PROLOOG
Annika seisab ahtris ja vaatab Nämdöfjärdeni lahele. Tema ees istub Simon ja navigeerib, samal ajal kui Nadia juhib Rescue Ceciliat kindlalt läbi lainete. Nadia tume hobusesaba hüpleb ja Annika vehib ärritatult eemale enda juuksed, mis näo ees lehvivad. Ta peaks juuksuriaja kinni panema ja need jälle lühikeseks lõikama. Aga praegu ei peaks sellele mõtlema, vaid ülesandele keskenduma, manitseb ta ennast.
Äsja laekunud häire oli napp. Purjekaga sõitnud paar oli näinud kedagi liikumatult rannas lebamas. Kuna vesi oli madal, ei pääsenud nad ise lähemale, vaid helistasid merepäästjad appi.
Nad mööduvad tuhkhallist saarest lahe välisservas, puude oksad näevad välja rohkem nagu luukere sõrmed kui elusorganismid. Üksik must lind vahib neid, samal ajal oma suuri tiibu saputades. Annika heidab pilgu Simonile, näeb, kuidas too pead vangutab. Seal, kus pesitsevad kormoranid, sureb loodus. Kananahk tuleb peale, kuigi pole eriti külm. Miski mõjub kurjakuulutavalt. Nagu siis, kui maailm enne tormi hinge kinni hoiab. Aeglaselt tõmbab ta luku kinni, nii et tuulejope varjab kaela, soojendab üht kätt punase päästevesti põues.
Kõht tõmbub krampi, sest Nadia keerab järsult tüürpoordi ja paat läheb kaldu, kui nad lahelt lahkuvad ja läbi Örsundeti sisse sõidavad. Seal laiubki Skepparviksviken, kust purjetajad helistasid. Autoga saab siia ka, aga kõige kiirem on veeteed pidi.
Juba eemalt näeb Annika tompu veepiiril. Mure võtab võimust, kui ta vööri läheb, küünitab kaela, et paremini näha. Silmi kissitades üritab ta vaatepilti hoomata, aga mida lähemale nad jõuavad, seda napimaks jääb lootus. Meri näib elusam kui kaldal lebav inimene.
„Halloo?” hõikab ta ebalevalt, kuid vastust ei tule.
Simon peatub tema kõrval vööritekil. Mees ei tundu külmetavat, kuigi tal on lühikesed püksid jalas ja päästevesti all ainult T-särk. Silmad kitsenevad prillide taga, kui ta liikumatut kuju silmitseb.
Nadia sõidab ettevaatlikult rannale nii lähedale kui võimalik. Annika hüppab maha, Simon kohe tema järel. Tennised saavad märjaks ja Annika võpatab ebamugavusest. Vesi ulatub pahkluuni, ta libastub märgadel kividel, mis on kollasest mererohust karvased, kuid saab viimasel hetkel tasakaalu tagasi. Rannal lebavale inimesele lähenedes kuuleb ta õrna kahinat mändide poolt, mis seisavad pisut kõrgemal rannas auvalves. Tundub lausa, nagu need sosistaksid midagi. Puude vahel on tagasihoidlik suvemaja, hallikaspruuni kulunud puitlaudisega. Selle taga paistab aastaaja kohta ebaharilikult roheline muru ja eemal troonib üks suurem maja. Lamaja poole joostes torkab ninna läppunud hais ja ta heidab pilgu teisele poole, seal on meri oksendanud rannale kleepuva adru hanged.
Tegu on naisega, näeb Annika lähenedes, ta lebab kõhuli, pea täpselt veepiiril. Mõned pikad juuksesalgud hõljuvad vees, kui
lained rütmiliselt randa loksuvad. Osa juustest on tumepruuniks värvitud. Kividel pea ümber on pruunikaspunased plekid. Jääb peaaegu selline mulje, nagu loputaks ta juustest šampooni välja.
Mõningase vastumeelsusega sunnib Annika ennast lamaja kõrvale põlvitama, otsib kaelalt kohta, kus võiks tunda pulssi, üritab mälust leida, mida ta õieti tegema peaks. Nahk on jahe ja pisut libe. Elu puudumine on tuntav, aga ta ikkagi kummardub ja kuulatab hingetõmbeid. Tõmbab tahtmatult ninna pesemata juuste ja märja villase kampsuni lõhna, aga midagi veel, mitte higi, vaid terav aroom, mida ta ei suuda algul millelegi omistada. Haiseb nii, nagu oleks keha tärpentinis marineeritud. Talle meenuvad kunstikursused, kus ta ülikoolis ajakirjandust õppides õhtusel ajal käis. Hais meenutab tema toonast ekstsentrilist, alkohoolikust kunstiõpetajat. Ebamugavustunne tulvab nina kaudu sisse, vastikus täidab suu ja ta tõmbub eemale.
Simon vajub teisele poole naist. Ta on märksa teovõimelisem, tänulikult ajab Annika selja sirgu, kui Simon naise ümber keerab ja elupäästvat tegevust alustab. Ta tõstab naise lõua üles, painutab pea tahapoole ja toetab seejärel peopesad ta rinnakorvile ning vajutab. Annika neelatab, vaadates Simonit, kes teeb rütmiliste vajutustega südamemassaaži. Raadiosaatjas teatab Nadia, et ta helistas 112. Simon jätkab, kuigi naine ei ilmuta elumärki. Simon hingab raskelt. Annikat valdab häbi, reaktsiooni ja vastikustunde üle, mille naine esile kutsus.
Simon, kes hakkab hingeldama, puhub naisele õhku suhu ja paneb seejärel põse naise suu vastu. Ta raputab pead ja vaatab naist nukra pilguga.
„Minu meelest ei saa me enam midagi teha.“
Politseid ja kiirabi oodates üritab Annika surnud naise poole mitte vaadata. Ometi kasvab ebameeldivustunne iga minutiga. Miks nad juba ei tule?
Lõpuks ometi sõidab politseipaat üle vee nende poole. Mis siis, kui seal on Jens? Pulss kiireneb. Võib-olla on ta ära unustanud, et kutsus kohtama. Või kahetseb seda. Annika ei teagi, kumb variant hullem oleks.
Suu tõmbub kuivaks, kui ta näeb, et see ongi just Jens, kes mööda kive lähemale kõnnib, mees näeb sinakashallis vormis välja nii turvaline ja tugev, nii pikk ja laiaõlgne. Meekarva habe ja heledad silmad muudavad ilme lahkeks, ta meenutab pisut karumõmmi. Kõhtu tekivad liblikad. Täna on Jens koos ühe uue kolleegiga, keda Annika pole varem näinud. Too mees on lühem ja tumedapäine. Mõlemad on tõsised. Jens saadab Annikale tervituseks kiire noogutuse. Miski tema käitumises ei reeda, et neil on ka tööväline kontakt. Annika võtab end kokku, tahab mehele näidata, et oskab olla vähemalt sama professionaalne.
„Kiirabi on teel,“ ütleb Simon, pilku Jensilt Annikale pöörates. Kõigest mikrosekund, kuid Annika jõuab tunnetada kolleegi küsivat pilku. Simon oli juures, kui Jens helistas ja Annika välja kutsus, ning mõtleb nüüd kindlasti, mis edasi sai. „Iga minut peaksid jõudma,“ lisab ta. „Aga kahjuks on vist liiga hilja.“
„Kas te teate, kes ta on?“ küsib Jens naise kõrvale kükitades ja verist laupa uurides. Ka tema nendib, et teha pole enam midagi.
„Ei,“ vastab Simon. „Aga kohe siinsamas on üks maja.“
Ta osutab kõrgemale metsa poole, kus okaspuude vilus seisab pruun majake.
Jens palub kolleegil naise juurde jääda ja läheb ise üles maja poole. Annikal tekib mõte ja ta jookseb järele. Jens jahmub, kui näeb, et ta kaasa tuleb.
„Kummaline, et me kohtume alati nii dramaatilistes olukordades,“ sosistab ta, nagu oleks neil kamaluga muid olukordi, kus kokku sattuda, ja see leevendab pisut pinget. Annika naeratab helgi peale mehe silmis, kuid sunnib end seejärel taas tõsiseks, olukord on kõike muud kui lõbus. Ja mõlemad on siin tööl.
Nad jõuavad servamata laudisega majani. Katuseviilu alune on ämblikuvõrke täis. Maja on rannast pisut eemal ja Annikat üllatab, et omanik on otsustanud puud alles jätta. Siin on varjuline ja jahe. Tavaliselt raiuvad suvilaomanikud puud maha, et saada võimalikult palju päikest, aga siin on teisiti. Kaks trepiastet viivad kobaka puust ukse juurde. Jens astub ette, koputab ja hõikab. Annika hingab vaikselt, kuid maja ei too kuuldavale ühtki häält.
Samal ajal kui Jens laseb pilgul üle fassaadi libiseda, tõmbab ta politseijaki põuetaskust kilekotist välja kindad. Kindad käes, vajutab ta lingi ettevaatlikult alla. Uks avaneb kriginal. Annika, kes on otse ta selja taga, silmab maja sisemust. Sealt, kus ta seisab, tajub ta kogu närust vaatepilti selgesti. Maja on täis koli ja koltunud ajalehtedega pappkaste, köögikapi peal on kuhjas nõud ja pudelid. Koos paari kärbsega tungib välja läppunud lõhn.
Kusagilt kõrgemalt metsast kostavad sireenid. Seejärel autoukse paugatus. Summutatud hääled, sammud kuivanud okstel ja käbidel.
„Ärme parem sisse lähe. See võib olla kuriteopaik,“ ütleb Jens taganedes.
Puude vahele ilmub kaks kiirabitöötajat. Jens tervitab kiiresti ja osutab alla ranna poole.
„Ta on seal all.“
Meedikud tõttavad mööda, Jens ja Annika nende kannul, aga nad peatuvad, kui kuulevad kedagi hõikamas:
„Ema!“
Jooksuga läheneb üks noorem naisterahvas. Tema heledad juuksed on lohakasse hobusesabasse tõmmatud, meikimata silmad hirmust pärani. Jens ruttab naise poole ja püüab ta ühe käega kinni.
„On see ema?” küsib võõras. Hääl väriseb, pilk eksleb. Jalad liiguvad edasi, aga Jens hoiab teda kindlalt kinni. Tema kaenlas meenutab naine väikest lindu, kelle suur karu on kinni püüdnud.
„Ära mine sinna, las kõigepealt kiirabi vaatab, mis teha annab,“ ütleb Jens rahulikul häälel.
Kui Annika noort naist lähemalt vaatab, märkab ta tema juures midagi tuttavat.
„Kas ta on surnud? Öelge, ma tean, et ta on surnud.“ Jutu katkestavad nuuksed ja naine purskab nutma.
Jens tõmbab ta enda vastu, paneb talle käe ümber.
„Asi tundub halb,“ vastab ta ausalt. „Mis su nimi on?”
Miski tema hääle juures … Ma tunnen teda, mõtleb Annika. Ta peaaegu kuuleb, kuidas aju hammasrattad õiget mälukaarti otsides edasi-tagasi pöörlevad. Silme ette ilmub pilt. Keegi pöörab ümber ja ulatab talle midagi üle leti. Sein selja taga on kreemikas, madalatel kirjutuslaudadel seisab terve rida monitore. Siis käib klõps ja pilt läheb selgeks.
„Felicia?” küsib Annika ja naine võpatab, lükkab ennast Jensist eemale ja vahib talle otsa.
„Mida? Kes sa …“
„Kas te olete tuttavad?“ küsib Jens hämmeldunult, pilku ühelt teisele libistades.
Ei, tuttav Annika temaga ei ole, ta teabki enam-vähem ainult seda, et naise nimi on Felicia. Aga nad kohtuvad mitu korda nädalas. Töö juures.
Naine vaatab teda uurivalt. „Sa töötad … toimetuses?“
Annika noogutab innukalt.
„Vastab tõele. Sina oled Felicia ja töötad Õhtulehe IT-toes?”
Felicia noogutab pead. Pilgutab paar korda silmi.
„Mis sa siin teed?“ Siis talle järsku nagu meenuks. Vaatab kiiresti Jensi poole. „Ema? Kuidas emaga on?“
Annika astub sammu tema poole, paneb käe noore naise õblukesele käsivarrele. Ihule ta sõrmede all tekib kananahk.
„Ma olen vabatahtlik merepäästja, noh, vabal ajal. Mina ja minu kolleeg Simon …“ Annika osutab alla ranna poole. „… leidsimegi su ema. Mul on kahju, ma ei tea, kui hull asi on. Aga Jensil on õigus, laseme kõigepealt meedikutel oma tööd teha.“
Pärast üllatust, et Felicia töötab samas kohas kus Annika, näib Jens olevat ennast kogunud.
„Felicia, miks sa üldse arvad, et su ema surnud on?” küsib ta.
Felicia haarab Annikal käsivarrest, tõmbab seda enda poole, otsekui oleks tal vaja tunda sooja nahka. Annika paneb talle käe ümber, tunneb, kuidas teine vappub.
„Ta helistas …“ Felicia vaatab paljal randmel kujuteldavat kella. „Millal see võiski olla? Umbes kahe tunni eest, ja oli sassis, täiesti segi. Pobises igasugu imelikke asju, enne kui kõne katkes. Üritasin mitu korda tagasi helistada, aga kui ta ei vastanud, helistasin ühele autoga sõbrale, võtsin auto laenuks ja sõitsin ruttu siia.“
„Kas see on su ema suvila?“
Felicia noogutab, nägu moondub.
„Jah, tal pole … viimasel ajal eriti hea olnud.“
„Ja mis su nimi peale Felicia veel on?“
„Felicia Vaino,“ ütleb ta. „Palun laske mind nüüd ema juurde.“
„Mis su ema nimi on?“
„Laura Vaino.“ Ta ütleb nime sosinal, nagu oleks ohtlik seda
kõvasti välja öelda.
„Ma vaatasin majja sisse, oled sa seal viimasel ajal käinud?“ küsib Jens.
Felicia raputab pead, väristab end. Annika silitab rahustavalt ta selga.
„Ei, ma ei käinud sel suvel siin, ma pole siin tegelikult aastaid käinud, aga suviti olime õega palju siin. Me armastasime seda kohta. Vanasti.“
Ta heidab kiire pilgu Annikale. „Ema on …“ Felicia ohkab. „Ta joob liiga palju. Aga me räägime vahel telefonis.“
Jensi vaikimine paneb teda edasi rääkima.
„Ma hakkasin muretsema. Ta helistas mulle ja oli purjus. Ja vihane. Ta ütles nii palju imelikke asju ja ma kartsin, et ta …“
„Mida sa kartsid?“
„Et midagi juhtub, et ta teeb endale viga.“
Pisarad hakkavad taas voolama, hingetõmbed on ebaühtlased. Annika haarab ta õlgade ümbert korralikumalt kinni, hoiab teda püsti. Felicia üritab end koguda, vaatab abitult Jensile otsa. Vaene tüdruk. Paljas mõtegi ema kaotamisest sellisel moel paneb kõhus keerama. Kuigi Annikal pole praegu oma emaga kuigi tihe kontakt, on õudne ette kujutada, et ema ühel päeval sureb. Ta mõtleb verele hallides juustes. Kahvatutele jalgadele kividel.
„Mida imelikku ta ütles?“ küsib Jens.
„Ta ütles, et ma ei ole tema tütar.“
STOCKHOLMI SAARESTIKU KIVISEL
RANNARIBAL LEBAB NAISTERAHVA SURNUKEHA. KUI MEREPÄÄSTJAD
ANNIKA JA SIMON TA LEIAVAD, JÄÄB
MULJE, ET TEGU ON ÕNNETUSEGA.
KUID KÕIGEST PAAR TUNDI VAREM
10. päeva hiljem
OLI SAMA NAINE HELISTANUD
1. PÄEV: 9. AUGUST
TÜTRELE JA PALJASTANUD
KOHUTAVA TÕE…
Charlottel ja Fredrikul pole lihtne olnud – ei logiseva abielu ega poeg Hampuse ja tema probleemide pärast. Purjetamist armastav paar suundub nüüd merele, et ebatavaliselt sooja suve viimastel puhkusepäevadel leida tee tagasi teineteiseni. Juhuslik kohtumine noorpõlvesõpradega kergitab aga pinnale sügavale peidetud saladused. Õige pea tekitab lisaks paari ühisele tulevikule küsimusi ka ühine minevik.
„Punase kuuga“ jätkab Rebecka Edgren Aldén psühholoogilist merepäästjatest rääkivat põnevussarja, mille esimene osa „Mustad purjed“ ilmus eesti keeles 2023. aastal.
facebook.com/vestaraamatud