sügis 2011 Erilehe koostas Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Terje Kõrm, terje.korm@epl.ee, tel 680 4514. Toimetaja: Signe Kalberg, tel 680 4408.
Jaanus Murakas: Eesti vajab pikaajalist piimandusstrateegiat Foto: Kriistiina Viiron
Piimandusühistu E-Piim juhatuse esimees Jaanus Murakas räägib, milline on praegu olukord Eesti piimandussektoris ning kuidas läheb Põltsamaa juustutööstusel. Kristiina Viiron •• Tänavu on piimafarmid hoogsalt investeerimas – avatud on neli lüpsirobotiga lauta, valmimas on veel kaheksa robotlauta. Selle järgi tundub, et põllumehed peavad piimandust perspektiivikaks alaks. On see nii? Piimandus on Eestis läbi aegade olnud põllumajanduse lipulaev. Eesti farmerid on toonud Eestisse parima võimaliku farmitehnoloogia. Lüpsirobotite nii kiiret võidukäiku ei osanud veel viis aastat tagasi keegi ette näha. Robotlautade ehitamist intensiivistab asjaolu, et keegi ei taha enam lüpsjaametit pidada. Farmeritel lihtsalt ei jää muud üle, kui asendada lüpsjad robotitega. Põllumajandus on taasiseseisvumise ajal olnud üks kõige väiksema töötasuga valdkondi. Kehv elujärg maal, linnastumine ja virtuaalmajandus on inimeste pead pööritama ajanud ning vanad traditsioonilised reaalmajanduse valdkonnad on unustusse vajunud ja kannatavad ebapopulaarsuse all. ••Aga ometi ei plaani farmerid ju loomapidamist ka lõpetada? Need, kes tänaseks on alles jäänud ehk enam ei lõpeta. Põllumajandus on spetsiifiline ärivaldkond, kus kiireid otsuseid ei saa teha. Sellega ei ole nii nagu kohvikupidamisega, et kui äri läheb hästi, ostan ühe kohvimasina juurde ja kui äri ei edene, panen kuu aja pärast uksed kinni. Piimandus on äri elusloomadega looduse keskel, see on suur vastutus ja inimesed, kes sel alal töötavad, teavad seda! Halbadel aegadel ei ole võimalik tootmist peatada. Kartulikasvatamisega võib nii olla, et kui äri ei läinud, siis järgmisel aastal ei künna ja kõik, aga mitte loomapidamisega. Kriisi ajal tuleb lehmapidajal edasi toota ja seda kahjumiga! Loomad on vaja toita ja lüpsta iga päev, hoolimata sellest, mis piim maksab. Kui farmeril on ligi viissada looma siis tähendab, et peaaegu iga päev keegi sünnib, keegi sureb, keegi on haige jne.
Nad vajavad hoolt ja tähelepanu ning koordineerimist iga päev aasta läbi. •• On siis kõik loomapidajad suutnud vastu pidada? Ei ole. Eesti põllumajanduses on loomade arv taasiseseisvumisaja jooksul kahanenud ligi kolm korda ning on kahanemistrendis ka täna. Need, kes on alles jäänud, on kõige kõvem maa sool. Nad on paljudest kriisidest ja reformidest läbi käinud. •• Viimane kriis oli 2009. aastal. Milline on olukord praegu? Võib üldjuhul rahul olla, kuigi viimased kuu-kaks on olnud närviline ja maailmaturuhind on languses. Kui nii peaks pikalt edasi kestma, pole võimalik põllumehele tänast piimahinda säilitada. Samas loodame, et idapoolne nõudlus kasvab ning see parandab maailmaturu hinda. •• Toit on ju juba niigi kallis. Jah, aga paraku õiglane hind on veel palju kõrgem. Toit on kallis, aga toitu toota ongi väga kallis. Talumees saab raha kahest kohast – turult ja toetustest. Kui toetused langevad, siis surve toiduhinnale tõuseb. Oluline on, et Eesti suudaks koos teiste Ida-Euroopa riikidega teha Brüsselis poliitikat, et põllumajandustoetused ühtlustuks, sest täna saavad Eesti põllumehed Euroopa põllumeestest viis-kuus korda vähem toetusi. Eesti Põllumajandusministeerium on teinud toetuste ühtlustamise osas kõvasti tööd. Baltimaade suuremad põllumajandusorganisatsioonid saatsid teisipäeval Euroopa Komisjoni presidendile José Manuel Barrosole ja teistele komisjoni volinikele ühiskirja, milles nõutakse võrdseid konkurentsitingimusi kõikidele Euroopa Liidu põllumajandustootjatele. Kui on vaja Kreekat toetada, peame olema kõik solidaarsed, aga põllumajandustoetuste puhul pole solidaarsusest juttugi. Solidaarsuses ei saa olla valikuline. •• Kuidas on lood piimatoodete turul. Kas ostjaid jagub? Eks piimatooted ole alati ära
E-Piima juhatuse esimees Jaanus Murakas Põltsamaa Meiereis.
müüdud. Küsimus on selles, kas saame kätte niisuguse hinna, et saaksime põllumehele head hinda maksta. Ka kriisiajal sai kaup kõik müüdud, aga hind, mis turult tuli, võimaldas talunikule maksta häbiväärselt väikest piimahinda. Põllumajanduse ohuks ongi lühiajalised kriisid, aasta jooksul võib sel põhjusel piimakari 5 kuni 10 protsenti langeda. Praegu ongi võtmeküsimus, mida teha, et kriiside ajal põllumajandustoodangu maht ei langeks. 2009. aasta kriisiga väheneski Eestis piimakarjaarv 10 protsenti. Taastada seda on ülikeeruline ja praktika näitab, et ega see taastugi. Selge näide on Venemaa, kes meeletult suunab naftamiljardeid mullikate ostuks, et suurendada piimatootmist. Aga maaelu on praktiliselt välja surnud, seal lihtsalt ei ole inimesi. Ja ka toetusteks kulutatavad naftamiljardid ei ole suutnud neid tagasi meelitada. Mis läinud, see läinud... •• Mis siinkohal siis aitaks, et põllumehed kriiside ajal vastu peaksid? Hinnad kõiguvad ju paratamatult, nagu aeg näidanud on. Kui tahame toita oma rahvast eestimaise toiduga, on vaja selget pikaajajalist põllumajanduspoliitikat, selget eesmärkide püstitamist erinevate põllumajandussektorite lõikes, mis näeb ette ka ideed, tegevused ja meetmed lühiajalistest kriisidest kaotusteta läbitulekuks.
Mul on hea meel, et piimandussektor töötab selle nimel koos põllumajandusministeeriumiga. Hiljuti näiteks käisime ministeeriumi esindajatega Iirimaal vastava strateegiaga tutvumas. •• Räägime nüüd ka E-Piima Põltsamaa juustutööstusest – kuidas teil läheb? E-Piima juustutööstus on arendatud väga heaks juustutööstuseks. Oleme 10 aasta jooksul väga palju tehnoloogiasse investeerinud, Põltsamaale oleme toonud Šveitsi seadmed ja tehnolooga, mis on väga töökindlad ning saame nendega veel kaua head kvaliteetset juustu valmistada. Tootmismaht on kasvanud ligi kümme korda – 1999. aastal tootsime päevas keskmiselt 2.53 tonni juustu, nüüd 20 tonni ja kohe saavutame maksimaalse võimsuse 26 tonni juustu päevas. Juba 10 aastat tagasi planeeriti tehas sellisele võimsusele ja investeeringuid on kogu aeg tehtud niisugust võimsust silmas pidades. 2011. aastal saame tehase sisseseade investeeringutega ühele poole, edaspidi tegeleme tootearenduse ja uute turgude leidmisega. •• Tootearendus – millise suuna siinkohal võtate? Eesmärgiks on funktsionaalsete toodete tootmine, esimene niisugune toode on meie Harmony Südamejuust, mis sisaldab probiootilist laktobatsilli
TENSIA tüve ning selle juustu igapäevane söömine mõjutab kasulikult südame-veresoonkonna tööd. Töötame Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arendusekeskuses eesmärgiga leida uusi probiootilisi baktereid ja tehnoloogilisi lahendusi nende bakterite tootesse panemiseks. Funktsionaalsetele toodetele ennustatakse suurt turuosa kasvu maailmas ja need on praeguse toiduinnovaatika kõrgeim tase. Oleme väga tänulikud ladusa koostöö eest Eesti Maaülikoolile ja Tartu Ülikoolile •• Kuidas eestlased Südamejuustu vastu on võtnud? Tulite ju sellega välja tegelikult majanduslikult hästi raskel ajal, 2009. aastal? Müüme juustu selles koguses nagu planeerisime. See on toode teadlikule tarbijale, kes Südamejuustu vastu võtnud. Südamejuustu kogus ei ole suur, see toode on oma ajast eest, tarbija teadlikkus peab veel tõusma. Töötame selle nimel, et minna Südamejuustuga suurematele turgudele, et 2012. aastal saaksime teda ka eksportida. •• Millisele ekspordile E-Piim keskendub, kas jaekaubanduslikule või tööstustele suunatud ekspordile? Oleme töötanud selle nimel, et jaekaubanduse osa tõuseks. Meie tööstuses on juustu erineva pakendamise võimalused väga head, seetõttu saame arvestada
sihtriikide ja erinevate tarbijagruppide soove, kas juustu tahetakse osta viilutatuna, riivituna, või erinevate tükkidena. •• Millistes riikides E-Piima juustu tuntakse, pean silmas, et kus te müüte juustu oma nime ja kaubamärgi all? Meie juustu tuntakse Baltikumis, Soomes, Venemaal. Venemaa on üks tähtsamatest turgudest, kuna ta on üks väheseid riike, kes ei suuda end piimatoodetega ise ära toita. Neil pole ka harjumust süüa kodumaist toodangut, sest seda lihtsalt napib. Eesti piimatooteid tarbivad nad meelsasti. •• Juust on ja jääb E-Piima prioriteediks? Jah. E-Piim on viimased 10 aastat keskendunud juustutootmisele. Kuna juust vajab väga kvaliteetset piima, siis E-Piimal ühistuna on stabiilseid liikmeid omades olnud võimalus pikaajaliselt panustada juustukõlbliku piima toomisse. E-Piim on ainsana näiteks kehtestanud juustupiima kvaliteedistandardi, et tagada tarbijale hea ja kvaliteetne juust igal ajal. E-Piima meiereid – Põltsamaa ja Järva-Jaani omavad rahvusvahelist BRC kvaliteedistandardit.
Piimandusühistu E-Piim •• Piimandusühistusse E-Piim kuuluvad Põltsamaa Meierei, Järva-Jaani Piimandusühistu ja ühistu Haimre Piim. Ühistu kuulub piimatootmisega tegelevatele liikmetele. •• Põltsamaa Meierei asutati 1910. aastal, seega on juustutootmise kogemust juba üle 100 aasta. •• Ühistul on 260 liiget, piima varutakse rohkem kui 400 tootjalt. •• E-Piima tootenimistus on üle 100 kaubaartikli. •• E-Piima Põltsamaa Meierei tuntumad tooted on Põltsamaa Eesti juust, Eesti Kuldne juust, Lepasuitsu Eesti juust, Saaremaa Valss, Estman, uus lastele mõeldud Miriami juust ja Harmony Südamejuust. •• Piimandusühistu E-Piim aastane müügikäive on ca 40 miljonit eurot aastas. •• Ettevõte ekspordib 75% toodangust, peamised eksporditurud on Soome, Venemaa, Saksamaa, Itaalia, Kreeka ja USA.
Elu Maal väljaandmist toetavad: Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Põllumeeste Keskliit, Eesti Maaülikool, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Maamajanduse Infokeskus ja E-Piim
2
Männiku Piim hoiab edumaad põllul ja laudas Tulemusega 10 tonni piima lehma kohta kuulub OÜ Männiku Piim vabariigis kaheksa omasuuruse edukama farmi hulka. Fotod: Signe Kalberg
Signe Kalberg Kuigi Avo Samarüütlile Maaelu Edendamise Sihtasutuse poolt mullu omistatud parima piimakarjakasvataja tiitel on üsnagi meeltmööda, ei pea ta seda ainult enda teeneks. Ta rõhutab, et see on tunnustus osaühingu Männiku Piim töötajaile ja sihikindlale tööle. Viimane tähendab võimalust soetada firmale korralikku põllutehnikat ning maksta firma 15 töötajaile, kellest kümme on ka omanikud, tulemusliku töö eest korralikku palka, võimaldada suvel puhata ning eeskujulikke töötingimusi. 10 tonni piima lehma kohta tagas mullu OÜ Männiku Piimale koha vabariigi kaheksa omasuuruse edukama farmi hulgas. Samarüütli sõnul on Eesti piimatootmise keskmine tase 7500 kilogrammi, mis on Euroopas tubli keskmine. Seega on Männiku Piim oma piimatoodangult tugevalt üle Euroopa keskmise. „Robotfarmidest oleme aga Eestis kindlasti eesotsas,” märkis Samarüütel. Kui veel mõned aastad tagasi arvati, et Eesti farmidesse lüpsirobotid ei jõua, siis selle aasta lõpuks peaks Eestimaa lautades olema juba 115 lüpsirobotit, robotfarme aga 35. „Ega me 18 aastat tagasi osanud aimatagi, et aastal 2010 oleme vabariigi parimad piimatootjad, meid oleks sellise arvamise eest hullumaja viidud,” muheles ta. Kaotsi läinud spordireporter
Kui Tartumaa piimatoodangult viimase veerandi sees olnud Kuuste sovhoos põllumajandusreformi käigus 31. detsembril 1992 ajalooks sai, oli EPA põllumajanduse mehhaniseerimise eriala lõpetanud ja seejärel Kuuste sovhoosi töökoja juhataja kohalt karjääri alustanud noormehest saanud direktori asetäitja tootmise alal. Sellisest ametist polnud Tartu 8. keskkooli kirjandusklassi lõpetanud Avo unistanud, sest hinges ihkas käsipallis vabariigi võistlustel pronksmedali võitnud spordipoiss saada hoopiski spordireporteriks. Oma osa oli selles unistuses ka legendaarsel kommentaatoril Gunnar Hololeil. Aga kuna Avo isa oli põline põllumees ja ka majandit juhtinud, oli maatööga sidumine loogiline samm. Kuuste sovhoosist põllumajandusreformi käigus laialijagatud varadest moodustus kolm
osaühingut. „Saime alustamisel kaasa 147 lehma, ligi 100 noorlooma, ühe T25, paar Belarussi ja kaks 150 K traktorit. Lisaks veel 400 ha maad. Praegu on osaühingul kasutada 1300 ha maad, sellest omandis on 260 ha, loomi üle 600. Teravilja ja rapsi all on 1020 ja rohumaade all 280 ha. Alustades andis lehm neli liitrit piima päevas ja see oli osaühingu jaoks pidupäev, kui 500 liitrit piima saime kombinaati saata,” meenutas Samarüütel. Nüüd saadab Männiku Piim oma päevase toodangu, üheksa tonni kõrgekvaliteedilist piima läbi tulundusühistu Laeva Piim, mille üks osanik on ka Männiku Piim, Võru Juustule. Nii jõuab Roiul toodetud piim juustuna Euroopasse. Juhtimine on ühe mehe kätes
Raske oli Männiku Piima jaoks 1998. aasta seoses Venemaa kriisiga. Ja kui piimakilo hind langes 3.50-lt ühe krooni ja 20 sendi peale. Siis tuli otsustada, kas jätkata või lõpetada. Samarüütel meenutas, et ta kutsus kokku kõik töötajad ja rääkis ausalt olukorrast. „Jätkamine on olnud mu elu suurim risk, kriisiaeg kestis kuus kuud, vähendasime kõiki kulutusi ja muidugi ka töötajate palku. Kui me poleks saanud ikaldustoetust, kes teab, mis siis oleks saanud. Tänusõnad igatahes tollasele peaminister Mart Siimannile, kes selle toetuse taga oli,” meenutas Samarüütel. Kogu teave 344 lehma piimaanni, söötmise ja enesetunde kohta jõuab arvutisse ning oma tööpäeva alustabki osaühingu juht pärast tööülesannete laialijagamist arvutist lehmade enesetunde ja andmete uurimisega. Piimatoodang on pärast lautade uuendamistöid ja robotlüpsile üleminekut kasvanud ning kuna loomi jälgitakse igapäevaselt, on vähenenud ka loomade haigestumised. Männiku Piima uus vabapidamislaut läks koos 5000-tonnise sõnnikuhoidlaga maksma 24 miljonit krooni. Laudas töötab viis inimest: juhataja, söötja, erivajadustega loomade talitaja, päevavalvur ja öövaht. Sõnnikut roogib paari-kolme tunni järel tehnika. Lisaks lüpsilehmadele on
Vähemalt kord päevas jõuab osaühingu juht Avo Samarüütel silma peale visata ka vabapidamisel loomadele.
OÜ Männiku Piim juht Avo Samarüütel peab 2010. aasta parima piimakarjakasvataja tiitliga kaasa antud skulptor Vergo Verniku loodud Vasikat oma elu kõige hinnalisemaks vasikaks.
osaühingul 300-pealine noorkari. „Maaülikooli abiga oleme juurutanud just sellise söötmisprogrammi, mis arvestab loomade vajadusi ega lase ka meil teha põhjendamatuid kulutusi,” selgitas Samarüütel. Kõige tähtsamad on osaühingu juhi sõnul siiski inimesed. 1. veebruaril 1993. aastal alustas Männiku Piim 11 inimesega, kellest üks on jäädavalt lahkunud, teine aga pensionile jäänud. Ülejäänud töötavad osaühingus tänini. Põllumajanduses pole just tavaline, et ühes ettevõttes töötatakse aastaid. Ja endastmõistetavalt oskab üks inimene mitut tööd teha. Juhtimisstruktuur on väga lihtne – Avo Samarüütel on ettevõtte üldjuht, agronoom ja põllutööde juht. Töölised saavad töökorraldused otse temalt. Kuigi robotlauda tööd juhib farmijuhataja, korraldab söötmist Avo Samarüütel. Samarüütel kiitis oma töötajaid, kes tunnevad väga hästi oma tööd ning keda ei tule enam
pidevalt kontrollida. „Näiteks külvimees Toomas Pungar on tööl olnud osaühingu asutamisest alates ning tänavu sügisel sõitis ta põllule uhiuue Fendtiga. Väärt mees on väärt ka head masinat. Tehnika on meil juba kolmandal ringil. Loomakasvatuse juht Helin Õkva töötas varem seemendajana, aga kui 2007. aastal valmis uus robotfarm, võttis ta tõuaretuse töö pärast mõningat kõhklust siiski enda kanda. Lisaks tegeleb ta loomade ravimise ja igapäevase farmitöö juhtimisega,” selgitas Samarüütel. Edukas viljelusvõistlus
Kuigi põllumajandus on läinud suurtootmise teed, näeb osaühingu juht tootmise ja käibenumbrite taga ikkagi inimesi. Ta on seisukohal, et töö kõrvalt peab aega jääma ka kodu ja pere jaoks ning tööd ei pea tegema pimedal ajal. Head töötulemused on võimaldanud maksta jõulupreemiat ja kui töötaja läheb puhkusele, maksab osaühing puhkuserahale lisaks ühe kuupalga, et ta saaks sanatooriumi minna ega pea muretsema puhkuselt tulles tühjakssaanud rahakoti pärast.
Töölised on kordamööda käinud ka välismaa põllumajandusmessidel. Hoolitsetud on ka OÜ Männiku Piim haritavad põllumaad. Haaslava kandi happelised põllumaad pole viljakuselt parimate killast. Kuid vaatamata sellele on osaühingul kontoris ette näidata mitmeid aukirju ja tunnustusi, mis saadud erinevate teraviljade suure saagikuse ja kasumlikkuse eest. Sest Männiku Piim eesotsas Avo Samarüütliga on viljelusvõistlusel osalenud algusaastatest peale. Näiteks tunnistati eelmisel aastal Kemira, Maalehe ja Maamajanduse korraldatud viljelusvõistlusel parimaks talirapsipõlluks just Männiku Piima oma, kus saadi saaki 4,6 tonni hektarilt. Seni on Eesti keskmised rapsisaagid olnud poole väiksemad. Tänavusel viljelusvõistlusel sai Männiku Piim nisu osas teise koha 7,6 tonniga võistluspõllu hektarilt, ka Eesti kõigi aegade nisusaagi rekord kuulub aastast 2008 9,74 tonniga neile. Männiku Piima põldudelt koristatud nisusaagi keskmine tulemus on kaks Eesti keskmist.
3
Biotehniliste süsteemide spetsialisti ootab ees lai tööpõld Õpetus biotehnilisest süsteemist uurib ja arvestab inimese, looma, taime ja masina kõige otstarbekamat töökeskkonnana koos toimimist. Signe Kalberg Mullu maaülikoolis avatud õppekava koostades on arvestatud Eesti maamajandustootmise head mehhaniseerituse ja automatiseerituse taset ning sellest tulenevat ühiskondlikku tellimust. Nii kõlab ametlik sõnastus. Maakeeli öeldes tähendab see, et põllumajandus vajab lahtiste käte ja peaga hakkajat inimest, kes mõistab kavandada põllumajandussaaduste tootmiseks ja esmatöötluseks vajaliku masinapargi, korraldada selle kasutamise ja juhendamise. Ja mitte ainult. Tal tuleb ka välja arvestada, kui palju töökäsi on selle masinapargi töös hoidmiseks ja tootmiseks vaja. Ühtlasi peaks ta oskama töid juhtida, pidada majandusarvestust, suhelda klientide ja tarnijatega. Seda kõike õpetatakse maaülikoolis nelja õppeaastaga. EMÜ tehnikainstituudi laborijuhataja Matis Luik ütles, et biotehniliste süsteemide õppekava käivitamise puhul kandis olulist rolli projekt „Põllumajandus- ja tehnikavaldkonna õppekavade integreerimine – biotehnilised süsteemid ning toote- ja tehnoloogiaarendus”.
Esimesed tudengid on nimetatud projekti rahastusel. „Käesoleval aastal otsustas haridusministeerium teha sellel erialal riikliku tellimuse kümnele õppekohale. Peale rakenduskõrgharidusõppe edukat lõpetamist on võimalik jätkata õpinguid erinevatel erialadel magistriõppes Eesti maaülikoolis või teistes Eesti ja välismaa kõrgkoolides,” sõnas Luik. Tööturul oodatakse eriala lõpetajat ennekõike tootmisvõi arendusettevõtte tehnoloogiks, tehnikaspetsialistiks, hooldus-, müügi- või keskastme juhiks, konsulendiks ja erialaspetsialistiks. Suuremat huvi tunnevad lõpetajate vastu Luige sõnul eelkõige tootjad, kes ootavad täiendust. Selleks et teada saada, mida loodavad tulevased tööandjad tudengitelt ja lõpetajatelt, korraldas maaülikool üle-eelmisel aastal neli seminari ekspertidele. Ekspertideks valiti põllumajandustootjad, põllumajandussaaduste töötlejad, põllumajandusseadmete tarnijad ja teised põllumajandusega tihedalt seotud inimesed. Ekspertideks kutsutuid oli 76 ja neist osales seminaridel kokku 54. Valdav osa eksperte oli kõrgharidusega, nende valikul oli
Foto: Matis Luik
Töötuks jäämise ohtu biotehniliste süsteemide spetsialistil küll ei ole. „Kas valdkonnas on ka konkurentsivõimelised palgad, see sõltub suuresti juba ka poliitikast, eriti Euroopa poliitikast,” märkis Luik.
Ergonoomika uurib inimest
Biotehniliste süsteemide eriala tudengid uudistavad Aravete Agros lüpsirobotit.
oluline ka tuntus ja ühiskondlik aktiivsus, nad olid kas struktuuriüksuste juhid või juhtivspetsialistid. Mullu aprillis Kärina külas Nopri talus toimunud seminaril arutati praktikate korraldamist. Rakenduskõrghariduse õppekavva kuulub tavatult mahukas õppepraktika, mis
moodustab õppetöö kogumahust ligi 20 protsenti ehk 45 EAP. See annab hea võimaluse kinnistada õpingute käigus omandatud teoreetilisi teadmisi ja ühtlasi loob edukale õppijale eelise parema töökoha valimiseks ja saamiseks. „Praktikakohad on peamiselt Eesti tootjate juures, kes ootavad
praktikante ja kes soovisid veel suuremat mahtu praktikale. Praktika on peamiselt viimasel aastal ja kogu sügissemester. Nopri talus osales seminaril üheksa põllumajandustootjat ja kõik nad olid valmis tudengeid praktikale võtma, tagama neile vajaliku olme ja ka töötasu maksma,” ütles Luik.
•• Ergonoomika on rakendus- ja alusteadus biotehnilistest (inimene-tehnika-loom-taim-keskkond) süsteemidest töötegevuse kavandamiseks, uuendamiseks ja arendamiseks. •• Uurib inimest ja inimrühmi tööprotsessis, eesmärgiks töövahendite ja -tingimuste optimeerimine. •• Ergonoomika uurimisobjektid on eelkõige inimese füüsiline ja psüühiline töötegevus, töövahendid, tööprotsess ja töökeskkond. •• Tehnikainstituudis ergonoomika eriala õppides on võimalik bakalaureuseõppes spetsialiseeruda töökeskkonna kvaliteedi juhiks ja magistriõppes ettevõtte konkurentsivõime arendusjuhiks. •• Lõpetajad leiavad tööd projekteerimis-, arendus-, sotsiaal-, tööstus- ja põllumajandusettevõtete spetsialistidena. Allikas: EMÜ
Tartumaa põllumehed tunnevad end liidus tugevana Praegu on Tartumaa põllumeeste liit suurim põllumehi ühendav maakonnaliit Eestis, selle 350 liiget toodavad 98% maakonna piimast ja 75% teraviljast. Jaan Sõrra
Tartumaa põllumeeste liidu juhatuse esimees
Eesti maakondlikud põllumeeste, talu- ja tootjate liidud sündisid koos meie taasiseseisvusega. Kümne aasta eest, kui mind liidu esimeheks valiti, oli liidu nimeks Tartu talunike liit ja sinna kuulusid vaid väiketalunikud. Aasta jooksul sai liikmeskonda värvatud ka enamik maakonna põllumajandusettevõtetest. Lahkusime Eesti talupidajate keskliidust ja astusime Eesti põllumeeste keskliitu, tollase nimega tootjate keskliitu. Selle sammu tingis ETKL-i leige tegevus põllumeeste huvide kaitsmisel. Praegu on Tartumaa liit suurim maakonnaliit Eestis, meie 350 liiget toodavad 98% maakonna piimast ja 75% teraviljast. Liikmetest on 120 põllumajandusettevõtted, ülejäänud talud, paarkümmend liiget on ka naabermaakondadest. Viimase viie aastaga on liikmeskond vähenenud poolesaja võrra – need on väiketalud, kes tootmise lõpetanud. Liikmete
Foto: Signe Kalberg
tootmismahud on selle ajaga aga tublisti kasvanud. Mida liikmetele pakume?
Liidu põhitegevus on liikmete huvide kaitse, mida teeme nii otse seadusandjate ja ametnikega suheldes kui ka meie keskliidu kaudu. Iga paari kuu tagant võtame oma ärksamad liikmed kokku – toimuvad infoõhtud neile huvipakkuvatel teemadel, kus saalis on tavaliselt üle 100 põllumehe. Esinejate loetelu on aastatega kujunenud päris pikaks: alates presidendist, ministritest, põllumajandusministeeriumi ja selle allasutuste ametnikest ning lõpetades põllumajandusteadlaste ja arvamusliidritega. Liidu põhitegevus on ka koolitus – teabepäevi korraldame kõigis Eesti maakondades ja anname välja trükiseid. Viimastel aastatel on meie nõuandekeskuse tublid konsultandid korraldanud aastas pea kolmandiku PRIA rahastatavatest koolitustest Eestis. Jõudumööda toimub ka majandustegevus – selleks,
tika pärast 2013. aastat. Sellest oleneb, kas ja kui palju võrdsustuvad otsetoetused uute ja vanade liikmesriikide vahel. Suurt tähelepanu pöörame ka seadusloomes osalemisele ja koolitustele. Eestis on veel ametnike liigagaruse tõttu seadusesätteid, mis on euroliidu nõututest karmimad. Need peavad kaduma, sest muidu ei saa rääkida ühtsest majandusruumist Euroopa Ühenduses. Põllumajandustootmine koondub
Kümme aastat on Tartumaa põllumeeste liitu juhtinud Jaan Sõrra.
Eestis on veel ametnike liigagaruse tõttu seadusesätteid, mis on euroliidu nõututest karmimad.
et liikmed ja teised Eestimaa põllumehed kulutaksid vähem raha. Müüme aastas taimekaitsevahendeid ja väetisi üle miljoni euro eest. Lähitulevikus on põllumeeste põh iprobleem i k s see, milliseks kujuneb EL-i ühine põllumajanduspolii-
Kui kiigata tulevikku, näiteks kümne aasta taha, siis viimaste aastate arengud näitavad, et liikmeskond väheneb endiselt – väiksemad tootjad lõpetavad ja suurte tootmismahud kasvavad. Juba aastaid tagasi oli Eesti euroliidueelsesse põllumajanduspoliitikasse sisse kirjutatud väiketootjate hääbumine ja nüüd ongi see kahjuks suures osas teoks saanud. Pensionärid lõpetavad talupidamise, noored aga nende tööd ei jätka. On väga kurb seda protsessi jälgida…
Ellujäänud on aga muutunud tugevaks – tehnika ja tehnoloogia kannatab juba välja võrdluse ka Euroopa Liidu vanade põllumajandusmaadega. Tartumaal on tugev oma liidu tunne ja küsimust, miks peaks liitu kuuluma, polegi kuulnud. Ka alustavad ettevõtjad, keda on küll häbematult vähe, võtavad esimeseks asjaks liitu astumise. Arvan, et selle põhjuseks on tugev Tartumaa põllumeeste meietunne. Eesti põllumajanduse tulevik sõltub üha rohkem Brüsselist, mitte meie riigiisade otsustest. Parema tuleviku nimel tuleb teha tõhusat koostööd kõikide uute liikmesriikide põllumeeste organisatsioonidega, et murda karjuv toetuste ebavõrdsus vanade ja uute vahel – solidaarsus on ju Euroopa Liidu aluspõhimõtteks. Põllumees ei virise, vaid tegutseb selle nimel, et toita meie rahvast hea Eesti toiduga. Kui ka tarbijad endiselt eestimaist eelistavad, siis mida enamat põllumehe hing veel soovida võiks…
4
Maaomanikud vajavad ka täna tarka maakorraldajat Päris kindlasti vajab Eesti ka praegu maakorraldusega tegelevaid asjatundjaid, et tagada jätkusuutlik maakasutus, mis on aluseks kõikidele teistele tegevustele, kinnitas Evelin Jürgenson, maaülikooli geomaatika osakonna lektor. Foto: erakogu
Maakorralduse sisu on pidevalt muutunud ja arenenud koos inimühiskonna arenguga. Esimesi märke maakorraldusest võib välja tuua juba ürgkogukondliku korra ajal, kui tekkis vajadus maade kasutusalade piiritlemise järele. Inimgruppide jaoks tekkisid nn oma territooriumid, kus nad küttisid, kalastasid ja taimi korjasid. •• Kuidas on maakorraldus muutunud koos ajaga? Maakorralduse sisu laienes inimühiskonna üleminekul põlluharimisele ja karjakasvatamisele, mis lõi eeldused paiksele eluviisile ning tõi kaasa maade jagamise ja kasutatavate maade piiride määramise vajaduse. Keskajal maakorralduse riiklik regulatsioon süvenes ja oli seotud eelkõige maade arvestusega, maade jagamisega maaomanike vahel ja nende piiristamisega, hiljem lisandus ka maksustamine. Nüüdisajal on riikidel olemas maakorraldusega tegelevad ametid, kelle ülesandeks on selle riigi maapoliitika elluviimine. See sisaldab endas maa kasutamisel teatud korra kindlustamist, maaomandiõiguse kaitsmist ja kindlustamist, omandiõiguse ülemineku korraldamist, maa maksustamise korraldamist ning majanduslikult otstarbeka ja sotsiaalselt õiglase maa kasutamise tagamist. •• See on ju väga suur valdkond, mis puudutab väga paljusid inimesi. Mida kujutab endast maakorraldus? Maakorraldus kujutab endast majanduslike, õiguslike ja tehniliste toimingute kogumit. Maakorraldus ise on oma olemuselt majanduslik abinõu. Selle eesmärgiks on maakorralduse käigus moodustada majanduslikult kõige tulusamad maaüksused, mis on õiguslikult võimalikud, tehniliselt teostatavad ja samas oma olemuselt jätkusuutlikud. Selleks, et maakorraldustoiminguid läbi viia, peab olemas olema vastav õiguslik regulatsioon ning ellu viiakse seda tehniliste toimingute abil, nagu näiteks maade mõõdistamine, piiristamine, plaanide koostamine, andmete kandmine vastavatesse registritesse jne. •• Milles avaldub maakor-
omanike kihile saab tugineda ja on alati tuginenud demokraatlik tsiviliseeritud õigusriik. Demokraatlik õigusriik ja samas lai omanike ring toob kaasa aga mitmeid uusi aspekte maade haldamise küsimustes. Maakorralduslike küsimustega tegelemine on isegi olulisem, kui see oli aastaid tagasi enne Eesti Vabariigi taastamist, kuna siis oli meil ainult üks suurmaa omanik, kes otsustas, kuhu midagi rajada, ja viis ka vastavad plaanid ellu. Maareformi järel on meil tekkinud palju maaomanikke ja maaomanike paljusus toob kaasa erinevad huvid, millega tuleb arvestada. Siinkohal on sobiv meenutada Rootsi kuningliku tehnikaülikooli professori Hans Mattssoni sõnu aastast 1997, kelle ütluste kohaselt maakorraldusega seotud tõelised probleemid kerkivad esile alles pärast laia maaomanike ringi tekkimist.
EMÜ lektor Evelin Jürgenson kinnitab, et maakorralduslike küsimustega tegelemine on praegu isegi olulisem, kui see oli aastaid tagasi enne maareformi.
ralduse majanduslik kasu? Majanduslik kasu võib avalduda selles, kui kümneks lahustükiks tükeldatud kinnistu koondatakse ühte kompaktsesse kinnistusse. Samas võib lisanduda majanduslikule tulule ka muid lisandväärtusi. Näiteks kui maakorraldustoimingute läbiviimisega lahendatakse naabritevahelised piirivaidlused või siis maakasutuse küsimused, näiteks juurdepääsutee kasutamine. Piirivaidlused võivad kaasa tuua kohtukuludena nii majanduslikku kui ka naabritega halbade suhete ja sellega kaasneva depressiooni kaudu sotsiaalset kahju. •• Kas maakorraldajad on olnud Eestis läbi ajaloo ametis ja on ka nüüd tööl? Maakorraldusega tegeleva spetsialisti tegevusvaldkond ja ülesanded on Eestis ajaloo vältel muutunud. Eesti Vabariigis (1918–1940) oli maakor-
raldusliku tegevuse läbiviijaks alates 1934. aastast vannutatud maamõõtja. Ka Nõukogude võim vajas oma maapoliitika elluviimiseks maakorraldusega tegelevaid spetsialiste. 1991. aastal loodud Eesti Vabariik vajas eelkõige maareformi läbiviimiseks maakorraldusspetsialiste. Täna, kui maareform on jõudmas lõpusirgele, võib aga tekkida küsimus, kas ja kus vajab Eesti edaspidi maakorraldusalase ettevalmistuse ja oskustega spetsialiste või äkki hoopis turumajanduse olukorras ei vajata enam selliste oskustega spetsialiste ja riiklik sekkumine maaküsimustesse on Nõukogude aja pärand. •• Kas siis Eestis vajatakse maakorraldusalase ettevalmistusega asjatundjaid või ei? Maakorraldusega tegelev spetsialist oli olemas eelmises Eesti Vabariigis ja ka sotsialistliku korra tingimustes. Lääne-
riikide kogemuste põhjal võib öelda, et riigid sekkuvad maaga seotud küsimustesse üsna jõuliselt ning maakorraldusalase ettevalmistusega inimestel on tööd ka olukorras, kus eesmärgiks ei ole riigis maareformi läbiviimine. Seega saab väita, et päris kindlasti vajab ka tänane Eesti vastavaid spetsialiste, selleks et tagada jätkusuutlik maakasutus, mis on aluseks kõikidele teistele tegevustele. Samas tuleb arvestada, et maakorraldusega tegeleva spetsialisti tööülesanded on ajas muutunud ja muutuvad ka edaspidi. •• Mis on tinginud sellise muutunud töövaldkonna? Eesti valis 1991. aastal demokraatliku õigusriigi taastamise tee. Eesti rahvusriigi taastamise stabiilsuse ning püsivuse üks alustalasid, kui mitte öelda põhitala, on laia maa- ja muu kinnisvara omanike kihi taastamine ja loomine. Ainult laiale
•• Milliseid uusi oskusi maakorraldusspetsialist vajab? Lisaks majanduslikele, õiguslikele ja tehnilistele oskustele on maakorraldusspetsialistil muutunud väga oluliseks ka suhtlemis- ja läbirääkimisoskus, kuna maakorraldusliku tegevuse elluviimine nõuab suures osas kinnisasjaomanikega läbirääkimist ja kokkulepete sõlmimist. Üha rohkem on lisandunud vajadus arvestada keskkonnatingimustega ja sellest lähtuvalt kavandada jätkusuutlikku maakasutust. Näiteks on mitmes välisriigis üsna oluliseks maakorralduslikuks küsimuseks saanud tiheasustusalade ümberplaneerimine, arvestades muutunud ilmaolusid. Mis tähendab, et sademete hulk on suurenenud, kuid rajatud sademeveesüsteem ei suuda enam sademevett vastu võtta, kuid veel ei ole ka kuhugi imbuda, kuna tänavad, kõnniteed ja platsid on kaetud kas asfaldi või siis betoonplaatidega. Seega on vaja moodustada hoonete, teede, tänavate ja platside vahele rohealasid, mis looduslikult suudaksid vett absorbeerida. Selliste sobivate alade leidmiseks on vaja spetsialiste, kes tegeleksid maakasutuse ümberkruntimise ja
selle elluviimiseks vajaliku maa hankimisega. •• Kuidas riik peaks tegelema maakorralduslike küsimustega? FIG (rahvusvaheline maamõõtjate föderatsioon) president professor Stig Enemark on öelnud, et kõik riigid tegelevad maade administreerimise küsimustega. Enamasti tegeletakse maa omandiõiguse ja maaga tehtavate tehingute tegemisel turvalisuse tagamisega. Samuti kinnisvara (sh maa) hindamise ja maksustamise, maakasutuse planeerimise ja kontrollimise ning arendamise küsimustega. Viimane tähendab kavandatud ehitiste ja taristute rajamiseks vajaliku maaressursi tagamist, senise maakasutuse ümberkavandamist Riikliku juhtimise eesmärgiks on sotsiaalse õigluse, majanduskasvu ja jätkusuutliku keskkonna tagamine. Turumajandusest üksi ei piisa, et tagada sotsiaalset õiglust ja jätkusuutlikku maakasutust, selle küsimusega on vaja riiklikult tegeleda. Uudse mõistena maade administreerimise kõrval on võetud kasutusele maaküsimuste juhtimine (land governance) ja see hõlmab endas poliitikat, protsesse ja institutsioone, mille ja kelle kaudu maaressurssi hallatakse. Maaküsimuste juhtimine määrab ära ja viib ellu jätkusuutlikku maapoliitikat. •• Kus on võimalik omandada maakorralduslikku haridust? Maakorralduslikku haridust saab omandada Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi geomaatika osakonnas, kus on olemas geomaatika õppekava. Geomaatika õppekaval on võimalik spetsialiseeruda maakorralduse erialale. Bakalaureusekraadi olemasolul saab tulla maakorralduse magistriõppesse ja omandada maakorralduse magistri kraad. Geomaatika osakonna eesmärgiks on see, et Eestis tegeleksid maaga seotud küsimustega vastava eriala spetsialistid ning nende spetsialistide haridus oleks kaasaegne ja ajas muutunud vajadusi arvestav.
5
Jaaniraotu talu ahvatlus: sulelised ja karvased, inimesed pealekauba Eestimaa talupidajate keskliit tunnistas tänavu parimaks alternatiivset suunda arendavaks taluks Valeri Kostini ja Ülle Uibokandi Jaaniraotu talu. Signe Kalberg Juba enne seda, kui Võrumaal Lasva vallas Madala külas asuv Jaaniraotu talu kuulutati parimaks alternatiivset suunda arendavaks taluks, räägiti nii pererahvast kui ka sealsetest arvukatest sulelistest-karvastest, nelja- ja kahejalgsetest päris palju. Sest neid talupidamisi, kus laudas ja aedikus munejate kanade või lüpsilehmade asemel hoopiski eksootilisi linde, kääbuskitsi, kihvadega hirve, minisigu ja -lambaid peetakse, pole Eestimaal just palju. Kui eksootiliste lindude ja loomade kasvatamine, ost ja müük on eelkõige talu peremehe Valeri Kostini suurest linnu- ja loomaarmastusest välja kasvanud hobi ning nüüdseks ka palkmajade ehituse kõrval üks tootmissuundi, siis taime- ja istikukasvatus on perenaise Ülle pärusmaa. Ta hakkas laste kõrvalt hobi korras aiandusega tegelema ja läks Räpina aianduskooli. Aedniku eriala lõpetanud Ülle tunnistab, et puude-põõsaste ja suvelillede-taimede kasvatamine nii endale kui ka müügiks on see, mis köidab ja paelub ning annab jõudu. Eriline armastus on tal aga kannade vastu, mida võib näha kaunistamas ka Ülle enda kujundatud koduaeda. Maaletuleku võlud ja vaevad
Ülle ja Valeri linnaelu vahetamisest maaelu vastu on kirjutatud juba palju ja ka pererahvas pole väsinud oma lugu ikka ja jälle jutustamast. Valeri tunnistab, et linnu- ja loomahuviline on ta olnud lapsepõlvest saati. Eriline kiindumus on aga olnud eksootiliste lindude vastu. Kui ta lapsena Tartus elas, veetis ta kogu oma vaba aja zooloogiamuuseumis. Seitse aastat miilitsaametis kurikaelu taga ajanud 28-aastasel Valeril sai aga sellest tööst küllalt ja nii veenis ta ka abikaasa Üllet, kel siis oli aastaid 24, maale elama asumise mõttekuses. Nüüd olid Valeril vabad käed oma huvisid teostada. Aegamööda rajas eksootilistele lindudele ja loomadele aiad ning majad, tiiki pani elama kalad. Kaitsmaks sooja kliimaga harjunud linde põhjamaise karmi talve eest, renoveeris ta maaelu arengukava meetmete abiga vana talulauda neile sobivaks elupaigaks. See kõik tuli aga hiljem. Ülle tunnistab, et Tartust
Fotod: Signe Kalberg
paksude metsade vahele tulek ja taluperenaiseks hakkamine ei meeldinud talle alguses kohe sugugi. Terve lapsepõlve maal veetnud ja müüjaks õppinud Ülle punnis mehe kavatsusele maale kolida alguses vastu, kuni lõpuks leebus. „Meil oli Kubijal ka loomad, sokk ning Luunja ratsaspordibaasist rebasefarmi minekust päästetud 16 aastat vana ja tõbine Ulla, kellest sai meie pere esimene transpordivahend. 1992. aasta 23. augustil tulime, kolmekuune tütar käevangus, teine laps tulemas, Jaaniraotule. Polnud autot ega telefoni,” meenutab Valeri. „Nüüd ma ei kujuta oma elu ilma selle taluta ette,” lisab Ülle. Üks tegevus toetas teist
Valeri läks metskonna raietööliseks, siis aga Räpinasse kooli ja koolitas endast saemotoristi, metsavahi ja palkmajade ehitaja. Linnupargi esimese stardikapitali teenis ta just palkmajade ehitamisega. „Kõigepealt aga hakkasime hernest kasvatama. Kasvatasime hernest kuuel hektaril, rekordpäeval oli põllul kaunu korjamas 60 inimest,” meenutab Ülle. Kohe pärast maale kolimist mõtlesid Ülle ja Valeri, et ühes õiges talumajapidamises peaksid ikka kanad ka olema. Aga tavaliste asemel võiksid olla huvitava väljanägemisega linnud. Ja kui kord pall veerema hakkab, siis veereb ta üha suuremaks ja suuremaks. Kui Valeri tutiga kanu ostma läks, juhtus ta aga paabusaba tuvide otsa. Seejärel tulid Ruaani lihapardid. Nüüd elavad talus lisaks eksootilise välimusega kanadele veel jaanalinnud, nandud ja emud. Valeri juhib tähelepanu emu Emmeliinele, kes oma šamaanitrummi meenutava häälega toob külalistele üllatunud muige suule. Olgugi et nii paabusabatuvid, papagoid, tulipardid, föönikskuked, amadiinid, naerutuvid, siidikanad ja veel paljud eksootilised linnud on kiitmist väärt, on Valeri lemmikuteks siiski faasanid, üks uhkema sulestikuga kui teine. Faasaneid on 15 nimetust, mõni kohe nii haruldane, et isegi Tallinna loomaaial neid pole. Määravaks sai üks märk atlases
Kolm aastat tagasi avalikkusele avatud Jaaniraotu linnupark on tõenäoliselt Eestis kõige liigirikkam erakollektsioon. Harul-
Jaaniraotu pererahvas Ülle Uibokand ja Valeri Kostin lubavad uudistajaid lahkelt oma koduõuele.
Kui Valeri hobiks on linnud ja loomad, siis Ülle lemmikuteks on kannad.
daste asukate saamiseks on Valeri koostööd teinud ja teeb siiani loomaaedadega, nende hulgas nii Tallinna, Läti kui ka Saksamaa omadega. Valeri ei pea ka tüütuks sõita maha tuhandeid kilomeetreid, et mõnda huvitavat lindu Võrumaale tuua. On tulnud ka ette, et osa isendeid, kellest mõnes loomaaias on puudu olnud, on läinud tema juurest hoopis ka loomaaeda elama. Kui talus elas juba nii palju eripalgelisi linde, et lähikonna koolide lapsed hakkasid üha sagedamini külla sattuma, soovitas vallavanem Jaaniraotu perel oma linnupark ka teistele vaatamiseks avada. Senikaua puikles Valeri sellele mõttele vastu, kuni 2006. aasta sügisel
Kui inimesed tulevad meie juurde tagasi, kas koos pere või oma külalistega, just siis tunned, et teed õiget asja.
sõitis taluõuele auto kahe noore inimesega, kes otsisid loomaaeda. „Nad näitasid Regio atlast, kus meie kodu peal zoo-märk kantud. Otsisime siis koos, et kus see zoo võiks küll asuda, ega saanudki aru, et selle all oli meid mõeldud,” meenutab Ülle. Kuna zoo-märk oli juba kaardil talu peale kantud, ei jäänud pererahval enam muud üle kui oma linnu- ja mõni aeg hiljem ka loomapark külalistele avada. Valeri ja Ülle lapsed Kerli, Kristjan ja Karl Sander on vanematele asjalikud abilised, kes korraldavad suvel linnupargi külalistele ekskursioone ning aitavad lindude-loomade eest jõudumööda hoolitseda. Neid inimesi, kes ei pelga sõitu Võrumaale Lasva valda, üsna Võru- ja Põlvamaa piirile, kus Meenikunno raba jääb teadjate sõnul vaid kiviviske kaugusele, polegi enam nii vähe. Kui palju kooliõpilasi või pensionieelikuid, perekondi või külalisi naaberriikidest on talupidamises ringi käinud, pole
Valeri ega Ülle kokku arvestanud. „Nii mõnigi tegelane on sõitnud hoovi, vaadanud pika pilguga meie parte, laglesid ja hanesid, kellest oma ekskursiooni alustame ning küsinud poolpilkavalt: „Kas see ongi kõik?” Aga mida rohkem ta näeb, seda vähemaks üleolekut jääb ja kasvab hämmeldus,” pajatab perenaine Ülle. Miku vabaduseiha viis Lätimaale
Järgnevat võib aga vabalt nimetada zooloogiatunniks vabas looduses, mis näeb välja isegi veidi koomiline. Valeri puistab oma lindude-loomade kohta andmeid ja põnevaid fakte sellises tempos, et külalisel on tegemist, et kõike talletada ja mõista ning samal ajal ka ennastunustavalt vaimustuda kireva sulestikuga lindudest või miniloomadest. Valeri jaoks on naljaasi rääkida oma vähemalt 80 liiki kuuluva asuka kohta nende päritolust, aretusest, elustiilist ja toitmisest.
Valeri sõnaosavust võib mõista, kuna mai algusest septembri lõpuni on Jaaniraotu talu iga päev valmis vastu võtma külalisi, muul ajal soovib pererahvas, et oma külastussoovist ette teatatakse. Valeri jutu jälgimine muutub aina raskemaks, sest seltskonnaga liitub imearmas süsimust uessoni lambatall, kes nõuab osa tähelepanust endale. „Kõpsu on nagu koer, jookseb igal pool sabas, ainult haukuda ta ei oska,” naerab Ülle. Kahtlemata on tähelepanu väärt kõik Jaaniraotu talu loomad. Olgu nendeks kääbusküülikud, eesel Hallu, emu Emmeliine, merisead, maarad. Kuid sellist kuulsust, nagu on saanud kihvadega hirv e india muntjak Miku, pole ühelgi teisel talu linnul-loomal. Nimelt pani Miku eelmisel aastal tagasi oma kodust plehku. Oli kohe poolteist kuud kadunud. Ja siis äkki ilmus välja Lätimaal Balvi linnas. Jalutas ringi linna keskväljakul ja sõbrustas lastega. „Muidugi tormas kohale Läti televisioon, Miku viidi loomaaeda ja kuna meil on Lätis palju häid sõpru, kes olid meie murest teadlikud, teatasid nad ühel varahommikul, et meie Miku leiti üles. Nii saigi Miku rahvusvaheliselt kuulsaks ja toodi suure eskordi saatel koju,” pajatab Valeri. Ega Jaaniraotu talu loomad ja linnud siit minema kipu. Eriti huvitav on ju siis, kui neile inimesi näidata tuuakse. Mis sellest, et keelust hoolimata ka külakosti võrgu vahelt sisse topitakse ja oht on inimese toidust haigeks jääda. Sest peremees Valeri teeb koostööd ka maaülikooliga, suureks abiks on olnud professor Aleksander Lember lindude-loomade söödaratsioonide koostamisel. Jaaniraotu pererahvas tunneb alati rõõmu nii oma koduloomadest-lindudest kui ka huvilistest, kes on nende kodu Võrumaa metsade sügavusest üles leidnud. „Kui inimesed tulevad meie juurde tagasi, kas koos pere või oma külalistega, just siis tunned, et teed õiget asja,” tunnistab Valeri.
6 Kodanikuühiskonna sihtkapitali II programmist saadud rahatugi viis Praxise juhatuse esimehe Aserbaidžaani
Kaks konkurssi ühes programmis Foto: erakogu
Kaja Kaur
KÜSK-i programmide juht Meie II programmi nimi on „Uuenduslike ideede ja rahvusvahelise koostöö programm”. Selles programmis on heade ideede konkurss ja kodanikuühiskonna kogemuse rahvusvahelise levitamise konkurss. Heade ideede konkurss on jooksvalt avatud ning selle rahaline maht on ligikaudu 100 000–130 000 eurot aastas. Kodanikuühiskonna kogemuse levitamise konkursi maht on ligikaudu 15 000–20 000 eurot aastas ning taotlusi võetakse vastu, kuni eelarves vahendeid jätkub. Hea idee projekt on oma sisult koostööprojekt, mille esitavad partneritena vähemalt kaks organisatsiooni. Neist üks on idee sihtgruppi esindav organisatsioon ja tal on projektis kavandatud tegevused, mis tagavad esitatud hea idee rakendumise vähemalt sihtgrupi kodanikuühenduste hulgas. Konkursi raames on võimalik saada ühekordset toetust idee elluviimise käivitamiseks, mitte selle püsirahastamiseks. Hea idee alusel koostatud pro-
Kaja Kaur
jekti elluviimise periood algab lepingu allkirjastamisest ja hilisemaks tähtajaks on 30. aprill projekti rahastamisotsuse järgsel aastal. Pikema elluviimisajaga projektid (üle kuue kuu) tuleb esitada jooksva kalendriaasta alguses. Sihtkapitalist on võimalik taotleda toetust kuni 90% projekti eelarvekulude katmiseks. Taotleja projekti eelarve kaasfinantseering peab moodustama vähemalt 10% elluviidava projekti eelarve-
kuludest, millest 50% võib olla mitterahaline, kuid tõendatav kaasrahastamine. Kodanikuühiskonna kogemuse rahvusvahelise levitamise konkursi kaudu eraldab KÜSK reisitoetusi. Need on mõeldud MTÜ-de, sihtasutuste ja kodanikuühiskonna uurijatele rahvusvahelistel üritustel ettekannete tegemiseks, töörühmade juhtimiseks ja muus aktiivses rollis osalemiseks, mille kaudu tutvustatakse Eesti kodanikuühiskonna praktikaid, arenguid ja suundumusi. Samuti võib konkursi kaudu taotleda MTÜ või sihtasutus ühe inimese reisikulude katmist, kes osaleb rahvusvahelisel kavandataval kodanikuühiskonnaalase koostööprojekti ettevalmistaval töökoosolekul. Rahatuge võib küsida ka MTÜ või sihtasutuse Eestis korraldatud kodanikuühiskonnaalasele üritusele väliseksperdi toomiseks, kui tal on siin aktiivne roll (ettekanne, esitlus) Eesti ühenduse korraldataval avalikul, mitte ühendusesisesel üritusel. Lisateave konkursi tingimuste kohta: SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital; aadress Toompuiestee 35, 10133 Tallinn; veebileht www.kysk.ee.
Foto: erakogu
Signe Kalberg Ilma KÜSK-i toetuseta poleks Eesti suurima mõttekoja poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige ning valitsemise ja kodanikuühiskonna programmijuht Annika Uudelepp mullu novembris Bakuus toimunud rahvusvahelisel konverentsil osalenud. Ega ka esinenud ettekandega Eesti kogemustest kodanikuühiskonna arendamisel ja riiklikul rahastamisel. Uudelepp tunnistas, et varem ei ole ta ka KÜSK-ist toetust küsinud, kuigi sellisest võimalusest oli kuulnud. „Kuna tegu oli Eesti kodanikuühiskonna arengute selgitamise võimalusega, milleks mulle tehti ettepanek, siis olin sellega nõus. KÜSK-i rahastamiseta ma sinna üritusele sõitnud ja Eesti kogemustest rääkima läinud ei oleks,” märkis ta. Konverents kandis pealkirja „Kodanikuühiskonna areng ja valitsusväliste organisatsioonide riiklik rahastamine: parimad praktikad ja uued võimalused”. Oma ettekandes rääkis Uudelepp, kuidas Eesti on jõudnud kodanikuühiskonna arengus Kesk- ja Ida-Euroopas
Annika Uudelepp
esirinda. Konverentsil osalemine võimaldas tutvustada teistele riikidele, eeskätt üleminekuriikidele, Eesti kogemusi kodanikuühiskonna arendamisel ja riiklikul rahastamisel. Ettekande ja arutelul osalemise kaudu oli tal võimalik anda ülevaade Eesti kodanikuühiskonna arendamise süsteemist, eeskätt
rahastamisest, samuti arutleda koos teiste riikide esindajatega kodanikuühenduste võimalike rahastamisviiside üle. Eesti praktikaid tutvustades viitas Uudelepp asjaolule, et USAID-i koostatava ühenduste elujõu indeksi järgi on Eesti tulemused regiooni parimad. „Paljude konverentsil osalenud riikide kodanikuühiskond on oluliselt madalamas arengustaadiumis võrreldes meiega. Nii näiteks oli Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Balkani riikide esindajate jaoks oluline teada saada, kuidas Eesti on nii kaugele jõudnud, mitte niivõrd tutvuda konkreetsete olemasolevate toetusmeetmetega, sest need peegeldavad Eesti vabasektori üldist seisu,” märkis ta. Uudelepp tunnistas, et tal on alati hea meel jagada välismaal teadmisi Eesti arengust ja edulugudest, selgitades, kuidas oleme praeguse arengutasemeni jõudnud. „On rõõm näha, kuidas Eesti kogemusi hinnatakse, soovitakse täpsemalt teada saada meie arengutest ja tehtud sammudest. Selliseid kohtumisi ja esinemisi tuleb minu töös aeg-ajalt ette ja need võivad toimuda nii välismaal kui ka Eestis, kui siia saabuvad välisriikide esindajad,” lisas ta.
Tartu noored õpetasid kodanikuks olemist Foto: Alari Rammo
mas. Eesti kodanikuühiskond võiks olla otsitud Eesti Nokia ehk märk, mille järgi meid mujal maailmas tuntakse,” lisas ta.
Kodanikuühiskonna nädala üks eesmärk oli innustada osalejaid nägema probleeme ning otsima uuenduslikke ja leidlikke viise nende lahendamiseks.
Nädalaga 20 üritust
Signe Kalberg Teaduse ja ku ltuuri si htasutuse Domus Dorpatensise ning Eesti väitlusseltsi eestvedamisel toimus aprillis Eesti kodanikuühiskonna näda l, m is ka nd is n i me: „Laulvast revolutsioonist Teeme Ärani!” Kodanikuühiskonna nädalat rahastas kodanikuühiskonna sihtkapital, suur osa üritusi toimus vabatahtlike abiga. Nädal algas seitsmenda Eesti kodanikuühiskonna konverentsiga, kus seekord keskenduti headele lugudele – kuraditosinale edukale näitele inimeste kaasahaaramisest, koostööst ja vabaühendusena tugevamaks saamisest. Järgmisel päeval jätkati aruteluga probleemide üle, peeti debatte, millest esimene ehk näidisväitlus kestis lausa 24 tundi, ning
korraldati vabaühenduste mess ja näidismeeleava ldus. Õhtuti vaadati Domus D or p at en s i s e r uu m ide s kodanikualgatuseteemalisi filme. Nädalal lõpuks liiguti ka põhja poole – pealinna, kus ootasid trenditeadlike kodanikulagatajate lemmikud Garage48 ja TEDx. Kodanikuks olemise võlu
Eesti kodanikuühiskonna nädala projektijuhi Martin Noorkõivu sõnul taheti selle nädalaga tekitada arusaama, et igaüks on osa kodanikuühiskonnast. „Põhieesmärgiks on ühelt poolt saavutada olukord, kus nii-öelda tavaline inimene tänavalt teaks, et näiteks Let’s do it World on liikumine, mis on võtnud lähituleviku eesmärgiks terve planeet puhtaks koristada. Et ta oskaks öelda, kuidas toimib Toidupank ja miks seda toetama peaks. Ning
7. mai talgutele kirjapanek avati VII kodanikuühiskonna konverentsil väikese lavastusega Rohelisest Nupust.
teaks, et Garage48 plaanib ette võtta Aafrika mandri turi, et sealsele start-up-ettevõtlusele korralik algtõuge anda,”
selgitas Noorkõiv. „Meie siht oli teadvustada läbi meediakajastuse ja avaliku tähelepanu, et Eesti kodanikuühiskonna
algatused on professionaalsed, elujõulised, uuenduslikud ja konkurentsivõimelised ning vajalikud ka ülejäänud maail-
Noorkõiv tunnistas, et projekt oli väga mahukas ning selle ettevalmistamiseks ja korraldamiseks väga vähe aega. Kor ra ldajate põh ituumiku moodustasid vaid viis-seitse inimest. „Üritusi oli nädalal jooksul kokku 20 ja raske oli kõigile korraga tähelepanu tõmmata. Kuid lõpptulemust peame rahuldavaks, kuna vähemalt 20 000 inimest üle Eesti on saanud tunduvalt teadlikumaks Eesti kodanikuühiskonna projektidest, organisatsioonidest ja headest inimestest,” nimetas Noorkõiv mõningaid olulisemaid tulemusi. Ka järgmisel aastal kavatseb Domus Dorpatensis korraldada kodanikuühiskonna nädala, kuid siis jääb lõviosa ürituste korraldamine vabatahtlike organisatsioonide kanda ja nädala korraldusmeeskond keskendub ühiskondliku meediaarutelu tekitamisele.
7
Kokk tahab lapsele maitsva kõhutäie teha kohalikust toorainest Hiiumaa, Läänemaa ja Saaremaa Leader-koostöökogude algatatud ühiskavand „Kohalik toit kogukonna toidulauale” koolitab koolide ja lasteaedade kokkasid. Foto: erakogu
Signe Kalberg
neid on ja millised on nende gruppide vajadused,” selgitas Lai. Ta lisas, et kõik on osalemisest väga huvitatud. Juba on rajatud näiteks Saaremaa Valjala tervist edendava lasteaia eeskujul ürdipeenar Risti lasteaias, kõik projektis osalenud kokad on huvitatud kohaliku tooraine või toidu pakkumisest oma asutuses. Projekti partneriks Läänemaal on Haapsalu Kutsehariduskeskus, kes aitab korraldada konverentsi ja stažeerimispäeva, samuti ringsõitu Läänemaal, tutvumaks maakonna koolide sööklatega ja tootjatega. Samuti korraldas Kodukant Läänemaa Kodukandi toidupeo sügise sünnipäeval, 23. septembril Kõmsi kultuurimajas.
Kolmele aastale kavandatud projekti idee käis välja Hiidlaste Koostöökogu juhatuse liige, projektijuht Ly Kaups. „Idee tuli jah minu poolt ja eks ka Jamie Oliveri saated on oma osa sellele andnud. Teemast rääkides haakusid sellega nii Hiiumaa omavalitsused kui ka naabrid,” selgitas Kaups. 14. septembril 2010 sõlmisid koostöölepingu MTÜ Hiidlaste Koostöökogu, MTÜ Kodukant Läänemaa ja MTÜ Saarte Koostöökogu, et omalt poolt anda panus kohaliku toidu jõudmisele lasteaedade ja koolide toidulauale. Hiiumaalt on projektis osalemas kõik vallad, Läänemaalt on kaasatud seitse koolikokka, kaks lasteaiakokka ning Läänemaa haigla kokk. Saaremaalt löövad kaasa viis valda koos oma kooli ja lasteaiaga. Leader-meetme abil ainulaadse projekti käivitamise ajend on iseenesest tavaline. „Eks me kõik oleme oma Leader-gruppides rääkinud ja toetanud kohaliku toidu projekte. Kohalikuks loetakse kuni 100 km raadiuses toodetud toitu, kuid meil ei olegi kõiki toiduaineid saada, sest siin ei ole praegu tapamaja ega piimatööstust,” ütles Kaups.
Koolitoit maitseb lastele
Nõuded seavad takistusi
Ka Kärdla ÜG köögi juhataja Elena Linkovi meelest on tapamaja ja piimatööstuse puudumine tooraine hinna kõrval üks olulisi põhjuseid, miks Hiiumaa koolid ja lasteaiad ei saa tarvitada toidu valmistamisel kohalikku liha, piima ja piimatooteid. 19 aastat kooli sööklas töötanud Linkovi sõnul seavad eeskirjad ette nõuded, millist kohalikku toitu ja millise hinnaga osta tohib. „Kohalikust toorainest kasutame kartulit, õunu, ploome, õunamahla, see aga moodustab vajaminevast toorainest vaid kolmandiku. Aastatega on nõuded õnneks leebemaks läinud, näiteks nüüd võime osta ka kohaliku
Taimetark Mercedes Merimaa tutvustab koolide ja lasteaedade kokkadele, kuidas kasutada kohalikke taimi toidulaual.
taluniku käest piima, millest teeme magustoitu,” selgitas Linkov. Projekti suurim kasu seisneb Linkovi sõnul eelkõige kolleegidega suhtlemises ja kogemuste vahetamises. Ees seisab aga huvitav Austria-sõit, kus minnakse uudistama, kuidas seal riigis kohalik toit haridusasutuste toidulauale jõuab.
Projekti I etapp hakkab lõppema. Jäänud on ühiskoolitus + töötuba Läänemaal. Lea Lai, projekti Läänemaa koordinaator ütles, et kuigi Eestis kasvatatakse oma tarbeks palju toidu tooraineid, ostetakse seda sisse ka välisturult hulgimüüjate kaudu. „Tarbijad ei tea, kes toodavad,
tootjad ei tea, kes tarbivad. See on üks probleemidest. Probleemiks on olnud ka teadmatus, mida ostame ja sööme ehk milliseid kemikaale, mürke või pestitsiide toidu tooraine sisaldab. Samuti on segane olnud kohaliku toidu turundus ehk kes vajab, kes toodab, kes töötleb, kes tarbib, palju
Ridala põhikooli kokk Ester Pihelgas on 25 aastat valmistanud süüa nii lasteaias kui ka koolis. Ridala põhikoolis istuvad lõunalauda kõik kooli 100 õpilast, pikapäevarühmas olijatest kinnitab keha 86 ja lasteaias 42 last. Koka meelest on see märk sellest, et lastele toit maitseb. „Kohalikust toorainest valmistatud söök on märksa maitsvam. Meie aga oleme oma koolis selle juba läbi teinud, millega seisavad silmitsi teised. Kasutame söögitegemisel kohalikku juurvilja, mune, puuvilju, seda on rohkem kui pool vajaminevast toorainest. 20 aastat tagasi kasvatasime ise lehmi ja sigu, tegime hoidiseid ja konserve, meil oli kooliaed. Eks me oleme seda suunda jätkanud, et võimalikult palju ümbruskonnas kasvatatut jõuaks laste toidulauale,” pajatas Pihelgas. Saarte Koostöökogu MTÜ üheks arengueesmärgiks on toetada tegevust, mis seotud kohalike toodete, sealhulgas toit, väärtustamisega. Nõustaja Sulvi Munk ütles, et MTÜ Saare Mahe on organisatsioon, mis esmakordselt kaardistas mitme kooli söökla menüü. „Selgus, et kohaliku tooraine osakaal toidu
valmistamisel on väga madal ning tihtipeale on selle põhjuseks mugavus, harjumused ja madal teadlikkus. Sellest lähtuvalt sündiski idee köögipersonali teadlikkuse tõusu kaudu suurendada huvi ja soovi kasutada köögis senisest rohkem kohalikku tootja toodangut. Koostöö ja erinevate kogemuste vahetamine piirkondade vahel innustab ja aitab samuti kaasa projekti eesmärkide saavutamisele seetõttu võeti projekt ette kolmes tegevusgrupis ühiselt,” selgitas Munk. Ta kinnitas, et saarlaste suhtumine on olnud ääretult positiivne – ollakse meelsasti valmis suurendama kohaliku tooraine osakaalu kui kitsaskohad, (eelkõige logistika) saavad lahendatud. Järgmised sammud sõltuvad paljuski koolituse käigus üleskerkinud probleemidest. „On mõeldav, et projekt jätkub ka pärast kolme aastat, siis juba kaasatuna väliskogemustest ja välispartneritest, kel sama probleem ja teistmoodi lahendused,” lisas ta.
Kolme maakonna ühiskavand •• Kohalike tegevusgruppide Hiidlaste Koostöökogu, Kodukant Läänemaa ja Saarte Koostöökogu käivitasid Eesti maaelu arengukava 2007–2013 Leadermeetme raames koostööprojekti „Kohalik toit kogukonna toidulauale”. •• Projekti üldine eesmärk on kogukonna majandusliku jätkusuutlikkuse ja parema tervise tagamine tervisliku toitumise abil. •• Projekti tegevused: Kolme maakonna (Hiiu-, Saare- ja Läänemaa) vahelise kohaliku toidu teemalise koostöö arendamine, hetkeolukorra kaardistamine. •• Samuti seminaride ja õppereiside korraldamine, kohalike omavalitsuste, koolipersonali, lastening lastevanemate teadlikkuse tõstmine tervislikust toidust jne. •• Toetuse summa kolme tegevusgrupi kohta kokku: 17 788 eurot (90%): Hiidlaste Koostöökogu 6615 eurot, Kodukant Läänemaa 6868 eurot, Saarte Koostöökogu 4305 eurot. Projekti eduka realiseerumise korral ja partnerite rahaliste vahendite olemasolul pikeneb projekt aastani 2015, saavutamaks võimalikult kindel ja jätkusuutlik tulemus. Allikas: Maamajanduse Infokeskus
8 Fotod: Sirje Pärismaa
Särevere hobused jäid ilma heinata Augustis ja septembris põles Säreveres Järvamaa kutsehariduskeskuse heinaküün. Mitte ainult korra, vaid isegi kaks korda on kahjutuli hävitanud enamiku hobustele ja noorloomadele varutud talvesöödast. Järvamaa kutsehariduskeskuse direktori Rein Oselini sõnul hävis tulekahjus 1060 rulli heina ja 500 rulli põhku. Pärast esimest tulekahju pöördus kool avalikkuse poole, et leida häid inimesi, kes saaksid heina annetada või odavalt müüa. Kool oli juba jõudnud osta hävinud heina asemele 12 tonni uut heina, kui seegi hävis tulekahjus. Kahe tulekahju vahepeal põles aga küüni kõrvale välja toodud hein. 26. septembril avati Eesti Maaülikooli spordihoones ülikooli juubelile pühendatud näitus, mis kajastab elu nii ülikooli seinte vahel kui ka väljaspool.
Järvamaa kutsehariduskeskuse Säreveres asuva kooli tallides on 45 hobust ja 150 veist, nende söötmisel on miinimumvajadus 600 rulli heina, siis suudaksid loomad talve üle elada. Hea inimene, kui Sul on tänavu heina tehtud veidi rohkem, kui oma karjale on vaja, või saad annetada uue heina soetamiseks, siis igasugune abi on väga oodatud. Lisateavet annab kooli direktor Rein Oselin telefonil 515 9495. Pangakonto omanik: RAHANDUSMINISTEERIUM Pangakonto nr 221023778606 Swedbank Pangakonto nr 10220034796011 SEB Pangakonto nr 17001577198 Nordea Bank Pangakonto nr 333416110002 Danske Bank
28. septembril toimus Eesti Maaülikoolis tulevikukonverents „Eesti Maa – elamisväärne ja igikestev“. Konverentsil esinesid ettekannetega Eesti Maaülikooli teadlased ja rektor Mait Klaassen, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, Tartu linnapea Urmas Kruuse ning kirjanik Hando Runnel.
Viitenumber 2500081556, selgitusse märkida „hein”. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.
Sündmuste kalender 29. septembril Tartus „Linnarahva päev – EMÜ 60” http://www.emu.ee/ylikoolist/eesti-maaulikool-60/juubeliuritused/ 29. septembril Sakus Harju taluliidus mahepõllumajanduse loomakasvatuse algõppe koolitus kell 10 30. septembril maaülikooli spordihoones maaülikooli töötajate ja vilistlaste ühine pidu kell 18 30. septembril Hiiumaal Käina kultuurikeskuses mahepõllumajanduse loomakasvatuse algõppe koolitus kell 10 3. oktoobril Tartus Tartumaa põllumeeste liidus teabepäev kitsekasvatajatele kell 10 3.–4. oktoobril Tartus ja Järvseljal raietöölise koolitus http://avatudylikool.emu.ee/taiendope/tahtis/ 4. oktoobril Tartus Tartu põllumeeste liidus mahepõllumajanduse loomakasvatuse algõppe koolitus kell 10 5. oktoobril Üdruma seltsimajas põllupeenrapäev mullaharimisest kell 10 4.–7. oktoobril Tartus töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogu liikmete väljaõppekursus http://avatudylikool.emu.ee/taiendope/tahtis/ 6. oktoobril Tartus metsa- ja puidumõõtmise ning harvestermõõtmise koolitus kell 10 6. oktoobril Harju taluliidus Sakus teabepäev kitsekasvatajatele kell 10 6. oktoobril Võrus Eesti ettevõtluskõrgkoolis Mainor mahepõllumajanduse loomakasvatuse algõppe koolitus kell 10 http://avatudylikool.emu.ee/taiendope/tahtis/ 6.–7.oktoobril Tartus sanitaar- ja hügieenikoolitus jahimeestele http://avatudylikool.emu.ee/taiendope/tahtis/ 7. oktoobril Pärnu maaparandusbüroo saalis mahepõllumajanduse loomakasvatuse algõppe koolitus kell 10 17. oktoobril Tallinnas Swissoteli konverentsikeskuses Eesti toidu konverents 18. oktoobril Eesti Maaülikooli peahoone aulas teaduslik-praktiline konverents Eesti taimekaitse 90” kell 10 25. oktoobril Tallinnas riigikogu konverentsisaalis EPKK ja Maalehe konverents „Aasta põllumees 2011” 1.–3. novembril Tallinnas toidumess 8. novembril Eesti maaülikooli saalis Eesti põllumajandus-kaubanduskoja konverents „Maaelufoorum 2011” 11. novembril Viljandis koolitus „Metsade majandusliku väärtuse parandamine ja metsandussaadustele lisandväärtuse andmine” kell 11 http://avatudylikool.emu.ee/taiendope/tahtis/ 11. novembril Türi kultuurimajas Eesti põllumajandus-kaubanduskoja lõikuspidu, kus ettevõtjatele antakse kätte ka tänavused Tunnustatud Eesti maitse” ja „Tunnustatud maitse” tunnistused 16. novembril Tartus Dorpati konverentsikeskuses Eesti põllumajandus-kaubanduskoja konverents „Lihafoorum 2011” 29. novembril Paide kultuurikeskuses Eesti põllumajandus-kaubanduskoja konverents „Piimafoorum 2011”
Kas sinul on Maaleht juba tellitud? Tellimuse vormistamiseks või pikendamiseks
helista telefonil 680 4444
või saada e-kiri aadressil klienditugi@lehed.ee.
3 kuud
13,20
6 kuud
24,10
12 kuud
46,80
otsekorraldus 4,20
Tellides on Maaleht alati soodsam!