KOOLILEHT TSIRGUKE 15 by Tsirguliina Keskkool

I and er

Haara omale värske koolilehe 15. juubeliväljaanne! Loe koolilehest rohkem lk 4.

Tsirguke

Tsirguliina Keskkooli koolileht

Nr 1(15) 2012/2013

Hindamatu

Õpetaja Koidula Soe avaldas esimese raamatu MERLIKA HÜDSI

peatoimetaja, 10. klassi õpilane

Noorena oli õpetaja üsna häbelik ning „tänu“ sellele luuletas ainult sahtlisse. Kevadel tulid raamatukogus aga luuletused jutuks. Tiia Pärnik uuris, kas tal on luuletusi ja õpetaja valetama ei hakanud. Ta andis oma luuletusi raamatukogutöötajaile lugeda. „Tänu Tiiale ja Helele saidki mu luuletused raamatusse kirja pandud,“ lisas õpetaja tänulikult.

klassiruumi ning nendes kokku akent. Esimesse klassi astus õppima

õpilast ning sel õppeaastal õpib meie koolis

141

Alustas nooruses

Kirjutas sahtlisse

Meie koolis on

Meie kooli särasilmne, alati naeratav keemiat ja bioloogiat õpetav Koidula Soe avaldas suvel luuleraamatu, mis kannab pealkirja „Rändaja“. See luulekogumik sisaldab luuletusi, mille teemadeks on inimese elutee ehk rändamine elust surmani või rändamine looduses kevadest kevadeni. Raamat on kahes versioonis: üks piltidega ning teine ilma. Luuletanud on õpetaja Koidula kooliajast alates. Esialgu küll ainult õpetaja käsul, aga hiljem on lihtsalt „vaim“ peale tulnud ning esimesed salmid iseenesest valmis saanud. Luuletuse lõpuread on enamasti ikka laua taga valmis kirjutatud. Kui küsida õpetaja Koidulalt, mis teda inspireerib, siis vastus on üsna lühike, kuid sünge. Tema inspiratsiooniallikaks on loodus, eriti sügis. Samuti ka valu ja raskused, loomulikult vastamata armastus aga ka tobedused ühiskonnaelus.

INFOTULP

õpilast, keda juhendab

õpetajat. Õpilasesinduses on

Piltideta luulekogumikku saab lugeda ka raamatukogus. Foto: Tiia Pärnik

Loodab trükkida

Hetkel saab seda luulekogumikku lugeda raamatukogus, aga kahjuks ainult ilma piltideta. „Kui kunagi oleks võimalik, siis tahaksin raamatu ka trükis välja anda, et seda sõpradele, sugulastele ja oma eesti keele õpetajale kinkida,“ sõnas õpetaja Koidula lootusrikkalt. Kooliajal meeldisid õpetajale

värsivormis J.W Goethe „Faust“ ja W. Shakespeare „Hamlet“. Viimastel aastatel on Koidula hakanud lugema reisiraamatuid. „Viimati lugesin uuesti Taani kirjaniku J.V Janeseni 5-osalist raamatut „Pikk teekond“, milles on juttu ürgajast Kolumbuse retkeni. Õpetaja usub, et raamatutest otsib ta rändamist ajas ja ruumis.

Uuenes kooli kodulehekülg Nüüdsest on kooli kodulehel olemas info nii õpilasesinduse, kooliraadio kui ka -lehe kohta. Enam ei pea uudiseid otsima eraldi õpilasesinduse kodulehelt,

vaid kogu info on olemas ühes kohas. Uuenduse on läbi teinud ka kalender, mis on praeguseks täienenud eriti jõudsalt.

22 liiget, neist

õpib gümnaasiumis.

oktoobril sai kooliraadio

aasta vanuseks.

Arvamus

JUHTKIRI

Ja jälle ongi käes sügis... MERLIKA HÜDSI

peatoimetaja, 10. klassi õpilane

Lehed langevad, ilmad lähevad järjest külmemaks, päevad lühemaks ja teed porisemaks. Tuleb välja otsida kummikud ja vihmavari ning kindlasti ka helkur, sest sügisilmad on petlikud ning õhtud juba varakult pimedad. Kallis lugeja! Tahan tähelepanu pöörata meie juubelilehele. Hetkel hoiad käes koolilehe 15. numbrit. Töö ja vaev, mis sellesse pandud on, on tohutu. Seetõttu ongi praegune leht pühendatud just nimelt Sulle, armas lugeja! Ilma lugejateta poleks mitte mingi lehe eksisteerimine võimalik. Austa lehte ning kui oled selle läbi lugenud jaga seda ka oma õe, venna või vanematega. Veelgi suuremad tänusõnad tahaks ma aga edasi anda lehe taaselustajatele, kelleks olid Sandra Pikk ja Timo Arbeiter. Need kaks noort on mulle tohutuks inspiratsiooniks ning eeskujuks, nende nõu ja toetav tugi on see, mis mind koolilehe tegemistes edasi viib. Nendeta poleks Sinul seda, mida hetkel käes hoida, poleks minul midagi, mille pärast vaeva näha ning lehte, mille pärast muretseda. Suur tänu teile! Kohe-kohe on läbi saamas esimene veerand, mis minu jaoks läks kui linnutiivul. Järgmine veerand on aga veelgi rohkem juubelihõngulisem, sest lähenemas on kooli 100. aastapäev, mida tähistatakse 1. detsembril. Täpsem info ilmub peagi kodulehel! Soovin Teile ilusat nädalast puhkust!

PEATOIMETAJA Merlika Hüdsi (10. kl) KEELETOIMETAJA Marika Troon (õpetaja) KÜLJENDAJAD Merlika Hüdsi Timo Arbeiter (vilistlane)

Facebook –

noorte hukatus ja ajaröövel või asendamatu suhtluskanal? ESTER KAASIK

reporter, 10. klassi õpilane

Kui seisaksin hetkel rahvast täis saalis laval ning esitaksin ühe küsimuse: „Kui paljud teist on kuulnud Facebook’ist?“ Mis sa arvad, mitu inimest tõstaks käe? Tänase päeva reaalsus on see, et selles ülipopulaarses netiportaalis on kasutajaid kõvasti üle miljardi ning võin kindel olla, et neid lisandub iga päevaga... Kui palju veedad sina oma vabast ajast Internetis? Kui suure osa sellest ajast on sul lisaks muudele akendele avatud portaal Facebook? Ausalt öeldes on see mul endalgi hetkel (artikli kirjutamise ajal – toim) lahti. Miks? Eks uurime välja.

Mis tõmbab meid kõiki ikka ja jälle sellele lehele?

See on lihtsaim, kiireim ning vahetuim viis, kuidas jagada infot oma sõprade, pere, tuttavate ning vahel ka võõrastega. Tänapäeva ühiskonna üks kindlaim alustala ongi ju suhtlus. Tahaksin näiteks tuua teile ühe loo, mida õpetaja Maire Baumverk minu klassiga ühes perekonnaõpetuse tunnis jagas. Et teada saada, kui oluline suhtlemine ikkagi on, tehti üks väike eksperiment. Kuna teadupäraselt on ahvilised inimestele lähim liik, siis seetõttu osutusid-

REPORTERID Steven Elvet (5. kl) Ester Kaasik (10. kl) Kaari Kaasik (12. kl) Kristiine Karu (10. kl) Stella Möldre (5. kl) Liina Pärnik (10. kl)

ki nemad katsealusteks. Ühtede ahvidega tehti nii, et neile pandi kõik eluks vajalik puuri ja siis lahkuti sealt. Niiviisi toimetati umbes kuu aega järjest, kuni loomad lõpuks surid. Kuid ahvid, kellele viidi samuti sööki ja jooki ning lisaks sellele veel räägiti nendega, silitati neid jms, elasid nad sama hästi edasi ka pärast kuu aja möödumist. Ja kui minna tagasi loo algusse, siis see näide tõestabki just seda, et suhtlus on vajalik! Facebook tekitab ka teatud määral sõltuvust. Selles veendun ma iga päevaga üha enam ja enam. Tihtipeale imestan, kuhu see aeg küll kadunud on? Inimesed lihtsalt ei märka seda, kui mitu tundi nad arvuti taga veetes mööda saadavad. Kindlasti pole

ju ammu teada tõde, et mis kord on üleval, seda ei saa kunagi maha. Ma ei parastaks teda. Ei, kindlasti mitte! Tema lugu aga, kogu see kiusamine, mõnitamine, peksmine, koolide vahetus ning lõpuks enesetapp, olgu see meile kõikidele pigem hoiatuseks. Tark inimene õpib teiste vigadest, rumal peab kõike ise kogema. Tuleks enne ikka mõelda selle, mida üles laete.

see igaühega nii, kuid ikkagi võin öelda, et noortel oleks palju rohkem vaba aega, kui loobuksid selle saidi külastamisest.

see mulle üllatuse valmistas? Mul polnud õrna aimugi, et meie kooli vilistlane niivõrd andekas on. Muidugi olin ma ka varem tema lauluoskusest kuulnud, aga tema laulude kuulamine jättis mul küll mõneks ajaks suu lahti. Üldse on Facebook mingil määral koht, kus erilised ja andekad saavad endale tuntust ning tänu sellele võib nendega suuri asju juhtuma hakata. Siiski tahaksin hoiatada Facebook’is ja üldse Internetis pesitsevatest ohtudest ning eelkõige tuleb säästa iseennast!

Üles laetud pildid ja nende tulevik...

Muidugi on Facebook’iga sama nali, mis ka ülejäänud Internetiga. Nagu me kõik teame, kaotab inimene midagi üles laadides kontrolli oma pildi või mis tahes asja üle. Me oleme kõik tuttavad Amanda Todd’i looga. Muidugi oli see temast väga rumal oma keha niimoodi Internetis paljastada, sest see on

Liisa Pärnik (10. kl) Gerle Rätsep (9. kl) Mari-Liis Saaremäe (11. kl) Karoliine Saega (9. kl) Carmen Saega (7. kl) Triin Talvik (6. kl) Kaisa Tiirmaa (6. kl)

Facebook ja kuulsus käsikäes

Hoolimata saidi miinustest, on sellel ka positiivseid külgi. Mulle näiteks valmistas väga suure üllatuse, kui meie kooli endine õpilane Jana Kesvatera facebookis endale fännilehe tegi ning seal enda laule jagama hakkas. Miks

Tsirguke

Koolilehe väljaandmist toetavad Tsirguliina Keskkool ja Tõlliste Vallavalitsus. TÄNAME KÕIKI ABILISI JA KAASTÖÖDE TEGIJAID! Loe koolilehti internetis: www.issuu.com/tsirguke

Uudised

Õpilasesindust asus juhtima naerusuine Kaarin Granovski

Väiksena tahtis Kaarin saada raamatupidajaks. Foto: Ester Kaasik

KAARI KAASIK

reporter, 12. klassi õpilane

Alates sellest õppeeastast juhib õpilasesinduse kamraade 16-aastane Kaarin, kes õpib 10. klassis.

Millega meeldib Sulle vabal ajal tegeleda?

Vabal ajal tegelen näitlemisega. Vahepeal käisin tantsimas, aga viimasel ajal on trennid ära jäänud. Mängin koeraga ja üritan võimalikult palju aega veeta oma sõprade ning perega.

Kaua oled olnud õpilasesinduses, mille pärast üldse tahtsid esimest korda liituda?

Õpilasesinduse liige olen olnud neli aastat. Esimesel korral liitusin, kuna tundsin, et tahan midagi koolielus muuta. Sellel ajal ei julgenud ma aga avalikult oma soove ja mõtteid välja öelda, kuid nüüdseks olen kardinaalselt

muutunud. Mul ei ole kunagi mõttesse tulnud, et tahaksin õpilasesindusest lahkuda. Alati on miski, mis mind seal hoiab – inimesed, tegevused või koolielu arendamine. Tunnen, et saan veel midagi kooli jaoks ära teha. Õnneks on mul veel paar aastat aega. Mulle meeldib, kui saan midagi kasulikku teha ja teisigi tegevustesse kaasata.

Kui suure üllatusena tuli Sulle see, et Sa said õpilasesinduse presidendiks?

Ikka päris suure üllatusena juba seegi, et keegi mind üldse esitas kandidaadiks. Aga mul oli väga hea meel. Sisendasin endale, et saan selle vastutusega hakkama. Terve päeva olin tegelikult natuke ehmunud ja hirmul, aga Merlika rahustas mind, öeldes: „Sa saad hakkama, me oleme sinu kõrval!“

On Sul mõni idee, mida soovid kindlasti teoks teha?

Otseselt mingit ideed ei ole.

Eelkõige loodan, et kooli üritused tuleksid jätkuvalt hästi välja ning õpilaste ja õpetajate osavõtt nendest oleks suur.

Kuidas valmistud koosolekuteks?

Üks päev enne koosolekuid võtan ette protokollid, vaatan need üle ning panen kirja tegemata tööd. Kirjutan üles üritused, mis on tulemas ja ka oma ideed, mida teha võiks.

Kuidas tunned ennast presidendina, kas see amet on Sulle raskusi valmistanud?

Õpilasesinduse presidendi amet oli mulle esialgu harjumatu, natuke ka raske. Nüüdseks tunnen ennast selles ametis juba mugavamalt. Mul on hea meel, et teised liikmed mind toetavad.

Millisest ametist unistasid lapsena, millest praegu?

Väiksena tahtsin saada juristiks või raamatupidajaks. Mängisin pidevalt sõbrannadega kontorit ja panka. Praegu ei oska ma öelda, kelleks saada tahaksin, kuna huvisid on palju. Aga kindlasti peab olema selline amet, kus saan võimalikult palju inimestega suhelda ja reisida.

Mis on Sinu elu moto?

Võtan elult kõik, mis võtta annab. Haaran võimalustest kinni ja naudin seda, mida teen!

Kooliraadio plaanid uuel aastal MARI-LIIS SAAREMÄE tegevtoimetaja, 11. klassi õpilane

Tutvusta ennast natukene. Millega Sa tegeled? Mida vabal ajal teed?

Minu nimi on Aivi Bõstrova, olen 17aastane ja õpin 11. klassis. Kooli ajal tegelen õppimise ja kooliraadioga. Vähese vaba aja veedan puhates või mulle kallite inimestega koos olles. Samuti olen aktiivne Valgamaa Punase Risti seltsis, kus üritan võimalikult palju endast anda, head teha ning ennast arendada.

Tuli see üllatusena, kui said kooliraadio peatoimetajaks?

Tegelikult ei tulnud see minu jaoks üldse üllatusena, kuna enam-vähem juba teadsin, et see võib juhtuda. Juba eelmisel õppeaastal oli sellest juttu olnud.

Millised tunded Sind valdasid, kui said teada, et oled uus peatoimetaja?

Tunded olid valdavalt head,

hakkasin kohe mõtlema, mida sellel aasta uut ja huvitavat korda saata, et meeskond oleks tegusam.

Millised plaanid on uueks õppeaastaks kooliraadioga? Kas hakkab toimuma ka midagi uut?

Huvitavat hakkab kindlasti toimuma. Üritame kõike teha nii, et see ka meile endile meeldiks ja ei tekiks tüdimust. Kõik, mis vähegi hakkab ära tüütama, üritame kohe ümber muuta. Nagu eelnevalgi aastal, on ka nüüd plaanis teha fotokonkurss. Oleme muutnud saadete kava niimoodi, et säiliksid traditsioonilised saated, kuid juurde tuleb ka nii mõndagi uut. Nüüdsest hakkame igal esmaspäeval kuulama nädala horoskoopi ja teisipäeviti on üle nädala intervjuu, kooli ajalugu või lapsesuu.

Millised ootused on kooliraadio liikmetele?

Ootused on üpris tavalised: et meeskonnatöö sujuks paremini ja

Uus kooliraadio juht lubab eetrisse mitmeid uuendusi. Foto: Ester Kaasik

alati, kui mõni probleem hakkab tekkima, tuleks see lahendad juba eos.

Kas soovid veel midagi lisada kooliraadio meeskonnale või kooliperele?

Kooliraadio meeskonnale soovin okast kurku ja rõõmsaid eet-

riaegu. Kooliperele aga mõistvat suhtumist, sest keegi pole perfektne ja apsakaid juhtub nagunii igaühel. Kui nüüd tuleb kellelgi mõni hea idee seoses kooliraadioga, võiks selle kindlasti mõnele meie liikmele kõrva sosistada.

Koolileht

Koolilehel uus peatoimetaja MARI-LIIS SAAREMÄE

tegevtoimetaja, 11. klassi õpilane

Tänavusest õppeaastast asus koolilehe peatoimetaja ja küljendaja kohale aktiivne, rõõmsameelne ja tubli õpilane 10. klassist. Kes on Merlika Hüdsi ja mida on tal meile kõigile öelda?

Räägi endast, millega Sa oma vaba aega sisustad?

Hetkel panustan võimalikult palju oma vabast ajast Valgamaa noortelehe Tankla töösse. Õpin küljendamist, millega olen juba natukene tuttav, seda siis tänu meie kooli vilistlasele Timo Arbeiterile. Tegelen veel saja muu pisiasjaga, lihtsalt üritan olla aktiivne. Lisaks olen võimalikult palju koos oma sõprade ja perega, kes on mulle väga tähtsad.

Tuli see üllatusena, et said peatoimetajaks? Milline meeleolu oli sel hetkel?

Ei tulnud üllatusena, kuna endine koolilehe peatoimetaja Liina Suur pakkus mulle seda kohta juba varem. Muidugi ei saanud ma sellest ju ära öelda. Kuna mind huvitab ajakirjandus ning küljendamine, siis tegelen sellega meeleldi. Tunne oli sel hetkel kuidagi väga hea ja mind valdas rahulolu, et lõppude lõpuks saangi tegeleda sellega, mis mulle väga meeldib.

Millised on plaanid lehega? Kas on plaanis midagi uut?

Mingil määral teen muidugi seda, mida tegid endised peatoimetajad. Aga nii, kui vahetub inimene, muutub kindlasti mingil määral ka töökeskkond ning midagi uut sellega seoses ka tuleb.

Peatoimetaja Merlika naudib lehe juures üle kõige küljendamist. Foto: Ester Kaasik

Millised ootused on koolilehe liikmetele?

Minu peamine ootus on see, et nad kõik oleksid hästi aktiivsed ning vastutulelikud, kui ma neilt abi palun. Lisaks loodan, et suudan omalt poolt edasi anda kasulikke teadmisi ja kogemusi kogu meeskonnale.

Koolileht Tsirguke aitas kujundada tulevikuplaane SANDRA PIKK

vilistlane aastast 2012

Arvan, et iga noor peaks leidma endale koolivälise huvitegevuse, mis teda aktiivsena hoiaks. Olgu selleks jalgpalli tagaajamine staadionil, loominguline väljendus käsitööringis, kitarri tinistamine õhtustel tundidel või hoopiski uue võõrkeele tundmaõppimine pärast tunde. Kuigi mulle meeldib koduümbruses jooksmas käia või rühmatreeningutel end proovile panna, pole ma kunagi just suur spordiinimene olnud. Seetõttu leidsin endale teistsugusema väljundi – alates kaheksandast klassist püüdsin läbi õpilasesinduse koolielu edendada ja huvitavamks muuta. Esimesel gümnaasiumiaastal valiti mind õpilasesinduse presidendiks ja selle tiitliga sain kaasa julguse, mis aitas mul seada prioriteete. Igatsesin aastaid koolilehte Tsirguke, aga olin siis veel liiga noor või kogemustevaene, et koolilehe meeskonda ise eest vedama hakata. Ent kui liikmed valisid

mind õpilasesinduse juhiks, tundsin end motiveerituna ja andsin endast kõik, et koolilehe ilmumine taaskäivitada. Olgu mainitud, et kümnenda klassi alguses polnud mul õrna aimugi, kes minust tulevikus saab või mis eriala mind paeluda võiks.

ära oodata, millal saan koju lugu kirjutama minna. Naljakas, sest tegelikult pole ma kunagi olnud kirjutamises just säravaim täht klassis. Ent see mind ei morjendanud. Koolilehe meeskonnas tundsin ennast väga, väga hästi... ehk isegi veidi asjatundjana?

Tekkis rahulolu tunne

Jõudsin maakonnalehte

Kuidagi spontaanselt jäin mina koolilehte vedama ja meil oli töökas ning teotahteline meeskond. Kogemus oli uus nii mulle kui teistelegi tegijatele. Toimetasime artikleid, kirjutasime põnevaid lugusid, intervjueerisime õpetajaid ja õpilasi ning panime end proovile küljendamises. Samas oli see kõik nii põnev, et ühel õhtul artikleid parandades mõistsin, et see on küll raske töö, aga ma pole ennast veel kunagi nii rahulolevana tundnud. Sel õhtul toimus mingisugune eneseleidmine. Mind tegid õnnelikuks lihtsad intervjuud erinevate persoonidega. Teiste inimeste energia mõjus mulle hästi ja ma ei jõudnud

Et näitasin ajakirjanduse vastu üles aina rohkem huvi, kutsuti mind Valgamaa noortelehte Tankla. Mäletan hästi enda esimest artiklit. Lühike, kiiruga tehtud, ebahuvitav ja olgem ausad – vilets. Kui ilmus järgmine leht, tahtsin rohkem panustada ja kirjutada sellise artikli, kus väljun enda mugavustsoonist. Niisiis ma läksingi enda esimesele täispikale, tõsisele intervjuule Valgamaa Kutseõppekeskusesse, millest kirjutasin pika reportaaži. See oli järjekordne pöördepunkt. Tundsin taaskord, et olen õigel teel. Sellest pöördepunktist arenes välja tegevtoimetaja koht noortelehes, veidi aega hiljem aga ka peatoimetaja amet. Muidugi pidin

Mida soovid lisada kogu kooliperele?

Kui teil on midagi, midagi, mida lehes kajastada, siis võite mind leida koolist või kirjutades mhydsi@gmail.com. Kui keegi soovib veel liituda koolilehe toimetusega, siis andke sellestki kindlasti teada.

toolilt kukkuma, kui mõistsin, et täidan suvereporteri rolli kohalikus maakonnalehes Valgamaalane. Ma aina pürgin ja pürgin. Ent mäe tipuni, mille poole rühkida, on veel pikk maa! Tänaseks õpin Tallinna Ülikoolis ajakirjandust. Täiesti iseenesest mõistetav valik, nii minu, vanemate kui sõprade arvates. Kuigi olen alles õpingutee alguses, ei saaks ma rohkem rahul ollagi. Varem ajakirjandus ehmatas mind. See näis ohtliku, kiire, raske ja keerulise maailmana. Seda on ta praegugi, kuid selles maailmas elades polegi midagi nii hullu. Vastupidi – huvitav on.

Tänulik usalduse eest

Ma ei kujuta ettegi, mida hetkel õpiksin, kui kool poleks mind nii palju usaldanud ja avasüli koolilehe taastamise mõtte vastu võtnud. Olen tohutult tänulik, kuidas kool alateadlikult minu tulevikuplaanid ette joonistas. Suur kummardus ka selle eest, et Tsirguliina Keskkooli koolileht Tsirguke on püsima jäänud. Järelpõlv, olete tublid! Alustasin kolumni esimest lõiku lausega, et igal noorel võiks olla mõni huvitegevus, mis teda kooli kõrvalt aktiivsena hoiab. Mõtte sisu peitub selles, et pealtnäha hobist võib välja areneda midagi suuremat. Just nagu minulgi.

Persoon

Alar Allik teeb seda, mida armastab MERLIKA HÜDSI

Mis ametit hetkel pead?

peatoimetaja, 10. klass

Hetkel töötan supervisior’ina ehk siis juhin restorani tööd ja paberimajandust ning pean töötajate eest hoolt kandma.

Alar Allik on Tsirguliina kooli vilistlane alates 2008. aastast. Ta elab paregusel hetkel Inglismaal, Cumbria maakonnas ning töötab 4-tärni restoranis.

Miks Sa just Inglismaale läksid?

Mulle meeldis väga inglise keel ning alguses oli plaan minna Londonisse, kuid saatus tegi hoopis teised pöörded.

Mis on meeldejäävaim mälestus Tsirguliina koolist?

Neid on muidugi hästi palju. Aga üks mälestus, mis kohe meelde tuli, on see, kui mu õel oli tutipidu ja ma pidin seal esitama ühe Smilersi laulu, siis ma laulsin selle täiesti mööda. Õpetaja mängis ühte helikõrgust, aga ma ise laulsin teist helikõrgust. Tänu sellele läkski mul see esinemine sassi. Hästi häbi oli tegelikult. Aga selle kõige juures oli hea, et rahvas hakkas minuga kaasa laulma.

Kas tunned, et langetasid Inglismaale minemisega õige otsuse?

Kindlasti, ma ei kahetse seda üldse! Hetkel polegi mul plaani Eestisse tagasi tulla.

Kas on kavas veel kunagi edasi õppima minna? Kui jah, siis mida?

Plaanis on minna küll, aga ei tea millal. Tahaksin õppida ärimajandust ja selle juhtimist.

Kelleks tahtsid saada siis, kui olid veel väike poiss?

Väiksena tahtsin saada kokaks, sest mulle meeldis söögitegemine.

Millega hakkasid tegelema pärast keskkooli lõpetamist?

Mul oli plaan minna õppima Heino Elleri nimelisse muusikakooli, aga see jäi kahjuks katki. Siis töötasin vahepeal Valga restoranis Lilli ja peale Lillis töötamist saingi indu, et minna Inglismaale. Sain Valgast kogemused ja läksingi.

Milliste tegevustega sisustad oma vaba aega? Alar Allik elab hetkel Inglismaal ning töötab 4-tärni restoranis. Foto: Erakogu

Milline on suurim saavutus Sinu senises elus?

Ma arvan, et mu suurim saavutus on see, et lõpuks läksin ikkagi Inglismaale, mis on hetkel olnud ka mu elu parim valik. Siin sain oma

töö juures tiitli „Aasta parim proffesionaalne teenindaja“. Töötan 4 tärni hotellis Põhja-Inglismaal Cumbria maakonnas.

Millega tegelevad pärast gümnaasiumi lõpetamist

lumivalguke ja seitse pöialpoissi?

Foto: Erakogu

MERLIKA HÜDSI

Kui mul vaba aega on, siis tegelen laulmisega. Muretsesin endale koju stuudiomikrofoni ja natukene muud tehnikat, mida vaja, et saaksin kodus laulda. Natukene kritseldan ka laule. Pikamaajooksu teen ka tugevalt ning lisaks muule õpin hispaania keelt.

Sairos Tamm: Mõtlesin, et võtan aastakese puhkust ja vaatan siis, mis edasi saab. Sel aastal pühendan end täielikult spordile.

peatoimetaja, 10. klass

Sandra Pikk: Õpin Tallinna Ülikoolis ajakirjandust. Kuna minu viimased aastad olid tihedalt seotud ajakirjandusega, oli see iseenesest mõistetav, et läksin ajakirjandust õppima. Ühest küljest oli see mu sõprade ja pere arvates loogiline valik, teiselt poolt on see juba pikka aega minu suureks südamesooviks. Tunnen end õiges kohas olevat ja loodan, et aastate pärast loete minu põnevaid reportaaže ja intervjuusid mõnest mainekast Eesti, miks mitte ka välismaisest ajakirjast.

Madis Sitik: Teenin oma elu esimest miljonit. Selleks, et seda saada pean läbima väikese testi, mis kestab kolm aastat. Tegelikult läksin Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžisse ja õpin seal ettevõtlust ja projektijuhtimist.

Ats Tamm: Õpin maaülikoolis tehnotroonika eriala. Villu Virnas: Hetkel töötan ning järgmisel aastal on plaanis minna ka õppima.

Mihkel Perlov: Hetkel töötan, puhkan ja tegelen oma hobidega.

Remo Surri ei soovinud antud teemal reporterile vastata.

Ats A. Tamm: Elan nüüdsest Tartus ja õpin Tartu Kutsehariduskeskuses turismikorraldust ning olen selle erialaga väga rahul.

Suvereis

Mälestusi „suure lombi“ tagant MARI-LIIS SAAREMÄE

tegevtoimetaja, 11. klassi õpilane

Tutvusta end natukene. Millega tegeled? Kuidas sisustad oma vaba aega?

Olen 11. klassi õpilane Anabell Tamm. Arvan, et olen sõbralik ja enesekindel noor neiu, kes on seadnud endale elus eesmärgid ning püüdleb nende poole. Mulle meeldib pingutada ja vaeva näha. Püüan enamasti säilitada positiivset meelt. Vabal ajal tegelen põhiliselt spordiga, täpsemalt kergejõustikuga. Ma lihtsalt armastan sporti! Kooli ning trenni kõrvalt muudeks tegevusteks eriti aega ei jäägi. Veel meeldib mulle metsas käia. Seal on väga mõnus värske õhk ja jalutamine annab energiat.

Kuidas algas Sinu reis Ameerikasse ning mis eemärkidel seal käisid?

31. mail algas minu reis Ameerika Ühendriikidesse. Esialgu lendasime Riiast Stocholmi ning seejärel istusime ümber juba Ameerika lennule. Reis oli pikk ja väsitav, kuid siiski seda väärt. Olin täpsemalt Michigani osariigis Ann Arbori linnas. Veetsin Ameerikas 19 päeva. Ameerika oli minu suur unistus! See riik on mind köitnud juba ammu, lõpuks see unistus ka täitus. Ameerikasse reisisin eelkõige sellepärast, et külastada oma sõpru, kuid see reis oli mõeldud ka puhkamiseks. Mulle meeldivad väga väikesed lapsed ja USA-s ootasid mind kaks pisikest tüdrukutirtsu. Kogu pika lennu ajal Stocholmist Chicagosse (umbes 9 tundi) valdas mind suur ärevus. Tahtsin nendega nii väga kohtuda ja neid näha. Ja nagu ikka möödus aeg võõrsil olles nii kiiresti. Võimaluse korral oleksin kindlasti kauemakski jäänud, kuid kodus

ootasid mind ju pere ja sõbrad.

Mida Sa seal täpsemalt nägid ning tegid?

Ameerika on nii suur ja vaatamist oli seal palju. Eelkõige köitsid mind sealsed inimesed, kes olid väga sõbralikud. Nad olid rõõmsad ja naeratasid pidevalt. Esimestel päevadel võtsime aega ainult puhkamiseks. Tegelesin kahe väikese sõbraga, kellega me üsna lähedasteks saime. Käisime tihti mänguväljakutel, aga ma ei pääsenud ka nukkudega mängimisest. Kuid see kõik oli vaid suur rõõm mulle. Ma tundsin, et nad usaldasid mind. Kui reisimisest rääkida siis, esimesena võtsime ette Macinac´i saare, kus avanes lausa uskumatu vaatepilt. Saarel ei sõitnud mitte ühtegi tavalist autot, kõik olid vanaaegsed sõidukid. Liigeldi peamiselt hobuste ja ratastega. Meiegi laenutasime rattad ja tegime saarele tiiru peale. Tagasi sõitsime praamiga. Järgmisel päeval käisime liivaluidetel, kust avanes samuti uskumatu vaatepilt - Ameerika on tõesti suur ja väga ilus maa! Käisin ka Detroidis, kus elavad peamiselt pruuni nahatooniga inimesed. Seal nägin esimest korda tõelisi Ameerika pilvelõhkujaid. Selles linnas õnnestus mul käia kaks korda: esimesel korral lihtsalt linnaga tutvumas ja vaatamisväärsusi nautimas, teisel korral aga õhtusöögil, mis toimus peaaegu taevas – ehtsas Ameerika pilvelõhkujas. USA-s olles sain tutvuda ka sealsete eestlastega. Nad olid väga sõbralikud ja võtsid meid lahkelt vastu ja rääkisid veatut eesti keelt. Väga huvitav oli teada saada nende Eestist lahkumise põhjusi ja seda, kuidas nad oma eluga Ameerikas rahul on.

Klaasist uba pakub turistidele palju huvi.

Vahepeale jäi lihtsalt Ann Arboris veedetud aeg, mis kulus peamiselt poodlemiseks ja linnaga tutvumiseks. USA-s viibimise lõpupäevadel käisime ära Henry Fordi muuseumis. See polnud tavaline muuseum, vaid küla, mille Henry Ford oli ise rajanud. Seal avanes tõeline vaatepilt Ameerika ajaloole. Nägin ära Ameerika vanaaegse kooli ja Thomas Alva Edisoni esimese labori, mis oli väga huvitav. Külas oli paeluv ka see, et inimesed, kes seal töötasid, olid riietunud ajastukohaselt. Nad tegelesid erinevate töödega, näiteks põlluharimisega, et näidata turistidele, kuidas sellel ajal elati. Reisi viimasel päeval külastasime Chicagot. Seda elamust on võimatu kirjeldada. Chicago on tohutu suur linn, mida ümbritsevad pilvelõhkujad. Tänavatel oli uskumatult palju inimesi ja liiklus oli tihe. Huvitav oli suur klaasist uba, mis seisis keset Chicago parki. Olin seda varem piltidelt näinud, kuid nüüd õnnestus mul uba ka oma silmaga üle vaadata. Samuti käisime väga-väga kõrgel pilvelõhkujas, kust avanes „miljoni dollari“ vaade. Sealt ülevalt oli võimalik näha mitut osariiki ning palju linnu. Chicagos veetsime oma viimase päeva ja õhtul läksime ära lennukile, mis võttis suuna Eesti poole. Lendama hakkasime õhtul pimedas ja kui lennuk õhku tõusis, avanes mulle samuti unustamatu vaatepilt: kogu Chicago oli tuledes ja see oli lihtsalt imeline.

Foto: Erakogu

Kas plaanid kunagi sinna veel tagasi minna?

Kui võimalus avaneb, siis kindlasti lähen. Olen isegi mõelnud, et ehk kunagi tulevikus võiks seal eladagi.

Keda või mida Sa kõige rohkem igatsesid ära olles?

Tegelikult ma ei igatsenudki kedagi või midagi, sest seal oli lihtsalt nii palju tegevust, et polnudki aega igatsemiseks. Koduste ja sõpradega rääkisin Interneti ja Skype’i vahendusel. Olin kõigega kursis, mis siin toimub. Nagu ma juba ennist ütlesin, siis oleksin võimaluse korral sinna veel kauemakski jäänud.

Kas tahaksid veel midagi kooliperele öelda?

Püüelge oma eesmärkide ja unistuste poole ning uskuge nende täitumisse!

Kas sa reisil olles said ka midagi uut teada, mida varem ei teadnud? Ameerikamaa legendaarsed pilvelõhkujad.

Foto: Erakogu

Terve reis oligi üks suur teadmiste omandamine. Kindlasti sain USA kohta palju rohkem teada, kui ma varem teadsin.

Anabell oleks võimaluse korral Ameerikasse veelgi kauemaks jäänud. Foto: Erakogu

Sündmused

Kuperjanovlaste rada – neile, kes armastavad raskusi, pimedaid öid ja pingutusi LIINA SUUR

8. klassi õpilane

Tänavune Kuperjanovlaste rada oli üpris keeruline. Raskeks tegi selle see, et sadas vastikult palju vihma ja õhk muutus tänu sellele niiskeks ning jahedaks. Külm näpistas korralikult, kuid sellele ei pööranud me suurt tähelepanu, polnud isegi mitte aega sellele mõelda, et külm on. Esimese öö saime veeta telkides. Samal õhtul informeeriti meid ka sellest, mis üldse trassil toimuma hakkab. Sõime, jõime, pakkisime ja tegime veel viimased ettevalmistused, et järgmisel päeval kindla tundega metsi vallutama minna. Kui kõik vajalik tehtud, suikusime kiiresti unne, sest laupäeva hommikul kell viis oli start. Kui varem olime harjunud, et kella viie ajal oli juba päris valge, siis nüüd tuli pimeduses kompida. Metsa viidi meid nii, et me ei näinud mitte midagi. Pandi lihtsalt suvalises kohas maha ning seejärel pidime selgeks tegema, kus

asume. Koht üles leitud, seadsime sammud esimese punkti poole. Natukene halb oli muidugi pimedas metsas ringi rännata, aga samas sai jälle seda mõnusat kõditavat hirmu tunda, mis teadvustas meile veel rohkem, et võistlus ongi ju käimas! Jõudnud esimesse punkti, oli meil aega 2 tundi. Puhkasime, sõime, naersime ja jäädvustasime fotosid tehes meie esimesi emotsioone. Kõik oli juba algusest peale lõbus. Rajal saime visata granaati ja nuga, koostada luureraportit ning valmistada õlilampi, ehitada kolmest palgist asi, mis seisaks ja kannaks nelja inimest vähemalt meetri kõrgusel, saime ka jala märjaks teha rabas, käies seal räätsadega, panna kokku erinevaid relvi ja teha palju muid skautlikke tegevusi. Kõige rohkem ootasime aga õhtut, mil tuli ennast kusagile sobivasse kohta sisse seada ning valmistuda öiseks luureks. Seal pidime ära tooma valguslampidega valgustatud kastist ühe pakikese, mis tuli hiljem ühes punktis üle andma. Teine üles-

Üheks ülesandeks oli kolme palgi abil ronida ühe meetri kõrgusele. Foto: Ülla Tamm

anne oli orienteerumine, mida paljud ei teinud, aga meil möödus see täitsa huvitavalt. Metsas oli hulk vanu ja lagunenud maju, mis nägid välja justkui tondilossid: nendest kostis hirmujudinaid tekitavaid hääli. Just sellepärast kartsime pimedasse metsa orienteeruma minna. Ülesannete täitmiseks oli meile aega antud 10 tundi. Kui luurealast pakike toodud, hakkasime liikuma tugipunkt Golfi poole, kus oli võimalik saada teed ja istuda/magada sooja lõkke ääres. Jõudsime sinna kusagil kella kolme ajal öösel, vahetasime märjad riided kuivade vastu, kontrollisime oma varustuse üle ning seejärel üritasime ebameeldivalt märja ja niiske õhu käes magama jääda. Esimesed 10

minutit magamiskoti sees möödusid piineldes, tõeliselt külm oli, aga juba mõne aja pärast hakkas keha jahedama õhuga harjuma. Magada saime 2-3 tunnikest ning siis tuli juba reipal sammul edasi liikuda. Viimasel päeval oli ainult paar ülesannet ning siis kauaoodatud lõpujooks. Lihtsalt imeline, milline takistusrada sel aastal oli! Kolm kilomeetrit pikk, saime tunda nii vett kui ka muda, pidime ronima kõrge mäe tippu ja siis sealt alla tulema ja nii päris-päris mitu korda, vot see ajas vihale. Üle finišijoone astudes tundsin südames suurt rõõmu, sest olin jälle läbinud midagi rasket ja pärast pingutusi ning enesest maksimumi andmist ei saagi negatiivseid mõtteid olla.

KORIDORIKÜSITLUS:

Millised on sinu muljed õpetajate päevast?

Seiklusrohke sügispäev Luhasoo matkarajal Sügis on matkamiseks üks ilusamaid aastaaegu.

STEVEN ELVET

reporter, 5. klassi õpilane

13. septembril käisid õpilased 5., 6. ja 7. klassist Luhasoos õppereisil. Ilm oli rõske ja vihmane. Kõik lapsed tulid kooli, kummikud jalas, oodates starti Luhasoo poole. Bussisõit oli üsna pikk ning mõne jaoks ka pisut igav. Sohu jõudes olid kõik väga tähelepanelikud ja kuulasid õpetajat hoolikalt. Matka pikkus oli 4,5 kilomeetrit ümber Mustjärve. Saime palju uusi teadmisi. Näiteks kuidas mõõta vee temperatuuri, ära tunda erinevaid taimi ning seeni. Kirjeldada tuli ka raba, mis taimed seal kasvavad ja kes seal elavad. Kui kõik oli tehtud, jõudsime ra-

Foto: Timo Arbeiter

basaarele, kus asus väike RMK-le (Riigimetsa Majandamise Keskusele – toim) kuuluv puhkemajake. Seal täitsime viimased ülesanded ning siis jäi mõni hetk vaba aega, et marju ja seeni korjata. Sellega ühelpool, hakkasime hanereas jälle liikuma, kuid seekord märjemat ja libedamat teed pidi. Mõnes kohas polnud laudteed nähagi – kõik oli vee all. Paaril korral kuuldus sulpsatust – keegi libises teerajast mööda vette. Lõpuks jõudsime bussini, aga püksid olid kõikidel põlvini märjad, kummikutes loksumas pruun laukavesi. Sõitma hakates oli mõnel lausa külm. Selleks ajaks aga, kui kooli juurde jõudsime, oli kõikidel tuju jälle hea.

Küsimused ja fotod: Ester Kaasik

Rene Allik (2. klass): Asendusõpetaja oli väga tore. Mulle meeldis, et ta üldse ei karjunud ega pahandanud vaid aitas kohe, kui vaja oli.

Kristi Kõiv (12. klass): See ei olnud eriti hea, et paljud õpetajad ei osalenud tundides, mis me neile tegime. Eelmisel aastal oli just probleem sellega, et õpetajatel polnud midagi teha, neil hakkas igav. Muidu läks kõik korda ja oli väga hästi. Eriti suur aitäh Margitile, abi eest!

Ene-Eha Susi (õpetaja): Mulle meeldis rohkem, kui varasematel aastatel. Eriti meeldejääv oli hästi korraldatud kehalise kasvatuse tund, mis sobis õpetajatele väga hästi. Mulle meeldis ka kombineeritud kontroll töö. See päev oli minu meelest hästi korraldatud, lapsed oskavad alati positiivselt üllatada.

Mitmesugust

ESF projekti põnevad võimalused Tõlliste Avatud Noortekeskuses KAARI KAASIK

reporter, 11. klassi õpilane

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse ja Tõlliste Avatud Noortekeskuse TANK vahel sõlmiti leping ESF (Euroopa Sotsiaalfond - toim). Projekti käigus suurendati noorte konkurentsivõimet ja vähendati sotsiaalset tõrjutust noortekeskuses. Tegevused toimusid ajavahemikus 01.09.201131.08.2012. Projekt jagunes kolmeks osaks: huvitegevuse korraldamine noortekeskuses, erinevate ametite tutvustamine ning kogukonna arengut toetavate noorte omaalgatuste fondi abil vähemalt nelja noorte projekti elluviimine. Avatud huviringi põhimõttel said noored tegeleda fotograafia ja videoga. Nende käe all valmis 4 animatsiooni ja 5 noortefilmi. Neist üks, „Saatuse teekond“, saavutas Energia TV videokonkursil I koha ning rahva lemmiku tiitli. Veel osalesid foto- ja videoringi liikmed noorte filmi- ja fotofestivalil H2T (Helsingi to Tallinn)

Helsingis, kus nende noorte lühifilm ”Elu võimalikkusest maal” valiti üheks auhinnakonkursi nominendiks ning pälvis ka Energiasäästunädala videokonkursil vanemate vanuseklassis I koha. Tööelu ja ametite tutvustamise ja nõustamise sihtrühmaks olid, erinevate probleemidega töötud ja tavanoored vanuses 12-16, kes said tutvuda üheksa erialaga: näitleja, pagar-kondiiter, juuksur, kaitseväelane, IT-spetsialist, massöör, muusik, pottsepp ja arst ning kümne tegevusega: projekti kirjutamine, CV koostamine, koolitus ja töökuulutused Internetis, raadiojaama, Teeviida, panga, autoremonditöökoja, AHHAA teaduskeskuse, Otepää Seikluspargi, loomaaia ja botaanikaaia külastusega. NAF ehk noortealgatuste fondi konkurss oli mõeldud selleks, et noortekeskuse piirkonna noored saaksid aktiivselt osaleda otseselt enda kavandatud ja kogukonda arendavates projektialastes tegevustes. Toetuse saamiseks tuli täita üpris lihtne taotlusvorm.

Lahenda ristsõna! Ester Kaasik

Kuna alanud on sügis, koostasime ka ristsõna samal teemal. Vaata kas tead vastuseid sügise teemalistele küsimustele!

reporter, 10. klassi õpilane 1

Projekti raames sai uue värvikihi ka lasteaia mänguväljak. Foto: Timo Arbeiter

NAFi esitati 4 projekti. Esimene neist oli projekt “Kino“, mis viidi läbi aprillis ja mais, selle raames toimus filmiõhtu Tsirguliinas, Soorus ja Laatres ning üks filmiöö Tõlliste Avatud Noortekeskuses. Projektis osalejatele meeldis, et valla noored pakkusid võimalust nautida kinoelamust ning tagasisides avaldati ka soovi, et sellest võiks kujuneda välja pikem projekt. „Puhka Laatres“ sai alguse soovist muuta Laatre jõe rand kohaks, kus on hea seltskonnaga ujumas käia või spordiga tegeleda. Selle käigus remonditi olemasolevad asjad, toodi võrkpalliplatsi jaoks liiva, puhastati rand

sinna tekkinud sodist ja taimedest ning ehitati hüppelaud. Projekti “Värviline mänguväljak” tegevus toimus Tsirguliina lasteaia Õnnelind mänguväljakul, kus noored, lapsevanemad ning lasteaia töötajad parandasid ja värvisid mänguväljakul olevaid atraktsioone, mis olid nii kasutamise kui ka ilmastiku tõttu oma värvilise ja rõõmsa välimuse kaotanud. Isad parandasid atraktsioonide katuseid ja piirdeid. Põlvkondadevaheline mängupäev oli päev, kus tutvustati praeguste noorte mänge (XBOXi) ka vanematele. Nagu ikka - alguses ei saanud vedama, kuid pärast ei saanud siis ka pidama.

KORIDORIKÜSITLUS:

Millised on sinu muljed meie kooli orienteerumisvõistlusest? Küsimused ja fotod: Ester Kaasik

Kairit Kesa (3. klass):

Mulle jäi meelde see, et me jooksime, kui klassiga orienteerusime. Minu jaoks oli see kerge, väga meeldis!

5 6

Sander Elvet (7. klass):

Minu arvates oli see lahe. Ei tahtnud väga märjaks saada, aga ikka sain hakkama. Äge marsruut oli, kõik oli tore.

ALLA:

PAREMALE:

1. Pruun munajas asi, mis kukub alla tammepuu otsast. 2. Sügise viimane kuu. 3. Asjad, mis puude otsast alla lendlevad. 4. Köögivili, millest Halloweeni ajal laternaid tehakse. 6. llmanähtus, millega sügisel tihti kokku puutud.

5. Puu, mille leht on haruline ja praegusel aastaajal omandab kollaseid ja punaseid toone. 7. Värv, mida võid igal pool märgata. 8. Kuu, mille alguses kõik jälle kooli tulevad.

Gerle Rätsep (9. klass):

Mulle meeldis. See oli teistsugune, olin positiivselt üllatunud. Midagi sellist võiks toimuda iga-aastaselt.