Linnateater

Tallinna LINNATEATRI kevad 2014 • www.linnateater.ee „Igatsuse“ autor William Boyd: britt, kes kirjutas austusest Tšehhovi vastu veel ühe Tšehhovi näidendi. Lk 3

Kirjad üksildasest New Yorgist.

Epistolaarne intervjuu Mart Kolditsaga. Lk 7

Shakespeare’i 450. sünniaastapäeva ümbermaailmaturnee jõuab Tallinnasse ja Tartusse. Lk 8

Tallinna Linnateatri kevad

Foto: Siim Vahur.

Teatripäev 2014 Brett Bailey läkitus 2014. aasta teatripäeva läkituse autor Brett Bailey on Lõuna-Aafrika näitekirjanik, kunstnik, lavastaja, installatsioonikunstnik ja teatritrupi THIRD WORLD BUNFIGHT kunstiline juht.

Bailey on tuntud oma ikonoklastiliste draamade poolest, mis uurivad postkoloniaalse maailma mehhanisme („Big Dada“, „Ipi Zombi“, „iMumbo Jumbo“ ning „Orfeus“). Ta on töötanud mitmetes LõunaAafrika riikides ja Euroopas, juhtinud oluliste teatrižüriide tööd ning kureerinud kunstifestivali „Infecting the City“ Cape Townis.

K

õikjal, kus on inimühiskond, annab endast märku väsimatu Etendusevaim.

Puude all väikestes külades ja kõrgtehnoloogiat kasutavatel lavadel suurtes metropolides; koolisaalides, põldudel ja templites; agulites, linnaväljakutel, kogukonna keskustes ja siselinna keldrites tõmbab inimesi üksteise poole, et lävida omavahel üürikest aega vältavates teatrimaailmades, mille me loome, et oma keha, hingetõmmete ja hääle abil väljendada meie inimlikku keerukust, erinevust, haavatavust.

Me tuleme kokku, et nutta ja mäletada, naerda ja mõtiskleda, õppida, meelt avaldada ja ette kujutada. Et imestada tehnilise meisterlikkuse üle ja kehastada jumalaid. Et pidada koos hinge kinni meie võime üle väljendada ilu, kaastunnet ja ebardlik kust. Me tuleme kok ku, et saada energiat ja jõudu. Et pühitseda erinevate kultuuride rikkust ja lõhkuda piire, mis meid lahutavad.

Kõikjal, kus on inimühiskond, annab endast märku väsimatu Etendusevaim. Kogukondlikkuse juurtest sündinuna

kannab ta meie eriilmeliste traditsioonide maske ja kostüüme.

Ta kasutab meie keeli, meie rütme ja žeste ning puhastab meie keskel üht paika.

Ja meie, kunstnikud, kes me töötame selle iidse vaimu toel, tunneme sundi juhtida seda vaimu läbi oma südamete, ideede ja kehade, et näidata meie elu reaalsusi kogu nende maisuses ja hiilgavas müstilisuses.

Aga mis on sellel meie ajastul, kus nii paljud inimesed võitlevad oma olemasolu eest, kannatavad rõhuvate režiimide ja röövelliku kapitalismi

all, põgenevad konfliktikollete, hädade ja õnnetuste eest; kus salateenistused ründavad meie privaatsust ja agressiivsed valitsused tsenseerivad meie sõnu; kus tehakse maatasa metsi, hävitatakse liike ja mürgitatakse ookeane – mis on sellel meie ajastul see, milleks me tunneme sundi end väljendada?

Kas selles ebavõrdse jõu maailmas, kus paljude suurvõimude käsklused üritavad meid veenda, et üks rahvus, üks rass, üks sugu, üks seksuaalne eelistus, üks religioon, üks ideoloogia, üks kultuuriline

struktuur on parem kui teised, on õigustatud nõuda, et kunst hoitaks eemal sotsiaalsetest päevaküsimustest?

Kas meie, areenide ja lavade kunstnikud, mugandume turunõuetega või haarame kinni sellest võimust, mis meil on – teha puhtaks üks paik meie südameis ja mõtteviisis, koguda inimesed enda ümber kokku, neid ergutada, vaimustada ja informeerida ning luua lootuse ja avatud südamega koostöö maailm?

Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

Brett Bailey. Foto: Pascal Gely.

JOOKSU PEALT KÜSITUD: TEATRIPÄEVA peo üks korraldajatest VEIKO TUBIN 27. märtsil tähistab kogu maailm rahvusvahelist teatripäeva.

Eestis on juba ligi kakskümmend aastat traditsiooniks, et kogu teatriüldsus koguneb tol päeval ühte teatrimajja kokku ning Eesti Teatriliit annab pidulikult üle aastapreemiad eelmise kalendriaasta loomingu eest. Tallinna Linnateatris peeti teatripäeva pidu viimati 1999. aastal, mil värskelt oli valmis saanud teatri uus majaosa koos Taevalavaga.

Tänavu, viisteist aastat hiljem, toimub teatripäeva auhinnatseremoonia taas Linnateatris, aga seekord „kõigis Linnateatri saalides üheaegselt. Kõik juhtub nüüd ja praegu, nii siin kui ka seal. Kõik on korraga kõikjal.“ Teatripäeva korraldaja Veiko Tubin, Linnateatri lehe koostamise momendiks on peoni jäänud üheksa päeva ja tundub, et ainus võimalus korraldajat tabada

on temaga teatrikoridorides ühelt koosolekult teisele kaasa joosta. Kuidas siis ikkagi nii, et kõik juhtub nüüd ja praegu ja kõik on korraga kõikjal? Teatrimaagia või teletrikid? Ühesõnaline vastus on teatrimaagia. Kuna Linnateatri väikeste saalide tõttu mängime niikuinii igal õhtul kaks, vahel ka kolm etendust korraga, asi siis see teatripäeval kolm etendust korraga anda!

Näitlejaid on ka piisavalt – kolm-

kümmend neli. Hea planeerimise korral saab pea kõike.

Teatripäeva gala toimub üheaegselt meie kolmes põhisaalis, nii Taevalaval, Väikeses saalis kui Põrgulaval. Kui ühes saalis toimub tegevus, siis teised saalid näevad seda videoekraani vahendusel.

Terve õhtu jooksul hüppab tegevus ühest saalist teise ja samamoodi hüppavad ka näitlejad ühest saalist teise. Ainukene, kes on paigal, on publik.

Teatripäeva peo esimest osa kantakse üle ERR-i kultuuriportaalis ja teist osa ETV ekraanilt. Kes on peo lavastajateks ja milleks peab vaataja valmis olema?

Kuna saale on palju ja tegevust on palju, siis on ka lavastajaid palju: Paavo Piik, Diana Leesalu, Maiken Schmidt, Priit Võigemast, Elmo Nüganen ja Veiko Tubin. Kõik teevad killukesi, millest saab kokku suur tervik. Valmis peab olema

kõigeks, sest kõik juhtub igal pool korraga (naerab). Aga me pakume lisaks auhinnatseremooniale ka piisavas annuses teatrit ja lõbusaid vahepalu erineva nurga alt.

Preemiaid ei anta seekord üle akadeemilises vormis, vaid teatraalse tegevusega – olgu selleks siis näitleja sõna, hääle või pilgu jõud.

Korraldajaga jooksis kaasa Ruudu Raudsepp

2 | Tallinna LINNATEATRI kevad 2014• www.linnateater.ee

Miks on poliitiline teater täielik ajaraisk?

6. aprillil esietendub Hobuveskis "Armastus ja raha", briti autori Dennis Kelly vahetult enne masu, 2006. aastal kirjutatud näidend, mis räägib meie suhtest rahasse ja võlgadesse.

Lavastajaks on külalisena Sander Pukk. 10. mail 2012 Berliini festivalil Theatertreffen peetud kõnest saab teada, millised on Kelly vaated teatrile ja näidendite kirjutamisele.

Dennis Kelly kõne Berliini festivalil Theatertreffen 10. mail 2012

2

004. aasta l k ir jutasin ma nä idend i „Osa ma the Hero“ („Kangelane Osama“). Olin kuri mitte ainult oma riigi rolli peale Iraagi sõjas, vaid kogu terrorismi pärast. Kuid veelgi enam tülgastas mind miski, mida tajusin häbiväärse perspektiivitunde puudumisena Briti meedias. Tol ajal võis täiesti ketserlikuna tunduda isegi oletus, et selle hirmutava terrori taga võiks olla midagi mõistuspärase arutluskäiguga sarnanevat, et sel võiks olla ühine DNA ükskõik millise teise meie planeedil tuntud terrorismivormiga alates IRAst kuni ANC*, Boston Tea Party või Suure Prantsuse revolutsioonini, ja et sellel kõigel võiks olla mõistetav algpõhjus. Millegi muu kui uut tõugu koletistena neid islami terroriste näha ei tohtinud, ega ka argumenteerida, et sellel võib olla põhjus ning isegi teatav köitvus (kui mitte arvestada viha, mõrvasid ja kogu seda jama, millega juba olemuslikult nõus olla ei saa). Vahest suurim solvang minu kui värske näitekirjaniku verisulis väärikusele oli see, et peaaegu mitte keegi briti teatris ei paistnud sellest rääkivat.

Tundus, nagu oleks teater seda kõike pealt vaadanud, mõelnud: „Pagan, see on küll liiga suur asi,“ ja hakanud uuesti kirjutama näidendeid sellest, kui raske on olla vaene.

Ma olin vihane. Ma kirjutasin sellest. Ma kirjutasin sellest näidendi; ilmselt mitte nii hästi, kui mõned teised näitekirjanikud oleks teinud – mul tõepoolest ei olnud veel erilisi oskusi –, aga ma andsin endast parima.

Näidend esietendus 2005. aastal ja ma teadsin – kui inimesed näevad minu arutluskäiku, siis asjad muutuvad. Inimesed kuulavad mind. Sõda terrorismiga oli peaaegu läbi ning ma eeldasin, et aasta lõpuks tuuakse väed Iraagist ja Afganistanist välja.

Niisiis, ma jäin ootama.

Seda ei juhtunud. Oli nii häid kui ka halbu arvustusi, mõnele see meeldis, mõnele mitte, ja minult telliti uus näitemäng.

Midagi oli valesti, väga valesti.

Otsustasin uuesti proovida. Kirjutasin näidendi „After the End“ („Pärast lõppu“), kahest kohutava terrorismirünnaku järel tuumavarjendisse lõksu jäänud inimesest – ainult et rünnakut tegelikult ei toimunud ja üks tegelane kasutas seda ettekäändena teise kontrollimiseks. Olin selle metafooriga nii rahul, et teadsin – see on ainult aja küsimus, kui Bush lüüakse Valgest Majast välja, Blair leitakse surnult laternaposti otsas rippumas, * African National Congress (toim.)

Külli Teetamm, Anu Lamp, Evelin Võigemast, Sandra Uusberg, Andres Raag, Alo Kõrve, Annika Lindemann, Argo Aadli, Margus Tabor, Kalle Karindi, Sander Pukk, Ove-Kuth Kadak.

Foto: Siim Vahur.

Iisraeli ja Palestiina konfliktile leitakse lahendus kahe eraldi riigi moodustamisega ning kohe algabki Veevalaja ajastu. Ja taaskord jäin ma ootele. Seekord oli reaktsioon teistsugune. Oli palju häid arvustusi, etendused müüdi välja ja näidendit lavastati veel mõnes riigis. Ma vist isegi võitsin ühe auhinna. Teadsin siis, milles probleem on – sõda terrorismiga.

Keegi ei suutnud sellest mööda vaadata, see oli vale mätas, mille otsast maailma muutma hakata.

Niisiis otsustasin 2006. aastal veelkord üritada – kirjutasin näidendi nimega „Armastus ja raha“, meie suhtest rahasse ja võlgadesse. See, mõtlesin ma, muudab kõik. See peab olema oluline. Aga 2008. aastal tuli majanduslangus ja nüüd on kõik tuksis. Kui te, tõpranäod, ometi oleksite mind kuulanud.

Ja nii ma mõistsingi, et peaksin ilmselt oma ootused üle vaatama. /---/ Tegelikult ma tõesti usun, et teater suudab maailma muuta. Minu meelest toimib see rohujuuretasandil, muutes inimeste elusid, kes sellega kokku puutuvad. /---/ Ent ma usun ka, et see muudab maailma laiemas, võibolla isegi poliitilises mõttes, koostoimes muuga.

Et see on palju peenekoelisem

protsess kui see, et publik peaks otse barrikaadidele tormama, ja teatrilt oleks ebaõiglane midagi enamat oodata.

Olen alati arvanud, et üks briti teatri üheksakümnendate aastate suuri rääkimata lugusid on gei-teater. Kaheksakümnendatel oli seksuaalsus (vähemalt avalikult eksponeeritud seksuaalsus) poliitiline. See oli poliitika, pidi seda olema. Üheksakümnendatel aga midagi muutus, seksuaalsusest sai lihtsalt miski, mis sa oled. Minu arvates mängis teater selles tohutult suurt rolli.

Minu meelest kujutasid näidendid nagu „Inglid Ameerikas“, „Beautiful thing“ ja „Shopping and Fucking“ tavaliste muredega tavalisi inimesi, kes elavad oma elu, vahel puutudes kokku poliitikaga ja vahel mitte. Seda muutust võis varsti näha filmides, teles ja laiemas avalikkuses üldisemalt. Suurbritannias pole tänasel päeval midagi üllatavat teadmises, et esineja on gei, me isegi ei mõtle sellele. Meid ei häiri, et avaliku elu tegelased on abielus samast soost inimestega ning isegi meie parempoolne peaminister David Cameron (kes, muide, igas muus mõttes on täielik persevest) kavatseb teha ettepaneku, et tsiviilpartnerlus või geiabielud oleksid täpselt

sama staatusega mis heterote omad. Kaheksakümnendatel poleks keegi seda ettegi kujutanud. Ma usun, et teater mängis selles oma rolli, võib-olla isegi juhtivat rolli. /---/ Kui sa oled inimene, kes tõesti usub sellesse meediumisse [teatrisse] ja tahad luua midagi, mis maailma kohta midagi ütleks, siis varem või hiljem satud sa suure küsimuse ette: kas mina olen teema teenistuses või teenib teema mind?

See on väga keeruline küsimus, millele pole kunagi täit vastust. /---/ Aga näidenditega on see lugu, et need on läbipaistvad: tavaliselt suudame mingil tasandil neist läbi, otse teatritegija südamesse näha. Näitekirjanik või lavastaja, kes valedel põhjustel – näiteks selleks, et asi parem välja näeks – tirib oma töösse Ruanda genotsiidi või Araabia kevade, on minu jaoks üsna pelutav. Kuidas saame teha nii, et seda ei juhtuks? Kuidas me saame olla kindlad, et teenime teemat, mitte teema ei teeni meid?

Vastus on tõenäoliselt see, et me ei saagi olla kindlad. Siiski võib tõde ja tõeotsing meile paljuski abiks olla. Kui püüdleme tõe poole, kui oleme iseenda vastu nii ausad kui ekslik inimhing seda võimaldab, siis

oleme tõenäoliselt õigel teel.

Mõned teemad, millest teie ja mina kirjutame, on liiga suured selleks, et nendega jamada, neid kasutada ja kuritarvitada.

Hoidke tõde enda lähedal. Teil läheb seda tarvis. /---/ Mina isiklikult ei armasta enam rääkida näidenditest, mis on või ei ole poliitilised (võib-olla oma varasemate läbikukkumiste tõttu). Selle asemel eelistan rääkida näidenditest, millel on tähendus, ja näidenditest, millel vist ei ole tähendust. Põhjus võib olla selles, et pidevalt poliitilistest näidenditest jaurates võime kedagi tõugata sinnamaani, et ta ei kirjutagi näidendit oma perekonnast, vaid hoopis Prantsuse valimistest. See näidend perekonnast võinuks aga olla vapustav ning selle asemel on

meil hoopis Sarkozy viimased päevad. Kuidas aga leida tähendusega näidendeid? Näitemängu kirjutama asudes tean alati kindlalt: mul pole aimugi, kuidas seda teha. Ma ei tea kunagi, mida kirjutada, millest kirjutada.

Kuid olen hakanud uskuma ühte kindlasse põhimõttesse, mis näidendit kirjutades kehtib: kui see oleks viimane asi, mida ma teisele inimesele üldse öelda saan, kui pärast viimase sõna paberile panemist lõppeks mu elu – mida ma ütleksin? Alati pole lihtne või võimalik näidendit niimoodi kirjutada või leida see asi, mida tahad öelda rohkem kui midagi muud, aga ma arvan, et see on päris hea alguspunkt.

Dennis Kelly „Armastus ja raha“

Inglise keelest tõlkinud Ruudu Raudsepp

Tõlkija Anu Lamp Lavastaja Sander Pukk Kunstnik Annika Lindemann Valguskujundaja Kalle Karindi Videokujundaja Veiko Tubin Muusikaline kujundaja Ove-Kuth Kadak Osades Anu Lamp, Margus Tabor, Alo Kõrve, Külli Teetamm, Evelin Võigemast, Argo Aadli, Sandra Uusberg ja Andres Raag Esietendus 26. aprillil Hobuveskis

Tallinna LINNATEATRI kevad 2014 • www.linnateater.ee | 3

Britt, kes kirjutas austusest Tšehhovi vastu veel ühe Tšehhovi näidendi I

nglise kirjanikud armastavad Tšehhovit. Tema lühijutud on olnud neile eeskujuks ja tema näidendeid lavastatakse Inglise teatrites ikka ja jälle.

Nagu on aga öelnud ühe Tšehhovi biograafia autor, on tema näidenditel üks häda – neid on liiga vähe. Seepärast on seda viga asunud üsna usinalt parandama mitmed briti näitekirjanikud. Nii on ilmunud oma versioonid või tõlgendused Tšehhovi teemadest Michael Fraynil, Trevor Griffithsil, David Hare’il, Tom Stoppardil ja Brian Frielil. Nüüd on neile lisandunud ka William Boyd, kes on oma näidendi „Igatsus“ aluseks võtnud Tšehhovi kaks lühijuttu „Minu elu“ ja „Tuttavate juures“. Tulemuseks on Boydi ja Tšehhovi kombinat-

sioon, mille teemad – elu mõtte otsimine ja selle mõttetuse tajumine, kahetsus kas tegutsemise või tegutsemata jätmise pärast, vaikne vastupidamine, armastuse lootus ja selle luhtumine – on olnud olulised mõlema kirjaniku loomingus.

2013. aastal kirjutatud „Igatsus“ on Boydi esimene näidend, kuigi ta on varem kirjutanud mitmeid telesarjade ja filmide stsenaariume, sageli kohandades omaenda romaane ekraanile. Just romaanikirjanikuna ongi Boyd tuntuks saanud. Ta on ise öelnud: „Minu eesmärk on teha ilukirjandus nii võimsaks, ahvatlevaks ja nõiduslikuks, et hakataks kahtlema, kas see on ikka väljamõeldis.“ 1952. aastal Ghanas, Accras sündinud William Boydi on

nimetatud 20. sajandi kirjanduslikuks kajastajaks ning autoriks, kes kommenteerib irooniliselt seda, kuidas elu on esitatud mitte ainult kirjanduses, vaid ka visuaalses kunstis, filmis ja fotograafias. Tema üheks peateemaks on see, kuidas inimene kohaneb – või ei kohane – võõra keskkonnaga, millesse ta on sattunud. Võõrasse ja ähvardavasse keskkonda sattunud inimese tundeid ja mõtteid on Boydi arvates väga sobiv väljendada päevikuvormis ning seda on ta kahes mahukas romaanis ka kasutanud. Neist esimese „Uued pihtimused“ (1987) pealkiri viitab juba Rousseau „Pihtimustele“, mis on saanud raamatu peategelase, filmirežissöör John James Toddi kinnisideeks ning võimaldab vaadelda kultuuri-

lugu fotograafia, ajakirjanduse ja filmikunsti arengu kaudu.

Veelgi paremini õnnestub päeviku kasutamine Boydil raamatus „Üks inimsüda“ (2002). Raamatu keskmes on briti kirjanik ja kriitik Logan Mountstuart (1906–1991), kelle juba koolieas alustatud päevikud moodustavadki romaani. Elu viib teda paljudesse eri paikadesse ning ta kohtub mitmete tuntud inimestega. Nii õnnestub tal tudengina välja vihastada Virginia Woolf, Pariisis käib ta Picasso ateljees, kohtub Ernest Hemingwayga, hiljem ka troonist loobunud Edwardi ja Wallis Simpsoniga ning Bondi-romaanide autori Ian Flemingiga. Kõik see kokku moodustab omapärase 20. sajandi ajaloo, nähtuna läbi ühe inimese silmade, ning

tulemuseks on kummaliselt liigutav ja paeluv raamat.

2013. aastal pöördus William Boyd mingis mõttes tagasi Ian Flemingi juurde ja kirjutas uue Bondi-romaani. Boydi Bond on keskealine, elukogenud ja pisut väsinud mees ning selle eksperimendiga tõestas kirjanik, et oskab ka etteantud teemale isikupära ja värvi lisada.

Eesti keeles on William Boydilt ilmunud „Sinine pärastlõuna“ (1997), „Üks inimsüda“ (2004), „Rahutu“ (2009) ja „Harilikud äikesetormid“ (2012).

William Boyd kohtub Eestis oma lugejatega 25. mail, Kirjanike Maja saalis festivali HeadRead käigus.

Krista Kaer, tõlkija, kirjastaja ja festivali HeadRead korraldaja

William Boyd „Igatsus“ Anton Tšehhovi jutustuste ainetel Tõlkija Anu Lamp Lavastaja Elmo Nüganen Kunstnik Vladimir Anšon Osades Peeter Tammearu (Kuressaare Linnateater), Epp Eespäev, Maiken Schmidt või Liis Lass, Anne Reemann, Rain Simmul, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro või Aleksander Eelmaa, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari ja Anu Lamp Esietendus 24. mail Põrgulaval

Dokumentaalteatrist ja verbatim-meetodist „Harakale haigus…“. Jete – Britta Soll, Roberta – Ursula Ratasepp, Oliver – Robert Annus. Fotod: Siim Vahur.

„Harakale haigus...”

Patrik – Veiko Tubin.

Mari-Liis Lill / Paavo Piik Varesele valu, harakale haigus…

„Harakale haigus...”

Carlos – Henrik Kalmet.

D

okumentaalne on lavastus, kus kasutatakse alusmaterjalina reaalseid dokumente. Lavastuste “Varesele valu...” ja “Harakale haigus...” loomine mahub täpselt ühe dokumentaalteatri strateegia ehk verbatim-meetodi raami (verbum – lad k sõna, väljend, pelk kõne, tühi sõna, kõnekäänd; verbatim – ingl k sõna-sõnalt). Dokumentaalteater ise on aga laiem mõiste, mis ei põhine ainult konkreetsete inimeste edastatud ütlustel nagu verbatim-teater, vaid kasutatakse ka palju muud materjali.

Verbatim-teatri mõiste lõi dokumentaalteatri uurija, inglane Derek Paget 1987. aastal, kui andis välja sellenimelise raamatu. Paget kirjeldab seda kui teatrivormi, mis on seotud “tavaliste inimeste” intervjueerimisega – ja täpselt seda teevad ka Mari-Liis Lill ja Paavo Piik.

Mõiste “verbatim” tähistab tekstiloome meetodit: tehakse

intervjuusid, kogutud materjali töödeldakse, asetatakse konteksti. Näitlejad aga kehastavad neid konkreetseid inimesi, keda on intervjueeritud ning kasutavad täpselt nende inimeste sõnu. Verbatim ei tähista seega mitte sisu ega vormi, vaid on tehnika. Selle tehnika sisu või vorm võib olla milline tahes, kuid see on dokumentaalne.

Ajalooline taust Dokumentaalteater on eksisteerinud sama kaua kui teatrikunst. Juba Antiik-Kreekas kirjutati näidendeid, mis põhinesid tõsielu sündmustel. 20. sajandil aga arenes dokumentaalteater väga erinevates suundades.

Tänapäevase, modernistlikus tähenduses dokumentaalteatri algus oli aga Saksa teatriuuendajate Erwin Piscatori ja Bertolt Brechti ajal 1920–1930. aastatel, mil teemaks võeti sotsiaalsed konfliktid ja poliitilised ideoloogiad. Dokumentaalteatrile andis 1926. aastal nime Bertolt

„Harakale haigus...”

Niina – Piret Krumm

Brecht, Erwin Piscator rakendas selle lavale. Dokumentaalteater levis nii Saksamaal, Venemaal, Suurbritannias kui USAs. Kõik esimese dokumentaalteatri buumi autorid 1920.–1930. aastatel kasutasid ka tol ajal

tegelikult verbatim-meetodit, olgugi et materjali ei lindistatud mitte makiga, vaid kirjutati üles – enne 1950. aastaid ei olnud võimalik lindistusaparaati kaasas kanda. Nii võib öelda, et just tehnoloogia (sh foto, filmi, lavatehnika) areng on olnud tihedalt seotud dokumentaalteatri erinevate suundade arenguga.

Tänapäeval võib dokumentaalteatri jõulist levikut näha lääne kultuuris 1990. aastatel ning eriti näeb verbatim-teatri tõusu ingliskeelses kultuuriruumis. Eestis on dokumentaalseid teatripraktikaid enim rakendanud Merle Karusoo.

Iseloomulikku Dokumentaalteatrile on omane tegelemine allasurutud kogukonna teemadega, mis on iseloomulik ka Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi lavastusele: sellised lavastused tegelevad teemadega, mis ei ole igapäevaselt ajalehtede esikaantel või õhtustes teleuudistes, teatritegijate

eesmärgiks ongi varjus olevatele probleemidele tähelepanu pöörata.

Verbatim-meetod on seotud kogukonna- ja mäluteatriga.

Kogukonnateatri iseloomulikemaid jooni on, et kuulatakse inimesi, keda muidu ei kuulata ning räägitakse asjadest, millest muidu ei räägita. Verbatim-teatri eesmärgiks on anda publikule laiemaid teadmisi mingist probleemist või inimestest.

Eraldi võib dokumentaalteatri puhul rõhutada autorite vastutust teema avamisel. Seda põhjusel, et suhe vaataja-osalejaga on intiimsem, kui tavalises fiktsionaalses neljanda seinaga teatris ning seetõttu ka tegijate vastutus vaataja-osaleja mõjutamise ees suurem. Just dokumentaal- ja verbatim-teatris kerkib (reeglina lahendamatu) küsimus objektiivsuse võimalikkusest.

Madli Pesti, teatriteadlane

Lugusid depressioonist ja tervenemisest Lavastajad Mari-Liis Lill (ED) ja Paavo Piik (TLT) Kunstnik Nele Sooväli Helilooja Andre Pichen (ED) Valguskunstnikud Priidu Adlas (TLT) ja Emil Kallas (TLT) Osades Robert Annus (ED), Henrik Kalmet (TLT), Piret Krumm (ED), Ursula Ratasepp (TLT), Britta Soll (ED) ja Veiko Tubin (TLT) (ED – Eesti Draamateater, TLT – Tallinna Linnateater) Esietendus 15. märtsil Tallinna Linnateatri Taevalaval ja Eesti Draamateatri väikeses saalis „Varesele valu, harakale haigus…“ on teatrite koostööprojekt, mis koosneb kahest erinevast lavastusest, mida mängitakse samaaegselt kahes erinevas teatris – „Varesele valu…“ Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus…“ Tallinna Linnateatris. Lood ja tegelased on erinevad, teema on sama – elamuse saab nii mõlemat kui ka ühte lavastust vaadates. Pileteid müüakse eraldi, kummaski teatris oma lavastusele.

4 | Tallinna LINNATEATRI kevad 2014• www.linnateater.ee „Aju jaht“. Doktor Farquhar – Allan Noormets, Mark Styler – Indrek Ojari, õde Plimpton – Piret Kalda. Foto: Siim Vahur.

Kui teed oma asja, siis tee täie rauaga!

Intervjuu „Aju jahi“ kunstniku ja Tallinna Linnateatri lavastusala juhataja Sirli Bergströmiga see väga. Mulle meeldis materjali juures see, et kui sa võtad seda pinnapealselt, kui kerget komöödiat, siis see ongi kerge komöödia, aga tegelikult on see tekst, kust avastad järjest üha uusi seoseid ja mõtled: oot-oot, kuidas ma enne ei taibanud?!

Sirli Bergström. Foto: Siim Vahur.

S

ind teatakse juba peaaeg u ka k sk ü m mend aastat kui Linnateatri lavastusala juhatajat, kuid oled lõpetanud Peterburi Teatriakadeemia teatrikunstnikuna. Mis emotsioonidega võtsid vastu Diana Leesalu pakkumise olla „Aju jahi“ kunstnik?

Ettepanek oli ootamatu ja otsustada tuli kiiresti. Väike hirm oli, sest kaksteist aastat on vahet olnud – eelmine kunstnikutöö oli „Pühapäev“ koos Mae Kivilo ja Jaanus Rohumaaga. Kahe tooli peal istuda ei ole lihtne, sul pole abilist seljataga, lavastusala juhatajat, kellega arutada, kas teha nii või naa, sa pead need otsused tegema iseenda sees. Need õhtused ja öised vaidlused iseendaga olid päris keerulised. Aga meil oli hästi vahva trupp ja kõik sujus kokkuvõttes väga kenasti.

Kas leidsid näidendiga kergesti kontakti?

Jah, ma haakusin tekstiga kohe. Võtsin ka oma koduse testgrupi appi – andsin näitemängu lugeda oma gümnaasiumiealistele poegadele kui potentsiaalsetele vaatajatele ja neid haaras 1

„Aju jahi“ autor on andnud näidendis kunstnikule küllaltki täpsed, aga üsna keerulised juhised, väikesed märkamatud muutused, nihked.

Sinna on teatav kassi-hiire mäng sisse kirjutatud…

See peab vaatajat üllatama.

Alguses tahtsime teha kõike väga suurelt, aga siis jõudis meile kohale, et meil on ruumi täpselt 4 x 9 meetrit ja sinna sisse peame ära mahtuma. Ja lisaks peaksid ka näitlejad sinna ära mahtuma.

Niisiis oli üsna keeruline nuputamine. Põnev oli vaadata esimestel läbimängudel publiku reaktsiooni. Me võisime ju enda jaoks valmis mõelda, kuidas nad reageerivad, aga reaalselt ei saa seda ette teada ja päris toredat tagasisidet on tulnud.

Kui minna tagasi sinu põhitöö juurde, siis kuidas on olla lavastusala juhataja niisugustes saalides, mis ei vasta tavapärase teatrimaja standarditele?

(Naerab.) See on valus küsimus. Korra nädalas ikka trambin jalgu ja ütlen, et ma ei jaksa enam, ma tahan suurt, korralikku, stangedega lava, et saaks ühegi lavastuse teha nii, et mul on võimalik midagi riputada, et ei pea midagi 13. sajandi seintesse kinnitama ja vaatama, kas põrand on loodis. Meil ei ole ju üheski saalis ainsatki sirget kohta. Lisaks mõõdud ka muutuvad kogu aeg, mina ei ole sellest fenomenist siiani

aru saanud. Saaliplaanid on küll olemas, aga kui me hakkame uut lavakujundust tegema, siis mõõdame alati kõik kohapeal üle. Ja ikkagi läheme vahel alt, sest seinad on kõverad.

Kas lavastusala juhataja tööks vajalikud oskused said kaasa Peterburi teatrikoolist?

Jah, seal anti hästi tugev tehniline baas. Sealses lavastusala kateedris oli kaks osakonda, ühes kunstnikud ja selle kõrval kunstnik-tehnoloogid, kelleks mina õppisin. Alguses õpetati puhtalt tehnoloogiat, siis tuli teatripraktika ja kolmandal kursusel valiti eriala – kostüüm, lava või valgus.

Näiteks valguskunstnik Gleb Filštinski1 oli minu kursusevend. Mina valisin kostüümi ja lava. Aga tehnilise põhja sai sealt korraliku – maketiõpetus, joonestamine, perspektiiv, füüsika… Esimesel korral ei saanud ma keeleoskuse pärast sisse. Füüsika sisseastumiseksamil oli ülesanne, et kas laev sõidab vastuvoolu või pärivoolu.

Istusin terve selle aja, nuputasin ja lappasin sõnaraamatut, aga ei leidnud, mida tähendab „течение“. Ma olin Tartust pärit, rääkisin siit minnes ainult umbes kolmsada sõna vene keelt. Mõte Peterburi õppima minna tuli tänu juhusele. Sattusin keskkooli ajal Vanemuises Raivo Adlase lastelavastuses mingit hästi pisikest rolli mängima. Aga selle tükiga sõideti Leningradi gastrollidele.

Ma oleksin pidanud varem koju tagasi sõitma, sest mul oli mingi kontrolltöö või eksam, aga ma ei tahtnud sugugi minna. Siis võttis Vanemuise tehniline direktor Kaarel Sahk mu käekõrvale ja ütles, et kui me vaatame sinuga teatrikooli ja sa lubad, et aasta pärast lähed sinna õppima, siis

Kuidas sa Linnateatrisse tööle sattusid?

Ma ei tahtnud alguses üldse tagasi tulla, sest mul oli väga põnev töökoht Lenfilmis, kus ma olin mitme filmi juures kostüümiassistent. See oli tol ajal hiigelsuur stuudio ja mind kiskus meeletult filmi poole. Aga Linnateatri kunstnik Kustav-Agu Püüman oli mu kuidagi välja nuuskinud ja meelitas mind Eestisse tagasi. Alguses töötasin aasta aega Draamateatris ringreisiadministraatorina, aga siis, 1994. aasta suvel, tegin KustavAgu Püümani ettepanekul Linnateatris proovitöö – „Romeo ja Julia“ väljasõidudekoratsioonid Edinburghi festivali jaoks. Seejärel tulingi juba ametlikult tööle.

Ühesõnaga, tegelikult on see üks pidev probleemide lahendamine, aga sellegipoolest on paljude kunstnikega haruldaselt tore koostööd teha.

Olen tähele pannud, et kui vene teatrist juttu tuleb, siis ükskõik, millist nime nimetatakse, kõiki sa tead või tunned…

Peterburi Teatriakadeemias oli tore süsteem, et erinevad kursused – kunstnikud, lavastajad jne – pandi omavahel koostööd tegema, sealt on jäänud suhted kogu eluks. Hoian ennast sõprade kaudu kursis, mis Moskva ja Peterburi teatrites toimub.

Milline on lavastusala juhataja roll teatris?

Lavastusala juhataja saab lavastuse kunstniku käest kavandid – maketi, saaliplaanid, joonised, kostüümikavandid – ja vastutab selle eest, et kõik jõuaks kindlal kuupäeval lavale, näitlejatele selga, pähe, jalga. Loomulikult on tal oma alluvad, töökojad, töökodade juhatajad, kes seda kõike kergemaks teevad. Lisaks peab ta mõistagi jälgima, et lavastuskulud püsiksid eelarve piirides.

Kuidas sa lõõgastud ja kus käid energiat kogumas?

Käin koertega metsas. Lihtsalt kodus olla on hästi mõnus.

Teeme kambakesi süüa, jalutame. Aga energiat – eks ma tööst võtan. Kui sul on tore töö ja sulle meeldib seda teha, siis sealt sa saadki energiat.

Oskad sa sõnastada mõnd juhtpõhimõtet, mille sealsest teatrikoolist kaasa said?

Ma sain sealt ellujäämiskooli.

Ja töörõõmu. Vahel, kui hommikul on tunne, et ei viitsi tööle minna, siis tuletan endale meelde, kui tore töö mul on. Tegelikult on see nagu hobi – vahel noorem poeg ütleb, et ta ei saa aru, kuidas mulle nii ägeda asja eest veel ka palka makstakse. Peamine on see, et kui teed oma asja, siis tee täie rauaga.

Ühesõnaga, sa pead tundma jooniseid, materjale, tehnoloogiaid, hankima kõik, mida lavakujunduses vaja on?

Jah, nii see on. Põnevaks teeb asja see, et iga kord on erinev, kahte ühesugust tööd ei ole. Me suhtleme kolleegidega palju omavahel, käime poodides, hoiame kõrvad lahti, kust mida saab, kes mida ja kuidas teeb, kes on mingi kavala lahenduse kuskil välja mõelnud.

ma kirjutan sulle vabastuse. Ja nii see läkski – ma olin ju lubanud ja ei saanud mitte sõna pidada.

Teisel õppea a st a l a lga s meil praktika teatrites, kus me pidime töötama erinevatel erialadel, tegema näiteks rekvisiitori või lavamehe tööd. Olime ka kulissimaalijad – kui lavamehed olid dekoratsiooni üles pannud, siis läks keegi värvikarbiga ja parandas kõik vead ära. Igal lavastusel oli oma värvikarp. See kõik andis väga hea kogemuse.

Hiljem olin praktikal Maria teatris, kus tehti parasjagu „Väikese merineitsi“ kostüüme La Scala jaoks. See oli ääretult põnev, tutvusin selliste materjalidega, mida ma polnud siin iial näinud.

Meil tehti ju toona kartulikotiriidest PVA-liimiga nahka ja olid muud säärased tehnoloogiad.

Need on mul muidugi ka selged.

Gleb Filštinski on loonud valguskujunduse Linnateatri lavastustele „Aeg ja perekond Conway“, „Isad ja pojad“, „Nii see on (kui teile nii näib)“, „Meeletu“ ja „Oodates Godot’d“.

Oled sa vahel mõelnud, et oleks võinud ka ise siiski kunstniku raja valida?

Ei oska öelda. Juba on ka mõned pakkumised tulnud, aga ma ise lõõbin, et mul on kunstnikuna kaheteistaastane tsükkel.

See on tegelikult väga intensiivne periood, „Aju jahi“ tegemise ajal ei teadnud ma kodusest elust peaaegu mitte midagi. Ma suhtun rahulikult. Küllap ma olen saanud ennast piisavalt palju loominguliselt väljendada, et ma ei kahetse. Mingit kibestumist minus kindlasti ei ole.

Küsis ja toimetas Triin Sinissaar

Anthony Horowitz „Aju jaht“ Tõlkija Hannes Villemson Lavastaja Diana Leesalu Kunstnik Sirli Bergström Valguskujundaja Priidu Adlas Helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin Osades Indrek Ojari, Allan Noormets ja Piret Kalda

Esietendus 22. veebruaril Väikeses saalis

Tallinna LINNATEATRI kevad 2014 • www.linnateater.ee | 5

Ennast saab avada läbi teise inimese Intervjuu „Nelja aastaaja“ lavastaja Alo Kõrvega 13. veebruaril, Linnateatri sünnipäeval pälvisid kolleegidelt oma lavastajadebüüdi eest eripreemia. Palju õnne! Mis tundega preemia vastu võtsid?

Väga hea tunne oli. Ei osanud seda oodata.

Oled lavastamise ideed ilmselt üsna pikalt endas kandnud.

Kuidas selleni jõudsid?

Idee koorus tegelikult välja naljast, ehk siis koostööst Lauristini kolhoosi näitetrupiga 2, kellega koos oleme teinud kaheksa aasta jooksul viis nii-öelda lavastust ja ühe filmi. Mõtlesin kunagi, et võiks teha meie näitlejatega teatri sünnipäevaks etteaste, kuid kõigil oli väga kiire. Aga siis tuli paari tehnilise töötajaga jutuks, et neil on ka mingi mõte õhus ja sealt see alguse sai. Ma valisin selle tee, et teeme nagu päriselt, ja tuleb välja, nagu tuleb. Esimestel aastatel olid nad üsna skeptilised, aga ma arvan, et see oli õige. Tulemused olid menukad ja nüüd juba kõik ootavad, et saaks teha – ilma selleta oleks teatri sünnipäeval justkui midagi puudu.

Kellelt oled lavastamiskunsti õppinud? Õppinud olen kõigi lavastajate käest, kellega ma töötanud olen. Igaühelt tasub midagi kõrva taha panna, vahel ka selles mõttes, et mida pole vaja teha.

Hea impulsi sain ma Andrei Mogutši meistriklassist näitlejatele. Algselt oli mul hoopis teine idee, millelt mu lavastus võiks tõukuda. Me tegime Mogutši juures kahel päeval ühte etüüdi. Esimesel päeval toimis see hästi. Teisel päeval pidime sama etüüdi kordama, aga pisut edasi arendama. Ja siis ei tulnud enam nii hästi välja. Järele mõeldes sain aru, et olin alateadlikult proovinud läbi mängida ideed, kuidas ma oleksin tahtnud „Nelja aastaaega“ teha, aga see ei hakanud tööle nii, nagu ma olin arvanud.

Ja et tõde on vaja otsida materjalist, mitte konstrueerida oma peas kunstlikult mingit varianti, kuidas „huvitavalt teha“. See oli kasulik õppetund.

Mogutši meistriklassist sain kaasa ka mitmeid harjutusi, mida me proovides tegime.

Mulle tundus, et näitlejatele meeldis, et me ei teinud ainult traditsiooniliselt lugemisproovi, vaid ka harjutusi, ja et see oli neile vajalik.

Kutsusid oma lavastusse mängima Evelin Võigemasti ja Argo Aadli, kes on mõlemad sinu kursusekaaslased lavakunstikoolist. Ühest küljest tunnete üksteist läbi ja lõhki, aga teisalt olid nüüd nende suhtes hoopis uuel positsioonil. Kuidas see koostöö sujus? Üsna valutult ja orgaaniliselt,

ma arvan. Ma väga tahtsin, et just nemad neid rolle mängiksid. Ma ei tajunud nende poolt kordagi sellist suhtumist, et mis mõttes sina nüüd lavastad…

Kindlasti vajasin nende julgust ja usaldust. Nende tuge. Ma ei ütle, et ma otseselt pelgaksin võõra trupi ette astuda, aga kui ma tahaksin tulevikus midagi teha, siis kindlasti inimestega, kellega mul on mingi ühisosa.

Kui mul on üldse mingi meetod, siis on see samm-sammult edasiminek, et leida kõige õigem variant just meie jaoks, kes me seda asja teeme.

Kuidas leidsid enda jaoks „Neli aastaaega“?

Kalju Orro andis mulle selle näitemängu mitu aastat tagasi lugeda, et tehke! Aga toona jäi see kõrvale, kuna ma ei saanud sellest veel aru, olin liiga noor.

Võib-olla olen mõnes mõttes praegugi veel. Suvel leidsin selle jälle oma riiulist ja lugesin läbi ja nüüd mulle meeldis – ma mõistsin, et kas me tahame või ei, keskea suunas oleme me kõik teel ja nende küsimustega puutume varem või hiljem kokku.

Või kui ei puutu, siis miks mitte teha ennetusdraama iseenda ja ehk ka kellegi teise jaoks. Mind köitis selle loo poeetilisus. Möllu on ümberringi niigi palju. „Neli aastaaega“ on huvitav selle poolest, et seda ei saa võtta päris realistlikult, pigem on see allegooriline suhete või inimhingede kohtumise anatoomia.

Kui palju te prooviprotsessi käigus mõtlesite sinna oma loo taustale – kust nad tulevad, kuhu lähevad, mis tööd teevad, kes on nende perekond…

Ja h, me mõt lesime enda jaoks välja, kust nad tulid, ja ka variandi, mis neist saab. Aga ma ei taha seda välja öelda, on parem, kui see jääb saladuseks. Ühel etendusel jäi mulle silma keegi pikk mees, kes istus koos oma naisega esimeses reas ja hoidis ennast kogu aeg kuidagi hästi kössi. Mõtlesin, et kas tõesti talle kohe üldse ei meeldi.

Kui etendus läbi sai, jäi ta saali uksel publikuteenindajaga vestlema. Huvi pärast kuulatasin eemalt. Ta oli sügavalt mõttes ja ütles, et ta vist sai aru, mis nende tegelaste vahel oli. Ühesõnaga, asi ei olnud selles, et teda ei huvitanud, vaid pigem vastupidi. Ilmselt nad arutasid naisega seda veel edasi. Ma arvan, et see on kõige parem asi, mis saab teatri juures olla – et see tekitab mõtteid ja tundeid.

Viimasel ajal arutletakse Eestis justkui üha vähem selle üle, kas teatri tegemine kui selline on tähtis. Mogutši ütles tookord välja, et tema usub, et see ongi üks väheseid kunstivorme, läbi mille saab maailma paremaks muuta. Tema usub sellesse. Ja

Evelin Võigemast, Argo Aadli ja Alo Kõrve „Nelja aastaaja“ proovis. Foto: Siim Vahur.

siis ju tõesti tasub teatrit teha – et muuta midagi paremaks.

Sama püüdsin ka mina oma väikese tööga.

Olen tähele pannud, et inimesed tõlgendavad Adami ja Beatrice’i suhet erinevalt, igaüks läheneb oma isikliku kogemuse nurga alt. On neid, kes näevad neid kui armastajapaari, on neid, kes näevad neid kui armukesi…

Selles loos on kaks inimest, kes on tugevasti haiget saanud, neil on elus midagi katki läinud.

Kaks sellist inimest on kokku saanud. Minu mõte selle looga oli, et inimene ei tohiks jääda üksi. Alati on võimalus kelleltki tuge saada. Mitte peita oma tundeid või hirme, mitte tahta näida kellegi teisena. Julgeda ennast avada, sest siis on lootust, et saad enda kohta targemaks.

Kui sa peidad kõik tunded ära, siis nii jääbki. Aga ennast saab avada tihti ainult läbi teise inimese, sa ise oma peas ei oska, mõtled ennast umbe. Ennast avades avad ka teist ja see ehk ongi inimeseks olemise juures see oluline asi – üksteist kuulata ja näha.

Wesker kirjeldab oma näidendi avaremargis mahajäetud maja, Väikese saali lavapilt koos kostüümidega on pigem minimalistlikult glamuurne, teisalt mõjus väga koduselt.

Kas te püüdsite koos kunstnikuga luua lavale endale lähedast keskkonda – seda, mida võib meelevaldselt üldistades nimetada Kalamajas elavate

ja kultuuri vallas töötavate kolmekümneaastaste maailmaks? Minu meelest on see huvitav, teistmoodi lähenemine Weskerile, et kuigi Adam ja Beatrice on hingelised pagulased, ümbritseb neid igal sammul ilu.

Ma tahtsin, et lavakujundus oleks võimalikult napp ja et kõige olulisemal kohal oleks selles tükis näitleja. Püüdsin kõik ära kaotada, mis võimalik on. Me ei lähenenud seda tehes ühiskondlikult ega filosoofiliselt, kuigi see on sul huvitav mõte – me elame sellises ilusas ruumis, aga seal sees võib olla palju haigetsaamist või kurbust.

Kujundus kasvas meil tegelikult samm-sammult. See protsess oli minu jaoks üsna keeruline, sest ma ei teadnud õieti, kuidas käib töö kunstnikuga, milline peab olema lavastaja ja milline kunstniku panus. Oma eelmiste ettevõtmiste juures tegin ju kõik ise. Aga me leidsime minu arvates selle õige lahenduse, mis on lavastusega kooskõlas.

Väga tore ja vajalik oli ka koostöö Mart Johansoniga, kes kirjutas meile muusika. Enne kui ta tööle hakkas, tegi mind kõigepealt kaineks sellega, et tahtis väga täpselt teada, miks ma seda teen ja mida ma millegagi mõtlen. Ma ei osanud talle kõike kohe sõnastada. Läks veidi aega mööda, me saime proovisaalis uuesti kokku ning tegime Evelini ja Argoga etüüdi, mis õnnestus väga hästi. Siis ma ütlesin, et vaat sedalaadi lavastust ma tahaksin. Ja siis oskasin

Lauristini kolhoosi näitetrupiks kutsuvad end Linnateatri tehnilised töötajad, kellel on juba aastaid traditsiooniks esineda teatri sünnipäeval oma etteastega. (Toim.)

2

ma seda ka niimoodi sõnastada, et suutsin teda veenda. Ta ei leidnud pikalt seda teemat, kuni viimase nädalani ei olnud meil veel muusikat. Aga ma uskusin, et ta leiab ja ta leidiski – just sellise, nagu ma tahtsingi, et see oleks.

Esimesed proov id võtsid uskumatult palju energiat. Ma mõtlesin, et kui see niimoodi jääb, siis… See periood kestab ju kaks kuud! Aga siis ma sain ühel hetkel aru, et asi hakkas kuidagi õigesti liikuma. Nagu mitmed lavastajad on „Lavastajaraamatus“ öelnud, algus algab algusest.

See on üsna proovide algusesse sisse kirjutatud, milline tükk tuleb. Iluravi annab alati teha, aga kõige olulisem saab esimestes proovides paika pandud.

Konkreetset järgmise lavastuse plaani sul veel ei ole?

Ei ole. See lavastusprotsessist väljatulemise pohmell on üsna tugev. Teatris on ju enne esietendust omad etapid, mis tuleb läbida – läbimäng loomenõukogule, pärast koosolek…

See on tappev. Mitte midagi seal rääkida ei oska, endal on tunne, et nüüd on viimane käkk valmis tehtud… Õudus! Peab endal nahka paksemaks kasvatama, siis on ilmselt lihtsam.

Ega paks nahk loomeinimest tingimata edasi ei aita...

Ei aita jah ja ega ma teistmoodi teha ei oskagi, kui kõik endast läbi lasta. Aga see on raske. On teatud teemad, mida ma puudutada tahaksin, aga ma ei ole leidnud veel konkreetset

näitemängu, mida teha. Tuleb rahulikult mõelda, kas on üldse vaja. Ma ei arva, et ma nüüd sellepärast lavastaja olen, et ma ühe lavastuse tegin.

Oled päris palju aastaid olnud pereinimene ja nüüd juba kahe lapse isa. Kui sa astud proovisaali, ükskõik kas näitlejana või lavastajana, kas pere on sul nii-öelda seljakotiga kaasas või jäävad nemad sel hetkel ukse taha?

Kindlasti on kaasas. See teadmine, et sul on midagi seal seljakotis, annab sulle pidepunkti, mingi vabaduse või julguse, mida ehk enne ei olnud. Lapsed aitavad üldse teatri mõttes väga paljusid asju mõista. Nad panevad sind jälle nägema maailma huvitavalt – nii nagu laps seda iga päev näeb, nii et see on kogu aeg uus ja värske, mille me täiskasvanuna sageli ära unustame.

Küsis ja toimetas Triin Sinissaar

Arnold Wesker „Neli aastaaega“

Tõlkija Mihkel Mutt, toimetaja Kristiina Jalasto Lavastaja Alo Kõrve Kunstnik Marion Undusk Valguskujundus Priidu Adlas Helilooja ja muusikaline kujundaja Mart Johanson Liikumisjuht Maiken Schmidt Osades Evelin Võigemast ja Argo Aadli Esietendus 14. detsembril 2013 Väikeses saalis

6 | Tallinna LINNATEATRI kevad 2014• www.linnateater.ee

JUUBEL!

Riina Roose esinemas muusikalavastuses „Eesti filmi laulud“.

Foto: Siim Vahur.

RIINA ROOSE 50

Riina, miks sa nii teed? aga samas oli selles kõiges ka mingi mõnus kodusus. Sain palju väga head tagasisidet. Mulle on tehtud ettepanekuid korraldada sümpoosionile veel ka teine osa.

R

iina, tuleb tunnistada, et sa oled üks eriskummalisemaid inimesi, keda mul on au tunda. Sa teed asju, mida minu arvates kõik inimesed ei teeks. Või siis teed asju natukene teisiti, kui suurem osa meist. Ja ma olen alati tahtnud sinu käest küsida, miks sa nii teed. Kasutan nüüd lõpuks võimalust ja uuringi.

Alustame näiteks ühest hiljutisest tähtsast päevast sinu elus.

Tavaliselt tähistatakse mõnda ümmargusemat sünnipäeva ikka suure peo ja mölluga. Sina korraldasid oma külalistele aga hoopis sümpoosioni teemal „Milleks rahvuslikkus?“.

Miks sa nii teed?

Mõte teha selline sümpoosion kummitas mind juba ammu ja see kõik algas Mart Saarest. Mart Saarel oli just ümmargune tähtpäev ja kui ma veel avastasin, et tema tunnusloo „Põhja vaim“

kirjutamisest möödus mõni aeg tagasi sada aastat, hakkaski mõte idanema. Mitmel korral arutasime ideed mõttekaaslastega, kes ka Saarest lugu peavad, aga alati vajus see kõik jälle ära. Ühel hetkel, kui sai selgeks, et minu enda juubel vääramatult tuleb ja selle eest kusagile ei pääse, võtsin asja uuesti ette. Igasuguseid pidusid toimub meil ju teatris ikka üsna palju. Ma vahel mõtlen, et ei jaksa seda möllu kogu aeg kaasa teha.

Mingis eas lihtsalt tunned, et ei ole tarvidust enam selle järele.

Energia, mis tavalise pidutsemise peale kulutada, kaob ära ja ei tule enam tagasi. Pigem tahaks rohkem kokku puutuda tõsiste teemadega. Ja kuna midagi ju pidi juubeli puhul ette võtma, siis ma mõtlesingi, et teeks ühe tõsise asja. Siis on motivatsiooni ja mõtet pingutada selle nimel.

Inimesed, kes lõpuks kohale tulid, võtsid asja väga tõsiselt,

Sinu sünnipäeva kutsel oli kirjas, et ärge lilli tooge, aga võimalusel toetage üliõpilaste kultuurilise harimise fondi.

Kui ma veel ise tudeng olin ja sa esimest korda meie kursusele ütlesid, et kellel näituse vaatamiseks raha ei ole, tulgu ikka kohale ja sina hoolitsed piletite eest. Ma mäletan, et meis tekitas see tollal väga suurt hämmingut. Tundus väga kummaline, et õpetaja maksab õpilaste eest piletiraha. Miks sa nii teed?

Meil siin teatris on lavastus „Tõde ja õigus. Teine osa“, kus härra Maurus ka ütleb Indrekule, et natuke peab sinusugusel mehel ikka raha taskus olema. Ma arvan, et see on suuresti samal põhjusel. Mind on ka mõnikord toetatud ühel või teisel moel. Ja ma mäletan väga hästi, et üliõpilaspäevil raha mitte pennigi ei olnud. Aga kui selle taha jääb hariduse omandamine, siis on ju väga kahju. Kui sa õigel hetkel mingisuguseid asju ei näe ega kuule, siis hiljem on keeruline seda millegagi korvata. Siis on rong juba läinud. On asju, mida tuleb kogeda ja õppida just teatud eas. Pärast on hoopis raskem neid lünki täita.

Kui ma vaatan noori näitlejaid andmas intervjuusid, siis mulle tundub, et on mingisugused märgid nende eneseväljenduse oskuses või keelekasutuses, mille järgi võib ära tunda, kas Anu Lamp on olnud koolis nende õpetaja või mitte.

Sinu puhul on vist ka nii, et ei ole õpilast, kes ei teaks, millal sõlmiti Tartu rahu või mitu eestikeelset laulu esitati esimesel laulupeol. Sa oled tuntud selle poolest, et sul on kombeks inimesi koolitunnis või teatri koridorides sageli mõne nii-öelda viktoriiniküsimusega üllatada.

Miks sa nii teed?

Esiteks, kordamine on tarkuse ema. Ja eks see ole loomulikult ju ka natukene huumoriga pooleks, aga üldiselt on ikkagi mingisugused asjad, mida võiks üks teatriinimene teada. Ma ei arva, et faktiteadmised on eluliselt tähtsad, aga näiteks seda, mis ajastusse see Shakespeare umbes paigutada, võiks ju ikka teada. Siis on võimalik teisi asju paigutada kas enne või pärast teda. Sellistes suuremates ajakategooriates võiksid inimesed orienteeruda. Minu meelest on ka ajaloos olemas mingi niiöelda korrutustabel, mis tuleb lihtsalt pähe õppida, et saaks sinna muid asju ümber ehitada.

Meie teatri sünnipäeval esines taas kord Linnateatri

segakoor. Sa oled alati ärgitanud inimesi laulma ja teed seda taas lihtsalt oma vabast ajast. Miks sa nii teed? Ja miks inimesed tulevad?

Ju siis on Laulupeol osalemine ikka üks väga suur stiimul. Niisama üht koori pidada ei ole kahjuks aega, aga kui on mingi konkreetne sihtmärk, siis on lihtsam. On konkreetne asi, mille tarvis on kokku tuldud. Ja see pakub niivõrd suurt võimalust ennast väljendada. Laulmine on üks vahetumaid eneseväljenduse võimalusi ja laulupeol osalemine annab ikkagi väga suure emotsionaalse laengu. Mõni muu asi ei pruugi sellist emotsiooni asendada. See on ju nii eriline sündmus meie kultuuriruumis, mis ühendab kõige rohkem erinevaid elanikkonna kihte ja vanusegruppe. Laulupidu on ühest küljest muusikaline elamus ja teisest küljest nagu üks suur suguvõsa kokkutulek. Selline fenomen ongi võimalik ainult meiesuguses väikses riigis.

Kui päev enne Eesti Vabariigi aastapäeva küsida kolleegidelt, et mida nad järgmisel päeval teevad, siis võib üsna sageli kuulda vastust: „Lähen R iinaga lippu heiska ma.“ Sinu isikul on vähemalt meie teatri ringkonnas selle sündmuse juures väga suur osa, sest pärast lipuheiskamist

võõrustad sa inimesi alati oma kodus. Isegi president isiklikult on sinu juurest sel päeval läbi astunud. Miks sa nii teed?

Kuna ma elan liputornile suhteliselt lähedal, siis on see traditsioon ise kuidagi kujunenud. Lihtne on pärast minu juurde koguneda. Lipu heiskamine Vabariigi aastapäeval on ka jälle mingisugune fenomen.

Kui püüda seda kirjeldada, siis see pudeneb käest. Kõige suurem pluss on, et see toimub hommikul vara, mis muudab kogu atmosfääri ja tunde eriliseks. Kõige kihvtim on siis, kui minna natuke varem välja ja vaadata, kuidas inimesed hakkavad igast ilmakaarest kokku voolama. Sellel on kirjeldamatu võlu. Me peame endale ikka aegajalt meelde tuletama, et meie riik ei ole iseenesestmõistetav.

Iseseisvus on hulga inimeste tohutu töö, visaduse ja kompromissituse hinnaga saavutatud.

Ja see võib nii kergesti jälle käest libiseda. Väga tore on, et igal aastal on mul lõpuks külas hulk uusi inimesi, keda ma üldse ei tunnegi. Ja kui ükskord president Ilves ka sisse astus, siis mõjus see muidugi ootamatult ja elevust tekitavalt. Aga kõige noorem lipuheiskaja on olnud 5-kuune!

On, millest eeskuju võtta!

Küsis ja toimetas Diana Leesalu

ALLAN NOORMETS 50 9. veebruaril tähistas juubelit näitleja Allan Noormets. Sel puhul soovime veelkord tagantjärele: "Palju õnne!"

Jaan Tätte, „Meeletu“. Lavastaja Eva Klemets, kunstnik Aime Unt. Tallinna Linnateater, 2005.

Meinart – Allan Noormets, Mina – Rain Simmul.

Foto: Siim Vahur.

Richard Rodgers / Oscar Hammerstein II, „Oklahoma“. Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Jaak Vaus. TRK lavakunstikateedri XIII lennu diplomilavastus Ugalas, 1987. Curly McLain – Allan Noormets, Laurey Williams – Piret Kalda. Foto: Ugala arhiiv.

Alexandre Dumas / Elmo Nüganen, „Kolm musketäri“. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kustav-Agu Püüman. Tallinna Linnateater, 1995.

Aramis – Jaanus Rohumaa, Athos – Marko Matvere, Porthos – Allan Noormets. Foto: Priit Grepp.

Antoša Tšehhonté, „Maailmale nähtamatud pisarad“.

Lavastaja Elmo Nüganen, kostüümikunstnik Reet Aus. Tallinna Linnateater, 2013. Isa Matvei – Allan Noormets.

Foto: Siim Vahur.

Anthony Horowitz, „Aju jaht“. Lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Sirli Bergström. Tallinna Linnateater, 2014. Mark Styler – Indrek Ojari, doktor Farquhar – Allan Noormets.

Foto: Siim Vahur.

Tallinna LINNATEATRI kevad 2014 • www.linnateater.ee | 7

Kirjad üksildasest New Yorgist Epistolaarne intervjuu Mart Kolditsaga

M

ürtsu ja testosterooni, aga ka julgust, sõprust ja üllameelsust hindavate teatrivaatajate rõõmuks etendub juunis Linnateatri Lavaaugus teist aastat Mart Kolditsa suvelavastus „Páltänava poisid“. Lavastajal endal on aga tänu kultuurkapitali „Ela ja sära“ stipendiumile käimas enesetäiendusaasta, mis viis ta talveks New Yorki.

Alljärgnev on kärbitud ja toimetatud osa kirjavahetusest, mida temaga pidasime.

Samal ajal, kui Mart Ameerikas silmaringi avardas, otsustasid kolleegid kodus anda talle „Pál-tänava poiste“ eest parima lavastuse kolleegipreemia. Samuti pälvis Linnateatri kolleegipreemia tüki kunstnik Jaagup Roomet.

Triin Sinissaar

24. jaanuar mina saajale Mart Kas naudid ikka New Yorki?

Mina olen siin juba pisitasa töö lainel ja me arutasime järgmist Linnateatri lehte, mis ilmub 27. märtsil Eesti Päevalehe vahel.

Nagu tead, mängime suvel jälle „Pál-tänava poisse“ ja mõtlesime, et võib-olla võiks tükile tähelepanu tõmmata epistolaarne intervjuu lavastajaga, kes parasjagu elab ja särab ja teeb asju, millest teised ainult unistavad ;)

24. jaanuar Mart saajale mina Miks mitte. Proovime. Elan küll, aga see säramise aspekt on kuidagi kahtlane :)

25. jaanuar mina saajale Mart Kui sügisel viimati kohtusime, siis rääkisid, et võtad nüüd tänu sellele stipendiumile veidi aega oma silmaringi laiendamiseks ja tahad maailmas ringi sõita.

Küsiksingi siis esimese asjana, et kus sa vahepeal olnud oled, mida teinud ja mida näinud?

Ega see nonstop säramine ei tule välja kellelgi. Ja muidugi tekib siis küsimus, et kust jõudu juurde ammutada. Mind jäi sellelt eilselt ajalehe-teemaliselt koosolekult kummitama teema, kas me peaksime vaatama ainult edasi või siiski ka tagasi. Mulle endale on traditsioonid, ajalugu ja eelkäijad miskipärast alati hirmus olulised olnud, need on minu seljatugi ja hüppelaud, aga võib-olla on see lihtsalt alateadlik hirm, et ma ei oskaks ü ksi seda ja lg ratast kok ku panna. Mind ärritab kergekäelisus kõike varasemat üle parda visata, teisalt mõistagi kardan isegi muutuda nostalgialainel surfajaks… Sinul on kõigi uute asjadega alati kuidagi hästi haa-

kunud, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Kas see on üks neist asjust, mis sind käivitavad?

Uus, novaatorilik, enneolematu?

6. veebruar mina saajale Mart Vaatan, et see meie kirjavahetus väga ei edene. Mõtlesin, et uurin, kas juba kahetsed, et oled mulle sõrme andnud…

7. veebruar Mart saajale mina Ära muretse, kõik korras. Ma olin siin nõksa haige vahepeal ja siis mõte üldse ei jookse. Ja noh, kirjutamisega ongi viimasel ajal kuidagi vaevaline. Olen siin rohkem jalul ja tuian mööda linna ringi. Istun hetkel ühe kohaliku uue kunsti muuseumi kohvikus ja lähen kohe kuuldavasti vähe alternatiivsemat Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö“ lavastust vaatama. Nii et kui see nähtud, katsun kodus su küsimustele vastused kirjutada ja noh, nii üldse ka.

hästi välja ja üldse ka jättis see reis sügava mulje. Norilsk on ju suletud linn ja kuulub maailma kümne kõige saastatuma linna hulka. Ühtlasi on ta ka Venemaa üks kõige põhjapoolsemaid linnu. Aga festival oli hea – (isegi Jo Strømgren oli kohal) ja meid koheldi seal ikka väga hästi.

Pärast seda ja enne New Yorki tulekut üritasin võimalikult palju oma maakodus olla. See mõjub alati hästi. Ja siis nüüd jaanuari alguses tulingi New Yorki. Olen siin terve varanduse teatripiletite näol ära investeerinud ja üldine tulemus selles vallas on minu kohta igati normaalne. 4 väga head elamust, 4 positiivset elamust, 2-3 ilmselgelt valesse kohta sattumist ja ülejäänud ca 20 etendust, mis nähtud, on sellised, noh – ütleme nii – neutraalsed. Siia hulka veel mõned kaasaegse kunsti muuseumid ja ega ongi kõik. W TO memoriaal ka jättis päris võimsa mulje.

natuke arutleda. Ma võin niipalju öelda, et mulle tundub miskipärast vastupidi, et just minevikule keskendumine on midagi, mis inimestel väga hästi välja tuleb.

Ja et rohkem tegeletakse sellega kui tulevikuga. Tulevik on tundmatu ja kõle ja, mis kõige kohutavam, me ju kõik tegelikult teame, millega see paratamatult lõpeb. Ühesõnaga – sellega üldiselt ei taheta tegeleda.

Muidugi on traditsioonid, ajalugu ja eelkäijad olulised.

Mõtlev inimene üldiselt ikka omab nendest mingit pilti ja suhestub nendega kuidagi, aga mõtlev inimene näeb ju ka seda, et me teame alati kellegi versiooni ajaloost ja eelkäijatest, nii et tõe seisukohast vaadates on see kõik ikka... noh, ütleme: ideoloogia. Ajaloo ja mineviku

Mart Koldits „Pál-tänava poiste“ proovis.

Foto: Siim Vahur.

resti monoteistlikust (religiooni kui väärtussüsteemi mõttes) kultuuriepohhist, mis siiamaani ei taha piisavalt taganeda.

Traditsioonid on aga oma olemuselt hoopis teise valdkonna asjad kui ajalugu. Traditsioon on rituaal. Ja rituaali üks põhilisi olemusi ja mõtteid on nö keele säilimine – et oleks olemas vahend, millega millestki üldse rääkida. Ilma selleta kaoks minevikuga igasugune sisuline suhe. Egiptuse püramiidid või täpsemini – surnutele püramiidsete majade ehitamine – on meie jaoks arusaamatu, sest side selle keelega on kadunud. Jäädavalt.

Ja sellest on ju kahju. Aga me ei tea kunagi, mis meil siis praegu olemata oleks, kui püramiidide traditsioon oleks säilinud. Kui ta ei oleks oma kohta millelegi uuele või teistsugusele loovutanud. Nii, et selles mõttes pole mineviku kustumine nii traagiline ja vähemalt mina tunnen, et mingil sügaval

13. veebruar mina saajale Mart Hurraa, palju õnne, “Pál-tänava poisid” sai just Linnateatri parima lavastuse kolleegipreemia! Mul on väga hea meel su pärast!

11. märts

11. märts Mart saajale mina Ma ei tea, miks see kirjutamine hetkel nii vaevaliselt tuleb. See suur linn siin vist on nii teine maailm, et kodused kohustused kipuvad kogu aeg ununema.

Mitte et ma New Yorgist väga vaimustuses oleksin – omamoodi üksluine on siin. See linn on räpane, inimesed on esmapilgul küll avatud ja nimetavad sind vennaks, aga seda üldiselt ainult esimesed 20 sekundit ja siis saad igast mitteverbaalsest vihjest aru, et viisakas inimene peaks nüüd suhtlemise lõpetama. Linnapilt (suured majad ja sirged tänavad) võib alguses küll muljet avaldada, aga see kõik on ikka päris üksluine, nii et nädala ajaga tekib selline klaasist Lasnamäe tunne.

Aga üritan nüüd su esimesele küsimusele vastata. Ega mul see stipendiumi periood kaua polegi kestnud. See algas alles oktoobris ja just siis õnneks õnnestus ka töödega vähe tagasi tõmmata.

Mul oli üks ülikummaline projekt Venemaal, Norilskis. Nimelt sai sealse Põhjamaade teatritele orienteeritud festivali raames koos Renzo van Steenbergi, Alissa Šnaideri ja Olga Tsvetkovaga üks teatri ja tantsu alane workshop läbi viidud, mille tulemusena tekkis ka etendus, mida me siis kohalikele kaks korda mängisime. See tuli vist

Tõe kannul püsida. Sest Tõde või Elu või Tähendus või Kogemus – või kuidas iganes seda nimetada – see sinder ei püsi ju paigal ja muudab kogu aeg kuju. Ma ei mõtle sellele, et uus, novaatorlik jne... Üritan lihtsalt leida vahendeid, mis seda tunnet, mida ma hetkel väljendada tahan, kõige paremini väljendaksid. Eri keelte ja distsipliinide vahel eksisteerib teatud tõlkimatuse tsoon.

Päris kõike, mida saab viiuliga «öelda», ei saa «öelda» raamatuga ja vastupidi. Ajukeskusedki, mis vastuvõtul aktiveeruvad, on täiesti erinevad. Ainukene kriteerium on usutavus. Selle poole püüeldakse. Teinekord tekivad olukorrad, kus usutavalt mõjub ainult ülim kunstlikkus ja vastupidi. Impressionistid või kubistid tegid oma sõnul kõige usutavamat kunsti. See oli tolles kontekstis nende jaoks kõige loomulikum kujutamise viis.

Nende jaoks elasid, mõtlesid ja tundsid inimesed nii, nagu nemad maalisid. Nii et ära vast põe. Väärtused, mille nimel seda kõike tehakse, on ikkagi ju endised. Usk, Lootus, Armastus ning Tõde, Õigus ja Vabadus – vaevalt, et ükski, keda sa silmas pead, nende vastu võitleb.

Eks selle jõuga on üldse nii, et seda ei saagi k usag i lt a m mutada.

Ja ega seda vist pole ka vaja, sest see ei ole ju asi, mis tuleb väljast, vaid ikka seest. Küsimus on järelikult rohkem selles, kuidas seda, mida iga inimese sees piisavalt on, mitte valede asjade peale ära raisata ja/või kuidas ennast mitte kinni keerata. Kui mõtlema hakata, siis on see ikka üliabsurdne, mis asjad meid elus kõik väsitavad ja mille pärast me stressame.

Keskendunud inimene ei tunne väsimust. Miks ma ei suuda siis keskenduda?

Mis kontekstis te minevikusttulevikust rääkisite, ma ei tea, ses mõttes, et mind ju seal koosolekul ei olnud, nii et mu jutt ei pruugi üldse olla vastus su küsimusele, üritan lihtsalt samal teemal

käsitamine on väga ideoloogiline tegevus. Ja erinevatel inimestel on erinev ajalugu. Üks tähtsustab ühte, teine teist.

Minu kirjutatud teatriajalugu oleks kindlasti teistsugune kui praegu käibel olev. Ja kuna ma olen maailmavaatelt humanist ja demokraat, siis ma ei saa kummardada ühte kaanonit, sest ma ju tean, et see on lihtsalt kaanon, mitte tõde. Kunsti puhul on aga läbi ajaloo olnud palju sellist suhtumist, et ühtset stiili ehk kaanonit peetakse kuidagi tõeks, tõsiseks ja loomulikuks ja teised stiilid on trikitamine ja kuidagi ebaloomulik. See tajuillusioon põhineb ilmselt suu-

tasa ndil ei ole see liin ikka ka täiesti katkenud ja ta vist ei saagi katkeda.

Ausalt öeldes ei oskagi ette kujutada, mida tähendab see „varasema üle parda viskamine“.

Mismoodi see kunstis välja näeb?

Kui keegi teeb asju omamoodi, ei vähenda see ju kuidagi varasemalt tehtu väärtust. Seda enam, et olen kogenud ikka ja jälle seda, et kui keegi väidab, et ta teeb või avastab midagi täiesti uut, siis ta tegelikult avastas ainult lünga oma hariduses. Mina ei tunne ühegi oma lavastuse puhul, et ma olen midagi varasemat nö üle parda visanud. Tegelikult ka. Ma kindlalt toetun kõigele varasemale. Ja see, et üritatakse leida ja katsetada uusi vorme, kuulub ju kunstitraditsiooni juurde. Kunsti väljendus on üks pidev ümberütlemine, et jõuda

mina saajale Mart Suurlinna üksildus on mulle väga tuttav teema. Üksinda välismaal olla on ikkagi teatud määral pagulus, ole sa seal pealegi vabatahtlikult ja ammu sellest unistanud. Tähendusrikaste sõprussidemete loomine paari kuu jooksul võõral maal on ilmselt ääretult haruldane.

Tead, see mineviku teema lihtsalt kerkis kuidagi juhuslikult esile, sest tuletas meelde üht (küllap ka mitut) meie omaaegset vaidlust. Ma mäletan, et ma ei saanud toona päriselt su mõttest aru, sa ütlesid vist midagi, et tänapäeval inimene elab hoopis teiselaadses probleemistikus ja sellepärast ei ole mõtet pidevalt klassikuid üle lavastada. Noh, nagu keegi (kes?) kunagi tabavalt ütles, et kui kaua me piilume sinna Prozorovide elutuppa. Aga puht subjektiivselt juhtub ikka sageli nii, et ma tajun suuremat sidet Tšehhovi ja Shakespeare’iga kui Ravenhilli või Kane’iga. Sest probleemistik on konverditav ühest kontekstist teise ja lõpuks sõltub kõik autori sügavusest, läbinägelikkusest, meisterlikkusest. Kuigi teisalt võib see olla ka täiesti meelevaldne võrdlus, sest samahästi võin ma öelda, et Stoppard läheb mulle rohkem korda kui Molière. Suures plaanis olen mõistagi sinuga nõus, et armastus, tõde, vabadus ja kõik need muud, mida nimetasid, on teemad, mis läbivad kogu inimkonda ja otsivad väljendust ajastust hoolimata.

Jätkub lk 8

8 | Tallinna LINNATEATRI kevad 2014• www.linnateater.ee Algus lk 7 Kas räägiksid veel paari sõnaga oma teatrimuljetest – mis olid need väga head elamused?

Kas oled saanud New Yorgist impulsse oma uuteks töödeks?

Omandanud uusi «keeli», vahendeid, instrumente?

11. märts

Mart saajale mina Klassikutega on nii, et olen viimasel ajal just palju nende peale mõtelnud. Ses mõttes, et

olen kaalunud nende tegemist.

Ja hetkel arvan ma paradoksaalselt hoopis nii, et klassikuid just nimelt sellepärast ongi vaja teha, et neid on nii palju juba tehtud. Aga muidugi nii, et nad ellu ärkavad ja tänapäeva tulevad. See tähendab tihti kompromisse teksti või remarkide truuduses jne... Mul on sageli lihtsalt tunne, et poetakse traditsioonilisuse taha, et mitte võtta kunstilisi riske. Aga lõppude lõpuks on küsimus maitses. Mulle lihtsalt tundub ajastutruu esteetika ja näitlemine

tihti vahakujude muuseumina. Üks-ühele jäljendus minu jaoks kunstis sageli ei tööta.

New Yorgiga on nii, et mul on ka juba piisavalt teatrivaatamise kilometraaži, et otseselt täiesti uut, mida varem näinud pole, kohtab harva. Oluline on, kas etendus elas. Üks lavastus, mis jättis võimsa mulje, oli tantsutükk, kus lavastaja oli suvalised inimesed tänavalt kokku ajanud ja teinud igaühega eraldi kuu aega proove. St õpetas igale inimesele timecode’i ja lava põrandale märgitud numbrite

järgi selgeks keerulise liikumiste jada. Ja siis etendusel kohtusid need NELIKÜMMEND!!! inimest elus esimest korda, kuulsid esimest korda seda muusikat, mille järgi liiguti – ja see kõik jooksis ilusti kokku. Sellist kohaolekut ja inimese “pärisust” polnud ma laval ammu näinud. See muutus lõpuks juba nii uskumatuks ja sürriks, et oli selline tunne, et ma näen und. Väga hästi välja mõeldud eksperiment.

Teine väga hea etendus oli ühe taanlase tehtud maailmakuulsatest kõnedest koosnev

monotükk 12 mikrofoniga. Ta kehastus osavalt kõnelejaks ümber (Sokratesest kuni Obamani) ja kohati pani nad ka mikrofonide abil koos laulma (looper’i tehnika). Põhiliselt oli tegu hingeminevate kõnede taga olevat ideoloogilist demagoogiat paljastava lavastusega.

Aga tõesti oli nii, et ka mina nutsin ja tundsin ühel hetkel hingevärinat, sest öeldu oli nii ilus ja õige, ning järgmisel hetkel sain ma aru, kui odav see trikk tegelikult oli, millega mu hing helisema pandi. Ja mis eriti pull

– need trikid ja võtted korduvad juba mitu tuhat aastat – suisa üks-ühele. J. W. Bush kasutas täpselt samu võtteid, kohati sõna-sõnalt, mis Hitler. Ja Hitler omakorda tegi sama, mida näiteks Martin Luther King jne... See on see, mida ma olen ka sinuga vist korduvalt rääkinud, et hingeminemise efekt on ju alati efekt ja seda peab ka analüüsima. See on nagu tuumapomm. Vahet pole, on ta heades kätes või halbades kätes.

Tema olemasolusse tuleb ikkagi suhtuda ettevaatlikult.

Shakespeare’s Globe maabub “Hamleti” ümbermaailmareisil Lavaauku ja Vanemuisesse S

ümbioos teatriinimestest ja ümbermaailmareisist ei ole eestlastele midagi ootamatut. Alles hiljaaegu jälgisime südamevärinal Jaan Tätte ja Marko Matvere rännakut üle seitsme maa ja mere. Maikuus saab Eesti teatripublik olla osa aga hoopis teistsugusest turneest.

Nimelt möödub tänavu 23. aprillil 450 aastat meie kultuuriruumi legendaarseima näitekirjaniku, William Shakespeare’i sünnist. Selle tähistamiseks võttis Londonis asuv Shakespeare’i koduteater Globe endale ennenägematu ülesande – tuua lavale “Hamlet” ja mängida seda siis kõigis maailma riikides. Maikuus jõutakse ka Eestisse. 16. mail mängitakse Globe’i „Hamletit“ Tallinnas, Linnateatri Lavaaugus, ning 17. mail Tartus, Vanemuise suures majas.

Shakespeare’i kõige pikemast näitemängust valmib lavastajate, Globe’i kunstilise juhi Dominic Dromgoole’i ja Bill Buckhearsti käe all dünaamiline, kaks ja pool tundi kestev lavastus, mida trupp on võimeline mängima kõikjal, suurtest teatrimajadest kuni külaväljakuteni. Näitlejad rändavad lennukite, rongide, laevade, autode ja bussidega läbi seitsme maailmajao ning annavad etenduse 205 eri rahvale. Hõlpsat reisi-

mist võimaldava nutika kunstnikutöö autoriks on Jonathan Fensom.

Globe’i lavastused on Elizabethi-ajale omaselt vahetud, õhulised, vaimukad ja plastilised. Nii on võimalik teha rännak ajas tagasi ja kogeda lavastust niisugusel kujul, nagu nägid seda vaatajad 17. sajandi alguses. Tähelepanu väärib ka „Hamleti“ trupp, kuhu on valitud tõeliselt paljurahvuseline seltskond, kes kõik tegevad briti teatriruumis. Hamleti rolli mängivad Ladi Emeruwa või Naeem Hayat, teistes rollides on Keith Bartlett, John Dougall, Phoebe Fildes, Miranda Foster, Beruce Khan, Tom Lawrence, Jennifer Leong, Rawiri Paratene, Matthew Romain ja Amanda Wilkin.

Ränd-„Hamlet“ Lavastaja Peter Brook on öelnud: „Kuus kõige lihtsamat sõna inglise keeles on „To be or not to be“ („Olla või mitte olla“). Vaevalt, et leidub maailmanurka, kus neid sõnu poleks tõlgitud.

Isegi need, kes inglise keelt ei valda, tunnevad need sõnad kõla järgi ära ning hüüatavad: „Shakespeare!““ Ja tõesti – „Hamlet“ on juba sünnist saati leidnud tee kaugetesse maailmanurkadesse.

Rännakule asuva lavastuse üks autoritest, Dominic Drom-

goole põhjendab seekordset seiklust nii: “1608. aastal, vaid viis aastat pärast näidendi kirjutamist, mängiti „Hamletit“ laeval nimega Punane Draakon Jeemeni rannikul. Vaid kümme aastat hiljem rännati sellega ringi kogu Põhja-Euroopas.

Ringirändamine ja uutele kuulajatele lugude jutustamine on alati olnud Shakespeare’i töös kesksel kohal. Sellepärast ongi meil rõõm selle ülesandega veelgi kaugemale minna.“ Lugu elu suuri vastuseid otsivast Taani printsist, kes leiab end vaagimas kättemaksu oma isa mõrva eest, on Eestis väärikal arvul lavastatud – Priit Võigemasti tõlgenduses on see ka praegu Tallinna Linnateatri repertuaa ris. Globe’i külalisetendus lisab aga vaataja „Hamleti“-pagasisse elamuse sellest näitemängust autori kaunis emakeeles. Tallinna ja Tartu etendustel on ka eestikeelsed subtiitrid.

Ajaloolise hõnguga Globe Algupärane Globe’i teater ehitati 1599. aastal Thamesi jõe kaldale ning truppi, kes kutsusid end “Lord Chamberlaini meesteks”, kuulus näitleja ja näitekirjanikuna ka William Shakespeare. Puidust hoone põles maha 1613. aastal ja ehitati aasta hiljem uuesti üles, kuid suleti puritaanide survel

1642. aastal ja hiljem lammutati. 1970. aastal asutas ameerika lavastaja ja näitleja Sam Wanamaker fondi Globe’i taastamiseks. Tema missioon võttis aega üle kahekümne aasta, kuid lõpuks õnnestus alustada ehitust kunagisele teatrimajale lähedases asukohas ning 1997. aastal avas ümaravormiline Globe oma uksed publikule algupärasele võimalikult lähedasel kujul.

Avat ud kat usega teat r is antakse etendusi maist oktoobrini ning tegijad on pööranud hoolikat tähelepanu sellele, et oldaks truu Shakespeare’i ajastule – lavastused toimuvad päevavalges, muusikat teevad akustilised instrumendid, samuti peetakse eheduse nõudest kinni kostüümide ning lavastuse- ja mängustiili osas.

Kes iganes on aga käinud Londonis Globe’is ning sattunud seejärel Linnateatri Hobuveskisse, on ilmselt üllatusega tabanud nende kahe mängukoha sarnasust. Loodame, et ehedat, kodust mänguelamust pakub Globe’ile ja tema publikule ka Linnateatri Lavaauk.

Globe’i „Hamleti“ piletimüügireklaami jälgi Tallinna Linnateatri koduleheküljel www.linnateater.ee ja Vanemuise koduleheküljel www.vanemuine.ee.

Ruudu Raudsepp

„Hamleti“ trupp: Keith Bartlett, Phoebe Fildes, Beruce Khan, Amanda Wilkin, Ladi Emeruwa, Matthew Romain, Miranda Foster, Tom Lawrence, Jennifer Leong, Rawiri Paratene, Naeem Hayat, John Dougall.

Foto: Shakespeare’s Globe.

Globe’i ümbermaailmareisi saab jälgida ka sotsiaalmeedias. Kui sa oled aktiivne Twitteris, siis saad Globe’i kaheaastasel reisil silma peal hoida ja mõtteid jagada @WorldHamlet, lisades #G2G. Facebookis leiad Globe’i https://www.facebook.com/ShakespearesGlobe

Kolleegipreemiate laureaadid T

Ferenc Molnár, „Pál-tänava poisid“. Lavastaja Mart Koldits, kunstnik Jaagup Roomet. Tallinna Linnateater, 2013. Veiko Tubin, Priit Pius, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet, Tõnn Lamp, Mikk Jürjens, Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve, Priit Võigemast, Andero Ermel, Märt Pius ja Mart Toome.

allinna Linnateatril on traditsiooniks jagada teatri sünnipäeval preemiaid tööde eest, mis on tehtud kahe sünnipäeva vahelisel perioodil, ehk siis eelmise aasta 13. veebruarist tänavuse 13. veebruarini. Kolleegipreemiad pälvisid: parim lavastus – „Pál-tänava poisid“ (lavastaja Mart Koldits); parim kujundus – „Pál-tänava poisid“ (kunstnik Jaagup Roo-

met); parim meespeaosatäitja – Argo Aadli (Adam lavastuses „Neli aastaaega“); parim naispeaosatäitja – Elisabet Reinsalu (Hester Swane lavastuses „Kassirabal“ ja Natalie Herzen Eesti Draamateatris lavastuses „Utoopia rannik. II osa.

Laevahukk“); parim meeskõrvalosatäitja – Allan Noormets (Xavier Cassidy lavastuses „Kassirabal“); parim naiskõrvalosatäitja – Aurora

Aleksandra Künnapas (Josie Kilbride lavastuses „Kassirabal“); parim lavastusala töötaja – etenduse juht Annika Rohtväli; parim maja töötaja – kassapidaja Nelly Loginov; eripreemia – Alo Kõrve julge ja südamliku lavastajadebüüdi eest lavastusega „Neli aastaaega“. Juhtkonna preemiad enim etendusi andnud näitlejatele said Kaspar Velberg ning Liis Lass ja Maiken

Schmidt, parimaks meestöötajaks nimetati etenduse juht Veiko Tubin ja naistöötajaks kostüümiala juhataja Ene Palu. Oma preemiaid jagasid ka Linnateatri kauaaegsed toetajad – Espaki preemia pälvis Maiken Schmidt, Nordeconi preemia Kustav-Agu Püüman ja Eesti Päevalehe preemia Diana Leesalu.

Publiku lemmikuks kuulutati Argo Aadli.