Maa Elu, 17. jaanuar 2019

Page 1

ISSN 2504-5865

LAMBAKASVATUS JA SELLE PIDURID

EESTI LAMBAKASVATUSE ARENGUKAVAS ON EESMÄRGIKS SEATUD 120 000 LAMMAST AASTAKS 2023 EHK 40 000 LAMMAST ROHKEM KUI PRAEGU.

9

772504

586014

PRUULMEISTER IVO RAUDVEE: KÄSITÖÖÕLLEGA ON LIHTNE, ON KAKS VÕIMALUST: KAS MEELDIB VÕI EI MEELDI, MIDAGI VAHEPEALSET OLLA EI SAA.

VÄLISMAISED MUNAD

POES ON MUNAKARPIDEL PEAL EESTIKEELSED KIRJAD, KUID PEENT TÄHERIDA UURIDES SELGUB, ET UMBES KOLMANDIK ON SISSE TOODUD LÄTIST, LEEDUST JA POOLAST. MIKS?

17. JAANUAR 2019 • NR 3 (188) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Aastaga 1073 traktorit ja 276 traktorihaagist se registreerimise 1039 traktorit (neist 944 uut), siis 2018. aastal oli see näitaja 1073 (neist 973 uut). Samasugune väike kasv oli ka traktorihaagiste puhul: kui 2017. aastal läbis esmase registreerimise 267 traktorihaagist (neist 242 uut), siis mullu oli neid 276 (neist 248 uut). Suured kõikumised on paraku olnud kuude võrdluses. Näiteks kui 2017. aasta detsemb-

Peeter rAiDLA Maa Elu

V

õrreldes 2017. ja 2018. aasta traktorite ning traktorihaagiste esmase registreerimise andmeid, võib öelda, et traktorite müük Eestis on püsinud stabiilsena ja on pigem tõusu teel. Kui 2017. aastal läbis esma-

ris läbis esmase registreerimise koguni 152 traktorit, siis hiljuti lõppenud 2018. aasta detsembris vaid 73. Palju kirutud põuane suvi ja saamata jäänud tulu siin ilmselt mängus ei olnud, sest novembris oli seis enamvähem vastupidine: 2017. aasta novembris läbis esmase registreerimise 74 traktori, 2018. aasta novembris aga 119.

TRAKTORIHAAGISTE ESMANE REGISTREERIMINE EESTIS 2017. ja 2018. a 276

267 242

248

sh uued

sh uued

2018

foto: sHUtterstoCk

TRAKTORITE ESMANE REGISTREERIMINE EESTIS 2017. ja 2018. a 150

2017. a registreeritud traktorid

140

136

neist uued

130 120 110

119

neist uued

113 106

80

70

70 60

30

122 110

62 39 37

45

152 147

122 136

119

109

93

90

40

124

2018. a registreeritud traktorid

100

50

153

60 57

107

86

88

87

80

82

80

67 61

63

59

59

55

53

52

2017

2018

76

74

60

72

64

2017

2018

66

69

59

73 69

37

20 10 0

2017

2018

JAANUAR

2017

2018

VEEBRUAR

2017

2018

MÄRTS

2017

2018

APRILL

2017

2018

MAI

2017

2018

JUUNI

2017

2018

JUULI

AUGUST

2017

2018

SEPTEMBER

OKTOOBER

2017

2018

NOVEMBER

2017

2018

DETSEMBER

Allikas: maanteeamet

2017


2 || lOOmAKAsvAtus || mAA elu

17. jaanuar 2019

Lambakasvatust pidurdavad tOOmAS ŠALDA Maa Elu

Väiketraktorite müük on viimastel aastatel kasvanud. John Deere 3038E-st on saanud minev kaup, sest see on abiks nii farmis kui ka talus. foto: JoHn Deere

VÄIKETRAKTOR ON SOODNE JA PRAKTILINE AiN ALVeLA Maa Elu

Ü

ldotstarbeline väiketraktor 3038E on lihtne ja taskukohane masin, mis teeb väiksemas talus või farmis ära pal-

ju tööd. Väike pöörderaadius ja hea ergonoomika muudavad töötamise lihtsaks ja traktori kvaliteet ei jää alla suuremate John Deere’i masinate tavapärasele kvaliteedile. Traktoris on lihtsus ja kasutusmugavus ühendatud suurele traktorile omaste funktsioonidega. JD 3038E on varustatud Twin Touchi pedaalide ja roolivõimendiga. Masinal on hüdrostaatiline käigukast ja nelikvedu. Traktori standardvarustusse kuulub tagumine rippsüsteem ja jõuvõtuvõll. Mudeliga 3038E on kitsastes ja suletud kohtades lihtne manööverdada isegi siis, kui laadur on traktori külge kinnitatud. Just esilaadur lisab masinale funktsionaalsust ja avardab selle kasutusvõimalusi alates farmist lõpetades väiksemate kaeve- või planeerimistöödega. Masinal on turbolaadimisega mootor, millel on efektiivsemaks kütusetarbimiseks kütuse otsepritse funktsioon ja mis käivitub madala temperatuuri korral paremini. Uuel 3038E-l on nüüd senisest hõlpsamini tõstetav kapott koos kahe standardvarustusse kuuluva gaasil töötava tõsteamortisaatoriga. Tuleb lihtsalt avada lukusti, et saada täielik juurdepääs mootoriruumile. John Deere’i traktorite müügist moodustavad T2-klassi traktorid üpris suure osa. Kategooria T2, mille alusel traktorid registrisse kantakse, määratleb ratastraktoreid, mille suurim kiirus jääb alla 40 km/h, minimaalne rööbe on väiksem kui 1150 mm, tühimass on üle 600 kg ja kliirens ei ületa 600 mm. Kui ratastraktori raskuskeskme kõrgus (mõõdetuna maapinnast) jagatuna telgede minimaalsete rööpmete keskmisega on üle 0,90, ei tohi suurim valmistajakiirus ületada 30 km/h. Sellised traktorid on endale peremehe leidnud hobitalunike, kommunaalettevõtete ja põllumajanduslike suurtootjate näol. Suurtootmistes siis enamjaolt abitraktorina. Kolmveerand traktoritest on müüdud koos esilaaduriga.

esti lambakasvatuse arengukavas on eesmärgiks seatud 120 000 lammast aastaks 2023 ehk 40 000 lammast rohkem kui praegu. Nii et arenguruumi on, vähem kvaliteetset põllumajandusmaad, mis lambapidamiseks sobib, meil jagub,” ütleb Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu juhatuse esimees Urmas Aava. Lammaste arvu kasv eeldab aga mitme mure lahendamist: praegune kogus ja ebaühtlane lambaliha kvaliteet ei taga piisavat kasumit ja eriti just rannikualadel teevad takistamatut mõrtsukatööd šaakalid. TASUVUS PIIRIPEALNE Novembris tähistas Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit 90. sünnipäeva rahvusvahelise seminariga. Liidu juhatuse esimehe Urmas Aava kinnitusel jääb meie lambakasvatuse kuldaeg eelmisse iseseisvusperioodi. 1930. aastate alguses loendati Eestis 570 000 lammast, okupatsiooniaastate kohta Aaval kindlaid andmeid ei ole, aga kui 1990ndate alguses oli Eestis umbes 142 000, siis 1998. aastal vaid 30 00 lammast. „Turustamisel tuli sein ette, majanduslikult ei tasunud lambakasvatus enam ära,” põhjendab Aava.

JÄME MATEMAATIKA ÜTLEB, ET SAJAPEALISE KARJA PUHUL SAAB KASVATAJA SAJA LAMBA KOHTA 170 MÜÜGIKS SOBIVAT TALLE AASTAS. KUI TALL MAKSAB 100 EUROT, TEEB SEE 17 000 EUROT.

Kolm aastat tagasi murdsid šaakalid maha 30 Urmas Aavale kuuluva karja talle, eelmisel ja sel aastal kümmekond. foto: toomas ŠaLDa

Paljuski tänu Euroopa Liidu toetustele on lambapidamine Eestis siiski uut hoogu saanud ja praegu võib meie põhikarja suuruseks lugeda umbes 80 000 lammast. Arv on viimastel aastatel püsinud stabiilsena. „2017. aastal tapeti Eesti tapamajades umbes 4000, eks-

JOHN DEERE 3038E • Maksimaalne võimsus 37,1 hj (27,7 kW) pööretel 2600 p/min (SAE J1995 võimsus nimipöörlemissagedusel) • Nimivõimsus 36,6 hj (27,3 kW) pööretel 2600 p/min (ECE R-120 järgi) • Käigukast kahe kiirusvahemikuga hüdrauliline, kahe pedaaliga automaatne • Esilaaduri tõstevõime 615 kg (610 mm (24 tolli) tõstepunktidest tagapool) • Maksimaalne lubatud haagise mass 2500 kg • Mass 1053 kg • Tagumine jõuvõtuvõll standardvarustuses • Hind u 25 000 eurot (+ käibemaks) Allikas: Baltic Agro Machinery

Šaakal.

foto: sHUtterstoCk

pordiks l ä k s 10 000 lammast ja siis on paarkümmend tuhat looma, kes süüakse ära omaniku pere ja sõprade poolt, otseturustuse kanal on väga tähtis, igal lambalihaarmastajal on mõni tuttav kasvataja, kellelt liha saab,” ei tee Aava saladust. 2017. aastal toodi Eestisse sisse 275 ton-

ni lambaliha, sellest 60 rändas siit edasi. „200 tonni tuuakse sisse ja samas suurusjärgus viiakse eluslammastena välja. Enamasti müüakse Eestis kasvanud lambad Euroopa Liidu riikidesse peamiselt ramadaani ajaks. Eksport toimub nelja kogumiskeskuse kaudu, kus hinnad on sisuliselt samad, keskmine eluskaalu kilo hind jääb kahe euro kanti. Probleem on, et nõutumad tükid suudaksime restoranidele üsna lihtsalt ja hea hinnaga ära müüa, aga mida teha ülejäänud vähem nõutud lihaga? Restoranid tahavad kindlat kogust kindla aja tagant, aga lammast ei saa jupi kaupa lõikuda ja müüa ainult nõutumaid palasid. Näiteks öeldakse meile, et tulekul on restoranide nädal, paluks meile sada lambakaela, aga kasvatajal on ju vaja kogu lambast lahti saada.” Enamasti peetaksegi tänapäeval lambaid liha pärast, ka aretustöös on esiplaanil lihatõud. Villalambaid kasvatavad need, kes teevad ise käsitööd, on ka mõned piimalammaste kasvatajad. Aava hinnangul on Eesti lambakasvatuse maht liiga väike ja liha kvaliteet ebaühtlane. „Kui suudaksime kvaliteetset talleliha toota vajalikus


mAA elu || lOOmAKAsvAtus || 3

17. jaanuar 2019

d liha odav hind ja šaakalid

koguses, saaksime seda müüa Türki ja araabia maadesse, kus hind on märksa kõrgem, turu mõttes tasub püüelda just Euroopa Liidust väljapoole. Ilma toetusteta oleks praegu tasuvus piiripealne. Meie eelis on mahedalt kasvatatud liha, mida on 60 protsenti kogumahust.” Aava tõdebki, et Eesti lambakasvatuse areng sõltub kõige rohkem liha eest saadavast hinnast. Kui lambakasvatajad ei hakka saama õiglast hinda, tekib lähiaastatel taandareng. „Ühtlase kvaliteedi seisukohalt on tähtis aretustöö, et oleks aru saada, mis tõuga tegu on, ja teada, millised on liha omadused.” Ühiseid muresid on lambakasvatajatel mitu, seetõttu osaletakse lamba- ja kitsekasvatajate liidu tegemistes aktiivselt. Lisandub kasvatajaid, kes on mõistnud, et esindusorganisatsioon seisab nende huvide eest. „Saame kaasa rääkida õigusaktide väljatöötamisel, püüame saada mõned nõuded lihtsamaks, aitame oma liikmetel toetustele kvalifitseeruda. Lammastega seotud toetused on pärast aastatepikkust perioodi küll jälle olemas, uus koalitsioon taastas niinimetatud lammaste pearaha, mis on alla kümne euro aastas, aga asi seegi, heal heina-aastal saab ühe heinarulli raha tagasi. Parasjagu on päevakorras kodustapmise nõuete ülevaatamine, et lambapidamine paremini ära tasuks, seda ennekõike väikeste karjade puhul.

Soomlased on tapamajade küsimuse lahendanud nii, et kui tapad ametlikult tapamajas ja lambarümp kaalub üle 18 kilo, saad toetust 35 eurot kere kohta. Püüame liikmeid aidata lammaste turustamisel ja aretusel. Liidus on 180 liiget, kellele kuuluvatest karjadest 31 on jõudluskontrollis ja kes tegelevad aktiivselt aretusega, ülejäänud on nii-öelda tootmiskarjad. Lambapidamisega alustajaid seni jätkub, aga neid on tavaliselt samas suurusjärgus lõpetajatega,” kirjeldab Aava praegust seisu. VILL JA NAHK JÄÄVAD ÜLE Suurem osa Eesti lammaste villast läheb lihtsalt raisku. Pügama küll peab ja villa ostetakse ka kokku, aga hind on selline, et villa kogumine, pakendamine ja transport ei tasu ära. Sama käib nahkade parkimise kohta. „Enamasti müüakse Eestis kasvanud lambad elusalt ja kui osa neist tapetaksegi kodus enda tarbeks, siis Jõgeval tegutsevas osaühingus Skineks, kus tehakse korralikku tööd, maksab parkimine sisuliselt sama hinna, mis on suurtes poodides müüdavatel nahkadel,” selgitab Aava, kes ise peab Pärnumaal Võiste kandis 100pealist lambakarja. Temagi on läinud lammaste elusalt müümise teed. „Need, kes suures koguses nahku pargivad ja nahktooteid müüvad, lasevad sageli parkida hulgi Leedus või Poolas, kus ühe naha parkimise eest küsitakse 9 eurot. Suurtel kasvata-

jatel on teistmoodi võimalused nii lihamüügi kui naha väärindamise mõttes.” Et üks majapidamine lambakasvatusest ära elaks, peaks Aava hinnangul olema põhikarjas paarsada lammast. „Jäme matemaatika ütleb, et sajapealise karja puhul saab kasvataja saja lamba kohta 170 müügiks sobivat talle aastas. Kui tall maksab 100 eurot, teeb see 17 000 eurot. Nii on juhul, kui kõik laabub. Kulud ja maksud lähevad maha. Kui loomi õnnestub müüa tõukarjana, on raha oluliselt suurem. Samuti toob lisatulu maheliha tootmine. Kui keegi tahab lambapidamist alustada, siis näiteks alla neljakümneaastased võivad küsida noortaluniku toetust kuni 40 000 eurot, aga kui sul maad ei ole, siis ei pea ka lambaid.” NUHTLUS NIMEGA ŠAAKAL Jutuga Urmas Aava enda Tautsi talu lammaste juurde jõudes muutub mehe nägu kurvemaks. „Meie puhul lisandus varem tasu selle eest, et lasime oma lambad rannaniitu ehk poollooduslikku kooslust hooldama. Nüüd on „tänu” šaakalitele see sisuliselt lõppenud, sest me ei suuda oma loomi nende eest kaitsta. Mereäärde šaakalikindlate aedade rajamine pole just eriti reaalne väljavaade. Kui tihe see elektrikarjus peaks olema? Kui teen ümber saja hektari mereäärse maa aia, kuidas saan kindel olla, et šaakal aia sisse ei jää? Praegu on šaakal veel pea-

miselt rannikualade probleem, aga kui sellega ei tegeleta, on see peagi kõigi Eesti lambakasvatajate mure. Populatsioon levib. Meil on nii, et kui inimest juures ei ole, hakkab murdmine kohe pihta. Hundi, karu ja ilvese murdmised maksab riik kinni ja nende jaoks on olemas ennetusmeetmed, aga šaakal teeb, mis tahab. Hundi eest karja valvavate koerte ostmist kompenseeritakse, šaakalivalvekoerad on samuti olemas, aga nende võtmine ei tasu end meie keskmiste karjade puhul ära.” Kolm aastat tagasi murdsid šaakalid maha 30 Aavale kuuluva karja talle, eelmisel ja sel aastal kümmekond. „Oleme lambaid saanud viia väiksemale maa-alale ja ka siis peab ise juures olema ning kõva häält tegema. Lisaks on šaakalil hea maitse – kui sul on udupeen tõutall, siis ta oskab just selle võtta. Tõin Hollandist tõujäära ja viis utte, maksin 500 eurot looma eest ja esimesed talled, kes maha murti, olid just nende omad. Muidugi oleks kasu šaakalikahjude kompenseerimisest, aga kui populatsiooni ei vähendata, siis probleem süveneb. Looduse vastu ei saa ja šaakal ei kao siit enam kuhugi. Mingi lahendus tuleb leida, sest muidu on nii, et iga paari päeva tagant võetakse sul sada eurot taskust ära ja öeldakse, et see on sinu probleem. Lisanduvad emotsioonid,” räägib Aava. Šaakaliprobleemi pole riigi tasandil seni piisavalt tõsiselt võetud ja tema populatsioonist puudub ülevaade. Eesti seaduse järgi on tegu väikeulukiga, kelle küttimine on maaomaniku mure, aga lambakasvatajast maaomanik ei ole reeglina pädev jahimees. „Meil on mitmerealine elektrikarjus, mille külge oleme sidunud punasid linte ja lasknud igasuguseid väidetavalt peletavaid aroome peale, kasu ei miskit.” Abi oleks jahimeestest, aga neil puudub šaakalilaskmiseks motivatsioon, lastud loomaga pole midagi peale hakata ja tema korjus tuleb viia keskkonnaametisse. „Rannaaladel võibki nii lambapidamine lõppeda. Naabrimehel on šaakal isegi lihaveise vasikaid murdnud. Takkapihta on šaakal Euroopa mõistes kaitsealune liik. Kuni tema populatsioon ohus ei ole, võib teda küttida, arvulist piirangut ei ole, aga küttida tohib septembrist veebruarini.

ABI OLEKS JAHIMEESTEST, AGA NEIL PUUDUB ŠAAKALILASKMISEKS MOTIVATSIOON, LASTUD LOOMAGA POLE MIDAGI PEALE HAKATA JA TEMA KORJUS TULEB VIIA KESKKONNAAMETISSE. Ungaris on appi võetud peibutusjaht, nii saaks meilgi, aga miski ei pane praegu jahimeest seda tegema. Laseb šaakali maha ja hakkab jamama? Reeglina ei hakka. Nüüd on lisaks lambakasvatajatele sama teemaga hakanud tegelema talupidajate ja jahimeeste liidud, see annab lootust. Kõigepealt tuleb selgeks saada, kui tõsine probleem šaakal reaalselt on, ja siis otsida parim lahendus,” võtab Urmas Aava jutu kokku.

JUHtKiri

Peeter rAiDLA

peatoimetaja

LOODUSKAITSEST ARVUDES

E

elmisel nädalal andis keskkonnaministeerium teada, et kooskõlastamisringile on saadetud valitsuse määruse eelnõu, millega soovitakse moodustada laane- ja salumetsade kaitseks 58 uut looduskaitseala. Kaitse alla on kavas täiendavalt võtta 26 715 hektarit riigimetsa. Tulevased kaitsealad kuuluksid kõik sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on keelatud. Olen ka ise rohelise mõtteviisiga, vähemalt enda arust. Et lisaks rohelisele mõtteviisile olen alati pidanud oluliseks ka kainet mõistust ja loogikat, tekitas keskkonnaministeeriumi kavatsus minus kahetisi tundeid. Ministeeriumi kodulehe andmeil on Eestis juba kaitse alla võetud ligi 18 protsenti maismaast ja 27 protsenti veealast. 2017. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 3856 kaitstavat loodusobjekti, mille hulka kuuluvad 5 rahvusparki, 23 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti, 71 vana ehk uuendamata kaitsekorraga ala, 165 looduskaitseala, 150 maastikukaitseala, 328 hoiuala, 523 parki ja puistut, 1114 kaitstavat looduse üksikobjekti ja 1480 püsielupaika. Kui ma õigesti kokku suutsin lugeda, siis lisandus neile eelmisel aastal veel 12 looduskaitseala. Keskkonnaagentuuri all toimib Eesti Looduse Infosüsteem ehk EELIS, kuhu on koondatud kõik meie kaitstavad loodusobjektid. EELIS-e andmetel on meil kokku 7663 kaitstavat ala, millest 696 on rahvusvahelise tähtsusega. Kaitstavaid üksikobjekte on EELIS-es kirjas 1351, lisaks 2312 ürglooduse objekti, 38 678 pärandkultuuriobjekti, 395 parki ja puistut, 6736 taime- ja loomaliiki, 6580 veekogu, 2222 saart. Loodus pole kaugeltki ainus, mida tahame kaitsta. On veel ka muinsuskaitse, mille objektid sageli loodusega tihedalt seotud. Nii on meil ajaloomälestiseks tunnistatud üle 1200 ajaloolise ja kultuuriloolise objekti. Ehitismälestisena on kaitse alla võetud üle 6000 ehitise, millest enam kui 2000 asub mõisakompleksides. Aga meil on ka 12 terviklikku muinsuskaitseala, ligi 6700 arheoloogiamälestist, 13 500 kunstimälestist, 50 tehnikamälestist ja terve hulk veealuseid mälestisi. Kultuurimälestiste riiklikus registris on kirjas kokku 26 476 mälestist. Kõik need sajad ja tuhanded objektid vajavad kaitset. Küsimus on, kas meil kõigeks selleks ka jõudu ja raha jagub. Lihtne on mõni järjekordne ala või objekt kaitse alla võtta, esmatähtis on ikkagi nende tegeliku kaitsmise korraldamine. Ehk on targem neid alasid ja objekte kasvatada üksnes hädatarvidusel ning keskenduda pigem juba kaitse alla võetu kaitsmisele.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2019


4 || Arvamusplats || maa elu

17. jaanuar 2019

Kõdunev mets ei ole planeedi kops Peeter Krimm metsaomanik

H

iljutisest teleintervjuust Anto Raukasega jäi kõrva lause: „Kivisüsi eraldab põlemisel süsihappegaasi 20 protsenti vähem kui puit.” Võimalik, et lugupeetud akadeemik teab küsimusest rohkem, aga antud kontekstis jäi kõlama, et kivisüsi on loodushoidlikum puiduküttest. Süsiniku koguse eraldumise vahes pole mõtet kahelda. Paraku on puidu puhul üks „aga”, mis paistab olevat tänapäeva ühiskonnas ununenud. UNUNENUD VANA ON UUS Iga laps teab, et kasvades seob puu süsinikku ja toodab hapnikku ning põledes toimub vastupidine protsess – süsinik lendab taevasse tagasi. Paljud paraku ei tea, et ka puu kõdunedes toimub täpselt sama vastupidine protsess ning põlemise ja kõdunemise vahe on ainult kiiruses. Loomulikult on erinevus selleski, et puu põletamine annab inimesele toasooja, kõdunemine mitte. Kivisütt maapõues juurde ei kasva, puitu kasvab tahestahtmata. Kivisüsi mädanema ei lähe, puu vananeb, kukub ja mädaneb. Metsas kõdunevast puust pole kasu kellelegi, v.a mõned metsaelustikust jutlustavad loodusaktivistid, kes ise oma „elustikku” selgelt defineerida ei oska. Või kui üritavadki, siis paugutavad vales suunas. Teoreetiliselt võib väita, et kui oskaksime ja suudaksime kogu Eesti metsades, kraavipervedes jm kasvava ja kõduneva võsa ära kütta, polekski teisi kütteliike vaja ja energiat jääks ülegi. PLANEEDI KOPSUD Laialt levinud teadmine, et metsad on planeedi kopsud, on tegelikult kahe otsaga asi. Kaitsealused ja põlismetsad pole mingi kops, sest seal kõduneb puitu täpselt sama palju, kui juurde kasvab. Kops on majandusmets, kus puid raiutakse, ja küttepuumetsast ehk padrikust sada korda parem on palgimets, kuna majaseina paigutatud palgi näol on selles sisalduv süsinik ringlusest väljas 100 aastat. Linnainimeste hulgas laialt levinud arvamus „Las puu kas-

Tuulemurd rapib puid enamasti seal, kus mets on jäänud majandamata. foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

vab” on pehmelt öeldes lapsik. Isegi üleskutse „Säästke paberileht, päästate puu” on vale. Ei päästa seda puud vananemast ja kõdunemast miski ja sellest paberit tehes on süsinik jällegi vangistatud vähemalt mõneks ajaks. Jõuluaegne üleskutse kasutada kunstkuuski päriskuuskede säästmiseks on lausa kahjulik. Jõulukuuski raiutakse liinide alt, sihtidelt, kraavipervedelt ja harvenduse käigus, kus neid ootaks surm nagunii. Pealekauba kasvatatakse neid spetsiaalselt. Eluskuuse raiumine ei ole keskkonnale kahjulik, küll on seda polümeeridest kunstkuuse valmistamine. PALGIMETS ON PARIM Atmosfäärile ja ka inimesele kõige kasulikuma hea palgimetsa kasvatamine eeldab, et kasvama pannakse kõik ühes mõõdus puud ja ühekorraga need ka maha raiutakse, ainuvõimalikul viisil lageraie korras, et seepeale jälle otsast alata. Lageraie vastased aktivistid ei saa aru, et kaitsmise tuhinas teevad nad keskkonnale hoopis karuteene. Mõni neist nõuab puude raiumist n-ö sotaputa püsimetsas ühekaupa, mõni raie pindala piiramist seitsmelt hektarilt ühele, taipamata, et sellega suureneb seitse korda ka tormimurru oht ja kindlasti ei jäta tuul võimalust kasutamata. Traktoritega juurte tallamine tekitab igal korral

uut juurepessu levikuohtu, lisaks suurte masinate edasi-tagasi vedu, probleemid istutamisega jne. Kõikide taoliste nõuete põhjuseks tuuakse jällegi müstiline „elurikkus”, kuigi raiesmikul on elurikkust mitu korda rohkem kui paksus kuusikus. Nimelt meeldib raiesmik sõralistele, madalatel pesitsevatele lindudele, kiskjatele, roomajatele, metsamarjadele, rohttaimedele, putukatest-bakteritest rääkimata. Raiesmik ei meeldi kõrgel pesitsevatele lindudele ja mõnedele inimestele. Kõige tähtsam, et raiesmikul tärkab uus võimas kops. Peale kõige jääb raiesmiku ja suure metsa vahele selline vorm nagu noorendik, millel jällegi omad eelised. Kummaline, et inimesed koerakutsika ilu märkavad, noorendiku oma mitte. Paljudele meeldib hoopis kahte jalga lonkav vana koer ehk kuivanud ladvatipuga puuhiiglane. KUMMALISED ARUSAAMAD Autoaknast lagedat raiesmikku nägev inimene eeldab tavaliselt, et raiutud on vägevat kuusikut. Paraku pole see kaugeltki nii. Lageraiet tehakse ka lepapadrikutes, mille hapnikutoodang on null, ja õnneks raiutakse neid aina rohkem selleks, et kasvama panna uus korralik mets. Kahjuks võime põh-

jamaade ees padrikute hulgaga tänaseni edvistada. Metsakaitsjad väidavad, et raiutakse aina rohkem ja peenemaid puid, jättes täpsustamata, millistest liikidest jutt käib, muidugi juhul, kui nad liikidel üldse vahet teevad. Kui paju ja leppa, siis väga tubli, veel rohkem peaks raiuma! Kui aga peetakse silmas okaspuid, on väide nonsenss, millest peaks aru saama iga mõtlemisvõimeline inimene. Pealegi on see seadusega keelatud ja eksisteerib vastav riiklik kontrollisüsteem.

TEOREETILISELT VÕIB VÄITA, ET KUI OSKAKSIME JA SUUDAKSIME KOGU EESTI METSADES, KRAAVIPERVEDES JM KASVAVA JA KÕDUNEVA VÕSA ÄRA KÜTTA, POLEKSKI TEISI KÜTTELIIKE VAJA JA ENERGIAT JÄÄKS ÜLEGI. Kaitsjad on seisukohal, et raiemahu vähendamine suurendaks süsiniku sidumist. Ei, asi on vastupidi, iga puu, mis on õigel ajal raiumata, palgiks, paberiks või kütteks tegemata, on vääramatult määratud kõdunemisele! Igivanade puude austajate kurvastuseks tuleb öelda, et

isegi rohelise puu süsinikusidumine võib olla nullilähedane mädaneva südamiku tõttu. Looduskaitse aktivistid on kummaline ja mitmekülgne rahvas. Mõne arvates koosneb loodus ainult lindudest, mõne jaoks puudest, mõne jaoks karusloomadest. Viimaste puhul tähendab kaitsmine küll otseselt hävitamist ja ega metsakaitsjatega lugu parem pole. Anto Raukase juurde tagasi tulles: akadeemik mainis, et paljud riigid on õnnelikud, kui neil leidub mõnigi kaevandamiseks kõlblik maavara, ja meil tuleks ehitada võimas tehas fosforiidi töötlemiseks, mis loomulikult looks töökohti ja tooks riigile raha sisse. Pealegi vajaksime energiajulgeolekuks tuumajaama, millele asukohtki ammu valmis vaadatud. Suurepärased mõtted, paraku näitab lähiajalugu, et Eestis puulusikate ja kabenuppude tootmisest kaugemale mõelda ei maksa ning põhjanaabritele järelejõudmisest võime edukalt unistada. Ainuüksi Soomes on tuumajaamu praegu neli ja uuemal sulfiidtehnoloogial töötavaid tselluloositehaseid 18 ning mõlemad arvud on suurenemas. Eestis seevastu on „tarku” sedavõrd palju, et isegi mets kui suurim ja pealegi taastuv maavara tuleks rahule jätta lootuses, et ta ajapikku kivisöeks muutub.


mAA elu || vÄIKeettevÕte || 5

17. jaanuar 2019

mAAriUS SUViSte Lõuna-Eesti Postimees

K

ui muul ajal nii kiiret sagimist ei ole, siis suurte spordivõistluste ja teiste sündmuste aegu täituvad talvepealinna söögikohad lähemalt ja kaugemalt tulijatest. „Väikeettevõtlus sõltub väga palju Otepääl üritustest,” tõdeb pubipidaja. Aga kuidas on lood tööjõuga? Kahevõistluse maailmakarikaetapp, murdmaasuusatamise maailmakarikaetapp. Rääkimata Eesti-sisestest ja teistest rahvusvahelistest spordivõistlustest sel talvel, samuti saunamaratonist ja muudest üritustest, mis toovad rahvahulgad linnakesse. Kus on palju rahvast koos, seal tahetakse ka süüa. Talvepealinnas on neid kohti sellises koguses, et kümnest sõrmest jääb väheks. „Ilmselgelt on kogu Otepää teenindussfäär üritustega seotud. Seda tüüpi väikeettevõtlus sõltub väga palju Otepääl üritustest. Ainult kohalikele elanikele nii suures mahus teenust ei müü,” ütleb ettevõtja Risto Kaar. Ta kolis Tallinnast Otepääle elama, investeeris oma säästud talvepealinnas mõnda aega kinni olnud Hermani pubisse ja avas selle mullu sügisel taas. SUURED ÜRITUSED VÄGA OLULISED Kaar tõdeb, et näiteks jaanuari algul toimunud kahevõistluse MK-etapi ajal oli näha ja tunda, et tööd on varasemast rohkem. Nii ka teistel söögikohtadel. „See käib käsikäes: mida suurem võistlus, seda rohkem rahvast. Selgelt oli näha, kui saalis istub laudkond prantslasi, teine laudkond sakslasi ja kolmas leedukaid. Need on inimesed, kes muidu ehk siia ei satu,” lisab ettevõtja. Sel ajal läks tema sõnul tavalisest rohkem kaubaks ka kohalik õlu, Nuustaku Pruulikoja toodang. „Näiteks õllemüük mitmekordistus.” Pubipidaja ütleb, et suurte ürituste aegu eraldi tööjõudu juurde ei palgata. „Kui me muidu oleme vahetuste kaupa tööl, siis hiljuti MK-etapi ajal olime kõigi jõududega väljas.” Talvehooaeg, kui ka veel lumi on maas, on üks paremaid aegu. Ettevõtja leiab, et ei pea alati tingimata rahvusvaheline suurüritus olema, mis massid kokku toob. „Tartu maratonid ja saunamaraton toovad palju inimesi linna. Sellest võidavad kõik, samuti vald tervikuna,” sõnab Risto Kaar. ETTEVALMISTUSED ALGAVAD VAREM Ka Ugandi Resto ja Ugandi Kohviku üks omanikest Siim Kalda sõnab, et suuremad sündmused on Otepää jaoks väga tähtsad – nii maine mõttes kui ka majandusliku poole pealt. „Rahvusvahelised üritused on piirkonna turundamiseks kõige odavam variant. Julgen väita, et ilma nendeta Otepää piirkonnas turismisektorit eriti ei eksisteeriks,” pakub Siim Kalda.

Suurüritused täidavad vallakeskuse söögikohad Ettevõtja Risto Kaar avas mullu sügisel talvepealinnas Hermani pubi. foto: maariUs sUViste

„Suursündmuste ajal on piirkonda külastavate inimeste hulk tavapärasest mitu korda suurem ning meie ülesanne on teenindada kõiki külalisi professionaalselt ja kvaliteetselt,” lisab Kalda. Tema sõnul on suurürituste tugiteenuste olemasolu (majutus, toitlustus, meelelahutus jne) korraldajate ja eelkõike turistide jaoks tervikliku külastuselamuse saamiseks väga vajalik. „Usun, et kõik Otepää ettevõtted pingutavad kõik ühiselt selle nimel.” Ettevõtja selgitab, et iga suurürituse eel teevad nad alati ettevalmistusi. „Rahvusvaheline suursündmus algab meie jaoks alati ettevalmistuste mõttes juba mitu nädalat varem. Mitu kuud enne paneme paika personalivajaduse ja muu programmilise tegevuse. Meie pikaajaline kogemus võimaldab neil päevil tegutseda kõige efektiivsemal moel, eesmärgiga kõiki kliente võõrustada parimal tasemel,” räägib Kalda.

TARTU MARATONID JA SAUNAMARATON TOOVAD PALJU INIMESI OTEPÄÄLE. SELLEST VÕIDAVAD KÕIK, SAMUTI VALD TERVIKUNA. „Oleme juba aastaid tagasi loobunud formaadist, et kõik töötavad neil päevil puhkamata. Tõsi on see, et töökoormus on suurem ja toimetamas oleme tavapärasest märksa suurema koosseisuga, aga kõigile jääb ka puhkeaega – ikka selleks, et uued külalised jälle rõõmsalt vastu võtta.” Ettevõtja Risto Kaar on varem öelnud, et Otepääl mahuvad söögikohad kenasti üksteise kõrvale ära. „Kokkuvõttes määrab inimese kõht, kuhu ta sööma läheb,” ütleb

Kaar. Samas nendib ta, et söögikohti on Otepääl tõesti suhteliselt palju – eriti kui arves-

tada kohalike elanike arvu. „Esmapilgul tundub, et süüa saab peaaegu iga meetri ta-

gant. Pühajärvelt üles Otepääle tulles näed, et kohti on tihedalt.”

Osta, müü ja rendi targalt!

Metsamaa – Põllumaa – Metsa raie

Soovid müüa edukalt? Praegu on õige aeg! Lisa kuulutus või oksjon TASUTA! Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis. Maaportaali kaudu on metsaomanikud teeninud enam kui 17 miljonit eurot.


6 || vArIA || mAA elu

17. jaanuar 2019

METSA EKSINUD VANUR VÕIB KÄITUDA ETTEARVAMATULT Otsinguid juhtinud piirkonnapolitseinik Mati Seire.

Vabatahtlikud Roosna-Allikul kadunud Luule otsingutel. fotoD: Dmitri kotJUH / JärVa teataJa

Järva maleva tagalajuhataja Lauri Lipp.

Kui maainimese kadumist

märgatakse mitu päeva hiljem KUiDO SAArPUU Järva Teataja

E

elmise aasta lõpp ja uue algus tõi KeskEestis avalikkuse ette mitu kadumisjuhtumit. Kadusid peamiselt vanemad inimesed ja kolmel juhul on lugu saanud traagilise lõpplahenduse – inimene leiti surnuna. Eestis elavat maainimest peetakse sitkeks. Ta kasvatab omale ise toidukraami, teeb metsast puid, toob kasvõi kooguga kaevust vee tuppa, kuid saab hakkama. On alati saanud, igasuguste elektri-, finants- ja küberkriiside kiuste. Mis saab aga siis, kui see sitke vanainimene ühel päeval kaob? Kaob tuttavalt teekonnalt kodu-pood-kodu ja kadumine, kuna tegemist on üksi elava eakaga, avastatakse päevi hiljem. Mis saab siis, kui Eestisse pensionipõlve veetma tulnud välismaalane ei suuda kohalikele oma soove mõistetavaks teha ja eksleb nii kaua tundmatutel metsateedel, kuni ükskord saab autol kütus otsa või osutub teejupp läbipääsmatuks mülkaks? Siis saab alguse kadumislugu, kus inimesi otsitakse nädalaid või isegi kuid. TRAAGILISE LÕPUGA JUHTUMID Novembri keskpaigas tuli teade 70aastasest Ernestist, kes lahkus Järva vallas asuvast kodust ega polnud sinna naasnud. Aasta lõpus leiti mees üles. Kahjuks surnuna. Otsingute juht, piirkonnapolitseinik Mati Seire selgitab, et Ernesti leidis Järva vallast Vaali külast Pädaniku metsast üles üks metsamees. „Metsamees läks traktoriga metsa, kevadeks ettevalmistusi tegema ja ühelt pisikeselt rööpaid täis

väljaveoteelt ta kadunud mehe leidiski,” kirjeldab ta. Esmalt nägi metsamees kadunud mehe autot. Masin oli teele kinni jäänud. Selle kõrval, lume all, oli ka kadunud mees. Tõenäoliselt möödus Ernesti viimane elupäev kohalikelt teejuhatust küsides. Mati Seire räägib, et meest otsides said nad teada, et too küsis mitmest majapidamisest teed. „Mehel oli tervisega probleeme, ta ei rääkinud meie keelt ega pruukinud saada aru ümbruskonnast, kus viibib,” nendib Seire. „Nii sõitis ta kohtades, kuhu varem või hiljem autoga kinni jääb. Kadunud mees küsis teejuhatust, küsis teed tanklasse, lausetest käis läbi sõna „diisel”. Ilmselgelt hakkas ta autol kütus lõppema.” Surnukehal väliseid vägivalla tundemärke ei tuvastatud ja mehe täpne surma põhjus selgitatakse lahangul. Aktiivseid otsingujuhtumeid oli tol ajal Järvamaal teisigi. Politsei otsis 81aastast Luulet, kes lahkus jõulude eel kodust Paide linnas Roosna-Allikul ega polnud sinna naasnud. 5. jaanuari hommikul kogunesid kümned vabatahtlikud vanaproua otsimiseks RoosnaAllikule. Otsingutele tulnuid oli Eesti eri paikadest, sihtasutuse Kadunud tegevjuht Aare Rüütel märkis, et otsijate hulgas oli kohalikke, kaasatud oli politsei. Otsima suundus neli gruppi, ka piirkond oli jagatud neljaks. Peamiselt hõlmas piirkond Luule elukoha ümbrust. Mitte kaugel

TAVALISELT ON NII, ET TULEB INIMESE KADUMISEST TEAVITAV PRESSITEADE JA SIIS HAKKAVAD VABATAHTLIKUD SUURES OSAS ISE KÜSIMA-HELISTAMAABI PAKKUMA.

oma kodust ta pärast kaks ja pool tundi kestnud otsinguid leitigi. „Üleni lume all, kahjuks hukkunud. Koos nende asjadega, mis ta oli tol päeval kauplusest ostnud. Seega ta ei olnud koju jõudnud tol päeval, nagu esialgu arvati,” selgitas Aare Rüütel. PPA pressiesindaja Barbara Lichtfeldt andis teada, et surnukehal vägivalla tundemärke ei olnud ja naise surma põhjus selgub lahangul. Viimane info Luule kohta: 21. detsembril jäi proua videovalve kaadrisse, kui liikus jalgsi kodu poolt kell 15.55 RoosnaAlliku kauplusse ja umbes pool tundi hiljem, kell 16.30 kauplusest kodu poole. VABATAHTLIKE ABI Kadumisjuhtumites mängivad olulist rolli vabatahtlikud otsijad. Pääste- ja otsingurühma ESTSAR (Estonian Search and Rescue) etteotsa kuuluv Paide mees Raido Kimmel nendib, et ka üks kadunud inimene on Eesti rahvaarvu silmas pidades liiga palju. „Võin öelda niipalju, et ma ei tea ühtegi kadunud inimest, kelle kadumise taga poleks põhjust. Päris niisama ükski inimene ära ei kao. Selle ahela käivitab miski,” on ta öelnud. „Jah, vanemas eas, näiteks dementsete inimeste puhul on kadumise põhjusi nimetada keeruline, kuid tavainimene ilma mõjuva põhjuse või käivitava tegurita üldjuhul liikvele ei lähe. Lapse puhul võib selleks olla uudishimu, kõige tavalisem mäng.” Kuigi metsakaitsjad löövad puude mahavõtmise pärast pidevalt lärmi, siis metsade vähesuse üle Kimmeli arvates muretseda ei maksaks, lihtsalt hooldusraied on jõudnud teedeni ja nüüd on kõigile näha, kuidas metsamajandamine käib. „Metsamassiivi, kuhu inimesed ära võivad kaduda, on meil veel kõvasti,” rõhutab ta. Olgu öeldud, et ESTSAR koondab ligi 250 vabatahtlikku, inimesi eri elualadelt ja tausta-

ga, kõigil ühine soov: hädaolukorras jätan oma tööd ja kiirustan appi. Järva valla piirkonnapolitseinik Mati Seire selgitab, et vabatahtlike kaasamine on iga otsinguoperatsiooni juhi otsustada. „Minul mõlgub see mõte tavaliselt juba algusest peale peas. Midagi juhtub, punane tuli läheb põlema ja püüan kohe politsei koostööpartnerid ära kaardistada. Tavaliselt on nii, et tuleb inimese kadumisest teavitav pressiteade ja siis hakkavad vabatahtlikud suures osas ise küsima-helistama-abi pakkuma,” jätkab ta. „Inimesi on vaja maastiku läbikammimiseks. Just kohalike, näiteks jahimeeste abi on hindamatu, sest nemad tunnevad kõige paremini olusid. Häid abilisi pole kunagi liiga palju, küll aga võib juhtuda, et ühel hetkel saabub vabatahtlikke korraga liiga palju. Inimene väsib kõige kiiremini ja muutub tülpinuks siis, kui kogu ta aeg kulub tee ääres metsaminekut oodates. Päris ummisjalu pole kellelgi mõtet kadunud inimest metsa otsima tormata.” KADUMISI ON KAHJUKS PALJU Loo alguses kirjeldatud juhtumid ei ole ainsad, kus Järvamaal on inimesed viimasel ajal kaduma läinud. 74aastane Ülo lahkus detsembri alguses Türi linna hooldekodust. Paraku leidis otsingumeeskond ta surnuna Jaama tänavalt. „Tema surma põhjus selgitatakse ekspertiisis,” ütleb Paide politseijaoskonna välijuht Valdur Mõttus. Lähedased otsivad taga 23. detsembril Soomes kadunuks jäänud Sveni (51), kes on pärit Paidest. Politsei palub kaasabi, et välja selgitada aasta esimestel päevadel Türi linnas oma kodust teadmata suunas lahkunud 44aastase Raivo asukoht. Mehe dokumendid ja riided leiti Pärnu jõe äärest, meest ennast aga mitte, hoolimata erivahendite kasutamisest. Inimeste kadumisjuhtu-

mid viivad Järvamaal aga tagasi palju kaugemasse aega. Nii on alates 2000. aasta jaanuarist teadmata kadunud naine, toona 49aastane. Ta lahkus kodust Kareda vallas ja tema asukohta pole õnnestunud välja selgitada. 2007. aasta jaanuarist on kadunud sel ajal 62aastane olnud mees, kellega lähedastel oli side paar aastat tagasi katkenud. Nende teada oli mees 2005. aastal Albu vallast lahkunud. Need on vaid mõned üksikud näited. Kindel on üks: teadmata kadunud inimese leidmisel on kõige tähtsam tegur aeg, seepärast tuleb temast politseile kohe teada anda. Kadunud isikute otsinguid koordineerib ja korraldab Politsei- ja Piirivalveamet.

KUiDO SAArPUU Järva Teataja

S

uve teises pooles ja sügisel juhtub ikka, et marjulised-seenelised metsas ära eksivad. Igal otsinguoperatsioonil on oma eripära, kõige esimesena kipub tavaliselt otsa saama aeg. Kui otsinguteks on tarvis palju ressurssi, saadakse abi Kaitseliidust. Sealne Järvamaa kontaktisik on Järva maleva tagalajuhataja Lauri Lipp. Edasi töötab masinavärk juba sisseharjutatud viisil. „Järgneva kahe tunni jooksul püüame kindlaks teha, mis ja kus on juhtunud ning millist abi meilt vajatakse. Et korralik eeltöö on hästi oluline, saadame oma inimesed kohapeale olukorda hindama,” selgitab Lipp. „Meil on maleva üksikkompaniide (Türi, Paide, Koeru ja Roosna-Alliku) baasil välja kujunenud ligi kümneliikmelised vabatahtlikest koosnevad päästejaod. Nemad moodustavad päästerühma, kes on alati valmis abi osutama.” Lipu sõnul on väga tarvilik teada, kes täpselt on kadunud. „Otsijad peavad püüdma käituda ja mõelda nii nagu otsitav – elada tema rolli sisse,” ütleb ta. „Vanurite ja laste käitumismuster on tegelikult ühesugune. Mõlemad võivad olla väga ettearvamatud, sattuda paanikasse, olla kartlikud ja peituda otsijate eest.” Järva maleva masinaparki kuuluvad erineva maastikuvõimekusega masinad, vajadusel on kasutusvalmis kaks meditsiiniautot.


mAA elu || ettevÕtJA || 7

17. jaanuar 2019

Ehitaja: Meie ehitame koos elanikega

riiNA mArtiNSON Maa Elu

P

õllumajanduses kasvas mullu tööõnnetuste arv, üks sagedasemaid tõsiste vigastuste põhjustajaid on loomade ettearvamatu käitumine, nii on lehmad näiteks astunud töötaja jalale või surunud ta kuskile vahele. Tööinspektoriteni jõudnud andmete põhjal toimus eelmisel aastal põllumajanduses 186 tööõnnetust. Võrdluseks: 2017. aastal sai neid kirja 31 võrra vähem. Metsanduses toimus mullu 28 tööõnnetust, neist kergeid oli 15 ja raskeid 13, loetleb Tööinspektsiooni teabeosakonna juhataja Kristel Abel.

SirJe NiitrA Maa Elu

A

rukülas tegutseva väikese ehitusfirma Alleks Ehitus abikaasadest omanikud peavad oma edu saladuseks seda, et majad valmivad algusest peale tihedas koostöös tulevaste elanikega ja et neil on pikka aega koos töötanud püsiv kaader. Svetlana ja Aleksander Nagornõi on ehitusega tegelenud juba aastast 1981 – esialgu Männikul asunud elamuehituskombinaadi tiiva all, kuni aastal 2005 oli olukord küps päris oma firma loomiseks. Võeti kaasa kaheksa tublit töölist ja alustati allhankega väikeste eramajade ehitamisel Arukülas. Esialgu elas pere Tallinnas, kuid peagi koliti oma objektidele lähemale. Praegu paikneb nende elamine ühes näidiskorteris, mida siis vajadusel klientidele näidatakse. Aknast avaneb vaade lumisele ehitusplatsile, kus käib järjekorras kolmanda 19 korteriga maja ehitus. Nõnda saavad omanikud tööl silma peal hoida, ehkki seda pole vajagi, sest nad usaldavad oma kauaaegseid töölisi täiesti. Korterite remondilt mindi uusarenduse peale suuresti sellepärast, et töölistele pidev töö tagada, ja nüüd juba 14 aastat on see õnnestunud, nii et ära pole keegi jooksnud. Samas tagab püsikaader stabiilse kvaliteedi. Alltöövõttu kasutatakse väga harva, kui, siis ainult elektritöödel. Inimesi selles firmas hoitakse, mida näitab seegi, et rakendust on leidnud kaks töövõimetuspensionäri ja kui kellelgi tervis alt veab, võimaldatakse tal koju jääda, et ennast terveks ravida. Ehkki kvaliteedis järeleandmisi ei tehta, on Alleks Ehituse hinnad suurte firmade omadest palju madalamad. Valminud korteri ruutmeetri hind on 1450 eurot olukorras, kus näiteks Tallinnas või siinsamas lähedal Jüris küsitakse üle kahe tuhande euro. Kõik ehitusel kasutatavad põranda-, lae- ja seinamaterjalid, sanitaartehnika, värvid ja sisekujundus valitakse välja koos tulevaste elanikega. „Me ei tee nii, et ehitame korteri valmis ja müüme siis maha sellisena, nagu see on, vaid arutame kõik koos perega juba eelnevalt läbi ja teeme tihedat koostööd kogu ehitu-

TÖÖÕNNETUSI PÕHJUSTAB LOOMADE OOTAMATU KÄITUMINE

RASKEID ÕNNETUSI ENAM Põllumajandussektori juhtumitest olid 131 kerged ja 56 rasked. Kui aastal 2017 toimus 38 rasket tööõnnetust, siis mullu oli neid 18 juhtumit rohkem. Kolmandik raske kehavigastusega lõppenud juhtumitest on seotud loomakasvatusega. „Ehk siis looma ettearvamatu käitumine on toonud kaasa töötaja vigastused: lehm astub jalale või surub töötaja seina või muu piirde vahele ja tekitab nii vigastusi. Otseselt loomade rünnakuid siiski palju ei ole,” seletab Abel. Teine suurem grupp õnnetusjuhtumeid toimub tavalise kõndimise käigus, kus töötaja libiseb, komistab ja kukub. „Seega rõhutame jätkuvalt, et liikumisteed peavad olema puhtad ja esemetest vabad,” ütleb Abel. Tööinspektsiooni uuritud tööõnnetuste kohta on reeglina tuvastatud, et väljaõpe ja juhendamine on jäänud puudulikuks või pole töötaja kinni pidanud ohutusnõuetest. Nimetatud arvud ei kajasta kindlasti kõiki juhtunud õnnetusi. „Hinnanguliselt võib ütelda, et tööõnnetusi juhtub kaks korda rohkem, kui meile teada antakse,” tõdeb Abel.

Alleks Ehituse alles kerkivad ja juba valmis majad. fotoD: erakoGU

se aja,” räägib Svetlana Nagornõi perefirma meetodist, mis seni edu toonud. Nimelt on valmivad uusarendused juba ette maha müüdud ja kuna kõik on tehtud tellija soovi kohaselt, siis pole hilisemaid pretensioone ette tulnud. RAHULIKUS RÜTMIS Mingit ehitusbuumi Nagornõid oma nahal praegu ei tunneta. „Meie ehitame siin väga rahulikult. Ka ehitajatega meil muret pole, sest kõik kaheksa väljaõppinud ehitajat, kelle elamuehituskombinaadist kaasa võtsime, tunnevad oma tööd ja

EHKKI KVALITEEDIS JÄRELEANDMISI EI TEHTA, ON ALLEKS EHITUSE HINNAD SUURTE FIRMADE OMADEST PALJU MADALAMAD.

teevad seda südamega,” lausub Aleksander. Vähem tähtis pole seegi, et nii tema kui abikaasa on samuti ehitajapaberitega inimesed, kes vajadusel ise tööle käed külge panevad. Kontoritöötajaid rohkem polegi ja see aitab kulusid kokku hoida. Kui praegu töös olev maja valmis saab, alustatakse kohe uuega. Tööpõld on neljaks aastaks ette olemas ja muretsemiseks põhjust pole. „Nuriseb see, kes ise midagi teha ei viitsi. Meie ei nurise ja olema hakkama saanud,” kiidab Svetlana. Alleks Ehituse tööd on juba märgatud – aastal 2016 ja 2017 pärjati firmat Harjumaa parima väikeettevõtja tiitliga. Ettevõte on praegu kasumis ja esimeste majade püstitamiseks võetud pangalaenud nüüdseks tasutud. Aleksander tunnistab, et abikaasa Svetlana on nii tema parem kui ka vasak käsi, ja kin-

nitab omalt poolt, et perefirmal läheb hästi. „Töötame rahulikus tempos, töö on pidevalt ees ja mingit närvitsemist pole,” lausub ta. Arukülas kohapeal selliseid konkurente, kes samuti maju ehitaksid, neil praegu ei ole, on vaid mõned väiksemad, kes korterites remonti teevad. Samas on Tallinn piisavalt lähedal, et sealtki vajadusel siiakanti ehitama tulla. Raasiku vallaga on ehitajal suhted head – vallavanem on käinud lausa aitäh ütlemas, et tänu nende maja valmimisele on valda maksumaksjaid juurde tulnud. Üldiselt lähevad uutest korteritest umbes pooled Tallinna ja pooled valla elanikele. Esimeses Alleks Ehituse püstitatud majas elab nüüd koguni viis Saaremaalt tulnud peret, kes varem Tallinnas korterit üürisid. Vald pole keeldunud ka abist, kui ettevõtja seda vahel vajanud on.

Kaasajasta oma küttesüsteem ja muuda see keskkonnasõbralikuks. Pelletiküte on keskonnasõbralik, mugav ja lihtne.

UUED TEATAMISE REEGLID Aasta algusest on muutunud tööõnnetuse raporti esitamise kord. Nüüd peab teatama kõikidest rasketest ja surmaga lõppenud tööõnnetustest sõltumata töövõimetuse määramisest, samuti nendest kergete tagajärgedega õnnetustest, millega kaasnes töövõimetus. Tööõnnetuse raportit ei pea esitama nende kergete tööõnnetuste kohta, millega ei kaasnenud töötaja töövõimetuslehel viibimist. Kokku toimus Eestis mullu 5128 tööõnnetust, millest surmaga lõppes 10. Tööinspektsiooni peadirektori Maret Maripuu sõnul on tööõnnetuste arv jäänud varasemaga võrreldes samale tasemele. „Statistika põhjal tuleb nentida, et töökeskkond Eesti ettevõtetes paraneb iga aastaga vaid mõne sentimeetri haaval,” tõdeb Maripuu. „Mullu vähenes veidi nende tööõnnetuste arv, mille tõttu töötaja jäi töövõimetuslehele. Töökeskkonna paranemisest paraku aga rääkida ei saa, sest raskete tööõnnetuste arv pole muutunud. Samuti kasvas surmaga lõppenud tööõnnetuste arv.” Tööõnnetusrohkeim oli eelmisel aastal metalltoodete sektor, vähim juhtus kalanduses.

Jaama pst 5, Rakvere Tel 558 6786 kyttesalong@gmail.com www.küttesalong.ee


8 || muNAD || mAA elu

17. jaanuar 2019

Miks Eesti toidupoed nii palju välismaist muna müüvad? riiNA mArtiNSON Maa Elu

oes on munakarpidel peal eestikeelsed kirjad, kuid peent täherida uurides selgub, et umbes kolmandik on sisse toodud Lätist, Leedust ja Poolast. Miks? Kohalikku muna lihtsalt ei jätku, eriti suur puudus on õrrekanamunadest. Lõunanaabrite munad on tihtipeale märgatavalt odavamad Eesti munadest. Nii võibki ostja nõutult küsida, miks nemad suudavad odavamalt toota. „Neil on ületootmine,” kostab selle peale DAVA Foods Estonia juht Vladimir Sapožnin. „Siia tehakse dumpingut (kauba eksport alla omahinna või koduhinnast odavamalt – toim.). Kui vaadata Balticovo mune, siis need on meil isegi kuni 35 protsenti odavamad kui Läti jaekaubanduses. Seal nad hoiavad hinnataset, aga ülejäägiga teevad dumpingut.” Oluline on seegi, et siia eksportivad lõunanaabritest tootjad on meie mõistes väga-väga suured tegijad, mitu korda suuremad meie suurtootjatest. „See annab eelise, aga vahel, kui Lätis või Leedus on ületootmine, siis müüakse odavamalt siia, et kaubast lahti saada,” seletab Linnu Talu ärijuht Jarno Hermet. „Võib-olla on ka tööjõukulu tõttu seal odavam toota.” Lõuna-Eesti Talumuna OÜ juhatuse liige Tõnu Vetik teab, et Lätis maksab kohalik kanamuna kümme protsenti rohkem kui Eestis. „Lätis on Läti muna kallim kui Eestis Eesti muna,” sõnab ta.

KUIGI KAUPLUSTES ON ESINDATUD KÕIK MUNAKLASSID, OSTETAKSE PÕHILISELT SIISKI HINNALT KÕIGE SOODSAMAT EHK PUURIKANADE MUNE. Läti tootjad müüvad oma toodangut Eestisse odavamalt kui Lätis. „Selles on oma loogika. Kui saad suure osa muna müügist hea hinna, aga jääb kätte ports mune, millega pead laveerima ja head hinda leidma, siis ongi kasulikum see natuke odavamalt siia ära müüa kui viia tööstustele, kus saab veel odavamat hinda,” seletab Vetik. MUUDATUSED LETIL Kindlasti on ostjad märganud, et mullu toimus omajagu muudatusi selles, milliste tootjate mune meie poeletil pakutakse. Coopi kommunikatsioonijuht Martin Miido tõdeb, et eelmisel aastal mõjutas kodumaise kanamuna tootmist kõige rohkem kahe munavabriku

Linnu talus on nii puuri-, õrre- kui ka vabapidamisel kanad ja Jarno Hermeti sõnul pole munade maitses ja koostises vahet. Maitse oleneb söödast. „Seda oleme märganud, et õrre- ja vabapidamisel kanadel pole nii suurt stressi, mis tekib paigalolemisest,” märgib ta. foto: arVo meeks / LÕUnaeesti Postimees

sulgemine. Samas on hind püsinud terve eelmise aasta stabiilsena isegi pärast seda, kui Sanlind oma tootmise sulges. „Kuna meiegi ostsime tänaseks suletud farmidest mune, tuli meil leida uusi koostööpartnereid, et pakkuda klientidele võimalikult laia munavalikut,” seletab Miido. Kuigi kaupluste valikus on esindatud kõik munaklassid, ostetakse põhiliselt siiski hinnalt kõige soodsamat ehk puurikanade mune. „Munade müügis on tähtsal kohal kampaaniad – kui mõni kanamuna tootja pakub oma toodangut meile tavapärasest soodsama hinnaga kampaaniaperioodiks müüa, siis reeglina seda kaupa ostetakse tavapärasest hulga rohkem,” märgib Miido. Sama kinnitatakse Rimist: inimesed eelistavad selgelt veel kõige soodsamat muna. RIMI TOOB POOLAST Rimi kõneisik Katrin Bats räägib, et neil märkimisväärseid muudatusi munatootjate seas mullu polnud. Sortimendis olid mahemunad (nr 0, Võnnult), õrrekanade munad (nr 2, Poolast) ja puurikanade munad (nr 3, Poolast), aga puudu on vabapidamisel kanade munad (nr 1). Selle aasta algusest tulid Rimi sortimenti ka vabapidamisel kanade munad Poolast. „Põhjenduseks Poola tootja kasuks peab ütlema, et kahjuks ei ole Eesti munatootjatelt võimalik praegu veel osta vajalikus mahus vabapidamisel kanade ega õrrekanade mune, seega tuleb leida lahendus piiri tagant,” seletab Bats. „Hea meelega müüks ka nr 1 ja 2 all kohalikku muna, aga Eestis pole tootjaid, kes suudaksid Rimile tagada piisavalt suurt kogust.” Mitu Eesti kaubandusketti on teatanud, et aastast 2025 enam puurikanade mune nende

lettidelt osta ei saa, seega peaksid kõik munatootjad lähiaastail õrrekanade pidamisele üle minema. „Oleme selles osas paljude Eesti suuremate tootjatega rääkinud, aga suuremas mahus number 1 ja 2 tüüpi munade tootmine eeldaks kopsakat investeeringut. Isegi kui investeeringuks ollakse valmis, leidub teisigi takistusi, mis laienemist raskendavad,” räägib Bats. Mäletame ju kõik veel mullu laineid löönud Lõuna-Eesti Talumuna OÜ soovi rajada suur õrrekanala Väimela külje alla, kuid kohalike vastuseisu tõttu jäi plaan katki. NÕUDLUS KASVAB Vetik kinnitab, et nad pole loobunud õrrekanala ehitamise plaanist, sest nende munade nõudlus kasvab. „Kogu puurikanade teema ja õrrekanade soov on Eestis suhteliselt uus, aga see kahtlemata tuleb. Ko-

gu Lääne-Euroopa on läinud üle õrrekanade munade peale. Skandinaavias on suured poeketid loomakaitsjate survel võtnud vastu otsuse, et nad ei müü puurikanade mune,” räägib ta. Eestis tarbitakse aastas 300 miljonit muna, aga siin toodetakse 200 miljonit, neist umbes 85 protsenti on puurikanade munad. Nagu öeldud, peavad tootjad minema õrrekanade pidamise teed. See ei ole seadusest tulenev kohustus, aga kaubanduskettide survel tuleb seda teha, kui soovitakse oma kaupa seal müüa. „Osa tootjaid on väiksemas mahus juba õrrekanadele üle läinud, aga meie tahame seda teha suuremalt ja asendada kogu puurikanapidamine õrrekanadega,” räägib Vetik. „Tahame seda teha nii kiiresti kui võimalik, paraku, nagu Väimela juhtum näitab, pole see lihtne.” Linnu talus on nii puuri-,

õrre- kui ka vabapidamise kanad ja Hermet tunnetab järjest kasvavat nõudlust õrrekanade munade järele. „Müüme kõik Eestis maha ja vahel pole nii palju pakkuda, kui küsitakse,” ütleb ta.

LÄTIS ON LÄTI MUNA KALLIM KUI EESTIS EESTI MUNA. Õrrekanade pidamisele üleminek nõuab hiigelinvesteeringuid. Kümmekonna aasta eest pidid meie kanalad tegema suuri kulutusi, et minna üle vanadelt väikestelt puuridelt Euroopa Liidu nõuetele vastavatele puuridele. „Need investeeringud pole end veel kaugeltki ära tasunud,” nendib Hermet. „Paraku sunnib elu juba üle minema õrre- ja vabapidamisega kanadele.”

MIDA TEEB MUNA HIND? riiNA mArtiNSON Maa Elu

S

tatistikaameti kokkuvõte näitab, et mullu kallinesid 2017. aasta keskmisega võrreldes toidukaupadest enim munad, tervelt 25 protsenti. Kanamunade hinnad muutusid 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses. DAVA Foods Estonia juhi Vladimir Sapožnini sõnul sai munade hinna kasv alguse mitmes Euroopa riigis toodetud kanamunadest leitud pestitsiidist Fipronil ja sellega kaasnenud munadefitsiidist. „Mitmes Euroopa kanalas kasutati seda taimekaitsemürki kanade täide hävitamiseks. Ehkki aine ei ole inimesele ohtlik, pole selle kasutamine loomapidamises lubatud.

Euroopa Liidus hävitati üle 20 miljoni kana ja sellest tekis munadefitsiit. Nagu ikka, kui on defitsiit, lähevad hinnad üles,” seletab ta. Muna hind oli kogu Euroopas 2018. aastal kallis kuni aprilli lõpuni, siis hakkas odavnema, ka meil Eestis. „Praegu müüme mune 12–14 protsenti odavamalt kui eelmise aasta jaanuaris,” sõnab Sapožnin. „Kui nüüd jaanuaristatistikat hakatakse tegema, võib väga vabalt juhtuda, et munad on kõige suuremad kukkujad.” Sapožnini sõnutsi hinnatõus märgatavalt vähemat ostmist küll ei toonud, pealegi on muna selle toiteväärtust arvestades tema hinnangul praegu häbematult odav. Linnu talu on siiski viimastel kuudel pisut muna hinda tõstnud. „Teravili läks sügisel 50–60 protsenti

kallimaks ja see mõjutab muna hinda. Teisiti lihtsalt ei saa,” ütleb Jarno Hermet. Läinud keeruline suvi tõstis vilja hinda, see aga on kana põhiline sööt. Teraviljatoodangut oli kogu Euroopas vähem, see-eest oli kättesaadud vili kvaliteetne. Tavaliselt kogutakse toidu- ja pisut kehvema kvaliteediga söödateravilja, aga mullu oli enamik koristatust toiduvilja kvaliteediga. Nii ostetakse kanasöögiks tänavu kallimat toiduvilja. „Jah, teravili on kallim, aga äriloogika ütleb, et kui poes lähevad hinnakäärid sissetuleva odava hinnaga munade suhtes liiga suureks, tuleb see vahe katta sisemise ressursi arvelt,” seletab Lõuna-Eesti Talumuna juht Tõnu Vetik. „Meie toodame ise sööda, see aitab hinda hoida.”


mAA elu || lOODus || 9

17. jaanuar 2019

MIS OLEKS, KUI LINDE POLEKS? OLAV reNNO linnuteadja

S

Esialgu paistab lihtne: lendad drooniga metsa kohale ja vaatad, kus loomad on. Tegelikult on neid maastikul väikselt ekraanilt keeruline eristada. Talvises metsasalus on näha kaks põtra, kes andsid endast enne drooni õhkutõusu märku värske jäljereaga. foto: taaVi PUrtsak

Talv on piltnikule hea aeg end jäljekütiks koolitada SiGriD KOOreP Sakala

K

ui jahimees käib metsas püssiga, siis loodusfotograafi sihikuks on objektiiv. Mõlemad uurivad saagi tabamiseks metsas olevaid jälgi ja luuravad, kuid sealtmaalt ka ühisosa lõppeb. Vähemasti nii kinnitab loodusfilmitegija Joosep Matjus, kellest rääkides ei saa üle ega ümber mullu linastunud imekaunist Eesti täispikast loodusfilmist „Tuulte tahutud maa”. Kohe võib öelda, et mehe sõnul on järgnev jutt metsaloomade jäädvustamise esimene ABC, kui sedagi võib öelda, ent mingi suunise metsaminekuks ja looma jäädvustamiseks annab siiski. KAHE JAHI ERINEVUS Erinevaks muutuvad tavapärane jahipidamine ja vereta jaht hetkest, kui loom või lind on leitud. „Jahimees reeglina tahab looma lasta, aga loodusfotograaf hakkab mõtlema, kuidas loomast saada huvitavat või ilusat pilti. Filmitegija aga, kuidas sellest situatsioonist stseen kokku luua või lugu jutustada,” lausub Joosep Matjus. Nii tekib juba kahe viimasegi vahel eri-

nevus. Kui fotograafile piisab õigest hetkest ja pildist, siis filmilindil tundub lihtsalt seisev loom kuidagi imelik. „Ta peaks kas sööma või jooma, kõndima või magama – midagi tegema.” DROONIPILT NÕUAB EELTÖÖD See pole aga nii lihtne, et võtad hea varustuse kaasa ja muudkui kukud metsas loomi pildistama. Seda ei saa väita isegi droonifotograafia kohta, olenemata kuuldusest, et sellega teevad õhuluuret nii jahimehed kui ka otsitakse edukalt kadunud inimesi. Loomad ei usalda surisevaid õhumasinaid lõpuni. „Mõni hellem paneb kohe jooksu,” lausub loodusfilmimees. Õigupoolest on looma ülesleidmine drooniga omamoodi kunst, sest pilt, mis telefonist või tahvelarvutist näha, on suhteliselt väike ja maastikul on palju detaile. Seega seal looma märgata, liiati kui ta veel paigal seisab, on päris keeruline. Põder on küll suur loom ja ehk õnnestub näha, aga väiksematega on hoopis keerulisem. „Võib-olla kodus pärast suuremalt arvutiekraanilt vaadates märkad, et seal on midagi, aga mina olen küll selles suhtes skeptiline,” tõdeb Matjus. Looduses see asi nii lihtne ei ole. „See pole nii, et saadad aga drooni õhku ja näed kõik loomad ära. Pigem tead juba eelnevalt, et loomad

on seal ja lähed selles siis veenduma. Niipidi see töötab paremini.” JÄLJED JA MÄRGID Niisiis ka vereta jahil oleneb kõik sellest, missuguse ettevalmistusega metsa minna. Kui foto või filmi jahimees on teadlik, kus loomad liiguvad, võib tal olla rohkem õnne. „Loomadel on teadupärast kindlad liikumisrajad ja territoorium. Mida väiksem see on, seda suurem on tõenäosus liiki näha,” ütleb Joosep Matjus. Põder on talvel üsna paikne, mis tähendab, et teda on märksa lihtsam kohata kui näiteks hunti või ilvest, kes liigub laialt ringi. Ilvesega tuleb veel seegi aspekt mängu, et ta on valdavalt ööloom. Niisiis tasub enne metsa minekut alustajal loomapildistajal kõigepealt kohalike jahimeestega nõu pidada, et teada saada, keda, kus ja millal passida. Jahimehed käivad metsas sagedasti ja jälgivad loomade liikumist. Nad näevad rohkem kui tavaline suusataja või marjuline. Üldiselt on talv luurega alustamiseks hea aeg. Värske lumega on näha jälgi, kus keegi on liikvel. Samuti tasub tähele pan-

KA VERETA JAHIL OLENEB KÕIK SELLEST, MISSUGUSE ETTEVALMISTUSEGA METSA MINNA.

na, et näiteks põdrad koorivad haavapuid ning söövad kasevõsa ja paju. See paistab paremini silma just talvises hõredamas looduses. Hundi puhul on aga filmimehe sõnul kõige suurem abimees hea õnn. Sute jälgi võib küll tihti märgata, teda ennast aga mitte. „Ega kellelgi polegi selle kohta head retsepti, kuidas teda näeb,” ütleb Matjus. Pigem öeldakse, et väga raske on teda tabada. Matjusel endal on õnnestunud hundid kaamera ette saada. See on näha ka filmis „Tuulte tahutud maa”. Ise on filmimees öelnud, et on kaadrite üle hundikarjast väga uhke ja see juhtus temalgi õnnekombel, nii nagu huntidega kohtumised ikka – kogemata. Loomade nägemine oleneb palju piirkonnast – võtame näiteks kasvõi kitsed. Paikades, kus salakütitakse või lastakse autost, putkavad metsaelanikud juba ainuüksi autot nähes kabuhirmus minema. Teises kohas võib auto kasvõi seisma jääda, aga loomad vaatavad rahulikult vastu ega seosta seda ohuga. Ise peab Joosep Matjus 50 meetrit parajaks vahemaaks, mida tasuks metsloomaga hoida. Pole mõtet lähemale minna. „Siis ei saa enam liikuda või ei mahu loom või lind kaadrisse. Kui ta on veidi kaugemal, on parem jälgida tema loomulikku käitumist,” seletab ta. Tänapäeval on ju head teleobjektiivid kasutada, ei peagi kohe nina all olema.

uure hüppe” edendamiseks algatas suur õpetaja ja tüürimees, Hiina Rahvavabariigi esimees Mao Zedong 1958. aastal üleriigilise aktsiooni varblaste kui oluliste teraviljasööjate hävitamiseks. Nelja põhinuhtluse hulgas pöörati rahva viha veel rottide, sääskede ja kärbeste peale. Üldrahvalike ja kogu valge päevaaja väldanud jälitamise ning pesade-poegade laushävitamise tulemusena tapeti miljardeid linde, sealhulgas rohkesti ka teisi peale varblaste. Alul pagesid trummipõrinast ja pannide tagumisest hirmunud linnud jäätmaadele (mida Hiinas leidub ju ülivähe) ja Pekingis ka välissaatkondade territooriumile, kuid hiinalik visadus ja järjekindlus viisid sihile – peamiselt põldvarblastest kuhjati linna- ja külatänavatele inimesekõrgusi laibahunnikuid. Juba järgmisel kevadel oli Hiinas varblasi säilinud umbes 5% endisest. Tapatalgud aga kestsid veel terve aasta, kuni 1960. aasta alul taibati mulluse riisisaagi ikaldumise ja sellest tekkinud näljahäda põhjust: taimesööjad putukad olid pääsenud senise, varblastele tuginenud bioloogilise kontrolli alt. Kui varblasesõjale Hiina juhtiva ornitoloogi Zheng Zuoxini (1906–1998) tungival vahelesegamisel lõpp tehti, kulus veel mitu aastat riisi- ja nisusaagiga endisele järjele jõudmiseks. Varblaste asemel võeti aga käsile voodilutikad… Muide, mainitud linnuteadlane käis 1958. aasta maikuus Eestis ja siinkirjutajal oli au tutvustada talle Matsalu looduskaitseala. Lindude roll aia-, metsa- ja põllukultuure kahjustavate putukate vaoshoidmisel on hästi teada ja üldtunnustatud. Siiski liialdatakse keemiliste tõrjevahenditega, eriti monokultuuride juures. Paiguti elutseb seetõttu põldudel ja aedades putukaid sedavõrd vähe, et seal pesitsema asunud linnud ei suuda oma pesakondi ära toita. Nimelt on ka üldiselt teratoidulistena tuntud linnuliikidel poegade toiduks selgrootud loomakesed: putukad, ämblikud, kakandid, limused ja mullas elutsevad ussid. Viimastel aastatel propageeritud keemiavabad põllupeenrad-ökori-

bad ei ole meie põlluharijatel kuigivõrd kasutusele võetud, ehkki PRIA nende rajamist-jätmist rahaliseltki toetab. Linnud on tarvilikud taimede, eeskätt paljude puu- ja põõsaliikide seemnete levitamisel. Seda levimismoodust nimetavad taimeökoloogid ornitohooriaks ehk lindleviks. Ornitohoorsed on enamik marjataimi ja suur hulk seemneid kandvaid puid. Paljud taimed on evolutsiooni käigus kohastunud just lindleviga. Mitme raskete seemnetega puude levila on seotud kindla linnuliigi omaga. Nii kattuvad tamme ja pasknääri, seedrimänsaku ja seedermänni, pähklimänsaku ja sarapuu levikupiirid. Ilma lindude abita oleks mainitud puuliikide levimine üliaeglane, sest tammetõru ei kuku ju puuvõra alusest kuigi kaugele. Muidugi on lindude tegevusel selge omakasupüüdlik tagapõhi: nad nopivad seemneid ja kannavad eemale, peites saagi tavaliselt sambla varju endale talvevarusid luues. Olgugi et pasknääril ja mänsakul on ülihea kohataju ja -mälu, jääb osa peidikuid nende või näiteks närilistest kontvõõraste poolt kasutamata ja tõrud või pähklid lähevad kevadel idanema – tärkavad noored puud. Tänaseni ei ole inimesed loobunud lindude toiduks ja mõnel määral ka kehakatteks kasutamisest. Lindude ja loomade küttimist on peetud isegi sportlikuks tegevuseks, kuid enamjaolt on see üsna barbaarne harrastus. Paljudes Lõuna-Euroopa ja PõhjaAasia maades kasutatakse inimtoiduks sealt massiliselt, ehkki järjest vähem läbi rändavaid väikelinde, kusjuures moodne püügitehnika võimaldab neid üha rohkem püüda, nii et tulemused kajastuvad pesitsusaladel aasta-aastalt ikka selgemini ja selgemini. Esteetidele-loodusesõpradele on lindude häälitsused ja eeskätt laul hinnatud akustiliseks elamuseks. Ilma linnulauluta ja lindude kutse- või armuhüüdudeta oleks meie loodus üsna vaikne. Nii ongi üks piltlikumaid hoiatusi inimkultuuri ülemäärase vohamise eest vihje „hääletu kevade” kujunemise suhtes. Samuti pakub huvi ja elamusi lindude kirev ja mitmekesine sulgrüü, nii et ilma lindudeta oleks meie elukeskkond hoopis tuhmim.

Varblast tunnevad ilmselt kõik. foto: Peeter LanGoVits / Postimees


10 || IlmA- JA tervIsetArK || mAA elu

17. jaanuar 2019 soole- ja jämesoolepõletiku raviks, düsenteeria korral taastava vahendina. Krooniliste haiguste, näiteks enterokoliidi puhul vähendavad lepakäbid käärimist-roiskumist ja kiirendavad limaskesta taastumist. Käbisid on kasutatud täiendava ravimina mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve ja sooleverejooksude vastu. Väga hea vahend kõhulahtisuse korral on lepakäbidest tee – aitab juba viie minutiga. Tee valmistamiseks võtta 2 sl käbisid 300 ml keeva vee kohta, lasta kaane all tõmmata 10 min ja juua. Võib ka keeta 10 min, nii saab kangema tee. Lepakäbisid saab koguda oktoobri lõpust aprilli alguseni. Targem on neid koguda kohe sügisel, sest vihmad uhuvad tanniine välja. Talviseid käbisid tuleb lihtsalt rohkem tee sisse panna. Käbid puhastada oksaraagudest ja kuivatada. Lepakäbid kuivavad ka toatemperatuuril, kui on puhas tolmuta koht. Kuivatis 35–50 kraadi juures. Kuivad lepakäbid säilivad kuni 4 aastat. Lepakäbitee ei sobi rinnaga toitmise ajal. Vanasti kasutati teed rinnapiimast võõrutamiseks.

iLmAtArK

JÜri KAmeNiK

ilmatark

ÕHUKVALITEET: SUDUVINE JA SUDU

K

Lepakäbisid saab koguda oktoobri lõpust aprilli alguseni.

foto: Urmas LUik / PärnU Postimees

Lepaleht soki sisse ja jalad ei väsi KAtriN LUKe fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

L

epp on kiire kasvuga puu, kasvab niisketel aladel, kraavi, järve ja isegi mere kaldal, heinamaa- ja põlluservas. Meil kasvab hall ehk valge lepp ja sanglepp ehk must lepp, viimast on nimetatud ka seatammeks. Hall lepp kasvab 15 meetri kõrguseks ja elab kuni 70aastaseks. Musta lepa tüvi on sirge ja oksteta, puu võib kasvada kuni 30meetriseks ja elada 100aastaseks või kauemgi. Eestis on lepp arvukuselt neljas puu. Paljuneb nii seemnete kui ka juurevõsudega.

Kiire kasvu tõttu on leppa peetud risupuuks ja metsa umbrohuks, millel väärtust justkui polekski. Väärtusetut raha on nimetatud lepalehtedeks ja salapuskarit lepikuliisuks. Enne käimlate tulekut kasutati lepikuid vanasti väljakäiguna. Kuna lepad hakavad kasvama võsana unarusse jäetud põldudel, siis on leppa võetud ka minnalaskmise ja lohakuse võrdkujuna. Ometi on lepalgi oma roll. Lepapuit sobib hästi kütteks. Sanglepast on valmistatud mänguasju, muusikariistu,

VÄGA HEA VAHEND KÕHULAHTISUSE KORRAL ON LEPAKÄBIDEST TEE – AITAB JUBA VIIE MINUTIGA.

talukummuteid ja kappe. Leppa on nimetatud vaese mehe mahagoniks. Kuna lepapuit vees ei mädane, saab seda kasutada märjal alal ehituseks. Lepahalgude ja -laastudega suitsutatakse liha ja kala, lepasuits annab neile ilusa läike, värvi ja hea maitse. Lepad teevad maa paremaks, nende juurte küljes elavad bakterid seovad õhust lämmastiku ja talletavad seda mullas. Lepalehed on hea väetis ja mullaparandaja, neid võib sügisel peenramaale kaevata või kompostikasti tuua. IMELISED LEPAKÄBID Ravimiks on läbi aegade kasutatud kõike lepas leiduvat. Tänapäeval küll rohkem lepakäbisid, -koort ja -lehti, millel on tänu tanniinidele kootav toime. Lepakäbisid kasutatakse mao limaskesta põletiku, peen-

LEPAKOORE JA LEPALEHE TÕMMIS Lepakoort kogutakse sügisel või varakevadel noortelt okstelt: koorida noaga koor lahti, tükeldada ja kuivatada 35–50 kraadi juures. Teeks võtta 1 tl 200 ml vee kohta, keeta 10 min. Jooki võtta lonksukaupa enne sööki terve päeva jooksul. Teed ja tõmmiseid võib kasutada kuristamiseks ja loputamiseks kurguvalu ja suu limaskesta põletiku vastu, välispidiselt naha- ja silmapõletiku korral kompressina. Lepalehti pandi soki või kinga sisse jalgade väsimise vastu, kui oli vaja pikka maad käia. Hauduma läinud varvaste vahele võib panna noori lepalehti. Lepalehetõmmist on tarvitatud higistama ajava vahendina. Saunas võib vihelda lepavihaga, eriti nahapõletike vastu, või loputada vihaleotusveega. Vanasti kasutati lepalehti sügeliste vastu. Suvel saab lehti tarvitada värskelt, talveks tuleb kuivatada, sobiv temperatuur on 35–40 kraadi. Kraavi- ja ojakallaste leppade all on tavaliselt kopra pesad. Lepaurvad on toiduks urvalinnule, õietolm mesilastele. Segametsades, kus on ka leppa, kasvab meelsasti meie kevadine lemmik karulauk. Nii et ükski puu pole looduses niisama, igaühel on oma koht.

KÜLViKALeNDer: 18.–25. JAANUAr 18. R

Õis

19. L

Õis, alates kl 05.44 leht

20. P 21. E 22. T 23. K

08.54 16.11

07.16

Täielik kuuvarjutus, täisvarjutuse algus kl 06.41

Istutusaeg

ui õhurõhk on kõrge ehk suur (üle 1014 hPa) ja ilm vaikne, võib ette tulla probleeme õhukvaliteediga: see halveneb, võib tekkida sudu, õhus võib tunda ebameeldivat lõhna jne. Mis on sudu ja kuidas see tekib? Alustuseks natuke ilmaoludest, mis soodustavad õhukvaliteedi halvenemist: selleks on sageli vajalik antitsükloni (kõrgrõhkkonna) olemasolu, sest sellega on enamasti seotud rahulik ilm. Antitsüklonid on keskmiselt suuremad kui tsüklonid (madalrõhkkonnad), mistõttu nende läbimõõt on sageli tuhandeid kilomeetreid ja liikumine aeglasem. Seetõttu paiknevad neis ka isobaarid (samarõhujooned) hõredamalt, mistõttu on õhu horisontaalne liikumine ehk tuul nõrgem. Antitsükloni keskosas, aga ka harja teljel, kus baariline gradient on kõige väiksem, võib sootuks valitseda tuulevaikus. Antitsükloniga on seotud õhu ulatuslik laskumine. See algab juba tropopausi lähedalt ja on tugevaim antitsükloni keskosas, kus rõhk on kõige kõrgem. Sellise õhu liikumisega on seotud laskumisinversioon, mis tekib adiabaatilise soojenemise tõttu: laskumisel surutakse õhk kokku ja seetõttu temperatuur tõuseb. Siit tuleneb ka põhjus, miks antitsüklonites on tavaliselt vähe pilvi: leidub vaid piirkihi pilvi ehk madalaid kiht- ja kihtrünkpilvi (suvel ka rünkpilved). Antitsükloniga seotud inversioon on sudu tekkimisel võtmetähtsusega ilmaolukorraks. Inversioon(ikiht) tähendab seda, et seal tõuseb õhutemperatuur vertikaalsuunas, vastupidi tavalisele olukorrale, mille puhul temperatuur ülalpool langeb. Mõiste „sudu” võeti kasutusele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja sisaldab endas sõnapaare suits+udu (inglise keeles smoke+fog=smog), olles teatud tüüpi õhureostus – õhukvaliteedi tunduv halvenemine. Nähtavus on sudu korral alla 10 km (võrdne uduvinega), aga õhus leidub väikesi piisakesi, mis pärinevad liiklusest või tehastest ja sisaldavad saasteaineid. Sudusid on kahte liiki: „Londoni tüüpi” sudu ja „fotokeemiline” sudu, mis võivad omavahel kombineeruda. Säärast sudu, mille suhteline niiskus ulatub üle 85%, nimetataksegi tänapäeval Londoni tüüpi suduks. Nähtavus on selles tavaliselt väga halb: ainult mõni meeter või mõnikümmend meetrit. Seda sudu põhjustab kivisöe põletamine, mille tagajärjel satuvad atmosfääri tahmaosakesed ja väävli oksiidid, sest kivisüsi sisaldab väheses koguses väävlit. Kui õhk on veeaurust küllastunud, siis saavad tahm, väävli oksiidid ja vesi kombineeruda ja moodustada nähtavust halvendava ja inimeste tervist ohustava happelise reaktsiooniga pilve ehk sudu. Londoni tüüpi sudu teke on seega aktiivsem niiskete ja sompus ilmadega ning seda eelkõige tööstusrajoonides. Tänapäeval esineb seda tüüpi sudu harvem, sest kivisütt enam nii laialt kütteks ei kasutata. Teistest sudu liikidest ja tüüpidest mõnes järgmises ilmaloos. Pehme, kuid stabiilne talveilm on jäänud püsima. Suurem ilmamuutus tuleb täna ehk 17. jaanuaril, kui läänest itta tormab 970 hPa (sügav) tsüklon. See toob nii tormist tuult, tuisku, tugevat sadu kui ka sulailma. Pärast seda näib siiski mõneks ajaks kindlustuvat tõsisem talveilm. Elame, näeme!

Leht Leht, alates kl 05.55 vili Aiatöödeks sobimatu päev Vili

Vili, alates kl 05.22 juur

24. N

Juur

25. R

Juur, alates kl 06.03 õis kUUkaLenDri koostaJa siGne siim, 2019

MAA

TULI

VESI

ÕHK


mAA elu || AeD JA KODu || 11

17. jaanuar 2019

Pühadeks ostetud potililled pärast õitsemist SÄDe LePiK Maa Elu

K

uidas hoolitseda jõulupühade ajal kodu ehtinud, kuid nüüdseks õitsemise lõpetanud toataimede eest? Mõned neist tahavad pärast õitsemist natuke puhata, kuid rõõmustavad meid aastaid, teised kipuvad paraku jääma ühe hooaja taimedeks. JÕULUKAKTUS Jõulukaktusena tuntud lülikaktus kasvab hea hoolduse korral iga aastaga suuremaks ja õitseb järjest uhkemini. Meie vanaemade roosaõielised jõulukaktused õitsesid ilusti just aasta kõige pimedamal ajal. Nüüd on punaste, valgete, violetsete, oranžide, kahevärviliste ja isegi kollaste õitega lülikaktused poes müügil juba novembri algul ning nende pakendil on tihti märge Schlumbergera mix – lülikaktuste segu.

MÕNI JÕULUKAKTUS VÕIB KEVADE POOLE VEEL KORD ÕITSEDA, AGA ÕISI ON SIIS VÄHE. KUNI MÄRTSIKUUNI LASKE TAIMEL KASTMIST VÄHENDADES PUHATA, KASTKE HARVA, KUID KORRALIKULT. Nii värvika valiku taga on see, et Brasiilia niisketest ja varjulistest vihmametsadest pärit lülikaktuse liike on kokku kuus ja värvikamate õite saamiseks aretuses kasutatud liigid õitsevadki eri aegadel. Jõulukaktuseks hüütud pisut rippuvate vartega hübriidliik inglise lülikaktus (Schlumbergera x buckleyi), mis õitseb Euroopas detsembris ja jaanuaris, sündis 1852. aastal hariliku lülikaktuse (S. truncata) ja Schlumbergera russelinna ristamisel. Poest seda meil ilmselt ei leia, kui seda kindlasti tahate, siis paluge mõnel tuttaval vana hea jõulukaktuse kasvatajal endale näpistada 3–5 lüliga varrepistik. Kui lülikaktus on teil õit-

Suveks võib jõulukaktuse aeda varjulisse kohta viia, ereda päikese käes muutuksid selle varrelülid punakaks ja kortsuliseks. foto: maDis siniVee / Postimees

semise lõpetanud, võite taime kärpida, näpistades ära just õisi kandnud lülid. Mõni jõulukaktus võib kevade poole veel kord õitseda, aga õisi on siis vähe. Kuni märtsikuuni laske taimel kastmist vähendades puhata, kastke harva, kuid siis korralikult. Vaadake, et taimepoti alusele ei jääks seisvat vett, sest siis lähevad jõulukaktuse juured kergesti mädanema. Kevadel hakkab lülikaktus jõudsalt kasvama. Pisut suuremasse potti võiks taime ümber istutada kahe aasta tagant. Lülikaktusele sobib kerge, kohev, vett hästi läbilaskev ja nõrgalt happeline muld, näiteks valmisseguna ostetud toalille- ehk orhideemuld või komposti ja liiva segu, kuhu võiks lisada söetükke. Märtsist juulini taim kasvab, sel ajal kastke oma jõulukaktust rohkem, kaks korda kuus kosutage seda ka kaktuseväetise lahusega. Suveks võib taime aeda varjulisse kohta viia, ereda päikese käes muutuksid tema varrelülid punakaks ja kortsuliseks. Õienuppudeta lülikaktust liigutamine ei häiri. Augustis laske taimel jälle puhata, kastke siis harva. Septembris hakkab taim õiepungi kasvatama ja tahab taas palju juua. Lülikaktusele sobib, kui sooja on 16–20 kraadi, jahedas ruumis õitsevad need kauem. JÕULUTÄHT Jõulutäht ehk kaunis piimalill (Euphorbia pulcherrima) on keerukama loomuga ja seda on raske uuesti ilusaks saada. Tavaliselt ostame jõuludeks uue taime. Kevadtalvel, kui erepunased vm tooni kõrglehed hakkavad värvi muutma ja varisema, näitab see, et taimel algas mõnekuuline puhkeaeg. Kui tahate jõulutähte edasi kasvatada, kastke seda puhkeajal väga vähe. Umbes mais lõigake taim tagasi (u kolmandik varre tipu osast) ja istutage ümber. Soojal ajal võiks jõulutäht suvitada õues poolvarjulises kohas. Siis ootab see korralikku kastmist ja väetamist. Jõulutäht on lühipäevataim. Kodus on selle kõrgleh-

ti uuesti ilusasti värviliseks saada väga keerukas ja üsna lootusetu üritus: musta kilemütsi peaks taimele siis alates septembrist 6–8 nädala jooksul igal õhtul pähe panema ja hommikul ära võtma jne. Kord ei raatsinud me tööl pärast tagasilõikust uuesti lopsakaks kasvanud jõulutähte minema visata. Kuna öösel oli ruum enam-vähem pime, saime järgmiseks talveks naljaka, ebaühtlaselt paiknevate punaste laikudega taime. RATSURITÄHT Enamik ratsuritähti (Hippeastrum) õitsevad kevadtalvel, kuid mõnel aastal võid puhkeva(te) õiepunga(de)ga taime ka jõulukingituseks saada, sest lill on ajatamisega varasemaks virgutatud. Kodustes tingimustes ei pruugi see alati hästi õnnestuda. Ratsuritähe liigid on pärit subtroopilisest Kesk- ja LõunaAmeerikast ning paigust, kus osa aastast on kuiv. Toalillena kasvatame liikide ristamisel saadud kaunite õitega hübriide, suur sibul annab mitu õisikuvart. Kui ratsuritäht on õitsemise lõpetanud, lõigake õisikuvarred maha, jättes alles u 10 cm pikkused tüükad. Sedasi ei kuluta sibul asjatult elujõudu seemnete valmimisele. Kastmist ja väetamist ei tohi kohe lõpetada, enne peab sibul oma jõuvarud taastama. Noored ratsuritähed istutatakse tavaliselt ümber kahe, vanemad nelja või viie aasta tagant. Seda võib teha kas kohe pärast õitsemist või siis hoopis pärast mõnekuulist puhkeaega. Võtke 12–15 cm läbimõõduga pott, kus sibula ja poti ääre vahele jääb mõni cm ruumi. Liiga suures potis kasvatab taim peamiselt lehti. Kompost- või aiamullale võiks juurde segada natuke liiva või kruusa ja väetatud toalillemulda. Enne istutamist eemaldage kuivanud ja mädanenud juured ning tütarsibulad (need hakkavad arenema neljandal kasvuaastal), tekkinud haavad võiks katta lehtpuusöepulbriga. Istutades jätke umbes pool sibulat mullast välja, siis on haigustesse nakatumise oht väiksem.

Soojal ajal võiks jõulutäht suvitada õues poolvarjulises kohas. Siis ootab see korralikku kastmist ja väetamist. foto: maDis siniVee / Postimees

Pärast juurdumist võib sibulat kord nädalas kosutada nõrga väetiselahusega, sest suurte õite kasvatamine nõuab palju energiat. Kastes jälgige, et vesi ei satuks sibulale, muidu võib taim jääda punapõletikku. Kui ratsuritähte pole tarvis ümber istutada, on hooldus lihtne. Viige see suveks õue tuulevarjulisse paika. Lõpetage väetamine ja augustis järk-järgult kastmine. Sügisel enne öökülmi tooge see tuppa, kolletunud ja kuivanud taim võib puhata pimedas ja jahedas nurgas. Mõne kuu pärast hakake uut õiepunga ootama, kui see ilmub ja õisikuvars on u 5 cm pikkune, tõstke lillepott valgesse ja sooja kohta ning hakake järkjärgult rohkem kastma. Õitsengut on oodata umbes kuu aja pärast. ALPIKANN Alpikannid (Cyclamen) õitsevad hästi valges ja jahedas kasvupaigas, paljude õiepungadega taim võib kasvatajat rõõmustada mitu kuud. Valesti kastes on alpikannist aga kerge ilma jääda, sest kui lehed ja mugul märjaks saavad, lähevad need kergesti mädanema. Et vältida mugula märgumist, jäetakse see istutades pooleldi mullast välja. Võiks proovida ohutumalt kasta nii, et valate vee lillepoti alusele ja lasete juurtel seda sealt sisse imeda. Ülearune vesi valage aluselt ära. Kui v iimased õied on avanenud, hakake taime järjest vähem ja harvem kastma, kuni alpikanni lehestik ära kuivab. Alpikann puhkab kakskolm kuud. Suveks võib alpikanni viia õue varjulisse kohta.

Augustis, kui hakkavad kasvama uued lehed, istutage mugul värskesse mulda, mugula ülaosa võiks jääda mullapinnast veidi kõrgemale. Sobib tavaline toalillemuld või aiamulla, komposti ja liiva segu. Nüüd kastke lehtede arengut jälgides järjest tihedamalt. Pott olgu pigem väike kui suur, siis moodustub rohkem õiepungi. Paraku ei õnnestu soojas ja keskküttega korteris alpikanni alati uuesti õitsema saada, lihtsam on osta sügisel uus taim.

Kui ratsuritäht on õitsemise lõpetanud, lõigake õisikuvarred maha, jättes alles u 10 cm pikkused tüükad. foto: toomas HUik / Postimees

Kui alpikanni lehed enneaegu kolletuvad ja lehevarred muutuvad pehmeks, siis on tuba liiga soe või pime või olete taime hooletult kastnud. foto: eGert kamenik / Postimees


12 || ettevÕtJA || mAA elu

17. jaanuar 2019

Pruulmeister Ivo Raudvee peab Vormsi õlut heaks rüüpeks, mis peaks keskmisele õllesõbrale igati sobima. fotoD: Dmitri kotJUH / JärVa teataJa

Koerus pruulitakse Vormsi õlut KUiDO SAArPUU Järva Teataja

uba mõni hea aeg tagasi Koeru endisesse veetehasesse Arkadi Tammiku eestvedamisel sisse seatud pruulikojas on viimased aastad olnud tegusad: Läti odavõllereisidest hoolimata toimetatakse ja tegutsetakse. Kui plaanid teostuvad, siis tulevikus võib pruulikojast saada ka alkoholivaba rüübet, näiteks kalja. Üks keet ehk õlleteokord on mahult 500 kuni 550 liitrit. Tavaliselt tehakse Koerus kaks keetu korraga ehk pruulitakse 1000 kuni 1100 liitrit õlut. „Arvestame ka teatud kaoga, kuid lõpptulemusena on sellise pruulimiskorra tulemus ümmarguselt 2700 pudelit õlut,” täpsustab pruulmeister Ivo Raudvee. SORTIDE ARV VÄHENEB „Ega mul endal olegi õlleteo juures suurt midagi muuta, kõik käib retsepti järgi ja ülejäänu teeb ära automaatika,” lausub ta. „Nagu Arkadi ütleb, siis igal pruulil on oma käekiri. Mina tema käekirja kopeerida ei suuda, kuid arvan, et tavaline õllejooja ei tee vahet, kes millise õlle pruulinud on.” Vormsi õlut peab Raudvee heaks rüüpeks, mis peaks keskmisele õllesõbrale igati sobima. „Erinevalt mõnest teisest käsitöötootjast ei tee me üle võlli keeratud jooke, kuid päris tavaline poeõlu see kah ei ole. Käsitööõllega on lihtne, on kaks võimalust: kas meeldib või ei

meeldi, midagi vahepealset olla ei saa.” Kõik senised Vormsi õlle sordid, mida on paarteist, kuigi katsetatud on palju rohkem, on välja mõelnud Arkadi Tammik. Pilt on nende meelest juba liiga kirju ja ilmselt sortide hulk väheneb. „Tuumiksortimendi suurus võiks olla kuusseitse õlut, rohkem poleks vaja,” pakub Tammik. Vormsi õlle läbiv joon on ka Tammiku meelest tasakaalukus. See on ehe rüübe, mille (tootmis)lugu on kooskõlas sisuga. „Ma ei taha laskuda õllega äärmustesse. Isegi kui alkoholi on rohkem, siis tuleb seda muude komponentidega tasakaalustada,” selgitab ta. „Õlu on kolme jalaga taburet: mõrudus, magusus ja alkohol. Need peaksid olema tasakaalus ehk kellelegi ei meeldiks istuda taburetil, mille jalad on erineva pikkusega. Olen konservatiiv. Mulle meeldivad rahulikud maitsed.” Õlleteo neli olulisimat osist on linnased, humal, vesi ja pärm – kõik võrdselt tähtsad. Mullune Koerus toodetud õllekogus jääb 20 000 – 30 000 liitri vahele. Seda on nii tööstusliku toodanguna kui ka eelmiste aastate võrdluses vähe. Optimaalne kogus ennekõike tehase koormatust arvestades oleks 60 000 – 70 000 liitrit aastas. Parimatel aastatel on Koeru pruulikoda tootnud ka rohkem. Arkadi Tammik täpsustab, et käsitsi villimisel oli see ka piir. „Praeguste seadmetega võiks aastas hakkama saada 80 000 liitri, võib-olla, hambad ristis, ka 100 000 liitri tegemisega,” lisab ta. Ivo Raudveegi kinnitab, et kasvõi kahe viimase võrdluses on õllekogused omajagu vähenenud. „Näiteks järgmisena saadan välja umbes 300 liitrit ja selliseid väljasaatmisi on

ühes keskmises kuus kolm-neli,” lisab ta. SUURED KETID ON ELLUJÄÄMISEKS VAJALIKUD Arkadi Tammik meenutab, et Koeru aleviku ääres asuvate hoonete (seal toodeti varem Võluvee-nimelist vett – toim.) omanikuks õnnestus tal saada 2013. aasta kevadel, suvel-sügisel sai paika sisseseade ja õlleteoks nõutavad paberid olid korda aetud sama aasta lõpuks. „Enne loa väljaandmist teeb maksu- ja tolliamet pruulikojas viimase kontrolli. Erinevalt mõnest teisest tootjast olid minul tangid tühjad. Teisisõnu, olin alustades pisut pelglik ja kohe pärast maksuameti kontrolli müüma ei saanud hakata. Kontroll oli ära ja alles siis sain hakata pruulima: esimene õllelaar valmis 2014. aasta märtsiks,” meenutab ta.

KAHEL AASTAL OLI KOERUS PRUULITUD TUMEDAT LAEVAÕLUT NORRBY DUNKEL SAADA KÕIKIDEL TALLINKI JA SILJA LINE’I LAEVADEL. JA MAHT ÜHA KASVAS: 2015. AASTAL 45 000 LIITRILT HILJEM JUBA 60 000 KUNI 70 000 LIITRINI AASTAS. Väikepruulikoja eestvedaja olla on Arkadi Tammiku meelest olnud päris kurnav. „Enamiku ajast tegin algusaastatel õlut üksinda. Teha tuli kõike, polnud nii nagu kirurgil haiglas, et spetsialist tuleb, meditsiiniõed on ümberringi, poolkoolnu on ka laua peale sätitud, tuled vaid kohale, paned valged kindad kätte ja lõikad. Pärast koristatakse kõik veel sinu eest ära ka,” lausub ta. „Tei-

salt on vahepealne aeg olnud väga huvitav ja proovikive täis.” Arkadi Tammik sõnab, et esialgu polnud tal soovi oma toodanguga suurtesse poekettidesse jõuda, kuid siinse pisituru tingimustes oli see mõneti paratamatu. „Kui sind suurtes kettides ei ole, siis ei ole sind olemaski, sind lihtsalt pressitakse turult välja,” arutleb ta. „Vormsi õlle algus oli päris lihtne, sest esimesel paaril aastal müügitööd tegema ei pidanud. Sind otsiti üles, sinu pakutu oli uudne ja sinu roll oli tellimusi täita.” KALI, MÕDU JA SIIDER Seevastu aastal 2019 ei saa õllest rääkides ega kirjutades mööda minna riigi aktsiisipoliitikast, mis on kümneid, kui mitte sadu tuhandeid eestlasi ajanud alkoholireisidele Lätti odavama märjukese järele. Arkadi Tammik ütleb, et see kõik mõjutab ka neid kui väiketootjaid. „Isegi kui inimene ei käi Lätist õlut toomas, on tal sõbrad-tuttavad, kes seal käivad, ja ikka tuuakse ka teistele,” lausub ta. „See, mida sealt tuuakse, on tavaliselt 0,3liitrine plekkpurk. Kahekümne neljase kohvri hind jääb alla kümne euro. Kõik, mis on alla kümne euro, on tänapäeval aga odav.” Teisisõnu on õllemaiaste eestlaste keldrid odavat rüübet täis toodud. „See kõik on meid mõjutanud. Samuti on väiketootjate seas konkurents tihenenud ja meie uudsuse moment on kadunud,” ütleb Tammik. Tammik märgib veel, et väikepruulikojaga mässamine on talle pigem kallis hobi kui äri. „Kõik oleneb sellest, kuidas projekti defineerida. Kui positsioneerida end hobipruulikojana, siis on kõik korras. Kui aga soovida õlle tootmisega äri teha ja kasumit teenida, siis on Koeru

pruulikoda liiga väike, mitmekordselt liiga väike. Tuleb leppida sellega, kui tulen omadega kokkuvõttes nulli,” arutleb ta. Üks asi on tootmine, kuid kogu toodetu tuleks Tammiku selgitusel suuta ka maha müüa. „Ma ei arva, et raha nimel peaks kõik olema lubatud, aga müüa tuleb ikkagi ka hinda. Väikeste koguste puhul võib vabalt juhtuda nii, et ühel hetkel hakkad iseendale peale maksma,” lausub ta. Kuigi nimi viitab Läänemaale ja Vormsi saarele, siis kinnitab Tammik, et pruulikoja ümberkolimise plaani ta ei pea. „Vormsil on mul ruumid olemas, kuid see, et asjast asja saaks, eeldab kuuekohalisi arve,” ütleb ta. „Tänasel päeval ma ei ole valmis sellist raha betooni valama.” Pigem on plaanid seotud ikka Koeruga. „Nagu muudes valdkondades, on ka õllemaailmas oma suundumused. Praegu on trend alkoholivabad õlled,” selgitab Tammik. „Ka meie teeme tootearendust, kuid alkoholivabade õllede tootmise asemel liigume pigem kaljade tootmise poole. Koerus saab seda kõike teha. Mul on Koerus vabadus teha, mis mulle meeldib, ja kuna alkoholivaba õlu jätab mind ükskõikseks, kuid kali meeldib, siis teeksin pigem kalja. Paberimajandus on mul korras, mul on lubatud toota nii õlut, kalja kui ka mõdu ja siidrit.” Vormsi õlut välisriikides ei müüda. Veel mitte. Arkadi Tammik selgitab, et nad teevad tööd selle nimel, et murda end välja, näiteks Soome õlleturule. See ei ole utoopia, sest kahel aastal oli Koerus pruulitud tumedat laevaõlut Norrby Dunkel saada kõikidel Tallinki ja Silja Line’i laevadel. Ja maht üha kasvas: 2015. aastal 45 000 liitrilt hiljem juba 60 000 kuni 70 000 liitrini aastas.


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.