Jõgeva vanemaid asutusi

1

ÜLO PÄRN

JÕGEVA VANEMAID ASUTUSI, ÄRI- JA TÖÖSTUSETTEVÕTTEID. 1. Raudteejaam.

2. Esimene tööndusettevõte.

3. Hobupostijaam.

4. Postkontor.

5. Kabala kõrts ja pagariäri.

6. Leihbergi pood.

7. Jürmanni pood.

8. Joh. Mikk`u raamatu- ja seemnepood.

9. Apteek.

10. Jaani Ilvese äri.

11. Vendade Joostide äritegevus.

12. Aroldi teemaja.

13. Mihhail ja Vassili Domnin.

14. Karussoni pagariäri.

15. Tee- ja söögimaja „Laisholm”, restoran ja võõrastemaja.

16. Tee- ja võõrastemaja „Majorof”, restoran „Taara”.

17, Mats Abrami vorstivabrik.

18. Ühistegevus.

19. Jõgeva Piimaühing.

20. Jõgeva Majandusühisus.

21. Jõgeva Ühispank.

22. Jõgeva Põllumeeste Ühispank.

23. Rätsep Jaan Liigand.

24. Rätsep Jaan Sinka.

25. Kõva nahatööstus.

26. Johannes Võsu riidevärvimise töökoda ja saun.

27. Alfred Lauri vilja ostu-müügi äri ja linavabrik.

28. Osaühisus „UKU”.

29. Punase Risti Haigla.

lk. 2 lk. 7 lk. 8 lk. 12 lk. 15 lk. 15 lk. 19 lk. 22 lk. 22 lk. 23 lk. 24 lk. 24 lk. 25 lk. 25 lk. 26 lk. 27 lk. 27 lk. 28 lk. 29 lk. 32 lk. 44 lk. 48 lk. 49 lk. 49 lk. 50 lk. 51 lk. 52 lk. 55 lk. 59

2 30. Haigla 31. Meose aiandusäri ja metsapraakeritegevus.

32. Vorstitegija Karl Rabisson.

33. Sepp Jaan Nõmm.

34. R.Klaussoni kauplus.

35. Kaupmees P.Rang.

36. Tisler ja kaupmees A.Tõug.

37. August Jõgar.

38. Jõgeva kitsarööpmeline metsaveoraudtee.

39. Söödi villavabrik.

40. Lasteaed.

41. Elektrijaam.

42. August ja Aksel Vindi äritegevus.

43. Kuusiku lauavabrik.

44. Eduard Asperi restoran.

45. Kohvik.

46. Kino.

47. Kaupmees August Pastel (Selge).

48. Tulundus- ja tuletõrjetegelane Aleksander Tani.

49. „Kuldala”.

50. Kaupmees Luts.

51. Voldemar Schmidti kellassepaäri.

52. Einelaud seltsimajas.

53. A.Ivanthali limonaaditööstus.

54. D.Steini II järgu paberikauplus.

55. Gelberti nahakauplus.

56. Kokkuostja Alfred Saks.

57. Kaupmees Jaak Aben.

58. Jõgeva kompvekivabrik.

59. Äri ja ettevõtluse nimekirju aastaist 1919, 1922, 1924, 1938 ja 1939.

60. Veaparandusi raamatus Jõgeva linna lugu

lk. 60 lk. 62 lk. 63 lk. 63 lk. 63 lk. 64 lk. 64 lk. 64 lk. 65 lk. 66 lk. 67 lk. 68 lk. 71 lk. 72 lk. 73 lk. 73 lk. 73 lk. 74 lk. 74 lk. 75 lk. 75 lk. 75 lk. 75 lk. 76 lk. 76 lk. 76 lk. 76 lk. 76 lk. 76 lk. 77 lk. 84

RAUDTEEJAAM Alustuseks Balti raudtee Tapa-Tartu raudtee ehitamisest. Eestimaa Rüütelkonna peamees Alexander von der Pahlen (1819-1895), Balti Raudtee Seltsi ja aktsiaseltsi juhatuse esimees esitas Tapa-Tartu raudtee ehitamise täpsustatud kava Teedeministeeriumile 1873.a. suvel.

Ehitamist alustati 1875.a. kevadsuvel. Pidulikult tähistati esimese rongi saabumist Tapalt Tartusse 21.augustil 1876, ajutine liiklus avati sama aasta detsembris ja regulaarne liiklus alles 1877.a. suvel pärast vastava komisjoni poolt tööde ülevaatamist ja kõlbulikuks tunnistamist. Balti raudtee riigistati 1.aprillist 1893.

3

Ristirahwa pühhapäwa leht kirjutab 1875.a. veebruaris, et Tapa-Tartu raudtee tuleb 107 versta pikk, sellel hakkavad „jooksma 11 massinat, 69 passashiir- (reisjate-) ja 220 praht-wagoni”.

Septembri 25-ndal pajatab sama leht, et raudtee-ehitus edeneb, et roopad olid juba nädal tagasi maas 30 versta Tapalt ja nüüd võidakse olla jõutud juba Liivimaa kubermangu piirile ehk Vägevani, et juba ehitatakse silda Pedja jõele, mis 45 versta Tartust. Üles olevat raiutud juba ka vahiputkade puuvärgid ning seal kus rööpad maas, sõitvat 6 masinat ja 200 vagunit ehitusmaterjali ja töölistega edasi-tagasi. Loodetavat, et kui ilmad head püsivad, võidakse rööpmete mahapanekuga sügise jooksul jõuda isegi Tartuni välja ja siis jäävat järgmiseks aastaks liiprite vahed täita ja tarvilikud hooned valmis ehitada.

Novembris aga ilmneb, et need lootused ei täitu. Mitu podrätsikut (töö-ettevõtja) on teatanud, et nende palgatud alltöövõtjad on raha ära kulutanud, töö aga lõpuni tegemata ning lisaks rahapuudus ajanud neid tülli oma töölistega. Podrätsikud muidugi vallandati ja palgati uued, aga aeg oli juba kaotsi läinud.

Raudtee ehitusel töötanud lätlane Jaan Spulge on jutustanud: „Tulin Tapa-Tartu raudtee ehitusele 1876.a. kevadel… jõutud oli Kiltsi jaama juurde. Ehitusettevõtjaks oli keegi lätlane.

Meie eestöötajad olime kolmekesi samuti kaasmaalased… Tööd oli rängalt…Sel ajal tuli tööd sooritada inimjõul, niisama muldkeha rajamine… Ehitustööl oli alati 200-300 töölist…

Töörongid vedasid materjali ainult jaamadeni ja sealt edasi pidi rööpad ja liiprid juba edasi toimetama rullikutega. …Palkade saamisega oli tihti raskusi. Mäletan juhtu, kui meie peremees, kuigi kaasmaalane, jättis korra suviste pühade eel töötasud välja maksmata. Ise ta elas Nõmmel. Seekord meie, eestöötajad, olime päris pigis. Kolme peale oli meil nälja kustutamiseks vaid paar naela leiba ja raha – kopikatki. Töölised aga nõudsid palkasid. Kõige pahem oli lugu seepärast, et meie ei osanud eesti keelt. Lugu läks lõpuks nii täbaraks, et oleksime peaaegu tööliste käest nahatäie saanud, kuid enne lipsasime läbi akna metsa ja sealt 6 km kaugusel asuva sandarmi juurde.

Hiljem tööliste ninamehed said karistada ja sellega lugu lõppes.

Minul oli isu raudtee ehitamisest täis. Asusin Jõgevale elama ja ettevõtjana raudteel remonttöid teostama. Jõgeval püsisin 13 aastat ja sooritasin seal teemeistri eksami 1879.a.

Siis asusin uuele kohale – Jõhvi teemeistriks… Abiellusin eestlannaga ja minu pere kodune keel on eesti keel…”

1876.a. mais otsiti juba raudteeehitusele töölisi liiprivahesid „pallastiga täitma ja teed tasandama”. Päevapalgaks pakuti 60-65 kopikat ja palk maksti välja iga kahe nädala tagant.

21.augustil 1876 kell seitse õhtul jõudis esimene reisijatega rong Tapalt Tartusse. Rong oli teel 7 tundi. Sõiduaeg venis aga nii pikaks seetõttu, et teed ja tööd sõidu käigus ühtlasi üle vaadati ning selleks sagedasti peatusi tehti. Aga raudteel ja hoonete juures oli veel palju jääktöid. Eesti Postimees mainib augusti lõpul, et raudtee ametlik üleandmise-vastuvõtmise ning avalik rongiliikluse avamine seisab veel kaugel ees. Viimase kahe lause konstateering sunnib arvama, et ka Jõgeva jaama kompleks 1876.a. sügiseks päris valmis ei saanud ning kõige varem võis see juhtuda 1877.a. juuliks. Olgu märgitud, et Kalle Pint on leidnud pagasihoone vundamendilt aastaarvu 1907 ja estakaadi kaalu jäänuste juurest betooni kriibituna „1915”.

9.dets. 1876.a. Ristirahwa pühhapäwa leht teatab, et kõrgemalt on antud luba Tartu-Tapa raudteel kaubavedu alustada. Reisijate veo algust tulla siiski veel oodata. Eesti Postimees

4 teatab aga varsti, et „nüüd täieline raudtee-sõit Tartu linna ja Tappa jaama wahel, nii hästi reisijatele kui kaubaweole pühapääw 19. Detsembril on alganud.” Avaldatud sõiduplaani järgi jõudis 13.16 Tartust väljunud reisirong kell 15.o6 Jõgevale ja 3. klassi pilet maksis 56 kopikat. Tapalt tulev rong oli Jõgeva jaamas kell 8.39 ja sõitis edasi 8.48. Reisiliikluse algamist 19.12.1876 kinnitab ka Ristirahwa pühhapäwa leht, aga mainib 30.jaan. 1877, et 13 päevaga vanal aastal olla sõitjaid olnud 961, mida ilmselgelt veel vähe on. Kaubavedu olla siiski elavam.

Küllo Arjakase andmeil võeti raudtee ametlikult vastu 1877.a. juulis ja regulaarne rongiliiklus avati 11.augustil samal aastal. Lehed teatavad rongide sõiduplaani muutmisest 1877.a.

22.märtsist ja uuesti sama aasta 26.juulist. Viimase puhul mainitakse, et rong sõidab kiiremini.

Ajalehe andmeil algas 22.dets. 1876 raudteel ka postivedu ja raudteejaama töökohustustesse jäi posti sorteerimine laialiveoks ja kirjade vastuvõtmine ning edasisaatmine. 1889.a. mainitakse, et ühe kirja saatmise eest tuli jaamaülemale 3 kopikat maksta. Ilmselt kestis postikorraldus raudteejaamas kuni Jõgeva postijaamas postijaoskonna avamiseni 1888.a.

Järgnevalt oli raudteejaam vaid postkontorile raudteel edasisaadetava posti vastuvõtuedasisaatmise kohaks.

Jaamahoone oli puitehitis ja osaliselt kahekorruseline. Alumisel korrusel olid eraldi I (omaette köök, klosett, puhvetipreili puhketuba) ja II klassi reisijate ooteruumid, nende vahel suur vaheruum. Teade einelauast pärineb 1901. aastast, aga see oli kindlalt olemas juba varem.

Vaheruumi avanesid piletikassa ja kaubakontor piletiostuks ja kauba vormistamiseks. Samuti mahtusid sinna jaamaülema tööruum, arhiiviruum ja lambikamber. Ooteruumi all paiknes kelder. Ülakorrusel olid jaamaülema (köök ja 3 tuba) ning jaama sandarmi (köök ja tuba) korterid. Samuti oli jaamahoones sees veevärk. Helve Antoni teatel rajas F.Wickberg jaama parki keeglimänguraja, mis noorrahvast sinna väga peibutanud. 1923.a. viidi jaamahoones läbi ulatuslik remont. Oluliselt muutus selle käigus fassaadi välisilme.

21.mail 1900 põles suures tulekahjus maani maha vaksali juures kahekorruseline kasarmuhoone (Helve Antoni järgi veduridepoo), kus Eesti Postimehe sõnul olid 11 raudteeametniku elukorterid. Esialgu majutati kannatanud kohaletoodud reisivagunitesse.

Teine ränk tulekahju oli jaamakompleksis 1904.a. 11 veebruaril. Varahommikul viie ajal pääses tuli lahti kivist depoohoones, mis oli kokku ehitatud veereservuaariga. Hoones asusid ajalehe Uudised sõnul veel „hoiukamber, kirjakogu ja alamteenijate eluruumid”. Korterites asunud vara hävis pea erandita. Jälle toodi esialgseks elamiseks peavarjuta jäänuile III klassi reisivagunid. Tulest jäi alles veereservuaar-torn.

Ajalooline jaamahoone ja see alles jäänud veetorn hävisid omakorda 1941.a. 23.juuli tulekahjus. 3.01.1942.a. Postimees kirjutab, et jaamahoone süütas Leedu tšekist Varikunaš.

1941.a. 31.juuli Postimehes kinnitavad Jõgevale sattunud Tartu vedurijuhid samuti, et jaamahoone süütasid ja lõhkusid jaama pöörangud punategelased „hävitusrongilt”. Tartumaa Omakaitse aruandes (koostaja Eduard Suursepp) kirjutatakse aga, et „Linna kohal lõhkesid šrapnellid ja majadesse lõid raksudes sisse granaadid. Peagi süttisid mürskudest Jõgeva jaamahoone… Punaväeosad taandusid pommitamise ajal linna piiridest välja linnalähedastele viljaväljadele songitud kaevikuisse…” Nii peaks vaksalihoone olema süttinud saksa suurtükimürskudest. Postimehe andmeil püüdnud „hävitusrongi” mehed õhkida ka pumbamaja ja veereservuaari. Süütenöör küll süüdatud, aga pauku polevat tulnud ning hävitajad, peljates miine, ei olla enam julenud objektile läheneda ning lahkunud.

5 Linnavalitsuse dokumentide järgi kavandati aga 4.02.-15.03. 1942 raudteejaama veepaagi ülestõstmise töid, töölisteks kohustuse korras linnainimesed oma kirveste, saagide ja kiiludega.

Ants Nurk (1937) jutustas 2011. aastal: Minu ema töötas raudteejaama kaubaaidas ka Saksa-ajal. Käisin tihti tema juures ja kolasin siis muidugi jaamaski ringi. Mäletan, et ärapõlenud jaamahoone asemele olid sakslased toonud puust baraki. On ka meeles, et selliseid barakke oli mitu tükki linna spordiplatsil, kuhu 1951.a. ehitati keskkoolihoone. Brakid olla toodud Saksamaalt, aga mistarvis nad spordiplatsil olid, ei ole meeles.

Barakk oli vast 10 m pikk ja kaunis lai. Selle seinad olid koos kahest poolest ja nende vahel alumiiniumpaber. Aknad olid paksust klaasist ja klaasi sees oma 2 mm jämedusest traadist umbes 15 x 15 sm suuruste ruutudega sõrestik. Barakis oli jaamakorraldaja ja vist ka jaamaülema tööruum. Aknast müüdi minu mäletamisel sõidupileteid. Mis barakist venelaste tulekul 1944.a. sai, ei tea. Mäletan, et baraki Tartu-poolse otsa kõrval oli mingi post kaablitega. Sain sellelt postilt korra elektrilöögi ja ema käis seda jaamakorraldajale rääkimas.

Meie päevadeni on säilinud tsaari-ajast kaks ühekorruselist puidust raudteelaste elamut. Ühes neist, Jaama 3b asub nüüd Beti Alveri muuseum.

Jõgeva jaam oli III klassi jaam algusest peale, võimalik, et siiski alates riigistamisest 1893.a. .

Jaama juures oli teemeister ja tema tööbrigaadi kuulus 7-10 raudtee remonditöölist. Ühtlasi oli Jõgeva jaam Vene Balti raudteel majandustegevuse mahult üks suuremaid. Sakala pajatab, et 1892.a. veetud Jõgeva jaama kaudu Peterburi turule 5000 puuda juustu. Veostemahu suurusele mõjusid väga soodsalt kaubaliikumised Põltsamaa ja Mustvee suunalt. 19/20. saj. vahetuseks oli jaam kujunenud oluliseks vilja, jahu, linade ja taku ning elusloomade Venemaa, aga ka kohalikele suurematele turgudele väljaveo kohaks. Nii kirjutab Postimees 17.märtsil 1903, et mullu veetud Jõgeva jaamast palju vilja Tallinna ja Riiga, tänavu toodavat aga jaama palju vilja Vene sisekubermangudest. Veel veeti mujalt Jõgevale näiteks hulganisti põlluväetist, põllutööriistu jne. Oma eksistentsi esimeseks sajandivahetuseks oli vaksal tõusnud ka oluliseks reisijate läbikäigukohaks. Juba 1890-ndaiks läbisid Jõgevat ja peatusid siin kaks Peterburi minevat ja tulevat reisirongi, seejärel samuti Tallinn-Riia-Tallinn reisirong. Odavnesid ka piletihinnad. Kui näiteks 1894.a. maksis III klassi pilet Jõgevalt Tartusse 64 kopikat, siis 1901.a. juba 46 kopikat ja 1904.a. 45 kopikat. Sama oli sõiduhinnaga kaugemagi maa taha.

20. saj alguses kuni I ilmasõjani oli jaam ümbruskonna metsarikka piirkonna metsamaterjali riigist väljaveo keskmeks. 1906.a. kirjutatakse ajalehes Vabadus, et seoses metsakaubandusega „on siin iseäranis talvel elavamat liikumist märgata kui Tartu vaksalis.”

I Maailmasõja päevil võeti Jõgeval kokku ja veeti ära elusloomi sõjaväele, inimesi ja nende hobutransporti kindlustustöödele Riia lähistel jne. Postimees kirjutab, et sõjale eelnenud ajal veetud Jõgevalt Riiga ja Peterburi tervete rongide kaupa sigu. Küllap sellel ajal ehitati jaamahoonest veidi põhja poole, umbes praeguse uue jaamahoone kohale sealaudad, mis seal räpastena alles seisid isegi veel 1930. aastal.

Kindlustamaks järjest suurenevaid vedusid Jõgeva jaama ja jaamast, hakati 1903.a. ehitama praeguse Suure tänava kohal kulgenud teele raudkivi killustikust kiviteed. Hiljem ehitati kivitee ka praeguse Jaama tänava kohale pikendusega kuni Õuna-Jõgeva mõis-Laiuse teeni.

6

Vabadussõja ajal paiknes vaksalihoones Kaitseliidu Jõgeva jaoskonna komandandi kantselei, elektrivalgusega. Kaitseliit valvas vaksalit kui sõjanduslikult tähtsat liiklus- ja varumispunkti ööpäevaringselt. Vahipostid seisid jaama ees, vaksali hoovil, rekvireeritud vilja lao ja heinalao juures, valvati ka veetorni, raudteesilda terve vahtkonnaga. Võis olla 1919.a. suvelõpp, kui vaksali juurest hakati ehitama metsaveo kitsarööpalist raudteed Puurmani metsadesse. Esialgu peamise ehitustöö tegid ära sõjavangid, keda olnud alevivalitsuse dets. kuu kirja järgi 100 meest.

Omariikluse päevil kujunes Jõgeva alev (linn) siinse paikkonna kaubamajanduslikuks keskuseks, mis taas hoidis Jõgeva jaama tähtsust üldises majanduselus kõrgel. Postimehe andmeil (29.12.1939 lk 6) oli Jõgeva jaam toona II liigi jaam. Jätkuvalt osteti jaamas kokku loomi ja vilja, heinagi, ostjateks alul toitlusministeerium, seejärel firmad ja sõjaväe intendandid ning 1937.a. asutatud Riigi Viljasalv. Näiteks kirjutab Postimees 1921.a. nov. mardilaada puhul, et seekordne laat olnud sama rahva- ja kaubarohke, kui sõjaeelsete laatade päevad, mil Jõgeval laaditud loomi 100-200 vaguni ja hobuseid 25-50 vaguni ümber, mis Peterburi ja Narva suundusid. 1934.a. nov. kirjutatakse Postimehes, et Jõgeval laaditud kokkuostukampaania käigus rukist 108 vagunit ja nisu 20 vagunit. Mõnel laadapäeval olnud perroonil kõrged pagasivirnad pikemadki kui jaamahoone. Sama elav oli raudteel sissevedu.

Vagunite viisi toodi jaama väetisi, suhkrut, soola, heeringaid, petrooleumi ja bensiini, igasugust muud kaupa.

Augustis 1933 mainitakse jaama jääkeldrit. Kuivõrd kelder veel jääkeldrina kasutuses oli, pole päriselt selge; keldris oli üks jaamatöötaja hoidnud oma koduveini, mille varas pihta pannud. Keldri välisuks olnud lukustamata.

Jõgeval peatusid alati ka jõulude, lihavõtte ja teiste suuremate pühade puhul kodukohta ja linna tagasisõidu reisijate lisarongid, aga ka laulupeoliste ja suurtele näitustele Tartus ja Tallinnas sõitjaid. Juunis 1927 läks käiku lisarong 3. klassi vagunitega Tartu ja Jõgeva vahel.

Rong saabus Tartust 17.50 ja väljus tagasisõiduks 18.10. Järgmise aasta kevadeks kavandati Tartu ja Jõgeva vahel käiku lasta nn. mootorrong (vedav mootoriga vagun ja selle juurde haagitud 3. kl. reisivagun). Maist 1928 käiski mootorrong Tartus Jõgeval nii hommikul kui õhtul. Algul oli käigus mootorvagun üksinda, sellel rongi populaarsus tõusis aga kiiresti ja siis lisanduski mootorvagunile ka reisivagun. Mootorrong peatus ka nn. teivasjaamades, peale tulla soovija tõstis sõita soovi märgiks käe, mahamineku soovi teatas konduktorile piletit ostes või temale seda enne peatust öeldes. Rahvasuu on mootorrongi ka „Jõgeva ekspressiks kutsunud”. 15.mail 1936 peatus esmakordselt Jõgeva vaksalis ka „Balti Ekspress” ehk Riia kiirrong. Ajaleheteatel olnud rongileminejaid jaamas 20 inimese ümber.

Postijaama ja raudteejaama vahelisse parki maeti 1941.a. Jõgeval ja linna lähistel langenud saksa sõdureid. Haudade arv pole teada. 1942.a. ja ka veel näiteks 1943.a. veebruaris viidi neile haudadele tseremooniate käigus pärgi. Teatakse, et põrmud kaevatud hiljem välja ja viidi ära Saksamaale.

Uue jaamahoone suutis nõukogude valitsus enamvähem valmis ehitada alles 1951.a. alguseks, mille pidulik avamine oli reedel, 5.jaanuaril. Ajalehe Kolhoosnik teatel avas miitingu linna täitevkomitee esimees Juhan Kaup, partei ja isiklikult sm Stalini hoolitsust rahva eest aitas kiita veel kohalikust parteikomiteest sm Meerits. Rahvast olnud hulgaliselt, kes pärast lindi läbilõikamisest hoonet seest uudistama tunglesid. Lähiajal pidada valmima ka punanurgaks

7 ettenähtud ruum. Ants Antsoni võitu 1500 m uisutamises Innsbrucki taliolümpial oli selle punanurga televiisorist jälgimas palju linnainimesi.

Jaamaülematest.

Esmakordselt kohtame jaamaülema nime Postimehe teates, et 12.mail 1886 vahetus jaamaülem ja endine, hr Teppich, olnud „armas mees”. 1934.a. veebruaris teatab sama leht, et Teppich elavat Jõgeval. Teda tundis ka kooliõpetaja Jenny Kerdi, kes teadis, et ta on endine jaamaülem. Uus jaamaülem ei olevat osanud eesti keelt.

Johannes Nahkuri kirjalike mälestuse järgi olnud juba enne sajandivahetust jaama ülemaks Aleksei Oglobin – keskmist kasvu, kõhnapoolne halli habemega heasüdamlik venelane.

1908.a. viidud ta üle Rakvere jaama ülemaks ja uueks ülemaks tulnud lühemakasvuline tumedajuukseline umbes 45-aastane heasüdamlik venelane Mihhail Fjodorov, kes lahkunud Eestist 1917.a. Ka tema polevat osanud eesti keelt.

1918.a. sai uueks jaamaülemaks Artur Kangur, sünd. 30.07.1883 Võrumaal Otsamõisa valitseja pojana. Lõpetas Võru linnakooli ja asus 1900 raudteeteenistusse, alul telegrafistina ja töötas mitmes jaamas. Vene-Jaapani sõja ajal läks Mandžuuriasse Tšita jaamaülema abiks.

Tuli 1908 tagasi kodumaale ja sai ülema abiks Puka jaama, kust järgnevalt tuli 1912.a.

Jõgevale jaamaülema abiks. Oli Vabadussõja ajal Tartu-Petseri jaoskonna liiklusrevident.

1.veebr. 1937 võttis temalt jaamaülema ameti üle August Viirand (1878). 1939.a. detsembriks oli ta teeninud raudteel 42 aastat. Toonane Postimees kiidab, et olnud sõbralik ja vastutulelik mees.

1940.a. septembrist toodi jaamaülemaks senine Narva jaamaülem Anton-Ludvig Juhani p.

Kivik (aastani 1936 Seestrand) sünd. 1888 Voka vallas Konju külas. Kihelkonnakooli haridusega. 14.juuni ööl 1941 viidi ta koos naise ja pojaga küüditatute rongi. Eraldati siis perest ja viidi Venemaale arreteeritute vagunis. Suri laagris 14.aug. 1944, võimalik et siiski 1941 Sosva laagris.

1942.a. märtsis on jaamaülem August Tamm, aga tema ametissesaamise aeg pole teada.

1947.a. määrati jaamaülemaks Johan Taat (1907), oli selles ametis veel vähemalt 1951.a. juunis. Rajoonilehest Kolhoosnik leiab jaamaülema kohal 1957.a. aprillis ja 1958.a. nov-s Jüri Tõnise p. Soon`e.

ESIMENE TÖÖNDUSETTEVÕTE Kui veskid ja külasepad kõrvale jätta, tuleb esimeseks teateks Jõgeva käsitöönduse ettevõtte kohta lugeda ehk J.Joseph`i lõngavärvimise ettevõtlust. Nimelt kuulutab 31.05.1878.a. Eesti Postimees, et „Jõgeva raudteejaama ligidal Sööt`i majas värvitakse villaseid lõngu igasuguse värvidega; niisama ka linast trüki-siniseks, kui ka puuvillaseid lõimed ja tvist.” Hiljem pole lehest selle värvija tegevusest teateid enam leidnud. Kus asus Söödi maja, pole selge. Ainult 1880.a. nov-s kuulutatakse samas lehes, et „raudteejaama ligidal” varastati oktoobri lõpus Hendrik Sööt`ilt hobune ära. Autor ei tea, kas Hendrik Sööti võib samastada ka 1897.a. mõisa maal paikneva „Varga-Hindriku” majakeses eluneva lesk Miina Sööt`iga. 17.veebr. 1890 (lk 3) Sakala toob aga teate, et kuberner on Uue-Põltsamaa talupojale Jakob Joosepile andnud loa Tartumaal Maarja-Magdaleena kihelkonnas asutada tikuvabriku. Tõenäoliselt on J.J. puhul tegemist ühe ja sama isikuga. Kus tikuvabrik asus, siinkirjutaja ei tea.

8

HOBUPOSTIJAAM Raamatu „Postijaamad riigi ja reisija teenistuses“ (1976) autori Eerik Selli uurimuste põhjal (Punalipp, 29.sept. 1970) teatas Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium kubermanguvalitsusele, et 1.mail 1888 avatakse Jõgeval postijaam. Liivimaa maanõukogu patendiga 12.dets. 1869 nr. 133 olid mõisad ja talupojad kohustatud postijaamadele andma nn. postimoona. 1889.a. septembris on postijaamas 20 hobust (Põltsamaal näit. 18). Postijaama asutamist Jõgeva raudteejaama lähikonda olid võimud plaaninud juba aastaid enne seda.

Nimelt kuulutati 1880.a. 6.juunil välja enampakkumine uute postimaanteede ehitaja leidmiseks Jõgeva raudteejaamast Piibe maanteele (Suur tänav) ja raudteejaamast ÕunaLaiuse-Mustvee maanteele (Jaama tänav).

1897.a. rahvaloenduse loendusaruandest leiame ülestähenduse Jõgeva hobupostijaamast, kus elavad kaupmees Wickbergi sellid Adolf Luberg (57) Tartust, Gustav Grüntal (36) ja August Wolf (23). Lisaks märgitakse loendis, et postijaamas elavad ka 3 nais- ja 2 meesteenijat.

Millega teenijad ja sellid täpsemalt tegelesid, loendist ei kajastu. Kuna kolme eelloetletut nimetab aruanne sellideks ehk müüjateks (прикащик), ei ole nad vist postipoisid, aga päriselt seda välistada samuti ei saa. Tundub, et postijaama hoones või vähemalt postijaama juurde kuuluval maal elab teisigi talupojaseisusest inimesi. Mitmed neist on üksikud. Esimesena on loetletud näiteks Gustav Kustlov`i, 23 aastat vana ja märgitakse, et ta on peremees. Peremees siinkohal peaks tähendama perekonnapead, ka üksikute inimeste puhul, ja mitte majapidamise omanikku/rentnikku. Nende postijaamaga seotuse asjaolusid loendiaruanne aga kuidagi ei kajasta. Perekonnapärimuse järgi olnud Kusta Kustlov postipoiss.

Fr. Wieckberg on postijaama pidamise kõrval tegelnud mõningal määral kauplemisega vähemalt juba 1896.a. veebruaris, kui ta Postimehes kuulutab, et müüb odava hinnaga „Jõgeva posti jaamas kunstsõnnikut, silku, soola ja gipsi”.

1939.a. on üks endine postipoiss ajalehele jutustanud, et hea teega läbiti reisijaga 12 versta tunnis, halva teega 10 versta. Jutustaja teenis postipoisina Tartus enne I maailmasõda.

E.Selli raamatus toodud andmeil oli Jõgeva postijaamal 1917.aastal 22 hobust ja 2640 rbl raha hobusemoona ostmiseks, lisaks andis rüütelkond jaamale sõjaolukorra tõttu omalt poolt 1760 rbl lisaraha. Eeltoodud näitajaid kõrvutades järgnes Jõgevale suuruse poolest Põltsamaa postijaam (20 hobust, 2400 ja 1600 rbl), suhtväiksed olid Mustvee 10 hobusega, Tabivere 8 hobusega ja Saare 6 hobusega.

Kuidas postivedu posthobustega Jõgevalt ja Jõgevale korraldatud oli, siinkirjutajale täpsemalt teada ei ole. Sellest on vähemalt toonastes ajalehtedes imevähe kirjutatud. Mõnevõrra valgustab seda 1897.a. 11.veebr. Olevik: Pühapäeva ja kolmapäeva hommikuti tulevat Jõgevalt Põltsamaale kahe-hobuse post ja õhtul sõitvat 2-hobuse post Jõgevale tagasi.

Esmaspäeva ja neljapäeva õhtul sõidab Põltsamaalt ühehobuse post Jõgevale ning teisipäeva ja reede hommikul saabub Jõgevalt ühehobuse post Põltsamaale. Ühe hobusega veeti liht- ja „kinnitatud“ posti, kahe hobusega lisaks selle veel väärtasju. Ka Torma on posti viidud Jõgevalt. Seda kinnitavad ajavahemiku 1900-1916 postitemplid ja aadressi kirjutamisel märge – üle Laisholmi (Jõgeva) või vene keeles Черз ст. Лайсгольмъ.

Kui 1906.a. 22.sept. õhtul relvastatud röövlid Põltsamaalt tulevat 2-hobuse postivankrit ründasid, kirjutab ajaleht Isamaa, et postivankriga sõitsid postipoiss ja postiljon ning viimasel

9 oli mõõk. Kas ka postipoiss kuidagi relvastatud oli, sellest leht ei kirjuta, küll aga selgitatakse, et „ka mitte kaitseväe mehigi postiga ühes sõitnud, kuna need ainult siis ühes käivad, kui rahakirjade summa üle 500 rubla ulatab.”

Vabadussõja ajal 1919.a. ja 1920. aastalgi töötas Jõgeval Tartu Maakonna Valitsuse Toitlusosakonna Jõgeva ladu. Kõige tõenäolisemalt paiknesid selle laoruumid ja kantselei postijaamas. Laojuhataja oli Alfred Laur.

Miskipärast on käibele läinud seisukoht, et pärast 1917.a. hobupostijaama töö katkemist polevat Jõgeva hobupostijaama tegevust enam taastatudki. Vähemalt on nii väitnud kaks Jõgeva ajalugu tundvat autoriteeti. See ei vasta tõele.

1919.aastal teatab Postimees küll 11.mail Jõgeva hobupostijaamas toimuvast oksjonist, kus lähevad müüki allesolevad jaama hobused, vankrid, kalessid, hobuste rakmed, viljapress, postijaama sepapaja sisustus jne. Aga juba 1919.a. septembris peab Tartu maakonnavalitsuse nõukogu hobupostijaamade taastamist või uuestiasutamist hädavajalikuks. Taasavatavate jaamade nimekirjas olid Voldi ja Jõgeva postijaamad. Maakonnanõukogu oli seisukohal, et jaamad peavad end ise ülal pidama ning maa-postijaamas peab vähemalt 4 hobust olema.

Reisijate veoks lubati kasutada ka autot. Jaamapidamise võtnud isikule lubati jaamahoones prii korter ja jaama juures 2-3 vakamaa jagu riigi maa rentimist. Otsustati, et jaamapidaja ja postipoisid on Kaitseliidu kohustusest vabad, samuti omavalitsuse maksudest ja küüdikohustusest. Kuidas siiski kõik rakendus, on hoopis ebaselgem, aga üldiselt jälgitav.

1919.a. suvel pidas postijaama veel Karl Wieckberg. Postijaamas elab kirjutaja August Wolff ja üks postipoiss – Jaan Luik. Täitsa tõenäoline, et postipoisse rohkem polnudki.

1920.a. novembris otsustas maakonnanõukogu lõpuks Jõgeva postijaama tööle panna, mida võimaldas asjaolu, et maavalitsusel olid siin veel omad hobused. Postijaama väljarentimine jäeti esialgu kõrvale. 1921.a. jaanuaris oli jaam aga veel käiku laskmata. Jaama elumaja katus ja ülemine korrus olid selleks ajaks niivõrd lagunenud, et lagi kukkus sisse. Alles 1923.a. septembris annab maavalitsus postijaama hoonete remondi vähempakkumisel välja.

1921.a. augustis kuulutas maakonnavalitsus välja hobupostijaama juures oleva endise postkontori hoone üürileandmise. Hoonestus olid eluruumid ja 3 aita. See peaks tähendama postijaama kontorihoone väljaüürimist.

4.nov. 1921 võttis Postimees uuesti sel teemal sõna: „Hobuse-postijaamad tulevad kiires korras käima panna. … Seda silmas pidades, et Jõgeva hobuste postijaam üks tähtsamatest on, kus igapäev hobuseid käiakse otsimas, pööras kohalik elanik Alfred Laur sellekohase palvega siseministeeriumi poole postijaama käimapanemise luba saamiseks tingimustega, et postijaama päralt olevad hooned ühes muuga ilma tasuta jaamapidaja kätte tarvitada jääks; remondi, mis hädasti tarvilik, teeks jaamapidaja, mida aga ministeerium oma arvesse võtaks.

Postijaama päralt lubatud maa kättesaamist korraldaks ministeerium ja postijaam oleks vabastatud igasugustest sunnikohustustest, samuti oleks jaamapidaja hoonete ja maa maksust vabastatud.

Nagu nüüd kuuleme, on administratiivasjade peavalitsus palvega maakonnavalitsuse poole pööranud, et viimane sammusid astuks postijaamade hoonete ja maade vabastamiseks nende isikute käest, kes neid postijaamade otsekoheste nõuete kohaselt ei kasuta ja välja rentida neile, kes jaamasid nõus on otstarbekohaselt ja enam-vähem oma jõuga avama.

10 Näituseks on peavalitsusel Jõgeva elaniku A.Lauri palve 17. sept. 1920, millest näha on, et Laur valmis on omal kulul postijaama hobuseid muretsema, nende arvu vajaduse korral suurendama jne. Neid asjaolusid silmas pidades paneb peavalitsus maakonnavalitsusele ette kõiki kasulikka lepingu tingimisi koha peal ära kasutada, et jaamad eluvõimeliselt tegutseda võiksid. Ühtlasi palub peavalitsus teateid, kas hobusepostijaamade hooned ja liikumata varandus tule vastu kinnitatud, kui mitte, siis tuleb seda viivitamata teha.“ 1921.a. sügisel läks hobupostijaam viimaks käiku, aga täpsem aeg pole teada. Jaamapidajad pidid maakonnavalitsusele maksma renti, kuid see raha pidi siiski jääma jaamahoonete remondi kulude katteks. Aga riik nõudis jaamapidajailt veel renti ka jaama juurde kuuluva maa kasutamise eest, tal lasus tulekindlustuse maks, ärimaks jne. Ajalehe teatel olla Jõgeva postijaama pidaja teatanud maavalitsusele, et ta neil tingimustel 1.detsembrist peale jaama enam pidada ei jaksa. Ilmselt leiti siiski kompromiss ja Alfred Laur jäi postijaama pidajaks edasi.

1922.a. 9.novembri Postimees kirjutab, et maavalitsus on posti-peavalitsusele lubanud Jõgevalt Palamuse postkontorisse ühe hobusega 6 korda nädalas posti vedama, kui jaamapidajale selle eest 6000 marka kuus makstakse. Samuti ollakse nõus ühe hobusega kindla tasu eest 6 korda nädalas Jõgevalt Vaiatu postijaama postivedu tegema. Milline oli lõplik kokkulepe, siinkirjutaja ei tea, aga hiljem Jõgevalt Palamusele 6 korda nädalas hobusega posti ikkagi veeti.

1923.a. 1.maist avas jaamapidaja A.Laur reisijate veoks oma bussiliini Jõgeva-MustveeLohusuu ja Jõgeva-Põltsamaa. Näiteks väljus buss Jõgevalt Mustvee hommikul 7.oo ja pärastlõunal kell 4 ning Mustveest sõideti tagasi kell 12 ja kell 19. Reisijate vedu oli autodega ka enne toimetatud, aga siis oli selle korraldajaks Põltsamaa ETK. Aleksander Oras on 1923.a. oma päevikusse kirjutanud (sõnastus mõnevõrra toimetatud): „10.sept. Esmaspäev. Meos võttis minu juurde autojuhi korterisse. Hommikul oli tee halb ja porine, mees ei tahtnud sõitu minna. Omnibuss oligi Mustvee tee peal ümber läinud. Kaksteist inimest oli sees olnud. – 11.sept. Teisipäev. Buss toodi teise autoga Jõgevale. – 12.sept.

Kolmapäev. Autojuht Lambakaar läks täna omnibussi Valdmanni poole parandada viima, aga ajas jälle enne sepikoda selle trummi otsast alla kraavi külili. Nüüd lasti ta jalamaid ametist lahti.“ See polnud esimene bussiõnnetus Mustvee liinil. Sama aasta 30.juuli Postimees kirjutab: „Autobuss kraavi veerenud.

Mõni päev tagasi sõitis Jõgeva postijaama pidaja autoomnibuss Mustveest Jõgevale 12 reisijaga. Tee peal võetud veel 5 reisijat peale, vaatamata et ruumi oli kõigest 12 reisijale.

Laiuse mäest üles sõites suure raskuse tõttu jäänud mootor seisma ja autoomnibuss veerenud tagurpidi kraavi, mille juures konduktor vigastatud saanud kuna aga reisijad ainult ehmatusega pääsesid.“ Olgu lisatud, et sellajal tuli tee Jõgevale läbi Laiuse, õieti Sootaga küla, ja tõusis mäkke surnuaedade vahelt, kus oli väga järsk tõus. Lisaks olid siis ka autode pidurid mehhaanilised ja pidasid sellevõrra, kuidas juhi jala jõud pidurile suruda võimaldas. Ülekoormatuse puhul ei tulnud pidurdus sisuliselt kõne allagi.

Liiklusõnnetustele vaatamata bussiliiklus 1924.a. toimis ja 11.juunist veeti kindla peale posti Jõgeva-Mustvee postitraktil bussiga. Sama aasta oktoobrist on teada, et postijaamal on 4

11 hobust. 1.nov-st alates sõitis buss Mustvee ja tagasi vaid ühe reisi. Südatalve teedeolud bussiliiklust ei võimaldanud ning 2.veebruarist 1925 sõitmine katkestati ja bussiliiklus taastus alles märtsi keskel.

1923.a. mais tegi vangimajade peavalitsus Tartu maavalitsusele ettepaneku anda Jõgeva postijaamast mõned toad seal arestimaja sisseseadmiseks. Põhjus oli selles, et Jõgeval arestimaja puudus ja mujalt ei paistnud kusagilt ruumide saamise võimalust. Maavalitsus oli nõus 3 tuba 12-aastaks üürile andma tingimusel, et peavalitsus ruumide remondi teeb. Kavast teadaolevalt asja ei saanud. Kaks arestikambrit ehitati hiljem „alevikasaka“ majja, mis asus alevivalitsuse ja majandusühisuse majade vahel, eluruumide otsaga vastu Suurt tänavat.

1924.a. detsembris juhtus postijaamas ränk tuleõnnetus. 14.detsembri Waba Maa kirjutab: „Jõgeva postijaam tule roaks.

Neljapäeva õhtul 5-6 pääses tuli Jõgeva postijaama autokuuris lahti. Kohale ruttasid Jõgeva vabatahtlikud tuletõrjujad, kuid põlevale hoonele, mille katuse all kaks elukorterit, autokuur, aidad ja hobusetallid, piiri panna ei suudetud, ning see langes ühes seesoleva kraami ja viljaga tuleroaks. Tuletõrjujatel läks korda suure töö peale põleva hoone lähedal asuvaid kõrvalhooneid hävimise eest kaitsta. Postijaamapidaja Alfred Laur hindab oma kahju ligi pooleteise miljoni peale, kuna maakonnavalitsuse kahju ärapõlenud hoonest ühe miljoni marga peale arvatakse. Millest õnnetus lahti puhkes, on seni kindlaks tegemata, ehk küll seda hooletuse tagatipuks peetakse.“ Aleksander Oras päevikus seisab: „Neljapäev, 11.detsember. Läksin õhtul kingsepp Taavli juure saabaste järele. Kui Lauri hoovi sisse läksin, paistis, et autode juures garaažis askeldati tulega. Kui natukese aja pärast hakkasin tagasi minema ja trepist alla tulin, läks suur lärm lahti, et tulekahi lahti. Kui alla jõudsin, nägin, et väljas oli lausa tulemeri. Mitmel pool võttis bensiin tuld. Jooksin ruttu kodu teistele ütlema ja kui teised vaatama tulid, oli tuli juba katusel väljas. Põles ära 3-järguline hoone, kõik tallid ja aidad ning kõik, mis seal sees oli. Elumaja jäi alles küll, aga mitmed said kahju majast kraami kiiruga välja vedades. Taavlil läks katki suur paksust klaasist peegel.“ Postimees lisab omalt poolt: „11.detsembril l. a. varastati Jõgeva alevis hobuste postijaama tulekahju ajal mitme isiku päralt olevat majakraami. Nagu selgus, oli keegi „aitaja“ muu kraami hulgas ühe laualambi, lusikaid, lauanuge, seinakella ja E.V. võidulaenu piletid „päästnud“. Tehti kindlaks, et kraami kõrvaldanud keegi Bernhard Lepp, kes ülekuulamisel tunnistas, et tema olla tulekahju ajal asju võtnud, kuid olnud joobnud ega mäletavat, kuhu asjad lõpuks jäänud. Rahukogu mõistis Lohusuu valla kod. Bernhard Abrami p. Leppa, 26.a. vana, kõigi iseäraliste õiguste ja eesõiguste kaotamisega 2 aastaks vangiroodu.“ Neli ja pool kuud hiljem kuulutas maakonnavalitsus välja vähempakkumise Jõgeva postijaama hoonete ülesehitustööle koos jaamapidamise kohustusega 6.-12. aastaks.

Rentnikult nõuti 10% pakutavast hinnast kautsjoniks maksmist. Asi jooksis liiva. Pakkumisele 1925.a. 29.aprillil ilmus küll 3 huvilist, aga ükski neist polnud ettepandud tingimustel nõus ehitustöid tegema ega postijaama pidama hakkama. Pakkujaid jahmatas 120 000 margase rendi nõue. Järgmine, alandatud hinnaga rendipakkumine ei toonud samuti ühtegi rendilevõtjat. Maavalitsus oli sunnitud võtma vastu otsuse ehitustööd majanduslikul teel ära teha ja jaamapidamise üheks aastaks senise pidaja A.Lauri hooleks jätma.

Viimane asjaolu ja ebasoodsad renditingimused viisid A.Lauri ilmselt mõttele, et äsja asutatud Tartumaa Linaharijate Ühing võiks ise postijaama rentimise ja pidamise endale võtta. Ta oli

12 ise olnud aktiivne osaleja selle ühingu moodustamisel, mille algne mõte oli vist siiski olnud linatööstusühing laiemaks linaäriks edasi arendada. Uus idee põhines ilmselt võimalusel nõnda, kuigi kaudselt, saada soodsamatel tingimustel enda pädevusse postijaama hoonete ja krundi kasutamine. 22.mail 1926 teatab Postimees, et linaharijate ühing ongi postijaama pidamise üle võtnud. Maavalitsus olla üleandmise juba kinnitanud.

1928.a. oktoobris taotles alevivalitsus postijaama hooneid enda kasutada, aga maavalitsus ei nõustunud. Ilmselt polnud alevil pakkuda linaühingu võimalustele võrdväärset või paremat majandamise kava. Juba 1921. ja 1922.a. oli alevivalitsus tahtnud postijaama endale saada.

Koolile ruumideks.

25. sept. 1930 on postijaama küsimus taas alevi volikogus arutusel. Nenditakse, et hobupostijaam pole juba mitu aastat tegutsenud, et postivedu on antud välja eraisikuile ning reisijad sõidavad kas bussiga või muul viisil ning alevivalitsuse käsul teevad ameti-sundküüte alevi hobuseomanikud. Postijaama inventar olla kõdunenud ja seda ei saavat enam postijaama tööks kasutada. Lähtuvalt sellest võeti vastu otsus – teha siseministrile ettepanek Jõgeva hobupostijaam likvideerida. Umbes samal ajal või veidi varem oli postijaama saanud oma ametiruumid rahukohtunik. Aga alles 1936.a. 1.maist määras siseminister Jõgeva postijaama sulgemisele.

Postijaama küüni, J.Karussoni krundi ja Mustvee maantee vahel oli sellajal 2300 m2 suurune märgala, mida Konnatiigiks või ka Konnalombiks kutsuti. Kevadeti täitis seda ala vesi ja seal kudesid konnad. Alevivalitsus kaalus sinna iluplatsi rajamist, milleks küsiti postijaama rentniku A.Lauri luba. Tema nõustuski ja maa tasuta üleandmine alevile vormistati 9.jaan.

1934. Ülevõtmist oli üritatud juba ka 1929.a., aga siis ei leitud seadusesätet, mis oleks seda võimaldanud. Pigem sumbus ehk asjaajamine toona siiski bürokraatia masinavärgis hea tahte puudumisse.

Ometi kerkis veelkord, nimelt 1941.a. detsembris, üles küsimus uuesti hobupostijaama taastamisest. 1.dets. Postimehe teatel pidas Tartu Maavalitsus plaani avada Jõgeva-Mustvee liinil uuel aastal hobupostijaam. Hiljem siinkirjutaja lehest selle kohta enam teateid ei leidnud.

POSTKONTOR Jõgevale postkontori asutamise eelsel ajal saabus post, ajalehed ja kirjad, raudteel Jõgeva jaama. 14.augusti 1885.a. Eesti Postimehest saab lugeda, et siinsest jaamast viisid posti laiali Laiuse, Kursi ja Palamuse kihelkonna kirjakandjad. Lehe sõnul võtvat üks postimees jaamast posti õhtul kaasa, minevat siis külasse ööbima, kus „laseb kõik ajalehed läbi lugeda”. Kunas raudteejaam posti laialiveo kohaks muutus, autor ei tea. Aga miskipärast kurdetakse 1888.a. veebruaris Postimehes, et Jõgeva valla kirjad viidavat Laiuse valla kohtumajja, kust siis kirjutaja, kas ise Jõgevale tulles või kasakaga või isegi kellegi juhusliku tuleja-minejaga kirjad ära saadab. Nii vedelevat kirjad kohtumajas sageli nädalat kaks-kolm ja kui viimaks adressaat selle kätte saab, on kiri oma sisuga juba tarbetu. Vaksalisse tulla aga kirja edasitoimetamise 3 kopikat ikkagi ära maksta.

E.Selli andmeil avati Jõgeva postijaoskond 1.märtsil 1889. Jõgeva postijaamas postijaoskonna avamist kinnitab ka 3.apr. 1889.a. Olevik. Ajalehe sõnul tegevat see siinsele rahvale suurt

13 rõõmu. „Nüüd jäävat see maks 3 kopikat, mis iga lihtkirja pealt jaama ülemale maksti, ära“.

Leht lisab, et „kuna enne passide vahetamine ja kirjade saamine suurt tüli tegi, on nüüd kõik korras, sest postkontor toimetab kõik sarnased asjad.“ Postkontori ülemaks sai esialgu Tartu postkontori ametnik Kurme ja postiljoniks Babitško. 3.mai 1895.a. Sakala teatab, et Põltsamaal suri sealne postkontori ülem hra Kurme. Ilmselt on tegemist ühe ja sama isikuga ja Kurme viidi mingil ajal üle Põltsamaale.

4.aug. 1889.a. Sakala (lk 2) teatab, et Tartust Viljandi ja Viljandist Tartusse saadetakse posti nüüd Jõgeva jaama kaudu. Algul liikus see 2-hobuse post kahel päeval nädalas, 2.jaanuarist 1890 aga neljal päeval: kahel päeval 2-hobuse post ja kahel päeval 1-hobuse post.

1.mail 1893 hakkas postkontoris tööle hoiukassa, mis oli avatud iga päev. Raha võeti vastu 25-kopikast alates kuni 1000 rubla suuruse summani. Hoiuintress oli 4 kopikat rublalt ehk 4 rubla saja rubla kohta aastas. Teenindus oli tasuta. 11.02.1904 kirjutab Olevik, et Jõgeva postijaoskonna juurde „seati 1.veebr. telegraafijaoskond sisse“ ning nüüd saavat telegramme saata nii igale poole siseriigis kui ka välismaale. Nõnda oli Jõgeva postiasutus kujunenud selle aja kohta vägagi ajakohaseks sideasutuseks. Päevaleht teatab, et 1912.a. 1.maist on senine postijaoskond muudetud iseseisvaks postkontoriks, kuhu võeti ametisse kirjakandjad, kes posti kaks korda päevas laiali kannavad.

Tuli sellgi ajal postitöös ette segadusi ja lohakust. Nii kirjutab keegi oma rahulolematusest 1914.a. novembris Olevikus: lehtede ja kirjade sorteerimisel tulla eksitusi ette, mispärast pahatihti leiduvat Kuremaa posti hulgas võõraid kirju või lehti, kohalikud kirjad jääda ka mõnikord kaduma ning autor olla hiljaaegu Kuremaa mõisas näinud vedelemas Lustiverre ja Jõunesse adresseeritud ajalehti.

1920.a. augustis kirjutab omakorda keegi rahulolematu Postimehes asjaajamise korratusest Jõgeva telefonikeskjaamas. Artikli saatja oli oodanud 2.augustil pool tundi ja saanud siis kõneühenduse mitte ootamise vaid pikema sõnavahetuse tulemusena. Pahandaja kinnitab, et sinna, kuhu ta helistada tahtis, oleks sama ajaga jala saanud ära käia. Tema sõnul olevat niisugusel põhjusel nurisejaid palju. Kirjutaja soovitab vastavail ülemustel keskjaama ametnike hulgas „aadrilaskmist toime panna“, et asja paremust tuua ning miks peab abonent tuhandeid maksma telefoni eest, kui ta seda vajalikult tarvitada ei saa.

Alanud I maailmasõda tõi piiranguid telefoni- ja telegraafiühenduse kasutamisse. Tundub, et 1918.a. saksa okupatsiooni päevil oli telefoni kasutamise võimalus veelgi rohkem piiratud.

Ajaleht Maaliit kinnitab 1918.a. 10.juulil, et maa-postiasutused ei olla seni töötanud, aga 25.juulil kinnitab sama leht, et Jõgeva postiosakond on tööle hakanud.

Ilmselt lahkusid sakslased Jõgevalt juba novembris ja Postimees annab teada, et Jõgeva postkontor on 25.novembril tööd alustanud. Raske uskuda, et sakslased jätsid postkontori maha enne kui nad ise läinud olid. Esialgu võeti vastu ja anti välja vaid liht- ja tähitud postisaadetisi. Kuni postmarkide saabumiseni (käibeletulekuni) pidid kirjasaatjad oma kirjad kontoriametniku kätte andma. Esimene omariigi aegne postitempel oli ladina tähtedega kloppkummitempel – „JÕGEVA“. Templilöömisel kasutati lillat templivärvi. Aga igasuguste postisaadetiste, sealhulgas pakkide vastuvõtmine-väljaandmine algas postkontoris alles 1919.a. 1.veebruaril. 23.detsembrist 1918 kuni 7.jaanuaril 1919 alevi mahajätmiseni oli Jõgeva punaväe valduses.

14 On kirjutatud, et 1924.a. oli postkontori telefonikommutaatoril 54 abonenti. 1939.a. detsembris kirjutatakse Postimehes: „Telefoni tarvitamine Jõgeval ja ümbruskonnas on suur.

Nii käib postkontorist läbi üle 250-ne abonendi“.

Hugo Alter kirjutab 1994.a. veebruaris Vooremaas, et 1918.a. nov-s sai postkontori ülemaks Peeter Eilau. 1920.a. asus Eilau tööle majandusühisuse raamatupidajana ja uueks ülemaks sai Ernst Lehtmets. H.Alteri andmeil oli ta ülem 14.maini 1949. Esialgu olnud postkontor Aleksander Noknobeli majas, hiljem Jaan Karussoni majas Jaama tänaval. Kahjuks ei seleta H.Alter oma artiklis ära, millal Karussoni majja Jaama 3 koliti. 1919.a. alevi elanike nimekirja andmeil oli Aleksander Korkunobel`i maja Jaama tn 3, mis praegugi sama numbrit kannab. A.Korkunobeli maja ja J.Karussoni maja Jaama 3 on siiski üks ja seesama maja, mitte erinevad, nagu H.Alteri artiklist lugeda saab. Korkunobeli nimega kõrvuti esineb ka nimekuju Korknobel. Helve Anton kirjutab 1988.a. aprillis Punalipus, et Jaan Karussohn ostis Korkunobelilt tema ühekorruselise maja ära 1926.a., maja müügi kuulutus ilmus lehes samuti 1926.a.

Ernst Lehtmets Sündis 7.sept. 1891 Liigvalla vallas Järvamaal. Lõpetas Tartu linnakooli ja Riia sidetehnika mehaanikute kooli. Määrati 23.nov. 1910 postiteenistuse mehaanikuks, kellena töötas tsaariajal Riias, Liibavis, Jõgeval ja Moskvas ning pärast Eesti iseseisvumist Tallinnas ja Kolga postkontoris selle ülemana. Määrati 29.okt. 1920 alates Jõgeva postkontori ülemaks.

Osales aktiivselt Jõgeva seltskondlikus tegevuses.

1921.a. 23.augusti Postimehes kuulutab maakonnavalitsus, et annab hobupostijaama juures asuva endise postkontori hoone üürile. See peaks tähendama, et postkontor on sealt lähiajal kusagile mujale kolinud. Võib-olla kolitigi siis 1921.a. ümber Jaama tn 3 majja. Ühes 1961.a. ajalehe Kolhoosnik koduloolises artiklis kirjutatakse, et postkontor toodi hobupostijaama hoonest üle Jaama tn 3 majja 1929.a., kus postkontori käsutusse saadi 2 tuba I korrusel. Ühes sorteeriti posti ja telliti ajalehti, teises asusid telefonijaam ja telegraaf. Jenny Kerdi mäletas, et sidekontori käes oli 3 ruumi – ülema tuba, postkontori ruum ja ooteruum.

Võimalik, et mõlemad mälestused on adekvaatsed, aga pärit eri aegadest. Ümberkolimine alles 1929.a. on siiski kaheldav.

1926.a. augustis sai Jõgeva otseühenduse telefoniliini Tallinnaga. Seni kasutati Tallinnaga ühenduse saamiseks Tapa keskjaama Jõgeva-Tapa otseliini kaudu. Kaugekõnet pealinnaga tuli enne seda alati kaua, lausa tunde oodata.

Kolmekümnendatel on postkontorit klassifitseeritud III klassi postkontoriks. 1938.a. septembri algusest on teade, et hiljuti arvati Jõgeva postkontor II liiki ja anti juurde 2 ametikohta. Samuti võeti kavva keskjaama uue kommutaatori muretsemine. Ülem Ernst Lehtmetsa abina töötas linnakooli haridusega Eduard Põldme, kes oli Jõgeval postiametnik 1.juulist 1929 ja läbi kogu sõjaeelse iseseisvusaja.

1941-1944.a. saksa okupatsiooni ajal kandis postkontor Saksa Ametiposti Jõgeva Harupostkontori nime. Selline nimetus oli leida linnavalitsuse dokumentidest.

15

KABALA KÕRTS JA PAGARIÄRI Jõgeva vanemaid äriasutusi oli kindlasti mõisa kõrts, mille hoonetekompleks paiknes praeguse Jõgeva linnavalitsuse hoone kohal. Võib kindel olla, et kõrts asutati üsna pea pärast raudteeliikluse algust. Näiteks kirjutab juba 1884.a. veebruari viimane Eesti Postimees trahterist Jõgeva vaksali juures. Seegi võib olla hilinenud teade kõrtsist tulevase alevi kohal.

Ja sama kindel on, et juba siis viis sealt mööda tee, kustkaudu sai minna Painküla, Jõune, Saduküla, Puurmani, Põltsamaa ja Vaimastvere suunas, teisisõnu Tartu-Tallinn postmaanteele. 1890.a. kirjutab Olevik, et Jõgeva vallas on viis kõrtsi.

1912.a. nimetati ja kujundati Kabala kõrts ümber II järgu trahteriks. Veini ja õlut antavat sealtpeale viisakamal moel kui endises kõrtsis. Viin tuuakse nüüd lauale vaid karafini ja napsiklaasidega, mitte enam vasest kortliga..

Jõgeva külast pärit Tartus pagari- ja kondiitriäri omaniku Villem Kuusloo (Kustlov ) sünd.

1884 eluloost on lugeda, et ta läks 1898.a. Jõgeval K.Kabbala juurde pagariõpilaseks ja omandas 1903.a. Tartus pagariselli kutse. Kunas Karl Otto p. Kabbal, kelle perekonnanimest kõrtsi nimi tuletatud oli, pagaritöökoja avas, pole autorile teada, aga hiljemalt 1897.a. alguses oli ta juba Jõgeval mõisa kõrtsi pidaja. Tal oli siis käealune ehk meistriabi, töömees ja ka õpilane, mis peaks tähendama, et ta tegeles nii kõrtsipidamise kui pagaritöö ja selle saaduste müügiga.

8.aprillil 1905 sattus K.Kabbal Kaarepere jaamas liikuvale rongile peale hüpates vaguni astmelaual libastuma, sattus vagurataste vahele ja ta parem jalg purustati altpoolt põlve nii ära, et amputeeriti põlvest saadik.

Postimehes on 4.nov. 1904 kuulutus, et Tartus asuv Pollmari „iluvärvim. ja keemialik pesukoda” on avanud Jõgeva vaksali juures kaupmees Kabbala juures oma abitalituse s.t. tööde vastuvõtmise punkti. Kaua seesugune riidevärvimise ja keemilise pesu vastuvõtt töötas, teada pole.

Hiljem läks trahter J.Karussoni kätte. Nõnda nimetatakse endist kõrtsi Karussoni kõrtsiks ühes alevivalitsuse dokumendis jaanuari keskel 1919. Kõrts oli rendil 1919.a. 23.aprillini Leihbergi käes, siis jäi lühikeseks ajaks tühjaks kuni sinna alevivalitsus sisse kolis.

LEIHBERG POOD 1893.a. 16.juuli Postimees ja 2.aug. Olevik kuulutavad, et Jõgeval on vennad Müller`id hakanud müüma „kõige paremat lambiõli juuli kuu lõpust alates“. Sama äriga on Põltsamaal seotud E.J.Leihberg. Võimalik, et seda aega tulebki pidada hiljem Jõgeval rahvasuus „Leibergi poena“ tuntuks saanud kauplemiskoha asutamise või vähemalt siinkandis Leihbergide äritegevuse algusajaks. Kindel on aga, et kaupluse, mida hiljem Leihbergi poeks kutsuti, asutas üks vendadest Müller, kelle perekonnanimi oli vanade inimeste kõnepruugis kohandunud suupärasemaks Milleriks.

1897.a. rahvaloenduse loendilehel nimetatakse Mülleri kaubandusasutust (торг. завед. Мюллера) ning selles elunevaid Mülleri teenijat Madli Kosta`t (27.a.) ja töömees Indrik Lihha`t (29.a.). Seega pole kumbki neist müüja. 1903.a. kirjutatakse, et Müller kaupleb eriti Venemaalt siia toodud viljaga ja oma Painküla veskist saatvat ta iga päev umbes 300 puuda jahu välja, sellele lisaks sööda ja seemnevili.

16 1919.a. on Painküla veski rentnikuks Friedrich Müller (1843), keda vallaelanike nimestik eesti keelt valdavaks baltisakslaseks märgib. 1918.a. elavad Painkülas ka kaks tema õde.

Võimalik, et tema ongi üks Jõgevale poe asutanud vendadest. Johannes Nahkur on aga kirjutanud, et poe asutaja-ehitaja oli Painküla veski vanapoisist rentniku Friedrich Milleri vend Ernst.

16.jaan. 1908 ilmub ajalehes Elu C.F.Leihbergi kuulutus, et ta on Jõgevale asutanud oma Põltsamaa äri harukaupluse. Tõenäoliselt on Müller müünud oma kaupluse aastavahetuse aegu Leihbergile. Kas just kogu äri, aga talurahvakaupade poe kindlasti. Carl Friedrich Leihberg suri 65-aastasena Põltsamaal 1.juunil 1908, kuhu ka maeti. Ühest alevivalitsuse kirjast maakonnavalitsusele oktoobris 1919 selgub, et enne I ilmasõda kandis maakonnavalitsuse volitusel kaupmees Leihberg hoolt „Kivitee“ (praegune Suur tänav) korrashoiu ja „Uku“ vabriku kohal asunud teetruubi eest. Sõdade ajal polevat ta seda enam teinud. Ilmselt puudus siis selleks lepingukohustus. Leihbergi huvi selle teelõigu korrashoiu vastu võis muude põhjuste hulgas johtuda sellestki, et 1903.a. prügitati see teeosa kruusa ja kividega ning koormaga liikumine oli mööda seda kaugelt talutavam kui sama pikk ja märjal ajal põhjatuks muutuv tee mööda raudtee äärt Jõgeva mõisa juurest raudteejaama.

Leihbergi kauplusehoone asus mõisa maal, praeguse Suure, Pargi ja Kesk tänavate vahelise pargi Kesk ja Suure tänava ristumisnurgas. Poehoonestiku kompleksi pikk sindlikatusega aitade- ja tallihoone oli ehitatud küljega piki Suurt tänavat ja selle otsas veel madal korstnaga hoone, ulatusid turuplatsini (praegu maavalitsuse hoone ja selle esise platsi ala). Küljega vastu turuplatsi, umbes selle keskkohal, oli samuti üks suurem hoone, vist elumaja. Jenny Kerdi sõnul oli Leihbergil küllalt suur aed, mis ulatunud tema hoonete juurest praeguse Pargi tänavani ja piki Pargi tänavat kuni turuplatsini (maavalitsuse hooneni). Seda olla hooldanud palgaline aednik, kes elanud hoovimajas.

Alevi ametipabereis leidub märge, et Leihbergi kasutuses olev maa-ala kuulus algselt Jõgeva kõrtsi krundi koosseisu. Kivikatusega vooderdatud puust kauplusemaja, mille põhjapoolses otsas on klaasveranda, oli krahv Mannteufeli omand. Maja all oli kelder ja teisel korrusel elutoad. Viimased oli ehitanud Leihberg ise. 1920.a. on märgitud, et Leihbergi käes olevad hooned on läinud Jõgeva alevi korraldusse, mis vist alevivalitsuse kasutusse minemist tähendab.

1919.a. suvel elasid aadressil Suur tn 1 (poehoone) selle rentnik Arnold Leihberg, poesellid Mihkel Soon ja Heinrich Grünthal, raamatupidaja Valter Hoffmann ja kassapidaja Hilda Eilandt, teenijad Mari Kelk ja Leena Saar, tisler Jaan Saviauk, samuti öövaht Joosep Kadak ning kutsar Jakob Tõnisson. Kauplusemajja niipalju inimesi kindlasti ei mahtunud ja küllap elas teenijarahvas hoopis eelmainitud hoovimajas.

Arnold Leihberg sündis Põltsamaal 1875.a. Lõpetas Tartus reaalkooli ja Riia polütehnikumi diplomeeritud insenerina, kellena töötas Peterburi merekaubasadama ehitusosakonnas 1904-1906 ja Saksamaal ning mujal Venemaal 1906-1907. Abiellus 1908 Beate Veberiga. Peres oli kaks poega ja kaks tütart. 1930-ndate II poolel oli ta tööstur ja kaupmees Tallinnas. Talle kuulus ka sae- ja jahuveski ning toorlina tööstus Viljandis. Oli Jõgeva tuletõrjeühingu liige selle asutamisest, Tallinnas elamisest peale auliige. Inseneride Koja ja Tööstus-Kaubanduskoja liige.

17 Insener A.Leihberg oli kogu Jõgeval asunud Leihbergide äritegevuse korraldajaks.

Kooliõpetajast pensionäri Jenny Kerdi (Uibo) arvates oli A.Leihberg saksastunud eestlane, kes aga korralikku eesti keelt kõneles. Mitmed jõgevalased on Leihberge oma meenutustes siiski sakslasteks pidanud. Leihbergide äride peremeheks oli C.F.Leihberg. Ferdinand Sei mäletas, et sellise nimega silt ilutses ka Jõgeva poel. Firma C.F.Leihberg huve esindas volinik Valter Hoffmann, kes oli selles ametis juba 1923.a. 9.augustist. Ühel volitusel on kirjutatud, et esindaja valitseb kogu Leihbergi liikuvat- ja kinnisvara. Jenny Kerdi arvates sõitis A.Leihberg 1939.a. sakslaste Saksamaale kutsumise kampaania ajal Eestist ära.

1919.a. oli poepidamiselt ärimaks 1500 marka, Jürmanni kauplusel 1000 marka, mis peaks viitama sellele, et Leihbergi kauplus oli suurema käibega. 1920.a. septembris on Leihbergi ja Jürmanni kauplustelt ärimaksud samas proportsioonis. Johannes Nahkuri mäletamisel töötas poes kaks müüjat ja kasspidaja.

1921.a. kuulutas C.F.Leihberg oma Jõgeva ruumides 15.veebruarist väljaveoks mineva lina ja linaseemne kokkuostu välja. Kaupa võis tuua iga päev ja raha maksti kohapeal kätte. Lina ja linaseeme osteti kokku C.F.Leihbergi nimel seepärast, et väljaveo luba oli antud kaubandustööstusministeeriumi poolt tema nimele. Lisaks ostis ta sama kaupa kokku veel Põltsamaal, Tartus ja Elvas. Selleks ajaks on Leihbergil juba endale ehitatud uus maja Suur tn 13, milles ta Johannes Nahkuri andmeil kaubelnud viljaga; selle maja ja alevivalitsuse maja vahele küsis volikogult ja sai ehituskrundi (praegu Suur 11) Jõgeva majandusühisus. Aprillis kuulutas C.F.Leihberg taas välja, aga ainult linade kokkuostu riigist väljaveoks. Seekord osteti linu Jõgeval ja Põltsamaal turupäevadel. Paar nädalat hiljem ostetakse linu juba Tartus, Antslas, Elvas ja Valgas. Uus kokkuostukampaania tuleb 1921.a. juulis, seejärel sügisel. Novembris kuulutab Leihberg lina kokkuostmisest senisest enamates kohtades kui varem: Tartus, Valgas, Võrus, Jõgeval, Põltsamaal, Elvas, Antslas, Pukas, Petseris, Mehikoormas, Kuremaal, Kobratus, Ropkas ja Kõrvekülas. 1922. aastal väljaveo lina kokkuost jätkus. 1924.a. äride ja tööstuste nimekirja järgi asusid Leihbergi talurahvapood, ehitusmaterjali müük ja linakauplus kõik aadressil Suur tn 1.

Aleksander Sermat, Jõgeval esimese suurema plekitöökoja rajaja, rääkis, et ta teinud 1915.a.

Leihbergi saeveskile plekist sildi, millist tärminit võibki vist pidada Leihbergi saeveski asutamise ajaks. Tõenäoliselt oli Leihberg omandanud ühe jõeäärseist, enne esimest ilmasõda töötanud saevabrikuist, ehk siis Mart Riimeri oma, kes Johannes Nahkuri mälestuse järgi viinud sõja ajal vabriku sisseseade Jõgevalt ära, aga hoone jätnud alles. J.Nahkuri järgi oli M.Riimeri vabrikuhoone olnud alles veel Eesti-ajal ja suvel käidud selle teisel korrusel tantsimas. See haakub järgneva A.Orase päevikumärkmega ja seetõttu tundub eelnev arutlus adekvaatsena. Oma päevikusse on A.Oras 1924.a. 23.juunil kirjutanud: jaaniõhtu, Lauri pargis mängis muusika, Leihbergi vabriku juures põles 2 tõrvikut ja tantsiti.

Aleksander Orase mäletamisel paiknes Leihbergi saeveski Andrese talu krundil, hilisem Suvila tn 8, mille elumajale kunagi pärastpoole teine korrus peale ehitati. Teinekord arvas ta teadvat, et Leihbergi vabrik oli Madise talu kandis. Alevivalitsuse dokumentide hulgas leiduvail 1917.a. juulist pärinevail andmeil asus saeveski Lello 30 talu krundil ja veski omaniku nimi on dokumendi kirjapildis H.Reimer. Võimalik, et eesnimetäht on siiski M. Helve Anton määratleb Mart Riimeri kahekorruselise ja oma elektrivarustusega saeveski Jaagu talu maale, Kalda tn 12 (Punalipp apr. 1988.a.). Olavi Annuk, eluk. Kalda tn 4, kinnitab, et tema majast vähem kui sada meetrit põhja pool on praeguseni alles 2 suurt maa seest väljaulatuvat polti, millega oli kinnitatud Leihbergi vabriku saekaater ning see koht paikneb kunagisel Nuudide Lello 30b talu krundil.

18

1921.a. augustis kuulutab Leihberg, et tema laost Jõgeval müüakse põranda-, lae-, voodri-, karniisi- aga ka mitmesuguseid hööveldamata laudu, tellida saavat igasugust puidust ehitusmaterjali. Saadaval oli samuti kustutamata lubi ja äsja olla kohale tulnud suurem saadetis Soome kirveid. Teatest järeldub, et Leihbergil töötab juba jõeäärne lauavabrik ja tema ärist alevis pakutakse laias valikus ehitusmaterjali ja tööriistu. Veebruaris 1924.a. pakub A.Leihberg oma vabrikust alevile elektrit, millega alevinõukogu nõustub ja käsib „Ukul“ oma elektriliinid maha võtta. 28.okt. 1938.a. Postimehe artikli Kahekordne elektrijuubel Jõgeval andmeil kandnud Leihbergi saeveski „Ise“ nime. Kas „Ise“ tähendab sõna ise või hoopis firma nimetust, artiklist ei selgu.

Talurahvakaubanduse konkurentsis jäi Leihberg vist Jürmanni ja majandusühisuse vastu nõrgemaks. Seepärast laiendas ta nähtavalt ehituskaupade müüki, püüdes sellega vähemalt Jõgeval lisa- ja sobivat äriniši leida. 1922.a. septembris kuulutatakse, et Leihberg müüb oma pealaost Jõgeval Kunda „tsementi püti- ja vaguniviisi, punaseid kahvlikiva á 8 marka.“ 1923.a. märtsis kuulutab ta, et müüb Jõgeval „vaguni viisi ja ka väiksemal arvul“ Port-Kunda tsementi ja Tamsalu lupja. Samal sügisel on enam väljapakutava kauba hulgas katusepapp, tõrv, aknaklaas, mitmesugused naelad, maalrivärvid, värnits, tärpentin, kriit, raud, sepasüsi, kustutamata lubi, krohvimatid, sindlid ja telliskivid.

Arnold Leihbergile kuulus veel Jõgeva alevi lõunapiiri ääres valla territooriumil asunud Tõnso-Andrese 34 talukrunt. Ärimehel oli kavatsus krunt 1924.a. ehituskruntideks jagada ja maha müüa ning palus alevivolikogu see talumaa valla alt alevi maa-alasse võtta. Alevi laienemist pitsitas juba siis ehituskruntide vähesus ja nii tõotas äriidee head raha sisse tuua.

Ehituskrundi kuulumine alevi alla oli toona eelistatum valla maale ostetud ehituskrundist.

Alev taotleski seda ja veel mitme teise talu maid aleviga liitmist, aga esialgu jäi alev taotletud maade jagu laienemata.

1925.a. ilmus lehekuulutus, et Jõgeval käidavas kohas Suurel tänaval on maja koos äriruumidega müüa ning talurahvakauplus edasi anda. Omanikku polnud nimetatud. Mõni aeg hiljem korratakse kuulutust jaama juures kogu sisseseadega poeruumide ja aitade ning elukorteriga kompleksi üürileandmist. Kirjeldused meenutavad väga Leihbergi kauplust.

Kolmas korda ilmub Jõgeva alevis turu lähedal kaupluse- ja laoruumide väljaüürimise kuulutus Postimehes 16.septembril. Kas siiski pakuti Leihbergi äri ja hooneid, pole siinkirjutajale üheselt selge, kuigi erinevate sõnumite ja mälestuste kogumis oli A.Leihberg umbes sel ajal oma vana kaupluse müümist või üürileandmist tõesti mõtlema hakanud.

Ilmselt 1926.a. märtsis pood Leihbergi omandusena siiski veel töötas. Nimelt teatatakse Postimehes, et Leihbergi riidekauplusest varastanud keegi naine letilt ühe paki punast satääni.

Aastaks 1929 on Leihbergi kauplus Suur tn 1 Paul Jürmannile juba üle läinud, aga pole selge, kas see toimus 1927 või aasta hiljem. Tähele võiks panna kuulutust 1926.a. 9.dets.

Postimehes, kus pakutakse taas üürile alevi keskel asuvat kauplust suurte aitade ja keldriga ning elukorteriga – kõik mainitu oli Leihbergi poekompleksil täpselt olemas.

Kõrvalmärkusena seda, et Jõgeval puudusid tänavatel kõnniteed. Suurel tänaval küll osalt olid, aga need polnud kõnniteeks ehitatud vaid lihtsalt tänavaäär oli sõiduteest postidega või valgeks värvitud kividega eraldatud. Eriti porine oli märjal ajal kõnnitee Leihbergi maja kohal, õigemini raudtee äärest kuni turuplatsi ja alevivalitsuse majani. 1928.a. otsustati ehitada kõrgem laudadest kõnnitee „Leihbergi hooviväravast kuni turuplatsi nurgani“.

19

1926.a.3.juuni õhtul tabas A.Leihbergi ränk tuleõnnetus. Kella 23 paiku märgati kahjutuld tema jõeäärses lauavabrikus. Õnnetuse päeval lauavabrik ise ei töötanud. Selgus, et tuli sai alguse vabriku tisleritöökoja katkisest korstnast. Kuigi tuletõrjujad kaunis kiiresti saabusid, vabrikut ometi päästa ei suudetud. Ära suudeti hoida aga tule levimine lähedal asuvatele taluhoonetele. Tisleritöökoda, elektrijaam, sepapada ja katlaruum põlesid maani maha.

Elektrijaamast jõuti välja tuua vaid mõned väiksemad asjad. Lauamaterjali hävis vähe, seda juhtuski parajasti seal vähe olema. Ajalehes avaldati imestust, et mõned alevi hobuseomanikud keeldusid andma oma hobust pritside kohaleveoks.

Vabrik oli rendil O.Päit`i käes. Leihbergil oli lauavabrik kindlustatud umbes 75% ulatuses, aga Päit`ile kuuluv puu- ja lauamaterjal ning tööriistad täies väärtuses.

1926.a. taotles A.Leihberg alevivolikogult luba Turu tänava krundile 83 tisleritöökoja ehitamiseks. Luba anti. Kogu endine Leihbergi hoonetekompleks aadressil Suur tn 1 põles maha sõjategevusest põhjustatud 1941.a. 23.juuli suurtulekahus.

Lihunik ja lihaäri omanik Kristjan Jukk rääkis 1970-ndail siinkirjutajale, et A.Leihbergil olnud Jõgeval kolm maja. 1937.a. pakkunud ta neid 2,5 miljoni sendi eest müüa temale. Ta ostiski, aga jäi rahalistesse raskustesse ja müüs neist ühe, Suur 13 maja ära majandusühisusele ning saeveski jõe ääres Vindi`le. Jutustaja võis aastaga eksida, sest 1931.a. 26. ja 28.juuli Postimehes on kuulutused, et Leihberg müüb oma keset alevit asuva elumaja koos suurte kaubaaitade, keldrite ja teiste kõrvalhoonetega. Sama aasta 13.dets. kuulutatakse Postimehes, et alevi ja raudteejaama lähedal on müüa 25 tuhande krooni kindlustusväärtusega talu koos inventari, väga heade hoonete ja 88 vakamaa küntud põllumaaga. Lähemat infot paluti küsida A-S. C.F.Leihberg`i kontorist Jõgeval.

Ferdinand Sei teadis autorile rääkida, et 1939.a. lahkus Jõgevalt Saksamaale Rudolf Sarapuu, kelle naine olnud sünnilt sakslane neiupõlvenimega Rausen. Naise vanemaile olla kunagi kuulunud praegusel Jõgeva turuplatsil ehk endisel tarbijate kooperatiivi hoovil asunud kahekorruselist maja meenutav kooperatiivi mööblikauplus. Maja hävis 1978.a. 7.mai tulekahjus. Seegi maja kuulunud vähemalt 1930-ndatel Leihbergile. Et mainitud maja omanik oli Leihberg, kinnitas siinkirjutajale samuti Kesk tänaval elanud Johannes Nahkur (s.1898), kelle teada see olnud Leihbergi linaait.

JÜRMANNI POOD Ühel 1938.a. reklaamkuulutusel nimetab A-S. Paul Jürmann end Jõgeva vanimaks ettevõtteks.

Jürmanni äri rajaja Jõgeval oli Põltsamaa kaupmehe ja möldri Rein Jürmanni poeg Johann (1872-1920). Ta oli poissmees. Leinakuulutusest on lugeda, et ta suri 12.oktoobril 1920 pika ja raske haiguse tagajärjel ning maeti Põltsamaa luterliku koguduse kalmistule. Matuseregistri järgi suri ta 48 aasta 4 kuu ja 12 päeva vanuselt. Jõgeva 1919.a. elanike nimekirja järgi elas tema juures õde Anna ning majas olid korteris ka raamatupidaja Ludmilla Urbavitsch s.1901 (õieti siiski Urbanovitsch – Ü.P.) ja aednik Rudolf Paju. Seejärel hakkas äri juhtima tema noorem vend Paul Rudolf Jürmann (1876-1946), võttes haigelt vennalt äri üle juba 1919.a.

20 Esimene teade vendade Jürmannide äritegevusest Jõgeval pärineb 1903.a. ajalehest. Nad olla alates 1.augustist hakanud vaksali kaubaaidast kunstväetist müüma. Novembris kirjutatakse, et neil olevat „vaksali juures korralikud ja lahedad ruumid“. Pidades silmas, et Jõgeva alevikus olid siis vaid üksikud majad, tähendab vaksali lähedal asumine kindlasti juba Jürmanni poe olemasolu praeguse muusikakooli kohal ja muidugi mitte seda, et pood ja laoruumid olid kusagil raudteejaama vahetus läheduses. Kui just mitte väetiseladu? Sama aasta jõulude eel reklaamivad Jürmannid, et nad müüvad oma värskelt avatud kaupluses „Jõgeva vaksalis kohvi, theed, suhkrut, jahu, riisi, manna, jõulu kompvekka, pränikuid, küünlaid ja kõiki majatarvitusi”, samuti presspärmi.

1905.a. detsembris otsib Jürmann lehekuulutuse kaudu oma kauplusse selli ja hoovipoissi.

Pakkuma tulgu siiski vaid need, „kellel hääd tunnistused on.” Võib arvata, et Jürmannil on äri hästi edenema hakanud.

1912.a. ajalehes Meie Aastasada on palju suuremõõtmelisi vendade Jürmann (Jõgeva, Põltsamaa ja Jõhvi kaupluste) ühiskaubareklaame. Nüüd müüakse juba näiteks reaskülvajaid, kultivaatoreid, atru ja vedruäkkeid „suures väljavalikus”, samuti vilja- ja heinaniitjaid, hobuserehasid jne. Endiselt on suureks müügiartikliks väetis. Reklaamitakse, et „thomasjahule” ja superfosfaadile on lastud Riia Polütehnikumis teha laboratoorne kontroll, mis kinnitanud väetise head mõjusust. 1913.a. märtsis reklaamitakse, et vennad Jürmannid müüvad kõige odavamalt ristiku-, timuti- ja muud heinaseemet. Sama aasta juulis kuulutavad Jürmannid, et nad ostavad Jõgeval, Põltsamaal ja Jõhvis odava hinnaga puks- ja lepapuu laudadest võitünne. Ilmselt on sellest materjalist või taara sobivaim selle toiduaine hoidmiseks ja transportimiseks.

1916.a. märtsis on Postimehes reklaam – vennad Jürmannid müüvad Jõgeval masinaõli ja petrooli. Kindlasti on see viide, et Jürmanni äri on müügile võtnud uue kaubaartikli. Kui petrooleum kuulus tavapäraste talurahvakaupade hulka, millega kauplemine oligi Jürmannide põhitegevus, siis vajadus masinaõli järele oli samuti kasvama hakanud mootorite ja erinevate masinate üha edeneva levimisega. 1918.a. septembris on lehes Jürmanni reklaam-kuulutus Jõgeval ja Põltsamaal atrade, adraterade ja -hõlmade, uste- ja akende haakide, ukselukkude, köite, „taldrik-äkkete“ ja Austria vikatite, samuti aknaklaasi müügipakkumisest. Arvatavalt on see äsjasaabunud kaupade loetelu.

Jürmanni puust ühekordne kauplusehoone asus nn Kivitee ääres ja kandis pärast tänavatele nimede ja majadele numbrite panemist Suur tn 10 numbrit. Kolmekümnendate algul nummerdati Suure tänava maju ümber ja siis sai pood majanumbriks Suur 12. Praegune Jõgeva muusikakool on osaliselt ehitatud endise Jürmanni kaupluse vundamendile ning muusikakooli tagakülje väljaulatuv tiib on sõjaeelne Jürmanni hoone juurdeehitatud osa, mis hoonetekompleksi 23.juuli 1941.a. mahapõlemise järel kiviseinte tõttu säilis.

1914.a. 12.nov. õhtul puhkes tulekahju poe kõrval paiknenud kaubaaidas. Aidahoone põles maani maha. Kuigi rahvast oli aitama kokku jooksnud palju, jäi ometi oluline osa raua- ja muud kaupa tulle. Poehoone, mis laost vaid paar sülda eemal, õnnestus tuletõrjel põlemaminekust päästa. Tuli oli lahti pääsenud aida otsa ehitatud poiste eluruumist.

Pole välistatud, et põles ära just see kaubaait, kus Johannes Nahkuri kirjalike mälestuste põhjal 1904.a. esimene näitemäng Jõgeval ära mängiti. See olnud A.Kitzbergi „Rätsep Õhk ja tema õnneloos“. Nahkur kirjutab, et etendus toimus äsja valminud kaubaaidas, kuhu kaup polnud veel sisse paigutatud. Võimalik, et seda näidendit mängiti ikkagi 1903.a., mil

21 Olevikus Jürmanni kaubaaita vaksali juures mainitakse. Leheuudist arvestades, pidi 1904.a. aidas kindlasti väetis juba sees olema ning „lahedad ruumid” valmisid ju ka 1903 aastal ja ega neid ruume siis näidendi pärast kaubast tühjaks tegema hakatud.

1919.a. oli Jürmanni kaupluselt ärimaks alevile 1000 marka ja Leihbergil 1500. Nii tuleks arvata, et Jürmanni pood oli tunduvalt väiksema käibega kui Leihbergil. Samast dokumendist on leida, et Jaukeri apteek-värvikaupluse ärimaks oli samuti 1000 marka. Suurema ärimaksuga sellajal keegi alevis koormatud polnud.

P.Jürmannil oli, 1920-ndate algul kindlasti, tavalisest majaümbruse iluaiast suurem aed. See selgub Aleksander Orase päevikust, kus ta kirjutab, et asus Jürmanni juures 1922.a. 9. aprillil, palmipuude pühal aednikuna tööle ja juba 10.aprillil olnud tal kibe tööpäev – lavade asemelt tulnud lumi ära ajada ning 15.aprillil tassinud ta lavadesse mulla sisse. Veel kirjutab A.Oras sealsamas, et korter on vastumeelt, pimedavõitu, süüa saavat aga hästi. 4.mail tulnud tal käia superfosfaadi vagunit tühjaks vedamas, olnud 6-puudased kotid. Üldlevinud linaäri ühes harus katsetas ka P.Jürmann. Nimelt kuulutatakse 1923.a. jõulueelses Postimehes, et Jõgeval võtab „Pärnu Linatööstuse Aktsia Seltsi lõngaketramise ja värvimise töid vastu Paul Jürmann.“ Kaua seesugune koostöö kestis, pole teada. 1930-ndate keskpaiku reklaamis Jürmann, et müüb relvi, aga 1938.a. müügikaupade pakkumise nimistus neid enam ei olnud.

1928.a. moodustas P.Jürmann oma ärid kaubanduslik-põllumajanduslikuks aktsiaseltsiks A/S Paul Jürmann. Väga tõenäoline, et samal aastal ta A.Leihbergi talurahvakaupluse aadressil Suur tn 1 omandaski, mis hiljem reklaamikuulutustes Jürmanni kauplusena figureerib. Aga esiti veel ilma selle hoonestu omanikuõiguseta. Leihberg pakkus oma elumaja koos aitade, keldrite ja kõrvalhoonetega müüa alles 1931.a. juuli lõpul. Müügikuulutuses kauplusest juttu ei ole.

1936.a. Riigi Teataja lisas on avaldatud kaubandus-põllumajandusliku aktsiaseltsi „Paul Jürmann“ 31.detsembri 1935.a. äriseis, mille aktiva ja passiva on tasakaalus 218 170 krooni.

Kuludes seisis näiteks 646,66 krooni kustutatud lootusetuid võlgu, palkade ja ärikuludena 36306,47 krooni. 1935.a. puhaskasu oli 5301,27 krooni. Lootusetuid võlgu oli samal aastal õnnestunud kätte saada üksnes 195,99 krooni. Saadud kasum kauba müügist oli 42692,38 krooni. Muid tulusid oli laekunud 1042,48 krooni.

Aleksander Oras teadis siinkirjutajale jutustada, et Jürmannil oli maja ja aitade taga maa sees suur petrooleumi tsistern ning raudteelt viis maa-alune toru petrooleumi ülepumpamiseks sellesse tsisterni. Johannes Nahkur on arvanud, et see petrooleumihoidla mahutas terve raudteetsisterni.

1939.a. andmeil oli tema äri Suur tn 12 bensiinijaamal 2400 liitrilise mahutavusega tsistern.

Alevivolikogu andmeil anti aga 1928.a. Shelli kompaniile luba paigaldada Jürmanni äri juurde hoopis 3000-liitrise mahuga maa-alune bensiinireservuaar. Samas asunud ka juba palju aastatid kasutuses olnud 3200 kilogrammise tagavaraga petrooleumi ladu.

Paul Jürmann 11.aug. 1876 – 18.aprill 1946.

Sündis Põltsamaal kaupmehest ja möldrist Rein Jürmanni pojana. Oma teist eesnime Rudolf ei kasutanud ta kunagi. Hariduse omandas Põltsamaa Eesti Aleksandri linnakoolis. Abiellus

22 1911 Marie-Helene Jaanus`ega. Aastast 1895 töötas isa kaupluses Põltsamaal ja aastast 1898 müüjana A.Tõnissoni kaupluses Jõhvis. Oli 1899-1919 firma „Vennad Jürmann“ (Johann ja Karl) kaasomanik Põltsamaal, Jõgeval ja Jõhvis ning a-st 1919 iseseisva kaupluse omanik Jõgeval, mis jäi temale vanemalt vennalt Johannilt. Oli Vabadussõjas. 1928.a. moodustas Kaubanduslik-põllumajandusliku aktsiaseltsi A/S Paul Jürmann, olles ise selle juhataja.

1938.a. andmestikust selgub, et P.Jürmann oli A/S Eesti Kaupmeeste Majanduskeskuse nõukogu liige. Oli aktiivne vabatahtliku tuletõrje tegelane: 1922-1936 Jõgeva VTÜ peamees (rakenduskonna ülem, õpetaja ja kustutustööde juht) ja 1937-1941 Tartumaa Tuletõrjebrigaadi Jõgeva divisjoni pealik. Valiti 1938 linna VTÜ auliikmeks. Kuulus 1923-1940 alevi/linnavolikokku, oli 1927 selle aseesimees ja 1928 kuni 1935.a. jaanuar volikogu esimees. Valiti 1935.a. novembris Isamaaliidu Jõgeva osakonna juhatuse esimeheks. Kui 1939.a. märtsis alustas tööd Jõgeva Põllumeeste Ühispank, oli selle nõukogu esimees tema.

1941.a. Jõgeva lahingu tulekahjus hävisid kõik tema hooned ja neis olnud vara. Seejärel kolis ta tagasi kodulinna Põltsamaale, kuhu jäi surmani. Herbert Kommusaare mäletamisel olnud surma põhjuseks gangreen jalas ning tema naine oli pärast sõda elatise teenimiseks Tartus ühes haiglas pesuparandajaks. Veel mäletas jutustaja, et naisel olnud omal ajal kombeks oma kaupluse naisteenijaile, kes toonase kombe kohaselt elasid oma leivaisa majas ja olid tema kostil, – õhtuti käsitööd teha anda. Üks teenija läinud vanale Jürmannile sellest kurtma, et päev kaupluses väsitab niigi enda ja silmad ära ning nüüd tee veel õhtul käsitööd. Jürmann olla seepeale kostnud, et „ega ikka pole vaja teha kah.“ Linda Roodla arvas oma mehe, kes oli Jürmanni juures pearaamatupidaja, jutu järgi teadvat, et Jürmannil olnud koguni raha pangas ka Prantsusmaal. Adeele Vilde mäletamisel elanud Prantsusmaal Jürmanni tütred. Nii A.Vilde kui F.Sei kinnitasid siinkirjutajale, et Jürmannil olnud Narva-Jõesuus mitu maja.

JOH. MIKK`u RAAMATU- JA SEEMNEPOOD Ajaleht Uudised 3.dets. 1904.a. toob ära Joh. Mikk`u kuulutuse, et ta on Jõgeva vaksali juures raamatu- ja kirjutustarvete kaupluse avanud. 1905.a. märtsis kuulutab ta, et müüb lille- ja aedviljaseemet ning samal aastal pärast jõule pakub rahvale kirjaümbrikke, postkaarte, vihikuid ja kladesid jne. 1905.a. kevadel otsis ta ajalehe kaudu ka aiatöö õpilast. Sama kaupmees võttis 1905.a. lõpus vastu ka tellimisi ajalehele „Töörahva Heal”.

Hiljem autor sellenimelise kaupmehe kohta andmeil pole kohanud. Kas Mikku eesnimi oli Johannes või Johan, pole siinkirjutajale samuti teada. Ilmselt asus tema kauplus Nuudi majas Lello 30 talu krundil.

APTEEK Puurmanis mõned aastad varem apteegi asutanud Ludvig Jaukeri (1869-1913) poeg Harald sündis 22.juulil 1904 Puurmanis, mis tähendab, et apteek sai Jaukeri poolt Jõgevale asutatud

23 saada vist mitte enne 1904.a. suve. Helve Antoni teatel avati apteek 1904 ja 1908.a. sulges L.Jauker oma Puurmani apteegi. Igatahes 22.märtsi 1905.a. ajalehes Uudised kirjutatakse, et kujunevas Jõgeva alevikus töötab teiste asutuste kõrval juba ka apteek. Tõenäoline, et koos apteegiga lasti kohe samas majas käiku ka värvi- ja rohupood, nagu toonases olustikus tihti kombeks oli. Rohupoel oli silt kolmes keeles: ülal suurelt vene keeles АПТЕКАРСIЙ МАГАЗИНЪ, selle all saksakeelne ja kõige all eesti keeles – Rohu wärwi kauplus.

Apteegiosa ukse kohal oli sildil vaid vene keeles – apteek.

Apteegi hoone asus mõisa maal, Suurel tänaval, paralleelselt sõiduteega, aga sellest veidi kaugemal, praeguse B.Alveri mälestusmärgiga pargi alal. Hoone oli ühekordne puumaja kahe sissekäiguga. Jõgeva alevikssaamisel oli apteegi aadress Suur tn 2.

Jaukerite äritegevuse mahust selgemat ülevaadet pole. 1919.a. juunis oli apteegi ärimaks 1000 marka ja apteeki pidas apteegi asutaja lesk Margarete Jauker (1877) abilistega. 1920.a. müüdi apteegist näiteks piiritust 14 pange. Jääb mulje, et apteek koos oma rohu-värviharuga toimis ärimõttes suhteliselt edukalt. 1938.a. andmeil oli asutus I järgu apteek.

1939 detsembris siirduvad M.Jauker ja tema rohuteadlasest doktori-kraadiga poeg Harald ümberasumise sunnil Saksamaale. Linnavalitsusel oli kava enda sissetulekute suurendamise otstarbel osta apteek ära, aga selleks tuli võtta laenu 30000 kr. Kas linnavalitsus jõudis selles suunas samme astuda, siinkirjutaja ei tea. Alevivalitsus oli juba 1934.a. algul taotlenud luba Jõgevale oma 2. järgu apteeki asutada, aga Tervishoiu Peavalitsus leidis, et apteegist ei saa mingit tuluallikat ja palvet ei rahuldanud.

Apteegi ja värvikaupluse maja hävis 1941.a. 23.juuli Jõgeva lahingu tulekahjus.

JAAN ILVESE ÄRI Uudiste 4.jaan. 1905.a. ajalehenumbris kuulutab J.Ilves (1871) , et ta on Jõgeva jaama juures oma majas avanud kaupluse ja müüb igasugust talurahvakaupa odava hinnaga. Jõgeva alevikssaamisel oli maja aadressiks Suur tn 12. 1906.a. suvel kuulutas keegi E.Bernstein, et ta on „auruvärvimise ja keemialiku pesukoja omanik” ja on tööde vastuvõtmise abikontori avanud Laisholmis (Jõgeval) J.Ilvese majas.

Aastail 1916 ja 1917 tegeles Jaan Ilves või ja lihaga hangeldamisega, vedades neid toiduaineid sõjaaja tingimustes salakaubana Narva ja Peterburi. 1919.a. rüüstasid punaväelased tema äri. 1921. a-st on dokumendimärge, et volikogu lubas Ilvesel restorani avada. Mis loasaamisele järgnes, pole teada.

1922.a. tegeleb Suur tn 12 lina ja vilja ostu-müügiga. Sept-s 1923 soovitab J.Ilves oma kaubamajast Suur tn 12, telef. 13, „põllutööriistu, põllurammu, rauda, sepasüsi, heeringaid, soola, petrooleumi, bensiini, masina- ja „tsilindriõli”, autoõli ja tavotti, naha- ja riidekaupu, jahu ja suhkrut. Edasimüüjaile soodustused.” 1924.a. nimetatakse tema äri toiduainete poeks Suur tn 12 ning tal on sõiduauto.

1925.a. kuulutatakse Postimehes, et 7.juulil müüakse Jõgeval enampakkumisel Jaan Ilvese päralt olev vara: poekaup, mööbel ja majad. Siinkirjutajale pole teada, kas Ilves pankrotistus või leidis soodsama kauplemiskoha. Pärastpoolseid majaomanike nimekirju uurides jääb mulje, et J.Ilvese krundi ja hooned ostis P.Jürmann.

1919.a. kevadel oli J.Ilves vallavalitsuse poolt tunnistatud alevi vallast lahutamise volinikuks.

24

VENDADE JOOSTIDE ÄRITEGEVUS Joosti nime Jõgeva kontekstis mainib esimesena 1907.a. ajaleht Elu seoses sellega, et keegi haigestunud rätsep soovib oma tööäri ära anda ja täpsemaid teateid saavat ülevõtja selle kohta härra Joostilt. Samas ei saa tähelepanuta jätta 1903.a. 1.nov. Postimehe teadet Õunal viinamonopoli poega ühe katuse all asuvast Joosti kauplusest. Üsna tõene, et tegemist on ühe ja sama Joostide perekonnaga.

1909 sept-s kinnitatud Laiuse Laenu- ja Hoiuühisuse nõukogusse kuulus ka Jõgeva aleviku kaupmees J.Joost. Kas viimase puhul on tegemist Jüri või Jaan Joostiga, teatest ei selgu.

Helve Anton on kirjutanud, et Jaan Joost ehitas oma hooned Jürmanni kaupluse kõrvale, Piibe maantee poolsesse külge. Kolm venda Jooste ei pruukinud ühekorraga Jõgevale asuda ning eesnime teadmine selgitaks, kes neist oli esimene Jõgevale kolinu. 1919.a. alevi majadenumeratsiooni järgi elasid vennad Joostid Suur tn 10 ja kõik kolm olid vanapoisid – Jüri (1862), Reinhold (1866-1923), Jaan (1875/1876).

Mälestuste põhjal oli Joostide põhitegevuseks vorstimeistri amet ja oma toodangu turustamine. Ajaleheteateil on Joostid pika aja kestel edukalt ka võid kokku ostnud ja suurlinnade turgudele välja vedanud. 1917.a. juulis karistati Jüri Joosti salaja Jõgevalt 16 puuda või väljaveo eest. Postimees kinnitab, et Joost on juba mitmendat korda hangeldamise pealt tabatud ja karistada saanud. 1912.a. püüdsid nad koguni alevisse oma meiereid asutada, kuid katse takerdus vajaliku piimahulga kokkuostu kindlustamise taha.

Kui Jaan oli üks esimesi haridusseltsi liikmemaksu maksjaid asutamisaastal, siis R.Joost oli 1913 haridusseltsi asutajaid, 1908.a. tuletõrjeseltsi asutajaid ja 1919-1920 veel ka alevivanema abi. Päevalehe teatel olnud Joostid kui kulukandjad Jõgeva seltsimaja ehitamise eesotsas. Jüri näikse seltskondlikus elus olnud vendadest tagasihoidlikum.

1922.a. aprillis märgitakse alevidokumendis küll, et R.Joost on majaomanik, aga ettevõtjate nimistus Joosti nimi puudub, samuti pole Jooste 1924.a. äride ja tööstuste nimistus.

1934.a. jaanuarivalimistel kandideerib Jaan Joost alevivolikogusse majaomanike valimisliidus, jääb aga liikmekandidaadiks. Tema maja Suur tn 16 on märgitud elumajana äriruumidega, kus parajasti on 3 korterit viiele inimesele, vend Jürit nende hulgas ei ole.

1935.a. elab näiteks tema majas advokaat Otto Karro ja pagar Mäletjärv perega. 1938.a. on Jaan Joosti majas A.Tani karastusjookide töökoda ja õlleladu ning Edgar Rometi pagariäri (1939.a. 2 töölist). Seega elatus J.Joost üürituludest ära lahedalt.

AROLDI TEEMAJA Ajalehe Elu 12.sept. 1908 lk 4. on kuulutus – „Metsatöölisi tarvitatakse mitmesuguste metsatööde pääle… Ligemat teatust Jõgeva jaamas hra Aroldi theemajas”… Siinkirjutajal pole olnud kasutada muid allikaid, kust oleks eelmainitud Aroldi ja tema teemaja kohta veel midagi leida olnud.

Küll aga on Isamaa 22.VI 1909 lk 3 artikkel „Jõgevalt. Tubli töömees”. Lugu pajatab järgmist: Siinne linakaupmees ja võõrastemajaomanik A oli laialt tuntud ja lugupeetud mees.

Möödaläinud kevadel tegi ta agarasti võlgu ja oli võimalik seda teha, sest kõik usaldavad teda.

Tal oli kauplus ja suur maja. Ta laenas oma sugulastelt ja tuttavatelt. Obligatsiooni ei nõutud, anti lihtsalt „veksli pääle”. Mõned peremehed andsivad temale linadki võlgu, sest ta lubas hääd hinda ja kõige hiljem juunikuul ära maksta. Nii olla ta umbes 10,000 rbl välja teinud.

Juunikuu algus müüs A oma maja ära ja kadus „Vrl.” teatel Jõgevalt äkitselt. (Hiljuti on ta viina ja õlle müümise pärast 5 kuuks vangi mõistetud. Aga rikas inimene ei taha ometigi vang

25 olla). Mõned räägivad, et ta väljamaale on sõitnud, mõned olla kuulnud, et ta kuhugi sisekubermangu Eesti asundusse asunud.

Pole võimatu, et „Elu” artikkel jutustab Aroldist ja selljuhul võiks see teemaja või võõrastemaja olla Jaama tn 4 Naidenkovi maja. Viimane oli rikas mees ja võis kindlalt ootamatu ostu Aroldilt maja näol lihtsalt ja kiiresti ära teha.

MIHHAIL JA VASSILI DOMNIN Domnini maja Jõgeval mainitakse esmakordselt Laiuse tuletõrjeseltsi juhatuse protokolliraamatus: nimelt puhkes 21.mail 1908 Jõgeva vaksali juures teemaja omaniku Domnini ehitatava maja II korrusel tulekahju ja terve korrus hävis. Esimene korrus ja majakraam päästeti.

Mihhailil, kelle oma maja aadress 1919.a. oli Vene tn 3 (hiljem Kesk tn 3), pidas veel ka siis teemaja. 1920 nimetatakse teemajapidajaks Domnin Vassili naist Fjoklat. Seoses majanduskriisiga alandati Mihhail Domnini teemaja trahterimaksu 1933.a. kevadel 15 kroonile, mis tähendab, et teemaja töötas ka veel siis. Nii maja Kesk tn 3 koos kõrvalhoonetega kui ka maja Kesk tn 2 hävisid Jõgeva 1941.a. lahingu tulekahjus. Majad asusid Kesk ja praeguse Pargi tänava ristnurgas praeguse bussijaama poolsel tänavaküljel.

Mihhail suri 45-aastaselt 1935, aastal.. Mihhaili naine Helene oli okt. 1944 – juuli 1945 Jõgeval söökla juhataja.

1939.a. oli Vassili Domnini ühe töölisega tapakoht (5 looma päevas) aadressil Kesk tn 2.

See maja ehitati eelmisest majast hiljem. Tema vorstivabrikut Turu tn 2 (peaks olema Vene tn 2 – Ü.P.) mainitakse Postimehes juba 1928 seoses sissemurdmisega sinna. Vassili osales Jõgeva vabside rahvaliikumises ja tema naine Fjokla määrati 1938.a. ajutiseks NKK Jõgeva jsk. esinaiseks. Samuti oli Vassili aktiivne tuletõrjuja – 1920.a. oli ta tuletõrjeseltsi ühe jaoskonna juhataja ja seltsi juhatuse liige. Vassili ja Fjokla poeg Vladimir viidi Venamaale vangi. Fjokla ning tema lapselapsed Antonina ja Mare said 24.juulil 1941 lahingutegevuses surma. Saksa-ajal töötas Vassili raudteetöölisena.

Vassili ja Mihhail kandideerisid 1923.a. volikogu valimistel, aga erinevates valimisrühmitustes, kuid kumbki volikokku ei pääsenud. Vassili kandideeris ka 1926.a. valimistel, aga jäi selgi korral kanditaadi seisusesse.

Jaanuaris 1939 on Vassili 56-aastane ja tema elukoha aadressiks Kesk tn 3.

Vassili Domnini tapamaja ja vorstitööstus Kesk tn 2 jäid sõjapurustustest terveks. 1950.a. mais andis Vassili oma tapamaja koos sisseseadega kinkelepingu alusel üle linna majavalitsuse hoonetefondi. 1950.a. sügisest pärineb teade, et nii tapamaja kui vorstitööstus on kasutuses ning sanitaarteenistus käskis tapamaja ja tööstuse vahele ehitada 2 m kõrguse plankaia.

KARUSSONI PAGARIÄRI Jaan Karusson (eestistas nime – Karusoo) sünd. 1880 Tuhalaane v. Viljandimaal. Ühe leksikoni järgi oli ta pagariäri omanik Jõgeval a-st 1909. Ühes teises dokumendis kirjutatakse aga, et Karusson kasutas pagariäri juba 1908.a-st, mille ta olla ise ehitanud, ja rentis pagariäri samal 1908.a. mõisa kõrtsipidajalt Peeter Tils`ilt. 1915.a. rentinud Karusson kõrtsi koos kõigi kõrvalhoonete ja aiamajaga endale otse mõisa käest. Kolmandail andmetel pidas J.Karusson pagariäri ja selle kõrvalhooneid (mõisa kõrtsi hoonestu mõisa maal) 1918.a-st, mis 1927.a.

26 müüdi Jõgeva alevi omandusse. Jutt on Kabbala kõrtsi juurde kuulunud ja selle krundil asunud Suur tn 3 hoonest.

1920.a. märgitakse alevivalitsuse dokumendis J.Karussoni majaks Jaama tn 3 maja, aga tema pagariäri kohana 1919 ja järgnevail aastail ikka Suur tn 3. Ühel 1922.a. reklaamil pakub ta jõuludeks küpsiseid, piparkooke, biskviite, jõuluküünlaid ja –kuuseehteid. Temalt oma kaupa ostvaile edasimüüjaile pakutakse hinnasoodustust. 1928.a. suvel müüb Karusson pagaritoodete kõrval ka näiteks „ajalehe pakkimispaberit”, Postimehe üksiknumbreid ja võtab vastu sellele lehele tellimisi.

26.mail 1926 kuulutatakse Postimehes, et Jõgeval on müüa maja (postkontor), mis otse raudteejaama kõrval ja järele tuleb küsida Tartus Korknobelilt. Nõuk. aja andmeil oli maja ehitatud 1905.a. Jenny Kerdi mäletas, et Karusson ehitas selle maja Jaama tn 3 ümber ja koguni kahekorruseliseks. Ühelt fotolt ongi maja ümberehitust näha ja pilt on dateeritud 1932. aastasse. H.Antoni teatel tõi Karusson maja ümberehituse järel oma pagariäri üle Jaama tn 3, kus juba asus postkontor ning ehitas hoovipealse hoone ümber laudaks ja puukuuriks.

1919.a detsembrivalimistel sai Jaan Karusson alevinõukogu liikmeks, 1923. det-s valitakse ta taas volikokku, kus saab alevivanema abi koha üheks aastaks. Aasta hiljem valitakse ta uuesti alevivanema abiks, aga astub ennetähtaegselt nov-s 1926 ametist tagasi. 1934.a. kandideeris ta jälle, aga volikokku ei pääsenud. 1939.a. oktoobris kandideeris volikokku Alma Karusoo (42), aga temagi ees jäi volikoguuks suletuks. ************** 11.veebr. 1931 andis aga alevivolikogu seni Karussoni käes olnud pagariäri ja tööstuse ruumid rendile 3 aastaks Elfride Eichele (nn pekrimaja oli endiselt alevivalitsuse omand, majanumbrite ümbernummerdamise järel Suur tn 5). E.Eiche likvideerib oma pagariäri Suur tn 5 hoovil 1938.a. Pagariäri ja tööstusruumi sai rendile Johannes Mäletjärv. ************** 1938.a. on erinevailt reklaamidelt lugeda, et pagariäri Jaama tn 3 peab Karl Merimaa.

1939.a. nimetatakse seda K.Merimaa pagari- ja kondiitriäriks, kus on 2 töölist. Äri tegutses veel 1940.a. mais, telef. 70.

TEE- JA SÖÖGIMAJA „LAISHOLM” RESTORAN JA VÕÕRASTEMAJA Jaama tn 5, ehitatud arvatavalt 1907.a., kuulus 1919 Elias Mägile, kes pidas seal võõrastemaja juba tsaari-ajal. Võimalik, et tema oligi maja omanik algusest peale. 1920-ndate alguses kandis sissesõiduhooviga tee- ja söögimajaga „Laisholmi” nime, kus oli öömajaks 4 tuba; siis oli võõrastemaja renditud Villem Karule. Teade 1922.a-st kirjutab, et Jaama 5 tee- ja söögimaja pidas Villem Karo; Elias Mägi omakorda Jaama 5 võõrastemaja.

1924.a. on restoran Jaama tn 5 alkoholiga, aga vist mitte esimest aastat. 1927. aastaks andis volikogu alkoholiga restorani pidamiseks Jaama tn 5 Eduard Asperile; restoran oli siis alevis suurima läbimüügiga. Aga juba 1927.a. veebruaris annab Eduard Asper oma E. Mägi majas oleva restorani üle Aleksander Holdt´le (restorani vara on: piljard, 2 diivanit, 60 tooli, 23 lauda, 3 voodit (kahe madratsiga), kööginõud, viina- ja õlleklaasid, kartulid, kapsad ja kurgid keldris, küttepuud, elektriseade).

1928.a. märtsis saab Jaama tn 5 A.Holdti alkoholiga restorani endale Julius Kruus, kes pidas seda ka veel 1929.okt-s, makstes trahterimaksu 1476 kr. 1930.a. anti talle luba alkoholiga restorani pidada 1931-1933 ja määrati trahterimaksuks aastas 1376 kr. Küllap olid restorani pidamise võimalused siiski ahtad, sest J.Kruus taotles juba peagi luba äri üleandmiseks ja 17.dets. 1930 saigi J.Kruus loa anda restoran Jaama tn 5 üle Kristjan Jukile

27 (tegutses 1926-1931 vorstitegijana Turu tänaval), kes 1931.a. juuli lõpus viis restorani sealt üle Jaama tn 4 majja.

Aprill 1934 – Jaama tn 5 Elias Mägi võõrastemaja on 3 toaga. Lisaks oli majas kolm korterit ja neis elas kokku 6 elanikku (Elias Mägi sünd. 1872, naine Pauline 1866). Üle kahe aasta tagasi oli majja üürinud ruumid ka Jõgeva jaoskonna rahukohtunik; kohus jäi sinna iseseisvusaja lõpuni.

TEE- JA VÕÕRASTEMAJA „MAJOROF” RESTORAN „TAARA” Jaama tn 4 oli Naidenkovi maja. Nõuk. aja rajooni kommunaalosakonna kartoteegi andmeil ehitatud 1910.a., aga see ei pruugi täpne daatum olla. 1919 pidas võõrastemaja Vladimir Majorov (41) Kasepäält, ta elas Jõgeval hiljemalt 1913.a. novembrist, kui siin sündis tema poeg Vassili. 1920-ndate alguses kandiski asutus teemaja „Majorof” nime.

1920.a oktoobris avab Asper restorani, aga ilmselt müüakse seal alkoholi liialt kergekäeliselt ning purjus mehed kipuvad alatasa laamendama mitte üksi tänaval vaid ka raudteejaama lähedal või otse jaamas. Sel põhjusel sulgebki Aktsiisivalitsus raudteepolitsei pealekaebamisel Eduard Asperi restorani Naidenkovi majas Jaama tn 4. Alevivalitsus kaotas nüüd olulise maksuraha sissetooja ja otsides väljapääsu restorani taas käikulaskmiseks otsustas 1921 aprillis koguni lubama restorani oma residentsi nn. alevimajja ja ise sealt Naidenkovi majja ümber kolima.

1922.a. oli siin juba uue mehe, Jaan Tärn`i tee- ja söögimaja. 1923.a. avas Jaama tn 4 teemaja Dmitri Moltšanov. A.Orase kirjalikest märkustest jääb mulje, et 1924.a. aprillis on E.Asper jälle siin trahteripidaja.

1931.a. 30.juulil sai Kristjan Jukk (telef. 23) loa tuua oma alkoholiga einelaud Jaama tn 5st üle Jaama tn 4 Naidenkovi majja, kus avas uuesti võõrastemaja koos sissesõiduhoovi ja autogaraažiga. Nüüd kandis asutus restoran-võõrastemaja „Taara” nime. Jukk reklaamib, et alati on saadaval liköörid, napsid, hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid vilunud meeskokalt, puhtad ja mugavad numbritoad. Aga 1932.a. 9.mail võttis K.Jukk loa oma Jaama 4 restoran üle anda Elise Kurts`ile. Juba jaanuaris 1933 saab sama restorani pidamise loa endale Jaan Saavo. Võõrastemajas on Saavo ajal 5 tuba.

1934.a. septembris murti ühel ööl J.Saavo „Taara” restorani sisse ja lõhuti lahti seal paiknenud Punase Risti mängukast, kust võeti kogu raha 80 kr, lisaks viidi ära einelauast umbes 30 pudelit konjakit, viina, suupisteid ja paberosse. Sel aastal oli majas 2 elukorterit kokku 7 elanikuga.

1938. aastast on teade, et Jaama tn 4 restorani peab August Asper.

MATS ABRAMI VORSTIVABRIK Olevik kirjutab 1912.a. jõulude eel, et Jõgeva alevikus käinud vargad M. Abrami vorstivabrikus. Olla ära viidud kogu tagavara sinke ja vorste. Kahtlustatavana võetud kinni üks endine lahtilastud tööline. Sõnumi järgi oli seega tööstuses kas üks või kaks töömeest.

Postimehe sõnumis 1913.a. 22.juunist kirjutatakse, et politsei oli lihunik M.A. käest ära võtnud loomaarsti poolt katkutõbiseks tunnistatud lehma lihakeha. Lihunik olla osa loomalihast juba läbi vorstimasina ajada jõudnud. Liha hävitati.

28 1916.a. andmeil on ta kaubelnud vististi ka heinaseemnega, mille kohta vallavalitsus on temalt ristiku- ja timutiseemne tagavara suurust küsinud.

1919 oma maja Suur tn 47 valla maal; vorsti ja lihunikuäri peab nüüd lesk Liisa Abram.

1924.a. on lihakaupluse aadress Suur tn 38.

ÜHISTEGEVUS. Ühistegevuse arengu esimese aastakümne 1902-1912 lõpul lülitus hoogsamalt ühistegevuse valdkonda ka Jõgeva. Esialgu tagasihoidlikult, 1910.a. ainult ühispiimatalituse loomisega, aga sellele vaatamata kõnekalt, mahtudes Eestis 10 esimesena asutatud ühispiimatalituse hulka.

Alles Eesti iseseisvuse esimestel aastatel asutati Jõgevale kaubanduslik majandusühistu ja ühispank. Nimetatud kolm ühistegevuse asutust edenesid jõudsalt ning kujunesid Jõgeva alevi ja ümbruskonna majanduslikeks lipulaevadeks. Pangandus edenes isegi seevõrra jõudsalt, et 1939.a. moodustati Jõgevale teinegi pank – Jõgeva Põllumeeste Ühispank.

7.jaan. 1923.a. korraldas Jõgeva Põllumeeste Selts vallamajas kõnekoosoleku kanakasvatuse ja -munade väljaveo korraldamise küsimustes. Asja edasiseks organiseerimiseks valiti 6liikmeline komisjon, kelle esmaülesandeks sai „kiires korras munamüügi ühingu normaal põhikiri väljatöötada ja kinnitusele saata.“ Munaühing asutati 3.aprillil 1923.a. Jõgeva seltsimajas toimunud koosolekul. Valiti juhatus ja revisjonikomisjon. Ettevõtmise peamiseks eestvedajaks oli Julius Aamisepp, kes oli ise munade kokkuostu ja turustamise küsimustega Taanis tutvumas käinud. On ka kirjutatud, et Jõgeva munamüügi ühing ja Jõgeva põllumeeste selts olid Eestis esimesed, kes kanamunadele soodsamat turgu otsima hakkasid. Liikmeks astuja pidi tasuma peale liikmemaksu veel osamaksu – 35 marka iga kana pealt. Ühisusest väljaastujale osamaks tagastati. Esialgu kavandati munade vastuvõtmine ühispiimatalitusse, kuhu munad kord nädalas ühtlasi koos piimatoomisega ära anti. Ühistegevusliikumine korraldas kõige muu kõrval ka propagandistlikke õppe-ja ajaveetmisotstarbelisi piirkondlikke, samuti regionaalseid ja üleriiklikke ühistegevuse päevi. Ühe sellise ühistegevuspäeva pidustust kirjeldab 6.juuli 1925.a. Postimees (tekst originaalsõnastuses): „Juba varahommikul 4 skp. on kõik ühistegelised asutused – Jõgeva piimaühing, majanduse ühisus ja ühispank – lipu ja pärgade ehtes. Tundub, et on midagi ilusat kavatsusel.

Kell 5 pärast lõunat kogutakse ühiseks rongikäiguks majandusühingu juure, kust orkestri saatel läbi alevi postijaama parki minnakse. Rongi eesotsas lehvib riigi lipu kõrval ühistegevuse vikerkaar. Jõudes parki avab majandusühingu esimees hra Tiimann päeva pidustused, millele järgneb riigihümn osavõtjate poolt.

Järgmisena kõneleb ühispanga asjaajaja hra Miitra. Pärast orkestri ettekandeid saab sõna K.Pedriks, kes ühistegevuse rajajate-tähtsamate tegelaste juures pikemalt peatub, alates 18. aastasajast. Lõpuks toob ette andmed kohaliku piimaühingu arenemisest.

Et vihmahoog tulemas, minnakse seltsimajja, kus kohalikkudele ühistegelastele laud kaetud. Ülemeeleoluline omavaheline koosviibimine kestis hilja ööni.“ Asjaajaja tähendas neil aegadel tegevjuhti, tegevdirektorit, mitte sekretäri või juhiabi.

29

JÕGEVA PIIMAÜHING. 18.juulil 1910 pärast agronoom A.Kalm`i ühispiimatalituse asutamist ja tegevust selgitavat kõnet Jõgeva seltsimajas, otsustas osa kuulama kogunenuist kohe sealsamas ühistegevusliku piimatalituse asutada. Asja korraldamiseks valiti üheksaliikmeline komisjon. Asutamisloa palvekirjale ja põhikirjale andsid allkirja üle kümne peremehe. Järgmisel päeval olla veel mõned peremehed pärast öist kodus järgimõtlemist neile dokumentidele oma allkirja pannud.

Esialgu olnud ühingul vaid 13 liiget. Ühed loevad ühispiimatalituse algusajaks aastat 1910, kui 24.okt. toimus 9 mehega ühisuse asutamiskoosolek, teised 1911.aastat: Oleviku andmeil alustas ühisus siis 1.veebruaril 14 liikmega tootmistegevust. Sama aasta märtsi lõpuks oli liikmeid 29, kes ka piima tõid, ja detsembris juba 62. Esimese tegevusaasta peakoosolekul 22.jaan. 1912 tõdeti et tegevus on olnud edukas: liikmeid oli juba 72, ühisuse sissetulek 13844 rbl 3 kopikat ja ülejääk 130 rbl 39 kopikat. Meieri palk tõsteti 490 rublalt 600-le. Kokkuostu piimatoobi eest maksis ühisus 69 kopikat (küla väike-erameier vaid 3-4 kopikat). Üks 7 lehmaga peremees teenis 1911.a. ühisusest piima eest 504 rubla.

Päris alguses toimus piima ümbertöötamine käsitsi ja kogu tegevus paiknes kitsastes üüriruumides. Hobust hakati piimamasina ringiajamiseks kasutama järgmisel aastal. Esimesel aastal toodi päevas piima kokku umbes 10 000 naela ehk 4095 kg. Järgnevatel aastatel kõikus kokkutoodud piima hulk suuresti.

1914.a. ehitas ühispiimatalitus endale Kruusa talu krundile juba oma maja, mis jäi toonase alevi piiridest välja valla maale, aga alevivalitsuses arvati see paik hiljem ikkagi alevi alla kuuluvaks. Hoone ehitati tsementkividest, meieri korteri, kaevu ja tarviliste kõrvalruumidega.

Ehituse üldmaksumus oli ligemale 6000 rubla. Ehitusmaterjali vedasid ühisuse liikmed ise tasuta kohale. Olevik kirjutab, et ühisusel oli selle aasta algul 103 liiget, piimatoojaid aga peale liikmete palju teisigi. 1914.a. käive olnud 35390 rbl 70 kopikat, millest või müük moodustanud 31390 rbl 58 kopikat. Ühisuse majas Suur tn 58 oli meieril korter. 1919.a. elas seal meier Jüri Vassil (50.a.) naise ja tütrega. Ajalehe Põltsamaa Teataja andmeil oli ta olnud meieriks piimatalituse asutamisest peale. Sama lehe andmeil lasti J.Vassil ametist lahti 1932.a. aprillis.

1920.a. oli piimaühingul 110 liiget. Aprillis ilmus Postimehes ühe ärapahandatud piimatoodete tarbija artikkel. „Jõgeva piimaühisuse tegevus sünnitab Jõgeva elanikkude seas alalist pahameelt. Ühisuse asutajad taluperemehed peavad igal pühapäeval koosolekuid piimasaaduste hindade tõstmiseks. Nii maksab juba või nael 34,5 marka. Ehk küll ta väärtus hea, on ta elanikkudele ja ametnikkudele kättesaamata. Tarvitada võivad teda üksnes mõned üksikud burshuid ja viimasel ajal iseäranis Mustvee venelased.“ 1922.a. augustist on teada, et päevane kokkutoodud piimahulk on 6500 naela ja et 6580 naelast piimast toodeti 258 naela ehk 105,5 kg võid. 1922.a. on kirjutatud, et tööstus töötab iga päev ja endiselt hobuse jõul. Kõik ühisuse liikmed peavad järjekorras saatma ühe meesterahva kahe hobusega hommikul kella kolmeks meiereisse ja tema töö kestab seal kella üheni keskpäeval. 1922.a. augustis on mainitud, et ühingul on 118 liiget (majapidamist), nii et korralkäimine pole eriti koormav kohustus.

30 18.märtsil 1923 valiti ühingu senine ja kauaaegne esimees Karl Pedriks ametisse edasi. Kas K.Pedriks on olnud esimees juba ühingu algusest peale, pole siinkirjutajale teada, aga suure tõenäosusega küll.

Karl Pedriks (1873) Talu Kraavi-Märt 12 (66 ha) omanik Siimustis. Jõgeva Piimaühingu asutajaid ning algusest peale kauaaegne juhatuse esimees, a-st 1933 kassapidaja/laekur. On olnud Jõgeva valla volikogu liige ja vallavanem. Aastail 1917-1919 Omakaitse organiseerija ja Kaitseliidu pealik. Oli Postimehe andmeil samuti üks Jõgeva Majandusühisuse ja Jõgeva Ühispanga asutajaid. Rajas oma krundile Siimusti surnuaia. Siimusti peakraavi kaevamise mõtte algataja ja veeühingu esimees.

1923.a. võeti laenu ja aastalõpul soetati aurukatel ning uuetüübiline piimamasin. Välismaalt tellitud masinad maksid kokku 1 800 000 marka. Meiereimajale tuli uuendatud sisseseade kohalepaigutamiseks teha juurdeehitus. Ehituskulude katteks arvati iga kuu liikmetele makstavast piimarahast 15% maha. Ümberkorraldustöödega jõuti valmis 1924 jaanuaris.

1924.a. 19.jaanuari Postimees kinnitab, et piimatööstus valmistab eksportvõid ja see saadetakse Põllumajandusliku Keskühisuse „Estonia“ kaudu inglise turule. Seega oli Jõgeva piimaühing kujunenud hea tootlikkusega piimatööstuseks. 1924.a. septembris sai ühisus Tallinna põllumajandusnäitusel eksportvõi eest suure hõbeauraha. Ühingu liikmete arv oli kasvanud 135-ni. Ja veel üks märkimist vääriv teade 1924. aastast. 4 – 14.juulini korraldati Jõgeva meierei juures meierite kursus, millest võttis osa 16 meest ja 5 naist. Kursust juhatas Jüri Vassil. Kursuse korraldamisele aitas selgelt kaasa Jõgeva meierei äsja välismaalt muretsetud üsna ajakohane piimatööstuse sisustus.

1925.a. märtsis aasta peakoosolekul tõdeti, et ühisusel on 116 liiget, kellel oli aasta kestel 700 lehma, ja 1924.a. ühisuse bilanss oli 12 669 222 marka. Aasta jooksul oli meiereisse toodud 899 556 kg piima keskmise rasvasisaldusega 3,6% ning sellest valmistati 93 958 naela võid.

Kolmeliikmelisse juhatusse valiti esimeheks jätkuvalt K.Pedriks ning teisteks liikmeteks Kristjan Rähn ja Ado Laisar (1870-1929), taluperemees Siimustist. Valitud revisjoni läksid Karl Päit, Tõnis Paris ja Aleksander Kurg. Vabadussõja mälestusmärgi ehitamist Laiusel toetati koosoleku otsusel 10 000 margaga ja Jõgeva põllumajandusseltsi 5000 margaga.

1926.a. märtsi peakoosolekul märgitakse, et ühingu edenemine on olnud 1925. aastal igati tubli. Liikmeid on endiselt 116, aga piima osteti neilt ja teistelt piimatoojailt kokku 3 352 811 naela ja sellest toodeti 144 544 naela võid. Puhtalt koorena müüdi ära vaid 51 toopi.

Tegevusaasta sissetulek piimasaaduste müügist oli 18 693 931 marka. Piima keskmine rasvasus oli sel aastal 3,7% ja ümberarvutatult üheprotsendilise piima kilogrammi eest maksti seega välja 3 marka 37 penni. „Rahulolu ja üksmeelega“ valiti juhatuse esimeheks tagasi K.Pedriks, ametisse jäid ka teised kaks juhatuseliiget – A.Laisar ja K.Rähn.

Selgitus: 1.jaanuarist 1928 kehtestati Eesti rahaühikuiks marga ja penni asemel kroon ja sent.

Endine mark võrdsustati ühe sendiga ehk üks kroon võrdus 100 endise margaga. Nii metallkui pabermargad jäid edasi käibele, aga ümberarvestatult sentideks või kroonideks. Uusi rahasid veel valmis tehtud polnud. Seepärast trükiti 1927.aasta lõpus partii uusi 1923.a. väljalaske paberist sajamargaseid, tehti nendele kirsipunase värviga ületrükk ÜKS KROON ja lasti 9.jaan. 1928 esimese krooni nime kandva rahana käibele. Viikinglaevaga ühekroonised metallmündid valmisid alles 1934.a. Esimese päriskroon-paberraha tuli käibele 1.septembril 1928. See oli 10-kroonine kupüür.

31 1931.a. lõpus on ühingul 110 liiget. 1.oktoobriga oli arvete seis 100 052 krooni, omakapitali 41 519 ja amortisatsioonikapital moodustas 25 378 krooni. 2.jaan. 1932.a. ajalehe Ühistegelised Uudised andmeil moodustas aastavahetusel omakapital äriseisust 87,9% ning kassa ja jooksev arve 19,1%. Nii pidi ühing olema täielikult varustatud omakapitaliga.

1931.a. toodi tööstusesse piima 2 145 212 kilo (1930.a. 1 998 632 kilo), mis tähendab, et kokkuostetud piima kogus oli kasvanud enam kui 10%. Tööstuskulu 1000 kg piima kohta moodustas 8,18 krooni (1930.a. oli tööstuskulu olnud suurem – 9,57 kr). See kindlustas olukorra, et ühing oli nii majanduslikult kui ka ümbertöötatava piimahulga poolest heas seisus.

1933.a. 15.aprilli Ühistegelised Uudised kirjutab: „Kinnitatakse, et Jõgeva Piimaühing kuulub suurühingute hulka. Toodang on kõikunud 2 miljoni kilo ümber aastas. 1929.a. toodi meiereisse piima 1 998 000 kg, 1930.a. 2 145 000 kg, 1931.a. 2 318 000 kilo ja 1932.aastal 2 176 000 kilo. Ühing töötab võlgadeta. 1932.a. alguses oli vaba kapitali kassas, jooksval arvel jne ca 18000 krooni. 59 800 krooni suuruse varanduse juures on ühingul omakapitali 71600 kr ehk 87% kogu äriseisust. Liikmeid on ühingul 120, piimatoojaid 238.

1930.a. kulukust silmas pidades oli ühing kõige odavam riigis. 1932.a. tööstuskulu tonni piima kohta, väljaarvatult asutamiseaegsetele liikmetele makstud lisatasu, oli 5 kr 73 senti.

Juhatus otsustas, et käesolevaks aastaks tuleb kuluks 1 kg piima kohta võtta kõigest o,4 senti, sest või hinnad on ääretult madalad.

Kuna ühingul on käepärast vaba raha, organiseeritakse tugevalt ühingu kaudu kunstväetise muretsemist piimatoojatele.

Aasta ülejäägist määrati 3000 kr lisatasuks 1932. aastal toodud piima eest. Kulude katteks määrati o,55 senti piima kilo kohta. Otsustati asuda kaseiini tootma, et saada piimast rohkem tulu kui seni. Kõik ametivanusega väljalangenud valitavad isikud valiti juhtorganeisse tagasi.“ 1933.a. novembrist on teade, et Tartumaal asuvatest piimaühingutest olid 1932.a. lõpuga vaid Jõgeva ja Laius-Tähkvere need ühingud, kes ei kasutanud riiklikku laenu. Seegi on ilmne märk Jõgeva piimaühingu majanduslikult tugevast seisust toonase üleilmse majandussurutise ajal. Samal aastal alustati ka kaseiini tootmisega. Vaatamata töö uudsusele, jõuti aasta lõpuks rahuldava tulemuseni. Tuleks ka märkida, et 1933.a. kokkutoodud piima hulk oli eelmisest aastast väiksem – 2 059 980 kilo, aga seda peeti üldiseks nähteks riigi piimanduses ja Jõgeva polnud siin erand. Piima kilo eest maksti koos riikliku toetusega toojale 4,84 senti ehk ümberarvestatult iga kilogrammi või eest sai piimatooja 122,4 senti. Et aga ka kaseiiniks ümbertöötatud „lahjapiima“ kilo eest maksti selle toojale 1,4 senti kilo eest, oli väljamakstava piimakilo koguhind 6,34 senti.

1934.a. kevadeks on ühingu juhtimises toimunud oluline muudatus. Juhatuse esimeheks on Eduard Laanbeg, liikmetena laekuriks Karl Pedriks ja kirjatoimetajaks Johannes Päit.

Revisjonikomisjoni eesotsas seisis Jaan Kurrik, teiste liikmetena A.Vehrvald ja J.Nahkur.

Piimatööstuse juhataja on Nikolai Ahi ja raamatupidajaks omavalitsustegelane J.Tamm.

Eksporti müüdavast võist kuulus 1934.a. I sorti 94,61%, 1933.aastal 87,9%. Ühingu lauavõi oli ka majandusühisuses müügil, aga vist mitte kuigi suures koguses. Jõgeva linna aukodanik Johannes Nahkur (1895-1998) on kirjutanud, et N.Ahi oli 1928.a. lõpetanud Õisu piimanduskooli ja sai siis kohe Jõgeval meieriks, tegelikult aga mitte enne 1932.aastat, kui meier Jüri Vassil lahti lasti. 1934.a. lõpul oli ühingu liikmeid 151, piimatoojaid 252 ja kokku laekus piima 2 237 840 kg ning aasta ülejääk oli 1981 krooni. Uue aurukatla sisseseadmiseks jäeti varru 950 krooni.

32

1936.a. kaseiini hind turul langes. 5. juulist alates kaseiini enam ei valmistatud, sest ka kooritud piima eest makstav hind langes alla sendi kilolt ja nii madala hinna eest ei leidunud piima meiereisse jätjaid. Meier Nikolai Ahi oli nüüdseks kujunenud juba tunnustatud spetsialistiks. 1936.a. suvel sai ta piimasaaduste väljaveo kontrolljaamalt kõrgekvaliteedilise väljaveovõi valmistamise eest 60 kroonise preemia koos diplomiga. 1937.a. jaanuaris pälvis N.Ahi „Võiekspordi“ 190 kroonise preemia. Väljapaistvalt hea eksportvõi tootmise eest sai tookord samasuure preemia ka Jõgeva piimaühingu juhatus. Jõgeva ja Palamuse olid siis Tartumaa parimad võitootjad-piimaühingud.

1937. aastal kasvas piimatoojate arv 268 inimeseni, kellelt saadi piima 2 578 620 kilo, 1936.a. tulemusega võrreldes 7,2% rohkem. Tehti 78,7 tonni võid ja Venemaale müüdi 437 500 kg piima. 1938.a. kevadisel peakoosolekul otsustati veel selsamal aastal osta uued ajakohasemad masinad ja külmutusseade ning võtta nendeks kulutusteks Pikalaenu Pangalt 30 000 krooni laenu. Väljalangenud juhatuseliikme J.Päit`i asemele valiti J.Poom, revisjoni valiti aga endised J.Kurik, G.Lõoke ja H.Pütsepp ühel häälel tagasi.

1939.a. novembris oli piimaühingul viis töölist. Kolmekümnendate algul uuendati majade numeratsiooni ja meierei uueks aadressiks oli nüüd Suur tn 78. Ühest linnavalitsuse 12.sept. 1944.a. dokumendist on näha, et Jõgeva meierei juhataja on endiselt Nikolai Ahi. See oli veel saksa okupatsiooni viimseil päevil.

1945.a. mais linna täitevkomitees koostatud linna asutuste ja ettevõtete loendis on kirjas juustutsehh (juhataja O.Must), piimameiereid mitte. Vist on selleks ajaks piimatööstuse põhialaks kujunenud juustutegemine. 1946.a. asutusteloendis seisab asutusena juba Juustu Tsentraal, mis võib olla kõnekäibeline väljend ja mitte ametlik nimetus. 1950.a. moodustati piimaühistute baasil võitööstused. Nii tekkis Jõgeva Võitööstus. 1951.a. suvel oli Jõgeva võitööstuse juhataja sm Kull. Samal aastal moodustati ka Jõgeva Rajooni Võitööstuse Keskus, mis likvideeriti 1954.a. Nõnda eksisteerisid linnas nii rajooni võitööstuse keskus kui ka Jõgeva Võitööstus, millistest viimane on tunduvalt suurema töötajate arvuga (järeldus on tehtud taastamistöödel rakendatavate tööliste kohustuslike töötundide hulga järgi). 1963.a. muudeti Jõgeva võitööstus Jõgeva Piimatoodete Kombinaadi tsehhiks.

JÕGEVA MAJANDUSÜHISUS. Vist 1920-ndate II poolel hakati soovitama, et sõna ühisus asemel kasutataks organisatsiooni nimena sõna ühing. Praktikas ja ajalehes kasutati aga mõlemat sõna segamini ja mõnikord lausa ühes ja samas artiklis. Järgnevas majandusühistu arengut kajastavas loos on siinkirjutaja teinud sedasama .

Jõgeva Majanduse Ühisuse moodustamise mõtte algatajaks oli Jõgeva vallasekretär Oskar Sarnet. Tema koostas ka põhikirja, mis 27.oktoobril 1919 registreeriti. Avamiskoosolek peeti 22.novembril Jõgeva vallamajas ja võeti vastu 44 esimest ühisuse liiget. 8.dets. 1919.a. ilmus Postimehes kuulutus: „Jõgeva Majanduse-Ühisuse juhatus annab sellega teada, et ühisuse juhatuse koosoleku päevad saavad esialgu ära peetud Jõgeva vallamajas 14. ja 21.dets. s.a.

33 kella 2 – 5 p. l. Mainitud koosolekul võetakse vastu äriosasid, uusi liikmeid ja toimetatakse igasuguseid asju, mis puutuvad ühisuse juhatuse toimekonda. Juhatus“. Ühisuse esmaülesandeks oli muidugi alevis oma kaupluse avamine. Leiti enam-vähem sobivad üüriruumid Ferdinand Sei (sünd. 1909) mäletamisel Jaan Ilvese majas, nüüd Suur tn 18). Äritegevust alustati vähese omakapitaliga 1.märtsil 1920. Müüdi vaid väga vajalikke kaupu, nagu näiteks soola, suhkrut jne., mida tavainimesel oli sellajal väga raske hankida.

Küllap sai kaupluse tegevus rahvale käe- ja meelepäraseks ning 1920.a. lõpuks tõusis ühisuse liikmete arv juba 537-ni. Järgmisel, 1921.a. kasvas läbimüük asutamisaastaga võrreldes 3-4 kordseks. Hakati tegelema ka lina, linaseemne, odra ja kaera ostu-müügiga. 1922.a. läbimüük ulatus juba ligi 20 miljoni margani (teistel andmetel üle 17 miljoni) ja puhaskasu sellest moodustas 283 628 marka.

Kohe 1920. aastal asus ühisuse raamatupidajana tööle Peeter Eilau ning töötas sellena 3.juunini 1924.a. Ta hukkus mainitud kuupäeva öösel veidi maad Pedja jõe raudteesillast Tartu poole Söödi talu lähedal toimunud rongiõnnetuses. Esimeseks ärijuhiks sai Arthur Protz (1889). Tema isa oli sündinud Berliinis.

1922.a. mais kuulutab ühisus avalikul vähempakkumisel välja ühisuse oma maja ehituse ja otsib ühtlasi meistrit puurkaevu tegema. Ehitaja pidi olema kautsjonivõimeline.

Kahekorruselise telliskivimaja ehitas Jõunest Lepiku talu peremees Madis Paju (1864-1937), kes talupidamise kõrvalt tegeles ka mitmel puhul ehitusmeistrina. M.Paju valiti 1926.a. revisjonikomisjoni ja tegutses 1933.aastast surmani majandusühisuse nõukogu liikmena olles 1934.aastast selle abiesimees.

Vastvalminud majja koliti 1923.a. esimesel päeval. Lisaks peakauplusele asusid maja esimesel korrusel kontor, ärijuhi ja koosolekute tuba ning teises tiivas üürnikuna Jõgeva Ühispank. Maja all olid mahukad keldriruumid. Teisel korrusel paiknes ärijuhi korter ja sinna võeti teiseks üüriliseks Jõgeva Rahukohus. Maja oli maksma läinud üle 3 miljoni marga, aga juba ehituse lõppedes leiti, et majale tuleks kolmas korrus juurde ehitada. Asi oli sama aasta peakoosolekul arutusel ja juhatus sai selleks volitused. Põllumajandusnäituse korraldamist toetati 7000 ja vigastatud sõjameeste ühingut 3000 margaga.

Maja ehitamise ajal, eriti selle algusjärgus, tehti teiste kohalike kaupmeeste poolt ägedat majandusühisuse vastast kihutustööd. Ühisusest lahkus isegi osa liikmeid, aga ülejäänud olid meelekindlad ja 1923.a. hakkas ühisuse liikmete arv taas kasvama, ulatudes aasta lõpuks 522 liikmeni. Sama 1922.a. mais ostis majandusühisuse juures sigu ja kuiva toidukaera kokku P.K. „Estonia“. On kirjutatud, et üldse osteti sel aastal põllumajandussaadusi kokku 16 miljoni eest. Ilmselt on see ühisuse esimene pealinna ulatuv ärikontakt. Septembris kuulutatakse välja lina ja linaseemne kokkuost „päevakohase hinnaga.“ 1923. a. valmisid esimesed aidad peahoone hoovile. Oma liikmetele soovitatakse kuulutuses mitmeid põllutööriistu, kunstväetist ja majapidamistarbeid mõõdukate hindadega. Ühtaegu reklaamitakse, et majandusühisus on kõige soodsam kaubamuretsemise koht edasimüüjatele.

1924.a. 23.märtsi peakoosolekul valiti tagasi juhatuse esimeheks liikmevanusega juhatusest välja langenud Joosep Tiimann. Ta oli selleks ajaks kujunenud juba ühisuse liiderisikuks.

Teised eestseisuse liikmed olid Karl Pedriks ja O.Sarnet. Ühisuse nõukogusse valitakse Asper, J.Lepik, G.Lepik, Tamm, Kask, Fulf, Võsu ja Kalamees (kahjuks ei maini kasutatud allikas kõigi meeste eesnimesid ei siin ega ka edaspidi). Aruandeaasta (1923) läbimüük oli

34 32,5 miljonit marka, puhaskasu saadi 136 270 marka. Viimasest eraldati jälle mõningane summa heategevaks eesmärgiks. Aruandeaasta lõpul oli liikmeid 522.

Joosep Tiimann sündis 1857 Siimustis ja suri 14.juulil 1934 samas. Oli Jõgeva Majandusühisuse asutajaid ja selle juhatuse esimees 1919-1931. Äritegevust alustas üsna noorena ostes kokku põllumajandussaadusi ja neid Peterburgi ning Soome edasi müües. Seejärel asutas suurema talurahvakaupluse, millel olid osakonnad Sadalas, Õunal ja Tapal. 1886.a. asutas Siimustisse savinõude töökoja, mis mõningail andmeil olnud Eesti suurim savinõude tootja. Ühe 1924.a. veebruari ajaleheteate järgi on majandusühisus loonud ärisuhte eksporttapamajaga, kuhu hakatakse lähiajal ühisuse poolt Jõgeval, Voldis ja Vägeval kokkuostetavaid elussigu saatma. Esialgu osteti ka ülenuumatud, aga pärastpoole võeti vastu vaid väljaveo tingimustele sobivaid sigu. Septembris kuulutas ühisus taas, et ekspordib sigu ja kariloomi välismaale. Lähemad andmed selle äri käigu kohta puuduvad. Sügisel osteti jätkuvalt kokku lina ja raha maksti toojale kohe välja.

1925.a. peakoosoleku ajaks oli ühisusel endiselt üle 500 liikme, liikmete juurdetulekut aga sugugi mitte. Ilmnes halb tõsiasi – ühisuse kaupluse-osa oli 1924. aastal töötanud kahjumiga.

Kasumit oli saadud vaid linaga kauplemisest. Linaäri oli siiski sedavõrd edukas olnud, et kattis ära isegi kogu ühingu äritegevuse kahjumi. Aga väga väike ja pealegi ainult linaäri kasum, ühisuse kogutegevuse üle 50 miljoni margase läbimüügi juures, tekitas peakoosolekul kohalolnuis tõsist rahulolematust.

Kauba müügikäive 1925.a. ei suurenenud, see oli 49 156 000 marka. 1925.a. otsustati võtta ette ühisuse majas ja aitades veevärgi sisseseadmine ning hoovi kividega sillutamine. Selleks otsiti nagu ikka, vähempakkujat. Üks omapärane varguselugu 1925. aastast. Politsei tabas alevis varga, kes võõrastemaja numbrist voodipesu näppas. Juurdlusel selgus, et varas oli ka majandusühisuse kaupluse keldris käinud ning sealt 80 karpi kilu ja sprotte varastanud. Kaupluses aga keegi vargil käimist ei olnud märganud. Sellest saadi teada alles siis, kui politsei sellest ärijuhile teatama tuli. Osa varastatud suupistetest saadi kätte ühest Jõgeva kauplusest. Varas oli jõudnud konservid sinna ära müüa.

1926.a. aprilli lõpus kuulutatakse ajalehes, et ühisus võtab iga kolmapäeva hommiku kella üheksast „piiramatul arvul eksport sigu vastu kõrgema päevahinnaga.“ „Becon-sigade“ ostmist kolmapäeviti korratakse lehekuulutuses veel detsembriski. Tõenäoliselt loodetakse peekoni müügis sobivat ja sissetoovat äriniši leida, aga lootused ei täitunud. 1926. aasta läbimüük oli 46 693 060 marka, seega 1925.a. omast väiksem, mis annab tunnistust, et äritegevuses on tunda nii juhtimise vajakajäämist kui ka üleüldisest majanduselu olukorrast tulenevaid raskusi.

1926.a. lõpuks oli ühisuse liikmete arv kasvanud 553 isikuni. Vahepeal oli liikmeid suuresti vähenenud ja kahanenud 1925.a. lõpuks 458. Kui erinevaist allikaist saadud arvandmed õiged on, võis tegemist olla osa liikmete asumisega mõne teise lähikonna ühisuse juurde, aga võimalik, et isegi sootuks ühingu liikmelisusest loobumisega.

1927.a. alguses tõdeti, et korrastamata on reeglistik, kuidas oma liikmetele kaupu võlgu müüa.

Kogu võlgumüük toimus praktiliselt ärijuhi enda suva järgi. Mainitud aasta alguseks oli

35 võlgu müüdud juba 1 513 623 marga eest, mida kahtlemata tuli lugeda halvaks ja lubamatuks ärinähteks. Lina ja linaseemnega kauplemisest oli 1926.a. lõpuks puhast ülejääki 186 119 marka. Oli ostetud 1513 siga, 11 lammast ja 20 vasikat, aga sellega oli ühing saanud 83 778 marka kahjumit. Kokkuvõttes loeti siiski ühingu töö 1926. aastal edukamaks kui 1925.a.

Aastaaruande järgi lõpetati 1926.a. paarisaja-tuhande margalise ülejäägiga, kusjuures pälvis erilist tähelepanu, et kaubad 7% juurdehindlusega toonastes majandustingimustes müüdi, „mis praegusel ajal haruldane nähtus.“ Seekordsete andmate avaldaja märgib samuti, et juhtide töö kohta tehti palju teravaid märkusi ja et juhtivtegelaste omavaheline läbisaamine jätvat soovida. Põhjuseks vist koguni poliitilised erimeelsused, mis nüüd olla hakanud ärijuhtimisele mõju avaldama. Et andmeid on avaldanud nii Ühistegelised Uudised kui Postimees, võivad neis leiduvad andmed olla lahkuminevad, samuti kummaski lehes antud tegevushinnangud.

Siiski valiti Joosep Tiimann, kes ühingu algusest peale selle esimees olnud, suure poolehoiuga juhatuse esimeheks tagasi. Postimees paneb oma uudises ühisuse senise tulemuslikkuse ja edu oma maja ehitamise just J.Tiimanni arvele.

5.mai 1928.a. ajaleht Ühistegelised Uudised kirjutab, et Jõgeva Majandusühisuse läbimüük oli 397 043 krooni ning müügist ja muust majandustegevusest saadi tulu 45741 krooni, millest puhaskasu oli 1856 krooni. Nüüd mainitakse ka, et ühisusel kulub palju raha majaehituse laenu tasumiseks ning äri tulevat „võõrkapitaliga ajada.“ Omakapitali osa passivast on 10%. Ühisuse liikmeid on 499 ja nende osamaksed moodustavad 17137 krooni.

1929.a. läbimüük oli 619 000 krooni, mille juures laoseis müüdi läbi 6 korda. On olnud aastaid, kus põllumajandussaaduste ost-müük on kaubakäibes ületanud 50%, mõnikord lõppenud ülejäägi, aga mõnikord ka puudujäägiga.

1929.a. novembris otsustati eeltuleval talvel seoses ühisuse 10-aastase tegevuse täitumisega oma liikmeskonnale kõnekoosolekuid korraldada ja anda välja trükis ühingu kümne aasta tegevuse ülevaatega. Sama aasta kümne kuuga oli sigade ning teiste loomade ja lindude vahendus-läbimüük olnud 160 000 krooni.

1930. aastal täitus niisiis ühisusel 10. tegevusaasta. Sündmust tähistati suure pidulikkusega.

Juhatusse kuulusid nüüd peale Joosep Tiimanni, Julius Aamisepp ja Mart Õunap, ühingu nõukogusse Joh. Võsu, K.Asper, Joh. Kask, V.Tamm, R.Läti, A.Tiimann, Aug. Raja ja Kr. Kalamees. Nõukogu asutati hiljaaegu põhikirja muutmise tõttu. Revisjonikomisjoni liikmed olid Eduard Laanberg (esimees), G.Lepik, O.Sarnet ja J.Truusmann. Kokku oli esimesel juubeliaastal ühingus 12 äriteenijat: raamatupidaja Alma Padil, Ludmilla Holdt, Paul Avi, J.Lindeberg, A.Jaanuska, Alfred Laur, H.Stamm, A.Lepp, L.Näkk ja Linda Paju. Alfred Laur oli ühisuses tegev linaäri asjatundjana.

1931.a. 30.juuni seisuga on ühingul endiselt vaid üks kauplus – peakauplus ja äriseis 1 002 968 krooni. Senine äritegevuse edenemine ei rahulda juhatust ega nõukogu ning küllap kaudselt ka liikmeskonda, kuigi samaaegselt avaldati ajakirjanduses, et 1931.a. tegevus on arenenud normaalselt ning 10 kuu läbimüük on juba võrdne terve aasta eelarves ettenähtuga.

Väga edukas oli olnud sügisene väetisemüük, rahul oldi põllumajandussaaduste ostumüügiga, laoseis vähenes eelmise aastaga võrreldes tervelt 20 000 krooni. Üleilmne majanduskriis oli aga siis juba Eestiski laiutamas ja loetletud majandusühisuse töönäitajaid võis tõesti korralikeks pidada. Murelapseks oli endiselt varasematel aastatel üksikisikuile võlgu müüdud kaupadelt suuremate võlasummade sissenõudmine. 1931.a. lõppes ümmarguselt 350 000 kroonise läbimüügi ja umbes 17% eelarve ületamisega ning „kaubad on viis korda ringi käinud, mis kaunis rahuldav, arvestades möödunud aasta raskustega.“

36 Hiljem on aastaid 1930 ja 1931 hinnatud siiski ühingu olemasolu raskemaiks – läbimüük kahanes tugevalt ja üks aasta tegutseti koguni puudujäägiga. Üle kümne aasta ametis püsinud ärijuht Arthur Protz (1889) andis ise sisse lahkumisavalduse ja pani 1931.a. lõpuga ameti maha. Oktoobri algul 1931 kuulutataksegi välja, et ühing vajab uuest aastast kautsjonivõimelist ärijuhti, kellele pakutakse palgaks 120 krooni kuus, 10% puhaskasust ja korterit.

Johannes Nahkuri andmeil oli A.Protz Laiuse kaupmehe poeg, kes ostis hiljem Mõra väikemõisa (1904.a. tähtraamatule Sirvilauad tuginedes oli G.Protz Laiuse kaupmees juba vähemalt 1903.a.). Jõgeva aukodanik Aleksander Orase (1891-1985) päevikus on 1939.a.

15.dets. kirjutatud – „Prots Mõrast sõitis perega Saksamaale“. 1.nov. 1939.a. Postimehes on kuulutus: Ümberasumise puhul müüa sissetöötatud vana äri ühes elumaja, kõrvalhoonete ja krundiga… kaupl. Protz Laiusel, 8 km Jõgeva rdtj. Jõgeva elanike 1919.a. nimekirja järgi on Protz, Artur Gustavi p. 1889 „baltlane”.

Uueks ärijuhiks valiti senine peakaupluse segakaupade osakonna juhataja Paul Avi. Ärijuhi ametiga alustas ta 1932.a. 1.jaanuaril. Oma ühistegevusealast tööd oli P.Avi alustanud 8.veebr. 1926 Tartu-Roela Tarvitajateühisuses. Tuli sealt varsti Jõgeva Majandusühisusse vanemmüüjaks. Kuulus hiljem Ühiskaubanduse Ärijuhtide Ühingusse.

Juba 1932.a. 24.märtsi peakoosolekul on P.Avi initsiatiivil pikemal kaalumisel võlgu müügi küsimus. Otsustatigi, et võlgu müümine nii „lahtisel arvel kui vekslite vastu“ lõpetatakse, sest ühingul on kaupu sularaha eest soodsam saada ja nõnda tarbijaile odavamalt edasi müüa.

Peakoosolek arutas ka talusaaduste ühismüügi korraldamise võimalusi ja uue algatuse läbiviimiseks moodustati 5-liikmeline toimkond. Juba 1932.a. detsembris ilmnes, et uus ärijuht oli suutnud läbimüüki paremini korraldada, sest eelarvega ettenähtud läbimüügi maht täitus juba novembri algusega ja ühtlasi oli paranenud võlgu müümise lõpetamisega äri rahalise käibe seisund. Ühistegelised Uudised lisab omapoolse kommentaari – „Majandusühing on nendest vähestest ühingutest, kellel pole käesoleval aastal kaupade läbimüük eelmise aastaga võrreldes vähenenud.“ Pärast kevadel toimunud peakoosolekut kuulusid juhatusse August Koll, August Tiimann ja Julius Aamisepp. 1932.a. muretseti petrooleumi jaoks maa-alune reservuaar, mis võimaldas seda müüa 1 sent kilolt odavamalt.

Põllu- ja karjasaaduste ost-müük toimus edaspidi vaid komisjonitegevuse vormis.

1933.a. märtsi lõpul kirjutab ühistegevuse häälekandja, et Jõgeva ühingu aastaaruannet ilmestati esmakordselt mitmesuguste diagrammide ja tabelitega, mis tegi aruande kuulamise ja sellest arusaamise palju näilikumaks ning selgemini arusaadavaks. Kuigi eelarveline käive täideti, oli kaubakäive siiski 6% vähenenud. 1932. aasta lõpetati 30,5 miljoni sendise läbimüügiga ja enam kui 5000 kroonise ülejäägiga. Viimasest oli kustutatud lootusetut võlga üle 3500 krooni.

1933.a. alguses avati ühingu esimene harukauplus Aidus ja peakoosolek andis juhatusele volituse avada vajadusel harukauplus Pedjas, mida 28.aprillil samal aastal tehtigi. Suvel tehtud kokkuvõtte kohaselt selgus, et ostjaskond on suurenenud, läbimüük on 7% võrra kasvanud (152 000 kroonilt 1932.aastal 163000 kroonile 1933.aastal), ületades eelarvega ettenähtud läbimüügi ligemale 30% võrra. 1933.a. lõpetati 43 miljoni sendilise läbimüügiga. Ühistegelised Uudised märgib 1934.a. märtsis, et Jõgeva MÜ majandustegevus oli läinud aastal näidanud suurt tõusu ja läbimüük võrreldes 1932.aastaga kasvanud. 10 000 krooni

37 (1 000 000 senti) võrra, mis kogukäibeks tegi kokku 420 000 krooni (42 000 000 senti ehk samapalju endisaja marka). Peakoosolekule esitati mahakirjutamiseks lootusetuid võlgasid summas 8000 krooni. Ülejäägiks jäänud enam kui 5000 krooni plaaniti määrata pärast pikemat vaheaega ostupreemiateks ühingu liikmetele. 100 krooni annetati allveelaevastiku sihtkapitalile. Peakoosolek avaldas erilist tänu juhatuse liikmele Julius Aamisepale ja ärijuht Paul Avile, märkides et just nende õlul seisvat ühingu tegelik juhtimine ja edu alus. Juhatusse valiti tagasi ametivanusega lahkuma pidanud A.Koll.

1934.a. kevadel avati kolmas, uus harukauplus Laiusel. Augustis rõõmustati, et peakauplus on müünud 7 kuuga kaupu 270 000 krooni eest, Aidu harukaupluses suurenes läbimüük sama ajaga 33%. Muretseti uus ja suurem veoauto kaupade laialiveoks. Positiivse ilminguna märgitakse sedagi, et ümbruskonna põllupidajad on koondanud oma ostud ühisuse kaudu. Ühisuse äriseis 1934.a. lõpuga oli tasakaalus 268 552 krooni 79 senti, puhaskasu saadi 7685 krooni. Hakati välja andma oma kalendrit.

Mõningast omapära toonasel kauplemisel näitab järgnev. 1935.a. veebruaris teatati ajalehes, et kevadel tuleb müügile odav vene superfosfaat nii kottides kui lahtiselt. Teatati, et kes soovivad saada väetist oma kottides, toogu need aegsasti majandusühisusse, et need väetise saabumisel kohe täis panna. Veel pakuti Rotho piimakanne ja loomadele jõusöödaks kliisid, sojatangu, segajahu, kaera, linaseemne ja kookospähkli kooke.

1935.a. algusega oli ühingul 404 liiget. Võeti vastu otsus suurendada sunduslikku osamaksu, mis aga sünniks ostupreemiate ja dividendide arvelt. Peakoosolek saatis riigivanemale ja ülemjuhatajale tänutelegrammi. Sellajal oli niisugune komme üsna levinud tava. Juhatusse kuulusid A.Koll, J.Aamisepp ja A.Tiimann, nõukokku R.Läti (esimees), M.Paju, J.Kask, J.Stamm ja J.Matson.

1935.a. nenditakse, et kodumaised kaubad ostetakse sisse otse tootjalt, eksportkaubad aga ETK kaudu ja see kokku võimaldavat tarbijaile odavamalt müüa, mis kokkuvõttes on viinud selleni, et viimase kolme aasta jooksul on läbimüüki suudetud tõsta ligi 100%. 1935.a. avati kaks uut harukauplust, mais Kuremaal ja juulis Lustiveres. Eduks arvati sedagi, et kui seni olid ühisuse liikmeiks olnud pea eranditult põllumehed, siis sel aastal on liikmeks astuma hakanud nii haritlased kui riigi- ja omavalitsuste ametnikud. Aasta käibeks kujunes 700 000 krooni, puhaskasu oli 7000 krooni. Majandusühisus oli kujunemas Jõgeva piirkonna kaubahindade reguleerijaks, sest oli arenenud selleks ajaks juba ümbruskonna (koos maakauplustega Aidus, Laiusel, Vaimastveres jne.) kaubahiiuks, ületades näiteks teise eduka äri, Paul Jürmanni kaupluste kaubakäivet umbes 3,2 korda. Ka seekordse peakoosoleku poolt saadeti tervitustelegrammid riigivanemale ja valitsusele. Kõik ametiliikme vanusega väljalangenud juhatuse, nõukogu ja revisjoni liikmed valiti endistele kohtadele tagasi. 1935.a 18.augusti erakorralisel peakoosolekul kiideti heaks endise Leihbergi hoonete ja hoovi omandamine, sest senise ahtakese krundi ehitisi ja hoiukohti tihedalt täispikitud hooviala ja aidad olid kitsaks jäänud. 1935 avati harukauplus Puurmanis. Nii Lustivere kui Puurmani kujunesid ühisuse suuremateks harukauplusteks.

1936.a. oli ühisuse kaupluste läbimüük ligi 900 000 krooni ja märgitakse, et ühisuse kahel veoautol on pidevalt tööd harukaupluste varustamisega. Puhastulu saadi 8500 krooni, suurem osa sellest määrati tagavara- ja põhikapitali täiendamiseks.

1937.a. 9.jaanuaril hakkas tööle oma lihakarn ja veidi hiljem vorstitööstus, mõlemad Turu tn 4 (1939.a. nov-s oli Turu 4 tapatallis ametis üks tööline, tapeti 10 looma päevas). Seni oli

38 ühisuse ruumipinnal tegutsenud eraettevõtja lihapood. Peakaupluse kirjatarvete osakond avati 1937.a. 1.novembril. Üsna vähesel määral oli kirjatarbeid müüdud varemgi, aga kuna alevis polnud kooli- ja üldse raamatute müüjat, hakati ühisuse puumajas Suur 13 asuvas uues osakonnas müüma esmalt küll ainult kooli- ja kirjutustarbeid. Muud kirjandust muretseti aga vaid siis, kui selle järele oli vajadus tekkinud. Sealsamas müüdi õmblusmasinaid, jalgrattaid, raadioid ja tapeeti. Sama aasta kevadel alustati tsemendist ehituskivide tootmist, 10.augustil lisandus tsementkatusekivide tegemine. Osutus, et nii seina- kui katusekivi järele oli suur nõudlus. Kivitööstuseks ehitati ümber endine puukuur, kus sai töötada ka talvel. Ühistegelistes Uudistes kirjutatakse 1938.a. aprilli algul: „Jõgeva MÜ on kujunenud suuremaks maalasuvatest ühiskauplustest läbimüügiga üle miljoni krooni.“ Puhastulu oli 6290 krooni, millest 30% määrati tagavarakapitali. Samal sügisel võttis ühing enda peale PõhjaTartumaal loomade vastuvõtu „Lihaekspordile“. 1937.a. alguses laiendas ühisus oma tegevust lisaks eelkirjeldatule veel „Livoonia“ õlletehase lao avamisega. Ühisus omas selleks siinkandis ainuõigust. Loomulikult müüdi õlle kõrval ka kõiki teisi „Livoonia“ jooke.

Jookidevaru hoiti oma jääkeldris.

1937.a. kuulusid juhatusse esimehena August Koll ning liikmeina August Tiimann ja Julius Aamisepp. Tiimann täitis juhatuse kassahoidja kohuseid ja Aamisepp asjaajaja kohuseid.

Nõukogu esimehe ülesannetes oli August Meos. Teisteks nõukogu liikmeteks olid A.Sall, K.Kalamees, Joh. Stamm, Johannes Kask, J.Pruuli, Joh. Matson ja Karl Roomet.

1938.a. septembris sai ühisus ametliku loa hakata Suur tn 11 maja kuuris betoonist seina- ja katusekive valmistama (1940.a. töötas seal kaks töölist) ning oktoobris seati sisse oma bensiiniladu. Aasta peakoosolekul märtsis määras koosolek ärijuht Paul Avile rahalise kingituse.

Kui Jõgeva Ühispanga uus hoone valmis sai ja pank peakaupluse hoonest välja kolis, hakkas majandusühisus peakaupluse maja fassaadi ajakohastama ja äriruume laiendama – teatab üks lehe Ühistegelised Uudised 1939.a. veebruari number. Esimese korruse aknad tehti suuremaks ja kogu alumine korrus ehitati ümber üheks, läbi terve korruse ulatuvaks, kõiki osakondi mahutavaks ärisaaliks. Valmistati uued kaubariiulid ja letid. Tõdetakse, et ärijuht Paul Avi energilise tegevuse tulemusel on viimase 6 aasta jooksul läbimüük kasvanud 4-kordseks.

450-st ühinguliikmest 1939.a. peakoosolekule tulnud 200 said esimestena teada, et 1938.a. on kujunenud senise läbimüügi rekordaastaks – 1 238 480 krooni, 1937.a. tulemusega võrreldes oli kasv 16,5%. Tegevusülejääk oli 8104 krooni ja ülejäägiga kaubelda olid suutnud ka harukauplused. Toetuste määramisel anti 150 krooni lähimate koolide õpilaskooperatiivide tegevuse toetamiseks. Ühisus oli toimetanud Riigi Viljasalve tarvis Jõgeva raudteejaama üle 2000 000 kg vilja. Ametivanusega juhatusest väljalangenud Julius Aamisepp valiti tagasi ning nõukokkugi valiti sealt väljalangevad liikmed tagasi.

1939.a. 16.aprillil korraldati ühisuse palgalisele personalile kaubandustehniline lühikursus.

Lektoriteks olid Ühistegevuskooli õppejõud. 44 osavõtjale õpetati muuhulgas ka vaateakende kujundamist.

1940.a. mais märgitakse, et 1939.a. läbimüük tõusis 1,4 miljoni kroonini. Ühisusel on 50 teenistujat, 6 harukauplust (Puurmanis avati kauplus viimasena), tsemenditööstus, lihakarn, kaks veoautot ning ühing ostab Põhja-Tartumaal kokku sigu ja loomi ning põllusaadusi Tartu eksporttapamaja tarvis.

39 1940.a. juunipöörde järel määrati Jõgeva piirkonna kooperatsioonitegevuse järelvalvajaks Laiuse juunirevolutsionäär Johannes Sommer. Varsti moodustati majandusühisuses käitiskomitee, mis 1.novembril sisustas omale punanurga seinalehe ja lugemislauaga.

Komiteesse kuulusid F.Sööt, L.Aidla ja L.Kommusaar. Igatahes polnud Sööt ja Kommusaar üldsegi vasakpoolsete vaadetega isikud, samuti kui komitee seinalehetoimkonna liikmeiks valitud H.Abel, P.Avi ja K.Mikk. Veel asutas komitee kultuuriringi, maleringi ja spordiringi (L.Aidla, P.Avi, E.Lipard) ning muusikaringi.

31.augusti seisuga 1941.a. töötasid pagaritööstus, söökla, lihatööstus, juuksur, plekksepatöökoda ja kivitööstus. Ärijuhina jätkas Paul Avi, raamatupidajana Alma Padil.

Nõukogude hävituspataljoni mees, Jõgeva hobulaenutuspunkti juhataja 1941.a. Jaan Lindpere jutustas 1942.a. mais Venemaal, et Aleksander Vähi oli nii linnavanemana kui partorgina 1940-1941 liialt järeleandlik inimene, pealegi endiste autoriteetide poolt ülemäära mõjutatav.

Näitena tõi ta juhtumi Jõgeva majandusühisuse reorganiseerimise katse korraldamisel. Uuel võimul olnud plaaniks ühingu juhatusest kõrvaldada kõik eelmise korra tegelased ja uued asemele valida. Selle aktsiooni käigus kogunud Lindpere isiklikult ühingule umbes 200 uut sobivat liiget. Koosolekul aga, mida juhatas „kodanliku korra tegelaste sabarakk, Jõgeva algkooli juhataja Pillau“, valiti vanad tegelased tagasi. Kohalviibinud A.Vähi polevat omalt poolt selle vastu lillegi liigutanud, et olukorda „õigesse suunda pöörata“. J.Lindpere väidab, et äärmiselt labane inimene olnud partei liikmekandidaat, majandusühisuse ärijuht Erich Lill.

Kas E.Lill ikkagi ärijuht oli, sellele siinkirjutaja muudest allikatest kinnitust pole leidnud..

1942.a. antud usutluses kinnitab toonane Jõgeva miilitsavolinik Raimond Praks, et läti hävituspataljoni võitlejad olid 1941.a. juulis Jõgeval viibides linna ärid paljaks riisunud. Tema hakanud siis oma kaaslastega 15. või 16.juulil võimalust mööda linna kooperatiivi ehk majandusühingu olukorda korrastama ja avanud järgmisel päeval söökla. Toiduaineid ja loomi toodud selleks bandiitide taludest.

21.detsembrist 1941 on ajaleheteade, et majandusühisus müüb 20-79.a. vanuses meesisikuile riigiviina. Linnakodanikele o,5 liitrit kuus, aga ostja peab tooma ära kõik tema käes olevad viinapudelid. Vallaelanikule müüdi viina vähe rohkem, o,75 liitrit. Miks saksa okupatsioonivõim sellise erinevuse kehtestas, pole siinkirjutajale teada. Pudeleid kästi tuua ilmselt seepärast, et valitses klaastaara puudus.

Teatavasti kutsusid punavõimu tegelased 1940 ja 1941 majandusühingu liikmeks inimesi praktiliselt suvalises korras, igatahes mitte endisaja põhikirja alusel ja korras. 1942.a. veebruaris kutsubki ühingu juhatus neid kommunistide võimu ajal 21.juunist 1940 kuni 23.juulini 1941 ühingu liikmeiks astunuid esitama nüüd uue avalduse liikmeks astumise sooviga hiljemalt 3.märtsiks. Teates lisati, et kes selleks tähtajaks pole oma liikmeksastumise uut sooviavaldust esitanud, loetakse ühingust lahkunuks. Asja kulgemise kohta täpsemaid teateid pole.

Sõltuvalt toiduainete nappusest ja saksa okupatsioonivõimude sellealasest rangest järelvalvest, oli elanikkonna toitlustamisel isegi väikelinnades raskusi. Majandusühisus oli saanud loa asutada ühisuse kinnine söökla, mida näiteks 1943.a. juulis külastas päevas keskmiselt 147 inimest (söömaskäimist), kellest 53 olid Jõgeva MÜ alalised töötajad ja 4 juhutöölised. 25toitlustusperioodil (10.okt. – 14.nov 1943) müüdi sööklas ära 1430 klaasi kohvi. Söökla asus Suur tn 13 majas. Linna restoranidele oli vahemikul 1.okt. – 31.dets. 1943 eraldatud 700 liitrit õlut. Milliseid toitlustuskohti restoraniks peeti, seda sellest dokumendist ei selgu.

40

1943.a. novembrist on teade, et rauast ja terasest valmisasjadega, sealhulgas tööriistad, aga välja arvatud majapidamistarbed, kauplevate ettevõtete hulka on arvatud ka Jõgeva MÜ kauplus Suur tn 11. Teatest selgub, et Kallastel, Mustvees ja Põltsamaal sellist luba kauplustel polnud.

1943.a. korraldati Tartumaal tubakakasvatajatelt tubaka kokkuost mõni nädal hiljem kui mujal Eestis. Tubakat oli hakatud kokku ostma tubakatoodete defitsiidi tõttu. Kokkuost Jõgeva MÜs kuulutati välja 18.detsembrist.

1944.a. jaanuaris oli Eesti kindralkomissari kirjastusamet jaganud kauplustele raamatute müügiõigusi. Jõgeva majandusühisuse kauplus arvati taoliste kaupluste hulka linnas ainsana.

Märtsist on ajaleheteade, et Jõgeva Majandusühing on annetanud sõjaväehaiglate asutamiseks 10000 riigimarka. Haiglate küsimus kerkis teravalt üles seoses samal talvel ja kevadtalvel Narva all toimuvate lahingute haavatutele ravi korraldamisega.

Nõukogude organite poolt 1944.a. septembris majandusühisuse varade arvelevõtmise ja haldamisele asumise kohta Jõgeva linna täitevkomitee ega Jõgeva tarbijate kooperatiivi dokumente Jõgeva-Maa-arhiivis ei ole. Punaarmee lähenedes evakueeriti mingi osa vara ja kaupa. See selgub 1944.a. 31.dets. juhatuse protokollist, kus arutati Padisele evakueeritud kaupade äratoomise võimalusi. 1944.a. 1.oktoobriga on kinnisvara loetelus peakaupluse hoone (väärtus 97690 rbl), puust ait (9548 rbl), tsementkivist ait (20079 rbl), puurkaev, lihatööstuse hoone (15125 rbl), puust elumaja (20000 rbl), pesuköök ja tallid ning kahekorruseline puust ait puukuuri ja kivist keldriga.

28.sept. 1944 määrati Tartumaa Tarbijate Kooperatiivide Maakondliku Liidu poolt Jõgeva Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimeheks Heinrich Jaani p. Abner (1906). Postimehe andmeil oli endine Otepää Majandusühisuse ärijuht H.Abner 1944.a. mais avanud Jõgeval seni tegutsenud kolmele ärile lisaks uue kaupluse. Tegemist peaks olema ühe ja sama isikuga.

Kuni 1944.a. 19.detsembrini juhiti kooperatiivi Tartust saadud korralduste ja suuniste andmise kaudu. Kirjalikke korraldusi Jõgeva-Maaarhiivi Jõgeva kooperatiivi arhiivisäilikutes ei leidu, ilmselt pole säilitatud. Alles eelmainitud kuupäeval kogunesid kooperatiivi juhatuse moodustamiseks koosolekule linna täitevkomitee esimees Hants (Hans) Kask, Jõgeva valla täitevkomitee aseesimees Elmar Liivak, kooperatiivi juhatuse esimees Heinrich Abner ja kooperatiivi pearaamatupidaja Alma Padil (ametis 28.sept-st). Telefonitsi räägiti sel teemal läbi Laiuse, Kuremaa ja Vaimastvere valdade täitevkomiteede esimeestega. Viieliikmelisse juhatusse määrati aseesimeheks H.Kask, Aleksander Ilmoja (Vaimastvere), Elmar Liivak ja Rein Kaljula (Laiuse). Revisjoni pandi juhtima Kuremaa valla esindajana Joh. Lõoke, liikmeiks kinnitati Richard Noormägi ja Johannes Paatsi. Samas, ega juhatuse moodustamisega noil aegadel veel iseolemist tulnud. Käsud ja korraldused ei jäänud kõrgemalt tulemata. Juhatuse liikmete arvel teatud mõttes käsutäitjate ringi vaid laienes.

22.detsembril võttis juhatus vastu 27 esimest kooperatiivi liiget, kelle hulgas olid Oskar Virulane, Elfriide Eiche, Linda Jaani t. Aru, Johannes Pihlik, Hugo Ränkel, Auguste Abner jt. ning kinnitati ametisse 34 kooperatiivi teenistujat-ametnikku ja nende palgad. Peakaupluse juhataja kohusetäitjaks kinnitati Johannes Pihlik Tagasiulatuvalt 1.oktoobrist said kaupluse vanemmüüjaks Hugo Laidre ja 16.detsembrist Auguste Abner ning müüjaks Elfride Eiche 16.oktoobrist. Põllumajandussaaduste kokkuostja Oskar Sarneti ametiaeg hakkas jooksma 28.septembrist. Esimeste ametnike hulgas olid veel abiraamatupidaja Magdalina Roos,

41 kassapidaja Laine Sillaste ja kontoriametnik Meeta Avi. Ametissemääramistest võib järeldada, et oktoober ongi kooperatiivi tegevuse algusajaks, aga millises mahus, pole selge.

Näiteks söökla juhataja ja ühtlasi kokk Helene Domnin pandi paika 12.oktoobrist, ettekandja Selma Lõoke 10.novembrist. Ladude abijuhataja Aleksander Tamm võeti palgale 1.oktoobrist. Üks õiend kinnitab, et 1944.a. müüdi peakauplusest kaupa 41 577 rubla ja 14 kopika eest.

24.jaan. 1945.a. vabastatakse Johannes Pihlik peakaupluse juhatajast ja asemele määratakse ladude juhataja Villihard (Villiardt) Laur. Märtsis likvideeritakse Esto-Villa-Linatrust, selle inventar antakse üle tarbijate kooperatiivile ning trusti juhataja Alfred Laur võeti kooperatiivi teenistusse linapraakerina. Üldse vahetuvad 1945.aastal inimesed juhtivamatel keskastme ametikohtadel kaunis tihti, samas luuakse juurde uusi ametikohti. Harukauplused töötavad Laiusel, Pedjas, Vägeval, Sadukülas ja Kuremaal (1946 talvel lisanduvad Sadala ja Kantküla), pagariäri Suur tn 5 ja lihaäri Turu tn 4. Ühel volinike koosolekul avaldatakse rahulolematust selle üle, et õlle ja viina müük on muutnud linna söökla kõrtsiks, samuti seepärast, et kuigi juustu valmistatakse Jõgeval, tuleb kooperatiivil vedada seda oma kauplusse 52 km kauguselt Tartust, TTKM Liidu laost. 1945.a. 10. oktoobrist otsustati avada rätsepatöökoda – juhataja Aleksander Joosu, töölised Jaan Sinka ja Niina Jõemets.

1945.a. 30.juuni Postimehes hõisatakse, et Jõgeva leivatööstuses on sm H.Kelder leiutanud erilise meetodi maitsva vormileiva valmistamiseks. 27.juulil kuulutatakse lehes, et Jõgeva leiva- ja pagaritööstusse vajatakse vilunud pagareid. Seejärel pärineb 1945.a. augustist teade, et juhatus otsustas hakata augustis NKVD väeosale leiba küpsetama. Maiad poisid need julgeoleku mehed, head leiba tahtma, aga teisalt võis see kaudselt aidata kaasa Jõgeva leivajahuga paremale varustamisele, millest nii siis kui hiljemgi puudust tunti. Milles see leivaküpsetamise eriline meetod seisnes, leht ei seletanud.

1945.a. 16.veebruari Postimehes on teade: „Tartu Maakonna Täitevkomitee Kaubandusosakond teatab, et maakonnalinnade… Jõgeva… elanikkonnale müüakse kõigile veebruarikuu tööstuskaupade kaardi omajaile kupong 3-ga soola 400g, kupong 7-ga kolm toosi tikke ja kupong 8-ga üks rull niiti (á 50m).“ 20.märtsi lehes kuulutatakse, et külaaktiivi liige saab osta LS vastava kaardiga 250g suhkrut, 600g rasvaineid, 2200g kala või liha, 1500g tangaineid, 3720g leivajahu jne. Suhkru kohta on täpsustatud, et töölised saavad seda osta 200g, teenistujad 150g, lastele nähti ette 200g ja ülalpeetavaile 65g. 13.märtsi lehes teatatakse aga, et Jõgeva jt. väikelinnade elanikele müüakse kõigile suhkrukaardi omajaile nimeta kupongi nr 1 järgi 5 kg kartuleid ja 5 kg juurvilja ning märtsikuu suhkrukaardi T (töölised) ja Tn (teenistujad) kupong nr 2 vastu o,5 liitrit viina.

Selliseid teadaandeid võis sel aastal leida ja lugeda mitmeid, need olid elanikkonnaga kommunikatsiooni elemendid.

1946.a. alguses on juhatuse esimehel juba asetäitjad kaubanduse alal ja varumise alal. 1946.a.

I kvartalis on mainitud Suur tn 11 asuvat leivakauplust. 31.oktoobri 1946 seisuga on kooperatiivil 1666 liiget. Linnas müüakse õlut kommerts-toidubaaris, metsakombinaadi restoranis ja raudtee ORS-s. Neist toidubaar peaks olema 1946.a. 1.mai paiku Jaama tn 4 avatud kommerts-söökla, metsakombinaadi restoran metsatööstuse ametkondlik alkoholiga toidubaar ja ORS raudtee ametkondlik oma töötajaskonda varustav kauplus. ETKVL-i juhatus ja kaubandustöötajate ametiühing esitasid Jõgeva peakaupluse, söökla-toidubaari ja leivatööstuse üleliidulise preemia kandidaatideks. Aasta lõpul on tarbijate kooperatiivis 83 töötajat, neist 7 kontoris, 25 kaubanduses, 9 rätsepatööl, 4 puidutööstuses, 14 sööklas, 5

42 pagaris, 4 transpordis, 2 autojuhtidena, üks öövalvurina, kaks koristajaina, kaks seppadena ja viis lihatööstuses.

Märtsis 1946 kirjutab Postimees, et „Jõgeva Tarbijate Kooperatiiv on võtnud kohustuseks oma mehaanilises puutööstuses sm Tamme juhtimisel kevadiseks hooajaks vankreid valmistada ja loodab ümbruskonna tarvidused sel alal rahuldada. Jõgeva metskond on tellinud juba 8 vankrit.“ Sama aasta oktoobris arutati kommertskaupluse avamist. Juhatuse esimehe H.Abneri ettepanek oli „praegune Jõgeva raudtee pood likvideerida ja neisse ruumidesse paigutada eeskujulik kommertspood.“ Võimalik, et taheti saada endale Jaama tn 3 lõunapoolses otsas asunud raudteepoe ruume. Kui nii, siis see ei õnnestunud, sest raudtee ametkondlik segakauplus asus seal veel 1960-ndatelgi. Arutuse all olid samuti söökla ruumid.

Need leiti olevat liialt kitsad ja parimaks lahenduseks olnuks söökla seal hoopis likvideerida.

Protokolli on kirjutatud, et Jaama tänaval „oleva VTO söökla nime all töötav alkoholi müügi punkt üle anda kooperatiivi toidubaarile, aga endine jääks normi sööklaks ja kohvikuks.“ Mida tsiteeritud sõnastus täpselt tähendas ja millisest Jaama tänava majast on jutt, pole üheselt mõistetav. Eelmainitud „VTO söökla nime all töötav alkoholi müügipunkt” võibki olla eelmises lõigus tähendatud metsakombinaadi restoran.

3.nov. 1946 asendatakse peakaupluse juhataja Rudolf Juust Hugo Laidrega. Volinike koosolekul esitati järelepärimine: miks ikkagi mitmel korral premeeritud ja edukas töötaja R.Juust vallandati. Käitiskomitee esimees M.Nuudi on sunnitud vastates ütlema, et „Tartumaa täitevkomitee esimees ei soovi näha R.Juustu peakaupluse juhataja kohal ning nõudis seletust andmata tema vabastamist sellest ametist.“ Hääletamisel oli lahtilaskmise poolt vaid üks volinik, teised olid vastu. Samuti ei kinnitanud koosolek Laidre määramist.

H.Abner tegi ettepaneku avaldada Juustule tänu täpse ja korraliku töö eest. Volinikud tegid seda ühehäälselt. See töökoht anti ikkagi H.Laidrele, aga temagi pidi peakaupluse juhataja ameti maha panema 4.märtsil 1948. Nõukogulike arusaamade repressiooniõigus oli selle aktiga kooperatiivis täies mahus tööle rakendunud. 1948.a. 1.juuni ETKVL juhatuse määruses loetletakse, miks üks või teine Jõgeva Tarbijate Kooperatiivi ametimees kuulus või kuulub töölt eemaldamisele: - Hugo Laidla, peakaupluse müüja – endine erakaupmees; - Johannes Pihlik, peakaupluse müüja – endine äriteenija ja saksa-ajal tõlk okupatsiooniasutuses; - Anna Meos, toidubaari puhveti vastutav müüja – endine palgatud töötajatega eraäri omanik; - Leonhard Aidla, Sadala kaupluse juhataja – punaarmeest kõrvalehoidja, bandiitlik tegevus saksa-ajal; - Harry Abel, peakaupluse müüja – teenis mobiliseerituna saksa sõjaväes; -Johannes Kadaja, kooperatiivi sekretär – oli nii 1917.a. kui saksa-ajal Rakvere linnavalitsuse sekretär; Seoses Pihliku, Abeli ja Kadajaga jäi eriarvamusele ametiühingu esimees O.Väät ning kokkuostu juhataja Martin Nuudi pooldas J.Kadaja töölejätmist. Kuu hiljem viidi Alfred Laur kaubatundja ametikohalt kokkuostu laohoidja kohale. Võimalik, et temaski tunti ära endine kapitalist.

Siis jõudis järg kooperatiivi esimehe Heinrich Abneri endani. 16.juuli 1948.a. juhatuse koosoleku protokolli on kantud, et juhindudes Tartumaa Tarbijate Kooperatiivide Liidu juhatuse protokollist nr. 32 (25.06.1948) vabastatakse H.Abner esimehe kohalt omal soovil ja uueks esimehe kohusetäitjaks sai 26.juulil Karl Augusti p. Raud.

43 1947.a. aprillis otsustatakse rentida tuletõrjeühingult endise nn. kõrtsi ruumid söökla baari jaoks. Ruumid pidi kooperatiiv ise remontima. Samuti otsustati luua kommerts-toidubaari orkester ning osta selle tarvis pianiino, tšello, viiul ja saksofon. Raha eraldati selleks 20000 rubla. Kolmandast kvartalist pärineb teade vorstitööstuse olemasolust Turu tn 4, sealsamas asub tapamaja, rätsepad olid paigutatud majja Suur 15. Puutööd tehakse Suur 18a, kudumistöid Jaama 2 ja 15, sepapada on Jaama 6, juuksurid Suur 17 ja limonaaditööstus Suur 22a ning kellassepp ja raadioparandus Suur 32.

Sama, 1947. aasta augusti ja septembri dokumentatsioonis on märgitud järgmised ametikohad koos isiku nimega: - sekretär Johannes Kadaja - pearaamatupidaja Alma Padil ja tema abi Magdalina Roos - raamatupidajad Magda Paliale ja Georg Kuusik - kaubandusosakonna juhataja Arnu Sirel - kaubatundja Alfred Laur - peakaupluse juhataja Hugo Laidre, 5.veebr-st 1948 Egon Gustavi p. Sareal - kaadrivolinik E.Sammel - kassapidaja Laine Sillaste - kokkuostu juhataja Martin Nuudi - raamatupidaja Mall Leevok - einelaua müüja Reet Virulane - leivakaupluse juhataja E.Aarand - lihakaupluse juhatajad H.Kalm - lihatööstuse (Turu tn 4) juhataja Paul Ritso, detsembrist oli juhataja August Sildaru (1948.a. juulis oli lihakelder Suur tn 40 majas).

- kommerts-toidubaari (Turu tn 2) juhataja aset. E.Merimaa (koliti uutesse ruumidesse augustis), novembris sai juhatajaks Johannes Proovel.

- kioski vastutav müüja Marta Nurk (kiosk kuulus vist toidubaari juurde) kuni 15.08 1948 - pagaritööstuse juhataja A.Jakobson - juuksuritöökoja juhataja Salme Laidmaa - rätsepatöökoja (Suur tn 15) juhataja August Looga - puutöökoja juhataja kuni 14.02.1948 Voldemar Tamm - limonaaditöökoja juhataja Jaan Randver.

Novembris 1947 asutati „Uku“ tööstuste juurde toiduainete kiosk. Kudumistöökoda juhatas Nikolai Jefimov. Jaanuaris 1948 üüriti krediidiühingult Suur 18a allkorruselt väiksem kaupluseruum ja Suur 18 õuepealses majas ruumid puidutööstusele.

Omapärane samm astuti 1948.a. novembris. Linna täitevkomitees võeti vastu otsus, millega kohustati kooperatiivi toidubaari juhatajat Kööpi organiseerida 29. novembriks keskkooli ja internaadi juurde einelaud. Kuidas kujutati ette, et õpilaste varal saab ühte einelauda majandada? Või eraldas täitevkomitee selleks ikkagi ka raha?

1949.a. on ametis nn vabaturu kokkuostu korraldaja, 3 kaubalao juhatajat, teravilja vastuvõtupunkti juhataja ja tema vastuvõtja ning viis relvastatud valvurit. 1948.a. andmeil oli iga päev kaupluste ja ladude valves kaks relvastatud rahvakaitsemeest. Rahvakaitse oli võimuorganite poolt moodustatud ja relvastatud vabatahtlike üksus, aga oma ebapopulaarsuse tõttu mitte just arvukas inimestekogum. Kas ka neile valves käimise eest tasuti, loo autor ei tea.

44 Kooperatiiv oli jõudsalt edendanud kohalikku tööstust. Eks ühelt poolt oli see võimuorganite pealesurutud tegevus, mis pidi leevendama kauplustes valitseva tööstus- ja toidukauba äärmist kitsikust, aga küllap oli kaubanduse kõrval tootmistegevus siiski see, mis võimaldas kohalikul kooperatsioonisüsteemil end välja ehitada ja arendada ning kindlustas talle turu ja nii vajaliku rahakäibe.

Tööstustegevuse juhtimiseks asutati kooperatiivi volinike otsusega 2.nov. 1947 Jõgeva Tarbijate Kooperatiivi Tööstuskombinaat. Ei maksa arvata, et see oli puhtalt kohapealne omapäi tehtud otsus. Eks ikka eelnevalt oli saadud kõik vajalikud kooskõlastused ja load.

Kombinaadi loomise initsiatiiv võis aga olla küll siinsete meeste oma. On jäänud mulje, et kooperatiivi toonane esimees H.Abner oli võimekas majandusmees ja organisaator.

Kombinaadi direktoriks kinnitati Hermann Tooma p. Keba, vanemraamatupidaja koht anti 15.novembril Leho Liigandile. Uuele ettevõttele anti üle lihatööstus suitsuahjuga (Turu 4), toidubaari kondiiter (Suur 5), pagaritöökoda (Suur 5), leivaküpsetus (Jaama 3), limonaaditööstus (Suur 22), kellasepp ja raadioparandus (Suur 32), sepapada (Jaama 6), rätsepatöökoda (Suur 15), juuksur (Suur 17) ja puutöökoda (Suur 18a). Miskipärast esitas H.Keba juba 1948.a. 1.veebruarist lahkumisavalduse ja samuti teadmata põhjusel jäi ta ikkagi ametisse edasi. 1.augustil 1948 kinnitas volinike koosolek siiski tööstuskombinaadi juhataja kohusetäitjaks Toivo Toom`i. Esimestel aastatel oli tööstuskombinaat tarbijate kooperatiivist pea kõikides tegevusvaldkondades üsna sõltuv ja selle juhatuse poolt administratiivselt juhitav.

JÕGEVA ÜHISPANK. Panga asutajaliikmete koosolek toimus 16.aprillil 1921 Jõgeva Majanduse Ühisuse ruumides.

Eestvedajad olid Tiimann, Sarnet, Kukk, Truusmann, Paju ja Jaagund. Esimesse juhatusse valiti Joosep Tiimann, asjaajaja Peeter Eilau ja Oskar Sarnet. Asjaajaja tähendas neil aastail tegevjuhi ametikohta. Tegevust alustas pank sama aasta mais, teistel andmetel 10.aprillil 1921. Panga liikmeskond oli peaasjalikult põllumehed ja „ühistegevuslikud asutused.“ Postimehes 4.oktoobril 1923 avaldatud Jõgeva Ühispanga teade, et pank „võtab raha hoiule, maksab ajakohast %, annab laenusid ja toimetab kõiki panga operatsioone kodu- kui ka välismaal,“ on ilmselt esimene Jõgeva Ühispanga reklaamkuulutus Postimehes ja võimalik, et üleüldse.

Panga asutajaliige ja esimene asjaajaja Peeter Eilau hukkus 1924.a. 3.juuni öises Jõgeva lähiste reisirongi õnnetuses. Eilau oli samaaegselt ka Jõgeva majandusühistu raamatupidaja.

Uueks asjaajajaks kutsuti 1.augustist 1924 Johannes Miitra. Seejärel 3.novembril läbiviidud välisrevisjon kinnitas, et panga asjaajamine on korras ja raha kadunud ei ole. Arvete seis oli kasvanud kuni 26. miljonini ja läbikäik oli 450 miljonit, juhatuse ja nõukogu koosseisu ei muudetud. Panga kaudu õiendasid oma arveid rohkem kui 20 piimaühisust, klientideks olid nüüdseks hakanud töösturid. Hoiustajaid oli 400.

Johan (Juhan, Johannes) Miitra (1883) Jõgeva Ühispanga asjaajaja/juhataja 1924-1933. Teda on peetud edukaks panga tegevjuhiks.

Oli töötanud varem Postimehe pearaamatupidajana, Tartu tarvitajate ühisuses ja O/Ü

45 „Kaubandus” ärijuhina. Osales Jõgeva haridusseltsi ja Jõgeva Majandusühisuse tegevuses.

Poliitiliselt aktiivne Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna (Keskerakonna) parteikaaslane ja Jõgeval üks erakonna juhtfiguure.

1924.a. novembri välisrevisjon oli suuresti tingitud just käibele läinud kuulujuttudest, et osa panga raha olla maksujõuetute asjameeste käes. Asja uuris isegi politsei, kes leidis asjaajamise ja dokumendid igati korras olevat ning kuulujuttudel polnud alust.

1925. aastast on teada, et panga juures asub Eesti Kindlustuse Seltsi agentuur ja panga aastalõpu äriseisu aktiva ja passiva oli tasakaalus 29 833 138,45 marka.

1926.a. oli panga juhatuse esimehe Joosep Tiimanni ja esmavalimistel juhatuse liikmeks saanud Oskar Sarneti kõrvale kolmandaks juhatuseliikmeks tõusnud Leihbergi kaupluse vanemsell ja majaomanik Tõnis Mürk (1862). Asjaajajana jätkas Jaan Tõnissoni juhitavasse Eesti rahvaerakonda kuulunud ja poliitiliselt väga aktiivne Johannes Miitra. Seisuga 1.jaan.

1926 oli pangal omakapitali 1 974 632 ja hoiuseid 21 925 368 marka.

1.jaanuariks 1927 oli omakapital kasvanud 3 127 924 margani ja hoiuseid oli pangas 24 390 410 marka. Sama aasta kevadel on Postimehe arvates Jõgeva pank „võitnud ümbruskonna usalduse ja poolehoiu“.

1927.a. juunis on pangal umbes 800 liiget, kellest 75% on põllupidajad. Hoiuseid on pangas üle 30 miljoni ja äriseis üle 52 miljoni marga. Pank asub endiselt majandusühisuselt üüritud ruumes. Pangal oli küll ka oma krunt ja sellel majagi, aga sealne hoone siiski pangahooneks ei kõlvanud. Kokku hinnati krundi ja ehituse väärtuseks üle 2,5 miljoni marga. 12.novembri Ühistegelised Uudised kirjutas, et Jõgeva Ühispanga kuues tegevusaasta lõppes 464 682 margaga ülejäägis ja 3 179 000 marga suuruse osakapitaliga, ühingu liikmeid on 830 (vastu võeti 143 liiget). Hoiused kasvasid 66,5%, kokku 40 miljonit, ja see on võimaldanud senisest enam laenusoovijaid rahuldada. Laene on välja antud üle 32 miljoni marga. Pank võtvat „laenude pealt ühes kom. 15%.“ 1928. aastast on teada, et Jõgeva Ühispank on Eesti Rahvapanga korrespondentliige ning „otseühenduses kõigi suuremate pankadega kodumaal“. Panga kaudu arvles siis ligi 30 piimaühingut ning eelootavaks külvitöö ajaks muretses pank põllumeestele 50 000 krooni laenu Pikalaenu Pangalt. Pangal oli juba üle 1000 liikme ning juhatusse kuulusid endiselt Joosep Tiimann (esimees), Oskar Sarnet ja Tõnis Mürk, tööd jätkas tegevjuht J.Miitra.

1929.a. lõpuks oli pangaliikmete arv kasvanud 1375-ni ja tegevusmaht suurenenud 9%.

Aastalõpu äriseis oli 889 962 krooni 83 senti ja puhaskasu 8251,46 krooni. 1930.a. kevade aastakoosolekul astus tagasi juhatuse liige Oskar Sarnet ja tema asemele valiti August Vares.

Panganõukogu endine liige Johannes Paju valiti nõukogusse tagasi ja uue liikmena valiti sinna Joh. Leppik. Revisjonikomisjon jäi samaks – A.Kangur, J.Aamisepp, K.Vilberg.

1930.a. maist on dokumendimärge panga juures toimivast kindlustusseltsi „Eesti“ agentuurist.

Pangaliikmete arv on kasvanud 1400-le ja bilanss on 900 000 krooni. Reklaamis kinnitatakse, et raha saab siit saata igasse Eesti linna või alevisse. Pank on avatud kella kümnest kella kaheni pärastlõunal.

1931.a. 18.aprilli Ühistegelised Uudised teatab, et pangal on ligi 1400 liiget ja 1930.a. lõpu äriseis 925 786 krooni, raha läbikäik oli läinud majandusaastal 15 233 149 krooni ning

46 puhaskasumit saadi 9990 krooni. Osamakseid oli 94 115 ja hoiuseid 511 695 krooni. Ka kümnenda tegevusaasta lõpul on juhatuse esimees Joosep Tiimann ning liikmeteks T.Mürk ja A.Vares. Üldse on märkimisväärne, et juhatuse koosseis on püsinud kogu tegevusaja kestel väga stabiilsena. Nõukogu esimehena toimib J.Paju, liikmetena J.Matson, M.Puusepp, A.Porgasaar, J.Leppik, K.Pedriks ja J.Võsu. Revisjonikomisjoni kuuluvad A.Kangur, Jul. Aamisepp ja Ed. Laanberg. Pangas oli 9 ametnikku: asjaajaja J.Miitra, raamatupidaja O.Reisa-Truusmann, laekur Joosep Tiimann ning teiste ametnikena V.Pruuli, L.Muuli, E.Muts, A.Miitra jt. 10-aastapäeva pidulik aktus peeti seltsimajas. Kõnede vaheajal mängis orkester. Pidustusi austas oma osavõtuga Eesti Rahvapanga direktor A.Kask. Aktusele järgnes aasta peakoosolek ja seejärel istuti peolauas koos kutsutud külalistega.

Postimehe (6.veebr. 1931 lk 2) läbiviidud küsitlusuuringust peamiselt Lõuna-Eestis selgub, et Jõgeva Ühispanga tegevuspiirkonnas on hinnanguliselt 13000 elanikku, mis olla erandlikult suur. Pank maksvat tähtajalise hoiuse puhul intressi kuni 10% ja jooksva arve puhul 6%.

Laenu intress on 12%. Oktoobri lõpus oli hoiustajaid 2124 ning nende jooksvatel või tähtajalistel hoiustel kokku enam kui 559000 krooni. Siis mainiti ühe olulise asjaoluna sedagi, et võieksportööride poolt on piimaühingutele avatud akreditiivid, mida ümbruskonna piimaühingud „ohtralt kasutavad“. 1936.a. augustis loetleb sama leht Jõgeva Ühispanga tegevuspiirkonda kuuluva alana Vaimastvere, Jõgeva, Härjanurme, Puurmani, Saadjärve, Kaarepere, Kuremaa, Laiuse, Laius-Tähkvere, Kurista ja Pajusi valdu, lisaks väiksemaid piirkondi Torma, Saare, Kudina, Salla ja Väinjärve vallast.

1931.a. tööle avaldas muidugi teatavat mõju tollajal Eestis laiutav üleilmne majanduskriis.

Ometi oli Jõgeva panganduses tõus. Aruandeaasta lõpetati ülejäägiga 6290 krooni ja aastalõpu äriseis oli tasakaalus 948 860 krooni. Sellel aastal tegid mitmed isikud panga liikmete hulgas kihutustööd, sealhulgas isegi lendlehtede laialisaatmise ja omavaheliste kokkulepete sõlmimisega mitmete juhtisikute vastu, takistamaks neid uuesti kandideerimast või saavutada siis nende mittevalimine, kui kandideerimist takistada ei saa. Kihutustööd põhjendati Postimehe 10 000 krooniga saneerimises. Revisjon seesugust dokumenti ei leidnud. Järgnes see, et valimistel juhtivatele kohtadele jäeti kõrvale just kihutustöö tegijad. Juhatusse valiti senise esimehe Joosep Tiimanni asemele siiski J.Leppik, nõukogu uueks liikmeks sai Aug. Pokka. Revisjoni jäid alles A.Kangur ja J.Aamisepp, uue liikmena tuli komisjoni Hanson.

Tulude-kulude eelarve võeti vastu 32% võrra 1931.a. omast väiksemana ja 1932. aastaks vähendati palkasid 20% võrra.

1933.a. 25.märtsi ajaleht Ühistegelised Uudised avaldas Jõgeva Ühispanga reklaamkuulutuse, kust nähtub, et 28.veebruari seisuga on panga äriseisu aktiva ja passiva tasakaalus 672 616,39 krooniga.

1934.a. detsembris märgitakse panga juures kindlustuse AS „OMA“ agentuuri olemasolu.

1936.a. on kindlustusseltsi „OMA“ agentuuri kõrval panga juures lisaks veel kindlustusseltsi „Talu“ agentuur. Panga enda äriseis oli 1934.a. tasakaalus 658 740 krooni ja 81 senti.

1936.a. märtsis oli juhatuse esimees Kuremaa valla mees August Vares, kelle esimeheks tõusmise aeg pole üheselt selge, – revisjonikomisjoni esimees Julius Aamisepp ja asjaajajaks panganõukogu liige Karl Roomet.

Karl Roomet (1902-1941) Vaimastvere valla põllumehe poeg. Osales Vabadussõjas õpilasena. Lõpetas gümnaasiumi ning õppis Tartu ülikooli usu- ja seejärel õigusteaduskonnas, lõpetas Tartu Ühistegelise

47 Instituudi. Töötas Tartu Põllumajanduse Pangas ja sai seejärel Jõgeval Ühispanga asjaajajadirektoriks 1933.a. Oli tegev Jõgeva Majandusühisuse nõukogus, samuti Põllutöökoja Jõgeva konvendis, oli a-st 1935 Kaitseliidu Jõgeva malevkonna pealik ja toimis hiljem Isamaaliidu Jõgeva osakonna esimehena. Sattus end varjates vene sõjaväelaste kätte ja mõrvati 27.juulil 1941.

1937.aasta lõpetati puhaskasuga 6976 krooni, millest 20% eraldati tagavarakapitaliks, 7% liikmetele osakasuks ja ülejäänu paigutati majakapitalisse. Aasta üldkäibe 15 011 264 kroonise mahu juures peeti panga senist tagavara- ja omakapitali põhjendamatult väikeseks.

1938.a. märtsis alustati oma pangahoone ehitamist, panga enda puumaja pangamajaks ei kõlvanud ja nii oli oldud siiani majandusühisuse I korrusel üürnikeks. Töö korraldamiseks valiti 5-liikmeline ehituskomisjon: J.Võsu, Aug. Tiimann, J.Leppik, V.Tamm ja J.Saviauk.

Samal kuul toimunud peakoosolekul valiti juhatusse uue liikmena Jõunest pärit advokaat August Jukk, nõukogusse P.Avi ja revisjoni J.Sepp Laiuselt.

1938.a. detsembri lõpunädalal märgitakse, et panga hoiused kasvasid aasta alguse 72 miljonilt 76,6 miljonini. Augustis vallandati raha omastamise süüdistusega asjaajaja-juhataja K.Roomet ja tegevjuhi ülesandeid hakkas täitma Karl Habicht, kes varsti peakoosolekul sellesse ametisse valiti ja kinnitati. Ühistegelikud Uudised kirjutas, et 1938.a. kevadel (21.aprillil – Ü.P.) ehitama hakatud panga uude hoonesse koliti 29.novembril, kus panga kasutuses on terve ülemine majakorrus. Operatsioonisaali põrandapinda teati olevat 150 m2. Raudbetoonist varakamber asus samuti II korrusel. Teistel andmetel toimus kolimine detsembris. I korrusel olid sisetööd siis veel pooleli. Maja ehitati majanduslikul teel ehitusettevõtja V.Raamat`u juhatusel. Kogu ehitus läks maksma 55000 krooni, sealhulgas varakamber üksinda 3350.

Korruste vahelaed ja kõik vaheseinad ehitati tulekindlaks. 1939.a. suvel oli plaanis välissein katta „kunstgraniit-krohviga“.

Telliskivist kahekorruseline ajakohases stiilis arhitekt H.Sultsoni projekti järgi ehitatud pangahoone õnnistati pühapäeval 12.veebruaril 1939. Seejärel peeti meeleolukas aktus, mille lõpus lauldi riigihümni. Paljude tervitussõnade adressaadiks oli panga juhatuse esimees August Vares, kes oli pangas üle 15 aasta nn. juhtival kohal olnud. Ühest 1940.a. maikuu teatest on lugeda, et panga juhataja-direktor on jätkuvalt August Vares.

Ta on ühtlasi juhatuse esimees. Teisteks juhatuse liikmeteks on advokaat August Jukk ja August Poka. Asjaajajana toimis endiselt Karl Habicht. Pank oli oma ligi 1300 liikmega ümbruskonna suurim krediidiasutus. Taas märgitakse kiitvalt panga avarat ja valgusküllast operatsioonisaali.

1940.a. juunipöörde järel määratakse Jõgeva Ühispangale punavõimu järelvalvet teostavaks usaldusisikuks poisiohtu, labase käitumisega Erich Lill, tsipa hiljem oskas ta saada juba panga esimeseks punaseks direktoriks ning veel mõne päeva möödudes saada ka linnavanema abi kohusetäitjaks. Et parajasti linnavanema ametis kedagi polnud, oli Lill nüüd ühtlasi linnavanema kohustetäitja. Viimaseid ülesandeid lasti tal siiski täita vaid nädalajagu päevi.

E.Suursepa 1942.a. koostatud Tartumaa Omakaitse aruanne kinnitab sama, aga väidab samas aruandes teisal, et Jõgeva ja Laiuse Ühispankade esimeheks oli 1940. aastal Laiuse parteiorganisaator Johannes Sommer, kes 1941.a. valiti NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu saadikuks. Ilmselt eemaldati rahanduse vallas küündimatu E.Lill panga juhtimiselt ja asi jäeti J.Sommeri hooleks, keda peeti sama allika väitel laia silmaringi ja lahtise mõistusega meheks.

48

30.juulil 1940.a. valitsuse kinnitatud natsionaliseeritavate pankade nimekirjas oli loomulikult ka Jõgeva Ühispank. 13.septembril kuulutas rahanduse rahvakomissar küll pankade natsionaliseerimisele memorandumi kuni 19.oktoobrini 1940, aga see viivitus oli tingitud vist ebaselgustest nõukogude pangandusele ülemineku protsessi korraldamisel.

1941.a. 13.oktoobri Postimees annab teada, et linnas töötab juba Jõgeva Põllumajanduslik Krediidiühing. See Krediidiühing peaks olema 1940.a. nõukogude aja natsionaliseerimise järel tarvitusele võetud panga nimi ning suurima tõenäosusega oli see endine Jõgeva Ühispank. Panga tegevuse järjepidevus seega 1941-1944 saksa okupatsiooni ajal ei katkenud.

Veel kirjutab Postimees, et 25.juunil 1943.a. peeti Jõgeva Ühispanga peakoosolek.

Koosolekut juhatas August Tiimann ning koosolekule esitati välisrevisjoni revisjoniprotokoll, mille luges ette pangajuhataja Karl Müürsepp. Leht märgib, et tänu tuletõrje agarusele oli 1941.a. Jõgeva lahingupäeva tulemöllus pangahoone päästa suudetud, ära põlesid aga saun ja pesumaja. Pangajuhataja kandis ette samuti 1941. ja 1942. aasta aruanded. Sellest tuleb järeldada, et 1942.a. pangaliikmete peakoosolekut ei olnud või võttis siis aruannete kokkuseadmine hoopis niipalju aega, et seda varem teha ei suudetud. 1941.a. oli aktiva ja passiva olnud tasakaalus 3 934 152,80 rubla ning 1942.a. 521 729,83 riigimarka. Uus eelarve võeti siiski vastu, aga üldjoontes. Koosolek avaldas tänu nii senisele juhatusele kui ametnikele. Juhatusse valiti tagasi Jukk, Vares ja Päit, nõukogusse Ed. Marjasaar, Aug. Poka, Rud. Läti, J.Paju, A.Porgasaar ja J.Isotamm ning revisjonikomisjoni Julius Sepp, Julius Aamisepp ja Paul Avi. 1945.a. 19.jaan. Postimees teatab, et NSV Liidu põllumajanduspanga süsteemi kuuluvad Eestis asuvad põllumajanduslikud krediidiühingud avavad üksikisikuile, asutustele ja organisatsioonidele jooksvaid ja tähtajalisi hoiuarveid. Lehe teatel oli Jõgevagi krediidiühing tööd alustanud. 1945.a. veebruaris on krediidipanga direktor Karl Müürsepp, 1947.a. mais märgitakse „krediidiühingu esimehena“ O.Reisa`t ja 1948.a. oktoobris on juhataja keegi sm Just ning krediidiühingule kuulub Suur tn 18 maja. Siinkirjutaja veendumusel ongi seegi krediidiühing sõjaeelse ja saksa-ajal tööd jätkanud Jõgeva Ühispanga tegevusjärglane, mille liikmeskond iseseisvusaja lõpul umbes 75% ulatuses moodustus põllumeestest. Muidugi on vähe tõenäoline, et mainitu on hoopis Jõgeva Põllumeeste Ühispanga järglane, milleks puudub mingigi dokumentaalne viide.

1951.a. aprillis on põllumajanduspangas 6 töötajat. 1959.a. veebruaris linna täitevkomitee ühe dokumendi järgi NSV Liidu Põllumajanduspanga Jõgeva osakond veel töötas, aga teise dokumendi järgi on need ruumid pangamajas sama aasta septembris juba tühjad ning anti tarbijate kooperatiivile kauplusena kasutada (praeguse Hansapanga/Swedbank asukoht).

JÕGEVA PÕLLUMEESTE ÜHISPANK Postimehe teatel alustas laupäeval, 18.märtsil 1939 Jõgeval tegevust uus, Jõgeva Põllumeeste Ühispank. Uue panga asutasid väidetavalt poliitilistel põhjustel Ühispangast lahkulöönud juhtivtegelased, parteiliselt põllumeestekogude toetajad. Panganõukogu esimeheks valiti seltskonna- ja tulundustegelane Paul Jürmann. Nõukogu koosseisu valiti samuti tegevjuht Karl Roomet, Jõgeva Ühispangast ületulnud endine pangadirektor. Panga juhatusse läksid valimisega esimehena taluomanik ja Jõgeva vallavanema abi Jaan Kurik (sai 1939.a.

49 vallavanemaks) Pakastelt, abiesimehena taluperemees ja Jõgeva tuletõrjedivisjoni abipealik Juhan Poom Vaimastverest ning majaomanik ja linnavolikogu liige August Tibar Jõgeva linnast. Esimeseks tegevuspäevaks oli pangal jõutud liikmeks vastu võtta juba sadakond põllumeest.

1940.a. mais kinnitab Tartumaa Teataja, et kuigi uus pank on töötanud kõigest veidi üle aasta, on ta kujunenud juba „ümbruskonna tarvilikuks krediidiasutuseks“. Pank sai tööruumid August Tibari uues majas Suur tn 20, kes selle panga loomises ise aktiivselt osales.

Samaaegselt tuletõrjes ja majaomanike seltsis tarmukalt tegev pangajuhatuse liige A.Tibar oli ühtlasi pangas kassapidaja. Pangas on tööl teinegi selle aktiivne asutajaliige Edgar Rõigas.

Omal ajal tislerina töötanud Ferdinand Sei kinnitas siinkirjutajale, et tema tegi pangale vajaliku mööbli.

Valitsuse 6.augustil 1940 kinnitatud natsionaliseeritavate pankade nimistus oli samuti Jõgeva Põllumeeste Ühispank. Vähemalt kahe inimese mälestustes asus 1941.a. selles pangamajas linnavalitsus ning miilitsa rajoonivoliniku tööruum.

RÄTSEP JAAN LIIGAND Jaan Liigand (sünd. 1883) on asunud rätsepaametisse Jõgeval kas 1909 või 1910 aastal. Elas Elia talult ostetud ehituskrundil oma majas, mille aadress oli 1919.a. Suur tn 50, 1922.a.Suur 54 ja hiljem Suur tn 70 ning tal oli kodus ka telefon.

1915.a. on tema nime mainitud haridusseltsi liikmemaksu maksjana. 1919.a. elanike nimekirja järgi oli ta siis 56 aastane, naine Helmi 33 aastane ja poeg Leonhard 5 aastane ning nimekiri nimetab teda sõjaväelaseks (võimalik, et Vabadussõjas osalemise pärast).

Poliitiliselt suhteliselt aktiivne isik. Valiti juba 1917.a. Jõgeva alevist vallanõukogusse.

1914.a. vallavolinike nimekirjas teda veel pole. Osales 1926.a. detsembrivalimistel ja pääses volikokku. 1934.a. jaanuari valimistel alevivolikokku ei pääsenud. 1934.a. valiti tuletõrjeseltsi revisjonikomisjoni liikmeks, varasemad teated tuletõrje juhtorganeisse ja -ameteisse kuulumisest pole leida olnud. 1935.a. mais valiti haridusseltsi nimede eestistamise toimkonna liikmeks ja 1936.a. alevi tuluhindamise komisjoni koos A.Meose ja A.Jukiga ning 1936.a. jaanuaris saab ta hääletusel Rahvuskogu edu tagamise korraldamise ühiskondlikku Jõgeva komitee liikmeks. Valiti okt. 1939 volikokku ja seepeale revisjonikomisjoni. Kandideeris saksa okupatsiooniaja linna raehärra kohale (volikogu liikmeks) ja jaanuaris 1944 ta sellesse ametisse Tartumaa maavanema poolt ka määrati.

1934.a. P.Jürmanni kalendris kuulutab ta, et teeb ajakohaseid meeste ülikondi, palituid, kasukaid ja jopesid aga ka mantleid ja kostüüme daamidele ning tema äris on alati olemas värsked moelehed.

RÄTSEP JAAN SINKA Jaan Sinka (1893) oli Jõgeval Jaan Liigandi juures rätsepana töötanud juba a-st 1913 ja siis iseseisva rätsepana Jõgeval tööle hakanud 1916. aastal (tütre andmeil 1917). Elas 1919.a. üksinda Suur tn 22 Leivategija majas, 1922.a. Suur tn 9 majas. Kuulutab 1934.a. P.Jürmanni kalendris, et valmistab kõige uuema moe ja lõikega igasugu rätsepa töid Jõgeval Suur tn 33,

50 oma majas. Jõgeva üks enammainitud ja mäletatud rätsepaid Jaan Liigandi kõrval. Näiteks tellis temalt vormiriiete õmblemist tuletõrjeselts. Linnavalitsuse dokumendil 1942.a. märtsist tähendatakse, et Jaan Sinka on „saksa sõjaväe rätsep”. Jõgeva tarbijate kooperatiivi arhiividokumendi järgi võeti ta tööle kooperatiivi rätsepatöökotta, mis asutati 10.okt. 1945.

KÕVA NAHATÖÖSTUS Koguteose „Eesti I, Tartumaa“ andmeil oli J.Kõva nahaparkimise tööstus asutatud 1913.a. Ühelt 1934.a. alevivalitsuse väljaantud õiendi koopialt on lugeda, et Johan Kõva on nahaparkija Jõgeval 7.novembrist 1913. Eelmainitud raamatu koostamise ajal 1922.a. töötas seal 5 töölist ja tööd tehti käsitsi.

1920.a. septembrist pärinevail andmeil on Johan Kõva ärimaks 208 marka. Ühispiimatalituse ärimaks oli siis 625 ja Jürmannil 416 marka. Maksude võrdlus peaks andma tingliku ülevaate J.Kõva äriseisu suurusest.

1922.a. augustikuu esimeses Päevalehes kirjutatakse, et J.Kõva nahavabrikus pargitakse kõiksuguseid nahku, aga ei tehta kroom- ja tallanahka. Nahad hangitakse kokkuostu teel.

Samuti pargitakse nahku ümbruskonnast soovijaile. Lehe artikli autor arvab, et J.Kõva „ettevõte on teiste maa-ettevõtetega võrreldes kaunis eeskujulik ja suur. Töölisi 5 inimese ümber.“ 1925.aastal oli samuti alalisi töölisi viis. Ühe 1934.a. detsembrikuu kuulutuse järgi soovitab J.Kõva oma nahatööstusest ja kauplusest pastla-, pinsoli-, juht-, talla-, pealse- ja voodrinahka, ohja- ja pastlarihmasid. Veel kuulutab ta, et ostab kokku igasugust toornahka ja pargib endiselt nahku ka teenustööna. Hinnad olla „võistlemata, müük suurel ja väiksel arvul.“ 1939.aastast leitud andmeil oli nahatööstuses 10 töölist ja päevas töödeldi 10 loomanahka.

1940.a. juunipöörde järel J.Kõva nahavabrik natsionaliseeriti. Punavõimu usaldusisikuks määrati vabrikusse linna natsionaliseerimiskomisjoni liige kommunistlik noor Elmar Toomsalu. Viimane korraldas väidetavalt mitme hobusekoorma kroomnaha J.Kõva käest äravõtmise, kui vabrikuperemees püüdis nahku kõrvale toimetada.

Kui suurel määral Kõva nahaparkimine saksa-ajal töötas ja äritegevus toimis, pole teada.

1945.a. jaanuaris kirjutatakse Postimehes, et „Kõva nahatööstuses“ pargitakse pastlanahka ning nahka hobuseriistade ja rihmade tarvis. Ilmneb, et käitisele on juba kehtestatud riiklik plaan. Leht õhkab rahuloluga, et aasta lõpus saadi lihakombinaadilt toornahka ja see aidanud toodangut mitmekordistada. 1947.a. kasutatakse täitevkomitees nahavabriku nimena nahatööstus „Kõva“ ja selle direktor on Koit Rohtlaan, samuti on ta direktor 1948.a.

Kõva Johann Jaani p.

Sünd. 30.juuli 1883 Vana-Kariste v., surn. 12.apr.1943 Jõgeval.

Abiellus 1928.a. Selma Sootsiga (1907), lapsed Nanni (1930), Laine (1932), Leida (1932), Viiu (1934), Milvi (1937-1943) ja Enn (1942-1943). 1919.a. kuulus J.Kõvale maja Suur 29, kus asus parkimiskoda, aga ta ise elas oma õdede Ann`e ja Leenaga majas Suur 27. Alevi elanike nimekirja järgi oli viimane lihunik Otto Kena maja. Aga 1919. aastal on ka teine dokumendimärge, et Suur 27 on J.Kõva nahaparkimise koda ja Suur 29 J.Kõva maja. Alevi

51 1924. aasta äri- ja tööstusettevõtete nimekiri paigutab nahavabriku majja Suur 29 ning majas Suur 27 asub O.Kena liha- ja toiduainete kauplus. 1934. aastaks on majanumbreid muudetud ja Suur tn 49 on märgitud nüüd Johan Kõva elamuks koos äriga. Majas on üks korter 8 inimesega. Endine Suur 29 on nüüd Suur 51 maja ja samuti Kõva omand. Selles majas oli üks korter kolme elanikuga. 1938.a. on äri aadressiks endiselt Suur 49.

Kas J.Kõva üritas ka alevivalitsemise poliitikas reaalselt kaasa rääkida, pole üheselt selge.

Igatahes kandideeris ta 1923.a. alevinõukogusse, aga ei saanud piisavalt hääli. Võib-olla ta oligi vaid häälekoguja majaomanike valimisrühmas. Majaperemeeste rühmas kandideeris ta uuesti 1926.a. valimistel ja jälle volinikuks ei saanud. 1934.aastal astus J.Kõva valimiskampaaniasse Vabadussõjalaste rahvaliikumise liikmena, jäädes endiselt volikogu ukse taha. Kolmel korral volikogusse kandideerimist võib siiski pidada juba tõsiseks püüdeks volikokku pääseda.

JOHANNES VÕSU RIIDEVÄRVIMISE TÖÖKODA JA SAUN Alevivalitsuse arhiivis leiduva õiendi järgi oli Johannes Võsu Jõgevale omaenda iseseisva riide vanutamise ja värvimise töökoja asutanud 1916. aastal (teistel andmetel 1921.a.). J.Võsu elas esialgu Jõgeva külas ja alevi elanike nimekirjas teda 1919.a. veel ei ole. Alevi töösturite hulgas 1924.a. samuti veel mitte. Räga talu peretütar Ann Loigu (Kuusvere) sünd. 1943 kinnitusel oli J.Võsu riidevärvimise töökoda Pedja jõe ääres Kusta Kustlovi Räga talu (praegu Suvila tn. 5) krundil ja töökojaga külgnes väike elumaja (praegu Suvila 12) , mis võis olla ka J.Võsu enda elukoht. Ühes Jõgeva küla majade/talude 1920. aastast pärinevas nimekirjas mainitakse Johannes Võsu maja Jõgeva külas Mäe-Mardi 35 talu ja Eduard Parvei maja vahel.

Töökoda ja väikeelamu on tänaseni, kuigi ümberehitatult, alles aadressil Suvila t. 12.

1926.a. sai Võsu alevivolikogult loa ehitada telliskivist elumaja Margarete Jaukerilt ostetud ehituskrundile, mis jäi Kesk tänava järgi. 1934.a. oli tema Kesk tn 4 majas 7 korterit.

Võimalik, et nende korterite all on mõeldud peale peremehe enda eluruumide majas tuba või ühistuba üürinud kuue inimese elukohtasid ja mitte konkreetselt kuut väljaüüritud kortertuba.

Aga tubasid oli selles majas palju, kuhu nõukogude ajal haiglagi ära mahtus.

Temalgi tuli järjekindlalt hoolt kanda teenustööd vajava klientuuri säilimise ja juurdeleidmise eest, enda tööstust näitustel võidetud aurahade küllusega või tähtsusega vääristada. Eriti seetõttu, et ju mitte kaugel, Palamusel tegutses küllalt suur ja tunnustatud Chr. Drawneck`i riidevärvimise tööstus. Nii osales J.Võsu 1922.a. juuli algul Väike-Maarja põllumajandus- ja tööstusnäitusel ning sai vanutatud, värvitud ja pressitud kangaste ning muude värvimistööde ja kodumaise tööstuse edendamise eest esimese auhinna – kuldauraha. Sama aasta augustis käis J.Võsu Laiuse näitusel. Ja võitis taas värvimistöö ja sellega seotud riidetöötlemiste tehnoloogia eest I auhinna. Kuldauraha tunnistuse pälvis J.Võsu oma töödega ka näiteks Torma põllumajandusnäituselt 1922.a. septembris. 1938. aastaks oli ta erinevatelt näitustelt võitnud vähemalt 8 auhinnamedalit, ühe 1940.a. maikuu reklaami teatel oli tema tegevust pärjatud aga kokku 19 auhinnaga.

1.märtsil 1927 teatas J.Võsu lehes, et on töö hindasid alandanud. Nüüd maksvat ühe küünra värvimine 30 marka. Konkurents on aga karm ja juba järgmises lehenumbris teatab Palamuse

52 riidevärvimise suurkuju, et temagi on hinna alates 1.märtsist 30 marga peale alandanud. Püüd konkurendi käest kliente endale napsata vist J.Võsul kavandatud ulatuses ei õnnestunud.

Jõgeval ei olnud avalikku sauna. Kes käis sordiaretusjaama saunas, kes oma saunas, mida oli vähestel, kes sugulaste juures ja väga paljud sõitsid rongiga hoopis Tartu saunadesse. 1932.a. küpses J.Võsul plaan alevisse üldkasutatav saun ehitada. Saun ehitati tema Kesk tn 4 krundile (praeguse Husqwarna kauplus) toonase hoovi tänapäeva Sauna-tänava poolsesse külge.

Novembris vaatas pädev sanitaarkomisjon vastvalminud sauna üle ja tunnistas selle kasutamiskõlblikuks. Kehtestati sanitaarnõue, et korraga võib saunas olla mitte rohkem kui 15 inimest.

Johannes (Johann) Võsu Sündis 8.aug. 1887 Valgjärve vallas ja suri 3.mail 1948 Põlva vallas. Oli pärit põllumehe perekonnast, kihelkonnakooli haridusega. Abiellus 1916.a. Lucia-Johanna Rooks`iga (1898) ja teistkordselt 1936.a. Magda Koll`iga (1915). Oli Jõgeva MÜ asutajaliikmeid ja olnud selle nõukogu esimees, samuti Jõgeva Ühispanga asutajaid ja selle nõukogu liige, oli haridusseltsis ja juhtivtegelasi spordiseltsis „Kalju“. Toimis 1920-1936 Jõgeva tuletõrjeühingu peamehe abina ja 1937.aastast Jõgeva tuletõrjekompanii pealikuna. Oli saksa-ajal linna tuletõrje lendsalga liige ja Jõgeva tuletõrjedivisjoni pealik, kellena pälvis 1943.a. I järgu preemia 200 Rmk. Tõusis 1934.a. alevivanemaks ja sai 1938.a. Jõgeva linnavanemaks. 1940.a. juunipöördega kaotas oma koha, aga oli 25.juulist 1941 kuni 7. jaanuarini 1942 taas linnapea, misjärel määrati uueks linnavanemaks reservkapten Joosep Sild. Küllap seepärast, et J.Sild oli osanud saksa keelt. Astus 1939.a. Kaitseliitu. Toimis 1941 sügisest Eesti Rahva Ühisabi Jõgeva linna toimkonna esimehena, 1943.a. tituleeritakse teda ERÜ Jõgeva linna piirkonna juhina. Tema Kesk tn 4 elumaja, milles nõukogude ajal paiknes haigla ja mis pärast 1983.a. rajoonihaigla sealt väljakolimist mahajäetuna kahe tulekahju tagajärjel sootumaks hävis, on peetud Jõgeva ilusaimaks elamuks.

ALFRED LAURI VILJA OSTU-MÜÜGI ÄRI JA LINAVABRIK Alfred Hansu p. Laur (4.XI 1887-6.V 1962) a-ni 1935 Korts-Laur, aga juba vähemalt 1919.aastast tema perekonnanime esimest poolt „Korts“ tavaasjaajamises ei kasutatud. Oli pärit Laiuse vallast. 1919.a. on ta juba Jõgeva alevi elanik ja märgitud nimekirja kaupmehena. Oli lõpetanud algkooli 3 klassi. Esimeses ilmasõjas teenis 1916-1917 Vladimiri jalaväepolgus.

Osales ilmselt Vabadussõja lahingutegevuses, sest Postimehe teatel toodi ajavahemikul 25.-31. märts 1919 Maarjamõisa kliinikusse ravile teiste sõjameeste hulgas ka Alfred KortsLaur Laiuselt. Seejärel oli Vabadussõja ajal 1919.a. Jõgeval heinalao ülem ning hiljem maavalitsuse toitlusosakonna Jõgeva toitluslao juhataja. Teisal on teda märgitud Vabadussõja ajal kui toitlustusministeeriumi ametnikku. 1930.aastast on teada, et ta on Jõgeva MÜ ametnik. Sai 5.juunil 1934 alevivanema abiks ja jätkas linnavanema abina kuni 1940.a. juunipöördeni. Kommunistide 1940.a. riigipöörde järel täitis ajutiselt 10.-27.juulini linnavanema kohuseid, millisest ametist loobus, saates siseministrile lahkumispalve telegrammiga. Töötas pärast sõda Esto-Villa-Linatrusti juhatajana, seejärel nõukogudeaegses Jõgeva tarbijate kooperatiivis kaubatundjana lina kokkuostu alal, siis laojuhatajana ja lõpuks 1950-ndail sordiaretusjaamas paiknenud segakaupluses oma abikaasast müüja juures

53 müüjaabilisena kuni 1959.a. Abiellus 1920 Ludmilla Urbanovitsch`iga (1901-1930) ja tema surma järel uuesti 1931 Ludmilla Holdt`iga (1907-1959).

Etteruttavalt seda, et linavabrik hobupostijaamas polnud A.Lauri oma kapitalil tegutsev tootmine, aga sellest allpool. Lina oli 1920.aasta lõpuks kujunenud heaks ekspordiartikliks ja seeläbi Eestis tulutoovaks põllukultuuriks ning kaubaartikliks. C.F.Leihbergi kõrval edendab 1921.a. kevadest linaäri ka A.Kurruk Tartus. Temagi hakkab linu vastu võtma Jõgeval, hobupostijaama hoones. Vastuvõtjaks on märgitud Alfred Laur. Alul võeti linu vastu laupäeviti, seejärel ka reedel, veelgi hiljem teisipäeviti ja reedeti. Sügisel 1921 on kokkuostjaks firma A.Kurruk, H.Lell & Ko. Lina kokkuostutegevusest kujunes mõni aeg hiljem A.Lauri eestvedamisel oluline kohapealne kokkuostu-müügi äri ja seejärel juba linavabrik. 1921.a. detsembris ja 1922 jaanuaris osteti postijaamas lina kõrval veel linaseemet, kaeru (nii seemet kui söödavilja) ja otra. Ikka sellesama firma poolt.

Olgu siinkohal kõrvalpõikena öeldud, et Johannes Nahkuri andmeil (Vooremaa 1991 nr 118) tegeldi lina ja takuga kauplemisega juba tsaari-ajal. Laius-Tähkvere (Sadala) vallast Kodisma külast Villem Karu saatnud mõnel kevadel Jõgevalt 2-3 takuga laaditud vagunit Tallinna.

Takku ostsid tema teatel enamasti ehitusega tegelejad.

1922.a. lõpul on Alfred Laur mingil põhjusel eraldunud oma Tartu suurpartneritest A.Kurrukist ja H.Lellest, kes ka edaspidi ostavad küll veel Jõgeval lina, aga nüüd juba raudteejaamas ja enam mitte postijaamas. 12.parillil 1923.a. kuulutab A.Laur Postimehes, et ta ostab Jõgeva postijaamas „kõrgema päevahinnaga“ lina, linaseemet, rukist, otra ja kaeru.

See on tema esimene enda nimel esitatud ärikuulutus, mis toona täitis muidugi ka reklaami aset. 1924.a. veebruaris teatab A.Laur, et ostab puhtaid, ropsimata ja kuivatatud murdmata linu ja võtab neid vastu iga päev.

8.veebruaril 1925 asutas grupp asjasthuvitatud Tartumaa põllumehi ühistegevuslikul alusel toimiva Tartumaa Linakasvatajate Ühingu (ajakirjandus on kasutanud ka sõnapaari linaharijate ühing, aga need ühingud peaksid üks ja sama olema). Viimane hakkas omakorda ehitama Jõgeva postijaama ühingu linavabrikut. Siitkandi põllumeeste asjakohane nõupidamine peeti alevi seltsimajas 24.mail. Kokkutulnuile esinesid linakasvatuse asjatundjad. Vaieldamatult oli nii ühingu moodustamisel kui linavabriku asutamisel tunda tugevat Alfred Lauri initsiatiivi ja veenvat eestvedamist.

Kuigi vabriku ekspluatatsioonikõlblikkust ülevaatav komisjon tuli kokku alles 23.detsembril 1925, oli linakasvatajate ühing juba 8.septembri Postimehes välja kuulutanud linavarte vastuvõtmise mitmes raudteejaamas ja sealhulgas Jõgevalgi. Iga vastuvõtupunkt töötas 5-6 päeva ja vastuvõtmist toimetasid neis ühingu-poolne vastuvõtja ning „Eesti Lina“ instruktor.

Nemad hindasid kauba ja vormistasid selle aktiga. Samuti teatati septembris üldsusele, et üles pannakse peamiselt leotatud linu puhastav masin. Mitmel põhjusel asi venis ja linapuhastustööga jõuti ühtedel andmetel alustada alles 1925.a. novembri lõpus, teistel andmetel lasti linavabrik käiku siiski detsembris.

Vabrik mahutati endistesse viljakaupluse aitadesse. Vabriku puhastusmasin oli suuteline puhastama 8 kaalu (üks kaal oli 10 puuda ehk umbes 163,8 kg) linu päevas, kehval linakasvu aastal, nagu see oli 1925. aasta, ulatus masina päevatootlikkus vaid nelja kaaluni. Pärast linade puhastamist oli kliendi valida, kas ta võtab puhastatud lina tagasi või saadab oma lina Keskühisuse „Eesti Lina“ vahendusel müügile. Asja sai korraldada siinsamas kohapeal linavabriku kaudu.

54

Kohe 1925.a. lõpul ilmnes vajadus takupuhastamise masina järele. Masina hind oli 1,5-1,7 miljonit marka. Masina hankimise võimalusega hakatigi tegelema, sest linades oli selajal parasjagu palju takku.

Tundub, et linamasina käikulaskmine oli edukas. Linu toodi rohkelt kokku ja tekkinud töö järjekorrad venisid oodatust pikemaks. 1926.a. jaanuaris oli vabrikus umbes 20 töölist. Töötati siiski ühes vahetuses, sest 15.jaanuariks saada loodetud takumasin oli veel kohale jõudmata ja puudus võimalus takku ümber töötada. Takku oli liialt palju, sest linavarred olid kasvuaastast tingitult liialt mädad. Takumasina ja kuivati monteerimine lõpetati 1926.a. märtsi viimastel päevadel ja sellega oli vabrik käiku lastud kogu kavandatud ulatuses Algul oli kavas linatoojaile osa müügihinnast koheselt ära maksta. Esimesed linakoormad toodi kohale juba enne jõule. Pank Tallinnast oli küll raha lubanud, aga miskipärast viivitas selle andmisega. Isegi 1926.a. jaanuari lõpuks polnud raha veel kätte saadud. Talumehed käisid alatasa oma raha küsimas ja olid olukorrast väga ära pahandatud. Positiivse asjaoluna ilmnes, et masinaga puhastatud takust saadi turul sama hinda, mis kodus halvasti puhastatud linast. Ühtaegu A.Laurile postijaama lühiajalise rendileandmisega tõusetus mõte, et linaühing võiks taotleda postijaama pidamise õigust endale. Ilmselt oli see Alfred Lauri mõte ja ettepanek. Ühtlasi kaaluti jõe äärde lina leotamiseks linaleokohti sisse seada. See omakorda oleks võimaldanud suvega leotatud linad aega viitmata läbi masindada. Linaligude asutamine ei olnud ilmselt plaanitud viisil võimalik ja rahvale teatati, et vabrikus leotamine läheb kalliks ning leotamata linu toogu tööstusse vaid need, kel kodus leotamisvõimalus sootuks puudub. Üha laiemalt sai aga talumeestele selgeks, et odavam on lasta vabrikus oma linad ära harida kui et seda teha kodus käsitsi, mis ju töömahukas, liialt aegaviitev ja küllap abitööjõu kasutamise tõttu ka kulukam.

1926.a. detsembris kuulutatakse, et vabrik võtab harimiseks vastu äraleotatud õhukuivi linavarsi, aga ostab samuti juba äraharjatud linu ja takku ning lubatakse maksta „kõrgemat turuhinda“. Puuda linade vabrikus töötlemise eest küsiti 260 marka, takkude puuda eest 250 marka. 1927.a. jaanuaris kinnitatakse talunikele, et “linavarred saavad soovikorral kohe peale vabrikusse jõudmist haritud. Haritud linad ja takud ostab vabrik kohe väljamakstava raha eest ära, makstes kõrgemat turuhinda.“ Kui suur see kõrgem turuhind on, seda hinnapakkujad kuulutuses ei avalda. Pigem see ikka üks reklaaminipp oli.

1927.a. novembri algul kirjutab Postimees, et Tartumaa linaharijate ühisusel on üle 80 liikme.

Kahe aastaga, detsembrist 1925 alates on vabrik tootnud 2356 puuda puhast lina ja 3356 puuda takku, mis teeb toodangu kogumahuks enam kui 560 kaalu. Kui ka kahe eelnenud aasta lina oleks nii nagu 1927.a. kasvanud lina, välja andnud 25% kiudu, oleks vabriku kogutoodang olnud kindlasti suurem.

Linavabrik hävis tulekahjus. 1929.a. 25.märtsi Postimees kirjutab juhtunust nõnda: „Ööl vastu pühapäeva, kella 2.3o paiku 24.märtsil märkasid naabermajade elanikud kahjutuld Tartumaa Linaharijate Ühingu linavabriku hoones. Tuli sai alguse ilmselt katlamajast, kustpoolt ka hoone põlemine oli alanud. Kuna põlevast hoonest vaid paari sülla kaugusel asusid lähimad puumajad, tuli tuletõrjel hoida ära tule levik neile ja jaamahoonele, sest siis oleks võinud süttida ka paljud läheduses olevad teised puumajad. Tule nii ohtlikku levikut aitas ära hoida ka tuulevaikne ilm.

55 Kella poole nelja paiku helistas tuletõrje peamees Tartusse ja palus sealt kiiret abi, sest polnud veendunud tulemöllu edasileviku takistamise võimaluses oma jõududega. Tartu vabatahtlikud ronijad ja lendsalga liikmed võtsid kaasa mootorpritsi ja käsipritsid ning läksid jaama, et kella 4.o7 kiirrongiga Jõgevale sõita. Kiirrongi veduril tekkis rike ja rongi väljasõit hilines umbes 20 minutit. Tartu abi jõudis Jõgevale kolmveerand kuueks. Siis oli vabrikust järel vaid põlevate rusude hunnik, mida asuti koos jõgevalastega lõpuni kustutama. Jõgeva enda tuletõrje oli siiski suutnud omal jõul katastroofi ära hoida.

Kella üheksaks tuli Tartust plaanipärase mootorrongi asemel aururong, millega Tartu tuletõrjujad kella 10.3o-ks koju tagasi jõudsid. Vabriku inventarist ei jõutud päästa midagi, vaid 2-3 koormat linu. Kahju hinnatakse 10 miljoni sendi peale.“ Sellega Alfred Lauri lina- ja linaseemne ostu-müügi äri ning linaühingu linavabrik likvideeriti, on kirjutatud varsti seejärel alevivalitsuse dokumentatsioonis. See teade ei vasta aga paraku lõpuni tõele. 1938.a. veebruaris on Jõgeva kaupluste nimekirjas postijaamas asuv Alfred Lauri lina, linaseemne ja vilja ostu-müügi äri. Ilmselt on ta vahepeal oma linaäri taastanud.

OSAÜHISUS „UKU“ Ellart Randoja on oma kodu-uurimuslikus töös „Jõgeva Rajooni RSN Täitevkomitee tööstuskombinaadid ja Teeninduskombinaat „Jõgeva“ aastail 1944 – 1978“ (koostatud 1978) kirjutanud, et „Uku“ sai alguse käsitöölise Otteri 1909.a. rajatud puusärgitöökojast. Otter ehitas Tartu maantee ja Suure tänava ristumiskohale tisleritöökoja, mille otsaruumidesse sai enda tarvis toa ja köögi. Hiljem olla ehitatud hoonele mansardkorrus peale ja hoone otsa veel juurdeehitus. See hoone olevatki tänapäeva teeninduskombinaadi kontorihoone (1978.aasta mõistes – Ü.P.).

Maailmasõja puhkemise järel sai Otter ootamatult 1914.a. sõjaväe tellimuse vooritarvetele.

Armee vajas vankreid, regesid, lookasid jne. Otter sai tööstuse laiendamiseks laenu, tööjõudu, masinaid ja materjale. Tema käsutusse eraldati 4 tagavaraväelast. Suure tänava äärde ehitati 1914.a. telliskivist uus tööstushoone, mis veel praegugi alles. Otteri tulutoov tegevus lõppes Oktoobrirevolutsiooniga. Puusepp Otter hakkas nüüd kirste tegema.

Varsti asutasid Tartust tulnud rahamehed Silvere (sellajal oli tema nimi siiski Silbergleich – Ü.P.), Lill, Treufeld ja Hakkaja Jõgeval osaühisuse „Uku“. Seni Otterile kuulunud Suure tänava äärne tööstushoone pikendati, hoovi ehitati tiibhoone ja tänavatiivale teine korrus.

Tänavaäärse tiiva I korrusele seati sisse villakraasimine, ülakorrusele ketramine. Hoovimajas seati sisse kahe paari kividega jahuveski. Ehitati veel katlamaja ja jõujaam. „Uku“ tööstushooned on rajatud ajavahemikus 1914-1922.

Osaühisuse „Uku“ rentisid seni sellega konkureerinud Sööt ja Kaik, kelle villakraasimise ja ketramise tööstus asus samas lähedal, praegu V.Kingissepa t 78 majas. Sööt ja Kaik likvideerisid oma tööstuse, viisid seadmed üle „Ukusse“ ja lootsid renditud tööstusega edu saavutada. Sattusid aga majanduslikesse raskustesse. Hans Silvere maksis teistele osanikele osamaksud tagasi, andis oma õlletööstuse „Livoonia“ Tartus pojale ja tuli ise Jõgevale „Uku“ tööstust juhatama. Asutati osaühisus Hans Silvere ja Pojad.

Jahuveski sai uued püülivaltsid, villaveski moodsad seadmed, asutati jahuveski. Saeveski töötles peamiselt valitud puitu ekspordiks. Seal seisid suured taabeldatud puidumaterjali virnad oodates ärasaatmist.

56 „Uku“ hoovile ehitati viljalaod, milleks kasutati Kurista mõisa karjalauda lammutamisest saadud kive. Selle hoone teisele korrusele sai õllekastide tegemise töökoda. Samuti osteti kokku õlle jaoks otra. „Ukut“ juhatas omanik ise ja tuli kõigega hästi toime. Abiks oli tal vaid üks sugulane, kes oli raamatupidaja ja kassapidaja üheskoos. Suvel töötas „Ukus“ 45-55 inimest, talveks oli töölisi vähem, – on kirjutatud uurimuses ja ka kogu eelnenu siinkirjutatu pärineb mainitud uurimusest. Nõnda on kirjeldanud Ellart Randoja „Uku” saamislugu.

Eelmainitud Otter on ilmselt Elistvere valla liige Jaan Kristjani p. Otter (1883), kes koos naise ja pojaga on Jõgeva valla perekonnakirja kantud 1913. aastal. Teisal on 1916.a. märgitud, et ta elab Jõgeva vallas 1910.a. 14 aprillist (1918.a. on tema elukohaks märgitud samuti Eristvere) ja on I järgu maakaitseväelane, aga teda ei saavat sõjaväkke võtta mingite eriõigustest ilmajäämise tõttu. 1915.a. on ta Jõgeva haridusseltsi liikmemaksu maksjana seltsi kassaraamatus kirjas. 1916.a. on liikmemaksu maksnud nii Jaan kui tema naine Anna (1888).

Helve Antoni andmeil ostis J.Otter Eristvere küla Totsase talu peremehelt Jaan Lombilt Kivitee ja Tartu-Tallinna maantee nurka põllutüki ja ehitas sinna puusärgitöökoja. 1918.a. andmeil oli neil poeg Aleksander (1906) ja Jõgeval sündinud tütar Eldi (1918).

Hans Silbergleichi 60 sünnipäevale pühendatud uudisnupus 3.dets. 1933 Postimehes väidetakse aga, et „Uku” nime kandma hakanud ettevõte on asutatud 1912, mis peaks tähendama, et J.Otter on oma töökoja avanud siis. Ühes 1920.a. alevi arhiividokumendis on märge, et „Uku“ villavabrik ja jahuveski on asutatud 1917.a. ning selle omanikud on Hans Silbergleich, Hans Kukke, Juhan Karlson, Jaan Lill ja Hendrik Treifeld. Küllap on siin tegemist osaühingu asutamise aja ja võimalik, et juba tegutseva jahuveski baasil kavandatava tootmisüksuste asutamise plaanide realiseerima hakkamisega. Sest 29.augusti 1918.a. Postimees kirjutab, et ligemal ajal asutatakse Jõgeva alevisse villa kraasimise ja ketramise vabrik. Mõned ärimehed olla asjaga juba tegevuses ja vabriku sisseseade Riiast tellitud. Vabrikusse seatavat üles dünamo, nii et alev hakkavat vabrikust elektrivalgust saama. Vabriku tarvis turbamaadki olla juba ostetud. Tasub meelde jätta, et see Postimehe teade pärineb ju sügavalt 1918.a. Saksa okupatsiooni ajast, mil sakslastel veel I maailmasõja kaotamise hirmu polnud. Ilmneb, et okupatsioon kõikides eluvaldkondades polnudki ülirange.

Keeruliseks läks olukord sakslaste taandumisega ja Vabadussõja sõjasündmuste Jõgeva-maile jõudmisega. Vist osa kompanjonide vahetuse tõttu vabriku käikulaskmine siiski venis ning alles 22.juulil 1919 kuulutatakse Postimehes rahvale, et osaühisuse „Uku“ villatööstus võtab villa kraasimiseks ja ketramiseks vastu. Mitmes alevivalitsuse sama aasta dokumendis nimetatakse „Ukut“ elektrivabrikuks, kus on „elektrivabrik, villavabrik ja jahuveski“. Vabriku juhataja on Jaan Lill. Vabrik annaks juba juulis 1919 alevile voolu, aga tööstusel olevat puudu ülekannete nahkrihmadest. Esmalt hakkaski vist „Ukus“ 1919.a. tööle elektrijaam. Voolu anti ühe dünamoga 1921.a. sügiseni ja elektrijaam töötas vaid talvekuudel. On aga märgitud, et muu sisseseade oli tehniliselt halvas seisukorras ja seepärast elektri andmine esimestele tarbijatele olnud tuntavate häiretega. Siis muretseti juurde teine dünamo. Kuna sisendused majadesse ei olnud vajalikult isoleeritud ja paigaldatud, võis tuul juhtmeid kokku ja sõlme ajada ning mõned pisemad õnnetused ei jäänud sellpuhul olemata.

1920.a. ongi alevi dokumentides märge, et „Uku“ pole veel täies ulatuses tööle saanud hakata ja kõik senised töötamisperioodid on olnud ajutist, proovikatsete iseloomu. 1920.a. juunis

57 teatati lehes, et tellijad, kel villaketruse tähtaeg juulis, võivad ketrusele järele tulla 20.juunini.

Pärast seda jääb vabrik sisseseade täiendamise ja remondi tarvis seisma.

1919.a. suvel elasid „Uku“ majas August Räst, Jüri Pihlik, Peeter Lill, Julius Laumets, Paul Krautsmann, Daniel Zinkmann ja Aleksander Kivistik. Kes neist millises ametis oli, pole teada. Äärepealt oleks Jõgevale põllutööriistade ja raudtee-tarvete vabrik rajatud. 28.nov. 1920.a. peeti vabriku asutajate, tehnikaliidu aktsiaseltsi peakoosolek. Kuulutati välja ka eelolev aktsionäride koosolek ja valiti 5-liikmeline ajutine juhatus ning revisjonikomisjon. Aktsiate müük korraldati Tallinna ja Tartu Põhja pangas. Osa aktsiaid oli jõutud juba müüagi. A/S Tehnika Liit oli Postimehe teatel omandanud kasulikel tingimustel isegi juba Jõgeva „Uku“ vabriku. Tegevuse alustamine takerdus siiski rahapuudusele. Tehnika Liit lootis valitsuselt saada 3-miljonilise laenu, et siis laenuga vabrik ka asutada. Just samal ajal vahetus aga valitsus ja uus tööerakondlik valitsus pidas paremaks finantsabi mitte anda. Raha ei saadud ka pankadelt, kes põhjendasid niisuure summa laenamisest keeldumist laenuandmise võimaluse puudumisega. 1921.a. jaanuaris-veebruaris vabriku rajamise püüdlused vaibusid.

Hans Silbergleich eestistatud nimega Ants Silvere sündis 1873.a. Virumaal Paasvere vallas Rahklas. Tema isa Mart olnud esimene end mõisa alt vabaks ostnud eesti talupoeg. Abiellus 1902 Maria Kruusmanniga (1884). Õppis Rahkla vallakoolis ja Rakvere kihelkonnakoolis. Enda tulundustegevust alustas1890. aastal Rahklas lubjapõletamise ja -müügiga. Asus 23 aastaselt koos vennaga Tartusse, kus kauples puude ja lubjaga. Oli, alul koos vennaga, 1896-1914 Valguta mõisa õllevabriku rentnikuks. Hiljem töötas juba iseseisvalt kuni 1913. aastani, mil avanes võimalus rentida juurde teinegi, Krüüdneri mõisa õllevabrik. Avas 1915.a. Tartus limonaaditööstuse. Siis omandas 1916.a. Tartus õllevabriku ning asutas selle juurde karastusjookide, 1917.a. ka viljakohvitööstuse. 1926.a-st Livoonia õllevabriku omanik. 19201922 Tartu laeva veoäri A.&M.Univer kaasomanik. A-st 1930 Jõgeva „Uku” ainuomanik, 1931 aastast Täisühing „Uku“ juhataja. 1924-1928 Tartu Ühispanga ja a-st 1934 Tartu Kaubapanga nõukogu esimees, a-st 1937 Kaubandus-Tööstuskoja V sektsiooni täiskogu liige. Äritegevuses abistasid teda pojad Albert (vanem) ja Uudo. Noorem oli isa äripartneriks Jõgeval, vanem Tartus. Teatmiku „Eesti talundid. Tartumaa. 1939” andmeil kuulus Hans Silbergleicile 5 ha suurune Totsase B-62 väiketalund.

1922.a. algul kuulutab osaühing, et nende elektrijaamas on müüa akumulaator ja 90 puuda värsket väävelhapet. Mida konkreetset kuulutatud materjali taustast arvata, siinkirjutaja ei tea.

1922.a. märtsi lõpus kuulutatakse ootamatult Postimehes, et „Uku“ oma tegutsevate villatööstuse, saeveski, elektritootmise ja rauatööstusega on müüki pandud. Võimalik, et see on seotud kuidagi 1920-1921.a. katsetega seal põllutööriistasid tegema hakata. Loomulikum on, et omanikud otsisid oma tööstusele uut ostjat, aga olukord ilmselt muutus ja juba 3.mail teatatakse lehes, et „Uku“ villavabrik „ketrab ja kraasib võistlemata headuses ilma järjekordadeta“. Siiski on vist vabrik vahepeal seisnud ja „aurumasin“ Tartus remondis olnud, millele viitab kuulutuses äratoodud asjaolu, et järjekordi pole ning kuulutuse taasilmumine maikuu kestel veel 3-4 lehes. Kuulutuste rohkus aga ikka selleks, et töörütm taastada ja vajalik klientuur tagada. Muud täiustavad remonditööd taheti lõpetada 1922.a. augusti keskel.

Tootmistegevuse edenemisest annab märku see, et juunis otsitakse „aurujahuveskile“ vilunud, aga poissmehest möldrit, kes lisaks veski remonditöid tunneks. Poissmeest küllap seepärast, et juhatusel polnud välja pakkuda korterit perekonnaga isikule ja et tagada möldri igati

58 käepärastolek. Jahuveskil oli kaks paari kive. Äsja oli tööle pandud vilja koorimise ja püülijahvatuse veskiosa.

1922.a. suvel kirjutatakse, et villatööstus on kahekorruselises majas. Kraasimine toimub alumisel ja ketramine ülakorrusel. Kraasimismasina uued kraasid, mis nüüd 40 tolli laiad, võimaldavad päevas umbes 100 naela villa lõngaks kedrata. Varem olnud selleks piiriks 70 naela. Kraasimismasinaid on tööstusel viis, villalahutajaid üks, samuti üks ketrusmasin, millele mahub 180 pooli. Kogu tootmise masinavärki käitas 60-hobujõuline aurukatel.

Kütteks tarvitati puid ja turvast. Villatööstus oligi siis kogu käitise töömahukaim osa.

1922.a. oli käitises 9-10 töölist. Sama aasta septembris on kuulutus, et „Uku“ on avanud oma villatööstusele villa vastuvõtmise koha ka Pukas, aga kas sealne punkt tööle hakkas ja kaua ta tegutses, pole teada. 1923.a. jaanuarist on teade, et villatööstus töötab kahes vahetuses.

1924.a. märtsi keskel otsitakse vilunud kraasijat ja ketrajat. Pole aga selge, kas on vaja lisatööjõudu, või on keegi senistest töölistest lahkunud.

Tartumaa Teatajas (5.dets. 1933 lk 4) H.Silbergleichi 60. juubelile pühendatud eluloos kirjutatakse, et „Uku“ oli kuni „1930 aastani vaheldumisi osanikkude ja rentnikkude käes, siit peale jäi aga H.S. üheks uuemaks ja pärastiseks omanikuks, arendades ja uuendades tööstust“.

Kui aga 1931.a. veebruaris villatööstuses vargil käiakse, kirjutatakse Postimehes, et tööstuse omanik on Voldemar Kaik. Seega peaks „Uku“ villatööstus 1931.a. olema ikka veel viimase käes, rendil või kaasomandis ja võib-olla ei läinud kogu „Uku” tööstuskompleks Hans Silbergleichile üle üheaegselt. Küllap toimus täielik peremehevahetus ikkagi 1931.a. jooksul, 12.dets. Postimehes on kuulutus: „Uuesti avatud „Uku“ jahu- ja villa veski Jõgeval, Suur tän. nr. 41, telef. nr. 75. Valmistab täiesti uute ja täiendatud masinatega alandatud hinnaga kõige paremat püüli-, sõela- ja liht jahu, kruupe ja tange. Villakraasimine, ketramine ja korrutamine.

Töö korralik, kiire ja täielik vastutus. Tarvitajaskonnale öökorter ja hobuste tallid.

Aupaklikult omanik.“ Öömaja võimaldamine veskilistele ja tall nende hobusele oli kindlasti tasemel teenindamise näide. Olgu asja paremaks mõistmiseks lisatud, et nii „Uku“ kui Painküla veskil on teadaolevalt käidud näiteks Torma ja Avinurme valla piirilt Võtikvere Saaremetsa väikekülast, vastavalt siis 40 ja 45 km kauguselt. Nii kaugele tuldi aga kindlalt just teenustöö kvaliteeti silmas pidades.

Järgnevatest aastatest on AS „Uku“ kohta infot vähem. 1939.a. märtsis loetletakse ühes alevivalitsuse dokumendis, et Ants Silvere krundil asuvad telliskivist tööstushoones jahu-, villa- ja saeveski, maakivist 2-korruseline viljaait, puust elumaja ja veskiliste tarvis teine puust elumaja, laudadest saevabriku laudadesara ning palk-talumaja. A.Kevad (1985.aastal 78. aastane) jutustas siinkirjutajale: „“Uku“ veskite omanik Ants Silvere elas veski õuepealses majas, mida praegu aiamajaks kutsutakse ja kus praegu on samuti korterid. Kui mina 1944.a. „Ukus“ tööle hakkasin, siis ehitati just aiamaja ümber, nagu mäletan, lõhuti kamin välja. Ants Silverel oli Tartus õllevabrik. Minu isa oli Silverel kutsariks. Vanal aastal sõitis Silvere isaga läbi kõik need kauplused, kus tema õlut müüdi ja tegi uusaastakingitusi.“ 1939.a. oktoobris kuulutab „Uku“, et veskis on nüüd „kõige täiuslikumad viljapuhastajadsorteerid“. Novembris on T/Ü Ants Silvere ja Pojad (Suur tn 75) jahuveskis kolm, villatööstuses viis ja saeveskis 25 töölist. Saeveski töötas tunnis läbi 5 tihu puitu. Ühes 1965.a. Punalipu mälestusteartiklis kirjutatakse, et 1940.a. sai „Uku“ direktoriks keegi Haamer.

59 Alevivalitsuse arhiivi andmeil töötasid juba hiljemalt 1942.a. veebruarist „Uku“ saeveskis laagrist toodud vene sõjavangid. Märtsis näiteks 21 päeva ja juulis oli 21 tööpäeva tööl 12 vangi. Veski andis vangidele lõunasöögi, hommiku- ja õhtusööki mitte. Sama aasta mais kutsutakse kõiki isikuid, kel on saeveskis valmismaterjali või palke, sellest kahe nädala jooksul vabrikujuhatusele teatama. Kes selle aja kestel jätab oma materjali registreerimata, nende materjaliga talitab vabrik edaspidi oma äranägemist mööda – müüb ära või kasutab oma tarbeks, et saada kätte töötasu ja platsiraha. Ilmselt on segadused tekkinud seoses sõjaoludega. Kolmes veskis on kokku 17 töölist. Vange kasutati ka 1943.a. Näiteks oli aprillis saeveskis tööl 21 sõjavangi, kellest mais saadeti ära kümme vangi, augustis aga telliti vangide toitlustamise tarvis 10 kg soola kuuks ning soola osteti nende toidutegijale teadaolevalt veel detsembriski. „Saksa-ajal 1941-1944 valdas „Ukut“ H.Silvere tütar oma mehega,“ on lugeda Ellart Randoja uurimusest. „Nõukogude võimu tagasitulekuga 1944.a. sai „Uku“ tööstuse juhatajaks peamölder Jaan Hein ning „Uku“ allutati toiduainetetööstuse ministeeriumi (sellajal siiski rahvakomissariaat – Ü.P.) Jahu ja Leivatööstuse Trustile. Siis nimetati Ukut tööstuskombinaat „Uku`ks““. Ühest linnavalitsuse 12.sept. 1944.a. dokumendist on lugeda, et Jaan Hein on juhtiv mölder ja Eduard Opmann saeveski meister. Seega saksa-ajal, enne venelaste tagasitulekut. Samast dokumendist ilmneb, et „Uku“ on oma veskitega endiselt natsionaliseeritud ettevõte, mida saksa võimud omanik Ants Silverele polnud tagastanud.

1945.a. veebruaris tituleeritakse Jaan Hein`a „Uku“ käitise direktoriks.

Pealesõja esimene vooluandja linnale on „Uku“. Ühe 1945.a. septembrist pärineva ametliku teate järgi on vool aga sedavõrd nõrk, et takistab isegi kino näitamist ja linna tänavad on siiani valgustamata. Isegi 1946.a. oktoobris pole Ulila pealiin Jõgevani veel valmis ja linna toidab elektriga jätkuvalt „Uku“. Samal sügisel on käitises 34 töölist, kuid koos kontoripersonali ja abimajandiga on töötajaid kokku 56. Linna täitevkomitee paberitest on mitmel korral leida sõnapaari „Uku“ metsakombinaat, aga siinse loo autoril lähem teave mainitud kombinaadi kohta puudub. Võimalik, et kombinaadiks nimetatakse sealse saeveski ja selle tarbeks puitu ülestöötavat tootmiskooslust.

PUNASE RISTI HAIGLA 15.sept. 1914.a. Päevalehes kirjutatakse, et 9.septembril õnnistasid Laiuse preester A.Paulus ja õpetaja J.Kõpp Jõgeva alevikus suure rahvahulga osavõtul sisse Punase Risti haigemaja, millele üüriti ruumid Mägile kuuluvas võõrastemajas „Laisholm” (praegu Jaama tn 5), mille ruume ajaleht nimetab alevi parimateks. Tseremoonial osales ka maanõunik von Oetingen.

J.Kõpu mälestuste järgi asutati haigla Tartu praostkonna õpetajate ja mõnede mõisapidajate organiseerimisel. Ette oli nähtud 30 voodikohta, millest 20 peeti ülal talurahva vabatahtlike annetustega ja 10 voodikohta Puurmani krahvinna poolt. Sakala mainib, et „Latsareti arstlise ja majanduslise juhatuse on härra ja proua Dreyblatt`id lahkesti enese peale võtnud.”

Haiglasse toodi paranema kergemalt haavatud alamväelasi, esimesed 12 meest saabusid Jõgevale 2.oktoobril, kellel olid kuuli- ja täägitorke haavad peaasjalikult kätel.

Kuidas on haigla ametlik nimi, ajalehesõnumeist ei selgu. Sakala (17.nov. 1914) nimetab haiglat Punase Risti kohaliku Naiskomitee Jõgeva hospidaliks, Päevaleht omakorda 3.nov.

1914 Tartu Eesti Punase Risti haigemajaks, Olevik Jõgeva Punase Risti haigemajaks ja Postimees samamoodi Olevikuga.

60

28.okt. 1914.a. Olevik kirjutab, et Jõgeva Punase Risti haigemaja peetakse ülal mõisnike ja rahva vabatahtlikest annetustest. Eestlased olla aga huvitatud mõisnikega koostöö tegemisest haigla heaks lahku lööma ja laialt rääkivat eestlased oma haigla asutamise mõttest. On aga karta, et hea mõtte realiseerimine pole sugugi nii kerge ning on arvata, et asjast midagi välja ei tule. Päevalehe teatel saavat uus haigla ruumid seltsimajas. Sama aasta 2.dets. Tartu Päevaleht trükib ära teate edukast ja ulatuslikust korjandusest Jõgeva vallas selle haigla tarvis.

3.nov. 1914.a. Päevaleht toob teate Laiuselt, kus sealne Hoiu- ja laenuühisus annetanud Punasele Ristile haigla jaoks 100 rubla, vallavalitsus lubanud omalt poolt samal otstarbel 300 rubla ja 16.nov. korraldatavat Laiusel veel peoõhtu, mille sissetulek minevat samuti punaseristi haigemajale. Pole aga selge, kas annetused Laiuselt olid mõeldud juba tegutseva Jõgeva laatsareti tarvis või hoopis uue kavandatava, ainult eestlaste ülalpidamisel seisva haigemaja jaoks.

1915.a. kevadel kirjutatakse lehes, et laatsaretis olla 20 voodikohta. Haigla eestseisja mõisaproua soovinud märtsis koguni laatsareti sulgeda ja öelnud isegi ruumid üürnikule üles, aga see kava ei teostunud. Võõrastemaja ruumid üüriti edasi 50 rubla eest kuus.

Postimees kirjutab 16.apr. 1915, et viis päeva tagasi paigutati õhtuse rongi pealt tulnud 12 haavatud soldatit Punase Risti haiglasse. Haigla olevat avatud kuueks kuuks ja pidanuks õige pea oma tegevuse lõpetama. Nüüd olla kõrgem ülemus teatanud, et haigla jääb tööle kuni sõja lõpuni.

Mais avaldab Postimees haigla juhataja H.Dreybladti seletuse, et annetusi on kogunenud haigla heaks niipalju, et selle töötamise aega on pikendatud 3 kuu võrra ehk 20. maini 1915 ja siis laatsaret suletavat. 20.juuni Postimees teatabki haigla sulgemisest Jõgeva mõisas, samuti Voldis asunud Punase Risti laatsareti kinnipanekust.

HAIGLA Ajalehe Olevik 4.okt. 1914 number annab teada, et Laiuse jaoskonnaarst Hermann Dreybladt on saanud loa avada Jõgeva alevis erahaigla. Lehe teatel võetavat vastu igasuguseid haigeid peale nõdrameelsete ja nakkushaigete. Hilisemast ajast pärit mälestustest on teada, et see haigla asus arsti enda majas ja seal oli 4 voodikohta. 1929.a. oktoobrist on H.Dreybladti ajaleheteade, et „…haigemajas töötab alaliselt ämmaemand. Sünnitajate vastuvõtmine igal ajal.“ Kas Dreybladt avas oma haigla „sünnitusosakonna“ selsamal sügisel, pole selge, aga arvatavalt see nõnda oli. Samuti pole teada, kauaks ämmaemand haiglasse tööle jäi, vast ikkagi haigla tegutsemise lõpuni.

Tõenäoliselt lõpetas haigla oma tegevuse 1931.a. seoses H.Dreybladti surmaga. Hilisemast ajast enne sõda haigla olemasolu kohta linnas andmeid ei ole.

Hermann-Alfred Karli p. Dreybladt Sündis 12.mail 1873 Karksi-Nuias ja suri 16.sept. 1931 Jõgeval Aia tn. 2 kurguvähki. On maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Ajalehe teatel tõid tema hauale pärgi ja ütlesid hüvastijätusõnu ligi paarikümne organisatsiooni esindajad. Lõpetas Tartu ülikooli ja töötas mõnda aega Berliinis. Alustas arstipraksisega Jõgeval 1907.a., kinnitati Jõgeva jaoskonnaarstiks 1914.a. Tema abielu Agathe-Melanie Kūhns`iga (sünd. 1886 Härjanurme

61 vallas, kelle isa Johann-Eduard Kūhns oli sünd. 1850 Lahnis ja pidas Härjanurme vesiveskit) laulatati Kursi kirikus 1908.a. 1918.a. saksa okupatsiooni ajal aktiivne okupatsioonivõimu toetaja ja tegelane (kasutas saksakeelset arsti ametipitsatit, aga see tulenes saksa võimude nõudmisest) ja mälestustes on teda süüdistatud isegi repressioonidele õhutamises. Valiti 1919.a. mais alevinõukogusse ja kuulus sinna mitu koosseisu, olles 17.12.1919 valitud ühtlasi nõukogu esimeheks, kellena toimis ka hiljem. Oli Kaitseliidu Jõgeva malevkonna sanitaarpealik 1925.a-st peale ja a-st 1927 surmani ühtlasi Tartumaa maleva arst. Tema naine Melanie oli Jõgeval 14.mail 1925 Naiskodukaitse (Nais-Abivalve) asutajaliige ja esimene esinaine. Dreybladt oli aktiivselt tegev ka Jõgeva Vabatahtlikus Tuletõrjeseltsis – juhatuse liige ja Sanitaar-päästejaoskonna pealik. Oli Jõgeva Majaomanikkude Seltsi liige, Jaoskonna Arstide Seltsi asutajaliige, esimene esimees ja seltsi juhatuse liige ning valiti 15.06.1931 selle seltsi auliikmeks. Järelhüüdes on teda nimetatud sõbralikuks, asjalikuks ja sädeleva huumorimeelega inimeseks. Mitme vanema inimese mälestuses on teda meenutatud andeka arstina. Lapsed: Rita-Sigrid sünd. 1909 Jõgeva vallas, Gert-Siegvart-Manfred oli sünd. 1914 samuti Jõgeva vallas.

Mitmed vanemad jõgevalased, kes teda mäletasid, pidasid teda sakslaseks ja naist Melaniet lätlaseks. !931.a. 13.okt. Postimees kirjutab, et ka H.Dreybladt oli rahvuselt lätlane, Jõgeva 1919.a. elanike nimekirja järgi on aga nii Hermann kui tema naine Agathe Melanie baltlased..

Dokumentides on paar-kolm viidet 1941.a. 23.juuli tulekahjus hävinud linna ambulatooriumist, aga seal pole kirjas, kas see oli asutatud 1940 või 1941 ja kuipalju ta erines või kas üldse erines sõjaeelse tavalise jaoskonnaarsti töö- ja vastuvõtukohast. 1941. aasta Rahvakalendri (trükitud 1940.a. lõpul) järgi paiknes linna ambulatoorium majas Suur t. 6 ja selle juhatajaks oli L.Peterson. Haigla tõelise raviasutuse mõistes, kuigi esialgu üsna algeline, asutati Jõgevale alles nõukogude ajal pärast sõda.

16.veebruari 1945.a. Postimees kirjutab: „Jõgeva ambulatoorium asub suures valgusküllases 2-korruselises majas. Töötavad sisehaiguste arst, üldarst ja hambaravi, velskrid, ämmaemand ja õed. Jõgeva arstijaoskonna taastamist juhtis Jõgeva jaoskonnaarst doktor Teder linna täitevkomitee esimehe Kase kaastegevusel. Jaoskonnaarstil oli palju tegemist ka haigla remondi juures, lisaks esmaabi andmisel, oma arstijaoskonna kogu elanikkonna arstliku läbivaatuse korraldamisel, kaitsesüstimiste korraldamisel nii laste difteeria ja rõugete kui ka täiskasvanuile rõugete panemisel ja kõhutüüfuse vastu.

Haiglasse vastuvõtt on avatud. Haigla asub uuestiremonditud hoones. Sinna mahuvad nii nakkushaiged kui ka teised ravivajajad“.

Kahtlemata oli dr E.Tederi töö niisugustes tingimustes, nagu oli sõjajärgne aeg Eestis, ühes väikelinnas haigla loomine kangelastegu. Aga nõukogude propaganda pasunapuhujail oli toimunuga seoses harukordne võimalus heietada plära nõukogude viljakatest tingimustest uue elu edendamisel. Sestap kirjutatakse 1945.a. märtsis Postimehes, et Tartumaa arstide esimesel konverentsil rääkis esimese kõnelejana E.Teder, kuidas ta haigla loomisega Jõgeval hakkama sai. Artiklis rõhutati, et täie pingega töötab ka haigla ambulatoorium. Haigla korraldusse võeti Johannes Võsu ruumikas kahekorruseline telliskivimaja Kesk tn 4. Haigla töötas seal 1983. aastani.

Eduard Reinholdi p. Teder (1890-1966). Võttis osa Vabadussõjast ja sai seetõttu Tartu Ülikooli arstina lõpetada alles 1921.a. Praktiseeris seejärel pea kaks aastat professor Masingu juures ja naistekliinikus.

Teenis siis kaitseväes nooremarstina ja enne jaoskonnaarstiks kandideerimist ratsarügemendi

62 vanemarstina. Tartu maavalitsus valis toona 41. aastase Ed. Tederi Jõgeva jaoskonna tervishoiuarstiks 1931.a. oktoobris 13 kandidaadi seast. Osales Jõgeval vabadussõjalaste rahvaliikumises. Arvati 1936.a. jaanuaris Rahvuskogu hääletamise edukuse tagamise Jõgeva ühiskondlikku komiteesse.

A.MEOSE AIANDUSÄRI JA METSAPRAAKERITEGEVUS August Meose Jõgevale asumise aeg pole kindlamalt teada, aga 1917.a. mais oli ta koos naise Annaga juba haridusseltsile liikmemaksu maksjate seas. August Jaani p. Meos (1886) oli ministeeriumikooli haridusega. Andekas ja energiline inimene, iseloomult aga äkiline, armastas uhkustada. Põhja Paberi ja Puupapi Vabriku Aktsiaühisuse volinik hiljemalt 1919.ast, võimalik aga, et juba Jõgevale tuleku ajast. Aastal 1920 märgitakse tuletõrjeseltsi dokumendis, et ta on metsapraaker ja aiandusäri omanik alevis. Näiteks 1928.a. nov-s oli ta kokku ostnud mitmes raudteejaamas, näit. Jõgeval ja Tamsalus, paberipuid ja otsis nende koorimiseks töölisi, kohapeal olid tal omad tööjuhatajad. Telef. 4.

Ostis 1927.a. mais endale mootorjalgratta, aga vahetas selle juba juunis külgkorviga mootorratta vastu ja ilma, et oleks teinud sellega ainsatki sõitu, viis tsikli Tallinna tagasi ja ostis 22.juulil sõiduauto – on Al-der Oras kirjutanud oma päevikus.

Aleksander Orase järgi läks ta Meosele aednikuks 1.dets. 1922 ja siis lahkunud just ametist sealne endine aednik. Tema mälestuste järgi oli 1926.a. sügisel aiandi pindala 3 vakamaad (1923.a. novembris oli ostetud juurde üks ja 1924.a. nov-s teine vakamaa jagu maad).

A.Oras on oma päevikusse märkinud, et 1923.a. oli aiandi sissetulek 12000 marka, 1924.a.

44000 marka, 1925. aastal 73000 marka ja 1926. aastal 130000 marka.

1936.a. mais soovitab Meose aiand õunapuid, kirsi- ja pirnipuid ning mitmesuguseid ilupuid.

1930.a. ostis A.Meos Painküla jahuveski, laskis seal teha remondi ja uuendas masinad.

Teatmiku „Eesti talundid. Tartumaa. 1939” järgi oli Painküla veskikoha A-121 suurus 28 ha.

A.Meos oli 1920-1934 Jõgeva tuletõrjeseltsi esimees. 23.dets.1929 valiti ta alevivanemaks ja oli ses ametis 1934.a. 7.veebruarini. 1934.a. aprillis valiti A.Meos alevivanema abiks, aga siseminister ei kinnitanud teda ametisse (võltsis ametiasutusse saadetud kaebustel allkirju).

Mais 1935 mõistis ringkonnakohus A.Meose üheks aastaks vangimajja ühes õiguste kärpimisega. Kuipalju ta sellest ära istus või kas üldse istus, siinkirjutaja ei tea.

August Meose jõukaks inimeseks saamist on saatnud kaks legenditaolist lugu. Aleksander Oras ja Jenny Kerdi teadsid rääkida, et Meos olnud koos kahe kaaslasega raudteejaamas patrullimas ja leidnud ühest vene sõjaväe mahajäetud vagunist raudkapi väeosa kassarahaga.

Meos saatnud kaaslased seifi äraviimiseks transporti ja abi otsima, aga ise tühjendanud nende äraolekul rahakapi ja polevat teiste tagasitulekul midagi leitust endale tahtnud.

Teise loo järgi, mida Meos olla ise kunagi jutustanud, olla Pedja suurvesi lõhkunud mitu palgiparve ja laiali aetud palgid kantud Tallinna paberivabriku poolt maha kui kaotsiläinud vara. Tegelikult suutnud A.Meos enamuse palke siiski pärast mahakandmist üles leida ja rahaks teha.

63 VORSTITEGIJA KARL RABISSON Sünd. 1876. Oma maja Jõe tn 1, ehitatud Jõgeva raj. kommunaalosakonna kartoteegi järgi 1911; valla maal. A.Oras ja J.Kerdi jutustasid siinkirjutajale, et Rabisson oli lihunik. Helve Anton kirjutab, et tal oli väike, paari selliga vorstivabrik. Karl Rabissoni vend elanud Gatšinas, kus pidanud toiduainete poodi. Seal K.Rabissoni vorstitooted turustatudki, mis rongiga kohale saadeti.

Oli 1916-1917 tuletõrjeseltsi peamees, kaupmees alevis. 1919.a. alevidokumendis kirjas kaupmehena.

Kuulus 1919 ajutisse alevinõukogusse. Helve Antoni andmeil (Punalipp apr. 1988) lahkus K.Rabisson Tallinna, kus asutas „Lawinne” kompvekivabriku Paldiski mnt 37, mis töötanud aga 1920-ndatel lühikest aega. 1922.a. lõpul on A.Meose elukohaks näidatud Jõe t. 1, millest võib arvata, et K.Rabisson on selleks ajaks Jõgevalt lahkunud.

SEPP JAAN NÕMM Sünd. 1881, oma maja Suur tn 28, sepp. Avas 1909.a., teistel andmetel 1913.a., kolmanda teate järgi 1912 alevis mehhaanika- ja sepatöökoja, kus tehti nii sepatööd kui suuremate ja keerukamate masinate remonti. 1922.a. oli töökojas 3-4 töökojamasinat ja 2 töölist. Masinate käitamiseks töötas umbes 1,5 hobujõuline „tuulemootor”.

Hiljem on töökoja aadress Suur tn 48 ja 1923.a. töötas seal 3 töölist. 1934.a. on töökoja aadress Suur tn 60. 1942.a. kevadel teeb ta ulatuslikumat sepatööd saksa sõjaväele.

R. KLAUSSONI KAUPLUS 1915.a. suvel kuulutatakse Postimehes, et lehetellimisi võetakse Jõgeva alevikus vastu R.Klaussoni poes ja seal on müügil ka ajalehe Elu üksiknumbrid. 1915 ja 1916.a. Jõgeva Haridusseltsi liikmemaksu maksjate hulgas on ka Rudolf Klaussoni nimi. 1917.a. veebruaris nõuab vallavalitsus kaupmeestelt andmeid selle kohta, kuipalju on neil tagavaras ristiku- ja timutiseemet. Kuna vastajate hulgas on ka Klaussoni nimi, on selge, et ta kaupleb heinaseemnega, aga küllap ka linaseemne ja enamvähem kindlasti ka viljaga.

1917.a. Vene Ajutise Valitsuse ajal septembris saab R.Klausson Jõgeva vallavanemaks, olles ses ametis 1918.a. nov. lõpuni.

11.nov. 1918 kirjutab Maaliit, et Jõgeval laaditakse kartuleid, rukist ja otra Riia linnale. Riia toitluskomitee ametnikuna töötavad alevis Klausson, Weltmann ja Kusik.

1919.a. andmeil asus tema pood Jaan Ilvese majas Suur tn 12 ja juunikuu ärimaks oli 200 marka. Oli siis 30 aastane ja viibis sõjaväes.

1925.a. oktoobris näitab tuletõrjeseltsi dokument, et Klausson on pääste- ja sanitaarjaoskonna juhataja abi, teine tuletõrjeühingu dokument väidab sedasama veel ka 1927. aastal. Rohkem andmeid tema tegevusest Jõgeval ei leidu.

1925.a. on lehes kuulutus R.Klaussoni šokolaadikauplusest Tallinnas. 12.nov. 1927.a. lehes on esimene reklaam R.Klaussoni kompvekikaupluselt Ühistegelistes Uudistes.

64

KAUPMEES PEETER RANG Peeter Rang – kaupmees alevis 1916. Oma maja Suur tn 23 valla maal. 1919.a. jaanuaris Jõgevalt taganedes viivad punased kaupmees Rangi (47) pantvangina Tartusse. 1922 veebr-s peab Emilie Rang Suur 23 pudupoodi.

1924 vürtspood Suur tn 23. Peeter Rang suri 1924 juuli lõpus, maeti 3.aug.

TISLER JA KAUPMEES AUGUST TÕUG Eestistas perekonnanimeks „Aas”. Puusärgitegija, tisler. Oma maja Suur tn 24. On 1918.a. mais alevi toitluskomitee liige, septembrist 1917 – nov. 1918 vallavanema abi. Valiti 13.mail 1919 alevi ajutise nõukogu liikmeks.

1920.a. aprillis põlesid tema hoonekompleksis maha ühe katuse all asunud laut, ait, tisleri töötuba ja saun. Taastas oma tisleritöökoja samasse.

1926.a. 18.sept. öösel tabas August Jüri p. Tõugi taas tulekahju. Ära põles puithoone, milles asusid laut, ait, tisleri töötuba, saun ja pesuköök. Tulle jäi kolm siga ja palju muud vara. Kahju arvatav suurus oli 500 000 marka, sellest kindlustatud oli aga vaid 100 000 eest.

Mingil ajal elunes A.Tõug Tallinnas. Teade pärineb 1934.a. märtsist, kui talle püüti politsei kaudu kätte anda maksuteadet Tallinna aadressidel.

1939.a. ühelt reklaamilt on lugeda, et August Aas kaupleb Suur tn 30 (telef. 59) nii välismaiste jalgrataste kui ka kodumaa vabrikute jalgrataste ja nende tagavaraosadega, aga samuti „Are” raadioaparaatide ning käe- ja taskukelladega. Kelli ja jalgrattaid on ta müünud juba ka 1938.a. 1941.a-st on teade, et meister müüb endiselt puusärke.

A.Tõug alustas ilmselt puusärgitegemisega Tartus. 1904.a. 3.märtsi postimehes kuulutab ta, et müüb oma laost Poodi uulits nr 9 ehitud, ka tinaga vooderdatud ja värvilise riidega kaetud tamme ja saare puust või selliselt värvitud puusärke, palmioksa pärgasid ja bukette ning hauariste. 1914.a. 5.aprilli ajalehekuulutust aluseks võttes on ta juba Jõgeval ja kuulutab, et elukoha muutuse tõttu müüb elumaja. Kus müüdav maja asub, pole öeldud.

AUGUST JÕGAR Pärit Saadjärve vallast, eluaastad 1880-1940, kaupmees, vürtspood 1920, 1922.a. IV järgu pudukaupade pood. 1924.a. vürtspood Turu tn 1.

Valiti 1920.a. linnade kongressil liidu täitevkomiteesse. J.Kerdi sõnul pidas tsaari-aja lõpul raamatu- ja kirjatarvete kauplust Mart Pikkati majas Turu tn 1 (praegu Pargi tn 1). Olnud eri aegadel alevivolikogu liige, alevivanema abi ja 1920-1923 alevivanem.

Osales „vabside” liikumises, andis 11.veebr. 1934 asjakohase vande. Jõgeva linnaraamatukogu kroonika andmeil (koostaja Silvia Ränk 1980-ndate II poolel) pidas Jõgar ka aastail 1912-1922 laenuraamatukogu.

65

JÕGEVA KITSARÖÖPMELINE METSAVEORAUDTEE Ühest 1919.a. detsembri alevivanem V.Siku kirjast maakonnavalitsusele on lugeda, et parajasti ehitatakse Jõgeva-Puurmanni raudteed. Ehitusel töötavat umbes 100 meest, peamiselt sõjavangid, kes elavad alevis. Raudteevalitsuse tee ja ehituse osakond kuulutas välja 30.juulil 1920 toimuva vähempakkumise Jõgeva-Puurmani kitsarööpalise raudtee juurdeehituse töödele. Raudtee projektiga sai tutvuda ja ehituse kohta lähemaid teateid küsida eelmärgitud osakonnas Tallinnas. Augustis 1920 otsiti lehe kaudu mulla-, puu- ja mustatöölisi sama raudtee ehitusele. Värbamine käis Tartu jaamas.

Raudteevalitsusel oli siis käsil ulatuslik metsalõikus Puurmanni lähikonna metsas. Varuti mitmesugust puitu, enamuses vist siiski küttematerjali. 1920.a. novembris kuulutab Raudteevalitsuse varustusvalitsus välja vähempakkumise küttepuude Puurmani metsast väljaveoks. Tööpiirkond asuvat Jõgeva jaamast 20 versta kaugusel, aga veotööde kaugus kitsarööpalise teeharu juurde olevat kuni 2,5 versta ja vedamist ootava materjali kogus umbes 5000 kuupsülda. 1921.a. novembris kuulutatakse välja uus vähempakkumine küttepuude väljaveoks sealtsamast Puurmani metsast. Veo kaugus raudtee äärde oli pea sama ehk 1,5-2,5 versta, aga kogus vaid umbes 950 kantsülda.

Ell Maanso raamatus Ikka Puurmanist mõeldes (2006) on lk 169 kirjutatud, et raudteel veeti vajaduse järgi kurseeriva rongiga vaid puid, aga mõnikord saanud ka kohalikud sellega Jõgeval käia. Ülesmäge puhkivale rongile olla pealehüppamine täiesti võimalik olnud.

Raudtee algas Laasme küla Kiksi või Ulema talu juurest, möödus Mäendas umbes poole km kaugusel Kännu talust ja ületas jõe Manniku talu lähistel, pöörates Painkülas Pakastelt Jõgeva poole.

1921.a. septembri alguses tuli ilmsiks raietöödel toime pandud laiaulatuslik ametialane kuritarvitamine. Asja uuris riigikontrolli erikomisjon. Liini agent Päären oli võltsitud aktidega puid rohkem arvele võtnud, kui neid tegelikult oli. Puurmani puuladude järelvaatajat August Anslangi, Jõgeva depoo ülemat Lõuend`it, Jõgeva jaamaülema kohusetäitjat Leppikut ja mitmeid teisi raudteelasi Tallinnast ja Tapalt süüdistati, et nad said hankijalt 354 333 marka rohkem kui õigus ja lisaks raudteelastele altkäemaksu andmises. Nad läksidki kohtu alla ja mõisteti süüdi. Johannes Nahkur on oma mälestustes seda sündmust samuti kajastanud, aga temal on loos tegelasteks teiste nimedega isikud.

1922.a. juulis kirjutab Postimees, et Raudteevalitsus kavatsevat lähipäevil ka rahvale Puurmani-Jõgeva liinil „kraamivedu alustada“. Kas ja kuidas seda tehti, andmeid pole.

Metsatöö kestis ka 1922/1923 talvel. Väljaveo- ja pealelaadimistöö andis raudteevalitsuse varustusosakond taas vähempakkujale. 12.okt.1923 kirjutab Postimees, et Puurmani vallavalitsus ja kohalikud organisatsioonid olla pöördunud teedeministeeriumi palvega „Jõgeva-Puurmani raudteed elanike elulistes huvides pikendada“. Leht pikendamise tähendust lahti ei kirjuta. Ilmselt sooviti raudtee väljaehitamist kuni Puurmani asulani. Et ministeerium polevat seni oma seisukohast teada andnud, võtvat vallavalitsus nüüd ette uue katse oma soovi teostamiseks.

Kui kaua kitsarööpaline raudtee töötas, pole täpselt teada, aga 1924.a. septembris oli Jõgeva alevivolikogus jutuks, et Raudteevalitsus on seda raudteed lammutama hakanud. A.Meose ettepanekul otsustati pöörduda teedeministri poole palvega jätta raudtee alles, Jõgeva

66 alevirahvale kasutada. Viimase all mõeldi, et nõnda saaks korraldada rahvarikkaid lõbusõite „grüünesse.“ Kahtlemata oli see läbimõtlematu hetke emotsioon, sest alevivalitsus poleks kuidagi suutnud teed, veerevkoosseisu ja vedurit ning vajalikk(u)e spetsialis(ti)te ülal pidada.

Ka Puurmani vald oli endiselt raudtee säilimisest huvitatud. Seal organiseeriti koguni riigikogu saadik A.Tupitsa kaudu riigikogus 18.septembril 1924 teedeministrilt vastav arupärimine, aga nähtavasti olid raudtee allesjätmise argumendid liialt armetud ja raudtee võeti ikkagi üles.

Seejärel, juba 1926.aastal esitas Puurmani vald metsade peavalitsusele palve, et raudtee teetamm saaks kaarditeeks planeeritud ja et seda võiks edaspidi tavaliikluseks kasutada.

Palve esitajad olid selleks otstarbeks isegi juba silla Kaave jõel ära ostnud ja samuti tammi kruusaga korras hoidnud. Ei teedeministeeriumil ega metsade peavalitsusel selle kava vastu midagi polnud. Küsimus saadeti edasiseks menetluseks maakonnavalitsusele. Siinkirjutaja tulemust ei tea.

Oktoobris 1926 ilmus kuulutus, et raudteevalitsus müüb 3.novembril Jõgeva raudteejaamas materjali asukohas suusõnalisel enampakkumisel umbes 20 000 vana kitsarööpalise raudtee liiprit. Artikli koostajale on see viimane sõnumileid ajalehes kitsarööpmelisest JõgevaPuurmani raudteest.

SÖÖDI VILLAVABRIK 27.juunil 1922 sai Arnold Sööt alevivalitsuselt loa asutada oma villakraasimise ja -ketramise tööstus asukohaga Suur tn 52. Kõik vajaminevad masinad olid juba varem tellitud ja hangiti Saksamaalt. Kraasimismasinate laius oli 46 tolli. Ainult ketrusmasin oli augustis veel kohale jõudmata. Jõuallikana kasutati 6-8 hobujõulist mootorit. Tööd plaaniti esialgu neljale töölisele. Septembris või oktoobris 1922 sõlmisid August Sööt ja Voldemar Kaik äripartnerluse koostööleppe ning rahvale kuulutatakse, et tööstuses võetakse villa vastu igal ajal ja tööd juhatab hästi tuntud villameister A.Sööt ise. Töö headuse eest võtvat ta täieliku vastutuse.

1923.a. mai lõpul annavad A.Sööt & V.Kaik teada, et nende villavabrik kraasib ja ketrab vahetpidamata ka suvel. Tööstusel olla nüüd hea jõumasin ja uus sisseseade võimaldavat kiiret ja korralikku tööd. Ühtlasi pakkusid nad müüa petrooleumimootorit „Otto Deuz“, mis ilmselt oli olnud tööstuse senine jõumasin.

1924.a. nov. lõpus teatatakse, et kraasimise ja ketramise hinda on alandatud ja tuuakse ära ka uued hinnad. Sinna juurde ei unustata kirjutamast, et töö on kiire ja korralik ning töö headuse eest on täielik vastutus. Mida viimase all kindlamalt mõeldakse või kuidas see toimib, pole lahti seletatud.

1926.a. kuulutab A.Sööt & V.Kaik, et tööstuse „suurema sisseseade“ tõttu olla nüüd võimalik tööstusse toodud vill kohe samal päeval valmistööna kätte saada. Töö headuse eest täieliku vastutuse olemasolu ei unustatud seegi kord kuulutamata jätta. Nii kiire töö tegemine võis olla tingitud parajasti töö vähesusest. Võimalik siiski, et just äsja oli lõpetatud tööstuse moderniseerimine ja laiendamine, mis kuulutuses lubatut ikkagi realiseerida võimaldas. Kui see just pelgalt reklaamivõte polnud?

67

1985.a. jutustas toona 78-aastane E.Täht autorile, et tema majas Kingissepa 78, oli ennesõja ajal A.Söödi villaveski ja maja olnud vist juba siis ärklitoaga. Villaveski asus maja raudteeehk linnapoolses otsas. Maja Uku-poolses otsas oli vürtspood, kus müüdud saia, vorsti jne.

A.Kevad (toona samuti 78. aastane) jutustas 1985. a., et kui Söödi väikses villavabrikus midagi teha tahtsid, pidid ise töö juures abis olema, aga millist aega see puudutas, ei osanud siinkirjutaja siis jutustajalt täpsemini küsida.

LASTEAED Lasteaia esmakorraldajaks Jõgeva alevis oli Jõgeva Rahvahariduse Selts. Seltsi lasteaed alustas tööd 1.juulil 1915. Oleviku sõnul oli see ammuoodatud sündmus ning lasteaia ellukutsujaks endine koolimees ja nüüdne agar seltskonnategelane hr. Sikk. Erilist kergendust võimaldavat lasteaed sõjaväljal viibivate meeste naistele, kes väljas tööl pidid käima.

Lasteaed töötas ainult suvel, kasutas kooli ruume ega saanud tegutseda kauem kui koolitöö alguseni. Ülalpidamiskulud kattis haridusselts seltskonna annetustest, seltsi korraldatud pidude sissetulekust jne.

Esimesel päeval olnud lapsi ainult üle 20, siis aga toodud lapsi üha juurde ja umbes nädala pärast olnud mudilasi juba ligi 60 ja ikka antavat uusi soovijaid üles, kuni lõpuks olnud neid 83. Juhatajaks kutsuti neiu Kiviväli, kellele töö rohkuse tõttu palgati õige pea abiks neiu Hendrikson.

1916.a. lasteaias oli üle 50 lapse vanuses 2-10 eluaastat. See töötas ligemale kolm kuud, 28.augustini. Tegevus lõpetati peoga: laste ettekannete ja suvise käsitöö väljapanekutega; peokülalisi olnud „haruldaselt elavalt”. Ka seekord oli juhatajaks M.Kiviväli, tema abiks neiu A.Koch.

Preili M.Kiviväli oli juhataja ka näiteks 1920.a. suvel.

Järgnevalt toob sõnumeid haridusseltsi lasteaiast Postimees. Juhatajat valis harilikult haridusseltsi juhatus, näiteks 1923.a. 3.juunil. Ühes järgnevas lehes toonitatakse, et selts „tahab läinud aastate eeskujul suvistel kuudel lasteaeda pidada.” 1927.a. 1.sept. Postimees kinnitab lk 4, et Jõgeva lasteaed on Tartumaa vanim.

1929.a. oli lasteaia avamine kavas 15.juunil ja selle töö lõpetamine 15. septembril. Juhataja kaks esimest valimiste vooru ebaõnnestusid. Kolmas voor kuulutati välja 7.juuliks. Millal lasteaed tööga alustas, ajalehtedest ei selgu.

1931.a-st on teade, et lasteaed töötas koolimaja ruumides 8.juunist 12 septembrini.

Mudilased 4-8 aastased. Lasteaia kasutajailt tasu ei võetud. Igapäevaselt oli aias 25-35 last.

Laste töökavas olid mitmesugused mängud ja liikumised, voolimine, muu käsitöö, joonistamine, muusika jne. Lasteaia tööd juhatas pr. V.Tsopp. Laste käsitööesemed olid lasteaia lõpupeol kõigile vaatamiseks väljas. Oktoobris korraldas haridusselts loterii-allegrii uue suvise lasteaia ülalpidamiskulude hankimiseks.

1932.a. lasteaed avati 20.juunil seltsimajas, et vältida laste raudteest ohtlikku ülekäimist.

Juhatajaks oli taas V.Tsopp.

1933.a. jäi haridusselts ilma maavalitsuse toetusest lasteaia tarvis ja hakkama tuli saada enda hangitud rahaga. Seltsi juhatus plaanis tööaega endisel viisil kaheks kuuks.

Postimehe teatel oli 1935.a. suvises kahe ja poole-kuuses lasteaias, mille tegevus lõpetati septembri keskpaiku, 41 last. Leht toonitab, et „lasteaia ülevalpidamine on käesoleval suvel töötanud ülejäägiga.” Alevivalitsuselt ja ühispangalt saadi kummaltki toetust 30 krooni,

68 vallavalitsus eraldas tasuta ruumid ning ärid osutasid naturaalset toetust. Aktiivselt aitasid tegevusele kaasa ka paljud alevi inimesed.

1936.a. oli kavas lasteaed avada tavalisel ajal, 15.juunil ja seekord hoida töös 1.septembrini.

1939.a. detsembris haridusseltsi 25-aastapäeva puhul mainitakse, et selts on igal suvel korraldanud ja pidanud ülal lasteaeda.

1939.a. 1.märtsi Postimees märgib, et eeloleval kevadel on Jõgeva Perenaiste Selts ise otsustanud suurt nõudlust silmas pidades lasteaia korraldada. Esimese suurema üritusena raha leidmiseks otsustati 4.märtsil korraldada „kinnine kontsert-ball-loterii”. Lasteaed töötaski palgatud Lenderi lasteaednike seminari lõpetanud Valli Silbergi juhatusel enam kui 50 lapsega juuni keskpaigast 3.septembrini. Mainitakse, et väljastpoolt seltsi oli toetus lasteaiale väga piiratud. On vihjeid, et seesuguseil põhjuseil ka haridusselts lasteaia korraldamisest loobus. Liiati ei olnud lasteaed haridusseltsi põhitegevuse objekt.

-------------------------1943.a. kevadsuvel märgitakse tuletõrjeühingu juhatuse protokollis, et juhatuse ruumid koos hooviga otsustati suveks üürida lasteaiale. Kas lasteaed tegutses sel suvel, või mõnel teisel saksa okupatsiooniaja suvel ning kes võis korraldaja olla, siinkirjutaja seesuguseid andmeid pole näinud.

-------------------------1945.a. 10.jaan. otsustas linna täitevkomitee, et lasteaed ja -sõim asutatakse tuletõrjemajja Turu tn 2 ja maja tuleb kohe asuda selleks korda seadma. Mais ka lasteaed juba töötas. Kui kaua võttis aega Turu tn 2 maja kordaseadmine ja kas lasteaed oli juba 1945.a. mais seal, pole siinkirjutajale teada. 1947.a. jaanuaris on tuletõrjeühingu nõukogu protokolliraamatusse kirjutatud, et ühing ei saa Turu tn 2 restoraniruume välja üürida, sest seal asuvad veel lasteaed ja lastesõim. Aga samas allikas kirjutatakse, et restoran on jaanuari lõpul tarbijate kooperatiivile välja üüritud, kes asus kommerts-toidubaari tarvis majas remonttöid tegema. ************** 1928.a-st on ajaleheteade, et Eesti Seemnevilja Ühisus otsustas asutada seemnekasvatuse tööliste tarvis lasteaia, umbes kolmekümnele lapsele. Siinkirjutaja pole selle lasteaia toimimist uurinud.

ELEKTRIJAAM Alev sai esmalt voolu „Uku“ veskilt. 1920.a. oktoobris otsustas alevivalitsus oma kantseleisse elektrivalguse sisse panna. Märgitakse, et juhtmestik on majja pandud juba Karussoni ajal.

Teatavasti oli alevivalitsuse asukohaks 1920.a. juba endine alevi kõrts, mis aga 1919.a. veel Karussoni käes oli, kuigi seisis tühjalt, aga oli 1920.a. aprillini välja renditud. Neist teateist järeldub, et nn. „Uku“ elektrivabrik on suutnud mingile alevi majadegrupile valgustusvoolu juba 1920.a. anda. Ja kuna kõrtsisse oli juhtmestik arvatavalt kõige hiljem juba 1919.a. sisse pandud, oli ilmselt juba siis alevis mingi voolusaamise võimalus olnud. Seda toetab dokumendimärge ühest 1919.a. 4.juuli kirjast, et OÜ „Uku“ annaks alevile voolu, aga tööstusel on puudus nahkrihmadest: ülekanderihmad on kas vanad, katki või ära varastatud, aga võrguliin peab olemas olema, sest selle puudumist voolu mitteandmise põhjusena „Uku“ juhataja Jaan Lille kirjas ei mainita. 1919.a. suvel nimetatakse alevi dokumentides mitmel korral „Ukut“ elektrivabrikuks, või siis, et „Ukus“ on villavabriku ja jahuveski kõrval kolmandana elektrivabrik, mis peab tähendama, et sealt kohapealse tööstuse kõrval ka mujale elektrit antakse. Ühes 1919.a. kevadest pärit Kaitseliidu Jõgeva komandandi dokumendis

69 märgitakse, et komandandi kantseleis raudteejaamas on elektrivalgus. Kust raudteejaam voolu sai, kirjas pole. Kindlamal viisil jõuti alevis elektri saamiseni siiski vist alles 1921.a. novembris, kui Postimees kirjutab, et volikogu otsustas oma 8.nov. koosolekul „alevi maju ja tänavaid elektriga valgustama hakata.“ Tõenäoliselt polnud „Uku“-poolne vooluvarustus stabiilne ja kui 1924.a. veebruaris pakub Arnold Leihberg alevile voolu oma saeveskist, võtab volikogu selle pakkumise kohe vastu.

Otsustati, et „Uku“ võtku oma liinid alevis maha. Kui aga Leihbergi elektrijaam 1926.a. tulekahjus hävis, tõusetus jälle tõsisel moel alevile elektrivalguse saamise probleem. Kaaluti alevile oma elektrijaama ehitamist, aga 8.septembril 1926 leidis volikogu asja arutades, et eelarves jaama ehitamiseks ja seadmete hankimiseks siiski raha ei jätku. Asi oli soikus ka 1927.a..

1928.a. 14.mail otsustas volikogu lõpuks ikkagi ehitada alevisse oma elektrijaama. Otsustati A/S „Volta`lt“ osta kolmesilindriline Deuts-Diesel mootor võimsusega 35 hobujõudu ning lahtine alalisvoolu dünamo (23 kw). Jaama asutamiseks tuli võtta 8000 krooni laenu, kuna alevil endal niisugust vaba raha polnud. Järelpärimisel „Voltast“ selgitas selle esindaja, et elektrijaamaks vajalikud seadmed maksavad siiski 10 000 krooni. Kaaluti olukorda ja 14.juunil volikogu selle hinnapakkumisega ka nõustus.

Elektrijaama hoone ehitus anti välja Madis Pajule ja hoone valmis augustis. See ehitati alevivalitsuse hoovile. Ühtaegu otsustati pikendada elektriliini Jaan Nõmme maja juurest (hiljemini Tondilossi mäeks nimetatud seljandiku linnapoolse küljel – Ü.P.) Suurel tänaval kuni „Kivitee otsani“ ehk tänava lõpuni Tartu-Tallinn maanteel.

Septembris 1928 jõudis tellitud mootor Saksamaalt kohale ja paigaldati kohe jaamahoonesse ning oktoobri keskpaiku lasti elektrijaam käiku. Juba 9.augustil oli volikogus jaama elektrimontööriks-juhatajaks valitud Eduard Kurik, kes väitis, et tal on enam kui 20 aastane elektrimontöörina töötamise kogemus. Perekonnapärimuse järgi tulnud ta Lätist ja peres suheldud alguses saksa keeles. Oli väikest kasvu mees. Palgaks määrati 120 kr kuus ja vajadusel võis ta selle raha eest palgata endale ka abilise. Olgu etteruttavalt tähendatud, et E.Kurik töötas selles ametis kuni elektrijaama eksistentsi lõpuni.

Novembris otsustas volikogu, et voolu antakse õhtul pimeda saabumisest kella üheni öösel ja hommikul kella viiest päevavalguse saabumiseni. Kui aga keegi peaks vajama voolu üle nende aegade, pidi ta maksma 2 krooni tunni eest. Ühest Postimehe uudisest on lugeda, et „Alguses läks kõik hästi ja kõik rõõmustasid odava ja heleda valguse pärast. Läks mõni nädal ja algasid elektri katkestused. Kaua otsiti mootori viga. Asjatundjad väitsid, et mootori hooratas sellele mootorile ei passivat…“ 1928.a. oktoobris sulas diiselmootoril keskmise kolvi laager üles ja mootori juures ilmnes veel teisigi hädasid. Rahva mälestustes kõneldi aga miskipärast veel 1960-ndatel, et Kurik ei olevat saanud jaama tööshoidmisega hakkama ja sellest siis kõik hädad. Tegelikult nii see polnud.

1929.a. 24.okt. jõuti volikogus järeldusele, et mootor on selleks tööks kõlbmatu ning firmalt tuleb nõuda selle ümbervahetamist. Kutsuti välja asjatundjate ekspertkomisjon ja see tunnistaski 9.dets. mootori kõlbmatuks. Siis saatis Deuts-Diesel`i vabrik kohale oma meistri, kes vahetas mootori mitmed osad uutega. Seepeale hakkas mootor töötama korralikult ja Postimehe sõnul „valgustus ei laskvat paremat soovida. Voolu energiast jäävat koguni pool jõudu reservi.“

70

Aja möödudes voolutarbimise kasvades ei vastanud ilmselt senise mootori võimsus ikkagi vajalikule ning 1930.a. algul nõustus Eesti Elektrimasinate AS (end. „Volta“) uue, kahesilindrilise 50-hobujõulise mootori vastuandmisega, mis lasti käiku 1930.a. 1.augustil.

Seekord jättis firma mõneks ajaks mootoriga tööle oma motoristi ja nõudis alevilt 800 krooni juurdemaksmist.

1932.a. kevadtalvel nenditakse Postimehes, et vooluga on juba pikemat aega olukord rahuldav. Talvekuudel kasutab alev 160-170 kw.-tundi voolu päevas, aga kevad- ja sügiskuudel vähem, näiteks möödunud aasta mais vaid 15 kw.-tundi. Harilikult töötavat jaam 1.augustist 1.maini. Tööstusvoolu tarvitajaid alevis polevat..

1933.a. jaanuaris hakati kaebama, et elektrijaama dünamo tekitavat raadiohäireid.

Kontrollimisel leiti, et osaliselt on kaebused põhjendatud. Menetleti ka süüdlase leidmist ja karistamist, aga vist erilise tulemuseta. 1933.a. suvel remonditi jaama umbes kaks kuud ja pandi uuesti tööle 1.augustil. Postimees kirjutab, et alevis on 130 elektriaboneti.

Kuna kitsaste aegade tõttu oli alevi eelarve kokku tõmmatud ja raha palkadeks nappis, oli alevivanemal A.Meosel kavatsus 1933.a. märtsis elektrispetsialisti palka vähendada, aga korraldada seda nii, et E.Kurik võib endale montööri abi palgata vaid talviseks ajaks – siis makstakse talle seevõrra ka kõrgemat palka – kuna muul ajal hakkab Kurik saama senisest madalamat palka. Volikogu selle kavaga ei nõustunud. Põhjus oli siiski vist rohkem meestegruppide omavahelises jagelemises, kui A.Meose ettepaneku ratsionaalsuse mittemõistmises. 1.okt. 1933 palgati ikkagi montöörile abiks Arnold Tepp, endine JõgevaMustvee liini bussijuht, aga osutus, et selle mehe oskustest seda tööd teha ei piisanud ja ta vabastati üsnagi pea ametist.

Voolu anti abonentidele jätkuvalt esialgse korra järele – õhtul pimeda saabumisest südaöö ehk kella 24.oo-ni ja hommikul kella kuuest valgeksminekuni. Vahepeal oli muutus tehtud vaid selles, et jaama töö lõppes nüüd tund varem ja algas hommikul tund hiljem.

Kolmekümnendate keskele lähenedes küpses üha enam arusaam, et alevi oma elektrijaama ülalpidamine selle madala tootlikkuse juures ei olnud enam ei otstarbe ega ajakohane.

Kokkuleppel Tartu linnavalitsusega hakati 29.okt. 1938 voolu saama Ulilast. Voolumõõtjate kontrollijaks määrati kohakaaslusega linnavalitsuse maksunõudja Leho Liigand, Eduard Kurik kinnitati liini järelvaatajaks kuupalgaga 50 kr 50 senti. Voolu sisselülitamine toimus pidulikult laupäeva, 29.okt. õhtul kell 19.3o. Sündmusest oli osa võtma tulnud majandusministeeriumi esindaja, Tartu linnapea kindralmajor A.Tõnisson, Tartumaa I jsk. politseikomissar ja umbes 500 jõgevalast oli kestvale vihmale vaatamata samuti kohal. Ulila voolu lülitas alajaama transformaatorisse kindral Tõnisson ja linnavanem J.Võsu sealt voolu juba linna valgustusvõrku.

Oma 1939.a. 30.märtsi otsusega eraldas valitsus rahvamajanduse elustamise fondist Jõgeva linnavalitsusele viieaastase tähtajaga laenu 5000 krooni. Laen anti selleks, et ümber tuli ehitada madalpingevõrk linna piires ja juurde ehitada uusi liine linnaümbruse taludesse elektri viimiseks.

Eduard Kurik töötas linna elektrimontöörina ka Saksa-ajal. 1945.a. sügisel olid tänavad veel valgustamata ja vool nii nõrk, et takistas kino näitamist. 1946.a. augustis nimetatakse E.Kurikut linna täitevkomitee dokumendis elektritrusti Jõgeva rajooni juhatajana. Voolu

71 annab linnale endiselt „Uku“ käitis ja oktoobris pole Ulila elektri-pealiini ehitamine otsaga veel Jõgevale jõudnud. 1947.a. nimetatakse linna elektrikuna Üinart Mitt`i ja 1949.a. juunis on tema ametitiitliks Jõgeva elektrivõrgu juhatajana. 1948.a. ametipaberi järgi on linnas kaks elektriasutust – Ulila elektrivõrgu Jõgeva rajooni juhataja on Eduard Kurik ja Jõgeva linna elektrivõrk, mille juhataja on Ü.Mitt. Linna liinivõrgu kogupikkuseks oli siis 15 km.

AUGUST JA AKSEL VINDI ÄRITEGEVUS August Vindi Jõgevale asumise aeg ei ole autorile teada. 1913.a. Päevalehest on aga lugeda, et 26.juulil põlesid alevis maha kaupmees Vindi kindlustamata hooned. 1917.a. veebruaris mainitakse ühes vallavalitsuse dokumendis taas kaupmees Vindit. Vald nõudis temalt andmeid ristiku- ja timutiseemne tagavara suuruses kohta. 1919.a. alevi elanike nimekirja järgi elab ta, toona 41 aastane, koos abikaasa Ida (1878-1939) ja poja Aksliga (13.a.) oma majas Suur tänav 28 ja peab seal poodi. Kuna siis oli maareform veel läbi viimata, paiknes tema maja Jõgeva mõisale kuuluval maal. Nimekirjas mainitakse veel, et maja on endine Kruubi maja. Millist laadi kauplust A.Vindi Vabadussõja eelselt pidas, andmeid pole, aga see võis ikkagi vilja kokkuostu ja müügi äri olla.. 1918.a. detsembris punaste Jõgevale tulles langes tema pood nende rüüstamise objektiks.

1920.a. andmeil tegeles ta lina ja linaseemne ostu-müügiga, 1924.aastal juba lina ja linaseemne kõrval ka vilja kokkuostu ja edasimüügiga. Äritegevuse aadressiks on endiselt Suur tn 28. Kolm aastat hiljem on ta saanud enda valdusse riigiviina monopolikaupluse pidaja õiguse, viies ühtlasi viina müügikoha Holdt`i majast üle oma majja. 1931.a. võitis ta taas riigiviina Jõgeva alevis müüja õigused uueks tähtajaks.

1922 kuulub Vindi nende paarikümne jõgevalase hulka, kellel on jalgratas, 1924.a. on ta muretsenud endale sõiduauto Ford.

Ostis 1932.a. sügisel J.Joosti ja P.Jürmanni käest ära seltsimaja. Majas pidas üürnikuna einelauda Adalbert Arst, enne seda oli seltsimajas einelaua pidajaks Anna Sikk.

1937.aastast on teada, et Aksel Vindil on tisleritöökoda ja lauavabrik aadressil Mustvee mnt 12 (praegu nr. 18). Sama aasta augusti lõpul puhkes tööstuse mööblilaudade saras tulekahju, mis hävitas pea täielikult aastaid kesanenud tamme-, saare-, kase-, vahtra- ja lepalaudade tagavara. 1938.a. andmeil paiknes nii seal kui ka Suur tn 34 (praegu samuti Suur 34). Vindi põllumajanduslik ostu-müügiäri. Alevi äride register tõendab, et endiselt on Vindi käes ka alevivalitsuse riigiviina- ja piirituse pood, mis paiknes endiselt Suur 34 majas ja kus elas August Vindi ise. Poeg Aksel elas siis abikaasa Ellaga (1907) juba Mustvee mnt 10 majas (praegu nr. 16), mida rahvas „Vindi villaks“ kutsus). 1939.a. nov-s töötas sealses saeveskis 4 töölist ja saekaater on võimeline töötlema tunnis 2 tihu puitu. 1940.aastal Vindi äri natsionaliseeriti, see oli siis Aksli nimel. 1.nov. 1948 Vindi maja Suur tn 34 riigistati 1941. aastast töötas Aksel Vindi KK Estonia punkti juhataja ja 1944.a. jaanuaris määras maavanem ta Jõgeva linna raehärraks, nagu okupatsioonivõimud linnavolikogu asendavat, ainult nõuandvat rolli omanud omavalitsusliku kogu liikmeid nimetasid. Perekonnakirja järgi kirjutati tema nimi Axel, sündinud 1906.a. Kurista vallas. Tal oli keskharidus.

72 August Jaani p. Vindi sündis 1878.a. Pajusi vallas. Haridus – algkool. Tegeles põhiliselt vilja aga ka lina ja linaseemne kokkuostu ja müügiga. Valiti 13.mail 1919 ajutise alevinõukogu liikmeks, saab 1921.a. suvel alevivanema abiks ja 1922.a. jaanuaris volikogu aseesimeheks. 1923.a. det-s pääseb ta volikokku Vabameelsete valimisrühmas, 1926.a. detsembris Parajusmeelsete rühmas (okt-s 1928 valiti alevivanema abiks) ning saab volikokku ka 1929.a. dets. valimistel ja taas on tema päralt alevivanema abi ametikoht.

Edasi saab temast aktiivne vabadussõjalane. Pole selge, kas ta osales ka mingil ajal Vabadussõja sõjategevuses, aga kui, siis väga lühiajaliselt, või liitus ta mingil muul ajendil selle liikumisega, mis 1932-1934 kaunis vägivaldse poliitika seltskonnaks kujunes. Igatahes oli tal „vapside“ kõrge maine ja ilmselt oli ta Jõgeval selle poliitilise liikumise tunnustatud juht. 1933.a. jaanuaris korraldas ta Jõgeval üldjuhina silmapaistvalt organiseeritud vabadussõjalaste päeva ning sama aasta mais taotleb vabadussõjalaste juhina alevivalitsuselt luba rajada spordiplatsi otsas asuvale kasutamata alevi maale Vabaduse tammiku rajamise luba. 1934.a. alevivalimistel läheb ta volikokku iseenesest mõistetavalt vapside valimisnimekirjas, saab veebruaris alevivanema abiks aga 16.märtsil tema kui vapside osakonna esimees arreteeritakse ja tagandatakse alevivanema abi kohalt. Vabanes 8.juunil 1934 küll vahi alt, aga sunniti elama väljaspool Tartumaad. Mõni aeg hiljem sai ta siiski loa koju Jõgevale tagasi pöörduda. 1951. aastaks on ta juba surnud (märge ühes linna täitevkomitee dokumendis).

KUUSIKU LAUAVABRIK 1907.a. detsembris on Päevalehest ja Vabadusest lugeda, et Jõgeva vaksali külje alla Pedja kaldale ehitatakse suurt saevabrikut ja käesoleval talvel lõigatakse Kurista mõisa metsast 1200 kuupsülda paberipuu pakke ning 2200 saepakke, millest Hollandisse eksportimiseks plankudeks lõigatakse. Mõlemad lehed märgivad, et saevabrik ehitatakse just eksporttoodangu valmistamiseks. H.Antoni järgi töötas lauavabrik kahe kaatriga. Töötati kahes vahetuses ja öine vahetus töötas vabrikus hommiku kella kuueni. Ühel 1914. aastast pärit dokumendil on Kuusiku lauavabrik paigutatud Jõgeva küla talu 34 krundile (toonane peremees Koppel), Helve Anton paigutab (Punalipp apr.1988) vabriku müürid ja hooratta süvendi Suvila tn 10 maja hoovi ehk Andrese talu (Suvila 8) maale.

Lauavabrik põles maha 1910.a. 30. mai hommikul puhkenud tulekahjus. Hävisid kõik lauavirnad – 10 vagunit saelaudu ja 2 vabriku vedukit. Virulase teateil oli vabrik kindlustamata ja kahju umbes 20-25000 rubla. Vabriku aurukatla korstnal polevat olnud sädemepüüdjat ja see asjaolu oli juba kolmel korral Jõgeva külas tulekahju valla kutsunud.

Johannes Nahkur kirjutab oma mälestustes, et Ed. Kuusik ehitanud saevabriku kahe nädalaga üles ja töö käinud edasi kuni maailmasõja puhkemiseni. Siis viinud Kuusik vabriku ära Tartusse ja lammutanud ehituse.

Ajalehes Meie Aastasada (14.07.1912 lk 3) ilmunud kuulutuses teatab Ed. Kuusik ja Co, et tema „Saagimise ja puutööstuse vabrikus” (Emajõe uulits nr 8 telef. 330) tehakse igasuguseid puutöid, uksi, aknaraame, paneele, korteri, kaupluse ja kooli mööblit. Seega poleks vabriku ülesehitamine pärast tulekahju justkui kindel, aga Päevalehe (10.08.1911 lk 2 ja 30.05.1912 lk 2) Jõgeva-teemalistest teadetest ikkagi järeldub, et Kuusiku lauavabrik Jõgeval taastati.

73

EDUARD ASPERI RESTORAN 1921.a. detsembris leiab alevivolikogu, et 1922.a. II poolel tuleb Eduard Asperile anda õigus alkoholiga einelaua ja restorani pidamiseks.1922.a. veebr-s märgitaksegi Suur tn 28 Eduard Asperi I järgu restorani töötamas. 1923.a. veebruaris kirjutab Postimees, et Ed. Asperi trahter on Jõgeval kõigist trahtereist kõige rohkem piiritust müünud ja nimelt 18638 kraadi 559140 marga eest riikliku hinna alusel.

1927.a. töötab E.Asperi restoran lühikest aega Jaama tn 5 majas.

KOHVIK 1931.a. kevadel avas Kaitseliidu Jõgeva kompanii koos naiskodukaitse jaoskonnaga majandusühisuse maja II korrusel üüritud pinnale „Kaitseliidu Kodu” . Ruumid üüris Kaitseliit, aga kokkuleppe järgi tasus üüri Marie Holdt, naiskodukaitse esinaine, kes seal alkoholita kohvikupidamise õiguse lõuna- ja õhtusöökidega enda nimele võttis.

Asutamiseaasta oktoobris mainib Postimees kohvikut boheemliku ettevõttena, mida külastab peamiselt noorsugu või vanem intelligents. Mõnel õhtul nädalas teeb muusikat orkester, teistel mängib „mehaaniline muusika”. See ettevõte aga pankrotistus juba 1933.a. jaanuariks..

31.märtsi 1934.a. Postimees kirjutab, et Jõgeval tahetakse „Kaitseliidu Kodus” avada uuesti kohvik, mis oleks nädalas lahti 3 päeval.

Kui „Kaitseliidu Kodu” oli sunnitud taas uksed sulgema, Jõgevale kohvikutaolist ettevõtet ei jäänudki. Postimees kirjutab 3.04.1935 aga, et nüüd avab Ein uue kohviku. 1938.a. alevi tervishoiuline ülevaade mainib alevis ka kohviku olemasolu. 1939.a. on linnavalitsuse dokumentides kirje, et Linda Mänd kavatseb sel aastal Jõgeva Majandusühisuse majas Suur tn.13 esimesel korrusel söögisaal-kohviku avada. Postimees oskab 25.jaan. 1939 öelda, et Majandusühisuse puumajas avatakse 4 ruumiga kohvik, mis olla esimene sellesarnane Jõgeval. Mälestuste järgi kostitatud selles kohvikus ka 1942.a. 31.oktoobril Jõgevat külastanud kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni.

KINO 1920.a. detsembris taotlesid August Meos ja August Räst „Kinematokraffi” seltsimaja ruumidesse. Luba „kinoteatri” avamiseks seltsimajas saadi 1921.a. 8.dets. Postimehe kuulutuses 5.jaan. 1922 antakse teada, et on „Jõgeval uuesti avatud kinoteater oma elektrijaamaga.” Sellest võib järeldada, et ka 1920.a. taotluse järel on seltsimajas kinoseansse olnud.

1922.a. märts. Kinoteater „Jõgeva” seltsimajas – I koht 45 marka, II koht 35 marka. Ernst Mugra kino „Kungla” avati 25.okt. 1924, sama aasta lõpuni näidati seal 9 kinoseanssi. 1925.a. veebruaris läks Mugral filmilint põlema. Lint põles kui püssirohi, on A.Oras kirjutanud.

Inimesed läksid paanikasse, kisaga otsiti väljapääsu, mitu tooli tallati puruks. Juhtum mõjutas raskelt kino külastatavust. Seepeale kolis E.Mugra ära Tapale.

74 1925.a. nov-s mainib A.Oras, et uus kinoomanik on kohal ja „sisse pääseda parem kui Mugral”. Kinopoisid tellinud teda juba jälle mängima.

1929.a. 1.nov-st sai loa seltsimajas kinoetendusi anda Alfred Jaani p. Bötcher (eestistas Petjärv). 1930.a. kavatses ta näidata kino kord nädalas ja oli kohustatud lõbustusmaksu maksma 15%. Aleksander Oras on oma mälestustes kirjutanud, et ta käinud, kui kinoomanik kutsus, tummfilmide seanssidel taustaks mandoliini koos viiulimehe ja kitarrimängija seltsis mängimas, mille eest talle muidugi tasuti. Olnud juhtumeid kus mängiti viiekesi. Aga mängiti ka tantsuks pärast seanssi.

1935.a. 2. jaanuar – Postimees : Jõgeva saab senise üksikute tummfilmidega kino asemele helikino, vastav sisseseade olla juba muretsetud. Põltsamaa Teataja (24.I 1935) kirjutab, et Jõgeval olla aja jooksul tegutsenud kümmekond kino alates „Kunglast” ja lõpetades „Italiaga”. Uus kinoomanik U.Silbergleich kavatseb nimetada kino lihtsalt Jõgeva kinoks ja helikino asutamine alanud, sest aparatuur olla kohal. 14.märtsil 1935 – Udo Silbergleichi helikino nimi on „Heli”.

Teade: Alfred Pettjärv on enne 1937.aastat mitu aastat kino näidanud, peab kino ka 1938 sügisel.

Eesti Sõna 22.VI 1944. Jõgeval alustas kino tööd, mis õhurünnaku tagajärjel pikemat aega remontide ja sisemiste korralduste tõttu polevat saanud töötada.

KAUPMEES AUGUST PASTEL sünd. 1887. eestistas perekonnanime 1930-natel – „Selge”. Kaupmees, 1920.a. pidas pudupoodi alevi turuplatsil. 1922.a. nimetatakse tema müügikohta turul pudukaupade kioskiks ja 1924 teda turuplatsil koloniaalkauba müüjaks. Pidas seda müügikohta Jõgeva turul kogu esimese iseseisvusaja. Aktiivne tuletõrjetegelane.

TULUNDUSTEGELANE ALEKSANDER TANI Sünd. 1972 Peterburis, lõpetanud linnakooli ja raamatupidamise kursuse. Oli Venemaal riigiametis. Al-der Orase mäletamisel Talvepalees ja opteerus Eestisse 1920-ndate alguses oma venelaset naisega. Seepärast teda 1919 – 1924 Jõgeva alevis tegutsevate ettevõtjate ega elanike nimekirjas ei esine. Alles 1924.a. septembris on alevidokumendis märge, et Jaama tn 6 elunev A.Tani taotleb A.Le Coq õllelao avamise luba Suur tn 10, aga luba andmast keelduti, sest volinikud leidsid, et ta liialt vähe selle õiguse saamiseks tasu pakkus. Alles 1925.a. mais sai ta maakonnavalitsuselt õllelao avamise õiguse. 1938.a. – karastusjookide tööstus Suur 17 ja õlleladu Suur 18.

Valiti 4.märtsil 1934.a. tuletõrjeseltsi esimeheks. Müüs Jõgeval Suur tn 16 väiksemaid tuletõrjevahendeid, tuletõrjekirjandust ja märke, nööpe jne. tuletõrjeliidu laohinnaga. Valiti alevivanemaks 20.veebr. 1934 kuid tagandati kaitseseisukorra seaduse alusel märtsis 1934.

Aastail 1934-1937 tuletõrjeühingu esimees, a-st 1937 aseesimees.

75 „KULDALA” 1929.a. tuli Jõgevale Jaan Põder (tal oli aastail 1918-1926 olnud Tallinnas kullassepatöökoda „Kuldala”) ja avas siin Suur tn 25 kellassepaäri ja -töökoja, mille nimeks sai samuti „Kuldala”. Hiljem asutas ta sinnasamasse lisaks veel ka raadiote ja jalgrataste müügi. Mõnda aega ehitas ka ise raadioid.

1938.a. veebruaris on alevivalitsuse andmeil „Kuldala” II järgu jalgrataste, raadiote, kellassepakaupade äri ajajaks Suur tn 25 Eduard Buurmann.

Mai 1940. Kellasepa-, jalgratta- ja raadioäri „Kuldala” Jõgeval Suur tn 25 telef. 31 müüs kuulutuse järgi jalgrataste tagavaraosi, kuld- ja hõbesõrmuseid. Äri juures tegutses jalgrataste, kellade ja raadiote paranduse töökoda ning akude laadimine. Omanikuks kirja järgi nüüd Eino Jõemets.

KAUPMEES LUTS Jaak Luts`u (1874) kaupmehena tegevuse algus pole teada. 1919.a. andmeil on tema maja Suur tn 7 (alevimajade esimese numeratsiooni järgi). Nov-s 1918 elab ja töötab tema majas hambaarst Liine Paalmann. 1920 nimetatakse J.Lutsu ühes dokumendis mütsitegijaks, 1922.a. käsitöökaupade müüjaks.

Kuulutustest: J.Luts Suur tn 7, soovitab „Union” ja „Estoking” saapaid, suve- ja talvemütse. 1923 dets. – „Estoking” ja „Union” saapad, mitut sorti mütse. 1940.a algus – üürib välja saapakaupluse koos korteriga.

VOLDEMAR SCHMIDT Tuli Jõgevale kellassepaks 1923.a., kuhu ehitas 1928 oma maja. Pakub dets. 1926 Suur tn 22 seina- laua-tasku- ka käekelli, kullast laulatus-, kihla- ja ilusõrmuseid, hõbelusikaid viinapeekreid, paberossitoose jne. Teeb ka kullassepatöid „täieliku vastutusega”. 1940.a. tema äritegevus natsionaliseeriti. Sai 1941.a. Jõgeva linna Omakaitse juhiks ja oli üks aktiivsemaid nõukogude võimu toetajate arreteerijaid ja kruusaaugus nahalaskmise korraldajaid.

EINELAUD SELTSIMAJAS Einelaua asutas sinna seltsimaja valmides Villem Sikk. Toona nimetati seltsimaja Seltskondlike Ühenduse seltsimajaks. Maja ülalpidamiseks taotleti kohe alguses puhvetis alkohoolsete jookide müügi luba, millest sissetulekud aitaksid suurt hoonet majandada.

14.dets. 1915 põles maha seltsimaja õuel olev laut. Tules hukkusid einelauapidaja Siku hobune ja siga. Kas V.Sikul ka endal sellajal seltsimajas elukorter oli, teada pole.

Vist alates 1919.a-st pidas einelauda Anna Sikk. 1933.a. märtsis pidas seal alkoholita einelauda Adalbert Arst, kelle 1932.a. trahterimaks oli 40 krooni.

Andmeil 1938.aasta veebruarist peab seltsimaja einelauda Suur tn 47 Anna Danilov.

76 IVANTHALI LIMONAADITÖÖSTUS 1922.a. mai algul taotleb Albert Ivanthal alevivolikogult luba mõdu- ja limonaaditöökoja avamiseks. Luba anti. Märgitakse, et täitis enamvähem ümbruskonna vajaduse karastusjoogile. 1923.a. jaanuaris taotleb A.Ivanthal volikogult Võru õllelao avamist aadressil Suur tn 10 ja pakub alevivalitsusele loatasuks 5000 marka aastas. Autor tulemust ei tea.

1924.a. oli limonaadi- ja mõdutegemisel Suur tn 10 kolm töölist. Avas 1923.a. Suur tn 10 ka toidukaupade poe. Aastaid hiljem Ivanthali nime äritegevuses enam ei kohta.

D. STEINI II JÄRGU PABERIKAUPLUS Andmed kaupluse olemasolu kohta on 1917.a. juuli kolmes Postimehes. Pahatahtlikult on teda ka kaltsukaupmeheks nimetatud, küllap kaltsu kokkuostuga tegelemise pärast.

GELBARTI NAHAKAUPLUS 1923.a. asutas Moische Gelbart oma nahakaupade poe Jõgevale Suur tn 11. Sept. 1923 on esmaleitud kuulutus, et ta soovitab oma „rikkalikust ladust pinsoli, voodri ja peanahka, vahetab valmis pargitud nahkade vastu tooreid nahku ja saadaval on igasugused kingsepa tarberiistad”. Kuulutus kordub. Kaua tema äritegevus kestab, siinkirjutaja ei tea.

KOKKUOSTJA ALFRED SAKS 1935.a. tegutseb tema lina-, linaseemne-, ristikuseemne ja viljaäri Jõe tn 4, ladu paikneb Mustvee maanteel. 1938-39. aasta andmed kinnitavad tema tegevuse jätkamist lina, linaseemne ja vilja ostu-müügiäri alal.

KAUPMEES JAAK ABEN 1938 veebruaris on tema pudu- ja toidukaupade pood Jõgeva kaupluste nimistus aadressiga Suur tn 47. 1938.a. sügisel kuulutab ta, et tema kompvekitööstus Suur tn 47 müüb kauplusest võistlemata odava hinnaga kompvekke, toiduaineid, liha-eksportsaadusi, vorsti, sinki jne.

1938.a. dets. pakutakse sealt jõulukompvekke, jõulupuuehteid ja „Lihaekspordi” saadusi.

JÕGEVA KOMPVEKIVABRIK Esimene kuulutus Jõgeva kompvekivabrikust avaldati Postimehes 8.okt. 1939.a. See tegutses aadressil Suur tn 47 (kaupmees Jaak Abeni maja). Kuulutuses pakutakse sealsest kauplusest peale magusa ka muid toiduaineid: liha-eksportsaadusi, vorsti, sinki jne. Kompvekkide sortimendist juttu ei ole. Detsembris pakutakse ostjaile „võistlemata odava hinnaga suures valikus jõulukompvekke, jõuluehteid ja „Lihaekspordi” saadusi.” 1940.a. algusest on

77 dokumenditeade, et kompvekitööstuse omanik on Ida Vatter, kes ise töötab ja ka ühte töölist tööstuses peab.

ÄRI JA ETTEVÕTLUSE NIMEKIRJU F 2974 nim 1 sü 11 JÕGEVA ALEVI ELANIKE TÖÖALASID 1919 Valikuline väljakirjutus. Nimekiri on olnud kasutuses ka vähemalt 1920.a. ja sinna on tehtud juurdekirjutusi algkirjast erineva käekirjaga. Mõni juurdekirjutatud nimi on ka selles valikus.

– Ü.P. Avik, Marie (1863) Aruvel, Ida (1902) sukakuduja Aunas, Otto (1871) tööline, naine Helene 1893 Abram, Liisa (1872) lesk, lihaäri Asper, Eduard (1890), Laiuse valla alam, poissmees Aland, Lidia (1892) neiu, käsitööline Alt, Gustav (1879) tisler Baart, Villem (1879) n.Helene 1900, sepp Bachblum, Ida (1901) tüdruk, käsitööline Behrens, Annemarie (1894) õpetaja Böttcher, Alide (1890) sünd. Saadjärve v., tuli Lehtsest Blaum, August (1886) kaupmees Blaum, Minna (1853) lesk Blaum, Gustav (1865) Kudina vallast, velsker Baum, Johannes (1897) Kudina vallast, kingsepp, poissmees Bersin, Andrei (1872) elektrimontöör Born, Johan (1872) kingsepp Boguslavski, Vassili (1899) Ukrainast, raudteeagent Dreybladt, Hermann Karl (1873) arst Dobruschkes, Chaim (1889) loomaarst Leedust Dobruschkes, Reissa (1889) silmaarst, eelmise naine Eiland, Hildegard (1871) Haapsalust, sakslane, vallaline, kassapidaja Eilau, Peeter (1887) postkontori ülem Ferchen, Bertha (1893) Räpinast, sakslane, vallaline, müüjanna Grünthal, Heinrich (1872) äriteenija Gorodetsky, Konstantin (1864) perega, ladu juht Heindrichson, Georg (1867) metsapraaker Kuremaalt Therese (1900) telegrafist, üksik, Saarelt Holdt, Marie (1885) ämmaemand Jakob (1886) Lustivere v., piiritusemonopoli müüja Aleksander (1889) Lustivere v., metsapraaker Hansen, Albert (1880) mõisavalitseja, n. Ida (1882) Jakobson, Eduard (1866) Kudina v-st, tisler Jakobson, Jakob (1858) Tapikult, meier, vallaline Jakobson, Hans (1875) elektrimehaanik

78 Jalaks, Mihkel (1892) ärisell Joon, August (1881) posti-telegr. ametnik Jõgar, August (14.IV 1880 – 22.XII 1940) Saadjärve v-st, kaupmees Joost, Jüri (1862) kaupmees Joost, Jaan (1875) kaupmees Joost, Reinhold (21.VII 1866 – 26.III 1923) kaupmees, vanapoiss Jukk, Kristjan (1894) Junts, Jaan (1879) Sootaga v., poissmees, kaalude temp.

Jürmann, Juhan (1871) kaupmees Ilves, Jaan (1871) kaupmees Ivanthal, Joosep (1872) Ahjalt, metsapraaker Karheiding, Johannes (1887) õpetaja, Räpinast Kilk, Emmeline (1865) õpetaja, lesk Kess, Eduard (1890) tõllasepp Kena, Otto (1876) lihunik Koik, Mihkel (1867) lihunik Kõva, Johan Jaani p. (1883) nahaparkal, Vana-Karistest, vanapoiss Kabel, Johan (1881) kaupmees Kallits, Jakob (1867) õpetaja Kuvi, Mihkel (1887) postiteenija Krantsmann, Paul (1887) lukksepp Kanter, Aleksander (1889) Raasikult, tööjärelv.

Kask, Julian (1890) raudt. telegr.

Karo, Villem (1871) võõrastemaja pidaja Kristian, Hans (1890) poissmees, kohtuametnik Kriseritsky, Georg (1894) Petrogradist, kapeellmeister Krull, Anna (1900) kooliõpet.

Kuhns, Richard (1889) Tartust, Saksa, kaupmees Laksberg, Minna (1883) Rannust, neiu, alast. õde Lambach, Mihkel (1888) perega, kooliõpetaja, tuli 1920 Lunin, Grigori (1873) kaupl.

Lindus, Johannes (1880) Paldiskist, abielus, praakel Lall, Karl (1885) postiametnik Lall, Martin Jüri p. (11.IV 1875) päevapiltnik Lausten, Meeta (1893) sünd. Viljandi, Taanist, Taani kodanik, kirjutaja Lomp, Jüri (1871) sepp Luha, Jaan (1865) kirjutaja (Jõgeva vallakirjutaja – Ü.P.) Luter, Marie (1868) Petrogradist, sakslane, vallaline, koolipreili Laan, Abraham (1887) ärisell Laur, Alfred (1887) Laiuse vallast, kaupmees Lätte, Jaan (1863) sepp Leimann, Johann (1861) uurmaaker Luts, Jaak (1874) kaupmees Maiorov, Vladimir (1878) teemajapidaja Mürk, Tõnis (1862) Vana-Põltsamaa v-st, kaupmees Mägi, Elias (1872) sünd. Roela v.

Mugra, Marie (1889) kaupmees Mitnits, Marie (1897) sukakuduja Morozov, Ivan (1876) lihunik, Mustveest Meos, August (1886) metsaametnik

79 Nigul, Jüri (1890) politseikordnik Nuudi, Jaan (1886) naisega, masinist Nõmm, Jaan (1881) sepp Ott, Peeter (1874) Vana-Otepää v., perega, laduametnik Ott, Hans Lustivere v-st, telegrafist Ogonkov, Andrei (1862) täkuruunaja Palman, Liine Fritsu t. (1891) sünd. Tartus, Vorbuselt, hambaarst Pastel, August (1887) kaupmees, Vana-Kuustest Paulits, Mari (1838) Päinurme v-st, palvetaja Pääsuke, Karl (1868) misjonäär Protz, Artur Gustavi p. (1889) Tallinnast, kaupmees Päll, Jaan (1859) poodnik Pärlin, Ida (1896) Roela v-st, õpetaja, tuli 1920 Pärtel, Alma (1897) Saare v-st, postiametnik Pärtel, Salme (1897) Laiuse v-st, halast. õde Ploom, Helene (1897) Salla v., halast. õde Rabison, Karl (1876) kaupmees Rass, Ellen (1900) Taevere v-st, raamatupidaja Ralja, Albert (1890) Krüüdneri v-st, pangaametnik Rebane, Karl (1876) Keeni v-st, mölder Reimann, Rudolf (1893) õpetaja, Rägaverest Rosenstein, Emilie (1858) kaupmees, Härjanurmest, lesk Reinkubjas, Hugo (1890) lihunik, tuli 1920 Ruus, Emilie 26.a. kooliõp.

Räst, August (1892) Kirepist, perega, elektr. monkt.

Sermat, Aleksander (1897) Vana-Antsla v., pleksepp Soon, Mihkel (1860) Viljandist, lesk, äriteenija Soon, Edgar (1902) Tartu linn, poissmees, velsker Semjonov, Ivan (1885) kaupmees, Mustveest Schanin, Ivan Ivani p. (1891), arst, Lohusuu v-st, tuli 1920 Schulbach, Amanda (1903) Kudinalt, kooliõpetaja Zimmermann, Fanni (1886) Heimtali v. lastega, kaupmees Tamm, Paula (1894) Lustivere v-st, hambaarst Teppich, Siimeon Toomase p. (1852) sünd. Eestis, Jamburg, raudteeametnik Thielik, Fridrich (1856) apteeker Tomson, Mart (1869) uurmaaker Tork, Margarete (1899) Tartust, õpetaja Thalberg, Gustav (1863) van. politseikordnik Truusmann, Theodor (1901) Jõgeva v., postiametnik Valdmann, Jüri (1872) sepp Valdmann, August (1901) sepp Vassil, Jüri (1869) meier Viik, Jaan (1868) lihunik Villo, Enn (1862) Abja, parksep Vindi, August (1878) poodnik Winkler, Katariina (1872) halastajaõde Väärsi, Peeter (1864) villakraasija

80

F 2974 nim 1 sü 42 leht 9 JÕGEVA ETTEVÕTJAD 1. KABEL, Johan 2. BLUM, Johannes 3.PUUSEPP, Johannes 4. KABEL, Johann Jüri p.

5. OÜ „Uku” 6. OÜ „Uku” 7. BESTMANN, Mihkel 8. LIIGAND, Jaan 9. NÕMM, Jaan 10. ALT, Gustav 11. ALT, Anna 12. KÕVA, Johan 13. KENA, Otto 14. Tšekipiirituse müük 15. SERMAT, Al-der 16. ABRAM, Liisa 17. LÕOKE, Alide 18. RANG, Emilie 19. TIIDO, Jüri 20. SIKK, Anna Jaani t.

21. SAAR, Nikolai 22. LALL, Martin Jüri p.

23. KANGUR, Helene 24. SINKA, Jaan 25. KUKK, Anna 26. REBANE, Leena 27. MADISSON, Jaan 28. LEPP, Jaan 29. MIKVITS, Marie 30. ASPER, Eduard 31. LEETSMANN, Gustav 32. PÖÖRA, August 33. ERILT, Julie 34. TÕNISON, Mart 35. TÕNISON, Greta 36. NÕGES, Marie 37. BLUM, August 38. LÄTTE, Jaan 39. POOM, Villem 40. OTT, Hans 41. VESKE, Rosalie 42. LUTS, Jaan 43. ILVES, Jaan 44. Jõgeva Majandusühisus 45. LEIMANN, Johan

1922.a. veebruaris: Suur 64 vürtspood Suur 64 kingsepp Suur 64 kingsepp Suur 64 elus ja tapetud loomade ning liha ost-müük Suur 41 villakraasimine jahuveski Suur 52 lukksepp Suur 54 rätsep Suur 48 sepp Suur 44 tisler õmbleja Suur 29 nahaparkimine Suur 27 liha ja toiduainete kauplus Suur 38 plekksepatöökoda Suur 38 lihakauplus Suur 38 õmbleja Suur 23 pudupood Suur 36 vürts- ja toiduainete pood Suur 21 einelaud Suur 21 tisler Suur 34 päevapiltnik Suur 34 kampsunikuduja Suur 9 rätsep Suur 9 kuduja Suur 32 õmbleja Suur 17 pagariäri Suur 30 rätsep Suur 30 kampsunikuduja Suur 28 I järgu restoran Suur 15 kingsepp Suur 26 kingsepp Suur 26 trükitööstus Suur 22 kellassepp Suur 22 õmbleja Suur 22 juuksur Suur 22 saapakauplus Suur 20 sepp Suur 20 sepp Suur 16 rätsep (?)

Suur 16 õmbleja Suur 7 käsitöökaupade müük Suur 12 lina ja vilja ost-müük Suur 12 kellassepp

81 46. JÜRMANN, Paul talurahvakauplus 47. ROSENSTEIN, Emilie Suur 6 pudukauplus 48. JAUKER Suur 2 apteek 49. JAUKER, Margarete Suur 2 rohu- ja värvipood 50. KURG, Adele Vene 3 õmbleja 51. STERNFELD, Hans Jaama 12 rätsep 52. SAGURSKI, Marie Jaama 12 kampsunikuduja 53. MÄGI, Kristjan Jaama 11 põrsakaupmees 54. PUKK, Marie Jaama 10 õmbleja 55. VALDMANN, Jüri Jaama 6 sepp 56. KARO, Villem Jaama 5 tee- ja söögimaja 57. MÄGI, Elias Jaama 5 võõrastemaja 58. KOLBERG, Johannes raudteejaam einelaud 59. Hobupostijaam laoruumid 60. JAKOBSON, Eduard Suur 24 tisler 61. BLUM, August Suur 22 saabaste ja niitide kandekauplus 62. AMAN, August Aia 6 lihakauplus turul 63. LEIHBERG C.F. Suur tn. lina ja linaseemne I järgu äri 64. LEIHBERG Suur tn. koloniaal- ja rauakaubad 65. LEIHBERG Suur tn. ehitusmaterjalide äri 66. Tuletõrjeselts I järgu einelaud 67. PASTEL, August turuplatsil pudukaupade kiosk 68. MUGRA, Ernst turuplatsil pudukaupade müük 69. KARUSSON, Jaan Suur 3 pagariäri 70. JÕGAR, Karl Turu tn IV järgu pudukaupade pood 71. JUKK, Kristjan Turu 1 loomade ja liha kokkuost 72. TÄRN, Jaan Jaama 4 tee- ja söögimaja 73. PÄLL, Jaan Suur 11 toiduainete müük 74. VÄRSO, Rudolf Suur 38 sadulsepp MÄRKUS: Vähemalt kahel viimasel aastal pole lehes juttu, nagu oli tsaari-ajal, puude kokkuveost Jõgevale, välja arvatud raudtee metsalõikus Puurmani lähistelt. Alevis elab aga vähemalt 2 metsapraakerit, mis kinnitab, et metsamaterjali müük ja ost toimib, aga ilmselt nii vähesel määral, et ajakirjanduses tähelepanu pälvida. (Ü.P.)

JÕGEVA ALEVI ÄRID JA TÖÖSTUSED 1924.a.

Jaan NÕMM sepp Suur 48, töökoda asutatud 1909, töölisi 3 Juhan KÕVA nahavabrik Suur 29, asutatud 1913, töölisi 5 Gustav ALT tisler Suur 44 Otto KENA liha ja toiduainete kauplus Suur 27 Jakob HOLDT kauplus Suur 25 Alevimaja tšekiviina kauplus Al-der SERMAT Suur 38 plekitöökoda Liisa ABRAM lihakauplus Suur 38 RANG vürtspood Suur 23 Anna SIKK einelaud seltsimajas Suur 21 Jaan MADISSON pagar Suur 17

82 Jüri SILDNIK toidukauplus Turu 10 August VINDI lina, linaseemne ja vilja ost-müük Suur 28 August PÄÄRO segakaupade pood Suur 26 Voldemar SCHMIDT kellassepp Suur 22 Jaan PÄLL toidupood Suur 22 Erna ROSENTHAL raamatu- ja pudukauba pood Suur 22 Moische GELBART nahakauplus Suur 11, avatud 1923.a.

Jaan ILVES toiduainete kauplus Suur 12 Jõgeva Majandusühisus Suur 3 Albert IVANTHAL toidukaupade pood Suur 10, avati 1923.a.

Albert IVANTHAL mõdu- ja limonaaditööstus Suur 10, avatud 1922, töölisi 3 Paul JÜRMANN talurahvapood Suur 8 Jaan KARUSSON pagariäri Suur 3 Ernst MUGRA turuplatsil tubaka ja pudukauba müük August PASTEL koloniaalkauba müük turuplatsil Tuletõrjeselts alkoholiga einelaud Kristjan JUKK liha- ja toidupood Turu tn 2, avati 1923 August JÕGAR vürtspood Turu tn 1 Nikolai LINDEMANN koloniaal- ja pudukauba pood Suur tn 6, avati 1923 C.F.LEIHBERG ehitusmaterjali, talurahvakaupade ja lina kauplus Suur tn 1 Margarete JAUKER apteek Suur 2 Hugo TREFFNER raudteejaama einelaud Alfred LAUR lina- ja viljakauplus Jaama tn 2 (hobupostijaam) Viktor SOMMER raamatute, ajakirjade ja ajalehtede müük raudteejaamas Dmitri MOLTŠANOV teemaja Jaama 4, avas 1923.a. nov-s Eduard ASPER alkoholiga restoran Jaama 5 Julie ERILT trükkija Suur t 26 Adele KURG õmbleja Vene tn 3 Martin LALL päevapildiäri Suur 34 Riigi Teataja 1924.

F 2974 nim 1 sü 276 JÕGEVA ALEVI KAUPLUSED veebruaris 1938 1 Jaan Saaremaa segakauplus Suur 72 2 Johan Kõva nahakauplus Suur 49 3 Jaak Aben pudu- ja toidukaubad Suur 47 4 Hermiine Kask lihapood Suur 46 5 Juuli Kangur segakaubad Suur 44 6 Anna Danilov rahvamaja einelaud Suur 39 7 Erich Aru segakauplus Suur 37 8 August Vindi põllumajandussaaduste ostu-müügi äri Suur 34 9 alevivalitsuse riigiviina ja -piirituse pood Suur 34 10 Alide Valk toidukaupade III järgu pood Suur 32 11 Eduard Buurmann jalgrataste, raadiote, kellassepa kaupade II järgu äri „Kuldala” Suur 25 12 Al-der Annus vilja- ja linaladu Suur 23 (suri 53-aastaselt jaan. 1939) 13 August Aas jalgratta- ja kellassepaäri Suur 30 14 Voldemar Schmidt II järgu segakaupade äri Suur 28

83 15 Anna Lass pudu- ja pesupood Suur 21a 16 Alfred Penner tee- ja söögimaja Suur 21a 17 Aleksander Tani karastusjookide tööstus ja õlleladu Suur 16 18 Aleksander Sermat plekksepatööd Suur 17 19 Karl Kaselo saapakauplus Suur 15 20 Johannes Haan toidukaupade pood 21 Karl Teder talurahvakauplus Suur 18 22 Jõgeva Majandusühisuse lihapood Turu 4 23 Jõgeva Majandusühisuse liha- ja vorstitööstus Turu 4 24 Jõgeva Majandusühisuse põllumajandussaaduste ost-müük Suur 13 25 Jõgeva Majandusühisuse kooli- ja paberikaupade segapood 26 Jõgeva Majandusühisuse segakauplus Suur 11 27 Jõgeva Ühispank Suur 11 28 Edgar Romet pagariäri Suur 16 29 AS Paul Jürmann segakauplus Suur 12 30 AS Paul Jürmann segakauplus Suur 1 31 Rosalie Kurik segakauplus Suur 5 (avati 1.I 1938) 32 Elfride Eiche pagariäri Suur 5 33 Harald Jauker apteek Suur 2 34 Harald Jauker värvipood Suur 2 35 Marie Irdla pudupood turuplatsil 36 Alfred Saks lina, linaseemne ja vilja ost-müük Jõe 4 37 Alma Raid toidu- ja segakaubad Mustvee mnt 3 38 Gustav Kuusk talurahvapood Jõe tn 39 August Asper restoran Jaama 4 40 Jaan Karusoo pagari- ja kondiitriäri Jaama 3 41 Marie Sommer ajalehekiosk raudteejaamas 42 Hilda Kangur raudteejaama einelaud 43 Vassili Domnin liha- ja vorstipood Kesk 2 44 Karl Jõgar segakaupade pood Turu 1 45 Anna Jõgi lihatoodete- ja vorstipood 46 Anna Aben segakaubad Turu 5 47 Eduard Kargaja restoran Turu 2 48 Jakob Laul tee- ja söögimaja Kesk 6 49 Voldemar Lomp loomade ja liha ost-müük 50 Johannes Võsu saun Kesk 4 51 Alfred Laur lina, linaseemne ja vilja ost-müük postijaamas 52 August Kuusk elusloomade ost-müük Suur 31 53 August Pääro saapa- ja nahapood Suur 23

F 2974 nim 1 sü 302 JÕGEVA LINNA TÖÖSTUSED november 1939 - Jõgeva Piimaühing Suur 78, töölisi 5 - T/Ü A.Silvere ja Pojad jahuveski Suur 75, töölisi 3 villatööstus Suur 75, töölisi 5 saeveski (5 tm tunnis) Suur 75, töölisi 25

84 - Aksel Vindi saeveski (2 tm tunnis) Mustvee mnt 12, töölisi 4 - Edgar Romet pagaritööstus Suur 16, töölisi 2 - Johannes Mäletjärv pagaritööstus Suur 5, töölisi 2 - Karl Merimaa pagaritööstus Jaama 3, töölisi 2 - Johan Kõva nahatööstus (10 loomanahka päevas) Suur 49, töölisi 10 - Peeter Sarapuu nahatööstus (1 loomanahk päevas) Turu 15a, töölisi üks - Jõgeva Majandusühisuse tapakoht (10 looma päevas) Turu 4, töölisi üks - Anna Jõgi tapakoht (5 looma päevas) Turu 3, töölisi üks - Vasili Domnin tapakoht (5 looma päevas) Kesk 2, töölisi üks - Hermiine Kask tapakoht (3 looma päevas) Suur 46, töölisi üks - A/S Paul Jürmann bensiinijaam (2400 liitrine tagavara) Suur 12 - A/S Paul Jürmann bensiinijaam (petrooleumi tagavara 32 000 kg) Suur 12

VEAPARANDUSI RAAMATUS JÕGEVA LINNA LUGU l) lk 38 ülalt 7 reas on, et Jõgeva turu asutamise aeg pole teada. Selle asemel peaks olema: „turu pidamise luba anti mõisniku nimele 1912.a. kevadel“.

2) lk 39 ülalt 15 rida – õige nimi on Marta Laas.

3) lk 39 ülalt 3 lõigu lõpus on, et selles kaubaaidas toimus 1914.a. 8.juunil Jõgeva esimene laulupidu. Õige on, et „Johannes Nahkuri mäletamisel mängiti 1904.a. seal Jõgeval esimest korda näitemängu“. Võimalik, et J.Nahkur eksib aastaga, sest Jürmannite kaubaaita ja poodi mainitakse ajalehes Olevik juba 1903.a.

4) lk 83 on Gaido Padriku eesnimi tema pildi all kirjutatud Guidoks. Tekstist on aga ära jäänud lause, et Gaido Padrik on raamatu väljaandmise ajal patrullitalituse komissar.

5) lk 90 ülalt kolmanda ja neljanda lõigu lugemisel võib tekkida lugejal arusaamatus kooli nimes. Kool kandis tõesti 1919-1921 Jõgeva 7. klassilise Rahvakooli nime, töötas aga kuueklassilisena. Seitsmes klass oli reserveeritud kas töölisnoorte hariduse täiendamiseks või majapidamis-erialaõppeks. Seitsmenda klassi ühe-aastase kursuse töölerakendamiseni aga ei jõutud. 1921.a. oktoobris kannab kool Jõgeva alevivalitsuse dokumentides juba Jõgeva 6. kl.

Kõrgema Algkooli nime.