Tugevate paaride saladused

Julie Bulitt ja David Bulitt

TUGEVATE PAARIDE SALADUSED

Paaride isiklikud lood ja toimimisviisid pikaajalistes suhetes

Esimene peatükk. Kas meil on neilt paaridelt midagi õppida?

Mõttetera „õnnetuna leiad tuge teiselt õnnetult“ paikapidavuse kohta leidub viiteid nii vanade kreeklaste kirjutistes, Shakespeare’i loomingus kui ka piiblis. Kui kirjutasime koos oma esimest raamatut „The Five Core Conversations for Couples“ („Viis peamist jutuajamist paaridele“), pidasime seda ammust tõde hoolega silmas. Ja kui me siis võrdlesime oma märkmeid, millest paljud olid peaaegu loetamatuks muutunud, kortsunud ja käkras lehtedele kirjutatud ning kausta pandud, hakkasime eristama selgeid ühisjooni ühelt poolt nende teemade vahel, mida Julie oli oma teraapiatundides lahanud, ja teiselt poolt nende küsimuste vahel, mis olid esile kerkinud minu kohtumistel lahutust kaaluvate inimestega, ning muidugi seostusid nendega kõik need lugematud asjad, mida me olime oma rohkem kui 35 aasta pikkuse abielu jooksul arutanud. Need seosed ühendasid lahutamatult terapeudi kabinetti ja lahutusadvokaadi bürood. Siiski ei vormunud see raamat üksnes meie professionaalsete tähelepanekute najal. Selle sügavam sisu pidi kätkema enamat. See pidi kokku põimima meie töised kogemused ja omavahelised suhted – ning ka meie endi hädad ja õnnetused.

Raamatu ilmumise järel on meieni jõudnud lõputu hulk kommentaare ja kirju, milles avaldatakse meile selle

kirjutamise eest tunnustust ning kiidetakse meid aususe ja avameelsuse eest. Ehkki nii mõnedki, meie lapsed kahtlemata nende hulgas, arvavad, et me jagasime lugejaga natuke rohkem, kui oleks vaja olnud, kajas valdavas osas tagasisidest vastu tunnustus selle eest, et olime valmis iseenda kohta nii palju avaldama. Me tundusime kui „päris inimesed“ ja lugejatele paistis see tröösti pakkuvat.

Me ei ole sugugi üksi. Igal paaril on rääkida oma lugu.

Mõnes pokkeri variandis on mängijatel lubatud anda tagasi kaardid, mida nad ei soovi, ja võtta nende asemele pakist uued kaardid. Kui suhtesse astunud inimesed oma kaardid lauale löövad, ei saa nad enam midagi asendada. Nad saavad kas kaotada või otsida viise, kuidas siiski võiduni jõuda.

Ka elu kõige suuremates katsumustes suudavad koos püsida need paarid, kel on õnnestunud leida moodus, kuidas välja jagatud kaartidega mängida. Nad koguvad ikka oma mängumärgid kokku ja valmistuvad järgmiseks ringiks.

Raamatus „The Five Core Conversations for Couples“ käsitlesime edukate suhete põhitõdesid üldisemalt: kuidas tunda ära peamisi kitsaskohti, millega enamik paare teatud eluetapil silmitsi seisavad, nendega toime tulla ja neid lahendada. Siinse raamatu lehekülgedel kaevume sügavamale: nüüd tegeleme eluraskuste ja karidega, mida paarid ei oska vältida ega suuda ka ületada.

Kas te olete selle peale kunagi mõelnud? Kuidas nad sellega hakkama saavad? Kuidas on võimalik, et mõned suhted jäävad kriisis ellu ja pärast raskuste ületamist puhkevad isegi õitsele, samas kui teised närbuvad ja kuhtuvad lihtsalt kehvasti veedetud nädalavahetuse või pealtnäha süütu erimeelsuse tõttu? Kuidas Mary ja Johni abielu nende poja surmast hoolimata püsima jäi? Ehkki Samil tekkis kõrvalsuhe, paistavad nad nüüd Jenniferiga õnnelikumad kui kunagi varem.

Kuigi Janice on alkohoolik ja valuvaigistitest sõltuvuses ning on mitme aasta jooksul korduvalt selle tõttu ravil viibinud, tulevad nad Joega siiski kõigega toime ja elavad endiselt koos. Thompsonitel on transseksuaalne teismeline: sellest teada saades oli Annie avatud ja mõistev, kuid Jack vihastas, sulgus endasse ega soostunud asjast rääkima. Sellest ei ole midagi: nad käivad ikkagi hilisõhtuti käsikäes jalutamas.

Me kõik oleme kuulnud surmaga lõppenud südameatakkidest. Niisugune atakk tabab inimest siis, kui peamises südamesse viivas veenis tekib ummistus ja süda lakkab löömast. Südamehaiguste puhul saab atakki vältida sellega, et paigaldatakse šunt, nii et veri liigub ummistuma kippuvast kohast mööda. Samasugust otsustavat sekkumist paistavad inimsuhete puhul nõudvat traumaatilised sündmused: samamoodi on vaja leida tee ohtlikust kohast mööda, lasta haaval paraneda ja siis tuleb edasi liikuda.

Paaride ja nende suhete peale mõtlesime koos kaunis palju. Arutasime kõiki küsimusi ja kaalusime, kuidas on võima lik, et mõned inimesed suudavad oma suhetes surmaga lõppevat atakki vältida ja õppida ohtlikust kohast edukalt mööda minema. Siis tegime seda, mis meile kõige rohkem meeldib: rääkisime inimestega. Nende lood tegid meid sageli kurvaks, aga nende visadus ja julgus mõjusid meeltülendavalt. Neil tundidepikkustel vestlustel oli ka ootamatu tagajärg: need paistsid toimivat nagu kahesuunalise liiklusega tänav. Meie Juliega saime vastu nii mõndagi, mida olime ka lootnud: hakkasime tasahaaval taipama, kuidas paarid suutsid rasked ajad üle elada, nii et ehkki nende suhe kannatas ja vajus mõnikord kreeni, püsis see ikkagi pinnal. Nende jaoks, kes oma lugusid meiega jagasid, oli vestlus sageli puhastav ja lasi uuesti sügavalt hingata. Kui nad olid end meile avanud, mure valla päästnud ja loo ära rääkinud, tundsid nad end paremini.

Neile lehekülgedele on talletatud palju valu. Samas leidub siin ka vastupidavust ja otsusekindlust. Leidub lojaalsust ja julgust. Leidub armastust. Me loodame, et need lood pakuvad teile lohutust ja annavad jõudu säilitada oma suhet ka kõige raskematel aegadel.

Julie ja David

Teine peatükk.

Kuidas elada edasi siis, kui sureb teie laps või lapselaps?

Maggie ja Glen istusid kõrvuti väikesel diivanil ja hoidsid teineteisel kõvasti käest kinni. Neile oli see tuttav asend.

„Kui me Lisast ja tema lapsest räägime, hoiame teineteise ligi,“ selgitas Glen.

Lisa oli nende noorim tütar. Lisa kallim oli jõhkralt tapnud nii Lisa kui ka tema veel sündimata lapse.

Maggiele otsa vaadates Glen naeratas. „Meid on alati sidunud usk. Osalt oli just usk see, mis mind otsekohe tema poole tõmbas. See võib kõlada sentimentaalselt, aga meil oli armastus esimesest silmapilgust,“ jutustas ta.

Maggie oli kolmest tütrest keskmine, sündinud välismaal ja kasvanud sõjaväelase peres.

„Me olime suure osa ajast missioonidel ning kasvasime koos lastega, kel oli ainult üks vanem ja kes olid vaesed,“ rääkis Maggie. „Mu vanemad uskusid teineteisesse ja olid väga pühendunud. Nad olid abielus üle 60 aasta. Ma olen nende käest palju õppinud.“

Glen ja Maggie kohtusid ajal, kui Maggie õppis meditsiiniõeks. Neid tutvustas üks Gleni varasem kaaslanna.

„Ma ei teadnud, kas ma pakun talle huvi,“ meenutas Maggie. „Ta oli nii enesekindel, taibukas ja kena.“

„Meil oli palju ühist,“ tõdes Glen. „Me mõlemad olime noores eas palju reisinud ja nagu ütlesin, olime me sügavalt

usklikud. Maggie on minust palju tagasihoidlikum ja kinnisem. Mina kaldun olema avatum ja räägin rohkem.“

„Glen on väga enesekindel ja võib mõjuda väga veenvalt,“ ütles Maggie.

Esimese raseduse ajal tundis Maggie end üsna halvasti ja talle kirjutati ravimeid, mille kohta nad hiljem kuulsid, et need võivad lapsel põhjustada sünnidefekte.

„Kui Jessica sündis, luges Glen kõigepealt üle tema sõrmed ja varbad,“ meenutas Maggie. „Siis andis ta mulle teada, et kõik on korras.“

„Lapse kasvatamine pakkus meile mõlemale rõõmu ja oma isarolli üle tundsin ma tohutut uhkust,“ rääkis Glen.

„Aga järgmist last ei soovinud ma enne, kui Jessica oli õppinud potil käima ega pidanud enam mähkmeid kandma.“

„Jessica oli kolmeaastane, kui Lisa sündis,“ ütles Maggie.

„Olime üsna kindlad, et jumalal on meie tarvis plaan: abielu, lapsed ja kodu, kus nad üles kasvatada. Õpetasime ka oma lapsed jumalat austama. Me mõlemad käisime tööl ja tegime karjääri,“ jutustas Glen. „Me hoolitsesime selle eest, et lapsed võtaksid omaks meie usu ja see saaks osaks nende elust. Käisime igal pühapäeval kirikus ega jätnud ainsatki korda vahele. Seadsime endale eesmärke ja tegime mõlemad kõvasti tööd, et see kõik teoks saaks. Näiteks suutsime kõrvale panna piisavalt raha ja osta ilusa maja jõe ääres.“

Kui Jessica abiellus, said nad vanavanemateks.

„Vanavanemaks olemine on hämmastav õnn,“ ütles Maggie. „Lisast oli selleks ajaks saanud õpetaja. Talle meeldis oma kahe õepojaga aega veeta.“

„Lisa suhe Tomiga tegi meile algusest peale muret. Tom tundus meile lihtsalt natuke teistmoodi, kui te taipate, mida ma silmas pean. See asi polnud nagu õige. Ta rääkis nii meile kui ka teistele, et Lisa on peast segi ja ebastabiilne. See ei olnud kaugeltki tõsi,“ jutustas Glen. „Nad läksid mitu korda

lahku, aga kui Lisa sai aru, et on rase, läks ta Tomi juurde tagasi ja nad hakkasid uuesti koos elama.“

„Ma ütlesin talle, et ta saab ka üksikemana hakkama. Ta oli hinnatud õpetaja, ta armastas lapsi ja emadus tundus talle hästi sobivat. Aga ta läks ikkagi Tomi juurde tagasi,“ rääkis Maggie. „Viimast korda nägime oma tütart ühel jalgpallivõistlusel. Me olime koos Jessica ja lapselastega. Lisa rasedus hakkas juba välja paistma ja ta säras õnnest. Ta nägi nii hea välja.“

„Me kutsusime teda nädalavahetuseks enda juurde jõe äärde. Ta ütles, et Tom oli neile mingid plaanid teinud ja ta ei saa tulla,“ jätkas Glen. „Paar päeva läks mööda ja esmaspäeval Lisa kooli ei jõudnud. See ei olnud üldse tema moodi. Koolist ei puudunud ta kunagi. Läksime tema juurde koju ja leidsime sealt ainult ta koera. Ma tean, et Lisa ei oleks koera üksi jätnud.“

„Politsei otsis teda üheksa päeva,“ lisas Maggie.

„Ma ütlesin neile, et ilmselt on ta röövitud ja kusagil kinni seotud. Ma ei suutnud ette kujutada, et ta ei ole elus,“ ütles Glen.

Lisa surnukeha oli maetud ühele lagendikule päris kodu lähedal. Ta oli koos oma veel sündimata lapsega maha lastud.

„Politsei uskus, et tapja on Tom, ja palus meilt abi, et saaks talle süüdistuse esitada,“ ütles Maggie.

„Me osalesime koos politseinike ja osariigi advokaadiga telesaates ning Tom oli meiega kaasas. Enne pressikonverentsi hakkas ta nutma; mina ütlesin, et ta saab sellega hakkama, ja hakkama ta saigi. Ta astus mikrofoni ette ja palus Lisa leidmiseks abi. Kuidagi tulime kõige sellega toime, ehkki teadsime, et ta oli Lisa tapnud,“ meenutas Glen.

Kohtu ette Tom ei jõudnudki.

„Enne kohtuistungi algust tegi ta enesetapu,“ selgitas Maggie.

„Kui me Lisa matuseks valmistusime,“ rääkis Glen, „ütles kirikuõpetaja, et meil on kaks võimalust: me võime olla jumala peale vihased või hoopis näha asja helgemat poolt –et Lisa ja ta poeg on nüüd taevas jumala juures ning nende jaoks on saabunud rahu.“

„Ma tõepoolest usun, et jumal ei anna meile kanda rohkem, kui me kanda jaksame,“ kinnitas Maggie. „Me uskusime seda kindlalt ja jäime oma veendumuse juurde. Glenil oli vaja, et ma oleksin tugev, ja ma tegin, mis suutsin.“

„Esimesed paar aastat pärast Lisa surma sukeldusime me mõlemad üksnes töösse. Mina tegin osariigi seadusandjate juures lobitööd, et võetaks vastu seadus, mis käsitleb raseda naise mõrvamist kahe inimese – ema ja veel sündimata lapse – tapmisena,“ jutustas Glen.

„Mina läksin tööle tagasi. Ma palusin, et mind ei koheldaks teistmoodi kui varem. Ma tahtsin, et asjad oleksid nii normaalsed kui võimalik. Tööl käies tundsin end paremini,“ ütles Maggie. „Kui mu isa suri, tuli ema meie juurde elama. Mingil põhjusel osutus just see kõrreks, mis murdis kaameli selgroo.“

„Maggie oli sageli vihane ja kibestunud. Me eemaldusime teineteisest, ajasime kumbki omi asju ega suhelnud eriti,“ ütles Glen.

„Ma olin stressis ning hakkasin Lisa ja meie lapselapsega juhtunu pärast kibedust tundma,“ ütles Maggie.

Ühel õhtul otsustas Maggie, et kolib nende magamistoast välja ja hakkab magama külalistoas.

„Me olime kunagi ammu teineteisele lubanud, et magame alati koos. Ma ütlesin Maggiele, et ta tundub olevat minu peale kogu aeg vihane ja paistab, et ma ei meeldi talle enam. Küsisin, kas ta tahab lahutada,“ tunnistas Glen.

„Lahutada ma ei tahtnud. Ma lihtsalt nutsin kogu aeg ega soovinud, et ta minu pärast magada ei saaks,“ selgitas Maggie.

„Mul oli vaja abi, et leinaga toime tulla. See kõik oli minusse kogunenud ja paiskus nüüd äkitselt suure hooga välja.“

Maggie läks nõustaja juurde, et leina ja kurbuse vastu abi leida.

„Mulle paistis, et see jääb alatiseks nii, et ma olen kogu aeg kurb ja see kurbus ei kaogi,“ tunnistas Maggie. „Aga me tegime selle kõik koos läbi ja nüüd tunneme jälle suuremat lähedust.“

„Me mõlemad usume kõrgemasse jõusse ja sellesse, et kõigel, mis juhtub, on põhjus,“ teatas Glen.

Glen käib pidevalt lagendikul, kus Lisa ja nende tütrepoeg mõrvati. Seal seisab kaks valget risti.

„Mina seda ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda sinna minna,“ ütles Maggie. „Ma andsin Glenile lillesibulad, et ta sinna midagi õitsema paneks.“

„Seal on ilus. See paik pakub mulle lohutust ja ma olen nagu talle lähemal. Ma loen meieisapalvet ja tunnen, et Lisa on minuga,“ rääkis Glen.

Meie seisukoht

Esimesena tulevad meile mõlemale siin pähe samad märksõnad: usk, jõud ja julgus. Skaala teises otsas on tragöödia ja lein.

Glenil ja Maggiel oli oma tee, nad olid teinud oma plaanid, seadnud sihid ja elu nende sihtide järgi seadnud. Nad kavandasid oma tööd ja elu. Siis astus vahele jumal ja tõi neile midagi, mida nad ei olnud plaaninud – mida nad ei saanudki plaanida ja mis ei olnud nende kontrolli all: tütre mõrva.

„See oli kohutav, kohutav lugu. Ma ei tea, kas miski saab veel hullem olla. Lisa surm oli esimene tõsine tõke nende teel, esimene suurem kõrvalekalle plaanist,“ rõhutas Julie. „Asjad ei läinud enam nii­öelda stsenaariumi järgi. See juba iseenesest seadis nende suhte surve alla.“

Mõlemad tegelesid kaotusega hoopis erineval moel. Glen mattus täielikult ühte kindlasse projekti ja pühendas end krimi naalseadustiku muudatuste läbisurumisele. Maggie läks kohe tööle tagasi. Ta ei tahtnud, et teda koheldaks teistmoodi kui varem: ehkki ta sai väga hästi aru, et kõik tema ümber juhtunust teadsid, kuna see oli üks peamisi kohalikke uudiseid, soovis ta, et kolleegid kohtleksid teda vanaviisi.

„Tööl käimine aitas teda, sest seal tundis ta end normaalsemalt,“ arutles Julie. „Aga see ei andnud talle aega leinata,“ tõdes David. „Mulle paistab, et ta katsus oma asjadega lihtsalt kuidagi hakkama saada, kuni isa suri ja ema tuli tema juurde elama. Ja siis hakkas kõik minema järjest halvemaks.“

Psühhiaater Elizabeth Kübler­ Ross on välja töötanud leina viie staadiumi mudeli. Need viis staadiumit on eitamine, viha, kauplemine, masendus ja leppimine. Kõigepealt rakendati tema mudelit inimeste puhul, kel oli diagnoositud raske haigus. Järgmises raamatus, mis avaldati alles pärast ta surma, laiendas ta oma mudelit igasugustele isiklikele kaotustele, sealhulgas armastatu surmale. „Ma saan tema teooriast aru – ja ma räägin siin kui jurist, mitte kui psühhiaater –, aga minus tekitab küsimusi see, miks peavad kõik, keda on tabanud lein, need etapid läbi tegema,“ märkis David.

„Seda küsivad ka teised,“ tõdes Julie. „Kübler­Rossi mudelit on tegelikult tublisti kritiseeritud. Paljud uurijad on väitnud, et inimesed ei pea sugugi kõiki neid etappe läbima ja kindlasti mitte samas järjekorras.“ Tundus, nagu püüaks Maggie töösse sukeldudes ja soovides, et kõik tööl käituksid temaga samamoodi nagu enne ta tütre surma, hüpata kohe leppimisfaasi. Aga siis sattus ta vihafaasi ning selle all kannatas tema ja Gleni suhe.

Ühes hilisemas raamatus „Us“ („Meie“) kirjeldab Terrence Real, kuidas paarid peavad kogema harmooniat, ebakõlasid

ja suhete paranemist. Ükski suhe ei koosne ainult lilledest ja linnulaulust. Teisisõnu peavad paarid toime tulema ka sombuse taeva, tülide ja takistustega. Suhet tugevdab tegelikult see, kui hakatakse kogema harmooniat, saadakse üle ebakõladest ja nähakse lõpuks ühiselt vaeva, et parandada nende ebakõlade käigus tekkinud kahju.

„Ma tahan öelda, et nende kohutavas tragöödias tuli see ebakõla pinnale alles mõni aasta hiljem, ja seda Maggie viha kujul, mis oli pealtnäha suunatud Gleni vastu,“ selgitas Julie. „Nad pidid kahekesi Maggie vihaga tegelema. See viha tekitas nende suhtesse ebakõla.“

Ning ebakõla tunnistamine ja sellega silmitsi seismine aitas neil asju parandada. Kõik paistab olevat omavahel seotud. Mitu aastat pärast Lisa surma kobrutas Maggie kurvastus pinnale ja tõi kaasa konflikti, mis viis niikaugele, et nad asusid üheskoos otsima viisi, kuidas edasi liikuda. Aega võttis see siiski omajagu. Kõik, kes on seda kogenud, teavad, et leinamine ei käi ajakava järgi.

Nende inimeste najal näeme ka seda, et leinamiseks ning kurvastuse kogemiseks ja sellega tegelemiseks on mitmeid viise. Glen tegeleb sellega nii, et läheb paika, kus Lisa tapeti, ja tunneb seal, et on endiselt tütrega seotud. „Valdavalt tuleb see usust, et kõik toimub põhjusega ja kusagil on meie tarvis plaan,“ selgitab Julie. „Tema usk kõrgemasse jõudu ja tema veendumus, et sel tragöödial on põhjus – just see on see, mille külge Glen klammerdub. See aitab tal end paremini tunda ja toob ta hingele mõningat rahu.“

Mida siit meelde jätta?

• Leinamine ei käi ajakava järgi.

• Ära mata traumat maha, vaid tegele sellega.

• Ebakõlad võivad suhet tugevdada.

Raamatus „Tugevate paaride saladused“ jagab pikaajalisel isiklikul ja tööalasel kogemusel põhinevaid nõuandeid kauaaegne abielupaar: suhteterapeut Julie Bulitt ja lahutusadvokaat David Bulitt. Julie juures paariteraapias käinud ja Davidilt lahutuse asjas nõu saanud inimeste lugudest on välja koorunud nõuanded, millest võivad abi saada kõik, kelle abielus on eluraskuste kuhjudes tekkinud kriis.

Julie ja David Bulitt kirjeldavad 18 abielupaari lugusid sellest, mis on neil aidanud oma abielus tõsiseid takistusi ületada. Raamat tugineb reaalsest elust pärit näidetele, milles keerulisse olukorda sattunud inimesed kartmatult oma katsumustest jutustavad. Ükskõik kas tegemist on töökaotuse, olmeraskuste, truudusetuse, viljatusprobleemide, leina või muuga, aitavad need isiklikel kogemustel põhinevad selgitused teistelgi suhte parandamise poole teed leida. Autorid jagavad praktilisi nõuandeid ja toovad näiteid, kuidas ka elu kõige tõsisematest katsumustest hoolimata jõuda tervema ja õnnelikuma suhteni.