Maa Elu, 1. märts 2018

Page 1

Ülo Kivine: ÜTLEKS, ET MEIL ON PALGAD PÄRIS HEAD, VAATAME NEED PÄRIS TIHTI ÜLE JA SELLES OSAS HÄBENEMA EI PEA. EGA MUIDU KONKURENTSIS EI PÜSIKS.

uued sordid

EESTI SEEMNELIIDU JUHATUSE ESIMEES PILLE ARDEL ÜTLEB, ET EESTI PÕLLUMEES PROOVIB JA OTSIB KOGU AEG UUSI SORTE, MIS VÕIKSID ENNAST MEIE PÕLDUDEL ÕIGUSTADA.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

aeg KÜlvata suvelilli

KUI TEATE TÄPSELT, MILLISEID SUVELILLESORTE SEL SUVEL OMA LILLEPEENRAS NÄHA SOOVITE, SIIS TULEB UNISTUSE TÄITMISEKS NÜÜD RUTTU ESIMESED KÜLVID ÄRA TEHA.

1. MÄRTS 2018 • NR 9 (142) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Naistepäeva tulbid

avavad juba õisi riina marTinSon Maa Elu

K

ase aiandi pererahvas saab kevade eel kuhjuvasse töösse teha vaid nappe unepause, sest kümned tuhanded võõrasemad ootavad istutamist ja tulbid naistepäevaks ajatamist. Esimesed kasvuhoonest tulnud tulbid pani perefirma müüki nädal enne sõbrapäeva, aga põhiline mass ajatatakse õitsema naistepäevaks. Et lilled õigeks päevaks oma õied avaksid, algas töö juba septembris, mil sibulad kastidesse istutati. Seejärel rändasid kastid keldrisse jahedasse juurduma ja kasvuhoonesse hakati neid tooma jaanuari alguses. Perepoeg Kardo Kase sõnutsi on neil ajatusplaan: mis ajaks kui palju õitsvaid tulpe soovitakse ja selle järgi tulbikastid kasvuhoonesse tuuakse. Tänapäevaste sortidega saab üsna täpselt lilled õitsema. Natuke mõjutab see, kas on sombused ilmad või paistab päike. Sel kevadel on plaanis õitsema saada üle 30 000 tulbi, lisaks hüatsindid ja nartsissid. Lilli müüb pere oma kodumaja juures asuvast müügikohast, Pärnu turul, samuti annavad lillepoodidesse müügiks. Kuna naistepäeva eel on kõikjal lilleuputus ja lisaks lillepoodidele müüb tulpe isegi enamik toidupoode, nendib Kardo, et tulpide kasvatamine eriti kasumlik äri pole ja ainuüksi sellega tegeleda poleks mõtet. „Tulpidega rikkaks ei saa, mingil juhul ei elaks selle-

Pärnumaal Sindis tegutseva Kase aiandi kasvuhoones kasvatavad tulbid üle paarikümne eri värvi õienupu. „Tavapärase punase Foto: riina martinSon ja kollase kõrval on inimestele järjest enam kirjud õied meeldima hakanud,” ütleb Sirle Kase.

et lIlleD õIgeks pÄevaks oma õIeD avaksID, algas tÖÖ Juba septembRIs, mIl sIbulaD kastIDesse IstutatI.

ga ära,” sõnab ta ja selgitab, et kuna võõrasemade ettekasvatamise ajal peab nagunii kasvuhoonet kütma, siis kõrvaltegevusena kasvatatakse samas tulpe. Nii ongi suur osa kasvuhoonest praegu võõrasemapottide all. Üle 20 000 võõrasema noortaime on juba kohal ja läinud nädalal käis pisikeste taimebeebide pottidesse istutamine. Kardo mainib, et pani ühe päevaga

potti 10 000 taime. „Väga pikk päev oli,” muheleb ta. Perenaine Sirle Kase seletab, et varem on nad võõrasemasid ka seemnest külvanud, aga siis ei saanud kunagi tulemuses päris kindel olla – külm võib taimedele liiga teha, samuti ei pruugi õite värv täpselt pakendil lubatuga klappida. Noortaimedega saab kindla peale minna. Veebruari keskpaigas potti

istutatud võõrasemad näitavad esimesi õisi aprillis. Mullu püsis kevad väga pikalt jahe ja see mõjus võõrasemade ärile väga hästi. Ühest küljest meeldibki võõrasemale pigem jahe ilm, teisalt ei kannata muud suvelilled siis välja istutada ja võõrasema ongi peaaegu ainuke variant oma peenart või lillekasti kaunistada. Võõrasemasid kasvatab

aiand tänavu varasemast rohkem, enam on ka värve – üle paarikümne. Sirle sõnutsi eelistavad inimesed kõige rohkem ikka klassikalist kollast musta südamega, ka punast ja sinist. Kui võõrasemade aeg läbi saab, tulevad teised suvelilled, need külvatakse või istutatakse noortaimedena märtsist alates. Paarkümmend aastat müügiks taimi kasvatanud perefirma proovib igal aastal ka midagi uut. Millised lilled tänavu suvelillemoes valitsema hakkavad, ei oska kasvatajad veel ennustada. „See on igal aastal veidi teisiti, aga alati on hea valik pelargoonid, petuuniad ja bacopa’d. Need lilled sobivad neile, kel vähe aega ja tahavad kindla peale välja minna. Need nõuavad veidi vähem hoolt ja õitsevad sügiseni,” soovitab Sirle. Konkurents taimeturul muutub iga aastaga aina tihedamaks. „Et elus püsida, peab lati kõrgel hoidma,” teab Sirle. „Meie peame rõhuma kvaliteedile. Kui inimene meie juurest midagi võtab, siis peab see 100 protsenti lubatule vastama. Näiteks tuleb mõni klient ja kurdab, et ostis poest ripp-petuunia, aga taim kasvab püsti. Meie ei saa sellist asja lubada.” Peale lillede kasvatatakse aiandis müügiks maitseja köögiviljataimi. „Sortide valikul lähtume sellest, et inimestel võiks olla vähem taimi, aga sellised, mis palju saaki annavad,” märgib Sirle. „Kindlasti läbivad taimed enne müüki karastuskuuri, need peavad olema valmis õues kasvama.” Kevadkuudel käib töö iga päev ja vabaks jääb vaid napp magamise aeg. „Puhkepäevi ei tule enne augustit. Jaanipäeval ühe päeva ikka teeme vahepeal,” lausub perenaine. „Sellist asja, et nüüd oleme viis päeva tööl ja siis on kaks vaba päeva, ei ole meie perel kunagi. Talvel ma olen mõnikord üritanud endale vaba päeva teha, aga ausalt öeldes hakkab igav ja otsin ikka mõne tegevuse.”


2 || PiimatÖÖStuS || maa Elu

1. märts 2018

Piimandus. Tänavu presidendilt teenetemärgi saanud Ülo Kivine on juhtinud mitut Eesti piimatööstust ja on piimandusega seotud olnud enam kui 25 aastat. Ta rõhutab, et kõik Saaremaa Piimatööstuse tooted on valminud kas Saaremaa või Hiiumaa piimast, kusjuures sõsarsaarega on tal veel erilised plaanid.

ülo kivine: saarte erilisus peab kajastuma toodetes SirjE niiTra Postimees

p

raegu juhib kaua aega Tere eesotsas olnud Ülo Kivine Saaremaa Piimatööstust. Küsimusele, mis Setumaalt pärit ja kaua aega Tallinnas elanud meest Saaremaaga seob, vastab ta, et ega muud midagi seogi kui piimandus. Nagu me kõik, on temagi pikka aega käinud Saaremaal rohkem turistina ja nautinud koos perega sealset loodust. Kui ta peaaegu täpselt kolm aastat tagasi Tere piimatööstuses oma ligi 20 aasta pikkust tööd lõpetama hakkas, pakkus Saaremaa Piimaühistu nõukogu esimees Tõnu Post tegevjuhi kohta sealses piimatööstuses ja nii see juhtuski. Kas sel ajal oli Teres asi juba hapuks läinud? Ma ei ütleks nii. Kuna Tere oli olnud pikka aega suur ja juhtiv piimasaaduste töötleja, siis sai ettevõte ka rohkem räsida turu kõikumistes. Eks tagantjärele

hinnates oli ettevõtte laienemine ehk liiga agressiivne ja olukord pööras eriti halvaks siis, kui Vene turg sulgus, sest Tere oli hästi palju sellele panustanud. Lõige oli väga järsk ja ettevõte polnud nii tugev, et finantsiliselt sellele vastu seista. Minul isiklikult on Terest ainult head mälestused ja ma ei lahkunud sealt halva tundega. Olin seal töötanud igasugustel ametikohtadel ja olnud ka kuus aastat juhatuse liige. Olid põnevad ajad. Muide, vahepeal olid Tere neljast juhatuse liikmest kolm arstidiplomiga ja mina üksi erialainimene. Kui võrdlen oma eelmist töökohta Teres paksu raamatuga, võin kinnitada – see oli väga huvitav, eriti viimased peatükid. Aga see raamat sai läbi. Saaremaale tulles avasin uue raamatu, mis ei ole vähem huvitav. Mul oleks hea meel, kui ka selles raamatus jätkuks põnevaid peatükke. Nii et juhtida võib ükskõik mida? Ise olete siiski piimanduse haridusega? Olen tõesti lõpetanud EPAs piimanduse eriala ja ainult selles valdkonnas ka töötanud. Aga usun, et kui inimene on heade

juhiomadustega, siis ei pea ta tingimata olema selle eriala inimene. Minu kui juhi märksõnad: teekond, inimesed, väärtused, usaldus ja kogemused. Pärast kooli lõpetamist töötasin Tallinna lähedal Kosel asuvas piimatööstuses, kus olin ka kooli ajal paar kuud praktikal käinud. Koht oli küll täiesti võõras, nii et bussist maha astudes pidin algul teed küsima. Kolme aasta pärast helistas Oliver Kruuda ja kutsus mind tööle Tallinna Piimakombinaati, millest peagi sai Tallinna Piimatööstuse aktsiaselts ja paari aasta pärast juba Tere AS. Tookord ütlesin ei: 40 kilomeetrit Koselt Tallinna ja sama palju tagasi – mitte mingil juhul! Aga pärast teist kõnet ma sinna läksin ja käisin niimoodi pealinnas tööl ligi 20 aastat. Lõpuks, kui tee oli juba neljarealiseks ehitatud, kolisime ära Tallinna. Siis oli küll veidi harjumatu viie minutiga tööle saada. Nüüd on töökoht kodust kolme tunni kaugusel. Kuidas hakkama saate? Millal Saaremaale kolite? Seda mõtet mul veel ei ole. Olen leidnud sobiva rütmi ja sellega harjunud. Loodan, et pere ka. Sõidan esmaspäeval või

ÜLO KIVINE • Sündinud ja kasvanud Võru linnas • Lõpetas 1992 Eesti Põllumajanduse Akadeemia piimatehnoloogia eriala • 1995–2015 töötas eri ametikohtadel Tallinna Piimakombinaadis ja Tere ASis • Alates 2015. aastast ASi Saaremaa Piimatööstus juhatuse liige • Alates 2017. aastast ASi MilkEst juhatuse liige • Tulundusühistu Farm In nõukogu liige, Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhtkogu liige • Osaleb EPKK töötleva tööstuse grupi ja Saaremaa Ettevõtjate Liidu juhatuses • Abielus, 2 tütart

Ülo Kivise sõnul müüb Saaremaa kaubamärk hästi ka meie lähiriikides ja seal tahaks tulevikus veel rohkem kohal olla. Foto: raul mee

teisipäeval saarele ja reedel tulen tagasi. Püüan töökohtumised Tallinnas nädala lõppu või algusse planeerida, et sõitmist vähem oleks. Vahel saab ka lennukiga liigelda, aga ikka võtab edasi-tagasi sõit suure osa päevast ära. Mida olete Saaremaa Piimatööstuse juhatuse esimehena kolme aastaga ära teha suutnud? Oleme toonud turule rea uusi tooteid võide ja juustude osas. Mullu saime Eesti parima toiduaine konkursil Old Saare juustuga esikoha nii piimatoodete klassis kui ka üldarvestuses. Selle üle on väga hea meel meil kõigil. Minu ja tõenäoliselt paljude teiste jaoks on Saaremaa eriline koht ja ka kaubamärgina müüb hästi – olgu siis tegu söögi või joogiga. Kõik meie tooted on saarelist päritolu, tehtud Saaremaal või Hiiumaal valminud toorainest. Saaremaa Piimatööstus kuulub kohalikule piimaühistule, millel on 45 liiget, kes toovad meile üle saja tonni piima päevas, lisaks Hiiumaalt 20 tonni. Olete saja töötajaga üks suuremaid tööandjaid Saaremaal. Kas inimesed tulevad teile tööle üle terve saare? Kuidas neid motiveerite tulema ja jääma? Jah, oleme saarel arvestatav tööandja ja inimesi on meil mitmelt poolt. Kunagi oli meil Valjalas tsehh ja päris palju inimesi on sealtkandist käima jäänud. Olukord tööjõuga läheb iga päevaga pingelisemaks. Saaremaal on päris mitu laevaehitajat ja elektroonikaettevõtet, mis kõik arenevad ja töötajaid vajavad. Ütleks, et meil on palgad päris head, vaatame need päris tihti üle ja selles osas häbenema ei pea. Ega muidu konkurentsis ei püsiks. Iga inimene, kes meile tööle tuleb, annab oma panuse ja on hinnatud. Seetõttu pakume neile mitmeid hüvesid, nagu näiteks preemia tööjuubeli puhul, lõunasöögi ning massaaži ja sportimise toetamine. Püüame luua töötamiseks

SAAREMAA PIIMATÖÖSTUS • Omanik Saaremaa Piimaühistu 45 liikmega • Töötajaid 100 • Turuosa 15 protsenti • Käive 2017. aastal 25,7 mln eurot • Kasum 0,5 mln eurot sobiliku keskkonna. Palk pole ju ainus motivaator. Kas oskate oma kogemusele toetudes piimatööstusi omavahel võrrelda? Saab neid üldse võrrelda? Võrrelda saab üksikuid ettevõtteid. Tere koosnes ju omal ajal mitmest piimatööstusest, mis asusid Tallinnale lisaks Paides, Kosel, Viljandis ja Põlvas. Neist igaühes töötas üle saja inimese. Vahel mõtlen, et kõik on üks Eestimaa, aga igal paigal on oma eripära ja isegi inimeste suhtumine on erinev. Mulki, setut ja saarlast hästi võrrelda ei saa. Tallinnas tulid inimesed üle linna kokku ja nad ei tundnud üksteist – töö lõpul läksid kodudesse laiali ja enam ei suhelnud omavahel. Väikestes kohtades tunnevad kõik kõiki ja suheldakse ka väljaspool tööd. Anonüümsust pole ja inimesed arvestavad teistega rohkem kui suures linnas. Seetõttu on ka näiteks korra ja puhtuse hoidmine töökohal parem.

kõIk meIe tooteD on saaRelIst pÄRItolu, tehtuD saaRemaal võI hIIumaal valmInuD tooRaInest. Konkurentide tegemisi jälgin iga päev, vaatan, milliseid uusi tooteid on tulnud, ja maitsen neid. Tahaks, et kõigil läheks hästi ja suudaksime kogu Eestis toodetud piima siin ära väärindada. Praegu läheb neljandik sellest paraku niisama välja. Saaremaa Piimatööstusel läheb praegu hästi. Kuidas edasi? Meie turuosa on 15 protsendi ringis ja see on päris hea näitaja. Võid enam ekspordiks ei jagugi. Eelmisel aastal tabas võiturgu paras vapustus ja see ehmatas meid kõiki. Ehkki hind tõusis, ei rõõmustanud see meid eriti, kuna suur nõudlus tekitas paraja segaduse ja pidime pidevalt kellelegi tellimuse ära ütlema. Õnneks läks kriis üsna ruttu mööda. Mis piima-

toodete hinda puutub, siis tõusud ja langused on siin tavalised. 70 protsenti meie toodangu hinnast moodustab tooraine ja sellest sõltub palju. Suured kulutused on ka energiale, veele ja kanalisatsioonile, nende hind samuti tõuseb pidevalt. Oleme püüdnud kulutusi nii palju vähendada kui võimalik, et saaks toodete hinnad konkurentsivõimelised hoida. Pool meie toodangust läheb eksporti. Saaremaa kaubamärk müüb hästi ka meie lähiriikides ja seal tahaks tulevikus veel rohkem kohal olla. Old Saare juustuga saime väga lihtsalt Soome turule ja see on seal väga hinnatud. Ka laevadel on meie tooted sees. Lätis me oma tooteid ei müü, aga huvitav on see, et Pärnus käivad lätlased meie võid ostmas küll. Nõnda aitame ehk piirikaubanduse ühesuunalisust vähendada (naerab – S. N.). Saaremaa piimatootjad on olnud viimasel ajal väga tublid, lisaks on kolm farmi teinud olulise laienduse. Peame olema valmis, et kogu nende toodang saaks toodeteks tehtud ja maha müüdud. Naabersaare Hiiumaa piima kasutate ka kõik Saaremaal ära? Teil on sellega seoses üks salaplaan? Jah, Hiiumaa piim tuleb ka kõik meile. Kuna nii Saaremaal kui ka Hiiumaal on mahepiim olemas, siis alustasime kahe aasta eest mahetoodete tegemist. Eelmine aasta müüsime juba üle saja tonni mahejuustu ja maksime mahepiima tootjatele üle 60 000 euro preemiat. Kavas on mahetoodete osa suurendada. Üks osa meie mahepiimast tuleb Hiiumaalt, kuhu meil käib üle päeva auto. Ma väga tahaksin, et Hiiumaast saaks tulevikus täielikult mahe saar. Praegu on seal üks suur piimatootja, kes ei ole mahe, ja arutame temaga järjest enam, et mis oleks, kui ... Kindlasti oleks see riigile ja sealse piirkonna turismile kasuks, arendaks turismi ja tooks meile tuntust juurde. Oleks tore, kui saaksime Hiiumaa nimetada mahesaareks, kust tuleb ainult mahepiim. Olen rääkinud sellest kahe viimase maaeluministriga ja loodame, et riik paneb ideele õla alla. Ja lõpuks, milliseid emotsioone suure autasu saamine tekitas? See uudis jõudis minuni lakkamatu telefonihelina kaudu päeval, kui see avaldati. Üllatus oli suur ja rõõmustav. Usun, et see tunnustus käib kogu Eesti piimasektori kohta. Muidugi motiveerib see paremini töötama ja Eesti asja ajama – Eesti riik on seda väärt. Ettevõtlusel on ju riigi arengus väga suur osa.


maa Elu || mEtS || 3

1. märts 2018

metsaturul on liikvel

juhTKiri

kahtlaselt sõbralikud ja helded ostjad lEhar lindrE

pEETEr raidla

Metsaoksjon.ee juht

e

esti metsaturgu ootab ees ilmselt ajaloo aktiivseim aasta, mis meelitab ausate vahendajate kõrval turule ka hulgaliselt avantüriste heausksete metsaomanike arvelt rikastuma. Sõltumatu metsavahendaja Metsaoksjon.ee hiljutise uuringu järgi kavatseb tänavu oma metsamaad või raieõigust müüa vaid iga seitsmes metsaomanik, kuid surve müüa muutub alanud aastal märksa agressiivsemaks. Lõppenud aastal sai enam kui 80 protsenti metsaomanikest kõne või kirja mõnelt ostuhuviliselt. Asulates olevad teadetetahvlid on mesijutuga ostupakkumistest pungil, üha sagedamini kutsutakse metsaomanikust sõpra või naabrit üles andma. Kui oled metsaomanik, saad sel aastal arvatavasti mõne ostupakkumise. Pakkujad esitlevad end peaaegu alati „sõltumatu vahendajana”, mis mõnikord on sulatõsi, sagedamini aga otsene vale. Väheste päris vahendajate hulka on tekkinud hulk ostuinimesi, kes on otseselt kokkuostjate teenistuses ja kelle ainus eesmärk on vara omanikult võimalikult odavalt kätte saada. Kõige tõenäolisemalt saavad tüssata metsaomanikud, kel puudub müügikogemus ja selge arusaam turuhindadest. Ostukõnet saades ei tasu kindlasti toru hargile visata, vaid pakkumine ära kuulata. Tuleb aga mõista, kas räägid avantüristiga, kel eesmärk sinu metsa võimalikult odavalt kätte saada, või sõltumatu vahendajaga, kelle töö on ostjad-müüjad kokku viia võimalikult headel tingimustel. Metsaoksjon. ee kogemus kinnitab, et sõltumatul ja läbipaistval oksjonil kerkib metsa hind peaaegu alati kallimaks kui üksikpakkumistes. metsaoksjon.ee annaB avantüristi äratundmiseks järgmised soovitused: Ümmargused summad esimeses kõnes Kui kõnes hakkavad pikema sissejuhatuseta kõlama ilusad ümmargused summad, on ostuhuvilisel selge siht, mis hinnaga ta soovib ostjalt metsa kätte saada. Võite kolm korda arvata, kas see hind teenib ostja või metsaomaniku huve. Tõmba julgelt pidurit ja uuri oma metsa tegelik turuhind järele.

Psühholoogiline survestamine Paremat pakkumist kusagilt ei

peatoimetaja

mets ja maKsud

u

Külapoe juures olevad teadetetahvlid on mesijutuga ostupakkumistest pungil.

saa, tehinguga on kiire, pakkumine kehtib vaid kaks päeva – see on ebaeetiliste müügimeeste (ja ostumeeste) klassika. Kellelgi pole turust nii head ülevaadet, et midagi sellist tõsiselt väita. Kui vastakski tõele, et tema pakkumine on turu kõige kallim, teeks see temast turu kõige lollima ostja. Ebaselged huvid Kui teed metsatehingut, pead vähemalt teadma, kelle huve vastaspool esindab. Lõppostja või tema esindaja huvi on mets odavaima võimaliku hinnaga kätte saada. Sõltumatu vahendaja äriks on müüjate ja ostjate kokkuviimine vastastikku kõige tulusamal moel.

kõIge tõenÄolIsemalt saavaD tÜssata metsaomanIkuD, kel puuDub mÜÜgIkogemus Ja selge aRusaam tuRuhInDaDest. Kui tegemist on vahendajaga, siis uuri, kuidas ta plaanib hankida müüjale kõrgeimat hinda ja kui suur on vahendustasu. Ostjal tuleb olla kursis, kuidas enampakkumine on korraldatud, kas suuliselt või kirjalikult ning kuidas ostja sellel silma peal hoida saab.

Veendu kindlasti ka, kas ostja tunneb huvi metsaraie õiguse või kinnistu ostmise vastu koos sellel asuva metsaga. Manipuleerimisvõte: ukselt tagasipöördumine Nn ukselt tagasipööramine on manipuleerimisvõtete klassika. Metsaturul tähendab see näiteks, et kui hind, tingimused ja notariaeg on kokku lepitud, jääb ostja üldse ilmumata või tuleb välja odavama hinnaga, viidates ootamatutele asjaoludele või uuele infole. Kui kokkulepe on saavutatud, küsi ostuhuviliselt siduv ja juhatuse liikme digiallkirjaga pakkumine, mis fikseerib summa, kehtivusaja ja leppetrahvi. Seda võib valehäbita küsida iga pakkumise puhul, vahet tegemata, kui tuntud ettevõtte või eraisikuga on tegemist. Viimase hetke muutused Hiljutine Eesti Ekspressi lugu väikelast kasvatavast vaimupuudega naisterahvast, kes kaotas sulidele isakodu, seda ümbritseva põllu ja metsa, on traagiline näide tagajärgedest, mille võivad tuua igasugused lepinguvälised kokkulepped. Mis tahes ettepanekud näidata notariaalses lepingus muud kui tehingu tegelikku sisu on suur ohumärk. Sellisest tehingust, ükskõik kui ahvatlevast, hoidu kui vanakuri kirikust.

Foto: ARVo MeekS / LÕUNA-eeSti poStiMeeS

Kindlas kõneviisis hinnalubadused Turg on volatiilne, asukohad on erinevad, ostjaid on erinevaid. See tähendab, et kes tahes väidab end su metsa väärtust kindlalt teadvat, blufib. Väga tõenäoliselt mitte sinu kasuks. Metsaoksjon.ee eelmise aasta värvikaim näide algas 17 000eurose hinnapakkumise ja sõnadega, et üle selle kindlalt keegi ei paku. Sõltumatu vahendajana hindas Metsaoksjon.ee sama metsakinnistu konservatiivseks turuväärtuseks 44 000 eurot. Virtuaalne oksjonihaamer lõi metsaoksjoni keskkonnas lõpuks aga lukku enam kui 50 000eurose pakkumise. Liiga hea pakkumine Kui pakkumine tundub liiga hea, et olla tõsi, siis nii see ilmselt ongi. On väga ebatõenäoline, et samal turul ja samadel tingimustel tegutsevatest pakkujatest üks teeb teistest suurusjärgu võrra suurema pakkumise. Tõde selgub alles siis, kui ostuhuvilised ausas konkurentsis võistlevad pakkumised teevad. Pole tavatu, et alles notaris selgub, et ebareaalsena tundunud pakkumine oligi seda. Seetõttu hoolitse, et sulle tehtud pakkumine oleks ka siduv – ausa kavatsusega ostjale pole probleem seda digiallkirjaga kinnitada.

sun, et nii mõndagi 2017. aasta tuludeklaratsiooni täitjat, kes mullu oma metsa müüs, ootab peatselt ees üllatus. Pean silmas neid, kes väiksema tulumaksu tasumise lootuses ostjaga kokku leppisid, et näiteks 10 000 euro suuruse müügitehingu hind paberil 2000euroseks kahandada. Ehk siis 8000 eurot liikus mustalt. Ikka selleks, et vähem makse maksta. Maksu- ja tolliametist küll kinnitati mulle, et valdav osa metsatehinguid vormistatakse tegelikult korrektselt ja kirjeldatud juhtumeid esineb vähe. Seda eelkõige seetõttu, et taoliste pettuste puhul on maksukontrolli alla sattumise risk võrdlemisi suur, sest metsa ostja vormistab tavapäraselt lisaks sellisele varjamisele ka enda raamatupidamisse tegelikkusele mittevastavad dokumendid, mis õigustaks suuremas summas raha väljamaksmist ettevõttest. Niisugused „maksude optimeerimised” jäävad paraku maksuametnikele riskianalüüside kaudu silma. Lisaks peab metsamaterjali tehingutes olema tuvastatav metsa päritolu, mis näitab kätte ka metsa müüja. Maksu- ja tolliametist kinnitati, et nemad maksustavad tegelikult saadud tulu. Ehk määrav ei ole turuhind või müügilepingus sätestatud hind, vaid see, mis tulu tegelikult tehingust teeniti. Tegelik maksukohustus tuvastatakse maksumenetluse käigus ja kui tegelik müügihind oli lepingus märgitust suurem, siis tuleb tulu saajal see maksukohustuse vahe hiljem ikkagi täiendavalt tasuda. Maksu- ja tolliameti kinnitusel on tulude deklareerimisel enam levinud mure selles, et jäetakse metsamaterjali või kasvava metsa raieõiguse müügitulu lihtsalt deklareerimata või edasilükatud maksukohustust ei asuta tähtaja saabumisel täitma. Näiteks 2016. aasta tulude deklareerimisel kontrolliti metsatehingutega seoses 664 eraisiku deklaratsioone, kellest 508 pidid seejärel andmeid korrigeerima. Juurde määrati sellega seoses 316 000 eurot tulumaksu. Lohutuseks kõigile: ausa hõlma ei tohiks keegi hakata.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018


4 || Ettevõtja || maa elu

1. märts 2018

KOMMENTAAR Eha Tasang

Töötukassa Järvamaa osakonna juhataja

„Mitte et ma ei usaldaks töötajat, kuid palgatöölisel pole kunagi sama motivatsiooni mis omanikul,” leiab Kaido Lepik.

Foto: erakogu

Pitsakuningale

toob leiva lauale seitse ametit Kuido Saarpuu Järva Teataja

K

ui kokk Kaido Lepik 2016. aasta lõpus Soomest ära tuli, teadis ta hästi, et palgatöölise elu põhjanaabrite juures pole Järvamaa väikeettevõtja omaga kuigivõrd võrreldav. Nüüdseks on ta avanud Türil toidukoha, Paides kioski, teeb catering’i ja palkab pensionil prouasid toitlustusärisse appi. Kui poleks seitset ametit, siis ära ei elaks. Vastlapäev, Paide äärelinn, ehituskaupluse Espak parkla. Nagu ikka, kõigil on kiire. Kiire parkima, poodi ostlema ja autosse istuma. Tegelikult mitte päris kõigil, sest muidu poleks toiduhaagises Kindel Kõhutäis kliente ootaval Kaido Lepikul seal suurt mõtet olla. Tema päev ei alanud kell 10, mil ta kioskiluugid valla lõi. Päev algas palju varem ja seda naaberlinnas Türil Pizza & Pasta (rahvasuus Pizzariana tuntud) nime kandvas toidukohas päevapraadide ettevalmistamise ja termostesse pakkimisega, et Paidesse jääks vaid viimane soojendamine ja toidu termokarpidesse jagamine. Ema ja poeg ajavad toiduäri Tuleb noormees, kiidab eelmisel nädalal saadud lasanjet ja võtab tänagi sedasama. Tuleb naine, kaasa läheb kodupihvipraad, tuleb kiirel sammul mees ja tellib šnitslit. Maksab ära, teeb tiiru ehituspoes ja välja tulles on praad juba ootevalmis. Neid tuttavaid, kes kioskis asjatavat Kaidot nähes esmalt silmad maha

löövad ja vabandavad, et on juba söönud, on samuti omajagu. Teisipäeva ennelõuna kohta kindlasti. „Mulle täitsa meeldib, et inimesi tuleb hooti. Vahepeal on tööd ja siis jälle ei ole, päevad on eriilmelised, muidu hakkakski igav,” räägib OÜ Tainas eestvedaja, ettevõtja Kaido Lepik. „Jah, kuigi nüüd on ka minul peale praadide menüüs pitsalõigud ja klassikaline hamburger, tahan muuta seda müüti, et toidukioskist saab ainult mikrolaineahju- või kiirtoitu.” Kindlustunnet tegutseda annab Kaido Lepikule ema, kellest on ta aastaga koolitanud endale väärilise järglase. „Nii palju mul kogemust juba on, et teada: kui pereäris pole sul endal või mõnel perekonnaliikmel võimalik kohapeal olla, siis lähevad asjad varsti kõik allamäge,” sõnab ta. „Mitte et ma ei usaldaks töötajat, kuid palgatöölisel pole kunagi sama motivatsiooni mis omanikul.” Samuti on pensionieas või -eelikutest prouade palkamise taga praktilised põhjused. „Töötajaid, eriti häid tegijaid on päris raske leida. Noor inimene nõuab töötasuks 1000 eurot kätte, kuid igal päeval ei pruugi tööle jõudagi,” märgib ta. „Vanema inimese palkamisel on jällegi oma risk, väljaõppele võib kuluda rohkem aega, kuid selle kaalub üles kohusetundlikkus ja usaldusväärsus.” Soome tagasi ei taha Kaido Lepik tunnistab, et talle ei meeldi käed rüpes istuda ning Järvamaa tingimustes pole see ka võimalik. Kui tahta väljaspool suurlinnu toitlustusäris ellu jääda, siis lihtsalt tuleb mit-

mel rindel rabada. Sel põhjusel ei saa me Kaido puhul rääkida vaid toidukohast Türil ja kioskist Paides. Türil, toidukohaga samas majas on väljaüürimiseks peoruumid, samuti pakub ta catering’i. Teise ringi kaupadega äritsemist proovis ta Türi ärimajas, kuid kirbuturg ei saanud hoogu sisse. „Ega muud moodi siin elus hakkama ei saa. Tuleb kogu aeg uusi tegevusvaldkondi välja mõelda ja olla konkurentidest uudsuse osas sammukese võrra ees,” arutleb ta. Praegu on suurim kasutooja just catering. Peaaegu igas kuus on mõni suurem üritus, mille toidulaua katab Kaido Lepik. Selliseid toitlustamist vajavaid pidusid täis kuid on kirjas suve lõpuni. Soomes tööl käis Kaido Lepik kolm aastat, tagasi ta minna ei kavatse. Kaua sa ikka kahe riigi vahet pendeldad. Reisimine väsitab, kulutab raha ja võtab perega koosolemise aega vähemaks. Pigem on ta mõtetega juba suves. Ta kavatseb muretseda veel ühe toiduhaagise, millega suvistel vabaõhuüritustel toitlustust pakkuda. See tähendab, et pensionil või pensionieelikutest prouadega tuleb lähiajal veel tööläbirääkimisi pidada. Pitsaga proovijaid on teisigi Türi Pizza & Pasta on viimase aasta jooksul ainus Järvamaal avatud toidukoht, kus katsetatakse pereäri formaati. 2017. aasta jõulupühade eel avas Tallinna–Tartu maantee ääres Mäekülas sealse kõrtsiga samas hoones uksed kohvik Italiano Pasta & Pizza.

Toitlustuskoha eestvedaja Peeter Tuiman kõneleb, et nende lootus leida maanteel sõitjatest kliente on mõneti täitunud. „Toidukoha tegemise otsust ma ei kahetse, algus on olnud plaanipärane. Mõnel päeval on vaikne, teisel päeval on aga tegevust hommikust õhtuni. Nädalavahetusel on ikka näha, et inimesed on rohkem liikumas. Eks jaanuar-veebruar ole toitlustus­ äris kõige raskemad kuud. Meie naabrid, Põhjaka restoran näiteks pole veebruaris üldse lahti.” Kohvikus Italiano Pasta & Pizza töötab kolm inimest, suvel võetakse tutvusringkonnast abitööjõudu juurde. Kui praegu on seal oma perekonnast rakkes vaid Peeter Tuiman ise, siis esimestel nädalatel olid abiks

teisedki pereliikmed. „Oma toidukohaga alustamisel andis perekonna toetus kindlasti indu juurde. Ega selle koha avamine lihtne polnud,” nendib ta. Tuimanite pere on lühiajalisemate projektidega toitlustusäris tegev olnud ka varem. Nii peaks arvamusfestivali aegadest paidelastele tuttav olema nende Vallimäe veerul koduaias tegutsenud suvekohvik. Vähem teatakse ehk seda, et pere 2017. aasta suvi möödus hoopis Läänemaal Roostal surfiparadiisis rannakohvikut-surfibaari pidades. Sealgi pakkusid nad pitsat-pastat, aga ei puudunud ka grillroad. Mäeküla Italiano Pasta & Pizza menüüs on aukohal pastad ja õhukese põhjaga pitsad.

Kui inimesed ettevõtjana alustavad, on nende plaanid tihti tagasihoidlikud. Kui ollakse juba järje peale saanud, saadakse aru, et üksi jäädakse hätta. On täiesti loogiline, et loodav lisatöökoht tehakse oma perekonnaliikmele või heale tuttavale. Nende peale võib kindel olla. Võõra inimese töölevõtmine on ju alati omamoodi risk. Meil on Järvamaal nii vabu töökohti kui ka tööotsijaid, kuid tihti asjaosaliste nõudmised vastastikku ei sobi. Tihti ei ütle tööandja töötasu välja ja see tekitab tööotsijas nurinat. Lihtsama töö tegijale suurt palka Järvamaal ikka ei maksta. Suundumus on, et lihttööliste osakaal tulevikus väheneb, vajatakse ikka oskustöölisi. Tänapäeva tööturul hakkamasaamiseks tuleb õppida endale mitte amet, vaid oskusi, mis võimaldaksid eri ametites hakkama saada. Mäletan paari aasta tagust aega, mil paljud ettevõtted ootasid kokkasid. Ka töötute seas oli huvi olemas. Tegime koolitusgrupi, kuid pika õppetee tegi lõpuks läbi vaid kuus inimest.

Kurre Ehrnsten Pizzakioski looja

Uue toitlustuskoha sissetöötamine võtab palju aega ja eriti just alguses tuleb leida võimalusi kulutusi vähendada. On hea, kui pereliikmed saavad ettevõtmisele õla alla panna. Väga oluline on pereliikmete toetus, arusaamine, mida ühe toidukoha avamine endaga kaasa toob, seda seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Pereliikmete toetus on eeldus, et selline äri saaks üldse õnnestuda. Tööpäev ei lõppe kella kukkudes. Kui läheb halvasti, tuuakse mure paratamatult koju kaasa. Kui aga läheb hästi, saab õnnestumise üle rõõmustada kogu pere. Järvamaalt Pizzakioskisse uusi töötajaid leida, erinevalt näiteks Tallinnast, pole väga keeruline. Viimati palkasime uue töötaja Paidesse 1. veebruaril ja meil oli sellele kohale 30 tahtjat. Suuremates linnades on lood teised. Enda ridadesse kohusetundlike meeskonnaliikmete leidmine on seal igapäevane mure. Motiveeritud töötaja on eduka äri alus. Töötajatest tuleb hoolida, minul on nad kõik võrdväärsed kolleegid, mitte alluvad.


maa Elu || Puit || 5

1. märts 2018

hakkpuidutootjat tööpuudus ei ähvarda ToomaS Šalda Maa Elu

F

ossiilsete kütuste vähenev kasutamine tõstab nõudlust hakkpuidu järele. Eestis ja mujal kerkib üha uusi koostootmisjaamu ja katlamaju, kus ilma selleta hakkama ei saa. Kiiresti kasvavat võsa, millest näiteks põllumees vabaneda tahab, ja muud puitmaterjali, mida hakkida ja põletada, jätkub Eestis piisavalt, et anda tööd kümmekonnale suurele ja sadadele väikestele hakkpuidutootjatele. 1993. aastal tükkturba tootmisest alustanud ja kolm aastat hiljem hakkpuidule ümber spetsialiseerunud osaühingu Raja KT kontor asub küll Vändra külje all Allikõnnu külas, aga tegutsetakse üle Eesti. „1997. aastaks oli selge, et turba tarbimine kahaneb Eestis kiiresti ja siinsed katlamajad lähevad järjest üle hakkpuidule,” meenutab Raja KT juhatuse liige Eero Kohv. Ettevõtte tootmismaht oli esimestel aastatel väike. Kui nüüd toodetakse aastas hakkpuitu miljoni kuupmeetri kandis, siis algusaastail vaid paarikümne tuhande juures. „Aga seegi oli tol ajal sisuliselt olematu tehnikaga tööd tehes tubli tulemus,” kommenteerib ta. Samas oli üheksakümnendate lõpus toorainet hankida lihtne – näiteks saetööstustel polnud varem oma jääke kuhugi panna, nüüd sai nendest kerge vaevaga lahti ja selle eest isegi maksti. eestis üks esimesi Raja KT jõudis Eesti hakkpuiduturule ühe esimesena. Ettevõtte stabiilse, kuid jõulise kasvu nimel pidid juhid ja kollektiiv paljustki loobuma, näiteks vabadest nädalavahetustest. „Tööd oleme tõesti kõvasti teinud, lisa tuli võtta ka öötundidest. Meie põhimõte oli, et ko-

gu kasumi investeerisime tagasi firma arendamisse. Hakkpuidu tootmine tundus perspektiivikana, aga edukus eeldab jõupingutusi,” ütleb Kohv. Investeerima on Raja KT pidanud palju, sest masinad on väga kallid. Juba üks puiduhakkur maksab üle poole miljoni euro. Firmal on seitse hakkurit, lisaks kasutatakse hooajal alltöövõtjate teenust. Iga hakkuriga koos toimetab kaks-kolm veoautot. 2014. aastal sõlmiti leping RMKga, mille kohaselt hakib Raja KT kogu RMK hakkpuidu toormaterjali. See tähendas täiendavalt kolme miljoni euro investeerimist. Hakkpuitu müüb ettevõte paljudele katlamajadele ja koostootmisjaamadele. Klientide leidmine Kohvi sõnul Eestis liiga keeruline ei ole. „Meil on suhteliselt pikk ajalugu, mis äratab usaldust, oleme suutnud ennast tõestada. Kvaliteet peab vastama nõutule, siis tekivad pikaajalised kliendid.” Konkurents kohalikul hakkpuiduturul on tihe. Suuri tootjaid on kümne ringis, aga väikseid, kes on euroraha toel endale hakkurid soetanud, kümneid ja kümneid. Paljud neist on põllumajandustootjad, kes näevad võimalust talvel lisaraha teenida. „Et turule pääseda, peavad nad müüma odavamalt ja see teeb meie elu veidi keerulisemaks,” kinnitab Kohv. Kui ühelt poolt on Raja KT kliendid hakkpuidu tarbijad, siis teiselt poolt toormaterjali müüjad. „See on tänuväärne sektor just maainimesele, kes saab nii täiendavat teenistust. Kliendid jõuavad meieni hea maine tõttu, mille saavutamiseks oleme pidanud lihtsalt oma tööd korralikult tegema. Juba alustades võtsime eesmärgiks detailideni korrektse maksedistsipliini ja lubadustest kinnipidamise ning oleme seda liini läbi aegade järginud. Kui naabrimees või tuttav on meie kohta mõne tunnustava sõna öelnud, otsib materjali müüja meid ise üles. Tema jaoks on määravad kindlus

Hooajal töötab Eesti eri paigus korraga kümmekond Raja KT hakkurit, millega on komplektis 2 või 3 veoFoto: raJa kt autot. Kokku toodab ettevõte umbes miljon kuupmeetrit haket aastas.

ja usaldusväärsus. Kui trikitad kogustega või venitad rahaga, maksab see end kiiresti kurjalt kätte. Väikeses majandusruumis liigub nii hea kui ka halb info ruttu.” Üldjuhul püüab Raja KT ära teha ka kõige väiksema koguse. „Kui objekt asub kaugel, tuleb see kuidagi meie logistikaga sobitada. Vahel tuleb kliendil oma järge lihtsalt oodata.” Hakkpuidu toormaterjali müüja jaoks on praegu Kohvi sõnul mõõdukalt soodne aeg. „Kuusseitse aastat tagasi maksime kasvava võsa tihumeetri eest 9 eurot, mullu 2–3 ja praegu 5–6 eurot olenevalt materjalist. Aga aastaid tagasi oli seis lausa selline, et omanik võitis vaid seeläbi, et võsa sai eemaldatud ning tema murest lahti. Meile vajalik puit tekib tegelikult mingil määral ka hindade madalseisu ajal, sest põllumajandustootjatel on vaja puhastada kraave ja põlde, puitu tekitavad maaparandusobjektid, teedeehitus ja -laiendus.”

laod Päästavad Tänavune talv on Raja KT-le üks keerulisemaid. „Kõik hakkas pihta ebatavaliselt vihmasest suvest, millele järgnes sama vesine sügis. Juba suve lõpus olid paljud teed massipiirangute tõttu kinni. Enne aasta lõppu kuulutati peaaegu igal nädalal välja mõni uus hange, sest varasem hanke võitja ei saanud oma kohustusi kokkulepitud hindadega täita. Aga kodud ei saa külmaks jääda. Tuli ette ka olukordi, kus tarnija jättis lepingu täitmata, kuulutati välja uus hange ja selle võitis sama firma juba uue hinnaga. Sellistes ilmaoludes on hakke tootmine märksa kulukam kui normaalsel talvel. Meilt on see talv nõudnud üsna ränki pingutusi nii töö tegemise mõttes kui ka rahaliselt,” nendib Kohv ja arvab, et kasumist ei ole praegu põhjust kellelgi rääkida, sest kohustuste täitmine läks sel aastal sedavõrd kulukaks, et tulud ei kata kulusid. Lisaks on tõusnud riigimaksud, kütus ja palgad.

Olukorra ümberhindamine on hakkpuidutootja tegemistes tavapärane. „Kui oleme sügiseks materjali kusagile välja toonud, siis aastavahetuseks võib selguda, et ligi me sinna ei pääse ja peame materjali veel traktoriga edasi vedama, et see üldse kätte saada. Nii need kulud kasvavad.” Raja KT üritab kogu tootmist alates metsa ülestöötamisest ise kontrollida ja see annab teatud kindluse. „Oleme raskustest hoolimata suutnud lepingukohustused täita. Aastatega on tekkinud kogemus ja teame, et peab olema piisav laovaru. Piltlikult öeldes tuleb suvel raha hunnikusse panna. Meil on mitme linna juures laoplatsid, kokku üheksa. Arvestame, et kahe kuu varu peaks laos ootel olema. Kui piirkonna tarbimine on näiteks kaheksa tuhat kuupmeetrit kuus, võiks kuusteist tuhat kuupmeetrit laos olla. Koostootmisjaamade mahud on muidugi võrreldamatult suuremad, eks selle võrra peab ta-

gavara rohkem olema. Nii et ligi 100 000 kuupmeetrit on meil sügisel laos. Vahel oleme kahelnud, kas nii suuri ladusid ikka on vaja, sest viis viimast aastat on hakkpuidu hind toormaterjali ülepakkumise tõttu järjest kukkunud ja ladude pidamine justkui ainult kulu, aga sel hooajal päästsid meid just varud.” nÕudlus kasvaB Raja KT veerandsaja aasta pikkuse ajaloo üks tähtsamaid otsuseid oli Kohvi hinnangul viie aasta tagune laienemine Lätti. „Ilma kohalikke olusid tundmata oleks seal väga keeruline hakkama saada, sest ärifilosoofia on naaberriigis veidi slaavilikum, aga meil õnnestus leida igas mõttes pädev juht ja nüüd saame seal kenasti hakkama. Kui laienesime, oli koostootmisjaamade areng Lätis päris algusjärgus, aga praegu areneb meie sektor seal kiiresti. Esimene jaam, Jelgava Fortum, avati viis aastat tagasi ja meil õnnestus kohe saada üheks tarnijaks.” Eestis on Raja KT-s tööl 44, Lätis 10 inimest. Piiritaguseid tegemisi on Raja KT-l teisigi, nimelt eksporditakse hakkpuitu Taani. „See on meil nii-öelda riski hajutamiseks. Tegelikult viivad Eestist hakkpuitu välja enamasti firmad, millel kohapeal väljund puudub. Sel hooajal saadame Taani kuus laeva, üks laev mahutab 6–8 tuhat kuupmeetrit. Eksporti me ilmtingimata kasvatama ei pea, aga kui nõudlust ja hinda on, pole keelduda põhjust. Seni on ekspordihind samal tasemel või isegi odavam kui Eestis. Usun, et see muutub, sest kogu maailm püüab fossiilseid kütuseid üha vähem kasutada. Kui madalseisu ajal ei huvitunud Eesti hakkpuidust keegi, siis nüüd on hinnad tõusnud ja eksport suure tõenäosusega kasvab. Taanis on juba käivitunud tohutu suured koostootmisjaamad, kus haket vajatakse. Seal ei piisa kohalikust ja isegi mitte täiendavast Baltikumi puidust, sinna peab seda vedama ka kaugelt väljastpoolt Euroopat. Rootsi ja Soome on samuti kasvava nõudlusega. Hakkpuidutootjad tööpuudust kartma ei pea, kuid konkurents on karm. Kohalikku Eesti turgu mõjutab ka riigi poliitika. Kui Narva elektrijaamades hakatakse millalgi uuesti puitu kasutama, mille üle juba pikalt polemiseeritakse, kasvab siinnegi maht hüppeliselt. Tarbijaid tuleb praegugi järjest juurde,” kirjeldab Kohv hakkpuiduäri seisu.


6 || SEEmnEvili || maa Elu

1. märts 2018

eesti põllumees on aldis u üldse esimene teadlikult aretatud rukkisort maailmas. Ardel märgib, et eriti mahekasvatajate hulgas on Sangaste rukki kasvatamine väga levinud, selles on oma osa ka MAKi kaudu makstavatel toetustel.

KriSTina TraKS Maa Elu

esti Seemneliidu juhatuse esimees Pille Ardel ütleb, et Eesti põllumees on läbi aegade olnud väga uudishimulik. „Ta proovib ja otsib kogu aeg uusi sorte, mis võiksid ennast meie põldudel õigustada.” Seemnekasvatus on meil eraldi põllumajandusharu olnud juba sadakond aastat. 150 aastat on möödas krahv Bergi toimetamistest, just tollest ajast saabki rääkida sordiseemnest. Eesti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretuse ajalugu saab samuti mõõta peaaegu sajandiga. Pille Ardel räägib, et mujal maailmas tekkis sordiaretus umbes samal ajal, seemnekasvatus sai alguse eelkõige eliittaludes ja riigimõisates. See ei puudutanud mitte ainult taimekasvatust, vaid ka loomi. „Esimese Eesti Vabariigi ajal kasvatati juba palju seemet. Põllumees vaatas selleks paremad põllutükid, sest seeme pidi olema esmaklassiline ja sellest pidi alati olema varu.” Krahv Bergi aretatud Sangaste rukis on praegu Eesti kõige levinum populatsioonsort ja

sadakond seemnekasvatajat Seemneliit ühendab seemnetootjad ja sordiesindajad, sest üksi ei saa kumbki hakkama. „Liidus saame lahendada küsimusi, mis tulenevad õigusaktidest ja nõuetest. Nimelt on seemnevaldkond väga rangelt reglementeeritud, sest seeme on rahvusvaheline kaup. Direktiive ja nõudmisi on palju, aga nii see peabki olema, sest muidu ei saaks siin toodetut seemet Eestist välja müüa,” põhjendab Ardel. Eestis tegutseb 75–100 seemnekasvatajat ja see on Ardeli sõnul suur arv. Kõik nad siiski seemneliidu liikmed pole. Suuremaid kasvatajaid on 5–10. Seemnekasvatamine on jagunenud paikkondlikult sõltuvalt sellest, mis kusagil paremini kasvab. Näiteks Saaremaal kasvatatakse heinaseemet. Viimase kümne aastaga on seemnekasvatus Eestis kolmekordistunud ja seemet müüakse ka ümberkaudsetesse riikidesse. Ardeli sõnul on Eesti olud seemnekasvatuseks soodsad: meil on piisavalt niiskust, hea ja uus tehnika, ilu-

sad suured põllud ja ärksa vaimuga seemnekasvatajate põlvkond – seemneliitu on tulnud hulk noori, kes isadelt seemnekasvatuse üle võtnud. „Maheseemnekasvatuski kogub hoogu. Seal on oma nõksud ja põlluharimisel tuleb olla väga hoolikas. Mahetingimustesse sobivad hoopis teistmoodi sordid kui intensiivpõllumajandusse.” Kui palju sorte meil kasvatatakse? „Sortide registris on umbes 400 sorti. Samas ei tea täpselt, kui palju ühte või teist sorti kasvatatakse, sest Statistikaamet ja PRIA neid andmeid ei kogu. Mõistagi ei kasvatata kõiki sordilehel olevaid sorte massiliselt: on lemmikud ja on need, mida kasvatatakse minimaalselt,” räägib Ardel. „Talumees on alati soovinud uusi sorte ja neid näidatakse uhkusega ka teistele. Uus sort võib vanast erineda mitme nüansi poolest. Üks suund on see, et annab rohkem saaki, teine aretussuund see, et annab vähema sisendiga rohkem saaki või annab teatud kvaliteediga saaki. Kindlasti aga peab sort sobima meie ilmastikuga, mis on üsna keeruline.” sort PeaB ilus välja nägema Kuidas saab mõnest sordist hitt, sõltub samuti mitmest asjast. Eelkõige peab muidugi saak olema kas väga suur või

Eesti suuremate seemnekasvatajate hulka kuuluv Madis Ajaots teeb ka ise pidevalt katseid.

Kogemused. Oskused. Tahtmine. Meie teame, kuidas elu lihtsamaks teha!

Alatskivi 2017


maa elu || tehnika || 7

1. märts 2018

uusi sorte proovima väga hea kvaliteediga. „Midagi peab sordil olema sellist, mis eristab seda teistest,” teab Ardel. „Veel peab sort olema kena. Olen näinud, kuidas põllumees seisab heldinult põllu ääres ja imetleb: küll on ilus sort! Meil on 100 katselappi kõrvuti ja temale meeldib just see üks. Omadustelt on paljud sordid väga sarnased ja ilu mängib suurt rolli, umbes nagu autotki valides.” Ardel näitab pilti kõrvuti olevatest põldudest ja tõesti – näiteks on olemas punaka peaga talinisu või erineb paljude põllumeeste üks lemmikuid Ada teistest sortidest oma kuldkollase pea poolest. Uus sort jõuab turule aastatepikkuse katsetamise järel. Riiklikku sordilehte jõuab sort siis, kui seda on Eestis proovitud vähemalt kaks aastat. Üksiti annab riiklikus nimekirjas olemine garantii, et sort sobib meie oludesse.

Foto: Kristina Traks

Parem rohkem kui vähem Mitmekesisus on parem kui vaid mõne üksiku sordi kasvatamine. Ardel meenutab, et Eestiski on olnud aegu, kus sordilehel oli vaid 10 suvinisusorti, millest aktiivselt kasvatati ehk viit. „Seda on vähe. Parem, kui sorte on rohkem. Praegu sordilehte vaadates pole küll ühekülgsust karta.” Sordiline mitmekesisus aitab ära hoida taimehaiguste

levikut. „Samuti saab mitme sordiga luua endale konveieri, et töid järjest planeerida. On vähe põllumehi, kes suudavad kogu saagi ühe nädalaga ära koristada, sestap on hea, kui saagid valmivad etapiviisi.” Kummad on paremad, kas vanad või uued sordid, polegi nii lihtne öelda. Uusi sorte proovitakse huviga ja need võivad ennast õigustada, samas on põllumeestel hästi teada vanad klassikud, mille peale saab alati kindel olla. Seda kinnitab ka seemneliidu juhatuse liige, eelmisel aastal Maaelu Edendamise Sihtasutuse poolt parimaks taimekasvatajaks tunnistatud Madis Ajaots. Ajaotsa põldudel kasvab seemet umbes 60 sordist. Tõsi, enamik neist katselappidel, sest Eesti suuremate seemnekasvatajate hulka kuuluv Ajaots teeb ise pidevalt katseid. Möödunud aasta tulemuse põhjal kiidab Ajaots väga varajast nisusorti Ramiro. „Üks väga lollikindel nisusort on Ada. Tegemist on Jõgeva teadlaste soovitussordiga ja tõesti, see ei jäta kunagi saagita – töötab igal aastal. Uute sortidega võib väga võita, kui tingimused klapivad, aga võib ka hoopis alt minna. Adaga seda ei juhtu. See on põllumeeste lemmiksort, meil tegid Ada ja Ramiro lõppenud aastal parima tulemuse,” kiidab Ajaots.

Zetor Proxima 120 HS on varustatud Tšehhi traktoritootja enda neljasilindrilise 16 klapiga 4,2liitrise mootoriga, kuni 117 hj. Kiirust FOTO: Zetorna.com arendab see traktor kuni 40 km/h.

Zetor sai Eestis uue diileri

T

šehhi traktoritootja Zetor ametlik esindaja Eestis on käesolevast aastast põllumajandustehnika maaletooja OÜ Specagra. Zetor on traktoreid tootnud 1946. aastast. Kuigi need traktorid on tuntud üle maailma, on Zetor eriti populaarne Euroopa põllumeeste seas. Zetor on põllutraktorite tootmises teerajaja rollis. Mudel Zetor 30 oli esimene otsesissepritsega mootoriga traktor. Üsna tähtis tootearenduse seisukohalt on asjaolu, et Zetor toodab oma traktoritele kõik mootorid ise. 2016. aastal toodeti ja müüdi Zetoreid umbes 3200 tükki, enamik eksporditi, ekspordiriike oli 40. Zetor on tuntud oma lihtsuse, vastupidavuse ja kva-

liteedi poolest. Specagra lubab, et hoolitseb edaspidi ka kõikide nende Zetori omanike traktorite eest, kes soetasid selle varem teisi kanaleid kasutades. Specagra oli siiani tuntud kui Lõuna-Korea tootja Daedong Kioti traktorite maaletooja. Veel müüakse Eestis Agrisemi ja teiste tootjate mullaharimisriistu, väetiseja teraviljakülvikuid, kartulikombaine ja haagiseid. 2014. aastal müüdi Eestis 45 ja 2015. aastal 40 Zetorit. Siis jäi müük kaheks aastaks soiku, mullu leidis siinmail omaniku vaid üheksa selle Tšehhi traktoritehase traktorit. Zetori traktoreid, sh komplektis mitmesuguse metsatehnikaga, müüs siiani Eestis Peetri Talutehnika. Ain Alvela

vastukaja Kasemahla turustamisel nõudlus väike ja konkurents tihe Ando Eelmaa

FOTO: Siloking.com

metsaomanik

Silokingi söödamikser tunneb retsepte

L

ugesin eelmisel nädalal ühe kodaniku­ liikumise esindaja väidet, et kasemahla kogudes olevat võimalik metsahektarilt teenida lausa 6000 eurot aastas. Tegelik kogemus näitab, et hoolimata suurest töömahust ei maksa kasemahlast nii suurt tulu loota. Maa Elus ilmunud arvamusloos kirjutati, et keskmises vanuses kaselt saab igal kevadel koguda kuni sada liitrit mahla. Autor oletas, et kasemahla varuja oleks valmis metsaomanikule maksma saja liitri pealt kümme eurot, ning arvestas hektari kogutuluks 6000 eurot aastas. Vaid viie aastaga teenivat sel viisil sama palju kui ühekordse lageraiega. Olen ise juba sajandivahetusest metsa- ja põllumajanduse ning maheveisekasvatuse kõrval kasemahla kogunud ja turustanud. Seetõttu jäid asjatundmatud väited artiklis kohe silma. Tegelikkuses ei lähe kasemahla varumine ja sellest tulu teenimine siiski nii ladusalt. Minu kogemuse põhjal on artiklis välja pakutud hektarilt varutava kasemahla kogus üle hinnatud. Hooaja jooksul võiks arvestuslikult ühelt kaselt koguda keskmiselt 50 liitrit kasemahla. Mõni puu võib anda isegi üle 100 liitri, samas teine mitu korda vähem. Samamoodi on maini-

Uuel iseliikuval Silokingil on kabiin paigutatud senisest madalamale, nõnda saab juht lihtsama vaevaga sisse-välja käia.

L

Hooaja jooksul võiks arvestuslikult ühelt kaselt koguda keskmiselt 50 liitrit kasemahla.

tud arvamusloos üle hinnatud puude arv hektaril, millelt mahla varuda saab. Tegelikult kasvab neid mahla kogumiseks sobivas eas kaasikus hektaril vaid umbes 200 tükki. Nii võibki aastaseks kasemahlakoguseks ühelt hektarilt arvestada 10 000 liitrit. Vaadates kasemahla kogumise kulu, jääb artiklis välja pakutud hind 10 senti liitri kohta tublisti alla omahinna. Tegu on töö- ja ressursimahuka protsessiga ja sellise hinnaga jääb metsaomanik kindlasti suurde kahjumisse. Kui aga mets mahla varumiseks välja

rentida, tuleb arvestada ka ettearvamatute metsakahjustustega. Oma metsa ma kevadisel pehmel ajal võõraid masinatega tegutsema ei lubaks, oskamatu mahlakogumine puudelt põhjustab samuti kahjustusi. Seega on õiglast rendihinda pakkuda üsna keeruline. Varumisega saab ju lõpuks toime, kõige tähtsam on aga küsimus, mida kasemahlaga peale hakata. Jah, seda võib pakkuda nii joogi- kui ka kosmeetikatööstuse toormena, kuid kas sellele ka piisavalt nõudlust on? Eestis näeme, et turg sisuliselt puudub. Kes soo-

Foto: Jaanus Lensment

vib, saab tavaliselt mahla ise varutud, müüdav kogus on väga väike. Kasemahla tööstusele või ekspordiks turustada on aga keeruline, kuna tegu on väga spetsiifilise tootega ja usaldusväärseid ostjaid napib. Samuti peab meeles pidama, et me pole maailmas ainsad kasemahla varujad. Kogu boreaalne metsavöönd saab sellega vähemalt sama hästi hakkama kui meie. Kokkuvõtteks on artiklis kasemahla varumise kohta toodud väited eksitavad ja kajastavad pigem autori soovmõtlemist, millel tegeliku eluga vähe pistmist.

äinud aastal alustas Saksamaa tootja Siloking uudse, varasemaga võrreldes üksjagu automaatset juhtimist juurde saanud iseliikuva vertikaalse teoga söödamikseri sarja SelfLine 4.0 tootmist. Seeriasse kuuluvad kompaktne ja madal Compact, võimsam Premium ja suurfarmidele mõeldud System. Uuenduslik on masina juures ennekõike selle filtreerimissüsteem, mis garanteerib survel ja tagasivoolul pikad, kuni 1000 töötunni pikkused hooldusintervallid, mis omakorda vähendab Siloking SelfLine 4.0 ülalpidamiskulu. Masinal on standardvarustuses hüdraulikaõli eelsoojendi. Kui masin on talvel öö otsa külma käes seisnud, siis tagab eelsoojendi, et hüdrosüsteemid käivituvad sujuvalt. Võrreldes eelnevate iseliikuvate mudelitega on uue seeria kabiin hulga avaram ja mugavam. Samas asetseb kabiin palju madalamal kui teistel sarnastel masinatel – juhil on lihtsam sisse-välja käia. Uuel seerial on peal võimas ja ökonoomne 4- või 6silindriline Volvo mootor, mille hooldusvälp on 1000 töötundi. See aga tähendab, et hooldustööle

kulub poole vähem aega. Silokingi mikserite mõningane eripära seisneb selles, et selle kolu otsaseinad on veidi nurgelised, mitte lihtsalt ümarad. See tekitab seinte ääres liikuvale söödale väikese takistuse, nõnda tagatakse kiire ja efektiivne segamine. Väljalaadimisluuke saab tellida, nii nagu agrofirma farmis vaja on – luuk ees paremal, luuk taga paremal, keskel või vasakul. Teine lahendus on kasutada mahalaadimiseks hoopis lindiga ristkonveierit kas mikseri ees või taga. Siloking on asunud juurutama uut Data söötmistehnoloogiat. Järelveetava mikseri küljes on nimelt juhtmeteta ruuter, mille külge saab ühendada kuni viis nutiseadet, et jälgida kaalusid. Uue värviekraaniga funktsioonipuldi abil saab valida eri söödaretsepte ja juhtida mikseri hüdraulikasüsteemi tööd. Siloking Data lahenduse saavad standardis kaasa kõik TrailedLine 4.0 mudelid, paketti kuulub ka söödaratsioonide koostamise tarkvara. Müncheni lähedal paiknev Silokingi tehas ongi spetsialiseerunud ainult söödamikserite tootmisele. Igas tunnis valmib seal üks järelveetav ja iga päev üks iseliikuv söödamikser. Ain Alvela


8 || lumEtõRjE || maa Elu

1. märts 2018

Lumetõrjemasinad arenevad jõudsalt Taavi alaS Maa Elu

m

aa Elu uuris, kui palju on lumetõrjetehnoloogia viimastel aastatel täiustunud, ja annab ülevaate lumesahkadest ja -puhuritest, mis sobivad kasutamiseks ka eraisikule ja talunikule. ASi Stokker (www.stokker. com) tootevaldkonna juht Urmas Prints ütleb, et kuigi jalgratast on raske kaks korda leiutada, on Cub Cadet seda siiski teinud. „Mõni aasta tagasi tuldi turule uue, kolmeastmelise lumefreeside seeriaga. Kui tavapärased kahe- ja kolmeastmelised lumepuhurid kipuvad raskemates oludes ja niiskema lume korral jänni jääma, siis Cub Cadet 3X seeria masinad tulevad neis tingimustes lumekoristustööga mängeldes toime.” Võtmesõna on nende puhurite juures lisa-freesitigu, mis suudab töö käigus puurida ka läbi kokkupakitud lumevalli – näiteks teehooldussaha poolt teeveerde lükatud vallist – ja annab sulalumele sellise hoo, et see ei ummista väljavisketoru. „Võrreldes oma kaheastmeliste suguvendadega suu-

davad lisafreesiteoga masinad oma kolust läbi lasta neljandiku võrra suurema hulga materjali ja hoiavad kasutajale kokku peaaegu 30 protsenti tööaega. Sellest aastast on kolmeastmeline lumefrees saadaval eraldi lisavarustusena Cub Cadet XT seeria murutraktoritele,” kiidab Urmas Prints. tallu soBiB kaheastmeline Puhur Osaühingu Reginett (http://reginett.ee) müügiekspert Kristiina Rüütli selgitab, et korralik lumepuhur annab suure lumesaju ja tuisu korral ka kauges metsatalus elades sõltumatuse ja vabaduse liikuda. Sel juhul on parim valik kaheastmeline lumepuhur. See loobib lund kahe liigutusega – pöörlev metallist tigu söödab lume eraldi tiivikusse, tiivik paiskab lume omakorda väljalaskeavast suure jõuga välja. „Selline masin on kõige kasulikum kohas, kus lund on korraga palju maas ja see on pealt tugeva jäise koorikuga,” täpsustab Kristiina Rüütli. Kaheastmelised puhurid sobivad just suurema pinna hoolduseks, samuti siis, kui pind on ebatasane.

„Need masinad puhuvad lund nii, et neid saab turvaliselt kasutada ka kruusateel. Erinevalt sahast ei kuhja lumepuhur lund enda ette, vaid viskab selle koheva lume korral isegi kuni 20 meetri kaugusele. Lumepuhurit valides soovitame jälgida, et masinal oleks piisava jõudlusega spetsiaalne talvemootor, mis käivitub ja töötab tõrgeteta ka miinuskraadidega,” lisab Kristiina Rüütli. Mugavust lisavad elektriline starter, käepideme soojendus, roolivõim ja korralik leedtuli, sest suur osa lumepuhuriga töötamise ajast võib jääda pimedale ajale. hind alates 500 eurost „Väikese pinna korral võib kaaluda ka üheastmelist lumepuhurit, mis on hinnalt soodsam ja sobib hästi just sillutisel töötamiseks, sest kummikattega labad ei kahjusta sillutist ja pind jääb väga puhas. Regineti esinduses algavad lumepuhurite hinnad 500 eurost,” räägib Kristiina Rüütli. masin koristusala suuruse järgi Bauhof Group ASi (www.bauhof.ee) turundusspetsialist Trii-

nu Sagor ütleb, et tuleb kaaluda, kas osta võimsam, mugavam ja kallim sisepõlemismootoriga lumepuhur või soodsam, kergem ja väiksem elektrimootoriga lumepuhur. „Masina soovituslik töölaius ja tööjõudlus sõltuvad lumekoristusala suurusest, selle liigendatusest ja aluspinnast. Suured ja laiad rattad ning kõrge muster tagavad hea haarde, jäik kere ja laagritel rootor vastupidavuse.” Võimsaid ja kvaliteetseid masinaid on Bauhofiski iga aastaga aina rohkem saada. „Tuntud tootjate spetsiaalsed talvetingimustesse konstrueeritud mootorid käivituvad ka väga madalal temperatuuril ja diferentsiaalilukk tagab mõlema ratta veo,” toob Triinu Sagor näiteid kvaliteedist. Ta lisab, et kasutajale peab masin olema jõukohane ja Bauhof soovitab valida eelkõige neid, millele on tagatud garantii, järelhooldus ja tarviku-

siveo ja reguleeritava kõrgusega jalaste järele. Eelkõige sobiks see talule või maal asuvale majapidamisele või ettevõttele.

te kättesaadavus. „Lumepuhuri tehnoloogilised erinevused on mugavuses ja töö tegemise kiiruses. Linnamajapidamisse, kus hooldatav ala on kiviparketiga sissesõidutee ja jalgtee, sobib üheastmeline lumepuhur, selle pluss on kompaktsus ja hea manööverdusvõime. Üheastmeline frees teeb väga puhta pinna ega vigasta sillutist, sest erinevalt kaheastmelisest puhurist on sellel rootori labad kummist,” seletab Triinu Sagor. Kaheastmelise puhuri peaks tema sõnul valima siis, kui koristatav ala on suurem, aluspind ebatasane ja tekib vajadus suurema jõudluse, eda-

sahk murutraktori ette Osaühingu Reginett müügiekspert Kristiina Rüütli lisab, et ka murutraktori juures saab loomulikult kasutada lumesahka. „Peale saha tuleb masinale soetada rattaraskused ja lumeketid, sest murutraktor jääb ilma nendeta lume lükkamiseks liiga kergeks. Kõige efektiivsemad on siiski Husqvarna võimsatele neljaveolistele raideritele paigaldatavad lumepuhurid. Kui plaanite murutraktorit või raiderit kasutada talvistes oludes, tuleb meeles pidada, et masinas olev suvine mineraalõli tuleb vahetada spetsiaalse talvise mootoriõli vastu,” tuletab Kristiina Rüütli meelde. Murutraktori lumesahakomplekti hind koos raskuste ja kettidega jääb 600 euro kanti. Raiderile saab lumepuhuri alates 1500 euro eest.

erametsaKesKus Kolib tööKohad tallinnast raplasse

a

lates 23. veebruarist on sihtasutuse Erametsakeskus Tallinnas asuv kontor suletud, 5. märtsist alustatakse tööd Raplas. Erametsakeskuse 25 kontoritöökoha kolimine Raplasse on osa riigi kavast viia avaliku sektori töökohti Tallinnast välja. Eesmärgiks on regionaalsete erisuste vähendamine pealinna ja maakonnakeskuste vahel, riigipalgaliste konkurentsivõimelise töötasuga töökohtade kättesaadavuse parandamine väljaspool pealinna ning asutuste tegevuse optimeerimine, öeldakse sihtasutuse teates. Raplas aadressil Tallinna maantee 22 asuvas kontoris alustatakse tööd 5. märtsist. Lisaks aadressile muutuvad kolimisega mitmed Erametsakeskuse töötajate tele-

Erametsakeskuse 25 kontoritöökoha kolimine Raplasse on osa riigi kavast viia avaliku sektori töökohti Tallinnast välja. Foto: erametS.ee

foninumbrid, õiged kontaktid on olemas erametsaportaalis aadressil www.eramets.ee/kontakt. Koos Erametsakeskusega avavad Raplas oma esinduse ka kaks kohalikku metsa-

ühistut – Vardi Erametsaselts ja Kohila Metsaselts. Nii tekib Raplasse piirkondlik erametsaomanike teeninduspunkt, kuhu kõik metsaomanikud oma metsaküsimustega oodatud on. Natura hüvitise taotlusvooru ajal 4.−23. aprillini avab Erametsakeskus Tallinnas Mustamäe teel ajutise teeninduspunkti, kus abistatakse metsaomanikke elektroonilise taotluse esitamisel. Alates 2018. aastast saab looduskaitseliste piirangute tõttu saamata jääva tulu eest makstavat Natura hüvitist küsida vaid elektroonilisel teel, taotluse esitamiseks on vaja toimivat ID-kaarti koos paroolidega või mobiilID-d. Hüvitise taotlemisel saab abi ka kohalikest metsaühistutest, kelle kontaktid leiab erametsaportaalist www.eramets.ee. (ME)

maaeluminister tunnustas teenetemärKidega 11 inimest

m

a aelu m in ister Tarmo Tamm andis läinud reedel maaeluministeeriumis toimunud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud aktusel põllumajanduse ja maaelu edendajatele üle üheksa hõbedast ja kaks kuldset ministeeriumi teenetemärki. Kuldse teenetemärgi pälvisid PRIA peadirektor Jaan Kallas ning Veterinaar- ja Toidu-

laboratooriumi direktor Olev Peetsu. Hõbedase teenetemärgi said Põllumajandusuuringute Keskuse taimetervise- ja mikrobioloogia laboratooriumi peaspetsialist mükoloog Linda Brandt; Põllumajandusuuringute Keskuse asedirektor Margus Friedenthal; ASi Värska juhatuse esimees Urmas Jõgeva; Eestimaa Talupidajate Keskliidu asendusteenistuse endine direktor Riina Kaldaru; Ees-

ti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Ave Kikas; osaühingu Rabaveere Farm juht ja omanik, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Olav Kreen; ASi Tartu Agro agronoom Anne Liiker; Maaelu Edendamise Sihtasutuse analüütik Enn Tiitus; Virumaa Eesti Lihaveiste Seltsi juhatuse liige, MTÜ Liivimaa Lihaveis asutaja ja liige Kalmer Visnapuu. (ME)


maa Elu || looduS || 9

1. märts 2018

hundid murravad kärntõbiseid rebaseid MIS HAIGUS ON KÄRNTÕBI?

K

riina marTinSon Maa Elu

m

arutaudi kadumisega suurenes Eestis väikekiskjate arv ja koos sellega levis kärntõbi, mille peamised kandjad on rebased ja kährikud. Et aga metssigade vähesuse tõttu on huntide toidulaud nadimaks jäänud ja nad on sunnitud rebaseid nahka pistma, jääb jahimeeste püssi ette piinavalt sügeleva nakkuse saanud huntegi. Läänemaa jahindusklubi juhatuse liige Hugo Peterson ütleb, et nende kandis oli muidu kärntõves rebaseid ja kährikuid näha hordide viisi liikumas, aga viimastel nädalatel on püsinud külm ilm ja rebaseid enam silma ei hakka. Kährik teeb teatavasti külmal ajal uinakut. „Ilmselt on külmalaine puhastustöö teinud ja osa haigeid loomi surnud,” arvab Peterson. „Praegu on rebastel jooksuaeg ja neid peaks ikka näha olema, aga ei ole. Veel jaanuaris oli neid küllaga ja binoklist oli näha, et paljudel karv maas. Muidugi on rebaseid vähem sellegi pärast, et hunte on nüüd rohkem ja need panevad ka rebased nahka.” Kütitud huntidel pole kärntõbe sel hooajal Läänemaal veel leitud. Küll aga üle mere Saaremaal, kus seitsmest hundist viis oli kärntõves. „Jah, kui mullu oli kärntõves vaid üks Muhus lastud hunt, siis nüüd oleme rohkem näinud,” tõdeb Saare jahiseltsi juht Mati Tang ja räägib, et haigetel loomadel on raskem loodusest saaki leida ning nad kipuvad farmide ja inimeste elamiste ligidal liikuma ja toitu otsima. Nii märkavad inimesedki haigust roh-

See kärntõvele iseloomulikult niru karvkattega rebane jäi fotograafi kaamera ette jaanuari lõpus Tartu linnas. Külm ilm teeb haigetel loomadel metsas toiduotsimise raskeks ja nii tiirutatakse enam inimeste Foto: MARGUS ANSU / eeSti MeediA prügikastide ümber.

kem ja peljatakse oma koerte pärast, kes võivad samuti nakkuse saada. kerge nakkust saada Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) projektijuht Enel Niin räägib, et kärntõbi on aastatuhandeid vana haigus, mis levib lainetena. Praegu on jahimeestelt ja loomaarstidelt saadud tagasiside põhjal taas haigust rohkem märgata. Inimesed panevad haigust tähele, kui see jõuab lemmikloomade sekka. Viimasel ajal ongi loomaarstide poole tihti pöördutud murega, et koer kärntõves. „Meil kipub olema nii, et kui nähakse nahahaiget looma, siis eeldatakse kohe, et tegu kärntõvega, aga tegelikult on väga-väga palju teisi nahahaigusi,” rõhutab Niin. „Olen isegi kokku puutunud inimestega, kes kurdavad oma loomal kärntõbe, aga kui asja lähemalt uurima hakkan, tuleb välja, et loomaarst pole koera näinudki, inimene pani ise

diagnoosi ja ise üritas looma ravida.” Koer võib nakatuda kärntõppe, kui puutub kokku haige loomaga, aga otsekontakti ei pruugi ollagi. Sügelislesta võib külge saada näiteks rebaseurgu kraapides või ronides läbi sama aiaaugu, kust haige rebanegi läbi pugenud. Kui rebane või kährik on end metsas mõne puu vastu süganud ja koer hõõrub samas kohas, võib samuti nakkuse saada. Kui lemmikloom hakkab end rohkem sügama ja karv langeb välja, tasub kindlasti loomaarsti juurde minna, sest varakult jaole saades on kärntõbi kergesti ravitav. ei Pea vastu Metsloomade seas ei ole kärntõve võimalik ravimitega tõrjuda, sest ravida tuleks kõiki loomi ükshaaval. Haiguse leviku vähenemisele aitab kaasa loomade arvu langus. Külm talveilm annab selleks oma panuse.

Käes on aasta kõige külmem aeg ja haige loom teeb pingutusi, et ellu jääda. „Kui loomal on vähe karva, siis kehatemperatuur langeb ja loom peab kogu aeg toituda saama, aga samal ajal on haigel raskem toitu hankida ja ta valib koha, kust kergemini leiab. Tihtipeale on see inimese eluaseme ligidal,” seletab Niin ja lisab, et kui silmanähtavalt haige loom te kodu ümber sageli liigub, võib sellest teatada kohalikele jahimeestele või keskkonnainspektsiooni valvetelefonile. Kärntõbe ei peeta ohtlikuks nakkushaiguseks ja statistikat selle leviku kohta ei tehta. Küll aga tellib VTA marutaudi projekti raames jahimeeste seltsilt uuringut, kus ühte lahtrisse märgitakse, miks loom kütiti või mis põhjusel surnuna leiti. Üks põhjus on kärntõbi. kÕik on seotud Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Ai-

ärntõveks hüütakse rahvasuus sügelis- ehk süüdiklestade (Sarcoptes scabiei) põhjustatud naha pindmise kihi kahjustumisega kulgevat parasitaarhaigust. Sügelised elavad rohkem kui sajal kodu- ja metsimetaja liigil, kuid igal liigil on olemas erinev parasiidi variant. Näiteks koerte sügelislest parasiteerib põhiliselt koeral, aga samuti rebasel, kährikkoeral ja hundil. Harva võib loomalt sügelised saada ka inimene, aga inimese nahas suudab loomade sügelislest elada väga lühikest aega (kuni 2 nädalat), põhjustades naha kihelust ja punetust. Sügelistesse on väga kerge na-

katuda. Lestad kanduvad üle otsese kontakti teel, kokkupuutel nakatunud looma nahaga või kokkupuutel lestadega saastunud pinnaga. Uue peremehe nahale sattunud lestad uuristavad end kiirelt naha sisse ja hakkavad seal paljunema. Lestade elutegevuse tagajärjel tekib tugev kihelus, mistõttu loom kraabib end pidevalt, põhjustades ise nahakahjustuse suurenemist ning karvade osalist kuni täielikku väljalangemist. Kui koeral on diagnoositud sügelised, ei piisa looma ravimisest, vaid tuleb ette võtta põhjalik looma elukeskkonna (kuut, magamisase jms) puhastus. Kui seda ei tehta, nakatub loom uuesti. Allikas: VTA

mar Rakko tõdeb, et kärntõbi on metsloomade seas üle Eesti levinud, aga seis on paiguti erinev. Jahimeestelt saadud andmete põhjal on seda praegu rohkem Saaremaal ja Järvamaal. Kütitud huntide seas on kärntõves loomi olnud enamvähem samapalju kui eelmisel hooajal. Rakko räägib, et looma jaoks on kärntõbi piinav. „Lestalised puurivad naha all tunneleid ja tekitavad kohutavat sügelust, loom hakkab end kratsima, karv tuleb maha ja tekivad kärnad. Enamik väikekiskjaid lõpuks sureb haiguse tõttu nälga, aga külmal talvel ka külmuvad surnuks,” kirjeldab ta. Kui väikekiskjad surevad haigusest põhjustatud alatoitumuse ja -jahtumise tõttu, siis tugevama immuunsüsteemiga hundid võivad ka terveks saada. Huntide puhul aitab seegi, et nemad on karjaloomad ja tervemad saavad karjale toitu murda.

Marutaudi kadumine andis küll kärntõve levikule hoogu, kuid Niin rõhutab, et marutaud ja kärntõbi on mõlemad aastatuhandeid vanad haigused ja marutaudi likvideerimisega ei tulnud kärntõbi asemele. „Tegu ei ole ohtlikkuselt absoluutselt võrreldavate haigustega, sest marutaud on alati surmaga lõppev ravimatu haigus. Maailmas sureb ka praegu marutaudi üks inimene iga 8–10 minuti tagant, aga kärntõbi on kergelt ravitav nahahaigus,” seletab ta. Rakko tõdeb, et loodus ise reguleerib haiguste levikut. „Vahepeal on loodus oma pehmete talvedega väikekiskjaid säästnud ja nende arvukus kasvanud, aga kui siis tuleb korralik kahenädalane käre pakane, paneb see haigusele tugeva põntsu,” lausub ta. „Kui loomade arv kahaneb, on ka loomade omavahelised kontaktid harvemad ja haiguste ülekanne väiksem.”

lind, Kes vajab vaid pilliroogu OLAV RENNO linnuteadja

p

oole sajandi eest alanud kliima märgatav soojenemine andis mitmele linnuliigile võimaluse oma leviala laiendada. Üks selliseid oli täna lugejate ette manatav roohabekas – huvitava eluviisi ja eripärase põlvnemisega värvuline. See lind paistab peaaegu rasvatihase suurune, ent kaalult pisut kergem. Sulgrüü põhitoon on kollakas-roostepruun, saba pikem kui tihastel ja astmelise tipuga, sest servapoolsemad tüürsuled on järjest lühemad. Isaslinnul on sinakashall pea ning noka ja silma vahelt algav must haberiba, mille tõttu varem seda liiki nimetati habetihaseks (ja paljudes keeltes selleks tänini). Emaslind on ühtlasemalt helepruunikas. Käitumiselt ja kehaehituselt üsna tihaste moodi linnuliik on uuemate DNA-uuringute järgi lähemas suguluses hoopis lõokestega. Toitumise ja elupaiga poolest on ta aga väga kitsalt spetsialiseerunud ning igati kohastunud roosti-

Isane roohabekas on üsna kena linnuke.

kes elutsemiseks. Roohabekas oli varemalt levinud Euraasia vahemerelises, stepi- ja kõrbevööndis Hispaaniast, ent nüüdseks on levinud Lõuna-Skandinaavia ja Kesk-Soome rannikuroostikeni. Eestisse jõudis ta 1980. aastaks ja pesitseb nüüd peale merelahtede rootihnikute ka mitmes suures sisemaaroostikus, kokku paari tuhande haudepaari ringis. Oma elupaigas – laialdastes roostikes – turnitakse toitu otsides osavasti mööda roo-

Foto: WikipediA

varsi ja nokitsetakse roopähikute kallal. Talvel ongi roohabeka ainsaks toiduks pillirooseemned. Suvel süüakse putukaid ja toidetakse nendega ka poegi. Sügisel pakseneb ta lihasmao muskulatuur, mao siseseinale tekivad jäigad plaadikesed, mis koos pugusse neelatud mitmesaja kruusasõmeraga tagavad seemnete peenestamise. Kevadel see struktuur kaob ja jahvekivikesed väljutatakse. Roohabekas on seltsinguli-

ne lind ja ka pesitsusajal paiknevad paarid lähestikku. Paarid on elukestvad ja suur osa asurkonnast on paikne, mistõttu neid pakaselistel talvedel palju hukkub. Osa noori rändab aga lõuna poole, kus talvitatakse ikka roostikes ja naastakse sealt üsna vara, isegi märtsi alul. Rändele asumise eel täheldatakse ärgituslendu: habekad kerkivad salgana korduvalt kõrgele koduroostiku kohale, isegi mitmesaja meetri kõrgusele, lasevad kuulda oma pšing ja tsirr kutsehüüde ning kaovad siis kaugusse. Pesa rajab habekapaar mahakäändunud roolademe sisse või alla. See on põhiliselt pilliroolehtedest punutud sügav tassike, vooderdiseks roopähikud ja suled. Mai alul on pesas 5–7 kreemika tausta ja tumepruuni peenkirjaga muna, vahel enamgi. Nii haudumine kui ka poegade kasvatamine kestab 12–13 päeva ja juunis kasvatab habekapaar üles veel teisegi pesakonna. Selle toitmisel osalevad tihtipeale esimese kurna pojad. Nende lindude elu võib kesta kuni kuus ja pool aastat.

Sertifitseeritud

seemnekartul TALUKARTULIST Flavia Toscana Red Lady

Kontakt:

www.talukartul.ee priit@talukartul.ee tel 5309 0277

Sunshine Laura Teele


10 || ilma- ja taimEtaRk || maa Elu

1. märts 2018

ilmaTarK

jÜri KamEniK ilmatark

jää areng läänemerel

o

hambapõletikku

leevendab kange taimetee Taimedest on kasu, kui tarvitada neid kohe, põletiku alguses.

t

änapäeval on hambaravi küll tipptasemel, aga kui kohe arsti juurde ei saa, väga paljudel pole selleks ka raha, siis leiab leevendust taimedestki. Taimedest on kasu, kui tarvitada neid kohe, põletiku alguses. Tuleb teha kange tee ja juua kohe. Selleks sobivad tammekoor, naistepuna, kibuvits, saialill. Kõige parem on valmistada neist taimedest segu ja keeta 30 min. Taimi võtke olenevalt peenestusest 4–6 sl või peotäis segu liitri vee kohta. Teed jooge tassitäis iga tunni aja tagant. Kui tammekoort käepärast pole, siis saab maal korjata peenikesi 0,5 cm tammeoksi, need oksakääridega tükeldada ja neist teed keeta. Põletiku vastu sobib ka soopihlatee: soopihla tuleb keeta 30 min või hoida termoses kuumas vees 6 tundi. Lisada võib kibuvitsamarju (C-vitamiin). Kasu võib olla ka tedremarana juurest tehtud tõmmisest: valage purus-

lu või teha marjasmuutisid. Piima ja nisu, ka liha võiks sel ajal menüüst välja jätta. Kui kõiki taimi pole kodus, võib teha teed ka ühestkahest taimest. Päris alguses sobib tugev naistepunast või kibuvitsamarjast tee, mida on keedetud 30 min. Nii võib põletik hommikuks taanduda. Enne tee joomist tuleb hambad korralikult pesta ja puhastada, eriti kui hambas on auk. Sinna tavaliselt kogunevad toiduosad ja eriti lihavalgud tekitavad põletikku. Hambaauku on pandud kuusevaiku ja taruvaiku. Taruvaiku on pandud ka taruvaigupiiritusena, mis küll tekitab valu. Kuusevaiku on vanarahvas närinud nätsuna hammaste valgendamiseks ja pannud põletiku korral hambaauku. Tal-

ju Kal

KÜlviKalEndEr: märTS

07.07 17.59

6. T

Õis, alates kl 15.23 leht Leht Leht

8. N

Leht, alates kl 00.03 vili

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

13.20

VI

K

7. K

9. R

R

Ne i

Sõnn

Õis ISTUTUSAEG

4. P

ur Amb

Juur, alates kl 10.21 õis

LI

3. L

5. E

Jäär

i ts

Juur

02.51

kits

vi Lõ

2. R

vel on kuusevaik aga looduses tahke ja enne kasutamist tuleb see õlis või rasvas ära sulatada. Kuusevaigul on ka valuvaigistav toime. Mugavam on kasutada salvina, aga salv peab olema kange, lahjast kasu pole. Valuvaigistava toimega on veel kummelitõmmis (abi võib saada ka lõhnavast kummelist, mis maal muru sees kasvab), millega suud loputada või haigele kohale kompressi teha. Desinfitseeriva toimega on aedsalvei, millest tehtud tõmmisega võib suud loputada. Juua liiga palju ei tohi, põletiku ajal nädala jooksul tass päevas. Salveiteele oleks hea lisada nelki, tammekoort, saialille, et toimet tõhustada. Üks rahvameditsiini abivahend pärast hamba väljatõmbamist oli kortslehetõmmisega suu loputamine, et põletikku ära hoida. Loputamiseks kasutati leiget tõmmist. Kui haav suur ja põletik kerge tekkima, on selgi juhul abi suu loputamisest tammekoore, kummeli ja saialille tõmmistega. Vene ajal, kui arstile ei pääsenud, sai taimeteede ja salvidega vahel ka ööga paistetuse alla. Aga kui 3–5 päevaga paremaks ei lähe, tuleb viivitamatult arstile saada, kasvõi EMOsse.

Saialill on põletikku alandava toimega.

U

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

tatud juur üle keeva veega ja hoidke termoses või keetke 30 min vaiksel tulel. Pulbriks jahvatatud juur valage üle kuuma veega ja laske 10 min tõmmata. Nelk on tugeva põletikuvastase toimega ja nelgiterasid võib kasutada teesegudes, eriti hästi sobib nelk kibuvitsamarjadega: laske termoses 2 tundi tõmmata või keetke tasasel tulel 30 min. Kibuvitsamarju võtke 1–2 peotäit liitri vee kohta ehk 100 g vähemalt, nelki 1,5–2 sl. Ükskõik mis põletikuga tegu, on hädavajalik C-vitamiin. Seda saab kibuvitsast, mustast sõstrast, astelpajumahlast. Tartu ülikooli katsete järgi annab klaas Põltsamaa apelsinimahla päevase vitamiinikoguse. Põletiku ajal on C-vitamiini vajadus suurem, nii et tasub juua mah-

JU

KaTrin luKE

Fotod: piXABAY.CoM

V

leme juba harjunud, et meri on viimastel talvedel jäävaba või jäätub vähesel määral, mistõttu jääteede kasutamine või jäälõhkujad võivad hakata unustusse vajuma – ainult mõned kibekülmad märtsid on veel neid meelde tuletanud. Praegu, jõhkralt külma veebruari lõpu puhul, tasub meenutada, mis mõjutab jäätumist ja kuidas jää areneb. Läänemeri on keeruka konfiguratsiooniga sisemeri, mille ühendus ookeaniga on piiratud. Läänemeri on maailmas üpris eriline, sest asub täpselt jäätumispiiril, teine selline sisemeri lisaks Läänemerele on veel Hudsoni laht. Keeruka konfiguratsiooni ja jäätumistingimuste tõttu varieerub jäätumise ulatus erinevatel talvedel väga palju. Mere jäätumist mõjutavad sügisel kõige enam veetemperatuur ja tuul. Näiteks 2009. a sügisel oli merevesi tavapärasest soojem ja vee suure soojusmahutavuse tõttu jahtus see aeglaselt – vaatamata detsembri ja jaanuari külmale ilmale ei toimunud kiiret jäätumist. Teine põhjus jäätumise viibimisel oli tollal tugev tuul, sest võrdlemisi tugev ida- ja kagutuul lükkas tekkivat jääd eemale – see takistas jää teket ja soodustas Läänemere idakalda külmumisest vabana püsimist, nii et 2010. a jaanuari lõpus võis öelda, et merejää ulatus viitas hoopis mõõdukale talvele, mitte nii külmale, nagu see oli tegelikult. On huvitav, et talvi klassifitseeritakse külmasummade alusel, mis arvutatakse perioodi kohta, mil ööpäeva keskmine temperatuur oli alla null kraadi ja sellest sõltub jääkatte ulatus merel, kuid see seos on väga üldine. Seega võib öelda, et mere jäätumiseks on vaja teatud külmasummat ja seetõttu väljendab mere jäätumine talve karmust. Täpsemalt, talve karmus jää järgi määratakse ulatuse järgi, millise paralleelini on jääkate levinud: Läänemeres kulgeb jääpiir soojadel talvedel Tallinna meridiaanil, mõõdukatel jõuab jää Ristna, külmadel talvedel Ventspilsi paralleelini. Vastavalt sellele, kas merepind lainetab või on sile, eristatakse kaks põhilist jää tekkimise geneetilist rida. Kui veepind on sile või lainetab väga vähe, tekib alguses nn rasvjää (ka jääsupp). See meenutab õli ja rasva segu ning on tõhusaks lainetuse summutajaks. Edasi muutub soodsate tingimuste jätkudes rasvjää niilaseks, mis kujutab endast õhukest (kuni 10 sentimeetri paksust) ja pidevat, kuid elastset jääkoorikut. Esialgu tekib must ehk tume niilas, mis näib hästi tumedana ja on väga õhuke (vaid mõni sentimeeter), kuid paksenedes muutub heledaks ja siis nimetatakse seda jäävormi valgeks niilaseks. Seejärel tekib soodsatel tingimustel noor jää ja lõpuks kinnisjää, mida mõjutab ilm juba märksa vähem. Sooja talve väga külma lõpuosa tõi meile stratosfääri äkiline soojenemine ja sellega seotud polaarpöörise jagunemine. Stratosfäärist alguse saanud muutused jõuavad maapinnale mitme päeva kuni paari nädala möödudes, mõjutades kõige rohkem Euroopat. Seetõttu on pikemat aega õhutemperatuur püsinud enamasti –10 °C lähedal ja madalamal, mõnel päeval ja mõnes kohas ka kuni –25 °C ja isegi külmem. Praegu on ilm tasapisi soojenemas, kuid õhutemperatuur jääb ikka –5…–10 °C vahemikku. Näib, et sooja talve olukord ei taastu veel niipea, kuid elame, näeme!

K

Vili kUUkALeNdRi kooStAJA SiGNe SiiM, 2018

V


maa elu || kodu ja aed || 11

1. märts 2018

Aeg külvata

suvelillede seemet Säde Lepik Maa Elu

K

ui teate väga täpselt, milliseid suvelillesorte sel suvel oma lillepeenras või lilleamplis näha soovite, siis tuleb unistuse täitmiseks nüüd ruttu seemned hankida ja esimesed külvid ära teha. Kui ise kiiresti tegutseda, siis võib see unistus Eesti sajanda sünnipäeva puhul olla kasvõi sinimustvalge. Meie aiaäride ja turgude lilletaimede valik on küll iga kevadega järjest parem, kuid kõike, mida hing võib ihaldada, sealt korraga siiski ei leia. Lipuvärvid lillepeenral Kodulehel EV100 (www.ev100. ee) on tore üleskutse „Eestimaa õide” – taimmaterjali hulgimüügiga tegelev aiandusfirma OÜ Bloomest on algatanud idee kaunistada sel suvel võimalikult paljud kodumaa paigad Eesti lipu värvides lillepeenardega, et pakkuda meie rahvale ja külalistele silmailu terve suve. Keila, Viljandi, Rakvere, Viru-Nigula jt paigad on sellest mõttest juba innustunud. Kuid üleskutse pole mõeldud ainult avalike haljasalade hooldajatele – kodulehele on oodatud kõigi aiasõprade fotod oma loodud trikoloori värvides lillepeenardest, -kastidest ja -amplitest. Lätlastel, norralastel, rootslastel ja soomlastel oleks oma lipu toonides istutustega hõlpsam hakkama saada, sest nende lippudega sobivaid lillesorte on rohkem. Kuid ka sinimustvalge kooslus pole sugugi võimatu. Palju lihtsamaks muutub sellise peenra kavandamine siis, kui võtta taimevalikusse lisaks suvikutele ka püsikud ja lehtdekoratiivsed taimed. Mustjat tooni annavad peenrasse oma lehtedega näiteks maohabe, ilubataat ja roomav akakapsas, millel on väga tumedaid sorte.

See sinivalge klump, kus esiplaanil kasvavad petuuniad, on jäädvustatud Göteborgis. Eestis näeme tänavu Foto: Säde Lepik sinimustvalgeid lillepeenraid.

Juba aprillis võiks lipumasti all olla näiteks lilleklump vapratest võõrasemadest ehk aedkannikestest (Viola x wittrockiana), mis külma ei pelga. Valgete (nt ‘Cool Wave White’, ‘Spring Matrix’) ja siniste (‘Delta Premium Deep Blue’, ‘Inspire True Blue’) õitega sorte on võõrasemal palju, kuid leidub ka päris musti: nt ‘Black Cristal’ ja ‘Black Accord’, ‘Halloween 2’, mustjaspunane ‘Colossus Purp­ le’ või hunnitu ‘Velour Forsted Chocolate’, mille õied sobiksid oma hõbevalge servaga väga hästi üleminekuks mustalt valgele toonile. Võõrasema on kaheaastane taim, seeme külvatakse tavaliselt juunis-juulis ja taimed, mis keva-

Isamaaline inimene saab petuuniatest hõlpsasti kokku panna sinimustvalgete õitega lilleampli.

del ilusti õitsevad, istutatakse juba augustis kasvukohale. Kui kasvatada võõrasema üheaastasena, siis tuleks seeme külvata juba jaanuaris-veebruaris. Aga lootkem, et need, kes lilli müügiks kasvatavad, pole Eesti sünnipäeva unustanud ja pakuvad sel kevadel eriti heas valikus just trikoloori värvides võõrasemasid. Hübriidpetuuniatel (Petunia x hybrida) kulub seemnete külvist õitsemiseni umbes kolm kuud ja neid on nüüd õige aeg külvata. Varasemal külvil pole mõtet, sest petuunia vajab õiepungade moodustamiseks pika päeva tingimusi. Aiandid annavad taimedele lisavalgust, kodus oleks seda keeruline teha. Valgusepuuduses venivad taimed aga välja, istutusajal on need siis nõrgad ja jäävad kergesti põdema. Isamaaline inimene saab petuuniatest hõlpsasti kokku panna sinimustvalgete õitega lilleampli. Kenad valgeõielised sordid on näiteks ‘Snow Fall’, säbrulise servaga ‘Fimbriata’ ja ripp-petuuniad ‘White

s r Vanamõisa kevadl t

5. ja 6. mail Vanamõisa Vabaõhukeskuses Saue vallas

Velvet’ ja ‘White’. Päris mustad õied on sordil ‘Black Satin’, punakasmust on ‘Sophistica Blacberry’. Ilusad tumesinised on näiteks ‘Heavenly Velvet Blue’ ja ‘Lavender Tie Dye’. Kuid liputoonide kokkupanek on vaid üks paljudest kujundusvõimalustest ja ka roosad, kollased ja punased õied on sama armsad nagu alati. Neile, kes pole ise veel suvelilli ette kasvatanud, tuletan järgnevalt meelde peamise. Külvaja meelespea Üheaastaste suvelillede külviaeg sõltub sellest, kui kaua kulub taimel külvist õitsemiseni. Näiteks harilik saialill, harilik kosmos, suureõieline lina, kaunis kipslill, suureõieline mungalill jmt on kiire kasvuga (külvist õitsemiseni kulub umbes 4–6 nädalat) ja nende seemne saab mais otse peenrale külvata. Kasvukohale külvake ka nende lillede (nt kuldlill ja läänemagun) seeme, mis ei talu pikeerimist ja ümberistutamist. Avamaale külvates kulub seemet 2–3 korda rohkem kui tai-

mi ette kasvatades. Kui tahate istutada juba õitsvaid taimi või kujundada nendega peenrale kindlaid mustreid, tuleks ka kiirekasvulised liigid ette kasvatada. Aeglase arenguga suvelilled, mille seeme tuleks ettekasvatajal külvata juba märtsis, on nt harilik heliotroop, sinilobeelia, pronks-lutiklill, Mehhiko vanikkuljus, hübriidpetuunia, mugulbegoonia ja alatiõitsev begoonia, balsamiin-lemmalts. Aprillis külvake suure lõvilõua, aedlevkoi, aedastri, peiulillede, rebasheinade, raudürtide, gasaaniate, neiusilmade, aedkohhia ehk põõsasmaltsa, Mehhiko päsmaslille, hariliku pruudisõle, hariliku päevalille, Türgi mustköömne, kattelehise käokulla, suureõielise varsapõlve, leeksalvei, lilltubaka, feerulalehise ruskme, sileda torbiklille, hariliku santoliini, hariliku ämbliklille, pärdiklille, viltristirohu jmt seeme. Taimede ettekasvatuseks mõeldud kasvunõude valik on kauplustes hea, kuid kasutada saate ka igasuguseid kodus leiduvaid topse ja anumaid, milles on liigse kastmisvee äravooluavad. Kui olete samu kasvunõusid varem kasutanud, peske need kuuma veega puhtaks ja desinfitseerige kaaliumpermanganaadi lahusega. Lilletaimede ettekasvatuseks sobib haigusvaba, ilma umbrohuseemnete ja kahjuriteta muld. Kodus on mulda keeruline kuumutades desinfitseerida. Kõige kindlam on kasutada ostetud valmis mullasegu, selles on toitained sobivas vahekorras ja happesus paras. Idanemise ajal pole lisatoitu vaja, kasvades tahavad lilletaimed aga nõrga väetislahusega kosutamist. Anumas on kasvuturvast väga raske ühtlaselt ja parajalt märjaks teha, targem on substraat suuremas nõus ära niisutada ja siis kasvunõud sellega täita. Jälgige, et pärast kasvusubstraadi siledaks vajutamist jääks selle pind anuma ülemisest servast 2–3 cm madalamale, siis on ruumi, et substraadi pind vajadusel veel liiva või turbaga katta. Osa taimi (nt petuunia, lemmalts, suur lõvilõug, kolmevärviline kassitapp, harilik heliotroop, aed-raudürt, suureõieline portulak, pärdiklill, Mehhiko päsmaslill, begooniad, värvneiusilm, maitsetaimedest basiilik) on valgusidanejad. Nende väikeseid seemneid ei tohi katta. Selle kohta, kui taim on valgusidaneja, peab kindlasti ole-

ma hoiatav märge seemnepakil. Sellised seemned laske niiskele kasvusubstraadile langeda ja suruge nad tikuga õrnalt vastu mulda. Piserdage seemneid ja mulda veel pritsiga ning niiskuse hoidmiseks katke idanemise ajaks kasvunõu toidukile või klaasiga, muidu kuivavad katmata seemned kergesti. Head on ka läbipaistva kaane ja õhutusavadega toakasvuhooned, niiskus ja soojus püsivad selles stabiilsemana ning turvalist keskkonda hindavad kõik taimed. Lihtsam on külvata granuleeritud seemneid: värviline kattekiht reedab, kus seeme on. Sellise seemne saab kohe panna paraja suurusega potti ja siis pole tarvis taimi pikeerida. Kui taim pole valgusidaneja, laotage nende seemned hästi ühtlaselt kasvmullale ja katke pealt kergelt (1–2 seemne paksuselt) peene pestud liiva või sõelutud mullaga. Kui ühes nõus on mitme liigi seemned, pange neile kindlasti ka etiketid juurde. Kuni tärkamiseni hoidke kasvunõusid pimedas, siis tooge need võimalikult valgesse kohta. Suured seemned (nt mungalille, lillherne ja päevalille oma) võib kohe pista omaette kasvupotti. Liivaga tasub külve katta kindlasti siis, kui taim jääb kergesti tõusmepõletikku (nt aedlevkoi, sametlill, aedkohhia, lõvilõug). Selle tõve korral jääb varre alumine osa väga peenikeseks ja tumeneb. Kahjustatud tõusmed tavaliselt hukkuvad. Tõusmepõletiku teket soodustab liigniiskus. Paras idanemistemperatuur on 20–23 kraadi, kui ruumis on alla 16 kraadi, siis seemned ei idane. Kui taimehakatised tärkavad, võtke kile vm kinnine kate kasvunõult ära. Hea oleks, kui temperatuuri saaks mõne kraadi võrra alandada (öösel nt 18–20 kraadi), liiga soojas ruumis venivad taimed välja. Vast tärganud taimed pelgavad tõmbetuult. Valgust on palju vaja, aga kirka otsese päikese eest kaitske taimi varjutuskanga või paberiga. Taimed võivad muidu saada põletusi ja muld kuivab kergesti läbi. Päikseliste päevadega ootavad taimed hoolikat kastmist või piserdamist. Et taimed ei jääks nõrgaks, pikeerige ehk istutage need ümber idulehtede või esimese pärislehe ilmudes. Mõne taime tõusmed (nt lobeelia) on nii väikesed, et neid pikeeritakse mitu korda ja esimesel korral istutate need ümber mitme kaupa.

HEA VALIK ERATARBIJALE OMA PUIDU TÖÖTLEMISEKS.

Oodatud on kauplejad, kes pakuvad müügiks:

istikuid ja taimi, käsitööd, vanavara, riide- ja toidukaupa ning muud põnevat Info ja registreerimine

vanamoisalaadad.vabaõhukeskus.ee laat@caravanpark.ee tel 5865 0500 Kauplejate kirjapanek on alanud!

ELEKTRIMOOTOR - 4 kW 3588 € 3450 € KAMPAANIA + TASUTA 10 saelinti! BENSIINIMOOTOR – 14 hj 4020 € 3850 € KAMPAANIA + TASUTA 10 saelinti! * Hinnad sisaldavad käibemaksu. Kampaania kuni 30. aprill 2018.

AIATÄHT TALLINN Tuleviku tee 10, Peetri Tel 5558 5709

AIATÄHT SAKU Tehnika 7, Saku Tel 5324 4296


12 || vÄikEEttEvõtja || maa Elu

1. märts 2018

Noor naine avas väikeses külas

fotostuudio Silvi luKjanov Järva Teataja

K

ui eelmise aasta detsembris tundus külas fotostuudio avamine noorele naisele endalegi julgustükina, siis pärast paarikuist tegutsemist on ta hirmust prii, sest kliente jätkub ja väikeettevõtja staatus on huvitav. Türi vallas Türi-Allikul elav Marit Mänd tunnistab, et fotostuudiot tegema ajendas teda Eestimaa kliima, sest sügiseltalvel ei saa looduses kuigi hästi pildistada. Nii vajaski ta aina rohkem fotostuudiot. Maritil oli ka mõte teenida pildistamisega tulu aasta ringi, sest oskused on tal olemas. Fotograafiat õppis ta kunstikoolis, kuid ta teab, et fotograafiks ei saa ainult õppides, selleks arenetakse aina rohkem pildistades. „Nii avasingi detsembris fotostuudio hoolimata kartusest ja kahtlusest, et äkki kliendid ei leia teed minuni,” lausub ta. „Nüüd olen hirmust prii. Kliente on piisavalt ja väikeettevõtja staatus põnev.”

Marit Mänd on äärmiselt rahul, et võttis julguse kokku ja järgis oma unistust.

Foto: JÄrVa teataJa

ruumiotsingud Stuudioruume otsis neiu kodulähedasest Türi linnast. Seal asuvas kolledžimajas tegutseva väärikate ülikooli kohapealse eestvedaja Kristina Gudinasega rääkides jõudis ta ootamatult selleni, et mõttekam oleks luua fotostuudio Türi linnast kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Taikse seltsimajja. „Kristina Gudinas oskas Taikse külavanemana paika nii hästi tutvustada ja kohapeal ruume vaatamas käies tundus see täiesti õige koht. Seal oli väikeseks fotostuudioks kõik olemas. Ma ei plaaninudki kohe midagi väga suurt teha,” selgitab ta. Asukoha mõttes pole Mariti meelest üldse vahet, kas stuudio on Taikses või Tallinnas, sest pildistama tullakse foto-

graafi juurde ja see otsus tehakse tema käekirja järgi tema tööde pealt. „Asukoht mängib väikest rolli, kui üldse. Vähemalt mulle on küll selline mulje jäänud,” kinnitab ta. stuudio aitaB kliente leida Nii usub Marit, et fotograafina on Eestis võimalik ära elada. Kuigi esimesel tegutsemisaastal kasutas ta ka välismaal kõrvale pandut. „Teadsin ju, et kohe ei pruugi saada kõige kõrgemat palka. Fotostuudiotki poleks ainult fotograafina teenitud raha eest saanud avada, kuid tänu stuudiole olen saanud juurde palju kliente.” Marit on äärmiselt rahul, et võttis julguse kokku ja järgis oma unistust. „Stuudio andis arengule hoogsa tõuke. Terve detsembri olid kõik nädalavahetused broneeritud, mitu aega ka nädala sees. Ega palju vähem pole tööd ka jaanuarisveebruaris. Selle põhjal võib juba fotograafina küll ära elada,” rõõmustab ta. Fotograafiaga on Marit tegelenud kümme aastat. Alates sellest, kui läks pärast Türil gümnaasiumi lõpetamist Tallinna ülikooli sotsiaaltööd õppima. Alguses pildistas loodust. „Vahepeal Ameerikas lapsehoidjana töötades osalesin seal fotokursustel ja jõudsin ka inimeste pildistamiseni.” Marit oli enda sõnutsi alguses väga introvertne, talle ei meeldinud kohe üldse inimesi pildistamisel juhendada. „Võõraid inimesi hakkasingi pildistama Ameerikas. Sealsed õpinguaegsed fotomodellid tõid mulle uusi kliente. Tagasi Eestisse tulles pildistasin algul tuttavaid peresid, kuid just viimasel ajal on minu poole pöördunud ka võõrad.” Ka juhendamine pildistamisel tuleb tal juba päris hästi välja. Taikse seltsimajja loodud fotostuudio sisustuse võttis 29aastane neiu sellisena, nagu see oli, sest Maritil oli soov säilitada selles Taikse küla hõngu. „Mil-

leks tulla kohe kõike muutma. Asun ju siin kahes endise raamatukogu ruumis. Nii on mul siin raamatuid täis riiulid ja säilinud mõni lillgi. Küll tasapisi jõuab kõike omanäolisemaks sättida.” Esmalt lisas ta ruumi vaid väikeseid sisustuselemente: oma reisipilte ja ilupilte loodusest. Kuna talle meeldivad kristallid, siis neidki. „Fotostuudio on arenev asi ja mida rohkem kliente, seda rohkem arenguvõimalusi. Alustava ettevõtjana polegi võimalik kohe kõiki asju, mida hing ihkab, ära osta,” teab ta. Näiteks erinevaid värve taustaseinaks. Kui detsembris alustas ta vaid valge seinaga, siis veebruari alguses lisandusid valgele taustafoonile must ja roosa. Täitunud on ka Mariti unistus ise taustu luua. Käsitööna valminuid on stuudios kaks, neist viimane sai üles alles sõbrapäeva paiku. „Valmistasime taustaseinu kahasse mu üliandeka sõbranna Lyzelliga, kes õnneks leidis selleks aega maal lapse kasvatamise kõrvalt,” täpsustab ta. Maritil on mõttes veel mitu sisustuselementi, kindlasti saavad teda ses osas suunata ka kliendid. Kui tal tänavu polnud jõulumaad ega sõbrapäevanurka, ei tähenda see, et neid ei võiks olla järgmisel aastal. „Kui kliendid soovivad, on kõik võimalik,” kinnitab ta. maailmakodanik Väikeettevõtja elu juhivad kliendid. Nii ei saa kolm korda Ameerikas lapsehoidjaks käinud Marit kindlalt väita, et ta tuli üle aasta tagasi selleks, et lõplikult jääda. Ta teab, et peab ellujäämiseks fotograafina kogu aeg arenema, ja loodab, et järgmised reisid teeb ta pigem tellitud fotograafina. „Eks näis, mis elu toob. Kui mulle tuleb hea pakkumine fotograafina, miks mitte. Tahan areneda ja kui saan võimaluse minna kuhugi teisele maale pildistama, see ei pea olema ainult Ameerika, siis muidugi lähen,” lubab ta. Mariti unistustes on fotograafiamet selline, kus saab areneda aina paremaks riigipiire arvestamata. Pärast seda, kui ta on nii kaua teises riigis elanud, julgeb ta öelda, et on maailmakodanik, kes ei seo oma elu enam asukohaga. „Võtan elu etappidena. Praeguses etapis elan Eestis ja avasin oma fotostuudio Taikse külas. Naudin seda hetke ja protsessi täiel rinnal ja olen siiralt tänulik kõigile, kes mulle seda võimaldavad ning oma tähtsaid hetki mulle jäädvustada on usaldanud või seda tulevikus teha plaanivad.”

Ilmaprognoos kinnitab – veel on aeg, et minna metsa. Kvaliteetse kodumaise metsatehnika leiad Sami Masinakeskustest. 450.-

Palgihaarats tõstekahvlile

995.840.-

Puulõhkuja

Hinnad ei sisalda käibemaksu

Palgihaarats PH-200

Tõstekahvel

525.-

990.-

Vints esilaadurile

950.-

Puuhaarats esilaadurile

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee

Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.