Linnateater sügis 2013

Tallinna LINNATEATRI SÜGIs 2013 • www.linnateater.ee Lavatagune teatridünastia – Villemsood lk 6

Intervjuu skangpoomijate Vaariku ja Kalmetiga lk 5

Intervjuu Elmo Nüganeniga lk 7

Tallinna Linnateatri sügis Maailma teatri suurkuju Robert Lepage’i külalisetendused Tallinnas T

allinna Linnateatri uus hooaeg algab rahvusvahelise üllatusega. Külalisetendusi Tallinnas annab auhinnatud lavastaja Robert Lepage’i legendaarne tükk “Kuu tagumine külg”.

1. ja 2. oktoobril saab Nokia kontserdimajas näha erakordset teatrit. Tegu on esmakordselt Eestisse jõudva prantsuse kanadalase Robert Lepage’i ühe suurteosega “Kuu tagumine külg”, mis on võitnud auhindu nii innovatiivse lavastuse kui dramaturgia eest. Quebec’is esietendunud lavateos on reisinud ümber maailma, kuid pole Balti riikidesse ega Skandinaaviasse varem jõudnud.

Lepage’i lavastusi, nagu ka “Kuu tagumist külge”, saadab autori kummaline ruumiline kujutlusvõime – nurki pöörates ja kaamerate abil perspektiive vahetades saab laval ühest asjast teine, hapnikuvoolikust nabanöör ja pesumasinast aken kosmosesse. Tallinna Linnateatri kunstilise juhi Elmo Nüganeni sõnul on tähelepanuväärne, kuidas Lepage loob

illusiooni ja samal ajal näitab, kuidas see illusioon on loodud, ilma et see tervikut kahjustaks.

Tuntud vene lavastaja Adolf Šapiro jaoks on kunagi Moskvas nä htud “Kuu tagumine külg” üks tema kõigi aegade teatrielamusi.

Autobiograafiliste elementidega “Kuu tagumine külg” põimib kokku USA ja Nõukogude Liidu vahelise kosmosevõidujooksu täiskasvanuks saamise looga 1960ndate lõpul. Kaks Quebec’is kasvavat venda peavad toime tulema teineteise mõistmisega pärast ema surma, samal ajal kui maailm mõistatab, mis on peidus kosmoses ja Kuu tagaküljel. Isikliku ja ühiskondliku poeetilise sidumise eest võitis lisaks lavastajana ja kunstnikuna ka näitekirjanikuna tegev Lepage 2001. aastal tüki eest Briti ühe tähtsaima Evening Standardi auhinna, mille laureaatide hulgas on näiteks hiljuti Eestiski käinud Briti näitekirjanikud Tom Stoppard, David Hare ja David Edgar.

Lepage on ka ise tükis näidelnud, kuid alates 2007. aastast mängib selles samuti Quebec’i

Robert Lepage’i lavastus „Nibelungide sõrmus” Metropolitani ooperis.

Foto: Ken Howard/Metropolitan Opera

Näitleja Yves Jacques. Foto: © Sophie Grenier

päritolu Yves Jacques, kes on väljapaistva karjääriga filmija teatrinäitleja. Lisaks “Kuu tagumisele küljele” on Jaqcues mänginud ka teises tuntud Lepage’i lavastuses “Anderseni projekt” (2005). “Kuu tagumise külje” mastaapse lavakujunduse jaoks on Nokia kontserdisaal ainus koht Eestis, kuhu on võimalik etendus üles seada.

Tüki helikujunduse on teinud eksperimentaalne muusik ja

Tõeline Kanada kultuurisaadik Kanada dramaturg, kirjanik, lavastaja ja näitleja Robert Lepage on üks maailma tunnustatumaid tegijaid etenduskunstide vallas. Kasutades kõige uuemaid tehnoloogiaid ja saades inspiratsiooni lähiajaloost, on Lepage’i moodne ja omapärane lähenemine muutnud igaveseks klassikalise lavastamise mõistet. Peale filmide

ja teatrilavastuste on Lepage teinud veel oopereid, tsirkuselavastusi, näituseid ja rockkontserte. Mitmed tema tööd on võitnud auhindu nii Kanadas kui mujal. Neid on näidatud lugematutes linnades üle maailma, tehes sellega Lepage’ist tõelise Kanada kultuurisaadiku. 2009. aastal sai Lepage Kanada kindralkuberneri Kaunite Kunstide

Auhinna „väljapaistva panuse eest Kanada kultuuriellu”.

Tänase päevani jätkab Quebecist pärit Lepage kunsti traditsiooniliste piiride kompamist ja mul on hea meel, et Tallinna Linnateater annab võimaluse kõigil teatrisõpradel nautida tema lavastust „Kuu tagumine külg”. John Morrison, Kanada suursaadik Balti riikides

novaator Laurie Anderson, kes on muuhulgas esimene NASA kosmoseprogrammi palgaline kunstnik ja Eestiski esinenud alternatiivmuusiku Lou Reed’i abikaasa. Nii saabub Lepage’i lavastusega meile tõeline rahvusvahelise teatri tulevärk.

Paavo Piik Loe Lepage’ist lisaks: lk 2-3

Robert Lepage’i lavastus „Nibelungide sõrmus” Metropolitani ooperis. Foto: Ken Howard/Metropolitan Opera

Wagneri väärilised lahendused „Reini kulla” Bayreuthi esmalavastuses katsetati omas ajas ülimoodsat lavatehnikat – Reini tütred seoti ujuvatele vankritele, mida assistendid muusika taktis üles-alla õõtsutasid. Ometi kommenteeris Wagneri abikaasa Cosima uudset lahendust sarkastiliselt: „Teostus jääb teosest niisama palju maha, kui see teos meie ajast ees on.” Lepage’i

rabavate tehniliste lahendustega ja kirglikult lauldud-mängitud „Nibelungide sõrmuse” esimest osa, „Reini kulda” Metropolitani ooperiülekannete sarjas Coca Cola Plazas vaadates mõtlesin: „No palun, Cosima, nüüd on teostus küll lõpuks Wagneri geniaalsete pöörasuste vääriline!” Anu Lamp, Tallinna Linnateatri näitleja

„Kes iganes on teatrist huvitatud, võiks seda näha. See on unustamatu.“ Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht „Tegemist on suurima elusoleva lavastajaga, kelle iga lavastus on rahvusvaheline sündmus.“ Jaanus Rohumaa, lavastaja

2 | Tallinna LINNATEATRI Sügis 2013• www.linnateater.ee

Robert Lepage Virmalistest inspireeritud valgusinstallatsioon „Aurora Borealis”. Foto: © Réjean Savard

Robert Lepage’i lavastus „Zulu time” – laval on robotid.

Foto: © Emmanuel Valette

• Robert Lepage kasvas üles täiesti kakskeelses peres – tema ja ta õe emakeel oli prantsuse keel, kuid peres kasvas ka kaks adopteeritud last, kes rääkisid esimese keelena inglise keelt. See kogemus tekitas Lepage’is sügavat huvi teiste kultuuride vastu ning hiljem on ta lavastanud mitmeid kakskeelseid lavastusi. Noorem õde Lynda töötab alates 1997. aastast Roberti assistendina.

• Lapse- ja teismeeas oli Robert Lepage äärmiselt tagasihoidlik ja enesessetõmbunud. Keskkoolis kohustuslikes teatritundides käimine aitas tal muutuda

avatumaks ja enesekindlamaks. Tema esimesed lavastused olid üsna sünged ja julged. Lepage usub, et sünged teemad kunstis ei tekita juurde negatiivsust, vaid annavad pigem jõudu halva vastu võidelda.

• Kanadas aktuaalses Québeci provintsi iseseisvusküsimuses Lepage kindlat hoiakut ei oma. Ta peab end pigem maailmakodanikuks.

• Lepage lavastas 1993. aastal Peter Gabrieli kontsertšõu, mis toodi 19 riigis lavale 119 korda. Noorena teatraalset rocki (Jethro Tull, Genesis, Gentle Giant jne) fännanud Lepage’ile oli see tõeline unistuse täitumine.

• Lepage on mänginud obsessiivselt muusikasimulaatorit Guitar Hero ja hiljem otsustas hakata õppima süntesaatorit.

• Virmalistest inspireeritud ja koostöös Martin Gagnoniga valminud püsivalgusinstallatsiooni „Aurora Borealis” Québeci sadama vanadel viljasalvedel saab nautida viie aasta jooksul igal õhtul päikeseloojangust poole kaheteistkümneni öösel. Projekti disainerid kasutasid rohelisi tehnoloogiaid, mis vajavad väga vähe hooldust ning madala energiatarbimusega LED-lampe.

• 1999. aastal Euroopas esietendunud “Zulu time” kandis alapealkirja “Lennujaamade kabaree” ning lavastuse tegevus leidis aset hotellitubades, piloodikabiinides, lennujaamade sööklates ja terminalidevahelistes lõpututes koridorides. Lisaks näitlejatele tegid lavastuses kaasa ka akrobaadid ja robotid. Muuhulgas terrorismitemaatikat käsitlev „Zulu time” pidi USA publiku ette jõudma 2011. septembris, kuid NY kaksiktornides juhtunu tõttu jäid etendused ära.

Tallinna LINNATEATRI Sügis 2013 • www.linnateater.ee | 3 • Québeci linna 400. juubeliks töötas Lepage koostöös Martin Gagnoniga välja 30 meetri kõrguse ja 600 meetri laiuse multimeediainstallatsiooni „Image Mill”, mis kuulub suurima arhitektuuriinstallatsioonina ka Guinessi rekordite raamatusse. Vanadele viljasalvedele projitseeritud vaatemängu saab 2013. aastal näha juunist septembrini ning see põhineb kanada animaatori ja filmirežissööri Norman McLareni töödel.

• New Yorgi Metropolitan Operas lavastas Lepage Wagneri neljaosalise ooperi „Nibelungide sõrmus”, mille näol oli tegemist Metropolitan Opera jaoks enneolematu ning seni kõige ambitsioonikama projektiga.

Et ooperimaja peaks vastu rohkem kui nelikümmend tonni kaaluvale lavaku-

jundusele, kinnitati sellele isegi lisatoestused. Enneolematult võimsa tehnoloogia abil tõi Lepage teatrilavale nii 3D pildid kui näitlejate liikumisele reageerivad projektsioonid.

• Lepage ei pea enda teatristiili avangardseks, vaid nüüdisaegseks (inglise keeles „Not an avant-garde, but now.”).

• 50-aastaselt otsustas Lepage liituda tantsulavastusega „Eonnagata”, kuigi polnud kunagi varem tantsinud ja võttis selleks 17 kilo alla.

• Robert Lepage on öelnud, et ta ise ei sõidaks Kuule isegi siis, kui saaks seda teha tasuta.

Tantsulavastus „Eonnagata”.

Foto: © Érick Labbé „Image Mill” Quebecis. Foto: © Nicola Frank Vachon

Robert Lepage’i lavastus „Andersen project”, fotol näitleja Yves Jacques. Foto: © Emmanuel Valette

• 1995. aastal esietendunud lavastuses „Elsinore” mängis üks näitleja üksinda ette kogu Hamleti loo. Talle oli abiks hiiglaslik arvuti poolt juhitud multimeediamasin, mis toimis nii lavapinna kui projitseerimisseinana.

Tänu infrapuna- ja termokaameratele nägi publik läbi seinte ning Hamleti nähtavaks muutunud meeleheidet.

• Robert Lepage oli esimene põhja-ameeriklane, kes sai võimaluse lavastada Shakespeare’i näidendit Londoni Kuninglikus Rahvusteatris (London Royal National Theatre). Lavastus oli „Suveööunenägu” aastal 1992. Muidugi pani ta klassikalisele materjalile peale oma templi – tegevus toimus mudabasseinis, mis ajas raevu nii mõnedki briti kriitikud.

• Suurel hulgal vett kasutas Lepage ka Stravinski ooperit „Ööbik” lavastades, kui orkestriauk muudeti ligi 50 000 liitrit mahutavaks basseiniks. Kaasaegsete tehnoloogiate asemel olid selle lavastuse keskmes vietnami veenukud.

Vaimustuse tagumine külg V

äljavõtteid Eteri Kekelidze arvustusest “Õnnelik teemantidega taevas”, mis ilmus ajakirjas Teater. Muusika.

Kino (11/2007) Moskva VII rahvusvahelise Tšehhovi-nimelise teatrifestivali puhul.

Ma kadestan väga moskvalasi, kes said näha ka Lepage’i “Anderseni projekti” ja “Tänavalauliku ooperit” (John Gay “Kerjusooperi” motiividel) ning muidugi tema “Draakonite triloogiat”, mis ühe Prantsuse ajalehe sõnul on pälvinud rohkem autasusid kui mõni Punaarmee kindral. […] Kadestan, sest neljast Moskvasse toodud Lepage’i teatri Ex Machina (antiikteatri terminist deus ex machina – jumal masinast – on Lepage kõrvaldanud “jumala”, jättes alles

teatriimet sümboliseeriva masina) täiesti eriilmelisest lavastusest nägin vaid üht, kuid sellest piisas, et hakata siiralt austama seda viiekümneaastast lavastajat, näitlejat ja stsenaristi, kes sai kolm aastat tagasi Venemaa Stanislavski preemia, sel aastal autasustati aga väga prestiižse Euroopa teatriauhinnaga. Mina nägin monolavastust “Kuu tagumine külg”, mille on kirjutanud ja lavastanud Lepage ning mida ta Moskvas ka ise esitas, vallutades sellega publiku, kes tundis temas kohe ära “oma” lavastaja, kes rikkaliku multimeediaga varustatult kõneleb lavalt inimesest ja inimesele. […]

Süžee on ühtaegu keeruline ja lihtne, nii nagu kogu meie elugi. Elasid kord kaks venda,

kes olid hiljuti kaotanud ema.

Noorem töötab televisioonis saatejuhina ja tunneb ennast täiesti eduka inimesena, ainsana tumestab tema elu suhe südamesõbraga. Vanem vend on igas mõttes luuser, elukauge filosoof, kes hakkas kosmosest unistama sellest hetkest peale, kui kuulis esimesest Nõukogude sputnikust ning kelle ebajumalaks on vene kosmonaut Aleksei Leonov, esimene inimene, kes väljus avakosmosesse. […] Vendade läbisaamine ei ole rahumeelne – just nagu Ameerikal ja NSV Liidul, kui nad võitlesid esikoha pärast kosmoses.

Selle võitluse võtmetähiseid näidatakse videoekraanil – sputnikut, Gagarinit, Koroljovi, Ameerika astronaute Kuul –, laval elavad aga Robert Lepage’i

esituses mõlemad vennad, nende ema, arst, põetaja, astronaut, vene ametnik jt. […]

Olustikuline ja kosmiline mõõde paiknevad selles lavastuses niimoodi kõrvuti, et Lepage liigub ühest teise nii, nagu inimene kõnnib oma korteris toast kööki. Üks lavastuse fantastilistest efektidest seisnebki selles, et olles laval küll täiesti üksi, mängib Lepage laval olevaks ka teise inimese, vestluskaaslase ja oponendi. Seda “teist” me ei kuule ega näe, parimal juhul kuuleme vastuseid tema küsimustele, mis tulevad telefonitsi, justkui seisaks ta kusagil sealsamas kõrval. Nagu kuu tagumine külg.

Lepage’il on üldse kõik üksteisega vastavuses ning koosmõjus. Pesumasina uksest

saab illuminaator, seinakella sihverplaadist kuu, aga liftiuksed, kuhu jäi kinni raamaturiiul, mille noorem vend ema tühjaks jäänud korterist välja vedas, muutub teeks kosmosesse. […] Pluss kõigele lisaks suurepärane ja naljakas tekst, mida, tõsi küll, tuleb lugeda ekraanilt, end selleks näitlejast lahti kiskudes, mis on vaataja jaoks suur katsumus. Kõige selle tulemusena sünnib õrn ja ängistav etendus inimlikust üksindusest, ühe perekonna elust, üksteisemõistmise raskustest, suurejoonelisest unistusest, mis valgustab üsna ebakangelaslikku elu… Mõistusest ja tundest, pragmatismist ja idealismist, mis on vastandlikud ja samas üksteisest lahutamatud. Vastandite ühtsusest.

Nende sõnul, kes on Lepage’i loominguga rohkem tuttavad, algavat iga tema lavastus või film justkui mingi konkreetse elupildi või mälestusega. See kõlab usutavalt, sest ühes intervjuus ütles Robert Lepage ka ise, et “huvi mõningate universumiga seotud episoodide vastu tõi mind täiesti ootamatult omaenda lapsepõlve. Tuli välja, et minu noorus, mis näis mulle nii päikseline, oli üsna tihti kuu toonides – helesinine ja hall”.

Võib-olla oli tema lapsepõlves ka kuldkalake hüüdnimega Beethoven – sest ta ei kuulnud, kui tema poole pöörduti –, kes lisas etendusele sooje ja elavaid noote, kuid võib-olla mõtles ta tema lihtsalt välja.

4 | Tallinna LINNATEATRI Sügis 2013• www.linnateater.ee

Kaasaegse iiri dramaturgia tipp alates novembrist Linnateatri laval M

arina Carr sündis 1964. aastal Tullamore’is, Iirimaal. Teda peetakse üheks tähtsamaks kaasaegseks iiri näitekirjanikuks. Juba lapsena teatrist huvitunud Carr kirjutas koos õdede-vendade ja koolikaaslastega näidendeid ning lavastas neid koduteatris, kuhu seadsid sisse publikuistmed, eesriide ning prožektorina jalgrattalambi. Väikeses külaühiskonnas rääkisid kõik kõigi kohta lugusid ning igaüks täitis justkui mingit groteskset või koomilist rolli. Kõik see inspireeris Marina Carri, kes peab meelelahutamist, eneseväljendust ja tõstetud viisil kõnelemist inimloomuse osaks ning näidendikirjutamist elu lahtimõtestamise loomulikuks edasiarenduseks. Samas arvab Carr, et iiri dramaturgia on ikkagi meeste pärusmaa ja nii temal kui teistel naisnäitekirjanikel tuleb sellega lihtsalt leppida. Kui näidendid on piisavalt head, jõuavad nad lõpuks nii või naa publikuni.

Oma karjääri algusaegadel võttis Carr eeskuju Samuel Becketti töödest ning tema esimene näitemäng oli absurdihõnguline farss „Low in the Dark” (1989), mis tegeles sugudevaheliste probleemide ja väärarusaamadega.

Iiri näitekirjanik Marina Carr. Foto: © Richard Gilligan

1997. aastal sai ta esimese preemia – Susan Smith Blackburn Prize’i, mida antakse inglise keeles kirjutavatele naisnäitekirjanikele (muuhulgas on sama auhinna võitnud näiteks Paula Vogel, kelle näidendi „Kuidas ma õppisin sõitma” lavastas kuus aastat tagasi Tallinna Linnateatris Ain Prosa).

Marina Carr on auhindu võitnud eelkõige iiri maaelu kujutavate poeetiliste tragöödiate eest.

Sarnaselt teistele kaasaegsetele iiri näitekirjanikele leidub tema töödes rohkesti musta huumorit ja füüsilist vägivalda. Carri eripäraks on aga vihjed Vana-Kreeka müütidele. Tihtipeale käsitlevad Carri näidendid halvasti toimivaid peresuhteid, enesehävitust ja lunastust, olles žanrilt tavapärasest realismist sammuke edasi – kõrgendatud realism. „Kaunitaride ja koletiste lugudes huvitavad inimesi ikkagi koletised, seega on ka minu enda näidendites palju tegelasi, kes käituvad koletislikult,” rääkis Marina Carr 2012. aastal Oklahoma Ülikooli külastades Nancy Finnile antud intervjuus. „Inimsuse nime all on tehtud jubedaid asju. Kuidas seda seletada? Vähemalt läänemaailmas

lükkame me kõike halba endast eemale ja ütleme, et meie küll kunagi nii ei käituks, see on täiesti mõistetamatu. Aga see kõik on ju lähtuvalt meie perspektiivist ja sõltuvalt sellest, mida me tsivilisatsiooniks peame. Idas ei pruugita meid üldse tsiviliseerituteks pidada. Kõik on suhteline.

Sellele kõigele toetudes julgen väita, et meie kõigi loomuses on käituda halvasti. Samamoodi on meie kõigi loomuses käituda üleolevalt. (...) Üks kõige raskemaid ülesandeid on selle tumeda aine lahti mõtestamine.”

Oma esimestes näidendites iiri dialekti ja füüsilist keskkonda kasutanud Carr on oma viimastes näidendites Iirimaast kui tegevuspaigast ja subjektist kaugenenud. Autor ise peab seda asjade loomulikuks käiguks: „Kui midagi juba osata, tuleks edasi

liikuda ja midagi uut ära õppida.

Kirjutada tuleks ainult sellest, mis sind ärksana hoiab.” „Kassirabal” on osaliselt Euripidese „Medeia” müüdil põhinev kõleda ja kummitusliku raba serval aset leidev lugu, mille värvikate tegelaste saatust voolib just nende elukeskkond. Ühest küljest müstiline tragöödia, teisalt situatsioonikoomikat ja veidraid tüüpe täis materjal annab põneva rollivõimalusele paljudele Linnateatri näitlejatele: näiteks Elisabet Reinsalu on külaühiskonna outsider Hester Swane’i osas, Külli Teetamm kehastab poollooma-poolinimest Kassnaist, Karl-Andreas Kalmet surnud noormehe Joseph Swane’i vaimu, Priit Võigemast traagilise armukolmnurga tekitajat Carthage Kilbridge’i jne.

Kristiina Jalasto

Marina Carr, „Kassirabal”

Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundus Peeter Konovalov (Ugala), valguskujundus Priidu Adlas Mängivad: Priit Võigemast, Elisabet Reinsalu, Ursula Ratasepp, Anne Reemann, Piret Kalda, Külli Teetamm, Allan Noormets, Andres Raag, Mikk Jürjens, Karl-Andreas Kalmet, Kalju Orro jt Esietendus 9. novembril 2013 Põrgulaval

Reaalsus ja virtuaalsus Hobuveskis Katkend Diana Leesalu thrilleri sugemetega näidendist „Offline”, mis esietendub 19. oktoobril Hobuveskis. (...)

-rax-: Sa lihtsalt elad ja oled, mingil hetkel tundub miski mõttetu ja absurdne, aga siis tuleb keegi, nühib vastu su jalga ja nurrub ja võib-olla ununeb korraks ära see absurdsus ja saab mõnda aega jälle edasi minna.

Elis: Jah, aga mis sa siis teed, kui see keegi tuleb ja nurrub ja sa kiindud temasse väga hullusti ära ja siis ta lööb sulle hambad jalga lõpuks?

-rax-: Shit happens. On inimesi, kes lähevad läbi terve elu, mingi urisev asi jala küljes rippumas ja tunnevad ennast väga imelikult, kui ühel hetkel see miski ära kaob, ja otsivad uue uriseja. Teised inimesed löövad hammustajat jalaga ja lähevad minema. Keegi ei anna sulle sündides garantiikirja „vaat selle lapsega ei juhtu kunagi

midagi halba”.

Elis: Jah, aga... lihtsalt...

-rax-: Ma ei tea ühtegi head valuvastast ravimit.

Elis: Mina ka mitte... välja arvatud...

-rax-: Ooo... ei. Liiga palju kõrvalmõjusid. Tead, võib-olla mõnes mõttes on kõik inimesed nähtamatute nööridega teiste küljes kinni. Selles mõttes, et kui su sõpradel hästi läheb, sikutavad nad sind ka vaikselt hea suunas. Ja kui sa otsustad alla hüpata, siis tõmbad ka teisi augu servale lähemale.

Elis: Seda ma ei usu. Keda kotiks?

-rax-: Aga mina usun. Ma arvan, et põhimõtteliselt on mingi üldise heaolu huvides ainult siis ohutu hüpata, kui sa tead kindlalt, et sa kedagi kaasa ei võta või kellestki tükki ära ei tõmba. Aga seda on kuradi raske teada. Ikka on kusagil keegi, kellele sa mingil põhjusel oluline oled. (...)

Diana Leesalu, „Offline”

Lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundus Veiko Tubin, valguskujundus Priidu Adlas Mängivad: Kaspar Velberg, Priit Pius, Märt Pius, Maiken Schmidt, Liis Lass ja Tõnn Lamp Esietendus 19. oktoobril 2013 Hobuveskis

Tallinna LINNATEATRI Sügis 2013 • www.linnateater.ee | 5

Wesker ja läbielamised neljas aastaajas A

Briti näitekirjanik Arnold Wesker. Foto: Leon Kreel

rnold Weskeri „Neli aastaaega” jõudis esmakordselt Linnateatri eelkäija Noorsooteatri lavale 1985. aastal Lembit Petersoni lavastuses, osades Kaie Mihkelson ja Aarne Üksküla. Detsembris leiab näidend Alo Kõrve juhtimise all taas tee Laia tänava teatrisse. Tähelepanuväärne on fakt, et Alo Kõrve jaoks on see esimene lavastus Linnateatris.

Sir Arnold Wesker on 1932. aastal Londonis sündinud briti kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud seitsmeteistkümnesse eri keelde ja kelle näidendeid mängitakse üle maailma. Wesker mõjutas 1950ndatel ja 1960ndatel briti kultuurinähtust koondnimega „kitchen sink drama”, mida esindavate teoste peategelasteks on reeglina noored vihased mehed. Koolkond sai mõjutusi sotsiaalsest realismist

ja töölisklassi argielust, mis oli Weskeri jaoks olnud alati inspireeriv. Liikumine, mis püüdis vastanduda realismile, levis kõikvõimalikesse kunstisuundadesse, keskendudes inimeste rahulolematusele ning elu valule. Weskeri 1965. aastal kirjutatud näidend „Neli aastaaega” on talle omase äratuntava käekirjaga „kitchen sink drama” mõjutustega tundeline kurbmäng elust ja armastusest.

Talv. Kevad. Suvi. Sügis. Mehe ja naise intiimne lugu. Aastaaegadest tingitud kasvamine ja õitsemine. Seejärel närbumine.

Elu juhindumine päikesest, mis annab kõigele alguse. Sama kiiresti võib ta põlevalt kõrvetades kõik surmata. Nii on inimestega, on armastusega – vahel ei ole me võimelised neid hoidma.

Armastus, mis viib hullumiseni.

Jumaldamine, mis viib ükskõik-

Arnold Wesker „Neli aastaaega”

Inglise keelest tõlkinud Mihkel Mutt, toimetanud Kristiina Jalasto Lavastaja Alo Kõrve, kunstnik Marion Undusk Mängivad: Evelin Võigemast ja Argo Aadli Esietendus 14. detsembril 2013 Linnateatri Väikeses saalis suseni. Kes meist üldse oskab armastada? Kuidas toime tulla suurte tunnete, maailma ja elatud elu pettumustega? Rahu, õilsust, suurt julgust: mida me tegelikult inimestest otsime ja kas seda kõike on ikka võimalik leida?

Kätlin Armei

Skangpoomijad Vaarik ja Kalmet S

õna- ja mõtteosavad Andrus Vaarik ja Henrik Kalmet astuvad kõigepealt üles 10-minuti näidendite lavastajatena Linnateatri hooaja avamisel ning seejärel tükis „Skangpoomijad“ (esietendub 29. novembril, lavastaja Andrus Vaarik). Paavo Piik vestles loovinimestega.

PP: „Skangpoomijate“ trupis on palju mitmekülgseid teatriinimesi – Ojari, Kalmet, Lamp, Tubin jt. Kas võib oodata, et eelmise, 1988. aasta Noorsooteatri „Skangpoomijatega“ võrreldes päris palju muutub?

AV: Kui nüüd vaimutseda, siis võib öelda, et see on programmiline lavastus, kontseptuaalne ja lausa didaktiline – kõik need sõnad, mida ma jälestan tegelikult. Kuigi sa nimetasid neli nime, siis tegelikult ma arvan, et kõik Linnateatri näitlejad on väga loomingulised inimesed. Ma vaatasin just „Pál-tänava poisse“ ja mõtlesin, et issake, milline potentsiaal – ainult sellise trupiga saab suhteliselt vähenõudlikust melodraamast nii uhke lavastuse teha. Nagu Panso ütles: ideaal on see, kui lavastus on ühtviisi huvitav mu vanaemale ja Johannes Semperile. Meil on üks miljon potentsiaalset vaatajat, peame püüdma seda geniaalset kompromissi.

PP: Vaadates, kui palju on meil näitlejatest lavastajaid, siis kas sellest võib järeldada, et Eestis on praegu lavastajate põud?

HK: Midagi meie süsteemis praegu on, et ta on nii repertuaariteatri-keskne – võib-olla

Villu Kangur ja Andrus Vaarik Kaarel Kilveti lavastuses „Skangpoomijad” Noorsooteatris aastal 1988.

Foto: V. Tiik, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

just see tingibki, et ei tule väga uusi lavastajaid peale. Ma mõtlen, et võib-olla on repertuaariteatri rahastamisega jõutud praeguseks teatava miinimumini, mis on ära võtnud libastumise võimalused. Repertuaariteater tegeleb kindla kvaliteedi tellimisega, nii heas kui halvas mõttes. See tähendab, et lavastamist ei saa anda mingisugus-

te noorte kätte – ja kust mujalt peaksid uued lavastajad peale kasvama? Kui on kindla peale minek, siis vaadatakse ikka samade poole, kes on varem teinud.

PP: „Skangpoomijad“ räägib sõnade ümberdefineerimisest ja uuesti leiutamisest. See teema ei puuduta ainult teatrivaldkonda, vaid ju ka poliitikat ja

ühiskonda laiemalt?

HK: Üks asi on sõnad, aga samamoodi käib sealt läbi sära tagasiandmise vajadus. Või see, et miski ei tähenda enam midagi. „Skangpoomijate“ vastuseks on, et esiteks, nimetame mingid asjad ümber teiste nimedega – mille järel saame aru, et see ei ole veel lahendus. Selleks, et muutus tuleks, tuleb välja mõel-

da mingi päris uus asi, uus tegevus. Ma arvan, et laiemalt vaadates ongi niimoodi, et oleme jõudnud punkti, kus sellest ei piisa, et nimetame lihtsalt asju ümber.

AV: Ei, see on ikka elu mõtte otsimise lugu, tegelikult, see „Skangpoomijad“.

HK: No tulemegi tagasi selle juurde, et see on programmiline, didaktiline...

AV: ...ja kontseptuaalne tükk, mis lahendab paljude inimeste probleemid.

Naer.

HK: See on reageering ühiskonna valupunktidele, paisetele.

AV: Või mitte isegi paisetele, aga võib-olla sellele resignatsioonile ja stagnatsioonile, mis meis on – just nagu Eesti Vabariigil pole kontseptsiooni, pole väljakutset. On vaja sädet, on vaja mõtet, on vaja väljakutset.

Kui „Skangpoomijad“ 25 aastat tagasi lavastati, siis toimus see välise konflikti pealt – punkarid muudavad miilitsad punkariteks –, aga ma arvan, et aastal 2013 on see konflikt rohkem inimeste sees. Ma arvan, et Fassi ja Tvoo jaoks on just see tegelikult kõige tähtsam. Mitte lihtsalt väline konflikt miilitsatega, vaid et nad kõik on hädas tegelikult.

HK: Nii et konflikti praktiliselt ei olegi, pigem nagu ülesäratamine.

AV: Elule mõtte andmine tegelikult...

PP: Nii et hoopis sotsiaalne teater?

AV: Sügavalt sotsiaalne!

Kontseptuaalne, didaktiline ja äärmiselt sotsiaalne teater, tõ-

Ken Campbell „Skangpoomijad”

Inglise keelest tõlkinud Kersti Põder Lavastaja Andrus Vaarik, kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater), valguskujundus Emil Kallas ja Priidu Adlas, muusikaline kujundus Jarek Kasar, videokujundus Andres Tenusaar Mängivad: Veiko Tubin, Henrik Kalmet, Anu Lamp, Sandra Uusberg, Helene Vannari, Indrek Ojari, Margus Tabor, Andero Ermel ja Kristjan Üksküla Esietendus 29. novembril 2013 Linnateatri Taevalaval

siselt sotsiaalne teater. Aga ilma naljata, me ei lõõbiks selle üle, kui tegelikult...

PP: ...ei oleks terake tõtt hulgas?

AV: Selles on terake tõtt! Eriti meie stammpublikule, kes on selline keskklassi kuuluv, on see nagu rusikas silmaauku – äratuseks, lohutuseks ja tõesti, õpetuseks... See on teater, mis muudab elu. Kindlasti!

HK: Ja see on miinimumeesmärk.

AV: See on miinimumeesmärk!

Naer.

Pikemal kujul on intervjuu kättesaadav Linnateatri kodulehelt www.linnateater.ee.

6 | Tallinna LINNATEATRI Sügis 2013• www.linnateater.ee

Juubilaridest lavatagused jõud A

ugusti algul tähistasid juubelit Ene ja Tiit Villemsoo. Ene on Linnateatris vanemriietaja, Tiit dekoratsiooniala juhataja. Villemsood on eriline paar, sest teatris on nad olnud justkui igavesti ning ka nende lapsed ja sugulasedki on teatriga seotud. Võiks lausa öelda, et tegu on ühe omamoodi lavataguse dünastiaga! Juubeli puhul ajasime juttu Ene ja Tiidu tütre Mari-Riin Villemsooga, kes on oma sõnutsi lapsest saati Linnateatris kasvanud. Ütlesid ennist, et oled siinsamas Kammersaalis, kus me praegu juttu ajame, põhikooli ajal klaverit harjutanud. Mis on su esimene lapsepõlve mälupilt seoses teatriga?

Esimene mälestus on see, kui olin vist kolmene. Tuli välja „Musketärid – kakskümmend aastat hiljem“, esimene täispikk täiskasvanute lavastus, mille ma väiksena ära vaatasin, ja mul ei hakanud igav ka. Mäletan, kuidas käisin isaga teatris, oli hästi külm, suured joped seljas, sõime vaheajal hernesuppi.

Lapsepõlv teatris oli päris tore – siis ei olnud meie majas lapsi nii palju näha kui praegu... Uhke oli siia tulla.

Mida Ene ja Tiidu töö endast kujutab?

Nad teevad minu arust kõike. Isa teeb kõikvõimalikud suured dekoratsioonid, mööbli ja suured seinad, mis liiguvad ratastel. See käib tema käe alt läbi, koos kunstnikuga nad arutavad seda. Ema on olnud peamiselt kostümeerija, kes valmistab ette etendusi – triigib, peseb, vaatab, et riided oleks korras. Viib kostüümid näitlejatele ja aitab neid etenduse ajal riidesse, kui on kiired stseenivahetused. Ja hoiab silma peal

Tiit, Mari-Riin ja Ene Villemsoo. Foto: Maike Tubin

Mida on su vanemad sulle teatri kohta õpetanud?

(Naerab.) Et ma ei tohiks siia tööle tulla! Iseseisvust on nad tänu teatrile õpetanud.

vanadel kostüümidel, mida ei kasutata ja mis pole ka laenutuses.

vahepeal ära ka teatrist, aga siis tuli tagasi ja kõik läks jälle õigeks.

Näitlejanna Marika Vaariku tütar olla kunagi öelnud, et „Ema, sul võiks olla ka normaalne töö nagu Rahumäe poe müüjal.“. Kas sul on ka vahel sama tunne olnud, kui vanemaid õhtuti kodus pole?

Mitte kunagi. Uskumatu, aga mõtlesin just paar päeva tagasi sellele, kas ma oleks tahtnud, et vanemad oleks töötanud kuskil mujal... Võibolla on asi selles, et olen ise nii edev ja teater on ikka teistmoodi asi. Isa läks ju

Sa lõpetasid sel aastal keskkooli, oled ka modellitööd teinud. Kas sa plaanid end sellega siduda või tõmbab pigem teatrisse?

Modellindusest olen ma nüüd päris kaugele jäänud, see oli siis, kui olin 12, käisin Jaapanis. Teatripisik on väga nakkav, eriti, kui kogu suguvõsa on teatris. Teater on... ma ei taha öelda tavaline, aga loomulik asi. Teatripisikut on vanemad tahtnud küll välja juurida.

Tallinna Linnateater Draama festivalil T

ulekul on september ja Tartus leiab taas aset Eesti teatri festival Draama 2013.

Tänavuaastase festivali koondpealkiri on „Ruumimaagia” ja kuraatoriks Iir Hermeliin. Lisaprogrammi raames etendub Linnateatri „Hamlet” Sadamateatris 3. septembril kell 21.30.

Lavastajaks on Priit Võigemast, Hamleti rollis Alo Kõrve.

Võigemasti „Hamletit” on Linnateatris mängitud 2012. aasta oktoobrist. Tunnustust on tükk toonud Alo Kõrvele (Linnateatri kolleegipreemia pari-

siis mõtlen küll, et võibolla tänu ema füüsilisele aktiivsusele on ta keha ja vaim ikkagi nii noored. Ema ei jää kunagi vanaks, isa ka mitte.

ma meesosa täitjale, Ants Lauteri nimeline preemia) ja Evelin Võigemastile (Linnateatri kolleegipreemia parima naisosa täitjale). Shakespeare on alati olnud Linnateatris oluline autor ja Priit Võigemast kõige noorem „Hamleti” lavastaja Eesti teatri ajaloos. Meeldejäävaid hetki ja uudseid lahendusi pakkuv „Hamlet” on maagiateemalisel festivalil kindlasti omal kohal.

Kätlin Armei

(Naerab.) Kui vahepeal näitlejaks tahtsin saada, hoidsid nad kahe käega peast kinni. Nüüd aga tahan õppida hoopis valguskujundust ja heli. Muidugi nad ütlevad, et valgustajaks võid hakata, aga ära jumala pärast roni redelitega lae alla.

Meie teatris ei käi ju prožektorid stangedega alla, neid peab redelite pealt sättima. Mõtlesin ka kostümeerija ametile, aga ema ütles, et rumal laps, sa ei tea, kui raske see on. Aga iga töö on raske. Vahel tundub. et mu ema saab varsti üsna vanaks, aga kui kuulen oma eakaaslaste vanemate vanuseid,

Stseen Priit Võigemasti lavastusest „Hamlet”. Foto: Siim Vahur

Mis see teatriarmastus siis on? Publiku jaoks on see vist võimas elamus ning soov seda ikka ja jälle kogeda, aga lavataguse jaoks?

See on vist sama raskesti vastatav küsimus kui see, mis on üldse armastus. Siin on nii palju tegureid. Oled teiste inimestega siin kokku kasvanud.

Vanemad ei ole edevad inimesed, aga sügaval sisimas on neil hea meel, kui näiteks lähevad koju ja mõtlevad, et täna oli sellel näitlejal minu korda tehtud kostüüm seljas ja ta nägi selles fantastiline välja. Või et täna see ilus, täiesti otsast lõpuni minu tehtud tool mängis hästi kaasa. See on ikkagi auasi.

Mina mõtlen sedasi, et kui näitleja tuleb etenduse lõpus lavale, siis tuleb mõnes mõttes ju kogu see seltskond lava tagant ka lavale.

Tajud sa teatriperekonna suhtes ka mingeid eelarvamusi?

Esimene mõte on alati, et kui teatris töötavad, siis järelikult on näitlejad. Kui selgub, et on lava taga, siis on justkui pettumus. Aga minu meelest see on uhke värk, et nad on lava taga. Eemalseisjana ei saa sellest nii aru. Vaatad, et väga tore etendus „Aeg ja perekond Conway“, väga ilusad kleidid, ja lähed pärast koju. Aga nii ei saagi aru, mis seal lava taga toimub. Et seal on näiteks veel

üks naine, kel on kodus laps ja mees ja kes peaks äkki kodus süüa tegema, aga ta korrastab hoopis siin kleiti. Või grimeerijad, kes peavad tulema tükk aega enne etendust kohale, et teha see ilus parukas näitleja jaoks korda. Või koristaja, kes peab ootama, kuni nad seal „Pál-tänava poistes“ vooliku lahti teevad, et ta saaks pärast minna ja selle puitpõranda üle tõmmata, muidu oleks see liiga ligamärg ja... Võibolla seda ongi vanemad teatri kohta õpetanud, et see ei toimi, kui meil on ainult üks mees juhatamas ja paar teist tegelast lava peal. Et sul on vaja kogu seda struktuuri seal ümber. Ja et kogu elu toimib nagu teater.

Sul on kogu seda kampa vaja ja see kamp peab hästi koos töötama.

Arvatakse ka, et ma tean teatrist absoluutselt kõike. Mõnikord võib tajuda uute tuttavate puhul ka kerget aukartust, et ma nüüd olen teatri-tark. Tegelikult on see maailm nii suur ja salapärane, ühe noore inimese jaoks üsna hoomamatu.

Aga millised inimesed Ene ja Tiit sinu jaoks on?

Hästi täpsed. Sajaprotsendilised. Kui see puudutab tööd, siis midagi ei tehta poolikult, kõik peab olema täiuslik. Ei saaks öelda, et nad on perfektsionistid, aga kui keegi tahab mingit tooli ja seal on üks detail vale, siis isa teeb uuesti.

Ema samamoodi – nad kumbki ei lepi enne, kui see on neile meelepärane. Nad võibolla ise ei tunnista seda, aga nende täpsus ja detailsus on tegelikult hästi kihvt ja ilus.

Küsis Ruudu Raudsepp

Loeng visuaalteatrist ja Robert Lepage'ist Draamal F

estival Draama 2013 keskendub teatrikunstnikust kuraator Iir Hermeliini juhtimisel ruumimaagiale. Festivali raames peab 4. septembril kell 12.00 Tartu Uue Teatri proovisaalis teatriteadlane Madli Pesti loengu visuaalteatrist.

Teater ongi ju visuaalne, mis on siis visuaalteater? Muu hulgas saab teada rahvusvahelisest suurkujust Robert Lepage'ist, paralleele tõmmatakse ka nähtustega eesti teatrikunstis. Tule ja saa teada!

Ruudu Raudsepp

Tallinna LINNATEATRI Sügis 2013 • www.linnateater.ee | 7

Elmo Nüganen ja „1944” Elmo, „1944” on sinu teine film. Esimesest filmist „Nimed marmortahvlil” on juba üsna jupp aega möödas. Kas uue filmi jaoks ettevalmistustöid tehes on tunne kuidagi teistsugune kui esimesel korral?

Muidugi on seekord hoopis teistsugune tunne. Esimesel korral ma ei teadnudki ju veel õieti, mida karta. Ei saa muidugi öelda, et ma filmi tegemisest tookord üldse mitte midagi ei oleks teadnud, aga laias laastus see siiski niimoodi oli. Mul ei ole ju vastavat haridust. Pidin lihtsalt kiiresti õppima. Õnneks olid mul head õpetajad, sest ülejäänud võttegrupp oli väga professionaalne. Kõige suurem abi oli „Nimed marmortahvlil” tehes operaatorist, kes ilmselt väga hästi teadis, mida tähendab esimese filmi tegemine.

Ta sai kiiresti aru, mis on minu tugevamad küljed ja mis nõrgemad, nii et ta toetas just nendes asjades, millega ma varem kokku puutunud ei olnud.

Teise filmi puhul ma juba natukene tean, mida karta.

Eriti sellepärast, et ei tahaks ju samasugust filmi teha. Tahaks ikka, et see saaks kvaliteedilt parem kui eelmine. Tahaks, et lugu oleks komplitseeritum ning et stsenaarium ja tegelased oleksid huvitavamad. Ma võin nüüd eksida loomulikult, aga ma millegipärast arvan, et valikud, mille ees Eesti mehed seisid 1918. aastal, olid mõnevõrra lihtsamad kui 1944. aastal. Ajalooline situatsioon ise oli juba palju keerulisem ja seetõttu on ka meie lugu komplitseeritum. Raskem on mitte anda üheseid must-valgeid hinnanguid.

Samas, kõige selle taustal võin ikkagi öelda, et ma ei oska nagu eriti karta. Käisin mõni päev tagasi kostüüme üle vaatamas. Nägin neid tohutuid virnasid uusi vatijopesid ja sõjaväevorme, mis on õmmeldud spetsiaalselt 1944. aasta mudeli järgi. Käisin ka meie kunstnik Kalju Kiviga töö-

kojas, kus valmistati tankide makette. Mul oli tunne, nagu ma viibiksin päriselt mingis tankide monteerimise tehases.

Ja ma pean ütlema, et mul ei tekkinud hirmu selle vastutuse ees, vaid kuidagi vastupidi, põnevus tekkis hoopis. Ma nägin, kui suur on tegelikult see filmi masinavärk, kui suur hulk inimesi selle taga on ja kui palju tööd ühe filmi ettevalmistamiseks tuleb teha. Vahel mõni stsenarist või režissöör kirjutab mõne lause vastutustundetult stsenaariumisse ja siis terve suur hulk inimesi püüab sõnasõnalt ja väga täpselt seda täide viia. Dekoraatorid küsisid näiteks minult, kui palju laipu peaks lahinguvälja jaoks ette valmistama ja ma ütlesin neile selle arvu suurusjärguliselt. Aga nemad palusid kohe, et ma ütleksin täpse numbri.

Nemad peavad ju igaühega neist eraldi vaeva nägema. No ja siis ma sain aru, et loomulikult ei saa ju niimoodi öelda, et tehke mulle umbes sadakond laipa. Täpne tuleb olla. Igal juhul väga inspireeriv on see kõik senimaani olnud.

Kes on filmi „1944” operaator ?

Seekord on operaatoriks Mart Taniel. Tema on teinud filme näiteks koos Veiko Õunpuu ja Rainer Sarnetiga.Ta on noorema põlvkonna operaator ja see tundub mulle väga huvitav. Kui tuua teatrimaailmast võrdlus, siis see tähendaks umbes midagi sellist, kui näiteks Draamateatri kogenud lavastaja teeks koostööd NO99 või Von Krahli teatri noore kunstnikuga. Me oleme seni liikunud täiesti erinevates ringkondades ja kokkupuutepunkte pole varem väga palju olnud. Mulle tundub see igal juhul põnev.

Sa tegid näitlejate valimiseks ka üsna põhjalikult proovivõtteid.

Ma tükk aega mõtlesin, kas seda on ikka vaja. Ma tegeli-

salvestanud, näitas sootuks midagi muud kui seda, millisena ma mõnda näitlejat laval olin näinud.

Kas oskad põhjendada, miks sa valisid peaosalisteks just Kristjan Üksküla ja KarlAndreas Kalmeti?

Väga raske on seda öelda. Ma usun, et inimene, kes näeb filmi, saab sellest valikust aru. Loomulikult ei vähenda see üldse teiste näitlejate filmigeenilisust. Küsimus oli lihtsalt konkreetsetes rollides, mis eeldasid mingeid konkreetseid omadusi. Ja nende rollide jaoks sobisid just need poisid kõige paremini. Ma püüdsin proovivõtteid korraldada nii, et ennetada kõigi osalenud näitlejate võimalikku solvumistunnet. Ma tõin neile niisuguse näite – kui teha filmi „Romeo ja Julia”, siis ma otsiksin kahte näitlejat ja kui nemad on leitud, siis laias laastus ongi juba hästi. Kui sa teed „Kolme musketäri”, siis sa otsid nelikut, kes peavad ka omavahel klappima. Aga kui on tegemist sellise filmistsenaariumiga nagu meil, kus on umbes 15 olulist tegelast, kes peavad omavahel sobima, siis see pasjansi ladumine on hoopis keerulisem ja selle jaoks ongi vaja proovivõtteid. Ja näitlejate hoiak oli tõesti väga soe ja hea.

Elmo Nüganen juhatab vägesid nii teatri- kui filmimaailmas. Foto: Siim Vahur

kult ju tunnen Eesti näitlejaid.

Aga tuli välja, et sellest on tõesti väga palju kasu. Asi ei olnudki nii väga selles, keda võtta, vaid

kuidas rolle jagada. Esimese filmi puhul me tegime ka proovivõtteid, kuigi tol ajal ma mõtlesin, et minule ju seda vaja ei ole.

Ma olin nende noorte näitlejate õppejõud ja arvasin, et tunnen neid läbi ja lõhki. Aga pärast selgus, et pilt, mille kaamera on

Suurte massistseenide lavastamine võib ka vist üsna keeruline olla?

Kui tegemist on inimestega, ei ole asi veel nii keeruline. Ükskõik, kas neid on sada või viissada. Aga kui inimestele lisaks on ka tehnika, näiteks suuremates lahingustseenides, siis seal pole duublite tegemine nii lihtne, et lihtsalt nipsutad sõrmi ja ütled, et võtame uuesti. Seal peab tank ümber pöörama, minema tagasi algasendisse ja lisaks tuleb kõik jäljed ära kaotada. Need asjad on väga hoolikalt vaja läbi mõelda. Aga põnev saab see kõik igal juhul olema.

Küsis Diana Leesalu

Linnateatri 49. hooaja stardipauk „4x10 minutit” 31. augustil sünnib Tallinna Linnateatris midagi enneolematut.

Selleks, et anda uuele hooajale vägev stardipauk, toimub ühel ja samal päeval korraga neljal erineval laval nelja lavastaja juhtimisel nelja dramaturgi poolt kirjutatud näitemängude põhjal korraga tervelt neli esietendust! Ja keegi ei pea hakkama langetama rasket otsust, millist neist täpselt vaatama minna, sest ühest saalist teise liikudes võib osa saada neist kõigist. Esimene ring stardib kell 13.00 ja teine 19.00.

Taevalaval esietendub „Puhas lähedus”, millega teeb oma lavastajadebüüdi näitleja Tõnn Lamp. „„Puhas lähedus” on nostalgiline tagasivaade möödunud aja probleemidele, inimestele ja muusikale. Tegevus toimub aastal 2065,” paljastab näidendi autor Paavo Piik.

Väikses saalis leiab samuti aset debüüt, sest Henrik Kalmet asub lavale seadma Kristiina Jalasto näidendit „Müks”. Autor ise kergitab pisut saladuskatet ja teatab, et tema lugu räägib sel-

lest, kuidas mõnikord astuvad elus nullpunkti jõudnud inimese teele ootamatult kummalised abimehed ja -naised.

Hobuveskis saab näha Triin Sinissaare näidendit „Valmisolek on kõik”, mille lavastajaohjad on seekord haaranud vanameister Andrus Vaarik. See on lugu mehest, kes annab endast parima, et hoida oma perekonda kõigi ohtude eest. Isegi siis, kui see on vastu nende endi tahtmist.

Põrgulaval toimub seekord midagi eriti glamuurset, sest

lavastaja ja helilooja Veiko Tubin toob lavale suurejoonelise muusikali pealkirjaga „forever jung”.

Dramaturg Diana Leesalu sõnul saab näha mitmesuguseid ebamaiseid olendeid, kellel täitsa juhtumisi on ka üsna korralik lauluhääl.

Linnateater ootab kõiki oma sõpru ja teatrihuvilisi kaasa elama. Seda enam, et ei juhtu just iga päev, et korraga saab näha peaaegu kogu Linnateatri truppi. Kui soovid meie esietendusterohkest päevast osa saada,

astu alates 21. augustist Linnateatri kassast läbi. Ja mis kõige toredam – pileti eest võid maksta täpselt nii palju, kui parasjagu tahtmist on.

Muuseas saadab Linnateatri pere soojad tervitused Laia

tänava teise otsa suunas, sest samal päeval kell 16.00 kutsub ka Nukuteater oma armsat publikut külla. Tulge 31. augustil meie tänavale ja teeme kõik koos selle uue teatrihooajaga algust.

Diana Leesalu

TALLINNA LINNATEATER ESITLEB:

1. OKTOOBRIL kell 19.00 Nokia Kontserdimajas

Robert Lepage

LISAETENDUS

2.OKTOOBRIL

EX MACHINA

KUU TAGUMINE KÜLG

The Far Side of the Moon Laval Yves Jacques

„Kes iganes on teatrist huvitatud, võiks seda näha. See on unustamatu.“ ELMO NÜGANEN, Tallinna Linnateatri peanäitejuht „Tegemist on suurima elusoleva lavastajaga, kelle iga lavastus on rahvusvaheline sündmus.“ JAANUS ROHUMAA, lavastaja „Lummav teatriteos, mis muudab universumi meie jaoks arusaadavamaks ja samal ajal ka salapärasemaks.

Kunstilt on raske rohkem nõuda.“ ED SIEGEL, Boston Globe „Kunstnik, kelle unistused on laiendanud võimalikkuse piire ja kelle tööd ei mahu ühtegi kategooriasse.“ BRIAN LEVINE, Glenn Gouldi fond „Moodsa visuaalse teatri alkeemik.“ JOHN O’ MAHONY, The Guardian

Helilooja ja originaalmuusika esitaja: LAURIE ANDERSON © 2000 Difficult Music (BMI) stsenaariumi toimetaja: ADAM NASHMAN projekti kaasalgataja ja kunstiline assistent: PEDER BJURMAN lavastaja assistent: PIERRE-PHILIPPE GUAY kunstniku assistent: MARIE-CLAUDE PELLETIER valguskunstniku assistent: BERNARD WHITE lavakonsultant: CARL FILLION kostüümikunstnik: MARIE-CHANTALE VAILLANCOURT nukujuht: ÉRIC LEBLANC nukukunstnikud: PIERRE ROBITAILLE, SYLVIE COURBRON fotokunstnikud: JACQUES COLLIN, VÉRONIQUE COUTURIER

PILETID MÜÜGIL PILETILEVIS, TICKETPROS JA TALLINNA LINNATEATRIS

www.linnat eat er.ee

Foto: © Sophie Grenier

meediapartnerid: