Eesti Jahimees 04

Sisukord

jahimeeste seltsi volinike

Aasta tegu 2021

Vereta Jaht 2022

seisundist ja küttimisest 2022. aastal

vaatluskaartide täitmisest

Sarved ja põder

pesitsevate lindude koorumisedukuse uuring

aastat jahipraktilist laskmist Eestis

Vibujahi EM

köök. Kokkutuleku võiduretseptid

toimus siiski – 40. jahimeeste kokkutulek!

Juubelimess Riihimäel

jahindusest Petserimaal

jahirelvad. Šassiirelv

ohustab endiselt Euroopat

Jahindus- ja loodusajakiri 4 (277) 2022 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium.

Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee

TOIMETUS

Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee

PEATOIMETAJA

Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee

TEGEVTOIMETAJA

Katrin Streimann katrin@menuk.ee

TOIMETAJA

Andra Hamburg andra@ejs.ee

REKLAAM

Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418

TOIMKOND

Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil

KUJUNDUS MENU

TRÜKK Printall

Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

Koosolemise ja -tegemise rõõm

Tore, et paariaastase peale sunnitud vaheaja järel toimus jälle jahimeeste kokkutulek, järjekorras 40. ja minule endale 36. Veel toredam, et vaheaeg ei suutnud min gilgi moel kokkutulekurõõmu kärpida. Kogukondlik fenomen?

Umbes 20 kuud tagasi, kasutusõigus lubade pikendamise alguses, jõudsime Tartumaal äratundmiseni, et jahipiirkonna kasutajatel on vaja keskkonda, kus jahimaade lepinguid hallata. Mõne kuuga kasvas see üle-eestiliseks ettevõt miseks. Arutleti, mõeldi, ligi 200 jahi piirkonna osalusel koguti IT-arenduseks vajalik summa ja tehti ära! EJS-i juhatus valis selle üheks kahest 2021. aasta teoks. Päris kindlasti kogukondlik saavutus.

Leidsin end kokkutuleku laupäeval hommikuputru süües mõtlemast, et kui iseloomustada EJS-i viimaste aastate arengut, siis sobibki kõige paremini sõna KOGUKOND. See on tilk-tilga, tegevus-tegevuse haaval kujundatud identiteet. Alustades jahipiirkondade kokkutulekutest, jahimajade ja lasketiirude ehitusest, Jahise arendamisest, partnerlussuhete edendamisest teiste organisatsioonidega, ajakirja üllitamisest, oma tegevuse tutvustamisest koolides kuni kokkutulekute ja meediaga suhtlemiseni. Võime tunnistada, et oleme üldjoontes oma organisatsiooni arenguga rahul.

Tahtes olla realistid, peame aga tunnistama, et asendamatuid inimesi ei ole: liidrid kasvavad, arenevad, väsivad, vahetuvad. Näiteks on minu Tartu jahindusklubi eesotsas oldud enam kui 33 aasta jooksul olnud meie 22 jahiseltsil kokku ligi 90 esimeest. Mis on organisatsiooni elujõu säilimise võti? Mis on kõige olulisem, mida EJS ei tohi ühelgi oma tasandil unustada? Kindlasti tuleb koondada ühistegevuse alla enamik riigi jahimeestest ja jahindusorganisatsioonidest. Kohe järg misena on eluliselt vajalik jagada omavahel infot organisatsioonis.

EESTI JAHIMEESTE SELTS

Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee

TEGEVJUHT

Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee

TEGEVJUHI ASETÄITJA

Andres Lillemäe andres@ejs.ee

Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

Kindlasti on väga paljud meie liikmed rahul, kui neil on kindlustunne, et organisatsioon toimib (selleks on muu hulgas ju liikmemaksu tasutud) ja koos sellega on harjumuspärane keskkond hoitud. Nii tullaksegi jahile nautima jahi seltskonda ja muud sellega kaasnevat, vaevamata pead, millised probleemid ootavad lahendamist. Piisab sellest, et kuulutakse organisatsiooni, mis üldjoontes esindab jahimeeste mõtteid. Aga kui paljud meie liikmetest orienteeruvad märksõnades KÕL, RMK leping, ÜMO leping, õiguskantsleri kirjad, kogukondlik jahindus, maaomanikukeskne jahindus? Rääkimata näiteks väga keeruliselt lihtsatest küsimustest küla jaanitulel, miks tänapäeval üldse küti takse (tavaliselt on küsimuses sõna „tapetakse“).

Vastusena näen ainult üht lahendust: astume kõik oma sammud lõpuni, jagame infot ülevalt alla ja vasakule ja paremale. Väga tõenäoliselt on tänane noorjahimees meie ülehomne eestkõneleja! Info liikumiseks ja koostöö eden damiseks laiendati EJS-i volinike viimasel koosolekul juhatuse liikmete arvu. Nüüd on juhatuses kõigi maakondade esindajad.

Oma jahinduslikes ettevõtmistes asume täpselt seal, kui atsakas on ükskõik kes meie liikmetest põllu- ja metsamehega kõlviku ääres suheldes või seltskon nas jahinduslikele küsimustele vastates.

Ükski kogukond ei saa kunagi valmis, teel ollakse kogu aeg. Tunneme siis rõõmu selles protsessis koosolemisest ja olgu meil tarkust teevalikutel üksteist ära kuulata!

JAAK VOLMER

EJS-i juhatuse liige

Eesti jahimeeste seltsi volinike koosolek

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) volinike tänavune koosolek toimus 15. juunil Kose kultuurikeskuses, 212 volinikust osales või oli esindatud 168. Koosoleku avas EJS-i president Margus Puust. Tervitussõnad ütles Kose vallavolikogu esimees Merle Pussak, koosolekut juhatas Toomas Kõuhkna.

TEKST EJS FOTOD ANDRA HAMBURG

Jagati tunnustusi

Margus Puust kuulutas esmalt välja 2021. aasta teo auhinna, mille said see kord kaks projekti: Jahise maakorral duse mooduli ühine väljaarendamine ning rakendamine ja hirvepeibutajate edukas esinemine Euroopa meistrivõist lustel 3. oktoobril Ungaris (vt „Aasta tegu 2021“ lk 17-18).

Jahise maakorraldaja-mooduli väljaarendamise meeskonna nimel võtsid auhinnakuju vastu Tallinna ja Tartu koordinaatorid Karri Urban ning Tõnu Peterson. Hirvepeibutajaid esindas Andres Maripuu.

Traditsiooniliselt antakse volikogul teenekatele jahimeestele üle EJS-i tunnustusavaldused. Vapimärk Metsis anti EJS-i juhatuse liikmetele Margus Puustile, Priit Piilmannile ja Toomas Kõuhknale. Vapimärgid andis üle EJS-i juhatuse kõige kauaaegsem liige Tiit Tammsaar.

Teenetemedali Ilves said Madis Liiväär, Karri Urban, Jaan Bikker, Maido Paat, Hillar Lõppe, Marko Vinni, Asko Osula, Mati Kepp, Margus Ulp, Aigar Jürjens, Erich Valksaar, Kristo Lipp, Enn Mahoni, Ülo Reimo, Martin Hein, Tõnu Peterson, Arvi Laanejõe ning Kuldar Purge.

Teenetemärgi Kobras värsked omanikud on Mati Viilup, Heino Moor, Mait Paasik, Kaspar Roht, Henrik Prehing, Tõnis Teidla, Rein Kriisk, Rain Salk, Alar Süda, Karmo Eesmäe, Urmas Välba, Eino Valma, Eiko Õim, Tarmo Roots, Olev Viht, Rein Tomingas, Ants Sibul, Lauri Väli, Tiit Rammul, Kalle Vaher, Taivo Spitsõn, Tõnu Rüütel,

Tiit Tammsaar (keskel) andis üle EJS-i vapimärgi Metsis Toomas Kõuhknale ja Margus Puustile.

Valdo Hermann, Tarmo Meus, Orvet Holst, Heino Kasesalu, Veljo Jalak, Sulev Heinaru, Jaak Neerut, Andrus Henga.

Ülevaade juhatuse tööst

President Margus Puust tegi ülevaate juha tuse tööst 2021. aastal. EJS-ile ei olnud aasta kerge, tuli hakkama saada koroona pandeemiast tingitud eriolukorraga. Osa traditsioonilisi üritusi tuli ära jätta või lükata edasi, sh suvine jahimeeste kokkutulek. Planeeritud ühisjahid siiski peeti ja küttimiskohustused täideti. EJS-i üks põhi kirjaline eesmärk on koondada kõiki Eesti jahimehi ühistegevusse. Seisuga 31. det sember 2021 kuulus Eesti jahimeeste seltsi 103 liikmesorganisatsiooni, kes ühendavad 11 445 jahimeest. Kehtiva jahitunnistusega kütte oli 15 351. Aastal 2021 sooritas jahi teooriaeksami ja laskekatse 293 isikut.

EJS-i juhatus kinnitas eelmise aasta tee maks „Jahikoda korda!“, mille eesmärk oli

pöörata tähelepanu jahimajade ja esma töötluskohtade korrastamisele, samuti tihendada ja parandada suhteid nii koha like maaomanikega kui ka jahiseltsis endas.

EJS-i tegevjuht Tõnis Korts kandis ette EJS-i 2021. aasta majandusaasta aru ande. Sellega oli võimalik tutvuda kahe nädala jooksul enne volinike koosolekut ja esitada küsimusi. Volinikud kinnitasid aruande. Volinikud valisid ka järgnevaks aastaks audiitoriks Aare Olanderi audiitoribüroost Grow Audit OÜ ning kinnitasid 2022. aasta eelarve, mida tutvustatas tegevjuht.

EJS-i liikmemaksu küsimuses võttis sõna juhatuse liige Jaak Volmer, kes tegi põhjendatud ettepaneku tõsta liikme maksu viie euro võrra. Volmeri sõnul on see ka seltsi julgeoleku küsimus, et seista vastu muutuva aja ootamatutele problee midele. Volinikud kinnitasid liikmemaksu suurendamise alates 2023. aastast.

Volikogu muutis EJS-i põhikirja punkti 9.2, suurendades juhatuse liikmete maksi maalset arvu 25 inimeseni. Põhjendus: senini kuulus juhatusse 20 liiget, aga on kolm maakonda, kes pole juhatuses esinda tud. Sealt on kirjalikult esitatud kandidaa did, kes osalevad juhatuste koosolekutel. Samuti on Pärnumaa jahimeeste liidu juhatus soovinud oma kandidaati juha tusse. Pärnumaa senine esindaja Jaanus Põldmaa jätkab põllumajandustootjate esindajana, ta kuulub Eestimaa talupida jate keskliitu ja on Eesti põllumajanduskaubanduskoja nõukogu liige.

Juhatuse uued liikmed

Järgmise punktina arutatigi uute liikmete valimist EJS-i juhatusse. Margus Puust palus kandidaatidel ennast tutvustada. Andres Onemari esitas Hiiumaa jahi meeste selts. Ta on jahimees juba 40 aastat. Alustas jahimehena Hiiumaal Putkaste metskonna metsaülemana, kuulub praegu Hiiumaa jahimeeste seltsi Laasi jahtkonda, olles jahtkonna vanem ja ka Hiiumaa jahi seltsi juhatuse esimees. Onemar on ka varem kuulunud EJS-i juhatusse. Ta on töötanud nii riigimetsa majandamise

keskuse kui ka keskkonnaameti juhina, aga ikka leidnud aega tegeleda metsa ja jahindusega.

Aigar Jürjensi esitasid kuus Jõgevamaa jahiseltsi. Ta on jahimees alates 2000. aas tast. Samast aastast Põltsamaa jahiseltsi liige, olnud 15 aastat Põltsamaa jahiseltsi juhatuse liige ja aseesimees ning Kalana jahtkonna vanem. Aastal 2008 alustas Jürjens oma kinnistule Põltsamaa jahiseltsile lasketiiru rajamist, mis valmis 2009. aasta lõpuks. Ta on Jõgevamaa jahindusnõukogu liige talupidajate liidu poolt ja EJS-i juhatuse IT-komisjoni liige.

Tiit Rammuli esitas Põlva jahiselts (PJS). Tiit hakkas jahil käima aastal 1986, olles ainult 12-aastane, ametlikult sai jahi tunnistuse aastal 1992. Aastast 1999 on olnud Põlgaste jahtkonna esimees. Kuulus Põlva jahiseltsi juhatusse aastatel 2006–2009 ja aastast 2013 kuni tänaseni. PJS-i juhatuse esimees 2019. aastast. Jahinduses on Tiit Rammulile kõige südamelähedasemad trofeed ning ta on ka trofeede hindamise ekspert.

Tarmo Lehiste esitasid Pärnumaa jahi meeste liit ja kaheksa jahiseltsi. Ta on isa kõrvalt jahil käinud nii kaua, kui ennast

mäletab. Jahimees alates aastast 1988. Tulevase eriala valis ta jahindusest lähtu valt, lõpetas põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna, diplomitöö tegi Pärnu jahindusklubist. Lehiste on Pärnu maa jahimeeste liidu Kaisma jahiseltsi liige ja kuulub ka seltsi juhatusse. Hindab ja toe tab väga Eesti omanäolist kogukondlikku jahikorraldust, mis tagab igaühele võima luse lemmiktegevuseks ja on väikeste maa kohtade meestele üks väheseid alles jäänud ühistegevuse vorme. Kodukoha patrioo dina hoiab seal toimimas põllumajandusettevõtet ja kuulub ka põllumeeste esinda jana Pärnumaa jahindusnõukokku. Teine suur kirg jahi kõrval on Tarmo Lehiste jaoks sport, ta on aastaid tegutsenud

Eesti jalgpallimaastikul erinevates rollides. Volinikud valisid uued liikmed juhatusse ühehäälselt.

Muud küsimused

Tegevjuht Tõnis Korts tutvustas toetusabi Ukrainale ja tegi kokkuvõtte laekunud vahendite kasutamisest. Pikema ette kande põdra küttimisest 2022/2023. jahiaastal tegi volinik ja juhatuse liige Priit Vahtramäe.

Teenetemedali Ilves laureaadid (vasakult) Marko Vinni, Hillar Lõppe, Maido Paat, EJS-i president Margus Puust, Jaan Bikker, Karri Urban, Madis Liiväär.

Teenetemedali Ilves laureaadid (vasakult) Tõnu Peterson, Martin Hein, Margus Puust, Ülo Reimo, Erich Valksaar, Aigar Jürjens, Mati Kepp.

Hirvepeibutajate hõbe EM-ilt

Eesti jahimeeste hirvepeibutajate võistkond osales 11. juunil Saksamaal Dortmundis hirvepeibutajate Euroopa meistrivõistlustel. Lõpptulemusena tuldi meeskondlikult teisele kohale.

Eelmisel aastal tõi Innar Uus koju esimese koha individuaalarvestuses ja võistkond saavutas 3. koha. Euroopa 23. meistrivõistlused hirvepeibutamises korraldati Dortmundi kongressikeskuses. Osales 13 võistkonda.

Eesti võistkonna juht Endrik Raun ütles, et võitu kaitsta pole kindlasti lihtne. Eesti poolt hindas tulemusi kohtunikuna Jaan Ärmus. Euroopa kahe meistrivõistluse vahel ei olnud võimalik Eesti meistrivõistlusi korraldada, seega oli võistkonna koosseis sama.

Kaelustatud hirvelehm Aina

Saaremaal möödunud talvel kaelustatud hirvelehm Aina pole poole aastaga kodupiirkonnast eriti palju kaugemale rännanud.

Saaremaal kaelustasid kohalikud jahimehed 13. detsembril Rahtla kandis hinnanguliselt 2,5-aastase hirvelehma, kes sai nime Aina. Kaeluse abil on saarlased saanud pool aastat jälgida hirve lehma liikumist. Selle ajaga on ta vaid korra, 30. detsembril, võtnud ette veidi pikema teekonna Rahtlast Karujärve külla. Ülejäänud liikumine jääb ligi kahe kilomeetri raadiusesse kaelustamiskohast.

„Tore uudis on, et kaelustamine ei ole kuidagi häirinud lehma tavaelu ja 16. juunil jäi ta rajakaamerasse koos järglasega,“ märkis Saarte jahimeeste seltsi tegevjuht Ive Kuningas.

Uuringu eesmärk on koguda teavet punahirvede liikumise ulatuse, kodupiirkonna suuruse, võimalike sesoonsete rännete ja elupaigakasutuse muutuste kohta. Sealjuures jälgitakse jahipidamisega kaasnevate häiringute mõju kaelustatud isendite liikumisele. Eestis ja teadaolevalt ka lähiümbruses punahirvesid telemeetriliselt jälgitud ei ole ning teadmised punahirvede kodu piirkonna suurusest ja kasutusest on väga puudulikud.

Esimeses voorus tuli puhuda kaks distsipliini: noor otsiv pull ja vana pull karjas. Meie võistkonna kõik kolm liiget said edasi teise vooru, kuhu 39 osaleja seast pääses 18.

Teises voorus tuli puhuda kahe vana pulli duelli. Tulemus sel gus pärast võrdsete punktidega võistlejate vooru. Individuaalne esikoht läks Tšehhi peibutajale Jan Bratnikule, kes võitis ühe punktiga Poola esindajat Tomasz Gurzinskit. Kolmas koht kuulus prantslasele Virgile Parpinellile.

Kõik meie võistlejad pääsesid teise vooru, seega tekkis kohe suur lootus jõuda meeskondlikult poodiumile. Eesti jõudis Euroopa hirvepeibutajate kõrgklassis teisele kohale. Esimeseks tulid tšehhid ja kolmandaks Poola peibutajad.

Hirvepeibutajate kohtunik Jaan Ärmus, võistlejad Andres Maripuu, Innar Uus ja Mait Mägi ning delegatsioonijuht ja treener Endrik Raun.

Ainal sündis vahepeal ka vasikas.

JAHISTATISTIKA VIRTUAALSEL KAARDIL

Keskkonnaagentuuris kogutav jahistatistika on nüüd kättesaadav ka interaktiivsel kaardil ja graafikul.

Uus lahendus annab paari hiireklõpsuga ülevaate huvipakkuva uluki küttimisest maakondade ja jahipiirkondade kaupa ning samuti aastate suundumused. Kaardile on kantud andmed alates 2011. aastast. Nimekirjast leiab kõik liigid, kes on jahiseaduse ja jahieeskirja kohaselt määratud jahiulukiks või kelle kohta on esitatud jahistatistilisi andmeid.

Statistikat saab vaadata aadres silt keskkonnaportaal.ee.

OHTLIKE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI TÄIENES

Euroopa Liit (EL) lisas loodus kaitseliselt ohtlike invasiivsete võõrliikide nimekirja 22 uut nime, kelle toomine või levitamine liidus on keelatud.

Nimekirjas on mitmesuguseid liike taimedest sipelgate, kalade ja imetajateni, sh lemmikloomi. Koos uute täiendustega on nimekirjas 88 võõrliiki.

Nimekirja lisandusid 2. augustil 2022 võõrliigina näiteks aksishirv ja siiami kabeorav ning lindudest salubülbül.

ÖÖSIHIK

JAHIPIDAMISEL

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) hinnangul võiks öösihikut jahi pidamisel lubada, kuigi pigem erandina. Eelkõige aitaks see piirata metssigade arvukust. Siseministeerium on nõus ettepanekut arutama.

Siseministeeriumile tehtud ettepanekus, millele on lisaks alla kirjutanud põllumajanduskaubanduskoda, talupidajate keskliit ja riigikogu jahimeeste toetusgrupp, märgitakse, et aeg on küps Eestis öösihiku kasutuselevõtuks, vahen das 15. juunil ERR.

„Ühiskond on pannud jahimees tele palju ülesandeid. Eeldatakse panustamist erinevates valdkon dades. Aeg on kallis ja suurem efektiivsus ning kvaliteedi parane mine aitaks jahimeestel keerulistes tingimustes edukamalt hakkama saada,“ leidsid ühendused.

Urmas Salmu ja Iris Järg tutvustasid ulukinahku.

Jahimehed tutvustasid ulukinahku

Grillfestil Pärnus tutvustati taas Eesti jahimeeste seltsi tegevust. Seekord kesken duti aasta teemale „Väärtusta jahisaaki!“.

Pallase kooli nahadisaineri erialal lõpetanud Iris Järg esitles avapäeval erineva metoodikaga pargitud ulukinahku. Valikus olid põdra-, hirve- ja metskitsenahad ning neist valmistatud tooted. Eraldi tähelepanu pöörati nahkade kvaliteedile. Iris tutvustas huvilistele metskitse naha kasutamise võimalusi. Samuti rääkis ta, miks peaks eelistama ulukinahka kunstnahale.

NOORTE JAHI- JA LOODUSLAAGER TARTUMAAL Noorte jahindus- ja looduslaager toimub 26.–28. augustini.

Ka sel suvel korraldatakse noortelaager, mille keskmes on pärand-, loodus- ja jahikultuur. Traditsioon algas 2019. aastal.

Laager toimub Tartumaal Viidike külas Viidike jahilasketiirus ja kolmas päev veedetakse Emajõel.

Tartu jahindusklubile on laagri korraldamisel toeks Eesti jahimeeste selts ja MTÜ Eesti Jahinaised. Senini on laagri eestvedajad olnud Peeter Hussar ja Livia Roomets, kes löövad kaasa ka seekord. Esimest korda liitub jahi- ja looduslaagri korraldamisega kaitseliit.

Laagrisse oodatakse loodus- ja jahihuvilisi 12‒15-aastaseid lapsi.

Osavõtutasu on 100 eurot. See sisaldab laagri särki, toitlustamist, pesemisvõimalusi, transporti laagrist sadamasse ja tagasi, laevasõitu ja vajalikke materjale kohapeal.

Fotomeenutus eelmise suve noortelaagrist Hiiumaal. Loomanahku tutvustab Peeter Hussar.

Foto Andra Hamburg

Foto Maria Müürsepp

Hetk sümpoosioni avamiselt: (paremalt) Margus Puust, Marku Lamp, Yoko Alender ja Tõnis Korts.

AJAKIRJANIKE RAHVUSVAHELINE SÜMPOOSION

Eesti jahimeeste selts korraldas koostöös jahimeeste maailma katusorganisatsiooniga CIC Tallinnas 8. juunil rahvusvahelise ajakirjanike sümpoosioni.

Avakõnes ütles EJS-i president Margus Puust: „Väga oluline on, kuidas me keskkonnainfot edastame ja kuidas see paremini inimesteni jõuaks. See, mis oli inimestele arusaadav eile, ei pruugi seda olla täna. Ka meie jahimeeste ees on aeg-ajalt küsimusi, kuidas oma tegevust selgitada nii, et see oleks arusaadav nendele, kes jahindusest eriti palju ei tea.“

Sümpoosionil räägiti keskkonnateemade kajastamisest, jagati kogemusi suurkisk jatega kooseksisteerimisest Eestis ja tutvustati ulukite majandamist. Samuti räägiti, kuidas hundi maine on ajaga muutunud ja kuidas ta valiti rahvusloomaks. Ühtlasi tutvustati jahimeeste kui looduskaitsjate kontseptsiooni ning räägiti kavast tutvustada seda teles.

Sümpoosioni avasid riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender, keskkonna ministeeriumi asekantsler Marku Lamp ja EJS-i president Margus Puust. Eestist esinesid ettekannetega keskkonnaagentuuri ulukiseireosakonna peaspetsialist Peep Männil ja rahvuslooma ümarlaua eestvedaja Helen Arusoo.

Kokku tuli ajakirjanikke nii Eestist kui ka mujalt maailmast, nt Suurbritanniast, Rumeeniast, Tuneesiast, Itaaliast, Indiast, Kolumbiast, Saksamaalt ning Soomest. Edasi sõitis delegatsioon Riiga, kus toimus CIC-i iga-aastane peaassamblee. Teel Riiga külastati Soomaa rahvusparki.

Kohtumine õiguskantsleri büroos

Õiguskantsleri büroos 27. juunil toimunud kohtumisel selgitas Ülle Madise jahipiirkondade kasutusõiguse lubade (KÕL) pikendamist.

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) esindasid president Margus Puust, asepresident Toomas Kõuhkna ja juhatuse liige Tiit Tammsaar. Õiguskantsler Ülle Madise selgitused ei ole kooskõlas KÕL-i piken damise senise tavaga ega nende seisu kohtadega, millest on senini juhindunud keskkonnaministeerium, keskkonnaamet ja justiitsministeerium.

EJS ei nõustu õiguskantsleri seisukohaga, et jahiseadust on valesti tõl gendanud nii keskkonnaministeerium, keskkonnaamet kui ka jahimehed. EJS ei nõustu seisukohaga, et seaduse mõte oli lepinguid mitte pikendada.

EJS on seisukohal, et KÕL-i pikenda mise protsess peab jätkuma nii, nagu osalised (keskkonnaamet, keskkonnaministeerium, EJS, erametsaliit, RMK, põllumajandus-kaubanduskoda, talupidajate keskliit) 20. juunil kokku leppisid. Selle kohta koostati ka ühine pressiteade. Siis lepiti kokku, kuidas kontrollitakse lepinguid maakondlikes jahindusnõukogudes.

Sellest tulenevalt oodatakse nüüd riigilt selgeid juhiseid, kuidas edasi minna. EJS on olnud riigile ja osalistele konstruktiivne partner, täites nii seadusi kui ka kokkuleppeid.

Avalike raadiokanalite kuulamine

Keskkonnaamet peab avalike raadiokanalite kuulamist jahijärelevalves seaduslikuks.

Õiguskantsler saatis 26. mail keskkonnaametile märgukirja, milles leidis, et keskkonnaamet on käitunud jahimeeste kasutu ses olevate avalike raadiokanalite sidet kuulates ebaseaduslikult.

Kirjas nõudis õiguskantsler, et see tuleb kohe lõpetada ning selgitust. Õigusliku analüüsi ajaks peatas keskkonnaamet raadiosidekanalite kasutamise. Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra on veendunud, et järelevalve käigus avalikke raadio sidekanaleid kasutades on keskkonnaamet käitunud seadusli kult: „Jahinduse järelevalve eesmärk on hoida head jahikultuuri, sealhulgas tagada ohutusnõuete täitmine ning kaitsta Eesti loodusväärtusi. Meie õiguslik analüüs näitab, et oleme seda teinud seaduslikult ja selle muutmiseks põhjust ei ole.“

Keskkonnaamet selgitas vastuses õiguskantslerile, et raadiosidekanaleid kuulatakse üksnes selleks, et aru saada, kas tähelepanu alla võetud piirkonnas parasjagu toimub jaht või mitte. Samamoodi on jahi toimumist võimalik tuvastada püssipauke ja hõikeid kuula

tades, pinnasteedel rehvijälgi uurides või binokleid kasutades. Kõik need meetodid sisaldavad avalikus ruumis igaühele kättesaadava info kasutamist ja on tavapärase järelevalvetöö osa.

„Jääb arusaamatuks, kuidas saab ette heita salajase jälitus tegevusena seda, kui kuulame igaühele kättesaadavaid avalikke raadiokanaleid. Seejuures raadiost kostvate sõnumite sisu ei sal vestata ega töödelda, rääkijaid ei identifitseerita ja veelgi enam: kanali kasutamiseks on nii pädeva riigiasutuse kui ka jahimeeste seltsi luba ning kasutajatele on teada, et keskkonnaameti järele valve kuulab kanalit. Samadel põhjustel ei saa avaliku raadioside passiivset kuulamist käsitleda erimeetmena korrakaitseseaduse tähenduses,“ selgitas Rainer Vakra.

Õiguskantsleri käsitlus viitas, nagu võiksid keskkonnaameti töötajad jahimeeste seltsi raadiosidekanalit kasutades tegeleda jälitustegevusega või rikkuda sõnumisaladust. Keskkonnaamet sellise hinnanguga ei nõustu. Et küsimus ei jääks õhku rippuma, pöördutakse seisukoha saamiseks kriminaalõiguse parimate asjatundjate poole prokuratuuris.

Foto Rene Jakobson

Alaska jahiülikonnad

kerged

kangast, mis on kokku

sügis-talvisel hooajal.

membraaniga. Joped on kapuutsiga ning püksid

kokku on neil hulk

Anna allkiri Euroopa jahinduse toetuseks!

FACE algatas kampaania „Sign for Hunting“, et kutsuda Euroopa poliitikakujundajaid tegutsema koos jahimees tega looduskaitse ja jahinduse nimel.

Allkirja õiglasema jahinduse toetamiseks saab anda lehel www.signforhunting.com. Peagi saab lehte vaadata ka eesti keeles.

Allkirju kogutakse, sest Euroopas on kerkinud probleeme. Järjest enam tuleb Brüsselist otsuseid, mis on liiga karmid, pole arvestatud kõigi osalistega või pole need piisavalt tõendus- ega teaduspõhised. Kampaania eesmärk on näidata, et jahipidamine on looduskaitse osa ja aitab säilitada bioloogilist mitmekesisust.

Kampaania üheksa põhilise nõudmisega soovitakse muuta jahindust ja looduskaitset õiglasemaks.

1. Soovime bioloogiliselt mitmekesist Euroopat.

2. Soovime, et looduspoliitika stimuleeriks jahimeeste looduskaitsetööd, sealhulgas ka kaitsealadel.

3. Soovime, et Euroopa Liidu looduse taastamise uus seadus

annaks tulemusi ökosüsteemides ja väikeulukite elupaikades, eriti märgaladel ja põllumaadel.

4. Soovime objektiivsemat ja tõenduspõhisemat jahinduse käsitlust, sealhulgas ka piirkondlikule jahipidamisele.

5. Soovime suurkiskjate populatsiooni täpseid hinnanguid, mis põhinevad sobivatel kriteeriumidel ja menetlust nende loetellu kandmise muutmiseks loodusdirektiivi alusel.

6. Soovime, et jahimehi tunnustataks looduskaitsjatena.

7. Soovime, et jahipidamist mõjutavad seadused ja otsused oleksid õiglased ja tooksid selget kasu ning järgitaks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

8. Soovime, et meie kultuuripärandit austataks. See on mitmekesise Euroopa tuleviku ja üksikisikute elu rikastamisel eluliselt tähtis.

9. Soovime, et jahipidamise teema viidaks rahvusvahelisele tasandile, sest Euroopa Liidul on tugev globaalne mõju.

Soomest leiti morsk

Soomes Kotka linnas leiti 19. juulil kohaliku elaniku hoovist esimene riigis teadaolev morsk.

Kotka elanik Jukka Hovila nägi morska hommikul kell seitse. Sündmus kohale saabusid päästetöötajad ja politseinikud, kes ala piirasid, kirjutas 19. juulil Ilta Sanomat. Kogu päeva veetis morsk Kotka elaniku hoovis ja selle ümbruses. Kohal käisid nii päästeamet, politsei kui ka loomaarstid, kes tegid kindlaks, et morsk on väga näljane.

Õhtul kell 20 tuimastasid loomaarstid morsa ülevaatuseks ja transpor timiseks. Eksperdid otsustasid viia ta Korkeasaari metsloomade haiglasse. Kahjuks oli reis liiga ränk ja morsk suri teel. Tema rasvakiht oli nii õhuke, et ta ei oleks vees enam hakkama saanud.

Uhke näitus Leedus

Leedus Jurbarka rajoonis Raudone lossis avati 16. juulil Leedu jahi- ja kalameeste seltsi korraldatud vabariiklik jahitrofeede näitus „Raudone 2022“ .

Näitus purustab Leedu kõigi aegade rekordeid. Eksponaatide koguarv on suurem kui eales varem – 2000. Suur osa trofeedest mõõdeti üle ja hinnati 2. ja 3. juulil. Osa väärtuslikest trofeedest oli mõõdetud juba varem. Leedukad on suutnud rakendada ellu kõigi hooajal kütitud jahitrofeede aastaringse kohustusliku mõõtmise süsteemi.

Näituse veebikataloogi pole veel avaldatud, seega ei saa nimetada lõplikke numbreid. Esindatud trofeeliikide koguarv jäi kümne kanti. Kõik külalistele avatud lossitoad täideti punahirvesarvedega, mida kogunes umbes 700. Umbes 800 metskitsesarve suudeti paigutada väga nupukalt ühte ruumi. Üsna Eesti tasemele vastav ja meie eelmise hindamisperioodi kogusega sarnane paistis põdrasarvede valik.

Põnevust ja silmailu pakub meile ikka veel eksootilisena tunduv kabehirv. Näpu otsaga jagus ruumi teistelegi trofeeliikidele. Tagaruumis oli näha hundikoljude ilus kollektsioon, mida külastajad paraku näha ei saa. Leedus tohib küll hunti lasta ja koguda materjali populatsiooni uurimiseks, kuid rahvale näidata saab seda ainult muuseumis ja loomaaias. Seadusega on keelatud eksponeerida suurkiskjate koljusid või nahkasid kommertsliku kallakuga üritustel.

Lisaks rekordsuurusele on näitus ka rahvusvahelise kaaluga. Avamispäeva eelõhtuks kogunes Raudone imposantsesse lossi Leedu, Läti ja Eesti trofee-ekspertide kolme liikmeline rahvusvaheline komisjon, kelle ülesanne oli üle mõõta ja kinnitada näituse hindamiskomisjoni valitud CIC grand prix’ kandidaatide hindamistulemus. Samuti kontrollis rahvusvaheline komisjon üle Leedu jahimehe hirvesarvede mõõtmistulemuse ja allkirjastas lõpliku hindamisprotokolli, mis esitatakse CIC-i kuldmedali taotlemiseks.

Pidulik avamine

Näituse avatseremoonia pidulikkus ja ootama kogunenud jahimeeste ning huviliste arv oli muljetavaldav. Leedu jahimehed näivad tõepoolest mõistvat, milline ainulaadne loodusrikkus on usaldatud nende kasutada. Külastajaid tervitasid Leedu keskkonnaminister Simonas Gentvilas, seimi liikmed, vahepalasid esitas jahisarveorkester. Autasustati parimaid.

Tegevust jätkus kogu perele. Toimusid hirvepeibutamise meistrivõistlused, muusikat tegi muusikakollektiiv El Fuego, näidati jahikulle ja Leedu rahvuskoeri, Leedu hagi jaid. Oma tegemisi tutvustasid taksidermistid, metsamehed, turismiinfotöötajad ja käsitöömeistrid. Lastele pakuti meelelahutust. Aukartustäratava Nemunase jõe kõrgel kaldavallil trooniv Raudone loss ja sinna mahutatud Leedu jahimeeste uhkus on seda väärt, et puhkusereisil teha kõrvalepõige Leedu Poola-poolsesse serva.

Näitus jääb avatuks 3. novembrini ja lossi uksed on lahti iga päev kella kaheksast Esmaspäevast neljapäevani on loss avatud kella 18-ni, reedest pühapäevani kella 20-ni.

CIC-I AASTAKONVERENTS LÄTIS

Riias toimus 10. ja 11. juunil jahimeeste maailma katusorganisat siooni CIC aastakonverents, kus arutati jahinduse ja kommunikat siooni üle.

Konverentsi avas Läti põllumajandusminister Kaspars Gerhards. Ta pidas väga vajalikuks tõhusat kommuni katsiooni, mis on edu võti nii ulukite majandamisel kui ka poliitika ja õigusaktide kujundamisel. „Jahindus on traditsioonidel põhinev hobi, kuid ühtlasi üks põhilisi tööriistu ulukite haldamisel. See on metsloomade populatsiooni reguleerimise ja bioloogilise mitmekesisuse edenda mise tööriist. Peame suurendama teadlikkust jahipidamise kohta ja kui vaja, igal pool rääkima ka jahimeeste rollist,“ märkis Gerhards.

Läti jahimeeste seltsi esindaja Linda Dombrovska tutvustas Lätit kui keerulise ajalooga maad, kus nüüd valitseb demokraatia. Rikkaliku elusloodusega Lätis saab pidada jahti aasta läbi.

Feliksas Miliutis andis ülevaate Leedu jahindusest. Ulukite majanda mine kuulub seal riigile. Miinimumjahipiirkond on 1000 hektarit. Üldiselt pole jahimeeste ja maaomanike vahel probleeme. Iga kolmas maaomanik on ka jahimees. Jahimehed peavad Leedus kompenseerima ulukikahjud nagu Eestiski.

HUNDITEEMALINE OOPER

Saksamaal Schwerinis etendus jaanipäeval Helena Tulve ooper „Wölfe“ („Hundid“).

Ooperi tekstides on ka tükike Eestit. Nimelt uuriti ooperi tarbeks rahvuslooma ümarlaual sõnastatud ideid hundi ja inimese suhetest. Libretosse on kirjutatud Eesti hundiloits.

Ooperi üldisem sisu on inimese ja looduse kooseksisteerimine ning inimese sisemise muutumise teekond. Hunt on arhetüüpne tegelane sügavamas mõttes ehk meie sisemise metsikuse metafoor. Kokkupuuted huntidega tekitavad inimestes vastakaid tundeid ja reaktsioone, näiteks hirme, mis pärinevad aegade hämarusest, aga ka imetlust. Ooperi tegelased moodustavad omamoodi karja, kus kehtivad oma seadused, lainetavad konfliktid ja leppimised.

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe rääkis, mis olukorras on meie jahindus ja tutvustas kolme suurt projekti: võitlus sigade Aafrika katkuga, „Ulukid teel“ ja „Väikekiskjate arvukuse reguleerimine liigikaitseliselt olulistel rannaniitudel“. Samuti rääkis ta meie kommunikat siooniprojektidest.

Diskussioonid olid järgmistel tee madel: kommunikatsioonivahendite kasutamine 21. sajandil ning koostöö ja strateegia metsloomade majanda misel ning kaitsmisel.

Eesti esindus koosseisus Margus Puust, Tõnis Korts, Andres Lillemäe ja Andra Hamburg osales järgmisel päeval Põhjamaade töörühmas.

Leedu Raudone lossis pandi välja silmapaistev trofeenäitus.

Foto Anne Reitel

Balti riikide jahindust tutvustasid (vasakult) Feliksas Miliutis (Leedu), Linda Dombrovska (Läti) ja Andres Lillemäe (Eesti).

Foto

STIHLi akutööriistad - loodud aeda ja metsa!

Hekip gaja, m r trimmer, mootorsaag, lehep h r m r niid k õi mõni m tööriist, iga seadme äikseimaski detailis peit b tehnoloogiline asjat ndlikk s. STIHLi metsa- ja aiatehnika le aasta kestn d arend sest ja kas tamisest saad d kogem sed taga ad laitmat tööt lem se ja ergonoomika. STIHLi ak tööriistad pak ad parimat ja n stamat t kas tajakogem st läbi kolme tootesarja, mis on mõeld d alates äikeaednik st k ni professionaalse haljast stöötajani älja. Tööriistade tehnilised lahend sed on end slik d ja iga tööriist on op meerit d täi slik le t lem sele.

Kerge, aikne, õimas - tänapäe ane ak tehnoloogia, s repärane disain ja ain laadsed tehnilised lahend sed. Ak s steemid, mis on STIHLi nime äärt - STIHLi ak s steemid on lood d aia- ja metsatööriistade ajad si silmas pidades. Nii nag tööriist peab astama kas taja kõrgetele oot stele, nii peab ka ak oma tehnilistelt lahend stelt astama tööriista enda ajad stele. STIHLi ak tehnoloogia p h l ei saa ak d lemäärast koorm st, sest nad on piisa alt õimsad töötamaks ht iisi häs nii mootorsae k i ka trimmeriga. Silmapaiste jõ dl s - hoold s abad ja õimsad STIHLi EC mootorid anna ad tööriistale pika el ea ja töökindl se. STIHL RMA *Pakk mine keh b Compact seeria toodete komplek ost l

Aasta tegu 2021

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) volikogu koosolekul Kosel

kuulutati välja 2021. aasta teo auhind, mille seekord said kaks projekti: Jahise maakorraldaja-mooduli ühine väljaarendamine ja rakendamine ning hirvepeibutajate edukas esinemine Euroopa meistrivõistlustel 3. oktoobril 2021 Ungaris.

TEKST EJS FOTOD ANDRA HAMBURG, IVE KUNINGAS

Jahise maakorraldajamoodul

Jahise maakorraldaja-mooduli väljaarendamise meeskonna nimel võtsid auhinnakuju vastu EJS-i IT-süsteemide koordinaator Karri Urban ja Tartu jahindusklubi tegevjuht Tõnu Peterson. Meeskond, kes selle mahuka projektiga tegeles, oli märksa suurem. Mooduli väljaarendamine ideest teostuseni on EJS-i kui organisatsiooni ühistöö ja võimekuse suurepärane näide. See on andnud väga hea signaali, kui tõhus on ühistöö. Oli probleem ja kitsaskoht, mis lahendati ühise töö ja vahenditega.

Tõnu Peterson meenutas, kuidas kõik algas. Koosolekul 3. detsembril 2020 otsustas Tartu jahindusklubi juhatus

hakata tegelema jahimaade lepingutega ja otsida ning arendada nende lepin gute kaardil haldamise ja visualiseeri mise võimalusi. EJS-i juhatuse liige ja Tartu jahindusklubi juhatuse esimees Jaak Volmer andis õigel ajal teada, et nüüd tuleb vanker veerema lükata. Kutsuti kokku Tartu jahindusklubi juhatuse laiendatud koosolek ja asi hakkas liikuma.

Osteti OÜ Maa Finants maad.ee litsents ja kaasati selle programmi kogemusega oma klubi jahimehed Tarmo Meus (Luunja jahiselts) ja Valdo Hermann (Rannu jahiselts). Igas Tartu jahindusklubi jahiseltsis määrati üks haldur, kes koostas ja sisestas maa omanike lepinguid ning andis klubile

programmi kohta jooksvalt teada: mis toimib hästi, mis vajab paranda mist või ümber tegemist. Enamik Tartumaa jahiseltsidest läks kasutusõiguse lubade pikendamist taotlema just maad.ee programmist. Sealt kas vaski välja arusaam, et kogu Eesti jahin dusel on vaja sarnast tööriista ja maa omanike konfidentsiaalsed andmed peaks asuma turvaliselt oma serveris.

Karri Urban lisas, et Tartu algatust nähes tekkis EJS-i juurde kiiresti tuumikrühm, kaasati kõik maakonnad, kes tulid ideega kaasa ja Jahises alustati oma jahimaakorraldaja arendamist. Sai selgeks, milline süsteem peaks olema ja kuidas seda rahastada. Tempo oli peal ja tegutseda tuli kiiresti.

EJS-i president Margus Puust andis aaasta teo auhinna Karri Urbanile (vasakul) ja Tõnu Petersonile (keskel).

Praegu on liitunud selle program miga enamik jahipiirkondadest. Programmi kasutegur on kindlasti pikaajalisem kui ainult kasutusõiguse lepingute sõlmimine. Seda saab edasi arendada, pakkudes erinevaid võima lusi küttidele jahi planeerimisel, samuti jahimaa lepingute halduritele ja ka maaomanikele, põllu- ning metsameestele.

Jahise maakorraldaja-moodul on Eesti jahindusele asendamatu tööriist, mis vastab just jahiseltside vajadustele. See tegu on väga hea jahimeeste ühise tegevuse näide ja näitab katusorganisat siooni võimekust nii riigile, jahindus seltsidele kui ka teistele institutsiooni dele, samuti ühiskonnale. Selle ühistöö vili võimaldab jahiseltsidel saavutada minimaalsete kuludega maksimaalse tulemuse: pikendada kasutusõiguse lubasid. Teol on ka materiaalne mõõde: Eesti jahinduses on hoitud kokku mitu sada tuhat eurot. Tegu on suurem, kui me praegu hinnata oskame.

Hirvepeibutajate edukas esinemine Euroopas

Aasta teo tiitli sai ka hirvepeibutajate edukas esinemine Euroopa meistrivõist lustel 1.–3. oktoobrini 2021 Ungaris.

Innar Uus saavutas Euroopa meistri tiitli ja võistkondlikult toodi koju kol mas koht. Selline saavutus oli kõigile suur üllatus. Võit andis tunnistust, et Eesti kuulub Euroopa kõrge jahikultuu riga riikide hulka ja lisas meile tublisti positiivset mainet. Tubli teo taga on veelgi tublim töö.

Hirvepeibutajate võidukasse mees konda kuulusid Innar Uus, Mait Mägi ja Andres Maripuu. Kaalukas osa Eesti võistkonna ettevalmistamisel oli Jaan Ärmusel, Endrik Raunal ja delegat siooni juhil Andres Lillemäel.

Eelmise aasta Eesti Jahimehe 6. numbris on Andres Lillemäe meenu tanud, kuidas eestlased hirvepeibuta

mise juurde kaheksa aasta eest jõudsid. Esimesed Euroopa meistri võistlused toimusid 1999. aastal Saksamaal, kuid Eesti võistkond jõudis EM-ile alles 2014. aastal Lee dus. Võib öelda, et alustati nullist. Andres Lillemäe võttis ühendust Jaan Ärmusega, lootes, et küllap saar lased ikka asjast midagi teavad. EM-il käidi ära ja sealt tugeva innustuse saanud Jaan Ärmus hakkas Saaremaal ärgitama mehi asjaga tegelema.

Peibutamiskunst sai uue kvaliteedi, kui Andres Lillemäe kutsel käisid Saaremaal eestlasi koolitamas kolm tšehhi tipp-peibutajat. „Nii hakkasime tasapisi tõusma,“ rääkis Lillemäe. „Võtsime osa mitmest võistlusest Ungaris, Valgevenes, Slovakkias, Prantsusmaal. Andres Maripuu oli meie esinumber, kes küündis juba parimate hulka. Ei saa mainimata jätta Endrik Rauna visa ja väsimatut tööd meeskonna koolitamisel. Hak kasime ka jahimeeste kokkutulekutel peibutusvõistlusi korraldama ja eks see andis samuti kindlust juurde.“

Ja siis saabuski too mälestusväärne hetk 3. oktoobril 2021 Budapestis, kui Innar Uus krooniti Euroopa meistriks. Aasta tegu oli tehtud!

Hirvepeibutajate võidukas meeskond Budapesti EM-il: (vasakult) Andres Lillemäe, Innar Uus, Andres Maripuu, Mait Mägi ja Jaan Ärmus.

Jahise maakorraldajamoodul on Eesti jahindusele asendamatu tööriist, mis vastab just jahiseltside vajadustele.

Vereta Jaht 2022

„Vereta jahi 2022“ võidutöö. Olavi Hiiemäe. „Karu“.

Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja

Overalli korraldatud „Vereta jahi“ fotovõistlus toimus sel kevadel Alutaguse rahvuspargi maadel. RMK metsamaja hoovis avati 14. juulil näitus parematest piltidest.

„Vereta jahi 2022“võitja Olavi Hiiemäe.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD OLAVI HIIEMÄE, INGMAR MUUSIKUS, REMO SAVISAAR, RICHARD VIIDALEPP, JAANUS VAIKSOO

Näituse avamisel meenu tas RMK jahindustali tuse juhataja Kalev Männiste Vereta Jahi algust veerand sajandit tagasi 1997. aastal. Fotoküttide baaslaager asus siis Väätsa jahimajas, igale osalejale jagati kolm filmirulli. Nüüd on ajad ja tehnika muutunud, aga fotojaht toimub ikka mai viimasel nädalavahe tusel ja on meie loodusfotograafide

hulgas väga oodatud. Kalev Männiste tänas „Vereta jahi“ peamist korraldajat Tiit Hunti, kes on vedanud fotojahti algusest peale.

Tänavusel „Vereta jahil“ 20.–22. mail osales 36 fotograafi, baaslaager oli RMK Alutaguse rahvuspargi külastus keskus. „Vereta jahi“ saakloom oli seda puhku aasta loom karu. Ja karusid said fotograafid kaadrisse tõesti rõõmusta valt palju, lisaks veel arvukalt suur-

ja väikeulukeid, palju erinevaid linde, liblikaid, putukaid ja roomajaid. Alutaguse loodusmaastikud on harul daselt liigirikkad, mida tõestab ka näitus 67 fotoga.

Fotovõistluse peaauhinna võitis Olavi Hiiemäe võimsa isakaru fotoga. Autor kirjeldas oma emotsioone ja pinget, kuidas võidutöö sündis.

Märganud autoga sõites karu, parkis ta masina, läks karu liikumissuunale

Ingmar Muusikus. „Metsnugis“. Eesti Jahimehe auhind.

Remo Savisaar. „Munavaras“. Eesti Looduse auhind.

Richard Viidalepp. „Ilves“. Eesti jahimeeste seltsi auhind.

vastu, laskus ühele põlvele ja hakkas lähenevat karu pildistama. Varjuda ei olnud kusagile. Umbes 25 meetri peal hakkas objektiiv käes juba sedavõrd värisema, et mees andis karule endast märku, tõstes fotoaparaadi näo eest. Karu põikas kõrvale ja läks.

Ajakirja Eesti Jahimees auhinna võitis Ingmar Muusikus metsnugise fotoga. Kogenud loodusfotograaf kirjel das, kuidas sel korral ei sujunud foto jaht sugugi: „Laupäevaõhtune jaht kip pus jääma kesiseks. Valesti valitud marsruut, ei ühtegi looma, suletud tee otsad – null positiivset emotsiooni. Keset kadunud lootusi jooksis korraga nugis üle tee! Läksin talle võsa vahele järele ja seal ta oligi: kõõlus kuuseoksal, pildistamiseks sobivalt kahe-kolme meetri kõrgusel. Kenas tumepruunis kasukas loom. Seda juhtub harva, kui metsnugis end nii lähedalt ja pikalt pildistada laseb.“

Eesti jahimeeste seltsi auhinna sai Richard Viidalepp ilvese fotoga. Ta rääkis: „Kõik algas puude vahelt paistnud ilusatest loodusvärvidest. Tagasikäik ja auto teelt ära raiesmikule … Ilves! Istub. Avasin ettevaatlikult ukse ja tegin esi mese pildiseeria, toetades kaamera autole. Ikka istub. Hiilisin mõne sammu kõrvale, et oksad ei segaks ja sain teha veel mõned pildid, millest üht näete siin.“

„Veretja Jahi“ eriauhinnad võitjad

» RMK auhind – Meelis Kalev. „Lendorav“

Hotelli Pesa auhinna võitis Andres Killing suur-kirjurähni fotoga.

» Ajakirja Eesti Loodus auhind – Remo Savisaar. „Munavaras“

» Ajakirja Eesti Mets auhind – Olavi Hiiemäe. „Laanepüü“

» Ajakirja Horisont auhind – Olavi Hiiemäe. „Vihitajad“

» Tallinna loomaaia auhind – Mart Arrak. „Karu“

» Hotelli Pesa auhind – Andres Killing. „Suur-kirjurähn“

» Looduse Omnibussi auhind – Remo Savisaar. „Metssiga pisikesega“

„Vereta jahi“ parimate fotode näitust saab näha ööpäev läbi Tallinnas

Toompuiestee 24 RMK metsamaja hoovis kuni septembri keskpaigani.

SUUR LÖÖGIKINDLUS

Sihikutel on suur löögi- ja vibratsioonikindlus. Mistahes modi katsiooniga Jaegeri võib paigaldada suurekaliibrilisele vintrauaga püssile ja sileraudsele püssile, samuti kasutada vedru-kolv pneumaatiliste vintpüssidega.

TÄIELIK VEEKINDLUS

Veekaitseklass IPX7 (standard IEC 60529) võimaldab kasutada Jaeger sihikuid ükskõik kui tugevate sademete korral, samuti kannatavad need vette kukkumist.

LÄMMASTIKUGA TÄIDETUD OPTILINE TRAKT

Jaeger sihikute optiline trakt on täidetud lämmastikuga, mis kaitseb optika sisepindu ja korpust niiskumise eest temperatuurimuutuste korral.

RIHTIMISTE NULLIMISE FUNKTSIOON

Horisontaal- ja vertikaalkorrektsiooni trumlite konstruktsioon võimaldab peaaegu kohe, ühe klõpsuga nullida rihtimiste parameetrid pärast eellaskmist.

AVAR VAATEVÄLI

Vaatevälja nurga parameetrite poolest sobivad Jaeger sihikud hästi teiste analoogsete mudelite sekka. Lisaks heale vaateulatusele tagab okulaari konstruktsioon kujutise kiire visuaalse haarde relva tagasilöögi korral. Suur valgustundlikkus võimaldab kasutada sihikut ööpäev läbi. Mudeli eripära võimaldab lasta väikseid sihtmärke pikkadelt vahemaadelt.

SIHTIMISMÄRK

Jaeger sihtimismärgid paiknevad teises (tagumises) fokaallameduses. Sõltumata valitud tegurist on märk õhuke ega varja sihi kujundit. Sihtmärkide keskpunkt on valgustusega. Valgustuse ereduse muutmisrattal on vahepealsed „nullasendid“, mis võimaldavad maksimaalselt kiiresti valgustuse välja lülitada, nagu ka pöörduda tagasi endise eredustaseme juurde. Valgustuse intensiivsus muutub laiades piirides, okulaari taha on paigaldatud öise nägemise seadme kasutamise režiim.

TUGEVDATUD KORPUS

Jaeger sihikud on projekteeritud võimalusega paigaldada neile ööobjektiivid ja termokaameraga otsikud.

Ulukiasurkondade seisundist küttimisestja 2022. aastal

TEKST RAUNO VEEROJA FOTOD JÜRI JÕEPERA, SHUTTERSTOCK

Keskkonnaagentuur avaldas 7. juulil oma kodulehel ja keskkonnaportaalis iga-aastase ülevaade „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2022“.

T avakohaselt on ka selle aasta aruandes esitatud maakondade tasemel kokkuvõtted ulukiasurkon dade seisundi seirenäitajatest, võrreldud neid eelnevate aasta tega ja esitatud muutuste prognoos. Aruande lahutamatu osa on jahiulukite küttimismahtude seadmise soovitused ja nende jaotamise ning jahi korraldus liku poole üldisemad suunised.

Seirearuande koostamine on kesk konnaagentuuri iga-aastane riiklik tööülesanne. See aruanne on üks pea misi aluseid maakondlikele jahindus nõukogudele sõraliste ja keskkonnaametile suurkiskjate küttimismahtude üle otsustamisel.

Analüüsitud materjal

Suure osa ulukiseire algmaterjalist koguvad jahimehed, kellel koos jahipidamise õigusega lasub ka kohustus koguda oma jahipiirkonnas seireandmeid ja kütitud ulukite bioproove. Suur tänu kõigile jahimeestele, kes on aidanud seireandmeid koguda!

Lisaks kõikidest jahipiirkondadest laekunud küttimisandmetele ja arvu kuse või arvukuse muutuse hinnangu tele edastasid jahipiirkonna kasutajad möödunud jahiaastal keskkonna agentuurile 408 põdra, 402 metskitse, 307 metssea, 152 punahirve, 344 hundiilvese-šaakali ja 294 karu vaatluslehte. Enamik suurkiskjate vaatlustest ja ka märkimisväärne osa sõraliste vaatlustest jõudis möödunud hooajal

keskkonnaagentuuri infosüsteemi Jahis vahendusel. Suurulukite vaatlusinfot laekus möödunud jahihooajal selgelt enam kui eelnevatel aastatel. Ilmselt pöörasid maakondlikud jahindusnõu kogud ja keskkonnaamet mullu märksa rohkem tähelepanu sellele, kuidas eri nevad jahipiirkonna kasutajad on täit nud jahiseadusest tulenevat kohustust koguda ja esitada seireandmeid.

Vanuse määramiseks esitati agentuu rile 3793 kütitud põdra alalõualuud ning 87 kütitud suurkiskjalt või šaaka lilt võetud hambaproovi. Viljakusnäitajate määramiseks esitati 588 küti tud põdralehma ja 34 kütitud suur kiskja emaslooma sigimiselundkonda.

Sügisel 2021 kaardistati ja loendati ka koprapesakondi, mille loendustulemu sed esitas keskkonnaagentuurile 80% jahipiirkondadest.

Möödunud talv oli küll lumerohke, kuid jäljeloendustega ja saadud tule muste võrreldavusega oli omajagu probleeme. Jaanuari teises pooles saavutas lumekiht mitmel pool

Mandri-Eestis juba paksuse, mis hakkas märgatavalt piirama mitme jahiuluki liigi (näiteks metskits ja metssiga) ning ka neid küttivate ja loendavate jahi meeste liikumist. Talve teises pooles paks lumikate mandril püsis, kuid jälje loendusteks vajalikku värsket lumekihti sadas harva ja öösiti kippus lumele tek kima sõraliste jaoks ebameeldiv koorik. Saaremaal, kus veebruari keskpaigast alates piisavat ja püsivat lumelisa ei tul nud, jäi talve lõpuks jäljeinfo kogumata kolmveerandil loendusruutudest. Tõe näoliselt lume puuduse tõttu talve teises pooles jäid enam kui pooled maakonna loendusruutudest läbimata ka Läänemaal. Jäljeloenduse info laekus keskkonnaagentuuri 283 loenduruudu kohta (kokku on neid 396).

Kaheksandat kevadet järjest toimus kogu Eestis 47 seirealal ka hirvlaste tal viste pabulahunnikute loendus, mille käigus lisaks hirvlaste sügisel ja talvel metsa alla jäetud pabulahunnikutele loetakse kokku ka jäneste, metsakana liste ja metssea ekskremendihunnikud.

Värske põdrakahjustuse seiret tehti sel kevadel 946 männinoorendikus ning 478 koorimiskahjustuste eas kuusikus paikneval proovitükil.

Põder Üksjagu vastuolulised on 2022. aasta esimesel poolel kogutud põdra arvukust iseloomustavad seireandmed. Jahipiirkonna kasutajate hinnangud ja ruutloenduse jäljeindeks osutavad põdra üldarvukuse mõningasele

Kaheksandat kevadet järjest toimus kogu Eestis 47 seirealal ka hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus.

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 5031 põtra, 2020. aasta hooajal 4808.

vähenemisele, püsiseirealadel (47 seireala) tehtud hirvlaste pabulahunnikute loendused aga viitavad hoopis arvukuse suurenemisele.

Võrreldes 2021. aasta pabulaloen duste tulemusega, tõusis 2022. aastal põdra pabulaindeks 26 seirealal (tõus üle 10%), langes 13 seirealal (langus üle 10%). Ekstreemselt suur on põdra asustustihedus endiselt Viljandimaal Sudiste-Veisjärve seirealal, millega kat tuvates ja piirnevates jahipiirkondades tasuks küttimissurvet kindlasti suuren dada. Väga suur, seirealade keskmisest enam kui kaks korda suurem oli möö dunud talvel põtrade asustustihedus ka Sonda–Soonurme–Sirtsi, Haapsalu–Martna, Lõõla–Vahastu ja Järvselja seirealadel. Äärmiselt väikese põdra asustustihedususe poolest torkab juba mitmendat aastat silma Lääne-Viru maal asuv Väike-Maarja–Viru-Jaagupi seireala. Selle seireala ümbruses paik nevatest jahipiirkondadest kogunenud seireinfo osutab põdra väga väikesele arvukusele piirkonnas ja seal tasuks põtrade küttimist kindlasti oluliselt vähendada või sellest oluliste põdra

kahjustuste puudumisel eeloleval hoo ajal pigem isegi loobuda.

Kevadel 2022 loendati seirealadel iga läbitud ühe kilomeetri loendus marsruudi kohta keskmiselt 7,2 põdra pabulahunnikut, mis vastab asustustihedusele 5,5 isendit 1000 ha kohta. Kevadel 2021 oli pabulaindeks 6,4 ja sellele vastav asustustihedus 5,0 isendit 1000 ha kohta.

Erinevalt pabulaindeksist jäljeindeks hoopis veidi langes. Loenduste käigus kohati põtrade jäljeridasid 87% ja 2021. aasta loendustel 89% läbitud loendusruutudest. Sealjuures veerand kõigist loendusruutudest, kus põdra jälgi ei kohatud, asus 2022. aastal

Lääne-Virumaal. See on taas märk, et Lääne-Virumaal võiks üldist küttimis mahtu vähendada allapoole kohaliku asurkonna juurdekasvuvõimet ja kütti mine maakonnas suunata peamiselt vaid põdra suure asustustihedusega jahipiirkondadesse.

Jahipiirkondade kasutajate 2022. aasta märtsis antud arvukuse hinnangute kogusumma võrreldes 2021. aastaga veidi vähenes. Aastal 2021 oli see 9000, tänavu 8590. Maakonniti vähenes jahipiirkondade kasutajate koondhinnang kõige enam Lääne-, Lääne-Viru- ja Saaremaal. Märgatavalt suurenes see näitaja Võru maal ning pisut ka Põlva- ja Tartumaal.

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 5031 põtra, 2020. aasta hooajal 4808.

Jahipiirkonna kasutajate andmete kohaselt hukkus autodega kokkupõrgete tagajärjel Eestis 2021. aastal vähemalt 196 põtra, aasta varem 184. Tavapäraselt toimus kõige rohkem põdraga liiklusõnnetusi Harjumaal.

Jahtide käigus 2021. aastal vaadel dud mullikate ja vanemate isendite seas domineerisid tavapäraselt

Lääne-Virumaal võiks üldist küttimismahtu vähendada allapoole kohaliku asurkonna juurdekasvuvõimet.

Maakond

2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021

2021/2022 muutus (%) 2021/2012 muutus (%)

Harjumaa 637 820 670 774 800 811 747 666 476 484 1,7 -24,0

Hiiumaa 168 222 165 170 164 183 171 145 106 112 5,7 -33,3

Ida-Virumaa 256 293 287 412 464 505 503 464 361 367 1,7 43,4

Jõgevamaa 204 262 261 321 372 355 351 288 177 236 33,3 15,7

Järvamaa 258 363 280 346 421 392 406 384 269 277 3,0 7,4

Läänemaa 384 547 468 515 594 653 579 475 378 350 -7,4 -8,9

Lääne-Virumaa 345 430 443 581 654 592 643 535 392 363 -7,4 5,2

Põlvamaa 154 199 180 216 289 265 222 214 183 210 14,8 36,4

Pärnumaa 752 894 842 945 933 891 840 755 596 627 5,2 -16,6

Raplamaa 459 631 511 582 589 589 609 533 403 408 1,2 -11,1

Saaremaa 316 357 362 382 406 414 398 348 287 301 4,9 -4,7

Tartumaa 269 357 320 363 388 404 398 329 233 249 6,9 -7,4

Valgamaa 212 315 271 390 393 379 412 363 290 289 -0,3 36,3

Viljandimaa 481 618 516 590 601 590 573 526 420 505 20,2 5,0

Võrumaa 231 224 239 286 322 314 311 279 237 253 6,8 9,5

Kokku 5126 6532 5815 6873 7390 7337 7163 6304 4808 5031 4,6 -1,9

põdralehmad (136 põdralehma 100 põdrapulli kohta), kütitud põtrade seas olid enamikus maakondadest sel ges ülekaalus põdrapullid. Kuigi väike kõrvalekalle kütitud isendite soolises jaotuses suurt probleemi ei tekita, ei tohi kindlasti liialdada ühe või teise soorühma eelisküttimisega, eriti kui see on risti vastu soolise jaotu sega looduses.

Vasikate osatähtsus (27,7%) põdra jahtide käigus vaadeldud põtrade seas oli sarnane kahe eelneva hooaja tule mustega. Kui aga võrrelda eelnenud kümne aasta vaatlustega, on viimasel kolmel aastal vasikaid jahihooajal vaa deldud põtrade seas olnud keskmiselt 2–3% vähem. Vasikate nappust võib vähemalt osaliselt seletada suurkiskjate kasvanud mõjuga.

Kütitud põtrade vanuselises jaotuses võib täheldada 6,5-aastaste ja vane mate isendite osatähtsuse mõningast suurenemist ning nooremate, 1,5–3,5-aastaste osa vähenemist. Sellise muutuse peamine põhjus on 2019. ja 2020. aastal sündinud ning isendite arvult eelnevatega võrreldes märksa väiksemate põdrapõlvkondade esindajate jõudmine 2021. aastaks 1,5- ja 2,5-aastaste vanuserühma. Aastal 2021 kütitud põdralehmade viljakusnäitajad olid kesised. Tiinuse kollaskehade keskmine arv ühe põdra lehma kohta oli pikema perioodi võrd luses küll üsna keskmisel tasemel, kuid keskmine loodete arv oli üks madala maid viimasel 15 aastal. Võib oletada, et negatiivset mõju põtrade konditsioo nile ja sellega tihedalt seotud viljakus näitajatele avaldas 2021. aasta rekordi

liselt kuum ja sademetevaene suvi, eeskätt mitme pikalt kestnud kuuma lainega suve esimene pool. Ühelt poolt põhjustavad kõrged õhutemperatuurid põdrale, kes liigina on kohastunud eluks märksa karmimates ja külmemates oludes kui meil, otseselt kuu masstressi. Teisest küljest langeb intensiivse päikesekiirguse tõttu ja sademete puudumisel kiiresti põtrade tarbitavate toidutaimede kvaliteet: märgatavalt väheneb toiteväärtus ja toit muutub raskemini seeditavaks.

kogutud seireandmed viitavad osalt nii põdra üldarvukuse suurenemisele kui ka mõningasele vähenemisele, siis märkimisväärseid muutusi selles viima sel aastal toimunud ei ole. Talve lõpus 2021/2022 püsis põdra üldarvukus aastatagusega võrreldes sarnases vahe mikus: 11 000 kuni 12 500 isendit.

Arvestades asurkonna väiksemat juurdekasvu tänavu, võiks eelseisval jahihooajal küttida kuni 4800 põtra. Arvukuse mõõdukaks vähendamiseks vahemikku 10 000 kuni 11 000 isendit talvituvas asurkonnas, võiks eelseisval jahihooajal küttida umbes 5400 põtra. Piirkondlikud erinevused põdra asustustiheduses on aga kohati väga suured: leidub nii väga suure asustustihedusega piirkondi, kus tuleks küttimissurvet märgatavalt suurendada, ning ka selliseid, kus väga väikeseks jäänud asustustiheduse tõttu tuleks küttimis mahte vähendada või küttimisest koguni hoiduda.

Kevadel 2022 põdrakahjustuste seire käigus läbi vaadatud männinoorendi kes esines värskeid, viimasel talvel teki tatud vigastusi 7,0% uuritud mändidest ehk enam-vähem sama palju kui 2021. aastal. Kõige enam kahjustatud mände leiti Saare-, Rapla-, Lääne- ja Pärnumaa proovitükkidel.

Viimasel talvel vigastatud kuuski esi nes keskealistes 30–50-aastastes kuusi kutes 2022. aasta kevadel märksa enam kui eelneval kümnel aastal. Kõige enam täheldati kuuskede koorimist Saare- ja Ida-Virumaa proovitükkidel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi 2021. aastal ja 2022. aasta kevadel

Jahindusnõukogudes toimuvate arutelude ja vaidluste põhiline fookus ei peaks keskenduma sellele, kui palju maakonnas põtru kokku kütitakse, vaid sellele, kuidas suunata küttimist maakonna sees vajaduspõhiselt, nii et suure asustustihedusega jahipiirkonda dele määratud küttimismaht ka reaal selt aitaks asustustihedust ja põdrakahjusid vähendada. Väga väikse asustustihedusega piirkondades ei peaks jahimehed viimaseid piirkonnas elutsevaid isendeid palehigis taga ajama.

Jahimeestel soovitame põdrapullide küttimist alustada sarnaselt lehmade ja vasikate küttimisega oktoobrist, kui on möödas tavaliselt septembri viimasele

Tabel

küttimine

jahipiirkonna kasutajate koondhinnang arvukusele

Vasikate nappust võib vähemalt osaliselt seletada suurkiskjate kasvanud mõjuga.

Maakond

Harjumaa 1470 1310 1380 1220 1220 1060 1010 840 830 760 -8,4 -48,3

Hiiumaa 390 320 310 280 250 250 220 190 190 180 -5,3 -53,8

Ida-Virumaa 880 880 900 920 940 940 950 800 820 810 -1,2 -8,0

Jõgevamaa 720 610 660 600 570 510 480 410 460 450 -2,2 -37,5

Järvamaa 700 580 590 570 510 520 520 440 420 400 -4,8 -42,9

Läänemaa 950 870 880 910 960 850 720 620 610 500 -18,0 -47,4

Lääne-Virumaa 930 870 950 870 810 800 750 620 630 540 -14,3 -41,9

Põlvamaa 530 470 480 460 440 410 410 410 450 460 2,2 -13,2

Pärnumaa 1680 1440 1520 1390 1430 1370 1380 1280 1250 1210 -3,2 -28,0

Raplamaa 1140 920 960 930 1010 810 820 660 610 570 -6,6 -50,0

Saaremaa 830 800 800 800 770 700 640 560 530 480 -9,4 -42,2

Tartumaa 760 660 670 660 650 660 610 550 570 580 1,8 -23,7

Valgamaa 650 570 570 540 480 520 480 420 380 350 -7,9 -46,2

Viljandimaa 1110 840 880 850 870 800 800 760 800 800 0,0 -27,9

Võrumaa 520 510 510 490 500 530 480 430 460 500 8,7 -3,8

Kokku 13260 11650 12060 11490 11410 10730 10270 8990 9000 8590 -4,6 -35,2

kahele nädalale langev põtrade jooksu aja kõrghetk.

Metssiga

Eelneval paaril aastal osutasid erinevate seirenäitajate muutused üsna üheselt metssea arvukuse kiirele suurenemisele, kuid viimase poole aasta andmetes ei ole näha sellele viitavaid märke. Näiteks talviste jäljeloenduste põhjal võiks isegi arvata, et metssea arvukus on veidi vähenenud. Selline järeldus oleks aga ennatlik, sest jäljeloenduste ajal oli Mandri-Eestis lumikate märksa paksem kui paaril eelneval aastal ning selgelt võis näha selle pärssivat mõju nii metssigade ja veelgi enam metskitsede liikumisel. Seega ei tasuks tänavu jäljeindeksi suhtelise muutuse põhjal järeldada, et ka arvukus on samavõrd muutunud.

Hirvlaste pabulaloenduste käigus täheldatud metsseaekskrementide arv oli 2021. aasta loendustega võrreldes veidi väiksem, kuid metssigade viimasel talvel tekitatud tuhnimislaikude pindala (1 km ja 2 m laiuse loendustransekti kohta) eelnevate aastatega võrreldes hoopis suurenes. Möödunud aasta pabulaloendustel ei leitud metssigade talviseid ekskremente ega ka tuhnimis jälgi kolmel seirealal, kuid selle aasta kevadel ei täheldatud neid vaid ühe seireala loendusmarsruutidel.

Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang metssea arvukusele jäi sisuli selt samaks: 2021. aastal 4946 ja 2022. aastal 4984 looma. Maakonniti suurenes see näitaja kõige enam Hiiu- ja Läänemaal, vähenes aga Viljandi- ja Põlvamaal.

Möödunud jahihooajal kütiti Eestis 11 401 metssiga, neist kesikuid ja täiskasvanud isendeid 7022. Kütitud metssigade arv oli küll 1423 isendit suurem kui 2020. aasta jahihooajal, kuid eelmisel aastal 2021. hooajaks soovitatud küttimismahust jäi lõpptulemus ligi 2600 isendi võrra väiksemaks. Õnneks oli metsseaasurkonna juurdekasv möödunud sügi sel (põrsaste osatähtsus vaatlustes 2021. aastal 53,9%) veidi väiksem kui eelneval kahel aastal (57,3), mistõttu õnnestus loodetust tagasihoidlikuma küttimisega vähemalt arvukuse märgatavat suurenemist vältida. Jahihooaja lõpuks jäi metsseaasurkonna suurus püsima 12 000 kuni 13 000 isendi tasemel, mis tähendab, et keskmiselt oli asustustihedus sigade Aafrika katku (SAK) leviku piiramiseks ja tõrjeks seatud siht tasemest – üks isend 1000 ha kohta –ligi kolm korda suurem.

Jahiaastal 2021 kütitud kesikute ja vanemate isendite sooline jaotus oli sar naselt eelmise aastaga veidi kaldus kul tide ülekaalu poole. Vaadates soolist jao tust vanuseklassiti, on selgelt näha, et kütitud täiskasvanud isendite seas küti takse suures ülekaalus kulte ja kesikute seas emiseid. Põrsaste seas on aga alates 2016. aastast süvenenud päris tugev kult põrsaste ülekaalus küttimine, mis kisub soolise jaotuse kõigi kütitud isendite kokkuvõttes kultide poole kiiva. Kui eel dada, et emiseid ja kulte sünnib juurde märksa enam tasakaalus vahekorras, siis paraku lahjendab kultpõrsaste ülekaalus küttimine juba eos järgmises vanuserühmas emiste intensiivsema küttimisega kaasnevat efekti asurkonna juurdekasvuvõime piiramisel.

SAK ei ole aga endiselt Eesti loodusest kadunud. Selle aasta esimes tel kuudel on seda ohtlikku viirust leitud Harju, Lääne-Viru, Ida-Viru ja Võru maakonnas kütitud või surnuna leitud metssigadel. Juuni lõpu seisuga pärineb viimane SAK-viiruse leid 8. veebruaril Võrumaal Laossina küla lähistelt kütitud metssealt. Seega püsib uute taudikollete tekkimise ja metssigadelt kodusigadele ülekandumise oht ning metssea arvukuse suurene mise korral ka suureneb.

Metssigade arvukuse suurenemise takistamiseks ja suurema asustustihedusega piirkondades arvukuse vähendamiseks soovitame sel jahihooajal suurendada metssea üleriigilist küttimis mahtu vähemalt 14 000 isendini. Kütti mise soovitatav kogumaht on sarnane eelmisel aastal soovitatuga, kuid selle jaotus maakondade vahel erineb.

Punahirv

Jahihooajal 2022 kütiti Eestis rekordili selt 3195 punahirve, mis on 452 isendit rohkem kui senine suurim, 2018. aastast pärinev küttimistulemus. Peaasjalikult tuleneb kasv hirvede intensiivsemast küttimisest Saare ja Hiiu maakonnas, kus elutsebki ligi kolmveerand Eesti punahirvedest. Arvestades viimaste aas tate juurdekasvu ja asurkondade suuruse määranguid, õnnestus intensiivsema küttimisega vältida hirve arvukuse kasvu mõlemal saarel. Jahihooaja lõpuks võis arvukus võrreldes aastatagusega isegi 5–10% väheneda. Mandril on aga tõenäolisem arvukuse jätkuv tõus. Ruutloenduse ja ka seirealadel tehtud

pabulaloenduste põhjal on viimase aasta muutustest sisuliselt võimatu aimu saada, sest jäljeloendused jäid möödunud talvel kolmveerandil Saaremaa loendusruutudest ebasood sate lumeolude tõttu tegemata ja mandril on hirve asustustihedus val davalt veel liiga väike, et jäljeindeksi või ka pabulaindeksi muutuste põhjal saaks piisavalt kindlalt järeldusi teha.

Jahipiirkonna kasutajate hinnangu tes võib näha hüppelist kasvu Hiiu- ja Saaremaal, mis kergitab kogu riigi näitaja ligi viiendiku võrra suuremaks. Kohe tuleb aga märkida, et tänavune järsk tõus on seotud eeskätt jahipiirkonna kasutajate hirvearvukusega seotud arusaamade, mitte aga arvu kuse suhtelise muutusega aasta jook sul. Nimelt on viimasel aastal olnud mõlemas maakonnas nõupidamised hirve arvukuse ja asurkonna ohjamise teemal. Selle tulemusena on jahipiir kondade kasutajad enam teadvusta nud hirvede varasemat alaloendust ja korrigeerinud vastavalt sellele oma hinnanguid tegelikkusele lähemale. Loodetavasti jätkub see ka järgnevatel

aastatel. Mandri-Eestis on jahipiirkonna kasutajate koondhinnang jäänud enam-vähem samale tasemele nagu mullu, kuid vähenenud on jahi piirkondade arv, kus hirve arvukuseks on märgitud null.

Aastal 2021 kütitud hirvede sooline jaotus oli Saaremaal kütitud täiskasvanud isendite seas üsna ligilähedane jaotusele üks hirvepull ühe hirvelehma kohta. Hiiumaal oli kütitud hirvede seas mõõdukas pullide ülekaal ja Mandri-Eestis (v.a Lääne-Virumaal) domineerisid nagu varemgi kütitud hirvede seas pullid. Sarnaselt kütitud hirvedega oli hirvepulle ja -lehmi võrdselt ka Saaremaalt laekunud vaatlusandmetes. Hiiumaal tehtud hirvevaatlustes on enamuses hirvepullid eeskätt pullide suure ülekaalu tõttu kahe tublisti vaatlusinfot koguva jahipiirkonna vaatlustes.

Mandri-Eesti maakondades, kus vaadeldud loomade hulk on võrreldes saartega märksa väiksem, on pilt hirvede soolise jaotuse poolest kirjum. Viljandimaal on vaatlustes ligi kahekordne hirvelehmade ülekaal, pulle on lehmadega võrreldes aga rohkem nähtud Võru-, Valga- ja Pärnumaal. Vasikate osa oli vaatlustes kõige suurem Viljandimaal, kõige tagasihoidlikum aga Pärnumaa hirve vaatlustes. Aastaga 2020 võrreldes oli veidi enam hirvevasikaid Hiiumaa ja pisut vähem Saaremaa vaatlustes. Viimastel aastatel on aga Saaremaal vasikate osatähtsus püsinud märksa suurem kui Hiiumaal.

Kuigi 2022. aasta esimese poole seireandmete tõlgendamine on üksjagu keeruline, on mulluse intensiiv sema küttimisega ilmselt õnnestunud saartel vältida hirve arvukuse suurene mist ja seda isegi ehk veidi vähendada. Väikese edu kinnistamiseks ja arvukuse edasiseks vähendamiseks soovitame mõlemal saarel küttida eelseisval jahi hooajal hirvi vähemalt sama palju kui 2021. aasta jahihooajal. Mandri-Eestis, kus hirve levik on endiselt laienemas, soovitame arvukuse suurenemise vältimiseks küttimissurvet kindlasti suurendada.

Saare ja Hiiu maakonnas elutseb ligi kolmveerand Eesti punahirvedest.

Punahirve asurkonna ohjamise eesmärkide selguse huvides soovitame endiselt Hiiu- ja Saaremaal koostada põllupidajate, metsaomanike ja jahi meeste huvidega arvestav ohjamiskokkulepe. Seatud eesmärkidest lähtu valt annaks omapoolsed soovitused küttimismahtude ja -struktuuri kohta ka keskkonnaagentuur.

Mandri-Eestis soovitame hirve arvukuse suurenemise vältimiseks küttimissurvet kindlasti suurendada.

Eelnevate aastatega

võrreldes on sokkude osa vaatlustes veidi suurenenud.

Metskits

Talvel 2022 tehtud jäljeloendustel leid sid loendajad metskitse jäljeradasid märksa vähem kui eelneval viiel aastal. Võrreldes 2021. aasta loendustega, oli metskitse jäljeindeks ligi 30% mada lam. Indeksi langusest pole suur osa tõenäoliselt seotud metskitse arvukuse muutustega, vaid on tingitud loenduste ajal riigi mandriosa katnud paksust lumikattest, mis metskitsede liikumist ja talvist elupaiga kasutust märgatavalt mõjutas. Paksema lumikattega piirkon dades võis täheldada metskitsede koon dumist ja püsimist toitumiseks sobiva mates elupaikades ning tavapärasest märksa vähesemat liikumist, mis mõju tas metskitsede jäljeradade rohkust. Liikumisraskuste ja toidu raskema kättesaadavuse tõttu oli metskitse tal vine suremus mõnel pool tõenäoliselt ka suurem kui eelnevatel talvedel. Mingit massilist hukkumist nagu 2009/2010. ja 2010/2011. talvel õnneks ei olnud.

Seirealadel kevadel 2022 tehtud hirv laste pabulaloenduste kokkuvõttes oli metskitse pabulaindeks (8,0 pabula hunnikut 1 km loendusmarsruudi kohta) ligi 10% väiksem kui eelmisel aastal (8,9). See on pabulaloenduste kaheksa-aastases aegreas eelmise aasta kõrgeima näidu järel teine tulemus. Metskitse pabulaindeks suurenes

Soovitus vaatluste tegijatele: kui kohtate metskitserühmi, kus täiskasvanud ja noorloomi on keeruline eristada, kandke sellised vaatlused määramata isendite lahtrisse.

võrreldes 2021. aastaga enam kui 10% võrra 21 ja vähenes 20 seirealal. Mandri-Eesti sisemaa seirealadel võis metskitse pabulahunnikute paiknemisel selgelt näha paksust lumikattest tingitud erinevust elupaikade kasutuses võrreldes mitme eelneva aasta loendu sega. Tavaliselt on metskitse väljaheiteid seiremarsruutidel üsna eriilmelistes elupaikades, kuid tänavu võis täheldada pabulahunnikute märksa suuremat kontsentratsiooni eeskätt kõrgema puhmarindega metsaaladel. Madalama alustaimestikuga metsatüüpides esines kitsede pabulahunni kuid märksa harvem.

Jahipiirkonna kasutajate märtsis 2022 antud arvukushinnangute summa oli võrreldes eelmise aasta omaga 4,3% väiksem. Arvukushinnangute märgatavat suurenemist võib täheldada vaid Hiiu-, Põlva- ja Pärnumaa jahipiirkonna kasutajate koondhinnangus. Kõige suurem vähenemine on aga näha

Lääne-Viru-, Ida-Viru- ja Jõgevamaa jahimeeste hinnangutes.

Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 24 752 metskitse, mida on veidi üle tuhande isendi vähem kui 2020. aastal. Kütitud metskitsede sooline jaotus oli ligilähe dane jaotusele üks sokk ühe kitse kohta. Liigset sokkude eelisküttimist on mär gata taas Võru- ja Valgamaa küttimisandmetes, kuid suur kitsede ülekaal kütitud isendite seas paistab juba mit mendat aastat silma Põlvamaal. Mets kitse sügisestele vaatlustele iseloomuli kult domineerisid ka 2020. aasta vaatlustes kitsed, kuid võrreldes eelne vate aastatega on sokkude osa vaatlus tes veidi suurenenud. Tallede osa oli eelneva aastaga võrreldes tagasihoidli kum. Küllaltki tõenäoline on, et nii mõneski jahipiirkonnas on muist vaadeldud ja üksikute kitsede lahtrisse kantud isenditest tegelikult talled või ka eemalt raskesti märgatavate sarve müksudega noored sokud.

Küllaltki

sageli leidub vaatluskaarte, millel üksi kute kitsede lahtrisse on kantud märksa rohkem isendeid kui talledega kitsesid ja sokkusid kokku. Sellest lähtuvalt ka soovitus vaatluste tegijatele: kui kohtate metskitserühmi, kus täiskasvanud ja noorloomi on keeruline eristada, kandke sellised vaatlused määramata isendite lahtrisse.

Liikluses hukkus 2021. aastal vähe malt 3335 metskitse. Eelneva kolme aastaga võrreldes on liikluses hukku nud metskitsede arv 176–542 isendit väiksem. Liikluses hukkunud metskitsede tegelik arv on ilmselt märksa

suurem, sest kõigist auto ja metskitse kokkupõrgetest pruugi teave jahipiirkonna kasutajani jõuda. Paraku ei märgi kõik jahipiirkonnad seda teavet ka jahindusstatistilistesse aruannetesse.

Selgusetuks jääb, kui suur osa liiklusõnnetuste arvu vähenemisest viimasel kahel aastal on seotud arvu kuse muutuste, kui suur osa tingitud COVID-19 piirangutega kaasnenud liiklussageduse muutustest ja kui palju on seda mõjutanud Eesti jahi meeste seltsi eestvedamisel mõnele teelõigule paigaldatud ulukeid peleta vated reflektorid.

Metskitse üldarvukust võib 2022. aasta alguse seisuga hinnata 125 000 kuni 135 000 isendini. Eel mise aastaga võrreldes on üldarvukus veidi vähenenud. Alanud jahihooajal võiks arvukuse võimaliku suurene mise ja koos sellega suurenevate liiklus- ja metsakahjude vältimiseks küttida metskitsi suurusjärgus 24 500. Eelmise aasta küttimistulemustega võrreldes tuleks kõige enam küttimis mahte suurendada metskitse suure asustustihedusega Kagu-Eestis, kuid vähendada võib neid kõige rohkem Põhja- ja Loode-Eestis.

Suurulukid

Karuasurkonna

üldseisundit

Karu

Jahimehed esitasid 2020. aastal keskkonnaagentuurile teavet 5365 karu vaatlusjuhtumi kohta. Neist 1102 juhul oli tegemiste poegadega emakarudega. Neist omakorda 532 juhul oli vaadeldud sama-aastaste poegade emakarusid. Vaatlusandmete analüüsi kaasati ka 2022. aasta 1. märtsist 20. maini tehtud 1812 (neist aastaste poegadega 134) karuvaatlust. Vaatusandmete põhjal eristati 91 erinevat sama-aastaste poegadega karupesakonda, mis on praeguse seireperioodi (2003–2021) suuruselt teine näitaja. Eelneval, 2020. aastal oli sama-aastaste poega dega emakarusid 89, aastal 2019 oli neid 94 ja 2018. aastal 84.

Karupesakonna keskmine suurus

2,48 oli täpselt sama nagu aasta varem. Nelja pojaga emakarusid eristati aga koguni 13, aasta varem kümme. Karu populatsiooni üldsuurust võib Eestis 2021. aasta suvise seisuga hinnata 900–950 isendile ja varakevadel võis arvukus olla ligi 1000. Karu arvukuse, eelkõige sigivate emakarude märgata vat suurenemist on viimastel aastatel selgelt täheldatud ka Lätis. Karu tekita tud kahjustuste hulk mesindusele oli

2021. aastal senise seireperioodi suu rim. Keskkonnaamet registreeris möö dunud aastal 790 karude rüüstatud mesitaru, 2020. aastal oli neid 511 ja 2019. aastal 429. Viimase aastakümne kõrgeimad kahjustusmäärad registree riti Harju-, Järva-, Põlva-, Pärnu-, Valga-, Viljandi- ja Võrumaal. Karudest päris puutumata ei jäänud aga mesilad Mandri-Eesti üheski maakonnas.

Eestis kütiti 2021. aastal 85 karu. Lisaks sellele kanti maha veel kahe haavatud, kuid 24 tunni jooksul leid mata jäänud karu jahiluba, mistõttu täitus lubatud küttimiskvoot 87 täieli kult. Üleriigiline küttimissurve jäi viimastele seireandmetele tuginevalt pisut alla 10%, mis praeguste teadmiste kohaselt on lähedal asurkonna aasta sele juurdekasvumäärale. Maakonda dest kütiti kõige rohkem karusid (13) Lääne-Virumaal. Täiskasvanud (varem siginud) emakarusid on viimase kahe aasta peale kokku kütitud kõige enam Jõgevamaal (11) ja Lääne-Virumaal (9), mistõttu võib neis maakondades prognoosida juurdekasvu mõningast vähenemist.

Karuasurkonna üldseisundit võib meil hinnata väga heaks. Tänavu jõustunud suurkiskjate kaitse ja ohjamise uue tegevuskava (aastateks 2022–2031) raames kutsus keskkonnaamet 27. juunil kokku uue suurkiskjate

Võrreldes 2020. aastaga, vähenes hundikahjustuste arv mullu järsult, jäädes kogu viimase kümnendi väikseimaks.

neid Jõgeva-, Põlva-, Tartu- ja Valga maal. Aastal 2020 oli keskkonnaameti akteeritud koerte murdmise juhtumeid 44, kuid möödunud aastal vaid viis. Tänavu kevadel on hundid tekitanud kahjustusi pisut enam kui aasta tagasi, kuid siiski vähem kui 2020. aastal. Enim juhtumeid on taas Raplamaal ja eeskätt ikka ja jälle neis samades lambafarmides, kus ka eelmistel aastatel.

Möödunud hooajal kütiti 60 hunti, lõplikust küttimiskvoodist (67) jäi seitse luba realiseerimata. Lisaks kütitutele hukkus viis looma liiklusõnnetustes.

Aastal 2021 laienes taas kärntõve levik hundipopulatsioonis, kütitud loomade hulgas oli neid kogunisti 42%. Kärntõve levikul ja juurdekasvunäita jatel ei ole varasematel aastatel mär gata selget seost, seega ei saa seda pidada oluliseks suremusteguriks.

koostöökogu, kus arutati ka karu kaitse ja ohjamise eesmärki ning strateegiat. Jõuti ühisele arusaamale, et karude arvukus võiks järgmiseks aastaks säi lida enam-vähem praegusel tasemel ja küttimist tuleks suunata veelgi enam suurema asustustiheduse ning ulatuslikumate kahjustustega piirkonda desse. Sellest eesmärgist lähtuvalt on karu soovitatav küttimiskvoot eeloleval hooajal 90–96. Sellest maakondadele võiks jaotada kuni 90 ja kuus jätta võimalike erakorraliste juhtumite (jahihooajal ilmnevad probleemisendid) lahendamiseks.

Hunt

Hundi arvukus oli viimase kümne aasta suurim 2020. aastal. Eelmisel aastal see vähenes. Aastal 2021 eristati nii jahimeeste kogutud vaatlus- ja küttimisandmete kui ka keskkonnaagentuuri kogutud info alusel 26 hundikarja, kus sündisid kutsikad. Neist nelja karja territoorium jäi osali selt ka Läti aladele. Saartel sarnaselt kahe eelneva aastaga hunte mullu juurde ei sündinud. Hundivaatlusi esi tas möödunud jahiaastal 91% Eesti jahipiirkondadest ja kokku esitati info 2935 vaatlusjuhtumi kohta. Võrdluseks: 2020. aastal laekus hundi vaatlusinfot 77% jahipiirkondadest, kuid kokku oli vaatlusi siis veidi rohkem (3041).

Hundiasurkonna mullune juurde kasv oli viimase 15 aasta nigelaim, jäädes pikaajalisest keskmisest umbes 20% väiksemaks. Nähtavaid looduslikke põhjusi populatsiooni kehvale juurde

kasvule (s.o suremuse suurenemiseks) ei olnud. Siiski võib oletada, et 2020. aasta hundi suur arvukus, järsult kasvanud kahjud lambakasvatu sele ja keskkonnaameti hundiküttimise käskkirja õiguspärasuse vaidlustamine kohtus, mis päädis küttimiskvoodi osa lise külmutamisega ligi üheks kuuks, võis suurendada hundivastast vaenu. Võrreldes 2020. aastaga, vähenes hundikahjustuste arv mullu järsult, jäädes kogu viimase kümnendi väikseimaks. Keskkonnaamet registreeris aastaga 110 murdmisjuhtu: 481 lam mast ja 22 veist. Kõige rohkem kahju sid oli endiselt Raplamaal ja suuresti taas ühtedes ja samades lambafarmides. Ühtegi kahjustusjuhtumit ei registreeritud Hiiu-, Ida-Viru- ja Saaremaal ning väga tagasihoidlikult oli

Ilvesepopulatsiooni

üldarvukust võib 2021. aasta sügisese seisuga hinnata 450–550 isendile.

Möödunud aasta küttimissurve oli vaid 25%, seega võib tänavuseks sügiseks prognoosida hundi arvukuse suurenemist 26–32 pesakonna vahele. Tänavune küttimismaht võib tõenöoli selt kujuneda suuremaks kui möödu nud jahihooajal, et vältida pesakon dade arvu suurenemist 2023. aastaks üle 30, mis on suurkiskjate kaitse- ja ohjamisekavas soovitatud pesakon dade arvu ülempiir.

Ilves Ilvese vaatlusi esitasid jahimehed möödunud aastal märksa rohkem kui mitmel eelneval aastal. Kokku laekus keskkonnaagentuuri info 3075 vaatlus juhtumi kohta, millest omakorda 574 olid ilvesepoegade või poegadega emailvese vaatlused. Vaatlustega oli kaetud 91% jahipiirkondadest. Aasta varem laekus vaatlusinfot 2064

vaatlusjuhtumi kohta ja andmeid esitas siis 77% jahipiirkondadest. Erinevaid ilvese pesakondi tuvastati 74. See on 11 pesakonda rohkem kui 2020. aastal.

Ilvesepesakondade arvu suurene mine väljendab asurkonna kosumist pärast kümneaastast kiratsemist. Suuremas osas Eestis on ilvese kohalik juurdekasv üsna kenasti taastunud või taastumas, kuid ikka on alasid, näiteks suur osa Raplamaast, kus see millegi pärast pole juhtunud. Ülimalt posi tiivne aga on ilvesepesakonna tekki mine väga pika, vähemalt 20-aastase pausi järel Saaremaale. Kui 2021. aas taga sarnane normaalne juurdekasv väljendub ka tänavu, võiks meie ilvese asurkonna seisundit hinnata juba järg misel aastal taas soodsaks.

Jahipiirkonna kasutajate hinnangul on eeskätt viimasel kahel aastal ilvese arvukus märgatavalt suurenenud. Alates 2016. aastast on järjepidevalt suurenenud ka ruutloenduse jäljeindeks, jäädes tänavu siiski mullusega võrreldes samale tasemele.

Ilveseid ei ole viimasel kuuel aastal kütitud, küll aga on igal aastal leitud mõned muul põhjusel hukkunud isendeid. Surmapõhjustest domineeri vad liiklusõnnetused. Erinevalt varase

matest pole viimasel kahel aastal tulnud teateid kärntõve tunnustega hukkunud ilveste kohta.

Ilvesepopulatsiooni üldarvukust võib 2021. aasta sügisese seisuga hinnata 450–550 isendile ning asurkonna üld seisundit endiselt ebasoodsaks, kuid paranevaks. Seetõttu ei tohiks ka eel oleval hooajal ilvest üheski maakonnas üldkorras küttida.

Hallhüljes

Hallhülge üldist seisundit nii Eestis kui ka Läänemeres võib pidada väga heaks. Liigi seirearuandest lähtudes on hallhülge arvukus nii Eesti vetes kui ka kogu Läänemeres olnud pikemat aega tõusutrendis. Aastal 2021 loendati kogu Läänemeres taas viimase 20 aasta suurim hulk hallhülgeid. Viimase 20 aasta suurim oli 2021. aastal ka Eesti territooriumil olevate lesilate kohal tehtud kevadsuviste lennuloenduste käigus kokku loetud hall-

hüljeste arv (5898). Mullu kütiti Eesti vetes 26 hallhüljest, neist 20 Kihnust. Lubatud küttimiskvoot oli 55.

Jahihooajal 2022 on Eesti vetes lubatud küttida samuti 55 hallhüljest (1% viimase kolme aasta loenduste keskmisest).

Hallhülge tekitatud kahju kalandusele on endiselt suur peamiselt rannakalurite püüniste (seisevpüüniste) lõhkumise või neis olevate kalade söömise-vigastamise tõttu. Enamasti tekitavad kahju ühed ja samad loomad, keda peaks käsitlema kui nuhtlusisendeid. Praegused seadused paraku ei soosi ja sageli ka ei võimalda nuhtlusisendeid küttida kalapüüniste ja saagi kaitseks. Seetõttu peaks kokku kutsuma ümarlaua, et otsida lahen dusi küttimise võimaldamiseks kalapüüniste juures ja koostada tuleks ka hallhülge kaitse ning ohjamise tegevuskava.

Tuleks otsida lahendusi küttimise võimaldamiseks kalapüüniste juures ja koostada hallhülge kaitse ning ohjamise tegevuskava.

Hallhülge üldist seisundit nii Eestis kui ka Läänemeres võib pidada väga heaks.

Väikeulukid

Šaakal

Šaakali territoriaalseid paare või rühmi oli 2021. aastal vaatluste ja küttimisandmete põhjal 25, sama palju kui 2020. aastal. Tõenäoliselt jäi üldarvukus 2021. aasta sügisel eelneva aastaga sarnasesse vahemikku 100–200 isendit, kuid täpsemat hin nangut šaakali arvukusele ei ole võimalik välja tuua. Mõneti üllatav šaakalipesakonna uus leiukoht oli möödunud aastal Tallinna linn (vaba õhumuuseumi territoorium).

Jahihooajal 2021 kütiti 69 šaakalit, neist enamik taas Lääne- ja Pärnu maal. Lisaks neile küti kolm šaakali kutsikat Tallinnas, kuid tegemist pole jahimaaga, mistõttu need isendid küttimisstatistikas ei kajastu. Šaakali praegune küttimissurve on tõenäoli selt lähedane asurkonna potentsiaal sele juurdekasvumäärale.

Šaakali üldseisundile on keeruline hinnangut anda, sest liigi asurkond Eestis on alles kujunemisjärgus, tema arvukus ja levikuala on väike, küttimissurve suur ning asurkond üsna isoleeritud. Šaakal on Euroopa Liidu loodusdirektiivi viienda lisa liik, kellele jahipidamine on lubatud, kui see ei hal venda asurkonna soodsat seisundit.

Šaakal on meil praegu väikeuluk, kelle jahinduslikku reguleerimist piirab riik vaid ajaliselt, mistõttu tuleb jahipiirkonna kasutajatel endal jär gida jätkusuutliku jahinduse põhimõtteid, et vältida liigi seisundi mär gatavat halvenemist. Intensiivsemalt tuleks šaakaleid küttida eeskätt piir kondades, kus karjakasvatajatel on nendega palju muret, jättes aga mitteprobleemsed isendid ja pesakonnad puutumata või survestada neid kütti misega tagasihoidlikult. Šaakalikutsi kad sõltuvad septembris veel suuresti vanematest, seega tuleks tõsiselt kaa luda jahiaja lühendamist, alustades küttimist 1. oktoobrist.

Rebane

Jahimeeste hinnangul on rebase arvu kus viimasel aastal jäänud valdavalt samaks, ruutloenduse jäljeindeks aga aastatagusega võrreldes veidi langes. Maakonniti võib jäljeindeksi muutustes näha nii tõuse kui ka langusi. Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 4748 rebast, mis on vaid pisut rohkem 2020. aasta küttimistulemusest. Eel kõige kärntõve leviku ohjeldamiseks tuleks rebaseid tänavu küttida vähe malt sama palju kui eelmisel aastal.

Kährikkoer

Kährikkoera arvukus möödunud aastal suurenes, mida väljendavad nii jahi meeste hinnangud, ruutloendus kui ka küttimismaht. Aastal 2021 kütiti 6547 kährikkoera, mis on ligi 1000 isendit rohkem kui eelneval kahel jahihooajal. Möödunud kümnendi algusaastatega võrreldes aga on viimase aasta küttimine siiski ligi kaks korda tagasihoidlikum.

Kährikkoer on meil soovimatu võõr liik ja kärntõve suur levitaja. Hoolimata arvukuse vähenemisest tuleks neid küttida varasemast intensiivsemalt. Eetilistest kaalutlustest lähtuvalt soovi tame aga mitte pidada kährikkoerale jahti pesakonna üleskasvatamise ajal.

Kobras

Sügisel 2021 toimus taas koprapesa kondade loendus, mille käigus märkisid jahimaakasutajad üles 3037 koprapesa konda. Võrreldes sügisel 2018 tehtud loendusega kandsid jahimehed loenduslehtedele üle 350 pesakonna enam. Aastal 2021 tegi koprapesakondade loenduse 80% ja 2018. aastal 65% jahi piirkondadest, seega tuleks kopra arvu kuse muutuste hindamisel võrrelda eeskätt nende jahipiirkondade and meid, kus loendati mõlemal korral. Selle järgi on koprapesakondade arv jäänud üldjoontes samaks.

Kõige enam on pesakondade arv suu renenud Lääne-Virumaal ja vähenenud Valgamaal. Kõige rohkem registreerisid jahimehed koprapesakondi Tartumaal, kus Emajõgi koos lisajõgedega pakub koprale sobivaid elupaiku, ilma et üle ujutamisest tekiks kahjustusi.

Jahihooajal 2021 kütiti 5991 kobrast, mida on üle 400 isendi enam kui 2020. aasta jahihooajal. Võrreldes aga 2014.–2019. aastaga, on viimase kahe aasta küttimistulemused tagasihoidli kumad ja koos jahipiirkonna kasutajate hinnangutega viitavad pigem kopra arvukuse vähenemisele paaril eelneval aastal.

Kopraasurkonna seisundit võib endiselt pidada soodsaks ja küttimist võib jätkata eelmiste aastatega samade põhimõtete järgi. Eeskätt tuleks kop raid küttida ja varakult välja püüda

Mägraasurkonna

üldseisund on hea ja senine küttimine on olnud tagasihoidlik.

toimivatest maaparandussüsteemidest ning neist looduslikest vooluveekogu dest, kus nad loovad kaladele (jõeforell) kudemisrände takistusi paisudega. Küttimata võiks nad jätta suurematest voolu- ja seisuveekogudest ning ini mese aktiivsest majanduslikust tegevusest puutumata lodualadelt, kus nad oma tegevusega elurikkust toetavad.

Jänesed

Halljänese arvukus on endiselt tõusutrendis, mida väljendavad nii jahi meeste hinnangud kui ka ruutloenduse tulemused. Kütitud halljäneste arv aga vähenes. Möödunud jahihooajal lasti 852 halljänest, mida on viimase kuue aasta kohta kõige vähem. Halljänese küttimine on suhteliselt tagasihoidlik ja suremustegurina populatsiooni sei sundi muutustes väheoluline, seega võib neid küttida varasemaga samal tasemel või ka rohkem.

Valgejänese arvukuses pole väga suuri muutusi toimunud. Valgejänese jäljeindeks võrreldes 2021. aastaga veidi suurenes, jahimeeste hinnangul jäi arvukus püsima samale tasemele, küti tud isendite arv aga oli viimase kuue aasta väikseim. Möödunud jahihooajal kütiti vaid 85 valgejänest. Hirvlaste pabulaloenduse käigus saadud jänese pabulaindeks on eelmise kahe aastaga võrreldes suurem. Siinkohal tuleb aga märkida, et tegemist on valge- ja halljänese pabulahunnikute summaga, sest nende kahe liigi pabulaid loendustel ei eristata. Pabulaloenduse marsruudid paiknevad enamasti metsaaladel, seega võib siiski oletada, et enamik loenduste käigus registreeritud pabulahunnikuid kuulub valgejänestele.

Valgejänese küttimine on olnud väga tagasihoidlik, suremustegurina on see väheoluline ja neid võib küttida samade põhimõtete järgi nagu varem.

Mäger

Mägra arvukus on kogu viimase aasta kümne olnud kasvutrendis, mida väl jendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka küttimisandmed. Mägra arvukus on Mandri-Eestis pidevalt suurenenud, kuid Saaremaal on küttimisnumbrid püsivalt üha väiksemad, mis viitab pigem arvukuse vähenemisele.

Mägraasurkonna üldseisund on hea ja senine küttimine on olnud tagasi hoidlik. Sarnast küttimist võib kindlasti jätkata ja jahimeeste huvi korral võib seda ka mõistlikult suurendada.

Mets- ja kivinugis, tuhkur, mink

Kõik seirenäitajad osutavad metsnugise arvukuse stabiilsusele. Küttimisnumb rid on kaks korda väiksemad kui eel mise kümnendi parematel aastatel, kuid see ei näi sõltuvat niivõrd nugise arvukusest, kuivõrd karusnahaküttide aktiivsusest.

Ka kütitud kivinugiste arvud käivad viimastel aastatel üsna sama sammu nugisejahi üldise aktiivsusega. Küttimisandmete põhjal võib järeldada, et kivi nugis on väikese asustustihedusega levinud kogu Eestis, välja arvatud Hiiumaa. Jahihooajal 2021 kütiti Eestis 1858 mets- ja 73 kivinugist. Nii metskui ka kivinugise jahti võib jätkata eel miste aastatega sarnases mahus.

Ka tuhkru arvukuses pole viimastel aastatel suuri muutusi toimunud. Möö dunud jahihooajal kütiti 239 tuhkrut. Tuhkru küttimine on tagasihoidlik, seega võib neid küttida samuti nagu varem. Mingi püügil kastlõksuga võiks võimalusel sealt kaaspüügina saadud tuhkrud vabastada.

Mingi arvukuses pole järske kõiku misi olnud. Pikema aja võrdluses pais tab silma aga arvukuse vähenemine, mille üks põhjuseid võib olla see, et varem looduses elavale asurkonnale märkimisväärset tuge pakkunud karus loomafarme Eestis enam ei ole. Mink on meil invasiivne võõrliik, seega on soovitatav küttida neid varasemast intensiivsemalt.

Jahilinnud

Möödunud sügisel kütiti ligi 1000 hane rohkem kui aasta varem, kuid küttimis maht jäi siiski viimase kümne aasta keskmisele alla. Väga suured erinevu sed kütitud hanede hulgas aastati on peaasjalikult tingitud sügisrände aja ilmastikuoludest, millest sõltub nende siinviibimise aeg ehk nende jahihooaja tegelik pikkus. Isegi kui me väga

Halljänese arvukus on endiselt tõusutrendis, mida väljendavad nii jahimeeste hinnangud kui ka ruutloenduse tulemused.

sooviks sügisjahti hanede arvukuse ohjamiseks tõhustada (see on värskes hanede kaitse- ja ohjamise tegevuskavas üks suur-laukhane ohjamise ees märkidest), ei pruugi see meist olene mata asjaolude tõttu vähemalt mõnel aastal üldse võimalik olla.

Nii hanede kui ka partide küttimis mahtude väikest suurenemist võrreldes 2020. aastaga võib seostada ka koroonaepideemia tõttu kehtestatud riikidevaheliste liikumispiirangute lõpetamisega, mis hoogustas taas linnujahi välisturismi. Liikumispiirangute lõpetamise mõju väljendub eriti ilme kalt metskurvitsa kui ühe atraktiivsema linnujahiturismi objekti küttimisnumb reid vaadates: neid lasti sarnaselt 2019. aastaga taas üle 3000, aastal 2020 aga vaid 710.

Kevadrändel olevate hanede ja soo kurgede kahjustatud põllukultuuride registreeritud pindala oli 2021. aastal võrreldes 2020. ja 2019. aastaga väik sem. Kui suur osa selles vähenemises on seotud registreerimise aktiivsuse (motivatsiooni) vähenemise ja kui suur osa hanede möödunud kevadel siin viibitud lühema ajaga, ei ole teada.

Ka lindude kahjustatud põldude suurus kõigub aastati väga palju, mistõttu pole võimalik ühesuunalist trendi välja tuua.

Kevadiste hanekahjustuste vähenda miseks lubati 2019. ja 2020. aastal mõnes piirkonnas pidada heidutusjahti, kuid viimasel kahel aastal on seda võimalust antud vaid marginaalsel alal ja ulatuses. Kuigi heidutusjaht ei ole mõeldud arvukuse reguleerimiseks, vaid toetavaks tegevuseks muu heidu tuse kõrval põllukultuuride kaitsel, oleks kevadjaht iseenesest sügisjahiga võrreldes märksa tõhusam suure arvu kusega liikide ohjamiseks.

Lisaks hanedele (suur-laukhani ja valgepõsk-lagle) on suure ja kasvava arvukusega probleemliik ka kormoran, kelle küttimine on samuti selgelt liiga väike, et mõjutada tema juurdekasvu. Kormoranil on kasvav negatiivne mõju kalandusele. Siinkohal tahaks kutsuda jahimehi üles senisest intensiivsemalt küttima suure arvukusega probleemliike: rabahane, suur-laukhane, valgepõsklaglet ja kormorani. Võimalusel aga jätta laskmata väheneva arvukusega, ohualtid või ohulähedased liigid, nagu soopart, viupart ja luitsnokk-part.

2022. aasta ulukiseirearuanne ning paljud teised ulukeid käsit levad seire- ja rakendusuurin gute aruanded on kättesaadavad Eesti keskkonnaandmete portaalist https://keskkonna portaal.ee. Aruannete lingid on ka keskkonnaagentuuri kodulehel www.keskkonnaagentuur. ee keskkonnaseire ja analüüside rubriigis. Lisaks on Eesti kesk konna andmete portaalis kõigile kättesaadavad nii tabeli kui ka interaktiivse kaardi ja graafikuna jahiulukite küttimisandmed alates 2011. aastast.

Jahimeestele suunatud seireandmete kogumise metoodilised juhendid ja ankeetide vormid leiab keskkonnaagentuuri kodulehe teenuste ja aruandluse rubriigist.

Keskkonnaagentuuri elus looduse osakonna ulukiseirajad tänavad kõiki seirematerjali kogujaid ja soovivad jahimeestele edu käimasoleval jahihooajal.

Metssea vaatluskaartide täitmisest

FOTO JÜRI JÕEPERA

Rein Sikut Suislepa jahiseltsist kirjutas: „Praegu sel kujul nõutud metssea-vaatluskaartide täit mine tundub olema küsitava väärtusega, sest vaatluskaardile ei märgita mitte mingisugust asukohainfot. Väikeste jahipiirkondade korral liiguvad seakarjad sageli kahe jahipiirkonna vahet ja asukohainfo puudumisel ei ole pärast võimalik eristada, kas naaberjahiselts pole ehk samuti neidsamu sigu üles tähendanud.

Meil aga on olemas Jahise süsteem, kuhu saab sisestada vaatlus andmeid. Praegu tundub, et Jahisesse sisestatakse valdavalt suurkiskjate vaatlusi. Vähesel määral on sisestatud Jahisesse ka metssigade vaatlusandmeid, aga kui võrrelda näiteks ilvese ja metssea vaatluste hulka selle aasta esimeses pooles, siis on märksa rohkem ilvese kui metssea vaatlusi. Ometi on metssigade arvukus meil mitu kümmend korda suurem kui ilvesel. On näha, et osas piirkondades pole metssea vaatlusi üldse sisestatud, küll aga on hoolega sisestatud ilvese vaatlusi. Erandiks on saared, kus on metssigu rohkem sisestatud.

Järelikult jahiseltsid ei tea, et metssea vaatluskaardi täitmise asemel võib vaatlusi sisestada ka Jahisesse. Samuti ei teadnud meie Suislepa jahiseltsis, et ka metssigade vaatlusi võiks elektroonselt Jahisesse sisestada. Metssigade vaatluste kohe Jahisesse sisestamisel suureneks vaatlusandmete täpsus, kvaliteet ja hulk. Jutuajamisel Viljandi keskkonnaameti töötajaga tuli välja, et praegu ei ole täit selgust, kas Jahisesse sisestatud vaatlusandmed annavad vabastuse vaatluskaardi täitmisest või mitte.

Ja teine küsimus. Mulle jääb praegu ikkagi selgusetuks punahirve vaatlusandmete kogumine. Suislepas näiteks ei nähtud viimasel ajujahiperioodil hirve mitte kordagi, ka kaamerates mitte. Sel juhul ei ole Jahisesse midagi sisestada. Aga kas niisugusel juhul peaks ikkagi saatma käsitsi täidetud vaatluskaardi, kus see on kirjas (ajujahipäevade arv jne), sest selle uluki puudumine vaatlusperioodil on ju ka oluline info.“

Vaatluskaarte on vaja jahiseltsile endale

Kommenteerib Priit Vahtramäe, Eesti jahimeeste seltsi juhatuse

IT-komisjoni liige.

Eesti jahimeeste selts (EJS) on loonud Jahise, et kõik kohustuslikud ja seaduses ettenähtud vaatlusandmed oleks võimalik esitada selles programmis. Selleks on praegu kõik võimalused olemas.

Kindlasti toetab EJS, et praegu ja ka tulevikus sisestaks jahindus organisatsioonid Jahise kaudu kõik vaatlused ja andmed, mis lähe vad vaatluskaartidele. Juba praegu on nii, et kui jahiselts on jooks valt esitanud vaatlused, siis ei pea enam muretsema sellepärast, kas vaatluskaart saab saadetud ja millal on tähtaeg. EJS saadab ise need andmed keskkonnaagentuurile (KAUR) edasi. Loomulikult saab EJS saata andmeid siis, kui need on sisestatud.

Ei ole päris õige, et metssea vaatluskaardil puuduvad andmed. Meie andmete alusel peaks olema võimalik tuvastada ka karja või üksikisendi liikumist, nende paiknemist jne. Lisan siinkohal näiteks meie jahiseltsi eelmise hooaja kaardi. Lembitu jahiselts ei ole siin midagi muutnud, vaid vaatluskaart on prinditud Jahise program mist, mille genereerib programm ise KAUR-iga kooskõlastatud vaatluskaardile. Jahiseltside ülesanne on sisestada lihtvaatlused sigade kohta. Kes soovib saada täiuslikku kaarti, et kasutada seda tulevikus oma seltsis analüüsiks või arhiveerimiseks, peaks sises tama ja täitma kõik lahtrid. Kui need on täidetud, siis saabki täpselt sellise kaardi, nagu näha lk 49. Võib olla loomulik, et ilvese vaatlusi on rohkem, sest ilvest vaadeldakse aasta läbi ja metssiga viimased neli kuud. Ehk kui võttagi aasta esimene pool, siis enamik seltse ei sisesta sinna andmeid. Nad alustavad sisestamist alles septembris. Kes soovivad oma populatsiooni aasta läbi jälgida, need saavad jooksvalt ka andmeid sisestada, aga tavaliselt seda ei tehta.

Vaatluskaarte (metssiga, põder, hirv, metskits) ei ole vaja täita üks nes KAUR-i jaoks, vaid seda on vaja igale jahiseltsile endale. Nimelt saame korrektselt ja hoolikalt täidetud vaatluskaartidelt (kus on välditud korduvaid isendeid) infot, kui suur on sõraliste juurdekasv meie jahimaal. See käimasoleva või uue hooaja küttimiskava alus. Metssigade vaatluskaartide üks suuremad muresid on, et selt sid ei loe juhendit korralikult ja sisestavad korduvaid karju. Või malusel tuleks vältida sama karja korduvat kirjapanekut. Vaatlus kaardi peamine eesmärk on saada teada, kui suur on juurdekasvu protsent, mida iga selts peaks teadma, et hoida arvukust ohjes.

Jahisest piisab

Kommenteerib Rauno Veeroja, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna jahiulukite seire juhtivspetsialist. Lisan Priit Vahtramäe kommentaarile täiendu seks, et märkimisväärne osa jahiseltse esitab juba praegu kõigi suurulukite (nii suurkiskjad kui ka sõralised) vaatlusandmed keskkonnaagentuurile Jahise vahendusel. Vaatlusandmete kogumiseks ja esitamiseks infosüsteemi Jahis kaudu on soovitus kirjas ka keskkonnaagentuuri kodulehe juhendis „Ulukite seireandmete ja bioproovide kogumine 2021. aasta jahihooajal“. Näiteks metssea vaatluskaarti kohta on kirjas lause „Jahipiirkonna kasutaja tel soovitame vaatlusperioodi metsseavaatluste info võimalusel kanda jooksvalt infosüsteemi Jahis. Sedasi toimides ei ole vaja eraldi täidetud vaatluskaarti keskkonnaagentuurile esitada.“

See teave on lisatud ka 2022. aasta juhendisse. EJS teeb meile koondväljavõtte Jahises olevast mõni päev pärast konkreetse

liigi vaatluskaardi esitamistähtaja möödumist, seega tuleb jahi piirkonna kasutajal kindlasti jälgida, et liigi vaatlusperioodil (nt metssiga 1. november kuni 28. veebruar) tehtud vaatlused oleks vaatluskaardi esitamise tähtajaks Jahisesse kantud ja saanud staatuse „kinnitatud“. Kui mingil põhjusel jäädakse andmete sisestamisega ikkagi hiljaks, tuleks meile sellest e-kirjaga teada anda ja kirjale võiks lisada Jahise keskkonnas genereeritud väljavõtte.

Metssea vaatluskaarte on senini kogutud peamiselt asurkonna soolis-vanuselise koosseisu ja juurdekasvu ülevaate saamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks ei ole vaatluste tege mise täpsed asukohamäärangud otseselt hädavajalikud, mis tõttu ei ole me täpseid asukohakoordinaate vaatlusandmeid koguvate jahimeeste säästmiseks ka küsinud. Täpne asukohainfo vaatluste juures annab aga kahtlemata andmetele lisand väärtust ja avab nende senisest hoopis laiemad kasutusvõima lused. Asukoha märkimine vaatlusandmete sisestamisel Jahi sesse jahimehelt suurt lisapingutust ei nõua, seega saab seda siinkohal küll igati soovitada.

Kui hirve või ka mõnd muud suurulukit jahipiirkonnas ei ole kohatud, siis piisab sellest, kui e-posti aadressile ulukiseire@envir.ee saata vaatluste esitamistähtajaks kiri (nt Suislepa jahipiirkonnas 2021/2022. jahihooajal punahirve ei kohatud). Sellise kirja põhjal peame selle liigi seireandmete esitamise kohustuse täidetuks ja lisame oma tabeli tesse märke andmete esitamise kohta. Tühja vaatluskaarti ei ole vaja eraldi saata. Tõsi on, et põdra vaatluskaardil on ka hirve esinemise lahter olemas, kuid hirvede kohta kogutakse erinevalt põdrast vaatlusinfot ka jaanuaris ja veebruaris, seega tuleks vaatluste puudumist kinnitav kiri meile ikkagi perioodi lõpus ka saata.

VAATLUSKAART

Aasta 2021/2022 METSSIGA Jahipiirkond Lembitu Vaatleja Priit Vahtramäe 01.09 - 01.03

Maakond Viljandimaa

Kari

Jahise ID Kuupäev Koht

40836 04.12.2021 25.650474619956 58.451012363217

28.12.2021 25.648843143135 58.490528371669

03.01.2022 25.797245309184 58.452540843666

19.12.2021 25.671896324768 58.465593505349

05.01.2022 25.690177660435 58.465585722119

18.01.2022 25.703802276403 58.477930861692

22.01.2022 25.773050475438 58.46559350472

Üksik (kult) Määramata isendid

Märkused (käitumine, vigastused jm)

Vaatlus sisaldab fotot Vanu (täisk.+ kesikud) Põrsaid

Karjast kütiti 1 kesikemis ja emis – 2,5-aastane. Lisaks 3 emispõrsast

Läks Tääksi poole +

Tuli meie poole

Karjast kütiti kesikemis

Liikus Kissa poole ja kurvi pealt tagasi +

Liikus Tääksi jahimaale

Üksikud põrsad tulid Viiratsi poolt, kus kütiti emis eest ära. Meie küttisime 2 põrsast Täidetud vaatluskaart edasta keskkonnaaganetuuri eluslooduse osakonnale vaatlusperioodi lõppedes hiljemalt 20. märtsiks! Kontaktandmed: Rõõmu tee 6, 50705, Tartu, e-post ulukiseire@envir.ee; tel +372 733 9149. Täname andmete esitajat!

Dominantne pull, parimates aastates, heas vormis, kerelt massiivne, sellisega naljalt ei norita. Sarved laiad, sümmeetrilised, vahevorm ehk poolkühvel. Jooksuaegne pilt (20.09), ninamik hästi tume, mis osutab testosterooni rohkusele, äsja vahetatud kasukas täiesti tume, „pleekimata“, jalad heledad, habe tundub kolmnurkne, kõrvad tagapool sarvi, mis kuulmist omamoodi võimendavad. Rahulik samm, kuid ka päeval liikvel, mis osutab, et koht on rahulik ja pull teel võib-olla uut partnerit otsimas.

TEKST JÜRI TÕNISSON FOTOD JÜRI JÕEPERA

Sarved ja põder

Eesti Jahimehe eelmises numbris oli juttu põdravasikate arengust. Seekord vaadakem lähemalt põdrapullide sarvi, ent mitte päris omaette, vaid koos neid kandvate pullidega, kes on samuti iga põdraasurkonna lahutamatu osa.

Sarved on väga varieeruvad

Võib oletada, et põdra kui mittekarja lise eluviisiga ja mitte väga kindla hierarhiakalduvusega liigi „nõudmised“ sarvekujule pole olnud väga pepsid. Nii annavad rohked sarvekasvu mõjutavad tegurid ka rohkelt erinevaid tulemusi. See paistab põtra rahuldavat, osutades pigem suure geneetilise mitmekesisuse kui ühe kindla vormi eelistamisele.

Kaks klassikalist sarvede põhivormi koos üleminekutega ühelt teisele siiski on: kühvelsarv, pulksarv ja nende vahevormid. Siin paistab loomulik valik toimivat mitmel moel. Sarvede valendik aitab pulli esile tõsta, kuid kühvelsarve kasvatamisele arvatakse kuluvat rohkem

energiat kui pulksarvele. Pulksarv, ehkki väiksem, aga võib anda konku rentsis ja sigimises sama hea tulemuse. Põder elab ka tihedas metsas, seega annab väiksem sarv elupaigavalikus samuti suurema vabaduse.

Inimene on minevikus põtru enne kõike liha hankimiseks küttides kõrval danud rohkelt suuremaid põtru, seega ka kühvelsarvede kandjaid. Väiksemad aga kasvatavadki väiksemaid ja pulk sarvi. Ent kühvlit aimub ka vahepealse tes, kühvlialgetega sarvedes. Tundub, et see pole lihtsalt üks geenikombinat sioon, vaid aitab ka praktiliselt kaasa pullide imponeerimisele.

Suured kühvelsarved on paremini säilinud nii põdra Euroopa kui ka

Joonis 1. Keskmine põdra sarvepoole harude arv ja sarvede laius, 2021.

Sarvekasvust seireandmete põhjal. Tavalisem, mida andmed näitavad, on sarvekasvu seos põtrade vanusega ja lai varieeruvus. Keskmine sarveharude arv ja sarvede laius suurenes 2021. aasta näitel vanuseni 6,5–7,5 aastat, edasi vanuses 10,5 ja rohkem hakkab harude arv vähenema. Kahel sarvepoolel kokku on harusid loomulikult poole rohkem.

Ameerika alamliigi põhjapoolsemates populatsioonides. Meilgi rõhutab keskkonnaagentuur (KAUR) aastast aastasse, et kühvelsarvedega pullid vää rivad säilitamist olenemata vanusest.

Lisaks pärilikkusele on sarvekasvus oluline põdrapulli vanus, tervis ja toit. Kui pull on terve ja heas konditsioonis, võib järgmine sarv kasvada samaväärne

või eelmisest mõjusam ning suuren dada pulli atraktiivsust vastassoo jaoks.

Ikka on pulle, kes vanusest ja kesk mistest näitajatest hoolimata kasvata vad tavatult väikesi või suuri, liiga väheste või rohkete harudega sarvi. Mida öelda, kui täisjõus pullil peas meetrised piigid või pullinoorukil 7 + 7 kühvlid?

Küllap võime pärilikkuse-toidukonditsiooni koostööle lisada veel midagi. Näiteks lastetoa: kui muidu ontliku geenipagasiga pullvasikas sün nib hiljavõitu ja saab vähe piima, siis vähemalt esialgu võib jääda väiksemaks nii ta ise kui ka tema sarvekasv. Või vastupidi: hea algus ja kaalukasv toob sarvekasvugi varem esile.

Hea poisipõlve korral on tulemus parem ja see avaldub nii kaalus kui ka sarvekasvus. On öeldud, et põdravasikas saab erakordselt toitvat ema piima päevas algul liitri, hiljem isegi rohkem, kuid mitte enam nii rammu sat. Sügise poole pole emagi toit ja käi tumine enam see, mis suve hakul.

Milleks sarved?

Pullmullika sügisepoolne profiil (19.09), hästi näha pudeljas habemeripik, nägu tume, piiksarved ikka pisut ettepoole püsti, neid saab kasutada enda taseme noorukite togimiseks; üsna sümmeetrilised, eks edaspidi tule harusid juurde. Habe kurgu all nöörjas (asjaks ikka!), vanadel pullidel sellist pole. Selline nooruk kuulab ja vaatab pealt, kui vanemad asju ajavad ning paneb üht-teist kõrva taha.

Eeldatud on, et enda kaitseks, kuid see selgitus ei rahulda. Enda kaitseks piisaks ka väiksematest ja teravamatest, pealegi pole sarved peas aasta läbi. Siiski, päris kasutud need selles vaates ka pole. Näiteks kui sarved on vähelda sed ja kerged ning – harva küll – peas veel veebruaris, võib neist enesekaitses kasugi olla. Teinegi tõhus kaitsevahend –näiteks kaitsepoosid, sõrahoobid –on olemas, sestap paistab siiski lihtsam sarvi talv läbi mitte tassida, vaid vanade asemele uued ja tihti kobedamad kas vatada. Enamik sarvi pudeneb juba jaa nuaris. Pealegi ei paista nudipäisus põdrapullidele nii masendav kui karjalistele hirvepullidele. Esiteks pole talvituval põdrakarjal juhti ega hierarhiat, teiseks jääb põdrapullidele alles habemelott, mis vanematel on suurem ja ümaram.

Sarveharude arvu väga suur varieeruvus kajastub nii vähese kui ka suure harude arvuga pullide esinemises kõigis vanuserühmades. Mida rohkem sinist, seda rohkem piik- ja harksarvedega pulle. Nende osatähtsus asurkonnas aastal 2021 oli 61%, ning paremini harunenud pullidel ligi 39% (joonis 2, ülemine joon). Paremini harunenud sarvedele oli omane kühvlialge või kühvli esinemine, seega loomulikult oli nendel

Kaitsesarvede palju parem näide on pisikesed, ent nõelteravad piigikesed, mida kannavad Põhja-Ameerikas kaljudel elavad lumekitsed. Bernhard Gržimek kirjeldab raamatus „Wildes Tier, weisser Mann“ (1969) juhtumit, kui lumekits on tapnud oma 25–30 cm pikkade teravate sarveogadega grisli.

Põdrale on sarved koos sobiva käitu misega üks tähtsamaid staatuse tunnu seid ja enda esitlemise atribuute soo jätkamisel. Ja tõesti: vastassugu hindab suuri sarvi. Pead langetades pull lausa esitleb neid daamidele, kelle soosingut ihkab. Sest selles „tantsus“ kehtib alati daamide valik ja ütlus „Kehvad mehed ärgu tulgu ligi!“. Nii käib põtradel lisaks loomulikule suguline valik. Sarv koos välimuse ja käitumisega võtab kohe pulli eeldused kokku.

Jooksuaja algul noorest pullist ja lehmast moodustunud paar (19.09). Pull on küll väheldaste harksarvedega, aga näolt hästi tume ja kerelt kogukas, vast 2,5‒3,5-aastane. Lehm paistab näost veidi vanem, kuid et selg pole lohku vajunud, siis mitte palju vanem. Pulli olek paistab erutatud ja poos selline, et parasjagu tõmbab õhku korraga läbi nina ja suu, et nn Jacobsoni elundi vomeronasaalkanali abil paremini tajuda vastassoo feromoonide lõhna (ingl flehming).

Osalt halli näoga kõrgejalgsena mõjuv pull, keskealine või vanem, nägu hall, kuid et sügis kaugel (14.06) ja karvavahetus pooleli, siis ei peagi olema näost tume. Kael küll peenike, kuid ülivanana selline prink keha ka ei mõju. Sarved veel kaetud samssnahaga ja karvavahetus pooleli, isegi habemeripik täiesti paljas: sellist pilti pole varem juhtunud nägema. Sarved pole veel lõpuni välja kasvanud, siit võib tulla 3–4 pealaiust ehk meetri ligi laiust.

Nõrgemad alustavad hiljem

Vene uurija Vladimir Gluškov kirjutab („Gon losej i ohota na vabu”, Kirov, 2004), et tugevamad pullid ehk dominandid on juba augusti lõpus heas konditsioonis, suurenenud seemnesarjadega ja puhastatud sarvedega, s.t valmis jooksuajaks. Kasvavatel pull mullikatel ja halvemas vormis vanadel pullidel võtab rasvavaru kogumine rohkem aega ja nad alustavad septembri lõpupoole või oktoobris, kui üldse. Siit ka halvem reageerimine peibutamisele. Jooksuaeg algab siis, kui alustavad esi mesed ja lõpeb Gluškovi vaatluste põh jal siis, kui on viljastatud viimane indlev põdralehm asurkonnas.

Dominantse pulli osa jooksuajal on liikuda laialt ringi ja otsida indlevaid

põdralehmi. Osutudes valituks, jääb pull mõneks päevaks paigale, et oodata ära ovulatsioon ja paarituda. Sellele eelneb tihe suhtlemine nägemise, häälitsuste, lõhnade ja kehakeele abil. Paigal püsitakse kiimalohkude ehk trampade (Harri Põldami järgi) man. Need on vängelt lehkavad lohud maa pinnal, mis tekivad, kui pull korduvalt urineerib ja seejärel maad sõrgadega tambib, nii et ta ise ja sarved sama moodi lehkama hakkavad.

Kuhu trampad tekivad? Gluškovi järgi kohtadesse, kus pull leidis indleva lehma varasema urineerimiskoha. Paa ride moodustudes heidab indlev lehmgi korduvalt trampalohku. Pulli kohalolek ja suhtlus pulliga aitab lehmal ovulat siooni esile kutsuda. Järgnev paaritu mine võib olla korduv. Gluškov osutab

Noor pull talve eel, vanust 1,5‒2,5 aastat. Sarved muidu kenad, aga paremal piik ja vasakul hark, s.t veidi ebasümmeetrilised, see on noorukitele üsna tüüpiline, sest sarve pärast pole vaja väga muretseda, oluline on kasvada ja aur sinna lähebki. Ta on ilmselt juba olnud ninapidi sigimise man, nina veel täitsa tume, pilgus on tõsidust, habe juba nii pikk, et eestvaates ka enam alamoka varju ei jää. Sellised sarved heidetaks tõenäoliselt hiljem kui suured ‒ nooruki asi! Siiski pole neid kaasas kanda ka raske, lisavad pullide pundis talvitudes soliidsust. Mõni vanem vaatab: „Ahhaa, kas oled minu järglane?“ Tema järgmine sarv võib olla veelgi mõjusam, ehkki ei tea, kas ka sümmeetrilisem või nt 2 + 3.

sellekohastele vaatlusandmetele Petšora põdrafarmist, kus samad põd rad paaritusid korduvalt. Seejärel pull lahkub, et otsida uut indlevat partnerit. Nii ühe hooaja vältel kolm korda. Keh vemad pullid on tõrjutud, seega isegi sugude kohaliku suhte korral üks ühele asurkonnas on aktiivseid dominante heal juhul suhtega üks kolmele.

Septembri teises pooles pullide pei butamise ja küttimise pahupooleks võib seega osutuda konkurentsi vähene mine, jooksuaja venimine, rohkete pei butajate üheaegsel tegutsemisel väikse mal alal ka põtrade otsene häirimine.

Konditsioon

Konditsioon pole oluline üksnes pullidel, vaid ka lehmadel. Raamatus „Hirvijahti“ (1997) on põdrauurija Tuire Nygrén osutanud, et alla 140-kilose lahangukaaluga lehmmulli katest ovuleeris ainult 40%, kuid üle 160-kilostest 90%. Kui mullikaealised ovuleerisid hooajal ainult korra, siis vanemad korduvalt. Niisiis on populat siooni tasakaalukas soolis-vanuseline koosseis ja põlvkondade rohkus üks tähtsamaid põtrade hoiumeetmeid.

Dominantsete pullide rohkus jooksu ajal on koguni nii tähtis, et nt Mikael

Wikström on seda rõhutanud kui põdralehmadel mitmik-ovulatsioonide suurema esinemissageduse hormonaalset stiimulit (Metsästäjä 4/14).

Pullide vähesus ja kehvus seevastu võib soodustada jooksuaja venimist ja hilist indlust. See kutsub teatavale ette vaatusele ka seoses meil propageeritava peibutusjahiga. Põtrade jooksuaja ja peibutamise hea tundja Gluškov on jahitulemuste põhjal esile toonud järg mist: tavajahtidega võrreldes on peibu tades kõrvaldatud noori, väheaktiivseid põdrapulle mitu korda vähem kui tuge vaid kiimas pulle, kelle aktiivsus ja

seega ka tõmme peibutaja vastu oli mitu korda suurem. See tähendab, et peibutusjaht kõrgjooksuajal on popu latsiooni aktiivsele tuumikule tavajahist paraku tunduvalt kahjulikum. Kasulik on teada sedagi, et jooksuajal liigub kiimas pull indleva põdralehma juurde, mitte vastupidi.

Jooksuaja vaidlused

Pullide kui konkurentide jooksuaegsed vaidlused kulgevad enamasti vereta ja vigastusteta. Konkurents sugeneb sellest, et ühe indleva lehma juurde võib koguneda mitu pulli, kes peavad omavahel suhteid klaarima. Lehmale kõige lähemal püsib dominant, järgneb subdominant ja neist kaugemal püsi vad madalamat järku nooremad pullid. Nõrgem taipab taganeda juba tuge vama signaalide põhjal, milleks on langetatud sarved, käik kangetel esijalgadel, silmade pööritamine, kohevil turjakarvad.

Kui ikkagi läheb piikide ristamiseks, on sarvede kuju ja asend valdavalt sel line, et tömbivõitu harude haakudes rivaalid viga ei saa, kui harusid on sarvepooltel mitu. Siiski mitte alati. Enamasti on suurem eelistatud, kuid on ka väiksemaid ja aktiivsemaid, kelle ees suurem, ent loium võib taganeda. Piiksarvede kandjatest, kes on täisjõus, hoiavad nii indlevad põdralehmad kui ka pullid pigem eemale ja nii on neid, nagu ka nende järglasi, tasakaalus asurkonnas vähe.

Vigastusi tuleb ikka ette. Iseloomuli kud on kergemad sarve-, pea- ja kerevigastused. Sarvede haru-, laba- ja tüvikumurrud on võrreldes kerevigas tustega väike lunaraha. Kühvelsarvedel on ette tulnud ka rivaali ühe või mõlema sarveharu kühvli läbistamist. Sarve ülesanne ongi lööke vastu võtta ja pehmendada, et kaitsta pulli ennast. On olnud ka juhtumeid, kui ründaja sarve haru on murdunud ja laubaluusse või vastase sarve külge kinni jäänud. Vahel harva on kolju vigastuskohta „tärga nud“ uus väike kännase- ja sarvenöps. Ühel pullil Lahemaal oli jäänud teist sõrahoobiga rünnates vastase sarve haru tipp sõrgade vahele kinni, põhjus tades palju piina. Tõsisemad, ent har vad traumad on ka sarvekännase murd, silma kaotus, kopsuliiteid tekitav roide murd, hammaste kaotus. Vahel on kasvuajal vigastatud sarveharu pöördu nud täpselt silma ette, põhjustades nägemise ja koos sellega hea ruumitaju kaotuse. Harvad pole lõuapärade,

On väga oluline, kui suur osa põtradest ja millises koosseisus jääb pärast iga jahti ja talve asurkonda taastootma.

suuõõne ja hammaste vigastused, mida tuleb ette ka lehmadel ja vasikatel, põh juseks sõra- või sarveobadused.

Kännase murdumist koos sarvega, kui sarv on jäänud nahariba külge rippuma, on viimastel aastatel tulnud ette kord-paar sokkudel.

Tõsine aps, mis juhtub põdrapulli dega õnneks üliharva, on ristatud ja hästi haakuvate sarvede kinnijäämine. Hirvelgi võivat selline asi juhtuda, kui näiteks ühed sarved mahuvad teiste vahelt läbi ja haakuvad tagantpoolt. Siis ei suuda pullid olukorda enam ise lahendada ja hukkuvad. Muudest väik sematest hukka saamise põhjustest siinkohal pigem juttu ei tee. Mitte asjata pole põtrade tegelik eluiga mitu korda lühem kui võimalik bioloogiline eluiga. Selle taga on enamasti jaht, vähem muud looduslikud tegurid. Siinjuures on väga oluline, kui suur osa põtradest ja millises koosseisus jääb pärast iga jahti ja talve asurkonda taastootma.

Kuidas sarv kasvab?

Paljud jahimehed on asjaga kursis, mõni ehk mitte. Rootslaste Johnny Rülckeri ja Finn Stålfelti monograafiast „Das Elchwild“ (1986) leiab hea kirjel duse. Kasvav sarv on luuline eluskude, mis on soe ja kaetud samsja nahaga. Naha all olevad veresooned kannavad edasi kaltsiumisooli luukoe moodustu miseks, kollageeni ja muud vajalikku. Sarvealged on olemas juba pullvasikal, kuid esimesed pärissarved alles

Jahimeeste kiituseks tuleb öelda, et põdrajahtide

pullmullikal. Nahast vabanenud sarved on kolju küljes tugevalt kinni seni, kuni kännase ja tüviku piiril teatud luurakkude kiht mureneb.

Sarvede kasvu ja arengut suunab kahe hormoonide kompleksi – kasvu- ja sugu hormoonide – ajas pidevalt muutuv kogus ja koostoime. Esimestest tähtsa mad on somatotropiin ja türoksiin, teistest pullide munandites toodetav testosteroon. Kasvuhormoonide tootmist hüpofüüsis juhtiv välistegur on silma kaudu tajutav valgusperioodi pikkuse ja valguse intensiivsuse muutumine.

Talvest märtsini on suguhormoonide tootmine organismis miinimumis ja ülekaalus kasvuhormoonide, peamiselt somatotropiini ja türoksiini tootmine. See soodustab sarvede kasvu ja luukoe moodustumist. Suve keskel kasvuhormoonide toime vähenedes sarve kasv lõpuks peatub. Aprillist-maist isassuguhormoonide, peamiselt testosterooni tootmine suureneb samuti tasapisi. Juuli lõpus toimub nn hormooni vahetus: kasvu- ja suguhormoonide tootmine võrdsustub. Nüüd sarvekasv peatub ning senini „elus“ sarved luustuvad ning lupjuvad. Neid katva nn samssnaha all olevad veresooned kärbuvad, samssnahk kuivab ja – sarvi vastu puid nühkides – irdub. Vahel pullid justkui tunneksid mõnu sarvede küljes ripnevatest naharäbalatest, nagu

ka puuokstest või rohumätastest. Ju see aitab vastassoole imponeerida.

Esialgu hele, roosakas sarvepind vär vub varsti ilusaks pruunikaks. See on arvatud sündivat kokkupuutel taime mahladega sarvede nühkimisest puu okste vastu. Mingi seos siin on, kuid sarvede (kaitse)värvus on tihti väga ühtlane, eriti tagakülgedel, seega võib oma osa värvumises olla pindkudede fotokeemilisel reaktsioonil valgusele. Nii torkab sarvi kandev pull vaenlastele vähem silma. Tarbetuks muutunud sar ved luituvad alles kuid pärast heitmist. On väidetud, et heidetud sarved lähevad looduses näriliste ja kiskjate abiga kii resti ringlusse tagasi. Kõva sarve närida pole kerge ja kui loodus pole oma tööd teinud, võib mõnegi sarve leida tervena veel aastaid pärast heitmist.

Parima tulemuse asurkonna hoius ja kasutamises annab sugude võrdväärsuse ja seega geneetilise mitmekesisuse hoid aastate jooksul.

Kasvuhormoonide tootmine jõuab sügiseks miinimumi, kuid testosteroonil on just nüüd käes jooksuaegne maksi mum. Pull liigub palju ja jätkab sarvede nühkimist vastu puid-põõsaid. On vastassoo otsimise ja paaritumise aeg, kui sar ved on enim vajalikud. Kõrgjooksuajal kaotab pull kaalust üle paarikümne kilo. Juba oktoober toob suguhormoonide tootmise kiire languse. Kui suguhormoonide tootmine jõuab vastu talve samuti miinimumi, nagu kasvuhormoo nide tase, siis on aeg küps sarvede heit miseks ja kännastele uute sarvealgete moodustumiseks. Uus sarvetsükkel algab järgmisel kevadel koos päeva pike nemise ja kasvuhormoonide tootmise „ärkamisega“. C- ja D-vitamiinil jm on ka sarvede arengus oma osa kollageense koe, samuti kaltsiumi ja fosforisoolade ainevahetuse korraldamisel.

Hoidkem mitmekesisust!

Mõlemast soost põdrad on asurkonnale võrdselt tähtsad, seepärast on hea meel, et on võimalik olnud jälgida ka põdra pullide seisundit. Parima tulemuse asurkonna hoius ja kasutamises annab sugude võrdväärsuse ja seega geneeti lise mitmekesisuse hoid aastate jooksul. Jaksu selleks ja jätku põtrade andmekogudele, mis annavad nii mõtlemisainet kui ka häid vastuseid.

Jooksuaegne põdraseltsing (26.09): indlev lehm ühe vasikaga ja kiimas pull. Lehmal kaelal vigastuse või leukismi (melaniini vähesus) tunnusena heledam laik, ümar kõht: hea toitumus võrreldes pulliga, kellel „pole aega“. Et lehm pulli ei tõrju, on too ilmselt dominantne ja lehma seisund selline, et sallib pulli lähenemiskatset, kes parajasti kontrollib lehma valmisolekut paaritumiseks. Hästi näha pulli lai kolmnurkne habe, pulli nägu taas tume. Kerelt suur, ehkki sarvelt keskmine, seega oletatavasti vanus vähemalt neli-viis aastat. Vasikat pole eemale aetud, ta on väga hästi kasvanud, kenas talikarvas, uudishimulik ja et päris juures, siis pull ilmselt pole tema vastu olnud agressiivne, mis on vaoshoitud indiviidi tunnus. Ehk loeb seegi, et teisi pulle parasjagu läheduses ei paista. Tegutsetakse päisel päeval, mis osutab, et käes võib olla jooksuaja tipp.

LIIKUSIME JÄRGMISELE TASEMELE. KAS

Härkila on tuntud erakordselt kvaliteetsete jahiriiete tootjana. Kaks aastat tagasi võtsime vastu tähtsa otsuse: selleks, et meie jalanõud saavutaksid sama hea kvaliteedi kui riided, kolisime kogu saabaste tootmise Aasiast Euroopasse. See oli aga vaid esimene samm. Koostöös Norra, Ühendkuningriigi ja Itaalia juhtivate ekspertidega disainisime kõik oma kollektsioonis olevad saapad alates tallast täielikult ümber ja lisasime uusi mudeleid.

Uuel disainil on lisatugevdused kohtades, kus kulumine on suurim. Säilinud on aga jalanõu kergus. Kõiki mudeleid

testitakse nüüd GORE-TEX’i Saksamaa laboratooriumite tsentrifuugides, veendumaks, et need vastavad GORE-TEX’ i standarditele veekindluse osas. Igal saapal on spetsiaal selt vormitud põrutuskindel tald, mis koos paljude muude täiustustega suurendab mugavust.

Oleme mõelnud ka naisküttidele, sest paljud mudelid on nüüd saadaval ka naistele.

Liikusime järgmisele tasemele. Kas ühined?

FOREST

LÕUNAKESKUS

SIKUPILLI

KAUBAMAJAKAS

Rannaniitudel pesitsevate lindude koorumisedukuse uuring

VÄIKEKISKJATE KÜTTIMINE RANNANIITUDEL

Eesti Jahimehe eelmises numbris tutvustasime lähemalt keskkonnaameti koordineeritud katseprojekti „Väikekiskjate arvukuse reguleerimine liigikaitseliselt olulistel rannaniitudel“. Osalesid kuue seltsi jahimehed: Emmaste ja Suuremõisa jahtkond Hiiumaalt, Haapsalu, Massu ja Tuudi jahiselts Läänemaalt ja Muhu jahiselts (vt EJ nr 3 lk 46–47). Järgnevalt kokkuvõte projekti esimese aasta tulemustest.

Alustasime 2018. aastal Eestis rannaniitudel pesitsevate lindude pesade ellujäämuse uuringut. Eesmärk oli saada teada ohustatud linnupopulatsioonide kehva käekäigu põhjusi.

K uigi rannaniitudel on juba üle 20 aasta aktiiv selt lindude elupaika taastatud ja majandatud, pole enamiku liikide käekäik paranenud. Üks võimalus, miks liigi arvukus väheneb, on noorlindude ebapiisav pealekasv. Seega võt sime uurida, kas meie rannaniitudel koorub munadest piisavalt tibusid.

Koorumisedukus

Uurimisalused liigid – kahlajad, näiteks kiivitaja, punajalg-tilder, niidurüdi ja

tutkas – on kõik rändlinnud, kes jõua vad pesitsusaladele märtsi lõpus või aprillis. Pärast territooriumi paika sättimist kraabivad linnud endale pesa lohud ja alustavad munemist. Pesa tee vad nad otse maapinnale, mis on ellu jäämuse juures tähtis aspekt: kuigi hea kaitsevärvusega ja tihti taimestikku pei detud, on sellised kurnad kiskjatele üsna lihtne saak.

Koorumisedukuse uuringus on ornitoloogide ülesanne pesad üles leida ja nende asukohad talletada. Külastame iga uuringuala umbes nädalase vahega,

kontrollides juba leitud pesade olu korda ja otsides uusi. Sellise uuringu juures on oluline osa ka kiskjate määra misel, milleks kasutame rajakaameraid. Niiviisi kogunevad pesitsushooaja jook sul andmed, mille põhjal arvutame esmalt tõenäosuse, et pesa elab üle ühe ööpäeva ja seejärel alapõhise koorumisedukuse. Aastatel 2018–2020 korraldatud uuringus näitasime, et väikekiskjate, eriti rebase, väga suur röövlus kahlajapesadele on tõenäoliselt oluline rannaniitudel pesitsevate lindude kehva käekäigu põhjus: ära söödi umbes 86% pesadest.

Kiskjate arvukuse vähendamine

Liiga madalat koorumisedukust võivad põhjustada nii maastikust tulenevad muutused (rannaniidud on tänapäeval üsna väikesed ja selline mosaiikne maas tik sobib hästi näiteks rebasele) kui ka röövloomade suur arvukus. Koostöös Eesti jahimeeste seltsi, kohalike jahiseltside, keskkonnaameti ja keskkonna ministeeriumiga katsetame projektis „Loodusrikas Eesti“, kas väikekiskjate arvukuse vähendamine olulistel linnualadel võiks olla võimalus, kuidas pesade koorumisedukust suurendada. Paralleel selt uurime ka maastiku, s.t rannaniidu elupaiga taastamise mõju.

Projekti jaoks valisime välja viis piir konda: kaks Matsalu rahvuspargis, kaks Hiiumaal ja ühe Muhus. Igas piirkon nas asuvad lähestikku kaks rannaniitu, kus registreerime uuringutulemusi. Jahti peetakse nendel rannaniitudel ja ümbruskonnas kahe kilomeetri raadiu ses, vähendades enne lindude pesitsus perioodi rebase, šaakali ja kähriku arvukust. Järgneva pesitsushooaja jook sul registreerime koorumisedukuse.

Uuringusse on lisatud ka neli kontrollala, kus projekti raames küttimist ei toimu (samal ajal pole jahipidamine neil aladel välistatud).

See vähendab võimalust, et tõlgen dame tulemusena hoopis mõne välise protsessi (nt karmi talve) mõju. Kuigi katseprojekti alustasime amet likult 2022. aasta veebruaris, regist reerisime koorumisedukust võrdlus materjali saamiseks samadel aladel juba eelmisel aastal. Käsitleme küsimust praegu katseprojekti piires, mis on vähestel aladel ja lühiajaline, sest see aitab uuringuga seotud riske maandada. Pärast kolme aastat teeme kokkuvõtted, mille tulemustest ole nevalt saab kavandada edasist laia haardelisemat tegevust või otsida pesarüüste probleemile muid lahendusi.

Esimene uuringuaasta

Esmalt tuleb mainida, et kuigi esimese aasta tulemused on põnevad, oleks nende põhjal järeldusi teha ennatlik. Projekti raames kütiti 27 rebast, kuus šaakalit ning 34 kährikut (joonis 1).

Koorumisedukuse võrdlus uuringualadel on esitatud joonisel 2. Tänavu aastal ei ületanud koorumisedukus ühelgi alal piiri, mis tagaks kahlajapopulatsioonide stabiilsuse (olenevalt liigist oleks selleks vaja umbes >40% koorumisedukust, joonisel katkendlik horistonaaljoon.).

Kogutud andmed aga viitavad ette vaatlikult, et seal, kus rohkem kütiti, tundus koorumisedukus rohkem suurenevat. Kõrgema küttimistasemega aladel registreerisime mitu esimese kaitsekategooria liigi niidurüdi

pesakonda ja selle liigi pesade koorumisedukus oli tänavu esimest korda viimasel viiel aastal lähedal tasemele, mida on vaja stabiilse popu latsiooni saavutamiseks. Huvitaval kombel suurenes koorumisedukus ka kahel kontrollalal, mis näitab hästi, et põhjapanevaid järeldusi on veel vara teha. Siiski on vähemalt ühelt kontrollalalt teada, et projektist sõltumatult küttis huviline jahimees alal mitu rebast.

Nagu tulemustest näha, ei olnud ühtegi ala, kus väikekiskjaid pärast küttimist enam poleks (see pole ka uuringu eesmärk). Erinevalt näiteks laidudest ei ümbritse rannaniite levikutõkked, nii liiguvad uued loomad lihtsalt alale. Projekti hiline

start tänavu veebruaris tähendas, et küttimisaega oli vaid kuu kuni kaks.

Loodetavasti näitavad järgmised kaks pesitsushooaega, kas suurem küttimiskoormus tõesti vähendab pesarüüstet ja kuidas mõjutab tulemusi pikem küttimisaeg.

Olen väga tänulik jahimeestele, kes projekti ideega kaasa on tulnud ja väikekiskjaid küttides uuringule kaasa aitavad. Kuigi see projekt käsitleb väga väikest osa meie maastikust ja linnustikust, on väikekiskjate suur arvukus küsimus, mille mõjust teistele liikidele tuleks rääkida laiemalt. Samal ajal on vaja mõista, kuidas me oleme jõudnud olukorda, kus ühe toiduahela taseme esindajaid tundub olevat liiga palju ja millised võiksid olla arvukuse alandamise jätkusuutlikud lahen dused. Väikekiskjate arvukusest ja selle suundumustest saame oma korda põhjalikumalt rääkida siis, kui on olemas seireandmed. Siin on samuti vaja jahimeeste panust.

Kuidas saab jahimees aidata?

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD PAAVO PRUUL, JAANUS VAIKSOO

Katseprojekti kaasatud jahiseltside esindajatega toimus 16. juunil veebikoosolek. Triin Kaasiku andis ülevaate kevadisest niidukahlajate pesitsusedukuse vaatluse tulemustest ja jahimehed rääkisid oma kogemustest ja tähelepanekutest talvisel väikekiskjate küttimisperioodil.

Osalesid Veiko Laev (Massu jahiselts), Olev Peetris (Haapsalu jahiselts), Raivo Volman (Tuudi jahiselts), Lembit Karp (Muhu jahiselts), Paavo Pruul (Emmaste jahiselts), Janno Üksik (Suuremõisa jahiselts), Anu Sarapuu (Hiiumaa jahimeeste selts), Tõnis Korts (EJS) ja Jaanus Vaiksoo (Eesti Jahimees).

Veiste karjatamine Emmastes on muutnud rannaniidud avaraks ja niidukahlajatele turvalisemaks elupaigaks.

Jahimehed on seda meelt, et katseprojekti esimese aasta põhjal ei saa veel teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Lindude pesitsemisedukuse suurene mine on igati rõõmustav, kuid oma osa võib olla ka loodusel: aastad on lihtsalt erinevad. Ent pole kahtlust, et väike kiskjate arvukuse piiramine loob lin dude pesitsemise õnnestumiseks paremad eeldused. Niidukahlajate haudeperiood kestab keskmiselt kolm nädalat, sama palju aega kulub linnu poegade iseseisvaks saamiseks. Kogu

Väikekiskjate suur arvukus on küsimus, mille mõjust teistele liikidele tuleks rääkida laiemalt.

Paavo Pruul tunneb põlise hiidlasena Emmaste kandi rannaniite läbi ja lõhki. Ta toob välja kolm kõige olulisemat tegevust, mis aitavad rannaniitudel pesitsevate lindude elu päästa: tuleb maha võtta rannaniite piiravad tihnikud, karjatada loomi ja küttida väikekiskjaid.

see poolteist kuud ohustavad lindude järglasi väikekiskjad.

Lembit Karp: „Olen Võiküla piirkonnas väikekiskjaid järjepidevalt küttinud 2005. aastast. Neid oli alguses tohutult. Hooajal 35–40 rebast ja käh rikut küttida polnud mingi probleem. Nüüd on neid vähemaks jäänud, kuid juurde on tulnud uus linnupesade ohustaja – šaakal.“

Paavo Pruul: „Hiiumaal on kiskluse mõju lindude arvukusele kõige parem jälgida laidude näitel. Kui sõita paadiga suve hakul mõnest laiust mööda ja seal linnufoon puudub, siis on selge, et röö vel on laiul, linde pole.“

Katseprojekti ametlik algus oli 1. veebruar. Jahimeeste kogemuse põhjal on väikekiskjate küttimise kõige edukam aeg novembrist märtsini ja küttimine peab olema järjepidev, sest uued isendid tulevad varsti asemele. Selline kogemus on näiteks viimased üheksa aastat šaakalijahti pidanud Massu jahimeestel.

Veiko Laev: „Meil on jahiseltsi maa del rajakaamerad üleval. Kui šaakal lii kus, tegime nädalavahetusel jahi peale. Sel talvel olid jahipidamiseks ka väga head lumeolud. Meie kogemus ütleb, et kui ühes metsatukas on šaakalipaar sees ja me need ära kütime, siis on nädal-paar vaikust ja uus paar ilmub jälle välja. Väikekiskjatega on nii, et kui loom teatud piirkonnast välja püüda, siis on sama liiki isend varsti samas kohas tagasi.“

Paavo Pruul: „Mõned paigad on rebasele lihtsalt nii soodsad, et nad tulevad alati uuesti. Kütid talvel ära, aga uued loomad tulevad aprillis-mais jälle sinna tagasi.

Seega peaks küttimispiirkond olema suurem.“

Muidugi on skeptikuid, kelle arvates pole õigustatud ühe liigi päästmise nimel teise liigi hävitamine. Kui aga räägime rebase, kähriku ja ka šaakali küttimisest, siis heal juhul vaid nende liikide arvukuse tagasihoidlikust piira misest. Väikekiskjate jaht pole viimastel aastatel jahimeeste hulgas populaarne, sellega tegelevad jahiseltsides pigem üksikud huvilised.

Lembit Karp: „Muhumaal näiteks on viimastel aastatel metssigade küttimis limiit sedavõrd suur, et jahimehed jooksevad talvel sigade järel ja väike kiskjate jahiks pole kellelgi aega.“

Raivo Volman: „Tuudi jahiseltsis püüab ja kütib Matsalu piirkonnas väikekiskjaid kolm meest. Kaks neist on loomapidajad ja nemad on isiklikult huvitatud väikekiskjate küttimisest. Oleme valmis ka edaspidi jahti pidama, kui see aga Matsalu rahvuspargis uue seadusega liiga keeruliseks ei muutu. Oleks hea, kui arvesse lähevad ka need kütitud väikekiskjad, mis jäävad katse projekti kehtestatud kahe kilomeetri piirist veidi väljapoole. Lagedale heina maale pole mõtet rebasele või kährikule kastlõksu panna, vaid ikka metsserva. Talvel elab loom metsas või roostikus, mitte lagedal.“

Veiko Laev: „Jahiajal nendel lageda tel rannaniitudel rebast peal ei ole, pigem on neid lagedaid ümbritsevates tukkades.“

Paavo Pruul: „Väga palju loeb, kui rannaniidud on lagedaks raiutud, see mõjutab ka lindude pesitsemist. Reba sel pole enam redutamise kohta. Jaht peaks toimuma ikka kogu jahtkonna

Veisekasvataja ja jahimees Argo Hein kütib väikekiskjaid Matsalu rannaniitude ümbruses.

peale, mitte ainult katsealal. Ses mõttes on vaja jahimehi motiveerida pidama jahti väikekiskjatele. Meil on väike punt, viis-kuus meest, kes talviti regu laarselt rebasejahti peavad.“

Triin Kaasiku uurimusest selgub, et linnupesade põhiline hävitaja on rebane, Läänemaal ka šaakal, kuid võõrliik kährik pole rannaniitudele pai galdatud rajakaameratesse jäänud. Jahimeeste arvates tegutseb kährik rohkem metsas ja servaaladel ega luusi suurtel lagedatel rannaniitudel nagu rebane. Kähriku toidusedel on ka märksa laiem. Ta on kõigesööja ja elu viisilt paiksem.

Kokkuvõtteks

Jahimeeste meelest peaks linnustiku kaitseks mõeldud väikekiskjate arvu kuse piiramise katseprojektist välja kasvama järjepidev tegevus, sellised asjad ei saa olla lühiajalised. Tähele panu all peaks olema liigirikkad ja avarad rannaniidud, kus keeb elu, mitte ei voha ainult roostik. Jahipida mine on üks lüli töömahukas tegevusahelas, mis aitaks kaasa lindude pesit semisele rannaniitudel.

30 AASTAT jahipraktilist laskmist Eestis

TEKST TIIT KARP FOTOD ERAKOGU

Eestis on jahilaskmisel suured traditsioonid, sirgunud on maailmameistrid nii haavlilaskmises kui ka jooksva metssea laskmises.

Võib arvata, et laskmist hakati harjutama juba otsast laetavate püsside ajal. Tühjaks laskmata püssi majja ei viidud ja tühjaks laskmisel kasutati mõnd märki. Kõige paremini sobis selleks sõbra õhkuvisatud müts.

Võistlemiseks kasutati kaevikust välja lennutatud tuvisid, keda hiljem asendasid pigitaldrikud. Taldrikute lend pidi sarnanema lindude lennuga. Taldrikute kasutuselevõtt võimaldas palju treenida. Arenesid relvad ja märke hakati eksimatult tabama. Parema laskuri väljaselgitamiseks tuli muuta harjutus keerulisemaks, selleks suuren dati taldrikute lennukiirust. Oluliseks muutus laskuri reaktsioon ja koordinatsioon. Ala nimetati küll endiselt jahilaskmiseks, kuid esialgset eesmärki see enam ei täitnud.

EM 2006 Tšehhis Remires. Kombimeeskond sportingurajal. Vasakult Tiit Karp, laseb Kaupo Kindsigo, Ain Vihermets, Veikko Tihvan, selja taga ootel (konstruktsiooni varjus) Rivo Poltimäe.

Eesti karikavõistluste autasustamine harjutuses VSS 2002. aastal Männiku kaitseväe laskepolügoonil: (vasakult) Arles Taal, Tiit Karp ja Anti Levandi.

Enamikul jahisektsioonidel oli varem oma jõududega ehitatud jahilasketiir, kus oli kaarrada ja suurulukirada. Enne pardi- ja põdrajahihooaega käidi ikka tiirus püssi proovi mas. Kui ma 50 aastat tagasi esimest korda võistlema läksin, siis lasti suurulukirajal sileraudsest relvast kuus lasku põdrasiluetti, kaks üksiklasku ja kaks dubleed ning samad lasud sooritati metsseasiluetti. Iga lasketiir pidas kord aastas ka karikavõistluse. Karikate defitsiidi tõttu kasutati rändkarikaid ja sageli olid need ise valmistatud. Võitjate nimed graveeriti karikale või kirjutati karikapassi.

Märgiheitemasinad vinnastati käsitsi: iga märgi lennutamiseks tuli masin eelnevalt vinnastada ja märk heitemasinasse panna. Igas maakonnas oli jahindusklubi ja klubi juures jahilaskeföderatsioon, mis toimis ühiskondlikel alustel. Vabariiklikele võistlustele võistkonna lähetamisel tagas jahindusklubi laskuritele relvad, laskemoona, transpordi, toitlustamise ja vajadusel ka öömaja. Suurulukivõistlused olid ühepäevased, aga haavliradadel laskurile kahe päevased pluss finaal 12 mehele kolmandal päeval. Üle 50 märgi päevas ei lastud.

Kahjuks lõppes jahilaskmise kõrgaeg 1988. aastal riigikorra muutusega. Lasketiirude maa-alade omanikud muutusid, seadmed ja elektrijuhtmed leidsid koha vanaraua kokkuostus. Praegu on peaaegu igal jahimehel nii

vintrelv kui ka haavlipüss, nende käsit semine aga erinev. Relva soetades tuleb õppida seda korralikult kasutama.

Võistluste jahilaskmine oli eemaldu nud praktilisest laskmisest jahil, seega hakati Euroopas mõtlema uutele harju tustele ja uuele võistlusformaadile, mis aitaks jahimeestel parandada relvade käsitsemist. Selle tarbeks töötati 1990. aastate alguses välja jahipraktili sed harjutused.

Vintrelvaharjutuses tuleb tabada seis vate ulukite siluette neljast asendist: püsti, lamades, puu najalt ja alpikepi abil. Haavlilaskmisel võeti kasutusele jahikaar, kus vähendati taldrikute lennukiirust ja jäeti ära üheaegsed dubletid. Kaevikrajal vähendati taldri kute lennukiirust ja viidi laskmiskoht neli meetrit väljalennukohale lähemale,

Jooksva metssea rajal mängiti Vohnja superkarikas sügisel välja aastatel 1982‒1989 käimasoleval aastal Rakvere rajooni karikavõitjate vahel.

Puust medalid Kullaru jahisektsiooni 1980. aastate karikavõistlustelt.

kuid püss ei tohtinud olla kohe õlas, vaid tõsteti laskeasendisse puusalt. Võistluse käigus oli püssi tšokkide muutmine keelatud. Arvestust peeti kuulilaskmises, haavlilaskmises ja kombiharjutuses (haavli ja kuuli tulemused liideti).

Esimesed EM võistlused võistlused Soomes

Esimesed Euroopa meistrivõistlused jahipraktilises laskmises korraldati 1992. aasta suvel Soomes Ylistaros. Ka iseseisvuse taastanud Eestile saadeti osalemiskutse, millest Anti Levandi kinni haaras ja eest vedama hakkas. Võistkonna koostamiseks korraldatud võistlusele tuli mitu haavlilaskurit, aga vähe vindilaskureid. Vintrelva omamine oli nõukogude korra ajal eraisikutel kee latud, alles pärast iseseisvuse taastamist hakati vähehaaval soetama.

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) 1. juuni 1992. aasta kirjas arvati võistkonda haavlilaskurid Kalev Laast, Raimo Uuemõis, Jevgeni Spirenkov, Jaak Volmer, kuulilaskurid Anti Levandi, Aarne Taal, Indrek Kalda ning kombilaskurid Jaak Volmer ja Tiit Karp. Võistkonna komplekteerimiseks otsustati korraldada täiendav võistlus 13. juunil Põlvas, kus võistkonnaga liitusid Madis Porro ja Kristjan Alaküla. Kalev Laast Soome kaasa ei tulnud.

Märgiheitemasinad vinnastati käsitsi: iga märgi lennutamiseks tuli masin eelnevalt vinnastada ja märk heitemasinasse panna.

Võistlustele sõit sai teoks tänu Anti Levandi suurepärasele korraldamisosku sele ja headele suhetele soomlastega. Osal meeskonnaliikmetest polnud vintrelva. Soome poolt ulatas abikäe Mati Louko, kes korraldas meile vintrelvad, laskemoona ja tasuta majutuse. Esimestel EM-idel käi sime ikka oma leivakotiga. Keeruline oli lennukiga minna, sest lubatud 20 kg sisse tuli mahutada kaks relva, padrunid, riietus ja söök. Sai ise meisterdatud eriti kerge relvakohver ja võetud relvadelt ära rihma kinnitused. Tuli viia sinimustvalge Euroo passe ja saada uusi kogemusi. EM-ist võttis osa üheksa riiki ja 132 las kurit. Eestlastest parim oli Jaak Volmer, kes saavutas kombis 26. ja haavlilaskmises 32. koha. Kuulilaskmises oli parim Tiit Karbi 30. koht.

Sportingu sünd

Euroopa meistrivõistlused toimusid üle aasta. Saksamaal Liebenaus võeti 1994. aastal kasutusele uued märkide trajektoorid, mida Saksamaal nimetati parkuuriks ja mis nüüd on tuntud kui sporting. Uute lendudega kohanes kii resti Jevgeni Spirenkov, tulles kombis 11. kohale. Seisvates siluettides oli Eestist parim Tiit Karp 8. kohaga. Euroopa meistrivõistlustel on eestlastest parima tulemuse kombi harjutuses saavutanud Tarmo Eller, kes tuli 2002. aastal Aust rias Grazis kolmandaks. Arles Taal saa vutas kuulilaskmises 2010. aasta EM-il Sloveenias Mariboris hõbemedali ja 2011. aastal Ungaris kulla.

Eestis paremate tingimuste puudumisel peeti kombineeritud võistlus jahipraktilises laskmises kahes kohas. Haavlilaskmise korraldas Dmitri Bobrov Rocca al Mare tiirus ja kuulilaskmise Anti Levandi Männiku karjääris. Kui EM-il võeti kasutusele automaattrap, siis ehitasid Tallinna armee- ja spordiklubi (TAJASK) mehed vastava heitemasina. Jahipraktilise laskmise algaastatel oli lasketiire vähe ja majanduslik seis raske. Tuleb ausalt tunnistada, et kombineeri tud laskmises sai EM-ile sõidetud eelne valt trenni peaaegu tegemata. Eesti meistrivõistlused ja karikavõistlused näitasid meeste hetkevormi ja selle järgi koostati koondvõistkond EM-ile sõiduks. Majandusliku olukorra parane des hakati tegema kombilaskmisele suunatud trenni, kuid nüüd tundub, et sportingu populaarsus on jätnud kombineeritud laskmise tagaplaanile. Jahilasketiire on tulnud juurde ja kombivõistluse saab ühes kohas pidada, sealjuures ka jooksva metssea siluettide laskmisega, mis on võetud kavva harju tuse mitmekesistamiseks.

Kolmkümmend aastat

Jahipraktline laskmine nii Eestis kui ka Euroopas sai 30-aastaseks. Aeg oleks vaadata kriitilise pilguga, mis on Eestis läinud hästi ja mida saaks parandada. Jahipraktilise laskmise edendamiseks moodustati jahilaskeföderatsiooni ase mele 1997. aastal uus organisatsioon Eesti jahispordi liit (EJSL). Eesmärk oli viia ala ka maailmameistrivõistlustele (MM). Selleks ühineti FITASC-iga.

Sporting on palju atraktiivsem laskeharjutus kui kaar- või kaevikrada. Olen kindel, et varem või hiljem tõrjub sporting need välja. Kui aga sporting jõuab olümpiamängudele ja MM-ile, siis väga tõe näoliselt juhtub sama, mis juhtus kaevik- ja kaarrajaga: märkide lennukiirusi suurendatakse ja need ei imiteeri enam ulukeid. Siis pole see enam jahimeeste oskuste paran damiseks mõeldud jahipraktiline

laskmine. Jahipraktiline laskmine peaks siiski ellu jääma.

EJSL-i kiituseks peab ütlema, et haavlilaskmisele on hoog sisse saadud. Võisteldakse aasta läbi, on tugevaid lasku reid ja küllap pole suured võidud ka kau gel. Kombineeritud jahilaskmine nõuab teistmoodi lähenemist, on vaja ühelt rajalt teisele või kolmandale üle minnes laske tehnikat kapitaalselt muuta. Kui tahame sellel alal paremaks saada, siis kahest võistlusest aastas ei piisa. Sisuliselt harras tame kombilaskmist ainult üks kuu aastas.

Siin pole 30 aasta jooksul muutust toimu nud. Harrastajate ring on kahanenud. Ka kuulilaskmise populaarsus on vähenenud, kuigi vintrelvad on enamikul jahi meestest, lasketiiru tullakse täitma vaid kütinormi. Vahepeal hoo sisse saanud võistlussari Kütiliin on unustuse hõlma langenud. Noorlaskurid võistlustel on haruldus. Ilma noorte pealekasvuta pole ka tulevikku.

EM 2006 Tšehhis Remires. Kombimeeskond pärast automaattrapi laskmist. Vasakult Rivo Poltimäe, Tõnu Krooben, Tiit Karp, Kaupo Kindsigo, Veikko Tihvan, Ain Vihermets.

2002. aastal Austrias Grazis toimunud EM-il võitis Tarmo Eller (keskel) kombis pronksmedali, vasakul Kaupo Kindsigo, paremal Anti Levandi.

Mida saaks paremini teha?

Esiteks peab EJSL ennast nähtavaks tegema. Jahilaskmine on jahi lahuta matu osa ja EJSL-i tegevus peab kajas tuma ajakirjas Eesti Jahimees. Mitu artiklit leiab eelmise aasta ajakirjast EJSL-i tegemistest ja võistlustest?

Paljud jahimehed (kui mitte enamik) ei tea, mis organisatsioon on EJSL ja mil leks on see lihtjahimehele vajalik, miks jahiühistu peaks seda toetama. Paljud jahimehed peavad laskmist hobiks.

Tuleks üle vaadata, kas meil on edasiviiv noorteprogramm, mis aitaks maakondades edasi liikuda, mis aitaks leida sponsoreid. Peame tõdema, et noorlaskurid ei otsi EJSL-i, vaid EJSL peaks otsima noorlaskureid. Kust tulevad noorlaskurid? Eks ikka isa ja vanaisa kõrvalt. Selleks tuleb kõigepealt isad ja vanaisad lasketiiru saada. Selleks tuleb käima vedada n-ö külavõistlu sed, kus naaberühistud võistlevad omavahel, kaasates võimalikult paljusid jahi mehi. Ei maksa loota, et noor tuleb kohe Eesti meistrivõistlustele 200 raske lennuga märki proovima.

Märkide lennud peavad olema jõukoha sed ka algajale, ainult nii võib tekkida huvi

laskmise vastu. Kui rada on raske ja märke ei taba, siis on loomulik, et huvi kaob. Siin tuleb tugevdada Eesti jahispordi liidu ja Eesti jahimeeste seltsi koostööd. Võistlustest osa võtu suurendamiseks tuleks võistkondlikku arvestusse võtta alajaotused „noorlaskur“, „naislaskur“ ja „veteran“, see motiveerib võistkondi noori otsima. Laskmise populaar susele tuleks kasuks, kui liikuvate siluettide võistlustel täidetud kolmas järk peetakse automaatselt laskekatse sooritamiseks.

Tuleks otsida koostööd ka kaitseliidu ja sõjaväega, eriti noorte ettevalmistamisel. Heade laskmisoskustega noorsõdur, kes oskab lasta nii seisvaid kui ka liikuvaid märke, peaks olema riigikaitsjatele nagu kingitus. Usun, et selleks ollakse valmis ka vahendeid leidma. Koostöös sõjaväe ja kaitseliiduga saaks kasutada ka pikema distantsi lasketiire.

Jahilasketiirud on omaette küsimus. Nende meeste nimed, kes on suutnud jahi lasketiiru valmis ehitada, tuleks rasvaste tähtedega kanda EJSL-i ajalooraamatusse Eesti jahilaskmise edendamise eest. Män niku lasketiiru rekonstrueerimisel arvestati tiiru kasutamist ka jahilaskmiseks. Seda alguses tehtigi, kuid kahjuks pole viimasel ajal enam võistlusi korraldatud.

Eesti jahimeeste seltsi veetav jahilask mine oli kasvulava, kust sirgusid kuulsu sed. See roll tuleks taastada. Need vähe sed jahilasketiirud, mis on olemas, tuleks maksimaalselt tööle saada. Hetkeseisuga on laskeinstruktoreid poole rohkem kui laskureid, nende taha ei tohiks asi seisma jääda. Jahilaskmine on olnud ja jääb ka edaspidi toetuma entusiasmile ning fanatismile. Ei saa laskur rikkaks ega saa rikastuda laskuri arvelt.

Aeg panustada täpsusele

Ees ootab üleminek terashaavlitele, mis nõuab ka uusi relvi. Sportrelvadena kasutatakse haavlipüsse, mille kaliiber on 12. Haavlilaengut on vähendatud 32 grammilt 24 grammile, mis vastab kaliibri 20 laengule. Terashaavlite efektiivsuse distants on tinahaavlitest lühem. Oleks õige aeg tõstatada küsimus ja panustada täpsusele, miks mitte minna sportlaskmises üle kaliibrile 24. Sellega väheneb koormus loodusele, laskmine muutub odavamaks ja laskurile inimsõbralikumaks. Miks peab laengus olema mitusada haavlit, kui taldriku purustamiseks piisab kolmest kuni viiest? EJSL võiks olla selles küsimuses initsiaator.

Prantsusmaal

Confolensis 24. juulist kuni 2. juulini toimunud

IFAA (International Field Archery Association)

Euroopa vibujahi meistrivõistlustel tuli

Rita-Anette Kohava

Euroopa meistriks naiste jahiplokiklassis.

TEKST HÄRMO HIIEMÄE

ERAKOGU

Euroopa meistrid Inge Sirkel-Suviste ja Rita Anette-Kohava.

EESTLANNAD tulid Euroopa meistriteks

V arem on Rita-Anette Kohava saa vutanud vibujahi tiitlivõistlustel EM-pronksi ja MM-hõbeda.

„Olen uhke ja õnnelik! Eelmistel Euroopa meistrivõistlustel Saksa maal kaotasin tiitlivõitjale vaid kahe punktiga. Seekord suutsin kahe esimese päevaga teha kor ralikud sooritused kõige raskemates formaatides, mis tagas mulle järgnevateks päevadeks konku rentide ees tugeva edumaa,“ ütles Kohava. Esi mese koha naiste pikkvibuklassis sai Inge SirkelSuviste, kellele on see juba kaheksas tiitlivõit. Võistlustel osales üle 1200 vibulaskja lastest veteranideni. Eestlasi oli kohal üheksa. Meeste jahiplokkide-klassis saavutas Kristo Kent viienda koha. Vibujahi Euroopa meistrivõistlused, mis esimest korda toimusid samuti Prantsusmaal Confolensis 1998. aastal ja mida peetakse IFAA presidendi Martin Koini sõnul maastikuvibulask mise lipulaevaks, toimuvad iga kahe aasta tagant. Koroonapandeemia tõttu lükkus 2020. aastale kavandatud tiitlivõistlus kaks aastat edasi. Vibujahivõistlustel kasutatakse loomakujulisi ehk 3D-sihtmärke, mida on ühel võistlusrajal 28. Tiitlivõistlustel tuleb läbida neli 28 märgiga rada, kus sihtmärgid asuvad 10–60 jardi (9,1–54 m) kaugusel, igasse sihtmärki soorita takse üks kuni kolm lasku. Võistlustulemused leiab www.ebhc2022.fftl.com.

Euroopa vibujahi meistrivõistluste medalikolmik. Keskel Euroopa meister Rita-Anette Kohava, teine koht Janina Kaufmann (Saksamaa) ja kolmas Amandine Langlois (Prantsusmaa).

Rita-Anette Kohava võistlemas.

Põnev võistlus

3D-laskmine on väga populaarne ja võidab järjest rohkem huvilisi. Vibujahi võistlusformaati tutvustab Euroopa meister Rita-Anette Kohava, vibujahiklubi Mägilased asutaja.

3D-laskmine on väga populaarne ja või dab järjest rohkem huvilisi. See imitee rib jahti. Selle vibuspordiharu propagee rimine on reaalse vibujahi tutvustamise kõrval olnud vibujahiklubi Mägilased üks peamisi eesmärke.

Kui me mägilastega 2007. aastal alus tasime, siis ei olnud Eestis ühtegi täismahus 3D-rada, sest märgid olid ja on siiani ülimalt kallid. Ega laskjaidki teab mis palju olnud. Vibulaskjad said hak kama Kajamaa 14 märgiga rajal, mida läbiti võistlustel lihtsalt kaks korda. Tänu sponsoritele õnnestus mägilastel soetada Eesti päris esimene täisformaadis 28 märgiga rada, mis läks toona maksma üüratu summa, ligi 100 000 krooni.

Hea ja põneva võistlusraja ülespane kuks on väga tähtis maastik. Mida roh kem kõrgustevahesid, seda rohkem trikiga märke rajameistrid kasutada saavad. Mida järsemad on nõlvad ja suuremad laskmisnurgad, seda rohkem eksitab see võistlejaid kauguste hinda misel. Ebamugavad laskmisasendid mõjutavad laskuri kehaasendit ja meeli tavad välja laskmisvigu. Eestis on väga head võistlusrajad olnud üleval näiteks Võrumaal Kiidi ja Kütioru nõlvadel, Harjumaal Kõrvemaal ja Nelijärvel, kuid senini ületamatuks on jäänud minu meelest Otepääl Käärikul 2008. aastal peetud Euroopa vibujahi-meistri võistluste rajad. Otepää-võistlusel osa les ligi 500 laskurit, Prantsusmaal oli osalejaid ligi 1200.

Kuidas jagatakse punkte?

Formaadist olenevalt saab ühes märgis punkte ühe või kahe noole eest, maksi mumskoor märgis (olenemata noolte arvust) on 20 punkti ja ühe noole punkti väärtus on 5–20 punkti. Eesti meistri võistlustel, mis kestavad tavaliselt kaks päeva, selgub võitja kolme võistluse koondpunktide alusel, Euroopa meistri võistlustel selguvad parimad nelja võistluspäeva tulemusena.

IFAA reegliteraamat ei määra looma suurust ega väikese südame mõõte, küll on aga määratud „suure südame“ mõõdud, mida joonisel tähistab A. Pildil kolmanda grupi kobras.

10–20 jardi (9–18 meetri kaugusel), tekib täpsemate vibude klassides sageli prob leem, et nooled sõna otseses mõttes ei mahu südamesse ära. Nii kaotasin isegi ühes märgis punkte, kui mu väikesesse südamesse sihitud nool tabas seal konku rendi noolt, mis oli juba ees, ning libises seetõttu väiksemasse punktialasse ehk kehasse. Liiderrühmades laskjad on lahendanud probleemi nii, et pärast esi mese võistluspaari laskmist tuuakse nooled märgist ära.

Kauguste hindamine on võistluse oluline osa, seega olid rajal keelatud kaugusemõõt jad, kasutada tohib ainult taadeldud ja kontrollitud binokleid ning telefonide kasutamine (k.a märkide pildistamiseks) on rangelt keelatud. Aastaid on liikvel kuulujutte, et osa laskjaid on saanud teatud eeliseid, sest neile on märkide kaugustest rääkinud rajal juba varem võistelnud lask jad või lausa rajameistrid ise.

Nagu hiljem sotsiaalmeediast näha oli, eirasid paljud laskjad pildistamise reegleid, kuid mul endal on vaid paar fotot päeva viimasest märgist.

Dodo-lind oli Rita-Anette Kohava jaoks uus ja senini tundmatu märk. Pildil teise päeva kahe noole ringi viimane märk, kus tal õnnestus võtta maksimum punktid ehk kaks korda kümme punkti.

Kasutatavad loomakujud, mis on valmis tatud kummilaadsest materjalist, on väga realistlikud, kuigi tõele au andes ei ole nende punkti- ehk südameala alati anatoomiliselt korrektne. Loomade suurust reeglid ei määra, küll on aga 115-lehekülje lises IFAA reegliteraamatus kirjas nn suure südame suurused. Esimesel grupil on selle kõrgus minimaalselt 250 mm, teisel grupil 201–250 mm, kolmandal grupil 150–200 mm ja neljandal grupil maksi maalselt 150 mm. Näiteks väikese südame ehk maksimumpuntide osa võib olla vaid 15–20 mm.

Neljanda grupi ehk väikeste loomade korral, kus kõige pisemad märgid on näi teks nugis, part ja hiireviu ning mis asuvad

Tänavu oli kaasatud ka uusi ja eksootilisi märke, nagu pingviin, dodo-lind, nandu, kiiverkaasuar. Eelkõige traditsiooniliste vibudega laskjatele valmistas meelehärmi, et kasutati palju väga väikese keha ja tava pärasest väiksema südamealaga loomi. Näiteks oli hundist saanud esimese grupi loom. Varem on hunt alati olnud teise grupi loom. Looma suurus oli küll sama, kuid süda õige pisut senisest suurem ja kaugus sageli maksimumilähedane. Eksisin seal korra isegi ja looma seljast rikošeti saanud nool läks kirja nullina. Plokkvibuga on möödalasud laskjate paremiku seas üliharvad. Varasematel medali toonud suur võistlustel olen nelja päeva jooksul eksinud kokku kahe noolega (s.t kaks korda mööda lasknud), kuid seekord oli rada nii raske, et eksimusi tuli senisest veidi rohkem.

Aastal 2023 toimuvad vibujahi maailma meistrivõistlused meile mõnusalt lähedal Soomes Rovaniemis. Vabalt jõuab veel endale vibu soetada, laskma õppida ja saada esimene MM-i võistluskogemus!

TEKST RITA-ANETTE KOHAVA, MTÜ Mägilased FOTOD ERAKOGU

Kokkutuleku võiduretseptid

Kokandusvõistlus on alanud.

Jahimeeste kokkutuleku kokandusvõistlusel pani võimed proovile 17 võistkonda. Kokandusvõistluse auhinnasponsor Linnamäe Lihatöös tus jagas hommikul kell 10 võistlejatele umbes kilosed metssea kaela karbonaadi tükid. Viis tundi hiljem esitleti žüriile valminud roogasid.

Võistlus oli väga tasavägine ja vahed üliväike sed, esiviisik mahtus ühe punkti sisse. Žüriisse kuulusid Marko Hiiemäe (peakohtunik), Herkki Ruubel ja Indrek Loorents. Nende maitse- ja nägemis meeled said tunda hõrgutavaid elamusi.

Kokandusvõistluse võitjaks kuulutati Kehtna jahindusklubi, kellele järgnesid võrdsete punktidega Põltsamaa jahi selts ja Tartu jahindusklubi.

Esikolmik

Kommenteerib peakohtunik Marko Hiiemäe: „Arvestades võistkondadele seatud tingimusi, et tooraine anti kätte hommikul ja toidu pidi valmistama

igaüks oma boksis, võib kindlalt öelda, et tase oli väga kõrge, lausa tippresto rani vääriline. Tore oli näha, et kõigi võistkondade road olid eelnevalt hästi läbi mõeldud, kindla visiooniga, kasu tati palju erinevaid tehnikaid sous vide’st pikaajalise marineerimiseni.

Kõik 17 võistkonda olid väga võrdsed, esiviisik jäi silma kõige ühtlasema taseme poolest. Esiviisikust oleks võinud võita kõik, lihtsalt summeeritult – eri kategooriates, nagu maitse, serveering, tehnika –, oli üks veidi parem kui teine.

Esikoht – Kehtna jahiseltsi metssea kaelakarbonaadi šašlõkk.

Serveering oli võrdväärne kõrgetase melise restoraniga, mida õueala tingi

mustes on päris keeruline valmistada. Maitsed olid hästi tasakaalus, roog tervikuna andis kokku parima maitseelamuse.

Teine ja kolmas koht – Põltsamaa jahiseltsi „Munadega kult rukkis“.

Kasutati palju erinevaid tehnikaid, kolm imemaitsvat kastet oli kohapeal valmistatud, mis üllatas žüriid väga, kogu roog oli ühtne.

Teine ja kolmas koht – Tartumaa jahindusklubi paneeritud šnitsel „Korilase unistus“.

Kindlasti tehnika poolest hea, parim šnitsel, mida žürii eales on saanud, seenekaste oli ülimaitsev, kogu kooslus oli hea. Lihtsa nime taga peitus üks maitsvamaid roogi üldse.

FOTOD

I

METSSEA KAELAKARBONAADI ŠAŠLÕKK

1 kg metssea kaelakarbonaadi

2 sl piprasegu 2 sl liha üldmaitseainet

4 mugulsibulat 1 sl soola 1 tl suhkrut 200 g õli 2 purki marineeritud pärlsibulaid Kõigepealt sega kokku maitseained, liha, sibul ja õli. Lase seista kümme minutit, siis kalla peale pärlsibulad koos leemega ja lase veel maitsestuda. Küpseta šašlõkki grillil lepapuudega. Kõrvale paku granaatõunapunaveinikastet.

TARTU JAHINDUSKLUBI

„KORILASE UNISTUS“ –METSSEAKARBONAADI PANEERITUD ŠNITSEL

Tambi parajad šnitsliviilud lihahaamriga, maitsesta soola ja pipraga. Seejärel leota paar-kolm tundi munapiimasegus. (Kokkutulekul kasutati piima asemel vahukoort. Kilogrammi liha kohta kulub 3–4 muna ja 200 ml pakk vahukoort.) Paneeri riivleivas, prae õli- ja võisegus.

Kokkutulekul pakuti kõrvale värsket keedukartulit, torbikseenekastet, võis praetud noori porgandeid ja röstitud porgandipealseid.

Lihtne toit, kõik annid on aiast ja metsast.

III

PÕLTSAMAA JAHISELTS

„MUNADEGA KULT RUKKIS“

Puhasta metssea kaelakarbonaad kelmetest ja pane paariks tunniks fooliumisse jogurti-koriandrimarinaadi marineerima. Küpseta liha fooliumis umbes kolm tundi 150 ºC juures. Mopi fooliumist välja võetud liha BBQkastmega ning küpseta lahtisel grillil 15–20 minutit. Lõika liha lahti.

Kokkutulekul serveeriti liha salatilehel krõbeda täisterarukkileiva, keedetud vutimunade ja grillitud ploomtomatitega. Lisaks Raul Ojasoo ema valmistatud suurepärased moosid: punane sõstar tšilliga, aprikoos mandlitega, rabarber sibulaga. Kaunistuseks mustikadmurakad.

Janson, Tarvo Spalle

Tiina Peterson, Tarmo Moora

Aigar Jürjens, Magnus Kaasik, Raul Ojasoo

Jahikoerakatsed

Alates 8. veebruarist 2022 koordineerib jahikoerte, jahikatsete ja jahikatsete kohtunike tööd Eesti kennelliidu (EKL) volikogu juurde moodustatud uus allüksus EKL-i jahikoerte kogu.

Käib aktiivne töö: koos jahikatsete kohtunikega vaadatakse üle kõik jahikatsete eeskirjad, need nüüdisajastatakse. See on pikk ja vaevarikas töö. Esimeste seas on uues kuues valmis ja kin nitatud 2014. aastal algatusrühma kirjutatud ja EKL-i juhatuse 14. augustil 2014 kinnitatud „Koprakatse juhend looduslikes urgudes“. Parandused kinnitas EKL-i voli nike koosolek 28. juunil 2022. Samuti kinnitas EKL-i juhatus 14. juulil esimeste kohtunike hindamisõigused koprakatsel. Kohtunikud on Aili Pärtel-Beljaev ja Mari-Ann Rehk. Esimene suurem töövõit noorele ühingule!

Praegu on käsil kunstliku verejälje katse reeglid, punktitabeli ja kohtuniku hindamise parandused, hagijakatse

reeglite parandused, metssea aiakatse. Tööd jagub pikaks ajaks, kuni jõuame ka uute reeglite kehtestamiseni. Suur töö on ees linnukoerte töörühmal: tõugudele sobivate katsete kirjutamine.

Pikisilmi ootame jahikoerakatsete kohtunike koolituskursusi. Eeldatavasti hakkavad need toimuma oktoobris veebis õhtuti pärast tööpäeva. Kursus on baaskoolituse läbi nutele. Kogu teave on olemas EKL-i kodulehel. Samuti leia vad sealt vajalikku lugemist need aktiivsed huvilised, kes sooviksid kaasa lüüa, kellel on häid mõtteid, ettepanekuid ja kogemusi, et arendada edasi meie tegevust jahikoertega.

Kogu teabe leiab lingilt https://kennelliit.ee/alluksused/ ekl-jahikoerte-kogu/.

Koprakatsetel on hindamisõigus kohtunikel, Aili Pärtel-Beljaevil (vasakul) ja Mari-Ann Rehkil. Pildil koos koprakoerte Pudi ja Suloga.

TEKST MARI-ANN REHK FOTO ERAKOGU

Jahikoerte jahiomaduste kindlakstegeminekopra leidmisel looduslikes urgudes

Katse eeskiri

Kinnitatud EKL-i volinike koosolekul 28.06.2022.

1. Eesmärk

1.1. Selgitada aretuse jaoks välja urujahiks sobivad koerad.

1.2. Testida koerte võimekust töötamisel koprale looduslikes urgudes.

2. Katse korraldamise tingimused

2.1. Katseid korraldatakse vastavalt eeskirjas toodud erinõuetele ja EKL-i jahikatsete üldeeskirjale.

2.2. Katse korraldatakse kobrastele jahipidamiseks lubatud ajal kobraste asustatud elupaigas jahipidamise käigus koos kobraste küttimisega.

2.3. Katse korraldaja vastutab jahipidamist reguleeritavate õigusnormide järgimise ja ohutuse eest.

2.4. Katse soorituse juures võivad viibida koerajuht, kohtunik, abilised (vähemalt kolm), katse eest vastutav isik, kuni kaks harjutuskohtunikku ning korraldaja määratud kütid.

2.5. Katset korraldatakse kopraurgudes kobraste elupaigas, kus on ilmselged värsked elutegevuse jäljed.

2.6. Üks kohtunik võib hinnata maksimaalselt viit koera päevas.

2.7. Koerte katsel osalemise järjekord loositakse.

2.10. Koera turvalisuse huvides võib kasutada ururadarit koera töö kontrollimiseks, ent mitte hindamisel.

2.11. Koeri katsetatakse ükshaaval.

3. Nõuded osavõtjale

3.1. Katsel võivad osaleda koerad, kellega on jahieeskirjade järgi lubatud Eestis urujahti pidada ning kellel on EKL-i või mõne muu FCI-riigi tõutunnistus ning kes täidavad EKL-i vaktsineerimisnõudeid.

3.2. Katsel osalev koer peab olema vähemalt üheaastane.

3.3. Katsel ei saa osaleda värskete vigastusega, haiged koerad ning emased koerad 30 päeva enne ja 45 päeva pärast poegimist.

3.4. Indleva emase koeraga võib tulla eksamialale ja eksamit sooritada siis, kui teised samal päeval eksamile registreeritud koerad on eksami lõpetanud.

4. Nõuded urgudele ja koprajahi iseärasused, abistamine katse ajal

4.1. Katse edukuse huvides tuleb kinni pidada järgmistest nõuetest ja korraldada hädavajalikud eeltööd:

a) katsele määrata vastutav isik, kes määrab koos kohtunikuga osavõtjate (kahvamehed, kütid, abilised, koerajuht) ülesanded, asukohad ja tegutsemise korra ettevalmistustööde käigus ja katse ajal ning määrab urgude alale sisenemise korra ning tingimused; b) vajadusel tuleb enne katse algust korraldada liigse vee äravool (avada tammid); c) urgudele lähenetakse vaikselt, et vältida ulukite enneaegset põgenemist.

4.2. Koprajahi iseärasused võrreldes teistele ulukitele peetava urujahiga

4.2.1 Keerukates ja keskmise keerukusega urgudes on kobrastel võimalik sukelduda veealustesse käikudesse, kus uluk jääb koerale kättesaamatuks.

4.2.2. Tuleb arvestada, et vees olev kobras on ujuvale koerale ohtlik ja võib koera vigastada.

4.2.3 Ohutuse huvides on katsel lubatud kohtuniku loal keerukates ja vesilukuga urgudes koera abistada, rajades täiendavaid sissepääse vesilukus olevale koprale juurde pääsemiseks.

4.2.4. Koera välja aetud ja vette sukeldunud kopra väljaajamiseks võivad abilised urgude peal trampida.

4.3. Katseid korraldatakse urgudes, millel on vähemalt kaks väljapääsu või ühe väljapääsuga hargnevate käikudega

urgudes, kus väljapääs avaneb vette enne vee alla laskmist.

4.4. Urgude erinev raskusaste mõjutab märgatavalt jahikatse tulemuse hindamist, mistõttu määratletakse katsetamise eel uru raskuskategooria, mida vajadusel korrigeeritakse katse ajal.

4.5. Urud liigitatakse kolme raskuskategooriasse:

● keerukad urud;

● keskmise keerukusega urud;

● lihtsad urud.

Uru raskusaste määratakse ja fikseeritakse katse protokollis pärast katse sooritamist.

4.6. Klassifitseerimise üldpõhimõte: raskuskategooria ja väljapääsude arv Keerukad urud

● Urud turbasel alal, alumised urud vee all, nn vesilukkudega urud (väljapääse viis ja enam).

● Urud mineraalmaal, mille juurde kuulub kuhilpesa, alumised käigud vee all (väljapääse viis ja enam).

Keskmise keerukusega urud

● Urud, mille juurde kuulub kuhilpesa mineraalmaal läbimõõduga üle kahe meetri, osa alumisi väljapääse osaliselt vee all (väljapääse viis ja enam).

● Urud mineraalmaal kraavikaldas, oru või jääraku kaldas. Käikude üldpikkus kümme või enam meetrit (väljapääse kolm–viis).

Lihtsad urud

● Urud mineraalmaal kraavikaldas, oru või jääraku kaldas. Urgude üldpikkus kuni kümme meetrit (väljapääse kolm–viis).

5. Katsetamise käik

5.1. Katse algul tutvustab kohtunik eksami käiku ja eeskirja.

5.2. Katse kestus on kuni kolm tundi. Koer peab hindamiseks töötama vähemalt 15 minutit. Kui kobras põgeneb ilma koera olulise sekkumiseta (üheselt mõistetavat tööd), siis jätkatakse katset.

5.3. Töötamise katkestamise üldaja hulka ei arvestata aega, mida koer kulutab janu kustutamiseks, loomulike tarvete rahuldamiseks või väljub urust nn jahutamiseks.

6. Töötamine koprale

6.1. Koerajuht vabastab koera kohtuniku vaikse märguande peale kohtuniku määratud kohas.

6.2. Lõast ja kaelarihmast vabastatud koer peab hakkama tegema kindlaks kopra asukohta, sisenedes urgu või andes urulael või kuhilpesal kraapimisega märku kohast, kuhu on vaja teha koerale urgu sisenemiseks avaus.

6.3. Kui koer väljub tööle hakkamata viie minuti jooksul urust, võib koerajuht teda suunata teisi urgusid kontrollima ja vajadusel kaevata koos abilistega koera jaoks täiendavaid sisenemisavasid urgudesse.

6.4. Kui koera sisenemisel urgu alustab kobras liikumist, peab koer talle kiiresti lähenema, teda visalt jälitama ja aktiivse haukumisega sundima lühima aja jooksul urust väljuma või vette sukelduma.

6.5. Kui kobras hakkab mingis urusüsteemi osas ennast kaitsma, peab koer järelejätmatult haukudes ja töötades sundima kobrast urust väljuma või vette sukelduma. Kui vastane on kobras, kes peatub tupikus nii, et koer teda välja ajada ei suuda, peab koer vähemalt kümme minutit töötama kuni jahimeeste abi saabumiseni.

6.6. Koprajahi eripära: veega üleujutatud urgudes võib kobras varjuda vesiluku taha või sukelduda. Sel ajal võib koer haukumise katkestada. Uluki sukeldumisest tingitud töö katkemine on loomulik, koer võib urust väljuda ja otsida aktiivselt muid võimalusi koprale ligipääsuks.

6.7. Urust väljunud ja kahvadest pääsenud põgenevat kobrast võib küttida selleks määratud isik, pidades kinni ohutusnõuetest. Kui urgudes paikneb rohkem kopraid, siis positiivse töö korral koerale teist tööd ei anta.

6.8. Üldjuhul koera samal päeval teistes urgudes ei katsetata. Kui aga kohtunikul mingitel põhjustel polnud võimalik esimeses urus koera tööd lõplikult hinnata, võib koera katsetada samal päeval teistes urgudes.

6.9. Koera hindamise lõpetamisest annab märku kohtunik.

7. Hindamine

Hinnatakse: sooritanud (suurepärane, väga hea, hea) või mitte sooritanud. Protokolli kirjutatakse koera töö täpsem kirjeldus.

7.1. Urutöö hindamine

Hinnatakse järgmisi tööelemente:

1) otsing – koera võime otsida kobras üles suure huviga, energiliselt ja kiiresti. Nii maa peal kui ka urus;

2) jälitamine – koera võime jälitada kobrast mööda uru käike nii kindlalt ja kiiresti, et kobras on sunnitud võimalikult lühikese aja jooksul urust väljuma;

3) julgus ja hasartsus – koera omadus ajada kobrast nii, et töö lõpeb kopra urust väljaajamisega; koer haugub kurjalt kopra peale ega karda tema rünnakuid ning põikleb oskuslikult kopra rünnakute eest;

4) visadus – katkematu, püsiv, vastupidav ja tõrkumatu töötamine kogu katse vältel;

5) hääl – tugev, kaugele kostuv, tõule omase tämbriga. 7.2. Koera jahiomaduste hindamise näitajad ja normatiivid 7.2.1. Otsing ja jälitamine

1. Suurepärane – kui koer pärast lõast vabastamist hakkab intensiivselt, suure huviga otsima, leiab iseseisvalt üles kopra varjekoha, siseneb urgu ja hakkab energiliselt tööle.

2. Hea – kui koer vajab käsklust urgu sisenemiseks, innustamist, kuid hakkab tööle. Töötamise ajal väljub koer aeg-ajalt urust, ei jälita energiliselt, pöördub urgu tagasi.

3. Rahuldav – kui koer vajab urgu sisenemisel kahekolmekordset käsklust, innustamist. Jälitamisel väljub koer korduvalt urust, läheb tagasi viivitusega, peab kopra üles leidma.

7.2.2. Julgus ja hasartsus

1. Suurepärane – kui koer töötab koprale kartmatult ja

hasartselt ning olles loomaga vahetus kontaktis sunnib teda pärast töö alustamist urust väljuma. Kopra väljudes jälitab hasartselt kopra tabamiseni (kinni püüdmiseni).

2. Hea – kui koeral läheb aega, et sundida kobrast väljuma või vesilukku sukelduma, väljub korduvalt, otsides teist lähenemist, jääb urus haukudes koprast kaugele.

3. Rahuldav – kui koer katkestab korduvalt töö, käies väljas, töötamisel hoiab kopraga distantsi, ei tööta aktiivselt, kuid töö on positiivne.

7.2.3. Visadus

1. Suurepärane – kui koer töötab iseseisvalt, katkematult, püsivalt ja tõrkumatult kogu katsetamise aja.

2. Hea – katkestab töö kaks korda või enam, kuid siseneb iseseisvalt urgu, töötab iseseisvalt.

3. Rahuldav – katkestab töö rohkem kui kahel korral, vajab uuesti sisenemiseks käsklust, kuid töö on positiivne.

8. Koera töö jäetakse hindamata (mitterahuldav töö), kui

1) koer ei allu käskudele või on agressiivne inimeste vastu;

2) koer ei leia kahe tunni jooksul kobrast või ei aja kobrast urust välja;

3) mis tahes töötamise staadiumis ei jätka koer katkestatud tööd kümne minuti möödudes.

4) Katsetamine lõpetatakse, kui: a) pärast urgu sisenemist ei alusta koer tööd 15 minuti jooksul ja jääb urgu; b) kui koerajuht ei täida kohtuniku või vastutava korraldaja korraldusi.

5) Koera töö jäetakse hindamata, kui kohtunik mingil põhjusel ei saa hinnata koera töö kõiki elemente. Selle hulka kuuluvad juhud, kui koera töö katkestavad kopra tekitatud vigastused.

9. Rakendussätted 9.1. Tulenevalt katse unikaalsusest antakse jahikatsekohtuniku taotlusel selle jahikatse hindamispädevus nendele käesolevat jahikatset välja töötanud jahikatsekohtunikele, kellel on varasemast muudele katsetele kehtivad jahikatsekohtuniku õigused ilma eksamisoorituseta.

VALVA KODUS!

Uus ajujahihooaeg on ukse ees ja selleks valmistudes tasuks uuen dada ka jahikoera varustust. Huntloci jälgimislahendust arendades kuuleme klientidelt, et kuigi jahil on koer omanikule äpist nähtav, kipub ta tihti ära kaduma kodust. Oleme loonud erinevaid võimalusi, kuidas Huntloci seadmega valvata lemmikut ka koduaias.

Huntloci äpiga on võimalik valvata koera virtuaalse aedikuga. Omanik saab telefonis luua endale sobiva suurusega aediku kodu ümber. Kui jälgimisseadmega koer alalt väljub, annab äpp sellest oma nikule märku. Lisaks on võimalik jooksus koerale äpi abil helistada ja käsklusi jagada või ümbrust kuulata.

Veelgi mugavamaks valveks on Doglo mobiiliäpp, mis on tasuta kasutamiseks kõigile, kellel on Huntloci jälgimisseade. Doglo äpp on Huntloci äpi lihtsustatud versioon, millega saab koera mugavalt valvata. Doglo äpi üks eeliseid on koera asukoha jagamine nelja pereliikmega. Doglo äpiga saavad kuni viis inimest lemmikut jälgida, virtuaalse aediku luua ja ka koerale helistada.

Otepää jahimehe ja Huntloci pikaajalise kliendi hagijas otsustas ühel hilisõhtul minna kitse taga ajama. Õnneks kasutab jahimees koera valveks kodus ka Doglo äppi ja hoiab seadet kogu aeg looma kaelas. Virtuaalne aedik andis põgenikust kiiresti märku. Ööpimedas oli hagija leidmine kindlasti lihtsam tänu Huntloci seadmele koera kaelas ja Doglo äpile.

Huntloc soovitab kõigil jahimeestel jälgida Huntlocist koera jahil ja valvata lemmikut kodus Doglo äpiga.

Huntloci jälgimisseadmega koer on nähtav nii jahil kui ka kodus.

seadistub ise pilte ja videosi saatma ja kaamera tarkvara

pea metsa minema,

käib läbi Äppi

võimsam antenn 33MPix fotod 1080p heliga videod saadab videosi saadab pilte Test ja Format nupp GPS sisse lülitatud

See toimus siiski –40. jahimeeste kokkutulek!

Raplamaal

TEKST JAANUS VAIKSOO

FOTOD ANDRA HAMBURG, TAIVO SPITSÕN, TAAVI MÖLLER, JAANUS VAIKSOO

K ahel eelmisel aastal rik kus koroonapandeemia jahimeeste traditsiooni lise suvise peo. Aga nagu öeldakse, haigused ei käi kive ega kände mööda, vaid ikka inimesi pidi. Nüüd siis lõpuks peeti juuli teisel nädalavahetusel juubelihõngulist kokkutulekut.

Sõõm värsket õhku

Toosikannu on jahimeestele tuttav paik, siin toimusid kokkutulekud ka aastatel 2013, 2014 ja 2017. Siin on olemas kõik

suurürituse korraldamise võimalused alates laagriplatsidest, pesemisvõima lustest ja toitlustamisest, lõpetades lasketiirude, suure lava, kaubatänava ja staabihoonega. Nii oli ka sel aastal Toosikannu ikkagi kindla peale minek, sest mine sa seda salakavalat viirust jälle tea … Aga kokkutulek toimus ja vabanemise rõõmu oli inimeste nägu delt igal sammul näha.

„Jahimeeste kogukonnale on 40. kokkutulek justkui sõõm värsket õhku pärast kaht koroona-aastat,“ ütles EJS-i president Margus Puust reede

Sealt nad tulevad kogu väega!

õhtul kokkutulekut avades. „Ükski veebikoosolek ei asenda vahetut suhtle mist. Nautigem siis seda kolme päeva!“

Ent loomulikult varjutas ka jahi meeste pidu Venemaa julm agressioon Ukrainas. „Me ei tohi hetkekski unus tada, et Ukrainas võideldakse ka meie vabaduse eest,“ peatus Puust eraldi Ukraina sõjal. „Kinnitan kõigi Eesti jahimeeste nimel, et jätkame Ukraina abistamist kõikvõimalike vahenditega, olgu need lihakonservid, autod või raadiosaatjad. Jahimehed on juba kord looduseinimesed ja jahipidamise kaudu on jahimeestel oma jahimaadega eriline side. See aga on tekitanud neis ka suurema soovi kõike seda kaitsta. Oleme rääkinud viimasel ajal kaitse liidu ülemaga meie kaitsevõimest. Sõda Ukrainas on näidanud, et lisaks riigi kaitsevõimele on väga oluline kodanike kaasalöömine kodumaa kaitsel. Paljud meie jahimehed on kaitseliidu liikmed, meil on koostööleping kaitseliiduga ja kutsun üles seda koostööd veelgi tihendama.“

Kokkutulekule olid tulnud jahimehi tervitama Türi vallavanem Ele Enn, riigikogu liige ja jahinduse toetusrühma juht Riho Breivel ning maaeluminister Urmas Kruuse.

Kuhu jäid jahijutud?

Pärast pidulikku lipuheiskamist kogu nes rahvas suurde telki jälgima taidlus võistlust, mis oli mõeldud võistlusprogrammis esimeseks etteasteks ja reedeõhtuseks meelelahutuseks.

Algusaegadest peale on jahijuttude rääkimine ja väike näitemäng sinna juurde olnud kokkutulekute lahutamatu osa, mida publik ootab ja naudib. Nüüd oli aga taidlusele end üles andnud vaid 12 seltsi. Kahjuks tuleb kohe öelda, et selli sel kujul on võistluse formaat paraku vist maha käinud. Pärnumaa jahimeeste liit esines oma tuntud headuses, neile sekundeerisid vaimukalt Harju jahindusklubi ja Ida-Viru jahimeeste selts.

Taidluse esiosa kannatas vaatamist, kuid mitu seltsi olid tulnud mütsiga lööma, aeti lihtsalt pikalt juttu, millel polnud saba ega sarvi või rääkis mees hambutuid anekdoote, mille olematu seos jahindusega pani kukalt kratsima. Hiljaaegu surnud maailmakuulus ing lise lavastaja Peter Brook on öelnud raamatus „Tühi ruum“, et teater algab siis, kui näitleja kõnnib üle lava ja pub lik saalis vaatab. Paraku aga jääb jahi meeste kokkutulekul esinemiseks sel lest veidi väheks, et publikut sellise eksperimentaalsusega võluda. Ehk on

Kokkutulek linnulennult.

Kokkutuleku avasid (paremalt) Türi vallavanem Ele Enn, EJS-i president Margus Puust, maaeluminister Urmas Kruuse ja EJS-i tegevjuht Tõnis Korts.

nüüd aeg pöörduda tagasi vana hea jahijutu juurde? Igal juhul mõtlemise koht edaspidiseks.

Mõnusas meeleolus vahelduva pilvisusega Kokkutuleku teine päev möödus ilma mõttes vahelduva pilvisusega, kuid rah vas nautis olusid. Vaatamist ja tegevust jagus igale maitsele, suurtele ja väikes tele. Tõesti kiiduväärt on, et jahinaised

olid lastealal korraldanud mitmekesist ja huvitavat tegevust kogu perele, sealsamas toimetasid agaralt lastele juba tuttav Studio Viridis ja Muraste looduskool.

Vibuküttide vennaskond eesotsas Euroopa värske meistri Rita-Anette Kohavaga kutsus üles proovima plokkvibu täpsust. Vibukütid demonstreerisid, kui kindel on küttida vibuga kobrast, sest noole külge kinnitatud tamiil ei lase saagil kaotsi minna.

Igihaljas Ivo Linna jahimeeste kokkutulekul.

Pärnumaa jahimehed lustisid taidluses täiega.

EJS-I TEGEVJUHT TÕNIS KORTS

Väikestele vihmahoogudele vaatamata oli kokkutulekul ilus ilm ja viimasel päeval lõõskas lausa päike. Sel aastal osales ligi 4500 inimest. Kokkutuleku moto oli aasta teema „Väär tusta jahisaaki!“. See läbis võistlusi ja muud tegevust ning väljendus ka auhindades.

Väärtusta jahisaaki!

Vibuküttide lähedal grillikojas korral das näitliku kopratöötoa karusnahka dest tooteid valmistava Leedu firma Carolinakmit esindaja Saulius Kmitas. Ta näitas õigeid töövõtteid, kuidas kobrast nahastada, puhastada, nahka soolata ja säilitada. Hästi töödeldud kopranahk on väga ilus, vastupidav ja kvaliteetne, lausa patt oleks sellist materjali mitte kasutada.

Väärtusta jahisaaki! Leedulane Saulius Kmitas (keskel) näitas huvilistele, kuidas kasutada karusnahku.

Eks ole ka EJS-i selle aasta teema „Väärtusta jahisaaki!“, et kõik, mida metsast kütime, saaks ka tervenisti tar vitatud.

Töötoa teises pooles tutvustas Saulius Kmitas nende firmas karus nahkadest (kobras, hunt, rebane, kährik jt) nii meestele kui ka naistele valmistatud veste, mütse, kindaid jm. Grillikoda oli huvilistest tulvil. Üritust juhtinud Andres Lillemäe sai mehelt lubaduse, et too tuleb sügisel EJS-i tegema karusnahkade kasutamise pikemat koolitust ja korraldab Eestis ka karusnahkade kokkuostu.

Keskpäevatund juhatusega

Laupäeva lõunaks kutsus EJS-i juhatus jahimehed peatelki aru pidama. Räägiti tõsistel teemadel, sest aeg surub peale, et jahimaade kasutusõiguse lepingud saaksid õigel ajal sõlmitud.

Priit Vahtramäe peatus pikemalt põdrapopulatsiooni seisundil ja küttimiskvootidel. Jahimeestel on peal metsaomanike surve küttida rohkem põtru, seetõttu on väga oluline, et iga selts teaks võimalikult täpselt, kui suur on põtrade arvukus nende jahipiirkonnas. „Me peame küttimist tagasi tõmbama

Kutsemitmevõistlus. Hiidlased meenutavad vanu aegu, kuidas käis telgi püstitamine.

ja küttima struktuurselt,“ kordas Vahtramäe varem mitu korda välja öel dud mõtet. „Tuleb säilitada seegi, mis meil on. Katsume jääda 4000–4500 põdra küttimise vahemikku.“

Kutsemitmevõistlus Kutsemitmevõistluses pandi proovile jahimeeste teadmised, oskused ja meeskonnavaim. Peakohtunik Peeter Hussar oli nuputanud ümber järve kul geva võistlusraja: tuli püstitada vana aegne telk, tunda ära mõned koljud ja linnutiivad, hinnata sokusarvede kaalu, mõõta silmaga üle järve oleva kopra kaugust, siduda paar jahimeestele

Laskmise finaal on alanud.

Jahisarvemängijad, meie jahikultuuri hoidjad.

vajalikku sõlme ning kõndida üle purde.

Kõige tugevamat meeskonnavaimu ilmutas Saarte jahimeeste selts, neile järg nesid Valgamaa ja Ida-Viru jahimehed.

Põdrapeibutamine ja põdravedu

Meie hirvepeibutajate edukas esine mine kahel viimasel EM-il on tublisti suurendanud publiku huvi ulukite peibutamise vastu. Kokkutuleku võist lusala oli põdrapeibutamine. Võistlejad pidid esitama noorema ja vanema põdrapulli ning põdralehma häält jooksuajal, lisaks etendama peibutaja käitumist peibutamisel. Osalejaid oli 17. Parima tulemuse said Mait Mägi individuaalvõistlejana ja Vääna jahi mees Raido Raud. Lisavoorus kuulutati võitjaks Raido Raud, kellele oli see suur üllatus.

Raido on küll tegelenud põdrapeibu tamisega viimased viis aastat, kuid üks nes enda huvist. „Hakkasin ise otsima ja uurima, vaatasin videoid ja siis käisin metsas ning proovisin. Aga võistlustel olen küll elus esimest korda. Mõtlesin lihtsalt, et peaks kokkutulekul osalema, sest võib-olla oma seltsist oskan tõesti kõige paremini peibutada. Metsas olles on mitu korda õnnestunud peibutada põder väga lähedale ja olen neid hetki ise ka filminud. Peibutamisel on vaja eelkõige matkimisoskust, peab jätma meelde, milline hääl on. Peibutamises on ju nii palju nüansse, mida kõike peab arvestama. Võit tuli mulle üllatu sena, vaatasin, et siin on profid koos, ei arvanud tõesti, et mul nii hästi läheb.“

Kui põder kütitud, siis tuleb see met sast välja vedada. Kuus kuueliikmelist võistkonda julges panna oma võimed proovile, et „põder“ aja peale välja siku tada. Põdraks oli aga vana nõukogude aegne raudruun GAZ-66. Kui Puhja mehed alustuseks 31 sekundiga vägeva aja teistele ette panid, tundus

Meie hirvepeibutajate edukas esinemine kahel viimasel EM-il on tublisti suurendanud publiku huvi ulukite peibutamise vastu.

Kõik on kontrolli all. Järvamaa võistkond kutsemitmevõistlusel. Vasakult Asko Osula, Kaido Kattai, Tanel Vaks, Jaanus Pikas.

Juhtide võistlus pakkus pinget ja draamat algusest lõpuni. Hiiumaa jahinaised viktoriinil. Vasakult Anu Sarapuu, Kairit Kiin ja Reelika Ojatamm.

kõrvaltvaatajale, et seda on üsna võimatu üle lüüa. Nii ei arvanud aga järgnevad võistkonnad. Põlva jõujahimehed said hakkama poole kiire mini: aeg 14,94, teise koha tõmbas välja Järvamaa (18,38) ja kolmanda Kehtna (20,37).

Hea teada, kus kandis tugevamad põdravedajad elavad, põdrajahihooajal võib naabritel neid abiks vaja minna.

Kes võidab?

Pühapäevahommikuse juhtide võist luse oli ette valmistanud peakohtunik Urmo Sitsi. Kaks aerutajat istusid koos oma klubi juhiga kanuusse, ees valgus kindlad prillid. Juhil puudus omakorda aer, tema pidi suunama oma pimedad jahimehed õigele kursile, kes üritasid siis aerutada ümber kahe poi.

Võimalus pöörata üldvõit enda kasuks oli koguni mitmel võistkonnal, see lisas võistlusele kõvasti pinget ja dramaatikat. Küllap suurim ebaõnn tabas üldvõidule väga lähedal olnud Ida-Viru jahimehi, kelle kanuu veidi enne finišit põhja vajus ja mehed üle tasid lõpujoone ujudes.

Lisaks sellel lõi võistlus lõpuprotokolli sedavõrd segi, et enne autasustamistseremooniat rahvale head meeleolu looma tulnud Jarek Kasar veetis laval märksa kauem aega, kui oli kavas, sest kohtunikud arvutasid pingsalt punkte. Rahval polnud selle vastu vähimatki, Kasari vaimukas huumor, lõikav iroonia ja nauditav muusika sobis suurepäraselt kokkutuleku viimase päeva hilishom mikusse.

Lastealal jätkus tegevust kogu perele.

Põlvamaa jahimehed on kõige tugevamad põdravedajad.

EJS-i suveniirimeister Rimon kokkutulekul.

Viktoriin toob alati kohale täismaja.

Tartu jahindusklubi –kokkutuleku võitja!

Sedapuhku oli üldvõitja ja esikolmiku väljaselgitamine nõnda tasavägine, et esialgsed tulemused vaadati pärast kokkutuleku lõpetamist veel kord üle. See muutis ka üldjärjestust.

Üks oli aga selge juba autasustamisel: 40. jahimeeste kokkutuleku üldvõitja oli Tartu jahindusklubi, kes sai kokku tuleku peasponsorilt Linnamäe Liha tööstuselt auhinnaks haagiskäru koos

Saarlaste võidurõõm: nemad on parimad kutsemeistrid!

Kokkutuleku peakorraldaja Kuusk OÜ tiim: Indrek Sander, Aivar Kuusk, Kristin Kurtna.

KALLE KASK KIIRABIBRIGAADIST ENNETAJA.EE

Kokkutulekupäevad möödusid suurepäraselt, arvestades seltskonna suurust. Kokkuvõttes võib öelda, et suhteli selt suur rahu ja vaikus, mis siin oli, on minu jaoks täielik müstika. Olin enam kui kindel, et öösel hakkavad ikka väikesed aktsioonid, aga seda peaaegu polnud.

Päev läbi oli muidugi tegemist: plaastrid, peavalu, kõhuvalud, aga midagi sellist, mis oleks pannud tõsiselt muretsema, õnneks ei olnud. Inimeste arvu silmas pida des tõesti ainult kiidusõnad: osati väga hästi käituda. Olin halvemaks valmis, selleks oli meil kohal ka kaks autot, pidime arvestama, et vahemaa lähima tugipunktiga Türil oli paariküm mend kilomeetrit.

Olime jahimeeste kokkutule kul esimest korda. Hommikuti andis meile tööd inimeste vastutustundlik käitumine ehk alkomeetri kasutamine. Meil oli ka väike korjanduskarp, et saadud raha annetada organisatsioonile, kes tegeleb mets loomade kaitse ja hoidmisega.

Jahimeestelt kiirabibrigaadi Ennetaja.ee korjanduskarpi kokkutulekul kogutud 467,60 eurot andis EJS-i esindus 14. juulil üle MTÜ-le Aasta Loom. „Täname südamest kõiki jahimehi, kes kokkutulekul heategevuseks raha andsid. Tulu läheb igati asja ette varsti algava ja koos lätlastega korral datava karuaasta fotovõistluse korralduse kulude katmiseks,“ selgitas MTÜ Aasta Loom eest vedaja Helen Arusoo.

Kiirabibrigaad Ennetaja.ee kogus jahimeeste kokkutulekul alkomeetrisse puhumise eest heategevuseks raha. Nende soov ja tingimus oli, et annetatud raha antakse üle organi satsioonile, kes tegeleb mets loomade kaitse ja hoidmisega.

Lootuses ja usus paremasse maailma. Kohtumiseni järgmisel kokkutulekul!

suurulukiväljaveo kelguga. Teisele kohale tõusis pärast punktitabeli korri geerimist Kehtna jahindusklubi ja kol manda koha sai Saarte jahimeeste selts. Mõlemale auhinnaks Rannarootsi välja pandud haagiskäru. Esikolmikust lan ges välja Ida-Viru jahimeeste selts (auhinnaks kinkekaardid Olerexilt), kes ihkab kindlasti aasta pärast võtta kodu seinte toetusel revanši.

Lootuses ja usus paremasse maailma toimub Eesti jahimeeste 41. kokkutulek järgmisel suvel Ida-Virumaal.

Kokkutulekut aitasid korraldada peasponsor Linnamäe Lihatööstus, sponsorid Rannarootsi, Olerex, Viru Valge, A le Coq, Jägermeister, toetajad Saare Uluk, Anome, Veikand, Vipis, Maitseained.ee, Otolux, Adavere Meat, Schotter, Jaanikese Jahindus, Premia ja Toyota.

Suur tänu kõigile toetajatele, kohtu nikele ja korraldajatele!

Vääna jahimehed tunnevad rõõmu, et nende seltsis on kõige parem põdrapeibutaja Raido Raud (paremalt neljas).

Kokkutuleku üldvõitja Tartu jahindusklubi Linnamäe Lihatööstuse peaauhinnaga.

TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO

JUUBELIMESS RIIHIMÄEL

Üle nelja aasta toimus Soomes Riihimäel taas traditsiooniline rahvusvaheline loodusmess Erämessut, mis on Eesti jahimeeste hulgas populaarne ja oodatud.

E simene mess toimus juba 50 aasta eest, 1972. Soom lastele on aktiivne puhkus looduses elu lahutamatu osa ja siin on põhjanaabrid meile alati eeskujuks ning suunanäita jaks. Mess hõlmab põhiliselt nelja vald konda: jahindus, kalastus, matkamine ja loodusvaatlused. Lisaks kõikvõimalikele ettevõtetele, firmadele ja käsitöömeistri tele, kes tutvustavad huvilistele oma kaupa ja viimase aja innovaatilisi tooteid, toimuvad messil nelja päeva jooksul töö toad, esitlused ja kohtumised oma ala parimate asjatundjatega.

Esimese loodusmessi patroon oli Soome tollane president Urho Kekkonen,

Kõige suure mat huvi pakuvad messil loomulikult jahirelvad.

Soome taksider mistide väljapanek.

tänavuse juubelimessi patroon oli taas riigi president, Sauli Niinistö.

Eesti jahimeeste selts (EJS) korraldas ka tänavu jahimeestele messi ühiskülastuse: 10. juunil sõitis 40 huvilist Riihimäele. Ilm oli loodusmessi jaoks nagu loodud: päikest, vahelduvalt pilvi ja pisut jahutavat tuult. Jahinduse poolt veab messil aktiivselt Soome jahimeeste liit (Suomen Metsäsätäjäliitto), kellega EJS-il on hea koostöö. Ka seekord kohtus EJS-i loodushariduse pro jektijuht Peeter Hussar Soome JL-i büroo juhi Teemu Simeniuse, noorsootöö juhi Elina Mäkelä ja jahilaskmise koordinaatori Jussi Partaneninga. Peamine arutlusteema oli ühiste lastelaagrite korraldamine koos töös Põhjamaadega.

Hanna Nore tutvustamas messil oma käsiraamatut „Nahan jäljillä“.

Riihimäe messi lastenurk.

Ilma turgutava pannukahvi’ta ei möödu Soomes ükski üritus.

Pardipeibutaja.

Soome

tutvustavad aktiivselt rahvale ulukinahkade väärtust.

Lõkkel küpsetatud lõhe – Soome rahvusköök.

EJS-i tänavuse aasta teema on „Väär tusta jahisaaki!“, sestap oli Eesti Jahimehe ajakirjal huvitav kohtumine Hanna Norega, kes juba 20 aastat on tegelenud loodusliku nahaparkimise, nahatöötlemise ja rahvusliku käsitööga, korraldades ka koolitusi Soomes ja välismaal. Messil tut vustas Hanna Nore oma hiljuti ilmunud mahukat käsiraamatut „Naha jälgedes: metsa ununenud aarded“ („Nahan jäljillä. Metsän unohdetut aarteet“). Nagu pealkiri vihjab, on Soomes sarnased probleemid nagu Eestis. Ühiskondlike suundumuste tõttu ei väärtustata enam kvaliteetset ja vastupidavat ulukinahka. Karusnahaga tegelemine ei motiveeri jahimehi, sest see on väga töömahukas. Ulukinahkade nülgi mine, järeltöötlus, kuivatamine ja parki mine nõuab palju aega, ent tasu selle eest on pea olematu. Hanna Nore püüab koos mõttekaaslastega kujundada ulukinahka dele uut positiivset mainet.

Staadionil esitleti jahimeestele linnu koerte ja karukoerte tööd. Soome jahi meeste liidu laval tutvustati pardipeibu tusvilesid. Peatelgis oli üleval trofee- ja taksidermianäitus. Venemaa agressiooni taustal Ukrainas on Soomes selgelt kasva nud inimeste huvi riigikaitse vastu. See hakkas ka messil kohe silma. Nii näiteks oli seal väljas soomusbrigaad oma telgiga, esines sõduriansambel ja Soome reservis tide liit oli üles pannud silmatorkava üles kutse: maad võib kaitsta mees või naine, aga mitte kõrvaltvaataja.

Eesti jahimehed jäid messiga igati rahule. Paljud sõitsid Riihimäele juba mitmendat korda, kuid ikka leiti siit kõik võimalikku vajalikku ja huvitavat kraami, millega oma jahivarustust täiendada. Soomlased on kõvad kütid ja meistrimehed ning nende kogemust ja kvaliteeti tasub usaldada.

Linnukoerad jahimessil.

Soome seppade pussnugade valik on kadestamisväärselt rikkalik.

Eesti jahimehed Riihimäe messil.

Vanemast jahindusest PETSERIMAAL

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Eesti Vabariigi koosseisus enam Petseri maakonda ei ole. Küll oli see aga Eestis aastail 1920–1944.

Tartu rahulepinguga liideti 2. veebruaril 1920 Petseri linn koos suuremate asu late Irboska ja Lauraga Eesti Vabariigiga. Algul oli selles piirkonnas endise Pihkva kuber mangu neli suurt valda: Lobotka, Irboska, Petseri ja Pankjavitsa. Alates 1. septembrist 1922 jagati senised vallad 11 vallaks. Aastal 1922 toimunud rahva loenduse andmeil oli Petserimaal ligi 61 000 elanikku.

Eesti ja Venemaa piiri sundmuutmi sega 23. augustil 1944 arvati suurem osa endisest Petseri maakonnast Vene NFSV koosseisu, ülejäänud osa liideti endise Võru maakonnaga. Kuigi Petserimaa nüüd Eesti riigis enam ei ole, pakub selle piirkonna jahindus siiski ajaloolist huvi.

Vene mõisad

Sakslased vallutasid 13. sajandi esime sel veerandil eestlaste muud alad, kuid Petserimaa jäi Pihkva vürstkonda. See

pärast polnud seal ka nn saksatüüpi mõisaid. Olid üksikud nn Vene tüüpi mõisad. Kui pidada kõiki 200 tiinust (1 tiin = 1,09 ha) suuremaid maaüksusi mõisateks, oleks Petserimaal kokku 15 mõisat.

Pihkva kubermangu endistel mõisnikel oli väga moes ratsajaht koertega jänestele ja rebastele. Jahi avamine oli pidulik sündmus, see toimus 5.–10. septembri paiku. Ka daamid võt sid sageli jahist osa. Jahi lõpus tavaliselt söödi vabas õhus, selleks olid spetsiaal sed toidunõud. Detsembris algas hundijaht, mis toimus püssidega jalgsi metsas liikudes. Lindudest oli üks tähtsam jahiobjekt laanepüü.

Jahiga tegeldi 19. sajandi lõpuaastail ka Vene armees. Nimelt ilmus 21. oktoobril 1886 sõjaministri käskkiri, mille alusel jala- ja ratsaväe väeosades formeeriti jahikomandod. Nende liik meiks tuli määrata füüsiliselt tugevad, hea nägemisega, osavad, algatusvõime lised sõdurid, kes olid tublid laskurid ja

head ratsutajad. Jahikomando ülemaks määrati ohvitser, kellel olid roodukomandöri õigused. Jahivarustuse muretsemiseks lubati kasutada polgus kuni 500 rubla.

Algul ei vabastatud jahikomando liikmeid üldistest õppustest, eriõppu sed toimusid sõdurite vabal ajal. Alates 1891. aastast võimaldati jahikomando dele eriõppusteks kaks päeva nädalas. Eriõppuste ajal harjutati maakoha luuret, sapööritööd, sõude- ja purje paadi juhtimist, suusatamist, tehti pikemaid rännakuid päeval ja öösel. Peale tavaliste laskeharjutuste lasti ka liikuvaid märke.

Jahikomando liikmeile anti täiendavat riietust ja jalanõusid, pikematel rännakutel nähti ette lisatoit. Jalaväes oli jahikomando peamine ülesanne jaht kisk jatele, ratsaväes ratsajaht koertega. Tegeli kult oli jaht lubatud ka teistele loomadele ja lindudele. Jahid pidid olema seostatud luu rega ja maakoha tundmaõppimisega. Jaht riigimetsades oli kogu aasta tasuta.

Karl Soo valiti 1925. aastal kütisalga juhatuse liikmeks.

Karl Järg oli 1922. aastal Petserimaa kütisalga parim laskur.

Paul Listakind oli korduvalt valitud kütisalga revisjonikomisjoni esimeheks.

Jahitunnistused

11. aprillil 1908 ilmus sõjaministri käskkiri, mille põhjal senise jahikomando nimetuse asemel võeti kasu tusele luurekomando. Vene tsaar kinnitas 3. veebruaril 1892 uue jahiseaduse, mis hakkas kehtima sama aasta 1. märtsist. Nimetatud seadus kehtis Venemaa kõigis kubermangudes, Liivimaal, Eestimaal, Doni kasakate valdkonnas ja Kaukaasias.

Lühidalt oleks uue jahiseaduse sisu järgmine: kellelgi ei ole luba jahti pidada ilma tema nimele kirjutatud jahitunnistuseta. Siseministri kinnita tud jahitunnistused annavad maakonna politseiülem või maakonna ülem nii kirjaliku kui ka suusõnalise palve peale. Alla 17 aasta vanustele isikutele antakse jahitunnistus vaid vanemate, vöör mündrite või kuraatorite palvel.

Jahitunnistuse eest tuleb maksta kolm rubla. Tasuta jahitunnistused saa vad metsaametnikud ja jahimeeskonna liikmed (koerapoisid, jäägrid). Nimeta tud jahitunnistus peab igal kütil jahi ajal kaasas olema ja ta peab selle vas tava ametiisiku nõudmisel ette näi tama. See nõue ei kehti röövloomade hävitamiseks korraldatud jahtidel ja

ajujahiks palgatud ajajate kohta. Üldiselt on maaomanikul jahiõigus oma maa piires. Jahiks võõra maa peal on tarvis maaomaniku kirjalikku luba.

Kogu aasta on jaht keelatud põtrade, hirvede,metskitsede emasloomadele ja nende vasikatele ning talledele. Põdra pullidele on jaht keelatud 1. jaanuarist kuni 15. augustini, sokkudele 1. novembrist 1. juunini. Jänesejaht on keelatud 1. veebruarist kuni 1. septembrini, metsise- ja tedrekukkede jaht 15. maist kuni 15. juulini. Kogu aasta on igasuguste püünistega (lingud, paelad, võrgud, lõksud) keelatud püüda metsiseid, tetri, laanepüüsid, põldpüüsid, metskitsi.

Röövloomi ja -linde, samuti hulkuvaid koeri ja kasse võib surmata kogu aasta jook sul. Röövloomadeks on arvatud karu, hunt, rebane, šaakal, mäger, nirk, kärp, saarmas, nugis, ilves, metskass ja orav. Röövlindu deks peetakse kotkad, kullid, harakas, ronk, vares, hakk, pasknäär ja varblased.

Koertega jaht on keelatud 1. märtsist 29. juunini. Sel ajal on lubatud linnu koerte ja hagijate õpetamine ilma püs sita. Jahiseaduse täitmise järelevalvet teevad politsei, metsaametnikud ja met sakorpuse ametnikud.

Omavolilise jahipidamise eest võõra maa peal võidakse määrata trahv viiest kuni 25 rublani. Sama suure trahvi võib määrata küttimisele ilma jahitunnistu seta. Põdra- ja hirvelehmade surma mise eest määratakse trahv 50 rubla, metskitse ja kõigi nende kolme noor loomade eest 25 rubla.

Kaitseliidu kütisalk

Koguteose „Setumaa“ (1928) andmeil elutsesid Petserimaal ulukitena jänes, rebane, orav, saarmas, mäger. Hulku vate loomadena võivad esineda põder ja hunt, paigaloomana metskits. Harva ilmub maakonna piiridesse külalisena metssiga. Pihkva järve ümbruses on rohkesti veelinde: sinikael-, piil-, viu-, soo-, rägapart. Läbilennul on tavalised hall- ja rabahani, samuti laululuik. Tavalised on rohukurvits, tikutaja, metskurvits, tutkas, vesikana.

Eesti Vabariigi algaastail oli jahiorga nisatsioonide asutamine ette nähtud põhiliselt kaitseliidu liinis. Tallinnas toimus 14. veebruaril 1920 vabariiklik kütisalkade esindajate koosolek. Petserimaad esindas seal alamleitnant Toming, kes oma sõnavõtus märkis, et Petseri maakonnas on kaitseliit

alles organiseerimata. Seetõttu ei ole ka kütisalka asutatud.

Petseri maakonna kaitseliidu 1920. aasta tegevusaruandes on märgi tud, et maakonna komandant on alam kapten Hugo Ploomipuu. Aprillis oli jahirühmi juba asutatud. Liikmed olid suuremalt jaolt sõjaväelased. Tartu–Võru rahukogu registreeris 30. juulil 1920 Petseri maakonna kaitseliidu kütisalga põhikirja. Kütisalk asus Petseris, harurühmad olid Lauras, Pankjavitsas, Värskas ja Irboskas. Küti salgal oli 1920. aasta tegevuses sissetulekut 36 874 marka, väljaminekuid kokku 15 441 marka. Jaanuariks 1921 oli ülejääk seega 21 433 marka.

Arhiivis on andmed Petseri maakonna kaitseliidu kütisalga üldkoosoleku kohta 15. jaanuaril 1922. Osa võttis 20 salga liiget. Kütisalga juhatuses olid siis Nikolai Grünthal, Voldemar Leppikov ja Karl Järg, revisjonikomis jonis J. Ehala, Adam Kuhi ja K. Klävin. Liikmemaksudest laekus 1921. aastal 19 540 marka, puhvetist ja klubist 28 356 marka.

Ajalehes Petseri Teataja ilmus 30. novembril 1921 humoorikas lühi

teade „Jahiselts ulualuseta“. Klubi puhvetipidaja on öelnud, et kui selts peaks katsuma sisse nõuda 2% õlle läbimüügisummast, siis mingu ta Kuu peale ruume otsima. Praegu on jahi seltsi teguvõimsamad isikud ametis Kuuga otseühenduse loomisega.

Kütisalga üldkoosolekul 17. veebruaril 1924 tehtud protokolli järgi olid salga tegevuse tulud 1923. aastal 176 591 marka. Kulusid oli 96 019 marka, sellest jahimaade rent 9964 marka ja klaper jahtide korraldamine 11 385 marka. Rahaline ülejääk kokku 80 572 marka.

Ajaleht Kaja kirjutas 6. juulil 1924, et Petseri maakonnanõukogu koosolekul otsustati Petseri maakonna kütiseltsi esimesel rühmal vähendada trahteri maksu 9389 marga võrra.

Kütisalga üldkoosolekust 15. märtsil 1925 võttis osa 35 liiget. Koosoleku juhatajaks valiti Adolf Matteus, tema abiks Karl Järg ja sekretäriks Nikolai Grünthal. Salga tulud olid 1924. aas tal 194 587 marka, kulud 107 655 marka ja ülejääk 86 932 marka. Liik memaks 100 marka otsustati jätta endiseks. Valiti salga uus juhatus ja revisjonikomisjon. Salga asutamisest

oli möödunud viis aastat, seda otsus tati tähistada 24. juunil.

Kütisalgast jahiseltsiks

Hiljem nimetati Petseri maakonna kaitseliidu kütisalk ümber Petseri jahi seltsiks. Selts asus Petseri linnas, selle tegevus hõlmas Petseri- ja Võrumaad. Kohtu- ja siseministeerium registreeris Petseri jahiseltsi 13. augustil 1932.

Mitu kaitseliidu endise kütisalga harurühma muutsid end 1930. aasate alguses iseseisvateks jahiseltsideks.

Irboska kütisalga asutajad olid Vassili Ljubomirski, Osif Stõtsinski, Nikolai Neimann, Vassili Melnikov, Ivan Rostovtsev, Nil Stsekin, Jaan Siile ja Mihail Zujevski. Salga juhatus asus Irboska vallas, tegevuspiirkond oli Irboska, Sehno ja Vilo vallad. Avaldus esitati 12. mail 1931, kohtu- ja siseminis teerium registreeris salga sama aasta 19. mail.

Värska kütiseltsi asutajad olid Rudolf Raag, Nikolai Kalinin ja Paul Aug. Juhatuse asus Järvesuu vallas, tegevuspiirkond oli Petserimaa. Avaldus esitati 7. oktoobril 1931, kohtu ja siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 21. oktoobril.

Meremäe valla jahiseltsi asutajad oli Aleksander Rosenberg, Alfred Rosenberg ja Karl Helstein. Juhatus asus Meremäe vallas Goruska külas, tegevuspiirkond oli Meremäe vald. Avaldus esitati 16. septembril 1933, kohtu- ja siseministeerium registree ris seltsi sama aasta 28. oktoobril.

Laura jahiseltsi asutajad olid Paul Laansoo, Jakob Oja, August Pedel, Harry Berg, Mihkel Kolt ja Jaan Ciemin. Juhatus asus Lauras, tegevuspiirkond oli Petserimaa. Avaldus esitati 13. septembril 1938, sama aasta 29. septembril lükkas

Franz Reidolf oli 1934. aasta jahiseaduse põhiline koostaja.

Nikolai Grünthal oli mitmel aastal Petserimaa kütisalga juhatuse liige.

Hugo Ploomipuu oli esimene Petseri maakonna rahvaväe ja kaitseliidu ülem.

siseministeerium selle tagasi, viidates puudustele põhikirja projektis.

Eesti Vabariigi algaastail kehtisid jahinduses üldjoontes Vene tsaaririigi aegsed seadused. Kõik need olid aga ajast maha jäänud. Nii olid mitme ulukiliigi kaitseajad liiga lühikesed, jahijärelevalve oli nõrk ja trahvid jahieeskirja rikkumise eest liiga väikesed.

Uus jahiseadus

Eesti Vabariigis alustati uue jahiseaduse väljatöötamist juba 1924. aastal, kuid mitmel põhjusel selle kehtestamine venis. Jahiseaduse peamine koostaja oli tolleaegne põllutööministeeriumi metsamajanduse büroo juhataja Franz Reidolf. Jahiseaduse väljatöötamisel kasutati eeskujuna Euroopa 18 riigi asjaomaseid seadusi. Uus jahiseadus jõustus 1. juunist 1934.

Seadus koosnes 60 paragrahvist. Selle järgi kuulus jahipidamise õigus eramaadel maaomanikule vaatamata maa-ala suurusele. Oma maal jahipidamiseks anti omanikule tasuta jahitunnistus kolmeks aastaks. Talu rentnikul jahiõigust ei olnud. Jahipidamise õiguse eramaadel sai edasi anda ainult kirjaliku jahirendilepinguga, mis sõlmiti vähemalt kuueks aastaks. Riigimaadel korraldas jahipidamist põllutööministeerium, kes kinnitas jahipiirkonnad riigimaadel, rendile andis need kohalik metsaülem. Jaht koertega oli keelatud 15. jaanuarist kuni 25. juulini, pardijahil ei tohtinud kasutada hagijaid. Aastail 1935–1940

andis põllutööminister välja hulga jahiseaduse rakendamise määrusi.

Petseri maakonna kaitseliidu küti salga ja Petseri jahiseltsi tegevusest ilmus aeg-ajalt teateid ka ajakirjandu ses. Ajakirjas Eesti Kütt 1922 nr 8–9 on avaldatud lühikirjutis „Laskevõistlused Petseri maakonnas“. Maakondlikud laskevõistlused vint- ja haavlipüssidest peeti 21. mail. Esimese auhinna sai salga kirjatoimetaja K. Järg 143 punk tiga, teise auhinna salga neljanda rühma liige N. Rästa 135 punktiga ja kolmanda auhinna salga laekahoidja N. Grünthal 115 punktiga. Sama aja kirja 1922. aasta nr 10–11 ilmus info, et Tartus toimusid 2. ja 3. septembril üleriigilised kütisalkade laskevõistlu sed. Esikoha saavutas K. Järg Petseri maakonna kütisalgast tagajärjega 55 punkti kuulipüssist ja 35 punkti haavlipüssist – kokku 90 punkti.

Postimees kirjutas 12. detsembril 1934, et Petseri jahiselts korraldas Raakva küla maadel ajujahi, millest võttis osa 37 jahimeest ja 46 ajajat.

Jahisaagiks saadi 17 jänest. Ajalehes Petseri Uudised ilmus 12. aprillil 1935 lühike kirjutis „Jahimehed juubelda vad“. Petseri jahiselts sai neil päevil 15-aastaseks. Seltsi algiduks oli Petseri kaitseliidu kütisalk. Seltsi juhtivate tegelaste hulgas on kogu aeg olnud Karl Järg, keda tuleb pidada seltsi hingeks.

Postimees kirjutas 7. septembril 1937: „Petseri jahiselts korraldas oma liikme tele 5. septembril sokujahi Orava mets konna Soe vahtkonnas. Jahist võttis osa 13 kütti, lasti kaks sokku.“ Sama ajaleht kirjutas 18. jaanuaril 1939, et 15. skp korraldati Satserinnas Valdino metsas, Konst. Jaanimäe jahipiirkonnas ajujaht jänestele, millest võttis osa 15 jahimeest Võrust ja Petserist eesotsas prefekt Karraga. Jahisaagiks langes 39 jänest. Õnnelikumateks küttideks osutusid maa mõõtja A. Dondukov, kes laskis seitse jänest, ja leitnant Riitsaar, kes lõpetas viie haavikuemanda eluküünla.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 tulid jahindusse muudatused. Petseri ajalehes Uus Rada ilmus 29. augustil 1941 teadaanne, et kuni edaspidise korralduseni on jahipidamine keelatud. Selle alla kuulus ka jahikaitse personal. Alla oli kirjutanud kohalik komandant major Wendt. Eestis kehtestati 15. detsembril 1941 Saksa riigi jahiseadus. Jahiorganisatsioonid ei tööta nud, oli võimalus moodustada erajahipiirkondi. Jahitunnistusi andsid välja piirkonnakomissarid. Märtsis 1944 anti jahinduse korraldamise õigu sed üle metsade keskvalitsusele. Peat selt algas Eestis uus okupatsioon.

Oma maal jahipidamiseks anti omanikule tasuta jahitunnistus kolmeks aastaks. Talu rentnikul jahiõigust ei olnud.

Õnnitleme!

Lembit Hensen 60

Sven Võmma 60

Avo Karu 60

Iivar Piirisaar 60 Johannes Niinepuu 60 Ivo Nurms 60

Andrei Kišenja 55

VÄINO LILL 60

Soovime palju õnne ja tugevat tervist!

Jahikaaslased Tihemetsa jahiseltsist

RIHO BREIVEL 70

Soovime palju õnne juhatuse liikmele!

Eesti jahimeeste selts

MARIO SOOTNA 60

Õnnitleme Eesti jahimeeste seltsi endist presidenti!

Eesti jahimeeste selts

ABJA

JAHISELTS

Arno Lend 65

ARE JAHIMEESTE SELTS Kalev Siim 65

HAIMRE

JAHIMEESTE

SELTS

Andres Uustalu 65

HALINGA

JAHIMEESTE SELTS

Tambet Räppo 50

HALLISTE

JAHISELTS

Vladimir Sams 85

HARJU

JAHINDUSKLUBI

Valter Puuström 75 Margus Ameerikas 65

Jaan Uluots 55 Veiko Kirsipuu 50

HIIUMAA

JAHIMEESTE

SELTS

Urmas Alev 70

Tiit Kaerma 70 Enn Remmelg 70 Tiit Randmaa 60 Roland Talvis 65 Raigo Merilaht 55

IDA-VIRU

JAHIMEESTE SELTS

Jukka Parkkinen 75 Riho Breivel 70 Einar Juuse 70 Anton Letšitski 70 Andres Supp 70 Margus Ameerikas 65 Raivo Oja 65 Alexander Trubin 65 Aare Aalja 60 Viljar Hinno 60 Sergei Jakovlev 60 Dmitri Vorobjov 60 Ilmar Illipe 55 Oleg Slivinskiy 50 Hannes Viiber 50

JAHISELTS BUBO

Enn Taru 80

Veikko Parksepp 50

JAHISELTS DIANA

Mario Sootna 60

JAHISELTS GUSTAV

Arne Kask 60

JAHISELTS OTT

Tiit Seer 65

JAHIÜHISTU ELK

Avo Keel 75 Arvi Kirschenberg 65

JUURU

JAHIMEESTE

SELTS

Raivo Riis 65 Andrus Aluve 60

JÕGEVA

JAHIMEESTE ÜHING

Endel Otti 70 Kalev Kurs 65 Tõnu Saarna 65 Margus Fink 55

JÄRVAMAA

JAHINDUSKLUBI

Aarne Eensalu 80 Valeri Masak 65 Leigar Metsalu 55 Aleksei Orlov 60 Marek Reismann 50 Hardi Ulla 50 Riho Breivel 70

KAIU

JAHINDUSKLUBI August Tuisk 70 Ott Ojavee 55

KEHRA JAHISELTS Avo Karu 60

KEHTNA

JAHINDUSKLUBI

Jaanus Kaljula 55 Rando Valdmets 50 Janek Rannamäe 50 Ivo Puhkan 50

KEILA JAHISELTS Rein Kirs 65

KIHELKONNA

JAHIMEESTE SELTS Einar Väli 50

KLUBI TAJASK Pavel Spirenkov 75

KOERU

JAHIMEESTE SELTS

Lembit Arula 85 Kalle Vihtre 65

KOHILA

JAHIMEESTE SELTS Ago Kuur 65 Raul Jaanimägi 60 Meelis Ööpik 55

KOSE JAHISELTS

Hinno Nokkur 75 Rein Tint 70

Peitus laanepüüemandaga. Eesti Metsa eriauhind. Fotograaf Olavi Hiiemäe: „Küll püüdis laanepüüemand end võimalikult märkamatuks teha ja ümbritsevasse loodusesse sulanduda, aga seekord osutus võitjaks ikkagi fotosilm.“

KULLAVERE

JAHIÜHISTU

Jüri Põld 55

KUNDA

JAHINDUSKLUBI

Viktor Loomets 85

LAANE

JAHIMEESTE SELTS

Aaser Mätas 80

Indrek Virunurm 60

LEHOLA JAHISELTS

Jaan Jaska 70

LEIE

JAHIMEESTE SELTS

Priit Kessa 60

Aare Põrk 50

LINNUSE JAHISELTS

Raivo Aeg 60

Argo Kalda 55

LÄÄNEMAA

JAHINDUSKLUBI

Hillar Kruusma 80

Anatoli Marin 75 Viktor Stepin 70

Vladimir Beloussenko 65

Ants Eltmaa 65

Olev Pääsuke 65

Raivo Kert 60

Aleksander Kurkula 55

MAHU

JAHIPIIRKOND OÜ

Anti Peetso 55

MASSIARU

JAHISELTS

Martin Lepik 55

METSASÕBRAD MTÜ

Pavel Spirenkov 75 Igor Karpilo 50

MÄRJAMAA

JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Avo Orgussaar 80

Mati Viska 75

NOAROOTSI

JAHIMEESTE SELTS

Valeri Ševtšenko  65

ORA

JAHISELTS

Andrus Kivine 60

Andrus Teemant 60

PADISE

JAHIMEESTE SELTS

Urmas Vaikla 80 Rein Mõek 70

PALIVERE-PIIRSALU

JAHISELTS

Ülo Heinpalu 75

PÕLTSAMAA

JAHISELTS

Erich Valksaar 90

Oleg Makovei 50 Marek Timm 50

PÕLVA

JAHISELTS

Enn Reinvee 80

Enno Hüva 65 Karl Prükk 65

Hillar Heil 60

Gunnar Kaaleste 60

Toomas Kurvits 60

Ilmar Ploom 60 Ever Ilm 55

Margus Lõiv 55

Toomas Kont 50

Einar Kuld 50

Margus Lehiste 50

Toomas Piho 50

Margo Sirendi 50

Ahti Treier 50

PÄRNUMAA

JAHIMEESTE LIIT

Arvo Pajusalu 85

Lembit Jaakson 80

Jüri Kivirand 80

Ants Tilk 80

Enn Reimann 75

Ilja Terzi 75

Ain Mägi 70

Junor Heinmets 65

Arvo Kaljurand 60

Toomas Lepik 60

Ants Ojamäe 60

Almer Pikkmets 60

Valdur Põld 60

Mati Käär 55

Jaan Viljak 55

Janek Jaansoo 50

Andres Kuru 50

Mairold Mägar 50 Kalju Villota 50

RAHNOJA JAHISELTS

Eeri Kustassoo 65

RAIKKÜLA JAHISELTS

Taavo Altmets 75

RAPLA VALLA JAHISELTS

Anatoli Svadkovski 65 Jaak Müürsepp 60

Argo Kalda 55 Janek Rannamäe 50

RAKVERE

JAHINDUSKLUBI Kaido Karuks 80

Alfred Heinzel 75 Raivo Luukas 75 Hannes Nõlvak 75 Ando Uusküla 75 Peeter Heinla 70 Ivo Sepp 70 Tõnu Krooben 65 Viktor Kull 65 Raivo Kümnik 50 Meelis Mittendorf 55 Rauno Rannaste 50 Raldi Vellau 50 Hannes Viiber 50

RIMMU KÜTID

Aivar Must 60

SAARE EPT

JAHISELTS

Harri Voksepp 65 Viljar Aeg 50

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Enn Rettau 85

Vello Sepp 85

Heimar Kuusk 80

Tiit Kõuhkna 80 Villi Lepik 80 Raul Raun 80

Karli Keerd 75

Jüri Kongas 70

Vladimir Soidla 70

Lembit Uustulnd 70

Veljo Albert 65

Raivo Aeg 60

Veljo Jalak 60

Gunnar Pihl 60

Meelis Kaare 55

Joonas Kaev 50

Andres Brant 55

Riho Kilumets 55

Urmas Laaneväli 55

Priit Lopato 55

Aller Sirp 55

Ivo Puhkan 50

Margus Roosalu 50

Aivar Saagpakk 50

SINIALLIKA

JAHISELTS

Veljo Mäenurm 50

SUISLEPA

JAHISELTS

Riho Hint 65

TAHKUNA

JAHISELTS

Valeri Titov 75

Andrus Aluve 60

Priit Kessa 60 Erik Samoilov 50

TARTU

JAHINDUSKLUBI

Rein Ernits 80

Valter Kutsar 80

Jaak Neerut 80

Kalju Puusepp 80

Sulev Suits 75

Aadi Vihm 65 Igor Bussov 60

Andrus Härmson 60

Veljo Jalak 60

Andrus Keerberg 60

Tõnnis Leppik 60

Daimar Elp 55

Leonid Judin 55

Tarmo Saar 55

Oleg Jürgenthal 50

Almer Pallon 50 Veljo Raide 50 Rain Rikka 50

Tiit Turm 50

TIHEMETSA

JAHISELTS

Udo Öövel 65

Väino Lill 60

Argo Reilent 60

TÄNASSILMA

JAHISELTS

Eero Kullas 65

TÄÄKSI

JAHIMEESTE SELTS

Einar Tammemäe 85

Jüri Päeva 65

UUS-VARBLA

JAHISELTS

Ants Nurk 90

VAIMASTVERE

JAHISELTS

Kaljo Põldkivi 65

VALGAMAA JAHIMEESTE

ÜHISTU

Enn Haggi 85

Uudo Torm 80

Juhan Riit 75

Matti Saar 75

Aivar Sarv 60

Ardo Järve 55

Vahur Parts 55

Enno Vijar 55

Robert Kõvask 50

Andres Lind 50 Sergei Udalov 50

Kunnar Vahi 50 Rain Rikka 50

VALGU

JAHIMEESTE SELTS

Lembit Vaher 60

VALTU

JAHIMEESTE SELTS

Olev Ambur 75

VATLA

JAHISELTS Mart Viikman 65

VIIRATSI

JAHISELTS Paul Teder 75

VILJANDIMAA

JAHIMEESTE

LIIT

Juhan Arak 70

Ants Raadik 75

Arno Utsal 75

Uno Lauri 65

Juhan Viira 65 Mart Marandi 55 Arnold Peek 50 Rein Tafenau 50

VORMSI

JAHISELTS

Evald Raudsepp 80

VÕRUMAA

JAHIMEESTE

SELTS

Enno Kontse 85

Ülo Pukk 85

Jüri Kaska 80

Mati Ots 80

Aado Abiline 75

Tõnu Soome 70 Mait Juhanson 65 Meelis Randle 65 Erlend Aedmaa 60 Hillar Kõivumägi 60 Rein Kooser 60 Kalev Siska 65

ÜRU

JAHIMEESTE SELTS

Einar Väli 50

Moodsad jahirelvadŠassiirelv

TEKST KAUPO KINDSIGO, jahispordi liidu instruktor-treener FOTOD REPROD

Šassiirelvi kasutavad laialdaselt sportlaskurid ja militaarsnaiprid.

Ka eri riikide jahimehed on hakanud sportlaskurite eeskujul kasutama šassiirelvi. Miks?

Š assii ehk relva metall(alus)raam annab tulista misel kuni 50% suurema täpsuse. Šassii on tava liselt valmistatud metallist, näiteks alumiiniumi sulamist (ja harvem roostevabast terasest, titaanisulamist või isegi süsiniku- (carbon’i-) või magneesiumisulamist), sest metallidel on suurem jäikus ja survetugevus võrreldes puidu või sünteetiliste polümeeridega, mida enamasti kasutatakse tavapärastes vintpüssides. Šassii toi mib ulatusliku tugipostina, pakkudes metall metalli vastu kande pinda, millel on tagasilöögipinge korral vähenenud nihkepotent siaal. Metallšassii külge kinnitatud relvaraud toimib korduva tulistamise ajal ühtlasemalt, mille tulemuseks on parem täpsus.

CNC-töötlemise kättesaadavuse suurenemise tõttu on šassiirelvad muutunud taskukohasemaks ja keerukamaks ning üha populaarsemad. Šassiisüsteem pakub jahimehele kaba kokkuklappimise võimalust, v-plokiga või poltidega šassiile (raamile) kinnitust, päästiku kauguse reguleerimist, amordi ja põsetoe kõrguse ja nurga reguleerimist, erinevate salvede ühilduvust. Lisaks taskulambi, kolmjala, kaugus mõõtja, tugijalgade, siinide, padrunitasku, lisasalve jm relvale kinnitamise võimalus. Parimad šassiid kaaluvad 600–700 g.

Kokkuklapitud kabaga mahub šassiirelv hõlpsalt seljakotti. Kasutamine: jahipidamine mägedes, pikad rännakud, ka osavõtt laskevõistlustest, sportlik jahipidamine.

Šassiirelva saab osta valmiskujul, näiteks BERGARA B-14 BMP, Savage M10 Stealth, Christensen Arms MPR, Howa HCR, HOWA APC, Weatherby Vanguard Modular Chassis, Tikka T3x Tac A1, Ruger Precision Rifle, Seekins Havak HIT. Kallimad on Fierce Reaper, Accuracy International, Master piece Arms, Proof MDT ACC. Näiteks Tikka, Remingtoni, CZ ja teiste levinud jahirelvade omanikud saavad osta järelturult ka nende relvale sobiv šassii (vaata: GRS Ragnarok Blaserile) ja seda kasutada. Tuntumad tootjad on MDT, ORYX, Magpul, GRS, MPA BA, XLR jt.

Šassiirelva välimus on silmatorkav ja traditsioonilisest jahi relvast väga erinev, see võib mõnele jahimehele mitte meel dida, tunduda nurgeline ja „tehislik“. Plusspoolele võib kanda väga palju reguleerimisvõimalusi, kerge kaalu, lisatarvikute kinnitamise võimaluse, suure lasketäpsuse, relva ideaalne sobivuse laskurile ja perfektse laskeasendi. Šassiirelvad rikas tavad valikuvõimalusi ja on näidanud tehnoloogia arengut jahirelvade turul.

MAGPUL PRO 700.

Seekins Precision Havak HIT.

B&T SPR300 PRO Specs.

PUUGID!

Sel suvel on peaaegu kõik looduses aktiivselt käivad inimesed märganud erakordset puugirohkust. Küllap on ka jahimeestele ammu selge, et puugid levitavad inimesele väga ohtlikke haigusi puukentsefaliiti, mille vastu on võimalik end vaktsineerida, ja puukborrelioosi.

A ugustist kogub jahihooaeg üha hoogu ja kütti del on pikk tegus sügis alles ees. Puugid on samuti aktiivsed kuni hilissügiseni. Jahil käies püsib alati võimalus see ohtlik putukas endale külge saada, rääkimata muidugi jahikoertest, keda puugid samuti ohustavad. Refereerime siinkohal Aare Kase artiklit „Loom, kelle vastu püssirohi ei aita“, mis ilmus 2017. aas tal Eesti Jahimehe 4. numbris.

Metsa minnes ei mõtle jahimees, et tema ja ta koer võivad muutuda ise jahisaagiks. Õhtuhämaruses jahikantslis istudes ja läbi sääsepirina viljapõllult kostvat matsutamist kuulates ei tule selle pealegi, et metsast võib peale kütitud looma ja sügelevate sääsekuplade tuua koju ka hoopis teistsorti „saaki“. Ämbliku laadsena kaheksat jalga omav tegelane on osav nii rohus liikuva jahimehe riietest kui ka jahikoera karvastikust kinni haarama. Aimasite õigesti, tegu on meie metsade ja heinamaade ohtlikema looma – puugiga.

Eestis esinevatest puugiliikidest saavad enim jutuaega võsa- ja laanepuuk, kelle eristamine käib tavainimesele enamasti üle jõu. Erinevused on minimaalsed, peamiselt morfoloogilised, seetõttu on mõlemad liigid võimelised andma ka hübriidseid järeltulijaid. Elu ja elukombed on neil samad: kõik nad tarvitavad kolmeetapilise elutsükli läbimiseks ja järglaste saamiseks teiste, peamiselt soojavereliste eluvormide verd.

Tavaliselt märkame puuki riietel või jahikoera karvades ringi ukerdamas. On ka kehvemaid juhuseid, kui puuk on ennast juba naha külge kinnitanud. Enamasti hakkab pistekoht sügelema ja nii me puugist aimu saamegi. Lähemalt uurides osutub punetava koha keskel paiknev must puru puugiks, kelle pistet me ei tund nudki, sest söömaaega alustav puuk eritab pistekohta tuimasta vaid aineid ja seetõttu valuaisting pistehetkel puudub.

Puukborrelioosi tavaline varane sümptom on laienev ringjas punetav ala pistekohas. Parim viis puukborrelioosi nakkust vältida on puugi kiire avastamine ja eemaldamine nahalt, seega tuleb lahti riietudes kontrollida nii ennast kui ka jahikaaslast, samuti jahikoera karvastikku.

Puukentsefaliidi korral on aga tegu viirusliku ajukelme- ja ajupõletikuga, mille esmased sümptomid sarnanevad külmetus haigusega. Seejärel võib teise etapina tekkida kõrge palavik ja kesknärvisüsteemi põletik. Haigus võib põhjustada pikaajalisi neuroloogilisi tüsistusi ja olla isegi eluohtlik. On olnud juhuseid, kui selle haiguse põdemise tõttu on inimesed pidanud õppima uuesti käima ja rääkima. Üldlevinud arvamus, et puukentsefa liidi vastu on mõistlik vaktsineerida just kevadel ehk siis, kui puugid talvetardumusest ärkavad, on pisut ekslik: puugid on aktiivsed tavaliselt aprillist oktoobrini, pehmematel talvedel on

puukentsefaliidijuhtumeid esinenud isegi detsembris. Seega on tegemist peaaegu aastaringse ohuga ja vaktsineerima peaks samuti kogu aasta jooksul. Terviseameti kodulehelt selgub, et enamik puukentsefaliidi haigusjuhtusid langeb ajavahemikku maist oktoobrini. Seega on mõistlik alustada kolmest annusest koosnevat vaktsineerimisskeemi sügisel või talvel, et korralik kaitse kujuneks välja nakatumiste kõrgajaks.

HEA TEADA!

» Puugi ohtlikkus ei seisne niivõrd tema imetud vere koguses, kuivõrd puugi sülje kaudu levivate haigustekitajate sattumises inimorganismi.

» Puugid levitavad erinevaid haigustekitajad, kuid põhilised on puukborrelioos ja puukentsefaliit.

» Puukborrelioosi põjustab bakter ja see allub antibiootikumravile.

» Puukentsefaliidi, viirusliku ajukelmete- ja ajupõletiku ravi aga puudub ning siin on põhisõnum haigust ennetada. Seda saab teha vaktsineerides.

HOIA END!

Kuidas toimida, et jahimees metsas käies ise puugi saagiks ei langeks?

» Vaktsineeri ennast ja pereliikmeid puukentsefaliidi vastu. Vaktsiin ei ole hooajaline ja sügisel on hea aeg alustada, nii saavutatakse kaitse järgmiseks aastaks puukentsefaliiti haigestumise kõrghooajaks.

» Küsi endalt, kas korduvvaktsineerimine on tehtud. Puukentsefaliidivastase kaitse säilitamiseks tuleb teha uus süst iga kolme või viie aasta tagant, vastavalt vanusele ja vaktsiinile. Kuidas täpsemalt, uuri perearstilt.

» Kui oled eelnevalt vaktsineeritud, kuid mõni annus on jäänud tegemata või korduvvaktsineerimine on ununenud, siis jätka sealt, kus pooleli jäid.

» Jahil olles kanna pikkade, liibuvate varrukaotste ja püksisäärtega riietust, nii on puugil keerulisem põue pugeda.

» Jahilt tulles tee rutiinne puugikontroll nii enda riietel, kehal kui ka neljajalgse sõbra karvastikus.

» Eemalda leitud uitavad puugid. Nahale kinnitunud puugid eemalda teravate otstega pintsettidega võimalikult naha lähedalt. Väldi puugi keha pigistamist – nii võib puuk haigustekitajad pistekohta „oksendada“.

» Küsi nõu puukidega seotu kohta vaktsineerimiskabinetti dest või oma perearstilt.

Seakatk ohustab endiselt Euroopat

Suvekuudel on sigade Aafrika katk (SAK) hakanud jõudsamalt levima meie lähiriikide seafarmides. Nii Läti kui ka Leedu on teatanud juulis mitmest kodusigade SAK-i puhangust.

TEKST HELEN PROMMIK, põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna peaspetsialist

L äti on teavitanud kolmest SAK-i kodusigade koldest. Kahel juhul oli tegemist kodumajapidamisega, kuid kolmas hõlmas suurt, 1500 seaga tootmisfarmi. Katku leviku piira miseks on Lätis sel aastal hukatud 1531 siga. Samuti on Leedu teavitanud puhangust kodumajapidamises, kus peeti nelja siga. Koldeid on tuvastatud ka Poolas, kus seitsmes koduseafarmis hukati üle 2400 kodusea. Venemaa on sel aastal teavitanud 11 kodusigade katkukoldest. Seega võib öelda, et katk on endiselt ringlemas ja ohustab kogu Euroopa seakasvatust.

Eestis on juuni lõpu seisuga uuritud 5688 metssiga. Nendest 26 olid surnuna leitud, 5655 kütitud ja seitse hukkunud või hukatud metssiga. SAK on tuvastatud 2022. aastal 38 metsseal, neist viiruspositiivsed olid 13. Kõige rohkem on 2022. aastal SAK-i metssigadel diagnoo situd Lääne-Virumaal ja Võrumaal.

Põllumajandus- ja toiduamet jätkab nii mets- kui ka kodusigade uurimist, et tuvastada viiruspositiivseid sigu.

Viimane SAK-i viiruspositiivne mets siga tuvastati veebruarikuu alguses Võrumaal ja see näitab selgelt, et viirus ringleb endiselt meie metssigade popu latsioonis ning seakasvatajad peavad hoolega järgima bioohutuse nõudeid, et vältida viiruse jõudmist seafarmi.

Bioohutus

Väga oluline on üle vaadata oma farmi kaitsemeetmed, neid vajadusel paren dada ja tuletada farmi töötajatele meelde kõik käitumisreeglid ning kontrollida ka nende täitmist. Igasugust võimalikku kontakti metssigadega nii inimeste, transpordi kui ka jahinduse kaudu tuleb vältida. Transpordivahendeid peab väga hoolikalt puhastama ja desinfitseerima. Inimeste liikumine, riiete ja jalanõude vahetamine ning desinfitseerimisreeglite

järgimine peab olema hoolikalt tagatud. Amet kontrollib seakasvatusettevõtteid regulaarselt, et veenduda nende bioturvalisuse tasemes ja leida koostöö võimalusi selle parendamiseks. Samuti kontrollitakse sigalates surnud sigu haiguse varajaseks avastamiseks. See võimaldab haiguse ilmnemisel opera

Sigade Aafrika katku levik

I tsoon (SAK-ist ohustatud ala)

II tsoon (SAK-i levik metssigadel)

III tsoon (SAK-i levik kodusigadel) nakatunud ala

SAK-i kodusigade piirangutsoon (kaitsetsoon / järelevalvetsoon)

tiivselt reageerida. Endistviisi palub amet teavitada hukkununa leitud metsseast. Teavita SAK-i rakenduse kaudu https://seakatk.ee/teata, kuhu saad lisada asukoha koordinaadid ja pildi, või helista infotelefonil 605 4767. Metssiga tuleks jätta puu tumatult sinna, kus ta leiti.

JA EJS-i KODULEHEL!

Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40. Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki. Firmadele hind kokkuleppel. Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €. Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti jahimeeste seltsi kontole EE541010052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas / kodulehel.

Jahikoerte erinäitus

Säreveres 10. septembril 2022

Registreerimine näitusele kestab kuni 28.08.2022. Kohapeal näitusele registreerimist ei toimu. Lisainfo www.jahikoer.ejs.ee jahikoerad.ejtu@gmail.com 511 9978

Müüa 17. mail sündinud Jämtlandi koera kutsikad. Mõlemad vanemad aktiivsed jahikoerad ja töötavad põdrale, hirvele, metsseale. Info karmo.kuru@gmail.com või tel 527 4801.

Müüa uus relv Browning ULTRA XS. Hind 4500 €. Lisainfo telefonil 504 0864, Lembit.

Müüa lasketiiru märgiheitemasinad, kasutatud, väga heas korras. Hind 20 000 €.

Lisainfo telefonil 504 0864, Lembit. Masinatega võimalik tutvuda Toova jahilasketiirus, Tori vald, Pärnumaa.

ENN TERAS

16.07.1934‒25.06.2022

Mälestame kirglikku jahimeest, jahiseltsi Gustav asutajaliiget ja pikaaegset esimeest. Jahiselts Gustav

TARVO LIIV 16.03.1960‒09.06.2022

Mälestame alati muhedat jahikaaslast Tarvot ja avaldame kaastunnet vend Taivole. Jahiselts Nugrits Oonurme jahiselts

AUGUST KREE 21.01.1924–22.06.2022

Mälestame klubi juhatuse kauaaegset esimeest. Tartu jahindusklubi

JAANUS JÕEÄÄR

30.08.1964‒25.06.2022

Mälestame. Orajõe jahiseltsi Treimani jahtkond

AUGUST KREE 21.01.1924–22.06.2022

Mälestame head sõpra ja jahikaaslast. Südamlik kaastunne lähedastele. Vahelaane jahiselts

HEINAR AUN 17.12.1953‒30.06.2022

Mälestame head jahikaaslast ja sõpra. Sügav kaastunne lähedastele! Ääsmäe jahiselts

EESTI JAHIKOERTE TÕUÜHINGU SPONSOR ON

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli MUL ON OMA LOOMAAED.

Õigesti lahendas 78 vastajat. Võitja VALENTIN RÄTSEPSO saab auhinnaks ajakirja Eesti Jahimees kruusi Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 23. septembriks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

Vibram RGS Hiker välistalla disain tagab optimaalse tasakaalu, stabiilsuse ja liikumisvabaduse.

Vibram Megagrip Võrreldamatult parim haardumine nii märgadel kui ka kuivadel pindadel. Hästi polsterdatud, suure energiatagastuse ja asümmeetrilise kannaga.