Maa Elu 28. juuni 2018

VÄINO POIKALAINEN: ENNE ANTIBIOOTIKUMIDE AVASTAMIST KASUTATI TERNESPIIMA LOODUSLIKU ANTIBIOOTIKUMINA. KUI LAPS OLI HAIGE, OTSITI KÜLA PEALT ÄSJA POEGINUD LEHM, ET TEMALT TERNESPIIMA SAADA.

9 772504 586014

ISSN 2504-5865

MAHEVILJA RISTSAASTUMISE OHT SUURENEB

MAHEVILJAKASVATAJATE ARVUGA KOOS SUURENEB OHT, ET KOKKU OSTETUD MAHEVILJA SEKKA VÕIB SATTUDA MIDAGI KEELATUT.

PUTUKATEL ON PAJUISTANDUSES PIDU

METSANDUSES TAVALISELT TAGAPLAANILE JÄÄV PUTUKATE PAJULEMBUS AVALDUB RAPLAMAA PAJUISTANDUSTES TÄNAVU PEAAEGU NAGU NÄITLIKU ÕPPEMATERJALINA.

28. JUUNI 2018 • NR 26 (159) • HIND 1 €

AJALEHT ETTEVÕTLIKULE MAAINIMESELE

Kihnu ületalve loomade hulk sõltub suvel tehtud heinast silvia paluoja

Pärnu Postimees

iivi lahe suurima saare külastamise eel paiskas riigihalduse minister Janek Mäggi avalikkuseni sõnumi, et meie rahvuslik rikkus Kihnu paistab järjepidevalt silma eripärase kultuuriga. Aga kördikandmise, käsitöö ja tantsu taustale jäävad väga töökad inimesed, kes toovad merest kala või peavad rannikul loomi. Üks suuremaid loomade ja taimekasvatusega tegelejaid on mullu asutatud Kihnu Põllumajanduse Osaühing, mida juhatab Ene Laine. Tema hoole all on koos vasikate ja pullidega ligemale 160 peamiselt Herefordi tõugu lihaveist ja koos talledega peaaegu 30 lammast.

Põllumajanduse osaühing ei tekkinud tühja koha peale,

vaid eraldus Kihnu Majanduse Osaühingust selle 12. tegevusaastal, sest ettevõtmise haare läks liiga laiaks, ulatudes ehitamisest ja teede hooldest jäätmete ning kariloomadeni. Mõlema osaühingu kontor asub Lemsi külas tehnokeskuses saare majanduse tuiksoonel.

Enne jaani kõrbeb Kihnus maa nagu mandrilgi ja Ene Laine muretseb, kuidas sellise põuaga saab loomadele talvine ninaesine varutud. Silo saarel ei tehta, on vaid kuiv rullihein. „Et kõik loomad ilusti söönuks saaks ega napitaks, võiks olla 2000 rulli, nagu need meil siin põllu peal on,” osutab Laine sellesuvisele esimesele heinateole – 200–250kilostele rullidele. „Rullist läheb meil palju heina kaotsi, sest pole küüni, kus neid hoida, sellepärast tuleb mitu kihti enne etteandmist pealt ära koorida.”

Vanarahvas ütleb, et enne jaani tehtud hein on nael mett, pärast aga nael vett. Seda kuiva heina toiteväärtuse pärast.

Osaühingu kariloomadele oli enne jaani enam-vähem pool vajalikust heinakogusest niidetud ja enamasti rullitudki,

„Sel aastal on päris niru heinasaak, püstijalu juba taim kuivab ära põldudel, aga 1000–1500 rulliga saame oma karja ületalve peetud,” ütleb Kihnu Põllumajanduse OÜ juhataja Ene Laine. foto: silvia paluoja

kuid uut ädalat ei kasva tuhkkuivast maast peale. „Sel aastal on päris niru heinasaak, püstijalu juba taim kuivab ära põldudel,” tõdeb Laine.

Kihnumaa jaguneb väikesteks maalappideks ja uskumatu, aga tõsi on see, et põllumajandust edendaval osaühingul on oma maad vaid kaks ja pool hektarit. Ülejäänu on rendimaa, lapike siin, lapike seal, ja sedasi tuleb hein kokku saada. Rendimaadel karjatab osaühing loomigi, kes oma hea isuga peavad aitama täita poollooduslike koosluste hooldamise kohustust mereäärsetel lapikestel, sest ühes tükis maad pole võtta. Elektrikarjusega piiratud roogu kasvanud rannas lõpeb karjatamine, kui vesi tõuseb – veis, veel vähem lammas ei taha ju ennast Kihnu vapilooma hülgena tunda.

Saarel kehtib lihtne reegel: ületalve saab pidada nii palju loomi, kui palju neile on heina tehtud. „Meil on ületalve peetud keskmiselt saja looma ringis, 1000–1500 rulliga saame selle karja kevadeni hoitud. Igal pool on tänavu heinapõud, kust ja

KIHNU PÕLLUMAJANDUSE OÜ • Kihnu Majanduse OÜ asutati 2006 ja sellest omakorda Kihnu Põllumajanduse OÜ 2017.

• Kihnu Majanduse OÜ juhataja on Paal Põlluste. Põhitegevus: jäätmejaama ja tehnokeskuse haldamine, teehooldus, ehitus, masinateenused tõstukist pallijani.

• Kihnu Põllumajanduse OÜ juhataja on Ene Laine. Põhitegevus: maahooldus, looma- ja taimekasvatus.

• Osaühingud annavad tööd tehnika ning millise hinnaga seda juurde ostagi, kui mandrilt toomisel tuleb arvestada veel ülemere veoga,” arutleb Laine. „Aga mingi varu eelmise aasta heina on meil ju alles ja ostsime seda ühest oma saare loomakasvatustalust juurde, sest neil jäi kevadeks heina üle.”

Söödavilja kasvatab osaühing samuti ise, rendimaadel.

Varase odra oras on juuni teises pooles kuivusest ainult sõrmepikkune ja juhataja ütleb hirmuga vaatavat, kas kõrre otsa pea jõuab kasvada ning üldse on, mida lõikuskuus lõigata.

ehitusega tegelejatele ja looma- ja taimekasvatajatele.

• Ettevõtete kontor on Lemsi külas kunagisest Pärnu Kaluri kolhoosi lüpsikarjalaudast ümber ja juurde ehitatud hoones, milles on Kihnu Majanduse OÜ garaažid ja masinad, taara vastuvõtt ja jäätmete liigiti kogumise konteinerid.

Tehnokeskuses paiknevad veel Kihnu kutselise päästekomando autod ja varustus.

Sügisel tellib Kihnu Põllumajanduse Osaühing mandrilt loomaveoks auto, kuid uurib ja võrdleb enne hoolega hinnakirja, sest praamiga ülevedu pole odav.

Viimase laevasõidu varumisautol tegid saarel nuumatud loomad mullu novembris, kui enne talve nende arvu vastavalt söödale korrigeeriti. „Tegelikult ei ole hullusti midagi, loom peab tulu andma, temast peab ükskord vorst saama,” möönab Laine. „Rannakarjamaad on hooldatud, puisniidud hooldatud – rõõmu kui palju, maaomanikel ka.”

Andmed: Maa Elu

2 || MESINDUS || MAA ELU

28. JUUNI 2018

Toetusi tasub jagada noortele mesinikele silvi lukjanov Maa Elu

„T

ahaksin muidugi toetust, kes ei tahaks,” tunnistab neljandat aastat vaid oma rahakoti peal tegutsev mesinik ja teda toetavad 40aastase staažiga kolleegid. Koos rõõmustavad nad riigi kavatsuse üle jagada mesinikele kaks miljonit eurot.

Neljandat aastat mahemesindusega tegelev Ivar Pipenberg pole ühtegi toetust saanud, kõik mesilas saavutatu on oma pere rahakoti peal. „Tahaksin muidugi toetust, kes ei tahaks,” ütleb ta, kuid teab, et see pole paberimajanduslikult nii lihtne. Eelmisel aastal taotles ta väiketaluniku toetust, kuid jäi pingereas allapoole joont.

Pipenberg mõistab, et toetusega oleks ta saanud hoogsamalt alustada, osta kohe tarud ja parema varustuse. Praegu areneb tasa ja targu, nagu rahakott võimaldab. „Ostsin varem kaks raami mahutava vur-

ri ja kevadel vahetasin selle nelja pööratava raamiga vurri vastu,” toob ta näite.

Pipenberg teab, et järgmisest aastast hakkab riik mesinikele maksma mesitaru toetust ja seda loodab temagi saada. „Teen mesilas kõike mesilaste heaolu silmas pidades ja nii, kuidas oskan ja suudan. Tänavu loodan esimese maheda mee saagi saada,” lausub ta. Mahemesinikuna asuvad tema mesitarud metsas ja on nii vähem sõltuvad põllumeeste pritsimistöödest.

Lembit Liin ja Aivo Sildnik, mõlemad pea 40aastase staažiga mesinikud, peavad mõistlikuks maaeluministeeriumi soovi hakata mesinikele toetust jagama. Liin toetaks noori ja laiendamismõtetega mesinikke, kes investeerivad tarudesse, seadmetesse ja hoonetesse. „Näiteks Olustverest mesinikena välja lendajatele on starditoetust vaja. Kes on jõudnud aga tegevusega juba saja pereni, neile mitte. Olen veendunud: kui mesinik ei saa saja perega majandatud, ei saa ta ka tuhandega,” räägib 67aastane Liin.

Estomet OÜ Meie peamine tegevusvaldkond on kvaliteetsete teraskonstruktsioonide tootmine ja lahenduste väljatöötamine.

Teraskonstruktsioonidest pakume ehituskonstruktsioone, treppe, piirdeid, aedu, varikatuseid, roostevabast terasest tooteid.

Pakume tööd

METALLKONSTRUKTSIOONIDE PAIGALDAJATELE Tööülesanded metallkonstruktsioonide paigaldus Nõuded kandidaadile tehniline taip, jooniste lugemise oskus, kiire õppimisvõimega Kasuks tuleb keevitusoskus, kogemus tõstetöödel (kraana jms) Tööleasumise aeg niipea kui võimalik Aadress Tehnika 3b Türi, Türi vald, 72213 Järvamaa CV saata meilil merli@estomet.ee.

Lisainfo Märt Silluta, tel 5332 4727. www.estomet.ee

„Meiesugustele on toetus juba see, kui põllumehed teevad taimekaitsetöid korrektselt. Eluaeg oleme saanud läbi ilma toetuste ja laenudeta.

Nüüd toetagu riik startijaid.

Kui püramiidi alumine ots on lai, küll siis tuleb tippusid ka,” usub Liin.

Sildnik peab toetust väga vajalikuks kõigile mesinikele. „Osas Euroopa Liidu riikides saavad mesinikud toetusi, mille poolest Eesti mesinikud halvemad on?” küsib ta.

Toetus aktiveerib ja motiveerib Sildniku meelest mesinike tegevust. „Loodetavasti hoogustub ühes toetusega mesinike registreerimine PRIAs, sellega suurenevad võimalused saada teisigi ELi toetusi. Nii võib praegune kahe miljoni jaotamine aastate ja mesinike peale olla reaalselt kätte saaduna tühine summa, kuid kaudselt on mõju riigi mesindusele oluliselt suurem,” arutleb ta.

Mesinduses on kulud väga suured. Nii kütuse kui elektri hind tõuseb kiiresti, mee müügihind Sildniku teada aga mitte. „Toetus aitab hinnariske maandada. Ei tasu mõelda, et toetust küsides olen justkui kehvake,” lisab ta.

Maaeluministeerium andis mai keskpaigas teada, et plaanib 2019. aastast hakata maksma mesilaspere toetust, mille

suurus on järgneval neljal aastal kokku kaks miljonit eurot.

Maaeluminister Tarmo Tamm teab, et mesinikud on seda juba aastaid valitsuselt soovinud. „Mul on hea meel, et saame aidata kaasa mesindussektori kestlikule arengule. Olen mesinikega mitmeid kordi kohtunud ja lubanud nende muredega tegelda, hea, et saan oma lubadust täita,” kinnitab ta.

Tamm usub, et mesilaspere pidamise toetus motiveerib mesinikke mesilasperesid PRIA põllumajandusloomade registris registreerima. Nii aitab toetus kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele ja põllumajanduskultuuride saagikusele. Mesilasperede registreerimisega paraneb mesilaste haiguste varajane avastamine ja haiguste leviku tõkestamine. „Mesilaspere registreerimine aitab ehk mesinikel ja taimekaitsetööde tegijatel omavahel paremini suhelda,” loodab Tamm.

Riigieelarve läbirääkimistel on valitsus kokku leppinud mesilaspere toetuse maksmise alates 2019. aastast. Tänavu teisel poolaastal alustab maaeluministeerium toetuse tingimuste väljatöötamist, kuhu kaasatakse mesindussektori esindajad.

Lõplikult kinnitatakse toetuse maksmine 2019. aasta riigieelarve seaduse vastuvõtmisega.

„OSAS EUROOPA LIIDU RIIKIDES SAAVAD MESINIKUD TOETUSI, MILLE POOLEST EESTI MESINIKUD HALVEMAD ON?” KÜSIB LEMBIT LIIN. Valitsus kiitis heaks riigi eelarvestrateegia aastateks 2019–2022, millega 2019. aastal eraldatakse põllumajandusele täiendavalt 7,4 miljonit eurot.

Aastail 2018–2020 investeeritakse põllumajandusse ja maaellu 482 miljonit eurot. Põllumajanduse üleminekutoetus tõuseb maksimaalse määrani: 2019. aastal kokku 16,9 miljonit eurot.

KOMMENTAAR

Maris-Sarv Kaasik PRIA pressiesindaja Mesinikel tuli 15. maiks teatada oma mesilasperede arv 1. mai seisuga. Selle järgi on Eestis 22 456 mesilasperet. Enim registreeriti neid Lääne-Viru maakonnas – 3375, Pärnu maakonnas oli 2726 ja Saare maakonnas 2385 mesilasperet.

Mesinike erialaühenduste levitatud infost teame, et üsna paljud mesinikud ei ole enda kohta andmeid PRIA põllumajandusloomade registrile teatanud, sellepärast ei ole PRIA-l täielikku infot mesinike, mesilate ja mesilasperede arvu ning paiknemise kohta Eestis. Mai lõpu seisuga oli end mesilaste pidajana registreerinud ja mesilaste andmed edastanud 1244 mesinikku.

Ka seni on mesinikel olnud võimalus saada toetusi, näiteks mahetunnustatud mesilasperede pidamise eest mahepõllumajandusele ülemineku ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust eeldusel, et majapidamises oli eelmisel aastal keskmiselt vähemalt viis mesilasperet.

Mesinikele on abiks seegi, et keskkonnasõbraliku majandamise toetuse – see on hektaripõhine – taotlejad võivad saada lisatoetust mesilaste korjealade rajamise eest, kui nad kasvatavad mesitarude läheduses meetme määruses loetletud korjetaimi ja neil on endal vähemalt kümme mesilasperet (vähemalt üks mesilaspere iga 0,5 hektari korjeala kohta).

Või kui neil pole endal mesilasi, on neil sõlmitud kokkulepe korjeala naabruses oleva mesinikuga, kel on vähemalt kümme mesilasperet.

Mesinikel on võimalusi saada investeeringutoetusi inventari, mesilasperede, sööda jmt soetamiseks. Osa investeeringuteks saab toetust maapiirkondade majandustegevuse mitmekesistamise meetmest, kuid see võimalus sõltub kavandatud tegevusest ja objektist, mille jaoks toetust kasutatakse. Mõeldav on saada projektitoetust veel Leaderi programmist, aga siin sõltub mesinike toetamine eelkõige sellest, millise arengukava on kogukond oma piirkonnale koostanud.

ÜLE 20 AASTA KOGEMUST TULEOHUTUSES • Ehitiste tuleohutusaudit • Küttesüsteemi ekspertiis • Tuleohutuskonsultatsioon projekteerimises ja ehituses • Tuleohutuspaigaldiste projekteerimine, paigaldamine ja hooldamine • Tuleohutuskoolitused ja õppused • Tuleohutusdokumentatsiooni koostamine Teenuse kvaliteedi tagavad pikaaegsed kogemused, registreeringud majandustegevuse registris ning valdkonna kõrgeima kvalifikatsiooni olemasolu – tuleohutuseekspert, tase 6

www.tuletark.ee, info@tuletark.ee +372 523 2585

MAA ELU || TERNESPIIM || 3

28. JUUNI 2018

Tartu teadlased tõid turule tõelise power-pulbri kristina traks Maa Elu

T

ernespiimakook on ammusest ajast olnud talurahva haruldane maiuspala ja lehma ternespiima tervistavaid omadusi teadsid vana aja inimesed samuti hästi – kui kuskil peres jäi laps haigeks, otsiti küla pealt äsja poeginud lehm, et temalt haigele turgutuseks väärtuslikku piima saada. Kolm Tartu teadlast valmistavad ternespiimapulbrit, millel on väga palju kasutusotstarbeid.

Endised Maaülikooli teadlased, piimatehnoloog Väino Poikalainen ning lihatehnoloog Lembit Lepasalu lõid kaks aastat tagasi ettevõtte Teadus ja Tegu. See tegeleb mitmesuguste teadusmahukate ja innovaatiliste projektidega, kuid kõige helgem täht tundub olevat ternespiimapulbri väljatöötamine ja turule toomine. Maailmas on samalaadse toote tootjaid küll, kuid Eestis mitte. Lähinaabritest asub Soomes üks väike tehas, kus valmistatakse pulbrit maheternespiimast.

MILLEGA ON TEGU? Väino Poikalainen selgitab, et ternespiim ehk piim, mille lehm lüpsab vahetult pärast poegimist, on väga erilise koostisega. Selles leidub sadakond antikeha, kasvufaktoreid ning oluliselt rohkem valku ja kuivaineid kui järgmiste lüpside piimas. „Kui vasikas sünnib, puudub tal immuunsus. Ta saab oma esimese immuunsuse just lehma ternespiimast. Sellepärast on immuunglobuliinide ehk antikehade sisaldus lehma ternespiimas kõige kõrgem,” räägib Poikalainen.

Sama on Poikalaineni ütlust mööda teiste imetajate ternespiimaga. Näiteks inimlapsel on teatav kaasasündinud immuunsus, vasikal aga puudub võimalus ellu jääda, kui ta ternespiima ei saa. „Kasvufaktorid toetavad kudede kasvu, naha noorenemist, haavade paranemist,” kirjeldab Poikalainen. „Ternespiima valgusisaldus muutub ajas väga kiiresti, juba esimese kümne poegimisjärgse tunniga on see oluliselt kukkunud. Enne antibiootikumide avastamist kasutati ternespiima loodusliku antibiootikumina. Kui laps oli haige, otsiti küla pealt äsja poeginud lehm, et temalt ternespiima saada.”

Kõige väärtuslikum on esimese lüpsi ternespiim. Väär-

tuslik on ka nn üleminekupiim ehk piim alates kolmandast lüpsist. Seevastu viiendast päevast pärast poegimist lüpsab lehm juba n-ö tavapiima, mida saab piimatööstus töödelda. Nimelt on ternespiim piltlikult öeldes nii kange, et ummistab tööstuse torud. „Just sellepärast tööstused seda ei kasutagi. Nii kui ternespiim kuuma saab, sadenevad immuunglobuliinid välja ja kuna nende kogus on suur, ongi tulemuseks ummistus,” selgitab piimatehnoloog.

HARULDANE TOORAINE Väino Poikalainen on ternespiimaga seonduvat uurinud kümmekond aastat. Idee hakata ülimalt kasulikku ja perspektiivikat toorainet kasutama oli juba ammu, kuid esimeste sammudeni jõuti umbes aasta tagasi.

Lembit Lepasalu sõnul on Eestis sellise tegevuse jaoks igati soodus pinnas, sest meie laudad on suured. Sellegipoolest on ternespiim väga väärtuslik ja haruldane tooraine. Keskmine Eesti lehm lüpsab 9000 – 10 000 kilogrammi piima aastas, kuid esimese lüpsi ternespiima saab ühelt lehmalt vaid kolm kuni kümme kilo aastas. Pulbri tootmiseks saab seda ainult siis, kui tekib ülejääk – vasikas ei jõua kõike ära juua. „Anname küllalt suure osa pulbrist lautadele tagasi, sest loomakasvatusettevõtted kuuluvad meie klientide hulka – nad tellivad ternespiimapulbrit juhtudeks, kui ema ei lase vasikat ligi,” räägib Lepasalu.

„Sellisel juhul pannakse pulber tavapiima hulka ja joodetakse vasikale sisse ning ta saab ikka hea stardi eluks.”

Ternespiim kogutakse laudas steriilsesse pakki ja külmutatakse kohe. Tehnoloogiliselt on see keeruline toode, sest piimas leiduvad kasulikud toorained hävivad juba +60 kraadi juures. Kuumutada seda toodet ei tohi ja sisuliselt tuleb vesi välja aurustada jäätunud olekus piimast. See toimub Simuna külmkuivatustehases. Seejärel pakendatakse pulber väikepakenditesse ja saadetakse müüki.

Piimatehnoloog Väino Poikalainen (paremal) ning lihatehnoloog Lembit Lepasalu hindavad ternespiimapulbri pakendeid. foto: kristina traks

PALJU KASUTUSKOHTI Lepasalu selgitab, et ternespiimapulbril on palju kasutusvaldkondi. Sellest kasulikust tootest ei teata tema sõnul Eestis veel kuigivõrd, kuid see muutub ajaga. Tõsi, toode pole odav, see on tingitud tooraine vähesusest, keerukast logistikast ja töötlemise energiamahukusest.

TERNESPIIMA VALGUSISALDUS MUUTUB AJAS VÄGA KIIRESTI, JUBA ESIMESE KÜMNE POEGIMISJÄRGSE TUNNIGA ON SEE OLULISELT KUKKUNUD. Kasutuskohtadest nimetab Lepasalu kõigepealt loomakasvatust – paljud lihaveisekasvatajad on juba läinud seda teed, et hoiavad igaks juhuks ternespiimapulbri varu. „Kui poegi-

misel tekib probleem, et ema ei lase vasikat ligi, on kiiresti vaja ternespiima. Väga lihtne on pulbrit vasikale tavapiimaga sisse joota,” sõnab ta.

Poikalainen lisab, et ternespiima komponendid on imetajatel üsna sarnased ja see teeb lehma ternespiimast universaalse toote – see sobib väga hästi inimestelegi. „Kõige lihtsam on tarvitada seda toidulisandina. Meie soovitame võtta kaks-kolm grammi ehk üks teelusikatäis päevas. Kuuma joogi sisse ei tohi seda segada, nii et hommikukohvi peale ternespiimapulber ei sobi,” õpetab ta.

Veel võiks ternespiimapulber sobida toiduainetööstustele osa toiduainete koostisosana.

Miks mitte jäätis selle lisamisega funktsionaalseks tooteks muuta või pakkuda ternespiimakooki restoranikülastajatele.

Hea turgutusvahend on ternespiim nii väikelastele, eakatele kui ka sportlastele ja näiteks Austraalias müüakse ternespiimapulbrit kõikides lennujaamades. Kasulik on reisile minnes seda tarbida, sest võõras toit ja võõrad mikroobid kipuvad tekitama kõhuprobleeme. „Tippsportlased tunnevad suurt huvi toote vastu, et immuunsus oleks parem.

Toode sisaldab kasvufaktorit ja ega see ole paha – vigastused paranevad selle abil kiiremini,” põhjendab Lepasalu. Ja veel üks idee – on tavaline, et kingituseks võetakse pudel alkoholi, kuid miks mitte kinkida pakk power-pulbrit.

Teadlased on saanud tagasisidet, et pulbrit lisatakse kodus kreemidele, mis nõnda n-ö funktsionaalseks muutuvad ja nahk justkui nooreneb. Seni on veel tulevikumuusika ternespiimapulbri kasutamine farmaatsiatööstuses – professor Mart Ustav on välja käinud idee hüperimmuunsest ternespiimast.

Mõte on selles, et kui vaktsineerida lehma tulekul oleva gripi vastu, tekivad piima antikehad selle gripi vastu. „Seda piima nimetatakse hüperimmuunseks ja seda juues saab ka inimene antikehasid. Mõte ei ole veel katsetamise faasi jõudnud, kuid ideel võiks olla jumet,” ütleb Lepasalu. „Meie idee on teha toorainet teistele. Pulber on pikaajalise säilivusega tooraine, mida on väga hea käidelda, kuna see on kerge ega vaja erilisi säilitustingimusi.”

Suuri jaekaubanduse vallutamise plaane pulbrivalmistajatel esialgu pole. Seni on toode müügil Tartu Taluturul, samuti saab seda tellida otse tootjalt neti kaudu.

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

POLIITIKA REOSTAB KESKKONDA

K

eskerakonna, sotside ja Isamaa valitsuse vildakas alkoholipoliitika, mis on tekitanud eelarves märkimisväärse augu, on juba hakanud ka meie keskkonda reostama. Aina sagedamini on olnud lugeda ja kuulda sellest, kuidas inimesed on hädas Lätist ostetud alkoholi taaraga ning seda on visatud järjest enam metsa alla.

Eesti on minemas kaasa üleilmse võitlusega kilekottide liigkasutamise vastu, kuid ei suuda toime tulla Läti päritolu tühjade õlle- ja longeropurkidega. Ehkki taaraautomaadid suudaksid ümberseadistamise korral ka Lätist Eestisse jõudnud pakendimärgita taarat töödelda, eeldab see valitsuse selget sõnumit kaupmeestele ja tootjatele. Paraku on valitsusel selle koha pealt suu vett täis.

Mina oma talupojamõistusega arvan, et Eestis kehtiv pakendiseadus lubab Lätist toodud taarat automaatidesse panna.

Seaduse teine paragrahv ütleb, et meie pakendiseadus hõlmab Eesti Vabariigis turule lastud kõigi kaupade pakendeid ja tekkinud pakendijäätmeid, olenemata sellest, kas need on kasutusel või tekitatud tööstuses, kaubandustegevuses, olmes, ametiasutustes või mujal ning olenemata kasutatud materjalidest. Pakendijäätmete tekkimist Eesti Vabariigis ei suudaks isegi eksminister Jevgeni Ossinovski ümber lükata.

Pealegi on küsimus ikkagi selles, mis on Eesti Vabariigile ja tema kodanikele oluline: keskkonna hoidmine puhtana või mõne äraspidise poliitiku arvamus?

Tundub, et võimuringkonnad peavad tähtsamaks oma alkoholipoliitikat ja õigustavad selle tagajärgi. Alkoholiaktsiisi alalaekumisest tekkinud auke lapitakse sotsiaal- ja tulumaksu ülelaekumistest, ehkki see on seadusega keelatud. Paraku on avalik kontroll maksude kasutamise üle võimatu, sest kõik maksud lähevad juba aastaid ühte potti. Selles saame tänada ainult reformioravaid.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@maaelu.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@maaelu.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Ain Kivilaan Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@eestimeedia.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Eesti Meedia AS, 2018

Seoses töömahu suurenemisega pakume tööd VÄLISTRASSIDE EHITAJALE ja EKSKAVAATORIJUHILE Tallinnasse ja Tartusse

4 || PAJU || MAA ELU

28. JUUNI 2018

Putukatel on pajuistanduses viio aitsam Maa Elu

M

etsanduses tavaliselt tagaplaanile jääv putukate pajulembus avaldub Raplamaa Ohukotsu küla meeste pajuistandustes tänavu peaaegu nagu näitliku õppematerjalina.

Ohukotsu talumees Peep Pärisoo on 1980. aastate lõpul kasvatanud Muhu saarel edukalt korvipaju. Pistoksad istanduse jaoks tõi pajuvitste tellija. „Tõmbasin raba lähedale jäävale liigniiskele söötis maale traktoriga jutid sisse, veidi nägin vaeva kevadiste lõikamistega. Paju kasvas mis mühinal ja müüsin seda tellijale koormate kaupa,” meenutab Peep Pärisoo. Energia – või korvipaju kasvatus, see vahel metsaomanikele soovitatud kõrvaltegevus oli tundunud talle lihtne: „Paju kasvab ju ise.” Isegi ulukid ei käinud Muhus istandusepuude kallal.

Nüüd kasvatab Peep Pärisoo pajusid teist korda elus Raplamaal Ohukotsu külas.

Sealgi ei ole põdrad-kitsed inimasustuse külje alla jäävas istanduses söömas käinud, kuid võib märgata putukate uskumatult suurt huvi pajude vastu.

ROHEKÄRSAKAS ANDIS MÄRKU Tänavune kuiv ja soe kevad on igasugustele (metsa)putukatele soodus olnud, kuid massiline sööming Ohukotsu meeste istandikes algas juba mullu või üle-eelmisel aastal. „Võibolla algas isegi varem, aga mina ei osanud seda oma kogemusele toetudes karta. Kui naabri-

Peep Pärisoo naabrimehe elavaia juures näitamas, kuidas pajusid põimima hakatakse.

Aiapõrnikas on tulnud pajult matti võtma.

mees, kellega koostöös pajukasvatus käib, hakkas rääkima putukahädast, vaatasin oma pajud üle ja avastasin siingi sama vaatepildi,” rääkis Peep Pärisoo, kui me eelmisel suvel ta pajude juures esimest korda kokku saime.

See oli juulikuu lõpus – pajud olid üsna rüüstatud ja nendel liikus kõige rohkem rohekärsakaid. Metsaentomoloog Kaljo Voolma, kellega kirja teel tookord konsulteerisime, soovitas järeldustega mitte kiirustada, vaid vaadata kevadel, kes istanduses liiguvad ja kes võivad tegelikud kahjustuste põhjustajad olla. Rohekärsakas sööb paljude teiste putukate kõrval paju küll, kuid niisugust massilist puhangut, mis puid kahjustaks, pole Kaljo Voolma sõnul kunagi ette tulnud.

Ohukotsu mehed seostasid rohekärsaka laialdase ilmumise külas uudsete põldoapõldudega, kuid Kaljo Voolma kärsaka seost selle põllukultuuriga ei kinnitanud. Soovitas aga taas kevadel vaadata, kes oapõllul liigub.

Tänavu külas oapõlde ei ole, kuid rohekärsakas on taas pa-

Iseloomulik pilt istanduses – pajukasvude ladvad on longus.

judel ja nüüd tõepoolest mitte domineeriva putukaliigina.

ISTANDUS ESIOTSA OMA TARBEKS Peep Pärisoo ja tema koostööpartner, naabrimees Vjatšeslav Šuruptšenko alustasid pajukasvatusega viis aastat tagasi mitte turule mineku mõttega, vaid sellepärast, et Vjatšeslav Šuruptšenkol oli tekkinud huvi rajada oma maale elusaed, mille kasvatamine ja põimimine on talle tuttav tegevus sünnimaalt Ukrainast.

Kui lihtsustatult kirjeldada, tehakse seda aeda nii, et istanduses kasvatatakse pikad kasvud ette, need torgatakse „aiapajudeks” ritta. Aiapajusid lõigatakse seni, kuni tekib nn oksakodar, kust lastakse pikaks kasvada kahel vastastikusel kasvul. Külgnevate pajude kasvud põimitakse korduvalt kokku. Kõige lõpuks tekib kasvavatest pajudest tara, mis on läbipääsmatu. „Slava (Vjatšeslav Šuruptšenko – VA) tuli oma mõtetega minu jutule, sest mul oli üks liigniiske suurem maatükk, mis sobis hästi pajuistanduseks.

LAI VALIK ATLAS COPCO KOMPRESSOREID, KUIVATEID NING ERINEVAID PARKER LEGRIS PNEUMAATIKA KOMPONENTE!

EESTI PAJUKASVATUSE ALGUS • Eelkõige sordiaretajana, aga ka maaparanduse, hobusekasvatuse ja tiigikalakasvatuse arendajana tuntud Sangaste krahv Friedrich Berg (1845–1938) oli teerajaja pajukasvatuse valdkonnaski.

• Esialgu ligikaudu 15 pajuliigiga katsed 1880. aastail ei õnnestunud.

• Pärast seda, kui üks inimene käis Saksamaal pajukasvatust õppimas, rajati 1891. aastal Sangastes esimesed suuremad pajukultuurid. Berg jõudis katsetades järeldusele, et Eesti oludes on korvipajuks kõige sobivamad vitspaju (Salix viminalis), vesipaju ehk loogapaju (S. triandra) ja punapaju ning vesipaju hübriid (S. purpurea x S. triandra), mida nimetati Ameerika pajuks.

Kasvatamise kindluse andis mulle Muhu kogemus. Peale selle tekkis huvi endale samuti elavaed teha, sest oleme aias kultuuride kasvatamisel kogu aeg hädas jänestega, kelle niisugune tara kinni peaks,” räägib Peep Pärisoo. Kuna elavaia rajamise spetsialist oli kõrval, oli Peebu tütrel tekkinud idee, et peale elavaia võiks rajada pajudest ühe iselaadse labürindi.

• Sangastes kasvatati peamiselt vitspaju ja Ameerika paju. Töötati välja terve tehnoloogia istanduseala ettevalmistuseks, hoolduseks ja pajuvitste töötlemiseks.

• Sangaste korvipajukasvandus oli enne esimest maailmasõda ainuke omataoline ettevõte Baltimaades. Suurem osa toodangust müüdi Peterburi, Moskva ja Riia pimedatekodudesse.

Pistikuid istanduste rajamiseks saadeti Sangastest paljudesse Venemaa piirkondadesse, kaasa arvatud Kaukaasia.

Allikas: Heino Kasesalu kirjutis „Sangaste korvipajukasvandus” Eesti Looduses 9/2006

„Noh, selle idee peab kahjuks vist küll maha matma,” ütleb peremees nüüd keset oma istandikku. See on rajatud kolme sorti pajude pistokstest umbes 100–150ruutmeetrisele pinnale.

USKUMATU MITMEKESISUS Selles mõttes on Kaljo Voolmal õigus, et kevadel ei tegutse pajudel tõesti rohekärsakas üksi. Kui putukate poolelt vaada-

MAA ELU || PAJU || 5

28. JUUNI 2018

s pidu Paljud aljud pajulehed on kas kokku kleebitud või otsast rullis – neisse paikadesse on sööjad paigutanud oma järeltulijaid.

MAJANDUS- JA TEENINDUSÕPE IT-süsteemide nooremspetsialist Kokk Kokk* Abikokk Puhastus- ja kodumajandus Puhastusteenindaja - majutusasutuse toateenindaja - eripuhastus Logistiku abi Laotöötaja Laojuht Veokorraldaja Müüja-klienditeenindaja Müügikorraldaja* Hooldustöötaja Tegevusjuhendaja*

Üks pajudel liikuvatest poidest – paju-kollapoi. p

PÕLLUMAJANDUSÕPE Hobuhooldaja** Loomaarsti abiline*,** Kalakasvataja** Põllumajandustöötaja - taimekasvataja - veisekasvataja - linnukasvataja** - lamba- ja kitsekasvataja** * keskhariduse baasil, ** ainult Järvamaa Kutsehariduskeskuses Tutvu erialadega lähemalt kodulehel www.jkhk.ee

Tee oma valik ja tule õppima Järvamaa Kutsehariduskeskusesse!

TEHNIKA- JA EHITUSÕPE Dokumentide vastuvõtt Sõiduautotehnik aasta ringi, Sisetööde elektrik suvine põhivastuvõtt 15. augustini.

Kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehitaja Ehitusviimistleja Ole kursis meie tegemistega FB-s Müürsepp www.facebook.com/ Pottsepp-sell J.Kutsehariduskeskus Plaatija Teetöömasinate juht Teedeehitaja** Tallinna 46, Paide Veekäitlusoperaator*,** Tel 525 3736 Biogaasijaama operaator*,** e-post kool@jkhk.ee

Pajupoi tõuk.

ta, on sel päikesepaistelisel päeval, kui Peep Pärisooga istanduses ringi käime, puudel näha peale kärsakate mitut mi liiki poisid, naksurlasi, naksurlasi lehevaablasi, liblikaid ja kärbseid kä ning põrnikaid. On ka liblikaröövikuid ja mitut moodi kokku kleebitud mi lehti, mille sees teiste tiivuliste vastseid. Peale selle on pajuokste lõikamine vms meelitanud kohale siklasi.

Kui pajude poolelt vaadata, on vaatepilt kurb. Kevade esimesed kasvud on paljudel puudel lihtsalt ära näritud. Kasvada saanud kasvud on longus latvadega, lehed muidugi suures osas auklikuks söödud, ja pajude oksakodaral näeb puidusse näritud aukusid.

Peep Pärisoo on üritanud putukaid ära korjata, kuid nendib, et vaevalt sellest kasu on, kohe on platsis uued tulijad.

Arutame muidki tõrjevariante. Natuke võrdleme neid võtetega, mida on soovitanud asjatundjad, kes on kokku pannud energiavõsa kasvatamise käsiraamatu (ilmus tõlgituna Eestimaa Talupidajate Liidu väljaandel 2008), kuigi korvipaju ja energiapaju kasvatamist üheks lugeda ei saa.

Käsiraamatus on mainitud, et üldjuhul istandikus putukamürke kasutada ei soovitata, kuna „see ei pruugi tuua mingit kasu ja võib kahjustada mitmeid kasulikke putukaid”. Kui kasutada, siis vaid noore energiavõsa puhul, kui puud ei ole liiga kõrged, ja „ainult tõsise rünnaku korral ehk kui ruutmeetri kohta on vähemalt 100 täiskasvanud putukat”. Veel on nenditud, et putukapopulatsioonid on aastati erinevad. „Tähelepanu peab pöörama mädanevatele puudele istandiku ümber, kus putukad talvituvad. Minevikus pihustati putukamürke vahel istanduse äärealadele, et saavutada mardikaid eemal hoidev “kaitsemüür”, kui nad üritasid varakevadel oma talvituspaigast ümber asuda.” Ära on toodud mõne mürgi nimetuski. „Seda kindlasti tegema ei hakka,” ütleb Peep Pärisoo, tunnistades, et üleüldse on ta mürke kasutanud elus ainult ühe korra – üle pea kasvanud rohttaimede tõrjeks.

Pigem näib Ohukotsu külas minevat käiku Kaljo Voolma soovitus mitte midagi teha, vaid vaadata, milliseks edaspi-

di kasvatus kujuneb – tänavune erakordselt soodus putukaaasta ei pruugi ilmastiku mõttes korduda. „Katsun pikapeale oma elavaia pistoksad ikka kätte saada,” ütleb Peep.

Küsin temalt, kas ta on putukate peale vihane. „Ei, mis vihane, loodus on loodus,” ütleb ta. „Kui mul pajukasvatus ei õnnestu, ju siis tuleb millegi muuga edasi minna.”

PARAS KOGEMUS Mingis mõttes on Ohukotsu meeste putukanuhtlus hea kogemus kõigile, kes pajuistandikele mõtlevad – putukahäda ei pruugi tulla, kuid seda tasub karta ja ennetada. Ohukotsul on Vjatšeslav Šuruptšenko oma elavaia pajukasvud õnneks siiski kätte saanud ja jõudnud need aiaks ritta panna. Tema on nüüdseks multšinud puudealuse põhuga. Ta lausub, et see on probleemi leevendanud.

Peep Pärisooga arutame, et põhimõtteliselt on korvipaju või energiapaju kasvatus ju ikkagi nii põllumehele kui metsamehele üks variant lisateenistuse saamiseks. Korvipaju kasvatamine võiks olla isegi perspektiiviga,

kuna eestlaste käsitööhuvi on justkui kasvamas. „Jah, aga see tähendaks ka tööd – kasvataja peaks pajuvitsad koorima, sorteerima need jämeduse järgi jne.

Kui ma Muhus paju kasvatasin, tegi seda kõike tellija ise. Saak oli väga hea, kolm kuni viis kasvu lasin kasvada ja alla kahemeetriseid kasvusid ei olnud.”

Oma nüüdse kasvatuse ajal pole Peep Pärisoo sinnani mõelda jõudnud, mida istandusega tulevikus teha (kui putukad lasevad), sest esialgu on mõttes oma plaanid ellu viia ja see võtab mitu aastat aega. „Mujal kasvatatakse paju rohkem kui Eestis,” teab ta ja toob näiteks vahepeal mõnda aega Taanis tegutsenud Vjatšeslav Šuruptšenko jutu sealsest pajukasvatusest. „On korvipajuistandused, kust huvilised saavad materjali osta. Viimastel aastatel, kui ta Taanis oli, hakatud talumeestele selle eest peale maksma, et nad oma põldudel, kus mulla viljakus intensiivse põlluharimisega alla läinud, kasvataks energiapaju, mis sööb kõik selle mulda kogunenud saasta enda sisse.”

Kalle Sepp Lahedad Mutid Lahedalt Rahvalõõts 2017 võitja Kingitused Kert Krüsban Eestile! Pisikesed lõõtspillimehed Koondorkester Simman

6 || SUVI || MAA ELU

28. JUUNI 2018

Pärnumaa mereäär on supelrandu toomas šalda Maa Elu

K

uigi kalendrisuve algus rannamõnude austajate silmisse erilist sära esialgu ei toonud, on kaks suvekuud ees ja loodetavasti jagub nii randa kutsuvat päikest kui parajas koguses vihma.

Nädal tagasi sai Pärnust taas suvepealinn, aga seekord üritab Maa Elu teid sealsest kesk-, Mai, Raeküla või Vana-Pärnu rannast hoopis eemale suunata, sest Pärnumaal on veel ligemale kakskümmend randa, millel on oma eelised kuumadel nädalalõppudel kohati ülerahvastatud linnaranna ees. „Muidugi on neid, kes tahavadki suurt rahvahulka ja võimalikult palju teenuseid, nemad jäävad ikka linna, aga teenuseid pakutakse mujalgi ning puhtama suplusvee, eheda looduse ja privaatsuse eelistajatel tasub mõnikümmend kilomeetrit Pärnust Riia või Varbla poole suunduda,” leiab Pärnu Lahe Partnerluskogu projekti Romantiline Rannatee koordinaator Eveli Loorents.

RUUMI JÄTKUB Kui hakata Pärnust mereäärt pidi Läti poole liikuma, jõua-

te kõigepealt Reiu randa, kuhu viib korralik tee, olemas on parkla ja puhkekohad. Siia tuleku võiks lastega pered ühendada Lottemaa külastusega.

Reiule järgneb väiksem ja vaiksem Roosiaia rand, mille kohalik MTÜ on kenasti korrastanud, kuid siis tuleb kuni Häädemeesteni veidi pikem vahe sisse. Sealtmaalt on aga paiku, kus päikest ja merd nautida, väga tihedalt. „Häädemeeste seltsimajast kuni mereni on vallavalitsusel plaanis rajada Leaderi projekti toel korralik rada, mida mööda läbi rannaniidu kuiva jalaga mere äärde pääseb. Häädemeeste rannas tuleb natuke maad madalas vees jalutada, enne kui ujuda saab. Ees ootab puhas looduslik liivarand. See on väga hinnatud surfarite ja linnuvaatlejate seas,” kirjeldab Loorents.

Nii külaliste kui kohalike seas on jätkuvalt populaarne Kabli oma madala soojaveelise liivarannaga. Sealne rand sai aastakümne alguses liival ja niidul lookleva promenaadi, piknikupaikade, laste mänguväljaku ning suvekohvikuga uue ilme. RMK eestvõttel on valminud looduskeskus, teabepunkt, matkarada ja telkimiskoht.

Korralikud telkimisalad on RMK rajanud lähedal asuvate Lemme ja Krapi mereäärsetesse männikutesse. Näiteks Lemme telkimisala juures on 30kohaline parkla, infotahvlid, lõkkekohad, katusealune laud-pingid,

olmehoone, lava, kaev, käimlad ja invalaudtee. Ettevõtjatele renditud olmehoones on tasulised tualetid, pesemisvõimalus saunas ja duši all ning kaupluskohvik. Krapil on samasugused võimalused, kuid puudub kauplus-kohvik.

Lähedusse jäävad eraomanduses olevad Kosmonautika puhkekeskus ja Lepanina hotell, mille territooriumil lubatakse tavaliselt vabalt liikuda.

Loorentsi teada võib Lepaninal mõne suurema ürituse, näiteks pulmade või suvepäevade korral territoorium suletud olla.

Päris Läti piiri lähedal asuvas Treimanis on rand küll olemas, aga sinna viivaid kahte teed pole võõral kerge leida, kuid eks vajadusel mõni kohalik juhatab.

Vana-Pärnust Virtsu poole suundudes jõuate Valgeranda, kus mõni aasta tagasi sai valmis korralik nüüdisaegne puhkekeskus, millest umbes poolteise kilomeetri raadiusse jäävad golfiväljak, discgolf, seikluspark, terviserajad jms. Kahe – ja neljakohalised suvemajad mahutavad siin kuni sada inimest, on telkimisvõimalus.

Valgeranna järel tuleb tükk tühja maad ja siis järgnevad pisemad, pigem kohalike inimeste supluskohtadeks peetavad Kavaru, Kastna ja Vaiste rannake. „Ju neid ujumiskohti on mõlemal pool Pärnut veel, aga kõiki neist ei saa randadeks nimetada,” arvab Loorents.

Mitmekesisust lisavad puhkajate valikusse kaks Tõstamaa lähedal asuvat siseranda Ermistu ja Tõhela järve ääres. Mõlemas on omavalitsuse abil loodud puhkamiseks head tingimused ja eraomanikud pakuvad teenuseid. Ermistu puh-

kekülas saab kämpingutesse majutuda kuni 50, Tõhelas 30 inimest, oodatud on telkijad.

Lisategevusena korraldatakse paadisõite jms. Loorents soovitab Tõhela rannas puhkamist eriti väikelastega peredele, sest järv on madal, soe ja turvaline.

Haldusreformijärgsest Pärnust Lääneranna valda jõudes ootab teid Pärnumaa lääneosa tuntuim rahulikku äraolemist pakkuv Matsi rand, kus on samuti RMK telkimisala. Omavalitsus on teinud korda vana paadikuuri, et seal üritusi kor-

MÜÜK JA PAIGALDUS: · · · · · ·

SUURIM VALIK SURVEPESUREID EESTIS! Laos üle 40 mudeli, survega kuni 280 bar METALLIST PUMBA JA PESUPÜSTOLIGA SURVEPESURID

KOMPRESSORID KEEVITUSED VEE- JA TOLMUIMEJAD VÄRVIPÜSTOLID SURVEPRITSID SURUÕHU- JA KÕRGSURVEPESU TERVIKLAHENDUSED

VEEPUMBAD Laos 600–1800 l/min

AR 590 Soodushind

505 €

LT 704 Soodushind

169 €

LT8.7/15B Soodushind

459 €

Hinnad alates

335 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu.

AIRCOM OÜ | Peterburi tee 65, Tallinn | Tel 605 1055, 5660 2020 | Küsi lähimat edasimüüjat. Saadame kauba kohale üle Eesti. | www.aircom.ee

MAA ELU || SUVI || 7

28. JUUNI 2018

täis

Kabli rand on Pärnumaal ainus, kus lisaks Pärnu rannale pidevalt vee kvaliteeti kontrollitakse. foto: erakogu

raldada. Samuti jääb suurtest teedest eemale Liivi lahe äärde uhke Varbla puhkeküla, kus puhkajatel on võimalus valida paljude majutusvõimaluste ja teenuste vahel. Reklaamitakse end seal lausega „Tule ja avasta paradiis pärapõrgus!”.

Teekond mööda Pärnumaa randu jõuab välja Paatsalu lahe äärde, mis on rikas väikeste saarekeste ja laidude poolest. Öö saab siin veeta kohalikus puhkekeskuses, kämpingutes, rannamajades, telkides või haagissuvilates. Lisaväärtuse annab paigale asjaolu, et Pärnumaa Merepääste Ühingu kodusadam on just siin ja sadamast saab paate rentida.

Kui lähtuda ametlikust liigitusest, on avalikke supluskohti, kus täidetakse kõiki terviseameti ette antud nõudeid, peale Pärnu veel vaid Kablis, aga erinevus teiste randadega seisneb Eveli Loorentsi sõnul peamiselt üksnes selles, et linnas ja Kablis kontrollitakse pidevalt vee kvaliteeti. Teised tingimused, nagu tualettide, prügikastide, riietuskabiinide jms olemasolu, on tema hinnangul mööndustega enamasti mujalgi täidetud. Ametlik vetelpääste on siiski ainult Pärnu keskrannas. Parkimisega ei tohiks kuskil ületamatuid raskusi ette tulla ei auto ega haagissuvilaga liigeldes, vajalik viidastik on igal pool väljas.

SAAB VEEL PAREMINI Rannaalade hoolduse ja arendamisega tegelevad peamiselt omavalitsused, mis on loonud taristu ja võimalused ettevõtjatel seal teenuseid pakkuda.

Kiita tuleb RMKd, mis on rannaalade korrastamisse ja puh-

kealade loomisse tugevalt panustanud.

Kui probleemidest rääkida, on esikohal heakord. „On mõni paik, kuhu tekib prügi. Näiteks Via Baltica ääres TolkuseRannametsa matkaraja alguses on parkla, kuhu möödasõitjad kipuvad mõõdutundetult oma prügi kuhjama. Kuna Läti taarat meil vastu ei võeta, on rannaaladelgi seda rohkem vedelemas. Kus rahvast, seal prügi,” tõdeb Loorents.

Turvamuret Loorents suureks ei pea. Kui aeg-ajalt jõuabki meediasse info, et kuskil on kakeldud, on see tema ütlust mööda enamasti kohalike siseasi.

KUUE FESTIVALINÄDALA KESTEL TOIMUB KOKKU ÜLE 30 KONTSERDI, TEATRIETENDUSE, FILMI – VOI VESTLUSÕHTU NING EKSKURSIOONI. Lisaväärtuse rannapuhkustele annavad mitmel pool mere ääres korraldatavad suveüritused. Tuntuimaks neist on tõusnud Kabli Päikeseloojangu festival, mis algab juba homme Kollamaa õuel Häädemeestel Maarja Suklese ja Anna Regina Kalki kontserdiga „Pariisi taeva all – õhtu muusikaga”.

Kuue festivalinädala kestel toimub kokku üle 30 kontserdi, teatrietenduse, filmi – või vestlusõhtu ning ekskursiooni. „Suveüritused Kablis ja näiteks Matsi rannas muudavad kogu piirkonna atraktiivsemaks,” usub Loorents. „Need ongi ellu kutsutud selleks, et rahvast

kohale tuua, neile meelepärast elamust pakkuda ja meie piirkonda veelgi tuntumaks teha. Päikeseloojangu festivali ühe korraldajana olen saanud ainult positiivset tagasisidet. Poodidel läheb vähemalt suvel hästi, ettevõtlust on piirkonnas rohkem. Näiteks Häädemeestele on mitme aasta taguse ajaga võrreldes lisandunud mitu teenusepakkujat. Turism on elavnenud ja kohalikud võidavad nii kultuuriliselt kui majanduslikult.”

Huvilisi on piirkonda juurde toonud ka Läänemere ranniku matkarada Lätis ja Eestis, mis on arendamisjärgus. „Praegu pannakse loodusesse märke, et inimesed oskaksid rada mööda liikuda. Plaanis on teele rajada puhkekohad koos kempsude ja infoviitadega. Kogu Pärnumaa ulatuses peaks lisanduma kümmekond puhkekohta,” avaldab Loorents.

Omaette teema on mõistagi alkoturism, aga siingi võib leida positiivset. Piirkonda on see rahvast juurde toonud, võimalust liiklejaid Via Balticalt mere poole pöörama panna saab Loorentsi hinnangul praegusest tulemuslikumalt ära kasutada. „Ega nad siis ainult alkoholist ela, süüa tahavad kõik saada ja mitte ainult suvel,” on ta optimistlik.

Tulevikule mõeldes leiab Romantilise Rannatee koordinaator, et Läti-Eesti matkarada oleks toredam, kui mereäärt pidi kõikjalt läbi pääseks, praegu tuleb ümber osa erakruntide tiir teha. Samuti võiks olla rohkem sadamaid, kuhu jahtidega pääseks. Seni on sellised vaid Pärnu, Kihnu ja Munalaid, Jaagupis tehakse selle nimel tööd.

Traktor Case Magnum CVX 380 arendab võimsust kuni 435 hj, sellest jääb Väderstad Tempo L 16 külviku vedamiseks ülegi, aga külviku tootlikkusest maksimumi kättesaamiseks peabki olema võimsusevaru. foto: väderstad

UNGARIS PURUSTATI MAISIKÜLVI MAAILMAREKORD

ain alvela Maa Elu

S

ee kevad oli mullaharimisriistade ja külvitehnika tootjale Väderstad märgiline – traktor Case IH Magnum CVX 380 ja Väderstad Tempo L 16 külvik panid Ungaris 24 tunni jooksul seemne mulda 502,05 hektaril ja see tähistab uut maailmarekordit.

Tempo sarja külvikud on oma kõrget tootlikkust tõestanud varemgi, seekordne rekord näitab külviku keskmiseks töökiiruseks veidi üle 20 km/h.

Sündmus leidis aset Ágoston Puszta põllumajandusettevõttes Ungaris Enyingi linna lähedal. Ööpäeva jooksul sai külvatud kaks põldu, külvati kahte tüüpi maisiseemet, koos seemnega läksid mulda väetis ja taimekaitsevahend.

Maailmarekordi tunnistajad ja vaatlejad olid Gödöllö ülikooli teadlased, kes mõõdavad hiljem ka külvi täpsust ning hindavad taimede kasvu ja saagitulemusi. Need andmed peavad andma tunnistust sellest, et Väderstadi Tempo külvik pole lihtsalt kiire, vaid külvireadki on kvaliteetsed ja neist võrsub hea saak.

Väderstadi ribaskülvikute tootespetsialist Lars Thylén tõdeb, et üks asi on külvata suurel kiirusel, teha seda aga seejuures väga täpselt on tema hinnangul hoopis midagi muud – see on uus tase.

Eelmine maisikülvirekord oli 448,29 hektarit 24 tunni jooksul. Selle püstitas 24realine maisikülvik, millel oli tsentraalne külvisepunker. Uus maailmarekordi masin Tempo L 16 on 16realine ja ilma tsentraalse külvisepunkrita, varustatud hoopis eraldi väetise- ja seemnepunkriga igal külvireal. Uus 24 tunni maisikülvi maailmarekord on nüüdsest 502,05 hektarit.

Kandideeri juba täna – asu tööle kas või homme!

TÕNTSO AGRO OTSIB

KANDIDEERI MEILE, KUI: • OMAD B-, T-KATEGOORIA JUHILUBA • OLED KIRGLIK TEHNIKAHUVILINE JA TÖÖKAS • SOOVID TÖÖD TEHA NÜÜDISAEGSE PÕLLUTEHNIKAGA • SUL ON TÖÖKOGEMUS VÕI KESK-, KESKERIHARIDUS

PAKUME SULLE:

OÜ Jaanalinnufarm Tel 5665 7199, www.jaanalinnufarm.ee Imavere, Imavere vald, 72401 Järvamaa

• TÖÖTASU VASTAVALT KOGEMUSELE KOOS BOONUSTEGA • NÜÜDISAEGSET JA KÕIGI MUGAVUSTEGA TÖÖKESKKONDA • VÄLJAÕPET JA AMETIALASEID TÄIENDKOOLITUSI • SOOJA LÕUNASÖÖKI, KÕRGHOOAJAL KA TÄIENDAVAT VAHEPALA • PARIMAID PREMEERIME TALVISE PUHKUSEREISIGA

TONTSOAGRO SAADA CV JUBA TÄNA TONTSOAGRO@GMAIL.COM LISAINFO: +372 518 4367 TÕNTSO FARM ASUB 8 KM TÕRVAST HELME VALLAS VALGAMAAL

8 || MAHEVILI || MAA ELU

28. JUUNI 2018

Maheviljast leitakse keelatud aineid riina martinson Maa Elu

M

ida suurem on mahe- ja tavavilja hinnavahe, seda kõrgemaks kasvab oht, et kokku ostetud mahevilja sekka võib sattuda midagi keelatut – see toob suure rahalise kahju, sest rikutud maheviljapartiid saab müüa kordi odavama tavavilja hinnaga, teisalt võib olla raske süüdlast välja selgitada ja lahendust otsitakse kuid.

Scandagra tootejuht Marge Pähkel räägib, et nad on tegelnud mahevilja kokkuostuga viimased kuus aastat ja mullu sügisel oli esimene kord, kui nad avastasid ühes partiis keelatud ainet – kasvuregulaatorit. See juhtum pole veel lõpplahenduseni jõudnud. „Üks vale koorem rikub suure hulga korralikku kaupa ja kahjud on väga suured,” tõ-

deb Pähkel. „Seega on puhtus ja usaldus ning kontroll ülitähtsad.”

Põllumajandusameti mahepõllumajanduse ja seemne osakonna juhataja Anu Nemvalts ütleb, et mahevaldkonnas on tuvastatud taimekaitsevahendite jääke või tavatoodangu märgistamist mahedana keskmiselt paar korda aastas.

Rikkumisi on leitud tootja juures võetud proovidest ja hilisemal dokumentide kontrollil.

ON MITMEID JUHTUMEID, KUS KOORMATEST VÕETUD PROOVIDE ANALÜÜSIMISEL LEITUD TAIMEKAITSEVAHENDI JÄÄGI SISALDUS ON LIGILÄHEDANE VÕI ISEGI SUUREM VÕRRELDES TAVAVILJA KESKMISEGA. Samuti on rikkumisi tuvastatud kokkuostjatelt saadud info põhjal. „Oleme tuvastanud tahtlikke rikkumisi, kuid on tekkinud ka kahtlusi tavatootjate taimekaitsetööde nõuetekohasuses,” lisab ta.

KARMID TINGIMUSED Baltic Agro mahevilja ostumüügijuht Vallo Tenson räägib, et nad on mahevilja kokku ostnud kolmel hooajal ja viljapartiide ning -koormate analüüsimisel on leitud taimekaitsevahendi jääke. „On mitmeid juhtumeid, kus koormatest võetud proovide analüüsimisel leitud taimekaitsevahendi jäägi sisaldus on ligilähedane või isegi suurem võrreldes tavavilja keskmisega. See viitab kõige tõenäolisemalt katsele müüa mahevilja nime all tavavilja,” räägib Tenson. „Kui tarnitud mahevilja koormast leitakse analüüsi tulemusena taimekaitsevahendi jääke, siis fakt jääb faktiks ning kauba müüja vastutab kogu kahju eest,” nendib Tenson. „Lisaks mahevilja ja tavavilja hinnavahele on tal kohustus kompenseerida ka kogu kahjustatud partii ehk ristsaastunud koguse hinnavahe ning kaasnevad kulud: laokulud, transpordikulud, analüüsikulud ... Näiteks möödunud hooajal oli mahe- ja tavakaera hinnavahe keskmiselt 200 eurot tonni kohta.”

Projekteerime

Konstrueerime

Betoonitööd

Lõppviimistlus

Suurt rahalist kahju põhjustavad probleemid võivad pahatihti peituda vilja ladustamises või kuivatites ja transpordivahendites – need on kohad, kus ristsaastumise risk on kõrge, sest seal käideldakse ka tavavilja, selgitab Tenson.

Samuti on reaalne oht, et tavapõllul tehtavate tööde käigus kandub tuulega mahepõllule mõnd keelatud ainet.

Kuna mahetootjate lisandudes ja mahtude kasvades riskid suurenevad, muutub ka kontroll mahevilja üle järjest karmimaks. Kui kaup on lattu toodud, ei saa visuaalselt tuvastada, kas see on mahe. Kokkuostjad võtavad igast partiist proovid.

Scandagra hoiab kõik vastuvõetud vilja koormapõhised proovid alles 1,5 aastat ja laseb neid analüüsida peale oma labori Saksamaal, kus tehakse taimekaitsevahendite puhtuse analüüsid. „Kuna Scandagra müüb kauba edasi Euroopasse või USAsse, peab lõppostja olema veendunud, et kaup on aus.

Kui lõppostja näiteks Saksamaal avastab, et vili ei vasta täismaheda nõuetele, kontrol-

lib ka tema ja edastab meile partiinumbrid ning nii saame meie tuvastada rikkunud põllumehe,” kirjeldab Pähkel. „Kindlasti pöörame kontrollile senisest veel rohkem tähelepanu. Ka põllumees peab tegema kõik, et viia ristsaastumise risk nullini oma ettevõttes või kui kuivatab vilja naabrimehe juures.”

Tensoni sõnutsi võtab Baltic Agro samuti igast koormast proovi, mida säilitatakse kuni 18 kuud. „Baltic Agro müüb vilja edasi ja on vaja olla kindel, et maheviljana meile müüdud vili on tõepoolest mahevili. Aga kui tootmisettevõttes, kuhu meie vi-

Kui 2015. aastal oli mahevilja kasvatajaid Eestis 514, siis mullu juba 798.

Kuna mahevilja nõudlus maailmas kasvab, läheb enamik siinsest maheviljast ekspordiks. foto: mailiis ollino / pärnu postimees

Toodame terase ja paigaldame

Silohoidlate ehitus Soojustamata hallid

Tenthallid

Teraviljahoidlad

Farmid

Soojustatud hooned/hallid Laudad Fotod: Kevin Kohjus

T I FI CAT CE R I

E SY ST

E

SYST IS O 9 0 0 1

M

ON

T I FI CAT CE R I

ON

M

IS O

14001

MANAGEMENT SYSTEMS 012

www.proland.ee

|

tel 5556 6995

MAA ELU || MAHEVILI || 9

28. JUUNI 2018

li jõuab, uuesti analüüsides siiski leitakse mõne taimekaitsevahendi jääk, on meil tänu proovidele võimalik ahelas tagasi minna ja probleemi allikas üles leida,” selgitab Tenson. „Proovide analüüsimisega kaasnevad suured kulud, kuid ilma selleta kvaliteeti kontrollida ja lõpptarbijatele garantiid anda pole võimalik.”

Baltic Agrol on leping Saksamaa laboriga, kuhu hooajal saadetakse proovid mitu korda nädalas. „Paraku on Saku labori hinnatase senini olnud kordades kõrgem ja analüüsitulemuste kättesaamine pole piisavalt operatiivne,” nendib Tenson.

Mahepõllumajanduses on

maine ülioluline ja kas või üks rikkumine, eriti kui see avastatakse piiri taga, seab kahtluse alla kogu Eesti mahekasvatuse maine. „Üks rikkumine ei halvenda ainult konkreetse rikkuja, vaid kogu sektori mainet,” tõdeb Nemvalts.

AMETNIKE KONTROLL Mahesektorit kontrollivad veterinaar- ja toiduamet (VTA) ning põllumajandusamet (PMA).

Lihtsustatult lahti seletades tegeleb PMA põllumajandustootjatega ja VTA kokkuostjatega.

Kui kokkuostjad leiavad oma analüüsidest rikkumisi, annavad nad sellest teada VTA-le.

VTA peadirektori asetäitja Olev Kalda selgitab, et kui maheviljast leitakse taimekaitsevahendi jääke, kontrollitakse, kellelt mahevili on ostetud, ja liigutakse tagasi mahevilja müüjate ja kasvatajate juurde.

Ettevõttes kontrollitakse väga erinevaid punkte: kas vilja kokkuostja tegeleb peale mahevilja käitlemise ka tavaviljaga, kas on tagatud tava- ja mahevilja piisav eristatus, kuidas ettevõte kirjeldab mahetoote käitlemist oma enesekontrolliplaanis, kuidas kokkuostja hoiab ära mahevilja segimineku või saastumise tavaviljaga ja paljut muudki.

Kui kokkuostja leiab enda võetud proovide analüüsidest taimekaitsevahendite jääke, saadab ta selle info esmalt VTA-le, edasise uurimise lepivad VTA ja PMA omavahel kokku. „Kokkuostja võetud proove ei loeta ametlikeks proovideks ja nendele järelevalves tugineda ei saa. Iga juhtumi puhul, kus on tegemist kokkuostjate või teenuse pakkujatega, teeme VTAga tihedat koostööd,” kinnitab Nemvalts.

Kontrollil tuginetakse sellele, mida sel hetkel saab tootja juures kontrollida: kas on võimalik veel proove võtta või üle vaadata toodangu müügidokumendid.

Kui segatakse kokku mitme tootja toodang, vastutab tekkiva ühendpartii kvaliteedi eest kokkusegaja, ja kui suurest ühendpartiist jääke leitakse, jääb esmane kahju kokkuostja kanda. Sellega kaasneb kokkuostjale suur risk. Ühendpartii puhul kontrollib VTA, kas kõik etapid

on õigesti läbitud, näiteks kas kokkuostmisel oli mahetoodangul võimalus tavatoodanguga seguneda. Kui suudetakse tuvastada kasvataja, kes on reeglite vastu eksinud, on edasine kahjude kandmine juba kokkuostja ja tootja vaheline teema. „Järelevalveasutusena loomulikult tegeleme alati kasvataja tasandil võimaliku rikkuja leidmisega, kuid seda enamasti olemasolevate dokumentide kontrolli kaudu, kuna selliste juhtumite kontrolli ajaks on tootjad tavaliselt kogu oma toodangu juba maha müünud,” räägib Nemvalts.

Kui suudetakse tuvastada rikkuja tahtlik tegevus, siis see ettevõte mahepõllumajanduses enam tegutseda ei saa. Aga nagu öeldud, iga kord konkreetset süüdlast tuvastada ei ole võimalik.

RISKI MAANDAMINE Võimaliku rikkumisega kaasnevate riskide maandamiseks pikendab näiteks Baltic Agro tänavu mahevilja eest maksmise tähtaega. „Kuna mahetootmise mahud kasvavad ja sellega koos riskid, pikendame sel aastal maksetähtaja senise viie päeva asemel 21 päevani. See annab kindluse, et 21 päeva jooksul saab analüüsitulemused, mis lubavad kindlad olla, et tegemist maheviljaga. Samal ajal proovime vastuvõetud mahevilja hoida enne analüüsitulemuste selgumist võimalikult väikestes portsjonites. Eesmärgiks on halvima stsenaariumi korral hoida ka mahetootjat suurte rahaliste nõuete eest,” selgitab Tenson.

Väderstadi senisest märksa vastupidavamast materjalist piiots peaks vähendama kultivaatori kuluosade väljavahetamisvajadust. foto: vädrestad

VÄDERSTADI KULTIVAATOR SAI SENISEST TUGEVAMA PIIOTSA ain alvela, ajakirjanik

V

äderstadi mullaharimistehnika varustusse lisandus sel kevadel uudse disaini saanud 50/80 Marathoni piiots, millel hea muldatungimisvõime, madal veojõutarve ning mis kõige selle juures omab head segamisvõimsust.

Tootja kinnitab, et uudne lahendus pikendab piiotsa kasutusaega keskmiselt kuus korda. Uus 50/80 Marathoni piiots ühendab endas 50 mm ja 80 mm piiotsa omadused.

Tegemist on kõvasulamist lahendusega, mille eluiga peaks just tänu sellele olema märksa pikem kui n-ö tavalisest rauast piiotstel.

MINEERA OÜ tel 5682 1601

Väderstadi kontseptsioonide looja Magnus Samuelsson kinnitab, et uue 50/80 Marathoni piiotsaga tuleb kultivaatori kuluvosade vahetamisi teha vähem, mis muidugimõista jätab põllul töötamiseks rohkem aega.

Tüüpkultivaatoritele Opus, TopDown, Swift ja Cultus paigaldamiseks mõeldud 50/80 Marathoni piiotsa eeliseks on Samuelssoni sõnul väga hea põllupinna kontuuri järgimine, madal veojõutarve ja muljetavaldav koristusjääkide segamine pinnasesse. Ta lisab, et kõvasulamiga Marathonlahendus muudab piiotsa väga vastupidavaks, kusjuures koos 80 mm laiuse MxIn piisäärega on pinnase läbivool ja segamisvõimsus kõige optimaalsemad.

Katusesarikaid valmistame liimpuidust vastavalt tellija joonistele.

Tarneaeg umbes 5–7 päeva.

Keerulise kujuga katusel, milles on palju aknaid, vintskappe ja erinevaid kaldeid, lahendame konstruktsioonid mõne päevaga.

Kasutame 13 meetri pikkust sõrmjätkatud konstruktsioonpuitu, kasutatavad ristlõiked: 60 x 240 mm 80 x 240 mm 100 x 240 mm 120 x 240 mm 140 x 240 mm Avatud katuslagi

Vahelae konstruktsioonid

10 || ILMA – JA TAIMETARK || MAA ELU

ilmatark

jüri kamenik

ilmatark

ÄIKESEST NII- JA NAAPIDI

K

uigi Eesti on looduse poolest üpris rahulik paik, sest hävitavaid ilmastikunähtusi tuleb ette harva ning üldjuhul ei tee need väga suurt laastamistööd, pole need siiski täiesti olemata. Et eelmises ilmaloos tutvustasin rünksajupilvi ja puudutasin ka äikest, siis tasub nähtust lähemalt tutvustada.

Kõigepealt, mis on äike? Tavapärase vastuse järgi on tegu välgu ja müristamisega. 2007.–2010. aastal korraldatud küsitluse „Inimeste suhestumine äikesega” enamjagu vastajaid on olnud sama meelt.

Ka veebiallikates ja entsüklopeediates defineeritakse äikest harilikult vaid välkude ja müristamise kaudu. Äikese olemusse süüvides ilmneb, et välk ja mürin on juba toimunud protsesside tagajärg, vaid üks äikese välistunnuseid. Seetõttu: kas äike saab ilmneda ka välkudeta? Paraku ei meenu ühtki allikat, kus definitsioonis oleks mainitud, et välk ei ole äikese tingimatu tunnus. Ometi võib lugeda paljude juhtumite kohta, kus näiteks startiv lennuk on vallandanud välgu, ehkki enne seda äikesenähtusi ei olnud. Kas seda võiks siis samuti pidada äikeseks?

See näitab, et vaja oleks täpsemat ja rohkem aspekte hõlmavat definitsiooni, sest tegu on keeruka nähtuste kogumiga. Seega võiks äikest pidada elektriliseks atmosfäärinähtuseks, mis tekib tavaliselt tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu käigus; äikese kui nähtusega kaasnevad rünksajupilved, sajualad, õhuvoolud, laengud, välgud, müristamine jne.

See ei tähenda, et vana ehk üksnes välgulöökidel tugineva definitsiooni võiks kõrvale heita. Näiteks äikesevaatlustel on see endiselt mõistlik ja asjakohane määratlus. Siiski, lihtsuse mõttes eeldame edaspidi, et äikese puhul tekib vähemalt üks välk.

Senistes määratlustes on esile toodud veel asjaolu, et vajalik on rünksajupilvede (Cumulonimbus) olemasolu. Samas on teada juhtumeid, kus välgud sähvivad vahel ka lumetormiga, aga rünksajupilvi pole kuskil. Näiteks olid sellised 2008. aasta novembri lumetorm ja 2010. aasta lumetorm Monika. Viimase puhul kinnitasid pealtnägijad, et tol 10. detsembri öösel võis välku Virumaal näha kolme tunni kestel; see pakkus suvistest äikestest palju võimsama elamuse.

Erakordne põud jõudis oma lõpule, kui 21. juunil sadas Harjumaal vaid kahe tunniga üle 20 mm vihma, kohati paugutas ka äike. Sellise meeletu padusaju korduvusperiood on kuni kolm aastat, arvestatuna, et kahe tunniga sadas vähemalt 25 mm. Erakordne tuleoht (tuleohuindeks üle 10 000 ühiku 25. juunini, hiljem madalam) jäi püsima veel kohati Viru- ja Jõgevamaal.

Kuum antitsüklon ei jää püsima, vaid asendub 29. juunil jaheda ja kuiva õhumassiga. Õhumasside muutumine ja asendumine ei pruugi olulist sadu kaasa tuua (suurima tõenäosusega idaservas, kus vihma võimalus ~50%, kuid sajuhulk pole arvatavasti kuigi suur, aga oleme valmis üllatusteks), kuid tundub, et tormiga (loode- ja põhjatuul puhanguti üle 20 m/s). Et antitsüklonaalne areng on üldjoontes tugevnemas, võib põud hakata uuesti süvenema ja jaaniaegne niiske periood on selleks korraks siis läbi saanud.

28. JUUNI 2018

Angervaks – looduslik aspiriin toivo niiberg

Räpina Aianduskooli õpetaja

A

ngervaks Filipendula ulmaria (L.) Maxim. on meil väga tavaline mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline rohttaim, mis niisketel järve-, jõe- või ojakallastel kasvades moodustab sageli suuri raskesti läbitavaid padrikuid.

Taim sisaldab rohkesti parkainet (lehed 8–12, risoom kuni 36%), eeterlikku õli (kuni 0,2%, peamiselt õites), C-vitamiini värsketes lehtedes 300– 400 mg%, glükosiidi spireiini, kollast värvainet. Eeterlikus õlis on ohtralt salitsüülaldehüüdi ja salitsüülhappe estreid.

Angervaksa on nimetatud looduslikuks aspiriiniks. Taime häid raviomadusi tunti juba Vana-Kreekas, kus angervaksa õitest ja lehtedest droogiga raviti põletikust vaevatud liigeseid. 1835. aastal eraldati angervaksa õitest esmakordselt salitsüülhapet, mitte aga ei valmistatud aspiriini, nagu mõni angervaksa tutvustanud autor on väitnud.

Happe atsetüülimiseni ehk ravimina stabiilselt kasutuskõlblikuks muutmiseni läks veel aastaid. See õnnestus alles 1897, mil Saksa farmaatsiafirma Bayer selle aspiriini nime all patentis. Teised firmad toodavad sama ravimit enamasti atsetüülsalitsüülhappe nimetuse all. Õisi kogutakse õitsemise algul, juuri septembris ja ürti kogu kasvuperioodi vältel. Angervaks on aidanud paljude haigustega võitlemisel. Ürti ja juuri kasutatakse kõhulahtisuse, nahahaiguste, reuma- ja närvivalude, närvilisuse, nohu ning podagra korral, õitest tehtud tee on higistama ajava toimega.

Angervaks tugevdab põletikulist mao limaskesta, vähendab valusid liigesepõletiku korral, aitab sügelevate nahaekseemide, südamekloppimise, nõrga

sooletegevuse puhul, tugevdab närvitegevust. Õrnkollane tee meega soodustab sügavamat und. Aitab krampide ja närvilisuse korralgi. Ka alandab angervaks palavikku ja paneb higistama.

Pärast õitsema hakkamist korjatakse säilitamiseks ürti (taime maapealset osa), eelistatavalt 15–20 sentimeetri pikkusi õitsvaid ladvaosi või vaid õisi ja lehti. Õied ja varred koos ülemiste lehtedega kuivatatakse varjulises kohas, juurikad sügisel. Tee sobib maksa-, sapipõie-, neeruhaiguste, haavandite (maos, nahal – kompressina), kõrgvererõhutõve, astma, köha, epilepsia puhul. Juurikaid (risoome) koos juurtega kaevatakse välja sügisel alates septembrist või varakevadel.

Ravimiks sobivad kümne sentimeetri pikkused ja vähemalt poolteisesentimeetrise läbimõõduga risoomitükid. Lõigatakse ära maapealne osa ja pestakse külma veega. Kuivatatult säilivad maapealsete osade raviomadused ühe aasta, maaalustel kuni kolm aastat. Üks osa pulbriks hõõrutud juurikat koos viie osa mageda võiga salviks segatult aitab reumast kahjustatud liigeseid.

Noori lehti võib kasutada suppide ja salatite maitsestamiseks. Noored kevadised lehed sisaldavad C-vitamiini kuni 250 mg%. Seega katab 100 grammi noori lehti toorsalatis täiskasvanud inimese kolmenelja päeva C-vitamiini vajaduse. Õisi kasutatakse teena ja teesegudes koos hibiskuse (Sudaani roosi), saialille, kibuvitsa, metsvaarikavarte, musta leedri ja viirpuuõite, metsmaasikaürdi, põdrakanepi- ning pärnaõitega. Üldtoniseeriva õietee külmetushaiguste vastu – see sobib eriti hästi lastele – saab teha, kui võtta võrdsetes kogustes angervaksa-, pärna-, saialille-, vägiheina-, musta leedri ja valge iminõgese kuivatatud õisi. Võtta kaks kuhjas teelusikatäit segu ühe klaasi vee kohta, valada peale keev vesi ja lasta 15 minutit kaane all tõmmata, kurnata ja magustada meega.

Paljud Euroopa rahvad on pidanud angervaksa maagiliseks taimeks. Tema õitsvaid ladvaosi on paigutatud elamute ja loomapidamishoonete seintele nõidumise ning kurjade vaimude vastu. foto: sille annuk / postimees

RETSEPTID Palavikku alandav ja higistamist soodustav tee. Klaasitäie keeva vee kohta võtta 1–2 tl droogi, lasta 15 minutit soojas tõmmata ja juua kuumalt külmetushaiguste, angiini, bronhiidi korral. Tee paneb higistama ja alandab palavikku. Aitab kõrgest vererõhust tingitud peavalude puhulgi.

Reuma-, podagra- ja närvivalude ning tuuletõmbest või kurnatusest tingitud peavalude korral suurendatakse droogikogust kuni 1 sl klaasi vee kohta ja tõmbamisaega 20 minutini. Juua pool klaasitäit korraga.

Tee angervaksa risoomist podagra ravis. 1 tl kuiva droogi 1 kl vee kohta, keeta 15 minutit, kurnata kuumalt. Võtta 1 sl

kolm korda päevas enne sööki.

Tee angervaksa risoomist kõrgvererõhu korral. 1 tl kuiva droogi 2 kl vee kohta, keeta 15 minutit. Võtta sisse 1–2 sl kolm-neli korda päevas.

Eespool valmistatud risoomitõmmist võtta 1 sl kolm korda päevas pärast sööki düsenteeria, mao ja kaksteistsõrmiku haavandite ning liigesereuma raviks, samuti kui nugisussivastast vahendit.

Nugisussivastase vahendina soovitatakse ka risoomi-õietõmmist: 1 tl kuiva droogi 2 kl vee kohta, keeta 15 minutit, võtta 1 sl kolm korda päevas pärast sööki.

Salv podagrahaigete liigeste määrimiseks. Selleks segatakse 20 g juure-

pulbrit aegamööda 100 g vaseliiniga.

Tinktuuride retsepte.

10 g kuivi peenestatud lehti 100 ml 70%-lise piirituse kohta. Lasta tõmmata kaks nädalat soojas kohas (aeg-ajalt loksutades).

Võtta 1 sl tinktuuri 1 kl keedetud külma vee kohta ja määrida sellega jalgade troofilisi haavandeid, samuti põletus- ja muid haavu. Valutavate liigeste määrimiseks tinktuuri üldjuhul ei lahjendata.

2 sl värskeid õisi pannakse 100 ml 40%-lise viina sisse, lastakse seista kaks nädalat (aeg-ajalt loksutades), soovitav on soe hoiukoht, seda vaid valmimisajal. Kasutatakse valutavate liigeste määrimiseks, võib ka 20–30 tilka korraga koos meega sisse võtta.

külvikalender: 29.06–06.07.2018 29. R

Juur

30. L

Juur, alates 07.37 õis Aiatöödeks sobimatu päev

01. P

Õis

02. E

04.10 22.39

Õis, alates kl 20.31 leht

03. T

Leht

04. K

Leht

05. N

Leht, alates kl 07.50 vili

06. R

10.51

Vili kuukalendri koostaja signe siim, 2018

MAA

TULI

VESI

ÕHK

MAA ELU || AED JA KODU || 11

28. JUUNI 2018

Võrumaal Vastseliina lähistel asub üks Eesti suuremaid permakultuuri stiilis taluaedu, mille rajajad hakkavad Maa Elu lugejale edaspidi jagama praktilisi kogemusi, kuidas tarbeaeda kavandada, peenraid rajada ja hooldada. foto: piiri köök

Teekond tavapõllunduselt permakultuuri juurde triinu guerrin permakultuuri edendaja

M

a ei oleks pärast Tartu ülikooli soome filoloogia eriala lõpetamist osanud arvata, et suure ringiga kunagi koduaeda tagasi jõuan. Pigem oli soov maaelust võimalikult kaugele pageda, liiga hästi olid meeles need otsekui lõpmatusse ulatuvad peedi-, porgandi – või kes-teabmis-vaod, mida suviti kõplama või rohima pidi. Siis, kui teised omaealised hoopis Rock Summeril lõbutsesid.

Elu viiski kaugemale – pärast õpinguid Prantsusmaale –, aga seal linnakeskkonnas elades hakkasin hoopis puudust tundma enda kasvatatud värskest toidust ja oma aiast. Tänu mehe töökohale sain võimaluse rajada oma aialapp esmalt Fontainebleau lossi juurde, mõni aasta hiljem ka Versailles’ lossi aeda. Igati uhked ja üle maailma tuntud kohad, kus ka väikseid tööliste aiakesi pidi hooldama comme il faut ehk nii, nagu peab: nööri järgi peenrad, ei ühtki umbrohuliblet, kõik taimed reas nagu lossivalvurid.

Kuidagi rõõmutu ja frustreeriv oli see aiapidamine.

Seal aga sattusin pooljuhuslikult lugema kellegi kirjutist permakultuurist. Et on olemas aiapidamisviis, kus kõige olulisemaks peetakse hoopis loodusega koostööd, austatakse elusloodust ja iseennast.

Sain võimaluse näha mõnda permakultuurist inspireeritud aeda, hiljem, juba Eestis tagasi olles, osaleda ka põhjalikul koolitusel.

Niimoodi mitme aasta vältel sai see teema lõpuks nii „minu asjaks”, et praegu ei taha hästi päevagi aiast eemal viibida. Kui esmalt õppisin permakultuuri tundma selle loojate austraallaste Bill Mollisoni ja David Holmgreni kirjutiste

põhjal, siis nüüd on õpetajaks eelkõige meie enda aed. Püüdleme sellise aia poole, kus järjest vähem on tarvis aedniku kätt, küll aga seda rohkem tema silma: et vaadelda ja panna tähele, kuidas looduses asjad toimivad, ning seda tegutsemisel arvesse võtta.

Nüüdseks võib meie aias näha orgaanilisest materjalist laotud kõrgpeenraid, on kastja kompostpeenraid, põhurullidele ja autorehvidesse istutatud taimi, väiksemaid ja suuremaid sooja mikrokliimaga kasvualasid ehk lihtsaid ja kõigile kättesaadavaid lahendusi.

LOODUSEGA KOOS VÕI VASTU? Et teemas täit selgust saada, peab ajas minema umbes 8000–9000 aastat tagasi, kui hakati rajama esimesi põlde.

Juba siis oli skeem lihtne: mets võeti maha ja põld tehti asemele.

ET MIKROORGANISMID SAAKSID MULLAS ELADA JA TOIMETADA, ON VAJA AINULT ÜHT: NEIL ON VAJA KATUST, ON VAJA, ET MULD OLEKS KAETUD. Seega selle asemel et kasutada või soodustada looduslikke ökosüsteeme, kus taimed kasvavad hästi toimivas juurte ja mulla mikroorganismide koosluses, hakkas inimkond põldu harima vastupidi kõigile loodusseadustele.

Kõigepealt on meie põllud lauspäikese all – et soodustada taimede kasvu! –, kuid fotosüntees toimub ju igal pool, selleks pole vaja otsest päikesevalgust. Veel hullem on see, et oleme maapinna paljaks

koorinud. Kas keegi on kunagi looduses viibides näinud jalatäitki mullapinda? Ikka kasvab sellel midagi, kasvõi kõige madalam kattetaimestik.

Räägime muudkui olulistest makroelementidest mullas, nagu lämmastik, kaalium ja fosfor, kuid ei pööra piisavalt tähelepanu mullas elavatele mikroorganismidele, kes aitavad mineraalaineid vabastada ja muuta taimedele kättesaadavaks. Räägime sümboolselt „elusast” mullast, kuid peaksime seda tegema otseses tähenduses – viljakas mullas ongi elu, on seesama mikrokosmos, tänu millele taimed saavad kasvada, sest taimejuured ei ole võimelised toitaineid omastama.

Vahemärkusena olgu öeldud, et sama lugu on inimesega, meiegi vajame toidu seedimiseks baktereid. Kui muld on elav, on see sõmer, parajalt niiske ja laseb hästi vett läbi. Et mikroorganismid saaksid mullas elada ja toimetada, on vaja ainult üht: neil on vaja katust, on vaja, et muld oleks kaetud, kasvõi kivide või plastiga, kui esialgu muud käepärast võtta pole!

Kui on võimalik katta muld orgaanilise materjaliga (lehed, hakkpuit, muruniide), siis bakterid toituvad sellest, kui mitte, siis mitmekesise taimestiku puhul toituvad mikroorganismid mullas leiduvate taimede jäänustest, sest igal aastal jääb mulda ju tohutul hulgal taimejuuri. Mis on juhtunud aga suurpõllumajanduses?

Kõik puha vastupidi: paljaks kooritud põllud, huumusvaesed, päikese pleegitada ja vihma uhtuda. Kuna sellises mullas puudub loomulik elu, asendatakse see keemilisega.

TARBIMISE NÕIARINGIS Kolmas ränk eksimus loodusseaduste vastu on ainukultuursed põllud. Kui vaadata näiteks looduslikku heinamaad, siis näeme madalaid maapinda

katvaid taimi, nendest üle kasvavad kõrrelised, mille vahel on kasvukoht angervaksadel, tõrvalilledel, kellukatel, karikakardel, siin-seal on näha madalamaid põõsaid või pajupuhmaid ja viimaks kasvab mets kõigest üle.

Mida mitmekesisem on taimestik, seda parem. Ühed taimed on teistele toiduks, ühed tõmbavad putukaid ligi, teised peletavad. Niimoodi tagab mitmekesisus süsteemi stabiilsuse ja kohanemisvõime ning vastupanu kahjuritele ja haigustele.

Tagasi tulles inimese rajatud monokultuursete põldude juurde, näeme, kui haavatavad need on. Vähe on selliseid aastaid, kus ilm soosib suurpõlde: küll uputab, küll kõrvetab, küll ründavad kahjurid, küll haigused.

Nõnda ei jäägi muud üle, kui vedada põldudele väetisi ning kahjuri – ja umbrohutõrjepreparaate. On välja arvutatud, et suurpõllumajanduses kulub 15–20 energiaühikut selleks, et toota üks toiduühik.

Teisisõnu on see ilmselgelt defitsiitne ja kogu elusloodusega vastuolus olev süsteem, mis tarbib energiat rohkem, kui seda toodab.

Looduses sellist asja ei eksisteeri, sest pole lihtsalt olemas ühtki taime – ega loomaliiki, kes kulutaks energiat rohkem, kui vastu saaks. Ega ilmaaegu ole me sõltuvad fossiilkütustest ja odavast tööjõust – ainult niimoodi suudame toota elutähtsaid produkte. Toodamegi ja tarbime. Meie ajastu on tarbimise ajastu, tohutu tarbimise ajastu, mil me ülikiiresti oma miljoneid ja miljoneid aastaid kogunenud ressursse lihtsalt ära sööme ja maha sõidame. Koos tarbimisega suureneb jäätmete maht, mida me ei suuda sama kiiresti ümber töödelda.

Ei hakka üles lugema, millised üleilmsed tagajärjed on sel sadu ja tuhandeid aastaid kestnud tootmisel. Pilt on niigi sünge. Aga kõik need, kes kasvõi natukene oma aeda või põldu peavad, on neid tagajärgi oma nahal tunda saanud.

NIPPE TIGUDEST JA MUTTIDEST LAHTI SAAMISEKS toivo niiberg

Räpina Aianduskooli õpetaja

T

igude ja nälkjate looduslikus tõrjes on häid tulemusi andnud õlle ja värskelt kääriva kalja lõhn.

Püünistena võib kasutada õlle või kaljaga osaliselt täidetud sügavaid taldrikuid või purke, mis tuleb maa sisse kaevata. Peibutuskalja võib valmistada ise: sügavamasse purki asetada kuivatatud leivaviil, valada peale piisavalt jahutatud keedetud vett ja lisada paar rosinat.

Ka maapinnale asetatud poolik greip või apelsin on väiksemal aialapil tigudele ja nälkjatele ahvatlev peibutis – nüüd tarvitseb vaid kahjurid nende alt hommikuti ära korjata ja hävitada.

Samuti võib tigude vastu ära kasutada nende meelistaimi, millele teod alati kogunevad ja kust neid on kergem korjata. Päeval peidavad nad end sageli lemmiktaimede lehtede alaküljele või nende vahetusse lähedusse puutükkide ja kivide alla. Tigude meelis- ehk lõksutaimed on mädarõigas, saialill, tsinnia, peiulill, põlduba, hosta, kõrvitsalised, lillhernes, rebasheinad ehk amarandid, lehtpeet ehk mangold ja aedmalts. Kui lähedusse luua kunstlikud peidupaigad, tuleb vaid teod hilistel õhtutundidel või varahommikul hoolsalt ära korjata.

Sipelgaidki saab kokku meelitada magusa alkoholilahusega. Tõrjeks võib kasutada lahjendatud magusa veiniga täidetud pudelikesi, mis kaevata maasse nii, et pudelisuu oleks maapinnaga tasa.

Muttide ja vesirottide vastu on kõige tõhusam hariliku rassi seemnete puistamine nende käikudesse – piisab kümnest seemnest ühte käiku. Seemned jäävad tugevasti loomade karvkatte külge ja neid närides saavad nad mürgituse, mis enamikul juhtudest lõpeb surmaga. Seega tasub harilikku rassi kasvatada aianurgas või ilutaimena. Harilik rass on kaheaastane taim, mis esimesel aastal annab leheroseti, teisel aastal õitseb ja annab rohkesti seemneid.

Tel 551 8717 www.vhhaljastus.ee vhhaljastus

Lihtne paigaldus, laitmatu tulemus.

Investeering aastateks.

Ei deformeeru, kõdune ega lagune.

Detaili pikkus 2,5 m.

Saatmine üle Eesti.

12 || MESILASED || MAA ELU

28. JUUNI 2018

Sõjaaeg tõi mesilased ürgsest puutüvest tarusse sigrid koorep Sakala

S

elle üle, et mesilased taru asemel aastaid külavahetee ääres puu sees elavad, pole midagi imestada. Tegu on neile hoopis harjumuspärasema kohaga kui inimese pakutavad majakesed. „Mesilased on üle 10 miljoni aasta elanud õõnsates puutüvedes, kaljulõhedes, lõunapoolsetes piirkondades ka lageda taeva all, lihtsalt puude okste vahel. See, et inimene nad vägisi metsast ära tõi ja koduaeda pani, ei tähenda, et nad seal alati oleks elanud,” kõneleb mesinik ja majandusteadlane Antu Rohtla. Sellest ajast on meile jäänud vanemast keelepruugist pärit mõiste mesipuu. Ka hiljem kasutusele võetud taru tähendab vanemas Lüganuse kandi murdes suurt õõnsat puud.

Maikuus meepealinnaks kuulutatud Karksi-Nuiast mõne kilomeetri kaugusel asub Karksi küla. Seal ühe puu sees on mesilaspere elanud aastaid.

Mõiste mesipuu viitab otseselt sellele, et mesilaste elupaik on algselt olnud puu sees. Inimene oli see, kes mesilased koju tõi ja tarusse pani. Selleks, et neid kaitsta, ja nõnda sai ka mett hõlpsamini kätte.

Külaelanik Valter Joon on neid jälginud ja teab öelda, et juba viis aastat on nad seal toimetanud. „Selline jäme puu tee ääres,” ütleb ta.

SÕDADE AJAL RÜÜSTATI PALJU MESIPUID Mesilasi hakati meie aladel pakktarudesse paigutama ja kodu lähedale tooma Liivi sõja ja Põhjasõja ajal ning pärast seda. Seega on mesilane inimese valmistatud eluasemega pidanud leppima umbes kolmsada aastat. Sõdade ajal rüüstati palju vabas looduses asuvaid mesipuid, mistõttu Antu Rohtla sõnul arvas inimene, et kodu juures on mesilasi ja mesipuid hõlpsam kaitsta nii kahe– kui ka neljajalgsete röövlite eest. Lisaks oli kodu lähedale paigutatud mesipuudest lihtsam mett kätte saada, sest need paiknesid maapinnal, seevastu looduses puutüvedes elavad mesilaspered asusid sageli 3–8 meetri kõrgusel.

Mõnes teatmeteoses on Rohtla sõnul meemesilast nimetatud ka kodumesilaseks, mis on väär, sest tarusse paigutatud mesilased võivad sülemlemise ajal iga hetk peremehe juurest jalga lasta ja pöörduda tagasi oma ürgse eluviisi

foto: elmo riig

juurde ning elada edasi ja üldse mitte kogutud mett inimesele loovutada. „Ega nad väga tahagi loovutada,” sõnab Rohtla. „Tulevad nõelama.”

Paraku oli mesi veel umbes paarsada aastat tagasi suuremale osale Eesti elanikkonnast ainuke kättesaadav magusaine üldse. Mee tähtsus magusainena hakkas Rohtla sõnul vähenema seoses roosuhkru sisseveoga Lõuna-Ameerikast. Eestlastele sai suhkur kättesaadavamaks, kui Tallinnas alustas 1811 tööd Clementzi suhkruvabrik. Vaesema rahvakihi jaoks

aga jäi mesi veel pikaks ajaks ainukeseks magusaineks. Tänapäeval on mesi taas au sisse tõusmas kui kiiresti omastatav ja tervistav toiduaine.

Et mett mesilastelt kätte saada, tasub mesilastega viisakalt käituda. „Mesilastele tuleb öelda – teie,” lausub mesinik ja lisab, et taru juures ei tohi rumalasti rääkida ega paha haisu teha, sest mesilastele see ei meeldi. Samuti pole soovitatav enne taru juurde minekut deodoranti või lõhnaõli kasutada. „Kõige õigem on end enne taru ligi minekut seebiga pesta

ja panna selga heledamad riided,” teab Rohtla, kes on sedasi juba 69 aastat toimetanud ega ole selle aja sees kordagi pidanud mesilastega töötades kindaid kätte panema.

See ei tähenda aga, et ta poleks nõelata saanud. „Saad nõelata, oled midagi teinud,” nendib ta.

MAIKUU MESI ON VÄÄRTUSLIK Tänavu jõudiski meevõtmisaeg varakult kätte. Ühes sellega on karta, et see ka varem lõpeb, sest taimede õitsemine on ol-

nud väga kiire. Nii on näiteks hariliku vahtra ja õunapuu õitsemise vahe tavaliselt paar nädalat, kuid tänavu üks lõpetas ja teine alustas. Samal ajal õitses ka võilill, mis jääb tavaliselt vahtra ja õunapuu vahele.

Häid meetaimi võis juunikuu alguses loetleda teisigi: paakspuu, vaarikas, valge ristik, kurgirohi. Need on kõik peakorjetaimed, mis hakkasid õitsema tavalisest kaks nädalat varem.

Mesilastel on lähiajal loota veel pärnale.

Nii juhtuski, et juba juunikuu algul hakkasid mesinikud mett vurritama. „Venemaal öeldi selle kohta maiskii mjod.

Maikuu mett kiidetakse, kuna see on puhtal kujul õiemesi, millel on tervist tugevdav toime,” ütleb Rohtla. Näiteks pajumesi annab suure õietolmusisalduse tõttu tugeva vitamiinisüsti nii mesilastele kui ka inimestele. Teine tervist tugevdav kevadmesi on võilillemesi. „Kui kedagi tabab varakevadel köha ja nohu, ei ole häda leevendamiseks paremat vahendit kui angervaksatee, mille juurde limpsida kevadist võilillemett,” soovitab Rohtla. Just limpsida, sest mee segamine kuuma tee sisse on kurjast ja võtab kõik mee head omadused.

Kinnitamine pealt

Kinnitamine CAMO abil Camo Hidden Deck Fastening System on esimene peidetud lauakinnitussüsteem, millega saab lihtsalt ja mugavalt kinnitada kõiki tüüpi laudiseid. Ameerikas loodud süsteem on tuntud oma lihtsuse ning suurepärase tulemuse poolest. Peidetud lauakinnitussüsteemiga võite ehitada terrassi, silla, lillekasti, saunalava jne. Ei jää nähtavaid kruvisid, viltuseid kruviridasid ja kinnitus küljelt tagab selle, et lauaservad ei hakka aja möödudes üles punnitama. Hiljem on võimalik ka laudiseid ükshaaval välja vahetada. Camo Hidden Deck Fastening süsteem on turul olevatest lihtsaim ning soodsaim!

Camo kinnitusvahendid on eraldi testitud ja läbinud Uplift Resistance ja Thermal Cycling tööstuse standardid. Kinnitusvahendid sobivad immutatud puitmaterjalile, komposiitmaterjalidele, PVCle, kuumtöödeldud puidule, seedripuule ja lehisele.

Kruvid kinnitatakse spetsiaalse rakise (Marksman Pro-NB, Pro-X1) abil laudisesse külje pealt. Rakistele on võimalik lisavarustusena soetada distantskiil, mis tekitab laudade vahel täpse vahe (distantskiilud on 1,6 mm, 3,2 mm ja 4,8 mm paksused) – ei ole enam vaja laudade vahe mõõtmiseks eraldi mõõdupuid.

Camo rakiseid on kahte tüüpi: Marksman

Pro-NB, mis on mõeldud laudadele laiusega 85–127 mm ning Pro-X1 mudel, mis on mõeldud laudadele laiusega 133–146 mm.

Laudise kinnitamiseks on selleks toodetud kruvidega kaasas ka kruvimisotsik, mille pikkus on välja töötatud kruvi peitmiseks vajalikule sügavusele (ei sügavamale, ega kõrgemale).

Kruvid on saadaval nii Protech (spetsiaalselt terrassidele loodud), roostevaba, kui ka happekindla kattega. Koduhoovi soovitame Protech kattega kruvi ning mereäärde või spetsiaalse immutusega laudisele kas roostevaba või happekindlat. Kinnitusvahendid on pikkusega 48 mm ja 60 mm.

Camoga terrassi ehitada saavutate lõpptulemuse, kus on kvaliteet ühendatud suurepärase visuaalse väljanägemisega.

Camo tooteid on võimalik osta üle Eesti Bauhofidest, Taivoster Balticust, Tuuliku Puidust, Mechelin Eesti OÜst ja Decorast.

Lisainfo www.senco.ee