yrgne

ESIMENE PEATÜKK

PRAKTILISED TEADMISED NÄRVISÜSTEEMIST

Lapseootel Elsie on hakanud kogema paanikahooge. Esimest korda lapse südamelööke kuuldes ei tunne ta mitte midagi imelist. Igapäevased kogemused, nagu näiteks peeglis vilksamisi oma kehakuju märkamine või arstivisiit ultraheliuuringu tegemiseks – teisisõnu kõik see, mis tuletab talle meelde tema sees kasvavat uut elu, muudab ta üha ärevamaks. Samas veel mõni kuu tagasi soovis ta ju nii meeleheitlikult lapseootele jääda?

Segaduse ja üha kasvava ärevustunde tõttu eluperioodil, mil ta oli lootnud olla hoopis õnnelik, otsustab Elsie oma enesehoolitsusrutiini veelgi tõhustada, ehkki see oli tal juba ennegi üsna põhjalik. Staažika joogaharrastajana otsustab ta hakata kaks korda nädalas osalema ka sünnituseelsetes joogatundides. Toitumisse on ta alati hoolikalt suhtunud – sama joont jätkab ta nüüdki, valmistades ise kodus süüa ja lisades igapäevaste toidulisandite valikusse veel mõned. Ta hakkab taas käima nõelravis, mis on varasemalt aidanud tal endast paremini aru saada, kui teraapia ja jooga ei aidanud.

Vaatamata sellele, et Elsiel on iga päev oma tervise toetamiseks mõni tund või kokkulepitud kohtumine, kogeb ta ikkagi sageli paanikahooge ja tal on raske magada. Ärevus ja kurnatus on nii halvavad, et tal on peaaegu võimatu tööd teha. Ta palkas sünnitoetaja, lootes, et kui tal on rohkem toetust ja ta suudab oma elus olevat tundmatut paremini tundma õppida, rahustab see ka närve.

Sünnitoetaja pakkus välja, et niipea kui Elsie hakkab tundma paanika süvenemist, võiks ta proovida lõõgastavat ja visualiseerivat hingamist ning öelda valjusti või panna kirja kinnistavaid lauseid nagu: „Ma tean, et olen kaitstud”, „Ma tean, et mu beebi armastab mind”, või „Kui mu beebi mind jalaga müksib, annab ta mulle märku, et temaga on kõik hästi”. Tema terapeut leidis, et Elsiel on vaja raskustega silmitsi seista – oma probleemide lahendamise või ärevusest vabanemise asemel peab ta õppima neid keerulisi tundeid tundma. Probleem seisneb aga selles, et kogu ta pikk päev on neid keerulisi tundeid täis ja olukord näib üha halvenevat, mitte paranevat. Kõigile neile vahenditele, tehnikatele ja püüetele vaatamata tunneb Elsie üha rohkem, et tal ei ole selle üle kontrolli ning ta kardab niimoodi elamist, eriti nüüd, mil sündimas on laps.

Me kõik oleme kogenud, kuidas meie instinktide ja ratsionaalse mõistuse vahel puudub ilmselgelt kokkupuutepunkt. Me arvame, et peaksime midagi tundma, kuid lihtsalt ei tunne seda. Meie mõistusel on ettekujutus sellest, mida me peaksime tundma, kuid need ootused ja teooriad ei näi viivat lähemale sellele, mida tahame oma keha või emotsioonidega tunda, rääkimata veel püsivatest lahendustest. Võibolla räägime oma lähedaste sõprade või pereliikmetega, peame nõu eri spetsialistidega, proovime kõike seda, mis väidetavalt peaks töötama. Vaatamata oma siirastele ja parimatele jõupingutustele ei tunne me end oluliselt paremini. Me tegutseme sihitult, jätame menüüst välja mingi konkreetse toiduaine, proovime kindlat mediteerimisviisi, otsime uue terapeudi ning selle asemel et end paremini tunda, tunneme end halvemini! Me oleme veelgi rohkem frustreeritud, sest ehkki olukord on vahel mõnevõrra leevenenud, oleme raisanud nii palju aega ja raha, kuid ei ole jõudnud alguspunktist eriti kaugemale. Võib-olla nii peabki olema. Võib-olla me ei lahendagi mitte iialgi oma probleemi, võib-olla lihtsalt peame õppima sellega elama ja saama hakkama nii hästi kui vähegi suudame.

Igaüks kannab endas mingit haava, millest me ei suuda oma mõtetes läbi tulla. Me püüame positiivsete mõtete või rääkimise või hoopis mediteerimise abil seda lahendada. Me torgime ja lahkame seda tunnet ja koostame strateegia. Kuid tõde seisneb selles, et meid ei ole õpetatud päriselt kuulama ja me ei tea, mida või kuidas oleks vaja kuulata, et probleemi lahendada.

Kui Elsie helistas ja nõustamist palus, luges ta mulle ette kõik spetsialistid, kellega ta oli nõu pidanud ning kõikvõimalikud ravimeetodid ja tehnikad, mida ta kasutas – jooga, nõelravi, toidulisandid, psühhoteraapia, hingamispraktikad ja positiivsed kinnitused. See kõlas kurnavalt. Juba ainuüksi tema ajakava, milles puudus aeg toetavate teadmiste kinnistamiseks, rääkimata sellest, et Elsie käis veel ka täiskohaga tööl, tekitas minus ärevust. Ma lugesin lapseootel Elsiele veel kord ette, kui palju ta on endale kohustusi võtnud ja ütlesin, et imetlen tema pühendumust oma heaolule. Siis aga ütlesin: „Sa võid ju kõike seda jätkata, et oma ärevusega toime tulla, või siis sa võid lihtsalt ärevusest lahti saada.” Olen samuti oma elu jooksul tegelenud jooga, meditatsiooni ja psühhoteraapiaga, kasutanud palvelaule ja mantraid. Kõik need praktikad aitasid mul oma enesetunnet mõnevõrra parandada. Ja enamus neist meeldisid mulle. Küll aga mõistsin alles hiljem, et sattusin neist sõltuvusse. Ma vajasin neid, et end hästi tunda. Ma kasutasin neid paljuski nii nagu ravimeid, et need aitaksid mul jõuda sinna, kuhu mu närvisüsteem üksinda ei suuda. Samuti ei suutnud ma mõista, miks kõik arvasid, et olen nii rahulik, ehkki sisimas olin kahtlev ja võitlesin sisemiste konfliktidega. Sügaval enda sees ma teadsin, et olen rõõmsameelne inimene, ja mind ärritas olukord, kus ma ei suutnud seda rõõmu enam üles leida. Mul oli olemas kõik, et end hästi tunda – tõeliselt head vanemad, imeline karjäär, ilus laps, suurepärane haridus ja valge rassi esindaja privileegid. Sageli panid need faktid mind aga veel halvemini tundma. Alles siis, kui puutusin kokku somaatiliste

praktikatega (soma tähistab kreeka keeles „keha”), sain teada, kuidas end päriselt hästi tunda. Mida paremini ma end tundsin, seda enam mõistsin, kui ulatuslik on see enesega kontakti puudumine, millega olin varem oma elus nii ära harjunud.

Somaatilise kogemise – tegemist on dr Peter Levine’i väljatöötatud traumade lahendamise praktikaga – kaudu sain teada, mis tunne on tõeliselt oma keha kuulata, mitte püüda selle üle meisterlikku kontrolli saavutada või viia seda teistsugusesse vormi ja seisundisse. Hoolika kuulamise protsessi nimetatakse jälitamiseks – justkui oleksid jahimees, kes otsib pinnasest hoolikalt käpajälgi, mis juhatavad ta saaklooma juurde. Jälitamise protsessi käigus, mil süvenesin oma sisemistesse aistingutesse, hakkasin tunnetama suuremat ühendust oma meele ja keha vahel. Mu reaktsioonid tundusid mulle loogilisemad, sest mu instinktiivne keha ja ratsionaalne meel toimisid aina rohkem kooskõlas – seda kogemust nimetatakse sidususeks. Hakkasin tundma kergendust sellest, et mind valdav tunne vastas sellele, mida teised mind vaadates tunnetasid. Lihtsate naudingute kogemine ja enese väärtustamine muutus minu jaoks kergemaks. Ma suutsin eristada, millal mu keha reageeris minevikule, millal olevikule, ning saavutasin päris heaolutunde. Ma tundsin end jälle tõeliselt iseendana.

Kõik see aitab meil taas kaardistada tõelist iseennast. Kui sünnime ja läbi elu liigume, tekivad sellele „kaardile“ uued jäljed. Meil on suhted ja kogemused, mis meid mõjutavad ja vormivad. Mõned kogemused, mis meisse jälje jätavad, muudavad meid võimsamaks ja tugevamaks, samas kui teised seevastu meid tõkestavad ja moonutavad, ja me ei suuda järjekindlalt oma tõelise minaga kontakti saavutada. Tulemuseks on elamine tundega, et meis on peidus loomingulisus, väljendusrikkus ja elujõud, milleni me ei suuda jõuda. Või tunneme, et minevik on varjutanud meie tõelise olemuse ning

me ei suuda varasemat seisundit enam taastada. Nõnda püüamegi pidevalt selle koormaga toime tulla, selle asemel et otsida üles ning ammutada jõudu oma tõelise mina loomingulisest energiast .

Kujutage ette, et teie tõeline olemus on nagu sujuv ja ühtlane vinüülplaat, millele on kogemused tekitanud kriime, mis sunnivad ühest ja samast kohast aina üle hüppama. Need „kriimud“, mida me kognitiivsel tasandil mäletame, on osa eksplitsiitsest mälust. Teised „kriimud“ seevastu elavad meie kehas ja alateadvuses ning need on osa implitsiitsest ehk kaudsest mälust. Paljud ei ole kaudse mäluga tuttavad ning seega näib ebausutav ja müstiline, et keha võiks mäletada midagi, mida meel ei mäleta. Me pühendame aega oma eksplitsiitsete mälestuste analüüsimisele, kuid peaksime leidma tee ka implitsiitses mälus peituva tarkuse juurde.

Tegelikult on inimese meel kuulus oma ebausaldusväärsuse poolest, sest eksplitsiitne mälu ei ole täielik: meenutage näiteks oma viimaseid teraapiasessioone või seda, kui erinevalt mäletavad inimesed sündmust, mida te kõik nägite. Meie keha aga mäletab asju usaldusväärsemalt, sest see ei ratsionaliseeri, hinda ega tõlgenda nii nagu meel.

Seega tulles tagasi ärevuse juurde – olgu see teie, minu või Elsie oma –, on ülioluline mõista, kas keha reageerib millelegi häirivale, mis toimub just praegu, või reageerib see praegusele päästikule, mis vallandas ebameeldiva mälestuse või seose teie minevikust.

Elsie sünnitoetaja pakkus pärast pikka vestlust välja, et võib-olla on tema paanikahoogude põhjuseks minevikus aset leidnud seksuaalne väärkohtlemine. See oli tema narratiiv hetkel, mil me kohtusime – et võib-olla toob rasedus pinnale vana trauma ja tema kui ellujääja püüab sellega teraapia kaudu tegeleda, lisaks mediteerida, teha nõelravi ja joogat. Kuid meie vestlustes ei tulnud Elsie enda suureks üllatuseks mitte kordagi jutuks seksuaalne väärkohtlemine.

Selle asemel nuttis ta natuke meie esimesel kohtumisel pärast seda, kui aitasin tal leida oma kehas üles turvalise koha, mis tema sõnul oli selja peal. Ärgitasin teda seda tunnet hoidma ja pöörduma selle poole alati, kui ta tunneb paanikat esile kerkimas. Tema nutt oli märk pinge vabanemisest. Uurisin, kas talle kerkis silme ette mingeid pilte – talle meenus vanaisa surm, misjärel muutus Elsie ema otsekui zombiks. Elsie kui vanim laps oli samal ajal šokis, tundis end abituna ja samas vastutavana nelja noorema õe-venna eest hoolitsedes. Kui ta sellest mulle rääkis, märkasin, et ta tõstis käed keha ette, justkui lükkaks midagi endast eemale. Palusin tal rahuneda ja oma keha jälgida – ta tunnetas tõeliselt ruumi, mida ta kätega enda ümber lõi, ning ta järgis endas tekkivat impulssi tõsta käed üles, sirutada puusi ja kõhtu. Kui ta oli saanud selle liigutuse jaoks nii palju aega kui vaja, lõpetasime oma sessiooni sellega, et naasime turvatunde juurde, mille ta oli leidnud oma seljas. Peagi pärast seda Elsie paanikahood taandusid. Me mõistsime, et tema kehasse oli sügava jälje jätnud paanika, mis valdas teda siis, kui ta oli surutud emarolli ajal, mil ta selleks valmis ei olnud. Elsie paanika lahtus niipea, kui see kriim tema vinüülplaadil sai parandatud – tema keha lükkas vastutuse, mis ei olnud tema kanda, endast eemale. Elsie hakkas lõpuks vahet tegema sellel, mis on tema vastutada ja mis mitte ning leidis üles oma sisemise energeetilise allika.

Elsiel ei olnud vaja uurida oma psüühika iga tumedamat nurgakest ega end täielikult kaardistada selleks, et kogeda väga võimsat muutust. Vastupidi – see paranemisprotsess ei sõltu narratiivist ega ka eksplitsiitsest mälust. Teie keha kätkeb endas kõike, mida vajate paranemiseks ja selleks, et nendest mõjudest lahti lasta. Selleks on vaja teatavaid tingimusi ja võib-olla ka seda, et keegi oleks kõrval selle tunnistajaks. Te peate saama omaenda süsteemi kõige paremaks jälgijaks. Praegusel hetkel reageerib teie süsteem nii, nagu