Maa Elu, 7. veebruar 2019

Page 1

TEET KALLAKMAA: PÕLDU TULEB TAHTA JA OSATA HARIDA NING LOOMI KASVATADA. SEE ON MEIE, MA MÕTLEN EESTIMAA JÕUD JA TUGEVUS.

EKSPORDIB SAAREMAA LOODUST

TILK.BIO EKSPORDIB SAAREMAA LOODUST KREEMIPURGIS KÕIKJALE ÜLE MAAILMA ALATES USAST JA LÕUNA-AMEERIKAST NING LÕPETADES EUROOPA RIIKIDEGA.

BALTIMAADE SUUREMAID PÄRNU-JAAGUPI KÜLJE ALL TEGUTSEV AUTOMUUSEUM ON BALTIMAADE ÜKS SUUREMAID AUTENTSELT TAASTATUD POOLESAJAST AUTOST KOOSNEVAID ERAKOLLEKTSIOONE.

7. VEEBRUAR 2019 • NR 6 (191) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Kauplusauto pidaja: Tunnen, et olen inimestele vajalik MAARIUS SUVISTE

ikaaegne kauplusauto juht ja müüja Õie Maiste oli parajasti tegemas oma igapäevast lavkaringi, kui keset Võrumaad sai ta ajakirjanikelt teada rõõmusõnumi: ta saab presidendilt teenetemärgi! Loomulikult võttis see info esmalt silmad veekalkvele ja rõõmupisarad tulid justkui iseenesest. „Emotsioonid on väga ägedad! Sellist üllatust ei osanud ma oma kõige ilusamas unenäos ka näha,” ütleb ta. President Kersti Kaljulaid annab vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. Üks neist on Põlva vallas Karilatsi külas elav Õie Maiste – tema saab Valgetähe medali. Presidendi kodulehel on tema kohta kirjutatud, et ta on Lõuna-Eesti maakondades tegutseva kauplusauto juht ja müüja. Vajadusel ka paljudele sõber, psühholoog, varustaja ning asendamatu inimene. Sel päeval, kui suurt rõõmu valmistav uudis temani jõudis, sõitis ta kauplusautoga Võrumaal ringi. Käis Antsla külje all Kollino külas, otsapidi jõudis Tsooru, Kurenurme ja Litsmetsa kanti ning mujalegi. KES TELLIB TURVAST, KES PULMAKLEITI Lavkaringid algavad ja lõpevad Põlvas. Seal paneb ta varahommikul kauba peale ja läheb. Õhtul tagasi. Olenevalt sihtpunktidest sõltub päevane läbisõit, ei ole harv juhus, kui tuleb päevaga maha sõita ise-

2 X Maarius Suviste

Lõuna-Eesti Postimees

Õie Maiste on Lõuna-Eesti maakondades tegutseva kauplusauto juht ja müüja. Vajadusel ka paljudele sõber, psühholoog, varustaja ning asendamatu inimene juba pikki aastaid.

gi 280 kilomeetrit. Aga lavkaringid viivad teda Põlvast ka Pärnumaale, sestap ulatub päevane läbisõit ka 480 kilomeetrini. „Meil on peaaegu pool Eestit teenindada. Sõidame mitme kauplusautoga,” lausub Õie Maiste. Kui kaua ta seda ametit pidanud on, selle üle peab ta esmalt mõtlema. Siis ütleb: „Väga täpselt enam ei mäletagi, aga vast nüüd juba üle 14 aasta.” Tööpäevad algavad kell 6 ja ikka õhtuni välja. „Ei ole hullu, kõik on hästi. Mis mind ka töö juures hoiab, on see, et meil on nädalavahetused ikka vabad. Siis me üldjuhul tööd ei tee,” sõnab ta. Maainimesed on tänulikud, et Õie nende juures peatub. Kui vaja, teeb peatuse ka memmekese-taadikese maja ees. Ja

aitab pärast moonakoti koju tassida. „Bussid käivad küll tasuta, aga vaata – bussipeatus ei ole ju maja ees, bussipeatusesse peab minema oma kimpsude ja kompsudega, aga paljudel on see raske,” lausub ta. „Kuu lõpp on vaiksem – rahval raha vähem ja ostud väiksemad. Aga kui on kuu algus ja raha tuleb, siis on päris hästi ikka tööd. Õnneks,” lisab ta. Kauplusautost saab peaaegu kõike, mida vaja. Kui ei saa, siis tuleb Õiele öelda ja ta toob linnast ära. Kala, värsket kala saab ka. Eelmise nädala lavkaringil ostis maarahvas paljudes peatuskohtades kala, näiteks räime. Maainimesed tellivad kauplusautoga endale koju ka näiteks kasvuturvast, kartulit, suures pakendis koeratoitu, aga ka torte ja kringleid. Kord

taheti lavkaga isegi pulmakleiti tellida. „Selline juhus meil tõesti oli. Aga seda kahjuks ikka tuua ei saa – seda peab ise proovima ja vaatama,” muigab kauplusauto pidaja. Oma töö tõttu näeb ta iga päev, kuidas maainimene tegelikult elab. „Kes elab natuke vaiksemalt, kes elab jõukamalt. Aga kahjuks mõni ikka on väga viletsas seisus. Mõni tädike ütleb, et anna seda toidukraami, mis ei lähe nii ruttu hukka – sest tal ei ole külmutuskappi.” TÖÖ MEELDIB VÄGA Õie Maiste ei kujuta ette, et ta teeks mõnda muud tööd. „Minule mu töö tõesti väga-väga meeldib. Ausalt! Inimesed ootavad mind, nad vajavad mind. Suhtlen inimestega, aitan neid. See on väga hea tunne, kui ini-

Kauplusauto saabub siia igal teisipäeval kell 12.35.

mesed ootavad sind,” räägib ta. „Meie töö on väga tänuväärne. Meist peetakse lugu ja meie peame inimestest lugu.” Ta kiidab ka oma ülemust: „Väga hea ülemus on meil. Suure rõõmuga ütlen seda alati. Ja kollektiiv on meil ka hea.” Ülemus, kellest teenetemärgi saaja räägib, on Rait Marken. „Minul ja tervel meie ettevõttel on väga hea meel sellise tunnustuse üle. On hea teada, et töö, mida teeme, on paljudele Eesti inimestele oluline!” on ta rahul. Marken lisab, et Õie igapäevatööks on kaupade tellimine, komplekteerimine, klientidega suhtlemine, tellimuste vastuvõtmine ja uute peatuskohtade organiseerimine. „Õie on tubli, vajadusel oskab ta asendada meie ettevõttes mitut positsiooni. Kindlasti oskab ta täita ka meie jaoks väga olulist ametikohta – autojuht-müüja.” Kui mitu aastat te veel seda tööd teete? „Kui lubatakse, siis palun – olen ikka tööl,” teatab Õie Maiste. „See töö tõesti meeldib mulle. Tunnen, et olen inimestele vajalik.”

MAAINIMESED TELLIVAD KAUPLUSAUTOGA ENDALE KOJU KA NÄITEKS KASVUTURVAST, KARTULIT, SUURES PAKENDIS KOERATOITU, AGA KA TORTE JA KRINGLEID.


2 || Varia || maa elu

Vladislav Musakko / virumaa Teataja

7. veebruar 2019

andres pulver Virumaa Teataja

R

Näkikeskuse avamine.

Näkikeskus näitab kalapüügi ajalugu Ülejäänud kogu näitamiseks plaanib ta aga vast valminud uue maja õuele ehitada võrgukuuri. Avamisele kogunenud sõbrad-tuttavad tõid aga kingitustena kaasa nii palju kalapüügikraami, et Salus nen-

tis: „Peab vist hakkama kohe teist maja ehitama.” PALJU PÕNEVAT KRAAMI Kõige vanem dateeritud ese Saluse kollektsioonis on 1890. aastal Siimusti keraamikatehases valmistatud võrgukivi, kuid mees ei välista, et mõni ese võib veelgi vanem olla. Vast kõige põnevam on aga see, et mingit põhimõttelist muutust kalastustarvete osas viimase sadakonna aastaga toimunud polegi. „Saja aasta vanust kalastustarvete kataloogi sirvides näed, et materjalid on küll muutunud, aga põhiolemuselt on kõik sama,” räägib Kaur Salus. Lõviosa oma kollektsioonist on mees soetanud internetioksjonitelt, üht-teist on toonud sõbrad-tuttavad. Toodud asjad on muidugi paremad. Mitte et nende eest ei pea raha välja käima, vaid neil on ka oma lugu olemas. Nii on muuseumis eksponeeritud näiteks vana jäätuur, mis sikuskaga Peipsi järve põhjast välja tõmmatud. „Keegi raius selle tuuraga augu ja pillas tuura vette ning aastaid või aastakümneid hiljem tegi keegi samasse kohta augu ja tõmbas selle tuura välja,” kõneleb kalaspordimuuseumi omanik. Kui palju asju tal kümne aastaga kogunenud on, Salus ei tea. „Ausalt, igasugune kontroll kogu üle puudub,” nendib ta. Spinningurulle on üle saja,

NÄKIUURIMISKESKUSE NIME KANNAB MAJA, KUS KALASPORDIMUUSEUM ASUB, AGA SEETÕTTU, ET JUBA 2011. AASTAL AVATI PÕLTSAMAA JÕEL, MILLE KALDAL KESKUS TEGUTSEB, NÄKIVAATLUSRADA, KUS HUVILISI OOTAMAS KAHEKSA PUUST NÄKIKUJU.

Vladislav Musakko / virumaa Teataja

ak ke põllumees Kaur Salus oli aastaid kirglik kalamees, kuid kümmekond aastat tagasi viskas ta ridvad nurka ning pühendus hoopis kalastustarvete kogumisele ja naiadoloogiale ehk näkiuurimisele. 2011. aastal avas ta Põltsamaa jõel näkiraja, tänavusel küünlapäeval aga Aos näkiuurimiskeskuse, kus asub ka Eesti esimene kalaspordimuuseum. Kaur Salus põhjendab, et ei viitsinud enam kalal käia ja kalavara korjamine annab talle kalapüügiga võrreldava emotsiooni. „Kui sain osta.ee-st viie euroga kätte Richard Rohu 1934. aastal välja antud raamatu „Vetepojad”, oli sama tunne, nagu oleksin 0,12millimeetrise tamiiliga viiekilose haugi kaldale sikutanud,” kirjeldab ta. Kalamees saab aru, millest jutt. Mittekalamehele aga selgituseks, et nii peene tamiili võib ka kilone kala puruks tõmmata. Rääkimata sellest, et haugi nõelteravate hammaste jaoks on taolise tamiili katki kaksamine lapsemäng. Parem osa Saluse kollektsioonist on Ao näkiuurimiskeskuses huvilistele uudistada. Esimeseks esemeks mehe kollektsioonis oli Olev Soansi graafiline leht, millel on kujutatud Eesti kalade ja kalanduse kaart.

Näkikeskuses võib näha ka tõelist näkki.

kirjandust samuti kaugelt üle saja ühiku, lante, konkse, fotosid, diplomeid, tunnistusi lugematu hulk. Kokku tuhandeid ja tuhandeid ühikuid. Küll teab aga mees, mida tal pole, kuid hing väga ihaldaks – puudu on vanad liivid ja kuuritsad, arhailised silmupüügitorbikud ja vähimõrrad. Hirmsasti tahaks Kaur Salus oma muuseumisse ka ajaloolisi Peipsi võrguraskusi. „Seal olid need hästi kihvtid, pajuvitstest rõnga sisse olid kasetohuga punutud kivid. Kunagi oli üks ports osta.ee-s müügil, aga hind läks lõpuks ikka päris taevasse,” ohkab ta. Ning lisab, et tegelikult pakub talle huvi kõik, mis kalasporti puudutab. Fotod, dokumendid, vanad riistad. „Esialgu korjaks kokku, võib-olla tekib kellelgi siis kunagi tahtmine ka seda kraami uurida,” loodab Kaur Salus. Kollektsioneerimine on aga kulukas, sest kalaspordivarustus on üpris hinnaline ja ka vanade asjade eest osatakse päris kenasid summasid küsida. Nüüdseks juba ajalooks

saanud kunagise Ao Veskijärve kaldal asuv näkiuurimiskeskus ja Eesti esimene kalaspordimuuseum avati tantsupeoaastale kohaselt tantsuga – neli rahvatantsupaari keerutas jalga Maie Orava loodud tantsus „Kalamees”. Kaur Salus tantsis ise ka. KUIDAS VAADELDA NÄKKI Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla kinkis valla uuele turismiobjektile n-ö lendava vaiba, mille abil mugavam näkivaatlusi läbi viia, MTÜ Kotli Maja poolt andis aga Kadri Kopso kingituseks kalaspordimuuseumile sobiva meene prototüübi – haugimälupulga. „Haugi ja teistegi kalade mälu polegi nii lühike, nagu arvatakse,” nentis kalaspordimuuseumi rajaja kingitust vastu võttes. Näkiuurimiskeskuse nime kannab maja, kus kalaspordimuuseum asub, aga seetõttu, et juba 2011. aastal avati Põltsamaa jõel, mille kaldal keskus tegutseb, näkivaatlusrada, kus huvilisi ootamas kaheksa puust näkikuju. „Näkiuurimiskeskus on loodushariduslik maja, kus on võimalik erinevaid asju teha,” kõneleb Salus. Muu hulgas siis ka kalapüügi ajalooga tutvuda. Näkirajal tutvustavad näkid aga jõe elukeskkonda. Põltsamaa jõgi on Saluse jutu järgi üks puhtama veega jõgesid Eestis, seetõttu on näkkidel seal hea elada. „Kui ennast jõe äärde sisse seada ja piisavalt kaua oodata, võib näkki näha küll,” teab ta. Ja ikka päris näkki, mitte neid puust tegelasi, kes näkiraja ääres külastajaid ootavad. Näki vaatlemiseks on aga vaja teda kindlasti läbi mingi asja vaadata, muidu näkki ei näe. Kas läbi auguga kivi, päästerõnga või hädapärast kasvõi jalge vahelt. Väga hea on näkkide vaatlemiseks ka kasetohust toruke. Ühe sellise on Kaur Salus Põltsamaa jõe äärest leidnud. „Ju oli mõni näkivaatleja selle maha jätnud,” arvab mees. Eesti esimesed näkivaatlused on kirja pandud 1896. aastal ilmunud Matthias Johann Eiseni „Näkiraamatus”. See, nagu ka „Näkiraamatu” 1922. aastal ilmunud täiendatud trükk, on Saluse kogus täiesti olemas. Nagu Eiseni vaatlustest ilmneb, olid esimesed näkid meessoost, kalasabaga vesineiud on siinmail immigrandid. Näkid on salakavalad ja võivad muutuda ükskõik kelleks-milleks. „Näkk võib muutuda linnuks-loomaks, inimeseks, kiviks või isegi sõnnikuhunnikuks, ainult haugiks ei saa ta muutuda, sest haugil on kolju peal ristimärk,” räägib Kaur Salus. Ning lisab tõsisemalt kõneldes, et rahvausundis on näkk välja mõeldud ilmselt selleks, et lapsi veest eemal hoida. Indrek Kesküla sõnul teadsid meie esivanemad, et kõik meie ümber on elav ning jõgi ja kivi salvestavad infot. „Võibolla aitab näkiuurimiskeskus sellele kaasa, et saame kunagi jälle esivanemate kombel kividega rääkida,” lausus VäikeMaarja vallavanem. Näkiuurimiskeskuse ehitamine läks maksma umbes 50 000 eurot, pool rahast tuli Leader-toetusena. Kunagise niisutushoone ja hilisema saekaatri kontorimaja asemele püstitati uus hoone eelmisel aastal.


maa elu || Maaelu || 3

7. veebruar 2019

Ülla eesmärgi sõnastajad nägid vaid Mandri-Eestit Mailiis Ollino / pärnu Postimees

silvia paluoja Pärnu Postimees

V

alitsus ei näinud ujumisõpetuse kohustuslikuks muutmisel saarelise asukohaga koolide erisusi, mis muudab sellise õppe päris vaevaliseks,” ütleb Kihnu kooli direktor Jaan Urvet, mõeldes kümnetunnistele päevadele, mil teise ja kolmanda klassi lapsed 12kilomeetrise meretee ja Munalaiu sadamast 40kilomeetrise bussisõidu järel sukelduvad Pärnus Tervise spaa basseini riikliku kehalise kasvatuse ainekava täitma. Ruhnust ümber asununa juhatab Urvet Kihnu kooli esimest õppeaastat ning kui ta sügisel tahtis broneerida ujumisaegu Pärnu spordikooli hallatavasse Koidula kooli ujulasse, oli juba hilja. Abipalve Pärnumaa spordiliitu jäi tulemuseta, sest väljaspool Pärnut on riigi suurimas maakonnas ujula vaid Tootsi alevikus. „Tervise spaaga saavutas kokkuleppe meie noorsootöötaja Jana Ruubel ja tulemus on väga hea: abivalmis personal, rahulik treeninguaeg,” kirjeldab direktor kehalise kasvatuse õpetaja ja treeneri Ragnar Anniko juhendatavaid ujumistunde. TUNNID UJUMISE JA LAEVA VÄLJUMISE VAHEL Ujumistundide järel jääb laeva väljumiseni Munalaiust paar vaba tundi, mida ei lasta tühja. Tervislikku lõuna järel Pärnu Vanalinna kooli sööklas algab direktor Urveti koostatud kultuuriprogramm. Väikesed kihnlased on uudistanud politseimaja, Endla teatri lavatagust, muuseumi, ees on oreli kuulamine Eliisabeti kirikus, Pernova loodusmaja külastus ja muudki põnevat, sest Kihnu kool käib maakonnakeskuses ujumas kümnel teisipäeval. Vanarahvas teab, et pole halba ilma heata. Sama kinnitab ka Urvet, kelle arvates probleem, et Kihnule ei eraldatud eeliskorras ujumisaegu Pärnu spordikoolis, on muutunud privileegiks, sest Tervise sauna- ja veekeskuse kasutamine on tulemuslik. Paraku pole mandril ujumaõppimine odav, sest Munalaiu sadamas ei ole aega oodata tasuta ühistransporti, lastele tuleb laeva vastu valla tellitud buss, ujula pilet maksab kuus eurot, toidule ja edasi-tagasi laevasõidule kulub samuti eurosid. Kui siia liita nädalane ujumislaager suvel, saab vallavanem Ingvar Saare riigi toetuse ja tegelike kulude vaheks ligemale 3000 eurot. „Pärnumaa ühistranspordikeskus toob lapsed liinigraafiku raames taksobussiga lõunasele praamile, tänu sellele on vallaeelarves väike kokkuhoid, muidu lisanduks täiendav 700 eurot,” mainib Saare. „Meil on

juhtkiri

Kihnu kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja ujumistreener Ragnar Anniko koos oma õpilastega.

muidugi väikesaarte toetus, mis katabki neid erisusi, küll aga näitab see ilmekalt, et kulud saarelistes oludes on toetusest ligikaudu neli ja pool korda suuremad, aga – lapsed on väga rahul, neile on iga ujumisepäev nagu klassiekskursioon ja täname kõiki teenusepakkujaid, kes pakuvad selleks lisaväärtust.” Kihnust viis korda suurema, kuid püsielanike arvult väiksema Vormsi saare õpilased kulutavad Sviby sadamast laevaga Rohukülla sõiduks kolmveerand tundi ja Haapsalu veekeskusesse on sealt kümmekond kilomeetrit. Osaühingu Haapsalu Linna Spordibaasid hallatava veekeskuse kodulehel on kirjas, et koolilaste treeningu kuutasu on 32 eurot arvestusega, et ühes kalendrikuus on kaheksa treeningut.

VALITSUS EI NÄINUD UJUMISÕPETUSE KOHUSTUSLIKUKS MUUTMISEL SAARELISE ASUKOHAGA KOOLIDE ERISUSI, MIS MUUDAB SELLISE ÕPPE PÄRIS VAEVALISEKS. VALLA TOETUSETA HAKKAMA EI SAA Vormsi vallavalitsuse haridusja sotsiaaltöö spetsialisti Meeme Veissoni jutu järgi käivad Vormsi lasteaed-põhikooli õpilased esimesest ühenda klassini aastas paar-kolm kuud ­Haapsalu veekeskuses ujumas. Tunde rahastatakse riigi kohustusliku ujumise algõpetuse rahast, kuid valla toetuseta hakkama ei saada. Haldusreformi järel on Tõs-

tamaa keskkool Pärnu linnas ja kooli õppejuht Maris Adler märgib, et kolmanda klassi õpilased said kohustuslikud 40 ujumistundi kätte eelmisel õppeaastal ja teise klassi õpilaste ujumistunnid algavad märtsist Koidula kooli ujulas. Esmaspäeva, kolmapäeva ja reede hommikul võetakse 50 kilomeetri pikkusel teel koolibussi peale Lindi lasteaed-algkooli teise ja kolmanda klassi õpilased. Lindi kaluriküla asub ju reformi järel samuti Pärnu linnas. „Eelnevatel aastatel käisime Pärnus Raba ujulas, aga see ei tööta enam, eelmisel aastal käisime Haapsalu veekeskuses, kaks korda kuus, selle päeva ainetunnid jaotati teiste nädalapäevade peale, ajakulu oli küll suur, kuid korraga sai kätte kaks tundi,” nendib Adler. Adler tõdeb, et riigi toetus katab ujumistundide osa ja väikese osa sõidust, kuid suur osa transpordikulust on omavalitsuse kanda. Kultuuriministeeriumi spordiosakonna nõunik Tiina Möll selgitab, et kooliprogrammis on ette nähtud ujumise algõpet 40 akadeemilist tundi aastas ehk tund nädalas. Koolidel on vabad käed õpet korraldada neile sobival aastaajal kokkuleppel omavalitsuste ja ujulatega. Haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik kinnitab, et riiklikus õppekavas ei ole sätestatud ujumistundide aega. Kool otsustab, millal ujumisõpet korraldatakse ja kuidas kool koos koolipidajaga saavutab ujula kasutamise kokkuleppe. „Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ilmastikule ja valida õppe korraldamiseks sobilik aeg. Kuigi haigestumise oht

on igal aastaajal, siis näiteks osa koole planeerib ujumise algõpetust anda juunikuus,” lisab Liblik. IDEAALIS PEAKS UJULAID ROHKEM OLEMA Tõsiasjale, et riiklikult on kohustuslikuks muudetud see, milleks napib võimalusi, vastab Liblik viitega, et ujumise algõpetus on koolides kohustuslik 1970. aastatest ja järjepidevalt on ujulaid rekonstrueeritud, renoveeritud, juurde ehitatud. Uue ainekava ja metoodika järgi omandavad lapsed praktilise ujumisoskuse: oskuse sukelduda, hõljuda, libiseda, ujuda selili- ja rinnuliasendis vähemalt 200 meetrit. Eesti ujumisliidu ujumise algõpetuse projektijuht Helen Link arvab, et ideaalis võiks ujulaid olla rohkem. „Arvan, et igasse uude lasteaeda võiks ehitada kohe ka ujula,” ütleb Link. Lingi jutu järgi on riiklikud õppekavad õpitulemuste-kesksed, kirjeldatud on oskused ja pädevused, mida õpilased teatud ajaks peavad saavutama. Kohustuslikku tundide arvu kehtestatud ei ole, kuid kui lapsed ujuda ei oska, kulub neil õige metoodika järgi ja ettenähtud tingimustes ujuma õppimiseks 30–50 tundi. Seetõttu võeti riigi lisaraha eraldamisel arvutuste aluseks 40 ujumistundi. Lastevanemate liit tunnustas ujumisliitu tiitliga „Aasta tervisetegu 2018” selle eest, et lastele luuakse ujumise õppimiseks võimalused, seega kooliujumise edendamise eest. See näitab Lingi arvates, kui oluline on vanematele, et lapsed saavad koolist muude eluks vajalike oskuste kõrval ka ujumisoskuse.

Peeter Raidla

peatoimetaja

EESTI TOIDUGA EUROOPAT VALLUTAMA

J

ärgmise nädala esmaspäevast pakutakse Berliini KaDeWe kaubamajas kahe nädala jooksul Eesti toitu. Et pakutavad tooted valis välja KaDeWe ise ja valikusse pääses oma kaubaga vaid 25 Eesti tootjat, tasub ehk teistelgi meie tootjatel silmas pidada, mida üks mainekas Saksa kaubamaja meie käest võiks üldse soovida. Tundub, et kõigi valikusse pääsenud toodete ühisnimetajaks võib pidada pakutava head ja moodsat pakendit, mis peab silmas üht eesmärki – köita oma väljanägemisega ostja tähelepanu. Iseäranis paistavad sellega silma tootesarjad. Hea meel on tõdeda, et ehkki 25 hulka kuulub ka mitu ammu teada-tuntud tegijat, nagu Kalev, Põltsamaa Felix, Saku Õlletehas, Liviko, Rõngu Mahl, Saaremaa Piimatööstus, Valio Eesti, Linnamäe Lihatööstus ja Balsnack, moodustavad rõhuva enamiku toojafirmadest alles viimasel kümnendil tuule tiibadesse saanud tegijad. Nii on esindatud mitu väikepruulikoda (Aablu, Põhjala, Tanker ja Õllenaut), siidrikojad (City Cider, Jaanihanso), erinevate meemaitsete ja lisanditega katsetajad (Artisan Honey ja Nordic Honey), uued tulijad kange alkoholi turul (Heimtal Spirits, Peenjoogivabrik Nudist ja ka uuenenud Moe), külmutatud marju ja marjatooteid pakkuv Freezedry, samuti marjadega katsetav Ecomari, tervislikke ampse valmistav Amoor, käsitööšokolaadile keskendunud Chocolala, looduslikku puhast vett villiv Haage Joogid ja mahelihatooteid valmistav SirLoin. Maa Elu soovitab soojalt ka Eesti oma tarbijail just nende uuemate tootjate pakutavat järele proovida. Samas tean kinnitada sedagi, et siin üles loetud tootjafirmad pole kaugeltki ainsad, kes viimasel kümnendil eeskätt meie oma tarbijaile uusi ja huvitavaid maitseelamusi on pakkunud ning oleksid võinud samamoodi Saksa kaubamaja valikusse pääseda. Kahtlemata aitavad sellised ühised väljapanekud just väiketootjail paremini välisturule jõuda. Eks selliseid ühiseid tutvustusi on varemgi korraldatud, aga neid võiks olla märksa enam. Eesti toit, mille tutvustamiseks on meie oma kodukamaral viimastel aastatel palju ära tehtud, on kahtlemata üsna suure ekspordipotentsiaaliga. Samas võiks Eesti toit olla seegi, mille kaudu või abil välisturiste Eestisse meelitada. Näiteks on üks kasutamata võimalusi Eesti toidu, miks mitte siinsamas eespool mainitud ampsude ja maiuste pakkumine lennu- ja laevareisidel, mis aitaks samuti meil valmistatavaid toidukaupu väliskülalistele ja meie enda inimestelegi tutvustada. Ja eks neid võimalusi on muidki.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2019


4 || Mets || maa elu

7. veebruar 2019

Andrus Eesmaa / järva teataja

riina martinson Maa Elu

R

MK esitas 33 jahiühendusele kahjunõude mullu riigimetsas ulukite poolt ärasöödud noorte puude eest. Maa Elu võttis uurida, miks peavad jahimehed oma taskust raha välja käima, kui põdrad metsas noortelt mändidelt ladvad ära ampsavad. Päris iga ärasöödud puud kinni maksma siiski ei pea, kahjunõue esitati nii suurte ulukikahjude eest, mille tagajärjel peab RMK kevadel uued puud kasvama panema. Nii tuleks üle Eesti tegutsevatel jahimeestel 80 hektari uuendamise eest välja käia 20 333 eurot. Seitsmel juhul on jahimehed avaldanud soovi istutustöö ise ära teha. Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts seletab, et vastava kokkuleppe sõlmisid jahimehed RMK-ga 2013. aastast kehtima hakanud jahiseaduse valguses. On ju riigimetsal kohustus tagada metsa juurdekasv, jahimehed aga peavad reguleerima suurulukite arvukust. Ehk siis riigi- või era­metsa omanik lubab enda maadel jahti pidada, vastutasuks ohjavad jahimehed ulukite arvukust. „Me ei tohi metsa farmiks muuta,” sõnab Korts. „Paika on pandud piirnormid, kui palju võiks kuskil piirkonnas metsloomi olla.” Paraku on loodusel oma keerulised teed ja on täiesti prognoosimatu, kui suures ulatuses ja kus kahjud tekivad. Metsas võib olla vaid üks põdrapere, aga kui see leiab noorendiku üles, võib seal korralikult kõhtu kinnitada. Veelgi keerulisemaks teeb asja, et põdrad elavad sügisesel jahihooajal ühes piirkonnas, aga talvel kogunevad karjadesse teises kohas. „Võib juhtuda, et jahiselts, kes täitis küttimisel oma ko-

Urmas Luik / pärnu postimees

Põder sööb noori mände, jahimehed maksavad kinni

JAHIMEES EI LASE OMA LÕBUKS

Põhiline metsakahjustaja on meil põder, kes sööb äsja kasvama pandud männipuid, aga võib kahjustada ka noorendikku ja latimetsa.

hustused, saab ikkagi kahjutasu nõude kaela, sest põdrad tulid talveks mujalt sinna,” seletab Korts. „See on praeguses süsteemis nõrk koht, et me ei saa prognoosida, kus ulukikahjud tekivad.” ÕIGLANE VÕI MITTE Korts seletab, et enne 2013. aastat maksid jahimehed ressursimaksu riigile, kuid riik loobus sellest maksust ja ütles, et jahimehed lepiksid maaomanikega kokku ja maksaksid otse neile kahju kinni. Kui õige või õiglane praegune süsteem on, sõltub vaatenurgast. „Meie jahimeestena kaitseme loomade ja jahimeeste huve, aga metsaomanikud oma huve, ja nii peabki olema. Praegu on erinevad osapooled kokku saamas ja arutamas, milline oleks kõige õigem lahendus,” räägib Korts. RMK-ga on jahimeeste ühendusel leping olemas, teiste metsaomanikega on läbirääkimised käimas. Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Mikk Link ütleb, et ka erametsaomanikud on jahimeestelt kahjutasu küsinud. Just üleeile arutas erametsaliit

kahjustuste teemat riigi esindajatega. Link räägib, et erametsaomanikul on võimalik ulukikahjud korvata vastavalt lepingule jahipiirkonna kasutajaga. Kui aga leping puudub, on omanikul kaks varianti: kas jõuda jahipiirkonna kasutajaga ikkagi kokkuleppele kahjustuse korvamise osas või jahiseadusest tulenev õigus esitada kahjunõue jahipiirkonna kasutajale, lähtudes riigi kehtestatud hindadest ja hindamise metoodikast. Põhiline metsakahjustaja ongi meil põder, kes sööb äsja kasvama pandud metsakultuuri, aga võib kahjustada ka noorendikku ja latimetsa. Metskitse ja punahirve kahjustused noortele metsadele on hulga väiksemad.

selle nimel, et noori metsi jätkuks nii metsameestele kasvatamiseks kui ka põtradele ja kitsedele söömiseks,” räägib peametsaülem. Ühest küljest kasutab RMK uue metsa rajamisel nõutust suuremat istutuse tihedust, millega võtab noortes metsades endale ka metsaomaniku omavastutuse mõõdukate ulukikahjustuste talumiseks.

VÕIB JUHTUDA, ET JAHISELTS, KES TÄITIS KÜTTIMISEL OMA KOHUSTUSED, SAAB IKKAGI KAHJUTASU NÕUDE KAELA, SEST PÕDRAD TULID TALVEKS MUJALT SINNA.

ENNETUSTÖÖ RMK peametsaülema Andres Sepa sõnul kirjeldavad iga päev metsas viibivad RMK töötajad noori metsi hinnates järjest ulukikahjustusi. „Hoiame metsakahjustustel silma peal ja näeme, et meie sõraliste populatsioonil läheb hästi ja see on jõudsalt suurenenud. Töötame

Teisalt hakatakse järjest enam kasutama mitmesuguseid ulukite tõrjumise vahendeid. Näiteks on RMK ulukite eemalhoidmiseks teinud katseid, töödeldes puukesi lambarasva sisaldava ainega. 2014.–2016. aastani tehtud katse tulemused olid head ja mullu tegi RMK sel moel ulukitõrjet kokku juba 2983 hektaril.

Maa Elu

Ü

le mitme aasta saame tänavu taas nautida normaalset Eestimaa talve. Kohev lumi ja parajad miinuskraadid on aga mõned loomasõbrad muretsema pannud ja nii on levimas üleskutsed minna metsloomi aitama. Jahimeeste seltsi juht Tõnis Korts tõdeb, et kaastunne on täiesti inimlik, aga paraku ei tule iga kord teadmised järele. Aitama peab väga ettevaatlikult, et mitte teadmatusest hoopis kurja teha. Võtame või sel talvel sagedased kurtmised, et inimesed panevad lindude toidumajades-

se sööki, mis pisikesi tiivulisi kohale meelitab, aga siis tuleb „paha suur lind”, kes väiksed ära sööb. „See ongi elu,” kostab kommentaariks Korts. „Kui paned kuhugi toitu, siis tuleb sinna sööma üks liik, mis on omakorda toiduahelas kellegi teise toit.” Seega oleks enne aitama asumist mõistlik mõne spetsialistiga nõu pidada. „Looduses on keerulised ahelad ja sinna sekkuda on ohtlik,” nendib Korts. „Ei ole nii, et astud ühe sammu ja nii jääbki. Su samm kutsub esile sammude ahela ja võid oma näiliselt hea teoga vallandada hoopis muud protsessid. Kui tõesti on soov metsloomi toi-

ta, tasub kindlasti konsulteerida õppinud inimesega.” Talvel söövad põdrad peamiselt oksi ja kuusekoort. Kitsed aga mustika- ja pohlavarsi ning neile on oluline, et nad suudaksid lume sees maapinnale oma magamisaseme teha. Kitsedele ei tee niivõrd liiga külmakraadid, kuivõrd just lumikatte seis. Tänavune talv pole vähemalt seni keeruline ja metsloomad saavad hästi hakkama. Kui kohev lumi sobib kitsedele hästi, siis teine lugu on, kui lumele kõva koorik peale tuleb. Kui tuleb sula ja pärast külmetab, võib kitsedel raskeks minna ja nõrgemad hukkuvad. Seegi on loodusseadus. Häirekeskus sai jaanuaris

korduvalt teateid näiliselt abi vajavate metskitsede ja nende koju viimise kohta. Tuleb aga teada, et metsloomade kojuviimine ja vangistuses hoidmine on keelatud. „Viimastel aastatel on Eesti metskitseasurkonna arvukus jõudsalt kasvanud ning inimesed märkavad neid seepärast sagedamini. Praegune mõõdukas, loodusele väga sobilik talv ei ole midagi ebanormaalset – metsloomad on selleks igakülgselt kohastunud,” kinnitab Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi. Metskitsedele on looduslik toit praegu kergesti kättesaadav ning haiguste ja kiskjate läbi mõnede isendite hukkumi-

Jahimehed tegutsevad küll vabatahtlikult ja oma vabast ajast, kuid selle hobiga kaasneb hulk kohustusi. „Me ei saa öelda, et ei taha ja siis ei küti. See on meie kohustus,” sõnab jahimeeste seltsi juht Tõnis Korts. „Jahimees on teenuse osutaja. Küttimismahud on kokku lepitud ja need on jahimeestele kohustuslikud.” Suurulukid on justkui antud jahimeeste kasutusse ja jahimeeste seltsid peavad oma piirkonna suurulukite populatsiooni ohjama ning korvama nende põhjustatud kahjud. Meie ühiskonnas on jahimehed praegu justkui kahe tule vahel. „Meie tegevuse alus on seadus ja küttimismahud pole jahimeeste valik, vaid ette antud normid ehk ühiskondlik tellimus, mis ütleb, kui palju me peame ära küttima põtru, metskitsi, hirvi ja metssigu. Osa elanikkonnast aga süüdistab jahimehi selles, et me täidame teise poole elanike tellimist.” Jahimehed ise positsioneerivad end pigem praktiliste looduskaitsjate poole peale. „Ka jahipidamine on looduskaitse meede. Siin on heaks näiteks, et kodumaiste liikide kaitsmiseks peab küttima ameerika naaritsat ja kährikuid, kes ohustavad meie kanalisi,” nimetab Korts. „Inimese käsi on praegu looduses nii sügaval sees, et vastutustundetu oleks omalt poolt mitte loodust reguleerida ehk aidata.”

Elmo Riig / sakala

KUI INIMENE TEEB LOOMI AIDATES KURJA Riina Martinson

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts tõdeb, et inimese käsi on praegu looduses nii sügaval sees, et vastutustundetu oleks omalt poolt mitte loodust reguleerida ehk aidata.

Söögimaja meelitab lisaks lindudele kohale ka kasse, oravaid, nugiseid ja pisikesi linde jahtivaid kulle.

ne on looduslike protsesside loomulik osa. Nagu öeldud, on looduse toiduahelas kõik liigid omavahel loomulikult seotud ja inimesel on mõistlik sinna võimalikult vähe sekkuda.

Küll aga tuleks igast selgelt abitusse olukorda sattunud, näiteks liikluses vigastatud või tiheasulas lõksus olevast metsloomast teatada keskkonnainfo lühinumbril 1313.


maa elu || Uudised || 5

jaanus lensment / postimees

7. veebruar 2019

2018. AASTA KÕIGE KESKKONNAHOIDLIKUM TEGU JA ETTEVÕTE

K

eskkonnaminis­ ter Siim Kiisler kuulutas eelmise nädala kolma­ päeval, 30. jaanuaril toimu­ nud galal välja möödunud aasta parimad keskkonda panustajad. 2018. aasta keskkonnateoks nimetati Laeva jõe taaselustamise ning tõugja ja tuura asusta­ mise projekt. 2018. aasta kõige keskkonnasäästliku­ maks ettevõtteks sai osa­ ühing FreshGO keskkonna­ 26.03 – Koolitus maasikakasvatajatele (20 õppetundi) hoidliku e-kaubanduse eest­ 02.04 - Lihalõikus ja lihakulinaaria (48 õppetundi)vedamise eest. 02.04 – Käsitöö valdkonna tootefoto (45 õppetundi) „Aasta keskkonnateo ja ettevõtte konkursile on ka 11.04 – Vorstitoodete ja suitsusaaduste valmistamine (48 õppetundi) eelnevatel aastatel esitatud

palju tublisid kandidaate, aga seekord oli neid kohe eriti rohkelt. See annab selgesti märku sellest, et meid ümb­ ritseva keskkonna hoidmine ja väärtustamine muutub meie kõigi igapäevaelus jär­ jest olulisemaks,” rõõmustas keskkonnaminister Siim Kiisler inimeste keskkonna­ teadlikkuse üle. „Eriti suurt rõõmu teeb see, et kandidaate ei olnud mitte üksnes palju, vaid need olid ka üsna võrdväär­ selt tugevad. Seetõttu pol­ nud võitjate selgitamine ker­ gete killast, ent väljavalitud võivad väga uhked olla, sest nad on tõesti parimatest pa­

04.05 – Koolitus lambapügajatele (30 õppetundi)

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis

Valgetähe IV klassi teenetemärk.

Maa Elu õnnitleb teenetemärkide saajaid Peeter Raidla Maa Elu

P

resident Kersti Kal­ julaid kirjutas eelmi­ sel nädalal alla otsu­ sele, millega tavapä­ raselt enne Eesti Vabariigi aas­ tapäeva antakse teada teene­ temärkidega autasustamisest. Seekord on auraha pälvinuid 112, kellest 14 on otseselt seo­ tud maaelu ja selle edendami­ sega. Ehkki kord nädalas ilmuv Maa Elu ei jaksa päevalehtede­ ga võidu joosta, ühineme meie­ gi rohkete õnnesoovidega ning toome siinkohal ära kõigi nen­ de 14 inimese nimed, keda Maa Elu otseselt enda sihtgruppi kuuluvaks peab. Neist kahe inimese, Teet Kallakmaa ja Õie Maiste tegemiste kohta saab meie tänasest lehest ka lähe­ malt lugeda. VALGETÄHE IV KLASSI TEENETEMÄRGI PÄLVINUID Ettevõtluse eden­ daja Hiiumaal Kaja Antons Hiiumaa Tar­ bijate Ühistu arendaja, aidanud kodusaarel ellu viia mitmeid projekte ha­ riduse ja ettevõtluse alal. Ettevõtluse edendaja ja au­ tospordi toetaja Oleg Gross OG Elektra kontserni juht. Olnud aastaid Eesti autospor­ di edendaja, suurtoetaja ja metseen. Rahvusvahelistele tippstandarditele vastava ring­ raja Kehala Ring rajaja ning rallisõitjate toetaja. Ettevõtluse ja kohaliku elu edendaja Järvamaal Teet Kallakmaa Metstaguse Agro juht ja

rimad,” tunnustas keskkon­ naminister Siim Kiisler aas­ ta keskkonnateo ja keskkon­ nasõbraliku ettevõtte lau­ reaate. Aasta keskkonnateo võit­ ja sai preemiaks 5000 eurot, aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte üldvõitja saab Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel 35 000 euro ulatuses toetada oma ette­ võtte edasist keskkonna­ hoidlikkust. Lisaks üldvõitjatele kuu­ lutati välja rahva lemmikud, tunnustuse saajad ja kesk­ konnasõbraliku ettevõtte alamkategooriate võitjad. (ME)

tunnustatud loomakasvataja. Panustab lisaks Järva-Jaani Ratta- ja Spordiklubi tegevus­ tesse. Põllumajanduse edendaja Andres Lindam Aru Põllumajanduse juha­ tuse liige ning põllumeeste ühistu KEVILI pikaajaline nõukogu liige ja arendaja. Ettevõtluse edendaja Jaak Nigul Mööblitööstuskontserni Tarmeko juht ning Eesti Met­ sa- ja Puidutööstuse Liidu ju­ hatuse esimees. Kohaliku elu edendaja Se­ tomaal Margus Timmo Setomaa pikaaegne eestkõ­ neleja ja aktivist, Setomaa Lii­ du juhatuse esimees ja Härma tsässona taastaja. Ettevõtluse edendaja Märten Vaikmaa Üks Eesti laevatööstuse taaselustajaid. Saaremaal te­ gutsev Baltic Workboats on andnud panuse Eesti viimisel maailmakaardile rahvusvahe­ liselt tunnustatud tootjana. Loomaarst, Eesti Maaüli­ kooli professor Arvo Viltrop Arvo Viltropi tegevus Aaf­ rika seakatku leviku ja enne­ tamise uurimisel ning selle põhjal tehtav ennetustöö bioo­ hutuse valdkonnas on olnud määrava tähtsusega katku kontrolli alla saamiseks Eestis. Viltropi eestvedamisel on Ees­ tis hakatud välja töötama uu­ si tauditõrje põhimõtteid. Siin­ sed uuringud võimaldavad teistelgi Euroopa riikidel tõ­ hustada seakatku tõrjemeeto­ deid. VALGETÄHE V KLASSI TEENETEMÄRGI PÄLVINUID Bioloog ja loodus­ kaitsja Eerik Leibak Eesti täna­ päevase loodus­ kaitse rajajaid ja Eestimaa Loo­ duse Fondi üks esimestest töö­

tajatest. Tegelenud looduskait­ sekorralduse (sealhulgas pä­ randkoosluste kaitse) ja orni­ toloogiaga. Soomaa ja AlamPedja kaitseala moodustamise algataja. Kihnu kultuurielu edenda­ ja Mare Mätas Juhib alates 2004. aastast Kihnu Kultuuriruumi ning on kohaliku pärimuse kandja ja edendaja. Metsateadlane, Eesti Maa­ ülikooli õppejõud Ivar Sibul Iga-aastaste õppepäevade korraldamisega viimase paari­ kümne aasta jooksul on hari­ nud sadu igas vanuses eesti­ maalasi metsa- ja keskkonna­ väärtusi hindama. Vabatahtli­ kuna jõudnud tunde andma li­ gi paarikümnesse Lõuna-Eesti kooli või lasteaeda. Kalavarude kaitsja, Sindi paisu avamise eestvedaja Hans Soll Hans Solli algatus aitas kaasa sellele, et riik omandas Sindi paisu ja alustas betoon­ paisu lammutamise projektee­ rimist ja alustas Pärnu jõe pea­ aegu hävinud lõhepopulatsioo­ ni taastamist, millega Eesti lõ­ hede arvukus kahekordistuks. Kohaliku kultuuri- ja hari­ duselu edendaja Raplamaal Urve Uusberg Käivitanud Raplamaal mit­ meid algatusi, nagu näiteks Riinimanda koorid, Raplamaa poistekoor, Rapla maakonna psühholoogiateenistus ja usal­ dustelefon. VALGETÄHE MEDALI PÄLVINUID Kauplusauto pi­ daja Lõuna-Eestis Õie Maiste Lõuna-Eesti maakondades te­ gutseva kauplus­ auto juht ja müüja. Vajadusel ka paljudele sõber, psühholoog, varustaja ning asendamatu ini­ mene selles rollis juba 12 aas­ tat.

algavad järgmised täienduskoolituse kursused 11. veebruaril Kokkade lihakool: sealiha maitsvalt ja mitmekülgselt lauale (32 tundi) 12. märtsil Kokkade lihakool: lambaliha maitsvalt ja mitmekülgselt lauale (32 tundi) 13. märtsil Müügisuhtlus, sh meediasuhtlus väikestele maamajanduse- ja turismiettevõtetele (20 tundi) 19. märtsil Uued suunad ja trendid toiduvalmistamises (40 tundi) 15. aprillil Kokkade lihakool: linnu- ja ulukiliha maitsvalt ja mitmekülgselt lauale (32 tundi) 20. mail Kokkade lihakool: kala ja molluskid maitsvalt ja mitmekülgselt lauale (32 tundi) Koolitusi finantseerib Euroopa Sotsiaalfond ja Haridus- ja Teadusministeerium KOOLITUSED ON OSALEJALE TASUTA Info www.olustvere.edu.ee või tel 437 4234 või 505 9304

Osta, müü ja rendi targalt!

Metsamaa – Põllumaa – Metsa raie

Soovid müüa edukalt? Praegu on õige aeg! Lisa kuulutus või oksjon TASUTA! Suurim maa ja metsa müügiportaal Eestis. Maaportaali kaudu on metsaomanikud teeninud enam kui 17 miljonit eurot.


6 || Loodus || maa elu

Taavi Alas

7. veebruar 2019

Taavi Alas Maa Elu

Eestis toimus talvine aialinnu­ vaatlus juba kümnendat kor­ da. Kas selle põhjal saab kaa­ lukamaid järeldusi teha, seda uurisime Eesti Ornitoloogia­ ühingu korraldatava talvise linnuvaatluse koordinaatorilt Aarne Tuulelt. Aarne Tuule räägib, et kui Eestis toimus talvine vaatlus (sel aastal 25.–27. jaanuaril) juba kümnendat korda, siis Suurbritannias, kust see tal­ vine algselt vaid koolilastele mõeldud komme pärit on, täitus juba 40. aasta.

TULEMUST MÕJUTAB ILM Sulailmaga ei ole söögi­ majas kuigi palju linde. Aarne Tuule sõnul on võima­ lik varasemate vaatluste näitel juba üht-teist ennustada. Näi­ teks seda, et selle aasta talvi­ se linnuvaatluse osalejate arv

Suur-kirjurähn tööhoos.

Talvine aialinnuvaatlus annab väärtuslikku infot Taavi Alas

Erakogu

LOENDUS OLGU LIHTNE Kuigi sellisel kujul linnuvaat­ lus ei vasta päris teadusuurin­ gu nõuetele, on see Aarne Tuule sõnul siiski väga tähtis. „Loendusel on kaks eesmär­ ki, seetõttu peab metoodika olema kompromiss. Et kaasa­ ta võimalikult palju huvilisi, on vaja, et reegleid oleks vä­ he ja need oleksid lihtsad.” Nõnda tema sõnul ongi – vaatlus kestab ühe tunni ja kirja tuleb panna suurim kor­ raga nähtud lindude arv igast liigist. „Kui oleks ükski reegel rohkem, väheneks osalejate arv ehk kannataks loodusha­ riduslik eesmärk. Teadusliku eesmärgi saavutamiseks on nii lihtne metoodika muidugi pii­ rav, seda enam, et osalejas­ kond on kõikuva linnutund­ misoskusega ja muutub pi­ devalt. Igal aastal osaleb 2000–3500 inimest, kuid kümne aastaga on kokku osalenud 10 000 eri inimest,” selgitab Tuule. Andmestiku ebaühtlase kvaliteedi vastu aitab aga Tuu­ le sõnul just suur osalus ehk suur andmevalim ja vaatluste kriitiline ülevaatus. See kõik ongi mujalgi maailmas popu­ laarsust koguv nähtus nimega harrastusteadus. Samuti on selge, et lihtsalt määratavaid ja levinud lindu­ de andmeid (nt rasvatihane, leevike) saab usaldada rohkem ja valimid on piisavalt suured, et vead tasanduksid. Ta toob näiteks, et 14 lin­ nuliigil on iga-aastane valim üle 1000 isendi, mis on piisav, et aastate keskmisi tulemusi võrreldes juba järeldusi teha. „Oleme plaaninud põhjaliku­ ma analüüsi teha siis, kui kümne aasta andmed koos ehk nüüd järgmise paari kuu jooksul. Vaatlusandmeid sai saata kuni 4. veebruarini. Sa­ muti tuleb igal aastal ka posti teel 60–80 ankeeti. Andmete ülevaatus tähen­ dab kõikide vaatlusandmete ülevaatust, leidmaks kohti, kus on kahtlust äratavalt pal­ ju linde või haruldased liigid. „Kõikide taoliste vaatlejatega suhtleme ja proovime leida la­ henduse. See on üha lihtsam, sest tihti on inimene harul­ dusest foto teinud,” märgib Tuule. Seetõttu on veel vara rääkida selle aasta täpsetest andmetest, kuna andmete saatmine lõppes ja andme­ te kontroll algas 4. veeb­ ruaril.

VAATLEJA NÄEB LINDUDE HUVITAVAT ELU

N Tunni jooksul oli näha viit-kuut musträstast, kes õiendasid üksteisega, sõid kordamööda, puhkasid, siis sõid uuesti.

jääb 3000 piiresse ja vaatlus­ kohti oli 2100 kandis. „See on kümne aasta pare­ muselt teine tulemus, selle peamine põhjus on vaatluspäe­ vade pakaseline ilm, mis tõi linnud toitmiskohtadesse. Kui on rohkem linde, on rohkem ka meeleolu, see on võrreldav jõulumeeleolu tekkimisega või puudumisega, kui on lund või kui ei ole. Kui on rohkem mee­ leolu, on ka rohkem osalust,” selgitab ta. Samas peitub siin üks me­ toodiline konks, miks ei saa vaid arvu järgi teha järeldusi liikide käekäigu kohta – sula­ ga on linde toidulaual lihtsalt vähem, ülejäänud saavad loo­ duslikku toitu metsast kätte. „Eelmisel kolmel

SELLE AASTA TALVISE LINNUVAATLUSE OSALEJATE ARV JÄÄB 3000 PIIRESSE JA VAATLUSKOHTI OLI 2100 KANDIS.

10–14 rasvatihase kohta tuleb üks sinitihane. Pildile jäi küll rasvatihane.

aastal oli just aialinnuvaatluse nädalavahetusel sula ja palju­ de liikide arvukus näis väike, nüüd tänavu oli külm ja arvu­ kus justkui tõusis. See on põh­ jus, miks eelneva üheksa aas­ ta kohta ei saa lõplikke järel­ dusi teha vaid arvudele peale vaadates.” LINDUDE ARV KAHANEB Varasemad aastad on juurde andnud mõne vähearvuka (mitte üliharuldase) liigi esi­ nemissageduse, mille põhjal on korrigeeritud nende liiki­ de talvist arvukushinnangut. „Näiteks punarind, keda aia­ linnuvaatluse käigus leiti 2017. aastal 76 isendit 64 vaat­ luskohas – samas oli seni ko­ gu Eesti talvine arvukushin­ nang 10–100 isendit. Senisest rohkem talvitub meil ilmselt ka käblik ja metsvint, samuti sai 2018. aasta aialinnuvaat­ luse käigus tõestatud must­ pea-põõsalinnu talvitumine. Ühtlasi saab tõestada mõne liigi puudumist – näiteks ei ole kümne aasta jooksul tul­ nud ühtegi roherähni talvist vaatlust, välja arvatud Saare­

maal, kus tema esinemine on varem teda.” Ent lindude arvu muutuse põhjused on Tuule sõnul palju laiemad kui ainult talvised olud. Linnuliikide arvukus lan­ geb üldise metsaelupaikade vä­ henemise, keskkonnamürkide ja intensiivse monokultuurse põllumajanduse tõttu, putuka­ te vähenemise ja talvituspai­ kade kvaliteedi languse tõttu. Viimaste alla käib Aafrika märgalade seisundi halvenemi­ ne, kõrbestumine jne. „Seda näitavad aga talvistest loen­ dustest palju paremini kevadi­ sed ja suvised loendused ja in­ ventuurid,” kõneleb Tuule. KAS LINNUD KOLIVAD TALLINNASSE? Kui mõnele tundub, et linnas on linde aina rohkem, siis Tuu­ le sõnul on asi nii ja naa. „Tallinnasse kolimise koh­ ta saab öelda, et linnud on tal­ vel seal, kus on süüa ja peavar­ ju. Selle viimasega on linnas ja linnaäärsetes uusarendustes kitsaks jäänud, sest puitasumi­ tele iseloomulikke pragusid, lõõre, vuugivahesid, puukuure

eid, kes Eestis aia­ linde vaatlevad, leidub iga aastaga aina enam ja igas Eesti nurgas. Harjumaa ela­ nik Katrin on talvisel aialin­ nuvaatlusel koos pere ja sõp­ radega varemgi osalenud. „Minu vaatlus näitas, et sel aastal oli nii vaatluse päe­ val kui ka kogu senise talve jooksul palju rohkem rästaid. Selle tunni jooksul nägin viitkuut musträstast, kes suure osa aja seal veetsidki, õienda­ sid üksteisega, sõid korda­ mööda, puhkasid, siis sõid uuesti. Tundub, et pool päe­ vast veedavad nad söötmis­ koha lähedal. Paar aastat ta­ gasi nägin neid harva, aga võib-olla olid talved sooje­ mad. Muidu domineerivad lindude toidulaual alati ras­ vatihased. Lugesin üle, et ­10–14 rasvatihase kohta tuleb üks sinitihane, aga käib ka varblasi, rohevinte, kes siis, kui tulevad, söövad rahuli­ kult tükk aega ega lenda eda­ si-tagasi nagu tihased,” jutus­ tab Katrin. Kui tavaliselt söövad räs­ tad maa peal, siis sel talvel on Katrin näinud, et rästad saa­ vad ka rippuvast suuremast söögimajast toidu kätte, kui seal on toetuspind laiem. Ras­ vatihastega nad ei tülitse, küll aga suuremate vastaste – tu­

vide, hakkide ja teiste rästas­ tega. „Tuvid on sõbralikud vaid paarina, aga kui tuleb kolmas või neljas tuvi, siis ajavad nad liigikaaslase minema. Rästad ei saa omavahel üldse läbi, vaid ajavad kogu aeg üksteist minema. Varem pole ma mär­ ganud, et sinitihased oleksid riiakad, aga sel aastal näen tih­ ti, kuidas üks sinitihane haa­ rab pähkli või seemne noka vahele, aga ei lähe sööma, vaid ajab, toit noka vahel, kohapeal ringi tiirutades endast suure­ mad rasvatihased minema. Vuristab õhus nagu tige heri­ lane ja rasvatihased kardavad­ ki teda. Näen ka paari n-ö in­ valiidi – ühel tihasel on ühe sil­ maga midagi halvasti ja teisel on, täpselt küll ei näe, kas tii­ va peal väike haav. Aga nad käivad regulaarselt söömas.” Eelmistel aastatel olid Kat­rini linnusöögimajas päe­ valilleseemned, aga nüüd os­ tis ta suure kotitäie lindude­ le mõeldud maapähkleid, need on aianduskauplustes müügil. „Pähkleid tahavad kõik ja seemneid süüakse al­ les siis, kui pähklid otsas,” teab ta lindude eelistust. Talvise aialinnuvaatluse esialgseid tulemusi saab vaa­ data Eesti Ornitoloogiaühin­ gu kodulehelt www.eoy.ee/ talv.

ja muid kohti ei ole betoonist ja klaasist hermeetiliste täis­ nurksete hoonete juures enam üldse. Nõmmel, Kalamajas ja mujal aedlinnades on linde tal­ vel selgelt rohkem, seal on ka toitmist peaaegu igas aias,” sel­ gitab ta.

„Metsataludes jääb inimesi küll vähemaks, kuid kui seal toidetakse, on piltlikult öeldes kogu metsa linnud ühes talu­ hoovis koos. Kuna aga metsa­ talude asemel on raiesmikuta­ lud, ei ole ka metsalinde enam väga palju,” sõnab Aarne Tuule.


maa elu || Põllumajandus || 7

7. veebruar 2019

Dmitri Kotjuh / JÄrva Teataja

Teet Kallakmaa: Tahan tekitada noortes huvi maaelu vastu Silvi lukjanov Maa Elu

L

oomade heaolusse on presidendilt kõrge tunnustuse saanud põllumees Teet Kallakmaa panustanud kolm miljonit. Kui saab teoks ka tema järgmine soov, võib ta rahumeeli hakata mõtlema pensionipõlve pidamisele kuskil soojal maal, majas vaatega ookeanile. President Kersti Kaljulaidilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi pälvinud Metstaguse Agro omanik Teet Kallakmaa on loomult tagasihoidlik põllumees. Saades teada, et nii kõrge tunnustus antakse talle ettevõtluse ja kohaliku elu edendamise eest Järvamaal, tõdeb ta, et eks ole üht-teist ju 25 tegutsemisaasta jooksul tehtud ka. „Kõike, mida teen, ei tee ma ju ainult omakasu pärast, ikka laiemalt püüan mõelda, meile kõigile. Eesti hea käekäik on mulle väga tähtis. Olen ju tõeline kodumaa mees, sünnipäevgi meil samal päeval,” lisab ta naljaga pooleks, sest huumorit hindava mehena ei taha ta, et jutuajamine nüüd väga tõsise tooni võtaks. LOOMADE HEAOLUSSE 3 MILJONIT Tunnistab vaid, et tänavu peetav sünnipäev on tavalisest pühalikum ja algab juba 22. veebruaril teenetemärgi kättesaamise piduliku üritusega. Metstaguse Agro farmis on üle tuhande looma, neist pooled lehmad ja pooled noorloomad. Rohkem neid olema ei saagi, sest Kallakmaa on pingutanud mitte loomade arvu suurendamise, vaid nende võimalikult „inimväärse” elu nimel. Loomade pidamistingimuste parandamisse on ta investeerinud peaaegu kolm miljonit nii PRIA kui ka pangalaenude abiga. Nüüd peaks lautadega juba üsna rahule jääma. Kallakmaal on täitmisel

Teet Kallakmaa näitamas vilja kidurat kasvu mullusel põuasel suvel.

järgmine suurem soov. Samm tuleviku suunas on panna tootmine tööle efektiivsemalt ehk lauta on vaja peaaegu 15aastase asemele märksa ajakohasemat lüpsiseadet. „Milline robot lauta lüpsma võtta, ma veel ei tea. Sõidan selle otsingul veel maailmas ringi, kuid praegusega enam kaua edasi minna ei saa. Inimtööjõudu kulub liiga palju, efektiivsemaks piima tootmiseks tuleb seda viia miinimumini,” teatab ta kindlalt. Praegu töötab ettevõtte laudapoolel 16 inimest. Uue lüpsirobotiga näeb ta tööl kuni kümmet inimest. Põlise maamehena teab ta, et see on võimalik, sest inimesi, just tööinimesi jääb maal nagunii aina vähemaks. Kallakmaa peab ennast Järva-Jaani kohalikuks meheks, kuigi sündinud on ta Rapla haiglas. „Kolisime perega Jär-

va-Jaani, kui olin viieaastane, seega peaaegu pool sajandit tagasi. Vaid ülikooli ja sõjaväe aja olen siit ära olnud. Ka töötanud olen eluaeg ühe koha peal,” kõneleb ta. EPA lõpetanud agronoomina tuli ta Järva-Jaani ühismajandi osakonda agronoomiks, tõusis osakonnajuhatajaks ja kui põllumajandusreformi ajal said osakonnajuhatajatest firmajuhid, asuski juhtima Metstaguse Agro osaühingut ja teeb seda siiani. Kallakmaa jätkas põllumajanduses oma kolhoosiesimehest isa tööd, endal tal aga oma ettevõtet kellelegi üle anda pole. Tal on varasemast kahest abielust küll kaks tütart, kuid elu on läinud nii, et nendest maale tulijaid ta enam ei näe. See on ka üks põhjus, miks ta korraldab juba mitu aastat Järva-Jaanis suviseid noorte töö- ja puhkelaagreid.

„Tahan tekitada noortes huvi põllumajanduse ja maaelu vastu. Põldu tuleb tahta ja osata harida ning loomi kasvatada. See on meie, ma mõtlen Eestimaa jõud ja tugevus,” lausub ta. Nii teeb ta kõik endast oleneva, et luua põllumajandusest positiivne kuvand ja noored julgeksid maale elama jääda ning tulla ja töötada põllumajanduses. UNISTAB MAJAST VAATEGA OOKEANILE „Tänavu saan 54aastaseks ja tean kindlalt, et surmani ma tegevjuhina ei tööta. Pensionieas kavatsen aktiivselt tegutseda vaid oma hobidega,” nendib ta. Kuidas töö tema põllumajandusettevõttes edasi saab toimuma, sellele Kallakmaa praegu veel väga üksikasjalikult ei mõtle. Ta tahab uskuda, et küll kõik laabub nii, nagu peab. Selle nimel ju veel aega töötada mitu aastat, teab ta vaid. Mehe hobideks on jalgrattasõit ja suusatamine. Enamiku vabast ajast pühendab ta MTÜle Järva-Jaani Ratta- ja Suusaklubi. Just rahvaspordi tegemisele. „Ühes varasemas intervjuus olen öelnud, et olen mägede ja sooja maa inimene. Mulle meeldivad vesi, mäed, rattasõit, suusatamine. Näen ennast pensionipõlves elamas kuskil mere ääres. Oma unistustes elan majas, kust ühest aknast avaneb vaade ookeanile, kuhu saan joosta. Teisest aknast näen lumist mäetippu. Kui tahan, sõidan sinna jalgrattaga, kui tahan, sõidan veel kaugemale ja saan suusatada,” pajatab ta.

„TÄNAVU SAAN 54AASTASEKS JA TEAN KINDLALT, ET SURMANI MA TEGEVJUHINA EI TÖÖTA. PENSIONIEAS KAVATSEN AKTIIVSELT TEGUTSEDA VAID OMA HOBIDEGA,” NENDIB KALLAKMAA.

Lisab veidikese pausi järel, et ju see on ka põhjus, miks ta eelistab panna oma raha pigem reisimisele kui Järva-Jaani kodumaja aina mugavaks ehitamisele. Viimased kümme aastat reisivad nad koos elukaaslase Pillega, kes tuli mõned aastad tagasi tööle Metstaguse Agro OÜsse loomakasvatusjuhiks. „Oleme Pillega hea tandem. Meile meeldib kõike koos teha nii tööl kui ka vabal ajal. Oskame pingutada ja ka elu nautida,” lausub ta. Kallakmaa teab, et tänapäevaste vahendite juures saab ta omanikuna hoida ettevõttes kätt pulsil ka kaugusest, ei pea olema igal hommikul meeste ees. Nii sõidab ta intervjuuandmise ajalgi sõpruskonnaga Järva-Jaani ratta- ja suusaklubist Saksamaale suusamaratonile. Teise kokkulepitud üritusena käiakse klubiliikmetega kevadel rattalaagris Hispaanias. Pillega koos tõmbab neid korra aastas mägedesse. „Eelmisel mägede reisil vallutasime koos 6000 meetri piiri, kuid see pole ju ometi lagi. Ettevaatlikkust säilitades võib ka kõrgemaid mägesid sihtida, sest minu deviis on – töötada selleks, et elada, mitte elada selleks, et töötada,” kinnitab ta. PIIMANDUSE TULEVIK ON HELGE Ka piimanduse tuleviku pärast pole Kallakmaa meelest muretseda vaja, sest eestlased on endid näidanud toodangult lehma kohta Euroopa tippu kuuluvatena ja nii see ka jääb. „Oma väiksusega me hindasid ja turgusid küll ei mõjuta, aga etaloniks oleme efektiivse tootmise korraldajatena ja kvaliteediga. Meil on kliima ja inimesed koos pikaaegse traditsiooniga ja selles jääme teistele suureks eeskujuks,” usub ta. President Kersti Kaljulaid annab Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. President annab teenetemärgid üle 22. veebruaril Arvo Pärdi Keskuses.


8 || Tehnika || maa elu

7. veebruar 2019

Krameri laaduripere on loodud ekstra põllumehe jaoks Ain Alvela

RATASLAADUR KRAMER KL 12.5

Ain alvela

• Toodetud Saksamaal • Mootori võimsus 23 kW • Kopa mahutavus 0,35–0,55 m³ • Kõrgus 1990 mm, kaal 1620 kg • Liikumiskiirus 0–20 km/h • Maksimaalne tõstevõime 1200 kg • Maksimaalne virnastamiskõrgus 2690 mm • Pöörderaadius 1950 mm • Hind 32 000 € + käibemaks Allikas: Baltic Agro Machinery

Maa Elu

E

estis on Saksamaal toodetud Krameri laadurid tuntud umbes aasta, valmistatud on need spetsiaalselt põllumajanduslikuks kasutamiseks. Esmalt esindas Krameri teleskooplaadureid Eestis AS Taure. Mõne aja pärast sõlmis Saksamaal Pfullendorfis asuv Kramer-Werke GmbH koostööleppe John Deere’iga, seetõttu läks ettevõtte tehnika esindusõigus mullu üle siinsele John Deere’i diilerile Baltic Agro Machinery. Seega pole tegemist siinmail veel kuigi tuntud teleskooplaaduritega, esialgu on Eestis omaniku leidnud viis teleskoop-Kramerit – kolm müüs Taure ja kaks Baltic Agro Machinery.

Krameri laaduriperekonna suurim esindaja KT 447 sai Tori lähistel Piistaoja katsetalus demopäeval proovida üha paksenevas lumes rassimist.

paistev manööverdusvõime, madal raskuskese, efektiivne laadimisseadme paralleeljuhtimine, ruumikas, 360kraadise väljavaatega mugav kabiin. Need omadused teleskooplaadurit tavatraktorist eristavadki. Võiks arvata, et sama töö saab ära teha ka tavalise põllumajandustraktori ette pandud frontaallaaduriga, aga nii mõnegi funktsiooni puudumine muudab töö tavatraktori jaoks kohmakaks. Baltic Agro Machinery materjalikäitlusseadmete tootejuht Janno Broberg selgitab, et teiste teleskooplaaduritega võrreldes on kõige suuremal Krameril (margitähis KT 447) väga kõrge kliirens, mis parandab läbivust ja võimaldab traktoriga näiteks silo sõtkuda, eri-

MITU TÄIENDUST JUST MAATÖÖKS Tegemist on põhimõtteliselt sama teleskooplaaduriga, mida K ramer tootis aastatel ­2005–2016 Claasile, toona oli selle nimeks Scorpion. Kunagi tootis John Deere ka ise teleskooplaadureid. Tavalisi teleskoopnooleta rataslaadureid on Kramer tootnud juba aastakümneid. Ettevõttel on Pfullendorfis uus tehas, mille tootmisvõimsus on 5500 masinat aastas. Nagu ikka põllumajanduslikel teleskooprataslaaduritel, iseloomustab ka Kramerit tõhus juhtimissüsteem, silma-

ti kui põhja alla on paigaldatud täiskate, mis on saadaval lisavarustusena. „Krameri noole otsa saab haakida mida iganes – alates tavalisest laadurkopast ja pallikallistajast lõpetades söödamikseri või korvtõstukiga, kui töömeestel on kusagil räästa all tarvis midagi teha,” kirjeldab Broberg. „Lisaks asub allalastud asendis nool spetsiaalsete tugede vahel. Nõnda saab noole küljes olevat sahka või koppa kasutada lume lükkamiseks või kopa täitmisel hunnikust, nool ei hakka paremalevasakule lengerdama.” KRAMER SIHIB KOLMANDAT POSITSIOONI Broberg leiab, et teleskooplaadurit on vaja igal suuremal ag-

rofirmal, sest T1 kategooriasse kuuluval masinal on taga hüdrokonks, 20tonnise haagise vedamise võimekus jm, mis teeb teleskooplaadurist võimeka masina. Nõnda saab näiteks pallihaaratsiga varustatud traktorile käru järele haakida ja põllult heina või silopallid kokku koguda. Kõige väiksema „upitaja” (margitähis 2769) juures on konstruktorid läinud nii kaugele, et sellele saab lisada taha nelipunkt-ripphaakeseadme ja hüdroajamiga 19 kW võimsusega jõuvõtuvõlli, mis võimaldab näiteks tööd kaarutajaga. Masina saab varustada esija tagakaameratega, lisaks on sel nn krabikäik – tagumised rattad ei jookse esimeste jälge-

des ja masin sõidab justkui nurga all. Teinekord võib selline omadus kasulikuks osutuda, näiteks katuseräästa aluste puhastamisel. Põllumajandusse minevate teleskooplaadurite turg on Eestis 60–65 masinat aastas. Manitoud müüakse 30 ringis, järgneb JCB umbes 20 traktoriga ja kolmandat kohta sihib Baltic Agro Machinery nüüd uue Krameriga. Lisaks on agri-teleskooplaaduritega turul veel Merlo, CAT, Claas-Liebherr jt. VÄIKE RATASLAADUR ABIKS TALUTÖÖDEL Eestis siiani kõige populaarsemaid Manitou teleskooplaadureid müüva ASi Intrac Eesti põllumajandustehnika spetsia-

list Teet Suursild nõustub, et konkurentide tegemiste vastu tuleb ikka huvi tunda. „Müüsime eelmisel aastal 30 Manitou põllumajandusotstarbelist teleskooptõstukit, aga kui uued tegijad turule tulevad, peab rohkem pingutama.” Kõige väiksem esilaaduriga Kramer kuulub väikelaadurite sekka, mida ammust aega on agaralt kasutanud kommunaal- ja ehitusettevõtted. Kramer KL 12.5 on aga ehitatud just põllumehe vajadusi silmas pidades – traktoril pole keskliigendit, keeravad sünkroonselt nii esimesed kui ka tagumised rattad, igal rattal on omaette hüdromootor. Tänu sellele, et pole jõuülekannet ja k lassikalisi sildasid ega kardaa­ni, on masin tavalisest kõrgem. Sobib kasutamiseks farmis. Mullaharimiseks on muidugi tarvis klassikalist traktorit, aga kui on vaja midagi tõsta, vedada, puid lõhkuda, niita või puurida, saab selline väikelaadur tööga kenasti hakkama. Standardmasin on ilma kabiinita. Kabiini, selle soojenduse ja muu vajaliku lisamine maksab umbes 2000 eurot. Janno Broberg märgib, et sageli on talupidaja tehnika valikul sundseisus ja peabki eelistama väikest laadurit, sest tema kasutuses on vanad madalad laudad, kuhu suurema tehnikaga sisse ei mahugi.

Puide Talu OÜ pakub kevadkülviks sertifitseeritud seemneid: Suvinisu SORBAS C2

Hind

Kaer Apollon C2

Hind

Suvioder Montoya C2

Hind

Kollane raaghernes Starter C2

Hind

345 €/t

ldanevus 95-98% • 1000 seemne mass 30,5 g • Väga saagikas ja toidunisu kõrgete näitajatega uus sort

390 €/t

ldanevus 92-97% • 1000 seemne mass 47 g • Pakend 1000 kg• Uus Saksa keskvalmiv sort • Esimest aastat Eestis ja meie seemnepaljunduses • Väga saagikas • Haigustele vähem vastuvõtlik • Toidukaera väga head näitajad • Väga hea kooritavus

.

345 €/t

ldanevus 95-98% • 1000 seemne mass 41 g • Väga saagikas keskvalmiv odrasort • Paljude põllumeeste lemmikodrasort • Võitnud viljelusvõistlusel otrade arvestuses I koha

-

390 €/t

ldanevus 93-97% • 1000 seemne mass 250 g • Hernesort, mille kasvukõrgus pole väga kõrge - ca 1 m • Hea seisukindluse ja proteiini kõrgete näitajatega

Soovi korral seemnete puhtimine preparaadiga Celest Trio 50 €/t. Hindadele lisandub käibemaks. Transport tasuta üle 10 t tellimustel. Väiksematel kogustel lisandub transpordi tasu 20 €/t. Info tel 5647 2901 I puidetalu@gmail.com I www.facebook.com/PuideTalu


maa elu || Tehnika || 9

5 X Toomas Šalda

7. veebruar 2019

GAZ M-20 ehk Pobeda 1949. aastast.

Automuuseumi peremees Peeter Kalli ja Paul Keresele kuulunud Rambler.

1969. aasta FIAT 124 ja 1971. aasta VAZ 2101. Väidetavalt on nendel autodel 600 erinevust.

SMZ S-3A – Nõukogude invasõiduk, mis sai kuulsaks tänu komöödiale „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused”.

Moskvitš 410 N – neljarattaveoline kõrgendatud kliirensiga maastikusõiduks kohandatud väikeauto.

Halinga automuuseumi peremees: Volga polnud kehvem kui Ford või Opel Toomas Šalda Maa Elu

2

016. aasta suve hakul Tallinnast Pärnumaale Halingasse Via Baltica äärde kolinud esindusliku automuuseumi peremees Peeter Kalli kinnitab, et kaks ja pool aastat uues kohas tegutsemist on läinud asja ette. „Automuuseum peab asuma kergesti leitavas kohas, kus liigub rohkesti nii turiste kui ka kohalikke. Via Baltica on turistide poolest kõige rikkam maantee kogu Eestis. Teiseks on siin muuseumi ülalpidamiskulu palju väiksem kui Tallinnas. Meie jaoks on see tähtis, sest tegutseme ilma toetusteta,” selgitab ta. Maa Elu hinnangul võiksid siit indu saada teisedki muuseumid ja ettevõtjad, sest liiklus Via Baltical aina tiheneb ja põhjust Tallinnast Pärnusse, Iklasse, Riiga või kaugemalegi sõitjal enne Iklat peatuda just liiga palju pole. TASUB PEATUDA Pärnust umbes kahekümne kilomeetri kaugusel Pärnu-Jaagupi teeristist sadakonna meetri jagu eemal tegutsev automuuseum peidab endas Baltimaade üht suuremat autentselt taastatud ja prillikivina läikima löödud poolesajast autost koosnevat erakollektsiooni. Võib arvata, et praegu näevad siinsed eksponaadid välja paremadki, kui omal ajal tehasest välja veeredes. Ja korras ei ole mitte ainult autode välimus. „Kuna autod on pikalt seisnud, tuleks enne nendega sõitmaminekut nipet-näpet kontrollida,

aga põhimõtteliselt on nad kõik sõidukorras. Päevake tööd ja saab sõita küll. Ülevaatusel pole kõigiga käinud, aga vajadusel saaks sellegagi hakkama,” kinnitab Kalli. Külastajate arvu osas olid mehe ootused Halingasse kolides küll suuremad, kui senine tegelikkus näitab, aga nuriseda pole ka põhjust. „Paljud tulijad on tunnistanud, et nad ei teadnudki varem siinsest automuuseumist ning on sadu kordi siit meie olemasolust teadmata mööda sõitnud. Kes on käinud, on teistelegi soovitanud. Muuseumi hoone ja suuretäheline kiri on maanteelt küll kenasti näha, aga kui ei tea ja pea on muid mõtteid täis, ei oska ehk kiirustades märgata,” arvab Kalli. Külastajate arv sõltub hooajast, suvel on uksed avatud seitse päeva nädalas, talvel nädalavahetusel. Kui aga mõnel koolil või asutusel on huvi tulla just nädala sees, on seegi võimalik. Muuseumi kodulehel on kontaktid olemas ja kui kokku leppida, olete lahkesti oodatud aasta läbi ka argipäevadel. KOGU ON MUUSEUMIST SUUREM Vanade autodega hakkas Peeter Kalli tegelema 16aastasena, kui taastas oma kätega 1938. aastast pärit Fiat 500. Esimesed tema taastatud autod läksid edasise kapitali kogumiseks müüki. Fiati müügist saadud raha eest sai noormees osta uue Žiguli. Suurema osa taastamistöödega saaks Kalli hakkama tänagi, aga eelistab nüüd juba organiseerija rolli. „Aastail 1979–1994 elasin Rootsis, mul oli Mercedeste müügiga tegelev firma. Hobi korras taastasin ka autosid, üks kaheksakümnendatel taastatud Mercedes on alles

tänagi, küll mitte muuseumis. Juba Rootsis elamise ajal tegin koostööd siinse Koeru Autoremonditehasega, kus taastati kena hulk Nõukogude Liidust ja mujalt pärit autosid,” meenutab ta. Selle üle, et riik Koeru Autoremonditehase odavalt ühele soomlasele erastas, on Kallil kahju siiani. „Koerus olid oskajad mehed ja korralik tehnika. Uus omanik lasi ettevõttel lihtsalt laguneda, vedas seadmed ja isegi radiaatorid metallikokkuostu ja nii see asi jäi. Praegu on näiteks Poolas mitu laialt tuntud töökoda, mis ongi pühendunud vanade autode taastamisele. Eestiski oleks võinud see töö üsna paljudele leiva lauale tuua. Uuesti alustada on raskem.” Rootsist kodumaale naastes asutas Kalli aktsiaseltsi Viking Motors, mille ta pärast 19aastast tegutsemist 2012. aastal uutele omanikele müüs. Sealtmaalt ongi ta oma energia rakendanud vanade autode taastamisele ja eksponeerimisele. Tema kollektsioonis on umbes kaheksakümmend autot, millest enamik Halinga automuuseumis uudistajaid ootab. „Kõik autod lihtsalt ei mahu enam ka siia mitte,” kommenteerib peremees. Kui palju ta kogusse investeerinud on, ei tea ta päris täpselt isegi, aga kindel on, et palju.

AUTOMUUSEUM PEIDAB ENDAS BALTIMAADE ÜHT SUUREMAT AUTENTSELT TAASTATUD POOLESAJAST AUTOST KOOSNEVAT ERA­ KOLLEKTSIOONI.

Kui küsida, milline on tema kogu kõige väärtuslikum auto, ei taha Kalli neist ainult üht esile tõsta. „Emotsionaalselt on muidugi väga väärtuslik Paul Kerese Rambler Classic, mille omanikuks sai Keres pärast 1963. aasta Los Ange­lese turniirivõitu ja mis on üldse pärast teist maailmasõda esimene Eestisse toodud uus välismaine auto. Mäletan väga hästi, kui imetlesin sama autot Tallinnas Raekoja platsil,” meenutab mees, kelle kogus on ka näiteks Lennart Meri esimene presidendi ametiauto – Tšaika. On ka 1930ndate Chevrolet, Stalini lemmik Packard-180 aastast 1942 ja palju teisi raudseid iludusi. NOSTALGILISED NÕUKOGUDE AUTOD Kui autode kogumiskirg sai Kalli jaoks alguse juhuslike mudelite taastamisest, siis muuseumi peale mõtlema hakkamisest alates on ta tegutsenud süsteemselt – kollektsioon Nõukogude Liidus valminud sõiduautodest olgu võimalikult täielik. Vähe on neid VAZi, Volga või Moskvitši mudeleid, mida automuuseumis praegu näha ei saa. Lisaks maastiku-, miilitsa-, pääste-, invaliidi- ja muid autosid, veidi ka mootorrattaid ja -rollereid. Paljud sõidukid on Kallini jõudnud heas, aga mitmed viletsas seisukorras. Näiteks Kerese Rambler oli korralikult hoitud. Mitu autot on omaniku kinnitusel tänagi muuseumisse paigutamiseks valmis, aga nende eksponeerimine eeldab ümberpaigutusi. Suveks peaksid need tehtud saama. Neli autot on taastamisel, näiteks 1970ndatest pärinev vana RAF. „Sellega on veel palju tööd, teeme väga põhjalikult,” kinnitab Kalli. „Üks tulevikuvariante ongi jätta eksponaatideks ainult nõukogude autod. Välis-

maa autod on küll huvitavad, aga täielikku kogu neist ikka ei saa ning Eesti ja Soome inimese jaoks ei mõju need nii nostalgiliselt. Paljud mäletavad, et kui tookord said osta uue Volga või Moskvitši, oli rõõm hulga suurem kui praegu mõne luksusauto soetamisel.” Nõukogude ajastu autode üle on küll palju nalja tehtud, aga Kalli leiab, et neil on oma väärtus. Kui maailma autotööstuse tippmargid välja jätta, ei olnud tolle aja välismaa autod sugugi paremad. „Kui

võrrelda Volga GAZ 21 ehk rahvakeeli põdraga Volgat, mis tuli müüki 1957. aastast, ja kõrvutada seda mõne sama aja Euroopa tavalise auto, Fordi või Opeliga, siis mina küll ei ütleks, et viimased paremad oleksid. Ei olnud omas ajas koledad ja halvad ka Moskvitšid või Žigulid. Negatiivse suhtumise on ära teeninud Nõukogude Liit kui riik, kui süsteem, aga mitte tollased autod,” on Halinga automuuseumi peremees veendunud ja ootab autohuvilisi muuseumisse külla.


10 || Ilma- ja tervisetark || maa elu shutterstock.com

7. veebruar 2019

ilmatark

Jüri kamenik ilmatark

LÕUNATSÜKLONID

J

Kehvasti maganud naised on tujukamad ja ärritunumad kui mehed.

Hästi magav inimene on vähem haige Maret Makko apteekertaimetark

K

indlasti tugevdab magamine immuunsust, sest kui magada liiga vähe, siis organismi võime võidelda haigustekitajatega nõrgeneb. On kindlaks tehtud, et grippi nakatuvad kergemini need, kes magavad öösel alla kuue tunni. Lühike öine uni mõjutab immuunsust isegi rohkem kui stress või suitsetamine. Lisaks teeb magamatus naha vanaks, aga nahk on meie kõige suurem organ. Jutud iluuinakutest ei ole võetud tuulest. Halvasti või vähe (alla viie tunni öö jooksul) maganu-

te nahalt on mõõdetud rohkem enneaegse vananemise märke kui nendel, kes magavad öö jooksul kuus kuni kaheksa tundi. Magamatuse tõttu tekivad nahal pigmendilaigud ja kortsuvõrgustik, lisaks nahk lõtvub. Hästi maganud inimese nahk toibub paremini päikesepõletusest ja lööbest. UINAK PARANDAB MÄLU Unetus ja masendus on omavahel seotud, kuid teadlased pole kindlad, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Ent võib olla, et tõde on mõlemal pool: unepuudus masendab ja masendus tekitab omakorda une-

UNETUS JA MASENDUS ON OMAVAHEL SEOTUD, KUID TEADLASED POLE KINDLAD, KUMB ON PÕHJUS JA KUMB TAGAJÄRG.

häireid. Tekib surnud ring, millest on raske välja tulla. Lühike päevane uni ergutab aju ja parandab mälu. Samuti on uuringud näidanud, et uut asja õppides jääb see paremini meelde, kui pärast õppimist teha väike uinak. Nähtust seletatakse sellega, et une ajal aju sõelub mälupilte ja paigutab neid pikaajalisse mällu. Pool tundi tukkumist pärastlõunasel ajal mõjub kõige paremini, sest see ei tee hiljem uimaseks. Kui on aega, võib tukkuda ka tunni. Siis jõuab aju REM-unne, mis arendab loovust. REM-unes töötleb aju ebameeldivusi nii, et nende põhjustatud tusk leeveneb. Pärast magamist ei tundu stress, pahandused ja halvad kogemused enam nii tugevad. Uni on kui palsam, mis kõike pehmendab. Naised kannatavad rohkem nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt, kui nad ei saa piisavalt magada. Halvasti magavate

VALU SEGAB Und segav faktor võib ka olla krooniline valu. Mis tahes ebamugavustunne võib mõistetavalt und häirida. Artriit, alaseljavalu, reflukshaigus – need ja paljud teised haigused võivad tekitada valu ja hoida inimese öösel üleval. Sellest tekib omakorda nõiaring, sest kehva unega inimesel on madalam valulävi. Unetus võib olla ka päris mitme ravimi kõrvaltoime, ka tavalised nohuravimid, antidepressandid, vererõhu- ja astmaravimid võivad une viia. Kui kahtlustad, et su unetuse põhjuseks on ravimid, pea nõu arstiga – ravimiturul on olemas kindlasti sulle sobivamaid tablette. Ka igapäevaelu tõusud ja mõõnad hoiavad meid aeg-ajalt ikka ärkvel, kuid seda teevad ka ärevushäire ja depressioon. Spetsialistid soovitavad loobuda näiteks kofeiini tarbimisest kuus tundi enne voodisse heitmist. Seejuures tuletavad nad meelde, et kofeiini leidub ka šokolaadis ja isegi kofeiinivabas kohvis. Alkoholist võib esialgu küll saada uinumiseks abi, kuid see võib sind jälle öösel üles äratada. Liiga rikkalik eine enne magamaminekut koormab üle seedesüsteemi ja organism ei puhka välja. Ka võivad erinevad road põhjustada kõrvetisi, mis samuti magamise ebamugavaks teevad. Sügelevad silmad ja kinnine nina toovad kindlasti unehäired kaasa. Paljudel allergiate käes vaevlejatel on täheldatud unehäireid. Spetsialistide soovitusel peaksid allergikud eriti kinni pidama unehügieenist ja üritama leevendada allergiasümptomeid enne magamajäämist – näiteks käima enne voodisseminekut duši all ja vahetama regulaarselt voodipesu. Samuti unehäirena tuntud rahutute jalgade sündroomi põhjustab ebamugavustunne jalgades, mis paneb neid pidevalt liigutama ja takistab seega uinumast isegi siis, kui arstid on määranud ravi.

külvikalender: 8.–15. veebruar 8. R

Leht, alates kl 14.34 vili

9. L

Vili

10. P

Vili

11. E

08.09 17.03

Vili, alates kl 03.29 juur

12. T 13. K

Juur

Juur, alates kl 11.32 õis

00.26

14. N 15. R

Õis Istutus­ aeg

aanuari lõpuni valitses südatalvine ilmastik. 30. jaanuaril ilm soojenes märgatavalt, aga suurt lumesulamist veel polnud. Muutuse tõi 2. veebruar, kui Eesti sattus otsapidi lõunatsükloni mõju alla (sellega liitus ka Atlandi ookeaniga seotud tsüklon). Lõunatsüklonid toovad tihtipeale kaasa ohtlikke nähtusi või mõjutavad vähemasti igapäevaelu märkimisväärselt – nimetagem kasvõi allajahtunud sademeid, millega on seotud jäide ja kiilasjää, või siis lumetuiske ja -torme (neist nähtustest oli hiljuti juttu). Seetõttu on paslik juttu teha lõunatsüklonitest. Mis on lõunatsüklon? Kõige lihtsama määratluse järgi on see tsüklon (madalrõhkkond), mis tuleb lõunast (veidi üldisemalt lõunakaartest ehk kagust, lõunast või edelast); lõunapoolkeral tuleb analoogne põhjatsüklon põhjast. Seega kannab selline tsüklon endaga väiksematelt laiustelt pärit soojust suurematele laiustele. Lõunatsüklonid seostuvad meil külmal poolaastal väga keeruliste ja raskete ilmaoludega, mis mõjutavad oluliselt inimtegevust (suvisest olukorrast tuleb juttu kunagi edaspidi). Näiteks liikluses peame olema valmis selleks, et suur tuisk jätab meid lumevangi, halb nähtavus sunnib autojuhte vähendama kiirust ning teedel valitsev jäite ja kiilasjää oht osutub karmiks proovikiviks isegi neile, kes käivad spetsiaalselt jäärajal ekstreemoludes hakkamasaamist harjutamas. Allajahtunud sademed – jäävihm, jäätuv vihm ja jäälörts – on Eestis seotud eeskätt lõunatsükloniga, sest see toob väiksematelt laiustelt kohale väga sooja õhu, kuid selle all, maapinna lähedal, on külm, miinuskraadidega õhukiht. Sellist olukorda, kus temperatuur kõrgusega tõuseb, nimetatakse inversiooniks. Inversioon kaasneb allajahtunud sademetega alati ja on siis tavaliselt väga tugev. Kui lõunatsüklon liigub Eestist lääne poolt mööda, siis võib oodata väga järsku õhutemperatuuri tõusu. Sel juhul võime kogeda, et paks lumikate sulab nii kiiresti, et siin-seal tekivad isegi üleujutused. Sulaleminekuga võib tekkida ka suurt ala haarav advektsiooniudu. Kui lõunatsüklon liigub Eestist ida poolt mööda, siis võib sadada palju lund ja tuisata. Sügava lõunatsükloni korral võivad meid tabada lausa sellised suured lumetormid, nagu leidsid aset 2008. aasta 26. märtsil ja 23. novembril (samal ajal oli Moskvas vastavalt 13 ja 10 kraadi sooja ehk vastavate kuupäevade soojarekordid). Kui lõunatsüklon liigub meist otse üle või kui selle soe front jääb vaadeldava ala kohale, siis võib oodata allajahtunud sademeid jäite ja kiilasjää tekkega, kusjuures erinevad sajufaasid võivad vahelduda. Midagi sarnast oli 2. ja 3. veebruaril, kui lõunatsüklon ise asus Itaalia kohal, aga selle idaservas jõudis soe ja niiske õhumass Läänemere idarannikuni; selle ja ühe teise (põhjapoolse) tsükloniga seotud frontaalvöönd ulatus põhja–lõunasuunaliselt üle kogu Ida-Euroopa. Uus kuu pööras teise lehekülje ilmapäevikus: senine karge ja keskmisest isegi külmem ilmastik asendus sooja ja niiskega. Kuigi aeg-ajalt satub sekka südatalviseid päevi, on ilm varasemast ikkagi oluliselt soojem. Väiksem on tuntav vahe vast saartel ja lääneservas, kus ka jaanuaris püsis suurema osa ajast pehme talveilm.

naiste verest on mõõdetud rohkem teise tüübi diabeedi ja südamehaiguste märke kui meestel. Kehvasti maganud naised on tujukamad ja ärritunumad kui mehed. Pidev unerohu tarvitamine võib tekitada sõltuvuse. Kui organism harjub unerohuga, on vaja suuremat doosi või leida järgmine ravim. Lisaks tekitavad unerohud kergema une, mistõttu ei kosuta see nii nagu loomulik uni. Sellepärast peaks unerohtu võtma kuurina, näiteks kaks nädalat järjest. Loomulikum oleks kasutada sobivaid ravimtaimi.

Õis, alates kl 16.03 leht Kuukalendri koostaja Signe Siim, 2019

MAA

TULI

VESI

ÕHK


maa elu || Aed ja kodu || 11

7. veebruar 2019

alvised päikeselised päevad tuletavad kevadet meelde, hoolimata nina ja põski näpistavatest külmapoistest tahaks juba näpud mulda pista, et suvel lilleilu nautida. Anname ülevaate, millal ja kuidas suvelilli külvata. Suvelill on taim, mida kasvatatakse õitsemise või muude dekoratiivsete omaduste tõttu vaid ühel vegetatsiooniperioodil. Järgmisel hooajal kasvatatakse needsamad liigid või sordid uuesti. Sellised taimed on üheaastased, mida kevadel külvatakse, üsna pea alustavad need õitsemist ja sügiseks, mõnel liigil palju varem, valmivad seemned ning taime elu ongi otsas. Kaheaastased taimed on samuti suvelilled. Nemad kasvatavad esimesel aastal lehekodariku ja teisel aastal õitsevad. Suvelilledena kasvatatakse ka püsililli, mis meie kliimas õues ei talvitu. Samuti võib suvelillede hulka lugeda paljud tuntud toataimed, näiteks pelargoonid, kirinõgesed ja lemm-maltsad. Kuna suvelillede seltskond on kirju, siis on külviajad ka erinevad, lilli külvatakse alates jaanuarist kuni maikuuni välja. Millal on õige aeg suvelilli külvata? Esmalt oleneb see taimeliigist, teiseks võimalustest ja vajadustest ning sellest, millal soovitakse taimi õitsvana näha. Nii võib näiteks peiulilli külvata märtsis, siis saab mai lõpuks õitsvad taimed. Kui peiulilli külvata aga aprilli keskel, saab noored taimed mai lõpus peenrale istutada, õitsemist alustavad need sel juhul juunis. Samuti on hulk lilli, mida võib kasvatada ette või külvata nende seemned otse kasvukohale. Sellised taimed on näiteks pruudisõlg, harilik kosmos, lõhnav lillhernes jpt. Taimed, mis vajavad pikka ettekasvatusaega, külvatakse jaanuaris-veebruaris. Jaanuari alguses külvatakse võõrasemad ja harakalatv, kui neid kasvatatakse lühendatud ettekasvatuse ajaga. Veebruaris, tavaliselt kuu keskel, külvatakse begooniaid, halli salveid, sinilobeeliat jt. Sel ajal tehakse talvituma pandud suvelilledest pistikuid. Neid on hea hulk, näiteks padipõõsas, pelargoon, kirinõges, hõbepael jt seesugused taimed.

VÄGA VÄIKESI SEEMNEID EI KAETA. NEED PUISTATAKSE ÜHTLASELT KÜLVIANUMASSE MULLA PINNALE, NIISUTATAKSE JA KAETAKSE KILE VÕI KLAASIGA. Taimed, mis vajavad keskmise pikkusega ettekasvatusaega, külvatakse märtsis. Siis on väga paljude lilleseemnete külvamise aeg: peiulill, päsmaslill, viltleht, lobeelia, petuunia, lõvilõug, heliotroop, sultan-lemmmalts, mätasharjad, ämbliklill, lehtertapud, gasaania, lutiklill, leek- ja hall salvei, kalevikepp, kirinõges, pelargoon jpt. Lühikest ettekasvatusaega vajavate taimede seemned külvatakse aprillis või mai algul. Aprillis tuleb külvata järg-

Suvelillede külvamisest ja külviaegadest Urmas Luik / pärnu Postimees

Maa Elu

Kosmost võib külvata aprillis tuppa või mai lõpus otse peenrale.

misi lilli: aedaster, väävelkollane kosmos, peiulilled, lõvilõug, suvilevkoi, suvi-leeklill, suvedaalia, mitmesugused õlelilled, pärdiklill, nemeesia, portulak, jänesesaba jt. Mai alguses võib külvata neid: pruudisõled, päevalill, mais, õisuba jt. Peenrasse külvatakse neid liike, mis on lühikese kasvuperioodiga, või liike, mis ei talu pikeerimist, näiteks magunad, kuldlill. Mai algul peenrasse külvatavad lilled on lillhernes, saialill, rukkilill, kirju salvei, liblik­ lill, aed-varesjalg, adoonis, kipslill, klarkia ja mustköömen, nemad eelistavad idaneda jahedamas. Mai lõpus külvatakse peenrasse lilli, mis on soojanõudlikumad, näiteks pruudisõlg, päevalill, rebashein, klarkia, kosmos ja kõik teised lühikese kasvuajaga lilled. Kaheaastased taimed võib külvata mai lõpus või juuni alguses peenrale, kuid neid võib kasvatada ka teisiti. Nende seas on lilli või lillede sorte, mida kasvatatakse lühendatud kasvuajaga, külvates jaanuaris ja tekitades kunstlikult nende arenguks vajaliku jaheda perioodi. KÜLVIMULD JA KÜLVINÕUD Ettekasvatamise tarbeks sobib külvi- ja pikeerimismuld, mida on aianduspoodides saada. See tuleb enne külvi vajaduse korral niisutada ja võibki külvama hakata. Külma mulda ei tohi samuti seemneid külvata. Kui kasutada õuest toodud mulda või kasutatud mulda, tuleb see enne kuumutada, et hävitada võimalikud kahjustajad. Kodustes tingimustes saab seda teha praeahjus pannil. Mullale tuleb panna kartuliviil, kui see on kuldpruun, võib mulla välja võtta, jahutada ja külvata.

Avamaale külvamine on lihtne, muld on seal nii, nagu on. Kuiva mulda pole mõtet külvata, ikka parajalt niiskesse mulda. Külvide kastmine pärast külvamist pole ka hea mõte, siis tekib koorik ja tõusmetel on palju raskem tärgata. Hea on külvata ridadesse. Hästi sobib külvide katteks katteloor, see hoiab niiskust ja kaitseb kerge külma eest, külvid tärkavad kiiremini. Külvinõud võivad olla igasugused selleks kohandatud või spetsiaalselt külvamise jaoks mõeldud nõud, kassetid ja külvikastid. Samas saab koduses majapidamises, kui kasvatatavate taimede kogus on väike, ära kasutada kõik lihakarbid, jogurtitopsid jms. KUIDAS KÜLVATA Külvinõu tuleb täita piisavas koguses mullaga. Karpides või kastides tuleb muld siluda ühtlaseks ja tasakesi kinni vajutada. Kassettides peab mulda olema piisavalt palju, see ei tohi seal olla väga kõvasti ega mitte ka liiga õhuliselt. Väikesed seemned külvatakse kasti või karpi, suuremad seemned kassetti või väiksemasse potti. Kasseti külvates jääb pikeerimine ära, noored taimed saab kohe edasi potti istutada või peenrale. Lilled, mille seemned on suured, võib külvata otse väikesesse potti või topsi, näiteks lillhernes, õisuba, kõrvitsalised, tunbergia, lehtertapud, mais, imelill jt. Paraja suurusega seemned, näiteks aedastrid, peiulilled, pruudisõlg, suvifloks, kirinõges, võõrasema, päevakübar, suvilevkoi, tuleb katta. Katmiseks sobib sõelutud muld, kasvusubstraat, liiv või vermikuliit. Vermikuliiti on müügil aianduspoodides. Liiv, mida kasutatakse külvide katmiseks, peab olema eelnevalt

Liis Treimann / postimees

Merike Aomets

Kui peiulilli külvata märtsis, hakkavad taimed õitsema mai lõpuks, kui aga aprilli keskel, saab noored taimed mai lõpus peenrale istutada, õitsemist alustavad need sel juhul juunis.

pestud. Seemneid ei kaeta paksemalt, kui on nende läbimõõt. VALGUSIDANEJAD Väga väikesi seemneid ei kaeta. Need puistatakse ühtlaselt külvianumasse mulla pinnale, niisutatakse ja kaetakse kile või klaasiga. Päevas korra või paar õhustatakse ja vajadusel piserdatakse õrnalt pihustist vett. Kastmist vajavad loomulikult ka kõik teised külvid. Väga väikeste seemnetega tuntuimad lilled on begoonia, petuunia, lobeelia, mätashari, lõvilõug, lilltubakas, vilt-ristirohi. Mõnel taimel on seeme piisava suurusega, kuid idaneb ikkagi valguse käes. Sellised on näiteks salveid, puhmikmalts, pronksleht, raudürt. Tavaline idanemistemperatuur on 18–20 kraadi, soojemat vajavad begooniad, 23 kraadi.

Mõnede lillede seemned vajavad pärast külvamist jahedas, madalal plusstemperatuuril hoidmist, näiteks argentiina raudürt. Pärast idanemist võiks temperatuur olla pisut jahedam, et vältida venimist. Idulehtedega või esimese pärislehe faasis tuleb noored taimed pikeerida potti või kassetti. Välja peenrale istutatakse ettekasvatatud taimed reeglina pärast öökülmaohu möödumist, seega tavaliselt mai lõpus või juuni algul. See on aeg, mil õitsevad õunapuud ja sirelid. Mõnel aastal on sel ajal öökülmi, neid võib esineda veel juuni keskelgi, siis tuleb oodata peenrasse istutamisega või kasutada katteloori taimede katmiseks. On lilli, mis taluvad edukalt kergeid öökülmi, need on näiteks lillhernes, lõvilõug, harakalatv ja muidugi võõrasema.


12 || Ettevõtja || maa elu

7. veebruar 2019

Tilk.bio ekspordib Saaremaa loodust kreemipurgis kristiina kruuse

SAAREMAA TAIMED Tilk.bio kosmeetika tooraine pärineb nii palju kui võimalik Saaremaalt, sinna ulatuvad ka Pille Lengi enda juured. „Saaremaalt saame kõik ravimtaimed: saialille, piparmündi, kibuvitsa, nurmenuku, põldosja, nõgese, kõike, mida vaja. Lisaks mett ja kanepiõli,” loetleb saarlanna. Osa taimi korjab ta ise, kuid enamiku taimi varuvad abilised. „Mulle on tähtis, et taimede kvaliteet oleks väga hea ja need oleksid eelistatult mahedad. Toorainet üldiselt jagub, kuid see sõltub veidi aastast. Näiteks ühel aastal oli meil kibuvitsakriis. Tulime välja uue tootega ja puudus kogemus, kust saada nii palju kibuvitsa. Siis tuli rohkem otsida, aga puudu ei jäänud,” kõneleb ta.

EESTI PUHAS LOODUS ON UNIKAALNE JA SEDA VÕIKS KA MAAILMALE PAKKUDA, ÜTLEB PILLE LENGI. Kreemide tootmine Saaremaa ravimtaimedest käib osaliselt Tallinnas, sest nii on lo-

Tilk.bio kau­ bamärgi looja Pille Lengi jõuab äri täis­ hoos hoida kolme väikese lapse kõrvalt, kellest pisim, Richard, on alles nel­ jakuune. Saladuseks on oskuslik aja­ planeerimine ja otsus võtta partnerid appi.

gistiliselt otstarbekam. „Meie ladu asub Tallinnas ja on mugav, kui tootmine on samas linnas, kus ladu,” selgitab Pille Lengi. Siiski keerleb saarlanna unistustes mõte teha kunagi Saaremaale Tilk.bio ürdipõllud ja külastuskeskus, kuhu turistid saavad vaatama tulla, kuidas valmib looduskosmeetika. „Mulle väga meeldiks pakkuda kohalikele tööd ja tutvustada meie toodete kaudu Saaremaad maailmale. Enne on vaja aga palju tööd ära teha, et seda unistust täide viia.” Algusest peale on kodumaise looduskosmeetika tootja peamine siht olnud eksport. Ometi moodustab praegu suurema osa Tilk.bio müügist veel Eesti. „Näen, et me võiksime olla väga globaalne looduskosmeetika bränd. Meil on ideed ja plaan, kuidas seda saavutada, aga see ei käi nii lihtsalt ja kiiresti,” nendib ta. „Mingis mõttes on see hea, et oleme väikesel turul oma ämbrid läbi kolistanud ja neist õppinud. Kui oled kohe suurel turul ja teed vigu, võib nende lahendamine väga kalliks maksma minna,” arutleb ettevõtja. Välismaale müüb Tilk.bio praegu kosmeetikat peamiselt e-poe vahendusel, mis on Pille

2 X Erakogu

estimaine looduskosmeetika tootja Tilk.bio saab tellimusi kõikjalt üle maa ilma: a lates USAst ja Lõuna-Ameerikast ning lõpetades Euroopa riikidega. Viimase aastaga kasvatas ettevõte käivet ligi kaks korda ja loodab, et suurem kasv seisab alles ees tänu ekspordile. Tilk.bio kaubamärgi looja Pille Lengi sõnul on nõudlus puhta looduskosmeetika järele maailmas järjest suurem, sest suurlinnade saastatud õhk jätab nahale jälje ja looduslik kosmeetika on see, mis paljusid aitab. Selle tõdemuseni jõudis ta aastaid tagasi Hiinas elades ja ülikoolis õppides. „Sudu ja saaste tõttu läks mu nahk korrast ära ja kui hakkasin looduskosmeetikat otsima, avastasin, et valik on väga väike. Siis hakkasin mõtlema, et Eesti puhas loodus on unikaalne ja seda võiks ka maailmale pakkuda,” meenutab Pille Lengi, kuidas sündis plaan hakata kodumaale naastes looduskosmeetikat valmistama. 2015. aasta jõulude eel jõudsid Tilk.bio kreemid poeletile ja nüüdseks on valikus üle paarikümne toote. „Peamiselt oleme keskendunud näohooldusele, aga hiljuti lisandus valikusse näiteks alumiiniumivaba deodorant ja probiootikumidega näovesi, mis on üks uuenduslikumaid tooteid,” räägib Pille Lengi.

Kristiina Kruuse

Maa Elu

Tilk.bio looduskosmeetika sarja kuulub üle paari­ kümne toote, millest mitmed on ilutoodete kon­ kurssidel auhindu võitnud. Klientide üks suurimaid lemmikuid on kätekreem.

Lengi sõnul hea müügikanal, arvestades e-kaubanduse kasvu. Ka turundus käib peamiselt internetis. „Oleme väga palju katsetanud ja proovinud: kasutanud sotsiaalmeediat, käinud messidel nii Euroopas kui ka USAs, saatnud tootenäidiseid laiali, teinud koostööd sotsiaalmeedia influencer’itega. See kõik töötab natuke, aga suurema läbimurde jaoks on vaja ennekõike väga palju raha, et turundust teha,” kõneleb ta. Ometi on Tilk.bio looja veendunud, et Saaremaa loodust kreemipurki pannes on võimalik end kosmeetikatööstuses maailmakaardile viia. „See nõuab lihtsalt aega, raha ja pühendumist. Usun, et et meid ootavad ees kasvuaastad, mis võimaldavad kõike seda teha.” Idee luua oma looduskosmeetikasari sündis Pille Lengil küll Hiinas, kuid seal müügisuhete loomisega pole ettevõtja tõsisemalt tegelenud sel põhjusel, et Hiinas eeldatakse, et kosmeetikat on katsetatud loomadel. Eesti tootja ei taha seda teha. „Minu üks suur eesmärk on praegu USA, kus on tohutult suur konkurents, kuid ka väga palju võimalusi. USA on selline vastandlik koht. Kui

käisime New Yorgis, nägin, et inimestel on huvi kõige loodusliku vastu, samas on nad suurlinnades elades nii võõrdunud sellisest heas mõttes metsikust loodusest, nagu on näiteks Saaremaal,” kõneleb ta. Pille Lengi nendib, et kodust kaugemal oma firma päritolu tutvustades alustab ta juttu pigem Skandinaaviast ja erilisest loodusest üldisemalt, sest Eestit teatakse vähe. Seevastu lähiriikides ja eriti Soomes tekitab Saaremaa-päritolu saarlanna sõnul paljudes juba äratundmist. OSKUS DELEGEERIDA Ettevõtet Tilk.bio juhib Pille Lengi kolme väikese lapse kõrvalt, kellest noorim alles neljakuune. Lengi sõnul on see võimalik vaid tänu sellele, et tööd on etappide kaupa edasi jagatud. „Ma ei sega ise kreeme kokku, vaid mul on tootearenduses ja tootmises partner, kes seda teha aitab. Turunduses panen peamised suunad paika ise, kuid igapäevatöö teeb ära sotsiaalmeedia turundaja. Samamoodi on pakkide väljasaatmise ja laoga – ostan neid teenuseid sisse. Seeläbi ma küll suurendan oma püsikulusid, kuid võidan juurde väärtuslik-

ku aega, et tegeleda suurema pildiga,” räägib ta. Senise ettevõtluskogemuse suurimaks õppetunniks peab Pille Lengi tõdemust, et kui miski juba pikemat aega ei edene, tuleb olla paindlik ja suunda muuta. „Paljud ei tea, et Tilk.bio eelkäija oli kaubamärk Ehe Ilu, mis pakkus käsitööpuitkarpi pakendatud iluõli. See oli luksuslik toode, mis nägi hea välja, kuid see ei müünud. Olin valiku ees, kas lõpetada tootmine või teha suurem re-bränding,” meenutab ta. Nii sündis kaubamärk Tilk.bio, mis on saarlanna sõnul talle palju omasem. „Sain aru, et toode peab olema kerge ja pakend lihtne, et see kõnetaks inimesi nagu mina, kellele meeldib reisida ja avastada. Sellepärast on meie tooted nüüd kõik sellised, et neid oleks mugav igale poole kaasa võtta,” selgitab kosmeetikatootja. Kaubamärgi ja pakendite muutmine õigustas end täielikult ja Tilk.bio kreemide müük on sestpeale järjekindlalt kasvanud. „Kasvõi väike muutus võib teinekord suurest august välja tuua. Mul on hea meel, et jagus seda saarlaslikku kangust mitte alla anda,” on ta rahul.


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.