Maa Elu, 1. veebruar 2018

Page 1

HARDO VAHEMÄE: MEIE TÖÖ MÄRKSÕNA ON KONTROLL, AGA SEE ON KLIENTIDE JAOKS OSTUARGUMENT, KUI NAD TEAVAD, KUST VILI PÄRIT ON.

ESIKOHAL ON PRAKTILISUS ON PALJU RUUME, KUS PÕRAND PEAB OLEMA NIISKUSKINDEL JA KERGESTI HOOLDATAV, AGA SAMAS HÜGIEENILINE JA TURVALINE NING MIKS MITTE KA NÄGUS.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

MÕIS ESIALGU VAID HOBUSTELE

LAGEDI MÕISA HOOVIS VÕIB PRAEGU NÄHA VAID HOOLDATUD HOBUSEID, KUID PERENAINE EI KAOTA LOOTUST, ET SUUDAB KUNAGI SIIN KA KAHEJALGSEID KÜLALISI VÕÕRUSTADA.

1. VEEBRUAR 2018 • NR 5 (138) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE


2 || mÕiS || maa elu

1. VEEBRuaR 2018

Lagedi mõisa külastajateks

on praegu hobused SirJe niiTrA Postimees

T

allinnast vaid poole tunni autosõidu kaugusel asuva Lagedi mõisa hoovis võib praegu näha vaid hästi hooldatud hobuseid koplites, soojad tekid üll, ringi jalutamas, kuid perenaine Maria Chulets ei kaota lootust, et suudab kunagi siin ka kahejalgseid külalisi võõrustada. Kui Maria Chuletsi perekond 15 aasta eest Lagedi mõisa ostis, olid plaanid suured. Paraku tegi elu oma korrektiivid ja tänaseks majandab noor naine mõisa koos oma ema Ljudmillaga. Olukord pole kiita, sest investeeringuteks, mida mõisa kordategemine vajaks, ei jagu vahendeid. Maria on ka väga ettevaatlik – kaalub hotelli tegemiseks laenu võtmist, kuid pole seni söandanud seda teha, sest kardab, et äkki ei vea välja. „Ma ju ei tea, kas külastajaid tuleb ja kuidas kõik minema hakkab,” lausub ta. Vaid katus pandi endisele viinaköögi hoonele oma jõududega peale, kui vana sisse vajus ja maja seest lagunema hakkas. Lisaks ehitati perele, kuhu kuuluvad peale Maria mees ja kaks last, tallide otsa väike elamine. Kuni kindlat plaani ja rahalist tuge ei ole, on pere suuremad plaanid esialgu ootele pannud. Ka investori otsimisega kaasneb suur risk ja Maria ei tahaks seda võtta, ehkki oleks ju tore, kui keegi mõisa uude ellu äratamisel tuge pakuks. Marial on ideid, mida tegema hakata, palju. Endiselt mõlgub lõppeesmärgina mõttes korralik hotell koos restoraniga, kuid esialgu tahaks alustada väiksemalt ehk üksikute ürituste korraldamisega. Seda tegevust võiks seostada ka hobustega – näiteks teha mõni spordiüritus koos võimalusega hobustega tutvust teha. Laste tarvis on soetatud ka üks väike poni. Suurepärased ruumid kuitahes uhke peo või konverentsi korraldamiseks on vahepeal valla poolt korda tehtud, kuid nüüd tublisti lagunenud viinaköögi hoones tegelikult olemas. Läbi mitme korruse ulatuv paekivist seintega suur saal koos paljude uhkete sammaste ja kõrvalruumidega on vägagi muljetavaldav – igas mõisas ja veel nii pealinna lähedal selliseid võimalusi pole. hobuhotell koos jÕusaaliga Hobused on olnud Maria suur armastus lapsest peale, kui esimest korda sadulasse istus. Naine on kuulunud aastaid koolisõidus Eesti paremate hulka ja saanud häid kohti võistlustel raja taga. Praegu tegeleb ta peamiselt hobuste ratsastamisega,

Maria Chuletsil on ideid, mida tegema hakata, palju.

Lagedi mõis.

Fotod: koNStaNtiN SedNeV / eeSti Meedia

Lagedi mõisa tallid.

LAGEDI MÕISAST

L

agedi mõisat (saksa k Laakt) on esmamainitud 1397. aastal. 16. sajandi lõpul kuulus mõis Hans Wahtmeisterile, 17. sajandi lõpul aga von Tiesenhausenitele. Põhjasõja järel oli mõis algul Aleksei Menšikovi omanduses. 1727. aastal sai sellest riigimõis, kuni

kuid pole maha matnud plaani kord uuesti võistlema hakata. Naine tõdeb, et tegu on kalli spordialaga, mille harrastajaid Eestis kuigi palju pole. Siiski on lootust, et inimeste sissetulekute kasvades ka ratsasport kiiremini arenema hakkab. Marial endal on praegu kaks hobust: üks sporthobune, kellega ratsutamas käib, ja mära, kelle abil loodab peagi uusi hobuseid tootma hakata. Selle kohta, et ta nüüd võistlushobustele korralikku elamist ja hooldust pakub, ütleb Maria, et see pole mingi äriprojekt ja kõik, mis hobustega

1758. aastal omandas mõisa Peter August Friedrich von Holstein-Beck. 18. sajandi lõpus sai Lagedist riigimõis,

mis 1859. aastal siirdus Eestimaa Rüütelkonna valdusse. 1873 omandas mõisa Rudolf von Ungern-Sternberg. Enne 1919. aasta võõrandamist oli mõisa omanik Rudolf von Harpe. Peahoone asetses tagaküljega vastu teed, hoone fassaadi ja Pirita jõe vahele jäi park. Arvukad

kõrvalhooned paiknesid peahoonest põhja pool. Neist esinduslikem oli 1889. aastal ehitatud stiilne puhta vuugiga paest viinavabrik. Viinavabrik rekonstrueeriti aastail 1981–83 kultuurikeskuseks. Säilinud on ka muid kõrvalhooneid. Allikas: Eesti mõisaportaal

seotud, saab meil üksnes hobi olla. Oma 22 boksikohaga tallis tuleb ta ots otsaga kokku ja kätte ei jää suurt midagi. Ta toob võrdluseks, et kui tema võtab ühe hobuse hooldamise eest 400 eurot kuus, siis Soomes tuleb omanikul selle teenuse eest välja käia kaks korda rohkem ja mõnes riigis enamgi. Muret teeb ka kütuse ja elektri pidev kallinemine, mis pisikest teenistust veelgi kahandama kipub. Lagedi mõis on hobustele oma kauni loodusega igati sobilik koht, sest siin on väga ra-

hulik ning ajalooline mõisamiljöö mängib omalt poolt kaasa. Mis kõige olulisem – Tallinn on nii lähedal. Kunagise ratsasportlasena tahab mõisa perenaine aidata kaasa selle spordiala edendamisele ja Eesti hobukultuuri tutvustamisele laiemalt. Maria võrdleb oma talli ja kopleid kõik hinnas luksushotelliga, kus külalisteks ainult inimeste asemel hobused ja kus ei puudu ka jõusaal ehk treenimisvõimalus. Ta püüab anda oma hoolealustele parimat hooldust. Hein ja vi-

li, milleks on põhiliselt kaer ja oder, on tellitud kohalikult talumehelt, kellega tal on väga hea koostöö. Hobused saavad kolm korda päevas värsket sööki ja olenemata ilmast viiakse nad iga

EELOLEVAL SUVEL TAHAKS MARIA HAKATA PROOVI MÕTTES MÕISA MAADEL KORRALDAMA LASTEPIDUSID VÕI KOGUNI -LAAGREID.

päev paariks tunniks jalutama. Igal konkreetsel juhul arvestatakse hobuse omaniku soovidega, näiteks on võimalik loomadele müslit tellida. Ametis on treener, kes vajadusel neid maneežis individuaalselt treenimas käib. ratsakooli esialgu ei taha Ratsakooli pole Maria teha tahtnud, sest sellega kaasneks suur sagimine, aga tema tahab säilitada rahulikku keskkonda. Vajadusel saab siin küll tellida eratreeninguid ja ratsutama õppida, aga grupiviisilist õpetamist ei tehta. Ka ühtegi silti selle kohta, et Lagedi mõisas hobused on, pole seetõttu ei tee otsa ega hoonetele välja pandud. Kes lähemale tuleb, näeb muidugi kauneid loomi koplites ringi jalutamas. Maria ei välista tulevikus siiski ka ratsakooli tegemist, näiteks siis, kui oma lastel ratsutamise vastu huvi tekkib, kuid esialgu sellele ei mõtle. Ehkki riik ratsakoole rahaliselt toetab, on tegu suure vastutuse ja töökoormaga, leiab ta. Praegu püüab naine hakkama saada väheste vahenditega ja palju töid teevad nad mehega kahekesi tallis ise ära. Nõnda jääb ka rohkem raha perekonda. Sisuliselt tallis elamine võimaldab loomadel silma peal hoida ööpäev läbi ja kohe reageerida, kui mõnel näiteks tervisehäda tekib. Siis tuleb kohe teatada omanikule ja vahel arst kohale kutsuda. Enamasti on tegu võistlushobustega, kuid on ka mõned hobiloomad, kelle omanikud neile parimat hooldust pakkuda tahavad ja kes neid siin vahel vaatamas käivad. „Üks omanik palus isegi, et me ei koristaks ta hobuse tagant sõnnikut ära, et ta tahab seda ise teha,” toob Maria näite omanike hoolivusest. Ta leiab ühtlasi, et hobustel on inimesele väga palju tagasi anda, samas hoiatab, et tegu on siiski suure loomaga, kellega tuleb osata ümber käia. Endise aktiivse ratsasportlasena teab ta, et igaühel neist on oma iseloom ja kõik sugugi võõra paitust ei taha. Maria juurde on toodud ka hobuseid, mõned neist isegi välismaalt, kes varasemas elus pole just hea kohtlemise osaks saanud. Tema juures on nende karv peagi läikima ja silm särama hakanud. Naise sõnul aitab tervenemisele kaasa rahulik miljöö, mis aitab stressi vähendada. Just nagu hobustest veel vähe oleks, on mõisa omanik võtnud endale kanad, ehitanud neile aia koos kena majakesega ja plaanib edaspidi veel teisigi sulelisi kasvatama hakata. Ideedest ei näi tal puudu olevat. Eeloleval suvel tahaks Maria hakata proovi mõttes mõisa maadel korraldama lastepidusid või koguni -laagreid, kus noored saaksid tutvust teha nii hobuste kui ka kanadega. Tema sõnul on ratsutamine lastele väga hea tegevus, see õpetab neid suhtlema loomadega ja nende eest hoolitsema, kusjuures kogu tegevus toimub värskes õhus. Muide, Maria Chulets räägib väga head eesti keelt, mille sai enda sõnul selgeks just seoses ratsutamisega, kui tuli rohkem eestlastega suhtlema hakata. Ta peab Eestit oma kodumaaks ja on õnnelik, et just siin elada saab. Naise suur unistus on kunagi Lagedil üks ilus mõisakoht korda teha.


maa elu || TRakToRid || 3

1. VEEBRuaR 2018

JuHTkiri

peeTer rAidLA

peatoimetaja

OMNIVA EI OLE EESTI POST

M Valtra S-seeria traktorid võimaldavad ettevõtjatel ja põllumeestel töötada kergelt ka kõige suuremate ja raskemate haakeriistadega. Foto: Wikipedia

Põllumees valib traktori

hea teeninduse järgi SiLvi LukJAnOv Järva Teataja

K

ui müügimees vaevub puhkepäeval tulema põllumehele varuosa tooma, on see Türi valla teraviljakasvatustalu peremehe Koit Tederi meelest märk koostööpartnerist, kellele tasub truu olla ka järgmist traktorit ostes. Koit Teder töötab Valtra traktoritega juba mitu aastat. Kui kaua täpselt, seda ta enam ei mäletagi. Ta vahetas Vene traktori Valtra vastu ja tegi valiku eelkõige selle järgi, et nende teenindus oli tema kodukohale kõige lähemal. „Põllumehele on aeg ju tähtis faktor ja Valtra traktoreid müüva Taure ASi teenindus asub meie talust viie kilomeetri kaugusel Türi linnas,” sõnab ta. MÜÜgiMees tÕi ise sahasÕrMe Esimene traktor oli mehel Valmet 8050 ja sellega töötas ta kuus aastat. Tegi kõik tööd, mis ühes teraviljakasvatustalus tarvis. Rohkemgi, sest Teder pakub talvisel ajal piirkonnas lumelükkamistööd. Just lumelükkamisest meenub talle tore juhtum, kus ta tõdes, et tegi traktori ostul õige valiku. „Kui lumetõrje ajal läks lumesahal sõrm katki, tuli müügimees Toomas Jürgen lausa ise ja tõi selle mulle. Puhkepäeval ja uskuge mind, see pole tavaline,” ütleb Teder. „Minul on tõesti lumelükkamise ajal kiire ja kui siis tuuakse detail kätte, on see märkimist väärt. Selline meeleliigutust tekitanud teenindus on siiani meeles.”

Nii ongi Teder jäänud margitruuks, sest on rahul nii ettevõtte teeninduskultuuri kui ka traktoritega. Traktorite headuses veendus ta teist traktorit Valtra T161 valides. Sel ajal võttis ta veel hinnapakkumisi ka teistelt firmadelt, kuid Valtra trumpas nad kõik üle. Oli võimalus tellida just sellist traktorit, nagu mees vajas. Teised ettevõtted lasevad ka valida, kuid ette seatud piirides. „Valtra traktori panen põhimõtteliselt ise juppidest kokku. Saan täpselt sellise komplektsuse ja varustusega nagu mulle vaja,” kiidab ta. Teder ei imesta, et Valtra traktor on Eestis hästi müüv kaubamärk, sest kolmandat traktorit valides ei võtnud ta enam teistelt pakkumisigi, see tundus aja raiskamisena. „Kolmanda traktori Valtrast sain täpselt sellise nagu mul vaja ja seda ma niipea välja ei vaheta,” kinnitab ta Valtra 213ga metsatööle sõites. Sellel kolmandat aastat kasutuses oleval traktoril jagub nii võimsust kui ka kabiinis mugavust, nii et Teder ei oska midagi juurde tahta. „Ka hinna ja kvaliteedi suhe on Valtra traktoritel paigas.” Esimese Valmeti ostis ta kasutatuna ja oma raha eest, järgmised ikka PRIA toetuste abiga. Teisiti ei saa, kui tahta suure riskiga põllumajanduses hakkama saada. Ega peagi, kui oled PRIAlt toetuse välja teeninud. MÜÜgiedu tÕid esitlused Taure ASi juhatuse liikme ja müügijuhi Toomas Jürgeni sõnul jälgivad traktorimüüjad sa-

ma agaralt müügiedetabeleid nagu automüüjadki. „Päris esiotsa sattusime nüüd taas üle mitme aasta ja seda suurem on rõõm,” tunnistab ta. Jürgen teab, edu taga on eelkõige hea müügitöö, kuid palju aitavad kaasa põldudel toimunud aktiivsed esitlused. Kui põllumees näeb oma silmaga masina tööd ja saab kõike ise käega katsuda, on see kindlam argument kui müügimehe osav jutt. Nii saab näidata vaid head tehnikat ja seda Valtral jagub. Kõige populaarsemad T-seeria mudelid Eestis on T214 ja T234. Hiljuti sai klientidelt hea tagasiside ka uus T254. Valtra on praegu Eestis enim müüdud traktor turuosaga 14,9 protsenti, teisel kohal on John Deere ja kolmandal New Holland. Eelmisel aastal müüs ettevõte Eestis 82 Valtra traktorit, kuid sedagi peab Jürgen üsna tagasihoidlikuks. „Oleme aastas müünud ka mitu korda rohkem traktoreid, kuid tänapäeva tehnika ongi aina vastupidavam ja parem, seda pole vaja nii tihti välja vahetada ja müüjaidki on turul üha rohkem.” Eesti kliendid võtsid Jürgeni sõnutsi hästi vastu Valtra uued, neljanda põlvkonna traktorid ja teisedki tooted, näiteks uute funktsioonidega Valtra SmartTouchi kasutajaliidese. Kõik ASi Taure kolm kontorit – Türi, Tartu ja Rakvere – pakuvad võimalust uute SmartTouchi seadmetega tutvuda. Valtra suurim kliendisegment Eestis on põllumajandus,

kuid Valtra traktoreid kasutatakse ka teehoolduses, metsanduses ja turbatootmises. Valtra kaubamärgi ärijuht Matti Tiitinen ütleb, et on tähelepanuväärne tulemus olla 2017. aastal Eestis esimesel positsioonil. „Koos oma tugeva partneri Taure ASiga püüame hoolitseda oma klientide eest parimal tagasihoidlikul moel ja pakkuda neile parimat teenindust.” jälgivad edetabeleid Tatoli projektijuht Urmas Oja ütleb, et ARKi andmetel on müügis esikohal John Deere, teisel Valtra, kes lõid neid ehk New Hollandit kahe traktoriga. „Kuid John Deere on Valtrast siiski 19 traktoriga ees.” New Holland loovutas tänavu teise koha, kuid aasta tagasi olid nad Oja andmetel Valtrast ees kaheksa traktoriga ja üle-eelmisel päris esimesed. Kohta edetabelis ei maksa Oja meelest üle tähtsustada, kuid ikka on hea teada, kus teistega võrreldes asutakse. „Kui viis aastat järjest olime esikohal, tegime ka rahulikult oma tööd edasi. Teeme nüüdki,” kinnitab ta. Traktorimüüjad jälgivad nagunii üksteise tegemisi. Oli teada, et kaks aastat tagasi hoogsalt turule tulnud John Deere teeb aktiivset müüki ja pole imestada, et nad on nüüdseks hõivanud müügiedetabelis esikoha. „Meiegi allajäämine Valtrale tekkis viimase kahe kuuga. Enne olime üsna võrdsed. Tuleb tunnistada, et nende lõpuspurt oli võimsam,” lausub Oja.

a ei tea, kelle targas peas sündis mõte hakata riigile kuuluvat aktsiaseltsi Eesti Post kutsuma Omnivaks. Igal juhul 2. juunil 2014 anti teada: „Alates tänasest võtab Eesti Post kasutusele uue rahvusvahelise nime Omniva, mis hakkab märgistama ettevõtte logistikalahendusi ja tegevust Balti koduturul.” Juba novembris 2014 väitis Eesti Post oma pressiteates, et kliendid on Omniva kaubamärgi hästi vastu võtnud ning et 81 protsenti küsitletutest on Omnivaga tuttav. Kelle iganes seas see küsitlus läbi viidi, on vähemalt minu silmis suutnud Eesti Post nende kolme ja poole aastaga pigem segadust külvata. Kui Eesti Post oleks ümber nimetatud aktsiaseltsiks Omniva, oleks kõik korras. Aga ei. Valitsuse korraldusega riigiettevõtte Eesti Post ümberkujundamisel asutatud AS Eesti Post, mis novembris 1997 äriregistrisse kanti, seisab uhkelt registris edasi. Mis sest, et Eesti Post ise oma juhatuse liikmeid millegipärast Omniva juhatuse liikmeteks nimetab. Justkui ühel kaubamärgil saaks olla oma nõukogu ja juhatus (Liviko võiks ju siis oma juhtorganeid hakata näiteks Viru Valge nõukoguks ja juhatuseks nimetama). Pealegi on siin veel üks aga. Nimelt ütleb äriseadustiku 9. paragrahvi esimene punkt, et äriühingul võib olla ainult üks ärinimi. Ja lisab kaks paragrahvi hiljem: äriühingu nimi peab olema selgesti eristatav teistest Eestis äriregistrisse kantud ärinimedest. Ja siin ootab meid ees järjekordne aga. Nimelt 5. juunil 2014 kanti äriregistrisse päev varem asutatud OÜ Omniva, mille omanikud peitusid mitu aastat advokaadibüroo, õigemini büroode taha, sest neid oli eri aegadel kokku kaks. Alles veebruaris-märtsis 2016 julges Eesti Post tunnistada, et just tema on osaühingu Omniva ainuosanik. Ehkki OÜ Omniva kujutab endast pigem tühja kotti, on temalgi oma juhatuse liige.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018


4 || oakaSvaTuS || maa elu

1. VEEBRuaR 2018

PÕlduba. Kui linnainimene arvab, et pärast mulluse suure oasaagi koristamata jäämist loobuvad põllumehed oakasvatusest, siis tegelikult näeb eeloleval suvel varasemast veelgi enam oapõlde.

huvi põldoa kasvatuse vastu

on tekitanud seemnenappuse

hajutab riske Eesti Taimekasvatuse Instituudi kaunviljade ja õlikultuuride teadur Lea Narits peab põldoa

laialdast kasvatamist Eestis igati heaks. „See hajutab riske põllumajanduses: kui üks kultuur ebaõnnestub, siis teisega läheb ehk hästi. Samuti on liblikõieliste kasvatamine põllumullale igati hea – kui on väga hea aasta ja hea sort, siis võib põllule jääda kuni sada kilo lämmastikku, mis on sellisel kujul, et järgmised kultuurid saavad seda kohe kasutama hakata,” selgitab ta. Narits on saanud päris palju telefonikõnesid oakasvatajatelt: oktoobris uuriti, mida teha põldudega, kus saak koristamata jäi, nüüd küsitakse sordisoovitusi. „Huvi kasvatada on endiselt olemas,” kinnitab ta. „Seda, et mõni saak jääb põllule, on juhtunud enne ja juhtub edaspidigi. Taimekasvataja peab sellega leppima.” Narits on oakasvatust uurinud Jõgeval 25 aastat, aga küsimus Eestisse kõige paremini sobivate sortide kohta võtab tedagi ohkama. „Kui vaid teaks, milline ilm tuleb. Kui on normaalne keskmine aasta, siis näiteks Saksamaa sordid ‘Espresso’, ‘Fuego’ ja ‘Fury’ sobivad väga hästi, aga kriitilistel aastatel on nende kasvuaeg liiga pikk ja need ei saa siin valmis. Siis oleks parem pigem soomlaste ‘Kontu’ või Austria sordid ‘Julia’ ja ‘Alexia’, mis on lühema kasvuajaga,” soovitab ta. „Sageli kipub olema nii, et parema tulemuse saab mitte kõige suuremat saagikust lubavalt, vaid varajasematelt sortidelt.”

• Töökohamatid • Messipõrandad • Moodulpõrandad • Kummimatid • Restpõrandad

• Rullitavad moodulpõrandad • Pesuruumimatid • Tuulekojamatid • Porimatid

riinA MArTinSOn Maa Elu

M

ärjamaa vallas tegutseval Hanno Marrandil jäi põllule kolmandik oasaagist. „Mul oli valida, kas koristada uba või nisu, sügis oli nii vihmane ja koristamiseks sobivad ilmad said lihtsalt otsa,” ütleb ta ja kinnitab, et sel aastal kasvatab põlduba edasi. „Loomulikult! Absoluutselt! Uba on viimane kultuur, mida viljelusest välja jätta. Põldoast paremat eelvilja pole teraviljadele olemas. See, kes täna ütleb, et uba enam ei kasvata, on rumal.” OÜ Kasti Teravili juht Marrandi kasvatas põlduba neljandat aastat. „Kui ma ühe aasta tulemuste põhjal otsuseid teeksin, siis ma poleks 25 aastat sel alal vastu pidanud, ammu oleks pidanud uue ameti valima,” tõdeb mees. „Ühel aastal läheb nahka nisu, teisel oder, kolmandal raps. Nii on igal pool maailmas, mitte ainult Eestis.” Kasti Teraviljas on põldoa all olnud 15–17 protsenti külvipinnast ja nii jääb ilmselt tänavugi. Kus sügisel saak osaliselt koristamata jäi, külvatakse kevadel nisu peale. Samamoodi jätkub oakasvatus Harjumaal Rüsimäe talus, kus sügisel jäi peaaegu kogu oasaak koristamata. Seda 90 hektarilt. „Mingi törts sai küll koristatud, aga see tuli lõpuks ikkagi tagasi maha valada,” sõnab peremees Andres Grents. „Rehkendades hindasid, tuli kaaluda, mis on majanduslikult mõistlikum.” Mullu koristamata oapõldudele külvatakse Rüsimäe talus kevadel otra. „Minu idee on külvata varajasemat odrasorti, et siis sügisel sinna talinisu külvata saaks,” plaanib peremees. Grents on uba kasvatanud kümmekond aastat ja ütleb, et mullu oli küll kõige ekstreemsem, kuid statistika järgi kipubki

Kevadel künnab traktor sügisel koristamata jäänud oavarred põllumulda ja sinna külvatakse teravili peale.

nii olema, et ühel aastal kümnest saaki kätte ei saa. Rääkides oapõllule tehtud kulutustest, ütleb Grents, et need jäid suurusjärku 400 eurot hektarile. „Seda ei korva ükski toetus,” nendib ta. „Kui oleks põlluhektarilt saanud saaki 500–800 euro eest, oleks ehk paarsada eurot kasumit teeninud. Need oleksid. Et tuju pahaks ei läheks, saab ennast lohutada, et oleme põllustruktuuri parandanud ja mingi kogus lämmastikku on mullas.” Talupidaja kinnitab, et mullune ebasoodne sügisilm oakasvatamise isu ära ei võtnud ja soovib seda kultuuri edasi kasvatada. Tõsi, tänavu on raskusi sobilike sortide seemne hankimisega. „Sada protsenti hästi ei saa põllumajanduses kunagi minna. Ikaldused juhtuvad ja nende vastu ei saa isegi siis, kui sa ise kõik õigesti teed,” tõdeb ta. „Kui ühe kultuuri saak ikaldub, elad teiste arvelt. Peab alati arvestama mingi kahjumiga. See on niivõrd erinev, kas valmistad taburette või kasvatad vilja. Su mõtlemine peab teistsugune olema, kui põllumajandusse tuled.”

oilseedsi müügijuht Meelis Fink: „Huvi oakasvatuse vastu on endiselt elav ja hooaja oa seeme on tänaseks enamasti müüdud. Nüüd tuleb meil majas mõelda, kas suurendada seemnekasvatust, et turu nõudlus ära teenindada.”

Foto: erakoGU

PÕllule koMPostiks Võrumaal tegutsev Jaagumäe talu kasvatas põlduba poolesajal hektaril. „Kõik sai koristatud, aga osa ei suutnud kuivati vastu võtta ja see läks tagasi põllule kompostiks,” sõnab talu tootmisjuht Kristjan Runtal. Tänavune plaan pole lõplikult paigas, aga kindlasti oakasvatus jääb. Esiteks on uba hea viljavahelduseks, teiseks läheb see oma seakasvatusse söödaks, samuti müüki ja kasvatatakse seemneks, loetleb Runtal. Põlduba kasvatati Jaagumäe talus pärast pikemat pausi neljandat aastat ja mullune oli kõige raskem. Runtal ütleb, et kolleegidega teistest põllumajandusettevõtetest rääkides olid sügisel küll mitmed arvamusel, et enam oaga jamama ei hakka, kuid nüüdseks on nad meelt muutnud. „Lootus on, et järgmine aasta tuleb parem. Põllumees peab alati lootuses elama,” räägib Runtal. „Kui järgmine aasta taas põntsu paneb, siis võib küll oakasvatajaid vähem olla, aga ühe aasta pärast elu seisma ei jää.” Kuna PRIA poolt makstava keskkonnasõbraliku majandamise toetuse üks tingimus on, et vähemalt 15 protsendil toetusõiguslikul maal tuleb kasvatada liblikõielisi, siis ongi põllumehel valida, kas kasvatada ristikut, hernest või uba. „Võid valida, kas külvad ristikuseemne või enam-vähem sama palju maksva oa ja saad väikese saagi ka,” seletab Runtal. „Kui teiste kultuuridega pigem pumpad toitaineid maast välja, siis uba annab palju maale tagasi ka. Kindlasti on põlduba lihtsam kasvatada ja koristada kui sojauba ja hernest.”

kasvatajaid rohkeM Neli aastat tagasi hakati Eestis põlduba laialdasemalt kasvatama tänu Oilseedsile. „Enne olid üksikud kasvatajad, aga siis müüsime 1200 hektarile seemet ja nii suurem kasvatamine lahti läks,” meenutab Oilseedsi piirkondlik esindaja Sulev Jams. „Tihtipeale jääb ajakirjandusest mulje, et põllumeestele tõi sügis oakasvatuses tõsise katastroofi. Tegelikult sellist asja ei ole,” rõhutab Jams. „Ühel kliendil, kel oli 230 hektarit uba, jäi 170 koristamata, aga külvab nüüd 400 hektarit. Mul on ainult üks klient, kes ütleb, et enam ei külva, kõik teised külvavad taas ja varasemast suuremal pinnal. Oa pindala ei vähene kohe kindlasti ja kasvatajaid tuleb juurde.” Küll aga pani eelmine aasta tõsiselt mõtlema sordivaliku peale ja nüüd pannakse rõhku pigem varajasematele sortidele. „Tihtipeale unustatakse, millises kliimas me elame, ja seemne müümisel rõhutakse saagikusele. Nüüd on aru saadud, et mõistlikum on minna kindla peale välja, kui ajada seda viimast kilo taga. See viimane kilo võib põldu maha jääda,” nendib Jams. Kuna toetuse saamiseks tuleb nagunii liblikõielisi kasvatada, siis põldoa kasuks räägib Jamsi sõnutsi seegi, et Euroopa söödatehased on herne asemel järjest enam huvitatud oast, kuna selle proteiinisisaldus on suurem. Oilseedsi müügijuht Meelis Fink ütleb, et vaatab positiivse pilguga eelseisva oakasvatushooaja poole. „Üks meie viljakasvataja on öelnud, et uba eelkultuurina annab nisule umbes ühe tonni saaki hektari kohta juurde,” selgitab ta. „Seemne-

Foto: MarGUS aNSU / tartU poStiMeeS

ostust on näha, et huvi oakasvatuse vastu on endiselt elav ja hooaja oa seeme on tänaseks enamasti müüdud. Nüüd tuleb meil majas mõelda, kas suurendada seemnekasvatust, et turu nõudlus ära teenindada.”

Vaata lisaks kodulehte! www.kummiplaadid.ee Päringu puhul kirjuta kindlasti meile ka

sooduskood MAAELU. Rubex OÜ Kadaka tee 46, Tallinn 552 3158, 5558 6689 info@kummiplaadid.ee


maa elu || PÕRaNdad || 5

1. VEEBRuaR 2018

kui põranda praktilisus on esikohal TOOMAS ŠALdA Maa Elu

O

n palju ruume, kus põrand peab olema niiskuskindel ja kergesti hooldatav, aga samas hügieeniline ja turvaline ning miks mitte ka nägus. Olgu nendeks siis majandus- ja ettevalmistusruumid farmis, tööstusruumid, köögid, laod, töökojad. Mitu nendesse sobivat materjali leiavad praktilisuse tõttu üha laiemat kasutamist kodudeski. Maa Elu palus teemat kommenteerida osaühingu Mapri Ehitus ostujuhil Veiko Praksil ja veerandsaja tegevusaastaga Eesti põrandakatete turul kindla koha leidnud aktsiaseltsi Floorin spetsialistidel Tarmo Titovil ja Urve Iheril. „Peamised omadused, mida sellistes ruumides vajatakse, on tugevus (vastupidavus raskustele, kriimustustele jne), lihtne puhastatavus ja hügieeninõuetele vastamine, niiskusja libastumiskindlus. Praegu arvestatakse veel liiga vähe ergonoomikaga, aga seisev töö ja kõval pinnal töötamine väsitab ja tekitab jalgadele mikropõrutusi. Siinkohal võiks kasutusele võtta kasvõi töökohtade kaitsematid, mida saab kasutada nii pehmenduse kui ka turvalahendusena, et vältida libastumist,” leiab Tarmo Titov aktsiaseltsist Floorin. Tema kolleeg Urve Iher lisab, et ruumides, mida peab saama lihtsalt puhastada ja desinfitseerida, kasutatakse nende firma valikust peamiselt keraamikat, vinüülkatteid ja libastumiskindlat PVCd. Viimase puhul saab ka seinad katta lihtsalt pestava vinüülkattega. Veel kasutatakse kõvendiga betooni või kummikatteid ja vägagi populaarne on isetasanduv epoksiidmass ehk epo. Mapri Ehituse ostujuht Veiko Praks selgitab, et materjali valikul lähtutakse konkreetsele ruumile esitatavatest nõuetest ja kasutusintensiivsusest. Peamised valikud on betoon, keraamiline plaat, epo ja vahest ka PVC, aga viimase osakaal on epo arvelt kahanenud. „Kui kümme aastat tagasi domineeris keraamika, siis viimastel aastatel just epo. Sellel on kindlad põhjused: aeg, kvaliteet ja praktiline pool. Ajaliselt võimaldab epo kiiremini ja kompaktsemalt tulemuseni jõuda. Keraamilisi plaate kasutades on protsess aeglasem ja võimalikke eksimusi rohkem. Epo miinus on väiksem kulumiskindlus ja aluspind peab olema nõuetele vastav: tasasus, niiskus, õhutemperatuur jne. Meie ettevõttel on keskeltläbi 5–8 objekti aastas, kus selliseid põrandaid on vaja teha, ja praegu on esikohale kerkinud epo.” Tarmo Titov tõdeb, et epo eelis on tugev pealispind ja suur kemikaalisisaldus, aga sellel on ka miinuseid. „Väga tähtis on aluspõranda kvaliteet. Epo puhul võib iga väiksemgi aluspõranda liikumine põhjustada prao tekkimise, mis tuleb viivitamatult parandada, et

Kitsefarmis on põrandamaterjalide valikul olulised niiskuskindlus ja kergesti hooldatavus.

see edasi ei liiguks ja paranduskoht on alati märgatav. Tulemuse kvaliteet sõltub väga suurel määral aluspõranda ja teostuse kvaliteedist. Jätkuvalt on ikkagi olemas korralik nõudlus keraamiliste plaatide, PVC- ja vinüülkatete järele.” valik olgu läbiMÕeldud Materjalivalik tehakse Urve Iheri kinnitusel ikka konkreetse vajaduse järgi. „Suurtööstusel ja väiketalunikul on põrandamaterjalile tõenäoliselt üsna erinevad nõudmised. Raske on võrrelda näiteks Rakvere Lihakombinaadi ja Ärma talu vajadusi. Laias laastus tuleb tõdeda, et valik on muutunud teadlikumaks. Enam ei ole küsimus lihtsalt pindade katmises, vaid tahetakse saada lihtsalt hooldatavaid, turvalisi ja kestvaid lahendusi. Eriti just vinüülkatete puhul arvestatakse eri karedusastmetega, et põrand ei oleks kriitilistes tingimustes libe, aga oleks samas lihtsalt puhastatav. Keraamilistel plaatidel saab kasutada epovuuke, mis on palju tihedamad ja lihtsamini puhastatavad kui tavalised vuugisegud.”

MATERJALI VALIKUL LÄHTUTAKSE KONKREETSELE RUUMILE ESITATAVATEST NÕUETEST JA KASUTUSINTENSIIVSUSEST. Põrandakatete hinnast rääkides ütleb ta, et need on erinevad, aga kui eesmärk on lihtsalt hea, turvaline ja veetihe lahendus, jääb hind umbes paarikümne euro kanti

ruutmeetri eest. Epo eest tuleb sõltuvalt karedusastmest, nõutava ruumi kasutusintensiivsusest ja teistest tingimustest Veiko Praksi andmetel maksta 15–35 eurot. „Kuna pinnad on tihti suured, siis meie teada tehakse valik peamiselt hinna järgi ja kasutatakse ka teise sordi materjale,” täiendab Titov. Arvestada tuleb sellegagi, et epopõrandaid teevad reeglina konkreetselt sellele spetsialiseerunud asjatundjad, aga näiteks keraamiliste plaatide paigaldusel usaldatakse tavaliselt ehitajaid. „Ikka on hea, kui töö teevad ära inimesed, kes seda oskavad. Eestis pole seni suurt vahet, mida paigaldatakse, pigem sõltub hind ruutmeetrite hulgast. Keerulisemal objektil soovitame ikka kasutada professionaalide abi, eriti kui vajatakse veetihedaid pindu. Täpseid teadmisi ja kogemusi nõuavad äravoolud ja ülespöörded,” lisab Iher. Uutele põrandakattematerjalidele mõtlevad peale uute hoonete ehitajate üha enam ka vanemate ruumide või hoonete uuendajad. „Kui juba tehakse, siis vahetatakse kõik välja,” ütleb Veiko Praks. „Üha olulisemaks muutub inimeste töökeskkond – kui hästi see vastab nende vajadustele ja soovidele, kas see on piisavalt turvaline, kas hoolduskulu on mõistlik. Tegelikult kestab nüüdisaegne ja kvaliteetne lahendus pikka aega ja võimaldab kärpida ekspluatatsioonikulu,” soovitab Iher ettevõtete ja kodude põrandad kriitilise pilguga üle vaadata ja vajadusel asjatundjatega nõu pidada.

Foto: arVo MeekS

HOIAME PÕRANDAD PUHTAD! MEIL ON VAHENDID

KÕIKIDE PÕRANDATE

* igapäevaseks hoolduseks, pesuks * süvapuhastuseks * kaitsmiseks (impregneeriga) * katmiseks (vahaga, lakiga)

(kivi, betoon, vaip, parkett, marmor, klaas, kumm, PVC, linoleum)

Pärna pst 13, Valga | Laada 5, Rakvere | Tallinna 44, Viljandi | Võru 65, Tartu | Liivalaia 20a, Tallinn Poed avatud E–R 9–17 | www.zep.ee


6 || kaNakaSvaTuS || maa elu

1. VEEBRuaR 2018

kanad. Viire Martma on Raplamaal Vigala jõe kaldal asuvas Sillaotsa talus kanu pidanud juba viis aastat, alustuseks võetud kümnepealine kanakari on kasvanud paarisajaseks, lisaks pardid, haned ja vutid.

Väikese Väina Seltsi puhastatud Tillunire kanal. Foto: MtÜ VäikeSe VäiNa SeLtS

AASTA KESKKONNATEGU JA KESKKONNASÕBRALIK ETTEVÕTE

T

allinnas Balti jaamas 25. jaanuaril peetud keskkonnagalal kuulutas keskkonnaminister Siim Kiisler välja aasta keskkonnateo ja aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte konkursi võitjad. Aasta keskkonnateo tiitli pälvis MTÜ Väikese Väina Selts Tillunire kanali puhastamise eest, millel on suur positiivne mõju Saaremaa ja Muhumaa kalavarude kasvule. Lisaks hindas ko-

misjon kõrgelt kodanikualgatust ja -aktiivsust kohalikku elukeskkonda panustamisel ning selle otsest mõju loodusele. Aasta keskkonnateo tiitli võitja sai preemiaks 5000 eurot. Aasta keskkonnasõbraliku ettevõtte konkursi üldvõitjaks kuulutati Advanced Sports Installations Europe, kes on Euroopa üks suuremaid kunstmuruväljakute rajajaid ning kes kasutab selleks taaskasutatavat materjali. (ME)

UUED E-LAHENDUSED TAIMEKAITSE ALAL

P

õllumajandusameti uue infosüsteemi arenduse tulemusel loodud taimekaitsevahendite registri laiem andmestik loob paremad võimalused info kasutamiseks. Lisaks on taimekaitsetunnistuse omanikul nüüd võimalus kontrollida tunnistuse kehtivust avaliku päringu abil. „Uus taimekaitsevahendite register võimaldab kõigil huvilistel teha erinevaid päringuid. Tooteid saab otsida näiteks toimeaine, kultuuri, kasutusala ja kahjustaja järgi. Olemas on turustuskohad ja nende kontaktandmed,” ütles põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Maris Raudsepp. „Register on eesti- ja ingliskeelne ning selle väljatöötamisel võeti arvesse Euroopa Liidu andmenõudeid.” Eestis võib turustada ja kasutada ainult neid taimekaitsevahendeid, mis on kantud taimekaitsevahendite registrisse. Taimekaitseseaduse kohaselt peavad taimekaitsevahendi turustaja, professionaalne kasutaja ja nõustaja olema läbinud taimekaitsekoolituse ning neil peab olema selle läbimist tõendav taimekaitsetunnistus. Taimekaitsetunnistuse väljastab põllumajandusamet ja see

kehtib viis aastat. Samuti lisandusid Maaeluministeeriumi kliendiportaali uued e-teenused, mis võimaldavad mugavamat ja kiiremat asjaajamist klientidele. „Arendusprojekti eesmärk on lihtsustada taotluste esitamist ning muuta dokumentide menetlemine kiiremaks ja läbipaistvamaks,” ütles Maris Raudsepp. „Ettevõtjad, kes soovivad taimekaitsevahendeid Eestis turustada, saavad esitada elektroonse taotluse kiirelt ja mugavalt kliendiportaalis. Kõiki andmeid saab vajadusel muuta, kohe saab tasuda riigilõivu ning näha ka kõiki varem esitatud andmeid.” Põllumajandusameti, ASi Nortal ja maaeluministeeriumi koostöös loodud e-teenused valmisid põllumajandusameti uue infosüsteemi mahepõllumajanduse ja taimekaitse valdkondade arendusprojekti raames. Infosüsteemi arendustööde maksumus on 414 970 eurot, millest 382 983 eurot kaetakse Euroopa Regionaalarengu fondi toetusega. Arendused on osa pikemaajalisest plaanist viia kliendiportaali maaeluministeeriumi kõigi asutuste teenused. Kliendiportaali sisenemiseks on vaja ID-kaarti. (ME)

VABANDUS

M

aa Elus 18. jaanuaril ilmunud artiklis „Võitlus ühe Hiiumaa vana maja pärast jätkub” oli viga. Artiklis väideti ekslikult, et üks vaidluse osapooli Martin Keskküla, kes ei soovinud kirjatüki ettevalmistamise ajal juhtunut kommenteerida, tegeleb portaali jokker.ee kaudu pokkeri,

spordiennustuste ja kasiinoga. Nagu nüüd on selgunud, oli jokker.ee-ga seotud hoopis asjaosalise nimekaim. Ka pole artiklis mainitud Martin Keskküla kinnitusel tal kunagi olnud mingit seost hasartmängudega. Maa Elu ja artikli autor tunnistavad oma viga ning paluvad Martin Keskkülalt vabandust.

kanad aitavad maal elada riinA MArTinSOn Maa Elu

V

iire kasvas Saaremaal, aga pärast meditsiiniõpinguid Tartus töötas-elas Tallinnas. Pealinnast on pärit ka abikaasa Mart. Kui sündis esimene laps, otsustas pere maale elama asuda. Koht, kuhu kodu rajada, oli olemas, sest sobiva maatüki oli mees juba enne tutvumist ostnud. „Olen alati unistanud majast jõe kaldal,” sõnab naine. Martma räägib, et ei tulnud maale plaaniga ettevõtlusega tegelema hakata, see tuli kuidagi loogilist rada pidi iseenesest. „Teadsin kohe algul, et kui maale elama lähen, võtan kümme kana,” kinnitab ta. „Aga siis oli vabapidamisel kanade munade järele nii suur nõudlus, et kõik munad haarati lennult ja oma perele ei jäänud õieti midagi söögiks.” Nii tekkiski mõte hakata mune müügiks tootma. „Hakkasime äriplaane kirjutama, saime töötukassalt toetuse, ehitasime kanala, võtsime munakanu juurde. Enne kanala ehitust käisin Säreveres lin-

nukasvatust õppimas,” loetleb Martma. Praegu on talus paarsada kana ja kevadel plaanis kanu juurde hankida. Kanakarja täiendatakse nii noorkanu ostes kui ka ise talus tibusid inkubeerides. Viire oli üks esimesi, kes hakkas suveks peredele kanade rentimist pakkuma. „Üks tuttav tuli ja ütles, et läheb mõneks ajaks maale ja kas saaksin talle paar kana kaasa anda. Muidugi andsin ja nii see levima hakkas,” meenutab ta. Martmad ise aga toovad suveks enda juurde mõned lambad. Nimelt on kanad suvel õues aedikutes, mis on nii suured, et linnud üksi ei jõua rohtu ära nokkida. Selleks võetaksegi tuttava käest lambad, kes aitavad kanaaias muru madala hoida. viivad Munad koju Kanakasvatus on viimastel aastatel Eestis üha popimaks muutunud ja ehkki juurde tuleb ka nn rõõmsate kanade munade müügiks pakkujaid, jagub Martma sõnutsi turgu veel piisavalt ja teravat kliendipõuda tunda pole. Sillaotsa talus on tunnustatud pakenduskeskus ja seega võivad nad mune ka poes müüa. Martma nendib, et asjaajamine tunnustuse saamiseks tegi üksjagu peavalu, kuid ei midagi liialt hullu. „Veteri-

MUNA TEEB TUJU HEAKS

Õ

nnelike ehk vabalt peetavate kanade munad sisaldavad rohkesti oomega-3-rasvhappeid, D- ja B12- vitamiini ning koliini, mis on tõeline kingitus ajule. Koliinil ehk B4-vitamiinil on tähtis roll paljudes metaboolsetes protsessides, ühtlasi toimib see närvivahendusainena, parandab mälu ja kognitiivseid funktsioone. Munas olev vitamiin B12 aitab säilitada head tuju ja paremat stressitaluvust. Samuti sisaldab muna teisi B-vitamiine (B6 ja folaat), mis aitavad hoida emotsionaalset heaolu. Munakollases sisalduv letsitiin tasakaalustab koles-

terooli ja stabiliseerib tuju. Munas on rohkelt aminohappeid metioniini ja tsüsteiini, mis on teadupärast depressiooni ja ärevuse leevendajad. Munaputru peetakse seetõttu sõna otseses mõttes lohutustoiduks, mis tekitab kehas turvalisuse ja kaitstuse tunde. Allikas: toitumistarkus.ee

naarametnikud on väga toredad, mina ei saa mitte ühtegi halba sõna öelda, pigem on paberimajandus keeruline,” sõnab ta. Kliendid oma munadele leiavad nad ise, üks klient soovitab teisele, samuti on natuke sotsiaalmeedia turustamisel abiks. Sillaotsa talu munad on müügil ka paaris väiksemas poes. „Meil on erakliente, kellele viime Tallinnas munad koju või tööle kätte,” räägib Martma. „Nende seas on palju lastega peresid. On neidki, kes seni olnud kindlalt poemunade usku, aga korra talumune proovinuna jäävadki neid sööma.” Kanapidamise teeb põnevaks tõugude rohkus ja tänu sellele saab palju eri värvi mune. Martma püüabki ühte munakarpi sättida eri värvi koorega mune – lisaks tavalisele valgele ja pruunile toonile on rohekaid ja lillakaid mune. „Mõni on algul lausa ehmunud, et olen toonud talle vanaks läinud mune, koor juba roheline,” muheleb perenaine. Mesilased lisaks Kuna kolmelapselise pere noorim sai hiljuti alles aastaseks, siis üksinda Viire linnupidamise ja munade müügiga hakkama ei saaks. „Mees on suureks abiks. Tema aitab linde talitada, mina pakendan,” ütleb ta. Kuna ainult munadest pere maal ära ei elaks, aga pere-

mees tahaks pikkadest palgatööle sõitmistest tulevikus loobuda, plaanib ta oma mesilat laiendada. Läks selleks juba mesindustki õppima. Viire tõdeb, et maal elamist endale lubada saaks, lihtsalt peab olema ettevõtlik. Muidu on väga raske hakkama saada. Oled ju kõigest kaugel ning transpordi peale kulub aega ja raha, isegi toit on poes kallim kui linnas, kindlasti peab peres olema kaks autot, see pole luksus, vaid vajadus. „Kui maaelu välja suretad, kust siis see hea toit meil tuleks?” arutleb ta. Lastelgi on maal rahulikum. Pere kaks vanemat tüdrukut on juba algkooliealised. Õpivad kohalikus maakoolis, kuhu saavad koolibussiga: buss võtab lapsed hommikul kodu ees peale ja pärastlõunal toob tagasi. rebased ja griPP Kanadega jagub muresid ka. Suured pahandusetegijad on kullid ja rebased. „Meil viis ühest kanamajast, kus sada kana, rebane 30 kana ära. Leidsime põllu tagant ta pesa üles ja selle juurest oma kana jäänused. Meil on kanad rõngastatud ja seal olid meie kanade jalad ja rõngad,” jutustab Martma. Tõsine mure on linnugripp. Kardetavasti toob seegi kevad kodulindude õue lubamise piirangu. Martma meenutab, et mullu kevadel, kui linnud ei tohtinud gripipiirangute ajal õues pealt lahtises aias olla ja neid pidi ruumis sees hoidma, oli linde päris kurb vaadata. Suvel on Sillaotsa kanad väljas suurtes aedikutes. „Kui lasta linnud välja, siis nad käituvad kohe teistmoodi, siblivad-tegutsevad aktiivselt. Kui sees istuvad, on silmanähtavalt apaatsemad,” kirjeldab Martma. „Kui jõulude ajal nädal aega ära käisime ja linnud olid sel ajal kogu aeg sees, oli kohe nende käitumises stressi märgata. Praegu, mil linnud siseruumides, üritame nende elu ilusamaks teha, näiteks viime kõrvitsaid ja õunu.” Kõige paremini muneb kana aasta-poolteist. Martma annab pärast seda kanad ära või müüb soodsalt edasi. „Aasta munenud kanad lähevad viuhti. Kui kana on aasta jagu munenud, hakkab ta vähem munema ja söödakulu läheb liiga suureks. Kui sul on kümme kana, pole see nii märgatav, aga meil pole kasulik neid edasi pidada,” seletab ta.

Üheaastaseks saanud pere pesamuna Otto Maru teab imehästi, mida kanamunadega teha tuleb: kops-kops. Foto: erakoGU


maa elu || Piim || 7

1. VEEBRuaR 2018

Piimarasv

gitud ka näiteks mullune võikriis.

on peksupoisi rollist välja saanud Sigrid kOOrep Sakala

J

ärjest enam kogub tarbijate seas populaarsust täispiim ehk suure rasvaprotsendiga piim, mille käive võrreldes lahja piimaga moodustas ühes Eesti suures poeketis läinud aastal juba 40 protsenti. Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp sõnab, et teadupärast on kõik uus ju unustatud vana. „Täispiimal on omamoodi nostalgiline maitse, mida tänane pereema mäletab veel oma vanaema maakodust saadud laudalehma piimast,” ütleb ta. Täispiima edukust kinnitab ka Rimi pressiesindaja Katrin Bats: kliendid on täispiima omaks võtnud ja seda näitab asjaolu, et täispiima müügikogus on kahe viimase aasta võrdluses tõusnud ligi kümme protsenti.

ühe toitumiseelistuse suunana pöördutakse tagasi maalähedaste maitsete juurde – soovitakse süüa toitu, mis oleks võimalikult lähedal toodetud, vähe töödeldud ning mille maitse oleks võimalikult ehe ja naturaalne. Samuti on selle taga inimeste teadlikkuse kasv. Kui veel mõned aastad tagasi oli palju neid, kelle jaoks igasugune rasv oli kurjast ja kes parema tervise nimel väherasvaseid tooteid eelistasid, siis nüüd on piimarasv peksupoisi rollist välja saanud. Mõisteta kse kvaliteetse piimarasva kui asendamatu toiduaine kasulikkust ja sellest tendentsist oli osaliselt tin-

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepa sõnul on üha enam hakatud jooma suure rasvaprotsendiga piima ja selles sisalduv piimarasv ei takista ka saleda joone Fotod: UrMaS LUik Ja toNi LääNSaLU hoidmist.

Sirje Potisepp, mis on täispiima populaarsuse taga? Ühest küljest kindlasti see, et

Mida täispiim tähendab? On ju seda kutsutud ka maapiimaks. Tuleb eristada toorpiima ja täispiima. Toorpiim on see, mis pärineb lehmalt ja mida ei ole ühelgi moel töödeldud. Maaülikooli teadlased on kindlaks teinud, et toorpiimas võivad lisaks ohtratele kasulikele organismidele sisalduda ka haigustekitajaid, mistõttu soovitasid uuringu läbiviijad kohustada toorpiima müüjaid lisama pakendile info riskide kohta ja soovituse piima enne tarbimist kuumtöödelda. Täispiim, mida eheda maitse ja rammusama koostise tõttu tuntakse ka maapiima nime all, on piim, mille ohutuses saab olla sada protsenti veendunud. See on läbinud meiereis pastöriseerimisprotsessi ja kõikvõimalikud kvaliteedikontrollid, mis tagab, et toorpiimas leiduda võivad bakterid on kahjutuks tehtud. Täispiima küll kiidetakse, kuid teisalt peljatakse suurt rasvaprotsenti. Kas piimarasva peaks kartma, kui tahetakse hoida saledat joont? Kuna toiduliit on tippspetsialiste kaasates aastaid teinud piima ja piimatoodete teavituskampaaniaid, olen teemaga kursis. Heade rasvade kaasamine toidusedelisse pigem soodustab saleda joone hoidmist ja piimarasv on üks headest rasvadest, mida toitumiseksperdid soojalt soovitavad. Väga range režiimiga kaalujälgijal võib olla küll menüüs piimarasv arvel, kuid üldjuhul

peaks piimarasv olema küll viimane asi, mida kaalutõusu hirmus vältida. Piimarasv on teadlaste hinnangul üks kergemini omastatavaid koostisosi piimas. Mis saab siis 2,5protsendilisest piimast, kas tervislikum oleks see külmkapis täispiima vastu vahetada? Kindlasti ei kao 2,5protsendiline piim lettidelt ja selle tähtsust eestimaalase toidulaual ei asenda niipea miski. 2,5protsendiline piim sobib suurepäraselt toiduvalmistamiseks ja joogipiimaks, kuid on tõsi, et kiiresti kasvavate laste puhul tasub kindlasti vaadata suurema rasvasisaldusega toodete poole, et toetada sellega nende arengut. Seega on hea, et selliseid tooteid meie turul üha rohkem saada on. Kuidas suhtuda välismaal piima, mis on sageli veel väiksema rasvaprotsendiga? Piima ja muude toitude rasvaprotsent on paljuski kinni kultuuris, traditsioonides ja toitumisharjumustes. Mujal maailmas on hirm vähe töödeldud piimas sisalduvate võimalike bakterite ees olnud ajalooliselt suurem ning Lääne-Euroopas kohtab toidupoes naturaalse piima asemel palju rohkem kõrgpastöriseeritud piima. Ka rasvahirm on nendes kultuurides jõudnud mõnevõrra sügavamalt juurduda. Samas suunda üha suurema naturaalsuse poole on juba ammu märgata ka nendes riikides ja pole kahtlust, et ajapikku hakkavad nemadki jälle hindama rohkem suurema rasvasisaldusega lehmapiima.

MIS SA KÜLMETAD? KIIRE - TÕHUS - SÄÄSTLIK KÜTTELAHENDUS ON SIIN!

Diislitoitel kütteseadmed ajutiselt kasutuses olevatele pindadele, muudesse kütteta ruumidesse, maakodusse, suvilasse, ehitusjärgus hoonetesse, garaažidesse ja kodumajapidamisse. Ülimalt säästlikud 0,75 l/h Diislitoitel kütteseadmed ratastel Elektrienergia tarbivus vaid 40 W/h Saastevabad Lõhnatud Soojuskiirgur-ahi WHO-070 Köetav pind 60 m2 Küttevõimsus 8,1 kW Kütusekulu tunnis 0,75 l Paak 24 l Hind 1275 € + käibemaks

Puhurahi WFHO-150 Köetav pind 130 m2 Küttevõimsus 18 kW Kütusekulu tunnis 1,4 l Paak 50 l Hind 1790 € + käibemaks

onoomselt ja koloogiliselt oloogiliselt Sinule Ökonoomselt

KAMPAANIA tootega kaasa 20L kanister diisliga!

WHO-070

WFHO-150

Valikus soojuskiirgur-ahjusid ka suurte pindade kütmiseks. Max kütteväärtusega 35 000 kcal/h, 40,7 kW, köetav pind 330 m².

www.soojuskiirgur.ee

info@soojuskiirgur.ee tel 5650 0509 (Tallinn) tel 5199 9304 (Tartu)


Renault soovitab


maa elu || halduSReFoRm || 9

1. VEEBRuaR 2018

Haldussüsteemi eksperiment

hiiumaal ja saaremaal rAik-HiiO MikeLSAAr Tartu Ülikooli emeriitprofessor

H

iljutine haldusreform seisnes peamiselt esmatasandi haldusjaotuste, valdade liitmises omavahel ja linnadega ning riigi-maavalitsuste kaotamises. Loodeti, et väikseid valdu kokku liites saab suuremaid, vähemalt 5000 või veel parem 11 000 elanikku koondavaid üksusi, millel on parem haldusvõimekus. Unustati, et niisuguse ühetasandilise süsteemi reformimise korral kaob väiksemate valdade identiteet, väheneb kohaliku haldamise efektiivsus, süveneb ääremaastumine ja kohanimesidki tuleb väga suurel hulgal muuta. Mitmed halduseksperdid soovitasid haldusüksusi mitte liita, vaid lõimida ja arendada nende koostööd, s.o rajada ometi kord Eestile sobiv kahetasandiline kohalik haldussüsteem. Selles süsteemis tuleks riigi-maavalitsused asendada teise tasandi halduskeskustega – maakonnakogude ja maakonnavalitsustega, mille moodustaksid valla- ja linnakogud ning -valitsused. Kahjuks aga osutus Riigikogu valitsuse kummitempliks ja haldusreformi seadus koostati ikkagi vaid ühetasandilise haldussüsteemi arendamise vaimus. Kuigi paljud vallavalitsused pöördusid sundliitmise vastu Riigikohtu poole, sealt olulist abi ei saadud. selguvad Miinused Kuigi haldusreform ei ole veel lõppenud, on juba ilmnemas liigtsentraliseerimise miinused. Mitu uue suurvalla juhti kurdab suurt kütuse- ja ajakulu, mis tekib vajadusest teha vallakeskusesse iga päev isegi üle 100 km pikkusi ametisõite. Kaugelt keskusest on keeruline äärealade elu juhtida. Loodeti abi saada omavalitsusliitudelt, kuid neis on kahjuks kogud läbi põimitud valitsustega ja puudub demokraatiaprintsiibi järgimiseks vajalik seadusandlik-nõuandva ja täidesaatva võimu lahusus. Sulev Valneri vahendusel 29.09.2015 levitatud rahandusministeeriumi haldusreformi infokirjas lubati luua igas maakonnas riigi-maavalitsuse asemele omavalitsuste koostööd tugevdav ühendasutus. Selle asemel aga moodustati selle aasta 2. jaanuaril maavalitsuste asemele (rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonnale alluvad) nõukogudeaegseid oblasteid meenutavad maakondlikud talitused, mis küll korraldavad üldriiklikul tasandil haldusüksuste piiride muutmist ja nõustavad valdkondliku poliitika kavandamist, kuid eraldi eelarve ja otsustuspädevuse puudumise tõttu erilist osa uute valdade ja linn-valdade koostöö edendamisel ja üldse regionaalpoliitikas neil pole. Riigi-maavalitsustel oli vähemalt esindusroll maakonda-

de eripära ja identiteedi tagamisel, vastsete talituste rajamisega aga jääme oma sajanditevanustest põlismaakondadest päris ilma. Järele jääb vaid nn Jaak Alliku juust, mis koosneb piitsa ja prääniku meetodil kokkuklopsitud, sageli üsna loomuvastaste piiridega vahemoodustistest. Loodame siiski, et elu ise sunnib maarahvast selliseid sundpiire esmatasandi haldusüksustes korrastama (näiteks loobuma Ülenurme valla ja Kambja valla „kokkuvägistamisest”) ja looma regionaalpoliitika arendamiseks tõeliselt efektiivsed teise kohaliku ehk (ühend)maakondliku haldustasandi keskused, mida juhivad valla- ja linnakogude ning -valitsuste baasil loodud maakonnakogud ja maakonnavalitsused. Ilmselt tajudes ühetasandilise kohaliku haldamise süsteemi puudujääke, on seadusandjad 1993. aastal vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) 2008. aasta redaktsiooni lülitanud peatüki, mis võimaldab haldusüksuste koosseisus moodustada allüksusi – osavaldu ja linnaosi. Ootamatult võivad need allüksused osutuda praeguses troostitus reformijärgses olukorras teatava potjomkinluse kattevarju all haldussüsteemile omamoodi päästerõngaks. hiiuMaal edukalt Näiteks võib tuua valitsusele pinnuks silmas saanud uut Hiiumaa valda, mille sees on viis oma juhtimise ja eelarve ning lipu ja vapiga osavalda: Kärdla, Kõrgessaare, Käina, Pühalepa ja Emmaste. Suurvallal on vallavolikogu ja vallavalitsus, osavaldadel osavallakogu ja osavallavalitsus, mis kõik omavahel suurepäraselt vastavalt regionaal- ja kohaliku halduse ülesandeid täidavad. Selline mudel oleks kooskõlas ülal soovitatud kahe- või poolteisttasandilise kohaliku haldamise süsteemiga, kui kasutada „õigeid” termineid: maakonnakogu, maakonnavalitsus, vallakogu ja vallavalitsus. Sisuliselt on Kärdla linn ning Kõrgessaare vald, Käina vald, Pühalepa vald ja Emmaste vald õnneks alles jäänud, põhimõtteliseks haldusmuudatuseks aga on nende, esmatasandi üksuste integreerimine teise, maakondli-

ku tasandi haldusüksusse Hiiu maakonda, mille pseudonüümiks on praegu saanud Hiiumaa vald. Tagatipuks klapib „ideaalsüsteemiga” see, et teise kohaliku haldustasandi juhtkond on võtnud üle enamiku äsja likvideeritud riigi-maavalitsuse ülesandeid. Hiiumaa vald-maakonna haldusstruktuuri moodustamine on praeguse ühetasandilise süsteemi läbisurujatele väga vastukarva. Hiiu Leht kirjeldas eelmise aasta oktoobris, kui üllatunud oli saart külastanud peaminister Jüri Ratas seal rakendatud mitmetasandilisest haldusmudelist ja eriti sellest, et iga osavald saab toimida iseseisva eelarve alusel. Hiiumaa haldussüsteemi eeliste mittemõistmist näitab ka 5. jaanuaril Postimehes avaldatud reporter Helen Mihelsoni riigitruu ironiseeriv kirjutis „Haldusreformi mängimine Hiiumaa moodi”. Reporter pole suutnud aru saada sellest, et Hiiumaal on haldussüsteemis toimunud suured positiivsed

muudatused, ja väidab, et „jabura olukorrani viis n-ö kompromisside kompromiss”. On arusaadav, et haldusreformi üldsuunale vastu astunud Hiiumaa suurvalla moodustamine ei toimunud kergesti. Esmalt selgus, et Kõrgessaare valla ühendamine Kärdla linnaga Hiiu vallaks 2013. aastal oli viga: endine linn tõmbas „toidukotti” enda poole ja tegi juurdeliidetud väikevallale liiga. Olukord hakkas paranema alles siis, kui Hiiu valla juhtimise võttis 2015. aastal üle Tartu Ülikoolis sotsioloogi hariduse saanud 24aastane Emmastest pärit Reili Rand. Ta suunas seda liitüksust kuni 2017. aastani, mil haldussuutlikkuse huvides peeti õigeks Kõrgessaare vallale ja Kärdla linnale uuesti suhteline iseseisvus anda. Helen Mihelson nimetas eelmainitud artiklis seda lahutamist nelja aasta jooksul tehtud ülesehitustöö prügikasti viskamiseks, kuid tegelikult saadi võimuvõitluse käigus tõestust sellele, et haldusüksu-

si ei tasu niisama kokku liita, vaid neid tuleb hoopis omavahel loominguliselt lõimida ja arendada koostööd. Eelkõige just tänu Kõrgessaare-Kärdla kogemustele õnnestus saavutada Hiiu saarel eelmainitud demokraatlik „kompromisside kompromiss”, mille järgi Kärdla linna ja Kõrgessaare valla kõrval saavutasid ka Hiiu vallaga vabatahtlikult ühinenud Käina vald ning sundühendatud Pühalepa vald ja Emmaste vald maakonna tasandil hallatavas nn Hiiumaa vallas esmatasandi haldusüksustele vajaliku finantsilise baasi ja otsustamisõiguse. saareMaal teisiti Äsja kirjeldatud Hiiumaa haldusstruktuuri pretsedenti võib käsitleda nn saarte-eksperimendi valguses, sest Saaremaal tehakse haldusreformi teisiti, enam kooskõlas riiklike õigusaktidega. Võrdlustaustaks sobivas Saaremaa vallas, kus on Hiiumaaga võrreldes kolm korda rohkem elanikke, liideti eelmise aasta lõpus kokku Kuressaare linn ning rida valdu: Lää-

ne-Saare, Orissaare, Pihtla, Valjala, Salme, Kihelkonna, Laimjala, Mustjala, Torgu, Leisi ja Pöide. Vallavolikogu esimeheks valiti Tiiu Aro ja vallavanemaks Madis Kallas. Erinevalt Hiiumaa vallast on naabersaarel vaid nõuandvad, ilma otsustusõiguseta osavallakogud, kuid puuduvad oma eelarvega vallavalitsused. Kõigis Saaremaa osavaldades on vaid teenuskeskused haldusjuhi, sotsiaalvaldkonna spetsialisti ja infotöötaja-sekretäriga. Seega on Saaremaa hiidvalla loomisega jõutud haldusreformis paradoksaalsel kombel äärmusvariandini: maakonnas on ära kaotatud kõik esmatasandi haldusüksused, isegi kaua aega iseseisvuse eest võidelnud Pöide vald, ja haldamine toimub sisuliselt vaid ühel, maakondlikul tasandil. tulevik toob selguse Vean kihla, et haldusefektiivsuse võistluse võidab kahetasandilise haldussüsteemiga Hiiumaa vald, mida juhib noor energiline Reili Rand, kes on juba mitmes valdkonnas suurt tunnustust pälvinud. Hiidlaste selts on väitnud, et kui vabariigi president Kersti Kaljulaid peab oma potentsiaali riigijuhina veel tõestama, siis Hiiumaa vallavanem on seda juba teinud. Reili Ranna juhatusel loodud haldussüsteem on sama laadi noortealgatus, nagu presidendi poolt uusaastakõnes kiidetud mullusuvine vihma trotsiv omaalgatuslik tantsupidu, ainult palju kaugemale ulatuva ühiskondliku mõjuga.

Bayer on ülemaailmne ettevõte, mille põhitegevus on tervishoiu ja põllumajanduse valdkondades. Bayeri tooted ja teenused on loodud selleks, et tuua inimestele kasu ja parandada elukvaliteeti. Bayeris on Sul võimalus kuuluda meeskonda, kus hinnatakse töötajate kirge uuenduste tegemisel ja antakse võimalusi muutuste elluviimiseks.

Bayer OÜ võtab tööle täiskohaga

AGRONOOMI Peamised tööülesanded on: • kliendisuhete arendamine ja hoidmine Eestis, sh suhtlemine nii edasimüüjate kui lõpptarbijatega • eesmärgistatud müügitulemuste saavutamine • kliendi vajaduste selgitamine ja nõustamine kliendi juures • demonstratsioonkatsete planeerimine ja korraldamine, kokkuvõtete tegemine ja andmete analüüs • müügistrateegiate ja turundustegevuse planeerimine, elluviimine ja jälgimine • toodete kasutamise tagamine vastavalt registreeritud etiketijuhistele ning Eesti Vabariigis kehtestatud nõuetele • toodete tutvustamine seminaridel ja õppepäevadel • Bayeri kuvandi kindlustamine ja hoidmine, igapäevases töös korporatiivsete väärtuste kasutamine ja arvestamine

Sobival kandidaadil on: • agronoomi või bioloogi haridus • hea eesti keele väljendusoskus ning hea inglise keele oskus kõnes ja kirjas • algatusvõime ja hea veenmisoskus • võime vastutada ja iseseisvalt töötada • oma töös süsteemne ja oskab tegevusi prioritiseerida • valmis pingeliseks tööks ja välislähetusteks • B-kategooria juhiluba • MS Office'i (Word, Excel, Outlook) kasutusoskus Omalt poolt pakume: • huvitavat väljakutset töötada tuntud ning väga edukas globaalses ettevõttes • professionaalset meeskonda • huvitavaid koolitusi • motiveerivat tulemuspalka • kindlustust, tervise edendamise toetust ja ametiautot Kuulutus leitav: www.facebook.com/bayercropscienceeestis/ ja www.cropscience.bayer.ee/. Kandideeri „Fill out an application“ lingi kaudu hiljemalt 12. veebruaril 2018. Kui Sul on meile küsimusi, siis palun võta ühendust Janne Ehte-Tammistega, janne.ehte-tammiste@bayer.com.


10 || ilma- ja TaimeTaRk || maa elu

1. VEEBRuaR 2018

iLMATArk

JÜri kAMenik ilmatark

KUIDAS TEKIVAD VEIDRA KUJUGA PILVED?

K

Foto: peeter kÜMMeL/ SakaLa

teed ja salvid

köha ja bronhiidi vastu

K

ui on raskem köha, tuleb ravida pikemat aega ja tõsisemate taimeteedega. Ühes õiges köha- ja bronhiiditees peaks olema nii limaaineid sisaldavaid taimi kui ka eeterlike õlidega taimi, lisaks C-vitamiini allikana marju. Limaainetega taimed on puhastava toimega ja aitavad kopsuteedest lima välja tuua. Sellised on paiseleht, teeleht, kassinaeris, altee − viimasel kahel taimel sobivad nii lehed, õied kui ka juured. Altee ehk tokkroos, nagu vanaemade aias teda nimetatud, sisaldab juurtes hästi palju limaainet ja juuri saab ka talvel sulailmaga välja kaevata. Liiga kuuma vett ei tohiks kasutada, pigem kuni 60kraadist, mida lasta seista umbes 2 tundi. Samu-

Tee kõrvale sobib eriti hästi taruvaiguga mesi. Foto: tooMaS HUik

ju Kal

kÜLvikALender: veeBruAr

4. P

Õis

17.54

Sõnn

Õis Õis, alates kl 05.57 leht

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Leht

K

7. K

VI

LI

6. T

R

Ne i

Juur, alates kl 23.47 õis

ISTUTUSAEG

3. L

ur Amb

Juur

08.23 16.48

Jäär

i ts

2. R

5. E

kits

U

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

da võib ka niisama limpsida. Kui kodus on taruvaiku, võib seda kasutada tinktuurina või riivituna koos võiga. Mikseris saab valmistada õli ja taruvaigu segu, mida lusikaga sisse võtta. Vahekord: 2 sl taruvaigupuru 200 ml õli kohta. Kuuri pikkus 10 päeva. Kui on head külmetusesalvi, mis tehtud taimedest (liivatee, männipungad, sookail) ja eeterlikest õlidest, tasub sellega rindkeret ja kopsupiirkonnas selga määrida. Nahk olgu soe: kes istub kamina ees, kes määrib pärast kuuma dušši. Seejärel minge teki alla. Väga head on lambanahad ümber keha või selja alla panna.

JU

kATrin Luke

ti on limaaineid linaseemnetes. Lima sisaldavad veel pärnaõied, nurmenukk, üheksavägise ehk kõrge vägiheina õied, aga tunduvalt vähem kui eespool mainitud taimed. Eeterlikke õlisid sisaldavad aed-liivatee ehk tüümian, iisop, pune, köömned, apteegitilli seemned, ka kuuse- ja männiokkad, kui muud võtta pole. Neidki taimi tuleks köha- ja bronhiiditeesse lisada, sest eeterlikud õlid tapavad viiruseid ja pisikuid. Haige organism vajab palju rohkem C-vitamiini. Seda on kibuvitsa- ja pihlakamarjades, neid võib teesegusse panna. Sobivad ka astelpaju marjad ja toormahl ning kõik meie endi varutu: mustad sõstrad, jõhvikad, pohlad, karulauk, sibul, hapukapsas, apelsinimahl. Tehke nendest taimedest segu, valage üle kuuma veega ja laske 20–30 min tõmmata. Siis kurnake ja enne tarvitamist loksutage või segage, sest lima vajub põhja. Tee kõrvale sobib mesi, eriti hea on taruvaiguga mesi. Se-

V

*** Suur sula (kuni 6 kraadi 25. jaanuaril) sai nädala alguseks läbi ja asendus aegamööda talvisema ilmaga. See tendents süveneb järgmistel päevadel kiiresti, sest tsüklonid mööduvad Eestist lõuna poolt ja toimetavad oma põhjaservas Eesti kohale arktilise õhumassi. Selle püsimist soodustab ka külmas õhumassis Skandinaavia kohal tekkiv antitsüklon. Paistab, et talve kõige külmemad päevad on ees!

Paiseleht on puhastava toimega ja aitab kopsuteedest lima välja tuua.

vi Lõ

uigi Eestis on praegune aeg ikka enamasti pilves ja sompus, on vahel just mõne huvitava ja ilusa nähtuse lahtirääkimine hingele kosutuseks. Sestap valisin sedakorda tutvustamiseks just kummalise ja põneva välimusega pilved. Lisaks sellele kasutan ebatavalist lähenemisviisi: esitan selgituse teeneka meteoroloogi Milvi Jürissaare tekstina, mida on kohandatud. Naljakaid pilvi võib näha tihti. Nende tekkeks on tarvis mitme asjaolu kokkulangemist. Esimene tingimus on vertikaalsed tõusvad õhuvoolud. Teiseks peab tuule suund ja kiirus erinema kihiti nii vertikaalsuunas kui ka ühel tasapinnal. Kolmandaks on vaja inversiooni- ja isotermiakihti. Vahel aga moonutab perspektiiv ka kõige tavalisemaid pilvi nii, et need paistavad veidrad välja. Inversioonikiht tähendab seda, et seal vertikaalsuunas õhutemperatuur tõuseb, vastupidi tavalisele olukorrale, mille puhul temperatuur ülalpool langeb. Isotermiakihti iseloomustab aga õhutemperatuuri muutumatus vertikaalsuunas. Mõlemad kihid takistavad pilvede arengut kõrgusse ja sunnivad pilvi laiali valguma. Tõusvad õhuvoolud on tugevaimad enne lõunat, mil päike kõige rohkem soojendab. Nende tagajärjel moodustuvad võimsad rünkpilved (Cumulus congestus), mis sageli meenutavad torne ja kuhilaid. Väga tugeva soojenemise puhul arenevad lõpuks välja rünksajupilved (Cumulonimbus). Nende tipus võib taevasse ilmuda nn alasi. See koosneb jääkristallidest ja meenutab kuju poolest tõepoolest sepaalasit, mõnikord ka lehvikut. Pärast rünksajupilve lagunemist võib alasi alles jääda. Alasit moodustavaid kiudpilvi mõjutab tuul ja need liiguvad edasi tuule suunas. Kui tuule kiirus on mingil tasapinnal ebaühtlane, siis võib osa pilvi kanduda ettepoole, jättes servad maha. Nii tekivadki „linnud”. Alasi kiudpilvedest ( false cirrus) võivad moodustuda „kukeseened”, „liiliaõied” ja muud kujundid. Kui tuule kiirus on üleval tunduvalt suurem kui pilvede alumise piiri kõrgusel, siis võivad pilvede tipud diagonaalis ettepoole liikuda. Nii tekivad keerulised kujundid, mis meenutavad loomi, linde või laevu. Kui kõrgemates õhukihtides on olemas inversiooni- või isotermiakihid, siis takistavad need pilvede kasvu vertikaalsuunas ja pilved hakkavad laiali valguma. Kui aga need takistavad kihid ei ole kuigi paksud, võivad tõusvad õhuvoolud neist läbi lüüa ja pilvede tipud hakkavad uuesti kõrgusse kasvama. Vahel tekivad samasugustes tingimustes pilved, mis meenutavad aatomipommi plahvatuse järgset „seent”. Mõnikord võivad pilved näida imelikud perspektiivi tõttu. Kõige tavalisem on nn taevatrepp: pilved nagu madalduksid astmetena horisondi suunas.

Hingamisteedele võib teha taimeinhalatsiooni. Võtke kauss, pange sinna peotäis eeterlikke õlisid sisaldavaid taimi (iisop, männipungad, aed-liivatee on parimad, aga kui muud pole, siis sobivad ka kuuseokkad) ja valage üle kuuma veega, katke kauss paksu rätikuga ja hingake auru sisse. Kauss on parem kui väikesed inhalaatorid, sest siis saavad auru ka nägu ja rindkere. Männipungi saab talvelgi korjata ja toorena kasutada. Veel on kasulik sookailu tinktuur või tõmmis. Kuna sookail on mürgine, siis võetakse seda vähe, kuni 5 sl teed või tõmmist või 10 tilka tinktuuri 3 korda päevas. Kuur kestab 7–10 päeva, mitte rohkem. Tinktuuri tegemiseks võtke üks osa sookailu ja 5 osa viina, laske seista 2 nädalat. Toorest taimest (seda võib aasta läbi koguda) teha nii: täitke purk kolmveerandini tükeldatud sookailuga ja valage üle viinaga. Seisab 4–7 päeva ja seejärel võib kasutada. Lima toob hingamisteedest välja ja köhahooge leevendab Islandi samblik. Seda tuleks keeta 30 min ja lasta veel 30 min tõmmata. Ise valmistan Islandi sambliku teed koos kibuvitsamarjadega: võtan suure peotäie samblikku ja paar peotäit kibuvitsamarju, lisan 2–3 l vett ja keedan 30 min. Siis lasen seista, segan ja kurnan. Juua tuleb mitu tassi lonkshaaval. Kui tunnete, et ajab köhima, siis võtke jälle lonks. Tee alandab palavikku ja aitab kibeda kurgu vastu. Islandi sambliku kibe maitse kaob, kui see korra keeva veega üle valada, vesi ära valada ja uue veega keema panna. Ravivad limaained, mis samblikust keetes välja tulevad. Kibuvitsamari sisaldab C-vitamiini, mis annab kehale vastupanuvõimet, ja karotiine, mis taastavad limaskestasid. Teed tuleks juua mitu tassi päevas ja nädal-kaks vähemalt, visama haiguse korral kauemgi. Isegi siis, kui võtate antibiootikume, tuleks kopsuteede puhastamiseks ikka ka teesid juua. Kui haigus on seljatatud, tuleks aeg maha võtta ja puhata, süüa-juua organismi taastavaid ja tugevdavad toite-jooke. Head on kibuvitsamarjad, kõrvenõges, mustad sõstrad, astelpajumarjad. Söögiks porgandisalat õli või koorega, punapeet, hapukapsas, toorkakao.

Leht, alates kl 15.54 vili

9. R

Vili

S

8. N

K kUUkaLeNdri kooStaJa SiGNe SiiM, 2018

V


maa elu || kodu ja aed || 11

1. VEEBRuar 2018

Permakultuur toetab targa aedniku püüdlusi Säde Lepik

Mullale laotatud kartulid kasvavad vana heina sees. Autokummid hoiavad heina paigal ja loodetavasti ei meeldi kummilõhn metssigadele ...

Maa Elu

U

uel aiahooajal võiks koduaias katsetada midagi uut. Võibolla tasuks kaaluda permakultuuri võimalusi? Olen märganud, et meil ja mujal on üpris menukad aiaraamatud, mille pealkirjas on lubadus muuta aiatööd lihtsamaks või palju kergema vaevaga tehtavaks. Samasugune laisklemise lubadus on tegelikult sees ka sõnas permakultuur. Kõige rohkem elevust on tekitanud küllap soovitus, et mulda ei ole tarvis ilmaasjata segi pöörata – köögivilju saab kasvatada ka peenramaad ümber kaevamata ja selle raske töö võib seega ära jätta. Või siis mõte, et las sügavale ulatuvate juurtega umbrohud kasvavad, kuni kõlbavad multšiks, kuna need toovad teiste taimede jaoks mullast üles olulisi toitaineid, mille saab kätte kõdunevast multšist. Eestiski esinenud USA koolitaja ja ökokülade võrgustiku arendaja Albert Beats on lausa öelnud, et permakultuuri võrdkuju on võrkkiik: aednik puhkab võrkkiiges, kui kõik tema ümber kasvab ja küpseb. (A. Herja. „Permakultuur teeb aednikust nautleja”, Pärnu Postimees, 10.07.2010.) Paraku saab kunagi natuke laiselda ainult tark ja kannatlik aednik, kel on aega oma aeda ja taimi tundma õppida ja kes oskab tegutseda loodusega koos ja mitte selle vastu. Kõige rohkem kulubki aega alguses ja siis peamiselt sellele, et vaadelda, jälgida, uurida ja järeldada. Oskus aias suhteid luua Permakultuuril on Eestis pühendunud järgijaid (nt Lilleoru keskus Harjumaal, ökokogukond Väike Jalajälg Raplamaal jt), kuid kindlasti on neidki, kes pole seda nüüdseks üsna laia tähendusega mõistet, millest meil umbes 20 aastat tagasi tasapisi kirjutama hakati, veel kuulnudki. Permakultuuri võiks selgitada kui põhimõtete kogumit, omamoodi filosoofiat, kasulike seoste võrgustikku või kavandamissüsteemi, mis ühendab keskkonnasäästliku ja jätkusuutliku elulaadi tõdesid. Mulle meeldib väga 2013. aastal kogumikus „Suvi aias” ilmunud Kaja Kure artikli pealkiri, mis võtab asja olemuse hästi kokku: „Permakultuur aias ehk oskus luua kasulikke suhteid”. See artikkel tutvustab Klaudia van Gooli Lilleorus korraldatud kursust, kus rajati loodushoidlikke istutusalasid (papipeenar, kuhikpeenar, kõrgpeenar, maasikatorn jm) ja seda põhimõttel, et loodusega ei tohi võidelda, igale taimele tuleb leida õige kasvukoht. Permakultuuri mõiste võtsid 1970. aastatel kasutusele austraallased Bill Mollison (1928–2016) ja David Holmgren (s 1955), kes oli tema üliõpilane Tasmaania ülikoolis. Nende esimene raamat „Permacultu-

Foto: Säde Lepik

Linnuveerg

Puuõõnest väljuva karvasjalg-kaku ilme on justkui pisut hämmeldunud. Foto: Wikipedia; YOUTUBE.COM

KAKS VÄIKEST ÖÖKULLI OLAV RENNO linnuteadja

re One: A Perennial Agriculture for Human Settlements” ilmus 1978. Väljend permakultuur on neil aga tuletatud ingliskeelsetest sõnadest permanent (püsiv, kestev) ja agriculture (põllumajandus). Mollison ja Holmgren tõukusid omakorda Franklin Hiram Kingi (1848–1911) raamatust „Farmers of Forty Centuries. Permanent agriculture in China, Korea and Japan”, mis käsitles seda, kuidas on võimalik, et Aasia talupojad kasutavad kunstväetisteta sajandite kaupa samu maalappe ning need on ikka viljakad ja annavad saaki. Tänapäevaks on permakultuuri edendajad jõudnud põllupidamise ja endale toidu kasvatamise juurest kestlike elukeskkondade kujundamiseni, mille eeskujuks on ökosüsteemide toimimine. Maailmas tegutseb üle 20 000 ökoküla. Permakultuuri juures on ilmselt kõige võluvam see, et igaüks saab selles vallas oma aias tasapisi katsetada ja toimetada. Meie oleme näiteks lakast alla aetud vana heina all kasvatanud kartuleid ja aias on üks looduslik lilleniit, mida me liigirikkuse ja meeldima hakanud looduslähedase ilu pärast muruniiduki või trimmeriga ei puutu. Nii väetiseks kui ka taimekaitseks olen pruukinud nõgese, varemerohu ja soolikarohu tõmmist, multšina kasutan adru ning köögiviljamaal kasvavad mul ka mitmeti kasulikud peiulilled ja saialilled. Kõik need võtted ja vanad aiatarkused ongi ühtlasi osa kestlikust aiapidamisest. Ilus käsiraamat Permakultuur võib mõnes aiapidajas ka tõrkeid tekitada. See tundub küll huvitav, kuid taaskasutusvõtete, aiajäätmete ärakasutamise, niitmata aiaosade, leotise tegemiseks kasvama jäetud nõgeste, mitut liiki multši, kompostivaru, segaistutuse ning näiteks papipeenrast tuulega lendu läinud papitükikeste tõttu võib looduslähedasest aiast kergesti jääda korratu mulje. Kui te seda pelgate, siis soo-

vitan kindlasti lugeda eelmise aasta lõpus ilmunud saksa keelest tõlgitud Ulrike Windspergeri teost „Permakultuuri käsiraamat. Nutikas planeerimine ja jätkusuutlik aiandus”. Permakultuuri loenguid on Ulrike Windsperger pidanud juba mitukümmend aastat. Permakultuur tähendab talle eelkõige „mõistmist ja käitumist kooskõlas looduslike protsessidega, looduse ja meie tegude vastastikuse toimega”. Minule jäi see raamat esmalt silma just ilu pärast. Raamatu fotodel ja joonistel kujutatu on kena ja aiaplaanid õpetavad, kuidas aias kõike kokku sobitada ja seejuures permakultuuri põhimõtteid rakendada. Aiaplaanidel on näidatud, kuidas kujundada looduslähedast väikeaeda ja vana aeda. Kui ruumi napib, tuleb püüda kõrgustesse ehk appi võtta vertikaalne planeerimine. Kompostiplatsi on soovitatud varjata taimespaleeriga, marjapõõsaste tüvivormid võtavad vähem ruumi. Puualused soovitab autor kujundada omamoodi päikeselõksudeks. Looduslähedasse aeda sobivate peenratüüpidena on tutvustatud lisaks kuhik- ja kõrgpeenrale kraater-, lukuaugu- ja mandalapeenart. Need, kes on Lanzarote saarel puhanud, mäletavad kraaterpeenraid kindlasti: viinapuud kasvavad seal laavasüvendites ja on kividest laotud ümbristega lagedal väljal tuulte eest kaitstud. Huvitav oli teada saada, et permakultuuri isa Bill Mollison olevat peamiselt kasutanud lukuaugu- ja mandalapeenraid. Esimene sobib hästi segakultuuride kasvatamiseks, madalamad taimed sirguvad ees- ja kõrgemad tagapool, lõunasse avaneva U-tähe kujulise peenra tagakülge ääristab madalatest põõsastest päikeselõks. Sooja aitab hoida ka peenart ümbritsev kivimüür. Ringikujulise ja umbes kolmemeetrise läbimõõduga istutusala nimi tuleneb aga tollest, et peenra keskmesse viib lukuaugukujuline rada, mis teeb ala hoolduse hõlpsamaks. Kõik loo esimeses pooles

juba mainitud looduslähedase aia alateemad on raamatus käsitletud, põhjalikumalt vaatleb autor pinnase parandamist ja kompostimist. Ta hindab väga ka vanade sortide head maitset ja vastupidavust. Millest räägivad indikaatortaimed? Minu jaoks on praegu eriti huvitav indikaatortaimede teema. Tahaks ju näiteks aias kasvavate taimede järgi öelda osata, millise mullaga on tegu. Ulrike Windsperger kirjutab nii: „Taimed oskavad väga hästi valida, kus nad kasvada tahavad ja miks on mõttekas just nimelt seal kasvada. Indikaatortaimed räägivad. Kusagil juba kasvavate taimede põhjal võite kindlaks teha, kus on pinnas eriti viljakas, aher, aluseline või happeline. Vesihein kasvab viljakal huumusrikkal pinnasel, kõrvenõges annab märku suurest lämmastikusisaldusest ja tulikas eelistab pigem happelist pinnast.” Käsiraamatust selgub veel, et seal, kus kasvab sügava sammasjuurega sigur, on pinnas kõva ja plink, sigur aitab pinnast õhustada. Ussikeel õitseb seal, kus mullas on vähe toitaineid. Savikas pinnases kasvavad hästi põldosi, võilill, roomav madar, paiseleht, roomav tulikas. Lubjarikast pinnast eelistavad harilik magun, põldsinep, käokannus, kurereha, huumusrikast mulda tahavad võõrkakar, malts ja mailane. Lämmastikuküllusele vihjavad veel naat, madar, hanemalts, vesihein, võilill, orashein, võõrkakar. Toitainevaesel mullal kasvavad kirikakar, väike oblikas, hiirekõrv, valge ristik, jänesekapsas. Suvel saate uurida, mida taimed teie aia mullast räägivad. Kui „Permakultuuri käsiraamat” tekitab huvi segaistutuste, elusmultšide, püünistaimede, taimeekstraktide valmistamise ning heade ja halbade naabrite vastu peenramaal, siis neil teemadel saate küllaga lisateavet Luule Metspalu maheaednikule mõeldud käsiraamatust „Taimedega kahjurite vastu”. Head lugemist, sest selleks pole paremat aega kui talv.

V

eebruariöödel hakkavad öökullid-kakud endast üha enam märku andma. Tihedama puistuga okasmetsas, eriti kuusikus võib pimedal ajal kuulda mahedahäälset ja flöödikõlalist kuni kümne lühisilbiga „laulu” ug-ug-ug-ug või pupu-pu-pu, mis vaikse ilmaga võib kostuda paari kilomeetri tahagi. Tegemist on tüseda rästa suuruse karvasjalg-kakuga, kel on valgete täppidega tumepruun ülapool, laiad valkjad „põsed” ja erekollased silmad. Liik on levinud põhjapoolkera okasmetsavööndis ja mägimetsades. Eestis võib selle linnu arvukus olla kuni 400 haudepaari ja talveks jääb siia kuni pool tuhat isendit. Veebruari kestel saabuvad tagasi ka lõuna poole rännanud. Enne talve saabumist on neil tavaks mõnesse puuõõnde varuda hiiri ja väikelinde näguripäevadel tarbimiseks. Saaklooma asukoha määrab see kakk kuulmise järgi. Aprilli keskpaigaks on pesas – tavaliselt vanas musträhni tehtud õõnes – kuni 7 muna, mida emalind haub 27 päeva. Alul isalind üksi, siis mõlemad vanemad toovad poegadele hiiri, sekka ka mõne linnu ja mardika ning 33 päevaga saavad noored lennuvõimeliseks. Soodsail hiireaastail soetavad karvasjalg-kakud teisegi pesakonna, ent enamasti uue kaasaga. Teine talve lõpul endast tihti märku andev pisike öökull on kuldnokast väiksem värbkakk. Märtsi- ja aprilliõhtul, vahel ka sügisel laseb ta mõnelt kõrgemalt istepaigalt kuulda oma mahedat pjüühvõi tsiih-vilet, vahel ka pikemat mitmekesist kilkerida. Ta on ülapoolel samuti tumepruun ja valgetäpiline, kuid tal pole kakkudele tavapärast näoketast. Tema oma tegemisi lausa öö peale ei jäta, vaid püüab saaki juba videvikus, mistap saab ka väikesi linde küünte vahele. Osa saaki paneb ta puuõõnsustesse ja pesakastidesse tallele enam kui karvasjalg-kakk, nii et mõnikord ei suuda paarisajapalalist varu talve jooksul äragi tarvitada. Kõva külmaga peab selle toidu oma kehasoojusega pehmeks sulatama. Värbkaku levila piirdub Euraasia segametsavööndiga ja teda leidub ka paljude mäestike segametsades. Eestis pesitseb 800–1500 paari ja talveks jääb siia kuni 3000 isendit. Pesitsemiseks ja varjumiseks kasutatakse suur-kirjurähni ja hallpea-rähni vanu pesakoopaid, tihtipeale ka pesakaste või -pakke. Aprillis või mai alul muneb emane keskmiselt 7 muna, mida haub neli nädalat, mil isakakk teda toiduga varustab. Ema jääb poegi soojendama ja neile toitu peenendama veel 10 päevaks, viies sealjuures pesast minema kõik üleliigse, ka talvest sinna jäänud toidujätted. Nii karvasjalg- kui ka värbkakk on nagu teisedki meie kakud kaitsealused liigid, ent suuremad kakud, kanakull ja metsnugis inimese seatud reeglitest ei hooli ...


12 || Mahevili || maa elu

1. veebruar 2018

MAHEvili. Ida-Virumaal Avinurme aleviku piiril Maetsma külas asuv Wiru Vili TÜ koondab mahevilja kasvatajaid ja on võtnud eesmärgiks mahepõllumajandust laiemalt propageerida.

Ühistu koondab

maheviljakasvatajaid Tiit Efert Maa Elu

Ü

histu loodi 2010. aastal, algselt oli liikmeid kolm. Ajapikku on neid lisandunud ja nüüdseks ulatub arv kaheksani, kes harivad kokku seitset ja poolt tuhandet hektarit põllumaad, mis asub valdavalt Tartu ümbruses. Maetsma külla on ühistu rajanud suure terminali, kus vilja käideldakse. Seal on 17 000 tonni laopinda, kuivatusvõimsus on kuni 60 tonni tunnis. Ühistus töötab viis inimest. Terminal rajati Alutaguse metsade vahele, sest lähedal on Kunda sadam, kust vili laevadele lastitakse. Asukoht on soodne, kui Tartu poolt tulla, jääb see poolele teele. Mahe olla pole roosiline TÜ Wiru Vili juhatuse liikme Hardo Vahemäe sõnul pakub ühistu liikmeks olek talunikule võimalusi, kuid kaasnevad ka rahalised ja lepingulised kohustused. „Tegu on pikaajalisema projektiga kui vaid mõni aasta,” täpsustab ta. Kui ühistu 2010. aastal loodi, polnud maheviljal väljundit ja seda realiseeriti tavaviljana. Ometigi oli see ühistuga liitunud põllumeeste jaoks maailmavaateline ja põhimõtteline küsimus. Nad olid kindlad, et vilja kasvatamine peab muutuma keskkonnasäästlikumaks ja lõpptoode tarbijale tervislikumaks. Praeguseks on mahevilja hind õnneks tootjale motiveerivam, kuid saagikuse vahe on endiselt suur. Kui tavaviljasaak on keskmiselt kuus tonni hektarilt, siis mahedal vaid kahe tonni ringis. „Saagivahe võib olla kuuekuni kahekordne, aga hinnava-

Maetsma küla terminalist käib läbi vaid mahevili.

he, millega õnnestub müüa, on poolteist kuni kolm korda kallim tavaviljast,” selgitab Hardo. Lähem eesmärk ongi soov mahemajandust intensiivistada ja viljakust kasvatada. Mahe tähendab teatavasti seda, et kasutada võib vaid mahepreparaate. Isegi põllule veetav sõnnik peab olema pärit mahedalt kasvanud loomalt, kuid niisugust on vähe saada. Enamik ökotalunikke, kes loomi peavad, kasutavad sõnniku oma põldudel ära ja teiste jaoks üle ei jää. Mahedalt kasvatades tuleb vaadata, mida kasutada võib, ja talunikke tuleb seejuures harida. „Maale tuleb tagasi anda, tuleb lisada lubatud aineid, mis

aitavad saagikust tõsta,” märgib Hardo. Maheviljakasvatuses on nippe, kuidas tõrjuda putukaid ja umbrohtu. „Need on agrotehnilised võtted, mida ühistuliikmed omavahel jagavad.” Nišitoode Kuna mahevili on ja jääb maailma mastaabis nišitooteks, on Wiru Vili valdkonna arvestatav tegija. „Eestis on palju mahedat maad ja seetõttu suudame praegu stabiilset toodangut pakkuda,” ütleb Hardo. Nõudlus on siiski suurem ja pakkuda saaks palju rohkem. Vilja on müüdud Ameerika mandrile, Aasiasse ja

Foto: Tiit Efert

Saksamaale. Euroopa Liidust väljaspool on hind üldiselt odavam. „Meil on liikmeid vähe, pindala aga suur. Teame täpselt, kust mis vili tuleb,” selgitab Hardo. Eesti eelis on see, et Euroopa lõunapoolsed riigid pole nii usaldusväärsed. „Maheda põllumajanduse kontroll Eestis töötab, meid usaldatakse. Väga tähtis müügiargument on vilja päritolu,” kinnitab Hardo. Tema sõnul on ühistul seitsme aastaga välja kujunenud bränd, mis kõneleb kindlast kvaliteedist ja täidetud lubadustest. Aga see pole tekkinud üleöö. Ühistu liikmeid kont-

rollivad ka kliendid. Pilk heidetakse peale seemnetele ja põllule, käiakse kohal eri kasvufaaside ajal ja vaadatakse koristust. „See on juba väljakujunenud mudel. Meie töö märksõna on kontroll, aga see on klientide jaoks ostuargument, kui nad teavad, kust vili pärit on.” Maetsma küla terminalist käib läbi vaid mahevili. „100 protsenti mahe,” kinnitab Hardo, sest kooskäitlemine on päris riskantne. „Ka mõni tonn mittemahedat vilja võib rikkuda kogu mahetoodangupartii, seetõttu välistame ristsaastumise riski. Seda hindab ka klient, et me ei töötle isegi sellist vilja, mis on kasvatatud ta-

vapõllumajanduselt mahetootmisele ülemineku ajal.” Eestisse jääb käputäis Tunamullusest viljasaagist jäi Eestisse vaid tonni jagu nisu. Hardo sõnul suhtlevad kohalikud mahedad väiketootjad veskitega otse, kellel on oma varustajad. „Eestis ei ole sellist nõudlust. Meie saagikus on kokku 12 000 tonni. Eesti kogu aastavajadus on aga mitu korda väiksem,” selgitab Hardo. Samas on täpselt teada, mida Eestis kasvanud viljast laias maailmas valmistatakse ja lõpptooted võivad siia ringiga tagasi jõuda. „Tehakse kaerahelbeid, müslit, küpsiseid, putru, küpsetatakse leiba ja saia. Hernest saab loomasööta, rüpsist ja rapsist tehakse õli, millest omakorda lastetoitu,” loetleb Hardo. Umbes 45 protsenti ühistu­ liikmete saagist on kaer, lisaks rukis, nisu ja kaunviljad. Populaarsust on kogumas kanep. Kanepikoristus algab tavaliselt juuli keskpaigas ja lõpeb oktoobris. Müük käib kogu aeg ja hooaegade kaupa. „Viljad valmivad ühel ajal. Siis on tööd palju, ei jõua eest ära viia,” kirjeldab Hardo. Väljavedu algab juulis, viimane laev läheb tavaliselt jaanuaris. Ühistul on olemas laienemisprojekt. Soovitakse juurde soetada neli märja vilja tünni ja üks kuiva vilja tünn, mis lisab paindlikkust töödelda eri kultuure. Tulevikus keskendub ühistu liikmete heaolu parendamisele. See tuleb usalduse kasvuga kaasnevast hinnavõidust ja saagikuse tõstmisest. Arenduses on osaleda soovinud Saksa ülikoolid. Üldisem eesmärk on maheviljakasvatust kogu Eestis edasi arendada. Teadmiste levitamiseks on igal aastal korraldatud konverents koostöös Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskojaga. Samas ei soovi ühistu oma liikmete arvu massiliselt kasvatada. Praegu toimib nende liikmete koostöö kenasti, kes on mõistnud, et kiiresti rikkaks ei saa. „Oluline on ajaline horisont, paljud kasvatajad lähevad kiiret kasvu püüdma, aga ühistegevus annab stabiilsuse 10 kuni 25 aasta perspektiivis. Seni maheturg jahtumismärke ei näita. „Turg on kasvav, kasvame koos,” on Hardo optimistlik. „Paari viimase aastaga on hinnad teinud hüppe. Mahe on moodi läinud ja meie eesmärk on kogu mahepõllumajandust Eestis edasi viia.”

Avant laadurite laomüük – kõigil laomudelitel hinnavõit -10%!

Kiirematele parem valik! Hinnad alates

14 200 + km*

(Avant 420) Küsi lisainfot laomüügi mudelite kohta Sami Masinakeskusest:

Pakkumine keh�b kuni 24.veebruar 2018.

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee

Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.