S amal õhtul lavastavad Heino ja Raul Toprase laevastiku ajaloos, ja nimelt Luukase salongis, midagi ennekuulmatut. Valivad aja, mil Vana ahtris päris üksi. Trügivad sisse nagu õllekeldrisse, ei suvatse isegi peakatet kergitada.
„Niisiis, härra kapten, palume mahamaksu!“ Heino ei pilguta silmagi.
„Nonoh, siin Århusis? Ärge ajage karvu suust välja!“ upitab kapten end laua tagant püsti, kogult suur nagu küünivärav. Näost näha, et külalised pole teretulnud.
„Nüüd, härra kapten,“ põristab Heino, astudes lauale lähemale, „aitab udujuttudest! Meil on uued kohad valmis vaadatud. Ise kuulsite, mis Vana-Topras ütles: „Kaduge kui sitt sea ihust!“ Nüüd me kaomegi!“ Ta nihkub veelgi lähemale, Raul seisab paigal.
„Mina olen kapten ja „Peetril“ maksab minu sõna!“ lööb Vana endale rusikaga rindu ja kissitab vihaselt silmi.
„Jumal taevas, kapten laevas, välja arvatud muidugi palgaasjad.“
„Teie palk on märgitud lepingkirjades. All on te eneste allkirjad.“
„Täpselt nii, aga nüüd me soovime meile kahjulikku lepingut lõpetada!“ on Heino resoluutne. „Ega te ometi arva, et oleme teiega katoliku kirikus laulatatud? Ei! Nõuame mahamaksu!“
„Millisel alusel, kui härrastelt küsida tohib?“ Kapteni hääl muutub lõrinaks.
„„Meremeeste seaduse“ paragrahv kolmkümne viienda alusel, kuna saame kõrgema kutsejärgu ning suurema palga.“
„Ma peeretan sellise jutu peale!“ Siiski, vihaselt nohisedes otsib kapten Luukas lauasahtlist „Meremeeste seaduse“, ei hakka peeretama, sorib ja sirvib mõni aeg vaikides, siis tsiteerib võidurõõmsalt:
„„Paragrahv kolmkümmend viis: Kui meremees tõendab laeva peremehele või -juhile, et tal on võimalus saada laevajuhi, tüürimehe,
mehaaniku või teist kõrgemat ametit kui see, mis tal praegu on, või et ta äraminek olukordade tõttu, mis on tekkinud pärast ta palkamist, pakub talle olulist huvi, võib ta nõuda oma vabastamist tingimusel, et ta muretseb enda asemele ametikohase isiku, ilma et sellest tekiks lisakulusid laevaperemehele ...“ Nii, vennikesed, kus on need „ametikohased isikud“, kes teid asendama hakkavad?“
„Las Vana-Tõbras püüab sealt, kus neid siiamaani püüdnud on –lassoga. Veokulud taome ise kinni. Tallinnast Soomeni,“ ülbitseb Raul.
„Soomeni!? Siin pole Soome. Siin on Taanimaa linn Århus!“
„Ja mis sellest? Kevadel läksime kah Tallinna pooliku meeskonnaga.“
„See on minu asi, lähen pooliku või täiega!“ Kapteni sõrmed kisuvad rusikasse. „Teie leping on sõlmitud Eestis ja Eestis ta ka lõpeb! Ja nüüd, olge lahked!“ Kapten viipab uksele. „Õhk puhtaks!“
„Kõige suurema heameelega!“ teeb Heino nüüd sügava kummarduse.
„Ainult andke meie teenistuskirjad kätte! Lähme laeva, kus kapten meeste toidurahasid viltu ei löö!“
„Ega varasta pootsmani abiga taanlaste tagant tühje piimapudeleid,“ astub Raul Heino kõrvale.
„Aitab!“ Kapten Luukase rasvanägu tõmbub sinilillaks, süda sees puperdab kui rott lõksus. Rusikad peksavad õhku. Ta kargab üles poiste ette.
„Välja, sõnnik! Löön surnumullaks! Mässajad! Kommunistid! Tapan maha!“ Tapakski – kui poisid koos rohkem ei kaaluks kui tema üksi.
Kui juba, siis juba! Jälgides ülima pingega kapteni kämmalde haardeulatust, sosistab Heino: „Tasemini, noormees, tasemini!“ Lahingusse kibelev poiss tammub jalalt jalale kui võistleja poksiringis. „Tule aga tule, praagamagu! Sinu labidaid ma ei karda,“ röögatab ta, nagu seisaks vastane teab kui kaugel.
Väljakutse ajab kapteni mõistuse keema. Hullul hullu jõud. Kapteni rusikas põrkub vastu Heino ninajuurt kui puudane pomm. Kes oleks Luukaselt, vanalt jõehobult, säärast kiirust oodanud!
Ohver prantsatab istuli – ime, et kaelakont terveks jäi. Veri määrib rohelist põrandavaipa. Raul on hetkel otsustusvõimetu. Kaptenil on tapatööga tõsi taga. Ent lahingu käigu otsustab Heino ise.
„Kuradi mõrtsukas! Seda ma sulle ei kingi!“
Verd puristades ajab ta end jalule. Visa hing sel tekipoisil, justkui laevakassil. Ja ei kingigi. Selg küürus, lõug rinnal nagu vihasel pullil,
sööstab ta peaga paika, kus lõpevad vastase roided ja algab õllekõht. Nüüd on kapten Luukase kord tagumikuga põrandat hõõruda. Ent ta kerkib, ehtne meremõrtsukas.
Traatide ragisedes haarab Raul kapikeselt raadio ja kargab lauale, jätab valgele linale porised jäljed. Poiss sihib aparaadiga suurde seinapeeglisse.
„Veel üks liigutus, ja kõik see kolu on kildudeks!“
See mõjub. Nohisedes vajub Vana põrandale. „Süda, ah mu süda!“ haarab ta kätega rinnust. „Vett, kuradid, andke karahvin! Ma lämbun!“
„Lämbu!“ Seirates igat vaenlase liigutust, võtab Heino Raulilt raadio. „Ära tule viglaga vaalu püüdma!“ viskab ta aparaadi kolinal kohale. Heidab lahinguplatsile võiduka pilgu, kuid ei vajuta apsatit maaslamaja rinnale.
Liitlased taganevad salongist. Samal tunnil vahetab Heino Pikkeriga eluruumid. Kolib oma kodinatega Rauli juurde kõrvalruhvi. Kahekesi ööpimeduses ikka kindlam.
Järgneval päeval Vana ennast tekil ei näita.
Kaptenit asendav tüürimees imestab, mis paha vaim on Heino ja Rauli sisse üleöö pugenud. Venivad ja koperdavad laevas nagu ishiases raugad. Nende looderdamine hakkab teistelegi külge. Vinnik reisib käimla vahet, Kvass vahib suu ammuli, Pikkerist pole varemgi töömeest olnud. Luukidest ei jõuta kandjaile vajalikul määral troppe saata. Taanlased kail nurisevad. Käimas on Itaalia streik – absoluutne venimine ...
Pärast lõunasööki ronib härra Topras meeste juurde alla. Jalad harkis, käed puusas, seisab ta vaikides nagu hirmuäratav troll. Niimoodi virgutabki töötempot. Vinniku jäsemed hakkavad vastutahtsi kiiremini liikuma. Kvass kukub rahmeldama. Ainult kaks sõpra ei lase endid häirida. Laevaperemees käratab:
„Küsin teilt, tekipoisid Heino Sepp ja Raul Ohakas, viimast korda: kas hakkate tööle või ei?“ Poistel näod pikad – kas siis tema kõrgeausus nende praegusi toimetusi tööks ei nimetagi?
„Küsige aga küsige!“ teeb Heino reveranssi. „Küsija suu peale ei lööda. Või tahab ehk peremees kivi tõsta või rinda pista?“
Tänu taevale, et Kristjan Toprasel pole võimet pilguga tappa. Streik Itaalia moodi jätkub, nii et kaks järgnevat päeva teevad troppe ka pootsman ja tüürimees. Kapten tõuseb tõvevoodist, paneb ka käed külge.
Taas lõikab „Peeter“ Kattegati laineid. Seekord ei tea sihtsadamat isegi Ingrid, Kebja varasem voodirõõm. Millegipärast on nende suhted sassi läinud, viimati käis Ingrid üksi maal õnne otsimas.
Enne sihtkohta jõudmist korraldavad reeder ja kapten poiste streigile vastulöögi, kutsuvad alla salongi kokku ehtsa tribunali. Meremeeste seadusest on kapten Luukas leidnud paragrahvi, millega mässajatel kael kahekorra käänata. Terve lugulaulu on ta laevapäevikusse kirjutanud. Lõpp kõlab trafaretselt:
„Tekipoisid Heino Sepp ja Raul Ohakas on korduvalt ja sihikindlalt jätnud täitmata laevajuhi ja teiste ülemate korraldusi. Sellega on süüdlased rängalt rikkunud laevakorda ja distsipliini. „Meremeeste seaduse“ paragrahv kuuekümne kolmanda punkt kaheksanda alusel karistab laevajuht süüdlasi rahatrahviga seitsme päevapalga suuruses. Juhtkonna poolt kirjutab tunnistajana alla tüürimees Alois Kebja, meeskonna poolt pootsman Joosep Vaga.“
„Meie teie lorale alla ei kirjuta!“ kõlab Sepa ja Ohaka üksmeelne otsus. Kapten protokollib sellegi väljenduse.
A nkur heidetakse Kopenhaageni reidil. Laevaperemees läheb jullaga maakleri jutule orderit nõutama. Topras jääbki maale, Kebja ja Vaga toovad kaasa maakleri orderi ja lisaks pataka kirju. Raul saab endiselt aurikukaaslaselt lühisõnumi: „Võta välispass ja sõida siva Rotterdami! On head ajad. Laeva saab nädalaga. Mine aadressil: C. C. Rohde. Hotel „Estonia Bar“ Verlaan 78, Katentrecht. Üks eestlane peab seal meremeestemaja. Küll tema õpetab, mis edasi teha.“
Hurraa! Heino ja Raul langevad teineteisele kaela. Sõiduraha sõbrale lubab Raul laenata, sest tema, erinevalt Heinost, on merel väga kokkuhoidlikult elanud. Ainuke mure, kuidas siit kiiremas korras jalga lasta?
Kuradima õnnelik päev! Heinole on seekord kaks kirja. Üks kulla memmelt, teine südamerõõmult Silvia Karlsonilt. Adresseeritud „romantilisele kaunishingele“, nimetatud teda heaks sõbraks. Isegi „Martin Edeni“ oli ta uuesti läbi lugenud, nüüd juba suurema naudinguga. Neiu usub, et Heino on vastuvõtlik kõigele kaunile. Silvia ise on vaimustuses Noor Eesti ja Siuru tegelastest. Gailitit hindab ta eriti kõrgelt. Heinole meenub, et Pikker on vandunud Eesti noobli kirjarahva maa põhja. Sülitasid mõlemad põgusa kultuurse vestluse ajal üle
reelingu merre. Heino solidaarsusest, kuna on kõnealusest moodsast eesti literatuurist vähem teadlik kui siga pühapäevasest päevast. Viga annab edaspidi parandada, kui ikka Silvia nimetab end eesti kultuuri patrioodiks.
V arsti pärast ankruhiivamist kutsub kapten Jass Aheliku salongi. Tagasi tulles on mees tulivihane, suits hüppab ühest suunurgast teise, nägu tõmbleb:
„Kuradi jesuiit! Tuli mind trellidega ehmatama. Lubas kaitsepolitseile torgata ... Mind ei loksuta! Ei tea ta minust tuhkagi. Luukas ütles mulle seitse päeva ette. Ongi hea!“ Edasi hakkab ta Heinole ja Raulile juhtnööre jagama, kuidas neil ilma temata olla ja elada. Üürikeseks osutus nende poliitõpe, kuid pikemaks praktikaks polegi poistel enam lusti.
Joosep rõõmustab ja parastab: „Ilma apostlita olete teie nagu rohi katusel, mis ära kuivab, enne kui ta kitkutakse!“ Vaga hingerahu hakkab tasapisi settima. Vara on vagamehel hõisata: järjekordse metsalaadungi saab Vana Saaremaalt.
„Oolrait! Tina sulle kurku, admiral Luukas! Mina kaon, aga minuga tulevad kaasa „Peetri“ kaks kõige käbedamat mastioravat. Küll sa siis näed!“ Vilistades valesti „Internatsionaali“, asub Jass santsukotti kokku pakkima.
Veel samal tunnil ongi kapten sunnitud Sepa ja Ohaka lepingkirjad üles otsima. Seitsmes nahk poiste turjalt jääb tal sedapuhku koorimata. Saaremaa on osake Eestimaast ja Eestimaal võib iga tekipoiss seitsme päeva pärast iga ilmakaare poole kõndida.
„Puntras oled omadega, härra kapten!“ alustab Heino talle otsa vaadates. „Eks pruuli nüüd oma õlut, Vana Luukas. Ei tule ükski sõitnud mees vastu talve paari tripi pärast sinu alusele ... Merekooli poisid ujuvad talveks samuti kuivale maale. Kelkige nüüd Vana-Toprasega, et leiate mehi kakskümmend viis krooni paar! Nüüd maksate neile nii, et kiunute – kui te meile ei raatsinud piskut juurde maksta.“ Kapten jääb pealtnäha rahulikuks ja viisakaks. Sõbrad lahkuvad salongist hea tujuga.
Jüri Luukasel on sedapuhku ankruketid sõlmes – lisaks meestele tuleb tal üks naishing kinni püüda. Ingridil on järsku sügisesest merest, soolalihast ja leigest tüürimehest villand. Need neli on esimesed rändlinnud.
HIIotell „Bar Estonia“, härra C. C. Rohde meremeeste pansion, on ära eksinud otse vastava atribuutikaga hiina linnajao südamesse ja igal teisel väljujal on pilusilmad.
„Kontvõõraid Hollandimaa ei hellita,“ tähendab sitke, tugevasti päevitanud neljakümne piires eestlane hiljem pansioni lõunalauas. „Teie eileöises seikluses pole miskit erilist ... Hei, Rohde, klaasid oleks nagu tühjaks saanud! ... Elagu Balti mere valged araablased! Jälle kolm tükki juures!“
Mehe sinisilmad läigatavad pilklikult. Ta hävitab džinni, õhutab teisigi rüüpama. Tegemist on pikemalt lõunareisilt naasnud pootsmaniga –„kuldkalaga“*, kelle jalga Rotterdami penid momendil niisutada ei tohi. Jaan Üksik on pansionis omainimene, kogunisti autoriteet.
„Esimese valuga tundub täitsamees,“ mõtleb Heino. „Mehelik nagu Araabia Lawrence. Imelik, et tema teed meie Jassiga varem ristunud pole?“ Raul silmitseb välislaevadel sõitnud meremehi, lootes leida erilisi nägusid, nagu olid kongis. „Niisugused siis ongi ehtsad jänkid? Harilikud inimesed,“ on ta pisut pettunud. Pole isegi seisuseuhkust ega nina püstiajamist. Lõbusad sellid viinaklaasi taga, üks jutukam kui teine ... Franco, Hitler, Mussolini, Hispaania ja Hiina. Ei oska mehed siingi millestki muust rääkida.
Jaan Üksik laseb klaasid täita ja sõnab: „Hollandlastel on turtsumiseks põhjust. Kui teistel rahvastel unioone poleks, oleksime meie, vaesed närused eestlased, juba ammu kõik palgad kõikidel meredel nulliks nudinud. Võib-olla meie sünnipärane orjaveri määris meile kaela orjapõlve. Mitte vastupidi ... Ja orjus pole veel kaugeltki lõppenud.“
„Klassiteadmatus!“ käratab Jass. Ta silmist võib juba lugeda tühjendatud klaaside arvu.
* „kuldkala“ – meremees, kes hiljuti laevalt suurema mahamaksu saanud
„Ajad jampsi!“ hakkab Üksik vastu, nii et Jass pärib omakorda:
„Öelge mulle, milline on teie kui oma tööjõudu müütava inimese ilmavaade, kui küsida tohib?“ Mees ei saadagi purjus Jassi kuradile, vastab viisakalt:
„Maailm pole midagi muud kui üks keskmine sõnnikuhunnik! Ja elu? See on nagu juust – mida vängemalt haiseb, seda paremini istub.“
Jass ärritub:
„Gorkit tunnete? Olete kuulnud inimesest suure algustähega?“
„Gorkit tunnen – olin varem ülikoolis kirjanduse õppejõud.“
Jaan Üksik joob õllekannu hooga tühjaks, tõmbab käega üle huulte märgiks, et teema on ammendunud. Jass vajub nördimusest kössi, kissitab silmi, hõõrub keskmiste sõrmedega meelekohti. Ta on saanud Üksiku näol tõsise peavalu. Säärastest tuleb eemale hoida ...
Meeste jutt läheb suminaks, ilma et keegi kedagi kuulaks või tõsiselt võtaks. Enamus pajatab, et ajad on keerulised. Isegi härra C. C. Rohde ohkab paar korda südamest, valides samal ajal suupisteks kahvli otsa külalistelt võetud toredamaid singilõike. „Jaa, jaa, neil seal Hispaanias pole momendil sugugi kerge ...“ muutub peremees järsku sentimentaalseks ja kannab omalt poolt lauale imetillukese napsipudeli.
Kuni õhtusöögini – rummiga – puhkavad meie eestlased reisiväsimust. Järgmisel hommikul, pärast pruukosti õllega, lähevad nad koos Üksikuga ametiasju ajama.
B riti Meremeeste Unioonile kuuluv ametiruum asub vaikses kõrvaltänavas kehva elumaja alumisel korrusel. Mis muret peaksid Inglise ametiühingubossid tundma mingisuguste stranger’itest kohasoovijate pärast. Neile pole isegi ootetuba ette nähtud.
Inglise laevade meeskonnad makstakse Rotterdamis maha, sama palju munsterdatakse asemele Unioni kaudu. Üksiku keeleoskuse toel laabub registreerimine libedalt: nimi, rahvus, vanus ja sõidustaaž. Ladunud lauale kumbki kümme šillingit, saavad kaks sõpra Unioni raamatud, järjekorrakaardid ja kutsenimetusteks lihtmadrused.
Jassiga on alati rohkem sekeldusi, sest peale Eesti meremehe teenistuskirja laob ta letti ka kasutud poolakeelsed paberid.
„Vanasti, jah, pääses hakkaja eesti mees laeva sulasepaberitega,“ naerab Üksik. „Või ostis mõnelt sullerilt paari naela eest vägevad töötõendid.
Merel tuli pettus välja, aga visa eestlane õppis töötegemise ära ja vahel jäeti ta teiseks tripiks.“
Mõne aja pärast ilmub maja ette asjamees ja hüüab valju häälega nagu ruuporist, milliseid meremehi alusele vaja läheb. Poisid ei pööra tähelepanu elatanud vanahärrale, kes Unioni uksest siseneb. Pole tal näpu otsas portfelli, pole sigarit hambus ega sirelivärvi viskinina, mis kuuluvad ehtsa inglise kapteni juurde. Igatahes on ta „Herculese“ kapten, kes tulnud palkama pootsmani, mõnd madrust ja paari määrijat. Kümnetuhandelisel mootorlaeval „Hercules“ on ette nähtud paberi laadung Kanadast Austraaliasse.
Ameerika ja Austraalia! Mõlemad ühe ropsuga! Nii suurt õnne poleks Raul ja Heino iial osanud oodata, et hallipäine kapten jääb kahe turjaka nooremmadrusega otsekohe rahule. Eestlased ja norrakad, o yes, paremaid meremehi ei andvat isegi inglaste seast otsida. Ka eelmisest tripist on jäänud laeva kaks eestlast ei-biidena*. Neli naela kuusteistkümmend šillingit ja kolm penni – Eesti rahas pea üheksakümmend krooni kuus kukuvad nüüd sõpradele sülle! Lisaks prii söök ja ainult kolm vahti merel! Rõõmsad poisid on nõus samal päeval pardale kolima. Ja kuhu mujale peaks Jass kippuma? Üheksa naela eest kuus hakkab ta masinaid õlitama. Viimase minuti üllatusena ilmub pardale jokkis Üksik, kellest saab „Herculese“ uus pootsman. Millisest urkast ta ilmus? Tunnistab ainult: „Alul lakud, et rõõmusid suurendada, ei märkagi, kui hakkad muresid uputama ... Nii ta on, ja nii ta jääb – keegi kurat ei saa asja teisiti sättida.“ Edasi sõnab ta rohkem omaette: „Rohde on küll tore mees, südamlik, delikaatne mees. Aga enne, kui ta sul kõri läbi närima hakkab, peseb alati hambad puhtaks.“
E t „Herculese“ pardale jõuda, tuleb kõigil ronida üle roostekirju kreeklase. Selle ahtritekil jalutab ringi kümmekond lammast, pupi** alt jõllitab melanhoolne kirju lehm, kes teaks nagu ette, et peab oma elupäevad merel meeskonna supikatlas lõpetama. „Mitte laev, vaid loomalaut. Otse imesta, kui räpaselt võivad elada muistse uhke Hellase järeltulijad,“ hakkab Jass tänitama.
* AB = able seaman – vanemmadrus, esimese järgu madrus
** pupp – pardast pardani ulatuv kinnine tekiehitis laeva ahtris
„Sääraste naabritega peavad teiesugused noored ettevaatlikud olema,“ pilgutab Üksik silma. „Poisse kargutama on kreeklased juba antiikajast saati meistrid, aga pärast annavad peksa ja saadavad kus kurat.“
Räämas kreeklase kõrval mõjub „Hercules“ saleda kaunitarina, on uudne, sirgetekiline, längus vöörtääviga Newcastle’i alus. Isegi päästepaatide taavetid on tal moodsad – vändast ringiaetavad.
„Show us the forecastle and boatswain’s cabin, please!“ lausub Jass morni näoga turskele tekivahile, kes seepeale ahtri suunas viipab, kuna Jass ei tea – kuigi peaks teadma, et Inglise laevades on meeskond ohtlikust vöörist ammuilma ahtrisse kolinud.
„Tumm vist,“ mõtleb Jass kõva häälega.
„Te olete eestlased!“ ajab tekivaht oma teineteisest liiga kaugel asuvad kottis silmad suureks, nagu näeks oma armsaid sugulasi. „Nüüd oleme laevas juba kuuekesi!“ Mees lükkab tillukese bareti pruunil kräsupeal uljalt kuklasse. „Imelik vend, ehtsa ahvilarhviga,“ mõtleb Heino.
„Ei-bii Tarmo Roosioks,“ teeb ta kentsaka kummarduse. „Milline lilleline nimi karusele vennale,“ imestab Jass endamisi. „Roosiste, Roosinupp, Roosioks, Kasteheinavärin – see teada jamps endiste nimede eestindamisega.“
Elamine-olemine „Herculese“ ahtris on paigutatud kahele korrusele. Voolujoonelises tekiehitises asuvad pesuruumid ja käimlad. All laevakeres on laevameeste ruhvid, neis paiknevad riidekapid ja riiulid pisiasjadele. Sepa rõõmuks on ruhvid ühekordsete koidega. „Ikka sellepärast, et teise mehe lutikad sulle kaela ei kukuks!“ Jass kohe ei saa halvasti ütlemata jätta.
„Ja milline mess! Nagu ballisaal! Vägisi tahad tantsida,“ kiidab Raul. Jassi teravat silma ei peta: „Aga näete ise, ruhvide välisseinteks on ainult külm tsemendi ja lubjaga üle plätserdatud laevaraud,“ muutub Jass teistele juba tüütuks.
Heino ja Raul leiavad vabad koid kolmemeheruhvis, trepi kõrval messruumi vastas. Uksepoolse koi juures toimetab lühike tedretähniline noormees.
„Hans van Dyck, Dutchman*,“ tutvustab rähnimuna end säärasel suursugusel viisil, nagu polekski tegemist lihtsa tekipoisiga, vaid suure kunstniku Anthonis van Dycki järeltulijaga. Nii leiab Raul.
* hollandlane – ingl
Kirju nina püsti, uurib tegelane laelambi all oma kuube. Leiab varrukalt kübeme, haarab riideharja. Hansu kois on uhiuus triibuline madrats, lumivalge lina ja kaamelikarvadest vaip. Eriti ontlik noormees, padjapüürid koguni pitside ja monogrammidega. „Puudub ainult kullatud äärega ööpott koiserva all,“ on Raul toanaabrist kui erilisest modellist huvitatud.
Inglise laevadel tuleb meestel enestel madratsid ja voodiriided muretseda. Koridori prahihunnikust leiavad poisid endile ka aluskotid. Rauli jagu on eelmise omaniku poolt tublisti niisutatud. Padjatäiteks kraabivad nad mererohtu ühest räbaldunud madratsist. Mis parata, Inglise laev pole hotell.
A eg viisakusvisiitideks naabritele. Pootsmani ja puusepa ühiskajutis istuvad neli meest ja ajavad laia ingliskeelset juttu. Laual särab mahukas džinnipudel. Märganud poisse, tõuseb Üksik ja teeb koiserval ruumi.
„Noh, sõbrad, ega teie janu enne kustu, kui kaevu põhi paistab ... Jah, pahed on elu vürtsid! Aga palju vürtse pargib inimese tallanahaks. Tont teiega, hommikul olge varakult platsis! Eestlaste head nime ei tohi täis teha!“
„Jajah, ega seanaha vedamist olla ei või,“ lisab linnast tagasi jõudnud keskealine kuues eestlane – Teofiil Illa. „Korda peab jälgima, siis on kõik korras.“ Illa vingus nägu ilmestab püsiv luuvalugrimass. Ta pole eestipärane tüüp, mõni ta esiemadest oli ehk Saaremaale randunud piraadiga ühte heitnud.
Kolmas mees kajutis on šotlasest puusepp McKinnon, auväärne kuju, ehtne prohvet piibli piltidelt. Džinniklaasigi tõstab ta korraks suule nagu armulauakarika. Seevastu neljas meremees, kolmekümne piires pikk vibalik norrakas, enda ees täit peekrit ei tunnista. A. B. Robert Grönwald suleb naudingust silmad, kui tühjaks joodud džinniklaas ta kuldhambaid puudutades kiliseb.
Heino ja Rauli inglise keelega võiks ainult Petseri aastalaadal ärbelda, ent džinnipudel aitab tublisti kaasa. Nad taipavad, et „Herculese“ kapten Mr Trent on täitsamees, samuti teine tüürimees Mr Morell, ja kolmas, Mr Woo, kes polevatki õigupoolest mister, vaid hiinlane. Laevakokk, inglise loru, oskavat küll keeta, aga deliiriumi seisundis ajab kaalika ananassiga segi.
VÜ le kuu aja on jätkuvalt käredat pakast, aga Heino süda on kuum kui ahjust võetud pirukas. Tal on kasutada Silvia telefoninumber, ta käiks igal õhtul Kopli trammijaamast kullakesele helistamas, kui ametnikud lubaksid. Pea on Heinol pungil armuplaanidest, aga merekooli tüütu klassijuhataja näägutab tunnis:
„Kas teid, härra Sepp, ei kohuta fakt, et neutraalne Rootsi on kaotanud jaanuari lõpust alates juba kakskümmend üheksa alust ja paarsada meremeest? Teie, klassi noorim tüürimees, peate merepraktika käigus kevadel komandosillale astuma. Peate oma uljaspea tulle pistma?“
„Tean, tean, härra õpetaja! Aga vabandage mind, mul oleks tarvis praegu tungivatel põhjustel tunnist lahkuda?“
Heino ei avalda, kuhu ruttab – et neiukesega uisuplatsile. Ise ta jääl koperdada ei kavatse, jalad uiskudel vajuvad alt ära. Ta jälgib armunud pilgul kotikunahksete käpikutega Silviat valges uisukostüümis, kuidas tüdruk teeb tema ees uhkeid auringe, pääsukest ja lõpuks keerutab kehale mitu vinti peale. Loomulikult on Heino kade, et ise Silviaga paaris sõita ei saa, nagu üks noormees oma neiukesega demonstreerib. Ei sobi, kui Silvia tulevast tüürimeest tsirkuse karuna ringiratast veaks. Heino on kinos näinud, et karud oskavad temast paremini uisutada.
K oduteel ründab paari hull Tallinna oraakel. Kohkunud tüdruk hakkab värisema, kui hirmus mees keset tänavat ulub:
„Häda tuleb! Surm tuleb! Leviaatan on välja pääsenud! Koletis hakkab tapma riike ja rahvaid! Neelab alla Eestimaa!“
„Ära kuula hullu! Las ta olla,“ püüab Heino kaaslast rahustada. Silvia lõdiseb: „Ta ju hoiatas, et tuleb suur Türgi maavärin – ja tuligi! Ning tuhanded inimesed said surma. Ka hirmus pakane tuli! Täpselt nii, nagu ta hüüdis, et „surnud hakkavad lamama lume sees“ ... Kõik ta
ennustused on seni täide läinud. Sooja Aadria mere lahesopid on jäätunud. Inimesi külmub pakasega Veneetsias. Sõda võtab hirmsaid tuure üles.“
Heino magab ärevusest maha momendi, kui oleks pidanud hirmunud tüdruku enese vastu suruma.
„Papa teab rääkida, et Petseri jaamas seisvates kaubavagunites lõhkevad isegi viinapudelid külmaga nagu küpsed kastanimunad.“
Heino proovib Silviat rahustada: „Suurem osa eestlasi elab ju praegu muretult, ei topi pead tulle nagu meie soomepoisid. Tulipead vist arvavad, et nemad on võimelised mõjutama sõja käiku rindejoonel Laadoga järvest Põhja-Jäämereni.“
Silvia tõukab mehe järsult endast eemale: „Ma ei või kannatada labasust ja võltsi! Meie Soome sugulased on kannatanud Punaarmee tapatalgute käes. Nemad seal võitlevad elu ja surma peale. Eesti soomepoisid on kangelased!“
Heino ei julge nüüd pakkuda Silviale isegi käsivart toeks, kuid ikkagi püüab talle jonnakalt selgeks teha: „Enamikku eestlasi ei puuduta asjad väljaspool isiklikku elu, või siis naabrite elu. Sõjasündmustest maailmas loeb eesti rahvas lehest nagu joonealuseid seiklusjutte. Mõned ainult teevad näo, et sõda neid puudutab.“
Silvia jääb kuuldu üle sügavalt mõttesse, enne kui kõnelema hakkab:
„See ennustaja ehk polegi päriselt oraakel, vaid on uurinud Türgi maavärinate kohta, sest need tõepoolest korduvad teatud kindlate vaheaegade tagant – nii nagu sõjadki ajaloos on määratud korduma. Mees ehk tunneb põhjalikumalt ajalugu? On uurinud, mismoodi inimesed enne katku või suuri sõdu käituvad? Ja ennustab nüüd selle järgi. Niipalju, kui ma ise olen ilmasõja kohta raamatutest teada saanud – kõigist neist eelnevatest ja järgnevatest sündmustest –, võin isegi nüüd kinnitada: praegu käituvad inimesed just nii pööraselt ja lõbujanuliselt, nagu enne ilmasõda. Ma võiksin ise käia mööda linna rahvast hoiatamas, sest olen sõja peale Eestis tõsiselt mõtlema hakanud. Sõda tuleb kindlasti siia! Olen palunud papat, et sõidame minema, aga tema lööb praegu oma rahalisi kasusid kokku.“
„Kallis tüdruk on sama tark kui ilus!“ tahaks Heino teda hullupööra suudelda. Kohtamised liuväljal, saanisõidud või kinoskäigud ei vii teda sihile, tüdrukule lähemale. Tulgu maavärin või sõda – Heinot see hetkel ei kõiguta. Tal pole kodus kohta, kuhu Silviat kutsuda. Oleks rahagi,
läheks tüdrukuga tantsima. Pidupaikades käib trall enneolematu hooga. Nii räägivad jõukad koolivennad, kes igal võimalusel keeluvastaselt joovad ja möllavad. Rahvas pidavat nüüd laulma šlaagrite asemel, samadel viisidel, lorilaule:
„Oh, Adolf, Adolf, miks sa tegid seda, et võtsid ära Poolamaa?
Sa lubasid, et võtad koridori, kuid võtsid ühes aknaga ...“
Punaväelaste kohta kannab Jakobson vahetundides ette eriti roppe laule.
H eino kuramaaž preili Karlsoniga kulgeb kultuurselt, aga kiretult. Heino ei nurise, tal on esimest korda elus vedanud ühe tüdrukuga, kellega on huvitav rääkida ja lõbus olla. Ei saa ju tahta kõike ja kohe... Las Silvia õpib teda kui meest kõigepealt tundma. Heino selle pärast üldse ei muretse, küll aga vaevab pead kevadise merepraktika pärast. Ta ei pääse Toprase ega Jakobsoni laevadele oma vastalise iseloomu ja punaste vaadete pärast. Suure osa alustest on reederid ookeani taha toimetanud, terve ports on põhja lastud – nii jää või tööta. Oma muret ei julge meremees Silviale kurta, kidub iseeneses.
Nad käivad 5. märtsil koos tõe- ja õiguseotsijat Tammsaaret viimsele teekonnale saatmas. Vaatamata külmale ilmale on Estoniast Russalkani hulganisti leinajaid, nemad teiste seas mere ääres. Silviale on teada suure kirjaniku tagasihoidlik soov: peetagu kontsertsaalis üksainuke matusekõne ja kirstule pandagu ainult üks pärg. Pannakse loorberipärg.
Heinole jagub mõtteainet – kas tõesti nii kuulus mees võis olla samavõrd tagasihoidlik? Või on lihtsalt poos? Kas tagasihoidlikkus on ikka voorus? Ehk on hoopistükkis edevus?
Teel koju on Silvial tõsisem mure – millal lõpeb hirmus Soome sõda, et saaks ema sugulastele külla sõita.
„Küll ta varsti lõpeb, Soome rahvas on võidelnud elu eest,“ lohutab Heino kaaslast, ise ta selles kindel ei ole.
Ometi, juba 12. märtsil kirjutatakse Moskvas alla NSV Liidu ja Soome vaheline rahuleping. Sel puhul peetakse Karlsonite majas rõõmupidu, kuhu Heinogi on palutud, aga tema ei lähe, sest tont teab, milliseid
härrasid majja kokku voorib. Kardab, et tal on napsise peaga keeruline suuvärki kontrollida. Ja üldse, mehkeldamine rikka rahvaga väljaspool Silviat talle ei istu.
Heinol oli plaanis kutsuda Silvia kaaslasena traditsioonilisele merekooli lõpuballile, kus vaieldamatult tema kauneim neiu oleks kroonitud ballikuningannaks. Sel kevadel keelati ball kõrgemalt poolt ära. Ei sobi ju talve jooksul põhja lastud Eesti laevu koos hukkunud meremeestega ballil trallitamisega meenutada.
„Või mis sa isegi kepsled tantsusaalis, kui ees ootavad miiniväljad ja taevast ähvardavad Saksa pommitajad,“ nukrutseb tulevane laevajuht. Et järgmisesse, kaugsõidutüürimeeste klassi pääseda, tuleb enne aasta otsa ligisõidutüürimehena riskides merd sõita. Madrusena ookeanidel teenitud aeg arvesse ei lähe, sel moel võib üksnes pootsmaniks tõusta.
E ksamisagin saab läbi, Heino lõputunnistus on klassis üks parimaid. Loodetav leivalaev, purjekas „Pärnumaa“, talvitub täies laualastis Liibavis. Heal juhul, kui jääolud võimaldavad, saab väljasõidust asja alles maikuus.
Lõputunnistuste kätteandmine aprilli algul merekooli aktusesaalis on pidulik. Direktori liigutava kõne peale, kus ta meenutab hukkunud meremehi, naised nutavad.
Üle mitme aasta suurt rõõmu tundes on tulnud Heino ema lilledega ja Tõnu marmelaadikarbiga. Silviat pole, ta on papaga Soome sugulastele külla sõitnud, mistõttu vastne tüürimees täit rõõmu ei tunne. On isegi veidi pahane, et nii hullusti tüdrukusse armuda võis. Pärast aktust hakkab ta kooli õuel Tõnuga tembutama. Lõpuks on suur vend väikevenda märganud. Õnne on väiksemal õhtu läbi, kui istutakse kodusel koosviibimisel, kust viivuks astub läbi ka Toomas Aru.
Kahel vennal jagub ühiseid mälestusi ja kestvaid järelepärimisi.
Tõstsin silmad. Mu isa oli kadunud. Kuid, oh õudust! – tema asemel seisis tuttav kuju. Nii kujutatakse piltidel surma. Ainult vikati asemel hoidis ta käes kõverat mõõka ja ütles mulle: „Vaata siis taevasse!“
Ja ma vaatasin: mu ees laotus põleva Tallinna siluett. Nägin mööda tänavaid marssimas rohelistes mundrites saksa sõdureid. Pöörasin pilgu merele. Naissaare ja Aegna vahele oli veel mingisugune kolmas saar kerkinud. Minu teada pidi see olema Venemaa. Sealt hakkas linna poole randuma laevu ja paate. Neid sai nii palju, et merd polnud enam nähagi. Isegi unes tundsin vihkamist ning jälgisin hirmuga, kuidas punaste koletiste vägi sammus maale. Maa värises nende jalge all, ehitised varisesid rusudeks. Inimesed jooksid ahastuses ringi.
Nii ärkasin hirmuhigis
Unenägu ületas oma selguselt seni Venemaal nähtud. Ma ei julge sõpradele iitsatada. Nemad kolm kadusid ju väravate taha. Mul on nende pärast kõhe.
Terve öö magasime põhus. Ega ometi surmaõlgedel? Tuleb meelde Joosep Vaga manitsus laevas: „Nii mõnegi suurelise silmad lähevad lahti alles surmaõlgedel. Kuid põrgu eeskojas on juba hilja kahjatseda. Kes Kuradi küüsis, see Kuradi katlas. Katla serval lööb mõnigi mees lahti hoopis teistsugused laulud.“
Mina ei löö! Mina istun praegu katla serval, ei värise ma midagi.
Üsna lähedal eesliinile, pühapäeval, 20. detsembril 1942. a.
Ö
ösel kella kahe paiku ilmuvad meie onni kaks võõrast ülemust ja kamandavad maast üles: „Kiiresti, kiiresti! Enne valget peate olema eesliinil!“
Sõber Kotkas jõuab neile öelda: „Kui nüüd kõik sellise kiirusega hakkab edenema, oleme hiljemalt homme õhtuks juba õhtal.“
Meid viiakse ühe putka juurde, mis peab olema relvaladu. Hakatakse püsse jagama. Neid jätkub vaevu veerandile meestest. Ülejäänud võtavad granaadid. Kordamööda pistetakse igaühele üks paberisse mähitud „vene pudel“ pihku. Meie rühmale antakse kokku nelikümmend viis granaati. Kuid ainult viis sütikut! Väiksemad ülemused hädaldavad, miks meestele automaate ei anta. Ja granaadid on ilma sütikuteta? Mis nad nendega peale hakkavad?
„Tühiasi,“ ilgub Vinnik, „enne viskavad üheksa meest oma granaadid, siis viskab jaoülem sütiku järele. Ning granaadi ümbrispaber? Seda võib kasutada sõjaplaanide joonistamiseks. Veel parem – meie suurte võitude ülesmärkimiseks.“
Paari tunniga oleme „relvastatud“, algab liikumine frondijoonele.
Tambime ja tambime mööda lumist teed. Lärmakas jutt annab tasapisi teed vaikusele. Igaühel on tegemist oma mõtetega. Igaüht rõhub mure läheneva paratamatuse pärast. Mu lähedal pole ühtegi kangelast, kes „rõõmsa kärsitusega oleks oodanud tundi, mil saaks oma ajaloolisele vaenlasele relv käes vastu astuda“ – see ülemuste mögajutt! Mõni üksik, kes püüabki naljatada, sel kukub nigelalt välja. Naljategija püüab ennast rahustada, näida julgemana, kui tegelikult on.
Ümbruskond tundub tontlik, nagu minu unenäos. Mustad ahervaremed ja põlenud puud tee ääres, eelpostid igavikku, kuhu nii mõnelgi meist tuleb astuda.
Ajuti ilmub kuu pilve tagant välja ja suurendab surnud maastikust tingitud tühjusetunnet. Õhk on helitu. Harva katkestab vaikuse mõni üksik püssipauk või kuulipilduja valang. Mu meeleolu langeb pidurdamatult.
S iin ma nüüd sammun arusaamatu sihtmärgi poole, kust vaid vähesed elu ja tervisega tagasi tulevad. Meenuvad seni kinos nähtud sõjainvaliidid ja haavatud. Kätetud ja jalutud ning moonutatud nägudega mehed. Kas nii lõpeb ka minu teekond seesinases maailmas? Ongi minu saatus? Lasta end tappa lahinguväljal, sõdides maa poolt, mida ma ääretult vihkan? Olen nagu rannale uhutud laevavrakk, kel uuest tõusulainest pole päästjat.
Ei, ja tuhat korda ei! Hea tõdeda, et minus ajutiselt maad võtnud hirm jälle vihaks saab. Tapke mind, te neetud asiaadid, kuid teie hüvanguks ei tee ma ainsatki püssipauku! Sina, neetud kommuunamaa, pole mind üles kasvatanud ega mulle haridust andnud! Piinanud oled mind küll ... ning reostanud ja lagastanud mu kalli väikese kodumaa! Kõiksugu mõtted lendavad ja lahkuvad. Tulevad meelde mõned helged pildid möödunud elust: Eestimaast, perest, merest, laevadest, kaugetest soojadest maadest. Ununeb hetkeks momendi jube olukord. Siis tulevad tagasi pildid purustatud inimkehadest talvisel lahinguväljal, hajutavad helged minevikupildid.
Kuigi olukord on sant, ei tunne ma erilist tungi sellest välja rabeleda. Kui oma pea tööle paneksin – küll ikka midagi välja mõtleksin, kuidas eesliinile minekust pääseda. Mind on taas vallanud vastik tahtejõuetus, mis laseb sündmustel omapead areneda. Tulgu, mis tuleb. Võib-olla polegi olukord nii hull, nagu räägivad haavatud, keda juba mitu päeva meist mööda transporditakse. Vast polegi Luki linn täielikult venelastest piiratud? Ehk on mu kodutee veel vaba?
Sumpan mõtteid heietades tunde. Siis peatub meie rühm kõrgendike vahelises orus ning mehi hakatakse üksuste vahel laiali jagama. Kask ja Kotkas lüüakse sundkorras meist lahku. See on punaväe tuntud komme sarnastel juhtudel sõpru ja tuttavaid lahutada. Kotka lõbus sarkasm pole mulle kunagi nii tähtis tundunud kui nüüd – ilmajäämisel. Ehk saame veel kokku?
Võtame Vinniku ja Pikkeriga endid kähku ühe rea lõppu ja kui see hakkab liikuma, sammume ka meie kolmekesi teistega koos. Küll ülemused hiljem omavahel klaarivad. Neil ükskõik, millise üksuse surnute või teadmata kadunute nimekirja nad meid lõpuks kannavad, meile on oluline kokku jääda.
Ka uues rivistuses on mehed suuremalt jaolt veel relvastamata. Siitsealt põõsa alt nopitakse mõni roostetanud lumine püssiloks ja pistetakse meestele pihku. Et püsside lukud isegi labidaga tagudes lahti ei tule, sellest ülemused ei hooli.
Mõningase kõndimise järel jõuame hüti juurde, kus asub mingi üksuse ambulants. Väljas vedeleb surnutelt ära võetud risu-räsu. Meil kästakse prahihunnikutest midagi tarvilikku otsida. Võtan kiivri. Hiljem päevavalgel näen – seest on verine. Kisun verise voodri välja. Nüüd on kiiver parajasti nii suur, et istub talimütsi peale. Rohkemaga end koormama ei hakka, gaasimaski ei võta. Seni sakslane gaasi tarvitanud pole. Kui ta seda teeb, siis vene gaasimask kindlasti ei aita. Sakslastel olla leiutatud säärane gaas, et seda sisse hinganud venelane algul naerab vahetpidamata kaks tundi ja siis läheb lõhki nagu seebimull.
„K as sa usud saatust?“ küsib Pikker prahihunniku juures, nina krimpsus. Raske öelda. Parem kindlasti, kui temasse ei usuks, sest seni on mul elus kehvasti läinud. Ehk ei olegi saatust olemas? Kindlasti eksisteerib juhus, mis dikteerib tihti meile olukordi. Kuid alati on inimese enda teha,
kuidas ta juhuslikus olukorras talitab. Tõepoolest: elu on kaardimäng. Juhus annab kaardid, inimene mängib.
Milline on praegu minu mäng?
Siin ma nüüd istun tule ääres ja ootan. Pisut kahju, et hommikul kohe püssi ei võtnud, oleks asjast praegu selgem pilt. Või poleks mind enam olemas – lükkab teine mõte esimese ümber.
M omendil viibime polgu köökide juures. Päeval kirjutati meid 354. polgu 2. pataljoni nimekirja. Kokad toidavad meid supikontidega. Vastutasuks tuleb neile kartuleid koorida. Mina ei koori. Kuulan niisama ühe politruki joba. On üks vanamehetarikas. Kosenkraanius või midagi veel naljakamat on tal nimeks, soovitab mul frondil rohkem paugutada.
„Eks mõni kuul ikka juhuslikult sakslase tapab,“ arvab ta, „ja padruneid meie suurel kodumaal jätkub.“ Ta on arvatavasti pataljoni või koguni polgu politruk, sest roodu politrukid on meestega koos eesliinile pekstud. Kohtan tuttavat poissi Koplist, Raja Pauli, luureüksusest. Ta annab mulle leiba ja tubakat ning räägib külma kõhuga: „Alles eile lasti rivi ees maha kolm eestlast, kes endid ise olid meelega haavanud. Üks neist koguni politruk.“ Paul on siinse olukorraga harjunud, ei märka ma temas hirmu ega ärevaust. Selliseid kohtab aruharva.
Saja meetri kaugusel sakslaste tulepesadest, esmaspäeval 21. detsembril 1942. a.
N üüd olen lõpuks frondimees. Viimase kahekümne tunni jooksul on hullusti läbi elatud. Alustan eilse õhtuga.
Hämardub, kui 9. roodu vanem Tõruke annab meile püssid ja näitab kätte, kust liinimeestele toidukateldest suppi välja jagatakse. Vinnik relva ei võta, kuid tuleb meile seltsiks, ei taha minust maha jääda.
Meie Vinnikuga puugime kered korralikult täis, Pikkeril pole söögiisu. Poleks uskunud, et tema eesliinil kirjaniku rollist välja langeb. Isegi ta hääl väriseb nagu vene nutunaisel.
Supid söödud ja plärud suitsetatud, annab Tõruke meid ühe roodumehe hoolde, kes meid positsioonidele juhatab. Teejuht kõnnib ees, meie tatsame järel. Püüan pärida edasise olukorra kohta, tema vastu:
„Mis seal ikka seletada, nii ta on – täna sina, homme mina. Ega pääsu pole meist kellelgi!“ Need just trööstivad sõnad ei ole.
Juba hommikul kiskus ilm sulaks, kuid nüüd, nagu kõigele halvale krooniks, hakkab veel vihma sadama. Mõne aja pärast on vesi mu vildid ja jalanartsud läbi leotanud.
K ulgeme hämaruses piki maanteekraavi. Pidi olema kindlam, sest tee asub kõrgemal ja sakslased panevad meid tihti tule alla. Jube on see rongkäik, kui tuleb silmitsi seista surmaga. Minu ees ja taga sammuvad lummutiste sarnased inimkujud. Oleks peaaegu komistanud tumedale kogule kraavi põhjas. Põikan vaistlikult kõrvale esimesest laibast meie teekonnal. Ma pole argade killast, aga tahtmatult tekib südame alla veider õõnes tunne ja supp kipub kurku. Just nagu siis, kui esimest korda poisikesena merehaigust põdesin. Hingan sügavalt mitu head kopsutäit – aitab kustutada pilti koolnu irevil hammastest, kes nagu naernuks minu üle.
Nüüd alles hakkab laipu tulema! Nii kaugele, kui silm ulatub, ainult laibad ja laibad. Võtab silme ees virvendama. Mõnes kohas on maanteekraav täiesti ummistunud. Tuleb minna üle laipade ... See tuntud võrdlus. Ei tea, kes ja millal neid matma hakkab? Meenub, et eelmises suures sõjas sai surma kakskümmend miljonit, haavata veel mustmiljon.
Viu, viu, viu! Tulised jutid lendavad läbi õhu: sakslane tulistab leekkuulidega piki kraavi. Vaistlikult ja kähku olen pikali ja surun näo vastu koolnut.
Kui tulistamine lakkab, siis teejuhi eeskujul tõusen ka mina üles. Kõik kerkivad peale Pikkeri. „Tabatud kuulist! Surnud!“ käib õudne mõte peast läbi. Siis aga märkan, et mees rebib endale kiivrit sügavamale pähe. Surnu nii ei talitaks.
„Kuulge, noormees!“ käratan. „Kus on teie kombed? Sedasi trotuaarile magama jääda!“ Kuulan, mu hääl ei värise. Kuraasitamisest saan ise hoogu juurde. Võtan ühelt surnult püssi ja ulatan Vinnikule:
„Hoolsa ja truu teenistuse eest lubab Kostja relva sulle. Ta ise enam ei vaja.“
Vinnik võtab kingituse vastu, keerab täägi otsast ja viskab eemale, sõnades: „Mis tast tühjast raskuseks kanda, ja terav teine ka, libedatel laipadel koperdades võib õnnetus juhtuda!“
Umbes poole kilomeetri pärast, ühe silla juures, pöörame suurest teest vasakule. Pimeduses seletan paari ahervaret ja imelikke vagusid maas. Hommikul selgub, et need on juurviljapeenrad.
„Siin ongi teie positsioon,“ ütleb meie teejuht ja kaob pimedusse. Oleksime sama targad, kui ta oleks öelnud: „Siin on Monte Carlo! Tõmmake oma loos!“
Keegi pole meile selgitanud positsiooni tähendust. Kus asume meie ja kus on sakslaste tulepesad? Kes on meie rooduülem ja kus on tema komandopunkt? Isegi suunda ei näidatud, kust kandist oodata sakslast. Arvestan loogiliselt, et meie tuldud teele vastassuunast.
Heidan maha peenravahesse, teised kogunevad minu ümber. Ainult Vinnik on eemale läinud. Jälle lendab üle meie peade paar valangut leekkuule. Ei saagi aru, kust kandist lastakse. Minu meelest tulevad valangud hoopiski selja tagant. Kõik hüppavad hunnikusse mulle otsa. Pikker haarab mul kätega ümbert kinni.
„Ei, sõbrad!“ ütlen selle peale. „Niisugused kobarad siin kindlasti ei kehti! Ega see pole ragbi, et hunnikus mul otsas trambite. Ja sina, Pikker, lase lahti! Arvad, et olen su südamedaam, keda sa kallistad!“
Keegi mu juurest ära ei rooma, nii otsustan ise minna. Minust mõni meeter eemal lamab Vinnik ja tema kõrval on kellegi tume kogu. Küsin Vinnikult, kes ta naaber on.
„Kust, kurat, mina tean? Nimekaarti tal rinnas pole!“ on Vinniku pahur vastus.
Nihutan laiba eemale, nii saan sõbra kõrval endale päris laheda aseme. Ainult kole niiske on. Rebin peenra servalt kuivanud rohuvarsi, panen kõhu alla. Nii me seal lamame, pead koos, ja arutame tekkinud uut olukorda. Selge see, et olukord enam tumedam olla ei saa. Suurt laskmist ei kostu, söandame suitsu teha. Muidugi läidame plärud nii, et hõõguvad otsad hoiame pihu sees varjus. Kõige vastikum on niiskus. Tungib kõhuli olles ihuni. Hea seegi, et vihma enam ei kalla. Jalad on niikuinii läbimärjad ning külmetavad. Vahetevahel ma isegi veidi tukastan, ei märkagi, kuidas hommik saabub ja maailm valgemaks läheb.
