LUMEEIT J. ja W. Grimm
Ühel lesknaisel oli kaks tütart. Üks oli ilus ja virk, teine aga inetu ja laisk. Ema armastas inetut ja laiska tütart rohkem, ja teisel tuli majas kõik tööd ära teha. Virk tüdruk pidi iga päev suure
maantee ääres kaevu juures istuma ja nii palju ketrama, et sõrmed vermes olid. Kord sai koguni värten veriseks. Tüdrukuke kummardus üle kaevurakke, et värtnat puhtaks pesta. Värten aga veeres tal käest ja kukkus kaevu. Tüdruk puhkes nurma ja jooksis emale jutustama, mis oli juhtunud. Ema tõreles ja oli nii halastamatu, et ütles: „Lasid värtna kaevu kukkuda, siis too ta ka välja!“ Tüdruk läks kaevu juurde tagasi ega teadnud, mis peale hakata. Hirmuga hüppas ta kaevu ja kaotas meelemärkuse. Kui ta jälle toibus, leidis ta enese ilusalt, päikesepaisteliselt aasalt, kus tuhandeid lilli õitses. Tüdruk läks aasa mööda edasi ja jõudis ahju juurde, mis leibu täis oli. Leivapätsid hüüdsid: „Võta meid välja, võta meid välja, muidu kõrbeme, oleme ammu juba küpsed!“ Tüdruk läks ahju juurde ja võttis leivalabidaga kõik leivad üksteise järel välja. Seejärel läks ta edasi ning jõudis õunapuu juurde, mis õunu täis oli. Puu hüüdis: „Raputa mind, raputa mind, õunad on kõik juba küpsed!“ Tüdruk raputas puud. Õunu langes kui rahet. Ta raputas seni, kuni puu otsas enam ühtegi ubinat
polnud. Kui ta kõik õunad ühte kuhilasse oli pannud, läks ta edasi. Lõpuks jõudis ta väikese maja juurde. Majast vaatas välja vana naine, kellel olid nii suured hambad, et tüdruk kartma lõi ja ära joosta tahtis. Vana naine aga hüüdis talle: „Miks sa kardad, armas laps? Jää minu juurde. Kui sa majas kõik tööd korralikult ära teed, läheb sul hästi. Vaata ainult, et sa mu aset hästi kohendad ja hoolsalt patju klopid, nii et suled lendavad. Siis sajab maa peal lund: olen lumeeit.“ Et eideke temaga nii sõbralikult rääkis, võttis tüdruk südame rindu ning nõustus ta teenistusse jääma. Ta tegi kõik eidekese meele järgi ja kloppis ta patju alati hoolega, nii et suled nagu lumeräitsakad ringi lendlesid. Selle eest oli tüdrukul hea põli: ei ühtki halba sõna ja iga päev paremad palad laual. Nii oli hea tükk aega lumeeide juures möödunud, siis aga jäi tüdruk kurvameelseks. Algul ei teadnud ta isegi, mis tal viga on. Viimaks taipas ta, et see on koduigatsus. Kuigi tal siin tuhat korda parem oli, siiski kippusid meel-mõtted kodukanti. Lõpuks ütles ta lumeeidele: „Mind vaevad koduigatsus. Kuigi mu käsi siin hästi
käib, ei või ma siia kauemaks jääda, tahan üles omaste juurde tagasi.“ Lumeeit vastas: „See meeldib mulle, et sa jälle koju tahad minna. Sa oled mind truult teeninud. Ma viin su ise üles.“Ta võttis tüdrukul käest kinni ja viis ta suure värava ette. Värav avanes, ja kui tüdruk parajasti värava all seisis, hakkas jämedat kuldvihma sadama ning kõik kuld jäi tüdrukule külge, nii et ta üleni karraga kaetud oli. „See on sulle selle eest, et sa virk olid,“ ütles lumeeit ja andis talle ka kaevu kukkunud värtna tagasi. Siis sulgus värav ja tüdruk oligi maa peal, üsna kodu lähedal. Kui ta õues jõudis, istus kukk kaevurakkel ja hüüdis: „Kukeleegu, meie kuldane kullerkupp jälle kodus!“ tüdruk läks tuppa ema juurde. Kuna ta oli üleni kaetud kullaga, võtsid ema ja õde teda hästi vastu. Tüdruk jutustas kõigest, mis temaga oli juhtunud. Kui ema kuulis, kuidas ta oma suure varanduse oli saanud, tahtis ta, et inetu ja laisk tütar sama õnne osaliseks saaks.
Laisk tüdruk pidi kaevu äärde istuma ja ketrama. Et värten verega kokku saaks, pistis ta käe kibuvitsapõõsasse ja torkas endale sõrme. Siis viskas ta värtna kaevu ja hüppas ise järele. Ka tema jõudis ilusale aasale ja läks sama rada mööda edasi, mis õdegi. Kui ta ahjuni jõudis, hüüdsid leivapätsid: „Võta meid välja, võta meid välja, muidu kõrbeme, olema ammu küpsed!“ Laisk aga vastas: „Mis ma sest saan, kui end ära määrin,“ ja läks edasi. Peagi jõudis ta õunapuu juurde. See hüüdis: „Raputa mind, raputa mind, õunad on kõik küpsed!“ Tüdruk aga vastas: „ Leidsid ka enda arust paraja, nii võib mõni õun mulle veel pähe kukkuda,“ ja läks edasi. Kui ta lumeeide maja juurde jõudis, ei kartnud ta sugugi, sest oli ta suurtest hammastest juba kuulnud. Tüdruks astus kohe lumeeide teenistusse. Esimesel päeval püüdis ta end kokku võtta – oli virk ja tegi kõik, nagu kästi, sest ta mõtles kullahulgale, mida kingiks lootis saada. Teisel päeval jäi ta juba laisemaks ja kolmandal veel rohkem. Hommikuti ei tahtnud ta kuidagi üles
tõusta. Ka lumeeide aset ei teinud ta nii nagu tarvis ega raputanud patju, nii et suled lendasid. Lumeeit tüdines tüdrukust peagi ja ütles talle teenistuse üles. Laisk oli sellega väga rahul ja arvas, et nüüd tuleb kullavihm. Lumeeit viis ka tema värava juurde. Kui tüdruk aga värava all seisis, valati talle kulla asemel suur katlatäis pigi kaela. „See oli tasu sinu teenistuse eest,“ ütles lumeeit ja sulges värava. Üleni pigiga kaetud, jõudis laisk tüdruk koju. Kukk kaevurakkel, kui ta tüdrukut nägi, hüüdis: „Kukeleegu, Meie pigine piiga jälle kodus!“ Pigi jäi aga tüdrukule eluksajaks kõvasti külge.