Sõdur 01/20

Page 1

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 1 (111) 2020

Uus õhu­ operatsioonide juhtimiskeskus Tallinnas lk 13-14

ESTPLA-7 lugu lk 20-30

Dedovštšina vaevab Venemaad lk 36-43

Kaitseväe paraad 24. veebruaril lk 4-5


Leitnant August Schiller (Siller), 1926

K-P | 11-18 MÕISA TEE 1, VIIMSI

(+372) 621 7410 | www.esm.ee |


Sisukord

sisukord 4 Eesti Vabariigi 102. aastapäeva paraad 6 Eesti uudised

10

8 Välisuudised TALLINNAS AVATI UUS ÕHUOPERATSIOONIDE JUHTIMISKESKUS 14 Kaitsetahe – mis see on, millest see koosneb ja kuhu arusaam kaitsetahtest liigub? 20 ESTPLA-7 lugu: kaitseväe tuleristsed Bagdadis

36

32 Sõdur 2020 ehk varustuselementide uuendamine DEDOVŠTŠINA – VENE RELVAJÕUDUDE NUHTLUS

20 44 Scoutspataljoni kogemused lahingumasinatega CV90 48 EMKI 19 – väike näide suurte õppuste planeerimiseks

32

54

52 Kehalise ettevalmistuse ja spordi tähtsus riigikaitses ÜLEVAADE 2. JALAVÄEBRIGAADI SÜMBOOLIKAST 60 Kui palju Vene vägesid ja sõjatehnikat Eestis tegelikult oli? 66 Uus raamat

Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja kpr Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Ofset OÜ trükikojas Kaanefoto n-srs Jaan Vanaaseme ISSN 1406-3379

SÕDUR märts 2020 3


Paraad fookus

Kaitseväe juhataja kõne Martin Herem kindralmajor, kaitseväe juhataja

L

ugupeetav vabariigi president! Austatud riigikogu esimees! Härra peaminister! Ekstsellentsid! Head kaasmaalased ja külalised! Eestlastele ei ole omane positiivsete hinnangute andmisel kasutada ülivõrdeid. Kui midagi on hästi, siis ütleme „normaalne”. Kui midagi on suurepärast, siis ütleme „päris hea”. Oma saavutuste väärtust hinnates ei taha me enamasti võrrelda praegust aega aastatetagusega. Hindamisskaala positiivne osa võrdub enamjaolt unistustega. Head eestimaalased ja sõbrad – meil on täna 102-aastane oma riik. Me oleme vabad, meil on rikas kultuur, me elame normaalselt, meil on palju sõpru ja liitlasi, kes jagavad samu väärtusi. Me otsustame ise, mis suunas meie riik areneb. Me oleme väga kaugele jõudnud. See on päris hea. Umbes 100 aastat tagasi võitles vabadussõjas oma riigi eest teiste hulgas kapral Paul Hermann. Üks tema mä-

4 märts 2020 SÕDUR

lestus räägib nii: „Süüa polnud palju ja toidunõusid oli ka vähe. Kord saime teise sõduriga kahe peale kaussi mingit putru. Kui platvormi nurka sööma istusime, sülitas see teine mees kaussi – et kogu toit talle jääks. Vaatasin talle silma sisse, sülitasin samuti sinna kaussi … ja siis sõime mõlemad edasi. Pärast istusime rongile ja tegime vaenlasele säru.” Ka tänapäeval käitume tihti egoistlikult, vahel lausa eemaletõukavalt, pidades silmas peamiselt isiklikku huvi või lähtudes enda teadmiste ainuõigsusest. Kuid vastukaaluks rahvana oleme vajaduse korral valmis ikkagi oma riiki kaitsma. Praegu harjutame seda õnneks vaid õppustel. Ja loodetavasti sellise veenvusega oma kaitsetahte väljendamisel, et kunagi ei pea seda karmil sõjaväljal tõestama. Meie kodanike tahe ja reservväelaste oskused on maailmatasemel. Selle üle võib uhke olla iga ülem, saab uhke olla valitsus ning peaks uhke olema rahvaski. Meil on nüüd, nagu oli ka Paul Hermannil 100 aastat tagasi midagi, mis on tähtsam ühest pudruportsust.

Meie kodanike tahe ja reservväelaste oskused on maailmatasemel. Selle üle võib uhke olla iga ülem, saab uhke olla valitsus ning peaks uhke olema rahvaski. Ei seadused ega karistushirm pole põhjuseks, et saame moodustada kodanikest kahe ööpäevaga sõjaväelise üksuse ja jõuda sellega kogunemiskohast 100 kilomeetri kaugusele. Ammugi pole seadused need, mis panevad aina rohkem tööandjaid maksma õppekogunemisele läinud töötajale täispalka. Pole poosetamine, kui Eesti korvpalli­koondis riietub sõdurimustrisse. Pole liht­ salt heategevus, kui Eesti ettevõtted katavad meie sõdurite pühadelaua Iraagis, Malis või mujal kaugel kodust. Ja pole üksnes haletsev hoolitsus, kui külaelanikud pakuvad sõduritele õppustel pirukaid. Mis see


fookus Paraad Rivistus Harju tänava alguses ß Küberväejuhatust esindas paraadil staabi- ja sidepataljon

ß

Paraadil 24. veebruaril peab kõnet Martin Herem (vasakul), tema kõrval prefekt Kristian Jaani ja president Kersti Kaljulaid ß

siis on? Kas see on Eesti, mille eest 100 aastat tagasi võideldi? Sõjaväelane näeb selles toetuses laiapindset vaenlase heidutust – arvestatagu, et kogu rahvas osaleb riigikaitses. Meie riigis elavale inimesele peaks see tema igapäeva­ses pinges pakkuma meelerahu ja rõõmu – 102-aastane riik oma rahvaga on hea koht, kus elada. Õnneks on meil tarkust näha oma riiki ka suuremas pildis. Meil on, mida anda teistele. Kaitseväe puhul tuleb kindlasti esile tuua meie sõdurite tegevust rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, kus me ei ole mitte ainult usaldusväärsed liitlased, vaid aitame üsna kindlasti kaasa seal elavate inimeste heaolule. Meie täna siin võime vaid arvata, kui paljud Prantsusmaa või Mali isad ja emad nägid oma sõduritest poegi ja tütreid terve­tena, sest nende õnneks valvasid eelmise aasta juulis Gao baasi väravat just Eesti sõjamehed. Aga seal teatakse. Nagu ka teistes riikides, kus Eesti sõdur kaitseb inimesi arulageda terrorismi eest. Ma tahan tänada Eesti tegevväelasi kaitseväes ja kaitseliidus asjatundliku

ja tihti ennast ohverdava teenistuse eest Eestis ja väljaspool. Kindlasti on teil väga suur roll selles, et meie reserv­ väe kaitsevõimet nähakse usutavana ja meie teenistust liitlaste kõrval peetakse usaldusväärseks. Et meiega tahetakse asju ajada. Ehk seepärast on Tapal asuv brittide juhitud lahingugrupp koos Taani või Prantsuse kompaniidega muutunud vaat et iseenesestmõistetavalt Eesti kaitseväe osaks. Riigina oleme kindlasti jõudnud sinna, kuhu vabadussõdalased 100 aastat tagasi lootsid jõuda. Ehk kaugemalegi. Kuid sel­leks, et oma vabadust hoida nende samade ohtude eest nagu 100 aastat tagasi, tuleb meil veelgi tõsisemalt oma naabrite ja liitlastega

Riigina oleme kindlasti jõudnud sinna, kuhu vabadussõdalased 100 aastat tagasi lootsid jõuda. Ehk kaugemalegi.

koostööd teha. Ja seda mitte lisaks NATO-le, vaid NATO raamistikus. Möödunud aasta suurte õppuste järel näeme sel aastal õppust Defender 2020, kus Ameerika Ühendriikidest saadetakse Euroopasse ligikaudu 20 000 sõdurit. Osa neist jõuab ka Eestisse. Sel rahvusvahelisel õppusel harjutatakse Euroopa, sealhulgas ka meie regiooni kaitsmist. Ühe suure sammuna regiooni kaitsevõimes tuleb ära märkida möödunud aastal loodud Põhjadiviisi staap Lätis. Seal töötavad praegusel ajal taanlased, lätlased ja eestlased, kes kaartidele jooni tõmmates ei planeeri ainult järjekordseid õppusi, vaid meie regiooni kaitset, luues samas paremaid eeldusi liitlaste toetuse saabumiseks. Võib rahulikult tõdeda, et oma riiklikku iseseisvust ei jää me üksi kaitsma. Head Eestimaa kodanikud, kui vaja või tahtmist on – võib homme ka sülitada. Aga täna on meil põhjust rõõmustada nagu kindla peale rõõmustaksid need kaks soomusronglast. Meil on 102-aastane riik – päris hea! Elagu Eesti Vabariik!

SÕDUR märts 2020 5


Uudised

Kaitseminister kinnitas uue arengukava Ta lisas, et 2024. aastal on Eesti kaitsevägi varustatud ajakohaste side- ja juhtimissüsteemidega ning moodsate tankitõrjesüsteemidega. 1. jalaväebrigaadi koosseisus on kolm soomustatud pataljoni ning 2. jalaväebrigaad on kiiremini formeeritav ja mobiilsem. Järgmisel neljal aastal saabuvad uued käsitulirelvad, kuulipildujad, tankitõrjeraketikompleksid, tankitõrje granaadiheitjad, snaipripüssid ning kasutusele võetakse liikursuurtükid. Täielikult varustatakse tagalapataljonid, pioneeripataljonid, logistikapataljon, sõjaväepolitsei kompanii, kuus täiendavat maakaitse­kompaniid ning uue väeliigina küberväejuhatus.

foto: vbl Ardi HAllismaa

K

aitseminister Jüri Luik (pildil) kinnitas uue kaitseministeeriumi arengukava aastateks 2021–2024, millega suurendatakse oluliselt investeeringuid olukorrateadlikkuse, sidevõimete ja üksuste arendamiseks. Minister Luige sõnul on arengukava fookuses reaalselt mehitatud ja komplekteeritud lahinguvõimelised kaitseväe ja kaitseliidu üksused, mis on suutelised usaldusväärse eelhoiatuse korral võimalikult lühikese etteteatamisega ja koos liitlastega ohule reageerima. „Peale luure ja eelhoiatuse valdkondade saavad märkimisväärset tähelepanu eri tasandi sidevõimed, kuhu investeeritakse nelja aasta vältel kokku üle 200 miljoni euro,” märkis Luik.

6 märts 2020 SÕDUR

foto: kaitsevägi

President Kersti Kalju­ laidi 18. veebruari 2020. aasta käskkirjaga ülen­ dati kontr­admiraliks Igor Schve­ de (pildil), ühtlasi ülendati kom­ modooriks Jüri Saska. Kontradmiral Igor Schvede on teeni­ nud Eesti kaitseväes 1993. aastast, alusta­ des mereväes miinilaevade divisjonis, jõu­ des divisjoni ülema ametikohani. Ühtlasi on ta olnud Balti riikide ühise miinitõrjeeskaa­ dri BALTRON ülem. 2006. aastal osales ta NATO operatsioonil ISAF Afganistanis. Aastail 2007–2012 oli ta mereväe ülem, 2013–2016 kaitseväe peastaabi ülem. Kommodooriks ülendati ta aastal 2015. Ta on jätkanud teenis­ tust Eesti sõjalise esindajana NATO ja Euroo­ pa Liidu juures. Kommodoor Jüri Saska on lõpetanud Rootsi mereväeakadeemia ning täienda­ nud ennast Ameerika Ühendriikide mereväe staabi­kolledžis ja juhtimiskolledžis. Ta on teeninud peaaegu kõigil mereväe laevadel ja staapides ning ka miinitõrjegrupis BALTRON. Samuti on Saska teeninud mereväebaasi ülema, mereväe staabi ülema ja mereväe lae­ vastiku ülema ametikohtadel. 2017. aastast on ta Eesti mereväe ülem.

foto: Kaupo Kikkas

Eesti sai uue admirali

Kuperjanovlased õppisid külmas metsas ellu jääma Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad õppisid, kuidas talvistes oludes ja vähese varustusega metsas toime tulla. „Eesti kliimat arvestades on oluline, et sõdurid säilitaksid lahinguvalmiduse ka külmal ajal ja piiratud varustusega. Kõige efektiivsem on talvist üleelamist õpetada välilaagris,” ütles laagri korraldaja nooremleitnant Urmo Utsal. Ligi 50 harjutusel osalevat ajateenijat õppis, kuidas külma ilmaga õigesti riietuda, käepärastest vahen-

ditest varjualust ehitada ja sedagi, mida teha siis, kui ootamatult koos varustusega vette kukuvad. Viimase puhul on oluline mitte sattuda paanikasse, ennast ruttu veekogust välja upitada ning esimesel võimalusel märjad riided kuivade vastu vahetada. Alati ei pruugi talvel olla võimalik magada telgis ega isegi telk­mantli all. Selleks puhuks õppisid sõdurid, kuidas rajada varju­ alust, mis peaks vastu tuulisele ja sademerohkele ilmale.


Toetus Uudised foto: vbl Ardi HAllismaa

Sõjaväepolitsei koerajuhid koolitasid kolleege Veebruaris toimus sõjaväepolitsei korraldatud rahvusvaheline pommikoerte treeningnädal, kus nii koerajuhid kui ka nende neljajalgsed paarilised said harjutada eri lõhkeainete leidmist ja jagada omavahel tööks vajalikke teadmisi ja oskusi. „Selle nelja päeva jooksul saavad koerajuhid harjutada otsinguid kait-

seväe eri keskkondades nagu näiteks laeval Tasuja, logistikaladudes ning maismaasõidukites, kus koertel tuleb sinna ära peidetud lõhkeaine üles leida. Samuti on neil võimalus korraldada otsinguid Elroni rongidepoos,” ütles sõjaväepolitseinik seersant Erlich Vahter. Treeningnädalal osalesid Soome ja

Selgusid kaitseväe parimad sangpommispordis 6. veebruaril toimu­ sid Tapal kaitseväe sangpommispordi meistrivõistlused, kus võistkondlikus arvestuses saavu­ tas üldvõidu 1. jala­ väebrigaad, teise koha võitis merevägi ja kolmanda koha vahipataljon. Kokku osales 19 võistkonda, ligikaudu 170 kaitseväelast ja kaitseliitlast, nende hulgas rekordarv 30 naist. Võistlus koosnes mitmest harjutusest. Kahe 12-, 16-, 24- ja 32-kilogrammise sangpommi tõu­ kamisest rinnalt sirgetele kätele ja sangpommi rebimisest parema ja vasaku käega. Võistluse parimad selgusid kahe harjutuse soorituse põhjal kogutud punktide summa järgi. Samuti oli sellel aastal kasutusel täiesti uus formaat, teatevõistlus. Individuaalarvestuses selgitati parimad välja kolmes vanuseklassis ja seitsmes eri kaalukate­ goorias. Iga kaalukategooria kolme parimat võist­ lusklassides H21, H35, H45, ajateenijad ja naised autasustati diplomi ning medaliga, võitjaid auta­ sustati ka kaitseväe 2020. aasta meistri särgiga.

Läti sõjaväepolitsei, Leedu piirivalve ja Eesti päästeameti demineerimiskeskuse koerajuhid, kes kõik – nii koerajuhid kui ka nende neljajalgsed paarilised – on kogemustega teenistujad ja kelle igapäevatöö tõhustamiseks on vaja mitmesuguseid koolitusi, sealhulgas ka välismaiseid. Paljud neist on osalenud ka välismissioonidel.

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

Ajakiri on tellitav postkontorite ja Omniva iseteeninduskeskkonna kaudu. EESTI SÕJANDUS

AJAKIRI AASTAST

1919 I NR 3 (107)

2019

EESTI SÕJAND USAJAKIRI

AASTAST 1919

NR 4 (108)

2019

EESTI

automUauast Kevadtor mil

üle 9000

võit leja

Lahinglaskmiste korraldamine lk 18

DUSA

JAKIRI

AASTA

ST 191

9

NR 6

(110) 201

9

Min Jüri ister inte Luige rvju u

R-20 RAHE

lk 8-1 1

Lk 8

Ämari õhu EestiEr show iopei lennu ratsioväg Putin on 20 idel Lavsna e aastat võimul õ mä

SÕJAN

lk 22

lk 26

it reselejad rvõp peko gun emis el lk 34

Trac table li : tuliditlased ,m võts eie ime vastu lk 34-3 7

lk 12 -15

SÕDUR märts 2020 7


Uudised

USA uus lühimaa raketisüsteem

USA maavägi on jõudnud kahe tootja täpsuslöögi juhitava raketisüsteemiga (PrSM – Precision Strike Missile) katsetamise ja analüüsimise järku. Järgmisel viiel aastal plaanitakse seda osta miljardi dollari eest. Kongressile edastatud eelarve taotluses on märgitud kiirhankemenetlusega 30 raketi ost järgmisel aastal ja koguni 2422 juhitava raketi ost järgnevatel aastatel. PrSM süsteem hakkab asendama senist lühimaa ATACMS süsteemi ja see on arendatud vastukaaluks Vene Föderatsiooni Iskander-M süsteemile. Foto: Shutterstock

Iisraeli kaitse­minis­ teerium ostis RAFAEL FIRE WEAVER süsteemi, mis ühendab sensorid ja isikkoosseisu „digiteeritud lahinguväljaks”. FIRE WEAVER süs­ teem on välja arendatud koostöös Iisraeli kaitseväe­ ga. See on Sensor-to-Shooter võrk, mis parandab osavõt­ jate arusaama lahinguväljast ja kiirendab otsustamise protsessi. Süsteem kalkuleerib optimaalse laskuri igale sihtmärgile, arvestades asukohta, nägemis­ulatust, efektiivsust, laskemoona kogust jne. Samal ajal mini­meerib võimaliku kaasneva kahju ja sõbra­ like jõudude tulevahetuse tekke, arvestades samal ajal lahingupidamise reegleid.

8 märts 2020 SÕDUR

Illustratsioon: RAFAEL Defense Systems

Iisraeli digiteeritud lahinguväli


Toetus Uudised

Soome uute hävitajate katsetamine Illustratsioon: ilmavoimat.fi

Soome on alustanud uute hävituslennukite kat­ setamist, et asendada kõik senised F/A-18C/D Hornetid aastaks 2030. HX Program hanke maksumuseks on 10 mil­ jardit eurot ja see sisaldab lisaks lennukitele ka pilootide väljaõpet ning vajaliku infrastruktuuri rajamist. Otsus, milline lennuk soetatakse, te­ hakse 2021. aasta jooksul. Esimene lennuk peaks Soome õhuväele jõudma 2025. aastal. Valik tehakse viie eri tootja hävitaja vahel, mida katsetati 2020. a esimestel kuudel: Euro­ fighter Typhoon (09.–17.01), Dassault Rafael (20.–28.01), Saab Gripen E (30.01–06.02), Lockheed Martin F-35A (09.–17.02) ja Boeing F/A-18E/F Super Hornet (18.–26.02).

MTÜ Eesti kaitseväe veteranid

India kaitseministeerium maksis Vene Föderatsioonile 1,2 miljardit dollarit T-90MS tankide tehnoloogiasiirde eest. 464 T-90MS tanki ehitatakse valmis Indias, milleks Vene relvatehased tarnivad vajaduse korral tootmisseadmed. Tankide valmistamine maksab lisaks 1,9 miljardit dollarit ja nendega on plaanis varustada kaheksa Hiina piiri ääres asuvat rügementi. Praegu on Indial 2011 T-90S tanki. India on jõuliselt asunud moderniseerima oma relvajõude, kuid sise­

Foto: Shutterstock

India T-90 tankid

majanduse kogutoodangu suhtes vähenev kaitse-eelarve ja suurenevad sõjaväepensionikulud, on seadmas plaanidele suuri piiranguid.

Foto: BAE Systems

Päikeseenergial töötav mehitamata lennuk

BAE SYSTEMS teatas, et nende päikese­energial töötav mehitamata len­ nuk PHASA-35 tegi oma esmalennu veebruaris. 35-meetrise tiivaulatusega lennuk võib stratosfääris lennata kuni aasta järjest ja see tehnoloogia täidaks lünga mehitamata lennukite ja satellii­ tide vahel. Öösel kasutaks lennuk aku­

sid, mida päeval laevad päikesepaneel­ id. Projekti toetavad Ühendkuningriigi ja Austraalia kaitseministeeriumi tea­ dusasutused. Täiendavad katselennud toimuvad 2020. aasta jooksul ja on võimalik, et pärast aastapikkust katse­ perioodi jõuab see juba potentsiaalsete klientideni.

Eesti kaitseväe veteranide ühingu eesmärk on koondada Eesti kaitseväe veterane, toetada neid ja nende peresid, kaitsta veteranide huve. Üheskoos ollakse tugevad.

Tugev küsib tuge Kedagi ei jäeta üksinda 12. märtsil kell 15, kaitseliidu Harju maleva ruumides, Männiku tee 121, toimub MTÜ Eesti kaitseväe veteranid üldkoosolek, kus valitakse kolmeks aastaks uus juhatus. Tule ja osale! Kui on soov aidata ja toetada kaitseväe veterane, kandideeri juhatuse liikmeks.

ASTU LIIKMEKS! Liikmemaksu pole! Selle oled tasunud oma teenistusega! www.mil.ee/veteran

SÕDUR märts 2020 9


Fookus fookus

Identifitseerimise spetsialistid CRC Tallinn operatsioonisaalis. Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuses kontrollitakse Eesti õhuruumi ööpäevaringselt.

Tallinnas avati uus

õhuoperatsioonide juhtimiskeskus 10 märts 2020 SÕDUR


fookus Fookus Fotod: Sigrid Paula Pukk

10. jaanuaril pidulikult avatud uus hoone on kaitseväe struktuuris nimetatud õhuoperatsioonide juhtimiskeskuseks. Samas on üksusele tehtud juhtimisõiguse üleandmine NATO käsuahelasse. See tähendab, et NATO struktuuris on tegu juhtimis- ja teatamiskeskusega (Control and Reporting Centre).

Autor: kapten Madis Toomla õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse ülem

S

elleks, et aru saada, mis on CRC ja millised on selle ülesanded, peab selgitama NATO õhu­ kaitse struktuuri. Ühtse juhtimisega NATO Euroopa õhukaitsesüsteem NATINAMDS (NATO Integrated Air and Missile Defence System) loo­ di juba 1960ndatel. Selleks on NATO riigid andnud oma õhukaitsesüstee­ mid ühtse juhtimise ahelasse. Praegu nimetatakse seda süstee­ mi kui NATO IAMD (NATO Inte­ grated Air and Missile Defence), mis koosneb laias laastus kahest rahuaeg­ sest missioonist: NATO õhuturbest ja NATO ballistiliste rakettide kaitsest. NATO IAMD missioon kriisi- ja sõ­ jaajal sõltub ohu iseloomust, aga ees­ märgiks on võetud kihiline õhukaitse (Layered Air Defence) vastase õhusõi­

dukite, ballistiliste rakettide, tiibra­ kettide ja kaudtule relvade vastu. Et kõik see oleks keskselt juhitud, kuulub NATO käsuahelasse mitmesuguseid juhtimissüsteeme (ingl C2 – command and control system), millest üks on äsja avatud CRC Tallinn. Uus hoone on osa Eesti, Läti ja Lee­ du ühise õhuseiresüsteemi BALTNET reformist. Kuni 2019. aasta lõpuni oli Baltikumis üks C2 põhiüksus – CRC Karmelava Leedus. See üksus, mis koosnes eestlastest, lätlastest ja leedu­ katest, korraldas regionaalseid operat­ sioone kogu Baltikumis. Samuti oli igas Balti riigis CRP (Control and Reporting Post), mille eesmärk oli peale väiksemal skaalal õhuoperatsioonide korraldamise ta­ gada CRC Karmelava kontingen­

SÕDUR märts 2020 11


Fookus

Link 16 võimalused • Enda ja teiste võrgus osalejate asukohad • Tunnustatud õhupildi edastamine • Elektroonilise sõjapidamise (EW)/ Luure info (vastase asukohad, vastase relvasüsteemide ja radarite asukohad) • Taktikaline kontroll (lahingu juhtimine) • Kõigi võrgus osalejate staatus (relvastus, kütus, varustus, OP/NONOP) • Turvaline häälside, fotode edastamine, tekstisõnumid

AWACS luurelennuk

Õhuturbe hävitajad Helikopterid

Sõjalaevad

LINK 16

Õhuoperatsioonide juhtimiskeskus

12 märts 2020 SÕDUR


Fookus di mehitatus ja väljaõpe. Eesti CRP asus õhuväe lennubaasis Ämaris sel­ leks otstarbeks ajutiselt kohandatud ruumides. Alates selle aasta 1. jaanuarist on kolm võrdväärset rahvuslikku üksust: CRC Karmelava Leedus, CRC Liel­ varde Lätis ja CRC Tallinn Eestis. Veidi lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et ühe üksuse asemel on nüüd Baltikumis kolm samaväärset üksust, mis suudavad üksteise ülesandeid kat­ ta. Näiteks on CRC Tallinn võimeline Leedu õhuruumis korraldama õhutur­ be operatsioone ja vastupidi.

Liigume õhukaitse poole

Eesti õhuväel on alati olnud ambit­ sioon kontrollida oma õhuruumi ise. Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaa­ ni, kus meil on olemas spetsiaalselt ehitatud taristu ja valmisolek Tallin­ nast õhukaitseoperatsioone planeerida ning korraldada. Uude hoonesse on ühendatud tänapäevased sidesüstee­ mid ja rajatud positsioonid. See või­ maldab peale rahuaegsete ülesannete, milleks on NATO õhuturbemissioon ja tunnustatud õhupildi tootmine, va­ jaduse korral juhtida ka liitlaste hävi­ tuslennukeid või maapealseid õhutõrje raketisüsteeme. Praegu on CRC Tallinn NATO kä­ suahelas ja täidab iga päev nii rahvus­ likke kui ka NATO antud ülesandeid. Õigupoolest võib need ülesanded jagada kaheks. Esiteks, tunnustatud õhupildi tootmine. Kasutades õhuväe radaritelt tulevat informatsiooni ja teisi sidesüsteeme peame tagama, et Eesti õhuruumis oleks kogu liiklus tuvastatud igal aja­ hetkel. NATO IAMD puhul oleme ühendatud Saksamaal asuva mitme­ rahvuselise õhuoperatsioonide juhti­

miskeskusega, mida teavitame igasu­ gusest huvipakkuvast liiklusest Eesti õhuruumis või selle lähistel. Teiseks ülesandeks on õhuturbe operatsioonide korraldamine. Kui Eesti õhuruumis või selle lähistel tu­ vastame lennuvahendi, mida me sen­ soritelt tuleva informatsiooni põhjal ei saa kindlaks teha, siis võib selle tu­ vastada hävituslennukitega. Ka sellist

CRC Tallinn eesmärgid • Lähiajal tuleb läbida CRC Tallinna NATO õhuväeüksuste hindamine, mille järel selgub, kas üksus vastab NATO kriteeriumitele. Meie pikaajalised eesmärgid sõltuvad poliitilisest eesmärgist ehk kas ja millised õhukaitse relvasüsteemid Eestile hangitakse. • Kui siia peaks paigutatama NATO õhukaitselennukite eskadrill või NATO õhukaitseraketid või kui Eesti otsustab ise hankida õhukaitseraketid, siis peame tagama nende juhtimise. See võib tähendada nii lisapersonali värbamist kui ka uute kutseoskuste omandamist. • Hetkest, mil õhuoperatsioonide juhtimiskeskus võtab kasutusele ASBE tarkvara, hakatakse seda nimetama ARS Tallinnaks (Air Control Centre, Recognized Air Picture Production Centre and Sensor Fusion Post).

õhusõidukit, mis pakub huvi nii meile kui ka NATO-le, saab hävituslennuki abil tuvastada. Sellisel juhul teeb CRC kogu koor­ dinatsiooni tsiviillennuliiklusteenis­ tusega, et lend toimuks ohutult, ning juhib taktikaliselt hävituslennukid sihtmärgini. Peale tundmatu õhusõi­ duki tuvastamise oleme valmis abis­ tama ka tsiviilõhusõidukeid, millel näiteks navigatsiooniseadmete rikke tõttu on militaarlennukite abi vaja.

Ühtne lahinguruumi infosüsteem

Peale selle kahe põhiülesande koor­ dineerime ja korraldame kõiki õppu­ si, mis mingilgi määral puudutavad Eesti õhuruumi ja selle kasutamist. Ja nagu juba mainitud, siis töötame selle nimel, et meie personal oleks valmis juhuks, kui käivitatakse õhukaitse operatsioonid. Juba CRP Ämaris oli meil olemas Link 16 süsteem ehk andmeside ühen­ dus, mis koondas kogu lahinguruumi ühtsesse infosüsteemi. See tähendab, et kõik tänapäevased mereväe laevad ja õhuväe lennukid, aga ka maaväe seadmed, mis suudavad infot vaheta­ da, jagavad omavahel taktikalist la­ hinguruumipilti peaaegu reaalajas. Kui näiteks mõni USA sõjalaev peaks tulema Tallinna reidile või Ees­ tisse peaks siirma mõne teise NATO riigi maaväe üksuse, siis saame selle abil neile oma õhupilti jagada. Lähiajal on aga valmimas kaua aren­ datud NATO ühtne juhtimissüsteem ACCS (Air Command and Control System). Selle tulekuga peaks enamik NATO riikidest saama endale sarnase juhtimissüsteemi tarkvara ehk ASBE (ACCS Software Based Element). Selle mahutamiseks CRP Ämaris enam ruu­ mi ei oleks olnud.

SÕDUR märts 2020 13


Kaitsetahe fookus

Kaitsetahe –

Autor: nooremleitnant Mark Riisik, kaitseväe peastaabi staabiohvitser

E

esti riigikaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO liikmelisusel. Esmase iseseisva kaitsevõime tagamisel on oluline roll kõikidel Eesti kodanikel, kellel on põhiseaduslik kohustus osaleda riigikaitses. Selleks on kehtestatud üldine kaitseväekohustus täisealistele meeskodanikele, kuid lisaks on igal kodanikul võimalus anda oma panus riigikaitsesse vabatahtlikult, näiteks osaledes kaitseliidu tegevuses. Eeltoodu toetub elanikkonna valmisolekule oma riiki kaitsta, mida üldistatult nimetatakse kaitsetahteks. Seega artikli eesmärk on defineerida mõiste „kaitsetahe” ja seda mõjutavad tegurid, mis edaspidi võimaldaks riigikaitse kui tervikprotsessi paremat mõistmist ja süsteemsemat käsitlemist.

Mida tähendab kaitsetahe? Selgub, et akadeemilises kirjanduses puudub süstemaatiline ja ühene arusaam sellest, kuidas defineerida mõistet „kaitsetahe”, millised komponendid selle mõiste moodustavad ja kuidas kaitsetahet teaduslikult uurida. Kind-

14 märts 2020 SÕDUR


fookus Kaitsetahe

mis see on, millest see koosneb ja kuhu arusaam sellest liigub? Fotod: n-ltn Martin Hiir, rms Mattias Allik

SĂ•DUR märts 2020 15


Kaitsetahe

lasti puudub üks ja selge definitsioon. Eri autorid määratlevad mõistet erinevalt ja lähenevad sellele mitmesuguseid tasandeid vaadeldes. Samas aga on klassikalised sõjandusteoreetikud Sun Zi ja Carl von Clausewitz rõhutanud läbi sõjanduse ajaloo kaitsetahte olulisust ja võtmetähtsust sõjalises planeerimises ning vastase alistamises. Sun Zi tõi oma klassikalises teoses „Sõja seadused” välja viis objektiivset tingimust sõjalises planeerimises, millest esimene, „kulg” (dao), on tänapäeval käsitletav kui elanike patriotism, isamaa-armastus, ja selles kontekstis ka kui kaitsetahe. Samas on Preisi sõjandusteoreetik kindral Carl von Clausewitz 19. sajandi algupoolel oma teoses „Sõjast” kirjutanud, et riigi kahjutuks tegemisel tuleb eristada kolme objekti: sõjaline jõud, riik ja vastase tahe. Viimast pidas ta kõige olulisemaks, kuna sõda ei saa lugeda lõppenuks sõjalise jõu hävitamise ja riigi vallutamisega, vaid ainult siis, kui rahvas pöördub täieli-

16 märts 2020 SÕDUR

kult ära vastupanust. Seejuures tõi von Clausewitz vastase tahte (der Wille des Feindes) esile kui kõige olulisema kriteeriumi riigi kahjutuks tegemisel. Sarnaseid käsitlusi leiab ajaloost teisigi. Tänapäeva arusaamade järgi on kõige laiemalt kaitsetahet (will to fight) defineeritud kui „riigi valitsuse otsust korraldada pikaajalist sõjalist või muud operatsiooni teatud eesmärgi saavutamiseks”. Oluline on märkida, et selle definitsiooni abil vaadeldakse kaitsetahet (või tahet sõdida) strateegilis-poliitilisel tasandil. Kuigi valmisolekus osaleda sõjalises konfliktis mängivad rolli paljud osalejad, näiteks elanikud, militaarjõud, meedia jt, siis siin keskendutakse poliitilisele eliidile, kes

otsustab, kas konflikti astuda, kuidas seal käituda ja kui kaua seal püsida. Teisalt on seesama poliitiline eliit ka vastase psühholoogiliste operatsioonide sihtmärk, keda mõjutatakse kognitiivses ja füüsilises ruumis langetama valesid otsuseid. Need aitaksid ühiskonna tahet mõjutades esile kutsuda täieliku vaimse halvatuse või moraalse kokkuvarisemise ehk neutraliseerida kaitsetahte. Seetõttu defineeritakse kaitsetahet kui poliitilist otsust kasutada sõjalisi ja teisi jõude teatud strateegiliste eesmärkide saavutamiseks rahvuslikes huvides. Nimetatud definitsiooniga püütakse mõista eeskätt riikide – nii enda, oma liitlaste kui ka vastaste – valmisolekut sõjalises konfliktis osaleda. Teine ja samuti institutsionaalne tasand, mille abil kaitsetahet püütakse mõista ja uurida, puudutab taktikalisi ja operatiiv-


Kaitsetahe jõude. Sedalaadi analüüsid vaatlevad küll üksikisiku valmisolekut sõjategevuses osaleda, kuid keskenduvad siiski sõjalistele üksustele kui üldisemale kategooriale. Sellistes töödes defineeritakse kaitsetahet kui „valmisolekut ja otsust sõdida, ja sõjalises tegevuses aktiivne püsida, kui selleks on vajadus”. Lähtutakse sellest, et sõdimise akt on otsus. Sõjaväelasi vaadeldakse kui kollektiivset üksust, kellel on valmisolek või ei ole valmisolekut militaartegevuses osaleda ning kes selle valmisoleku põhjal teevad otsuse, kuidas konkreetses olukorras käituda. Kuigi valmisolek üksi ei määratle, kuidas sõjaväelane konfliktolukorras tegelikult käitub, siis võimaldab selline arusaam kaitsetahtest mõista, milline on üksuste sõjategevuses osalemise tõenäosus ja potentsiaalne käitumine konfliktsituatsioonis. See on omakorda oluline sisend planeerimiseks, väljaõppeks, hindamiseks ja analüüsiks. Kolmas tasand kaitsetahte analüüsimisel on aga avalik arvamus, mis vaatleb riigi elanikkonna valmisolekut kaitsetegevuses osaleda. Ühene definitsioon puudub ka siin. Rahvusvaheliste suhete akadeemiline kirjandus keskendub enamasti riikidevaheliste relvastatud konfliktide põhjustele ja tagajärgedele. Oluliselt vähem on aga uuritud elanike vastupanu välisagressioonile ja vägivallatut võitlust sellega ning üldist valmidust oma riigi kaitseks välja astuda. Muuhulgas on kaitsetahet defineeritud kui poliitilise nõusoleku vormi: kodanikud annavad nõusoleku riiklikule poliitikale ja teevad seeläbi teatud isiklikke ohverdusi, saades riigilt vastutasuks kaitset oma õigustele ja heaolule. Levinum on siiski kaitsetahte käsitlemine üldisemalt kui „kogu elanikkonna valmisolek oma riigi eest võidelda”. Seega on eelpool kirjeldatud mõistele „valmisolek võidelda” (will to fight) avalikku arvamust käsitlevates töödes lisatud täpsustav klausel „oma riik”(will to fight for one’s country). Seda võiks eesti keelde pigem tõlkida kui valmisolekut kaitsta, mitte niivõrd kui valmisolekut võidelda. Siit võibki tuletada kõige üldisema definitsiooni, mille kohaselt kaitsetahe on iga elaniku valmisolek ohu kor-

ral oma riiki kaitsta. Kõrge kaitsetahe tähendab selles kontekstis, et suur osa inimesi on valmis oma riigi sõjaliseks kaitseks välja astuma, ja vajaduse korral osalema riigi kaitsejõudude tegevuses ning toetama seda. Kõrge kaitsetahe on tugevalt seotud riigi võimega mistahes agressioonile vastu seista; madal kaitsetahe viitab aga soovimatusele agressorile vastu astuda, mis võib viimasele anda täiendavaid eeliseid oma eesmärkide saavutamiseks.

Millest kaitsetahe sõltub? Uurimused näitavad, et arenenud riikides liigub elanike kaitsetahe ühtlaselt kahanevas joones. Mis on selle põhjuseks? Laias laastus võib välja tuua kaht tüüpi muutujad, mis kaitsetahet mõjutavad: ühiskondlikud ja üksikisiku tasandi tegurid. Esimesse kategooriasse kuuluvad sedalaadi makrotasandi protsessid nagu ühiskonna moderniseerimine, demo-

kraatia areng ja pikaajaline rahukogemus, mis kõik vähendavad valmisolekut kaitsetegevuses kaasa lüüa. Samas ei ole need mõjud alati ühesed. Näiteks on võrreldud Šveitsi ja Põhjamaid, mis paistavad mõlemad silma modernse elustiili ja õitsva majanduse poolest ning teoreetiliselt peaks see ühiskondlikku kaitsetahet vähendama. Nii saabki iseloomustada Šveitsi, kuid Põhjamaades on tugevamaks mõjuriks vene agressiooni oht, mis avaldab ühiskonnale täiendavat survet ja mistõttu püsib elanike kaitsetahe kõrge. Riigi tasandi teguritest avaldab elanike kaitsetahtele mõju ka ebavõrdsuse määr, kusjuures just jõukam elanike kiht on tõrges kaitsetegevuses kaasa lööma ja seda eriti riikides, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel on suur. Räägitud on veel ajaloolise kogemuse rollist, näiteks on elanike kaitsetahe madalam Saksamaal ja Jaapanis, mis jäid teises maailmasõjas

KÜBERVÄEJUHATUSE Küber- ja infooperatsioonide keskus

OTSIB OMA MEESKONDA KÜBERSÕDALAST Sinu tööülesanded: Võimalus panustada Kaitseväe tarkvara väljaarendamisse Osaleda NATO cyber Range õppuste, väljaõppe ja testimise korraldamisel Olla tehnoloogilise arengu eesrindel, arendades ning võttes kasutusele kõige uuemaid küberlahendusi Ootame sinult: Kõrgharidust infotehnoloogia valdkonnas või erialast kogemust ja kvalifikatsiooni Eesti keele oskust C1 tasemel Eesti kodakondsust Omalt poolt pakume: Põhipuhkust 35 päeva aastas Stabiilset sissetulekut Suurepäraseid sportimisvõimalusi Usaldusväärset ja kindlat töösuhet

@

Tööaeg, koht: täistööaeg, Tallinn Filtri tee 12 Kontakt: staabiveebel Siim Tambaum tel +372 717 2309/ + 372 514 7307 Siim.Tambaum@mil.ee

SÕDUR märts 2020 17


Kaitsetahe

kaotajate poolele. Üksikisiku tasandil on kaitsetahtega ühelt poolt seotud mitmesugused hinnangulised tegurid nagu rahvuslik uhkus, usaldus riigi kaitsejõudude ja valitsuse vastu, poliitiline maailmavaade ja eelistused demokraatliku või autokraatliku valitsemiskorra suhtes. Teisalt on olulisel kohal sotsiaaldemograafilised tunnused, nagu vanus, sugu, haridustase, perekonnaseis, tööalane staatus, sissetulek, religioossus jne. Vabatahtlikku valmidust sõjalises kaitsetegevuses kaasa lüüa peetakse eriti oluliseks väikeriikides, kus võimalused kaitsekulutusteks on piiratud. Nii näiteks on leitud, et Ukraina konflikti varajases staadiumis mängis otsustavat rolli ühiskonna psühholoogiline ettevalmistus. Kaitsetahet ja seda mõjutavaid tegureid on uuritud ka Balti riikides. Üks ülevaatlikum analüüs väidab, et Krimmi annekteerimine käivitas siinses regioonis küll kaitsekulutuste tõusu, kuid tähelepanuta on jäänud ühiskondlik valmidus oma riiki kaitsta, mis on teine oluline, kuigi raskemini mõõdetav osa riigi sõjalisest võimest. Analüüs märgib, et elanike kaitsetahe Balti riikides oli kõrgeim 1990. aastatel, ent on sestpeale järjepidevalt langenud. Andmeid kaitsetahte süstemaatiliseks analüüsiks napib, kuid tuginedes Maailma väärtuste uuringule (World Values Survey) ja Euroopa väärtuste uuringule (European Values Study), mida korraldatakse eri riikides regulaarse sageduse ja ühtse metoodikaga, on analüüsis õnnestunud siiski kaardistada kaitsetahet mõjutavad tegurid Balti riikides ajavahemikus 1990–2015. Üldjoontes kinnitab see analüüs sama, mida on leitud teisteski riikides – kaitsetahe on seotud teatud hoiakuliste tegurite ning hulga sotsiaaldemograafiliste näitajatega. Eesti puhul toetub analüüs kahele esinduslikule uuringule, millest üks tehti 1990. a ning teine 2011. aastal.

Kuhu arusaam liigub? Kaitsetahte defineerimisel on oluline mõelda ka sellele, kuidas muutuvad ajas sõja (ja vaenlase) olemus ja tähendus. Mitu akadeemilist allikat vastandab klassikalisi ja nn uusi sõdu (new wars). Esimesi iseloomustasid riikide

18 märts 2020 SÕDUR

regulaarväed, mis võitlesid konventsionaalsete meetoditega ühe lipu all ja ühtse eesmärgi nimel sarnasel moel defineeritava vastase vastu. Uued sõjad seevastu hõlmavad tihtipeale mitteriiklikke pooli, ebaregulaarseid meetodeid, on oluliselt vähem rahvuslikust ideoloogiast motiveeritud ning kätkevad endas sageli kuritegelikku ja terroristlikku käitumist, mis on suunatud tsiviilelanike vastu. Varem on selgunud, et traditsiooniliselt on rahvuslik uhkus olulisimaid tegureid, mis üksikisiku kaitsetahet mõjutab. See on seotud rahvusliku kuuluvusega ja mängib sarnastele instinktidele nagu näiteks rahvusmeeskonna toetamine spordis, mõjutades üksikisiku käitumist grupis ning valmidust teistega koostööd teha. Olukorras, kus konfliktid on vähem ajendatud rahvuslikest ja omariiklusega seotud narratiividest ning pigem etnilistest või usulistest põhjustest, regionaalsest autonoomiast või puhtalt võitlusest ressursside pärast, on vaja laiendada arusaama ka sellest, mis määratleb kodanike valmisoleku kaitsetegevuses osaleda. Inimgruppide vastandamine rahvuse põhjal, eeldades et riigivõimu saab rakendada ühe sellise grupi huvides ja homogeense vastase vastu, enam ei päde. Nii nagu muutub sõja tähendus, muutub ka arusaam sõjas osalejast. Ajalooliselt on olulisel kohal olnud kujutlus sõjast kui erakordsest kogemusest, mis paneb mehe proovile ja vormib temast sõduri, kes kangelaslikult oma rahva eest võitleb. Selline maskuliinne ideaal, mis keskendub kitsalt sõjalisele dimensioonile, rõhutab iga mehe kohust, ohvrimeelsust, julgust ja kamraadlikkust, on aga teisenemas. Niivõrd, kuivõrd muutub ajas arusaam mehelikkusest, on oluline ümber vaadata ka see, kuidas mehed oma rolli kaitsetegevuses mõtestavad. Võttes arvesse, et rahvusliku identiteedi kõrval mängib kaitsetahte määras rolli just sugu, on tegemist olulise küsimusega elanike hoiakute mõistmiseks. Lõpetuseks, hübriidsõja valguses, mis sisaldab endas ka mittesõjalisi elemente nagu infooperatsioonid jms, kutsuvad akadeemikud kaitsetahte ümbermõtestamisel kaaluma ka vägivallatuid vastupanuvorme.

Eesti elanike Autorid: Ulvi Uulimaa, toetuse väejuhatus Kairi Kasearu, Tartu ülikooli üldsotsioloogia dotsent

K

aitsetahe on mitmetähenduslik mõiste ja seda saab lahata eri nurkade alt. Mark Riisik toob Sõduri numbris ilmuvas artiklis „Kaitsetahe – mis see on, millest see koosneb ja kuhu arusaam kaitsetahtest liigub?” välja kaitsetahte mõiste strateegilis-poliitilisel, taktikalis-operatiivsel ning viimaks avaliku arvamuse tasandil. Riisik jõuab oma artiklis järelduseni, et kaitsetahte mõiste ja tähendus meie ühiskonnas on eeldatavasti muutumas ja seda nii sõjaliste konfliktide tähenduse ja olemuse kui ka maskuliinsuse muutuva tähenduse tõttu. Artikkel püüab empiirilistele andmetele tuginedes anda ülevaate sellest, kuivõrd on kaitsetahe Eesti meessoost elanike hulgas viimaste kümnendite jooksul muutunud ja kes on need, kelle kaitsetahe on keskmisest kõrgem või madalam. Kaitsetahe on üks alateemadest, mida kaardistatakse kaitseministeeriumi tellimusel tehtud avaliku arvamuse uuringu „Riigikaitse ja avalik arvamus” käigus alates aastast 2000. Küsitlust tehakse kaks korda aastas – sügisel ja kevadel. 2019. aasta kevadel avalikustatud uuringu andmete põhjal on kaks kolmandikku Eesti 15-49aastastest meessoost kodanikest valmis ise kaitsetegevuses osalema. Siinkohal on oluline rõhutada, et selles uuringus mõõdetakse elanikkonna aktiivset ja passiivset kaitsetahet. Aktiivne kaitsetahe tähendab vastaja valmisolekut ise kaitsetegevuses osaleda ning passiivne kaitsetahe üldist poolehoidu relvastatud vastupanuks võõrriigi kallaletungi korral. Kuna aktiivse kaitsetahte mõtestamisel on endiselt aluseks arusaam otsesest relvastatud vas-


Kaitsetahe Foto: n-ltn Martin Hiir

aktiivne kaitsetahe ja selle muutus

tupanust, siis ootuspäraselt ei näe siin enda rolli naised ning vanemaealised mehed. Samas nende passiivne kaitsetahe on kõrge – 80% elanikkonnast toetab relvastatud vastupanu. Seega järgnevalt võtame vaatluse alla kaitseväekohustuse eas Eesti kodakondsusega meeste aktiivse kaitsetahte aastatel 2000–2017.

Kaitsetahe aastatel 2000 – 2017 Üldiselt on kaitseväekohustuse eas Eesti meeste aktiivne kaitsetahe sel perioodil suhteliselt stabiilne, koondudes hinnangu „tõenäoliselt jah” alla. Siiski tulevad esile perioodid, mil aktiivne kaitsetahe aktiviseerub. Välja joonistub neli perioodi: aastad 2000–2005, 2006–2009, 2010–2013 ja 2014–2017, mida iseloomustab teatav julgeoleku ebastabiilsus või stabiliseerumine. Üldplaanis saab öelda, et meeste valmisolek aktiivselt osaleda kaitsetegevuses kasvas julgeoleku poolest ärevamatel aegadel, milleks olid aastad 2006–2009 ja 2014–2017. Nendest esimest perioodi iseloomustavad sellised sündmused nagu pronksiöö 2007. aastal ning Gruusia sõda ja ülemaailmse majanduskriisi algus 2008. aastal. Teist perioodi aga Ukraina sõja algus ning Eestisse liitlasvägede baaside loomine, mis mõlemad on märkimisväärselt mõjutanud Eesti julgeolekukeskkonda.

Võib öelda, et individuaalne kaitsetahe võimendub välise stiimuli ehk reaalselt tajutud ohu korral. Aga kas erinevad inimesed tajuvad ohtu erinevalt? Aktiivset kaitsetahet suurendab vahetu seos riigikaitselise väljaõppega, nt kaitseväeteenistuse läbimine, kaitseliidu tegevuses või reservõppekogunemistel osalemine, riigikaitseõpetuse läbimine. Mehed, kellel oli endal vahetu kaitsealane väljaõpe, ning eriti need, kes kuulusid kaitseliidu ridadesse, reageerisid ühiskonna julgeolekut mõjutada võivatele sündmustele tundlikumalt ehk nende aktiivne kaitsevalmidus kasvas hüppelisemalt (vt joonist). Ilmselt on kaitseliiduga liitunud enda jaoks selgemalt lahti mõtestanud julgeolekuga seonduvad riskid ning organisatsiooniga liitumise üheks põhjuseks on soov panustada kaitsetegevusse, mistõttu tunnetavad nad võimalikke ohte kiiremini.

Kaitsetahte alus Rakendades statistilise analüüsi eri meetodeid on analüüsitud kaitsetahte mõjutegureid neljal perioodil eraldi. Siinkohal toome välja ainult viimase julgeoleku poolest „ärevama” ajaperioodi – aastad 2014–2017. Reaalse vajaduse korral on enim valmis riigikaitses osalema mehed, kes tunnevad

end olevat seotud Eestiga. Seda näitas mitu emotsionaalset sidusust väljendavat tunnust, millest üks tugevamaid on valmisolek ja soov jääda sõjaohu korral Eestisse. Valmisolekule Eestist mitte lahkuda järgnes teine, emotsionaalset sidusust peegeldav tunnus – uhkustunne Eesti üle. Mida enam tuntakse uhkust Eesti üle, seda kõrgem on kaitsevalmidus. Seega võib öelda, et aktiivne kaitsetahe toetub paljuski patriotismile, mis omakorda peab olema toestatud pädevate oskustega. Nimelt tuleb esile, et aktiivne kaitsetahe on kõrgem nende meeste seas, kes leiavad, et nad on piisavalt hästi informeeritud sellest, kuidas sõjaolukorras käituda, ning oskavad enda hinnangul vastavas olukorras tegutseda. Patriotismi ja enda oskuste kõrval tuleb kolmandal kohal mängu usk ehk veendumus Eesti kaitstavusest. Aktiivne kaitsetahe on kõrgem nende meeste seas, kes usuvad, et Eesti suudab sõjalises konfliktis pidada vastu kuni liitlasvägede saabumiseni. Kui võtta vaatluse alla nii väärtusprofiil kui ka taustategurid, nagu haridus, kodune keel, Eesti kodakondsuse olemasolu ja vanus, siis joonistub välja muster, mille kohaselt kõrgharidusega meeste aktiivne kaitsetahe on kõrgem kui põhi­ haridusega meestel. Nooremad mehed väljendavad suuremat valmisolekut panustada riigikaitsesse ning Eesti kodakondsuse olemasolu on tegur, mis suurendab kaitsetahet ka venekeelsete elanike hulgas. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eestis ei ole viimaste kümnendite jooksul aktiivne kaitsetahe oluliselt langenud, pigem näeme väiksemaid võnkeid sõjaliste ja poliitiliste julgeolekut ohustavate sündmuste puhul. Võib öelda, et Eestis on aktiivne kaitsetahe endiselt seotud rahvusliku identiteedi ja patriotismiga, mis toetub ajaloolisele mälule Eesti pinnal toimunud eelnevatest sõdadest. Artikkel põhineb Ulvi Uulimaa 2019. aastal kaitstud magistritööl „Kaitseväekohustuse eas Eesti meeste aktiivne kaitsetahe aastatel 2000 – 2017.“ Magistritöö tugineb avaliku arvamuse uuringu ,,Riigikaitse ja avalik arvamus“ küsitluste koondandmestikul, ühendades ligikaudu 20 000 mehe vastused.

SÕDUR märts 2020 19


Missioon fookus

ESTPLA-7 missioon 2003. aastal oli kõigist senistest veidi erilisem, sest esimest korda andis see kaitseväelastele võimaluse rakendada kõike seni õpitut ja enamgi veel. Sellest said alguse muudatused, mis hiljem levisid üle kaitseväe.

Kaitseväe tuleristsed

Bagdadis

Autor: kapral Raiko Jäärats, toimetaja

R

iigikogu võttis toona vastu otsuse rühma jagu mehi Iraaki saata pärast aktiivse sõja­ tegevuse lõppemist. Rühma komplekteerimise tegi kaitsevägi ülesandeks rahuoperatsioonide keskusele ja sinna valiti sõdureid Balti pataljoni Eesti allüksuste põhjal vastloodud Scoutspataljonist. Tol ajal ei olnud Eestis kellelgi teadmist, kuhu täpselt minnakse või mida tegema hakatakse. Rühm pidi

20 märts 2020 SÕDUR

valmis olema teele asuma kahenädalase etteteatamisega. Väljaõppeks oli ette nähtud ainult kolm nädalat. „Pataljoni ülem major Artur Tiganik kutsus mu enda juurde ja ütles, et keegi ei ole kunagi sellises kohas käinud, aga sina oled ja kas oled nõus minema,” meenutab ESTPLA-7 rühmaülem kapten Eero Kinnunen. „Ma olin teeninud sõdurina 1986–87 Afganistanis Kandaharis Spetsnaz GRU koosseisus.” Rühm moodustati Scoutspataljoni eri rühmadest pärit inimestest, kellest enamik ei olnud enne vahetult koos töötanud. Lühike ettevalmistusaeg

maksis võib-olla lõivu korraliku sisemise side tekkimisele. „Eks sõjaväelastega ole nii, et kui kaheksale mehele öelda, et teie olete nüüd jagu, siis juba selle põhjal tekib neil mingi side,” arvab jaoülem vanemseersant Roomet Rikand. „Lõviosa rühmast moodustasid vanad BALTBAT-i kutid, nii et omavaheline side oli tegelikult olemas.” Lühikese väljaõppe jooksul treeniti põhiliselt objektikaitset, põrgati ringi kummiülikondades ja lõpuharjutuseks oli keemiarünnaku üleelamine – mindi ju keemiarelva otsima. Keemiaharjutuse lõpptulemus oli, et


fookus Missioon Fotod: erakogu

laost välja antud gaasimask ei kõlvanud kuhugi. Pärast kolmetunnist kandmist olid mehed näost lillad. „See oli minu meelest üks väheseid kordi, kui keemiakaitse väljaõppele pandi tegelikult mingitki rõhku,” ütleb jaoülem nooremveebel Margus Tooming. „Muidu oli see träni laos olemas, aga keegi ei kasutanud seda.”

Konfliktijärgne julgeolekutagamismissioon

„Ühel hommikul nägin televiisorist, et Bagdadi pommitatakse ja ütlesin abikaasale, et nüüd on viieteist päeva pärast minek,” räägib rühmavanem

vanemveebel Enn Adoson. „See minek venis ja venis ning vähemalt neli korda läksin kodust välja teadmisega, et täna on minek ja õhtul tulin sama targalt koju tagasi.” Rühmaliikmete enda jaoks oli see mitu korda minek lihtsalt huumor, aga lähedastele võis see kindlasti väga raske olla. Minek venis mitmesugustel põhjustel, kuid kolm kuud pärast Iraagi lahingute algust ja kaks kuud pärast aktiivse sõjategevuse lõppu asuti teele Iraaki. „Maandusime Kuveidis, kuhu tuli buss vastu. Varustus tõsteti veoautodele, bussi visati veel paar kastitäit

vanu USA vorme, sest meil endil kõrbevorme ei olnud,” meenutab Adoson. „Ega me keegi ei teadnud, kuhu ja kui kaua me sõidame. Kardinad kästi ette tõmmata, USA sõjaväepolitsei eskortis meid ja hakkasimegi seda kurikuulsat maanteed mööda Bagdadi poole sõitma.” Enne minekut oli kõigil rühmaliikmetel teadmine, et minnakse rahu valvama või nagu riigikogu oli selle sõnastanud – minnakse konfliktijärgsele julgeolekutagamismissioonile. Tasapisi hakkas ennast paljastama tegelik olukord. Mida lähemale Bagdadile jõuti, seda rohkem oli tee ääres maha­

SÕDUR märts 2020 21


Missioon

põlenud tanke ja muid sõjategevuse värskeid jälgi. Esimene peatus oli Tallili õhuväebaasis, mis pimedas tundus lihtsalt laagrina keset kõrbe. Ööbiti seinteta telgis, kus välivoodid olid kaetud liiva­k ihiga. Voolav vesi oli isegi olemas, kuid dušijärjekord oli mitme tunni pikkune. Järgmisel päeval jõuti Bagdadi lennujaama, kus suure otsimise peale leidis eestlased üles ameeriklaste pataljoni ohvitser, kes oli neid juba nädal aega tagasi oodanud. „Kui oma pataljoni jõudsime, siis maandusime söömiseks mõeldud hoones, kus nägin seina peal IED (Improvised Explosive Device ehk isevalmistatud lõhkeseadeldis) postreid ning sain esimest korda teada, mis asi see IED on,” meenutab jaoülema abi nooremseersant Jaanek Mäeorg.

Välistamisteta koostöö

22 märts 2020 SÕDUR

0k

m

„Sitaküla”

„Lasnamägi”

ESTPLA-7 vastutusala Bagdadis Aja jooksul tekkisid tähtsamatele kohtadele kodused hüüdnimed. „Bermuda kolmnurgas” juhtus pea alati midagi; „Lasnamäel” olid kolmekordsed paneelmajad; „Sitakülas” kasvatati keset linna lehmi ja kuivatati nende sõnnikut põletamiseks; „Polje Tšudes” oli põld keset linna, kus alatasa juhtus imesid; „Palmiallee” oli ääristatud palmidega ja „Pommiallee” IED-dega.

Kui välja arvata turumüüjad, siis suurem osa kohalikest suhtus nii ameeriklastesse kui ka eestlastesse ükskõikselt. Abu Ghraib on sunniitidest enamusega eraldi linn, millest ESTPLA-7 vastutusala oli administratiivselt Bagdadi linnaosa – see oli nn „sunni kolmnurga” lõunapiiril ß

Iraagi koalitsioonis oli selleks ajaks juba väga palju teisi rahvusi, aga vähemalt Bagdadis ei käinud keegi neist baasidest väljas. Kohale jõudes kutsus USA pataljoniülem Kinnuneni enda juurde, et aru saada kuidas jalaväerühma kasutada saaks. Vestlus ise nägi välja umbes selline. „Kes te olete ja kust te tulete?” „Eestist tuleme.” „Mida te teha oskate?” „Kõike.” „Mis mõttes kõike?” pööritas pataljoniülem silmi. „Mis ROE (Rules of Engagement ehk lahingupidamisereeglid) teil siin on?” „Teie ütlete, mis ROE meil on.” „Kas tahate öelda, et lähete meiega välja ka või?” oli pataljoniülem hämmingus. Kui Kinnuneni asemel oleks selles vestluses osalenud mõni vähem enesekindel rühmaülem, oleks võinud see missioon veidi teistsuguseks kujuneda. Ka järgmised missioonid oleks teistlaadi olnud ja kes teab millised tulevased Afganistani missioonid oleksid olnud või mis nägu oleks kaitsevägi praegu. Väljaskäimiseks anti eestlastele kolm kahepooletonnist veoautot ja kaks usteta Humveed. Kohe varsti tehti esimene patrull koos ameeriklastega lähedal olevasse mustlaste asundusse. Järelvaatajaks pandi miinipildujarühm.

lu Fal

4 jah


The House of Stones ehk ESTPLA maja

Baas vanas soomukitehases

Missioon

Abu Ghraibi kiirtee

Türgi Iraan Süüria Bagdad

Saudi Araabia

„Palmiall

i k esk B a g d ad

” a k i v it e e

aibi t urg A b u Gh r

Kuveit

ee”

„M u n

llee”

„Bermuda kolmnurk”

„Polje Tšudes”

„Pommia

o ja

IRAAK

Kiirtee

k linn 1 0

m

nr 1 0

Bagdadi lennujaama sõjaväebaas Aluskaart: Google Maps

„See oli meile tõeline šokk,” meenutab Kinnunen. „Me läksime sinna formatsioonis kohale, aga nemad lihtsalt tormasid mööda küla ringi. Pärast patrulli kutsuti mind miinipildujarühma ülemaga pataljoni ülema juurde, kes küsis, et mis need eesti mehed siis oskavad. Miinipildujarühma ülem vaatas mulle otsa ja ütles, et need vist teavad rohkem kui mina.” Kinnunen arvab, et pärast seda missiooni jõudis ameeriklasteni teadmine, et eestlased töötavad no caveats – välistamisteta. Nad said ka väga täpselt aru, et eestlased ei ole eriti trigger-happy’d (ehk ei vajutanud kergekäeliselt päästikule), suutes pingelistes olukordades säilitada rahu.

Äratused

„Meie esimene maja oli betoonkatusega ja kaks miinipilduja miini tulid otse sinna peale juba esimesel nädalal,” meenutab kapral Toomas Pärn. „See äratab ikkagi korralikult üles. Miinipilduja popsudega harjusime

kiiresti ära. Kui kusagilt kaugelt neid popse kuulsime, siis teadsime, et umbes pool minutit on aega varjumiseks. Paari pikapiga tuldi kuhugi kokku, miinipilduja püsti, kiiruga lasti kaks kuni kuus miini ja kohe minema. Kui nad kiiresti minema ei jõudnud, siis vana hea Appache helikopter tuletas neile meelde, et tegelikult on ebaviisakas niimoodi teha.” Kohe alguses rühmale kindlat vastutusala ei antud. Oli vajadust mööda igasuguseid ülesandeid. Tükk aega otsiti rühmale ka püsivamat elamispinda. Pataljonil oli kaks baasi, millest üks oli vana soomukitehas keset linna. Seal leiti üks maja, kuhu kolimine võttis umbes kuu. Selleks ajaks oli ka rühmale määratud vastutusala, kuhu jäi Abu Ghraibi turg. „Meile määrati see vastutusala, sest keegi teine ei tahtnud seal olla,” ütleb Kinnunen muiates. „Tegelikult oli pataljoniülemal vaja turu piirkonda inimesi, kes füüsiliselt, jalad maas, kõnniksid seal ringi.”

Turg oli kiirteel number kümme. See oli üks kahest Bagdadi kesklinna viivast läänesuunalisest teest, kus asus ka lennujaama tohutu sõjaväebaasi põhjavärav. Kahe kiirtee vahelisel alal asuvat väljaveninud Abu Ghraibi linnaosa kutsusid ameeriklased hellitavalt Bagdadi „hemorroidiks”. Viisakamatest linnaosadest pärit iraaklased pigem vältisid selle kandi külastamist juba Saddami režiimi ajal. Juba esimestel patrullidel veoautoga turult läbi sõitmine tähendas seda, et pärast oleks saanud köögiviljasuppi keeta. Loobiti kartulite, porgandite, tomatitega ning sekka lendas ka mõni kivi. Sellega harjus, kuni ükskord veeres kastis F1 granaat. Selle väljaviskamine käis nii kähku, et keegi ei saanudki aru, kas tegu oli õppegranaadiga või unustati lihtsalt splint välja võtta. „Turul jalgsipatrulle tehes sai ikka elu näha,” meenutab Pärn. „Rahvast oli palju ja tihedalt, kõik põrnitsesid altkulmu, eriti lihunikud. Väga kiirelt

SÕDUR märts 2020 23


Missioon

sai selgeks, et oma sektorit tuli jälgida ja karjuda, kui midagi toimus. Mitmel korral õnnestus varjuda, kui keegi karjus: „Granaat!”.”

Varitsus

„Kui me autod saime, siis neil ei olnud midagi peal ja istekohad olid selg välja­ poole,” räägib Tooming. „Et natukenegi välja vaadata, siis panime jalad üle ääre ja istusime nagu mingid šefid. See oli nii kuni esimese laksuni.” Laks ei andnud ennast varitsusena kaua oodata. Esimesele öisele läbiotsimisoperatsioonile minnes tehti hirmsad plaanid, kuid oja kallast mööda tagasi tulles satuti varitsusse. „Tagantjärele on raske öelda, mis tol hetkel peast läbi käis,” meenutab autojuht nooremseersant Küllo Lumi. „Tõmbasin pea õlgade vahele, vaatasin aknast välja nii vähe kui võimalik, pedal-to-the-metal nii nagu õpetatud, et kähku tsoonist minema jõuda. Selline mõte oli tegelikult ka, et huvitav on ja et isegi tahaks seal kastis pigem olla.” Pärn oli kastis näoga varitsuse poole ja kuulis, kuidas kalašnikovi kuulid mööda vihisesid. Kohalikud polnud eriti kogenud ja olid ilmselt Hollywoodi märulifilmidest näinud, kuidas puusalt valanguid lasta. Kill­ zone’ist saadi läbi, nii et kellelgi polnud kriimugi. „Pärast seda tulevahetust mõtlesin asjadele, millele ma kunagi varem pole mõelnud,” räägib Adoson. „Me sõitsime tagasi baasi, tegime reorganiseerumise ja moona tasajagamise ning siis ootasime pataljoniülema luba uuesti sinna alale minna. Ma mõtlesin esimest korda tõsiselt sellele, kas ma üldse sealt enam tagasi tulen. Sel hetkel tundsin kõige suuremat hirmu.” Kui hiljem autod üle vaadati, siis tundus, et oli tohutult vedanud – autod olid sõelapõhjaks lastud. Täpsemalt uurides selgus, et enamik kuuli­ auke läheb seestpoolt väljapoole. Liikuvast autost äärel istudes oli võimatu täpselt tulistada. „See oli murdehetk,” ütleb Kinnunen. „Me saime aru, et nii see asi ei lenda. Kiirelt saime aru, et kasti keskel tuleks seljad kokku panna. Soomukitehases vaatasime veidi ringi ja leidsime paraja mõõduga metallplaadid, mida portedele panna. Taha otsisime kardaaniristi, et kuulipildujal mingi

24 märts 2020 SÕDUR

kinnitus oleks. Ja siis paari päevaga ehitasime autod ümber. Ameeriklased käisid vahepeal küsimas, et mis me teeme. Vastasime, et oma asja teeme.”

Patrullid

Oma vastutusala saades hakkasid päevad rutiinsemaks muutuma. Pataljon tahtis, et rühm kolm korda päevas turul patrulliks, värava valvet toetaks ja aeg-ajalt öiseid reide teeks. Muus osas

olid rühmal vabad käed, aga ega vaba aega eriti üle ei jäänud nende kohustuste kõrvalt. „Kirbe higihais on esimene asi, mis meelde tuleb,” räägib Pärn. „Iga päev oli pesupäev, vahel isegi kolm korda päevas. Patrullist tulles higilaike enam ei olnud, kõik oli üks suur valge soolakamakas. Pesid vormi ära, panid rippuma ja kümne minuti pärast võtsid sealt tuhkkuiva vormi.”


Missioon lu, üks kutt sai killu kõhtu ja paljudel olid näokriimustused.” Rikandi kild midagi väga tõsist ei olnud ja algul ei tundunud, et ka teise mehe kild kõhus midagi tõsist oleks. Kuni ta verd hakkas kusema, sõna otseses mõttes, ja ta haiglasse suunati ning hiljem koju saadeti. Kogu missiooni vältel said pea pooled rühmaliikmetest haavata.

Reidid

Abu Ghraibi linnaosa oli ohtlik koht elamiseks ka kohalikele. Reididel avastati tihti nii relvapeidikuid, kuulipildujaid, tankitõrjerelvi, suures koguses lõhkeainet kui ka tagaotsitavaid inimesi

Tavaliselt üks jagu mehitas vahetustega värava positsioone, teine jagu käis patrullis ja oli pidevas valmisolekus välja sõitma. Kolmandal jaol oli teoreetiliselt vaba aeg, aga kuna patrullis käidi suuremate jõududega, siis tegelikult peaaegu kellelgi vaba aega ei olnud. Isegi rühma juhtkond käis patrullides, et meestele vähegi puhkust anda. „Üpris pingeline oli, aga päevased patrullid pidime ära tegema,” räägib

Rikand. „Kord nähes, kui väsinud mu mehed on, otsustasin ise teise jaoga patrulli minna. Turul hakkas patrulli jaoülem tõlgi abil kellegagi vestlema. Meie ülesanne oli teda lihtsalt julgestada seal. Korraga lendas midagi üle tee ja ega need mehed mööda ei viska – kuhugi sinna ringi keskele see tuli ka. Ma sain ainult selja keerata ja kui see kõmakas käis, siis olime pikali maas. Mina sain kil-

Rühm arenes pidevalt. Eks alguses vaadati palju, mida ameeriklased tegid ja õpiti nende mustrid selgeks. Seda täiustati oma vajaduste ja teadmiste põhjal ning nii sündiski nn „Kinnuneni taktika”. „Ameeriklaste probleem oli, et kui nemad operatsioonidel käisid, siis nad ei leidnud midagi, aga kui meie käisime, siis meil oli kõik käes,” ütleb Kinnunen. „Me sõitsime kauge kaarega kohale, jalastunult liikusime varjatult objektile. Panime sise- ja välisperimeetri paika ja siis sõitsime masinaga kohale nagu rünnakrühm. Masinalt üle aia ja kui keegi põgeneda tahtis, siis perimeetril peeti ta kinni. Usakad arvasid, et kui tankiga maja ette sõidavad, siis kõik ootavad neid.” Tihti käidi reididel n-ö „järelnoppimist” tegemas kohtades, kus eriüksused olid juba üle käinud. Teinekord sõitis aga tumedate klaasidega eriüksuse Land Cruiser kaasa. Inimesed rivistati üles, neist tehti pildid, fotoaparaat anti masinasse ja sealt öeldi, keda neil vaja on kinni pidada. Ühelt reidilt tagasi sõites satuti jälle varitsusse. Kolonni tulistati RPG-ga (reaktiivgranaadiheitjaga). Esimene läks maapõrkega üle auto. Gaas põhjas pandi minema. „Kohe jooksis teine pätt RPG-ga välja,” meenutab Pärn, kes tol hetkel veoauto kastis oli. „Jõudsime paar valangut sinna sõidu pealt anda, aga ta jõudis enne lasta. Mõtlesin veel, et kuradi hästi on sihitud see RPG. Kõik oli nagu aegluubis. Nägin, et see tuleb otse portesse, aga enne tabamist muutis õnneks suunda ja läks üle kasti nurga minust meetri kauguselt mööda. Pärast olid suitsujutid näo peal.” Veidi eemal jalastuti ja mindi sündmuskohta uurima. Kohale saabusid ka ameeriklased tankidega. Pärna sõnul hoidsid ameeriklased eestlasi väga. Kui

SÕDUR märts 2020 25


Missioon

Kiirtee nr 10, kahel pool mida asus Abu Ghraibi turg, oli oluline Bagdadi transpordikoridor. Turumüüjad tihti ummistasid selle meelega, et saaksid seisvatele autodele oma kaupa müüa. Kohalik politsei oli turul valitsevate kurjategijate tõttu võimetu seal korda hoidma

nad kuulsid, et stone’sid keegi kimbutab, siis Abramsite müra oli kohe kosta. Ka helikopterid saadeti kohale, kes siis rühma tagasi baasi saatsid.

Isevalmistatud lõhkeseadeldised

„Esimesed tõeliselt ohtlikud asjad olidki IED-d, mida me leidma hakkasime, ning ajaga muutusid need suuremaks ja ohtlikumaks,” ütleb Mäeorg. „Esimesi käisin isegi lähedalt uudistamas. Väga hea adrekas kaasnes sellega.” Hommikuti sõitis pataljoni tankipatrull enamiku marsruutidest läbi, et korjata suuremad IED-d enda peale ära – tank on ikkagi tank. Aga korra said nad turul varitsuses natukene haiget. Eestlastel paluti siis vastuvaritsus teha, et näha kust ja millega tanki lastakse ning võimalusel oht likvideerida. „Kui hommikul need tankid tulid, siis nad jäid täpselt meie juures seisma ja tankitoru vaikselt keeras meie poole ja üles, nii et võisime majakatuselt torusse sisse vaadata,” räägib Rikand. „Meie ainukene identifitseerimisvahend oli plaaster kiivri peal. Jäi mulje, nagu nad sihiksid meid korralikult väl-

26 märts 2020 SÕDUR

ja. Kõik, mis teha saime, oli kiiver peast võtta ja seda plaastrit näidata, et palun ära tee midagi – kõhu alt võttis ikka korralikult kõhedaks.” Ühe öise patrulli ajal käis pauk ja tolmupilv oli üleval. Kui pilv kadus, oli esimene auto kadunud. Tagumises autos mõeldi, et mis kabelimats see oli, et terve auto on kadunud. Auto oli gaas põhjas ümber kvartali pannud ja tuli tühjade rehvidega tagant järele. „Oi me „fakkisime”, kui rehvid katki läksid!” räägib Pärn. „Nende vahetamine oli väga old school. Olid jalgupidi rehvi peal ja kirkaga vehkisid seal nagu kaevandaks kulda. Päevas oli kolm patrulli ja absoluutselt iga kord läks mõni rehv katki. Kui teised puhkasid vahepeal, siis autojuhid-kullakaevajad tagusid rehve.”

Halloween

Ühel täiesti tavalisel reedesel päeval, 31. oktoobril, ameeriklaste jaoks Halloweeni päeval ja iraaklaste jaoks ramadaani viiendal päeval, sõitis üks ameeriklaste kolonn Abu Ghraibi turult läbi. Üks kohalik maastur keeras neile

ette, millest lihtsalt üle sõideti. Ükski inimene kannatada ei saanud, aga see oli veepiisaks, mis sipelgapesa keema ajas. Kui eestlaste patrull turule jõudis, oli olukord juba eskaleerunud. „Võtsime algul äraootava positsiooni,” räägib Kinnunen. „Binokliga vaatasime, nägime juba relvi rahvamassi sees, aga ega me ei saanud ju ometi lasta sinna. Pataljon saatis suured abijõud kohale.” Ühel hetkel lasti olukorda jälgivaid eestlasi miinipildujaga, varjuda polnud seal kuhugi. Alguses ei saadud aru, miks miinid ei lõhke. Õnneks ei saanud laskjad ise aru, mis moon neil on ja lasti suitsu. Üks miin tuli meestest paari meetri kaugusele politseiauto esiklaasist sisse. Siis tuli kellelgi idee, et eestlased võiks Bradley jalaväesoomusmasinatega turu keskele rahvamassi viia, et nad seal ninamehed kinni saaks võtta. Soomukid jäid kõva kivirahe alla ja hakati ka granaatidega loopima. Tavaliselt ei teinud need Bradley’le midagi, aga üks granaat plahvatas õnnetult õhuvõtuava peal ja soomuk tõmbas ennast suitsu


täis. Keegi ameeriklastest soomukis karjus: „Fire!” (põleb) ja tuldi 180 kraadi tagasi. „Seal oli hetki justkui multifilmist,” meenutab Pärn. „Usakad läksid hooga mingit objekti ründama. Veidi hiljem jooksid sama teed mööda tagasi ja mõned meetrid nende selja taga kõlasid granaadiplahvatused.” Peagi läks olukord täiesti käest ära. Ameerika sõjaväe pioneerid olid hiljuti turule uued hooned ehitanud ja neid kasutati nüüd positsioonidena, millelt pataljoni rünnati. Pataljoniülem otsustas selle turu maatasa teha. Selleks ajaks tsiviliste enam turule ei olnud jäänud. Tankid võtsid ennast külg külje kõrvale ja sõitsid sellest turust lihtsalt üle, samal ajal kuulipildujatega maju läbi lastes. Eestlased julgestasid seda ja see kestis poole ööni välja. „Siis öeldi, et meie pool on see ja minge tooge surnud-haavatud välja, mida me ka tegime,” ütleb Kinnunen. „Pataljoniülem kutsus mind pärast seda enda juurde ja ütles, et „Eero, kõik on p….s, aga täna on see päev, kui ükskõik mida sa kunagi vaimusilmas ette

oled kujutanud, mida sa siin turu peal teha oled tahtnud, siis täna võid kõike seda teha, sest täna on kõik p….s.” Siis kammisime ühe sisekompleksi läbi, sest olime veendunud, et sealt tuleb palju jama ja kuhu me muidu eales ei oleks läinud trügima.”

Ülejärgmine päev

Kaks päeva hiljem mindi uuesti turule patrullima. Jaoga oli laskurina kaasas ka rühmavanem Adoson. Ta oli jalgsi­ patrullis viimane. Ühel lagedamal kohal busside vahel kaotas ta korraks teistega silmside. Uuesti järele jõudes kuulis ta granaadisütiku plaksatust. Tegelikult visati ühel ajal kolm granaati. Ta jõudis selja taha vaadata ja hüüda „Granaat!”, kuid jooksma hakates kukkus põlvele. „Proovisin ennast seal nii vastu maad suruda kui võimalik ja granaat plahvatas,” räägib Adoson. „Vaatasin, et käsi on verine ja jalg veritseb, aga tundsin, et käia saan ja jooksin esimese varje taha. Teised andsid kattetuld, eemaldusime lähimasse tugipunkti ja kui sinna jõudsin, siis tundsin, et olen pääsenud ja põlv kadus kohe justkui alt ära.”

..Meil on Iraagis raske töö ees. Toome korra selle riigi osadesse, mis on ikka veel ohtlikud. Me jälitame ja leiame vana režiimi juhte ning paneme nad vastutama oma kuritegude eest. Oleme alustanud peidetud keemiliste ja bioloogiliste relvade otsimisega ning teame juba sadu kohti, mida on vaja uurida. Me aitame üles ehitada Iraaki, kus diktaator püstitas haiglate ja koolide asemel paleesid iseendale. Seisame uute Iraagi juhtide kõrval, kui nad loovad riigivõimu, mis on Iraagi rahva valitud ja rahva jaoks loodud. Üleminek diktatuurilt demokraatiale võtab aega, aga see on väärt iga pingutust. Meie koalitsioon püsib kuni meie töö on tehtud. Ja siis me lahkume ja jätame endast maha vaba Iraagi. Iraagi lahing on üks võit sõjast terrori vastu, mis algas 11. septembril 2001. aastal ja kestab edasi. Sellel kohutaval hommikul 19 meest – vihaideoloogia rünnakrühmlased – näitasid Ameerikale ja tsiviliseeritud maailmale oma ambitsioone. Nad arvasid, ühe terroristi sõnul, et 11. septembrist saab „Ameerika lõpu algus“. Proovides meie linnad oma tapaväljadeks muuta, uskusid terroristid ja nende liitlased, et suudavad murda meie rahva otsusekindluse ja panna meid maailmast taanduma. See ei õnnestunud neil..“

SÕDUR märts 2020 27

Missioon

Foto: Scanpix

USA presidendi George W. Bushi kõne USS Abraham Lincoln pardal 1. mail 2003


Missioon

Röntgen avastas tema käest ühe killu ja jalast kaks kildu ning põlve side oli rebenenud. Ta proovis karkudega seal ringi käia, aga vigastus hakkas hullemaks minema ja rühmameedik soovitas uuesti arsti juurde minna. Rühma juurde tagasi Adoson enam ei tulnud ja nädala pärast viidi ta meditsiinilennukiga Saksamaale.

Salastatus

Eestis olukorrast Iraagis ega ka ESTPLA-7 tegevusest tol ajal suurt midagi ei teatud. Kõike varjutas salastatuse loor. „Natukene koomiline oli, kui kõik kuulutati salajaseks – nii minek, olek kui ka tulek,” meenutab Rikand. „Samas, noore poisina oli see pigem äge – sa teed midagi, millest keegi teine ei tohi midagi teada.”

Eestisse tehti küll igal õhtul ettekandeid, aga tegelikku olukorda oli sõnadega väga raske edasi anda. Ühel hetkel missiooni lõpu poole, kui hakkas väga palju IED-sid tulema, saadeti olukorda inspekteerima kaitseväe delegatsioon. Delegatsioonile mindi lennujaama vastu, kuid nende saabumine hilines ja kohapeal tuli neid ööpäev läbi oodata. Autojuht Lumi mäletab, et ta oli sellest ootamisest üsna ärritunud ja mõtles endamisi, et tagasiteel võiks Pommialleel IED saada. Et nad näeksid, milline olukord seal tegelikult on. Ja ta sõnuski ära. „Ma olin teise veoka roolis ja täpselt esimese auto kõrval käis latakas, nii et mulle igasugust sitta ja sodi esiklaasi lendas,” räägib Lumi. „Tallasin pidurit, tagurpidi käik sisse ja sõitsin nii kaugele tagasi kui sain, jäin seisma ja siis oli selline hämming. Üks major oli meie

Rühmal oli väga palju õnne. Peale selle, et kuulid ja RPG-d lähedalt mööda lendasid, oli ka palju õnnelikke juhuseid IED-dega, mis ei lõhkenud või lõhkesid liiga vara või liiga hilja või olid valesti paigaldatud, nii et lõhkelaeng läks valesse suunda

28 märts 2020 SÕDUR


Missioon kastis ja korraks oli vaikus ning siis ma käratasin kasti: „Kõik jalastuda!”.” Kinnuneni arvates kirjutasid need vaatlejad olukorrast väga hea analüüsi, aga kusagil pandi sellele salajane tempel peale ja see info ei jõudnud kuhugi, kus seda vaja oli.

Hirm

„Ega meil ei olnud mingit lootustki, vähemalt minul mitte, et kogu see üritus meil maru hästi läheb,” räägib Kinnunen. „Eks ma saatsin koju ka mitu

meest. Ega tavaliselt keegi otse ei öelnud, et ta kardab. Varasematel missioonidel selliseid probleeme polnud.” Peaaegu iga kord kui väljas käidi, oli mingi kontakt ja eks nii see hirm tasapisi tekkiski. Kui juurde lisada veel meeletu kuumus ja pidev magamatus, siis kõik see on vägagi mõistetav. Kõik kartsid, aga mõned tulid hirmuga paremini toime kui teised. „Üks mees tunnistas, et kardab ja vajab abi,” räägib Tooming. „Ameeriklastelt saime psühholoogi, kes panigi kuti rajale tagasi. Ta tegi aumehena missiooni lõpuni ja läks pärast reservi. Ja siis on sul kõrval teine mees, kes ei tunnista, et kardab ja pidurdab kogu seda püha üritust. Lõpuks saatsime tema ka koju.” Mäeorg mäletab, et lõpu poole oli ikka juhtumeid, kus ta vahel agressiivseks muutus. Temaga eriti midagi põnevat ei juhtunud ja ta arvab, et see võis äkki kadedust tekitada. Pealegi oli väikses kollektiivis omavahelisi pingeid, millega ei jõutud tegeleda ja mis jäid lahenduseta. „Ma ise arvasin, et ei karda midagi, aga mitteteadlikult äkki ikka kartsin ka,” räägib Mäeorg. „Võib-olla mitteteadlikult tahtsin sealt ära, aga endale ma seda ei tunnistanud. Närvid olid ikka krussis. Mida rohkem ma mõtlen nende sündmuste peale, seda enam tuleb meelde, et olin rahulolematu ja pimedat raevu täis. Väiksemadki asjad võisid närvi ajada.”

Õppetunnid

Veidi enne jõule saabus uus rühm. ESTPLA-8 enam rahuvalvemissioonile ei tulnud. Oldi veidi paremini olukorraks ette valmistatud ja seda tänu ESTPLA-7 õppetundidele.

Eesti sõdurid olid vaieldamatult parimad liitlased, kes teenisid koos Ameerika vägedega Iraagi sõja raskeimatel aegadel. Samal ajal kui paljude meie liitlaste poliitiline juhtkond piiras oma sõjaväekontingentide lahkumist turvalistest baasidest, olid meie eesti vennad ja õed kõikjal, kus ameerika sõdurid võitlesid. Me imetlesime nende oskusi, julgust ja järjepidevust ning meie vaenlane kartis neid „pikki sõdureid“. See on parim kompliment, mida sõdur võib saada

„BALTBAT-i kool oli väga hea ja see meid ilmselt välja vedas,” arvab Kinnunen. „Meil ei olnud probleeme nende terminitega, mida ameeriklased kasutasid, sest lahingupidamise põhimõtted olid samad. Ühist keelt oli väga lihtne leida.” Kuigi tankipataljon, mille koosseisus eesti rühm oli, ei olnud võib-olla kõige tugevam kergejalaväe ülesannetes, siis nende suhtes oli kõigil ikkagi väga suur austus. Ameeriklaste professionaalsusest oli rohkesti õppida. „Me pidime palju improviseerima,” ütleb Mäeorg. „Ise välja mõtlema, kuidas patrullime ja kuidas vahesid hoiame. Mina toetusin peamiselt kahele asjale: BALTBAT-i 15nädalasele MTC (Military Training Course ehk BALTBAT-i sõduri baaskursus) kursusele ja ühele nädalasele politseikursusele, mille kunagi enne Kosovo missiooni sain.” „See, et Briti merejalaväelased olid Paldiskis meid kunagi välja õpetanud, andis meile eeldused selleks missiooniks,” arvab Tooming. „Kuni Iraagi missioonini ei tahtnud ülejäänud kaitsevägi säärasest taktikast mitte midagi kuulda. See taktika töötas ja alles siis hakati sellele veidi tähelepanu pöörama. Kuni nende missioonideni iga väeosa tegi seda, mida ise tahtis.” Rikand ja Mäeorg liitusid tagasi tulles rahuoperatsioonide keskuse välja­õppemeeskonnaga, kus nad hakkasid nende põhimõtete järgi teisi õpetama. Oluliseks motivaatoriks oli nende enda kesine ettevalmistus enne Iraagi missiooni. Aja jooksul ESTPLA rühmasid ette valmistades kujunesid välja sedalaadi missiooni jaoks sobilikud lahingu­ drillid. Lühiformaadis said need ka

nii oma liitlastelt kui ka vaenlastelt. Eesti sõdurid võitsid ameeriklaste imetluse ja austuse ning nad soovisid neid näha võitlemas enda kõrval. See kõik ei juhtunud mitte iseenesest, vaid karmi ja realistliku treeninguga. Rahuoperatsioonide keskuse väljaõppemeeskond tegi selle võimalikuks suurepärase ja ennastsalgava tööga, valmistades ette Eesti kaitseväe rühmi Iraaki.” USA maaväe kolonelleitnant (erus) Kenneth Pope, USA Tallinna saatkonna kaitsealase koostöö koordinatsiooni osakonna juhataja aastatel 2003–2006.

SÕDUR märts 2020 29


Missioon

Vigastatud võitlejate ühing

30 märts 2020 SÕDUR

Ameeriklased hakkasid eestlasi stone (ee kivi) rühmaks kutsuma. See on osa USA maaväe traditsioonist, kus igal rühmal või kompaniil on oma hüüdnimi. Ühelt poolt võis paljudele ameeriklastele sõna stone ainukese asjana seostuda riiginimega Estonia ja teiselt poolt viitas see kivikõvadele meestele

paberile pandud, eelkõige instruktorite enda jaoks, kuna sellel ajal keegi õppekogemusi ei kogunud. Missioonil osalenud inimeste kaudu levisid need teistessegi väeosadesse ning nüüd, 15 aastat hiljem, on mõned nendest üks ühele jõudnud kaitseväe jao- ja rühmadrillidesse. „Olgugi et drillid on lihtsad, peaaegu universaalsed, aga kümme rida drilli kirjeldust ei ole piisav, et õpetada jagu sõdima,” räägib Mäeorg. „Nii mõnigi oluline asi, mis lisandus neile kümnele reale, on aja jooksul kaduma läinud ja tulemuseks pole enam sugugi mitte see, mida omal ajal sai õpetatud.” Tihtilugu ei saa võib-olla kaitseväelased enam aru, miks drille just nii tehakse või et ka teised variandid on olemas. Üldiselt võib siiski väita, et Iraagi missioonist oli kaitseväele pigem kasu. Kuigi mitte ainult. Mittekonventsionaalse sõja teema tuli igale poole sisse ja millalgi unustati konventsionaalse sõja teema peaaegu üldse ära. See oli kogu NATO-s nii. Mäeorg toob näiteks, et ühel harjutusel kompanii tegi rünnakut ja see jäi seisma, sest neil oli üks haavatu. „Hiljem hakati missiooniüksusi ka teiste väeosade inimestega komplekteerima,” räägib Rikand. „Kohale

ß

• MTÜ Eesti vigastatud võitlejate ühing on veteranide enda asutatud mittetulundusorganisatsioon, koondades endasse kaitseväelasi ja kaitseliitlasi, kes on saanud vigastada teenistusülesannete täitmisel Eestis või väljaspool Eesti piire. • Ühingu eesmärk on Eesti vigastatud võitlejate omavahelise sidususe suurendamine, heategevuslik sotsiaalhoolekanne ja nende igakülgne abistamine. • Ühing korraldab heategevusprojekte, võtab vastu annetusi, korraldab heategevusüritusi ja kasutab rahalisi vahendeid oma liikmete ja veteranide toetuseks. • 2014. aastast korraldab ühing veteranide heategevuskampaania „Anname au“. Kampaaniat veab EVVÜ koos naiskodukaitsega. Selle üleriigilise kampaania eesmärk on kutsuda üles inimesi kandma sinilille märki kaitseväe ja kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste tunnustuseks. Kõik annetuste eest soetatud seadmed on mõeldud kasutamiseks vigastatud veteranidele, veteranidele ja teistele taastusravikeskuse patsientidele. • EVVÜ ootab oma ridadesse kõiki potentsiaalseid liikmeid. Selleks on vaja täita avaldus nende kodulehel www.evvy.ee

tulles nad ütlesid, et on juba valmis minema ja saaksid kõigega hakkama. Prooviks andsime neile siis ühe jao rünnaku korraldamise ette ja elu näitas, et ega nad sellega tegelikult hakkama ei saa.”

Kokkuvõtteks

Iraagi missioonid andsid kaitseväele enesekindluse, et suudetakse sõjaolukorras toime tulla. Kuigi konkreetseteks oludeks ette valmistada ei olnud võimalik ja tegelikult muutusid ka kohapeal olles olud pidevalt, siis tekkis arusaamine, milline väljaõpe aitab oludega kohaneda. Praegu ei ole kaitseväel ühtegi väga kuuma missiooni. Ja kui kuulid üle pea ei lenda, siis on sihti silme eest lihtne kaotada. 2003. aasta teises pooles puudus küll Iraagis rindejoon, kuid eesti rühmal oli seal sama palju konventsionaalset sõjapidamist kui mittekonventsionaalset. Selle missiooni otsest mõju kaitseväele on raske välja tuua, sest pigem oli mõju kaudne. Jutud levisid suuliselt ja mitu ESTPLA-7 võitlejat läks teenima teistesse väeosadesse, kus nende kogemustega hakati arvestama. Kindlasti tasub nende lugu meeles pidada, sest ajalool on komme ennast korrata.



Sõdur 2020

Hanked fookus

Autor: seersant Kevin Valkenklau, KüVJ strateegilise kommunikatsiooni keskuse allohvitser

K

aitseväe jaoks on 2020. aasta murranguline, sest ühel ajal toimub mitme üksikvõitleja varustuselementide uuendamine. Järgemööda hakkavad kõigi sõduriteni jõudma uued käsitulirelvad, gaasimaskid, kiivrid ja killuvestid koos kuulivestide ning varustuse taskutega. Gaasimaskid on modernse disainiga, kus filtri saab panna kas vasakule või paremale selle järgi, kumma käega sõdur relva käsitseb. Uute käsitulirelvade komplektis oleva kõrgendatud mehaaniliste sihikute ja punatäppsihikuga on samuti mugavam lasta kui varem.

Kiiver

20 000 uut kiivrit hangiti Horvaatia ettevõttelt Šestan-Busch. Enamik neist on tavalõikega BK-ACH kiivrid BOA kinnitussüsteemi ja kahe erineva paksusega PAD 9 kiivripatjade komplektiga. Samuti on neil öövaatlusseadme kinnituskoht ja nad pakuvad ajakohast ballistilist kaitset. Kiivritega käib kaasas kaitsevärvi kiivrikate, mille kummid on õmmeldud katte külge. Taga on öösel nähtav kaetav nn „kassisilm“ ning neljal küljel on kaetavad infrapunareflektorid öövaatlusseadmega omade tuvastamiseks.

Kandesüsteem

Viis aastat tagasi hangiti väga hea kaitsega uued kevlarsisuga kuulivestid, kuhu võis lisada ka kuuliplaadid. Kuid neid oli piiratud koguses ja kõigile ei jätkunud. Nende kasutamine oli kohmakas peale pandava eraldi lahinguvesti või rakmete tõttu. Uues hankes on palju arvestatud sõduritelt saadud tagasisidet. „Uue kandesüsteemi eesmärk on väga lihtne: koondada sõduri ballistiline kaitse ja isikliku varustuse kandesüsteem ühtseks tervikuks,” ütleb riigi kaitseinvesteeringute keskuse hangete osakonna kategooria­ juht Ivar Janson. „See peaks vähendama ka elementide arvu varustustabelites ning sobima kõigile kasutajatele, alates eriväelasest kuni ajateenijani. See tähendab ka, et uus kandesüsteem koormab vähem meie logistikasüsteemi.“ Uuel vestil on killukaitsega alumine kiht ja selle peale eraldi käiv kuuliplaatidega vest,

32 märts 2020 SÕDUR

kuhu saab kinnitada lisataskuid. Peale selle veel ballistiline lahinguvöö, mis annab sõdurile puusakaitse. Soovi korral saab õhukesse killuvesti lisada ka kuuliplaadi spetsiaalsesse eemaldatavasse sisemisse kuuliplaaditaskusse. Killuvest pakub kiivriga sama kaitsetaset. Soovi korral saab killuvesti eraldi mugavalt jope alla panna. Pealmine kiht on madala profiiliga MOLLE-ribadega kuulivest, kuhu on võimalik sisse panna kuuliplaadid nii ette kui ka taha. Sellele on kinnitatavad lisataskud, mida iga võitleja saab kohendada enda vajaduste kohaselt. Näiteks külje kuuliplaaditaskud, meditsiinitasku, eesmised salvetasku paneelid ja vesti külge kinnituv 24 tunni varustuskott (ingl daypack). „Uus komplekt on kergem ja modulaarsem, et tagada sõduri suurem mobiilsus,” ütleb küberväejuhatuse veebel staabiveebel Meelis Piirsalu, kes on ühtlasi individuaalkaitse varustusprogrammi meeskonna liige. „Kandesüsteemi kontseptsioon lubab mugavamalt kanda killukaitset näiteks nii puhkeajal kui ka haldustöid tehes.”


Hanked Foto: n-srs Joakim Klementi

SÕDUR märts 2020 33


Hanked

Üksikvõitleja varustuselemendid

R20 Rahe koos punatäppsihikuga

Ballistilise kaitsega taktikalise kandesüsteemi hange* on avaldatud. Osad detailid võivad muutuda. Fotod: rms Allan Vool ja n-srs Joakim Klementi

Plaadikandja

Plaadikandja kiirvabastussüsteem

Esipaneel avatud salvetaskutega (erinevad konfiguratsioonid)

Killuvest (plaadikandja all)

Küljeplaaditasku

Krõpsuga kinnituv individuaalne meditsiinitasku


Hanked Kiiver koos kiivrikatte ja kinnituskummidega

Kaetav infrapunareflektor

Kaetav „kassisilm’’

Gaasimask

Lukuga kinnitatav 24 tunni varustuse kott

Labidatasku

Joogipudel

Ballistilise kaitsega lahinguvöö

Admin-tasku

Klapiga salvetasku (mahutab näiteks kaks salve, raadiojaama või suitsugranaadi)

Tühjade salvede tasku

*) Lisainfo ballistilise kaitsega taktikalise kandesüsteemi hanke kohta on leitav riigihangete registrist, viitenumber 215841.


Venemaa fookus

Dedovštšina Vene relvajõudude nuhtlus Autor: major Rain Leisi, küberväejuhatuse relvur

M

Kuidas dedovštšina alguse sai?

„Ded” tähendab vene keeles vanaisa ja ka vanameest. Seega on dedovštšina kauem teeninud ajateenijate vaimne ja füüsiline vägivaldne ja ebaseaduslik

36 märts 2020 SÕDUR

Paraadportreed Moskva Punasel väljakul ei kõnele kogu lugu Vene armee seisust ß

ullu oktoobris tappis närvid kaotanud Vene Föderatsiooni (VF) relvajõudude ajateenija reamees Ramil Šamsutdinov Taga-Baikali krais Gornõi asulas paiknevas sõjaväeosas kaheksa sõjaväelast. Tapmise põhjuseks peetakse isikute vahelisi suhteid ja vastuolusid ühe väeosa ohvitseriga. Süüdlase isa peab sündmuse põhjuseks Vene ja teiste SRÜ riikide relvajõududes olevat dedovštšinat. See ei olnud esimene dedovštšina tagajärg ega pruugi kahjuks ka viimaseks jääda, kui seda nuhtlust sealsetes relvajõududes ei suudeta välja juurida. Mina puutusin dedovštšinaga kokku ajateenistuse ajal Valgevenes Nõukogude Liidu (NL) armee 29. tankidiviisi remondipataljonis novembrist 1987 kuni maini 1989. Linnakus, kus ma teenisin, olid jalaväerügement (NL-i armees polk) ja mitu diviisi erialapataljoni: luure-, side-, pioneeri- ja minu remondipataljon. Hiljem paigutati pataljonid kõrval asuvasse linnakusse, kus oli suurtükirügement. Seega oli mul võimalik jälgida elu eri väeosades. Mina pääsesin väga kergelt võrreldes sellega, mis paljudele teistele NL-i armees teeninud eestlastele osaks sai.

ning sõjaväemäärustikega kehtestatud korraga vastuolus olev võimutsemine vähem teeninud ajateenijate üle ehk meie mõistes määrustikuvälised suhted. Dedovštšina sai alguse 1960ndate aastate lõpus. Dedovštšina tekkimise peamiseks põhjuseks oli ajateenistuse lühendamine kolmelt aastalt kahele maaväes, neljalt aastalt kahele lennuväes ja piiri­valves ning viielt aastalt kolmele mereväes. Vähendamise aluseks oli 1967. a vastuvõetud NL-i seadus üldisest sõjaväekohustusest. Seaduse rakendamise käigus ei vähendatud juba teenivate ajateenijate teenistusaega, vaid uute teenistusse võetud ajateenijate teenistusajaks määrati kaks või kolm aastat. Seega sattusid koos teenima erineva ajateenistuse pikkusega ajateenijad, kusjuures varem teenistusse kutsutud olid juba omandanud teatava teenistuskogemuse. Oma solvumist nende jaoks ebaõiglase seaduse rakendamise üle hakati välja elama hiljem kutsutud lühema ajateenistuse kestusega ajateenijate peal. Olevat juhtunud sedagi, et kolm aastat teenima pidanud ajateenija sai hiljem koju, kui temaga koos teeninud kaks aastat teeninud ajateenija. Kui lõpuks olid kõik kolm aastat teeninud ajateenijad reservi arvatud, jäid neist üksustesse maha füüsiliselt ja vaimselt solvatud ja alandatud kaasteenijad, kes hakkasid kogetud alandusi maandama uute kaasteenijate peal, need pärast eelmiste lahkumist uute ajateenijate peal ning „kuri” oligi lahti lastud. Dedovštsina peamiseks põhjuseks

Fotod: Scanpix


fookus Venemaa võib pidada ajateenistuse lühendamisega seotud protsesse, aga selle teket on mõjutanud ka järgmised asjaolud: • Ajateenistuse lühendamise tõttu vajati rohkem kutsealuseid ja ajateenistusse hakati kutsuma kriminaalselt karistatud ja kinnipidamisasutuses viibinud isikuid, kes tõid kaasa kinnipidamisasutuste subkultuuri. See on venelaste enda dedovštšina tekke lemmikpõhjus. (Mul on sellele vastu-

väide: kui dedovštšina hõlmas kõiki NL-i relvajõudude üksusi, siis kriminaalkorras karistatud isikud saadeti peamiselt ehitusvägedesse ja oli üksusi, kuhu neid iialgi ei saadetud.) • Teenistusse saabusid need, kes ei olnud näinud II maailmasõda ja sellele järgnevaid raskeid aastaid ning nad olid suurema agressiivsusega kui varasemate kutsete ajateenijad. 1960ndate lõpus toimus noorsoo aktiviseerumine

üle maailma: läänes noorsoorahutused, terroristide aktiviseerimine ning Hiinas – „kultuurirevolutsioon”. • Vastukaaluks eelmisele lahkusid sellel ajal teenistusest viimased II maailmasõjas võidelnud ohvitserid ja allohvitserid, kes olid teravalt vastu igasugusele vägivallale. Dedovštšinast kujunes NL-i relvajõudude ajateenijate subkultuur, mis oli laevastikus natuke teistsugune

SÕDUR märts 2020 37


Venemaa

kui muudes väeliikides, sest seal oli teenistusaeg kolm aastat. Selles subkultuuris olid ajateenijad jagatud teenistusaja kestuse järgi hierarhilistesse kastidesse, millel olid oma nimi, õigused ja kohustused ning välised tunnused vormiriietuses. Dedovštšinat oli igal pool, sealhulgas Kremli auvahtkonna rügemendis, allveelaevadel, Tallinna tänavatel patrullinud miilitsarügemendis, õhudessantvägedes ja Afganistanis sõdinud 40. armees ning väidetavalt sõjakoolides vanemate ja nooremate kursuste vahel. Kõige rohkem oli dedovštšinat ehitusvägedes, kuhu saadeti kõige madalama tasemega, sh kinnipidamisasutuses viibinud isikuid, ning ehitusvägedel ei olnud ka relvi.

Juukselõikus Kremli rügemendis

Dedovštšina tagas väliselt väeosa toimimise: rivi oli korras, kasarmu puhas. See oli peamine, mis sest, et see oli saavutatud teiste kiusamisega. Eliitvägedes soosis dedovštšinat äärmuslik sisekord ja õhudessantvägedes üksuse spetsiifikast tulenev kõrgendatud agressiivsus. Väidetavalt oli dedovštšinat vähe piirivalvevägedes, sest sinna saadeti väga hoolikalt valitud ja usaldusväärseid isikuid. Meil diviisis oli seda traditsiooniliselt vähe sidepataljonis. Mida kõrgem oli ajateenijate haritus, seda vähem oli dedovštšinat. NSV Liidu lagunemise järel rajasid endised liiduvabariigid toonaste NL-i relvajõudude põhjal oma relvajõud ja koos muuga said kaasa ka dedovštšina. Peale Vene relvajõudude leidsin internetist andmeid dedovštšina kohta Valgevene, Ukraina, Kazahstani, Azerbaidžaani ja Armeenia relvajõududes. Ei saa välistada, et seda on ka teiste SRÜ riikide relvajõududes. Dedovštšinaga sarnaseid juhtumeid on fikseeritud ka 1990-ndatel aastatel Eesti kaitseväes, viimasel juhul oli tegemist sama kutse ajateenijatega. Wikipedia andmetel oli dedovštšinaga sarnane ajateenijate subkultuur Ida-Saksa ja NL-i blokki kuulunud Poola relvajõududes. Sattusin mõned aastad tagasi pildi peale

38 märts 2020 SÕDUR

Põhja-Korea ajateenijatest, kus märkasin dedovštšinale omaseid erinevusi nende vormiriietuses. Dedovštšina eripäraks on ülemate, eelkõige ajateenijatest jaoülemate võimuliialdused ehk väljaõppeks vajaliku drilli reeglite ületamine ja vahetu füüsiline vägivald.

Kiusamisest üldisemalt

Dedovštšinaga kaasnes kiusamine, mis sisaldas vaimset ja füüsilist vägivalda, piinamist, alandusi ja alandavaid rituaale nii üksiku noore kui ka

terve kutse ajateenijate suhtes, mis mõnikord võtsid pogrommi mõõtmed. Enne ajateenistusse tulles teadsid kõik, et dedovštšina on olemas, aga ometi loodeti seda vältida või sellele vastu hakata. Kuna kõrgematesse kastidesse kuuluvad ajateenijad hoidsid kokku, nende vahel oli ringkäendus ja allasurutud kastid kokku ei hoidnud, siis murti allasurutute vastupanu ning enamik leppis sellega lootuses madalamasse kasti kuulumise aeg üle elada ja kõrgemasse kasti jõudes elada välja kogunenud


Venemaa Kõige madalam kast, alla poole aasta teeninud ajateenijad – духи (vaimud): kohustus täita kõiki reegleid (vormiriietus, päevakord, rivikord) täielikult, kohustus alluda kõikidele kastidele, õiguseid ei ole, kodust saadetud pakid võidakse võtta käest, võimalik keeld omada sigarette ja külastada puhvetit (sõdurikodu), kohustus teha kõiki töid, millega hakkama saab. Alla aasta teeninud ajateenijad – молодые (noored): jätkuvalt allasurutud kast, reeglid on võib-olla natuke leebemad kui vaimudel, nendel on juba mingi teenistuskogemus ja selle võrra on elu kergem. Suitsu võis olla ja puhvetis võis ka käia. Kui oli mingi eriala spetsialist, näiteks keevitaja, siis oli ka elu kergem. Üldiselt noortest seersante ja spetsialiste kiusati oma ringkonnas, teised neid ei puutunud, sest kui seersanti kiusas vanem reamees, siis võis see kaasa tuua kriminaalvastutuse ja spetsialisti võis vanadel vaja minna.

Kiusamist põhjendati väidetega, nagu „Mind kiusati, mina kiusan” või „Ma ei kiusa sind nii palju kui mind kiusati, aga kiusan ikka” jne. Üle aasta teeninud ajateenijad –

черпаки (kulbid) või фазаны (faa-

vimm nooremate ajateenijate peal ja siis rahuliku südamega reservi minna. Kiusamist põhjendati väidetega, nagu „Mind kiusati, mina kiusan” või „Ma ei kiusa sind nii palju kui mind kiusati, aga kiusan ikka” jne. Ma ei kuulnud kordagi seisukohti, mis oleks võinud kiusamise lõpetada. Otsisin internetist endiste vanakeste kahetsusi, aga ei leidnud neid. NL-i ja praeguse Venemaa relvajõud erinevad meie omadest selle poolest, et koos ajateenistuses viibivad eri kohtadest pärit ja mitme kutse aja-

teenijad, kes reservi minnes ei jää samasse reservüksusse. Kuna vahemaad on suured, siis on väike tõenäosus, et alandatu otsib alandaja üles ja maksab kätte.

Ajateenijate kastid

Dedovštšina jaotas ajateenijaid kastidesse teenitud aja pikkuse järgi, mida arvestati NL-i kaitseministri kaks korda aastas antavate ajateenistusse kutsumise ja ajateenistusest vabastamise käskkirjade järgi. Igal kastil oli oma nimi, mis erines üksuseti:

sanid), esimene kõrgem kast. Noor viidi kulbiks üle rituaaliga, mis seisnes 12-st, seersandile 16 hoobist vanakese nahast vöörihmaga vastu istmikku, pärast mida andis vanake värskele kulbile oma vöörihma ja võttis omale ära endise noore vöörihma. Kulpe ei kiusatud, aga nad allusid vanakestele. Neil oli õigus kiusata madalamaid kaste, kuid pigem olid nad vanakeste toetajad. Kulbid võisid juba osa reegleid vabamalt võtta: mütsi lükata kuklasse, vormijaki nööbid võisid lahti olla, nahast vöörihma võisid kergelt lõdvalt kanda, võisid tsiviilriideid kanda, näiteks sooja sviitrit vormipluusi all. Üle pooleteise aasta teeninud ajateenijad – деды (vanakesed), kõige kõrgem kast, kõige rohkem õigusi, kõige rohkem vabadust, kõik teised kastid allusid neile. Märgilise tähendusega vanakeste jaoks oli 100. päev

SÕDUR märts 2020 39


Venemaa

kaitseministri reservi arvamise käskkirjani. Sealt edasi kuni käskkirjani algasid omamoodi rituaalid, kõik ajateenijad lugesid päevi: vaimud ja noored selleks, et neid vanakestele kuulutada ja kulbid selleks, et nooremate teadmisi kontrollida. Iga endast lugupidav vanake pidi vähemalt paar korda päevas vaimu või noore käest küsima, kui mitu päeva on käskkirjani, ja kui noor või vaim seda ei teadnud, siis järgnesid sanktsioonid. Pärast kaitseministri käskkirja jõustumist muutus vanake dembliks ( дембель), kes valmistus reservi arvamiseks ja teiste kastide tegemistesse ei sekkunud, kuigi säilitas oma mõjuvõimu värskete vanakeste üle.

Dedovštšina igapäevaelus

Äratuse ajal pidid kõige kiiremini ärkama vaimud ja noored ning nemad pidid ka kõige rutem hommikuvõimlemiseks rivistuma ning kõige aktiivsemalt sellel osalema. Kulpide ja vanade ärkamine ja hommikuvõimlemisel osalemine sõltus väeosast ja kontrollijatest kuni selleni, et vanakesed ärkasid alles hommikusöögiks. Pärast hommikuvõimlemist koristasid madalamad kastid kasarmut ja mõnes kohas tegid noored ära ka va-

40 märts 2020 SÕDUR

nakeste voodid. Hommikusöögi järel olid kasarmusse jõudnud ka väeosa ohvitserid ja allohvitserid ning algas väeosa tavaline argirutiin. Ohvitseride ja allohvitseride silme all tavaliselt noori ei kiusatud, kuid omavahel olles jätkus see endistviisi. Tööpäeva lõpus, kui ohvitserid ja allohvitserid olid lahkunud ja ajateenijad jõudnud tagasi kasarmusse, algas kiusamine uuesti. Siis jäi väeossa ainult ohvitserist korrapidaja, kes asus staabihoones. Kasarmuhoonetes olid ainult ajateenijad. Mõnedes väeosades pidid noored järgmiseks päevaks korda seadma vanakeste vormi, õmblema puhta krae vormikuuele, hooldama saapaid jne. Kõige halvem aeg noorte jaoks algas pärast ametlikku öörahu. Siis toimusid kõige suuremad vanakeste aktsioonid noorte vastu. Kiusati kiusamise pärast, aga kui päeva jooksul ei olnud noored kõiki nõudmisi täitnud ning kui ohvitserid ja allohvitserid olid teinud märkusi puuduste kohta, siis algas suurem noorte vaimne ja füüsiline kiusamine, mis võis kesta poole ööni. Peksmise puhul üritati nähtavaid jälgi eelkõige näol vältida, näiteks kästi noorel käed risti otsmikule panna ja siis löödi nende pihta, nn „põder”. Kui

vanake oli toimkonnas või vahtkonnas, siis võis juhtuda, et kõiki töid tegi tema eest noor. Vahipostil seisis muidugi vanake ise. Dedovštšina oli ka Afganistanis sõdinud NL-i 40. armees. Üllataval kombel ei leidnud ma infot seal aset leidnud tulistamiste kohta. Venelased põhjendavad seda, et kättemaksu vaenlase kaela ajada ei saanud, sest NL-i armee kasutas 5,45 mm padrunit ja vastased 7,62 mm padrunit ning lahangul oleks asi välja tulnud. Küll on teada mitu juhtumit, kus dedov­ štšina tagajärjel on põgenetud vastase poolele.

NL-i armee rahvaste paablis

Nõukogude armee oli rahvuslikult kirju. Minu rahuaegse koosseisuga pataljonis oli 75 ajateenijat 24 rahvusest. Ekstreemsetes oludes, milleks kahtlemata kasarmu on, tulid välja ühe ja teise rahvuse positiivsed ning negatiivsed küljed. Ohvitserid ja allohvitserid pidasid baltlastest lugu, sest olime võrreldes teistega distsiplineeritud, taiplikud ja töökad. Kuna olime välimuselt nagu teised eurooplased, siis elati meie peal välja NL-is valitsenud II maailmasõjaga seotud komplekse: sõimusõnad


Venemaa

Rahvusgruppidest lähemalt • slaavlased: venelased, ukrainlased, valgevenelased: kokku hoidsid ühest oblastist pärit ajateenijad. Ukrainlased hoidsid ka muidu kokku. Neil oli kõige lihtsam, sest keelebarjääri ei olnud. See oli NL-i armee põhirahvusgrupp.

Arsti järjekord Stavropolis ß

Saabaste jagamine Moskva ß värbamispunktis

„fašist”, „sakslane” ja sellelaadsed alandused ning nendega kaasnevad löögid. Samuti löögid selle eest, et sul on sinised silmad ja blondid juuksed ning kirjutad ladina tähestikus, olid vaimust või noorest baltlase jaoks igapäevased1. Kui Kesk-Aasiast või Kaukaasiast pärit ajateenijad olid väeosas enamuses, siis nad hülgasid tavalised dedov­ štšina põhimõtted ja allutasid teistest rahvastest ajateenijad sõltumata ajateenistuse kestusest oma ülemvõimule. See on dedovštšina erivorm „zemljatšestvo” (vn Землячество), mida esineb Vene relvajõududes siiani. Veel üks tähelepanek: mida vähem oli väeosas kesk-asiaate ja kaukaaslasi, seda võimekam oli väeosa nii igapäeva tegevuse kui ka täidetavate ülesannete eripära poolest.

Ülemate roll

Dedovštšinat ei saadud märkamata jätta, sest välised tunnused olid ilmselged. Laevas, eriti allveelaevas olid kõik koos ja ometi oli ka seal dedov­ štšina. Dedovštšina tagas väliselt väeosa toimimise: rivi oli korras, kasarmu puhas, tehnika hooldatud, kõik tööd tehtud ja polügoonil tegutsesid ajateenijad väliselt normaalselt. See oli pea-

mine, mis sest, et see oli saavutatud teiste kiusamisega. Väeosa ülema roll dedovštšina ohjamisel oli ja on peamine. Ülemast saab kõik alguse ja tema vastutab üksuse eest ja kujundab oma üksuse. Vanasõnagi ütleb piltlikult „Kala hakkab mädanema peast”. Nägin seda oma linnakus. Minu väeosas oli dedovštšinat vähe, sest meie mahtusime kasarmu ühele korrusele, meil oli korrapidajast ohvitser või allohvitser kogu aeg kasarmus. Oma löögid ja alandused sai ikka kätte, aga öösel sai magada ja suuremat kiusamist ma ei kogenud. Minu väeosa kõrval oli sapööripataljon, mis mahtus ka kasarmu ühele korrusele ja sealgi oli ööpäev läbi väeosa korrapidaja, kuid siiski möllas seal dedovštšina. Erinevus oli ülemates: meie ülem oli teeninud väeosas, kus oli olnud tulistamine dedovštšina tagajärjel ja piirid olid selgelt paigas. Väeosa korrapidaja pidi jälgima, et kasarmus valitseks ka tööpäeva välisel ajal kord. Igat võimalikku juhtumit uuriti põhjalikult. Näiteks libastusin autopargis 1 Elu 1980-ndate NL-i armee ehituspataljonis on kajastanud ka Jaan Tangsoo oma romaanis „Kroonukuue kütkes“, välja andnud Eesti Raamat 1991.

• Kesk-Aasia rahvad: kasahhid, usbekid, tadžikid, türkmeenid, kirgiisid ja teised – slaavlaste kõrval teine suurem grupp. Hoidsid omavahel kokku ja suhtlesid üksteise keeles. Nende vahel eksisteerisid rahvuslikud käitumisreeglid ja hierarhia. • kaukaaslased: armeenlased, grusiinid, aserid ja teised Kaukaasia mäestikus elavad rahvad. Kõige agressiivsemad ja äkilisemad, paljud olid harrastanud võitlusspordi alasid. Allusid eelkõige oma reeglitele ja olid kõige vähem distsiplineeritud. Kuni 1988. a armeenlaste ja aserite tüli uuesti puhkemiseni hoidsid kõik kaukaaslased kokku. Nad olid ka kõige suuremad dedovštšina praktiseerijad. • teised Venemaa rahvad: tatarlased, baškiirid jt. Enamik islami juurtega. Olid teatava väärikusega. Juudid hoidsid kokku slaavlastega ja omavahel. Eksootilised rahvad: korealased, uiguurid, Siberi rahvad ja teised. Kuulusid oma kodukoha rahvusgrupi juurde või olid omaette. • baltlased: eestlased, lätlased ja leedukad. Meie hoidsime kokku. Baltimaadest pärit slaavlased hoidsid kokku teiste slaavlastega. Me olime teistest erinevad: nägime teistmoodi välja, rääkisime teiste arvates imelikes keeltes, kasutasime teist tähestikku ja olime välimuselt teistsugused. Me olime alati teiste suhtes vähemuses.

SÕDUR märts 2020 41


Venemaa

järsul metalltrepil gaasimaskide kastiga ja sain sinika. Pärast selgitasin 2-3 nädalat kõikidele ülematele, et ma kukkusin, mitte ei saanud peksa – „kärbsest tehti elevant”. Pataljoniülem alandas ajateenijate vanemal, usbekist vanemseersandil auastet, sest ta oli kiusanud oma rahvuskaaslasest noort. Kõik see toimis. Sapööripataljoni ülem selline ei olnud ja seal oli kõva dedovštšina ning nägin seal teeninud eestlase sinikaid. Eriti halb on, kui ülem ise soosib ja osaleb vanakestega koos alandamisel. Ülemate seaduslikeks vahenditeks olid: • Distsiplinaarkaristused, millest karmimaks oli väeosa ülema määratud distsiplinaararest kuni 15 päeva, millele võis arestimaja ülem ja garnisoni komandant arestimajas päevi juurde lisada. Kuid erinevalt meist arestimajas viibitud päevad teenistusajale juurde ei läinud. • Saatmine distsiplinaarpataljoni kuni kolmeks aastaks – seal viibimise aega ajateenistuse hulka ei arvatud, kuid karistust karistusregistrisse ei kantud. Distsiplinaarpataljonis oli karm kord 100%-se määrustike järgimisega ja elu koosnes rivitreeningutest, kehalistest treeningutest, määrustike monotoonsest õppimisest ja raskest füüsilisest tööst.

Selleks et dedovštšinast vabaneda, peab toimuma muutus venemaalaste peades. Igast nuhtlusest on võimalik jagu saada. Distsiplinaarpataljonid on tänapäevalgi Valgevene ja Venemaa relvajõududes. Eestis oli Balti laevastiku distsiplinaarpataljon Pakri poolsaarel, mõned kilomeetrid enne Paldiskit. Klassikaline distsiplinaarpataljoni saatmise kaasus oli see, kui vanake lõi noore luu puruks. • Tõsisemaks karistuseks oli juba tsiviilvangla – vabadusekaotuseks 15 aastat, äärmisel juhul surmanuhtlus. Kuid kõiki kiusajaid distsiplinaarpataljoni ja vanglasse saata ka ei saanud ning asjad NL-i armees läksid nii hulluks, et 1982. a suvel anti välja

42 märts 2020 SÕDUR

salajane käskkiri nr 0100 määrustikeväliste suhete vastu võitlemise kohta. Mina sellest käskkirjast teenistuse ajal ei kuulnud. Mis tegelikult NL-i armees juhtus, jääb Vene armee arhiividesse, kui just ei ole pealtnägijaid või muid infoallikaid. Oma jamasid oskavad venelased varjata. Seega, kui palju surnuks ja vigaseks peksti, jääb teadmata. NL-i armees hukkunu toodi koju tsinkkirstus, mida avada ei tohtinud ja mille mitteavamise üle tegid järelevalvet miilits ja KGB.

Kui juba haarati relva järele

NL-i armees juhtusid enesetapud ja tulistamised peaasjalikult vahtkonnas, sest NL-i sõdur puutus relvaga kokku just seal. Mina käisin kahe aasta jooksul kolmel laskeharjutusel, kuid umbes sajas vahtkonnas. Vahtkonnas oli relvale pidev juurdepääs ja 60 lahingupadrunit oli alati kaasas. Enesetappe juhtus vahtkonnas kogu aeg, meile räägiti neist mingi aeg vahtkonna instruktaaži ajal. Kui otsustati aga kätte maksta, siis tulistati kiusajaid ja selliseid tulistamisi ei olnud üks.

Selle artikli jaoks infot kogudes leidsin internetist ühe 1980-ndate keskel Ida-Saksamaal teeninu albumi, mis sisaldas infot, et 1985. a mai lõpus ühes liikursuurtüki rügemendis tappis dedovštšinat enam mitte kannatanud reamees Kalinin vahtkonna vahetuse: neli inimest, kellest enamik olid kasahhid ja haavas veel mitut. Karistuseks oli 15 aastat vangistust. 1986. a tappis ühe meie diviisi tanki­ rügemendi vahtkonnas olnud noor vahtkonnahoone kuivatusruumis kuus teda kiusanud vanemat ajateenijat. Tol ajal olid relvastuses muutuva raskuskeskmega kuulid ja surnukehad olid olnud koledalt moonutatud. Minu pataljoni ülem oli tulistamise ajal selle rügemendi ülema asetäitja relvastuse ja tehnika alal ning tegi toimunust järeldused. Seega ei muutnud ülemate suhtumist dedovštšinasse mitte käskkiri, vaid hukkunud. 1987. a tappis Novosibirskist Leningradi teel olnud vangivaguni konvoisse kuulunud leedulane Arturas Sakalauskas konvoi ülemast veebli (vn praporštšiku), tsiviilisikust vagunisaatja ja kuus teda kiusanud ajateenijat, kellest kaks olid aserid.


Venemaa Foto: 72.ru ß

Sündmus sattus NL-is alanud avalikustamise aega ja sellest sai avalikkus teada. Sakalauskas kaotas toimunu tagajärjel mõistuse ning ta tunnistati vaimuhaigeks. 1990-ndate keskel toodi Sakalauskas Leetu ja rohkem teavet temast ei ole2.

Dedovštšina VF-i relvajõududes

Olud olid teised ja juhtumid ei jäänud enam varjatuks. Olid tekkinud sõduri­ emade komiteed, mis avalikustasid dedovštšina juhtumeid. 1996. a tuvastati Vene relvajõududes 1000 dedovštšina tagajärjel kannatanut, aga 2001. aastal oli kannatanuid juba 1500. Hukkus 74 isikut, kellest 54 sooritas enesetapu. Samuti hakati avama hukkunud sõdurite tsinkkirste ja nii mõnelgi juhul on osutunud „õnnetuses hukkunu” hoopis surnuks pekstuks. Mobiiltelefonide arenguga hakati kasarmutes toimuvat filmima ja Youtube’is on rohkesti videoid dedovštšinast ja selle ohvritest. Selliseid videoid on šokeerivalt palju. Kaasajastusid ka kiusamise meetodid: vanad hakkasid nõudma, et noorte vanemad kannaksid nende kontole ja telefonikaardile raha.

Rihmal on dedovštšinateemalistes lugudes eriline roll

Alates 1. jaanuarist 2008 on Venemaa relvajõududes ajateenistuse kestus 12 kuud. Dedovštsina on vähenenud, kuid kadunud ei ole. Endiselt on Vene relvajõud mitmerahvuselised ning ikka veel on problemaatilisim grupp Põhja-Kaukaasia rahvad. Vaadates Youtube’i videoid, olen aru saanud, et kadunud on kulpide kast ja kokku on surutud vaimude ning noorte kastid. Jätkub kiusamine ja on nii surnuks kui ka vigaseks pekstuid. Samuti varjavad relvajõud endistviisi kiusamise juhtumeid. Viimane uudis vägivalla kohta Venemaa relvajõududes jõudis Eestisse enne jõule: Primorje (jälle Kaug-Ida) kohus mõistis kaks seersanti kümneks ja kuueks aastaks vangi selle eest, et 21. märtsil 2018 said nad käsu toimetada välilaagrisse reamees, kes tol päeval jättis sõjaväeossa ilmumata. Seersandid leidsid mehe kodus purjutamas ja tegid talle komandöri otsuse teatavaks. Kui reamees keeldus seda täitmast, otsustasid seersandid anda talle peksa. Kannatanu suri saadud vigastustesse samal päeval. Mis aitab dedovštšina vastu? Vastus on lihtne: teiste inimeste austamine, kõikide võrdne kohtlemine ja reeglite järgimine ning dedovštšina väiksemate ilmingute avaldumisel nendele reageerimine ja nende mahasurumine. Selleks et dedovštšinast vabaneda, peab toimuma muutus venemaalaste peades. Igast nuhtlusest on võimalik jagu saada. Britid said üle-eelmisel sajandil jagu oma relvajõudude nuhtlusest – duellide pidamisest ohvitseride vahel. Venemaal on, millest õppida. 2 Sündmusest tegi Aleksandr Rogožkin 1989. a mängufilmi „Karauul” («Караул»). Avalikustamise (glasnosti) ajal hakati NL-s rääkima avalikult, milline vägivald on armees. Tehti veel filme, näiteks „Delai – raz!“ (Делай – раз!, 1990), „Sada päeva käskkirjani“ (Сто дней до приказа, 1990).

Ramil Šamsutdinovi juhtum Ramil Šamsutdinov (pildil) on rahvuselt tatarlane, pärit Tjumeni oblastist, enne ajateenistust tegelenud maadlusega ja isa on siseministeeriumi pensionär. Šamsutdinov kutsuti ajateenistusse juulis 2019. Teenistuskoht oli suletud Gornõi asulas asuv tuumarelvade hoiubaas. Juba neljandal päeval olevat Šamsutdinov kokku puutunud kiusamisega. Ta olevat kuulunud „murdumatute“ hulka, seega seisis igal võimalikul juhul vastu dedovštšinale. 24. oktoobril astus Šamsutdinov vahtkonda. Vahtkonnaülem vanemleitnant D. Pjankov kiusas ja alandas teda: sundis une ajast määrustikke õppima, juba puhastatud WC-potti uuesti puhastama ja surus Šamsutdinovi pea WC-potti. Samuti öeldi Šamsutdinovile, et pärast vahtkonna lõppu kasarmus „lastakse ta alla“ – vägistatakse. Järgmisel päeval, kella 18.20 paiku vahtkonnavahetuse ajal kaotas Šamsutdinov kannatuse, haaras automaadi ja tappis kaheksa sõjaväelast: kaks ohvitseri, ühe lepingulises teenistuses oleva sõjaväelase ning viis ajateenijat, sealhulgas vanemleitnant Pjankovi. Kokku oli ta tulistanud u 90 padrunit ehk kolm salvetäit. Selles väeosas teeninud endine ajateenija tunnistab, et väeosas oli tugev dedovštšina ja vanemleitnant Pjankov oli varemgi ajateenijate kallal vägivallatsenud. Algatatud on vähemalt kaks kriminaalasja, neist ühes on Šamsutdinov tunnistatud kannatanuks.

SÕDUR märts 2020 43


Tehnika fookus

Scoutspataljoni kogemused lahingumasinatega

44 märts 2020 SĂ•DUR


Tehnika

CV90

Autor: major Madis Koosa, Scoutspataljoni staabiülem

D

etsembris 2016 sõitsid Paldiskis laevalt maha esimesed kaitseväe jalaväe lahingu­ masinad CV9035. Jaanuaris 2017 alustas uute soomukitega väljaõpet esimene Scoutspataljoni (ScP) soomusjalaväekompanii (SmJVKo), saavutades kompanii väljaõppetaseme kevadeks 2018. Selle aasta kevadeks saavutab kompanii väljaõp­ petaseme ka kolmas ScP SmJVKo ning ScP manöö­ verkompaniide ümberrelvastumise soomustrans­ portööridelt jalaväe lahingumasinatele võib lugeda lõppenuks. Instruktorite väljaõpetamine algas juba 2015, kui esimesed kaitseväelased läksid Soome õppima CV9030-tüüpi soomukit. Kuigi soomlaste soomu­ ki torn on kaitseväe CV9035-tüüpi masinast erinev, saadi Soomest väga head ja põhjalikud teadmised just šassii kohta. Järgnes mehaanikute ja instruktorite koolitamine Hollandis 2016. a esimesel poolel. Nende kursustega oligi loodud piisav alus selleks, et kogu edasine CV90 väljaõpe sai toimuda Eestis, eesti keeles ja kaitseväe oma instruktorite käe all. Esimene õppetund saadi juba instruktorite koolitamise ajal – modernne ja­ laväe lahingumasin on palju keerukam kui seni rel­ vastuses olnud PASI XA-188. Piltlikult öeldes koliti kergejõustikuareenilt üle motospordivaldkonda. Kaitseväes tervikuna puudus varasem kokkupuu­ de roomikmasinate kasutamisega ning ei adutud päris täpselt, kuidas mõjutab uue platvormi olemas­ olu väljaõppetsüklit, hooldusrutiini ja millised nõu­ ded on soomuki tulevastele kasutajatele. Vastavat kogemust käidi omandamas teistes riikides, kuid teadmise jõustamine kaitseväes on töö, mis kestab senini. Hoolikalt tuleb järgida roomikmasina kilometraa­ ži ja distsiplineerida soomukite kasutajaid, et vältida tühje sõite (näiteks õppuse järel alade koristamist CV90-ga ei tee), mida PASI-dega niivõrd arvestama ei pidanud nende kordades odavama kilomeetrihin­ na tõttu. Ka õppusejärgse hoolduse mahud tuli aasta­ plaanides arvestatava koefitsiendiga üle vaadata. Kui PASI-le piisas pesust ja mõnede sõlmede üle­ käimisest, siis CV90 tahab õppuse järel saada vähe­ malt nädala või isegi enam, et teha põhjalik kontroll ning hooldus soomuki lahinguvõime säilitamiseks. Kõik see paneb soomuki meeskonnaliikmetele vara­ semast suurema vastutuskoorma.

Meeskonna valik

CV9035 meeskonnakursus kestab kolm kuud. Kur­ susele arvatud kaitseväelaselt eeldatakse huvi raske­ tehnikaga tegelemise vastu olenemata auastmest. Ka rühmaülem peab vajaduse korral suutma põlvini mu­

SÕDUR märts 2020 45


Tehnika

das koos soomukijuhi ja sihturiga katkist roomi­ kut remontida. Seega olenemata auastmest, reamehest ohvit­ serini on kursusel kõikidele samad nõudmised. Nii tagatakse, et kõik kolm soomuki meeskon­ naliiget suudavad vajaduse korral üksteist asen­ dada, mis on veidi teine lähenemine kui enami­ ku riikide sarnastel kursustel, kus keskendutakse pigem ainult ühe konkreetse ameti (soomukiju­ hi või sihturi, aga mitte mõlema) õpetamisele. Kuna CV9035 meeskonnakursus pole sugu­ gi lihtne, siis soomuki meeskonda saavad ainult need, kes ennast tõestavad. Kursuselt on välja kukkunud nii sõdureid, veebleid kui ka ohvit­ sere. Kvaliteedile rõhumine tagab aga selle, et nende piiratud arvu soomukite meeskondadesse saavad tõesti need, kes on seda privileegi väärt ning suudavad masinast maksimumi võtta. Peale tehnikahuvi peab kursuslasel olema ka inglise keele oskus, sest kõik soomuki kasutaja­ liidesed on inglise keeles. Soomukijuhil peab olema C-kategooria juhiluba ning soomuki üle­ mal vähemalt B-kategooria juhiluba, et liikluses orienteeruda, kui tuleb avalikel teedel liigeldes soomukijuhile juhiseid anda. Peale praktilise õppe nii garaažis kui ka maas­ tikul, korraldatakse osa õppest virtuaalkeskkon­ nas programmiga Steel Beasts ning Hollandis asuvas CV9035 simulaatoris TACTIS. Viimast siiski juba allüksuse kokkuharjutamise, mitte baasõppe ajal. Autori jaoks kõige huvitavam aeg hakkas siis, kui meeskonnad olid masina selgeks saanud ja oli aeg hakata üksikutest soomukitest allüksust koolitama. Ei saa öelda, et ettevalmistus selleks oleks olnud kõige parem, kuna jalaväeohvitseriks õppivale kadetile antav mehhaniseeritud üksuste õpe on pigem ülevaatlik.

Maastikul

Abiks väljaõppe ettevalmistamisel ja korralda­ misel olid teiste riikide määrustikud ja mõninga­ ne kogemus soomusjalaväerühma taktikaõppest Hollandis. Veidi aitas ka üldine praktika Scouts­ pataljonist, kus soomustransportööre kasutatigi (teadlikult) õppustel pigem jalaväe lahingumasi­ na rollis. Suures osas toimus õppimine kogemus­ te kaudu, milleks erinevad pataljoni ja brigaadi taseme harjutused hea võimaluse andsid. Kõige keerulisemaks osutus tasakaalu leid­ mine selles osas, et millega siis ikkagi ülesan­ ne täita, kas soomukitega, jalaväega või nende kahe koostöös. Ja kui jalavägi jalastub, siis kas tegutsetakse edasi soomukite vahetus läheduses või on otstarbekas jalavägi siiski vajaduse korral soomukitest eemale liigutada, jättes soomukid selliselt ilma lähijulgestuseta. Õigeid taktikalisi protseduure aitasid leida ka liitlased, kes meid liiga uljaste soomusmanööv­

46 märts 2020 SÕDUR


Tehnika Laskemoon sisse… … ja hülsid välja

Fotod: vbl Ardi Hallismaa

rite puhul oma jalaväega „ära karistasid“ või siis meid liigse statsionaarsuse puhul üle manööver­ dasid. Nüüdseks võib kindlalt väita, et suudame uutest soomukitest nii kinnisel kui ka poolkin­ nisel maastikul maksimumi võtta. Kasutajatel on selged arusaamad CV9035 võimest ja piirangutest metsas, kus jalavägi olu­ liselt võimendab CV9035-ga relvastatud allük­ suse efekte maastikul. Samas suudab soomus­ jalaväekompanii edukalt ka lagedamatel aladel võidelda, kasutades selleks ära platvormi suu­ repärast mobiilsust, vaatlusvõimet ja tulejõudu distantsidele ka üle 2000 m. Suurim probleem praegu ongi sobivate välja­ õppealade vähesus, et harjutada soomukitega tegutsemist just lagedamatel aladel. Kinnisel alal sõdimise harjutamiseks on kaitseväe kesk­ polügoon (KVKP) ideaalne koht. Kuigi ei saa nõustuda nendega, kelle arvates KVKP ongi näide tüüpilisest Eesti maastikust ja et teistsu­ gust väljaõppeala ei olegi vaja. Tänu Kevadtormi õppustele oleme saanud ennast proovile panna pea igas Eesti nurgas ja ma ei mäleta oma kogemusest ühtegi aastat, kus poleks olnud võimalust või n-ö vastase tegevuse kohaselt ka vajadust soomusüksuse lahingufor­ matsiooni hargnemiseks just lagedamatel aladel, kus pealetungiala soosib kompaniist suurema üksuse hargnemist. Ka võib lagedal manöö­ verdamise oskust vaja minna, kui ScP peaks toetama mõne tankiüksuse tegevust. Näiteks kui Scoutspataljoni soomusjalaväekompanii lii­ detakse mõnele liitlaste tankipataljonile. Seega oskus metsas mööda teid ja teede lähiümbrusi sõdida on Eestis hädavajalik. Siiski sama vajalik on säilitada soomusüksu­ se oskus lagedal alal manööverdada ja rünnata kogu oma jõuga korraga ühte punkti (mis met­ sas on võimatu) või sooritada uljaid manöövreid vastase küljele, sügavusse või ümber tõkete. Peale valmisoleku sellises olukorras tegutseda annab see kasu ka õppustel Scoutspataljoni vas­ taseks olevatele reservpataljonidele, kes saavad reaalse soomusüksuse vastu sõdimisest hin­ damatu kogemuse ja tagasiside oma plaanide asjakohasusele. Eraldi tasub välja tuua termoseadmete vas­ tane (passiivne) tegevus, mis CV90 kasutamise tõttu kogu kaitseväes oluliselt paranenud on. Tänu võimalusele harjutada tegutsemist jala­ väelahingumasinate vastu, on oma tegevusi parandada saanud nii tankitõrjujad (TT-mees­ kondade positsioonidrillid ja positsiooni valik), pioneerid (tõkete asetus, suurus ja soomukite maastikuläbivusvõime hindamine) kui ka ja­ laväeüksuste ülemad (soomusüksuse manööv­ riks sobivate aladega arvestamine, et paremini oma tugevusi välja tuua ning osata valida kohti, kus kergejalavägi suudab soomusüksuse eelised

nullida). Allüksuse soomusgruppide kokku­ töötamiseks on üllatavalt efektiivseks vahen­ diks osutunud jällegi Steel Beasts keskkond. Virtuaalkeskkonnas õpivad kõige rohkem just ülemad (soomukiülemad, rühmaülemad), kelle jaoks iga harjutus on põhimõtteliselt taktikali­ ne otsustusmäng. Selliselt saab kompenseerida harjutusväljade ebasobivusest tulenevaid piiran­ guid ning ülemaid saab virtuaalses keskkonnas panna väga erinevatesse taktikalistesse situat­ sioonidesse, mille edukaks lahendamiseks on alati vaja kasutada ka toetuselemente (kaudtuli, pioneerid jms).

Esimesed sammud

Oleme jalaväe lahingumasinaid kasutanud nüüdseks veidi üle kolme aasta, mis tegelikult on alles esimeste sammude tegemine. Endiselt on oluline kõikide õppustelt saadud kogemuste põhjalik analüüs ja saadud õppetundide arvesta­ mine väljaõppes. Kuid unustada ei tohi ka väe­ osas toimuvat administratiivtegevust. Tuleb jälgida, et soomukimeeskondade õp­ pekvaliteet püsiks ning allüksustest saadava tagasiside põhjal paraneks veelgi, arvestades tegevuse käigus selgunud kitsaskohti meeskon­ na baasoskustes. Uue relvasüsteemi kasutusele­ võtuga tekib Scoutspataljonis ka uus ameti­ koht – vanemsihtur (master-gunner). Vastav ametikoht on nii pataljoni staabis kui ka igas manööverkompaniis. See spetsialist hoolitseb 35 mm kahuri asja­ kohase väljaõppe ja sihturite laskeoskuse eest. Seni vajadus sellise ametikoha järele puudus, kuna kõik pataljoni relvad olid piisavalt lihtsad ning jao ja rühma tasemel õpetatavad. CV9035 kahuril on vaja aga uut lähenemist, et kogu või­ mete ampluaa (laskmine liikumise pealt, lask­ mine öösel, laskmine pikematele distantsidele kui 2000 m, õhusihtmärkide laskmine jne) oleks pidevalt alal hoitud ja arenemises. Et peale esmase kogemuse saavutamise toi­ muks ka laskeprotseduuride jätkuõpe, kus sihturid peavad nii simulaatoril kui ka laske­ harjutustel suutma sihtmärke tabada järjest keerulisemates tingimustes. Sama kehtib ka kaitseväe soomus­jalaväe püsitoimingute kohta – esialgne raamistik on paigas, aga uute ülemate ülesanne on olemasolevale vundamendile järjest rohkem praktilist kogemust talletada, arvestades ka mujal maailmas soomukite arengus ja soo­ mukite vastases võitluses toimuvat. Nii on kaitsevägi palju paremini valmis ka selleks, kui mingil ajal peaks otsustatama osta kaitseväe relvastusse tankid. Jalaväe lahinguma­ sinaid võib teatud tingimustes n-ö kergetanki rollis kasutada ja CV9035 sobib selleks väga häs­ ti, kuid edukateks pealetungilahinguteks vajab soomusjalavägi siiski tankide toetust.

SÕDUR märts 2020 47


Õppus fookus 48 märts 2020 SÕDUR

ß

Fotod: kaitseväe akadeemia

Rühmaülemad edastavad kaardil kujundatud taktikalist olukorda kompaniiülematele


fookus Õppus Emajõe Kilp 2019 (EMKI 19) oli kaitseväe akadeemia (KVA) juhtimisõppus (CPX, Command Post Exercise, ee juhtimispunkti õppus), millega kulmineerusid õppuse korraldamise ja eritasandite taktika kursused. Kaardiharjutuse tüübi õppus (MAPEX, Map Exercise, ee kaardiõppus) korraldati Tartus 16.–20. detsembrini 2019.

EMKI 19 väike näide suurte õppuste planeerimiseks Autor: kolonelleitnant Sergei Guselnikov, kaitseväe akadeemia pedagoogika suuna lektor Kaasautorid: kapten Vladimir Kolotõgin, kapten Mario Lementa, kapten Martin Abram, leitnant Lauri Mäepalu

K

ogu KVA-d hõlmavad õppused toimuvad alates 2016. aastast ja nendel harjutatakse planeerimist, juhtimist ja koostööd rühma, kompanii, pataljoni ning brigaadi tasandil. EMKI-seeria õppustel osalevad reeglina 1., 2. ning 3. õppeaasta kadetid, 1. ja 2. õppeaasta magistrandid ning brigaadi staabiohvitseride täiendkursuslased. Samuti on kaasatud suurem osa KVA tegevväelasi. Õppust võtab kokku kaitseväe akadeemia pedagoogika suuna lektor kolltn Sergei Guselnikov: „Õppuse stsenaariumi-põhiste sündmuste (MEL/ MIL, Main Event List/Main Incident List – ee põhisündmuste ja intsidentide loetelu) haldamiseks kasutasime kaitseväes uudset veebipõhist rakendust JEMM (Joint Exercise Management Module, ee õppuste juhtimismoodul). Võib öelda, et esimestena kaitseväes katsetasime JEMM-i Eesti enda korraldatud õppusel. Teiseks, et tagada olukorra teadlik-

kus ja luua andmeside rühmast brigaadini, kasutasime rakendust KOLT (kaitseväe olukorra- ja lahinguteadlikkus), mis täitis edukalt oma eesmärgi. Raadiojaamade kasutamine kaardiharjutuse mängukeskuses (KVA aula) tekitaks palju lärmi ühes ruumis ja segaks mängu juhtimist. KOLT-i andmeside funktsiooni kasutamine oli hea lahendus, et vähendada segavaid faktoreid. Kolmandaks, õppus oli planeeritud ja korraldatud vastavuses kaasaegse know-how’ga NATO õppuste kohta. Õppuse planeerimisprotsess, mis algas oktoobri alguses 2019, oli korraldatud NATO õppuste korraldamise juhise järgi ja toimus neljas etapis. Esimene – õppuse kavandamine, mis kestis umbes kaks nädalat, seisnes KVA ülema (OSE – Officer Scheduling Exercise, õppust planeeriv ohvitser) juhise analüüsis ning sellest lähtuvalt õppuse kontseptsiooni väljatöötamises. Selle lõpptulemusena oli koostatud õppuse kirjeldus (EXSPEC – Exercise Specification, õppuse kirjeldus), mis pani paika õppuse raamistiku. Teisel etapil – õppuse planeerimine (november, detsembri algus) – toimus õppuse valdkondade edasiarendamine. Määrati EXCON-i (Exercise Control, ee õppuse juhtimiskeskus) koosseis, funktsioonid ja töörütm. Täpsustati

SÕDUR märts 2020 49


Õppus

Põhieesmärk

Õppuse ülesehitusest räägib kapten Vladimir Kolotõgin: „Põhieesmärk oli luua tingimused õppurite manööver­ allüksuste juhtimise pädevuse kinnistamiseks ja juhtimispunkti õppuse korraldamisega seotud teadmiste rakendamiseks. Samuti treeniti pataljoni-, kompanii- ja rühmaülemate koostööoskus kõrgemate, alluvate, toetavate ja naaberüksustega. Kogu õppuse planeerimine algas väljaõppe eesmärkide koostamisest, mis tehti koostöös kompanii kursuse korraldajatega. Püstitatud eesmärkide kohaselt disainiti õppuse stsenaarium ja struktuur. Õppuse korraldamise faasis suunati kõige suurem hindajate hulk just kompanii juhtimispunktide juurde, et maksimaalselt toetada selle

50 märts 2020 SÕDUR

ß

õppuse stsenaarium ja selle ning väljaõppe eesmärkide põhjal tekkis MEL/MIL. Samuti oli läbimõeldud EXCON-i tehniline tugi ja õppivate ning toetavate üksuste põrandaplaan. Kõik need lahendused olid kajastatud KVA ülema kinnitatud EMKI 19 õppuse käsus (EXPLAN – Exercise Plan, ee õppuse plaan). Kolmandal etapil – õppuse korraldamine (2019. a detsembri 50. ja 51. nädal) toimus põhiliselt igal tasandil (rühm-kompanii-pataljon-brigaad). Operatsiooni planeerimine taktika õppeainete käigus (faas IIB), operatsiooni plaani täideviimine (faas IIIB) ning operatsiooni täideviimise hindamine (faas IV) fookusega manööverkompaniide juhtimisele. Neljandal etapil (2020. jaanuar, veebruari algus) analüüsiti hindamisandmeid, sisestati õpituvastuseid veebipõhisesse andmebaasi ning koostati kokkuvõtteid. Peab mainima, et planeerimismudel ja -loogika sobisid hästi CPX-staabiõppuse planeerimiseks, kuigi EMKI 19 õppuse planeerimisprotsess oli kohendatud õppuse korraldamiseks kaitseväe akadeemia tingimustes. Näiteks kolme planeerimiskonverentsi (alg-, põhi-, lõppkonverents) asemel peeti õppuse osalejate infotunnid ning koordineerimisnõupidamised taktika õppetooliga, kes vastutas stsenaariumi koostamise ja õppivate üksuste väljaõppe eesmärkide püstitamise eest.”

taseme väljaõppe eesmärkide saavutamist adekvaatse ja õigeaegse tagasiside kaudu.” Õppuse väljaõppe eesmärke hindab kpt Mario Lementa: „Väljaõppe eesmärgid sõnastati kõikidele õppivatele tasanditele. Õppuse esmase õppiva üksuse väljaõppe eesmärgid olid järgmised: • Planeerida kompanii lahingutegevust; • Esitada taktikaline tagasiside pataljoniülemale; • Valmistada ette kompanii lahingutegevust; • Planeerida kompanii järgnevat taktikalist tegevust lahingutegevuse käigus; • Viia ellu kompanii planeeritud operatsioon ja hinnata lahingutegevuse kulgu;

• Kasutada lahingutoetusüksusi, et toetada kompanii taktikalise tegevuse elluviimist. Informatsiooni väljaõppe eesmärkide kohta saadi taktika õppetoolist. Raamistik, milles sooviti õppiva koosseisu hindamist näha, põhines NATO doktriinile tuginevalt liitlaste maavägede ülema juhtimistegevustel (lahingutegevuse planeerimine, ettevalmistamine, korraldamine ja hindamine). Samuti tuli jälgida, et püstitatud väljaõppe eesmärgid oleksid kooskõlas õppuse eesmärkidega ja õppust planeeriva ohvitseri kavatsusega. Esmane õppiv üksus oli kompanii tasand ja nende ülemate juhtimistegevused konventsionaalses lahingutegevuses. Hindamislehti täitsid määratud hindajad, kes viibisid õp-


Õppus • Viru pataljoni rünnak Sillamäe alale, et vähendada survet ning toetada piiramisrõngas oleva 23. jala­väepataljoni väljatõmbamist; • 23. jalaväepataljoni väljamurdmine piiramisrõngast Sillamäe alal; • Scoutspataljoni rünnak, et hävitada vastase pataljoni üksusi, mis olid jäänud eelneva tegevuse tõttu brigaadi allüksuste vahele.

JEMM

EXCON arutab õppusepäeva põhisündmuste kava, jälgides JEMM-i

piva üksuse kõrval igal tasandil ja sisestasid tulemusi interaktiivselt KVA töökeskkonda, mis olid reaalajas nähtavad hindamismeeskonna ülemale.”

Õppuse stsenaarium

Mis oli õppuse stsenaarium ja kust see pärines? Vastab kpt Martin Abram: „Võtsime kasutusele 1. jalaväebrigaadi lahingukäsu õppusel Kevadtorm 2019. EMKI 19 käigus mängisime läbi lahingute kolmanda päeva (18 t), võttes arvesse, kuidas oli olukord kujunenud Kevadtormi ajal. Siniste üksuste koosseisus olid 1. jalaväebrigaadi allüksused. Brigaadiülemal oli lahingu kolmandal päeval vaja lahendada olukord, kus üks siniste pataljonidest oli jäänud piiramisrõngasse Sillamäele ning punased jõud olid saavutamas läbimur-

ret brigaadi põhikaitseliinist. Suurima küsimusena sel hetkel oligi see, kas brigaadiülem läheb kõigepealt appi piiramisrõngasse jäänud pataljonile või tegeleb kõigepealt läbimurde ohu likvideerimisega. Pataljonide mõistes olid õppuse jooksul tekkinud dilemmad seotud peamiselt lahingujõudude ümberpaigutamisega lahinguväljal. Kompaniiülemad, kes õppuse ajal moodustasid esmase õppiva üksuse, said oma dilemmad vahetu juhtimise käigus ning plaanide muutumise tõttu võisid nende peamisteks küsimusteks olla: „Kas hoian oma plaanist kinni?“ „Millal ma muudan oma plaani?“ „Kas muudetud plaan toetab kõrgema ülema kavatsust?“ Suuremad sündmused, mis õppusel läbi mängiti:

Mis on JEMM ja miks see peab huvi pakkuma KV õppuste planeerijatele? Vastab ltn Lauri Mäepalu: „JEMM on NATO toodetud ja arendatav veebipõhine rakendus, mis võimaldab hallata kogu õppuse stsenaariumit üksuste ja sündmuste (intsidentide) kaupa ajajoonel. Kogu õppuse stsenaarium on dokumenteeritud ja kergesti jälgitav. Süsteemiga saab siduda kaardiserveri ja liidendada ka Outlooki postkast. Oluline on välja tuua, et õppuse planeerijate ja korraldajate juhtimisvahendina on JEMM väga paindlik. Seetõttu saab seda disainida õppuse iseloomu kohaselt ning rakendada kõigil tasanditel. Eelkõige peaks seda rakendama staabi / juhtimispunkti harjutustel, kus on eraldi määratud korraldav koosseis. JEMM-i sündmuste ja intsidentide sisestamisel tuleks arvesse võtta õppuse pikkust ja osalevat koosseisu. EMKI 19 käigus mängiti läbi kolme päeva jooksul 18 t operatsioon. Süsteemi olid sisestatud üksustena kõik õppusel osalevad üksused (rühmad-kompaniid-pataljonid-brigaad). Intsidendid olid loodud selliselt, et igal õppuse päeval pidi saama esmane õppiv koosseis treenida end püstitatud väljaõppe eesmärkide järgi. Sündmuste ja intsidentide sisestamine tehnilises mõttes JEMM-i on ülimalt lihtne ja kiire. EMKI 19 ehitati JEMMI süsteemi üles täiesti tühjalt kohalt. Planeeriv meeskond sisestas sinna väljaõppe eesmärgid, õppuse struktuuri, sündmused ning intsidendid. JEMM-i nõrkusena saab esile tuua selle operatsiooni aja mittepeatumise ehk kui STARTEX (õppuse start) on antud, siis aega peatada ei saa. Aeg jookseb peatumatult ning kui õppusel on pausid nagu EMKI 19-l, siis tuleb iga päeva hommikul (pärast pausi) käsitsi kella tagasi keerata.”

SÕDUR märts 2020 51


Sport fookus

Kehalise ettevalmistuse ja spordi tähtsus

riigikaitses Autor: Mikk Sarik, kaitseväe spordijuht

S

porditeema on kaitseväes aktuaalne kõigil tasandeil – „raud on tuline”. Eelmisel aastal kinnitati kaitseväe spordikontseptsioon ning -eeskiri, mis on andnud tõuke spordi arendamiseks ja uuenduste tegemiseks. Uues spordikontseptsioonis on tähtsal kohal kaitseväelastele õige ja ohutu sporditehnika tutvustamine ja motivatsiooni tekitamine iseseisvaks sportimiseks. Need on oskused, mis tõstavad inimese elukvaliteeti ning annavad tõuke elukestvaks treeninguks.

Kaitseväe distsipliin ning suur üheaegne ajateenijate auditoorium annab võimaluse jõuda inimesteni efektiivsemalt kui tsiviilühiskonnas. Kogu Eesti ühiskonnas pööratakse liikumise propageerimisele üha suuremat tähelepanu. See omakorda ei ole veel tulemust toonud alustavate ajateenijate kehaliste võimete näitajates. Kahjuks on siiani langustrendis kehaliste võimete kontrolltesti (KVKT) tulemused ajateenistuse alguses. 2019. aastal oli positiivselt esimese

52 märts 2020 SÕDUR

testi sooritanuid ainult 29% kutsealustest (vt joonis). Seis on kriitiline. Suur roll selles on Eesti laste muret tekitavalt madal liikumisaktiivsus – vaid 24% on neid, kes liiguvad tervisliku arengu seisukohalt piisavalt.1 Igas kriitilises olukorras tuleb näha positiivset võimalust ja see enda kasuks pöörata. Kuidas seda teha? Eesti riigikaitse olulisust ning kehalist valmisolekut tuleb tähtsustada maast madalast. Teadvustamine peab toimuma, et populariseerida riigikaitset ja sporti lasteaedades, üldhariduskoolides, ülikoolides ja spordikoolides. Väga hea näide sellest on kindral Johan Laidoneri olümpiateatejooks, kus riigikaitse ja olümpia-aate ühendamisel võistlevad koos nii kaitseväelased, kooliõpilased kui ka kohaliku kogukonna liikmed. Eesti kaitseväe koostöö koolide, spordialaliitude ja EOKga tõstab teadlikkust ja jätkusuutlikkust paremaks kehaliseks vormiks ning riigikaitseks. Kaitseväe distsipliin ning suur üheaegne ajateenijate auditoorium annab võimaluse jõuda inimesteni efektiivsemalt kui tsiviilühiskonnas. See annab võimaluse koolitada kehaliselt võimekat ja mentaalselt tugevat reservväelast. Seetõttu olemegi alates 2020. aastast peamiseks eesmärgiks seadnud nooremallohvitseridele kehalise kasvatuse täiendõppe ning KV käsivõitluse õppekava pilootkursuste korraldamise.

Ajateenijate kehaliste võimete kontrolltesti positiivsed tulemused ajateenistuse alguses 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019

38% 38% 45% 51% 48% 52% 48% 52% 29%*

*) Kuni 2018. aastani kehtinud nõuete järgi (positiivne tulemus 190 punkti kolme ala peale kokku) oleks läbinuid 41,5 %.

Kaitseväe rühmatreeninguid korraldavad üldjuhul ajateenijatest jaoülemad spordiinstruktorite juhendamisel. Selleks, et tulevased nooremallohvitserid oleksid spordi­teadlikumad ja järgiksid ohutusreegleid sporditundide pidamisel, on välja töötatud nooremallohvitseride täiendõppe ainekava. Selle täiendõppe läbimine ei tee ajateenijast mitte ainult sporditeadlikumat inimest, vaid see annab ka pedagoogilise kogemuse, mida kasutada nii hilisemas ajateenistuses kui ka reservis. Nii nagu on koostatud nooremall­ ohvitseride täiendõppe ainekava, on valminud ka uus KV käsivõitluse õp-


fookus Sport Foto: rms Mattias Allik

Eesti kaitseväe spordi eesmärk

Parem kaitsevõime Kehaline võimekus

Elukestev treening Sporditeadlikkus Motivatsioon liikuda

Motivatsioon

KV spordieeskirja ja liikumisharrastuse edendamise meetmed

Spordikontseptsioon

Meede

Eesmärk

Ajateenija pearaha

Korraldada ajateenijate spordiüritusi ja osaleda nendel.

Lisatasu tegevväelastele Treeneri kvalifikatsiooniga tegevväelane võib teha treeninguid pärast tööaega ning saab selle eest lisatasu. KV MV edukamad struktuuriüksused

Kaitseväe meistrivõistluste edukamatele struktuuriüksustele hakatakse jagama preemiaraha spordiinventari ostuks.

Spordiala pädevusmärk Spordiala pädevusmärk antakse tegevväelasele ja ajateenijale tunnustuse eest teatud spordialal pädevuse eest. Kehaliste võimete kontrolltesti (KVKT) taseme märk

Motiveerib kaitseväelasi sooritama testi maksimum tulemuse peale ning ennast järjepidevalt kehaliselt arendama.

Spordivaldkonna loengupäevad

Tervisliku toitumise, spordialase pädevuse ja motivatsiooni tõstmise loengupäevad.

Tunniandjate täiendkoolitus

Sporditundide andjate täiendkoolitused allüksuste tegevväelastele ja ajateenijatest nooremallohvitseridele.

Tegevväelastel on võimalik osaleda treenerite Tegevväelastest tunniandjate tsiviilkoolitus tsiviilkoolitustel ja saada EOK treeneri paber.

pekava, mis hõlmab endas kolm taset. Käsivõitlus arendab sõjaliselt olulisi liigutusvilumusi, parandab kehalist vormi, enesekindlust ning sõduri vajalikku initsiatiivi. Esimese taseme eesmärk on sõduritele käsivõitluse baasoskuste (elementaarne püsti- ja maasvõitlus) õpetamine, mille maht on kaheksa akadeemilist tundi. Teine tase hõlmab peale baasoskuste vilumuse ka võitlust relvaga ning isikute kinnipidamist, kus õppekava maht on 36 akadeemilist tundi. Käsivõitluse kolmas tase hõl-

mab endas käsivõitluse instruktorite välja­ koolitamist, et instruktorid saaksid õpetada KV käsivõitluse baas- ja põhioskusi. Oluline aspekt siinkohal on kaitseväe ja kaitseliidu käsivõitluse õppekavade ühtlustamine ning tegevväelastest instruktorite ühtne koolitussüsteem. Peale kehaliste võimete ja liikumise motiveerimise parandamise on kaitseväe spordieeskirjas välja töötatud uued sportimise ja liikumisharrastuse edendamise meetmed. Need rakenduvad sellest aastast ja loovad

rohkem võimalusi sportimiseks, ning annavad lisastiimuleid ja teadmisi spordist (vt tabel). Olgem avatud uuendustele, sest uuenduste ja eesmärkide püstitamise kaudu saavutame oma põhisihi, milleks on parem Eesti kaitsevõime. Sellest aastast on kaitseväe meistrivõistlustel uute spordialadena ujumine, Scoutsrännak ja sisesõudmine. Samuti lisandub maastikuvõistlusesse võistkondlik rogain. Nende uuenduste eesmärk on liikumise ning uute spordialade propageerimine. Siinkohal teen üleskutse osaleda aktiivselt väeosade korraldatavatel treeningutel ja võistlustel ning esindada uhkusega oma üksust kaitseväe meistrivõistlustel. Kuna meil on reservarmeel põhinev riigikaitsemudel, peab meie eesmärk olema, et kehaline vorm paraneks ja säiliks nii ajateenistuse kui ka hilisema reservteenistuse jooksul. Küsimus on selles, kuidas ajateenijates kasvatada peale sõjaliselt tähtsate oskuste ka sporditeadlikkust. Ajaliselt on see keeruline, kuid ühiselt pingutades on kõik võimalik. Tuleb teadvustada, et kehaliste võimete arendamine on sõjalise väljaõppe üks osa ning Eesti kaitsevõime alustaladest. 1 ,,Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030“ 1.09.2018 – 31.08.2019 ülevaade

SÕDUR märts 2020 53


Sümbolid fookus

Fotod: vbl Ardi Hallismaa ja 2. jalaväebrigaad

Teise jalaväebrigaadi sümboolika Autor: staabiveebel Margus Isotamm, 2. jalaväebrigaadi veebel

54 märts 2020 SÕDUR

T

eine jalaväebrigaad on võtnud endale eesmärgiks väärtustada ja taaselustada võimalikult palju II maailmasõja eel­ set Eesti kaitseväe sümboolikat, mis kujunes omal ajal välja lahingute ja vabadusiha kaudu. Samuti soovime, et meie tänapäeva üksustel oleks enda sümboolika, oma identiteet, mille kaudu hoida üksuse moraali ja mille all vaja­ duse korral Eesti vabaduse kaitseks koonduda. Lipukavandite kujundamisel oleme aluseks võtnud kaitseväe sümboolikanõukogu soovi­ tusi, mille järgi tohib vaid taaselustatud lipu teine pool olla kujundatud riikliku külje ku­ jundusega. Selle keskele paigutub kuldne Ees­ ti riigivapp, mille peal kolm sinist lõvi. Vappi ümbritseb kaks kuldset tammeoksa ning selle

kohale on kuldsete tähtedega kirjutatud „Eesti kodu kaitseks”. Lipu teine külg on kujundatud üksuse sümbolitega. Täiesti uuena loodud li­ pud, millel puudub ajalooline vaste. Lipu mõ­ lemal küljel peavad olema ühesugused väeosa küljed. Ajalooliselt on ettepanek kaitseväe üksusele lipu annetamiseks tulnud mõne valla või linna elanikelt üksuste teenete tõttu riigi või konk­ reetse piirkonna elanike ees. Tänapäeval tuleb initsiatiiv lipu saamiseks üldjuhul siiski taotle­ ja enda poolt. Teekond ideest lipuannetustse­ remooniani on üsna pikk ning hõlmab endas koordineerimist eri ametkondadega: algul koos­ tatakse kavandid, mida kooskõlastusprotsessi käigus vahel korduvalt muuta tuleb, sümbooli­


Sümbolid Tartu linn annetas 2. jalaväebrigaadi lipu üksusele 19. aprillil 2016

ß

2. jalaväebri­ gaadi suurtüki­ väepataljonile lipu anneta­ mise tseremoo­ nia 2017. aastal

ka ametlikuks kinnitamiseks peab lipu kavandi heaks kiitma nii kaitseväe sümboolikanõukogu kui ka riigikantselei. Kavandi loomisega samal ajal suheldakse kohalike omavalitsustega, et leida annetaja, kes kinnitatud kavandi järgi la­ seb lipu valmistada ja ka pidulikult üle annab. Hea meel on tõdeda, et 2. jalaväebrigaadil ei ole siiani annetajate leidmisega probleeme olnud, pigem on omavalitsused meelsasti nõus olnud toetama üksusi sümboolika ja traditsioonide kujundamisel. Vappide ja embleemide kujundamisel läh­ tume võimaluse korral lipul olevatest sümboli­ test. Lipu puudumisel on kasutatud ka elemen­ te ajaloolistelt rinnamärkidelt.

Sakala partisanide pärand 2. jalaväebrigaadi sümboolika seob endas komponente Eesti vabariigi ning traditsiooni­ lisest maaväe ja jalaväe sümboolikast. Samuti väärtustab see vabadussõja ühte olulisimat ük­ sust, Sakala partisanide rügementi, kelle aate­ lisi väärtusi brigaad endas kannab. Sakala partisanide võitlustandriks oli vaba­ dussõja lõunarinne, kus paiknevad ja tegutse­ vad praegu 2. jalaväebrigaadi üksused. Sakala partisanide rügement tegutses edasi ka pärast vabadussõja lõppu, moodustades ühe reserv­ jalaväerügemendi, mis oli valmis kaitsma Eesti

vabariiki. Soovime jätkata sama tugeva tegevja reservväelastest koosneva võitlusvõimelise ja kõrge moraaliga väeüksusena, toetudes aja­ loolistele tavadele ja Sakala partisanide loodud väärtustele. Lipu väeosa küljel mustal põhjal on 2. jala­ väebrigaadi vapp. Selle all on kujutatud kolm rukkihakki, kelle pead projekteeruvad sinisele taeva foonile. See pilt on raamitud viljavih­ kudega; kaks viljavihku on püsti – peadega koos ja kummagi tüvel on üks lamav vihk, viljapeadega ettepoole. Vapp toetub püstistele vihkudele. Lipuvälja ülemise poole keskko­ hal on kujutatud kuldkollast kaheksaharulist kiirtega koidutähte. Vapi kohal on poolringis hõbevalgete suurtähtedega struktuuriüksuse nimetus – „2. jalaväebrigaad”. Lipu alumisel vasakul äärel on Sakala partisanide pataljoni asutamise kuupäev, keskel trükitähtedega „Sa­ kala partisanide rügement” ning lipu paremal äärel 2. jalaväebrigaadi loomise kuupäev. Lipu teine pool on kujundatud riikliku külje kujun­ dusega kehtestatud korra kohaselt. 2. jalaväebrigaadi vapp sümboliseerib elu kaitsmist surma eest ja üksuses teenivate kait­ seväelaste valmisolekut ohverdada oma elu ko­ dumaa vabaduse eest. Käiseembleem on sarnane vapiga, ainult inimese pale, kolju ja loorberi oks on peegelpil­ dis. See tuleneb embleemi kandmisest paremal käisel ja heraldikas kehtivast põhimõttest, et inimese elu peab olema liikumise suunas. Kiriembleemi kannavad kõik 2. jalaväebri­ gaadi staabi ja struktuuriüksuste kaitseväelased vahetult enda struktuuriüksuse käiseembleemi kohal. Kiriembleemil asetseb 2. jalaväebrigaa­ dile viitav number 2, eristades seda sel moel 1. jalaväebrigaadist. 2. jalaväebrigaadi teenetemärgiks on hõbe­ dane mustaga emailitud käpprist, millele on asetatud brigaadi vapp. Käpprist viitab eest­ laste vankumatule usule oma aadetesse. Tee­

2. jalaväebrigaadi vapp

Embleem

Kiriembleem

Teenetemärk

SÕDUR märts 2020 55


Sümbolid

Kuperjanovi jalaväepataljoni lipu esi- ja tagakülg

netemärgilt puuduvad aastaarv ja kuupäev, et eristada uut teenetemärki Sakala partisanide rügemendi, hilisema üksiku jalaväepataljoni ajaloolisest teenetemärgist.

Kuperjanovi jalaväepataljon

Käiseembleemi esimene ja teine aste

22. jalaväepataljoni lipp

56 märts 2020 SÕDUR

22. jalaväepataljon Eesti Reservohvitseride Kogu ja Võru linn andsid 22. jalaväepataljoni lipu üksusele pidu­ likult üle 29. mail 2018 Taara linnakus. Ajalooliselt 7. jalaväerügemendile kuulunud lipp valiti pataljonile põhjusel, et enne II maa­ ilmasõda paiknes just see üksus Võrus Taara kasarmutes. Tänapäeval on valdav osa 22. jala­ väepataljoni võitlejaidki saanud väljaõppe samas paigas. Lipu väeosapoolse külje põhivärv on sinine. Lipuvälja igat nurgaala ümbritseb kaks vasta­ kuti tõstetud mõõgaga turvises hõbehalli kätt, mis tervikkujutisena on igas nurgaalas kald­ suunaga vastava nurga poole. Lipuvälja ülemi­ ses vasakus nurgas on Eesti Reservohvitseride Kogu märk ning alumises vasakus Võru linna vapp. Parempoolsetes nurkades vapid puudu­ vad, on vaid käed mõõkadega (ajalooliselt oli

ß

Kuperjanovi jalaväepataljoni rinnamärk

Kuperjanovi jalaväepataljoni sümboolika võeti uuesti kasutusele 1992. aasta kevadel, kui ük­ sus Võrus Meegomäel taasloodi. Esialgu lasti valmistada käiseembleemid, hiljem saadi lipp ja teenetemärgid. Toonane peaminister Mart Laar annetas lipu üksusele Võru Katariina ki­ rikus 23. detsembril 1992. Lipu väeosapoolne külg on musta värvi, selle ülemises vasakus nurgas asub Tartu linna vapp, mis viitab pataljoni vabadussõja järgse­ le asukohale. Lipu keskel on pealuu ja sääre­ kondid, mis on võetud partisanide käiseemb­ leemilt. Pealuu kohale on kirjutatud väeosa ajalooline nimi ja säärekontide alla pataljoni loomise daatum. Lipu teine pool on kujun­ datud riikliku külje kujundusega kehtestatud korra kohaselt. 6. jaanuaril 1919 kehtestas leitnant Julius Kuperjanov enda juhitud partisanide pataljo­ ni tunnuseks ristatud kontide kohal hõbedast kolpa kujutava käiseembleemi. Sama motiiv oli I maailmasõjas kasutusel Vene surmapataljoni­ des. Teadaolevalt õmbles esimesed käiseemb­ leemid leitnant Kuperjanovi abikaasa Alice.

Kuperjanovi jalaväepataljon on suutnud hoida ajaloolist traditsiooni ja kannab kaitse­ väe üksustest ainsana oma embleemi vasakul käisel. Samuti on pataljon ainulaadne selle poolest, et embleem on kaheastmeline. Ni­ melt saavad kõik ajateenijad teenistusse tul­ les esimese astme käiseembleemi, nn „musta märgi”, millelt puuduvad pealuu ja säärekon­ did. Alles pärast sõduri baaskursuse läbimist ja kõikide eksamite vähemalt hindele rahul­ dav sooritamist saavad sõdurid õiguse kanda teise astme käiseembleemi hõbedase kolba ja säärekontidega. Kuperjanovi jalaväepataljoni rinnamärk on üheklassiline, koosnedes käppristist, mille kes­ kele on kinnitatud vähendatud väeosa vapikil­ bi motiiv. Vapikilbi keskmes asub pealuu ning ristatud säärekontide kujutis. Rinnamärgi sümbolid kohustavad selle kandjat olema ala­ liselt valmis teenistusülesannete täitmiseks ja innustavad teda andma veelgi suuremat panust väeosa arengu heaks.


Sümbolid 23. jalaväepataljoni lipp

22. jalaväepataljon sai endale lipu, 2018. a

lipu kavandil ainult Võru linna vapp). Ülejää­ nud kolm nurka olid tühjad, kuigi esialgu oli neis planeeritud kujutada tolleaegsete valdade vappe. Lipu keskel on väravataoline kujutis, mille avauses seisab kahelt poolt lõvidest ümb­ ritsetud valvur. Tema tagant paistab Võrumaa kupliline maastik päikeseloojangul. Värava alla on kirjutatud kuldsete tähtedega väeosa ajalooline nimetus ja asutamise kuupäev. Lipu teine pool on kujundatud riikliku külje kujun­ dusega kehtestatud korra järgi. Pataljonil on praegu puudu oma käiseemb­ leem, kuid selle saamise nimel töö käib ja loo­ dame aasta jooksul protsessi edukalt lõpetada. Kindel on see, et embleemil kasutatakse lipul olevaid kujunduselemente.

Ajalooliselt 8. jalaväerügemendile kuulunud lipp valiti pataljonile põhjusel, kuna 8. jalaväe­ rügement (polk) moodustati vabadussõja ajal Tallinna ja Tartu kaitsepataljonidest ja üksus vabastas Võru linna vastase ikke alt. Samuti on tänapäeval lisatud EROK märk, kes on peamine lipu annetaja. Seetõttu on lipu vardapoolsele servale asetatud üksteise alla EROK, Tallinna, Tartu ja Võru linnade vapid. 23JVP sümboolika on loodud, et ühenda­ da pataljoni rahuaja ja sõjaaja isikkoosseisu, tugevdada nende ühtekuuluvustunnet ning väärtustada vabadussõja ühte ajaloolist üksust, 8. jalaväerügementi. Lipu väeosakülje sinine värv tähistab taevast ja ühte rahvusvärvi. Lipuvälja keskel asetub kotkas, kelle taustal on päike. Kotkas kujutab relvastatud jõudu, mis on valvel Eesti vabariigi (riigivapp) ja rahva kaitseks, et Eesti võiks val­ guses (päike) areneda, õitseda ja kasvada. Allpool kotkast ja päikest on kirjutatud aja­ looline rügemendi nimi ja asutamise kuupäev. Pataljonil on praegu puudu oma käiseemb­ leem, kuid selle saamise nimel töö käib ja loo­ dame aasta jooksul protsessi edukalt lõpetada. Kindel on see, et embleemil kasutatakse lipul olevaid kujunduselemente.

6. jaanuaril 1919 kehtestas leitnant Julius Kuperjanov enda juhitud partisanide pataljoni tunnuseks ristatud kontide kohal hõbedast kolpa kujutava käiseembleemi.

Suurtükiväepataljon 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljon on võt­ nud üle vabadussõjas sõdinud ja hiljem Tartus asunud 2. diviisi 3. suurtükiväegrupi sümboo­ lika. Ajaloolised sümbolid meenutavad tänas­ tele suurtükiväelastele nende eelkäijate tegusid Suurtükiväepataljoni lipp

23. jalaväepataljon Eesti Reservohvitseride Kogu, Tallinna, Tartu ja Võru linn andsid 22. jalaväepataljoni lipu üksusele pidulikult üle 16. mail 2019 kaitseväe keskpolügoonil.

SÕDUR märts 2020 57


Sümbolid

Suurtükiväepataljoni vapp

Eesti vabaduse võitmisel ja seovad üheks ter­ vikuks Lõuna-Eesti suurtükiväe mineviku ja tänapäeva. Lipu väeosapoolne külg on sinine lipuväli, millel kaks ristatud vase- ja terasevärvi kahu­ ritoru. Südakilbina on kujutatud Tartu linna vappi, mida ümbritseb kollane loorberi- ja tammeokstest pärg. Embleemi kohal seisab kuldsete suurtähtedega kaarjas kirjas „2. jala­ väebrigaad”, jaluses üksuste loomise daatumid ning kuldses kirjas „Suurtükivägi”. 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni va­ pil on kujutatud mustal kilbil kuldseid ristatud suurtükitorusid hoidev hõbedane langetatud tiibadega kotkas. Kotka rinnal on punasel kil­ bil ristatud hõbedane võti ja kuldse käepide­ mega mõõk, mis on Tartu linna vapist tulenev väikesümboolika. Käiseembleemil on kotka pea suunaga pare­ male, kuna embleemi kantakse paremal käisel.

Õhutõrjepataljon

Käiseembleem tava- ja välivormil

2. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljon kasutab sama käiseembleemi nagu 1. jalaväebrigaa­ di analoogne üksus, ainukese erinevusena on embleemi kohal number 2. Õhutõrjepataljoni embleem on põhiku­ jult klassikaline vapikilp, millel on kujutatud kotka pead ja kolme noolt. Vapilind on stili­ seeritud paremale vaatav põhjakotkas, mis sümboliseerib õhuruumi valitsejat ja valvurit. Kolm teravikuga ülespidi noolt sümboliseeri­ vad õhutõrje jaoks kolme olulist komponenti: löögijõudu, suunda ja kiirust.

Pioneeripataljon Õhutõrjepataljoni embleem

Pioneeripataljoni vapp ja käiseembleem

58 märts 2020 SÕDUR

2. jalaväebrigaadi pioneeripataljonil ei ole tä­ nasel päeval veel enda lippu. Pioneeripataljo­ nil puudub ajalooline eelkäija. Väeosa süm­ boolika loomisel on lähtutud vabadussõjas ja 1930. aastatel Eesti kaitseväes kasutusel olnud pioneeride sümbolitest ja 2. jalaväebrigaadile omastest värvidest. Pioneeripataljoni vapil on kujutatud mus­ tal kilbil asetsevat hõbedast ristatud kirvest ja labidat, mille varte ristumiskohas paikneb ro­ helisel südakilbil hõbedane suurtäht „P”. Vapil kasutatavatel värvidel on järgmised tähendused: must – vabadus, truudus ja püsi­ vus, hall/hõbedane – rahu ja siirus, roheline – lojaalsus ja lootus. Kirves ja labidas on traditsioonilised pio­ neeriüksuste tähised, mis sümboliseerivad välikindlustamist ja ehitamist. Südakilbil asetsev majuskel „P” viitab pioneeriüksusele ning on ühendavaks lüliks 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoniga. Käiseembleem on sarnane vapiga, kuid kir­ ves ja labidas paiknevad peegelpildis.

2. jalaväebrigaadi tagalapataljonile lipu annetamine 2016. a


Sümbolid Tagalapataljon 2. jalaväebrigaadi tagalapataljonile annetas lipu Võru maavalitsus 20. septembril 2016 ning ametlikult kinnitati see kaitseväe juha­ taja käskkirjaga 21. oktoobril 2016. Pataljoni lipp on täiesti originaalne ja selle väljatöö­ tamisel ei võetud eeskujuks ühtegi ajaloolist üksust. Lipul on musta ja punasega neljastatud väljal hõbedane tagalapataljoni sümbol, mille kohal hõbedaselt kujutatud väeüksuse nimi ning all asutamise kuupäev. Tagalapataljoni lipp ühendab eneses Ku­ perjanovi jalaväepataljoni embleemi musta ja hõbedase ning 2. jalaväebrigaadi endise vapi punase ja hõbedase värvuse, viidates sellega üksuse kuuluvusele 2. jalaväebrigaadi. Tagala­ pataljoni lipp osutab logistika mitmetahulisu­ sele ja keerukusele. Mõõk tähistab kaitseväge ja kaitsetahet ning ülespoole suunatud mõõ­ gatera sümboliseerib tugevust ja võitu. Pannal märgib ühte lüli logistilisest ketist, mis peab olema katkematu ja järjepidev. Mõõga ja pand­ la põimumine viitab logistika ja lahingutege­ vuse lahutamatule seotusele. Tagalapataljonil rinnamärgiks on valgel käpprist, mille keskmes paikneb südakilbina 2. jalaväebrigaadi tagalapataljoni vapp; rist asub hõbedasel tammepärjal. Käppristil on kaitsev tähendus ning süm­ boliseerib väge, võimu ja õnne. Lisaks viitab neljaharuline rist tagalapataljoni põhifunkt­ sioonidele: varustamine, transport, remont ja hooldus ning meditsiiniline toetus. Tammelehtedest pärg viitab pikaealisusele ning sümboliseerib tugevust, jõudu ja vastu­ pidavust. Tammeoksa kasutus sümboliseerib pataljoni vahetut seost Eesti riigi ja selle kaits­ misega. Valge värv viitab rahule ning sümbo­ liseerib lihtsust, ausust ja lugupidamist.

Tagalapataljoni lipp

vapp

ja rinnamärk

Tankitõrjekompanii

ß

Tankitõrjekompaniil ei ole enda lippu, kuid on oma käiseembleem. Käiseembleem kinni­ tati ametlikult 22. oktoobril 2019. 2. jalaväebrigaadi tankitõrjekompanii emb­ leem põhineb 1939. aastal president Konstan­ tin Pätsi otsusega 2. diviisi koosseisu loodud tankitõrjekompanii ajaloolisel sümboolikal. Kiri „TT” tähistab tankitõrjet ning number „2” diviisi kuuluvust. 2. jalaväebrigaad ei ole küll otseselt 2. jala­ väediviisi järeltulija, kuid tankitõrjekompanii praegused ülesanded ja tegevuspiirkond on sarnased. 2. jalaväebrigaadi tankitõrjekom­ panii embleemi põhi on must ning kiri hõ­ bedane. Värvilahendus koos numbriga „2” viitab üksuse kuuluvusele 2. jalaväebrigaadi koosseisu.

Tankitõrjekompanii käiseembleem tava- ja välivormil

SÕDUR märts 2020 59


Ajalugu fookus

Fotod: Sõduri arhiiv, muis.ee

Kui palju Vene vägesid ja sõjatehnikat ¨

Eestis tegelikult oli? 60 märts 2020 SÕDUR


fookus Ajalugu 1991. a augustiputši ajal saadeti Nõukogude armee soomukite kolonnid Tallinna peale ß Autor: Mati Õun, sõjaajaloolane

K

usagil 1990. aastate algupoo­ lel ilmus ajalehes „Eesti Eks­ press” pikk tabel okupatsioo­ nivägedest Eestis, kus olid välja toodud nende vägede paiknemiskohad ja neis olevate mundrikandjate arvukus. Ta­ belis olevate arvude kokkuliitmisel oli siinse okupatsiooniväe üldarvuks saa­ dud 122 480 ja tabeli kokkupanijaks oli märgitud Rootsi luure. See soliidne arv kandus edasi teat­ mikku „Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud Ees­ tis”, meie eruohvitseride kogu väljaan­ desse „Vene vägede lahkumine Eestist.

Nii nad läksid!” ja 120 000-le ümar­ datult ka värskesse kooliraamatusse „Riigikatse. Õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele”. Töötasin selle populaarseks saanud esmailmutamise ajal kaitseministee­ riumis ja sealse ametiposti toel olin ringi liikunud ka piirkondades, mis tollal üldjuhul eesti inimestele suletud olid, näiteks Naissaarel ja Paldiskis. Ning märkasin selles väidetavas rootsi luurajate üllitises arve, mis kuidagi ei klappinud minu tähelepanekutega. Nii seisis selles pikas tabelis, et Naissaarel on võõrväge 5000 meest. Minu tähelepanekute järgi võis neid olla 500, mitte rohkem. Ja Paldiskisse pakkusid nood rootslased vist 13 500 vene mundrikandjat, kui mu mälu ei

peta. Mina koos kolleegidega kaitse­ ministeeriumist ning peastaabist hin­ dasin selleks arvuks 4000–5000, ehk kolm korda vähem. Nagu öeldud, Naissaare garniso­ ni olid rootslased kümme korda üle hinnanud (ilmselt ise seal kordagi käi­ mata) ja ega teisteski paikades nende arvud meie kodukasvanud analüüti­ kute hinnangutega ei klappinud. Meie hinnangute kokkuvõtteks saime, et uue vabariigi algaegadel, 1991. aasta sügi­ sel, oli Eestis okupatsiooniväe meesjõu­ du ümmarguselt 34 000 meest, mitte rohkem. Eesti Vabariigil sellel ajal veel üh­ tegi väeosa ei olnud, kuna suures va­ banemisõhinas oli unustatud nende formeerimisega algust teha. Uue va­

SÕDUR märts 2020 61


Ajalugu

bariigi esimene relvakandja – kaitseliit oli taastatud siiski juba 17. veebruaril 1990 ja meie vahvad naisedki jõudsid naiskodukaitse taastamiseni vaid üks kuu pärast uue vabariigi sündi, 20. septembril 1991. Kaitseväe taasloojad osutusid tol­ lal sabassörkijaiks, meie relvajõudude taasloomise peaorganisaator kaitse­ jõudude peastaapki moodustati alles 31. oktoobril 1991, esimeste väeosade formeerimiseni jõuti aastal 1992.

Tankid Eestis

On selge, et okupatsioonivägi oli meil tollal alles sees. Ja mitte ainult vana­ moeliselt öeldes püssimehed, vaid ka raske sõjatehnika, mille kohta on järg­ nenud aastad toonud üsnagi usutavaid arvandmeid. Soomusmasinate ja suur­ tükirelvastuse kohta näiteks on and­ med 1990. aasta 19. novembri seisuga, mil Pariisis allkirjastati (ka NSV Liidu poolt) Euroopa tavarelvastuse lepe. Sealt on näha, et tanke T-72 „Ural” oli Eestis 184 masinat; neist Keilas olnud 228. tankipolgul 94, Kloogal asunud 488. motolaskurpolgul 30 ja Tallinnas asunud 254. ja 482. moto­ laskurpolkudel kokku 60 – küllaltki, et „natsionalistide” kogunemisi laiali ajada, kui käsk oleks antud. Nood T-72 kaalusid esialgu 41 t ja pärast lõhkesoomuse kilpidega katmist 44,5 t. Relvadeks olid neil 125 mm si­ leraudne kahur ja 12,7 ning 7,62 mm

62 märts 2020 SÕDUR

kuulipilduja. Kiirust oli neil 780 või 840 hj diiselmootori toel maanteel 6 0 ‌km/h. Olgu võrdluseks öeldud, et tänapäeval end episooditi Eestis näi­ tavad ameeriklaste Abramsid kaalu­ vad kuni 63 t ja nende kiirus 1500 hj gaasi­turbiiniga on maanteel 70 km/h. Relvastus on Abramsitel enam-vähem sama – 120 mm kahur, üks 12,7 mm ja kaks 7,62 mm kuulipildujat. Tanki kaitseefekt on sellest paljukordne – 1991. aasta lahesõjas olevat ühe liiku­ matuks lastud Abramsi kohta tulnud 12 iraaklaste T-72.

Soomukid

Aga eks tankide kõrval olnud siin okupatsiooniaja lõpul ka muid soo­ musmasinaid, näiteks 178 neljateljelist amfiib-soomusveokit BTR-60 ja -70, sealhulgas hulk eriotstarbelisi masi­ naid nende põhjal: raadiojaamu, suur­ tükitule juhtimise masinaid jm. Eesti meeste poolt vene sõjaväelastelt äraos­ tetuina jäi neist osa siia maha. Veel oli siin 56 roomikuil liiku­ vat jalaväe lahingumasinat BMP-1 ja BMP-2. Kangesti tanki moodi am­ fiibmasinad, millistest BMP-1 põhi­ relvaks oli 73 mm sileraudne kahur pöördtornis, BMP-2-l aga 30 mm au­ tomaatkahur sealsamas. Need BMP-d kaalusid umbes 14 t (eelnimetatud BTR-60 ja -70 kaalusid vastavalt ligi 10 t ja kuni 12 t; mahutasid 10–14 jalaväelast).

Kõik 125 soomusveokit BTR-70 kuulusid Tallinnas Tondil asunud 254. motolaskurpolgu ehk nn Matros­ sovi polgu käsutusse. Samas oli ka pool tosinat BTR-60, neli BMP-2 ja tosina jagu amfiibsoomusvedukeid MT-LBT. Viimased pidanuks vedama suurtükke, laskemoona, välikatlaid koos kokkadega jms. Muidugi oli neid supikatelde vedajaid ka mujal Eestis, ühtekokku 46 masinat.

Suurtükid

Liikursuurtükke oli okupatsiooni lõpu­ aegadel Eestis vähe – vaid kaks 122 mm liikurhaubitsat 2S1 „Gvozdika” ja kaks 152 mm liikurhaubitsat 2S3 „Akatsia” Kloogal. Laskekaugused olid neil ak­ tiiv-reaktiivmürskudega vastavalt ligi 22 ja 24 km. Eesti kaitseväele peatselt saabuvail Lõuna-Korea 155 mm liikur­ suurtükkidel K9 Kõu on see tublisti suurem. Pukseeritavaid välisuurtükke kä­ sitles Euroopa tavarelvastuse lepe suurtükisüsteemidena alates kaliibrist 100 mm, mistõttu algavad ka avali­ kustatud andmed sellest kaliibrist. Ja selgub, et 1990. aasta sügise seisuga olnud selliseid suurtükke Eestis vaid kaks 122 mm välihaubitsat D-30. Need olid tolle aja kohta modern­ sed suurtükid, mida sai oma lafe­ til horisontaalsuunas pöörata 360⁰ ja rauda taeva poole tõsta kuni 70⁰. Need haubitsad kaalusid veidi üle


Ajalugu Sõjalennukid

Kuid mingem nüüd Eestis olnud len­ nuväljadele. Arvukaimad neil olnud lennukid olid hävituslennukid Mi­ kojan-Gurevitš MiG-23, mida 1991. aasta 1. jaanuari seisuga oli Haapsalu, Pärnu (Sauga) ja Tapa lennuväljadel kokku 104. Need olid muudetava noolsusega tiibadega lennukid, kiiru­ sega kõrguses kuni 2500 km/h ja len­ nulaega 18 km. Selle lennuki NATO koodnimi oli „Flogger”. Praegu meie õhuväe käsutuses ole­ val Ämari lennuväljal baseerusid oku­ patsiooni lõpuaegadel 30 muudetava noolsusega tiivaga reaktiivpommita­ jat Suhhoi Su-24. Selle stardikaal oli ligi 40 t ning kaasavõetav pommi- ja raketilast kuni 8 t. II maailmasõjas

ß

3 t ja saatsid mürske kuni 15,3 km kaugusele ning kuulusid 488. moto­ laskurpolgule Kloogal, kus naabri­ meestel 450. liikursuurtükipolgust oli tosina jagu reaktiivmiinipildujaid BM-21 Grad. Need olid üpris tapvad relvad, millistel veoautole Ural-375D oli paigutatud 3 m pikkune blokk neljakümnest torust siseläbimõõduga 122 mm. Neist lasti välja mittejuhitavaid ra­ kette pikkusega 2,88 m ja kaaluga üle 66 kg ning lennukaugusega 20 km. Eestis olevail väeosadel oli veel seitse tavalist klassikalist miinipildujat ka­ liibriga 120 mm.

Moskva putšistide korraldusel Pihkvast Eestisse saadetud 76. õhudessantdiviisi üks polk saabus 20. augustil 1991 Tallinna, piiras järgmisel hommikul Tallinna teletorni sisse, kuid ei suutnud seda hõivata. Riigipöördekatse nurjudes lahkus samal päeval Eestist

oli selline last raskeil 4-mootorilistel pommilennukeil. Su-24-l oli mooto­ reid kaks, aga eelnimetatud hävitus­ lennukil MiG-23 vaid üks. Su-24 lennuomadused ei jäänud palju alla hävituslennukite omadele – lennulagi oli 17 km ja kiirus kõrguses kuni 2240 km/h; maapinna lähedal siiski vaid 1400 km/h. Aga nood Su-24 olid ebakindlad. Just NSV Liidu laguaastal 1991 läks Läänemere kohal, Gotlandi saa­ rest ida pool 8. jaanuaril ühel Ämarist startinud lennukil mootor põlema ja lennuk kukkus merre. Kaks Su-24 lendurit katapulteerusid ja nad pääste­ ti talvekülmast Läänemerest. Teine selline „rahutuvi” kukkus alla sama aasta 17. aprillil Ellamaal. Seekord said mõlemad lendurid, A. Bossõi ja I. Hismatulin, surma. Na­ pilt pääses sellest surmamatsust lähe­

duses töötanud ekskavaatorijuht Artur Tammeoks. Tartu lennuväljal paiknesid okupat­ siooni lõpuaegadel hoopis suuremad ja raskemad lennumasinad – kesk­ maapommitajad Tupolev Tu-16 ja Tu-22M3 ning transpordilennukid Iljušin Il-76. Neist Tu-16 olid pik­ kusega 34,80 m ja tiiva ulatusega 33 m. Kiirust oli neil kuni 992 km/h ja pommilasti kuni 9 t. Tu-22M3 oli tublisti uuem, suurem, raskem ja kiirem lennuk – pikkusega 42,46 m ja muudetava noolsusega tiiva ulatusega 23,30–34,28 m. Stardikaal oli sellel kuni 126,4 t ja pommi- ning raketilast kuni 24 t. Kiirus kõrguses oli neil kuni 2450 km/h. Tu-22M3 veidi varasemal mudelil M2 lendas Musta mere kohal hilisem raudtee- ja lennundusajaloolane Mehis Helme, nende ”vanemail vendadel” Tu-16 aga

SÕDUR märts 2020 63


Ajalugu

hilisem Eesti kaitseminister Enn Tupp ning tuletõrje- ja päästeameti juhataja Mati Iila. Enne kui viimane Tu-16 Tar­ tust minema sai, kukkus üks neist 16. novembril 1990 lendutõusul puruks. Lennuki seitsmest meeskonnaliikmest hukkus neli. Okupatsiooniaja lõpul baseerus Tapa lennuväljal kümme lahingukop­ terit Mil Mi-24P. Needki olid soliid­ sed lahingu- ja lennumasinad, milliste stardikaal oli 11,5 t ja rootori diamee­ ter 17,30 m. Meeskonnas oli kolm liiget, neist piloot ja lendur-operaator istusid kopteri esiotsas, soomustatud kabiinis; pardatehnik istus selle taga olevas lastiruumis, mis võis mahutada kaheksa dessandimeest või 1500 kg lasti.

Raketid

Aleksandr Matrossovi kangelasteo aastapäeva tähistamine aastal 1983 ß Vene armee üksus ootamas Eestist väljaviimist Keila raudteejaamas, 1994. a ß

64 märts 2020 SÕDUR

Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval 1983. a meremeestekohvikus Priboi

ßß

Eesti taasiseseisvumise ajaks olid siin­ sed keskmaaraketid R-12 ja R-12 U siit Venemaale viidud ja USA-ga 1987. aastal sõlmitud leppe kohaselt äsja ka juppideks lõigatud, nagu suured vorstid. Olgu vaid meelde tuletatud, et 1950. aastate lõpust oli meie met­ sades varjul üheksa sellist raketibaasi, igaühes neli ballistilist raketti lennu­ kaugusega 2000–2150 km ja tuuma­ lõhkepea võimsusega 1,0 või 2,3 megatonni. Küllap nii mõnigi vanema põlve lugeja mäletab, et 1962. aastal läks ra­ kettide R-12 pärast lahti Kuuba kriis, mis oleks võinud viia III maailmasõ­ jani. Asi sai alguse sellest, et tollase NSV Liidu juhi Nikita Hruštsovi kä­ sul veeti neid rakette Kuuba saarele, kust olnuks hea, lähedane (ja edasi!) ameeriklasi tuumalaengutega tümi­ tada. USA õhuluure aga avastas need raketid Kuuba sadamas ja tolleaegsel presidendil John Kennedyl oli otsusta­ vust lasta oma sõjalaevastikul nn „va­ baduse saar” blokeerida. Vene kaubalaevu enam Kuubale ei lastud ja lugu lõppes sellega, et juba kohale jõudnud raketidki R-12 too­ di saarelt ära. Ehk jõudis mõni neist seejärel Eestisse, et siitki 1987. aastal oma päriskodumaale kolida. Lühidalt öeldes, neist maailmalõpurelvadest oli taastekkinud Eesti Vabariik prii, aga 1. jaanuari 1991 seisuga oli Eesti praegustes piirides 48 statsionaarset õhutõrjerakettide divisjoni, mida siin­ mail tunti raketibaasidena. Neis asus

umbes 1300 raketti neljast eri komp­ leksist, millistest osa võisid kanda ka tuumalõhkepäid. Neist raketikompleksidest oli va­ nim S-75M2 „Volhov”, milliseid hakkas Eestisse tulema 1959. aastast. Okupatsiooniaja lõpul oli selliseid ra­ ketikomplekse siinmail seitse, raketti­ de margiks oli V-750M ja V-755. Nen­ de kaheastmeliste rakettide kaal oli 2,16–2,40 t ja pikkus 10,73–10,78 m. Lennukaugus olnud neil üle 30 km ja


Ajalugu tabamiskõrgus kuni 25 km – nii kõr­ gel tegelikult lennukid ei lennanud. Lõhkepea kaaluks oli 190–196 kg, mis tähendab, et lennuki allatoomiseks aitas ka selle lähedasest plahvatusest. Ja meenub, et sellel kompleksil oli ka tuumalõhkepeaga rakett V-760. Tolle tuumalõhkepea kasutamiseni tol ajal kusagil ei läinud, küll aga ka­ sutati neid rakette tavalõhkepeadega Vietnami sõjas ja mitmes Lähis-Ida konfliktis; vähemalt kahte raketti

ühes isevärki sõjamängus ka NSV Liidus. See toimus 1. mail 1960, kui Sverdlovski lähedal Uurali kohal las­ ti seniitraketikompleksiga S-75 alla USA luurelennuk U-2, mida piloteeris Francis Gary Powers. Et minut varem oli samast raketipatareist välja lastud raketiga alla lastud vene hävituslen­ nuk Su-9, mille piloot hukkus, sel­ lest muidugi tollase punapropaganda vaikis. U-2 piloodil Powersil õnnestus langevarjuga maanduda ja näidiskoh­ tuprotsessi järel pandi ta vangi. Aga seal ei tulnud tal kaua istuda. Juba 10. veebruaril 1962 vahetati „räpane ameerika spioon Powers” välja „vap­ ra nõukogude luuraja” Rudolf Abeli vastu, nagu sovetlik ajakirjandus seda vahetuslugu kommenteeris. Aga tagasi Eestisse. Levinuim siin­ ne seniitraketikompleks oli S-125M1 „Neva”, mida oli 21 divisjoni. Selle kompleksi raketid olid tublisti väik­ semad ja kergemad eelmistest – kaa­ luga 980 kg ja pikkusega 5,88 m. Lennukaugust oli neil 25 km ja taba­ miskõrguseks oli kuni 18 km. Sellest kõrgusest piisas pea kõigi tolleaegsete hävitus- ja pommilennukite vastu, ai­ nult eriehitusega luurelennukid lenda­ sid kõrgemalt. Selle raketikompleksi raketi V-601P lõhkepea kaal oli 73 kg ja tuumalõh­ kepead sellel ei olnud. Suure tegevusraadiusega seniitrake­ tikomplekse S-200V „Vega” oli Eestis 1990. aasta alul 11. Selle kompleksi ra­ ketid V-861 kaalusid 8 t ja olid 10,76 m pikad. Lennukaugust oli neil 240 km ja tabamiskõrgus ulatus 50 meetrilt 35 kilomeetrini. Nende rakettide tavalõh­ kepea kaalus 217 kg, sellest 88 kg oli lõhkeainet, mis märgi lähedale jõudes paiskas selle suunas teele 35 000 väi­ kest metallitükikest. Olgu veel öeldud, et õhutõrjerake­ tikompleksi S-200 olevat lääne luure 1964. aastal esimest korda üldse mär­ ganud Tallinna lähedal. Ju siis algas selle juurutamine siit pihta. Aga õn­ neks meil suuremaid õnnetusi nendega ei juhtunud, nagu tuli ette 2001. aasta 4. oktoobril Mustal merel. Krimm oli tollal veel Ukraina oma ja selle õhu­ tõrjujad läkitasid õppuste käigus õhku raketi V-861. Eks selle tarvis lennanud kõrguses ka reaktiivmootoriga märk­ lennuk, aga seda selle raketi robotpea

üles ei leidnud, püüdes oma sihtrada­ risse Gruusia ranniku lähedal lendava Venemaa reisilennuki Tu-154. Rakett lendas läbi 225 km ja põrutas selle len­ nuki koos 66 reisijaga ja 12 meeskon­ naliikmega alla! Lühikest aega, aastail 1990–92, oli Eesti pinnal tollasi moodsamaid nõukogude seniitraketikomplekse S-300PS. Nende arv tõusis siin ühek­ sani, kuid siis viidi nad kibekähku minema – ei saanud ju riskida, et moodsad relvad „natsionalistide” kätte satuvad! Selle kompleksi raketid 5V55R ja 5V55KD olid paigutatud konteinereisse ja startisid vertikaal­ selt. Rakettide kaalud olnud 1664 ja 1480 kg ning lennukaugused vasta­ valt 75 ja 47 km. Eks üpris suuri rakette olnud ka Tartu lennuväljal baseerunud pom­ mitajate Tu-22M3 relvastuses. Näi­ teks tiibrakett H-22, mis kaalus 5,6– 5,8 t ja lendas oma tuumalaenguga kuni 550 km kaugusele.

Sõjalaevad

Aga aitab rakettidest. Nimetame siin veel ära mõned sõjalaevatüübid, milli­ seid 1990. aastate alul meie sadamaist leida võis. Ja hakkame sellega pihta tolleaegsest tsivilistidele suletud linnast Paldiskist. Sealses Põhjasadamas ehk Vanasadamas baseerus 1. üksik raketi­ kaatrite divisjon projekt 205 raketi­ kaatritega. Raketikaatreid oli Paldiskis 14 ja ainult üks viidi neist Vene väge­ de Eestist lahkumisel minema. Üle­ jäänud tonditosinal kaatril monteeriti põhjadest ära pronksist või messingist kingstonid ja müüdi dollarite või Saksa markade eest läände – eurod olid veel tulemata. Augustatud põhjadega kaat­ rid uppusid muidugi sinnasamasse sa­ damamuuli äärde. Paldiski Lõunasadamas baseerus kuni paarkümmend allveelaeva, need viidi minema. Minema sõitsid ka mit­ mesugused sealsed abilaevad. Vahel­ duva eduga läks Vene sõjalaevadel ka Tallinna sadamais. Siingi krutiti osal laevadel nende kingstonid maha ja nii uppusid Miinisadamas viis projekt 30-bis tüüpi hävitajat. Mäletan neid poolupakil lesimas sadamabasseinis, pealisehitised ulatumas üle veepinna. Ülejäänud sajakonnast sõja- ja abilae­ vast sõitis valdav osa siit minema, et sa­ muti peatselt vanametalliks saada.

SÕDUR märts 2020 65


Raamat

Sõjaväevormi lugu kaante vahel K Autor: kolonel-leitnant Agur Benno

Foto: vbl Ardi Hallismaa

66 märts 2020 SÕDUR

aante vahele on saanud üks huvitav ja kirju lugu, millest on vähemalt allakirjutanu suure hulga oma teadlikust elust puudust tundnud. Eks ole ju vormiriietus see tihtipeale värviline element, mis esimesena silma torkab ja vormikandjat teistest maailmakodanikest eristab. Eesti kirju saatuse tõttu on sõjaväelased (ja mitte ainult sõjaväelased, aga see pole selle raamatu teema) siin kandnud erinevaid vorme, aga põhjalikum ülevaade Eesti oma vormiriietuse arengust, selle esimesest faasist kahe maailmasõja vahel on seni puudunud.

Meie naabrid teisel pool Läänemerd, aga ka teisel pool Peipsit ja lõunapiiri on selle ülesandega kes varem, kes veidi hiljem hakkama saanud. Selle raamatu puhul tuleb aga tunnistada, et vanasõna kaua tegemisest ja kaunist tulemusest on jälle kinnitust saanud. Raamat on loogiliselt ülesehitatud kronoloogilisel põhimõttel ning algab ja lõppeb nende hetkedega, kus Eesti sõjavägi juba justkui oli või justkui enam polnudki olemas – rahvusväeosade moodustamisega tsaariarmee koosseisus 1917–1918 ning 1940. a juunipöörde järgse ajaga, kui oldi algul formaalselt Eesti Rahvavägi, aga kohe seejärel Punaarmee territoriaalne laskurkorpus. Enne esimese oma vormiriietuse kehtestamist vabadussõja käigus 1919. a märtsis võimegi rääkida vaid eraldusmärkidest, mis rahvusväeosi teistest tsaariarmee üksustest eraldasid. Raamat katab põhjalikult ja rohket pildimaterjali kasutades kõik kolm suurt vormireformi aastail 1924, 1926 ja 1936. Põhjalikku käsitlust leiavad nii eri relva- ja väeliigid (ratsavägi oma erilises kirjususes ja merevägi oma konservatiivsuses), töö vormi kasutusmugavuse kallal (nt maaväe jäiga põhjaga nokkmütsi asendamine vabadussõja-aegse pehme põhjaga mütsi sarnasega jmt), ning väiksemad erisused (nt muidu sõjaväe vormiriietust kandnud piirivalve eraldusmärkide küsimus). Raamatu kiituseks tuleb kindlasti rõhutada illustratsioonide rohkust, mis annab kõigile huvilistele võimaluse uurida ja täpsustada perekonnaalbumites leiduvatel vanadel fotodel kujutatud esivanemate elu ja tegevust ajal, mil nad vormiriietust kandsid. Kuiva akadeemilise tekstiga raamat ei oleks siin kaugeltki piisavalt abiks. Teiseks suureks plussiks on aga muidugi tõsisemale huvilisele sajad viited allikatele, mis võimaldavad edasist uurimis­ tegevust, uusi raamatuid ja artikleid juba mõnel kitsamal vormiriietust käsitleval teemal. Kokkuvõttes võib öelda, et autorite kollektiiv on ära teinud suure töö ning lünk teadmistes ja raamaturiiulis on auga täidetud. Põnevat lugemist ja äratundmist on siin palju ning kiidusõnad igati ära teenitud.




Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.