Maa Elu, 7. juuni 2018

VALDIS KASKEMA: SUUR KUUM VÕIB TUUA OLUKORRA, KUS MAASIKASAAK SAAB LÄBI KAHE NÄDALAGA, SEST KÕIK KÜPSEB KORRAGA VALMIS. SEEGA JAANIPÄEVAKS ON ESIMENE SAAK OTSAS.

MEESAAK

MESINIKE TÖÖ ON PRAEGU LISADA TARUDESSE KÄRGI, ET MESILASTEL OLEKS, KUHU SAAKI KOGUDA.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

PARGIPUUDE HOOLDUS

TIHTI ON NII, ET AVALIKEL HANGETEL VÕIDAB VÄHEMPAKKUMINE, AGA OSKUST TÖÖ TEGEMISEKS EI NÕUTA.

7. JUUNI 2018 • NR 23 (156) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Silo esimene niide tõi nutuvõru dala pärast kogu rõõmu vähemaks,” lausub ta.

silVi lUKJanoV Maa Elu

uigi siloteoga alustati tänavu nädal-paar varem ja päikselistes ilmades lootusega heale saagile, siis õige varsti hakkas esialgset rõõmu varjutama liigne kuumus ja nüüdseks on sellest saanud lausa murekorts põllumehe laubal.

Kui vanarahva tarkuse järgi silotegemise aja algust näitavad sirelid hakkasid tänavu õitsema nädal-paar varem, alustas Järvamaal Järva-Jaani kandis piima tootev Teet Kallakmaa silotegu suure lootusega. „Olime soetanud paarisaja tuhande euro eest silotegemiseks tipptasemel tehnikat.

Ostsime liblikniiduki ja frontaallaaduri koos silotallamiseks vajaliku tehnikaga, kuid liigne kuumus võttis juba paari nä-

Metstaguse Agro kasutab tänavusel siloteol tipptasemel tehnikat, pildil tallab topeltratastega frontaallaadur silo pätsiks rohumaal. foto: teet KallaKMaa

RISTIK NÄRBUS JALA PEALT Kui rohumaadelt sai Kallakmaa tänu kuivusele küll kvaliteetset silo, siis selle kogus jättis soovida. „Kuivematel künkaotstel oli saak kohe üsna kehvake ja vanemad rohumaadki ei andnud oodatud saaki ning ristik, see närbus lausa jala pealt,” kurdab ta.

Kui siia lisada viieprotsendilise rohestamise nõude täitmiseks külvatud lutsernipõllud, mis Metstaguse Agro OÜ maadel kasvatasid tänavu millegipärast jõudsamalt hoopis võililli, siis pole Kallakmaa meelest rohkem sõnu vajagi. „Nutuvõru oli ümber suu, kui poolteist päeva tegime lutsernipõldudelt sisuliselt võilillesilo. Ehk noorkarjale ikka kõlbab,” lausub ta.

Samas oli ka häid põlde, uuemad esimese aasta põldheinad, mis talvitusid korralikult ja andsid õigeaegse väetamisega ka head silosaaki. Nii peab Kallakmaa esimest silovooru vaid veidi alla keskmise.

30 aastaga visaks tehtud põllumehena loodab ta teisele siloniitele ning panustab suurelt kolmandale saagile maisist. „Kui teine rohumaa niide

jääb samuti kuivuse tõttu nigelaks, siis maisi külvasin õnneks tänavu rohkem kui varasematel aastatel,” lisab ta. Maisi jaoks peaks sügaval maa sees niiskust veel jaguma ja sooja on piisavalt. Nii loodab Kallakmaa, et võib sügisel öelda, et tundis maisi külvates õigesti. „Kõhutunne ütles, et teiste silodega ei pruugi tänavu hästi õnnestuda, kuid maisiga saan vast vajaliku silokoguse kätte. Põllumehena peab kogu aeg väikse riskiga tegutsema, loodus hoiab sind kogu aeg pingsas mõttetegevuses.”

Järvamaal Peetri kandis piima tootva ASi Peetri Põld & Piim juht Priit Süüden sai esimeses siloniites vaid pool loodetust saagist. „Alustasime meiegi silotegu tavalisest nädalapäevad varem, kuid kuivus võttis kiirelt kogu rõõmu. Peetri kant ei saanud mais mingit vihma. Meie esimene niide oli kohe üsna nadi, loodetud 40 protsendi asemel vaevalt 20 protsenti vajaminevast. Muidugi on nutuvõru ümber suu meilgi, nii nagu kindlasti paljudel teistel,” arutleb ta.

Teist niidetki ei paista kuskilt saagirikast, sest niidetud põllud on täiesti kollased, ka ei mõju kuiva sisse väetis. Suurt

lootust ei pane Süüden ka kolmandale siloteole maisist. „Maisi on meil külvatud nii nagu tavaliselt ja raske uskuda, et mais tänavu sellepärast kuidagi eriliselt saaki annaks, et heinasiloga jääb põllumehel kitsaks,” lausub ta.

Et eelmise aasta silo on arvestatud septembri keskpaigani, siis on Süüdeni meel üsna murelik. „Laudas olevad lehmad on nagu tippsportlased, kes vajavad tulemuste jaoks parimat. Peame neile vajaliku 15 tonni aastaringset põhisööta kätte saama, aga kuidas? Silo ei tooda ka headel aastatel ette.

Selleks pole põllumehel ei jõudu ega silohoidlaid. Arvestame ikka kogusega, millega saame aasta läbi,” selgitab ta.

ABIKS OLEKS KASVÕI ÜKS VIHMAPÄEV Teet Kallakmaa ja Priit Süüden tõdevad, et vihma ei vaja nad ainult siloteoks, vaid seda vajavad kõik viljapõllud. „Põllumehele oleks abi juba ühest vihmasest päevast, kus sajaks rahulikult ja pidevalt,” lausub Süüden.

Kallakmaa sõnutsi ei tee üks sajupäev veel midagi, võtab vaevu tolmu kinni. „Kui loodus vihma korralikult ei anna, siis

Teet Kallakmaa: „Põllumehena peab kogu aeg väikse riskiga tegutsema, loodus hoiab sind kogu aeg pingsas mõttetegevuses.” foto: DMitRi KotJuH / JÄRVa teataJa

head nahka pole loota, taimed on kuumusest nii stressis. Lisaks rohumaadele näiteks talinisu. Nii lühike alles, aga juba loob. Mis saaki sealt loota.”

Kuni esmaspäevase vihmani oli silo pärast mures ka Estonia OÜ juhatuse liige Ain Aasa. „Kuigi esimese siloniitega jäime meie päris rahule, sest hoolimata üldisest kuivusest saime kätte soovitud 30 protsenti, mis planeerisime. Kuni eilseni (pühapäevani – toim) olin mures hoopis teise siloniite pärast.

Kui nädala ilmaprognoos paika peab, siis kaob seegi probleem täielikult,” kõneleb ta.

2 || mesI || maa elu

7. juuni 2018

Päikselised ilmad ei tähenda veel rohket meesaaki silVi lUKJanoV Maa Elu

K

uigi kärjed mesitarudes on juba mett täis, pole mesilased asunud saaki kaanetama ja nii ei saa mesinikud seda veel korjata. Mesilaste ettevaatlikkus võib viidata looduse võimalikele vingerpussidele. „Praegu on mesinikele ilus aeg,” hõiskab Järvamaal Koerus peaaegu 40 aastat mesindusega tegelev Lembit Liin. „Kõik õitseb ja mesilased sumisevad.

Hing lausa rõkkab sees seda suminat kuulates.”

Päris kärghaaval pole Liin kõiki mesitarusid vaadanud, kuid vaadatutes on kärjed rasked. „Usun, et mai lõpu seisuga on igal kevadisel perel mulle juba 20 kilo jagu peaaegu valmis mett tarus. Praegu tuleb korjet metsaraiesmikelt, paakspuudelt ja kuslapuudelt. Kas pole siis tore, kui näen, kuidas loodus mulle lahkelt saaki annab?” sõnab ta.

Need pered, kes tulid talvest tugevatena välja, korjavad hästi, ja Liinil tulid peaaegu kõik. Samas värsket mett veel võtta ei saa, sest mesilased pole veel hakanud mett kaanetama ja mesi pole veel valmis. „Mett kaanetama hakkab mesilane siis, kui mee niiskus on alla 20 protsendi. Praegu käib tarudes niiskuse väljaventileerimine mühinaga.

Just õhtuti on seda lausa lust kuulata,” selgitab ta.

Nii mõistab mesinik ka mesilindude ettevaatlikkust mee kaanetamisega. „Äkki tuleb nüüd kuu aega näiteks ainult kümme kraadi sooja koos tuule ja vihmaga. Kaanetamiseks on ju vaja toota vaha, ühe kilogrammi vaha tootmiseks läheb neli kilogrammi mett. Mesilased pole lollid, et raiskavad mee vaha peale ja pärast tuleb seda siis pere toitmiseks lahti närida,” kõneleb ta.

Kui päikeselised ilmad jätkuvad, loodab Lembit Liin kahe nädala pärast värsket mett saada. Varem pole vajagi, sest praegu on ranna, õlle ja jäätise aeg ning meeaeg tuleb siis, kui rannas külmast veest ja konditsioneeriga autos saadakse köha ja nohu. foto: DMitRi Kot­ JuH / JÄRVa teataJa

Mesinike töö on praegu lisada tarudesse kärgi, et mesilastel oleks, kuhu saaki koguda.

Samuti jälgida, et pered ei kipuks sülemlema. Mõnele mesinikule on sülemlemine muidugi hea, saab pere juurde, kuid üldiselt on see suure korje ajal siiski halb. „Praegune sülemlemine on nagu talunikul pulmad heal heinaajal. Ka mesilastel läheb terve nädala saak kaduma,” sõnab ta. Sülemlemise ärahoidmiseks on mitu meetodit, kuid Liin peab põhiliseks praegu lisada peredele kärgi. Kui mesilastel on võimalus koguda saaki, siis pole neil aega sülemlema asuda. „Mõni kiiksuga pere ikka leidub, nägin ühte ka naabrimehel õunapuu otsas.”

Pihuvere kruusakarjäär

Raikküla(Lubja) paekarjäär

Pannjärve liivakarjäär

Eivere paekarjäär

Anelema paekarjäär

Supsimari kruusakarjäär

KA MESILASTE FÜÜSISEL ON PIIRID Ka oli kevad pikalt jahe. Vähemalt Jäneda kandis, kus asub Sildniku 50–60 mesitaru. Taimed vajavad lisaks valgusele ja soojusele ka vett. „Kui niiskust pole piisavalt, ei saa mesilased õitest küllalt nektarit kätte. Toitumisrefleks toimib, aga õiest ei saa midagi.

Nad muutuvad piltlikult öeldes kurjaks, sest pesas vajab uus põlvkond rohkesti toitu. Loodus aga pole alati kooskõlas mesilaste tegelike vajadustega,” selgitab Sildnik, kes on ka üks väheseid atesteeritud mesinduskonsultante.

MESILANE SUUDAB PÄEVAS TEHA 12–14 VÄLJALENDU.

Rõstla paekarjäär

Potsepa liivakarjäär

Nii soovitab Pandivere kõrgustikul mesilaid pidav Liin neil, kel mesilaste talvitumine oli kehvem, tühjad tarud korda teha, panna sisse mõned raamid ja jääda mesilaste ootele.

Võib juhtuda, et mõni sülemlev pere leiab neisse koduotsingul tee. „Rändavad sülemid eelistavad tühja korras taru metsa puuõõnsustele, kus nugis nad talvel ära sööb,” täpsustab ta.

Kui päikeselised ilmad jätkuvad, loodab Liin kahe nädala pärast värsket mett saada. Varem pole vajagi, sest praegu on ranna, õlle ja jäätise aeg. „Meeaeg tuleb siis, kui rannas külmast veest ja konditsioneeriga autos saadakse köha ja nohu,” naljatab ta.

TUGEV PERE ANDESTAB LOLLUSED Liigselt muretseda Liin ei taha, sest ta on kindel oma mesilasperedes tugevuses. „Mesilased on mul nagu tublid sõjalaevad – valmis kõige hullemaks ja tulevad igast olukorrast välja,” kinnitab ta. Tugev pere andestab isegi mõned mesiniku lollused.

Sellisteks peab ta näiteks kärgede lisamisigi. Suur pere suudab selle inimese sekkumise tema pereellu omaks võtta, mõni väiksem pere võib Liini teada kärgede lisamisest saada täieliku šoki ja mesinik võib saagist vaid unistada. Nii soovitab Liin väiksemate peredega mesinikel tarusid pigem vähem torkida.

Pärast 1980. aastal Olustveres mesinduse eriala lõpetamist mesindusega tegelev Aivo Sildnik sõnab, et tänavuse maikuu soojus ja valgus rõõmustavad eelkõige ikka mesilast, kes korjavad taimse materjali kokku ja vormistavad sellest eelkõige oma perele vajalikku toitu. Alles pärast seda saab saagist osa ka mesinik.

Nii on Sildniku meelest mesiniku saagist praeguse õiemere juures veel vara rääkida. „Mesilasperedes on emad praegu intensiivselt munenud ja järglastele vajatakse rohkesti toitu. Toiduarve mesilaspere kohta on kilodes päevas,” täpsustab ta.

Aardlapalu liivakarjäär

Samuti toimub tänavuse suure soojaga õitsemine tavapärasest kiiremini. Kui muidu õitseb üks õis poolteist päeva, siis tänavu võib õitsemisaeg olla üürikesem. Lisaks on korraga õites mitu taimeliiki, kuid mesilase füüsilised võimed on samad. „Mesilane suudab päevas teha 12–14 väljalendu. Nii tulebki tänavusel intensiivsel õitsemisajal korjele füüsiline piir ette. Kui veel õitest nektarit ka kätte ei saa, võib tänavu mõnes korjepiikonnas karta hoopis korje defitsiiti ja nõrgemate perede arengu pidurdumist,” selgitab Sildnik.

Mesilaste esimene ülesanne on paljuneda ja kui siis korjevaesel ajal pere veel sülemleb, jääb mesinik saagist ilma.

KRistina tRaKs Maa Elu

len 22 hooaega k a s v ata nud maasik a id ega mäleta, et oleks esimesi marju noppinud juba mai lõpus,” ütleb Eesti suurima maasikakasvataja OÜ Kindel Käsi juhataja Valdis Kaskema. Loo ilmumise ajaks on ettevõttest esimesed maasikad juba müügikohtadesse jõudnud.

Kaskema räägib, et senine rekord oli maasikate valmimisel 5. juuni. Tavaline aeg, mil saak hakkab tulema, on aga 15.–20. juuni paiku. „Tänavune aasta on tõeliselt eriline. Kolme päeva jagu sündmusi võib juhtuda ühe päevaga ehk et täna vaatan, et mari on alles roheline, aga homme võib ta juba olla punane. Ema leidis põldude lõunapervelt punaseid marju juba mõni päev enne mai lõppu. Ennekuulmatu!” nendib ta. „Marjakasvatuse algusaastatel olime õnnelikud, kui saime marjamüüki alustada juuli esimestel päevadel.”

Parajasti on marjakasvatusettevõttes ülikiire aeg. Kaskema telefon piriseb lakkamatult ning raadiosaatja teel tuleb kogu aeg töötajatele suuniseid jagada. Käib põldude ettevalmistus uute vaarikataimede istutamiseks. Samal ajal tuleb pidevalt jälgida, et põllud ei jääks niiskusepuudusesse ning üksiti ka ilmal silma peal hoida. „Ilma jälgin kogu aeg, pidevalt refresh’in. Jälgin Vene, Norra ja meie kohalikku ilmaennustust, kuid eks ise peab aru saama, kelle prognoos parasjagu täppi läheb. Kohalikku ilma tunnen ma ise kõige paremini,” ütleb Kaskema. „Praegu on mul 24/7 töötegemise aeg, ei ole vahet, kas on öö või päev. Oleme töödega natuke hilja peale jäänud.”

Tartumaal Unipihas tegutseval ettevõttel kasvab maasikaid 20 hektaril, lisaks kasvatatakse katselappidel vaarikaid ja mustikaid. Marjakasvatus käib täielikult avamaal, sest siin ettevõttes ollakse kindlalt avamaa-usku. „Kasvuhooneid rajatakse palju ja varsti on avamaalt saadud maasikas vaat et eksootika. Kasvuhoones kasvatamisel on oma eelised, aga on ka puudusi. Meie eelistame kindlasti avamaakasvatust, sest leiame, et nii kasvanud maasikas on kõige magusam, samuti on väljas kasvatamine odavam kui kasvuhoones substraadil,” selgitab Kaskema. „Ilm on maasikakasvatuses risk, kuid mingil määral saab seda vähendada.

Eestis saab väga hästi kasvatada maasikat avamaal.”

Ta selgitab, et tänavune mai on maasikmarjale olnud isegi liiga kõrvetav. Nimelt 25 kraadi on juba veidi liiga kuum ja maasikale lausa meeldib Eesti keskmine 15–20kraadine suveilm, mida puhkajad alati kiruvad, et külm on. Seega eelmise aasta päevitamise mõttes niru suvi oli maasikale just hea. Ka vihmast ei ütle maasikas ära, kuigi kõik suuremad kasvatajad on rajanud endale ka kastmissüsteemid. „Ikka selleks, et vähendada

maa elu || maasIKad || 3

7. juuni 2018

OÜ Kindel Käsi juhataja Valdis Kaskema tõdeb, tänavu on maasikataimede kastmine väga tähtis, sest vihmata aeg kestis nädalaid, kuid marju kasvatav marjapuhmas vajab väga korralikku jootmist. foto: KRistina tRaKs

Esimesed maasikad

said valmis mais põuast tulenevat riski,” sõnab Kaskema. Tänavu näiteks on kastmine väga tähtis, sest vihmata aeg on kestnud juba nädalaid, kuid marju kasvatav marjapuhmas vajab väga korralikku jootmist.

Suure südasuvise palavuse kohta ütleb Kaskema, et väga kuumaga läheb maasikas aga hoopis n-ö lukku – ei paisu suureks, vaid saab küpseks väiksena ja väga kiirelt. „Suur kuum võib tuua olukorra, kus meil saab saak läbi kahe nädalaga, sest kõik küpseb korraga valmis. Seega jaanipäevaks on esimene saak otsas,” tõdeb ta.

HOOAEG APRILLIST OKTOOBRINI Tavaarusaama järgi on maasikakasvatuses hooaeg korjamise ajal, kuid Kaskema sõnul algab see tegelikult kevadel taimede istutamisega ja lõpeb oktoobris talvekatete paigaldamisega.

Selle ettevõtte töökeel on suuresti vene keel, sest enamik töötajaid on pärit Ukrainast. Nii mõnigi neist töötab siin juba mitmendat hooaega. Kaskema kiidab neid, et nad on üldiselt tublid tööinimesed, kelle peale saab vägagi loota. Töötajaid on 80 ringis ja neile on loodud korralikud elamistingimused – ei piisa ainult, et inimesel on mingisugune magamisvõimalus, vaid ta tahab ka korralikult süüa valmistada, meelt lahutada. Seda enam, kui ta tuleb kodumaalt tööle mitmeks kuuks.

Maasikakasvataja ei piirdu ühe saagiga, vaid võtab teise saagi tänavu kevadel istutatud noortelt taimedelt. Tarbijateni peaks see jõudma pärast jaanipäeva. Kaskema selgitab, et üldiselt kulub istutusest saagini 60 päeva, kuid tänavu läheb kindlasti kiiremini ja võib juhtuda, et marjad on käes juba 45 päevaga. „See teeb meie elu muidugi keeruliseks, sest tööde mõttes jookseb süsteem kokku,” arvab ta.

Millal oleks kõige mõistlikum osta marju rohkem, et moosi teha? Kes eriti aromaatset moosi tahab, neil soovitab Kaskema katsuda tabada hetke, kui müügil on saagi viimane ots. Nimelt viimases järjekorras marjad on kõige magusamad.

UUED HUVITAVAD SORDID Sortidest on Eesti inimesed väga kinni Polkas, seevastu maasikakasvataja soovitab julgelt proovida uusi sorte. „Polka on tööstuslik mari – täna korjad ja homme peab olema müüdud. See ei säili hästi, marjad on väiksemad. Vana kooli sort, tänapäeval on palju paremaid sorte,” kinnitab mees. Üsna tuntud on juba Sonata, aga proovida tasuks kindlasti ka Asiat ja Sunsationi. Seda viimast Kaskema alles katsetab, kuid Asia jõuab juba müügikohtadesse. Sellega on küll väike probleem – nimelt näevad Asia sorti maasikad välja

nii ilusad ja lopsakad, et skeptilised Eesti inimesed mõnikord ei usu, et sellised marjad on tõepoolest kasvanud siinsamas Eestimaal. „Ta on liiga ilus, liiga suur, liiga läikiv. Õigeks Eesti maasikaks peetakse pigem pisikest, lögast ja välimuselt tagasihoidlikku marja,” muigab Kaskema. „Näiteks Mustamäe turul käib palju vene keelt rääkivaid kliente, kes ei jälgi Eesti meediat, ja nemad tõsimeeli ei usu, et Asia on Eestis kasvanud. Nad ei julge seda osta. Samas on tegemist suurepärase marjaga – suur, ebakorrapärase kujuga, väga hea maitsega ja tumedat värvi. Säilivusaeg on koguni seitse päeva.”

Maasika teekond põllult tarbijani käib läbi jahutuse. Seda on vaja kindlasti teha, sest muidu hakkab mari kohe riknema. Kiiresti jahutatud mari säilib paremini ja kvaliteet püsib. Maakeeli öeldes ei muutu mari ühe päevaga lögaks.

MARJAD SAADETAKSE TALLINNA Kindel Käsi saadab marjad müügile Tallinna turgudele, samuti jõuavad need peaaegu kõikidesse pealinna toitlustusettevõtetesse. Kauplustes müügiga on nii ja naa. Kaskema ütleb, et alles töötatakse süsteemi välja, sest kaubanduses on oluline väikepakend. See tähendab aga märksa suuremat töömahtu ehk pakkimisega võib

olla ametis sama palju inimesi kui põllul.

Natuke on eelmistel hooaegadel maasikaid müüdud ka Soome, kuid selle turu peale Kaskema praegu ülemäära ei looda. „Kui neil oli marjapuudus, siis nad ostsid meilt. Üldiselt aga soomlastega nii, et talvel tehakse suuri plaane, aga kui hooaeg käes, siis on asi kõik unustatud ja midagi ei toimu,” nendib ta. „Seega meie jaoks on see turg ebastabiilne, panustame ikkagi peamiselt Eesti klientidele. Eesmärk on pakkuda stabiilselt head kvaliteeti ja mõistlikku hinda.” Üldiselt aga ei pruugi Eesti maasikate eksport olla sugugi utoopia. Kindel Käsi taotleb nimelt Global Capi sertifikaati, mis avab tee kõikidesse ELi kaubanduskettidesse. Tegemist on kvaliteedisertifikaadiga, mida Eestis ei peeta oluliseks, mujal aga küll. „See on tunnistus, millega garanteerin tarbijale toiduohutuse. Sertifitseerimise käigus käiakse läbi kõik tootmisprotsessi etapid ja nüansid alates sellest, kuidas töötajad elavad, milline on hügieen, kuni selleni, mis toimub põllul, kuidas marju transporditakse, kuidas on välistatud ristsaastumine jne,” seletab mees.

Tulevikuplaanidest rääkides ütleb Kaskema, et eks igal aastal üritatakse veidi kasvada. Tänavugi on põldusid, mis kasutuses alles esimest aastat.

Keeruliseks teeb asja maateema – iga kena päikesepoolne põllulapp ei kõlbagi maasikapõlluks. „Peab olema kandiline maatükk, et saaks lavadega korjata. Ei tohi asuda lohus, vaid pigem mäel, vesi peab läheduses olema, samuti elekter,” loetleb Kaskema. Lisaks peavad põllud asuma võimalikult lähestikku, muidu on väga keeruline masinate ja inimestega kogu logistikat hallata.

Kindel Käsi on teenusena tegelenud ka teistele marjakasvatajatele kile paigaldamisega, kuid tulevikuplaanidesse see enam ei kuulu. Lisaks müüakse kõiksugust marjakasvatusvarustust, nagu taimi ja väetisi, ning korraldatakse õppepäevi.

MAASIKA TEEKOND PÕLLULT TARBIJANI KÄIB LÄBI JAHUTUSE. SEDA ON VAJA KINDLASTI TEHA, SEST MUIDU HAKKAB MARI KOHE RIKNEMA. KIIRESTI JAHUTATUD MARI SÄILIB PAREMINI JA KVALITEET PÜSIB. Kui suvi läbi käib katkematu töörabamine, kas siis talv möödub palmi all puhates? „Sugugi mitte! Talv on arvutitöö tegemiseks. Võtan tellimusi, teen ise tellimusi, komplekteerin koormaid, tegelen kõikvõimaliku organiseerimise ja ettevalmistusega. Teen tööd, mis ei paista välja. Kui jätaksin selle kõige unarusse, poleks mul suvel põllult midagi noppida,” teab Kaskema.

JUHtKiRi

Riina maRtinson toimetaja

IKKA ILMAST

E

estlastele meeldib ilmast rääkida. Enamasti kiruda. Küll on liiga külm, siis jälle palavus tapab.

Küll sajab lõputult, siis oleks hirmsasti vihma vaja. Meenutades viimast aastat, on põhjust nina kirtsutada isegi kõige optimistlikumal inimesel. Mäletate, aasta tagasi samal ajal sadas mõne pool lörtsi ja rahet ning suvel kasvanud korralik saak jäi lõputute sügisvihmade tõttu põllule.

Seegi kevad venis pikalt jahedana ja kui mai algupoolel suviseks keeras, oli see tõeliselt tore üllatus. Veelgi enam üllatas, et soe jäi nädalateks püsima.

Ilmateenistuse andmeil pole vähemalt pool sajandit nii sooja ja päikselist maid siinkandis olnud. Kui sooja jagus küllaga, siis sademeid vaid näpuotsaga – kuu jooksul sadas alla 50 protsendi aastate keskmisest, mitmel pool vähemgi.

Nii saime taas tõestuse, et liiga palju head pole päris hea. Kõiki meid puudutab, et metsad on äärmiselt tuleohtlikud. Selle nädala hoovihmad vaid pisut leevendavad olukorda.

Otseselt mõjutab ilm põllumehi. Tänasest lehest saate lugeda mitmest kogemusest. Silotegu sai tänu soojale küll tavalisest varem hoo sisse, kuid põua tõttu jäävad paljudes paikades silokogused loodetust kesisemaks.

Kõrvalseisjale võib tunduda, et maasikakasvatajatel ja mesinikel on tänavu tõeline pidupäev. Jah, esimesed maasikad valmisid juba mais, isegi kogenud marjakasvatajad ei mäleta nii varast saaki, aga ... Maasikale meeldib hoopis Eesti keskmine 15–20kraadine suveilm, mida puhkajad alati sarjavad liialt külmaks.

Suure palavusega võib maasikas n-ö lukku minna – ei paisu suureks, vaid saab küpseks väiksena ja väga kiirelt.

Mesilastelegi ei sobi põud, sest kui niiskust pole piisavalt, ei pruugi nad õitest küllalt nektarit kätte saada. Samuti toimub tänavuse suure soojaga õitsemine tavapärasest kiiremini. Lisaks on korraga õites mitu taimeliiki, kuid mesilase füüsilised võimed on samad.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || eTTeVÕTJa || maa elu

7. juuni 2018

toomas ŠalDa Maa Elu

K

ui üheksakümnendate alguses tahtsid kõik tarbida välismaiseid ja võimalikult kirevas pakendis maiustusi, siis juba sama kümnendi lõpus hakati taas avastama kohalikku ja mitu korda naturaalsemat kaupa.

Nõukogude ajal maisipulkade, Põltsamaa marmelaadi ja „Komeedi” kommide kõrval arvestatava konkurentsi puudumist nautinud klassikalised kõrsikud ilmusid jälle poeletile ja tänaseks on neid tootev PärnuJaagupis tegutsev osaühing Hellar ja Pojad müüki ja käivet igal aastal kasvatanud. Päevas toodetakse siin 3000 ja nädalas 12 000 karpi magusaid kõrsikuid, mille kergesti leitava tibukollase paki kaanenägu on lõbus jänes.

Peale klassikalise magusa kõrsiku toodab Hellar ja Pojad ka kõrsikut šokolaadis, aga palju vähem. See töö võetakse ette tellimise peale.

Hellar ja Pojad on perefirma, mida veavad vennad Alayn ja Arbo Mägi ning esimese abikaasa Diana.

Enne ettevõtte asutamist 1996. aastal oli perekond küpsetanud leiba ja saia. „Kõrsikust ei teadnud me tollal muud, kui et neid oli varem Pärnu-Jaagupis toodetud ja siis nõudluse puudumise tõttu liinid seisma pandud,” meenutavad Diana ja Alayn kõrsikutootmise juurde jõudmist. „Meil läks aga kenasti ja tahtsime tootmiseks kohandatud garaažist suuremale pinnale kolida, nii jõudsime oma praeguse hoone juurde Pargi teel. Nutuses seisus hoonet pakuti rendile. Varsti ostsime selle 600 000 krooni eest päris endale. Jätkasime saia ja leivaga ning kõrsiku peale esialgu ei mõelnudki. Ühe kahest meile päranduseks jäänud vanast kõrsikuliinist viskasime lihtsalt välja.”

1997. aastal hakati siiski alles jäänud liinil kõrsikutega katsetama. Samal ajal tekkisid suured poeketid ja tasapisi pääseti oma kaubaga nende lettidele. 1999. aasta laulupidu oli nende jaoks lotovõit – ostsid sinna pinna ja läksid kõrsikuid pakkuma. „Paremini poleks saanudki minna. Tänu seal reklaamina mõjunud müügile kolmekordistus meie kõrsiku-

Magusate kõrsikute retsept on muutumatuna püsinud aastakümneid. foto: tooMas ŠalDa

Kõrsikute hind

pole krooniajast muutunud tootmine. Kasvas ja kasvas, kuni sai ja leib kadusid meie sortimendist üldse ära. Väiksemad leivatööstused on ju järjest turult välja söödud,” räägib Diana. „Kasvasime usinalt, aga ühel päeval astusid sisse ametnikud ja teatasid, et euronõuded on täitmiseks, pange oma putka kinni. Ega meil siin midagi ilusat polnud jah,” tunnistab Alayn. „Tegime PRIA toel nõutud remondi ära, hankisime kõik vajalikud load ja jätkasime. Kordamööda ehitasime, koristasime ja tootsime, mistõttu aega kulus rohkem, aga tootmist ja kaupluste meie kaubaga varustamist ei tahtnud mingil juhul katkestada. 2013. aastal sai remont valmis. Uue liini tellisime ka sisse.”

Nad oleksid saanud osta ka liini, mis toodaks kolm korda rohkem, aga see oleks põhinenud teisel tehnoloogial. Tootmine olnuks kiirem, aga tulemus teine. „Lätlane ütles kohe, et kui midagi muudame, siis tema meie kõrsikuid ei taha. Meil paisutab sooda kõrsiku krõbedaks. Soodavann tahab ühtlast 83kraadist kuumust ja ainuüksi vanni kütmisele kulub soliidne summa. Ilma selleta saaks odavamalt, aga kehvemini,” selgitab Diana. „Meil on maksimaalselt naturaalne kaup, aga veidi marga-

riini peab kõrsikus olema, õliga ei saa neid teha, sest maitse muutub, oleme proovinud.

Meie retsept on muutumatuna püsinud aastakümneid. Tahtsime nimetust „magus kõrsik” patenteerida, aga ei lubatud, sest tegu on üldmõistetega,” lisab Alayn.

PÜSIB KONKURENTSIS Konkurente on Pärnu-Jaagupi kõrsikumeistritele aeg-ajalt tekkinud, aga nemad pakuvad teistsuguseid tooteid. „Proovisime sõpradele ette hoiatamata teiste tootjate kaupa pakkuda, aga kohe saadi aru,” naerab Alayn.

Nõudlus magusate kõrsikute järele on üha kasvanud. Eriti hästi lähevad need kaubaks suvel, sest kui mõni teine maiustus sulab soojas ära või läheb nätskeks, siis kõrsikuga ei juhtu ka kõige palavama päikese käes midagi ning neid saab muretult randa kaasa võtta. „Kui veel viis aastat tagasi oli talvel müük väiksem, siis nüüd on vahe teiste aastaaegadega kahanenud. Ainult päris jõuluajal ei suuda me piparkoogiga võistelda, siis 2–3 nädalat puhkame. Välismaa suunal pole me väga pingutanud, Lätti siiski saadame üsna arvestatavaid koguseid. Eestis võiks kõrsikul

paremini minna Lääne- ja IdaVirumaal, seal on arenguruumi. Kui Pärnus müüme kümme kasti, läheb Narvas sama ajaga vaid kaks,” toob Diana näite.

ERITI HÄSTI LÄHEVAD KÕRSIKUD KAUBAKS SUVEL, SEST KUI MÕNI TEINE MAIUSTUS SULAB SOOJAS ÄRA VÕI LÄHEB NÄTSKEKS, SIIS KÕRSIKUGA EI JUHTU KA KÕIGE PALAVAMA PÄIKESE KÄES MIDAGI NING NEID SAAB MURETULT RANDA KAASA VÕTTA. Sortimendi laiendamisele Eesti juhtiv kõrsikutootja pingsalt ei mõtle, sest enamjaolt tahetakse ikka seda kõige klassikalisemat harjumuspärast kõrsikut. „Poes olen näinud küll köömnete ja muude maitsetega tooteid, aga proovitakse ära ja sinna see jääb. Laiem sortiment ajaks tootmisprotsessi ebamõistlikult keeruliseks – iga uue maitse pärast tuleks liin seisma panna ja ümber seadistada. Väikese koguse pärast pole mõtet protsessi katkestada ja uut alustada,” on Alayn veendunud.

Mingil määral võib kõrsikut pidada ka nostalgiatooteks – retsept pole aastakümnete jooksul sisuliselt muutunud ja kui Lätis müüb edasimüüja Pärnu-Jaagupis valminud kaupa kilepakendis, siis Eestis on jäädud truuks pappkarbile, vaid selle värv on silmajäävalt tibukollaseks muudetud ja lisatud lapsesõbralik jänesepilt. Ettevõtte laos on säilinud veel isegi vanu NSVLi-aegse kujundusega pakendeid, milles ümberkaudsetes maapoodides tänaseni nostalgialainel püsides oma kaupa müüakse.

Kõrsikute hindki on peremehe sõnul harjumuspäratult stabiilsena püsinud – umbes eurost jaemüügihinda on hoitud krooniaja lõpust. Lähitulevikus plaanivad nad seda siiski mõne sendi võrra tõsta, sest kõik ülejäänud hinnad on ümberringi märgatavalt tõusnud ja töötajad vajavad palgatõusu.

TERE TULEMAST! Reklaamile pole Hellar ja Pojad panustanud. Küll aga käib ettevõttes igal nädalal mitu ekskursioonigruppi, kellele Diana eestvedamisel oma tooteid ja tegemisi tutvustatakse. „Lasteaiad, koolid, asutused, homme tuleb näiteks 44 Pärnu raamatukogutöötajat,” loetleb naine. „Paljud ettevõtted küsivad ekskursiooni eest raha, aga meie kasvatame nii endale kliente. Nähakse tootmist, proovitakse kõrsikuid, ostetakse kaasa ja hiljem poes käies tuleme loodetavasti jälle meelde. Oleme Pärnumaal allesjäänutest üks suuremaid toiduainetööstusi.”

Kuigi kõrsikutootmine edeneb kenasti, on osaühingul Hellar ja Pojad teinegi tegevusharu.

Kolmanda ettevõtte juhatuse liikme, Alayni noorema venna Arbo juhtimisel pakutakse nelja kraanaga varustatud veokiga transporditeenust. Kui kõrsikutehases töötab seitse inimest, kellest kuus on naised, siis autodel saab tööd ja leiba viis kohalikku meest. „Mõni aasta tagasi tegime laupäeviti veel kaminapuid. Põhimõtteliselt tuleb teha kõiki asju, kus raha on võimalik teenida. Kui rabeled ja teed, jääb endale ka midagi. Ilma tööta ei taha keegi raha maksta,” on Alayn ettevõtluses oldud aastate jooksul õppinud. „Kollektiiv on meil stabiilne püsinud, ju siis neile sobib ja ollakse rahul. Meile ka sobib, sest töötajad oskavad oma ülesandeid täita ja on igati tublid. Kindlustunne on kõigile oluline.”

PÕHITEGEVUSEKS ON SOOJUSPUMPADE, KÜLMA- JA KLIIMASEADMETE MÜÜK, PAIGALDUS, REMONT JA HOOLDUS.

Tel 509 1738 | info@kylmaservis.ee | www.kylmaservis.ee

maa elu || TalunIK || 5

7. juuni 2018

Taluta noortalunik väärtustab tehnikapraktikat meenutab Felix. „Talu on praegugi alles, kuid rohkem kasutusel suvekoduna. Praegu oleme korteriinimesed.”

KUiDo saaRPUU Järva Teataja

M

ullune Eesti parim noortalunik ja selleaastasel võistlusel neljandaks jäänud Järvamaa Kutsehariduskeskuse põllumajandustöötaja eriala kolmanda kursuse õpilane Felix Lavrentjev (19) väärtustab koolist saadavast ennekõike tehnikapraktikat, mis on talle tänapäevased põllumajandusmasinad tuttavaks teinud.

Lääne-Virumaalt Säreverre õppima tulnud noormees ei ole klassikaline näide uue põlvkonna noortalunikust. Paradoksaalsel kombel tegid tema vanemad talupidamisega lõpparve ning kolisid korterisse elama just samal ajal, kui poeg põllumajandustöötajaks õppima asus. „Kunagi oli meil ikka päris suur piimakari. Enam ei ole,”

VÕIVALMISTAMINE VIIS PUNKTID Türi lillelaadal peetaval noortaluniku võistlusel on Felix osalenud kõikidel kooliaastatel. „Esimesel aastal ei läinud kõige paremini, olin kuues. Teisel aastal tulin esimeseks ja sel aastal jäin neljandaks,” sõnab ta. „Sellest võistlusest olen tahtnud osa võtta ennekõike ikka ise. Auhinnad on ju väga head, mullu sain näiteks profimootorsae. Eks seegi innustab.”

Oma tublidust pidid noortalunikud tänavu näitama kümnel alal.

Felix Lavrentjev oli neist esimene lausa neljal alal: traktoriga täpsussõidus, tõstukiga ladustamises, kastivalmistamises ja väetise külvinormi arvutamises. Punkte võttis kõige rohkem maha võivalmistamine.

Nagu loetelust näha, sobivadki Felixile rohkem tehnikaalad. Osalejaid on neil võist-

linnUVEERg

KULDKUUEGA RABAELANIK olaV REnno linnuteadja

K

evadel asub meie rabadele-kõrgsoodele oma järgmist põlvkonda sigitama ja kasvatama hulk linnuliike, kokku ligikaudu 70. Nende hulgas on mõned, keda meil muudes elupaikades pesitsemas ei kohtagi, aga kes on siinse haudelinnustiku hulka kuulunud juba oma tosin aastatuhandet, alates jääajajärgsetest tundramaastikest. Nende taandudeskadudes leidsid mõned kurvitsalised endale sobiva kodupaiga rabadel, mille mikrokliima on neile sobivam – pisut „põhjamaisem” kui muul avamaastikul. Meie haudelindude hulgas on kaks kurvitsalist, kes Eestis peaaegu eranditult mujal ei pesitsegi kui ainult rabadel: need on rüüt ja väikekoovitaja.

Rüüt on suuruselt kiivitajast, oma üsna lähedasest sugulasest pisut väiksem. Ta pruunil ülapoolel on tihedasti kuldkollaseid tähne, alapool ja külgpea on valge ribaga ääristatult must, tiivaalused valged. Lendavalt rüüdaparvelt kostub aegajalt nukratoonilisi, vahel kahesilbilisi vilistusi.

Väljaspool pesitsuspaiku võib rüütasid salkade või mitmesajaliste parvedena näha aprillis ja mais kevadrände aegu rannaniitudel ja sisemaa rohumaadel. Enamik neist lahkub oma põhjapoolse põhilevila poole – Euroopa tundrates ja metsatundras pesitseb neid peaaegu pool miljonit paari. Suvel võib neid mõnikord kohata rabade lähedal orase- ja kesapõllul toitu – putukaid ja nende vastseid (sealhulgas nn traatusse) ning nälkjaid noppimas, seda koguni öötundidelgi. Kuna enamik inimesi polnud neid mujal näinudki, saigi nende nimeks põldrüüt. Sügisel koonduvad rüüdad lagerannikule, kust lahkutakse oktoobris, et veeta talv Lääne- ja Lõuna-Euroopas.

Kukemarjamättal valvav rüüdaisa. foto: WiKiPeDia

Haudelinnuna on rüüt Eestis levinud peamiselt Lääneja Põhja-Eesti, vähem ka läänesaarte ja kagupiirkonna lagerabadel, kokku 3000–4000 paari. Lamedale samblamättale surutud pesalohku tavaliselt ei vooderdata. Maikuu lõpupoole muneb emane neli kollakasrohelise tausta ning hallide ja mustjaspruunide laikudega pirnikujulist muna, mille kogumass on peaaegu kolmveerand vanalinnu kaalust. Isalind etendab omapärast mängulendu, aeglaste tiivalöökidega taeva all tiireldes laseb kuulda kuristavahäälset mängulaulu ki-lüürriä kilürriä. Haub põhiliselt emalind, isalind aga valvab mõnel mättal ja ohtu aimates alarmeerib oma kaeblik-kõlavate plüü-tjiiö-hüüetega nii liigikaaslasi kui ka naabreid. Pojad kooruvad vähem kui neljanädalase haudumise järel ja lahkuvad pesast niipea, kui hea varjevärvusega kollase-mustakirju udusulestik on kuiv. Tüma pinnasega älvestel kasvatatakse poegi umbes kuu aega, kuni nad saavad lennuvõimeliseks, seejärel jäetakse koduraba üsna pea maha ja siirdutakse mere äärde. Rüüdapaarid püsivad koos aastaid, pesitsema asutakse kaheaastaselt.

See kuldtähnilise kuuega lind on omamoodi looduse indikaatorliik: rüüdapaari leidumine rabal tõendab sealse soomaastiku head seisukorda.

lustel traditsiooniliselt rohkesti, mitukümmend, ja koht esikolmikus, esimesest rääkimata, on mainimist väärt tulemus.

Sel aastal tuli 27 võistleja seas parimaks noortalunikuks Meelis Lindret, Felix Lavrentjevi kursavend Säreverest. Mõlemad noormehed on pärit Väike-Maarja vallast.

Põllumajandustöötaja õpe kestab Järvamaa Kutsehariduskeskuse Särevere õppekohas 3,5 aastat. Felixi koolitee peaks lõppema seega järgmise aasta veebruaris. Peaks, aga tõenäoliselt kestab kauem, sest noormees kavatseb jääda Säreverre omandama põllumajandustöötaja viiendat taset. „Viies tase tähendab põhimõtteliselt ise-

KUNAGI OLI MEIL IKKA PÄRIS SUUR PIIMAKARI. ENAM EI OLE. TALU ON PRAEGUGI ALLES, KUID ROHKEM KASUTUSEL SUVEKODUNA.

enda tööandjaks olemist. Neljandal tasemel, mille ma veebruaris kätte saan, olen põllumees-töötaja,” selgitab noormees.

TULEVIK ON LAHTINE Seda, mis kooli lõpetamise järel saab, Felix Lavrentjev öelda ei oska.

Austraaliasse? Ajateenistusse? Kodutalule uus hingamine sisse puhuda? Oma talu soetada ja arendada?

Felix Lavrentjev ei tea. Valikuid on palju, kuid ühtegi kindlat ta välja ei too. „Piima- ja teraviljahinnad on naeruväärselt odavad, ei tea, kas ikka tasub talu pidada. Kõva resurssi oleks taasalustamiseks vaja,” arutleb ta. „Samas kontoritööd ma end tegemas kindlasti ei näe.”

Ehitusele? „Ehitusel olen talvel pool aastat töötanud,” märgib ta. „Jah, rahasumma on hea, kuid töö on üksluine ja lõpuks tüütab ära. Põllumajanduses rakendust leida oleks parem variant, kuid ega ma erialasele tööle minekus väga kindel ei ole.”

Türi lillelaadal peetaval noortaluniku võistlusel on Felix Lavrentjev osalenud kõikidel kooliaastatel. foto: silVi luKJanoV

Särevere kooliajast väärtustab Felix Lavrentjev ennekõike tehnikapraktikaid, mis tegid talle tänapäevaseid masinaid tuttavamaks. „Kodutalus oli meil hästi pisike tehni-

kapark, pigem vanem põllumajandustehnika. Ajakohasemate masinatega töötegemise õppisin ära ikka koolis. Ega nüüdisaegsetes farmides muudmoodi hakkama ei saakski.”

6 || rahVamuusIK || maa elu

7. juuni 2018

Rahvamuusik mängib loomadele maaRiUs sUVistE Lõuna-Eesti Postimees

olm aastat tagasi maakodu leidnud tunnustatud rahvamuusik ja viiuldaja Marju Varblane tegi elus kannapöörde – kolis linnast maale elama. Ta hakkas kodutalus arendama permakultuuri. Aga miks on tee ääres talu postkastil kala kujutis?

Enne elas Varblane Tartus.

Nelja aasta eest hakkas ta tõsiselt mõtlema, et on vaja linnaelust ja -kärast eemale saada, kaugele ja omaette. Ta hakkas otsima kodu. Oma talukohta. „Minu soov on, et saaksin tarbida võimalikult puhast ja oma kodu lähedalt saadud toitu ning võimalikult jätkusuutlikult majandada. Oma talu on selleks ainuõige võimalus,” räägib muusik, kes kõik lapsepõlvesuved veetis Viljandimaal vanavanemate talus. Sestap on talutöödki talle maast-madalast tuttavad.

Oma tulevast elu nägi ta üha rohkem Võru- või Valgamaa kandis.

Tal oli palju soove, milline talu olema peaks ja kus asuma.

Soov oli, et tulevane kodukoht oleks võimalikult inimtühi. Et lähima naabrini oleks vähemalt kilomeeter. Tahtis privaatsust, et naaber ei vaataks aknast sisse ega uuriks üle aia, mida ta oma õuel teeb. Tahtis, et mets oleks ümberringi. Ja et oleks oma ruumi ja oma aega. „Vaatasin statistikast järele, et Valgamaa on kõige inimtühjem koht Eestis,” muigab Varblane. Läks nii, et lõpuks ta jõudiski Valgamaale – tema uus kodu asub Sangaste lähedal. Kõik esitatud nõuded said täidetud. Privaatsust on, metsa on, lähim naaber linnulennult üle põllu on pooleteise kilomeetri kaugusel. „Leidsin selle koha siin pärast intensiivseid otsinguid,” ütleb ta oma talu ees seistes. „Tegin tiiru peale, käisin majas sees, kõndisin välja ja viie minuti pärast ütlesin: ostan selle koha ära. Nii ma endale sünnipäevakingituse tegingi.”

Tunnustatud rahvamuusik Marju Varblane võtab aeg-ajalt viiuli kätte, et ka oma loomadele mängida.

Nad kuulavad huviga. foto: MaaRius suViste

ga palju inimesi ja liiga palju autosid.”

Linnas olles mõtleb ta: saaks juba rutem minema.

Saaks maale. Saaks oma koju. „Tulen koju ja tunnen, et siin saan hingata. Linnas olles tunnen, et õhust ja oma ruumist jääb puudu,” ütleb ta. „Maal on nii, et saan oma käe järgi teha ja keegi ei ütle, kuidas peab olema.”

Varblase taluõuel siblivad ringi kukk, kanad, pardid ja haned. Loomadest on talu visiit-

ARENDAB TALUS PERMAKULTUURI Nüüd on naine maal elanud kolm aastat. „Ei, absoluutselt mitte,” kinnitab ta, et enam kunagi linna elama tagasi ei lähe. „Olen vabakutseline muusik ja koolitaja. Kogu aeg on sõitmist palju ja olude sunnil tuleb ka tihti Tartus käia.

Tartu on võimsalt arenenud ja ilusaks linnaks muutunud, aga minu jaoks on juba ka seal lii-

kaardid kitsed ja lambad. Talul on perenaise sõnul päris palju õuemaad ja metsamaad. Heinamaad on nii palju, et teenindab kaks kitse ja kaks lammast ära. „Suurtootmist ei kavatse ma küll siin arendama hakata.”

Küll aga arendab permakultuuri ehk jätkuloomist, mis 1970. aastatel sai Austraaliast alguse ja levis seejärel kiiresti üle maailma. „Permakultuur tähendab kestlikku põllumajandust või üldse elustiili. Selle põhimõte on lihtsustatud öeldes

järgida loodust ja looduse rütme, et võimalikult vähe ise sekkuda. Mitte lõhkuda olemasolevat elukeskkonda ja kasutada maad jätkusuutlikult,” räägib Varblane.

TOOTSI PEENAR Naine seisab äsja tehtud aia juures. „ Aed on tehtud metsast leitud materjalidest, ilma ühegi naela ja kruvita,” ütleb ta, et on vanad tehnikad üle võtnud.

Sama on peenramajandusega, mis tema juures meenutab

Kuku raadio kutsub!

D G

ARMASTA OMA AE A

4.–19.06.2018 kaheteistkümnes paigas üle Eesti.

Täpsem info Kuku raadiost ja koduleheküljelt www.kuku.ee E, 4. juuni T, 5. juuni K, 6. juuni N, 7. juuni R, 8. juuni E, 11. juuni T, 12. juuni K, 13. juuni N, 14. juuni R, 15. juuni E, 18. juuni T, 19. juuni

– – – – – – – – – – – –

Paide (Rimi, Aiavilja 2) Rakvere (Circle K, Tõrrame küla, Haljala tee 6) Haapsalu (Circle K Uuemõisa, Tallinna mnt 77) Kärdla (Rimi, Kõrgessaare mnt 25) Kuressaare (Kuressaare Rimi, Auriga keskus, Tallinna 88) Märjamaa (Circle K, Orgita küla) Jõgeva (Rimi, Põik tn 1) Tartu (Circle K, Turu tn 6) Viljandi (Circle K, Endla tn 1) Tallinn (Circle K, Järvevana tee 2) Jõhvi (Circle K, Rakvere tn 40) Pärnu (Circle K, Papiniidu 17)

Registreerimine kõikjal kell 12-18

www.toro.ee Selget Grupijuhti sõidutab Circle K miles kütus

maa elu || hobused || 7

7. juuni 2018

viiulit Tootsi peenart. „Me arendame siin katmistehnikat ja meie põhimaterjal on põhk. Suvel viskame põhu kasvõi murukamara peale, aasta otsa see seal on, järgmisel kevadel on selle all must muld olemas,” selgitab ta.

Eelmisel aastal proovis ta kartulitega niimoodi, et pani muru peale kartulikoored, millel olid idud juba otsas. „Katsetasin. Viskasin põhu peale. Põhukiht peab olema üsna paks, umbes 20 sentimeetrit. Kartul kasvas mühinal, all olid ilusad mugulad. Nii et saab ka nii ja pole vaja kaevata,” räägib ta.

Varblase sõnul on permakultuuri põhimõte, et kõik on kogu aeg ringluses. Mitte midagi ära ei visata, mitte midagi ära ei võeta – kõik on alles ja ringleb.

Enamik värsket kraami, mis köögist järele jääb, läheb lindudele või loomadele ja nende kaudu tuleb sõnnikuna tagasi. Põhuga sõnnikut tekib päris palju ja see läheb loomulikult kasutusse. Mitte küll kõik köögiviljaaeda, vaid pigem rohkem puude ümber. „Otseselt kompostimiskohta mul ei ole ega hakkagi olema. Kui vahepeal jääb selliseid jäätmeid nagu värsked juurikad-koorikud üle, siis olen katsetanud: lükkan selle põhukihi alla otse peenrasse. Toimib täiesti – lagunemisprotsess hakkab pihta,” räägib permakultuuri austaja.

KATSETAB JA ÕPIB KOGU AEG Varblane selgitab, et permakultuuris ei kasutata mitte kunagi monokultuurset põllumajandust – alati on mitu kultuuri koos. Näiteks tomat koos basiilikuga. „Mis on potis hea, on ka taimele hea,” teab ta. „Tomat ja basiilik on ülihea maitsekooslus. Basiilik hoiab tomatile vajalikku niiskust pinnases ja toetab tomati kasvu.”

Varblasel on plaan hakata tegema Sangaste mail oma koduaias kogukondlikke praktikapäevi, et ühiselt permakultuuri arendada. „Näiteks õpetame, kuidas palja muru peal kartulit kasvatada. See on paljudele üllatuseks: ohhoo, kas tõesti saab ka niimoodi? Saab küll,” kinnitab ta. „Ise ma aiandust õppinud ei ole. Baas on lapsepõlvest ja täiskasvanuna olen ise omal käel kogu aeg juurde õppinud. See on pidev õppimine, ka see, kuidas ilma keemiata taimi kaitsta ja nende kasvamist soodustada.”

Ta tunnistab, et loomulikult ei ole kõik katsetused õnnestunud. „Midagi õnnestub, aga midagi läheb ausalt öeldes ka väga untsu,” rehmab ta käega. „Katsetada ja praktiseerida tuleb, ega muidu ei õpi. Aga seda võin küll omast kogemusest öelda, et meie kliimasse sobib põhumajandus ülihästi – see aitab ära hoida juhusliku öökülma kahjustusi. Selle asemel, et katta, katta ja katta, on põhumajandus päästerõngaks. Eriti vihmasel ja külmal suvel.”

On see juhus või kokkusattumus või sümboolne, mine võta kinni, aga märkimist väärib see küll: rahvamuusiku ja viiuldaja Marju Varblase talus on kunagi elanud tuntud lõõtsakuningas Aleksei Kala. Nii et seepärast ka kala postkastil.

Alfons Ra ja Rein Pilli iseloomud sobivad – mõlemad näivad kõrgete takistuste veatust ületamisest rõõmu tundvat. foto: Celin Lannusalu

Eesti sporthobuste üle tasub uhke olla

Raigo Kollom

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimees

T

änavune aasta algas Eesti ratsaspordile hästi, aga veel parem on see olnud Eesti hobusekasvatusele. Spordi suursündmus oli, kuidas kaks eestlast, Urmas Raag ja Rein Pill esindasid 11.–15. aprillil Pariisis maailmakarika (MK) takistussõidu finaalis mitte ainult Eestit, vaid kogu Ida-Euroopat ja olid selle tsooni ainukesed finaali jõudnud sportlased.

Tänapäevane ratsasport on ju seni lääne tsivilisatsiooni kvaliteedikultuse kehastus. Et vaesed ida-eurooplased suudavad siin konkurentsi pakkuda, oli paljudele üllatus.

Kuigi Raag ja Pill osalesid MK-l importhobustel, tegid nad paralleelses CSI5* arvestuses kaasa eesti sporthobustel – Raag V Carlosel ja Pill Alfons Ral. Alfons Ra ja Pilli 7. koht ühes sõidus on veel üks märk ESH (eesti sporthobuse) tõuraamatu edust.

Kuu aega hiljem startisid mõlemad paarid Leedus tänavuse maailmakarika etapil ja said vastavalt 1. ja 3. koha – eeldus, et finaali võidakse tänavu pääseda hoopis eesti sporthobustel.

TAHAME EUROOPASSE Eesti hobusekasvatuses jõuti 21. sajandi alguses veendumusele, et tahame Euroopasse. Nagu Gustav Suits 95 aastat varem kuulutas „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”, teatasid Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi 26 asutajaliiget 26. aprilli 2000. aasta koosolekul, et hakkavad looma uut tõugu: eesti sporthobune (ESH), võttes eeskujuks euroopaliku piirideta aretuse ja are-

tuseesmärgiks hobuste sportlike võimete arendamise.

ESH tõuraamatu julge aretuspoliitika pälvis tähelepanu ning 2005. aastal võeti ESHKS (Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts) Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni liikmeks.

Enne seda oli Eestit maailma ratsutamises märgatud nn transiithobuste õnnestunud avastamise ja tippspordiks ettevalmistamise tõttu.

Lugu Rhythmicalist (Ritmitšnõi), kuidas see lõpuks Sidney olümpial Ameerika Ühendriike esindanud vene hobune osteti Eestist Soome 50 külmkapi eest, kordub nüüdki kurioosumina mõnes ajakirjas.

Eestist ostetud Beg sai Saksamaal kuulsaks kui parim täisvereline täkk trakeeni tõu aretuses. Vene trakeen Palladium oli 2001. aastal Gunnar Klettenbergiga Euroopa parim trakeen takistussõidus.

MAAILMA EDETABELITES ON PARIM ESH HOBUNE NIITVÄLJAL PEETER RAIDI KASVATATUD HEROLD N. Transiit Venemaalt läände asendus peagi mitme lääne hobuse talendi avastamisega. Ühe maailma tipptäku Kannani kuulsuse esimesed rajajad olid tema Peeter Viiardi poolt Belgiast Eestisse toodud pojad A Pikachu de Muze ja A Big Boy. Esimene tuli 2006. aastal kuueaastaste noorhobuste maailmameistriks, seda küll pärast müüki välismaale, teisega jõudis Rein Pill 2009. aastal Euroopa meistrivõistluste avasõidus 7. kohale ja hobuse müük Athina Onassisele oli mõned nädalad hobuajakirjanduse pommuudis.

Hannoveri täkk Spartacus

avastati sugutäkuna esimesena Eestis, ta oli 2011. aastal Hollandi KWPN tõuraamatus populaarseim täkk ja samal ajal Saksamaa olümpiakoondise kandidaat.

ESH JÕUAB MAAILMA Viimasel ESHKS üldkoosolekul tekkis diskussioon, kas 2017. aasta oli ESH edukuse tipp või on meil veel arenguruumi. Olime ju maailma tõuraamatute konkurentsis takistussõidu edetabelis 37. kohal, kõrgemal kui Soome FWB, Läti, Leedu, Saksamaa Trakehner Verband jt lähemad konkurendid, riikidest isegi 21. kohal.

45 protsenti Eesti ratsasportlaste rahvusvahelistest startidest tehti ESH hobustel, kolm aastat järjest oli jõutud maailma noorhobuste tšempionaadi finaali, esmakordselt juhtis Eesti takistussõidu edetabelit importhobuste ees ESH hobune – Alfons Ra. EDUKAMAD HOBUSED Alfons Ra ratsanikku Rein Pilli teavad kõik, kasvatajat Julia Katoki tuntakse vähem. Aga just tema on tõestanud, et Eestis on hobusekasvatuses kõik võimalik. Kunagi Niitvälja tallitüdruk, mitmes hobustega seotud ametis ja ettevõtluses Eestis ja Soomes rängalt tööd rüganud ja äri ajanud, alati rõõmus ja õnnelik Julia on õigeid otsuseid teinud. Alfons Ra isa Aromats on Julia avastus Lätist. Ta oskas näha Läti parimas täkus võimalust tema kuulsate eellaste genofondi odavamalt kasutada. Alfons Ra emas on aga ühendatud parim, mis vanast Niitvälja trakeenide aretusest võtta oli – ta vanaisad on Eesti trakeenide ajaloo parimad täkud Palladium ja Bariton.

Alfons Ra karjäär on olnud huvitav, et mitte öelda keeru-

line. Kaheaastasena hiilgas ta piirkondlikul ülevaatusel, sai sel ajal haruldase hinde 80 p.

Ainukesena meie ülevaatuste ajaloos oli ta käitumise hinne 10! Edasi nii lihtsalt ei läinud.

Väikest kasvu (2aastaselt 158 cm) täkk ei pakkunud huvi aretajatele ega sportlastele. Rein on öelnud, et õnneks jäi hobune liiga vara raskete sõitudeni viimata ja rikkumata. Kui ta siis hobust proovis ning koos Juliaga ühised otsused tehti, arenes kiiresti uus tuhkatriinulugu. Alfons Ra ja Reinu iseloomud sobisid – mõlemad näivad kõrgete takistuste veatust ületamisest rõõmu tundvat.

Aga maailma edetabelites on parim ESH hobune siiski Niitväljal Peeter Raidi kasvatatud Herold N. Kui kiiresti areneva Seeder Horses OÜ üks omanik Raili Pillmann kutsus mind möödunud kevadel Saaremaale oma uusi Hollandist ostetud aretusmärasid vaatama ja kohtuma nende müüjaga, ütles see tavaline hollandlane kõigepealt, et ta teab Eesti hobusekasvatust küll, on näinud Itaalias Herold N nimelist hobust ja seal olevat seda isegi Itaalia olümpiavõistkonna võimalikuks kandidaadiks peetud.

Olümpiale Herold N ei jõudnud, aga ta on veel parimas eas.

Kui Alfons Ra oli mullu maailma edetabelites Herold N järel edukaim oma auhinnasummaga, siis FEI punktiarvestuses vahetasid nad koha kolmanda silmapaistva ESH hobuse V Carlos’ega, kelle tänavused saavutused on kirjas artikli alguses. Erinevalt ruunatud Alfons Rast on ta väga erilise sugupuuga, tema isa on maailmas ülipopulaarne Verdi, seetõttu on V Carlos hinnatud sugutäkk, kes on andnud Eestis 15 järglast.

-

maa elu || rabarber || 9

7. juuni 2018

Rabarber võiks kasvada igas aias silVia PalUoJa

Pärnu Postimees

R

abarberit võiks kasvatada isegi siis, kui seda ei tarvitata, sest see on väga dekoratiivne rohttaim, arvab ennast rabarberiusku pööranud endine pealinlane Raili Hein, kes on koos perega rajanud oma istanduse ja valmistab Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusel Allikukivi veinimõisas kevadel esimestest värsketest rabarberivartest poolmagusat söögikõrvast. „Rabarber on kevadel kõige esimene, mis aias valmis saab ja millest on võimalik teha head jooki, näiteks siirupit ja mahla, mida hapuka ja külmana on hea tarvitada just praegusel ajal, ja rabarberist saab väga head nii-öelda suveveini,” loetleb Hein põhjusi, miks ta rabarberist lugu peab.

Tallinnast kolis Heina pere maale aastat viis tagasi ja sellepärast möönab naine, et nad on alles algajad põllumehed, aga eelmisel aastal pakkus üks mees neile oma istanduse, sest tal ei olnud enam jaksu aeda pidada ning ta oli kuulnud, millega kunagises Allikukivi riidevabrikandi suvelossis tegeletakse. „Tõime umbes 30 aastat kasvatatud istanduse oma koju ja loodame sellestsamast heast rabarberist oma istandust kasvatada järgmised 30 aastat,” mainib Hein. „See on hea vana sort, kõige klassikalisem Eesti sort, ilusa punase varrega ja eelmisel aastal maha pandud paarisajast taimest võib-olla neli ei tulnud üles, nii et imehästi läksid kasvama. Rabarber on natukene umbrohu tüüpi, sest

Pärnust poolesaja kilomeetri kaugusel Allikukivil tegutseva veinimõisa perenaine Raili Hein pani mullu maha paarsada rabarberitaime. foto: Mailiis ollino / PÄRnu PostiMees

kui väetad ja hoolitsed, on ta suur, tugev ja jõuline, aga kui unustad aianurka, kasvab ikkagi, on lihtsalt väiksem.”

Väetisena arvas istanduse rajaja parimaks traditsiooniliselt sõnniku, aga kui seda ei ole ja istandus on noor, sobis kevadväetis.

Rabarberikoogi küpsetamise ja veinitegemise kõrgajal ei lõika veinimõisa pere rabarberivarsi jalalt noaga maha, vaid murrab, sest see on nende jutu järgi lihtsam ja kiirem töömeetod suurte koguste juures. Aga ka see vanem mees, kes neile oma istanduse andis, oli õpetanud, et ikka murda tuleb. „Ma ei arva, et rabarber on meil alahinnatud , vastupidi, ra-

barberiusku pöördud juba taime värskuse pärast. Kuna kokad ja inimesed vaatavad aina rohkem kodumaise toidu poo-

le, siis see on esimene, mida kevadel hakata tarvitama,” räägib Raili Hein.

foto: sHut te

Kevadisest värskest aiaannist võib kisselli ja moosi teha ning varsi tükeldada sügavkülmakarpidesse, et need kasvõi jõuluajal avada ja kooki küpsetada. Aga tarvitamisvõimalusi on teisigi, näiteks avastas Heina pere hiljuti toreda retsepti, mille järgi valmistada kala rabarberipadjal, kus sidruni asemel on kasutatud maitsestamiseks rabarberit. Nii et toitudes, kus tuleks sidrunit kasutada, võib selle eriti just kevadel asendada rabarberist saadava happelise mahlaga.

Allikukivi veinimõisa perenaine on uues rollis õppinud toidutehnoloogia aluseid ja taimekasvatust, aga ka veinitootmist ning nii nende kui ka teiste veinimeistrite lemmik on tema jutu järgi rabarber. Hiljem juba teised aiaannid, nagu need suve edenedes valmivad. Pärast jaani nad oma istandusest rabarberivarsi ei lõika, sest varred hakkavad puituma, on vähemahlased ja tekib oblikhape. „Oleme jäänud rabarberiveini juurde, aga alahinnata ei saa rabarberi vahuveine, mida ka Pärnumaal tehakse, see on täiesti tore leid,” lisab Hein, kelle valmistatud rabarberivein oli Pärnumaa maitsete aasta avaürituse menüüs, sest Pärnumaa on ju valitud 2018. aasta toidupiirkonnaks.

RstoCK

Nudisti vahutav rabarberijook nõudis omale tervet põldu sigRiD KooREP Sakala

O

len isegi otsinud Rabarbra vahuveini, sai märgitud kohe jutu alustuseks peenjoogivabriku Nudist tegevjuhi Taavid Mikomägiga. „Aga ei ole õnnestunud, jah?” pärib ta vastu ja naerab nakatavalt.

Selle peale võib vaid tõdeda, et ilmselt pole ma ainuke, kelle klaas on eestimaisest rabarberivahuveinist tühjaks jäänud. „Ära üldse räägigi, meil siin kõik ajud on soojad juba tootmise planeerimisest. Täiesti lõpp,” ütleb tegevjuht.

Peagi aastaseks saav vahutav rabarberivein Rabarbra eestlastele maitseb. Peenjoogivabrik tuli Rabarbraga turule

mullu pärast jaanipäeva. Kuigi jaaniaegsest müügist jäädi ilma, läks testpartii, 500 pudelit Rabarbrat kahe nädalaga müügiks.

Julgust juurde saanuna valmis uus laar: 15 000 Rabarbrat. Ka see sai paari kuuga otsa. Tehti 10 000 juurde.

Selleks suveks on tulemas 50 000 pudelit, millest suurusjärgus 5000 juba eelmüügina ära lubatud.

Peenjoogivabriku Nudist alguslugu ulatub 2013. aastasse, mil poisid, nagu Taavid Mikomägi ettevõtte asutajaid Kait Karu ja Mihkel Männikut nimetab, käisid Inglismaal õppimas, kuidas siidrit teha. Pidi tulema korralik siidritootmise vabrik. Õpiti siidrit kääritama ja õuntega tööd tegema. Sealt sündis mõte proovida kätt mõne teise põhjamaise toorainega.

Kätte sai võetud rabarber. „Seda on kasutatud, aga see on olnud varjus, nagu sovetiaja asi. Aga praegu on see moes ja

hästi lahe, kuidas sellest on hakatud eri tooteid tegema,” räägib Mikomägi rabarberist. Nii proovisid nemadki sellest veini teha. „Meie endi saadustest saab ka teha lahedaid asju, mitte ainult Itaaliast või Prantsusmaalt ei tule põnevad produktid,” sõnab ta.

Tuli välja, et Eestis vahuveinile sobilikku roosat või õigemini punast rabarberit piisavalt polegi. Ülejäänud toormaterjali järel käidi Hollandis, Poolas, Lätis ja Inglismaal. Et edaspidi saaks asja kodumaisemalt ajada ja õige sort mahedalt kasvatatuna oleks kohe varnast võtta, pandi mai alguses tervelt hektarilisele põllule maha 4500 rabarberitaimekest. „Meie head sõbrad tulid appi. Kuus-seitse inimest ja kaks päeva tööd,” kõneleb Mikomägi. Kui rabarberid sirguvad Otepää kandis, siis tootmine toimub Nõmme mändide all.

Tänavusuvine vahuveinilaar pelgalt Eesti põllul kasvava rabarberiga hakkama ei saa-

nud. Otepää kandi põllumaale maha pandud taimed saavad alles sel suvel hoo sisse. Vahuveinitegu nõuab aga hu lga rohkem aega. Seda tuleb kääritada ja laagerdamine pole samuti sugugi lühike. „Kui hakkame see suvi tegema, siis saab valmis ilmselt kevadeks,” arvab Mikomägi, lausudes, et pigem võiks sellelt põllult vaadata vastu järgmise aasta maheda Rabarbra tooraine, kuid räägitakse ka seda, et alles teisel aastal hakkab rabarber korralikult saaki andma.

Rabarbrale lisaks valmib peenjoogivabrikus siidreid ja toonikuid. „Oleme Eesti ainsad

Tänavuse aasta parima toiduaine konkursil sai peenjoogivabriku Nudist jook Rabarbra tiitli – parim jook Põhja-Eesti väikeettevõttelt. foto: eRaKoGu

tooniku tootjad,” sõnab tegevjuht. Nad teevad regioonis ainsana toonikut päris kiinapuukoorest. „Ostame seda Kongost. See tuleb Tallin-

nasse ja teeme sellest tõmmise. Sealt tulevad kõik need mõnusad kibedad ainekesed ja kuldne värv,” kirjeldab ta. Juurde läheb veel seda ja toda ning toonik ongi valmis.

10 || Ilma- Ja TaImeTarK || maa elu

7. juuni 2018

ilmataRK

JÜRi KamEniK

ilmatark

ÖÖKÜLMALE VASTU

S

Valge iminõgese õisi saab lisada salatitele.

foto: PeeteR lanGoVits / PostiMees

Juunikuu jagab heldelt taimi KatRin lUKE fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

V

iirpuu õitseb alati juuni algul 4–5 päeva, seepärast tuleb õite korjamisega kiirustada. Korjatakse koos lehtedega, kuivavad sooja ilmaga toas resti peal õhukese kihina, aga kõikidele taimedele sobib ideaalselt ka väike toidukuivati, mida kodutehnikapoes müüakse.

Viirpuuõied sobivad tee ja tinktuurina südame rütmihäirete korral. Tinktuur aitab kiiremini, aga tee sobib igapäevaseks joomiseks paremini.

Tinktuuri võib valmistada värsketest õitest, panna purk õisi täis ja valada viinaga üle.

Lasta seista 3 nädalat, kurna-

ta läbi sõela ja panna pudelisse ootele.

Veiste-südamerohi on kasvanud nii suureks, et võib esimest saaki koguda. Suve jooksul saab veel korjata. Enne õitsemist lõigatakse 20 cm lehtedega osa maha ja kuivatatakse.

Veiste-südamerohi aitab depressiooni ja ärevuse, hirmutunde ja südamepekslemise korral, samuti soodustab und.

Kasutada tuleks seda pikema aja vältel, et unele mõjuks. Tarvitada võib teena ja tinktuurina. Tinktuuri võib valmistada

HOOLIMATA KUUMAST KUIVAST SUVEST ON SEL AASTAL PALJU SÄÄSKI. NENDE HAMMUSTUSTE VASTU SAAB ABI KUUSEVAIGUSALVIST. LIHTSALT MÄÄRIDA KUPPUDE PEALE JA SÜGELUS KAOB.

ka toorest taimest: hakkida 2–3 cm tükkideks, panna purki ja valada viinaga üle. Lasta seista pimedas 2–3 nädalat, kurnata ja valmis ta ongi. Taim on kibeda maitsega, maitse parandamiseks võib lisada melissi või münti. Kuid paljud, kellel on depressioon, väidavad, et ei tunne kibedat maitset või see ei häiri neid.

Valge iminõges õitseb praegu ja selle õisi saab lisada salatitele, ürti saab kuivatada.

Iminõgest on kasutatud saksa fütoteraapias küüneseene vastu nii vannide kui ka seespidiselt teena. Samuti on sellest abi tupeseene korral (candida alba). Sobib koos kortslehe ja raudrohuga naisteteede koostisesse.

Põldosi on juba suur, saab koguda ja kuivatada talveks.

Kuivab 30 kraadi juures, liiga kuuma ei talu. Põldosi on räniallikas ja seda on vaja meile juuste, naha, limaskestade, küünte kasvuks.

KÜlViKalEnDER: JUUni 8. R

Leht, alates kl 00.27 vili

9. L

Vili

10. P

Vili, alates kl 07.04 juur

11. E

04.05 22.41

Juur

12. T 13. K 14. N 15. R

Juur, alates kl 09.53 õis Õis

22.43

Istutusaeg

elgetel öödel on öökülm lausa igapäevane nähtus ja sellega kaasneb halla teke. Öökülm on määratletud agrometeoroloogiliselt nii: põllu- ja aiakultuuride kasvuperioodil õhu, maapinna või taimede vahetu ümbruse temperatuuri langus alla 0 °C. See tähendab, et öökülmast saab rääkida maist oktoobrini, varase kevade puhul ehk ka juba aprillis. Niisiis piisab öökülma olemasoluks miinuskraadidest (temperatuur alla 0 °C) üksnes maapinnal või sellest 2 cm kõrgusel, kusjuures õhk 2 m kõrgusel võib-olla suhteliselt soe, isegi üle +5 °C. Öökülmad jagunevad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivne öökülm on tavaliselt seotud külma (arktilise) õhumassi sissetungiga. Aprillis, mais ja sügise hakul (septembris, oktoobris) on tüüpiliseks saabumise ilmakaareks põhi ja kirre, aga juunis pigem loe. Säärase öökülmaga võib olla ilm tuuline, vahel isegi pilvine, ja selline öökülm haarab suure territooriumi. Võib sadada lund ja tekkida ajutine lumikate. Öökülm võib esineda mitu ööd järjest.

Radiatsiooniline ehk kiirguslik öökülm on seotud vaikse ja selge ilmaga: sel juhul on õhu jahtumine öösel soodustatud, sest soojuskiirgus lahkub ilmaruumi – nii võib maapinnal ja selle lähedal langeda õhutemperatuur miinuspoolele. Jahtumiseks eriti soodne on väga kuiv õhumass, mida iseloomustab madal kastepunkt: juba madalama kui 5 °C kastepunkti korral on selge ja vaikse ilmaga öökülma võimalus olemas. See öökülm on sageli laigutine ja oleneb tugevasti pinnamoest (kergemini tekkiv soistel aladel ja orgudes). Öökülma liigid võivad liituda – sel juhul räägitakse advektiiv-radiatsioonilisest öökülmast: algul tuleb kohale külm ja kuiv õhumass, seejärel algab soodsatel oludel tugev jahtumine.

Neid tegureid, mis öökülma mõjutavad, on palju, nagu pinnase niiskusaste, lõimis (mulla, setete mehaaniline koostis), veekogude lähedus jne, kuid eriti oluline tegur radiatsioonilise öökülma puhul on pilvisus: kui ilm on pilves (madalad pilved), siis pilvekiht kaitseb maapinnalähedast õhku jahtumise eest.

Palju on räägitud öökülma tõrjest. Selle võib jagada väikese- ja suuremastaabiliseks. Väiksem hõlmab potipõllundust, verandasid, väikeseid põllulappe. Seal aitab öökülma tõrjuda uduvaniku tekitamine – kui suhteline niiskus on üle 80%, tuleks õhku lisada tihenemispihusid, nagu soolakübemed jms hüdrofiilsed osakesed, et udu tekiks ja pidurdaks vabaneva kondenssoojuse abiga õhutemperatuuri langust, suitsukatte tekitamine, taimede piserdamine päikeseloojangu paiku veega, taimede sissetõstmine, ventilaatori või fööni töölepanek.

Suuremastaabilise tõrjega on keerulisem, kuid üritatud on tõsta piirkonna turbulentsust (väheefektiivne) või paigutada põldude servadele (pindala mitte üle 1 ha) infrapunakiirgurid. Viimast on peetud üsna tõhusaks, kusjuures infrapunalambid peavad olema võimsad ja suure hajuvusega – sel juhul neelavad pinnas ja taimed kiirguse ja öökülmast saab lahti.

Suure mastaabi puhul on püütud rakendada ka suitsukatte ja uduvaniku tekitamist, aga siis peab ilm olema tuulevaikne.

Viimased päevad ehmatasid jahedusega, aga praeguseks on öökülma oht taandumas. Vihm pole leevendanud tuleohtu, mis on mitmel pool üle 10000 ühiku, mis on nii varase aja kohta rekordiline.

Kui on olnud pikaajaline bronhiit või kurgupõletik, siis on hea lisada taastavatesse teedesse ka põldosja. Kuna räni kättesaamiseks tuleb põldosja keeta 30 min, siis sobib tee sisse taimedega, mis vajavad keemiseks sama aega, näiteks kibuvitsamarjad ja viirpuumarjad. Marjadest saab C-vitamiini ja karotiini, mis samuti limaskesti taastavad. Viirpuumarjadest ka rutiini, mis veresooni tugevdab. Nii toimelt kui ka valmistamisajalt sobivad need kokku.

Põldosi sobib rohejahudesse jm taimepulbritesse, mida kasutatakse smuutides ja toidu valmistamiseks. Seal on see juba jahvatatud ega vajagi keetmist.

Rohejahu saab teha kõikidest söödavatest taimedest. Mina jälgin, et jahusse saaksid kõik mineraalid, mida inimene vajab: rauda saab nõgesest ja petersellist, joodi peedi ja mangoldi lehtedest, räni põldosjast, kaaliumi petersellist, väävliühendeid karulaugust, kaltsiumi kalest ja nõgesest. Maitseks lisan punet, siis sobib rohejahu ka kotletitainasse ja supi sisse.

Taimedes on mineraalid ja vitamiinid koos nagunii ja organismile hästi omastatavad. Kuivad taimed tuleb peenestada, varred ja oksaraud välja sõeluda. Pulbriks jahvatab ka kodus olev köögikombain.

Varemerohi õitseb praegu, juuri suvel ei koguta, aga kel on mõni trauma või valutav vana haiget saanud koht, saab kasutada lehti, mida muljutakse ja haigele kohale pannakse. Linase riidega võib fikseerida ja hoida, kuni kipitama hakkab, siis tuleb kohe ära võtta, et nahka ei kahjustaks.

Nii võib teha nädala jooksul.

Ka on ravitud varemerohu lehtede ja juurte viinatõmmistega gangreeni ja salvidega veenilaiendeid.

Varemerohi on hea väetis maavitsalistele: tomatid, kurgid, suvikõrvitsad, kõrvitsad, arbuusid. Saab teha leotist: lasta paar nädalat seista, siis lahjendada ja kasta. Ise olen kasutanud mahaniidetud pealseid multšina, samuti lisanud kompostile. Veel on varemerohi hea meetaim.

Hoolimata kuumast kuivast suvest on sel aastal palju sääski. Nende hammustuste vastu saab abi kuusevaigusalvist.

Lihtsalt määrida kuppude peale ja sügelus kaob. Metsas olles võib vaiku niisama nahale määrida, kui sääsed hammustanud on. Kui metsast mõne vaigutüki kaasa tood, saab kodus sulatatud rasva sees sellest salvi keeta. Ise olen oma kuusevaigusalvi kasutanud ka näpu- ja kannalõhede korral ning pärast puugi eemaldamist.

Õis, alates kl 10.20 leht Leht KuuKalenDRi KoostaJa siGne siiM, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

maa elu || aed || 11

7. juuni 2018

Kas iluaias saaks kastmata läbi? sÄDE lEPiK Maa Elu

M

inu mereäärse maakodu põuakartlik õuemuru oli tänavu mai lõpus kuivusest juba sama kollane kui mõnel teisel kuival aastal juulis. Kalendrisuvi aga pole ju veel alanudki …

Kollasel taustal paistavad eriti hästi silma oblikad ja teised eksikülalised murus, kelle juured ulatuvad sügavamale. Neid ei raatsi praegu ka välja tõmmata – olgu kõrbenud kamaras siis niigi palju rohelist. Ja järjest süveneb tahtmine rajada sellele kehvale pinnale hoopis enam-vähem loodusliku ilmega lilleniit nende liikidega, kes suudavad siin paremini hakkama saada.

KRUUSAAED, MIDA KUNAGI EI KASTETA Suvitusilmade kestes tundub kõige parema lahendusena selline iluaed, kus ei olekski tarvis kasta. Niisugused aiad on tõesti olemas. Ühe kuulsaima neist rajas Beth Chatto – inglise aednik ja aiakirjanik, kes suri tänavu 13. mail 94aastaselt. Tema panust on tunnustatud Briti Impeeriumi Ordeni ja Kuningliku Aiandusseltsi Victoria aumedaliga, aastate jooksul pälvis tema looming kokku 10 Chelsea lillenäituse kuldmedalit.

Aiareisidele pühendunud firma Astellaria on Beth ja Andrew Chatto aeda viinud ka meie aiahuvilisi. Elmstead Marketi valdus, kus pere 1960. aastal soises orus ja kuival kruusase nõlvaga tühermaal aia rajamist alustas, asub Essexis Colchesteri linna lähistel ehk siis Inglismaa ühes kõige kuivemas ja kehvema mullaga piirkonnas.

Liigniiskest purukuivani ulatuvad kasvukohad olid perele aga huvitav ülesanne ja nende loodu sobib ökoaianduse varaseks näiteks. Valduse head vaated ja taimefotod, külastustingimused ning kuiva, liigniiskesse, varjulisse jm äärmuslikesse kasvutingimustesse sobivate taimede tutvustuse leiate kodulehelt www.bethcatto.co.uk.

Sobivaim kastmisaeg on varahommik või õhtu, kui kuumust on vähem. Hommikul kastke kindlasti neid taimi, mis jäävad kergesti seenhaigustesse, näiteks roose.

KERGE SIRTSUTAMINE EI TEE MULDA MÄRJAKS, KASTES ÜHTE RUUTMEETRIT 10–20 LIITRI VEEGA, ON MULD MÄRG 10–15 CM SÜGAVUSELT. TIHE KERGE KASTMINE ON KAHJULIK: TAIMEDE JUURESTIK KUJUNEB SIIS PINNALÄHEDASEKS JA PÕUAKARTLIKUKS.

rata. Matthew Biggsi raamat „Suured aednikud. 40 aianduse suurkuju ja mida neilt õppida” kinnitab, et imeline aed sündis kahe ande sümbioosis: hr Chatto poolt oli teadus, pr Chatto sobitas ja istutas taimed. Uurimistöö aitas neil oma taimi paremini mõista: kui tead, kus ja kuidas need looduses kasvavad, siis saad neile sarnased tingimused leida või luua.

Ligi 2,5 ha suuruse valduse kõige tuntum osa – Kruusaaed, mida mitte kunagi ei ole kastetud ja kus kõik püsikud, sibullilled ja kõrrelised on pärast istutamist pidanud endaga ise hakkama saama või siis välja minema – loodi 1991. ja 1992. aastal puukooli endise parkimisplatsi kohale. Uus 3000 m² aed kujundati seal umbes kuue meetri paksusele kruusakihile! Enne taimede istutamist künti autorataste all tihenenud parklapinnas läbi ja kultiveeriti. Et pinnas viljakamaks muuta, segati kruusale kõvasti juurde komposti, lagunenud sõnnikut ja peenestatud puusütt. Aeda kujundades oli Beth Chattol eeskujuks ja inspiratsiooniks kuiv looklev jõesäng – seda meenutab ebasümmeetriliste istutusaladega ümbritsetud peatee. Istutusalad ja rajad on kaetud peene kruusakihiga, kruusamultš aitab aias niiskust hoida.

Beth Chatto üks moto oli: „Lihtsad asjad on sageli kõige paremad.” See põhimõte käis tal nii elu kui ka taimede kohta. Aias tuleb osata leppida olemasolevate tingimustega, otsida sinna taimi kasvukohast lähtudes ja tegutseda olemasolevat kasutades.

Bethi abikaasa Andrew Chatto kogus terve elu andmeid aiataimede loomuliku kasvukeskkonna kohta ja pani kirja ka väljavalitud taimede ümbruses kasvavad liigid, et samu kooslusi saaks peenardes kor-

KARM JA ILUS ELU PÕUASEL LOOPEALSEL Oma niru õuemuru lilleniiduks kujundamiseks ja mulla parandamiseks sain väärt soovitusi maastikuarhitekt Kristiina Hellströmi uuest raamatust „Minu Hiiumaa aed”. Hellström on äärmuslikes tingimustes ehk siis paese põhjaga loopealsel, kus labidas kivide pärast kohati maa sisse minna ei taha ja kus kevadised öökülmad võivad ära võtta ka nurmenukuõied, toimetanud ligi 20 aastat ja jõudnud järelduse-

foto: sHutteRstoCK

le: „Aednik on siin lausa sunnitud looduslähedaselt ja -sõbralikult majandama, et üldse mingit tulemust saada.”

Põud on seal karm kogemus, aga sedagi annab väga ilusti ja humoorikalt kirjeldada: „Kevadine põud loopealsel on nagu täitmata lubadused või suured lootused, mis tasapisi, kuid kindlalt luhtuvad. /…/ Kui põud kestab veebruarist juulini, siis hakkavad isegi kõigega harjunud kased kesk suve lehti langetama ning tammelehed tõmbuvad krussi ja pruuniks. Siis ei taha aeda minnagi – nutt, ulgumine ja hädakisa kostab sealt.”

Päris kastmata ta läbi ei aja, sest kevadel istutatud taimekesed muidu ellu ei jää ja sügiseni kestev põud halvendab külmaõrnade puude-põõsaste talvitumist. Kui juba kasta, siis korraga palju, sirtsutamine ei aita ja on lausa kahjulik. „Voolikuga ei malda kuidagi piisavalt kaua ühte kohta leotada – kõrval vahivad ju teised põõsad ja lilled kadeda pilguga ning hõikavad

kuival ja kähedal kurgul – aga mulle?! Tuleb teha nii – matta vooliku ots multši alla ja las ta jookseb vaikselt, veerand tundi vähemalt igale suuremale taimele. Sel ajal kui vesi jookseb ja mulda imbub, võib ju muid asju teha. Äraõitsenud püsikuid saab lõigata, aia ümberkujundamist planeerida. Nii ununeb voolik muidugi sootuks, aga vähemalt see koht sai korralikult kastetud.” Selliseid nutikaid soovitusi, mis antud nii, et asja iva jääb meelde, aga õpetamise tunnet ei teki, on lahedas raamatus palju – lugege ja nautige ise.

MÕNED KASTMISNIPID Looduslähedast aeda, kus lillepeenrais kasvaksid ka põuaga hästi näiteks liivateed, kipslilled, kukeharjad, raudrohu liigid ja nende värvikad sordid, nurmnelk, kurekatel, kuldkann, kollane karikakar, kadakkaer, neitsikummel, käokannused, hanerohi, naistenõgesed, käbiheinad, kassisabad, piimalilled,

raudürdid, risoomikas kurereha, jumikad, idamagun, ogaputked, mesiohakad, lavendlid jt, endale üleöö muidugi ei saa. Seepärast kordan lõpetuseks üle mõned kastmissoovitused, millest võiks põuaga natukegi abi olla.

Kerge sirtsutamine ei tee mulda märjaks, kastes ühte ruutmeetrit 10–20 liitri veega, on muld märg 10–15 cm sügavuselt. Tihe kerge kastmine on kahjulik: taimede juurestik kujuneb siis pinnalähedaseks ja põuakartlikuks.

Vesi imendub niiskes mullas paremini. Kui kastate tuhkkuiva mulda, siis laske sellel esmalt natuke märguda ja veel aeglaselt imenduda. Kõige parem on, kui vesi imbub aeglaselt mulda imbvoolikust.

Taimedele meeldib õuesoe (u 20 kraadi) ja pehme vihmavõi tiigivesi. Puurkaevuveel laske enne kastmist vähemalt päev läbi veeanumas seista ja soojeneda.

Põuaga on umbrohtu kergem maast välja tõmmata, aga teisalt tasub kitkumine siiski edasi lükata, sest umbrohi pakub pisut päikesevarju. Kitkudes võite kogemata välja tõmmata ka oma lemmiktaimi, mis vajavad tagasi istutatult juurdumiseks kastmist. Väga kuumal ajal võib lillepeenart päikese eest varjata nt võsast murtud okstega.

Noori korralikult juurdumata puid ja põõsaid ei tohi ka põuaga kastmata jätta! Juunis vajab väike puu nädalas vähemalt 3–4 ämbritäit vett, põõsas paar ämbritäit. Ümber taime olgu tehtud kastmissüvend, siis ei valgu vesi laiali.

Hekke, viljapuid ja marjapõõsaid on kindlam istutada ajal, kui mullas on rohkem niiskust.

Et kastmisvesi jõuaks kindlasti juurteni ja auruks vähem, võib maasse kaevata auguliseks torgatud plastnõu või nt põhjata plastpudeli ja lasta veel sealt mulda imenduda.

Multšitud püsikupeenart kastes jälgige, et vesi jõuaks kindlasti mulda, mitte ei jääks pidama multšikihi sisse.

Põud teeb vähem kahju, kui sel ajal muru võimalikult vähe niita ja kui tuleb niita, siis tehke seda kolmandiku võrra kõrgemalt kui tavaliselt. Rohulõikmed võib jätta multšiks, see vähendab aurumist.

Tomson OÜ Teaduse 12-12, 75501 Saku Telefon 5690 3944 E-post putukatorje@gmail.com www.kahjuritorje.ee

12 || pärnad || maa elu

7. juuni 2018

Ilus või kole?

„Nagu oleks sovetiaegses ääremaa tööstuslinnas”

Riina Martinson Maa Elu

P

ärnu linna territooriumile jäävas Lavassaares alevis läbis pärnaallee säärase hoolduskuuri, mis õppinud dendroloogidel ja arboristidel harja korralikult punaseks ajab, isegi Pärnu linnavalitsusest endast saabunud vastus ei nimetanud kasutatud hooldusviisi õigeks.

Kuna sellist vaatepilti on mujalgi nähtud, uurisime, miks tänapäeval puid nii kohelda ei soovitata.

Ülo Niinemets Eesti Maaüli­ kooli professor

Sulev Nurme maastiku­ arhitekt

Tegu on küündimatult tehtud tööga. Pildistasin mõni aasta tagasi Pärnu linnas samamoodi lõigatud pärnapuid, et tuden­ gitele näidata, kuidas ei peaks tööd tegema. Paraku ongi tih­ ti nii, et avalikel hangetel või­ dab vähempakkumine, aga os­ kust töö tegemiseks ei nõuta.

Ime, kui need puud peaksid ellu jääma, korraliku võra moodus­ tamisest rääkimata.

Esimene mulje: nagu oleks 1980. aastate sovetiaegses ää­ remaa tööstuslinnas taga­ si. Tulbastamine on tänapäe­ val aktsepteeritav vaid vä­ ga erandjuhul, kui ei ole muud võimalust puu võra vähendada ja ilma selleta jääb puu näiteks murdumisohtlikuks. Pildil olev tegevus on aga täiesti põhjen­ damatu. Ka on lõiked tehtud asjatundmatult – näha on sile­ lõikust ja tüükaid.

Nii noored pärnad elavad arvatavasti selle vandaalitse­ mise üle, sest pärn üldjuhul lõi­ kust talub, kuid sellise tegevu­ sega on tekitatud puudele vä­ ga suurt kahju ja terveid linna­ puid ei saa neist enam kunagi.

Tegemist on ebaprofessio­ naalse ja ka professionaalselt ebaeetilise tööga. Nii lihtsalt enam ei tehta. Kui küüned on pikad, ei raiuta ju kätt küünar­ nukist maha.

Trigon Dairy Farming Estonia AS tütarettevõte Väätsa Agro AS võtab tööle

VETERINAARARSTI

Põhilised tööülesanded: * veterinaarse töö organiseerimine, tegemine, kontrollimine ja arvestuse pidamine.

Nõuded kandidaadile: * eriharidus; * veiste seemendamise kogemus; * organiseerimis- ja koostööoskus; * hea analüüsi- ja otsustusvõime; * täpsus ja korrektsus tööülesannete täitmisel; * kiire õppimis- ja arenemisvõime, kohusetunne, hea pingetaluvus.

Kasuks tuleb: * eelnev töökogemus põllumajandusettevõttes; * vene või inglise keele oskus suhtlustasandil.

Ettevõte pakub: * mitmekesist ja huvitavat tööd kiiresti arenevas kontsernis; * toredat töökollektiivi; * arenguperspektiivi; * erialaseid täiendkoolitusi; * ametiautot; * vajadusel ametikorterit; * konkurentsivõimelist töötasu.

Sooviavaldus ja CV palume saata 15. juuniks e-posti aadressil Margus.Muld@trigondairy.com.

Palun lisada märgusõna „vetarst“.

Aino Aaspõllu Eesti Dend­ roloogia Seltsi president Pärn ajab uinuvatest punga­ dest välja uued võrsed ja see annab võimaluse saada uus võra ja vastavalt vajadusele kujundada. Terve maailm lõi­ kab, osa meie inimeste arvates jõhkralt, puid tagasi, et teha linna kitsastes tingimustes nei­ le ruumi. Väga palju on püga­ tud vanu pärnasid, mis mõju­ vad ilma lehtedeta lausa skulp­ tuuridena.

Aga kõike peab tegema hea käega, et oleks tasakaa­ lus! Siin pildil see küll välja ei tule, on kuidagi juhuslik. Aga aeg parandab haavad, võib-ol­ la saab neid puid hiljem korri­ geerida.

Pärnu Linnavalitsus Kindlasti ei saa sellist „hool­ dusviisi” õigeks pidada. La­ vassaare pärnaalleele on ku­ nagi valitud vale majanda­ missuund, mis paraku mõ­ jub halvasti puude tervisele ja hävitab esteetilisuse. Kah­ juks tehti ka sel aastal eel­ misi lõikusi järgides „hool­ dustööd”.

Kui puu on istutatud vales­ se kasvukohta ja lastud suu­ reks kasvada, siis tegelikult enam ühtset head lahendust ei ole. Valgusolude parendami­ seks võib proovida harvendus­ lõikust, kuid seda peab tegema regulaarselt, sest selle mõju on lühiajaline. Oluline on, et töid teeksid puuhooldusspetsialistid ehk arboristid.

Heiki Hanso arborist See tundub olevat labane kön­ distamine. Tänapäeva arboris­ tikas on see täiesti keelatud töövõte. Selline puuvõra ee­ maldamine on erinevate hal­ bade protsesside algus ja puu hakkab põdema.

Tõsi, pärnad on väga visad.

Ma olen üles kasvanud Oris­ saares ja seal tehti ka kunagi sarnane töö. Esialgu tuligi ilus roheline pallike, aga tegelikult oli puu suures agoonias. Prae­ guseks mõned puud seal veel virelevad, aga enamik on juba maha raiutud.

Nudipuid ehk vormipuid on võimalik kasvatada väga häs­ ti toimivalt, eriti just pärnasid, aga siis on vaja juba väikese puuna hakata koolitama. Para­ ku nõuab puude vormishoid­ mine väga palju ressurssi oma­ valitsuse rahakotist.

Puu tervise seisukohalt ei soovitata lõigata ühekorraga rohkem kui 20 protsenti lehes­ tikust. Puu võra võetakse et­ te etapiliselt ja liigutakse võra väliskülge pidi iga oksa tipust meeter või paar lühemaks võt­ tes. Paraku on end arboristiks nimetavate töömeeste seas igasuguseid ja raha nimel võe­ takse iga töö vastu.

Vahel aga jääb puu tõesti mõnele ehitisele ette ja siis tu­ lebki puu pigem maha võtta ja istutada asemele sobivam puu.

Puud ei pea iga hinna eest al­ les hoidma. Vahel teeb selli­ ne „hooldustöö” hullemat kah­ ju kui puu maharaiumine. Kui allee liiga tihe, siis ei pea puid sandistama, vaid võiks näiteks üle ühe vahelt välja võtta.

Aino Mölder Luua Met­ sanduskooli meisterõpetaja Mõnda aega võivad need puud päris lopsakalt vesivõsu­ sid ajada ja tekitada efekti, et kõik on hästi. Tegelikult levivad nii suurepinnaliste lõikehaava­ de kaudu tüvepuidu sisse mä­ danikutekitajad. Lisaks on tek­ kivad vesivõsud pindmise kin­ nitusega ja massi lisandudes murduvad kergesti lahti.

Rikutud saab ka juuresti­ ku ja võra tasakaal: juurestiku kasv peetub ning sellega hal­ veneb puude veevõtu ja toitai­ nete ammutamise võime. Kas­ vuks ja elus püsimiseks vaja­ vad juured materjali, mis too­ detakse lehtedes fotosüntee­ si käigus, kui aga lehti pole, suunatakse varuained lehesti­ ku taastamisele, mis omakorda tuleb juurte arvelt.

Muidugi ei olnud omal ajal arukas puid nii majade ligida­ le istutada. Enne kui istutama hakata, tuleks vaadata otsa mõnele sama liigi vanale puu­ le. Väikesest nunnust vitsake­ sest saab ju päris kähku tõsi­ ne puu.

Kui aga avastame täna, et suur puu on vales kohas, siis kõigepealt peab vaatama, kas ja mille poolest see üldse halb on. Võib-olla on hoopis hea: varjab palavat päikest ja tuult, sumiseb mesilastest.

Tavaliselt peetakse suu­ ri puid ohtlikeks, aga just se­ da need üldjuhul ei ole. Küll aga muutuvad need ohtlikuks mõni aasta pärast sellist tuge­ vat lõikust nagu loo juures ole­ val pildil.

Kui aga võra vähendami­ seks on näidustus, saab seda teha võra välispiiri mööda. Um­ bes nii, et enne lõikust on tü­ ve otsas suur õhupall, aga pä­ rast õhu väljalaskmist (pärast lõikust) on õhupall (võra) tüki maad väiksem.