Maa Elu, 22. veebruar 2018

KAJA PIIRFELDT: ET PÕLLUMAJANDUSES ETTEVÕTJANA LÄBI LÜÜA, PEAKSID OLEMA TEADMISED NII LOOMA- KUI KA TAIMEKASVATUSEST JA SEDA HOOLIMATA SELLEST, KUMMALE ETTEVÕTE ON SPETSIALISEERUNUD.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

ELU MÕISAS TÄISTUURIDEL

VAEVALT OSKAS MOOSTE MÕISNIK EDUARD VON NOLCKEN MÕISA RAJADES MÕELDA, ET SAJA AASTA PÄRAST TEGUTSEB MÕISAS HULK ETTEVÕTJAID JA PAIGAST ON SAANUD PIIRKONNA KULTUURISÜDA.

KUI HAKKAKS MESINIKUKS MESILASTE PIDAMISELE VÕI MESINIKU AMETILE ON MÕELNUD PALJUD. MAA ELU KÜSIS KOLMELT TUNNUSTATUD ASJATUNDJALT, KUIDAS ASJAGA ALUSTADA.

22. VEEBRUAR 2018 • NR 8 (141) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Tervisesportlane toodab koduköögis maapähklivõid Pähklikoja perenaine Merilin Saare: „Vahepeal pean enda eest maapähklivõi lausa ära peitma, muidu saab purk liiga kiiresti tühjaks.”

Foto: MaarIUS SUvISte

MaariuS SuViSTE Lõuna-Eesti Postimees

R

osinate ja kaneeliga, krõmpsuvat ning teiste maitsetega maapähklivõisid tegema hakanud Pähklikoja perenaise sõnul on maapähklivõi vitamiini- ja valgurikas ning aitab vähendada magusaisu.

Tartu lähedal Külitsel elav osaühingu Pähklikoda juht Merilin Saare hakkas eelmise aasta algul koduköögis maapä h k livõid tegema. „Kuna olen aktiivne tervisesportlane, siis otsin ja tarbin tooteid, mis on liikuvale ja aktiivsele inimesele sobilikud.

Leidsin kaubandusketist imporditud maapähklivõid, kuid mitte ühtegi Eestis toodetud võid. Sõin poetooteid, kuid tundsin, et maitse pole päris õige,” räägib Saare, lisades, et enamikule poetoodetele on lisatud suhkruid ja õlisid.

Ta hakkas ise puhast maapähklivõid valmistama, proovima eri maitseid ja maitsekooslusi. „Armusin silmapilkselt omavalmistatud maapähklivõidesse,” tunnistab ta.

Seejärel läks lumepall veerema: kõigepealt hakkas ta tootma sõpradele-tuttavatele, seejärel jõudis laatadele, taluturgudele ja väiksematesse poodidesse, internetis tellimisest rääkimata.

Merilin Saare sõnul ei ole maapähklivõi tootmises midagi rasket, aga kõik võtab aega.

Kõigepealt tuleb parajal temperatuuril ja täpselt aega jälgides (20–30 minutit) maapähkleid kergelt röstida. Seejärel tuleb neid töödelda köögikombainis, kuni maapähklist hakkab eralduma õli ja konsistents muutub täiesti vedelaks. Edasi tuleb lisada maitseaineid: sool, mesi, rosinad jne. Kui segu on valmis, tuleb kõik purkidesse panna, mis tegelikult polegi kõige lihtsam tegevus. Algusest lõpuni võtab protsess aega mitu tundi. „Kõige raskem töölõik on röstimine, et õige temperatuur oleks. Pähkleid peab pidevalt segama ja neid ei tohi kindlasti üle röstida ehk kõrbema lasta. Natukene ebamugav on seda vedelat massi ka purki panna,” jutustab Pähklikoja perenaine. halvaa maitseGa Kõige esimesi tooteid said proovida lähedased ja sõbrad.

Saare 93aastane vanaema on suur maapähklivõi sõber. Igal

hommikul läheb üks lusikatäis pudru maitsestamiseks. „Meie pähklivõid maitsevad ka lastele,” teab Merilin Saare. Tema sõnul jääb maapähklivõi söömisel natuke kurgulakke kinni. „Kes pole enne proovinud, saab päris huvitava maitsekogemuse. Palju võrreldakse maapähklivõi maitset halvaa maitsega.”

Merilin Saare igapäevatöö on Eesti Posti Tartu kandekeskuse vahetuse juhtimine, maapähklivõid teeb ta hobi korras.

Ta tõdeb, et Eesti turu nõudlus pole kuigi suur, kaubandusketid seevastu saavad importida masstoodangut ja odavama hinnaga. „Aga kui klient võrdleb meie tooteid ja poe masstoodangut, siis on maitsevahe kohe tunda,” kinnitab väiketootja. Pähklikoja iga purgitäis on algusest lõpuni käsitsi valmistatud ja tegu on alati ainult värske toodanguga.

MAAPÄHKLIVÕI ON VITAMIINI- JA VALGURIKAS NING PALJUDESSE TOITUMISKAVADESSE SISSE PANDUD. Pähklikoja maapähklivõisid on kuue maitsega. Kõige popim on Saare sõnul krõmpsuv maapähklivõi, mis sisaldab näpuotsatäit meresoola ja suuremaid maapähklivõi tükke. Huvitavad on ka näiteks rosinate ja kaneeliga ning kakao ja meega pähklivõid.

Kõik maitsed paraku tuult tiibadesse saanud pole. „Katsetada oleme saanud palju, mõtteid on pea kogu aeg täis. Näiteks proovisime tšilli- ja barbeque-maitselist võid valmistada või siis magusatele võidele kookosõli lisada. Need maitsed ei olnud mulle vastuvõetavad, seega need tootmisesse ei

läinud.” Perenaine tunnistab, et klientidele on natuke võõras seemnetega pähklivõi, mis sisaldab seesami- ja linaseemneid, kuid „maitselt on see tegelikult päris sarnane krõmpsuva võiga”.

PuDrule ja PaNNkooGile Kuidas on kõige õigem maapähklivõid süüa? „See sobib suurepäraselt magusate või soolaste suupistete valmistamiseks, leiva- ja saiamäärdeks.

Samuti saab maapähklivõid lisada magustoitudesse, smuutide sisse või külmade kastmete valmistamisel maitsenüansi loomiseks. Eriti hästi maitseb maapähklivõi hommikuse pudru või pannkookidega. Samuti saab maapähklivõid kasutada paljudes küpsetistes, magusates ja soolastes. Suvel kuuma ilmaga jahutab üks mõnus maapähklivõijäätis meid kenast maha,” loetleb Merilin Saare.

Kui populaarne maapähklivõi eestlaste seas on? „Aasta-aastalt on maapähklivõid järjest rohkem tarbima hakatud,” teab Saare. „Kunagi nägime USA filmides, kuidas saia peale määriti magusat moosi ja soolast pähklivõid. Meie jaoks tundus see imelik. Nüüd sööme ka ise niimoodi ja see viib täiesti keele alla.”

Saare sõnul on inimesed praegusel ajal rohkem teadlikud, mida nad tarbivad. Maapähklivõi on vitamiini- ja valgurikas ning paljudesse toitumiskavadesse sisse pandud, seega soovitab ta julgelt seda proovida. „Kui maitseb, saab väga huvitavaid retsepte katsetada ja mõnusa pähklise maitseelamuse paljudes toitudes.

Maapähklivõi aitab magusaisu vähendada – üks lusikatäis enne igat toidukorda ja magusat enam nii palju ei tahagi,” ütleb tervisesportlasest väiketootja.

2 || HaRiDus || maa elu

22. veebruar 2018

Põllumees

peab õppima kogu elu SirJE NiiTra Postimees

Ü

ha suurema linnastumise ja elanikkonna vähenemise olukorras on maal tegutsevail ettevõtjail sageli väga raske leida töötajaid oma farmidesse ja põldudele sellest hoolimata, et nii kutsekoolid kui ka Eesti Maaülikool üritavad ajaga kaasas käia ja valmistavad spetsialiste ette nende vajadusi silmas pidades.

Kuigi põllumajandust ei peeta just väga uuendusmeelseks valdkonnaks, on tegemist ühe teadusmahukama tootmisharuga. Ehkki meie haridussüsteem on paindlik ja toimiv, seisneb põhiküsimus selles, kuidas me oskame oma teadmisi uuel moel ära kasutada, seisab OECD hiljutises raportis, mis käsitleb põllumajanduse tootlikkuse ja kestlikkusega seotud innovatsiooni Eestis. Maaeluministeeriumi teadus- ja arendusosakonna juhataja Külli Kaare sõnul peab ka põllumajandusharidus kohanema olukorraga, kus elanikkond väheneb, aga vajadus haritud töötajaskonna järele kasvab.

Maaeluministeerium teeb kõigi põllumajanduslikku haridust andvate õppeasutustega tihedat koostööd. Panusta-

Maaülikooli õppebaas täieneb pidevalt, nii avati tänavu jaanuaris uus toidulabor.

takse kutsevõistluste korraldamisse, selleks et noori ennast arendama motiveerida.

Ka täiskasvanute täienduskoolitus on pideva tähelepanu all. Kaare sõnul teeb muret, et teatud erialade vastu on liiga väike huvi. Kui kutseõppeasutused õpilaste vähesuse üle ei kurda, siis ülikoolides see pilt nii roosiline ei ole. Ministeeriumis on hiljaaegu olnud arutusel loomakasvatuse ja toiduainetehnoloogia eriala tulevik, kus õp-

pureid küll on, aga magistrikraadini jõuavad vähesed.

Koos tööandjatega on arutatud õppetöö paindlikumaks muutmise võimalusi ja seda, kuidas ärgitada tööle võetud bakalaureuse lõpetanuid edasi õppima ja neile selleks töökohal võimalusi luua.

PakuvaD heaD hariDust Põllumajanduserialade kutseõpet pakub Eestis mitu kooli.

Järvamaa Kutsehariduskeskuses õpetatakse peamiselt loo-

Foto: KrIStJaN teeDeMa

makasvatusega seotud erialasid, karjakasvatust, veterinaari abilisi, kalakasvatust ning sinna juurde ehituserialasid, kodumajandust, puhastusteenindust, sotsiaalhooldust ja muud. Olustvere Teenindusja Maamajanduskoolis on suurem rõhk pandud agronoomiaerialadele, millele lisaks õpetatakse mesindust, toiduainete töötluse ja toitlustuse erialasid ning maaturismi ja käsitööga seotud ameteid.

Mõlemas kutseõppeasutu-

Tasuta tööalased täienduskoolitused Hiiumaa ametikoolis Traditsioonipõhiste vahvärkkonstruktsioonide valmistamise algkursus (120 ak tundi) 09.–13.04, 28.05–01.06 ja 26.–29.06 SketchUp Pro algajatele (20 ak tundi) 18.–20.05

Veoohutus ja koormate kinnitamine (20 ak tundi) 10.-11.05

Väikesadama töö õiguslikud alused (20 ak tundi) 26.-27.05

Floristi täienduskoolitus - seaded pulmaautodele (20 ak tundi) 10.-11.05

Söödav iluaed - lasteasutusse sobivad ilutaimed (24 ak tundi) 14.-16.05

Praktiline õpe ajaloolises Hiiu-Suuremõisa mõisas.

Kaugemalt tulijatele soodne majutus kooli õpilaskodus.

Linnu Talu mune võib leida Kaupmees & Ko AS, Prisma kauplustes, Tallinna ja Tartu Kaubamajas, Alko1000 Marketites, Selveri kauplustes, Comarketi kauplustes, Lõunakeskuse Taluturul, Coopi kauplustes, Stockmannis.

Tagula küla, Valga vald, Valgamaa Tel 767 9425 | e-post linnutalu@linnutalu.ee | www.linnutalu.ee

Lisainfo ja registreerimine koolitused@hak.edu.ee ja tel 5690 7746, kooli kodulehel www.hak.edu.ee või https://www.facebook.com/hakkoolitused/ Koolitused toimuvad ESFi toetatava tegevuse "Täiskasvanuhariduse edendamine ja õppimisvõimaluste avardamine" raames.

Euroopa Liit Euroopa Sotsiaalfond

Eesti tuleviku heaks

ses on õppekeskkond suures mahus ajakohastatud ja investeeringute tegemisel on arvestatud koolide õppesuundi ning loodud nüüdisaegsed tingimused esmaseks praktikaks.

Metsandusharidust annab Luua Metsanduskool. Pärnumaa Kutsehariduskeskusesse on jäänud praegu ainult veel metsanduse töökohapõhise õppe korraldamine. Luua Metsanduskool tegutseb metsandusliku taseme- ja täienduskoolituse keskusena, kutse- ja raievõistluste keskusena, kutseeksamikeskusena ning laste ja noorte keskkonnahariduse keskusena. Metsanduse praktiline õpe toimub kooli õppemetskonnas, kus kogu raiemaht töötatakse üles õppetöö käigus. Üha enam kogub populaarsust aianduse eriala. Eestis õpetatakse aiandust kõrghariduse tasemel Eesti Maaülikoolis ja kutseharidusena Räpina Aianduskoolis, Luua Metsanduskoolis, Hiiumaa Ametikoolis, Pärnumaa Kutsehariduskeskuses ja Kopli Ametikoolis.

Kõige suurem aianduse õppijate arv on Räpina Aianduskoolis, kus õpib 73 protsenti selle ala õppuritest.

Maaü likool va lmistab kõrgharitud spetsialiste põllumajanduse ja maamajanduse, metsanduse, keskkonnateaduste, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse, tehnikaja inseneriteaduste koostoimes. Jätkuvalt on populaarsed veterinaarmeditsiin ja toiduainete tehnoloogia. Varasemast suurem oli sel õppeaastal huvi tehnikaerialade vastu: tehnika ja tehnoloogia, tehnotroonika, maaehitus ning vesiehitus ja veekaitse. Seevastu on loomakasvatuse ning kalanduse ja vesiviljeluse õppekava halvemas seisus. Ka põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise õppekaval ning metsanduses on märgata mõningast huviliste arvu langust.

Maaülikooli õppeprorektori Endla Reintami sõnul on üks põhjus, miks põllumajanduslikel erialadel tudengite arv kahaneb, üldine kuvand nii ühiskonnas kui ka ajakirjanduses, et maal on kõik kogu aeg halvasti. Ülikool teeb omalt poolt muidugi kõik, et seda suhtumist muuta. Koostöös erialaliitude ja sektori esindajatega hakkab olukord pisitasa siiski muutuma. „Põllumajandus ei tähenda ju ainult jalgupidi pori ja sõnniku sees olemist. Tänapäevane farmiomanik juhib oma ettevõtet suures osas juba arvuti tagant ja vajab väga mitmekesiseid teadmisi,” märgib Reintam.

Maaülikooli õpetus põhineb rahvusvahelistel teadusuuringutel, milles osalevad aktiivselt ka õppeasutuse teadurid. Üliõpilaste hulgas on nii neid, kes varem mõne kutsekooli lõpetanud, kui ka neid, kes tulevad otse gümnaasiumist. Palju on põllumajandustootjate järeltulijaid, aga ka neid, kes varem hoopis mõnel muul alal kätt proovinud – eriti palju on selliseid magistriõppes. Ka paljude toetuste taotlemisel on erialane haridus vajalik ja see nõue kehtib näiteks noortalunike kohta. Õppida saab ka töö kõrvalt. Õppeprorektori sõnul langeb umbes pool maaülikooli õppima tulnutest kahjuks enne lõpetamist välja. Osa avastab, et valitud eriala polnud õige, kuid on neidki, kes pole

võimelised ülikoolis õppima.

Vaid veterinaarmeditsiin, mis on kõige popim eriala, on selles suhtes erand ja seal jõuavad peaaegu kõik diplomini.

Uuendusena saab uuest õppeaastast loomakasvatust ja toiduainetehnoloogiat magistriõppes õppida ka sessioonehk vana nimetusena kaugõppes. Aiandus juba on selle õppevormi peal ning kavas on viia ka kalandus ja vesiviljelus. Reintam soovitab kõigil seada sihid ikka magistriõppe peale, sest vaid kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetajad ei vasta tihtipeale tööandja ootustele. tÖÖturG PÕllumajaNDuses CV Keskuse Baltikumi kommunikatsioonijuhi Henry Auväärti sõnul eristab põllumajandussektorit tööpakkumiste järgi eelkõige töö asukoht – töökäsi vajatakse üle Eesti ja tihtipeale ka tõmbekeskustest eemal. Lisaks eeldab antud sektoris töötamine kutsumust ehk kindlat soovi end just põllumajanduses või loodusteaduste vallas tegevana näha. Seega on tema sõnul antud valdkonna töötajate sektoripõhine tööstaaž keskmisest pikem ja soovi liikuda teisele erialale tuleb harvem ette. Tervelt 82 protsenti sektori tööandjatest märkis, et töötajate leidmine on muutunud keerukamaks.

Tööpakkumiste hulk selles valdkonnas mullu kasvas: neid oli 13 protsenti rohkem kui 2016. aastal. Kiireim kasv oli kolmandas kvartalis, kus antud sektori tööpakkumisi avaldati aasta võrdluses koguni 34 protsenti enam. Nõudlus töökäte järele ületas siiski tööjõupakkumise kasvu. Töövõtjate, kes olid märkinud põllumajanduse ja loodusteadused enda soovitud valdkonnaks, palgaootus kasvas CVKeskus.ee andmetel aastaga 4,1 protsenti.

Praegu on põllumajanduse ja loodusteaduste kategoorias avaldatud pisut üle 30 tööpakkumise. Otsitakse nii traktoriste, farmitöölisi kui ka põllumajandusmasinate operaatoreid. Traktoristile pakutakse tunnipalka alates 6 eurost kuni 7 euroni. Vajatakse ka asendustalunikku, kes täidaks loomakasvataja ülesandeid tema puhkuse või haiguse korral.

Palka pakutakse alates seitsmest eurost tunnis.

CVKeskus.ee ja sõltumatu uuringute agentuuri Palgainfo Agentuuri ühisest tööturu-uuringust, kus osales üle 800 tööandja Eesti eri piirkondadest ja tegevusaladelt, kes andsid tööd kokku umbes 66 000 inimesele, selgus, et 60 protsenti tööandjatest, kes märkis tegevusalaks põllumajanduse, metsamajanduse või kalapüügi, plaanisid järgneval poolaastal palgatõusu. Samas mahus tööandjaid plaanis värvata uusi töötajaid.

Kolmandik soovis luua uusi töökohti, mis on teiste sektoritega võrreldes siiski märkimisväärselt väiksem näitaja.

Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk põllumajanduse, metsanduse ja kalapüügi tegevusalal 2017. aasta III kvartalis 1082 eurot, kuid võrreldes 2016. aasta III kvartaliga see pisut vähenes.

Ka Eesti keskmisest brutokuupalgast on põllumajanduse keskmine brutokuupalk mõnevõrra väiksem.

maa elu || koolitus || 3

22. veebruar 2018

kaja Piirfeldt:

kogu aeg tuleb juurde õppida SirJE NiiTra Postimees

R

emmelgamaa talu perenaine Kaja Piirfeldt on lõpetanud põllumajandusliku tootmise ja ettevõtluse erialal Türi Kõrgema Põllumajanduskooli, millest nüüd on saanud Järvamaa Kutsehariduskeskus ja kus ta praegu ka ise õpetab. Seejärel õppis ta Olustveres raamatupidamist ja dokumendihaldust. Peale selle on ta omandanud jõudluskontrolli assistendi, seemendustehniku ja taimekaitsevahendite professionaalse kasutaja õigused.

Mullu lõpetas ta Tallinna Ülikooli põllumajanduse ja majanduse õpetajana ning kavatseb veelgi edasi õppida.

Küsime mullu parimaks maamajanduse eriala õpetajaks valitud noorelt naiselt, milline haridus peaks olema ühel põllumajandusettevõtjal, kui ta tahab olla omal alal edukas.

Olen ikka öelnud, et põllumeheks ei hakata, vaid sünnitakse ja õpitakse. Loomulikult on kokkupuude maaeluga alates varasest noorusest väga suur eelis. Et põllumajanduses ettevõtjana läbi lüüa, peaksid olema teadmised nii looma- kui ka taimekasvatusest ja seda hoolimata sellest, kummale ettevõte on spetsialiseerunud.

Ka teravilja või muu loomakasvatuse sisendi kasvataja peaks üldjoontes teadma, kuidas sööt ja selle kvaliteet looma toodangut ja tervist mõjutavad. Samuti on oluline majandusharidus: ettevõtja peab oskama oma finantse ja majandustegevust planeerida ja hallata, aru saama turu toimimise põhimõtetest ja teadma, mis on tema toodangu omahind. Peab suutma juhtida riske ja planeerida oma tegevust. Samavõrra tarvilikud on sotsiaalsed oskused ja psühholoogiateadmised ning iseõppimise võime.

Soovitan kindlasti omandada laiem eriala (looma- või taimekasvatus, põllumajandussaaduste tootmine), ükskõik, kas kutse- või kõrgkoolis. Enamasti sisaldavad need õppekavad ka ettevõtluse moodulit, juhtimise ja majandamisega seotud aineid võiks siis juurde võtta. Teooriaga koos peaks suurt rõhku pöörama prakti-

lisele õppele. Kindlasti tuleks kasutada kõiki võimalusi kogemuste vahetamiseks: seda nii erialaorganisatsioonide tegevuses osaledes kui ka temaatilisi üritusi, näitusi, messe, õppepäevi külastades. Märksõnad, mis iseloomustavad tänasele põllumajandusettevõtjale vajalikke oskusi ja omadusi, on kindlasti paindlikkus ja kirg oma töö vastu, saavutusvajadus. Väga tähtis on aru saada, mida tähendab elu farmerina.

Kuidas leida oma ettevõttesse häid töötajaid ja kuidas neid hoida?

Mind isiklikult on töötajate leidmisel aidanud tutvused.

Arvan, et isiklikku kontakti ei maksa siinkohal alahinnata: inimesi, kes tahavad ja oskavad tööd teha, on ka põllumajanduses saadaval, kuid tihti puudub neil ajalehekuulutusele kandideerimiseks kindlustunne: kui pikad on tööpäevad, kas töötasu laekub õigeaegselt ja on õiglane, millised on töötingimused. Enamasti kolitakse töökohale lähemale koos perega ja sellist otsust ei tee vastutustundlik inimene, keda me ju tööandjana otsime, kergekäeliselt. Kui tööandja oma töötajatest hoolib ja lugu peab, ei peeta paljuks tema juurde ka välismaalt tagasi tulla. Ise olen kasutanud tööpakkumisportaale, aga abi on ka töötukassa kuulutustest ning kindlasti tasub kasutada sotsiaalmeediat.

Töötaja hoidmiseks tuleb olla tema vastu aus ehk selgitada, millised on tööülesanded ja -tingimused. Alati tuleb kasuks töötaja vajaduste ja perekondlike kohustustega arvestamine.

Loomulikult ka selline töötasu, mis võimaldab normtööajaga ära elada. Töötajate õnnelikuna hoidmine on ettevõtja üks suuremaid ja olulisemaid ülesandeid. Pidev rahulolematus annab kindlasti tunda töötulemustes, omavahelistes suhetes ja tagasilöögina töötajate tervises.

Miks soovitate noortel põllumajandusega seotud erialasid õppida?

Põllumajanduserialad on põnevad ja perspektiivikad. Isegi kui kunagi selles valdkonnas tööle ei hakata, laiendab see silmaringi ja enamik teadmisi, mis on seotud taimekasvatuse või toidutootmisega, on kohaldatavad teistelgi elualadel. Samas on tegemist tegijate alaga: edukas põllumajandustootja oma mitmekülgsete teadmiste ja os-

kustega on tööturul otsitud ja hinnatud. Samuti võin Järvamaa Kutsehariduskeskuse näitel öelda, et põllumajandust õppivad noored on kuidagi teistsugused: loomadega tegelemine arendab empaatiavõimet, praktikatundide käigus kasvab tehniline taip ja koostööoskus.

Põllumajandusharidus annab noortele tugeva aluse elus ükskõik mis alal hakkama saada.

Kas meil on praegu piisavalt võimalusi omandada hea haridus põllumajanduse valdkonnas?

Usun, et võimalusi on, kuid kindlasti on ka puudujääke. Maaülikool võiks pakkuda paindlikumaid õppevorme praktilistel aladel, nagu taimeja loomakasvatus. Kutsekoolidel on selle koha pealt hästi: valikus on nii töökohapõhine õpe, sessioonõpe kui ka lai valik täiendkoolitusi nii tellimisel kui nii-öelda püsipakkumises.

Samas peaksid kutsekoolid rohkem tegelema õppe sisu ja metood ik aga. Õppek av a sid tuleks pidevalt ajakohastada.

Näiteks on looma k asvatuse moodulid praegu väga piimalehmakesksed, ehkki üle 80 protsendi tänastest loomakasvatajatest huvituvad hoopis lihaveistest.

Täiskasvanud õpilase jaoks, kes tuleb kooli töö ja pere kõrvalt, on eriti tähtis iga seal veedetud tund maksimaalselt ära kasutada ja õppida just seda, mida ta vajab.

Kõige lihtsam võimalus on kutseõpetajal õppetöö alguses ja edaspidi jooksvalt pidevalt tagasisidet ja taustainfot küsida ning selle järgi õppetööd võimaluste piires kohendada.

Palju kaasatakse lek-

toreid töömaailmast ja erialaorganisatsioonidest. Pean seda ainuõigeks valikuks: õpetaja peab olema väga motiveeritud seda tööd tegema ja kindlasti peab ta tundma, et tal on, mida teistele edasi anda.

Remmelgamaa talu perenaise Kaja Piirfeldti sõnul peaksid selleks, et põllumajanduses ettevõtjana läbi lüüa, olema teadmised nii looma- kui ka taimekasvatusest ja seda hoolimata sellest, kummale ettevõte on spetsialiseerunud.

Foto: toNI LääNSaLU

JuHTKiri

pEETEr raidLa

peatoimetaja

HEAD, IKKA ÜKSNES HEAD

S

ain sel esmaspäeval kurja kõne.

Keegi käredahäälne naisterahvas süüdistas mind selles, et ma tahtvat Eesti tulevased põlved ilma metsata jätta ning et ma olevat oma eelmise nädala jutukeses kasutanud sõnu, mille keegi kolmas või neljas olevat mulle suhu pannud. Ehk siis ma olevat kellegi suuvooder. Kinnitan teile, hea proua, et need read sündisid minu enda peas ja sealt need lehte sattusidki. Ilma kellegi tagantutsitamiseta.

Tõsi, mul on üks niisugune patt hingel küll, aga see ei juhtunud mitte nädal, vaid juba 30 aastat tagasi. Oli 1988. aasta sügise alguse tavaline tööpäev, kui telefon helises. Kirjanik Lennart Meri rääkis endale iseloomulikus mõistukõnes: „Vaata, Peeter, mul on üks väike lugu, aga sellel pole autorit.” Paar minutit kestnud vestluse lõpuks jõudsime kokkuleppele, kuidas see lugu minuni jõuab ja et ma sellele oma nime alla panen.

Lennart Meri oli just Eesti Instituudi asutanud, et Eestis toimuvat ja siinseid ettevõtmisi laiemale maailmale tutvustada. Sellest see lugu oligi. Nüüd, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel meenus see mulle taas ja ma ei häbene toonast pattu praegugi.

Kohtusin Meriga esimest korda sama 1988. aasta aprilli esimestel päevadel Toompeal, kus loomeliidud oma ajaloolist pleenumit pidasid. Käis temagi seal kõnetoolis, lausudes muu hulgas: „Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.”

Neid sõnu tasuks kõigil meil meeles pidada. Eesti pole nii suur, et me saaksime endale omavahel riidu minemist lubada. Ja ta pole ka nii väike, et me üheskoos midagi korda ei suudaks saata. Ta on meile paras, et siin üksteisele head, ikka üksnes head soovida.

Head Eesti Vabariigi sünnipäeva!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

www.omaporsas.ee

Oma Põrsas pakub eestimaist sealiha Vajangu perefarmist!

Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe, Lasnamäe ja Balti jaama turul, Tabasalus Klooga mnt 5a, Rakveres Vaala keskuses ja Pikk 11

4 || mÕis || maa elu

22. veebruar 2018

Mooste mõis on säilinud kompleksselt, algselt rajatud 23 hoonest on alles 20, neist suurem osa korda tehtud ja kasutuses.

FotoD: KrIStINa traKS

mooste mõisas

käib elu täistuuridel KriSTiNa TraKS Maa Elu

V

aevalt oskas Põlvamaa Mooste mõisnik Eduard von Nolc ken mõisa rajades mõelda, et saja aasta pärast tegutseb mõisas hulk ettevõtjaid ja paigast on saanud piirkonna kultuurisüda.

Samal ajal kui paljud Eesti mõisad lagunevad unustatuna, on Mooste mõis säilinud kompleksselt ja algselt rajatud 23 hoonest on 20 alles, suurem osa korda tehtud ja kasutuses.

Seda mõisa hakkasid Nolckenid, kellele kuulus Liivimaal lausa 15 mõisavaldust, rajama 1905. aastal ehk ajal, kui mõisaid enamasti põletati. Sissetuleku andis põllumajandus ja piiritusetootmine. Raha pidi mõisnikul ehituseks olema piisavalt, sest kogu suur kompleks ehitati üles vaid kümne aastaga.

Nõukogude ajal oli mõisa saatus sarnane paljude teistega: kõrvalhooned lagunesid, kohalik sovhoos kasutas neid mitmel otstarbel.

Nüüd on saja-aastase kivimüüri taga peituvad mõisahooned täis igasuguseid ettevõtmisi alates vibumeistri väikesest töökojast ja lõpetades rahvamuusikakooliga, kus saab õpetust 150 muusikahuvilist ja millel on filiaal Viimsis. „Meil on Moostes väikest viisi ettevõtlusinkubaator, vast

oma 20 ettevõtet ja MTÜd on siin tegutsemas,” ütleb sihtasutuse Mooste Mõis juhataja UllaMaia Timmo. „Mõisakompleksi aktiivsem arendamine ja ülestöötamine sai alguse kümme aastat tagasi, kui Mooste vallavanem Ülo Needo asja vedama hakkas. Eesmärk oli mõis korda teha ja leida hoonetele kasutus. Ega praegu vist keegi poleks säärast hullust julgenud ette võtta, sest omanikud olid tollal kõikidel majadel erinevad ja alguses oli vaja majad kokku osta. Ülo ütles, et Moostes peab käima rohkem rahvast kui Malta saarel.

Eks näis! Rahvast käib siin juba palju – teatrid annavad etendusi, kontserdid ja firmaüritused toimuvad, suvel on Mooste armastatud pulmapidamiskoht.”

Timmo lisab, et pigem võib areng pidurduda seetõttu, et tulijatele pole pakkuda elamispinda. „Siinkandis on müügis olevat talu juba väga raske leida, aga ilmselgelt ei meelita inimest maale elama korter paneelmajas.” viBumeister lÕuNaaaFrikast Vibumeister Jaco Wessels kolis Moostesse elama kaugelt Lõuna-Aafrikast. Tema lugu on klassikaline: Jaco leidis kaasa Eestist ja siis polnud muud varianti, kui töökoda tuli üles seada Moostesse. Jaco räägib, et teeb Moostes sama, mida tegi kodumaal ja on teinud juba 20 aastat – valmistab vibusid. „Müüsin neid enne üle maailma ja teen seda ka prae-

gu. Seega polegi mingit vahet, kus ma füüsiliselt asun.” Ta näitab parasjagu pooleli olevat vibu, mis on tellitud Hispaaniasse. Järgmine tellimus on ootel Hollandist. „Olen lapsest peale vibu lasknud ja oli loogiline, et hakkan neid ka ise valmistama.” Muidugi on mees osav vibulaskur ja võitnud hulgaliselt nimekaid võistlusi.

MÕISAKOMPLEKSI AKTIIVSEM ARENDAMINE JA ÜLESTÖÖTAMINE SAI ALGUSE KÜMME AASTAT TAGASI. Kogu töö teeb Wessels ära käsitsi, materjaliks kasutab eebenipuud ja Karjala kaske, aga ka fiiberklaasi. „Ühe vibu valmistamine võtab koos pausidega aega umbes kaks nädalat. Liimin vibutooriku mitmest osast kokku ja siis peab see kuivama.

Viimistlus võtab samuti palju aega, näiteks lakkimiseks kulub nädal, kuna lakikihid peavad vahepeal kuivama,” jutustab ta. Wesselsi tehtud vibusid kasutab mitu Eesti sportlast. krohv rÄNDas katarisse Vibumeistri kõrvaltoas on end sisse seadnud savikrohvimisfirma Saviukumaja OÜ.

Ettevõtte projektijuht Indrek Kerbo räägib, et jagatakse nõu savi- ja lubikrohvimise kohta, samuti müüakse kõiksugu peenviimistlusmaterjale ja

tehakse krohvitööd. Müüdav savi on kohalik, pärit siitsamast Lõuna-Eestist. Savi on Lõuna-Eestis ammusest ajast teada hea odav ja kättesaadav ehitusmaterjal. „Ökoloogiline ehitamisstiil kogub aina enam hoogu ja võrreldes 11 aasta taguse ajaga, kui meie tegevust alustasime, on need materjalid muutunud palju populaarsemaks,” kinnitab Kerbo. „Savi on tänuväärt materjal ja kui sellest õigesti ehitada, siis on see sama vastupidav nagu betoon.”

Võti on Kerbo sõnul katuse vettpidavuses. Mitmel pool võib näha vanu savist kõrvalhooneid, mis on jäänud katuseta ja millest suurt midagi järel polegi. „Savimaja peab olema kuiv, siis see püsib. Kui aga katus on katki ja seinad saavad niiskust, siis muutub savi pehmeks ja juba mõne aastaga on seintest järel vaid punane hunnik,” sõnab ta.

Savi- ja lubikrohve kasutatakse palju siseviimistluses, eriti vanades hoonetes. Materjali värvivalik ei piirdu ammu enam valge ja punakaga, vaid leidub kõikvõimalikes toonides segusid. Eesti savikrohvimeistrid tegutsevad ka piiri taga. Just intervjuu ajal on Saviukumaja saatnud suure koorma krohvi koos kahe Eesti meistriga kau-

gele Katarisse, kus hulk seinu vajab valgeks krohvimist. „Savi oleme eksportinud Saksamaale, Soome, Norra. Seal ei ole niipalju savimaid kui meil ja sellepärast on materjal ka kallim,” selgitab Kerbo.

kÕiGe ilusam tÖÖkoDa Veel samm edasi tegutseb Sireli talu villakoda ja pood, kus kõik valmistatav müügil on.

Neli naist valmistab siin lambavillast ja -nahkadest riide- ja käsitööesemeid alates sisetaldadest ja lõpetades tekkide-patjadega. Villakoja perenaine Astrid Allese räägib, et kõik tooted on sada protsenti naturaalsed ja tooraine pärit enamasti Eestist. „Valged nahad tulevad Eesti lammastelt, halle Gotlandi lamba nahku saame Saaremaalt, kirjud ja tumedad nahad Soomest. Koostööpartneriks on meil ka kobras, tema nahka kasutame mõnes tootes puhtalt ilu ja uhkuse pärast,” muigab Allese.

Ta näitab villakoja hitttoodet, lambanahast sisetaldu. „Väga ohtlik toode, võib jääda sõltuvusse! Vaata meid – me juba olemegi kõik sõltuvuses,” hoiatab ta. „Taldu saab kanda aasta ringi. Jah, suvel ka! Lambanahk ei lase jalal higistada ja kuna suvejalatsid on enamasti väga õhukese tallaga, siis selline lisatald annab jalatsile vedrustust juurde. Need tallad sobivad ka tenniste või baleriinade sisse, näiteks tantsijad kasutavad neid väga meelsasti.”

Sireli talu lambakraam on müügis veel Tallinnas kolmes kohas, kuid kõik valmistatakse just Moostes. Müüdud on tooteid ka välismaale ja päris kaugetesse maadesse, nagu Austraalia, Kanada, Jaapan. Soomest-Rootsist rääkimata. Õmblustöö käib villakojas naeru ja lõõpimise saatel. Allese teatab veendunult, et just siin kõrgete lagede all asub Eesti kõige ilusam töökoda. muusikaelu keskus Vanast lehmalaudast ümber ehitatud Mooste Folgikojast on vaid mõne aastaga saanud esinemispaik, mille nii mõnigi kord leiab samalt pulgalt Nordea, Jõhvi ja Pärnu kontserdimajaga. „Ega Tallinna inimene naljalt ei tea, kus on Mooste, aga ometi käivad meie juurest läbi paljud tuurid. Ongi nii, et muusikud juba ise tahavad siia tulla ning publikki tuleb meelsasti. Moostes käiakse kontserdil või etendust vaatamas üle Lõuna-Eesti, võib küll öelda, et siia on kujunemas Lõuna-Eesti muusikaelu keskus,” sõnab UllaMaia Timmo.

Küllap on selle kinnituseks rahvamuusikute Krista ja Raivo Sildoja veetud viis aastat vana Mooste Rahvamuusikakool, mille õpilaste arvuks nimetab Krista Sildoja uskumatud 150 huvilist. Tõsi, osa neist ei käi koolis mitte Moostes, vaid hoopis Viimsis, kus tegutseb Mooste Rahvamuusikakooli filiaal ja õpetatakse kitarri.

Vibumeister Jaco Wessels kolis Moostesse elama kaugelt LõunaAafrikast.

maa elu || koolitus || 5

22. veebruar 2018

Kutsekooli parimasse traktorisse pakiti veelgi tipptehnoloogiat Kuido Saarpuu

Baltic Agro Machinery andis kasutada ja paigaldas Järvamaa kutsehariduskeskuse John Deere’i traktorile automaatroolimissüsteemi. Seadet tutvustab koolipoolne juhendaja Mirko Merimäe.

Järva Teataja

B

altic Agro Machinery paigaldas John Deere’i traktorile automaatroolimissüsteemi ja andis kasutada Järvamaa kutsehariduskeskusele, et tuleviku tööpõllul kasutatav tehnoloogia oleks õppuritel juba kooliajast selge.

Järvamaa kutsehariduskeskuse kutseõpetaja Marek Kõbu selgitab, et seade võimaldab satelliitsüsteemide kaudu traktorit juhtida nii-öelda käed vabalt. „Kui süsteemi on sisestatud vastavad andmed ja traktorile antud info, kuidas masin peab põllul liikuma, siis juhtimine pole enam vajalik ja traktor oskab ise sõita,” täpsustab ta. „Juhi roll piirdub tööprotsessi jälgimisega. Automaatika muudab töö tõhusamaks, võimaldab jälgida masina tööteekonda, koguda andmeid tööprotsessi kohta ja vähendab inimliku vea osakaalu. Samuti saab tänapäeval panna nutikad seadmed omavahel „suhtlema”, näiteks traktor haakeriistaga.”

Iseliikuv traktor Kui välja arvata traktorikabiini külge pandud antenn ja lisatud juhtmonitor (antenn StarFire 6000 koos GS3 2630 juht-

Foto: Järva teataja

monitori ja automaatroolimistarkvaraga), ei erine automaatroolimissüsteemiga traktor tavalisest. Kutsehariduskeskuse traktori viimased seadistused said tehtud veebruari keskpaigas, nüüd on kõik valmis ja traktor ootab kevadiste põllutööde algust kooli õppepõldudel. Stendis said õpilased uudse seadme ja selle kasutusvõimalustega tutvuda juba varem.

Baltic Agro Machinery haakeseadmete tootejuht Kristjan Ruusamäe selgitab, et selle süsteemi abil saavad Järvamaa kutsehariduskeskuse põllumajanduseriala õpilased harjutada juba koolis tööd seadmetega, mida iga päev põllumajandusettevõtetes kasutatakse. „See kindlasti tõstab kooli taset, kui õpilasi ei õpetata „vanade õpikutega”,” sõnab ta.

Ruusamäe rõhutab, et teh-

Kohila Vineer OÜ on Latvijas Finieris grupi tütarettevõte. Latvijas Finieris on üks Euroopa juhtivatest vineeritootjatest. Kohila Vineer OÜ on kasepuidust spooni ja vineeri valmistav puidutöötlemisettevõte.

Lõpptooteks on kvaliteetne, erinevate pinnakatetega vineer, mille peamised kasutusvaldkonnad on ehitus, transporditööstus, laevaehitus ja mööblitööstus.

Meie meeskonda on oodatud

TEHNIK (MEHHATROONIKA)

Ametikoha põhieesmärk on tootmistehnika ja -liinide seadistamine, hooldamine ja igapäevane töökorras hoidmine.

Oled oodatud kandideerima, kui räägid eesti keelt, oled usaldusväärne, töökas ning vastutustundlik. Tunned huvi mehaanika, pneumaatika, hüdrauliliste elektroonika ja elektrisüsteemide vastu ning sulle sobib vahetustega töö (päevased ja öised vahetused, 3 tööl, 3 vaba).

Töökogemus ja/või mehhatroonikaalane haridus annab eelise kandideerimisel.

Pakume sulle võimalust töötada kaasaegses ettevõttes vastutusrikkal ametikohal, osaleda uuenenud tehase käivitamisel ja võimalust kaasa rääkida töö efektiivsemaks muutmisel.

Lisaks pakume:

• ametialaseid koolitusi ja arenguvõimalusi • kaasaegseid töö- ja olmetingimusi vastvalminud tootmishoones • tööle väärilist tasu (põhitasu + boonus) • ettevõttesiseseid soodustusi (toitlustuse kompenseerimine, sportimine, sh taastusravi ühisüritused jm)

noloogia poolest võiksid juhita traktorid meie põldudel tööd teha juba kümmekond aastat, kuid seal on mitu aga. „Praegu on juhti vaja, sest masinal ei ole nii palju andureid, et see saaks päris iseseisvalt hakkama. Juhtimine käib satelliidi pealt, seega traktor ei „näe”, kui post või mõni muu takistus ees on,” põhjendab ta. „Sääst, mille põllumees juhita traktori korral

võidaks, ei ole praegu võrreldav tehnoloogia maksumusega, mis kuluks masina iseseisvaks ehitamisele. Eks juhita masinate kasutamisel on praegu palju õiguslikke piiranguid, näiteks see, kuidas masinad saavad põldudele. Usun siiski, et iseliikuvate masinate aeg pole kaugel.

Kui asjad lahendatakse ära iseliikuvate autodega, siis ei peaks ka traktoritega muret olema.”

Palju harjutamist ja katsetamist Koolipoolne juhendaja Mirko Merimäe nõustub, et kooliõpet peabki tegema võimalikult ajakohaste seadmetega. „Kui vanasti tähendas traktoristi töö vaid rooli ja kangidega mässamist, siis tänapäevastes masinates on palju tööd arvutiga.

Aeg on edasi läinud ja tehnika areneb iga aastaga,” arutleb ta. „Seda kooli õppetraktorit tunnen kui oma viit sõrme, kuid iga uue seadmega on endalgi kõvasti õppimist.”

Järvamaa kutsehariduskeskuses on kolm kursust põhihariduse baasil põllumajandustöötajaks õppivaid noori, lisaks sessioonõppes õppivad täiskasvanud. Ühe õppeaasta jooksul puutub tänapäevase põllumajandustehnikaga, ka sellesama automaatroolimissüsteemi peale saanud John Deere’i traktoriga Säreveres kokku sadakond inimest.

Järvamaa kutsehariduskeskuse põllumajandusvaldkonna juhtõpetaja Aive Kupp rõõmustab, et õpilastel on kasutada nüüdisaegne tehnika. Põllumajandustehnika müüjadki on huvitatud, et noortel oleks nende müüdav tehnika käpas. „Niisama need masinad koolis ei seisa. Praktika osakaal on meie õpilastel päris suur,” kinnitab ta.

Kutsehariduskeskuse tehnikapargis on analoogne automaatroolimissüsteem (tootja Claas) peal ka ühel vanemal Valtra traktoril. Selliste süsteemide hinnad algavad üldjuhul 10 000 – 12 000 eurost. Palju sõltub konkreetsest seadmest, traktori valmidusest, kliendi soovidest.

Konverents

„KAASAEGNE TAIMEKASVATUS JA MESINDUS“ 6. märtsil 2018 9.30–16.30 Tartus Eesti Maaülikooli peahoone aulas (Kreutzwaldi 1a) Käsitletavad teemad: • Põllumehed ja mesinikud – koos saame häid tulemusi, inglise keeles, sünkroontõlge, Otto Boecking • Tolmeldamisest lisanduv tulu, Marika Mänd • Missugustel tingimustel tulevad mesilased põldudele? Reet Karise • Taimekasvatusest tulenevad riskid mesilastele, Risto Raimets • Praktilisi kogemusi keskkonnasõbralike fungitsiidide Prestop® and Prestop® Mix kasutamisel bioloogilises ja integreeritud taimekaitses, inglise keeles, sünkroontõlge, Päivi Heino • Vahekultuurid ja korjetaimede segud integreeritud taimekaitse võttena, Liina Talgre • Mesilaste korjetaimede meede, Reelika Päädam • Intensiivse maaharimise ja mesinduse kokkusobimine Eestis, Tõnu Post • Nõuded taimekaitsetööde teostamisel ja suhtlus mesinikega, Katrin Kikkas • Tolmeldamislepingud, kas ja kuidas? Tago Holsting Konverents on osavõtjatele TASUTA. Palume registreeruda Eesti Maaülikooli ürituste kalendri kaudu hiljemalt 02.03.2018

Kandideerimiseks saada CV e-aadressile personal@kohilavineer.ee.

Täiendav info tel 5688 8517, Anu Õun.

Konverentsi rahastab Teadmussiirde pikaajaline programm taimekasvatuse tegevusvaldkonnas

Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond Euroopa investeeringud maapiirkondadesse

6 || maHetootmiNe || maa elu

22. veebruar 2018

mahetootjaid

le seatud ranged reeglid ja edaspidigi ei tohi kasutada sünteetilisi taimekaitsevahendeid ega mineraalset lämmastikväetist.

„Siiski satuvad vahel mittelubatud ained mahetoodetesse mahetootjast olenemata, näiteks mullast, veest või tuulega

kõrval olevalt põllult. Selleks, et neid riske veelgi maandada, peavad mahetootjad hakkama rakendama täiendavaid ennetusabinõusid. Pole veel teada, millised need olema saavad, sest Euroopa Komisjon alles töötab neid välja,” räägib Suu. Uuendusena võimaldatakse väiketootjatele, kes tegutsevad samas geograafilises piirkonnas ning kes turustavad oma tooteid ühiselt, rühmasertifitseerimine. See peaks nende tegevust lihtsustama ja soodustama mahepõllumajandusele üleminekut. Eesti kontekstis saab näiteks tuua Peipsiäärsetel aladel sibulakasvatusega tegelevad väiketootjad.

Tootjate rühma saavad kuuluda põllumajandus- või vesiviljelustootjad.

Mahetootjaid kontrollitakse igal aastal vähemalt kord kohapeal ja reeglina jääb see kohustus alles. Küll aga võib tulevikus väikese riskiga ettevõtteid kontrollida iga kahe aasta tagant. Väikese riskiga ettevõtteks kvalifitseeruvad need, kellel ei ole kolme aasta jooksul tuvastatud rikkumisi. „Eesti mahetootjad on üldiselt seaduskuulekad ja meil on palju mahetootjaid, kellel on üksnes looduslikud rohumaad, millel kasvatatakse lambaid või lihaveiseid. Neid ei oleks edaspidi igal aastal vaja kohapeal kontrollida. Seega on tegemist Eestile soodsa muudatusega, mille tulemusena väheneb ettevõtjate halduskoormus, samuti võimaldab see Põllumajandusameti ning Veterinaar- ja Toiduameti kontrolle riskipõhisemaks kujundada,” selgitab Suu. Kõik muudatused jõustuvad 2021. aastast.

Organic Estonia liikme, Ida-Virumaa ühe suurema mahetootja Tiigikalda OÜ juhi Renno Nurmela sõnul tähendab PRIA ootamatu plaan nende jaoks märgatavat rahalist kaotust. „Meie oleme 100 protsenti mahetootja, eelmisel aastal eksportisime 1,35 miljoni euro eest. Olen võtnud riigi ja oma partnerite ees kohustuse ega saa partneritele öelda, et kuna riik ei täida oma lubadusi, siis ka mina ei täida. Kui PRIA oma toetuste vähendamise plaani ellu viib, siis olen sunnitud koondama 8 töötajat, peamiselt Ida-Virumaalt. Samuti pean väga kriitilise pilguga üle vaatama et-

tevõtte lähiaastate investeeringuplaani. Kui sel aastal vähendab PRIA toetust 14 protsenti, siis pole ju teada, mis tal on plaanis järgmisel ja ülejärgmisel aastal,” selgitab Nurmela.

Maaeluminister Tarmo Tamme allkirjastatud käskkirjaga suurendatakse eelarvet keskkonnasäästliku majandamise meetmest üle jäävatest vahenditest.

Maaeluministeerium plaanib kevadel kokku kutsuda teemast huvitatud pooled. „Mahepõllumajanduse kiire areng toob paratamatult kaasa olukorra, kus piiratud eelarvevahendite tõttu tuleb ar-

vestada toetuse vähendamise võimalusega. Seega tuleb ühiselt läbi arutada mahepõllumajanduse vajadused ja rahastamise võimalused ning vajadusel muuta uute kohustuste võtmist või toetuse määrasid,” sõnas Tamm.

PRIA oleks algselt pidanud vähendama mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ühikumäärasid 14 protsenti ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäärasid 32 protsenti. Tänu eelarve suurendamisele vähendatakse mõlemat toetust 14 protsenti. Edaspidi tuleb toetust vähendada veelgi suuremal määral. (ME)

ootavad muudatused riiNa MarTiNSoN Maa Elu

E

esti euroliidu eesistumise ajal lepiti kokku määruses, mis muu hulgas peaks parandama maheseemne ja -loomade kättesaadavust, muutma kontrolli mahetootjate üle riskipõhiseks ning mahepõllumajanduslikuna saab toota ja märgistada senisest enam tooteid.

Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu räägib, et kui praegu saab mahepõllumajanduslikuna toota ja turustada vaid toiduks ja söödaks mõeldud saadusi, siis edaspidi laieneb võimalus ka villale, puuvillale, töötlemata nahkadele, eeterlikele õlidele ja mesilasvahale. „See muudatus on positiivne näiteks Eesti mahelambakasvatajate jaoks,” märgib Suu. „Ligi pool Eesti lammastest peetakse mahepõllumajanduslikuna ning Eesti mahelambakasvatajad on soovinud oma mahelammaste vil-

la ja nahku mahepõllumajanduslikuna toota ja turustada.

Senine määrus seda ei võimalda.”

Veel paraneb maheseemne ja maheloomade kättesaadavus. „Praegu pole maheseemet ja maheloomi piisavalt saada. Seetõttu peavad mahetootjad mahepõldudele külvama tavaseemet ja tooma maheettevõttesse tavaloomi, kes peavad seejärel üleminekuaja läbima,” seletab Suu. Olukorra parandamiseks lisatakse seemne jaoks uued mahetingimustesse sobiva taimse paljundusmaterjali kategooriad – mahe heterogeenne paljundusmaterjal ja mahesordid. „Ühtlasi ei pea heterogeense paljundusmaterjali tootmisel täitma sordikaitse ega sertifitseeritud seemne tootmise nõudeid, neid on mahetootjatel siiani olnud keeruline täita,” lisab Suu. Edaspidi tuleb luua maheloomade andmebaasid. Ühelt poolt aitaksid need analüüsida maheloomade turuolukorda, teisalt saaks andmebaasist infot, kui palju ja milliseid maheloomi turul saada on. „Kui turul on saada mahetootja jaoks sobivast liigist või tõust ma-

Ligi pool Eesti lammastest peetakse mahepõllumajanduslikuna, kuid praegu nende villa ja nahka maheFoto: UrMaS LUIK / PärNU PoStIMeeS märgiga müüa ei saa.

heloomi, siis maheettevõttesse tavaloomade toomiseks luba ei väljastata,” toob näiteks Suu. Teatavasti on mahetoodete-

MAHETOOTJATE TOETUSED VÄHENEVAD

M

ahesektoris tegutsevaid ettevõtjaid pahandab riigi plaan vähendada mahepõllumajanduses makstavaid toetusi. Maaeluminister Tarmo Tamm allkirjastas küll läinud nädalal käskkirja muudatuse, millega suurendatakse mahepõllumajanduse toetuse eelarvet kahe miljoni euro võrra, kuid see annab probleemile vaid pisut leevendust.

Toetusraha puudujääk tekkis seetõttu, et märgatavalt suurenes toetuse taotlejate arv ja mahepõllumajandusmaa pindala, mille kohta toetust taotleti.

Eesti mahetootjaid ühenda-

va MTÜ Organic Estonia liikme, Eesti ühe suurima mahetootja Saidafarmi juhi Juhan Särgava sõnul lepiti omal ajal riigiga mahepõllumajanduses mängureeglid suure vaevaga kokku. „Mahepõllumajandusega tegelevad ettevõtted on võtnud endale riigi ees viieaastase kohustuse valdkonnaga tegeleda, riik omalt poolt andis lubaduse jätkata mahepõllumajanduses toetuste andmist. Nüüd äkki avastas riik, et kuna mahevaldkonnas tegutsevaid ettevõtteid on viimastel aastatel juurde tulnud, siis neil tegelikult enam piisavalt raha ei olegi, ning soovib toetusi 14 prot-

sendi võrra vähendada,” räägib Särgava. „Samas põllumees ei saa ju panka minna ja öelda, et palun vähendage laenujääki 14 protsenti, kuna riik vähendas toetusi. Selline kahepalgelisus riigi poolt ei ole paslik.”

Särgava sõnutsi on tegelikult maheettevõtja olukord veelgi hullem – kui ettevõtja on sunnitud toetuste vähenemise tõttu loobuma mahetootmisest, siis ta rikub riigiga sõlmitud kokkulepet ja peab riigile ka kõik seni saadud toetused tagasi maksma. „Ennustan, et see riigi otsus viib mitmed mahetootjad pankrotti ja maal kaob jälle omajagu töökohti,” ütleb ta.

8 || mets || maa elu

22. veebruar 2018

metsa inventeerimi aLLaN SiMS

Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist

etsa inventeerimine on tegevus, mis allub täpsetele normidele ja need on kujunenud välja pikkade aastate jooksul.

Seepä rast on Eestis metsanduspoliitika otsuste tegemisel aluseks võetud SMI (statistiline metsainventuur).

Puude ja metsa kohta andmete saamiseks kasutatakse peamiselt nelja tegevust: 1) määramist – määratakse puude liigid, nende kahjustuse liigid jms omadused, 2) mõõtmist – puu läbimõõt, kõrgus ja muud puud iseloomustavad andmed, 3) loendamist – aastarõngaste arv, puude arv jms, 4) hindamist – puude kahjustuste ulatuse, võrastiku liituse ja teiste sarnaste omaduste fikseerimine.

Kuna hinnangu andmiseks kasutatakse alati paralleelselt mitut tegevust, siis on metsanduses võetud kasutusele termin takseerimine, mis hõlmab kõiki neid tegevusi. Sellest lähtuvalt nimetatakse tak-

seeritavaid tunnuseid takseertunnusteks.

Metsaosa, kus kasvavad puud üksteisest oluliselt ei erine, nimetatakse puistuks ja takseeritavad tunnused on antud alal kasvavate puude keskmised või summaarsed puistu takseertunnused. Eristatakse puu või puistu tasemel takseertunnuseid.

Eestis on metsakorraldusega tegeletud juba peaaegu sada aastat. Varem takseeriti metsakorralduse käigus metsi iga kümne aasta järel ja igal aastal jõuti takseerida umbes 10 protsenti metsadest. Nii saadi kümne aasta jooksul kõik metsad takseeritud. Nende andmete alusel on aeg-ajalt tehtud Eesti metsaressursi ülevaateid.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel hakati 1990. aastatel eraomanikele nende metsi tagastama. Nii kadus metsade takseerimise regulaarsus ja vähenes võimalus koostada Eesti metsaressursi riiklikke ülevaateid. Samas on ülevaade vajalik riikliku metsapoliitika kujundamiseks. Sündiski otsus hakata tegema statistilist metsainventuuri (SMI), mis võimaldab regulaarselt metsade kohta infot saada.

Esmane Eesti SMI-metoodika pärineb Rootsist, kus SMIga alustati juba 1923. aastal, praegu kasutuses oleva traktipõhise metoodikaga alustati 1953.

aastal. Eestis tehti esmalt välitööde katsetusi, et kohandada metoodikat Eesti oludele vastavaks. Regulaarselt hakati riiklikult SMId tegema alates 1999. aastast. Võib öelda, et kasutame teiste poolt juba poole sajandi jagu katsetatud metoodikat ega ole ise jalgratast leiutanud.

SMI on statistiline valikuuring, mille käigus mõõdetakse ühtlaselt üle Eesti paigutatud proovitükke. Proovitükkide arvu määramise alus on optimaalne aja- ja rahakulu oodatava tulemuse täpsuse kohta. Kõige täpsema tulemuse saaks siis, kui igal aastal mõõta ära kõik puud, ent see on ajaliselt ja rahaliselt liialt kulukas, seda ressurssi meil ei ole. Seetõttu tehakse välitöid väiksemas mahus, kuid vähemalt sellises, mis tagab meile piisava täpsusega tulemuse.

Matemaatilise statistika (tõenäosusteooria) meetoditega arvutati välja, milline peaks olema proovitükkide minimaalne hulk, et saada ülevaade metsamaa pindalast 1,5protsendilise täpsusega (statistiline katsetäpsus) ja metsade tagavarast viieprotsendilise täpsusega. Pindala hinnangu andmiseks tuleks teha vähemalt 4000 proovitükki ja tagavara hinnangu jaoks tuleb lisaks vähemalt 1000 proovitükil mõõta ka puud. Arvestades, et Eesti

metsasus on umbes 50 protsenti, siis pooled proovitükkidest ehk 2000 satuvad metsa ning tagavara hinnangu andmiseks tuleb 1000 ehk pooltel mõõta üle kõik puud. Sellest lähtuvalt liigitatakse SMI proovitükid kasvukoha- ja tagavaraproovitükkideks.

Kasvukoha proovitükkidel määratakse puistu tasemel takseertunnused, nagu kasvukohatüüp, puistu enamuspuuliik, vanus, keskmine kõrgus, keskmine diameeter jms. Tagavaraproovitükkidel määratakse samad tunnused, lisaks mõõdetakse etteantud raadiuse (7 või 10 m) sees üle kõikide puude rinnasdiameetrid. Iga proovitüki kohta mõõdetakse 2–4 mudelpuul täiendavaid tunnuseid, nagu juurekaela diameeter, puu kõrgus, võra alguse kõrgus ja kahjustuste osakaal.

Proovitükid jaotatakse mõõtmiste korduse järgi ajutisteks ja alalisteks. Ajutisi mõõdetakse ühel korral, alalisi mõõdetakse iga viie aasta järel uuesti. Mõõtmise kordumise alusel on SMI jaotatud perioodideks: SMI esimene periood oli 1999–2003, teine 2004–2008, kolmas 2009– 2013 ja praegu kestab neljas periood (2013–2018). Ühes traktis on koos vaid ühte liiki proovitükid, mistõttu võib ka trakte nimetada ajutisteks ja alalisteks traktideks.

Metsatööde korraldamisest Osaühing Valga Puu on 1999. aastal asutatud metsamajandamisega tegelev ettevõte, mis kuulub bioenergeetika arendamise ja taastuvenergia tootmisega tegelevasse kontserni AS Graanul Invest. Valga Puust on tänaseks saanud Eesti üks suuremaid metsamajandamise ettevõtteid, mis teeb metsas kõik vajaminevad tööd alates istutamisest kuni lõppraie, teede ehituse ja metsakuivenduseni. Kuna viimased aastad on metsameestele olnud mitmes mõttes keerulised, vastab järgnevatele küsimustele Valga Puu metsatööde juht Mihkel Matsin.

Juba neli aastat pole Eestis olnud kestvalt külma talve. Mida see metsafirmadele tähendab?

Metsamees tahab võimalikult pikka külmunud maapinnaga perioodi. Tänapäeva metsatehnika on väga efektiivne, aga raske.

Pehme pinnas ja sademed teevad tööd keerulisemaks. Valga Puu jaoks on pehmed talved ja vihmased suved kaasa toonud pidevat plaanide ümbertegemist. Omajagu kinnistuid ja raieõigusi on ostetud arvestusega, et talvel saab raiuda, aga paljud tööd on tulnud mitu talve edasi lükata.

Raiumata puitu on meil ootel ligikaudu 300 000 tihumeetri jagu. Oleme rajanud ligipääse ja ehitanud teid oma kinnistuteni, aga vahel ei piisa ka nendest pingutustest. Jaanuaris ja veebruaris oleme tegutsenud täistuuridel, aga pooleteist kuuga kõiki plaane ellu ei vii. Loodame, et külm talv kestab sel aastal pikalt.

Kui talved jäävadki pehmeks, kas metsafirmad peavad oma

töökorraldust muutma?

Paratamatult oleme sunnitud muutma.

Peame hoolikalt valima, milliseid lanke ostame.

Püüame lähiaastatel viia talviste ja muul ajal tehtavate lankide osa oma portfellis tasakaalu. Ka väga kõva pinnasega lank võib naabermaaomaniku vastasseisu tõttu muutuda talviseks. Seepärast arvestame ja hindame võimalikku ligipääsu langini juba ostmisel - paremat hinda saab maksta loomulikult hea juurdepääsuga langi eest. Ilmastikust tulenev sesoonsus metsatöödel on kujunenud meile juba tõsiseks väljakutseks. Valga Puus töötab ligi 70 inimest, lisaks alltöövõtjad, keeruline on ära majandada, kui tööd saab täisvõimsusel teha vaid 2-3 kuud aastas.

Paljud metsameeste ja -omanike mured on seotud juurdepääsuga…

RMK on oma infrastruktuuri aastakümneid arendanud.

Erametsas see nii ei toimi. Kui

inimene raiub endale kuuluvat metsa ehk üks kord elus, siis ei ole ju mõtet sinna juurdepääsuteed ehitada. Suurtest teedest kaugemale jäävate erametsadeni rasketehnikaga jõudmine on seetõttu keeruline ja eeldab sageli külmunud pinnast ja naabritevahelist head läbisaamist.

Väga halb, kui kumbagi ei ole. Kui juurdepääs viib läbi kõrvalkinnistute, on vaja selleks naabri luba.

Juhtub, et selles nähakse teenimisvõimalust ning küsitakse kosmilisi summasid. Lihtsam on kokkuleppele saada maainimesega, suurlinnas elavad metsaomanikud paistavad silma ebareaalsete nõudmiste ja tingimustega. Ilmselt kujundavad linnainimeste arvamust metsameestest viimasel ajal meedias sõna võtvad arvukad äärmuslikud rühmitused, kes kokkuvõtvalt liigitavad kõik metsamehed pättideks.

Paljud metsaomanikud kurdavad telefoni teel vägisi pakkumiste tegijate üle. Kuidas

Metsa terviseks!

OÜ Valga Puu, Hummuli, 68410 Valgamaa tel 551 9478 | joel@valgapuu.ee | www.valgapuu.ee neisse suhtuda?

Valga Puu on vastutustundlik metsamajandaja. Kui olete saanud kuskilt parema hinnapakkumise, soovitan süüvida tingimustesse ja nõuda lepingus oma õiguste väga täpset fikseerimist. Kindlasti uurige ettevõtte tausta, enne kui käed lööte. Kui ikka firmal endal kinnistuid ja masinaid pole, ei saa neid tõsiselt võtta. Kui on tegemist vahendajatega, kes müüvad raie edasi, võib juhtuda, et neil ei ole lõpuks lepingu täitmisest sooja ega külma. Palun metsamüüjatel mõelda enne tehingut sellele, miks ta peaks müüma oma vara vahendajale, kes järgmine päev müüb selle vaheltkasuga edasi Valga Puule? Mul ei tule ühtegi mõistlikku põhjust pähe.

Mida on teinud soojad talved puidu hindadega?

Tehased ja saekaatrid olid pikalt tühjad ja kui puitu on vähe, on nõudlus suur ning hinnad üleval.

Loogiliselt võttes järgneb igale

tõusule langus. Praegu käib kõva raieperiood ja vaheladudesse puidu kogumine, mingil hetkel nõudlus langeb ja hinnad kukuvad. Hind langeb kindlasti, aga millal, see sõltub ilmast ja lõppladude täitumiskiirusest.

Kuidas mõjutab metsamehi metsanduse üle käiv poleemika?

Soliidsed metsafirmad, nagu kõik teisedki ausad ettevõtjad, teevad oma tööd seaduse kohaselt ja ei raiu metsa seal, kus ei tohi. Viimasel ajal kohtab aga ka meedias kontekstist välja rebitud tõlgendusi, mis sobivad kokku ainult ühe poole arvamusega.

Tõsistesse metsamajandamist käsitlevatesse uuringutesse suhtutakse sageli põhjendamatult üleolevalt. Soovitan kuulata pigem neid, kes toetuvad faktidele, mitte neid, kes kõige kõvemat häält teevad!

Metsa terviseks!

maa elu || mets || 9

22. veebruar 2018

ise alused

Foto: eLMo rIIG

Kuna alalisi mõõdetakse iga viie aasta järel, siis igal aastal mõõdetakse 1/5 kõikidest alalistest traktidest. Alalisi trakte oli esimesel kolmel SMI perioodil 609, alates neljandast perioodist on iga aastaga suurendatud traktide arvu umbes 60 võrra. Sellega saab SMI neljanda perioodi lõpuks kokku 914 alalist trakti, millel on kokku 14 624 proovitükki. Esimesest kuni kolmanda perioodini mõõdeti aastas keskmiselt 22 000 puud ja neljandal 31 000 puud. Üldreegel: kui välitööde metoodikas on vaja teha muudatusi, siis rakendatakse neid uue mõõtmisperioodi alguses, nagu viimane suurem muudatus oli alaliste traktide arvu suurendamine. See tagab alaliste proovitükkide võrreldavuse aastate lõikes.

Alaliste traktide kordusmõõtmise eesmärk on jälgida ka proovitükil toimunud muutusi puu tasemel, nagu kasvamine ja suremine. Puude muutuste jälgimisel on tähtis suuta järgmisel mõõtmisel tuvastada sama puu, seetõttu tehakse nendel proovitükkidel rohkem mõõtmisi puu täpse asukoha fikseerimiseks.

Ajutisi trakte mõõdetakse vaid üks kord ja igaks aastaks koostatakse uus ajutiste traktide võrgustik. Ajutiste traktide eelis on väiksem töömaht ning iga-aastase vahelduse tõttu juhuslikkuse tagamine.

Maakategooria ehk kõlviku muutumist ajas vaadatakse kõikidel proovitükkidel. Alalistel proovitükkidel on seda lihtsam teha, kuna on teada, mis seal viis aastat tagasi oli. Ajutistel tuleb kohapeal otsustada, kas

seal võib olla toimunud mingeid muutusi. Kõlvikud muutuvad aja jooksul vähe, põldude kasutamata jäämise tõttu esineb alade metsastumist, metsade raadamist vms. Üldiselt on see kohapeal tuvastatav, kas viimase viie aasta jooksul on seal midagi toimunud. Vajadusel täpsustakse see, mis seal võis varem olla, ortofotode või muude aluskaartide alusel.

Tulemuste saamisel kasutatakse põhikoolist tuntud ristkorrutise põhimõtet, mida rakendatakse igal pool teaduses, kus valimi alusel tehakse üldistusi üldkogumile. Näiteks: kui on teada, mitu proovitükki sattus metsa (X1) ja kui palju on kokku proovitükke (X2) ning on teada kogu Eesti maismaa pindala (Y2), siis sellest saab tuletada kogu Eesti metsa pindala: Y1 = X1 / X2 x Y2. Selliselt on võimalik arvutada suvalisele etteantud grupile (arenguklass, boniteet, vanusklass, peapuuliik vms) selle pindala. Tagavara hinnates leitakse esmalt antud grupi pindala ning seejärel, kui suur on selle grupi keskmine hektaritagavara. Summaarse tulemuse saamiseks korrutatakse need kaks arvu.

Seoses SMI andmetega on tekkinud küsimus: miks need ei ole avalikult kõigile kättesaadavad, et ka teised saaksid tulemusi kontrollida? Üks kaalukas põhjus on statistilise esinduslikkuse ja juhuslikkuse tagamine. Kui metsaomanik teab, et tema metsas on üks alaline proovitükk, siis ei pruugi ta majandada oma metsa proovitüki kohal nii, nagu ta tavaliselt teeks. Igal aastal satub mitu proovitükki lageraielankidele ja selle alusel hin-

MIDA VEEL TEHA? W08

N02

200m W06

E02

W04 400m

W02 S02

800m

V

älitööde aja ja transpordikulu kokkuhoiuks on proovitükid paigutatud kobarate ehk traktidena. Üks trakt on 800 m küljepikkusega ruut, kus proovitükid on paigutatud ruudu külgedele iga 200 m järel. Ühes traktis on 16 proovitükki. Trakti kuju on valitud välitööde ajakulu optimeerimiseks ehk selleks, et välitööde käigus oleks võimalik samas kohas alustada ja lõpetada (transpordivahendi juures).

natakse, kui palju on tehtud lageraiet. Kui kõikide proovitükkide asukohad oleksid avalikud ja metsaomanikud teaksid, kus nende metsas asub proovitükk, võivad nad hakata vältima proovitükil raiete tegemist.

Sellega tekitatakse aga süstemaatiline viga ja SMI alusel välja antud raiehinnang oleks vigane. Praegu sellist süstemaatilist viga eeldada ei saa.

Seda on tõestanud ka kaugseire andmete alusel tehtud võrdlus, mis ei ole andnud statistiliselt oluliselt erinevat raiehinnangut võrreldes SMI tulemustega.

10 || mesiNik || maa elu

22. veebruar 2018 töötamise kogemus olemas.

Parim on konsulteerida mesinikuga, kelle mesila on sama suur või natuke suurem kui alustaja oma. Kui hoolimata heast tahtest mesindusest ikkagi midagi välja ei tule ja esialgne entusiasm on kadunud, saab kogu inventari, kaasa arvatud mesilaspered, järelturul maha müüa. Paratamatult tuleb sel juhul arvestada märkimisväärse rahalise kaotusega, mistõttu pole endas kahtlejal mõttekas kohe suurt investeeringut teha.

Jorma Õigus: Kui ei ole ühtegi tuttavat mesiniku, kellelt nõu küsida, leiab selle alati mõnelt mesinduskoolituselt. Mesilaste pidamine on üha populaarsem ja seetõttu on mesindusinventaril aktiivne järelturg.

Mesilased peaks paigutama nii, et neist ei kujuneks oht või ebamugavus pereliikmetele, naabritele, loomadele.

FotoD: PIXaBaY.CoM

Kui õige hakkaks

mesinikuks?

TooMaS ŠaLda Maa Elu

M

esilaste pidamisele või mesiniku ametile on mõelnud paljud. Maa Elu küsis kolmelt tunnustatud asjatundjalt, kuidas asjaga alustada. Kel huvi, saab märksa põhjalikumat infot märtsis Pärnus ja Viljandis toimuvatel Eesti Mesinike Liidu koolituskeskuse kursustelt.

Millised eeldused peavad olema täidetud, et üldse mesindusega tegelema hakata?

Aleksander Kilk (Eesti Mesinike Liidu esimees alates 1996. aastast, aasta mesinik 2005, pälvis sel aastal presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi): Eelkõige on vaja tõsist huvi mesilaste ja mesinduse, aga ka laiemalt looduse vastu. Tuleb arvestada, et mesilaste jaoks tuleb leida aega kevadest sügiseni – küll mitte iga päev, aga kord nädalas siiski. Peab olema koht, kuhu mesilased panna, kus neil on lähiümbruses korjemaad ja joogivett. Mesilased peaks paigutama nii, et neist ei kujuneks oht või ebamugavus pereliikmetele, naabritele, loomadele. Mesilastarude asukoht ei tohi olla liiga tuuline või niiske, olema peab pisutki päikesepaistet.

Jorma Õigus (EMLi koolituskeskuse aktiivne koolitaja, mesinik aastast 2003, praegu 100 mesilasperet, tema Mulgi-Mõisa kaubamärgiga tooted kannavad märki „Tunnustatud Eesti maitse”): Esiteks peab veenduma, ega mesilasemürgi vastu pole tugevat al-

lergiat. On hea, kui olete kord mesilase käest nõelata saanud ja kogemus on olemas. Väike paistetus on loomulik ja see on isegi liigesehaigusi raviva toimega, aga kui tekib äge reaktsioon, ei saa te mesilastega toimetada. Mesilaste pidamiskoha leidmine on muutunud lihtsamaks: tänapäeval peetakse neid kõikvõimalikes kohtades, nii linnas rõdul ja majakatusel kui ka suvilas, metsas, koduaias. Mesilaste tõud ja rassid on aretatud selliseks, et nad ei kipuks inimesi ja loomi nõelama, see võimaldab neid pidada ka inimeste läheduses. Samas eeldab see, et mesilaspered on puhtatõulised. Ülo Lippa (mesindusringkonnas tuntud kui metsamesinik, EMLi juhatuse liige aastast 2015, aasta mesinik 2017, aktiivne koolitaja, mesilastega tegelenud üle 30 aasta, praegu 30 mesilasperet): Inimlikest omadustest on peamine rahulikkus.

Mistahes rapsimine taru kallal tingib mesilaspere pahura tuju ja rünnaku mesiniku vastu. Samuti on rohmaka tegutsemise korral sagedased vead, mille hilisem parandamine on üsna aeganõudev. Mesila rajamiseks eraldi maatükki omada pole vajagi, kõik suuremad mesinikud on oma pered paigutanud laiali rendilepingute alusel või lihtsalt kokkuleppel maaomanikuga.

Kuidas kõige efektiivsemalt jõuda vajalike teadmiste ja oskusteni?

Aleksander Kilk: Iseõppimise teel ja ainult raamatutarkuse või interneti abil alustada on vaevaline ja vearohke, see pole hea ei mesinikule ega mesilastele. Sellepärast oleks vähemalt alustuseks tarvis saada põhiteadmised mesilaste, mesilasperede ja mesilaste hool-

damise kohta. Üks paremaid viise on teha läbi mesinduskursuse õppekava. See annab süsteemsed algteadmised ja praktilise esmakogemuse mesilates korraldatavate õppepäevade kaudu. Veel on abiks, kui õnnestub kursuse või tutvuste kaudu leida juhendaja-mentor oma mesilaga alustamise ja edendamise toeks. Märtsikuus alustame mesinduse ABC kursustega Pärnus ja Viljandis, seal on veel vabu kohti. Infot saab EMLi kodulehelt. Ülejäänud viis kursust Tartus, Tallinnas ja Rakveres on juba täis. Viie aasta jooksul on meie pikaajaliste, üle 60 akadeemilise tunni kestvate kursuste lõputunnistuse saanud 540 inimest, neist 205 naist. Noorim osaleja oli 14aastane. Kursustel osaleja saab tagasi tulumaksu seaduses ettenähtud korras ja meie koolitustel osaletakse aktiivselt ka töötukassa kaudu.

Missuguste väljaminekutega peab mesindusega alustaja arvestama?

Jorma Õigus: Oleneb sellest, kas vahendid meisterdatakse ise või ostetakse. Ostmisel omakorda mängib rolli, kas osta kasutatud või uued vahendid. Kui te pole päris kindel ja plaanite mesilaste pidamist lihtsalt proovida, ei ole mõttekas osta poest uusi kalleid asju. Esmalt tuleb varuda maskiga kaitseriided, suitsik, konkspeitel, kärjekande- ehk sülemikast, söödanõud ja mesilastaru koos raamidega. Soovitan alustada 2–3 taruga, kuhu soetada 2–3 mesilasperet. Kohe tekib küsimus, millist mesilastaru soetada.

Sellele ühest vastust ei ole ja igaüks peab ise sobiliku leidma. Samuti on vaja meevurri, millega suve lõpuks saadud mesi kät-

te saada. Vurri saab ka kelleltki laenata või kasutatud kujul soodsalt osta. Peale nende põhivahendite peab varuma iga pere kohta 1 kg kunstkärge, lestatõrjevahendit ja talvesöödaks (kui mesi on välja võetud) pere kohta 10–20 kg suhkrut. See on minimaalsete kulutuste loend.

Aleksander Kilk: Sõltuvalt mesilasperede ja inventari saamise allikast võiks alustamisel hakkama saada 500–800 euroga, kuid umbes 1000 eurot kavandada oleks turvalisem.

Kellega tasuks inventari ja mesilaste osas konsulteerida?

Aleksander Kilk: Mesilastarusid tühjalt või vahel ka koos mesilasperedega saab soodsalt osta mesilatest, kus vanemad mesinikud tõmbavad mesindust koomale või lõpetavad.

Juhtub ka, et mesinik on lahkunud pilvetagustesse mesilatesse ja kui peres pole enam mesilastega tegelejat, otsitakse neile uut kodu. Sama lugu on kasutatud mesindusinventariga kas kokku tõmbuvast mesilast või juhul, kui mesinik vahetab oma inventari välja uue vastu. Mesilasperede kasvatamine müügiks talvekadude asendamiseks või alustajatelelaiendavatele mesinikele on üks mesiniku võimalikke tootmissuundi. Ülo Lippa: Kõige pädevamat infot inventari kohta saavad anda ikkagi vaid mesinikud, kel vastavate seadmetega

Millised on algaja kõige suuremad riskid?

Jorma Õigus: Teadmiste ja kogemuste puudus võib viia mesilaspere hukkumiseni. Samuti peab meeles pidama, et koonerdamine pole kokkuhoid. Vahel vaatab mõni algaja poes meepurgi hinda ja arvab, et kui hakkab ise mesilasi pidama, saab kiiresti rikkaks, kuid ei ole ise valmis mesilaste heaolu nimel kulutusi tegema.

Nii mett ei saa ja hea, kui mesilaspere üldse ellu jääb. Kohe alguses tuleb anda endast parim ja õppida selgeks, mis on mesilastele hea, ning teha tarvilikud kulutused. Siis on mesilased õnnelikud ja mesinik saab oma osa.

Aleksander Kilk: Suur risk on ebarealistlik mesila asutamise, väljaarendamise ja suurendamise kava. Varakult peab mõtlema sellelegi, kas naabritega võib mesilaste pärast nurinat või tüli tulla. Ülo Lippa: Tõsine oht on ajapuudus. Oskused ja tehnika on võimalik omandada, aga mesilaspere eeldab siiski pühendumist ja tegutsemist looduse arenguga käsikäes. Kui näiteks jääda kevadel pere kiire arengu perioodil mesilastele tööruumi andmisega nädal hiljaks, on tulemuseks mitmed lisatöötunnid eksimuse tagajärgede kõrvaldamiseks.

Milline peaks olema maht, et asi end ära tasuks? Ülo Lippa: See sõltub suuresti meetoditest. Kui mesinik on lahtiste kätega ja suudab palju ise teha, näiteks ehitada tarud, kärjeraamid ja muu puidust inventari, ei pea mesilasperede arv väga suur olema, jäädes keskmise saagikusega aastal kuhugi 50 kanti. Muidugi eeldab selline perede arv kogu käitlusprotsessi tegemist oma jõududega, sealhulgas turustamine. Kui korjemaa on tagasihoidlikuma saagikusega ja suurem osa inventarist ostetakse, algab tasuvus sajast, mee hulgimüügi korral isegi 150 perest.

Aleksander Kilk: Mesindusest kasumi teenimine, kui seda eesmärgiks seada, nõuab mitmeaastast kogemust ja mesilastega hea koostöö harjutamist. Enamikule mesinikest on mesindus lihtsalt mõnus looduslähedane harrastus, mis annab mee lauale ja võimaluse teha kingitusi sõpradelesugulastele-tuttavatele. Pealegi panevad mesilased oma tolmeldamistööga nii mesiniku kui ka naabri aias õuna- ja ploomipuud ning marjapõõsad paremat saaki andma. Juba otseselt meesaagi kaudu tasuvad

mesilased neile tehtud kulutused mõne aastaga ära. Kui aga teha suurem investeering tootmismesilasse, siis tasuvusaeg muidugi pikeneb. Lisanduvad mesiniku pingutused oma meetoodangu turustamisel. Enamik alustanutest jätkab mesindusega siiski kui harrastustegevusega, see nakkus ei lähe nii kergesti üle. Võib-olla igale viiendale hakkab meemüük ka pisut lisasissetulekut andma teiste sissetulekute kõrval.

Kui reaalne on jõuda selleni, et teenidki leiva lauale just mesinikuna?

Aleksander Kilk: Tõsises tootmismesilas peaks olema vähemalt 150 mesilasperet või enam.

Mesila tootmisvõime sõltub mitte ainult mesilasperede arvust, vaid ka korjemaast ja mesiniku oskustest-kogemustest, sealhulgas turustamisoskusest.

Teekond päris algusest tootmistasemeni võtab vähemalt 5–6 aastat, seda eriti mesinduskogemuste hankimiseks ja turustamisstrateegia kujundamiseks.

Sellisel tasemel mesila vajab üsna suuri investeeringuid, mida on mõistlik teha etapikaupa. Üleinvesteerimine või forsseeritud mesila kasvatamine ilma kogemusteta on riskantne ja võib lüüa laksuga püksitasku pihta või taskust tahapoole. Ülo Lippa: Eestis on umbes 200 profimesinikku, kes kogu oma tulu sel alal teenivadki.

Lisaks tuhatkond või rohkemgi, kellele mesindus annab suurema osa sissetulekust. Nii nagu igal alal tuleb ka mesinikukandidaadil läbida õpipoisiaeg.

Selle pikkus sõltub inimese võimekusest uusi teadmisi omandada.

Jorma Õigus: Mina alustasin kahe mesilasperega ja nüüd saja perega majandades on mesindus mu peamine sissetulekuallikas. Selleks, et jõuda tulemuseni, peab kusagilt alustama. Väga tähtis on omandada piisavalt teadmisi ja kogemusi. Mesilaste pidamine on väga nüansirohke ja sellepärast võtab vilumuse kogumine aega ja kannatust.

Kui palju meie turule veel mett mahuks? Kas vanad olijad altkulmu ei põrnitse, kui uued tegijad peale tulevad? Ülo Lippa: Aus konkurents on alati teretulnud. Muidugi leiab kindlasti ka põrnitsejaid, aga enamasti on siis tegu pigem inimeste kommunikatsiooniprobleemiga.

Aleksander Kilk: Eestis tarvitatakse aastas keskmiselt 0,85–0,9 kg mett elaniku kohta. Sellest umbes 80 protsenti on Eesti päritolu ja ülejäänu importmesi. Meetarbimine suureneb ja meeturg on laienemas.

Pealegi on mõned suurmesinikud arendamas mee eksporti ja see jätab siseturule rohkem ruumi.

Jorma Õigus: Küsitlused näitavad, et inimesed eelistavad kodumaist mett. Statistikaameti andmetel imporditakse Eestisse igal aastal üle 200 tonni mett, sealjuures on eksport peaaegu olematu. See näitab, et Eestis ei toodeta mett piisavalt. Samuti on mesinike ringkonnas olnud juttu meetootjate ühistu loomisest, et siinset mett ühiselt pakendada ja turustada. Kahjuks on kõik plaanid jäänud toppama selle taha, et mesinikud saavad oma mee ise müüdud ja pole piisavalt neid, kes oleksid valmis ühistu kaudu oma toodangut turustama.

maa elu || aiaNDusReis || 11

22. veebruar 2018

aiandusreis

pakub uusi teadmisi ja häid emotsioone TaaVi aLaS Maa Elu

K

as Eesti aednik või põllumees tahab välismaa ametikaaslastelt õppida? Maa Elu uuris, mida soovib Eesti aiandushuviline välismaale reisides näha ja milliseid riike külastatakse kõige enam.

Kui tavaturist läheb lihtsalt palmi alla puhkama või suurlinnas mõnda kuulsat vaatamisväärsust imetlema, siis põllumees, maaettevõtja ja aiandushuviline reisib eelkõige sooviga nähtut-kogetut koduses majapidamises või aias katsetada.

Joosep Tootsi ajal käidi Venemaa mõisates uuemat põllumajandust õppimas. Nüüd käivad aednikud ja põllumehed, kes tahavad näha, kuidas mujal aiandus ja põllumajandus areneb, enamasti Lääne-Euroopas.

Põllumeeste ühendused ja taluliidud korraldavad oma liikmetele kindla suunitlusega õppereise, kuid aiandushuvilistele korraldavad peale erialaorganisatsioonide reise mitmed reisibürood. Tuntumad neist on Astellaria reisibüroo ja OÜ Elamusreisid, kes koostavad eriprogrammi, mille käigus näeb ja kuuleb seda, mida tavalised reisid ei paku. reisi sisu saaB valiDa Osaühingu Elamusreisid (www. elamusreisid) tegevjuht ja giid Riina Luik rõhutab, et kui meedias ilmuvates pakkumistes jäävad silma nende kultuuri- ja aiandusreisid, tehakse ka tellimusreise põllumeestele. Nende reiside eesmärk ja põhiteema on looma- ja/või taimekasvatus ning väiketootmiste külastused. „Pakume võimalust end harida ja kogemusi vahetada nii selles valdkonnas, millega ise Eestis tegeletakse, kui ka eksootikat silmaringi avardamiseks. Oleme need reisid ühendanud ehedate maitseelamustega ja alati on põllumehed olnud huvitatud kohtumistest teiste põllumeestega,” räägib Luik.

Aiandusreisid on aga mõeldud suuremale sihtgrupile. „Meie kogemus näitab, et huviliste ring on väga lai: valdkonnas töötavatest professionaalidest pühendunud kollektsionääride, potipõllumeeste ja rõdul vaid üht lillekasti omavate linlasteni välja,” loetleb Riina Luik.

Tema sõnul seob neid inimesi ilujanu ja kirglik huvi aianduse vastu. „Eelkõige tahetakse laiendada silmaringi, koguda uusi ideid ja käia ära mõnes oma unistuste aias. On neid, keda kannustab kollektsionäärikirg ja soov olla Eestis esimene, kes katsetab mõnd uut sorti. Tänu geograafilistele ja klimaatilistele erinevustele on aiailu kättesaadav igal aastaajal ja laiuskraadil, kuid eelkõige kujunevad aiareisi sihid varasemate kogemuste, huvi ja võimaluste baasil.”

kuhu ihkaB roheNÄPP? „Tihti alustatakse Keukenhofi lillefestivalilt või Chelsea aiandusmessilt, edasi liigutakse geograafiliselt järjest kaugemale. Tõelise aiasõbra reisisiht on kindlasti Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia – maad, mis on sajandeid kõige jõulisemalt suunanud aianduse kujunemist.

Seejärel võetakse ette eksootiline Aasia: Jaapan, Hiina, Malaisia, India, Tai ja paradiisisaared,” toob Luik näiteid.

Osaühingu Elamusreisid aiareisid haaravad paljusid eri stiilis aedu ja parke, kuid vähemalt üks unikaalne aed, park või taimekollektsioon on sees igas kultuurireisis. „Ajastame need nii, et aed oleks maksimaalses õieilus: rodode ja asaleade tippaeg Bremenis, magnooliate õitseaeg Viinis, maailma pikim kuldvihmaallee Bodnantis, roosid Sanssouci lossiaias, iirised Claude Monet’ aias Givernys, maailma liigirikkaim botaanikaaed Kirstenbosch. Kogu maailmas kasvab soov sõita vaatama mingi taimeliigi õitsemisaega, olgu need siis lumikellukesed, rodod, kirsid, magnooliad, tulbid, nartsissid, roosid, daaliad või vesiroosid. Samuti ühendatakse aiareisid järjest enam kultuurielamuste ja maitsenaudingutega. Samamoodi on eestlastest aiasõbrad huvitatud Inglismaa aianduskeskustest ja taimeaedadest, pakume võimalust külastada ka eraaedu,” seletab Riina Luik. aiaNDusreisiD jÄrjest PoPimaD Tuntud aiandusreiside korraldaja Astellaria OÜ (www.astellaria.ee) juht Virve Poom arvab samuti, et aiandus ja aiareisid on väga hinnatud. „Tuntakse huvi aiakujunduse uute suundade vastu Euroopas. Ollakse kursis rahvusvaheliselt tuntud maastikuarhitektide käekirja ja loominguga.”

Virve Poom ütleb, et kaunilt kujundatud aias saab inimene kogeda esteetilist elamust, aastaaegadega muutuvat ja elavat harmoonilist keskkonda. „Ka tarbeaedadesse minnakse meelsasti. Korterit ja maja seestpoolt on lihtsam disainida kui elavate ja pidevalt muutuvate taimede-põõsaste-puudega aeda. Kui see hästi välja tuleb, siis on uudistajaid ja imetlejaid palju.”

Samuti saab reisi käigus õppida uusi kujundus- ja aiahooldusvõtteid, mida koduaias kasutada. „Muidugi saab näha ja kaasa osta uusi lillesorte, neid tuleb pidevalt juurde. Aiandusreis on ühest küljest elamusreis, teisest küljest õppereis, samuti kultuurireis ning ajaloo ja geograafia õppetund. Näiteks viibides Winston Churchilli koduaias ja majamuuseumis, ei saa mööda vaadata Euroopa eelmise sajandi ajaloost. See on ka puh-

kusereis, kus saab kaunis aias rahulikult jalutada, rahuneda ja taastuda.”

lemmikuD iNGlismaa ja Šotimaa Virve Poomi 20aastane aiandusreiside korraldamise kogemus näitab, et kõige rohkem tahetakse minna Inglismaale ja Šotimaale. „On ju sealne aianduse ajalugu üle poole tuhande aasta vana ja Inglise aiad on üle maailma tuntud. Aiandus on Inglismaal hobi number üks,” rõhutab ta. Seal on tuhatkond aeda, mis on külastajatele avatud ja rahval on harjumas nädalavahetusel peredega aedades käia. „Ka Iirimaa aedade vastu on elav huvi. Väga tugevad aiandusriigid on Saksamaa ja Holland. Hollandi kevadistel tulbireisidel on vist Eesti inimesed kõige rohkem käinud,” lisab ta.

Kui reisitakse Itaaliasse ja Prantsusmaale, siis seal on aedade külastused põimitud rohkem arhitektuuri ja kultuuriobjektidega vaatamisega. „Lätis ja Poolas käiakse palju istikuid ostmas, ühtlasi külastatakse eraaedu. Soomes pakuvad huvi eelkõige linnahaljastus ja pargid. Ka Rootsi on aiareiside sihtkoht, külastatakse meelsasti Göteborgi botaanikaaeda, mis on Läänemere-äärsete riikide seas parim. Rootsis pööratakse erilist tähelepanu keskkonnahoiule ja säästlikule aiapidamisele,” toob Virve Poom välja. messiD kutsuvaD Reisi peamine eesmärk on sageli mõne aiandusmessi või lillenäituse külastus. „Aprillis toimub Helsingis Kevätpuutarha ja Stockholmis Trädgårdsmässa mess. Londonis on maikuus maailma olulisim aiadisaini üritus Chelsea Flower Show, mis kestab viis päeva. Saksamaal ja Hollandis korraldatakse suuri messe, osa neist on suunatud rohkem professionaalidele kui eraaiapidajatele,” loetleb Virve Poom.

tullakse ka eestisse Naabermaadest tullakse Eestissegi aiandusreisile: puukoolidesse ja laatadele taimi ostma ning eraaedu vaatama, räägib Virve Poom. Kõige rohkem gruppe tuleb Soomest, aga ka Rootsist ja Lätist. Viimastel aastatel on meid üles leidnud Leedu ja Venemaa aiasõbrad.

Eestis siseturismis kasvab aiandusreiside arv. Meil on poolsada kaunist eraaeda, mille omanikud on valmis oma loomingut ja rõõmu teistega jagama. Indu oma koduaed korda ja kaunimaks teha annavad iluaedade võistlused ja konkursid.

Seega jagub küllalt põhjusi, miks minna aiandusreisile.

Teadmised ja elamused, mida reisilt saadakse, on võrreldavad koolitusega, kus peale omandatud tarkuse saab pikaks ajaks või isegi aastateks positiivse emotsiooni.

„Oleme oma reisid ühendanud ehedate maitseelamustega ja alati on põllumehed olnud huvitatud kohtumistest teiste põllumeestega,” räägib Riina Luik.

Foto: eraKoGU

12 || teHNika || maa elu

22. veebruar 2018 väljalaadimise kiirust. Selleks soovitab Marko Mirme tellida riisikoristuseks mõeldud ajami hammasratta, mille vahetamine nõuab küll mõningast monteerimist, aga saavutada võib seisakuteta ja riketest prii töö.

Kombaini puhastamine. Kui koristada kuiva umb-

rohuvaba teravilja niiskusega 16–17 protsenti, ei vaja kombain suuremat puhastust. Piisab, kui puhuda tolm kergelt õhuga maha ja tühjendada kivitasku. Asjaolud muutuvad, kui kombainist lastakse läbi õlikultuure (raps-rüps) või vilja, milles on kleepuvat taimemahla eraldavat umbrohtu. Sellisel juhul peab igal hommikul ka sarjad välja võtma ja kontrollima, et sõelad ja peksukorvid oleksid puhtad. Kombaineril tuleb masinat puhastada veelgi hoolikamalt, kui koristatava vilja niiskus on 30 protsenti. Sel juhul peab olema valmis sõelte-sarjade-luukide eemaldamiseks ja kombaini sisepesuks surveveega. Kombain annab põllul parima tulemuse ainult siis, kui tööpinnad on puhtad.

Cruise Piloti adaptiivne koristuskiiruse hoidja. Claasi

Kombaini Claas Lexion 770-750 kabiinis võib ennast tunda nagu lennuki kokpitis. Või arvutisalongis, kuidas soovite. Tegelikult on ekraanid vajalikud kombaini seadistamiseks, et FotoD: CLaaS teha tööd kiiresti, hästi ja säästlikult.

PÕllumajaNDustehNika. Eelmine aasta oli viljakasvatajale paras katsumus, kombainer aga sai koristustööd tehes läbida lausa ekstreemspordiradasid.

Rängast viljakoristusaastast

tasub õppida aiN aLVELa Maa Elu

K

eeruline hooaeg oli proovikiviks kõigile: kombainidele, nende juhtidele ja hooldajatele. See tõi endaga kaasa palju negatiivseid tundeid purunenud masinate ja hävinenud vilja pärast, kuid igal asjal on ka positiivne ja õpetlik pool.

ASi Konekesko Eesti tootejuht Marko Mirme kogus pärast rasket hooaega kokku kombainerite tähelepanekud ja tootjatehase spetsialistide nõuanded, mida siinkohal lugejaga jagame. Saadud teadmisi ära kasutades saavad põllumehed ja neile teenuste pakkujad järgmisteks hooaegadeks ehk senisest teadlikumalt valmistuda.

Marko Mirme pakub Claasi kombainide kohta välja võimalused, kuidas nendega keerulistes koristustingimustes töötades saavutada maksimaalne tootlikkus.

Peksumasina algasendite seadistus. Enne iga koristushooaega või pärast suuremat

remonti peab kontrollima peksukorvi tegelikku asendit trumli suhtes. Reguleerimisel tuleb järgida põhimõtet, et peksukorvi ja trumli vahe oleks eesmisest otsast natuke suurem ja tagumisest 4–3 mm kitsam. Samuti on tarvis kontrollida, et peksukorv oleks peksutrumli suhtes paralleelne. Selleks tuleb mõõta mõlemalt poolt kombaini ja väärtused peavad olema võrdsed. Tulemus on peksumasina maksimaalne töökvaliteet ja kiire koristamine võimalikult väikeste kadudega.

Trumli optimaalsed pöörded. Kombainide tehase-

seadistused on üldiselt mõeldud kuivade koristustingimuste jaoks. Eesti niisketes oludes on blokeeringute vältimiseks täiesti õigustatud tõsta mõnevõrra trumli pöördeid, kuid mitte rohkem, kui parasjagu vaja.

Rapsi koristades on mõistlik tõsta pöördeid 100–150 p/min.

Kui lisada pöördeid, hakkab trummel tootma peenikest sodi, mis omakorda koormab sõelad üle. Õigesti valitud trumli pöörete tulemus on kombaini stabiilne töö, minimaalne kadu ja suur koristuskiirus.

Trumli ja rootorite kiiruste suhe. Claasi Hybridi peksusüsteemiga kombainidel tuleb jäl-

KOHTI, MIDA KONTROLLIDA, ON KÜMNEID aiN aLVELa

L Maa Elu

isaks nii-öelda peenhäälestusele tuleb kombaini eest talvel hoolt kanda nagu igasuguse muugi liikuva põllumajandustehnika eest.

Esiteks muidugi kaitsta ilmastikumõju eest. Mõne rikke tekkimise aitab ära hoida tehnika hoidmine kindlas varjualuses, mõne puhul aga ei ole sellestki alati kasu.

ASi Dotnuva Baltic hooldusinsener Uno Milvaste soovitab tehnika talveks konserveerimismäärdega üle määrida, aga kevadel tuleb see kindlasti jälle maha võtta. Ja loomulikult: puhtus, puhtus, puhtus.

Milvaste hinnangul on kõige mõttekam puhastada kombaini suruõhuga, sest rohke vee-

gida, et rootori pöörded oleksid trumli omadest 150–200 p/ min kiiremad. See tekitab nn imemisefekti, kus masinat läbiv materjal tõmmatakse aegsasti edasi järelsepareerimissüsteemi. Tulemus on peksumasina hõlpsam töö ja justkui maast

ga pestes võib niiskus sattuda ka mittemääritavatesse laagritesse. Määritavatest laagritest saab niiskuse kätte määret lisades, nendest aga, kus juba tehases määre sisse pandud, ei pruugi niiskus läbi tihendite välja pääseda.

Veel hoiatab Uno Milvaste hiirte eest, sest just kombaine ründavad hiired sagedasti. Närilised leiavad üles pisimagi masinasoppi jäänud viljaterapeotäie.

Maiustamise käigus on hiirtel komme mõnes kohas juhtmed

leitud hobujõud ehk kombaini mootori koormus väheneb.

Vilja väljalaadimise seadistus. Kombaini punkris et-

teveo tigude kohal on põhjaklapid, mida tuleb vastavalt tingimustele avada-sulgeda. Liig-

läbi närida. Kui suvel proovitakse kombaini käivitada, ei tule sellest midagi välja ja kogu juhtmestik tuleb sentimeeterhaaval üle käia.

Talvise hoolduse ajal tasub üle pingutada kõik poldid-mutrid, määrida laagrid ja muud määrimiskohad, kontrollida õlitaset nii mootoris, jõuülekandes kui ka hüdrosüsteemides. „Pikemalt seisval tehnikal tasub paak kütust enam-vähem täis jätta, siis ei teki kütusesüsteemi kondensaatvett, mida temperatuuri kõikumine sinna muidu tekitab,” märgib Milvaste. „Jahutusvedeliku võib talveks mootorist eemaldada ja kevadel sinna uue valada. Kui aga sisse on jäetud vana vedelik, peab uue hooaja hakul selle koguse kindlasti üle kontrollima.”

niiskete hästi valguvate kultuuride ja herne koristamisel tuleb need klapid täielikult sulgeda. Lisaks on Claasi kombainidel valikus kolme kiirusega väljalaadimise ajamid. Kui tuleb koristada eriti niisket vilja, on mõistlik aeglustada punkri

Lexioni kombainidel on lisavarustuses väga hea abimees, Cruise Pilot, mis aitab kombaini parimal moel välja reguleerida, seda eriti rootorpuisturitega Claasi Hybridi peksusüsteemiga masinatel. Selleks aga, et Cruise Pilot töötaks hästi, peab juht oskama süsteemi eelseadistada. Alustuseks tuleb paika seada maksimaalne koristuskiirus, mis peab esialgu olema vastavates tingimustes tavapäraselt kasutatavast 1 km/h suurem. Hiljem võib seda tunnetuse järgi suurendada. Teiseks tuleks kallakust läbi lastava materjali kogus tõsta vähemalt sajani. Seejärel tuleb Hotkey nupuga kuvada ette Cruise Piloti seadistamise pilt, mille nurgas on sümboliga näidatud, milline süsteem hetkel kombaini liikumiskiirust piirab. Sellest sümbolist peaks kombainer proovima seadistuste abil vabaneda. Parim tulemus on saavutatud, kui sümbol pidevalt vaheldub; siis on teada, et kõik süsteemid toimivad võimsuse piiril ja teraviljakombain on hästi reguleeritud. Just sellise võttega tehti Claasi kombainiga Guinnessi maailmarekord.

Cemos Automatic. Claasi Le-

xioni kombainidel on peal süsteemid, mis seadistavad tingimuste muutumisel kombaini juhi eest. Nimelt on Cemos Automatic iseõppiv süsteem, mis on suuteline arvestama kombaineri soove. Selleks peab kombainer automaatsüsteemid mõneks ajaks välja lülitama ning kombaini vastavalt oludele ja soovitud tulemusele käsitsi välja reguleerima. Kui soovitud reguleering on saavutatud, tuleks automaatika sisse lülitada ja masin mõtleb kombaineri eest edasi. Nii saab stabiilselt parima koristustulemuse.

Kui kõigile neile nõuannetele mõelda ja neid igapäevases elus järgida, siis ilmneb, et teraviljakombain toimib kõige paremini ainult hea kombaineri käes. Sellise, kes mõistab, kuidas masin toimib ja mida tuleb ette võtta. Tänapäeva kombainid on väga paljude mugavate funktsioonidega, mida on lihtne seadistada, kuid eelduseks on ikkagi inimene, kes need eelseadistused ära teeb.

REKLAAM

2016. aastal International Pickup Awardiga pärjatud Nissan Navara sai uue uue ja maskuliinse Trek-1° eriversiooni, mis sunnib tänaval pead pöörama ka neid, kes autodest muidu suurt ei pea.

Kui eestlane juba kord pikapi ostab, siis ikka sellise, mis näeb igati stiilne välja ehk täisvarustuses topeltkabiiniga variandi, millele lisatakse kõikvõimalikke maskuliinsust rõhutavaid lisadetaile. Uus Navara Trek-1° on aga üks vähestest omataolistest, millele ei pea enam midagi lisaks ostma. Trek-1° tulebki juba tehasest sellise välimusega, mis sunnib tänaval pead pöörama ka kõige autokaugemaid inimesi.

Teisisõnu – lisaks tipptasemel Tekna varustusele on tal juba tehases juurde lisatud koos lisatuledega kastirauad, kastikate, plastist kastisisu, kastijaotur, erilised mustad 18-tollised valuveljed, Trek-1° kleebised, astmelauad on asendatud küljetorudega, rääkimata kärukonksust, katuseluugist, nahksisust ja metallikvärvist.

Parimate pikapite isa

Nissan Navara on pikap, mis tegi turule tulles tõelise revolutsiooni. Ta oli esimene omataoline, mille topeltkabiiniga variant sai tavapäraste lehtvedrude asemel uue mitmikhoob-vedrustuse, muutes auto sõiduomadused senisest oluliselt sõiduautolikumaks. Kõik, kes on sõitnud tühja kastiga lehtvedrudega pikapiga, teavad, kui tüütuks muutub auto tagaosa pidev üles-alla hüplemine. Navaral seda muret enam ei ole. Auto sõidab sujuvalt ja pehmelt nagu sõiduauto ning kui vaja, suudab Trek-1° eriversioon kanda ka kuni 756 kg raskust koormat.

Et uus Navara on igati hästi õnnestunud, tõendab lisaks presitiižikale auhinnale ka tõsiasi, et ta on saanud mitme teisegi pikapi doonoriks – viimati jõudis müügile Mercedes-Benzi X-klass, mis samuti paljuski just Navara tehnikal baseeerub.

Mõistagi pole vedrustus ainus, mis Navara sõiduautolikkust rõhutab.

Kogu tema sisemus näeb välja sõiduautolikult stiilne ja pakatab nüüdisaegsetest tehnilistest lahendustest, olgu siinkohal mainitud 7-tolline ekraan koos bluetooth-telefoniühenduse ja täisvaatemonitoriga, kahetsooniline automaatne kliimaseade, kiirusehoidik, esikokkupõrke ennetussüsteem jpm. Pimedal ajal löövad suure reflektoriga LED-esituled pildi ees nii valgeks, et liiklusmärkidelt vastu peegeldavat valgust on kohati valus vaadata. Kui käigukangi juures asuvast eraldi nupust ka kastiraamil asuvad tuled peale panna, on tunne nagu sõidaks keset päikeselist päeva.

Meie kliimasse kui loodud

Sõiduautolikele omadustele lisaks suudab Navara ka maastikul seda, mis isegi enamikul maasturitest kättesaamatuks jääb. 224 mm

kliirens, lülitatav nelikvedu koos tagadiferentsiaali lukuga, elektrooniline ELSD, hõõrdediferentsiaal, nõlvaltstardi abi ja mägipidur teevad temast tõelise maastikukuninga. Kui juba Navara maastikul mingis olukorras hakkama ei saa, siis vaevalt ükski teine maanteekõlbulik auto seda suudaks.

Navara kapoti all on uus 2,3-liitrine turbodiisel võimsusega 190 hj, pöördemomenti pakub see jõuallikas 450 Nm ning see on saadaval juba alates 1500 pöördest minutis. Kütust kulub keskmiselt 6,9 l / 100 km ja seda juba koos 7-astmelise automaatkäigukastiga.

Oluline nüanss, millega Nissan konkurentide ees kiidelda saab, on tema garantiitingimused. Tehase poolt on tal kaasas 5 aasta või 160 000 km läbimise garantii, millega 5 aasta vältel kaasneb Nissani Assistance-autoabipakett. Kui läbisõit pole suur, ei pea isegi igal aastal hoolduses käima.

Navara hooldusvälp on 24 kuud või 30 000 km.

Auto kerele antakse kaasa 12 aastat läbiroostetamisgarantiid.

Ah jaa, kindlasti tekkis paljudel küsimus, mida tähendab Trek -1°. Trek tähistab nagu ikka vaevalist maastikurännakut, milleks see auto loodud on, -1 kraadi aga Hispaania põhjaosas asuva Navarra piirkonna geograafilist koordinaati, millest ka auto nimeks on inspiratsiooni saadud. Ja mis kõige olulisem, seda eriversiooni toodetakse kõigest 1500 ühikut!

Nissan Navara Trek -1° Mootor: 2,3 R4 dCi Võimsus: 190 hj Pöördemoment: 450/1500-2500 Nm/rpm Veoskeem: lülitatav nelikvedu koos tagadiferentsiaali lukustusega Tippkiirus: 180 km/h Aeg 0-100 km/h: 10,8 s Keskmine kütusekulu: 6,9 l / 100 km Käigukast: 7 AT Kliirens: 224 mm Kandevõime: 756 kg Järelhaagise suurim lubatud mass: 3500 kg

Nissan Navara hind al 29 190 € Allikas: Nissan Nordic Europe OY

14 || ilma- Ja taimetaRk || maa elu

22. veebruar 2018 ri tegemist, on joogile alustuseks soovitatav lisada tassike juba valmis kombucha’t – see annab käärimisele võimsa stardipaugu.

Energiat andev jook on reeglina valmis 7–8 päeva pärast. Laske joogil kindlasti lõpuni fermenteeruda – suhkrurikka tee joomine tervisele kindlasti kasuks ei tule!

iLMaTarK

JÜri KaMENiK

tiiBeti PiimaseeN Imelise probiootikumi päritolu kohta on liikvel eri teooriaid: mõned väidavad, et seen on pärit Kaukasuse mäestikust, teised aga, et selle avastasid Tiibeti mungad.

Piimaseene iselaadne välimus meenutab pisut lillkapsaõisikuid. Floretid on katsumisel pisut geelja konsistentsiga, kuid on töökindlad ega karda puudutamist. Seenekesi võib joogi kurnamise ja loputamise käigus julgelt liigutada.

Nagu nimigi vihjab, elutseb piimaseeneke just piimas.

Elukeskkonnaks sobivad kõik loomsed piimad, sest seene põhisöök on piimasuhkur ehk laktoos. Joogi fermenteerumise ajal saavad bakteriaalse eelseedimise osaliseks ka piimavalgud ja mineraalid ning muutuvad seeläbi paremini omastatavaks. Piimaseene poolt heldelt jagatud probiootiliste bakterite toel paraneb kehas oluliste vitamiinide (biotiini, folaadi ja teiste B-vitamiinide) tootmine.

Lisaks on piimaseene keefir pungil K2-vitamiinist, mis reguleerib kehas kaltsiumi paigutamist luudesse, takistades seeläbi selle kuhjumist veresoonte seintele või ajju.

Nii nagu teisedki hapendatud toidud, nii mitmekesistab ka Tiibeti piimaseene jook meie seedetraktis olevaid häid mikroorganisme, aidates meil seeläbi keskkondliku stressiga paremini toime tulla.

Tiibeti piimaseen eelistab koduna mõnusat klaasnõu. Valage seenekesele piim peale ja laske sel köögikapil 24 tundi seista. Seejärel kurnake klaasi sisu läbi plastsõela: seened jäävad sõelale, neile saab nüüd jälle uue piima peale valada. Jook aga jooge ära või pange see mõneks tunniks külmkappi jahenema.

NB! Nagu kõik hapendatud toidud, nii sisaldavad ka teeseenejook ja Tiibeti piimaseene keefir hapnemise käigus tekkivat histamiini ja türamiini. Inimesed, kes on neile ühenditele tundlikud (nt diagnoositud mastotsütoos), peaksid hapendatud toite vältima. Ka ägeda kroonilise migreeni korral on inimestel täheldatud suurenenud tundlikkust histamiinile ja türamiinile.

ilmatark

TUISK JA LUMETORM

S

Teeseenejoogi tarbimist seostatakse paranenud seedimise, keha puhastumise, kaalulanguse ning paranenud liigeste tervisega.

Foto: MIHKeL MarIPUU

tee- ja piimaseen

parandavad seedimist

E

ri rahvaste toitumistavasid uurides selgub, et igal rahval on ette näidata mõni fermenteeritud lemmik. Hapendamist on kasutatud nii toitude pikema säilitusaja huvides kui ka hea tervise nimel.

Nii olid vanadel eestlastel menüüs hapendatud teraviljajoogid ja hapukapsas, rootslastel hapendatud kala, venelastel hapendatud seened ja hapukurk, korealastel kimchi. Isegi inuiidid märkasid, et nende koerarakendil on rohkem jõudu, kui koeri fermenteeritud kalaga toita.

Hapendatud toitude varal paraneb seedimine ja toitainete omastamine, tugevneb keha ja energiat on rohkem.

Lisaks rahvuslikele lemmikutele pakub loodus meile põnevaid organisme, mida jookide hapendamiseks kasutada. Erinevaid radu pidi on inimesteni jõudnud India mereriis, Tiibe-

teeseeN Nooruse ja surematuse eliksiiriks nimetatud teeseenejook (kombucha) sai Hiinas tuntuks juba enam kui 2000 aastat tagasi. Teeseene puhul on tegu seente, bakterite ja pärmiliste sümbioosiga, mille abil valmistatud joogist tervisele märkimisväärne kasu tõuseb.

Klassikaliselt valmistatakse teeseenejooki just mustast või rohelisest teest ning suhkrust (võimalusel eelistada rafineerimata roosuhkrut, kuid jooki tehakse ka meega). Joogile lisatud suhkur ärgitab teeseenes olevaid baktereid ja pärmseente kolooniaid teed kääritama.

Innuka tegevuse tulemusel valmib karboniseeritud kombucha. Elustavate ensüümide kõr-

TEESEENEJOOGI PARIMA RETSEPTI DISAINIB IGAÜKS KINDLASTI ISE.

ju Kal

KÜLViKaLENdEr: VEEBruar–MÄrTS

Õis, alates kl 05.06 leht 07.28 17.42

28. K

Ne i

TULI

VESI

ÕHK

Vili, aiatöödeks sobimatu päev Vili, alates kl 07.58 juur

02.51

MAA

S

1. N

Leht, alates kl 06.42 vili

VI

K

27. T

2. R

Leht ISTUTUSAEG

26. E

Sõnn

25. P

ur Amb

Õis

LI

24. L

R

i ts

Juur, alates kl 02.08 õis

10.09

Jäär

vi Lõ

23. R

kits

U

terviseterapeuttoitumisnõustaja

val sisaldab jook immuunsüsteemile olulisi probiootilisi baktereid, põletikuvastaseid B-vitamiine ning atseet-, glükoon-, glükaar- ja piimhapet.

Teeseenejoogi tarbimist seostatakse paranenud seedimise, keha puhastumise, kaalulanguse ja liigeste parema tervisega. Läti Ülikooli uurijate 2014. aasta teadustööst selgub, et kombucha’l on põletikuvastane, toksiine eemaldav, energiat ja immuunsust tugevdav toime.

Jook suudab kaitsta maksarakke toksiinide kahjustava mõju eest ning vähendada maohaavandite tekke riski.

Teeseenejoogi parima retsepti disainib igaüks kindlasti ise. Klassikaline lähenemine näeb ette umbes kaheksa tassi keeva vee kohta nelja teekoti või nelja supilusikatäie (parem kui orgaanilise) tee ning poole tassi suhkru lisamist. Laske teel tõmmata, kurnake, lisage suhkur ja jahutage tee maha. Seejärel libistage teeseen õrnalt purki. Kui alustate uue laa-

JU

LiiS oraV

ti piimaseen ja teeseen, mille abil maitsvat kombucha’t saab pruulida.

Tänapäeval, mil oleme iga päev ümbritsetud keskkondlikest kemikaalidest, kiirgusreostusest ja sünteetilisi lisaaineid sisaldavast toidust, ei saa meil immuunsust toetavatest probiootilistest bakteritest kunagi küll. Kasutagem siis julgelt looduse poolt antud rikkus oma tervise turgutamiseks ära!

V

el talvel ei ole peaaegu üldse tõelist tuisuilma olnud, ehk vaid paaril korral, viimati selgemal kujul 1. veebruaril. Kuna sel nädalal (19.–25.02.2018) on pakaseline ja mõnel päeval päris tuuline ilm, siis tasub rääkida tuiskudest ja lumetormidest.

Tuisk on atmosfäärinähtus, mis on seotud tuulega. Seejuures on üheks tingimuseks sadav lumi, lahtine lumi maapinnal või mõlemad. Tuule tugevuse alusel võib eristada kaht tüüpi tuisku – esimene neist tekib juba 4–6 m/s tugevuse tuulega, teisel juhul ulatub tuule kiirus üle 15 m/s. Vahemikus 9–15 m/s tuulega esineb tuisku siiski harvem, sest kui tuul on tugevam kui umbes 9 m/s, siis surub see sadava lume kokku ja tuisu tekkimise tõenäosus on väiksem. Kui aga tuul on väga tugev, eriti üle 20 m/s, siis suureneb taas oluliselt tuisu tekkimise tõenäosus.

Vahet tehakse pinnatuisul, kui lumi kandub edasi mööda maapinda ja see ei piira nähtavust; madaltuisul, kui tuul tõstab lume mõne meetri kõrgusele, seejuures horisontaalne nähtavus halveneb, ent taevas jääb nähtavaks; ja üldtuisul, kui nii horisontaalne kui ka vertikaalne nähtavus on väga halb, alla 1 km (nii pilved kui ka kauged objektid jääva tuisuvaniku taha).

Eriti ohtlikuks loetakse tuisku, kui keskmine tuule kiirus on vähemalt 15 m/s 12 ja enama tunni jooksul. Lumetormiks võib pidada olukorda, kui tugev üldtuisk kestab vähemalt 6 tundi. Lumetormidest on nimetamisväärsed kindlasti 1975. a 20.–22. novembri erakordne lumetorm: näiteks on selle tormi kirjeldusse lisatud see, et 21. novembri õhtust kuni 23. novembri hommikuni oli teelõik Kohtla-Järvest Narvani (60 km) läbimatu; 2008. a kaks lumetormi, neist esimene märtsi lõpus ja oluliselt tugevam 23. novembril, kui tugevat üldtuisku põhjustas lõunatsüklon Irmela, mis pärines Musta mere äärest. See viimane oli erakordne intensiivsuse ja ulatuse poolest: Eesti jaamades registreeriti seni madalaim õhurõhk Mustvees – 951,3 hPa (võrdluseks: normaalrõhk on 1013,25 hPa), ja tipphetkel ulatus Irmela mõjusfäär Valgevenest üle Baltikumi ja Venemaa Valge mere lähedale, lääneosas Rootsi, Norrasse ja Saksamaale ja kaguosas kuni Musta mereni. Lisaks nähti 23. novembril Eestis mitmel pool välku ja kuuldi müristamist.

Eestisse tõi tsüklon Irmela ka lumerekordeid: koos 24. novembri lumega sadas kokku üle 50 cm lund, summaarne lumepaksus küündis seega 56 cm (Kuusikul); sajuhulk oli maksimaalselt umbes 70 mm, kusjuures mõnes kohas kuue tunni jooksul keskmiselt üle 30 mm.

Lumised ja külmemad ilmad hakkasid saabuma jaanuari lõpus, mis mõningal määral meenutab 2012. aastat, ainult et siis oli ilm palju külmem.

Milline on praegune seis ja mida on oodata? Edaspidi jätkub tendents kõrgrõhkkonna tugevnemisele ja nädala teine pool tuleb käreda külmaga. Laupäev ja pühapäev (24. ja 25.02.) tuleb kõrgrõhkkonna servas pakaseline. Õhutemperatuur langeb öösel sisemaal laialdaselt alla –20 °C, üksnes rannikul ja kus pilvisem, on külma vähem, päeval on –7…–12 °C. Kohati võib kerget lund sadada. Puhub nõrk põhjakaartetuul.

Lumisem ilm 23. ja 24. veebruaril, ehk ka 26. või 27. veebruar, kui tugeva tuulega võib tuisata. Oodatav lumikatte kasv on 1–5 cm.

K

Juur KUUKaLeNDrI KooStaJa SIGNe SIIM, 2018

V

maa elu || koDu Ja aeD || 15

22. veebruar 2018

toakask. Kui tahate, et teie rooshibiskus ehk toakask rikkalikult õitseks, siis tuleks veebruaris-märtsis see pisut suuremasse potti istutada ja võrseid tugevalt tagasi kärpida.

toakask tahab igal kevadel uut potti

LiNNuVEErG

Hangelinnusalk toiteplatsil.

Foto: WIKIPeDIa

LINNUPARV KUI LUMEKEERIS

ToiVo NiiBErG

OLAV RENNO

Räpina aianduskooli õpetaja

linnuteadja

O

I

gal kevadel tuleks rooshibiskus ümber istutada eelmisest paari sõrme laiuse võrra suuremasse potti, lisades juurde värsket kompostmulda. Toalillekasvatajad soovitavad segada hibiskusele mulla savikast mättamullast, sõnnikust, lehemullast ja liivast vahekorras 3 : 1 : 1 : 1.

Mida rohkem on võras noori üheaastaseid võrseid, seda rohkem ka õisi, seega tuleb kasuks kõigi võrsete iga-aastane kärpimine kolmandiku võrra.

Rooshibiskust lõigake varakevadel (veebruaris-märtis) ümberistutamise ajal enne uute õiepungade moodustumist.

Nooremal taimel pintseteerige esimestel aastatel kasvuajal võrseid isegi paar korda.

Kujundamata ja varjus kasvav hibiskus võib muutuda väga inetuks, omandades hiiglasliku väljaveninud nõgese välimuse.

Suvel kastke taime rikkalikult ja kuivema õhu korral ka piserdage. Toas võib rooshibiskus kasvada kuni kolme meetri kõrguseks, kuid on ka madalakasvulisi vorme. Kasvu pidurdamiseks soovitatakse ümberistutamise ajal kärpida ka juuri ja taim istutada vaid veidikene suuremasse potti.

Paljundada tagasilõikamisel saadud poolpuitunud pistikutega varakevadel või juulisaugustis. Võrsete ladvapistikutel eemaldage alumised lehed, pistikud asetage kolmandiku ulatuses puhtasse vette (vaasi) ja hoidke neid seal seni, kuni võrsetele tekkib narmasjuurestik. Võrsed juurduvad hästi ka liivas või liiva-freesturba

Toakaske võib julgelt kärpida, sest mida rohkem on võras noori üheaastaseid võrseid, seda rohkem see ka õitseb.

Foto: PIXaBaY.CoM

segus, 25kraadises soojuses 2–3 nädalaga.

Rooshibiskust (H. rosa-sinensis) kasvatatakse põhjamaades levinuma toataimena, kuid selle päritolu on senini teadmata ja arvatakse, et see kasvas kunagi kusagil Aasia troopilistel aladel.

Rooshibiskus on Hawaii ja Malaisia rahvuslill, kasvades seal peaaegu viie meetri kõrguseks puuks. Lehed on piklikmunajad, saagja servaga, pealt läikivrohelised. Teada on üle 500 sordi. Sordil ‘Laciniata’ on aga lehed lõhistunud. On aretatud ka kirjulehelisi sorte, tuntum nendest on ‘Cooperi’, mis on rohelise-roosavalgekirjude lehtedega. Õied on suured, 10–15sentimeetrise läbimõõduga, õiepõhjast kaugele etteulatuva emakaga. Värvus varieerub hele-

dates toonides valgest punaseni, esineb ka kollaseid (‘Koenig’) ja täidisõielisi, on aretatud üle 1000 liht- või täidisõielise sordi. Õitseb rikkalikult ja õite läbimõõt võib olla 15–20 sentimeetrit. Üksiku õie eluiga on üks, harvem kaks ööpäeva.

Toatingimustes alustab õitsemist juunis-juulis ja võib õitseda hilissügiseni. Rohkeks ja pikaldaseks õitsemiseks vajab hibiskus valgusrikast kasvukohta, korralikku väetamist, igakevadist ümberistutust, mõõdukat kastmist ning mitte väga kuuma ja kuiva kasvuruumi.

Liigse talvise ja vähese suvise kastmise korral viskab taim lehed ja õiepungad maha.

Varjus kasvavate taimede kasv on küll lopsakas, aga õisi tekib vähe või ei õitse selline taim üldse. Ka asukoha muu-

tus õitsemise ajal võib põhjustada õite ja õiepungade varisemist. Sobivam temperatuur suvisel kasvuajal on 18–20 ja talvel 12–16 kraadi (mitte alla 7–10 kraadi). Temperatuur ei tohiks ruumis langeda alla 14 kraadi, õitsemiseks on siiski vaja soojemaid ruume.

Külmakindlamatest liikidest tuleb meie oludes arvesse heitlehine Süüria hibiskus (Hibiscus syriacus), mis talub isegi kuni 20 külmakraadi ja võib meie järjest soojeneva kliima korral saartel või Lääne-Eestis lõunapoolsel tuule eest varjatud kohas isegi väljas kasvada. Kuid ka seda oleks kindlam kasvatada potis, tuua talveks pärast lehtede langemist jahedasse ruumi ja jälgida, et muld oleks parajalt niiske ega kuivaks potis liiga ära.

SEEMNED KILE SISSE KASVAMA riiNa MarTiNSoN Maa Elu

P

innast ja anumaid, millesse seemneid külvata, leiab aianduspoest küllaga, aga rohenäppude leidlikkusel pole piire ja asja ajab ära ka koduste vahenditega.

Puhtaks pestud piimapakid, WC-paberi rullid ja ajalehest volditud potid on meil juba laialt tuntud, aga Venemaa aiandusteemalistest TV-saadetest ja internetikülgedelt on silma jäänud soovitus külvata seemned hoopis kilerulli – nii pole algul vaja mullaga mässata ja hoiab ruumi kokku. Kuna meil on kodus kass ja koer, kes lapsi koolist oo-

dates aknalauad vallutavad, tundus mõte põnev ja katsetame selle mooduse ära tomatiseemnetega – need visad taimed peaksid võimaliku ebamugavuse ehk andeks andma.

Seemnete külvamiseks tuleb lõigata 10 sentimeetri laiune kileriba, asetada sellele sama laialt tualettpaberi riba ja see siis veega niisutada.

Nüüd saab märjale paberile külvata seemned. Nii peaks allikate andmeil õnnestuma külvata lilli, tomateid ja teisigi köögivilju. Seemned tuleb asetada ühe sentimeetri kaugusele ülemisest servast ja nende vaheks jätta paarkolm sentimeetrit.

Seemnetega kilerullid asetatakse vähese veega klaasi ja mõne nädala pärast on pikeerimisvalmis taimekesed olemas.

Foto: oGoroDSaD.rF

Seejärel laotada peale veel üks kiht tualettpaberit ja sellele taas kileriba. Nüüd tuleb kõik ettevaatlikult rulli

keerata ja panna rull, seemned ülespoole, mõnda klaasi seisma. Klaasi valada umbes kolme sentimeetri jagu

vett, mida siis aeg-ajalt vajaduse järgi vahetada või lisada. Vette võib panna ka taimede kasvustimulaatorit.

Olenevalt liigist peaksid taimed paari nädala pärast tärganud olema. Kui taimekestele on kasvanud kaks pärislehte, on aeg rull klaasist välja võtta ja lahti keerata.

Nüüd peaksid paarisentimeetriste vahedega reas olema istutusvalmis taimekesed.

Valige kõige ilusama juurekavaga taimed välja ja istutage pottidesse. Kui paberit ei saa taime küljest kätte, las olla – istutage koos sellega.

Meie keerasime amplitomati seemned kilesse ära. Põnev vaadata, mis saab.

ktoobri lõpupoole ilmus meie põldudele, niitudele ja lagerannikule valdavalt valge sulestikuga varblasest pisut suuremate lindude salku ja vahel koguni sadadesse küündivaid parvi. Enamasti askeldasid nad vaikselt rohus, noppides seemneid ja teri, aga aeg-ajalt paiskusid õhku nagu määrdunud lume keeris. Tunneme neis ära hangelinnud, kes on pärit arktilistest lagetundratest. Neid võis näha ka novembris, ent südatalvel kohtab neid üliharva.

Uuesti ilmuvad nad veebruari lõpust aprilli alguseni. Kui on lund, ööbivad nad lumevaiba all, muidu aga maapinnal. Omavahel suhtlevad nad tasaste põristavate hüüetega.

Talvikesest või rohevindist pisut kogukamad hangelinnud paistavad silma suure valge tiivalaigu poolest. Isaslinnud muutuvad kevade eel üha heledamaks ning ainult selg on pruun, tiivaotsad ja keskmised sabasuled mustad.

Emaslinnud on üldiselt hallikaspruunid, väheldase valge tiivalaiguga.

Hangelinnud ehk lumetsiitsitajad on meil tüüpilised läbirändajad, kes talvitavad Kesk-Euroopas ja Põhjamere rannamaadel. Nad pesitsevad KaugPõhja kaljupinnasega või kivistel tundraaladel kogu Euraasias alates Gröönimaast, Islandist ja Põhja-Šotimaast kuni Beringi väinani; Aasias talvitavad nad steppides ja keskvööndi jõelammidel. Põhja-Ameerikat asustab sõsarliik – lumelind. Skandinaavia mägedel, Põhja-Lapimaal ja Põhja-Jäämere rannaaladel loetakse neid esimesteks kevadekuulutajateks ja nauditakse nende mahedat laulu psü-ii. Isased saabuvad pesapaikadele juba aprilli alul, kui seal on veel õige külm ja lumine, ning hõivavad oma pesaterritooriumid.

Emased saabuvad mõni nädal hiljem, kui ilmad juba mahedamad. Rännatakse reeglina öösiti.

Pesa – see on kõrtest ja samblikust ning mitmesuguse koheva materjaliga vooderdatud paksuseinaline sügav kausike – rajab hangelinnupaar kividest varjatuna või kaljuõnarasse, vahel ka mõne hoone orva või puidulasusse.

5–6munalist kurna haub emalind maikuul pesalt lahkumata 13 päeva ja soojendab siis nädal aega poegi, kuna isalinnu hooldeks on toidu – putukate ja ämblike hankimine. Emalind on nõnda pesatruu sellepärast, et kivine elupaik püsib ju kaua kõlekülm. Teise elunädala lõpul väljuvad pojad pesast ja lähevad suvel järk-järgult üle taimsele toidule – tarnalibledele, seemnetele ja marjadele. Suve lõpupoole koonduvad kevadel ranget paarielu elanud hangelinnud järjest suuremateks salkadeks, rändele asuvad alles pärast teiste tundralindude lahkumist, jättes sinna talvitama vaid lumepüüd.

Eestis kohatakse hangelinde üha vähem, kuna kliima soojenedes ei tarvitse nad enam endiselt pikki rändeid ette võtta. Põhja-Soomes on nende arvukus stabiliseerunud 5000 haudepaari ringi, Eestis aga nähakse neid läbi rändamas kokku kuni 2000 lindu.

16 || PuiDutÖÖstus || maa elu

22. veebruar 2018

Trepp peaks kestma sama kaua kui maja K

tahad valikut, pead Tallinnasse sõitma, edasi-tagasi tuleb kaks ja poolsada kilomeetrit. Kõik see on kulu. Väikeettevõtlus on maapiirkondades erinevate valitsuste poolt sihipäraselt ilma toeta jäetud, tundub juba, nagu oleks see teadlikult niimoodi korraldatud. Suurejõel tegutsemisel on majanduslikus mõttes linnaga võrreldes vaid üks eelis, maamaks on väiksem,” naerab Andres.

kolmkÜmmeND aastat ettevÕtluses Vändra lähedal Suurejõel tegutseb 2002. aastast osaühing Arkinet, mille peamine tegevusala on treppide valmistamine. Firma sünni taga on ettevõtlik perekond Kirsipuu, kes oma esimese kooperatiivi asutas Tallinnas juba 1988. aastal. „Meil olid taksod, juuksurid, õmblejad. Ettevõtlusega algust tehes mõistsime, et kui seni olime tööl lihtsalt käinud, siis nüüd hakkame tööd tegema,” meenutab koos abikaasa Andresega tänagi aktiivselt firma tegemistes kaasa lööv Õie Kirsipuu. „1993. aastal „küüditati” meid Tallinnast minema, sest elamispind tagastati kunagistele omanikele. Hea, et meil oli Suurejõel hütike, kuhu tulla. Paar aastat arendasime talu, aga nägime, et sellega kaugele ei purjeta.” Sündis otsus rajada Pärnusse kesklinna silla kõrvale Ülejõe turg. „Turgu pidasime kaks aastat ja selle müügist saadud rahaga ostsime omakorda ära Suurejõe kauplusehoone, sest tahtsime kodule lähemal tegutseda. Pidasime kauplust ja baari, aga mida aeg edasi, seda raskem oli ketipoodidega konkureerida. Juba kauba kättesaamine on väikepoodniku jaoks hulga keerulisem ja kallim. Tegelikult kehtib see ka puidufirma kohta – materjalidel tuleb linnas järel käia. Kui

keskeNDus trePPiDele ja mÖÖBlile Poodi ja baari nüüdseks enam ei ole, aga sama hoone tagumisse ossa 2002. aastal poepidamisega paralleelselt rajatud puidufirma Arkinet tegutseb tulemuslikult edasi. „Puidutööst olid mul vaid mõningased teadmised, aga õppisin kiiresti, lisaks võtsin TTÜs mõned kursused. Esimesed poolteist aastat valmistasime ruume ette, omavahenditest ei piisanud ja pidime pangalaenu võtma.

Tootmiseni jõudsime 2004. aastal. Esialgne plaan toota Rootsi saatmiseks põrandaid jäi katki, sest meil polnud võimsust nende nõutud mahtu täita, põrandat taheti kohe 30 maja jagu. Alustasime hoopis teiste firmade tellimusel trepidetailide tootmisest. Aga töö ja tulu ei olnud proportsioonis. Meie tegime detailid valmis, teised panid trepid kerge vaevaga kokku ja riisusid koore. Targem oli ise turule siseneda. Õppisime, arenesime ja tasapisi hakati meid üles leidma. Tänaseks on maht, kvaliteet, toodete keerukusaste ja ka hind märkimisväärselt tõusnud,” on Andres rahul. „Ega meil ainult trepid ole, valmistame eritellimusmööblit restoranidesse ja köökidesse, teeme ja restaureerime uksi ja aknaid, Suislepa tuulikule tegime isegi paadikujulise

TooMaS ŠaLda Maa Elu

ahte täpselt identset treppi pole olemas, mingi nüanss on ikka erinev. Ja trepp ei pea mitte ainult kandma, vaid olema ka silmale kena vaadata, on treppe ja teisi puidust eritellimustooteid tegeva osaühingu Arkinet peremees Andres Kirsipuu kindel. Treppide puhul võib isegi moest rääkida.

Ettevõtlik perekond Kirsipuu saab hakkama ka Suurejõel, kuid leiab, et maapiirkonna ettevõtetel on raskem ja kulukam konkurentsis püsida.

FotoD: tooMaS ŠaLDa Ja eraKoGU

katuse valmis. Meie peamised märksõnad on eritellimused ja ebastandardsus. Masstoodanguga poleks meil olnud mingit varianti läbi lüüa.”

Suur osa Arkineti toodangust jõuab piiri taha. „Meile saadetakse joonised, mille põhjal töö valmis teeme. Käime ise paigaldamas, aga mitte ala-

ti. Töökojas paneme tegelikult ju trepi eelnevalt kokku, kontrollime kõik ära ja alles siis saadame kliendile. Enne aastavahetust paigaldasime ühe massiivse tammetrepi Rootsi, kus üks vana jaamahoone elumajaks renoveeriti. Perenaine jäi viktoriaanlikus stiilis trepiga väga rahule. Norras ehitati üks

vana koolimaja korteriteks ümber, keldritest kuni üles pööninguni välja viivad seal nüüd Suurejõel valminud trepid. Võrreldes Soome, Rootsi või Norraga on meie hinnad soodsad, ega muidu siit treppe tellitaks. Töö on sama, aga hind palju odavam. Aga eks meilegi ole kasulikum toota Eestist välja, saab

pisutki rohkem hinda küsida.

Samas on risk, et kui miski nihu läheb, on parandamas kauge käia. Enamiku ekspordiks minevate treppide tellijad on tegelikult Eesti firmad.” mis maksaB? Trepi hind sõltub keerukusastmest ja materjalidest. Suure keerdtrepi hind võib ulatuda isegi viiekohalise summani. „Keskmine on poolteist kuni kaks ja pool tuhat eurot,” kommenteerib Andres. „Kui mulle öeldakse, et tee teisele korrusele pääsemiseks kõige odavam variant, olen vahel soovitanud mõelda alumiiniumredeli peale. Trepp võiks ikka olla kodu visiitkaart.”

Iga trepp on eelmisest erinev. Arvestada tuleb kliendi sisekujunduslike soovide ja ruumi eripäraga. „Kõige keerulisem on nõukaaegsesse majja, kus ruumi napib, uut treppi sobitada,” teab Õie. „Tuleb näha kliendi hinge ja täpselt selgeks teha, mida ta tahab. Esialgse valiku tegemisel on sageli abiks meie koduleht www.arkinet.ee.”

Treppidel on isegi oma mood. Mingil ajal ei tahetud saart sisuliselt üldse, aga nüüd on seda jälle hindama hakatud.

Arkineti tegevuse algusaastail domineeris mänd, mis tulenes peamiselt odavamast hinnast.

Nüüd tahetakse, et vähemalt käidavad pinnad oleksid tugevamast puust. Praegu on nõutumad saar, tamm, kask, männile jäävad piirded, postid, põsed. Enamasti tehaksegi trepi ühed osad üht ja teised osad teist liiki puust.

Korraliku trepi valmimiseks kulub tavaliselt nädal kuni kolm, oleneb detailirohkusest.

Kui täna Arkineti poole pöörduda, võtab tellimuse täitmine aega kaks kuni kuus nädalat.

Nagu treppe, on ka kliente igasuguseid. Mõni usaldab meistri maitset ja töö kvaliteeti, aga on neidki, kes kogu paigaldamise aja selja taga seisavad.

Viie töötajaga Arkineti tulevikuplaanidest kõneldes ütlevad Kirsipuud, et tänu maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamiseks mõeldud PRIA investeeringutoetusele on neil käsil vanade puiduseadmete väljavahetamine tänapäevaste pinkide vastu. „Saame tootmist kiirendada ja tulemuseks on efektiivsem ning paindlikum töökorraldus,” on peremees rahul. „Aga suurfirmaks me kasvada ei kavatse, eesmärk on järjest kvaliteeti tõsta ja anda puidule üha enam lisandväärtust.”