Schäferi
Anne MetteMees liikus kiiresti, libises hääletult mööda raagus puudest ja põõsastest. Veebruarituul paistis puhuvat kõigist suundadest korraga ning torkis mehe põski tuhandete pisikeste nõeltena. Ta sikutas kapuutsi endale tihedamalt näo ümber ja vaatas ringi.
Täna polnud Kastelletil ühtegi tervisejooksjat ega koerajalutajat. Temperatuur oli mitu päeva käitunud nagu poi vees, kõikudes ümber nullpunkti, ning tugeva tuule tõttu tundus, nagu oleks saabunud sajandi kõige karmim jäine talv. Kopenhaagen paistis olevat külma käes täiesti tühjaks jäänud. Nagu kummituslinn. Mees peatus ja kuulatas.
Ei midagi.
Ei mingeid sireene, mis oleksid murdnud läbi linnas valitseva liiklusmüra. Ei mingit sinist valgust, mis oleks kusagil hämaras plinkinud.
Ta ronis üles valli peale ja vaatas Mærski laevakompanii peakorteri sissesõidu ja Toldbodeni restorani esise parkimisplatsi poole. Ta kortsutas kulmu, kui nägi, et parkimisplats on tühi, ning vaatas kella.
Kuhu kuradi kohta nad jäävad?
Mees õngitses jaki põuetaskus olevast pakist sigareti ning kükitas ühe kahuri kõrvale. Ta üritas välgumihklit põlema saada, aga ta käed olid külmast kohmetud ning tundusid küünarvarrest allpool täiesti surnuna. Ta sirutas ja kõverdas sõrmi, et verd käima saada, ning märkas siis vereplekki. Väike, kuivanud, poolkuukujuline lillakasmust mass nimetissõrmeküüne all.
Ta proovis hüübinud massi välja kraapida, eriliselt pingutamata, ent andis siis alla ja sai välgumihkli põlema. Niipea kui suits oli tuld võtnud, pistis ta käed taskusse, sigarett tugevasti huulte vahel, ja hakkas vallil edasi-tagasi kõndima, ise parkimisplatsi poole kannatamatuid pilke heites.
Tulge nüüd, kurat võtaks!
Talle ei meeldinud vaikus. Kõik see ootamine muutis ta rahutuks, tekitas tal kõhuõõnes värelevat rahutust. Pigem hoida ennast tegevuses, pidevas liikumises. Vaikus tähendas aega juurdlemiseks ja siis rändasid ta mõtted alati tagasi tossu juurde, mis oli nii paks, et ta pidi tükkideks rebitud surnukehade vahel käsikaudu teed kobama. Tagasi vere juurde, mis ta enda silmist mööda põski alla voolas – ja vaikuse juurde. Halvava vaikuse, mis järgnes paugule, sellal kui need, kes vähegi suutsid, tolmupimedusest välja roomasid ning hävinud hoone ette kogunesid. Tardunud. Šokis.
Kui ta vaid suudaks need pildid oma mälust kustutada. Neist lahti lasta nagu kimbust heeliumõhupallidest ja vaadata, kuidas need ülespoole kerkivad, tantsisklevad taevas, kuni silmist kaovad.
Mees pööras pilgu uuesti Toldbodeni poole ja silmas hõbehalli Audit, mis veeres hoone ette ja peatus. Mootor jäeti tööle, soojad heitgaasid aurasid külmas õhus. Üksainus märguanne kaugtuledega ütles talle, et tee on vaba.
Lõpuks!
Ta hakkas auto suunas minema, ent poolel teel vallist alla märkas ta midagi, mis sundis teda hoogu maha võtma. Ta kissitas silmi ja uuris tähelepanelikult silda Kastelletit ümbritseva vallikraavi kohal.
Siis jäi ta täiesti seisma.
Keset silda, hämaras peaaegu märkamatu, seisis üks kogu. Kapuuts peas, oranž seljakott seljas.
Hoogu oli teda maha võtma sundinud kogu veider ettepoole kummardunud asend. Ent seisma jäi ta lapse pärast, kellest eelkirjeldatu kinni hoidis.
Poiss, kes oli mehe hinnangul kaheksa või üheksa aastane, rippus lõdvalt üle sillaääre, seljakotiga isik teda jopeõlgadest kinni hoidmas. Isik rääkis midagi, aga tuul püüdis ta sõnad kinni ja kandis minema, nii et ta ei kuulnud, mida öeldi.
Mees pööras pilgu jälle auto poole ning nägi taas esitulede nõudlikku vilgutust. Ta oli sunnitud nüüd kiirustama, aga…
Ta vaatas jälle silla poole.
Siis lasid käed poisist lahti.
Kliinik asus luuderohtu täis kasvanud hoovipealses majas, mis naaldus uudishimulikult vastu Frederik VIII palee müüri. Ooteruumi aknast nägi Heloise Kaldan Marmorkiriku härmatiselaigulist kuplit ning lossiplatsil valvureid, kes kõndisid Amalienborgi ees edasi-tagasi nagu kuutõbised klaaskuulis.
Ta küünitas ühe moeajakirja järele ning kõigutas seda sirvides närviliselt jalga. Adrenaliin surises ta närvilõpmetes ning ta pilk libises hajameelselt üle moereportaažide ja näohooldustoodete reklaamide. Pealiskaudsuse ja teismeliste anoreksia ülistamine pastellikarva pakendis.
Kes, kurat, seda paska õieti loeb?
Ta viskas ajakirja käest ja vaatas ruumis ringi.
Kogu ruum sarnanes fotolooga mõne disainiajakirja Californiaeris. See oli sisustatud vaid valgetes ja konjakikarva toonides, millele andsid nüanssi ülemõõdulistes savipottides kasvavad sukulendid. Seinu kaunistasid igasuguse suuruse ja kujuga plakatid ja litograafid, mida oli nii tihedalt, et nende alt võis asfaldikarva seina ainult aimata. Põrandat kattis kreemikas Maroko vaip, mis ruumi lõplikult tervikuks sidus. Kõik oli nii meeldiv, et võis peaaegu unustada sealviibimise põhjuse.
Ja samas siiski mitte…
Ooteruumis istus peale Heloise veel kaks patsienti. Üks vanem kondine mees ja noor piimvalge naha ja suurte hõbehallide silmadega tüdruk. Heloise pakkus ta vanuseks mitte rohkem kui kaheksateist ja lootis, et tüdruk oli kliinikus muul põhjusel kui tema ise.
Pikk heledapäine valgetes linastes pükstes ja mündirohelises
T-särgis mees pistis pea ooteruumi ning Heloise vastas istuv tüdruk ajas ennast kohe sirgu. Ta liigutas veidralt ninaga, niisutas huuli ja proovis neile poolavatud pruntsuuga rohkem täidlust anda. Kõige selle juures nägi ta välja, nagu oleks ta tundnud ruumis halba lõhna.
Selfi-nägu, mõtles Heloise. Praeguse aja üks veidramaid leiutisi. Ukseaval seisev mees heitis peanõksuga paar juuksesalku silmilt ning noogutas siis Heloisele.
„Heloise Kaldan?“
Naine tõusis püsti.
Nüüd tuli see lihtsalt ära teha.
Arst palus tal käeviipega läbivaatustuppa tulla. Ta luges arvutiekraanilt tema haiguslugu ning pööras siis pilgu Heloise poole.
„Nonii, Heloise… Olete rase?“
Arst hääldas ta nime valesti. Helilise h-tähe tõttu kõlas see kohmakalt. Nagu jõupingutus. Heloise oli teda viimase nelja aasta jooksul iga kord parandanud. Seekord jättis ta selle tegemata. Selle asemel ütles ta: „Jah, paistab nii.“
„Kas olete varem rase olnud?“
Heloise raputas pead ja näitas talle testi, mille oli kotti pistnud. Keset pulka ilutsesid väikeses aknas kaks punast triipu. Üks oli
selgelt nähtav, teine akvarelliudune ja nõrk, nagu algav vikerkaar, mida näeb kõige paremini, kui ei vaata otse selle poole.
Arst uuris testi.
„Jah, see näeb positiivne välja. Ja see ei sobi teile eriti hästi, saan ma aru?“
„See ei olnud plaanis, jah.“
Mees noogutas ning istus valge laua taha toolile. „Nojah, eks ikka juhtub.“
Heloise võttis istet teisel pool lauda ning asetas oma käekoti vanale parkettpõrandale. Põrand oli sarnaselt ülejäänud hoonega imelikult nõgus ja praguline nagu vana supitirin, mistõttu tool ta istumise all kõikus.
Arst naeratas soojalt rõhutamaks, et Heloise võib temaga usalduslikult rääkida. Naerulohud ta põskedes olid nagu sõrmeaugud pehmes savis ning ta sinised silmad vaatasid häbenemata Heloisele otsa. Naisel oli läinud paar aastat, enne kui ta avastas, et mehe ligitõmbav olek ja otsekohene pilk ei olnud suunatud konkreetselt talle. Ta ei flirtinud, teda lihtsalt siiralt huvitas naise tervis. Pealegi särasid ta sinakasrohelised silmad võidu poleeritud valgest kullast rõngaga vasaku käe sõrmusesõrmes.
„Selle põhjal, mida ennelõunase telefonikõne ajal ütlesite, võib oletada, et olete umbes viiendat nädalat rase, kas on nii?“
Heloise langetas pilgu ja noogutas. Nii olid vähemalt näidanud internetist leitud lehel tehtud arvutused.
„See on hea,“ lausus arst. „Asi on nimelt selles, et medikamentoosset aborti on võimalik teha ainult raseduse kaheksanda nädalani. Kaheksandast kaheteistkümnenda nädalani on ainus võimalus raseduse kirurgiline katkestamine.“
Heloise tõstis jälle pilgu. „Ehk haiglas viibimine?“
Kopenhaagenis kaob koolist 10-aastane poiss Lukas. Politseiuurimise käigus selgub, et teda huvitab pareidoolia – inimesele loomupärane omadus näha juhuslikel esemetel näomotiivi. Lukase telefonist leitakse foto ühest nägu meenutavast küüniuksest ja
ajakirjanik Heloise Kaldan on veendunud, et ta on hiljuti seda ust näinud. Aga kus? Kas küünil võib olla seos Lukase asukohaga?
Heloisel kästakse jätta pooleli vastuoluline artikkel posttraumaatilise stressihäire all kannatavatest sõduritest ja kajastada hoopis Lukase juhtumit. Ent kui selgub, et kadunud poisi juhtum on seotud traumeeritud sõduritega, keda Heloise uuris, vajab otsekohene politseiuurija Erik Schäfer taas ajakirjaniku abi, et selles jälgede virvarris mingitki seost leida.
Kes on Õunamees, kellest koolilapsed räägivad? Mille tunnistajaks oli Lukast viimasena näinud inimene tegelikult? Kas see oli tõelisus või kõigest optiline illusioon? Kas oma silmi võib alati uskuda?
Taani krimikirjaniku ANNE METTE HANCOCKI närve kõditav psühholoogiline krimiromaan „Armisüda“ uurib tõe olemust ja seda, mis juhtub siis, kui me ei saa enam usaldada seda, mida oleme alati pidanud reaalsuseks.
Romaan on ajakirjanik HELOISE KALDANI ning politseiuurija ERIK SCHÄFERI teine juhtum ning järg rahvusvahelisele menukile „Laibalill“.
