NO32
NO32 Heasoovijad tragöödia viies pildis Jonathan Littelli samanimelise romaani alusel Tõlkija Indrek Koff Instseneering ja lavastus Tiit Ojasoo Helikujundus Hendrik Kaljujärv Valguskujundus Revo Koplus Dramaturgid Laur Kaunissaare, Tarmo Jüristo Laval Maximilian Aue Gert Raudsep Una von Üxküll Tiina Tauraite, külalisena Etendub ühes vaatuses. Esietendus 22. detsembril 2017 Teater NO99 kammersaalis. Kõlab ka Rivka Yosselewska antud tunnistus Adolf Eichmanni üle 1961. aastal Jeruusalemmas peetud kohtuprotsessil ning üks lause Leslie Gordoni tunnistusest samal kohtuprotsessil. Aitäh Erika Hoffmann-Koenige, Anders Härm, Mart Soo, Neeme Näripä, Jan Kaus
Lavastusjuht Kairi Mändla Pealavameister Reigo Tammjärv Lavameistrid Heiko Mändla, Kaur Kiviloo Inspitsient-rekvisiitor Ülle Hertmann Valgusmeister Siim Reispass, Rene Tamm Helimeister Raido Linkmann Kostümeerija Moonika Lausvee Õmblejad Maimu Meritee, Sirje Kiil Grimeerijad Liina Pihel, Mirjam Vallsalu Kava fotod Tiit Ojasoo Kava koostaja Laur Kaunissaare Kava kujundaja Martin Pedanik Teatri kunstiline juht Ene-Liis Semper
Proloog Toccata Allemandes I ja II Courante Sarabande Menuet (en rondeaux) Air Gigue
Timukad ei kõnele ... – Georges Bataille
Läksin autosse tagasi ja sõitsin veoautodele järele; kui kohale jõudsime, käsutas Polizei naised ja lapsed maha ning nad ühinesid jalgsi saabuvate meestega. Paljud juudid laulsid kõndides religioosseid laule; mõni üksik katsus põgeneda, need pidas kordon kähku kinni või lasti nad maha. Ülevalt oli valanguid selgesti kuulda ja eriti naised hakkasid paanikasse minema. Aga nad ei saanud midagi teha. Nad jagati väikestesse rühmadesse ja laua taga istuv allohvitser luges nad üle; seejärel talutasid meie askarid1 nad üle jäärakuserva. Pärast iga kogupauku asus teele uus rühm, see käis väga kiiresti. Läksin lääne poolt ümber jääraku ja liitusin teiste ohvitseridega, kes olid põhjapoolsel nõlval koha sisse võtnud. Sealt avanes vaade kogu jäärakule: see oli ligikaudu viiskümmend meetrit lai ja umbes kolmekümne meetri sügavune, pikkust oli sellel mitu kilomeetrit; jääraku põhjas voolav oja suubus Sõretsi jõkke, mille järgi linnajagu oli oma nime saanud. Üle oja oli asetatud laudu, et juudid ja püssimehed hõlpsasti teisele kaldale saaksid; teisel pool, jäärakunõlvadel, paistis hulganisti valgeid kobaraid. Ukrainlastest „pakkijad” talutasid oma salgad nende kuhjade juurde ja käskisid neil kuhja otsa või kõrvale pikali heita; siis astusid ette sõdurid, kes käisid poolpaljana lamavate inimeste rividest mööda ja lasid igaühele automaadist kuuli pähe; mahalaskmiskomandosid oli kokku kolm. Hukkamiste vahel inspekteerisid mõned ohvitserid laipu ja sooritasid püstoliga halastuslaske. Kõrgemal, kust kogu ala hästi näha oli, seisid salgakesi SSi ja Wehrmachti ohvitserid. Jeckeln oli oma kaaskonnaga seal, ja tema kõrval doktor Rasch; tundsin ära ka mitu 6. armee kõrget ohvitseri. Nägin Thomast, kes mind märkas, aga minu viipele ei vastanud. Teisel pool laskusid väikesed rühmad jäärakunõlvu pidi alla laibakobarate juurde, mis ulatusid aina kaugemale. Külm hakkas näpistama, aga keegi lasi rummipudeli ringi käima, rüüpasin sellest natuke. Blobel kihutas autoga otse meiepoolsele nõlvale, ilmselt oli ta jäärakule ringi peale teinud; ta võttis põuepudelist lonksu ja vandus, hüüdis, et asi käib liiga aeglaselt. Ehkki tegelikult oli tempo juba isegi maksimaalne. Laskjad vahetati iga tunni tagant välja ja need, kes ise ei lasknud, varustasid püssimehi rummiga ja täitsid salvesid. Ohvitserid olid sõnakehvad, mõni üritas ebamugavustunnet varjata. Ortskommandatur oli väliköögi kohale toonud ja üks sõjaväepastor keetis teed, et Orpod ja Sonderkommando mehed sooja saaksid. Lõunaks läksid kõrgemad ohvitserid linna, aga allohvitserid sõid kohapeal koos meestega. Kuna hukkamised pidid ilma vaheajata edasi minema, seati söökla sisse allapoole, nõkku, kust jäärakut näha ei olnud. Grupp vastutas toiduga varustamise eest; kui konservid lahti pakiti, hakkasid mehed, kes märkasid, et karpides on verivorst, kõva häälega räuskama. Häfner, kes oli tund aega järjest halastuslaske teinud, viskas konservikarbid vastu maad ja röökis: „Mis kuradi jama see on?”. Minu selja taga oksendas üks WaffenSSi mees häälekalt. Läksin ka ise näost valgeks, verivorsti nägemine ajas südame pahaks. Pöördusin Hartli poole, kes oli grupi Verwaltungsführer, ja küsisin, kuidas ta niisuguse asja peale oli tulnud. Kuid Hartl oma naeruväärselt laiades ratsapükstes isegi ei reageerinud. Siis karjusin, et
see on häbiväärne: „Niisuguses olukorras võib ka ilma sellise toiduta hakkama saada!” Hartl keeras mulle selja ja läks minema; Häfner loopis konservid kasti tagasi ja üks teine ohvitser, noor Nagel, üritas mind rahustada: „Kuulge, Herr Obersturmführer…” – „Ei, see ei ole normaalne, niisuguste asjade peale tuleb mõelda. See ongi vastutus.” – „Just,” ütles Häfner grimassi saatel, „ma lähen otsin midagi muud.” Keegi valas mulle topsitäie rummi, mille ma ühe sõõmuga alla kulistasin; rumm kõrvetas kurku, see mõjus hästi. Hartl oli tagasi tulnud ja viibutas töntsaka sõrmega minu poole: „Obersturmführer, te ei tohi minuga niimoodi käituda.” – „Ja teie poleks tohtinud… tohtinud…” kogelesin mina, osutades ümberlükatud kastidele. – „Meine Herren!” haugatas Vogt. „Palun ärge tehke skandaali.” Kõigil olid närvid ilmselgelt viimase vindini pingul. Läksin eemale, sõin tüki leiba ja toore sibula; minu taga arutlesid ohvitserid elavalt. Mõne aja pärast tulid kõrgemad ohvitserid tagasi ja ilmselt oli Hartl neile asjast ette kandnud, sest Blobel tuli minu juurde ja noomis mind doktor Raschi nimel: „Sellises olukorras tuleb käituda ohvitserina.” Ta andis mulle käsu, et kui on aeg Janssen jäärakus välja vahetada, pean mina teda asendama. „Relv on teil kaasas, jah? Minu Kommandos plikasid ei ole, selge?” Ta rääkis segaselt, ta oli täiesti purjus ega suutnud ennast enam peaaegu üldse talitseda. Natukese aja pärast tuli Janssen üles. Ta vaatas süngelt minu poole: „Teie kord.” Selle koha peal, kus ma seisin, oli jäärakunõlv liiga järsk, et oleksin saanud otse alla minna, pidin ringiga minema ja teisest otsast sisenema. Laipade ümber imbus liivasesse mulda mustjat verd, ka oja oli verest must. Verelõhnast käis üle kohutav väljaheidete hais, paljud lasid surmahetkel soole tühjaks; õnneks puhus tugev tuul, mis lehka mingil määral peletas. Lähedalt vaadates ei käinud asi sugugi nii rahulikult: juudid, keda Orpod ja askarid jääraku servale ajasid, kisendasid vaatepilti nähes õudusest, nad puiklesid vastu, „pakkijad” peksid neid keppide või trossijuppidega, et nad alla läheksid ja pikali heidaksid, isegi pikali olles karjusid nad edasi ja üritasid ennast püsti ajada, ja lapsed hoidsid elust sama tugevasti kinni nagu täiskasvanudki, nad kargasid üles ja pistsid jooksu, kuni „pakkija” nad kinni nabis ja oimetuks lõi, sageli läks lask mööda ja inimesed said ainult haavata, aga laskjad ei pööranud sellele tähelepanu ja astusid juba järgmise ohvri juurde, haavatud pöörasid teise külje, väänlesid, oigasid valust, teised vahtisid halvatuna pärani silmi enda ette. Mehed aina käisid, nad tulistasid lasu lasu järel, peaaegu vahet pidamata. Mina kangestusin, ma ei teadnud, mida ma tegema pean. Saabus Grafhorst, kes mind käest raputas: „Obersturmführer!” Ta viipas püstoliga laipade poole. „Proovige haavatud maha lasta.” Võtsin püstoli välja ja läksin ühe rühma juurde: üks noormees kisendas valust, suunasin püstolitoru tema pea poole ja vajutasin päästikule, aga lasku ei tulnud, olin kaitseriivi peale unustanud, vabastasin selle ja lasin mehele kuuli pähe, ta võpatas ja jäi otsekohe vait. Mõne haavatu juurde pääsemiseks tuli astuda üle laipade, seal oli kohutavalt libe, valged, pehmed kehad veeresid mu saabaste all, luud purunesid reetlikult, kaotasin nende pärast tasakaalu, vajusin pahkluuni mutta ja verre. See oli
kohutav ja täitis mu kriipiva vastikustundega nagu tol õhtul Hispaanias, olin siis veel väike, kasuisa oli meid Katalooniaase puhkusereisile viinud, ööbisime ühes külas, ja ühel ööl hakkas mul kõht valutama, jooksin aia tagumises otsas asuvasse kuivkäimlasse, näitasin taskulambiga valgust ja auk, mis päeval oli puhas, kubises tohututest pruunidest prussakatest, see ehmatas mind, ma üritasin häda kinni hoida ja läksin voodisse tagasi, aga krambid olid liiga tugevad, ööpotti ka ei olnud, ma tõmbasin oma suured vihmasaapad jalga ja läksin tagasi, mõeldes, et ajan prussakad jalgadega minema ja teen kähku, kiikasin ukse vahelt sisse ja valgustasin põrandat, siis aga märkasin seinal midagi vastu helkimas, suunasin valgusvihu sinnapoole, ka sein kubises prussakatest, kõik seinad, lagi ja ka ukse kohal paiknev laud, pöörasin aegamisi ukse vahelt sisse pistetud pead ja nad olid ka seal, must, kihav mass, ja siis tõmbasin aeglaselt, väga aeglaselt pea ukse vahelt ära, ma läksin oma tuppa tagasi ja hoidsin häda hommikuni kinni. Üle juutide surnukehade käimine tekitas minus sama tunde, ma tulistasin peaaegu huupi, kõige pihta, mis tundus liikuvat, siis aga võtsin ennast kokku ja üritasin tähelepanelikumalt vaadata, eesmärk oli ju ikkagi selles, et inimesed võimalikult vähe kannataksid, aga nii või teisiti sain ma ju maha lasta ainult viimased, allpool oli teisigi haavatuid, kes polnud veel surnud, aga pidid peagi surema. Ma ei olnud ainus, kes endast välja läks, ka mõned mahalaskjad värisesid ja jõid laskmiste vaheajal. Märkasin üht noort Waffen-SSlast, kelle nime ma ei teadnud: ta hakkas laskma täiesti suvaliselt, automaat puusal, naeris võikalt ja tühjendas salve huupi, üks lask vasakule, teine paremale, seejärel korraga kaks, siis kolm lasku, nagu laps, kes mingi salapärase sisemise topograafia järgi mööda tänavakive keksib. Läksin tema juurde ja raputasin teda, kuid ta naeris ja tulistas otse minu ees edasi, rebisin tal automaadi käest ja andsin talle kõrvakiilu, seejärel saatsin ta teiste meeste juurde, kes salvesid täitsid; Grafhost saatis tema asemele teise mehe ja ma viskasin talle automaadi, hõigates: „Ja teed korralikult, on selge?”. Minu lähedale toodi järgmine rühm: minu pilk kohtus ilusa neiu pilguga, kes oli peaaegu paljas, aga väga elegantne, rahulik, tema silmist vaatas vastu üüratu kurbus. Kui ma tagasi tulin, oli ta veel elus, ta oli ennast külili keeranud, kuul oli tal rinna alt välja tulnud ja ta hingeldas kangestunult, tema ilusad huuled värisesid ja tundus, et need tahavad moodustada mingit sõna, ta vaatas mulle oma suurte, üllatunud, uskmatust väljendavate silmadega, haavatud linnu silmadega otsa ja see pilk tungis minusse, lõikas mu kõhu lõhki ja päästis valla saepurujoa, ma olin lihtsalt nukk, ma ei tundnud midagi, ja samas tahtsin kogu südamest kummardada ja tema lauba higiga segunenud mullast puhtaks pühkida, tema põske silitada ja öelda, et pole midagi, kõik saab korda, kuid selle asemel lasin talle närviliselt kuuli pähe, mis tegi ju tegelikult sama välja, vähemasti tema jaoks küll, sest mind haaras sellele arutule raiskamisele mõeldes tohutu, üüratu raev, ma tulistasin jätkuvalt tema pihta ja tema pea lõhkes nagu mingi puuvili, ja siis tuli mu käsi keha küljest lahti, läks omapead jäärakusse ja aina
tulistas igale poole, ma jooksin talle järele, viipasin teise käega, et ta mind ootaks, aga tema ei tahtnud, ta irvitas minu üle ja tulistas haavatute pihta, üksi, ilma minuta, lõpuks jäin hingeldades seisma ja puhkesin nutma. Nüüd, mõtlesin ma, on kõik läbi, mu käsi ei tule enam iial tagasi, aga minu suureks üllatuseks oli ta jälle tagasi omal kohal, kõvasti õla küljes kinni, ja Häfner tuli minu juurde ja ütles: „Aitab küll, Obersturmführer. Ma võtan üle.” Läksin üles tagasi ja mulle anti teed; soe vedelik mõjus turgutavalt. Kasvav kuu oli tõusnud ja rippus kahvatuna, vaevumärgatavana hallis taevas. Ohvitseride tarvis oli püsti pandud väike hütt. Astusin sisse ja istusin tagaseinas paiknevale pingile suitsetama ja teed jooma. Hütis oli kolm meest, aga keegi ei rääkinud midagi. All ragisesid lasud edasi: väsimatult ja metoodiliselt hävitas hiiglaslik mehhanism, mille me olime loonud, neid inimesi edasi. Tundus, et sellele ei tulegi lõppu. Inimajaloo algusest peale on sõda alati käsitatud suurima kurjusena. Kuid meie olime leiutanud millegi, mille kõrval sõda tundus korralik ja puhas, millegi, millest paljud üritasid juba pääseda, otsides varjupaika sõja ja rinde pakutavast elementaarsest kindlustundest. Isegi esimese maailmasõja hullumeelsed tapatalgud, mille olid läbi teinud meie isad ja mõned vanemad ohvitserid, tundusid meie sünnitise kõrval puhtad ja õiglased. See tundus erakordne. Mul tekkis tunne, et selles on midagi äärmiselt olulist ja et kui ma suudan seda mõista, siis mõistan ma kõike ja saan lõpuks ometi puhata. Aga ma ei suutnud mõelda, mõtted põrkasid üksteise vastu, kajasid mu peas nagu metroorongi vagunid, mis igas suunas ja igal tasandil üksteise järel läbi peatuste veerevad. Nii või teisiti ei huvitanud kedagi, mida mina mõtlen. Meie süsteem, meie riik vilistas oma teenijate mõtete peale. Tal oli ükskõik, kas juute tapeti sellepärast, et neid vihati, et taheti karjääri teha või mingil määral ka selle pärast, et see pakkus lõbu. Ja samamoodi oli tal ükskõik, kui inimene ei vihanudki juute, mustlasi ja venelasi, keda ta tappis, ja et nende kõrvaldamine ei pakkunud talle mingit lõbu, mitte kõige vähematki lõbu. Sisuliselt oli tal ükskõik isegi sellest, kui keegi keeldus neid tapmast, mingeid karistusi ei olnud ette nähtud, kuna ta teadis väga hästi, et tapjate varud on põhjatud, ta võib sealt ammutada lõpmatul hulgal mehi ja keeldujale anda teisi ülesandeid, mis sobivad tema annetega paremini kokku. Näiteks 5. Einsatzkommando komandör Schulz, kes oli pärast Führeri korralduse kättesaamist üleviimist taotlenud, oligi lõpuks välja vahetatud ja kuuldavasti oli ta Berliinis Staatspolizeis hea koha saanud. Minagi oleksin võinud taotleda luba kusagil mujal teenida, ilmselt oleksin isegi Blobelilt või doktor Raschilt positiivse iseloomustuse kaasa saanud. Miks ma seda siis ei teinud? Ilmselt ei olnud ma veel mõistnud seda, mida ma mõista tahtsin. Kas ma võisin seda kunagi üldse mõista? Miski ei saanud olla vähem kindel. – Jonathan Littell, „Heasoovijad” (Indrek Koffi tõlge)
Ärge irvitage: see armastus on ainus ilus asi, millega ma olen hakkama saanud. – Jonathan Littell, „Heasoovijad” (Indrek Koffi tõlge)
Jonathan Littelli 2006. aastal ilmunud romaan „Heasoovijad” („Les Bienveillantes”) raputas korralikult nii prantsuse kui laiemalt Lääne kirjandusmaailma. Käsitledes peategelase, SS-Obersturmbannführer Maximilian Aue – saksa-prantsuse juurtega kodanlase – silme läbi Teise maailmasõja ja holokausti võikaid ja võikamaid episoode veretööde sooritaja enda mina-perspektiivist ning näidates institutsionaliseerunud kurjuse väljapääsutut loomust, suutis Littell luua psühholoogilist samastumist võimaldava igamehe-kuju ning seada oma kreeka tragöödia elemente täis teosega kahtluse alla moralistliku vaateviisi inimloomusele. „Kui mina ei olnud mingi erand, ei ole seda ka teie,” ütleb Aue romaani sissejuhatavas monoloogis. „Heasooviijad” pälvis Goncourt’i ja Académie française’i kirjanduspreemia ning on praeguseks tõlgitud julgesti üle kahekümnesse keelde. Isa poolt ameeriklane, ema poolt prantslane Littell sündis 1967. aastal New Yorgis. Enne romaanikirjaniku karjääri oli Littell pikalt seotud vabatahtlikeühendusega „Võitlus nälja vastu” (Action contre la faim), mis viis teda pärast õpinguid Yale’i ülikoolis sõjapiirkondadesse Bosnia-Hertsegoviinas, Tšetšeenias ja Afganistaanis, aga ka Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Lõuna-Sudaanis. Lisaks ilukirjandusele on ta kirjutanud ka essseistlikke teoseid – „Kuiv ja niiske” (flaami natside liidrist Léon Degrelle’ist) (2008), „Tšetšeenia, 2. aasta” (2009), „Triptühhon” (briti maalikunstniku Francis Baconi loomingust) (2010) ning „Homsi päevik” (Süüria kodusõjast) (2012). 2016. aastal valmis tema esimene film „Wrong Elements”, uganda lapssõduritest, mis valiti Cannes’i filmifestivali programmi.
Erinnüsed – kreeka allmaailma kättemaksujumalannad (rooma fuuriad), kes olid tekkinud Uranose kastreerimisel maa peale langenud verepiiskadest. Erinnüsed olid sünged ja võimsad kõlbla maailmakorra kaitsjad. Nad karistasid armutult ja väsimatult kõiki igasuguse roima, eriti veresüü ja mõrva eest, ajades kurjategijad hulluks (Orestese tagakiusamine) ning tuues surma ja hukatust. Sageli ilmusid nad kolmekesi: Alekto (ei jätnud rahule), Megaira (kadestas) ja Tisiphone (maksis kätte mõrva eest). Erinnüsi kujutleti hirmuäratavaina: ussjuuste, tõrvikute ja rooskadena, möirates ja haukudes lähenevaina. Ateenas austati erinnüsi eumeniididena. Eumeniidid (kr. keeles ‘heasoovijad’) – kättemaksujumalannadest õnnistusetoojateks muutunud erinnüsed. Eumeniidid kaitsesid õnnetuse eest ja kinkisid viljakust. Neid austati kultuuslikult eriti Ateena areopaagil. Aischylos kirjutas draama „Eumeniidid”. – Antiigileksikon
ἰὼ Ζεῦ, τίς ἔλεος, τίς ὅδ᾽ ἀγὼν φόνιος ἔρχεται, θοάζων σε τὸν μέλεον, ᾧ δάκρυα δάκρυσι συμβάλλει πορεύων τις ἐς δόμον ἀλαστόρων ματέρος αἷμα σᾶς, ὅ σ᾽ ἀναβακχεύει; ὁ μέγας ὄλβος οὐ μόνιμος ἐν βροτοῖς: κατολοφύρομαι κατολοφύρομαι. ἀνὰ δὲ λαῖφος ὥς τις ἀκάτου θοᾶς τινάξας δαίμων κατέκλυσεν δεινῶν πόνων ὡς πόντου λάβροις ὀλεθρίοισιν ἐν κύμασιν. Oo Zeus, mis valu, mis verine võitlus tuleb, kiirustades takka sind õnnetut? Sulle pisarate peale valab pisaraid keegi neimavaim, keerutades metsikus tantsus koju su ema verd, mis ajab sind hulluks! Ma nutan, ma nutan! Ei suur õnn püsi surelike seas, hoopis kui väleda paadi purje üles ja alla rebides on uputanud keegi jumal ta hirmsates vaevades kui raevunud hukkutoovais merelaineis. – Euripides, „Orestes”, 332–344 (Neeme Näripä tõlge)
miks tekitab kõik limane, lihalik, pehme, kallerjas ja vedel meis intensiivseid tajusid? ma olen juba korduvalt üritanud sellele küsimusele vastata, aga see pole mul kunagi ammendavalt õnnestunud. sestap veel mõned mõtted antud küsimuses, mis ulatab kaugemale freudi anaalteooriatest. kõik limane ja niiske on seostatav meie kehalikkusega, eeskätt aga meie kehalikkuse selle poolega, mille moodustab liha, niisked ja pehmed elundid, verevedelik, keha läbistavad sekreedid ja ained ning need sekreedid ja ained, mis kuuluvad eraldamisele nagu roe, menstruatsiooniveri, uriin, sperma, sülg, higi, okse jne; aga ka söödu, neelatu, hammustatu, süljega immutatu; siinkohal võib mõelda ka seeditud, pooleldi seeditud ja seedimata jäänud roogadest. limas me sünnime. kõik nimetatud substantsid tekitavad keskmises normaalses tajujas tülgastust. kõike loetletut võetakse küll vastu intensiivselt, kuid see tekitab tülgastust ning märgib maha tülgastuse piiri. nimetatud substantsivaldkonnaga tegelevad vaid arstid, lihunikud, jahipidajad, talunikud, kokad, toitu valmistavad naised ning kunstnikud. kehalikkuse lihalise poole sisemiste substantsidega viib meid otsesesse kontakti vaid agressioon, teisele olendile tekitatud vigastus, tapmine. vigastatud kohast pritsib ja voolab verd, haavast paljastuv toores liha saab nähtavaks. jahitava looma liha ja veri paljastub alles läbi tapmise. sisikonna eemaldamisel saavad nähtavaks limased ja pehmed elundid ning meie kehades voolavad vedelikud. punane värv on üks intensiivsemaid värve, mida me teame. tema signaalväärtus on kõige intensiivsem ning ta šokeerib meie psühhofüüsilist toimimist. iga vigastuse ja totaalse eluohtlikkuse puhul ilmub meie ette särav punane veri. võib-olla sai punasest, sellest vere värvist, kõige kaunim ja intensiivsem värv just seepärast, et ta on seotud rünnaku ja hädaohuga elule. eelajalooline agressor ja jahipidaja allus oma tajude intensiivsusele, mida tekitas kiskjalik tapanauding, kuid see tapmine tähendas ka ellujäämist ja bakhanaalset küllust. eelajaloolisele inimesele oli ohvri siseelundite, tema niiske sisikonna nägemine, haaramine ja katsumine seotud tapva kiskjalikkuse loomuliku ja meelelise väljaelamisega. fülogeneetiliselt on see kiskjalikkus aga sügaval meie kõigi sees. meie jaoks on suur trauma, et me (olles selleks sunnitud) tapame ja sööme oma loomadest vendi. olemuslikult lahtiharutamatu puhtuseootus, mis peaaegu keelab normaalsel tänapäevasel inimesel tajuda kõike seda, mis on niiske ja limane, tähistab hirmu surma ja hävitamise ees, hirmu näha elu tõeliselt sellisena nagu ta on – meie kõigi sees sügaval on soov jahtida ja tappa. lisaks sellele on meil hirm selle ees, et me liha süües kaudselt, peaaegu seda teadmatagi, rahuldame oma tapahimu. me vaikime selle tõsiasja maha seeläbi, et me palkame ühiskonna äärealadelt lihulikke, kes tapavad meie eest. meieni jõudev liha on tundmatuseni tükeldatud ja pakitud ning see laseb meil unustada, et loomad peavad meie toitumise nimel surema. käsk mitte tappa on meie kõigi jaoks võltstabu, sest tegelikult tapetakse iga päev. aga meie SELLEGA OMA KÄSI EI MÄÄRI. hirm tapetud saada ja hirm meie sisimuses peituva tapasoovi ees on nii tugev, et inimene kaitseb
end juba siis, kui näeb midagi niisket ja limast. me ei taha keha orgaanilise poole nähtaval olemisega midagi tegemist teha. kõik limane ja alakehalikult niiske veab meid surma mõjuvalda. aga meelelise intensiivsuse taga, mille läbi kõike niisket ja limast tajutakse, on meile olemuslikult teadvustamatu kiskjalikkus ning tapahimu. me oleme kõige tugevamad, rahuldumatumad ja halastamatumalt tapvad kiskjad. näha elu sellisena - sest nii ta on - kuulub meie eksistentsi traagilise olemuse juurde. ka meie kultuur on kiskjate kultuur. ohvri ja tapmise trauma ümber koonduvad kõik meie müüdid. – Hermann Nitsch, „Nägemismeel orgia-müsteeriumiteatris”, 4
/.../ Puhtuse ja ebapuhtuse rituaalid loovad kogemuseühtsust. Kaugel sellest et olla kõrvalekalded religiooni kesksest kavatsusest, annavad nad oma positiivse panuse lepitusse. Nende abil töötatakse välja ja eksponeeritakse avalikult sümboolseid mustreid. Nende mustrite sees suhestatakse omavahel lepitamatud elemendid ja antakse tähendus lepitamatuile kogemustele. Rüvetuskujutelmad toimivad ühiskonna elus kahel tasandil, millest üks on suuresti instrumentaalne, teine aga ekspressiivne. Esimesel ja ilmsemal tasandil näeme, et inimesed püüavad üksteise käitumist mõjutada. Uskumused tugevdavad sotsiaalseid surveid. Kõik universumi viimsed väed kutsutakse appi tagamaks vana mehe viimse soovi täitmist, ema väärikust või nõrkade ja süütute õigusi. Poliitiline võim püsib tavaliselt käes ebakindlalt, ja primitiivsed valitsejad ei ole siin mingi erand. Nii leiame, et nende legitiimseid pretensioone toetavad uskumused nende isikust, ametitunnustest või sõnadest õhkuva erakordse väe kohta. Sarnasel moel kaitsevad ühiskonna ideaalset korda ohud, mis ähvardavad selle korra rikkujaid. Ohu-uskumused on ühevõrra nii ähvardused, mida üks inimne kasutab teise sundimiseks, kui ka ohud, mida ta ise õigelt teelt kõrvale kaldudes kardab endale kaela tõmmata. Need kujutavad endast vastastikuse tagantkihutamise keele vägisõnu. Sel tasemel tõmmatakse moraalikoodeksi sanktsioneerimiseks mängu loodusseadused: seda liiki haigust põhjustab abielurikkumine, toda jällegi verepilastus; see loodusõnnetus on poliitilise ebalojaalsuse, too jällegi jumalavallatuse tagajärg. Kogu universum peab teenima inimeste püüdeid sundida üksteist olema head kodanikud. Nii leiame, et uskumused ohtlikust nakkusest teostavad teatavaid moraalseid väärtusi ja määratlevad teatavaid sotsiaalseid reegleid, nagu näiteks siis, kui abielurikkuja pilku või puudutust usutakse toovat haiguse tema naabritele või lastele. Ei ole raske mõista, kuidas rüvetususkumusi saab ära kasutada omavahel ristuvate staatusenõuete dialoogis. Ent rüvetususkumusi vaadeldes leiame, et ohtlikuks peetavatel kontaktidel on ka oma sümboolne laeng. See on huvitavam tasand, millel rüvetuskujutelmad suhestuvad sotsiaalse eluga. Ma usun, et mõnd liiki rüvetusi kasutatakse analoogiatena üldise arusaama väljendamiseks ühiskondlikust korrast. Nii näiteks leidub uskumusi, mille järgi kumbki sugupool ohustab teist kokkupuute kaudu suguliste kehaeritistega. Teiste uskumuste järgi ohustab kokkupuude vastassugupoolega ainult üht sugupoot, tavaliselt mehi, aga mõnikord ka vastupidi. Niisuguseid seksuaalse ohu mustreid võib käsitleda sümmeetria või hierarhia väljendustena. Nende tõlgendamine millegi sugupoolte tegelikku suhtesse puutuva väljendusena ei oleks veenev. Ma pakun, et paljusid kujutelmi seksuaalsetest ohtudest on targem tõlgendada ühiskonna osade vaheliste suhete sümbolitena, laiemas sotsiaalses süsteemis kehtivate hierarhia- või sümmeetriakavade peegeldustena.
Kehalise rüvetuse kohta kehtib sama, mis seksuaalse rüvetuse kohta. Kaks sugupoolt võivad täita ühiskondlike üksuste koostöö ja eristamise mudeli rolli. Samamoodi võivad söömisprotsessid kujutada poliitilist allaneelamist. Mõnikord võivad kehaavaused esindada ühiskondlikesse üksustesse sisenemise või neist väljumise punkte või kehaline täiuslikkus sümboliseerida ideaalset teokraatiat. /.../ Idee ühiskonnast on võimas kujund. See on võimas omaenese õiguses valitseda või neid tegudele innustada. Sel kujundil on oma vorm: tal on välised piirid, äärealad, sisemine struktuur. Tema piirjoontes sisaldub võim tasuda mugandumise ja karistada kallaletungi eest. Tema äärtel ja struktureerimata aladel pulbitseb energia. Ühiskonna sümboliseerimisel on igasugune inimlik struktuuride, äärealade ja piiride kogemus alati käepärast. /.../ Keha on kompleksne struktuur. Tema eri osade funktsioonid ja nende omavaheline vahekord on sümbolite allikas teiste kompleksete struktuuride jaoks. Rituaale, mis hõlmavad väljaheiteid, rinnapiima, sülge ja teisi eritisi ei ole kuidagi võimalik seletada, kui me pole valmis nägema kehas ühiskonna sümbolit ning mõistma sotsiaalsele struktuurile omistatavaid vägesid ja ohte väiksemas mastaabis taasesitatuna inimkehas. /.../ – Mary Douglas, „Puhtus ja oht: mõistete „rüvetus” ja „tabu” analüüs” (Triinu Paki tõlge)
/.../ Õuduse sügavik – ühelt poolt sellesse kätketud kannatus ja alandus ning teiselt poolt timuka alandav julmus ja selle kaudu vallanduv lõputute võimaluste teistpoolsus – õuduse sügavik avaldub inimolendile tõena, mis tuleb meil veel avastada. Teisisõnu: inimene peab saama tundma – teispool oma normaalolekut – millised on võimalikkuse kaugeimad piirid. Aga tal tuleb selle eest maksta . . . Kuid see, kes taganeb ega taha näha, on vaevu inimene: ta on valinud enda alusmüüriks mitte teada, kes ta on. Mingis mõttes ta juba teab: ta pöörab ju ära! Aga ta ei taha teada. Selline inimlikkuse eitus on vaid vaevu vähem alandavam kui timuka alandus. Timukas alandab iseennast, alandab ohvrit, eriti siis, kui ta lööb argusest, teadmatusest (mitte keegi, kui ta pole just ebainimlik, ei suuda taandada end osavõtmatu looduse tasandile – piinaja ei ole teadlik sellest, et ta lööb tegelikult iseennast: ta lisab oma ohvri kannatusele ka inimlikkuse idee hävitamise). Kuid veelgi aram ja kahtlemata palju hirmuäratavam on leebe hing. Sellise hinge nurjumised viivad sinna naeruväärsuse valda, kus nurjub inimlikkus ise, kus ta on pelgalt viga ja edevus ning kus ta kordab vaid papagoilikult mõttelagedusi. /.../ Kuid see ei ole veel kõik. Me ei saa olla inimlikud ilma et me oleksime lisaks võimele kannatada ära tundnud ka omaenda armetuse. Me ei ole ju pelgalt timukate võimalikud ohvrid, timukad on samasugused nagu meie. Me peame endalt veel kord küsima: kas meie loomuses pole tõesti midagi, mis teeks kõik selle õuduse võimatuks? Ja me peame endale siiski vastama: ei, mitte midagi. Me takistame seda tuhandel viisil ... Kuid ometi on see võimatus saavutamatu. Meie kurbuse ainukeseks allikaks ei ole niisiis vaid meie võimed, kurbuse säde süttib ka piinaja raevust. Tonibrunckensid, heinz’id, popenhauer’id, nii paljud sõjaväesaabastes mõrtsukad, kaikad käed, arglikud ja visad, on olemas selleks, et jutustada meile läbi oma vaibumatu raevu, et tihti on vägivalla piiriks vaid argus ja et argusel ei ole piire. Kuidas me ei näe selles äärmiselt raskes vaikuses, et selline võimalikkus jääb ühtaegu meist nii kaugele-kaugele, et ta on kõige kujuteldamatum, ent et ta on siiski meie pärisosa? Midagi meis ei saa isoleerida, me ei saa midagi endas turvaliselt kõrvale panna ning kindlalt väita, et see on igal juhul võimatu. Igal juhul? See, kes oleme meie, sõltus oludest, mis võinuksid olla teistsugused, mis võinuksid olla näiteks sellised, mille lõpptulemuseks oli Toni Bruncken. /.../
Teatud laadi moraalses hukkamõistus peitub põgeneda sooviv eitus. Sisuliselt öeldakse: sellist armetust poleks olnud, kui poleks olnud koletisi. Nii vägivaldselt hinnanguid langetades taandatakse koletised sellest, mis on võimalik. Neid süüdistatakse kaudselt võimaliku piiride ületamises, mitte ei nähta, et just nende liialdus selle piiri defineeribki. Ja see infantiilne eitus on võimalik kahtlemata vaid niivõrd, kuivõrd selline keel pöördub masside poole ning näib tõhus. Kuid lõpuks ei muuda see midagi. Eitada katkematut ohtu, mida kätkeb endas julmus, oleks niisama viljatu, kui eitada ohtu, mis tuleneb füüsilisest valust. Omistades julmuse tagajärjed osapooltele või rassidele, keda arvatakse oma kujutluses olevat ebainimlikud, ei aidata kuidagi kaasa tagajärgede endi ärahoidmisele. /.../ – Georges Bataille, „Mõtisklusi timukast ja ohvrist”
Teater NO32, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee