Maa Elu, 2. august 2018

Page 1

ISSN 2504-5865

9 772504 586014

REET KARUKÄPP: NII PALJU MARJU POLE MUL KUNAGI OLNUD JA MA POLE SELLEKS MITTE MIDAGI TEINUD. EI OSKA SEDA SELETADA.

VÄIKEETTEVÕTJA MURED

EHKKI PAI PAGARI KOHVIKUTES PAKUTAVAD MAITSVAD PIRUKAD-KOOGID ON TUTTAVAD ÜLE EESTI, POLE ELU SELLE OMANIKULE SUGUGI ALATI PAI TEINUD.

MAAILMAMEISTRID EESTIST

ET KUSAGIL MUJAL VEOAUTODEGA RALLIT EI SÕIDETA, SAAB EESTI VEOAUTORALLI MEISTRITE KOHTA KASUTADA VÄLJENDIT MAAILMAMEISTER.

2. AUGUST 2018 • NR 31 (164) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

t s a j a m a b u a k e s e im in e suv tooDET! rohkem kui 35 000 kasulikku

E-poest kaup kiirelt ja lihtsalt igasse Eestimaa nurka!

da Püsikliendiks saad liitu ! es kaubamajas või e-po Ring HD 1,5” AUTOKAAMERA

Raptor Wrap REMONDITEIP 5 x 101 cm

Lihtsalt kasutatav 120° läätsega Full HD autokaamera Lülitub sisse ja välja koos auto mootoriga MiniUSB-ga laetav aku Mõõtmed K 44 x L 66 x S 34 mm 95-00360

Uudne kvaliteetsest klaaskiudkangast remonditeip Raptor Wrap parandab puitu, metalli või plasti Sobib ka lekkivate torude parandamiseks Kasta vajaminev pikkus Raptor Wrapi teipi u 10 sekundiks vette ja keera tugevalt kahjustunud eseme ümber Tulemus on vastupidav ja kauakestev Võib lihvida ja värvida 75-00284

29

90

(39,90)

6

90

(9,90)

MAHLAAURUTI 8 L Roostevabast terasest Läbimõõt 26 cm, kõrgus 34 cm 86-00785 Tavahind 39,90

Püsiklientidele

29,90

AUTOKAUBAD | VARUOSAD | TÖÖRIISTAD | KODU & AED | VABA AEG | KALASTUS | MOTOKAUBAD

TALLINNA MOTONETI KAUBAMAJA | Lasnamäe, Tähesaju City | Tähesaju tee 14 | Tel +372 5368 2250

www.motonet.ee Tooteid on piiratud arv. Pakkumised kehtivad Tallinna Motoneti kaubamajas ja e-poes kuni 07.08.2018. Toodete broneerimine ei ole võimalik. Piltidel on illustreeriv tähendus.


2 || AVATUD TALUD || MAA ELU

2. AUGUST 2018

Avatud talude päev jätkugu muutumatuna silvi lukjanov Maa Elu

Ü

hepäevasele üritusele jagub piisavalt energiat nii külla tulnutel kui ka nende vastuvõtjatel. Kahepäevasena näevad avatud talude päevi vaid neilt kasu soovivad ettevõtjad. Türi vallas elav Aili Mäger on avatud talude päeval osalenud kõigil aastatel ja pole kordagi mõelnud, et ettevõtmine võiks olla teistsugune. „Miks ta peaks olema teistsugune, kui on praegu toimiv üks igati meeldiv päev,” mõtiskleb ta. Mäger ei tea öeldagi, kas ta suudaks ise olla teisel päeval nii aktiivne külastaja, ega tea, kui külalislahke oleks teisel päeval pererahvaski. Tänavu osales ta üritusel sõbrannadega ja koos külastati viit talukohta Järva- ja Raplamaal. Üle saja kilomeetri tuli nende taludepäeva tiir. „Alustasime kell 11 ja õhtul olime õigel ajal kodus tagasi. Sel ühel päeval tundsime kõikjal endid oodatud külalistena,” kinnitab ta. Üldse oli kogu ringi liikuv rahvas sel päeval sõbralikult naeratav ja liikluseski kuidagi iseäranis rahulik. Nii usub Mäger, et ühte head asja ei maksa tahta veel paremaks muuta. Tema mõtleb igatahes juba järgmisel aastal osalemisele, sinna Võrumaa poole. Ta loodab väga, et suures muutmistuhinas jääb al-

les siiani hästi toimiv avatud talude päev. Ka Järva vallas Koigis elav Kadi Raudvassar mõtleb juba järgmisel aastal osalemisele. Kuigi nende pere kõrvu kostus avatud talude päeva teave tänavu kevadel alles esimest korda. „Pühapäeva hommikul otsustasime abikaasaga, et läheme ka perepojale talus elavaid loomi näitama. Ürituse kodulehelt laadisime alla äpi NaviCup ja selle abil valisime sihtpunktid,” selgitab ta. „Meile väga meeldis, et äppi oli lisatud kommentaarid, mida talu pakub ja mis täpsemalt on raha eest, see tegi otsustamise palju lihtsamaks.” PRAEGUSE KORRALDUSEGA RAHUL Peaaegu igal aastal avatud talude päeval külalistele avatud Põllemaa-Saare talu perenaine Anne Nurk ütleb kohe otse, et kui praegune üritus muutub kahepäevaseks, siis tema loobub. „Jätkugu parem muutmata kujul. Nii on rahvas selle omaks võtnud ja milleks seda muuta. Mina küll ei jõua kahel päeval külalislahke olla. Usun, et külastajadki ei jõuaks kahel päeval aktiivselt ringi liikuda,” sõnab ta. Talupere on avatud talude päeval osalenud peaaegu kõigil aastail ja talu külastajate arv on jäänud poole tuhande kanti. Külastajad on peamiselt lastega pered nii lähimast linnast Türilt kui ka Tallinnast. Tänavu märkas Nurk nende seas eriti vanavanemaid lastelastega, kel hea tulla tallu, kus koerad, kassid, hobused ja lehmad kõik käepärast võtta. „Mina küll usun, et

60 aastat KARLA LILLEPÄEVI

4. aug 10–17

Karla küla, Kose vald, Harjumaa

Tallinn-Tartu mnt 37. km KARLA KÜLA

Sissepääs 2 eurot, lapsed tasuta. Täiendav info: www.lilleralli.ee 5563 3839

Nii algas avatud talude päev Lääne-Virumaal Kulina mõisas ... foto: meelis meilbaum

... ja nii Tartumaal Sirgu talus. foto: kristjan teedema

Osaühingu Elise Aed perenaine Reelika Marrandi arvab, et üritus võiks olla kahepäevane. foto: dmitri kotjuh

ei jõuaks see vanavanem kahel päeval lastelastega mööda talusid mütata.” Kuid ettevõtmine peab jääma, seda kinnitab Nurk reaktsiooni pealt, mida ta nägi ühel tüdrukutirtsul. „Meie talu tõmbenumbriks on kell 16 toimuv lehmalüps, mida saab vaadata ja kes soovib, ka proovida. Küll oli tore näha üliõnnelikku tüdrukut, kui ta saigi ise lehma nisast piima kätte. Sellise emotsiooni pärast tulebki avatud talude päevi teha,” räägib perenaine. Põllemaa-Saare talupere ei osale ettevõtmisel raha teenimise eesmärgil. „Saime jäätisekokteili ja supi müügiga kulud tagasi ja jagub ka, et abis olnud lapsed ja lapselapsed spaasse viia, ja ongi kõik hästi,” kinnitab Nurk. Et talupere soovib näidata ehedat taluelu, ei vuntsi nad elamist liiga üles. „Osaleme, sest mulle perenaisena meeldib palju rääkida ja sel päeval käivad külas ka paljud sõbrannad oma peredega.” Nad osalevad järgmiselgi aastal, kui ettevõtmine jätkub neile sobival kujul. Olenemata sellest, et külastajate seas leidub neid, kes ettepandud lintidest ei hooli ja märkamatult pere elamissegi püüavad pilku heita. „Meie noored on nii hakkamist täis ja neile tuleb see võimalus anda,” lausub Nurk.

Tõnise Puukool Roosoja

Sadevälja

Roogoja

TEGUTSETI MAKSIMUMI LÄHEDAL Wile Alpaca Farmi pererahvas teadis suhtlusvõrgustiku Facebook kaudu oodata külastajaid nii viie tuhande ringis

ja oli selleks valmis. Kuigi täpset külaliste arvu nad ei teagi, sest osalejaid ei loendatud, kinnitab pereettevõtte perenaine Evelin Jenk, et tegutseti üsna maksimumi lähedal. „Algul küll parklas abis olnud sõber proovis autosid lugeda. Esimese poole tunniga oli neid 50 ja edasi läks arvestus sassi,” lausub ta. Nii ei teadnud Jenk ülejärgmisel päeval öeldagi, kas nad järgmisel aastal osalevad. „Pole sellele veel jõudnud mõelda. Ilmselt võtsime vastu nii palju inimesi, kui suutsime. Meie hoov ju suuremaks ei lähe ja ekskursioone saame teha ka vaid peremees Imrega kahekesi. Me ei räägi ainult faktidest, vaid edastame oma lugu ja seda ei saa mitte keegi teine meie eest teha. Areneda ei ole meil enam justkui kuhugi.” Samas tõdeb Jenk, et üritus iseenesest on tore ja muuta küll midagi ei tasu. Kui on näha, milline rahvahulk sel ühel päeval linnast maale tuleb, kohe nii palju, et maaeluministeeriumi serveridki lausa umbe jooksevad, siis selline üritus võiks toimuda muutmata kujul. „Miks mitte jätkata ettevõtmisega, mis üldsusele sedavõrd meeldib. Liituvad ju sellega maal elavad inimesed, kellel on, mida näidata,” arutleb ta. Peremees Imre Heinsaar märgib, et kui, siis vaid kahepäevaseks. „Siis saame teisel päeval ise käia teiste juures ringi vaatamas ja miks mitte ka ideid hankimas.”

Ka OÜ Elise Aed perenaine Reelika Marrandi arvab, et üritus võiks olla kahepäevane. „Kui ollakse selleks korraks korda tehtud, siis võib ju rohkematele näidata. Minu 15liikmeliseks kasvanud meeskond oleks küll valmis,” kinnitab ta. Seda enam, et sissetuleku poolest on aiandustalule tegemist ühe korraliku laadapäeva sissetulekuga. Ainult et nüüd tuli klient ise taimede juurde. „Kohaletulnutele oli hoopis suurem valik, sest laadal kiputakse ikka küsima just seda, mida parasjagu kaasas pole. Kollektsioonpeenras kasvavad taimed näevad enamasti palju paremad välja kui juveniilsed potitaimed. Nii on kasu kahepoolne,” lisab Marrandi.

„ALGUL KÜLL PARKLAS ABIS OLNUD SÕBER PROOVIS AUTOSID LUGEDA. ESIMESE POOLE TUNNIGA OLI NEID 50 JA EDASI LÄKS ARVESTUS SASSI,” LAUSUB WILE ALPACA FARMI PERENAINE. Elise Aeda külastab igal aastal umbes tuhat inimest. Oli neid enam-vähem sama palju siis, kui ettevõtmine toimus vaid Järvamaal, kui ka nüüd, mil neljandat aastat ol-

lakse üle-eestilised. Marrandi usub, et ta on selle eest tänu võlgu ka koostööpartnerile Paasiku koertemõisale, kes tänavu näitas nende taimede kõrvale kaheksat haski tõugu koera. „Koos meie pere koertega oli külastajatele nunnutamiseks kümme väga sõbralikku haskit.” Korduvkülastajaid märkas Marrandi just koerte juures. Nii teab Marrandi, et osalevad ka järgmisel aastal, sest tema usinad aednikud kinnitasid valmisolekut juba järgmisel hommikul. „Maaeluministeerium teeb üritusele korralikku reklaami. Meie korraldada on vaid koerad ja toitlustaja.” KOKKUVÕTTEKS Maaeluministeerium kui üks avatud talude päeva korraldaja andis oma kodulehel teada, et tänavusel avatud talude päeval tehti ligi 160 000 külastust. Eelmisel aastal oli avatud talude päeval 120 000 külastust. Praeguse seisuga oli kõige rohkem külastajaid Andre Farmis, kes luges kokku 6500 inimest (eelmisel aastal 5600). Samuti oli palju külastajaid Konju Mõisa Talu kitsefarmis, kuhu läks uudistama 5200 inimest (eelmisel aastal 4000), ning OÜ Voore Farmis, kus oli 3488 külastust (eelmisel aastal 1317). Korraldajad on tänulikud kõigile taludele ja külastajatele ning kõigile, kes avatud talude päeva toimumisele nõu ja jõuga kaasa aitasid.


MAA ELU || PÕUD || 3

2. AUGUST 2018

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

PÕLLUMAJANDUS KUI MAJANDUSHARU

S Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Olav Kreen tõdeb, et kolmas keeruline aasta järjest on pannud paljud ettevõtted raskesse seisu – eriti just mõne väiksema ettevõtete juht ei jaksa enam jätkata. foto: agnes aus

Ellu aitab jääda riski hajutamine riina martinson Maa Elu

M

ullu jäi lakkamatute vihmasadude tõttu paljudel põllumeestel osa saagist koristamata, tänavu kimbutab juba kolm kuud kestev põud. Paratamatult tekitab see linnainimestes imestust, kuidas põllumajandusettevõtted sellistes tingimustes vastu peavad. Teraviljakasvataja, OÜ Rabaveere Farm juhataja Olav Kreen märgib, et ilm on alati põllumehe vaenlane, aga ka liitlane olnud. „Vaadates viimast kolme aastat, tundub, et ebanormaalsus on saanud meie normaalsuseks,” muigab ta. Kreen räägib, et nende kant Virumaal ei saanud kevadel vihma ja seetõttu ollakse üsna hädas. „Teisalt on meil nüüd kümne-paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes parem tehnoloogia kasutusel, samuti bioloogilised vahendid, mis aitavad taimedel stressiga toime tulla,” seletab ta. „Aasta kokkuvõte sõltub kogutud saagist, tehtud kulutustest ja saagi müügihinnast. Kõik sõltub ikka sellest, kui palju ja millise kvaliteediga kätte saame, aga selle üle pole mõtet praegu isegi spekuleerima hakata.” Kreen, kes on ka Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, tõdeb teiste põllumeestega suhtlemise põhjal, et kolmas keeruline aasta

järjest on paljud ettevõtted raskesse seisu pannud. „Eriti just väiksemate ettevõtete juhid ei jaksa enam,” ütleb ta. „Kui näiteks 2008–2009 läksid müüki põllumajandusettevõtted, kus omanikel polnud järeltulevat põlvkonda peale tulemas, siis praegu ütlevad noored, et pärast kolme sellist aastat ei jaksa enam. Lapsed on vaja kasvatada ja kannatus lihtsalt katkeb.” PUHKEPÄEVI EI OLE Enamik inimesi töötab 40 tundi nädalas ja peab puhkepäevi, aga põllu- ja loomakasvatajatel puhkepäevi ei ole. „Lastel on koolivaheaeg, aga sina pead tööd tegema. Kui veel ühiskonna suhtumine on, et te küsite vaid toetusi, siis tekib jõuetus paljudes,” tõdeb Kreen. „Arvan, et oleks tore, kui tuleks vähemalt moraalne tugi valitsuse ja Eesti avalikkuse poolt. See on põllumehele oluline, kui öeldakse, et me saame

aru, et teil on raske, ja isegi kui meil ei ole raha, mida toetuseks maksta, on see töö, mida teete, Eesti riigile oluline. Meie töös on tõesti probleem probleemi otsa, aga me otsime ise lahendusi. Käsi pikal küll keegi abi ei oota. Kes ootasid, on ammu lõpetanud.”

„RAHAVOOGU PLANEERIDES EI SAA ARVESTADA KÕIGE PAREMA SAAGI JA HINNAGA. KUI KUSKILT VÕIDAD, SIIS KINDLASTI TEISES KOHAS KAOTAD.” JAANUS MARRANDI

Lõunamaine mais kasvab tänavu mis mühiseb. foto: shutterstock

Eesti ühe suurema põllumajandusettevõtte, OÜ Estonia nõukogu liige Jaanus Marrandi nendib, et põllumehe tuju pole tõesti kiita, kui ei saa saaki. „Kui oled vilja külvanud ja põllult, kust loodad saada 5–6 tonni, saad kaks, siis loomulikult on meel mõru.” Samas peabki põllumajandusettevõtet majandades alati arvestama riskiga. „Nagunii on ühel aastal palju vihma, teisel kuiv. Rahavoogu planeerides ei saa arvestada kõige parema saagi ja hinnaga. Meie ei arvesta plaane tehes kunagi maksimaalsete börsihindadega, võtame kuldse keskmise, samamoodi ei arvesta kõige parema saagiga. Kui kuskilt võidad, siis kindlasti teises kohas kaotad,” seletab Marrandi. Rääkides uutest kultuuridest, siis uba ei saanud mullu valmis, aga tänavu näiteks lõunamaine mais kasvab mis mü-

hiseb – sel aastal tundub see õige valik. „Jälle riski võtmise küsimus, iga ettevõte peab ise tunnetama, kui palju ta riske julgeb võtta,” lisab Marrandi. Europarlamendi saadik Ivari Padar tõdeb, et ekstreemsete ilmastikuoludega aastaid on ikka ette tulnud, aga nüüd on lühikesse perioodi neid rohkem sattunud. „Ma pole küll kliimateadlane, aga erinevaid ettekandeid kuulates tundub, et see teema muutub üha tõsisemaks ja mööda sellest vaadata enam ei saa.” RISK JÄÄB ALATI Paratamatult peab põllumees tegevust planeerides kasutama talupojatarkust ja ilmast tuleneva riskiga arvestama. „Olen ma kodukohas arutanud teemat vanade põllumeestega ja nad tõdevad, et on raske küll – miinusesse ehk tänavu ei jää, aga kasum kannatab kõvasti,” sõnab Padar ja kinnitab, et põllumajandusega tegelemine ei muutu siiski kunagi mõttetuks. Kui 2100. aastal on prognoosi järgi Maal 10–11 miljardit sööjat ja keskmise sissetulekuga inimeste arv kasvab, siis turg aina paisub. Tulevasi põllumehi kasvatava Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen räägib, et põllumajandus on ikka olnud riskiäri. „Me õpetame alati, et põllumajanduses on vaja riske hajutada. Peab olema eri kultuure, eri valmimiskiirusega. Põllumees peab plaane tehes olema alati valmis nii põuaks kui liigniiskuseks,” tõdeb ta. „Igal juhul peab sul lisaks raamatutarkusele olema elukogemust ja see nn kõhutunne.”

el esmaspäeval arutas riigikogu maaelukomisjon Jõgeval koos põllumajandusorganisatsioonide esindajatega võimalikke lahendusi pikast põuast tingitud probleemidele. Maaeluminister Tarmo Tamm prognoosis, et sõltuvalt piirkonnast võib jääda 30−70% tänavusest suvivilja saagist saamata. Selgus saabub mõistagi alles sügise hakul, kui vili võetud ja saak salves. Tamm pakkus välja ka lahendusi: „Me ei saa võidelda ilmaolude vastu, kuid teeme kõik, mis võimalik, et põllumees ei peaks põuast tingitud olude tõttu kannatama. Praegu otsime võimalusi leida Maaelu Edendamise Sihtasutusele lisavahendeid. Üheks võimaluseks oleks suurendada sihtasutuse omakapitali ning kasutada seda käibekapitalina laenude väljastamiseks, et aidata põllumehi, kellel sügisel napib käibevahendeid. Samuti teeme koostööd PRIAga, et põua tekitatud probleemid toetuste nõuete täitmisel saaksid võimalikult põllumehesõbralikult lahendatud. Lisaks tuleb koostöös keskkonnaametiga leida lahendus veekasutuspiirangute küsimuses.” Juba on hakatud kahtlema selles, kas põllumajandus on ikka tõeline majandus, kui tema saatus paljuski toetustest sõltub. Eesti Päevaleht tõi välja Facebookist üles korjatud paar arvamust. Valju ütlemisega omaaegne rahandusminister Tõnis Palts arvas seal nii: „Maksumaksja maksab selleks, et põllumehed saaksid äri teha, ja siis, kui loomulikud riskid realiseeruvad, maksab ta veel rohkem. See ei ole majandus! Sõna „põllumajandus” asendamiseks tuleks kuulutada välja konkurss, kus sõna ei tohi sisaldada osist „majandus”.” Igipõline põllumees Jaanus Marrandi oli mõistagi teist meelt: „Põllumajandus ei erine teistest majandusharudest peale käibekiiruse millegi poolest. Meie ettevõttes (osaühingus Estonia – toim) on dotatsioon (mitte toetus, mis on vale sõna) ehk 10%. Ühistranspordi, ravimiäri, taastuvenergeetika jne dotatsioonid on üle 50%. Jätame dotatsiooni ära ja lisame sama summa toiduainete hinnale ning asi korras.” 5. juuli Maa Elus pakkus Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas välja mõtte, et just põud on õige aeg muudatusi teha ja vigadest õppida. Lisades, et oskuslikud taimekasvatajad paistavad stabiilse saagiga silma ebasoodsatelgi aastatel. Ei hakka siin Ameerikase mõtteid pikemalt tsiteerima, kel huvi, on võimalus tema kirjutist Maa Elu kodulehelt veel kord üle lugeda. Põud on seadnud põllumehe raskete valikute ette.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018


4 || MAHEPÕLLUNDUS || MAA ELU

2. AUGUST 2018

Lambasõnnik tõstab mahetatra saagikust tiit efert Maa Elu

E

esti ühes suuremas tatart kasvatavas Tõrvaaugu mahetalus on ilus aeg, sest põllud õitsevad. Augusti keskpaigast tuleb hakata aga usinalt saaki koristama. Tõrvaaugu mahetalu asub Raplamaa lõunapiiril Vigala vallas Leibre külas. Vanematele kuuluva talu eestvedajad on vennad Janek ja Janno Kuusik. Lisaks tatrale kasvavad talus lambad. Ettevõtmisega on endiselt seotud vendade vanemad, nii et tegemist on läbi ja lõhki pereettevõttega. KOLM LAMMAST JA KOTITÄIS TATART Tõrvaaugu on vendade sünnikodu. Nende vanemad said selle pulmakingiks oma vanematelt. „Kui vennaga ülikoolis käisime, siis mõtlesime, mida edasi teha ja kuidas kodutalu põllumaad rakendada,” räägib Janek. Janno õppis Tallinna Ülikoolis geoökoloogiat, Janek Tallinna Tehnikakõrgkoolis maamõõtjaks. „Ostsime kümme aastat tagasi turult koti tatart, katsetamaks, kuidas see Eestis kasvab, ning kolm lammast ja nii see läks,” sõnab Janek.

Tatar on üks tähtsamaid tangukultuure, mida peetakse tihtilugu ekslikult teraviljaks. Aga võta näpust, tatra sugulased on hoopis hapuoblikas ja rabarber. Vendade sõnul oli Lõuna-Eestis tatra kasvatamise traditsioon olemas, aga nõukogude korra ajal see kadus. Talud ju hävitati ja ühismajandites seda ei viljeletud. Nii tundubki tatar eestlaste jaoks eksootilise saadusena, kuigi on palju kodumaisem ja vähemalt sama kasulik kui näiteks Lõuna-Ameerikast pärit kinoa, mille toiteväärtust on taevani kiidetud. Tatratangudest ja -jahust valmistatud toidud on kergesti seeditavad. Seetõttu soovitatakse tatart paljudes tervistavates toitumiskavades. Tatar on ideaalne neile, kes soovivad tervislikult toituda ja kaalust alla võtta. Kotitäis tatart külvati maha ja see õitses kenasti. Janek tahtis saagi maha müüa. Hakati käima laatadel, käiakse usinalt tänase päevani. „Väga palju sidemeid on tekkinud just laatadel,” lisab Janno. Esimene suurem proovikivi oli noorte tatrakasvatajate jaoks tatra koorimine. Selleks on välja mõeldud mitu meetodit. Levinum on terade aurutamine 80 kraadi juures, kuni viljapähk-

e ja Rootsi

Käsitsilüpsi võistlus

lid paisuvad ja eralduvad vad koorest. Seejärel tatar kuivatatakvatatakse ja tuulutamise teel eraldaaldatakse kestad. Sellise meeeetodi juures on tatratera a pruun, kuid kuumutamine hävitab tatras sisalduvaid vajalikke toitaineid. Seetõttu eelistati Tõrvaaugu talus mehaanilist koorimist. Esimestel katsetel kasutasid Janek ja Janno onu käest saadud haamerveskit, mis tehti pi-sut ümber tatrale sobivavamaks. „Kahjuks oli saadus adus kvaliteedilt kehvake,” meenutab Janek. Tema selgitusel usel lõhkus veski terad liiga ära ja sellest valmiv puder oli hästi liimjas. ii j Nüüdseks on tatra koorimiseks soetatud uus kiviveski, mille tööga ollakse rahul. GLUTEENIVABA MAHETOODE Kohe alguses soovisid vennad kasvatada tatart mahedalt. Vastav tunnustus saavutati 2012. aastal, mis andis võimaluse koputada ökopoodide ustele ja pakkuda toodangut sinna. Vendade jaoks on mahedalt kasvatamine nii põhimõtte küsimus kui ka turundusargument. Järjest rohkem on allergia ja talumatuse all kannatavaid inimesi, kes vajavad puhast toitu. Peale mahemärgi on Tõrvaaugu talu toodetel märgistus tsöliaakiahaigele, mis kinnitab, et toode ei sisalda gluteeni. Kuigi tatar ise gluteeni ei sisalda, siis tavalist tatart ostes selles päris kindel olla ei saa. „Nisuteri võib tatra hulka sattuda näiteks kombaini torudes, kui see on varem nisu koristamas käinud, samuti kuivatis või tööstusliinil, kui seal on varem nisu käideldud. Võimalusi on tegelikult palju, meil on need kõik välistatud,” kinnitab Janno. Nii ongi toodetel kaks märki: mahe ja gluteenivaba. „Mittemahedalt kasvatada on palju lihtsam: pritsid umbrohutõrjet ja väetist ning taimed muudkui kasvavad,” märgib Janno. Sellist varianti pole siiski kaalutud. „Oleme nüüdseks juba nii palju tööd ja vaeva näinud, seda pole mõtet tagasi keerata,” on Janek veendunud. Enne tatra külvamist mahepõllule tuleb põldu umbrohu hävitamiseks mitu korda harida. Tegemist on õnneks kiirelt kasvava ja vähenõudliku taimega, mis lämmatab ise umbrohu. Tatra vähesel levikul meie looduses on omad plussid, sest taimel pole levinud haigusi. Tavapõllumajanduses saab kasutada keemilisi väetisi, kuid vendadel on õnneks omast käest võtta mahedat lambasõnnikut. See on väärt kraam, millest tunnevad puudust paljud mahepõllumehed. Siiski tunnistab Janek, et mahetatra saak jääb võrreldes väetatud põldudega kuni poole võrra väiksemaks. „Umbes tonn hektarilt tuleb vähem, meie saame tonni, nemad kaks kuni kolm,” teab Janek. Palju

„Umbes tonn hektarilt tuleb vähem, meie saame tonni, nemad kaks kuni kolm,” teab Janek. fotod: kristina efert

sõltub tegelikult sellest, kui hästi kombainiga tööd teha. Seetõttu seisabki Tõrvaaugu tootmishoone kõrval uhke kombain. „ Selle väärtus on sama, kui ehitada endale poolteist maja,” sõnab Janek. Hoolimata kõrgest hinnast tasub oma kombain siiski ära, sest nii saab põllud puhtamaks ja saagivahe võib olla isegi kahekordne. Aga et kombain jõude ei seisaks, pakutakse koristusteenust teistele põllumeestele. HILISKEVADINE KÜLM TEGI LIIGA Tatart võib külvata, kui mulla temperatuur on üle kümne kraadi. Tõusmed ilmuvad viiskuus päeva pärast külvi. Tänavu külvati Tõrvaaugus tatar maha mai lõpus, ent juuni alguses tabas põldu öökülm. Põllul on täpselt näha, kuidas külmalaine on liikunud. Külmakahjustusega taimede asemele istutati kohe uued, kuid need on arengus paar nädalat maas.

PEALE MAHEMÄRGI ON TÕRVAAUGU TALU TOODETEL MÄRGISTUS TSÖLIAAKIAHAIGELE, MIS KINNITAB, ET TOODE EI SISALDA GLUTEENI. Tatrataim on temperatuuri suhtes tundlik. Kasvuaeg on 60–90 päeva, vili valmib augusugus ti teisel poolel. Külvisenorm orm on 400 seemet ruutmeetri ri kohta ehk 70–80 kilogram-mi hektari kohta. Tatra tolmlemisekss viiakse õitsemise ajaks põllule kuni kolm mesilasperet hektari kohta. Mesilastele tatra valged või roosad õied meeldivad. Tatramesi on tume ja iseloomuliku omanäolise maitsega. Tõrvaaugu talul on maad 310 hektarit, millest metsa ainult kaks ja pool hektarit. Tatar kasvab 160 hektaril, 111

hektarit on kaera all, seitsmel hektaril kasvab Sangaste rukis. Ülejäänud on karja- ja heinamaa all. Kolmest lambast alguse saanud kari on kasvanud 300pealiseks, põhikarjas on 140 isendit. Kolm aastat tagasi toodi karja tumedapealine Suffolki tõugu jäär ja hakati tegelema tõuaretusega. Suffolki lambad on suured ja heade lihavormidega. Lambaid on müüdud Rägavere mõisa karja täienduseks. Mõned lambad on tehtud lihaks. Villa on viidud Märjamaale Kabala villavabrikusse, kus teenustööna kedratud paksu sokilõnga pakutakse laatadel. Üldiselt ongi talu eesmärk väärindada kogu toodang. Lambad söövad ära kõik tatrajäägid ja annavad vastu head väetist. Isegi tatra õied kuivatatakse ja nendest saab teed teha. Küll aga pole Janek leidnud rakendust tatrakestadele, mida tekib igal nädalal koorimise tulemusena 600 kilogrammi jagu. Tatrakestadest tehakse küll patju ja jahvatatakse jahu sisse, mida kasutakse leiva valmistamisel rukkijahu asemel. Kuid pool kestadest jääb ikkagi üle. On proovitud põllule väetiseks viia, aga kestad on kerged ja tuul lennutab need minema. Janekil on idee pressida need kokku briketiks, millega ahju kütta, aga selle teostatavust pole ta veel jõudnud uurida. Seemet hoitakse endale ise, sest antud sort, mille nime vennad täpselt ei teagi, on ennast

Tõrvaaugu talu põldudel õigustanud. „Tood uue ega tea, kuidas jälle minema hakkab,” räägib Janek. Toortatraturg läheb Janeki sõnul endiselt ülespoole, kuid samas näib, et rohelisest tatrast hakkab turul küllastus tekkima. On vaja välja mõelda uusi tooteid. Küsitakse ka röstitult ehk harjumuspärast pruuni tatart, aga see ei ole nii tervislik, sest kuumutamine hävitab toitained ja mineraalid, mida toortatar täis on. Praegu pole Tõrvaaugu talul röstitud tatart plaanis pakkuma hakata. Kokku pakutakse tatrast 25 toodet, mis kõik on talus enda välja mõeldud. Populaarsemad on toortatrakruup ja -jahu. Pastadest penne ja fusilli. Pastategu käib kolm korda nädalas, sest masinast tulnu peab ööpäeva jagu 35 kraadi juures kuivatuskapis seisma. Kui kuivatuskapp taas vaba, algab uus pastategu. Tõrvaaugu mahetalu tooteid müüakse laatadel, tehakse kaubaringe Pärnus ja Tallinnas, kaupa saab tellida kodulehe kaudu. Tooted on müügil paljudes kauplustes, läbirääkimised uute müügikohtade osas käivad. Väga hea müügikanal on näiteks Rimi Talu Toidab osakond. Lisaks oma Tõrvaaugu mahetalu kaubamärgile müüakse toortatrajahu, toortatratangu ja toortatrakruupi Selveris kaubamärgi Loodusvägi alt. Tõrvaaugu mahetooteid jõuab ka Soome.


MAA ELU || SÕSTRAD || 5

2. AUGUST 2018

Tallinna koolilapsed joovad Karukäpa sõstramorssi silja joon Maa Elu

„S

elline saak on kingitus,” ütleb Pärnumaa Karukäpa aiandustalu pidaja Reet Karukäpp, kes parajasti murutraktori roolis oma mustasõstraväljadelt järjekordse marjakoormaga naaseb – põhiosa talus toodetud mustasõstramahlast läheb pealinna lastele morsi valmistamiseks. „Nii palju marju pole mul kunagi olnud ja ma pole selleks mitte midagi teinud. Ei oska seda seletada. Mul ei olnud möödunud aastal väetise ostmiseks raha, olin sisuliselt pankrotis, sest mullu saaki ei olnud,” seletab Karukäpp. Ennast ise pensioneerunud loodusteadlaseks nimetaval taimekasvatajal on geoloogiadoktori kraad ja teadlase ratsionaalne elunägemus, samuti toetav pere. Kätte on jõudnud pereettevõtte kõige pingelisemad päevad: mahlamajas rassivad tiimina varavalgest hilisööni sõstardest mahla pressides Reeda õde ja tütar. Kui vaja, tuleb õemees ja parandab ära mõne rikki läinud masina. „Põõsad kurnavad ennast nii välja, et järgmine aasta ei tule midagi. Võib arvata, et järgmine aasta on katastroof,” pakub Reet Karukäpp. LÄHINÄDALAD ON TIPPAEG Talunik räägib, et tavaliselt variseb öökülmadega osa viljaalgeid maha, aga seekord varisemist ei olnud – kõik kümme viljaalget jäid kenasti rootsu külge. Siis sai selgeks, et saak tuleb võimas. Muidugi olid esimesed jaheduse ja kuivaga kasvanud marjad maitsetud ja pisikesed. Soojuse ja vihmaga aga pilt muutus. Mustad sõstrad hakkasid valmima tänavu juba juuli teisel nädalal ja neid peaks korjata saama augusti keskpaigani või kuu lõpuni. Ühest põõsast saab heal aastal kuni viis kilo marju, aga põõsad ei ole ju ühesugused. Saagikust arvutatakse sõstardel hektarite järgi: Karukäpa talu neli hektarit marjapõõsaid annab välja keskmisel aastal kuus ton-

ni sõstraid. Möödunud aastal ei saanud ühte tonnigi. Et mitte püsiklientidest ilma jääda, ostis talunik Pollist külmutatud marju ja tegi nendest siirupit. „See oli suhteliselt tuim töö ega tasunud ära, aga pidin viimase välja panema, et mul oleks midagi müüa,” kirjeldab Reet Karukäpp. Praegu on erakorraline olukord. Tänavune saak tõotab tulla 15–16 tonni marju, aga ilmselgelt pole jõudu seda hulka kätte saada ja töödelda. Marju korjatakse eri meetoditega jaokaupa. Valitud sordimarjade noppimist karbikestesse hinnatakse 60 kuni 80 eurosenti kilo ja see kergitab marja hinda. Kahjuks pole tänavu suuremat marjamüüki loota: musti sõstraid on turul väga palju ja nende hind läheb järjest odavamaks. Eesti on Euroopa osa ja sealsed turuhinna kõikumised mõjutavad ka Karukäpa talu toodangu müüki. Euroopa kõige suurem mustasõstrakasvataja on Poola ja kui tema oma kauba tõhusa eksporditoetuse najal mööda Euroopat laiali paiskab, ei jää teistele midagi, teab Reet Karukäpp. Põõsaraputamise meetodiga on võimalik paaril inimesel korjata kogu mahla valmistamiseks vajalik kogus. Mahlategemise jõudlus seab korjamisele piirid. Et korjata marju mahlakatlasse, peab välja mõtlema odavamaid marjakorjamisviise, teab Reet Karukäpp, kes on leiutanud toreda elektrilise marjakorjamise seadme, mis sobib eeskätt meestele: pendelsae otsa on disainitud mustasõstrapõõsa raputamiseks sobiv otsak. Leiutis on patendiametis registreerimisel. Masinaga korjatud marjad on leheprügiga segamini ja vajavad enne mahlakatlasse jõud-

Mahlategemine on raske käsitöö, hooajal pressitakse seda hommikust õhtuni. fotod: silja joon

„PÕÕSAD KURNAVAD ENNAST NII VÄLJA, ET JÄRGMINE AASTA EI TULE MIDAGI. VÕIB ARVATA, ET JÄRGMINE AASTA ON KATASTROOF,” PAKUB REET KARUKÄPP.

mist tuulamist või suurtes vannides pesemist. MAHLATEGEMINE ON RASKE KÄSITÖÖ Karukäpa põldudel leiab ligemale 30 sorti mustasõstrapõõõstrapõõsaid. Põõsas kannab korraliku hooldamise korral saaki aaki 9–10 aastat. Talu mustasõstrapõldustrapõldude esindussort on ‘Lentjai’, entjai’, maheda maitse, suure uure marja ja hea kandvuusega sort. Masinkor-jeks see eriti ei sobi. Kuigi selle sordi põõsaread on üle 10 aasta vanad, pole Karukäpp raatsinud neid üles künda – istandus vajab pidevalt noorendamistt ja maa viljavahelduse use pärast puhkamist. Osa põllumaad on heinamaanamaana uute põõsaste ootell või õi juj ba üles küntud. Karukäpa perenaine loetleb sorte, millega ta on rahul: ‘Zagadka’, ‘Lentjai’, ‘Karri’, ‘Ruben’, ‘Triton’, ‘Interkontinental’. Kas taimla rajamisel tehtud panus mustadele sõstardele oli õige valik? „See oli õige valik, sest maa on liigniiske ja

muld kehv. Must sõstar on ainus, mis seda talub. Punane sõstar ja karusmari liigniiskust ei talu ja maasik maasikate jaoks on liiga palju umbrohtu,” umbroht seletab Karukäpp ja lisab, et e tänavu oleks pidanud kasvata kasvatama suuremas koguses hoopis a arbuusi ja melonit. Mahlategemine on rasMahlateg ke käsitöö, hooajal pressitakh se seda hommikust õhtuni. Hea H oleks külmutada aga mahlamarju, et e neid tasapisi ja jõudumööda sügisel mahlaks pressida. Ühel aastal käis Karukäpp läbi kõik Pärnu külmhooned, aga keegi ei olnud nõus tema marju sinna võtma. Enamik on spetsialiseerunud kala jaoks siali ja neil on keeruline midapanna. Õnneks gi muud sinna si sai talunik äsja siiski ühe külmhoonega jutule ja loodab need marjad, mida ta mahlaks teha ei jõua, sinna hoiule viia. Pressimisjääk on kõrvalsaadus, millest saab igasuguseid asju teha. Näiteks veini. Reet Karukäpp teab, et kõige väärtuslikum oleks toota mustasõstra-

Mesilaste kvaliteetne talvesööt Söödasiirupi eelised: – lihtne kasutada – ideaalne söötmaks nii vara- kui ka hilissügisel – ei rikne, võimalik säilitada pikema perioodi jooksul – hügieeniline ja ajasäästlik – ei põhjusta mesilastel vargustungi Hind 15 € (14 kg kanister). Info ja tellimused tel 522 4342 või info@ligustica.ee. Kumalane OÜ www.ligustica.ee

seemne õli. Sellest tehakse ravimeid ja kosmeetikatooteid. Kahjuks puudub Eestis tehnoloogia selle õli kättesaamiseks. Samuti on marjade kuivatamise tulemusel valmistatud tooted Reet Karukäpa arvates poes nii kallid, et käsi tõrgub neid võtma. „Kuna mul jõud peale ei hakka, siis ma üldse ei uurigi, mis ja kuidas,” lisab taimekasvataja. Põhiosa Karukäpa talu magustatud mustasõstramahlast ostab ära Tallinna koolitoitlustus. Suurema osa kaupa turustab Karukäpp otse talust, sest kaupluse juurdehindlusega muutub mahlapudeli hind mõttetult kalliks. Talunikul on püsikliendid, kes tellimused juba ette teevad ja talvevarude peale mõtlevad. „Mulle meeldiks, kui inimesed tuleksid endale marju korjama. Ise valivad, milline sort meeldib,” pakub talunik. Kuna Karukäpa talu on olnud aastaid Pärnu kutsehariduskeskuse aiandusõpilaste praktikakoht, on praktikantidest palju abi. Kahe aasta pärast 80aastaseks saav talunik ütleb, et tema eesmärk on leida huviline, kes on valmis talle abiks tulema või istandust rendile võtma ja seda majandama.


6 || RALLI || MAA ELU

2. AUGUST 2018

Eesti veoautoralli võitjad on m toomas šalda Maa Elu

N

ii mõnelegi Shell Helix Rally Estonia raja ääres seisnud või teleülekannet jälginud rallihuvilisele oli üllatus, et sõiduautodele lisaks kihutatakse Eestis võidu ka veoautode, täpsemalt Nõukogude Liidu ajast pärit GAZ-51 ja GAZ-53-dega. Samade autodega sõidetakse veel veoautokrossi ja samade mudelite põhjale on ehitatud veobagid, mis väljanägemiselt tõeliste mürakatena mõjuvad. Maa Elu rääkis kohalikust veoautospordist Kristo Laadrega, kes argielus juhib osaühingut Makrum ja kelle vabast ajast enamik kulub just veoautospordile. Mees võistleb ise ja aitab ala arengule kaasa Eesti Autospordi Liidu veoautospordi komitee aseesimehena. „Veokatega tegelevad enamasti ikka maapoisid, aga mitte ainult. On neid, kes maalt linna läinud, aga ikka sõidavad. Ala juures hoiab mehi selle ekstreemsus ja mõnus seltskond,” usub Laadre. Ja publik austab veokaid. „Rallirajal oodatakse ikka viimased ära ja krossirajal vaadatakse veokaid samuti suure huviga. Rahvale meeldib nostalgiline, aga samas võit-

luslik vaatepilt.” Kindlasti tõstis huvi veoautode vastu Rally Estonia, kus masinad head kiirust näitasid ja katkestanuid oli vähe. Kolmeteistkümnest ralli lõpetanud veoautoekipaažist kiireimaks osutusid Taavi Niinemets ja Esko Allika. KOKKUHOIDEV SELTSKOND „Eestis sõidetakse veoautokrossi, veoautorallit ja veobagikrossi. Rallis on praegu kõigil masinatel GAZ-53 V8 mootorid ja enamikul GAZ-51 kabiinid ja raamid, sest need on vanemal mudelil stiilsemad. Vanemad kasutusel olevad GAZ-51 kabiinid pärinevad 1960ndatest. Kõige uuemad GAZ-3307-d, mida võib kohata krossirajal, on toodetud 1990ndatel. Viimaseid kutsutakse ka R-Kioskiteks, sest need on suure kabiiniga ja kandilised. Olenevalt aastast ja võistluskalendrist osaletakse hooajal viiel-kuuel krossil, samuti on veokad kohal neljal-viiel rallil, mis lähevad Eesti meistrivõistluste arvestusse,” jutustab Kristo Laadre. Krossis on küll sõitjaid veidi vähemaks jäänud, aga mit-

KUI MOOTORI SAAB JOOKSMA, VÕIB JUBA VÕIDU KIHUTADA, AGA KONKURENTSIVÕIMELISE SÕIDURIISTA EHITAMISEKS KULUB 10 000 KUNI 15 000 EUROT.

te sedavõrd, et võistlusklasse peaks kokku panema. Tugevamatest veoautokrossimeestest võib Laadre hinnangul esile tõsta Avo Pilve ja Jaan Villaku. „Villakut saab pidada ala hingeks, ilma temata ei oleks see sugugi sellisel järjel nagu praegu.” Rallis seevastu veoautode hulk üha kasvab. Kõvemad veoautorallisõitjad on Taavi Niinemets, Tarmo Silt, Rainer Tube-

rik. Legendiks peetakse tänagi rajal kihutavat Olev Helüt ja Ants Kristalli, kes on ralliveoautosid roolinud juba kaugelt üle kahekümne aasta. „Hea meel on, et isegi järelkasvu lisandub. Näiteks Rally Estonial võistles kunagise väga tugeva veokamehe Hindrek Kio 19aastane poeg Martin.” Sõitjad ei ole sugugi ainult mehed. „Krossirajal käis mõ-

ni aasta tagasi Avo Pilve tütar Tuuli, kes tegi nii mõnelgi mehel selja prügiseks ja rallirajal loeb elukaaslasele Jüri Lindmetsale kaarti Olev Helü tütar Nele. Rally Estonial oli viimase linnakatse ajal veokaroolis just tema,” teab Laadre. Kuna mees on osalenud krossi- ja rallivõistlustel ning bagigi ära proovinud, saab ta välja tuua veoautoalade eri-

4

Kristo Laadre ja Kristjan Karu sõidu stiilinäide. foto: erakogu

Too ristsõna vastus 11.–12. augustil Hauka laadal meie telki. Kõikide õigesti vastanute vahel läheb loosi kaks K-Rauta 100 € kinkekaarti.

3

1 2

8 9 10 5 6 7

1. Riigimetsa majandaja 2. Looduskaitsekuu 3. Raiet lubav dokument 4. Must lepp 5. Enampakkumine 6. Puude langetamine 7. Metsakava tegija 8. Levinuim lehtpuu Eestis 9. Puude kuningas 10. Metsas elutsev kaslane Vastus: metsaoksjon.ee kaardirakendus


MAA ELU || PIIRISSAAR || 7

2. AUGUST 2018

aailmameistrid nevused ja sarnasused. „Veokaralli mehed hoiavad väga kokku, kõik nad on nagu üks meeskond. Kui kellelgi midagi juhtub, ruttavad kõik appi, et abivajaja ikka rajale pääseks ja konkurentsi oleks. Veokakrossis sel määral üksteist ei aidata ja seal minnakse rajale korraga, mitte intervallidega nagu rallis, aga mõlemad seltskonnad on ikkagi väga mõnusad. Sõidukameestest eristab veokamehi see, et seltskond on eraldi, teenindus on eraldi ja jututeemad teised. Mõistagi on sõidukameestel raske taluda, kui veokad neist üsna sageli kiiremad on,” muheleb Laadre. Kiirused on veoautodel päris kibedad, paremad masinad arendavad 160 ja enamgi kilomeetrit tunnis. GAZ-idel rallisõitmine on ainulaadne kogu maailmas. Kusagil mujal nendega rallit ei sõideta, mistõttu saab Eesti veoautoralli meistrite kohta kasutada väljendit maailmameister. Veoautokrossis peetakse GAZ-idel võistlusi aga mujalgi – Venemaal on krossirajal peale nende liikumas veel ZIL-id, UAZ-id ja Gazellid. Lätis peetakse tavapäraselt üks EMV etapp Smiltenes, kus võib sõitmas näha eestlasi ja lätlasi.” Kuigi peamiselt saavad meie veoautorallimehed oma sõidud sõidetud kodumaal, on neid oma masinaid ja oskusi näitama kutsutud nii Lätti kui ka

Leetu. „Teistes Balti riikides on tekkinud huvi meie juurde sõitma tulla, mehed pidid masinaid ehitama ja nii on tekkinud idee korraldada Balti meistrivõistlused,” kõneleb Laadre. GAZ-ide baasil ehitatud bagid on eriti ainulaadsed sõiduriistad. „Tegu on GAZ-51 või GAZ-53 raami peale ehitatud masinaga, mille mootor on viidud keskele ja ise istutakse eesotsas. Mootorina on lubatud kasutada GAZ-51 ja GAZ53 ning Tšaika mootoreid. Viimased on võimsamad ja paljudel on need ka peal. Meistritiitlile sõidetakse nendega ainult Eestis ja Lätis, mõned masinad on ka Leedus. Omavahel käib kõva pusimine, kord on peal eestlased, siis jälle lätlased.” EI OLE ODAV LÕBU Veoautoralli kulukuse kohta ütleb Laadre, et see sõltub sellest, kui palju keegi raatsib masinasse raha panna. „Kui mootori saab jooksma, võib juba võidu kihutada, aga arvan, et konkurentsivõimelise sõiduriista ehitamiseks kulub 10 000 kuni 15 000 eurot, muidugi saab ka 20 000 ja enamgi kulutada. Juppe õnneks veel leidub. Arvata on, et GAZ-51 kabiinide ja raamidega läheb järjest keerulisemaks, aga praegu neist veel puudust pole. Reeglites on paigas, et võistlusmasinal peab olema originaalmootor, -raam, -ved-

rustus (peale amordi), pidurisüsteem ja väga palju muud. Vabaks on lastud käigukastid. Paljudel on peal kuus ja pool tuhat eurot maksvad ralliauto käigukastid, aga on ka mehi, kes sõidavad muudetud ülekandega GAZ-i käigukastiga. Veel üks variant on kasutada Toyota kasti, mille saab kätte 500 kuni 1000 euro eest.” Kristo Laadre ise alustas veoautokrossiga 2006. aastal GAZ-51-l, aga enne seda oli aastatel 1999–2000 Heiki Pihlaka mehaanik. „Ju sealt pisiku külge saingi. Sõitsin krossi kuni 2010. aastani, aga siis hakkas tervis kannatama, sest radadel on hüppamist ja põrutamist kõvasti. Olen võistluse pooleli jätnud isegi kolmanda koha pealt, sest hing oli lihtsalt kinni. Otsustasin, et lõpetan krossitamise. 2011 oli veokaralli üsna väljasuremisohus, masinaid oli stardis vaid 2–4, aga sealtmaalt on osalejate hulk järjest kasvanud. Kaks aastat hiljem võttis Auto24 Rallist osa juba 14 ekipaaži. Peamine on muidugi osalemisrõõm, aga tore, et olen ka midagi saavutanud. Rallisprindis olen Eesti meistrivõistlustel võitnud 1. ja 3. koha, Viru rallil 1. ja Harju rallil 3. koha.” Seekordsel Rally Estonial Laadre paraku starti ei jõudnud, sest eelnenud Viru rallil lagunes auto kardaan. Nüüd on auto juba korras ja ootab uusi starte.

Varnja

Läht e

Peipsi järv PIIRISSAAR

Kõrveküla

TARTU Luun ja Ülenur me Kambja

Võnnu Mehi koorma

VENEMA A

Piiripealne saar Piirissaar – kõige otsesemas mõttes sander silm Maa Elu

17.

sajand Venemaal – Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Nikoni algatatud kirikureformid on löönud sügava lõhe sealsete jumalakartlike inimeste vahele ja reformidega mittenõustunud vanausulised liiguvad võimude vägivalla eest kas itta Siberi laante sügavusse või läände, kus neile jääb ette Peipsi järv oma väikese saarekesega. Vanausulised polnud saare ainukesed asukad, saarel olid pelgupaiga leidnud veel luterlastest eestlased ja õigeusklikud venelased, kellel ei olnud soovi 25 aastaks tsaariväkke aega teenima minna või kes tahtsid lihtsalt võimude silme alt ära. Nii või teisiti, kuid just sellest ajast alates võib Piirissaart lugeda püsielanikega asustatuks. Alguse sai tugev ja teotahteline kogukond, mis oma parimatel aegadel küündis mitme tuhande inimeseni. Piirissaarel turistidele giiditeenust osutava Külli Kella sõnul (pildil) on saare hiilgeajad jäänud 19. ja 20. sajandisse – 19. sajandi alguses oli seal suisa seitse küla. Tõsi küll, 1862. aasta torm sundis inimesed osa saarest maha jätma ja praegu on saarel kolm küla, kuid Piirissaarel tegutses parimatel päevadel viis kauplust, kaks kooli ja oma pühakoda oli nii vanausulistel, luterlastel kui ka õigeusklikel. Kuigi Piirissaarel on läbi aegade sõbralikult koos elanud kolm eri kogukonda, on suurima jälje saare ajalukku jätnud siiski sealsed vanausulised. Et vanausulised hindasid väga kõrgelt kirjasõna ja haridust ning nende suhtumine töösse oli suisa pühalik, oli nende perede elujärg üsna hea. „Vanausulised olid Tsaari-Venemaal oma töökuse ja hea hariduse poolest väga hinnatud. Esimese Eesti Vabariigi ajal tegutses saarel mitu kuulsat suguvõsa, kelle ehitatud lotjasid tunti Peipsi

Saare üks olulisemaid kohti on vaieldamatult kohalik kauplus, mis avab uksed mõnel päeval nädalas. foto: sander silm

igas sadamas,” räägib Külli Kell. Saareelanike elatustasemest annavad aimu enne teist ilmasõda tehtud fotod, sealhulgas lustlikud meenutused pulmadest. Need ei jäänud glamuuri poolest maha Tartu linna lokaalide peenetest pidudest. MURRANGU TÕI SÕDA Sarnaselt ülejäänud Eestiga lõhkus saareelanike tavalise eluolu teine maailmasõda. Kuna Piirissaar oli strateegiliselt tähtis punkt, sooritati sõja ajal saarele pool tuhat õhurünnakut. Vähe sellest, saar ei jäänud puutumata 1949. aasta küüditamisest, mil Siberisse saadeti mitmeid endisi jõukaid saarelanikke. Siiski läks pärast sõda elu vaikselt jälle rööbastesse, Piirissaare kuulus köögivili, ennekõike sibul leidis taas tee Leningradi ja Pihkva turgudele. Peale selle tegeldi rannarahvale omaselt kalapüügiga. Paraku lõikas selle elukorralduse läbi Eesti taasiseseisvumine, mis sulges sibulale idaturu ja tõi kaasa muid piiranguid.

HUVILISTE ARVU KASVULE AITAB KAASA MANDRI JA SAARE VAHEL SÕITEV KIHNU VEETEEDE PRAAM KOIDULA.

„Mis seal salata, paljud inimesed olid sunnitud tööotsingutel minema mandrile ja väikesaart tabas järjekordne lahkumiste laine,” kõneleb Külli Kell. Hea on aga see, et vähemalt suviti tuleb elu Piirissaarele tagasi. Endised elanikud ja nende järeltulijad naudivad idüllilist saareelu, ettevõtja Ruslan Iltsik avas eelmise aasta kevadel taas Piirissaare vana, paar aastat suletuna seisnud Magaziini kaupluse, mis varustab elanikke kõige hädavajalikuga. MIDA SAAREL VAADATA? Hea uudis on, et turistid on hakanud jälle saart avastama. Huviliste arvu kasvule aitab kaasa mandri ja saare vahel sõitev Kihnu Veeteede praam Koidula. Saare vaatamisväärsusele viitab sadamasse paigaldatud National Geographicu kollane akengi. Külli Kella jutu järgi on saare suurimad vaatamisväärsused sealsed kolm eriilmelist küla, mis on segu kaluri- ja arhailisest vanausuliste külakultuurist. „Ja loomulikult on siin väga põnev loodus – lihtne, kuid täis üllatusi. Kaks kolmandikku saarest moodustab madalsoo, kus leidub hulgaliselt taimeharuldusi. Piirissaar on konnade paradiis, üheteistkümnest Eestis elutsevast kahepaiksete liigi esindajast võib siin kohata lausa kaheksat. Kevadise ja sügisese rände ajal on saar aga ornitoloogiahuviliste maiuspala,” räägib ta.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud LEADERi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril II” raames.


8 || METSAMARJAD || MAA ELU

2. AUGUST 2018

Metsamarjaistandustel on Eestis tulevikku taavi alas Maa Elu

K

as Eestis kui väikese elanike arvuga riigis on võimalik metsamarju suuremas koguses kasvatada ja luua istandused, nagu on Põhja-Ameerikas? Kes soovib metsamarju, läheb ise metsa või rabasse korjama mustikaid, pohli, jõhvikaid või ostab neid turult, kuid metsamarjade istandustest ei ole Eestis eriti kuulda. Viimasel 10–15 aastal on kasvanud kultuurmustikate kasvatajate arv, aga endiselt on vähe nii-öelda jõhvika- ja pohlafarme, mida maailma eri paikades küllalt leidub. USAs ja Kanadas käinud on märganud, et seal ei korjata metsamarju metsast, vaid need on enamasti pärit spetsiaalsetest istandustest, mis jätavad võõrale silmale loodusliku mulje. Ent tegemist on suurte, hektaritesse ulatuvate marjakasvatustega, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks. Saagi kättesaamiseks üleujutatavad jõhvikaistandused on Ameerikas tihti väga vanad ja rahva seas populaarsed. Botaanik, Eesti Maaülikooli teadlane Taimi Paal, kes on aastakümneid uurinud kõike metsamarjadega seotut, nende populatsioone, kasvutingimusi, saagikust jms, rõhutab, et praegu on Eestis kadunud ülevaade, kui palju meil metsamarjakasvatajaid üldse on. „Samas neid ikka on, kuna 7–8 aastat tagasi oli alustajaid küll ja marju kasvatati kokku umbes 100 hektaril. Seda ei ole vähe. Nüüd on mustika- ja jõhvikaistanduste pindala kindlasti tublisti kasvanud just väikekasvatajate arvelt, kelle istanduse pindala jääb enamasti alla hektari.” POHLAKASVATUS POPULAARNE SAKSAMAAL Praegu on Taimi Paali sõnul põhiosa metsamarjakasvatajaid keskendunud kultuurmustikale. See on teinud Eestis suure tõusu ja areng on silmanähtav. Poest ja turultki saab osta meie kohalikke kultuurmustikaid.

Teiste metsamarjadega ei ole seis nii roosiline. „On proovitud ka pohla kasvatada, aga meie mullad ei ole samad, mis näiteks Põhja-Saksamaal Lüneburgi nõmmedel,” võrdleb Taimi Paal. Pohl tahab just sellist pinnast, nagu on Hamburgist 40–50 km kaugusel Lüneburgi kandis: vana merepõhi, liivane ja suure huumusesisaldusega. Ka mujal maailmas ei ole pohlakasvatusest eriti asja saanud. Taimi Paali arvates võiksid Eestis pohlakasvatuseks sobida Pärnumaal asuvad vanad kunagi merepõhjaks olnud maad. „Põllu peal jääksid marjad liiga liivaseks. Taimede kasvu pidurdaksid meie põllumuldades sisalduvad saviosakesed. Igal juhul Eestis pohla kultiveerimise põldkatsed julgustavaid tulemusi ei andnud. Pole ka häid sorte, mida siin saaks edukalt suurel pindalal kasvatada. Kesk-Euroopas ja Ameerikas aretatud sordid õitsevad sealse pika suve jooksul kaks korda.

‚North Blue’ õitsemise ajal ja juba koos viljadega. fotod: taimi paal

TAIMI PAALI ARVATES VÕIKSID EESTIS POHLAKASVATUSEKS SOBIDA PÄRNUMAAL ASUVAD VANAD KUNAGI MEREPÕHJAKS OLNUD MAAD. Meil jääks aga teine saak, mis on esimesest tunduvalt suurem, öökülmade kätte. Pohla kasvatatakse Eestis aga väga edukalt koduaedades ja kasutatakse surnuaedadel hauaplatsi kujunduses,” selgitab Taimi Paal. HARILIK MUSTIKAS KASVADA EI TAHA Hariliku mustika kasvatamine pole kusagil õnnestunud. Kui üldse, siis Eestis on Paali sõnul mõttekas valida madalakasvulised ja poolkõrged kultuurmustikaid. Esimestele sobivad suurepäraselt ammendatud freesturbaväljad ja poolkõrgetele mustikatele frees turbaga parandatud mineraalmullad. „Harilikku mustikat ei saa ise kultiveerida. Saak jääb kesi-

-

seks ega tasu kuidagi ära. Maailmas, sealhulgas Saksamaal, on seda proovitud, aga see pole toiminud. Harilik mustikas tahab puhast metsakeskkonda ja poolvarju, isegi raiesmikul läheb ta välja. See ei kannata avamaa suurt valgust.” Seega kes harilikku mustikat tahab saada, mingu ikka tavalisse metsa korjama, head kohad on Läänemaal Nõva kandis, Ida-Virumaal Alutagusel ja Lõuna-Eestis Piusa metsades ja Hargla kandis. „Nõva kandis võib olla marju isegi kuni 800 kg hektarilt,” märgib Paal. Põllumajanduslikuks kasvatamiseks tuleb valida kultuurmustikas. „Meil Eestis on seisvaid freesturbavälju küll ja neil saaks kultuurmustikaid hästi kasvatada.”

TAIMI PAAL SOOVITAB 1. Inimesed on ajast aega metsamarju armastanud. Teatud nõudeid järgides saab neid ise kasvatada, eelkõige jõhvikaid ja kultuurmustikaid. 2. Harilikule jõhvikale ja ahtalehisele mustikale sobib kasvukohaks freesturbaväli. Ettevõtlikumad võivad asja suuremalt ette võtta. Poolkõrged mustikasordid edenevad paremini mineraalmullas. 3. Koduaias kultuurmustikate kasvatamiseks tuleb teha „maaparandus” ja tuua sobiv freesturvas koduaeda. Pärast

hakkab mustikas ka ise endale sobivat happelist keskkonda looma. 4. Metsamarjahuvilisel tasub vaadata Põhja-Ameerika ja Soome sortide poole, mis meie kliimas hakkama saavad. 5. Metsamarju kasvatades on tähtis järjepidev hooldamine ja kannatlikkus nagu muudelgi koduaia taimedel. 6. Kel suured metsad käes, võib metsakorrastuse eesmärgil parandada metsamarjade, eelkõige hariliku mustika kasvutingimusi, raiudes männiku aluskasvust välja kuuse.

riskantne, kuna lumevaesed ja külmad talved kahjustavad võrseid ja külmal suvel ei pruugi isegi kõige varajasemad sordid valmida. Ometi on juba suureviljalise jõhvika istandus Eestisse rajatud. Mis sellest saab, näitab Taimi Paali sõnul aeg. Eesti oma jõhvikasordid on suurte viljadega. Nime on need saanud soode järgi, millelt nad on leitud: ‘Kuresoo’, ‘Nigula’, ‘Soontagana’, ‘Tartu’, ‘Virussaare’. „Ka hariliku jõhvika rekordsaagid on olnud võrreldavad suureviljalise jõhvika hektarisaagiga – kuni 10 tonni,” ütleb Taimi Paal. Jõhvika- või mustikakasvatus on teadlase sõnul suur ettevõtmine, eriti alguses, kui peab ootama oma kolm aastat, kuni üldse hakkab saaki saama. Nii kaua ei jaksata oodata. Teine takistus on turbaväljade rendile saamine. „See pole lihtne, sest tuleb teha head projektid, mis läbi läheksid. Eeldab suurt ettevõtmist ja võitlusvõimet, et ettevõtmise vajadust tõestada. Suuremate istanduste rajamist takistab ka saagikorjajate nappus.”

KAS JÕHVIKAFARM JÄÄB UNISTUSEKS? Kuna Eestis on seisvaid freesturbavälju palju, saaks Taimi Paali sõnul meie rabadel kasvatada hariliku jõhvika Henn ja Juta Vilbaste aretatud sorte. Põhja-Ameerikast pärineva suureviljalise jõhvika kasvatamine on

Ahtalehine mustikas ja selle istandus sügisel.

KULTUURMUSTIKAS SIRGUB HÄSTI Taimi Paal on veendunud, et mustikakasvatus Eestis laieneb. Levinud on poolkõrge külmakindel saagikas sort ‘North Blue’. Kuigi poolkõrge mustika

sorte on kümmekond, on kasvatajate lemmik siiski ‘North Blue’. Metsa talu kasvatab Eestis aretatud poolkõrge mustikasordi ‘Are’ taimi. Kultuurmustikaistandustes on üks probleem korjajate puudus. „Eestis võib suureks kasvatajaks pidada neid, kel on kultuurmustikaid hektar või poolteist. Suuremate istanduste omanikud on läinud üle isekorjamise pakkumisele.” Tänapäeva suurkasvatajad praktiseerivat sellist viisi, et isekorjajad registreeritakse eelnevalt, et istandusse ei satuks korraga korjama mitusada huvilist (ka seda on isekorjamise algusaegadel juhtunud). Toompihlakas võiks samuti olla Taimi Paali arvates kultuur, millel on istandusena tulevikku. Kanadas on need üsna populaarsed. Praegu teeb Polli Aiandusuuringute Keskus katsetusi lepalehise toompihlaka sortidega. „Metsistunud toompihlakaid võib praegugi näha kasvamas männimetsa all, kui sõita Riia poole. Need tõid Baltikumi mõisaajal baltisakslased. Ka meil kohtab mõisate ümbruses metsistunud toompihlakaliike. Nii et paljud asjad, mis tunduvad uued, on tegelikult meil ammu olnud. Toompihlakas ise on maitsev, aga peab inimesi õpetama neid jälle sööma. Vanasti leidus neid Setomaa ja Võrumaa paljudes aedades, kohalikud kutsusid neid Saksamaa toomingateks. Ise sõin neid lapsena kogu aeg.”


MAA ELU || SUVI AIAS || 9

2. AUGUST 2018

Suvi möödub kastmise tähe all riina martinson Maa Elu

M

aa Elu uuris põllu- ja aiataimede ning eksootiliste viljade kasvatajailt, kuidas neil ses kuumas ja kuivas suves töö edeneb. Vastuseid kogunes seinast seina, kuid kõiki ühendab üks – hullumeelne kastmine. Köögiviljakasvataja, OÜ Lõuna-Eesti Talutoodang peremees Jaano Loodus ütleb, et viljade valmimine on mullusega võrreldes paar-kolm nädalat kiirem. Näiteks katteloori all kasvanud varajast kartulit hakkasid nad võtma juba 7. juunil. Selle suve põhitöö on kastmine. „Üks hirmus kastmine käib, muidu ei vea kuidagi välja. Kõplame-kastame-kõplame ...” sõnab Loodus. Kuna talu köögiviljakasvatuses mineraalväetisi ja umbrohumürke ei kasuta, ongi umbrohuga võitlemine kastmise kõrval teine suur töö. Lõputu kastmine viib paratamatult saagi tootjahinna üles. Loodus tunnistab, et hind on tundlik teema. „Hinna paneb paika turg. Õnneks pole meie tarbija väga hinnatundlik ja hindab seda, et me ei kasuta mürke ega mineraalväetisi.”

LÕUNAMAISED VILJAD Võiks arvata, et arbuusi- ja viinamarjakasvatajatel on superaasta, mil tulemas rekordsaak. Päris nii siiski pole. Võrumaa Pruuli-Kaska viinamarjatalu perenaine Lija Kaska ütleb, et osa sortidest on arengu ja saagiga kolm nädalat tavapärasest ees, osa aga sootuks saagita. Nimelt mõjutab saaki suuresti eelmine aasta, mullu oli aga mäletatavasti suvi üsna jahe ja suve lõpp-varasügis läks sootuks käest. „Eelmisel aastal oli marjade ja võrsete valmimine tunduvalt hilisem, isegi kuni poolteist kuud, ja mõnedel sortidel võrsed lihtsalt ei valminud,” meenutab Kaska. „Palju määrab kevadine öökülm, tänavu seda õnneks polnud.” Kasvuhoones hakkasid viinamarjad värvuma juba juuli teises pooles. Õues kasvavatel sortidel on saaki loota augusti keskpaigast. Tulevast saaki mõjutab see, kui hoolikalt suvel viinapuuvõrsete kasvu piiratakse. „Kui suvel õigesti piiratakse, siis võrsed valmivad, aga kui lastakse mitu meetrit kasvada, siis rohtne

KRISTA KUKK ARVAB, ET KUI LÄHIAJAL JAHEDAMAKS EI LÄHE JA KORRALIKKU VIHMA EI ANNA, OLEKS MÕISTLIK ÜMBERISTUTAMINE HOOPIS KEVADEKS JÄTTA.

võrse ei korgistu ja polegi järgmisel aastal saaki loota,” rõhutab Kaska. Tiina Paasik on tuntud arbuusi- ja melonikasvataja, tema sõnul kasvavad need viljad tänavu üsna jõudsalt. „Kasvuaja algus oli küll keeruline, kimbutasid öökülmad ja taimed juurdusid pikalt, aga kui ilmad läksid soojemaks – just ööd, siis kasv edenes,” räägib ta. „Arbuusidel on viljastumine rahuldav, nii et saaki tuleb. Melonitega on keerulisem, sest taimed küll õitsevad, aga hoolimata mesilastest

on viljumine tagasihoidlik. Jälgin ilmaennustust, kui lubab rahet, panen katteloori kindlasti taimedele, et kaitsta raheterade eest.” Kasvuhoones valmivad Paasikul juba baklažaanid ja saak paistab rikkalik. Tänavu kasvatab ta soojalembest maasikafüüsalit peenral ja loodab head saaki.

Tänu rohkele kastmisele uhkeldab Nõrga talu flokside ja päevaliiliate kollektsioon praegu täies ilus. foto: krista kukk

SÜGISLILLED KIPUVAD ÕITSEMA Viljandimaal püsilillekasvatusele pühendunud Nõrga talu perenaine Krista Kukk üt-

leb samuti, et see suvi on möödunud suuresti kastmise tähe all. „Kastmisvajadus on tavapärasest tohutult suurem,” nendib ta. Mõned aiapidajad propageerivad, et taimi peab kastmata jätmisega harjutama, et need õpiksid ise hakkama saama ja kasvaks eriti tugevaks. Kukk sõnab selle peale, et tavasuvel ta tõesti kastab põhiliselt vaid samal aastal istutatud taimi ja püsikuid kastmisega ei hellita, aga tänavu on erakordselt kuiv ja kastmata ei saa. Lisaks on selle suve mõju, et lillede õitsemisaeg on lühike ega kattu harjumuspärase ajaga – juba hakkavad sügislilled õisi näitama. „Kui peenar on oskuslikult rajatud, siis jätkub õitsejaid isegi sellise suvega sügiseni välja,” ütleb Kukk. Vihmavaene suvi meeldib sellistele kuivalembestele püsikutele nagu päevaliilia, kukehari, metssalvei, naistenõges, lavendel. Ka kõrrelistele sobib see ilm hästi. August on traditsiooniliselt püsilillede ümberistutamise aeg, aga Kukk arvab, et kui lähiajal jahedamaks ei lähe ja korralikku vihma ei anna, oleks mõistlik ümberistutamine hoopis kevadeks jätta. „Meie hakkame tavaliselt augusti teisel nädalal järgmiseks aastaks püsikuid jagama, aga praegu tundub, et tõenäoliselt seda ei tee. Kui vihma ei tule, jätame selle töö kevadeks,” räägib ta.

TOIDUAINETE TÖÖTLUSSEADMETE MAAILM BIOKEEMIA, MÕÕDISTAMINE

TOIDUKUIVATID

ad eer iv dens kuivatid n o k • ak um ja va uivatus k m l • kü

TOORME TÖÖTLUS

d ain e i toit ine m r ä m p a mid, selit • pär istopp, e d m n vik u • p ä r d i st a m i a tar j d õ i • mõ vahend u • pes katõrje u t u p • s ivatu ine ja k u iseer im u s e n p o , b r ra • t a a t u s j a k a r k imin e o u k h a a j j • in e e m i l l • v i st a m i n n d a j a d i e • s il d u m p a k m e d k d • vaa imissea k k a •p

PAKENDAMISSEADMED

Meie tootevalikust leiab sobivaid tooteid nii eratarbija kui ka väike- ja suurtootja. Valikus on mahla tegemise varustus, toidukuivatid, piima töötlemise seadmed, õlle pruulimise seadmed ning terviklikud tootmise ja pakendamise automaatliinid.

d vilja juur er, õlu a j puu in, siid rjad, i ve • ma ja vahu uust, võ , pulbrid j d n , i t e r n v u m e • , jog , see • p ii m t a i m e d d im se • rav s, keedi lisandid o du o i o m t • õli, tooted u d i • to suitsu , • liha

Eraisikutele pakume suures valikus mahlapresse, purustajaid, toidukuivateid ning kõike vajalikku mahla ja marjade säilitamiseks või kuivatamiseks. Ettevõtete vajadustele läheneme projektipõhiselt ning arutame koos läbi iga detaili tööprotsessi lihtsustamiseks ja automatiseerimiseks. Palun tutvuge enim müüdud toodete valikuga meie e-poes www.cidermill.eu.

abad stev o o r st- ja is • pla utid, gam mah us- ja se r it • k ä ä u tid m a h eva a di d u d e l i d m tp d • tam s- ja plas ja kapsli a d a i l g r •k eliko • pud

Lao 8–6, 80010 Pärnu • tel 5351 6054 (müük eraisikutele), 5450 2075 (projektimüük) • info@cidermill.eu

PAKENDID


10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

2. AUGUST 2018

Viimane aeg on koguda põdrakanepi õisi ja lehti.

ilmatark

foto: elmo riig

jüri kamenik

ilmatark

HOOVIHMADE JA ÄIKESE LÄHENEMISEST

Kuumus kestab, taimed õitsevad kiiresti katrin luke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

P

õldmarjad ehk põldmurakad on juba valmis. Need kasvavad kivisel pinnal põlluteede ääres, vahel ka metsaservas ja mere ääres, jõekaldal. Ise olen neid kohanud Aseriarus ning Vainopea ja Kunda ranna lähedal. Tumedad vaarikasarnased marjad sisaldavad kaaliumi, magneesiumi, rauda, kaltsiumi, joodi, C-vitamiini ja kiudaineid. On kasulikud külmetuse korral, ajavad higistama, leevendavad kurguvalu, hävitavad seedekulglas pahaloomulisi baktereid, korrastavad seedimist ja neerude tööd. On kasulikud südamele ja rahustavad närve. Põldmarja omadused säilivad ka kuumutamisel, nii et neist võib moosi ja mahla teha, samuti sügavkülma panna. Koguda ja kuivatada võib ka põldmarja lehti ja võrseid teeks. Neilgi on põletikku, valu ja mikroobe vähendav toime. Kasutada saab teena ja tõmmisena mao- ja soolepõletiku, gastriidi ja palaviku vastu. Raudrohi on hea seedimisele, maksale ja sapiteedele. Spas-

me lõõgastava toimega raudrohutee aitab neeru- ja emakavalu korral ning on põletikuvastane. Raudrohi sobib neeru-, maksa- ja naistetee sisse, paljud joovad seda ka organismi tugevdamiseks ja seedimise parandamiseks. Paiselehte saab veel koguda, lehed on plekkideta ja ilusad rohelised. Paiselehetee aitab köha, bronhiidi, astma vastu, puhastades hingamisteid rögast ja mädast. Teed ei soovitata järjest üle 10 päeva juua, sest sisaldab raskmetalle, mida taim mullast endasse kogub. Võib kasutada seguna teedes koos liivatee, iisopi või männipungadega. Paiselehti kuivatatakse, ladudes need tagurpidi, hall pool üles, kuivatusrestile või alusele.

PÕLDMARJA OMADUSED SÄILIVAD KA KUUMUTAMISEL, NII ET NEIST VÕIB MOOSI JA MAHLA TEHA, SAMUTI SÜGAVKÜLMA PANNA. Viimane aeg on koguda põdrakanepi õisi ja lehti, kui otsida metsaservalt õitsemata taimi. Ülemised värsked õied ja õiepungad saab varrelt ära tõmmata ja kuivatada koos lehtedega, mis on veel ilusad. Põdrakanep on immunsüsteemi tugevdav, hormonaalsüsteemi kor-

rastav, rahustav ja põletikke leevendav taim. Eriti sobib mao limaskesta põletiku ja soolepõletiku korral. Põdrakanepi lehti kuivatatakse tee jaoks, kuivatatud lehtedest saab valmistada rohejahu, mida kasutada talvel smuutides, kotlettides ja küpsetistes. Kookidesse ja küpsistesse võib lisada kuivatatud (hooajal värskeid) õisi ja õienuppe. Salvei aitab üleminekueas leevendada kuumahooge, maitsetaimena ja teena soodustab salvei seedimist, aitab kurgu- ja häälepaeltepõletike vastu. Koos kibuvitsa ja kassinaeri õitega saab hea kurgutee. Külmetuse korral võib teha kohe tassi salveiteed, salvei sobib ka maitseaineks rasvasele lihale ja aedviljale. Kana salvei- ja koorekastmes on tuntud hõrgutis. Kurgirohi õitseb kuni külmadeni ja kui põuaga kuivabki, siis niiskuse ja vihmaga hakkab uuesti kasvama. Õied sobivad salatisse, võileibade ja tortide kaunistuseks, lehti saab tainas paneerida. Kurgirohul on kurgi lõhn ja maitse. Helesinised õied on tähe kujuga. Raviomadustelt on sel depressioonivastane toime, parandab neerude tööd ja vähendab turseid. Liialdada ei tasu, sest sisaldab alkaloide. On väidetud, et vähendab tselluliiti. Seemneid võib veel nüüdki külvata, edaspidi külvab end ise. Sobib kasvuhoonesse kurki-

de ja tomatite vahele, meelitab mesilasi tolmeldama. Kassinaeris ja altee õitsevad juba ammu. Nende õisi saab koguda köha- ja kurgutee jaoks, aga abi saab neist ka kõhukinnisuse, gastriidi ja maohaavandi vastu. Lehed sisaldavad limaaineid ja neidki saab kasutada. Kõhuhädade korral tuleks teed juua enne sööki ja õhtul enne magamajäämist, eriti öiste maovalude vastu. Kel ilutaimena kasvavad rukkililled, siis nende õisi võib koguda neeruteeks ja silmakompressiks. Silmakompressi saab valmistada rukkilillest koos kortslehe ja silmarohuga. Aitab väsinud silmadele, turse ja põletiku vastu. Ilusaid siniseid õisi kasutatakse ka küpsetistes ja lauakaunistuseks. Kurdleheline kibuvits. Rannas võtavad esimest oranži värvitooni juba kibuvitsamarjad. Kui marjad on tumeoranžid või erkpunased, on need kuivatamiseks valmis. Suuremad marjad võib enne kuivatamist pooleks lõigata. Kibuvitsamarjad on meil C-vitamiini allikas, talvel aga hea abiline kurgu ja ülemiste hingamisteede limaskesta tugevdamiseks. Kibuvitsamarja tee salvei, iisopi või ingveriga sobib külmetuse vastu. Hiljem saab üliküpsetest marjadest teha siirupit ja moosi, aga see aeg tuleb septembris.

Oru 21, Viljandi Tel 648 4920 info@pikk.ee

külvikalender: 03.08–10.08.2018 03.08 R

Vili, alates kl 22.51 juur

04.08 L

Juur

21.18

05.08 P 06.08 E 07.08 T 08.08 K 09.08 N 10.08 R

Juur 05.17 21.36

Juur, alates kl 04.32 õis Istutusaeg

V

arem on olnud juttu äikesest, selle arengust ja ohtudest. Kuna äikest ja hoovihma paistab tulevat nädala jooksul, siis on huvitav tutvuda tunnustega, mis viitavad peatsele hoovihmale ja äikesele. Äike võib tekkida nii palava kui ka külma ilmaga, nii nõrga kui ka tugeva tuule korral. Selle põhjal, et ilm on lämbe, ei maksa äikest ennustada, esmajoones tuleks vaadata taevasse, et määrata kindlaks pilvede tüüp, nende hulk ja liikumine ning lõpuks jälgida, millised on täheldatavad muutused. Äike seostub alati rünksajupilvedega (välke võib küll olla ka lumetormides, kus pole rünksajupilvi), seega tuleks otsida rünkpilvi. Labiilse õhumassi korral on rünkpilved kiiresti muutuvad, sageli kõrge torni või mäe taolised. Kui ülemised tipud hakkavad laienema, on kaetud looritaolise moodustisega või jäätuvad (tekib kiudpilvede omaga sarnane struktuur), on hoovihm väga tõenäoline. Jälgida tuleb sel juhul muidugi pilvede hulka ja liikumise suunda, et teada, kas sademeid on oodata või mitte. Läheneva äikese tunnus on veel see, et pilved asuvad väga mitmel kõrgusel ja õhukihiti on pilvede liikumissuund erinev. See kehtib eeskätt saartel ja rannikul. Sisemaal võib selle tunnusega nii ja naa olla. Kui säärase ilma korral on märgata rünkpilvede suurenemist või tekkimist, on äike üsna tõenäoline. Öist äikesevõimalust näitab sageli rünk- või suurte kihtrünkpilvede püsimine õhtul (ilusa ilma korral need kaoksid öö saabudes). Samuti tekivad vahel enne öist äikest silmapiirile suured rünkpilved või isegi rünksajupilved. Tähelepanelik vaatleja saab äikest ennustada veel spetsiifiliste tornjas-sakmeliste kõrgrünkpilvede abil (Altocumulus castellanus). Need on kõrgel asuvate rünkpilvede read, mis tekivad sageli enne järsku või suurt ilmamuutust, kuid sooja õhumassi sees. Kui neid on vähe ja hommikul, ei pruugi nende olemasolu midagi kindlat viidata. Kui neid on palju, nad muutuvad kiiresti ja on iseäranis lopsakad, siis on ilmamuutus tõenäolisem. Hoovihmadega on veel sageli seotud kiudpilved. Kui kihtpilved kaovad ja neid asendavad lehvikutaoliselt silmapiirilt ilmuvad kiudpilved, siis on äike ja hoovihmad tõenäolised. Seda nimetatakse selginemisefektiks: päev võib olla alguses pilvine, aga ühel hetkel madalad pilved kaovad, jäävad järele kiudpilved või eemal moodustuvad rünkpilved, mis hakkavad suurenema ja lähenema. Ka enne madalrõhkkonna (tsükloni) lähenemist on tihti võimalik jälgida madalate pilvede kadumist või rebenemist, nii et alles jäävad ülemise ja keskmise kihi pilved. Seda nähtust võib selgitada muutunud õhuvooludega, mistõttu inversioonikiht laguneb. Tavatu leitsak asendub mõõduka suvesoojaga. Tallinnas mõõdeti 30. juulil 34,2 kraadi, ka järgmistel päevadel oli sooja mõnel pool üle 30 kraadi. Antitsüklon asendub madalrõhulohuga, mitmel pool sajab hoovihma ja kohati on äikest, sooja on päeviti 20...25 ja öösiti 10…15 kraadi.

Õis Õis, alates kl 07.01 leht Leht Leht, alates kl 07.18 vili Aiatöödeks sobimatu päev kuukalendri koostaja signe siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK


MAA ELU || AED JA KODU || 11

2. AUGUST 2018

Koduaed Eestis aretatud roosidega säde lepik Maa Elu

„H

aige inimene on oma abituse pärast kuri. Ma olin õelust ja trotsi täis,” meenutab Pärnumaal Koonga lähedal asuva Ura küla Panga talu perenaine Silva Tamsalu (59). „Minuga juhtunu oli nii ebaõiglane, et see ajas hulluks. Endasse kogunenud vihast on väga raske lahti saada.” Tema rängad sõnad ja praegune olemine ei sobi aga üldse kokku – teist nii elurõõmsat inimest nagu Silva pole ma sel suvel vist kohanudki. Silva leiab, et halvast saab vabaks siis, kui selle asemele tuleb hea. „Inimesel peab olema oma siht ja usk, et ta on vajalik. See aitab paraneda ja hädadega elada.” Tema on sihiks võtnud Eestis aretatud roosisortide kogumise ja hoidmise ning Panga talu pärandrooside kogu annab meie botaanikaaedadele juba silmad ette. Mõni lugeja mäletab ehk Silvat ja tema peret Margus Saare „Iseolemise” sarjast. Saade (vt 16.10.2016) tema raskest haigusest (ajuarteri aneurüsm, kuue aasta jooksul oli tal kaheksa operatsiooni) ja pikast taastumisest on ka järelvaadatav. Nüüdki ei saa me haigusest mööda, sest selle kogemuseta poleks vapper naine roosideni jõudnud. ROOSID PANID SILMAD SÄRAMA Pärast operatsiooni oli toona 41aastane nelja lapse ema nii abitus seisus, et pidi õppima uuesti rääkima, sööma ja liikuma. „Noorim laps Kadi oli alles kolmene. Raivo on väga hea mees, mu ümber on alati olnud hästi toetav pere, arstid olid head. Kuid neil oli minuga tõesti raske, mind vaevas, et olen kasutuna koormaks. Häbenesin, et olen sant. Siis oli kergenduseks metsa minna ja oma valu välja karjuda,” meenutab Silva. „Enne haigust oli mul tavaline tööka maanaise elu. Nüüd usun, et sain uue elu selleks, et teha asju, mis hinges ja milleks mul enne julgust ei olnud. Õiged inimesed on sellel teel minu juurde justkui ise tulnud. Olen tänulik, et Annela Raud Selge võttis mu klaasimaali kursusele. Seal hakkasin teisiti mõtlema. Sain parema käe liikuma ja kui pilte kodusel Mihkli laadal osteti, tuli tunne, et ma suudan jälle midagi teha.” Ise tuli Panga tallu ka mesilassülem ja nii alanud mesilaste pidamisest on nüüdseks kasvanud unistus rajada mesilasteraapia maja. 2009. aastal võlus Silva ära aiandusseltsis kuuldud Rein Joosti loeng vanadest pargiroosidest, mida tasub siiani otsida kunagistest mõisaparkidest ja taluaedadest. Panga talus kasvab nüüd ligi 100 pargiroosi: mõned on kodukandist leitud, paljud aga Rein ja Külli Joosti kingitud. „Rein Joost on minu aia ristiisa. Meile külla sattudes ütles ta kohe: „Siia tuleb roosiaed!” Ja

tuligi. Mina ei julgenud temaga algul aukartusest rääkidagi, kuigi ta on alati naeruse näoga ja ülisõbralik suhtleja. Abikaasa Külliga rajasid nad 20 aastat tagasi Põltsamaa roosiaia ja kogusid sinna üle 800 sordi, mida on võimalik Eestis kasvatada. Rein Joosti valitud vastupidavad roosid kasvavad Kadriorus ja mujalgi avalikel haljasaladel. Tean teisigi, kes on roosipisiku just neilt saanud. Müts maha selle töö ees, mis nad on teinud roose tutvustades ja paljundades. Alustuseks soovitavad nad kavalalt ikka pargiroose, mis on nii vähenõudlikud, et ei tahagi hoolt.” Silva roosihuvi arenes peagi Eestis tegutsenud roosiaretajate tööni, nende loodud sorte hakkas ta koguma 2013. aastal. Just meie oma roosid ja tahtmine seda pärandit hoida panid ta silmad uuesti särama. MILLEKS MEILE OMA SORDID? Oma nimega aretisi, mis pole küll jõudnud rahvusvahelisse roosiregistrisse, on meil olnud üllatavalt palju, kirjanduses vilksatanud andmeid kokku liites saab neid ehk isegi üle 200. 1950ndatest on teada üle kümne akadeemik Johan Eichfeldi aretise. Vello Veski nimetab oma raamatus „Roosid”, et floribund- ja teehübriidrühma rooside ristlusest on ta välja valinud mitukümmend perspektiivset hübriidi. Kurista roosiaia rajanud Ferdinand Laaseril oli neid üle 40, Uno ja Aili Kivistik said 1970.–1980. aastatel Roogojal 116 head hübriidi. Mõned kenad aretised olid Johann Liivetil ja Aleksander Niinel. Praegu aretab meil roose ainult Mart Ojasalu, Rosmakori roosiaias on tal ette näidata mitukümmend oma aretist. Elame korduvõitsvate rooside kasvu põhjapiiril ja maailmas on juba üle 40 000 registreeritud roosisordi. Miks siin aretusega üldse vaeva näha? Mart Ojasalu on seepeale vastu küsinud: milleks on meile vaja kodumaist kirjandust või muusikat? Paljud välismaised sordid ei pea meie kliimas vastu ja oma aretised püsivad siin tervemad. F. Laaser põhjendas oma aretushuvi telefilmis „Helin” (1972) aga nõnda: „Aednikki tahab midagi uut. Uue saamine pole lihtne. Tuhandest seemikust on üksikud midagi väärt. Ja pettumusi on olnud palju rohkem kui midagi head.” Paljudest mõnekümne aasta eest aretatud sortidest teamegi nüüd kahjuks ainult nime ja neid ei kasva enam üheski aias. Lootusetu on vist leida selliseid häid sorte nagu ‘Fridebert Tuglas’ ja ‘Kobarroos’ (Eichfeld), ‘Noorik’ (Veski), ‘Punamütsike’ (Liivet) või peaaegu musta ‘Tondut’ (Laaser). SILVA SUUR VARANDUS Silval on kuue aastaga õnnestunud kokku saada 61 Eesti sorti, ta loodab, et tänavu lisanduvad veel Kivistike ‘Laulupidu’, Laaseri roosade õitega nr 25–61 ning Ojasalu aretised ‘Ats’, ‘Marie Under’, ‘Solaria’ ja ‘Lagra’. Silva loodab, et see po-

le kõik ja ehk on kellelgi siiski midagi veel alles. Lisan siia tema kogu nimekirja heas lootuses, et kui teate, kust veel mõnda Eesti sorti hankida, võtate ühendust aadressil silva.tamsalu@gmail.com. Silva kasvatab ise roosialuseid. Ta otsib ka head silmastajat, et saaks oma varandust teiste huviliste jaoks paljundada. Eichfeldi sortidest on Silva kogus olemas ‘Wasablan’, ‘Mõrsjaroos’, ‘Kevad’, ‘Lumivalgeke’, ‘Kolhoositar’, ‘Tallinn’, ‘Säde’; Veskilt on ‘Koit’, ‘Tiiu’, ‘Kati’ ja ‘Tibiroos’; Laaserilt ‘Juubel’, ‘Valge daam’, ‘Kurista’; Kivistike loomingut esindavad ‘Maie’, ‘Aura’, ‘Sume’, ‘Õie’, ‘Kiir’, ‘Saima’, ‘Kalevipoeg’, ‘Pirita’, ‘Menu’, ‘Valdo’, ‘Põhjavalgus’, ‘Ira Prints’, ‘Talupoeg’, ‘Kirilind’, ‘Ülo’, ‘Kivilill’, ‘Sära’, ‘Esto’, ‘Kullerkupp’, ‘Tiia’; Ojasalu sortidest on olemas ‘Edgar’ (ka ‘Peaminister Savisaar’), ‘Mati’, ‘Valge daam’, ‘Mare roos’, ‘Väike Illimar’, ‘Kankaan’, ‘Elsegold’, ‘Grete’, ‘Ilon Wikland’, ‘Perfecto’, ‘Maakodu’, ‘Lamore’, ‘Paradiso’, ‘Milonga’, ‘Liisi’, ‘Josephine’, ‘Ingli puudutus’, ‘Luunja’, ‘Johann Köler’, ‘Unistus’, ‘Femina’, ‘Kuldkroon’, ‘Ants Laikmaa’, ‘Kodu ja Aed’, ‘Palmse’, ‘Arno’, ‘Audru’. 1937. aastal aretatud kreemikaskollaste täidisõitega teehübriid ‘Staatspräsident Päts’ on tal muidugi ka, aga see sort pole Eestis sündinud, selle lõi Christoph Weigand Saksamaal. Sortide otsimine on olnud põnev nagu detektiivitöö. Esimesed sordid sai Silva Roosoja talust Christi Undilt, kes paljundab Kivistike aretisi, ja M. Ojasalult Rosmakorist. ‘Tiiu’ silma sai Silva Tallinna Botaanikaaiast. Ühel laadal tutvus ta Laaseri tütre Lemmiga, kes samuti roose kasvatab. Kõige rohkem tegi rõõmu avastus, et hävinuks peetud ‘Kolhoositar’ on umbes 40 aastat õitsenud Türil Laiksoode aias. „Leidsin sellise nupukese ajakirjast Maakodu. Sain punaste õietupsudega sordi endalegi. Nutsin, kui haruldane roos 2017. aasta talvel välja läks. Suvel tõime Türilt uued silmad ja nüüd on juba kuus roosisõpra, sh meie kaks botaanikaaeda, saanud minu käest ‘Kolhoositari’.” HEKIS ‘KURISTA’ JA ‘KEVAD’ Oma talu uhkuseks nimetab Silva hekki, kus kasvavad koos lillakaspunaste õiekobaratega Laaseri ‘Kurista’ ning imehea lõhna ja valgete õitega Eichfeldi ‘Kevad’. Silva lemmik on aga Vello Veski parim sort ‘Koit’. Koidupunaste õitega roos on hästi vastupidav, jõulise kasvuga põõsas õitseb rikkalikult ja kaua. „Kui mul teda endal ei olnud, käisin Tallinna Botaanikaaias ümber ‘Koidu’, õhkasin ja imetlesin.“

Silva Tamsalu ning Aili ja Uno Kivistiku aretatud võimsa kasvuga ‘Kalevipoeg’ (1982). Sordi kollased ja lokilised kroonlehed värvuvad servadest roosakaks.

‘Kalevipoja’ lähivaade. fotod: krista kivisalu

‘Kolhoositari’ peeti juba kadunuks. Silva Tamsalu on aidanud sel J. Eichfeldi sordil uuesti levima hakata. Ka seda sorti tahab ta foto: säde lepik hekis katsetada.

Silva on rõõmus Tallinna ja Tartu botaanikaaiaga loodud sidemete üle, küllap tuleb koostöö Eesti rooside taasavastamisele, testimisele ja levikule kasuks. Juulis osales Panga perenaine oma istikutega vabaõhumuuseumis peetud ajalooliste rooside päeval. Mitmel aastal on pere külalisi võõrustanud avatud talude päeval. Seda, milliseid Eesti sorte Silva parajasti müüa saab, näete FB lehelt Panga Talu Roosid. Talu paikneb paepealsel. Et roosid siin kasvada saaksid, on tehtud kõva eeltööd: kaevatud kopaga süvendid ja täidetud need seisnud sõnnikuga. Roosid saavad turgutuseks vihmaussikomposti. Sügisel katab Silva tagasilõigatud roosid liiva ja adruga. Varanduse hoidmiseks on roosipeenardel talvel ka õhkkuiv kate: euroalustest karkassile laotatud koormakile otsad on aga lahti, et õhk selle all liiguks. Et kevaded võimaliku talvekahju pärast enam ärevad ei oleks, tahab Silva hakata kõiki sorte kasvatama 3–4taimeliste gruppidena. Silma võtmiseks jääb siis midagi alati alles. Panga aias ongi ees suuremad ümberkorraldused. Silva plaanib välismaa sortidest pea-

aegu loobuda, kõige paremad ikka jäävad, sest ehk on vaja aretusmaterjali. Praegu kasvab enamik Eesti sorte tal maja taga suures hobuserauakujulises peenras. Vanemad aretised, ehk siis Eichfeldi, Laaseri ja Veski sordid kolib ta praegusele „välismaalaste” istutusalale, hobuserauapeenras saavad ühe haru aga endale Kivistike ja teise Ojasalu sordid. Ka pargiroose kolitakse natuke ümber, et nende õitsedes paistaks rooside ilu juba maanteelt. „Kahju, et Eestis pole kõike hoitud, mis siin on eestlaste jaoks tehtud. Mina olen meie roosipärandi üle uhke ja usun, et Eesti roosidel on tulevikku,” räägib Silva. „Kui Eichfeldi paremad sordid on ligi 70 aastat vastu pidanud, siis nad ikka peavad olema tugevad ja terved. Neid õitsemas nähes tahetakse sorte kohe endalegi. Olgu neist siis rõõmu! Mul on siin unistuste- ja tööteraapia, see aitab haigusega elada. Naudin seda, kui minu töö teeb teistele rõõmu.” Muidugi unistab Silval ka ise roosiaretuse proovimisest. Oma sordi jaoks on tal valmis lapselaps Kaspari nimi. „Mul on plaan, kas see õnnestub, ei tea. Igal aastal käin haiglas. Tänavu võtan sinna Vello Veski roosiraamatu kaasa, seal on aretusest hästi kirjutatud. See on pikk ja keeruline töö. Aga siis on mul siht vähemalt 20 aastaks silme ees,” räägib Silva ja loodab, et kui nüüd vihma tuleb, siis näitavad roosid ka sügisel uhket õitsemist.

Viljandimaa Põhja-Sakala valla aiandustalud kutsuvad külla 4. ja 5. augustil kl 10–17 Nõrga talu, Kaevandi aed, Rohekalda aiand, Asu talu Üritus on kõigile tasuta


12 || VÄIKEETTEVÕTJA || MAA ELU

2. AUGUST 2018

Väikeettevõtja peab hirmsasti siplema sirje niitra Maa Elu

E

hkki Pai Pagari firmamärk ja selle kohvikutes pakutavad maitsvad pirukad-koogid on tuttavad üle Eesti, pole elu selle omanikule sugugi alati pai teinud ja jätkamise nimel tuleb kõvasti pingutada. Kui selle suve kuumade ilmade saabudes Pärnu rannas päevitamiseks oma meeliskohta otsisin, pidin pettuma, sest kohal, kus varem olid suviti päikesevõtuks mõnusad puust lamamistoolid ja kena puhkeala koos väikese kohvikuga, laius umbrohuväli. Mis juhtus, pärisin Marianne Torilt, kes varem siin lahke perenaisena aastaid vägesid juhatanud oli. LEPINGUT EI PIKENDATUD „Minu leping Pärnu linnaga selle maatüki rentimiseks lõppes ja seda ei pikendatud. Linna esindaja ütles, et neil on selle kohaga uued plaanid ja teised mõtted. Täna näeme, et seal pole midagi. Nagu pole enam ka samas lähedal surfialal varem tegutsenud õlletelki. Selle asemel on promenaadi äär erinevaid putkasid täis pikitud,” selgitab naine. Sellest, et ranna ääres paiknenud Saku Shacki nime kandnud päevituskohta enam ei ole, on kahju nii kohalikel kui ka kaugemalt tulnud puhkajatel, kes siin meeleldi aega veetmas käisid. Sest sellist teist privaatset kohta, kus sai kasutada tasuta lamamistoole ja WCd ning vajadusel väärtasjad ujuma mineku ajaks leti taha hoiule anda, Pärnu rannas enam ei ole. Ka söögikohast, kus kohapeal valmistatud toitu serveeritaks korralikelt nõudelt ja joogid oleksid alati külmad, tuntakse puudust. Ühessegi kioskisse ju rohkem kui üks külmkapp ei mahu, mis tähendab, et joogipudelid seal kuumal ajal, kui rannas tuhandeid inimesi, vaevalt et jahtuda jõuavad. Nimetatud kahes, nüüd ametnike korraldusel kadunud kohas oli aga külmikuid palju ja joogid seisid pikalt külmas. „Kui meie pidime kooskõlastama iga laua, tooli, päikesevarju ja piirde, siis need kioskid on igaüks isemoodi imelikud ja riivavad silma. Menüü on pikk, aga sees vaid üks kodune külmik,” lausub Tori. Idee Shacki tegemiseks, mis tähendab ajutist, hooajaks avatavat söögikohta, tõi naine Indiast ja arendas seda omamoodi edasi. Näiteks püstitas ta ühel hooajal sinna kahekorruselise kerge ehitise, kus oli õhtul mõnus, kokteiliklaas käes, päikeseloojangut vaadata. Muide, maasikamargaritad olid seal eriti maitsvad ja piparmünti võeti otse peenrast. Oli varjulisi kohti, kus sai pehmetel mattidel lesida või korvtoo-

lis jalgu kõlgutada. Pered võisid siin terve päeva veeta ja ligi pääses ka ratastooliga, mis pole sugugi vähetähtis. Mõned näited toonasest rannakohviku menüüst, mis mõnele restoranilegi silmad ette annaks: sinimerekarbid küüslaugu, valge veini ja peterselli ning käsitsi valmistatud röstitud saiaga, Tahkuranna soolavimb Pärnu leiva ja eesti või ning punase sibulaga, grillitud tiigerkrevetid või, tšilli, küüslaugu ja ingveriga. Mullune suvi oli kehv ja teenistus jäi väikeseks. Seda enam tilgub firma omanikul nüüd, mil rahvast rannas murdu, süda verd. Ta vaatab umbrohtu kasvavat platsi kurva pilguga, nagu ka paljud teised möödujad ega saa aru, miks linnavalitsus tema firmale Šeiker veel seda üht suve ei andnud, nagu ta sügisel palunud oli. KOHT OLGU SIPELGATE TEE PEAL Rannakohviku kõrvalt avas tegus naine Pärnus veel teisegi Pai Pagari nime kandva söögikoha. See, Endla teatri kõrval asuv väike kohvik, kus sai oma käega suppi tõsta ja kus headel aegadel lahkelt veel ka tasuta koogitükk ulatati, kogus kiiresti populaarsust, eriti vanemate inimeste seas, kuid on nüüdseks samuti tegevuse lõpetanud. Omaniku sõnul sai talle saatuslikuks linna liikluskorralduse muudatus, mis suunas inimesed teisele tänavale. „Sa pead olema otse sipelgate tee peal,” ütleb ta välja ühe äritegemise käigus selgeks saanud tarkuse. Ei aidanud siin seegi, kui külma peletamiseks vanasse majasse õdus kamin sisse tehti ega ka ulatuslik reklaam kohalikus ajalehes ja raadios. Nüüd loodab Marianne Tori, et vana bussijaama hoone, kus ta tänavu oma kohviku avas, jääb „sipelgate” käiguteele, aga eks aeg näita. Uue bussijaama valmimisel jäi see maja tühjaks ja mitu sinna tulla lubanud ettevõtet on praeguseks ära öelnud. Loodetavasti meelitab Pai Pagari soojade pirukate lõhn siiski inimesed kohale. Seda enam, et vanemad linnaelanikud mäletavad, et selles majas on alati maitsvaid saiakesi tehtud. Esialgu on külastatavus siiski loodetust palju väiksem. Marianne Tori teab, et üha suurenevas konkurentsis tuleb väikesel tegijal tohutult vaeva näha ehk kogu aeg peab „siputama ja saputama”. Reklaam tuleb täita sisuga, mis tähendab, et tuleb välja mõelda ja

Marianne Tori teab, et üha suurenevas konkurentsis tuleb väikesel tegijal tohutult vaeva näha ehk kogu aeg peab „siputama ja saputama”. foto: sirje niitra

SELLEST, ET RANNA ÄÄRES PAIKNENUD SAKU SHACKI NIME KANDNUD PÄEVITUSKOHTA ENAM EI OLE, ON KAHJU NII KOHALIKEL KUI KA KAUGEMALT TULNUD PUHKAJATEL, KES SIIN MEELELDI AEGA VEETMAS KÄISID.

katsetada uusi retsepte, kohti ja müügiviise. Hästi läheb Pai Pagaril praegu Tallinnas Narva maanteel asuvas Pro Kapitali majas, kus väikesel pinnal, mis mahutab vaid kaks lauda, pakutakse päev läbi sooje pirukaid, vrappe, salateid ja smuutisid juba seitse aastat. Enne selle koha valikut käis Tori mitu päeva seal kõrval oleva vana sohva peal istumas ja möödakäijaid lugemas ja see tasus ära. „On suur vahe, kas taina segab masin või teeb seda inimese käsi. See on maitsest kohe tunda,” ütleb naine välja väikese söögikoha põhilise eelise. Et klientidel igav ei hakkaks, toob ta oma reisidelt kaasa uusi retsepte. Barbeque-kohtunikuna mööda maailma võistlustel käies näeb ja kuuleb ju mõndagi. Ühe viimase ideena kiidab ta Inglise muffineid, mis on juuretise peal valminud õhulised saiakesed, kaetud juustu ja maitsetaimedega. Selliseid Eestis mujal ei tehta. Ka kilud võileibadele puhastatakse käsitsi, kõik toorained on värsked ning toidud kohapeal valminud. Smuutid on samuti kohalikest marjadest. Tänapäeval oskavad

inimesed seda hinnata. Käibe üle ei saa Pai Pagar kurta ka Tallinna linnavalitsuses asuvas söögikohas, kus sealseid eid töötajaid toitlustab. TÖÖTAJAID RASKE SAADA Pai Pagari omanik eelistab istab tööd teha oma inimestega ja juhuslikku tööjõudu ei taha a ka suvehooajaks palgata – vajadusel lihtsalt suunab inimesi nimesi ühest kohast teise. Koos oos moodustavad nad nagu ühe he itaalia perekonna, kus kõike e koos tehakse. Uute töötajate e leidmisega on muidugi raskusi. kusi. Tori meenutab pööraseid aegu, kui alustas 90ndatel Sakuss väikese ööpäev läbi tegutsenud ud Sireli baariga. Toona küpsetati setati nii palju ja nii kaua, kuni tooraine otsa sai ja a kõik söödi ära. Lisaks ks pani ta maainimeste toiduainetega varustamiseks käima Eestis esimese täisvarustuses kauplusauto „Lepatriinu”, mis sai Soomest toodud. Nädala sees käidi üle Eesti kaupa hankimas ja laupäeval müüdi see maapiirpiir-

kondades maha. Inimesed seisid sabas ja ootasid kauplusauto tulekut iga ilmaga. Edasi on Pai Pagar ehitanud Pagari tänava majja politseinike jaoks restorani, mis oli omal ajal tuntud maitsvate söökide ja heade hindade poolest ja kuhu pääses vaid töötõendi ettenäitamisel. Sealt mindi edasi teenindama Lubja tänavale Tallinna prefektuuri töötajaid, kust tuli aga lahkhelide tõttu juhtkonnaga peagi lahkuda. Nurjunud katsetusi on olnud teisigi. Kui küsin, palju tal praegu üldse söögikohti on, vastab naine: „Vähe”. Ja loetleb: Pärnus üks, Tõdva bensiinijaamas teine, siis veel kohvikud Tallinna linnavalitsuses ja Pro Kapitali ärimajas. Tihti käiakse ka üritustel. Tootmine on Pai Pagaril Raplamaal asuvas Sutlema külas, kus valmivad maitsvad pirukad ja kondiitritooted, mis on müügil ka Rimi poodides, teistesse kaubakettidesse pole aga õnnestunud sisse saada. Veel tööjõupuudusest rääkides mainib Tori, et maal on inimesi küll, kes tahaksid tööd teha, aga tihtipeale saab takistuseks bussiliiklus või õigemini selle puudumine, mis ei võimalda õigeks ajaks tööle ja sealt ära saada. Äri ajamise teevad keeruliseks ka tarneraskused, sest kaupa tuuakse heal juhul korra kuus, aga vaja oleks mitu korda nädalas. Lõpuks tunnistab ettevõtja, et on ebaõnnestunud kohtade valiku ja ametnike mõistmatuse tõttu palju haiget saanud ja Eestis enam toidukoha pidamisel erilist perspektiivi ei näe. „Pigem vaatan ekspordi ja välitööde suunas,” lausub ta. Ta on käinud Soomes turgu uurimas ja saanud seal laatadel väga hea tagasiside. „Eestis ei jaksa enam ära maksta kõiki neid tasusid, mida kaubaketid nõuavad, Soomes nii palju ei küsita ja sealne inimene oskab juba ka käsitööd hinnata,” selgitab ta.

foto: http://paipagar.ee


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.