Stefan Klein ANDMISE MÕTE Miks isetus evolutsiooni käigus võidab ja me egoismiga kuigi kaugele ei jõua
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni
Originaali tiitel: Stefan Klein Der Sinn des Gebens Warum Selbstlosigkeit in der Evolution siegt und wir mit Egoismus nicht weiterkommen 2010 Toimetanud Piret Pääsuke Kujundanud Päivi Palts © 2010 Stefan Klein © Tõlge eesti keelde. Krista Räni, 2012 ISBN 978-9985-3-2602-2 Kirjastus Varrak Tallinn 2012 www.varrak.ee AS Printon Trükikoda
4
Eliasele
5
6
S I S U KO R D Sissejuhatus
9
I OSA : Mina ja sina Maailma seletamatu sõbralikkus Võtmine ja andmine Kuidas tekib usaldus Mina vabastamine piiridest On üksainus armastus
17 19 39 56 78 101
II OSA: Meie Inimesed jagavad, loomad mitte Karistus peab olema Meie nende vastu Halbus headuses Kuldne reegel Isetus võidab
125 127 152 177 198 216 240
Epiloog: Õnn anda
262
Kirjandus Märkused Aine- ja nimeregister Tänuavaldus
267 301 314 319
7
8
S I S S E J U H AT U S Nii nagu head sõbrad, võivad ka tekstid meid aastakümneid saata, koguni kütkestada, ilma et me neid tegelikult mõistaksime. Minul juhtus nii järgmiste ridadega: Minu seinal on jaapani puunikerdus – kurja deemoni mask, kuldlakiga kaetud. Kaastundlikult vaatlen ma tursunud sooni laubal, kust ilmneb kui pingutav on kuri olla.* Need read pärinevad Bertolt Brechtilt ja kannavad pealkirja „Kurja mask”. Puutusin selle lühiluuletusega kokku 17-aastaselt, kui olin nii nagu paljud teismelised kuri kogu maailma peale ja tulvil igatsust millegi parema järele. Loomulikult sain ma luuletuse peamisest mõttest aru; seda, kui palju jõudu nõuab maailmaga pahuksisolek, tundsin ju oma nahal piisavalt hästi. Milline energiaraiskamine võib olla viha! Hullem veel kui see ebameeldiv tunne iseenesest on asjaolu, et ta lahutab meid teistest inimestest. Viha on vangla. Iga tema märklaud tähendab üht inimest vähem, kellega me saaksime ühist asja ajada. * B. Brecht. Dialektika ülistus. Luulet 1918–1956. ERK, Tallinn 1963, lk 93, tlk A. Sang.
9
Ent „kuri” ei tähista mitte üksnes tunnet, vaid ka kõlbelist hinnangut. Üsna kindlasti pidas Brecht silmas seda tähendust: „Kurjuse mask” sündis septembris 1942, mil natside sõjakäik jõudis kõrgpunkti ja Hitleri väeüksused levitasid hirmu põhjapoolusest Põhja-Aafrikani, Krimmist kuni Atlandi ookeanini. Selline tõlgendus ärritas mind, vihast noort meest, siiski sügavalt: kas on võimalik, et inimesed, kes teisi ära kasutavad, solvavad, koguni tapavad ja sellest kasu lõikavad, kannatavad ise oma tegude all? Kas siis lõpuks väärivad isegi Himmler ja Hitler meie kaastunnet? Märksa hiljem taipasin, et selle mõtte võib ka teistpidi pöörata. Kui jääme vabaks õelusest ja näitame end ausast ning suuremeelsest küljest, siis ei tee me seda ehk ainult hirmust karistuse ees ja sellepärast, et see on meile kasvatusega niimoodi pähe taotud. Inimlikkus läbikäimises teiste inimestega on ehk kasulik meile endale, kuna parandab meie enesetunnet. Igivana küsimus, kas hoolitseda tuleks teiste või pigem oma õnne eest, leiaks siis iseenesest vastuse: mõlema eest – sest üks ilma teiseta ei ole võimalik. Sellest kaalutlusest lähtuvalt sündiski käesolev raamat. See räägib vastu kõikidele manitsustele olla korralik, muide ka sajanditevanustele filosoofilistele teooriatele, mille kohaselt tuleb meil saada võitu magusast egoistlikust kalduvusest, sest seda nõuab kibe kõlbeline kohustus. Kui oma ja võõras heaolu on nii tihedasti seotud, siis seletaks see samas ka, miks jahivad nii paljud inimesed oma isiklikku õnne ning seda ometi ei leia – ehk on need õnneotsijad seadnud endale valed eesmärgid. Seda, et õnnelik elu seab eesmärgiks teiste heaolu, eeldas filosoof Aristoteles juba rohkem kui 2500 aasta eest. Ent Kreeka mõttetark ei suutnud oma arutluskäiku kuidagi tõestada. Ka sellepärast pääses maksvusele ettekujutus, et kõlbeline 10
toimimine on võimalik ainult loobumise hinnaga. Tänapäeval kinnitavad empiirilised uurimused, et Aristotelesel oli õigus: inimesed, kes teevad teistele head, on tavaliselt rahulolevamad, sageli edukamad ja koguni tervemad kui nende kaasaegsed, kes mõtlevad vaid omaenda heaolule. „Üks asi on kindel,” tunnistas kord Albert Schweitzer, „tõeliselt õnnelikuks saavad vaid need, kes on avastanud, kuidas nad saavad olla ja elada teiste hüvanguks.”1 Selles mõttes on käesolev raamat järg mu varasemale teosele „Õnne saladus”. Kas altruistid jõuavad tõepoolest elus paremini edasi? Selle vastu tõrgub argimõistus. Kes midagi ära annab, sellele jääb endale vähem; kes aga rakendab seevastu oma aega, oma jõudu või ka oma raha iseenda eesmärkide saavutamiseks, lõikab esmapilgul kasu. Juba loodust vaadates saab selgeks, et oma vara on mõistlik säästa: sest nii inimesed kui ka loomad võitlevad nappide ressursside nimel. See, kellel on, lööb läbi, see, kellel pole, hukkub. Selle raamatuga tahan ma tõestada, et argimõistus eksib, ja näidata, miks ta eksib: meie kooselu kulgeb märksa keerukamate reeglite järgi kui džunglis. Järgnevad leheküljed selgitavad mõningaid seadusi, mis tegelikult otsustavad edu ja ebaedu üle meie elus. Keskne arusaam sealjuures on, et egoistid lõikavad kasu ainult lühiajaliselt, pikemas perspektiivis aga jõuavad enamasti hästi edasi inimesed, kes tegutsevad teiste heaolu nimel. Kuna „enamasti” ei tähenda loomulikult „alati”, tuleb juttu ka sellest, millal osutub kasulikumaks üks, millal teine strateegia. Kui edukam on see, kes teeb head kaasinimestele, siis peaks evolutsioon sellist käitumist toetama. Seega on õhus paeluv hüpotees: kas vajadus hoolitseda teiste inimeste eest on sünnipärane? Kas on olemas altruismigeenid? Tõsiasi, et maailm kubiseb egoistidest, ei räägi sellele vastu. 11
Sest kindlasti ei ole inimesed programmeeritud ainult sellele, et olla isetud. Võimalik, et meie kalduvus pidada silmas omaenda kasu on koguni tugevam. Seepärast kannavadki paljad manitsused ja kavatsused olla parem inimene nii vähe vilja. Huvitav ei ole aga mitte küsimus, kas teataval määral egoismi kuulub ikka inimolemuse juurde. Palju olulisem on küsimus, kas meil on lisaks sellele veel teisigi, vähem teadatuntud tundeliigutusi. Inimesed on oma motiivide osas vastuolulisemad kui kõik teised olendid. Ka oleme me tavatult vabad tegutsema vastuolus instinktidega. „Ribalaius”, mille raames me saame oma andeid rakendada, on tohutu. Evolutsioon on konstrueerinud inimese jooksjaks, mistõttu maratoni läbimine on vastava treeningu järel jõukohane igale tervele isikule. Teised sõidavad isegi lühikesi vahemaid autoga, nii et nende jalalihased jäävad täiesti kängu. Samamoodi saame oma altruismialged hooletusse jätta – või nende eest hoolt kanda. Loodus on siiski leiutanud rafineeritud vahendi, millega panna meid tegema seda, mida ta meist tahab – ta ahvatleb meid heade tunnetega. Seks on erutav ja meeldiv, kuna teenib paljunemise eesmärki. Mõjusam, kui paljudele meeldiks, on ka söömisest saadav mõnutunne, et koguksime oma kehale kehvadeks aegadeks rasvapolstri. Üsna samasugusel viisil tasub loodus meile aususe ja abivalmiduse eest – hea on tunda end suuremeelsena. Aju-uurimine näitab tõepoolest, et altruism aktiveerib peas needsamad lülitused, mis tahvli šokolaadi nautimine või ka seks. „Kui kurb on olla egoist,” tahaks Brechtile mõeldes kaastundlikult nentida – ja kui ohtlik. Sugugi mitte nii väga kaasinimestele, sest vähemasti arenenud ühiskonnad hoiavad liiga pöörast egoismi ohjes seadustega. Ent kes kaitseb egoiste nende enda eest? Rängad depressioonid levivad Saksamaal nagu 12
enamikus teisteski maades hirmuäratavas tempos. Üheainsa aastakümne jooksul on oht muutuda haiglaselt raskemeelseks noorte inimeste seas rohkem kui kolmekordistunud. Ja järgmise kümne aasta jooksul kujunevad depressioonid Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul naistel kõige laastavamaks haiguseks, meestel külvavad ainult südame-vereringehaigused veel suuremat kahju. Paljud spetsialistid seletavad neid hirmutavaid arve sellega, et side perekonna, sõprade ja kolleegidega on nõrgenenud ning et tänapäeva maailmas loeb eeskätt indiviid. Kindel fakt on, et teiste heaks tegutsemine võib aidata ära hoida haiglast kurbust.2 Mis takistab meid õigupoolest meie enda hüvanguks rohkem teiste eest hoolitsemast? Kes püüab seda teha, avastab, kui sügavalt me umbusaldame soovi olla suuremeelne. Me tunneme küll sageli impulssi teha midagi teiste heaks, ent surume selle siis alla. Sest altruism on peaaegu alati riskantsem kui ainult enda huvides tegutsemine. Esiteks on mängus hirm teha end naeruväärseks. Üllameelsusel on meie ühiskonnas kummaline kuulsus: avalikkuse ees kiidab igaüks isetuid inimesi, ent vargsi kosub künism. Imetlus saab osaks sellele, kes jätab külmaverelise ja läbilöögivõimelise mulje. Kaastunnet seevastu peetakse nõrkuse märgiks. Nende mõistuses, kes seavad oma huvid tagaplaanile, kaheldakse; liigagi tihti võib kuulda räägitavat naiivsest „heast inimesest”. Sealjuures täidab isegi – ja just nimelt – kõige suuremaid pilkajaid südamepõhjas igatsus headuse järele. Sarkasm on lõpuks parim kaitse pettumuse vastu. Nii oleme siis omakasupüüdmatuse küsimuses lootusetult ambivalentsed: me tahame sellesse uskuda, ent ei suuda seda teha, ja kui suudaksimegi, ei söandaks me seda tunnistada. Ainult ühele mõttele ei näi keegi tulevat – et valmisolek pühendumuseks võib viidata inimese tugevusele. 13
Veel sügavamal kui hirm naerualuseks jäämise ees istub kartus osutuda ärakasutatuks. See vaevab meid täiesti õigustatult. Sest senikaua, kui inimesed püüdlevad omaenese kasu poole, katsub mõni üksik teiste heatahtlikkusest tulu saada. See on olnud iga idealistide algatatud revolutsiooni tragöödia. Nii pajatab see raamat andmisest ja võtmisest, usaldusest ja reetmisest, kaastundest ja hoolimatusest, armastusest ja vihkamisest. Ent küsimus ei ole mitte selles, kas inimesed on head või halvad. Selle üle on mõned suurimatest filosoofidest piisavalt kaua juurelnud. Kõik, mis selle kohta on kirjutatud, meenutab vahel diskussiooni teemal, kas kino kui niisugune on tore või rahutusttekitav – loomulikult sõltub see filmist, mis parasjagu linastub. Ka ei ole tähtis, kuidas me käituma peaksime. Moraalifilosoofia veenvaid visandeid leidub rohkem kui küll. Küsimus on ikkagi selles, miks me neid nii harva järgime. Püüan pigem selgitada, millistes tingimustes on inimesed ausad ja suuremeelsed – ning millal hoolimatud ja egoistlikud. Sealjuures tuleb teha vahet kahel küsimusel: esiteks, kuidas on omakasupüüdmatus üldse võimalik? Teiseks, mis mõjutab meid tegema midagi teiste heaks? Ja miks on mõni inimene palju abivalmim kui teised? Käesoleva raamatu esimeses osas on esiplaanil kooselu ülevaatlikuim, ent sugugi mitte lihtsaim vorm: mina ja sina. Uuritakse kalduvust jagada, kuid ka petta. Sest koostööl põhinev tegevus tasub end küll ära, teise inimese tüssamine aga vähemasti lühiajaliselt veelgi enam. Aga kui pikemas perspektiivis tuleb enamasti siiski paremini toime see, kes on suuremeelne, eeldab, et teistel on head kavatsused ja neile andestab – kuidas otsustame siis, millal peaksime usaldama ning millal pigem tagasi tõmbuma? Sageli on see mõistusele üle jõu käiv ülesanne. Talle tuleb appi empaatia ajusüsteem, mis toimib hoopis teistmoodi kui tavapärane strateegiline 14
mõtlemine. Kui näeme teiste inimeste rõõmu või valu, peegeldame nende tundeid vastu oma peas. Just nagu kaoks piir „sina” ja „mina” vahel, võnguvad siis mõlemad ajud ühes rütmis. Samalaadsed mehhanismid hoolitsevad selle eest, et tekiks usaldus ja vastastikune mõistmine. Empaatilisel ajusüsteemil on erakordselt palju tahke: kaastunne üksi näiteks ei tee meid ei suuremeelseks ega abivalmiks, ehkki nii on sageli väidetud. Teistele pühendumine eeldab, et oskame mõista, mis teist inimest ajendab. Ja lõpuks on ajuuurijad viimasel ajal muljetavaldaval viisil teinud näitlikuks koguni selle, kuidas tekivad meie peas sõprus ja armastus. Raamatu teise osa teemaks on kogukond. See algab ajareisiga kaugesse minevikku: kuidas õppisid meie esivanemad üksteisega asju jagama? See on ikka veel üks evolutsiooniteooria suurimaid mõistatusi. Küllalt sageli on inimest kirutud kõige julmemaks kõikidest olenditest; tegelikult aga oleme ainulaadselt üllameelsed. Teadlaste tänapäevaste teadmiste kohaselt ei anna ükski loom teisele vabatahtlikult midagi käest ära, parimal juhul saab toitu tema järelkasv. Inimesed kõikjal kogu maailmas seevastu hoolitsevad oma toidu eest ühiselt, ja juba väikesed tüdrukud ning poisid teevad spontaanseid kingitusi. Paljugi räägib selle kasuks, et meie esivanemad pidid esmalt saama kõige sõbralikumateks ahvideks, enne kui neil tekkis võimalus saada ka kõige targemateks ahvideks. Intelligentsuse eest oleme tänu võlgu oma valmisolekule anda. Ent me ei anna valimatult. Õiglus kuulub meie suurimate vajaduste hulka üldse, ja see on eluliselt vajalik. Kogukond, kus ei panda maksma ausat läbikäimist selle liikmete vahel, käib varem või hiljem alla. Alles õiglus võimaldab altruismi, kuid õiglusjanu kingib meile kättemaksu ja kadeduse. Ja need ei ole veel need kõige süngemad isetuse ilmingud: iga rühm hoiab seda paremini kokku, mida tugevamini ta konkureerib 15
teiste kogukondadega. Seepärast on piiritlemine ja viha „teiste” vastu altruismi kõige süngemad õed. Kalduvusele hoolitseda teiste eest ei võlgne inimesed seega tänu mitte ainult oma kõige üllamate, vaid ka mõningate inetumate joonte eest. Nii kinnitab tänapäeva teaduslik uurimistöö seost, millest on pajatanud kõikide ajastute müüdid – alates langenud inglist Luciferist kuni Darth Vaderini, kes muutub Hollywoodi eeposes „Tähesõjad” valgusolendist hirmsaks türanniks. Kas meil on võimalik nautida altruismi häid külgi ilma halbadeta? Sõltub ju muu hulgas sellestki inimkonna tulevik. Senikaua kui ettevõtted, rahvad ja rahvused ajavad oma huve taga kõigi teiste heaolu arvel, ei ole küll võimalik kaitsta elu põhialuseid meie planeedil. Inimkonna ajalugu algas altruistliku revolutsiooniga – meie esivanemad hakkasid hoolitsema oma lähedaste eest. Ainult üheskoos oli neil lootust jääda ellu maailmas, kus toitu leidus vähevõitu, sest kliima oli muutumas. Tänapäeval seisame umbes samasugusel künnisel: väljakutse on õppida koostööd märksa suuremas ulatuses. On aeg teiseks altruistlikuks revolutsiooniks. Meil on igati põhjust olla optimistlik. Elektroonilised võrgustikud, vaevata reisimine ja globaalne kaubandus toovad maailma kauged kandid üksteisele lähemale, kultuurid kasvavad hingematvas tempos kokku. Selles raamatus tahan näidata, kuidas võrgustike loomine muudab ka meie käitumise impulsse. Meile on kasulik olla oluliselt vähem isetu, kuna egoism muutub üha riskantsemaks. Tulevik on altruistide päralt. Me oleme sündinud vajalike eeldustega selles toime tulekuks. Kuid ehkki meile on tuttav õigustatud püüdlemine omakasu poole, võõrastame veel tundeliigutusi, mis lasevad meil leida õnne teiste inimeste õnnes. See raamat on kutse uurida meie olemuse sõbralikumat poolt. 16