JALUTUSKÄIK STALINISTLIKUS UUES MAAILMAS Purukspommitatud Tallinna taastamine algas varemete koristamisest. Uut Maailma hakati üsna kohe peale sõda uuesti hoonestama. 1940ndate lõpu hooned järgivad pigem Hitleri-Saksamaa arhitektuuri (Koidu 88/90 ja 92/94). Siis taastati ka mõned tugevalt pihta saanud eestiaegsed kivimajad. Kuid pärast 1950. aasta märtsipleenumit saabus ka Eesti arhitektuuri võidutseva stalinismi ajastu. Kuna Uue Maailma Pärnu maantee poolne ots oli täiesti maha põlenud, siis asuti siia rajama uusi stalinistlikke suurejoonelisi hooneteansambleid. Suurim nendest ehitati Koidu ja Virmalise tänava piirkonda, mõned ansamblilised paarismajad Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika tänavale ning Mäetehnikumi ansambel Pärnu maantee ja Väike-Ameerika nurgale. Aga Stalini ajal võttis ehitamine kaua aega ning endiselt jäi majade vahele palju vaba ruumi. Koidu-Virmalise kvartali majade projektidele on alla kirjutanud erinevad arhitektid, mõnele näiteks Alar Kotli, kes oli üks Eesti aja tipparhitekte. Osa projekte on allkirjastanud viiekümnendate staararhitekt Grigori Šumovski, kes suunati siia Moskvast. Tema käekirjale viitab see, et kogu see kant on nii terviklikult stalinistlik ja ka nii venepärane. Ka Sõle ja Lõime tänava kandi stalinistlik ala Pelgurannas on Šumovski tehtud. Nii seal kui ka Uues Maailmas on sellist tõeliselt uhket Venemaalt imporditud stalinistlikku laadi ja linnaplaneerimist.
RINGKÄIKU VÕIDUTSEVA STALINISMI LAADIS UUES MAAILMAS ON HEA ALUSTADA KOIDU JA KRISTIINA TÄNAVA NURGALT VIDEVIKU SUUNAS, SIIS KEERATA PAREMALE VIRMALISE POOLE JA VIRMALISE TÄNAVAT PIDI KOIDU TÄNAVALE TAGASI.
SINA ASUD SIIN Ringkäigud on koostatud raamatu Uue Maailma lood põhjal.
WWW.UUSMAAILM.EE
Ajastule iseloomulik on nö püloonimotiiv, mis siin Videviku ja Kristiina ja Videviku ja Virmalise nurgal hästi välja tuleb. Siin paiknevad majad, mis on nurkadest pisut kõrgemad. See on ehtne peterburglikust klassitsismist üle võetud linnaplaneerimise võte, milliseid printsiipe ka stalinism väga tähtsustas. Püloonimotiiv justkui juhatab kvartali sisse, rõhutab, et sa sisened mingisse teise maailma. Tallinnas on see võõras, sest siin sellist samakõrgusjoontele orienteeritud klassikalist viie-kuuekorruselist kivilinna pole kunagi enne jõutud ehitada. Võib olla ka Pätsi linna kaunistamise kampaania käigus 1930. aastatel natuke Pärnu maantee algusest ja Roosikrantsist, aga mujal mitte. Nii et selline klassitsistlik linnaplaneerimine, millel on Euroopas mitme sajandi pikkune traditsioon, paradoksaalsel kombel jõuabki Tallinnasse suurelt jaolt just stalinismiga. Stalinistlikud linnaosad on kõik natuke üledimensioneeritud, ega inimene ei pidanudki end majade vahel väga mugavalt tundma. Üksikindiviid ei ole totalitaarses ühiskonnas oluline. istlik arhitektuur oli väga hierarhiline. Kvartali sees väiksemate tänavate ääres on majad vähem dekoreeritud, väljapool aga rohkem. Selline tänavate hierarhiseerimine tuleneb klassitsitliku linna eeskujust.
JALUTUSKÄIK STALINISTLIKUS UUES MAAILMAS Ka materjalikasutuses on omad hierarhiad, mille kohta Uues Maailmas on mitu head näidet: SuurAmeerika tänaval on vastastikku kaks suurt stalinistlikku maja (Suur-Ameerika 35 ja 22), mis on viimistletud terrasiitkrohviga. Kuna Tallinnas oli olemas terrasiidi traditsioon, siis mõeldi välja selline asi, et peatänavate äärsed majad tuleks teha terrasiitkrohviga. Selle taga oli kaval mõte, et kui jätkata kolmekümnendate terrasiidi traditsiooni, siis mõjuvad ka stalinistlikud majad enam Tallinna-päraselt. Samas sobis kunstgraniit, nagu terrasiiti tollal nimetati, ka stalinistlike arusaamadega esinduslikkusest. Nii ongi Rävala puiesteel, Lembitu tänava kandis või Narva maantee ääres nii mõnegi maja fassaad tehtud terrasiidiga. Väiksemate tänavate ääres pidi aga kasutama harilikku krohvi. Samasugune majadepaarik on ka Väike-Ameerika tänaval (majad nr 8 ja 19), kus kaks ehitustööliste ühiselamuks kavandatud stalinistlikku hoonet asuvad vastamisi. Need hariliku krohviga kaetud majad on ka tunduvalt dekoorivabamad. Tegelikult on majad ehitatud sama tüüpprojekti järgi nagu Suur-Ameerika majapaar, fassaadierinevuse tingis tänavate erinev positsioon hierarhias. Kogu linn oli ära tsoneeritud, oli kindlaks määratud, kuhu kui uhked majad pidid tulema. Sümmeetriline majadepaarik asub ka Virmalise-Koidu nurgal. Üks põhjus, miks mõned majad on teistest vähem dekoreeritud, peitub selles, et paljusid maju lihtsalt ei jõutud enne Stalini surma valmis ehitada. Pärast Stalini surma hakkas aga pihta nn liialduste vältimine. Kui näiteks majad juhtusid olema sel ajal lõpetamata, siis mõnel jäeti dekoor lihtsalt ära või tehti kaunistusi vähem. Mõnel majal võib olla osa dekoori ka ära kukkunud, sest ehituskvaliteet oli algusest peale niisugune, nagu ta oli. Kui neid maju nõukogude aja lõpupoolel remonditi, siis võeti sageli kaunistused lihtsalt ära. Kaheksakümnendateks olid majavalitsused nii alla käinud, et keegi seal ei suutnud ega tahtnud dekoori taastada.
Siin kvartalis tuleb väga kujukalt välja see, et stalinistlikel majadel pidi olema kvartali keskel suur haljastatud ühine hoov. See oli teadlik ideoloogiline hoiak. Kui varem, sõjaeelses Eestis, oli igal majal oma krunt ja aed, siis nüüd pidi olema suur, kogu kvartalit täitev vahepiireteta hoov, mis aitaks juurutada ühist elulaadi. Nõukogude inimese uus elulaad pidi ju teatavasti olema kollektiivne. Planeeringutes olid sinna ühisesse hoovi tihti ette nähtud igasugused kivipingikesed, purskkaevud ja basseinid – idüll, mida uues sotsialistlikus ühiskonnas pidi pakutama töölistele ja töötavale intelligentsile. Need lisandused jäeti küll tavaliselt teostamata. Uues Maailmas on planeeringu sellest osast teostatud ainult haljastus, paplid on ehe nõukogude värk. Need pidid kiiresti kasvama ja andma tunnistust hüppelisest progressist. Virmalise 28/30, kus ukseportaalide peal on dekoratiivsed urnid, on üks esimesi, mis valmis saadi. Siin on stalinism teostatud kõige täiuslikumalt. See on üks äraütlemata peen maja – kõik see dekoratsioon, mis sinna külge pidi tehtama, on ka tehtud. Aga kui mõelda sama tüüpi majade peale Venemaal, siis on Eestis stalinism tagasihoidlikum. Isegi kui kasutati üleliidulisi tüüpeeskujusid, on kohalikud arhitektid püüdnud neid kohandada ja meie maitsele vastuvõetavamaks muuta. Meil lähtuvad nad rohkem klassitsistlikust vormikeelest. Nii et kui ei tea, et hooned pärinevad nõukogude ajast, ega tunne kohalikku arhitektuuriajaloolist konteksti, siis võiks ka öelda, et need on tsaariajal ehitatud. Koidu 122, rahvasuus Kremli poe majaks kutsutu on omalaadne kurioosum, stalinistliku elamuarhitektuuri apogee, milletaolist teist Tallinnas ei ole. See peaks olema projekteeritud nn Vojenprojektis ehk sõjaväeehitiste kavandamise büroos kõrgemate ohvitseride elamuks. Tegu Vene päritolu
KOIDU 122 Paljudesse Stalini-aegsetesse majadesse anti korterid Nõukogude sõjaväelastele, aga mõnda majja sattusid siiski elama ka kohalikud elanikud, kelle kodu oli sõjas ära põlenud. Siin on ka selliseid maju, mille korterid on mõeldud kommunaalkorteriteks. Juba ehitamisel arvestati sellega, et igasse tuppa saaks panna eraldi perekonna. Need on sellised Stalini-aegsed veidrad tõmblused: väliselt on elamu hästi suur ja uhke, jääb mulje, nagu elaks sakste majas, aga tegelikult oled terve perega vaid ühes toas. Seda, miks majad pidid olema väliselt nii atraktiivsed, põhjendati arhitektuuriideoloogiaga, mis ütles, et arhitektuur peab väljendama ühiskonnas valitsevate klasside seisundit ja ideid. Proletariaadi diktatuuri ajal, kui juhtivaks klassiks on proletariaat, ei saa arhitektuur olla vaesem või vähem dekoreeritud varasemate ühiskonna juhtivate klasside arhitektuurist. Nii arvatigi stalinismi ajal, et kaasaegne töölismaja peabki olema samasugune kui varasem aadlipalee. Tegelikkus fassaadi taga oli teine. Tegelikkus oli see, et kui uhkesse majja siseneda, siis seal sees isegi uhkus ja stukkdekoor kõik esmapilgul nagu väliselt jätkus, näiteks trepikojad on mõnes majas väga uhked, ent inimese olmeelus ei olnud midagi paleelikku: kommunaalkorteris tuli elada oma perega suure korteri ühes toas, jagades ühist vannituba ja kööki tont-teab-milliste inimestega. Need olid nõukogude ühiskonna fassaadi ja tegelikkuse vastuolud.