Maa Elu, 24. jaanuar 2019

Page 1

MERIT SARV: MULLE ON TÄHTIS, ET SAAN KINDLALT ÖELDA – TEAN, MIDA TEEN.

PÄRMITEHASE ARGIPÄEV

PÄRMIPIIMA TOOTMISEKS KULUB LIGIKAUDU 100 PÄEVA JA ÜHEST PUHASKULTUURIST KÄÄRITATAKSE 50–55 TONNI 30PROTSENDILIST PÄRMIPIIMA.

PIIMAKARJA MURED

SUURTOOTMISE JUURES PÜSIB SUURE TOODANGUGA LEHM KARJAS KESKELTLÄBI KOLM LAKTATSIOONI.

24. JAANUAR 2019 • NR 4 (189) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

KÕIK TALITEEDE HOOLDAMISEKS! www.meiren.ee / Kristo Kallasmaa, +372 5693 4681 / Artur Siim, +372 5660 7154

TÖÖVAHENDID PROFESSIONAALILE!

www.humus.ee / Kristjan Kõljalg, +372 5622 8968 / Mart Reinson, +372 521 4666


2 || Põllumajandus || maa elu

Urmas Luik / Pärnu Postimees

24. jaanuar 2019

silvia paluoja Pärnu Postimees

HARIDUSMESSIL TUTVUSTATAKSE MAAMAJANDUSERIALASID Margus Kikkul Maamessi projektijuht

V

iimastel aastatel on palju räägitud haritud tööjõu puudusest. Samuti tuuakse esile probleemi, et eriala lõpetanud ei asu tööle õpitud ametis, vaid toimetavad hoopis mujal. Erand pole ka põllumajandus ja metsandus. Et tutvustada maamajandusega seotud erialasid ja töökohti ning murda maal elamisega seotud eelarvamusi, lööb Maamess 8. veebruaril kaasa haridus- ja karjäärimessi Intellektika programmis. Põnevaid erialasid tutvustavad seal praktiliste tegevuste kaudu Eesti Maaülikool, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, Luua Metsanduskool ning Järvamaa Kutsehariduskeskus. Maaelu ala eesmärk on tekitada noortes huvi valdkonnaga seotud erialade vastu ja selgitada nende ametite tulevikuväljavaateid. Kahtlemata on Maamessil maaelu populariseerimisel suur roll. Maamess on ennekõike ärikülastajale suunatud üritus, kus tutvuda valdkonna uudistega. Samas on tegemist ühe Eesti põllumajanduse tähtsündmusega, kuhu valdkonnaspetsialistid tulevad terve perega. Messile tullakse koos kolleegidega, kooliõpilased ja tudengid tuuakse õppekäikudele, ka linnarahvas käib meeleldi uudistamas. Kindlasti on Maamessi väljapanekud läbi aastate olnud huvitavad vaadata ja andnud mõnelegi inspiratsiooni karjäärivalikuks. *** Kalendrisse pilku heites on Maamess justkui veel mägede taga. Ent ekspositsioonialade broneerimisaeg saab peagi läbi, suurem osa pindadest on juba hõivatud. Kel huvi Maamessil osaleda, sel tasub esimesel võimalusel ühendust võtta. Traditsiooniliselt koosneb Maamess neljast alateemast ehk valdkonnast: põllumajandus, metsandus, aiandus ja toidutööstus. 70 000ruutmeetrine näituseväljak on planeeritud temaatiliselt, et külastajal oleks messil lihtsam liikuda. Vt www.maamess.ee Maamessil näeme!

Tehnika väljapanek Maamessil tõotab ka tänavu rikkalikku valikut. Kristjan Teedema / Postimees

iljuti edastas Maaeluministeerium pressiteate, et hoolimata põuaga kaasnen u d probleem idest piimatoodang Eestis suurenes. Järeldus tugineb kolme kvartali ülevaatele, mille alusel toodeti mullu üheksa kuuga 610 600 tonni piima rohkem võrreldes eelneva aasta sama ajaga. Põhjusena nimetab maa­ eluminister Tarmo Tamm piimalehmade arvu ja produktiivsuse kasvu. Raportteatega võrreldes vaatab argielu meile otsa teisiti. Lausa tapjapäikeseks nimetatud taevakeha kahandas viljakasvatajate lootuse kõrval palavusest stressis lehmade piimaandi ja mõjutas nende tiinestumist. Riigi ühe tippmajandi, ligemale 1300pealist lüpsikarja pidava osaühingu Vändra loomakasvatusjuht Ene Vaakmann nendib, et piimatoodangus oli neil läinud aastal väike tagasilöök. Kui 2017. aasta lõppes osaühingus keskmise toodanguga 12 400 kilo piima lehma kohta, siis mullu langes keskmine väljalüps ligemale 400 kilo võrra ehk 11 997 kilo peale. See omakorda võrdub miinusega piimakarjakasvatusele spetsialiseerunud põllumajandusettevõtte rahakotis. Seda enam, et ventilaatorid huugasid Sõõrike suurlaudas hommikust õhtuni, et loomad saaksid veidigi jahutust. TAGASILÖÖGID „Kogu piimatoodangu langust ma kuuma arvele ei kirjuta, sest tagasilööke oli möödunud aastal natukene rohkem,” nendib Vaakmann. „Näiteks vasikaootele jäänud lehmadel esines pärast kuumaaega aborte, oli ka mõni surnultsünd ja lehmade ootamatut surma, vanematel loomadel ilmnesid südameprobleemid, tekkis kopsuturseid.”

SUURTOOTMISE JUURES PÜSIB SUURE TOODANGUGA LEHM KARJAS KESKELTLÄBI KOLM LAKTATSIOONI. Hea toodanguga piimakarjas on iga looma kaotus suur mure, mida osaühing leevendab, jättes müümata tiine noorkarja. Lehmikud, kelle esimene laktatsioon jääb sellesse kevadesse, kasvavad oma karja täiendusena. Suurtootmise juures püsib suure toodanguga lehm karjas keskeltläbi kolm laktatsiooni, kuigi osaühingu Sõõrike farmis on seitse või kaheksa vasikat toonud piimaandjaid, aga loomakasvatusjuhi ütlemise järgi on need „juba õrnakesed, sest on endast nii palju välja lüpsnud”. „Suurtootmises on lehm tootmisvahend, aga meie proovime nii, et me ei muutuks mingiks kombinaadiks ja olek-

OÜ Vändra Sõõrike farmi juhataja Angela Alev koos oma hoolealuste vasikatega.

Pillerkaaritav põud noppis vasikaid sime ikkagi suur lüpsifarm, see on loomadele ja endalegi hea,” sõnab Vaakmann, kel on pikk töökogemus lüpsikarja ja loomapidamisega. Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast. See tähendab, et mida korralikum on nende sööt, seda parem. Läinud aastal kratsisid söödavarujad kukalt juba lehekuus, sest esimene niide ei andnud oodatud silosaaki ja teise niite ajaks jäi ädal kõrbekuivuses kasvamata. „Sööda saime varutud kolmandast ja neljandast niitest ning maisisaak oli parem, kui lootsime, nii et kevadeni elame ära,” räägib Vaakmann. „Aga erinevus viletsa suve tõttu on see, et meil jääb igal kevadel päris palju toitu tagavaraks, kuid sel aastal ei jää.” SOODNE SUVI MAISILE Maisile oli troopiline suvi soodne, Vändra osaühing kasvatas lõunamaist silokultuuri paarisajal hektaril ja sai koristusajal hektarilt vastu ligemale 30 tonni väärtuslikku söödalisa oma veistele. Niipea kui maisisilo läks söödaks, hakkas piimatoodangki kosuma. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees TanelTaavi Bulitko möönab, et kuigi põllumajandussektori ülevaates peetakse piimakarjade vähenemise üheks põhjuseks pikka põuda, siis see arv kahaneb nendegi võrra, kes on lõpetanud tegevuse piimanduses. Bulitko arvates võib põud olla ajend, aga farme on likvideerinud omanikud eri põhjustel. Näiteks on nende hulgas farme, millesse omanik ei ole investeerinud, eeldusel, et pea-

gi lõpetab, või on probleeme vanusega, sest üks põlvkond lõpetab ja teine ei võta seda üle, jätkates teravilja või muu suunaga. Jõudluskontrolli andmed selguvad 15. veebruariks ja Bulitko loodab, et jääb ikkagi 80 000 lüpsilehma selle aasta 1. jaanuari seisuga jõudluskontrolli, aga see on juba väga kriitiline lehmade arv, sest Eestis on piimakarjakasvatamise eeldused palju suuremad. „Maailmas on karjade arvu languse suund, sest karjad lähevad suuremaks, aga loomapidajate hulk väheneb,” märgib Bulitko. Eesti piimakari on väga hea tootlikkusega, mitu karja lüpsab üle 11 000 kilo piima lehma kohta keskmiselt, parima karja aastatoodang on juba üle 13 000 kilo. „Sööda kvaliteet mõjutab toodangut. Eelmisel aastal oli mais suurettevõtete jaoks väljapääs, sest esimene niide oli väiksem kui tavapärane, teine niide oli paljudel peaaegu olematu. Olen rääkinud söödafirmade esindajatega, kes müüvad söödakomponente, nemad ütlevad, et farmerid on läinud teadlikumaks,” räägib Bulitko. Vanasõna ütleb, et aastad pole vennad, aga kui põuased suved korduvad, tuleb hakata sellesse sobivaid kultuure kasvatama, näiteks maisi, kuid seegi taim tahab vett. Peab vaatama looma heaolu pikas perspektiivis ja paigaldama farmidesse ventilaatorid. „Kuumus mõjutab loomade taastootmist, sest nende tiinestumine ei ole tavapärane,” tõdeb Bulitko. „Üle Eesti on seemendatavate lehmade po-

pulatsioon vähenenud, mis tähendab, et sellist kasvu, nagu Maaeluministeerium on prognoosinud, piimandussektoris ei tule.” PÄRNUMAA ERIPÄRA Tõuloomakasvatajate ühistust vaadates eristub Pärnu maakond teistest sellega, et siin on avatud uusi farme, suundumus on piimakarja suurenemisele ja loomi on vaja juurde hankida, sest tühjad investeeritud lehmakohad ei ole mõttekad. Riigi suurimas maakonnas tegi piltlikult öeldes lindilõikamise otsa mullu lahti Mätiku talu Lääneranna vallas, kus avati Eesti esimene spetsiaalselt mahetootmiseks ehitatud 300kohaline robotlüpsilaut. Omal ajal alustas talu tegevust kolme lehmaga, nüüd on vastses farmis üle 80 lüpsilehma. Lõppenud aastale tagasi vaadates ütles Mätiku talu perenaine Helga Pikkmets, et neil on väljas käiv kari ja kui vihma ei tule, siis isegi soomaa ei anna loomadele vajalikku kõhutäidet. Mullused piimakilod on veel kokku võtmata, kuid üleeelmisel aastal oli talukarja keskmine väljalüps 9000 kilo ringis lehma kohta. „Ei oska öelda, kui palju mõjutas põud piimakogust, sest toodangut mõjutas ka loomade ületoomine vanast laudast uude ja kohavahetusega kaasnenud stress,” mainis Pikkmets, kes eelistab Eesti holsteini tõugu karja nagu enamik maakonna loomakasvatajaid, aga Mätiku talu karjas on missioonitundest ka kolm Eesti maatõugu veist.


maa elu || Ettevõtja || 3

24. jaanuar 2019

Maa Elu

N

eli aastat tagasi tehtud otsust kolida kolmelapselise perega Tallinnast Kesk-Eestisse talumajja peab pereema ainuõigeks. Kui jagub pealehakkamist, saab igal pool hakkama, teab kanamune Tallinnas müümas käiv ja talus massaaži pakkuv naine. Oli 2015. aasta sügis, kui Merit Sarv koos elukaaslasega otsustas müüa maja Tallinnas ja asuda elama Türi valda Kolu külla Muraka tallu. Naine pidas Tallinnas teiseringirõivaste äri, kui elu tõi noore pere ellu sündmusi, mis sundisid valima, kas jääda linna või kolida maale. „Kahte maja polnud mõistlik ülal pidada ja pärast pikki arutelusid otsustasime maamaja kasuks,” räägib Merit. RÕIVAÄRI SULAS KOKKU Algselt tõi naine oma rõivaäri ka maale, sest nii tundus majanduslikult mõttekas. Isegi kui ta kaotab Tallinna kliendid, nägi ta tol sügisel maal paremat tulevikku. Tänavu jaanuaris tõdeb Merit Sarv, et kuitahes raske ka on olnud, pole olnud kahtlemishetke, et läheks linna tagasi. „Elu maal pole ainult lust ja lillepidu, nõudnud parajalt pealehakkamist, kuid maale tulek oli ainuõige otsus, ” kinnitab ta. Maale tulles elatusallikana paistnud teiseringipood on tänaseks suletud. Maainimene ei tule teise talu hoovi riideid ostma. „Punnisin mis ma punnisin reklaamiga sotsiaalmeedias ja ajalehtedes, kuid rõivaäriks polnud koht õige. Ka asukoht Türi-Tallinna maantee ääres ei toetanud seda,” nendib ta. Klientide hulk jäi pärast esimese aasta vau-efekti aina väiksemaks ja ruumidele tuli leida uus otstarve. „Ma pole seda tüüpi, et jään nukrutsema ja ettevõtjast elukaaslase ülalpeetavaks. Hakkasin kanu kasvatama. Stanged ja stendid viskasime välja ja rõivapoes on nüüd Meriti linnukasvatus.” Linnukasvatus sobib maale hoopis enam, selles veendus naine üsna kiiresti. Munakliente keerab maantee ääres oleva sildi peale palju rohkem hoovi, nädalavahetusel kohe eriti ohtralt. Kuid ainult neist üks maapere ära ei ela. Tegusa naisena on ta seda meelt, et aktiivne olles saab hakkama igal pool ja ellujäämise soov teeb ka leidlikuks. Nii lõikab tema oma pealehakkamisega kasu linnast ja sealsetest tutvustustest, sest põhiline munaklient on perel siiski Tallinnas. Neljapäeviti sõidab Sarv marsruudil RaplaKohila-Tallinn-Peetri-Uuesalu, kaasas 250–350 karpi oma vabapidamisel kanade munadega, lisaks aiasaadustest valmistatud siirup ja muud talus toodetud kaubad, need viib ta otse kliendile. See neljapäevane ring sobib naisele väga, sest ta on loomult suhtleja ja vajab seda ühte päeva linnamelu ja suhtlust. „Tallinna päev on küll raske ja pikk, aga mulle väga vajalik vaheldus maaelule. Naudin kojujõudmist, aga ootan ka järgmist neljapäeva, et jälle minna. Kliendid, kellele mune viin, on

pealehakkamist Silvi Lukjanov

Silvi lukjanov

Maal elamine vajab

Järvamaalt Muraka talust sõidab Merit Sarv ühel päeval nädalas Tallinna klientidele mune müüma iga ilmaga, sest seda linnapäeva vajab perenaine mitte ainult sissetuleku pärast.

sedavõrd mõnusad ja jagavad ohtralt kiidusõnu. Vajan neid kui hingetoitu väga-väga,” tunnistab ta. Et Merit Sarv on loomult perfektsionist, asus ta linnukasvatusteadmisi omandama kodutalust 30 km kaugusele jäävas Järvamaa kutsehariduskeskuses. Seda neljanda lapse ootuse ajal ja lõpetas juba väikese lapse kõrvalt. „Olen lindude kasvatuseks vajaliku viienda kutsetaseme tunnistusega

MUNAKLIENTE KEERAB MAANTEE ÄÄRES OLEVA SILDI PEALE PALJU ROHKEM HOOVI, NÄDALAVAHETUSEL KOHE ERITI OHTRALT.

linnukasvataja. Nii nagu peab. Mulle on tähtis, et saan kindlalt öelda – tean, mida teen,” kinnitab ta. Kuigi linnukasvatusega toob naine perre arvestatava sissetuleku, polnud sellestki pealehakkamist täis 35aastasele naisele piisavalt. Ta leidis linnukasvatuse ja nelja lapsega pereelu kõrvalt veel aega õppida massaaži. „Tahtsin õppida massaaži, et osata seda teha elukaaslasele ja aidata ema.” Eelmisel suvel tuli naise teele AromaTouch massaaž, see on tehnika, mis töötab aroomi ja puudutuse põhimõttel. Et teraapiaõlide oskuslik kasutamine parandab ja taastab psüühilist ja füüsilist tervist, tahab Merit sedagi oskust nüüd teistega jagada. Esimesed

kliendid on väga rahul. Merit loodab, et Muraka talu imelisse õhkkonda tema käte alla massaažilauale leiab peagi tee rohkem inimesi. Ise ta kaheksa õli baasil aroomi ja puudutuse massaažist küll osa ei saa, kuid naudib teistele pakkumist. „Naudin seda, et klient valib mind massööriks. Olen selle eest väga tänulik ja näitan seda massaaži tehes välja. Kliendi tänu on minu hingepalsam, vajan seda kui toitu.” Mitme lapse emana teab ta omast käest, kui vajalik on teinekord tulla ja võtta üks tund ainult iseenda jaoks. „AromaTouchi meetod aitab tasakaalustada ja stimuleerida närvisüsteemi. See hetk endale annab pärast palju rohkem ka teistele,” teab ta. Ta toonitab, et füüsilist ja emotsionaalset stressi vähendav ja kehafunktsioone toetav massaaž sobib kõigile. Hoolimata kõigest, mis elu toob ja annab, on nende pere maale tulnud selleks, et jääda. Neil on kombeks kohaneda ja kohanduda. Ka maal olevate transpordivõimalustega, mis on hoopis teised, kui olid linnas, kus pere elas kümme aastat. Nemad saavad hakkama ühe autoga. „Elukaaslane viib hommikul oma ettevõtluse toimetamistele sõites ka lapsed lasteaeda. Laupa koolis käivale koolilapsele käib koolibuss järele koduhoovi,” räägib naine. Buss tooks vanima poja koolist ka tagasi, kui seda oleks tarvis. Kuna poisil on iga päev Türi linnas trennid, läheb ta sinna otse koolist liinibussiga. Nii naaseb pereisa õhtul poole kuue paiku koju koos kõigi lastega. Pereema sõnutsi on maal elades kõik organiseeritav ja vaid suhtlemise küsimus. „Ka kohaliku omavalitsusega, Türil küll,” lisab ta. KARTUS AVATUD TALUDE PÄEVA EES Eelmisel aastal osales pere avatud talude päeval. Esimest korda ja Sarve sõnutsi suure hirmuga. Seda suurem oli pärast rahulolu. „Olen tänulik kõigile 700 inimesele, kes Muraka talust sel päeval läbi astusid,” lausub ta. Hea asukoht TüriTallinna maantee ääres pani läbi astumiseks peatuma ka paljud võõrad. Mõnest on saanud püsikliendid. Naine on kindel, et sel aastal osalevad nad uuesti ja juba igasuguse hirmuta. Ka sõpradest meeskond kavandab juba puhkust selle järgi, millal on avatud talude päev. Sõprusringkond on perel jäänud samaks nagu Tallinnas elamise ajal. Selle vahega, et nüüd saadakse kokku vaat et rohkemgi, sest paljudele meeldib tulla nende maakoju. Seal on lai valik aktiivse puhkuse võimalusi nii vanematele kui ka lastele. „Sõpruskonnaga on liitunud huvitavaid inimesi siit piirkonnast ja needki kuidagi siiski Tallinnaga seotud. Meid ühendab justkui linnast maale elama tulek,” lausub ta naerukurruga suunurgas.

juhtkiri

Peeter Raidla

peatoimetaja

VÕIM TAAS RAHVA KÄTTE!

O

leks minu teha, algataksin esimese asjana rahva võimu taaskehtestamise Eestis. Olen seda meelt, et viimati jäi rahva tahe meie esinduskogu valimistel peale 1990. aastal. Alates 1992. aastast on rahva tahe paraku allutatud valimisliitude ja erakondade tahtele. Eks otsustage ise. 1990. aasta märtsis toimunud ülemnõukogu valimistel pidid valijad lisaks esimesele eelistusele märkima ka oma teise, kolmanda ja neljanda eelistuse. Valija ise otsustas, kellele läheb tema hääl juhul, kui tema esimene eelistus ei osutu valituks. Tulemus oli äärmiselt demokraatlik. Valituks osutute seas kogus alla tuhande otsehääle vaid kolm saadikut vastavalt 568, 579 ja 657 häälega, kusjuures nemadki kogusid koos nn ülekantud häältega vastavalt 8428, 8790 ja 10 124 häält. Mida oli sellele vastu panna 1992. aasta septembris toimunud esimestel nn vabadel valimistel? Kõigepealt neli kandidaati, kes tänu valimisliitude üleriigilisele nimekirjale pääsesid riigikokku vähem kui saja häälega (51, 69, 75 ja 97). Alla tuhande häälega osutus aga valituks koguni 43 saadikut. Riigikogu valimise seadust on sealt alates küll korduvalt muudetud, ent ka 2015. aasta valimistel pääses vähem kui tuhande häälega otse riigikokku kolmteist kandidaati. Rahvas küll neile mandaati ei andnud, kuid tänu kõrgele kohale partei üldnimekirjas osutusid nad ometi valituks. Neile tuleb lisada riigikogus lühemat või pikemat aega tegutsenud 28 asendusliiget, kelle häälesaak jäi samuti alla tuhande hääle. Seega on praeguses riigikogus alla tuhande häälega saadikuid olnud 41. Ehkki nn kvootide kehtestamisega ei ole enam võimalik alla saja häälega riigikokku pääseda, on vähem kui tuhande häälega saadikuid ka praegu samas suurusjärgus nagu 1992. aastalgi. Sestap oli 2015. ja on 2019. aastalgi võimalik, et ühe ringkonna ühe ja sama erakonna nimekirjas 1202 häält saanud kandidaat praagitakse välja, kuid 679 häält kogunu osutub valituks. Selle vältimiseks on vaid üks võimalus. Võtta parteidelt voli oma üleriigilise nimekirja kehtestamiseks ja muuta valimiskorda selliselt, et erakondade üleriigiliste nimekirjade järjestuse aluseks saab kandidaatide kogutud häälte arv. Siis kaovad ära ka viimase hetke lehmakauplemised kohtadega üleriigilises nimekirjas. Nagu äsja juhtus ühes oma pika plaaniga turule tulnud erakonnas.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2019


4 || Tööstus || maa elu

24. jaanuar 2019

Toomas Šalda Maa Elu

A

Si Salutaguse Pärmitehas tegevjuht Tiina Valk kinnitab, et alates 1998. aastast, mil tehasesse paigaldati esimene trummelkuivati inaktiivse pärmi tootmiseks, on stabiilselt kasvanud ettevõtte tootmismaht, käive, kasum ja töötajate arv. Ööpäev läbi ehk kahes 12tunnises vahetuses toodetakse vedelpärmi pagari- ja kondiitritööstustele, inaktiivset kuivpärmi inimtoiduks ja loomasöödaks, inaktiivse kuivpärmi segusid õlle-, piirituse- ja veinitööstusele, looduslikke taimekaitsevahendeid metsandusele, põllumajandusele ja haljastusele ning vinassi põllumuldade parendamiseks. Presspärmi tootmine viidi 2006. aastal üle kontserni Poola tehasesse. „Pärm on imeline organism, mida kasutatakse edukalt beebidele mõeldud piimasegudes ja isegi vähiravimites,” kinnitab veerandsada aastat tagasi tehasesse tööle tulnud Tiina Valk. 95 PROTSENTI EKSPORDIKS Esimesed teated pärmi tootmisest Raplamaal Salutaguse mõisas pärinevad 1860. aastatest, kui mõisas hakkas tegutsema viinavabrik ja tootmise kõrvalproduktina saadi pärm. Hiljem, kui viinavabrikute hiilgeaeg läbi sai, kasvatati seal linnast ja pressiti õli. Eelmise sajandi esimesel poolel rajas parun Busch endise viinaköögi asemele juba pärmitootmisele orienteeritud ettevõtte. 1927. aastal, kui ettevõtte omandas Aleks Korjus, hakati linnaste baasil tootma pagaripärmi, millega varustati Tallinna pagaritöökodasid. 1940. aastal tehas natsionaliseeriti. Eesti taasiseseisvumise järel sai tehasest riiklik aktsiaselts, mis müüdi Kanada kontsernile Lallemand sümboolse 1 krooni eest 1994. aastal. Uus omanik võttis kohustuse teha investeeringuid ja säilitada suur osa töökohtadest. Alustati 24 töötajaga, praegu on palgal 140 inimest. Kontserni tehased tegutsevad 43 riigis, aga just Salutaguse oli kanadalaste esimene firma Euroopas. Kõige rohkem toodetakse praegu inaktiivset pärmi, aastas 4300 tonni. Muid pärmiekstrakti baasil tehtavaid se-

gusid valmib 2500 tonni, lisandeid veinitööstustele 1700 ja Eesti pagaritööstustes kasutatavat vedelpärmi 300 tonni aastas. „Müügiga ja klientide otsimisega tegeleme ise minimaalselt, selleks on Lallemandil eraldi müügimeeskond, toodang on sisuliselt juba ette müüdud. Strateegilised plaanid paneme paika iga-aastastel koosolekutel. Näiteks eelmise majanduslanguse ajal läks meil hoopis väga hästi tänu sellele, et pärmitooteid kasutatakse eri valdkondades. Saame tootmist suunata sinna, kus on piisavalt nõudlust. Risk on hajutatud,” selgitab Valk. „Kanadas otsustatakse, mida ja kui palju toodame. Toodangust poole saadame Põhja-Ameerikasse, poole Euroopasse, Eestisse jääb umbes 5 protsenti.” Tootmist kirjeldades kinnitavad nii Valk kui jutuajamisega liitunud pärmitehase keskkonnainsener Sergei Zub, et kõik algab laboris. Pärmipiima tootmiseks kulub ligikaudu 100 päeva ja ühest puhaskultuurist kääritatakse 50–55 tonni 30protsendilist pärmipiima. Pärmi puhaskultuur valmib Kanadas, kus auväärne hulk teadlasi selle kallal töötab. Lallemandis on tootearendusosakond, kus töötatakse välja uusi pärmitüvesid, tooteid ja kääritustehnoloogiaid. Tihedat koostööd teeb Lallemand Tallinnas asuva Toiduja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse ASiga. „Meie tööd-tegemised siin Salutagusel algavad laboris. Järgneb puhaskultuuri kääritus, külvipärmi kääritus, separeerimine, kommerts- ehk müügikääritus, misjärel valmib pärmipiim, mida müüme pagaritele, aga valdavalt jõuab pärmipiim siiski trummelkuivatitesse, kus pärm kõrgel temperatuuril sureb ja valmib inaktiivne pärm. Kuivateid on meil kuus. Kuivatatud pärmi jahvatame, pakendame ja saadame klientidele. Separeerimise järel sisaldab pärmipiim ainult 20 protsenti kuivaineid, ülejäänu on vesi. Kuivatamisel vesi aurustub ja tulemuseks ongi proteiinist koosnev B-vitamiini-rikas inaktiivne pärm, mille kasutusala on lai. Seda pannakse toidu

SALUTAGUSE TOOTMISES JÄÄB ÜLE AINULT VESI, MIS LÄHEB KEILA JÕKKE VÕI VÄLJUB AURUNA ARVUKATEST KORSTNATEST.

Toomas Šalda

Salutaguse pärmitehas töötab täistuuridel Salutaguse pärmitehase tegevjuht Tiina Valk ja keskkonna­ insener Sergei Zub kontrollivad pärmi­piima kvaliteeti se­ pareerimisel.

sisse või manustatakse mineraalide ja vitamiinidega rikastatult toidulisandina.” Aktiivpärmi kohta täpsustab Valk, et arvamus, mille kohaselt pagaritoodetes kasutatav pärm tekitab puhitusi, ei vasta tõele, sest küpsetusprotsessi käigus pärm sureb ja sellest jääb järele ainult proteiin. „Pärm kergitab küpsetise ära ja enam seda ei eksisteeri. Kui kellelgi puhitab, tuleb põhjust mujalt otsida.” Zub lisab, et pärm, mis on kergitustöö ära teinud, annab küpsetistele hoopis lisaväärtuse, alles jäävad proteiinid ja B-rühma vitamiinid. TOOTEVALIK MUUTUB Uusi tooteid lisandub Salutaguse pärmitehase tootenimekirja pidevalt. „Segusid tuleb sageli juurde, käärituse poolel oli hiljuti paras proovikivi suure proteiinisisaldusega pärmi kääritamine, millest saab teha eritooteid. Viimane uudistoode oli glutadioonisisaldusega pärm, mis parandab taina venivust, lisaks pärsib glutadioon kantserogeene.” Üha enam kasutavad pärmist saadud lisandeid veinitööstused. „Suurepärase veini saab ka viinamarjadest, mis pole kasvanud päikesepoolsel nõlval. Tegelikult kasutavad looduslikke lisandeid ka kõige kuulsamad ja tunnustatumad veinitootjad. Meie toodame veinitööstustele inaktiivse pärmi baasil toitainesegusid, mida lisatakse käärituse ajal, et veini pärm oleks kauem aktiivne. Mõned ained aitavad välja sadestada võõrkolloidaineid ja vein saab nii kirkama värvi ja parema läbipaistvuse. Valgele ja punasele veinile on erinevad segud, mis kõik valmivad biotehnoloogia baasil.” Pärmi tootmisel on Zubi sõnutsi tähtis roll melassil ehk suhkru tootmisel suhkrupeedist või -roost üle jäänud siirupilaadsel vedelikul. „Meie ostame Leedu suhkrutehastelt suhkrupeedi melassi, mis muidu läheks utiliseerimisele. Mõ-

ningane hulk suhkruid on selles säilinud ja see on pärmiseentele suurepärane käärimiskeskkond. Pärast separeerimist läheb see aurustisse ja saame toote, mida nimetatakse vinassiks, mis on omakorda meie tootmise kõrvalprodukt. Vinassis on palju kaaliumi ja betaiini, esimest kuni 16 ja teist kuni 20 protsenti. Kõik on orgaanilise päritoluga ja sobib suurepäraselt põllule toitainete andmiseks, mulla viljakus paraneb. Eriti meelsasti kasutatakse seda mahepõllumajanduses loodusliku väetisena. Pärast seda, kui maaülikool tegi põllukatsed, on ka Eesti põllumehed vinassi hindama hakanud. Varem saatsime kõik Soome, nüüd jääb vähemalt kolmandik siia. Aastas tekib meil 4000 tonni vinassi.” LÕPUTULT KASVADA EI SAA Salutaguse Pärmitehase majandusnäitajad on soliidsed. 2017. aastal oli käive 36,6 miljonit ja puhaskasum 2,1 miljonit eurot, 31. jaanuaril lõppeva majandusaasta kohta ütleb Valk, et käive ja kasum jäävad umbes samaks. Aastatega on kasvanud töötajate arv, 140 töötajast pooled on mehed ja pooled naised. „Meie kontserni teistes tehastes töötavad peamiselt mehed, sest töö on raske ja tootmine käib ka öösel, aga meil on nii vaprad ja tugevad naised, et saavad hakkama. Palga üle pole meil põhjust nuriseda, keskmine töötasu on 1300 eurot kuus. Kaadri voolavus on väike, vaid seal, kus on palju füüsilist tööd, on liikumist rohkem,” on Valk rahul. 2017. aastal pärjati ettevõte Raplamaal tiitliga „Töötaja sõber”. Valgu kinnitusel pole omanikud dividende võtnud, neid huvitab pigem reinvesteerimine. Zub lisab, et lähitulevikus mahu ja käibe kasv aeglustub, sest puhastusseadmete võim-

sus seab piirid. „Täiendava kasvu tarvis peaks puhastusseadmed veel paremaks tegema, väljavoolulimiidid on väga ranged. 2021. aastal jõustuvad uued normid, mille täitmise poole liigume. Puhasti on juba praegu sama võimsusega nagu 130 000 elanikuga linnal. Üle jääbki meie tootmises ainult vesi, mis läheb Keila jõkke või väljub

KÕIGE ROHKEM TOODETAKSE PRAEGU INAKTIIVSET PÄRMI, AASTAS 4300 TONNI.

auruna arvukatest korstnatest.” Korstnatest väljuv aur ei ole lõhnatu, tunnistab Valk. „Kohalikega on meil suhted head, sest oleme investeerinud seadmetesse, tänu millele on lõhnreostust vähem kui varem. Viimasel ajal oleme saanud kaebusi ainult ühelt perekonnalt, kes hiljuti Salutaguse külla elama asus. Meie lõhnanäitajad jäävad küll alla lubatud piiri, aga sellest hoolimata nõustusime keskkonnainspektsiooniga, et liitume vabatahtliku lõhnavähendamise kavaga. Lõhna vähendamiseks investeerime Lallemandi teistes tehastes järele proovitud tehnoloogiatesse.”

www.reinpaul.ee

Reinpaul OÜ toodab Eestis ja Lätis üle 1,5 miljoni kuupmeetri hakkpuitu aastas.

Otsime oma meeskonda

OSTUJUHT-RAIEORGANISAATORIT Nõutav: • töökogemus metsatööde organiseerimisel; • väga hea läbirääkimisoskus; • B-kat autojuhiluba. • Töö sisuks on hakkpuidu tootmiseks kasvava materjali ostmine ja ettevalmistus raietööde organiseerimisega. • Ettevõtte peakontor asub Väike-Maarjas. • Tööpiirkond on peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eesti. Pakume konkurentsivõimelist töötasu vastavalt tulemustele. CV palume saata aadressil andrus@reinpaul.ee


maa elu || Arvamusplats || 5

24. jaanuar 2019

Sirje Potisepp Eesti Toiduliidu juht

P

oliitikud plaanivad kiirustades suruda läbi uut jäätmeseadust, mis keerab kogu senise korra pea peale. Ligi poolteist aastat on Keskkonnaministeerium teemaga tegelenud, osapooli sisuliselt kaasamata. See teeb pakenditootjad pehmelt öelda murelikuks. Kus on sisuline analüüs ja mõjuhinnang ning kes selle kõik kinni maksab? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Eesti on võtnud kohustuseks aastaks 2020 saata ringlusse 50 protsenti kodumajapidamistes tekkivatest olmejäätmetest. See eeldab, et kõik taaskasutatavad jäätmed, nagu paber, klaas, metall, plast ja puit, kogutakse eraldi, et need saaks hiljem suunata taaskasutusse. Kehtivasse korda on nende materjalide liigiti kogumise kohustus ilusti sisse kirjutatud. Seaduse täitmine on aga miskipärast kuhugi pidama jäänud – liigiti kogumise süsteemi pole Eestis välja arendatud ja biojäätmete eraldi kogumine ei ole populaarne. Üks põhjus on ilmselt selles, et elanikud vajavad selgemaid juhiseid, kuidas biolagunevate jäätmetega toimetada. Praktiline

näide: kui pakend on biojäätmetega kokku puutunud, siis seda ringlusse võtta on keeruline, paljudel juhtudel ka võimatu. Inimesed seda paraku sageli ei tea, seetõttu jääb ringlussevõtu eesmärk plasti osas täitmata. KELLE MURE ON PAKEND? Siiani kehtiv kord ei näe ette, et pakendijäätmeid tuleks eraldi koguda, ega nõua iga maja juurde eraldi pakendijäätmete kogumise konteinerit. Kui nüüd öeldakse, et pakendijäätmete konteinerite puudumine inimeste kodude juures on tootjate tegemata töö, on see alusetu ja meelevaldne süüdistus. Eestis kehtiv pakendiseadus ütleb, et pakendid tuleb kokku koguda avaliku konteinervõrgustiku kaudu. Tootjavastutusega tegelevad pakendiorganisatsioonid on selleks üles pannud ligi 6000 avalikku pakendikonteinerit. Kuni eelmise aastani olid nii Keskkonnaministeerium kui ka poliitikud süsteemiga väga rahul – ringlussevõtu sihtmäärad on täidetud ja kogumisvõrgustik toimib. Pakendiettevõtjate poolt supertöö! Sisuliselt üleöö on aga poliitilisel tasandil toimunud täielik kannapööre – viige oma avalikud konteinerid, kuhu ta-

hate, nüüd tuleb koguda ainult kodumajapidamistest. Kogumist tuleb alustada nüüd ja kohe ning kõigist Eesti 200 000 kodust korraga. Riik ei täitvat vastasel korral ringlussevõtu sihtarve. Vabandust, aga põhjendus ja selgitused ei pea vett. Esiteks on pakendiettevõtted teinud avaliku kogumissüsteemi rajamiseks investeeringuid nii kogumistaristusse kui ka teenindusvõimekusse. Otsustajate tagaselja plaanitav kannapööre sunnib korstnasse kirjutama sadu tuhandeid eurosid investeeringud. Leian, et see rikub väga tõsiselt ettevõtjate õiguspärase ootuse põhimõtet. Teiseks, ükski seadus ega eurodirektiiv ei sunni pakendiettevõtjaid koguma pakendijäätmeid otse kodudest. Miks tahetakse Eestis just nii teha? Pakendiettevõtted on sarnaselt keskkonnaaktivistidega mures toodetest ja pakenditest tekkiva keskkonnamõju pärast. Loomulikult otsivad nad võimalusi keskkonnakoormust vähendada ja materjale taaskasutada. Kui nüüd aga leiavad seaduseloojad, et tootjate kohustus on pakendijäätmed igast kodust minema viia, siis kes kannab kulud? Sellist mugavusteenust pakuvad vaid rikkad ja suure asustustihedu-

Tairo Lutter / postimees

Kas tarbija on valmis maksma kinni otsustajate praagi ja kiirustamise?

Eestis kehtiv pakendiseadus ütleb, et pakendid tuleb kokku koguda avaliku konteinervõrgustiku kaudu.

sega riigid, nagu Austria ja Saksamaa. See on mitu korda kallim kui Eestis toimiv praegune süsteem ning eeldaks tänase kogumisvõrgustiku suurendamist umbes kolmkümmend korda! Mahutite suurused küll vähenevad, kuid veoringid pikenevad märgatavalt. Tagasihoidlikel hinnangutel kasvab pakendiettevõtete kulu vähemalt 3–5 korda. Ainukesed, kes sellest võidavad, on prügifirmad. TARBIJA MAKSAB Liiga tihti vastatakse meile kulutõusu probleemist rääkides, et ärge muretsege, tarbija mak-

sab ju kõik kinni. Kas tarbija käest on ikka küsitud, millist teenust ta õieti soovib ja kas ta on valmis selle eest täiendavalt maksma? Kas meie elanikel on piisavalt ruumi erinevate kogumismahutite ja kottide hoidmiseks, eriti kitsukestes kortermajade köökides? Pakendite eraldi kogumine hakkab ju puudutama kõiki elanikke. Kas nendega on sel teemal üldse nõu peetud? Või on jälle küpsetatud valmis hinnatõusu üllatus ajastusega valimisjärgsele perioodile? Pakendiettevõtjad on pakkunud välja, et uuele süsteemile üleminekuks ja investeerin-

gute tegemiseks on vajalik mõistlik aeg. Enne otsustamist tuleb selgeks tuleb teha teenuse maksumus, korralduslikud üksikasjad ja seegi – kui palju materjalide ringlussevõtt siis ikkagi suureneb. Alustada võiks piirkondliku pilootprojektiga, see korralikult käima saada ja tulemused läbi analüüsida. Pakendite kogumise valdkonnas peab toimuma loomulik ja tasakaalustatud areng, mis on lõpuks parem kõigile osapooltele. Vastasel juhul võib kiirustades teha kulukaid vigu, mille me tarbijatena peame lõpuks ise kinni maksma.

AKNALAUAL SIRGUVAD MAITSETAIMED Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Riina Martinson Maa Elu

N

üüd, mil pool talve läbi ja päike pisitasa eredamalt aknasse paistmas, saab toas maitsetaimi kasvatama hakata. Kui taimelampi käepärast pole, tuleks valida kõige vähem pirtsakad neist. Soovitame valikut taimi, mida talvel kõige lihtsam aknalaual kasvatada. Ka lasteaialaps saab hakkama kress-salatiga. Selleks pole isegi mulda vaja, piisab niiskest lapist, millele seemned puistata. Kasvupinnasena võib kasutada ka majapidamispaberit või vatti, tuleb vaid iga päev jälgida, et see mingil juhul läbi ei kuivaks. Dekoratiivse rohelise mätta saab, kui külvata kress-salati seemned hästi tihedalt üksteise kõrvale. Taimed tärkavad paari päevaga ja nädala-paari pärast võib juba kääridega saaki lõigata. Rohelise sibula kasvatamiseks on mitu võimalust: sibulad võib pista mulda, madalasse vette või niiske kruusa sisse. Kui valite poest sibulad, millel juba rohelised otsad väljas, saate saaki heal juhul juba paari nädala pärast, muidu tuleb kauem oodata. Kui lõikate sibula pealt ära ühe sentimeetri paksuse osa, kiirendab see pealsete kasvu. Hea on paari nädala tagant uued sibulad kasvama panna, siis on teil pidevalt rohelisi pealseid saada. Rukolat on samuti ülilihtne kasvatada, see tärkab ja kasvab väga kiiresti. Samuti

Osta, müü ja rendi targalt!

Metsamaa – Põllumaa – Metsa raie

Soovid müüa edukalt? Praegu on õige aeg!

Rohelise sibula kasvatamiseks piisab väikesest karbist, mille põhjal pisut mulda või vett.

võib külvata spinatit, sinepit ja mitut sorti salateid. Herneid saab aknalaual kasvatada hea maitsega võrsete saamiseks. Selleks külvata seemned tihedalt üksteise kõrvale. Kui teil on väga valgusküllane aknalaud, võite proovida ka tilli kasvatada, tagasihoid-

liku valguse korral kipub see siiski kiratsema. Kui olete poest ostnud pisikeses potis kasvavaid maitsetaimi, siis pealsete mahalõikamise järel istutage allesjäänud osa suuremasse potti mulla sisse, jälgige, et juured läbi ei kuivaks, ja saategi tõenäoliselt uue taime.

Lisa kuulutus või oksjon TASUTA! Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis. Maaportaali kaudu on metsaomanikud teeninud enam kui 17 miljonit eurot.


6 || Loomakasvatus || maa elu

24. jaanuar 2019

silja joon Maa Elu

E

estimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht Kerli Ats toimetab kolmel rindel – juhib talupidajate katusorganisatsiooni, valmistub doktorantuuris maamajandust puuduva teadustöö kirjutamiseks, olles samal ajal Saarde vallas tegutsevas pereettevõttes Luigeveski Agro lihaveiseid kasvatav noortalunik. Esimesed sammud ärivallas tegi Kerli Ats tudengipõlves. Ettevõtluspisiku sai ta isalt, kes on olnud terve elu ettevõtja. „Oleme sarnased. Ta on mulle alati olnud eeskujuks, eriti oma tööeetikaga,” ütleb naine. „Kui bakalaureuseõpingud andsid majandusest laia pildi, siis EBSis (Estonian Business School) sai tuule tiibadesse minu ettevõtlustegevus ja põllumajanduskarjäär,” seletab ta rõõmsalt. AVATUD TALUDE PÄEVA TOEL TALUNIKUKS Kerli kursusekaaslane oli varem põllumajandusministri nõunikuna tegutsenud Kalle Liebert, kes oma koolitöid ette kandes rääkis sageli põllumajandusest. „Kuulasin teda

mõtlikult. Isa oli äsja soetanud Surjus ühe metsase maatüki. Võtsin Kallel nööbist kinni ja küsisin, mismoodi oleks maad kõige mõttekam majandada,” meenutab Kerli. Plaan sai uue hoo 2015. aasta avatud talude päeval, kui Kerli külastas Tõrva kandis üht lihaveisefarmi. Oli selge, et Atside pere Surjus asuv Luigeveski talu võtab suuna lihaveiste kasvatamisele. Esimese karjalaskepäevani kulus kolm aastat, mille sisse jäid ka magistritöö kaitsmine, veisekasvatusõpingud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning tööleasumine Eestimaa Talupidajate Keskliidus. „Minust sai põllumajandustootja tänu sellele, et Maaeluministeerium korraldas avatud talude päeva,” nendib tänane noortalunik. Sindis üles kasvanud Kerli polnud varem põllumajandusega kokku puutunud. „Minu nooruspõlv oli seotud muusikaga. Käisin muusikakoolis ja mängisin seitse aastat saksofoni, lisaks laulsin Toomas Volli juures neidudekooris Argentum Voxis,” meenutab Kerli. Pärast

ESIMESED LOOMAD TOODI LUIGEVESKILE MULLU MAIKUUS: 15 EMAST LOOMA SOETATI ABAJA FARMIST, NENDE SEAS KOLM TIINET.

gümnaasiumi jäi muusikahuvi tagaplaanile, teadlik valik oli õppida Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna kolledžis majandust ja ärikorraldust. „Ma ei näinud, et mul oleks nii palju talenti ja lavamagnetit. Isegi praegu, kui on vaja mõne sõnavõtuga esineda ja ma pole oma mõtetes kindel, tekib õudne lavanärv,” räägib Kerli. LOOMAPIDAMINE PÄEVATÖÖ KÕRVAL Tagantjärele tunnistab Kerli, et 11hektariline maatükk võttis esmapilgul kogu pere nõutuks. Maatükil lookleb Lähkma jõgi, mille kaldal võis näha põlenud veskit koos lagunevate kõrvalhoonetega. „Seal oli ainult võsa. Hoidsime peast kinni.” Ent paari kuu pärast mindi krunti koristama. Talgutele kutsuti sõbrad, tuttavad, sugulased ja naabrid. Tõuaretuse eesmärgil lihaveiste kasvatamise idee sobis nende perele. Välja valiti puhtatõuline aberdiini-anguse lihaveis – esimeste loomade soetamiseks, karjamaade rajamiseks ja söödavarumistehnika soetamiseks taotles Kerli PRIAst noortaluniku toetust. „Esimesed paar aastat on kulud suuremad kui tulud, seepärast ei julgenud võtta riski, et ainult oma pere vahenditega alustame,” räägib Kerli. Pereringis arutatakse läbi kõik ostud ja tegevused. „Oleme kogu aeg ühte hoidnud. Loomakasvatus on meie ühine projekt.” Oli ka selge, et kõigil on oma päevatöö ja veisekasvatus toimub selle kõrvalt. ALGAJA EI OSKA KARTA Esimesed loomad toodi Luigeveskile mullu maikuus: 15 emast looma soetati Abaja farmist, nende seas kolm tiinet. Pull toodi Jane Mättiku talust, valiti sõbraliku iseloomuga Franklin. Pulli tegemised annavad pidevalt lõbusat kõneainet ning uhkest isasest on saanud kogu pere lemmik. Veisekasvatus on ühine ettevõtmine, kus pereliikmeil – Kerli, tema ema ja isa, vend Taavi ja vanaema – on välja kujunenud kindel tööjaotus. Loomadele katusealuse ehitus jäi mullu vihmasele ajale ja kuna värskete loomapidajate jaoks oli vastuvõetamatu olukord, et veised on küll vihmavarjus, aga põlvini poris, künti varjualune maa traktoriga üles ja kaeti põhuga. „Minu südamemureks on jälgida, et loomadel oleks kõik korras,” ütleb vastne loomakasvataja. KURVAD JA KULDAVÄÄRT ÕPPETUNNID Noortaluniku esimesed eksimused ja katsumused on üle elatud. Tark õpib teiste pealt, püsib Kerlil meeles. See on viinud ta kokku paljude looma-

Silja Joon

Noortaluniku eestvõttel kasvab Luigeveskil tõukari Kerli Ats kolme põlvkonda ühendavas Luigeveski loomakasvatustalus, mille karjamaadel elab sarvevaba aberdiinianguse tõugu lihaveisekari.

kasvatajatega. Tal on neile ikka tuhat küsimust. Ometi on kõige väärtuslikumad need õppetunnid, mis tuleb omal läbi teha, teab noortalunik. Näiteks soovitus jagada neljahektariline karjamaa kaheks. Kerlile tundus, et loomad jäävad sellel maa-alal nälga. Ei jaganud maad pooleks. Aga ei jäänud nälga, hoopis tallasid kogu maa ära. Sel suvel ollakse targemad. Ka esimene poegimine läks Luigeveskil aia taha. Poegivat lehma ehmatas traktori müra ja ta pages keset ööd metsa. Püüdes hiljem karja juurde tagasi jõuda, ei pidanud vasikas tema sünniteedes vastu ja heitis hinge. See oli masendav hommik. „Olen valanud päris palju pisaraid oma loomade pärast. Surnud vasikat vaadata on väga kurb. Kes ise loomi pole pidanud, vaatab seda teisiti. Loomakasvataja peab selliste asjadega arvestama. Saad teada, mis võib juhtuda, ja järgmisel korral on juba lihtsam,” kõneleb Kerli. Teine poegimine käis kibekähku. Kerli oli parajasti ministeeriumis tähtsal arutelul, kui vend helistas ja teatas, et väike pullike teeb juba koplis iseseisvat ekskursiooni. Kolmanda vasika ilmaletuleku ajaks kutsus pere kohale poegimise abistaja. Pisike tudises pisut esimesel päeval, aga edasi toimetas juba kindlalt omal jalal. Noortalunik Kerli nendib, et tähtis on tagala, need inimesed, kel on teadmised ja kogemused. Sõbranna Kaja Piirfeldt on Järvamaa Kutsehariduskeskuses loomakasvatuse õpetaja, noortalunike juht ja piimakarjakasvataja. Oidremaal elavad sõbrad tulid appi sööta varuma, et näidata, kuidas tehnika töötab. Väga suureks abiks olnud Pärnumaa Talupidajate Liidu juht Olavy Sülla, kes on oma valdkonna tipptegija. Taluliidu asendusteenistuse teenuses näeb Kerli kõige suuremat väärtust alustava ettevõtja jaoks. Ta toob näiteks vasikate esimese kõrvamärgistuse. „Me olime ikka hädas, et kuidas ja millise soone peale

täpselt. Polnud kunagi elus sellega kokku puutunud.” MAHEDA VALU JA VÕLU Luigeveski loomakasvatustalu järgib mahetootmise põhimõtteid. Atside perel on kindel kava karja kasvatada ja loomi kevadel juurde osta. Et tekiks tulu. Põhikari võiks olla 50–60 looma.

Kui palgatöötaja võib õhtul töömõtted peast visata, siis loomakasvataja valutab poole ööni südant, et kas kõik on ikka tehtud ja loomad terved. „Ühelt poolt kanname vastutust elavate olendite heaolu pärast, teisalt peame kaaluma selle tegevusala jätkusuutlikkust,” sõnab talunik.

VANAEMA HINDAB ELUPRAKTIKAT Silja Joon Maa Elu

V

anaema Helle Johanna Ats on rõõm sa mee l ne 85aastane vanaproua, kel kümme lapselast ja 11 lapselapselast. Ta ise kasvas seitsmelapselises peres, aga tema saatus võttis juba noorena karmi pöörde. Helle Johanna räägib, et tema lihane tädi pidas mehega talu, aga lapsi neil ei olnud. Tädi tallu vajati sulast. Et sulasemaksu kokku hoida, lapsendas abielupaar Helle Johanna. Aga 1949. aasta märtsis kamandasid sõdurid kulakuteks tunnistatud sugulaste kasulapse veoauto peale ja noorikul tuli üksipäini loomavagunis Siberisse sõita. Siberis pandi noor naine rasket maatööd tegema – ta lüpsis lehmi, tegi metsatööd ja õppis traktorit juhtima. „Olin noor ja muret ei osanud tunda. Päeval tegime heina, õhtul läksime klubisse tantsima. Oma elu pärast ma Siberis kartma ei pidanud. Olin eeskujulik tööline ja pandi autahvlile. Olin tugev ja terve. Polegi sellist tööd, mida ma Siberis teinud ei oleks,” räägib ta. 1959. aastal Eestisse naasmine oli Helle Johanna jaoks õnnelik taaskohtumine mehe ja lapsega ning riburada sündis perre veel neli last. „Meie viielapseline pere elas Surjus Jaamaküla korter-

Kerli vanaema Helle Johanna Ats.

majas, mille kõrval peeti loomi ja hariti põldu. Ikka oli majapidamises lehm, sead, kanad. Oma tarbeks. Põllul kasvasid kapsad-kartulid ja lapsedki pandi tööle. Tuli heina teha ja kõiksugu muid töid. Kõik elasid niimoodi,” teab Helle Johanna. Lapsed läksid hommikul välja ja mängisid terve päeva. Sellist järelevalvet nagu praegu ei olnud. Ema käis tööl, lapsehoidjat või lasteaeda polnud, laps hoidis last! „Vitsa mul toas ei olnud, kedagi pole vitsaga löödud,” seletab vanaproua. 50aastasena pensionile jäänud naine elas siis juba Sindi äärelinnas, kui õde talle pullvasika kinkis. Edasi pidas Helle Johanna aastaid kodukrundil paari kaupa pullikesi. Kui Helle Johanna kuulis, et pojatütar Kerli maal veisekasvatusega algust teeb, oli tal hea meel. „See on tore,” oli tema esimene mõte. „Koolitarkus on hea küll, aga kõige tähtsam on elupraktika,” ütleb ta.


maa elu || Mahetootmine || 7

24. jaanuar 2019

Kristiina Kruuse

Perefirma kasvatab defitsiitseid mahesigu kristiina kruuse Maa Elu

ääne-Virumaa maheseakasvataja Karmo Jürgenson on Eestis üks väheseid, kellelt saab mahesigu. Nõudlus mahesealiha järele on suurem, kui tal pakkuda on, see on pannud mõtlema tootmise laiendamise peale. Tema sigade liha on nüüd müügil Eesti esimeses mahelihakarnis Mahemarketis, mis avati hiljuti ostukeskuses T1 Mall of Tallinn. „Mahe sealiha on Eestis defitsiit, sest tootmiskulu on suur, kuid hinnad alles taastuvad seakatku tagasilöögist. Ka minul oleks praegu kasulikum müüa vili maha, selle asemel, et see sigadele sööta,” kõneleb Karmo Jürgenson, kes kasvatab suurema osa oma 200 mahesea söödast ise. „Aga mulle meeldib, et erinevalt viljakasvatusest on seakasvatuses kogu aeg tegevust. Ei ole nii, et müüd korraga kõik ära.” RASKUSED ÕPETASID Kui seakatku Eestisse jõudmise järel tahtis Karmo Jürgenson seakasvatusega lõpetada, siis praegu vaatavad nad koos elukaaslase Laura Pahkiga tulevikku pigem optimistlikult. Äsja sai valmis nende oma mahetapamaja, mis alustab tööd veebruaris, kui kõik load käes. „Kasvatajale on suurim pudelikael mahetapamajade vähesus. Kui tuli seakatk ja oli tõsine mure, milline tapamaja võtab vastu mahesigu, sündis otsus ehitada oma tapamaja, et ei peaks nii hädavajalikus teenuses teistest sõltuma,” rää-

MAHE- JA TAVAKASVATUSE SEALIHA VAHE ON KARMO JÜRGENSONI SÕNUL SEDAVÕRD SUUR, ET KUI ANDA PIMETESTIS MAHELIHA MAITSTA, ON TA KINDEL, ET MAITSJA TUNNEB VAHE EKSIMATULT ÄRA.

Mahemarketisse müüb Karmo Jürgenson liha rümpadena, lihameister töötleb kohapeal liha edasi. „Selline lahendus on mugav, sest saan oma toodangu eest õiglast hinda, samas on kliendil koht, kuhu saab iga kell tulla,” sõnab ta.

gib Karmo Jürgenson. „Oma tapamaja annab kindluse ja stabiilsuse. Ei ole enam nii, et oled juba tapamaja suunas sõitmas, kui öeldakse, et tule hoopis ülehomme.” Tavalised tapamajad ei taha Karmo Jürgensoni sõnul mahekasvatajaid jutule võtta, kuna kaasnevad täiendavad nõuded ja kontroll. „Neil on tööd niigi palju ja enamik ei soovi mahenõuetega kaasnevat lisakohustust võtta,” räägib ta. POOD AVAB UUSI VÕIMALUSI Seni on Karmo Jürgenson müünud liha otse tarbijatele: sõitnud külmaautoga kliendi ukse taha ja viinud liha kohale. „Otsemüük on meid pinnal hoidnud ja aidanud üle elada kõige raskemad ajad. Inimestega suhelda on tore. Kui klient ütleb, et laps muud liha ei söö või ahjupraad tuli viimase peal hea, annab see indu juurde,” kõneleb ta. Küll aga pole mõistlik teha selliseid kojusõite ühe tüki filee või kilo hakkliha pärast. Sellepärast on Karmo Jürgenson rahul, et nüüd saab tema

liha osta ka Tallinnas Eesti esimesest mahelihakarnist. Mahemarketisse müüb Karmo Jürgenson liha rümpadena, lihameister töötleb kohapeal liha edasi. „Selline lahendus on mugav, sest saan oma toodangu eest õiglast hinda, samas on klientidel koht, kuhu saab iga kell tulla,” sõnab ta. Uued müügivõimalused ja oma tapamaja on pannud Karmo Jürgensoni mõtlema sigade arvu suurendamise peale. „Järgmised investeeringud on lauda laiendamine ja kuivati,” viitab ta tulevikuplaanidele. Tippajal oli Jürgensonil 300 looma, praegu 200. Kui palju võiks sigu rohkem olla, ei taha kasvataja prognoosida. „Selge, et mahesigu ei ole raske maha müüa. Suurkombinaat võtaks kohe tooraineks, aga kui nad ei taha maksta konkurentsivõimelist hinda, siis pigem kasvatan nii palju, kui ise maha müün,” räägib seakasvataja. „Mahesööt on kallis ja siga sööb ju palju, seega iga alla omahinna müüdud siga on paras kahjum.” Mahe- ja tavakasvatuse sealiha vahe on Karmo Jür-

EESTI ESIMENE MAHELIHAKARN AVARDAB LIHAVALIKUT Kristiina Kruuse Maa Elu

B

altimaade suurim mahepood ja -kohvik Mahemarket avas hiljuti Eestis esimese mahelihakarni uues ostukeskuses T1 Mall of Tallinn. Tootjatele annab see võimaluse jõuda lihaga suurema tarbijaskonnani ka siis, kui endal liha töötlemisvõimalus puudub, sest pood ostab liha sisse rümpadena ja kaupluse lihameister lõikab kohapeal kliendile valmis meelepärase tüki. Mahemarketi üks eestvedaja Tiiu Saks on mahekau-

bandusega tegelenud üle 15 aasta ja ütleb, et napp mahelihavalik on seni olnud Eesti mahekaubanduse üks kitsaskoht. „Kuna Eestis pole ühtegi mahelihapoodi, tegime uude Mahemarketisse oma lihakarni, et saaks pakkuda suuremat valikut värsket liha,” ütleb ta. Kogu lihavalik on Eesti mahekasvatajate toodang, osta saab lamba-, veise- ja sealiha. „Poe varustamine eeldab head koostööd tootjatega ja meil on hea meel, et suudame pakkuda sedavõrd suurt valikut Eesti maheliha,” räägib Tiiu Saks. Maheliha tarbijaskond on Eestis kasvamas, ost-

jad teavad järjest paremini, mis vahe on mahe- ja tavatootmisel. „Meie klientide seas on palju neid, kes on veendunud, et lapse toit võiks olla mahe nii palju kui võimalik.” Peale kaupluse avas Mahemarket hiljuti uues ostukeskuses üksnes mahetoitu pakkuva buffet-kohviku, mis on esimene niisugune mahetoitu pakkuv söögikoht Eestis. „Eriline defitsiit on olnud maheliha, kuid tänu sellele, et meil on poes oma lihakarn, saame kohvikusse maheliha sealt,” selgitab Tiiu Saks. „See on peamine põhjus, tänu millele saime avada söögikoha, kus kogu tooraine on mahe.”

gensoni sõnul sedavõrd suur, et kui anda pimetestis maheliha maitsta, on ta kindel, et maitsja tunneb vahe eksimatult ära. Ostke Mahemarketi lihapoest hakkliha ja ostke supermarketist tavahakkliha ning tehke kodus kotlette. Sellise katse ainuke oht: pärast ei taha enam muud kui ainult maheliha. VAHE ON TUNTAV Maitsevahe tuleneb sigade erinevast söödast ja kasvutingimustest. „Mahesiga sööb mahetoitu, sööt on GMO-vaba ja selle kasvatamisel ei tohi kasutada kunstlikke väetisi ega pestitsiide,” kirjeldab Jürgenson. Erinevus on ka looma kasvamise aeg, maheseale ei anta nuumamiseks jõusööta. „Suurfarmis kasvab siga 4–6 kuud söödalisanditega. Meie mahesead kasvavad 7–8 kuud ehk loomulikus tempos,” võrdleb Laura Pahk. Samuti pole mahekasvatuses lubatud loomadele ennetavalt anda antibiootikume. „Mahesiga võib antibiootikume saada ainult siis, kui ta on haige ja tal on ravi tõesti vaja. Pärast antibiooti-

kumikuuri on ette nähtud topeltpikk müügikeeluaeg, et ravi saanud looma liha ei jõuaks kliendini.” Seetõttu on maheliha kallim kui tavatoodang. „Hinnavahe on 30–40 protsenti, kuigi tootmiskulud erinevad julgelt poole võrra,” märgib Karmo Jürgenson. Ta soovitab, et alati ei pea ostma kallimat sisefileed, tasub proovida muidki tükke. „Näiteks abaliha on selgelt alahinnatud, kuigi see on magus, mahlane ja samas taine. Meie enda üks lemmik on triibuliha. See on ka paljude laste lemmik,” julgustab seakasvataja proovima. Maheseakasvatus on Jürgensonide jaoks kogu pere ettevõte. Karmo Jürgenson hoolitseb sigade eest ja kasvatab vilja, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis lihatehnoloogiat õppinud pereema Laura Pahk tegeleb paberimajandusega ning koos ühendavad kaasad jõud liha turustamisel. Pere 6aastane poeg on põllutöödel kaasas käinud beebist peale ja 9aastane tütar on kindel, et hakkab tulevikus loomadega toimetama, miks mitte veterinaarina.


8 || varia || maa elu Dmitri Kotjuh / järva Teataja

24. jaanuar 2019

Eestlane u riina martinson Maa Elu

L

Mullu kasvatasid tuhanded lapsed üle Eesti kurke, teiste seas ka Ambla lasteaed-põhikooli õpilased.

Tuhanded lapsed hakkavad tomateid kasvatama Riina Martinson Maa Elu

R

äpina aianduskool kutsub lasteaia- ja kooliealisi lapsi sel kevadel kasvatama tomateid, varem on sarnaste aknalaual taimekasvatuse projektidega kaasatuid olnud umbes 10 000. Tänavuse projekti „Tomatisõbrad” tarbeks on Räpina aianduskooli õpilased juba 2400 taime seemned õppekasvuhoones mulda pistnud. Veebruari keskel on noortaimed valmis lasteasutuste aknalaudadele kolima. Projekti eesmärk on kasvatada, hooldada ja vaadelda hariliku tomati (Lycopersicon esculentum) soride ‘Vilma’ ja ‘Venus’ taimi, võrrelda nende kasvu ja saada vilju, seletab Räpina aianduskooli õpetaja Katrin Uurman. „Aknalaual õnnestub to-

mati kasvatamine hästi, kui on valitud selleks sobivad sordid,” kinnitab ta. „Meie oleme sordivaliku tegemisel just sellest lähtunud. Kuna külvid teeme varakult, on võimalik veel selle õppeaasta jooksul saaki saada.” Taimekasvatusprojektis osalemiseks tuleb täita veebipõhine registreerimisankeet aianduskooli kodulehel, ennast võib kirja panna 31. jaanuarini või seni, kuni koguneb 500 gruppi. „Tomatisõbrad” on juba kuues samalaadne projekt ja igal aastal on kokku saadud üle 500 grupi. „Kuna ühes grupis on rohkem liikmeid, siis on igal aastal projektiga kaasatud olnud umbes 10 000 inimest,” ütleb Uurman. Aianduskool paneb osalejatele kokku paki, mis sisaldab nelja tomatitaime ja kah-

te väetist. Iga grupp saab ühe komplekti taimi ja väetisi. Potid ja mullad tuleb osalejail endal hankida. Eelmisel aastal kasvatasid lapsed kurke. „Projekt läks väga hästi. Osalejate tagasiside põhjal võib väita, et lastele taimede kasvatamine väga meeldib,” räägib Uurman. „Samuti on populaarsed projekti käigus tehtavad muud tegevused, nagu viktoriinis osalemine ja loomingukonkursist osavõtmine. Eelnevate projektide käigus on koostatud sadu digitaalseid projektipäevikuid, kus osale-

jad jagasid oma tegemisi ja õnnestumisi nii teksti, pildi kui ka videona.” Räpina Aianduskoolis tegeleb projektiga terve meeskond, kuhu kuuluvad valdkonna õpetajad, aga ka näiteks kooli IT-spetsialist, projektijuht, õppesekretär, infospetsialist, õppemajandi töötajad. „Lisaks kaasame aianduskooli õpilasi, kes oma õppetöö käigus taimi ette kasvatavad, projektis osalejatele nõu ja õpetussõnu jagavad ning katset kaasa teevad,” seletab Uurman. Aianduskooli õpilased ja juhendajad teevad ka ise katse kaasa, jagavad õpetusi, soovitusi, meeldetuletusi ja annavad nõu, kui tekib küsimusi. Peale taimede kasvatamise ootavad ees iganädalased viktoriiniküsimused, nädala nipp, mitu konkurssi ja võistlust ning loomulikult maitsev ja tervislik saak.

AKNALAUAL ÕNNESTUB TOMATI KASVATAMINE HÄSTI, KUI ON VALITUD SELLEKS SOBIVAD SORDID.

Silvi Lukjanov Maa Elu

M

illisel põlluväljal võib lustida ja millisele sõites tood endale pahanduse kaela? Enne sõitmist tasub põllupidajalt küsida. Küsija suu pihta ei lööda, julgustavad Järvamaa põllumehed. Talve saabudes kerkib igal aastal päevakorda teema: lumesaanide ja ATVga sõitjad viljapõllul. Loomakasvatusettevõtte Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa tõdeb, et ega põllul lõbusõidu tegijatega polekski muret, kui nood enne põllule minekut küsiksid, millisele võib. „Korralikult lumise valge vaibaga kaetud põllud pole ju sõitmiseks keelatud, aga kõige õrnemad on taliviljapõllud,” selgitab ta. Talispordihuvilisena teab Kallakmaa, milline hasart tekib, kui näed head sportimisvõimalust. Ta pani juba sügisel põldudele, kus sõita ei to-

hi, üles sildid, muidu inimene ei tea, mis lume all kasvab. „Mul on juba sügisest värvilised sildid taliviljapõldudel tee ääres, kust võib tekkida tahtmine peale sõita. Ennetada tuleb, mitte tagantjärele tark olla ja rusikat vibutada,” on mehe tegutsemise põhimõte. Temal pole põldudel mootorsaanidega muret. Põldudel sõidavad vaid need, kellega mehel on kokkulepe. Ta mõistab metsamehi, kel vaja ka oma töö teha. Kui pole muud väljasõidu võimalust, siis tulebki sõita viljapõllul. „Lepime kokku ja näitan, kus on põllul tehnorajad. Liiguvad mööda neid ja arvestan sellega, et nad sõidavad need laiemaks,” selgita Kallakmaa. Sama meelt on Väätsa Agro OÜ juht Margus Muld: põldudel ikka võib talvel sõita, aga mitte kõikidel. Kui neilgi hakati sõitma väljadel, mis sõitmist ei kannata, uurisid põllumehed välja, kes seda teevad. „Helistasime ja leppi-

Erakogu

IGA PÕLLU PEAL TALVEL SÕITA EI TOHI

Järva-Jaani kandis liiklejad märkavad mõnede põldude ääres neil mootorsõidukitega liiklemise keelde ja on põllumehe rõõmuks ettekirjutustest kenasti kinni pidanud.

sime kokku, kuidas saame koostööd teha nii, et meie oleme rahul ja nemad ka,” sõnab ta. Kirgliku põllumehena mõistab Muld ka teiste kirge

oma ala vastu. Silte neil põlluveerel väljas küll pole, kuid ta on valmis näitama põlde, kus võib sõita. „Oleme valmis andma lõbusõiduks rohumaad või kõrrepõllud, mis lähevad kevadel kündmisele.” Põllumehele on vastukarva, kui sõidetakse taliviljapõldudel ja väärtuslikel rohumaadel. See võib kaasa tuua korvamatu kahju. Muld usub, et suheldes saavad asjad korda. Ta soovitab kõigil, kel soov või vajadus põllul sõita, uurida, kelle oma põld on, ja küsida, mida omanik sellest arvab. Jõgeva patrullpolitseinik Arsi Alavere räägib, et niipea, kui lumi maad katab ja pinnas kõvaks külmub, hakkab politseisse tulema teateid n-ö ratsanikest, kes maastikusõidukitega võõrast pinnast üles künnavad. „Neid teateid pole õnneks palju, aga ka üksikud juhtumid toovad maaomanikele kaasa suure kahju, mis võib küündida isegi tuhandete eurodeni,” ütleb Alavere.

innas on huvitavad töökohad, parem palk ja mugavused käe-jala juures, aga kui lasta mõte lendu oma unistuste kodu radadele, siis suur osa eestimaalasi eelistab maamaja kauni looduse keskel. Nii võib välja lugeda kinnisvara müügiportaalides kõige vaadatumate pakkumiste statistikast. Vaadatavuse eesotsas on soodsamad majad, mida ise oma maitse järgi elamiskõlblikuks nokitseda saab. Lisaks püüavad pilku põnevalt sisustatud või väga erilised elamised, mille linke sotsiaalmeedias usinalt jagatakse. Aga loomulikult ka arvustatakse. Kv.ee portaalijuht Tarvo Teslon räägib, et vaadatavuse edetabelisse jõuab palju huvitavaid kuulutusi, mille külastuste arv siiski otseselt müügile kaasa ei aita. „Pigem on need erandid, mis erinevate asjade kokkusattumisel silma paistavad,” sõnab ta. „Vahel on palju vaadatud miljonieuroseid maju, mille ostjaid on väga vähe, aga inimestel huvi suur.” Kinnisvara24 portaali kuulutuste esikümnes olid mullu vaid majad. „Eelmisel aastal oligi majade vastu rohkem huvi kui teiste objektitüüpide vastu. See võis tuleneda sellest, et korterite hinnatõus oli proportsionaalselt suurem kui majadel,” seletab portaali tootearendus- ja turundusjuht Laura Tammeorg. City24-s olid mullu kõige otsitumad korterid, järgnesid majad, mida otsiti ligi kaks korda vähem, alles seejärel maad ja majaosad, räägib City24 tegevjuht Karin Noppel-Kokerov. „Kindlasti pälvisid enim tähelepanu odava hinna või kauni interjööriga kodud. Nende hulgas omakorda ühe- ja kahetoalised korterid, mis on praegu kõige paremini kaubaks minev elamispind,” lisab ta. Inimesed vaatavad kinnisvara tihti pelgalt uudishimust: millised kodud müügis või mis hinnaga teised sinu kodupiirkonnas kinnisvara müüvad. „Kuna soovitakse võimalikult soodsa hinnaga kodu soetada, siis pigem kõige vaadatumad ei pruugi kärmesti turult minna,” ütleb Tammeorg. „Kõige kiiremini realiseeritakse soodsama hinnaga objektid. Tihti on palju vaadatud pakkumine lihtsalt silmale ilus või tõmbab objekti omanik tähelepanu. Samas kui üüriturule tuleb objekt väga hea hinnaga, siis seda ka palju vaadatakse ja klient leidub väga ruttu.” Need, kel kodu juba olemas, hoiavad kinnisvaraportaale külastades end kursis hindade ja muu turul toimuvaga. „Kindlasti jõuavad kasutajad sinna ka uudishimust, kui müügis on mõni kuulsuse ko-

Seda Saue vallas asuvat 237 000 eurot maksnud palkmaja vaadati Kv.ee kinnisvaraportaalis mullu kõige enam, 13 965 korda.

du või väga eriline elamine,” ütleb Noppel-Kokerov. „Üks põhjus on soov leida inspiratsiooni oma kodu renoveerimiseks või sisustamiseks. Kõige vaadatumad objektid ei pruugi kiiresti ostjat leida, sest tehinguni jõudmine sõltub mitmest aspektist: hind, asukoht ja sobivus. Aga mida vaadatum on kinnisvara, seda kiiremini see tõenäoliselt müüakse.” MAAMAJAD Maapiirkondi silmas pidades tuntakse huvi talumajade vastu, mis asuvad kauni looduse ja põneva ajalooga kohas. Maju soovitakse nii perele eluasemeks kui ka suvekoduks, räägib kinnisvarabüroo Uus Maa analüütik Risto Vähi. „Väga moodne on osta vana talumaja ja see korda kõpitseda. See on eriti moes linnainimeste seas.” Selliseid talumaju otsitakse Vähi sõnutsi Kagu-Eestis, eriti Setumaal, aga ka Mulgimaal ja mere ääres. Väga populaarne on alati Hiiumaa. Tammeorg räägib, et maal on alati eelistatud objektid, mis asuvad veekogu ääres. Tahetud on Eesti väikesaared ja privaatsema asukohaga objektid, näiteks Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Huvi pakuvad ka kohad, kus on askeetlikud tingimused, naabrid asuvad mitme kilomeetri kaugusel ja saab end igapäevarutiinist välja lülitada. Palju on müügis kortereid, mis asuvad endiste kolhoosikeskuste kortermajades. „See on keskkond, kust minnakse ära, sest tööd ei ole. Kui müük ei õnnestu, püütakse korter välja üü-

ENIM TÄHELEPANU SAAVAD SUVILAD, MIS JÄÄVAD SUUREMATEST LINNADEST KUNI TUNNIAJASE AUTOSÕIDU KAUGUSELE.


maa elu || Kinnisvara || 9

24. jaanuar 2019

Kv.ee

Kv.ee

unistab elust maamajas Kvee

Valgas asuvat 59 900eurost maja on vaadatud 11 963 korda.

NEED, KEL KODU JUBA OLEMAS, HOIAVAD KINNISVARAPORTAALE KÜLASTADES END KURSIS HINDADE JA MUU TURUL TOIMUVAGA. Noppel-Kokerov kinnitab, et huvi tuntakse linnalähedaste asulate korterite vastu, mis on odavamad kui linnakorterid, kuid hea transpordiühenduse korral elukohana täiesti sobivad. Sama kehtib suurte linnade lähedal asuvate majade kohta.

„Üsna palju tahetakse elamiskõlblikke maakodusid, eelistatakse neid, kus vee- ja elektrisüsteem korras. Kui eestlane endale juba suvekodu otsib, peab see olema veekogu lähedal,” nimetab Noppel-Kokerov. SUVEKODUD Suvekodu otsimise aktiivsus sõltub palju ilmast ja aastaajast. Tammeorg räägib, et kevade saabudes kasvab huvi hüppeliselt. Kui juhtub olema lumeta ja pikalt pime talveaeg, siis on inimestel igatsus suve, valge aja ja suvekodu järele suurem, mistõttu vaadatakse sel ajal suvilapakkumisi aktiivsemalt. Eelmisel aastal lisati kõige rohkem suvilate kuulutusi juulis ja septembris. Samuti vaadatakse juulis suvilate kuulutusi Kinnisvara24.ee portaalis kõige usinamalt. Haapsalu, Saue vald, Lääne-Harju vald ja Viljandi olid tahetud kohad. „Kerkinud kinnisvarahinnad on tekitanud turule uue segmendi: noored pered, kelle jaoks aasta läbi elamiseks mõeldud maja hind on liiga

krõbe, seetõttu ostavad nad esialgu suvila, mida saab hiljem ümber ehitada,” räägib Tammeorg. Suvilaid otsitakse NoppelKokerovi sõnutsi kogu aeg, kuid eriti kevadel, kui soojad ilmad kütavad igatsuse oma maakodu järele üles. Samas on suvekodud City24.ee-s üks väiksema otsingute arvuga kinnisvaraliike. Kui vaadata eelmise aasta otsingustatistikat, siis näiteks jaanuaris otsiti kortereid 27 korda rohkem kui suvekodusid. „Eks see on loomulik, suvekodu on tänapäeval pigem täiendavaid väljaminekuid ja lisahoolt nõudev luksus, mida kõik endale lubada ei saa või ei taha,” pakub ta. Enim tähelepanu saavad suvilad, mis jäävad suurematest linnadest kuni tunniajase autosõidu kaugusele. „Muidugi on suvilaostjate uudishimu tipus alati saartel pakutavad maakodud, aga populaarsed on ka Pärnu- ja Läänemaa mereäärsed paigad,” toob välja Noppel-Kokerov. „Suvekodul on tähtis hind, kaugus püsivast elukohast ja veekogu lähedus. Vanemate

City24 vahendusel oli vaadatuim suvekodu Saaremaal asuv 95 000 eurot maksev oma liivarannaga majake. Maja ise tundub juba viletsake, kuid kuulutuse juures on ilusad pildid, mis maalivad silme ette mõnusa puhkuse mere ääres kauni looduse keskel. 280 000eurost maja on uudistatud 11 772 korda.

Kv.ee

rida kommunaalkulude maksmise eest. Pakkumist on sel turul üüratult palju rohkem kui nõudlust,” nendib Vähi. Harva jõuavad sellise korteri üüripakkumised kinnisvaraportaali, enamasti käib see külapoe ees oleva kuulutustahvli vahendusel. Siiski pole pilt mustvalge. Oleneb asula arengust, leidub heal järjel asulaid, kus on tööd alustanud uued tootmisettevõtted ja tulija leiab nii töökoha kui ka lapsele lasteaia- või koolikoha.

City24.ee

See alla 40 000eurone maja, mis sobib Tallinnast mitte väga kaugele maakodu rajada soovivale inimesele, kogus 11 475 vaatamist.

elamukooperatiivide ja aiandusühistute juures mängib rolli, et need on linnale lähedal, välja arenenud taristuga ja ma-

· Korterelamute kompleksne renoveerimine · Fassaadi- ja katusetööd · Elamute ehitus · Omanikujärelevalve Tel 509 7953 · dominos@dominos.ee

www.dominos.ee

ja saab kasutada aasta läbi elamiseks, samas pole hind nii kallis kui linnas asuvatel eramutel.”


10 || Ilma- ja tervisetark || maa elu

ilmatark

Jüri kamenik

24. jaanuar 2019

Aknalaual kasvab vürtsikas

terviseturgutaja

L

umetormidest ja rekordtuiskudest meenuvad esmajoones 2008. aasta märtsi lumetorm, novembri lumetorm Irmela ja 2010. a Monika ja Scarlett detsembris. Aga hilisemast ajast? Justkui tuiske on olnud, aga mitte meeldejäävaid lumetorme. Kuna vahel midagi (tuiske) ikkagi tuleb ette ja praegune aeg võiks olla selline, et mõni tugevam tuisk või isegi lumetorm seisab alles ees, siis tasub veidi tutvustada, mis on tuisk ja kuidas see tekib. Tuisk on atmosfäärinähtus, mis on seotud tuulega. Seejuures üheks tingimuseks on kas sadav lumi, lahtine lumi maapinnal või mõlemad. Tuule tugevuse alusel võib eristada kaht tüüpi tuisku – esimene neist tekib juba alates 4–6 m/s tugevuse tuulega, teisel juhul aga on tuul üle 15 m/s. Vahemikus 9–15 m/s tuulega esineb tuisku siiski harvem, sest kui tuul on tugevam kui umbes 9 m/s, siis surutakse sadav lumi kokku ja tuisu tekkimise tõenäosus on väiksem. Kui aga tuul on väga tugev, eriti üle 20 m/s, siis suureneb taas oluliselt tuisu tekkimise tõenäosus. Eristatakse pinnatuisku, kui lumi kandub edasi mööda maapinda ja see ei piira nähtavust; madaltuisku, kui tuul tõstab lume mõne meetri kõrgusele, seejuures horisontaalne nähtavus halveneb, ent taevas jääb nähtavaks; ja üldtuisku, kui väga halb (alla 1 km) on nii horisontaalne kui ka vertikaalne nähtavus (nii pilved kui ka kauged objektid jäävad tuisuvaniku taha). Eriti ohtlikuks loetakse tuisku, kui keskmine tuule kiirus on vähemalt 15 m/s vähemalt 12 tunni jooksul. Lumetormiks võib pidada olukorda, kui tugev üldtuisk kestab vähemalt 6 tundi. Lumetormidest on nimetamisväärne kindlasti 1975. a 20.–22. novembri erakordne lumetorm: näiteks on selle tormi kirjeldusse lisatud, et 21. novembri õhtust kuni 23. novembri hommikuni oli teelõik Kohtla-Järvest Narvani (60 km) läbimatu; 2008. a kaks lumetormi, neist esimene märtsi lõpus (Otepääl täheldati välke) ja oluliselt tugevam 23. novembril, kui tugevat üldtuisku põhjustas lõunatsüklon nimega Irmela, mis pärines Musta mere äärest. See viimane oli erakordne intensiivsuse ja ulatuse poolest: Eesti jaamades registreeriti seni madalaim õhurõhk Mustvees – 951,3 hPa (võrdluseks: standardõhurõhk merepinnal on 1013,25 hPa), ja tipphetkel ulatus Irmela mõjusfäär Valgevenest üle Baltikumi ja Venemaa Valge mere lähedale, lääneosas Rootsi, Norrasse ja Saksamaale ja kaguosas kuni Musta mereni. Lisaks nähti 23. novembril Eestis mitmel pool välku ja kuuldi müristamist. Eestisse tõi tsüklon Irmela ka lumerekordeid: koos 24. novembri lumega sadas kokku üle 50 cm lund, summaarne lumepaksus küündis seega (20.–22. novembril sadas ka veidi) 56 sentimeetrini (Kuusikul). Tänavune talv on olnud muutlik senimaani, kuid lund siiski jätkub. Ainult saartel ja lääneservas on lund (väga) vähe olnud – pärast 25. detsembrit alanud sooja ilma periood võttis sealt lume, kuid jättis sisemaale, eriti kõrgustikele, seda siiski päris palju alles. Hiljem on külmema ilmaga lund sisemaale üha lisandunud. Praegu valitseb südatalv ja vastavad olud püsivad, kõige külmem võib 27. jaanuari paiku olla, kuid pärast paistab soojenevat, ehk isegi sulailma tulla. Lisandub ka lund.

Toivo NIIBERG

Räpina Aianduskooli õpetaja

M

aitsetaimede kõrval võiks köögiaknal kasvada mõni piprataim, peale silmailu annab pipar roogadele vürtsikust ja turgutab tervist. Vürtspiprad sobivad hästi köögivilja-, kartuli-, liha-, pasta- ja riisitoidu sisse. Jahvatatud pulbrit võib kasutada segus koos jahvatatud kuivatatud majoraani, pune, aedliivatee, basiiliku, loorberi, muskaadi, koriandri või küüslauguga. Vürtspaprika kuulub karri koostisesse. Kalasupi sisse pane vürtspaprikat vähem, praetud kala ja hautiste korral ainult kastmele. Linnupraele soovitatakse lisada seda koos tähtaniisi ja küüslauguga 10–15 minutit enne toidu valmimist. Väikeses koguses koos tilli, peterselli, peenestatud noore naadi ja nõgesega sobib vürtspaprika hästi omleti ja munatäidise maitsestamiseks. Väga atraktiivse välimusega on linnupipar, mis võib kasvada 15–30 sentimeetri kõrguseks väikeseks põõsaks. Olenevalt sordist on viljad (botaaniliselt mari, rahvakeeles piprakaun) ümmargused kuni teravkoonusjad, valminuna helekollased kuni korallpunased. Ühel põõsal võib olla korraga 150–750 vilja. CAYENNE’I PIPAR Toas kasvatamiseks sobib Cayenne’i pipar (Capsicum frutescens), mis pärineb Lõuna-Indiast ja Jaava saarelt. Viljad on 1,5 sentimeetri pikkused ja küpsenult kollast või oranži värvi. Lähedane liik on tšillipipar, mis pärineb Lõuna-Ameerika kirdeosast ja kasvab seal mitmeaastase rohttaimena. Nimetatud liikide viljad korjatakse, kuivatatakse ja jahvatatakse koos seemnetega pulbriks ning saadakse linnupiprast veelgi krehvtisem vürts. Cayenne’i pipar on apteegist saadava radikuliiti leevendava pipraplaastri põhikompo-

Mõne põneva tšillipipra taime võib soetada poest, aga seda saab ka ise seemnest kasvatada.

nent. Cayenne’i pipra maitset ei ole toidu esmasel maitsmisel tunda, põletav maitse tuleb alles hiljem. Sellepärast tuleks seda toidule pigem vähem kui rohkem panna, lasta veidi seista, uuesti maitsta ja alles siis juurde lisada. LINNUPIPAR Linnupipar on väikeses koguses hea seedetrakti tugevdaja ja puhastaja. Linnupipra bioaktiivsed ained pärsivad hästi jämesooles paiknevat patogeenset mikrofloorat. Just kõhunakkuste vältimiseks kasuta-

LINNUPIPAR VÄIKESES KOGUSES ON HEA SEEDETRAKTI TUGEVDAJA JA PUHASTAJA.

taksegi seda soojadel maadel ohtrasti toidu vürtsitamiseks. Vastunäidustatud on linnupipar haavandtõve, gastriidi, enteriidi, seedeelundite põletiku ja kõhunäärmehaiguste korral. Suures annuses kasutamine võib põhjustada südamekloppimist. Gripi peletamiseks aseta tassi tükike kaneelikoort ja üks kuhjas noaotsatäis jahvatatud linnupiprapulbrit. Vala peale klaas keeva vett, lase kaane all jahtuda, magusta meega ja joo väikeste lonksudena korraga ära. Kurgu kuristamiseks võta 1 kuhjas sl kuivatatud linnupiprapulbrit, 8 g kuivatatud petersellilehti, 8 g kuivatatud aedsalveid, 10 tera nelki ja 500 g õunaäädikat. Segu hoia kaks nädalat toatemperatuuril pi-

PIPRANAPS Väike pipranaps on ammu tuntud kõhurohi, mis parandab seedimist, tõstab söögiisu ja hävitab halvad mikroobid. Samas tasub teada, et kõhunäärmepõletiku ehk pankreatiidi korral võib selline ravi lõppeda haiglassemineku, kui mitte hullemaga. Pipranapsu valmistamiseks lisa 0,5 liitrile viinale 50–60 g suhkrut ja 2–3 täiesti valminud värsket linnupiprakauna. Pudel tõsta kaheks nädalaks toasooja pimedasse kohta. medas kohas, kurna ja vala pudelisse. Hoia külmikus. Kurgu kuristamiseks võta 1 tl tõmmist tassi sooja vee kohta.

külvikalender: 25. jaanuar – 1. veebruar 25. R

Juur, alates kl 06.03 õis

26. L

Õis

27. P 28. E 29. T

23.10 08.41 16.27

Istutusaeg

TUISK JA LUMETORM

Tiit Efert

ilmatark

Õis, alates kl 09.31 leht Leht Leht, alates kl 16.33 vili

30. K

Vili

31. N

Vili

1. R

Vili, alates kl 02.47 juur Kuukalendri koostaja Signe Siim, 2019

MAA

TULI

VESI

ÕHK


maa elu || Aed ja kodu || 11

Marko Saarm / sakala

24. jaanuar 2019

Koduaias kasvavale puule saab pookida erinevate sortide oksi ja nii endale perepuu kasvatada.

Pookimine aitab Elmo Riig / sakala

vana puu uuele elule LIISI KONT Räpina Aianduskooli õpetaja

ui koduaias kasvab esivanemate istutatud õunapuu, mille õunade maitse toob meelde lapsepõlve, on pookimine võimalus, kuidas vana puu uuele elule aidata. Tõsi, taoliste vanade puude suurim miinus on tagasihoidlik võrsete juurdekasv. Sellest tulenevalt on üheaastased pookimiseks sobilikud oksad liiga peenikesed ja väikesed ning sordioksa tuleb hoolega valida. Viljapuude paljundamise levinumaid viise ongi pookimine. Töö iseenesest pole keeruline: nõuab kindlat kätt, õigeid töövahendeid ja sobivat aega. Alustaimele ehk alusele ja juurde poogitavale osale ehk kultuurosale ehk sordile tehakse vastastikku sobivad lõiked ning seotakse tugevalt kinni. Aluse ja sordi kokkukasvamine saab toimuda tänu sellele, et taimed reageerivad vigastustele intensiivse rakku-

OKSASTAMISEKS KASUTATAKSE ÜHEAASTASEID OKSI, MIS ON UMBES PLIIATSIJÄMEDUSED.

Pookimine pole ülemäära keeruline: alustaimele ja juurde poogitavale osale tehakse väga terava noaga vastastikku sobivad lõiked ja seotakse tugevalt kinni.

de paljunemisega haava ümbritsevates kudedes. Nii tekib uus terviklik taimorganism. Pookimine jaguneb kaheks – silmastamine ja oksastamine. Esimesega neist alustatakse puukoolides juuli teises pooles, lõpetatakse augustikuu keskpaigas. Alusele tehakse lõige ja suvel kasvanud sordivõrselt lõigatakse üks silm, mis paigutatakse alusele ja seotakse tugevalt kinni. Alusega kokku kasvanud silm hakkab uuel kevadel jõudsalt arenema, ebaõnnestumise korral silm kuivab ja edasi kasvab ainult alus, mis aedniku jaoks on väheväärtuslik. TALVINE POOKIMINE Korraliku viljapuuistiku saamiseks läheb vaja kannatust – luuviljalistel kaks ja õunviljalistel kolm aastat. Oksastamine jaguneb oma-

korda kaheks, olenedes töö tegemise ajast. Talvine pookimine toimub jaanuarist aprillini ja seda tehakse siseruumides. Kevadise pookimise parim aeg algab aprillis, kui suuremad külmad on möödas, ja lõpeb maikuus. Seda tehakse väljas. Oksastamisel pannakse alusele kasvama üheaastaselt oksalt lõigatud oksajupp, millel on kolm punga. Talvisel pookimisel tuleb alused sügisel koguda ja säilitada nii, et neid saaks jaanuaris kasutama hakata. Sobivaim säilitamiskoht on kelder või muu jahe hoiuruum. Juured peaksid olema niisutatud turba sees, et vältida aluste kuivamist. Talvist pookimist tehes võib sordioksad koguda mõned päevad enne oksastamist. Külmaõrnemate sortide oksad, mis kahjustada võivad

saada, tuleb koguda juba enne püsivate külmade saabumist novembris-detsembris. Talvekindlamate sordite puhul võib pookeoksi varuma minna paar päeva enne oksastamist. See on palju lihtsam, sest ära jääb pookeokste säilitamise vaev. Ei maksa karta, et väljas valitsevad miinuskraadid võiksid kuidagi taimede kasvamaminekut mõjutada. Tähtsam pookeokste varumise juures on kuivamise vältimine, nii lühiajalisel kui ka pikemaajalisel säilitamisel. Pikemal säilitamisel hakkab rolli mängima pungade puhkemise vältimine. Pookeokste säilitamisel tuleks need paigutada jahedasse ja niiskesse. Näiteks pakkida pookeoksad niisutatud riidetüki sisse ja paigutada sügavkülma. Miinustemperatuuri võiks seal veidike vähendada. Lühi-

ajalisel säilitamisel võib pookeoksad hoida otsapidi vees ja jahedas ruumis. MILLISEID OKSI VALIDA? Oksastamiseks kasutatakse üheaastaseid oksi, mis on umbes pliiatsijämedused. Halvemini kasvama lähevad oksa alumine ja ladva osa, mis enne oksastamiseks vajalike oksajuppide lõikamist eemaldatakse. Ühepikkuseid sordioksi on lihtsam pakkida ja säilitada. Levinuim oksastamise viis on jätkamine, mil sordist lõigatakse kolme punga pikkune oksajupp. Sordioksa alumise punga vastasküljele tehakse kolme sentimeetri pikkune poolviltune lõige, sama pikk lõige tehakse ka alusele ja sobitatakse omavahel kokku. Ülemine lõige tehakse kolmanda punga pealt risti, kasutades selleks oksakääre. Alus ja sordioks peaksid olema enam-vähem ühejämedused. Kokkusobitamisel tuleb mõelda koore all paiknevale üliõhukesele rakukihile – kambiumile. Aluse ja sordioksa kambium peavad omavahel kokku puutuma, ainult nii saab kokkukasvamine toimuda. Samuti tuleb jälgida, et sordioksal ei oleks puhkenud pungasid, see vähendab töö õnnestumise tõenäosust, poogend kuivab enne, kui kokkukasvamine toimuda jõuab. Oksastamiseks valitud oksad peavad olema haigustunnustest vabad, kindlasti sordiehtsad ja elujõulised ehk kuivamistunnusteta. SOBIVAD TÖÖVAHENDID Juba praegu tasub sobilikud töövahendid valmis vaadata. Puukoolides on spetsiaalsed oksastamisnoad, mida saab aiakauplustest või e-poodidest tellida. Samas ajab asja ära ükskõik mis nuga, tingimusel, et see on väga terav. Aluse ja poogendi kokkusidumiseks kasutatakse isekleepuvat pooketeipi, mis on väga veniv ja laguneb looduses. Sedagi on võimalik tellida. Kinnisidumiseks sobib ka aianduslik kile, piimapakist lõigatud kileriba, isegi lõng või muu materjal. Jälgima peab, et sidumismaterjal taime soonima ei hakkaks. Kui poogend on alusega kokku kasvanud, tuleb sidumismaterjal ära võtta. Tähtis on, et haavad saaksid kaetud ja tugevalt üksteise vastu surutud. On puukoole, kes pakuvad pookimisteenust ja teevad kliendile sellise istiku, nagu soovitud. Samuti saab puukoolidest tellida endale meelepärase sordi pookeoksi. Natuke keerulisem on aluste tellimise ja ostmisega.

KOKKUSOBITAMISEL TULEB MÕELDA KOORE ALL PAIKNEVALE ÜLIÕHUKESELE RAKUKIHILE – KAMBIUMILE. Alus mõjutab viljapuude kasvutugevust. Seetõttu tuleks aianduskeskusest või laadalt ostetud istiku puhul uurida, millisele alusele see poogitud on. Nõrgakasvulise aluse korral jääbki viljapuu madalaks ja võib kasvamisel isegi toestust vajada. Tugevakasvulise aluse puhul võib korraliku hoolduslõikuseta õunapuu kasvada kuni kuue meetri kõrguseks.


12 || Põld || maa elu

24. jaanuar 2019

Tanel Vahter

Teadlased hakkavad uurima põllumulla seeneelustikku riina martinson Maa Elu

T

eil on põllu- või rohumaa ja tahate teada, kes seal mullas elavad ja kas teie muld on naabriga võrreldes paremas või halvemas seisus? Nüüd on selleks võimalus. Nimelt hakkavad Tartu Ülikooli (TÜ) taimeökoloogid koostöös Eesti Maaülikooli (EMÜ) põllumajandus- ja keskkonnainstituudi ning Põllumajandusuuringute Keskusega uurima Eesti põllumuldades elavaid seeni. Kaheaastase projekti käigus soovivad teadlased koguda mullaproove eri majandamisviisiga põldudelt üle Eesti, et teha kindlaks, millised seened seal elavad. Selleks kasutatakse uusimaid DNA-põhiseid meetodeid, mille abil määratakse unikaalsete geenijärjestuste alusel mullas elavate seente liigiline koosseis. Seejärel analüüsitakse seoseid rakendatud maaviljeluspraktikaga. TÜ botaanika osakonna teaduri Inga Hiiesalu sõnul on alanud uuring unikaalne. Kuigi Tartu Ülikooli teadlased on globaalse mullaelustiku uurimises teaduse eesliinil olnud juba aastaid, on selliseid kogu riiki hõlmavaid põhjalikke mullaorganismide uuringuid maailmas tehtud vähe. „Mullas elavate organismide mitmekesisus on jahmatav,” ütleb Hiiesalu. „Ühes peotäies mullas võib leiduda miljardeid organisme ja tuhandeid liike. Orgaanilise aine lagundajatena, mükoriisa moodustajate ja patogeenidena on seened tähtsad nii looduskeskkonna toimimisele kui ka põllumajandusele. Nii sõltub näiteks kõdu lagunemine, erosioonikindlus, toitainete kättesaadavus ja taimede vastuvõtlikkus haigus­ tekitajatele mullas leiduvate seente tervisest ja mitmekesisusest.”

Taimeökoloog Inga Hiiesalu räägib, et põllumuldade seeneelustiku uurimise projekt kestab kaks aastat. Sel aastal kogutakse mullaproovid umbes sajalt tootmispõllult ja sajalt püsirohumaalt.

EMÜ mullateaduse professor Alar Astover räägib, et mulla kvaliteedi tagamiseks on praktikasse üha enam juurdumas uued lahendused, olgu selleks siis maheviljelus või keskkonnasäästliku majandamise viisid, kuid praegu puudub objektiivne võimalus hinnata nende rakendamise mõju mullaelustikule. „Üks projekti eesmärk on luua mulla bioloogilise seisundi hindamise alus,” sõnab ta.

ki praktilises kasus põllumehele. „Seetõttu loodame saavutada hea kontakti praktikutega, et tulevikus saaks lisaks mulla keemilistele parameetritele ka mullaelustikku oma igapäevastes otsustes arvesse võtta ja temaga targalt ringi käia,” selgitab ta.

VASTASTIKKU KASULIK Et uuring edukas oleks, on mõistagi tähtis hea kontakt põllumeestega. Hiiesalu sõnutsi on alanud projekt teaduslikult väga põnev, kuid selle suurim väärtus seisneb siis-

OMA PÕLDU VÕIVAD UURIMISEKS PAKKUDA KÕIK MAAVILJELUSEGA TEGELEVAD PÕLLU­ MAJANDUSTOOTJAD. UURITAKSE NII PÕLLUMULDI KUI KA ROHUMAID.

Proovivõtmise alade valimine on hoolimata talveilmast juba alanud. Põllumajandustootjate huvi ja suhtumine teadlaste ettevõtmisesse on olnud äärmiselt positiivne. „Oleme leidnud juba päris palju inimesi, kes soovivad oma põldude mullaelustikust rohkem teada saada, ja see teeb suurt rõõmu,” ütleb Hiiesalu. „Meile näitab see, et põllumehed on igati ärksad ja teadmishimulised, soovivad loodusega paremini arvestada ja on huvitatud koostööst teadlastega.” Oma põlde võivad pakkuda kõik maaviljelusega tegelevad põllumajandustootjad. Uuritakse nii põllumuldi kui ka rohumaid, seetõttu on valimisse oodatud teraviljapõllud, püsirohumaad ja poollooduslikud rohumaad. Samuti tahetakse haarata põhilisemaid maaviljelusviise, näiteks mahetootmist ja eri mullaharimispraktikaid, aga ka klassikalisi tavatootmispõlde. „Nii saame anda tootjale infot, kuidas on tema põllul elavate seente mitmekesisus võrreldes teiste sarnase viljelusviisiga põldudega,” seletab Hiiesalu. „Lisaks sedagi, kas mullaelustiku mitmekesisus võiks olla parem ja milliste viljelusviisidega seda saavutada.” MIKS VAJA TEADA Miks üldse on vaja teada, mis mullas toimub? „Tihtipeale mõtleme mullast kui millestki, mis on iseenesest olemas,” tõdeb Hiiesalu. „Tegelikkuses võib viljaka mulla teke võtta tuhandeid aastaid ning looduses on muld ja selles sisalduvad toitained äärmiselt hinnaline ressurss. Ka inimkonnana võlgneme oma praeguse arengutaseme ja rikkaliku toidulaua eest tänu mullale.” Paraku on inimene võimeline tuhandete aastatega loodut teadmatu kasutamisega kiiresti rikkuma. Erosioon, hapestumine, orgaanilise aine kadu ja mullaelustiku vaesumine on praegu maailmas laialt levinud probleemid, mis võivad muuta toitu tootvad mullad viljatuks kõrbeks. Eestis meil kuskil nõnda

nukrat olukorda veel ei ole, kuid kuna mullaelustik on mulla tervise seisukohast oluline, on tähtis teada, kuidas praegune maakasutus seda mõjutab. MAHE- JA TAVAPÕLD Nagu öeldud, soovitakse korjata mullaproove eri majandamisviisiga põldudelt. Tavainimeste seas on levinud arvamus, et mahepõllu mullas kihab elu, aga suurtootmise põllu muld on kurnatud ja taimed kasvavad vaid tänu mineraalväetistele. Hiiesalu märgib, et nii mustvalge pilt siiski ei ole. Mahetaimekasvatuse põhimõtete kohaselt ei kasutata taimekaitsevahendeid ega tehislikke väetisi ja peetakse silmas looduses toimivaid seaduspärasusi. „Seega võiks parimal võimalikul viisil rakendatud maheviljelus olemuslikult olla mullaelustikule kasulikum, kui seda on tavaviljelus, ja seda kinnitavad ka varasemad teadusuuringud. Öelda aga, et üks on teisest alati parem, kindlasti ei saa,” rõhutab ta. „Näiteks võib teadlikult ja oskuslikult, mullaelustikuga arvestav tavatootmine olla loodushoidlikum, kui seda on halvasti ellu viidud sertifitseeritud mahetootmine.” Mõlemal juhul on põllumajandustegevuse kõige väärtuslikum sisend muld, see kehtib ühtmoodi nii mahedas kui ka tavatootmises. TULEMUSED JÄRGMISEL SÜGISEL Põllumuldade seeneelustiku uurimise projekt kestab kaks aastat. Sel aastal kogutakse mullaproovid umbes sajalt tootmispõllult ja sajalt püsirohumaalt üle Eesti. Sedasi saab iga piirkonna mullastiku ja keskkonnatingimuste juures tuletada nii hea mullaelustiku mitmekesisuse (rohumaadel) kui ka maaviljeluse käigus kujunenud mullaelustiku mitmekesisuse (tootmispõldudel) ja hinnata, kas see on keskmisest parem või halvem. „See on põnev info nii meile kui loodetavasti ka põllumehele,” sõnab Hiiesalu. Tulemused saab kokku võtta pärast ulatuslikke laboratoorseid ja arvutuslikke analüüse, millega loodetakse ühele poole saada tuleva aasta sügisel. Kes soovib oma põllu mulda teadlastele uurida pakkuda, võib soovist teada anda e-posti aadressil inga.hiiesalu@ut. ee.

Majaomaniku parim sõber - 200 seeria Avant Avant 220 Tavahind:

12 010.-

Erihind:

9890.140.- Avant 225 Kuumakse alates:

Tavahind komplek le:

13 455.-

Erihind:

11 100.155.- Lükkab nurisemata lund Kuumakse alates:

www.masinakeskus.ee

Hinnas sisaldub Joystick juhtjuhtkang, ujuv poom ning mullakopp 1050 mm/150 l

Hinnad ei sisalda käibemaksu

avanttecno.com

Vajadusel kaevab kraavi Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-post: joosep.kaba@sami.ee

Suvel niidab muru Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-post: heiki.kuld@sami.ee


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.