Bremeni linna moosekandid J. ja W. Grimm
Oli kord mehel eesel, kes juba palju aastaid kannatlikult kotte veskile oli vedanud. Eeslil aga hakkas jõud otsa lõppema. Ta jäi töö jaoks üha kõlbmatumaks. Peremees ei tahtnud teda enam heameelega sööta. Eesel taipas, kustpoolt tuul -1-
puhub, ja jooksis minema. Ta asus teele Bremeni poole, lootes seal linna moosekandiks saada. Kui ta mõne aja oli käinud, kohtus ta teel lamava jahikoeraga. See lõõtsutas nii, nagu oleks ta enese väsinuks jooksnud. „Miks sa nii kangesti ähid, Pauka?“ küsis eesel. „Oh,“ vastas koer, „olen juba vana ja jään iga päevaga aina nõrgemaks. Kuna ma enam jahil ei jaksa käia, tahtis peremees mind maha lüüa, mina aga põgenesid ära. Kuidas nüüd küll leiba teenida?“ „Tead mis,“ ütles eesel, „mina lähen Bremenisse ja hakkan seal linna moosekandiks. Tule minuga kaasa ja hakka ka muusikaga tegelema. Mina mängin lautot, sina hakka trummi lööma.“ Koer oli nõus ja nad jätkasid kahekesi teekonda. Ei kulunud kuigi palju aega, kui nad kohtusid tee ääres istuva kassiga. Sellel oli niisugune nägu peas, nagu oleks kolm päeva vihma sadanud. „Mis sinuga on juhtunud, vana Habemepuhastaja?“ küsis eesel. „Kuidas siis rõõmus saab olla, kui sulle elu kallale kiputakse,“ vastas kass. „Olen juba vana, mu hambad on nüriks jäänud. Kuna ma parema meelega ahju taga istun ja nurru löön kui hiiri taga -2-
ajan, tahtis perenaine mu ära uputada. Pääsesin küll tulema, aga nüüd on hea nõu kallis, kuhu minna.“ „Tule meiega Bremenisse. Sa oled öistes kontsetrides ju asjatundja, võid seal linna moosekandiks hakata.“ Kassile meeldis see plaan ja ta läks kaasa. Kolme maapagulase tee viis mööda talust, mille väraval istus kõigest jõust laulev kukk. „Sa karjud, nii et luust ja lihast läbi käib,“ ütles eesel, „mis on juhtunud?“ „Ennustasin küll ilusat ilma,“ seletas kukk, „aga kuna homme on pühapäev ja tuleb külalisi, ei heida perenaine mulle armu. Ta käskis köögitüdrukut minust homme suppi keeta. Pean täna õhtul laskma endal pea maha lüüa. Nüüd karjun veel täiest kõrist, nii kaua kui saan.“ „Kuule, Punapea,“ ütles eesel, „tule parem meiega kaasa, me lähme Bremenisse. Surmast paremat leiad igal pool. Sul on hea hääl ja kui me koos musitseerime, siis see juba on midagi.“ Kukk oli ettepaneuga päri ja nad jätkasid teekonda neljakesi. Bremenisse ei jõudnud nad aga ühe päevaga. Õhtul peatusid nad metsas, kavatsedes seal -3-
ööbida. Eesel ja koer heidsid maha suure puu alla, kass ja kukk aga valisid endale magamiskoha puu latva, kus oli kõige kindlam. Enne magama jäämist vaatas kukk ta veel korra igasse ilmakaarde. Äkki paistis talle, nagu näeks ta eemal tulukest vilkumas, ja ta hüüdis oma kaaslastele, et üsna lahedal peaks maja olema, sest valgus paistvat. „Siis peame üles tõusma ja sinna minema,“ arvas eesel, !see võõrastemaja siin on viletsa-võitu.“ Koer lisas, et paar konti ja veidi liha kuluksid talle marjaks ära. Nad hakkasid sinnapoole minema, kust valgus paistis, ja nägid seda peagi heledamini kumamas. Tuluke muutus ikka suuremaks. Lõpuks jõudsid nad heledasti valgustatud röövlimaja juurde. Eesel kui kõige suurem lähenes aknale ja vaatas sisse. „Mida sa naed, Pikkkõrv,“ küsis kukk. „Mida ma näen?“ vastas eesel. „Rikkalikult kaetud lauda, röövlid aga istuvad laua ääres ja lasevad endile hea maitsta.“ „See oleks juba midagi meie jaoks,“ sõnas kukk. „Jajaa, kui me seal oleksime!“ ütles eesel. Nüüd pidasid loomad nõu, kuidas röövleid minema ajada, ja leidsid lõpuks lahenduse. Eesel pidi esijalgadega aknalauale toetuma, koer talle -4-
selga hüppama, kass koera selga ronima ja lõpuks kukk üles kassi pea peale lendama. Nii nad tegidki, märguande peale aga alustasid kõik kontserti: eesel kisendas, koer haukus, kass näugus ja kukk kires. Siis sööstsid nad läbi akna tuppa, nii et ruudud klirisesid. Koleda kisa peale kargasid röövlid püsti, mõeldes tondi sisse tulevat, ja põgenesid suure hirmuga metsa. Nüüd istusid neli kaaslast lauda, võtsid isuga seda, mis lauale järele oli jäänud ja sõid, nagu oleksid neli nädalat näljas olnud. Kui neil kõht täis sai, kustutasid nad tule ja otsisid endale magamisaseme, igaüks oma meele järgi ja tahtmist mööda. Eesel heitis sõnnikule, koer ukse taha, kass koldele sooja tuha ligi ja kukk pennile. Nad olid pikast teekonnast väsinud ja uinusid pea. Kui röövlid pärast keskööd majas enam tuld põlemas ei näinud ja kõik vaikne kuuldus olevat, ütles pealik: „Me poleks ometi tohtinud nii argpüksid olla.“ Ta läkitas ühe oma mehe maad kuulama. Saadik leidis maja täielikus öörahus. Ta läks kööki, et tuld süüdata. Kassi põlevaid silmi pidas ta hõõguvaiks süteks ning sirutas nende poole tuletiku, et see süttiks. Kuid kass ei -5-
mõistnud nalja, hüppas röövlile näkku, turtsus ja küünistas. Röövel ehmus koledal kombel ja tahtis uksest välja joosta. Ukse taga aga lamas koer, kes üles kargas ja teda jalast hammustas. Kui röövel nüüd üle õue joostes sõnnikuhunnikust möödus, andis eesel talle veel tagumise jalaga tugeva hoobi. Kukk, kes kära peale unest oli ärganud ja täiesti virgunud, hüüdis pennilt: «Kukeleegu!» Röövel jooksis nagu jalad võtsid pealiku juurde tagasi ja teatas: „Oh, majas istub hirmus nõid, puhus mulle näkku ja küünistas mind oma pikkade sõrmedega. Ukse ees seisab mees noaga. See torkas mulle jalga. Õues aga lamab must koletis, too virutas mulle puunuiaga. Ja ülal katusel istub kohtunik, kes hüüdis: „Tooge see kelm siia! Tegin, et tulema sain.“ Sellest ajast peale ei julgenud röövlid enam majja tagasi minna. Neljale Bremeni moosekandile aga meeldis seal üpris hästi, nii et nad sealt enam ära tulla ei tahtnudki. Sellel, kes lugu viimasena jutustas, on suu veel soe.
-6-