pidama ei pea. Suuremaid tähti tuleb lugeda suuremalt ja väiksemaid väiksemalt. Tegelaste ja nimede tagant ei tule kedagi otsida ega leida. Kõik, mis tundub kirjaveana, ei ole tingimata kirjaviga. Siis on kõik selge ja arusaadav.