Maa Elu, 4. jaanuar 2018

Priit dreimann: KUI KORISTUS TEEB KEHVA TÖÖD, SIIS VÕIVAD TOOTMISE INIMESED KASVÕI PEA PEAL SEISTA, AGA HEAD TOODET VÄLJA EI TULE.

keskkonnainsPektsioon keskendub jÄÄtmetele KESKKONNAINSPEKTSIOONI JÄRELEVALVE ALLA KUULUVATEST VALDKONDADEST TEKITAB JUHTKONNALE ENIM MURET JÄÄTMEKÄITLUS.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

aasta 2017

MAA ELU UURIS MAAELU MÕJUTAVATELT INIMESTELT, MIS NEILE 2017. AASTAL KÕIGE ENAM RÕÕMU TEGI VÕI MEELDE JÄI.

4. JaanUaR 2018 • nR 1 (134) • HInd 1 €

aJaLeHt

etteVÕtLIKULe

MaaInIMeSeLe

MuudatustErohkE 2018. aasta. Selle aasta algus tõi muudatusi loomapidajatele ja veterinaararstidele, kutselistele ja harrastuskaluritele, logistikafirmadele ja teistelegi.

Uus aasta tõi kaasa rohkelt muudatusi riina marTinSOn Maa Elu

v

eterinaar- ja Toiduameti (VTA) peadirektor Indrek Halliste toob välja, et nüüdsest hakkavad VTA järelevalveametnikud tegema kõiki neid kontrolltoiminguid, mida seni tegid volitatud veterinaararstid. „Pole kahtlustki, et süsteem vajab käivitumiseks aega ja paikaloksutamist,” tõdeb Halliste. „Tänaseni on VTA juures lepingute alusel tööd teinud 86 volitatud veterinaararsti, kes on nii kontrollinud karjasid kui ka teinud loomade diagnostilisi uuringuid. Üle riigi pole need tegevused olnud alati ühetaolised, samuti on esinenud huvide konflikte volitatud veterinaararsti riiklike ametikohustuste ja tema põhitegevuse vahel.”

Nii anti 1. jaanuarist kontrollitoimingud – karjade kontroll, järelevalve väiketapamajades ja tõendite väljastamine – täies mahus järelevalveametnikele üle ja volitatud arstid jäävad tegema diagnostilisi uuringuid. „Ehk kokkuvõtvalt paraneb pikas vaates teenuse kvaliteet,” usub Halliste.

Kuna maavalitsuste uksed on aastavahetusest kinni, on kohalikul omavalitsusel õigus oma korraldusega keelata avalikul veekogul veesõidukitega liiklemine, kehtestada liikluskiiruse piirang ja keelata veekogujääle minek. Enne tegi seda maavanem.

Enam ei tohi sõitu alustada

veokiga, mille eest pole makstud teekasutustasu. Tasu peavad maksma kõik üle 3,5tonnised veokid, mis sõidavad avalikult kasutatavatel teedel võrgustikul. Lisaks Eestis registreeritud veoautodele peavad tasu maksma ka välismaal registreeritud veoautod. „Eesti oli üks viimastest Euroopa Liidu riikidest, kus ei kehtinud teekasutustasu,” selgitab Maanteeameti peadirektori asetäitja hoolde alal Tarmo Mõttus. Tema sõnul peaks teekasutustasu tooma aastas riigile tulu 17 miljonit eurot ja laekunud raha kasutatakse transporditaristu hoiuks.

Tasu mittemaksmisel on järelevalvel õigus teha trahv nii veoauto juhile kui ka omanikule. Lisaks on järelevalvel õigus kõrvaldada juht veoauto juhtimiselt. Juhil ei lubata enne sõitu jätkata, kui veoauto eest on teekasutustasu tasutud.

Maaeluministeeriumi haldusalas lihtsustus otse- ja üleminekutoetuste taotlemine: 2018. aastast muutus otse- ja üleminekutoetuste taotluste esitamine elektrooniliseks. Lisaks muutus elektrooniliseks MAKi pindala- ja loomatoetuste taotlemine.

Samuti jõustus uuendtoitu käsitlev määrus, mille eesmärk on lühendada uuendtoidu turustamise loa saamiseks kuluvat aega ja lihtsustada kolmandates riikides traditsioonilise toidu turustamist. Maaeluministeeriumi hallatav riigiasutus Maamajanduse Infokeskus liideti 1. jaanuarist Põllumajandusuuringute Keskusega.

Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas toimuvatest

Kõik karjade kontrollid, järelevalve väiketapamajades ja tõendite väljastamine on nüüd täies mahus VTA järelevalveametnikele üle antud ja volitatud arstid jäävad tegema diagnostilisi uuringuid.

Foto: urmAS luik / pärnu poStimeeS

muudatustest tasub teada, et ahvenapüügile on kehtestatud päevalimiit. Nimelt tohib harrastuspüüdja nüüdsest ööpäevas välja püüda kuni 15 kilo ahvenat. Muudatuse eesmärk on piirata harrastajate poolt püütud kala ebaseaduslikku edasimüüki ehk musta kalaturgu ja hoida ahvenavaru stabiilsena. „Kehtestatud päevane ahvenakvoot on piisav, et kalast jagub nii endale kui ka pidulaua katteks. Seega ei riku piirang harrastuskalastajate õigusi ega võta neilt ära õigust kalapüügiga endisel viisil tegeleda,” ütleb keskkonnaminister Siim Kiisler.

Uuringu põhjal püüavad harrastuskalastajad aastas merest ja Peipsi järvelt üle 800 tonni ahvenat. Kogus on tõenäoliselt veelgi suurem, sest aktiivseid harrastuskalastajaid on üle 60 000. „Harrastuslik kalapüük ei tohiks olla midagi muud kui kirglik hobi ja mõnus ajaveetmine. Kui on soov kalakaupleja olla, siis tuleb seda teha kutselise kalurina, mitte hõlma alt,” ütleb Kiisler.

Uuest aastast peavad kalastuskaardi alusel kala püüdvad harrastuspüüdjad esitama püügiaruande. Kui eelmise kalendriaasta kohta on püügiaruandeid esitamata, uut kalastuskaarti ei väljastata.

Alates jääminekust 2018. aasta kevadest on koha alammõõt kõikide püügivahenditega ja aasta ringi 46 sentimeetrit. Nimetatud mõõt kehtib merel ja sinna suubuvates jõgedes nii kutselisel kui ka harrastuslikul püügil.

Koha alammõõdu tõstmise vajaduse kohta esitasid teadlased ettekanded juba 2015. ja 2016. aasta kevadistel kalurite koosolekutel. Alammõõdu tõstmine on vajalik kogu Eesti rannikumere kohavaru kaitseks, kuna osa potentsiaalsest kudekarjast püütakse välja enne, kui kalad jõuavad esimest korda kudeda.

Teadlaste hinnangul on Pärnu kohavaru juba aastaid kehvas seisus. Aastatel 2012–2015 oli keskmine kohasaak Pärnu lahest ligi 122 tonni aastas, kuid teadlaste arvutuste kohaselt toodaks laht heaperemeheliku majandamise juures püügiks vähemalt 340 tonni koha aastas, heal aastal rohkemgi.

2 || aaSta 2017 || maa elu

4. jaanuar 2018

MEEldEjääV aasta. Küsisime ühel või teisel moel maaelu mõjutavatelt inimestelt, mis neile 2017. aastal kõige enam rõõmu tegi või meelde jäi ja mida oleks kindlasti vaja ära teha alanud aastal.

Millisena

jäi meelde 2017? kasutatakse meil ligi kaks korda vähem kui ELis keskmiselt.

riina marTinSOn Maa Elu

Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas: Põldudel kasvas 2017. aastal üks aegade suurim saak. Vaid 2015. aastal oli varasem kevad ja taimekasvuks veidi soodsam aasta. Rõõmu tegi see aga vaid sügiseni, mil selgus, et ka põldudele maha jäi läbi aegade üks suurim viljakogus. Selle saab kokku võtta Lennart Meri sõnadega: olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Taimekasvatusega seoses saab seda võtta sõna otseses mõttes: loodetavasti on põldu maha jäänud saak hea orgaaniline väetis järgmise aasta saagile.

Uuel aastal on väga vajalik tõestel faktidel ja teadusel põhineva info levik. Praegu on tavaline, et mõni huvigrupp paiskab oma info meediasse ja kui pärast selgub, et polnudki tõsi, siis see ei huvita enam kedagi. Meil Eestis toodetud toit on tunnistatud ELis pärast Soomet puhtuselt teiseks! Sellega aga nagu ei oldakski rahul ja põllumeeste laussüüdistamine on moeasjaks saanud. Eesti põllumeeste nimetamine mürgitajateks ja looduse reostajateks on levinud meedias, poliitikas ja üllatuseks ka riigikogus, kuigi nii mineraalväetiseid kui ka taimekaitsevahendeid

Maaülikooli professor Arvo Viltrop: „Katkuajal käivad mõtted ikka ühte rada. Kolmas katkuaasta andis kinnitust, et oleme katkutõrjel õigel teel – meetmed annavad tulemusi. Saame kinnitada, et haiguspuhangute avaldumine tootmissigalates on märksa vähenenud võrreldes 2015. aastaga. Tahtmata öelda, et parandamisruumi ei ole, tuleb meie seapidajaid kiita ja tunnustada – bioturvalisus on sigalates tunduvalt paranenud võrreldes 2015. aastaga.

Teine asi, mille eest tuleb seapidajaid kiita, on kiire teavitamine haiguskahtlusest. See on tõhusa tauditõrje alus.

Isiklikus plaanis jääb 2017 alatiseks meelde tänu kolleegidelt saadud tunnustusele. Olen jätkuvalt selle üle väga rõõmus ja uhke. Pean seda jagama oma heade kolleegidega maaülikoolis, veterinaar- ja toidulaboratooriumis ja ka välismaal, eelkõige Friedrich Loeffleri Instituudis Saksamaal.

Eesti Vabariiki on nimetatud suureks imeks. Selle ime rüpest võime aga lisaks leida väikeseid imesid, mis võivad osutuda isegi suuremaks kui suur ime ise. Üks selline on loomaarstiharidus Eestis, mis tähistab tuleval aastal 170. sünnipäeva. 1848. aastal, mil Euroopas möllasid revolutsioonid ja langesid monarhid, asutas Vene impeerium Tartus veterinaarkooli, mis oli Tar-

tu Ülikooli järel teine kõrghariduse tasemel haridust andev õppeasutus Eesti territooriumil.

Sellest ajast on Tartus katkematult loomaarste koolitatud, mis on omamoodi ime, sest Eesti on konkurentsitult väikseima rahvaarvuga riik Euroopas (ilmselt ka maailmas), kus loomaarstiharidust antakse ja seda veel omas keeles. See on võimalik olnud, sest siin ei ole loomaarste kunagi koolitatud ainult Eesti tarbeks. Vene impeeriumi aastail vajas meie lõpetajaid kogu impeerium, Nõukogude Liidu aastail oli veerand õppuritest pärit vennasvabariikidest ja praegu on pooled tudengitest pärit välismaalt, valdavalt Euroopa Liidust (Soomest Küproseni), kuid ka USAst ja Moldovast. Õpe toimub paralleelselt eesti ja inglise keeles.

Soovin väga, et laiem üldsus, sealhulgas valitsus ja riigikogu mõistaks, et loomaarstihariduse saamise võimalus oma kodus omas keeles väärib hoidmist. 2018. aasta on meie veterinaarhariduse püsimajäämise mõttes kriitiline, mil meie õppekeskkonna parendamine peab saama lõpetatud. Vastasel juhul kaotame nn Euroopa tunnustuse, mille tagajärjed võivad olla meie jaoks terminaalset laadi.

Kartuliteadlane Viive Rosenberg: Headest sündmustest tooksin esile, et panin kokku teadusmonograafia „50 aastat meristeemkultuuri, uurimine ja ra-

kendused”. Kahjuks jäi see veel kirjastamata.

Novembris käisin MTÜ Mondo lähetusel põllumajanduseksperdina Keenias. Ühel nädalal õpetasin Keenia põllumajanduse ja karjakasvatuse teaduskeskuses kartulihaigusi, tervendamist ja paljundamist, teisel kohtusin naisettevõtjatega, kes soovivad kartulit kasvatada ja neid pistikutega paljundama õppida. Reis oli erakordne ja muljeterohke.

Eriti kurb oli lootusetult haige kutsika põetamine, mis lõppes tema lahkumisega. Varsti aga kepsles ringi pisike koerake, andsime kodu hüljatud koerapoisile.

2018. aastal on esmatähtis avaldada teadusmonograafia, mille pühendan EV 100 aastapäevale. Soovin ka Keenia naisi edasi aidata, praegu veel ei tea täpsemat tegevusplaani.

Maaeluminister Tarmo Tamm: Vihmane sügis näitas, et meie põllumehed on sitked ja töökad ning suudavad rasketest olukordadest välja tulla. Üle mitme aasta oli põllumehel põhjust head meelt tunda üleminekutoetuste üle, mida sel aastal eraldas valitsus 19,9 miljonit eurot ja mida makstakse maksimaalse lubatud määra ulatuses 2020. aastani. Samuti suurendati senist aretustoetuseks eraldatud summat 2 miljoni võrra – kokku on aretustoetuseks ette nähtud 4 miljonit eurot.

Aasta lõpul tuli hea uudis, et Euroopa Komisjon otsustas eraldada meie põllumeestele erakorralistest ilmastikuoludest tingitud kahjude hüvitamiseks 1,3 miljonit eurot, lisaks on meie riigile antud õigus omalt poolt sellele toetusele 100 protsenti riigieelarvest lisada.

Eesti-sisestest teemadest on väga oluline uue ühistulise piimatööstuse projekt – selle rajamist toetatakse Eesti maaelu arengukavast aastail 2014–2020 15 miljoni euroga. Suurt rõõmu tegi valitsuse otsus eraldada 1,9 miljonit eurot Tori hobumajanduse keskuse ülesehitamiseks.

Eriliselt on meelde jäänud Jaapani visiit. Jaapan on Eesti toidu välisprojektide oluline sihtriik ning liha- ja piimatoodete ekspordi osas on meil Jaapani suhtes suured ootused.

Kohtumine Hiina põllumajandusministri Han Changfuga andis lootust, et Hiinaga saame tulevikus teha väga head põllumajanduskoostööd ja eksportida meie tooteid sellesse riiki.

Peame mõtlema, kuidas kriisideks paremini valmis olla. Riskijuhtimise seisukohast on tähtis jõuda selgusele, kui palju peaks riskide maandamisse sekkuma

uuel aastal on väga vajaliK tÕestel FaKtidel ja teadusel pÕhineva inFo leviK.

riik, kui suurt osa peaksid mängima otsetoetused, milliseid riske aitaks vähendada ühistegevus ja milline on põllumehe enda vastutus.

Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor Indrek Halliste: „Ei saanud me ka 2017. aastal üle ega ümber Euroopat laastavast seakatkust ja kahjuks jõudis seakatk sel aastal kolme Eesti seafarmi. Kui vaadata suurt pilti, siis Eestis on olukord kontrolli all. Näiteks meie naabrite juures Leedus jõudis katk kaheksasse farmi, sealhulgas ligi 25 000 seaga farmi. Lätis tuvastati 2017. aastal kodusigadel kuus Aafrika seakatku juhtumit ja Ukrainas on olnud koguni 123 juhtumit koduseafarmides.

Rõõmu teeb, et Euroopa Komisjon kiitis heaks uue Euroopa riikide tsoonideks jaotamise seoses seakatku tõttu kehtestatud piirangutega, mis leevendas märgatavalt Eesti jaoks kauplemispiiranguid.

Meie fookuses on olnud ka töö, mis aitab Eesti ettevõtetel leida uusi turge väljaspool Euroopa Liitu. Uutele suurtele turgudele pääsemine on suur ja töömahukas ettevõtmine, selleks tuleb täita väga palju nõudeid ja läbida hulk menetlusetappe. Tihtilugu arvatakse, et ettevõtja teeb taotluse ja hakkab eksportima kas Jaapanisse või Hiinasse, aga turu avanemise taga on üks meeletu pikk eeltöö kadalipp. Näiteks Hiina turu avanemine mingile tooteliigile võib kesta vähemalt aasta-poolteist.

Väga oluline on veterinaarkeskuste, loomakaitseorganisatsioonide, kohalike omavalitsuste ning Politsei- ja Piirivalveameti ladus koostöö kriitiliste juhtumite lahendamisel. Hea meel on tõdeda, et 2017. aastal leppisime loomakaitseorganisatsioonidega kokku ühtse vabatahtlike võrgustiku arendamises ning senisest tihedamas ennetus- ja nõustamiskoostöös.

Järgmine aasta tuleb muudatuste aasta. Sellest pole pääsu, kui maailm on pidevas ja väga kiires muutumises. Meie lähiaastate töö üks põhisuund on eesmärk muutuda kontrollivast ja karistavast ametist pigemini nõustavaks asutuseks.

maa elu || ettevÕtluS || 3

4. jaanuar 2018

Virtsu ettevõtluskeskus

JuHTkiri

TÕnu Talvar Maa Elu

h

aldusreform on möödas, välja arvatud mõned vaegtööd. Selgus, et reform mitte üksnes muutis administratiivüksuste piire ja elanike teenindamist, vaid mõjutas ka ettevõtlust. olnust olEValE 2015. aastaks oli Lõuna-Läänemaa ühe keskpunkti Virtsu patriootidel selge, et rohujuure tasandilt alustamata ei saa suurendada tööhõivet, peatada kohaliku elu allakäiku. Kui sealt kadus kalurikolhoosi Lääne Kalur osakond, jäid tööta sajad inimesed: kutselised kalurid, kalatöötlejad, karusloomakasvatajad ja teised. Nad läksid mujalt tööd otsima.

Vaja oli midagi kolhoosi asemele. Kui küsisin tollaselt Hanila vallavanemalt Arno Peksarilt, kes tuleb ja teeb, vastas ta: „Keegi ei tule. Tuleb endal teha.”

Sestap algatas Hanila Vallavalitsus Virtsu Arenguseltsi taotlusel Virtsu ettevõtluskeskuse detailplaneeringu. Planeering telliti võimekalt arhitektuuribüroolt DAGOpen OÜ.

2016. aastal sai detailplaneering valmis, seda tutvustati rahvale ja kinnitati Hanila Vallavolikogus.

DAGOpenile anti kaalumiseks viis ettevõtluskeskuse võimalikku asukohta. Sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel valiti nende seast välja 13,73 hektari suurune tühermaa Virtsu aleviku keskel Tööstuse, Metsa ja Uisu tänava vahel. See sobis kõige paremini. Siin on kõige lähemal kommunikatsiooniotsad ettevõtluskeskusega ühendamiseks, siia on rahval kõige hõlpsam tööle käia jne.

DAGOpen kavandas sellele alale tootmis-, lao- ja büroohoonete paikemise, teed, elamumaa, haljastuse jne.

Virtsu ettevõtluskeskusest on huvitatud kogu regioon: Virtsu, Hanila, Kõmsi, Lihula, Koonga, Varbla jt. Kõik nad vajavad uusi töökohti. aGa Virtsu?

Kui ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo oktoobrikuus Lääne maakonda külastas, oli seal juttu Haapsalu külje alla Kiltsi tööstuspargi ehitamise võimalikkusest. Ei räägitud aga teadaolevalt Virtsu ettevõtluskeskusest.

Noja h – Virtsu ei olnud ju enam Lääne-, vaid Pärnumaa osa.

Hanila ja Lihula vald olid sinna läinud.

peeTer raidla

peatoimetaja

elu ilma maavalitsusteta

a Visioon Virtsu tulevasest ettevõtluskeskusest.

Paraku aeti segi Lääne maakond ja Läänemaa. Maakond on administratiivüksus, Läänemaa aga geograafiline mõiste. Virtsu oli, on ja jääb Lõuna-Läänemaa osaks. Nii et oleks pidanud sedagi käsitlema. kasutu kohtutEE Olete ehk isegi märganud, et kui Eestis mõni vähegi kobe projekt käsile võetakse, ilmub kusagilt rühmake rahulolematuid, kes tahavad ettevõtmist nurja ajada.

Nii oli ka Virtsus. Seal tuli kokku viisteist protesteerijat. Nende seas oli muide vaid viis kohalikku elanikku. Nad pöördusid Tallinna Halduskohtu poole eesmärgiga tühistada Hanila Vallavolikogu otsus Virtsu ettevõtluskeskuse detailplaneeringu kinnitamisest. Kohus lükkas kaebuse tagasi. Seejärel anti Tallinna Ringkonnakohtusse apellatsioonikaebus Tallinna Halduskohtu otsuse peale. Ka see jäi rahuldamata.

Nii jäi kaebajatele viimane kaebamisvõimalus: Riigikohus.

Ei jäetud sedagi kasutamata.

Millele nad lootsid? Eelnevad kohtuinstantsid olid oma töö korralikult teinud. Ettevõtluskeskuse pooldajate argumendid olid kaalukamad.

Asi pidanuks siililegi selge olema. Pealegi on Virtsu ettevõtluskeskuse rajamine regionaal-

AllikAS: dAGopen oÜ

ne, st riigilise tähtsusega projekt. Vaevalt usutav, et riik läheb riigi vastu. Kas Riigikohus seda kaasust menetlussegi võtab? Elame, näeme.

Ettevõtluskeskuse edendajad aga lähevad samal ajal edasi. Ükski kohus pole tööd seisma pannud. Otsitakse rahastajad, uusi keskusesse koonduda soovijaid jne. Kümmekond ettevõtet, kes on selleks soovi avaldanud, on juba olemas.

EnklaaV jääb ära Tähtsam kui minevik on aga tulevik. Kuidas edasi minna?

On vilksatanud isegi pöörane idee moodustada Virtsust Pärnumaa enklaav keset Läänemaad. See mõte küll läbi ei lähe. Eesti ei saa sellega hakkama. Moodustamisega ega elukorraldusega. Võrdluseks: Armeenia ja Aserbaidžaan vaidlevad juba aastaid Mägi-Karabahhi pärast, aga ei midagi. Teadmisi, kogemusi ja oskusi peaks ju kogunenud olema, aga enklaavi ei tule. Eestist ei oleks algatajatki. Nii et jääb ära.

Miks ülepea peab asja keeruliseks ajama, kui saab lihtsamalt? Ettevõtluskeskuse edendajad toetuvad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele, väärt partnerid on ka ümbruskonna kohalikud omavalitsused. jõudu jätkub Viimased kohalikud valimised

KÄIGE PEALE. Maakonnalehele Lääne Elu antud intervjuus rõhutas ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo, et „omavalitsused saavad ja peavad tegema ettevõtluse ja kogu piirkonna arenguks palju rohkem, kui enamik neist praegu teeb. Inimesed, nõudke omavalitsustelt rohkem!”

läksid Virtsu ettevõtluskeskusele hästi.

Valimiste eel moodustasid Lääne maakonna Hanila ja Lihula vald ning Pärnu maakonna Koonga ja Varbla uue Pärnu maakonna Lääneranna suure ühendvalla. Selle volikogus on 21 liiget. Võimu võttis Lääneranna Valimisliit, kes sai 14 kohta, seega kaks kolmandikku. Opositsiooni jäänud valimisliit Nelja Valla Ühisjõud ja EKRE võitsid kokku seitse kohta, vastavalt viis ja kaks. Jäme ots on Virtsu ettevõtluskeskuse pooldajate käes.

Hanila kandi meestele langes kuus kohta. Nende seas on 27 aastat edukalt Hanila vallavanemana töötanud Arno Peksar. Nüüd on ta Lääneranna valla volikogu esimees. Hanila Vallavolikogu kauaaegne esimees Mardo Leiumaa on volikogu maaelu komisjoni esimees. Virtsu Arenguseltsi esimees Jüri Mõniste on volikogu kultuurikomisjoni esimees.

Nad on kõvad kivid, mis jahvatavad head jahu. Ei nad enne jäta, kui Virtsu ettevõtluskeskus valmis ja tööle pandud. Lisaks on keskusel nii-öelda oma mees Havannas: Haapsalu volikogus on endine Ridala vallavanem, Virtsu ettevõtluskeskuse projektijuht Toomas Schmidt. Ühel meelel on mõnus minna.

KOHAPEAL KOHATU. Metallitööstusettevõtte K.MET juhatuse esimees Mardo Leiumaa oli ministri soovidega päri. Aga lisas: „Virtsu kohta need ei käi. Meil kattuvad nõudjad ja nõudmiste täitjad.”

2 X Foto: ArVo tArmulA

lanud uue aasta üks suuremaid muudatusi on, et Eestis pole enam maavalitsusi. Seniste maavalitsuste kodulehed toimisid küll vähemasti selle nädala alguses edasi, kuid esimese asjana hakkas seal silma siseministeeriumist laialisaadetud teade: maavalitsuste ülesannete uued täitjad alates 1. jaanuarist 2018.

Teates on eraldi välja toodud 21 punkti, kus on kokkuvõtlikult viidatud maavalitsuste senistele ülesannetele alates rahvastikutoimingutest ja lõpetades saarevahtide tööga.

Mis puutub rahvastikutoimingutesse, siis igas maakonnas on endiselt maakonnakeskus, kuid neist vaid neljas – Tartu linnavalitsuses, Tallinna perekonnaseisuametis, Pärnu linnavalitsuses ja Jõhvi vallavalitsuses – on võimalik sündi ja surma registreerida, abielu sõlmida ja lahutada ning oma nime muuta. Samas näiteks oma soo muutmise andmete registreerimiseks võib pöörduda ka kõigi ülejäänud maakonnakeskuste poole.

Maakonnakeskusteks on veel Haapsalu linnavalitsus, Hiiumaa vallavalitsus, Jõgeva vallavalitsus, Narva linnavalitsus, Paide linnavalitsus, Põlva vallavalitsus, Rakvere linnavalitsus, Rapla vallavalitsus, Saaremaa vallavalitsus, Valga vallavalitsus, Viljandi linnavalitsus ja Võru linnavalitsus. Ehk siis Ida-Virumaal on nüüd kaks maakonnakeskust, üks Jõhvis ja teine Narvas.

Bussitranspordi korraldamisega tegelevad nüüd maavalitsuste asemel mittetulundusühingutena toimivad ühistranspordikeskused, keda kontrollib maanteeamet. Mulle isiklikult tundub see pisut kummalisena. On ju MTÜ kõrgeim organ liikmete üldkoosolek, kellel on seadusest tulenevalt ka õigus järelevalvet teha (ehk siis mitte maanteeametil).

Aga see selleks. Eks aeg näitab, kuivõrd õigustatud see maavalitsuste kaotamine oli. Jääb vaid üle omavalitsustele uue olukorraga kohanemiseks jaksu ja jõudu soovida.

Saavutusterohket uut aastat!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

4 || ulukid || maa elu

4. jaanuar 2018

Meie suurulukite sõra- ja käpakäigust TiiT randveer

EMÜ ulukibioloogia dotsent

d

etsembrikuu algul esitas grupp murelikke kodanikke Keskkonnaametile petitsiooni, milles kutsutakse üles vähendama „tapakvoote” ehk küttimislimiite. Sel nõudlikul pöördumisel oli 529 allkirja.

Kuna allkirja andmisele lisaks oli võimalik looduses valitsevat olukorda kommenteerida, siis seda võimalust ka kasutati. Valdavalt leiti, et kohe on vallandumas katastroof. Seda aitaks vältida näiteks kõigi kutseliste metsandustöötajate trellide taha paigutamine. Leidus ka üks leheküljepikkune kommentaar, mille sõnastus tundus kuidagi tuttav. Pisut meenutamist ja tuligi meelde. Muidugi! Ka porutšik Rževski (anekdooditegelane, tuntud ropu suu poolest) oli, tõsi küll, valenime all petitsioonile alla kirjutanud ja oma arvamuse lisanud.

Mis on PEtitsiooni sisu?

Kutsutakse üles vähendama küttimiskvoote, mis „nagu põhineks seireandmetel”. Need on aga teadagi ekslikud ja kvootide määramisel ei arvestata asjatundjate arvamusega. Seejärel esitatakse arvud, kui palju üht või teist loomaliiki on kütitud, ja antakse mõista, et seda on liiga palju. Heidetakse ette sedagi, et „lastakse peamiselt noori tugevaid hunte, et saada veatut nahka”. Arvatakse veel, et mujal Euroopas ollakse õnnelikud, kui nende territooriumile saabub karu või hunt.

Võtsin ette selle artikli kirjutamise, et selgitada, kuidas küttimiskvoodid kehtestatakse. Lisaks annan lühiülevaate meie suurulukite käekäigust lähiminevikus ja nüüd.

Küttimislimiid id eh k kvoodid kehtestatakse vaid suur ulukitele, keda on Eestis kaheksa: põder, punahirv, metskits, metssiga, karu, hunt, ilves ja uue

liigina hallhüljes. Väikeulukite küttimine on limiteerimata. Peamine info, mille alusel küttimislimiit määratakse, on teave konkreetse liigi asurkonna seisundist, ennekõike arvukusest, aga ka populatsiooni soolisest ja vanuselisest struktuurist ja aastasest juurdekasvust. Lisaks võetakse arvesse loomaliigi tekitatud kahjustusi. Eestis seiratakse ulukeid mitmel moel. Üks meetod on eri liiki ulukite jäljeridade loendus ruudukujulistel, 12 km pikkustel püsimarsruutidel (nn ruutloendus), mille alusel rehkendatakse iga liigi kohta välja nn jäljeindeks.

See näitaja on korrelatsioonis reaalse arvukusega, ehkki konkreetset arvu sellest tuletada ei saa. Paljude väikeulukite kohta alates oravatest ja nirkidest (kes polegi jahiulukid) kuni jäneste ja rebasteni on see ainuke teabeallikas. Nende arvu kindlakstegemine on sisuliselt võimatu ja seda pole vajagi. Piisab, kui on teada arvukuse muutuse suund.

Suurulukite loendusel on nimetatud meetod vaid üks paljudest. Peale selle arvestatakse jahimeeste aastaringsetel tähelepanekutel põhinevat arvukuse hinnangut. Aastakümneid oli see meetod, mille kokkuvõttena edastati nn ametlikud loendusandmed, ainuke.

Nüüdseks oleme aru saanud, et tähelepanekutel põhinevad arvamused alahindavad sõraliste ja ülehindavad suurkiskjate reaalset arvukust. Hea seiremeetod on ka hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus. Igal aastal koostatakse Keskkonnaagentuuri (KAURi) eluslooduse osakonna ulukiseire töörühma aruanne „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus”.

Selle pika ja põhjaliku aruande

(2017. aastal 117 lehekülge) koostamisel osalevad lisaks ulukiseire töörühmale mitmed projektipõhised partnerid ja Keskkonnaameti spetsialistid.

Selle eest, kui palju suurulukeid kütitakse, vastutavad nii riik (institutsioonina) kui ka huvigrupid: RMK, põlluja metsaomanikud ning jahimehed. Kõigi nende esindajad kuuluvad jahindusnõukogudesse, mis on loodud igas maakonnas. Viimaste ülesanne ongi anda suunised ulukiasurkondade ohjeldamiseks. Küttimislimiitide määramisel juhindutakse jahiseltside küttimissoovist, seireandmete analüüsile toetuvast KAURi küttimissoovitusest ja nimetatud nõukogus esindatud huvirühmade ettepanekutest.

pÕdra absoluutne miinimum oli 1920. aastatel, mil neid loendati vähem Kui 100.

Sõraliste küttimislimiitide kehtestamisel ongi jahindusnõukogude otsus määrav.

Suurkiskjate osas on jahindusnõukogu otsus vaid suunav, kuna nende küttimisel peab arvestama ka eurodirektiividega. KAURi ulukiseire töörühm teeb jahindusnõukogude ettepanekute ja seireandmete põhjal küttimisettepaneku, mille vaatab läbi Keskkonnaministeeriumi suurkiskjate töörühm, kes teeb korrektiivid ja saadab selle Keskkonnaametisse, kus võetakse vastu lõplik otsus.

Suurkiskjate küttimisel juhindutakse „Suurkiskjate ohjamis- ja kaitsekorralduskavast”, mis esmakordselt pandi kokku 2001. aastal ja mille tegevussuunaks seati suurkiskjate asurkondade soodsa seisundi püsimine, mis hoiaks mõistlikes piires kahjustusi ja võimaldaks asurkonna jahinduslikku kasutamist. Selleks tuleb säilitada 100–200 isendiga hundipopulatsiooni ning vähemalt 500 isendiga ilvese- ja karupopulatsiooni.

Jääb küsimus, kuivõrd kompetentsed on ulukite loendajad ja seirearuande koostajad. Petitsiooni tekst, nagu ka jahiteemalistele artiklitele järgnevad kommentaarid on reeglina väga kategoorilised: väidetakse, et hunte, karusid, põtru, šaakaleid, kopraid jne on liiga palju või liiga vähe või polegi õieti enam. Selles on süüdi loomulikult jahimehed, kes kütivad neid ülemäära palju või liiga vähe või kütivad valesid liike või sellepärast, et nad üleüldse kedagi kütivad. Näib, et eesti rahvas on piisavalt kompetentne ega vaja õpetust. Lisaksin ettevaatlikult, et ulukiseirajad pole muidugi keskmisest petitsioonile allakirjutanust targemad, küll aga informeeritumad. Kindlasti ei sega nende tööd ka doktorikraad, mis mõnel asjaga seotud isikul ette näidata on. Samuti igapäevane töö selles valdkonnas – midagi jääb paratamatult külge. Lühidalt, minu meelest on nad usaldusväärsed.

PraEGunE sEis Mis seisus on Eesti suurulukid, kuidas nende sõrg ja käpp käinud on ning mis neid ees ootab?

Metssiga tabas katastroof, teistel kõigil läheb hästi.

Metsseakatku muidugi ei vallandanud üleküttimine. Seda mõista-

Viimase kümne aasta jooksul on põtrade arv suudetud hoida 12 000 kuni 13 000 isendi taseFoto: elmo riiG / SAkAlA mel.

vad ehk ka petitsioonile allakirjutanud.

Põder on olnud meie tähtsaim uluk läbi aastatuhandete. Arvukuse absoluutne miinimum oli 1920. aastatel, mil neid loendati vähem kui 100. Asurkonna tormiline kasv algas pärast teist maailmasõda intensiivse lageraie ja metsakultuuride rajamise ning hundi loodusest kadumise foonil. 1970. aastatel võis arvukus küündida pea 30 000ni. 1990. aastate alguse enneolematult intensiivsele legaalsele küttimisele (vähendamaks metsakahjustusi) lisandus salaküttimine ja märgatavalt kasvanud hundiasurkonna mõju ning arvukus kahanes kiiresti. Nii juhtus ka Lätis ja Leedus. 1990. aastate keskpaiku elutses siinmail vaid umbes 7000 põtra, mis võib olla viimase poolsajandi miinimum.

Küttimist vähendati (1995. aastal lasti vaid 1200 põtra) ja olukord saadi kontrolli alla. Viimase kümne aasta jooksul on põtrade arv suudetud hoida 12 000 kuni 13 000 isendi tasemel. Intensiivse metsaraie tulemusena on põdra kui dendrofaagi toidubaas rikkalik ja asurkond on heas seisus. 2016. aastal kütiti enneolematult palju põtru – 7390, 2017. aasta seis pole veel teada. Metsaomanikud on valdavalt seda meelt, et niisugust küttimissurvet tuleb hoida, et arvukust vähendada. Enamik jahimehi seda siiski ei toeta.

Metskitse arvukuse dünaamikas võib eristada suuri tõuse ja mõõnu. Viimase aastasaja vältel võib täheldada kolme arvukuse tippu (1935–1939, 1970–1976, 2005–2010), millele alati järgnes väga järsk rasketest talveoludest tingitud langus. Viimasel arvukuse kõrgajal (2007) kütiti kuni 19 600 looma aastas. 2010. ja 2011. aasta raskel talvel hukkus suur osa metskitsedest.

Järgnevail aastail vähenes küttimine enam kui kümme korda, mitmed jahiseltsid loobusid metskitsejahist täiesti.

Soodsate ilmastikuolude taustal on selle sümpaatse looma asurkond kiiresti taastumas.

Ka metskitse edenemisele aitab kaasa metsaraiega kaasnev toidubaasi paranemine. Kui petitsioonis oli ohuna nimetatud 6000 metskitse küttimist, siis selles võib päris kindel olla – see arv vähemalt kahekordistub lähiaastail. Eeldusel, et ei tule ekstreemset talve.

Punahirve arvukus on kasvamas, levila ka mandriosas laienemas. Küttimiskvoot kindlasti suureneb.

Hundi arvukus oli sajand tagasi kindlasti suurem kui nüüd. Tohutu tõus toimus sõja-aastatel, aga 1950. aastate lõpuks hundiasurkond peaaegu hävitati, kasutades muu hulgas loomade mürgitamist.

Järgmine aastakümme oli Eestis väga hundivaene: vaid paarkümmend hallivatimeest hul-

kus siinsetes metsades ja soodes. Suur hüpe ülespoole toimus 1990. aastatel. 1995. aastal loendati 700 (tõenäoliselt reaalset arvukust üle hinnates) ja lasti 302 hunti. Praegu on hunt enam-vähem kontrolli all (100–200 isendit kevadel), mis tähendab, et neid on lambakasvatajate arvates liiga palju või siis petitsiooni koostajate arvates liiga vähe. Igatahes vastab see arv „Suurkiskjate ohjamis- ja kaitsekorralduskavas” väljatoodule. Muide, hundil läheb hästi kõikjal Euroopas. Saksamaal on liigi arvukus nüüdseks võrreldes 2010. aastaga enam kui kümnekordistunud, ulatudes 580ni. Itaalias on hundipopulatsioon kasvanud koguni 700lt 2600ni. Arvatakse isegi, et hundipopulatsioon on kasvanud sama suureks, kui see oli Euroopas 19. sajandi algul (Mykrä, 2017), mida on küll raske uskuda. Kas huntide lisandumise üle ollakse Euroopas õnnelikud või mitte, ei oska arvata. Küllap on sama olukord nagu siin: suurlinnas ollakse õnnelikud, maal mitte niivõrd.

Karuasurkond on üliheas seisundis. Arvukust võib hinnata umbes 700 isendile (vahest enamgi), milleni see viimase saja aasta jooksul pole kordagi küündinud. Võimalik, et edaspidi küttimine suureneb. Karu on ainuke meie uluk, kes on potentsiaalselt ohtlik inimesele. Nii on karujahil muu hulgas seegi eesmärk, et neile pidevalt meelde tuletada vajadust inimest vältida. Siis võib end metsas julgelt tunda ka omale õhtusöögiks naate ja nõgeseid korjav metshaldjaneiu. Karu jaoks lõhnab ta samamoodi peletavalt kui „kuri” jahimees.

Ilvesel läheb halvemini.

Seetõttu ei kütitud eelmisel jahihooajal ühtegi ilvest ja tänavugi lastakse neid väga vähe. Sajand tagasi oli selle liigi asustustihedus siinmail praegusega võrreldes palju väiksem. Suure kassi arvukuse dünaamika on enam-vähem järginud metskitse oma. Alates 1970. aastatest on täheldatav arvukuse tõus, mis saavutas tipu 1998. aastal, mil loendati 1300 ja kütiti 216 isendit.

Ilvesepopulatsioon püsis suurena kuni peamise saaklooma metskitse massilise hukkumiseni 2010. aasta talvel, siis järgnes langus. Tõenäoliselt langes arv isegi alla 500 isendi piiri.

Nüüd, kus metskitsede hulk on tõusmas, võib loota ilvesepopulatsiooni kosumist.

Niipalju küttimiskvootide määramise köögipoolest, asjaosaliste kompetentsusest ja suurulukiasurkondade praegusest seisundist. Ulukipopulatsioonid, v.a metssiga, on kontrolli all ja heas seisundis. Meeleavaldajad nii-öelda hauguvad vale puu all ja nende ettevõtmisest ei jää mingit jälge. Samas võiksid need, kes positsioneerivad end looma- või looduskaitsjatena (ma ei pea loomulikult silmas loomaõiguslasi) olla vastutajate hulgas. Näiteks Saksamaal on analoogiliste jahinõukogude (jagdbeirat) koosseisus lisaks jahimeestele, põllu- ja metsaomanikele ka looduskaitse esindajad. Meilgi tuleb ette olukordi, kus jahimeeste ja loomakaitsjate positsioon võiks väga lähedane olla. Otsustamisel osalemine eeldab, et loomakaitsjad valdaksid teemat ja suudaksid end esindada. Abitu petitsioon näitab, et praegu on nad sellest väga kaugel.

maa elu || lihatÖÖStuS || 5

4. jaanuar 2018

lihatÖÖstus. Et lihatooted jõuaksid meie söögilauale parimas headuses, tuleb jälgida liha teekonda alates loomade söötmisest ja tootmine peab olema äärmiselt puhas, mistõttu on suur roll täita ka ettevõtte koristusmeeskonnal.

lihatoodete kvaliteet algab farmist SirJe niiTra Postimees

h

KScani Baltikumi kvaliteedi ja vastutustundliku ettevõtluse juhi Priit Dreimanni sõnul algabki lihatoodete kvaliteet toomisruumide puhastusest, mis algab kohe pärast viimase vahetuse lõppu õhtul kell 11 ja kestab kogu öö. Selleks on Rakvere lihatööstuses ametis 69 inimest, kes kõik ruumid ja seadmed läikima löövad. Koristuse tulemust kontrollitakse pidevalt, selleks võetakse eri liiki hügieeniproove, sealhulgas „lapiproove” ja vajadusel tehakse täiendav pesu.

Hügieeni kontrolliks võetakse kuus üle 650 proovi.

Priit Dreimann näitab uudistoodet „Eesti Vabariik 100”, kus lisaks lihale sees ka juurviljad.

Foto: erAkoGu

Kvaliteedijuht on eriti uhke uue akrediteeritud labori üle, kuhu hiljaaegu koondati HKScani kõigi Eestis paiknevate ettevõtete toodete analüüs ja enesekontroll. Laboris töötab neli mikrobioloogi ja üks keemik. Igal hommikul toimub siin eelmise päeva toodete degusteerimine, milles osalevad lisaks kvaliteediosakonna töötajatele ettevõte tehnoloogid ja tööjuhid. Toodete keemilisi või mikrobioloogilisi analüüse tehakse kuus üle 8000, kusjuures uuritakse bakterite ja näiteks keerisussi olemasolu. „Võin uhkusega öelda, et nii meie liha kvaliteet kui ka seda uurivate laborispetsialistide tase vastab maailma omale,” märgib kvaliteedijuht rahvusvahelistele võrdlusandmetele tuginedes.

Kvaliteedi seisukohalt on olulised muidugi kõik tootmise etapid loomade tapmisest ja liha jahutamisest kuni valmis-

toodete pakkimiseni välja. Pakendeid täiustatakse pidevalt, et liha neis ikka hea välja näeks ja kauem säiliks. Eriti ranged nõuded on hakkliha tootmisel ja see tuleks ka kodus pärast avamist hiljemalt järgmisel päeval ära tarbida. Dreimanni sõnul tuleks meie tarbijaid toiduohutuse poole pealt veel harida. Praegu teab keskmine rootslane tema sõnul sellest palju rohkem kui eestlane.

Näiteks jäetakse meil sageli suvel soojal ajal poest tulles kott lihaga mitmeks tunniks auto tagaistmele vedelema ja siis kaevatakse, et see halvaks läks.

Puhtust ja hügieenireeglite täitmist jälgitakse tehases kõikjal. Nõnda peavad ka külalised, keda tootmist vaatama lubatakse, andma allkirja selle kohta, et nad terved on, panema selga spetsiaalsed, kogu keha katvad rõivad, pesema hoolikalt käed ja alustama ringkäiku nii-öelda puhtamalt poolelt ehk vastupidiselt toomisprotsessi tegelikule kulgemisele. Kõrgeima hügieenitasemega ruumidesse minnes tuleb valgele niinimetatud kosmonaudikostüümile veel punase triibuga kittel peale panna.

Töö käib kolmes vahetuses: esimeses vahetuses töötab kogu tootmisüksus, teises lihatoodete valmistamise ja pakendamise osakonnad ning kolmandas koristus. Dreimanni sõnul algabki tootmine koristamisest. „Kui koristus teeb kehva tööd, siis võivad tootmise inimesed kasvõi pea peal seista, aga head toodet välja ei tule.” Mees teab seda hästi, sest on olnud pikka aega koristusosakonna juhataja.

Tootmisruumid on suhteliselt jahedad ja nende temperatuuri jälgitakse kogu aeg. Näiteks laos ei tohi see üle pluss kahe kraadi tõusta. Seetõttu on töötajaile välja jagatud soojad fliisid tootmisriietuse alla panekuks. Neile on ette nähtud puhkepausid, et vahepeal soojas ruumis olla. Tootmise külastuse ajal nägime töötajaid nii puhkenurgas oma töö ajal kapis puhkavaid nutitelefone näppimas kui ka kohvi joomas ja lihtsalt omavahel juttu ajamas.

Kvaliteedi seisukohalt on tähtsad muidugi kõik tootmise lülid ja tegelikult algab see juba söödast ja loomade kasvatamisest. HKScanil on see eelis, et kõik etapid on ettevõtte enda kontrolli all. Nende värske liha toodetel on õigusega peal märk Eesti Siga, sest kõik loomad on sündinud ja kasvanud siinsetes farmides. taPaMajas Maksab huMaansus Töö tapamajas pole nii raske, kui räägitakse. Ettevõtte juht Anne Mere on korduvalt öelnud, et loomad tapmisel ei kannata.

Dreimann, kes on ise ka tapamajas töötanud, kinnitab, et loomad surmatakse kõige humaansemal viisil, mis võimalik. Juba loomade laudast lihatööstusse toomine peab vastama karmidele nõuetele ja seda, et veokid poleks ülekoormatud, kontrollivad ka Veterinaar- ja Toiduameti ametnikud kohapeal. Loomade tapale ajamisel on näiteks keelatud elektripiitsa kasutada.

Kvaliteedijuhi sõnul pole loomade kohtlemine enne tapale toomist seotud ainult humaansusega, vaid sellest sõltub ka liha kvaliteet ja nõnda on sel ka rahaline mõõde. Kui loom aetakse stressi, siis on liha hoopis teistsugune ja sellest ei saa enam maitsvat toodet teha ning see ka ei säili tavapäraselt. Dreimann on seda oma silmaga näinud küll ja küll ning kinnitab, et stressis looma liha on teist värvi ja teise konsistentsiga – valge ja sültjas. Et seda vältida, on loomale enne tapale viimist ette nähtud teatud puhkeaeg ja sellest tuleb kinni pidada. „Looma heaolu jälgida on ülioluline,” kinnitab ta.

Mis puutub töösse tapamajas, siis ütleb Dreimann, et see pole raskem kui näiteks lihalõikuses või vorsti pakkimises. „Konkreetne töö ja kui oled harjunud seda tegema, siis midagi hullu seal küll ei ole,” ütleb ta.

Viimasel ajal on aga kired Rakvere lihatööstuse tapamaja ümber lõkkele löönud. 24. oktoobril alustasid 25 sealset liinitöötajat ja tööandja esindajad juhtkonnaga palgaläbirääkimisi. 16. novembril asus läbirääkimisi juhtima riiklik lepita-

ja Meelis Virkebau, kelle kutsel on toimunud kolm koosolekut, kuid kokkuleppele pole jõutud ja tänaseks on läbirääkimised lõppenud. Töötajad nõuavad 50 protsendi suurust palgatõusu, millega aga juhtkond nõus pole. „Kui vaatame tapaliini 25 töötaja kogu väljamakstavat palka, siis on see 19 protsenti üle turumediaani. Aastatel 2013–2016 on Rakvere lihatööstuse tapamaja 25 liinitöötaja palgad kasvanud 6 protsenti aastas. Lisaks pakub ettevõte oma töötajatele mitmeid lisasoodustusi, mida paljudes sarnase valdkonna ettevõtetes ei võimaldata. Need hõlmavad transpordikulu, toitlustust, lastega seotud toetusi, taastusravi, sporti ja muud.

Nende andmete põhjal ei näe me praegu vajadust tapaliini palkade muutmiseks,” selgitab pressiteates HKScani Balti juht Anne Mere.

Sõltumata läbirääkimiste protsessist, uuendab ja ühtlustab HKScan kogu ettevõtte palgasüsteemi 2018. aasta esimeses kvartalis. Uus palgasüsteem on juhtkonna väitel senisest läbipaistvam, selgem, põhineb võrdsetel alustel ning tagab ühtlasi tööandja konkurentsivõime. „Oleme otsustanud lähtuvalt tööturu dünaamikast suurendada ettevõtte palgafondi 2018. aasta teisest kvartalist 5 protsendi võrra. Konkreetsed palgamuudatused ametikohtade lõikes tehakse aasta alguses uuendatud palgasüsteemi alusel. Lisaks palgafondi suurendamisele oleme kahekordistanud 2018. aasta koolituseelarve, eesmärgiga tõsta juhtimise kvaliteeti ja seeläbi töötajate rahulolu,” kirjeldab Mere ettevõtte poolt juba vastu võetud otsuseid.

Ta lisab, et juhtkond soovib rohkem oma töötajaid kuulata ja nendega dialoogi pidada. Selleks moodustatakse töögrupp töötajate ja tööandja esindajatest, et regulaarselt arutada ettevõtte arengut ja personaliga seotud küsimusi. Töötajate esindusse hakkavad kuuluma töötajad igast tootmisüksusest. Töögrupp osaleb ka esimeses kvartalis aset leidvas palgasüsteemi uuenduses.

6 || keSkkond || maa elu

4. jaanuar 2018

keskkonnainspektsio

keskendub senisest rohkem jäätm ehk esindus, Harjumaa oma on kõige suurem, seal töötab praegu 24 inimest.

SirJe niiTra Postimees

esk kon na i n spektsiooni järelevalve alla kuuluvatest valdkondadest tekitab juhtkonnale enim muret jäätmekäitlus, kus on veel väga palju ära teha nii üksikisikute kui ka ettevõtete teadlikkuse suurendamiseks.

Keskkonnainspektsiooni tegevus meenutab paljuski politseid – ennetate, kontrollite ja vajadusel ka karistate reeglite rikkujaid. On see paralleel asjakohane?

Peadirektor Peeter Volkov: Me tõepoolest kontrollime keskkonnanõuete täitmist ja menetleme nii väärtegusid kui ka kriminaalasju. Meie ülesanne on tagada õiguskuulekus keskkonnavaldkonnas.

Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on ka Keskkonnaamet, kellega meid sageli segamini aetakse. Tegelikult on selge vahe sees – ametil on korraldav roll, nemad väljastavad lubasid, annavad kooskõlastusi. Meie kontrollime lubade olemasolu, loa nõuete ja seaduste täitmist. Olukorda võib võrrelda Maanteeametiga, kes paneb liiklusmärgid välja, aga kontrollib nende järgimist liikluspolitsei, kes karistab kiiruseületajaid ja teisi liikluseeskirjade rikkujaid.

Tegelikult on ju kogu meie elu üks keskkond. Mis need valdkonnad täpsemalt on, mida jälgite?

Volkov: Õigusakte, mille täitmise üle järelevalvet teeme, on üsna palju, kiirgusohutusest kuni kalapüügini välja. Ise jagame need kolmeks ja nimetame värvide järgi, on pruun, roheline ja sinine suund. Esimese alla liigitame kõik inimtekkelise: tööstusheitmed, õhu kvaliteet, vee regulatsioonid, jäätmed, kiirgus. Roheline on klassikaline looduskaitse ehk kaitsealused liigid, mets, jaht, kaitsealad, ka ehitamine ehituskeeluvööndisse. Kala on siis sinine pool ja siia alla käib nii harrastus- kui ka kutseline kalapüük kogu püügiahela ulatuses ehk püügist kuni käitlemiseni. Lisaks on meil kohustus teha järelevalvet Läänemerel ja Põhja-Atlandil ühiskasutusalal. Sinna panustavad kõik riigid, kes selles piirkonnas kala püüavad.

Kui palju on teil inimesi, kes seda nii laia valdkonda haldama peavad? Kas tulete selle jõuga toime?

Volkov: Kokku on meid 170.

Igas maakonnas on büroo

Mis need kõige kriitilisemad valdkonnad on, kus kõige rohkem rikkujaid karistada tuleb?

Peadirektori asetäitja Olav Avarsalu: Arvude järgi on selleks kalandus. Eks kalamehi ole ka suhteliselt palju, kui kokku arvata harrastajad ja kutselised kalurid. Viimaste rikkumised on suuremad, sest 10 või 50 võrguloa asemel püütakse sageli ikka rohkem vette lasta, et suuremat tulu saada.

Tihti on püütud kala hulgas alamõõdulisi, millest siis turul lahti üritatakse saada. Suuremad keskkonnakahjud on aga nõndanimetatud pruunil alal, kus rikutakse õhureostuse ja jäätmekäitluse reegleid. Väiksem on kahju siis, kui eraisikud kuhugi metsa alla prügi viivad, aga palju suurem siis, kui jäätmekäitluse ettevõtted ei suuda oma äriplaaniga toime tulla, lähevad pankrotti ja jätavad endast suure hunniku kuhugi maha. Nii juhtus Tallinnas Silikaltsiidi tänava kinnistul ja vanarehvidega Tartus Raadi lennuväljal. Jäätmete likvideerimine läheb nüüd riigile miljoneid maksma.

Volkov: Probleemid kipuvad tekkima seal, kus tulu saadakse enne ja kulu tehakse pärast. Näiteks kogutakse jäätmed kokku ja firma teenib selle pealt tulu, aga nende käitlemine, kui sellest juhuslikult muud toorainet teha ei saa, on puhas kulu. Sama juhtub ka karjääridega, mis kaevatakse tühjaks, aga hiljem ettenähtud rekultiveerimisele või metsastamisele enam raha ei taheta kulutada. Tihtipeale lastakse firma pankrotti ja jäätmete likvideerimine jääb riigi kanda. Põhimõtteliselt on keskkonnakuriteod osa majanduskuritegevusest, sest alati saab keegi rahalist kasu. Samas on keskkonnakuritegevusel see eripära, et alati ei pruugi keegi kahju saada, peale riigi muidugi, kes asja pärast ära peab klaarima. Riigi roll on tagada aus konkurents. Olin ühel rahvusvahelisel koosolekul, kus öeldi välja, et keskkonnakuritegevusest saadav tulu ületab maailmas narkokuritegevuse tulu.

Avarsalu: Võib öelda, et kui tavaliselt jäävad ettevõtted äri ebaõnnestumisel oma võlgadega hätta, siis jäätmekäitlusettevõtted jäävad kogutud hunnikutega hätta. Need jäävad maaomaniku või rendileandja likvideerida. Praegu räägitakse, et riik peaks hakkama tagatisi või garantiisid nõudma, et sellist olukorda ei tekiks. Sel juhul peaks ettevõtja enne jäätmetega tegelema hakkamist näitama, et tal on võimekust ka tagajärgedega toime tulla. Tegelikult liigub 95 protsenti jäätmetest juba praegu täiesti legaalselt ja sinna, kuhu need peavad jõudma. Väärteoasjas

Pildil oleva jäätmekäitluskoha suhtes on käimas menetlus. Inspektor kontrollib, et järgitaks ettenähtud nõudeid, eeskätt jäätmekoguseid.

Foto: keSkkonnAinSpektSioon

saame juriidilisele isikule teha trahvi 32 000 eurot, kuid kõige rohkem oleme kolme episoodi eest teinud ühele Ida-Virumaa firmale ebaseadusliku jäätmeveo eest 48 000 eurot.

Jäätmed toodi siia Rootsist.

Lisaks trahvidele ja karistustele on teie ülesanne vist ka nõuda keskkonnakahjude heastamist?

Avarsalu: Keskkonnapoliitika põhieesmärk peakski olema probleemide ennetamine ja juhul, kui midagi tõesti juhtub, siis panustada tekitatud kahju heastamisele. Kui õli läheb maha, tuleb see ära koristada või pinnas välja kaevata, sest ega trahv reostust olematuks ei tee. Hooletuse eest tuleb muidugi ka karistada, et edaspidi midagi säärast ei juhtuks.

Ennetustöö ja ühiskonnaga suhtlemine moodustab meie tööst suure osa. Kui on toime pandud rikkumine, siis järgneb kas väärteo- või kriminaalmenetlus. Väärteoasjas on menetluse korraldamiseks aega kaks aastat. Mida kiire-

pÕhimÕtteliselt on KesKKonnaKuriteod osa majandusKuritegevusest, sest alati saab Keegi rahalist Kasu.

mini otsus tuleb, seda kasulikum, sest siis on selle mõju suurem – rikkujal on asi veel värskelt meeles. Kriminaalasjas teeb otsuse kohus. Paraku on igal aastal asju, mis aeguvad, ja on ka asju, mis jäävadki nii-öelda pimedaks.

Kuidas see töö teil praktiliselt käib, kas käite ise kontrollimas, reageerite kaebustele ja vihjetele?

Avarsalu: Kaks kolmandikku kuni kolmveerand on plaanilist tööd. Objektid valime eelneva riskianalüüsi põhjal. Ülejäänud tulevad sisse kaebustena. Maakonnad on ses suhtes väga erinevad: Tallinna ümbruses ja Ida-Virumaal on kaebusi väga palju, aga näiteks Hiiumaal aastas vaid paarkümmend.

Ega vist teie inspektorid väga armastatud inimesed ole?

On neil ikka korralik varustus ja kaitse kurikaelte vastu olemas?

Avarsalu: Meil on olnud inspektoreid, keda ka kontrollitavad on väga hinnanud. Kokku on meil praegu üle Eesti 120 inspektorit, keda vajadusel abistavad büroode juhid.

Uurijaid, kes tegelevad kriminaalasjadega, on kuus. Tahaksime, et see, kes saab karistada, mõistaks oma süüd ega süüdistaks kontrollijat. Alati see kahjuks ei õnnestu. Vaja-

lik varustus kuulivestide, käeraudade ja teiste erivahendite näol on meie inspektoreil olemas ja neil on ka õigus teenistusrelva kanda. Hoiatuslaske ikka aeg-ajalt tehakse. Seda, et inspektor oleks kellegi pihta tulistanud või ise vigastada saanud, pole õnneks juhtunud.

Milline on kõige töömahukam aeg aastas? Praegu valitseb metsas ja mujalgi jõulurahu. Kas puhkate?

Avarsalu: Tööd on kogu aeg.

Praegu metsa ei tehta, küll aga minnakse metsa kuuske tooma. Jälgime, et neil, kes lähevad riigimetsast puud võtma, oleks ikka selleks luba olemas.

Kui külma teeb ja veed jäätuvad, hakkab Peipsil ja Pärnu lahel aktiivne kalapüük, kus päeva jooksul on jää peal tuhandeid harrastuskalamehi. Tuleb kontrollida, et nad ei püüaks alamõõdulisi kalu ja püütud kalu müüma ei läheks. Seda saab teha vahendajate kontrollimise kaudu, aga kuidas täpselt, seda me ei räägi. Ka lätlased peavad Eesti riigilt harrastuspüügi loa ostma, et siin kalavetele minna.

Kui jää sulama hakkab, siis algab aktiivne kalade kudemisaeg. See on aeg, kui kala on kõige haavatavam ja röövpüüdjatele kerge saak. Kui aga lumi ära sulab, tuleb selle alt igasugust prügi välja. Sellele järgneb tuleohtlik aeg ja peagi

maa elu || tehnika || 7

4. jaanuar 2018

oon

metele

sisust, sest mõne liigi kadumine inimtegevuse tagajärjel ohustab ennekõike inimühiskonda, loodus laiemalt saab ka meieta hakkama, meie looduskeskkonnata mitte.

Kas aastalõpu paugutamine ka keskkonnale ohtu kujutab?

Avarsalu: See on siiski lubatud tegevus, ehkki keskkonnale kujutab mõningast probleemi küll, sest sellega kaasneb müra ja seirejaamade andmetel mõnel pool ka päris arvestatav õhusaaste. Kui see hakkab kord ühiskonnas suuremat pahameelt põhjustama, võib-olla siis keelatakse ära.

Mis võiks olla keskkonnainspektsiooni uusaastasoov?

Volkov: Ootaks kodanike õiguskuulekuse ja keskkonnateadlikkuse paranemist ning tahame ka omalt poolt sellele kaasa aidata. Usun, et keegi meist ei sooviks elada riigis, kus pole ühtki inspektorit ja igaüks teeb, mis ise tahab.

Avarsalu: Meie lootused on suunatud uutele ühinenud omavalitsustele. Nüüd on nad suuremad ja saaksid osa meie tööst enda peale võtta. Ressurss, mis me praegu paneme prügihunniku kontrollimisele kusagil metsas, võiks minna suurte jäätmekäitlejate jälgimisele, kelle tekitatud keskkonnakahju on märksa suurem. Palju asju saaks kohaliku omavalitsuse tasandil märksa kiiremini ja odavamalt ära klaarida. Näiteks mitmesugused heakorraküsimused ja naabrite vaidlused. Tegelikult näeb ka praegune kord ette, et igas omavalitsuses peaks olema keskkonnainspektor, aga seni pole neil selleks ressurssi jagunud. Ehkki järelevalve on kulukas ja trahvirahaga seda tagasi ei teeni, siis see õiguskord, mis luuakse, on mitu korda suurem väärtus.

ilmuvad looduskaitsealadele puhkajad, kes sugugi alati ei tea, kuidas seal käituda, nii et ohutu oleks. Pruunil poolel ehk tehaste kontrollimisel aastaaeg erilist rolli ei mängi.

Mil määral salakütid teile muret teevad?

Avarsalu: Neid, kes päris ilma loata püssiga metsas käivad, peaaegu enam pole. Küll aga on muret nende jahimeestega, kes käivad teistega koos ametlikult jahil ja siis nopivad veel kõrvalt ka loomi. Kuni nad seda teevad jahiseltsile talutaval viisil, klaaritakse asi tavaliselt seltsi sees ära, aga kui lähevad üle piiri, siis jõuab info meile kui riigi esindajatele. Selliseid juhtumeid väga palju ei ole, aga mõned aastas siiski. Ühe hundi puhul tehti isegi DNA-analüüs, et süüdlast kätte saada.

Muide, hunt on selles mõttes üks probleemne liik. Põllu- ja ka jahimeeste arvates antakse nende laskmiseks lube liiga vähe välja, aga tegelikult on hundil metsas kindel funktsioon metsa sanitarina ja seda rolli ei saa inimene temalt üle võtta. Kui metsas on terved hundikarjad, siis saavad nad hakkama, nii et inimeste juurde loomi murdma ei tule. Looduskaitsjad tegelikult ei kaitse mitte üksikut liblikat või kaitsealust puud, vaid elukeskkonna jätkusuutlikkust, bioloogilist mitmeke-

Kuidas meie keskkond teiste riikide võrdluses praegu välja näeb?

Avarsalu: Eks me sinna Põhjamaade hulka tahame kuuluda. Veel päris ei kuulu kõigi näitajate osas, aga Balti riikidest oleme küll edumeelseim.

Näiteks pandipakendit paljudes riikides veel ei ole. Lõuna-Euroopa riikidega võrreldes pole meil igal juhul midagi häbeneda. Meie veekeskkond on üks Euroopa paremaid, õhk üks puhtamaid.

Probleeme on veel jäätmesektoris ja põlevkivienergeetikas.

Kui sellest oleme lahti saanud, et jäätmeid enam massiliselt metsa alla ei viida, siis kodanike harjumus prügi sorteerida jätab veel soovida. Kaitseme keskkonda selleks, et inimesel oleks, kus elada.

Kui aktiivsed on inimesed keskkonnaprobleemidest teavitama, kui palju teil 1313 telefonile teateid tuleb?

Volkov: Aastas tuleb sinna mitukümmend tuhat kõnet, aga umbes pooled neist puudutavad keskkonda. Palju teatatakse abivajavatest loomadest, aga need suunatakse edasi Keskkonnaametile. Vahel on ka päris naljakaid kõnesid. Näiteks oli üks helistaja tõsiselt mures, et miks kurg nii kaua ühel jalal seisab, äkki on tal midagi viga. Minu soov ongi, et meie linnastuvas ühiskonnas ei kaoks inimestel side loodusega ja nad oskaksid selles orienteeruda.

Fendt paneb jala taimekaitsepritside tootmise ukse vahele Ain Alvela Maa Elu

P

ärast tänavuaastast Saksamaa ja kogu ilma ühte suuremat põllumajandustehnika väljanäitust, Hannoveris peetud messi Agritechnica, hakkavad senised Challengeri taimekaitsepritsid väljuma tehasest Fendti kaubamärgi all.

Prits saab rohelise kuue Eestisse pole uutes värvides pritse veel jõudnud, esialgu on tehas saatnud siinsele edasimüüjale vaid hinnakirja ja tehnilised andmed. Fendti tehnikat Eestis esindava osaühingu Agriland müügijuht Mihkel Timmermann märgib, et esialgu muutub vaid pritside värv ja kaubamärk, põhimõtteliselt on tegemist seniste Challengeri pritsidega, millest iseliikuvaid on Eesti põllumeeste käsutuses viis. „Fendt on ametlikult teatanud, et muutub üha rohkem nn full-line põllumajandustehnika tootjaks. Sellest tulenevalt saavad taimekaitsepritsid uue väljanägemise, esialgu nende tehnoloogias midagi ei muutu ja tegu on põhimõtteliselt samade masinatega, mis Challengergi,” selgitab Timmermann. „Fendti pritside, nii iseliikuvate kui ka järelveetavate hea omadus on see, et umbes 80 protsenti nende tootmiseks kasutatavatest sõlmedest ja kuluosadest on ühesugused. Ka ülesehituselt on pritsid sarnased, järelveetaval puuduvad ainult mootor ja jõuülekanne.”

Kui ettevõte peab vajalikuks omada kahte taimekaitsepritsi, on Timmermanni sõnul mõistlik soetada üks iseliikuv ja teine järelveetav. Kuna kõik kuluosad, pihustid, tihendid jne klapivad nii ühele kui ka teisele, mahutid on neil mõlemal kuni 6000liitrised, samuti ühtivad laias laastus kõik tööparameetrid, tuleb sellisel moel kahe masina ülalpidamine odavam.

Vajadus kahe pritsi järele võib tekkida juhul, kui üle tuleb käia üle tuhande hektari põllupinda. Iseliikuva pritsi kliirens on järelveetava omast üksjagu kõrgem, haakes oleva pritsi kliirens on sisuliselt võrdne vedava traktori omaga. Võimalikult kõrge kliirens on tähtis näiteks nisu viimastel pritsimistel või rapsi pritsimisel enne õitsemist, kui kultuur on juba piisavalt kõrge, et traktori põhja all lamanduda.

Taimede säästmine on pritsimise ajal oluline ja iseliikuval pritsil tagavad selle neli pööravat ratast, kusjuures tagumised järgivad ka teravate pöördenurkade korral täpselt esimeste rada. Seega tavalise traktoriga läbi kultuuri sõites tuleb tahes-tahtmata taimi rohkem tallata. Pritsimiseks vajaliku täpse kiiruse seadistamiseks on masinal kaks töörežiimi püsikiiruse valikut.

Lisaks manööverdab iseliikuv taimekaitseprits paremini kui haakes olev. Samas muidugi on hindki teine – kui iseliikuv prits Fendt Rogator 600 maksab umbes 300 000 eurot, siis järelveetav on kaks korda odavam. „Kui pritsi plaanitakse osta, tuleb mõelda, kas järelveetava jaoks on agrofirmas olemas vaba traktor,” märgib Timmermann. „Kui ei ole ja järelveetava pritsi jaoks tuleks soetada uus vähemalt 200+ hj traktor, siis sellise komplekti hind tuleb juba enam-vähem võrdne iseliikuva pritsi hinnaga.”

Kui põllupinna suuruse järgi arvestust pidada, siis paari-kolmesaja hektari haritava maa haldajal on juba rahaliselt keeruline iseliikuvat varianti üleval pidada ja eelistada tasuks järelhaagitavat. Kui aga regulaarselt on tarvis üle käia juba paar tuhat hektarit, siis peab Mihkel Timmermann iseliikuvat taimekaitsevahendi pritsi asendamatuks.

Vähendab viljakadu Viimased kaks aastat iseliikuva mürgipritsi uut mudelit ka-

Fendt RoGator 655D

Tänu reguleeritavale kliirensile toimetab iseliikuv prits ka kõrges kultuuris taimedele kahju tegemata. Vähene kultuuri kahjustamine on selle põhiline eelis järelveetava ees.

Foto: AGCO Group / Fendt / Agriland

• Tootja Saksamaa • Mootor neljasilindriline Bosch Common Rail turbodiisel AP74-4 Tier IV • Maksimaalne võimsus 242 hj • Kütusepaagi maht 320 l, AdBlue paak 100 l • Rataste vahekaugus reguleeritav, 1,85 ja 2,25 m sutanud Jaanus Kiisk, LääneVirumaal asuva Otsa talu peremees, soetas selle lisaks tavapritsile paari aasta eest ja ütleb nüüd, et just kultuuri tallamises on vahe väga suur.

Iseliikuv prits on tema sõnul universaalne, millega saab mureta töötada madalas ja kõrges kultuuris. Madalat kultuuri saab tänu reguleeritavale kliirensile ka pritsida madalamalt, 70 sentimeetri kõrguselt. Maksimaalselt on kliirensit võimalik kergitada 1,2 meetri kõrguseks. „Kui 2015. aastal oli rekordsaak ja raps kasvas mühinal, siis näiteks viimase pritsimise ajal, kui kultuur juba õitses, oli rüps üle kahe meetri kõrge, raps ligi kahemeetrine ning pritsi vedav traktor vajutas kultuuri ikka niipalju vastu maad, et pärast koristamise ajal oli vili iga natukese aja tagant pikali. Siis tuli jälle kombaini haspli kõrgust reguleerida, mis selgelt töötegemist pärsib,” kirjeldab Jaanus Kiisk paari aasta tagust kogemust.

• Maksimaalne kiirus 40 km/h • Poom alumiiniumist, laius 24–36 m • Mürgipaagi maht 4000, 5000 või 6000 l • Tsentrifugaalpumba jõudlus 800 l/min • Hind 300 000 eurot Allikas: www.fendt.com Otsa talus on teravilja all 2500 hektarit põldu ja sel aastal tuli poole hooaja peal ka vana järelveetav prits kasutusele võtta, et kõik üle käia jõuaks. Sellises olukorras on nii-öelda tagavara­ pritsist muidugi abi, sest hooaja jooksul tehakse põldudele kaks-kolm ringi, mõnikord tuleb aga pritsida isegi neli korda.

Taas leidis kinnitust kultuuri sõtkumise probleem, seda ka põllu otsas ümberkeeramise kohtades ja seda hoolimata sellest, kas haakes oleva pritsi rattad keeravad koos traktoriga või mitte. „Ma pole otseselt kadu võrrelnud, aga on silmaga näha, et nendest kohtadest tulnud viljal, kus kultuuri on töödeldud iseliikuva pritsiga, ei ole peaaegu üldse rohelist tera sees, põllu otstest pärinev vili on aga rohelisi võrseid täis,” räägib Kiisk.

Fendti uued iseliikuvad pritsid jõuavad Eestisse järgmise aasta kevadtalvel.

KASVAVA METSA OST-MÜÜK ÜMARPUIDU KOKKUOST METSATRANSPORDI TEENUS Tel 740 5542, 504 1738 info@iriscorptrans.ee

www.iriscorptrans.ee

8 || ehituS || maa elu

4. jaanuar 2018

torustikufirmal olgu

tagataskus teisigi tegevusharusid TOOmaS Šalda Maa Elu

P

ärnumaal KilingiNõmmes asuval Olio Projekti osaühingul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga tööd on enamasti ikka jagunud ja seda paljudes Eestimaa paikades. Ettevõtte juht Alar Oks leiab, et nii ettevõtjad kui ka töömehed oleksid eluga rohkem rahul, kui regionaalpoliitilise meetmena arvestataks hangete korraldamisel peale kõige odavama hinna ka sellega, et suurfirmadega võrreldes paratamatult õhema rahakotiga kohalikud ettevõtted mingigi eelise saaksid.

Tihemetsa tehnikumist tehnilise ja EPAst maaparandaja hariduse saanud mees möönab, et eks Tallinnas oleks oma ettevõttega kergem haljale oksale jõuda, aga isegi keerulisemal ajal ei ole ta plaaninud koduse Kilingi-Nõmme tolmu jalgadelt pühkida, elukvaliteet on rohkem väärt.

MuudatusEd ParataMatud „EPA lõpetamise järel 1992. aastal pidin asuma tööle Pärnu EPTsse, aga kuna olid segased ajad ja maaparanduseks kellelgi mahti polnud, maandusin hoopis Kilingi-Nõmme linnavalitsuses maakorraldaja ametikohal. Tõtt-öelda polnud sealgi suurt midagi teha, töötegemise eelduseks olevaid seadusi alles hakati välja töötama. Nii hakkasingi oma äri rajamise mõtteid mõlgutama, avasime 1993. aastal kaupluse, kus müüsime edukalt autode varuosi, mootoriõlisid ja muud tehnikakaupa. Sel ajal tasus end ära peaaegu igasugune ettevõtlus,” meenutab Oks enam kui kahe aastakümne tagust aega.

Kümmekond aastat oli kõik ilus, aga siis pilt muutus. „Kilingi-Nõmmes oli palju ettevõtteid, aga nende edu sai ühelt maalt otsa. Nõukogude ajal tekkinud ettevõtetes haarasid pärast taasiseseisvumist juhtohjad paljud vanad olijad, kes kapitalistlikes tingimustes oma firmadega midagi tarka peale hakata ei osanud või ei tahtnud.

Siin olid linavabrik, suur Marana puidutööstus, maaparanduse osakond, sovhoos, palju metskondi ja metsafirmasid, isegi leivakombinaat. Nüüd on vaid mõned ettevõtted, kus kohalik inimene tööd võib leida,” kahetseb Oks. 2006. aastal mõistis ta, et kaubandusega end Kilingi-Nõmmes enam ära ei toida. „Olime poepidamise kõrvalt veidi ka ehitusega tegelenud ja nüüd otsustasime täiesti ümber orienteeruda. Hakkasime allhankena vee- ja kanalisatsioonitorustikke ehitama. Alustasime Vana-Pärnust, järgnesid Raeküla ja teised projektid. Viljakas koos-

Kilingi-Nõmmes asuva Olio Projekti osaühingu põhitöö on välitrasside rajamine. Fotol Saare tänava kanalitorustiku ehitus Pärnus Raekülas.

töö tekkis aktsiaseltsiga Merko Ehitus, kus nõuti mitte ainult soodsat hinda, vaid ka kvaliteeti. Õppisime nende tellimusi täites seda tööd õigesti tegema ja oleme kvaliteeti hoidnud. Välitrasside rajamine ongi meie põhitööks jäänud. Objekte oleme leidnud üle Eesti.

2009. aastani oli tööd väga palju, aga millegi tõttu on Eestis tendents, et kui mingis sfääris hakkab ettevõtetel hästi minema, tekib lugematu arv konkurente, kes ahnelt sama piruka kallale asuvad. Mõnda aega jagus tööd kõigile, aga turg on kaootiline – kord on tööd hästi palju, siis jälle sisuliselt üldse mitte. Et objekte saada, tehakse siis alapakkumisi või tasuvuspiiri peal kõikuvaid pakkumisi ja kvaliteet mõistagi kannatab.”

Hea sõnaga meenutab Oks paljusid huvitavaid objekte, näiteks Narva promenaadi ja Muuga aedlinnaku torustike ehitust. „Muugal võitis enamiku allhankest odavaima pakkumise teinud Läti firma, kellel oli kümme ehitusbrigaadi ja hulgaliselt tehnikat. Jäi mulje, et nüüd võetakse kogu torutöö eestlastelt üldse ära. Meie õnneks selgus varsti, et nende töös esines palju praaki, mille parandamisega nad hakkama ei saanud. Siis oli meie kord,

paariks aastaks oli töö kindlustatud.”

Kuna ainult torustike ehitusele lootes võivad tööjärjes soovimatud pausid tekkida, hakkas Olio Projekti OÜ tasapisi tegelema ka betoonitööga. „Neist oli kõige põnevam Kohtla-Järvel tuhamäe sulgemine.

Ehitasime tuhamäe jalamile sademevee kogumiseks hulgaliselt drenaaži ja mäe küljele betoonkraave, mida varem Eestis keegi teinud polnud. Oli meeletult suur objekt ja paras proovikivi. Uudne ja huvitav töö oli Saku õlletehases, kus koos metallitöötlemisfirmaga Helmetal IMS osalesime käär-laagritsehhi mahutite hoone juurdeehitusel.” hanGEtE süstEEM Vildakas Jutujärjega vee- ja kanalisatsioonitorustike juurde naastes tunnistab Oks, et nende ehitajal on Eestis üha keerulisem tööd leida. Tema hinnangul peaks hangete korraldamisel arvestama peale hinna veel mitme asjaga. „Meil ei arvestata üldse sellega, kust firma pärit on. Räägitakse regionaalpoliitikast, kohaliku elu toetamisest, aga kohalikud firmad kodukandi objektidel tööd ei saa. Praegu

on nii, et Kohtla-Järvelt käivad mehed Kilingi-Nõmme haigla katust paigaldamas, meie omakorda leiame tööd KohtlaJärvel. Ja hangetel õiglast hinda küsida on sisuliselt võimatu. Kui oled üdini aus, ei püsi sa konkurentsis, hinnad on minule arusaamatul kombel nii alla löödud. Kuna meie ise kõiki töid ei tee, näiteks asfalteerimist ja suundpuurimist ostame sisse, peame arvestama väikese varurahaga, sest kunagi ei tea, kas midagi juhtub või läheb kõik libedalt. Lõpuks näed, et oled oma hinnaga alles viies või kuues, ja imestad, kuidas see võimalik on. Vahest siis, kui üks ettevõte teeb kõiki töid ise.

Suurfirmad ei arvestagi, et kõik nende objektid plussi jäävad, tähtis on järjepidevus: kui üks töö läheb miinusesse, aga teine lõpeb korraliku kasumiga, pole katki midagi. Väikesele ettevõttele tähendab veidigi tõsisem kahjum ukse sulgemist või tehnika müümist. See ei ole mõistlik, parem istun kodus.

Hangetega on nii, et kui kahekümnest ühe võidad, on hästi, aga

hangetega on nii, et Kui KaheKümnest ühe vÕidad, on hästi.

pakkumise koostamine tähendab mahukat tööd, mille eest ei maksa keegi sentigi. Millegi tõttu leiamegi objekte lihtsamini kodunt kaugel, mis tähendab, et kolime oma rasketehnikaga sinna, ööbime seal ja kogu elu on pea peale pööratud. Hankesüsteem peaks eelistama kohalikke firmasid ja töö võiks olla tasustatud nii, et ettevõtjale jääb peale tegemisrõõmu kätte ka mõistlik kasum.

Olen kuulnud, et Soomes arvutavad hanke korraldajad hinna maksimaalse täpsusega eelnevalt välja ja kui keegi pakub odavamalt, lükatakse ta kõrvale. Kui on alapakkumine, ei saagi ju kvaliteeti nõuda ning lõpuks ei ole see kasulik ei ehitajale ega riigile.”

ErakliEntE tulEb juurdE Kui Olio Projektil parasjagu suuri objekte ei ole, toimetatakse rahulikumalt. Ettevõttel on korralik tehnikapark ja selle rent võimaldab ära elada.

Firmal on kolm ekskavaatorit, kaks frontaalekskavaatorit, miniekskavaator, viis komplekti kuivendussüsteeme, kaks veoautot, lisaks väiksemad masinad ja tööriistad. „Pärnu vesiliivas torustikke ehitades tuli hankida esimene kuivendussüsteem, sest ilma selleta oleks kaeviku kaldad koppa maas-

Foto: olio proJekti oÜ

se lüües sisse kukkunud. Tänaseks on meil viis süsteemi, mida kasutame liigniiskes liivpinnases kõige rohkem suurte mahutite või pumplate paigaldamisel, aga samuti olime oma süsteemidega abiks näiteks Tallinnas Järvevana teel raudteealuse tunneli ehitamisel.” Kuivendus- ja kaevetehnikat renditakse välja ainult koos firma enda spetsialistidega.

Lõppenud aasta kohta ütleb Alar Oks, et kuigi suuremaid töid oli vähevõitu, teeb heameelt, et kohalik elanikkond ja põllumehed on aktiviseerunud. „Kilingi-Nõmmes oli päris palju toruprojekte ja paljud kohalikud elanikud tellisid meilt vee- ja reoveetorustikuga liitumise ühendamisi, meid kasutati vundamentide ehitusel ja maaparandustöödel. Abistame meelsasti maakütteseadmete torustike paigaldamisel.

Põllumehed on meid leidnud, neil aitasime võsa giljotiinida, kraave settest puhastada, truupe paigaldada ja põldude drenaažisüsteemi remontida. Erakliendid on rahul, sest praegu on meil lühemad tähtajad ja see mõjub reklaamina. Tellimusi tuleb Eesti eri paikadest. Mõningane tõus praegu on, aga kas see kestab, ei oska mina öelda. Võtame üks päev korraga.”

maa elu || varia || 9

4. jaanuar 2018

Külaselts. Urvaste südames seisab möödunud sajandi alguskümnenditest pärit väärikas koolimaja, kus paraku lastele tarkuse jagamine lõppes ligi 20 aasta eest. Nüüd tegutseb koolimajas omalaadne külaselts, mille eesmärk on kogukondliku ettevõtluse kaudu külaelule hoogu anda.

Linnuveerg

Isase lumekaku rüül on vähem mustaga Foto: wikipedia kirjatud sulgi kui emasel.

NAGU VALGE VAIM LUMISEL VÄLJAL OLAV RENNO linnuteadja

K Airi Hallik-Konnula sõnul osales Urvaste Külade Selts sel suvel üle-eestilises „100 teraviljapeenra” aktsioonis, millest valminud näitus tuuritab nüüd mööda Eestit.

Foto: Sander Silm

Urvastes kogub hoogu kogukondlik ettevõtlus U Sander Silm Maa Elu

rvaste Külade Seltsi juhatuse liige ja üks peamine mootor on Airi Hallik-Konnula, kes aastaid tagasi kolis Urvaste kanti elama.

Ajakirjandusharidusega noor naine teadis maale kolides kindlalt, et elu, kus maale käiakse ainult magamas, ta endale ei soovi. Samas pole töökohtade nappus maal mingi saladus, mistõttu tuligi luua endale ise töökoht. „Kaalusin varianti hakata ettevõtjaks, samas pole ma klassikaline ettevõtja tüüp. Jah, mulle meeldib ideid genereerida ja neid ellu viia, kuid mulle meeldib seda teha koos teistega,” ütleb ta.

Pikk traditsioon Urvaste kandi rahval on pikk koostegemise traditsioon – Urvaste Külade Selts korraldab juba üksteist aastat igal kevadel urbanipäeva laata, mis leiab aset Urvaste pastoraadi pargis. „Urbanipäeva laadast on aastatega kujunenud üritus, kuhu osa müüjaid tuleb päris kaugelt ja kus juba talvel hakatakse uurima, kunas laat jälle toimub,” räägib Airi HallikKonnula. Kahjuks ei saa nad osalejate arvu suurendada, kuna pastoraadi ümbrus seab oma piirid.

Kaheksa aastat tagasi tekkis Urvaste ettevõtlikel inimestel mõte hakata külaseltsi egiidi all tootma kama, millest saadud tuluga rahastada külaseltsi ettevõtmisi. Nüüdseks on Urvaste kama jõudnud Selveri ja Biomarketi letile, samuti müüvad Urvaste kama Loona ta-

lu, Sangaste Rukki Maja, Tartu ja Pärnu taluturg ning LõunaEesti toiduvõrgustik. 2015. aastal pälvis Urvaste kama parima mahetoote tiitli.

Kuid see pole veel kõik.

Koostöös Urvaste koguduse ja Siidrikojaga hakkas külaselts koguduse õunaaia õuntest mahla villima, mida turustatakse ubinavurtsu nime all. Saadud raha eest pannakse õlg alla koguduse tegemistele. Samuti on külaselts turule toomas tervislikke maiuseid, mida nad ise tituleerivad ubinanipsideks ja pohlakeelekesteks. „Kohalik teravili, oma käega korjatud õunad ja metsamarjad on liiga väärtuslikud, et kõik lihtsalt hulgiostjale maha müüa. Parem teeme neist ise midagi head,” sõnab Airi Hallik-Konnula.

Külaselts teeb tihedat koostööd kogudusega, kuna Urvaste kirik oma pastoraadiga on ju kihelkonna süda. Hallik-Konnula märgib, et siinsel rahval on kirikuõpetajaga vedanud.

Seetõttu peabki selts urbanipäeva laata just pastoraadi pargis ja õunamahla müügist saadud raha oli projektiraha kõrval suureks abiks vana õunaaia kordategemisel.

Külaselts kui inkubatsioonikeskus Airi Hallik-Konnula sõnul on nemad Urvastes valinud külaelu edendamise ettevõtluse kaudu, sest omatooted on parim viis kodukohta tutvustada.

Teisalt võimaldab kogukondlik ettevõtlus inimestel oma unistusi ägedamast külast kohapeal teoks teha, ilma et peaks kuhugi „päris tööle” minema.

Külaseltsi kasutuses olevast endisest Urvaste koolimajast on praegu saanud omalaadne inkubatsioonikeskus, kus lisaks omatoodete valmistamisele kaasatakse ettevõtjaid ja teenusepakkujaid. Nii tegutseb koolimajas praegu üks käsitööettevõtja, külarahvast teenindavad kokkuleppel maniküürija-pediküürija ja juuksur ning huvi on üles näidanud ka fotograaf. Üks puutöömeister on saanud aga seltsimajast sellise tuule tiibadesse, et pidi ruumipuudusel oma töökoja kolima Setomaale – ühte teise tühjaks jäänud koolimajja.

Külaselts teeb tihedat koostööd kogudusega, kuna Urvaste kirik oma pastoraadiga on ju kihelkonna süda. „Tegime kunagi külaseltsi arengustrateegia ja seda on praegu põnev lugeda, sest siis mõtlesime, et käive võiks olla aastas paar tuhat eurot, kuid nüüd oleme juba käibemaksukohustuslased ja oleme loonud poolteist töökohta,” räägib Hallik-Konnula, kelle sõnul seisab uuel aastal ees uue strateegia loomine. „Meil oleks vaja teenida nii palju, et saaks veel paar inimest tööle võtta ja ega minugi sissetulek projektide juhina pole ju pidev ega teab mis suur.”

MTÜ Urvaste Külade Seltsi käsutuses oleva koolimaja ülalpidamiskulud katab suuresti kohalik omavalitsus, kuna selle eest pakutakse majas

avalikke teenuseid, nagu külakino, kultuuriüritused, külakapelli ja rahvatantsijate harjutamisvõimalus, pesupesemisteenus jne. Hoone jooksva remondi ja meeskonna tasustamise eest peab aga hea seisma külaselts, mistõttu seltsile ongi eluliselt tähtis, kuidas maja paremini kasutusele võtta. „Tegelikult kulub tohutu energia mõttetööle, kuidas mõnda üritust korraldada, toiduainete valmistamisel ja pakendamisel on kümneid pisiasju, mida tuleb silmas pidada ja kooskõlastada, vana koolimaja ja sisustuse juures on sada kohe lahendamist vajavat remondiküsimust,” loetleb Hallik-Konnula oma igapäevategevusi.

Ta kasutab külaseltsi tegemistest rääkides mõistet kogukondlik ettevõtlus, sest lisaks loodud töökohtadele moodustab suure osa külaseltsi toodete tarbijaist külarahvas, kes on samas ise innustunud kohaliku toodangu propageerijad. „Minu käest on küsitud, miks ma ei tee kõike seda eraettevõtjana, kuid kogukondlik ettevõtlus motiveerib mind palju enam. Sellised külaelu edendamise pesad aitavad säilitada paikkondlikku kultuuri ja siduda eri põlvkondi. Mul on hea meel, et näiteks Kodanikuühiskonna Sihtkapital on sotsiaalse ettevõtluse ja kogukonnaettevõtluse käivitamist paljudes paikades toetanud, seda teemat peaks ka riigi tasandil rohkem teadvustama.”

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril II” raames.

ibedad külmakraadid, kõledad tuuled ja tüse lumevaip muudavad põhjamaade tundra sealsetele asukatele raskesti üle elatavaks. Tänu lennuvõimele rändavad tundras pesitsenud ja seal suvel toiduküllust nautinud linnud lõunasse parasvöötme mahedamatesse oludesse.

Meie aladel näeme aasta karmimal ajal kümneid Põhjala linnuliike, kellest mõni jääb talvitamagi. Üks selliseid on lumekakk, kelle nägemine Eestis on üsna harv juhus, kuid meeldejääv elamus. Soome ja Koola linnud liiguvad enamasti kagusse, nii et Baltimaad jäävad pisut kõrvale. Igal talvel neid ei satugi Eestis vaadeldud lindude registritesse, näiteks e-elurikkuse või Estbirdingu tabelisse. Mõnel aastal on aga novembri ja märtsi vahel lumekakke nähtud mitmeski paigas, nii avarail mererannikuil kui ka sisemaa lagemaastikul või jõekaldal, kus nad tavatsevad istuda mõnel künkal, suurel kivil või männijändriku ladval, seirates võimalikke saakloomi, kelle seas Eestis on olnud jäneseid, nirke, nurmkanu, parte ja koguni kalu.

Lumekakk on kakkude hulgas suuruselt kassikaku järgmine: isased kaaluvad keskmiselt 1½–2 ja emased kuni 3 kilo, tiibade sirulaius on kuni poolteist meetrit. Emaslindude sulestik on valge, väheste pruunikasmustade suletähnidega, isastel on tähnisus tihedam. Tiiva­ alused ja alapool on isastel puhtvalge, mis lendava kaku lume taustal üsna nähtamatuks muudab. Silmaiiris on erekollane. Polaaralade kakkudele omaselt tegutseb ta ka päeval.

Haudelinnuna on lumekakk levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika tundravööndis, ka Gröönimaa põhjaserval ja arktilistel saartel. Pesaks kraabib emalind kaljurünkale või -eendile lohu, kuhu maikuul muneb ülepäeviti kokku 3–12 muna. Kurna suurus sõltub peamiste saakloomade – lemmingute arvukusest, mida kakud mingi salavalemi varal aimata suudavad. Emalind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist, nii et pojad kooruvad paaripäevaste vahedega. Alul on nad kaetud valge udusulestikuga, mis järjest tumeneb ja alles järgmiseks kevadeks enamjaolt valgeks muutub.

Hauduv emalind ei lahku peaaegu paar kuud pesalt üldse ja sellal tassib talle, samuti poegadele lemminguid ja muid saakloomi (ka linde) isane. Pojad lennuvõimestuvad pooleteisekuuselt ja on veel kuu aega vanemate hoole all. Lumekaku eluiga looduses ulatub kümne aastani.

Eelmise sajandi kestel kahanes lumekaku populatsioon maailmas mitmekordselt nii küttimise kui ka munade kollektsioneerimise tõttu. Tänapäeval hinnatakse seda kuni veerand miljonile isendile. Rahvusvaheline looduskaitseliit on lumekaku arvanud ohustatud liikide hulka.

10 || ilma- ja taimetark || maa elu

kaTrin luke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

k

uuseoksi, -okkaid ja -vaiku saab koguda aasta läbi. Eriti sobib selleks just praegune aeg, mil rohelist kraami vähe ja aega rohkem.

Kuuseokastes on C-vitamiini, klorofülli, eeterlikke õlisid, vaike, tanniine, karoteene. Kuuseokastest valmistatud joogid sobivad organismi tugevdamiseks ja külmetushaiguste raviks.

Talvel metsa jalutama minnes võib tuua kaasa kuuseoksi, et neist jõudu andvat jooki teha. Lõigake ära okste tipmised osad, kodus võib neilt okkad eemaldada, mina lõikan oksad 3–4 cm tükkideks ja panen mikserisse. Lisan vett, et oksatükid oleksid kaetud, ja mikserdan 2 min, kuni vesi muutub roheliseks, kurnan läbi sõela ja jook on valmis. Kes soovib, võib mett, agaavisiirupit või rafineerimata suhkrut lisada.

Kuuseokkad kuivavad hästi toatemperatuuril 25–30 kraadi juures. Asetage oksad puhtale alusele kapi otsa vm tolmuvabasse kohta kuivama. Need võivad olla ka vaasis või karbis püstises asendis. Kui oksad kuivanud, siis raputage okkad küljest lahti ja pange purki või kotti. Kuivatatud kuuseokkaid võib lisada teesegudesse, jahvatada mikseris või veskis jahuks ja lisada maitseainena lihale, karaskile, leivatainasse, smuutisse.

Karepa Ravimtaimeaia metsamaitse ürdisool ongi valmistatud kuuseokastest, punest ja pihlakamarjadest koos Himaalaja soolaga. See sobib ahjuprae, peekoniviilude, pajaliha maitsestamiseks suurepäraselt. Pole vaja ei pipart ega muid maitseaineid.

Kevadel ja varasuvel pakub kuusk võrseid, neis pole küll nii palju C-vitamiini ja mineraalaineid kui vanades okastes, aga

Kuusevõrseid saab korjata kuni jaanipäevani, kui võrsed on veel pehmed ja mahlakad.

Foto: wikipediA

need on see-eest pehmema ja hapukama maitsega.

Võrseid saab kasutada smuutides ja võietes, neid võib sügavkülma panna, et talvel hea võtta oleks, mikseris peenestada ja lisada karaski, koogi jm küpsetiste sisse, lihamarinaadile jne. Seda saab teha peaaegu jaanipäevani, kui võrsed on pehmed ja mahlakad. Mõned keedavad võrsetest siirupit, aga sellel pole nii tugevat maitset kui vanades okastes.

Kuusevaik tuleb puust välja, kui koor on viga saanud või päikese käes lõhki kuivanud. Ise kogun vaiku just viga saanud puult, võttes seda ettevaatlikult tüve küljest, kuhu vaik koguneb. Selleks saab kasutada laia otsaga nuga. Kasutan vana nuga, mille tera läks pooleks, sellega on hea vaiku tüve küljest võtta. Sobib ka väike pahtlilabidas või peitel.

Parim aeg vaiku koguda on talv või külm aeg – siis vaik ei kleepu. Võib kasutada kummikindaid, et käsi mitte määrida. Kogutud vaik valage üle sulatatud rasva või õliga ja hautage ahjus või pliidiserval, kuni vaik sulab. Siis on terve ruum

kuusevaigulõhna täis. Kui õliga teha, tuleb pärast kurnamist sulatatud mesilasvaha lisada: 100 g kohta 10 g. Rasvadest sobivad peaaegu kõik alates searasvast kuni palmi- ja kookosrasvani välja, õlidest on kasutatud oliivi- ja linaõli. Vanasti, kui muid õlisid polnud, tehti ka päevalilleõliga.

Karepa Ravimtaimeaias lisame kuusevaigusalvi sisse varemerohujuurt (toetab rakkude uuenemist) ja paplipungi, mis võtavad sügelemise ära.

Ka saialilleõisi võib panna. Siis valame õli või rasvaga üle, nii et õli ulatuks 10 cm üle taimede. Paneme 8 tunniks ahju 90 kraadi juurde. Madalamal temperatuuril lendub vähem eeterlikke õlisid välja. Vanasti keedeti salvi pliidil ja lasti haududa pliidiserval, ja aitas ikka!

Sellist salvi saab kasutada

KuuseoKastest valmistatud joogid sobivad organismi tugevdamiseKs ja Külmetushaiguste raviKs.

ju Kal

kÜlvikalender: Jaanuar Juur

7. P

Juur, alates kl 14.15 õis

9. T

00.25

Õis Õis, alates kl 22.06 leht Leht

11. N

Leht

12. R

Leht, alates kl 09.04 vili AllikAS: märkmik-kAlender „AAStA AiAS 2017” kirJAStuSelt VArrAk

TULI

VESI

ÕHK

S

10. K

MAA

K

09.13 15.43

VI

V

8. E

R

i ts

ur Amb

6. L

Jäär

vi Lõ

Vili, alates kl 10.12 juur

kits

LI

5. R

sääse- ja muude putukahammustuste, huuleherpese, kanna- ja sõrmelõhede, pompoonide, vistrike, löövete, psoriaasi, põletuste jm nahahädade korral. Kannalõhed saavad terveks, kui määrida neid esimesel päeval 3–5 korda salviga.

Salv sobib ka loomade haavade ja mädapaisete raviks. Lahtise haava peale ei panda salvi ei loomal ega inimesel, vaid määritakse suure haava ümbert.

Lätis on kuuseokastest tööstuslikult toormahla ja jooki valmistatud, seda on nüüd katsetatud Eestiski. Kuuseokkaid võib panna viina või piirituse sisse, lisada kibuvitsamarju, jõhvikaid, pohli, pihlakamarju, sedasi saab mõnusa napsi. Kuuseoksad või -võrsed sobivad joogivette kaunistuseks ja maitset andma. Igal juhul on tegemist väärtusliku loodusanniga, mis meil igaühel otse nina all kasvab.

Kel rohkem huvi, neile soovitan Ain Raali raamatut „Kuula kuuske”. Väga ilus ja hariv lugemine!

Mõnusat katsetamist ja kokkamist. Olge terved ka uuel aastal!

U

P

arasvöötmele iseloomulikult lööb Eestis kõige enam välku suvel, maksimum esineb juulis. Äikesehooaeg algab meil tavaliselt aprilli lõpus või mais, kui esimesed äikesed on pigem sisemaa kohal, kuna see soojeneb palju kiiremini kui meri. Äikesehooaja lõpus septembris ja oktoobris lööb seevastu enamik välkudest just merel. Siiski, äike või välgud keset lumesadu või tuisku esinevad kusagil Eestis siiski peaaegu igal talvel. Viimastel talvedel on välgutanudmüristanud koguni mitu korda.

Talvine äike võib tekkida (atmosfääri) frondil, võimalusi on seejuures kaks. Esimesel juhul on tegu kiiresti liikuva külma frondiga. Sel juhul sunnitakse frondi ees olevat õhku kiiresti kerkima, mistõttu tekivad rünksajupilved ja isegi äike. Teine võimalus kujuneb siis, kui õhumasside omadused, eriti näiteks (potentsiaalne) temperatuur, on väga erinevad, näiteks külma frondi ees on õhk suhteliselt soe, aga järel eriti külm. Sel juhul suureneb õhumasside eralduspiiril temperatuuri vertikaalne gradient, tekivad tõusvad õhuvoolud ja vahel ka äike. Konvektsiooni ja äikese arengut soodustab frondi suur liikumiskiirus.

Teisel, frontidega mitteseonduval juhul soodustab äikese teket soe ja niiske aluspind, nagu näiteks meri, mille kohal on väga külm õhumass. Kui õhu temperatuur 1,5 kilomeetri kõrgusel on 13 või enam kraadi madalam kui veekogu temperatuur, tekivad tõusvad õhuvoolud ja arenevad rünksajupilved. Et õhumass saaks piisavalt niiskust, peab veekogu olema vähemalt 80–100 kilomeetrit lai ja tuule suund olema suhteliselt püsiv ja samasuunaline, sest muidu ei püsi arenevad pilved koos. Kui nendele tingimustele lisandub näiteks madalrõhkkonna mõju, võibki tekkida äike. Selle silmapaistvaks näiteks on 23.10.2010 öö Põhja-Eestis, kui tsükloni tagalas arenes miinuskraadide juures tugev äike.

Talvist äikest võib näha ka sulailmaga.

See on seotud tavaliselt mõne sügava okludeeruva läänetsükloni keskme ja selle lähiümbrusega, kus konvergentsi ja väga madala õhurõhu tõttu arenevad konvektsioonipilved. Sellise tekkega äikest võis kogeda Tallinnas 2007. aasta 18. jaanuari õhtul.

Viimaks võib talvist äikest ette tulla lumetormides. Kas seda ikka äikeseks pidada, on iseküsimus, sest lumetormis tekkivad välgud ei pärine ilmselt rünksajupilvedest, vaid tuule ja jääkristallide omavahelisest hõõrdumisest. Samuti võib äike tekkida tsükloni keskme läheduses, kui erinevate omadustega õhumassid segunevad, soosides õhu vertikaalset liikumist.

Tähelepanekud näitavad, et talvist äikest lihtsalt ei panda tähele või siis aetakse see millegi muuga segamini. Sageli polegi kahe-kolme kilomeetri kaugusel midagi märgata, eriti päeval, sest madalad pilved ja tahked sademed varjavad välgud. Veel üks oluline tegur, miks talvist äikest ei märgata, on lume omadus neelata heli. Kuna äikeselumi on tihti intensiivne, neelatakse müristamine juba mõne kilomeetri jooksul.

Lähiaeg äikest ei soosi, kuid võimalik, et külmemat ilma. Veel paar päeva on ilm soe ja sombune, kuid nädala lõpus võib tugevnev antitsüklon tuua talviselt külma ilma. Suurt lumesadu ei paista. Seega näib, et tulemas on 2007/2008. aastaga sarnane talv, kui jaanuari alguses külastas Eestit lühiajaliselt tugev antitsüklon ja siis langes õhutemperatuur korraks kuni –17 kraadini (talve madalaim).

JU

talvine Äike

Ne i

ilmatark

kuusk – jõulupuu ja tervendaja

Sõnn

JÜri kamenik

ISTUTUSAEG

ilmaTark

4. jaanuar 2018

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

4. jaanuar 2018

Ilus aed on kooskõlas elumaja, teiste hoonete ja keskkonnaga.

Fotod: Säde Lepik

Pistandaed peab kanad kinni.

Piirdeaed ütleb: siit algab kodu Säde Lepik Maa Elu

M

aakodude juures meeldivad mulle väga avarus ja õued, kus pilk võib vabalt rännata. Kui ees pole ülearuseid tõkkeid, saab oma aiale juurde laenata koduümbruse ilusaid vaateid. Naabertalu näiteks minu trepile ei paista. Kui soovin, siis tunnen end maal ihuüksi. Kui tahan, siis tuletan meelde, et heinamaa ja kadastiku taga on ka naabrid.

Valikuvõimalus teeb olemise ja vaimu vabaks. See on suur luksus. Kui näed vaeva, et saaks seda endale lubada, siis muutud eriti tõrksaks ebaloomulike piirangute ja soovituste suhtes.

Minu avarat õue piirab kahelt küljelt kiviaed, vastu metsa on võrkaed, mis puude vahel silma ei riiva. Kiviaia ladus ligi 20 aastat tagasi isa, kes oli kiviaedade vahel kasvanud, kuid agronoomina neid maaparanduse eest ka kivipurustisse vedada lasknud.

Kui uus maja valmis sai, palusin isa, et ta teeks mulle kaks maakividest aiajuppi üle teetruubi, mis toob meie värava juurde. Kui need valmis said, tegi isa aeda aiana edasi: üks haru läheb ranna poole, teine piirab viljapuuaeda. Talle hakkas kivide kangutamine ja õige nurga all kokku sobitamine väga meeldima. See on raske, kuid mõnusalt meditatiivne töö. Isa uskus, et kivid annavad talle elujõudu. Talus on tema kiviaedu nüüd sadu ja sadu meetreid. Osa on uued,

osa taastatud. Kivipuudust karta pole. Kiviaiad on meie rannakülas ikka olnud ja midagi loomulikumat ei kujuta ma siin piirdeks ette. Kivid hoiavad mälestusi. Kui kiviaeda just sihipäraselt ei lõhu, kestab see kaua.

Aia kõrgus on umbes 1,2 meetrit. See ei piira vaadet, kuid on piisav selleks, et märkida kodu ümber piiri, mis vihjab võõrale, et siit ei ole ilus kutsumata kaugemale tulla. Tänapäeva hajakülas, kus kariloomi enam ei peeta, võikski see olla aia roll.

Piire kaitseb Kas piire kaitseb looma või inimese eest? Nagu mujal, nii võimutsesid meiegi külas aastaid metssead. Nende arvukuse tõsise piiramise asemel soovitasid jahimehed maaomanikel aedu ja põlde tara ja/või elektrikarjusega kaitsta.

Tarastamisejutt mõjus mulle väga ahistavalt. Esiteks seepärast, et kui kellelgi on tarvis metssigu pidada, siis tuleb ikka sel pidajal endal ehitada ümber loomade üks vägev ja üpris sügavalt maa sisse ulatuv tara, mis loomad tõesti kinni peab … Nii tehakse näiteks Lõuna-Aafrika jahiparkides, kus küllap on käinud ka meie jahimehi. Võõrale maale ei ole oma karjaga ilus tulla. 21. sajandil on väga imelik tunda, et elad metslooma meelevallas.

Inimestel on oma rahanatukesega muudki teha, kui kindlustusi ehitada. Oma maa ja kodu peavad pakkuma turvatunnet – seal on ebaloomulik end kellegi eest kaitsta. Rannaküla kiviae-

dadega ei sobi seatõkked kuidagi kokku. Kas on üldse kohta, kuhu need sobiksid?

Okastraadi ja klaasikildudega kõrged müürid on paljude linnamajade ümber juba osundatud Lõuna-Aafrikas. Meil on kõrge tellismüüri taga näiteks kaunis Puurmanni loss ja veel eelmise sajandi algul valvas krahvipaari unerahu seal kaks öövahti: üks pargis ja teine müüri taga. Esimesed jäljed liivatatud pargiteedele tohtis teha kuri krahvinna oma külalistega. Et see nii saaks olla, sõitis üks moonamees öösel kõik pargiteed läbi nelja luuaga varustatud hoburakendiga.

Aafrika seakatk on suur õnnetus. Meie aias ei olnud muru aga eelmisel sügisel enam segi pööratud ja õunapuude alune mustaks küntud. Tahaks loota, et nüüd nii jääbki.

Selle üle, kas piirdeaedu on vaja loomade või inimeste pärast ja kas need saavad kedagi takistada, pani mõtlema Eesti Vabaõhumuuseumi teaduri Maret Tamjärve äsja ilmunud teos „Suur tararaamat. Eesti talude aiad ja väravad”.

Soovitan soojalt. Lugedes saate hea ülevaate, kuidas aed kajastub meie keeles ja meeles ning millist elu elati tarade taga. Tarasid on meil väga kaua ehitatud vajaduse ja mitte toreduse pärast. Tara kaitses õue ja põlde loomade eest. Kõige nurjatumad aiast läbimurdjad olid sead, trahv olnud väiksem, kui paha peale pääsenud seal oli rõngas ninas, siis ei saanud ta palju tõnguda. Paaril pildil

on aiast läbi pääsemist takistavad „rangipuud” kaelas petlikult vagura näoga lammastel, aedu lõhkuvatele lehmadele seoti silmade ette lauatükid.

Kodulinnud hoidis oma õuenurgas tihedalt punutud pistandaed.

Aiad keeles ja meeles Mõnelt fotolt paistab lausa uskumatu puitaedade ämblikuvõrk – küll pidi nendega olema tööd ja vaeva. Kõige aiaküllasemal ajal pilte veel ei tehtud. 1772. aastal on A. W. Hupel (lk 72) aedade kohta kirjutanud järgmist: „Meie aiad /.../ on tõeline metsade raiskamine, sest nad nõuavad määratul hulgal puud: iga aiateivas ja neid kulub aastas palju miljoneid, maksab ühe kasvava kuusepuu. Need aga moodustavad alles ühe kuuendiku aiast. Suur osa kevadest kulub üksnes aedade ehitamisele ja parandamisele, mis iga aasta lagunevad. /.../ Mõned mõisad Tartumaal on puu ja töö kokkuhoiuks juba hakanud oma aedu likvideerima ja nende asemel ümber põldude kraave kaevama. /.../ Ainus kasu, mida me oma taradest oodata võime, on kariloomade viljast eemale hoidmine – väga nõrk põhjendus, kuna mõis ja talud oma suurte ja väikeste kariloomade juures karjaseid peavad. Ainult talupoegade sead uitavad karjatamata vabalt ringi, ja pühapäeviti tööhobused.”

Raamat tutvustab kõiki tähtsamaid aiatüüpe: püstand-, rõht-, varb- ja kiviaiast jõutakse lippaedade ja elavtara-

de ehk hekkideni ning unustatud pole ka okastraataeda.

Minule oli kõige huvitavam see osa, mis puudutas aedu ja väravaid külaelus ja suhetes. Roosna-Alliku mõisas saadi näiteks üks aed nii: „Kui vallalisel naisel oli laps, siis pidi ta tegema kolm sülda kiviaedu. Kivid pidid nad põllega kohale tooma väljalt. Sellepärast on kivid kõik ühesuurused, väikesevõitu.”

(Lk 127.)

Aia lõhkumine oli väga tõsine süütegu: 1875. aastal mõistis Aidu kogukonnakohus kopliaiast ühe teibapaari ülestõmbaja „24 tunniks vangi”, ka aed tuli korda teha. 1891. aastal mõistis Uulu vallakohus aga joobnud olekus aia lõhkunud noormehele, kes tõmmanud sealt ainult ühe teiba, koguni ihunuhtluse – „viisteistkümmend hoopi vitsu” – ja rahatrahvi. Kohus leidis, et „aia lõhkumine üks tähtsamatest süidest on, sellepärast et aiad on ühed warjud, mille läbi põllumehe põllud loomade tallamise eest saawad hoitud, kuna nende ära rikkumise läbi peremehele mittme sugune kahju sündida wõib”. (Lk 185.) Huvitav, milline olnuks toonane karistus, kui kellelgi tulnuks pähe minna põllule tallama, et endast koos

Tarasid on meil väga kaua ehitatud vajaduse ja mitte toreduse pärast.

moonide ja rukkililledega ilupilte teha? Õue kaitsvast aiast sai tasapisi talupere visiitkaart.

Sellele aitas palju kaasa kodu­k aunistamise hoogtöö.

1936. aastal korraldas Tartu Põllumeeste Selts talutarade ja -väravate võistluse. Auhinnatud töid tutvustati ajalehe Maa Hääl sügisnumbrites.

Rohkem tahtnuksin lugeda paikkondlikest eripäradest.

Saaremaa ja sealne aiaseadus on põhjalikult käsitletud. Setumaa võimsatest palktaradest ja katusega õueväravatest (lk 220) aga võiks ju samuti jätkuda nii juttu kui ka pilte.

Kõigis kodumaa kantides pole nii selget omapära olnud ja eks aedu-väravaid tehti ikka materjalist, mida oli kõige kergem kätte saada.

Mõni soovitus Kui tahate oma eakama kodumaja juurde teha asjastutruu aia, siis uurige lisaks uuele tara- ja varem ilmunud taluarhitektuuri raamatutele läbi oma pere fotokogu. Ehk paistab mõne peo, matuse vm pildi pealt natuke ka koduõue aeda või väravat, mis sobiks eeskujuks.

Vanasti tehti piirdeaiad jüripäevaks korda. Aiaehitust plaanides tehke talvel kavand valmis. Enam me ei ole otstarbekuse vangid – laske mõttel lennata. Seejuures tasub järgida põhimõtet, et ilus aed on kooskõlas elumaja, teiste hoonete ja keskkonnaga. Puitvoodriga majaga sobib ehk hästi lippaed või lihtne rõhtaed, kivimajaga kiviaed või kivi ja puidu kombineerimine. Hea lahendus ei pruugi olla odav, kuid see tagab aia kestvuse. Maastikukujundajad ei soovita õuealale piiret, mille kõrgus jääb vahemikku 1,4...1,8 m. See kõrgus on vaateliselt ebamugav: ei sulge veel ruumi, kuid ei lase enam mõnusalt ümbrust vaadelda. Kui piire tuli liiga keeruline, siis saab muljet ehk (vabakujulise) hekiga mahendada. Vanahõnguline kitš on paljudele armas, kuid üpris libe tee. Vanu tööriistu, autokumme, randaalikettaid jpm oleme kodupiirdeil juba näinud – küllap on oma õue märkimiseks ka maitsekamaid lahendusi.

Renault soovitab