Maa Elu, 6. september 2018

Page 1

586014 772504

JA T E H NIK

EE 6. SEPTEMBER 2018 • NR 36 (169) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

II T 2 0 1 8

RAPLAMAAL KEHTNAS 14.–15.09

A

EV

9

M

V

TE

MAIE NIIT: KUI KOGU RAHA ON TÖÖTASUKS LÄINUD, EI SAA JU INVESTEERIDA, UUENDUSI TEHA, LAIENEDA – LIHTSALT EI OLE RAHA.

STI K Ü N NI

ISSN 2504-5865

JUBA NÄDALA PÄRAST

Kuum suvi tõi kartulivõtu varasemaks varased sordid võtsime üles varem,” täpsustab ta.

siLVi LuKJANOV Maa Elu

änu päikselisele suvele algas säilituskartuli võtt paar nädalat varem, kuid suure kuumuse tõttu on saak kesisem ja see on omakorda tõstnud kartuli hinda. Järvamaal Väätsa kandis 1998. aastast kartulit kasvatava osaühingu Osa ja Tervik juht Margo Heinmaa sõnab, et tänavu hakkasid nad hoidlasse säilituskartulit võtma augusti viimasel nädalal. See on lausa nädalapäevad varem kui tavaliselt. Viljandimaal kartuleid kasvatav Koorti Kartul OÜ juhatuse liige Janek Lass ütleb, et nemad võtsid tänavu esimese kartuli 17. juunil, sest olid nii lubanud. „Pingutasime selle nimel, et anda värske kartul müüki enne jaanipäeva, ja suutsimegi,” rõõmustab ta. Sellele eelnes suur töö, kartuli ettekasvatus ja põldude kattelooriga katmine. „Meil on jätkuvalt eesmärk anda müüki kogu aeg vaid värsket kartulit ja seda me täidame,” lubab ta. Lattu hakkas ettevõte seemnekartulit viima augusti kolmandal nädalal. Järvamaal Märjandil kartuleid ja õunu kasvatavas Rebase talus algas peremees Meelis Tiigemäe sõnutsi säilituskartuli võtt 21. augustil. „Kartulivõtt algas kaks nädalat varem kui tavaliselt. Varased ja kesk-

SUVI VIIS SUURE SAAGI LOOTUSE Kõik kartulikasvatajad tõdevad, et erakordselt kuum suvi pole kartulikasvatajaid hellitanud ja kartulisaak on tavapärasest väiksem. 80 hektaril kartulit kasvatav Heinmaa sõnab, et osa sorte talus kuumust paremini kui teised. Rikkalikku saaki ta ei lootnudki ja nii oli põllul avanev vaatepilt isegi rõõmustav. „Selle kuumuse peale pole saak kõige hullem, 20 protsenti vähem kui keskmiselt ja 50 protsenti vähem kui väga heal aastal,” lausub ta. Et hilisemad sordid veel kasvavad ja pealsete järgi päris kenasti, siis kurta Heinmaa ei tahagi. „Tundub, et punased sordid on kuumust kehvemini talunud. Kuid nii mõnigi varane sort andis väga head saaki.” Suurte kogemustega kartulikasvataja Janek Lass räägib, et kartul on kuumuse suhtes veidi leplikum ja oskab niiskust haarata ka hommikusest kastest. Mitme uue sordi katsetajana teab ta, et mõni sort andis kuumusele rohkem alla kui teine. „Külluslikku saaki ei looda, sest suvi on olnud karm. Tähtsam saagist on saada kartul hästi lattu ja säilima.” Tänavu esimese kartulifestivali ühe korraldajana on Lass osalejatelt kuulnud, et eri piirkondades ei sadanud ühepalju. Nemad Viljandimaal peavad rahul olema. „Jälgime hoolega ilmaprognoosi. Peaasi et ei hakkaks uputama, sest kui kuivus jätab midagigi, siis vesi võtab kõik,” nendib ta. Lassi sõnul lootsid festivalil osalenud kartulikasvatajad, et suudavad kliimast hoolimata

Kartul on kuumuse suhtes veidi leplikum ja oskab niiskust haarata ka hommikusest kastest. foto: ELmo riig / sakaLa

kohalikku tarbijat varustada ja pakkuda uusi sorte. Õunte kasvatamise kõrvalt kartulikasvatusega tegeleva Meelis Tiigemäe meelest mõjus põud kõigele. „Vihm oli tänavu nagu loterii, kelle põlluservast lipsas läbi kasvõi pisike vihmapilveke, sellel oli ka saaki,” lausub ta.

ERAKORDSELT KUUM SUVI POLE KARTULIKASVATAJAID HELLITANUD JA KARTULISAAK ON TAVAPÄRASEST VÄIKSEM. Nii võis ühel põllul olla kena saak ja paar kilomeetrit eemal mitte midagi. Et Tiigemäed vihmast päris päris ilma ei jäänud, siis kartuli suurusel pole vigagi, kuid mugulate arv pesas on väike. „Kellel jaanipäeva paiku vihma sadas, sellel on mugulaid pesas rohkem, sest umbes siis oli alla loomise aeg,” sõnab Meelis Tiigemäe. Veel mär-

kas ta, et rohkem õigustasid ennast kohalikud Eesti sordid, nagu ‘Jõgeva kollane’. „Ju need ikka sobivad meie äärmuslikesse ilmastikuoludesse.” Heinmaa meelest on hea, et hind on kõrgem kui eelmisel aastal. Kartulikasvatajana tahab ta ju plussi jääda ja rõõmustab, et ostja on tänavustest looduse karmidest oludest aru saanud. „Päris kahjumiga ei saa ju müüa ja ostja mõistab, et peame hinda tõstma,” lausub ta. KARTULIHIND 40 SENDIST EURONI Turul kaupleva Tiigemäe sõnutsi on tänavu kartul kallim kui mullu. „Jaehind turul erineb paikkonniti tuntavalt, alates 40 sendist kuni euroni välja,” täpsustab ta. Kotikaupa müüdava talvekartuli hinnast on veel vara rääkida, see ühtlustub siis, kui kõigil tootjatel saak salves. Janek Lass lisab, et kartu-

lihinda kujundab lähiümbrus, Läti, Leedu ja Soome kartul. „Üksi saaksime oma turul hakkama, kuid hinnasurve tuleb üle piiri tootjatelt ja tuntud kaubandusketid võtavad kartulit sealt, kus odavam. Kuid pakendis kodumaine kartul on kahtlemata kvaliteetsem ja kallim kui poes pakutav lahtine. Ostjal tuleb teha valik,” selgitab ta. Samas toonitab Lass, et parima värske kartuli saab kohalikult tootjalt ja häid kartuleid on kõikidel Eesti kartulitootjatel. Kartulikasvatajatel on nüüd vaid üks soov: saada saak salve septembrikuu jooksul. „Ülitähtis on kartul saada üles septembri jooksul, oktoobrisse jääv kartul kaotab juba kvaliteeti. Samas koristada saab ikka valmis kartulit ja siis, kui kartuli koor on kinni,” toonitab ta. Heinmaa märgib, et ka õhutemperatuur võiks nüüd langeda alla 20 kraadi, et kartul uuesti kasvama ei hakkaks, sest see mõjutab kvaliteeti. „Vihma võiks ka tulla, siis oleks koristada lõbusam. Tolmaks vähem.”


2 || lamBad || maa elu

6. september 2018

Eesti lambaliha rändab Euroopa

moslemite toidulauale RiiNA MARTiNsON Maa Elu

ihklikuu on la mbak a s v atajatel „saagikoristuse” aeg ja kuna Euroopas k a s v av moslemikogukond küsib aina enam lambaliha, siis ongi eeskätt just hollandlased siit noorlambaid kokku ostmas. Paraku napib kogu Euroopat tabanud põua tõttu lammastele toitu ja igal pool vähendatakse karju, mistõttu pole lammaste eest pakutav hind just kiita. Ehkki isegi sõimerühma lapsed teavad, et siga annab liha, lehm piima ja lammas villa, siis tänapäeval kasvatakse Eestis lambaid peamiselt liha saamiseks. Eestlased ise seda suurt ei tarbi – alla protsendi meie inimeste kõhtu minevast lihast tuleb lammastelt. Nii rändabki enamik siinsetest lammastest ekspordiks. Riigist saadetakse välja peaasjalikult mitte liha, vaid eluslambaid, keda siis sihtriigis edasi nuumatakse. „Eks parem kaup läheb ikka välismaale – kus on suurem moslemikogukond, sinna lähebki,” sõnab Võrumaal 900pealist lambakarja pidav Jüri Koppel. Kel suur kari, sel üldjuhul probleeme lammastele ostja leidmisega pole, kokkuostjad käivad ise ukse taga. „Olen alati suutnud soovitud hulga maha müüa,” ütleb Koppel. Tänavu müüb ta oma loomad Eestisse, aga varem on läinud Hollandisse, Saksamaale, Türki, Belgiasse ja Lätti. Uted jäävad ületalve, et kevadel tallesid saada ja karja suurendada. Kui palju päid Koppel tänavu talveks jätab, sõltub sellest, kui palju sööta talveks varuda suudab. Praegu on veel puudu, augusti viimastel päevadel oli käes 60–70 protsenti, nüüd jääb loota viimasele niitele. Häädemeeste rannaniidul 200pealist lambakarja pidav Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidu juht Urmas Aava tõdeb samuti, et lambakasvatajatel on tänavu peamurdmist talvesöödaga. Mees mõtiskleb, et kui ta oma lammastele talveks varutud heina piiritagustele ostjatele maha müüks, saaks ta ilmselt rohkem raha, kui lambaid müües. „Aga see on selle aasta lugu. Järgmisel aastal võid oma heinaga istuda ja keegi ei taha,” ütleb Aava. „Arvan, et heinapuudusel vähendatakse tänavu karja.” Sama mure on teiste riikide lambakasvatajatel, mis tähendab, et igal pool ollakse sunni-

Urmas Aava räägib, et enamik Eesti lambakasvatajaid müüb elusloomad välismaale, aktiivsem müük toimub augustis-septembris. foto: riina martinson

tud karja vähendama, lihapakkumine tõuseb ja raskem loomadele turgu leida. Aava räägib, et enamik Eesti lambakasvatajaid müüb elusloomad välismaale, aktiivsem müük algab augustis-septembris. Eestis on mitu kogumiskeskust, kelle esindajad mööda Eestit ringi sõites lambaid otsivad. „Minugi juures siin käis hollandlane ja pakkus hinda,” mainib ta. Hollandlased ostavad siit noored lambad, mõnisada lammast laaditakse spetsiaalsele veokile ja sõidutatakse Hollandisse, kus siis nuumatakse tapakaaluni. Eesti lammaste põhiturg ongi Holland, aga üsna palju on läinud Itaaliasse, Prantsusmaale ja Saksamaale. „Tänavu on probleem, et Hollandiski on põud, sealsed karjamaad kuivad ega saa lambaid nuumata,” teab Aava. „Lambaid küll ostetakse Eestist kokku, aga pakutakse odavamat hinda.” Lambatalle müügi pealt kasvataja suurt kasumit ei teeni, sest loomad müüakse sisuliselt omahinnaga. „Käivet annab, aga kasumit mitte väga,” nendib Aava. „Mitmed kasvatajad loobuvad lambapidamisest, sest ei tasu ära, kui talle omahind ja müügihind on sarnased.” „Rahateenimisallikana on lambakasvatus küll arvestatav, kuid arvete maksmiseks saab raha ka palju väiksema vaevaga teenida,” kinnitab varem Eesti üks suuremaid lambakasvatajaid olnud Hannes Urbanik, kes praegu on tegevuse koomale tõmmanud. ARVUKUS KÕIGUB Lammaste arv on Eestis aja jooksul kõvasti üles-alla liikunud. Praegu on koos tänavuste talledega peaaegu 80 000, aga 1999. aastal kõigest 29 000. Järsk tõus toimus 2004–2008, nüüd püsib stabiilne. Võrdluseks on hea teada, et näiteks 1922. aastal oli lambaid koguni 745 000. Rahvas elas siis maal ja igas majapidamises olid lambad.

LAMMASTE ARVUKUS

LAMMASTE EKSPORT

Lammaste arv augusti lõpus. Saaremaa Pärnumaa Võrumaa Lääne-Virumaa Raplamaa Viljandimaa Läänemaa Tartumaa Põlvamaa Harjumaa Hiiumaa Valgamaa Järvamaa Ida-Virumaa Jõgevamaa Kokku

15 304 7988 7581 6102 5621 5442 4688 4486 4417 4350 4109 3051 2850 1510 1508 79 007 Allikas: PRIA

Väga palju on lambapidajate seas neid, kes peavad lambaid hobi korras. Kuni 20pealisi karju on ligemale pool. Väikseid karju peetakse näiteks oma krundi hoolduseks ja lemmikloomadena. Ka lihtsalt harjumusest, et mingi loom peab maal olema. Lammas on üsna vähenõudlik ning saab vajadusel ise hakkama, kui toit ja jook organiseeritud. Suured kasvatajad peavad lambaid liha pärast. Poes peab lambaliha tikutulega taga ajama ja suure tõenäosusega on müügil Uus-Meremaa päritolu liha. Aava nendib, et lambaliha hind on eestlase jaoks kallis, eriti sealihaga võrreldes. Lihtsama lambatüki kilo saab 10 euroga, paremad palad 15 euroga. „Eestlane on hinnatundlik ja kuna lambaliha on võrreldes sealihaga kallim, võrreldav loomaliha paremate tükkidega, siis jääbki ostmata,” räägib Aava. „Mõnel on ka mälusopis kinnistunud, et lambalihal on kasuka maitse, ja kardab proovida. Samas on mõni öelnud, et ei taha noore lamba liha, sest sel pole lamba spetsiifilist maitset.”

• Kokku eksporditi mullu 9816 Eesti päritolu lammast, (neist 8818 kuni aastavanust talle), see on 2108 lammast vähem kui 2016. aastal. • Eesti eluslambaid eksporditi 712 000 euro väärtuses, mis on 34 300 eurot (4,6%) vähem kui eelnenud aastal.

• Elustallesid eksporditi peamiselt Hollandisse (44%), Prantsusmaale (31%) ja Belgiasse (15%). Elustallede eest makstud keskmine eluskaalu hind oli 2115 eurot tonni eest, mis on 230 kallim kui 2016. aastal.

Villa- ja nahaturg on peaaegu olematu. Aava nendib, et lihalamba vill on karedam ja selle eest makstav hind selline, et hea, kui tagasi saad koti hinna, kuhu villa pakendad. Nii nuputataksegi, mida villaga peale hakata, mõned kasutavad aias ja kasvuhoones multšiks, teised maja soojustuseks. KISKJATE PIIRAMISRÕNGAS Aava räägib, et alustas omal ajal lambapidamisega, et loomad aitaksid mereäärt hooldada. Nüüd on aga mere ääres ohtlik lambaid karjatada, keegi peab alati karja juures olema. Eks ikka šaakalite pärast. Kui 11 aastat ajasid Aavad lambad maikuus mere äärde ja augusti lõpus koju tagasi pügamisele, siis paar viimast aastat aetakse loomad igaks ööseks lauta tagasi. „Nüüd on nad sellega harjunud ja tulevad tavaliselt ise, aga esimesed ajamised olid nii, et kahe inimesega igal õhtul neli tundi ajasime neid,” meenutab Aava.

MITU KASVATAJAT LOOBUB LAMBAPIDAMISEST, SEST EI TASU ÄRA, KUI TALLE OMAHIND JA MÜÜGIHIND ON SARNASED. Kui hundid murravad rohkem ajal, mil kutsikaid välja õpetavad, siis šaakalitega on häda aasta läbi. Nii ongi läänerannikul, Pärnu- ja Läänemaal mitu kasvatajat šaakalite tõttu lammaste pidamisest loobunud. Kui mere ääres kimbutavad šaakalid, siis sisemaal hundid.

Allikas: Maaeluministeerium

Võrumaal tegutsev Koppel ütleb, et tal on nii hundid kui ka ilvesed kukil. „Pole karja juurest minema saanudki, aprillikuust saadik elan öösiti karja juures,” tõdeb mees. „Ise olen juures ja koerad on, aga ikka võtavad. Hundid on mul tegelikult väiksem mure, ilvesed teevad kurja – ema hakkas kahte kutsikat õpetama lammaste peal. Kahe esimese ööga maikuus võtsid 30 lammast maha. Lõhkusid, ma ise nägin, ema hoidis kinni ja kaks eelmise aasta kutsikat lõhkusid. Nüüd nad ongi lammastest toituma jäänud.” Tänavu põuaga on hein pruunikas, täpselt ilvestega sama tooni, ja katsu neid märgata. Kari on suur ja avaral karjamaal, kui paks udu maas, on jälgimine karjastele paras katsumus. Terve kevade ja suve igal öösel karjavalves olles istub Koppel arvutis ning otsib ja ostab talupidamises vajalikke asju seemnetest kastmissüsteemideni välja. Ja haub plaane oma talu tulevikus osas. Kui keegi küsiks tema käest, kas tasub lambaid pidama hakata, siis tema vastaks – pigem ei. „Olen pikalt öösiti lambakarjas istunud ja arvutanud, küll üht-, küll teisipidi. Raske on. Praegune arvutus näitab, et kõige lihtsam oleks lambad hoopistükkis huntidele sisse sööta,” ütleb ta endale omase musta huumoriga. „Riik maksab vana lamba eest 160 eurot ja talle eest 80. Korraliku talle eest saad müües 80 küll, aga vana lamba eest sellist hinda mitte kuskilt.”


maa elu || TÖÖjÕud || 3

6. september 2018

JuHTKiRi

PEETER RAiDLA

peatoimetaja

ÜHEST KENAST ETTEVÕTMISEST

E Maie Niit pani oma loodud ettevõttele aluse 28 aastat tagasi. Ta käib praegugi omanikuna abiks tööd tegemas. „Mul on vedanud, et sain 55aastaselt pensionile,” ütleb ta. foto: maarius suVistE

Head tööjõudu pole enam võtta MAARius suVisTE Lõuna-Eesti Postimees

uvel 80. juubelit tähistanud Eesti lihatööstuse grand old lady, Otepää Lihatööstuse Edgar üks omanik ja kauaaegne juht Maie Niit tõdeb, et hea tööjõu järele on karjuv vajadus. Eelmise aasta sügisel andis Maie Niit lihatööstuse juhtimise üle miniale Maire Niidule, kellega ta on kõrvuti töötanud 25 aastat. Olgugi et 55aastaselt pensionile saanud Maie Niit enam tegevjuht ei ole, käib ta ikka iga päev lihatööstuses – tööl. Ise ta ütleb, et tööl ta ei käi. Lihtsalt läheb varahommikul poole kuue paiku kohale ja teeb uksed valla. Veidi hiljem hakkab tellimusi vastu võtma, ikka oma kabinetis esimesel korrusel välisukse juures.

JÕUDUMÖÖDA ON EESTIS PALKA IKKA TÕSTETUD. MEIE TÖÖTAJAD POLE NII VILETSAS SEISUS, ET NEID VÕIKS ARVATA VAESTE KILDKONDA. Töö juures on legendaarne lihatööstur nüüd pärastlõunani. Kui vaja ja teistel kiire on, koorib ta sibulaid või aitab muu tööga. Nõu ja jõuga on ta abiks ka miniale. VÄHE DISTSIPLIINI JA KORDA Rääkides tööjõust maal, tõdeb Maie Niit esmalt, et Eestis jääb inimesi aina vähemaks. Esiteks

jääb vähemaks tarbijaid, teiseks napib tööjõudu. „Ei ole enam head tööjõudu võtta. Paljud on lihtsalt laisad, ei tahagi kodust eriti välja tulla,” sõnab ausa ja otsekohese ütlemisega tuntud Maie Niit. „Veel on grupp inimesi, kes ütlevad: olen vaba inimene ja töötan, kunas tahan. Öeldakse ka, et ega kusagilt tööjõudu niikuinii võtta pole, nii et muudkui makske.” Ta on seisukohal, et kes saab omavalitsuselt toetust, sel peab olema kohustus teha tööd. „Siis ei jääda ainult toetuste peale ja inimesel ei kao tööharjumus. Kui toetust saav inimene käib iga kuu kasvõi natuke tööl, jääb tööharjumus alles. Ta saaks ka nii palju abiks olla, et annab näiteks mõnele töötajale vaba päeva.” 26 aastat tegutsenud Otepää Lihatööstuses on nii, et ettevõte peab tööjõu ise välja koolitama. „Kui saame endale väga hea inimese, saame endale välja koolitada ka väga hea töötaja,” teab Niit. „Aga kui keegi tuleb otse tänavalt ega allu juhendamisele, siis on raske – tema lihtsalt leiab, et teeb ise, mida tahab. Aga sedasi ju ei saa.” Tema sõnul peaks olema nii, et sellel, kes saab Eestis kõrghariduse, peab olema kohustus pärast kolm kuni viis aastat Eestis töötada. „Mitte nii, et saab siin hea hariduse ja läheb kohe välismaale suurt raha teenima,” ütleb ettevõtja. Kauaaegne lihatööstuse juht on täheldanud, et praegu paljud inimesed ei proovi ega hakkagi rohkem pingutama. Tema aga teab oma kogemusest, et töö tegemisel peab olema rohkem püsivust ja järjekindlust. „Paljud inimesed ei tea enam, mis on distsipliin ja kord. Tullakse ja poetatakse ukse va-

helt: pean täna arsti juurde minema. Ei küsita enam, kas saab minna või ei saa minna – lähen ja kogu lugu. Ettevõtja peab siis kohanema, et nii ongi ja kõik,” räägib Niit. „Samas on väga tublisid töötajaid, kes annavad varakult teada, kui neil on vaja tööajast ära käia või varem töölt lahkuda.” Osa tublisid endisi töötajaid on ettevõtja tööle tagasi võtnud. Põhjus on lihtne: nad tunnevad seda tööd ja tööandja tunneb inimest, teab tema iseloomu ja võimeid. PALGASURVE PRESSIB PEALE Küsimusele, kuidas ettevõtjal läheb, vastab Maie Niit: „Ei saa öelda, et Eesti ettevõtjal on kerge. Lisaks veel palgasurve, aga käivet ju nii palju tõsta ei saa – kuid palka tahavad kõik rohkem ja rohkem.” Tema arvab, et Eesti töötaja saab normaalset palka. „Inimene võib ju raha kulutada lõpmatuseni – kes saab head palka, teeb ka suuremaid väljaminekuid. Jõudumööda on Eestis palka ikka tõstetud. Meie töötajad pole nii viletsas seisus, et neid võiks arvata vaeste kildkonda.” Niidu sõnul peab ettevõte püsima konkurentsis. Ei saa nii, et omanik vaatab lakke ja paneb palga. „Viimasel ajal olen teinud niimoodi, et kui võtan uue inimese tööle, siis algul väiksema palga peale, seejärel tõstame tasapisi töötasu. Olen vahel töötajatelt küsinud, missugusest palgast ta ise unistab. Mõni ütleb ka. „Tihti ütlevad väiksema numbri, kui me maksame. Olin üllatunud.” Samas on ette tulnud, et mees küsib hiigelpalka, sest teist sellist meest maa peal ei olevat nagu tema. „Kõik oleneb inimese enesekriitikast ja arusaamisest, millised võimalused

MAIE NIIDU KÜMME KÄSKU Otepää Lihatööstuse teadetetahvlil on üleval ettevõtte omaniku Maie Niidu kümme käsku. Siin kolm neist: • Hoolitse oma töö eest ja sa saavutad õigel ajal oma äri, mille eest hoolitseda. • Jälgi oma tööd, mitte kella. Pikk päevatöö teeb pika päeva lühikeseks ja lühike päevatöö teeb näo pikaks. • Ära nurise, kui mina nurisen. Kui sa väärid korralekutsumist, siis väärid ka, et sind edasi pean. Ma ei raiska aega mädadest õuntest tükkide väljalõikamiseks. tööandjal on. Ega ettevõttel pole lõpmatuseni võimalik palka tõsta – kusagil tuleb piir ette,” tunnistab Niit. „Kui kogu raha on töötasuks läinud, ei saa ju investeerida, uuendusi teha, laieneda – lihtsalt ei ole raha.” MIDA TÄHENDAB EDGAR? Eesti majandusele paneb ettevõtja koolipoisi hinde. „Kõik hõiskavad enne valimisi, et kõik on maru hea ja majandus tõuseb. Mina ütleksin, et Eesti riigil läheb hindele kolm. Valitsusele võib panna hinde neli selles suhtes, et sätiti miinimumpalga süsteemi ja väikesepalgalisele jääb rohkem raha kätte. Aga kui rääkida intensiivsest majanduse arendamisest, siis seda hindaksin hindega kolm miinus.” Räägitakse küll, et toetatakse väikeettevõtlust, kuid tegudes seda kuigipalju näha ei ole. „Kui on näiteks riigihange või on vaja midagi otsustada, siis jäetakse väike kõrvale ja unustatakse lihtsalt ära. Ikka võetakse suurettevõte – nii nagu suurtel tegijatel tarvis on,” märgib kauaaegne lihatööstur. Maie Niit hakkas Vana-Otepää külas asuvat tööstust looma 1990. aasta jaanuaris. Kulus kaks aastat, enne kui endise sovhoosi suurfarmi asemele tuli lihatööstus. 1992. aasta aprillis oli esimene tööpäev. Edgar tähendab: Eesti demokraatia garanteerib arengu ja rikkuse. Ettevõttes on ligi poolsada töötajat.

elmisest kolmapäevast alates nädalajagu päevi Narvat ja selle lähiümbrust väisanud president Kersti Kaljulaid tegi teoks selle, mida polnud siiani veel keegi teha suutnud. Seni peamiselt poliitiliste intriigide ja korruptsiooniskandaalidega kõneainet pakkunud Narvast rääkisid ühtäkki positiivses võtmes kõik siinsed uudistekanalid. Olgu siis tegu Eesti meistriliiga jalgpallikohtumisega Narvas, kooliaasta avamisega Narva Vanalinna riigikoolis või välissaadikute vastuvõtutseremooniaga sealse raekoja esisel platsil vahikompanii auvahtkonna ja kaitseväe orkestri helide saatel. Neid sündmusi oli mõistagi veel. Usun, et presidendi visiit süstis tubli annuse eneseusku ja Eesti-armastust enamikule narvakatest. Hinge jäi kriipima vaid üks probleem, millele vähemalt avalikult tähelepanu ei pööratud. Olen ka ise suhteliselt hiljuti Narvas ja Narva-Jõesuus käinud ning kogenud sealsete noorte teenindajate püüdlikkust eesti keeles suhelda. Teenindussfäärist väljaspool tegutsevate Ida-Virumaa noorte eesti keele oskus jätab kahjuks soovida. Olen selle üle varemgi mõelnud ning vähemalt vene keelt kõnelevate noormeeste jaoks enda meelest ka lahenduse leidnud. Nimelt tuleks Eesti kodanikest vene noorte kaitseväeteenistuse ajal neile kohustuslikus korras ka eesti keelt õpetada. Ma ei tea, miks meie riik ja kaitsevägi ise selle peale pole tulnud. Või ei taheta keeleprobleemi tunnistada? Koolitunnistuse ja keeleeksami hinded paraku tegelikkust ei peegelda. Ma tean kindlalt – miks ma peaksin meie oma pere poiste juttu mitte uskuma −, et vene noormehed, kes lähevad riiki teenima patriootidena, on kaitseväes just oma vähese keeleoskuse pärast tõsistes raskustes ning nende algne patriotism saanud tõsise tagasilöögi. Kuid tagasi presidendi juurde. Selliseid paiku, mis vajaksid positiivset tähelepanu, on Eestis tegelikult palju. Ka sealsamas Ida-Virumaal, samuti Peipsi veerel, Kagu- ja Lõuna-Eestis, Pärnu- ja Läänemaal ning meie saartel. Ja eks leiab sääraseid kohti Kesk-Eestistki. Kuna presidentuur ja täidesaatev võim on Eestis lahus, võiks ka valitsus mõne oma ministriga olla sellistesse visiitidesse kaasatud. Tõsi, enne Kersti Kaljulaidi jõudmist Narva oli augustis oma dessandi teinud sinna 160 pealinna ametnikku. Kahjuks pole selle massväisangu tõhususest ja tulemustest eriti midagi kuulda olnud.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018


4 || uudised || maa elu

6. september 2018

PÕLLUMEHED SAID MITU UUT KUIVATIT AiN ALVELA Maa Elu

A

ugusti alguses avas tulundusühistu Alvar Harjumaal Alaveres tuliuue viljakuivati ja augusti lõpupäevil sai valmis Baltic Agro kuivati Lääne-Virumaal Kaarma külas. Alavere kuivati kuulub viljakasvatajaid koondavale TÜle Alvar ja selle tarnis ettevõttele Dotnuva Baltic. Kaarma kuivati on aga Baltic Agro enda oma, tarnija oli Tatoli. Seal hakatakse pakkuma viljakuivatamisteenust eelkõige Lääne-Virumaa, Jõgevamaa ja Järvamaa põllumeestele. Väike-Maarja ja Ebavere vahel paiknevasse Kaarma külla rajati viljakuivati sellepärast, et Baltic Agrol juba on seal vilja sorteerimisvõimalus ning laopind ja punkrid vilja hoiustamiseks. Siiani aga sai Kaarmas käidelda vaid kuiva vilja, nüüd on kohapeal olemas märja vilja kuivatamise võimalus. Alavere iseenesest klassikalise konveier- ehk šahtkuivati teeb eriliseks see, et sealse Cimbria AMG-38 läbivoolukuivati ventilaatorid on tolmueraldussüsteemiga ja helisummutitega, et ümberkaudseid elanikke võimalikult vähe häirida. Kuivati on arvatavasti kõrgeim Eestis, 40 meetrit kõrge. Mahutavus on 130 m³, katla põleti võimsus kuni 8100 KW. Kuivati konveier võimaldab läbi lasta 150 tonni vilja tunnis. Kaarma kuivati on Inglismaa firma Alvan Blanchi suurim mudel DF 48000 ja laseb

kuivatada kuni 58 tonni vilja tunnis, nisul on see näitaja kuni 35 t/h. Tegemist on üldiselt kasutatavatest šahtkuivatitest mõnevõrra erineva, nn blanšeerkuivatamise tehnoloogiaga. Kuivati saabus tehasest peaaegu kokku monteerituna, selle paigaldamine ja töökorda seadmine oli lihtne ja kiire. Alvan Blanchi kuivatiga saab kuivatada mistahes algniiskusega põlluvilja, ummistusi ei teki, sest vili liigub korruste peal keti ja õhu abil, mistõttu on lihtne muuta kuivatatava viljakihi paksust ja sordivahetus on lihtne – kuivatit ei pea tingimata tühjaks tegema, et näiteks nisult odrale üle minna. Kuivati on šahtkuivatist madalam, mis võimaldab võtta viljaproove mitmest kohast ja annab hea ligipääsu kuivati sõlmedele. Kuivati sorteerimisliin on Saksamaa tootjalt Bühler, mudel TAS 206A-6, mille tootlikkus on 250 t/h ja sõela pind 48 m². Alavere ja Kaarma viljakuivati töötavad maagaasiga, mis on praegu, pärast seda, kui 2015. aastal keelati viljakuivatites soodsama aktsiisimääraga maksustatud nn eridiisli kasutamine, soodsaim kuivatite kütmise moodus. Alavere kuivatis plaanitakse tänavu kuivatada 45 000 tonni vilja, Kaarma kuivati aastavõimsus on 35 000 tonni. Lisaks on kohapeal laopind 25 000 tonnile viljale. Alavere kuivati investeeringu maksumus oli 2,2 miljonit eurot, Baltic Agro Kaarma kuivati rajamiseks kulus 1,5 miljonit eurot.

Alvan Blanchi kuivatid saab juba tehases suuremalt jaolt kokku monteerida, need objektile transportida ja seal kulub kogu süsteemi töökorda seadmiseks vaid nädal. foto: aLVan BLanCH

Pärnumaa tutvustab end joogipiirkonnana. Et põnevaid jooke seal tõesti palju valmistatakse, sai veenduda paari nädala eest Pärnumaa maitsete laadal. foto: maiLiis oLLino / pÄrnu postimEEs

Lõikuspeol saab maitsta sadat jooki RiiNA MARTiNsON Maa Elu

K

uidas maitseb kasepässikutee, võilillekohv või kümnest marjasordist hõõgmahl? Kõike seda saab maitsta sel laupäeval Maria talus Pärnumaa maitsete aasta lõikuspeol, mille tõmbenumber on 150 kohalikku jooki alates mineraalveest kuni siidri ja veinini. Pärnumaa maitsete aasta projektijuht Kadi Elmeste räägib, et Pärnumaal tegutseb palju kohalikust toorainest jooke valmistavaid suuremad-pisemad ettevõtjad. „Võtsime eesmärgiks serveerida vähemalt 100 jooki, aga registreerunud on juba 150 jooki,” rõõmustab ta. Külastajad saavad maitsta mahlu, siirupeid, piimatooteid, kalja, teeseenejooki ja käsitsi valmistatud limonaade. Lisaks on looduslikku mineraalvett kuues versioonis, kolme sorti võilillekohvi ja kasepässiku vürtsiteed.

Juta Arujõe pakub külalistele hõõgmahla, mis on valmistatud kümnest marjasordist. „Samuti saab maitsta äsja talutoodete konkursil parimaks joogiks valitud Piesta vürtsikat õunajooki, mis on eriliselt maitsev joogipoolis ja igati oma tiitlit väärt,” lubab Elmeste. Pärnumaa on tuntust kogunud oma veinitootjate ja siidrivalmistajatega, kelle toodangut on rahvusvaheliste tiitlitega pärjatud. 8. septembril on nad kõik Maria talus kohal ja huvilised saavad tootjatega otse suhelda. Pakutakse siidrit, õlut ja veini, mis on mitme tehnoloogiaga valmistatud. Näiteks mustika-, vaarika-, maasika-, pihlakaveinid ja palju muid maitseid. ILMA ILMATA EI SAA Maria talu perenaine Riina Rand räägib, et nad korraldasid talus varem Saksamaa Oktoberfesti eeskujul õllefestivali. „Ilmafaktor on meil nii keeruline, et enam ei julgenud riski võtta,” nendib ta. „Ühel aastal jäime ilma tõttu kahjumisse, teisel kasumisse, kolmandal nulli ja nii otsustasime ära lõpetada.” Nüüd aga tegid maitsete

aasta korraldajad ettepaneku tänavu sarnane pidu taas korraldada ja ühise mõttetöö tulemusel lõikuspeo idee välja areneski. Varasemast kogemusest õppust võttes on aga on varakult mõeldud, kuidas korraldada üritus mis tahes ilmaga, isegi lausvihma korraks on lahendus olemas. Rand räägib, et külastajaid võiksid tulla kogu perega, sest lisaks söökide-jookide maitsmisele ja kaasaostmisele on muudki meelelahutust tulemas. Saab laulda-tantsida ja kohaliku söögi-joogi kõrvale muusikat kuulata. Toimub Eesti tõuhobuste tutvustus. Lastega tegelevad Korstna talu jõulumemm ja -taat. Esinevad väikesed tantsulapsed, kes õpetavad külalistele popimaid tantsusamme. Õhtul meelitavad rahva tantsima retro-videodiskorid.

VÕTSIME EESMÄRGIKS SERVEERIDA VÄHEMALT 100 JOOKI, AGA REGISTREERUNUD ON JUBA 150 JOOKI.

Lõikuspeol kuulutatakse välja Pärnumaa parimad toidumeened. Konkursil on neli kategooriat: parim toidumeene, jook, leib ja uudistoode. NELI KUUD TIITLIGA Pärnumaa on toidupiirkonna tiitlit kandnud juba neli kuud. Elmeste tõdeb, et selle aja jooksul on jõutud üsna palju teha. „Näites 23. augustil Martensi väljakul toimunud Pärnumaa maitsete laadal sai näha Pärnu restoranide peakokki, kes tulid kohalike pakkujatega tutvuma ja said sealt uusi kontakte,” toob ta välja. Lõikuspidu ei ole aga lõpupidu ja toidupiirkonna kalender on päris tihe. 18. septembril toimub Tartus ERMis Pärnumaa maitsete päev, kus räägitakse lugusid meretoidust ja valmistatakse töötubades roogasid. 6. oktoobril avatakse kohvikute nädal ühepäevakohvikutega üle terve Pärnumaa, kus samuti peateemaks kohalik Pärnumaa tooraine. Et eesootavast ülevaadet saada, tasub jälgida FB lehte „Pärnumaa maitsed” ja www. visitparnu.com/maitsed. Kodulehelt leiab põnevaid retsepte ja Pärnumaa tootjate nimekirja.


maa elu || eTTeVÕTja || 5

6. september 2018

Väikelinna elektrifirma hoiab mõõdukat joont

SEINAKONTAKTIST TURVASÜSTEEMINI Tööde ja teenuste ring, mida A&T Elekter pakub, on lai. Teisiti Aigro sõnul tänapäeval ei saagi. Nimistus on elektritööd ja projektid, elektripaigaldise käitus, tulekahjusignalisatsiooni ja turvasüsteemidega seotud tööd, maanduspaigaldiste ehitus jm. Põhiline leib teenitakse firmajuhi sõnul siiski eramajadesse ja suvilatesse elektrisüsteemide paigalduse ja hooldamisega. „Meie trump on see, et saame sisuliselt kõik elektri- ja valvesüsteemide töö ja dokumentatsiooni enda kanda võtta, pakume täisteenust,” kommenteerib Aigro. Soliidne on ka suuremate objektide nimekiri, kuhu A&T Elektri mehed oma panuse andnud. Viimase aja tegemistest on Aigrol heameel Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse ainulaadse mängu- ja tegevuspargi valmimisest. „Väga vahvad rajad ja trenažöörid. Mulle meeldib eriti, et park on kõigile avatud ja põhjalikult läbi mõeldud.”

TOOMAs ŠALDA Maa Elu

L

äänemaa osaühing A&T Elekter on turul vastu pidanud veerandsada aastat, mis tähendab, et järelikult on kliendid ettevõttega rahul. „Kui mõni töötaja teeb midagi kehvemini, kui suudab, küsin talt, kas ta ise oma kodus võtaks selle töö vastu ja maksaks selle eest. Õnneks tuleb seda harva ette,” ütleb firmajuht Kalju Aigro. Lisaks laiale teenusevalikule peab ettevõte Haapsalus elektrikaupade poodi, mille kliendid on peamiselt need, kes elektrist midagi juba teavad. Eesti majanduse ja poliitika kohta ütleb kogenud firmajuht, et riigimaksud on meil nii kõrged, et paljud eraisikud otsivad võimalust ametlikest firmadest ja maksudest mööda minna. ALUSTAS NULLIST 1994. aastal asutatud osaühingu A&T Elekter 73aastane pealik Kalju Aigro on sündinud Haapsalus, siit lapse- ja koolipõlves pikalt ära olnud, aga alates 1969. aastast jälle täiskohaga haapsallane. TPI energeetika teaduskonna lõpetanud noormees suunati tööle Haapsalu autobaasi, kus talle usaldati tootmisosakonna juhataja ametikoht. Kolm aastat hiljem kutsus Haapsalu KEK Aigro tehnika- ja transpordiosakonna juhatajaks, kus ta oli ametis üle kahe aastakümne. Üheksakümnendate alguses saabunud kapitalism jagas aga KEKi väikesteks kooperatiivideks ja osaühinguteks ning keskset organisatsiooni polnud enam vaja. Aigro viimane töö KEKis oligi varade müük. „Uues olukorras polnud lihtne. Keegi tööd ei pakkunud. Üks elektritarbeid müünud sõber nägi minu teadmistes ja kogemustes siiski potentsiaali ja pakkus ühise firma asutamist. Moodustasin väikese elektri-

palka. Tahaks rohkem, aga siis ei saaks me enam tööd. Peale meie on Haapsalus mitu elektritööfirmat ja halvemal juhul saaks töötajad sedasi kopsakama palga asemel kätte hoopis koondamisteate. Praegugi pole suuremaid töid saada lihtne. Teen enda arust peatöövõtjale hea pakkumise, aga tema täispakkumine hanget ei võida ja nii oleme ka meie ilma.”

A&T Elektri 73aastane pealik Kalju Aigro näeb väiksemas linnas tegutsemisel nii plusse kui miinuseid. foto: toomas ŠaLda

tööde brigaadi, hankisin varustuse, rentisime KEKi hoones toakese ja alustasime 2–3 mehega teenuste pakkumist. Paralleelselt hakkasime pidama elektrikaupade poodi, sest endal oli ju nagunii tarvikuid vaja. Seda peame tänaseni, kuigi nüüd oleme kontori ja kaupluse kolinud Haapsalu kaubamaja taha,” jutustab Aigro. Osaühingu A&T Elekter asutas ta seega koos kompanjoniga, kelle perekonnanime esitäht nagu Aigro endagi oma tänaseni firma nimes figureerib, aga juba poolteist aastakümmet juhib mees ettevõtet üksi. NOOREMAD JULGEVAD RISKIDA Tagantjärele leiab end tennisemänguga heas vormis hoidev Aigro, et ettevõtlus tuli tema ellu pisut hilja. „Alustasin 49aastasena, nooremana oleks

mõndagi teisiti teinud, võib olla oleks Tallinna poole vaadanud. Aga viiekümnene inimene, kel elu väikelinnas sisse seatud, ei võta enam väga suuri riske. Kapitalism võinuks tulla siis, kui olin 35–40.” Praegu on A&T Elektris kümmekond töötajat. „On ka rohkem olnud, aga see on optimaalne, muidu peaks kaugemates piirkondades tööd juurde otsima hakkama. Läänemaalt me välja ei kibele, sest meestel on pered kodus. Kuidas saadan nad näiteks Tallinnasse, kuhu edasi-tagasi sõidule kulub mitu tundi? Kulub aeg ja kütus. Teine variant oleks töötada ööbimistega, aga siis pole ju vahet, kas teha tööd Eestis või Soomes, kus ikkagi märksa rohkem makstakse,” kirjeldab Aigro väikelinna elektrifirma argipäeva. „Maksame Eesti keskmist

MAKSUD ON TASUMISEKS Ettevõtte kodulehelt võib lugeda, et teretulnud on needki, kel vaja kasvõi ainult ühte pistikupesa vahetada. Väikelinnas kutsutakse aga elektrifirma selliseid töid tegema kõige rohkem kord või kaks päevas, mis tähendab, et eraldi meest selliste ülesannete täitmiseks palgal hoida pole mõttekas. Nii peabki klient mõnikord päeva või kaks kannatama.

VÕTAME KAUBA MAALETOOJATELT, KES ANNAVAD ALLAHINDLUST MAHU PEALT, SUURKETTIDEL ON SEE MÕISTAGI SUUREM. Aigro räägib, et vahel pannakse pahaks, et näiteks seinakontakti vahetuse eest küsib tema ettevõte umbes kakskümmend eurot. „Mehe töötund maksab 16 eurot pluss käibemaks. Riigile läheb sellest si-

suliselt pool, nii et memmekesel pole tegelikult põhjust meid ahnuses süüdistada. Alles jäänud kümne euro sisse mahub töö, transport, ettevõtte tegevuskulu jne. Kui peame sõitma Lihulasse, hakkab järjest kerkiv kütusehind juba seda väikestki kasumit sööma. Kõikide maksude tulemusena tekib kliendil paratamatult kiusatus tellida tööd ametlikest firmadest mööda minnes. Kui meile tuleb maksta 20 eurot, siis naabrimees teeb töö haltuura korras ära kümne või veel vähemaga, mis sest, et ilma igasuguse garantii ja vastutuseta. Makse maksmata tehakse tegelikult Eestis rohkem töid, kui arvatakse. Meie mustalt ei tee, sest tahan rahulikult magada.” Rõõmu teeb Aigrole asjaolu, et viieteistkümne aasta taguse ajaga võrreldes on ettevõtted muutunud ausamaks. „Firmasid, kes kauba eest ei maksa, pole viimasel ajal ette tulnud,” tõdeb ta. OMA NIŠŠ Elektrikaupade müügist rääkides tunnistab ta, et A&T Elektri kaupluse kliendid on enamasti need, kes elektrist midagi teavad ja tulevad kauplusse konkreetseid asju ostma – ettevõtted, ehitajad, asutused. „Võtame kauba maaletoojatelt, kes annavad allahindlust mahu pealt, suurkettidel on see mõistagi suurem. Kuna aga elektritöödel läheb vaja tohutut hulka vidinaid, mida suurpoed ei taha müüki võtta, on meil kindel nišš. Peame arvestama, et Haapsalus elab ikkagi vaid umbes 10 000 inimest, meil ei ole mõtet müüa laias valikus kodusisustuskaupu, näiteks valgusteid.” Oma kollektiivi üle on Aigro uhke, kuid lisab väikese murenoodiga hääles, et noored kipuvad mujale suuremat raha teenima minema või tahavad omal käel tegutseda. „Mitut puhku on ette tulnud, et koolitad noore mehe kahe-kolme aastaga välja, aga siis hakkad siit ja sealt kuulma, et üks haltuura on tal siin ja teine seal ning meie teed viivad lahku. Samas on nõuded nii karmiks läinud, et ainult elektritööde tegemise oskusest ei piisa enam oma elektrifirma loomiseks,” tõdeb Aigro. Lisaks tunnistab ta, et väike- ja keskmise ettevõtte juht teab paratamatult kõikide töötajate probleeme. Tal endal on kalduvus neid asju natuke liiga sügavalt läbi elada. Lihtne pole, aga hakkama saab.


6 || Peipsi || maa elu

6. september 2018

Peipsi sibul on otsakorral

linnuveerg

Tiit Efert Maa Elu

T

Soorüdide rändesalk rannavees. foto: wikipedia

RÜDID RÄNDAVAD OLAV RENNO linnuteadja

J

uba juulikuul ilmub meie mereranda kurvitsalisi-kahlajaid, kes on sisemaal järglaskonna omapead jätnud. Suurem osa neid kahlajaid leiab toidu avarannikult, aga mitmed liigid ei pelga minna rannametsa alla mustikaid ja muid marju sööma. Selle tulemusena tekib rannakividele lillasid laike, mille päritolu ei osata esmapilgul mõistatada. Reeglina lahkuvad poegade juurest esimesena emalinnud, mõnel liigil, nagu väikekoovitajal, koguni viimaseid haudumispäevi isalinnu hooleks jättes. Enne lennuvõimestumist peab enamiku kurvitslaste noorpõlv omapäi toime tulema, aga siis oskavad nad ikka liigikaaslaste salgad üles leida. Augustis on meie randadel kahlajatest näha kõige rohkem soorüdisid, lausa sajalisi ja mitmesajalisi parvi. 30 aastat tagasi nimetati neid alpi risladeks, 80 aasta eest tunti neid mustrindplüttidena ja veelgi varem kandsid mustpugu-risla nime. Rüdi on algselt selle linnuliigi Kihnu-pärane nimetus ja klapib ülihästi tema kevadiste häälitsustega: kuristav grui-grui-grui ja langevalõpuline triller drr-rrr-rrr. Sügisel kuuleb kõrgetoonilist kutsehüüdu trrii. Selle linnu haudelevila on peaaegu tsirkumpolaarne, paari katkestusega Põhja-Kanadas. On eristatud 10 alamliiki, kellest meie oma, niidurüdi on pesitsejana levinud Läänemere ümbruses, Šotimaal, Põhja-Iirimaal, Islandil ja Gröönimaa kagurannikul. Skandinaavias, Koolal ja sealt idas kuni Kolõmani pesitseb nn nominaatvorm. Soorislad on rästast pisut väiksemad madalajalgsed ja musta veidi allapoole kõverdunud nokaga. Sügisel on ülapool pruunikashall ja puguala tähniline, alapool valge. Kevadises hundsulestikus linnul on selg pruun tumedatest tähnidest triipudega, kõhualune mustjaspruun, lendaval linnul paistab kitsas valge tiivatriip. Eestis pesitsevad niidurüdid jõuavad kevadel kohale aprilli alguseks, enamjaolt juba paaridena ja leiavad pesapaiga Lääne-Eestis madala taimestikuga rannaja luhaniitudel, mõned paarid pesitsevad ka sisemaal lagerabadel. Nende arvukus oli tippseisus (1500 haudepaari) poole sajandi eest, seejärel aga hakkas kahanema ja nüüdseks on neid meil vaid 200 paari ringis. Rannaniitude pesapaiku aitavad konditsioonis hoida valgepõsklagled, kes kevadel seal rohukasvu kärbivad.

Pesakoha leiab rüdipaar tihedamasse rohustusse, kus isalind kaabib ja voolib mitu pesalohku, millest üks vooderdatakse kuivade kõrtega. Kurnas on neli rohekaspruuni tumepruunide kirjadega muna. Haudeaeg on kolm nädalat, osalevad mõlemad vanemad. Head varjevärvust kirjud pojad sibavad üsna kähku pesast välja vanalindude juhatusel toiduks putukavastseid ja muid pisikesi selgrootuid leidma. Esimestel elupäevadel poevad nad päris sageli vanalinnu alla sooja, aga ööseks naasevad pessa. Kolme nädalaga saavad nad lennuvõimeliseks ja lahkuvad siis peagi sünnipaigast. Hilissuvel hakkavad nii soorüdid kui ka sugulasliigid piki rannikuid edelasse liikuma ja teevad sobivates kohtades peatusi. Meie randadest kaovad nad septembri lõpuks. Augustis-septembris koondub neid mõnel pool, eriti Põhjamere ääres Padumere randadel sadu tuhandeid. Seal leiavad nad toiduks rikkalikult ussikesi ja limuseid ning vahetavad sulgkuue tagasihoidliku, heledama talvise vastu. Subarktilistes tundrates pesitsevad rüdid lendavad kõrgel üle maismaa edela suunas. Meil nähtavad soorüdide parved pärinevad PõhjaVenemaalt ja Loode-Siberist (Obi jõest läänes). Gröönimaa ja Islandi rüdid tüürivad üle Põhja-Atlandi veeväljade Briti saartele ja edasi Biskaia lahele. Siit alates on neil ühine tee Läänemerelt ja Norra ranniku kaudu saabunud liigikaaslastega kõrgelt üle Ibeeria Aafrika läänerandade poole ja edasi Guinea lahe äärde. Osa neist liigub veelgi lõuna poole ja jõuab Kapimaanigi. Obist ida pool pesitsevad asurkonnad rändavad, üha kõrgel maismaa kohal lennates, talvitama Musta ja Kaspia mere kaudu Lähis-Ida rannamaile. Tšuktšimaa soorüdid leiavad talikorteri Jaapanis ja Põhja-Ameerika alamliigid veedavad talve enamasti Kariibi mere kandis – ikka hästi soojas piirkonnas. Need poolteise tuhande kilomeetri pikkused peatuseta õhureisid pole kurvitslaste jaoks mingi piir ega rekord – Alaskast üle Vaikse ookeani oma talikorteritesse Uus-Meremaal pürgivad vöötsaba-vigled ületavad joonelt 13 000 kilomeetrit, terve nädala õhus olles. Hoolimata nii vahelduvatest elualadest ja pingelistest rännetest on soorüdid väga pika elueaga – üks Euroopa rõngastatud lind on elanud 28 aastat ja 9 kuud, Soome rekord küünib peaaegu19 aastani. Jahipidamist neile ei sallita enamikus Euroopast.

eadmiseks kõigile, kes soovivad ehedat Peipsi sibulat osta, et kohe tuleb tormata Peipsiääre valda, sest sealt leiab veel õiget korralikku kraami. Kes soovib erakordset elamust, mida Eesti-sisene turism võib pakkuda, võtku eesmärgiks läbida 7,4 kilomeetri pikkune teelõik kahe Peipsi sadamaküla Varnja ja Kolkja vahel. Tegemist on justkui pika külatänavaga, mis annab adekvaatse pildi sealsest eluolust. Põõsaste vahelt on näha armsaks saanud Peipsi järve. Antud maanteelõik on omapärane, sest siin liigub ohtralt siseja välisturiste ning avatud on Peipsi sibula ja muu kohaliku toodangu müügiletid. Tuhandete aastate jooksul taandunud Peipsi järv on tänapäeva kallastele jätnud rammusa umbes poole meetri paksuse mudakihi, mis sobib imehea sibula kasvatamiseks. Peipsiääre vallas elab 670 inimest, see ongi sibulakasvatajate piirkond. Kus tahes mujal kasvatatud sibulat ei tohiks kutsuda Peipsi sibulaks, isegi kui sort on sama. Lisaks erilisele mullale ja sordile teeb Peip­si sibula ainulaadseks kasvatamisviis. Kevaditi on näha, kuidas kohalikud kaevavad pika varrega labidaga sügavaid vagusid. Labidatel on siin oma lood rääkida, neid pärandatakse põlvest põlve. Nendega kaevatud vaod on sügavad. Lühemat kasvu inimesed kaevuvad kuni puusadeni vagudesse. Siin kasvatavad sibulat kõik, sõltumata usutunnistusest. Sibulakasvatamine sai Peip­ si ääres alguse Piirissaarelt. Sealsed elanikud käisid 150 aastat tagasi Venemaal tööl ja tõid Penza oblastist Bessonovka külast kaasa kibesibula sordi Bessonovski, mis Eesti oludes hästi kohanes ja hakkas hea kvaliteediga suurt saaki andma. Sibulakasvatus levis ka Peip­ si läänekaldale, kus on hästi omapärane muld, mida kutsutakse vanajärve põhjaks. Konstantin Avvo sõnul arvatakse, et Peipsi järv oli 8000 aastat tagasi koguni viis meetrit kõrgem. Praegune pinnas, millel askeldatakse, on paar tuhat aastat vana ja see ulatub praegusest Peipsi kaldast kuni poole kilomeetri kauguseni. Seal on kuni poole meetri paksune mullakiht, mille all on liiv. OLI SOODNE SUVI Hoolimata sellest, et tänavune suvi sobis Peip­ si sibula kasvamiseks suurepäraselt, on saak juba suuremalt jaolt otsas. Kes soovib sellest osa saada, peab kiirustama Peipsiäärsetesse küladesse. „Tänaseks on küla juba praktiliselt tühi,” sõnab Konstantin Avvo, kelle sibulatalu asub Kolkjas tuntud sibularestorani taga väikse külatänava lõpus, Peipsi kaldalt paarisaja

„Inimesed arvasid, et pole kuhugi müüa. Siis tulid kokkuostjad ja enamik oli nõus kohe müüma,” räägib Kostja ehk Konstantin Avvo. fotod: Tiit Efert

meetri kaugusel. Kõik kohalikud teavad teda Kostja nime all. Tema koduhoovis võtab külalisi vastu silt „Kostja sibulatalu”. Kostja on olnud sibulakasvatamise traditsiooni tutvustaja ja eestkõneleja. „Inimesed arvasid, et pole kuhugi müüa. Siis tulid kokkuostjad ja enamik oli nõus kohe müüma,” räägib Kostja. Neid sibulaid müüakse nüüd ilmselt Mustvees, aga ka pealinna turgudel. Aga seal on hind pisut teine kui kohapeal. „Saak on normaalne. Meie piirkonnale sobib kuiv suvi,” sõnab Kostja. Tema sõnul oli eeskätt tore, et sibula kuivatamise raske töö oli lihtsam. „Hea kuiv muld kukub ise sibula küljest ära,” räägib Kostja. „Muld on küll pealt kuiv, aga pinnavesi on nii lähedal, et sibul saab vajaliku niiskuse kätte.” Tänavu valmis sibul tavapärasest varem, juba juuli lõpuks olid esimesed vanikud tehtud. Harilikult

HOOLIMATA SELLEST, ET TÄNAVUNE SUVI SOBIS PEIPSI SIBULA KASVAMISEKS SUUREPÄRASELT, ON SAAK JUBA SUUREMALT JAOLT OTSAS.

valmivad need augusti keskpaigaks. Kuiv ilm soosis sibulate kuivatamist. Algatuseks tulid need juba mullast välja puhtamana, seejärel oli neid lihtsam väljas kuivatada, sest ei pidanud vihma eest kuivatisse vedama ja siis jälle välja tooma. „Lisatööd oli palju vähem,” meenutab Kostja. Kuna sibul kuivas väga hästi, siis säilib see paremini, sest niiskusest tingitud mädanikku on vähem. „Saak on nagu igal aastal, aga praaki on vähem,” lisab sibulakasvataja. Kostja tuli siia Pauli talu arendama mõned aastad tagasi. Abikaasa on siit pärit ja ta sai talu päranduseks vanaemalt. Kui Kostja Kolkjale tuli, nägi, kuidas naised teevad rasket tööd. Alguses otsustas, et abistab neid, aga siis mõtles ise kasvatama hakata. Peipsi ääres on maalapid jagatud peregonideks, mis vastatab 0,17 hektarile. Kostja hoolitseb ühe sellise peenralapi eest. Kui abikaasa vanaema veel elas, oli maalappe talus kokku viis. „Ei jõua ükski rohkem labidaga kaevata,” sõnab Kostja. MÜRGID JÄÄVAD MULDA Tänavu kevadel omandas ta Peterburi riiklikus põllumajandusülikoolis magistrikraadi bioloogia-ökoloogia erialal. Ta uuris loodusvarade kasutamist ja ökosüsteemide mudelite ehitamist. „Minu mudel on Peip­si järv,” lisab ta. Praktika tegigi ta koostöös Eesti Maaülikooliga kodukandis. Kas ta oma teadmisi ka maaülikooli tudengitele edasi hakkab andma, ei oska ta veel öelda, küll aga ei välista ta plaa-

ni edasi õppida. „Sõitmise peale kulus nii palju aega,” sõnab ta. Aga teadmistest on kasu. Kindlasti ei soovita ta kasutada mullas mürgiseid aineid. Kostja räägib umbrohutõrjest, mis tootja lubaduse järgi kaduvat mullast poole aastaga. „Uurisime ja selgus, et ka kolm aastat hiljem olid jäägid mullas täiesti olemas,” sõnab Kostja. Kostja õppis ka, kuidas mulla kvaliteeti parandada. Ta toob näiteks, et eelmisel niiskel suvel levis mullas erakordselt palju hallitust. Ka selle probleemi vastu aitab mürk, aga see jääb mulda aastateks. Mulda jäänud hallitus võib tekitada sibulatel juure- või kaelamädanikku. Kui on niiske ja soe, hakkavad hallitusbakterid paljunema. Hallitusega võitlemiseks võib kasutada kemikaalide asemel ökoloogiliselt puhtaid preparaate ja tegelikult aitab ka piimatööstusest ülejääv vadak, mis tõrjub hallitusbaktereid. Kui sibul ei ole korralikult kuivatatud, võib juhtuda, et mugul saab niiskust ja hallitus hakkab sibulat hävitama. Kostja tunnistab, et kemikaalid on jõudnud ka Peipsi äärde. „Keegi ei taha käsitsi rohida,” põhjendab Kostja. Tema kasutab umbrohuga võitlemisel trimmerit ning katab niidetud taimed kiiresti paksu mullakihiga, et need kiiremini kõduneksid. Mõned talud kasvatavad siiski veel puhtalt ja Kostja on kindlalt nende seas. Ta viljeleb agroturismi. Kord küsiti ta käest, et kus siin muuseum on. Kostja vastas, et muuseumi veel pole, ta on siiani ise elus. „Niikaua kui jõuan kaevata, teen seda tööd edasi,” kinnitab ta.


maa elu || ameTikool || 7

6. september 2018

Õppida saab igaüks

ÕPPIMISVÕIMALUSED Vaata veel muid õpivõimalusi Eesti kutsehariduskeskustes • Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool, www.vigalattk.ee • Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool, www.kehtna.edu.ee • Rakvere Ametikool, www.rak.ee • Luua Metsanduskool, luua.kovtp.ee

Pärnu Kutsehariduskeskuses on õppeprogrammi lisandunud kaks uut tasuta kursust: taimede ettevalmistamine talveks ja nooremaedniku 3. taseme kutseeksamiks valmistumine. foto: urmas Luik / pÄrnu postimEEs

TAAVi ALAs Maa Elu

T

alunik, maaettevõtja ja aednik vajavad kõik uusi teadmisi ja oskusi, sest konkurents turul on tihe. Maa Elu uuris kooliaasta alguse puhul kutseõppeasutustelt, millised on kõige soovitumad kursused, kuhu põllumees, aednik või maal tegutsev väikeettevõtja saab ennast täiendama minna. Maaeluhuvilistele mõeldud koolitusi on aina rohkem. Kui vanasti tähendas selline koolitus põllu- või loomapidamisoskusi ja aiandust, siis nüüd ulatub erialavalik toitlustusest ja käsitööst kuni psühholoogia ja kliendisuhtluseni välja.

AMETIKOOLIS SAAB NOOR LEIDA HUVITAVA ERIALA JA KÕRGHARIDUSEGA KESKEALINE TÖÖTAV INIMENE LISAERIALA, MIS VÕIB JÄÄDA HOBIKS VÕI VIIA OMA ETTEVÕTTE LOOMISENI. Tänapäeval pööratakse üha enam tähelepanu täiskasvanud õppijale, kes soovib omandada uut eriala. Rohkem on neid, kes linnatöö kõrvalt hakanud pidama maakohta või aeda. Ametikoolis saab noor leida huvitava eriala ja kõrgharidusega keskealine töötav inimene lisaeri-

ala, mis võib jääda hobiks või viia oma ettevõtte loomiseni. Lisaks kaug- või päevaõppele saab osaleda koolitustel, millest paljud on täitsa tasuta. KOOLITUSTEL POLE PIIRE Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli (www.olustvere.edu.ee) projekti- ja arendusjuhi Marika Šadeiko sõnul pakutakse täienduskoolitusi Eestis ohtrasti. „Meil on täienduskoolituskursustest populaarsed käsitöö, loomakasvatuse ja mesindusega seotud kursused. Samuti toidu tootmine ja valmistamine,” avaldab Šadeiko. Selgub, et ka käsitöökoolitused on ülimenukad, need täituvad kohe pärast registreerimise avamist. „Kindlasti pole käsitöökoolitused nn huvihariduslikud. Osalejate seas on palju käsitööõpetajaid, kunstiringi juhendajaid, käsitöötoodete valmistajaid ja müüjaid muu tegevuse kõrvalt. Ka mesindus täitub kiiresti. Eesti on palju mesinikke, kes toodavad ja müüvad mett muu tegevuse kõrvalt.” Šadeiko sõnul peabki maal elav inimene olema aktiivne ja ettevõtlik, et ära elada. „Maaelus on sageli põimunud põllumajandustootmine ja käsitöö, näiteks lambakasvatus ja lambavillast toodete tegemine, põllumajandustootmine ja toiduainete töötlemine, näiteks piimakarjakasvatus ning juustu ja muude piimasaaduste tootmine,” selgitab Šadeiko. Samuti ollakse huvitatud põllumajandus-

LUPJAMINE VIIB KASVULE

Suurem saak Väiksemad fosforikaod Võimaldab kasvatada nõudlikke sorte Väiksem lisaväetamise vajadus Sobib mahepõllunduses kasutamiseks

tootmisest ja turismist. „Seetõttu ei saa piiri tõmmata, millised koolituskursused on seotud maaeluga ja millised mitte. Sel sügisel pakub Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool turismivaldkonna koolitusi, mis jällegi sobivad maaelu ja -ettevõtlusega. TÖÖTURU VAJADUSTE JÄRGI Võrumaa Kutsehariduskeskuse (www.vkhk.ee) täiskasvanute koolituse valdkonna juht Terje Kruusalu ütleb, et kool pakub täienduskoolitusi kõikides tehnoloogia- ja teenindusvaldkondades, mida maal ja maaettevõtluses vajatakse. Populaarsemad kursused on projektide koostamine, finantseerimine ja juhtimine, aga ka personalitöö väikeettevõttes, samuti erialane inglise keel, vene keel teenindus- ja kaubandustöötajatele. Tahetute seas on aianduse baaskoolitus ja raamatupidamine. „Uutest kursustest näiteks pikaajaliste koostöösuhete loomine klientide ja koostööpartneritega ning nõustamisoskuse arendamine meeskonnatöös. Erialadest pakume tööturu vajadustele vastava hariduse arendamise programmi (PRÕM) toel põllumajandusettevõtetele keevitaja (osakutse poolautomaatkeevitaja) töökohapõhist õpet,” loetleb Kruusalu. MAAETTEVÕTJA ÕPIB PROJEKTIKIRJUTAMIST Haapsalu Kutsehariduskeskuse (www.hkhk.edu.ee) õppe- ja

karjäärinõustaja Liina Krips sõnab, et nende kool ei ole otseselt põllumajanduskool, kuid on neilgi kursusi, mis maaeluga kokku passivad. „Välja võiks tuua hoidiste valmistamise koolituse, turismi- ja teenindusalase keeleõppe ning vanade katuste renoveerimise, hoolduse ja remondi. Arvan, et paljud meie koolitusnimekirja koolitused sobivad maaeluga: projektide algatamise, koostamise ja juhtimise koolitus,” loetleb Krips. Maaeluga annab Kripsi sõnul sobitada teisigi erialasid. „Loodusgiid, kiviehituste restauraator, silmuskuduja, mööblirestauraator. Enamik meil õpetatavast sobib rakendamiseks maal.” PÄRNUMAAL POPP AIAKUJUNDAMINE Pärnumaa Kutsehariduskeskuses (koolitus.hariduskeskus.ee) on samuti hulk kursusi, kuhu palju tahtjaid. Keskuse täiendus- ja ümberõppe teenistuse juhataja Sirje Pauskar ütleb, et tulemas on metsataimekasvatuse 40tunnine tasuta ja tasuline kursus. „Koolitusel oli kevadel õppima soovijaid oli rohkem kui õppekohti. Samuti raietöölise 3. taseme kutseeksamiks valmistumise tasuta ja tasuline kursus täitus kiiresti.” Sügishooajal pakub kool suure nõudluse tõttu eelmainitud koolitusi uuesti. „Väga palju huvilisi oli viljapuude ja marjapõõsaste kujundus- ja noorenduslõikuse tasuta koolitusele,” ütleb Pauskar. Novembris tulevad viljapuude ja marjapõõsaste kujundus- ja noorenduslõikuse kursused. „Gruppide täitumisel on võimalik õppida ka tasulistel kursustel,” selgitab ta. Keegi ei tohiks ukse taha jääda.

Hinnatud kursusi on veel. „Ajast aega on nõutud koolitus koduaiakujundus, mis algab oktoobris. Eesmärk on anda teadmisi koduaia kujundamisest, kompositsioonist, kujundamise materjalidest ja kasutamisest. Näpunäiteid jagatakse ilupuude ja põõsaste kohta, sortide valimisest kasvukoha tingimuste järgi. Osalejad saavad ideid ja oskusi koduaia kujundamiseks ja hooldamiseks,” räägib Sirje Pauskar. Õppeprogrammi on lisandunud kaks uut tasuta kursust: taimede ettevalmistamine talveks ja nooremaedniku 3. taseme kutseeksamiks valmistumine. „Mõlemad on suunatud inimesele, kes töötab selles valdkonnas või soovib lisateadmisi,” selgitab Sirje Pauskar. Pärnumaa Kutsehariduskeskuse avalike suhete juht ja töökohapõhise õppe koordinaator Anneli Rabbi toob välja, et töökohapõhises ehk õpipoisiõppes käib praegu õppetöö arboristi, nooremaedniku ja metsakasvatuse erialal. „Kuna huvi on suur ja õppegrupid täituvad kenasti, siis plaanime novembris avada töökohapõhises õppes lisaks uued õpperühmad arboristidele ja nooremaednikele.” Järvamaa Kutsehariduskeskuse koolitusjuhi Ruth Türki sõnul on algaval sügisel nende koolis kõige soovitumad taimekaitse alus- ja täiendkoolitused, mida korraldatakse lisaks oma koolis toimuvatele ka mujal. Samuti on rohkelt koolitusi linnu- ja hobusekasvatajatele. Uued koolitused on hobuvarustuse parandamine-valmistamine, karja- ja ajajakoerte koolitus, infopäev alpakakasvatajatele.

OÜ COOLCARGO on 1992. aastal asutatud Eesti kapitaliga ettevõte, mis tegeleb rahvusvahelise maanteetranspordiga.

Seoses laienemisega toiduainete veo turul otsime oma meeskonda rahvusvahelise sõidukogemusega

VEOAUTOJUHTI Baltikumi ja Euroopa suunale.

Peamised tööülesanded:

• transporditeenuse osutamine • vajalike veodokumentide täitmine • ettevõtte korrektne esindamine.

Kandidaadilt eeldame:

• B-, C-, E-kategooria juhiloa olemasolu • autojuhi kutsetunnistust • digitahhograafi digikaarti • pingetaluvust • inglise keele oskust tööks vajalikul suhtlustasemel • ausust, korrektsust ja kohusetundlikkust.

Kontakt Maikel Jätsa, tel 5804 3839 sales.estonia@nordkalk.com

www.nordkalk.ee

Kasuks tuleb:

• töökogemus transpordi- või logistikavaldkonnas • meeskonnatöö kogemus.

Omalt poolt pakume:

• stabiilset tööd ja püsivat töölepingut • sõbralikku ja motiveeritud meeskonda • töötamist nüüdisaegse tehnikaga • huvitavat ja mitmekülgset vahetustega tööd. Kontakt tel 515 4553 info@coolcargo.ee


8 || liHa || maa elu

6. september 2018

Grillides ära maitseainetega üle pinguta TÄIDLASES KASTMES PÕDRALIHA TÕI KÕRGE KOHA

KuiDO sAARPuu Järva Teataja

rillihooaeg hakkab küll läbi saama, aga miks mitte veel septembris proovida liha küpsetada jahimeeste kombel. See, mida juulikuu alguses Järvamaale Kanarbiku retrobaari tagahoovi sattunud inimesed võisid pidada ühe seltskonna grilliõhtuks, polnud seda teps mitte. Oli hoopis nii, et Järvamaa Jahindusklubisse kuuluvad mehed-naised tulid kokku, ajasid grillid kuumaks ja katsetasid jahimeeste kokkutulekul ees ootava võistluse eel grillimisnippe. Silvar Algpeus valmistab eelpõletis ette söe, tõttab seejärel tagasi baari terrassile, piiludes ettevaatlikult keraamilise grilli kaane alla. Jah, kõik on omal kohal. On kuumust, on mitu resti täis maisi, kartulit, pardi-, veise- ja metskitseliha. Laual on maitseained, kirsstomati- ja sparglikuhjad. Ainus, mida ei ole, on aeg. AEGA NAPIB Baariukse vahelt tuiskab sisse Aili Pärtel-Beljaev, Silvari võistkonnakaaslane, paber näpus, paberi peal tellimused: väike part ja suurt part. Need tähendavad praade. Eri suuruses. Nii nagu kirjas. Jahimeeste grillivõistkond ei tulnud tol juulikuu õhtul kokku niisama. Kõike tehti ikka nagu päriselt. Mehed küpsetasid liha, naised hoolitsesid, et praed näeksid ka taldrikul kenad välja, juures kastmed ja muu vajalik kraam, ning viisid road baarikülastajatele. Selleks tegemiseks valiti aedlinna kohvikute päev, mil kevadpealinnas Türil oli rohkem rahvast liikvel. Jahimehed soovisid lihagrillimist harjutada ja parim viis tagasi-

VÕISTLUSTEL SAADAB EDU ENNEKÕIKE NEID, KES OSKAVAD VALMISTADA PUHAST, ST KÕRVALMAITSETEST PRIID, MAITSEKAT LIHA, MIS ON ILUSTI ROHELISE KRAAMIGA KAUNISTATUD.

E „Ka hea liharoa valmistamine on omamoodi looma austamine,” sõnab Silvar Algpeus. foto: dmitri kotJuH / JÄrVa tEataJa

sidet saada on seda otse kliendilt kuulda. Aeg. Aeg oli tõesti see, mida ei olnud. Esimese tunnikese jooksul oli soovijaid kahekümnele praele. Hiljem nõudlus kasvas ja jätkaski kasvamist. Algpeus tõstab grillikaant, mekib näpuotstega lihamarinaadi, valmistab ette sobivad grillitükid. Tuleb järjekordne tellimus. Süsi on eelpõletis ammu kustunud. Ka suure grilli temperatuuri, mis sest, et grilli ökonoomsust võiks jäädagi kiitma, vaatab peoperemees üha murelikumalt, kuid puhkamisaega ei ole. Tulevad sõbrad, niisama uudistama. Tuleb tellimus, siis järgmine ja järgmine. Grillidelt käib ühe õhtuga läbi kümneid kilogramme erinevat lihakraami. „Hea on see, et keegi pole praadi tagasi toonud. Järelikult maitses,” sõnab Silvar Alpeus. „Tean, et kokkutulekul tuleb valmistada põtra, kuid millist tükki, fileed, ribi või kintsu, seda täpselt ei tea,” tunnistab ta. „Sellest hoolimata otsustasime hoida võistluse eel käe soojas ja metskitseliha grillimisega end testida.” Jüriöö jahtkonda kuuluv Algpeus on pannud tähele, et sellistel võistlustel saadab edu ennekõike neid, kes oskavad valmistada puhast, st kõrvalmaitsetest priid, maitsekat liha, mis on ilusti rohelise kraamiga kaunistatud. „Igasugustest imeasjadest tasuks liha maitsestamisel ja marineerimisel loobuda,” rõhutab ta. „Kui kasutada liiga palju maitseaineid, kaob liha maitse ära. Soola ja pipraga saab täiesti rahuldavalt hakkama.”

„Eks ikka noore looma liha on grillimiseks kõige parem. See on kõige pehmem ja mahlasem, tee seda kuidas tahad,” märgib Silvar Algpeus. „Jahimees, ulukikütt, peab looma austama,” rõhutab Algpeus. „Ka hea liharoa valmistamine on omamoodi looma austamine. Ei ole nii, et oled kehv kokk ja siis võib pool siga või kitse raisku minna. Ei, kõik tuleb ikka ära kasutada.” VÄHEM ON ROHKEM Lõõla jahtkonda kuuluv Aili Pärtel-Beljaev arvutab, et tänavune oli talle juba 20. jahimeeste kokkutulek. Käima hakkas ta seal juba päris noorena, kui jahimehest isa teda kaasa võttis. „Mullune grillimisvõistlus oli väga tore,” muljetab ta. „Pidime küpsetama metskitseliha. Otsus minna tuli üsna ootamatult, mõtlesime, et läheme ja teeme ära. Reede õhtul, juba kohapeal olles, proovisime grillimisetapid läbi. Küpsetamisretsept oli võistkonnakaaslaselt Anatoli Seštakovilt.” Kuigi kohvikute päeval külastajatele põdraliha ei pakutud, siis omakeskis harjutati võistluse eel ka selle liha küpsetamist. „Kellelgi oli ikka sügavkülmast eelmisest hooajast mõni lihatükk võtta. Selle peal siis harjutasime,” kommenteerib Pärtel-Beljaev. Aili Pärtel-Beljaev nõustub Silvar Algpeusiga, et liha ei tohi üle maitsestada. „Liha olgu ikka ulukiliha maitsega,” rõhutab ta. „Sool on hea, kuid mitte liigselt. Üle küpsetada ei tasu, siis

muutub liha kuivaks. Tehke ikka nii, nagu õpetatakse: alguses andke lihale lühidalt kõvemat kuumust, see tõmbab mahlad kinni, seejärel küpsetage pikemalt vaiksemal tulel.” „Sama on marineerimisega. Tee metskitselihale peale tugev äädikamarinaad ja tulemus on saepurumaitseline toode. Samas kodusealihaga midagi sellist ei juhtu, valmisliha on lihtsalt pisut äädikasem,” arutleb ta. „Kogemus ja teadmised on need, mis maksavad.” Ühe kõige maitsvama metslooma lihana toob Pärtel-Beljaev välja põdraliha. See olla hea ja taine. „Paljud ei julge seda küll süüa. Samamoodi kardetakse näiteks kopraliha. Ilmaasjata. Eriti vähe hinnatud on aga kopra maks. Kui põdramaksal või seamaksal on teatud kõrvalmaik, siis kopramaks on täiesti puhta maitsega.” Nagu öeldud, oli järvakate võistkond (Aili Pärtel-Beljaev, Kairi Reinvart, Silvar Algpeus ja Anatoli Šestakov) jahimeeste kokkutulekul grillimises mõõtu võtmas teist aastat. Tänavu oli kokkutulek Pärnumaal Pärlseljal. Grillimisvõistlust võetakse ennekõike seltskondliku üritusena. Kui läheb hästi, on tore. Kui ei, siis saadud kogemused on ka midagi väärt. Mullu oldi 30 võistkonna seas tublid keskmikud. Oma kokandusoskusi näitavad Järvamaa jahimehed lisaks grillimisvõistlustele ja -õhtutele ka traditsioonilistel jõulu- ja jaanipidudel.

esti jahimeeste 38. kokkutuleku kokandusvõistlusel osales 21 võistkonda, järvakate esindus tuli viiendale kohale. Võistlustöid, täpsemalt põdralihafilee valmistamisoskust, roa maitsenüansse ja serveeringut hindas viieliikmeline žürii. Üks žüriiliige, ulukilihast roogade valmistamist õpetava raamatu autor Kaupo Kindsigo hinnangul said järvakad igati hästi hakkama. „Järvakad said erakordselt häid hindeid töötluse eest. Punkte vaadates vedas alt pigem serveering. Küpsetusastmele ja toidu maitsele ehk sellele, mida oli kõige raskem teha, pole midagi ette heita, kuid rooga oli taldriku mõõtmeid arvestades pisut liiga palju. Jah, liha peal olid soolahelbed, seda kattis täidlane kaste, kuid see kõik oli serveeritud veidi liiga rohmakalt,” täpsustas ta. Järvakad serveerisid oma roa puutaldrikul, kus oli lisaks suurele grillitud lihatükile küpsetatud tomati ja mustikate näol erksamat värvi. Roog kasteti üle vürtsika ja marjase kastmega. Vaadates nii võistlustööde üldist taset kui ka kaasaelajate hulka, läks Kindsigo hinnangul jahimeeste kokkutuleku kokandusvõistlus igati korda ja esimesed kümme võistkonda ei teeks oskustelt ühelegi toitlustusasutusele häbi. „Kui suurel grillipeol pakutakse midagi niivõrd maitsvat nagu selle võistluse esikümne valmistatu, siis nad võivad enda üle päris uhked olla,” rõhutas ta. „Ega midagi halvasti ei olnudki. Esikümme tegi kõik asjad väga hästi, ülejäänutel vedas alt kas maitsestus, väljapanek või liha töötlemine. Need, kel oli parem päev, noppisid ka rohkem punkte. Oli ju võistlus väga tasavägine ja järvakatel jäi näiteks kolmandast kohast puudu 1,21 punkti, seega ülivähe.” Põdralihast valmistatavate roogade kokandusvõistluse võitis Tahkuna Jahiselts Hiiumaalt, teise koha sai Kehtna Jahindusklubi Raplamaalt ja kolmanda koha Saarte Jahimeeste Selts.

GRILLIMISNIPID • Õlita resti enne grillimist pabernutsakuga, see võtab esimese mustuse maha ja väldib toidu kinnijäämist. • Süütevedeliku asemel tarvita toiduõli. Kui siiski süütevedelikku kasutad, siis veendu, et süsi hõõguks korralikult ja kogu pealevalatud vedelik oleks põlenud. Üldse tasuks grillsöe süütamiseks soetada eraldi süütestarter. See on abivahend, millega saab söe kiiremini ja korraga ühtlasemalt hõõguma. • Jälgi poes, mida grillimiseks ostad. Kuigi tootevalik on lai, siis

suve lõpuks kipub osa grilltoodete kvaliteet alla minema. Mudi pakendit, loe silti ja püüa aru saada, mida toode sisaldab. • Liha olgu võimalikult värske. Ka sügavkülmast võetud lihaga ei juhtu tegelikult midagi. See tuleb panna rahulikult tavakülmikusse (+8 kraadi) sulama, mitte sulamist sooja vee või külmunud liha grillile asetamisega kiirendada. • Steigi paksus olgu kaks kuni neli sentimeetrit. Kui kasutad ilusat tükki, kus sees on ka rasvasemat „marmorit”, võiks

viil olla pigem paksem. Nii tuleb see mahlakas. • Kanal oleneb kõik sellest, millist liha kasutada: tume (nahaga tükk) või hele (filee). Rinnafileel on oht üle küpseda, tegelikult piisab kergest maitsestamisest ja lühikesest valmistusajast. • Suurt kala grillides tasub teha seda terve tükina. Ürtidega ära liialda, need kõrbevad kuumuses esimesena ära. • Isetehtud marinaad annab pool maitset juurde, kuid ära paku üle. Näiteks šašlõki jaoks aitab sibulast, soolast ja piprast.

Sibul ja liha tuleb käe vahel tugevasti läbi pressida, nii et sibulamahl välja tuleks ja liha käes kleepuma hakkaks. Soolaga ei tasu hullata, see tapab liha maitset. • Ideaalne on laagerdada liha marinaadis üle öö. Kui on kiire, siis sobib eelmise punkti variant. Tee liha või kala juurde hea salat või kaste. • Grillilt kuumana võetud liha/ kala/kana saab maitsestada ka hiljem, näiteks rohelist kraami peale hakkides. Ka soola ja pipart võib hiljem panna, sest maitse imen-

dub liha või kala sisse nii või naa. • Poelihal pühi üleliigne marinaad enne liha grillile asetamist paberiga maha. Paks marinaadikiht takistab liha küpsemist, kuumus hakkab esmalt liha keetma ja isegi kui väline kiht ära kõrbeb, pole liha seest ikkagi küpsenud. Poetooted on vajaliku marineerimise ammuilma ära teinud. • Et grillides lihale või kalale lisaaroomi anda, võib ka sütele ürte visata. Viska terve küüslauk sütele ja vaata, mis juhtub.

Kui on käsil kala grillimine, siis tee nii, nagu suitsuahjus on ajast aega tehtud: paar minutit enne kala väljavõtmist viska kergeks ja niiskemaks suitsunüansiks peale peotäis nõgeseid. • Tavalise kodugrilli (nn UFOgrill) valimisel ära kõige pisemat versiooni eelista. Liiga väikese grilliga pole grillijal erilist mänguruumi ja kuumakahjustus (söed on kohe grillresti all) on kiire tulema. Allikas: Arvi Pitelkov, BBQ Service eestvedaja, Türi pritsimeeste grillimismeeskonna liige


maa elu || kiNdlusTus || 9

6. september 2018

Toomas Leinsaar ütleb, et jutt, nagu oleks Eestis viljasaagi kindlustamine vaat et ilmvõimatu, ei pea paika. foto: tairo LuttEr / postimEEs

Saagikindlustus Eestis pole utoopia KRisTiNA TRAKs Maa Elu

A

ustria kindlustusmaakleri GrECo JLT Baltic GmbH Eesti esindaja Toomas Leinsaar ütleb, et jutt, nagu oleks Eestis viljasaagi kindlustamine vaat et ilmvõimatu, ei pea paika. Saagi kindlustamise praktika on Euroopas olemas ja seda saaks rakendada ka meil. Kui vaid tahtmist ja huvilisi oleks. Saagikindlustamise teema on tänavu seoses põuakahjuga jälle üles kerkinud. Ometi ei ole Eesti turul praegu isegi vastavat toodet. Vahest peaks vaatama hoopis kindlustusvõimalusi väljaspool Eestit?

Nii on. Kindlustusturgu ei saa ega ole ka mõistlik vaadelda vaid ühe riigi põhiselt. Euroopa kindlustusturg, mille üks osa oleme ka meie, on tegelikult meilegi kättesaadav. Euroopa turul pakutavad lahendused on ülesehituselt erinevad, kuid suunatud ikka kindlustusvajaduse katmiseks. Peaksime suutma näha kaugemale kohalikust kindlustusturust ja kasutama võimalusi, mida Euroopa Liidu kindlustusturg pakub. Seega Järva- või Tartumaal tegutsev viljakasvataja võiks oma saagi kindlustada hoopis Zürichi kindlustusseltsis?

See on täiesti võimalik. Põllumehel endal on võib-olla keeruline kontakteeruda välismaal asuva kindlustusseltsiga, kuid abiks on kindlustusmaakler,

kes aitab leida sobiliku teenuse ja pakkuja. Meie üks fookus on põllumajandusettevõtete kindlustusvajadus. Tuleks võtta vaid ühendust ja soov ära rääkida. Hea meel on, et selliseid kõnesid on juba hakanud tulema. Samas pole meil kahjuks ülevaadet, kas üldse või kui palju on neid põllumehi Eestis, kel on praegu reaalselt saak kindlustatud. Tuleb meeles pidada, et kindlustusleping tuleb teha samal ajal, kui seeme mulda läheb. Seega vastavalt kultuurile kevadel või sügisel. Kohalikud seltsid asjast ei huvitu, sest risk on suur. Kui Eestis on põud, siis tõenäoliselt kannatavad kõik või enamik põllumehi. See aga tähendab seltsile suurt kulu.

Tõesti, kui ühes riigis on valdavalt kindlustusandjaks vaid üks selts, siis risk, et põua korral tuleb seltsil välja maksta suur summaarne hüvitis kõigile kindlustusvõtjatele, on väga suur. Isegi kui risk on hajutatud mitme kohaliku seltsi vahel, siis üldpilt palju ei muutu. Seltside tulemused antud kindlustusliigis jäävad tõenäoliselt Eesti põua või ikalduse korral ikka miinusesse. Sellepärast tulebki asja vaadata rahvusvahelisemalt. See muudab pilti. Kui halb aasta satub näiteks Euroopa põhjaosa põllumeestele, siis kindlasti on parem seis lõunapoolsetes riikides. Või vastupidi. See balansseerib kindlustusandjate riski ja makstavate kahjuhüvitiste summat. Kuidas saab Šveitsi kindlustusselts kindlustada Põlvamaa talumehe saaki? Seltsil pole ju siin võrgustikku.

30. august 2018

kriSTiNA TrAkS

Maa Elu

Saagi kindlu

maa elu || kindlu

stus || 9

palju küsimus stamine – i, vähe vastuse id

ehval suvel on ikka kerkinud küsimus, miks põllumehed ei kindlusta end suurima aktsionäri – ilma – kapriiside vastu. Praegu ollakse saagik indlusta misel pisut kaugemale jõudnud, kuid endiselt pole usku, et see siinmail viljakasvatajate üldlevinud riskimaandamise vahendiks muutuks. Saagikindlustuse kusest ja võimalik otstarberäägitud paarküm kusest on mend aastat. Aktuaalseks muutub asi siis, kui viljasaak on saanud kahjustada vihma või Mõni kindlustu põua tõttu. Saagikind sselts on saalusgikindlustust tuse probleem küll pakkunu Sõrmus sõnab, d, kuid reaalseid et saagi kindlustajaid on väga terav, kindlustamine on olnud üksikuid ongi komplit- ta edasi investeeringuid ja . Kuna põl- sest meil läheb seeritud ja saa- kasulik da hakkama lumeeste huvi taoline kindlustu ega olemasolevate oli leige, lõpeta- nüüd juba s- vetega.” toode olemuselt ar- gi osapoole paku huvi ühele- tevalmis sid needki paar le. Natuke on tus alates tegevuslo seltsi kindlus- kolmas vilets teks eeldab see keerukas: näiselle taotlemis tuse pakkumi taga ka mõtteviis kindlustusseltaasta järjest. est kuni süsteemi a se. : küll riik aisilt kohapealset HUVI EI OLE tab, kui häda de Eesti Põllumaj arendamiseni võrgustikku, käes,” pakub ja inimeste väljaet Eesti Kindlustu välistada kindlustu foto: Piir- õpetamis banduskoda (EPKK)andus-KaudMitri kotJUH spettused. sseltside Liidu/ salu. „Kahju tekib sageli, eni. Sinna vahele / „Praegu oleks Eesti Liikluski sest hub terve misel aastal oma küsitles eelmaJärVa teataJa saagikindlusndlustuse Fondi võib olla nii, et igal teisel liikmeid. tusest aastal hindamis hulk tegevusi: riski juhatuse liige Selabi, kui see gus, et põllumee Andres Piirsalu läheb midagi viltu. Turu stel oleks huvi kahjusid. Samas kataks põua- ütleb, et väik- toodika, e ja hinnastamise mekindlustada, sus ja avaliku saagikindlustuse kui kindlustu sektori kindlustamine ei usu ma, et dumine puu- ju on lustusmakseid riik osa kindEestis takistanud toote koosmõ- väljatöötamine, stingimuste oleks imevits, on puhtalt väkataks. Nüüd mis sektori jalule edasikindlusväljaare- tuse hese nõudluse on arutelu nemist.” ostmine jne. aitab. See on taga. „Kindlus jõudnud järgmilihtsalt üks riskijuhti tusest tulenev sesse faasi, hiljuti Piirsalu selgitab, Kindlustu lisaväärt mise steenuse vaus te- le on hend, mida seni et sus heaks Maaelu kiitis valitsaagikindlustus seltsi- tamine on keerukas väljatööpole olnud või- kib riski hajutamisest, aga malik rakendad tootena võtab kui keerukas , kulukas ja kindlustushuvi (MAK) muudatus Arengukava a . „On vaja spetsiifili aega. Mõnikord on kesine e, sellesse lisati räägib Sõrmus. ega kasutada,” tsükliline võib see st kesta mitu uus riskijuhtim , siis riski hajutamija kompetentsi, et leping ise toetusmeede. aastat ja maksta õigesti du sest ju rääkida - sõlmida ja saEttenähtud tuhandeid eurosid. kahjujuhtumi ei saa. kahe miljoni KINDLUSTAMINE korral tu peab SeetõtVäikesele kliendig euro raames menetled OLGU kindlustusandja toetataks rupile otsustab a. Kui kindlustusandja VABATAHTLIK suunatud lahendus olema loomade ja taimede e saagi, veendunud, et välja töötada ei saa olla turul on Sõrmus lisab, kindlusuue tee- piisav tamise makseid. nuse, eelneb et kindlasti ei huvi ja kliendiga olemas sellele põhjalik tohi saagikindlustamist jagatav et- risk on siis, kui kahjustuAppi tullakse kindlustatav,” lumeestele kohustus teha põlräägib ta. kem kui viiendik nud on rohlikuks. Sama meelt on dustootja keskmisepõllumajanpõllumeeste ühistu Kevili juhataja dangust ja toetust st aastatooMeelis Annus. „Kindlust protsendi ulatuses antakse 70 us peaks olema vabatahtlik – maksete maksum kindlustusigaüks ise otsustab, kas kasutab lustatavate esemeteusest. Kindseda,” sõnab loetelu hõlAnnus. mab kõiki meil enam kasvataTa on saagi tavaid põllumaja kindlustamise nduskultuure suhtes üsna skeptiline ja -loomi. Uus meede gemist on keerulise , sest tekenduma järgmisel peaks rama asjaga, aastal. kui alguses paistab. „Näiteks meie praegune SEISU PROGNO põud – sellest OSIDA EI SAA on haaratud Saagikindlustuse suuremal või turule tulevähemal määral ku eeldused on terve riik. See justkui olemas, aga tähendab kuid kas ka päriselt , et plaanist aslustust pakkuva taolist kindja saab, ei oska asjaosalised veel väga suur risk. l seltsil oleks prognoosida. See on hoopis midagi muud võrreldes loomade kindlusta SAAGIKINDL misega. Just USTUSE suure riski ja Eesti TURULE TULEK turu väiksuse tõttu pole U seltsid selle tooEELDUSED te pakkumisest ON JUSTKUI ülemäära vaiOLEMAS, KUID mustunud.” KAS Kui vaadata PÄRISELT PLAAN KA desse, siis Lätis naabermaaIST kindlustamine ASJA SAAB, justkui toimib. EI OSKA Ent paljud eelisASJAOSALISE tavad ikkagi riskida, sest hüviD tist saada on PROGNOOSID VEEL keeruline ja A. näiteks põua vastu se eritasu eest. kindlustatakEPKK juhatuse esimees Leedus on saagi Roomet Sõrmus kindlustamine rohkem väga raske ette ütleb, et on levinud. Annus näha, kas uus ütleb, et pigem kindlustusmeede otsivad mehed muid võimalusi põllu„Ei oska arvata, käima läheb. riski hajutamiseks ja kaks miljonit kas eraldatud igaühel on omad eurot on piisav meetodid või mitte. Me . „Väga abiks on praeei gu Maaelu Edendam de üldse käivitub,tea, kas meeise Sihtsest praegu asutuse kaudu pole turul isegi 20 mitte vastavat ro käibekapitali miljoni eutoodet,” kõneleb ta. mine, see aitab laenu eralda„Põllumeeste just neid põllumehi, kes mujalt sellest, millised huvi sõltub on kindlussaa,” ütleb Annus.enam laenu ei tusmaksed ja mida täpsemal „Probleem on pakutakse. Kui t väga terav, sest meil läheb ne on kulukas, kindlustaminüüd juba kolhakkab põllumas vilets aasta mees mõistagi järjest. kaaluma, kas Saak on tänavu tunduval tasub panustad t kehvem, a kindlustusse näiteks Ida-Viru või panna see summa viljakasvatajad on rääkinud juhuks kõrvale.” lihtsalt igaks lausa poole väiksemast saagist. on põhiline mure,Põllumeestel kuidas lüka-

Igale kindlustusandjale on tubli tugi kohapealne võrgustik või partnerite olemasolu. Ajakohased kindlustuslahendused ja nende metoodika arvestavad kõikvõimalikke digitaalseid andmesüsteeme ja muid tehnilisi võimalusi 30.08.20 18 Maa Elu info kogumiseks. Ei ole enam vaja kohapealset võrgustikku, vaid lähteinformatsioo- Eestis pole mõtet hakata jalgni ja kahjuinfo kogumine toi- ratast leiutama, vaid kasutada mub mööda internetikanaleid olemasolevaid teadmisi. ning tugineb avalikel andmetel ja statistikal, mis teeb riskihin- Suur vastuargument on olnud damise töö kiiremaks ja lihtsa- kindlustamise väidetav kulukus. maks ning kiirendab kahju kä- Kas tegemist on kalli teenusega? sitlemist. On iseenesestmõistetav, et auto või kallis põllutöömasin on Mida arvata väitest, et saagi- kindlustatud. Põllutehnika on kindlustus on tootena väga kee- suhteliselt kallis, ületab tihti rukas ja selle väljatoomine võ- kuuekohalise arvu piiri. Samas tab aega? näiteks masinakindlustus ehk Ei ole nõus. tavakõnepruugis kasko hind on Euroopa kindlustusandja- neil suurusjärgus 1–2 protsenti te saadetud materjalide põhjal masina kindlustusväärtusest. võime öelda, et saagikindlustu- On see kulukas? Kui saagikindse kindlustustoote loogika on lustuse hind oleks näiteks protlihtne ja kergesti arusaadav. sent loodetava saagi väärtusest, Kindlustusvälistuste osa, mis siis kas see on kulukas? alati tekitab kindlustusvõtjas Võib-olla peaks põllumajankartust ja umbusku, on viidud dustegevuse riski hindamises ülilühikeseks. Kuna sellised alustama sealt, et raha, millega kindlustustooted on Eu- saab osta uue traktori, seemne, roopas olemas, siis meil väetise või ehitada lauda, tuleb tegelikult ikka põllult või laudast. Kui me just need esmaste KUNA SELLISED tuluallikatega seotud riskid oleme õigesti katnud, siis ilmselt KINDLUSTUSpole enam muret, millega tagaTOOTED ON da kohustusi sisendmaterjalide EUROOPAS tarnijatele või finantsasutustele OLEMAS, SIIS kehval saagiaastal või loomade haiguspuhangu korral. MEIL EESTIS POLE Kui ka riik leiab võimaluse MÕTET HAKATA toetada põllumehi esmase risJALGRATAST ki katmiseks tehtava kindlustuskulu osalise kompenseeriLEIUTAMA, VAID misega, on sellest palju abi. OsKASUTADA kus seda tuge enda kasuks tööOLEMASOLEVAID le panna sõltub juba siis igast TEADMISI. põllumehest endast.


10 || ilma- ja TaimeTaRk || maa elu

6. september 2018

iLMATARK

RETSEPTID

JÜRi KAMENiK

ilmatark

SEPTEMBER – UDUDE KUU

L

Kui soovid külalisi üllatada, täida gladiooliõied salatiga. Saad tervisliku ampsu – mida värvikamad gladiooliõied, seda rohkem on neis tervislikke taimseid värvaineid. foto: ELmo riig / sakaLa

Kodumaine gladiool ehk kuremõõk kasvab peamiselt Edela-Eesti rannaniitudel. foto: HEnn soodLa / pÄrnu postimEEs

Gladiool sünnib ka patta panna TOiVO NiiBERg

Räpina Aianduskooli õpetaja

K

üllap on paljudele aiapidajatele üllatus, et suvelõpu lemmikut – gladiooli saab peale vaasipistmise kasutada toidu- ja ravimtaimena. 300 eKr oli gladiool Aafrikas tuntud kui tülikas teraviljapõllu umbrohi. Gladiool ehk kuremõõk (Gladiolus) kuulub võhumõõgaliste sugukonda (Iridaceae), kus on uuematel andmetel peaaegu 250 liiki mitmeaastaseid mugulsibulatega rohttaimi. Enamik pärit troopilisest Aafrikast, peamiselt lõunaosast. Eriti rikkalik on looduslike liikide asurkond Kapimaal – 116 liiki gladioole. MITMEKÜLGNE RAVIMTAIM Eestis kasvab looduslikult üks gladiool – punakaslillade õitega niidu-kuremõõk (Gladiolus ibricatus). See liik kasvab Tartu ja Pärnu ümbruse niisketel niitudel, Soomaal, harvem Abrukal. On looduskaitse all.

Mugulatõmmist kasutati rahvameditsiinis neerukivide ravis ja anti lapsi imetavatele emadele, et rinnapiima rohkem tuleks. Hiljem hakati hautatud mugulaid lisama leivatainale selle maitsvamaks muutmiseks. Kreeka antiikaja loodusteadlane ja arst Pedanius Discorides soovitas gladioolimugulaid süüa seksuaalse erutuvuse tõstmiseks, seda olenemata soost. Gladiooli on rahvameditsiinis tarvitatud külmetushaiguste ja kõhuhädade vastu. Nagu küüslauk, nii ka gladioolimugul on toorelt suuremas koguses söömiseks mürgine. Samas on toorelt pressitud gladiooli mugulamassil tugev antibakteriaalne toime, massi kasutati haavade polsterdamiseks. Neerukivitõbe ja allergilisi reaktsioone leevendava tõmmise saab nii: 2 tl puruks pressitud gladioolimugulatele vala peale 1,5 klaasi keeva vett, lase tund aega kaane all tõmmata. Kurna ja säilita külmikus. Võta 1 sl 3–4 korda päevas enne sööki.

GLADIOOLIMUGULATE VÄRSKE MAHLAGA IMMUTATUD TAMPOONID AITAVAD NOHU LEEVENDADA.

Naha allergiliste reaktsioonide leevendamiseks võib teha kuivatatud jahvatatud mugulatest vesitõmmist. Selleks võta 1 kuhjas tl mugulajahu, vala peale klaas toasooja vett, lase 12 tundi jahedas seista ja kurna. Säilita külmikus ja kasuta ärritunud nahapindade tupsutamiseks. Mugulatõmmis reumaatikutele. Võta liitrine purk ja täida väikesteks tükkideks lõigutud gladioolisibulatega, vala peale kange viin, sulge õhukindla kaanega. Lase pimedas toasoojas kohas nädal aega seista. Määri sellega hommikul ja õhtul valutavaid liigeseid. Nagu küüslaugu, nii ka gladioolimugulate värske mahlaga immutatud tampoonid aitavad nohu leevendada. Selleks aseta värske mahlaga immutatud 2 cm pikkused marlitampoonid ninasõõrmetesse. Tampoonid asenda värskelt immutatute vastu 3–6 korda päevas. TEEB ROAD MAITSVAMAKS Toidutaimena on hinnatud gladiooli noored lehed, mis sisaldavad C-vitamiini 540 mg% (kolmteist korda rohkem kui apelsin) ning tärklise- ja suhkrurikkad mugulsibulad, mis küpsetatult maitsevad nagu söödavad kastanid.

Lehti tarvitatakse ravimites ja toidus enne õievarre moodustumist. Värsked lehed lõika terava noaga väiksemaks, vala peale kuum vesi, lase jahtuda, kurna ja kasuta kohe kui vitamiinirikast toniseerivat jooki. Samas sobivad noored lehed suppidesse ja hautistesse. Külalisi saad üllatada, kui täidad gladiooliõied salatiga ja serveerid neid laial kandikul. Erksavärvilisematesse õitesse passivad mereandide ja sõmera riisi salatid, roosadesse ja valgetesse õitesse sobib täidiseks peedi-küüslaugusalat, rosolje, vinegrett või merikapsasalat. Siin kehtib reegel: mida värvikamad gladiooliõied, seda rohkem on neis tervislikke taimseid värvaineid – antotsüaane ja flavonoide. Väiksemad ja halvema kvaliteediga mugulsibulad puhasta, pese, lõigu tükkideks, kuivata ja jahvata jahuks. Jahu võib segada teiste jahude hulka küpsise-, keeksi-, tordipõhja-, vahvli-, klimbi- ja saiatainas. Gladioolimugula jahuga valmistatud küpsetised pidavat soodustama rinnapiima eritumist. Ilusamaid ja suuremaid mugulsibulaid saab kasutada toidus tervena või tükeldatuna.

KÜLViKALENDER: sEPTEMBER 7. R

Vili

8. L

Vili, alates kl 17.29 juur

9. P 10. E 11. T 12. K

21.01 06.37 19.57

Istutusaeg

aupäeval võisime öelda „Tere, september!” või isegi „Tere, sügis!”, kuigi sel korral sügis veel ei alanud, vaid suvi kestab (ei ole vananaistesuvi, nagu ekslikult arvatakse). September, olgu siis suve- või sügiskuu, on mõnes mõttes tõeline udude kuu: ööd muutuvad üha pikemaks, nii et õhk jõuab öö jooksul jahtuda ja õhus olev niiskus muutuda uduks. On võimalik, et praegust aega ei kujuta keegi hommikuste ududeta ettegi. Tegelikult algab selline udude aeg juba augustiga, harva varem. Praegu on tegu enamasti kiirguslike ehk radiatsiooniududega, mistõttu sisemaal on udu rohkem kui mere ääres (soe vesi aeglustab õhu jahtumist ja seepärast on udusid seal ka vähem). Seetõttu teen juttu eeskätt radiatsiooniududest. Udusid on mitut liiki. Need jaotatakse kahte suurde rühma: frontaalsed ja massisisesed. Õhumassisisesed (ka massisisesed) udud jaotatakse omakorda jahtumise tagajärjel ja auramise tagajärjel tekkivateks. Kuigi igasugune udu, mis on lihtsalt üks pilv, piirates nähtavust, tekib mingisuguse jahtumisprotsessi tagajärjel, jaotatakse selles klassifikatsioonis jahtumise tõttu tekkivateks radiatsiooniudud, advektiivsed, advektiiv-radiatsioonilised ja nõlvade udud. Kui külmal poolaastal on tavaline advektiivne ehk sisserännanud udu, mis tekib siis, kui soe ja niiske õhumass voolab külma aluspinna kohale ja jahtub, siis suvel ja sügise hakul on kõige levinum kiirguslik ehk radiatsiooniudu (ka jahtumisudu), mis tekib selge ja vaikse ööga, kui maapind tugevasti jahtub. Sellise udu vertikaalne ulatus on tavaliselt mõnikümmend kuni 300 m, kusjuures taevas on sageli nähtav, öisel ajal on kuu nähtav. Iseloomulik on säärane udu antitsüklonite keskosadele ja harja telgedele, kus õhurõhugradient on väikseim ja tuul nõrk, samas ilm enamasti selge – kõik see soodustab jahtumist ja seega udu teket. Kõige rohkem tekib radiatsiooniudu madalates ja niisketes kohtades, kus jahtumiseks on tingimused soodsaimad – rabades, lohkudes, jõgede orgudes, järvede nõgude kohal. Radiatsiooniudu on suve hakul (juunis) tavaliselt veel harva, kuna ööd on jahtumiseks liiga lühikesed. Seetõttu ei kasva kiirguslik udu enamasti ülduduks (kinnise taevaga udu, kui taevas pole nähtav). Vahel juulis, sagedamini augustis ja hiljem (eriti just niiske õhumassi korral) võib kiirguslik udu pikema öö tõttu muutuda ülduduks. Kiirguslik udu on tavaline talvelgi, kui ilm on vaikne ja selge, eriti eespool nimetatud kohtades. Kui õhk on niiskem, siis võib tekkida ka üldudu. Kiirguslik udu kaob enamasti juba nõrga (kahe-kolmepallise) tuulega. 28. juulil ilma- ja äikesevaatlejate kokkutulekul Lääneranna vallas Mihkli külas Põlde talus arvati, et suvi paiskub sügisesse koguni kuni 1,5 kuud. Kas tõesti seisame vastamisi „liigpika” suvega, mis kestab 5 kuud? Seda on veel vara öelda, kuid suvi jätkub praegu täistuuridel ega taha alla anda (tegu pole vananaistesuvega, kuid sellest ühes ilmaloos edaspidi). Kagust paugutas Eesti kohale ebatavaliselt soe õhumass, mis päikese toel on võimeline tekitama kuni 25kraadist õhutemperatuuri ja ööselgi ei lange õhusoe alla 10 kraadi. Samas niiskust on õhus palju ja ilm võib pilvine olla, pole välistatud mõni sajuhoog ega isegi piksepaugatus.

Röstitud gladioolimugulad Lao enam-vähem ühesuurused mugulad ühe- või kahekordse kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja tõsta 20–30 minutiks 220kraadisesse eelkuumutatud ahju. Lase veidi jahtuda, serveeri õlle, veini või kalja kõrvale. Gladiooliomlett 100 g hautatud gladioolimugulaid, 3 muna, 3 sl piima või toidukoort, 2 sl madeirat, 1 sl võid, maitseks veidi soola, jahvatatud muskaati, värskelt jahvatatud valget terapipart, praadimiseks õli. Mikserda kõik ühtlaseks massiks ja prae pannil väheses õlis mõlemalt poolt helepruuniks. Pannkoogid gladioolimugula jahuga 3 muna, 2 kuhjas sl gladioolimugula jahu, 1 riivitud keskmine õun, sama palju riivitud muskaatkõrvitsat, maitse järgi soola ja pruuni suhkrut, soovi korral värskelt jahvatatud kaneeli, veidike õli praadimiseks. Klopi munad lahti, lisa jahu ja maitseained, mikserda korralikult läbi. Lisa riivitud õun ja kõrvits, sega ühtlaseks massiks. Prae lusikapannkoogid väheses õlis mõlemalt poolt helepruuniks.

Juur Juur, alates kl 18.20 õis Õis Õis, alates kl 21.15 leht

13. N

Leht

14. R

Leht kuukaLEndri koostaJa signE siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK


maa elu || aed ja kodu || 11

6. september 2018

Mida permaaias umbrohu ja kahjuritega teha? Triinu Guerrin permakultuuri edendaja

M

eie aeda külastavad inimesed esitavad tihti küsimusi kahjurite ja umbrohtude kohta. Kas viljaka mullaga kõrgpeenardesse ei tule liiga palju mutte? Kas põhk pole heaks peidupaigaks sipelgatele, tigudele ja nälkjatele? Mis siis saab, kui põhu sisse rästikud elama tulevad? Kuidas me tõrjume lehetäisid ja muid kahjureid? Kas tõesti saame hakkama ilma umbrohutõrjeta? Need küsimused peegeldavad hästi mõtteviisi, et aia- või põllupidaja argipäev on lõputu võitlus loodusega – nii on see olnud ja kas nii see peabki olema? Permakultuuris vaadeldakse aeda tervikliku ökosüsteemina, kus kasvavad koos aiaviljad, maitsetaimed ja lilled ning elavad kõikvõimalikud putukad ja liblikad. Eeskuju võetakse loodusest, kus ei ole „umbrohtu” ja „kahjureid”, aeg-ajalt võib vaid mõne liigi arvukus kasvada. Esmane tegutsemise põhimõte on loodusega koos, mitte selle vastu töötamine.

PERMAKULTUURI VILJELEJA VÕIB KINDEL OLLA, ET KUI ÜKSKORD TEMA AED TOIMIMA HAKKAB, SIIS TULEB SEALT NII KÜLLUSLIKKU SAAKI, ET JÄTKUB KÕIGILE – NII AEDNIKULE KUI KA LOODUSELE. Esimestel aastatel, kui rajasime kõrgpeenrad ja katsime need paksu põhukihiga, märkasime, et sinna mõnusalt niiskesse keskkonda oli elama asunud arvukalt nälkjaid. Esmalt lõi ikka välja tavaaedniku „refleks”: korjasin nälkjaid kokku ja viisin kanadele. Kahjuks kanad neid ei söönud, seega ei olnud korjamisel suuremat mõtet. Ei tahtnud limukaid hakata mürgitama ega muul viisil hävitama, vaid otsustasin lihtsalt aeda jälgida. Kuna juhtus olema küllaltki vihmane suvi (siit ka

põhjus, miks oli rohkem nälkjaid kui tavaliselt), siis kasvasid taimed väga võimsalt. Lõppkokkuvõttes ei teinudki limukad suuremat kahju kui siitsealt näkitsetud maasikas või kapsaleht. Mõne aasta pärast kadusid nälkjad peaaegu sootuks, ju leidus neilegi looduslik vastane. Sain aru, et olin liiga palju keskendunud nälkjate vastu võitlemisele ega polnud märganud, kui lopsakaks ja liigirikkaks aed oli ainult ühe aastaga muutunud. Põhukatte peal sibasid päikesepaistel ämblikud ja sisalikud, vihmase ilmaga hüppasid aias ringi konnad, ka multšikatte all kihas sitikatest ja ussikestest. Vaid mõne kuu möödudes nägin, kuidas kaetud muld taas sõmeraks ja viljakaks muutus, sest mullas elavad väikeorganismid said seal takistamatult oma tööd (või õigemini aedniku tööd) teha. Seega, esmalt peab permakultuuriga tegelema hakkav aednik teadma, et tema aed muutub äärmiselt liigirikkaks. Kuna kõrgpeenardesse laotud orgaanilise aine kihid tekitavad algul intensiivsema keskkonna kui looduses, võibki juhtuda, et mõnele liigile on see eriti meelepärane elukoht. Siis võib kuluda paar aastat, enne kui elukeskkond peenras tasakaalustub (lämmastiku-süsiniku-kaaliumi jt ainete vahekord), kui ainult aednikul jagub tarkust ja kannatlikkust aeda jälgida, mitte kohe sekkuda, kui mõni liik tundub võimust võtvat.

Kui aias oleksid peenrad kaetud paksu multšikihiga, neil kasvaks rohkem vanu vastupidavaid püsikuid segamini lillede ja väekate umbrohtudega, peaksid aiad põuale paremini vastu. foto: erakogu

ÜHT-TEIST MUTTIDEST Et kaetud mullas hakkab elu taas kihama, siis jah, ka mutte tuleb aja jooksul kõrgpeenardesse rohkem kui traditsioonilisse aeda. See on märk, et mullas on palju vihmausse ja muud mutile meelepärast. Meie aias on samuti üsna palju mutikäike, kuid jällegi, kuna kõrgpeenardes on taimede kasvutingimused eriti soodsad, siis ei suuda mutid taimedele väga suurt kahju teha. Suuremad taimed kasvavad nii võimsalt, et mutikäigud neid ei sega. Ka oleme teadlikult oma aeda toonud pigem vastupidavamaid

taimi. Ei mäleta, et mõni mutt oleks suutnud häirida näiteks päevalille, kresside, lehtpeedi või kapsa kasvamist. Kehvem on lugu siis, kui on kuiv kevad ja suvi nagu sel aastal või kui mutt satub kasvuhoonesse. Seal võib juhtuda, et õrnemad taimed, nagu paprikad ja piprad, mis taluvad halvasti juurte liigutamist, jäävadki kiratsema. Nüüd on võimalus hakata muttide vastu võitlema või läheneda sellele probleemile loovamalt. Tüüpiline näide permakultuursest probleem-on-lahendus-tüüpi mõtlemisest on pigem süsteemi parandamine kui probleemi vastu võitlemine. Muttide vastu võiks kaaluda kasvuhoones taimede eri konteineritesse istutamist (istutuskotid ja -kastid, potid, ämbrid jne), mis võimaldab ka lihtsa vaevaga sügisel mulla välja vahetada. Kastpeenarde rajamisel võib kinnitada peenema silmaga traatvõrgu kasti põhja, siis on kindel, et mutid ei pääse kastidesse. Aga permakultuuri viljeleja võib kindel olla, et kui ükskord tema aed toimima hakkab, siis tuleb sealt nii külluslikku saaki, et jätkub kõigile – nii aednikule kui ka loodusele. Nii võiksimegi juba kevadel taimi külvates ja istutades arvestada „külaliste” jaoga ning sügisel jätta korjamata mõned marjad, kartulid ja muud mugulad.

Mis umbrohtudesse puutub, siis kevadel ja suvel proovime võimalikult palju värsket naati, nõgest, võilille ja maltsa toiduks (salatid, supid, smuutid ja mahlad) ära kasutada. Neil taimedel, mis end läbi multšikihi on suutnud suruda, laseme esialgu rahulikult kasvada. Juba mitu aastat järjest on maikuus olnud esimene suurem kuumalaine. Siis on tarvis, et peenardel kasvaks võimalikult palju erinevaid taimi koos, nii tekib põuale või suuremale vihmaajale vastupidavam süsteem. MIDA PÕUASELT SUVELT ÕPPIDA Usun, et sel aastal veendusid nii mõnedki, et näiteks maasikasaaki said need, kes ei rohinud ära maasikate ümber kasvavat umbrohtu. Permakultuuri viljeleja peaks sedagi arvestama, et kõigil taimedel on eri pikkusega juured ja eri bakterid nende ümber. Taimed, nagu võilill või varemerohi, toovad oma sügavale ulatuvate juurtega toitaineid üles maapinna lähedale ja nii on neid kergem kätte saada ka meie istutatud või külvatud taimedel. Lisaks on eelmainitud taimede lehed väga hea multšimaterjal. Meie aias kasvavad peenarde vahel suured varemerohupõõsad. Lõikame need suvel 2–3 korda maha ja katame peenraid nende lehtedega. Oluline on just maha lõigata (näiteks sirbiga) või siis murda,

mitte juurtega üles kiskuda. See võib põuasel ajal saatuslikuks saada, kui näiteks malts porgandi kõrvalt üles kiskuda. Siis on kindel, et ka porgand tuleb koos maltsaga. Ainukesed umbrohud, mille tõesti juurtega välja kitkun, on orashein, võõrkakar ja madar. Oma kogemusest tean öelda, et vähemalt võõrkakrast saab järjepideva multšimisega paari aastaga lahti. Siin-seal on juba jagatud soovitusi, kuidas edaspidi põuaga paremini toime tulla. Soovitatakse eelkõige täiustada vee- ja kastmissüsteeme, vähem räägitakse aia kui tervikliku elukeskkonna vastupidavusvõime suurendamisest. Ometi on kastmine taas inimese sekkumine, lisatöö ja energiakulu. Kui meie aedades oleksid peenrad kaetud paksu multšikihiga, peenardel kasvaks rohkem vanu vastupidavaid püsikuid segamini lillede ja väekate umbrohtudega, peaksid aiad põuale vastu. Kohaneksid kaootilise kliimaga aasta-aastalt, eriti kui ise oma taimedelt veel seemneid koguda ja neid külvata. Kokkuvõtteks: soovitame aedasid muuta liigirikkamaks ja vastupidavamaks, mitte kulutada liigselt aega ega energiat kellestki-millesti lahtisaamiseks. Mis rästikutesse puutub, soovitan üles otsida Hans Fallada kirjutatud juturaamatu „Igasugused lood” ja lugeda läbi loo „Lugu ustavast siilist”.

MURUNIITEL ON SÜGISEL KULLA HIND Riina Martinson Maa Elu

N

utikas aiapidaja leiab niitmise käigus kogutud muruniitele alati kasutust. Eriti hinnas on niide sügisel, kui koos kuivade puulehtedega sellest lihtsa vaevaga komposti teha saab. Suvel ja soojal sügisel on hea on muruniitega multšida peenravahesid. Kui muruniiduki koguja täis, puistad selle paksu kihina peenravahesse, umbrohi ei pääse kasvama ja endal on mõnus puhta jalaga seal käia. Muruniidet kasutades on

vahe, kas parasjagu on kuiv või vihmane aeg. Kui on kuiv, siis võib muruniite peenravahesse valada, paar korda sellest üle käia ja kokku pressida. Niide kuivab kiiresti, peenravahesse tekib pehme vaip, millel mõnus palja jalaga käia. Kes hindab hoolitsetud välimusega iluaeda, see põlgab ilmselt muruniitest multši ära, aga tarbeaias on see igati omal kohal. Seda enam, et lagunedes rikastab multš mulda ja taimi saab kasvatada keemiatagi. Kui aga vihmane aeg, ei tohiks peenravahesse valatud muruniidet kokku pressida, sest siis kipub see mädanema ja on kaua jala all libe ega näe

ka kena välja. Koheva vaibana peenarde vahele valatuna on sel aega rahulikult kuivada ja tasapisi mullaks muutuda. Eriti hästi passib muruniitekotte tühjendada vaarikate alla. Nii ei suuda nõrgemad umbrohud ennast välja pressida, aga tugevad vaarikavarred tulevad ikka läbi. Veel on hea muruniitekotte tühjendada marjapõõsaste alla, põõsaalused püsivad ilusti umbrohuvabad, muld niiske ja taimed saavad aja jooksul vajalike toitainetega väetatud. Sügisel puulehtede langemise aegu on muruniide eriti väärt kraam, sest teatavasti vajavad kuivad puulehed kom-

postiks lagunemiseks niisket materjali lisaks. Nii tasubki kuivi puulehti vaheldumisi muruniitega komposti kuhjata. Muruniide sobib loomulikult kogu aiahooajal komposti, aga siis tuleb jälgida, et niidet ei visataks kuhja paksu kihina ja vahele satuks kuiva materjali. Eriti nupukas aiapidaja teeb aga mitu tööd korraga: kui vaja muru niita ja puulehti riisuda, siis laseb krundi üle kogujaga muruniidukiga ja ongi käes kotitäis ideaalselt komposti või põõsaste alla multšiks sobivat segu. Samuti võib segu kallata peenrale, kus see toitained tasapisi mulda annab.

See peenravahe sai suve esimesel poolel kaks korda muruniitega kaetud. Umbrohi sinna kasvama ei pääsenud ja septembriks on niide juba peaaegu täielikult huumuseks lagunenud. foto: riina martinson


12 || kÄRu || maa elu

6. september 2018

Kärus külasta kärumuuseumi siLVi LuKJANOV Maa Elu

K

ui pealinnast Kärusse kolinud filmirežissöör avastas koha nimevõlu, otsustas ta selle kogukonna heaks tööle panna. Lisaks kärumuuseumile mõlgub naise peas mitmeid ideid ja nende tarvis ostis ta külas veel kaks maja. Kohtume Aljona Suržikovaga Käru raudteejaama juures, kus ta näitab uhkusega kahte sel suvel koos mehe Sergei Trofimoviga ostetud maja. „Siia tuleb meie loodud mittetulundusühingu Käru Heade Tegude Muuseumi laiendus, sest esimesse 2012. aastal ostetud majja ei mahu muuseum enam ära,” selgitab naine silmade särades.

KUI LAENUTA VALMINUD MAJA KOLMES TOAS HAKKAS KÄRUDELE JA MUUDELE AJASTUTRUUDELE ESEMETELE RUUMI VÄHEKS JÄÄMA, VAJASKI MAJAMUUSEUM LAIENDUST. Ühe jutiga lisab ta, et kumbki neist pole põliskärukas, vaid kolinud külla Tallinnast. „Tegin filmi „Suur-Sõjamäe”, parim noore filmitegija film 2013. Selle tegemise ajal nägin, kui hinges on korteris elavatel inimestel oma maalapid. Tahtsin ka seda kogeda. Müüsime maha Lasnamäe korteri ja otsisime maale maja, leidsime ühe Kärusse,” jutustab ta. Naabrinaine oli lahke ja nii ostuotsus sündiski. Vanemad ei saanud

Idee vanad asjad muuseumisse koguda tuli filmirežissöör Aljona Suržikoval pürgimäelt leitud mängukarust, Kärusse elama asudes just kärude muuseumi, sest nimetus kõnetab. foto: siLVi LukJanoV

aru, mis nad selle vana majaga, millele tuleks vaid tuli otsa panna, peale hakkavad. Sõbradki arvasid sama. LEITUD MÄNGUKARU ANDIS TÕUKE Aljonal oli aga silme ees midagi hoopis suuremat ja seda tänu prügikotist leitud mängukarule. „Kui inimesed loobivad nii väärtuslikke asju minema, siis ma kohe pidin tegema muuseumi,” lausub ta. Kärusse elama asudes just kärude muuseumi, sest see nimetus kõnetab paremini ja ümber selle saab koguda teisi ajastule sobilikke ja peamiselt naiste asju. Üleskutse peale suhtlusvõrgustikus sai naine lastekärusid nii Tallinnast kui ka kohalikelt. Ühe ostis naine omal ajal Peterburist. Tegi korda ja sõidutas selles oma kolmandat last, tütar Vassilissat, kes nüüdseks on nelja-aastane. Kui laenuta valminud maja kolmes toas hakkas kärudele ja muudele ajastutruudele esemetele ruumi väheks jääma, vajaski majamuuseum laiendust.

Samuti vajab filmirežissöörina töötav Suržikova peresuvekoduks olevas majas ruumi telesaadete jaoks. Näiteks eelmisel aastal ETV saatesarja „Unustatud maitsed” mõtted ja viimane lihv valmis suuresti just Käru maja köögilaua taga. Kas ostetud kahte majja laiendatakse vaid kärumuuseumi, seda 36aastane naine ei usu. Kuigi tal on mõttes koguda vanaaegseid titekärusid ka sõpradelt Saksamaal ja Inglismaal. Viimasest just eriti, sest Inglismaa on ju titekärude sünnimaa. „Vend elab Londonis, ta ehk saab aidata ja mul on suur auto. Saan ringi sõita ja kärud ise Euroopast kokku korjata,” unistab ta. Naisel on plaane rohkemgi. „Teise majja tuleb vast kommuuni maja. Selline, kus ruumi on kogukonnas tegutsevatele käsitöötegijatest naistele ja majas juba praegu töötavale sepikojale. Külas ju teisedki mehed tahavad midagi oma kätega teha,” usub ta. Suržikova teab, et kui on eesmärk, siis saab kõike. Kui

ühe maja ehitasid nad üles nelja aastaga, siis järgmise vast juba vaid kahega, usuvad nad. Kavas on kirjutada projekt ja kaasata talgulisi. „Me ei tee seda kõike siin Kärus vaid endile. Olen filmiressöör ja üsna edukas, vajalik paljudes riikides ja maades. Ka Eestis. Mees töötab raadio Free Europe Tšehhi venekeelses telekanalis Current Time. Meil on palju tööd ja see siin Kärus on meie hobi,” kõneleb ta. Suržikoval on silme ees, kuidas ajastutruu muuseumihõng võib külla elu tuua ja sellega ergutada kommuunimajas äritegevust. Ta teab, et edukaks tegutsemiseks tuleb suurelt mõelda. „Kui kogu Eesti aitab, saan ehitusega hakkama. Paljud on huvi tundnud ja usun, et nii mõndagi saab tehtud talguliste abiga. Järgmisel suvel tahan juba midagi suuremat avada.” KONTSERT JUBA SEPTEMBRIS Septembris valmib raudteejaama läheduses asuva hoone seinale joonistus sõnumiga „He-

lista emale”, kunstnik teeb eskiisi. „Kaasatud on startup-tegijad ja korraldame ka kontserdi. Usun, et sõnum kõnetab paljusid,” sõnab kolme lapse ema. „Kuigi emale helistamine on rohkem meeste mure, ka minu mehe, seega on sõnum ka mu poegadele,” lisab ta. Praegu veedab pere Kärus peamiselt suved. Elavad nad Tšehhis, seal on mehe töö ja poisid käivad ingliskeelses koolis. „Lapsed nüüd juba kolmkeelsed: vene ja inglise keelele lisaks räägivad nad juba üsna hästi eesti keeles, kuna õppisid kolm aastat Käru Põhikoolis,” rõõmustab ema. Küsimusele, mis rahvusest ta ise on, vastab naine, et tema ema sündis Usbekistanis, isa Ukrainas ja tema ise Eestis. „Tunnen end Eesti kodanikust venelasena, sest Eestis nimetatakse ju vene keelt kõnelevaid inimesi venelasteks. Emakeel on mul vene keel ja olen õigeusklik. Selle järgi olengi venelane. Aga Eesti on minu ainuke kodumaa,” kinnitab ta.

Liitu Maa Elu uudiskirjaga ja võida 1763€ väärtuses auhindu Cider Millilt! ne Loosimi09 17.

Peaauhind

878€ Mahlategemise komplekt Star 25

Lisaauhind

3x

295€ Õunakorjaja FOS 25

Loosimised 3.09 / 10.09 / 17.09

Liitumine ja kampaania tingimused

maaelu.ee/kampaania

Spetsialistid soovitavad, tootjad eelistavad!


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.