Maa Elu, 15. veebruar 2018

RAIDO KUNILA: KOHALIKUD NAISED KAEVASID LIPPUDE JAOKS KÄTEGA AUKE MAASSE JA KORISTASID RÄMPSU. KORRALDUS LONKAS ÜSNA KÕVASTI.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

MITMEKÜLGNE PEREFIRMA

KUI ENAM KEEGI ÜLE VIIEKÜMNEAASTAST TÖÖLE VÕTTA EI TAHTNUD JA PÄRIS LIINITÖÖLISEKS EI TÕMMANUD, SÜNDISKI PEREFIRMA TUUL JA KODU.

KÜÜNLATOOTMINE ALGAS KOONDAMISEST „SEE OLI MINU IDEE, MIDA OLIN TÜKK AEGA PEAS VEERETANUD, AGA MITTE VEEL TEGUDENI JÕUDNUD,” RÄÄGIB MERILIN ALVE.

15. VEEBRUAR 2018 • NR 7 (140) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Kanamunad. Maxima Group teatas otsusest loobuda puurikanade munade müügist aastaks 2025.

Teised suuremad poeketid pole sellele veel mõelnud, kusjuures üks vastuargument on hinnatõus.

Puurikanade munade

müügi lõpetamine tõstaks hinda SiRJe niitRa Postimees

P

risma Peremarketi kategooriajuht Kaimo Niitaru vastab Maa Elu järelepärimise peale, et poekett soovib pakkuda klientidele laia valikut igas tootekategoorias. Seetõttu leiab klient Prismast nii puurikanade, õrrekanade kui ka vabalt peetavate kanade ökomunasid. „Meie poodides müügil olevate kanamunade müügist moodustab 97 protsenti puurikanade munade ja kolm protsenti vabalt peetavate kanade munade müük. Prisma jätab kliendi otsustada, millist toodet eelistada. Kui püüda hinnata tarbija eelistuste muutusi, siis Prismades on vabalt peetavate kanade munade müük eelmisel aastal tõusnud kü mnend iku võrra. Kui

klientide soov osta vabalt peetavate kanade mune kasvab, siis võtame seda kindlasti arvesse sisseostetavate munade tellimisel. Prisma kauplustes müügil olevad kanamunad on 99 protsenti Eesti päritolu,” selgitab ta.

Coop Eesti Keskühistu kommunikatsioonijuht Martin Miido vastab, et koostööd alustades peetakse alati silmas, et lepingupartner oleks vastutustundlik nii tootmise korraldamisel kui ka näiteks maksude tasumisel. Puurikanade probleem sai tema sõnul alguse Leedu kasvatustest, kus kanade kasvatamise tingimused on võrreldamatult kehvemad kui Eestis. „Coop müüb sada protsenti ainult Eesti tootjate kanamune, kes on kanadele loonud head tingimused, mis on isegi paremad, kui Euroopa Liidu nõuded ette näevad. Meilgi on müügil va-

balt peetavate kanade munad ning seni, kuni Eesti tootjad hoiavad puurikanade pidamisel häid tingimusi, jääb meie kliendil võimalus ise valida, millise kasvatusviisiga kanade mune ta osta soovib,” lausub Miido.

Selveri kommunikatsioonijuht Karl-Villiam Vaserik selgitab, et Eestis on puurikanade munade osakaal munade kogumüügist ligikaudu 90 protsenti. „Enamik meie piirkonna kanalaid peab puurikanu, toidu-

Samale farmi pinnale mahub õrrekanu kaks ja pool korda vähem kui puurikanu.

Foto: piXaBaY.com

tootjad kasutavad oma tootmises puurikanade mune ja üle 90 protsendi tarbijaid eelistab osta kauplusest puurikanade mune.” Muidugi pakub Selver lisaks puurikanade munadele ka õrrekanade mune ja vabalt peetavate või mahekanade mune. „Kahjuks on nende munade ostuhind 2–4 korda kõrgem puurikanade munadest, mistõttu eelistab enamik inimesi ikkagi puurikana mune. Seega kui enamik tarbijaid ostab puurikanade mune või on majanduslikel põhjustel sunnitud seda tegema, siis leiame, et peame tarbijale ka seda võimalust pakkuma. Leiame, et parem lahendus oleks suuremas tarbijate teavitamises, sest ilma selleta tehakse ostuotsus eelkõige hinna alusel,” ütleb Vaserik ja lisab, et juhul ku i 2025. aastal tarbija välistab puurikanade munad ja eelistab vabalt peetavate kanade kallimaid mune, siis Selver ka seda võimaldab.

Suurimak s probleemiks peavad poeketid seda, et vajalikus mahus vabalt peetavate kanade mune Eestis praegu ei toodeta, mistõttu defitsiidi tõttu hakkaksid need olema palju kallimad, kui need täna on.

Sel juhul tuleks kaaluda tootmismudelite muutmist. vastutustundlIK tootmIne DAVA Foods Estonia juht Vladimir Sapožnin vastab küsimusele, milliseid tundeid Maxima otsus tekitas, et üleeuroopaline suundumus on selline ja mingeid erilisi tundeid see temas ei tekitanud. „See oli ainult aja

küsimus, millal selliste avaldustega välja tullakse. Eks me, nagu ka teised tootjad, peame järgnevate aastate jooksul investeerima alternatiivsetesse tootmisviisidesse,” nendib ta. „Munade hind kindlasti tõuseb, kui palju, seda näitab aeg, aga see võib olla 15–20 protsenti. Üks lihtne fakt: samale farmi pinnale mahub õrrekanu kaks ja pool korda vähem kui puurikanu. Olenevalt farmi suurusest võivad vajalikud investeeringud olla sadu tuhandeid eurosid,” lisab ta.

Munade hind kindlasti tÕuseb, kui palju, seda näitab aeg.

Sapožnin teatab, et DAVA Foodsi tootmine vastab kõigile ELi seadustele ning kasutusel on bio- ja toiduohutuse Taani standardid, mis on Euroopa rangeimad. „Soovime oma tegevuses olla vastutustundlikud keskkonna suhtes. Selle saavutamiseks teeme koostööd oma klientide, tarnijate, töötajate ja sidusrühmadega. Kehtestame tarnijatele nõudeid ja julgustame neid käituma meile toodete tarnimisel vastutustundlikult. Toodete valmistamisel peavad tarnijad pöörama tähelepanu oma tegevuse sotsiaalsetele, keskkondlikele, tervishoiu ja ohutusega seotud aspektidele,” selgitab ta.

DAVA Foods Estonia on Eestis juhtiv munatoodetega tegelev ettevõte, mis toodab Tallinna lähistel asuvas farmis kvaliteetseid kanamune, kasutades ajakohast tehnoloogiat, Skandinaavia stiilis juhtimist ja rangeimaid tootmise, bioloogilise ohutuse ning hügieenistan-

dardeid. Eesti ettevõttena rõhutab ettevõte kohaliku tegevuse tähtsust ja söötades kasutatakse võimalikult palju Eesti päritolu teravilja ja rapsiõli.

Maxima Group teatas hiljuti otsusest loobuda puurikanade munade müügist aastaks 2025.

Otsus puudutab 461 kauplust Eestis, Lätis ja Leedus ning 30 kauplust Poolas, kus firma sama otsuse juba novembris 2017 välja kuulutas. „Maxima peab oluliseks nii toodete kvaliteeti, hinda kui ka kaupade tootmismeetodeid, mida meie kauplustes müüakse,” sõnab Maxima Groupi tegevjuht Robertas Čipkus. Muudatus jõustub järkjärgult koostöös munatootjate ja tarbijatega.

Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad presidendi Kristina Meringu sõnul annab Maxima otsus loobuda puurikanade munade müügist selgelt märku, et suured ettevõtted Eestis seavad oma tulevikusuundi loomasõbralikuma munatootmise poole. „Sellega oleme liikumas teiste suurte Euroopa riikide tuules, kus suured jaeketid on otsustanud lähiaastatel üle minna õrrekanade, vabalt peetavate kanade ja mahepõllumajandusliku kanakasvatuse munade müügile, nende kanade heaolu on tunduvalt parem võrreldes puurikanade munadega,” lausub ta.

tänase lehe vahel kasutatud masinad!

2 || kÜNNIvõIStluS || maa elu

15. veebruar 2018

KÜnnI-mm. Möödunud kolmapäeval võeti Baltic Agro territooriumil merekonteinerist maha kaks traktorit, mis olid Keeniast, kus meie mehed künni-MMil osalesid, siia teel olnud paar päeva vähem kui kaks kuud.

Künni-MMil osalenud traktorid

jõudsid Keeniast koju SiRJe niitRa Postimees

K

ell kümme hommikul, kui fotograafiga kohale jõuame, on Baltic Agro suures angaaris vaikne. Vaid paar rohelises firmajopes noormeest askeldab tõstukitega, tõstes kaupa ühest kohast teise. Peagi avaneb aga suur uks, mille taga see kauaoodatud konteiner seisabki, kaks punast traktorit üksteise järel peal.

Mehed, kes neid masinaid läbi ja lõhki tunnevad, on ka kohe kohal. Nemad on koduselt külmas Eestis olnud juba 4. detsembrist ja Keenia 28kraadisest soojast on jäänud vaid ilus mälestus. Või kui ilus just, kui sellises kuumas tööd rabama peab?

Samas saab naha märjaks nüüd siingi konteineris traktorite mahasõiduks ettevalmistusi tehes.

Võimsad masinad mahuvad kahekesi konteinerisse hädavaevu ära ja peab hoolega rihtima, et maha sõites katus konteineri lakke kinni ei jääks.

Vähem kui poole tunniga on esimene rauast iludus, millele Raido Kunila enne õue ajamist veidi õli sisse kallab, taas Eestimaa mulla või õigemini lume peal. Muide, muld on kahel maal väga erinev. Selle tõestuseks ulatab teine meie loo kangelane Jüri Lai, kes on meestest

Kahe masina pikk teekond Keeniast Eestisse lõppenud.

ka jutukaim, ajakirjanikele masinatega kaasa sõitnud punase mulla kamaka. See ei meenuta tõesti kuidagi meile armsaks saanud musta mulda. Teine iseärasus sealsetel põldudel oli kivide puudumine. Aga nagu hiljem jutuajamisest selgub, siis polnud kündmine Keenias siiski kübetki lihtsam, sest seesama punane muld kleepus hullult adra külge.

Poole tunniga on teinegi traktor maas. Jääb üle vaid konteineri põrand Keenia mullast puhtaks pühkida ja talvekütus kütusepaaki sisse kallata. Väärt masinad konteineris

ARAVETE AGRO JÄRVAMAAL VÕTAB OMA MEESKONDA TÖÖLE

FARMIJUHATAJA. Töökirjeldus: • piimafarmi töö sujuv ja edukas korraldamine, • meeskonna efektiivne rakendamine ja tulemuslik juhtimine.

Nõuded kandidaadile: • eriharidus ja eelnev töökogemus.

Omalt poolt pakume: • tänapäevaseid töötingimusi ja ametiautot; • tööle väärilist palka; • elamispinna võimalust.

Täiendav info tel 514 7156.

Sooviavaldus koos elulookirjeldusega palume saata 2. märtsiks meilil info@araveteagro.ee.

hea tervise juures kohale toimetanud autojuht nõuab „Podpiss!” ja vajaliku allkirja ta seepeale oma teekonnalehele ka saab. Nõnda on kahe masina pikk teekond Keeniast Eestisse lõppenud ja nagu ikka pärast pikka reisi lähevad nad ootele, et reisimustus maha pesta. „olI IKKa Imedemaa KÜll!”

Nüüd on aeg meestega maha istuda, et veidi kaugel maal käigust juttu puhuda. Kes veel ei tea, siis Raido Kunila on 11kordne Eesti künnimeister ja

Foto: LiiS tReimaNN

Jüri Lai on selle tiitli saanud juba kümme korda. Raido on Keenias varem käinud – see oli 22 aastat tagasi. „Põld oli küll sama, aga vahepeal suuremaks tehtud, nii et ei pidanud enam puude ja põõsaste vahel laveerima. Aga muidu oli kõik samamoodi,” kommenteerib ta. Ega võistlustel suurt vaba aega olnud, vaid üks päev saigi ringi vaadata. Kokku olid mehed Keenias kümme päeva.

Võistluste korraldus oli nagu Aafrikas ikka – kõike tehti kas viimasel hetkel või veidi hiljem. „Osa vilja alles kasvas,

põhk ja hein veeti ära vahetult enne, nii et mõned hunnikud jäidki põllu peale. Kohalikud naised kaevasid lippude jaoks kätega auke maasse ja koristasid rämpsu. Korraldus lonkas üsna kõvasti,” kirjeldab Kunila toimunut. Sealse kliima mõjuna panid mehed tähele, et kui vili alles kasvas, siis kartul juba õitses ja mais oli üle kolme meetri kõrge. Põllul tegid suurte kirkadega tööd üksnes naised, mehed lebasid puu all ja vaatasid niisama pealt. „Aga naised olid see-eest hästi kaalukad, ega nad muidu poleks suutnud nii

rasket tööd tehagi,” lisab Jüri veel ühe tähelepaneku.

Võistlustel oli osalejaid 22 ehk mõnevõrra vähem kui tavaliselt MMil. Kuuldavasti ei julgenud näiteks rootslased tulla, kuna kartsid oma tervise ja masinate pärast. Ja eks eurooplaste jaoks oli Keeniasse sõit ka keerukas ja kallis. Ehkki kohapeal oli võimalik ka masinaid rentida, siis olid need kehvavõitu. Leedukad olidki sellega hädas ja pidid teisel päeval võistlemisest loobuma. Võitjad, kelleks seekord olid iirlane ja ameeriklane, olid kohale tulnud märksa suurema varustusega ja tõenäoliselt ka põhjalikuma ettevalmistusega. „Meil oli vaid akurelakas ja kruvikeeraja, aga neil mitu generaatorit ja palju muud träni,” lausub Jüri.

Arvestades olukorda, läks meie meestel nende endi sõnul suhteliselt hästi: nad jäid 13. ja 18. kohale. Aga oleks võinud muidugi paremini minna, lisab Kunila. Samas mehed ei kahetse, sest sai ilma näha ja konkurentidelt mõõtu võtta. Juba esimese päeva õhtuks kõrvetas päike eestlastele villid näkku, aga kohalike jaoks oli tegu talvega ning nemad käisid villaste kampsunite ja mütsidega ringi.

Künnivõistlustel käimine on mõlemal meie künnimeistril rohkem hobi ja hasart, sest iga päev nad sellega ei tegele.

Jüri töötab aktsiaseltsis Stokker, tutvustab seal tehnikat ja annab klientidele üle, kuid on varem 33 aastat Estonia kolhoosis ja hiljem osaühingus põldu kündnud. Raido töötab hoopis puidufirmas. „Siin pole midagi imestada, sest künnivõistlustel on olnud edukad ka lilleseadjad,” märgivad mehed. Tööandjad toetavad nende võistlemist ja sellele eelnevat mitme kuu pikkust harjutamist. Enne Keeniasse minekut ei saanudki künda, sest siis algas siin juba talv. Pärast Eesti meistrivõistlusi, mis olid novembris, hakkasid traktorid juba Aafrika poole reisima. Ega tänavu saanudki enne siinseid võistlusi suurt harjutada, sest sadas pidevalt ja kõrrekünd jäigi pooleli.

KOMMENTAAR margus ameerikas Baltic Agro arendusjuht, Eesti Künniseltsi juhatuse liige:

J

üri Lai ja Raido Kunila olid 2016. aasta Eesti künnimeistrid ning on mõlemad mitu korda MMil käinud. Mõlemad tegid täpselt selle tulemuse, mida nad varasematel aastatelgi on saavutanud. Esikümnesse on väga raske tulla, kuna tase on väga kõrge, kuid Jüril on see mõnel aastal ka õnnestunud. Peamine põhjus on ikkagi treeningute maht: meie mehed osalevad paljuski eelnevate aastate kogemuste najal ja lisaharjutuseks pole olnud aega ega võimalusi.

Võistluskünd oma spetsiifiliste reeglitega nõuab vahenKünnimeistrid Raido Kunila (tumedas) ja Jüri Lai (roheliste tunkedeid, aega ja harjutamist. SaFoto: LiiS tReimaNN dega). muti selleks kohandatud tehnikat. Tavapõllumees peab tootsid. Koos künnimeistrivõistlusteka tuleb. Võistlustehnikat ja vama ja tal pole aega taolise asjaga on juba mitmendat hooaega rustust omada ei ole lihtne, misga tegeleda. Nii nagu rallivõisttõttu ootame enam toetust teh- toimunud näitus Tehnika Teeviit, lustel, ei osale siingi ainult elukus masinafirmad saavad põllul nikafirmadelt ja põllumajanduskutselised autojuhid. Koolinooroma uusimat tehnikat tööoludes tootjatelt. te künnivõistlusi peetakse meil näidata. Eesti Künniselts on mitKaudselt aitasid Keenias osaigal aastal Olustveres, ka Eestetulundusühing, mille aasta eelti meistrivõistluste käigus on ala- lemisele kaasa kõik firmad, asuarve on ligikaudu 35 000 eurot. tused ja organisatsioonid, kes ti selgitatud välja Eesti noorte Sellest peaaegu pool kulub Eesti künnimeister. Nii et järelkasvu ik- Eesti meistrivõistlustel osale-

meistrivõistluste korraldamiseks ja teine pool MMil osalemiseks.

Võistluste tarbeks on kõik oma masinad ringi ehitanud ja enda käe järgi ära sättinud.

Miks on meile tähtis sellistel võistlustel osaleda? Eelkõige on see künnikultuuri parimate kogemuste õppimine maailma parematelt. Teiseks Eesti esindamine rahvusvahelisel tasandil ja muidugi üks olulisemaid põhjuseid on anda Eesti tasemel künnivõistlustega tegelejatele hea stiimul harjutamiseks ja pingutamiseks: kõik ju teavad, et võitja saab Eestit MMil esindada. Nii nagu ka tavasportlasel on eesmärgiks pääseda olümpiale.

Künnivõistlused ei ole massisport. Spetsiaalne varustus, nii nagu ka teistel tehnikaaladel, on suhteliselt kallis. Viimaste aastate võistlused on kuni paarikümne osalejaga olnud. Kunagi olid igas maakonnas oma võistlused, võitjad pääsesid vabariiklikule ja selle võitjad omakorda üleliidulistele võistlustele. Taolist massilist osalust praegu me enam ei saavuta, kuid koolinoorte rahvusvaheline võistlus Olustveres ja Võrumaa künnivõistlused on need, kus traditsioone elus hoitakse.

maa elu || PuIdutÖÖkoda || 3

15. veebruar 2018

Kuidas puidupisik

isadelt poegadele levis

Moodsalt habetunud Christer Noor toimetab puidutöökojas enamasti üksinda, kaaslaseks vaid väike raadio.

Foto: miHkeL maRipUU

SiRJe niitRa Postimees

S

elles väikeses puidutöökojas askeldab kaks noort meest, kelle käe all valmib väärispuidust mööbel, mis on täiesti ainulaadne ja kestab meeste endi sõnul terve igaviku. Mõlemad on puidutööga esmast tutvust teinud lapsepõlves.

Tegelikult saeb, hööveldab ja lihvib selles väikeses töökojas päev otsa Eestimaa tamme, saart ja jalakat moodsalt habetunud Christer Noor enamasti üksinda, kaaslaseks vaid väike raadio. Firma SoWood omanikul Jaan Juurikal on muudki tegemist ja Noorele meeldib omaette nokitseda. Mis ei tähenda sugugi, et Juurikas ise vahel tööriistu kätte ei võtaks.

Ajal, kui puidutöökoda külastame, poseeribki Christer just Jaani käe all valminud massiivse lauaplaadi ees.

Puidutööga tutvus Noor juba 12aastaselt tänu mööblirestauraatorist isale, kelle juures vahel abiks käis. Nõnda oli pä-

ris loomulik, et noormees pärast põhikooli lõpetamist kolmeks aastaks Tallinna Ehituskooli mööblirestauraatoriks õppima läks. Nüüd on ta puidutööd teinud juba üle kümne aasta. Huvi täispuidust päris uue mööbli valmistamise ja disainimise vastu tekkis alles hiljuti ja nõnda ta ennast Jaani töökuulutuse peale talle tisleriks pakkuski.

Ega vahe kahe töö vahel nii väga suur olegi, sest mõlemal juhul on tegemist täispuidust mööbliga ja töövõtted on üsna sarnased, leiab Noor ja lisab, et laminaadist tehtud massmööbliga muidugi võrrelda ei saa. „Hindan seda, kui asi on kvaliteetselt tehtud ja kestab kaua,” lausub ta.

Iga algus on raske, aga nüüd on inimesed interneti abiga SoWoodi üles leidnud ja tellimusi tuleb. Eks hea töö ole juba iseenesest reklaami eest.

Neid, kes endale majapidamisse omanäolist mööblieset tahavad, ikka jagub. Parasjagu töötleb Noor üht jalakast lauaplaati. Enamik disainmööblit

valmib siiski tammest ja saarest, sest jalakat, mis kasvab meil põhiliselt parkides, on raskem kätte saada ja see on ka kallim. Eeltingimus on, et peab olema kõva puit, mis samas töödelda annab. Muidugi on ka väljanägemine tähtis ja igal puul on ainult sellele liigile omane muster, mistõttu kaht ühesugust eset ei saa tulla. Kui mööblitükk kliendi kodus paika saab ja hea välja näeb, on ka tegija rõõm suur, tellijast rääkimata.

neid, kes endale MajapidaMisse oManäolist Mööblieset tahavad, ikka jagub.

Enamasti on kliendil ettekujutus mööblitükist, mida oma koju soovib, olemas, aga kui ei ole, siis saab ta firmast kavandi koostamiseks hüva nõu. Enamasti tehakse laudu ja töötasapindu, aga sekka ka kappe ja riiuleid. Ühe disaineri

tellimusel ootavad praegu kupliga katmist puust lambialused ja lae all ripuvad näidised vineerist riidepuudest, millele kas tellija nimi või firma logo sisse lõigatud. Neid on kavas ka ühes disainipoes müüma hakata. Nii et tellida saab kõike, mida puidust võimalik teha. Vaid laiatarbekaupa poodi paiskamiseks esialgu ei valmistata ja selleks poleks ka jõudu.

Jaan Juurikas on praegu põhitööna tegev hoopis IT vallas, kuid väljaõppinud tislerina käib vahel ka ise puidutöökojas kätt harjutamas. Ise ütleb, et see on talle pigem hobiks. Idee just sellist mööblit tegema hakata andis talle aga enda sõnul sotsiaalmeedia, kust selle tarvis inspiratsiooni ammutas.

Väärispuidu, milleks on jalaka, tamme ja saare kõrval veel mõningaid teisi puuliike, hangib ta põhiliselt Eesti talunikelt. Kuulab ise metsaomanike seas maad ja kasutab tuttavate abi. Küsimusele, et kui võtan oma aias maha vana õunapuu, kas siis seegi sobib tema puidutööstusele toormeks, vastab Juurikas, et sobib küll, kuid enne tuleks see plankudeks teha. Oma saeveskit firmal praegu pole, kuid kuivati on õue peal olemas. Enne kuivama panekut peab puit veel pool aastat väljas õhu käes tuulduma.

Juurikas on harinud ennast puidukoolis nii puiduoperaatori kui ka tisleri erialal. Aastal 2011 asutas ta ettevõtte Puidutöökoda OÜ, mis pani aluse brändile nimega SoWood. „Algul oli plaanis teha valmistooteid, kuid siis nägime, et Eesti inimesed ei jaksa nii kallist käsitööd kinni maksta. Nüüd oleme võtnud suuna eritellimustele. Müügiks teeme vaid riidepuid ja mõningaid teisi väiksemaid esemeid,” räägib ta. Mõni idee tootevaliku edasiseks laiendamiseks tulevikus on juba olemas, kuid neist on veel vara rääkida. Kevadel on plaanis osaleda sisustusmessidel, saamaks uusi ideid ja püsivamaid kliente ning tutvustamaks oma tooteid. Ka müügiga on kavas tõsisemalt tegelema hakata. Ühe suure ja massiivse tamme- või saarepuust söögilaua hind jääb 800 euro kanti.

Uhke plaat ise polegi nii kallis, kuid hinda tõstavad käsitsi tehtud massiivsed ja tappidega kinnitatud jalad, mille tegemine võtab palju aega, selgitab Juurikas. Küsimusele, kui kaua selline laud kestab, vastab mees ühe sõnaga: „Igaviku.”

MÜÜ OMA VANA NING OSTA UUEM JA PAREM!

Maailma suurim RASKETEHNIKA portaal!

JuHtkiRi

peeteR RaidLa

peatoimetaja

PABERIPUIDUST, EMOTSIOONIDETA

R

MK ja Est-For Investi kavatsuste protokoll on kutsunud veel enne allkirjastamist esile tormi veeklaasis. Asja sisusse pole kahjuks viitsinud suurt keegi süveneda. Ei rahvaasemikud, puidutöötlejad ega ka metsakaitsjad. Et sõnalist tühikargamist vältida, püüab Maa Elu olukorda pisut selgitada.

Esiteks, jutt on ainult paberipuidust.

RMK selgituste põhjal on kõige lihtsam paberipuidu erinevust palkide ja küttepuiduga seletada mädaniku lubatud sisalduse kaudu. Kui palkidel on pehmemädanik keelatud ja küttepuidul pole see üldse piiratud, siis paberipuidul võib mädanik moodustada poole noti otsadiameetrist.

Tavapäraselt toodetakse paberipuitu diameetriga 6–70 cm ja pikkusega 3 m. Sellele kvaliteedile vastavat puitu tuleb raiest keskmiselt üks kolmandik.

Praegu läheb 86% RMK müüdavast kasepaberipuidust, 55% kuusepaberipuidust ja 61% männipaberipuidust ekspordiks. Suurimad eksportijad on Metsä Forest Eesti AS ja BillerudKorsnäs Estonia OÜ, suurimad kohalikud ostjad on Estonian Cell AS ning Horizon Tselluloosi ja Paberi AS. Siit esimene järeldus: paberipuidust kvaliteetset materjali ei saa ja ühelgi saekaatril pole sellega midagi tarka peale hakata.

Uurisin sedagi, et juhul kui RMK ja Est-Fori kavatsuste protokoll paberipuu müümiseks kunagi reaalseks lepinguks muutub, siis kes senistest ostjatest kõige enam kannatab.

RMK vastas mulle, et nende soov on praegu valdavalt eksporditavat paberipuitu Eestis kohapeal väärindada. Pelletitootjad ja Estonian Cell on kohalikud töötlejad ning Est-Fori võimalik tulek nendele müüdavaid koguseid ei vähenda. Küll aga jääb väiksemaks ekspordi osakaal.

Ja siit teine järeldus: RMK ja Est-For Investi võimalik leping ei kahjusta ühtegi teist Eesti puidutöötlejat. Nii et rahu, ainult rahu, nagu ütles üks parajalt paks mees.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || kÜÜNlakoda || maa elu

15. veebruar 2018

Koondamisest alguse saanud

küünlatootmine kRiStina tRakS Maa Elu

P

õlvamaal asuva Wiera Küünlakoja lugu sai alguse koondamisest – küünlakoja omaniku Merilin Alve ema töökoht Põlva ravimifirmas Nycomed Sefa kadus ja midagi pidi ju tegema.

Miks mitte siis küünlaid!

Veebruaris saab küünlatootmise asutamisest viis aastat. Alve räägib, et äri algas juhuste kokkulangemisest – ema oli ennast pärast koondamist töötukassas arvele võtnud ja oli võimalus saada ettevõtluskoolitust. Selleks oli aga vaja kirjutada äriplaan. „Ema siis kirjutaski küünalde peale. See oli minu idee, mida olin tükk aega peas veeretanud, aga mitte veel tegudeni jõudnud,” räägib ta. Alve töö-

tas Värska vallavalitsuses arendusnõunikuna ja oli just esimese lapsega koju jäänud. Värsked emad on sageli altid kannapööretele ja nii temagi – ta ei kujutanud ette, kuidas hakkab Põlvast väikese lapse kõr-

valt Värskasse tööle sõitma. Tundus ideaalne variant luua endale koju ise töökoht. Üksiti hakati otsima Põlvamaale talu, kus oleks hea perel kasvada ja küünlaid valmistada.

Töötukassa projektiga läks nii hästi, et äriidee sai täisrahastuse. „Meie mõte oli toota eestimaisest puidust tahiga küünlaid, olemegi ainus, kes selliseid küünlaid Eestis toodab. Toetust saime küünlavalamise seadmete ostmiseks ja natuke ka materjalide ostuks,” ütleb Alve. Talukoha leidis pere Viira külas ning sisuliselt on viis aastat nii talu korda seatud kui ka ettevõtet üles ehitatud. Küünlakoja ehitamiseks küsis ja sai Alve toetust PRIAlt, selles hoones toimub nüüd küünalde valmistamine ja külaliste vastuvõtt.

Külastajaid käib ettevõttes palju, tehakse küünalde valmistamise õpitubasid.

tIHe KonKurents Küünlavalmistajaid on Eestis mitmeid ja küünlavalik poeletil rikkalik. Kas tõesti leidis Alve oma ettevõttele veel ruumi? „Olen alati olnud suur küünalde põletaja, aga neid ise teha polnud kunagi proovinud. Soovisin, et minu küünlad oleksid mitte lihtsalt lõhnaküünlad, vaid toimiksid pigem sisustustootena. Puidust taht lisab neile erilisust ja seda ei paku ükski teine Eesti küünlatootja,” jutustab Alve. Ta alustas küünlavalamise katsetusi. Praeguseks on juba meelest läinud, kui palju partiisid nässu läks, aga neid ikka oli. „Puidust tahi kasutamine muudab toote tehniliselt märksa keerulisemaks. Samas annab unikaalsust – põleb teistmoodi kui nööritaht ja pragiseb põledes,” selgitab Alve. „Küünlategijaid on väga palju ja see ei ole lihtne turg. Toode tundub lihtsana, kuid tegelikult üsna keeruline valmistada. Tähtsad on põlemisomadused, lõhnade omadused. Pean kogu aeg katsetama (loe: küünlaid põletama), et leida vigu ja neid parandada.”

Küünalde lõhna väljatöötamisel jääb ta põhjamaiselt kargeks. „Meie küünaldes ei ole magusat ja lääget lõhna, vaid külmad ja karged aroomid ehk kõik see, mis on meie looduses. Oleme koostööd teinud fotograaf Remo Savisaarega, kes oli eelmisel aastal mitte ainult Eesti, vaid ka kogu maailma parim loodusfotograaf ühe oma rabafotoga.

Oleme temalt ostnud mõne foto kasutusõiguse ja paneme neid küünaldele. Rabalõhnalisel küünlal on kaunis rabapilt,” räägib ta. „Raba on praegu väga populaarne, rabades käiakse meelsasti ja

välismaalasele on see tõeline eksootika.”

Inspiratsiooni kogub Alve kõikjalt, lõppematu innustuse allikas on Eesti loodus. „Kui tekib mõni mõte, siis kõigepealt guugeldan, kas taoline toode on juba olemas. Ma ei taha kopeerida konkurente, vaid austan neid väga. See on põhimõte, mida tegelikult iga tootja võiks jälgida ja seda ootan ka konkurentidelt. Teiste välja mõeldud ideede ülevõtmine ei ole sugugi kena, aga seda muidugi tehakse,” tõdeb ta. „Eriti väiketootjate seas paraku üksteise austamist alati pole. Ka mind on väga palju jäljendatud nii toote nimetuste kui ka stiili poolest.”

suurtesse kettidesse sissesaaMine on tÕeline kannatlikkuse proov.

Viie aasta jooksul on Wiera küünlad leidnud terve hulga edasimüüjaid, need on müügil ka suurtes kettides: Selveris, Maksimarketis. Lisaks paljudes käsitöö-, mahe-, sisustusja aianduspoodides. „Suurtesse kettidesse sissesaamine on tõeline kannatlikkuse proov, väga-väga raske. Esimesena võttis minu asjad müüki Põlva Tarbijate Ühistu ja tänu temale olen saanud edasi teistesse poodidesse,” seletab Alve, „põhiturg on Tallinnas.”

Rohkem tahab Alve panustada ekspordile ja nüüd ongi tal selja taga mess Frankfurdis, kus ta küünaldega juba teist aastat osales. Mess Christmas World toob kokku jõulukaupade müüjad üle Euroopa ja eelmisel aastal tuli Alve sealt tagasi esimeste ekspordilepingutega. „Eksportimine oli meil juba algsesse äriplaani sisse kirjutatud. Küünal on kindlasti eksporditoode, seda on väga kenasti võimalik müüa üle piiri. Võti on õige kliendi

leidmises, sest mina ei konkureeri oma käsitööküünaldega odavaima hinna osas,” sõnab ta. mIKs te JuBa PalKa eI maKsa? Praegu annab Wiera Natural peale Alve tööd veel kahele inimesele. Küünlaid tehakse aastas umbes 10 000 tükki ja oleks võimu rohkemgi teha. Äri on sesoonne – kuni juulini valmistatakse küünlaid lattu, suurem müük läheb lahti augustist ja kulmineerub muidugi jõulude eel.

Viie ettevõtjana tegutsemise aasta jooksul on Alve mõnigi kord tundnud ennast läbipõlemise või ummiku äärel olevana. „Niisugusel hetkel on kaks varianti – kas oled nutikas tegema asju võimalikult vähese vaevaga või lõpetad ära. Minul on õnneks olnud palju häid nõuandjaid ja toetajaid alates ettevõtjast abikaasast ning lõpetades sõprade, tuttavate ja teiste Põlvamaa ettevõtjatega. Kuldar Leisilt olen saanud väga palju häid mõtteid ja inspiratsiooni,” räägib Alve. „Väikeettevõtjana alustamine on Eestis keeruline, eriti mis puudutab maksundust. Meil puuduvad ju igasugused maksuerisused, ole sa suur või väike, alustaja või juba kogenud, maksma pead ühtemoodi. Minule helistati maksuametist kolmandal tegutsemiskuul ja öeldi, et nüüd peaksin hakkama endale palka maksma. Aga kolme kuuga ei suuda ju ennast niimoodi üles töötada, et suudad juba palka maksta. Raha ei teki paugupealt ja ettevõtte käivitamise kulud on alati suured. Kui oleksin esimesest päevast endale palka maksnud, siis tõenäoliselt täna seda ettevõtet poleks.”

Looduskaunis kõrvalises kohas tegutseval ettevõttel on veelgi probleeme, mille tõttu tuleb küünlakojal tõenäoliselt praegune idülliline tegutsemiskoht vahetada üüripinna vastu lähimas linnas Põlvas. Nimelt ei kannata kruusatee, mis viib küünlakojani, kriitikat. Piisab paaripäevasest vihmast ja teest on saanud mülgas, kuhu on piinlik kutsuda välismaa äripartnerit oma autot lõhkuma. „Tõenäoliselt ei oskagi ta sellisel teel sõita. Just vilets tee on asi, mille tõttu mõtlen tõsiselt Põlvasse kolimise peale,” sõnab Alve. „Teine mure on nigel mobiililevi. Kõikvõimalikud toetavad seadmed on meil üles seatud, kuid see on ikkagi kehv – kui töös on mitu arvutit ja vaadatakse ka telerit, siis kõigile levi ei jätku.”

VÄIKEETTEVÕTJA LÄBIPÕLEMISRISK ON SUUR Kuldar leis Põlvamaa ettevõtja ja ettevõtluskonsultant

R Wiera Küünlakoja omaniku Merilin Alve sõnul on küünlavalmistajaid palju ja valik poelettidel rikkalik.

Foto: kRiStiNa tRakS

isk ettevõtjana läbi kõrbeda on üsna suur ja polegi vahet, kas sul läheb sel hetkel väga hästi või hoopis väga halvasti.

Päris palju saab muidugi ise ära teha. Ülitähtis on keskkond, kus enamik aega viibitakse. Kui suhtlusringkonnas on virisejad, meediast vaatad negatiivseid uudiseid ning väljas on tavaline kehv suusailm, siis pikapeale samastud keskkonnaga ja hakkad ennastki tundma üsna mõttetu olevusena. Ee-

male tuleb hoida vingujatest, sest viril olek ja negativism on väga nakkavad. Kui tööl on selline seltskond, siis tuleb ära minna ja leida endale koht, kus valitseb positiivsem olemine. Tõsi, paljud ei julge seda otsust teha ja mugavustsoonist väljuda. Aga see tasub ära!

Väikeettevõtja risk läbi põleda on veel suurem, sest enamjaolt peab ta ise hakkama saama ja otsuseid tegema. Eriti keeruline on see ettevõtjaelu alguses, kui teed mitmeid asju päris esimest korda. Palju sõltub inimese temperamenditüübist. Introvertsus tuleb ettevõt-

jale kahjuks. Väga tarvilik, et väikeettevõtjal oleks keegi, kellega ettevõtte asju arutada.

See inimene ei pea üldse olema samalt alal, aga tal peab olema julgust oma mõtteid välja öelda. Väga hea, kui saab arutleda mõne pereliikme, sõbra, teise ettevõtja või ettevõtlusmentoriga.

Ise hoian ennast vormis sellega, et tegelen mitmesuguste ettevõtmistega ega lase rutiinil tekkida. Tunnen rõõmu ka väikestest enda ja teiste kordaminekutest, seda isegi siis, kui mõni tegevus on pikemalt miinuspoolel kas moraal-

selt või rahaliselt. Mulle on väga motiveeriv tegeleda just erinevate ettevõtetega ja tegutseda ettevõtluskonsultandina. Mul on igas ettevõtmises partnerid, kellega koos tegutseda. Seda soovitan teistelegi ettevõtjatele – katsuge leida partnerid ja ülesandeid jagada, proovige enda ümber koguda endast targemaid inimesi.

Ei pea üritama ise alati kõigega hakkama saada. Veel tasuks õppida psühholoogiat, mis tundub olevat tuleviku üks tähtsamaid valdkondi just selles mõttes, kuidas saada aru endast ja teistest.

maa elu || SeakaSvatuS || 5

15. veebruar 2018

seakasvatus

vajab riigi jõulisemat sekkumist andReS puLveR

Virumaa Teataja

S

eakasvataja Urmas Laht on murelik, sest sealiha kipub Eestis defitsiidiks muutuma ja meie toidulaual olevast sealihast juba ligi pool pärineb piiri tagant, peaasjalikult Hispaaniast.

Eesti seakasvatajad suudaksid praegu katta ligi kaks kolmandikku meie toidulaua sealihavajadusest, kuid osa Maarjamaa liha rändab Rakvere lihakombinaadi kaudu Lätti ja Leetu. „Poes on inimesel päris raske aru saada, mis lihaga tegemist on. Pakendil on küll kirjas, et toode on pärit sellest ettevõttest, aga me ei tea, kust on saadud liha,” kõneleb Urmas Laht.

Seakasvatajate raskest olukorrast on räägitud juba pikemat aega. Elu ei tee sugugi lihtsamaks tõik, et mullu novembris hakkas sealiha hind

maailmas langema. Euroopa sealihal lihtsalt napib eksportturge.

Nüüd on seakasvatajatel mõte, kuidas kodumaist sealihatootmist edendada. „Võiks olla nii, et koolides, lasteaedades, kaitseväes, ühesõnaga kõikjal, kus selleks ette nähtud vahendid tulevad riigieelarvest, oleks toidulaual ainult kodumaine sealiha. Soome on seda näiteks teinud ja seal toimib see väga edukalt,” räägib Urmas Laht.

Ka tuleks päris paljude põllumeeste arvates vaadata ümber toiduainete käibemaks. „Loomulikult on seda päris keeruline teha nii, et hinnasoodustus t a rbija n i jõuaks ja raha kuhugi mujale ei vajuks, aga tootjate kauplustes oleks hinnalangus igal ju-

hul märgatav, sest tootja teab, et odavama hinna korral saab ta oma kaupa rohkem müüa ja seeläbi kasu teenida,” arvab Laht.

Et Eesti p õl lu me hed suuda k sid m e i e laua kodumaise sea l i h aga kat-

„Poes on inimesel päris raske aru saada, mis lihaga tegemist on,” tõdeb Urmas Laht.

Foto: maRiaNNe LooReNtS

Loodussõbralik ja kiiretoimeline mullaparendaja-lubiväetis

Terve mulla heaks!

KOOSTÖÖPARTNERID: LAOTAMINE, TRANSPORT, MÜÜK

LAURI LAANEMÄE sales.ash@energia.ee +372 5380 4618

ta, on vaja riigi jõulisemat sekkumist. Üks abinõu on emisetoetus, mille praegune valitsus kehtestas. „Aga see ei ole valitsuse ega Kadri Simsoni välja mõeldud, ettepanek tuli seakasvatajate liidult ja juba siis, kui põllumajandusminister oli Helir-Valdor Seeder,” räägib Laht.

Lahe kinnitusel pidid seakasvatajad olema teadlikud, et esimese toetuse jagamisel oli ajapiiriks 1. detsember 2017. „Tagantjärele süüdistada, et Simsoni kaudu sai Teet Soorm midagi teada, on täielik jama. Soorm teadis kogu asjast juba enne, kui Simson üldse midagi teada sai,” kinnitab Laht.

Samas seavad olemasolevad võimalused ikkagi piirid, sest lõpmatult sigu

enefix.eu

lautadesse ei mahu ja viimastel aastatel pole Eestis uusi sigalaid ehitatud.

Erakorralisena loodud emisetoetus on esialgu kehtestatud neljaks aastaks. „See annab põllumehele natuke tuge. Kui võtad põrsa ja kasvatad suguküpseks, kulub 240 päeva. Seejärel on ta 115 päeva tiine, siis kulub veel 150 päeva, kuni lõpuks põrsad on lihaseaks kasvanud.

Vähemalt poolteist aastat. Kui anname toetuse ainult üheks aastaks, siis ei anna see kindlust,” arutleb Urmas Laht.

Lätis kehtestati samalaadne toetus juba 2012. aastal ja seal on emisetoetuse suuruseks 320 eurot, samal ajal kui Eestis makstakse 200 eurot. „Tõsi, seal on määratletud mõned nüansid, näiteks kui emisel on liiga vähe põrsaid, siis ta toetuse alla ei käi,” täpsustab Laht.

Tema arvates peaks ka Eesti emisetoetuse korra üle vaatama. „Läheme samuti taolise ettepanekuga välja, et me ei toetaks ebaefektiivset tootmist,” sõnab seakasvataja.

Uute sigalate ehitamise peale võivad farmerid hakata mõtlema ehk viie-kuue aasta pä-

rast, seda juhul, kui toetuste süsteem toimib. Praegu on sigalad paraku vanad ja energiamahukad.

Samas on õhus hirm seakatku ees, sest see tõbi on uue lainena kagust tulekul. „Mäletan 2014. aastat, kui esimene seakatku juhtum fikseeriti. Veterinaar- ja toiduameti tollane juht Ago Pärtel naeris farmeritele näkku, kui me ütlesime, et on vaja metssigade arvukust märgatavalt vähendada. Ta leidis, et tuleb farmidele aiad ümber ehitada ja sellest piisab küll,” meenutab Urmas Laht.

Aiad küll ehitati, kuid katkust sellegipoolest ei pääsetud ja metssigade massilise küttimiseni jõuti alles paar aastat hiljem.

Ometi sunnib riik seakasvatajaid ise katku levitama. Nimelt on loomade heaolu toetuse saamise eeldus see, et allapanuks kasutatakse põhku. „Me toome ise ministri käskkirjaga katku lauta,” pahandab Laht. „Siis otsime põhjust, kuidas katk lauta sai, ja lõpuks anname raha loomade hävitamiseks.”

Põllumehed tegid määruse kehtestamise ajal ministriametit pidanud Urmas Kruusele ettepaneku asendada põhk saepuruga, kuid see ei läinud läbi.

Laht selgitab, et katkupisikud satuvad viljapõllule metssigade väljaheidete kaudu. Põhku tuleb küll enne allapanuks kasutamist 90 päeva hoida, et pisikud kaoksid, kuid teisalt ei suuda mitte keegi kaitsta põhuvirnasid hiirte eest, kes omakorda katkupisikuid edasi kannavad ning põhu uuesti „nakatavad”.

6 || Põld || maa elu

15. veebruar 2018

lupjamata mullal Riina MaRtinSOn Maa Elu

uigi põlde on taas rohkem lupjama hakatud, pole pilt sugugi veel hea. „Lupjamine on suhteliselt kallis suure transpordikulu tõttu, aga kallid on ka väetised, mille efektiivsus väheneb mulla happelisuse suurenemisel,” tõdeb Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) agrotehnoloogia osakonna vanemteadur Valli Loide.

Osa Eesti põllumuldadest kipuvad taimekasvatuse jaoks olema liialt happelised, aga happelises keskkonnas ei saa taim kõiki toitaineid kätte. Võib küll korralikult väetada, aga saak jääb kesiseks.

Loide meenutab, et mullu kurtis üks põllumees, et tema põllul ei taha mitte miski kasvada, ja mõõtmisel selgus, et

mulla pH oli 3,7. Lubjakivi mõjul muutus olukord kiiresti, sest mida happelisem on muld, seda kiiremini lubjakivi ja teised lubiväetised lahustuvad.

Põlvamaal tegutseva KaskaLuiga talu noorperemees Marek Kruusla on põldude lupjamisega tõsisemalt tegelenud viis aastat, nii oma talu maadel kui ka teenusepakkujana teistel. Ta tõdeb, et teadmine põldude lupjamisvajadusest on meie põllumeestel olemas, kuid korras on veel väike osa lupjamist vajavatest põldudest.

Kruusla ise kasutab põhiliselt põlevkivituhka „Neutraliseerimise mõistes on see täna turul olevatest minu arvates parim. On ju lupjamise rusikareegel, et mida peenem materjal, seda kiirem efekt. Kuna põllumehed on äriühing, siis iga kulutus on vaja ruttu tagasi saada,” seletab ta.

Kruusla talumaadel ootab igal aastal lupjamist 250–300 hektarit

Mida happeliseM on Muld, seda kiireMini lubjakivi ja teised lubiväetised lahustuvad.

põldu, neljandal aastal hakkavad põllud korduma. Talv on sobiv aeg lupjamist teha. „Kevadtööde ajal nagunii napib aega ja tehnikat. Lume peale panemise pluss on seegi, et lumi sulab ja muld soojeneb kiiremini ning saab kevadel varem põllule minna,” toob välja ta.

Et teada oma põllu seisukorda ja kui palju lupja see vajab, peaks aeg-ajalt kontrollima ja määrama mullast mitte ainult pH, vaid ka Foto: pÄRNU poStimeeS teiste elementide sisaldust.

tIHe KonKurents Lubjakivijahu ning lubja- ja dolokivi segusid tootva Nordkalk ASi tegevdirektor Andres Rammul ütleb, et agrolubja pakkujate turul on konkurents aasta-aastalt tihedamaks läinud. Märgatava panuse sellesse andis Eesti Energia, põlevkivituhaga turule tagasi tulles, samas klinkritolmu osakaal jääb vähemaks. „Tundes Eesti võimalusi ja vajadusi, usun, et konkurents eri lupjamismaterjalide ja täisteenuse pakkujate vahel tiheneb veelgi,” pakub ta.

Kui klient soovib põllu pH-d normi viia, võib kasutada lubjakivijahu, aga dolokivi sisaldava segu lisandväärtus on magneesium. „Viimasel ajal ongi rohkem segu tellima hakatud, sest muldade magneesiumivajadust on laiemalt selgitatud ja põllumehed oskavad seda küsida,” räägib Rammul.

Tooraine kaevandab Nordkalk oma karjääridest. „Meie

Jätame lastele vaesem Riina MaRtinSOn Maa Elu

K

evadhooajal kasutatavaid väetisi hakkavad põllumehed ostma juba sügisel, sest varasem kogemus näitab, et kevadel enne külvi kipuvad väetiste hinnad tõusma, samuti võivad kõige populaarsemad ja soodsamad väetised vahepeal otsa lõppeda.

Umbes 80–85 protsenti väetistest kasutatakse kevadsuvisel ajal ja ülejäänu sügisel. Juba oktoobris algava kevadväetiste müügi taga on tootjate surve, kes soovivad oma tehaseid aasta ringi töös hoida, räägib Baltic Agro põlluväetiste toote-

juht Mihkel Salum. Kui varem oli tõepoolest just sügisel väetis pisut soodsam, siis viimastel aastatel see reegel ei pruugi kehtida. Hind kõigub ettearvamatult.

Oilseeds Trade’i väetiste tootejuht Marina Belavina selgitab, et lämmastik- ja fosforväetiste hinnad määratakse hooajaliste teguritega, nõudluse kõikumisega kohalikel turgudel ja tarnijate konkurentsiga. Näiteks lämmastikväetiste hind on sageli kõige odavam suve teisel poolel, kui ostunõudlus on väiksem. „Väetiste ostu ei tasu jätta viimasele hetkele, sest siis võib tekkida populaarsete NPK vale-

www.apmets.ee

mite hooajaline defitsiit, kuna aprillist hakatakse tootma sügisvalemi NPKd,” ütleb Belavina. „Eelmisel kevadel oli Eestis valemi NPK 15-15-15 defitsiit ja enamasti saavadki kiiremini otsa just kõige odavamad ja enam nõutud väetised.”

Laias laastus umbes pool Eestis müüdavatest põlluväetistest tuleb Venemaalt ja Valgevenest, teine pool Euroopa Liidu riikidest, harvem midagi ka mujalt. „Venemaa väetiste kasuks räägib soodsam hind, aga transport sealt pole enam sugugi lihtne. Pigem on hoopis lihtsam Poolast, Belgiast või Soomest tuua,” märgib Salum.

maa elu || Põld || 7

15. veebruar 2018

jääb saak kesiseks

mad mullad, kui ise saime KuKKus JÄrsult Kui nõukogude aja viimastel kümnenditel kasutati mineraalväetisi Eestis ohtralt üle optimaalse määra, siis 1990ndatel kukkus kogus järsult. Nüüd viimase kümne aasta jooksul on Eestis pisikeste sammudega järjest rohkem väetist müüdud.

Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas selgitab, et väetisekoguse kasvu taga on asjaolu, et kuni 2005. aastani tootsime Eestis teravilja vaid oma riigi sisetarbeks ja kogus oli siis 0,6–0,7 miljonit tonni.

Nüüdseks toodame 1,5–1,6 miljoni tonni piires, mis tähendab, et vilja kogusaak on kasvanud enam kui väetisekogus.

„Aastatel 1965–1990 väetati ligikaudu kaks korda enam, kui saagiga elemente põllult ära viidi. Nüüd aga väetatakse vähem, kui saagiga põllult toiteelemente ära viiakse. Bilanss on negatiivne ehk elame oma muldade toitainesisalduse järgi tänu meie isadele ja jätame oma lastele vaesemad mullad, kui ise saime,” räägib Ameerikas.

Nii polegi meil praegu üleväetamise hirmu.

„Meil on väetis nii kallis ja ma pole küll veel ühtegi põllumeest näinud, kes teadlikult igaks juhuks üle väetab. Pigem pannakse vähem,” kinnitab Salum. „Põllumehed teavad järjest paremini oma põllumulla seisukorda, mis toitaineid vaja, ja väetiseostud tehakse väga kaalutletult.”

Belavina räägib, et Eesti mullad on enamasti kaaliumivaesed ja fosforirikkad, välja arvatud Lääne-

maa ja Põhja-Eesti, kus on pisut teine pilt. Kuna nii teravili, raps kui ka kaunviljad vajavad rohkem kaaliumit kui fosforit, on Eestis väga laialt levinud suurema kaaliumisisaldusega väetiste kasutamine. „Kaaliumi mullavarude paremaks omastamiseks kasutatakse kaaliumväetisi ka lehtede kaudu – näiteks väga hea lahustuvusega kristalliline leheväetis K-Leaf,” lisab ta.

KItsam valIK Salum räägib oma töökogemusele tuginedes, et väetiste maailmas on viimase kümne aasta jooksul toimunud omamoodi taandareng. „Kui 10–12 aas-

toote juures tuleb alati arvestada transpordi maksumust, mis võib mõnikord isegi tootest kallim olla,” nendib Rammul.

Hind mängibki selle teema juures suurt rolli. „Seda on mujal Euroopas samuti näha: kui on kitsad ajad, siis on lupjamine esimene, millest loobutakse,” teab Rammul. „Põllumehele tundub, et kui sellest lühiajaliselt loobuda, ei juhtu hullu, aga kui siis õiget momenti ära ei taba, muutub ka ülejäänud tegevus põllul mõttetuks. Kuni 2004. aastani oli lupjamine Eestis stabiilne, sest riik toetas kindla summa eest põllumeest ja selle raha ulatuses alati ka lubjati. Pärast 2004. aastat vajus lupjamine peaaegu unustusse, nüüd on aasta-aastalt hakanud tõusma.”

Eesti Energia tütarfirma aktsiaselts Enefit Energiatootmine on Enefixi kaubamärgi all müüdava põlevkivituhaga turul teist aastat. Enamik põllulupja müüakse Eestis, aga jalg on saadud ukse vahele ka Lätis, kus esimesed sajad hektarid sellega juba lubjatud, räägib Enefixi lubiväetise müüki korraldav aktsiaseltsi Eesti Energia kütuste portfellihaldur Lauri Laanemäe.

Suur osa põlevkivituhast müüakse Lõuna- ja Kagu-Ees-

tis, kus põllumuldade happesusega rohkem probleeme. Laanemäe nendib, et nende asukoht Kirde-Eestis on küll põhiklientidest pisut kauge. „Aga kui vaatame tuha neutraliseerimisvõimet võrreldes näiteks kivijahudega, siis transport Eestimaa teise otsa tasub ära. Põlevkivituha erikulu on väiksem, seda pole vaja põllule nii palju laotada kui kivijahu ja neutraliseerimisvõime on kiirem: neli-viis kuud ja siis on praktikute tagasiside põhjal põllu pH normis,” kinnitab ta. „Kuigi meie tuhk pole veel maheregistrisse kantud, siis selle parameetrid vastavad Euroopas mahepõllumajandusele lubatavatele lubiväetistele ja maheregistrisse kandmise protsess sai algatatud mullu kevadel.”

tat tagasi sai tellida märksa rohkem erinevaid väetisi, siis väetisetootjad tundsid end turul nii mugavalt, et vähendasid toodete nimistut,” nendib ta. „Kui põllumeestele seminare teeme, siis taimekaitsevahendite ja seemnete tootejuhid raporteerivad aina uutest toodetest ja sortidest, aga minul pole väetiste teemal suurt midagi uut rääkida. Aga seda peab küll rõhutama, et ehkki tooteportfell on kitsam, on väetiste kvaliteet paranenud.”

Salum ütleb end uskuvat, et väetisetootjate mugav elu hakkab läbi saama ja nad on sunnitud uute toodetega kliente enda juurde meelitama. „Kui va-

rem pidime ise nende juurde läbirääkimistele minema, siis nüüd tulevad nemad meie juurde,” lausub ta.

Belavina sõnutsi tuleb uusi väetisi pigem kompleksväetiste sekka. „Samas uued NPK valemid ei sobi alati kasutamiseks Eesti põllumajanduses,” nendib ta.

Väetiseturul toimuv ületootmine näitab Salumi hinnangul, et hinnatõusu karta ei ole. „Viimase kümne aasta jooksul on maailmas ehitatud palju väetisetehaseid ja turul on ületootmine. Pole mingit põhjendust väetiste hinnatõusule lähema kolme-viie aasta jooksul,” rõhutab ta.

mIda Kasutada?

Et teada oma põllu seisukorda ja kui palju lupja see vajab, peaks aeg-ajalt kontrollima ja määrama mullast mitte ainult pH, vaid ka teiste elementide sisaldust. „Mõned püüavad põlde lubjata ainult pH järgi, aga ainult pH põhjal ei saa määrata mulla happesuse neutraliseerimiseks vajalikku lubja õiget kogust, sest erinevate omadustega mullad vajavad happesuse neutraliseerimiseks eri kogust lupja,” rõhutab Loide.

TÄPSUS JA USALDUS

JÄRVA-JAANI AUTO OÜ

PÕLLUMAJANDUSSAADUSTE (teravili, jõusööt, juurviljad jm)

VEDU JA MÜÜK ÜLE EESTI Kaalutud kogused, sertifikaadid.

Killustik Sõelmed Kruus

Põldude lupjamismaterjal Liiv Pinnas Hakkepuit

Tel 506 1606, 502 5839 | info@jja.ee Koeru tn 17 | Järva-Jaani, Järvamaa

8 || reklaam || maa elu

15. veebruar 2018

15. veebruar 2018

maa elu || reklaam || 9

10 || varIa || maa elu

15. veebruar 2018

laserProJeKtor. Möödas on ajad, mil kodu ehiti vaid jõuludeks ja ainult pikkade valgusvoolikutega.

Tänapäeval saame rääkida värvi muutvatest leedlampidest, suund- ja kohtvalgustitest ning valguslaseritest.

taltsuta valgust ja varju kuidO SaaRpuu Järva Teataja

S

ee lugu ongi pühendatud välistingimustesse mõeldud laserprojektorile. Kui hästi otsida, võib neid seadmeid leida ka Paide kesklinna lähedusest. Kaks maja, kaks värvi muutvate RGB leedpirnidega valguskuplit väravapostide otsas, kaks lumehelbeid välisseinale kuvavat projektorit ning tulemus, hoolimata sellest, et muster ei muutu ja helbekeste värvus on valge, avaldab muljet. uudne seade Ja vÄHene Hooldus Majaperemees Kalev Helenurm räägib, et esimest korda silmas ta laserprojektoreid ühes pealinna ehituspoes, kus neid esitleti kui jõulukaunistust. „Seal poes projektoreid klientidele müüa ei olnud, lõpuks soetasin seadmed Hortese keskusest. See oli 2016. aastal.” Üks laserprojektor maksis 30–40 eurot ja paigaldamisega erilist muret polnud. Seade tuli ühendada vooluvõrku ja vaia abil maja välisseinast vajalikule kaugusele paigaldada. „Päris nõutavale kaugusele ma projektorit ei pannud, sest siis oleks see hakanud lumehelbeid näitama lisaks seinale ka katusele, kuid see ei olnud eesmärk,” täpsustab ta. „Kuigi meie majadel on projektorid töötanud juba kahed jõulud, pole tootja hoiatus, et seade põleb mingil hetkel läbi, veel täitunud. Lubatud töötunnid on ammu ületatud.”

Siiski pole laserprojektoritega asjad päris ilma äpardusteta läinud: ühte seadet, täpsemalt selle juhet, vigastas koer, teisel kiilus hooajavälisel ajal hooratas kinni. Mõlemad vead olid õnneks parandatavad.

Pisihooldusega tasub arvestada ka jäävihma korral.

Kui siis seadet mitte puhas-

Kuigi meie majadel on projektorid töötanud juba kahed jõulud, pole tootja hoiatus, et seade põleb mingil hetkel läbi, veel täitunud. Lubatud töötunnid on ammu ületatud. Foto: eRakoGU

KOMMENTAAR marje-ly rebas Paide linnaarhitekt ks majade kaunistamisega on nagu riietumisega: võib lähtuda ainult praktilisest kaalutlusest või mõelda ka teiste kriteeriumide peale. Kui dekoratiivvalgus majas või aias on

E

hästi läbi mõeldud, toetab maja arhitektuuri ega pimesta majast möödasõitjaid, siis on väga hea.

Võib ju rääkida ka valgusreostusest, kuid meie laiuskraadidel on valget aega nii vähe, et dekoratiivvalgus lisab halli ainult positiivsust juurde.

tada, ei kuvata seinale mitte selgepiirilisi lumehelbekesi, vaid udukogu.

Kalev Helenurm kavatseb

kodumaja juures laserprojektorid töös hoida pimeda aja lõpuni. Samuti hoiab ta silma peal Paide linna jõulukaunistus-

tel. Kui linn võtab kaunistused maha, ei näita ka projektorid Kalev Helenurme kodumaja seinale enam helbekesi. Ta võtab seadmed vaia küljest lahti, kui maa pole külmunud, tõmbab välja ka vaiad ja viib seadmed õuest ära. Kuni järgmiste jõuludeni. „Eks alguses ostsin projektorid samamoodi jõulukaunistustena, kuid nüüd on need saanud talvemeeleolu tekitajaks. Sel põhjusel ei võtnud neid jõuluaja lõppedes vooluvõrgust välja.” otsI Ja osta InternetIst Vähemalt ühe Paide linna eramaja juures on Kalev He-

lenurm näinud analoogset laserprojektorit töös. Kas tulevik toob neid kodudesse rohkem, näitab aeg. „Võiksin laserprojektoreid ka juurde osta, sest praegu on valgusmustriga kaetud majade välisseinast vaid kaks väikest osa,” jätab ta otsad lahtiseks.

Seadmeid osta on tegelikult parasjagu keeruline. Loo autor neid vähemalt KeskEestis müügilt leidnud ei ole, eri poekettidesse ja internetikauplustesse, näiteks Bauhausi ja Kaup24 e-kaubamajja tehtud päringud andsid negatiivse vastuse või teiste kettide puhul jäid sootuks vas-

tuseta. Analoogne laserprojektor õnnestus lõpuks leida ON24 Sisustuskaubamajast õuevalgustite alajaotusest. Otsinguväljale tasub kirjutada „LED laserprojektor”. Tegemist on lumehelveste mustrit kuvava väliprojektoriga, mis katab valgusmustriga umbes 12ruutmeetrise ala. Projektor tuleks majaseinast asetada nelja meetri kaugusele. Tuleb arvestada, et projektori eluiga on umbes 1000 töötundi ehk sõltub otseselt kasutamise sagedusest. Maksab kogu see luksus 31 eurot ja mõnikümmend senti peale.

siiski suuremat pole. Pikaajalise loodusturismiteenuse pakkuja Estonian Nature Toursi asutaja ja tegevjuht Marika Mann on võrrelnud meid välisettevõtetega ja hinnanud, et 200 000eurose aastase panusega sihtturundusse võiks Eesti loodusturismi arendada selliseks, et panus riigikassasse ületaks RMK praegust panust, mis tuleb eelkõige metsaraiumisest. Paraku vähendab riigimetsa usin raiumine ühtlasi keskkonnasäästlike ettevõtjate võimalusi loodusturismi arendada. Üks viis metsa pealt igakevadist tulu teenida on koguda kasemahla. Keskmises vanuses kase pealt saab igal kevadel kuni sada liitrit mahla.

Oletame, et kasemahla varuja maksab metsaomanikule selle saja liitri pealt kõigest kümme eurot – hektari pealt teeb see

kuus tuhat eurot aastas. Vaid viie aastaga teenib nii lõppkokkuvõttes sama tulu, mis lageraiega saanud oleks, aga samas jäävad puud alles, puudega koos ka metsa elustik ja selle funktsioonid. Müüa võiks kasemahla aga nii joogi kui ka miks mitte rahvameditsiinilise kosmeetikumina, millega pleegitatakse nägu ja pestakse juukseid. Üks eestlaste trump, millest me ise harva teadlikud oleme: läänlaste jaoks oleme ebamaiselt ilusad. Kasemahlast saab ka kasesiirupit teha, mida müüakse õige krõbeda hinnaga vahtrasiirupist kuni viis korda kallimalt.

Aga Eesti riigile ega puidutööstussektorile pole veel kohale jõudnud, et praegu müüakse kasvava lageraiebuumi käigus peenraha eest maha ressurssi, mida hoolsamal hoidmisel

märksa mõistlikumalt, pikaajalise kasumiperspektiiviga majandada saaks. Praegu võib juhtuda, et suures kasu väljavõtmise tuhinas jääb tõeline kasu hoopistükkis kahe silma vahele. Eesti üritab teha õige suuri asju, ehkki maailma mõistes on ta pisike nagu pisike linn.

Võib-olla saaks palju väikesi asju tehes midagi sootuks suuremat kokku. Maailm on muutumises ja pealekasvavale põlvkonnale saab üha selgemaks, et tselluloosis ja puidugraanulites ei peitu õnne ega tulevikku.

Hoopis murakad ja mustikad, puravikud ja kukeseened, mesi, kasemahl ja seikluslik matk puhtas looduses on kahekümne esimese sajandi tõeline kuld.

Hoidkem siis seda ning paneme oma metsad tõeliselt teenima – sellisel viisil, et nende väärtus ajas vaid kasvab.

aRvaMuSpLatS

TEENI OMA METSAST TULU MaRtin Luiga

kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaator

N

iisuguseid üleskutseid näeb netis ja kuulutustulpadel tihtilugu, paraku mõeldakse metsast teenitava tulu all tänapäeval peamiselt puidutulu. Ometi ei ole see suurim metsast saadav tulu – see polegi õigupoolest kuigi suur tulu, kui konkreetsetele arvudele otsa vaadata. Metsaomanik Leo Eensoo sõnul saab ühe kuuse või kase eest 50–60 eurot, samas raieküpseks saamiseks peab puu umbes 70 aastat kasvama. Seega aastas kasvab ühes puus puidutulu juurde alla euro. Hektarisuuruselt lagedaks tõmmatud langilt saab keskmiselt kuussada puud, seda juhtub aga kõigest kord met-

saomaniku elus – kui tal hästi läheb. Maamaks jookseb seevastu kogu aeg.

Luua metsanduskooli õpilastel on ühe raieringi jooksul ja kasvukohatüüpide kaupa lastud välja arvutada niinimetatud teiseste metsasaaduste – mesi, seened ja marjad – müügitulu. Tulemuseks saadi iga kord suurem tulu kui puidust. Tasub tähele panna, et näiteks mustikate korjeala hävitab lageraie mitmekümneks aastaks ja looduslike metsade asendamine männi, kuuse ja kasega mõjub mesilaste populatsioonile kahjulikult. Selliseid suuri meetaimi nagu pärn, vaher ja paju jääb üha vähemaks, põllult peletab mesilased aga mürgi pritsimine. Mesinduse turgutamine oleks väärt vastulöök maailma kimbutavale tolmeldaja-

te kriisile ja toetaks ka Eesti mahemajandust.

Mida enam pea tööle panna, seda enam võimalusi metsast tulu teenida avaneb – ja seda ilma raskete harvesteride laastamise ja nördinud naabri sajatusteta. Metsa looduslikuna hoidmine võimaldab teenida puhta ja loodusliku Eesti kuvandi pealt, korraldada turismiretki ja loodusfestivale, pakkuda majutus-, toitlustus-, transpordi- või giiditeenust.

Euroopa riikides on küllaldaselt inimesi, kes pole iialgi vabas looduses konna või rästikut näinud. Meil on neile pakkuda aga sootuks enamat.

Paljud kohalikud isegi ei tea, et tänu Eesti rannajoone liigendatusele oleme rahvusvahelise tähtsusega linnuvaatlusriik, kuuludes Euroopa esikolmikusse. Teinud me sellega

maa elu || metS || 11

15. veebruar 2018

Kas naaber peab lageraiest teadma?

Riina MaRtinSOn Maa Elu

L

äinud nädalal algasid mu kodumaja kõrval metsas raietööd. Metsafirma esimese päeva töö maantee kõrval tundus ilus ja jõudsime pere keskel rõõmustada, et saame kodu juurde mõnusa parkmetsa.

Kui järgmisel päeval neoonvestides mehed maja taha jõudsid, kutsusid naabrid minugi välja ja objektijuhi suust kõlasid sõnad, mis sõna otseses mõttes käed värisema võtsid: „Siin tuleb lageraie.”

Loomulikult teadsin nii mina kui ka naabrid, et tegu on võõra metsaga ja ükskord see nagunii rahaks tehakse, aga jahmatas ootamatus. Kuidas on võimalik, et lageraiest naabreid ei teavitata ja seda otse suure elamurajooni piiril? Selgub, et tõepoolest on meie riigis asjad nii, et kui linnas ei või oma maa peal oma raha eest teha, mis naabri vaadet häirib, siis metsas küll.

Olgu öeldud, et meie saime metsafirmaga kokkuleppele.

Jah, nad olid metsaomanikule maksnud raieõiguse eest ja tahtsid kindla hulga palke kätte saada, aga kuna nagunii peab lageraie alale puid alles jätma, siis käisime metsapiiri läbi, valisime need puud koos välja ja kuna metsaäärsed sarapuud ja noored kuused neid nagunii ei huvitanud, saimegi sõbralikult lahku minna.

Veel poetas töödejuht, et ra-

MTÜ Eesti Metsa Abiks jurist Sven Anton ütleb, et nende soov on, et raie planeerimisse kaasataks kõik asjasse puutuvad osapooled, nii nagu seda praegu igas haldusmenetluses tegema peab.

Fotod: eRakoGU Ja aRvo meekS

hulolematute naabritega vaidlemine on neil täiesti tavaline töö osa. Õhtul arvutis teemat uurima asudes lõi esimesena vastuseks, et vaevalt mõni päev varem oli MTÜ Eesti Metsa Abiks (EMA) esitanud õiguskantslerile pöördumise, milles juhib tähelepanu vastuoludele metsaseaduses, mille järgi ei teavitata naabreid kõrvalkrundil toimuvast raiest.

MTÜ EMA jurist Sven Anton, miks õiguskantsleri poole pöördusite?

Meile laekub sageli kaebusi,

et naaberkruntidel tehakse lageraieid igasuguse teatamiseta. Kõige tuntumad näited on Viimsis tehtud lageraie, mille kodanikud avastasid hetkel, kui raietöö algas, ning Harku metsades planeeritud raie, mis oli vastuolus Harku valla üldplaneeringuga. Harku raiest said kohalikud juhuslikult teada enne raietöö algust ja seetõttu õnnestus õigusvastane raie EMA-l peatada.

Keskkonnaamet on Paluküla Hiiemäe vaidluses selgitanud, et nendel puudubki kohustus teavitada ja kaasata naaber-

kinnistu omanikke. Isegi kui Keskkonnaametil puudub õiguslikult kohustus arvestada naaberkinnistu omanike arvamusega, ei ole nad seetõttu teatamise ja ärakuulamise kohustusest vabastatud. Nii ongi Keskkonnaameti menetluspraktika vastuolus haldusmenetluse põhimõtetega, sealhulgas kaasamise ja ärakuulamise põhimõttega.

Omandiõigus ei tähenda üksnes vaba voli enda omandiga ümberkäimisel, vaid tähendab riigi jaoks kohustust kaitsta omandit selle võimali-

ku kahjustamise eest. Muidugi ei sea omandi kaitse absoluutseid piiranguid, sest teatud juhtudel peame naabrite toimetusi taluma isegi juhul, kui see kahjustab meie enda kinnistut, sest naabril on jällegi põhiseaduslik õigus enda kinnistut vabalt vallata ja kasutada.

Sellise õigusliku konflikti lahendamiseks kinnisasjade puhul ongi meil planeerimisõigus, kus kaasatakse kõik asjasse puutuvad osapooled, selgitatakse välja nende huvid ning proovitakse leida parim lahendus.

Metsa puhul sarnane menetlus puudub. Metsateatis on üksnes formaalsus, kus järgitakse, et toiming oleks väliselt seadusega kooskõlas. Naabrite tegelikke huvisid ja õigusi ei uurita ning nii ei ole tagatud ka naaberkinnistu omanike põhiseaduslik omandiõigus.

Kas lageraie võib naabrile ka materiaalset kahju tuua?

Jah, see võib põhjustada naaberkinnistule pöördumatut kahju tuule, vee ja loomade liikumise muutmise tõttu. Samuti vähendab lageraie naaberkinnistul oluliselt kinnistu esteetilist väärtust ja koos sellega langeb kinnisomandi väärtus.

Omanikul peab olema mingisugune kindlus enda omandi väärtuse säilimise osas. Näiteks kui ettevõtja ostab endale looduskaunisse kohta maa eesmärgiga edendada seal ökoturismi, võib tema ettevõtmise ära rikkuda lageraie naaber-

kinnistul. Planeerimisõiguslikult tagab linnas selliste juhtude vältimiseks kaitse planeerimine, näiteks üldplaneeringute ja arengukavade kujul. Raieõiguse küsimus on meil praegu planeerimisõigusesse väga kehvasti sisse võetud ja seetõttu puudubki metsaomanikul igasugune kindlus enda omandi tulevase väärtuse osas. Selline olukord ongi vastuolus põhiseadusliku omandikaitsega ning see oligi peamine põhjus, miks otsustasime pöörduda õiguskantsleri poole.

Kas teie soov on, et naaber võiks keelata naabril metsa maha võtta?

Ei, meie soov ei ole naabrile absoluutse keelamise võimalust anda. See oleks teistpidi omandiõiguse rikkumine. Meie soovime, et naabrite huvid saaksid lahenduse arutelu teel, nii nagu see peab toimuma demokraatlikus ühiskonnas.

Me ei soovi anda kellelegi või millelegi keelamise õigust, nagu meile sõnu suhu pannes väidetakse, vaid soovime meie enda põhiseaduslike väärtuste tagamise metsateatise menetluses.

Ootame, et raie planeerimisse kaasataks kõik asjasse puutuvad osapooled, nii nagu seda praegu igas haldusmenetluses tegema peab. Suuremat pilti vaadates soovime, et raie üle-eestiliselt oleks planeeritud sarnaselt, nagu on planeeritud praegu ehitiste rajamine planeerimisõiguses.

12 || ettevõtja || maa elu

15. veebruar 2018

Kirikumõisa külas 174 aastat tagasi ehitatud ja mõni aasta tagasi renoveeritud magasiaidas tegutseb osaühing Tuul ja Kodu.

Teeme vildist väiksemaid kingituseks sobivaid asju, nagu hiirematid ja veinipudelihoidjad.

Nende valmistamist õpetaks meelsasti huvilistele ka õppepäevadel, aga peab arvestama, et naturaalne vilt on üsna kallis, selle ruutmeetri hind algab 17–20 eurost.”

Tuul ja Kodu perenaine Marianne Ratškova.

Fotod: toomaS ŠaLda

mitmekülgne perefirma

kutsub renoveeritud magasiaita tOOMaS ŠaLda Maa Elu

T

eil on vaja pruutkleiti või lihtsalt pükse parajaks kohendada? Aga palun. Saite kutse presidendi vastuvõtule ja olete veendunud, et kõige õigem oleks minna autentses ja põlvest põlve kestvas rahvarõivas? Ikka saab, kui aegsasti tellimus sisse anda. Teid huvitab vilditöö või rätsepakunst ja tahate osaleda õpitubades? Olete teretulnud. Ehitate palkmaju ja vajate sobivat soojustus- ja vuugivilla? Milles küsimus! See on Vändra külje all Kirikumõisa külas 174 aastat tagasi ehitatud ja mõni aasta tagasi renoveeritud magasiaidas tegutseva osaühingu Tuul ja Kodu peamine tegevusala. Kahekesi nad seal toimetavad – perenaine Marianne Ratškova ja peremees Ago Radus. tÖÖotsImIne andIs Idee Osaühing Tuul ja Kodu sai alguse 2008. aastal, kui Ago Raduse 20 aastat kestnud müügijuhi töö otsa sai ja päevast päeva korduv hakkas ära tüütama. „Kogemusi ja oskusi jagus, olin olnud müügimehe, tootejuhi ja müügijuhi ametis, tegelenud tellijate, tarnijate, logistika ja kõige muu vajalikuga. Para-

ku keegi üle viiekümneaastast tööle võtta ei tahtnud ja päris liinitööliseks ei tõmmanud. Nii see firma sündiski, olid sidemed, üks toode ja mõnevõrra kliente, päris nullist ei pidanud alustama. Firma nimi lendles ka kusagilt kohale ja hakkasin tööle. Olen tänaseni korraga juhataja, koristaja, autojuht, insener ja disainer. Esialgu oli kontor Tallinna korteris, siis leidsin Vändra vallas sobiva maamaja, kus oli piisavalt ladustamispinda ja kuhu sai üles panna soojustus- ja vuugivilla parajaks lõikamiseks tarvilikud seadmed. Kui varem tellisin Soomest kõik villad valmismõõtu lõigatuna ja pakituna, siis nüüd sain protsessi ümber korraldada, nii et endale jäi rohkem tööd ja sissetulekut. Lühenes kauba kliendini jõudmise aeg, tekkis arvestatav laovaru, mida kunde vajaduse järgi lõikan, pakin ja operatiivselt kätte toimetan.”

Suurematest teedest kaugele jääval maamajal oli paraku kehv juurdepääs, eriti talvel. „Minu kliendid on palkmajatootjad Saaremaast Räpinani üle Eesti ja pean pääsema liikuma iga ilmaga, muidu vean kliente alt,” kommenteerib Radus. Nii panigi ta silma peale Kirikumõisas asuvale veel kuus aastat tagasi kokkuvarisemisohus olnud 1844. aastal ehitatud magasiaidale. „Meil oli vaja tulla tsivilisatsioonile lähemale ja ait on suure tee ääres. Nüüd majandamegi kahes hoones.” Muinsuskaitsealuse

aida seintes oli 28 suurt pragu ja üks nurk täiesti paigast liikunud, aga Radusele hoone meeldis. Kuna eelmistele omanikele rentimine ei sobinud, tuli ait ära osta. „Restaureerijad nii-öelda liimisid kõik seinad üheks tükiks tagasi. Majal polnud ees ühtegi akent, uksed olid katki, katus jooksis läbi, põrandalauad olid mädad.

Kõik puitosad on 174 aastat vanad, need taastasime. Olen ise kunagi restauraatorina töötanud, mistõttu siseviimistluse tegin valdavalt oma kätega, ka Marianne andis oma panuse. Minu Tallinna kinnisvara müügist saadad raha kulus kõik siia, pluss firma vabad vahendid ning PRIA ja muinsuskaitseameti toetused, aga ikkagi pidin pangalt lisaraha küsima. Siiski on hea meel, et suutsin selle ilusate proportsioonidega väärika hoone hävingust päästa.” Nüüd on osaühingul Tuul ja Kodu hubased ja kordumatud esindusruumid, kus külalisi vastu võtta ning müügija arendustööd teha. raHvarÕIvad, vIlt Ja ÕmBlustÖÖ Kulus kolm aastat ja soliidne kogus raha, aga Kirikumõisa magasiait on korras ja vastab muinsuskaitse nõuetele.

Siin on avarad ruumid käsitöö õppepäevade korraldamiseks, rätsepatuba ja väike vildipood. „Potentsiaali on tegelikult rohkemgi. Rätsepa, õmblusmeistri ja õmblustehnoloogi haridusega perenaise õmblustöö järe-

le on küll arvestatav nõudlus, aga hinnad on siin paratamatult poole madalamad kui Tallinnas, sest inimesed on hinnatundlikumad. Käsitöö õppepäevi suudaksime märksa rohkem korraldada, kõik vajalikud töövahendid ja materjalid on olemas, aga rahva huvi on leige. Rahvarõivaid küll tellitakse, aga rohkem siis, kui laulu- ja tantsupidu või vabariigi aastapäev on lähenemas. Paljud kahjuks arvavad, et kui helistada meile nädal enne üritust, saab rahvarõivakomplekti soovitud päeval kätte. Autentse rõivakomplekti valmistamine on aga tunduvalt pikem protsess, võtab palju aega ning võib maksta vägagi soliidse summa. Rahvarõivas on alati olnud jõukuse näitaja, on seda tänapäevalgi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ehedaid ja autentseid rahvarõivaid saavad endale paraku lubada vähesed. Pigem leiavad tänapäeval rahvarõivameistri üles kollektiivid, kes tellivad vastavalt võimalusele eseme kaupa lihtsustatud esinemisrõivaid – alustuseks näiteks särgid, seelikud, kui raha juurde saadakse, siis põlled, tanud jne.”

Magasiaida paremas tiivas asuv väike vildipood kujutab endast Saksamaalt toodud naturaalse vildi rullidega täidetud tuba, kus huvilised saavad kaubaga lähemalt tutvuda. „Kohapeal on meil mõned rullid, aga naturaalse vildi kataloogis on mitusada tooni ja mitu

paksust. Lisaks teist sama palju tööstusliku vildi variante. Kohale tulles või meie kodulehe kaudu saab neid kõiki tellida, kuid kogused tehase tellimustele pole just väikesed, samas on hind kliendisõbralikum. Paraku ei tea eestlane vildi omadustest ja väärtusest kuigi palju. Tullakse siia või helistatakse ja küsitakse, mis vilt maksab, aga see on sama, kui küsida, mis maksab pudel veini … Vilti kasutatakse omajagu tööstuses, seal veel mõistetakse, millega tegu. Ise näeme, et tasapisi hakatakse siiski vilti taas avastama. Vildil on väga palju võimalusi: näiteks sisekujundajad kasutavad seda kontorite ja korterite kujundamisel.

rahvarÕivas on alati olnud jÕukuse näitaja, on seda tänapäevalgi nii eestis kui ka Mujal MaailMas. Ühte kontorisse läks meilt mõni aeg tagasi koguni 400 ruutmeetrit, sellega kaeti seinad, tehti müratõkked ja lambikuplid. Naturaalne vilt ei anna staatilist elektrit, sellest ei eraldu ühtegi allergeeni. Vilt on minu hinnangul üldse üks käeja nahasõbralikumaid materjale. Vilt summutab heli, on soe ja tugev. Sellega on väga hea katta näiteks pehmet mööblit.

PalKmaJade sooJustusJa vuugIvIll Jõuame peremehega juttu ajades tagasi osaühingu Tuul ja Kodu peamise tegevusala ehk palkmajade soojustus- ja vuugivilla juurde. „Töötlen materjali õigesse mõõtu, pakendan ja saadan kulleriga või viin ise kohale. Mul on 30–40 klienti pluss käsitööpalkmajade tegijad. Põhilised kliendid on palkmajatehased, kus teatakse täpselt, mida ja kui palju vaja on.

Suur osa meie kaubast jõuabki koos palkmajadega välismaale.

Kui varem tellisin materjali Soomest, siis nüüd toodetakse villad Eestis, see on kiirem ja soodsam. Meil on oma sertifitseeritud materjal, oleme tootevalikut uuendanud ja täiustanud. Meie esimene toode on polüpropeen- ja polüesterkiust soojustusvill. See ei tekita allergiat, seda ei taha sitikad, vesi, eosed, mitte miski, võrreldes klaas- ja kivivillaga ei eraldu sellest lenduvat mikrofiibrit.

Neile, kes eelistavad ökoloogilisemat materjali, näiteks käsitööpalkmajade ehitajad, õnnestus meil kokku kedrata lambavilla ja sünteetika segu, mis samuti ei hallita ega mädane ja milles pole midagi tervist häirivat. Kui laialt kasutatav linavilt läheb niiskusega hallitama, siis meie materjalid kindlasti mitte.”

Kümme aastat tagasi pealinnast Vändra lähedusse kolinud mees kinnitab, et maal on perel palju rahulikum elada ja privaatsusväli on suurem. „Linnud ja loomad ümberringi, värske õhk, sisuliselt koduhoovist korjame kevadel kogritsaid, sügisel kuuseriisikaid ja arušampinjone, õunapuud annavad aastase mahla- ja siidrivaru. Töö poolestki on siin elamisel-tegutsemisel plussid – kaupa tuleb viia kõikjale üle Eesti, aga vähemalt geograafilises mõttes on Tallinn ääremaa, Vändrast saab hulga kiiremini kohale.”

Ehkki Radus võiks selle aasta lõpus pensionile jääda, ei kavatse ta käed rüpes istuda. „Teine maja alles tahab kordategemist ja peas kummitab mõte hakata vildist telgilaadseid tooteid valmistama,” avab tegus peremees põgusalt tulevikuplaane.

maa elu || Ettevõtja || 13

15. veebruar 2018

Iga mööblieseme

taastamiseks on lahendus Reet Saar Maa Elu

V

igurtigu mööblit restaureeriva ettevõtte nimena on ilmekas ja sõnamänguline lahendus, mis toob silme ette ümarate vormidega tigudiivanid, kuid nimi sai alguse hoopis meiliaadressist. Ants Herodes tahtis valida aadressiks nime, mis kohe viitaks tegevusalale. Sadulsepp oli juba võetud, tema lisas samale sõnale numbri taha, aga see hakkas klientides segadust tekitama. Sõbraga arutades välgatas praegune nimi, mida juba kellegi teisega segi ei aja.

Rapla osaühing Vigurtigu on tegutsenud ligi üheksa aastat. Igapäevarutus omanik selle peale ei mõtle, aga jutu käigus meenub, et sõbrad lubasid talle karika kinkida, kui ta kümme aastat vastu peab. Täiskasvanute gümnaasiumi õpingute kõrvalt läks Herodes tööle Rap­ last mõniteist kilomeetrit eemal asuvasse Violantesse, mida peab Eestis üheks kõige kvaliteetsema pehme mööbli tootjaks. Polsterdaja amet sai selgeks töö käigus ja viis aastat läks kui lennates. Töötingimuste ja palga poolest oleks võinud rahulikult jätkata, aga mees tundis, et tahab edasi areneda. Ta proovis üht ja teist ametit, aga need ei sobinud. „Mul oli toona vaba aega ja tädil oli vana mööbel, mis oli vaja korda teha. Hakkasin proovima.

Selle käigus sain sadulseppade ja puidurestauraatoritega tuttavaks,” meenutab Ants Herodes, kuidas ta jõudis rajale, mis viis oma ettevõtte asutamiseni.

Ta alustas garaažiboksis, kus olid väga kesised olmetingimused. Katus lasi nii palju sooja läbi, et ukse taha tekkisid suured jääpurikad ja raske oli pärast välja saada. Nüüd on tal avarad ja soojad tööruumid Rapla kesklinnas.

Herodese ampluaa on lai, ulatudes pehme mööbli parandamisest ja valmistamisest kuni interjööride uuendamise ja

Osaühingu Vigurtigu omanikule Ants Herodesele meeldib vaheldus: teed korda vana mööblit, siis aga annad uue ilme auto sisemusele või Foto: Reet Saar ruumi interjöörile.

autosalongide tuunimiseni. „Ma ei tea, et autosalongide uuendajad ka diivaneid korda teeksid, aga mul kasvas see erinevatest töödest nii loomulikult välja. Ja pühendada end väikeses kohas vaid ühele tööle – kas sellega elab ära?” esitab ta kahtleva küsimuse. Samas teeb mõttepausi, sest tegelikult on mitme kuu tellimusjärg ees. „Kui klient küsib, millal on rahulikum aeg, et oma asjadega sel ajal tulla, siis seda õigupoolest polegi,” kinnitab Herodes. Ta möönab, et kuklas võib vahel olla kartus, kas tööd ikka jätkub, aga tegelikult on tellimusi rohkem, kui teha jõuab. Kui tavaliselt on jaanuari esimene pool vaiksem,

siis alanud aastal tulid uued tellimused kohe.

Herodes meenutab, et kui tema oli algaja, siis kogenud tegijad polnud kadedad teadmisi jagama. Ka tema pole oma oskusi vaka all hoidnud. Ta on kuulunud Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli mööblirestauraatorite õppekursuste lõputööde hindamiskomisjoni. Aastate jooksul on töökojas käinud praktikante, möödunud suvel võttis ta korraks ka abilise, aga valdavalt on see ühemeheettevõte. Nüüd peab Herodes plaani, et töötukassa palgatoetusega keegi ametisse võtta. „Aga enne on endal vaja teatud tööd ära lõpetada, sest

abilist võttes kulub aeg tema väljaõpetamiseks.”

Vigurtigu on end aastatega nii kindlalt pildile saanud, et praegu turundab ettevõte end ainult Facebookis ja kodulehel.

Nelja aasta eest lõpetas omanik andmete avaldamise telefonikataloogides, kus selle eest raha küsiti. Stiilsel kodulehel, mis on pälvinud klientidelt kiitust, on seegi kirjas, et Vigurtigu visioon on olla üks parimaid sadulsepateenuse pakkujaid Eestis.

Meister peab edu pandiks häid erialateadmisi, samuti seda, et tal on töö ja hobi koos. Mees ei salga, et aeg-ajalt on temal-

gi mõõnaaeg, eriti väsitab, kui peab korraga rabama mitmes suunas: jätkama pooleli olevat tööd, tellima materjali, jälgima, et arved saaksid makstud jne.

Kui materjal pole õigeks ajaks käes, tuleb ette võtta järgmine töö, et päev luhta ei läheks.

Siis läheb järjekord sassi.

Kui kaks tööd on pooleli ja tähtaeg läheneb –

Meister peab edu pandiks häid erialateadmisi, samuti seda, et tal on töö ja hobi koos.

see pole hea tunne. Sama on talle kurtnud teisedki sadulsepad.

Meister on aastate jooksul oma isiklikku aega järjest enam väärtustama hakanud. Varem ei olnud sellest suurt lugu, kui tuli laupäeval Tallinnasse asju vedada, praegu ta seda meelsasti ei tee. Algul paned tööl sajaga, siis hakkad aru saama, et töö kõrval on ka muu elu, koorub vestlusest välja.

Herodesele meeldib vaheldus: teed korda vana mööblit, siis aga annad uue ilme auto sisemusele või ruumi interjöörile. Tema käe alt tulnud mööblit näeb Vihula mõisas, Tallinna perekonnaseisuametis ja hotellis Telegraaf, kui nimetada vaid mõnda tuntud kohta. Väga rahule jäi meister diivani ja kahe nahktugitooliga, mis hiljuti said seest ja väljast traditsiooniliste materjalidega uuendatud ning nüüd Vaimõisa külas ühes peres oma elu jätkavad. „Kõige tähtsam on kopeerida võimalikult palju vana meistri tööd, kasutada autentseid töövõtteid ja õigeid materjale. Väga tähtis on polstri kuju,” loetleb Herodes põhitõdesid.

Mees peab väga oluliseks klientidega läbi arutada tellija soovid ja tegija põhimõtted.

Kui klient tahaks tigudiivani sisse odavuse pärast panna porolooni, siis sellised tööd ütleb ta ära. Tema kindel seisukoht on, et väärtuslikku vana mööblit ei tohi uuendada valede materjalidega või panna sisse tagasi vana meriheina. Arvestada tuleb sellega, et vana mööbli kordategemine võtab palju aega, ainuüksi tigudiivani käetoe voltide sättimiseks võib kuluda mitu tundi. Kiirustamine siin head tulemust ei anna. „Missioonitundega sadulsepp vaatab alati tervikpilti. Kõige tähtsam on kopeerida võimalikult palju vana meistri tööd, kasutada autentseid töövõtteid ja õigeid materjale,” loetleb Herodes põhitõdesid.

Raamatutest ja internetist leiab samuti palju õpetlikku. „Ent nullist ei saa interneti abil kindlasti alustada – sealt vaadates ei saa aru, kui tugevasti mõnd sõlme siduda või kuidas nurka teha, käelisi oskusi peaks enne kindlasti kuskil õppima,” teab meister. Iga mööblieseme taastamiseks on lahendus, seda teab osaühingu Vigurtigu omanik kogemuste põhjal.

Kodus on Ants Herodesel hulk vana mööblit kordategemist ootamas. Selleni pole ta veel jõudnud, et huviline saaks siit midagi kohe kaasa osta, aga mõte liigub selleski suunas.

14 || Ilma- ja taImetark || maa elu

15. veebruar 2018 jud ja annused peavad olema ülitäpsed: päeva annus on 1 g või vähem! Parim infoallikas on Ain Raali „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”, kust tasub alati järele vaadata.

Hästi sobivad igapäevaseks teematerjaliks mustasõstralehed, võilillejuur, kibuvitsamari, kaselehed, kasekäsn, kõrvenõges jms, mida saate ise loodusest koguda ning lisada imuunsüsteemi ja keha toetavatesse segudesse.

Toidulisana on tarvitatud mitmeid seeni, millest tuntumad on shiitake, austerservik ja kukeseened. Pärast keemiaravi, kui veres punaliblesid vähe, aitab peedimahl või riivitud toores peet. Kui pressite mahla ise, tuleb sel lasta enne joomist pool tundi seista, muidu võib see spasme tekitada. Peeti võib süüa ka imeõhukeste viiludena.

Raske haigusega võivad kaasneda närvivapustus, unehäired ja stress, mille vastu aitab veiste-südamerohi. Parem on teha teed, sest tööstuslike preparaatide tooraine ja toime pole see. Tee jaoks võtke 1 tl kuivatatud taimepuru, valage üle kuuma veega ja laske tõmmata 15–20 min. Jooge päeva jooksul 1–2 tassi. Tähtis ongi mitte lasta enda ligi halbu mõtteid ja stressi.

Taimravi on pikaajaline, nagu vähiravi isegi. Teed ja eriti tervisklik toitumine jäävad aastateks. Tähtis on toita keha mineraalide ja vitamiinidega, mis pärinevad just toidust, mitte kahjulikke lisaaineid täis kapslitest. Lisaks olge õues värskes õhus ja päikese käes, et keha saaks sünteesida D-vitamiini.

Toidust saab seda munakollasest, maksast, angerjast ja muudest kaladest, samuti päikese käes kuivatatud seentest. Muna olgu pärit kodukanalt, kes rohtu sööb.

Et vere suhkrusisaldus oleks väiksem, tuleb vältida suure glükeemilise indeksiga toite, näiteks töödeldud lihakala ja muud toitu, milles on kasutatud lisaaineid, nitriteid, transrasvu. Viimasel ajal on hakatud rääkima töödeldud liha ja lihatoodete ohtlikkusest, eriti soolevähi korral. Häid tulemusi on andnud toortoit, alustuseks sobib kasvõi kord päevas rohesmuuti marjadega üheks toidukorraks ja toorsalatid toitude kõrvale, mahlad, marjad. Toitumisest on paar head raamatut: Katrin Saki „Toit ja vähk” ning Liis Orava „Toiduga terveks”.

Toit peaks olema mahetootmisest või oma aias ilma mürkideta kasvanud. Ühegi toitumisviisi ega taimega ei tohiks liialdada. Taimi ei kasutata koos ravimitega, üksnes keemiaravi vaheaegadel ja lõppemisel.

iLMataRk

JÜRi kaMenik ilmatark

ÕHUMASSIDE KÜTKES

I

Kasekäsnatee valmistamiseks on kõige parem võtta väikesteks tükkideks purustatud 50 g kasekäsna ja valada üle 500 ml Foto: URmaS LUik / pÄRNU poStimeeS 50–60kraadise veega, lasta termoses kuus tundi tõmmata.

taimed vähiravis K

uigi meditsiin areneb pidevalt, on kasvajate ravimisel ikka taimi kasutatud, eriti siis, kui arstid lootust või ravi tulemusi ei anna. Ka mitmed vähiravimid on taimedest sünteesitud.

Kõige tuntum abivahend on must pässik ehk rahvakeeles kasekäsn. Kasekäsnateed juuakse nii üldtugevdava vahendina kui ka immuunsüsteemi toetamiseks. Kasekäsn tõstab meie tapjarakkude aktiivsust 300 protsenti. Seda on kasutatud mao-, kopsu- ja sooltevähi raviks. Katsetega on tõestatud, et kasekäsnaleotis ja -tooted pärsivad kasvajarakkude arengut, parandavad enesetunnet, vähendavad higistamist ja aeglustavad pulssi. Tee valmistamiseks on kõige parem võtta väikesteks tükkideks purustatud 50 g kasekäsna ja valada üle 500 ml 50–60kraadise veega, lasta termoses kuus tundi tõmmata. Pulbri tõmba-

kasekäsnateed juuakse nii üldtugevdava vahendina kui ka iMMuunsüsteeMi toetaMiseks.

Vähi arengut võivad pidurdada veel aaskannike, maarjalepp, takjajuur, võilillejuur, toiduna ka lambalääts, ürt-allikkerss, kurkumiin koos musta pipraga.

On kirjutatud ka väga mürgistest taimedest, millest paljudel on aga tugevad kõrvalmõ-

ju Kal

kÜLvikaLendeR: veeBRuaR

Leht, alates kl 04.05 vili

19. E

07.47 17.24

Vili Vili, alates kl 21.12 juur

21. K

Juur

22. N

Juur 10.09

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

23. R

VI

K

20. T

R

Ne i

18. P

Sõnn

Leht

ur Amb

17. L

i ts

vi Lõ

Õis, alates kl 04.42 leht

Jäär

LI

16. R

kits

U

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

männikutes. Tee valmistamiseks võtke 5–6 g taimetükke 500 ml vee kohta, laske kaks tundi termoses tõmmata ja jooge 2–3 tassi päevas. Kasutage 10–14 päeva, siis nädal-paar vahet ja korrake.

Surmaputke tinktuuri võetakse ainult asjatundja käe all või täpse õpetuse järgi: teed ei tehta mitte mingil juhul droogist, vaid kasutatakse ainult tinktuurina. Putk on väga mürgine. Puuvõõrikut kasutatakse tinktuurina. On kasutatud ka tedremarana teed või tinktuuri koos taimetoiduga, sealjuures loobudes piimast ja lihast.

JU

katRin Luke

misaeg on 20–30 min. Juua 3–4 tassi päevas.

Kasvajarakkude pärssimiseks on kasutatud vereurmarohtu, sealhulgas teena ja tinktuurina sissevõtmiseks ja kompresside tegemiseks. Vereurmarohtu saab kasutada ka talvel, sest selle juur on mahla täis. Kui teada, kus taim kasvab, saab seda välja kaevata kasvõi lume alt. Juurikast või kuivatatud ürdist tinktuuri tegemiseks võtke 1 osa taimepuru ja 5 osa viina. Tarvitage 10 tilka kolm korda päevas. Nahaalustele kasvajatele on tehtud ka kompresse, hoides veega lahjendatud tinktuuri või mahla 10 min peal.

Taimi on kasutatud järelraviski, näiteks kui lümfid on läbi lõigatud ja tekib paistetus.

Rinnavähi operatsiooni järel on kasutatud põdrakanepiteed ja lümfimassaaži, mis on andnud häid tulemusi.

Vene fütoteraapias on tuntud taim terav kroonohakas, mida on kasutatud leukeemia, kopsu- ja luukasvaja korral või siis vähi viimastes staadiumides. Toimib ilmselt taime rohke mineraalisisaldus. Seda on kasutatud ka kehvveresuse korral. Kroonohakas kasvab liivasel pinnal ja rannaäärsetes

V

lm on kohati olnud väga muutlik: kord lumi tuleb, siis läheb, ja jälle uuesti, kuigi talv on mõneks ajaks nüüd küll juba püsima suutnud jääda – nii on ka õhumassidega, mis vahetuvad umbes sama sageli, nagu vahetatakse sokke. Seepärast on asjakohane arutleda ja mõelda, mis on õhumassid ja kuidas need mõjutavad Eesti ilma. Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus (kõrgus aluspinnast) on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas (laiuses) võib see katta sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige erineva tiheduse poolest. Seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas.

Frondi üleminekul võib kogeda järske ilmamuutusi.

Selleks, et tekiks mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema. Õhumassi moodustumiseks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab see õhk teatud kindlad omadused, ja ongi tekkinud õhumass, mis võib jääda oma endisele asukohale või hakata liikuma kuhugi mujale, st koldest eemale – teise aluspinna kohale jõudes hakkab see muutuma, kuid seegi protsess võtab aega. Õhumasside levinuimad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline klassifikatsioon. Viimase alusel jagunevad õhumassid nii: arktiline/antarktiline, polaarne, troopiline ja ekvatoriaalne. Lisaks jagunevad need omakorda, v.a viimane, merelisteks ja mandrilisteks; siiski on viimasel ajal hakatud ka ekvatoriaalse õhumassi puhul eristama merelist ja mandrilist tüüpi (Jürissaar, 2011), kuigi see õhumass on mandri kohal niiskem kui ookeani kohal (transpiratsiooni tõttu). Eestisse võivad jõuda kõik õhumassid peale ekvatoriaalse õhumassi. Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, seda ei pruugigi igal aastal juhtuda.

Konkreetsel õhumassil võib olla ka teise õhumassi tunnuseid, eriti ühest õhumassist teiseks muutumise staadiumis.

Termodünaamilise klassifikatsiooni järgi võivad õhumassid olla ebastabiilsed ehk labiilsed, stabiilsed ja ükskõiksed ehk indiferentsed. Labiilne on tavaliselt niiske õhumass, mis on antitsükloni servaalal või mõne frondi läheduses, suvel sagedamini päevasel ajal maismaal, sügisel ja talvel avatud veekogude kohal; selle tunnuseks on konvektsioonipilved, atmosfäärinähtustest aga hoogsajud, äike ja pagi. Stabiilne õhumass on tavaliselt külma aluspinna kohal, näiteks soe õhk suhteliselt külma veekogu kohal või kui õhumass on väga kuiv, väga sageli on see nii kevadel merede-ookeanide kohal või talvel sulailmaga ja antitsüklonites; stabiilsuse väliseks tunnuseks on näiteks kihtpilved ja udu. Ükskõikne õhumass on tihti kohaliku päritoluga, sel võib olla nii labiilsuse kui stabiilsuse tunnuseid olenevalt näiteks sellest, kas on päev või öö; kirjanduses käsitletakse seda õhumassi tavaliselt väga napisõnaliselt.

Nädal algas tsükloni idaservas tugevneva kagutuule ja kohatiste lumesadudega (enamasti lääne pool). Ilm muutus soojemaks, kohati (lääne pool) läks isegi sulale, kuid talv veel läbi ei saanud, sest idapoolne antitsüklon tugevnes uuesti. Selle mõjul talv veel jätkub mõnda aega ja Tartu maraton saab peetud talvistes oludes.

K

Juur, alates kl 02.08 õis kUUkaLeNdRi kooStaJa SiGNe Siim, 2018

V

maa elu || kodu ja aed || 15

15. VEEBRuar 2018

Vanu maitsvaid sorte tasub hoida ja kasvatada Säde Lepik Maa Elu

L

ähenevaks aiahooajaks köögiviljaseemneid tellides ja ostes ei maksa ära unustada väga hea maitsega vanu sorte. Endale olen just nende seast leidnud mitu lemmikut.

Uusi sorte tuleb peale igal aastal. Muidugi oleks ahvatlev vaadata, kuidas need meil kasvaksid, ja tahaks proovida, millise maitsega uustulnukad siis üllatavad. Kuid kõike ei jõua nagunii katsetada ja koduaias on õigem tegutseda kindla peale: ei ole ju mõtet vaeva näha aiaviljaga, mille maitse on kõigest keskpärane. Kui aretustöö on aga aastaid liikunud selles suunas, et sort olgu hästi saagikas ja pidagu haigustele vastu, viljad olgu ühesugused ja valmigu korraga, säiligu hästi ja kannatagu pikki vedusid, siis kõige selle hea juures, mis samas ei olegi koduaias esmatähtis, läheb midagi ka kaduma. Tihtipeale kannatavad just maitse ja lõhn ning nõnda polegi uustulnukailt alati maitseelamusi loota.

Samas ei tähenda see, et uute seas ei olegi maitsvaid köögiviljasorte ning eks me kõik kasvatame näiteks varast saaki tahtes ka varajasi hübriide.

Vanal on korraga mitu nime Asjatundjad peavad vanadeks neid sorte, millel on iga üle 50 aasta, need, mis olid olemas enne 1949. aastat, on juba väga vanad. Nende seas on nii tublide aednike säilitatud ja paljundatud maa- ehk rahva­ selektsioonisorte kui ka kutseliste aretajate loomingut.

Maasorte ei ole üha paremat tahtes aretusega palju muudetud, kasvatajad on aastaid välja valinud parimad taimed, millele sobivad kodukoha kasvutingimused. Vanu sorte kutsutakse ka põlis- ehk pärandsortideks. Nende viljad ei ole tavaliselt nagu ühe vitsaga löödud, see-eest on need geneetiliselt mitmekesisemad ja nüansirikkama maitsega. Neid tasub säilitada kasvõi seepärast, et seda rikkust oleks tulevikus võimalik uurida ja aretustöös kasutada.

Põlis- ehk pärandsordid on suur kultuuriväärtus. See tundub justkui iseenesestmõistetav, kuid ka eesti keelde tõlgitud raamatus „Gurmeeaed.

Kõige maitsvamad köögiviljad” kirjutab rootsi aednik Lena Israelsson nii: „Viimase 10 000 aasta areng kogu maailma aianduses on toimunud tänu mitmekülgsusele. Iga põlvkond on kasvatanud ja säilitanud parimaid sorte ning pärandanud need ka järgmisele põlvkonnale. Kui meie hakkame teatepulka edasi andma, siis tekib suur probleem, sest ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni väitel oleme kaotanud 3/4 maailma sordirikkusest ja seda vähem kui 100 aastaga. Kahjuks jätkub praegugi sortide kadumine ja need kaovad väga kiiresti. Vanade sortide asemele tulevad hübriidid ja geenimu-

tatsiooniga sordid. Ühe kolmandiku sellest, mis on maailmas praegu veel vanast alles, kaotame enne 2050. aastat.”

Kuid sel sajandil on vanu sorte laiemalt väärtustama ja tutvustama hakatud. Näiteks Soomes tegutseb vanade sortide ühing Maatiainen, Taanis Frøsamlerne, Norras Planteklubben, Rootsis on samalaadse ühingu nimi Sesam. Paljud vanad sordid on näiteks Rootsis kadumast päästetud kultuurtaimede mitmekesisuse programmiga (vt www.pom.info), mis käivitati 2000. aastal parlamendi otsusega: inimesi kutsuti üles saatma veel säilinud põlissortide seemneid. Kokku tuli 175 sordi seemneid, peamiselt herneid ja ube, aga ka naeri, kaalika, oblika, tubaka jm seemet.

Ka Eesti on ammu heaks kiitnud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi säilitamise ja kogumise kohta saab huviline teavet Eesti Taimekasvatuse Instituudi kodulehelt (www.etki.ee/ geneetilised-ressursid). Lisaks teadlastele tegelevad meil vanade sortidega MTÜ Maadjas (nende tegevusest lugege www. maadjas.ee) ja mitu muuseumi.

2008. aastast on ELi direktiiviga lubatud ka siin kohanenud vanade sortide seemnete turustamine, kui need on kadumisohus inimtegevuse või keskkonnamuutuste tõttu. Sellised sordid registreeritakse sordilehel ja neid nimetatakse säilitussortideks.

Eesti paremate ja tuntumate maasortide hea tutvustus ilmus mullu Eesti Looduse aprillinumbris („‘Kõpu’, ‘Viiner’, ‘Kihnu kirju’ ja teised vanad sordid”). Autorid on kõik selle teemaga lähedalt seotud: Külli Annamaa on ETKI osakonnajuhataja, Ingrid Bender samas teadur, Annika Michelson Maadja eestvedaja ja Anneli Banner aednik Eesti Vabaõhumuuseumis.

Paljudele meeldivad meie maasortidest näiteks punase koorega kartul ‘Väike verev’, pesasibul ‘Peipsiäärne’ ning tõesti mahlased ja maitsvad kaalikad ‘Kõpu’ ja ‘Kohalik sinine’. Võõrad kaalikasordid on meie mullas kasvades hoopis puisemad. Kaalikaseemet hakati rahva tungival nõudmisel Jõgeval taimekasvatusinstituudis mõne aasta eest müügiks kasvatama ja kuigi seemet ei pruugi veel kõigile jätkuda, tasub seda vähemalt nõuda ja otsida.

Kuidas leida teiste vanu sorte?

Paljusid köögivilju on meil laiemalt kasvatama hakatud alles 20. sajandil ning neil kultuuridel ei ole muidugi siinseid pärandsorte. Kindlasti on maitse-eelistustel omad rahvuslikud ja piirkondlikud eripärad ja tähtsat osa mängib harjumus.

Arvan siiski, et maitsta tasub teistegi rahvaste pärandsorte – viletsa maitsega köögivilju poleks ju põlvest põlve alles hoitud ja vähemalt osa-

Linnuveerg

Habekakk on suur ja täiesti omanäoline Foto: Wikipedia, Dreamstime.com öökull.

KÜLALINE LAPIMAALT OLAV RENNO linnuteadja

Vanu sorte tasub säilitada kasvõi seepärast, et seda rikkust oleks tulevikus võimalik Foto: farmviewmarket.com uurida ja aretustöös kasutada.

le neist sobivad ka meie kasvutingimused. Mulle meeldib näiteks väga keskvarane lattoa sort ‘Goldmarie’: taim kasvab tugedel kuni 3 m kõrguseks, võikollased lapikud kaunad kumavad kergelt läbi ja on noorelt nii hõrgud, et mina ei lase neil küll kunagi maksimaalset pikkust (kuni 25 cm) täis kasvada. Oad on enne söödud. Kui esimest korda lattuba kasvatasin, sattus sordiks juhuslikult ‘Goldmarie’ ja mul polnud siis aimugi, et tegu on vana Prantsuse sordiga, mida hinnatakse nii Euroopas kui ka Ameerikas. Igal aastal pole ma seda seemet kahjuks poest leidnud, nii olen proovinud teisigi sorte, kuid nende maitse pole mu meelest samaväärne. Võib-olla olen ‘Goldmariet’ külvanud ainult enam-vähem ilusa suvega aastatel, igatahes on see sort alati hea saagi andnud ja taimi pole ma ette kasvatanud.

Asjatundjad peavad vanadeks neid sorte, millel on iga üle 50 aasta.

Internetis aitab vanadele sortidele jälile jõuda see, kui kasutate otsides ingliskeelseid märksõnu heirloom seeds või näiteks rootsikeelsete allikate korral sõna kulturarv.

Muidugi võiks seemnepakkidel kirjas olla, kui tegu on mõne teise rahva hinnatud pärandsordiga – usun, et see oleks hea müügiargument, meil ei ole seda aga vist veel oluliseks peetud. Rootsis on pärandsortide seemnepakkidel näiteks kasutatud logo Grönt kulturarv.

Samas olen rõõmuga tõdenud, et meie paremates seemnepoodides on varakevadel müügil päris palju maitsvaid pärandsorte, nii et neid ei olegi alati vaja endal kaugelt tellida. Kui mõnda nimetada, siis kohe meenuvad punapeedid ‘Chioggia’ (ristlõige on valgepunasekirju) ja ‘Bull’s Blood’, millel on ka peedipunased lehed. Ilus mustjasroheliste lehtedega palmkapsasort ‘Nero di Toscana’ sobib lillepeenrassegi ja müügil on olnud ka kõrvitsat ‘Potimarron’. Jaapanis

tuntakse sama Prantsuse põlissorti ‘Red Kuri’ nime all. Mõlemast otsast natuke teritunud kõrvits kaalub umbes 1,5 kg ja on tumeoranži viljalihaga. Ahjus küpseb pehmeks ka kõrvitsa koor.

Selliseid hõrgutisi aitab üles leida see, kui enne seemnepoodi minekut internetis seemnekatalooge uurida. Rootsis pakuvad pärandsorte näiteks firmad Impecta (www.impecta. se) ja Runåbergsfröer (www. runabergsfroer.se), Itaalia köögiviljamaitsete lätteile jõuate aadressil www.gourmetgarage.dk ja www.seedsofitaly.com, Ameerika valikuid aga vaadake www.theheirloomseedstore. com. Väga hea valik pärandsorte on aadressil www.graines/ baumaux.fr, lähem tutvus eeldab prantsuse keele oskust.

Huvi kasvatada vanu maitsvaid sorte saab kindlasti tuge raamatust „Gurmeeaed. Kõige maitsvamad sordid”, sest just selliste sortidega Stockholmis elav Lena Israelsson tegeleb.

Enamik neist kasvaks hästi Eestiski. Kasvatussoovituste, isuäratavate retseptide ja köögiviljade degusteerimisõpetuse kõrval on teoses ka sortide päritolulugusid. Näiteks ilusast punasest koonuskapsast ‘Kalibos’ olid alles ainult kuuldused. Siis tõusis sort aga surnuist üles: see leiti ühest Põhja-Tšehhi külast, kus seda oli kasvatatud juba vähemalt 19. sajandi esimesest poolest. Seemet hakati jälle paljundama. Mahlakas ‘Kalibos’ on imeline, kui seda süüa peenteks ribadeks lõigatult toorsalatina, kastmeks oliiviõli ja sidrunimahl, peale võib raputada parmesani.

Maitsvaim suvikõrvits on Rooma lähistelt pärit põlissort ‘Costa Romanesco’. „Piklikud tumerohelised viljad on heledamate ribide ja träpsudega. Itaalia turgudel näeb tihti sõrmesuurust vilja koos õiega. Nii varases kasvujärgus korjatult on maitse kõige parem. /…/ ‘Costa Romanesco’ kasvatab palju isas­õisi. Neid võib fritreerida või täita ricotta ja spinatiga ning gratineerida,” kirjutab Lena Israelsson.

Kõike ei pea muidugi ise kasvatama. Tähtsam on üles leida sordid, mis just teile maitsevad, ja nendest koduaias ja -köögis rõõmu tunda.

M

eie ornitoloogide ja linnupildistajate üks salasoov on näha habekakku. See Põhjala metsade asukas on viimase paarikümne aasta jooksul otsekui trotsides talvede pehmenemist ja lumikatte tüseduse kahanemist hakanud üha sagedamini endast märku andma ka Eesti looduses. Ülemöödunud sajandil oli ta Ida- ja Kirde-Eesti põlismetsades hajus haudelind, siis aga muutus üsna haruldaseks talikülaliseks. Mõnel pakaselisemal talvel täheldati selle öökulli invasioone – oma tavapärasel asualal karmistunud elutingimuste, eeskätt toidunappuse juurest pagemist.

Habekakk on üks suuremaid kakulisi, lausa väikese hane kasvu. Kaalult jääb ta küll kassi- ja lumekakule alla, ent tiibade sirulaius on peaaegu sama ja manöövrivõime paremgi. Lennul hoiab ta tiibu kumeras ning võib liikumatuil tiivul pikalt ja hääletult lauelda. Ülihea kuulmine võimaldab ka lume all liikuvaid leet- ja uruhiiri (metsatundras lemminguid) täpselt välja peilida ja lennult järsult pidurdades neid isegi poole meetri paksuse lume alt küünistesse rabada. Enamjao saaki püüab ta oksalt või puutüükalt varitsemise-kuulatlemise järel.

Suurepärase kuulmise tagab habekakule omapärane näoketas: see on väga lame, nii et külje poolt vaadates jääb mulje, justkui oleks lind nägupidi vastu seina põrganud. Selline näoketas toimib ekraanina-helipüüdurina ja suunab pisimagi kahina kõrvadesse, nii et kakk saab ohvri asukoha asimuuti hinnata poolekraadise täpsusega. Põhiline jahiaeg on videvikutundidel.

Habekaku sulestik on ülapoolel halli-pruunimustriline, alapoolel valkjas ja pruunitriibuline, saba pruuni-hallivöödiline ja pea hall peene pruuni kirjaga. Näomuster on pruunide ja valgete poolrõngastega, kollase noka kõrval valged poolkuud, noka all nagu must habemetutt ja lõual valkjad bakenbardid.

See kakk on levinud põhjapoolkera okas- ja segametsade vööndis, Euraasias Põhja-Rootsist ja Soomest Kolõma ja Sahhalinini. Pesitsevate paaride arv on aastati üsna heitlik – näiteks Skandinaavias 500 ja 2000 paari vahel. Eestis on habekakku hakatud suviti järjest sagedamini kohtama viimase veerand sajandi kestel, esimene pesaleid aga tehti kevadel 2009 Ida-Virus. On mitmeid pesitsusoletusi ka mujalt, ent enamasti ikka Põhja-Eestist.

Veebruarist alates asub talvel moodustunud kakupaar sobivale territooriumile, mida isane „tähistab” pulli ammumist meenutavate kumedate uu- või buuhüüdudega, tosin korda järjest. Pesitsetakse teiste suurlindude vanades pesades. Kurnas on 3–5 muna. Pojad kooruvad neljanädalase haudumise järel, veedavad pesas 30 päeva, siis turnivad okstel ringi, hakkavad paari nädala pärast lendama, aga saavad vanematelt toitu veel kuue nädala ringis.

Muidugi on selline haruldane linnuliik Eestis range kaitse all.

16 || mõIS || maa elu

15. veebruar 2018

Mõisakiisud SigRid kOORep Sakala

P

ole ime, kui LääneVirumaa Vihula mõisa külastajat tervitab enne administraatorilt toavõtme kättesaamist kass või suisa kaks. 16. sajandist pärit mõisakompleksi on end sisse seadnud Räädu ja Lumi.

Mitu aastat tagasi hakkas mõisakiisu tiitlit kandma Ants. Too kaheksakilogrammine kõuts oli nii mõisapere kui ka külaliste suur lemmik. Nurrus kontoripreilide ja külaliste stressi vähemaks ning oli hea abiline mõisa turundusosakonnas, tutvustades Facebookis Vihula tegevusi ja tooteid. Mõisa turunduse projektijuht Dina Kivi räägib, et kui nad näiteks hõiskasid omalt poolt välja, et on menüüvahetus, siis Ants ikka rääkis reklaami juures oma lugusid, kuidas tema on juba saanud proovida.

HÜlJatud KassIKesest mÕIsaKÕutsIKs Antsu lugu on õigupoolest tõeline tuhkatriinulugu. See oli 2015. aasta paiku, kui üks pisike kassipoeg tõsteti mõisa juures maha. „Keegi sõitis mõisast mööda ja viskas ta välja. Ta oli algul hästi arglik,” meenutab Dina Kivi. Kassikesele pandi süüa, kuid toit jäätus talvel ära. Nii käis ta vahepeal ikka kausi juures mekkimas, kuni ükskord püüdis majarahvas ta kinni. Kass oli tõeliselt tänulik, et endale kodu sai, ja metsikust loomakesest sai kiiresti ilus kodukass.

Mõisakasside dünastia sai alguse kopsakast kõutsist Antsust, kelle mõisa sattumine oli tõeline tuhkatriinulugu.

Foto: eRakoGU

Kass Lumi on arglik ja eelistab väljas elada.

Kui ta kontorisse tugitoolile magama kutsuda ja uksed kinni panna, siis satub ta suisa paanikasse ja tahab kohe välja.

nurrus vÄlJa Kolm HommIKusÖÖKI Oma kodumajaks võttis Ants mitmest renoveeritud mõisahoonest just Vesiveski, aga meelsasti mõnules ta aeg-ajalt ka külaliste tubades ning mõnikord koos küülikute ja kanadega farmis. „Väga palju nalja sai siis, kui Ants koos külalistega restorani hommikusöögile marssis ja iga laua juures endale parimaid palakesi nurus,” räägib Kivi.

Samuti tahtis ta mõisa pulmapidudel käia. Muidugi teadis ta täpselt, et sinna ta minna ei tohi. Kui pulm algas tavaliselt kella kuuest

TraktoriRaskused

TRAKTORIRASKUSTE MÜÜK JA VALMISTAMINE/ERITELLIMUS.

Tel +372 5648 5989 | info@traktoriraskused.eu

• PLASTIKSINDEL • MAKROLON • ÜLDEHITUS

www.plastkatus.ee

Kindelaed.ee

• BETOONAED • HOONED • MÜRATÕKE

info@traktoriraskused.eu info@plastkatus.ee info@kindelaed.ee Tel +372 5648 5989

Räädu on oma Vesiveski kodu vahetanud välja peamaja vastu, mis paistab taamal.

Fotod: taavi pURtSak

või seitsmest, siis üheksakümne paiku hiilis Ants uksest sisse ja käis endale meelepäraseid palakesi noolimas. „Sa ütled küll, et ei tohi, ja siis ta on seal ukse juures, aga kui kõik on juba tantsuhoos, käib ta toidu järel,” meenutab Kivi.

Ants oli natuke kaval ka.

Veski oli tema kodu, kus teda toideti mitte ainult kassikrõbinate, vaid kõige muu hea-paremaga, mida mõisas leidus. Ta sõi kõhu hommikul täis ja sealt edasi läks näiteks restorani hommikusöögile, kus tegi näo, et siin majas teda üldse ei toideta. Sai

sealtki oma palakesed ja järgmiseks sättis end peamaja taga asuva Kaval-Antsu kõrtsi juurde, mis avati keskpäeval. „Seal tegi ta jälle näo: jumala pärast, siin majas pole mind üldse toidetud,” muigab Kivi.

Kogu kassitoitmise lugu tuli välja, kui personal hakkas arutama, et Antsul peaks olema kindel söögikoht, muidu ta käibki kogu aeg näljase näoga ringi. „Siis kõik jutustasid, kuidas ta saab siit ja sealt süüa ning on suisa kolme hommikusöögi peal,” jutustab turundusjuht.

tÕI PruudI maJJa Ühel hommikul tuli Ants Vesiveski uksele ja „rääkis” pikalt-pikalt millestki, läks korraks ära ja tagasi tulles tuli oli tal kaasas üks rääbakas kassipreili. „Mitte just väga kena, hullu häälega ja kasvatamatu preilna,”

kass oli tÕeliselt tänulik, et endale kodu sai, ja Metsikust looMakesest sai kiiresti ilus kodukass.

kirjeldab Kivi. Istusid siis kahekesi Veski uksel ja plaksutasid silmi. Ants müksas rääbakat peaga, et näidata – võtke omaks, mina võtsin!

Kutsus siis mõisapere tolle rääbaka, kes hiljem Räädu nime kandma hakkas, sisse ja pakuti pruudilegi head-paremat suupoolist.

Nii need kaks kassi – ilus paks säravakarvaline Ants ja hirmkole rääbakas Räädu koos elama hakkasidki. Avastasid mõisamaid, pikutasid koos päikese käes ja krõbistasid krõbuskeid. „Ants on meil nüüdseks juba aasta jagu „Vikerkaare teel”, aga Räädu jäigi mõisa ja on siiani,” ütleb Kivi. Mullu talvel elas kass katlaruumis, aga eks iga hing soovib suhtlust ja paikätt – nii otsis Räädugi seltsi ja kolis Veskisse inimeste sekka elama. rÄÄdu lugu Kordus Kass Räädu mõisa tulemise lugu kordus mõni aeg tagasi, kui ta kutsus oma veidi argliku musta sõbra Veskisse sööma. „Kõik oli justkui déjà vu – kassike uksel, „räägib” ja mõne aja pärast kutsub musta kassi õhtustama,” lausub Kivi. Uus kass sai nimeks Lumi. Kord olnud hästi tuisune päev ja must kass nägi välja justkui lumememm: paks ja tihe kasukas üleni lumine, kust vaatavad vastu ilusad suured ümmargused silmad, räägivad nimesaamisest mõisa kontoritüdrukud.

Räädu näitas Lumele ette, kus on söögikauss ja kus magamisase. Must kassike Lumi on veel veidi arglik ja külalistele väga ligi ei poe, aga mõisa kassiks peab end sellegipoolest ja on mõned mõisa inimesed juba omaks võtnud.

Räädu on aga ajapikku senise öökodu Veskis vahetanud peamaja diivani vastu ja nurrub oma nurrulaulu kõikidele külalistele, kes tema kõrvale istuvad. Seda võimalust paljud kasutamata ei jäta. „Tema töötab meil seega administratsioonis,” võtab Kivi kassiloo kokku.