Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel by Viljandi muuseum

III

MULGID JA MULGIMAA VANADEL FOTODEL

Koostaja ja tekstide kirjutaja Ain-Andris Vislapuu Eesti keele toimetaja Maarja Möldre Mulgi murdekeelde panija Alli Laande Inglise keelde tõlkija Ann Kuslap Fotode valijad Tiina Parre, Jaak Pihlak Kujundaja ja küljendaja Herki Helves

Kogumiku väljaandmist on toetanud Mulgimaa Kultuuriprogramm Eesti Kultuurkapital Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp Viljandi linn Viljandimaa Omavalitsuste Liit Helgi Sooaru Helju Salumets

Fotod on pärit Abja muuseumi, Helme koduloomuuseumi, Karksi külamuuseumi, Mõisaküla muuseumi, Tarvastu muuseumi ja Viljandi muuseumi fotokogust ning järgmistest erakollektsioonidest: Viktor Kuld, Helju Lehesmets, Margus Mõisavald, Ly Mäemurd, Helvi Palusaar, Tõnu Parmakson, Felix Priimägi, Sirje Rist, Kalle Räästas, Imbi-Sirje Torm, Peeter Vabrit, Jaan Vali, Heino Vares, Laine Velner ja Jüri Villemson.

Esikaanel rehepeks Holstre valla Allaste talus 1911. aastal. ISBN 978-9949-9286-1-3 ISSN 2228-0197 Trükikoda OÜ Print Best Viljandi Muuseum 2013

SISUKORD

Mulke ja Mulgimaa aaluust

Mulkide ja Mulgimaa ajaloost

On the history of the Mulgi people and Mulgimaa

Paistu

Tarvastu

115

Halliste

161

Karksi

209

Helme

259

Kirjandus

pa i s t u

Paistu kirik 20. sajandi alul. Postkaart. Paistu kalmistu kabel 1910. aastidel. H. Silk. Paistu kirik 20. sajandi algul. Postkaart. Paistu kalmistu kabel 1910. aastatel. H. Silk. Paistu Church at the beginning of the 20th century. Postcard. Chapel in Paistu cemetery in the 1910s. H. Silk.

pa i s t u

Paistu kirikuõpetejest om edimest kõrda kirjutet 1234. aastel, ku kennigi Vinandus de Peystele om kutsut Vatikani oma tüüst aru andme. Kivist ilma tornite kodakirik ehitedi arvatevelt 13. sajandi II veerandi paiku. 1329. sai Paistu kirik tunda Leedu rüüstevägede kõva kätt. Usutevelt ehitedi kirik peräst sedä juunig üles. Uvve tääte perineve joba Poola ja selle perrä tullu Rootsi aast. Ütel kõrral om kiriku seisukõrda kirjeldet Liivi sõa ja Poola-Rootsi sõdade perrä, ku Lucerna e Stella Marise nimege olev Õnsa Neitsi pühäkoda om lagunemen. Rootsiaigsest 1668. aaste kirikukatsmisel võip vällä lugede „uhke tornige“ oone vägä kehva seisu, kuid piagi tetti kirik kõrda. Põhjasõan sai Paistu kirik nõnda kõvaste kannate, et sellest jäive alle pallald müüri. Mõne aa peräst üles ehitet pühakoda sai kannate 1817. aaste tulekahju kähen. Nüüd sai kirik põhjaküllel ereldiseisve, puust ülaosage ajutise kellatorni. Selle asemel sai valmis aastes 1866 pirlene pseuduguuti läänetorn, mille ehituskunsnik olli Riiast perit Matthias von Holst. Paistu kirikuge om seot pallu eesti rahvuslikke tegelasi. Aastidel 1880–1916 olli siin õpetejes kirjanik Bergmanni Jaan. Orelimängijene om tüüd tennü kuulmeister Adamson Jaan ja komponist Saebelmann Friedrich August. Kalmistul om lisas ehenpuul nimetet meestest viil Peterson Adam, Henno Hain, Leppik Jaan ja rahvalaulik Mägi Liisu.  Paistu preestrit on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1234. aastal, kui keegi Vinandus de Peystele on kutsutud Vatikani oma tegevusest aru andma. Kivist ilma tornita kodakirik ehitati arvatavasti 13. sajandi II veerandil. 1329. aastal sai Paistu kirik tunda Leedu rüüstevägede karmi kätt. Usutavasti taastati kirik pärast seda kiiresti. Järgmised teated pärinevad juba Poola ja sellele järgnenud Rootsi ajast. Ühel juhul on kirjeldatud Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõdade järgset seisu, kui Lucerna e Stella Marise nime kandev Õndsa Neitsi pühakoda on lagunemas. Rootsiaegsest 1668. aasta kirikuvisitatsioonist võib välja lugeda „uhke torniga“ hoone üsna kehva seisu, kuid peagi tehti kirik korda. Põhjasõjas sai Paistu kirik nii tugevasti kannatada, et sellest jäid järele vaid müürid. Mõne aja pärast taastatud jumalakoda laastas 1817. aastal tulekahju. Nüüd sai kirik põhjaküljele eraldiseisva, puust ülaosaga ajutise kellatorni. Selle asemele valmis aastaks 1866 praegune pseudogooti läänetorn, mille autor on Riia arhitekt Matthias von Holst. Paistu kirikuga on olnud seotud hulk eesti rahvuslikke tegelasi. Aastatel 1880–1916 oli siin õpetajaks kirjanik Jaan Bergmann. Organistina on töötanud koolmeister Jaan Adamson ja helilooja Friedrich August Saebelmann. Kalmistule on lisaks eespool nimetatutele maetud Adam Peterson, Hain Henno, Jaan Leppik ja rahvalaulik Liisu Mägi.  The earliest records of the priest of Paistu date from 1234, when someone named Vinandus de Peystele was called to Vatican to report on his activities. The stone church was probably built in the 2nd quarter of the 13th century. In 1329 Paistu Church was attacked by Lithuanian troops. It is believed that soon after that the church was restored. Next records date from the period of the Polish and the following Swedish rule. According to a description of the situation after the Livonian war and the Polish-Swedish wars, the church devoted to the Blessed Virgin and named Lucerna or Stella Maris was in a dilapidated state. The visitation report of 1668 during the Swedish rule implied that the „stately building with a tower“ was in a relatively poor condition, but soon it was reconstructed. During the Great Northern War Paistu Church was so badly damaged that only its walls remained. After the building was restored, it was damaged by ﬁre in 1817. Then a temporary separately-standing bell tower was added to the north side of the church. In its place the current pseudo-gothic western tower was built in 1866, designed by architect Matthias von Holst from Riga. Several well known Estonian people have been connected with Paistu Church. Writer Jaan Bergmann was the pastor here from 1880–1916. Teacher Jaan Adamson and composer Friedrich August Saebelmann worked as organists. Besides the aforementioned, also Adam Peterson, Hain Henno, Jaan Leppik and folk singer Liisu Mägi were buried in the cemetery.

pa i s t u

22 Bergmanni Jaani mälestussamba valla tegemine Paistu surnuaia pääl. A. Järvekülg. Jaan Bergmanni mälestussamba avamine Paistu surnuaial. A. Järvekülg. Opening of the monument to Jaan Bergmann in Paistu cemetery. A. Järvekülg.

pa i s t u

Bergmanni Jaani ausammas tetti valla pühäbe, 24. lõikuskuu päeväl 1930. Suurmehe kuulsus ja ää suveilm olli kotusel toonu pallu rahvast – tuhandide inemiste sian olli külälisi nii lähempelt ku kaugempelt. Rahva suurkuju ollive tullu austame aridus- ja sotsiaalminister, Karksi kihelkunna miis Hünerson Jaan, provessur Rahamägi Hugo Bernhard, kirjamiis Sööt Karl Eduard, Villändi maavalitsuse esimiis Lauri Heinrich, Pärnu Eliisabeti koguduse õpeteje, Paistu kihelkunnan sündüne Grünberg (Arumäe) August, mälestussamba autur Starkopf Anton ja pallu tõisi. Peeti jumalateenistus nink peräst sedä tei minister Hünerson ausamba palaku valla. Usulise pidukõne pidas provessur Rahamägi, ausamba õnnistive sisse Rahamägi, Grünberg ja Paistu õpeteje Vaher Max. Aakirjandus pidas sündmust kõrdalännus ja meeleolurikkas.  Jaan Bergmanni ausammas avati pühapäeval, 24. augustil 1930. Suurmehe populaarsus ja haruldaselt kena suveilm olid kohale toonud suure rahvahulga – tuhandete inimeste seas oli külalisi nii lähemalt kui kaugemalt. Rahva suurkuju olid tulnud austama haridus- ja sotsiaalminister, Karksi kihelkonna mees Jaan Hünerson, professor Hugo Bernhard Rahamägi, luuletaja Karl Eduard Sööt, Viljandi maavalitsuse esimees Heinrich Lauri, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, Paistu kihelkonnas sündinud August Grünberg (Arumäe), mälestussamba autor Anton Starkopf ja paljud teised. Peeti jumalateenistus ning pärast seda vabastas minister Hünerson mälestussamba kattest. Vaimuliku peokõne pidas professor Rahamägi, ausamba õnnistasid sisse Rahamägi, Grünberg ja Paistu õpetaja Max Vaher. Ajakirjandus pidas sündmust kordaläinuks ja meeleolurikkaks.  The monument to Jaan Bergmann was unveiled on Sunday, 24 August 1930. The popularity of this great man and the extraordinarily nice summer weather had attracted thousands of people there. Among those who had gathered to pay their respects were the minister of education and social aﬀairs Jaan Hünerson, who was born in Karksi parish, professor Hugo Bernhard Rahamägi, poet Karl Eduard Sööt, chairman of Viljandi county government Heinrich Lauri, pastor of Pärnu Eliisabet Church August Grünberg (Arumäe), who was born in Paistu parish, author of the monument sculptor Anton Starkopf etc. A service was held and after that minister Hünerson unveiled the monument. Professor Rahamägi held a religious speech, and the monument was blessed by Rahamägi, Grünberg and the pastor of Paistu Max Vaher. According to the press, this emotional event was a success.

pa i s t u

Paistu külä om nurmi vahel mäe pääl, kunkottal om ää vaade ümruskonnal. Et mägi om ollu kaugempelt nätä, sis sellelt om tullu ka Paistu aaluuline nimi. Paistu om nii muinas- ku ka illempel aal ollu kirikukihelkunna Paistekund kesspaik. Keskaal kuulus sii Karksi vuugtkunna ala. Alevigu moodu asula akkas kirikumõisa (Paistel) manu tekkümä 19. sajandi lõpupuule. Paistul om Eesti kultuuriluun silmapaistev kotus, sest sellege om seot pallu suuri nimesi. 1884–1916 tei tüüd siin kirikuõpetejene kirjamiis Bergmann Jaan, kelle sulest om meil jäänu ballaadi „Ustav Ülo“ ja „Salme“. Paistu kihelkunnakoolin tei tüüd 1880–1911 kuul meistrene Saebelmann Friedrich August, tuntus saanu koorilaulude nigu „Kaunimad laulud“ (P. Ruubel), „Ema süda“(L. Koidula) jt kirjuteje. Ka rahvas olli siin vägä kultuuriarmasteje – sedä näüdäs nii segäkuur ku ka pasunakuur. Siit lähekselt om perit üits tuntumpit ja täätumpit eesti rahvalaulikit Vasar Epp.  Paistu küla asub maastikuliselt hästi vaheldusrikkas piirkonnas põldudega kaetud kõrgendikul, millelt avaneb avar vaade ümbruskonnale. Et kõrgendiku tipp on olnud ümbruskonnast hästi vaadeldav, siis nähtavasti on sellest tulnud ka Paistu ajalooline nimi. Paistu on olnud nii muinas- kui hilisema kirikukihelkonna Paistekund keskus. Keskajal kuulus see Karksi foogtkonda. Alevikulaadne asula hakkas kirikumõisa (Paistel) juurde tekkima 19. sajandi lõpul. Paistul on Eesti kultuuriloos silmapaistev koht, sest sellega on seotud hulk suuri nimesid. 1884–1916 tegutses siin pastorina kirjamees Jaan Bergmann, kelle sulest on meile jäänud ballaadid „Ustav Ülo“ ja „Salme“. Paistu kihelkonnakoolis töötas 1880–1911 õpetajana Friedrich August Saebelmann, populaarsete koorilaulude „Kaunimad laulud“ (P. Ruubel), „Ema süda“ (L. Koidula) jt autor. Paistuga on seotud rahvusliku liikumise tegelase Jaan Adamsoni elu ja töö. Ka rahvas oli siin kultuurilembene – varakult hakkasid tegutsema segakoor ja pasunakoor. Siit lähedalt on pärit üks viljakamaid eesti rahvalaulikuid Epp Vasar.  Paistu village lies in an area with varied landscape on a hill where a scenic view opens on the neighbourhood. The historical name of Paistu probably came from the fact that the top of the hill was well visible from the surrounds (paistma – to be visible). Paistu was the centre of the ancient parish and the later church parish of Paistekund. In the medieval period it belonged to Karksi bailiwick. The townlike settlement started to grow near the church manor (Paistel) at the end of the 19th century. Paistu has a noteworthy role in Estonian cultural history as a number of great names are associated with it. From 1884–1916 writer Jaan Bergmann worked here as a pastor. The composer of popular choral songs Friedrich August Saebelmann worked as a teacher at Paistu parish school from 1880–1911. Also the life and work of Jaan Adamson, ﬁgure of the national movement, was connected with Paistu. Local people were also culture-loving – the mixed choir and brass band were formed here quite early. Also one of the most productive Estonian folk singers Epp Vasar came from Paistu area.

Paistu vaade 1940. aastel. Kesspaigan Paistu kirik. Vaade Paistu kiriku tornist Muri talu puule. Paistu vaade 1940. aastal. Keskel Paistu kirik. Vaade Paistu kiriku tornist Muri talu poole. A view of Paistu in 1940. Paistu Church in the middle. View from Paistu Church tower towards Muri farm.

pa i s t u

Eimtali mõisa pääoone u 1913. aastel. Postkaart. Eimtali viinaküük-juusukoda 1910. aastidel. Postkaart. Heimtali mõisa peahoone u 1913. aastal. Postkaart. Heimtali viinaköök-juustukoda 1910. aastatel. Postkaart. Heimtali manor house in around 1913. Postcard. Heimtali distillery-cheese factory. Postcard.

pa i s t u

Eimtali mõisat om edimest kõrda nimetet 1528. aastel Linseni nime all, edesi om kotus kanden viil Agende, Kurwitza, ja Eimtali nime. Viimätse nime sai mõis 1793. aastel, ku olli lännü enditse Õisu mõisaärrä Friedrich Wilhelm von Sieversi poja Reinhold Peteri kätte. Edimelt olli siin pallald Õisu mõisa jahimaja. Eimatali ümruse luudus olli ilus ja ää vaatege – mõisa kesspaik asus Raudna jõe ürgoru veere pääl, kunkottelt olli ää vaade piaaigu Olstreni vällä. Mõisasüäme välläehitemine alas 19. sajandi ürgüsel, peräst vana oone palamist. Reinhold Peteri juunistet laani perrä akati ehiteme Eestin erelise põhilaani ja ehituslaadige pääoonet, mis om palladionistligu ehituslaadi perrä tettü. Valmis sai oone, mille edikülg om venitet kunni seidsmekümne meetrises ja üttemoodu siibpaviljunidege ehitet kivimaja. Oone ehitive kohaligest vabameestest tüüle pantu oskustüülise ka meistre. Sii olli kuunkõlan Eimtali Siversite usaldeva suhtumisege eesti talupoigisse. Eimatali mõisa arendemist jakkasid Reinholdi Peteri järeltulije. Näütüses sai valmi võimas – rohkemp ku 200-meetrise ümmermõõduge katessenurkne ringtall (ehitet 1858–1861), mis om pirleses aas osaliselt ümmerehitet nink kasutusel spordioonene. Aastidel 1857 ja 1858 ehitedi Raudna oru sisse oone, mis näep vällä nigu keskaigne kindlus. Tegemist om majandusoonege, mis alul olli viinaküük ja illemp juusukoda.  Heimtali mõisat on esimest korda mainitud 1528. aastal Linseni nime all, edasi on koht kandnud veel Agende, Kurwitza ja Heimtali nime. Viimase nime sai mõis 1793. aastal, kui oli läinud endise Õisu mõisahärra Friedrich Wilhelm von Siversi poja Peter Reinholdi omandusse. Esialgu oli siin vaid Õisu mõisa alla kuuluv jahimaja. Heimtali ümbruse loodus oli pilkupüüdev – mõisasüdamest Raudna jõe ürgoru serval avanesid vaated peaaegu Holstreni. Mõisasüdame väljaehitamine algas 19. sajandi alguskümnenditel, pärast vana hoone põlemist. Peter Reinholdi visandatud projekti järgi hakati ehitama Eestis üsna erandliku põhiplaani ja arhitektuurilise laadiga peahoonet, mis lähtus palladionistlikest eeskujudest. Valmis enam kui seitsmekümne meetri pikkuseks venitatud fassaadi ja sümmeetriliselt asetsevate tiibpaviljonidega kivimaja. Hoonet ehitasid kohalikest vabameestest värvatud oskustöölised ja meistrid. See oli kooskõlas Heimtali Siversite usaldava suhtumisega eesti talupoegadesse. Heimtali mõisa arendamist jätkasid Peter Reinholdi järeltulijad. Näiteks valmis võimas, rohkem kui 200-meetrise ümbermõõduga kaheksanurkne ringtall (ehitatud 1858–1861), mis on praeguseks osaliselt restaureeritud ning kasutusel spordihoonena. Aastatel 1857–1858 ehitati Raudna orgu hoone, mis näeb välja nagu keskaegne kindlus. See majandushoone tegutses algul viinaköögi ja hiljem juustukojana.  Heimtali manor was first mentioned in 1528 under the name Linsen, later the place was called Agende, Kurwitz and Heimtal. The manor got its last name in 1793, after it had been transferred to Peter Reinhold, the son of the former manor lord of Õisu, Friedrich Wilhelm von Sivers. At first there was only the hunting lodge of Õisu manor there. Heimtali was surrounded by beautiful scenery – the heart of the manor was located on the edge of the primeval valley of the Raudna river, offering excellent views of the countryside. Construction of the new manor house started in the early decades of the 19th century after the old building burned down. The design for the new building was sketched by Peter Reinhold and its floor plan and architectural style, which followed Palladian examples, were quite unique for Estonia. The facade was more than seventy metres long, with symmetrical wings and pavilions. The house was built by skilled workers and masters found among local free men. This harmonised with the trustful attitude of the Sivers of Heimtali to Estonian peasants. Heimtali manor was developed further by the successors of Peter Reinhold. For example, the spectacular octagonal round stable was built (1858–1861), which was more than 200 metres in circumference. Today the stable has been partly reconstructed into a sports hall. In the years 1857–1858 a structure which looked like a medieval castle was built nearby. This outbuilding was at first used as a distillery and later as a cheese factory.

pa i s t u

Loodi mõis om asutet joba orduaal ja sis kuulus sii Tödwenite suguvõsal. 16. sajandi lõpupuule saive selle ende omas Klodti nink 1679. aastel kunni mõise ärävõtmiseni ollive peremehes Bocki. Pirlese kotusse pääl asup mõisasüä üte pääoonege Klodtide aast. Pääoone om ehitet peräst selle minekit Berend Johann von Bocki kätte 1728. aastel. Sedä kinniteve ka ehitussarnasuse. 18. ja 19 sajandi vahetusel om oonet põhja puule pikempes tettü nink manu pantu lõuna puule katekõrralise tagasiastege varaklassitsistlige pisiosade ja sisustusvormidege ehitis. Loodi mõisnige ulgan olli mõjuka ja tuntu aadlipoliitigu. Nii näütüses Johann von Bock (1701–1769) valitset 1742. aastel Liivimaa maanõunigus, illemp olli ta viil õvvekohtu assesor ja ülemkonsistooriumi president. Maakohtu assesor olli ka temä poig Berend Ludvig. 1803. aastel sai mõisa omanigus üits valgustusaa välläpaisvamit Liivimaa aadlipoliitikit, maanõunigu ameti pääle tõusnu Heinrich August von Bock (1771–1863), kes olli tõeline vabamiilsede vaadetege inime ja toetes vaba võistluse põhimõttit.  Loodi mõis on asutatud juba orduajal ja siis kuulus see Tödwenite suguvõsale. 16. sajandi lõpul said omanikeks Klodtid ning 1679. aastast kuni mõisate võõrandamiseni olid peremeesteks Bockid. Praegusel kohal asub mõisasüda koos peahoonega Klodtide ajast. Peahoone on ehitatud pärast selle minekut Berend Johann von Bocki valdusse 1728. aastal. Seda kinnitavad ka stiilianaloogiad. 18. ja 19. sajandi vahetusel on hoonet pikendatud põhja poole ning lisatud lõuna poole kahekorruseline tagasiastega varaklassitsistlike detailide ja interjöörielementidega juurdeehitis. Loodi mõisnike hulgas oli mõjukaid ja tuntud aadlipoliitikuid. Nii näiteks oli Berend Johann von Bock (1701–1769) valitud 1742. aastal Liivimaa maanõunikuks, hiljem täitis ta veel õuekohtu assessori ja ülemkonsistooriumi presidendi kohuseid. Maakohtu assessor oli ka tema poeg Berend Ludwig. 1803. aastal sai mõisa omanikuks üks valgustusaja väljapaistvamaid Liivimaa aadlipoliitikuid, maanõuniku ametisse tõusnud Heinrich August von Bock (1771–1863), kes oli tõeline liberaal ja toetas vaba konkurentsi põhimõtteid.  Loodi manor was founded already during the rule of the Teutonic order, when it belonged to the Tödwen family. At the end of the 16th century its owners were the Klodts and from 1679 to the expropriation of manors, the Bocks. The heart of the manor and the manor house have been in their current location since the Klodts period already. The manor house was built after it was transferred to the possession of Berend Johann von Bock in 1728. This is also conﬁrmed by style analysis. At the turn of the 19th century the building was extended towards north and a two-story extension with early neoclassical details and interior elements was added. There were powerful and famous noblemen politicians among the manor lords of Loodi. For example, Berend Johann von Bock (1701–1769) was elected the land councillor of Livonia in 1742, later he also performed the duties of the high court assessor and the president of the supreme consistory. Also his son Berend Ludwig was a county court assessor. In 1803 one of the most signiﬁcant noblemen politicians of the enlightenment period in Livonia, Heinrich August von Bock (1771–1863) became the owner of the manor. He was a liberal and advocated the principles of free competition.

Loodi mõis 1912. aastel. J. Riet. Loodi kõrts 1910. aastidel. Postkaart. Loodi mõis 1912. aastal. J. Riet. Loodi kõrts 1910. aastatel. Postkaart. Loodi manor house in 1912. J. Riet. Loodi tavern in the 1910s. Postcard.

fotograaf hans silk 1923. aastal