60+, juuli 2019

Page 1

NR 7/2019 (82) JUULI

ISSN 2228-1592

Reet Linna – vanaema õunapuu otsas. Kuidas nutitelefoniga kvaliteetseid fotosid teha? Pensionärina ratsatrenni? Jah, see on võimalik. Harutame lahti piima ja kaltsiumi müüdi. Kas kõik valuvaigistid sobivad südameja kõrgvererõhktõve rohtudega? Hüva nõu. Maasikasalatid grillipeole.


teema

Rõõm on nakkav „O

len lihtsalt nii rõõmus, et pole sõnu!” ütles 60+ festivalil proua Evi, kes tuli selle kokkusaamisvõimaluse eest korraldajaid tänama. Ta kohtus lapsepõlvesõbraga, keda polnud aastakümneid näinud. „Puhas rõõm!” hõiskas ta. Ja mina sain ka rõõmusüsti. Sest rõõm on nakkav nagu naergi. Kindlasti olete oma elus kogenud olukordi, kui üks seltskonnas viibiv naerukajakas oma laulu alustab, siis teised naeravad lihtsalt seda, et tema nii südamest naerab. Eesti vanasõnagi ütleb, et naer tuleb naerust. 60+ alustab keset sooja ja maasikarohket suve uue rubriigiga – „Elulust”. Selles küsime Eesti tuntud „rõõmurullidelt”, kust nad oma hea tuju ja rõõmu ammutavad ja mida nad selleks „vinguviiulitest” teistmoodi teevad. Ehk siis on seegi intervjuu omamoodi nõuandev lugu. Meie esimene usutletav on elurõõmus, hakkaja, elav, vigureid täis, energiline ja ulakas, alati rõõmsameelne ja positiivne Reet Linna. Kas olete teda kunagi kortsus kulmuga näinud? Ei ole ju! Aga tuleb välja, et mägironimist, mäesuusatamist ja talisuplemist nautiv telesaatejuht on vahel väsinud, et ka tema põlved valutavad, temagi mõtleb vahel surmale. Temagi elu pole olnud ju lust ja lillepidu. Aga telesaatejuhil on omamoodi hommikud, hobid ja mis peamine, lapselapsed, kes talle tohutult energiat annavad! Ja te ei usu oma silmi, kui loo juures oleva fotoni jõuate, sest Reet Linna roniski 60+ palvel õunapuu otsa! Ainuüksi seda pilti vaadates läheb tuju heaks.

T

änase ajakirja kolumnis harutab religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar rõõmu kui emotsiooni lahti. Tema sõnul on tundemaailm üks keerulisemaid psühholoogilisi nähtusi üldse, sest läbielatavat on raske sõnastada. Üks emotsioon, mida ihaldame kogeda, on rõõm. Ta tunnistab, et on inimesi, kelle juures on rõõm pidevalt, ja on neid, keda rõõm külastab harva. Rõõmust saadakse eri kultuurides enam-vähem ühtmoodi aru. Kuigi rõõm ja õnn keevad tihti ühes pajas, sest rõõm on ju ühtlasi õnn ja vastupidi. Targad mehed on pannud kirja palju tõlgendusi. Saksa kirjanik Theodor Fontane on selle emotsiooni väga lihtsalt sõnastanud: „Õnn ja rõõm, nagu mulle näib, koosnevad kahest asjast: esiteks olemisest seal, kuhu sa kuulud, ja teiseks mugavast igapäevaelust, mis tähendab, et sa saad hästi magada ja et kingad ei pigista.” Õnn ei ole naljaasi. Ameerika haridus- ja

usuteadlane ning kirjanik Hyman Judah Schachtel lisab lühidalt, aga selgelt: „Õnn ei tähenda seda, et pead saama, mida tahad, vaid et sa pead tahtma seda, mis sul juba on.” Lottemaa tänavusele laste leiutamisvõistlusele laekunud 140 töö hulgast tunnistati parimaks rõõmumeeter, mille mõtlesid välja viieaastane Leonora ja kolmeaastane Gustav. Noorte leiutajate meelest vajab Eesti hädasti rõõmumeetrit. Eleonora arvas, et kui inimese sees on rõõmutase ohtlikult madalal, on ta viirustele ja jonnile väga vastuvõtlik. Lottemaale paigaldatud leiutisega saame organismis ülitähtsat rõõmutaset mõõta ja seda kontrolli all hoida. Nagu ikka, tuleb alustada lapsepõlvest. Kes on lapsepõlves rõõmu kogenud ja keda on õpetatud, kuidas olla rõõmus, tuleb sellega täiskasvanueas paremini toime. Psühholoog Tõnu Lehtsaare sõnul saab aga rõõmus olemist õppida.

R

eet Linna arvab, et melanhoolsest, dramaatilisest oma murede sees marineerimisest peab tahtma ise välja tulla. Ta ütleb kõva häälega: „Minusugune, kes on 75, ei tea, kui kaua tal on veel jäänud. Ja ma ei taha seda aega nurisedes, virisedes, nuttes ja ägades elada. Tahan olla aktiivne, et saaksin ära teha kõik asjad, mida olen soovinud. Tahaksin ülejäänud aega kasutada nii, et iga päev oleks seda väärt. Milleks mulle seda vigisemist vaja on?” Mina arvan, et see on ikka inimese enda vaba valik, kas põrnitseda kõike altkulmu või vaadata säravate silmadega enda ümber ning kaugemalegi. Kirjanik Huseyn Razagi on öelnud. „Pea meeles, et me oleme ise enda kurbus, oleme ise enda rõõm ja ise enda ravim.” Kuulake, kuidas linnud pärast äikesevihma ja tormituuli laulu lahti löövad. Miks ei võiks inimene näiteks tormi raugemise ja taas välja tulnud päikese üle rõõmu tunda? Tahame ju olla nende seltsis, kes meie tuju heaks teevad, ja väldime tujurikkujaid. Seega hommikul tõustes vaata peeglisse ja otsusta, kas oled inimene, kellega teised rõõmsal meelel suhelda tahavad, või see, keda võimalusel välditakse. Sest nagu naer, on ka paha tuju tihti nakkav. Rõõmsaid kohtumisi ja naerame koos!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2019. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@postimeesgrupp.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@postimeesgrupp.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@postimeesgrupp.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@ postimeesgrupp.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 10. augustil.

ARVET MÄGI / VIRUMAA TEATAJA

Juuli 2019 4

Karell Kiirabi AS teavitab pilootprogrammi raames perearsti tema nimistus olevale patsiendile tehtud kiirabivisiidist.

Perearstid hakkavad kiirabivisiitide kohta infot saama

K

arell Kiirabi AS teavitab esimesena Eestis pilootprogrammi raames perearsti tema nimistus olevale patsiendile tehtud kiirabivisiidist. Programmi esialgne kestus on kuus kuud, siis toimub tehtu analüüs ning küsitakse perearstide arvamust. Vajadusel tehakse kehtiva määruse täiendamise või muutmise ettepanekud. Kiirabibrigaadi pidaja teavitab perearsti ühe tööpäeva jooksul tema perearsti nimistus olevale isikule tehtud kiirabivisiidist. Eesmärk on esmatasandi terviseteenuste parem kvaliteet. Praegu alustati Lääne-Virumaal, tegevuse ulatust loodetakse tulevikus suurendada. Koostööd reguleeriv määrus on vastu võetud juba 2002. aastal ja vahepeal on dokumenteerimise süsteemis toimunud olulisi muudatusi. Paberkandjal kiirabikaardilt on üle mindud

elektroonilisele ja kiirabikaart on nähtav e-tervises nii patsiendile kui ka perearstile. „Kuigi on loodud efektiivne digilahendus, ei ole automaatset perearsti teavitamise süsteemi. Pilootprojekti raames tahame kaardistada koostöövajaduse, leida üles tugevad ja nõrgad kohad. Pilootprojekt viiakse läbi omavahenditest, seda kõike ikka selleks, et abi vajav inimene saaks parimat võimalikku ravi, igal vajalikul etapil hästi informeeritud spetsialistide hoole all,” võttis Karell Kiirabi juhatuse liige Lenne Rätsep pilootprojekti kokku. Karell Kiirabi on Eesti suuruselt kolmas kiirabiteenuse pakkuja, teenindab patsiente Harjumaal, Lääne-Virumaal ja Ida-Virumaal, iga päev on töös 18 kiirabibrigaadi. 2016. aasta sügisest kuulub Karell Kiirabi AS Viru Haigla kontserni. 60+

Haigekassa hakkab hüvitama mitut uut ravivõimalust

A

lates 1. juulist lisandub soodusravimite loetellu mitmeid 75–100protsendilise soodustusega uusi ravimeid, mida haigekassa hakkab hüvitama. Esmakordselt saab retseptiravimina kättesaadavaks paljude haiguste raviks vajalik bioloogiline ravim adalimumab. Haigekassa ravimispetsialisti Alice Kivistiku sõnul on see ravim mõeldud näiteks reumatoidartriidi, Crohni tõve, psoriaasi, hidradeniidi ja uveiidi patsientidele. Ta lisas, et seda ravimit vajab igal aastal hinnanguliselt 440 patsienti ja selle kulu haigekassale on 1,4 miljonit eurot aastas. Soodusravimite loetellu lisatakse ka metotreksaati sisaldav ravim, mis on mõeldud reumatoidartriidi ja raske psoriaasi raviks. „Igal aastal vajab seda ravimit ligikaudu 500 patsienti ja sellele kulub 104 000 eurot aastas,” ütles Alice Kivistik. Samuti täieneb loetelu uute ravimitega, mis on mõeldud pulmo-

naalhüpertensiooni ja B-viirushepatiidi raviks. Loeteluga laiendatakse ravimite väljakirjutamise õigusi. „Juulist saavad arstid rohkematele patsientidele välja kirjutada näiteks eesnäärme kasvaja ja lümfisüsteemi kasvaja ravimit. Eesnäärme kasvaja ravimi Zytiga manustamiseks ei pea edaspidi ära ootama kurnavat keemiaravi, vaid patsient saab ravimi vajadusel juba varem kasutusele võtta ja keemiaravi edasi lükata,” selgitab Alice Kivistik. „Loetellu lisatakse ka odavamaid või sama hinnaga ravimipreparaate, tänu millele laieneb patsiendi valikuvõimalus,” rääkis haigekassa ravimispetsialist. Tema sõnul on nende seas näiteks geneerilised ravimid infektsioonide raviks, podagra, hulgimüeloomi ja trombemboolia raviks, samuti ravimeid A-hemofiiliat põdevatele patsientidele. Kokku muudetakse ravimite piirhindasid 19 toimeainel. 60+


elulust PEETER LANGOVITS

9 Juuli 2019

Kolleegid on Reet Linna kohta öelnud, et ta on justkui vanaema õunapuu otsas. Alati lustlikule saatejuhile meeldib, kui ta saab oma väikeste lastelastega sammu pidada ja nendega võidu joosta. „Tahan teha veel midagi sellist, mida võib-olla minu lapsepõlveaegsed vanaemad poleks kunagi teinud. Neil oli ikka enamasti krunn kuklas ja suss sahises,” lisab ta naerdes.

Eve Rohtla eve.rohtla@postimeesgrupp.ee

Kas te olete õunapuu otsa roninud? Arvan, et olen, sest olen lapsest saadik luurekate mängija olnud. Kui mitte õunapuu otsas, siis puu otsas olen kindlasti kükitanud. Lapsepõlve veetsin Tallinnas Endla tänaval Kristiine Keskuse vastas, seal oli meil ka oma õunaaed. Praegu pole seal enam midagi. Mängisin ikka poistega koos. Arvan, et minus on mingi protsent poisslast. Ma ei ole ennast ka praegusel ajal daamiks pidanud. Olen teistsugune tüüp. Ah et vanaema õunapuu otsas? Ega mul selle vastu midagi pole. Kolleegid on mind naljatamisi nimetanud ka telekavanaemaks. See on ju samuti põhjendatud. Kas teie aias on õunapuid? Jaa. Elame väikese viieaastase Joniga (Hanna-Stina noorem poeg) lähestikku ja nad käivad tihti mu juures. Siin on aed ja vastas on mänguväljakuga park, kuhu ta tahab väga minna. Ema just ütles talle: roni siinsamas aias, siin on ju puid! Aga Jon vastas, et ta ei julge hästi. Siia on kindlasti turnimiskohta vaja. Pean need vanad õunapuud ette võtma. Mis sorti õunu puud kannavad? Üks on kuldrenett, teine martsipan, kolmas valge klaar, mille ubinad lastele väga meeldivad. Ja maja ees kasvab lambanina. See, mis esimesena valmis saab, selle kallal nad kohe ka on. „Vanaema õunapuu otsas” on sümboolne nimetus vanaemale, kes on sama ulakas kui lapselapsed. Milline vanaema te olete? Julgen tunnistada, et ega ma

Vahel ma mõtlen, et issakene, nüüd need põlved üles ütlevad!

Reet Linna – vanaema õunapuu otsas


elulust PEETER LANGOVITS

Reet Linna venitab ennast köögiukse ava kohal. „Võtan ülevalt piidast kinni ja tirin niikaua kui võimalik. Venitan nii, et selga painutan ka. Uno Loop õpetas seda. Kui kepikõndi teen, siis teen sada korda nii, et viin kepid ühele ja teisele poole selja taha. Teeksin nagu hularõngaga harjutusi, aga jalad jäävad paika ja vaatad otse. See paneb keskkoha liikuma, seljale ka hea.”

Juuli 2019 10

PERE Reet Linna (75) lapsed: Vanem poeg Kent (53) Tütar Hanna-Stina (45) Noorem poeg Robert (35) Lapselapsed: Kenti lapsed Lisette (26) Aleksander (11) Hanna-Stina lapsed: Kaspar (19) Jon Marten (5) Roberti lapsed Albert (3) Evi (sündis 14. mail 2019)

päris prillikivi pole – põlved hakkavad läbi minema. Ma ei saa enam hästi kükitada. Ostsin viieaastasele tütrepojale mersu – auto, kuhu saab sisse istuda ja jalgadega lükata. Sellega tuleb ju edasi-tagasi kihutada! Mina pean talle järele jooksma. Vahel ma mõtlen, et issakene, nüüd need põlved üles ütlevad! Laps ei saa ju sellest aru. Olen öelnud, et ma enam ei jaksa, ma olen ju juba vana. Vahel Jon hüüab mulle „Mängi minuga!”. Siinsamas ümber laua, meil on siin autod, bensiinipaagid, tsement, voolikud. Ma pean neid mänge kaasa mängima. Muidu ta ütleb emmele: ei taha sinna Mana juurde minna, ta ei mängi minuga. Asjad on paika pandud. Oma keelt olen küll talitseda püüdnud, et ei ütle „Ära tee! Ära mine! Ära ole!”. See ahistab last. Ükskord Jon küsis minult suuril silmil: „Kui sa oled vana, siis sa sured ju ära ja lähed inglite juurde?” Jäin vakka ja mõtlesin, et ma ju inglite juurde veel minna ei taha. Järelikult tuleb temaga võidu edasi kihutada. Kas te vahel surma peale mõtlete? Vahel mõtlen ka surmale. Siis, kui mul tekib melanhoolia. Jaajaa, minul ka tekib. Siin oma kodu nelja seina vahel. Ja kui see juhtuks, siis tulgu ühe pauguga, et lapsed ei peaks minu pärast hakkama vaeva nägema. Ma hoolitsesin palju-palju aastaid oma ema eest ja see oli üsna keeruline. Minu süda on küll rahul, et ma nii tegin, aga ma ei tahaks oma lastele sellist koormat. Memme sünnipäev oli 1. mail. Ta on nüüd juba kuus aastat ära. Otsustasime, et igal aastal memme sünniaastapäeval saab noorem põlvkond, ka minu õdede lapsed, minu juures kokku. Muidu nad ei suhtle üldse omavahel. Selles toas, kus memm elas, on nüüd laste mängutuba. „Tahan mängutuppa!” ütleb ka Albert (Roberti poeg). Joniga tuli ükskord juttu, et kes on kelle

ema ja kes kelle laps. Et minu ema oli memm, aga tema on juba inglite juures. Tema jäi mõtlema, et kuidas ta seal siis on, et kuidas inimene läheb ära. Mina siis seletasin, et ta võib olla üks täht või pilveke. Küll see viieaastane tükk aega mõtles. Mina usun, et kusagil keegi on. Minul on kindlasti kaitseingel või mitu. Mu elus on palju selliseid situatsioone olnud, kus oleks võinud väga halvasti minna, kaasa arvatud autoavarii, kui põder mulle auto ette hüppas. Ma ei ole usklik nagu mu Merivälja vanavanemad. Olin kurb, et vanaemal oli rinnavähk ja arsti ei kutsutud, sest Jumal pidi ta päästma. Ma olen sellest läbi tulnud, aga austan inimesi, kellel on usk. Arvan, et igaüks peab millessegi või kellessegi uskuma. Mul on üks sõrmus, ilma kivita, nagu mulle meeldibki. Siinsamas Meriväljal elab üks metallikunstnik, kes selle tegi – sellele on imeväikeselt graveeritud meieisapalve. Ma ei lähe mitte kunagi ilma selleta kodust välja. Ma ei tea, kas ta kaitseb mind, aga tahan sellesse uskuda. See ongi minu usk. Kellega teie rasketel hetkedel räägite? Ma ei ole eriti kaebamas käinud. Olen õppinud seda, et probleemid pead sa ennekõike ise lahendama. Kui sa iseendast vastust ei leia, siis ei tulegi midagi välja. Enamasti olen ise hakkama saanud, aga mul on paar sõpra, ka seesama lastearstist sõbranna Kai Allik, kellega ma räägin. Mul on üks sõbranna, kes alati helistas just sel hetkel, kui mul oli nutt kurgus. Kust ta teadis, et mul raske on? Siis sain ma rääkida. Selline tunne jääb küll, et Reet Linnal ei valuta mitte kuskilt. Kuidas teil on see õnnestunud? Pean endale tuhka pähe raputama. Nii see muidugi pole. Juba teist aastat on mul vererõhk kõrge, seda probleemi pole mul varem kunagi olnud. Enamasti on vererõhk ikka madal olnud. Perearst ütles, et see on ületöötamine. Hambad on üks selline asi, mille pealt oma vanust tunnetad. Hammaste peal pole enam kaitsekihti ja siis ei pane tähelegi, kui mingi õunatükk külge jääb ja siis keegi ütleb, et sul on midagi hammaste peale jäänud. Pole midagi teha: sa

Inimesel on kaks vanust – see, mis passis, ja see, mis välja paistab.

saad vanemaks, teed kõiki asju aeglasemalt, enam ei taha kihutada. Jalanumber läheb suuremaks. Ka minul on pöianukid, mis vajavad veidi paremaid jalanõusid. Teinekord ma magan halvasti. Sellest saan jagu. Aga mu põlved on läbi. Ühel on juba meniskit torgitud. Üritan nüüd kõik teha selleks, et ei peaks enam põlvedega arsti juurde minema, sest mina endale plekkpõlvi ei taha! Käin ja kõnnin, võimlen natuke. Need on asjad, millest ma jagu saan. Ma ei tea, kas Eino Baskin ütles, et kui sa elukogenud inimesena hommikul tõused ja kuskilt ei valuta, siis sa oled surnud. Täna hommikul kergelt küll pea valutas, aga vahest sellepärast, et magasin kehvasti. Aga üldiselt ma ei ärka selle peale, et mul on paha olla. Ma mõtlen siis oma nelja seina vahel, et inimesed ju ootavad, et ma tulen, naerusuine, silmad säravad. Tegelikult on selg juba õrnalt küürus, juukseid on vaja tihedamalt värvida, kortse tuleb aina juurde. Ekraaniinimesena tuleb pidevalt kreemitada. Käingi regulaarselt iga kolme nädala tagant kosmeetiku juures. Mul on väga tubli kosmeetik, kes kontrollib minu peal, kui palju on võimalik kõva 70+ naist aidata. Et mida ja kui palju saab aidata. Olen temaga väga rahul. Vananemine pole ju haigus, vaid normaalne asi ja ma ei näe mingit vajadust, et kuskilt midagi rebima, tirima või lõikama hakata. Üritan väärikalt vananeda. Kuidas te valude kiuste nii rõõmus olete? Kuidas te selle särtsu sisse saate? Seda stepslit ju pole! Väga raske on teistele nõu anda ja elurõõmu õpetada. Ma olen selle krapsakuse saanud vist geneetilisel moel kaasa. Ema oli mul 92, kui ta läks. Ta oli suhteliselt vaikne inimene. Sporti ta ei teinud, aga põlvi ta valutas küll, põlved olid tal välja vahetatud. Aga ma ei mäleta, et ta oleks kurtnud. Samas nägi ta kaua aega väga hea välja. Aga minu kuulus tädi Leida, ema õde, hüppas, kargas ja tegi igasugu trikke. Ta oli 86aastane, kui sai veel seenioride orienteerumises maailmameistriks, aga noh, ta oli oma klassi ainuke osaleja, teisi polnud. Tädi Leida ütles ikka, et sina, Reet, oled minusse läinud.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


lemmik SHUTTERSTOCK

17 Juuli 2019

Reet Prooveril on olnud mitu küpses eas õpilast. Ta mäletab kuuekümneaastast prouat, kes oli kuulnud, et ratsutamine aitab seljavalu vastu. „Ja ta saigi seljale abi.”

Pensionärina ratsatrenni? Jah, see on võimalik! Katrin Uuspõld katrin.uuspold@virumaateataja.ee

53

aastat treeneritööd teinud Reet Proover ütleb, et kui taht­ mist, võib igas eas sadulasse is­ tuda. „Kõik on ratsutamiskõlb­ likud, ka kuuekümneselt võib trenni tulla! Reet Prooveri ema, kes kar­ tis hobust, tuli tütre neljaküm­ nendale sünnipäevale ja ütles: „No nüüd ma proovin selle tri­ ki ära!” „Ta oli kunstiharidusega, aastaid merekooli joonestus­ õpetaja, loomult maailmaavas­ taja, uutele asjadele avatud. Kuidas ta selga saab? Hobune

kraavi ja siis selga! Ema oli vei­ di korpulentsem, vanust üle seitsmekümne, aitasime ta sel­ ga.” „Tõin ta hobusega lauget ser­ va pidi kraavist välja. Ema istus sadulas ja kommenteeris: „Jaah, nooh, kõik maailm käib ringi!” Käisime tiiru, aitasime sadulast maha. Ema teatas printsipiaalselt nagu pedagoo­ gile omane: „Kui röövlid ajavad mind taga ja mu ainus pääsetee on istuda hobuse selga, no siis ma istun, aga muidu mitte! Nüüd ma tean, et on suur kunst jääda tasakaalu liikuva hobuse seljas, eriti kui ta peaks hüppa­ ma!”” meenutab Reet muhele­ des. Aga küpses eas õpilasi on ol­

nud tal mitmeid. Ta mäletab kuuekümneaastast prouat, kes oli kuulnud, et ratsutamine aitab seljavalu vastu. „Ja ta sai­ gi seljale abi, õppis ratsutama ja hakkas isegi traavi sõitma,” ütleb Reet ja rõhutab, et alati tuleb jälgida, et koormus tõu­ seb tasapisi. „Inimesed sageli ütlevad: sa sõidad hobusega, miks sina ähid, hobune ju jookseb!? Saad siis selle inimese hobuse selga, käib kümme minutit sammu ja tal on higi otsaees. See on sel­ lepärast, et hobune töötab sel­ jas istuval inimesel kõik liha­ sed läbi – traavis kõigud üht­ moodi, galopis teistmoodi, ho­ bune võtab sul kõik lihasegru­ pid läbi, kui hobune astub, siis

inimese selg samamoodi liigub hobusega kaasa, see justkui masseerib. Kuid tähtis on, et inimene on lõdvestunud, mitte krampis. Hobune tahab lõdves­ tunud inimest, hobuse seljas tuleb olla elastne ning hobuse seljas saab edukalt ka võimel­ da,” selgitab Reet. Ja lisab, et on ka inimesi, keda isegi aasta­ tega ei suuda krambist välja tuua – kõige olulisem on looma mitte peljata. „Hobune kardab arga ini­ mest. Ta on nagu koer, kes ta­ hab kindlat käsku, kindlat juh­ timist,” teab Reet. Ta jutustab loo veel ühest oma küpsemas eas õpilasest, kes jõudis tema juurde, kui kuulis, kuidas ratsatrenni tul­

nud kolleeg rääkis, kui raske on ratsutama õppida. „Tema siis imestas, et mis ratsutamises keerulist saab olla, istud selga ja sõidad! Tuli ja proovis. Näi­ tasin, kuidas tuleb seljas istu­ da ja tema teatab, et jalad küll nii ei paindu. Ja tuligi hakata harjutama lävepakul jalaliha­ seid venitades ja treenides nii, et suudad hoida kanda all, var­ baid üleval. Lõdvestad, proovid uuesti. Vanemal inimesel hak­ kavad lihased ju pikkamööda toimima. Ta õppis ratsutamise ära – seitse aastat võttis aega, aga selgeks sai, sõitis lõpuks fi­ ligraanselt, tegi ka hüppeid ja ostis endale päris oma hobuse,” jutustab Reet.


tervis

Juuli 2019 18

Nõrgeneva kuulmisega ei tohi leppida „Oma nõrgenevasse kuulmisesse ei tohiks kunagi kergekäeliselt suhtuda,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla kurgunina-kõrvakeskuse õde Raili Raadik.

Kaire Kenk 60pluss@postimeesgrupp.ee

Kuuldeaparaat kui treeninguvahend Kõrvad on meil heli püüdjad ja heli taastajad. Kuuldeaparaat on allesjäänud kõrvanärvile omamoodi trenažöör, mis hoiab kuulmisfunktsiooni töös. Nõrgenenud kuulmise korral kan-

Tänapäeva moodsad kuulmisaparaadid on nagu väikesed arvutid, mis programmeeritakse inimese kuulmislanguse järgi.

SHUTTERSTOCK

„T

asapisi kurdiks muutuja võib oma vaikuses vägagi mugavalt elada. „Rääkige kõvemini!” või „Kuulan raadiot nii valjusti, kui tahan!” aitavad küll iseennast, kuid enamasti ei kujutata ettegi, millise koorma see toob oma perele ja sõpradele. Hoolige endast ja teistest, muretsege endale kuuldeaparaat ning harjutage ja harjuge kuuldeaparaati iga päev kasutama,” paneb Raili Raadik südamele. „Kõnnin sageli õhtuti töölt koju mööda Lembitu tänavat ja kuulen, kuidas ühes korterelamus vaadatakse telerit. See telerivaatamise heli kostab tänavale välja! Vaesed naabrid, mõtlen siis alati. Kui teleril või raadiol oleksid helitugevuse piirangud peal, pöörduksid kuulmislangusega inimesed palju varem meie poole,” mõtiskleb ta. „Peame täiesti normaalseks, et niipea kui tunneme, et nägemine on hakanud nõrgenema, pöördume silmaarsti poole ja laseme endale (tugevamad) prillid välja kirjutada. Kuid kuulmislangusesse suhtutakse sootuks hooletumalt. Ehkki statistika ütleb, et vanuse kasvades kipub kuulmislangus süvenema, eriti just nendel inimestel, kes selle probleemiga tegelenud ei ole.”

Igale inimesele saab leida just talle sobiva ja kohandatud aparaadi tootjate laiast valikust, peab varuma kannatust ja andma aparaadiga harjumiseks aega. Abivahendi vajaduse tuvastaja on eriarst ehk kuulmisabivahendite puhul kurgu-nina-kõrvahaiguste arst või rehabilitatsiooni meeskond.

natab kõnest arusaamine. „Olen nii palju kuulnud patsientide kurtmisi: ma kuulen küll, aga ma ei saa aru, mida nad räägivad. Kõnest arusaamine hakkab üha enam sõltuma rääkija hääletoonist ja diktsioonist ning kuulmislanguse sügavusest, kus üks täht kostub selgemini, teine halvemini,” selgitab Raili Raadik. Millal hakata oma kuulmise pärast muret tundma? „Kui näiteks toakella tiksumist enam ei kuule. Või vee tilkumist kraanist. Kui juba lähedased märkusi tegema hakkavad, on viimane aeg perearsti poole pöörduda.”

Miks nii paljud elu jooksul omandatud kuulmislangusega inimesed sellele probleemile käega löövad? „Endale meelepärase kuuldeaparaadi leidmiseks tuleb päris palju vaeva näha. Ennekõike tuleb selleks aega võtta. Kõikidel inimestel on helitaju sõltuvalt kuulmislanguse tasemest erinev. Meie oma kuulmiskeskuses proovime vastuvõtule tulnud inimesega läbi vähemalt kolm erinevat aparaati,” räägib Ida-Tallinna Keskhaigla kurgu-nina-kõrvakeskuse õde Raili Raadik. „Inimene peab läbi tunnetama, kuidas iga aparaat toimib, kas sellega on võimalik harju-

da jne. Turul ja mõnes internetipoes müüdavad kõige odavamad aparaadid toimivad kui helivõimendid, võimendades kõiki ümbritsevaid helisid ühepalju. See lähenemine erineb tunduvalt sellest, mida inimkõrv normaalse kuulmise korral teeb. Tänapäeva moodsad kuulmisaparaadid on nagu väikesed arvutid, täisdigitaalsed, mis programmeeritakse konkreetse inimese kuulmislanguse järgi.”

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


tehnika

Juuli 2019 22

Pildistades ja filmides teeb nutitelefon suure töö ise ära SHUTTERSTOCK

Tänapäeva nutitelefonid on nii targad, et ühe pühapäevafotograafi või lihtsalt kirgliku „filmimehe” jaoks asendavad need nii fotoaparaati kui ka videokaamerat.

Kristi Ehrlich kristi.ehrlich@virumaateataja.ee

K

valiteetse foto või korraliku videoklipi saamiseks peab vaid mõningaid põhitõdesid järgima. Enne pildistama asumist või video tegemist soovitab fotograaf Ain Liiva mõelda, mis jäädvustatud materjalist ehk fotodest ja videost hiljem saama peaks. Sellest sõltub, kas peale telefoni tasub investeerida lisaseadmetesse, nagu välimikrofon, statiiv, stabilisaator jne. „Kui oled pühapäevapildistaja ja filmid lapselapse sünnipäeva, ei ole mõtet raha lisaseadmele kulutada,” leiab fotograaf. Kui aga filmitust ja pildistatust peaks edaspidi saama näiteks mõni dokumentaalfilm, tasub lisaseadmetesse investeerida, kuigi tänapäeva telefonid teevad korralikku pilti ja heli.

Lisaseadmed on head, kuid mitte hädavajalikud Oma tarvis reisipiltide tegemiseks või meeleolukate seikade jäädvustamiseks piisab stabilisaatoritest ja pildikorrektoritest, mis moodsasse telefoni on juba sisse ehitatud. Siiski ütleb fotograaf, et vanema nutitelefoni puhul teeb väike käsistatiiv või isegi endlikepike pildistaja elu lihtsamaks, sest aitab saavutada parema stabiilsuse. Endlikepike (inglise keeles selfy stick) on vars, mille otsa saab paigutada oma nutitelefoni. See on ühtlasi mugav käsistatiiv, mis annab kindlust pildistada ka võimatuna tundunud nurga alt ja nii oma loovust näidata. Endlikepikese eelis on seegi, et seltskonnafoto puhul jääb ka pildistaja fotole. Samu-

Telefoni käes hoides ja pildistades on alati oht, et näpud jäävad objektiivi ette.

Nutitelefoni puhul teeb väike käsistatiiv või isegi endlikepike pildistaja elu lihtsamaks, sest aitab saavutada parema stabiilsuse. Endlikepike on vars, mille otsa saab paigutada oma nutitelefoni ja mis annab kindlust pildistada ka võimatuna tundunud nurga alt.

ti on telefoni käes hoides ja pildistades alati oht, et näpud jäävad objektiivi ette. Käsistatiivi ja endlikepikese kasutamine välistavad selle. Pildistama asudes peaks jälgima, et kõik, mida pildistatakse, ka pildile jääks. Mida rohkem infot ehk inimesi, esemeid ja hooneid taustapildil on, seda parem on hiljem sõpradega kokku saades ja neile oma reisipilte või lapselapse sünnipäevapeost tehtud fotosid ümber jutustada. „Ei ole mõtet pildistada detaile, näiteks ukselinki. Pigem juba näidata, mille küljes see link on,” märgib Ain Liiva ja täpsustab, et kuna tänapäevased telefonid võimaldavad pildistada üsna suure resolutsiooniga fotosid, saab hiljem fotot töödeldes detaile suumida ehk fotol välja tuua. Visuaalselt ilusa pildi saamiseks tasub järgida kolmandiku reeglit: jagame kaadri võrdselt kolmeks osaks nii vertikaalselt

kui horisontaalselt ning liigutame pildistatavat objekti või subjekti kaadris vasakule või paremale, samal ajal jälgides, kuhu vaatavad pildistatava silmad. Pildistatava silmade ette peaks jääma rohkem ruumi kui tema selja taha. Kui pildistatav vaatab vasakule, ei peaks teda kaadris vasakusse nurka panema, sel juhul kaotab pilt oma võlu.

Filmides tuleb telefoni hoida alati laiupidi, mitte püstises asendis. Nii video kui ka foto tegemisel on ülimalt oluline hoida horisont sirge, mitte lasta see mingi nurga alla viltu vajuda, ning pildistajal või filmijal sättida ennast seisma selliselt, et valgus tuleks tema selja tagant või küljelt. Vastu valgust filmimist ja pildistamist võiks pigem vältida. „Kui valgusallikas jääb pil-

distatava taha, võib kaamera ennast automaatselt programmeerida selliselt, et valgust on küllalt, aga tegelikkuses võib pildistatava nägu jääda tume. Pärast ei pruugi üldse aru saada, mis või kes pildil on. Filmimisega on sama lugu,” kõneleb Ain Liiva ja rõhutab videote tegemise vaat et kõige olulisemat nüanssi – filmides tuleb telefoni hoida alati laiupidi, mitte püstises asendis. „Ei tasu ähmi täis minna, hingeldada, telefon käes ringi joosta ning kaadri taga juttu rääkida,” nimetab fotograaf tüüpilisi vigu, mida videoid filmides kiputakse tegema. Kaadritagust juttu soovitab ta hiljem sõpradele, tuttavatele või pereliikmetele videot näidates ise juurde rääkida, filmimise ajal selgitamine pigem häirib.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!


köök

Juuli 2019 28

Eestimaal kasvanud suvekuninganna on suure suve kuulutaja

Sirje Rekkor 60pluss@postimeesgrupp.ee

N Mõned inimesed ei saa maasikaid süüa, kuna ei talu üht maasika valmimise ja punase värvuse tekkimise eest vastutavat ühendit. Neil tekivad maasikate söömise järel sümptomid, mis meenutavad heinapalavikku.

eed, kes kevadel maasikate puhastamisel hoolsad olnud, saavad nüüd oma aias järjest valmivaid hõrke marju suhu ja lauale noppida. Ülejäänud kõnnivad poodi ja panevad ostukorvi parasjagu müügil oleva või suunduvad turule ja püüavad tohutu suurest valikust need magusaimad marjad välja valida. Aedmaasikat tuntakse juba üle 300 aasta. Maasika n-ö kodustamisaeg pole küll täpselt teada, kuid esimesed andmed, küll metsmaasikate kasvatamise kohta aias, on pärit 14. sajandi Prantsusmaalt Pariisi lähedal asuvast Kuninglikust aiast. On teada, et kasvatati kuumaasikat (metsmaasika taasviljuvat vormi) ja mõnda teist maasikaliiki. Inkad kasvatasid maasikaid juba enne eurooplaste saabumist Ameerika mandrile 16. sajandil. Esimene teaduslik kirjeldus maasikate kohta leidub aastast 1785. Tänapäevaste sortide juu-

red on pärit Ameerika mandrilt, kust toodud virgiinia ja tšiili maasikaid ristati Euroopas kasvatatud sortide või metsmaasikatega. Praegusel ajal on maasikasorte muidugi mitu tuhat ja maasikatootmine kasvab kiiresti. Kõige rohkem toodetakse maasikaid Hiinas – seal valmib ligi 40 protsenti neist hõrkudest marjadest. Ka USA ja Mehhiko Ameerika mandril ning Hispaania ja Türgi siinpool ookeani on tuntud maasikakasvatusmaad.

Väikese kalorsusega rikas mari Aedmaasikas on väga väikese kalorsusega: kui sööme 100 g maasikaid, saame vaid 32 kcal toiduenergiat. Mari sisaldab umbes 90 protsenti vett, 8 g süsivesikuid, 2 g kiudaineid, ka mineraalaineid (kaaliumi, fosforit, kaltsiumi, magneesiumi jt) ja vitamiine (C-, A-, B-grupi vitamiine jt). Aedmaasika viljad sisaldavad tervisele kasulikke, antioksüdandi omadustega ühendeid. Mõned inimesed ei saa maasikaid süüa, kuna ei talu üht maasika valmimise ja punase värvuse tekkimise eest vastutavat ühendit. Neil tekivad maasikate söömise järel sümptomid, mis meenutavad heinapalavikku, millele võib lisanduda naha punetamine või lööve ja võivad tekkida isegi hingamisraskused. Tänapäeval on aretatud maasikasorte, mis sobivad söömiseks ka allergi-

kutele, kuid mille viljad on valged või kollakad. Kõige populaarsem ja hinnatum maasikasort Eestis, mida nii aias kasvatatakse kui ka turult küsitakse, on muidugi ‘Polka’. Selle sordi viljad on suured, kauni säravpunase värviga, magusad ja värske maitsega. Väga oluliseks peetakse ‘Polkal’ seda kõige õigemat maasikalõhna. Marjad sobivad niisama suhu pista, moosiks keeta või toormoosiks teha, aga ka sügavkülmikusse säilima panna.

Kõige populaarsem ja hinnatum maasikasort Eestis, mida nii aias kasvatatakse kui ka turult küsitakse, on muidugi ‛Polka’. Teine väga levinud ja hinnatud maasikasort nii kasvatajate kui ka sööjate seas on ‘Sonata’. See maasikasort on aretatud ‘Polka’ baasil, mida on ristatud sordiga ‘Elsanata’. ‘Sonata’ marjad on suured, veidi heledamad, kuid samuti sügavpunast värvi, viljaliha on roosakas, mahlane ja väga maitsev. ‘Sonata’ maasikas sobib samuti nii lauamarjaks, toitude sisse kui ka moosiks ja sügavkülmutamiseks. Nende kahe sordiga tavaliselt meie teadmine maasikasortidest piirdubki. Eestis kasvatatavate ja meile mujalt müügiks toodavate maasikasortide maailm on otse loomulikult märksa avaram. Näiteks eelnimetatud tuntud ja ar-

mastatud ‘Sonatast’ on edasi aretatud kaunite marjadega ja saagikas sort ‘Sunsation’. Levinumad on veel sellised sordid nagu väga hea maitsega ja nii laumarjaks, moosiks kui ka sügavkülmutamiseks sobiv, pika valmimisajaga ja suurte marjadega ‘Elianny’, samuti väga kauni välimusega, kuid mitte väga magus ‘Honeoye’. Tuntud on veel sort ‘Bounty’ ja mitu teist, sealhulgas varased sordid ‘Rumba’ ja ‘Asia’. Maasikakasvatajad on pidevalt otsimas-katsetamas uusi sorte, mis kas valmimisaja, maitseomaduste või kasutuse poolest valikut rikastaksid ja maasikahooaega pikendaksid. Muidugi vaatavad müügiks kasvatajad ka sortide haiguskindlust ning korjamise ja käitlemisega seotut. Peamine sordiaretuses on aga ikka see, et maasikamaiad uued sordid omaks võtaksid ja osta tahaksid.

Millist maasikat ja millal osta? Asjatundjad on andnud maasikatega seotud nippe, mida tasub ehk tähele panna. Esiteks ei tasu teadjate sõnul osta maasikaid nädala esimestel päevadel, sest need marjad on tõenäoliselt juba pikalt, isegi 3–4 päeva külmhoones müüki oodanud.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

SHUTTERSTOCK

Kuigi puuviljad ja marjad on meie lettidel aasta ringi ostmisootel, on just kodumaine maasikas see, mis tõelised suvelõhnad ja -maitsed koju toob.


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.