Maa Elu, 14. detsember 2017

Page 1

ISSN 2504-5865

ilmaennustusest

INIMESED TAHAVAD ILMATEENISTUSELT OMA ELUPAIGA KOHTA SUISA TUNNIAJASE TÄPSUSEGA PROGNOOSE JA SELLE SOOVI TÄITUMINE POLEGI EBAREAALNE.

9

772504

586014

kristo klementi: ALGSELT OLI MÕTE, ET KAHEL MEHEL OLEKS TÖÖD JA LEIBA, AGA OLEME JÕUDNUD EESTI MÕISTES SOLIIDSE ÜHETEISTKÜMNE TÖÖTAJAGA INSENERIBÜROONI.

JaHt Hoiab metsa

JAHILKÄIKUDE EESMÄRK ON NII PUHKUS KUI KA HOOLITSEMINE SELLE EEST, ET LOOMADE ARVUKUS METSAS OLEKS LOODUSE VAJADUSEGA TASAKAALUS.

14. DETsEMBEr 2017 • nr 49 (131) • HinD 1 €

aJalEHT

ETTEVÕTliKUlE

MaainiMEsElE

tallinn viib

Eesti väliskaubanduse tasakaalust välja 900 800 700

eesti ekspordi Ja impordi JaGunemine maakondade lõikes aastal 2016

600

Harjumaa

eksport import

7584

500

sh Tallinn

eksport import

5460

400

Eesti kokku

eksport import

11 891 13 521

eksport (milj. eurodes) import (milj. eurodes)

10 535 8010

300 200

92 87

133 113

248 135

107 50

123 80

52 36

391 175

43 13

554 362

379 270

190 120

152 85

879 754

508 440

159 82

309 165

112 60

525 525

sh Kohtla-Järve

sh Narva

sh Sillamäe

Jõgevamaa

Järvamaa

Läänemaa

Lääne-Virumaa

Põlvamaa

Pärnumaa

sh Pärnu

Raplamaa

Saaremaa

Tartumaa

sh Tartu

Valgamaa

Viljandimaa

Võrumaa

Maakond määramata

0

648 433

100

Ida-Virumaa

aadates statistikaameti andmeid Eesti ekspordi ja impordi jaotumise kohta maakondade vahel, saab teha ühe järelduse. Et kõigis maakondades peale Harjumaa on väliskaubanduse bilanss positiivne ehk siis eksport on suurem kui import, võib öelda, et Tallinn viib kogu Eesti väliskaubanduse tasakaalust välja. Moodustab ju Tallinna osa Eesti ekspordist ligi 45,9 protsenti (kogu Harjumaa 63,8%) ja impordist koguni 59,2 protsenti (kogu Harjumaa 77,9%). Et ma polnud varem meie väliskaubanduse arve selle kandi pealt uurinud, siis vähemalt minu jaoks oli selline olukord mõneti üllatav. Mõistagi on see kõik tinglik, sest nagu ma olen varem muudelgi puhkudel maininud, annab statistilisi andmeid ala-

ti mitmeti tõlgendada. Ilmselt läheb Tallinna ja laiemas mõttes Harjumaa arvele ka osa kaubast, mis pärit tegelikult muudest maakondadest või mis jõuavad hiljem muudesse maakondadesse. Aga ikkagi. Üllatavat oli nendes arvudes minu jaoks veelgi. Näiteks see, et elanike arvult Tallinnast vaid kolm korda väiksema Tartumaa osakaal Eesti ekspordis ja impordis nii väike on: vastavalt 7,3 ja 5,5 protsenti. Sama üllatus tabas mind ka Ida-Virumaa kui iidse tööstuspiirkonna näitajaid vaadates. Nimelt moodustas Ida-Virumaa osakaal kogu Eesti ekspordis ligi 5,4 ja impordis vaid 3,2 protsenti. Aga oli ka positiivseid üllatajaid ja seda just maakonna rahvaarvule mõeldes: Pärnumaa, Viljandimaa, Saaremaa, Hiiumaa, Raplamaa ja Valgamaa.

57 37

v Maa Elu

Hiiumaa

PeeTer rAiDlA

• kulumaterjalid • varuosad• loomakasvatustarvikud

www.pmkaubamaja.ee SE TEHNIKAKESKUS OÜ • Tel 5668 7957, 5687 7399


2 || meTalliTÖÖSTuS || maa elu

14. detsember 2017

metalliinsenerid

teevad tootja elu lihtsamaks TOOMAs ŠAlDA Maa Elu

k

õigega ei saa ega peagi ise hakkama saama. Ka metallitööstuses mitte. Osaühingu Revismo noored, aga nüüdseks juba üsna kogenud insenerid on ettevõtte nelja tööaasta jooksul osalenud paarisajas projektis, kus märksõnadeks tugevusanalüüs, termodünaamika, CADprojekteerimine, tööstusautomaatika, vastavus standarditele jms. „Kui Revismole esitatakse tellimus, siis meie vastutame, et tehniline lahendus töötaks korrektselt,” ütleb ettevõtte juhataja Kristo Klementi (27), kes on pärit Läänemaalt Kullamaa vallast. „Alustasime 2013. aastal põhitöö kõrvalt lähemaid ja kaugemaid tuttavaid aidates, kuid aasta hiljem nägime, et tuleb pühenduda oma firmale,” meenutab TTÜ mehaanikateaduskonna tootearenduse eriala lõpetanud Klementi. Sama taustaga on enamik ettevõtte üheteistkümneliikmelisest meeskonnast, vaid tootedisainer on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. „Meie põhifookus on suunatud metalltoodete ja seadmete arendamisele ja projekteerimisele. Klient annab meile ette tingimused, millele toode peab vastama, ja meie leiame sobiliku lahenduse. Oleme välja töötanud nii avalikus ruumis kasutatavaid prügikaste kui ka poolautomaatseid tootmisliine. Projektides tuleb arvestada väga erinevate nüanssidega,” selgitab Klementi. Ettevõtte peainsener Mirko Arras (27), kes tuli Tallinnasse Järvamaalt Väätsa vallast, kinnitab, et Revismo poole pöörduvad kliendid, kellel on idee, aga napib aega või oskusi selle realiseerimiseks. „Sageli tullakse meie juurde, paberile tehtud joonised näpus, ja öeldakse, et midagi sellist oleks vaja teha. Muidugi, kui kliendi visioon on kaugemale arendatud, on meil tööd vähem ja tulemus valmib kiiremini. Meie ei tooda, aga valmistame ette kõik vajaliku, sealhulgas dokumentatsiooni, kuni mitmekeelse kasutusjuhendini välja.” metsatraKtori Kabiinist mobiilimastini Kui vaadata Revismo kodulehel välja pandut, näeb, et siinsete inseneride käe alt on läbi käinud umbes kakskümmend seeriatootmisse jõudnud seadet või selle osa. Metsatraktori kabiini arendus, tugevusanalüüs, projekteerimine; kariloomade transportimiseks ettenähtud haagise arendus, tugevusanalüüs, projekteerimine; kraapkonveierite arendus, insenertehnilised arvutused ja projekteerimine; mobiilimastide arendus, tugevusanalüüsid

OÜ Revismo tegeleb metalltoodete ning seadmete arendamise ja projekteerimisega. Vasakult juhataja Kristo Klementi, Foto: eraKoGU insener Matis Otstak ja peainsener Mirko Arras.

ning projekteerimine on vaid mõned näited. „Kõige rohkem puutume siiski kokku üksikeksemplaridega. Kui kliendil ei ole turult võtta talle vajalikku seadet või selle osa, pöördub ta meie poole ja meie töötame selle välja,” seletab Klementi. Revismo on Eesti Masinatööstuse Liidu liige ja ühel või teisel moel on ettevõttel olnud kokkupuude paljude siinsete metallitööstusfirmadega. „Meie klientidest 95 protsenti on olnud Eesti ettevõtted, kuid on tekkinud ka välismaiseid koostööpartnereid ja neid tuleb juurde. Plaanime insenere juurde võtta ja just välismaa arvelt laieneda.” Omajagu Revismo koostööpartnereid on seotud põllumajandusega. „Praegu valmistame ühe tuntud põllumajandusettevõtte tellimusel seeriatootmiseks ette haakeriista, millega pärast viljakoristust mulda töödelda. Klient ise on küll paar prototüüpi varem valmis teinud ja põllul kasutanud, aga nüüd otsustasid firmajuhid asja tõsiselt ette võtta ja kaasasid meid. Meie projekteerime, teeme seadme insenertehnilisi arvutusi ja koostame tootmiseelset dokumentatsiooni. Tahaks järgmisel suvel uute prototüüpideni jõuda. Tegu on väga mahuka projektiga, kus üksinda prototüübi ehitus neelab kümneid tuhandeid eurosid. Tee-

me ära tugevus-, väsimis- ja muud analüüsid, et leida üles kohad, mis võivad pärast mõningast kasutusaega nõrgaks jääda. Mida paremat tööd teeme, seda vähem kulub reaalseks toote testimiseks ja võimalikuks ümbertegemiseks aega ja raha. Kuigi analoogseid tooteid on turul praegugi, tahame jõuda selleni, et seeriatootmiseks mõeldud seadme töökomponendid saavad olema kindlamad ja sellel saab konkurentide ees olema teisigi eeliseid,” avab Revismo tegemisi peainsener Arras. Millega täpsemalt tegu, ei saa ta avaldada, sest kõikidele klientidele pakub Revismo koostöö- ja konfidentsiaalsuslepingut, milles kinnitatakse, et klientide poolt firma esindajatele usaldatud info toodete, ärisaladuste jms kohta on kasutamiseks ainult vastastikuse koostöö eesmärkidel. Pakkumaks oma klientidele täielikku kindlustunnet, on Revismo sõlminud insenertehnilise projekteerimise vastutuskindlustuslepingu 100 000 euro ulatuses. „Eestist me sobivat kindlustusandjat ei leidnud, sest po-

valdavalt on revismo KlientideKs väljaspool tallinna asuvad ettevõtted.

levat kahjukäsitlejaid, kes oskaksid pädevalt hinnata masinaehituslike projektide riske ja võimalikke kahjusid. Sobiva lepingupartneri saime pärast pikka otsimist välismaalt. Me müüme inseneride tööd, kes on ikkagi ainult inimesed, ja kui nad peaksid eksima, võib tekkida kindlustusjuhtum. Kui nii peaks minema, siis tänu kindlustusele saame kliendi kahjud korvata. Seni pole seda vaja läinud, aga nii meile kui ka tellijatele annab see täiendava kindlustunde,” põhjendab Klementi. KlienDiD piirist piirini Suurtel metalliettevõtetel on enamasti oma inseneribaas olemas, aga neilgi on aeg-ajalt abi vaja, sest oma spetsialistid on igapäevatööga koormatud ja neil ei jätku aega ootamatute või täiendavate ülesannete täitmiseks. Peamised Revismo kliendid on siiski keskmised ja väiksemad metallifirmad. „Tänapäevases ettevõttes ei toodeta paljusid detaile enam käsitsi, töö teevad ära CNC-masinad. Masinaehituslikud sõlmed on niivõrd keerulised, et see vajab põhjalikke teadmisi ja kogemusi. TTÜst insenere küll tuleb, aga jääb ikkagi väheks. On tootmisettevõtteid, kes tahavad toodangu kvaliteeti tõsta, ja ettevõtteid, kus on vaja efektiivistada tootmist. Mõlemal juhul ei pruugi firmal endal vajalikke inimesi olla või pole neil mahti sellega tegeleda. Nii ongi mõistlik teenust sisse osta. Pa-

kume seda, mida turg vajab. Näiteks tugevusanalüüs on nii spetsiifiline töö, et vähestes ettevõtetes on palgal inimene, kes sellega pidevalt kokku puutuks. Kuna meie tegeleme sellega vähemalt kord nädalas, saab meie tulemusi usaldada. Meie võtame ka vastutuse. Kui Revismole esitatakse tellimus, siis tagame, et tehniline lahendus töötab korrektselt. Samuti pole igal ettevõttel mõtet endale spetsiifilisi arvutiprogramme soetada. Meie kulutame programmidele ja litsentside uuendamisele üle kümne tuhande euro aastas. Tarkvaraprogrammid on kallid ja neid on mõistlik hankida vaid juhul, kui need pidevat kasutamist leiavad,” selgitavad Klementi ja Arras põhjuseid, miks nende ettevõttel järjest enam tööd on. Huvitava nüansina toovad mehed välja, et valdavalt on Revismo klientideks väljaspool Tallinna asuvad ettevõtted. „Ju siis jääb Tallinnasse ikkagi rohkem insenere, kui mujale läheb. Samuti on metallitööstustes kasutusel suured pinnad, mille omamine või rentimine on pealinnas ebamõistlikult kallis. Kliente on meil kõikjalt Eestist, välja arvatud Saaremaa. Kuna püüame klientidega kohtuda vajalikust pigem rohkem kui vähem, on meie firmaauto aastane läbisõit 50 000 kilomeetri ringis. Üritame olla maksimaalselt operatiivsed ja vastutulelikud, sest tootmises ja too-

tearenduses on aeg arvel ja kõigil kiire. Olenevalt toote keerukusest võib tegelik koostöö jätkuda ka pärast meile esitatud tellimuse täitmist. Vajadusel nõustame kliente tootmise käiguski.” Revismo teenuse hind lähtub tellimuse täitmisele kuluvatest töötundidest. Tasu sõltub ka projekti keerukusastmest, sest tugevad spetsialistid peavad motiveerivat tasu saama. Konkurents on metalliga tegelevate inseneribüroode seas küll olemas, aga see ei ole Klementi kinnitusel ülemäära tihe. „Mõni büroo teeb ainult välisturule, teised on spetsialiseerunud mingile kitsale valdkonnale, meie püüame täita võimalikult laia metalliga seotud ampluaad. Kliendibaas on suur ja see annab kindlust.” Revismo asutamisel püstitatud plaanid on firmajuhtide sõnul paljuski realiseerunud, kuid saavutatu juurde pidama jääda ei kavatseta. Ettevõtte käive on igal aastal kaks korda kasvanud: eelmisel aastal oli see 125 000, tänavu juba 250 000 eurot. „Meie käibes ei ole toorainet, mistõttu saab neid arve igati korralikuks pidada. Algselt oli mõte, et kahel mehel oleks tööd ja leiba, aga oleme jõudnud Eesti mõistes soliidse üheteistkümne töötajaga inseneribürooni,” kommenteerib Klementi.


maa elu || eTTevÕTJa || 3

14. detsember 2017

JUHTKiri

PeeTer rAiDlA

peatoimetaja

pÄrnumaa maitsed

m Vidrike külamaja kööki on ehitatud suur kiviahi, kus saab teha õhukese põhjaga pitsat, tutvustab perenaine Küllike Lilienberg.

Külamajas

saab ka kõhu täis MAAriUs sUvisTe Lõuna-Eesti Postimees

e

lu maal saab ka niimoodi arendada, et lähed ja hakkad vana maja uuendama. Vähe sellest – mitte lihtsalt maja, vaid kohta, kus külarahvas koos käib, kus saab keha kinnitada ja kus inimesed saavad tööd. Kaks aastat tagasi sattusid põlised tallinlased, ettevõtjapaar Urmas Hiie ja Küllike Lilienberg Otepää valda Vidrike külla. Täiesti juhuslikult. Keset küla hakkas neile silma kümme aastat tühjana seisnud ajalooline maja. 1850. aastatel mõisavalitseja hooneks rajatud maja oli räsitud, väsinud ja vammi täis. Nad sõitsid hoonest mitu-mitu korda mööda, enne kui eelmise aasta sügisel otsustasid: jah, me ostame selle ära. See kõik, nagu nad ise ütlevad, juhtus kogemata. Ega neil suuri plaane ei olnud, mõtlesid, et tasapisi remondivad, teevad korda – aega ju on. Aga läks teisiti, palju kiiremini, hoogsamalt ja suuremalt. Tänavu kevadel pidasid nad külarahvaga mõttetalgud maha, et mis tulevik võiks majal ol-

la. Ideid sai kokku paarikümne ringis, üks parem ja huvitavam kui teine. Ei läinudki kaua, kui uksed said valla, augustis oli avamispidu. Kordatehtud majast sai Vidrike külamaja, kus rahvas hakkas koos käima. Ja mitte ainult külarahvas – kõik teisedki võivad sisse astuda ja keha kinnitada, näiteks saada suurest kiviahjust õhukese põhjaga pitsat. Ühtegi toetust nad külamaja rajamisel küsinud ei ole – kõik on oma rahakoti peal tehtud. „Meie mõte oli see maja elama panna. Esimene samm oli söögikoht, teine samm külamaja. Tagasiside on olnud positiivne, selle üle on hea meel. Nüüd saab öelda, et on läinud üle ootuste hästi. Arvasime, et istume vaikselt omapäi, kedagi ei tule, aga nii ei ole läinud – me ei osanud midagi nii suurt küll oodata,” tunnistab külamaja perenaine Küllike Lilienberg. Enamasti neljapäeviti sõidab ta Tallinnast 255 kilomeetri kaugusele Vidrikele ja esmaspäeva varahommikul tagasi. Ettevõtjapaari põhielukoht on pealinnas, samuti põhitöökoht – aga vahel teevad nad kaugtööd, et juhtida firmat ETS Nord, mis toodab ventilatsioonisüsteeme.

nime pani väiKe tüDruK „Meil ei olnud Vidrikel algul kindlat plaani. Kõik on toimunud kogemata, aga samas kuidagi ludinal läinud. Palju on aidanud see, et kohalik rahvas on hästi kaasa tulnud,” kiidab Lilienberg. Muide, nime – külamaja – pani üks Vidrike kaheaastane tüdruk: astus majja sisse ja ütles kohe, et see on ju külamaja. Algselt kasutasid nad külakeskuse nime, aga külamaja tundus nii oma ja õige. Suurest maanteest kolm kilomeetrit eemal asuvast külamajast on saanud ka koht, kus ümbruskonna lastel väga käia meeldib. Neil on külamajas oma mängunurk, nagu väike mängumaa keset küla. Külamajas sai tööd kolm inimest. Läks nii, et ei jõudnudki töökuulutust välja panna – töötajad tulid ise nende juurde. Paarile inimesele on veel plaanis tööd pakkuda. Siis saab külamaja ja itaaliapärane söögikoht olla rohkem avatud kui praegune aeg reedest pühapäevani. Söökide-jookide valmistamisel kasutavad nad kohalikku toorainet. Näiteks vaarikad tuuakse naaberkülast, kartulid teiselt poolt Otepää

Foto: maariUs sUViste

valda. „Siin võiks olla ka koht, kus saab müüa-osta kohalikku toodangut,” räägib Lilienberg plaanist tulevikus taluturg tööle panna. Veel on mõttes korda teha järveäärne ala, et saaks ujumiskoha ja oleks lava, kus korraldada kontserte-etendusi. Samuti võiksid külamajas toimuda väikeste seltskondade ühised filmivaatamised. „Mõtteid on palju. Toimetame siin vaikselt, samm-sammult,” lausub Küllike Lilienberg. Samm-sammult rajavad nad Vidrikel teisele poole järve ka oma kodu, maakodu. Külal on veDanuD Vidrike külavanem Ivika Nõgel ütleb, et Vidrike külal on vedanud, et sellised toredad ja tegusad inimesed nagu Urmas ja Küllike on külla tulnud. „Renoveeritud külamaja on selle juures boonus,” kiidab ta. „Lisaks sellele, et tegemist on ajaloolise mõisavalitseja hoonega, on Vidrike rahval selle majaga seotud palju mälestusi, asus siin ju aastakümneid küla kauplus ja hiljem ka postkontor. Uues külamajas on tehtud kaks üritust. „Oktoobris korraldasime nagipeo ehk kinnitasime üheskoos seintele elanike poolt külamajale kingitud talu nimedega sepisnagid. Novembris olid meil meeleolukad sügismängud. Jaanuaris tuleme kokku traditsioonilisele uusaastapeole,” räägib Ivika Nõgel. „Urmas ja Küllike on väga sõbralikud ja avatud inimesed, kelle jaoks on tähtis suhtlus ja koostöö külarahvaga. Tänu sellele on külaelanikud nad kiiresti omaks võtnud,” lisab külavanem.

MÜÜ OMA VANA NING OSTA UUEM JA PAREM!

Maailma suurim RASKETEHNIKA portaal!

aaeluministeerium valis järgmise aasta toidupiirkonnaks Pärnumaa. On kiiduväärt, et kandidaate oli koguni neli: kõrvuti Pärnumaaga ihalesid aasta toidupiirkonna tiitlit veel Saaremaa, Läänemaa ja Vana-Võrumaa. Vaevalt, et üksnes 1,5 meetri pikkuse kahvli pärast, mis tiitliga kaasneb. Pigem on põhjus ikka selles, et mullune tiitlikandja Hiiumaa ja tänavu Peipsimaa on suutnud oma maitsemeeli erutavate ja osavõturohkete üritustega aasta toidupiirkonna idee sedavõrd köitvaks muuta. Seda enam, et see aitab turgutada kohalikku väikeettevõtlust ning avab võimaluse kümnetele, et mitte öelda sadadele inimestele lisatööd pakkuda. „Pärnumaale viib toidupiirkonna tiitli värskete ideedega hea programm, tugev meeskond ning kogu maakonda kattev plaan siduda tervikuks nii Pärnu linn kui ka väljapoole jääv maapiirkond, toidusündmused ja kohalikud tootjad nii linnas kui ka maal, sealhulgas Kihnu saarel ja Soomaal. Kõik see kokku loob külastaja jaoks väga mitmekihilise sihtkoha ja palju avastamisrõõmu,” põhjendas valikut maaeluministeeriumi Eesti toidu programmi projektijuht Kadi Raudsepp. Konkurss 2018. aasta toidupiirkonna leidmiseks kuulutati välja paar kuud tagasi oktoobris. Pärnumaale läheb teatepulk üle järgmise aasta mais. Sinnani kannab uhket tiitlit Peipsimaa. Ehkki toidupiirkonna ürituste põhirõhk on olnud suve- ja sügiskuudel, saab Peipsimaa maitseid mekkida veel praegugi jõuluürituste raames. Ja ega need maitsed kuhugi kao ka 2018. aastal. Nagu Hiiumaa omadki. Me armastame ju kõik head Eesti toitu.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2017


4 || Piim || maa elu

14. detsember 2017

ArvAMUsPlATs roHumaaveisekasvatus on meie konkurentsieelis Airi KÜlveT

MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige

e

estis on privileeg kasvatada veiseid looduslikel rohumaadel. Teeme nii head keskkonnale, saame suurepärast liha ja arendame Eesti eksporti. Loomade karjatamisega on inimkond tegelenud tuhandeid aastaid ja loodus on selle tegevusega kohastunud. Siin on üks aga – looduse kohastumisvõime pole lõputu. Kui piiri ületada, siis on tulemuseks taimestiku kadu, erosioon ja kõrbestumine ehk just see, mis on juhtunud näiteks Aafrikas. Siit ei tulene automaatselt, nagu oleks veisekasvatus a priori loodust hävitav tegevus Eestis või et looduse säilimiseks peaksime kõik lõpetama liha söömise. Kui nii, siis mõtleme vihmametsadele, mida on hävitatud miljonite hektarite kaupa, et teha ruumi aina suurematele soja- ja maisipõldudele, millest valmistatakse sojatooteid taimetoitlastele ja biokütust masinatele. Ei saa tõmmata võrdusmärki veisekasvatuse vahele näiteks Pedja jõe ääres või Aafrikas. Nimelt võiks Eesti luhtadel ja niitudel kasvatada senisest palju enam veiseid, ilma et nad keskkonnale vähimatki kahju teeksid. Eesti pärandkooslused on ühed maailma liigirikkaimad elupaigad. Nende säilimisel on aga vaja inimese abi, sest ilma niitmise või karjatamiseta pä randkooslused võsastuvad ja nende liigirikkus kaob. Seega peame mõtlema küll globaalselt, kuid paraku ei aita me kuidagimoodi Aafrikat kõrbestumise vastu sellega, kui laseme oma luhad võssa kasvada ning paljudel taime-, putuka- ja loomaliikidel alatiseks kaduda. eri KasvatamisviisiD Lihaveist saab laias laastus kasvatada kahel meetodil, mis erinevad teineteisest kardinaalselt nii tegevuste kui ka ökoloogilise jalajälje poolest. Nuumal olevad veised kasvatatakse üles laudas, kus neid toidetakse viljaga. Kuna neid peetakse tihedalt koos, on loomad suures stressis. See väljendub liha kvaliteedis ja loomade tervises. Nuumveistele sööda tootmisel kulub palju vett, just tohutut veekulu heidavad keskkonnateadlikud ringkonnad sellele lihatootmisviisile ette. Rohumaal kasvav veis otsib endale toidu ise, tal on ruumi elamiseks ja seetõttu palju vähem stressi, mis tu-

Lihaveised Lääne-Virumaal.

leb laudas pead-jalad koos olemisest. Ta on enamasti tugevama tervisega kui tema laudas elav sugulane. Peale karjamaarohu saab ta vaid soola ja mineraale. Säärase lihatootmisviisi veekulu on kümneid kordi väiksem võrreldes loomade nuumamisega, sest rohumaaveis saab suure osa veevajadusest kätte mahlase söödaga, samuti käib ta joomas looduslikest veekogudest. On välja arvutatud, et laudas nuumatava veise ühe lihakilo tootmisele kulub siis, kui loomale kogu sööt ette vedada ja seda põhja- või pinnaseveega niisutada, 3600 liitrit vett. Rohumaaloomal on veekulu vaid 67 liitrit. Võrdluseks veel üks arv: 1 kg riisi tootmiseks kulub 3400 liitrit vett. veis asenDaKs traKtorit Kahjuks hooldatakse Eestis liiga suurt hulka niitusid ja luhtasid traktoritega, hein niidetakse ja purustatakse. Õhku paisatakse suur hulk CO2, kuigi eksisteerib hoopis säästlikum „hooldaja” ehk rohumaaveis. Neid võiks niitude korrashoidjatena kasutada hoopis enam, kui vaid leiduks inimesi, kes oskaksid neid õigesti karjatada. Nimelt sõltub just karjatamisest see, milline liha kasvab. Rohumaaveisekasvatusel on ennast enim õigustanud portsjonkarjatamine – loomad lastakse piiratud maaalale ja kui nad on seal rohu ära söönud, liigutakse karjaaiaga järgmisesse kohta. Nipp on õige kõrgusega rohu olemasolu. Rohi maitseb veisele kõige enam siis, kui see on umbes 15 sentimeetrit kõrge. Sellise kõrgusega rohtu süües ei kahjusta loom karjamaad. Vastupidi – tal on piisavalt sööta ning samal ajal saavad rohus elada ka putukad ja konnad. Nõnda kasvab suurepäraste maitseomadustega liha ja visuaalselt on maastik ilus – pole ei paljaks tallatud ega ka võssa kasvanud. vaata paKenDit! Tarbijal tasub kindlasti jälgida, mis meetodil on liha kasvatatud. Sellest annab märku kvaliteedimärgis pakendil. Vahe on kvaliteedis, maitseomadustes ja ökoloogilises jalajäljes, mis rohumaaveiste kasvatuses on hulga väiksem. Kvaliteedimärgisega Eesti rohumaaveiseliha on kasvanud siinsetel luhtadel ja niitudel. Just selliste maade olemasolu ja võimalus siin loomi karjatades toota kvaliteetset rohumaaveiseliha annab meile teiste Euroopa riikidega võrreldes konkurentsieelise.

Foto: aGnes aUs / VirUmaa teataJa

piim on moes. Aastas müüakse Eestis üle 65 miljoni kilo piima, enamik sellest küll kõige soodsamates 2,5% kirjaga kilepakendites, kuid tõusmas on rasvasema piima müük.

Eestlane joob naabritest

rasvasemat piima laHJa Ja rasVanE Kuidas saadakse eri rasvasisaldusega piima? Ruta Kallaspoolik seletab, et farmist toodud piim läheb tööstuses kõigepealt 50–60 kraadini kuumutatult separaatorisse ehk koorelahutajasse. Sealt liigub 0,05protsendise rasvasisaldusega kooritud piim üht toru pidi suurde anumasse ja rõõsk koor teist toru pidi väiksemasse anumasse. Järgmises töötlemise osas segatakse kokku kindel osa kooritud piima kindla osa koorega ja saadaksegi kas 2,5või 3,5protsendise rasvasisaldusega poepiim. Ehk siis piima tehakse ühtemoodi, erinev on ainult kooritud piimale lisatava koore kogus. Tänavu oktoobris jõid eestimaalased ära 1,3 miljonit liitrit Farmi täispiima, mis on Foto: Urmas lUiK / pÄrnU postimees 3,8–4,2protsendise rasvasisaldusega.

riinA MArTinsOn Maa Elu

p

iimarasva enam ei kardeta, vaid pigem hinnatakse, mistõttu on piimatoodete osas tarbijate eelistus selgelt rasvasemate toodete suunas liikunud,” kinnitab Valio Eesti tootearendusdirektor Krista Kalbin. Piimateadlane Tiiu-Maie Laht on üks neist, kes ostab poest kõige suurema rasvaprotsendiga täispiima ja on kindlalt seda meelt, et mida rasvasemat juua, seda rohkem sellest tervisele kasu tuleb, sest piimarasv pole organismile ainult kütus, vaid ka ehitusmaterjal. „Üldjuhul on nii, et mida rasvasem piim, seda kasulikum. Kui inimesel vastunäidustusi pole, on piim täiuslik toit,” räägib ta. Eelkõige lapsed võiksid juua suurema rasvasisaldusega piima. „Kui piima võtta, siis ikka rasvast, ja kui võid leiva peale määrida, siis lastele nii, et hammas ei põruks,” soovitab Laht. moevooluD mõJutavaD Kümmekond aastat tagasi propageeriti väga lahjat piima, et just see olevat tervisele ja kehakaalule hea. Eks praegust rasvase eelistamist toeta samuti mitmed popid toitumisprogrammid. Farmi piimatööstuse turundusjuht Ruta Kallaspoolik tõdeb, et üha enam teadvustatakse, et toidurasvad on organismile eluks hädavajalikud. „Enamik teab, et lastele peaks andma täispiima,” räägib ta. „Samas tarbimine seda ei näidanud: täispiima müük meie tooteportfellis 2015. aas-

tal oli 20 korda väiksem kui tavalise, 2,5protsendise joogipiima müük. Kindlasti on oma osa sellelgi, et 2,5protsendine piim on hinnakorvi toode ja kaupluse kõige soodsam joogipiim.” Siiski jõid näiteks tänavu oktoobris eestimaalased ära 1,3 miljonit liitrit Farmi täispiima, mis on 3,8–4,2protsendise rasvasisaldusega. Väherasvastel piimadel on oma lojaalne klientuur, mistõttu on Alma piimade valikus 0,05protsendise rasvasisaldusega piim endiselt täitsa olemas. Müük näitab, et hind on piima ostmisel tähtis ja kaupluseketid üritavad kilepiima hinna soodsa hoida. Kui praegu algavad kilepaki hinnad viiega, siis mitte väga ammu lausa kolmega. Kallaspoolik räägib, et neil aegadel, kui piima hind on järsult tõusnud või langenud, on olnud pisike muutus müügikoguses, mis mõne aja pärast taastub. „Piima pole võimalik varuks osta ja üsna raske on tarbimist mitu korda suurendada,” tõdeb ta. „Kas hind edaspidi tõuseb või langeb, on väga raske öelda, kuna me sõltume maailmamajandusest ja globaalsest nõudlusest. Kindlasti aga usun, et piima hind peab olema õiglane.” naabrist erinev Ehkki piim on tihti kõrvuti valge suhkru, soola ja nisujahuga tervise rikkujaks kuulutatud, eestlased siiski armastavad piimatooteid ja 40 protsenti täiskasvanutest joob piima iga päev. Kuna Eesti piimatööstuste suurim ekspordipartner on Soome, siis on just sealt tulnud päris mitmed meid mõjutanud suunad. „Üsna kindlalt võib öelda, et Eestis ja Soomes on kõige vähem magusad piimatooted. Lõuna- ja Lääne-Eu-

roopas on riike, kus keskmine suhkrusisaldus on kuni 30 protsenti suurem,” toob välja Kallaspoolik. „Erinevalt Eestist armastatakse Soomes rohkem lahjasid piimatooteid, kuid ka see on muutumas. Soomes, Rootsis ja Eestis süüakse võrreldes muu maailmaga vähem desserte ja magustoite ning eelistatakse pigem naturaalseid ja suures pakis tooteid.” Rootsis ja Soomes süüakse võrreldes Eestiga rohkem valgutooteid ja taimseid piima-alternatiive. „Baltikumi piirkond on oma piima maitse-eelistustelt sarnane ja oleme need õnnelikud, kes saavad juua värsket, oma kodu lähedalt kogutud lehmapiima,” ütleb Kalbin. „Paljud riigid, eriti soojema kliimaga, seda endale lubada ei saa, mistõttu pika vahemaa ja kehvade säilitamistingimuste juures eelistatakse seal rohkem UHTd ehk kõrgkuumutatud, pika säilivusajaga piima.” mis muJal moes? Parasjagu domineerib maailmas mitu paralleelset suunda. Üks on naturaalne ja mahe. „Moes on puhas (clean label, clear label), mahe ja öko. Piimasektoris tähendab see puhast võid ja puhast koort ning naturaalseid tooteid,” selgitab Kallaspoolik. „Kui juua piima, siis peaks see olema rasvane. Piimarasv aitab kaasa kaltsiumi ja rasvas lahustuvate vitamiinide imendumisele. Sageli unustatakse ära, et kaltsiumi imendumisele aitab kaasa laktoos. Seega, kui sul pole terviseprobleeme, tarbi naturaalseid tooteid.” Globaalsel tasandil teevad suurt tõusu sooritust parandavad tooted, kaalu ja vananemise kontroll, piima alternatiivid ja hübriidtooted. „Moes on etnilised toidud,” nimetab Kal-

laspoolik. „Ameerika on „avastanud Ameerika” ehk probiootikumid ja hapendatud tooted. Tooted, mis on eestlase toidulaual olnud sajandeid, on nüüd väga popid. Näiteks on väga moes meie igapäevane hapendatud rukkileib, hapukapsas, hapukurk, hapukoor ja keefir. Naljaga pooleks võib öelda, et siin peitub ka eestlase rahuliku loomuse saladus. Nii täisterarukkileib kui ka piimatooted sisaldavad närvidele rahustavalt mõjuvaid B-rühma vitamiine.” igas vanuses Laht rõhutab, et ka eakad ei tohiks piimast loobuda. „Minu ämm ja äi on üle 90aastased, terve elu piima tarvitanud ja ma pole kuulnud kurtmist, et piima joomine neile halvasti mõjunud oleks,” räägib ta. Küll aga võiksid vanemad inimesed, kel seedimisega probleeme, valida täispiimast hapupiima, sest seda on kergem seedida. Tihtipeale on hoiatatud, et rasvasest piimast saab liiga palju kolesterooli. See on piimateadlase kinnitusel muinasjutt. Et saada piimast päevane vajadus kolesterooli, oleks vaja ära juua 15liitrine ämbritäis. Ka siis ei saaks mitte üledoosi, vaid päevase vajaduse rahuldatud. „Inimorganism tarvitab päevas umbes grammi kolesterooli, millest muu hulgas sünteesitakse D-vitamiini,” rõhutab Laht. „Piimarasv on eelistatud energiaallikas, kui ollakse tõbine ja alaealine. Juhul, kui ei ole vastunäidustust. Aga mina ei tea ühtegi vastunäidustust piimarasvale. Vastunäitused võivad olla piimasuhkrule ehk laktoosile, väga tagasihoidlikult võib olla vastunäidustusi piimavalgule, aga mitte rasvale.”


maa elu || Tehnika || 5

14. detsember 2017

Farmerile mõeldud nobe rataslaadur Ain Alvela Maa Elu

S

aksamaa põllutehnika tootja Claas sai tänavu valmis rataslaaduri, mis esmakordselt on mõeldud spetsiaalselt põllumajanduses kasutamiseks. Vastse masina nimi on Torion ning see valmis koostöös Saksamaa perefirmast ehitustehnika tootjaga Liebherr. Uue Torioni seeria koosneb seitsmest mudelist ning hõlmab kolme suuruskategooriat ja avarat jõudlusvahemikku. Erinevalt ehitustöödel kasutatavatest analoogsetest keskliigendiga rataslaaduritest on Torionil kaks töökiirust: kiire laadimis- ja transpordikiirus ning aeglane näiteks far-

mi- või aiatööde jaoks. Kiirusi jagatakse hüdrostaatilise või mehaanilise ajamiga, ülekanne on väikeste kiiruste (kuni 10 km/h) juures ja tippkiirusel suures osas mehaaniline, mis tagab väiksema kütusekulu juures suurema võimsuse. Mudelitel 535 ja 639 saab väikest kiirust nõudvate tööde juures, näiteks sööda koguse mõõtmiseks mõeldud kopaga, mil kiirus piirdub ühe-kahe kilomeetriga tunnis, hüdraulikaõli kogust reguleerida liikumiskiiruse juhtseadistega. Sellist nn tigukäiku ehituslaaduritel üldjuhul ei ole, farmitöödel on seda aga sageli tarvis. Uudse rataslaaduri väljatöötamise juures on arvestatud tõsiasjaga, et maamajapidamises tuleb sageli töid teha

äärmiselt ebatasasel pinnasel. Selleks on Torioni kere madal ja selle raskuskese viidud võimalikult madalaks, masina kõrgus ei ületa olenemata rehvitüübist 2,5 meetrit maapinnast. Stabiilsuse tagab mootori asend – võimalikult madalal ja võimalikult raami tagumises osas. Nõnda luuakse ees asuvale noolele loomuldasa vajalik vasturaskus, mis tähendab, et masin vajab vähem lisaballasti. See kulutab omakorda vähem rehve ja nõuab vähem kütust. Sõna otseses mõttes paindlikkust lisab keskmine liigendühendus. Torioni laadurite keskmise seeria mudelid 1511, 1410 ja 1177 on varustatud kütusesäästlike DPS-mootoritega, mis on kasu-

Claas Torion, esimene ekstra põllumajanduse jaoks valminud rataslaadur on ehitusmaailmas ilma tegevate sõsarate ja velledega võrreldes paindlikum, madalama raskuskeskmega ja varustatud ka väga aeglast kiirust võimaldava ülekandega. Foto: Claas/Konekesko

tuses olnud juba Claasi Arion 500 traktoriseerias. Need mootorid vastavad juba Tier IV heitgaasistandarditele ja on võimsusega kuni 167 hj (123 kW). Hüdrostaatiline ülekanne Varipower pakub kolme sõidurežiimi: 0–6 km/h, 0–16 km/h ja 0–40 km/h. Sellised rataslaa-

duri mudelid sobivad seetõttu põllupidajale ja alltöövõtjale, kes vajab võimsust silopakkimiseks või teravilja, väetise ja muu mahtlasti käitlemiseks. Keskmise seeria Torioni mudelite poom on saadaval kas P- või Z-kinemaatikaga. Enamikul põllumajandustöödel on parim P-kinemaatika, kuna koormus jaotub kogu tõstealal ühtlaselt ja ülemises töötsoonis on kandejõud suurem. Z-kinemaatikal on väga suur lahtihaakimisjõud ning koppa saab kallutada kiiresti.

Roomikud kaitsevad põllupinda ratastest paremini Ain Alvela Maa Elu

K

una efektiivsust taga ajades kasutatakse üha võimsamaid, samas ka kaalukamaid masinaid, on Eestis, iseäranis põhjapoolsetel aladel väga tarvilik kaitsta põlde liigse trampimise eest. Selleks võib kasutada topeltrattaid, kuid üha enam hakkavad tehnikatootjad seeriatootmisse juurutama suuremate traktorite ja kombainide roomikutega varustatud variante. Nii on Claas oma Jaguari saagitöötlusmasinatele ja Axioni suurele traktorile lisanud täiustatud roomikusüsteemi, mis pa-

honda.ee

randab masinate läbivust, samas kaitseb põllupinda masinate tekitatud surve eest. Sagedase sõtkumise tõttu tihenev pinnas vähendab saagikust ja tihenenud pinnase parandamine on omakorda juba suur töö. Sestap on oluline pinnast kaitsta, et hoida hiljem kokku täiendava mullaharimise arvelt. Muide, Claas lasi esimese kummiroomikutega Lexioni kombaini välja juba kolmkümmend aastat tagasi. Nüüdseks on Lexioni kombainide roomikusüsteemide arendamisega jõutud sinnamaale, et roomikutega kombain tihendab pinnast 66 protsenti vähem kui ratastega kombain, sellega saab maanteel transpordiasendis liigelda kuni

40 km/h, roomikusüsteem on hüdropneumaatilise vedrustusega ning selline lahendus hoiab kombaini ka järskudel kallakutel kenasti stabiilsena. Roomikusüsteemi nimetusega Terra Trac hakatakse kasutama ka Axioni traktoritel ja Jaguari silohekselditel. Tegemist on süsteemiga, mis kaitseb pinnast ja rohupinda integreeritult. Silohekseldi pööramise ajal toetub masin keskmistele tugirullikutele, mistõttu osa igast roomikust tõuseb õhku. Seetõttu muutub kontaktpind ja pinnasele rakenduv surve korraks samasuguseks, nagu tavaliselt tekitavad 800sed rehvid. Kieli ülikooli rakendusteaduste teaduskonna uuringud

näitasid, et sel viisil kontaktpinda vähendades on võimalik vähendada ebasoovitavat deformatsiooni. Terra Traci 635 mm laiuste roomikutega Jaguari transportlaius on kolm meetrit, maksimaalne kiirus 40 km/h. 800 mm laiuste roomikutega masina välislaius on alla 3,5 m. Veel üks praktiline eelis – heedri eemaldamine ja kinnitamine küljelt on lihtsam, kuna roomikud on madalamad kui rehvid. Traktor Axion 900 Terra Trac on täisvedrustusega poolroomiktraktor. Saksamaa põllundusselts (DLG) tunnustas seda tänavusel Agritechnica

Claas Torion 639 • Tootja Saksamaa • Esindaja Eestis Konekesko Eesti • Mootor Yanmar 4TNV98C, Tier II B • Võimsus 68 hj • Jõuülekanne: hüdrostaatiline ajam koos mehaanilisega, kaks töökiirust: 0–6 km/h ja 0–20 km/h • Hüdrosüsteemi maht 77 l • Tõstekõrgus 2,5 m • Töömass 5600 kg Allikas: Konekesko

Roomikutega varustatud põllumasina eelis: roomikud hoiavad ära masina libisemise, roomik kohandub maapinna reljeefiga ning surve sellele on ühtlasem ja väiksem. Foto: Konekesko, Claas

messil hõbemedaliga. Roomikusüsteem põhineb tehnoloogial, mida siiani kasutati kombainidel. Traktoritel on aga veoratas suurem ja see võimaldab suuremat jõuülekannet. Isegi

väikesel kiirusel toimuva suure kalde korral kannab roomikusüsteem jõu maapinnale üle nii, et libisemine on minimaalne. Veoratta, põlluratta ja tugirullikute eraldi vedrustus võimaldab roomikutel pinnasega optimaalselt kohanduda. Hoolimata suurest kontaktpinnast on selline roomikutega varustatud traktor siiski kitsam kui laiade või topeltrehvidega traktor.

HONDA ATV KONKSUGA PAKKUMINE

Vints, konks, sahk ja käepidemesoojendused ATV hind

koos kampaania lisavarustusega

8100 €

sisaldab käibemaksu

Kuumakse alates 159 € Hinnavõit 1200 €

Kampaania tingimused: Näiteks: 8100 eurot maksva vara (TRX500FE1) kapitalirendi korral (sissemakse 15%, lepinguperiood 48 kuud, fikseerimata intressimäär 4,9%, lepingutasu 200 EUR) on krediidikulukuse määr 6,60% ja kuumakse alates 159 EUR. Krediidi kogusumma on 9010,76 €, tagasimaksete arv 48 kuud. Krediidi kogusumma arvutamisel ei ole arvestatud võimalikke sõiduki registreerimiskulusid, riigilõive, hindamisakti tasu ega finantseerimise eeltingimuseks oleva kasko- ja liikluskindlustuse makse suurust. Intress 4,9% sisaldab 6 kuu Euribori ja võib muutuda vastavalt baasintressi kõikumistele.Tutvu liisingu tingimustega või konsulteeri asjatundjaga. Finantsteenuse pakkuja on Luminor Liising AS. Pildid on illustreerivad. Pakkumine kehtib, kuni kaupa jätkub. Pakkumine ei kehti koos teiste sooduspakkumistega.

500FE1


6 || ilm || maa elu

14. detsember 2017

ilmaennustus muutub täp riinA MArTinsOn Maa Elu

ä nav u ne ilm tõestas taas, kui väga me puhkus ja töö sõltub ilmast, seepärast tahaksid inimesed ilmateenistuselt oma kodukoha kohta suisa tunniajase täpsusega prognoose. Selle soovi täitumine polegi ebareaalne. Ilmateenistuse juhtivsünoptik Taimi Paljak ütleb, lähema paari aasta jooksul on hankimisel tarkvara, millega saab kiiremini ilmamudeli prognoosiarvutusi korrigeerida ja operatiivseid prognoose teha. „Kuid detailsete prognooside korral tuleb arvestada, et need on usaldusväärsed eelkõige üheks-kaheks ööpäevaks.

Pikema aja korral suureneb ajalisest nihkest tingitud ebatäpsus,” lisab ta. Praegu saavad need, kes soovivad kindla paiga kohta tunniajalise täpsusega ilma ette teada, uurida ilmateenistuse asukohapõhist prognoosi. See näitab ilmamudeli HIRLAM poolt arvutatud näitajaid ja sünoptikud neid ei muuda. Paljaku sõnutsi on nad sellele prognoosile saanud kahetist vastukaja. „Kui mudel on ilmaolukorra täpselt ette arvutanud, vastab ilm prognoositule ja inimesed on rahul. Vastasel korral aga on kasutajad väga pettunud ja nördinud,” ütleb ta. Inimeste huvi täpse ilmaennustuse vastu on märkimisväärselt kasvanud, kuna mitme eluala tööd on ilmatundlikud. Näiteks ehitustööle seab piiranguid tugev tuul ja rohked sademed, aga ka temperatuuri langus alla nulli. Merel liikuvatele alustele, esmajoones väikestele, aga tugeva tormiga ka suuremate-

le, on tuule tugevus määrava tähtsusega. Niisamuti ei saa sadamas tormituulega laadimisja lossimistöid teha. Põllumehed on ilmast väga sõltuvad, esmajärjekorras on tähtsad sademed: kevadel pidurdab nende nappus taimede vegetatsiooni, suvine ja sügisene rohke sadu aga hävitab saaki. „Selle aasta kehv sügis on näitena varnast võtta. Pikalt sooja ja niiskena püsiv sügis sunnib metsamehi ikka ja jälle uurima, kas on lootust külmenemisele, et metsa üles töötama minna,” räägib Paljak. „Üha sagedamini on küsijal juba mitmest ilmaportaalist andmed vaadatud ja kui need erinevat ilma näitavad, siis pöördutaksegi ilmateenistusse ja uuritakse, mida meie arvame.” Kiirem anDmeeDastus Ilmateenistus mitte üksnes ei vaata ette, vaid ka kontrollib tagantjärele oma prognooside paikapidavust ja kõige lihtsamalt kontrollitav on õhutemperatuur, mille täpsus lähemaks ööpäevaks ulatub 86–99 protsendini. Õhusooja ennustamisel arvestatakse pilvisuse, tuule suuna ja kiirusega. Rannikualadel saab määravaks tandem – vee-

temperatuur ja tuule suund, mis muudab õhutemperatuuri raskemini prognoositavaks. Kindlasti on nüüdsed ennustused viie aasta tagusega võrreldes täpsemad. „Prognoosid on nii ajaliselt kui ka ruumiliselt liikunud täpsuse suunas ja kandev osa selles on ilmamudelitel, mille arendus on andnud häid tulemusi,” seletab Paljak. Automaatjaamade paigaldamisega on andmeedastus läinud kiiremaks. Manuaalselt tehti enamik vaatlusi kolmetunnise intervalliga, nüüd uuenevad andmed nii tunnise kui ka kümneminutilise intervalliga. Lisaks kogutakse veel minutiandmeid, mis võimaldavad hiljem eriti täpselt näiteks erakorralisi ilmasituatsioone analüüsida, räägib ilmateenistuse ilmavaatluse osakonna juhataja Miina Krabbi. „Üldjuhul on automaatseadmed üsna täpsed, kuid selliste atmosfäärinähtuste nagu udu ja tuisk tuvastamisel võivad vahel siiski hätta jääda. Näiteks ei suuda teha vahet lõkkesuitsul ja udul,” seletab Krabbi. Kuuprognoos ei tõsta mainet Paarist päevast pikema aja peale koostatud prognooside täpsus läheb langusesse. Kui ilmataadid jagavad meelsasti ju-

ba sügisel ennustusi, kui valged või mustad jõulud tulevad, siis sünoptikud suhtuvad skeptiliselt isegi kuuprognoosidesse. Paljak tõdeb, et kuuprognoosi tegemine ei tõsta ilmateenistuste mainet. „Pikema aja peale ei ole Läänemere ümbruse 60. laiuskraadi ligidal ilm täpselt ennustatav,” selgitab ta.

tänavune ilm tõestas taas, Kui väga me puHKus ja töö sõltuB ilmast. Meie asupaik on arvukate madalrõhkkondade tallermaaks ja nende liikumist ei suuda ilmamudelid pika aja peale täpselt prognoosida. „Väikseimgi kõrvalekalle madalrõhkkondade trajektooris või kiiruses pöörab pea peale kogu prognoosi, sealhulgas õhutemperatuuri muutuse,” selgitab Paljak. „Kui pikaajaline prognoos tõeseks ei osutu, siis inimesed ei tee hinnaalandust ja on nördinud nagu iga informatsiooni korral, mis ei vasta ootustele.” Kuuprognoosi avaldab ilmateenistus oma veebilehel üldistatud kujul ning pikema versiooni edastab riigiametitele ja sadamatele. Kuna ilm mõjutab meid kõiki,

sÜGis 2017

Sügiskuu keskmine õhutemperatuur oli

7,3 °C

(norm 6,5 °C)

tuule maksimum mõõdeti Dirhami rannikujaamas (30. oktoober)

Tallinn oli sügise kõige sajusem koht (norm 216 mm)

27,0 m/s

Ristnas oli vaid 16 päikeseta päeva

332 mm

Kõige soojem sügiskuu oli september, Eesti keskmise õhutemperatuuriga

12,4 °C

(norm 11,5 °C) Kõige jahedam kuu oli november, Eesti keskmise õhutemperatuuriga

3,3 °C

(norm 1,4 °C)

Ilmateenistuse juhtivsünoptiku Taimi Paljaku sõnul on inimeste huvi täpse ilmaennustuse vastu märkimisväärselt kasvanud, kuna mitme eluala tööd on ilmatundlikud. Foto: GeorG KÕrre / postimees

Sügiskuudel oli kõige rohkem päikest Roomassaares

311,6 tundi

Sõrve oli sügise keskmisena kõige soojem koht (norm 8,6 °C)

9,4 °C

Kihnus oli kõige sajusem sügis alates 1961. aastast

316 mm


maa elu || Tehnika || 7

14. detsember 2017

psemaks on huvi selle vastu suur ja pikaajaline ilmaprognoos on muutunud meedias omamoodi meelelahutuseks, nagu horoskoopki. „Mina ei poolda seisukohta, et ilmaprognoos võiks ka meelelahutuseks olla,” lausub Paljak. „On väga ohtlikke ilmastikunähtusi, mida inimesed peaksid tõsiselt võtma. Ilmateenistus ei saa korraga olla nii tõsiselt võetav ja hoiatav kui ka meelelahutust pakkuv asutus.” Hoiatused ohtlike ilmastikunähtuste kohta edastab ilmateenistus harilikult 6–12 tundi ette. Kui ilma ohtlikuks muutumine ei ole veel väga kindel või on ajalist ebaselgust, kuid nähtus võib nõuda kas Häirekeskuselt, Päästeametilt või Maanteeametilt selleks valmistumist, siis neid teavitatakse ka 24–48 tundi ette. „Kuid sel juhul rõhutame, et olukord võib muutuda ja mõjud ei tarvitse nii tõsised olla. Avalikkusele selle info kohene edastamine tekitaks pidevalt infomüra ja tõesed hoiatused võivad sellesse hajuda,” lisab Paljak. Kes on põllumehe häDas süüDi? Paljud on viimastel kuudel ohates taevasse vaadanud ja imes-

tanud: kust ometi see tohutu veehulk pärit on? Paljak seletab, et valdav osa niiskusest, mis meie aladele jõudis, on pärit Atlandi veeväljade kohalt. Pilvemassid jõudsid kas otse tugevas läänevoolus või ringiga üle Kesk-Euroopa. Kuid ka sel juhul oli põhiosa niiskusest pärit ookeani kohalt. Paaril korral jõudsid meile lõunatsüklonid, mis tõid osa niiskusest kaasa Vahemerelt. Väga pikaajalisest ilmaprognoosist rääkides on pakutud, et kliima läheb soojemaks ja Eestiski võiks julgemalt virsikupuid aeda istutada, teise teooria kohaselt on tulemas hoopis väike jääaeg. „Kliima on aastasadade jooksul pidevalt muutunud ja arvan, et muutused toimuvad ka tulevikus,” ütleb Paljak. „Pooldan kliimat käsitledes pigem terminit kliimamuutus, mitte ühesuunalist terminit kliima soojenemine. Arvan, et praegune soojenemistendents pöördub mõne aja pärast jahenemisele. Mil määral ja kui kauaks – see on küsimärk. Siin on loodusel endal väga kaalukas sõna öelda. Inimene peaks jälgima muutusi ja rohkem loodusega arvestama, püüdlema vähema saastatuse ja tervislikuma elukeskkonna poole.”

Sügise sajusumma Eesti keskmisena

päikest oli sügisel Eesti keskmisena

(norm 201 mm)

(norm 266,9 mm)

268 mm

232,4 tundi

Kunda oli sügise kõige kuivem koht (norm 173 mm)

Sügise minimaalne õhutemperatuur mõõdeti Narvas (2. november)

-9,2 °C

176 mm

5,9 °C

Maa Elu

e

t kokkuostjale viidav vili püsiks heas toiduvilja kvaliteedis, tuleb kuivatis puhtust hoida. Pärast iga kultuuri kuivatamist tuleb kuivati osad ja viljaladu hoolikalt tolmust ja vanadest teradest puhastada. See on sagedane, kuid üsna tüütu töö. Osal elevaatorite põhjadel ehk jalgadel on olemas spetsiaalsed luugid, mille kaudu saab eelmise viljalasti jäägid kokku koguda. Teinekord tuleb oma kolme meetri sügavusele ronida, et elevaatori põhja ja ümbrust koristada. Kuivati, laoruumi või töökoja kiireks ja käsitsitööst tunduvalt mugavamaks puhastamiseks on saadaval spetsiaalselt tolmu ja niiske mustuse kokkukogumiseks mõeldud imurid. Näiteks Soomes toodetud Eurovac 53 on sisuliselt tööstuslik, tavalisest palju suurem ja võimsam tolmuimeja, mis suudab tõmmata prügi ka 20 meetri pikkust voolikut kasutades. Nii on masin tõhus abimees elevaatorite ummistuste kõrvaldamisel. Põllumajandustehnikat importiva osaühingu Starfeld teraviljakäitlusseadmete müügijuhi Priidu Põllu sõnul on Eurovac efektiivne abivahend suures ja väikeses kuivatis, sh hoiustamispindade puhastamisel. Hoiab kõvasti aega kokku, sest mustust pole tarvis käsitsi välja rookida. Tuleb lihtsalt kõik kohad imuriga läbi käia. „Elevaatorites, kuivatites jm teraviljakäitlusseadmetes on kõikjal piisavalt avausi, kuhu on käsitsi raske ligi pääseda. Imuriga piisab, kui sellised kohad samamoodi nagu kodus tolmu võttes üle tõmmata,” selgitab Põllu. „Imuril

Tööstuslikule tolmuimejale saab külge panna kuni 20 meetri pikkuse vooliku, millest peaks piisama, et ka suure kuivati kaugematesse Foto: ain alVela soppidesse ulatuda.

TÖÖsTUsliK TolMUiMEJa EUroVaC 56 • • • • • • •

Tootja Soome Võimsus 3600 W Paagi maht 200 l Alarõhk 250 millibaari Õhu kogus 10 500 l/min Kaal 47 kg Helitugevus 84 dB

• Vooliku pikkus 10 m, lisavarustusena 20 m • Letihind 2100 eurot • Lisavarustus: imuri saab paigaldada ratastega raamile (+100 €) Allikas: Starfeld

Sügiskuudel oli kõige vähem päikest Tiirikojal (norm 259,4 tundi)

169,9 tundi

Kõige sombusem sügiskuu oli november

132,1 tundi

(norm 148,1 tundi) Kõige päikeselisem sügiskuu oli september

31,1 tundi

Ain AlvelA

on suur mahuti, nõnda ei pea iga paari minuti järel tööd katki jätma. Seadme saab paigutada ratastel raamile ja seda nõnda ühest kohast teise liigutada.” Imuril pole tolmukotti, vaid 200liitrine mahuti. Seade on võimeline tõmbama nii tolmu kui ka nätsket või märga ollust, mida elevaatori põhja tihtilugu koguneb. Võimsat tolmuimejat käitab kolm elektrimootorit, mille koguvõimsus on 3600 W. Ökonoomsuse huvides saab kõiki mootoreid ka eraldi kasutada, näiteks kui maksimaalset tõmbevõimsust ei vajata, on mõistlik töötada vaid kahte mootorit kasutades. Hooldamiseks tuleb õhuvõtufilter jooksvalt puhtaks raputada, aeg-ajalt peab selle masinast välja võtma ja suruõhuga puhtaks tegema. Juurvilja- ja küüslaugukasvataja, osaühingu Uuevälja Köögivili juhataja Andrus Soidik on kasutanud Eurovaci imurit juba kolm aastat. Ta puhastab köögiviljade ladustamis- ja töötlemisruumi ning hindab seadet seepärast, et koristamise käigus ei aja imur suurt peentolmupilve üles. Kuna Soidiku kasutuses on tolmukotiga varustatud väiksem Eurovaci mudel, siis on mõnevõrra tüütu tolmukoti vahetamine. „Kasutame imurit küüslaugu koore- ja juuretükkide ning mahajääva tolmu kokkukogumiseks. Kui harjaga pühkida, kerkib üles tolmupilv ja 20–30 protsenti mustusest langeb pärast uuesti põrandale, imur aga tolmu ei tekita, tulemus on puhtam ja kiirem,” kiidab Soidik. „Kui betoonpõranda harjaga üle käid, siis silmaga vaadates paistab see ju puhas. Võtad aga veel tolmuimeja ja alles siis näed, kui palju tolmu on mikropragudesse jäänud. Hari neisse ei pääse, imur aga tõmbab ka betoonipraod puhtaks.”

www.omaporsas.ee

Väike-Maarja oli sügise keskmisena kõige jahedam koht (norm 5,1 °C)

tolmuimeja puhastab kuivati viljajääkidest

Kõige sajusem sügiskuu oli oktoober, Eesti keskmise sajuhulgaga

115 mm

(norm 74 mm) Alates 1961. aastast 5.–6. koht

Oma Põrsast leiad kõik vajaliku jõululauale:

(norm 32,2 tundi)

Sügise maksimaalne õhutemperatuur mõõdeti Võrus (10. september)

22,2 °C

esimene lumesadu ja lumikate oli ööl vastu 26. oktoobrit ning 26. oktoobri hommikul oli Mandri-Eestis enamikus kohtades maa valge. Lumi püsis kuni neli päeva. Novembris oli lumikate maas üksikutel päevadel.

maitsva seaprae, süldi- ja pasteedimaterjali Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe ja Lasnamäe turul, Tabasalus Klooga mnt 5a Rakveres Vaala keskuses ja Pikk 11

Uus lihapood Balti jaama turul!


8 || SeakaSvaTuS || maa elu

14. detsember 2017

Aare Kalsoni sõnul on Vene kriisi ja katkupuhangu üleelamine sealihatootjad tugevaks muutnud.

Foto: Kristina traKs

vene kriis andis

sealihatootjale uue hingamise KrisTinA TrAKs Maa Elu

p

raegu võib Tartumaa seakasvataja Aare Kalson just niiviisi nentida ja tunnistada, et kolm aastat tagasi vastu võetud lihatööstuse rajamise otsus on ennast vägagi ära tasunud. „Tagantjärele mõtleme lausa, et küll on hea, et Vene piir kinni läks,” märgib ta. Kalsoni pere on sealiha tootnud 1990. aastatest peale. Sead kasvavad kahes farmis: Lääne-Virumaal SF Pandiveres ja Tartumaal Jampo seakasvatuses. Kokku on kärssninasid kahes tootmises üle 5000. Kalson selgitab, et kogu lihatootmisahel on samades kätes: alates emiste seemendamisest ja põrsaste üleskasvatamisest kuni loomade tapmise, lihatoodete valmistamise ja müümiseni. Lihatooteid valmistatakse oma pisikeses tööstuses ja

müüakse Rotaks Lihapoe kaubamärgi all oma poodides. Ettevõtete palgal on ligi 90 töötajat. Kolm aastat tagasi oli ettevõtete tegutsemisfilosoofia hoopis teistsugune. Äri oli lihtne – sead müüdi peaaegu kõik Venemaale. „Kui piir kinni läks, oli meil kaks võimalust – kas paneme poe kinni või hakkame midagi muud kasvatamisele lisaks tegema. Otsus kaldus oma tööstuse rajamise poole. Kui ühtäkki eksport poleks lõppenud, siis me ei oleks oma tööstuse peale mõelnud,” räägib Kalson. Nüüd on ettevõttel Vasulas väike lihatööstus, kus oma kasvatuste toodang väärindatak se. Tööstuse rajamine on läinud kiiresti – suvel alustati ehitamisega ja detsembris tuli juba toodangut. lihapooDi lausa taKsoga Reede hommikul on Tartust kümmekond kilomeetrit Jõgeva poole asuvas Vasula lihapoes hulk inimesi kaupa uudistamas. Kalson seletab, et kuigi poes on peaaegu alati kliente, on reede

kõige rahvarohkem päev. „Inimesed on meid hästi leidnud, meie juurde tullakse lihakraami ostma mõnikord lausa taksoga – võetakse Tartust mitme peale masin ja ostetakse kohe rohkem,” räägib ta. „Palju on püsikundesid, kes on aastaid meie käest liha ostnud ja juba teavad, et meie kaup on alati värske ja kvaliteetne.”

Lihapood oli ettevõttel Vasulas juba enne samasse tööstuse rajamist ja selle edu andis julgust võtta ette tööstuse ehitus. „Kui põhiosa toodangust läks Venemaale, oli meil oma poodides kogu aeg kaubast puudus,” tõdeb Kalson. Keskendutakse kohalikule turule ja maailmavallutusplaane pole. Letid on veel väljas Lõuna-

keskuses, Annelinna Prismas ja Tartu turul ning sellest juba piisab. „Määratleme ennast piirkondliku müüjana ja leiame, et nii on kõige parem. Müüme liha maha samas piirkonnas, kus on see kasvanud ning inimesed hindavad sellist suhtumist.” Kalsoni sõnul on klientideks valdavalt jaekliendid, natuke müüdi lihakraami ka koolidele ja lasteaedadele. Sellest teemast räägib ta juba minevikus, sest uuest aastast käiku minev e-arvelduse süsteem muudab pisifirma jaoks riigiasutusega arveldamise nii kulukaks, et polevatki mõtet enam müüa. Nimelt hakkavad riigiasutused vastu võtma vaid e-arveid, need tuleb esitada arveldussüsteemi kaudu. Arve esitamine, mis senini ei maksnud midagi, hakkab nüüd samuti raha maksma. „Suurele ettevõttele, kel on palju arveid, on uus süsteem väga mugav, väikefirmale aga kulukas. Meil ei ole mõistlik sellega tegeleda ja jääme ilmselt mängust välja,” arvab Kalson. otsitaKse tÖÖtaJaiD Head mõtted takerduvad inimeste leidmise taha. Juba mõnda aega on see Kalsoni sõnul nii. „Isegi kui ideid on palju ja rahaliselt mängiks välja, võib asi jääda selle taha, et ei leia sobilikku inimest,” nendib ta. „Näiteks kokka on siin Tartu külje all meie kogemuse järgi peaaegu võimatu leida.” Üldiselt on Kalsoni sõnul nii, et tema ettevõtetesse tööle tulnud inimesed jäävad tavaliselt tükiks ajaks paigale. „Oleme töötanud aastakümneid samade inimestega, kaadri voolavus on meil väga väike. Juurde on meil töötajaid vaja seetõttu, et laieneme kogu aeg, mitte et meie juurest aina ära minnakse,” selgitab ta. „Ma ei ütleks, et töö sigalas on kuidagi

sEaliHasEKTori olUKorD on ParanEnUD

m

aaeluministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna loomakasvatussaaduste büroo juhataja Liina Jürgensoni sõnul on sealihasektori olukord stabiliseerunud. „Sigade arvu vähenemine on peatunud ja põrsaste sündivus paranenud. Viimased

kolm kvartalit on sigade arv suurenenud,” toob ta välja. Oluline on muidugi hind ja see on tänavu tootjale soodsam kui viimasel kahel aastal. Kui viimastel aastatel on Eestis peetavate sigade arv olnud 360 000 lähedal, siis aastail 2015–2016 vähenes sigade arv lausa 100 000 looma võrra. Statistikaameti andmeil oli Eestis tänavu 3. kvartali lõpus sigu 291 000, mis on aastaga suurenenud 6 protsenti. Sigu peeti statistikaameti andmeil 152 majapidamises, PRIA põllumajandusloomade registris on sigalaid registreeritud 144.

Jürgensoni sõnul on sealihasektoril kindlasti perspektiivi, sest tarbija eelistab kodumaist toodangut ja 55 protsenti lihatarbimisest moodustab sealiha. „Aafrika seakatkuga kaasnevaid kitsendusi on samuti leevendatud. Septembris kiideti Euroopa Komisjonis heaks seakatku tõttu kehtestatud Euroopa riikide tsoonideks jaotamise eelnõu, mis leevendab seakatku tõttu kehtestatud kauplemispiiranguid. Komisjoni rakendusotsus hakkas kehtima 11. oktoobrist ja selle alusel jääb suurem osa Eestist II tsooni,” lisab Jürgenson.

www.apmets.ee

www.petkus.fi info@petkus.fi, tel 5303 4211 Pärnu mnt 11, 71012 Viljandi

paremaD aJaD Kalson ütleb, et Vene kriisi ja katkupuhangu üleelamine on sealihatootjad tugevaks muutnud. Need, kes tegutsevad, saavad kenasti hakkama, sest tarbimine on praegu suuremgi, kui ettevõtjad toota jõuavad. Varem oli vastupidi. „Hinnad on stabiliseerunud. Võtmesõna on võimalikult efektiivne tootmine. Ma ei näe praegu suurt hinnatõusu võimalust,” ütleb ta. „Loomi peab olema palju ja farm suur, siis tasub tegevus ära. Arvan, et alla 5000 loomaga farmidel on keeruline toime tulla.”

siGaDE arV

PETKUS VILJAKÄITLUSSEADMED • sorteerid • triöörid • vibrolaud • konveierid • mahutid • kuivatid • puhtimisseadmed

hullem kui näiteks puidutööstuses. See on samasugune tootmistöö, millest palju käib automaatselt, kuid käsitsitöödki on omajagu: poegimise juures abiks olla, veterinaarmenetlused teha, loomade tervist ja masinate töötamist jälgida. Ülitähtis on bioohutus – mitte mingil juhul ei tohi farmi territooriumile lubada võõraid.” Oleme jõudnud katkuteemani. Kuigi viimasel ajal pole enam uusi katkupuhanguid olnud, ei tohi seakasvataja kaotada valvsust ega muutuda bioohutusnõuete täitmisel lohakaks. „Nõuded, mis meile praegu kehtivad, ei kao kuhugi, vaid neid täiendatakse pidevalt. Katk on looduses ja sealt ei kao see aastakümneid kuskile. Osa metssigu on jäänud haiguskandjateks ja ringi liikudes on nad ohuallikad. Sellepärast jälgime bioohutusnõudeid teraselt,” räägib Kalson. Just inimlik faktor on siin kõige tähtsam – kasvõi näiteks see, et sigalatöötajatel on keelatud käia metsas. „Ma ei saa seda kontrollida, aga niipalju tean oma inimesi küll, et neid saab usaldada. Seda enam, et kui farmis midagi juhtub, siis on ju nende enda töökohad löögi all.”

sigade arv vähenes 5 aastat, nüüd on see taas kasvamas. Aasta

Sigade arv 31. detsembri seisuga

2012

375 100

2013

358 700

2014

357 900

2015

304 500

2016

265 900

2017

290 500*

* Loomade arv 30. septembri seisuga

Allikas: Statistikaamet


maa elu || varia || 9

14. detsember 2017

Talveks valmis. Maa Elu küsis asjatundjatelt, kuidas valmistuda talveks, kui kevadel on aeda istutatud taimi ja puid-põõsaid, mis meie kliimas alati üle talve vastu ei pea.

Kuidas kaitsta külmaõrnu taimi? Taavi Alas Maa Elu

K

ui väiksemad taimed saab talveks siseruumi või kasvuhoonesse varju viia, siis suuremate puudepõõsastega on lugu keerulisem. Tean inimesi, kes on mitu korda ostnud soojema kliima taimi, proovinud neid kasvatada, näinud väga palju vaeva ja kulutanud palju raha – ja siis jälle pettunud. Mis ei kasva, see ei kasva. Kui tahta soojemate maade imelisi taimi koduaias kasvatada, siis tihti see ettevõtmine ebaõnnestub. Dendroloog Aino Aaspõllu ütleb kohe, et on taimi, mida Eestis kasvatada ei saagi. Üks selline on näiteks bugenvillea, imelilleliste sugukonda kuuluv ronitaim. „Bugenvilleat ei saa ei peenras ega toas kasvatada. See subtroopikast pärit taim on väga soojalembene ja kapriisne. Hea hoolduse korral saab seda meil spetsiaalses talveaias kasvatada.” Samas on õrnu taimi, mis hea hoolduse või õigel ajal ja viisil katmise korral meie talve

üle elavad. Väiksemad taimed saab siseruumi, talveaeda või klaasverandale talvituma viia, ka on neid lihtsam katta.

Katke enne pikemat külma Pärnus asuva Kuuse aiandi (www.kuuseaiand.ee) omanik Evi Kuusk rõhutab, et kindlat reeglit ja kuupäeva, millal katma hakata, ei ole, vaid tuleb jälgida ilma ja ilmaprognoosi. „Esimene sügisene mõni miinuskraad ei tee veel midagi ja kohe kõike kinni matta pole mõtet, sest järgnev vihm ja plusskraadid võivad soodustada haiguste levikut ja hallitust,” selgitab ta. Külmaõrnade taimede katmisele tuleb tegelikult varem mõtlema hakata ja ettevalmistusi teha juba oktoobris. „Roosidel õisikud lõigata, kui kõik lehed on maha langenud, lehed peenrast ära võtta, et vältida haiguste levikut, ja üles mullata. Viinamarjad ja elulõngad tagasi lõigata. Rododendronitele panna toed, et hiljem saaks varjutuskanga peale panna, otse taimedele kangast panna ei tohi. Ka roosidel tasub mõelda

karkassile ja see enne maa külmumist kohale panna,” loetleb Evi Kuusk. Katma tasub alles siis hakata, kui on tulemas pikem külmaaeg rohkem kui kümne miinuskraadiga. Parim kate on kuiv ja õhuline materjal. „Meil on soodsaim vast turvas, müügil on spetsiaalsed talvekatte­ turbad, sobib nii neutraliseerimata turvas kui ka kasvuturvas. Turvas peaks jääma kuivaks, sellele tuleks peale panna materjal, mis vett läbi ei lase, aga ei tohi umbselt kinni panna,” sõnab Evi Kuusk. Dendroloog annab nõu Eesti Dendroloogia Seltsi juht Aino Aaspõllu: „Hooldus oleneb taimedest, sest müüakse süüdimatult kõike. Lugesin bugenvilleale, subtroopikast pärit kaunilt õitsevale taimele kinnitatud silti – õuetaim. Ent polnud lisatud, et Hispaanias jt soojades maades. See käib päris külmaõrnade liikide kohta: küpressiga on mul kolmeaastane kogemus. Ostsin pärast jõulumüüki, kui väga odavad olid, kaks tükki katsetamiseks, nii ilusad

olid! Ühe jätsin külma esikusse aknalauale talvituma, kevadel istutasin suuremasse potti ja panin terrassile õue, kastsin, väetasin ning sügisel enne miinuskraade tõin esikusse tagasi. Teine jäi tuppa, küll vannituppa, aga ikkagi olid kuu aja pärast hoolimata kastmisest okkad kuivanud. Ju need tahavad ikka talvel natuke külmemat ja niiskemat puhkeaega. Meil on need napilt pool aega õues ning pool aega jahedas ja niiskemas valges ruumis koos araukaaria ja sirmokkaga. Kui taimed kevadel õue viia, siis tuleb neid algul varjus veidi harjutada, enne kui täispäikese kätte panna. Õues kasvavad veidi hellikud igihaljad rododendronid katsun talveks katta kuuseokstega. Praegu, kui maapind pole veel külmunud, paigaldan karkassi, kuhu oksad kinnitada. Väga hästi sobivad eelmiste aastate jõulukuused, millele jätsin alles 10 cm tüükad, kuhu on hea oksi riputada. Aga paljud tuttavad kasutavad pakasekangast ja varjutuskangast, seda ei tohi segi ajada kattelooriga. Veel peaks kevade poole

Öine metsavalitseja OLAV RENNO linnuteadja

M

eie metsade elus­ tik varjab mõndagi salapärast – üks sellistest on öine huuhkaja, kassikakk. Vähesuse ja pelglikkuse tõttu näeb teda harva, kuid on oma suuruse ja sulestiku järgi eksimatult äratuntav. Ta sulgrüü on roostja, kollakat kuni pruuni tooni põhivärvusega ja on kirjatud mitmesuguse mustjaspruuni mustriga. Pead ehivad pruunikasmustad sulgkõrvad, mis mõnikord, näiteks lennul või puhates on ludusse tõmmatud. Hoo- ja tüürsuled on tumedate vöötidega. Alapool on kreemikas-ookerjas peente ristipidiste viirudega kitsaste triipudega piki suleroodusid. Jalad, ka varbad on sulgedega kaetud, suurelt osalt ka nokk. Silma vikerkest on ereruuge, poegadel mõnikord kroomkollane. Isaslinnud on emastest kolmandiku võrra kergemad – nad kaaluvad olenevalt vanusest ja toitumusest 1,6 kuni 2,8 kilogrammi, emased aga 2,3 kuni 4,2 kilogrammi. Emase kassikaku tiibade sirulaius võib küündida 1,7 meetrini. Kassikakk on nii meie kui ka kogu maailma suurim öökull-kakuline. Kassikakk on levinud Euraasia metsavööndis Ibeeria

Isane kassikakk kaljuserval.

poolsaarest, Ida-Prantsusmaast ja Skandinaaviast Sahhalini, Korea ja Hiinani, teda leidub ka Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Pakistanis. Kassikakud pesitsevad vanemates metsaosades, nii okas- kui ka segametsas, eelistatult vahelduva reljeefiga maastikul, eriti mäestikes. Tiibetis pesitsevad nad kuni 4700 meetri kõrgusel üle meretaseme. Eestis võib liiki leida eeskätt rabamännikutes, metsastunud puisniitudel ja vanades parkides, kus leidub koobastega varemeid. Pesakoht valitak-

Foto: wikipedia

se enamjaolt maapinnale mõne murdunud puu alla või juuremätta varju, harvem ka tüsedama puutüve äärde. Vahel leiab kassikakupaar sobiva pesitsemiskoha suuremal kullilise või must-toonekure pesaplatvormil. Eestis hinnatakse kassikakkude arvu 60 kuni 90 haudepaarile, kuid eelmise sajandi keskel võis neid meid pesitseda kaks korda enam. Soomes arvatakse pesitsevat 1200 paari, Euroopas üle 50 000 paari, kogu Euraasias aga kuni miljon paari.

Kassikakud on enamjaolt paigalinnud, talvel uitavad vanemad isendid saagiotsinguil tosina kilomeetri raadiuses ringi, noored aga siirduvad ka kaugemale ja nii on Eestis leitud mitu Lätis rõngastatud kassikakku. Helsingis on kassikakud linnastunud ning leidnud soodsa toidubaasi rottide, metsistunud küülikute ja tuvide näol. Ka Stockholmis, Madridis ja mitmes teiseski Euroopa suurlinnas on nad kanda kinnitanud. Inglismaal on kassikakke linnutarandikest

Õues kasvavad veidi hellikud igihaljad rododendronid võiks talveks Foto: Peeter Kümmel katta kuuseokstega.

meelde tuletama, et katteid ei tohi ära võtta korraga ja päikeselise ilmaga, liiga vara ega liiga hilja. Maapind peaks juba sulanud olema, et juured tööle saaksid hakata. Liiga kauaks kinnijäetud taimed võivad seevastu hauduma minna. Olen kuulnud, et pisut hellikud suurelehised hortensiad viiakse külma klaaskasvuhoonesse, kaevatakse maasse, lõi-

gatakse pealsed ära ja multšitakse. Minu variant, keldrisse viimine, on osale taimedele, mis kevadel varakult puhkevad, ohtlik: taimed ajavad lehed välja, aga valgust ei piisa ja taimed kaotavad palju oma välimusest, pärast tuleb neid tugevalt tagasi lõigata. Kordame üle: ärge katke taimi enne tõeliste talveilmade tulekut.”

vabadusse lastud ja nüüd pesitseb neid Ühendkuningriigi vabas looduses, kus ta puudus aastatuhandeid, kuni 40 paari. Kassikakk toitub elusalt püütud saakloomadest, kelleks on närilised jänestest mügride ja hiirteni, nugised, noored rebased ja kährikud, kitsetalled ja siilid, karihiired ja mutid, metsalinnud metsisekanadest ja tetredest kuni rästasteni, arvukalt vareseid, hakke ja kajakaid, sekka mõni part, konn ja kalagi. Juhust kasutades võetakse õnneks teisi röövlindegi, nagu kodu- ja händkakke ning hiireviusid. Soomes on kassikaku ohvrite hulgas leitud isegi kalakotkaid. Kasside jäänuseid ei ole Eestis kassikaku toidujätetest-räppetompudest leitud, nii et see unikaalne liiginimi, mida teistes keeltes tal pole, tuleneb küllap näokujust. Kassikakud ei piirdu jahti pidades metsaga, vaid varitsevad ka lageda ala ääres puuoksal ja liuglevad sealt saaki küünistesse rabama, püüdes uruhiiri, lõokesi ja nurmkanu. Saagijahile lennatakse vahel mitme kilomeetri kaugusele. Kassikakk avastab oma saaklooma kuulmise järgi, ohver aga kaku lendu ei kuule, kuna tolle suleservad on erilise, heli summutava struktuuriga. Nii saab kassikakk saaki peilida ka lennates. Kurioosumina on kassikaku kaudseks toidurivaaliks osutunud mink, kes kahandab mügride kui kakkude varem olulise toiduobjekti arvukust, nii et kassikakud on ha-

kanud veekogude veerde saagiretkele lendama harvemini kui varemalt. Meie kassikakkude pesitsusaeg algab juba jaanuaris, mil paarid valivad pesaterritooriumi ja „märgistavad” seda oma huigetega. Need on kaugele kostvad kumedad uuhu-hüüded, mis öösel korduvad iga 8–10 sekundi järel. Märtsi lõpul või aprilli alguses muneb emalind lamedasse vooderduseta pesalohku 2 kuni 3 muna, mida jääb hauduma kohe pärast esimese munemist. Haudeaeg on 35 päeva ja pojad kooruvad paaripäevaste vahedega. Saagijahil käib isalind, ema aga soojendab poegi, tükeldab neile isase toodud saaki ja tõrjub pesa ligidusse ilmuvaid ohte, suutes minema ajada isegi metssea. Küllase toidu korral kasvavad üles kõik pojad, saagikasinatel kevadetel hääbub neist kõige nõrgem ja mõnikord jagab ema ta allesjäänuile. Viie nädalaga saavad noored tuule tiibadesse, sageli aga lahkuvad pesalt varem ja uitavad pesa ümbruses. Kassikaku eluiga on Soomes küündinud üle 26 aasta, vanim puurilind elas 68aastaseks. Kunagi loeti teda suureks ohuks väikeulukitele ja hävitati hulgaliselt. Ka kasutati kassikaku topiseid peibutisena varesejahil. Tänapäeval on põhiline hukkumispõhjus lendamine vastu elektri- jm traate. Kassikakk on Eestis I kategooria kaitsealune liik ja lausa loodusmälestusmärk.


10 || ilma- Ja TaimeTark || maa elu

14. detsember 2017 tammetõrupulbrit, vala peale 250 ml keeva vett ja lase tõmmata 10 minutit. Seda jooki tasub juua hommikuseks ergutuseks.

ilMATArK

Kaerapiim ürtidega Vala üks liiter kaerapiima keedunõusse ja kuumuta, lisa 1 tl piparmündilehti. Lase tõmmata 5 minutit, kurna, mikserda ja ongi joomiseks valmis. See on talveõhtu joogina väga mõnus vaheldus.

JÜri KAMeniK ilmatark

mida me teame lumest?

Vürtsikas kaerapiim Vala üks liiter kaerapiima keedunõusse ja kuumuta, lisa 5 nelki, 5 kardemonikupart, 5 seibi maheingverit, 5 seibi kurkumijuurt, 2 sl mett. Lase kuumas 10 minutit tõmmata, kurna, mikserda ja joo. Soojendav ja turgutav jook külmaks talveõhtuks või pärast suusatamist-uisutamist lihaste lõõgastamiseks.

k

Põdrakanepitee aitab haiguste ajal tervenemisele kaasa.

Mustasõstramahl pajukoore ja pärnaõitega Neist kogustest piisab külmetushaiguse põdejale ühe päeva jaoks. Võta üks liiter mustasõstramahla (lahjenda joodavaks), lisa 2 sl pajukoort ja 1 sl pärnaõisi, kuumuta 10 minuti, aga ära lase keema. Lisa 3 sl mett. Joo palaviku korral ühe päeva jooksul soojalt, kuid mitte kuumalt. Jook on väga hea keha turgutaja, palaviku alandaja ja immuunsüsteemi võimendaja.

Foto: elmo riiG / saKala

Tervislikud ja soojendavad

talvejoogid

Vürtsikas fermenteeritud põdrakanepitee Poes müüakse sarnast segu kas Vene tee või Ivan-tšai nime all. Valmista pool liitrit teed, lisa sellele 5 seibi kalmusejuurt ja kümmekond mahedat pipratera. Lase termoses pool tundi tõmmata. Joo vere puhastamiseks, immuunsüsteemi tugevdamiseks ja haiguste ajal tervenemiseks.

irJe KArJUs

fütoterapeut

t

Kuum astelpajujook See on hea tervisejook, mida võib külmal ajal matkale kaasa võtta. Pane pool liitrit astelpajumahla keedunõusse, kuumuta kuni 70 kraadini, lisa 1 sl melissilehti ja veidi mündilehti. Lase tõmmata pool tundi, kurna ja vala termosesse. Kuum energiakohv Võta 1 tl kuldjuurepuru ja 1 tl

seda, et talvisel ajal on taimetee Hea, teaB iga põHjamaalane, Kuid selle peale, et taimi saaB eduKalt segada Ka muude jooKide Koostisesse, tulevad väHesed.

ju Kal

KÜlviKAlenDer: DeTseMBer

Vili

Juur

20. K

Juur Juur, alates kl 04.29 õis

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

22. R

Talve algus 18.28

Ne i

Vili, alates kl 15.34 juur

19. T

21. N

Sõnn

ISTUTUSAEG 09.16 15.20

VI

Leht, alates kl 03.07 vili

K

18. E

R

i ts

Leht

LI

17. P

Jäär

K

Õis, aiatöödeks sobimatu päev alliKas: mÄrKmiK-Kalender „aasta aias 2017” KirJastUselt VarraK

ur Amb

16. L

kits

vi Lõ

15. R

Kaneelijook See on minu lemmikjook. Vala 250 ml mandlipiima keedunõusse, lisa 3 kaneelikangi, kuumuta keemiseni ja hoia 5 minutit soojas. Enne joomist lisa üks tilk tüümiani eeterlikku õli.

U

Kuum õunajook Võta pool liitrit kodust õunamahla ja pane see keedunõusse. Lisa mahlale kümmekond vaarika- ja mustasõstravart ning paar kaneelipulka. Kuumuta mahla umbes kümme minutit nii, et see keema ei läheks. Vala kuum maitsemahl tassidesse ja naudi koos armsate kaaslastega küünlavalguses.

Kuuseokkakohv Purusta kohviveskis peotäis kuivatatud kuuseokkaid ning peotäis kuivatatud ja tükeldatud tammetõrusid. Pane puru presskannu ja vala peale pool liitrit keeva vett. Lase tõmmata 15 minutit. Enne jooma hakkamist lisa mett ja soovi korral sutsuke „Metsamoori 99 tõve rohtu”. See kohv paneb eluenergia käima ja tekitab kehas mõnusa surina.

JU

alvisel ajal vajab keha palju sooja ja armastust, et terve püsida. Armastusega tegeleb igaüks ilmselt individuaalselt ja omamoodi, kuid soojade jookide retsepte ja ideesid tahan teiega jagada küll. Seda, et talvisel ajal on taimetee hea, teab iga põhjamaalane, kuid selle peale, et taimi saab edukalt segada ka muude jookide koostisesse, tulevad vähesed.

V

uigi ilmastik on olnud heitlik ja püsilund (maas vähemalt 10 päeva) sisuliselt pole olnud (ehk kuskil kõrgustikul tuli nüüd 10 päeva lumikatet täis), on lund viimase paari nädalaga siiski päris palju näha olnud ja sadanud – seega tasub kirjutada lähemalt lumest. Lumi – päristalve peamine tunnus – on tavaline jää, mis on mineraal nagu teemant või soolgi ehk siis vesi tahkes kristalses olekus. Looduses kohtame jääd, mis on veest väiksema tihedusega, ja seda nimetatakse jää modifikatsiooniks Ih. Jäämodifikatsioone ehk erineva struktuuriga jäävorme on palju – neid on teada vähemalt 15, millele lisandub amorfne jää. Kuna looduses oleva jääga puututi kõige varem kokku, siis sellest ka tähistus I, ja h tähendab, et jää on heksagonaalse (kuusnurkse) süngooniaga, mida lihtsustatult võib ette kujutada nii, et jääkristallides paiknevad vee molekulid kuuekaupa kuusnurkadena. Viimasest asjaolust tuleneb ka paljude lumehelveste sümmeetria, ent kõige tavalisemad on siiski ebakorrapärased lumekristallid, mis meenutavad suhteliselt inetuid kämbukesi. Ilusaid suuri korrapäraseid jääkristalle sajab tavaliselt väga külma õhumassiga näiteks suurte veekogude ääres järveefektiga (mere- ehk rannikuefektiga). Lume all mõeldakse väga sageli, ehk isegi tavaliselt ka teatud liiki sademeid. Lauslumi on tahkes faasis sajuliik, mille korral langevad maapinnale lumekristallid või räitsakad (suured liitkristallid), kui õhutemperatuur on alla 0 °C. Tavaliselt sajab lauslund kihtsajupilvedest, aga ka kõrgkiht-, kihtrünk- või kihtpilvedest. Üks teine lumesaju liike on hooglumi – see on jääkristallidena esinevad tahked sademed (lumesadu), mis algab ja lõpeb tavaliselt järsku, ka intensiivsus muutub järsult. Hooglund sajab rünk- ja rünksajupilvedest, mistõttu pilvede hulk on sageli muutlik. Õhutemperatuur on tavaliselt alla 0 °C. Lumele sarnaneb veel või on lähedases suguluses teralumi, udulumi, jääkristallid (teemanttolm) ja lumekruubid, kuid neist pikemalt mõni teine kord. Miks sajab lund ja kuidas see tekib? Üks peamisi tingimusi korralikuks lumesajuks on soodne veepiisakeste ja jääkristallide suhe pilvedes ehk 1:1000 – 1:1000000, sobivaim umbes 1:100000 ehk kui ühe jääkristalli kohta tuleb pilves ligikaudu tuhat kuni miljon veepiisakest. Seega peab lumepilv sisaldama tohutus koguses korraga nii vedelat kui tahket vett. Need tingimused on täidetud kõige sagedamini kihtsajupilvede (Nimbostratus) puhul – tegu on mitme kilomeetri paksuse kihilise ehitusega pilvedega, mis annavad lõviosa aastasest lumest ja sellega seisis Suurbritannia hiljuti silmitsi, sest kihtsajupilved puistasid sinna tohututes kogustes lund. Kas lähema aja ilm soosib lumesadusid? Jah, sest juba täna tuleb Läänemerele uue madalrõhkkonna serv, mis toob endaga lund ja tuisku (mõnel pool võib sadu olla vesisem). Hiljem on selle madalrõhkkonna läheduses ikka (märja) lumesaju tõenäosus suur, kuid sajukogus ei pruugi enam nii suur olla, sest õhukeeris nõrgeneb. Viimaks võib mõjule pääseda kõrgrõhuvöönd ja sel juhul on nädala algus ilmselt kuivem, aga näib siiski, et mitte kauaks. Õhutemperatuur on ikka 0 °C lähedal.

V


maa elu || kODu Ja aeD || 11

14. detsember 2017

EsiMEsEl PÄEVal TaHaB JÕUlUPUU PalJU JUUa

k

ohe on käes aeg, mil jõulupuud tuppa tuuakse. Valik on juba päris lai: võib meisterdada ise modernse kuuse, ideid selleks leiab internetist kümneid. Mõnes peres sätitakse toanurka poest ostetud kunstkuusk, mis täidab oma rolli aastaid. Kes ihkab eriti ilusa kujuga jõulupuud, mis okkaid maha ei ajaks, ostab nulu. Aga kõige rohkem tuuakse tuppa aukohale ikka ehtne kuusepuu. Et see puu kohe okkaid maha ei ajaks, tasub meeles pidada mõnda reeglit. Kui kuuse kojutoomise ajal on õues miinuskraadid, tuleb puud toasoojusega tasapisi harjutama hakata. Esmalt võiks puul lasta mõne tunni, aga veel parem üle öö garaažis või jahedas esikus seista. Enne vettepanekut on tark kuusetüvel lõiget uuendada – saagige paarisentimeetrine ketas alt maha. Edasi ärge unustage, et esimestel päevadel tahab kuusk palju juua, isegi kuni kaks liitrit päevas, hiljem umbes liitri jagu. Vette võib panna lõikelillede säilitusainet, mida saab lillepoest.

Kui kaunistus on raskem, näiteks oksad ja käbid, siis on mõistlik need pärja külge traadiga kinnitada, aga kergemad asjad saab pärja külge kinnitada liimipüstoliga.

Jõuluilu tooge aiast ja metsast riinA MArTinsOn Maa Elu

Ü

ha enam inimesi teeb kodused jõulukaunistused ise ja materjali selleks pakub rikkalikult loodus: puuoksad, käbid, mustika- ja pohlavarred, sammal, viirpuu- ja pihlakamarjad, paradiisiõunad. Vaadake vaid aias või metsas ringi ja laske fantaasial lennata. Jõulukaunistuste valmistamise õpitubasid korraldav osaühingu Luigelilled florist-lilleseadja Heli Läänmäe tõdeb, et isetegemine on praegu väga moes, inimestele meeldib koos

käia ning omavahel ideid ja materjali vahetades kodukaunistusi meisterdada. „Kuna tänapäeval on öko hästi moes, siis tahetakse palju kasutada metsamaterjali,” sõnab Läänmäe ja soovitab metsas käies otsida maast huvitava kujuga oksi, eriti ilusad on halli samblaga oksad, millest saab väga uhkeid asju meisterdada. „Loomulikult kuuse- ja männikäbid, eriti dekoratiivsed on lehiseoksad koos käbidega,” lisab ta. Jõuludekoratsioonideks korjatavad oksad võivad olla kuivad, aga sammal peaks olema niiske, muidu on seda raske ümber pärja sättida. Järgmist aastat silmas pidades tasub meeles hoida, et sammalt võib koguda isegi suvel või sügisel metsas seenel käes. Korjake see kilekotti, võite lasta

sel vahepeal ära kuivada ja kui vaja kaunistusi tegema hakata, siis kastate vette, sammal imab endasse niiskust ja saabki seda edukalt kasutada. pärg on popp Väga paljusid kodusid kaunistavad jõulukuul pärjad, mis riputatud välisuksele. Pärgade tegemisel võib rõnga keerata traadist või painduvatest okstest, aga mugav on alusena kasutada aiandus- ja ehituspoes müüdavaid põhust pärgi. Aga kui neid materjale kodus pole, saab rõnga keerata ajalehtedest. Kui läbiloetud ajalehed rändavad ahju tulehakatuseks, siis ilmselt on enne jõule kõigis kodudes korralik virn kirevast läikpaberist reklaamlehti. Neist saab keerutada eriti tugeva ja hea pärja põhja. Tõm-

bate rõngaks keeratud lehed niidi või teibiga kinni ja saategi selle katta okste või samblaga ning seejärel kaunistada. Klassika on uksepärg teha kuuse- või männiokstest, aga Läänmäe kasutab põhimaterjalina enamasti eri värvi sammalt, mille sekka sätib siis mustika- ja pohlaoksi, samuti elupuuoksakesi. „Nende struktuur on juba iseenesest nii huvitav, et sinna ei peagi palju kaunistusi lisama. Piisab mõnest käbist, mis sädeleva aerosooliga üle lastud või valge värviga toonitud, tuled külge ja väga ilus tuleb,” seletab ta. Pärja kaunistamiseks võib aiast korjata viirpuu-, pihlakaja lodjapuumarju, paradiisiõunu, samuti sobivad pähklid. Läänmäe kasutab pärgade tegemisel muu põneva kõr-

val austrikarpe. „Need on seest helesinised ja jäävad kui efektsed liblikad pärgadele,” sõnab ta. „Kui aias kasvab lillaka või valge õiega alliume, siis võite need ära kuivatada, hiljem aerosoolvärviga üle lasta ja saab ka väga huvitava lisandi jõulukaunistustele. Mulle meeldib neid kasutada.” Punased ja rohelised kontpuuoksad on toredad, samuti paljuoksad. Neid võib pikalt ümber pärja keerata või lõigata pisikesteks tükkideks ja pärjale liimida. Kui kaunistus on raskem, näiteks oksad ja käbid, siis on mõistlik need pärja külge traadiga kinnitada, aga kergemad asjad saab pärja külge kinnitada liimipüstoliga. Sambla kinnitamisel pole traati ja liimi vajagi, selle võib kinnitada värvilise niidi või paelaga – rohelise sambla ümber punane pael on ju jõuluvärvide klassika. Lastega koos kaunistusi tehes võib võtta papi ja lõigata sellest välja ringid, anda lastele kätte liimipüstoli ja siis võib papist ringile liimida kaunistusi. Tore, kui on alles kastanimune, mida saab kasutada, liimides need papirõngale ja seejärel kuldse, hõbedase või pronksja aerosoolvärviga üle lasta ning kui pärjad on kuivad, liimida sinna juurde veel kaunistusi. Vä-

Soojas toas võib puud veega piserdada, aga seda loomulikult siis, kui puul pole elektripirne. Paaril esimesel päeval kontrollige vähemalt korra, ega veeanum tühjaks pole saanud. Jõulupuu peab toas seisma aukohal, aga arvestage, et harilik kuusk eelistab jahedamat asukohta, sest mida soojem koht, seda kiiremini okkad maha pudisevad. Ka põrandaküte pole kuusele hea. Kui tahate puu kamina kõrvale või mujale sooja kohta sättida, on arukam valida nulg. Kui peres on väikesed lapsed või kassid, kes jõulumune oma mänguasjadeks pidama hakkavad, võiks puu ladva igaks juhuks ka lakke kinnitada. (me)

Fotod: eraKoGU

ga ilus tuleb ja lastel põnev teha. Võib võtta ka mõne suurema oksa, jätta see looduslikult või üle värvida ja selle külge kaunistusi siduda, näiteks samblapalle (keerata samblast pall ja siduda niidiga kinni) ja linnukesi. aias toimetavaD päKapiKuD Jõulude eel on eriti lastega peres kombeks aeda päkapikke meisterdada: kuuseoksad mõne toe ümber siduda, päkapikumüts otsa, habemeks midagi sobilikku (hall sammal, põdrasammal) ja silmadeks näiteks käbid ja suuks tšillikaun ning ongi lõbus tegelane valmis. Läänmäe soovitab aias toimetades otsida mõni vana suurem lillepott, sinna valada segu ja torgata mõni jäme põneva kujuga oks ja siis sellest moodustada männiokste abil omamoodi bonsai või kaunistada tulede, kuulide, samblapallide ja käbidega. Rääkides moesuundadest jõulukaunistuste maailmas, siis üllatavana tundub tänavune moevärv, milleks on must. „See tundub morbiidne, aga olen kasutanud musti ehteid ja tegelikult on tulemus väga huvitav,” kinnitab florist. „Sädelev must värv sobib paljude teiste värvidega kokku, näiteks punase ja roosaga.”


12 || Jaht || maa elu

14. detsember 2017

Jaht. Airek Kolju ja Tõnu Rattasepp korraldavad Pärnumaa metsades jahilkäike, mille eesmärk on nii puhkus kui ka hoolitsemine selle eest, et loomade arvukus metsas oleks looduse vajadusega tasakaalus.

Jaht hoiab metsa

ja rikastab toidulauda Tiit Efert Maa Elu

J

aht on seltskondlik sündmus. Kohtume Aireku ja Tõnuga vihmasel novembrikuu varahommikul Pärnumaa südames Tõlli külas Aireku taluhoovis. Nad on siia kutsunud 30liikmelise seltskonna jahimehi. Kaugemalt tulnud on pärit Aafrika lõunaosast Namiibiast, üks Põhja-Itaaliast pärit isa on jahikogemusi jagamas oma teismelisele pojale. On mehi Islandilt ja Saksamaalt, kodumaa piires Saaremaalt, Põltsamaalt, Jõgevast ja Tallinnast, enamik siiski omakandist Pärnumaalt. Kuigi jahimehed on üldjuhul varajased, siis seekord vihmase ilma tõttu metsa ei kiputa. Prognoos lubab, et kella 10 paiku läheb ilm ilusaks. Jahilistel on tuju hea, vahetatakse muljeid, tehakse nalja ja meenutatakse eelmist päeva, kui samuti jahil käidi. Kui juba teisest maailma otsast kohale tulla, pole mõtet seda teha ühepäevase jahi pärast. Eelmise päeva saak oli neli põtra.

Sõbrad eeskätt Mehed hindavad kõrgelt sõprust ja sõpradega koos olemist. Jahimehepisiku sai Airek isalt ja praegu on ta ettevõtmisse kaasanud ka pojad. Vanem poeg Andrus on seekord autojuht, kes jahiseltskonna metsa viib. Pealt neljakümnene Airek on võtnud kuulda sõprade nõu, kes soovitavad selles eas enam mitte ülearu rabeleda. „Üks sõber ütles: võta meetrine mõõdulint, pane üks tähis sinna, kui vana sa oled, ja teine sinna, kui vanaks kavatsed elada. Vaata ja mõtle, kuidas sa järelejäänud aega tahaksid sisustada,” jutustab Airek. Jaht on samuti viis sõpra­ dega koos olla. Ka kõige kaugemad külalised on sõbrad. Info Pärnumaal peetavast jahist ei liigu reklaamikanaleid pidi, vaid suust suhu. Jahti peetakse vaid siis, kui piisava suurusega seltskond koos on. Sõbrad käivad üksteisel vaheldumisi külas, jahil on käidud nii Nabiimias kui ka Islandil. Järgmisel nädalal on plaan minna Saaremaale. Airek Kolju ja Tõnu Ratta­ sepp on asutanud Jäärumetsa jahiseltsi, mis on rentinud RMKlt Tõstamaa kandis 10 400 hektarit jahimaad. Jahiseltsil on kohustus oma territooriumil loomade arvukus kontrolli all hoida. Igal aastal tuleb küttida vähemalt 32 põtra. Tegelikult tabatakse keskmiselt 40 isendit aastas. Põdrajaht algab septembri keskpaigast ja kestab kolm kuud. Kui põtru on metsas liiga palju, siis söövad nad ära puude võrsed. Sama käib kitsede

Info Pärnumaal peetavast jahist ei liigu reklaamikanaleid pidi, vaid suust suhu. Jahti peetakse vaid siis, kui piisava suurusega seltskond koos on. Foto: Tiit Efert

kohta, kelle arvukust peab samuti piirama. Aireki sõnul ongi kitsede hulk sel sügisel liiga suureks paisunud. Et põtradele-kitsedele ka midagi vastu anda, peetakse talirapsipõlde, mille ulukid kevadeks alati puhtaks söövad. Metssigadega pole sel aastal probleemi, seakatk tegi oma töö. Enne kütiti 100–130 isendit hooajal. Reegel on, et kütitud loom kuulub maaomanikule. Laskja saab endale trofeena sarved. Niimoodi tuleb Airekil jahilkäikude tulemusena käidelda kena kogus ulukiliha. Ühe põdra keskmine lihakeha kaalub paarisaja kilogrammi ringis. Liha turustab Airek valdavalt Soome. Tal endal on ulukilihast juba isu täis ning ta ostab meelsasti hoopis rohumaal kasvanud lihaveise liha. Aga ta pole kade ulukiliha seltskonnaga jagama. Ilmaprognoos peab paika Veidi enne kümmet kamandab Airek kõik osalejad, kelle hulgas on ka õrnema soo esindajaid, autodesse. Sõidetakse maasturitega, sest jahti peetakse sügaval metsas, kuhu teinekord ei vii teejuppigi ja tuleb sõita mööda metsasihte. Arvestama peab sügavate aukude, otsatu pori ja ettekukkunud puudega. Niiskel ja külmal hilissügisel peab riietuma soojalt, sest külm poeb kontidesse. Sama nõue kehtib jalanõudele, mis peavad kaitsma ka pori ja vee eest. Jahivarustuse kogumine ja meeste kogunemine autodesse võtab veerand tundi, vihmasadu taandub ja mõni hetk hiljem poevad pilvede vahelt välja esimesed päikesekiired. Edasi läheb päev järjest päikeselisemaks.

Pärast mõnda kilomeetrit külateid peatub kolonn põllumaa servas. Jahiseltskond tuleb autodest välja ja rivistub teeveerele. Kõigil on seljas neoonoranžid vestid, enamikul ka relv õlal. Kõlab jahisarv, Tõnu ja Airek räägivad jahiohutusest, loomadest, keda võib küttida, ning kuulutavad jahi alanuks. Peamised sihtmärgid on ikka põder ja kits. Metssea tabamine oleks juba suurem juhus, kuigi sedagi on tänavu ette tulnud. Katk küll laastas, aga pesakonnad, kes kurja haiguse üle elasid, on hakanud kosuma. Jahilistele jagatakse raadiosaatjad, et sidet pidada ja infot vahetada. Aga ka nalja visata mõõdukuse piires. Tühja lobaga pole lubatud eetrit täita. Veendunud süsteemi toimimises, suunduvad jahilised taas autodesse ja nüüd jaguneb jahiseltskond kaheks. Pöörame külateelt metsateele, porised rööpad on sügavad ning kisuvad autot pigem kraavi poole. Esimestel jahimeestel on aeg autost väljuda ja võtta sisse varitsuspositsioonid. Itaallane on kaasa võtnud kokkupandava tooli. Piiratakse sisse umbes kahe ruutkilomeetri suurune metsatukk. Viimasena väljub autost Airek ja palub koerad lahti lasta. Koerad kammivad metsatuka läbi ja ajavad ulukid metsatukast välja teele või metsasihile, kus varitsevad jahimehed neid tabavad. Seetõttu pannakse paika liin, kus varitsejad võivad passida. Sellest üle astudes võib jääda tulejoonele ja teine jahimees ei saa ulukit tulistada. Koeri on seitse, nemad lastakse üksteise järel metsa. Neil on küljes raadiosaatjad, nii saab aimu, kui nad võtavad metsas jälje üles või hakkavad metslooma jälitama.

Koerad on jahimeeste truud abilised. Aireki ja Tõnu sõnul on jaht tänu koertele ja tänapäevastele süsteemidele muutunud äärmiselt lihtsaks. Koeri on kasutatud jahil aegade algusest, aga ilma navigatsiooniseadmeteta valitses täielik teadmatus. Mõnikord võtsid koerad metsas mingi jälje üles, lipsasid sissepiiratud metsatukast välja ja olid päevade viisi kadunud. Jahikoerte kasvatamine on maailmas suur äri. Väljaõpetatud koera eest küsitakse 10 000 kuni 15 000 eurot. Seetõttu on siinsetel jahimeestel kaasas enda väljaõpetatud koerad. „Nendega tuleb palju metsas käia, mõndagi sõltub ka geenidest,” ütleb Airek. Koerad on tublid, tühjatähja peale haukuma ei hakka. Üks koer olevat selline, kes teeb häält juba jälge üles võttes, teised valdavalt ulukit jälitama asudes, aga ka siis mitte alati. Neli ilvest Võtame koos jahimeestega metsateel kella 11 paiku valvepositsiooni sisse. Algul tundub jaht igav, sest jahimeeste ainus funktsioon on oodata. Iga metsakrõbin teritab tähelepanu. Aga tähelepanelik tasub olla, sest metsloomad suudavad liikuda väga vaikselt. Põdral pole mingit probleemi kiirelt üle astuda kraavist, mille ületamine nõuab inimeselt suurt pingutust. Aeg venib. Kulub kolmveerand tunnikest, enne kui eemal teepervel on näha liikumist. Puude varjust hüppab välja ilves, seejärel teine. Mõlemad kaovad üle metsasihi puude taha. Kolmas on juba julgem. Tema jääb keset teed seisma ja vaatab kahele poole, üritades mõista, mis toimub. Nel-

jas ilves on aga hoopis arg ning hüppab tagasi ja kaob puudepõõsaste vahele. Kokku passime metsateel umbes tunnikese, kuni koerad jõuavad välja. Ühtegi ulukit seekord ei tabata. Ilmselt needsamad ilvesed tõmbasid koerte tähelepanu endale ja kui metsatukas oligi põder, siis seekord tal vedas. Jahimehed kutsuvad ühte sellist sessiooni ajuks. Koerad korjatakse autodesse, seejärel võetakse peale jahimehed. Kolm põtra Piirame sisse teise lähedal asuva metsatuka. Algus on siingi vaikne, kuni kostab esimene püssipauk, mõni aeg hiljem teine. Kuulda on koerte haukumist. Võib arvata, et midagi toimub. Käib ka kolmas kõmakas. Kulub jällegi tunnike, kui jahimehed tulevad auto juurde. Kuuldavasti tabatigi kaks põtra. Kolmandal õnnestus napilt pääseda. Ta oli küll Tõnul sihikul, kuid liiga sügaval metsas, sealt oleks põdra väljatoomine osutunud keerukaks ning jahimees otsustas seekord päästikule vajutamata jätta. Tabatud ulukid soolestatakse ja märgistatakse lindiga, et rongad ei tuleks maiustama. Käes on lõunasöögi aeg. Suundume lõkkeplatsile, kus Aireki abikaasa Mariann pakub kuuma hernesuppi. Igaühel on võimalus tulel vorste küpsetada. Vahendatakse muljeid, Mariann pa-

Kui põtru on metsas liiga palju, siis söövad nad ära puude võrsed.

kub veel kohvi ja endaküpsetatud kooki. Meeleolu on ülev ning plaanis on korraldada veel üks aju, sedakorda pisut väiksem. Kui kõigil on hernesupp keha üles soojendanud, suundumegi kolmandale jahile. Kell on umbes kaks, võtame uuel metsateel jälle positsioonid sisse. Taevas on selge, pea kohal lendavad vaid lennukid. Metsast pole kuulda ei krõbinat, haukumist ega laske. Väiksel ekraanil on näha, et koerad suunduvad meie poole. Vahemaa on poole kilomeetri kandis. Kas nad tulevad koos saagiga, pole selge, aga ootus tekitab ärevust. Mõni hetk hiljem saab selgeks, et mõned koerad tuuseldavad metsas niisama ringi ja üks koer on ajust välja läinud. Selgus, et selle koera ees oli põder. Kõlab pauk ja kütitakse päeva kolmas põder. Kui kõik koeramehed ja koerad on ajust väljas, kuulutatakse jaht lõppenuks. Väliskülaliste seas on jahimehi, kes soovivad veel metsa varitsema jääda. Airek istub rooli ja sõidab mööda metsasihte läbi viimasegi metsatuka. Tema pilk otsib põtru ja kitsi, kuni näemegi viimaseid. Sihikule neid siiski ei võta ning kitsed saavad metsatukka putkata. Pimeduse saabudes jõuab kohale järelkäru, mille peale vinnatakse kaks tabatud põtra. Kolmas on sügavamal metsa sees. Selle järele suunduvad mehed suure plastkelguga. Veerand tunni möödudes on kogu saak järelkärul ning kojusõit võib alata. Hiljem on kuulda, et kütiti ka üks kits. Jaht saab lõpu Tõnu sõnul peetakse jahimehi mõnikord verejanulisteks tulistajateks. Ajakirjanduses on sel sügisel avaldatud pilte jahituristide tabatud lindudest, kes jäävat põldudele kõdunema. „Kõik ahhetavad ja kujutavad meid ette verejanuliste mõrvaritena,” räägib Tõnu. Ometigi meeldib paljudele restoranis tellida metslinnufileed. Tegelikult kõik, mis linnust on söödav, jõuab toidulauale. Tõnu jutustab hoopis hirmsamaid lugusid lindude saatusest Madalmaades, kuhu nad meie juurest talvituma lähevad. Selle kohta ringleb internetis ka videosid. Seal mürgitatakse linde gaasiga sadade tuhandete kaupa, et säästa kohalikku põllumajandust. „Kui meil räägitakse, et kohaliku hane arvukus väheneb, siis põhjus pole meie jahimeestes,” märgib Tõnu. Tõsi on see, et linnud hävitavad põlde ka siin ja selle vastu aitaksid seadmed, mis linde ehmataksid. Aga seadmed on kallid ja riik nende soetamist ei toeta. Kui jahisaak jõuab koju, tõmmatakse see rippu. Osa mehi suundub sauna. Airek ja Mariann lähevad kööki seltskonnale toitu valmistama. Itaallasest sõbrad on kaasa toonud oma kodumaal tradit­ siooniliselt valmistatud vorste, Islandi mees pakub väga kanget kadakanapsu. Airek serveerib linnufileed. Laud saab külluslik. Airek ja Tõnu võtavad jahipäeva kokku. Täpsemat kütti autasustatakse medaliga, ei unustata ka möödalaskjat, tabatud loomadele avaldatakse austust ning jahipäeva lõpetuseks kõlab taas jahisarv.


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.