Kaitseväe tuleristsed Bagdadis

Autor: kapral Raiko Jäärats, toimetaja

ESTPLA-7 missioon 2003. aastal oli kõigist senistest veidi erilisem, sest esimest korda andis see kaitseväelastele võimaluse rakendada kõike seni õpitut ja enamgi veel. Sellest said alguse muudatused, mis hiljem levisid üle kaitseväe.

Riigikogu võttis toona vastu otsuse rühma jagu mehi Iraaki saata pärast aktiivse sõjategevuse lõppemist. Rühma komplekteerimise tegi kaitsevägi ülesandeks rahuoperatsioonide keskusele ja sinna valiti sõdureid Balti pataljoni Eesti allüksuste põhjal vastloodud Scoutspataljonist.

Tol ajal ei olnud Eestis kellelgi teadmist, kuhu täpselt minnakse või mida tegema hakatakse. Rühm pidi valmis olema teele asuma kahenädalase etteteatamisega. Väljaõppeks oli ette nähtud ainult kolm nädalat.

„Pataljoni ülem major Artur Tiganik kutsus mu enda juurde ja ütles, et keegi ei ole kunagi sellises kohas käinud, aga sina oled ja kas oled nõus minema,” meenutab ESTPLA-7 rühmaülem kapten Eero Kinnunen. „Ma olin teeninud sõdurina 1986–87 Afganistanis Kandaharis Spetsnaz GRU koosseisus.”

Rühm moodustati Scoutspataljoni eri rühmadest pärit inimestest, kellest enamik ei olnud enne vahetult koos töötanud. Lühike ettevalmistusaeg maksis võib-olla lõivu korraliku sisemise side tekkimisele.

„Eks sõjaväelastega ole nii, et kui kaheksale mehele öelda, et teie olete nüüd jagu, siis juba selle põhjal tekib neil mingi side,” arvab jaoülem vanemseersant Roomet Rikand. „Lõviosa rühmast moodustasid vanad BALTBAT-i kutid, nii et omavaheline side oli tegelikult olemas.”

Lühikese väljaõppe jooksul treeniti põhiliselt objektikaitset, põrgati ringi kummiülikondades ja lõpuharjutuseks oli keemiarünnaku üleelamine – mindi ju keemiarelva otsima. Keemiaharjutuse lõpptulemus oli, et laost välja antud gaasimask ei kõlvanud kuhugi. Pärast kolmetunnist kandmist olid mehed näost lillad.

„See oli minu meelest üks väheseid kordi, kui keemiakaitse väljaõppele pandi tegelikult mingitki rõhku,” ütleb jaoülem nooremveebel Margus Tooming. „Muidu oli see träni laos olemas, aga keegi ei kasutanud seda.”

„Ühel hommikul nägin televiisorist, et Bagdadi pommitatakse ja ütlesin abikaasale, et nüüd on viieteist päeva pärast minek,” räägib rühmavanem vanemveebel Enn Adoson. „See minek venis ja venis ning vähemalt neli korda läksin kodust välja teadmisega, et täna on minek ja õhtul tulin sama targalt koju tagasi.”

Rühmaliikmete enda jaoks oli see mitu korda minek lihtsalt huumor, aga lähedastele võis see kindlasti väga raske olla. Minek venis mitmesugustel põhjustel, kuid kolm kuud pärast Iraagi lahingute algust ja kaks kuud pärast aktiivse sõjategevuse lõppu asuti teele Iraaki.

„Maandusime Kuveidis, kuhu tuli buss vastu. Varustus tõsteti veoautodele, bussi visati veel paar kastitäit vanu USA vorme, sest meil endil kõrbevorme ei olnud,” meenutab Adoson. „Ega me keegi ei teadnud, kuhu ja kui kaua me sõidame. Kardinad kästi ette tõmmata, USA sõjaväepolitsei eskortis meid ja hakkasimegi seda kurikuulsat maanteed mööda Bagdadi poole sõitma.”

Enne minekut oli kõigil rühmaliikmetel teadmine, et minnakse rahu valvama või nagu riigikogu oli selle sõnastanud – minnakse konfliktijärgsele julgeolekutagamismissioonile. Tasapisi hakkas ennast paljastama tegelik olukord. Mida lähemale Bagdadile jõuti, seda rohkem oli tee ääres mahapõlenud tanke ja muid sõjategevuse värskeid jälgi.

Esimene peatus oli Tallili õhuväebaasis, mis pimedas tundus lihtsalt laagrina keset kõrbe. Ööbiti seinteta telgis, kus välivoodid olid kaetud liivakihiga. Voolav vesi oli isegi olemas, kuid dušijärjekord oli mitme tunni pikkune. Järgmisel päeval jõuti Bagdadi lennujaama, kus suure otsimise peale leidis eestlased üles ameeriklaste pataljoni ohvitser, kes oli neid juba nädal aega tagasi oodanud.

„Kui oma pataljoni jõudsime, siis maandusime söömiseks mõeldud hoones, kus nägin seina peal IED (Improvised Explosive Device ehk isevalmistatud lõhkeseadeldis) postreid ning sain esimest korda teada, mis asi see IED on,” meenutab jaoülema abi nooremseersant Jaanek Mäeorg.

Iraagi koalitsioonis oli selleks ajaks juba väga palju teisi rahvusi, aga vähemalt Bagdadis ei käinud keegi neist baasidest väljas. Kohale jõudes kutsus USA pataljoniülem Kinnuneni enda juurde, et aru saada kuidas jalaväerühma kasutada saaks. Vestlus ise nägi välja umbes selline.

„Kes te olete ja kust te tulete?”

„Eestist tuleme.”

„Mida te teha oskate?”

„Kõike.”

„Mis mõttes kõike?” pööritas pataljoniülem silmi. „Mis ROE (Rules of Engagement ehk lahingupidamisereeglid) teil siin on?”

„Teie ütlete, mis ROE meil on.”

„Kas tahate öelda, et lähete meiega välja ka või?” oli pataljoniülem hämmingus.

Kui Kinnuneni asemel oleks selles vestluses osalenud mõni vähem enesekindel rühmaülem, oleks võinud see missioon veidi teistsuguseks kujuneda. Ka järgmised missioonid oleks teistlaadi olnud ja kes teab millised tulevased Afganistani missioonid oleksid olnud või mis nägu oleks kaitsevägi praegu.

Väljaskäimiseks anti eestlastele kolm kahepooletonnist veoautot ja kaks usteta Humveed. Kohe varsti tehti esimene patrull koos ameeriklastega lähedal olevasse mustlaste asundusse. Järelvaatajaks pandi miinipildujarühm.

„See oli meile tõeline šokk,” meenutab Kinnunen. „Me läksime sinna formatsioonis kohale, aga nemad lihtsalt tormasid mööda küla ringi. Pärast patrulli kutsuti mind miinipildujarühma ülemaga pataljoni ülema juurde, kes küsis, et mis need eesti mehed siis oskavad. Miinipildujarühma ülem vaatas mulle otsa ja ütles, et need vist teavad rohkem kui mina.”

Kinnunen arvab, et pärast seda missiooni jõudis ameeriklasteni teadmine, et eestlased töötavad no caveats – välistamisteta. Nad said ka väga täpselt aru, et eestlased ei ole eriti trigger-happy’d, suutes pingelistes olukordades säilitada rahu.

„Meie esimene maja oli betoonkatusega ja kaks miinipilduja miini tulid otse sinna peale juba esimesel nädalal,” meenutab kapral Toomas Pärn. „See äratab ikkagi korralikult üles. Miinipilduja popsudega harjusime kiiresti ära. Kui kusagilt kaugelt neid popse kuulsime, siis teadsime, et umbes pool minutit on aega varjumiseks. Paari pikapiga tuldi kuhugi kokku, miinipilduja püsti, kiiruga lasti kaks kuni kuus miini ja kohe minema. Kui nad kiiresti minema ei jõudnud, siis vana hea Appache helikopter tuletas neile meelde, et tegelikult on ebaviisakas niimoodi teha.”

Kohe alguses rühmale kindlat vastutusala ei antud. Oli vajadust mööda igasuguseid ülesandeid. Tükk aega otsiti rühmale ka püsivamat elamispinda. Pataljonil oli kaks baasi, millest üks oli vana soomukitehas keset linna. Seal leiti üks maja, kuhu kolimine võttis umbes kuu. Selleks ajaks oli ka rühmale määratud vastutusala, kuhu jäi Abu Ghraibi turg.

„Meile määrati see vastutusala, sest keegi teine ei tahtnud seal olla,” ütleb Kinnunen muiates. „Tegelikult oli pataljoniülemal vaja turu piirkonda inimesi, kes füüsiliselt, jalad maas, kõnniksid seal ringi.”

Turg oli kiirteel number kümme. See oli üks kahest Bagdadi kesklinna viivast läänesuunalisest teest, kus asus ka lennujaama tohutu sõjaväebaasi põhjavärav. Kahe kiirtee vahelisel alal asuvat väljaveninud Abu Ghraibi linnaosa kutsusid ameeriklased hellitavalt Bagdadi „hemorroidiks”. Viisakamatest linnaosadest pärit iraaklased pigem vältisid selle kandi külastamist juba Saddami režiimi ajal.

Juba esimestel patrullidel veoautoga turult läbi sõitmine tähendas seda, et pärast oleks saanud köögiviljasuppi keeta. Loobiti kartulite, porgandite, tomatitega ning sekka lendas ka mõni kivi. Sellega harjus, kuni ükskord veeres kastis F1 granaat. Selle väljaviskamine käis nii kähku, et keegi ei saanudki aru, kas tegu oli õppegranaadiga või unustati lihtsalt splint välja võtta.

„Turul jalgsipatrulle tehes sai ikka elu näha,” meenutab Pärn. „Rahvast oli palju ja tihedalt, kõik põrnitsesid altkulmu, eriti lihunikud. Väga kiirelt sai selgeks, et oma sektorit tuli jälgida ja karjuda, kui midagi toimus. Mitmel korral õnnestus varjuda, kui keegi karjus: „Granaat!”.”

„Kui me autod saime, siis neil ei olnud midagi peal ja istekohad olid selg väljapoole,” räägib Tooming. „Et natukenegi välja vaadata, siis panime jalad üle ääre ja istusime nagu mingid šefid. See oli nii kuni esimese laksuni.”

Laks ei andnud ennast varitsusena kaua oodata. Esimesele öisele läbiotsimisoperatsioonile minnes tehti hirmsad plaanid, kuid oja kallast mööda tagasi tulles satuti varitsusse.

„Tagantjärele on raske öelda, mis tol hetkel peast läbi käis,” meenutab autojuht nooremseersant Küllo Lumi. „Tõmbasin pea õlgade vahele, vaatasin aknast välja nii vähe kui võimalik, pedal-to-the-metal nii nagu õpetatud, et kähku tsoonist minema jõuda. Selline mõte oli tegelikult ka, et huvitav on ja et isegi tahaks seal kastis pigem olla.”

Pärn oli kastis näoga varitsuse poole ja kuulis, kuidas kalašnikovi kuulid mööda vihisesid. Kohalikud polnud eriti kogenud ja olid ilmselt Hollywoodi märulifilmidest näinud, kuidas puusalt valanguid lasta. Killzone’ist saadi läbi, nii et kellelgi polnud kriimugi.

„Pärast seda tulevahetust mõtlesin asjadele, millele ma kunagi varem pole mõelnud,” räägib Adoson. „Me sõitsime tagasi baasi, tegime reorganiseerumise ja moona tasajagamise ning siis ootasime pataljoniülema luba uuesti sinna alale minna. Ma mõtlesin esimest korda tõsiselt sellele, kas ma üldse sealt enam tagasi tulen. Sel hetkel tundsin kõige suuremat hirmu.”

Kui hiljem autod üle vaadati, siis tundus, et oli tohutult vedanud – autod olid sõelapõhjaks lastud. Täpsemalt uurides selgus, et enamik kuuliauke läheb seestpoolt väljapoole. Liikuvast autost äärel istudes oli võimatu täpselt tulistada.

„See oli murdehetk,” ütleb Kinnunen. „Me saime aru, et nii see asi ei lenda. Kiirelt saime aru, et kasti keskel tuleks seljad kokku panna. Soomukitehases vaatasime veidi ringi ja leidsime paraja mõõduga metallplaadid, mida portedele panna. Taha otsisime kardaaniristi, et kuulipildujal mingi kinnitus oleks. Ja siis paari päevaga ehitasime autod ümber. Ameeriklased käisid vahepeal küsimas, et mis me teeme. Vastasime, et oma asja teeme.”

Oma vastutusala saades hakkasid päevad rutiinsemaks muutuma. Pataljon tahtis, et rühm kolm korda päevas turul patrulliks, värava valvet toetaks ja aeg-ajalt öiseid reide teeks. Muus osas olid rühmal vabad käed, aga ega vaba aega eriti üle ei jäänud nende kohustuste kõrvalt.

„Kirbe higihais on esimene asi, mis meelde tuleb,” räägib Pärn. „Iga päev oli pesupäev, vahel isegi kolm korda päevas. Patrullist tulles higilaike enam ei olnud, kõik oli üks suur valge soolakamakas. Pesid vormi ära, panid rippuma ja kümne minuti pärast võtsid sealt tuhkkuiva vormi.”

Tavaliselt üks jagu mehitas vahetustega värava positsioone, teine jagu käis patrullis ja oli pidevas valmisolekus välja sõitma. Kolmandal jaol oli teoreetiliselt vaba aeg, aga kuna patrullis käidi suuremate jõududega, siis tegelikult peaaegu kellelgi vaba aega ei olnud. Isegi rühma juhtkond käis patrullides, et meestele vähegi puhkust anda.

„Üpris pingeline oli, aga päevased patrullid pidime ära tegema,” räägib Rikand. „Kord nähes, kui väsinud mu mehed on, otsustasin ise teise jaoga patrulli minna. Turul hakkas patrulli jaoülem tõlgi abil kellegagi vestlema. Meie ülesanne oli teda lihtsalt julgestada seal. Korraga lendas midagi üle tee ja ega need mehed mööda ei viska – kuhugi sinna ringi keskele see tuli ka. Ma sain ainult selja keerata ja kui see kõmakas käis, siis olime pikali maas. Mina sain killu, üks kutt sai killu kõhtu ja paljudel olid näokriimustused.”

Rikandi kild midagi väga tõsist ei olnud ja algul ei tundunud, et ka teise mehe kild kõhus midagi tõsist oleks. Kuni ta verd hakkas kusema, sõna otseses mõttes, ja ta haiglasse suunati ning hiljem koju saadeti. Kogu missiooni vältel said pea pooled rühmaliikmetest haavata.

Rühm arenes pidevalt. Eks alguses vaadati palju, mida ameeriklased tegid ja õpiti nende mustrid selgeks. Seda täiustati oma vajaduste ja teadmiste põhjal ning nii sündiski nn „Kinnuneni taktika”.

„Ameeriklaste probleem oli, et kui nemad operatsioonidel käisid, siis nad ei leidnud midagi, aga kui meie käisime, siis meil oli kõik käes,” ütleb Kinnunen. „Me sõitsime kauge kaarega kohale, jalastunult liikusime varjatult objektile. Panime sise- ja välisperimeetri paika ja siis sõitsime masinaga kohale nagu rünnakrühm. Masinalt üle aia ja kui keegi põgeneda tahtis, siis perimeetril peeti ta kinni. Usakad arvasid, et kui tankiga maja ette sõidavad, siis kõik ootavad neid.”

Tihti käidi reididel n-ö „järelnoppimist” tegemas kohtades, kus eriüksused olid juba üle käinud. Teinekord sõitis aga tumedate klaasidega eriüksuse Land Cruiser kaasa. Inimesed rivistati üles, neist tehti pildid, fotoaparaat anti masinasse ja sealt öeldi, keda neil vaja on kinni pidada.

Ühelt reidilt tagasi sõites satuti jälle varitsusse. Kolonni tulistati RPG-ga (reaktiivgranaadiheitjaga). Esimene läks maapõrkega üle auto. Gaas põhjas pandi minema.

„Kohe jooksis teine pätt RPG-ga välja,” meenutab Pärn, kes tol hetkel veoauto kastis oli. „Jõudsime paar valangut sinna sõidu pealt anda, aga ta jõudis enne lasta. Mõtlesin veel, et kuradi hästi on sihitud see RPG. Kõik oli nagu aegluubis. Nägin, et see tuleb otse portesse, aga enne tabamist muutis õnneks suunda ja läks üle kasti nurga minust meetri kauguselt mööda. Pärast olid suitsujutid näo peal.”

Veidi eemal jalastuti ja mindi sündmuskohta uurima. Kohale saabusid ka ameeriklased tankidega. Pärna sõnul hoidsid ameeriklased eestlasi väga. Kui nad kuulsid, et stone’sid keegi kimbutab, siis Abramsite müra oli kohe kosta. Ka helikopterid saadeti kohale, kes siis rühma tagasi baasi saatsid.

„Esimesed tõeliselt ohtlikud asjad olidki IED-d, mida me leidma hakkasime, ning ajaga muutusid need suuremaks ja ohtlikumaks,” ütleb Mäeorg. „Esimesi käisin isegi lähedalt uudistamas. Väga hea adrekas kaasnes sellega.”

Hommikuti sõitis pataljoni tankipatrull enamiku marsruutidest läbi, et korjata suuremad IED-d enda peale ära – tank on ikkagi tank. Aga korra said nad turul varitsuses natukene haiget. Eestlastel paluti siis vastuvaritsus teha, et näha kust ja millega tanki lastakse ning võimalusel oht likvideerida.

„Kui hommikul need tankid tulid, siis nad jäid täpselt meie juures seisma ja tankitoru vaikselt keeras meie poole ja üles, nii et võisime majakatuselt torusse sisse vaadata,” räägib Rikand. „Meie ainukene identifitseerimisvahend oli plaaster kiivri peal. Jäi mulje, nagu nad sihiksid meid korralikult välja. Kõik, mis teha saime, oli kiiver peast võtta ja seda plaastrit näidata, et palun ära tee midagi – kõhu alt võttis ikka korralikult kõhedaks.”

Ühe öise patrulli ajal käis pauk ja tolmupilv oli üleval. Kui pilv kadus, oli esimene auto kadunud. Tagumises autos mõeldi, et mis kabelimats see oli, et terve auto on kadunud. Auto oli gaas põhjas ümber kvartali pannud ja tuli tühjade rehvidega tagant järele.

„Oi me fakkisime, kui rehvid katki läksid!” räägib Pärn. „Nende vahetamine oli väga old school. Olid jalgupidi rehvi peal ja kirkaga vehkisid seal nagu kaevandaks kulda. Päevas oli kolm patrulli ja absoluutselt iga kord läks mõni rehv katki. Kui teised puhkasid vahepeal, siis autojuhid-kullakaevajad tagusid rehve.”

Ühel täiesti tavalisel reedesel päeval, 31. oktoobril, ameeriklaste jaoks Halloweeni päeval ja iraaklaste jaoks ramadaani viiendal päeval, sõitis üks ameeriklaste kolonn Abu Ghraibi turult läbi. Üks kohalik maastur keeras neile ette, millest lihtsalt üle sõideti. Ükski inimene kannatada ei saanud, aga see oli veepiisaks, mis sipelgapesa keema ajas. Kui eestlaste patrull turule jõudis, oli olukord juba eskaleerunud.

„Võtsime algul äraootava positsiooni,” räägib Kinnunen. „Binokliga vaatasime, nägime juba relvi rahvamassi sees, aga ega me ei saanud ju ometi lasta sinna. Pataljon saatis suured abijõud kohale.”

Ühel hetkel lasti olukorda jälgivaid eestlasi miinipildujaga, varjuda polnud seal kuhugi. Alguses ei saadud aru, miks miinid ei lõhke. Õnneks ei saanud laskjad ise aru, mis moon neil on ja lasti suitsu. Üks miin tuli meestest paari meetri kaugusele politseiauto esiklaasist sisse.

Siis tuli kellelgi idee, et eestlased võiks Bradley jalaväesoomusmasinatega turu keskele rahvamassi viia, et nad seal ninamehed kinni saaks võtta. Soomukid jäid kõva kivirahe alla ja hakati ka granaatidega loopima. Tavaliselt ei teinud need Bradley’le midagi, aga üks granaat plahvatas õnnetult õhuvõtuava peal ja soomuk tõmbas ennast suitsu täis. Keegi ameeriklastest soomukis karjus: „Fire!” (põleb) ja tuldi 180 kraadi tagasi.

„Seal oli hetki justkui multifilmist,” meenutab Pärn. „Usakad läksid hooga mingit objekti ründama. Veidi hiljem jooksid sama teed mööda tagasi ja mõned meetrid nende selja taga kõlasid granaadiplahvatused.”

Peagi läks olukord täiesti käest ära. Ameerika sõjaväe pioneerid olid hiljuti turule uued hooned ehitanud ja neid kasutati nüüd positsioonidena, millelt pataljoni rünnati. Pataljoniülem otsustas selle turu maatasa teha.

Selleks ajaks tsiviliste enam turule ei olnud jäänud. Tankid võtsid ennast külg külje kõrvale ja sõitsid sellest turust lihtsalt üle, samal ajal kuulipildujatega maju läbi lastes. Eestlased julgestasid seda ja see kestis poole ööni välja.

„Siis öeldi, et meie pool on see ja minge tooge surnud-haavatud välja, mida me ka tegime,” ütleb Kinnunen. „Pataljoniülem kutsus mind pärast seda enda juurde ja ütles, et „Eero, kõik on p…s, aga täna on see päev, kui ükskõik mida sa kunagi vaimusilmas ette oled kujutanud, mida sa siin turu peal teha oled tahtnud, siis täna võid kõike seda teha, sest täna on kõik p…s.” Siis kammisime ühe sisekompleksi läbi, sest olime veendunud, et sealt tuleb palju jama ja kuhu me muidu eales ei oleks läinud trügima.”

Kaks päeva hiljem mindi uuesti turule patrullima. Jaoga oli laskurina kaasas ka rühmavanem Adoson. Ta oli jalgsipatrullis viimane.

Ühel lagedamal kohal busside vahel kaotas ta korraks teistega silmside. Uuesti järele jõudes kuulis ta granaadisütiku plaksatust. Tegelikult visati ühel ajal kolm granaati. Ta jõudis selja taha vaadata ja hüüda „Granaat!”, kuid jooksma hakates kukkus põlvele.

„Proovisin ennast seal nii vastu maad suruda kui võimalik ja granaat plahvatas,” räägib Adoson. „Vaatasin, et käsi on verine ja jalg veritseb, aga tundsin, et käia saan ja jooksin esimese varje taha. Teised andsid kattetuld, eemaldusime lähimasse tugipunkti ja kui sinna jõudsin, siis tundsin, et olen pääsenud ja põlv kadus kohe justkui alt ära.”

Röntgen avastas tema käest ühe killu ja jalast kaks kildu ning põlve side oli rebenenud. Ta proovis karkudega seal ringi käia, aga vigastus hakkas hullemaks minema ja rühmameedik soovitas uuesti arsti juurde minna. Rühma juurde tagasi Adoson enam ei tulnud ja nädala pärast viidi ta meditsiinilennukiga Saksamaale.

Eestis olukorrast Iraagis ega ka ESTPLA-7 tegevusest tol ajal suurt midagi ei teatud. Kõike varjutas salastatuse loor.

„Natukene koomiline oli, kui kõik kuulutati salajaseks – nii minek, olek kui ka tulek,” meenutab Rikand. „Samas, noore poisina oli see pigem äge – sa teed midagi, millest keegi teine ei tohi midagi teada.”

Eestisse tehti küll igal õhtul ettekandeid, aga tegelikku olukorda oli sõnadega väga raske edasi anda. Ühel hetkel missiooni lõpu poole, kui hakkas väga palju IED-sid tulema, saadeti olukorda inspekteerima kaitseväe delegatsioon.

Delegatsioonile mindi lennujaama vastu, kuid nende saabumine hilines ja kohapeal tuli neid ööpäev läbi oodata. Autojuht Lumi mäletab, et ta oli sellest ootamisest üsna ärritunud ja mõtles endamisi, et tagasiteel võiks Pommialleel IED saada. Et nad näeksid, milline olukord seal tegelikult on. Ja ta sõnuski ära.

„Ma olin teise veoka roolis ja täpselt esimese auto kõrval käis latakas, nii et mulle igasugust sitta ja sodi esiklaasi lendas,” räägib Lumi. „Tallasin pidurit, tagurpidi käik sisse ja sõitsin nii kaugele tagasi kui sain, jäin seisma ja siis oli selline hämming. Üks major oli meie kastis ja korraks oli vaikus ning siis ma käratasin kasti: „Kõik jalastuda!”.”

Kinnuneni arvates kirjutasid need vaatlejad olukorrast väga hea analüüsi, aga kusagil pandi sellele salajane tempel peale ja see info ei jõudnud kuhugi, kus seda vaja oli.

„Ega meil ei olnud mingit lootustki, vähemalt minul mitte, et kogu see üritus meil maru hästi läheb,” räägib Kinnunen. „Eks ma saatsin koju ka mitu meest. Ega tavaliselt keegi otse ei öelnud, et ta kardab. Varasematel missioonidel selliseid probleeme polnud.”

Peaaegu iga kord kui väljas käidi, oli mingi kontakt ja eks nii see hirm tasapisi tekkiski. Kui juurde lisada veel meeletu kuumus ja pidev magamatus, siis kõik see on vägagi mõistetav. Kõik kartsid, aga mõned tulid hirmuga paremini toime kui teised.

„Üks mees tunnistas, et kardab ja vajab abi,” räägib Tooming. „Ameeriklastelt saime psühholoogi, kes panigi kuti rajale tagasi. Ta tegi aumehena missiooni lõpuni ja läks pärast reservi. Ja siis on sul kõrval teine mees, kes ei tunnista, et kardab ja pidurdab kogu seda püha üritust. Lõpuks saatsime tema ka koju.”

Mäeorg mäletab, et lõpu poole oli ikka juhtumeid, kus ta vahel agressiivseks muutus. Temaga eriti midagi põnevat ei juhtunud ja ta arvab, et see võis äkki kadedust tekitada. Pealegi oli väikses kollektiivis omavahelisi pingeid, millega ei jõutud tegeleda ja mis jäid lahenduseta.

„Ma ise arvasin, et ei karda midagi, aga mitteteadlikult äkki ikka kartsin ka,” räägib Mäeorg. „Võib-olla mitteteadlikult tahtsin sealt ära, aga endale ma seda ei tunnistanud. Närvid olid ikka krussis. Mida rohkem ma mõtlen nende sündmuste peale, seda enam tuleb meelde, et olin rahulolematu ja pimedat raevu täis. Väiksemadki asjad võisid närvi ajada.”

Veidi enne jõule saabus uus rühm. ESTPLA-8 enam rahuvalvemissioonile ei tulnud. Oldi veidi paremini olukorraks ette valmistatud ja seda tänu ESTPLA-7 õppetundidele.

„BALTBAT-i kool oli väga hea ja see meid ilmselt välja vedas,” arvab Kinnunen. „Meil ei olnud probleeme nende terminitega, mida ameeriklased kasutasid, sest lahingupidamise põhimõtted olid samad. Ühist keelt oli väga lihtne leida.”

„Me pidime palju improviseerima,” ütleb Mäeorg. „Ise välja mõtlema, kuidas patrullime ja kuidas vahesid hoiame. Mina toetusin peamiselt kahele asjale: BALTBAT-i 15nädalasele MTC (Military Training Course ehk BALTBAT-i sõduri baaskursus) kursusele ja ühele nädalasele politseikursusele, mille kunagi enne Kosovo missiooni sain.”

Kuigi tankipataljon, mille koosseisus eesti rühm oli, ei olnud võib-olla kõige tugevam kergejalaväe ülesannetes, siis nende suhtes oli kõigil ikkagi väga suur austus. Ameeriklaste professionaalsusest oli rohkesti õppida.

„See, et Briti merejalaväelased olid Paldiskis meid kunagi välja õpetanud, andis meile eeldused selleks missiooniks,” arvab Tooming. „Kuni Iraagi missioonini ei tahtnud ülejäänud kaitsevägi säärasest taktikast mitte midagi kuulda. See taktika töötas ja alles siis hakati sellele veidi tähelepanu pöörama. Kuni nende missioonideni iga väeosa tegi seda, mida ise tahtis.”

Rikand ja Mäeorg liitusid tagasi tulles rahuoperatsioonide keskuse väljaõppemeeskonnaga, kus nad hakkasid nende põhimõtete järgi teisi õpetama. Oluliseks motivaatoriks oli nende enda kesine ettevalmistus enne Iraagi missiooni.

Aja jooksul ESTPLA rühmasid ette valmistades kujunesid välja sedalaadi missiooni jaoks sobilikud lahingudrillid. Lühiformaadis said need ka paberile pandud, eelkõige instruktorite enda jaoks, kuna sellel ajal keegi õppekogemusi ei kogunud. Missioonil osalenud inimeste kaudu levisid need teistessegi väeosadesse ning nüüd, 15 aastat hiljem, on mõned nendest üks ühele jõudnud kaitseväe jao- ja rühmadrillidesse.

„Olgugi et drillid on lihtsad, peaaegu universaalsed, aga kümme rida drilli kirjeldust ei ole piisav, et õpetada jagu sõdima,” räägib Mäeorg. „Nii mõnigi oluline asi, mis lisandus neile kümnele reale, on aja jooksul kaduma läinud ja tulemuseks pole enam sugugi mitte see, mida omal ajal sai õpetatud.”

Tihtilugu ei saa võib-olla kaitseväelased enam aru, miks drille just nii tehakse või et ka teised variandid on olemas. Üldiselt võib siiski väita, et Iraagi missioonist oli kaitseväele pigem kasu. Kuigi mitte ainult.

Mittekonventsionaalse sõja teema tuli igale poole sisse ja millalgi unustati konventsionaalse sõja teema peaaegu üldse ära. See oli kogu NATO-s nii. Mäeorg toob näiteks, et ühel harjutusel kompanii tegi rünnakut ja see jäi seisma, sest neil oli üks haavatu.

„Hiljem hakati missiooniüksusi ka teiste väeosade inimestega komplekteerima,” räägib Rikand. „Kohale tulles nad ütlesid, et on juba valmis minema ja saaksid kõigega hakkama. Prooviks andsime neile siis ühe jao rünnaku korraldamise ette ja elu näitas, et ega nad sellega tegelikult hakkama ei saa.”

Iraagi missioonid andsid kaitseväele enesekindluse, et suudetakse sõjaolukorras toime tulla. Kuigi konkreetseteks oludeks ette valmistada ei olnud võimalik ja tegelikult muutusid ka kohapeal olles olud pidevalt, siis tekkis arusaamine, milline väljaõpe aitab oludega kohaneda.

Praegu ei ole kaitseväel ühtegi väga kuuma missiooni. Ja kui kuulid üle pea ei lenda, siis on sihti silme eest lihtne kaotada. 2003. aasta teises pooles puudus küll Iraagis rindejoon, kuid eesti rühmal oli seal sama palju konventsionaalset sõjapidamist kui mittekonventsionaalset.

Selle missiooni otsest mõju kaitseväele on raske välja tuua, sest pigem oli mõju kaudne. Jutud levisid suuliselt ja mitu ESTPLA-7 võitlejat läks teenima teistesse väeosadesse, kus nende kogemustega hakati arvestama. Kindlasti tasub nende lugu meeles pidada, sest ajalool on komme ennast korrata.