NO99 kavavoldik november-detsember 2017

Page 1

Tule sinagi minuga kaugele november-detsember 2017



NO32 Heasoovijad

ESIETENDUS!

Jonathan Littelli romaan “Heasoovijad” ilmus 2006. aastal ning pälvis koheselt laialdase rahvusvahelise tuntuse ning terve rea kõige olulisemaid kirjanduspreemiaid. Imeteldavas stiilis toob ta lugejani ajalooliselt täpse ülevaate ühe natsiohvitseri rännakust läbi sõja, kuid veelgi silmapaistvam on Littelli analüüs ohvitseri mõtte- ning tundemaailmast. See on jahe ja karge sisselõige kurjuse absoluutsesse keskmesse, kust leitakse eest mitte ebard, vaid tavaline inimsüda, tuksumas tugevalt, tuksumas elujaatavalt. Millised on inimese valikud? Kes teeb tema valikud? Mis on moraal? Kelle moraal? Kellel meie seast on peos esimene kivi? Kas üldse kellelgi? Kui inimest defineerib elu, kui elu pühadus on moraali absoluutne mõõdupuu, siis kas ellujäämissoov, instinkt püsida elus ükskõik mis hinnaga on ebamoraalne? Lavastaja Tiit Ojasoo Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Laval Gert Raudsep ja Tiina Tauraite (Von Krahli Teater) Esietendus 22. detsembril. Etendused 27/28/29 detsembril.



NO33 Hüsteeria

ESIETENDUS!

Info ülekülluse mõju inimesele on nagu igal teiselgi küllusel: see joovastab. Hurraa! Koguda fakte, sest maailm kohutab mind, nagu ütleb poeet. Nii hea, nii hea on sulgeda silmad ja naerda hüsteeriliselt. Me teame nii palju! Me jõuame nii palju! Me suudame enamat veel! Kas polegi see siis õnn? Küllus ja tühjus, barokk ja hüsteeria. Ene-Liis Semperi “NO33 Hüsteeria” on pärast “NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi” ja “NO42 El Dorado: klounide hävitusretke” tema kolmas soololavastus Teater NO99s. Visuaalselt võimsate kujundite all voogab Semperi lavastustes ja videoteostes inimsuhete tihe võrgustik. Korraga ollakse grotesksed ja kurvad, õrnad ja jõulised. Lavastaja Ene-Liis Semper Helilooja Jakob Juhkam Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Simeoni Sundja, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Ragnar Uustal Esietendus 22. detsembril. Etendused 27/28/29 detsembril.



NO34 Revolutsioon Revolutsioone on mitmeid. Enamasti teame me neid, mille on korraldanud inimene. 1789, 1917 või 1968 − kes meist ei teaks neid aastaarve? Neil aastatel on inimene midagi teinud, tõusnud üles, hakanud võitlema. Kuid on olemas veel revolutsioone. On olemas sääraseid revolutsioone, mida ei korralda inimene. Muutudes neis revolutsioonides vaid ajaloo ääremärkusteks, võib inimene neid vaid vaadata ning kirjeldada. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus “NO34 Revolutsioon” ei käsitle mitte ühtegi ajaloos toimunud revolutsiooni. Lavastus käsitleb hetke, milles maailm viibib just praegu − ning kuhu ta liigub edasi. Oleme silmitsi küsimusega, kas inimkond üldse jätkub. On meid kümne, saja või tuhande aasta pärast? Me võime ju karjuda “Revolutsioon!”, kuid üks tume mühin muudab selle inimkonna viimaseks piiksuks. On midagi, mis on meist suurem. Ja see suurem on juba kohal. Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Tekst Hasso Krull (“Meeter ja Demeeter”) Muusika Jakob Juhkam Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro Etendus kestab 1 tund 55 minutit. Etendused 1/2 novembril. Enne etendusi on lavastaja sissejuhatus lavastusse. Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja “Sajandi lugu” avalavastusena. “Sajandi lugu” on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks.



NO35 Päev pärast vaikust “NO35 Päev pärast vaikust” loob olukorra, kus maailmast irdunud nelik proovib ometi maailma kohta kõike teada saada. Hoolikalt, kannatlikult, kõrge rutiinitaluvusega ja järelejätmatult koguvad nad maailma kohta infot, tungimaks seni avastamata saladusteni. Igal õhtul võrdlevad nad võetud proove ning silmitsevad siis teist inimest teispool lauda. Õues on vaikus, maailm on avastamata, ja teine inimene on endiselt saladus. Lauri Lagle lavastused saavad alguse ühest põhiolukorrast, millesse asetatud grupp inimesi käitub mitterealistlikult. Nad on naljakad, grotesksed, tundlikud, poeetilised, ning nendevahelistest suhetest sünnivad kujundid meie koosolemise kohta. “ NO35 Päev pärast vaikust” liigub teadasaamise ja teadmatuse, solidaarsuse ja üksinduse, külluse ja vaikuse õrnal ning naljakal piirjoonel. Lavastaja Lauri Lagle Helid Hendrik Kaljujärv Kunstnikud Kamilla Kase, Allan Appelberg, Lauri Lagle Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit. Etendused 4/6 novembril. Enne 6. novembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja pärast etendust kohtumine trupiga.



NO36 Unistajad Inimesed taanduvad varjualusesse ning alustavad seal mängudega, proovides seeläbi leida kontakti maailma ning üksteisega. Provokatiivsed ja erootilised, vaimukad ja intelligentsed − nii liiguvad nad läbi edasi hetke poole, kus sõnadest enam ei piisa. Ja seal, kus lõpevad sõnad, algab karje, mis on suunatud iseendale. Lavastus on saanud inspiratsiooni Bernardo Bertolucci filmist “The Dreamers” ning Jean Cocteau raamatust “Les Enfants Terribles”. Juhan Ulfsaki lavastus ühendab erinevad mängud muusikamassiividega. Jörgen Liigi, Simeoni Sundja, Rea Lesta ja Jakob Juhkami bänd vajutab kitarrikeeltele ning lööb trummitaldrikutele ning valmib “umbes 25 minutit parimat outsider metalit, mis Eestis kunagi tehtud,” nagu kirjutavad spetsialistid. See on tume retk tunnelis, liikumine millegi poole, millele ei saa nime anda. Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Valgus- ja videokunstnik Petri Tuhkanen Kostüümid ja joonistused Kärt Hammer Laval ja muusika Jakob Juhkam, Rea Lest, Jörgen Liik, Simeoni Sundja Etendus kestab 1 tund 30 minutit. Etendused 4/8/9 novembril. Pärast 9. novembri etendust on kohtumine trupiga.



NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Klounid võtavad ette hävitusretke. Nad kõnnivad ahasveerustena lõputul pöördlaval, ikka ja jälle jõudes oma teekonnal tagasi punkti, kus nad on juba olnud tuhandeid kordi. Tagasi instinktide, reaktsioonide, impulsside, emotsioonide juures, mis on neid sada korda juba hävitanud, seest murendanud, kiiresti vanaks teinud. Ja ometi naasevad nad nende juurde ikka ja jälle. Ene-Liis Semperi lavastus loob võimsa kujundite kaskaadi, mille keskmes on klounid, kujundid inimesest tema naeruväärsuses ja hapruses. Inimese eksistentsi mõõdetakse siin tema enese palge ees: milline on inimene, kui ta on oma tegudes täiesti vaba, võtnud endale klouni maski, mis lubab ju teha kõike? See on müstiline riitus, müütidest ja evolutsiooni läbikukkumisest läbi põimitud kunstiteos. Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Töö kehaga Jüri Nael Muusikaline kujundus Lauri Kaldoja Valguskujundus Siim Reispass Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja, Jörgen Liik Etendus kestab 2 tundi. Etendused 22/23 novembril. Enne 22. novembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja pärast etendust kohtumine trupiga. Selle päeva etendus on ka itaalia- ja ingliskeelsete subtiitritega.



NO43 Kõnts Kuhu loojus päike meie taevast? Kuhu peitus inimene meie seest? Kuhu kaevus tsivilisatsioon meie kehadest? Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus “NO43 Kõnts” loob laval olukorra, mis on reaalne (mitte segi ajada realistlikuga!) meie tänases maailmas. Inimesed lõputul poriväljal üksteisega põrkudes, langedes ja tõustes, haarates ja rabades, unistusi katastroofide vastu vahetades. See on sõnatu sümfoonia inimkonnast, tume sakrament, mille jagamine on sama kirgas ja ilus nagu lunastus. “NO43 Kõntsa” on mängitud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ning lavadel Veneetsiast Pariisini, Hamburgist Brüsselini. Sel hooajal on lavastus taas ka Eesti mängukavas, jätkates samal ajal gastroleerimisi Varssavis ning Roomas. Tegemist on ühe kõige suuremat välismaist tähelepanu äratanud lavastusega Eesti teatriajaloos, paeludes oma sakraalse atmosfääri ning näitlejate totaalse energeetilise pühendumisega. Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Valguskunstnik Petri Tuhkanen Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Reimo Sagor Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit. Etendused 10/11 novembril.



OVEREXPOSURE Teater NO99 kutsub enda lavale Hendrik Kaljujärve lavastuse “OVEREXPOSURE”. See on kunstiteos, millele me vaatajatena alla kirjutame. Miks ei ole rohkem sääraseid, tahaks meie hing hüüda, kuid on väga õnnelik, et on olemas “OVEREXPOSURE”. Hendrik Kaljujärv annab koos Kallervo Karuga tund aega sellist kütet, mida tänapäeva kunstis enam ei kohta. “Kriitilise seisukoha” või “huvitava sümboli” asemel loob Kaljujärv kompromissitult ja totaalselt alates esimesest sekundist ühe uue ruumi. See on toores, kuid lihvitud, jõuline, kuid tundlik lavastus, mis ei lase sind enam kunagi lahti. Come, Hendrik! Come now! Etendus 18. novembril.








Teater ja püha

Eero Epner

Laes on paista auk. Selle läbimõõt võib olla mitu meetrit, kuid siit, altpoolt paistab see (nagu kõik taevased asjad altpoolt) pisemana. Üle augu libisevad vaikselt hiigelsuured pilved, nende vahel on helesinine taevas, seal − üleval − näib kõik olevat hästi. Zuumin oma iPhone’i kaamera (HDR võimalus, videosalvestus 1080p, see peaks olema üks paremaid turul) auguni ja jään niimoodi hoidma. Altpoolt, kusagilt basiilika kurgust kostab laul, mille ühestki sõnast ma aru ei saa. Laul kerkib vastupanu kohtamata siia üles, mitmekümne meetri kõrgusele, möödub meist − turistidest − ning väljub august. August on endiselt paista taevas, ainult taevas. Harva küsitakse viimaste aastakümnete jooksul, kuidas saab teater olla püha. Või õigemini, seda küll küsitakse, kuid mitte nüüdisaegses teatris. Meil on teised probleemid. Populism tungib peale (et jääda, öeldakse meile). Maailma kliima halveneb (pöördumatult, öeldakse meile). Sotsiaalsed lõhed süvenevad (kuristikeni, kirjutatakse lehtedes). Turuliberalism soosib produktsioone, aga mitte kunsti, ja kui kunsti, siis kunsti ilma ajaloota, ilma teadmiseta Konstantin Stanislavskist, Marina Abramovicist või Jan Fabrest − nii kõneletakse kriitiliselt foorumites, seminaridel ja blogides. Teater proovib sekkuda, kuid lüüasaanult pagetakse tagasi endisesse pessa, varjutakse kunstivarjendisse, proovitakse leida mingigi üksus, mida maailma lõhed ei suudaks puruks rebida, mis seisaks püsti ilma kapitalismi kägistava haardeta iseenesest või hea tahte ja solidaarsuse tati toel: kord on selleks keha, kord mängimine mahajäetud tehases, kord midagi muud. Ent aastal 391 sammus munk Telemachus keset tapatalguid Colosseumile. Ümberringi toimus mõrv, päikesest kuumaks köetud liivalt aurustusid verepilved, gladiaatorite mõõgad helkisid kaunilt kümnete tuhandete inimpilkude kiirtes, tohutu rahvahulk skandeeris ja nõudis surma, hävitust, vägivalda, see oli nende ainuke lohutus, see lühike hetk pühapäeva pärastlõunal, mil


nad said otsustada kellegi elu ja surma üle − ning nüüd seises areenil munk ja ütles: lõpetage ära. Hetk vaikust, ja siis kummus üle areeni meeletu möire. Inimkond oli marus. Juba lendaski esimene kivi, esimene kivi puhtast peost, alati lendab esimene kivi puhtast peost, ja siis lendasid teised kivid, kõik puhtad nagu prillikivid, puhtad, sest nemadki pärinesid puhastest pihkudest, puhtad inimesed puhaste kividega, pühapäeva päeval puhtad inimesed puhaste kividega viskasid munga surnuks, sest ta ei olnud jätnud järele. “Katke jalad.” Keskealine mees slim fit ülikonnas näitab raadiosaatja antenniga naisterahvale, kellel on jalas ainult lühikesed püksid. Naisterahvas võtab õlgadelt pulloveri ja seob selle oma jalgade peale, tema paljad hästiraseeritud sääred olid solvanud jumalat ning rikkunud kiriku sisekorraeeskirju. Kuigi basiilikas on tuhandeid inimesi, ei ole kosta peaaegu ühtegi häält. Tummade varjudena kiirustame ühe skulptuuri juurest teise juurde, pildistame kivist plaate, mille all lamavad juba sadu aastaid inimesed, kes olevat teinud kunagi midagi head, teeme tasakesi sõrmedega nipsu, et kuulata, kuidas selle nõrk kaja kõrgustesse kerib, ning lõpuks seisame suveniiripoe sabas, et osta kaasa mõni postkaart, taskukalender või nööriga kaelariputatav plekist väljalõigatud väike krustifiks. Püha on igavene, teater on ajutine. Siit edasi ei näi olevat enam kõnelemisruumi. Püha on see, mis on kandunud meieni aastatuhandete tagant ning mis kandub − kui meie alt ei vea − edasi täpselt defineerimata tulevikku nagu tunnelisse, mille lõppu me loodame veel mitte näha. Teater sünnib igal õhtul poolteiseks tunniks, siis on temaga lõpp. Finito. Kuidas saab olla püha see, mis on ajalik? Kuidas loota pühadust millestki, mis tekib alles meie silme all ja kaob samamoodi nagu kaob hommikul udu: esimeste päikesekiirte käes kiiresti ja jäädavalt? Kuidas väita, et teatergi võib proovida pühaduse poole, kui temas ei ole seda spetsiifilist tõde, mida me arvame leidvat ajakihistuste kaevu põhjast, settinud sinna läbi aastatuhandete ning seega kindlasti tõde, sest see,


mis settib ajaga, ei saa olla vale. Vale oleks ammu aja poolt minema pühitud, kõrvale visatud, aeg on halastamatu ning ainus, kes teda suudab võita, on tõde − nii me usume. Ja siis istume teatris, prožektorite hõõgniit väreleb veel pimeduses, tehnikute puldis on juba tõmmatud maha kõik heeblid, saal on haudvaikuses, on see väike aega peatav hetk etenduse lõppedes, mil saal on mattunud pimedusse ning me istume seal pimeduses, ihualasti ja üksi, enne kui meie keha käsib meil plaksutama hakata, sest plaksutamine toob meid taas valguse kätte, kisub meid välja meie igavesest üksindusest tagasi inimeste juurde, vabastab meid pimeduse ja üksinduse ahelatest, terve saal on pime ja vaikne, on see väike hetk − kuidas saame me loota, et see hetk võiks olla püha, kui ta kestab vaid sekundi murdosa? Vahel isegi mitte sedagi, meie olemise üksindust lõhub meie kärsitus ja kärsitus on suurenenud, me ei taha, et pimedus üleüldse laskuks, meie kehad anuvad, et me hakkaksime plaksutama juba näitleja viimase repliigi järel, et pimedust ei tuleks, et pimedust kunagi ei tulekski − on see hetk siis tõde? See sekundi murdosa, aja käest järgi proovimata, veel mitte kuhugi settinud, ainult üks udupiisk hommikul, ei midagi muud, mitte midagi muud − kas see on siis püha? Tema nägu on sõbralik. Tema süles on tema poeg, surnud ja alasti, kuid tema näost kiirgab ainult armastust. Selles pole dramaatikat, ükski tema lihas ei väändu viha, leina või pettumuse käes, ainult tema ninaotsa juures võiks mikroskoobiga uurides märgata üht väikest lainelist joont, mitte paksemat kui pool millimeetrit, sest tema nina on talle uuesti kleebitud, üks vihane mees lõi selle haamriga tal otsast, hull inimene, hull inimene tuli katedraali ja tormas haamriga tema juurde, lõi talle haamriga näkku, enne kui slim fit turvamehed ta pikali jooksid, haamer veel peos, ta oli jooksnud tema juurde, just nimelt tema juurde, kelle näost kiirgas ainult armastust. Tema silmaterasid ei ole näha, valge marmor on need peitnud ja see polegi oluline, tema suunurgad on õrnad, tema nina on õrn, ta on üleni kivist ja ometi on ta õrn, nii õrn, ta istub pimeduses, tema surnud poeg


on tal süles, surnud ja alasti, ja ometi kiirgab temast ainult õrnust, õrnust ja armastust. Püha on puutumatu. Püha on tõde ja seetõttu puutumatu, teda ei tohi puudutada, temasse tohib ainult uskuda, kuid uskuda vaimuga, mitte käte või kehaga. Püha on miski, mis asub väljaspool puutumist, ta asub väljaspool sekkumist, väljaspool seda ämblikuvõrgu-sarnast peenet niidistikku, mida me nimetame sotsiaalseks dialoogiks. Püha on püha ainult tänu sellele, et keegi ei saa temaga rääkida, ja kuidas rääkidagi, kui temani jõudes tabab meie keha nõrkus, miski surub meid põlvili, me vakatame, me ei suudagi rääkida, nii teeb püha meiega. Kuivõrd erinev on see teatrist, mis sünnibki vaid puutumisest! Publik siin ja näitlejad seal, nemad siin koos ühes ruumis, puudutage meid oma energiaga, paluvad mõlemad pooled, ärge jätke meid puudutamata, oleme koos siin ruumis ja puudutame üksteist energiatega, see on poliitiline, teater on alati poliitiline ja poliitiline ei saa ju olla püha. Kuidas saaks poliitiline olla püha? Mis võimalus on teatril olla püha, kuni ta on poliitiline, kuid poliitiline ongi ta ju alati? Ainult üks karneval ja komejant, võltsteod, võltshääled, kius ja kriitika, palja persega poris hüppamine, see on teater, teater ongi see, mitte midagi püha selles ei ole, ainult üks teater, ikka ja jälle lõputu teater, sama naeruväärne nagu MikiHiire pildiga hommikutuhvlid, muud siin ei ole, pole kunagi olnudki ega hakka kunagi tulema − ainult teatrit. Ainult seda, mis sünnib uskumises. Ainult uskumine on see, mis tekitab teatri. Kui sa ei usu, siis ei ole ka teatrit, sa ei usu näitlejat, sa ei usu, et puuoks tema käes on tegelikult sild üle vee, kuigi näitleja sulle seda ütleb, sa ei usu teda, sa istud süngelt teatrisaalis, käed rinnal risti ja ei usu, keeldud uskumast, sa tahad olla väljaspool uskumise-sfääri, miks nad hüppavad palja persega poris, ma ei usu seda, see ei saa olla pori, see on võib-olla linnalähedasest kaubanduskeskusest toodud turvas, aga mitte mingil juhul pori, lavamehed kastavad seda enne etendust tundide kaupa sooja veega, et see näeks välja nagu pori, aga ta ei ole pori, ma ei usu seda, ma keeldun uskumast, ja see perse ei ole perse, see perse on midagi


muud, võib-olla on see pisar, võib-olla oie või karjatus või kääks, võib-olla see perse on kellegi surnud ihu, kellegi vahetunud rakud, kellegi tagurpidi ristilöödu seljast kooritud viimane nahk, aga see ei ole perse, ei saa olla, sest ma ei usu, ma ei usu seda pori ja ma ei usu seda perset, ma ei usu, ma ei usu, ma keeldun uskumast. Miski ei sõltu uskumisest rohkem kui teater ja püha. Lennuk lendab pealpool pilvi. Valge pehme vatimass on laotunud üle kogu maastiku. Ma ei näe siit ülevalt alla ja ma tean, et alt ei näe keegi mind. Ma olen kättesaamatu. Minu ees vaatab keegi oma telefonist pilte. Altar kirikus, laemaal kirikus, seinamaal kirikus, väike puhast pühitsetud vett sülgav kraanike kiriku seinas. Nüüd fotode peal, jäädvustatud igavikku, jah, fotograafia võib olla püha, sest ta on igavene, igavesed fotod on pühad fotod, Polaroid on saatanast, aga kõik ülejäänud fotod on igavesed ja seega on nad ka pühad, fotod meist, inimestest, on pühad fotod, sajad, tuhanded, miljonid pühad fotod, mida tehakse iga päev ja mis kolitakse siis pilve, sest pilves elab püha, ainult lennuk lendab pilve kohal ja inimesed elavad pilvede all, aga kõik muu on pilve sees ja on püha. Ajaleht küsib õigustatult: kus on teie vastused? Teater, miks sa ei vasta? Asjata sirutab ajaleht käed teatri poole, anudes vastuseid, oodates vastuseid, tummalt vaatab teater talle vastu, tal ei ole vastuseid, teatri silmad on marmorist, neis ei ole vastuseid, on ainult küsimused, on veel suuremad küsimused kui küsijatel, teatri suu on kivist, sealt ei tule ühtegi vastust, ei tulegi ühtegi vastust, mitte kunagi mitte ühtegi vastust, see ongi teater. Seisab tummalt see kivist hoone, seisab üleni kivistinult, ehmatusest kiviks tardunud, see on teater, ehmunud, et tal pole vastuseid, mitte ühtegi vastust, kuidas nii saab tulla inimeste sekka, kes tuleb inimeste sekka ainult küsimustega ja mitte kunagi mitte ühegi vastusega, teater tuleb inimeste sekka nagu kauboi kaevu äärde, kaabu peast ära võetud, pealapp päikese käes kuumust kogumas, küsimas natuke vett, aga ise vastuseid andmata, selline on


teater kui kunstiliik, vaene ja armetu, maksumaksja poolt ülalpeetav nagu munk, aga tegelikult vaene ja armetu, vaene vastustest, armetu vastustest, teatri aed kidub, miski seal ei õitse ega kasva, ükski vastusetaim ei võta siin juuri alla, säärane ongi teater. Kuidas saab olla püha see, kes ei tea vastuseid? Kuidas saab olla püha see, kes on nõutu? Kuidas saab olla püha see, kes teeb vigu? Kuidas saab olla püha see, kes reedab Vastaja enne, kui kukk on jõudnud kolm korda kireda? Heledad valgussambad kasvavad basiilikasse tagurpidi. Nad tulevad taevast, tungivad läbi akende, laienevad enne mosaiikpõrandat ning moodustavad võimsaid sambaid. Kõik on hele ja avar, siin on õhku rohkem kui kivi, õhku ja avarust, siin on hea olla, hea ja kerge on siin olla, sest see ruum on püha ja pühas ruumis on olla hea ja kerge, püha ei ole tume, püha ei värvi meid tumedaks, püha on ilma varjudeta, rist ei heida varju, risti tagant ei ole mõtet varju otsida, päike paistab ristist läbi, kogu maailm paistab ristist läbi, narr on see, kes peidab ennast risti taha, ta on ikka näha, ikka on ta näha, sest risti taga ei ole varju, ei olegi varje pühas, mitte kunagi varje ja tänu sellele ta ongi püha. Basiilikas kerkib laul. Kardinalid istuvad vaikselt. Inimesed seisavad ja põlvitavad vakatunult. Valgussambad seisavad liikumatult. Neitsi Maarjast kiirgab armastust ja õrnust. La Grande Bellezza. Maailm ei ole kunagi olnud nii ilus kui siin. Kas saab teater siis olla püha, kui ta jagab tumedat sakramenti? Kas saab olla miski püha, mis on täis varje, terve lavapind on täis tumedat varju, suur tume vari ning kuidas valgusmeistrid ei säti ka prožektorite kiiri, kuidas nad ka ei vaheta töörõdul oma elu ohtu seades filtreid, nad proovivad uusi ja uusi filtreid, ripuvad maa ja taeva vahel ning vahetavad filtreid, kuid miski ei aita, ikka on lava täis hiigelsuurt varju, inimhinge sünget varju, ent kas ei kipu see vari siis valguse kätte? Kas ei kipu varigi valguse kätte, see õnnetu patune vari, eksinud ja pettunud vari, inimene nagu meiegi, see vari on inimene nagu meiegi ja kipub ju temagi


valguse kätte, seal on varju kodumaa, valguse riigis, valguse kuningriigis on varju kodumaa, seal tahab ta olla, sinna ta kipub, see vari, mida filtrid ei suuda vabastada. Kõrgustesse tahab see vari, lipsata välja sellest august seal basiilika kohal, olgu see auk kasvõi nööpnõelapea suurune, välja tahab see vari minna, lebada poris ja silmitseda tähti, seda tahab see vari, olla tolmukübe basiilika põrandal ja klammerduda küüntega valgussamba külge, seda tahab see vari, ronida millimeeter millimeetri haaval mööda valgussammast ülesse, näha, et juba hakkab samba ülemine ots tuhmuma, juba kaduma, aga tema on alles poolel teel, pole isegi poolel teel, on alles päris alguses, tema − see vari, see vari on alles alguses, aga juba tuhmub valgussammas, tuhmub, tuhmub, tuhmubki, ja kustub, taas lebab vari nagu tolmukübe basiilika põrandal, tolmune ja eksinud, alasti ja vigane, lebab seal ja vaatab ülesse, vaatab pimeduses ülesse sinna, kus askeldavad juba teatri valgusmehed, nad on leidnud filtri! nad on leidnud filtri! nii kostub üle valguse kuningriigi − filter on leitud! juba pannaksegi see filter ette, kohe tuleb valguskiir uuesti, kohe tuleb uuesti siia ruumi valgussammas, vari ootab all tolmukübemena, ootab kannatlikult, kohe tuleb ju valgussammas, filter on leitud, nina on tagasi kleebitud, haamer lebab põrandal, jalad on kaetud, laul ei ole lakanud, laul ei ole kunagi lakanud, nii ootab see vari, inimene nagu meiegi, ootab midagi püha, ka tema tahab olla püha, see varigi tahab olla püha, ühegi vastuseta, ühegi teadmiseta, tahab olla ometi püha, nägu kriimuline, nägu vigane, hing täis tuhande aasta piinu, aga püha tahab olla ta ikkagi, ootab alandlikult, ootab kannatlikult, aidake mind, valgusmehed, aidake mind. Ja valgusmehed aitavadki, filter on leitud, juba ongi filter leitud, heebel üles! heebel üles! heebel lükataksegi üles, valguskiir lahvatab, lahvatab ja paistab, paistab põrandale, kus lebab tema, lebab vari, inimene nagu meiegi, lebab seal ja on ikka veel vari, endiselt on ta vari, valgussammas paistab tema peale, aga tema, vana narr, on ikkagi vari, jääbki varjuks, varjuks valgussamba käes, oma ema süles, oma ema süles lebab see vari, sest valgus on varju ema ja vari on valguse poeg, ja kas on see siis püha?



Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!

E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”.

Facebook - www.facebook.com/TeaterNO99/ Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head.

Instagram - teaterno99 Instagramis jagame oma hetki ja uudiseid piltidena. Need räägivad ehk veel rohkem.

Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite linke ja edastame muud huvitavat NO99 kohta ja mis netis silma jääb.

Teater NO99 internetis - www.no99.ee

Mängukava koostas Eero Epner. Voldiku pealkiri Daini no Sanmi luuletusest. Tõlkinud Aare Pilv. Avaldatud Ninniku luuleportaalis. Foto lavastusest “Overexposure”. Foto autor Alan Proosa. Fotod lavastusest “NO34 Revolutsioon”. Fotode autor Tiit Ojasoo


Jazz NO99 Jazziklubi tegutseb koostöös Eesti Jazzliiduga juba üle kümne aasta. Igal reede õhtul kell 21 astuvad üles põnevad muusikud nii Eestist kui ka välismaalt. Kontserte korraldab Eesti Jazzliit. Piletid on müügil eelmüügis ja kohapeal. Eelmüügis pileti hind 7 €, sooduspileti hind 5 €, kohapeal vastavalt 10 € ja 7 €. Eelmüük lõpeb kontserdi päeval kell 15. Sooduspiletid kehtivad (üli)õpilastele, õpetajatele, pensionäridele, Jazz Pesulad kliendikaardi omanikele, Eesti Jazzliidu liikmetele ning samal õhtul NO99 Teatrit külastanutele. Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051. Püsi jazzi lainel – JAZZ.EE

November R 03/11 21:00 Jaan Pehk & Paul Daniel & Ramuel Tafenau R 10/11 21:00 Sofia Rubina & RLK Trio R 24/11 21:00 Estonian Dixieland Band

Detsember R 01/12 21:00 EMTA Big Bänd „Afro-Kuuba” R 08/12 21:00 Elletuse


Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24 Pileteid saab osta kassast ja kodulehelt www.no99.ee. Pileti hind 19 €, sooduspilet 15 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid), toetajapilet 30 €. Kodulehel kasutajaks registreerides piletitele soodushinnad! NB! Tund enne etenduse algust vabade kohtade olemasolul tudengitele, õpilastele, õpetajatele, päästetöötajatele, pensionäridele pilet 5€! NO99 kassas on müügil kinkekaardid (38 €). Broneeritud piletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Parkla (maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni, laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine maja ees on tasuline (südalinna tsoon). Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. NB! Kollektiividele Kollektiividel on võimalik lisaks ühiskülastusele tellida eraldi sissejuhatus etendusse teatri dramaturgilt. Samuti on võimalik tellida loeng kaasaegsest teatrist ja kultuurist. Sissejuhatused ja loengud on ühiskülastuse korral tasuta. Teater ja restoran Teatri restoran on avatud enne ja pärast etendust. Võimalik broneerida kohad ning kohtuda sõprade-tuttavatega, vestelda teatrist ja elust, vaielda ja debateerida, ning süüa väga head toitu. Menüü teatri kodulehel. “See on maagiline koht. Seal on alati tunne, et kohe hakkab konfette laest alla sadama.” (Meelis Oidsalu)


NB! English visitors Dear guests. If you are interested in our shows please contact piletid@no99.ee. We can usually offer translation (in various languages) for our shows. Also our dramaturges are ready to make you a short introduction to the theatre and to the performance (in English, German, French, Russian and Polish). Please note that several our shows are with almost no words − “Filth” (Kõnts), “El Dorado: The Clowns` Raid of Destruction” (El Dorado: klounide hävitusretk), “NO35 After Silence” (Päev pärast vaikust). Please visit our English web site www.no99.ee/en for more information. The ticket office and restaurant are open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our restaurant by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051. Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 19 € and 15 €. The phone number of our ticket office is 660 5051.


November K 01/11 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon N 02/11 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon L 04/11 17:00! NO35 Päev pärast vaikust L 04/11 21:30! NO36 Unistajad E 06/11 19:00 NO35 Päev pärast vaikust K 08/11 21:00 NO36 Unistajad N 09/11 21:00 NO36 Unistajad R 10/11 19:00 NO43 Kõnts L 11/11 19:00 NO43 Kõnts N 16/11 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon Külalisetendus Teatr Powszechnys (Varssavi) R 17/11 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon Külalisetendus Teatr Powszechnys (Varssavi) L 18/11 19:00 OVEREXPOSURE Hendrik Kaljujärve lavastus K 22/11 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävistusretk N 23/11 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävistusretk R 24/11 22:00 NO99 Tantsulaager: filmimuusika eri E 27/11 19:00 NO43 Kõnts T 28/11 19:00 NO43 Kõnts

Detsember R 22/12 19:00 NO33 Hüsteeria Esietendus! R 22/12 21:00! NO32 Heasoovijad Esietendus! K 27/12 19:00 NO33 Hüsteeria K 27/12 19:00 NO32 Heasoovijad N 28/12 19:00 NO33 Hüsteeria N 28/12 19:00 NO32 Heasoovijad R 29/12 19:00 NO33 Hüsteeria R 29/12 19:00 NO32 Heasoovijad

Viimased korrad! Viimased korrad!


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.