JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022. Nr 1 by Menu Kirjastus

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022

VILJANDIMAA VANEMAST JAHINDUSEST VANAST KATLAMAJAST UUS JAHIMAJA SAAGE TUTTAVAKS — PLOTT HIND 3 € ISSN 1406-6661

Karu,

AASTA LOOM

Sisukord 26 6 10 11 14 18 22 26 28 30 32 34 36 40 44 48

49 50 52 54 58 60 66 70 72

Juhatuse koosolek Alusta uut jahihooaega Jahises! Talvine ruutloendus Pruunkaru Eestis Karuaasta komberdused 2022 – väärtusta jahisaaki! Eesti Looduse fotovõistlus 2021 Kindlustusühistu ÜKS Jahijärelevalvest 2021. aastal Öösihikud. Hirmud ja tegelikkus Põdrapäevadest Vanast katlamajast nüüdisaegseks jahimajaks Üks ammune seajaht Ammes Kas ja kuidas küttida kaugelt? Hispaania vibukütid aitavad majandada linnade elusloodust Nutriad tungivad linnadesse Jahimehe köök Jahikoer Plott Ainuraksed parasiidid Ulukid teel Varasemast jahindusest Viljandimaal Zsigmond Széchenyi näitus Budapestis Raamat Ida-Virumaa jahinduse ajaloost Raamatud

Esikaanel pruunkaru (Ursus arctos)

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022

Foto Jüri Jõepera VILJANDIMAA VANEMAST JAHINDUSEST VANAST KATLAMAJAST UUS JAHIMAJA SAAGE TUTTAVAKS — PLOTT HIND 3 € ISSN 1406-6661

Karu,

AASTA LOOM

JAHIVARUSTUS E-POOD Varustus varitsusjahiks

BURREL RAJAKAAMERAD Lihtsalt seadistatavad, suurepärase pildikvaliteediga 2G ja 4G kaamerad.

BURREL S12 4G BURREL+

249.00

DÖRR RELVALAMP

BURREL S12 2G

139.00

199.

DÖRR LIMITED BLACK 5.0

Võimas (800 lm) muudetava värvusega (valge, punane, roheline) akutoitel relvalamp.

SD-kaardile salvestav rajakaamera

89.00

DÖRR AUTOMAATSÖÖTJAD

ALARMSEADE VARITSUSJAHIKS HA-300

SÖÖDAAUTOMAAT

79.00 MAHUTIGA SÖÖDAAUTOMAAT Söödaautomaat 40-liitrise mahutiga

99.00 Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

Juhtmevabade liikumisanduritega alarmseade, mis annab vastuvõtjasse helisignaali saaklooma lähenemisel.

119.00

FIREFIELD LASERDESIGNAATOR

139.00 Optilise sihikuga ühildatav, fokuseeritava kiirega laservalgusti jahiks pimedas.

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Väärtuslik jahisaak Jahindus- ja loodusajakiri 1 (274) 2022 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium. Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418 TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil. KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks. Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

ahipidamist võib määratleda arvukuse reguleerimisest ühiskondliku tellimuse täitmiseni. Uurides jahimeestelt ja -naistelt, miks nad metsas käivad, saab väga erinevaid vastuseid, aga kõik on õiged. Kes naudib kvaliteetaega, kes kohtub jahikaaslastega, kellele on tähtis trofee, kes soovib tükki head liha, et perele ja sõpradele midagi hõrgutavat valmistada. Ühine aga on, et looduses viibimine annab jõudu, hea tuju ja rahulolutunde ning aitab tõsta toonust. Nõukaajal öeldi, et jahipidamine on eriti suure rekreatiivse tähendusega ehk taastoodab tööjõudu. Küttidega vesteldes on rõhutatud, et ega nad saagi pärast metsas käi. Millegi pärast ikka käiakse. Kui midagi ei saaks, kui jaht midagi ei pakuks, siis jahil ei käidaks. Inimese loomus on kord selline. Väärtusta jahisaaki aastal 2022! Nüüd ongi hea mõtestada enda jaoks, miks me jahil käime. See ei pruugi olla lihtne. Kuskil sügavas sisemuses on igal kütil jahikirg, mida on väga raske sõnul seletada. Enamasti on jahil käimiseks mitu põhjust. See muudab meie hobi veelgi väärtuslikumaks. Proovime siis üheskoos jahisaagi väärtustamise aastal määratleda jahipidamist jahisaagi ehk laiemalt selle abil, mida jahilt saame. Kutsun kõiki, kel soov ja julgust, haarama sulg ja panema kirja oma arvamus jahisaagist. Toimetus ootab! See on põnev teema, sest on ju jahipidamine üks vanimaid tegevusalasid, mis aegade algusest tänapäevani jõudnud. See on olnud keeruline kultuuri- ja ajalooteekond. Jahimeestel on suur privileeg tunda neid samu tundeid, mida meie esiisad ja -emad kogesid aastatuhandeid tagasi. Lausa kurbnaljakas on kuulata asjatundmatute inimeste arvamusi jahipidamise kohta. Mitteteadmine tekitab hirmu, hirm muundub vihaks ja agressiivsuseks tundmatu vastu. Õnneks on suurem osa Eesti inimestest kahe jalaga maa peal ja kättpidi mullaski ning saab aru, kuidas loodus õigupoolest toimib. Tunnustan meie loodus- ja keskkonnakaitsjaid, kes valutavad südant elukeskkonna halvenemise pärast. Jätkusuutlik ja reguleeritud jahipidamine on looduskaitse praktilisi osi ja selle tähtsus rohepöörde tõttu aina suureneb. Kutsun kõiki jahimehi ja -naisi tutvustama kogukonnale jahipidamist jahisaagi abil. Meil ei ole oma igipõlist tegevust vaja õigustada ega võtta vabatahtlikult ohvri rolli. Meil on vaja selgitada jahipidamist neile, kel puudub asjakohane info ja kes on valmis kuulama. Viimaste aastate noorjahimeeste kursused on läinud täissaalile. See annab tunnistust üha kasvavast huvist maailma ühe vanima tegevuse vastu. Inimkond on järjest rohkem mures keskkonna pärast ja soovib selle kaitsmisel kaasa lüüa. Loodusega suhtlemine jahinduse kaudu on üks paremaid võimalusi seda soovi ellu viia. Jahipidamisel on väga väike, lausa olematu ökoloogiline jalajälg. Väärtustame kogu materiaalset ja mittemateriaalset saaki, mis jahilt saame. Jagame seda kogemust lähedaste ja sõpradega ning olgem kahekordselt rõõmsad. Jagatud rõõm on topeltrõõm. Kivi kotti kõigile! TÕNIS KORTS EJS-i tegevjuht

- juhatus -

Juhatuse koosolek TEKST ja FOTO EJS

Eesti jahimeeste seltsi (EJS) juhatuse korraline koosolek toimus 19. jaanuaril, 20 liikmest osales 16, lisaks osalesid Hiiu-, Põlvaja Jõgevamaa esindajad.

Juhatus peab koosolekut: (vasakult) Priit Vahtramäe, Raul Vahter, Tiit Tammsaar, Arvi Luuk, Aigar Jürjens (seisab), Endrik Raun, Andres Lillemäe, Lea Truska, Andres Onemar, Ott Lepmets, Mati Kivistik, Jaanus Põldmaa. Seisab koosoleku juhataja Margus Puust. Ülejäänud osalesid veebi vahendusel.

Viljandimaa esindajad

Viljandimaa jahimeeste liidu (VJL) volikogu oli esitanud keskkonnaametile (KeA) ettepaneku määrata maakondliku jahindusnõukogu liikmeteks Tõnis Riisk ja Andrus Reimaa, keda tutvustas lähemalt VJL-i tegevjuht Ott Lepmets. EJS-i juhatus toetas VJL-i volinike koosoleku otsust. Viljandimaa jahimehed näevad oma esindajana EJS-i juhatuses endiselt Priit Vahtramäed.

Kasutusõiguse load

Margus Puust tegi ülevaate kogu Eesti kohta. Jahindusnõukogude heakskiidu on 19. jaanuari seisuga saanud 119 jahi-

Novembri lõpuks peavad kõik jahipiirkonnad olema esitanud KeA-le pikendamisavalduse. piirkonda, mis moodustab üle kolmandiku üldarvust. KeA on pikendanud 54 jahipiirkonna load. Selle aasta novembri lõpuks peavad kõik jahipiirkonnad olema esitanud KeA-le pikendamisavalduse. Sellele lisatakse jahindusnõukogu nõusolek.

Igaks juhuks tuleks arvestada kolme nõukoguga, mis toimuvad kuuajaste vahedega. Suvel on ametnikud puhkusel. Ameti ja ministeeriumi juhtide vahetusega on tekkinud segadusi, mis on kandunud üle jahindusnõukogudesse. Mõnes nõukogus pole suudetud tagada seadusest tulenevat korda. Sellekohane teave tuleb edastada KeA-le. Peagi kohtuvad EJS-i esindajad KeA uue peadirektoriga ning siis võetakse see küsimus jutuks.

Põtrade küttimine

Juhatuse liige Priit Vahtramäe on kogunud kokku 2021. hooaja põdraküttimise andmed piirkonniti. Lõppenud

- juhatus põdrajahihooajal kütiti 5014 põtra, mis on võrreldes 2020. aastaga 205 isendit rohkem (4809), kuid 34 isendit vähem, kui lepiti kokku jahindusnõukogudes (5048). Neljal maakonnal (Jõgeva-, Pärnu-, Lääne- ja Ida-Virumaa) oli jahindusnõukogu otsustega lubatud küttimismahu hälve pluss-miinus 10–30%. Lisaks oli Viljandimaal protokollis lisaklausel, et vasikate puudumise korral ei peeta struktuuri kõrvalekallet küttimismahu täitmata jätmiseks. Üldiselt olid need kokkulepped mõistlikud ja andsid jahiseltsidele võimaluse otsustada hooaja jooksul, kas jätta mõni loom küttimata. See peaks muutuma tavapäraseks. KAUR-i seirearuandes soovitati põdra üldarvukuse hoidmiseks 2021. aasta alguse tasemel küttida ligi 5000 põtra. Jahimehed said sellega edukalt hakkama. Arvude statistilisel võrdlemisel selgus, et limiite ei täitnud 75 jahiühendust, mis on 22,72% kogu jahiühenduse arvust. See on 17 seltsi rohkem kui 2020. aastal (+5,15%), jäädes viimase viie aasta võrdluses alla ainult aastale 2019. Neljas maakonnas aga oli hälve lubatud, seega saavad jahindusnõukogu otsusega paljud nendest täidetud reale. Kui küttimislimiidi täitmata jätmine oli jahiseltside teadlik otsus, siis on see igati positiivne ja seaduslik võimalus säilitada põdrapopulatsioon paremas seisus. Tõsist muret teeb küttimisstruktuur. Viimase kolme aasta kokkuvõte näitab, et „varastame“ ise populatsioonist. Eriti hull olukord on pullidega. Kindlasti annab see märku juba sel hooajal, nagu juhtus ka eelmisel hooajal. Nimelt olid paljudel seltsidel juba vasikad väga väikesed (paaritatud alles teise indlemise ajal ja kuu aega hiljem sündinud). Ikka tulevad ajudest välja tugevas keskeas ja kõige paremas poegimisvanuses lehmad ilma vasikateta. Põdravaatluse kaardilt on näha, et nad ei ole ka imetanud. Lõplikuks struktuuriks kujunes 37,66% pulle, 32,33% lehmi ja 29,8% vasikaid. Vasikate protsent on küll eelmise hooajaga võrreldes suurenenud 0,4% ja võrreldes 2019. aastaga 0,3%, kuid see ei ole märkimisväärne ega paranda tegelikku olukorda. Lehmade küttimine on eelmise aastaga võrreldes sama protsendi juures, kuid pullide liigne küttimine on selgelt näha ja võrreldes 2019. aastaga on see veelgi suurenenud (1,16%). Eelmise aastaga võrreldes on vähenemine 0,74%. Protsente võrreldes on arvuliselt

vahe väike, aga kui võrrelda isendite arvu, siis näeme, et pulle on kütitud 407 isendit rohkem kui vasikaid ja 249 isendit rohkem kui lehmi. Ka lehmi on kütitud 158 isendit rohkem kui vasikaid, mis tähendab iga jahiühenduse kohta keskmiselt 0,5 lehma ja 1,5 pulli. Nii ei tohiks teha, kui tahame, et meil oleks ka tulevikus loomi, kes vasikaid teevad. Struktuurse küttimise säilitamiseks tuleb vähendada küttimist nii palju, et kõigi kolme struktuur oleks võrdne. Statistiliselt oli kõige parema struktuuriga Hiiu- ja Raplamaa ning väikese hälbega (1–2% pulle rohkem) ka Viljandimaa.

Ikka tulevad ajudest välja tugevas keskeas ja kõige paremas poegimisvanuses lehmad ilma vasikateta. Vasikate puudumisel kütitakse rohkem pulle juba viimased kolm aastat, mis ei ole populatsiooni seisukohast õige. Pulle sünnib küll rohkem, kuid neid ka hukkub kõige rohkem. Pullide arvu nii kiire vähenemine viib tagajärgedeni, mida me ei soovi. Maakondadest olid limiidi täitmisel kõige raskemas olukorras Lääne(täitmine 91%), Harju- (93%), Saare(95%) ja Valgamaa (96%). Kuid 15 maakonna keskmine andis matemaatiliselt täpselt 100%. Hooaeg oli raske ja edaspidi tuleb teha kõik selleks, et hoida alles jäänud populatsioon terve ning tugevana ja mitte küttida juurdekasvust rohkem. Selleks tuleks paljude küttimissoove vähendada, et tagada struktuurne küttimine. Erilist tähelepanu tuleks pöörata dominantsete, keskeas 3,5–6,5-aastaste lehmade ja pullide hoiule ning küttida põhiliselt noorloomi ja vasikaid. Jälgima peaks ka KAUR-i soovitust ja uuel hooajal sellest lähtuma. Põdra küttimismahtu eelmise jahihooajaga võrreldes soovitame suurendada eeskätt nendes jahipiirkondades, kus põdra asustustihedus või nende tekitatud kahju on ikka suur. Piirkondades, kus asustustihedus on väike ja kahju puudub või esineb väga lokaalselt, võiks hoida küttimis-

mahud eelmise aasta tasemel ja vajaduse korral isegi vähendada.

Arutelu öösihiku kasutamise üle

Esimene küsitlus tehti juhatuse liikmete hulgas. Selgus, et öösihikute vastu on kaks juhatuse liiget (10%). Samuti 10% seisukoht on, et kui seda saab rakendada probleemideta, siis ollakse poolt, kui aga tekib probleeme, siis pigem ollakse vastu. Ei vastanud 10% ja ülejäänud olid põhimõtteliselt nõus. Kindlasti aga on vaja tõhusat kommunikatsiooni, selgitust, keda kütitakse, milleks seda on vaja jms. Teine küsitlus korraldati EJS-i liikmete seas. Kokkuvõtte tegi Andres Lillemäe. Vastanud 33 liikmest oli öösihikute vastu kolm, teised oli piirangutega kasutuselevõtu poolt, kaks pooldasid piiranguteta kasutuselevõttu. Jaanus Põldmaa arvas, et selle küsimuse peaks läbi arutama maaomanike esindusorganisatsioonide ja jahimeeste ümarlauas. Andres Onemari sõnul on vaja väga hästi läbi mõelda meediaplaan.

IT-projektide arendus jätkub

IT-projektijuht Karri Urban tegi kokkuvõtte aastast 2021 ja tutvustas 2022. aasta tegevust. Mullu märtsis alustati suuruluki elektroonsete jahilubade katseprojekti Tartu- ja Hiiumaal. Praegu kasutab elektroonseid suuruluki jahiluba 120 jahipiirkonda. Üks tähtsamaid ettevõtmisi 2021. aastal oli jahimaakorraldaja mooduli arendus. See võimaldab jahipiirkondadel hallata maaüksuste omanikega sõlmitud lepinguid. Süsteemi kasutab üle 270 jahipiirkonna. Koostöös häirekeskusega arendati Jahise infosüsteemi. Kevadest alates teevad häirekeskuse töötajad jahipiirkonna ja selle kontaktisiku kindlaks Jahise vahendusel. Jahise äpi teise etapi töid alustati 2021. aasta teises pooles. Tehti ka Jahise ja Metsise parendustöid. Juhatuse IT-töörühma nõupidamine oli 18. jaanuaril. Kinnitati 2022. aasta tegevus: põllumassiivide andmekiht ja kahju ennetamise lepingud, suurkiskjate küttimise haldus, jahipiirkonna jahimeeste infohaldus, trofeemoodul, jahipidamisõiguse tasu andmete päring. * EJS-i töö- ja meediaplaani 2022. aastal tutvustas tegevjuht Tõnis Korts. Juhatuse järgmine koosolek on 16. veebruaril.

TORI-SINDI JAHIPIIRKONNAS MURTI ILVES Tori-Sindi jahimehed andsid teada, et 16. detsembri hommikul leiti Urumarja külast surnud ilves. Leiust teatati riigiinfo telefonile 1247. Keskkonnainspektsiooni inspektorid tuvastasid koos kohalike jahimeestega täiskasvanud isasilvese kaelal ja seljal selged murdmistunnused, muid vigastusi ei täheldatud. Murdjaiks peavad kohalikud jahimehed sealkandis ringi liikuvaid hunte. Keskkonnaagentuur seda ei kinnitanud.

Aasta loom ja lind

Aasta loomaks 2022 valiti pruunkaru ja linnuks metskurvits. Karu arvukus on Eestis viimased 15 aastat suurenenud ja asurkonna seisundit võib pidada väga heaks. Suur arvukus aga tähendab, et sagenevad ka inimese ja karu kokkupuuted. Just seetõttu peame tundma suurkiskjate eluviisi. Tänavune aasta lind on metskurvits ehk nepp, kes on tuntud oma kevadise mängulennu poolest. Metskurvits tegutseb valdavalt hämaruses ja öötundidel. Oma varjatud eluviisi tõttu on liiki raske uurida ning seetõttu temast väga palju ei teata. Vaid kevadise mängulennu ajal kaotavad isaslinnud neile omase valvsuse ning näitavad ennast õhtuhämaruses territooriumilende tehes. Metskurvitsa-aastal saavad huvilised osa võtta loodusõhtutest, foto- ja videovõistlusest ning jutuvõistlusest. Plaanis on metskurvitsatele paigaldada GPSseadmed mängulennu jälgimiseks ja tulemusi aasta linnu blogis pidevalt kajastada. Aasta linnu tutvustamiseks valmib ka lühifilm.

Mäger osutus pesukaruks Foto erakogu

Tartumaal Kambja jahiseltsi maadel koertega jalutama läinud peretütar kohtas jaanuari keskpaigas pesukaru, kes kutsude eest puu otsa põgenes. Loom õnnestus ka fotole jäädvustada. Nädal enne oli külarahvas samuti seda elukat kohanud ja pidanud teda mägraks, kes sarnaselt koerte eest puule lidus. Tartu jahindusklubi tegevjuhi Tõnu Pesukaru põgenes Petersoni sõnul on armsa välimusega loomake koera eest puu otsa. Põhja-Ameerikast meile levinud inimese vastutustundetu tegevuse tõttu. „Kasvandustest põgenemise ja tahtliku sissetoomise tõttu on ta jõudnud Euroopasse ja näiteks Saksamaal laialt levinud,“ ütles Peterson. „Eestis on pesukaru võõrliik ja kehtiva korra kohaselt tuleb Eesti loodust ohustavad võõrliigid loodusest eemaldada. Asjaomased meetmed on rakendamisel.“ Tänaseks on teada, et see pesukaru oli Kambja kandist kodust valla pääsenud, kus teda lemmikloomana peeti. Kiirelt paljunevat pesukaru peetakse väljaspool tema kodumaad ja looduslikku leviala nuhtluseks ja probleemseks võõrliigiks. Just seepärast keelati tema pidamine lemmikloomana Euroopa Liidus alates 2016. aastast. Pesukaru levitab ohtlikke haigusi ja ohustab meil pesitsevaid linnuliike.

Foto erakogu

o Foto Rem

Savisaar

Foto Jüri Jõepera

- uudised -

Täiskasvanud isasilvese kaelal ja seljal tuvastati selged murdmistunnused.

MÄETAGUSEL KUULUTATI VÄLJA JAHIRAHU Ida-Virumaal Mäetaguse mõisa ees kuulutati 15. detsembril välja jahirahu. Jahimehi oli tervitama tulnud Alutaguse vallavanem Tauno Võhmar. Ida-Virumaad tutvustas jahimeestele ja külalistele Ida-Viru jahimeeste seltsi tegevjuht Marko Vinni. Möödunud aasta tegemistest rääkis jahimeeste seltsi (EJS) president Margus Puust. Lisaks kuulutas ta jõulupühade ajaks metsadesse jahirahu ja tutvustas uut aasta teemat, mis keskendub jahiuluki väärtustamisele. Jõulupidulikku meeleolu lõi EJS-i jahisarveansambel. Pärast jahirahu väljakuulutamist esitlesid Marko Vinni ja Anne Nurgamaa Mäetaguse rahvamajas Ida-Viru jahimeeste seltsi ajalooraamatut. Rahvamajas sai jahindusteemalise fotoseina juures pilti teha ja huvilised võisid tutvuda jahimehe Urmas Roodeni jahimaalide koguga. Muusika saatel vestis juttu ja luges loodusluulet Guido Kangur. Jahirahu väljakuulutamist näeb ka videost QR-koodi abil.

KÜMME AASTAT ILMA MARUTAUDITA Põllumajandus- ja toiduameti (PTA) andmetel on Eesti olnud marutaudivaba juba kümme aastat. Lõppenud 2021. aastal uuriti marutaudi võimalikku esinemist 1004 riskiloomal (rebased ja kährikkoerad) ning 240 marutaudikahtlast kodu- ja metslooma. Põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja- heaoluosakonna peaspetsialist Enel Niin nentis rahuloluga, et möödus kümnes aasta, kui Eesti aladel pole diagnoositud marutaudi. Viimati oli marutaudi nakatunud 2011. aasta jaanuaris kährik Velna külas, kes jõudis naaberriigist meile hinge heitma. PTA teeb koostöös jahimeeste seltsiga marutaudi järelkontrolli, mille käigus võetakse riskiloomadelt (rebased, kährikud) proove, et uurida võimalikku nakkust.

Saaremaal kaelustati hirvelehm

Saaremaal kaelustati 13. detsembril Rahtla kandis hirvelehm, kes sai nimeks Aina. Peibutussöödale tuli kolm hirve, kaks lehma ja vasikas. Kaeluse sai kaela hinnanguliselt 2,5-aastane loom, kelle liikumist saab edaspidi jälgida. Kaelustamise meeskonda kuulusid Martin Hein, Arli Toompuu, Elar Vokksepp, Andres Maripuu, Annaliisa Jalak, Toivo Lõhmus ja Aare Veetsmann. Hirvede liikumise jälgimise mõte on jahimeeste peas ringelnud juba mitu aastat, aga suurem tõuge saadi septembris, kui Saarte jahimeeste seltsi (SJS) eestvedamisel kohtusid jahiseltside esindajad, keskkonnaagentuur ja keskkonnaamet. Kohtumisel sõlmiti kokkulepe, et SJS korraldab viie hirve kaelustamise. Esimene neist on kaeluse saanud. Kui õnnestub, siis lisandub neli veel. Uuringu eesmärk on koguda teavet punahirvede liikumise ulatuse, kodupiirkonna suuruse, võimalike sesoonsete rännete ja elupaigakasutuse muutuste kohta. Sealjuures jälgitakse jahipidamisega kaasnevate häiringute mõju kaelustatud isendite liikumisele. Eestis ja teadaolevalt ka lähiümbruses punahirvesid telemeetriliselt jälgitud ei ole ning teadmised punahirvede kodupiirkonna suurusest ja kasutusest on väga puudulikud. Kaelustamise meeskond. Vasakult Arli Toompuu, Elar Vokksepp, Andres Maripuu, Martin Hein.

Foto SJS

Foto Shutterstock

- uudised -

METSLINDUDE REHABILITATSIOONIKESKUS Maaülikooli veterinaariakliiniku taha on maaehituse ja veemajanduse õppetooli tudengid ja õppejõud püstitanud majakese, millest sai metslindude rehabilitatsioonikeskus. Üliõpilaste enda projekteeritud hoones on kõik konstruktsioonid ühendatud metallkruvide ja naelteta. Metallivabade tarindite loomine on maaülikoolis uus uurimissuund. Metslindude rehabilitatsioonikeskus on koht, kus loomakliinikusse ravile sattunud röövlinnud saavad turvaliselt olla neile omases õuekeskkonnas. Realistlike olude tagamiseks on osa katusest kaetud võrguga, et vihm sajaks majja sisse. Samuti on lindudel võimalik koridoris pärast pikka ravi teha esimesi lennuharjutusi. Eesti maaülikooli loomakliinikusse satub ravile kahetsusväärselt palju röövlinde peamiselt inimese süül. Suur osa patsientidest kannatab pliimürgistuse käes.

Jahiluba.ee

Alates märtsist lõpetab pilet.ee jahipidamiseõiguse eest tasu maksmise vahendamise ja see teenus kolib aadressile jahiluba.ee. Samale platvormile pääseb aadressi kalaluba.ee kaudu ning sealsamas saab maksta ka kalapüügiõiguste eest. Kõik varem pilet.ee-st ostetud õigused ja load kehtivad pärast üleminekut edasi neil märgitud kehtivusaja lõpuni ja on nähtavad ka uuel lehel. Uus platvorm pakub veebis moodsa e-poe mugavusi, kus tasuda saab nii pangalingi, krediitkaardi kui ka mobiilimaksega ja tänu ostukorvi funktsioonile tekib võimalus soetada soovi korral mitu erinevat luba ühekorraga. Uue süsteemi loomise põhjus oli praeguse infosüsteemi vananemine, mis ei võimalda edaspidi tagada turvalisust ega pakkuda mugavaid teenuseid. Platvorm on loodud seniste ja tulevaste kasutajate vajadustest lähtudes. Nende seas on nii harrastuspüüdjad kui ka jahimehed, aga ka lubade haldamise ja kontrollimisega seotud ametnikud. Uus platvorm kohaldub kasutatava seadme ekraaniga, olgu see mobiil, tahvel või arvuti. Parandatud on ostetud õiguste ja tekkinud kohustuste, sealhulgas näiteks kalastuskaardi aruannete kohta teavituste saatmist. Pärast uuele platvormile üleminekut saab vajaduse korral abi keskkonnaameti klienditoe telefonil 662 5999 või meili teel klienditugi@keskkonnaamet.ee. Nüüdisaegse platvormi arendust rahastas 90% Euroopa Liidu merendus- ja kalandusfond ja 10% Eesti riik.

- Aktuaalne -

Alusta uut jahihooaega Jahises! TEKST JA FOTO KARRI URBAN

Infosüsteem Jahis on loodud selleks, et anda jahipiirkonna haldajale ja jahimehele jahilubade väljastamise, jahimaa haldamise, ulukiseire andmete kogumise, suhtlemise ning asjaajamise tõhusam tööriist.

us jahihooaeg on parim aeg alustada jahilubade haldust Jahises. Jahise keskkond võimaldab väljastada jahilube paberil või ainult elektroonselt. Jahiloa väljastaja saab teha valiku jahiloa saaja soovi alusel. Kui jahiluba väljastatakse paberil kasutamiseks, tuleb prinditud jahiluba jahile kaasa võtta. Uluki küttimisel tuleb teha sellisel juhul märge kõigepealt paberloale. Paberluba tuleb tagastada jahiloa väljastajale kümne päeva jooksul alates jahiloale märgitud lõpptähtpäevast. Aastal 2021 alustasid prooviprojektiga suuruluki elektroonsete jahilubade kasutamist Tartumaa ja Hiiumaa jahipiirkonnad. Nüüd on suuruluki elektroonsete jahilubade väljastamisega võimalik liituda ka teistel jahipiirkondadel. Jahipiirkondadel, kes juba Jahises jahilube väljastavad ja soovivad samuti väljastada suuruluki jahilube ainult elektroonseks kasutamiseks, tuleb esitada sooviavaldus Eesti jahimeeste seltsile (ejs@ejs.ee või karri. urban@ejs.ee). Seejärel aktiveeritakse jahipiirkonnas see võimalus ja edastatakse juhendmaterjalid. Elektroonsete jahilubade kasutamiseks tuleb jahimehel alla laadida Jahise äpp. Rakendus on saadaval nii iOS-i kui ka Androidi

seadmetele. Äpi vahendusel saab mugavalt teha jahiloale märke küttimise kohta. Rakendust saab kasutada ka piirkondades, kus on kehv andmeside ehk loale saab märke teha ka offline’is. Elektroonsete jahilubade kasutamine võimaldab jahipiirkonna haldajal jälgida küttimisseisu reaalajas ja võtta kiiremini vastu küttimist suunavaid otsuseid.

Kuidas liituda?

Infosüsteemi kasutamiseks tuleb esitada vabas vormis taotlus Eesti jahimeeste seltsile (ejs@ejs.ee või karri.urban@ejs.ee). Taotluse peab esitama jahipiirkonna esindusõigusega isik.

Rohkem infot

Kui soovid täpsemat infot Jahise võimaluste kohta, lepi kokku koolitus või kohtumine. Selleks võta ühendust karri.urban@ejs.ee või telefonil 5683 4971.

- Aktuaalne -

TALVINE

ruutloendus

TÄHTIS TEADA Jahiulukite ruutloenduse tulemused esita keskkonnaagentuurile kümne päeva jooksul pärast loenduse lõppu. Ruutloenduse algusest teavita keskkonnaametit.

TEKST RAUNO VEEROJA, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna jahiulukite seire juhtivspetsialist FOTO JÜRI JÕPERA

Taas on kätte jõudnud aeg, kui kõigis jahipiirkondades tuleb ruudukujulistel püsimarsruutidel korraldada talvine ulukite jäljeradade loendus ehk ruutloendus.

aljude teiste loendusmeetoditega võrreldes on jäljeradade loenduse üks suuri eeliseid see, et samal ajal saab koguda teavet väga paljude liikide kohta. Mitme väikeuluki ruutloenduse tulemused on küttimisandmete kõrval sisuliselt ainus infoallikas nende liikide arvukuse muutumise jälgimisel. Kuigi loendajatelt eeldab jäljeloendus head ulukijälgede tundmist, on loendus iseenesest lihtne. Loendaja ülesanne on mööda loendusmarsruuti liikudes üles täheldada kõik loendusmarsruudiga ristuvad eri ulukiliikide jäljeread ja kanda tulemused loendusankeedile. Loendaja ei pea juurd-

lema selle üle, kui paljudele isenditele loendatud jäljeread kuuluvad või kui palju neid loenduspiirkonnas üldse elutseb. Loenduse tulemuste põhjal arvutab keskkonnaagentuur iga loendatava ulukiliigi kohta selle suhtelist arvukust iseloomustava jäljeindeksi (ühe ööpäeva jooksul 1 km pikkusele loendusmarsruudile maha jäetud jäljeradade arv). Jäljeindeksi põhjal saab hinnata nii ulukiliikide suhtelise arvukuse piirkondlikke erinevusi kui ka seda, kas see on eelnenud aastatega võrreldes suurenenud, vähenenud või jäänud samaks. Selle talve lumeolud on senini olnud jäljeloendusteks soodsad. Loodetavasti saame lumikatet ja selle lisa näha ka järgneval kahel kuul. Kindluse mõttes soovitame jahimeestel sobivate lumeoludega, kui viimasest vanu jälgi katvast lumesajust on möödas 24–48 tundi, teha loendus esimese võimaluse korral juba jaanuari lõpus või veebruaris. Eesti talved on viimastel kümnenditel olnud üsna heitlikud, seega pole tark loendust märtsi lükata. Enne loendama hakkamist tasuks läbi lugeda loenduse metoodiline juhend, mille leiab keskkonnaagentuuri kodulehelt https://keskkonnaagentuur.ee/keskkonnaagentuuri-tegevusvaldkonnad/ulukid/vaatluslehed-ja-ankeedid#ruutloendus.

- VÄLISuudised TERMOSIHIKUD LÄTIS

Seakatk jõudis Itaaliasse Esimesed sigade Aafrika katku (SAK) juhtumid leiti jaanuari alguses Loode-Itaalias Piedmonti piirkonnas, kus metsseal tuvastati seakatk. Genovast 30 km kaugusel Piedmonti piirkonnas leiti surnud metssiga, kellel tuvastati SAK-i tunnused. Praeguseks on välja kujunenud kaks kollet, mis asuvad üksteisele võrdlemisi lähedal. Tuvastatud on kuus haiguspositiivset juhtu. Piedmonti piirkonna tervisenõunik Luigi Genesio Icardi ütles Itaalia ajakirjale Corriere della Sera, et nad püüavad väga kiiresti tegutseda, et katk edasi ei leviks: „Metssigade tõrjemeetmete rakendamine viivitamata on hädavajalik, et haigust võimalikult palju piirata ja likvideerida.“ SAK-i tõttu on ohus Itaalia sealihakaubandus, sest riikidel, kus seakatk esineb, keelatakse üldjuhul seatoodete eksport. Praegu levivad seakatku juhtumid põhinevad genotüübil kaks, mis on viimastel aastatel esinenud Saksamaal, Poolas, Rumeenias, Baltikumis, Venemaal, Aasias jm. Ametnike sõnul on liiga vara öelda, kuidas viirus Itaaliasse jõudis. Kahtlustatakse, et kõige tõenäolisemalt on viirust levitanud inimene.

Eestlaste idee sai teoks

Ungaris CIC-i aastakoosolekul esitleti ulukiliha retseptiraamatut „CIC world game cookbook“. Ligi 300-leheküljelisse raamatusse on kogutud 209 retsepti 66 riigist kogu maailmas. Retseptid on kahes keeles: inglise ja selle maa keeles, kust retsept pärineb. Raamatus on ka eestipärased retseptid, mis pärinevad Eesti naisküttide seltsi esinaise Triin Roostfeldti sulest. Raamatut saab tellida CIC-i kodulehelt. See maksab 40 eurot, mis sisaldab nii pakkimis- kui ka tellimiskulu. Raamatu autor Soňa Chovanová Supeková rääkis ka EJS-ile retseptiraamatust lähemalt. Vaata videot QR-koodi kaudu.

Foto Shutterstock

Pärast pikki arutelusid tehti Lätis jahiseadusesse muudatus, millega võib kasutada teatud juhtudel jahipidamisel termosihikuid. Seadusemuudatus jõustub 1. aprillil. Termosihikuid võib hakata kasutama öösiti, pidades jahti metsseale, rebasele ja kährikkoerale. Selle kasutamiseks peab aga olema kõrgistmel (vähemalt 2,5 meetri kõrgusel). Öösihikuid võib Lätis kasutada juba 2014. aastast. Ka Eestis käivad arutelud öösihiku kasutamiseks.

SEAKATK JA LINNUGRIPP FACE ulukihaiguste töörühma veebikoosolek toimus 13. veebruaril, räägiti seakatkust ja linnugripist. Seakatk on laienenud Saksamaal ja Itaalias. Lisaks on SAK levinud Hiinas, Tais ja Kesk-Ameerikas. Katk hüppab sadade kilomeetrite kaupa, isegi 900 kilomeetrit korraga. Seetõttu arvasid Euroopa Komisjoni liikmed ja teadlased, et siin on mängus inimese käsi. Euroopa komisjon on andnud suunise, et seal, kus seakatk avastatakse esimest korda, tuleb jahipidamine peatada, et sigu mitte laiali ajada. Ühtlasi on Euroopa komisjon seisukohal, et jahipidamine pole kaugemas tulevikus enam jätkusuutlik, kui seakatk endiselt levib. Kõige rohkem linnugripijuhtumeid on olnud lindude talvitusaladel Taanis ja Belgias ning rändekoridorides. Linnugrippi on nakatunud 59 linnuliigi esindajad, 23% neist luiged, 14% valgepõsk-lagled ja 13% hallhaned. Kahju on tekitatud ka suurtele kodulinnufarmidele, kus bioohutus ei ole olnud korras. Linnugripp on senini läinud metslindudelt farmidesse, mitte vastupidi. Linnugrippi on nakatunud mõnikord ka imetajad: Eestis ja Soomes kolm rebast ja saarmas. On tõestatud, et see levib ka hüljestele. Nakkuse vältimiseks soovitatakse järgmist: ära puutu surnuna leitud, haigeid või imelikult käituvaid linde ega loomi, väldi kokkupuudet linnusõnnikuga.

Jahipidamine kaitsealadel

HUNDID ÜRITASID PIIRI ÜLETADA

FACE president Torbjorn Larsson.

HUNDID ON MUUTUNUD NUHTLUSEKS Leedus Kaunase lähedal Bunikiai külas elavad hundid, kes käivad tihti külades ja tekitavad paksu pahandust. Senini on nad murdnud vähemalt 15 koera ja mitu kitse. Jahimehed püüdsid huntidele jälile saada, korraldasid lähipiirkonnas jahi, kuid pole hunte tabatud, kirjutas 10. detsembril Medibam. Viimastel nädalatel on nad murdnud kaks koera. Samuti õnnestus kohalikul elanikul filmida, kuidas üks hunt väikest koera taga ajab. Jahimeeste arvates on tegemist kahe täiskasvanud hundiga, kes on käinud küla peal koeri murdmas. Külavahel käiakse valdavalt samal ajal, umbes kella kolme paiku öösel. Leedus kehtestati tänavuse jahihooaja kvoodiks 190 hunti, enamik neist on kütitud. Hundijaht on seal lubatud 15. oktoobrist 31. märtsini või kuni kvoot saab täis.

Foto Shutterstock

Piirivalvekaamera tuvastas hundikarja, kes üritas Valgevene piiri kaudu Leetu pääseda. Varem on Valgevene–Leedu piiri üritanud ületada immigrandid, kuid nüüd nähti seda tegemas ka hunte, kirjutas 3. jaanuaril Medibas. On üsna tavapärane, et hundid üle piiri liiguvad ja tihti on neid näha ka Valgevenest Leedu ja Läti poole liikumas. Teadlaste sõnul ei ole aga kõik piiriületused seotud elupaiga vahetusega, vaid loomi paneb liikuma näiteks aktiivne jahihooaeg.

Euroopa Komisjoni ettepanekul piirata jahipidamist ja kalapüüki rangelt kaitstavatel aladel (need moodustavad 10% Euroopa liidu maa-alast) ei olnud õiguslikku alust. Ei leidnud kinnitust, et see bioloogilist mitmekesisust rikuks. FACE president Torbjörn Larsson nentis, et terve mõistus võidutses ja uue rangelt kaitstud alade kategoorias ei hakatud jahipidamist keelustama: „FACE on aktiivselt seisnud vastu jahipidamise põhjendamatule keelustamistele, rõhutades, et jahimehed on Euroopa kaitsealade haldamisel väga tähtsad. Täname siinkohal ka meie liikmeid aruteludesse aktiivselt kaasa löömast. See näitab, kui oluline on Euroopa seitsme miljoni jahimehe jaoks koostöö.“

Foto FACE

Foto kaamera kuvatõmmis

- VÄLISuudised -

Trofeede impordi keeld Suurbritannias tahetakse keelustada eksootiliste loomade trofeede importimine riiki. Võimud on juba pikka aega kavatsenud keelata ohustatud liikide jahitrofeede importimise Suurbritanniasse, kirjutas 10. detsembril Independent. Esitatud seadusemuudatusega läheks keelu alla ligi 7000 liigi, sh lõvide, ninasarvikute, elevantide ja jääkarude trofeede Suurbritanniasse toomine. Kahe aastaga on imporditud Suurbritanniasse ligi 300 eksootilise looma trofeed. Ühendkuningriigis kavandatav trofeejahi impordikeeld võib kahjustada aga ninasarvikute, elevantide ja teiste ohustatud metsloomade kaitset, teatas rühm juhtivad teadlasi ja looduskaitsjaid, kelle sõnul on valitsus Aafrika vaatepunkti sellel teemal ignoreerinud. Trofeejahi keelu vastu on ka juhtivad looduskaitseorganisatsioonid, Oxfordi ülikooli teadlased ja Aafrika kogukonna juhid, kirjutas 13. jaanuaril the Guardian. Ühendkuningriigi valitsuse soovi keelata trofeede import peetakse silmakirjalikuks, kuna import toimub sellistest looduskaitselistest kohtadest, nagu Namiibia ja Botswana, kus trofeejahti kasutatakse tihti looduskaitse rahastamiseks. Rahvusvaheline looduskaitseliit IUCN jälgib ohustatud liikide nimekirja ja tegi kindlaks, et trofeejaht on toetanud mitme liigi, sh ninasarvikute, elevantide jt kaitset. Lisaks on ÜRO aruandes kirjas, et trofeejaht aitab kaitsta miljoni aakri suurust metsloomade elupaika Aafrikas.

- KAANELUGU -

Pruunkaru Eestis TEKST MATI KAAL FOTOD JÜRI JÕEPERA

- KAANELUGU Pruunkaru on meie mail tõeline põlisasukas, kes luusis siinsetel aladel aeg-ajalt ringi juba hilisjääajal kasvanud hõredates kuuse- ja kasepuistutes. Toona polnud toidutingimused aasta ringi äraelamiseks tõenäoliselt veel küllaldased.

aleontoloogiliste leidude põhjal otsustades olid pruunkarud siin kindlasti paikselt olemas holotseeni alguseks ja selle keskpaigas, umbes 4000 aastat tagasi. Neid võis arvukalt kohata isegi Lääne-Eesti saarestikus. Päris ära kadunud pole nad siit vahepealse aja jooksul kordagi, kuigi sadakond aastat tagasi polnud karusid siinmail tõenäoliselt enam kui kümmekond. Kui võtta aluseks praegused ametlikud seireandmed, siis on Eesti pruunkarude arvukus viimase saja aastaga suurenenud sada korda.

Suhtumise kukerpallid

Suhtumine karudesse on meie ühiskonnas teinud mitu kukerpalli. Nende asurkonna madalseisust hoolimata märgib näiteks sensatsioonilise pealkirjaga artikkel „Huntide ja karude hädaoht kodumaal“ 1922. aastal ajalehes Kaja, et pärast sõda on Viru- ja Tartumaa metsades taas karusid nähtud ning kutsub üles neid armutult hävitama. Et karude pideva hävitamise traditsioon oli meil ajast aega sügavalt juurdunud, siis langesid niisugused üleskutsed üsnagi viljakale pinnale. Omaaegse metsavahi Julius Tarumaa sõnul maksid mõisnikud neile metsavahtidele, kes avastasid karu talikoopa ja hoidsid selle

2022. aasta loom on karu. Karuaasta avatakse pidulikult rahvusvahelisel karupäeval 23. märtsil Tallinna loomaaias.

metsamajanduse ministeerium pöördus Tartu ülikooli poole palvega hinnata pruunkaru asurkonna seisundit ja seda mõjutavaid tegureid Eestis ning teha ettepanekuid selle edasiseks majandamiseks. Sellest sai 1968. aastal minu kui toonase diplomandi lõputöö teema.

Karureservaadid

mõisnike jahipäevani puutumatuna, märkimisväärselt suuri summasid. Toonaste ülikute jahiseltskondadele olid karujahid siinsete tsaaririigi pealinnale suhteliselt lähedaste mõisate maadel olnud pikka aega hinnatavaim jahiliik. Olukord paranes alles järgmisel kümnendil, kui ajakirjades Eesti Mets, Eesti Kütt ja Loodusvaatleja hakkasid ilmuma väikese arvu entusiastide vastupidiste üleskutsetega artiklid. Need päädisid 1934. aasta jahiseadusega, kus tagati pruunkarule vabariigi lõpuks siiski enam-vähem täielik kaitse. Edaspidi kosus karuasurkond visalt, aga kindlalt mõningate tõusude ja mõõnadega ning jõudis eelmise sajandi keskpaigaks ligi paarisaja isendini, misjärel märgati selle silmatorkavat allakäiku. Toonane ENSV looduskaitse ja

Karudega kohtumiste rohkuse põhjal näib, et Eestis hakkavad pruunkarudele sobivad elupaigad täis saama.

Selgus, et pruunkarude asurkonna elujärg käib meil tõesti allamäge ja siinsete mesikäppade koguarvuks ei saa pidada enamat kui napilt 120 isendit. Nendest umbes 90% kuulus põhiliselt Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastikumassiive hõlmavasse valdavalt paikse eluviisiga Kirde-Eesti asurkonda, mille tuumik asus toonase Tudu metsamajandi idaosas. Ülejäänud kümnendik meie karukonnast aga moodustas n-ö EdelaEesti asurkonna. Sealsed mesikäpad hulkusid laialt piki Vahe-Eesti loodusmaastikumassiivi ringi (Kõrvemaast kuni Uurissaare ja Jäärjani) ega talvitunud aastaid järjest samas piirkonnas, nagu see oli tavapärane Kirde-Eesti karudele. Lisaks leidus üksikuid väga liikuva eluviisiga isendeid ka mõnel pool mujal, kus oli suuremaid metsi ja rabasid. Lähem analüüs näitas, et enim takistas meie karukonna kosumist talvine koopajaht, mille käigus sai otsa palju

- KAANELUGU Kohtumisel karuga võib inimese jaoks olukord muutuda täbaraks vaid siis, kui sattuda juhuslikult poegade ja emakaru vahele.

pesakondi, ja üsna süsteemitu karujahilubade välja andmine. Seejärel keelustatigi Eestis talvine karujaht ja kehtestati siiani muutumatuna püsinud karujahihooajaks periood augusti algusest oktoobri lõpuni. Samuti kehtestati küttimise piirmääraks 5% asurkonnast, eelistusega suurematesse kahjustuskohtadesse, kus nuhtlusisendid kippusid mesilaid rüüstama või muul moel probleeme tekitama. Võttes eeskujuks Jeleni jahimajandi Jugoslaavias, muutis ENSV looduskaitse ja metsamajanduse ministeerium 1973. aastal omavahel külgnenud Tudu ja Mustjärve riiklike jahimajandite tegevusplaani, kohustades neid pöörama teistest liikidest enam tähelepanu just karudele. Neile korraldati kevaditi tapamajajäätmetega lisasöötmist, rajati söödapõlde jne ning metsakorralduse käigus lülitati metsakasutusest täielikult välja kaks, tõsi küll väikest karureservaati (848 ha ja 295 ha), kus püüti tagada loomadele täielik rahu kogu aasta. Need meetmed ei jäänud tulemusteta. Kuigi Eesti iseseisvuse taastamise järel kaotati ära riiklikud jahimajandid, püsisid põhilised piirangud ja üldsuse hoiakud endiselt. Praeguseks on meie mesikäppade arvukus, osaliselt tõenäoliselt küll ka Venemaal Uuralitest lääne poole jäävatel aladel toimunud fluktuatsiooniprotsessi toel suurenenud

tuhatkonna isendini. Juurdekasv on möödunud poolesaja aastaga olnud kaheksakordne hoolimata asjaolust, et viimastel aastatel on meil välja antud karulubade hulk lähenenud kümnele protsendile asurkonna suurusest.

Taliuinak

Pruunkaru pole päris tavaline kiskja üsna mitmel põhjusel. Eelkõige muidugi segatoidulise eluviisi tõttu. Meie piirkonnas ja mitmel pool mujal parasvöötmes elavate karude toidus on

taimne ollus loomse toidu kõrval isegi ülekaalus. Aga näiteks Põhja-Karjalas ja Koola poolsaarel elavate pruunkarude kisklustase on oluliselt suurem. Talvel pole meie karudel isegi kõige parema tahtmise juures võimalik nii suures koguses taimset toitu leida, et oma kogukat keret aktiivses tegevuses pidada. Seetõttu heidavad nad selle aja üle elamiseks taliuinakusse. Sel ajal nende elutegevus küll tunduvalt aeglustub, ent mitte nii suurel määral, kui tõelist talveund magavatel liikidel, nagu

Enne taliuinakusse jäämist koguvad karud endale küllaldase rasvavaru, mille varal kevadeni söömata ja joomata vastu pidada.

- KAANELUGU siilid, unilased jt. Mõnes lõunapoolses levila osas on pruunkarud aga aasta läbi aktiivsed. Enne taliuinakusse jäämist koguvad karud endale küllaldase rasvavaru, mille varal kevadeni söömata ja joomata vastu pidada. Olenevalt aastast kestab nende taliuinak meil novembrist aprillini, kusjuures viimasena ilmuvad talikoopast välja talvel poeginud emakarud. Pojad sünnivad tavaliselt jõulude paiku, kaaluvad 300–500 grammi ja on üsna abitud. Varasemas kirjanduses leidub sageli andmeid, nagu sünniksid karude pojad veebruaris, aga selline eksiarvamus tuleneb ilmselt sellest, et veebruaris-märtsis metsatööde või jahtide käigus koopast välja peletatud karupojad tundusid nii väetid, nagu oleksid alles äsja sündinud.

Karu ja inimene

Eestis karud inimestele üldjuhul ohtlikud pole. Valdavalt öise eluviisiga, pelglik ja ettevaatlik elukas ei satugi

enamasti inimeste vaatevälja ja nende olemasolu reedavad vaid jala- ja tegevusjäljed maastikul. Täbaraks võib olukord muutuda vaid siis, kui sattuda juhuslikult poegade ja emakaru vahele, kui neil emainstinkt hirmu üle valitsema kipub. Kui pole just eesmärki karuga kohtuda, siis on mõistlik metsas liikudes aeg-ajalt häält teha või mingil muul moel end kergemini märgatavaks muuta. Siis kannavad karud selle eest ise hoolt, et inimesed neile liiga lähedale ei satuks. Kui aga kohtumine peaks siiski toimuma, ei tohi mingil

Karude juurdekasv on möödunud poolesaja aastaga olnud kaheksakordne. Suhtumine karudesse on meie ühiskonnas teinud mitu kukerpalli.

juhul jooksu pista, vaid tuleks mahedal toonil häälitsedes rahulikult eemalduda. Soovitatav ei ole ka otse karu silmadesse põrnitseda, sest sedagi võib kiskja tõlgendada agressiivsuse avaldusena. Ohtlikke hulkurkarusid, nagu nendest Siberiga seotud kirjatükkidest võib lugeda, pole meil Eestis mitte kunagi ette tulnud. Hulkurite tekke põhjus on sealsete karude ühekülgne harjumus end taliuinakuks valmistudes peaasjalikult ainult seedermänniseemnetega nuumata. Kuigi muud toitu leidub ümbruses külluses, pole nad harjunud seda sööma. Seedripähkliikalduse korral ei suuda kõik sealsed karud küllaldast rasvavaru koguda ega saa seetõttu taliuinakusse heita. Nad kondavad lumises metsas ringi, jäävad järjest lahjemaks ning on pahurad ja ründavad kõiki, keda oleks võimalik põske pista. Niisugused karud on muidugi ka inimestele üliohtlikud. Üldtuntud on karude kirg mee järele. Mesilate, eriti metsadesse paigutatud tarude rüüsted ongi kõige sagedasemad karude korda saadetud kahjustused. Lisaks kaerapõldude räsimine ja metsalähedaste viljapuuaedade rappimine. Ainus enamvähem tõhus kaitse on niisugusel juhul senini olnud hoolsalt rajatud võimsa generaatoriga elektritara. Väärib märkimist, et loomad tajuvad elektromagnetvälja ja aduvad, kas karjusel on vool ikka sisse lülitatud või on kontuur kusagil juhuslikult lühistatud. Vooluta või nõrga generaatoriga tarad karusid ei pea. Viimasel ajal on olnud kuulda inimeste juhuslikest kohtumistest karudega väljaspool metsi ja neid on varahommikul või õhtueelsel ajal maanteeäärsetel orasepõldudel mobiiltelefoniga videole püütud. Niisuguste juttude rohkuse põhjal näib, et Eestis hakkavad pruunkarudele sobivad elupaigad täis saama. Tundub, et mõistlik oleks nende arvukuse suurenemist edaspidi pisut ohjeldada ja määrata mõneks ajaks karude iga-aastaseks küttimislimiidiks koguni 10–15% asurkonnast. Muidugi tuleks endiselt eelistada piirkondi, kus karud kipuvad kultuurmaastikele ja lasta sihipärasemalt just nuhtluseks muutuvaid isendeid. Vastasel juhul suureneb tõenäosus, et lähiaastail võivad inimesed karud juhuslikult tupikusse ajada või ilmuvad nood asulatesse prügikonteinereid revideerima. Niisugused olukorrad pole aga enam inimestele ohutud.

- aasta loom -

Karuaasta komberdused

TEKST TIINA VÄHI, rahvausundi uurija JOONISTUSED EIKE ÜLESOO FOTO JÜRI JÕEPERA

Südatalvel ahmid õhku korrusmaja korteris, sest kuluka remondi käigus elektriga tööle pandud ventilatsioon ei toimi nii, nagu peaks, aga arve tuleb ikkagi tasuda. Siis mõtled, et võiksid pigem muunduda karuks ja elada talve üle koopas kevadeni käppa imedes ja mõnusalt läbi une mõmisedes.

aruks muundumist tunti juba ennemuiste, kuid hoopis teises tähenduses. Rahvad, kes elasid karmides loodustingimustes, kujutlesid ennast aeg-ajalt kiskjateks, et nende viisil ennast toita. Nad käisid libahundiks,karuks, -ilveseks jne. Eesti pärimuses on ülekaalus libahundid, kuid on üksikud teateid ka libakarudest. Näi-

Tuntud on lood, kuidas Lapi nõid muundub ennast karuks ja kuidas libakaru naha alt leitakse noatupp. 18

teks Setu muistend „Pelätav ja kuri kahr“ libakarust räägib sellest, kuidas talumees tõmbab endale näljahädas karunaha selga ja murrab ümbruskonnast loomi. Lõpuks saadakse talle jälile ja saadetakse kohtuotsuse alusel Siberisse. Ka mõnes 17. sajandi Eesti nõiaprotsessi protokollis räägitakse libakaruks muundumisest. Näiteks 1633. aastal andis kaebealune Pärnu

- aasta loom maakohtus tunnistuse kahe inimese libakaruks jooksmise kohta. Libakaru kujutelm on rohkem tuntud skandinaavlastel: soomlastel, rootslastel ja eriti saamidel. Neil säilis kauem karukultus, sellega seotud rituaalid ja šamanistlikud hingerännukujutelmad. Tuntud on lood, kuidas Lapi nõid muundub ennast karuks ja kuidas libakaru naha alt leitakse noatupp.

Suure karu tähtkuju all

Miks eestlased ei valinud oma rahvusloomaks karu nagu meie hõimlased soomlased, kes rikkalikule karupärimusele toetudes peavad ennast karurahvaks? Karu on Soome looduse võimsaim loom, keda peetakse metsa sünonüümiks. Soome looduskaitsjad valisid ta 1985. aastal rahvusloomaks. Karu väljendavat nn Soome sisu (sm suomen sisu): õnne, turvalisust, pehmust, rikkust, tahtejõudu, ustavust, südikust. Soome alad ulatuvad Läänemerest kaugele põhja poole ja karu kreekakeelne nimetus arktos suunab pilgu sinna. Antiigist alates on viidatud, et põhjarahvad elavad Suure Karu, (ld Ursa major; meil Suur Vanker) tähtkuju all, mistõttu on neid nimetatud

ka suure karu rahvasteks. Karu järgi on põhjapoolust ümbritsevaid alasid hakatud kutsuma Arktikaks. Tänapäeval levinud arvamuse järgi oli suures osas Euraasia metsavööndist kiviajal levinud karukultus.

Metsa kuldne kuningas

Soomeugrilased on karu pidanud inimloomaks, metsinimeseks, sest ta seisab kahel jalal, sööb käppadega ja istub, selg vastu puud. Tema käpad, jalajälg ja rind on üsnagi sarnased inimese omadega. Ka toiduvalik sarnaneb inimese omaga, segatoidulisena sööb karu nii taimi kui peab ka jahti. Küllap mõjusid ürgküttidele karu pisarad, sest neidki on peetud tema inimlikkuse tunnuseks. Kristfrid Gananderi teoses „Mythologia Fennica“ (1789) ja Elias Lönnroti eepose algvariandis „Vana Kalevala“ (1835), mis vahendavad soome rahvapärimust, nimetatakse teda „metsa kuldseks kuningaks“. Põhja-Euraasia ja -Ameerika kultuurile on iseloomulik totemism: mingi loomaliigi ja etnose või klanni müütiline suhe. Läänemeresoomlaste seas on totemistlikku pärimust karu kohta säilinud kõige rohkem idasaamidel, eelkõige Inari saamidel ja koltasaamidel. Inari saamid jutustasid, et koltade

esiema oli saami tüdruk, kes oli veetnud talve karukoopas. Soomes, eriti Karjalas leidub rohkesti pärimuslugusid karu ja naise seksuaalsuse kohta. Karust tugevamaks peeti naise väge, mida oli enam vanadel naistel, kes karule oma paljast tagapoolt näidates peletasid teda karjast eemale, seda nimetati karhun pyllytys. Naise suguelundit nimetati karu käpaks (eestlastel kodukaruks). Viljakas eas naistel ei olnud soovitatav otiga kokku puutuda, võisid sündida karupojad. Karjala karupeiedel pidid naised vältima isegi tapetud karu lähedust ega tohtinud süüa tema liha, sest muidu võis karu naise kaudu taassündida.

Soome hõimude karupeied

Surmatud karule avaldati austust, näiteks Ida- ja Kesk-Soomes korraldati veel 19. sajandil karupeiesid, mis kujutasid endast karu kui tootemlooma, inimeste esiisa ja inimsoost esiema müütilise pulma kultuslikku näitemängu. Vanim soome karupeiede kirjeldus leidub 17. sajandi Kesk-Soome Viitasaare tekstis „Couvo pulmad“. Couvo (ka Kouko) tähendab esiisa, vanameest, karu või äikest. Karu kujutati peiedel peigmehena, kelle osatäitjaks määrati

- aasta loom noormees. Tapetud karule otsiti lepituseks küla neidude hulgast mõrsjat. Rituaali lõpul viidi karu pealuu rongkäigus metsa ja riputati väljavalitud puu, enamasti kõrge pedaja oksa külge, ülejäänud luud maeti sama puu juure alla. Nii oli karu asupaik korraga nii taevas kui ka maas. Karupeiede runodes räägitakse, et karu (Otso) on sündinud taevas, Kuu ja Päikese juures Otava tähtkujus, mida tänapäevalgi tunneme Suure Vankri ehk Suure Karu nime all. Soomeugrilased on uskunud, et pärast surma tõuseb karu üles, sünnib taevas uuesti. Suure Karu tähtkuju vaadates võib tunduda, et see on ilma peata: karukoljurituaalis on tema pea jäänud maale, õigemini maa ja taeva vahele puu otsa. Et aidata karul üles tõusta, on soome-ugri kultuurides tema luud asetatud hauda anatoomilises järjekorras. Turu piiskopi Rothoviuse jutlusest, mille ta pidas 1640. aastal Turu akadeemia avamisel, saame teada, et karukoljusid on Soomes rituaalseks otstarbeks kasutatud veel 17. sajandil, et karupeiedel joodi karu auks tema pealuust ning häälitseti karu moodi, et saada rohkem õnne. Kuigi alates 17. sajandist tugevnes Soomes kiriku võitlus ebausu vastu, ei õnnestud karupeiesid rahvatraditsioonist täiesti välja juurida.

Eesti maapõues ja rahvaluules

Võrtsjärve loodekaldalt Valma varaneoliitilisest asulakohast (3.–4. aastatuhat eKr) on leitud karuluid, mida on tõlgendatud rituaalseks karumatuseks. Sealt on pärit ka istuva karu savikujukene. Sarnaseid merevaigust ja profiilis kujutatud karusid on ka näiteks Taani mesoliitiliste leidude hulgas. Varaneoliitilisest Kääpa asulast on väljakaevamisel leitud 60 karukolju fragmenti, oletatud on karu koljumatust. Usutavasti tarvitati Läänemere idakaldalgi karu koljusid ja lõualuid mingis rituaalis. Karuluid on leitud ka mesoliitilise Kunda Lammasmäe asula väljakaevamisel. Kuhu aga kadus karukultus hilisematel aastatuhandetel? Karupeiedest vaikib eesti suuline pärimus täielikult. Mall Hiiemäe on oletanud, et meil ei kujunenudki karupeiesid välja nii nagu soomlastel ja siberi soomeugrilastel. Eesti sai põllumajanduslikuks maaks juba palju varem kui Põhja-Soome, Savo ja Karjala metsaalad, kus jahipidamine oli tähtsam elatusallikas ning vanad jahitavad ja -uskumused säilisid

kauem. Eesti põlluharijate ja karjakasvatajate rahvausundis võis mesikäpp varakult kaotada oma aupaiste, temasse hakati pigem suhtuma kui karjakahjurisse ja põllurüüstajasse.

Eesti „karukalender“

Eesti rahvakalendris ei saa karuott kiidelda omanimelise kuuga nagu võsavillem, kelle järgi on veebruar hundikuu. Sellest hoolimata on peetud tähtsaks kogu aasta jälgida karu elurütmi ja toiminguid, isegi tema talveuinak kajastub rahvakalendris. Talveuinakusse jäi karu mihklipäeval ja ärkas sellest paastumaarjapäeval. Tõnisepäeval, küünlapäeval ja madisepäeval pööras ott teist külge. Taliharja- ja madisepäeval olevat ta imenud käppa. Sügisest kuni madisepäevani (24. veebruar) ei tohtinud karu õige nimega nimetada, et ta ei tuleks suvel karja ega ründaks kütti. Sel ajavahemikul võis kasutada ainult peitenimetusi, mida on soome ja karjala keeles umbes 200. Eestikeelseid peitenimesid on vähem. Eriline on mareta- ehk karusepäev (13. juuli), mis viitab karu nimele ja mida

Soomeugrilased on uskunud, et pärast surma tõuseb karu üles, sünnib taevas uuesti.

on tõlgendatud karu austamise päevana. Pilistvere kiriku 1680. aasta visitatsiooniprotokollis on märgitud, et sel päeval pühitsevad nad karusepäeva ehk karupäeva (sk Karrusche Päwe oder Bährentag), et karu nende karja ei murraks. Mütoloogilise kujuna on karu levinud eelkõige Siberi metsavööndi ja polaarvöötme rahvaste kultuuriareaalis, seevastu lõunapoolsed rahvad on austanud pigem hunti. Läänemeresoomlased jäävad nende kahe kultuuriruumi vahealasse, olles seotud mõlemaga. Sellele näib viitavat ka Eesti muistend metshaldja poegadest: inimese ja metshaldja segaabielust sündinud kaksikute isa muundab aeg-ajalt oma pojad karuks ja hundiks, et need saaksid libaloomadena paremini jahti pidada. Hunt ja karu on siinse kandi rahvapärimuses olnud mõneti sarnased tegelased, nendest on lähtunud samalaadsed sümbolid, metafoorid ja müüdid (libahunt, libakaru). Slaavi pärimuses mainitakse hunti ja karu tihti koos samades folklooritekstides (manamistes), pulmalauludes nimetatakse peigmeest nii karuks kui ka hundiks, mõlemat tarvitatakse alternatiividena vanasõnades ja kõnekäändudes („Töö ei ole hunt/karu, et metsa jookseb“). Setu lauludes figureerib kahr (kahro) koos soega, ning see, mis on öeldud soe kohta, kehtib sageli ka kahro kohta. Kuid mitte alati, sest „Karul on üheksa mehe ramm, aga ühe mehe mõistus“. Hundi kohta öeldi vastupidi.

Soomes on karu rahvusloom - Soome looduse võimsaim loom, keda peetakse metsa sünonüümiks.

VALI ÕIGED

kindad!

Töökinnaste valimine nõuab pisut kaasamõtlemist, süvenemist ja aega. Vahel ei osata õigesti hinnata riske, teinekord aga seab töökeskkond või ilm omad piirangud. Mugavus Õige suurusega hästi istuvad kindad on käes mugavad ja kaitsevad käsi nii, et te ei märkagi seda. Vastupidavus Kinnaste valmistamiseks kasutatud materjalid, töökeskkond ja ilm määravad selle, kui hästi kindad kestavad. Soojapidavus Kihiline lähenemine töötab ka kinnaste puhul. Vastupidava pealiskanga alune Thinsulate vooder on ülimalt õhuke, kuid väga heade isolatsiooniomadustega kangas, mis hoiab teie käed soojas. Veekindel membraan kinnastes kaitseb niiskuse ja vihma eest! Hingavus Ka käed vajavad õhutust, kui temperatuur kinnaste sees tõusma hakkab. Hea õhutusega kindad hoiavad teie käte head tervist!

Külmakahjustusi saavad kõige kergemini keha perifeersed piirkonnad (sõrmed, varbad, põsed, nina ja kõrvad), kus soojaga varustav vereringe osutub külmas ebaküllaldaseks.

44-385

Elastne tekstiil pöidla välisküljel Tugevdatud õmblused Puutetundlik ehk touchscreen materjal Soojapidav neopreen 3M helkurribad 3D lõige Elastne kangas käeseljal ja sõrmede välisküljel Pehme soonik

Vihm Väliskiht Veekindel ja hingav PU-membraan

WonderGrip THERMO PLUS veekindlad töökindad

7.90 €

44-385

4.90 €

8.90 €

Sünteetilisest PU nahast softkindad krõpsrandmega

11 €

A+ kitsenahast talvised softkindad

11 €

44-7794

44-360

44-409

44-302

44-377HV

Sünteetilisest PU nahast softkindad sooja ﬂiisvoodriga

25 €

EN420, EN388:2016 (2.2.2.2.X), EN511 (X.3.1). Kat 2

44-378

44-331

4.50 €

A+ sünteetilisest nahast ﬂiisvoodriga softkindad

44-377

Lateksvahuga töökindad

TAMREX WinterPRO9000 Touch Screen talvekindad

44-376

44-328

Thinsulate® G80 vooder Kehasoojus Nahk

Soojad loomanahast Hi-Vis talvekindad

12 €

WinterPRO6000 Veekindlad Touch Screen talvekindad

18 €

EJENDALS Tegera kitsenahast labakindad voodriga

39 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ

Tel 654 9900 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 139c, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Ak. Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! -

2022 – Väärtusta jahisaaki!

EJS soovib aasta teema ühest aluspõhimõttest lähtudes, et jahiseltsid ja jahimehed väärtustaksid väikekiskjate küttimist.

Jahisaak on jahipidamise tähtis osa. Kui lisaks tavapärasele arusaamale mõista jahisaagi all ka kvaliteetaega, mis veedetakse looduses, tugevat energialaksu, mis tuleb värskest õhust, päikesest ja tuulest, ning kõike muud, mis jahil olles omaks saab, siis võib öelda, et jahisaak on peaaegu kõik, mis jahipidamisega kaasneb. TEKST MARGUS PUUST, EJS-i president, TÕNIS KORTS, EJS-i tegevjuht FOTOD EJS

Aastateema valik

Kui EJS-i juhatuse liikmed arutasid tänavuse aasta võimalikku teemat ja valisid selleks liitteemana „Väärtusta jahiulukit!“, siis analüüsiti üksipulgi läbi kogu jahisaagi mõiste ehk kõik, mida jahilt saadakse. Sealhulgas peatuti tervisel. Jaht vabas looduses on võimalik ka praeguse pandeemia ajal. Jahimeestele ja jahis osalejatele on see liikumine mõistliku koormusega, põnev tegevus, mis maandab pingeid ning aitab ära hoida stressi ja haigestumist. Jahisaagina võib käsitleda ka põnevaid hetki jahiretkedel, elamusi ja

üllatusi looduses: udused sügishommikud ja kevadised päikesetõusud, hetked, mis jäävad meelde kogu eluks ja mida saab jagada pere või sõpradega. „Väärtusta jahisaaki!“ aluseks said Raili Elleri pakutud „Väärtusta väikeulukit!“ ja Kaido Kaasiku esitatud „Väärtusta ulukiliha!“. Raili Eller põhjendas, et viimasel ajal jääb väikeulukeid aina rohkem kaamerasilma ette ja kahjuks ka maanteedel autorataste alla. Talle meeldivad väga metsloomanahast rõivad, aga kahjuks on nahkade parkimiseks vähe võimalusi. Väike-

ulukite nahku peaks rohkem hindama ja andma neile praktilist väärtust. Kaido Kaasiku meelest on väga hea, et Eesti jahimeeste seltsi (EJS) viimase suurema projektina tegid jahiseltsid korda hulga ulukiliha esmakäitluskohti. Sellest lähtuvalt tegi ta ettepaneku, et järgnevalt võiks pöörata tähelepanu ka ulukilihale kui väärtuslikule toorainele, mis rikastab toidulauda. Juhatuse liige Ive Kuningas pakkuski lõpuks välja variandi liita need kaks väga head ideed. Nii sündiski aastateema „Väärtusta jahisaaki!“.

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! Millele pöörata tähelepanu?

Aasta teema ühest aluspõhimõttest lähtudes soovime, et jahiseltsid ja jahimehed väärtustaksid väikeulukite küttimist. Väikeulukite jaht on põnev, emotsionaalne ja nõuab oskusi, mida saab järjest edasi arendada. Jahieeskirjas on loetletud 43 väikeulukit, kellele võib Eestis jahti pidada. Loomulikult näitab see nii meie head keskkonnaseisundit kui ka loodusrahva suhtumist väikeulukitesse kui taastuvasse ressurssi. Väikeulukeid on piisavalt, et iga jahimees leiaks endale sobiva jahi. Mõelda tuleks sellele, keda oleks vaja esmajoones küttida, et kaitsta võõrliikide eest kodumaiseid liike, kuidas hoida looduslikku tasakaalu, ennetada suurest arvukusest tulenevat haigusriski ja vähendada kahjustusi. Väikekiskjate küttimisel tuleks kasutada ära väärtuslikud karusnahad. Eesti jahimees lähtub heast tavast ja kütib nii palju, kui tal on tarvis. Kõik, mis jahimees on küttinud, kasutab ta võimaluste piires ka ära. Just väikekiskjate nahkade kasutamisega on olnud muret. Negatiivselt on mõjunud ulukinahavastased kampaaniad. Ehkki need on lähtunud puurikarusloomade kasvatamise vastu suunatud liikumisest, on need negatiivselt mõjutanud ka jahiulukite nahkade kasutamist. Kuigi loomakaitsjad kutsuvad võitlema karusloomakasvanduste vastu, deklareerivad maailma rõivatootjad loobumist kõigi karusloomanahkade kasutamisest. Kas teadlikult

või teadmatusest on see igal juhul silmakirjalik, sest sel juhul ei saa kasutada ka ausal teel kütitud ulukinahku. See on aga ebamõistlik ja keskkonnavaenulik. Ulukinahad on tulnud loodusest, pargitud loomulike võtetega ja nende ökoloogiline jalajälg on olematu. Kunstkarusnaha tootmisel on kasutatud taastumatut loodusvara, keskkonda kahjustavat energiat ja tihti ka arengumaade alamakstud tööjõudu. Ringmajandusest ja rohepöördest rääkides on legaalselt kütitud karusnahkade kasutuselevõtt õige asi, mis säästab keskkonda ja aitab säästlikult kasutada meie taastuvaid varusid.

Margus Puust.

Eesti oma ja aus nahk

Tõnis Korts.

Ulukinahad on tulnud loodusest, pargitud loomulike võtetega ja nende ökoloogiline jalajälg on olematu.

Kähriku kui võõrliigi küttimine nõuab märksa suuremat tähelepanu.

Ei saa jääda lootma, et keegi peale meie karusnahkade maine parandamiseks midagi teeks. Pigem üritavad huvirühmad karusnahkade kandmist halvustada ja neid välja tõrjuda. EJS on jahimeeste huvide eest seisva katusorganisatsioonina otsimas toimivaid lahendusi koostöös Eesti kõrgkoolidega (kunstiakadeemia, Viljandi kultuuriakadeemia ja Eesti maaülikool), lamba- ja loomakasvatajate ning lihatöötlejatega. Novembris 2020 toimus Viljandis pärandtehnoloogia konverents „Oma nahk“, kus tekkis häid ideid, näiteks luua ühine naha kaubamärk „Eesti oma ja aus nahk“. See aitaks ka meie ausalt kütitud väärtuslikke karusnahku turustada ja annaks keskkonnateadlikule tarbijale piisavalt teavet ning tagatise, et tegemist on keskkonnasõbraliku ja rohelise tootega.

- VÄÄRTUSTA JAHISAAKI! Just selle kallal soovib EJS algaval „Väärtusta jahisaaki!“ aastal aktiivselt tegutseda. Loomulikult koos partneritega. Iga jahimees saab aidata kaasa väikeulukijahi väärtustamisele, väärtustades jahisaaki – karusnahku. Seni, kuni ei ole ühtset kaubamärki ega turgu, saab karusnahku kasutada ise, propageerida neid oma tutvusringkonnas ja valmistada neist väärtuslikke tooteid. Külmad talved ja keskkonnasäästlik mõtlemisviis aitavad sellele kaasa.

Esmatöötluskohad

Teisest aluspõhimõttest lähtudes tuleks senisest enam väärtustada ulukiliha, aga ka sarvi ja nahku. EJS-i mitmeaastase töö tulemusena saime riigilt jahindussektorisse kaks miljonit eurot, et arendada välja nõuetekohased ulukite esmatöötluskohad. Ühest küljest on see sigade Aafrika katku (SAK) tõttu hädavajalik, et kindlustada metssigade küttimine ja loomade lihakehade säilimine aasta läbi. Teisest küljest on tähtis, et ulukiliha ei kaotaks pärast küttimist väärtust: seda tuleb õigesti töödelda. Esmatöötluskoht, mis rajati, korrastati või renoveeriti, möödunud, „Jahikoda korda!“ aastal või juba varem, on mitte ainult kõrge jahikultuuri

Iga jahimees saab aidata kaasa väikeulukijahi väärtustamisele, väärtustades jahisaaki – karusnahku. tunnus, vaid ka hädavajalik hoone, kus jahisaadust nõuetekohaselt töödelda. Praegu veel ei nõuta jahiseltsidelt kasutusõiguse loa pikendamisel nõuete kohase käitlemiskoha olemasolu, aga järgmisel pikendamisel kümne aasta pärast juba kindlasti. Sellele viitavad kõik märgid, kaasa arvatud haiguspuhangute järjepidev lisandumine.

Täpne lask ja uhke trofee

Jahisaaduse väärtustamine algab kvaliteetsest lasust. Ebatäpne lask võib põhjustada suurt kahju nii ulukile kui ka jahisaadusele. Täpse lasu kindlustab korras relv, hea laskemoon ja laskeoskuste pidev lihvimine. Jahiõnn on muu hulgas peidus heas ja korras jahirelvas, kvaliteetses moonas ja lasketiirus. Kui loom

Jahikoerte erinäitus 14. mail 2022 Särevere staadionil Registreerimine näitusele avatakse märtsis.

Registreerimiseks vajalik EKL-i tunnustatud organisatsiooni tõutunnistus. Osaleda saavad ka kõik kupeeritud sabadega jahikoerad! Lisainfo http://jahikoer.ejs.ee/ tel 511 9978, 524 5556

EESTI JAHIKOERTE TÕUÜHINGU SPONSOR ON

kütitud, tuleb ta toimetada võimalikult kvaliteetsena esmatöötluskohta. Selleks on head väljaveokelgud, kohandatud pärakärud ja jahiautod. Ulukiliha kvaliteet oleneb paljuski lasust, kütitud uluki veost ja esmatöötlusest. Siin on igal jahimehel ja jahiseltsi oma sõna kaasa öelda. „Väärtusta jahisaaki!“ aastal on tähtis väärtustada ka trofeesid. Pole tähtis, kas sarved on suured või väikesed. Iga trofee jahitoa seinal jutustab põneva loo. Kellel pole kodus ruumi, saab trofee paigutada seltsi jahimajja, kus see meenutab kaaslastele järjekordset tulemuslikku jahiretke. Väärtustada tuleb ka suurulukinahku, mille kokkuostu korraldab EJS. Soomes valmistatakse neist lemmikloomatoitu. Nahkade kokkuostuhind ei ole kõrge, aga tähtsam on põhimõte, et kõik, mis on kütitud, kasutatakse ära. Ilus komme on jahisaagi austamine. „Väärtusta jahisaaki!“ aastal on paslik pöörata tähelepanu ka sellele, mis iseloomustab kõrget jahikultuuri. Ühine jahipidamine algab rivistuse ja instrueerimisega. Ilus ja igati korrektne on jaht ka koos kaaslastega lõpetada. Kui on saadud saak, siis seda austatakse. Austada tuleb ka kütte ja kuulata nende lugusid. See annab kasulikku ja õpetlikku teavet kõigile jahilistele. Jahi ühine lõpetamine annab kogu jahipäevale näo ja vormi.

Kokkuvõtteks

Iga jahimees ja jahiselts saab jahisaagi väärtustamisele lisada oma mõtte ja idee, mida järgides tegutseda just endale sobivalt. Kõik, mis aitab jahisaagi väärtustamisele kaasa, väärib tegemist. Jahisaaki väärtustades väärtustame jahipidamist, nii aga peame omakorda lugu endast ja ka esivanematest, kes on jahti pidanud hallidest aegadest peale. Väärtustades ennast ja oma tegevust, kindlustame, et jahipidamine ei hääbu, ei upu rohepöörde sohu ega lenda sealsetest kurvidest välja. Soovime et jahipidamine koguks rohepöördes hoogu ja võimu, et tugevneda, puhastuda ja paraneda ning muutuda uueneva inimkonna ja hoitud looduse suhtluse vääramatuks osaks. Selleks on meil aga vaja eranditult kõigi jahimeeste jõupingutust jahisaagi väärtustamisel. Head uut jahisaagi väärtustamise aastat!

- Jahikultuur -

Aivo Oblikas. Suurest rõõmust püherdav karu.

Eesti Looduse fotovõistlus 2021

Juba 22. korda toimus ajakirja Eesti Loodus fotovõistlus, millest võttis osa 352 autorit rohkem kui 1600 fotoga. Peaauhinna võitis Aivo Oblikas suurest rõõmust püherdava karu fotoga. TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD AIVO OBLIKAS, KALMER LEHEPUU, KADRI ILVES

ille üle karu sedavõrd rõõmustab? Mõistagi seepärast, et aastal 2022 on aasta loom karu. Traditsiooniliselt annavad fotovõistlusel oma eripreemiad välja ka Eesti jahimeeste selts (EJS) ja ajakiri Eesti Jahimees. EJS-i preemia võitis seekord Kalmer Lehepuu lendu tõusva metsise fotoga „Näe, ma oskan lennata“. EJS-i vapilind on äärmiselt fotogeeniline tegelane, kelle uhket kogu võib imetleda

lugematutel piltidel, seepärast vajab metsisest huvitava vaatenurga tabamine omajagu õnne, aga kindlasti ka meisterlikkust. Eesti Jahimehe auhind läks Kadri Ilvesele, kes oli pildile püüdnud rannaniidul saaki otsiva rebase. Foto on vägagi aktuaalne. Nimelt on Tartu ülikooli teadlaste uuringud tuvastanud, et meie rannaniitudel pesitsevate esimese ja teise kaitsekategooria linnuliikidele on suur probleem väikekiskjate, eriti rebase pesarüüste. Uuringu järgi rüüstatakse

umbes 86% kurnadest, mistõttu on mitu linnuliiki hävimisohus, eelkõige niidukahlajad. Seetõttu osalevad Hiiumaa, Läänemaa ja Muhumaa jahimehed LifeIP projekti „Metsa- ja põllumajandusmaastike terviklik majandamine Natura 2000 elupaikade ja liikide kaitsestaatuse parandamiseks“ käigus katseprojektis ja kütivad sel jahihooajal kümnel rannaniidul väikekiskjaid rebast, šaakalit ja kährikut, et saada teada, kas nende küttimine leevendab suurt pesarüüstet.

- Jahikultuur Kalmer Lehepuu. „Näe, ma oskan lennata!“

Kadri Ilves. Rannaniidul saaki otsiv rebane.

- KASULIK -

Kindlustusühistu ÜKS

Kõik jahimehed on oodatud! Aasta algas kindlustusühistule töiselt. Jaanuari lõpus alustasime majandustegevust Norra kindlustusühistu Gjensidige Eesti kontori kindlustusvahendajana.

esmärk on välja arendada kahe kindlustusühistu pikaajaline vastastikku kasulik koostöömudel. Nii saame liikmetele kui ka tulevastele liikmetele pakkuda juba praegu mõistliku hinnaga kindlustuslahendusi. Usume, et suudame ka jahimeeste seltsi liikmeid lähinädalatel positiivselt üllatada. Me ei välista koostöö jätkumist Gjensidigega ka pärast seda, kui Eesti kindlustusühistu ÜKS on kindlustusandja tegevusloa jaoks vajaliku kapitali kokku saanud ja osutab ise kindlustusandjana teenuseid. Nii tootearenduse kui ka riskide maandamise rahvusvaheline koostöö aitab meil kiiremini areneda ja kasvada.

TEKST TARMO LÄÄNE, kindlustusühistu ÜKS juhatuse liige

Peamine eesmärk 2022. aastal on kokku saada kindlustusandja tegevusloaks vajalik osakapital. Kevadel loodame lõpetada kapitali kogumise finantsiliselt kõige tugevama asutajaorganisatsiooni Tartu hoiulaenuühistu eestvedamisel ja esitada finantsinspektsioonile kindlustusandja tegevusloa taotluse. Aasta lõpus soovime anda välja esimese kindlustuslepingu kindlustusühistu ÜKS logoga. Kõik jahimehed on väga oodatud Eesti kindlustusühistusse nii kindlustama kui ka liikmeks astuma, sest omanikutulu ja omanikuboonuseid jagame ainult liikmete vahel. Mida rohkem meid on, seda konkurentsivõimelisem ja tõhusam on meie kõigi ühiselt asutatud Eesti kindlustusühistu ÜKS.

Liikmeks tasub astuda Küsimustele vastab erametsaliidu tegevjuht JAANUS AUN

Miks otsustasite astuda kindlustusühistu ÜKS liikmeks ja teha osakapitali sissemakse? Usun ühistegevusse. Kuigi ühistegevuse tee on alati vaevaline: pole kerge saada suur hulk inimesi koos mingit asja ajama, sünnib sellest kasu paljudele. Just võimaluse pakkumine paljudele kasusaajate hulgas olla on väärtuslik. Oleme ühiskonnana nii palju küpsenud küll, et ei pea individualistlikult ainult

oma asja ajama. Neis kohtades, kus king pigistab, peaksime suutma ka koos midagi paremaks muuta. Lisaks motiveeris see, et kindlustusvaldkonnas on omamaist ettevõtlust vähevõitu. Pakume Eesti inimestele võimaluse ajada n-ö kindlustusasja. Ise teha, ise vastutada ja ise ka kasu saada.

Mis eeliseid näete kindlustusühistul võrreldes teiste kindlustusfirmadega? Kindlustusühistu tegevus ei saa olla suunatud kasumi maksimeerimisele, vaid liikmetele teenuste osutamisele. Tuleb pingutada ka nende toodetega, mis on suunatud nišigruppidele ega pruugi olla väga kasumlikud. Seetõttu neid praegu turul pole või pakutakse neid vähe ja nii, et ei kata paljusid riske. Metsade kindlustamine on üks näide. Paljud kindlustusseltsid seda toodet ei paku ja kui pakutakse, siis on riske, mida kindlustusega maandada ei saa. Näiteks rajatud metsakultuuri kindlustamine ulukikahjude vastu on tõsiseltvõetava katteta.

Kuidas kavatsete kasutada kindlustusühistu teenuseid ja millised on ootused oma tegevusvaldkonnas? Oma koduse vara kindlustamisega koliksin sinna kindlasti üle niipea, kui ühistu seda pakkuma hakkab. Kindlasti ootan, et metsade kindlustamise võimalus Eestis paraneb. Seegi kindlustustoode peaks kuuluma kindlustusühistu portfelli. Vaevalt, et metsa väga palju ja kiiresti kindlustama hakatakse, aga see võimalus peaks erametsaomanikel olema. Soomes on üle poole erametsadest kindlustatud. Metsakindlustus peaks meilgi olemas olema tõsiseltvõetav võimalus maandada metsade kasvatamisel pika aja vältel ilmneda võivaid riske. Kas soovitate jahimeestel liituda kindlustusühistuga? Muidugi! Jahimeestel on pikaajaline koostöökogemus. Kui neid saaks kindlustusühistu arendamisel heas mõttes ära kasutada, siis õnnestuks välja arendada ka kindlustustooteid, mida on jahimeestel vaja.

- AKTUAALNE -

Jahijärelevalvest 2021. aastal

Möödunud aasta oli tegus nii jahimeestele kui ka keskkonnaameti järelevalveosakonnale. Jahimeeste seltsi algatusel on võetud aina laiemalt kasutusele elektroonilised jahiload. Keskkonnaameti kontroll nende üle on sujunud. TEKST LIIVI PLUMER, keskkonnaameti peainspektor FOTOD KESKKONNAAMET

Keskkonnaameti jahijärelevalve kontrolli käigus avastatud laetud jahirelv. Jahimees transportis jahirelva ühisjahi laskekohtade vahetamisel laetuna ehk üks padrun oli rauas ja relvale oli kinnitatud padrunitega salv. Ohutuse tagamiseks eemaldas inspektor laetud relva autost ja laadis tühjaks ohutus suunas.

ärelevalveosakonnale oli 2021 esimene aasta suures ühendametis. Inspektori töös siiski palju ei muutunud, endiselt on oluline järelevalve looduses. Muutus aga asutuse nimi: keskkonnainspektsiooni kirjade asemel on kõigil autodel ja paljudel inspektoritel vormiriietusel kirjas „keskkonnaamet“. Mitme vormielemendi kandmisaeg on pikk, seetõttu asendatakse rõivastust tasapisi. Seniks võivad inspektorid kanda nii sinist keskkonnainspektsiooni vormi kui ka uuemat, rohelist keskkonnaameti välivormi.

Alustati 143 menetlust

Eelmisel aastal alustas keskkonnaamet 143 väärteomenetlust jahiseaduse alusel. Levinuim rikkumine oli jahipidamine kehtiva jahipidamisõiguse tasuta (vt tabel). See kohustus kipub

ikka ununema, kuid peagi muutub tasu maksmine mugavamaks. Jahipidamisõiguse eest tasu maksmine kolib kevadel uuele platvormile jahiluba.ee, kus saab soetada nii jahipidamis- kui ka kalapüügiõigusi. Kõik pilet.ee keskkonnas varem ostetud jahipidamisõigused kanduvad uude süsteemi üle ja kehtivad alates soetamise hetkest aasta aega. Jahirelvadega seotud rikkumised olid paraku peaaegu sama levinud kui jahipidamisõiguse tasu makseta küttimine. Transpordivahendis avastati 28 juhul laetud jahirelv, millel oli padrun rauas, padrunid relvale kinnitatud salves või mõlemas (vt fotod). Jahieeskirja § 7 lg 2 ja 3 järgi peab jahirelv olema transpordivahendis laadimata ning püssikotis või kabuuris, välja arvatud jahipidamisel paadist ja vahetult enne lasu sooritamist metsseajahil seisva mootoriga mootorvõi maastikusõidukist. Laadimata jahi-

relval ei ole padruneid rauas ega relvale kinnitatud salves. Kõige sagedamini oligi laetud relv pandud autosse ühisjahil laskekohtade kiiruga vahetamisel või individuaaljahil ringi sõites. Jahimehele endale ja kõrvalseisjatele on see kõige ohtlikum rikkumine, millele keskkonnaamet jahikontrollides suurt tähelepanu pöörab. Õnneks möödus 2021. aasta suuremate jahiõnnetusteta. Jahiohutuse rikkumiste alla liigitusid ka olukorrad, kui jahti peeti hoonetele liiga lähedal või jäeti järelevalveta jahirelv teistele isikutele kättesaadavasse kohta. Individuaaljahil tuli ette, et jahirelva transporditi autos ilma kotita näiteks istmete vahel. Ilma kotita võib laadimata jahirelva panna autosse vaid ühisjahil laskekohtade vahetamisel. Jahiloata jahipidamine avastati 23 korral ja keeluajal jahipidamine seitsmel korral. Sageli oli tegu uluki küttimisega, kui puudus jahiluba või

- AKTUAALNE polnud vastava uluki jahiaeg. Sellisel juhul tekkis rikkumisega keskkonnale kahju, mis määrati 26 juhtumi korral. Jahiloata jahipidamise alla liigituvad ka olukorrad, kui jahimees peab jahipiirkonnas jahti, kuid tal ei ole vastava piirkonna kehtivat jahiluba. Keelatud silmuste, taldrikraudade ja poolautomaatsel relval üle kahe padruni mahutava salve kasutamine jahipidamisel fikseeriti 18 juhul. Poolautomaatsel relval võib kasutada kuni kaht padrunit mahutavat salve, lisaks võib üks padrun olla rauas ehk jahiseadus näeb ette võimaluse poolautomaatsest relvast lasta järjest kuni kolm lasku. Silmused ja taldrikrauad on keelatud vahendid ja nende avastamisel alustab keskkonnaamet alati väärteomenetlust ning võtab vahendid hoiule.

Dokumendid

Jahipidamise dokumentidega oli probleeme 13 korral. Jahti suurulukile peeti laskekatsetunnistuseta kuuel korral ja ühel juhul pidas jahimees jahti aegunud jahitunnistusega. Mõlemat rikkumist on kerge vältida, sest iga kütt saab oma jahidokumentide kehtivuse mugavalt Jahise või Metsise andmebaasist üle kontrollida. Mõned rikkumised olid

Tabel. Jahiseaduse rikkumise alusel keskkonnaameti alustatud väärteomenetlused 2021. ja 2020 aastal Rikkumise valdkond Jahipidamisõiguse tasu maksmata Jahiohutuse ja relva transpordinõuete rikkumine Jahiloata jahipidamine Keelatud vahendi kasutamine (keelatud salv, püünis ja peibutis) Probleem jahipidamise dokumentidega Muud jahipidamisele esitatud nõuete rikkumised Kokku alustatud väärteomenetlusi Keskkonnakahjuga juhtumeid seotud jahilubade väljastamise ja tagastamisega ning jahiloale märke õigel ajal tegemata jätmisega. Muud jahipidamisele esitatud nõuete rikkumised olid jahipidamine keelatud kohas või keelatud ajal. Osa rikkumiste korral oli ühe teoga astutud üle mitmest jahiseaduse nõudest, näiteks peeti jahti kehtiva laskekatsetunnistuse ja jahipidamisõiguse tasuta. Sellisel juhul on tabelisse kirja läinud kahest rikkumisest raskem, mida arvestati karistuse määramisel. Jõustunud karistustest edastab keskkonnaamet teabe jahimeeste seltsile, kelle pädevuses on otsustada, kas pea-

2021 40 39 23 18 13 10 143 26

2020 50 15 29 14 13 9 130 21

tada jahiseaduse nõudeid rikkunud küti jahitunnistuse kehtivus. Jahitunnistuse peatamise ettepaneku esitame raskemate rikkumiste korral, nagu jahiohutuse nõuete rikkumine või jahiloata jahipidamine. Jahimeeste selts on jahitunnistuse kehtivuse peatanud paarist kuust kuni mitme aastani. Keskkonnaamet jätkab 2022. aastal kontrolli jahiohutuse nõuete täitmise üle. Lisaks korraldame sarnaselt viimaste aastatega aeg-ajalt suuremaid jahijärelevalve reide, kui ühte maakonda tulevad korraga kontrollima inspektorid kogu Eestist. Ohutut jahti!

- AKTUAALNE -

Öösihikud Hirmud ja tegelikkus TEKST ENDRIK RAUN FOTOD REPROD

Eelmise aasta lõpus käivitas Eesti jahimeeste seltsi (EJS) juhatus debati öösihikute kasutamise üle.

üsimus ei ole iseenesest uus ja on olnud meie jahindusinimeste huviorbiidis alates 2013. aastast ehk pärast seda, kui naabrid lätlased seadustasid infrapunaseadmete (IP) kasutamise metssigade, rebaste ja kährikkoerte küttimisel. Ka riigikogu aruteludes käsitleti ööseadmete kasutamist põgusalt 2015. aastal seoses sigade Aafrika katku (SAK) leviku ja lisameetmete rakendamisega selle tõkestamisel. Empora mutantur, nos et mutamur in illis – ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega. Areneb teadus ja tehnika, muutub ka loodus meie ümber. Öönägemisseadmete ajalugu ulatub tagasi eelmisse sajandisse. Nagu paljude muude oma ajast ees olevate tehnoloogiatega olid siingi pioneerid militaarringkonnad. Juba 1935. aastal jõuti Saksamaal tegelike tulemusteni ja 1939. aastal võeti Saksa sõjaväes kasutusele nn nullgeneratsiooni seadmed. Neid kasutati edukalt teises maailmasõjas. Suure sammu edasi tegi USA armee Vietnami sõja ajal ja 1990. aastatel Lahesõjas. Paralleelselt militaar- ja korrakaitseorganitega on need tehnoloogiad jõudnud praeguseks peaaegu kõikjale, ka ehitusse, lennundusse, politseisse, päästeametisse, geoloogiasse jne, samuti jahindusse.

Kolme tüüpi seadmed

Laias laastus kasutatakse jahinduses kolme tüüpi seadmeid. Esiteks lihtsad tehisvalgusallikad (igasugused lisalambid), teiseks looduslikku valgust või infrapunakiirguse abil tekitatud valgust võimendavad seadmed ja kolmandaks nn termoseadmed, mis valgust ei vaja, vaid reageerivad objekti soojuskiirgusele.

Tänapäevane öösihik infrapunavalgust näitava lambiga, mille kiirgus põrkub objektilt tagasi ja võimendub seadmes roheliseks 3D-kujutiseks. Rohelist fosforit kasutatakse öösihikutes seetõttu, et inimsilm on rohelisele värvipaletile kõige tundlikum.

Kui tehisvalgust on lubatud kasutada väga laialdaselt, kaasa arvatud Eestis SAK-i tõrjumisel, öösihikute kasutamine aga on Euroopas senini lubatud Austrias, Hollandis, Horvaatias, Luksemburgis, Lätis, Norras, Poolas, Rootsis, Sloveenias, Soomes, Šveitsis, Taanis, Tšehhis, Ungaris ja Saksamaa mõnel liidumaal, samuti Venemaal ja Valgevenes. Ka USA 50 osariigist on öösihikute kasutamine ühel või teisel moel lubatud 37 osariigis. Lätis lubatakse alates 2022. aasta aprillist kasutada lisaks infrapunaseadmetele ka termosihikuid. Leedus aga on senini summutid ja öösihikud keelatud, kuigi Euroopa

Komisjon on kutsunud Leedut kasutusele võtma sigade SAK-i tõrje täiendavaid meetmeid. Valgevenes aga on lubatud öösihikuid kasutada kõigi ulukite küttimisel, välja arvatud karusloomad. Siinkohal pean toonitama, et EJS ei pea seda mõistlikuks. Ööseadmeid peaks saama kasutada ainult ühiskonda ähvardavate probleemide lahendamiseks. Nii ongi kõnealuste seadmete lubamisel Euroopas suur osa SAK-i levikul ja öise eluviisiga võõrliikide invasioonil ning kiirel levikul. Ent mitte ainult. Soome edelaosas on valgesabahirve arvukus kiiresti suurenenud ja traditsiooniliste meetodi-

- AKTUAALNE tega ei ole suudetud enam arvukust reguleerida. Elukad teevad palju kahju metsas ja põllumajanduses. Ainuke võimalus on neid küttida söödaplatsidel, sinna ilmuvad nad ainult öösel, seega palju valikuid ei ole. Käesolevast jahihooajast ongi maaomanike survel lubatud kasutada öösihikuid, kuid ainult erandkorras, erilubadega ja piiratud ajaaknas. Sarnase probleemid on ka meil. Põllumeestele on eluliselt tähtis, et nende kasvatatav vili ei puutuks kokku SAK-i nakatunud sigadega. Saarlane Priit Puppart küsitles Eesti maaülikooli bakalaureusetöö tegemise käigus Saaremaa maaomanikke ja 60% vastanutest arvas, et jahimeestele tuleks kahjurohketes piirkondades anda palju enam vabadust kasutada ka abivahendeid, muu hulgas lampi ja öösihikut (Saarte Hääl 8. juuni 2011). Nagu näha, pöörasid maaomanikud sellele tähelepanu juba 11 aastat tagasi.

Hirmud

Arusaadavalt kaasnevad igasuguste uuendustega erinevad hirmud. Vanemad mehed veel mäletavad aegu, kui vintraudsete püsside ja optiliste sihikute massilise kasutuselevõtu tõttu ennustati üleküttimist ja teatud populatsioonidele hukku. Summutite kasutusevõtule eelnes tugev

poleemika eetilika ja salaküttimise üle. Aeg on näidanud, et nendel hirmudel ei ole alust. Läti keskkonnainspektsiooni andme kohaselt ei ole alates 2013. aastast, kui infrapunasihikud kasutusele võeti, seaduserikkumised jahipidamisel suurenenud. Hirmu külvab teadmatus ja valeinfo. Enamiku inimeste teadmised piirduvad Hollywoodi filmidega, kus summuti kasutamistel püss ainult „susiseb“. See tekitab mõnes ringkonnas paanikat. Tavainimesel on raske mõista, et tegelikult vähendavad jahinduses kasutatavad summutid helitugevust vaid umbes 30 dB ja suurendab peaasjalikult lasketäpsust. Samasugust „koolitust“ on tunda ka öösihikute kohta. Mängu- ja dokfilmides USA snaiprite kasutatavad IP- ja termotehnoloogia ning muud „hübriid“-süsteemid kerkivad silme ette ja see hirmutab. Sellise varustuse hind ületab kuuekohalist arvu! Niisugune varustus ei ole vabaturul saadaval ega jõua tsiviilkäibesse. IP-võimendusega öösihikul, millega jahimees toimetab viljapõllu ääres kõrgistmel, pole sellega palju ühist. Ent jaht on tõhusam, lasketäpsus parem ja väheneb jahipraak. Seda enam, et 2015 jõustunud jahiseaduse muudatus juba lubab kasutada tehisvalgust SAK-i tõrjudes. Vahe IP-seadmega on

suures piiris ainult selles, et üht valgust näeb uluk paremini kui teist.

Kuidas edasi?

Kopsakad elektriarved ja muud suured energiakulud on käivitanud ühiskonnas debati, mis on läinud valesti. Kuidas jõudsime siia, kus me praegu oleme? Põhjus ulatub aastate või aastakümnete taha, kui jäeti õigel ajal tegemata Eesti energiavarustuse otsused. Nüüd, kui kopsakad arved postkastis, ei ole kiireid lahendusi. Umbes samasugune olukord on öösihikute kasutuselevõtuga. Ideest teostuseni on väga pikk aeg. Me peame olema targad ning otsused ja seadusemuudatused praegu ära tegema, et suudaksime kiiresti reageerida, kui häda käes. Ükski põllumees ei soovi raske tööga kasvatatud viljast leida SAK-i surnud siga. Loodus muutub ja peame olema nendeks muutusteks valmis. Jahipidamise tavapärastest meetoditest ühiskonna vajaduste rahuldamiseks enam ei piisa. Just seda EJS praegu teeb: vaatame tulevikku. Peame ära arutelud siseministeeriumi ja kõigi asjaosalistega, võimaluse korral muudame õigusakte. Kõik ainult selleks, et suudaksime vajaduse korral kiiresti tegutseda.

Kaugusmõõtjaga soojuskaamera Pulsar Axion XQ38 LRF Pulsar Axion XQ on väike, aga võimas termokaamera, mis sisseehitatud laserkaugusmõõtja abil määrab loomade kauguse ühe meetri täpsusega. Kauguse tuvastamine on kiire, lihtne ja mugav. Täpse küttimise asendamatu abivahend. Ilmastikukindel väike ja kerge soojuskaamera on magneesiumisulamist korpusega. See sobib hästi kütile või loodusvaatlejale. Sensor 384 × 288 @ 17 µm (NETD < 40 mK) pakub täpset ja teravat pilti. Sisseehitatud laserkaugusmõõtja teeb kindlaks rohkem kui ühe kilomeetri kaugusel asuvad objektid umbes ühemeetrise täpsusega. Soojuskaamera Pulsar Axion XQ tuvastab kuni 1350 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m). Soojuskaameral on vaatlusrežiimid nii avamaa kui ka metsamaastiku tarbeks ning kaheksa värviprofiili, et saaks valida just oma maitsele ja hetkeoludele parima pildi. Reguleerida saab termokaamera pildi eredust ja kontrastsust. Pulsari soojuskaamerates kasutatakse pildi teravusvõimenduse patenttehnoloogiat, mis muudab pildi veelgi detailsemaks. Vajaduse korral saab seda nii sisse kui ka välja lülitada. Objektide mugavamaks kindlakstegemiseks on ekraanil pilt pildis funktsioon, mis näitab kaadri keskosa suurendust. Kaamera 3,5–14-kordne digisuum võimaldab kuni 14-kordset suurendust, et hõlpsamini kindlaks teha kaugemal asuvaid objekte.

PULSAR AXION XQ TÖÖTEMPERATUUR KAAL MÕÕDUD HIND

–25 ⁰C KUNI 50 ⁰C 400 G 167 × 74 × 73 MM 2290 €

OPTIKWELT OÜ tel 5660 3601 e-post optikwelt@gmail.com www.optikwelt.ee

- JAHIPRAKTIKA -

Põdrapäevadest Põdraasurkonna ja meie teiste jahiulukite kohta hakati süsteemsemalt andmeid koguma zooloog Harry Lingi eestvedamisel juba 1960. aastatel. Siis tehti ka esimesed katsed koguda peale vaatlusinfo põtrade alalõualuid isendite vanuse määramiseks hammaste kulumise põhjal.

TEKST ja TABELID JÜRI TÕNISSON FOTO JÜRI TÕNISSON, INGMAR MUUSIKUS

astast 1987, kui põdralõualuid hakati koguma kogu Eestis, ka riiklikes jahimajandites, sai hakata selgitama põdraasurkondade vanuselist koosseisu ja uurida selle sidustunnuseid, nt põdrapullide sarvekasvu. Soome eeskujul hakkasime 1990. aastatel koguma ka põdralehmade sigimiselundkonna näidiseid, et selgitada põdralehmade viljakusnäitajaid. Viimased kaks on peamised seiretunnused, mis on aidanud tänini kindlaks teha meie põdraasurkonna seisundit ja muutusi ajas ning eri piirkondades. Lisaks nendele koguti kaua ka põtrade jahiaeg-

seid maosisuproove. See polnud samuti asjatu, sest aitas esile tuua riskipiirkondi, kus metsakahjustuste oht oli suurem. Endiselt on kasutusel ka Soome originaali põhjal välja töötatud vaatluskaart jahtide käigus nähtud ja kütitud põtrade eripära jpm talletamiseks. Põdralehmade viljakusuuringus osales aastaid TÜ lektor Anne Kirk koos zooloogiatudengitega. Töö raskuspunkt kandus 2000. aastatel järjest enam metsakaitse- ja metsauuenduskeskuses (MMK)* moodustatud ulukiseireosakonnale, kuhu asusid tööle Rauno Veeroja ja Inga Jõgisalu, Tartu ülikooli juba varem lõpetanud Peep Männil jt. Nüüdseks

osaleb senini katkematus põdraseires juba kolmas põlvkond ulukibiolooge.

Mida saime teada?

Nii põdrapullide sarvekasv kui ka põdralehmade viljakus on seotud kehalise arengu ja tervisega. Niisiis on juba vasikate, hiljem ka vanemate põtrade alalõualuud kord pikemad, kord lühemad. Liiga vihmased või kuivad ja palavad suved (nagu nt suvi 2021) on vasikate kasvu pidurdanud. Väiksemad pullid kannavad hiljem väiksemaid sarvi, lehmmullikatel aga lükkub esmasigimine mullikaeast kaugemale, sest kehakaal ja areng ei ole piisav.

Põdrapäev Viljandis. Põdratrofeed hindavad Lauri Mõts Karksist (vasakul) ja Mihkel Pastik. Trofee omanik on Kevin Tamberg Kolga-Jaanist.

- JAHIPRAKTIKA -

Aastat

4,31 4,36 3,62

4,44 4,31

4,50

4,08

3,33

2,71 2,47

50 45 40 35 30 25 20 15 10 5 0

2,01 1,91 1,37

5 4 3

1,22

2 1

1,5

2,5

3,5 2020

4,5–5,5

6,5–7,5

8,5–9,5

12,5

2021

2020

2021

Joonis 2. Sarvevigastustega pullid, 2020 ja 2021.

Joonis 1. Pulli vanus ja harude arv sarvepoolel, 2020 ja 2021. Palava 2021. aasta suve järel näeb tavatult paljude katkisi sarveharusid või koguni murdunud sarvelabasid. Harude vähene vigastamine iseenesest on üsna loomulik, sest kaitseb pulle koljuvigastuste eest. Harude või lausa labade murdumine võib osutada sarvede kehvemale luustumisele, mis viitab juba toidu kehvemale kvaliteedile sarvede kasvu lõpul, kui need luustuvad. Pulli sarveharude arv sarvepoole kohta oli 2021. aasta 5. detsembri seisuga võrreldes 2020. aastaga peaaegu kõigis vanusrühmades pisut väiksem (vt joonis 1). Päris palju on sarvi, mille tagumiste harude muutlik jämedus meenutab maarjakase sõlmilisi võrseid. Esile tuli selliseidki pulle, kellel palaval ajal head toitu ja vett jätkus ning õnnestus rohke päikesepaiste toel kasvatada üsnagi suured sarved. Näiteks hiljuti Massu jahipiirkonnas Pärnumaal kütitud 5,5–6,5-aastane 10 + 10 harudega kühvelsarvedega pull. Mullikatest kandsid paljud ühe-kaheharulisi sarvi, tihti ebasümmeetrilisi, tüvikuta või koguni nuppsarvi. Praeguseks on kogunenud andmeid enam kui 2500 kütitud põdra kohta ja bioproove enam kui 400 põdralehmalt. Materjalide-andmete kogumine pole veel lõppenud ja kokkuvõtete tegemine seisab ees. Paljusid sarvi enam põdrapäevadel välja ei toodagi. Siiski paistab, et suuri sarvi ongi vähem. Selle taga võib olla põdraasurkonna noorenemine. Sarvede kuju ja kasv on siiski väga mitmekesine, mis on meie põdraasurkonna jaoks pigem hea kui halb märk. Vaadates võrdlustabeleid, oli harude arv sarvepoole kohta peaaegu kõigis vanusrühmades 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga pisut väiksem. Lisaks oli jahimeeste edastatud andmeil vigastatud sarvi tänavu pisut rohkem võrreldes

Mullikatest kandsid paljud ühe-kaheharulisi sarvi, tihti ebasümmeetrilisi, tüvikuta või koguni nuppsarvi.

2020. aastaga. Vasikadki tundusid olevat 2021. aastal veidi väiksemad, aga nende andmed, nt alalõualuude pikkus ja hammaste areng, on veel kokku võtmata. Toon esile mõned asjaolud, mida jahimehed saavad põdra säästmiseks alati teha. • Naaberpiirkondadega koostöö kahjustuste vältimisel ja (soolise) küttimisstruktuuri tasakaalustamisel. • Intensiivse peibutamise vältimine tipp-jooksuajal (septembri teises pooles), hoidudes samal ajal dominantsete pullide küttimisest. • Kühvelsarvi kandvate pullide hoidmine, olenemata sarvede suurusest. Karmide piirangute ajal on mulle saanud aina selgemaks, et nendega võrdväärne või veelgi parem on isiklikul kogemusel ja eetikal põhinev hoiusoov ning tahe tegutseda ühiste eesmärkide nimel, pidades silmas nii koroonat, seakatku kui ka põdraasurkonna säästmist. Valdavalt jahimeeste edastatud andmete kohaselt oli vigastatud sarvi

2021. aastal võrreldes 2020. aastaga pisut rohkem (vt joonis 2).

Põdrapäevade kasust

Maakonnas ühes-kahes kindlas kohas biomaterjale inventeerida ja andmeid sisestada on tunduvalt ajasäästlikum kui paljudes kohtades käia, mida samuti tuleb ette. Igal pool on põdrapäev oma nägu, on oma küsimused, mis ootavad vastuseid. Sagedasemaid kurtmisi on vasikate või ühe sugupoole vähesus ja arvukuse üldine vähenemine. Metsakahjustused paistavad olevat pigem talutavais piires. Jaksu nii jahilistele kui ka põtradele talv üle elada! Loodan, et põtrade, eriti aga põdravasikate vähesusest anti jahindusnõukogudele teada ja nõustutakse, et on vaja vältida põtrade liigset küttimist arvukuse tugeva vähenemise taustal, milles oma osa on ka vasikakadudel karurohketes jahipiirkondades. Palju tänu materjalid esitanud jahtkondadele, kelle abiga vaade meie väärt põdraasurkonnale on selgem kui oletamine.

* MMK – metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, hiljem keskkonnateabe keskuse (KTK) ja alates 2015. aasta kolmandast kvartalist keskkonnaagentuuri KAUR osa.

- JAHIKODA KORDA -

Vanast katlamajast

nüüdisaegseks jahimajaks

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD VAMBOLA JAHISELTS, JAANUS VAIKSOO

Sügisel oli Vikerraadio mulgikeelsetes uudistes juttu, et Mulgimaal Tarvastu mail Soe külas valmis Vambola jahiseltsil vanast katlamajast ümber ehitatud uus kahekorruseline jahimaja. Selle aasta alguses pärast kolmekuningapäeva sõitsin Mulgimaale asja lähemalt uurima.

õrtsjärvest paari-kolme kilomeetri kaugusel Soe külas võttis mind vastu Vambola jahiseltsi nõnamees Orav Tairo, nagu mulgid isekeskis oma seltsi esimeest kutsuvad. Uus maja torkab silma eripärase kujuga. Paremas tiivas on mitme meetri kõrguse laega avar ulukite esmakäitlusruum. Vasakule jääb kahekorruseline majaosa: all köök ja saunaruumid, üleval

suur loodusklass ning jahimeeste puhkeruumid. Vana katlamaja nõukogudeaegne „arhitektuur“ on väga stiilselt ja ratsionaalselt taaskasutusesse võetud.

Aasta 2010

Veel tosina aasta eest toimetasid Vambola jahimehed jahihooajal saagiga samamoodi nagu see käis paljudes Eesti jahiseltsides: ulukid nüliti ja tükeldati ühe jahimehe taluhoovis puu otsas. Endine Tarvastu vald kinkis 2010. aas-

tal vana katlamaja aluse maatüki kui peremehetu vara jahiseltsile, sissesõidutee andis seltsi käsutusse Vambola jahiseltsi pikaaegne esimees Kalev Kikas (juhtis seltsi aastani 2010) ja vallaga ajas asjad korda toona esimeheks saanud Tarmo Arak. Väiksemate ehitustöödega hakati pihta juba järgmisel aastal, kõigepealt tehti korda katus ja üks ruum kohandati selleks, et saaks väljast varju alla ulukeid töötlema ning oleks, kus pärast jahti istuda.

- JAHIKODA KORDA -

Katusealune grillimaja.

Vanast katlamajast ehitatud jahimaja. Fassaadi viimistlus seisab veel ees. Riikliku toetusmeetme abil valmis nüüdisaegne ulukite esmakäitlushoone.

Loodusklassi kaminanurk.

Kui Tairo Orav 2019. aastal seltsi etteotsa valiti, tekkis Eesti jahiseltsidel peatselt võimalus taotleda riigilt toetust ulukite esmakäitluskohtade väljaehitamiseks. Vambola jahimehed otsustasid seda võimalust kohe ka kasutada ja jahimaja seest täielikult välja ehitada. Aasta algusest 2020 kuni 2021. aasta oktoobrini, kui maja valmis, oli seltsi liikmetel äärmiselt tihe ja töine aeg. Kohalik ehitusettevõte ehitas, jahimehed ise tegid lihtsamad tööd. Lisaks käitlushoone toetusmeetmele saadi abi ka Mulgimaa arenduskoja kaudu LEADER-programmist. Seetõttu kasvas päris suureks jahiseltsi omaosalus, millesse iga jahimees panustas ja veidi tuli võtta ka laenu. Kuid nüüd on pikisilmi oodatud jahimaja peaaegu valmis ja see on esimene sügistalv, kui

- JAHIKODA KORDA tegutsetakse puhtas ning nüüdisaegses esmakäitlushoones. Kõik jahimehed on väga rahul.

Ühisjaht igal nädalavahetusel

Nagu jahiseltsidel ikka tavaks, toimuvad ühisjahid igal nädalavahetusel. Uus jahimaja on andnud seltsi liikmetele tublisti indu juurde: 30 jahimehest on aktiivseid umbes kaks kolmandikku. „Tänu jahimajale kisuvad jahipäevad juba päris pikaks,“ on seltsi esimees tähele pannud suurt muutust. „Köögipoolel toimetab meil seltsi raudvara Jaan Pärl. Tema teeb juba enne jahti ettevalmistused ja tuleb ka enne jahi lõppu kööki. Kui saak on töödeldud, saavad mehed kohe lauda istuda ja sööma hakata. Kokk Jaan hoiab ka majal silma peal, sest elab jahimaja külje all.“ Arvestades praegust aega, on Vambola jahimehed igati kokkuhoidlikud. Sihtide puhastamisest saadud puud veetakse välja ja tarvitatakse talvel jahimaja kütteks. Mõni mees teeb küttepuid ka n-ö normipäevade eest. „Panustama peame seltsis kõik,“ kõneleb Tairo, kuidas asjad on korraldatud. „Igaühel peab olema vastutus. Selts on kogukonnapõhine, enamik meestest on meil kohalikud.“ Vambola jahiseltsil on jahimaid 10 120 hektarit, üheks piiriks on Võrtsjärv, seetõttu on paljud vanemad kütid ka kalamehed. Mõistagi on Võrtsjärve lähedus soodus elupaik kobrastele. Nii on Vambola jahimehed viimastel aastatel küttinud ka palju kopraid, jahihooaja peale 90 looma ligi, millest umbes pooled kütib noorjahimees Jaanus Sulu. Peale tema tegeleb aktiivselt kobrastega veel paar meest, sest paljud metsakraavid tuleb hoida puhtad. Kui sügishooaja põdrajaht on möödas, peetakse hagijaga rebase- ja jänesejahti

Vambola jahiseltsi loodusklass.

ning muidugi tuleb aktiivselt metskitsi küttida, sest neid on tõesti palju. Seltsi kvoot oli sel hooajal 90 looma. Ka metssigade arvukuse katsuvad jahimehed hoida väikse, et mitte kokku puutuda SAK-iga. Praegu on väga tähtis maaomanikega jahimaade kasutusõiguse lepingute sõlmimine. Sellesse peab iga jahimees oma osa andma. Selleks on antud kõigile seltsi liikmetele volitus ja sel kombel saab aeganõudev, kuid vajalik töö ka kiiremini tehtud.

Loodusklass lastele

Vambola jahiseltsi uhkuseks võib kindlasti pidada loodusklassi jahimaja teisel korrusel. Jahipäevadel on see mõistagi jahimeeste puhkeruum. Siin toimuvad ka kõik seltsi koosolekud ja peetakse aru, samuti korraldatakse jahiseltsi liikmete perekondlikke üritusi, kui keegi seda soovib. Selts on teinud palju ka selleks, et kohalikud lasteaialapsed ja Tarvastu gümnaasiumi õpilased saaksid siin pidada loodusõpetuse tunde. Soetatud on korralik topiste ja ulukinahkade

Vambola jahiseltsi jahimehed.

kollektsioon, mida jõudumööda pidevalt täiendatakse. „Sügisel veetsid näiteks neljanda klassi õpilased kogu koolipäeva siin õppeklassis,“ rõõmustab Tairo Orav tiheda koostöö üle lasteaia ja kooliga. „Lasteaialapsed tulevad rohkem uudistama, katsuvad ja vaatavad nahku ning topiseid. Kooliõpilased kuulavad lugusid loodusest ja jahindusest, mida räägib neile põhiliselt Ilmar Lillemägi. Seintel on seltsi liikme Andres Almre looma- ja linnufotod. Laste jaoks on siin palju eksootikat, näiteks tuhkur, nugis, saarmas, ilves, hunt, keda iga päev loodudes ei kohta. Nii see loodusehuvi märkamatult kujuneb.“ Vambola jahiseltsi maja ei ole siiski lõpuni valmis. Selle aasta plaanidesse on võetud välistööd: fassaadi viimistlus, terrass ja teise korruse rõdu, kust saab nautida suurepärast vaadet. Nii et jääme ootama uusi uudiseid Mulgimaalt!

- JAHIJUTT -

Üks ammune seajaht Ammes Selle looga tahan meenutada neid, kes enam jahil ei käi: Antsu, Ärpi, Tõnu, Villut ja ennekõike Enno kaht laikat, kes mõlemad puhkavad nüüd suure kivi all Enno tamme juures. TEKST TARMO VAARASK JOONISTUSED EIKE ÜLESOO

ahel taban end ikka mõttelt, kuidas see küll võimalik on, et ma ei suuda meenutada eelmist aastavahetuse pidugi, aga 10–20 aasta tagused jahilkäigud on meeles nii hästi, nagu oleksid need olnud eile. Inimese aju on ikka imeline! Jätab alles vaid helged, ilusad mälestu-

sed ja kannab neid läbi elu kaasas. Neid kõige helgemaid ma siis jagangi. Niisiis, 10–15 aastat tagasi, kui olin noor jahimees ja Amme seltsis alles uus, kogunesime Enno pool tamme all, nii nagu see seltsis kombeks oli. Ilm oli külm, lumine. Meie 30-liikmelisest seltsist oli kohal vaid seitsekaheksa meest, sest kes see ikka viitsib

- JAHIJUTT ilusal laupäevahommikul enne jõule metsas siga taga ajada. Jaht oli määratud juba eos ebaõnnestumisele. Koju olid jäänud kõik täpsemad laskurid, kes peaaegu igal jahil tegid oma nn pikkade püssidega (vintraudsete relvadega) häid laske. Olid vaid eakamad, kogenumad mehed oma nn näljaorkidega (16 kal jahipüssidega), üks vanem härra, jahijuhataja optilise sihikuga relvaga ja mina oma küll vintraudse, ent tavalise sihikuga relvaga. Noore mehena polnud mul toona rahagi optilise sihiku jaoks. Olin relva soetades just lugenud Simo Häyhäst, Soome ajaloo parimast täpsuslaskurist, kes samuti kasutas alati ainult lahtist sihikut. Selgelt oli meeles sõduritarkus, mida ma edaspidigi olen parafraseerinud, et ega hea (optiline) sihik kompeseeri halba laskmisoskust. Selleks, et hästi tabada, peab ikka pisut ka lasta oskama. Pidasime kambakesi plaani, kuhu minna ja millist tükki piirata, et mets-

siga kätte saada. Liha oli ju vaja! Pole just jahimehe moodi poest Poola seafarmis toodetud jõulupraadi osta või naabrimehe kodusiga küpsetada.

Seltsi salakeel

Üks meestest teadis rääkida, et ühte väiksesse metsatukka oli kolm kesikut öösel sisse tulnud. Värsked jäljed olla

NIVA ehk VAZ-2121, olles küll sõiduauto välimusega ja tehes veoauto müra, oli (ja on ehk senini?) Vene autotööstuse üks maastikusuutlikumaid sõidukeid.

hommikul üle tee läinud ja autojälgi seajälgedest üle veel polevat. Ta ütles ka selle metsatuka nime, see kõlas mulle võõra ja arusaamatuna nagu lindude ja loomade keel, teised aga noogutasid mõistvalt. Olles alles uus, ei teadnud ma veel kohalikus seltsis asukohtadele antud nimesid. Muide, mitte kunagi ei kasutatud nimesid, mis kirjas maaameti või sõjaväekaardil, vaid ikka omi, aastakümnete vältel kujunenud nimesid. See oli nagu seltsi salakeel. Siis ütles viimasena kõnelenu täpsustuseks veel: „Mäletate küll, seal, kus Ärp 1974. aasta oktoobris tolle ilusa 6 + 5 sarvedega põdra lasi.“ Teised peale minu jälle noogutasid. Mõtlesin endamisi, et tore lugu küll, ma alles sündisin 1979. Aga jah, kena on, tubli Ärp! Mehed kõhklesid, kas suudame selle „tüki kinni võtta“. Aga Enno ütles, et võtab mõlemad laikad ja läheb mööda sea sisseminekurada, et „ehk viskab välja“. Mõeldud-tehtud: istusime autodesse ja sõitsime metsatukka piirama. Minu

- JAHIJUTT -

peaaegu maastiku-suutmatu linnaauto jäi laagriplatsile, see-eest sain ühe teise pika-püssi-mehe NIVA peale. Noorematele olgu öeldud, et NIVA ehk VAZ-2121, olles küll sõiduauto välimusega ja tehes veoauto müra, oli (ja on ehk senini?) Vene autotööstuse üks maastikusuutlikumaid sõidukeid. Auto ainus puudus on, et „joob“ oma peremehe sõna otseses mõttes vaeseks, eriti kütuse praeguste hindade juures. Lühikeste siledaraudsete püssidega mehed võtsid vekslikohad metsa sees (kohad, kust peaaegu alati loom üle tee tuleb) oma kontrolli alla, mina tolle teise pika-püssi-mehega jäin põllu äärde kaht lagedat ala katma. Ajajaks jagus vaid üks, koerte peremees koos oma kahe laikaga. Minule tundus, et heaks ajuks on üks laikadest liiga noor ja teine liiga vana, aga peagi sain teada, et see arvamus oli ekslik. Soojast ja lärmakast NIVA-st oli päris raske 15-kraadise külma kätte seisma minna. Aga kui vaja, siis vaja.

Pikk ootus

Ootasin, ei midagi ... Ainult kõike mattev lumevaip ja vaikus. Ootasin veel umbes 40 minutit … Ikka ei midagi, ei hingelistki, vaikus.

See kõlab nagu muusika, kui laika selge külma ilmaga metsas kõlava häälega „laulab“! Toona meil seltsis raadiosaatjaid ei olnud, jahi algusest anti teada telefoni teel ja edasi oli täielik vaikus. Kui just midagi väga tähtsat polnud, siis ei helistatud, hoiti liin n-ö vaba. Seda ohjeldamatut saatele tulemist, mis tänapäeva jahtidel kogu aeg tänu odavate jahiraadiojaamade laiale levikule kõrvas lakkamatult piniseb, veel ei olnud. Silmitsesin horisonti, kus valge maa ja must mets kokku sulas. Tegin seda töölt kaasa võetud sõjaväebinokliga juba mitmekümnendat korda. Ikka ei midagi. Hetkeks tundsin, et olen kogu maailmas üksi. Hinge puges kahtlus, et mind on „igaks juhuks koha peale“ seisma pandud. Noori jahimehi ikka pannakse igaks juhuks koha peale, kust mitte kunagi looma välja ei viska. Hilisemas elus on mul kunagi isegi põdralehm õnnestunud lasta sellisest igaks-juhuks-kohast, kust mitte kunagi

varem, ja muide ka hiljem, pole looma tulnud … Aga sellest ühes teises loos. Äkki hakkasid noored kuused minu ees metsaservas liikuma ja laika kile ajamishääl kostma. See kõlab nagu muusika, kui laika selge külma ilmaga metsas kõlava häälega „laulab“! Üle põllu jooksis otse minu suunas kaks noort siga. Sihtisin esimest, siga oli nii kaugel, et sõna otseses mõttes kadus mu sihiku kirbu taha ära. Ajusse sisse ei tahtnud lasta, langetasin relva ja vaatasin liikumatult oma koha pealt, kuidas kaks noort siga minu suunas üle põllu jooksevad. See kestis justkui terve igaviku, lumi oli paks ja takistas edasiliikumist, ehkki sead jooksid sõna otseses mõttes elu eest. Äkki aga põikasid targad metsloomad ühe künkaharja taha jääva kraavi põhja. Ja kadunud nad olidki. Tabasin end mõttelt, et vaat kui hästi varjusid. Lahinguväljal saadabki edu seda, kes paremini varjuda oskab.

Kuhu laikad jäid?

Laikad haukusid kuusikus. Helistasin jahijuhatajale, küsisin, kas võin sisse minna ja vaadata, mida koerad seal teevad. Ta vastas jaatavalt ja ütles: „Kui sead on väljas, siis mine kutsu koerad ära, nagunii hauguvad rebast, nugist või muud taolist.“ Manitses veel: „Vaata, et

- JAHIJUTT koer taga ei ole, kui rebase ära lased.“ Koerajuht olla ligi kaks kilomeetrit koertest maha jäänud, oma jälgi pidi tee peale tagasi läinud, kuid sellegipoolest tuli lasta ikka põllu, mitte metsa suunas. Kiirel sammul lippasin üle põllu, endal veel liikmed külmast ja pikast seismisest kanged. Lumi ei tundunudki enam nii paks ja ilm külm, põnev oli. Koerad haukusid ikka sama koha peal. Jõudsin noorendikku. Pilt, mis minu ees avanes, oli üllatav: kesik liikus paari meetri kaupa edasi, tema ees noorem laika, kes püüdis ulukit igati takistada, ise põigeldes kihvade eest. Vanem laika aga oli sõna otseses mõttes sea seljas, üritades siga turjast lõugadega kinni hoida. Otsustasin südikaid koeri aidata ja sea ära lasta, aga kuidas sa lased, kui koerad on nii ligidal, lausa ripuvad sea küljes? Siga, nurka surutud ja vihane, väga raevukas, näitas siiski ka väsimuse märke. Püüdsin n-ö viisakast kaugusest ühendada sihtimisjoont: sälk, kirp, siga … Kohe, kui sain sea sihikule, oli pilt hoopis teine: sälk, kirp, koer, siga. Liikusin

vasakule, paremale, ikka tuli üks koertest mu sihtimisjoonele. Korraks tekkis hetk, kui kumbagi koera polnud metssea küljes ega ligidal. Mõtlesin, et nüüd või ei iial ja sain seale kiiresti lasu kõrva taha lasta. Võimas loom vankus korra ja vajus pikali. Kohe olid mu neljajalgsed jahikaaslased tabatud ulukil hammastega kallal. Alles siis, kui siga oli teinud viimased liigutused, rahunesid ka need toredad koerad maha, tulid minu juurde justkui tahtes öelda: „On ju, me saime kena sea?!“ Vedasime lastud sea meeste vahel teeni. Lumi oli jälle paks, palju paksem kui siis, kui ma adrenaliinitulvas jooksin metsa suunas. Puhkepause tegime rohkem kui kolm. Hiljem nülgides sai selgeks, miks kolmas siga koerte käest ära ei pääsenud: sea neljast jalast kolmes olid vanad kuulihaavad. Teda oli lastud tõenäoliselt väga kauge maa tagant. Naha all oli mitu kuuli ja kinnikasvanud kapseldunud haavu. Küsisin vanematelt meestelt mõistmatult, miks see nii on, miks lastakse sea suunas, kui see

on ilmselgelt laskeulatusest väljas. Mu kaaslased vaid vangutasid vaikides hukkamõistvalt pead. Hiljem, kui portsud olid tehtud, jagatud ja aeg laiali minna, tänasid jahikaaslased mind nagu kangelast kättpidi, et näe, ei pidanudki tänu Tarmole jõuludeks poesea liha ostma. Ka meie kõige vanem, 75-aastane jahimees tänas mind, öeldes midagi tõeliste küttide kohta. Mõtlesin, et mis kütt nüüd mina, mul lihtsalt oli õnne. Pole kunagi end teab mis kõvaks jahimeheks pidanud ega pea ka nüüd … Ehkki, kui järele mõelda, siis toona oli jahiõnne küll rohkem kui praegu. Aastad on läinud, igasugu äppe, raadiosaatjaid, koerte GPS-e, igat masti koeri, ATV-sid, droone ja imepeeneid vidinaid on juurde tulnud. Kas jaht on muutunud seetõttu lihtsamaks? Kas ei kao jaht kogu selle tehnika varju? Mina oleksin palju õnnelikum, kui saaksin tagasi aega, kus olid lühikesed püssid, lahtised sihikud, siirad vanamehed ja veoauto moodi mürisevad Nivad.

Alpha 200i · Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused

Jakari Marine OÜ | Regati pst. 1, 11911 Tallinn | 6 398 993 | jakari@jakari.ee | www.jakari.ee

- LASKMINE -

Kas ja kuidas küttida kaugelt? Jahipidamine on väga huvitav hobi või õigemini — elustiil. Mind paelub jahinduses mitmekesisus ja võimaluste rohkus. TEKST KAIDO TOOM FOTOD KAIDO TOOM, ERAK OGU, SHUTTERSTOCK

Autor ja 500 jardilt kütitud kits.

- LASKMINE -

Jahivarustus: binokkel, termokaamera, aktiivkõrvaklapid ja kaugusmõõtja.

Pikamaalaskmise optika.

lukite küttimisel on võimalik kasutada lõkse ning püünisraudu, pidada varitsus-, hiilimisja ajujahti või minna põdra peibutamise koolitusele, õppida jahisarve mängima jne. Viimasel ajal on üks minu lemmikuid metskitsejaht. Olen arendanud oma oskusi ja varustust nii, et suudaksin küttida keskmisest kaugema vahemaa tagant. Mõtlen siinkohal kaugust 300 jardi (u 274 m) ja enam. Lisaks turvalisusele ja oskustele on vaja ka natuke teistsugust varustust kui klassikalisel jahil, kus vahemaad jäävad enamasti 200 meetrini ja vana kool õpetab, et „võta natuke kõrgemale“. Tavaliselt (u 9–10 g kuul näiteks .308Win või 30-06 moonast) kukub 100 meetri peale sisse lastud kesktule padruni kuul 200 meetri peal u 8–10 cm ja 300 meetri peal u 25–30 cm. Väike loom, nagu metskits, on seega kuni 200 meetrilt üsna lihtne sihtmärk, kuid

Pikamaalasu jaoks on aega rohkem kui küll, loom ei taju ohtu isegi siis, kui näeb sind, sest oled piisavalt kaugel. Saad panna relva rahulikult valmis, kontrollida kaugust mitu korda kaugusmõõtjaga, timmida paika optika, rahuneda, kontrollida ümbrust ja ohutust ning sooritada turvalise lasu. Pikamaalasu sooritamise oskus on sama oluline kui lähilaskmine. Meie jahimehed on seda paremad, mida rohkem on neil mitmekesiseid oskusi. Igal juhul on vaja ära teha suur töö lasketiirus, kus on vaja sisse lasta optika. Tuleb teada, kuidas optika töötab ja kuidas seda erineva vahemaa peale paika reguleerida. Enne, kui hakata tegema mugavustsoonist kaugemat lasku, tuleb olla täiesti kindel, et keskkond on turvaline ja ohutu.

Relv, kaliiber ja optika

Soovitan kindlasti soetada kaugusmõõtja, kui tulevikus on kavas teha mõni pikem lask. 300 meetri peal on juba keerulisem ja 400 meetri peal on kuuli kukkumine u 75 cm ja 500 meetri peal poolteist meetrit. Soovitan kindlasti soetada kaugusmõõtja, kui on kavas tulevikus teha mõni pikem lask.

Miks on pikamaalask vajalik?

Minu seisukoht ja kogemus on, et planeeritud pikamaalask on väga humaanne: sa lased ikkagi seisvat objekti ja alati piisab ühest lasust.

Relv oleneb sellest, keda küttida. Ääretulepadruni ja sileraudsed jätaks mängust välja, aga kesktulepadruniga relvad on omal kohal. Kui kapis on .308 Win, 30-06 Spr, 7 mm Rem, 6,5 × 55 Swe, siis need kõik sobivad suurepäraselt. Hea optika on isegi tähtsam kui relv. On üks hea ütlus, et kõigepealt osta optika ja ülejäänud raha eest osta püss. Mina eelistan optikat, millel on punatäpp, lahtine elevation turret ja side paralex. Punatäpiga on minu meelest lihtsam sihtida, eriti siis, kui loom ja taust sulanduvad või valgust on vähem kui ideaalselt vaja. Lisaks saab punatäpi intensiivsust reguleerida ja hämaras saab seda maha ning eredas päikesevalguses peale keerata. Elevation turret (ei teagi eestikeelset täpset nimetust) – see on nupp optika peal, millega saab reguleerida optika vertikaalselt risti ehk reticle’t. Seda nuppu ongi vaja pikamaalaskmise jaoks, sest sellega saab kuuli langust teades enne lasu sooritamist optika „õigeks“ sättida. Tavalisel jahioptikal on see nupp n-ö kinnine ehk lased tiirus relva paika ja siis paned nupule korgi peale. Pikema lasu optikatel on see nupp n-ö lahtine ehk korki peal ei ole ja nupul on skaala, mida saab kiiresti „õigeks“ reguleerida. Optikal on reguleerimismõõdud tavaliselt tollmõõdus (MOA) ja meetermõõdus (MIL). Kui optikat valida ja seal peal on kirjas „1 click = ¼ MOA“, siis on optika tollimõõdus. Soovitan selle 100 jardi (u 92 m) peale sisse lasta.

- LASKMINE Enne, kui hakata tegema mugavustsoonist kaugemat lasku, tuleb olla täiesti kindel, et keskkond on turvaline ja ohutu.

Binokkel ja kaugusmõõtja

Jahipidamiseks sobib minu arvates hästi 8 × 42 binokkel või sarnane. See on piisavalt väike, kuid siiski võimekas ja sobib kuni 500 meetrini kenasti. Kaugusmõõtja tuleks valida selline, millega saab mõõta nii meetrites kui ka jardides ning kus on skannimisvõimalus ehk mõõt muutub, kui seade on sisse lülitatud ja sellega n-ö skannitakse objekte. Et pika maa taha lasta, on vaja teada, kui palju kuul teatud vahemaal kukub. Kuuli langemise kalkulaatori, mida mina kasutan, leiab lingilt https://www.jbmballistics.com/cgi-bin/jbmtraj-5.1.cgi. Seda kalkulaatorit soovitas mulle Kerry Adams Uus-Meremaalt. Tema korraldas koolitusi, kuidas oma optikat paika sättida ja kuidas turvaliselt kuni 500 meetrit lasta. Kerry on huvitav ja mitmekülgne tegelane, kellel on väga laialdased teadmised relvadest, optikast, jahipidamisest ja kõigest, mis puudutab outdoor lifestyle’i. Kel huvi, võib tema blogist lisa uurida https://goodblokes.nz/. Lugemismaterjali on internetis palju. Räägin mõne sõnaga, kuidas mina seda teen ja loodan, et sellest on abi teistel huvilistel.

Varustus

Relv Kaliiber Optika Kaugusmõõtja Aktiivkõrvaklapid Binokkel

Tikka T3 Forest 6,5 × 55 Swe Zeiss V4, 6-24 × 50 (MOA) Ranger, mõõtmisulatus kuni 1200 jardi Peltor Minolta 8 × 36

Kõigepealt osta paar karpi kvaliteetmoona (näiteks Sako või Norma) ja lase sellega oma optika sisse. Mulle meeldib MOA-süsteemis optika ja mina lasen oma optika sisse 100

jardi (u 92 m) peale. Järgmiseks ava ülal märgitud link, kust leiad erinevad kalkulaatorid. Sul on vaja kalkulaatorit Trajectory. Sisestad andmed moona kohta, mida kasutad, relva ja optika ning keskkonnatingimuste kohta (osa välju on eeltäidetud), põhiandmete info leiab moonakarbilt (näiteks ballistiline koefitsient, kuuli kaal, algkiirus), ära on näidatud ka kuuli kukkumine eri distantsidel (tavaliselt kuni 300 m), neid andmeid saad hiljem võrrelda kalkulaatori tulemusega. Kui andmed sisestatud, vajutad all olevat nuppu „Kalkuleeri“ ja kuvatakse tabel, mille järgi võid lasta täpselt kuni 1000 jardi. Algandmeid sisestades võid öelda, mitme jardi tagant mõõtu kuvataks (mina panin 25 jardi). Prindi see tabel väikeses formaadis välja või salvesta telefoni ekraanipiltide alla. Tabeli esimeses tulbas kuvatakse objekti kaugus, järgmises kuuli kukkumine tollides (seda võid võrrelda moonakarbil olevate andmetega, kui see klapib, siis oled andmed õigesti sisestanud) ja kolmandas tulbas on kuuli kukkumine MOA-s ehk see tähtis number, kui palju pead optikat reguleerima. Näiteks passid sokku ja näed looma kaugel-kaugel, ilmselgelt kaugemal, kui tundub turvaline lasta. Loom on kaugel, tõenäoliselt ei näe ta ka sind või ei näe ta põgenemisvajadust. Sul on aega rohkem kui vaja, et kõik toimingud rahulikult ära teha. Võtad taskust kaugusmõõtja ja võtad mitu mõõtu (käsi väriseb erutusest, see on arusaadav), kõik mõõdud tulevad näiteks sinna 500 jardi kanti. Looma taga on küngas, seega on lasta turvaline. Nüüd võtad telefonist lahti ekraanipildina salvestatud tabeli, mis näitab sulle, et 500 jardi korral pead optika reguleerima täpselt kümne peale (10). Punatäpi lülitad ka sisse ja loomulikult kasutad pikamaalaskude korral ka relva jalgasid bi-pod’i. Nüüd viskad kõhuli, keerad optika põhja, reguleerid side paralex’iga pildi teravaks, sihid ilusti käpa taha, rahuned maha ja vajutad hästi õrnalt päästikut. Kõlab pauk ja loom kukub jalalt. Palju õnne! Oled küttinud turvaliselt looma 500 jardi pealt.

- LASKMINE -

Jahiohutus eelkõige Kommenteerib ARLES TAAL, paljukordne Eesti meister kuulilaskmises.

Mõned praktilised lisamõtted, mida peab jahiohutuse seisukohalt arvestama » .308 kuul kukub 300 m peal märksa rohkem, mõningatel andmetel u 40–45 cm, 400 m peal peaaegu meetri kanti. » Küljetuul iga 4 m/s mõjub u 10% kõrgusest (1,5 m kukkumise korral on üsna tüüpilise tuulega 30 cm kõrvalekalle oluline). » Küngas looma taga võib ohutuse asemel tähendada ka ohtu: kuul võib kaldpinnalt lihtsalt saada rikošeti ja teha edukalt reisi nägemisulatusest välja künka taha. » Tegelik laskmine ei alga katsest „looma peal“ – paraku ei saa paljud relvaomanikud saja meetri pealt täpselt pihta ka liivakoti pealt lastes, rääkimata distantsidest, kus päästiku tõmbe viga saab mõõta meetritega märklehel. » Iga kauget lasku upitav kütt peaks kõigepealt proovima samal moel tabada kümme lasku kümnest 100 m peal 2 cm suurusse ringi ja seejärel proovima samal moel pikemaid distantse: 10 cm sisse kümme lasku kümnest 500 m peal. Päris jahis tuleb niikuinii adrenaliin „appi“. » Kõhuli lastes kipub relv õlga vaid osaliselt toetuma ning see mõjutab märgatavalt lasku – veel kord, proovi tiirus järele! » Enne pikal distantsil päästiku vajutamist peab kütt olema iseenda vastu aus ja tunnistama, kas ta saab ulukile pihta nii, et see ei põgene vigasena metsa kaheks nädalaks elu lõppu ootama. » Kütt peab lisaks ballistikale teekonnal püssiraud-uluk mõistma ka seda, mis toimub pärast: kuhu kuul võib tabada, põrgata, lennata ja keda ohustada. Ohutus on küti vastutus! NB! Pikamaalaskmist võib proovida kogenud ja tiirus palju harjutanud kütt. Loterii elusolendite peal ei ole jahindus.

Kui jahikoer läheb ise kodust jahile

Foto: Annika Moor

Huntloci jälgimisseade aitab valvata koera ka kodus Jahikoerad on metsas GPS-seadmetega hästi nähtavad, kuid tihti juhtub, et neljajalgsed abimehed lähevad omapäi jahti pidama. Koera kadumine valmistab palju peavalu kõigile pereliikmetele ja halvimal juhul otsib omanik lemmikut mitu päeva. Oleme Huntloci jälgimislahendust arendades näinud, et koera kodust kadumise korral on meie jälgimisseadmest kasu. Kui koeral on jälgimisseade kogu aeg kaelas ja ooterežiimil, saab selle eemalt tööle panna ja põgenikku kiiresti jälitama hakata. Eelmisel aastal tulime välja äpiga Doglo, mis on mõeldud kodus oleva koera valvamiseks ja jälgimiseks. Tegemist on Huntlociga sarnase äpiga, aga see on kõigile pereliikmetele palju lihtsam. Sellel on koera jälgimise, virtuaalaia loomise ja koerale helistamise funktsiooni. Lisaks on Doglos kasulik täiendus: jälgimisseadme saab jagada neljale pereliikmele, et ka nemad näeksid oma telefonis äpist perelemmiku liikumist. Jahimehel saab olla telefonis kaks äppi: Doglo koduseks valvamiseks ning Huntloc koera jälgimiseks jahil ja teiste jahimeestega jagamiseks. Meie lahenduse kasutajad on seda võimalust väga kiitnud. Eesti hagija omanikust klient rääkis, et tal pole kodu ümber vastupidavat aeda ja sageli juhtub, et hagijas on kodust kadunud. Peremees on töö tõttu kodust sageli eemal ja koera peavad püüdma naine ning lapsed. See on nüüd palju lihtsam, sest perel on jagatud jälgimisseade Doglo äpiga ja koera asukoht nähtav.

Rohkem infot jälgimisseademe võimaluste kohta saad uurida Huntloci meeskonnalt

- Vibujaht -

Hispaania vibukütid aitavad majandada linnade elusloodust Paljudes Euroopa piirkondades on metssigade arvukus tõusuteel ja nende kohanemine elu ja levimisega linnapiirkondade lähedal põhjustab üha enam sotsiaalseid ja keskkonnakonflikte. Hispaanias paluti vibuküttide meeskonnal 2011. aastal ohjata probleeme põhjustavaid metssigu.

TEKST FACE, TÕLKINUD RITA-ANETTE KOHAVA FOTO SHUTTERSTOCK

tsus langetati pärast põhjalikku eeluuringut, võttes arvesse rahvusvahelisi kogemusi. Vibukütid aitavad hoida kontrolli all imetajapopulatsioone linnades või linnalähedastes piirkondades (nt valgesaba-pampahirve arvukuse ohjamine USA linnades). Projekti käigus algatati SCAES-FMC (Servicio de Controladores con Arco de Especies Silvestres de la Federación Madrileña de Caza – ulukite vibujahiga haldamise Madridi jahiliidu talitus) koostöö Madridi jahiliiduga, mis on Hispaania kuningliku jahiliidu (RFEC) liige. Talituse vabatahtlikud töötajad valitakse välja nende oskuste ja kogemuste põhjal, et jõuda võimalikult heade tulemusteni. Pärast SCAES-FMC asutamist alustati kuue kuu pikkust katset. Tulemused olid positiivsed, seega anti projektile roheline tuli. Ülesannete täitmiseks koostati õigusaktid, milles on erandid. Seejärel võisid SCAES-FMC esindajad ohjata linnades elavaid metssigu või konflikte põhjustavaid muid liike alati, kui kohalik omavalitsus oli andnud loa. See tähendab, et SCAES-FMC ohjab konflikti põhjustavaid

metssigu või muid loomi ainult siis, kui seda neilt nõutakse. Praeguseks on SCAES-FMC ja selle 58 esindajat küttinud eri piirkondades üle 550 linnades elava probleemse metssea ja probleeme põhjustanud muid liike. Lisaks hakkasid linnaloomad SCAES-FMC meeskonna surve tõttu rändama turvalisematele aladele asulatest eemal. Madridi keskkonnaagentuur peab SCAES-FMC tegevust väga tõhusaks ohjamisvahendiks. Teised Hispaania linnad, nagu Oviedo, Gijón, Vitoria, Alicante, Lugo ja Málaga, on nüüdseks alustanud spetsiaalse vibujahi talituse moodustamist. Need rakendavad vibujahti koostöös piirkondlike jahiliitudega, mis on RFEC-i liikmed. Projekti vastu on huvi tundnud üha rohkem Hispaania linnu ja teisi Euroopa riike. Projekti tähtsus metsloomade majandamisel, sealhulgas ulukikahjustuste ja loomahaiguste ennetamisel on märkimisväärne, eriti linna(lähedastes) piirkondades, mistõttu on seda ja teisi sarnaseid projekte tutvustatud FACE bioloogilise mitmekesisuse manifestis. Lisainfot saab Hispaania kuninglikust jahiliidust (RFEC).

- Vibujaht -

Nutriad tungivad linnadesse Iga kuu valib FACE kuuprojektiks ühe jahindusega seotud looduskaitseprojekti Euroopas. TEKST FACE TÕLKINUD RITA-ANETTE KOHAVA

eed projektid toovad esile vaid mõne paljudest suurepärastest algatustest, mida jahimehed teevad bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. FACE bioloogilise mitmekesisuse manifesti 2021. aasta detsembriprojekt oli „Vibujahiühing aitab võidelda linnadesse tungiva nutria ohjamisega.“

Nutria

Nutria (ld Myocastor coypus) on suur lestjalgne näriline, kes on vees liikuvam kui maismaal. Ta elab vee lähedal urgudes või pesades. Nutria sarnaneb kopraga, kuid on väiksem, umbes 60 cm pikkune. Tal on ümmargune saba ja kollakasoranžid näriliste hambad. Sarnaselt väiksema ondatraga tekitab nutria paljudes kohtades kahju, sest kaevab uru paisudesse ja tammidesse. Nutria hävitab keskkonda, levitab haigusi, näiteks tuberkuloosi, ja kannab ka parasiite, nagu paeluss, maksakaan ja ümarussid, olles nende peremeesorganism. Nutriad elasid algselt Lõuna-Ameerikas. Aastakümneid tagasi pääsesid isendid Ida-Euroopa ja Ida-Saksamaa karusloomafarmidest välja. Nad levisid peaaegu kogu Euroopas. Alates 2016. aastast on nutriapopulatsioon Saksamaa jahiliidu uuritud piirkondades ligikaudu kahekordistunud. Nutria on alates 2016. aasta juulist kantud EL-i invasiivsete võõrliikide nimekirja. Kui nutria satub elukeskkonda, võib ta maastiku kiiresti laastada, hävitades taimestikku. Teadlased on juba aastaid täheldanud, et nutriad on muutumas kõigesööjateks, jahivad mageveekarpe ja lõhuvad seega toiduahelat.

Miljon eurot kahju

Nutriad on muutunud Californiast Saksamaani ulatuvaks laastavaks probleemiks. Neil ei ole palju looduslikke vaenlasi ja nad võivad mitu korda aastas poegida. Prantsusmaal Saksamaa piiri ääres Haguenaus otsustas linnavalitsus invasiivsete võõrliikide vastu meetmeid rakendada. Kuigi nutria näeb välja kahjutu ja armas, on ta tegelikult ahmitsev ning hävitav: „Nutriad tekitavad meile suuri probleeme, sest nad kaevavad veekogude kallastel, hävitavad kaldaid ja isegi õõnestavad tamme,“ kurdab Thomas Schulz Schwalmi ühingust Brüggenis. Ainuüksi 2017. aasta kevadel loendas linnavalitsus umbes 500 meetri ulatuses ligikaudu 70 nutriat. Nutria põhjustatud erosiooni tõttu on jõgi viimase kümne aasta jooksul muutunud kaks korda laiemaks. Linnavalitsus hindas kahju suuruseks umbes miljon eurot. Kirjeldatud linnapiirkonnas ei ole võimalik kasutada vintpüssi, haavlipüssi, püüniseid ega isegi mürki, sest oht inimestele, lemmikloomadele, autodele ja majadele on liiga suur. Seetõttu pöördus Haguenau linn Alsace’i vibujahiliidu (ACABR, Association des chasseurs à l’arc du Bas-Rhin) poole küsimu-

ÜHISJAHT 2022

KOPRALE 15.03-15.03 VIRTUAALJAHT ÜLE EESTI 31.03-2.04 LAEKVERE* *KOHTADE ARV PIIRATUD

sega, kas jahimehed saaksid nutriate arvu linnapiirkondades vibuga küttides vähendada. Projekti käivitasid 2. juulil 2017. aastal 27 jahimeest, kes on Alsatian Bow jahiliidu (ACABR) ja Saksamaa vibujahiühingu (DBJV) liikmed. Varasel hommikutunnil toimus neli jahti. Kohapeal täideti küsimustik, mille abil koguti nutriate kohta andmeid, mida hiljem uuriti Hannoveri veterinaariaülikooli patoloogilises instituudis. Kümmet nutriat uuriti Hannoveri veterinaarmeditsiiniülikoolis. Tehti kindlaks, kuhu jahinool tabas, milliseid elutähtsaid organeid jahinoolega vigastati ja kas tekkis ilmne verejooks (tugev verekaotus).

Tulemused

Algatuse käigus kütiti umbes 30 nutriat. Jahimehed ja teadlased kulutasid üle 550 töötunni. Projekti piirkonnas nutriapopulatsiooni reguleerimiseks tuleb hinnanguliselt küttida igal aastal vähemalt 100–150 nutriat. Edukas aktsioon tõestas, et küttimine on keskkonna ja kohaliku bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ning looduslike elupaikade säilitamise tõhus piiriülese koostöö meede.

ALLIKAD • https://www.dbjv.org/assets/data/downloads/dbjv_bericht_nutria_reduzierung_haguenau_2017.pdf • http://www.rp-online.de/nrw/staedte/iersen/nutrias-zerstoeren-deiche-und-ufer-aid-1.7027519

- Jahimehe köök -

Kreekapärane moussaka Soovitan soojalt: tee oma perele ja miks mitte ka sõpradele üks kreekapärane moussaka!

lime kord naisega Kreekas puhkamas, aasta oli siis 2009 ja sihtkoht Korfu saar. Elasime väikeses hotellis ja meie pakett sisaldas ainult hommikusööki. Võtsime üüriauto ja sisustasime päevi ringi sõites ning saareelu avastades. Lõunad sõime teele jäävates tavernides ja õhtuks läksime linna jalutama ning otsisime mõne kohaliku restorani, kus keha kinnitada. Esimestel päevadel külastasime restorani, kus inimesi väga polnud, kuid menüü oli selline, millest kõik said aru: friikartulid, grillitud liha, erinevad salatid jne. Ütleme nii, et ega see toit seal väga maitsev olnud. Eelviimasel päeval linna peal jalutades nägime üht söögikohta, kus muusika mängis ja valdavalt kohalikud rõõmsalt aega veetsid. Otsustasime end nende terrassile sisse seada, merevaadet nautida ja tellida õhtusöögiks midagi kohalikku. Naine tellis salati värske tuunikalaga. Mina hakkasin kelnerile seletama, et tahaks midagi sellist, kus on ikka liha ja siis mõned juurikad või kartulit jne. Kelner katkestas mu jutu poole pealt. „Ma tean, mida sa tahad!“ ütles ta ja läks minema. Sain esimest korda elus päris moussaka’t ja see oli tõesti nii hea, et läksime ka viimasel õhtul samasse söögikohta tagasi. Nii mõnelgi jahimehel on kapis põdravasika- või metskitsehakkliha ja mõtted otsas, mida sellest valmistada. Soovitan soojalt: tee perele ja miks mitte ka sõpradele üks kreekapärane moussaka! Usu mind, ka lapsed aitavad seda hea meelega teha ning hiljem söövad ja kiidavad. Minu moussaka sai valmis õhtul kell üheksa, mõtlesime perega, et proovime, kuidas välja tuli. Et siis on järgmise päeva põhisöök olemas. Proovisime nii, et üle poole sai kohe otsa!

TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM

Ka lapsed aitavad moussaka't hea meelega teha.

- Jahimehe köök PÕHIKOOSTISOSAD oliiviõli 3 keskmist baklažaani, lõigatud u 5 mm paksusteks ketasteks 800‒1000 g põdravasika hakkliha (kreeklased kasutavad veisehakkliha) 1 valge mugulsibul peeneks hakitult 2 suurt küüslauguküünt peeneks hakitult 3 teelusikat kuivatatud punet 2 teelusikat jahvatatud kaneeli 2 loorberilehte 200 ml kuiva punast veini 200 ml vett 400 g purustatud tomateid 2 sl tomatipastat 0,5 sl pruuni suhkrut 500 g kartulit, kooritud ja lõigatud u 5 mm paksusteks ketasteks soola ja pipart maitsestamiseks 0,5 teelusikat tšillipulbrit BEŠAMELLKASTE 40 g võid 40 g nisujahu 450 ml täispiima 40 g riivitud parmesani 1 tl riivitud muskaatpähklit 1 muna soola, pipart maitsestamiseks

VALMISTAMINE Kuumuta praeahi grillrežiimi 200 ⁰C juurde, lao baklažaaniviilud ahjupannile, raputa peale natuke soola ja pipart ning nirista kergelt peale oliiviõli. Küpseta ahjus 5‒7 minutit või kuni on pealt kergelt kuldpruunid. Tõsta viilud ahjupannilt köögipaberiga kaetud taldrikule jahtuma. Vajadusel valmista samamoodi mitu pannitäit. Samal ajal kui baklažaaniviilud ahjus küpsevad, prae pliidil pannil ühe kihina kartuliviilud. Prae mõlemalt poolt kuldpruuniks ja tõsta samuti köögipaberiga kaetud taldrikule jahtuma. Järgmiseks võta kõrgema äärega pann või keskmise suurusega pott, aseta keskmisele kuumusele ja pruunista selles hakkliha. Kui hakkliha valmis, siis tõsta kaussi jahtuma. Kasuta sama potti edasi, lisa törts õli ja hakitud sibul ning tiba soola. Kui sibul on klaasjaks muutunud, siis lisa hakitud küüslauk, pune, kaneel, loorberilehed ja tšillipulber. Sega kõik ained omavahel läbi ja pane samasse potti eelnevalt pruunistatud hakkliha, lisa punane vein, lase segu keema ning vähenda kuumust. Sega ja kuumuta, kuni vähemalt pool veinist on aurustunud. Sega sisse purustatud tomatid, tomatipasta ja pruun suhkur ning lisa 200 ml vett. Maitsesta soola ja pipraga ning hauta segu

Enne serveerimist lase moussaka’l umbes kumme minutit jahtuda ja taheneda.

Proovisime nii, et üle poole sai kohe otsa! madalal kuumusel, kuni see on paksenenud ja ühtlane. Bešamellkastme valmistamiseks sulata või pannil ja sega sisse jahu. Kuumuta segu keskmisel kuumusel umbes minut aega, siis tõsta pliidilt ära ja sega sisse piim (kasuta näiteks visplit). Kui segu on ühtlane, pane pliidile tagasi ja sega ning kuumuta veel umbes kolm minutit, kuni segu on paksenenud. Tõsta uuesti pliidilt ära, sega hulka riivitud parmesan ja muskaatpähkel ning maitsesta soola ja pipraga. Kui segu on natuke jahtunud, siis sega hulka üks terve toores muna.

Järgmiseks võta keskmise suurusega ahjuvorm ja laota selle põhja umbes kolmandik hakklihasegust. Peale laota umbes pooled baklažaaniviilud ja nende peale umbes pooled kartuliviilud. Järgmise kihina pane ülejäänud hakklihasegu, mille peale ülejäänud baklažaaniviilud ja nende peale omakorda ülejäänud kartuliviilud. Vala kõik üle bešamellkastmega. Aseta vorm ahju keskele ja küpseta 200 ⁰C juures umbes 50 minutit. Kui vorm hakkab pealt liiga kiiresti pruunistuma, võid selle katta fooliumiga. Enne serveerimist lase moussaka’l umbes kümme minutit jahtuda ja taheneda.

- JAHIKOER -

PLOTT TEKST AILI PÄRTEL-BELJAEV FOTOD DIGITALNC, ELVER PAAL, SHUTTERSTOCK

Eesti jahikoerte hulka on lisandunud uus omanäoline FCI tunnustuseta jahikoeratõug Plott, kes on meie naaberriikides Soomes ja Rootsis edukalt kanda kinnitanud.

Von Plott (vasakul) ja John Plott (paremal) koos Ploti hagijate rühmaga 1950. aastatel. Von ja John olid tõu algse arendaja George Plotti lapselapselapsed.

änavu jaanuaris oli Soome kennelliidu registris Ploti kohta 619 registrikannet. Rootsis ja Soomes kasutatakse Plotti edukalt suurkiskjate ja suurulukite jahil. Esimene seda tõugu koer on ka Eestis end jahikoerana tõestamas. Meie oludes sobib Plott suurepäraselt oma tööomaduste poolest rasketesse (ka vesistesse) maastikuoludesse haavatud suurkiskjate ja uluksõraliste järelotsinguks, väikeulukite ajujahiks (jänes, rebane) ning on väga sobiv šaakalijahiks. Plott on väga omanäoline jahikoeratõug, sest on peatav hagijas. Lisaks veelembusele toetavad vesistes oludes tema suutlikkust ujulestad varvaste vahel.

TURJAKÕRGUS • •

Isased: 20–25 tolli (50,8–63,5 cm), Emased: 20–23 tolli (50,8–58,4 cm).

KAAL (JAHIKONDITSIOONIS) • •

Isased: 50–60 naela (22,7–27,2 kg), Emased: 40–55 naela (18,1–24,9 kg).

Seda tõugu koertele on omane varakult tööle hakata. Eesti kennelliit on tõugu tunnustanud 6. rühma tõuna. Plott on lisatud Eestis jahiks kasutatavate tõugude nimistusse.

Tõu saamislugu

Hollandist Rotterdami sadamast PõhjaAmeerikasse suunduvale ookeaniaurikule Priscilla sattus suure ümberasumise käigus 18. sajandi keskel Saksamaalt, Šotimaalt, Iirimaalt, Määrimaalt ja teistest Euroopa maadest väljarändajate hulka ka Johannes George Plott, 16-aastane Heidelbergist pärit nooruk koos vennaga (perekonnaürikutes pole nime säilinud). Pardal oli 209 migranti Saksamaalt. Noormehel, kes end hiljem ameerikalikult ka

- JAHIKOER Jonathan Plotiks nimetas, oli 1750. aastal uuele kodumaale Põhja-Carolinasse saabudes kaasas viis Hannoveri verejäljekoera, keda Saksamaal kasutati metssigade jahiks. Apalatšid olid asustatud paljude karudega, sestap hakati neid koeri treenima karujahiks. Hiljem osutusid nad väga tõhusaks ka puumade, ilveste ja pesukarude püüdmisel. Edaspidi tuli nende koerte järglastel kanda erinevaid rolle, sealhulgas kodu kaitsmine, karja ajamine ja pere ning laste järele vaatamine valvsa silmaga. Seitsme põlvkonna jooksul aretas Plottide pere neid koeri kellegagi ristamata ja kellelegi loovutamata peaaegu 200 aastat. Koerad olid tuntud kui the Plott’s hounds, kellega kütiti karusid, pesukarusid, koiotte, hunte ja puumasid Apalatšides, Blue Ridge’i ja Great Smoky mägedes. Perekond oma koeri kellelegi eriti ei andnud, seega olid nood väljaspool Ameerika Ühendriike ka peaaegu tundmatud. Ent suguvõsa laienedes ja üle Smoky mägede hargnedes levisid ka koerad. 20. sajandi alguses tekkis vajadus värskendada Ploti populatsiooni teiste koertega. Cola Ferguson kasutas oma Plottidega ristamiseks musta piirdemärgisega (ingl black and tan) Blevinsit või Great Smokie nime all tuntud hagijat. Selle tulemusena saadi andekad jahikoerad Boss ja Tige, kelle kaudu tuli tõugu musta sadula joonis vöödilisel taustal. Nende koerteni ulatuvad peaaegu kõigi nüüdisaegsete Plottide sugupuud.

Plott on lisatud Eestis jahiks kasutatavate tõugude nimistusse. Ploti koeri hakkas registrisse kandma United Kennel Club 1946. aastal. Plott tunnistati ametlikult Põhja-Carolina tõuks 1989. aastal. Nüüdseks on teda tunnustanud ka Ameerican Kennel Club.

Tõustandard Käitumiselt ja iseloomult on Plott teenistusvalmis, truu, intelligentne ja valvas.

Ploti pesakonnas võib olla kutsikaid ka heledast kreemist ja ookerkollasest kuni tumeda kuldpruuni ja kuldruugeni.

Ploti värvus on eelistatult mis tahes vöödiline: tumedamat karva vöödid või triibud heledamal taustal.

Tõustandardi järgi on Ploti kohta öeldud, et traditsiooniline töö on suurulukite peatamine või puu otsa peletamine. Karu, metssea, pesukaru ja metsikute kaslaste jaht. Üldmuljelt on ta silmapaistva värvusega jahikoer. Intelligentne, ergas ja enesekindel. Ta on vastupidav, sitke, väle, jahil otsusekindel ja agressiivne. Plotis on jõuline, lihaseline ja samal ajal voolujooneline kehaehitus ühendatud julguse ja funktsionaalsusega. Mõõduka luustikuga. Tugev, kuid kiire ja vilgas. Plotil võib olla reiel identifitseerimise märk, et koera jahi käigus tuvastada. Käitumiselt ja iseloomult teenistusvalmis, truu, intelligentne, valvas. Ründav, vapper ja kartmatu kütt. Üldjoontes ohtliku olemusega, kuid suurulukijahiks ja pesukarukoeraks kasvatatud isendid võivad olla erinevad. Liikumine veatu ja nõtke, rütmikas samm. Piisav esijalgade ulatus ning tagatõuge võimaldavad Plotil vaevata ning kiiresti läbida erinevaid maastikke. Tempo tõustes on kalduvus ühte jälge astuda. Karvkate sile, peene tekstuuriga, läikiv, kuid piisavalt tihe, et kaitsta tuule ja vee eest. Värvus eelistatult on mis tahes vöödiline (ingl brindle): tumedama karva vöödid või triibud heledamal taustal. Selle hulka kuuluvad järgmised vöödilise osad: kollane, hirvepunane, kõrbepruun, pruun, šokolaad, maksakarva, oranž, punane, hele- või tumehall, sinine või maltasinine, valastunud must ja must. Muud lubatud värvused on must, mis tahes toonis vöödiline musta sadulaga ja must vöödiliste piirdemärgistega. Mõnikord võib pesakonnas sündida ilma vöötideta ulukivärvi isendeid, kelle värvus võib olla vahemikus hirvepunasest, liivakarva punasest, heledast kreemist ja ookerkollasest kuni tumeda kuldpruuni ja kuldruugeni. Veidi valget rinnal ja käppadel on lubatud, niisamuti hallikas toon koonu ümber.

- Jahikoera tervis -

Ainuraksed parasiidid Ligi aasta Eesti Jahimehes tutvustatud koerte haiguste sarjas on senini tähelepanuta jäänud ainuraksed parasiidid.

agu nimigi ütleb on ainuraksed üherakulised mikroorganismid, enamik liikidest ei ole palja silmaga vaadeldavad. Ainuraksed imendavad elutegevuseks vajalikud ained endasse läbi rakupinna. Parasiitsed organismid, kes elavad peremeestes, kasutavad intensiivse nakkuse korral märkimisväärse osa oma peremehe ressurssidest. Nõrga nakkuse korral võib peremees saavutada kontrolli parasiitide

G. lamblia põhjustab haigestumist nii inimesel kui ka loomadel. üle: olla küll nakatunud, kuid kontrollida parasiitide arvukust nii, et need ei põhjusta peremehe haigestumist. See artikkel annab ülevaate koerte soolestikus parasiteerivatest ainuraksetest. Kirjatükk pole mõeldud hirmutamiseks ega paanika tekitamiseks,

TEKST EPP MOKS veterinaar- ja toidulaboratooriumi bakterioloogiapatoloogia osakonnajuhataja FOTO SHUTTERSTOCK

vaid silmaringi laiendamiseks nende omapäraste eluvormide kohta. Eestis ei ole tehtud eriuuringuid, mis keskenduks koertel või ka looduslikel koerlastel esinevatele ainuraksetele. Varasemate uuringute põhjal võib öelda, et need väikesed organismid ei ole koertel kõige sagedasemad parasiidid. Nagu paljudes teisteski riikides on ka meie koerad enamasti nakatunud ümarussidega, kuid ainuraksed on populatsioonis (sh looduslike peremeeste abil) olemas ning võimaluse korral valmis juhust kasutama.

Kolm perekonda

Ainurakseid iseloomustab aktiivse, toituva ja sigiva raku staadium peremehes ning passiivse tsüsti staadium väliskeskkonnas. Eestis põhjustavad koerte nakatumist ainuraksetega peamiselt kolme perekonna parasiidid: Giardia, Cystoisospora ja Cryptosporidium.

- Jahikoera tervis Perekonda Giardia kuuluvad tilgakujulised viburitega ainuraksed, kes elavad ja sigivad peensoolevalendikus. Igas Giardia rakus on kaks tumedamalt värvunud tuuma, kummagi tuumaga on seotud neli viburit – need koos tilgakujulise kehakujuga annavad Giardia'le väga iseloomuliku väljanägemise. Giardia'd on levinud kogu maailmas, nakatades väga paljusid peremeesliike: imetajaid, linde, kahepaikseid. Arengutsükli poolest on nad parasiitsete ainuraksete seas ühed lihtsamad. Giardia rakuline, sigiv vorm paikneb peremehe peensooles vabalt või kinnitudes sooleseinale. Parasiidi soolevorm (trofosoid) paljuneb pikipooldumise teel ja soolestikus edasi liikudes Giardia'd entsüsteeruvad. Roojaga satuvad tsüstid väliskeskkonda, kus nad võivad nakkusohtlikuna säilida ligi kaks kuud (madalatel temperatuuridel säilivad paremini) ning uued peremehed nakatuvad suu kaudu, puutudes kokku saastunud vee, toidu või pinnasega. Nakkus on sagedasem noorloomadel, kellel võib tekkida kõhulahtisus. Giardia'd nakatavad paljusid peremeesliike, seega võivad kodukoread inimeselt nakkust saada (nt lakkudes tsüstidega saastunud käsi) ning loomulikult ka vastupidi: nakatunud koer võib nakkuse edasi kanda inimesele. Perekonna Cystoisospora liigid on eosloomade (Apicomplexa) hulka kuuluvad parasiidid, neil ei ole vibureid ega ripsmeid, kuid nende rakupinnas on sellegipoolest liikumisaparaat, mis võimaldab neil pindadel n-ö libisevalt kulgeda. Sama liikumisaparatuur on seotud peremeesrakku tungimisega. Erinevalt Giardia'test, kes elavad soolevalendikus, on tsüstoisospoorid

rakusisesed parasiidid, elades soole epiteelirakkudes. Elutsükli poolest on tsüstoisospoorid märksa keerulisemad: peremehe soolerakkudes toimub nii parasiitide mittesuguline (jagunemine) kui ka suguline sigimine (geneetilise materjali vahetamine rakkude vahel). Soolerakkudesse tungivat, spetsiaalse rakku sisenemise süsteemiga parasiidi järku nimetatakse sporosoidiks. Rakku jõudnud, arenevad sporosoididest skisondid – see on parasiidi arengujärk, mis on spetsialiseerunud parasiidi arvukuse suurendamisele peremehes – skisondi staadiumis toimub paljunemine jagunemise teel. Skisontidest arenevad gameedid: nn emas- ja isasrakud. Need rakud purustavad algse

Kahtluse korral on veterinaararstidel kerge ainuraksete nakkus kindlaks teha ning ravida. raku, mille parasiit nakatas, ning tungivad uutesse rakkudesse. Isas- ja emasgameedi kokkusaamisel rakkudes need ühinevad ning moodustub sügoot, mis omakorda areneb ootsüstiks (munakujuline paksuseinaline tsüst, mille ülesanne on vastu pidada keskkonnas). Ootsüstid väljuvad peremehe soolerakkudest ning kanduvad soolesisuga väliskeskkonda, kus uued peremehed need alla neelavad. Ootsüsti sissesöömisel vabaneb sellest kaheksa sporosoidi, kes on valmis uusi

soolerakke nakatama. Nakkus on sagedasem noorloomadel, kellel võib esineda kõhulahtisus. Tsüstoisospoorid on valdavalt liigispetsiifilised, mis tähendab, et inimese liigid ei nakata koeri ega vastupidi, kuid osal selle perekonna ainuraksetel, sh koerte parasiitidel, võivad elutsüklis olla säilitusperemehed. Säilitusperemehesse sattudes tungivad sporosoidid sooleseina veresoontesse ja liiguvad vereringe abil keha eri kudedesse, kuhu nad võivad jääda soikeseisundisse aastateks. Parasiidi areng jätkub, kui „õige peremees“ sööb nakatunud säilitusperemehe kudesid. Perekonda Cryptosporidium kuulub palju liike, osa neist on teadaolevalt liigispetsiifilised, teised aga võivad nakatada mitut peremeesliiki, säilitusperemehi neil ei esine. Krüptosporiidid kuuluvad nagu ka tsüstoisospoorid eosloomade hulka ja ka nende elutsükkel on sarnane: sporosoidid nakatavad peremehe sooleepiteeli rakke. Soolerakkudes toimub kõigepealt suguta, seejärel suguline paljunemine, mille tulemusena tekivad sügoodid. Sügoodid moodustavad ootsüste, mis on ühtlasi parasiidi nakkusvorm. Sarnaselt eespool kirjeldatud parasiitidega võib krüptosporiidi nakkus tekitada kõhulahtisust. Siinkirjeldatud parasiidinakkused võivad kulgeda subkliiniliselt ehk märkamatult, nii et koertel haigustunnuseid ei esine. Enamasti on nakkuse korral tegemist noorte või nõrgestatud organismiga peremeestega. Kahtluse korral on veterinaararstidel kerge ainuraksete nakkus kindlaks teha ning ravida. Meeles tuleb aga pidada, et kõhulahtisusel on ka teisi põhjuseid ja omal käel igaks juhuks lemmikut ravida ei ole mõistlik.

Perekonda Giardia kuuluvad tilgakujulised viburitega ainuraksed.

KASUTATUD KIRJANDUS https://www.cdc.gov/parasites/ T. Järvis (2011). Veterinaarparasitoloogia 3. osa. Algloomtõved. Y. Feng ja L. Xiao (2011). Zoonotic Potential and Molecular Epidemiology of Giardia Species and Giardiasis Clin Microbiol Rev. 24: 110–140. doi: 10.1128/CMR.00033-10. L. Xiao, R. Fayer, U. Ryan, S. J. Upton (2004). Cryptosporidium Taxonomy: Recent Advances and Implications for Public Health Clin Microbiol Rev. 17: 72–97.doi: 10.1128/CMR.17.1.72-97.2004.

- Liiklusohutus -

Ulukid teel

TEKST URMAS SALMU FOTO JÜRI JÕEPERA

Aasta tagasi käivitas Eesti jahimeeste selts (EJS) projekti „Ulukid teel“. Aeg on teha esimesi kokkuvõtteid.

unnustada tuleb kõiki jahindusorganisatsioone, kes liitusid projektiga kohe. Eraldi toon välja Rakvere ja Tartu jahindusklubi, kus Jaan Villak ja Tõnu Peterson algatajaid igati toetasid. Lisandusid ka Haapsalu mehed ja Kaisma jahiselts Pärnumaalt. Jahiseltsid valisid välja 27 teelõiku, teist sama palju tuli ka kilomeetreid. Ilma IF Kindlustuse rahalise toeta poleks projekt sellises mahus sündinud. Kogu aasta jooksul pääsesime mitu korda eetrisse uute uudistega maanteedelt. Kanal 2 saate „Roolivõim“ saatejuht Raivo Rimm ei pidanud paljuks sõita vajaduse korral otse n-ö sündmuskohale, olgu see või Eesti teises otsas.

Uued maanteelõigud

Kui reflektorite mõju oli aina selgem, otsustas If Kindlustus 2021. aasta teises pooles pakkuda projektile lisarahastust. Selle arvel saame täiendavalt katta kuni 12 km uusi lõike, kus metsloomaõnnetusi juhtub tihti. Jahiseltside enda panustamisvajadus vähenes kolmandiku võrra, arvestades reflektorite tegelikku maksumust. Senini on saadud rahastusest kaetud täiendavalt reflektoritega 7 km jagu maanteed (Hiiumaa ja Tahkuranna aladel Pärnu–Ikla suunal). Reflektorite varu on praegu veel kuni 5 km jaoks. Osaliselt tuleb katta talviste sahkamistega kaduma

läinud reflektorid, mida jagame tasuta. Palun vaadake oma teelõigud üle ja andke teada! Kui jahiseltsi piirkonnas on põhi- või tugimaantee, mille lõike võiks liita projektiga, andke sellestki teada. Kõige paremini mõjuvad reflektorid metskitsedele. Seos oleneb loomade silmade kõrgusest maapinnast ja maastiku eripärast. Kõrgemalt laskudes ei mõju reflektori valgus ulukile samavõrd, kui tasaselt pinnaselt teele liikudes. Iga väljasõit hukkunud loomade koristamiseks on otsene kulu jahimehele ja kindlasti ka seltsile. Sõidukiomaniku keskmine kulu kokkupõrkel metskitsega jääb suurusjärku 2500-5000 eurot. Hea kolleeg, bioloog ja jahimees, Eesti maaülikooli dotsent Tiit Randveer on reflektorite kohta avaldanud oma arvamuse: „Reflektorite (potentsiaalne) positiivne efekt seisneb selles, et need ei takista loomade vaba liikumist, aga loodetavasti/ ilmselt/tõenäoliselt peletavad ohtlikust olukorrast just siin ja praegu.“ Kui tõenäoliselt, selle väljaselgitamine ongi algatatud projekti eesmärk.

Häirekeskus

Häirekeskuse telefonile 1247 vastajad peavad esmalt suhtlema sündmuspaika sattunud inimesega. Olgu tegu autojuhi või bussiaknast välja vaatava inimesega, kes märkab tee ääres oimetut metslooma. Teatajat ei saa alati süüdistada valede

- Liiklusohutus asukohaandmete edastamises, võib-olla ei oska inimene metsas orienteeruda ega tunne loomaliike. Niisiis pole vaja teha asjatuid järeldusi, nagu tahetaks meid lollitada ja ajada niisama teedele laipu koristama. See on üks meie kohustustest, mille alusel on meile kinnitatud jahipiirkonna kasutusluba. Vahel tuleb ka leppida teadmisega, et leidmata, aga ilmselt autoga kokkupõrkest vigastatud isend jääbki loodusesse. Kui saite e-kirja, kus lisaks kirjeldusele ka täpsed koordinaadid, siis leiate uluki kiiresti. Minu palve on, et helistage 1247 numbrile tagasi ja teatage, mis uluki te leidsite. Eriti vajalik on see juhul, kui teile teatatakse, et maanteele X jäi BP (bussipeatuse) juurde karupoeg, kes teie kohale jõudmise ajaks oli moondunud kährikuks. Samu andmeid hiljem töödeldes saame õige teabe. Kahjuks on kontaktid Jahises, mida peaks haldama jahiseltside juhid, kohati auklikud. Kui jahiseltsis on vahetunud inimesed, kes on määratud häirekeskuse kontaktisikuteks, tuleks see muudatus kajastada kohe ka Jahises. Jahis on koos oma rakendustega avatud kasutamiseks 1247 teenustele. Palun vaadake üle, kas teie piirkonna kontaktid on õiged!

Ulukite hukkumised ja pahateod

Metskitsede hukkumise põhjuste uurimisse tuleks suhtuda tõsisemalt kui kunagi varem, sest varem pole selliseid juhtumeid nii palju registreeritud. Kõige rohkem oli kirjeldatud juhtumeid, et metskits tuli uue aasta esimestel või eelmise aasta viimastel külmadel kuudel talu või maakodu hoovi, lasi end silitada ega kartnud koeragi. Üksikuid taolisi juhtumeid esines aasta läbi. Ehk tuleks leida raha ja hakata niiviisi surnud metskitsede maosisu uurima? Jahimehi kutsutakse sageli lahendama ka neid juhtumeid. Iga olukord on unikaalne, lahenduse peaks leidma jahimees iseseisvalt või koostöös keskkonnaameti (KeA) esindajaga. KeA kontaktisiku leidmiseks, tuleb helistada 1247 operaatorile, kellele on teada kõigi piirkondade esindajate telefoninumbrid. Inspektoreid saab kätte tööpäeviti kella 8–22, nädalavahetusel kell 9-22. Silma jäid juhtumid, kui karu, hunt ja ka rebane olid rüüstanud, murdnud või muul viisil majapidamistele kahju tekitanud. Iseäranis mesitarude lammutamisi, mis karudega seotud, on registreeritud enam kui 130 korral.

Näiteid eelmisest aastast

Karu lõhkus 8. mail mesindusettevõtte Apis OÜ mesilas kolm taru ja sõi mee ära. Hundid murdsid 23. mail Rakvere lähistel Kloodil kolm utte ja talled. Rebane käis 21. juunil Viljandimaal Kodakülas mitu ööd järjest talu lindlas ja murdis kõik haned. Karu käis 30. juulil Harju maakonnas Saku vallas ja tekitas kaost. Lõhkus puid ja kaevas välja pool aastat tagasi maetud kassi. Nähti karu jälgi. Öösel haukusid koerad teistmoodi, nagu liiguks võõras. Karu üritas 27. septembril rünnata Kiltsi külas. Karjus, ajas taga, kraapis aia taga. Suur pruun karu on ka varem pahandust teinud, aga nüüd on muutunud väga agressiivseks.

Ulukite ja sõidukite kokkupõrked

Liikluskoormus on eelnenud aastaga võrreldes vähenenud keskmiselt 3–12%, mis seostub ka 2020. aasta kevadise eriolukorra kehtestamisega. Tavapärane liikluskoormus on kõigil lõikudel pigem 2019. aasta tasemel. Möödunud aasta on metsloomaõnnetuste arvu poolest üsna sarnane 2019. aastaga. Metskitsedega toimunud kokkupõrgetes suuri erinevusi pole. Tabelis 2 kajastuvad aga ka juhtumid, kui metskits leiti majapidamiste lähedalt,

Tabel 1. Liiklussagedus püsiloenduspunktides, 2020 Ööpäevane liiklussagedus, 2020

Mnt Maantee nimetus nr

Kilomeetrite Mõõtekoht vahemik

1 1 1

1‒17,8 1‒32,1 1‒158,3

Prügila rist Kodasoo Kukruse

18 463 11 763 12 945

2‒35

Kuivajõe

12 044

2‒89,5

Mäeküla

8 780

2 2 2 4 5 5 9 10 45 49 60

Tallinna–Narva Tallinna–Narva Tallinna–Narva Tallinna‒Tartu‒ Võru–Luhamaa Tallinna‒Tartu‒ Võru–Luhamaa Tallinna‒Tartu‒ Võru‒Luhamaa Tallinna‒Pärnu Pärnu‒Ikla Pärnu‒Rakvere Ääsmäe–Haapsalu Risti–Virtsu Tartu‒Räpina‒ Värska Imavere‒Viljandi Pärnu‒Lihula

2‒188,5 Ülenurme

13 368

4‒107 4‒150,5 5‒85,5 9‒64,7 10‒37,2

Are Võiste Reopalu Herjava Lihula

8 146 4 758 4 930 5 711 2 790

45‒12,2

Vana-Kastre

3 691

49‒33,5 Sürgavere 60‒13,1 Audru

4 474 2 373

Allikas. Liiklusloendus 2020. Transpordiamet, Tallinn, 2021. Tabel 2. Metsloomaõnnetuste ülevaade, 2017–2021 Uluk

2017

2018

2019

2020

2021

Põder Metskits Metssiga Hirv Ilves Karu Hunt

319 2916 173 9 2 2 –

407 4408 134 10 11 10 –

246 4884 116 10 6 8 6

201 4300 161 26 8 14 5

224 5000 151 25 21 9 5

Allikas. Infotelefoni 1247 teabe põhjal. mis ei tähenda, et tegemist oleks liikluses hukkunud või vigastatud metsloomaga. Liiklusõnnetustega seotud juhtumite arv on seetõttu väiksem. Küll aga peab arvestama, et metskitsede ja liiklusvahendite kokkupõrgetest sageli ei teatata. Transiitveokite juhtidel pole teavet, mida teha, kui metsloom teel hukka saab. Ulukitõrjereflektoritega kaetud maanteelõikudel on pimedal ajal toimunud kaheksa õnnetust, neist kolm põtradega, neli metskitsedega ja üks metsseaga. Need juhtusid ajal, kui reflektorid oleks pidanud õnnetusi ära hoidma. Väljaspool mõjuala, mis koondab nii reflektoritega kui ka võrdluseks arvestatud maanteelõike, on metskitsedega toimunud 20 ja põtradega neli kokkupõrget. Juhtumeid kokku oli 24. See näitab, et reflektori mõju on suurem metskitsedele ja väiksem põtradele. Metssigade arvukus aga on väike, seega ei saa nende kohta veel järeldusi teha. Uued kokkuvõtted teeme aasta pärast. Senini jälgime öösiti teepervi ja helkivaid silmi. Kiirus liiklusmärgi „Metsloomad teel“ mõjualas võiks olla mõõdukalt alla piirkiiruse.

- ajalugu -

Varasemast jahindusest Viljandimaal Muinasajal olid metsad külakogukondade ühisvalduses ja jahipidamine kõigile vaba. Orduaja lõpul ja feodalismiajal hakkas jaht elatusvahendite hankimise tähenduses taanduma. Jahipidamine muutus ülikute ja valitseva klassi meelelahutuseks. TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

ndisel Liivimaal tuginesid seaduslikud ja õiguslikud suhted kuni Rootsi võimuni nn rüütliõigusel (sks Ritterrecht). Alates 15. sajandist oli jahipidamine muutunud juba maaomaniku ja valitseva klassi (aadli) eesõiguseks eelkõige suurulukite jahil. Aastal 1561 välja antud Sigismund Augusti privileegis on öeldud: „Juba kaugetest aegadest alates kuni praeguse ajani on kõigil Liivimaa aristokraatidel, aadlikel, rüütlitel ja vasallidel õigus olnud kõikjal metsloomade peatuskohad ja jäljed üles otsida ning piiramatult jahti pidada.“

Rootsi aeg

Rootsi ajal (1561–1710) kehtis Liivimaal nn Balti erikord: baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem. Kõrgeim kohalik võim kuulus rüütelkondadele. Kroonuehk riigimaadel oli jahikorralduse eeskujuks võetud Rootsi jahiseadus. Kogu jahiasjanduse kõrgeim juhtimine Liivimaal lasus kindralkuberneril. Vahetult juhtisid kubernerile alluv majandusasehaldur ja viimase alluvuses olevad forstmeistrid (metsaülemad). Aastal 1668 avaldas Liivimaa kindralkuberner Clas Tott politseimäärustiku, nn maakorraldused (sks Livländische Landesordnungen). Selle koostas rüütelkonna ülesandel vastav komisjon koostöös Rootsi kindralkuberneri ametkonnaga. Nimetatud määrustiku kümnes peatükk käsitleb jahiasjandust, selle pealkiri on „Küttidest, metsloomadest ja jahtidest“ (sks Von Schützen, Wildwerck

Kärstna mõisnik Konrad von Anrep oli Liivimaa jahiharrastajate seltsi üks asutajaliikmeid.

Viljandi kauaaegne linnapea Otto von Engelhardt oli tuntud aktiivse jahimehena.

und Jagten). Seaduses on märgitud, et aadlimõisa omanik võib pidada temale kuuluvas mõisas mitte üle kahe jäägri. Jahile minnes peavad need olema varustatud passide ja registreeritud püssidega. Teise isiku maadele ei tohi ehitada jahionne ega panna peibutuskujusid (sks Pullwahnen) linnujahiks. Vana korra kohaselt on jaht madalehk väikeulukitele (sks Niederwild, kleine Wild) vaba. Ajavahemikul lihavõttepühadest kuni pärtlipäevani (24. august) kehtib väikeulukijahile keeluaeg. Talupoegadele oli suurulukite (sks Hochwild) küttimine ihunuhtluse ähvardusel keelatud. Suurulukiteks peeti sel ajal põtra, metssiga ja metskitse, kõik teised kasulikud jahiloomad ja linnud olid väikeulukid. Aadlimehel oli õigus suurulukeid küttida oma maal ja seal ülesvõetud ulukit jälitada ka väljaspool oma mõisa piire. Mõisajäägrid pidid karusid, hunte, ilveseid ja rebaseid küttides andma loomanahad kindlaksmääratud tasu eest maavaldajale. Talupoegadele oli püünisraudade, jänesevõrkude, lõksude ja silmuste kasutamine härja või lehma äravõtmise ähvardusel keelatud. Kroonumõisate rentnikud võisid jahti pidada vaid nende kasutada oleva mõisa piires. Pärast Põhjasõda jäid Liivimaa jahikorralduses pikaks ajaks kehtima Rootsi ajal kehtima pandud põhimõtted. Liivimaa Maapäev võttis 1805. aastal vastu jahikorralduse eeskirjad (sks Jagd-Ordnung), mis tuginesid suures osas rootsiaegsele jahikorraldusele.

- ajalugu Liivimaa jahiharrastajate selts

Ulukite arvukus hakkas 19. sajandi esimesel poolel Liivimaal tugevasti vähenema. Oli oht, et ohjeldamatu küttimise tagajärjel võivad mõned ulukiliigid siinsetest metsadest hoopis kaduda. Seepärast hakkasid mõisnikud kavandama ulukite kaitse abinõusid. Lõuna-Eesti mõisnikud organiseerisid 1869. aastal Tartu-Võru ulukikaitse seltsi, mille põhikiri jäi küll kinnitamata ja selts ei saanud tegevust alustada. Samadel põhjustel püüti asutada Pärnu-Viljandi ulukikaitse seltsi (sks Pernau-Fellinscher Wildschutzverein). Seltsi põhikirja projekti koostamisel võeti suurel määral aluseks Tartu-Võru ulukikaitse seltsi põhikiri, mis oli trükis ilmunud. Viljandis tulid 4. veebruaril 1870 kokku Pärnu- ja Viljandimaa 15 mõisnikku, et panna alus uuele seltsile. Arutati põhikirja projekti ja otsustati see esitada kinnitamiseks. Põhikiri jäi aga kinnitamata ja selts asutamata. Möödus paar aastakümmet, ilma et ulukikaitses oleks midagi edasi nihkunud. Aastal 1892 hakati kavandama Lõuna-Eesti jahiharrastajate seltsi asutamist. Algatajad olid mõisaomanikest jahihuvilised Lõuna-Eestist ja PõhjaLätimaalt. Tolleaegse riigivarade ministeerium kinnitas 14. jaanuaril 1893 uue seltsi põhikirja, seltsi nimeks otsustati panna Liivimaa jahiharrastajate selts (sks Livländische Verein von Liebhabern der Jagd). Asutajaliikmed olid 27 isikut, enamik neist Lõuna-Eesti mõisaomanikud. Viljandimaalt kuulusid asutajaliikmete hulka Alfred von Sivers Õisust, Friedrich von Sivers Heimtalist ning Konrad ja Rudolf von Anrep Kärstnast. Põhikirja järgi oli seltsi peamine ülesanne seaduspärane jaht. Selleks oli vaja kaitsta ulukeid, abistada kohalikke võime võitluses keeluajal ja keelatud vahenditega küttimisega. Rahva hulgas oli vaja levitada seaduspärase jahipidamise põhimõtteid, tutvustada kasulike ja kahjulike ulukite mõisteid, hävitada kahjulikke loomi ja linde. Põhikiri nägi veel ette arendada jahikoerte kasvatust, õppida tundma kohalikke ulukeid ja nende eluviise, harjutada laskmist. Selts kuulus riigivarade ministeeriumi alluvusse metsadepartemangu kaudu, selle tegevus piirdus Liivimaa kubermanguga. Seltsi liikmeteks võisid põhikirja järgi olla kõigi seisuste esindajad, välja arvatud kutselised kütid, alaealised isikud, alama astme sõjaväelased ja junkrud, õppeasutuste kasvandikud ning isikud, kelle õigusi oli kohus piiranud.

Osvald Varres oli 1919. aastal Viljandi maakonna kaitseliidu ülem.

Peeter Mets oli Viljandi jahi ja kalastuse seltsi üks asutajaliikmeid.

Seltsi asutamiskoosolekul 14. aprillil 1893 võeti seltsi liikmeteks vastu 69 isikut, nende hulgas P. von zur Mühlen Võisiku mõisast, parun Karl Krüdener Puiatu mõisast, Max von Bock Lahmuse mõisast, Friedrich von Stryk Riidaja mõisast ja Robert von Sivers Soosaare mõisast. Seltsi võeti 29. augustil 1893 vastu 19 uut liiget, nende hulgas Viljandimaalt Friedrich von Stryk Vana-Võidust, Kurt von Anrep Kärstnast, Max von Rummel Eistverest ja Otto von Engelhardt Viljandist. Seltsi liikmemaksuks kinnitati viis rubla aastas. Seltsi auliikmeks otsustati valida Liivimaa kuberner kindralleitnant Mihhail Zinovjev. Aastati kõikus liikmete arv märgatavalt. Nii oli 1893. aasta lõpul seltsis 121 liiget, 1901. aasta jaanuaris 246 ja 1913. aasta jaanuaris 103 tegevliiget. Selts toetas ajakirja Neue Baltische Waidmannsblätter (NBW). Selles ilmus aeg-ajalt teavet ka Viljandimaa mõisate jahindusest. Suure-Kõpu mõisa metsaülem O. Mathson kirjutab metsiste sügisesest mängust ja sokusarvede heitmisest (NBW 1907, 1). Toodud on andmeid ka ajujahtide tulemustest. Nii peeti 24. oktoobril 1907 Lustivere mõisas ajujahti, millest võttis osa viis kütti. Tabati 22 jänest, kaks kitse ja üks rebane. Järgmine ajujaht toimus samas mõisas 28.–30. oktoobrini, osales 12 kütti. Seekord oli saagiks 92 faasanit, 114 jänest, kaheksa laanepüüd ja üks metskurvits (NBW 1907, 23). Rutikvere mõisa metsnik A. Falley kirjutab, et ajavahemikul 1. detsembrist 1910 kuni 15. detsembrini 1911 kütiti mõisas nn kasulikke ulukeid järgmiselt: üks metsis, 18 tetre, 30 parti, kuus laanepüüd, 55 jänest; nn röövulukitest tabati neli kanakulli, 16 raudkulli, 116 varest, 50 harakat, 16 pasknääri ja 87 oravat (NBW 1912, 2). Õisu mõisa omanik E. von Sivers kirjutab oma ilvesejahimuljetest Õisus ja naabermõisates (NBW 1914, 2). Sama autor on esitanud andmed 1. märtsist 1908 kuni 1. märtsini 1914 Õisu mõisas kütitud ulukitest (NBW 1914, 15). Löve mõisa omanik K. von Anrep esitab andmed, et mõisas on ajavahemikul 1904–1914 kütitud 4771 kasulikku ulukit ja 3733 röövulukit (NBW 1914, 10). Esimese maailmasõja tõttu lõpetas selts 1914. aastal tegevuse.

Eesti Vabariik Jaan Põdra oli Viljandi maakonna kaitseliidu kütisalga üks asutajaliikmeid ja selle esimees 1920–1921.

Eesti Vabariigi kaitseliidu avalik tegevus algas 1. novembril 1918. Aprillist 1919 kuni oktoobrini oli kaitseliidu

- ajalugu -

ülem Eduard Alver. Sel ajal alustati ettevalmistusi katseliidu jahi- ja spordisalkade moodustamiseks. Sama aasta novembris saadeti maakondade organisatsioonidele „Kaitse liitude jahi salkade ajutine juhatuskiri“, mis oli kohalike jahisalkade moodustamise alus. Hiljem hakati jahisalga asemel kasutama nimetust „kütisalk“. Kaitseliidu Viljandi maakonna ülema lipnik Osvald Varrese kirjas 19. septembrist 1919 vabariigi kaitseliidu korralduse osakonna ülemale on muu hulgas märgitud, et küti-kalanduse osakond on organiseerimisel ja põhikiri väljatöötamisel. Viljandi linna rühm võtab 20. ja 21. septembril ette hundijahi Rutikvere vallas sealse vallavalitsuse palvel. Hunte on peaaegu igas maakonna nurgas. Kava järgi saab küti-kalanduse osakonnast alus tulevasele vabatahtlikule kaitseliidule. Tarvis oleks kütiosakonna liikmetele lubada mõnesuguseid eesõigusi. Viljandi-Pärnu rahukogule esitati 28. juunil 1919 Viljandi jahi ja kalastuse seltsi põhikirja registreerimise avaldus. Seltsi asutajad olid Karl Reinhold, Margus Kõiv, Johan Paltzar ja Peeter Mets. Põhikirja järgi asus seltsi juhatus Viljandi linnas, tegevuspiirkond oli Eesti Vabariik. Rahukogu registreeris seltsi 28. juulil 1919. Kaitseliidu Viljandi linna kütirühmale pandi alus 23. oktoobril 1919. Kütirühmi hakati moodustama ka valdades. Viljandi-Pärnu rahukogule esitati 12. märtsil 1920 registreerimiseks Kõo jahikaitse seltsi põhikiri. Asutajad olid

August Paal oli Sakalamaa jahiseltsi kauaaegne esimees.

Oskar Kallmann, Jaan Evardt ja Georg Asberg. Seltsi tegevuspiirkond oli Kõo vallas riigimetsad ja jõed, samuti valla piiridesse puutuvad Paenaste, Soosaare ja Olustvere-Särgla riigimetsad. Rahukogu registreeris seltsi 19. märtsil 1920.

Viljandi maakonna kaitseliidu kütisalk

Viljandi-Pärnu rahukogu registreeris 30. juulil 1920 Viljandi maakonna kaitseliidu kütisalga põhikirja. Asutajad olid Jaan Põdra, August Paal, Aleksander Asberg ja Oskar Härm. Põhikirja järgi asus salga juhatus Viljandis, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Tegevuse eesmärk oli korralik jahipidamine seadusega lubatud ajal ja viisil, kasulike

ulukite kaitsmine ja kasvatamine, kahjulike ulukite hävitamine, salga liikmete tutvustamine igasuguste jahiriistadega, linnu- ja loomaliikidega ning märgilaskmise õpetamine. Märgiti, et oma sihtide saavutamiseks ostab või rendib selts maid, metsi ja veekogusid, annab välja kuukirja, astub ühendusse teaduslike seltsidega, asutab raamatukogusid, muuseume, loomaaedu. Salk korraldab oma liikmetele spordiharjutusi, annab välja määruseid jahipidamiseks, toetab valitsusvõimusid loomariigi kaitsel. Salgal on juriidilise isiku õigused, tal on oma pitsat ja liikmed kannavad märke ja vormi. Salga liikmeteks võivad olla kõik õigus- ja teovõimelised Eesti Vabariigi kodanikud peale elukutseliste jahimeeste ja kohtu kitsendatud õigustega isikute. Salgal on tegev-, toetajad ja auliikmed. Liikmemaks on 25 marka aastas. Kui salga liikmete arv on üle 300, siis valitakse asemikkude kogu, kellel on kõik peakoosoleku õigused. Asjaajamise lihtsustamiseks asutatakse kohalikud kütirühmad. Rühmadesse koondumine toimub kohapeal elavate salga liikmete soovi kohaselt. Kui kaitseliit seaduslikul teel likvideeritakse, jääb salk edasi töötama selle põhikirja alusel Viljandi maakonna kütisalga nime all. Veebruaris 1921 oli salgal 24 rühma, 1925. aasta augustis aga 36 rühma. Kütisalga tegevus oli aktiivne, peeti laskeharjutusi ka vintpüssidest. Igal aastal toimus Viljandis laskevõistlus. Kaks korda aastas peeti kütirühmade esindajate koosolekut maakondlikus ulatuses. Kütisalk andis kolme aasta jooksul Viljandis välja ajakirja Eesti

- ajalugu Kütt, ilmus 19 numbrit. Kütisalga esimehed olid Jaan Põdra ja alates 1922 Osvald Varres. Ajakirjas Eesti Kütt 1922 nr 1 ilmus teade, et Viljandi maakonna kütisalga liikmete arv kõigub 1000 mehe ümber. Jahipidamiseks on renditud 4855 tiinu metsa. Hiljuti võttis salk endise „Gasino“ ruumid Viljandis kuueks aastaks rendile. Väga aktiivselt tegutseb Viljandi linna rühm. Sama ajakirja 1922 nr 8–9 on juttu Viljandi maakonna kütirühmade laskevõistlustest. On toodud võistluste korraldamise aeg ja saavutatud tulemused järgmistes kütirühmades: Pärsti, Viljandi linna, Viljandi valla, VanaVõidu, Suislepa valla, Kaarli valla ja Holstre valla rühm. Eesti Kütt 1922 nr 10–11 toob andmeid jahimeeste registreerimisest Viljandi maakonna kütisalga korraldusel, samuti kütisalga asemikkude kogu koosolekust. Viljandi linna kütirühm tähistas 23. oktoobril oma tegevuse kolmandat aastapäeva. Lisaks riigi käest renditud jahimetsadele on rühm rentinud jahipidamiseks veel Viljandi linnale kuuluvaid maid. Rühm maksab oma liikmetele röövloomade ja -lindude hävitamise eest rahalist tasu.

Sakalamaa jahiselts ja teised

Kütisalk andis kolme aasta jooksul Viljandis välja ajakirja Eesti Kütt, ilmus 19 numbrit.

Kaitseliidu kütisalga tegevus vaibus 1924. aastal, kütirühmad likvideeriti 1926. aastal. Viljandi linna kütirühma peakoosolekul 12. detsembril 1926 võeti vastu otsus nime muuta: uueks nimeks sooviti võtta Sakalamaa jahiselts. Siseministeerium kinnitas 1927. aasta 31. jaanuaril uue nime. Sakalamaa jahiselts oli Viljandimaal üks kõige aktiivsemalt tegutsevaid jahiorganisatsioone. Selts rentis endale jahimaid Õisu, Tarvastu ja Loodi metskonnast. Seltsi kuulusid nimekad Viljandi tegelased, nagu pangadirektor August Vihvelin, kohtunik Jaan Jaakson, linnanõunik Aleksander Asberg. Seltsi liikmete hulgas oli mitme elukutse esindajaid: kaupmees, kriminaalpolitsei ametnik, raamatupidaja, metsaametnik, käsitööline, asjaajaja, nahavabriku omanik jne. Hulk aastaid oli jahiseltsi esimees August Paal. Mitmel aastal korraldas Sakalamaa jahiselts Viljandi linnas vareste hävitamist. Kui 1928. aastal oli seltsil 32, siis 1933 juba 61 liiget.

Enamik Viljandimaa kütirühmadest tegutses aktiivselt. Olid ka mõned erandid. Nii kirjutas ajaleht Oma Maa 26. märtsil 1923, et Tuhalaane kütirühm ei anna elumärke. Ei ole midagi tehtud ulukite kaitseks, ei ole ka röövloomade peale jahti peetud. Tuleks loidus maha raputada ja hakata tegutsema. Viljandi-Pärnu rahukogu registreeris 29. detsembril 1923 jahiseltsi Wibuane. Seltsi asutajad olid Johan Kuman, Roman Raska ja Ado Orik. Avaldus oli esitatud 13. detsembril 1923. Põhikirja kohaselt asus seltsi juhatus Viljandi linnas, tegevuspiirkond oli Eesti Vabariik.

Parim rajakaamera on see, mis töötab! Rajakaamera Willfine 4.0CG

al. 199€

Eestikeelne menüü! Saada endale pilt või video 2 antenni tagab tugeva levi

Kiire tarne Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel www.rajakaameramüük.ee

Müügipunkt Männikul Trapi tee 3 T–R 11:00–17:00

+372 5786 7535 Info@rajakaameramuuk.ee

- ajalugu Jaan Palu, Jaan Metsamärt ja Jaan Laksberg esitasid 22. juulil 1927 avalduse Puiatu jahiseltsi registreerimiseks. Siseministeerium registreeris seltsi 28. juulil 1927. Põhikirja järgi asus seltsi juhatus Puiatu vallas, selle tegevuspiirkond oli Puiatu, Päri ja Suure-Kõpu valdades. Ajalehes Oma Maa oli 10. juunil 1933 lühike teade, et Puiatu jahiselts müüb puhastverd hagijakutsikaid. Kutsikad on kuus nädalat vanad ja maksavad viis krooni tükk, näha saab Puiatu piimavabrikus. Rutikvere jahimeeste seltsi registreerimiseks esitati avaldus 3. oktoobril 1927. Seltsi asutajad olid August Lihting, August Varjus, August Elken, Paul Persmann, Arnold Martins, Julius Muld, Paul Varjus. Juhatuse asukoht Rutikvere, seltsi tegevuspiirkond Eesti Vabariik. Siseministeerium registreeris seltsi 14. oktoobril 1927. Ajalehes Sakala Pühapäev (Sakala kaasanne) ilmus 19. oktoobril 1935 pikem kirjutis „Oh kui rasked on mu päevad …“. Sellega oli mõeldud jänese õhkamist, sest 16. oktoobrist kuni 14. jaanuarini toimus ametlik jänesejaht. Sakalamaa jahiselts korraldab pühapäeval suurema üldjahi Heimtali, Riste, Mäe ja Piima metsades. Vastemõisa–Metsküla jahiselts korraldab sel ajal suurema jänesejahi Vastemõisa metsades. Samas kirjutises on lühike ülevaade Viljandi varasema ja praeguse aja nimekatest jahimeestest. Nii oli varasemal ajal tuntud jahimees kauaaegne linnapea Otto von Engelhardt. Tema kaasaegsetest olid kuulsad jahimehed õllevabrikant Sewigh, rahvakoolide inspektor Lafin, linna raamatupidaja Lorentson, linnasekretär von Freymann jt. Nüüdisajal on Viljandi nimekateks jahimeesteks Rottermanni ärijuht Paslak, loomavelsker Karu, tööstur Mathiesen, A. Orik, R. Simon, vennad J. ja H. Sepad, ärimees Kirn, maavalitsuse ametnik Mõttus, vannutatud advokaat Ed. August, Joh. Kuman, maksuinspektor Toomingas, ärimees Märtik, Lutheri esindaja Lehmann jt. Märtsis 1938 toimunud peakoosolekul võeti Sakalamaa jahiseltsi vastu 20 uut liiget. Eelmisel aastal (1937) küttisid seltsi liikmed kümme rebast, 138 jänest, ühe soku, 52 jahilindu ja 54 röövlindu. Kolga-Jaani jahikaitse rühma registreerimiseks esitati avaldus 6. veebruaril 1928. Asutajad olid Jaan Väljapõhi, Moorits Tõnisson, Eduard Kohv, Peet Aru, Osvald Kaur, Rudolf Hubel, Eduard Kabel ja Peeter Reier. Rühma juhatus asus Viljandimaal Kolga-Jaanis,

tegevuspiirkond Viljandi maakond. Siseministeerium registreeris rühma 18. veebruaril 1928. Kaarli jahimeeste seltsi asutajad olid Johan Kurvits, Peeter Reimann, Hugo Vääna, Otto Laarmann ja Eduard Laeva. Nad esitasid 11. veebruaril 1928 seltsi registreerimise avalduse. Seltsi juhatus asus Viljandi maakonnas Kaarli vallas, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Siseministeerium registreeris seltsi 22. veebruaril 1928. Pilistvere jahiseltsi Kaitse asutajad olid Heinrich Ratasepp, Tõnis Grauberg ja Mihkel Schönberg. Nad esitasid 17. veebruaril 1928 seltsi registreerimise avalduse. Seltsi juhatus asus Pilistveres, tegevuspiirkonnad Imavere, Kabala, Kõo, Vana-Põltsamaa ja Adavere vallad. Siseministeerium registreeris seltsi 9. märtsil 1928. Ajakirjas Eesti Mets 1931 nr 4 ilmus kirjutis „Esimene jahinduse näitus Eestis“. Sellest selgub, et 8. märtsil s.a korraldas Pilistvere jahiselts Kaitse Imavere kooli ruumes jahitarvete ja jahiasjanduse näituse, loengu ning peo. Üritus õnnestus hästi.

Ajalehes Oma Maa oli 10. juunil 1933 lühike teade, et Puiatu jahiselts müüb puhastverd hagijakutsikaid. Kutsikad on kuus nädalat vanad ja maksavad viis krooni tükk. Ajalehes Põltsamaa Teataja ilmus 16. augustil 1934 lühike kirjutis, et Pilistvere jahikaitse seltsi esimees Martin Puhk pidas 20. juunil Loopre jõel pardijahti, kuid pardijaht oli seadusega lubatud alles 26. juulist. Kohalikud elanikud kaebasid röövjahi pidaja kohtusse. Pilistvere jahimeeste seltsi asutajad olid Valter Otto, Johannes Martin ja Peeter Otto. Avaldus seltsi registreerimiseks esitati 10. märtsil 1928. Seltsi juhatus asus Pilistveres, tegevuspiirkonnaks Pilistvere ja Põltsamaa kihelkonnad. Siseministeerium registreeris seltsi 19. aprillil 1928. Vana-Tännasilma jahiseltsi registreerimise avaldus esitati 24. aprillil 1928.

Asutajad olid August Kärmas, Aleksander Kärmas, Julius Kärmas, Tõnis Pälin, Jüri Karu ja Jaan Lellep. Seltsi juhatus asus Vana-Tännasilma vallas, tegevuspiirkond ulatus üle valla ja selle ümbruskonna. Siseministeerium registreeris seltsi 4. mail 1928. Viljandimaa jahi- ja kalandusseltsi Valve registreerimise avaldus esitati 29. juulil 1928. Asutajad olid Jakob Millistver, Jaan Amberg, Peeter Tuuksam, Johan Taks, Johan Piir ja Tõnis Kuusik. Seltsi juhatus asus Loodi vallas, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Siseministeerium registreeris seltsi 24. augustil 1928. Võidu-Kuude jahi- ja kalandusseltsi asutajad olid Tõnis Meier, Robert Jams ja Eduard-August Kokk. Seltsi juhatus asus Viljandi vallas, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Avaldus esitati 13. augustil 1928, siseministeerium registreeris seltsi 24. augustil 1928. Uue-Võidu jahiseltsi asutajad olid Tõnis Peet, Julius Ilof ja Jaan Jaakson. Seltsi juhatuse asukoht ja tegevuspiirkond oli Uue-Võidu vald. Avaldus esitati 8. oktoobril 1928, siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 14. detsembril. Paistu jahiseltsi registreerimise avaldus esitati 3. detsembril 1928. Asutajad olid Jaan Kahu, Johan Poolak, Nikolai Kuusik, Jaan Lutsberg, Jüri Weldemann ja Helmut Ehrenberg. Seltsi juhatus asus Loodi vallas, tegevuspiirkond Viljandi maakond. Siseministeerium registreeris seltsi 3. jaanuaril 1929. Suislepa jahiseltsi registreerimise avaldus esitati 17. detsembril 1928. Asutajad olid Hans Rõõm, Johan Rips, August Lillak, Johan Lupp, Jaak Rõõm, Hans Seeman ja Hermann Seeman. Seltsi juhatus asus Vana-Suislepa vallas, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Siseministeerium registreeris seltsi 18. jaanuaril 1929. Jahi- ja kalandusseltsi Vibuane asutajad olid Hans Proosa, Nikolai Maurer ja Nikolai Loss. Avaldus esitati 26. jaanuaril 1929. Seltsi juhatus asus Pajusi vallas, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Siseministeerium registreeris seltsi 15. märtsil 1929. Ajalehes Oma Maa ilmus 5. mail 1931 lühike artikkel „Põder jahiseltsi inspektori õue all“. Sama aasta 1. mail nähti Pajusi valla Keldri talu lähedal põtra. Et Keldri talu omanik Nikolai Loss on Pajusi jahiseltsi Vibuane jahiinspektor, siis naabrid naljatasid, et põder tuli jahiinspektorile kevadist visiiti tegema. Holstre jahiseltsi asutamiseks esitati avaldus 28. jaanuaril 1929. Asutajad

- ajalugu olid Peeter Lainas, Ado Vares, Mihkel Pill, Johan Koni ja Aleksander Laks. Seltsi juhatus asus Holstres, tegevuspiirkond oli Holstre vald. Siseministeerium registreeris seltsi 8. aprillil 1929. Sakalamaa jahiseltsi Uku asutajad olid Jaan Saar, August Saar ja August Jaakson. Seltsi juhatus asus UusnaTänassilma vallas, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Avaldus esitati 27. augustil 1929, kohtuja siseministeerium registreeris seltsi 20. septembril 1929. Ajalehes Sakala ilmus 4. juulil 1931 lühike kirjutis „Uusna „Uku“ surmaunes“. Selles kurdetakse, et jahiselts rentis talupidajatelt maad, kuid nüüd käivad võõrad jahimehed linnast Tänassilma jõe luhas parte laskmas. Et jahiseltsi juhatus neid ei takistanud, tekkisid tülid maarentijate ja jahiseltsi vahel. Viiratsi-Viljandi jahiseltsi asutajad olid Tõnis Kutsar, Julius Patune ja Mihkel Joonson. Seltsi juhatus asus Viljandi vallas, tegevuspiirkond oli Viljandi maakond. Avaldus esitati 14. jaanuaril 1931, kohtuja siseministeerium registreeris seltsi 19. veebruaril 1931. Kalana kütiseltsi asutajad olid Pajusi valla elanikud Jaan Pung, AleksanderEdmond Jürgen, Karl Künnapuu ja Johannes Kaerasaar. Seltsi juhatus asus Viljandimaal Kalana külas, tegevuspiirkond oli Pajusi vald. Avaldus esitati 27. märtsil 1931, kohtuja siseministeerium registreeris seltsi sama aasta 17. aprillil. Vastsemõisa-Metsküla jahiseltsi asutamise avaldus esitati 29. augustil 1933. Asutajad olid Oskar Konrad, Jaan Reichenbach ja Jüri Köhler. Juhatus

620.00€

540.00€

PARD NV007S 16MM 1.5-6X 200M IP-67 WI-FI 940NM

990.00€

839.00€

INFIRAY THERMAL IMAGING MONOCULAR V2.0 - C2W 256X192 25HZ WI-FI 675M

asus Vastsemõisa vallas, tegevuspiirkond oli Vastsemõisa, Suure-Kõpu, Taevere ja Sürgavere vallad. Kohtuja siseministeerium registreeris seltsi 27. septembril 1933. Päidre jahimeeste seltsi asutajad olid Peeter Koorits, Karl Koorits ja Julius Koorits. Juhatus asus Õisu vallas, tegevuspiirkond oli Eesti Vabariik. Siseministeerium registreeris seltsi 2. veebruaril 1935. Umbusi jahimeeste seltsi asutamise avaldus esitati 30. juulil 1935. Asutajad olid Felix Rumwoldt, Edmond Paju, Erich Russi ja Theodor Ütt. Seltsi juhatus asus Viljandimaal Umbusi külas, tegevuspiirkond oli Eesti Vabariik. Siseministeerium registreeris seltsi 17. oktoobril 1935.

Enamik Viljandimaa jahiseltse likvideeriti aga ENSV rahvakomissaride nõukogu 9. oktoobri 1940 määruse paragrahv 8 alusel.

Saksa okupatsioon

Enamik Viljandimaa jahiseltse likvideeriti ENSV rahvakomissaride nõukogu määruse alusel 1940. Eestis hakati 1939. aasta lõpul sulgema selliseid seltse ja ühinguid, mis olid aja jooksul kaotanud otstarbe või ei olnud juhtivate tegelaste loiduse tõttu avaldanud elumärke. Siseministeeriumi resolutsiooniga 15. novembrist 1939 suleti Viljandi maakonnas teiste organisatsioonide hulgas ka järgmised jahiseltsid: Vibuane Viljandis, Sakalamaa jahiselts Uku Uusna vallas, Viljandi jahi ja kalastuse selts Viljandis, Viljandi maakonna kaitseliidu kütiselts Viljandis.

3030.00€

2960.00€

INFIRAY CL42 384X288 50HZ 42MM 2.9-11.6× M52×0.75 1540M THERMAL IMAGING ATTACHMENTS

490.00€

399.00€

PARD PARD NV007V CLIP-ON NIGHT VISION RIFLE SCOPE 16MM 940NM

Saksa okupatsiooni ajal tulid Eesti jahikorraldusse muudatused. Eestis kehtestati 15. detsembril 1941 Saksa riigi jahiseadus. Kõrgeimaks jahindusvõimuks oli kindralkomissaar Tallinnas, temale allus seitse piirkonnakomissari. Viimased andsid välja ka jahitunnistusi. Alates 1942. aastast oli Eestis võimalik eramaadest ja -veekogudest moodustada jahipiirkondi. Sisedirektori otsusega anti 1943. aasta lõpul paljudele Eestis varem tegutsenud seltsidele luba tegevust jätkata. Seejuures oli tingimus, et edasitegutsemiseks loa saanud seltsid ja ühingud pidid oma peakoosolekud ära pidama veel samal aastal. Ajalehes Sakala ilmus 13. detsembril 1943 teade, et Viljandimaal on 132 organisatsioonile antud luba tegevust jätkata. Nende hulgas olid ka mõned jahiseltsid. Nii said edasi tegutsemise loa Sakalamaa jahiselts, Pärsti kütiselts, Põltsamaa jahimeeste selts, jahi ja kalanduse selts Vibuane Pajusis ning Vastemõisa-Metsküla jahiselts. Ajalehes Postimees ilmus 21. detsembril 1943 lühike teade, et Põltsamaa jahimeeste selts pidas 14. detsembril oma peakoosoleku. Ida maa-alade riigikomissariaadi määrus, mille põhjal jahitunnistusi hakkas välja andma maakonnapolitsei ja kõik olulisemad jahindusfunktsioonid anti üle metsade keskvalitsusele, ilmus 15. märtsil 1944. Uue jahinduskorralduse rakendamise aeg jäi aga lühikeseks, sest varsti algas Eestis uus okupatsioon.

3300.00€

2990.00€

INFIRAY RL42 384×288 50HZ 4-16X IP67 2179M WI-FI + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT

1690.00€

1480.00€

INFIRAY SCP19 256X192 25HZ 19MM 2.3-4.6X 986M + BATTERY + MOUNT THERMAL IMAGING SIGHT

- NÄITUS Suurim saal oli pühendatud Aafrikale, kus lisaks muudele eksponaatidele oli näha mõningaid Zsigmond Széchenyi kütitud loomade topiseid.

Zsigmond Széchenyi näitus Budapestis

Ungaris 25. septembrist 14. oktoobrini toimunud maailmanäituse raames oli nii Budapestis kui ka teistes linnades põnevaid väljapanekuid. Ungari tuntud jahimehe ja kirjaniku Zsigmond Széchenyi (1898—1967) näitus väärib pikemat ülevaadet. TEKST ANDRA HAMBURG FOTOD ANDRA HAMBURG, ROBERT CAPA KUNSTIKESKUS JA SZÉCHENYI ERAKOGU

ngari jahinduse suurkujule Zsigmond Széchenyile pühendatud näitus oli maailmakuulsa sõjafotograafi Robert Capa fotokunstikeskuses. Piltide, topiste, jahipäeviku jms kõrval olid eriti mõtlemapanevad tema tabavad tsitaadid jahindusest. Jahindust selgitas ta järgmiselt: „Jahindus tähendab uluki jälitamist ja metsakohinaid, pigem siiski metsakohinaid.“ Mitu põlvkonda on üles kasvanud Zsigmond Széchenyi kirjutatud romaanidega, tema jahikogemuste najal. Välisekspeditsioonid on talletatud raamatukaante vahele. Tema teoseid on ungari keeles välja antud rohkem kui 70 korda ja müüdud üle poole miljoni eksemplari. Lisaks on tema järgi nimetatud jahindusmuuseum Hatvani linnas Budapestist 60 km kaugusel.

Pärit kõrgklassi perest

Zsigmond Széchenyi oli pärit nooblist krahviperekonnast. Isapoolsed vana-

vanemad olid tolleaegse valitsuse liikmed, emapoolsed vanavanemad olid suurmaaomanikud, kuuludes ka kuningakotta. Tuntud jahimees alustas jahikarjääri väga varases eas. Õhupüssiga käis ta juba seitsmeaastasena Sárpentele külas varblasi laskmas. Zsigmond Széchenyi oli kirglik jahikollektsionäär. Tema hilisemas eas kütitud kõrbeantiloop (Addax) oli lausa maailmarekordi vääriline. Teise maailmasõja ajal hävis kodupõlengus 1300 jahitrofeega kollektsioon. Õnneks säilis osa tema neljakeelsest (inglise, ungari, saksa ja prantsuse) jahinduslikust kirjanduskogust, mis sisaldas üle 3000 köite ja mida peetakse kogu maailmas rariteediks. Pärast sõda ootasid rasked ajad. Nõukogude võim arreteeris ta 1945. aasta märtsis ja hoidis kuu aega vangis. Aastal 1951 küüditati ta kodukohast ja järgnevad kaheksa aastat viibis ta asumisel eri kohtades. Kommunistliku režiimi ajal sai ta sõbra abiga tööle

Keszthely Helikoni raamatukogus Balatoni järve ääres ja võis taas jahti pidada. Hiljem tohtis ta tagasi Budapesti kolida. Széchenyi oli laia silmaringiga, teda iseloomustas sügav armastus ja austus looduse vastu. Fotograafina ilmutas ta suurt huvi mitte ainult floora ja fauna, vaid kogu maailma ja inimeste vastu, keda ta oma reisidel kohtas. Siiski meeldis talle olla rohkem väljaspool tsivilisatsiooni, istuda lihtsalt lõkke ääres metsas või olla jahil. Esimene näituseruum oli pühendatud Széchenyi eluloole: kuidas ta jahipidamist alustas, tema esimesed jahid, milline oli ta kodu ja isiklik elu. Erilist tähelepanu vääris pilt 17-aastasest Zsigmondist (1915), kus ta demonstreerib kütitud punahirve trofeed. Teised saalid olid jaotatud Euroopa, Aafrika, India ja Alaska jahiretkede järgi. Ta ei käinud alati küttimas, vaid ka loodust vaatlemas.

- NÄITUS -

linnujahil. Piltidelt on näha, kuidas abikaasa poseerib oma mehe kaamerasse koos kütitud trofeedega. Pärast avaldas ta oma esimese raamatu „Chui“, mis tõi kohe palju tuntust. Seejärel läks ta uuesti Aafrikasse, kus küttis Nuubia metskitse, millest kirjutas raamatus „Two goats“. Hiljem käis ta 1960. aastatel veel kaks korda Aafrikas. Raamat „Denatured Africa“ rääkis tema viimastest seiklustest.

Kodumaa oli kõige armsam

Näituse plakat, millel on 17-aastane Zsigmond Széchenyi (1915), kus ta demonstreerib enda kütitud punahirvetrofeed. 37-aastane Zsigmond Széchenyi (1935) Alaska jahiretkel kütitud mägilambaga.

Aafrika

Aafrika oli Széchenyi kõige südamelähedasem paik, seal käis ta kõige rohkem. Algul jahtis eksootilisi loomi, järgmistel kordadel sattus peamiselt sealset elu pildistama, tutvuma kohalikega ja lihtsalt loodust nautima. Aafrika kohta on ta öelnud järgmist: „Euroopa ei ole olnud iial nii ilus, kui seda vaadata Aafrikast. Kuid Aafrika ei ole eales olnud nii ilus, kui seda vaadata Euroopast.“ Esimene jahireis Aafrikasse toimus 1927. aastal, kui ta käis Sudaani lähistel. Siis küttis ta esimese lõvi ja pantri ning pani aluse oma jahikollektsioonile. Järgmisel aastal läks ta tagasi, veetis kuus kuud Keenias ja tõi sealt kaasa trofeesid, sh hiiglaslikud elevandivõhad. Trofeede kohta on ta öelnud: „See ei ole ainult jahitrofeede kokku lugemine või nende mahu ja sentimeetrite mõõtmine. Esimene ja kõige tähtsam on siiski nende mittemõõdetavus.“

Alaska

Suvel 1935 oli Széchenyil võimalus külastada koos kahe sõbraga Alaskat. Nende soov oli küttida neli ulukit: lumelammas, Kodiaki karu, põhjapõder ja Alaska põder. Plaan õnnestus täita kahe kuuga. Mõni aasta hiljem kirjutas ta sellest jahiretkest raamatu „Hunting in Alaska“ (1937), mis on rohkem kui jahipäevik, sest räägib ka Alaska ajaloost, jahikaaslastest jm huvitavatest teemadest. Talle meeldisidki kauged kohad. Ta ütles selle kohta järgmist: „Mind meelitavad kõik sellised kohad, mis on kaugel, on suured või mis on metsikust loodusest ümbritsetud ja kus on vähe inimesi.“

India

Széchenyi abiellus 1936. aastal Stella Crowtheriga. Järgmisel aastal külastasid nad Indiat, käisid tuntud ja vähemtuntud kohtades ning nii tiigri- kui ka

Kõige rohkem meeldis talle siiski pidada jahti kodumaal. Ta on selle kohta öelnud: „Hirvesarved Ungari metsades on mulle südamelähedasemad kui suurima elevandi võhad, /- - -/ maikuine liiliate hõng aasal on rahustavam kui kõige kaunima orhidee lõhn.“ Enim meeldis talle küttida metskitse. Ta oli ka osav laskja ja osales regulaarselt väikeulukijahtidel Slovakkias. Tuntuse tõttu sai ta jahikutseid peaaegu igasse maailma otsa. Transilvaanias (tänapäeva Rumeenia) käis ta küttimas karusid ja hirvi ning Alpides mägikitsi. Samuti oli ta edukas tuvide küttimise võistlustel. „Kõige ilusam küttimistulemus on mälestus,“ oli ta siiski kindel. Jahimeheks olemist on ta mõtestanud järgmiselt: „Mis puutub jahindusse, jahinduse olemusse – sa ei saa seda õppida kirjutades ega raamatutest tarkusi ammutades. Kõik, kellel on võimalus, peaksid selle maitse suhu saama juba lapsena. Seejärel pisitasa üha kasvava, aga ka rohkem distsiplineeritud jahikirega peaks see mees või naine seda endale nii-öelda sisestama ning järk-järgult selle „vaimuga“ rikastuma.“ Piltidelt ja jahipäevikut vaadates tundub, et aktiivseim jahiaeg jääb 30.–40. eluaastatesse, kui Széchenyi ka palju reisis. Lähedased kirjutasid talle pidevalt ja ootasid teda tagasi, seega mõistis ta, et ei peaks oma riigist põgenema. Aastal 1945. tabas teda karm saatus: abikaasa ja poeg läksid sõja puhkedes Inglismaale, tema kodu hävines, ta pandi koos isaga vangi ning isa suri kaks päeva pärast vangist vabanemist. Pärast sõda lahutas ta esimesest abikaasast, uuesti abiellus ta 1959. aastal Margit Hertelendyga. Aastal 1960 lubati tal isegi Aafrikasse reisida. Hiljem kirjutas ta menuraamatuid. Aastal 1964 käis ta uuesti Aafrikas jahiretkel, kuid hiljem muutus tervis juba halvemaks. Széchenyi suri 1967. aastal Budapestis. Mida vanemaks ta sai, seda vähem oli sissekandeid jahipäevikus. Pigem meeldis talle siis rohkem vaadelda ja pildistada. „Lõpuks ei tähendagi jahipidamine laskmist. Vintpüssist tulistamine on lihtsalt resonants ja näitab inimlooma jahipidamist. Jahindus tähendab siiski aukartust.“

Õnnitleme! ARE JAHIMEESTE SELTS

Andreas Tiimus 50 EIDAPERE JAHISELTS

Sulev Kidra 70

John Anthony Longhurst 55 Erkki Hein 50 Alar Tammepärg 50 Laur Nappus 50 HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Heino Roop 80 Kaljo Tiigisoon 80

Toomas Adrikorn 80 Aare Mehik 70 Jüri Preobraženski 70 Jüri Noorkõiv 60

HALINGA JAHIMEESTE SELTS

IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

HAIMRE JAHIMEESTE SELTS

Mihkel Salom 90 Johhannes Toomsalu 80 Tõnu Kõrvits 75 Aare Saagim 70 Arvi Mölder 65 HALLISTE JAHISELTS

Hendrik Mäger 70 Tõnu Aasna 55

HARJU JAHINDUSKLUBI

Madis Liiväär 70 Heino Moor 70 Jüri Lillemaa 65 Aleksandr Vassiljev 65 Lembit-Alo Kippar 60 Aivo Sepp 55 Andrei Korotõts 55 Anti Tomson 55

Vladimir Homjakov 80 Juri Poma 75 Nikolai Astašev 70 Sergei Prosolkov 70 Annes Rääst 70 Viktor Rautio 70 Vjatšeslav Šlõk 70 Pavel Veikolainen 70 Kunnar Kuusmik 65 Nikolai Zaitsev 65 Valery Vasiliev 60 Margus Ets 50 Dmitri Rakov 50 Sigrid-Viiu Vislap 50 JAHINDUSÜHISTU NUGIS

Aare Veedla 50

JAHISELTS BUBO

Peeter Kiuru 55

JAHISELTS GUSTAV

Arvi Pettai 55

Vassili Burtin 65 Marek Mikkus 50

JUURU JAHIMEESTE SELTS

KEHTNA JAHINDUSKLUBI

Einar Ley 60

JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

Arnold-Vasten Ploovits 85 Kaljo Tõnissoo 85 Hinno Nõmmik 80 Tõnu Lepik 70 Väino Kalaus 70 Viktor Mitt 65 Rudolf Riiman 55 Harles Kaup 50 Tiit Luhamäe 50

Kalju Laiapea 75 Allan Tinno 70 Ain Roosild 55 Aivar Savelli 55 Sven Soomets 50 KEILA JAHISELTS

Raimo Uuemõis 60 KIHELKONNA JAHIMEESTE SELTS

Guido Suurna 55 KLUBI TAJASK

JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

Vladimir Beljajev 75

Vassili Matvienko 70 Arvi Milka 70 Jüri Pikma 70 Mait Metsare 65 Toomas Lepind 60 Hariton Tähtla 60 Valeri Homin 50 Imre Randjõe 50 Hirvo Rannu 50

KOERU JAHIMEESTE SELTS

KAIU JAHINDUSKLUBI

KULLAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Jaanus Luks 80 Mihhail Tanvel 70

Karl Lõoke 65 Jaanus Vaiksoo 55

KOHILA JAHIMEESTE SELTS

Kaupo Kiis 55 Arno Kipso 50

Ilmar Süld 60

KULLAVERE JAHIÜHISTU

Viktor Maiorov 70 Raigo Saar 55

LEIE JAHIMEESTE SELTS

Vello Põder 50

LEHOLA JAHISELTS

Jüri Piir 70

LINNUSE JAHISELTS

Mart Raissar 75 LÄÄNE-LAHEMAA JAHISELTS

Martin Smitt 50

LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Olev Heinpalu 65 Nikolai Vassiltšenko 65 Väino Reissar 60 Kalev Heinpalu 55 Sergei Jampolski 50 Aivar Rand 50

METSASÕBRAD MTÜ

Vladimir Beljajev 75

MÕISAKÜLA JAHISELTS METSIS

Ervin Tamberg 65 Enno Lilleste 50

MÄRJAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Rein Loel 75 Nikolai Strelkov 60 ORA JAHISELTS

Ivar Meinson 65 PADISE JAHIMEESTE SELTS

Jaan-Miikael Annus 80 Ivo Meller 60 Vello Norak 60 Kalle Põldsalu 60 PALIVEREPIIRSALU JAHISELTS

Ain Oraste 65 Anti Laagus 55 RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Eeri Tamm 65 Kalle Tull 65 Jüri Vilimaa 65 Raimo Tamm 65 Igor Benbik 60 Georgi Kert 60 Toomas Bauvald 50 Janek Leevand 50 RAPLA VALLA JAHISELTS

Nikolai Liukanen 75 Harri Õunapuu 75

Olev Heinpalu 65 Kalev Heinpalu 55

RIMMU KÜTID MTÜ

PÕLTSAMAA JAHISELTS

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Eino Valma 85 Heiki Tapio Hipp 65 PÕLVA JAHISELTS

Aleks Kõiv 80 Kalju Hunt 65 Ain Luhse 65 Avo Kruusla 65 Maidu Kukk 65 Vahur Käärik 65 Aivar Lemsalu 65 Mati Tiigimäe 65 Arvo Hausenberg 60 Silver Hinto 50 Aarne Rätsepp 50 Vendu Suurmann 50 PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Kalju Ojassalu 90 Neeme Juurikas 85 Ivan Gavrijasev 80 Andres Ilves 80 Knut Magne Lindhjem 75 Oskar Suislepp 75 Jüri Pikma 70 Viktor Lindt 65 Jüri Puust 65 Aavo Saar 65 Maldon Tominga 60 Kalev Kiisk 55 Andrus Mihhailov 55 Kalev Popp 55 RAHNOJA JAHISELTS

Friedrich Müür 75 Peeter Haas 60 RAIKKÜLA JAHISELTS

Rein Värk 85 Nikolai Liukanen 75

Eduard Kähr 80

Eino Roosipõld 85 Arvo Sema 85 Enn Meri 80 Ants Kanemägi 75 Vello Kallus 75 Helmer Jõgi 70 Arvet Pello 65 Mati Tarkin 65 Meino Uussaar 65 Nikolai Vassiltšenko 65 Jüri Kolomainen 60 Märt Lehto 60 Jüri Maastik 60 Urmas Mägi 60 Ülo Valmas 60 Neeme Õige 55 Ivi Maripuu 50 Priit Nurk 50 SINIALLIKA JAHISELTS

Peeter Tuttelberg 65

SUISLEPA JAHISELTS

Urho Veske 55 TAEBLA JAHISELTS

Kalju Rae 80 TAHKUNA JAHISELTS

Georgi Kiselev 75 Hanno Riismaa 50 TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

Ivan Varvaruk 85 Juri Bogoljubov 70 Alim Faktulin 55 Tarmo Suss 55

TARTU JAHINDUSKLUBI

Vassili Tanin 85 Enn Banner 80 Lauri Ploom 80 Juri Plukk 80 Ürjo Saat 80 Arno Justus 75 Valeri Sepp 75 Jüri Tensing 75 Viktor Barsukov 70 Helmer Jõgi 70 Jaan Siitam 70 Ilmar Koppel 65 Vello Laisk 65 Viktor Mišin 65 Paavel Remets 60 Andrus Rinne 60 Mati Teder 60 Erik Tohvri 60 Valdur Vilu 60 Toomas Armulik 55 Redik Eschbaum 55 Taivo Lentsius 50 Kiur Lindmäe 50 Marek Palusoo 50 Juri Pusep 50 TIHEMETSA JAHISELTS

Juhan Pikkur 90

VAHASTU JAHISELTS

Vladimir Kazantsev 70 Heimu Steinpilm 70 Peeter Kask 55

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Ants Orgel 75 Eduard Sokolovski 75 Einar Kliiman 65 Gennadi Senjavin 65 Vassili Kovaltsuk 60 Rein Lehtmets 60 Aivar Veerme 60 Alo Jodsche 55 Andres Rõõmus 55 Jaak Mae 50 Teet Metsavas 50 VALGU JAHIMEESTE SELTS

Taivo Lauri 50 Märt Osula 50 VALTU JAHIMEESTE SELTS

Eedi Reose 75

TUUDI JAHISELTS

VARDI JAHISELTS

TÄNASSILMA JAHISELTS

VASTSE-KUUSTE JAHISELTS

Rein Leht 60 Arni Õuemaa 60

Kalev Palta 75

Mart Raissar 75 Aare Reose 55

Priit Ansip 50

VILJANDI JAHIMEESTE LIIT

Toomas Külvet 85 Toivo Luik 75 Endel Peek 75 Uno Kink 70 Tõnu Kirs 60 Taimar Mauring 55 Toomas Tuul 55 Hillar Kangro 55 Peeter Ruus 55 Jaanus Kadaja 50 Tauno Utsal 50 Margus Tõnson 50 VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Tõnu Tamm 80 Arvo Ojaots 75 Taivo Tagamets 75 Tõnis Moppel 70 Tõnu Raudsepp 70 Priidu Isak 65 Mati Pajur 65 Peep Hollas 60 Urmas Horg 60 Urmas Kuus 60 German Nagovitsõn 60 Kalev Pindis 60 Vainu Tamberg 60 Aivar Mesikäpp 55 Kalmer Umbleja 55 Tõnis Alliksoo 50 Toomas Leetjõe 50

- RAAMAT -

Raamat Ida-Virumaa jahinduse ajaloost Jõulurahu pidulikul väljakuulutamisel Mäetagusel esitles Ida-Viru jahimeeste selts värskelt trükist ilmunud teost, kus on kuus ja poolsada lehekülge tihedat teksti ja rohkelt fotosid.

üsimustele vastab Ida-Virumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees Marko Vinni.

Kui kaua aega võttis sellise mahuka teose koostamine? Ideest raamatu kaante vahele saamiseni kulus natuke üle kahe aasta. Sellest ajast 1/3 kulus info kogumisele, 1/3 kirjutamisele ning 1/3 kujundamisele ja trükkimisele. Kui üdini aus olla, siis õigupoolest oleks raamat vajanud veel õigekirjakontrolli ja kohatisi sisutäpsustusi. Kahjuks surusid peale tähtajad ja seetõttu on sisse lipsanud vigu. Perfektsionistina ei saa ma täiesti rahul olla. Kui üks silm kõvasti kinni pigistada, siis aga võib üpris rahule jääda. Eelkõige on raamatu eesmärk talletada, kuidas nii Eesti kui ka IdaVirumaa jahindus on arenenud. Nagu eessõnas ütlen, on see raamat vajalik eilsetele ja tänastele, aga eelkõige tulevastele jahimeestele. Koostamine algaski ju sellest, et soovisin ise saada vastuse mõnele küsimusele. Kui ma vastust ei saanud, siis hakkasime koos otsima. Autor Anne Nurgamaa on sõelunud läbi tohutu materjali. Eriti väärtuslikud on ajaloolised fotod ja dokumendid, mis kajastavad jahisektsioonide, -seltside ja jahtkondade igapäevatööd. Kuidas õnnestus kogu see materjal kokku koguda? Kui olin Annelt selle „õnnetu“ jah-sõna kätte saanud, et ta võtab nii suure töö ette, siis andsime kohe jahtkondadele teada, et otsime jahiajalugu ja sealhulgas pilte. Jahtkondade ajaloo-osa ongi sellepärast nii erinev, et suuresti koostasid nad selle ise.

ANNE NURGAMAA

Jahisarve kaja. Kiviõli jahindusklubist Ida-Viru jahimeeste seltsiks • •

Ida-Viru jahimeeste selts 2021 656 lk

Anne lisas rahvapärimuste ja jahikommete osa, mis andis minu silmis palju juurde. Mis jahiraamat see ilma jahijuttudeta ikka oleks! 70

Külastasin 2020. aastal kõiki Ida-Virumaa jahtkondi. Palusin neilt, et nad otsiksid oma arhiividest ja vanematelt jahimeestelt pilte ning muud infot. Midagi leidsime ka seltsi hoonest, arhiividest. Töötasime läbi sadade kilode kaupa materjali. Mul endal õnnestus mõned vanemad pildid saada kätte pudeli viina eest. Seega on hundijalaveel praegugi oma vääring täitsa olemas.

Raamat ei ole pelgalt IdaVirumaa jahinduse ajalugu aastast 1948. Sissejuhatav peatükk on pühendatud jahipidamise ajaloole kogu Eestis, samuti on eraldi peatükid ulukipopulatsioonidest, jahitrofeedest, ulukitest rahvapärimustes, jahikommetest ja -eetikast jne. Meil oli autoriga kohe enam vähem ühesugune ettekujutus, milline see raamat peaks olema. Kumbki ei uskunud, et see lõpuks nii mahukaks kujuneb. Anne lisas rahvapärimuste ja jahikommete osa, mis andis minu silmis palju juurde. Mis jahiraamat see ilma jahijuttudeta ikka oleks! Lõpuks tekkis ka kogu Eestit haarav tervikpilt, mis on suuresti Anne teene. Kui juba hakkasime tegema, siis tegimegi natuke põhjalikuma ja kobedama. Kui teised maakondlikud jahiühendused soovivad tulevikus oma ajalugu koostada, siis mida võiksid neile soovitada? Kõige õigem oleks loota, et kuskilt pudeneb veel mõni huvitav või ajalooline fakt. Meil tuli välja palju nn kadunud materjali, sest raamatu koostamisest räägiti palju. Materjali laekus inimestelt, kellel pole jahindusega

- RAAMAT mingit kokkupuudet, aga kunagi oli vanavanaisa jahimees või oli keegi vanast majast materjali leidnud ja selle talletanud. Kui maakonnas on jahimehi, kes mõlgutavad mõtet ajalugu otsida või säilitada, siis võiks hakata pihta vanadest jahimeestest ja neilt mälestused kätte saada. Meie kogemus näitas, et kui täna ei lähe, siis homme pole kahjuks enam kuhugi minna ega kelleltki küsida. Lõpuks on vaja head meeskonda. Tuleb leida inimesed, kes on pühendunud, kellel silm särab ja kes tahavad seda teha. Meil vedas Annega väga! Ta oli väga pühendunud, ei istunud, käed rüpes, ega oodanud, et meie kogu materjali kokku tassiksime. Ta tegi ise samuti päris palju tööd, et info kätte saada: suhtles jahimeestega, tuhlas mööda arhiive ja muuseume. Väga tähtis inimene oli raamatu kujundaja Eike Ülesoo. Süüakse ju ikka silmadega. Raamat on tõesti hästi pakendatud.

Millised on Ida-Virumaa jahipidamise eripärad? Mis on siin teistmoodi võrreldes ülejäänud Eestiga? Filmikunstist õnneks midagi üle võtta ei ole ja metsa minnakse ikka jahile, mitte ainult lõbusalt aega veetma. Jaht algab hommikul rivistusega ja

lõpeb õhtul maksa praadimisega, kui Diana on saagiga õnnistanud. Eesti jahindus on ju üles ehitatud võrdsetel alustel ja toetub õigusaktidele. Jaht on muutunud kindlasti digitaalsemaks. Tehnoloogia areng võimaldab jahte jälgida ja paremini korraldada. Kindlasti on Ida-Viru jahtkondades palju muu emakeelega jahimehi. On jahtkondi, kus kodumaa keelt üldse ei räägita. See ongi üks suuremaid eripärasid. Võõrkeelsed jahimehed ammutavad jahiinfot peamiselt naaberriigist ehk Venemaa kanalitest. Vahel võib tulla ette, et jahimehed küsivad keset jahihooaega ilveseluba, kuigi Eestis pole ilvesejahti juba mitu aastat lubatud pidada. Või on hundijahil tõmmatud metsatukale ring peale VHS-i kasseti kiledega, kuigi meie oleme harjunud kasutama selleks lippe. Aga nii tehakse idapiiri taga ja see töötab – järelikult tuleb nii teha.

Rõõmu teeb, et oleme suutnud lühikese ajaga maakonna mainet märkimisväärselt parandada.

Ida-Virumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimees Marko Vinni ja raamatu autor Anne Nurgamaa esitlesid raamatut jõulurahu väljakuulutamisel.

Eripäraks võib pidada tehismaastikke, kaevandusalasid, mis loodus nüüdseks tagasi võtnud. Loomadlinnud hõivavad need väga hea meelega. Siiski oleme Eesti osa ja ega me ennast väga teistele vastandada taha. Oleme nõus panustama Eesti jahindusse jõu ja nõuga.

Mis rõõmustab, mis teeb muret? Kas ulukipopulatsioonid on hea tervise juures? Ida-Virumaa jahimeeste seltsi juhatuse esimehe pilguga näib jahinduse tulevik helge. Mitte ainult siit tuhamäe otsast vaadatuna, vaid kogu Eestis. Nii kaua, kui suudame ühtsena ja teisi arvestavalt toimetada, oleme kindlasti tugevad. Pean silmas, et arvestame üksteise ja ulukitega. Elu on näidanud, et rind kummis ja oma egole surudes kaugele ei jõua. Põhimõtete eest peab kindlasti kaljuna seisma, aga et suuri asju teha saaks, tuleb osata ka oma tahtmistest lahti lasta ja seista üldsuse soovide eest. Jahimehed on ühiskonna läbilõige ja kõigil on erinev taust. Kui metsandusliku haridusega inimesed kokku saavad, siis üldiselt on neil ühesugune veregrupp, sest neil on teatud ühesugune taust, lisaks liidab jahinduslik hobi. Nii on lihtsam asju ellu viia. Erineva taustaga inimestel on raskem omavahel asju läbi rääkida ja ellu viia. Seepärast soovingi näha vähem isekust ja rohkem koostöörõõmu. Rõõmu teeb, et oleme suutnud lühikese ajaga maakonna mainet märkimisväärselt parandada. On tunda, et meiega arvestatakse ja võetakse võrdsetena teiste suuremate kõrval. Teeb rõõmu, et meie maakonda usaldatakse paljusid riigi sündmusi. Teeb rõõmu, et meie jahimehed on juhatuse enamiku mõtteid ellu viinud ja neid toetanud. Meie ulukipopulatsioonid on hea tervise juures ja arukalt majandatud. Soovin, et ükski kütitud uluk poleks kaotanud elu mõttetult. Et ta oleks kütitud jahindusliku teadusliku metoodika alusel ja väärindatud jahieetika kõigi normide kohaselt. Soovin, et kõik kütid oleksid oma saagi üle uhked ja rõõmsad. Vahel ei tee halba seegi, kui patsutada tunnustavalt jahikaaslase õlale ja rõõmustada ka tema jahisaagi üle. Olgem kõik väljas Eesti jahinduse eest ja püüdkem seda iga päev paremaks muuta!

- RAAMAT -

Tippkokad soovitavad

põnevaid veiseroogi Liivimaa Lihaveisel ilmus kokaraamat „Mahe rohumaaveis“, kus Eesti tippkokad soovitavad põnevaid veiseroogi. TEKST ANDRA HAMBURG FOTOD LIIVIMAA LIHAVEIS

üsimustele vastab Liivimaa Lihaveise tegevjuht Marko Hiiemäe.

Kust tuli idee tippkokkade retseptid kaante vahele panna? Raamatus on 22 Eesti tunnustatud koka veiseliharetseptid. Igal kokal on oma nipp, kuidas saavutada parim tulemus. Kõik road on kodukokkadele jõukohased. Veiseliha juures hinnatakse tihtipeale pehmet ja mahlast fileed, millest saab kindla peale maitsva suutäie. Õnneks on inimeste teadlikkus avatud maitsemeelte ja vastutustundliku suhtumisega kokkade abil üha paranenud. Iga tükk on söödav, lihtsalt tuleb teada sobivat valmistusviisi. Kes oleks parimad seda tutvustama kui mitte Eesti tuntud tippkokad, kes ühtlasi on ka meie kliendid. Soovime, et raamat jõuaks iga eestlase köögiriiulile ja veiseliha menüüsse igal nädalal.

maadelt toodud sojat või muid söötasid. Seega on tema veekasutus mitu korda väiksem kui nuumveistel. Rohumaaveis joob looduslike veekogude vett ega kurna keskkonda jõusööta tarbides.

Milline on teie enda lemmikroog veisest? Mul on mitu veiselihast lemmikrooga. Suvel meeldib grillida veisesteike, laagerdunud antrekooti, picanha’t, küljesteiki. Talvel on lemmikud aeglaselt küpsetatud veisepõsk, suitsuahju brisket ehk veiserind ja tähtpäevadel böff à la tartar. Veiselihast ei saa olla ainult üht lemmikrooga. Kust saab raamatut osta? Raamatut saab osta Lihapood.ee-st. Sealt saab vastavalt retseptile valida ka meelepärase lihatüki. Raamatu võib soetada ka Apollo raamatupoest.

Rääkige mõne sõnaga „õnneliku liha“ tootmisest ja käitlemisest. Kvaliteetse ja puhta liha saamine käib käsikäes vastutustundliku tootmisega, pakkudes loomadele loomulikke kasvutingimusi ning arvestades keskkonda. Rohumaaveise kasvatamiseks on vaja liigirikkaid niite ja toimetada loodusega kooskõlas. Rohumaal kasvanud veised tagavad süsihappegaasi sidumise mulda, mis on eluliselt vajalik mulla säilimiseks ja taimede kasvamiseks. Rohumaaveis sööb suvel karjamaal rohtu ja talvel niitudelt tehtud heina ning silo, tema kasvatamiseks ei kasutata teravilja ega kaugelt

Raamat rahvusloomast Eelmise aasta lõpus ilmunud raamat „Susi – meie rahvuslooma 523 nime“ loetleb peitenimed, mida meie esivanemad kasutasid hundist rääkimiseks ja mis hundiuurija Ilmar Rootsi arhiividest välja on otsinud. Ilmar Rootsi aastakümnete jooksul kogutud peitenimede hulk on tõenäoliselt maailma suurim ühe loomaliigi kohta. Senini on näiteks Guinnessi rekordiraamatus mitteametliku rekordina ära märgitud puuma nimede hulk, mida on inglise keeles umbes 40. Ainuüksi karul on eesti keeles 99 peitenime. Ent kõik loomaliigid ületab hunt, kellel on rohkem peitenimesid kui ülejäänud imetajatel kokku. Koguni 523 nime annab tunnistust, et esivanemate jaoks oli susi erakordselt tähelepanuväärne loom. Praegu ütleme tema kohta ka konfliktliik, viidates sellele, et inimesel on hundiga palju muret. Oma pärandist ei leia me aga Ilmar Rootsi sõnul kriimsilma kohta palju vaenulikku. Peamiselt leiame austust, tihti imetlust, sekka ka nalja ja veidi hurjutamist. Esivanemad pöördusid hallivatimehe poole meelitades ja vannutades, et ta kenasti käituks ega karja ei murraks. Kahekõne hundiga on oskus, mida peaksime õppima taas väärtustama. See ei tähenda muud, kui looduse austavat kohtlemist. Intervjuud „Susi“ toimetaja Helen Arusooga näeb QR-koodi alt.

- MÄLESTAME -

KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40. Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki. Firmadele hind kokkuleppel. Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €. Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

Chaga OÜ ostab kokku musta pässikut ehk chaga’t. Chaga peab olema korjatud värskelt, seda võib säilitada sügavkülmas. Kuivatatud chaga’st ei ole huvitatud. Miinimumkogus, mis vastu võetakse, on 10 kg, hind 5 €/kg. Suuremate koguste korral hind kokkuleppel. Jahimehed ja maaomanikud, ärge jätke raha metsa, vaid korjake chaga ära ja tooge meile. Lisainfo saamiseks helistage või kirjutage. Arvi Raag, tel 5347 7497, arvi.raag@chagahealth.eu. Müüa Venemaal valmistatud punane lipuliin koos rulliga. Liini pikkus on 1 km (4 × 250 m). Lipud on suurusega 30 × 15 cm. Materjal: 100% polüester. Üldmõõtmed: 370 × 330 × 330 mm. Rull koos liiniga kaalub 6,7 kg. Hind 250 €. Kontakt: Tõnis, tel 503 0280. Kodu otsivad kuus kutsikat (viis isast ja üks emane), 20. jaanuaril said kahe kuu vanuseks. Ema on Ida-Siberi laika. Ussitõrje ja vaktsiinid tehtud. Asukoht Märjamaa. Hind kokkuleppel. Lisainfo 509 3283. Müüa püssid Merkel 12 mm, Sabatti-Rover 7,62 mm koos objektiiviga, Winchester 12 mm. Hind kokkuleppel. Aleksander, tel 5091 159.

SULEV HEINPALU

21.03.1951‒13.01.2022 Haapsalu jahiseltsi jahimees Sulev Heinpalu suri 13. jaanuaril. Läänemaa jahimehed kaotasid suurepärase kaaslase ja hea sõbra. Sulev oli Haapsalu jahiseltsi liige 1980. aastate keskpaigast. Ta oli kirglik ja mõnusa jutuga jahimees, kelle jahilugusid kuulati ammuli sui. Jahimeeste kokkutulekutel, sünnipäevadel ja pidudel oli ta seltskonna hing, esimene mees, kes võttis laulu üles. Hindamatu kokk! Vähe oli neid jahte, kus Sulev poleks kokanud. Eesti jahimeeste suvistel kokkutulekutel oli Sulev koloriitne kuju, tugisammas, kelle ümber pandi püsti Läänemaa laager, kohe peatelgi kõrvale. Tema tehtud road andsid silmad ette tipprestoranidele. Alati imestasime, kuidas tal küll on energiat ja tahtmist jännata. Sulev oli ka kõva pigilinnulaskja ja tegi võistlustel silmad ette paljudele kaasvõistlejatele. Peale kõige selle oli ta ka hinnatud pottsepp, jahimajas jääb Sulevit meenutama üks viimaseid töid: jahimaja pliit. Sulev oli mitmekülgne ja väga eriline inimene. Tema muhe olemine ja katkematud jahilood köitsid kõiki, tal oli palju sõpru kogu Eestis. Helge mälestus säravast Sulev Heinpalust jääb kõigi jahimeeste südamesse. Haapsalu jahiselts Läänemaa jahindusklubi

TOIVO REINUP

01.06.1941‒21.12.2021 Mälestame aktiivset ja head kauaaegset jahikaaslast. Vähero jahiselts

JAAN JUHKOV

25.07.1952‒02.01.2022 Mälestame kauaaegset meeldivat jahikaaslast ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele. Kullavere jahiühistu

ILLAR SARAPUU

SULEV HEINPALU

Mälestame head sõpra ja jahikaaslast. Sügav kaastunne lähedastele.

Mälestame head sõpra ja jahikaaslast. Südamlik kaastunne lähedastele.

Kullavere jahiühistu

Pühajärve jahiselts

21.01.1964‒19.11.2021

ENN RANDOJA

21.07.1940 - 17.01.2022 Head jahikaaslast mälestab Haljala jahiselts

21.03.1951‒13.01.2022

ristsõna

…?

Eelmise ristsõna õige vastus oli TEEME ÜHE SELFI. Õigesti lahendas 101 vastajat. Võitja AIVE SEPP saab auhinnaks Ilmar Rootsi uue teose „Susi”. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 18. märtsiks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

Ostame metsamaad ja mahepõlde Eesti metsikus looduses.

Me ei tee lageraiet. Mitte kunagi. Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust. Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2022. Nr 1

Articles inside

Raamat Ida-Virumaa jahinduse ajaloost

Raamatud

Zsigmond Széchenyi näitus Budapestis

Ulukid teel

Ainuraksed parasiidid

Jahikoer Plott

Kas ja kuidas küttida kaugelt?

Jahimehe köök

Hispaania vibukütid aitavad majandada linnade elusloodust

Nutriad tungivad linnadesse

Põdrapäevadest

Vanast katlamajast nüüdisaegseks jahimajaks

Üks ammune seajaht Ammes

Öösihikud. Hirmud ja tegelikkus

Karuaasta komberdused

Alusta uut jahihooaega Jahises

Eesti Looduse fotovõistlus 2021

2022 – väärtusta jahisaaki

Talvine ruutloendus

Juhatuse koosolek

Jahijärelevalvest 2021. aastal

Pruunkaru Eestis