VANAD POEMAJAD I Poodidega on Uues Maailmas toimunud aegade jooksul väga suured muutused. Kui sajandi alguses hakkas Uue Maailma asum raudtee suunas laienema, siis suur osa esimestest majaehitajatest oli kapitali kokku saanud kas mingit lihtsat ametit pidades või äärelinna vürtspoodnikena. Sajandialguse majad olid ehitatud madalale soklile, ei olnud kõrgeid keldreid, kuhu panna kaupluseruume, ja nii ehitati poed majade vahele. Selliseid väikeseid poode nimetati lavkadeks, vene keeles kioskiks. Mõnikord, tõsi küll, üsna harva, on ehitatud sellised maju, kus kaupluseruum on planeeritud esimesele korrusele ja eraldi uksega.
Laferme’i sigarettide reklaam.
Nõukogude Liidu lagunemine, Eesti iseseisvuse taastamine ja üleminek turumajandusele tõi Uues Maailmas kaasa keldripoodide asutamise laine. Samuti asuti vanu kaupluseid erastama. Kuid väikepoodide pidamine osutus raskeks ja konkurents karmiks. Üks kauem vastu pidanud keldripood asus Koidu tänaval, Koidu ja Planeedi ristil, aga ka see on tänaseks kinni. Lõpliku hoobi siinsetele väikepoodidele andis Kristiine keskuse avamine. Tänaseks on kohalikest väikepoodidest edukaimaks ja armastatuimaks kujunenud Tüdrukute pood Videviku tänaval, mille lihalett on kuulus üle linna.
Milline see lavka seest võis välja näha, me täpselt ei tea. Aga parema ettekujutuse andmiseks tolleaegsetest väikepoodidest sobib vendade Parikaste foto, mis kujutab ühe Tallinna poe sisevaadet kolmekümnendatel aastatel. Nii poeruumi suurus kui ukse kuju sobivad ka meie lavkamajale.
Lavkasid ehitati edasi ka Eesti ajal nagu on näha Koidu-Väike-Ameerika nurgal (Koidu 63), kus on alles madal betoonkivist maja. Tänavale avanevad väike äriuks ja aknad, mis näitavad, et sel hoonel on olnud mingi avalik funktsioon. Seal võis siis olla mingi pood või töökoda (rätsep, juuksuriäri), võis olla ka toidupood. Vahel, kui need on kivist ehitatud, võis olla ka petrooleumipood – kuna petrooleum on tuleohtlik, siis nõuti, et peab olema kivilavka. Eesti ajal, mil valdavaks sai kõrgel soklil paiknev kivitrepikojaga maja, hakati keldriruume kauplusteks ja töökodadeks välja üürima. Siinkandis oli poode palju, aga kõik nad olid väikesed. Oli vürtspoode, mis olid esmaste toidu- ja majapidamistarvete poed, kust sai osta piima ja heeringat, aga ka petrooleumi ja saapaviksi. Aga olid eraldi ka lihapoed, kalapoed, kirjatarvete poed jne. Kivist poemajad suurte vitriinakendega ehitatakse alles stalinistlike majade esimestele korrustele. Uues Maailmas asub sellistest uhkeim Koidu 122, nn. Kremli majas. Need olid mitmete eri lettide ja rohkete müüjatega kõrgete dekoreeritud lagede ja sammastega ruumid. Eri kaupu müüdi eri lettidest. Nii tuli piima osta piimaletist, leiba leiva-saia letist, kuivaineid bakaalkaupade letist, kommi kommiletist jne. Paraku tähendas see ka mitmes eri sabas seismist, sest koos nõukogude korraga saabusid poodidesse defitsiit ja vältimatud sabad. Kuuekümnendate teisel poolel hakati ka Eestis propageerima iseteeninduspoode ja ka siinsed poodide müügisaalid kujundati ümber vähemalt osaliselt iseteenindavateks. Aga poode oli siinkandis endiselt palju – nii Uue Maailmaga piirnevate magistraalide Pärnu maantee ja Endla tänava ääres kui kvartalisiseselt.
Üks sajandialguse linna väikepoode, mida kutsuti lavkaks, asus Väike-Ameerika 20. Poemaja on pildil keskel, poolviltuse katuse, ühe akna ja tänavale avaneva kahepoolse uksega. Pilt pärineb seitsmekümnendatest aastatest, mil maja polnud enam ammu poena kasutusel, kuid polnud ka veel ümber ehitatud. Pood lõpetas seal tegevuse ilmselt juba enne sõda, sest kui maja lammutati, oli välisuksel säilinud reklaamsilt, kus pakuti müügiks Laferme’i sigarette. Praegu samal kohal olev elumaja on aga täiesti uus ja plokkidest ehitatud. (Ajaloomuuseum n39080)
Väljavõte Õhtulehe artiklist: Tallinnas Väike-Ameerika tänavas eestiaegset poemaja remontinud töömehed leidsid põranda alt inimese luukere, mis võib politsei juhtida aastatetaguse mõrvaloo juurde. Inimjäänused leiti Väike-Ameerika tänaval remondijärgus ühekorruselise puumaja muldpinnasest 26. novembril. «Tulin lõuna ajal saunast koju, vaatan, maja juures politseiautod ja lindid ümber,» meenutab naabermaja elanik Endel. Tema teada kaevanud tol päeval töömehed muldpõrandat sügavamaks. Välja tuli kohutav leid. Sünnist saadik Väike-Ameerika tänavas elanud Endlil (69) pole aimugi, kes või millal muldpõrandasse on maetud. «Vaat siit elumajast ei ole küll kedagi kadunud. Aga kus ma tean, mis siin aastatega juhtunud?» Küll teab Endel, et vanal Eesti ajal oli majas kauplus ja tilluke korter. Nõukogude ajal saadeti aga poeomanik välja ja asemele kolisid uued elanikud. «Aga omanik sai maja tagasi ja tõstis lõpuks kolm aastat tagasi joodikust üürniku välja,» teab Endel. Viimased aastad seisis maja tühjana, kuni tänavu sügisel seda remontima hakati. Õhtuleht, 6. detsember 2003.
VANAD POEMAJAD II
Kremli pood
Koidu 59 asub K. Wilckeni projekteeritud maja. Tänavanurka arvesse võttes on see maja tehtud erandliku pöördusega, kuhu on kaupluseruum juba algselt sisse projekteeritud.
Vaade piki Koidu tänavat. Esiplaanil olev maja on nüüd poolkorruse võrra kõrgemaks ehitatud. Taamal paistab suletud nurgapood.
Koidu ja Luha tänava nurgal asuv poemaja. Pilt pärineb seitsmekümnendatest aastatest, mil varikatus oli veel alles.
Rein Väike-Ameerika tänavalt: Siinne poeruum leidis kasutust veel viie-kuuekümnendatelgi, aga siis kohaliku õllebaarina. Lastel polnud sobilik sinna minna, aga kohalikud mehed käisid küll. See oli üpris pime ruum, millegipärast alati täis. Ruum oli V-kujuline ja õlut müüdi taga nurgas täielikus pimeduses. Eespool olid külastajatele seina külge kronsteinidega kinnitatud tsinkplekiga üle löödud letid, mis olid just nii laiad (20-30 cm), et sinna mahtusid õllekann ja midagi söödavat kõrvale. Kuna need letid läksid risti üle akende, siis oligi ruum nii pime. Ruumi keskel laudu polnud, seal lihtsalt seisti. Põrand oli alati räpane ja ruum haises liisunud õlle järele. Õllekannudega tuldi ka tänavale, seisti seal ja jõmistati. Põhjus lastel sellisesse joomaurkasse minna oli asjaolus, et seal müüdi ka suhkrukringleid – kõva muretaignast rõngas suhkrutükid peal, maksis rubla ümber, pärast Hruštsovi rahareformi 11 kopikat. Ja kui raha polnud piisavalt, siis sai heal juhul õlleonudelt juurde nuruda. See baar pandi kinni, kui Koidu tänaval, praeguse Looduskaitse Seltsi maja ees, avati saiapood, kus müüdi ka pudeliõlut, aga sai ka lahtist õlut oma nõuga kaasa osta. See maja, mida enam ei ole, oli paras putka suurte klaasakendega. Ühes otsas oli toidupood, teises otsas müüdi õlut. Lapsevanemad julgesid sinna oma lapsi leiba tooma saata küll, aga panid südamele, et ära sa poe teise poolde küll vaata. Hiljem leivapoe osa laiendati ja õllemüük kadus ära. Perestroika ajal, kui lubati kooperatiivid, tegutses Koidu-Luha nurgal endistes baariruumides mõnda aega kauni nimega riidepood – Õnne kauplus. Esialgu müüdi seal Burda lõigete järgi iseõmmeldud riideid, pärastpoole läänest toodud valmisriideid. Aga ka see läks varsti kinni
Rahvasuus Kremli majaks kutsutud Koidu 122-s asus siinkandi kõige uhkem pood. Maja on stalinistliku elamuarhitektuuri apogee ja peaks olema projekteeritud Vojenprojektis ehk sõjaväeehitiste kavandamise büroos kõrgemate ohvitseride elamuks. Poeruumi müügisaal oli kõrgete lagede ja suurte vitriinakendega, sammaste ja lettidega. Letid püsisid siin võrreldes teiste poodidega hoopis kauem. Kui mujal oli juba üle mindud iseteenindusele ja letid välja visatud, siis siin sai veel nõukaaja lõpul müüja käest kauba üle leti (või leti alt) kätte. Kaheksakümnendatel tehti siia pakipood, mis oli avatud ainult asutustele,
Vastavatud kulinaariatoodete kauplus Koidu ja Virmalise nurgal 1961.a. Klaasist koonused müüja seljataga on mahlanõud, kus allotsas oli kraan, ja mahla sai klaasikaupa osta. Tomatimahl oli 10 kopikat klaas, viinamarjamahl oli 18 kopikat.
Neid pakke aeti ametiühingu kaudu.
Kersti Saturni tänavalt: Üksvahe sai käidud seal vene kooli vastas Kremli maja poes Koidu tänaval. Seal oli vahepeal selline võimalus, et iga nädal sai korra tellida neid kommunismi abipakikesi. Oli mitu varianti – ühes oli jupp vorsti sees, teises pakk hakkliha, kolmandas tükk sealiha, neljandas viinerid. Ja siis oli seal kõrval kas mingit pudrumaterjali, kohvi või suhkrut, teed või konservi. Mingi ballast oli alati kaasas. Pakikese tellimine käis töökoha ametiühingu kaudu. Kuna meil keegi ei viitsinud sellega tegelda, siis ma pool aastat ajasin neid asju. Igal reedel käisin päeval kõik õpetajad läbi, et kes mis number pakikest tahab, pärast helistasin poodi, et kool on see ja see tahab seda pakki lise kasvatuse õpetaja autoga pakke ära tooma. Poes ju midagi ei olnud ja kui sa said siis sellise kilose lihatüki nädalavahetusel ahju panna, siis miks mitte.
Kremli maja Koidu tänaval 122.
Kauplus „Tempo“ sisevaade 1981.
Koidu ja Virmalise nurk
Leivapoe maja pärast valmimist 1953. aastal. Mingit poesilti uksel veel pole. Hiljem ehitatakse samasugune maja teisele poole Koidu tänavat, kus asus juurviljapood.
Koidu ja Virmalise tänavate piirkonda rajati pärast sõda suurejooneline stalinistlik ansambel. Stalinistlikule arhitektuurile oli iseloomulik sümmeetria ja nii ehitati ka siin mitmed suurejoonelised paarismajad. Üks majade paar, kus asusid poed, sai Koidu ja Virmalise tänava nurgale. Need püsisid nõukogude aja lõpuni. Ühel pool teed leivapood, teisel pool juurviljapood.
Kui väikestes poodides olid kõik kaubad ühes letis, siis suurtes uhketes kauplustes olid eri kaupadele eri letid. Piimaletist sai piimatooteid, kondiitriletist kooke jne.
Kremli poe algsest interjöörist meil pilte pole, aga need 1955.a. Tallinna ühes toidukaupluses tehtud intejöörivaated annavad ettekujutuse eriti uhkest stalinistlikust pealinna poest.