Mängiv inimene: EALi 2014. aasta kuraatorinäituse kataloog

e esti a rhitektide l iidu aastanäitus

arhite K

Kahe K sa

k

lasteaiateemaline arhitektuurinäitus sai alguse üha arvukamatest uudistest, mis teatasid lasteaedade laiendamisest ehituskonteinerite abil. kuigi tegu on ebatavalisele kasutusotstarbele kohandatud moodulitega ning seestpoolt näevad need erinevate osapoolte sõnul välja “täpselt nagu tavalised lasteaiad”, võib kohandamise puhtpraktiline stiil loomingulisemale inimesele jätta ometi kiheleva igatsuse millegi fantaasiaküllasema järele. iseenesest ei ole põhjust olla konteinerite ehitusklotsidena kasutamise vastu, selle ajutisena kavandatud lahenduse tutvustamisel jäi aga silma lihtsus, millega oli võimalik tavalist lasteaeda askeetliku konteineriga võrrelda. laste igapäevase keskkonna loomisel peab visioon olema kõigil osapooltel: otsuse tegijatest ja eelarve koostajatest lasteaia töötajate ning arhitektideni. lasteaed on väikse inimese esimene kokkupuude avaliku hoonega, selle ruumi mõju lapse igapäevaelule ja arengule on väga oluline ning võimalusterohke. Ühtlasi saab sedaviisi tagada erineva taustaga lastele kvaliteetse arhitektuuri kogemuse ning arendada nende ruumi- ja keskkonnateadlikkust. lasteaedu kavandades ei tasu keskenduda veendumusele, et paari aasta pärast hakkab laste arv vähenema, mis muudab uutesse lasteaedadesse (lastesse?) investeerimise mõttekuse kaheldavaks, vaid oluline on mõelda sellele, kuidas ruum saab olla tänapäeval ja tulevikus hariduse ning kasvatuse vahendiks. sammsammult peaksid kohanduma kõik ruumid lasteaedades toimunud sisuliste arengutega, kus elu ei ole jagatud rangelt mängimisesöömise-õppimise-magamise vahel, vaid tähelepanu keskmes on lapse areng ja õppimine mängu ning lõimitud tegevuste kaudu. et seda tulevikku paremini ette kujutada, on näitusel ruumilised visioonid, kus mõeldakse esimesena lastele. nagu näitusel ja kataloogis näha, on võimalusi väga palju, keerukamaid ning lihtsamaid, abstraktseid ning konkreetseid, erinevaid variante, kuidas kujundada täiesti uut ruumi või muuta olemasolevat. lennukad visioonid ei tähenda alati midagi teostamatut: nagu selgus vestluses lasteaia töötajatega, on kõik ideed ka praktikas kasutatavad ning hea platvorm diskussiooniks lastele disainitud keskkonna üle.

ruum nagu klotsiauto?

e ik h er M ann

Mõteldes lapsepõlve ja laste peale, tuleb esimese asjana meelde mäng. “Mängimine on lapse töö,” kirjutab vivian gussin Paley[1]. lapsepõlv on aeg, mil palju asju saab olla mängult. võikski lausa öelda, et niipea kui enamik asju ei ole enam mängult, on otsas ka lapsepõlv.

Mängult tehtud tegudel ei ole pöördumatuid tagajärgi – kõike saab tagasi võtta. veel enam, mängu käigus ununeb “päris” maailm sootuks. on uued, lihtsamad reeglid, mis loovad omaette maailma ja annavad tegudele tavaelust erineva tähenduse.

Juba algusest peale oli lapsepõlves mängude kõrval ka üks teine maailm – see, kus oldi päriselt ja tegudel olid pöördumatud tagajärjed. vahel (kui “pill tuli pika ilu peale”) sekkus see maailm mängimisse üpris järsult. sellel maailmal oli samuti oma lumm: kes siis ei oleks tahtnud olla “nagu suured”, jääda hilist filmi vaatama ja minna magama siis, kui ise tahad. Pärisuse lummusest võetuna hakkasid mõned mängud ja kujutlused ajapikku paistma veidi tobedad ja lapsikud. lõpuks ei tundunud osa asju enam proovimistki väärt, sest oli oht oma väärikust (pärisnägu) kriimustada. oldi mängudest välja kasvatud.

täiskasvanuna mängimine siiski ei lõpe. võiks öelda, et kõik tõeliselt rahuldustpakkuv on ühel või teisel viisil mäng, sest mängimise hulka kuulub igasugune tegevus, mida tehakse tegemise enda pärast. alles siis, kui tähtsamaks saab midagi välist (raha, kuulsus, maailma päästmine, õppimine, õnn), hakkab mängulisus asenduma millegi muuga, näiteks töö, muretsemise, tegevusetusega.

[1] see mõte on Paley tekstides läbivalt esil. vt näiteks tema raamatut A Child’s Work: The Importance of Fantasy Play (Chicago: Chicago university Press, 2005), lk 1.

seega saab tõeliselt mängida üksnes amatöörina. kuigi räägitakse ka elukutselistest mängijatest, on see vastuoluline nähtus: elukutselisena minnakse mängule samamoodi nagu ülejäänud inimesed lähevad tööle; kui elukutseline ikka veel mängib, siis ainult hetkedel, mil ta on ennast unustanud ja saanud jälle amatööriks. huvitav on seejuures, et kuigi elukutselisus ja mäng ei sobi kokku, saab oma amatöörlust kaotada. Ühel hetkel avastatakse, et ei suudeta enam niisama mängida, tobedaid vigu teha ja naljatleda. see on palju tõsisem probleem, kui aimame.

1966. aasta 1. augustil leidis ameerika Ühendriikides aset võigas tragöödia. ajal, mil sedasorti kuriteod olid veel tundmatud, ronis relvastatud

25-aastane Charles Whitman texase ülikooli torni ja hakkas valimatult laskma, tappes 16 ja vigastades 32 inimest. Šokeeritud üldsuses ei vaibunud sündmuse järelkajad pikka aega.

toimunut analüüsiti põhjalikult. Üks juhtniit viis uurijad mängu teemani: Whitmani lapsepõlve uurides selgus, et tal praktiliselt ei lubatudki mängida. oma lõppraportis pidas uurimisgrupp seda väga oluliseks faktoriks Whitmani käitumises. Psühhiaater stuart Browni jaoks olid tõendid sedavõrd veenvad, et ta hakkas asja edasi uurima. teiste massi- ja sarimõrvarite lapsepõlvesid analüüsides torkas talle nendegi puhul silma mängupuudus. nüüd oli Brown juba piisavalt intrigeeritud, et mängu uurimisele pikemalt pühenduda. Mida aeg edasi, seda enam sai talle selgeks, et mängu tähtsust on oluliselt alahinnatud. nii on selgunud, et ilma mänguta kannatavad kõik imetajad. eredalt tuli see ilmsiks katses rottidega: loomad jaotati kahte rühma, millest ühel lubati väiksena mängida, teisel mitte. katse läbiviimiseks tõsteti mõlemad rotirühmad eraldi labürintidesse ning pandi toitu sisaldava ruumi ukseava ette maha pisike riidetükk kassi lõhnaga. esialgu reageerisid mõlemad rühmad kassilõhnale ühtemoodi: nad jooksid peitu. rühm, mille liikmetel ei olnud lubatud mängida, jäigi peitu ja suri nälga. Mängukogemusega rotid aga hakkasid näljasemaks muutudes ettevaatlikult välja hiilima, et näha, kas midagi juhtub; nad läksid aina julgemaks, kuni lõpuks ületasid riidetüki ning pääsesid toiduni.

niisiis, kuigi mängimine ei saa käia kasu peale, on mäng ometi kasulik. et mängu kasulikkuse täit ulatust mõista, tuleks hakata kaugemalt pihta ja alustada sellest, et mäng on seotud liikumisega, täpsemalt võimega ennast ise liigutada, mis on omane loomadele. kuna loomad ei suuda endale päikesest energiat toota, peavad nad ise toidu juurde minema ja hoiduma teiste söögiks sattumise eest. seega on eluline küsimus: kuidas oma energiat targalt jaotada? liikumine võtab energiat; aga kui ma paigal püsin, siis ma jään nälga või langen tugevama saagiks. küsimus ei ole, kas liikuda, vaid millal ja millist trajektoori pidi. sellises olukorras on palju võita ettevalmistusest ja oskusest oma tegude tagajärgi ette näha.

ettevalmistamine tähendab liikumist ja tegutsemist ka siis, kui seda pole otseselt vaja. näiteks proovitakse selle käigus erinevaid teeradu ja tegutsemisviise, mängitakse läbi erinevaid stsenaariume, et osata teha häid otsuseid siis, kui on kiire ja häda käes. see läbiproovimine võtab aga energiat. nii on kõrgematel loomadel selge vahe kahe elufaasi vahel – need on kutsikafaas ja täiskasvanufaas. kutsikad ei pea energia pärast muretsema. nad saavad ennastunustavalt mürada ja uusi asju proovida. kuid üsna ruttu saavad nad täiskasvanuks ja neil tuleb hoolt kanda mitte ainult enda, vaid ka oma kutsikate energiaprobleemi pärast. seega on loomade mäng ettevalmistusaeg ja täiskasvanuks saades see suuresti lakkab.

inimese suhe mänguga läheb veel kaugemale. esiteks sünnivad inimesed loomadega võrreldes väga abitutena. kui ilmale tuleb näiteks põdravasikas, võib ta juba mõne hetke pärast end püsti ajada ja ise liikvele minna. vastsündinud inimlapsel seevastu võtab omapäi tegutsema hakkamine oluliselt kauem aega. ka reaktsioonid keskkonnale on meil sünnihetkel oluliselt vähem paika pandud kui põdral ja see lubab paindlikumat sobitumist oma ümbrusega. kuid see tähendab ka, et kõigepealt peavad sobivad reaktsioonid ja oskused alles välja kujunema. selle juures on mängul oluline roll. teiseks, inimesed ei kujune mitte kunagi sedavõrd jäigalt välja kui teised loomad. seda nähtust nimetatakse neoteeniaks: kui enamikul loomadest asenduvad kutsikatele omased jooned ja käitumis-

mustrid täiskasvanuks saades uutega, siis inimestel ei kao paljud lapseea tunnused ja käitumismustrid ka vanemas eas. teisisõnu, me ei saa iial päris täiskasvanuks. esmapilgul võib tunduda, et see on nõrkus, kuid paradoksaalsel kombel võimaldab just see meil pidevalt edasi areneda, mängida ka suurest peast ja olla tänu sellele ülejäänud loomadega võrreldes paindlikumad.

niisiis, kui traditsiooniliselt on filosoofid inimeste eripära esitanud mõne omaduse kaudu, mida inimesel on rohkem kui loomadel, näiteks ratsionaalsus või keele kasutamine, siis äsjaöeldust ilmneb, et põhierinevus on hoopis selles, et meil on midagi vähem: me oleme vähem väljaarenenud, vähem täiskasvanud kui teised loomad. võib minna isegi kaugemale ja öelda, et see, mida üldiselt peetakse lapsikuseks, lapsele omaseks käitumiseks, on hoopis midagi täiskasvanulikku: lapsikus tähendab millessegi kinnijäämist, suletud, mittepaindlikku mõtteviisi, mis on omane teiste loomaliikide täiskasvanud isenditele, ja lapse kasvatamine tähendab tema aitamist lapsikusest ehk täiskasvanulikkusest välja, avatuma suhtumise ja oskuslikuma mängimise suunas.

kas mängul on oma ruumiline vaste? kas mõnes ruumis on parem mängida kui teises või on kõik ruumid ses osas võrdsed? et sellele küsimusele paremini läheneda, tuleks minna korraks tagasi ja mõtelda, mida tähendab side mängimise ja liikumise vahel. kui mäng on seotud liikumiseks ettevalmistumisega, erinevate liikumiste läbiproovimisega, siis võiks öelda, et algseimaks mänguks on uitama minek: sa lähed kuhugi, vaatad, mis juhtub, siis lähed kuhugi mujale, vaatad jälle, mis juhtub, ja võrdled oma kogemusi ja teguviise. uitama minemise teine nimi on ekslemine. ka ladina sõna uitamise, hulkumise kohta – errare –sisaldab eksimise, vea tegemise tähendustahku. etümoloogia saab siin muidugi toimida üksnes inspireerija, mitte tõendusmaterjalina, kuid järele mõeldes ei olegi nii üllatav, et keel säärase seose välja pakub. tõepoolest, kui mängimine on

ettevalmistus liikumisele, siis on sellel mõtet üksnes juhul, kui on võimalik teha vigu ja neist õppida.[2] et oleks võimalik vigu teha, on vaja, et need vead ei oleks saatuslikud. keegi ei oleks nõus mängima, kui sellega kaasneb surmaoht. vähemalt alguses peavad mängijad tundma ennast suhteliselt kindlalt. see tähendab, et mängul peab olema südamik: füüsilises või psühholoogilises mõttes turvaline (õdus) ruum, kuhu on võimalik tagasi tulla ja ennast turgutada. teiseks on vigade tegemiseks vaja, et mänguruum oleks lihtsustatud. enamasti tuleb lihtsustus mängureeglitest, milles on sõnastatud selge eesmärk ja piirangud eesmärgini jõudmisel.[3] ilma lihtsuseta oleks raske üldse aru saada, et on tehtud viga, ja isegi kui seda taibatakse, poleks viga võimalik enam parandada, sest erinevalt mängust korduvad elus olukorrad harva. Mäng annab võimaluse sama olukorda mitut moodi lahendada, tulemusi omavahel võrrelda ja sedakaudu osavamaks saada.

kuid kui mäng seisneks üksnes olude kordumises, läheks see ruttu igavaks. Midagi peab siin olema veel, mis meelitaks meid edasi mängima. siin tekib liit mängureeglite ja meie loomuliku kalduvuse vahel muutuda turvalises olukorras seiklusaltimaks: mõlemad kannustavad meid piire ületama, minema oma mugavustsoonist, südamiku kaitstud alast väljapoole. arengupsühholoog daniel stern esitab seda protsessi kiikumisena kahe süsteemi, kiinduva ja uudistava vahel.[4] kui laps tunneb end turvaliselt, uinutab see tema kiindumussüsteemi ja ta muutub avatuks maailma kütkestustele. tööle läheb tema uudistussüsteem ning ta asub retkele turvalisest alast väljapoole, kuni ta jõuab järgmise

[2] Jesper Juul nimetabki mängimist “luhtumise kunstiks”. Meid küll frustreerib see, kui me mängus läbi kukume, aga ühtlasi me ootame seda: mängu, mis meil kohe algusest peale hästi õnnestub, nimetame me igavaks ja mõttetuks. alles läbikukkumine paneb meid mõtlema, põhjusi otsima ja sedakaudu arenema. vt Jesper Juul, The Art of Failure: An Essay on the Pain of Playing Video Games. Cambridge: Mit Press, 2013.

[3] lihtsus võib tulla ka mudelist, mis eeskujuks võetakse (nt kodu mängimisel), või ruumist, milles on tegevusvõimaluste hulka piiratud (nt kamba peale üks pall või mõned nukud).

[4] daniel stern, Diary of a Baby. ny: Basic Books, 1998, lk 93–94.

piirini, mis märgib mängu lõppu ja hirmu algust. siis läheb uuesti tööle lapse kiindumussüsteem ja ta pöördub tagasi südamikku, järgmist julgusepuhangut ootama.

kõik kolm mängu eeltingimust – turvalisus, reeglitest tulenev lihtsustus, mugavustsoonist väljumine – on ühel või teisel moel seotud piiridega: turvalisus tähendab kaitsvaid piire; mängureeglite kehtestamine ei ole muud kui lubatud ja lubamatute tegude vahel mängusisese piiri tõmbamine; mugavustsoonist väljumine tähendab turvapiiride ületamist ja oma taluvuspiiride kompamist reeglitega lubatud viisil. veel enam, mäng ei ole üksnes piiride sees. siin võetakse piirid ka ise mängu: tegutsetakse piiri peal, et ära tunda piire enda ja teiste vahel (nt millal on liiga kaugele mindud) ning avardada neid enda sees (nii mugavuse kui ka taluvuse osas). Just piiripealne olek muudab mängu pingeliseks, tõmbab meid üleni endasse, nii et kaotame aja- ja endataju, ning sunnib meid kõike välja panema. Piirid on mängu puhul huvitavas olekus: need on ühtaegu nii kehalised (füüsilised takistused, võimekuse piirid) kui ka vaimsed (emotsionaalsed, mõttelised piirid), ilma et neid kahte aspekti oleks võimalik selgekujuliselt lahutada. kehalise ja vaimse eristamatus näib üldse mänguga kaasas käivat. heaks näiteks on siin mänguasjad. Mul on miskipärast siiani meeles erik Morna nupuke aastatetagusest eesti ekspressist, kus ta kirjutas, et ta poeg mängis kõige kauem mänguautoga, mis oli lihtne ratastega puuklots. Mudelautoga sai mängida üksnes ühte autot, aga klotsiauto oli vastavalt vajadusele kallur, rallikas või miski, millel polegi nime. niisiis, huvitaval mänguasjal on küll keha, aga see on kujul, mis lubab tal osaleda erinevates fantaasiates, olla meie unistuste kandja – vaimuasi. käesolev kataloog on lasteaedadest. arvestades mängu tähtsust laste jaoks, võiks olla ilmne, et lasteaed on ennekõike mängimise ruum. võrreldes nõukogude aja standardiseeritud, ebaõdusate kohtadega on eestis ehk üksjagu samme selles suunas juba astutud, tehtud lasteaedu turvalisemaks.[5]

[5] Peamiselt näib olevat samme astutud siiski selles suunas, et laps ei saaks mänguruumides endale viga teha. iseasi on, kas see tingimata tähendab emotsionaalset turvalist (õdusat) ruumi.

nagu nägime, on turvatunne tõepoolest tähtis. kuid siin peitub uus oht: rõhutades liigselt turvalisust, võib juhtuda, et lasteaed muust enam ei koosnegi kui turvaruumist, nii et päris mänguruumi – võimalust vigu teha, sel moel ennast tundma õppida ja oma piire avardada – jääb väheseks. kui lapsepõlv on aeg, mil inimese aju kõige kiiremini areneb (ja ei arene mingi valmisoleku poole, vaid areneb arenema), tekib küsimus, kas selline ikka on sedavõrd tähtsale elufaasile vääriline ruum. kas mänguruum saab olla samasugune nagu toad ja majad tavaliselt: jäik, tahke, muutumatu, lihtlabane? kui mitte, muutub eluliseks küsimuste ring, mis mängu tähtsust arvestades võiks sütitada ka täiskasvanuid: milline saaks olla mänguruum, kui sellest ei mõeldaks kui kohast, kuhu lapsi hoiule viiakse? kui kaugele võib selline idee ruumist minna, kui selle nimel oma fantaasia ja tahe tööle panna? Milline oleks ruum nagu klotsiauto?

näituse jaoks on oma visiooni loonud seitse arhitektuuribürood ja üks maastikuarhitektuuribüroo. alguspunktiks olnud lähteülesanne andis neile suure vabaduse: erinevalt harilikust ülesandest ei olnud sellel tellijat, krunti ega ruumiprogrammi. osalejatel paluti oma tööga esile tuua lapsepõlve ühe olulisema keskkonna ruumilised kvaliteedid, pöörata tähelepanu lapse perspektiivile, harivale aspektile ning meeldejääva ja köitva ruumi loomisele.

12——17

rändav lasteaed hga hanno grossschmidt, Mark grimitliht, tomomi hayashi

18——23

ÕueMineK kino

Maastikuarhitektid Mirko traks, henn runnel, karin Bachmann

24——31 Mängu Maja arhitekt Must Mari rass, larissa kondina, ott alver, alvin Järving, kaidi Põder

32——37 laste linnaosa salto Maarja kask, ralf lõoke, helin kukk

38——43

sööstud tundMatusse teigar sova arhitektid vahur sova, andres kull

44——49 Õuelasteaed kaos arhitektid Margit argus, Margit aule, Mae köömnemägi, liisa valdmann

50——55 ruuMiMängud MänguruuMides kuu

Joel kopli, koit ojaliiv, Juhan rohtla, eik hermann

R Ä N D AV L A S T E A E D

H G A

H A N NO GROSS SCHM ID T, M A R K GR IM I T LIH T, T OMOM I H AYA SH I

L apsed on leidlikud ja nut ikad. Neil on a lat i pa lju mõtteid, kus ja mida mä ngida Miks ei võiks ka lasteaed sa ma moodi oma kohta va lida ja va helduva id võima lusi pa k kuda? L asteaed ei pea olema k indla asukohaga, va id võib r uu m is l ii k uda. K a sut ada kog u l i n n a r uu m i ja linnavä list r uumi Kõik i võima lusi

Tänased lasteaiad on seotud ühe ruumi ja terr ito or iu m i ga. O met i on m a a il m vä ga mit mekesine ja selles on pa lju er ineva id r uume. K o g e de s e r i p a i k u ja k oht ude s e r i i n imestega, t ajub laps m a a il m a tõel ist pa let –mit mekesisust.

Eest i linnad on kompa ktsed. Bussiga on k i i re ja mugav i ga lt poolt vaba sse loodusesse sõita. Metsa nä iteks võib sõita tajuma hel i , m id a me e i k uu le kõr v a ga , v a id om a kehaga – hüperheli (hypersonic sound). Jaapani muusi k ja te ad la ne Tsutomu Oha sh i üt leb, et hüperheli a kt iveer ib inimese aju ja see on üks põhjuseid, miks metsas olek meile ra hustava lt mõjub

R ä ndav lasteaed on mobiilne r ühmatuba ehk rühmabuss Bussis on laste mängur uu m ja bus s m ä n g ib k a i s e r uu m i ga . Ni i tuleb lasteaed lastele kodudesse või kogunemispu n k t i jä r ele n i n g l ap s e v a ne m a id s ä ä st et a k s e l a p s e v i i m i s e -t o o m i s e k ohu st u s e st .

E da si sõidab buss l i n n apa rk i, kohv i k usse, muuseumi, raa matukok ku, vä lja kule, metsa või kuhu iga nes laste või õpetajate hing soov ib Laste aed nihkub silmapiir ist kaugema le Kogu maa ilm on lasteaed!

BUSS JÕUDIS METSA

RÄNDAV BUSS

HEIDA TÄRINGUT JA LIIGU OMA NUPUGA MÖÖDA OMA VALITUD TEED.

KOGE ERINEVAID RUUME JA JÕUA ÕNNELIKULT KOJU TAGASI.

KODU HELIKOPTER

LINNAVÄLJAK

Külastad raekoda, jätad ühe käigu vahele.

TEATER

Näete põnevat teatrit. Liigud kaks käiku edasi.

RESTORAN

Proovite küpsetada. Jätad ühe käigu vahele.

MUNA

Vahepala.

Liigud kolm käiku edasi.

TURG

Tutvute eluga turul. Liigud ühe käigu tagasi.

PIKNIK

Kõht saab täis.

POSTKONTOR

Saadate sõpradele kirju.

KINOMAJA

Avastate filmitegemist. Liigud seitse käiku edasi.

TÖÖKODA

Mehaanikud räägivad elust. Liigud kuus käiku edasi.

MÜTS

Läheb jahedaks.

PONI

Ratsutad kaheksa edasi ja kaks tagasi.

TEHAS

Uurite masinaid. Üks käik edasi.

UfO Hüppa mõnda teise ringi samale numbrile.

PÄIKE

Särab taevas.

JÄRV

Jääte vaadet vaatama. Viis käiku tagasi.

PUDER Sööme.

LEHM

Tutvute farmiga. Kolm käiku edasi.

KIRIK

Sõidate mööda. Seitse käiku edasi.

TUKUD

Näed unes kaamelit. Viisteist käiku edasi.

KALATURG

Räägite kalameestega. Viis käiku edasi.

KOMPUUTER

Käite internetis. Kümme käiku edasi.

POLITSEI

Jätad ühe käigu vahele.

TRAMM

Kasutate trammi linnaruumis. Liigud seitse käiku edasi.

PILV Taevas läheb pilviseks.

PORGAND

Naudite vilja korjamist.

KASS

Jätad käigu vahele.

KONTOR

Tutvute bürooga.

TROLL

Sõidate bussiga mööda üksteist käiku edasi.

KAAL

Kaalute variante.

STUUDIO

Külastate disainerit. Viis käiku edasi.

LENNUJAAM

Külastate lennukit. Kaks käiku edasi.

LAMMAS

Suhtlete lammastega põllul. Kaks käiku edasi.

KOER Mängite koeraga.

LOOMAAED

Kaks käiku edasi, kolm tagasi.

KOMM

Käite vabrikus. Kümme käiku edasi.

KOOL Sööte lõunat. Jätad kaks käiku vahele.

RAHANDUSMINISTEERIUM

Tutvute töörütmiga. Jätad kolm käiku vahele.

ÄÄRELINN

MÄGI

SUBURBIA

Tutvute eramutega. Liigu kolmteist käiku edasi.

KÕRGHOONE

Sõidate liftiga üles ja alla. Liigu käik edasi

Õue M ine K

Kino maasti K uarhite K tid

Mir Ko t ra K s, h enn runnel, Karin BaCh M ann

laste jaoks loodud mängimise kohad on põhimõtteliselt orienteeritud kas atraktsioonidele või ruumidele. esimesel puhul täidab atraktsioon ettekirjutaja rolli: on täpselt paika pandud, mida esemega teha saab. l aste seas osutuvad siis liidriteks need, kel on atraktsioonile sobivad oskused — kiirus, pikkus, käte jõud jne — enim arenenud. erinevatest ruumidest koosnevad mängimise paigad aga võimaldavad teistsuguste liidrite esilekerkimist, sest vähema ettemääratusega ja seega rohkemate võimalustega kohad soosivad pigem loovust ja fantaasiat kui füüsilist võimekust [1].

Bullerby mudel[1] kirjeldab lapsesõbralikku keskkonda, mille põhiline märksõna on võimaldavus. selline keskkond pakub lapsele tegutsemispotentsiaale, mis avanevad kättesaadavatena vastavalt lapse võimete, oskuste ja kavatsuste arengule. Põhimõtteliselt on võimaldavusi lõputult ja nende teostumine on otseses seoses laste vabadusega iseseisvalt ringi liikuda.

v õimaldavuste väljal (keskkonnas) tegutsevad lapsed üldistatult kolmel moel: kas vabalt, täiskasvanute poolt suunatult või piiratult. Mudelis on mängukeskkonnad jagunenud neljaks vastavalt nähtavaks saanud ja realiseerunud võimaldavuste ja iseseisva liikumise osakaalu suhtele. Parimaks neist on Bullerby­tüüpi keskkond, kus liikumisvabaduse määr ja tegelikuks saanud võimaldavused loovad positiivse tsükli: mida rohkem saab laps ümbruses ise ringi liikuda, seda rohkem võimaldavusi esile kerkib, mis omakorda motiveerib veelgi rohkem ringi liikuma ja avastama. ideaalne mängukoht on igasugune mitmekesine keskkond, kus lastel on piisavalt võimalusi ise kohti tundma õppida ja kus nad on orgaaniliselt kaasatud igapäevaellu (see tähendab ka kohustusi)[2]

l asteaia väliruumi kavandamisel lähtusime lasteaedade õppe­ ja kasvatustöö eesmärkidest. l oodud keskkonna loogika, kohtade ülesehitus ja paigutus ning pigem suuniseid jagav kui piiritlev struktuur arvestavad lapse isikupära ja võimekusega ning toetavad loovust ja mängu kaudu õppimist. Õueruum loob tingimused, kus laps saab ise omi tegevusi kavandada ja valikuid teha ning seostada tulemusi oma tegevuse või tegevusetusega; tunda rõõmu enda või kamba õnnestumistest ning õppida toime tulema ebaõnnestumistega.

Mängumaastiku struktureerimiseks koos tasime kureeritud vaheruume sisaldavad prototüübid. vaheruumid on ruumid, mis seovad kahte (või enamat) erinevat tüüpi keskkonda ning moodustavad loodud sideme kaudu iseseisva kontseptsiooniga koha. iga prototüüp koosneb kahest või enamast komponendist, mis võivad olla nii arhetüüpsed vormid, pinnad, algmaterjalid ja/või põhiliikumised ning mis on valitud tekitamaks võimalikult huvitavaid kohti. n ii sisaldab prototüüpide järgi loodud keskkond topelt või enamgi võimaldavusi võrreldes atraktsiooniloogika järgi komponeeritud mänguruumiga. taoline programmeerimine loob platvormi spontaanseteks tegevusteks, soosides võimaldavuste lahtivoltimist.

[1] Kasutatud: Mark dudek, “Children’s Spaces” 2005.

[2] Marketta Kyttä, “Children and their environments”, toim. Chr. spencer and Mark Blades, artikkel environmental child­friendliness in the light of the Bullerby model.

KESKKONNA POTENTSIAALSETE VÕIMALDAVUSTE SKEEM. Võimaldavuste realiseerumise ulatus sõltub suunatud, iseseisvate ja piiratud tegevuste väljade suurusest ja (koos)toimest.

Allikas: Marketta Kyttä, “Environmental child-friendliness in the light of the Bullerby model” (p 146, “Children and their environments!“, ed. Christopher Spencer and Mark Blades). Skeemi idee: Marketta Kyttä.

VAHERUUMID seovad kahte erinevat tüüpi keskkonda ning moodustavad loodud sideme kaudu iseseisva kontseptsiooniga koha. Vaheruumid võimaldavad tegevustesse teistsuguseid pause, neis puudub aktiivkasutuses oleva põhiruumi pinge ja pidev valmidus olla jälgitav ja kõnetatav.

VERANDA­KASVUHOONE on suurima mõjuga vaheruum, mis loob lisandiks kontrastsele toaõue paarile vahepealse koha, kus tegevused sisaldavad parimat mõlemast äärmusest.

M.T. MÄNGUPAIK

Päinurme vana kartulisorteerika tee ääres kaardus üks suur õõnsa tüvega remmelgas, mis meenutas veepargi liumäge. Liugu tema peal küll lasta ei saanud, see­eest puul matsu mängides oli õõnsusse hea peitu minna. Remmelga võrasse ronides sai kahte sirge tüvega puud mööda tuletõrjuja kombel alla laskuda. Remmelga ja laskumispuude vastas oli tihe toomingapõõsastik, mille okstes ronimine meenutas tänapäeva köievõrkudes turnimist. Mõne eitea­kust leitud rauakolakaga moodustus remmelga ümber pidevas muutumises olev põnev koht, mis kord oli mänguväljak, siis sõjamängude staap.

K.B. MÄNGUPAIK

Ropka tänaval oli viiekatagune mägi, mille kõrval kasvas ainsana kunagisest viljaaiast jäänud õunapuu. Esiküljest kelgutasid alla väiksemad, teiselt poolt suured lapsed. Õunapuu otsa sai ronida ja seal õunu süüa ning vahel tuli koos mõne kassiga oodata, millal Šarik puu alt ära läheb. Mäe taga oli ära, mida emad akendest ei näinud: luureka ajal staap, kodumängu ajal kodu, kivisõjas moonaladu, nukumängus nukkude maakodu; veel sai seal hoida palli, jalgratast ja kelkusid, kui oli vaja korraks maja ette minna.

H.R. MÄNGUPAIK

Ühe Peedu skvotitud suvila hiigelsuure aia keskel majadest pisut eemal, kaevu ja vana sauna vahel asuv maakelder oli vahtra, kase ja sarapuude vahel peidus. Keldri murukatuselt nägi puude vahelt pea igas suunas ja paik sobis lisaks luurekale ja tulistamismängudele hästi salajuttude pidamiseks – kui keegi suur tuli, oli juba kaugelt näha. Pime ja niiske kelder oli õudne ja sobis vangikongiks.

RAKENDUMINE

KELL 10.30 ­ 10.53, APRILL, KOLMAPÄEV

August ja Ella kõõlusid enne õueminekut madalal nurgaaknalaual – see oli lai, patjade ja pop-up­raamatutega. Aken ise ühendas kööki ja rühmatuba, teisest küljest sai vaadata verandale. Aknalaual istudes sai kokatädile lehvitada või verandal olijatele konnanägu teha. Vahel tuli kokatädi teisele poole akent ja näitas, kuidas ta ühe noakeerutusega sai õuna niimoodi kooritud, et üks pikk spiraalne kooreriba kätte jäi. Koored läksid tavaliselt ahju krõpsudeks kuivama; mõnikord oli neil plekke ja siis viidi need maja nurga taha suurde kasti mullaks saama.

igapäevategevused, võimaldavused, suhtlemine

Ära oli selline mäe ja tänavaäärse aia vaheline koht, kus ei olnud midagi ja seetõttu oli seal kõike. Või noh, seda, mida parasjagu tarvis oli. Ära­s sai teha teistmoodi asju kui mujal ja sinna ehitatud mängulinnad või siilimaja jäid kauemaks alles, sest kasvatajad ei käskinud enamasti sealt asju kokku korjata.

Tänane päev oli põnev, sest lasteaeda pidi tulema mees, kellel oli palju jäneseid. Kasvatajad olid lubanud, et kolm jänest saavad endale edaspidi elukoha lasteaia õuel omaette majakeses. Majakese ümber oli ehitatud võrguga kaetud aed, kus jänesed pidid hakkama oma jäneseasju ajama. Loomade eest hoolitsemine oli rühmade vahel ära jaotatud ja kõik ootasid nüüd kannatamatult oma jänksikorda. Lapsed olid kõik saanud majakese ehitusel kaasa lüüa ning ehitusest ülejäänud laudu­klotse võis oma äranägemist mööda liivakastis või ära­s kasutada.

võimaldavused, materjalid, kaasamine, vastutus

võimaldavused, iseseisev liikumine, liidrid, suhtlemine Villem, Johannes ja Ronja istusid verandal. Sellel olid põlvekõrgusest alates paksust klaasist seinad ja uksed. Verandal oli ka esimese talvepäiksega juba tublisti soojem kui õues. Siis käidigi kelgutamise vahepeal siin end soojendamas ja vaarikateed joomas. Soojemal ajal sai rühmatoast lihtsalt sussidega verandale lipsata, et natuke õue vaadata, omaette olla või muinasjutuplaate kuulata. Igaks juhuks rippusid nurgas ka karvased verandavestid puhuks, kui jahe hakkab. Kevaditi muutus veranda kasvuhooneks –siis istutati siia tomateid, suhkrulehti, füüsalit. Suur viinamari kasvas läbi seina: tema jalg ja juur olid õues mullas, võra aga verandal. Suviti olid veranda ülemised aknad kogu aeg lahti, sest muidu läks liiga palavaks. Esimesi viinamarju sai juba augusti keskel – kohe, kui lasteaed pihta hakkas. Kui oli eriti saagikas aasta, tegi kokatädi ka viinamarjamahla. Enamasti muidugi söödi marjad lihtsalt ära.

vaheruum, igapäevategevused, iseseisev liikumine

Tuule, Rein ja Joosep läksid koos oma rühma lastega õue. Suurema rühma omad olid juba väljas, nad olid ühe onni enda kätte võtnud ja poisid eesotsas Kauriga hüppasid kõrgelt onni aknast alla. Joosep pani tõukeratta purde najale seisma ning lipsas põõsaste vahelt läbi, kus ta oli näinud Ellat kruusakasti kõrval midagi askeldamas. Ella oli rohu sisse ununenud roosa jänesemaja­lauajupi alt leidnud tigusid, keda nad nüüd koos Villemi ja Augustiga suure huviga uurisid. Tigudel olid kollaste triipudega kojad ja nad tõmbasid sarved pea sisse, kui näpuga katsuda. Lapsed ehitasid lauajupist ja kahest kivikesest tigudele varjualuse ning läksid siis kambakesi mäele. Mägi oli suur, lame ja kahest küljest erinevat moodi kaldus. Ühele poole sai hästi kelgutada ja järsemal küljel suusahüpet harjutada. Kiirtee läks üle mäe. Aia tagumise osa poole jääval mäeküljel olid astmed ja nukid, millest kinni hoides sai ringis ümber mäekülje turnida. Kamp liikus ära­sse plaani pidama.

võimaldavused, iseseisev liikumine, ruumid versus atraktsioonid, erinevad mängud, erinevat sorti liidrid, suhtlemine

Mängu M aja

arhite K t must

Mari r ass, l arissa Kondina, o tt a lver, a lvin järving, Kaidi PÕder

Kõik tegevused lasteaias on seotud mänguga. Mäng on lapse jaoks ainus viis, kuidas saada teadmisi, kogemusi ja õpitu üle korrata. seejuures ei ole olulised vaid mänguasjad ja hea lasteaiaõpetaja. Mängu saab esile kutsuda ka ruumiga. näitusetöö pakub välja neli erinevast ruumitüüpi, mille vahel liikuv laps muudab mängu vastavalt sellele, mida ruum võimaldab või millise suuna annab. iga mäng vajab eri iseloomuga ruumi, et muutuda intensiivseks ja häälestada laps täielikult teemale.

1. sidur (ühendab) — see on horisontaalne, pikk risoomjas ruum, mis vookleb korruste ja teiste ruumide vahel, sidudes kogu lasteaia üheks tervikuks. rõht­ ja püstpinnad muutuvad kaldpindadeks, liigendamata ruum sopiliseks. l asteaed on füüsiline kogemus, kus keha on asetatud erinevatesse olukordadesse – kuhugi vahele, alla, peale; keha libiseb, kõigub, võngub. selles ruumis saab jalutada, rattaga sõita, joosta, kulli mängida, hüpata, ronida, kiikuda, liigelda, matkata.

2. ra KK (harjutab) — põhiline vaba mängu jaoks vajaliku ruumi ühik. Mälu on lapse puhul otseselt seotud praktiliste tegevustega, mille kaudu ta juba õpitud tarkusi kordab ja läbi harjutab. igal erineval rakul on selge fookus või teema, mis suunab avastama, kuid annab vaid vahendid, mitte selgeid juhiseid. r aku kest võtab igale mängule sobiliku kuju – vormiline varieeruvus võimaldab mitmekesistada rakkudes toimuvaid õpetlikke, elu matkivaid tegevusi. Mängude sisse on peidetud ka söömine ja magamine, mis rutiinse kohustuse asemel on mängulisuse kaudu muudetud lastele huvitavaks.

3. M inerva (keskendab) — vaimne tege vus vajab selget ja rangemat ruumi, et tähelepanu oleks keskkonna asemel suunatud õpitavale. suhteliselt tühi ja ortogonaalne ruum annab lastele võimaluse süüvida mõttelistesse, käelistesse ja muusikalistesse tegevustesse. siin kinnistatakse omandatud teadmised ja mänguruumis mängides õpitu.

4. Pesa (eraldab) — lasteaia mängulise osa kõrval peab olema ka ruumiline võimalus eralduda ja üksi olla. selleks mõeldud isiklikud ruumid – pesad – pakuvad ühelt poolt turvalisust ja kaitset, kuid võimaldavad ka hea sõbraga rääkida või koos omavahelisi mänge mängida. Kookonilaadsete vormide muster jookseb läbi enamikust mänguruumidest, harmoniseerudes vastava ruumi temaatikaga nii värvilt kui kujult. a daptiivsus on tänapäeval olulisem kui stabiilsus, äraõpitud tõe järgi elamine. l aps leiab mängulises ruumis oma koha, ta on ärgas, paindlik ja tundlik keskkonna suhtes ning peab suutma muutuse või ootamatusega toime tulla. n äituseprojekt on mängu ruumi maksimum kompaktsetes raamides, mis eluliste olukordadega tekitab lastes kõigepealt huvi mängu, õppimise ja kõige elus esineva vastu.

SÕIDAB KOSMOSES

LIUGLEB JÄÄL

MATKAB METSAS MÄNGIB PUSLEGA

RONIB PUUDE OTSAS HOIAB TASAKAALU

MÄNGIB EHITUST MÄNGIB

PEITUST MÄNGIB KOOLI

KUKUB AUKU

LIIKLEB LINNAS TULEB TREPIST ALLA

RONIB MÖÖDA SEINA

MÄNGIB KODU

MÄNGIB MAGAMIST

M ÄNGIB TEATRIT

MÄNGIB ÕUEMÄNGE MÄNGIB SÖÖMIST

MÄNGIB TAHV

MÕTLEB JÄRELE

LOEB RAAMATUT KLAARIB ARVEID

MÄNGIB SÕBRAGA

l aste linnaosa

sa Lto

Maarja

töö otsib lasteaia võimalusi ümbritseva keskkonnaga suhestumiseks. Milline oleks lastele atraktiivne ja sujuv üleminek tavalisest linnaruumist nende enda keskkonda ja tagasi?

Kas lasteaiaga kaasnev ruum võiks ja saaks tänavapilti aktiivsemalt sekkuda ja tõsta terve ümbritseva piirkonna kvaliteeti?

l asteaed on linnas reeglina selgepiiriline ühik keset magalat või tihedat linnakeskkonda. l asteaia aed on piir kahe väga erineva linnaruumi vahel. tegemist on eraldatud tsitadelliga, mis arusaadavalt peab ennast varjama ja kaitsma domineeriva ja tihti ebamugava või vaenuliku ümbruse eest, mis ei haaku ega ühildu aia sees toimuvaga.

Meie töö vaatleb lasteaedade ala pigem linnaosana, mis on seotud olemasolevaga ja mis võiks tekkida samal printsiibil nagu noortepiirkonnad, kaubandustänavad, restorani­ ja rekreatsioonialad. l aste linnaosad on kogumid, kus omavaheline konkurents ja sünergia tõstab ühtlaselt ka iga üksiku lasteaia kvaliteeti. samamoodi toimivad juba praegu telliskivi loomelinnak, rotermanni kvartal või Kultuurikilomeeter, mis loovad tugeva identiteediga linnaliku kvaliteedi just ennekõike sellepärast, et koondavad sarnaste linnaehituslike ootustega funktsioone, mis üksteist toetavad ja üksteisega ruumiliselt sobivad ning koos arenevad.

Projekt pakub l aste linnaosa asukohaks välja skoone bastioni ja seda ümbritseva roheala. Muinsuskaitse all olev ajalooline kehand ei võimalda lähipiirkonnas mastaapset ehitustegevust, kuid olemasoleva planeeringu järgne madal struktuur sobiks suurepäraselt lastele. tähtis on ka mugav asukoht kesklinna südames.

l aste linnaosas on lasteaeda minek sündmus, sest tee peale jääb palju põnevat. Kontrasti asemel linna ja lasteaia vahel on sujuv üleminek suurtelt majadelt väikestele ja laste jaoks igavatest funktsioonidest huvitavatele. Kõik alal paiknevad funktsioonid täiendavad ja teenindavad üksteist: mänguasjapoodidest lastehoidudeni, lastearstidest lastele mõeldud kohvikute ja peoruumideni, spordiradadest huvikeskusteni. Kõik need funktsioonid on sellised, mis saavad paikneda tänavatasapinnal ja luua päris linna laste jaoks kergesti omastatavas mõõtkavas.

sALto MaarJa kask, ralF lõoke, helin kukk laste

Projekt pakub laste linnaosana välja skoone bastioni ala.

Skoone bastion on hetkel vanalinnast ära lõigatud rannamäe teega.

See väärtuslik ja suure potentsiaaliga linnaruum on hetkel kasutusel vanalinnaga mittehaakuva kiire liiklusega läbisõiduteena. Alale koostatud ja vastuvõetud detailplaneeringu järgi on kavas rannamäe tee sulgeda ja taastada ajalooline ühendus, kuid hetkel pole sinna konkreetset funktsiooni välja pakutud.

Skoone bastioni ja vanalinna vahelist ala piirab ühelt poolt tihe ja kesklinnaga võrreldes väiksemastaabiline vanalinn ning teiselt poolt on ala seotud skoone bastioniga ­ roheala, bastioni kurgu ja põnevate bastionikäikudega. Laste linnaosa looks sidusa ühenduse kesklinna, vanalinna ja bastionivööndi vahel.

Juba eelnevalt on kahe väga väärtusliku linnaruumi vahele tekkinud grotesksed eraomandis olevad väiksed ridaelamud ja äripinnad, mis haakuksid suurepäraselt laste linnaosa mõõtkavaga ja mis võiks pikemas perspektiivis samuti asustada hoopis lastele mõeldud funktsioonidega.

Mängiv iniMene. kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist

s ööstud tund M atusse

tei G ar so Va arhite K tid vahur sova , andres K ull

Komandör Sims surus end vastu illuminaatorit ja vaatles binokliga lähenevat planeeti. Esmapilgul tundus see olevat sõbralik ja suures osas kaetud veega. Millisest kohast alustada esimest ekspeditsiooni, selle üle tuli veel nõu pidada. Kaksikud ei paistnud olevat uut planeeti märganud, nad olid ametis nukuköögis. Seevastu Ricard vaatas huviga lähenevat metsavööndit ja sirutas käe oma mänguvibu poole. “Metsaminek on vist esimene ekspeditsioon,” mõtles komandör Sims. Pardaarvuti Anneleele teatas plaanitud puhketunnist enne nõupidamist.

Kuna lapsevanemate huvi lasteaia vastu on lühike, 4–5 aastat, ja ajutine, peab lasteaed olema muudetav ajas ja ruumis ning ühtlasi piisavalt pisike, et üks õpetaja sellega toime tuleb. l asteaia võibki moodustada nendeks mõneks aastaks, selle asukoht võib aga vahetuda kas või mõne kuu järel. Käesolev kontseptsioon on mõeldud ülitihedalt asustatud linnaaladele, kus lasteaed peab suutma olemasoleva linliku keskkonnaga kohanduda ja sellest parimat võtta.

l asteaed luuakse vajaduspõhiselt lapsevanemate algatusel või soovil, kui on olemas rühm lapsi (mitte rohkem kui kuus last, kes koos õpetajaga mahuvad 7­kohalisse autosse). l apsevanemad lepivad linnaosa valitsusega kokku esimese maalapi osas. see võib olla parkla, haljasala, mis iganes. Maalapp ei pea olema suurem kui 10 × 10 meetrit. seejärel rendivad nad neile sobivast ettevõttest l aste Kosmoselaeva ning valivad ühe õpetaja vastavast agentuurist või korraldavad tema leidmiseks konkursi.

l aste Kosmoselaev on tööstuslikult toodetud ja suhteliselt odav kolmemeetristel jalgadel moodul. Kosmoselaev on täiesti sõltumatu tehnotrassidest. elektrit tehakse päikese

ja tuulega, vesi võetakse paagist, solk läheb teise paaki. valmis söök tuuakse kohale. Kosmoselaeva igapäevast (igaöist) teenindamist korraldab selle väljarentinud ettevõte. Kosmoselaev võib asuda parklas autode kohal või pargis põõsaste kohal või veel millegi kohal. s elge, et Kosmoselaevas on ruumi minimaalselt. on olemas garderoob, kompaktne köök, kus soojendada ja ette valmistada kohale toodud toitu. voodid on vastu seina ülestõstetavad. on kaks lauda kolmele lapsele ja õpetaja arvutinurk. on spordinurk, kus batuudil, rippredelil ja teistel atraktsioonidel vallanduv energia salvestatakse akuparki. l apsed toodavad energiat.

Kosmoselaev laskub iga nädal ise planeedile ja lapsed käivad iga päev väljas –ekspeditsioonidel uut planeeti avastamas. see kompenseerib tihedalt kokkusurutud elu Kosmoselaevas. Minnakse linnast välja turismitallu, mänguväljakutele, muuseumitesse, parkidesse, metsa. Kosmoselaevad ja neid haldav võrgustik seob kogu ühiskonda ning selle kaudu leitakse võimalused laste tegevusprogrammi jaoks. Puudub vajadus lahendada alushariduse protsess ühes lasteaias.

Ekspeditsiooniülem Ricard tõstis käe. Kogu rühm jäi seisma. Ees põõsaste vahel oli loom. Ricard laskis mälupildid silme eest läbi ja tuvastas objekti: oinas. Olukord ei olnud veel ohtlik, kuid võis ohtlikuks muutuda. Parda arvuti Anneleele liikus juba vaikselt oina ja rühma vahele. Hirmunud pilk kaksikute silmist kadus.

Laste olmeruumid kosmosesüstikus on paratamatult väikesed. Samuti puudub sellel oma konkreetne kinnistu ja mänguväljak, kuid on olemas katuseterrass. Samal ajal ei ole kosmosesüstiku väike ruum probleem, sest lapsed käivad iga päev tundmatutes kohtades ekspeditsioonidel: näiteks linnalähedase talus, mere ääres, muuseumis, loomaaias...

Elektrienergiat saadakse laste sportlikest tegevustest nagu näiteks batuudil hüppamine või redelil ronimine, lisaks on moodulil päikesepatareid.

Energia salvestatakse akuparki, mida saab laadida ka välisest energiaallikast.

Söök tuuakse lasteaeda konteineriga ja seda soojendatakse kohapeal.

Vesi tuuakse öösel kosmosesüstiku põranda all olevatesse paakidesse, kust selle saab kätte käsipumba abil.

Solk ja must vesi kogutakse põranda all olevasse paaki, mida tühjendatakse öösiti.

Ruumis on spordinurk batuudiga (kus lapsed toodavad elektrit), õpetaja töölaud, mis on ühtlasi kosmosesüstiku juhtimispult, laste töölauad ja seina äärde tõstetavad voodid magamiseks.

Õuelasteaed

K aos arhite K tid

Margit a rgus, Margit aule, Mae KööM neM ägi, liisa valdM ann

Õuelasteaed on saksamaal, rootsis ja norras levinud lasteaiatüüp, kus lapsed tegutsevad võimalikult palju värskes õhus. Kõiki tegevusi, mida saab lastega harrastada õues (sh joonistamine, meisterdamine, õppimine, lugude jutustamine, teatri vaatamine ja tegemine, laulmine, tantsimine, söömine), ka tehakse seal, takistuseks ei ole isegi lumi või muud ilmaolud. looduses matkatakse, sporditakse, valmistatakse koos lõkkel toitu, hoolitsetakse koduloomade, näiteks kanade, ning peenramaa eest. s elline kasvatus ei eralda lapsi täiskasvanutest ja päris töödest, vaid, vastupidi, annab võimaluse mängida läbi päriselu tegevusi. Õuelasteaias kaob piir mängu ja töö vahel, töö on ka mäng. Õpitakse tundma loodust, märkama selle rütme ja väärtustama keskkonda.

Õuelasteaia jaoks on vaja vähem ehitatud ruumi, kui seda näevad ette e estis praegu kehtivad nõuded. näiteks ei vaja lapsed eraldi tuba magamiseks, vaid puhkavad õues vankrites või telgis magamiskottides. Ka teised siseruumid võivad olla märgatavalt väiksemad. Mänguatraktsioonid on looduslikest materjalidest, nagu puit, kuivanud oksad, kivid jm, ning neid teevad lapsevanemad. Õuelasteaed võib asuda ka linnas majade vahel, sellisel juhul käiakse matkamas kaugemal asuvas metsas, kuhu saab sõita linna liinibussiga.

2014. aasta sügisel alustasid tegevust õuelastehoiud nii tartus kui ka tallinnas.

Õuelasteaia jaoks valisime asukoha Pirita jõeoru maastikukaitsealal, looduslikus paigas, mis paikneb keset linna ja on kergesti ligipääsetav, kuid kus on mets, vaheldusrikas reljeef ja jõgi. see on sobiv koht, kus inimesed ja loodus saavad koos kasvada.

Õuelasteaia arhitektuur otsib tasakaalu looduse tooruse, juhuslikkuse ning tsivilisatsiooni korrapärastatuse ja funktsionaalsuse vahel. uus ruum annab oma olemusega edasi üheks olemist loodusega, juurte ja päritoluga, samuti seda, mis on praeguses ajas positiivne, mis on heas mõttes koha­ ja ajavaim. hoone on kohtumispaik metsiku ja arhailise puuonni ning moodsa arhitektuuri vahel.

l isaks omapärasele reljeefile loob keskkonda ka puude rütm, tihedus vaheldub avarate alade ja vaadetega. s amas rütmis mängib kaasa ka arhitektuur. vormilt on hoone lihtne, fookuses on tühjuse ja ruumi vaheldumine ning loodus selle ümber. Kaob piir hoone ja looduse, välis­ ja siseruumi vahel, vorm embab puid ja loodust. Ka köetud ja kütmata ruum saab õuelasteaias uue tähenduse. Mahuline lahendus on modulaarne, hoone koosneb erinevatest lihtsa vormiga plokkidest, mis võivad erinevalt asetades toimida ka teistsugustes ruumiolukordades.

a rhitektuurselt lisatu on kerge, sulanduv, kuid pakub siiski vajalikku kaitset ja varju, turvalist ja arendavat keskkonda lastele. r uumide kogum on kui puude vahele tõstetud kärg, mis vastavalt maastiku varieerumisele samuti oma dünaamilisusega vaheldusrikkust lisab.

MAASTIKKU SULANDUMINE

MOODULI TEKKIMINE

r uu M i M ängud M änguruu M ides

K uu

joel KoPli, Koit o jaliiv, j uhan rohtla, eiK h er M ann

Mänguruumiks peetakse ruumi, milles lapsed mängivad, kusjuures enamasti mänguasjadega. a ga milline oleks mänguasi, kui see oleks ruumi kujul – mitte enam mänguruum kui koht, milles mängitakse, vaid koht, mis on ise mängu allikas ja osaline?

a sjade ja ruumide vahel näib haigutavat ületamatu kuristik. a sjad on meist väiksemad, korraga silme ette toodavad ja manipuleeritavad. r uumid on meie ümber, meist suuremad, jäävad vaid osaliselt vaatevälja.

s ee ei tähenda, et ruume ei võiks asjadeks teha. näiteks makett on asi. Mänguklotsidest panevad lapsed samuti ruume kokku, aga neis säilib alati asjasust, sest see toimub väikses mõõtkavas. vähendamise tehe mängib mänguasjade juures just seda rolli –muuta esialgu ruumilised, raskesti hõlmatavad objektid käsitsetavateks (ja käsitatavateks). Piir läheb umbes meie keha suuruse ja jõu koha pealt. oluline on ka objekti täidetus: meist suurem, aga täidetud objekt on asi; väike, ent seest tühi objekt sisaldab juba ruumi alget.

aga kas asjadest saaks ka ruume teha? võiks eeldada, et vähendamisele vastupidist tehet — pisikeste asjade suurendamist ja uuristamist – rakendades jõuaksime mängulisemat sorti ruumini. siiski ei oleks tulemused enamasti huvitavad, sest neid ei annaks enam hästi muuta ja nii ammenduks üllatuslikkus ruttu. tekib küsimus, kuidas hoida ka tulemust liikumisvõimelisena. Üks võimalus on siin katsetada mänguklotside ja sarnaste objektide suurendamise ja uuristamisega,

nii et klotside kokkupanemise tulemus ei teki enam mängija ette, vaid tema ümber.

o maette mängulisus on objektidel, mis mängivad esemelisuse ja ruumilisuse vahelise piiriga — me nimetame neid nobjektideks. Kas mõni ruumi osa, näiteks sein, on eraldi võetult ruum või ese? Milliseid mängulisi võimalusi tekiks ruumis, mille vahesein asuks pidevasse liikumisse või teiseneks aegajalt hoopis platvormiks? Kas sellist ruumi kogetaks teisiti?

l oomulikult võib ruum juba ka ise mänguline olla. detailsuse ja üleliigse lihtsustuse võtted, mis toimivad mänguasjade puhul, on ruumi tasandil olnud kogu aeg kasutusel näiteks teatris (dekoratsioonid). s amuti on võimalik mängu võtta ootused eri ruumitüüpidele (nt lasteaia mänguruum, arsti ooteruum, elutuba), neid rikkuda ja miksida. ning veelgi sügavamale liikudes ja jõudes lähemale mängu tuumsele seotusele piiridega, võiks midagi huvitavat sündida, kui piirid ise ja nende muutlikkus satuksid ruumis selgelt esiplaanile.

Meie eesmärk ei olnud jõuda valmis “tooteni”, vaid millenigi, mis ärgitaks vaatajaid kaasa mõtlema ja meie mõttealgetega edasi mängima. s aab ju ka ideedest tekkida omaette mänguruum, milles seiklemine võiks igas eas lõbu pakkuda.

lä K s aia taha

Katrin Koov, Kalle KoM issarov, eve KoMP, grete v esK iväli

Millised on linnalaste igapäevamaastikud?

Kus ja kuidas nad mängivad ning mil moel avastavad maailma?

hariduse teemas sagedasti esile kerkiv avastusõpe võiks alata juba lasteaias. Kombi neerides traditsioonilisi materjale ja avatud võimalustega ruume, saame lihtsate vahenditega kujundada ka tavaliste lasteaedade ümber põnevaid ja pidevalt muutuvaid mängumaastikke.

Kuna eestis on väga palju modernismiperioodil ehitatud tüüplasteaedu, mis hakkavad küll moraalselt vananema, kuid mille eluiga pole veel kaugeltki läbi saanud, tuleks eelkõige alustada just nende askeetlike õuemaastike mitmekülgsemaks muutmisest.

valisime näidisobjektiks ühe tallinna magalarajooni tüüplasteaia — väike­Õismäe linnaosa 12 rühmaga Pääsusilma lasteaia. oma suuruse ja kõrge aiaga meenutab see natuke tehast. l ähedal on 9 ­korruselised elamud, kõrval veel kolm sama suurt lasteasutust, teisel pool kõrgepingeliini koridor, laiuvad parklad ning automagistraal. s ellises keskkonnas kasvavad üles lapsed, kellest ootame, et nad oleksid loovad, uudishimulikud, julged ja algatusvõimelised. l apsed ongi seda oma olemuselt, kuid neid tuleb julgustada ja toetada oma loovuse väljendamisel, sest selline ümbruskond võib osutada tugevat vastupanu. l aste õppimisvõimet ja loomisoskust on võimalik igasugustes tingimustes arendada. just suurte kontrastidega keskkond annab lastele tugevama kriitikameele, leidlikkuse ja soovi tulevikus asju ise teisiti teha.

uurisime ettevalmistuse käigus õuelasteaia ideed ja rändavate lasteaedade kontseptsiooni. l asteaiaõpetajatega vesteldes saime teada, et ollakse valmis palju julgemateks katsetusteks kui seda praegu tehakse. Õuemängudesse soovitakse juurde tuua mänguvahendeid, mida lapsed saaksid oma kujutlusvõimet rakendades millegi ehitamiseks kasutada. l astega käiakse palju lasteaiast väljas, mis toimib väga hästi avastusõppe praktikana. Käikudelt tuuakse sageli kaasa leidobjekte, mida hiljem loominguliselt kasutatakse. o ma ettepanekus tahame selliseid algatusi toetada ja nende jaoks sobivat keskkonda pakkuda.

Projekti eesmärk on julgustada lapsi mängudes kasutama erinevaid õueruume ja leidobjekte ning ühe ja sama ruumi võimalusi erinevateks mängudeks. l asteaia uus mängumaastik tekib olemasolevate mänguelementide vahele. Muutuva iseloomuga rada jookseb läbi mänguplatside, kulgeb neist üle ja ümber, arenedes lihtsamast keerukamaks, defineeritud tegevustelt lapse vabama sekkumise poole. r ada pakub väljaspool lasteaeda toimuvatelt avastusretkedelt toodud materjalidele hoiustamise kohti ja annab võimaluse neid lasteaia hoovis loovalt kasutada. selleks on rajale kujundatud erineva vormiga tegevuspaigad. l agedast lasteaia platsist saab põnev ja laste käe läbi pidevalt uuenev mängumaastik.

PEIDAN JOOKSEN HÜPPAN TÕUSEN LASKUN RONIN SAMMUN KEKSIN TURNIN RIPUN VARJUN

Pääsusilma lasteaed Järveotsa tee 52, Väike­Õismäe Krundi pindala 10 028 m2 12 rühma, 167 last

TERVISERADA

DRAAKONI SELG

TURUPLATS

NÕUPIDAMISTE LAUD

LOGISTIKAKESKUS

EHITUSPLATS

KATSELABOR

MEISTRITE HOOV

Aia taga on rohkem võimalusi, kui me esmapilgul näeme.

Keerame selle ruumi pahupidi ja toome avastusliku maastiku tüüplasteaia hoovi.

Lasteaia uus mängumaastik tekib olemasolevate mänguelementide vahele.

Muutuva iseloomuga rada jookseb läbi mänguplatside, kulgeb neist üle ja ümber, arenedes lihtsamast keerukamaks, defineeritud tegevustelt lapse vabama sekkumise poole.

TEADETE PLANK

SALONG

KAEVIK

Mängiv iniMene. kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist

vestlus lasteaias väike Päike

osalesid: lasteaia JuhataJa MarJu saar, õPPeJuht liisi soosalu, tegevJuht grete Miilen, näituse kuraatorid ja arhitektid karin tõugu Ja kadri kleMenti

kadri kleMenti (kk): arhitektide näituseprojektid valmisid ebaharilikult ilma tellijata ehk dialoogipartnerita. oleme tulnud nende “monoloogidega” teie jutule, et leida arhitektide mõtetele peegeldus lasteaia igapäevaelus. Meid huvitab ennekõike see, kas teile, kes te lastega iga päev töötate, tunduvad väljapakutud ideed ellu rakendatavad.

karin tõugu (kt): arhitekt Musta idee kohaselt jagunevad lasteaiaruumid kasutuse järgi neljaks tüübiks. rühmaruume nagu tänastes lasteaedades, nende ettepanekus ei ole. on aga mängimise ja õppimise toad, omaette olemise pesad ning ühendavad ruumid. kuidas selline lasteaed toimiks? grete Miilen (gM): näeksin seda lasteaia laiendusena, eraldi osana, kus on palju erinevaid tube, mida saab kasutada vastavalt vajadusele. Praegu toimub enamik tegevusi rühmaruumides, kuigi mõnes lasteaias on olemas ka taolised tegevustoad (näiteks liivamängutuba, tunnetustuba). olles õppinud eripedagoogikat, tean, kui olulised ja isegi hädavajalikud on sellised keskkonnad just erivajadustega lastele.

MarJu saar (Ms): tegelikult toetab ka praeguste rühmaruumide kujundus seda põhimõtet, et lapsed otsustavad ise, kus ja mida teevad. rühmaruumidesse on loodud erinevad tegevuskeskused just selleks, et lapsed õpiksid ise valima ning ise oma mängu ja tegemisi suunama. selles mõttes on reaalsus pakutud ideega sarnane.

liis soosalu (ls): õpetajal on toetav roll, näiteks on tema valinud tegevuskeskusesse seal leiduvad asjad.

kk: olete öelnud, et lasteaed on õpetamise viiside osas ehk isegi koolidest ette jõudnud. kui lasteaias suunab laps ise oma tegevusi, siis kooli minnes tabab teda järsku hoopis teistsugune kord: õpetaja ütleb, et nüüd on kõigil matemaatikatund, ja nii on. võiks ka küsida, milline oleks kool, mis lasteaia korraldust jätkaks. Mulle tuleb meelde ted-loeng, kus üks 13-aastane poiss rääkis, kuidas ta endale ise tunniplaani koostab ja projektid välja mõtleb. kas see tähendab, et lasteaeda ja kooli ei saa tegelikult eraldi vaadelda? kas lasteaia ja kooli rahvas üldse kohtub?

gM: haruharva. Maapiirkondades, kus algkool ja lasteaed on koos, ilmselt rohkem. aga kahtlustan, et seal kipub pigem kool lasteaeda rangema vormi poole mõjutama.

Ms: kuid on ju ka tekkinud uued väikesed hoopis teistsugused maakoolid, näiteks leiutajate küla kool, kes püüavad kooli elule lähemale tuua. täna läheb laps eelkooli, et õppida 45 minutit laua ääres istuma. laps ei saagi aru aja jaotamisest ainetundideks, sest lasteaias olid tegevused alati lõimitud. kahjuks kool seda enamasti ei toeta.

kui nüüd tagasi ruumi teema juurde tulla, siis keskkond kindlasti suunab selles toimuvat tegevust. täna teeme lasteaedadesse suured tühjad saalid, et õpetaja saaks seal mingit tegevust läbi viia, samas võiks see saal ise last tegutsema kutsuda. räägime õuesõppest ja viime siis toast asju õue, tegelikult võiks aga õpetaja olla lapse ja looduse kokkuviija. Mitte et see vale on, aga nii on asjad täna. ruumid on pigem vastupidised sellele ideele siin: kõik, mis võimalik, on ära võetud.

ls: see mõte siin võib toimida, kui igas ruumis on täiskasvanu – ja ongi sada last, kes ise tegutsevad. selleks peaks lasteaia töökorralduse küll täielikult ümber mõtlema, aga see oleks iseenesest võimalik.

kk: Just, sellist mõttemängu ongi põnev mängida: kuidas oleks, kui laps valiks ruumi, õpetaja ja selle, millega tegeleda.

gM: igal õpetajal on mõni südamelähedasem valdkond ja selline ruum võimaldaks keskenduda just sellele. lapsed las liiguvad ringi. Meie lasteaias on ju ka 122 last ja õpetajad tunnevad neid kõiki. see on tõesti huvitav mõte, et ei peakski lapsi rühmadesse jagama.

Ms: kui edasi mõelda, siis tegelikult on lapsel vaja ka turvalist pesa. siin on küll väikesed üksi olemise kohad, aga need ei ole n-ö omad, kodupunktid, kuhu saab alati tagasi pöörduda. seetõttu võib siin välja pakutud keskkond kindlasti väsitavalt mõjuda.

kt: oleme mitmes lasteaias kuulnud, et oma kapist (kohast, mida laps võib päris isiklikuks pidada) saab oma ruum, kuhu minnakse üksi olema.

ls: Me oleme teinud katse, seiklusetunni, kus lastel oli vaba voli terves majas ringi käia. täiskasvanud olid igal pool ruumides, võis kööki minna, võis kõik saalid läbi käia, teistesse rühmadesse kiigata. esimesed kümme minutit joosti ringi ja möllu oli palju, aga lõpuks mindi ikka ühte kindlasse kohta ja hakati seal tegutsema.

Ms: see katse toetab näitusetöö mõtet väga tugevalt: kui keskkond on lapse jaoks hästi tuttav ja ta teab, mis teda kuskil ootab, siis ta läheb sinna ja tegeleb selle ühe asjaga innustunult.

gM: esimesed kaks aastat võiksid olla organiseeritumad, kellegi poolt juhitud, et laps õpiks maja tundma. suuremad, 5-, 6-, 7-aastased võiksid juba ise toimetada küll, kui igas punktis on üks täiskasvanu, kes neid ootab. turvatunde küsimus on väga oluline: kui laps tuleb esmakordselt sellesse keskkonda, isegi kui ta on 6-, 7-aastane, siis ta tunneb ennast tegelikult väga kaua ebakindlalt. ruum on lihtsalt nii suur, nurki ja nurgataguseid on palju, seal võib ära eksida või tunda end eksinult.

Ms: kindlustunde annab pesa, kuhu saab alati tagasi minna. nii saab uus tulija alguses rohkem pesas olla, jälgida, kuhu minnakse ja mida tehakse, ning võtta ka ise tasapisi järjest pikemaid retki ette.

Ms: nendel suurtel üritustel saab ehk käia kuskil staabialal, näiteks mõne kooli juures, kuhu kogunevad ühe piirkonna moodulite rühmad.

valt sellele, mis on ettenähtud teemad ja tegevused. ka see idee kasutab ära linna võimaluste mitmekesisust.

kk: autori sõnastuses on lapsed justkui avastajad, kes lähevad oma ajutisele kohale “maandunud” baasist ümbrust uurima. see tähendab tihedamat sidet kogukonnaga: vastavalt sellele, kus moodul paikneb, käivad lapsed vaatamas, kuidas elatakse ja kuidas päris töid tehakse: ümberkaudsetes kontorites, tehastes, aedades, parkides...

gM: tõepoolest, ühe suure lasteaia asemel veel üks iseseisev üksus. väga huvitav teema ja täitsa mõeldav. nagu me enne rääkisime, võib lasteaed iseenesest asuda ükskõik kus.

maailm liigub. Mulle tundub, et see on noorte teema. teatud vanuses on liikumine loomulik. kui sul on lapsed, siis pead valima oma elamise lasteaiakoha või kooli järgi. aga kui on võimalik niimoodi, et ei peagi paikne olema –laps sõidab ka bussiga ringi...

Ms: ... ja tuuakse vanematele igale poole ära, ükskõik, kus nad on.

kk: vahur sova pakkus välja seiklusliku nimega lasteaia “laste kosmoselaev”, millel ei ole kindlat asukohta. see on vabalt paigutatav moodul, mis eeldab ühtlasi teistmoodi lasteaiasüsteemi. Mooduli rendivad lapsevanemad, kellel on mitme peale kokku 5–6 last. Moodul on kohandatud kõigiks lasteaia tegevusteks ja selle saab paigutada ükskõik kuhu: parklasse või parki, katusele või tagaaeda.

gM: väga tore mõte. haakub hiljutiste arengutega ehk n-ö konteinerlasteaedade teemaga. konteinerite üle võib vaielda ja pikalt rääkida, aga selge on see, et muutuv lasteaiakohtade vajadus on omavalitsustele väga suur probleem. lihtsalt lasteaeda on mõttetu ehitada, sellel peab olema ettenägelik programm ka edaspidiseks: näiteks, et neist saavad seltsimajad või algkoolid. või on tegu hoopis sellise lahendusega, nagu see näitusetöö välja pakub.

siin võib olla ainult see mure, et ei toimu suurele lasteaiale omaseid tegevusi, mis on kogukondlikkuse kasvatamise poole pealt võib-olla vajalikud: etendused, laadad, peod, millest saavad osa kõik rühmad. 5–10 lapsega moodul on nagu vanaema-versioon lasteaiast.

kt: see on lahendus, mida saab hästi siduda linnaelu ja -keskkonnaga. kui tavaliselt ollakse harjunud nägema loodust avastamist väärt keskkonnana, siis see mõte joonib sama alla linna puhul. Moodul on tihedas linnakeskkonnas, kuskil läheduses on bussipeatus, kuskil on kontor ja inimesed teevad tööd...

gM: Piirkonnas, kus täna on palju noori peresid, on 20–30 aasta pärast tõenäoliselt pigem vanemad inimesed. Moodulit saab liigutada vastavalt vajadusele: kas noorte perede juurde või tõesti kesklinna, kus ühel pool on park ja teisel pool büroohoone, kus lapsevanemad töötavad.

Ms: see mõte toimiks hästi lastehoiuna, mis on hetkel lasteaiakohtade puuduse tõttu väga aktuaalne teema.

kk: asukohata lasteaia mõtte on välja pakkunud ka hga arhitektid. nende lasteaed on buss, kus toimub lasteaia igapäevaelu ja marsruudi paneb paika õppekava: buss sõidab ühest kohast teise ning peatub vasta-

Ms: Buss võtab siis lapsed ka peale sealt, kus nad on, ja lapsevanem ei pea neid tooma-viima. aga iseenesest need mõtted, mis siin on, ei ole midagi ennekuulmatut. Juba tänagi on lasteaedades samamoodi: näiteks vanemal rühmal on praktiliselt iga päev mingi tegevus majast väljas.

ls: linna peal on kogu aeg lapsi näha. linnalasteaiad on isegi paremas seisus kui meie siin viimsis, neil on kõik lähemal. iga asi annab selleks põhjuse: kas või lihtsalt trammisõit.

gM: sellised kogemused on olulised, et viia lasteaiaaeg ikkagi reaalse eluga kokku. Ja loomulikult on see põnev, kui saab lasteaiast välja minna.

ls: võime rääkida leivanädalal erinevatest viljadest ja küpsetamisest, aga kui laps ise saab ka proovida leiba teha ja kui ta näeb lisaks, kuidas leiba tööstuses toodetakse, päriselt, poodi viimiseks – see annab teadmistele teise mõõtme juurde.

kk: kui aga rääkida üldiselt elamisest ja mobiilsusest, mis on järjest loomulikum – töökohti vahetatakse, elukohti samuti, tihti ei peagi enam mingis kindlas kohas tööd tegema. inimesed kolivad sinna, kuhu tahavad ja kuna tahavad. kas võiks kujutada ette, et sellisest lapsest, kes on harjunud, et tal ei olegi oma asukohta või kodukohta, kasvab teistsugune inimene? kas see võiks olla tulevase maailma jaoks kasulik?

gM: väga huvitav küsimus. see võib ka vastupidise efekti tekitada: võibolla see laps hakkab ühel hetkel, kui ta on suureks saanud, vajama kindlust, mida pakub kindel koht. võib-olla. aga ehk mõnele teisele tekitabki see just normaalsema tunde. sõltub, kuhu

gM: võib-olla see on isegi vajalik ühel hetkel, võib-olla me olemegi tulevikus kõik mobiilsed.

Ms: ehk oleme praegu oma tänases raamis kinni. arvan, et laps tahaks seda kodupunkti, kuhu tal on hea tagasi tulla. kui ta tuleb muuseumist või mujalt, tahab ta oma kogemust jagada nendega, kes “koju” jäid. see muidugi ei tähenda, et buss ei võiks selline koht olla.

gM: Jah, ka bussis võib end turvaliselt ja hästi tunda. oleme kogenud, et laps kohaneb ennekõike täiskasvanu järgi. koha järgi loomulikult ka, aga inimese järgi isegi rohkem. Päris väiksega on oluline, et sõidame sama teed, samasse kohta, uks on tuttav, seinad on tuttavad, kogu see lugu on tuttav – tal on turvaline lasteaeda minna. Buss võiks ka muidugi selline koht olla.

Ms: Jah, sama uks, sama kapp, sama iste...

gM: aga lõpuks kohanevad nad ikka täiskasvanu järgi. Meil on selline kord, et suveks tuleb siia lasteaiamajja ka üks väike lastehoid, sügiseks lähevad nad oma ruumidesse tagasi. suvi on just see aeg, kui palju uusi lapsi tuleb lasteaiaga harjuma. oleme arutanud, kas see võiks tekitada probleeme ja kas laps peaks harjuma võib-olla ikka seal majas, kus ta lõpuks käima hakkab. aga hoidjad on alati kinnitanud, et lapsed harjuvad ikka nendega, mitte kohaga.

kk: arhitektide kollektiiv koosseisus k atrin koov, k alle ko M issarov, grete v eskiväli ja e ve ko MP uuris ühte tüüplasteaeda õismäel. neile paistis, et kõik, mis on aia sees, on standardne ja igav, ning põnevad asjad on aia taga. lõpuks jõudsid nad plankaiast inspireeritud mõtteni laudisrajast, mis siin-seal muutub ruumiliseks. see vastanduks muidu suhteliselt jäigale tüüplasteaia arhitektuurile, ka tegevuse mõttes: rajal saab ise ehitada, ise keskkonda muuta.

g M: see on tavaline unistuste õuesõppe rada. selline asi, mida ise tahaks siin ühel ilusal päeval teha.

M s täna seda ka tehakse, aga tunduvalt lihtsamate vahenditega. näiteks “katselabori” nimelise punkti puhul pakutakse lapsele vaid ämbrit ja luupi.

kk: aga kuidas on materjalidega? Milliste materjalidega lapsed tegutsevad? Meile tundub, et mingil hetkel olid lasteaias raskemad ajad: tohtis kasutada vaid konkreetsetele

standarditele vastavaid esemeid, mis tähendas, et näiteks käbisid oli väga keeruline selgitada tervisekaitse järelevalvele. kuidas täna on? kas lapsed mängivad ainult ettenähtud mänguasjadega?

M s: Mõni aeg tagasi oli jah nii, ka meie pidime näiteks sambla loodusnurgast ära koristama. enam see nii ei ole. väga palju antakse lastele looduslikke materjale ja asju.

ls: osas rühmadest on ka lemmikloomad, kelle eest koos hoolitsetakse. Mingi aeg tagasi ei oleks see kõne allagi tulnud.

g M: suurematel õueatraktsioonidel on endiselt omad standardid, kuna need on ehitatud nii, et on turvalised ja seega kasutatavad vaid sobivast vanusest. aga kui teha rada, kus kõrgused ei ole väga suured, ei teki probleemi ka kukkumisega.

kt: kuidas suhtutakse lasteaedades peidukohtadesse? kas lapsed peavad igal hetkel õpetaja silme all olema? siin rajal on näiteks ronitaimedega lehtla.

M s: turvalised peidukohad ei ole kindlasti probleem. tavalistes värvilistes mängulinnakutes on ka tunneleid, torusid, väikeseid maju, kuhu saab sisse peitu pugeda.

kk: kas lastel peaks lasteaias olema võimalus ka ise ehitada?

g M: sõltub materjalist. Paar aastat tagasi oli õnnetu näide, kui ühte lasteaeda toodi mängimiseks plastikust taarakastid. sellised, mis käivad üksteise peale, nii et neist saab ehitada. Ja ühed nutikamad tegelinskid tegid päris kõrge asja. kuna kasti külgedel on avaused, sai mööda neid üles ronida. keegi kukkus sealt alla ja sellest tuli suur pahandus. seega ehitada loomulikult võib, aga materjal peab olema selline, millest ei saa ohtlikult kõrget asja ehitada.

Ms: hästi sobivad vahtplastist plokid. sellised ehitusklotsid ei tee peale kukkudes haiget ega lämmata

ja on ka nii pehmed või libedad, et neid mööda ei saa üles ronida.

kk need pehmed vahtplastist klotsid, mille peale on trükitud puidumuster, oli minu jaoks kõige veidram avastus lasteaias. see annab justkui vale lubaduse materjali kohta. laps, kelle jaoks on põhimõtteliselt kõik materjalid uued ja ta alles õpib neid tundma, mängib iga päev millegagi, mis näeb välja nagu puit, aga on pehme nagu švamm. Mingil määral on see ju valetamine päris maailma kohta.

g M: iseenesest on sul õigus. kui see on švamm, pehme, siis ta võib ju olla lihtsalt värviline, ta ei pea olema puiduimitatsiooniga. Ja kui on lauajupp, las siis olla lauajupp, siis see ei pea olema kaetud paksu värvikihiga, nii et laps ei saagi enam aru, et tegu on puiduga.

M s: vanades lasteaedades on veel alles puidust klotsid. Meil neid ei ole, kuna oleme liiga noored, meil on samasugused, aga vahtkummist.

kui aga projekti idee juurde naasta, siis väljapakutud lahenduse tugevus on ka see, et selleks pole vaja mingit eriliselt suurt pinda. laudisest avastusrada on üsna lihtsalt mööda aiaääri paigaldatav. Just tüüplasteaedades on pikad aiaääred vanade puude all, kus igapäevast tegevust ei toimu.

kt: kuu arhitektid on esitanud üsna abstraktse mõtte. nende tiimis oli ka filosoof eik hermann, kes toob oma

essees toreda näite ühest lapsest, kelle lemmikauto oli lihtne klots, millel olid rattad küljes ja see ei kujutanud ühtki päris autot. see oli kõige ägedam, kuna seda sai kujutleda ükskõik milliseks autoks. hermann küsib, kas ka ruum saaks olla nagu klotsiauto, ning koos arhitektidega prooviti selline leida. nende idee on niisiis ruum, mis on ükskõik milleks kujuteldav. see võimaldab lõputul arvul erinevaid lahendusi: milline ruum on ja kus sa ise selle suhtes oled – sees või väljas, justkui seinte vahele pigistatud või on sul laialt ruumi – ja kus on teised – on nad sinust eraldatud või sinuga koos.

kk: võime alustada küsimusest, mis on meie jaoks väga huvitav: milline on üleüldse lapse ruumitaju? Mida ta ruumi juures märkab? kas talle võiks pakkuda huvi võimalus ruumi muuta või on tegelikult parem, kui ruum seisab paigal ja oma tegevusi saab muuta?

g M: Mingist hetkest muutuvad lapse ehitamised väikestest suurteks – laps ei ehita enam enda ette maailma mudelit, vaid iseenda suuruses maailma: onne, kindluseid, pesasid. siis oleks kindlasti väga huvitav tegutseda muudetavas ruumis. see on küsimus, kui lakooniline selline ruum peaks olema, et laps võiks seda ükskõik milleks kujutleda. näeme oma kooliminevate rühmade pealt, et neil käib kogu aeg mäng. alles õueminekut oodates lepivad nad kokku, kes on milline tegelane, ja juba siin trepi peal on neil mingi oma ruum tekkinud, kus nad tegutsevad. seda trepipealset ei saa muuta kuidagi, aga neid see ei sega. teisalt oleks aktiivne mäng ruumi endaga mingis vanuses kindlasti väga tore. selline nendepikkune, painduv ja painutatav ruumisuurune lint tekitaks tohutu mänguvõimaluse.

M s täna on neil nähtamatu eesriie, mis tõmmatakse ette – nüüd on nii, või tõmmatakse eest ära – nüüd on teisiti. veelgi põnevam oleks ruumi mõjutada, kui saab ise tekitada vaheseinu või sopistusi. nii on võimalik luua ka privaatsust ja oma ruumi. tegevuskeskuseid ei olekski enam vaja, igal pool oleksid tegevuskeskused: täna on siin, homme on seal.

g M: selline lint võikski olla rühmaruum. natuke keeruline on laudu, toole ja muud säärast sinna juurde mõelda, aga kui linti võib-olla mitte iga päev liigutada, vaid iga natukese aja tagant, poleks see probleem.

M s: kuskil võiksid olla ka uksed või avaused, et saaks sisse-välja käia. kui lint mullideks kokku vajutada, tekivad väikesed toad. väga lahe!

g M: see abstraktne lint hakkas minu peas täiesti reaalselt tööle.

ls: ka õue sobiks see ideaalselt.

kt: Minu esimene mõte vist oleks küll, et sellise ruumiga on lihtsalt lahe möllata.

kk: see ongi seotud küsimusega, kui kaugele laps suudab näha. kas ta hoomab tervet ruumi või näebki ta ainult seda, et mina surun ja keegi teine surub vastu teiselt poolt ja sein liigub. võib-olla ta ei suudagi mõelda seda ruumi suuremaks.

M s: kõigi võimaluste läbi proovimine käib asja juurde.

g M: Mõni möllab kauem, mõni vähem. aga siis läheb mingi aeg mööda ja möllamine muutub igavaks või tavaliseks, siis hakatakse kasutama seda mänguna.

ls: Mõte läheb tööle.

g M: tõenäoliselt mõni laps tahabki jääda seda seina lükkama: pikali, püsti, kokku, laiali. Mõni laps tahab, et see sein oleks täna niimoodi, sest seal on pood või kohvik.

kk: võib vist öelda, et kino maastikuarhitektide mõte lähtub juba mainitud trepipealse kasutamisest.

nemad pööravadki tähelepanu vaheruumidele, mida lasteaias tekib päris palju: on need siis aknaorvad, katusealused või trepipealsed. kino teeb sellised üleminekuruumid võrdväärseks päris ruumidega. vahealad on põnevad, kuna seal kohtuvad kontrastid: kas ruumilised – sise- ja välisruum – või tegevuslikud – kui tegu ei ole selgelt rühmaruumi ega selgelt söömise ruumiga.

kt: samuti mõtlesid nad, kuidas õueala teha standardivabaks, mänguliseks, rohkem erinevaid võimalusi pakkuvaks.

kk ka maastikus võib olla üleminekualasid. lisaks on nad loonud mõiste “ära”, mis on natuke silma alt ära koht. see ei olegi kuidagi kujundatud, on hoopis natuke tühermaalik või metsik ja seal on vähem reegleid. selleks et oleks n-ö salapaik või nurgatagune ka, kuna taolised kohad on oluline osa üldisest ruumist.

g M: konkreetne mõte, mille võiks juba täna teostada. eriti ilmestaks see kontseptsioon tüüplasteaedu.

M s: uuemate lasteaedade puhul on selle peale juba mõningal määral mõeldud, näiteks terrasside näol, mis toetavad üleminekut toast õue ja vastupidi. see on ka natuke vahepealne ruum. kino projekt meenutab mulle ühte norra lasteaeda, kuhu üks meie õpetaja tööle läks. neil on väga aktuaalne õuelasteaia teema. see lasteaed ei ole küll päris õuelasteaed, aga nad toimetavad palju väljas, mõnikord terveid päevi. hoovis on mäekesed ja kuurialused – palju vahepealseid ruume –, mis pakuvad tegevusvõimalusi, ja kohad, kus saab isegi pikutada. Meil eestis on õuesõppeklassid, aga see on tegelikult vale sõna. see ei ole klass, selles ruumis sees ei toimu midagi. Pigem on see staap, sealt saab õues tegutsemiseks asju võtta. ka omamoodi vaheruum. tegevus ise toimub õues, aga see ruum toetab. saan aru, et kino poolt välja pakutud ruumide eripära on see, et nad on osaliselt avatud ja seal saab teha muid asju, kui lihtsalt õues olles?

kk: nende teine oluline mõiste on “võimaldavused”. ruumis on erinevad potentsiaalid, mida seal on võimalik teha, ning vastavalt lapse vanusele ja arengule need avanevad, tulevad ilmsiks. väike laps näeb kahte võimalust, suurem näeb juba kümmet.

g M: Mulle tundub, et midagi taolist peetakse silmas ainult atraktsioonide ehitamise puhul. näiteks nii, et väiksem laps ei saaks vanemate tasandile, tal ei ole kätes nii palju jõudu või ta ei ulata jalga nii kõrgele tõsta.

M s ruumides loob õpetaja ise keskkonna, mis arvestab laste vanust. rühmaruumid on ju kõik ühesugused, aga väiksemate omad on teistmoodi sisustatud kui suuremate omad. tuba on lagedam, asjad on rohkem seinte ääres, et õpetajal oleks parem ülevaade ja et lastel oleks lihtsam. vanemates rühmades on juba palju keskuseid ja nurgataguseid.

kk: kino on kriitiline atraktsioonide suhtes, mis pakuvad väiksemale lapsele kogemust vaid sellest, et ta ei jaksa ega ulata. asenduseks ei paku atraktsioonid tavaliselt midagi. oma projektis tegid nad ruumid, kus igaüks leiab midagi vastavalt oma võimetele.

kt k aos arhitektide näitusetöö ongi juba jutuks tulnud õuelasteaia kontseptsioonist ajendatud. nad valisid asukohaks Pirita jõekääru, kus on huvitav maastik ja mets. erinevad varjualused ei eralda lapsi loodusest, vaid loovad arvukalt loodusega vahetult seotud poolruume.

kk: eesti normide järgi ei saa sellist lasteaeda praegu teha, seda saab teha lastehoiuna, mis sel aastal tallinnas ja tartus alustasid.

M s: huvitav, kuidas lapsed ikkagi terve päeva õues vastu peavad?

g M: Ma ei kujuta ette, et see eesti tingimustes võimalik oleks.

kk: Me nägime üht teemat tutvustavat videoklippi, mis oli isegi talvel filmitud. lapsed olevat seal just kogu aeg õues. lõkke peal tehti suppi, mida söödi samuti õues laua taga, käpikud käes. Pärast mindi telki lavatsite peale magama.

ls: see võib olla riikides, kus lasteaiad töötavad kaheksast või poole üheksast kella kolmeni. selliseid 12-tunniseid lasteaedu nagu eestis väga paljudes riikides üldse ei olegi.

g M: samas on maailmas veel tänapäevalgi palju hõime, kes elavadki väljas. nad näiteks rändavad, on ise kogu aeg lageda taeva all ja samamoodi on lapsedki. tekib küsimus, kui see õuelasteaialaps läheb õhtul tuppa, kas ta on valmis siis olema järgmisel päeval jälle kuus tundi õues.

M s: videoklipis, mida mina nägin, läksid lapsed sööma ikka ruumi. see oli küll kütmata, aga pakkus tuule ja vihma eest varju.

ls: Meilgi minnakse mõnikord õue oodet võtma ja sünnipäevadel süüakse tortigi väljas. see on väga tore, kui on varjualune ja nurgatagune, kus tuul ei puhu.

M s: Pikem matkapäev vanemate rühmadega on meil juba ammu plaanis. aga igapäevasema õuesõppe murekoht on see, et tuleb võtta asjad toast ja minna välja. k aose poolt pakutud mõte on aga teistsugune: minnakse õue ja hakatakse tegutsema, midagi ei olegi kaasas, kõik on väljas olemas. uuritakse ja avastatakse ja mõeldakse mängud välja. tuleb osata end mõelda ruumist lahti või eemale.

kt: kas lapsed väsivad lasteaiapäevast ära ka?

g M: Jah, ikka. eriti nooremas vanuses soovitataksegi vahepäevi, sest iga nädal viis päeva järjest lasteaias käimine võib kurnav olla. samal ajal väsitab ka suuremaid lapsi pidev seltskonnas viibimine ja tegelikult on lasteaias ka väga tihe päevakava.

kk aga kuidas on igavusega? kas neile selliseid hetki ka jääb, kui midagi kavas ei ole? räägitakse, et tänapäeva lapsed ei oska igavusega hakkama saada.

g M: näiteks võib õues igav hakata: kui laps on siin juba viis aastat käinud ja kõik on nii tuttav ja läbi proovitud. see on natuke sunnitud igavuse hetk, kus nutikamad hakkavad leiutama ja läheb nii põnevaks, et ei taheta enam tuppa tulla.

kt: kuidas siis rühmas tasakaalu leida? võib-olla mõni laps tahabki rohkem üksi olla, seltskonnast puhata. inimesed on ju nii erinevad.

ls: tegelikult me teeme kõike ikka koos. Päris sellist võimalust ei ole, et laps otsustab, et täna jään üksi tuppa.

M s: rühmaruumides on olemas lugemispesad ja puhkamisnurgad diivanitega ning telgid. sinna saab minna pikutama või omaette olema, aga kogu rühm on ikka enamasti koos samas ruumis ja päris ära minna ei saa. igavusega õpitakse ilmselt kõige paremini hakkama saama magamise ajal – kui sa ei maga. Ja kui seda selles võtmes vaadata, ei ole kohustuslik päevane puhketund sugugi halb mõte. nad lähevad kell 13 pikali ja kell 15 tõusevad: kaks tundi päevas on n-ö pealesunnitud puhkehetk. neile, kes ei vaja füüsilist puhkust, on see meele puhkamise hetk – vaikus. nende jaoks, kes ei maga, on see hetk, kui tuleb hakata mõtlema, et ei oleks igav. Ja ei ole väliseid mänguasju, mis selle töö lapse eest ära teeksid.

kk: salto arhitektid valisid projekti asukohaks skoone bastioni ja alustasid linnaplaneeringulisest probleemist: detailplaneeringu järgi saab sinna ümbrusesse vaid madalaid maju ehitada. see haakus nende ideega, et kui seal oleks lasteaed ja ka teised lastele suunatud funktsioonid, tekiks skoone bastioni äärde laste mõõdus ja lastele mõeldud linn. Ühtlasi on töö kriitika sellele, et lasteaiad on linnast eraldatud üksused: ainult seal ühes punktis, ühe värava taga ongi laste ruum. see siin on aga linnaosa, mis on ka oma mõõtkavas lapsele lähem.

M s oleme kokku puutunud ettepanekuga rajada kaubanduskeskusesse magamisega lastehoid. see pole küll päris sama mõte, aga midagi sarnases suunas. kaubanduskeskustes võiks ju ka olla terve lastele suunatud korrus restoranide, huviringide ja katusel paikneva õuealaga.

g M: kaubanduskeskus on kaval, tänu sellele tuleb lapsevanem sinna ja teeb kõik oma ostud seal. Positiivne on see, et laste peale mõeldakse järjest rohkem võrreldes varasema ajaga, aga päris laste linnaosa oleks veel toredam samm edasi.

Ms: salto pakutud linnakus oleks lapsevanemal endal ka tore jalutada ja lapsega koos olla.

kt oluline on ka lasteaeda ja laste linnaosasse minemise sündmus. võib-olla muidu on näiteks hambaarsti juurde minek natuke hirmus, aga kui

kogu keskkond on laste mõõtkavas, siis on see teekond võib-olla hoopis põnev.

M s: Paralleele võib tõmmata siin sellega, et mõni laps näiteks ei taha kodus hambaid pesta, aga lasteaias on nii põnev, et siin on ta hea meelega nõus. võib-olla on arstilkäiguga samamoodi, et suurde haiglasse, kus on palju kitlites arste, ei taha laps minna, aga kui ta on oma tuttavas keskkonnas, lasteaia kõrval, mis lapsele meeldib, ja ta on hea meelega nõus sinna minema. Muidugi siin projektis on väga hästi tabatud seda keskkonda, kus on kõige suurem lasteaedade puudus –kesklinn, kus on samal ajal kõige rohkem töökohti. selles mõttes kesklinn töötaks väga hästi, vanem väga sageli eelistab lapse panna lasteaeda oma töökoha lähedusse.

kk: siit võimegi minna veel ühe teema juurde, mis kerkis esile vestluses ühe lasteaedade suhtes natuke kriitilise sisearhitektiga: et milleks on vajalik selline koht, kuhu laps viiakse terveks päevaks, et tegelikult peaks ka see laste hoidmine olema eluga orgaanilisemalt seotud. et lapse ruum oleks tööruumiga kõrvuti, et on võimalik vaheldumisi käia ühes ja teises.

g M: Päris paljudes suuremates büroodes on tehtud lastehoiud. Ma olen kuulnud sellist versiooni, et alguses on suur huvi, aga sel hetkel kui ruum on valmis, hoidjagi palgatud, siis kaob miskipärast huvi ära ja lapsi tuuakse sinna vähe. Pigem toimivad suurtes kontorites spetsiaalsed lastetoad, kus kasvatajat ei ole, vaid laps tegutseb mõnda aega omapead.

M s: samas on lapsevanemale oluline ka see, et kui ta viib lapse päevaks lasteaeda, siis on võimalik panna uks enda järelt kinni ja keskenduda tööle, ja kui talle järele minna, siis on aega ümberhäälestumiseks. see üleminek on oluline, et keskendud täielikult lapsele ega mõtle samal ajal muid mõtteid.

Mängiv iniMene. kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist eesti arhitektide liidu aastanäitus 2014

arhitektuuri- ja disainigalerii Pärnu mnt 6, tallinn

29.10.––16.11.2014, e––P 12––18

näituse kuraatorid Ja kataloogi

toiMetaJad: kadri klementi, karin tõugu

keeletoiMetaJa: tiina hallik

kuJundaJa Ja illustraator: epp õlekõrs

MaketiFotod: tõnu tunnel

välJaandJa: eesti arhitektide liit

trÜkk: trükikoda iloprint

kirJatÜÜBid

gt Walsheim Medium, Bold; Bookman light; letter gothic std

PaBerid

Pop set lime tonic 170g, kaskad light Blue 80g, Munken lynx 120g, galerie art silk 115g

tänaMe:

Marju saar, grete Miilen, liisi soosalu lasteaiast väike Päike, Ülle Põld lepistiku lasteaiast, Pille siimpog rännaku lasteaiast, Marika ärmpalu kopli lasteaiast ja kristi lüüde naba lasteaiast.

toetaJad:

kultuurkapital, kultuuriministeerium, tallinna ettevõtlusamet, tartu linn, Pärnu linn