Elav leib. Vaimulikud mõtisklused

Miina Piir

Elav lEIB

Vaimulikud mõtisklused

Tallinn, 2024

Raamatu väljaandmist on toetanud Jüri Ehasalu

© Miina Piir 2024

Kõik õigused kaitstud

Toimetaja: Juune Holvandus

Küljendaja ja kujundaja: Aime Andresson

ISBN 978-9916-4-2276-2

Trükitud AS Pakett

Mõeldes tänuga Olevile

ning isale, emale, vennale ja tädile.

KolMEKuNINgAPäEV

Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Кus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.”

Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: „Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.” Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Мinge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.”

Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale. Mt 2:1–12

Kuigi Petlemm pole teab mis suurlinn siiani, on selle linnaga seotud palju olulisi pärimusi, tähtsaimale lisaks muidugi ka Hommikumaa tarkade külaskäik, millest kirjutatakse vaid Matteuse evangeeliumis ja mis on ärgitanud sõna võtma kõiksugu täpsusmõtlejaid. Nimelt tulid nad tähe suunas. Millise tähe? Ja üleüldse, kes need mehed olid ja mis tähte nad järgisid? Teada oli, et nad tõid kulda, viirukit ja mürri. Need olid väga kallid kingid ja kuna kinke oli kolme sorti, siis eeldatakse, et ka tähetarku oli kolm, kuid nii ei ole evangeeliumis sugugi kirjas, neid võis olla ka palju rohkem või hoopis kaks. Kes need mehed siis olid? Kas neid peetakse näiteks Pärsia kuningateks seetõttu, et nad olid rikkad ja targad, või tähetarkadeks ehk astronoomideks seepärast, et nad oskasid tähe suunas liikudes leida üles tulevase Kuninga. Me ei tea seda. Kuid vanades religioonides on alati olnud valitud inimesed, kes peavad ära tundma, tunnistama ning tunnustama järgmise juhi, ida religioonides on nii ju siiani.

läbi aegade on astronoomid võtnud vaevaks välja arvutada, et Petlemma täht, mis juhtis Hommikumaa targad Jeesuslapse juurde, olevat olnud taevas näha juunis. Astronoomide arvates sündis Jeesus seega juunis.

Petlemma kohal üle 2000. aasta tagasi nähtud ere täht oli taevas niisiis 17. juuni ja mitte 25. detsembri paiku. Keerulisi arvutusi, tegemaks kindlaks, milline oli taevakaart Püha Maa ja Petlemma kohal üle 2000. aasta tagasi, on tehtud nüüdsel ajal ka peenemat sorti arvutitega, ja vastus on ikka üks, 17. juuni. Tänapäeva astronoomide arvates võis Petlemma tähe puhul tegemist olla komeedi või supernoovaga. Kuid teadlased paigutavad tähe ilmumise ja Jeesuse sünni kuhugi ajavahemikku kolmas aasta eKr kuni esimene aasta pKr.

Näiteks Austraalia astronoom Dave Reneke võttis taevakaardi tegemisel appi Matteuse evangeeliumis mainitud seigad ja lisas juurde tollased planeetide asukohad ning jõudis järeldusele, et Jeesus sündis 17. juunil aastal 2 eKr. „Kasutasin paari viimase aastatuhande kohta käivaid elektroonilisi taevakaarte. Märkasin, et Veenus ja Jupiter olid Jeesuse oletataval sünniajal väga lähestikku. Need planeedid koos võisid tekitada kummalise valgusmoodustise, mida peeti täheks,” selgitas astronoom.

Astronoomia on täppisteadus ja planeetide asukohta on võimalik üsna täpselt määrata. See viitab sellele, et Petlemma tähte nähti suvel ja mitte talvel ning kogu jõululugu on väljamõeldis, ütles astronoom. Austraallase sõnul nähti niisiis üle 2000. aastat tagasi Püha

Maa taevas mingit kosmilist päritolu valgust. „Ma ei taha religiooniga vastuollu minna. Samas ma suutsin kindlaks teha, et Piiblis kirjeldatud nähtus leidis tegelikult aset,” nentis astronoom. Ning lisas naljatades, et kui ta arvutus ikka õige on, siis ei ole Jeesus päikesemärgilt mitte Kaljukits, vaid hoopis Kaksikud.

Maale lähimate planeetide asetus oli niisiis aastal 2 eKr selline, et Veenus ja Jupiter särasid pärast päikese loojumist lähestikku lõvi tähtkujus. Aga see aasta 2 eKr on vastuolus teistele allikatele toetuvate teadmistega, sest kuningas Herodes suri aastal 4 eKr.

Nii et jälle ei klapi. Veel on oletusi, et kuna planeet Jupiter kunagi päris paigal ei püsi, ja kuna ta liikus sel ajal just sellisel moel, nagu Piiblis kirjas, siis ju see ere täht oli Jupiter.

Mul üsna ükskõik, mis tähtkujus Jeesus sündis. Keegi meist ei tea, millal, kuid teoloogide ja ajaloolaste „võitlus” näitab vaibumise märke: Jeesus Kristus oli reaalne isik, kes sündis Petlemmas ja kel olid inimese kohta imelised võimed.

Aga olgu teadjate ja tarkadega kuidas on, Paulusel oli mõttes muu, kui ta lausus (2Kr 4:3–6): Kui meie evangeelium on siiski kinni kaetud, siis on see kinni kaetud neile, kes hukkuvad, neile uskmatuile, kellel praeguse aja jumal on mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida evangeeliumi valgus Kristuse kirkuses, kes on Jumala kuju. Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast. Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest. Aamen

RISTIMISE AND.

KRISTuSE RISTIMISE PüHA

Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Мul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!” Jeesus aga kostis talle: „Оlgu pealegi, sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” Mt 3:13–17

Jeesuse ristmist Johannese poolt on peetud nii oluliseks, et sellest kõnelevad kõik neli evangelisti. Miks pidi ometi keegi, kes end Jeesusest alamaks pidas, ristima Jumala Poja? See on olnud probleemiks juba esimeste sajandite kristlastele. oletatakse mitmeti, ka seda, et Jeesus laskis end ristida vaid oma ema ja vendade pealekäimise tõttu, hea eeskuju andmiseks jms. oletada võib palju, kuid üks on kindel: Johannes ristis pattude andeksandmiseks, Jordani jõe vesi pidi uputama inimeste patud ja äratama nad uuele elule. See teadmine sai Johannesele ka suurimaks tõukeks Jeesuse ristimisel. Jeesus, kes oli patuta, ei vajanud ristimist ega meeleparandust. ...Jeesus aga kostis talle: „Оlgu pealegi, sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!”

Mis õigust siis Jeesus silmas peab? oma ristimissooviga tunnistab Jeesus Johannese tegevuse õigeks. Miks ta seda teeb ja miks kasutab Jeesus õigusest rääkidest „meie” vormi?

Aga seepärast, et mõlemad mehed olid ju saanud Jumala erilise armu osaliseks. luuka evangeelium annab meile teada, kuidas ingel kuulutab lapseõnne nii raugapõlves olevale Eliisabetile kui ka verinoorele Maarjale. Maarja külastas oma sugulast Eliisabetti, kui too oli kuus kuud lapseootel. luukas kirjutab: Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja ta hüüdis: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? (lk 1:41–43).

Sünnitanud Johannese, nägid kõik inimesed, kes selle lapsega kokku puutusid, et Issanda käsi oli temaga. Seega tuletab Jeesus Johannesele meelde nende äratundmisrõõmu juba emaihus ja leiab, et just Johannes on see, kel on nii õigus kui kohus ristida ka tema.

Kuid ka otsus lasta end ristida koos patustega on olulise tähtsusega. Kas võib seda tõlgendada soovina võtta enesele inimeste patud ning millal Jeesus sellist kohustust koges, millal täpselt tundis endas ära lunastaja ja Päästja, saab jällegi vaid oletada, kuid üks on kindel siingi. Kui Jeesus oli ristitud, tuli ta veest välja ja taevad avanesid ning Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ta peale. Ja hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” Me ei tea, kuivõrd Jeesus oma jumalikkust enne ristimist tegelikult tajus. Kuid Jumala armu ja Püha Vaimu lähetamine andis Jeesusele samasuguse meelevalla ja aujärje nagu seda oli Jumalal endal. See tähendas Jeesusele uue ja pühitsetud elu algust.

Tänapäeval laseme oma lapsi ristida, vahel oleme ristimise vastu võtnud ka kuldses keskeas, kuid on ka inimesi, kes on ristimata, sest see pole neile oluline ega tähenda midagi. Ristimata inimene ei pea tingimata olema uskmatu, nagu ka väikelapsena ristitud inimese elu ei pruugi kunagi usuga haakuda.

Mida aga tähendab ristimine meile, ristiinimestele, koguduseliikmetele, usklikele? Kui palju me selle üle mõtleme? Tähendab see ju meilegi uue ja pühitsetud elu algust.

Ristimine on omamoodi leping, milles sisalduvad õigused ja kohustused, mida tuleb täita.

Kui olin oma teoloogiaõpingutega üsna alguses, helistas kord sõbranna, kes oli koos oma kolleegiga käinud pühade ajal Pühtitsa kloostris, kolleeg oli õigeusklik ja sõbranna luterlane. Jumalateenistus jättis sõbrannale üleva mulje, kuid ta oli helistades pettunud, lausa nutune.

Mind saadeti armulaualt minema, ütles ta väriseva häälega. Selles lauses oli pettumust, häbi ja solvumist. Ma ei teadnud oma nime, jätkas ta. Püüdsin teda rahustada, et julgustus armulauale minna oli tema kolleegi eksimus, kes oleks talle pidanud varem selgitama, et õigeusklikule antakse ristimisel nimi ja selle nimetamisel saab ta armulauda. Teistel kristlikel konfessioonidel pole õigeusklike armulauale asja. Aga see kõik ei lohutanud teda, ta muudkui kordas: kuidas saab vaimulik jätta inimese armulauata, kui ma seisan tema ees palves?

Aastaid hiljem soovis ühe minu sõbra tütar, kes oli tookord 17. aastane, minna katoliku kiriku jumalateenistusele, et tema on usundiõpetust koolis õppinud ja teab, et katoliku kirikus on teistmoodi, kuid ta tahab näha missat. Teenistus meeldis tütarlapsele väga ja kui tuli aeg, läksime õnnistust vastu võtma. Noor daam kõndis minu ees preestri poole ja langetas pea, kuid kätt südamele ei pannud. Preester ei teinud midagi, kuni ma üle tütarlapse õla ütlesin, et ta on luterlane. Siis preester õnnistas nii teda kui ka mind. Kuid kuna ka mina kätt südamele ei pannud, siis manitses preester pärast armulauda meid kõigi kuuldes: kui inimene pole ristitud katoliku usku, siis ta peab seda näitama kätt südamele pannes.

Tütarlaps arutles koduteel ilmses hämmingus: ristimata inimesed panevad käe südamele ja nad ei saa armulauda, aga mina olen ju ristitud. Mis asi see katoliku usk on, millesse ristitakse?

Mispärast kristlane, kes on ju ristitud, ei saa armulauda igas kirikus, ma ei lähe ju sünagoogi või mošeesse armulauale?

Püüdsin kõigile neile küsimustele vastused anda, aga mu jutt ei veennud teda, ilmselt ka sellepärast, et muuhulgas ütlesin: nii mind kui Sind ei ole ristitud ei luteri, katoliku ega ortodoksi usku, vaid meid on ristitud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse, nagu on kirjas 11

Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumis (28:19a) Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. See on pühitsus, mis annab meile loa peale oma eksimuste tunnistamist võtta vastu armulaud. Kui preestritel kristlikest konfessioonidest on Piiblist erinev vormel ristimisel, siis jätame nad nn oma usu juurde ja palume neile õnnistust Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimes. Aamen

VESI VEINIKS.

ESIMENE TuNNuSTäHT JA EMA MAARJA

Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: Neil ei ole enam veini. Jeesus ütles talle: „Мis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema üles teenritele: „Мida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit.

Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega! Ja nad täitsid need ääretasa. Ja ta üles neile: Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Ja nemad viisid. Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on – teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda –, siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et ta jüngrid jäid temasse uskuma. Jh 2:1–11

Jumala Pojal ei ole ehk eriti raske muuta materiaalseid asju, ja kuigi too imetegu oli Jeesuse esimene, oli see ühtlasi väga praktiline tegu, sest vein on ju ometi jook, millel kombeks liiga vara otsa saada. Nii on alati olnud ja nii oli ka Jeesuse ajal. Seega on Jeesuse imetegu nihutatud väga inimlikule olukorrale. Pidu oli vaja päästa, järelikult tuli teha veest veini. Küll oleks tore, kui ka inimestega nii lihtne oleks.

See praktiline imetegu on aga esimesena kindlasti esiletoomist väärt, sest me teame, milleks muutus hiljem vein, kui Jeesus selle pühitses. Mis aga mind selles kirjakohas enim paelub, on Jeesuse ema Maarja. Vaatamata sellele, et Jeesus ütles talle: „Мis on sul minuga asja, naine?

Minu tund ei ole veel tulnud.”, ei läinud ema nurka nutma, vaid ütles teenritele: „Мida iganes tema teile ütleb, seda tehke.”.

Tehke nii, nagu ütleb minu Poeg.

Me teame, missugust armastust, austust ja lugupidamist tuntakse Jeesuse ema Maarja suhtes nii katoliiklikes kui õigeusu kirikutes. Protestantlikes kirikutes on ta lihtne, mõnede teoloogide ja vaimulike sõnul kahjuks ka harimatu naine, viimast on eriti raske kuulda.

Miks me ei tea suurt midagi ajast, mil Jeesus kasvas, kuid teame, et ta 12-aastasena juba jutlustas templis ja rabid kuulasid teda hoolega?

oli ta ju äravalitu Poeg, teadmised geenidega kaasas ja seda sõna otseses mõttes. Siinkohal ei saagi mööda minna Maarjast. Jaakobuse protoevangeeliumi järgi oli Maarja väljavalitu juba sünnist, teda kasvatasid alates kolmandast eluaastast seitse pühitsetud naist, väärilised kasvatama astjat, mis pidi tulevikus kandma Jumala Poega.

Kolmeaastaselt viidi Maarja templisse, seda pole ikoonimaailmas palju kajastatud, kuid on üks pilt kujutavas kunstis (Maarja templiskäik), kus väike Maarja templi trepiastmetel ise vaevaliselt ronib. Mitmete pühade tekstide, mis ei ole jõudnud kaanonisse ega ole Piiblis kirjas, uurimisobjektiks ja ka teatud tõestusmaterjalideks on olnud ikoonid ja see, kui sageli ja mil moel on sündmusi ikonograafias kujutatud. Kui vanatestamentlikud apokrüüfid inspireerivad üksnes harva kunstis uute teemade kasutuselevõttu, siis uue Testamendi apokrüüfid avaldavad kristlikule ikonograafiale kestvat mõju. Eriti kehtib see lapsepõlve käsitlevate evangeeliumide, Joakimi (ka Joojakim) ja Anna elu kujutavate allikate, Maarja lapsepõlve ja Jeesuse noorusaja kohta.

Jaakobuse protoevangeelium on pärit 2. sajandi keskpaigast AD ja kirjeldab Maarja vanemate Joakimi ja Anna elu, kes on tulevase Jumala Poja vanavanemad ja annab teada, kuidas preester ajab

Joakimi ohvriandide toomise ajal templist välja, sest ta abielu on lastetu. Juutide jaoks oli abielus olles soojätkamine lausa kohustuslik, aga ka Joakimil polnud kerge, sest juba Maarja ema Anna oli Jumala väljavalitu. Preestri poolt häbisse jäetuna tõmbub Joakim tagasi kõrbesse palvetama.

Vahepeal kuulutab ingel Annale ette, et tal sünnib laps, kelle ta pühendab templiteenistusse. Väidetavalt oli ka Maarja ema Anna neitsi ja neljakümneselt last saades teadlik sellest, kelle ta sünnitab. Ka Joakim saab ingli kaudu Anna rasedusest teada. Joakim toob templisse küllusliku ohvrianni nii loomade kui lindude näol, sest Jumal on halastanud ja saatnud neile lapseõnne. Sellest jutustuse osast on ikonograafilist kajastust leidnud abielupaari kokkusaamine, kohtumine kuldse värava juures. Järgnevatest sündmustest rõhutas kujutav kunst eelkõige kolmeaastase Maarja üleandmist templisse, Maarja abikaasa kindlaks määramist ja Joosepiga kihlumist. (Jeruusalemm asub seitsmel künkal, linnal on seitse avatud ja üks suletud värav, Kuldvärav, mis avatakse siis, kui Messia tuleb.)

Jaakobuse protoevangeeliumist loeme veel: „Ja kui Joakim tõi oma ohvrianni, minnes üles Issanda altari poole, jälgis ta tähelepanelikult preestri ohvriplaati ning nägi, et temas ei olnud pattu. Joakimi rõõm oli tohutu, et Issand on halastanud ja tema patud andestanud. Ja ta läks pühakojast oma naise juurde, sest päevad olid täis saanud ja Anna pidi sünnitama. Ja ta ütles oma naisele: mu hing on pühitsenud selle päeva. Anna tõi ilmale tütre, kellele pani nimeks Maarja. Tütreke kasvas iga päevaga ja kui kuus kuud sai täis, tõstis Anna ta jalgele ja Maarja kõndis seitse sammu ja siis tagasi ema rüppe. Ja Anna ütles: „Kuna mu Issand, minu Jumal elab, ei saa sa kõndida enne, kui ma olen su viinud oma Issanda templisse.” Ja siis tegi Anna Maarja magamiskambrist pühamu ega lasknud midagi argist ega ebapuhast tema ligi. Siis kutsus ta pühitsetud naised Iisraeli tütarde seast, kes kinnitasid kaitse, et miski ei juhataks Maarjat eksiteele.

Ja kui Maarja sai aastaseks, korraldas Joakim suure pidusöömingu, kutsus nii preestrid kui kirjatundjad. Joakim tõi tütre preestrite 15

ette ja need õnnistasid teda sõnadega: „ o o meie isade Jumal, õnnista seda last, ja anna talle igiajani kestev nimi, mida teatakse kõigi rahvaste seas. Kõigekõrgem, anna talle ülim õnnistus, mis kestab igavesti.”

Kui Maarja sai kaheseks, leidis Joakim, et Maarja tuleks templisse viia. ootame siiski kolmanda eluaastani, arvas Anna, sest seaduse järgi ei naase Maarja enam oma vanemate juurde. Ja kui kolm aastat sai täis, palus Joakim, et Anna kutsuks pühitsetud Iisraeli tütred, nagu on kirjutatud, ja „las nad panevad igaüks põlema lambid ja las nad saadavad lampide põledes Maarja Jumala kotta, kuna laps ei pruugi pöörduda tagasi, sest tema süda on võlutud oma Issanda templist”. Ja nii nad tegid ja preester võttis nad vastu, suudles ja õnnistas last ja ütles: Issand on teinud sinu nime pühaks kõigile rahvastele kuni päevade lõpuni. Ja preester pani Maarja altari kolmandale astmele ja Jumal saatis oma armu tema peale ja väike Maarja tantsis ja kogu Iisrael armastas teda.

Ja Maarja vanemad palvetasid ja tänasid Jumalat, sest laps polnud pöördunud tagasi koju. Ning Maarja kasvas templis, võttes toitu vastu inglitelt. Ja kui ta sai kaheteistkümne aastaseks, kogunes preestrite kontsiil ja ütles: „Ennäe, Maarja on saanud kaheteistkümne aastaseks Issanda templis. Mis me siis temaga teeme?” Ja nad ütlesid ülempreestrile: „Mine Issanda altarisse ja palveta tema eest ja kõik, mida Issand ilmutab sulle, seda me ka teeme.” Ja ülempreester võttis ülle rüü kaheteistkümne kellukesega ja läks pühamaist pühamasse paika ja palvetas Maarja eest. Ja ingel ilmus talle ja ütles: Sakaarias, Sakaarias, mine välja ja kogu kokku kõik leskmehed ja ükskõik, kellele langeb Issanda märk, selle naiseks saab Maarja.

Ja kui kõik leskmehed olid kogunenud, polnud pärast pikka palvet mingit märki ühegi leskmehe juures. Siis lendas tuvi Joosepi peale ning preester ütles Joosepile: „Sina oled valitud paljude seast hoidma meie Issanda neitsit.”

Nagu öeldud, seitsmeselt oli Maarja pühitsetud naiste arvates valmis omandama teadmisi ja võimeid, mida oli tal vaja, et kasvatada Jumala poega, kuni tuleb aeg Poja imetegudeks. Seega kasvas Maarjast templiõpetustesse ja -saladustesse pühendamise aastail haritud ja imeliste võimetega noor naine, kes oli neitsi ja valmis vastu võtma Jumala Poega, kes tema läbi maailmale antakse.

Maarja oli puhtaim ja pühitsetuim emade seas ja nii kasvas ka tema Poeg, kelle imetegusid ta leebe ja emaliku mõistmisega jälgis ja mõistmatuse ning rahutuse ilmnedes ütles: Мida iganes tema teile ütleb, seda tehke! Aamen

uSuVõITluS

Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Ps 46:2

Nädala teemaks on usuvõitlus. Sõna „võitlus” kõlab alati kuidagi sõjakalt. Miks peaks üldse võitlema ja mille eest või mille vastu? Eks me kõik ole ju kuulnud üleskutset: oma usu eest peab seisma. Kuid kas see seisminegi just võitluse vorme peaks võtma? Kas siis oma usu eest võitlema ei peagi! No eks siis tuleb võidelda, kui kange tahtmine on, ainult et, kes meilt siis usku nii kangesti röövida tahaks?

Mis ma ikka provotseerin, on selge, et usuvõitluse all mõeldakse võitlust iseenda usu nõrkuse, mannetuse ja kahtlustega. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumis (5:13a): Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks?

Mida me siis saaksime teha, et me ei muutuks tuimaks, läägeks, et meie usk ei tuigerdaks savijalgadel? Võiks küsida, mida me siis oleme teinud, et nii poleks? Me käime jumalateenistustel, me palvetame, annetame kiriku heaks raha. See kõik on hea. Kui nüüd küsida, miks me seda teeme, saaksime ilmselt sama palju erinevaid vastuseid kui on vastajaid. Ja kui küsida eriti ilmalikult: kui suur on sinu usk skaalal 1–10ni, siis võivad vastused olla üsnagi huvitavad. Kas me hindame end üle või alla? Aga oma usku? Kui hindame end adekvaatselt, missugune on siis meie usk, kas selline paras, mõõdukas? Aga ma küsin pigem, kui palju on meil probleeme Jumalaga, kui palju iseenda ja kui palju ligimestega?

Ma usun, et Jumal jääb siin vaeslapse ossa, sest meie igapäevane eluprobleemistik kulgeb ikka meie enese sees või ümber. Jumal jääb kaugele maha. Ja eks meist nii mõnigi on tabanud end mõttelt: vaata jah sealt kaugelt, miks Sa abi ei anna, ma olen ju palunud.

Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. See on üks väga arukas psalmirida. Jumal on tõepoolest kergesti leitav, teinekord ehk liigagi kergesti.

üks tavapärasemaid osaduse vorme Jumalaga on jumalateenistus. Sest ka kirik on kergesti leitav. Paistab keset küla juba kaugele. läheme pühapäeval, istume kirikupinki ja edasi... asutame end vastu võtma, ...mida meile täna antakse. Mida on siis kirikuõpetajal meile täna öelda? Mine tea, äkki seekord midagi, mida me veel ei tea. Kristlased on üsna altid kritiseerima tarbijamentaliteeti, eriti ilmneb see seoses jõulupühadega, kuid me ei märka seda oma vaimses- ega usuelus. usk läheb aga läägeks, kui kasvatame endas tarbijaid. oot-oot, aga mida me peame siis tegema? Jumal on andnud meile kõik, ilma hinnata ega nõua midagi vastu. No see on ikka pisut liiga pidulik. Nõuab ikka – usu! Vastupidiselt meile ei taha Ta midagi saada, aga Ta tahab, et usuksime siiralt, südamest, kogu oma olemusega. Miks Ta nii palub teha? Miks ta väidab, et tõeliselt, jäägitult uskudes saate näha ja tunda suuri asju? Ta väidab nii sellepärast, et see on tõde.

Jätkem siis iseendid, nagu ka teised inimesed oma tähtsate probleemidega rahule. Ainus, keda rahule jätta ei tohiks, on Jumal. Teda tülita igal võimalikul juhul! Sest ainult Tema kaudu saab tulla usk, ainult Tema kaudu saab see muutuda vankumatuks. Ja ainult usu kaudu muutuvad meie palved täidetavateks. Palveta oma usu eest! Aamen.

looDuSJõuDuDE ISSAND.

KoHTuMISED MAAIlMA lõPuS

õhtul väsinult koju tulles oli hing tühi. Tuletasin siis meelde vana psühholoogilist tõde, et kui tahad midagi, siis on see saadaval kohe, ja kui ei, otsid valest kohast. Seega, kui hing tahab täitmist, siis tuleb anda midagi hingele, mitte raisata energiat uurimisele, kes või mis on hinge tühjaks kurnanud. Küsisin pojalt, mida ta soovitab mu hingel vaadata oma aukartustäratavast filmoteegist.

„Annan sulle dokfilmi.” – „Milleks dokfilmi?”

„Sest see on hea film.” – „Kelle tehtud?”

„Werner Herzogi.” No kui Herzogi, siis peab vaatama. Mõeldud, tehtud.

Film Encounters at the end of the world (Kohtumised maailma lõpus) räägib Antarktikas elavatest inimestest, põhiliselt küll teaduritest, kes uurivad sel kontinendil kõike võimalikku, mida uurida annab. Esikohal on siiski kliimamuutuste teemad, niisiis uuritakse jäämägede sulamise kiirust, nende kuju ja paiknemist, kuid ka merepõhja algloomade elu, pingviinide kolooniaid, Weddelli hüljeste omapära ja palju muud. Herzogi huvitas võimalus filmida nii maad ookeani kohal kui ka inimesi, kes seal on pikemalt elanud ja põhjuseid, miks nad sinna on tulnud. Esimeseks küsitletavaks osutus säravvalgete hammastega uSA endine pankur, kes Antarktikas autojuhi ametit peab, kuna ta olla

aru saanud, et raha ei tähendagi kõike. üllatus-üllatus, et raha ei omagi tähtsust nende jaoks, kel teda palju on. Teine kohtumine oli aga juba hariduse poolest filosoofiga, vene aktsendiga keskealise meesterahvaga, kes vastas küsimusele, kuidas juhtus nii, et põrkasime kokku maailma lõpus, järgmist: „Мa arvan, et see on loogiline koht teineteist leida, sest see paik toimib nagu looduslik valik neile inimestele, kellel on kavatsus hüpata maailmakaardi piirile ja me kõik saame siin kokku, koondudes ühte punkti, kus kõik meridiaanid lõikuvad. Siin on rahuldav kogus inimkonda, kes on täiskohaga rändajad ja poole kohaga töötegijad. Nii et jah, nad on professionaalsed unistajad. Nad unistavad kogu aeg. Ma arvan, et nende kaudu abistab kosmiline vägi plaanide täideviimist, sest suured teod saavad teoks läbi suurte unistuste. Reaalsusel on mitu palet tuua end esile ja üks neist on kindlasti unistamine.”

Jäämägi B-15 on suurem kui mägi, mis ajas põhja Titanicu, see on suurem kui Titanic ise ja ka suurem kui Titanicu ehitanud riik. Kui see mägi sulaks, siis see kogus vett voolaks Jordani jõkke tuhat aastat.

Weddelli hülged olid hiljuti poeginud ja pojad andsid tunnistust, et paks laps on ilus laps, samas kui ema kaotab imetades 40% oma kehakaalust. Põhjalikult uuritakse hülge piima, milles on 45% rasva. Hüljestelt piima kättesaamiseks tõmmatakse loomale hetkeks tume kilekott pähe. üldiselt ajaks see loomad paanikasse, kuid hüljes, vastupidi, rahuneb, annab piimaproovi kätte ja hetke pärast imetab hülgeema oma lapsukesi, nagu poleks midagi juhtunud. Teadlased kiidavad hülgeid kui ülimalt sõbralikke, koostööalteid, stressita ja mõnusaid karjaloomi.

Hülgeid uurivad teadlased räägivad lummavast vaikusest lumeväljade vahel. Kui aga tuul tõuseb, siis on kuulda, kuidas jää pingetest vabaneb ja kuidas hülged räägivad. Aeg ajalt hülgavad teadurid oma mõõteriistad, heidavad kõhuli jääle, suruvad kõrva vastu jääd ja kuulavad imepärast jääalust maailma.

Mereloomade uurijate seas on paar profisukeldujat, vesi jää all on -2 kraadi Celsiuse järgi. Sukeldutakse turvaköieta, mis annab suurema tegevusraadiuse, kuid on ohtlik, sest kompassi usaldada ei saa, magnetpooluse läheduses osutab nõel kas otse üles või otse alla.

Kuidagimoodi peab leidma tee väljapääsu avani või muidu sulgud jäälae alla lõksu. Ettevalmistumise ja riietumise hetkest alates ei suhtle sukeldujad omavahel üldse. Autorile meenutasid nad missaks valmistuvat preestrit. Jää all on sukeldujad reaalsusest eraldatud, aeg ja ruum omandavad seal uued mõõtmed. Need vähesed, kes on kogenud külmunud taeva maailma, räägivad sellest nagu laskumisest katedraali.

Tagasi kummalisest veealusest maailmast maa peal, uurivad teadlased vee all kogutud näidiseid, näiteks foraminifera (osaliselt väljasurnud kambriline, lubiainest kojaga mereainurakne) DNA-d, mis näib esoteerilisena, kuid on fundamentaalselt oluline küsimuse puhul elu võimalikkusest maal. Samamoodi nagu kosmoloogid uurivad universumi alglätet, otsivad teadlased siin elu arengut oma varajases algfaasis.

Teadusbarakkide vahel asub väike puumaja, mis sisse astudes meenutab talveaeda. Noor lingvist, IT ekspert ja Antarktikas ka tomatikasvataja nautis saabumispäeval sensatsiooni inimesi ära tundes, nautis oma hõimu markeerimist. Ta hüüdis: „Hei, vaat see siin on minu rahvas –PhD peseb nõusid ja lingvistid on mandril, kus polegi oma keelt, super!” – Kodumaal uSA-s oli noormees uurinud ühe hõimu keelt, kuid oli sunnitud oma dissertatsiooni pooleli jätma, sest keegi ei olnud sellisest uurimistööst huvitatud. Parem lasta keelel surra kui teda päästa. 90% väikekeeltest surevad välja veel minu eluajal, ütles ta. Ka praegu, kui sinuga räägin, kaob maailmast kolm keelt, nentis lingvist. Autor kommenteerib: keelte hääbumine on meie tsivilisatsiooni keskendumisvõimetus, me imetleme puude ja vaalade kallistajaid, kuid mitte keegi ei kallista inimesi, kes aitavad oma keelt või dialekti iga hinna eest säilitada. Neid inimesi me ei hinda.

Teaduslike ekspeditsioonidega Antarktikasse tehti algust Amundseni, Shackletoni ja Scotti ajal, kusjuures see jäigi nende suurimaks saavutuseks. Shackletoni majamuuseum on säilinud seal 100 aastat muutumatuna. Nüüd soovib üks meesterahvas, kes vedrutoolil hüpates kõikvõimalikke rekordeid on püstitanud, jõuda guinnessi rekorditeraamatusse, minnes hüppama Antarktikasse. Maailmas on toimunud ikka tõeline allakäik, kui üks tühikargaja vaid selleks Antarktikat avastab.

Pingviine uuriv teadlane on mees, kes on elanud jääväljade vahel üle 20 aasta üsna eraklikku elu. Pingviinid nagu hülgedki on väga pere- ja kogukonnakesksed. Seetõttu küsib autor teadlaselt, kas pingviinidel, nagu paljudel loomadel ka omasooiharust esineb. Ei ole märganud, vastab uurija, kuid armukolmnurki on esinenud. Kas pingviinidel esineb stressi ja destruktiivset käitumist? Vastus: pole näinud ühtki pingviini, kes pead vastu kivi taoks. Kas on ka kollektiivist irdujaid? Vahel tuleb ette küll. Võttegrupp filmib pingviini, kes Suure Üksiklasena sammub lumise jäämäe suunas, tegelikult teadmatusse. Teadlase sõnul läheb ta kindlasse surma. Selliseid üksikuid rändajaid on karja juurde tagasi toodud 70-80 kilomeetri kauguselt, kuid ta paneb kohe jälle punuma, võttes suuna lõpmatusse.

Kuhu ta läheb? Miks ta seda teeb? Kas on see lihtsalt küünarnukitunde puudumine, isegi selle võõristamine nii, et mistahes muu tundub parem. Alati on üksiminejaid ka karjaloomade seas, inimesest rääkimata.

Järgmine laager on Mount Erebus, seal on tegutsev vulkaan jäämägede vahel. Vulkaan pulbitseb hoolega, on olnud ka tõsiseid purskeid, kuid niipea kui pisut vagasem aeg saabus, soovis keegi jälle köiega magmaliikumisele lähemale saada. Filmimise ajal vulkaani kraatrisse „sukeldujal” just eriti hästi ei läinud, ta sai keeva magma tükkidega pihta ja vinnati pisut vigastatuna, kuid õnnelikuna tagasi maale, õigemini jääle. Inimese huvi teada saada ja uurida on jääv, isegi kui see on seotud tõelise ohuga. Soov teada saada on aidanud lahendada palju probleeme, kuid on neid ka kuhjaga juurde toonud.

Kõik, mis lumeväljadel on inimese loodud – uurimisjaamad, majad jm, on oma väljanägemiselt inetud, kõik looja loodu seevastu on erakordselt kaunis. Vulkaanist purskuva magma tükid on jätnud jäässe imelisi kujundeid, ka sügavaid koopaid, kuhu saab ronida, tõusev ja loojuv päike loob neis koobastes valgusmänge. lõpuks kohtume Havai ülikooli füüsikuga, kes uurib neutriinosid, väikese massiga elementaarosakesi. Aga mis need on?

„Neid on igal pool”, räägib teadlane, „triljoneid läbib praegu minu nina, kui räägime. Need on kõige mõttetumad aineosakesed, kuid Suure Paugu ajal olid nad tähtsaimad osakesed aine moodustumisel. Näib, et nad eksisteerivad inimesest erinevas maailmaruumis, ja meie püüame kontakti saavutada neutriinode teistsuguse maailmaga. Kuigi mõistan füüsikuna seda nii matemaatiliselt kui intellektuaalselt, võtab ikkagi kõhus keerama, kui mõtlen, et meid ümbritseks nagu mingit sorti üleloomulik jõud, mida me ei näe, kuid mida saab mõõta, tundub, nagu mõõdaksime vaimumaailma.”

„Mida näeksime, kui filmiksime neutriinode kokkupõrget,” küsib autor. „Te näeksite kümne meetri pikkust valgusnoolt, mis plahvataks valguskiirusel sel kümnemeetrisel vahemaal ja te näeksite maailma kõige ilusamat sinist valgust,” vastab füüsik.

Filmi režissöör on ühtlasi jutustaja osas, tema tugeva saksa aktsendiga inglise keelt on huvitav kuulata.

Filmis kuuleb väga erinevat muusikat, palju liturgilist koorilaulu, film jääb justkui lõputa, hääbudes vene kloostrikoori koraali traditsioonilise kolme „Issand halasta!” retsitatsiooniga.

Olen pojale tänulik, sest see on tõeliselt religioosne film, Loojast ja loodust. Inimene saab väljendada Jumalat vaid loomingu kaudu. Kõik minu lapsed on usuelu elamata näidanud sügavat huvi ja lugupidamist Jumala loodu suhtes, olgu selleks muusika, film või maalikunst. Antud juhul siis ühe „valitud rahva” suhtes, kes püüab mõista loodu tähendust jääväljadel, taeva ja maa vahel.

Soovitan Werner Herzogi filmi soojalt kõigile hingedele.

SISuKoRD

5. Kolmekuningapäev

9. Ristimise and

13. Vesi veiniks. Esimene tunnustäht ja ema Maarja

19. usuvõitlus

21. loodusjõudude Issand. Kohtumised maailma lõpus

27. õelad teed

29. Kahesugune külv

33. Teenimatu arm

37. Külvaja

39. Jumala armastuse ohvritee

45. Vaba tahe

47. Pime saab nägijaks

51. Jeesus võidab kurjuse võimu

57. Igavene leib

61. Kannatusaeg

65. Jeesuse üksindus

67. Hingehoid haiglas

69. Jumala ori

71. Suur Reede

73. Igavene elu – tühi haud

75. Kohtumine ülestõusnuga

77. Tee, tõde ja elu

79. Hea Karjane

83. Kaplan, vaimulik, hingehoidja

87. Jeesuse õpetust tuleb järgida

89. Andestage

91. Vastutus

95. Südame vägi

99. Jumala arm meis kõigis

103. Püha Vaimu väljavalamine

107. Jeesus oli seal

109. Tarkus Jumalalt

113. Kuidas andeks anda?

119. Jumalat otsides

121. Habras elu

125. Issanda teenimine

127. Tee iseendani

133. Kirgastatud Kristus

137. See keegi teine

141. Tõeline altruism

145. Teadvus

147. Miks kirikus ei tantsita?

151. Head inimesed

153. Mehed ja naised

157. ligimese armastus

163. Armastusest rääkimine

167. Janu

169. Inglite päev

173. Surmast ellu

177. Elav leib. Rukkimaarjapäev Sutlepa kabelis

181. Julgustage ja kosutage üksteist

183. õigeksmõistmine usu läbi

187. Mis on õnn?

193. Isiksus

195. Valvamispühapäev

199. Head ja halvad teod. Igavikupühapäev

203. Sinu kuningas tuleb alandlikkuses I advent

207. Tänu Jumalale

211. Johannes Ristija. Valmistage Issandale teed

217. Karjased väljal

221. Igapäevane, imeline

225. Jõululugu

229. Sisukord