KINOLEHT La Strada nr 6

Page 1

Nr 6 jaanuar 2011

Täna lehes

7. kunsti jäljed lumel / DOCPOINT on taas Tallinnas! Midagi enamat kui “Paljad luud” / BANKSY ja Martin Saar tegutsevad jälle 10 küsimust kinopidajale: sõbralik intervjuu Tiina Saviga / Autori ja iseenda varjus Euroopa filmilemmikud 2010 / Dokumentaalfilm muutuvas maailmas Mis toimub? Street Art ja talgud

Foto pärineb Kim Longinotto filmist “Roosad sarid”

DocPointi eri


Sisemised liikumised Ma tean, et ühiskond nõuab minult aktiivsust, ka interaktiivsust. Oluline on kunstiteoses või loomingulises protsessis osalemine, kaasa rääkimine, rolli sisse elamine. Mulle hakkab siiski üha enam tunduma, et valides 2011. aastal vabatahtliku passiivsu-

se, valides mitte osalemise kasuks, on isegi suurem väljakutse kui alguses tundub. See puudutab ka filmikunsti(-teost), kinos käimist. Andes end ära selleks pooleteiseks või kaheks tunniks, suutmata enda ees olevat pilti edasi ega tagasi kerida või pausile vaju-

tada... ma valin paratamatuse. Ja see meeldib mulle. See haarab mind endasse, ma ei saa üldjuhul selle eest põgeneda. See on kindlasti suurem väljakutse kui minna koju, võtta tekk ümber, panna DVD arvutisse ja valida endale meelepärane chapter. Nii on mul võimalik filmi manipuleerida täpselt nii, nagu ma tahan. Aga sel juhul olen ma üksi. Üksi filmi ja enda ees. Kinosaalis ma olen küll passiivsem, ent mitte kunagi ei ole ma

päriselt üksi. Käesoleva kinolehe „Filmikooli“ rubriigis ütleb prantsuse ajakirjanik Léo Soesanto midagi üsna tabavat: „ma usun ikkagi (natuke) kinosaalides toimuvasse ühisesse kogemusse, mida võib võrrelda missal kogetuga.“ Ma usun ka – sest isegi kui ma olen pealtnäha passiivne, siis kusagil toimuvad sisemised liikumised. Tulge kinno! Laura Talvet

Filmikool

KINOKUNST JA TÄNAPÄEV Käes on uus aasta. Eelmises La Strada numbris keskendusime põhiliselt 1960ndatel sündinud uuendusliku ja palju furoori tekitanud filmikunstivoolu lahkamisele – uuele lainele. Seekord tahame uurida, mis iseloomustab viimase aastakümne kinokunsti: milliseid laineid või voole võib selles leida, kas neid üldse enam defineerida saab või tuleks selle asemel arutluse alla võtta sootuks teistest kategooriatest pärinevad elemendid... Selleks esitasime kolm küsimust kolmele ajakirjanikule. Ja saime kolm üsna erinevat vastust. Igaüks leiab oma! Küsimus nr 1. Mitmeid aastakümneid tagasi oli kinomaailmas domineerivaid tendentse palju lihtsam defineerida kui praegu: järjest tulid areenile uued filmikunstivoolud, näiteks uus laine, neorealism jne. Kus oleme me praegu, 2011. aasta algul? Kas on veel võimalik tuua välja mingeid tendentse või on kõik võimalik, kõik on „moes”? Vastab Léo Soesanto, kes filmiajakirjanikuna kirjutab muuhulgas Prantsuse kaasaegse kultuuri ajakirjas Les Inrockuptibles (www.lesinrocks.com) ning on ühtlasi Cannes’i filmifestivali sektsiooni La Semaine de la Critique (Critic’s Week) programmi üks koostajatest: Filmikunstivoolud, mida küsimuses mainisite, mõjutavad filme endiselt ka tänapäeval. Kui ma peaksin joonistama mõttelise kaardi maailma kinokunsti praeguste tendentsidega, siis põhineks see pigem geograafial – ilmselt teen sellise valiku lähtudes oma professionaalsest suunitlusest. On olemas maailma filmikunst. Kui lihtsustada, siis saaks paigutada USA ülejäänud maailma vastu, mille sisse mahub omakorda Prantsuse, Rumeenia, Itaalia, Korea jt kinokunst, mida kõiki iseloomustab erineval määral klassitsism, uus laine jne... Prantsusmaa on endiselt veel kinni uues laines, Filipiinide kaasaegne (või festivali-) kino on neorealistlikum, paljudes riikides on kommertsfilme, mis kõõritavad (halvas mõttes) USA poole. Kui aga rääkida ikkagi„filmikunstivooludest”, siis pigem puudutab see igavesest ajast igavesti kestvaid vastasseise nagu kommertskino vs väärtkino, suur eelarve vs väike eelarve, suured stuudiod vs iseseisev kino, narratiiv vs narratiivita kino. Niisiis on kõik võimalik maailmas, kus eksisteerivad ühelt poolt suured Hollywoodi autorid ja teiselt poolt keskmiste autorite filmid, mis püüavad tähelepanu eelkõige festivalidel. Vastab Julien Abadie, filmikriitik kaasaegsele popkultuurile pühendunud Prantsuse veebiajakirjas Chronicart (www.chronicart. com): Kaasaegne kinokunst on minu arvates praeguse maailma nägu – see on käsitlematu. Ma ei näe enam suuremaid toimivaid esteetilisi filmikunstivoole, 7. kunsti kartograafia on pidevas teisenemises. Tegelikult võikski seesama teisenemine seda ka iseloomustada, tendents, mida iseloomustab piltide režiimide omavahel segamine, pildi staatuse uuesti küsimuse alla seadmine, ent see kõik kehtib vaid mõnede populaarsete avangardfilmide puhul, mis on

enamasti kas Ameerika või Aasia päritolu (mõned näited viimase 10 aasta filmidest: „Speed Racer”, „Time and Tide”, „Avalon”, „Hulk”, „Avatar”, „Domino”, „Miami Vice”, „24 City”, „Inland Empire”...). 3D-kino paikneb täna uuel esteetilisel maastikul, piirdudes siiski hetkel vaid mõne filmiga siin ja seal („Avatar” ja „Sexy Dance 3D” on parimad teoreetilised näited). Teeksin väikese peatuse ka Ameerika mainstream komöödiažanril, mis on viimase 10 aasta jooksul saavutanud enneolematu menu. Kogu Apatow’ galaktika on seda žanrit sisemiselt uuendanud niivõrd palju, et sellest on saanud omaette esteetiline mudel. Samas on Judd Apatow sellele ise punkti pannud julge ja liigutava filmiga „Naljakad inimesed” („Funny People”). Euroopas ei ole enam midagi selgelt identifitseeritavat, välja arvatud tavapärased „lained”. Räägitakse Rumeenia uuest lainest (Christian Mungiu), uuest Saksa kinost („Der Räuber”, „Everyone Else”...), on usutud ka Inglise (Neil Marshall) ja Hispaania (Balaguero) kinokunsti uuendajatesse, kuid lõppude lõpuks jäävad nad kõik pigem geograafilisteks elementideks, kujutamata endast kindlalt defineeritavaid filmikunstivoole. Ja tegelikult ei ole ma kuigi kindel, et see viimane üldse väga tähtis on. Need samad voolud (neorealism, uus laine jne) toimisid omal ajal eelkõige sellepärast, et kehastasid kontseptsioone, mis tookord „müüsid”. Täna on alles vaid filmid, nende autorid ja üks küsimus: mille poolest nad meie tänapäeva maailma kehastavad? Just see viimane küsimus ongi oluline. Vastab Margit Tõnson, Eesti Ekspressi (www.ekspress.ee) filmitoimetaja ja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimees (www.filmikriitik.ee): Ei maksa unustada, et neidsamu uusi kinovoole aitasid tihti sõnastada inimesed, kes ise filme tegid. Teooria ja praktika käisid käsikäes. Praegu paistab mulle, et praktikud nokitsevad rohkem omaette ja teoreetikud üritavad meeleheitlikult leida ühist nimetajat nähtustele, mis ühise nimetaja alla mahtumast tõrguvad. Tekk on liiga väike, ikka on kas varbad paljad või peanupp väljas. Mulle juhtus hiljuti ette ühe kreeklanna kirjutatud raamat postklassikalisest kinost. Et viimane kümnend on tema meelest ületanud klassikalise narratiivi, nn klassikalise kinomudeli, mis kõige enam domineerib Hollywoodi toodangus (aga mis on mõjutanud väga oluliselt meie arusaamu kinost kui niisugusest). Aga ei ole midagi uut siin päikese all – postklassikalisest Hollywoodi kinost kirjutati näiteks juba 60ndatel, mil tulid välja filmid nagu „Bonnie ja Clyde”, „The Graduate” jt. Tajutav on ka soov teooria poole pealt mitte nii väga trende ja voole kaardistada, vaid essentsi tabada – üksteise järel sünnivad mõisted nagu filmosoofia, animasoofia jms. Nii et kui ma ütlen, et on üks suur kinovool, mis kärestikes on arthouse’i nägu ja tasandikel peegeldab mainstream’i, ja ta voolab üle kogu maailma, sest vähe on järel neid kohti, kus nokitsetakse vaakumis ega tajuta dialoogi kogu ülejäänud filmiilmaga, siis ma ilmselt väga mööda ei pane. Sõltuvalt sellest, millise kalda peal uurija parasjagu istub, on ka vaatepilt erinev. Hea on uurida n-ö surnud kino – nõukogude kino näiteks,

mida enam ei tehta ja millel on väga konkreetsed tunnusjooned –, aga elava kino lahkamine on oluliselt keerulisem ettevõtmine. Küsimus nr 2 Räägime kinokunstist kui 7. kunstist. Kas kino on ikka endiselt kunst või läheneb see mitte niivõrd kunstilistele kategooriatele (näiteks televisioon)? Léo Soesanto: Alguses oli kinokunst tõeline kunst, mis sisaldas endas ka kõiki teisi kunstiliike (maalikunst, muusika, teater, jne) ning mis puudutas väga suurt arvu inimesi. Praegu on kino kui kunsti põhiline probleem see, et sellega konkureerib piltide ja ekraanide küllus (televisioon, klipid, reklaam, internet jne). Televisioon ei ole kino tapnud, ent tänapäeva paradoks on see, et televisioonil on rohkem võimalusi kui kinol – ma olen tihti öelnud, et mõnedes Ameerika teleseriaalides on rohkem filmilikkust kui mõnedes filmides (näiteks „24”, „The Wire”, „Mad Men”, „The Sopranos”, „Boardwalk Empire”). Nende suur eelis seisneb nende pikkuses ja tegelaste pidevas arengus – igal juhul on seda seal rohkem kui filmides. Inimesed kiinduvad seriaalidesse, elavad nendega ühes rütmis. Teine paradoks on see, et tegelaste areng lähendab neid kirjanduslikele tegelastele, psühholoogilisele keerukusele, mis esineb suurtes romaanides ja „Suures Ameerika Romaanis”, mida kõik kirjutada ihkaksid. Niisiis on kinokunstil konkurendid, ent ma usun ikkagi (natuke) kinosaalides toimuvasse ühisesse kogemusse, mida võib võrrelda missal kogetuga. Aeg-ajalt leiavad kinostuudiod elemente, millega inimesi kinosaalidesse meelitada – on see siis „maailma kalleim film” („Titanic”), naljakas koguperefilm ja ühiskondlik fenomen („Welcome to the Sticks”) või 3D („Avatar”). See toimib tsüklite kaupa. Julien Abadie: Minu teine vastus on seotud esimesega. Ainuke tõeline esteetiline liikuvus peitub tänapäeval teisenemise idees, mida laenatakse kõikjalt ja kõikjal. Küsimus, kas kino on veel kunst, oleks sama mis küsida, kas Daft Punk või Chemical Brothers teevad veel muusikat või ei. Nagu teised kunstižanridki, on kinokunst muutunud suureks sampler’iks ja just selles suhtes kehastab ta väga hästi oma ajastut. Olgu see siis Tarantino oma minevikukinoga, Michael Mann oma digitaalse esteetikaga, Jia Zhang Ke dokumentaalžanriga või Tony Scott televisuaalse hullusega... Kõik nad konstrueerivad tervikliku teose, saades inspiratsiooni põhiliselt juba eelnevalt kasutatud materjalist. Ma arvan, et kunsti ja mittekunsti vastandamine on juba minevik. Isegi sellised seriaalid nagu „Lost”, „The Shield”, „The West Wing” või „24”, ükskõik kui televisuaalsed nad ka ei oleks, ka neil on 7. kunsti templis oma kindel koht. Margit Tõnson: Filmikunsti on sisse kodeeritud samasugune lepitamatu vastuolu nagu tarbekunstnike ja nn tõeliste kunstnike vahele. Ühed teevad midagi, mis on kasulik (meelelahutus aitab aega viita), teised väljendavad ennast. Ega kunsti ja meelelahutuse tegijaid omavahel lepitada ei anna. Kõik algab eesmärgi püstitamisest – kas ma tahan kedagi kõnetada, kes see on, keda ma kõnetada tahan, kas ma tahan kasumit teenida või ma tahan lahendada mingisugust iseenda jaoks olulist probleemi, vahet pole, kas keegi seda vaadata tahab.

Viimane, muuseas, võib mõnikord osutuda niivõrd universaalseks probleemiks, et kõnetab väga suurt hulka vaatajaid ja toob filmitegijale ka raha sisse. Filmikriitik Pauline Kael kirjutas kunagi, et filmid on harva erakordsed, nii et kui inimesed ei suuda hinnata paska, siis pole mõtet kinno minnagi. Filmikunstiga on alati kaasas käinud tunnetus, et mis see siis ära pole, igaüks võib filmi teha (nagu ka raamatu kirjutada). Tegelikkuses aga eeldab kaameratöö, näitlejatöö, montaaži, helirežii kui terviku hoomamine ikka väga suuri oskusi. Digiajastul on suhtumine, et filmitegu on käkitegu, veelgi süvenenud. Käkitegu on eesti keeles kahetähenduslik väljend. Ja mis mind mõnikord Eesti filmi juures kurvastab, et just see käsitööoskuse puudulikkus – kujutage ette näiteks sokimüüjat, kes seletab teile, et ta küll kanda kududa ei oska ja varba jaoks ei jätkunud lõnga, aga sääris on ju igati OK ja sokk see ju lõppude lõpuks on, mis sest, et aukudega. Meil on kahjuks filmitegijaid, kes täpselt seda teevadki – väidavad, et lõng (lugu) on ju olemas, mis sest, et tulemus just päriselt sokki (filmi) ei meenuta. Teisest küljest on nende filmitegijate õnneks Eestis visuaalne lugemisoskus kahjuks ka veel trükitähtede tasemel – väga suur osa vaatajatest ei tee vahet telesaate ja dokumentaalfilmi, mängufilmi ja telesarja vahel. Teie lemmikfilmid aastal 2010? Léo Soesanto: • David Fincheri „The Social Network” (kaasaegne fenomen, millest jutustatakse klassitsistlikult, teeb sellest tegelikult kaasaegse Howard Hawksi); • Brillante Mendoza „Lola” (aasta Melodraama suure M-iga); • Athina Tsangari „Attenberg” (väga destabiliseeriv, väga külm, ent samal ajal väga tundlik käsitlus, möödunud aasta kõige parem Fassbinderi mantlipärija). Julien Abadie: • Tony Scotti „Unstoppable”: suurepärane film keha suhetest kiirusega, teisisõnu, inimese suhtest kaasaegse maailmaga. • David Fincheri „The Social Network”: See on parem kui lihtsalt üks film Facebookist, parem kui Zuckerbergi biograafia, parem kui netokraadi manifest. See on elutruu ning seega ka traagiline portree ajastust, mis üritab edasi liikuda, vajutades nuppu F5. • Jon Chu „Keelatud tants 3D” („Sexy Dance 3D”): 3D esteetika ei muuda seda filmi reaalsemaks, vastupidi, ta võtab sellelt reaalsuse ära, asetades osavalt ühe simulatsiooni (3D) teise simulatsiooni (kinokunst) peale. Margit Tõnson: Kuna Eestisse jõuavad „aasta” filmid siiski veel väikese hilinemisega, siis on siin loetelus ka 2009 valminud filme. Atmosfääri ja omailmaga võlusid Spike Jonze „Where the Wild Things Are”, Wes Andersoni „Incredible Mr. Fox”, Adam Ellioti „Mary and Max”. Indie-lippu hoidsid kõrgel vendade Safdie’de „Daddy Longlegs”, Sophia Coppola „Somewhere” ja Gaspar Noé „Enter the Void”. Filmikunsti panid taas uskuma „Inception”, „Shutter Island” ja „Mr Nobody”.


BANKSY – geenius kingipoes Rahvusvaheliselt tuntud briti tänavakunstniku Banksy debüütfilm „Exit Through the Gift Shop” (mis esilinastus eelmise aasta Sundance’i filmifestivalil) teeb mustvalgelt selgeks, kuidas on võimalik kunstimaailma orbiidile sattuda ning kunstnikuametist endale täisväärtuslik karjäär teha. Noor ja värske filmilavastaja ise on peamiselt küll Inglismaal tegutsev kunstnik, kelle poliitikast laetud terava sõnumiga töid näevad väga tavalised kodanikud ülimalt ebatavalistes kohtades (näiteks on tema lemmik „lõuendiks” iisraellasi ja palestiinlasi eraldav West Banksi müür). Tema identiteet on pärast aastakümneid kestnud tegutsemist jäädavalt tundmatu, kuna seadustest kõrgemal seisvad nõrgamõistuslikud ei tee ikka veel vahet kunstil ja kuritööl. Minu jaoks on Banksy vabaduse sümbol, ta ei ole nagu mina, kes ma oma noorusrumaluse tõttu muutusin peagi etturiks kunstimaailma eliidi ja oksjonipidajate käes. Praegu võin öelda, et kui mulle antaks uuesti valida, siis valiksin Banksy tee... Esimene asi, mis mulle Banksyga seoses meenub, on Steven Spielbergi 1993. aasta filmi „Schindleri nimekiri” legendaarne rõdustseen. Tegelane Amon Goeth (Ralph Fiennes) – keda juudid oma mälestustes meenutavad muide kui tõelist hullumeelset, kes aknast inimeste pihta tulistades lõbusat viisikest vilistas – saab oma lemmikmeelelahutuse tõttu karmi kriitika osaliseks

peategelase Oskar Schindleri (Liam Neeson) sõnade läbi, kes lausub: „Power is when we have every justification to kill and we don’t. That’s power. That’s what the emperors had.” Jah, eks Banksy puhul võib ju esitada küsimusi à la miks ta seda teeb? Kas see on sõltuvus adrenaliinist, mis pätti tehes keha ründab? On see sotsiaalne närv, mis ei lase ilma oksendamise ja öökimiseta hommikusi ajalehti sirvida? „Kas siis, kui mina vaikin, ei räägi neist asjadest keegi?” Või on tal lihtsalt igav? Mina arvan, et asi on ikkagi imperaatori seisuses, mis teadagi kohustab ning seetõttu ta lihtsalt peab. Tagasiteed ei ole ja seepärast tuli leida väljapääs ning sündis EXIT ehk kohe ka kinos Sõprus linastuv „Banksy: elevant kingipoes”, mis on märkimisväärne ja esimene edukas katsetus kunstimaailma telgitaguseid humoorikalt ja teravalt rahvani tuua. Tundub, et Michael Moore ja Morgan Spurlock on saanud endale uue tugeva konkurendi, kes pealtnäha lihtsate meetmetega suudab vaatama panna ka kõige teemakaugema inimese. Kiirelt kriitikute ja rahva suure soosingu võitnud film teeb lavastaja hoopis kurvaks, sest „omade” seas on ta sellega enda populaarsust kõvasti kahandanud ja teatud pahameelt tekitanud. Nimelt pole ju tänavakunstnikel, vastupidiselt filmi promomisele, meedia tähelepanu vaja ning nüüd nimetataksegi teda sell out’iks ehk väljamüüduks.

Mis teha, kõigile ei saagi meeldida. Kellele ei meeldi, läheb ära ja soovitavalt läbi tagaukse. Õnneks eiras Banksy sõprade soovitusi ja pühendus korraks jäädvustamisele, sest teadagi eemaldatakse kõik tema teised tööd võimuorganite poolt esimesel võimalusel ning nende realiseerimisaeg on edaspidigi väga napp. Pealegi arvab ta, et kui Michelangelo ja Leonardo da Vinci oleksid täna elus, siis nad mitte ei maaliks kirikute lagesid, vaid teeksid hoopis järgmist „Avatari” osa. Tema enda jaoks on ta kunst nagunii ainult mõned üksikud stoppkaadrid peas keerlevatest filmidest ning pealegi on aus rääkida inimestega selles keeles, millest arusaamiseks nad ei pea palju pingutama – parim valik juhul, kui soovid maailma muuta, mitte seda kaunistada. Palju kõmu on tekitanud jutud, et filmi peaosaline, amatöörvideo tegija Thierry Guetta (keda mängib filmis muidugi Thierry Guetta ise, nii nagu Banksyt mängib Banksy, Jay Lenot Jay Leno jne.) on väljamõeldis, aga Banksy on oma intervjuudes üllatunud inimeste skeptitsismist ja väidab, et filmis juhtunu on 100 protsenti tõsi – mine tea... Tõesti on kohti, kus võiks filmi korraks kinni pidada ja vaadata, et tüübil on liiga palju häid ideid ja kvaliteetset toodangut liiga lühikese aja kohta. Thierry, kes on ennast Mr. Brainwashiks kutsuma hakanud, väidab, et tema tegelaskuju ei olegi päris, vaid filmi

käigus tallegi üllatusena tekkinud persoon. Ta peab ennast lihtsaks koduvideomeheks, kes tänavakunstnikega lävima hakates leidis oma õige kutsumuse kunstis. Fakt on aga see, et praeguseks on Mr. Brainwashil olnud hulgaliselt näitusi, mis on üle miljoni dollari sisse toonud ehk siis oma teoste väljapanekutega teenib ta oma kunstiga raha ning kes siis veel ennast päris kunstnikuks nimetada saaks? Kui minult küsitaks, et miks peaksid inimesed seda filmi vaatama, siis ma ütleks, et ei peagi ja ei tohigi. Ma tahaks, et keegi seda ei näeks, sest siis omaks ainult mina seda informatsiooni, mis praegu Banksy poolt kõigile avalikuks tehtud on. Siiski on mul hea meel, et läbi selle filmi saavad inimesed rohkem aru loomeinimeste mõttemaailmast ja sellest, et ka elus kunstnikud võivad mugavat ja head elu elada. Nii mina kui Thierry Guetta sisenesime kunstimaailma läbi tagaukse (küll pisut erinevatest ustest, aga uks on uks) ning ka meie silmad avanesid sama suure pauguga – jälgijaid on palju, aga tegijaid on vähe, sest kardetakse kriitikat. Banksy oma geniaalse anonüümsusega jätab nii kiitjad kui kritiseerijad iseenda t..a imema, sest kui sa ei tea, kelle pihta tulistada, siis pole mõtet kuule raisata.

Martin Saar Kunstnik

Film linastub kinos Sõprus alates 31. jaanuarist 2011.


ONU SAmI

ONNIKE Debra Graniki „Paljad luud” („Winter’s Bone”) kinos Sõprus Ameerika indie-kino on viimaste aastate jooksul sedavõrd mandunud, et rääkida sellest kui mingisugusest alternatiivist Hollywoodi klišeede soole on juba põhjendamatu. Heaks näiteks kas või PÖFFi eelmise aasta avafilm „(500) suvepäeva”, mis kätkes endas kõike, mida selle liikumise puhul üldse vihata on võimalik – ülemäärast nunnudust, üleskriptimist, „armsalt veidraid” tegelaskujusid ja loomulikult indimuusika saundträkki, mis tundub olevat lausa kohustuslik. Liikumise juuri pole vaja kaugelt otsida, olgu siis nende filmide vaimseks isaks kas või näiteks Hal Hartley. Tänaseks on Ameerika indie-kino nunnu vaimsus leidnud oma koha ka Oscarite jagamisel, kus igal aastal on tõsiste konkurentide kõrvale pandud kirja ka üks film, mis esindab nii-öelda alternatiivset kino. Siit reast leiame sellised nimed nagu „Little Miss Sunshine” (2007), „Juno” (2008), „Precious” (2010). Sinna vahele jääb aasta 2009, mille kohta pole lihtsalt mitte midagi öelda. Miks me sellest kõigest räägime? Aga selleks, et kui kogu see Ameerika alternatiivne kino tundus olevat juba täiesti pöördumatult surnud (kui Harmony Korine’i tegemised välja arvata), siis Debra Graniki „Paljad luud” on midagi sellist, mis keskendub taas olulisele, suurele, inimlikule kinole, kasutades lihtsat sümbolismi, käsikirja kontrollorganite poolt pehmendamata kompromissituid tegelaskujusid ja tugevat, ent mitte pealesurutud sotsiaalset kommentaari.

Pimeduse süda Surutud tingimustes on Ree Dolly’ (Jennifer Wallace) isa hakanud tegelema amfetamiini valmistamisega ning nüüd otsib teda šerif. Mees on aga kadunud ja maja panti pannud ning kaht väikest õde-venda ülalpidav Ree peab oma maja säilitamiseks isa üles leidma, maksku mis maksab. Järgneb kummituslik tripp läbi Kesk-Ameerika vaesunud maastike ja lagunenud majapidamiste, kus Ree põrkub kirjutamata seaduste vastu, mille on paika pannud inimesed, kes on juba ammu minetanud tunded ja empaatiavõime. Kesk-Ameerika sotsiaalne kangas on läbinisti mäda ja tegelased, nagu Little Arthur, Stump ja Teardrop on „Paljastes luudes” just sellised nagu nende nimed oletada lubaksid – Ameerika hapuks läinud superkangelasekoomiksi karakterid, kellega päriselus kohtumist üritaks vältida igal võimalikul moel. Reel ei jää üle muud, kui oma isa otsides apelleerida veresidemetele (“meis on veidi ühist verd, kas see siis enam midagi ei loe!”), et tumedad saladused saaksid oma lõpplahenduse. Ree enda retk Ameerika pimeduse südamesse avab noores, 17-aastases tüdrukus küljed, mida tal enne ehk polnud vaja näidata. Olukorras, kus midagi kaotada ei ole, näitab Ree sihikindlust, mis võiks olla eeskujuks kogu Kesk-Ameerika majanduskriisis vaevlevate regioonide kustuvatele lootustele.

Siis ja praegu Ree retki saadavad detailid, mis räägivad oma vaikset lugu sama ilmekalt kui tegelaste poolt lausutud sõnad. Kummuti peal vilksatab sõdurimundris poja portree, koridoris on kulunud punased naiste kauboisaapad ja viimasel bandžol oskab viimast lookatket mängida viimane mees. Pärast teda ei tule enam midagi. Või õigemini, midagi sellest „vanast heast” Ameerikast 50 aastat tagasi, kus bensiiniliitreid ei loetud ja dollar oli raha sünonüümiks. „Paljaste luude” foon on lootusetu postindustriaalne tühermaa – kaotatud tööde, pankrotistunud ettevõtete ja vaesunud inimloomade igapäevane argipõrgu. Ainukese helge hetkena näitab Granik ülesvõtteid vanast fotoalbumist – ereroheline muruväli kunagisel fotol pakub ainukese kontrasti filmi hallidele toonidele ja naeratavad vennad-poisikesed kauboikostüümides on valgusaastate kaugusel samadest vendadest, kes narkosõltuvuse käes vaeveldes oma elu mõttetult päev-päeva järel õhtusse saadavad. Paljad luud, ühiskonna skelett, millelt ripub kollakas nahk. Aga nagu ütles Tarkovsky, et kunstniku ülimaks omaduseks on „näha hommikutundi kõige pimedamal ööl”. Täieliku hävingu ajal näeb ka Granik lootusekiirt, teed sellest anarhiast välja. Ree südikus kogu sootsiumiga konflikti minekus sulatab ka neis tundetutes loomades midagi lahti ja Graniki arvates saab seega kriisile, põhja puudutamisele, järgneda vaid uus tõus ja uus lootus, aga siis saab kõik olema hoopis teisiti. Neil vaesunud ja oma juuri järk-järgult unustavatel inimestel saavad olema elus teised valikud kui minna sõtta (mida püüab 40 000 dollari nimel teha ka Ree) või hakata narkootikume tootma.

Ma armastan Ameerikat Kuigi „Paljaste luude” tegevus toimub Ozarki regioonis Kesk-Ameerikas (Ozark kui tuletus prantsuskeelsest fraasist aux Arks ehk Arkansase juures), on see vabalt laiendatav ka kogu sellele Ameerikale, mis jääb suurlinnadest väljapoole. Lootusetus, tööpuudus ja väljapääsmatud olukorrad on igapäevane nähtus ning selliseid lugusid (loodetavasti mitte küll nii graafilisi) nagu Ree oma, leiab ilmselt igal sammul. Kui Harriet Beecher Stowe’ „Onu

Tomi onnike” astus 19. sajandi keskpaigas teravalt välja mustade diskrimineerimise vastu Ameerikas, siis tänase päeva represseeritud on just needsamad keskmaa valged hariduse ja tulevikuta ameeriklased, tühermaa hillbilly’d, onu Sami orjad, kellelt ebapädev majandamine on kõik röövinud. Kogu seda teemaderingi on huvitaval kombel kõikvõimalike nurkade alt üritanud sel aastal avada ka Ameerika dokumentalistika – juttu on olnud haridussüsteemi täielikust anarhiast („Waiting for Superman”) kui vaesumise otsesest põhjustajast, Wall Streeti börsikrahhi süüdlastest ja tagamaadest („Inside Job”, „Client 9”). Kõik need filmid küsivad põhimõtteliselt sama, mida küsisime meie 80ndate lõpul Nõukogude Liidult: kuidas on ühel nii suurel ja võimsal maal võimalik nii halvasti elada? Fakt, et Debra Granik suudab oma filmiga panna vaataja nende eemaletõukavate inimeste probleemidele kaasa mõtlema, on iseenesest märkimisväärne saavutus. Varem on Ameerika kurjad maainimesed tekitanud ainult pidurdamatut vihkamist ja tapahimu („Deliverance”, „Texas Chainsaw Massacre”, „Breakdown”, „Southern Comfort”). Granik on aga suutnud oma hämaratele tegelastele anda inimlikud jooned ja muuta nende elud arusaadavaks. „Paljad luud” on inimlik ja ilustamata lugu ühe tsivilisatsiooni allakäigust ja ühe tahte võidust võimatute olude vastu.

Tristan Priimägi Filmikriitik

Ameerika naisrežissöör Debra Graniki filmi „Paljad luud“ („Winter’s Bone”) aluseks on Daniel Woodrelli samanimeline romaan ning film on võitnud palju mainekaid auhindu, sealhulgas Grand Jury Prize 2010. a. Sundance Festivalil. Film linastub kinos Sõprus seni, kuni rahvast jätkub. Jaanuari lõpuni kindlasti.


Dokumentaalfilm muutuvas maailmas Tundub, et viimastel aastatel on dokfilm hakanud muutuma järjest populaarsemaks, paljud mängufilmid sarnanevad dokkidele kas varjatult või mitte, sest dokis on justkui „kõik võimalik”, samal ajal kui mängufilmis on justkui rohkem klišeesid. Kuidas kommenteerid?

Mida tähendab dokumentaalfilm kui žanr tänasel, 21. sajandi filmimaastikul? Milline on tema koht, tema roll?

J.V.: Tegelikult vaidleksin hea meelega vastu. Dokumentaalfilmi võlu ei ole inimeste jaoks mitte selles, et „kõik on võimalik”, vaid hoopis selles, et vaatajate jaoks on dokumentaalfilmis „kõik tõde”. Selline arusaamine dokumentaalfilmist on aga tegelikult nii ohtlik kui ka vale. Ohtlik seetõttu, et see paneb dokumentalistide õlule suure koorma: dokumentalistid peavad omama tugevaid eetilisi tõekspidamisi, et mitte „liiga teha” oma tegelastele ja teemadele, mida nad filmis kajastavad. Vale seetõttu, et dokumentaalfilm pole ju tegelikult kunagi objektiivne, vaid ikka ja alati looja või loojate subjektiivne tõde.

J.V.: Dokumentaalfilm on aasta-aastalt saavutanud, mitte ainult filmimaastikul, vaid ka maailmapildi loomisel üldse, üha suureneva rolli. Siin on küllap oma osa mängida ka globaalsetel muutustel maailmas. Üha rohkem märkavad dokumentalistid nii poliitilisi kui ka sotsiaalseid muutusi ja teadvustavad neid oma vaatajale. Vaatajanumbreid koguvad loomulikult need dokumentaalfilmid, mis kõnetavad suuremat osa maailma rahvastikust ning mis väljuvad oma kitsa riigi piiridest. Olgu siis teemadeks keskkonnakaitse, relvastus, humanism või diktaatorlus. Küllap näitab see ka inimeste suuremat teadlikust maailmaasjadest. Mis omakorda tuleneb sellest, et maailm on jäänud NII väikeseks – seda tänu uute meediumite võidukäigule (sotsiaalmeedia jne) kui ka rahvastike empaatiavõime suurenemisele.

Mida või keda on vaja hea doki tegemiseks? Kuidas saavutada see, et portreteeritav kaameraga harjuks. Ja millise hinnaga? J.V.: Kui ma oskaksin sellele küsimusele üheselt vastata, siis oleksin kindlasti juba

ERKKO LYYTINEN (37) on Soome dokitegija, tänu kellele suuresti on DocPoint täna ka Tallinnasse jõudnud. Ta on ise mitmete dokumentaalfilmide režissöör ning alates 2008. aastast on ta olnud DocPointi programmidirektor. Täna, 2011. aastal on ta veidi kurb ja samas ka rõõmus – see on Lyytineni viimane aasta DocPointi meeskonnas, sest ta jätkab oma karjääri produtsendina YLE-s. Küsisime Erkko’lt, mis või kes see DocPoint õieti on.

La Strada: Mis on DocPoint? Kuidas see algas ja mis on selle eesmärk?

KOMMENTAAR

Erkko Lyytinen: Hea küsimus. Võiksin muidugi kõigepealt öelda, et see on üks suurimaid dokumentaalfestivale Skandinaavias (toimudes üheaegselt nii Soomes kui Eestis), kuid algselt oli selle eesmärgiks leida võimalusi näidata Soome dokumentaalfilme Helsingi kinopublikule. Niisiis 2002. aastal, kui toimus esimene DocPoint, oli see lausa „liikumine“ Helsingi dokumentalistide seas, kes otsisid meeleheitlikult kohti, kus

Kuidas tuli DocPoint Tallinnasse?

oma filme näidata. Minagi olin siis noor filmitegija ja sel ajal oli Tampere ainuke koht, kus dokumentaalfilme näidati. Nüüd, mil DocPointil on juba 10. aastapäev, on eesmärk ikkagi sisuliselt sama – näidata dokumentaalfilme Helsinki kinopublikule. Vahe on selles, et nüüd on meil olemas kindlad kohad, kus seda teha. Minu jaoks on see ausalt öeldes täielik ime, et need võimalused tekkisid, sest 10 aastat tagasi oli olukord tõepoolest väga ebakindel. Nüüd meeldib DocPoint nii paljudele inimestele ja olen

Räägib Tristan Priimägi, DocPoint Tallinn üks korraldajaid Külastasime seda toredat Docpointi festivali esimest korda 2009. aastal ja siis Kiasma kohvikus, kus olime mina, Kaarel Kuurmaa, Erkko, Dagmar Reinolt ja Meelis Muhu,

ammu Oscarite gala punasel vaibal. Kindlalt võin väita, et hea dokumentaalfilmi retsepti juurde käib tugev lugu, tugev meeskond ja autori teadmine, kuidas ja mida ta tahab jutustada. Mis puudutab tegelaste harjumist kaameraga, siis võin väita, et kõik algab loo jutustajaga harjumisest. Mis omakorda tähendab dokumentalisti lugupidamist filmitava suhtes. Mis omakorda tekitab usalduse... Dokumentaalfilmi saab kinos vaadata harva – DocPointi festival annab selleks peagi võimaluse. Miks peaks inimene dokki just kinosaalis vaatama? Kus üldse on ideaalne dokfilmi vaatamise koht? J.V.: Meeletult raske küsimus. On kaks asja maailma – ideaalmaailm ja reaalsus. Praeguse hetke ideaalvariant oleks, et Eesti vaatajatel oleks võimalus nii maailma parimaid dokfilme kui ka kõiki valmivaid Eesti dokfilme vaadata kinosaalis. Ideaalis oleks see nii. Reaalsus on see, et Eesti vaataja kahjuks pole harjunud dokumentaalfilme kinos vaatama. Mis omakorda tähendab produktsioonifirmadele lisakulusid, mis praeguse kultuurirahastuse valguses on tihti enesetapp. Seda just eriti väikefirmade ja madalaeelarveliste filmide puhul. Samas ei hakkagi siinkohal

aru saanud, et ka Tallinnas on see väga populaarne ning et Tallinnas ei olnud eelmisel aastal sugugi raske leida kinopublikut. See viibki mind järgmise küsimuseni – milline on DocPointi publik ja kas on ka kindlaid sihtgruppe? E.L.: Jah, ikkagi on see mõeldud kõigile neile, kes armastavad dokumentaalfilme. Kui vaatame, kes need inimesed on, siis nende seas on palju tudengeid, ent ka järjest enam üle 50- ja 60-aastaseid inimesi. See näitab, et tegelikult on vanuseskaala päris suur. Mida sa arvad sellest, et dokumentaalfilm on saamas järjest populaarsemaks ning et paljud mängufilmid proovivad olla dokfilmi sarnased? E.L.: See on tõsi. See on jällegi viimase 10 aasta muutus, dokumentaalfilm ja mängufilm sulavad järjest enam ühte, mitte ainult mängufilmid ei püüa olla dokumentaalfilmide sarnased vaid ka vastupidi – paljud dokumentaalfilmid on mõjutatud ka mängufilmidest. Nii et viimasel ajal on tõesti tegemist sellise segunemise fenomeniga. Miks see nii on? Ma arvan, et inimesi mõjutab ennekõike miski, mis on „päriselt“ olemas või juhtumas. Me teame, et mängufilmis juhtuv ei toimu „päriselt“. Tundub, et me oleme huvitatud oma „päris“ reaalsusest, ma ei teagi, kes seda täpselt seletada oskaks. Keegi ütles kunagi, et võib-olla inimeste elud

tekkiski idee, et äkki saaks sellist asja Eestis ka korraldada. Meile programm väga meeldis – kaasaegne, sotsiaalne, dünaamiline – ja meile tundus, et Tallinnas pole ehk piisavalt võimalust neid filme näha. Meid huvitas hea ürituse korraldamine, neid

pikemalt peatuma kinosaalide võimaluste juures luua paremat atmosfääri, viia inimene koos „naha ja karvadega” filmi teemasse sisse jne. See on niivõrd elementaarne. Tihti balansseerib dokfilm tabude ja eetika piirimail. Kas on filme, mida ei peaks näitama või ei tohiks näidata? Miks? J.V.: Dokumentaalfilmi balansseerimine tabude ja eetika piirimail on ainult tervitatav nähtus. Tegelikult sooviks, et seda eksisteeriks isegi rohkem. Rääkides kas või Eesti dokumentaalfilmidest läbi aja, siis eredamad sähvatused on ikka need, mis on just seal eespool nimetatud kohtades balansseerinud – olgu selleks siis Nõukogude ajal tehtud eesti dokumentalistika paremik või hilisemad filmid. Kahjuks aga on globaliseerumisega üha vähemaks jäänud ka tabusid. Mis omakorda paneb dokumentalistid üha enam otsima väljakutseid ning mis eeldab dokumentalistidelt head maailmatunnetust/nägemust, ning eetilisi norme. Näidata võib kõike, kui näidatav on looja poolt selgelt ja arusaadavalt põhjendatud ning läbitunnetatud.

on muutumas nii sürrealistlikuks, et nad otsivadki mingit „reaalsemat reaalsust“. Selles on oma iva. Ma arvan, et Eestiski ilmselt on inimeste elu viimase 20 aastaga päris sürreaalselt muutunud, see on lausa uskumatu, kui palju on selle ajaga kõik teisenenud. Või näiteks Soomes, kus inimesed töötavad igapäevaelus palju ja „reaalsus“ paistab selgemalt teiste inimeste eludest tehtud filmidest. Jälgides teiste inimeste elu saab enda elu ka kuidagi selgemaks, reaalsemaks. Kas soomlased on dokifännid? E.L.: Kindlasti! Aga nagu ma juba ütlesin, siis see kõik on viimase 10 aasta jooksul toimunud suur muutus. Praegu on tõesti dokumentaalfilme, mis on Soomes väga populaarsed. Näiteks „Steem of life“ - seda vaadati palju nii kinodes kui ka DVD-delt. Just nädal aega tagasi ma juhtusin nägema, et seda DVD-d on müüdud juba 40 000 eksemplari! See on väga kummaline. Ma väga loodan, et see kestab veel mõnda aega. Dokumentaalfilmide suhtes on alati riskantne, mis võib laiemat publikut huvitada ja mis mitte, mis võib olla järgmine blockbuster... Viimane populaarne dokumentaalfilm Soomes oli „Farenheit 9/11“, millal see välja tuligi, vist 7 aastat tagasi? Jah, seda ei juhtu nii tihti. Suur aitäh! Jõudu ja inspiratsiooni uutes ettevõtmistes! E.L.: Aitäh sullegi!

laienemine teise riiki ja nagu põhjamaalaste puhul ikka, käis asi kiirelt ja konkreetselt. Aasta pärast, 2010. jaanuaris saigi alguse Docpoint Tallinn. Muuseas, Docpoint peaks nüüd olema ainus dokifestival, mis toimub niimoodi kahes linnas korraga.

Fookuses on

La Strada küsimustele vastab JAANIS VALKdokumentalist ja Eesti Kinoliidu liige


27.-30. jaanuarini 2011 toimub kinos Sõprus ja KUMU auditooriumis juba teist aastat Eestis aset leidev dokumentaalfilmide festival Docpoint Tallinn. Kavas on kokku 28 filmi, La Strada toob neist siinkohal ära valiku. Täieliku programmi ja kõikide filmide pealkirjad leiate kinolehe tagakaanelt. Head kino!

Lemmy Fookuses on

USA | 2010 | 117min R: Greg Olliver, Wes Orshoski “Lemmy on väljasureva liigi viimane esindaja”, vastavad filmi autorid Olliver ja Orshoski küsimusele, miks teha dokfilmi Motörheadi legendaarsest lauljast Lemmy Kilminsterist. Kuulujutte à la Lemmy sööb corn flakes’e kinnitavad või kummutavad ümber teiste hulgas Metallica, Ozzy, Slash, ja paljud teised. Pange kõvemaks! kinos Sõprus 29.01 kl 22.00

Cubaton / El Medico The Cubaton Story Kuuba, Rootsi, Eesti, Soome | 2011 | 88 min R: Daniel Fridell Kaunil Kuuba saarel tunneb üks noor arst, et tema tegelikuks kutsumuseks on muusika. Ta võtab endale artistinimeks el Medico ja asub tegema reggaetoni. Mängu sekkub aga produtsent Michel, kes näeb muusikas viisi kiireks rikastumiseks... Kas el Medico valib kommertskarjääri, sõnumiga muusika või saab temast taas arst? Festivali avafilm, kinos Sõprus 27.01 kl 19.00 ning 30.01 kl 22.00

marcela Tšehhi | 2007 | 80 min R: Helena Třeštíková Portreefilm Marcelast, mis algab tema 1980. aasta pulmavideoga ning lõpeb 2009. aastal, vahepeale jäävad peategelase elus toimunud sündmused. Helena Třeštíková üle dekaadide ulatuvate portreede triloogias on Marcela esimene ja mõnes mõttes ka kõige mõjuvam – eksistentsialistlik tour de force, mis paneb uskuma, et kõik meie poolt meile enestele eluks välja mõeldud plaanid võivad osutuda täiesti ülearusteks. KUMU auditooriumis 29.01 kl 14.00

Salla: vaikus müügiks / Salla: Selling the Silence Soome | 2010 | 70min R: Markku Tuurna Salla on väike Lapi küla Venemaa piiri ääres. Režissöör Markku Tuurna veetis koos oma kohaliku sõbra Jyrkiga seal suure osa oma lapsepõlvest kui Lapimaa oli nagu suur looduskaitseala ja inimesed oli õnnelikud ja priid. Nüüd läheb Markku matma Jyrki koera, kes tundub sümboliseerivat ka kogu Lapimaad. Otse meie kõrval hääbub üks kogukond. Kas meie oleme järgmised? KUMU auditooriumis 30.01 kl 18.00

Rene

Surematuse deklaratsioon /

Tšehhi | 2008 | 83 min R: Helena Třeštíková

Declaration of Immortality

Juba sotsialistliku Tšehhoslovakkia aegadest peale on pisisuli Rene Plasil käinud vanglatest sisse ja välja. Oma kriminaalse karjääri jooksul on Rene’le tekkinud huvitav omadus – täielik hoolimatus iseenda, oma ligimeste ja laiemalt ka ühiskonna suhtes. Helena Třeštíková triloogia keskmine film on ehk kolmest kõige tuntum, võites nii Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinna kui Leipzigi festivali peaauhinna.

Poola | 2010 | 31min R: Marcin Koszalka

KUMU auditooriumis 30.01 kl 14.00

“Surematuse deklaratsioon” on petlikult lihtne film. Peategelaseks on legendaarne Poola mägironija Piotr Korczak, kes räägib oma elust ning jutu taustaks näidatakse ainulaadselt ilusaid kaadreid tippude vallutamisest. Ühtäkki aga tunneb vaataja paaril korral ärritust Korczaki hääles ja esile kerkivad hoopis uued ja keerulisemad teemad... kinos Sõprus 30.01 kl 16.00

Katka Tšehhi | 2010 | 90 min R: Helena Třeštíková Alates hetkest kui ta 14-aastasena narkootikume proovis, on Katka elus olnud ainult üks tõeline armastus – heroiin. Poisssõbrad peavad arvestama, et ainus võimalus Katkaga koos elada on kolmiksuhe. Liigutav kolmas osa Helena Třeštíková portreelugude triloogiast tegeleb ühtviisi nii inimnatuuri, sõltuvuse olemuse kui sotsiaalse kommentaariga. Katka linastus ka 2010. a. Amsterdami dokifestivali programmis. KUMU auditooriumis 30.01 kl 16.00

Perekonnainstinkt / Family Instinct Läti | 2010 | 58 min R: Andris Gauja Zanda ootab oma venda vanglast tagasi. Vend Valdis on aga samas ka tema laste isa ja perekonnapea. Kirjade põhjal otsustades Zandal vabanemise päeval midagi head loota ei ole. “Perekonnainstinkt” on nagu Läti version “Võsareporterist”, aga erinevalt Eesti teletaeva säravast tähest on režissöör Andris Gaujal aega oma peategelane ära kuulata ning anda sellele lootusetule inimlikule komöödiale ka inimlik hinnang. kinos Sõprus 29.01 kl 16.00

Roheline laine / The Green Wave Saksamaa | 2010 | 80 min R: Ali Samadi Ahadi

Play God Soome | 2010 | 39 min R: Teemu Nikki

2009. aasta suve presidendivalimised Iraanis lõppesid kõigi täielikuks üllatuseks president Mohamed Ahmadinejadi tagasivalimisega. Nördinud rahvas, kes oli veendunud valmistulemuste võltsimises, tuli tänavatele. Demonstratsioonid suruti maha reas veristes kokkupõrgetes, kaasnesid massilised peksmised, tapmised, vägistamised ja arreteerimised. “Roheline laine” on osalt animatsioonina teostatud ja kümnetest mobiilifilmidest ning tweet’idest kokku pandud halastamatu film rohelisest liikumisest ja sellele järgnenud terrorist.

8 aastat tagasi hakkas Teemu Nikki tegema mängufilmi. Sellest pidi tulema maailma kõige rajum splatter-horror-sciencefiction-action film, mida üldse kunagi on tehtud. Aga ei tulnud. Tegijate peas mütoloogiliseks kujunenud film nimega “Play God” jäi igaveseks lõpetamata ja nüüd, aastaid hiljem, proovib Teemu leida rahu teda kogu aja painanud ebaõnnestumistundele. Soome vahetu huumoriga ja inimlikult jutustatud “Play God” räägib kõigi nende filmide nimel, mis iialgi ei valmi. Ja antud juhul käib seest ehk läbi väike kahetsusetorge. Mis oleks olnud, kui…?

KUMU auditooriumis 29.01 kl 20.00

kinos Sõprus 29.01 kl 14.00


Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart meri filmirännakutelt / Dances for the Milky Way. Lennart Meri´s Film Journeys

Inventuur / Inventory

Eesti | 2010 | 61 min R: Jaak Lõhmus

Varasuve idüll: inimesed toimetavad midagi rohelises puudesalus. Justkui otsivad midagi. Filmi alguses ei tea vaataja veel, et see suur roheline idüll asub keset suurlinna. Paweł Łoziński näitab oma lühidokumentaaliga taas kõrgtaset ning seda, kui palju elumüsteeriumit võib täpse ja professionaalse töö korral mahutada 9- minutilisse filmi, mis räägib inimkultuuri mälust, jälgede otsimisest, mineviku ja tänapäeva ühekssaamisest.

Austusavaldus kõigi aegade ühele suurimale eestlasele, kes ei väsinud kunagi oma juuri otsimast. Kirjanik ja filmitegija Lennart Meri (1929 – 2006) oli Eesti Vabariigi president aastatel 1992 – 2001. Film käsitleb vaid Lennart Meri filmiloomingut ning heidab pilgu kultuurilisele ja ühiskondlikule taustale tema antropoloogilistes filmides Veelinnurahvas (1970), Linnutee tuuled (1977), Kaleva hääled (1985), Toorumi pojad (1989) ja Šamaan (1997).

Poola | 2010 | 9 min R: Paweł Łoziński

kinos Sõprus 30.01 kl 16.00

KUMU auditooriumis 29.01 kl 16.00

Poola | 2010 | 24 min R: Marta Minorowicz Marta Minorowici intiimselt tundlik ja rahulikult lahtirulluv lugu on ülesvõetud kesksuvel. On juuli, vanaisa ja lapselaps veedavad koos suvepuhkust imekauni loodusega Poola kirdenurga Karpaatides, Bieszczady mäestikus. See on elektrita ja muude modernsete “elumugavusteta” maailm, kus eriealised mehed saavad mõlemad natuke lasta lihtsa elu tegemistel oma sisemust puhastada. Suveigavlemine selle kõige paremas tähenduses.

Rootsi | 2010 | 90min R: Jerzy Sladkowski Film leiab aset hallis Zhiguljovski väikelinnas, umbes 1000 km kaugusel Moskvast. 22-aastasel Valentinal on unistus – ta tahab saada kuulsaks näitlejannaks ning lahkuda ükskõik millise hinnaga sellest kolkast, mis ei paku tema „rumalale aga emotsionaalsele“ hingele piisavalt toitu. Peagi muutub filmi peategelaseks hoopis Valentina ema Tatjana, kelle ellu on ilmunud vana armastus ning tundub, et oleks nagu taaskord, veel üks võimalus... Film pälvis mainekal DOK Leipzig festivalil peaauhinna. KUMU auditooriumis 29.01 kl 18.00

kinos Sõprus 30.01 kl 16.00

Hingede päästjad / Sielunpelastajat / Saving Souls Soome | 2010 | 78 min R: Saku Pollari Nokia Missio on Soome luterliku kiriku sees sündinud karismaatiline äratusliikumine, mis nüüdseks on oma emakirikust lahti löönud ning tegeleb iseseisvalt oma sõnumi levitamisega. Selle juhtfiguuriks on endine Nokia koguduse õpetaja Markku Koivisto, kes võitis lümfisõlmevähi ning elas läbi usulise ärkamise. Ta on kompromissitu ja elava usuleegiga mees, kes Martin Lutheri kombel kutsub kirikut uuenemisele. Saku Pollari film on põnev ja religioonisotsioloogiliselt täpne teos, mis jälgib edukalt ühe uue usuliikumise tekkimist oma karismaatilise juhi ümber. kinos Sõprus 30.01 kl 18.00

Boheemi silmad / Boheemi elää / Bohemian Eyes Soome| 2010 | 75 min R: Janne Kuusi Režisöör Janne Kuusi on tuntud Soome näitleja Matti Pellonpää (1951−1995) vana sõber ning selles filmis püüab ta leida „Peltsi“ silmade lummavat saladust, mida aitavad dekodeerida kaasnäitlejad, filmirežissöörid, mees- ja naissõbrad erinevatest eluetappidest. Vabalt liikuva kaamera ees on kogu kirev Soome filmikultuuri eliitseltskond, kes tunneb end mälestustes sobrades vabalt ja vahetult. Hea tunnetusega ning omapärases ehedas võtmes tehtud eluloodokk, mida võib ilmselt hea vaadata olla ka taevastes lokaalides aega viitval peategelasel. kinos Sõprus 29.01 kl 18.00

Roosad sarid / Pink Saris India, UK | 2010 | 96 min R: Kim Longinotto

Lahing Barkingi pärast / The Battle for Barking UK | 2010 | 86 min R: Laura Fairrie Tõeliselt silmiavav ning rohujuuretasandile viiv poliitdokk, mis jälgib üllatavalt rahuliku ja erapooliku püüdlusega kahe võistleva poole ponnistusi. Hinnaks on kohalik võim ja koht parlamendis Londoni äärelinna Barkingi kaudu. 15 aastat piirkonda esindanud konservatiiv Margaret Hodges saab endale vastaseks meedias pea saatanlikuks kuvatud paremäärmusliku British National Party ehk BNP liidri Nick Griffini. Film, kust ei puudu pisarad, hirm ega ka füüsiline vägivald, kuid samuti võidurõõm ja kaotajate oskamatu kaotamine. kinos Sõprus 28.01 kl 20.00

12th & Delaware / 12th & Delaware USA | 2010 | 87 min R: Heidi Ewing, Rachel Grady Kui naine võtab vastu otsuse teha aborti, on see siis kuritegu või mitte? USAs, Delaware’i avenüü ja 12nda tänava ristil asuvad ühel pool teed pro-life liikumise poolt loodud rasedate hoolekandekeskus, mis eitab aborti, hoolimata raseda perekonnaseisust, vanusest, tervislikest põhjustest või päritolust. Teisel pool aga abordikliinik, mis viib päevas läbi mitmeid kirurgilisi raseduse enneaegseid katkestamisi. Kummal neist rohkem on õigus eksisteerida ? KUMU auditooriumis 28.01 kl 20.00

Jose Gonzaleze tavaline ebatavaline elu / The Extraordinary Ordinary Life of José González Rootsi | 2010 | 74 min R: Mikel Cee Karlsson, Fredrik Egerstrand

Kim Longinotto film “Roosa sari” viib meid tolmusesse, värvidest ja vaesusest ülekoormatud India osariiki Uttar Paradesh. Näidates autentset elu Indias läbi naiste silmade. Filmi peategelaseks on Sampat Pal Devi, sõnakas ja karismaatiline india naine, kes võitleb sealsete naiste õiguste eest, olles Gulabi Gang (Roosa jõuk) nime kandva liikumise liider. Tegu pole niivõrd filmiga, mis räägib naiste oletatavatest volitustest Indias, kuivõrd tohutust võitlusest, mis toimub tegelikult India osariikide äärealadel naisõiguste eest.

Film tuntud muusik Jose Gonzálese elust ja mõttemaailmast. Püüdes sõnades ja pildis edasi anda seda, mida argentiina päritolu Rootsis elav muusik oma lauludega tegelikult öelda tahab. Dokumentaalfilmi Jose Gonzalesest tehti üle kolme aasta, põnevaks teeb filmi vaatamise just dokumentalistika erinevate tehniliste lahenduste rohkus. Filmi tehes on kasutatud intervjuuvormi, animatsioone, videopäevikut jne. Muuhulgas on dokumenteerimine toimunud Jaapanis, Rootsis, USAs, Argentiinas ja Tšiilis.

kinos Sõprus 29.01 kl 20.00

kinos Sõprus 28.01 kl 22.00

Fookuses on

Killuke suve / A Piece of Summer

Viinavabrik / Vodka Factory


JERZY SLADKOWSKI –

DocPointi pärl Jerzy Sladkowski on Poola režissöör, kes on Eesti dokisõpradele ilmselt kõige enam tuntud eriliselt helge filmitriloogia („Paradise”, „Swedish Tango” ja „Cabin Fever”) poolest, mis räägib kahe Rootsi vanainimese Hansu ja Kerstini elurõõmsatest tegemistest. Sladkowski on tootnud ja lavastanud üle 40 filmi, millest põhiosa moodustavad dokumentaalfilmid. Tema põhiliseks huviobjektiks on jäänud inimene, eriti selline, kes elab läbi või on läbi elanud kardinaalseid elumuudatusi või dramaatilisi seiku.

Fookuses on

Tänavusel DocPointi festivalil näevad Eesti vaatajad Sladkowski uut filmi „Viinavabrik” („Vodka Factory”), mis pälvis möödunud aasta oktoobris toimunud mainekal DOK Leipzig festivalil peaauhinna. Kaarel Kuurmaa, üks DocPoint Tallinn 2011 korraldajatest, esitas režissöörile mõned küsimused Kaarel Kuurmaa: Kõigepealt palju õnne DOK Leipzigi Kuldse Tuvi auhinna puhul! Kui tähtis on teile kui filmitegijale selline autasu?

Foto pärineb Jerzy Sladkowski filmist “Viinavabrik”

Jerzy Sladkowski: Alati on oluline saada autasu selle eest, mida me teeme. Ilma selleta, eriti mis puudutab filmivaatajate positiivset hinnangut, ei ole film midagi väärt. Iga autasu muudab meid veidi tugevamaks suhetes

võimalike finantseerijate ja levitajatega ning meie isiklik motivatsioon saab tugevamaks. K.K.: Kas „Viinavabriku” puhul oli algusest peale selge, et see on ema ja tütre lugu – või ootasite te algul midagi muud? J.S.: Ma ei oodanud eriti midagi. Mul olid alguses mõned variandid. See, et ma valisin Valentina ja tema ema, oli loomulik tagajärg

taustauuringule, mille ma läbi viisin, kuid ema armastuslugu ilmus välja ootamatult ning ma võtsin selle hea meelega vastu. Ma üritan jääda avatuks sellele, milleni reaalsus mind viib, kuni ma leian oma loo ning kui ma lõpuks selle leian, siis ma võtan ta oma haardesse ja kannan endaga kogu aeg kaasas. K.K.: Mis on muutunud dokumentaalfilmides ja dokfilmimaailmas nende aastate jooksul, mil te olete filme teinud? Kas midagi on üldse muutunud? J.S.: Me oleme jõudnud teatud segaduseni dokumentaalfilmi definitsiooni osas. On olemas järjest rohkem teleseriaalide tegijaid, kes ajavad dokfilmi segamini ajakirjanduse ja reality show’dega. Dokumentaalfilm on filmikunsti osa ja sellisena on tal õigus olla subjektiivne. Vaadake, mida ma tahan teile öelda, kuid ärge oodake minult, et see oleks absoluutne tõde. See ei pruugi olla objektiivne, see on minu tõde. K.K.: Millest räägib uus film, mille kallal te praegu töötate? J.S.: See on lugu NATO laienemise köögipoolest. Mingis mõttes poliitiline dokumentaalfilm, mis on minu jaoks uueks väljakutseks.

K.K.: Teie film „Swedish Tango” on olnud populaarne kogu maailmas ning samuti Eesti vaatajate seas. Kas teil on kavas peategelaste Hansu ja Kerstiniga rohkem filme teha? Kuidas neil läheb? J.S.: Ma olen tegelikult teinud Hansu ja Kerstiniga veel kaks filmi: „Cabin Fever” ja „Paradise”, mõlemad on Rootsis DVD-na kättesaadavad (koos filmiga „Swedish Tango”). Kerstin lahkus siit ilmast jäädavalt kaks aastat tagasi. Hans on nüüd 87-aastane ja tal läheb päris hästi, kuid ta igatseb väga Kerstinit ja loodab temaga kohtuda „teisel pool”. Me saime lähedasteks sõpradeks.


mis toimub

tänaval? Street Art Hiljuti selgus, et lisaks Filmitalgutele on Tallinnas pöördeid võtmas ka street art’i üks sõna otseses mõttes motoorsemaid vorme ehk Simpel Session 11 rula- ja rattafilmide festival. Täpsemalt toimub see 2.–4. veebruaril kinos Artis ja selleks küsitlesime ühte korraldajatest, LIINA RISTOJAT: Mis on Simpel Sessioni filmifestival ja kellele on see suunatud? Liina Ristoja: See on pimedates kinosaalides toimuv vaimusoojendus ekstreemspordifestivalile Simpel Session ja väärt vaatamine kõigile neile, kes on kunagi tundnud rõõmu ratastel veeremisest. Põhiosa programmist moodustavad rula- ja rattateemalised dokumentaalid, sekka mõningaid lühifilme ja uuemaid sõidufilme, kus astuvad muuhulgas üles ka mitmed Tallinna võistlema saabuvad ratturid ja rulatajad. Väga paljud filmid on Ameerika päritolu, samas näeb ka Soome, Leedu, Kanada ja Ungari tegijate käte ja jalgade tööd. Mis on sõidufilm? L.R.: See on film, kus on enamasti vähe dialoogi, narratiivi ja näitlejameisterlikkust, ent rohkelt mõnusat heliriba, leidlikke kaameranurki, lõputuid linnamaastikke ja vägevaid trikke. Sisuliselt on tegemist rula, lumelaua või rattasõidule pühendatud linateosega, mis kujutab endast dokumentaalfilmi piire kompavat omaette žanrit, kus puhas ma-

terjal on tihtipeale bloopers’itega segamini, ning mille operaatoritöö eeldab ise korralikul tasemel sõiduoskusi. Kui siia lisada objektiive purustavad rulalauad või rattad, sõitmist ja filmimist kimbutavad korrakaitsjad ning muud faktorid, muutub taolise video ülesfilmimine juba ise parajaks ekstreemspordiks. Eripäraks ongi see, et kaamerasilm kipub kogu aeg kaasas olema ning videost on saanud see väljund, millega endale sel alal tihtipeale nime tehakse. Mis oleks festivalil näidatavate dokfilmide kolm märksõna? L.R.: Trekiratas, rula ja BMX, sekka distsipliinide segunemist ehk rulatajate rassimist maastikurataste seljas ning eepilist lumelaua action’it. Filmid on väga erinevad nii oma sisult kui fookuselt – on nii pilguheite ajalukku, portreesid kui reisilugusid. Programm on mitmekesine ning seekord on näitamisel päris mitmed filmid, mis peaksid olema põnevad ka neile, kes ise otseselt rula või ratta seljas veeremisega ei tegele. Uuri programmi lähemalt www.session. ee/2011/filmfestival.

Hõissa, talgud! Umbes aasta pärast peaks Eestis ilmavalgust nägema uus ja seninägematu ulmedokumentaalfilm. Selle eest hoolitsevad filmitalgud – mis need endast kujutavad? Vastab MIKK RAND, talgute peakorraldaja. Mis on filmitalgud kahe sõnaga? Kui seda on võimalik üldse kahe sõnaga seletada? Mikk Rand: Kõike on võimalik seletada, iseasi, kas sellest siis ka õigesti aru saadakse. Vastupidiselt „Teeme ära!“ talgutele ei ole filmitalgud mingi välkprojekt, vaid veidi keerulisem, nagu ka filmitegemine ise. See on terve 2011. aasta jooksul kestev protsess, mille käigus me tutvustame inimestele filmitegemist. Film on autoritaarne ja talgud demokraatlik vorm - nende ühendamine on ilmselt keeruline, kuid kaasaegse muutuva maailma ehk üks võimalikke trendinäitajaid ja ikkagi võimalik nähtus. Eesmärgiks on ka teha talgute korras „ulmedokumentaalfilm“. Milline etapp on käsil praegu? M.R.: Andsime huvilistele ette raamistiku, et inimesed saaksid aimu, milliseid ideid ja mõtteid me filmi tegemiseks ootame. Praegu saavad kõik meie foorumi kaudu

stsenaariumiks ideid anda, seejärel hakkavad toimuma koolitused ning siis hakkame tasapisi lugu kokku panema. Filmitegemise erinevaid etappe hakkame koordineerima maakondlike esindajate abiga. „Stsenaariumi“ etapp kestab aprillini, siis tuleb filmiproovide etapp ehk casting koostöös ETVga, et asi oleks ka praktilisema mõõduga. Mis puutub ulmesse, siis jah, kuna film peaks kajastama Eesti elu 2012. aastal, vaatab see tulevikku ja see ongi omamoodi ulme. Nii et põhimõte on ikkagi sisuliselt sama, mis kinobussi idee: tuua film inimesele lähemale? M.R.: Just, sest peaaegu kõik meist oskavad juba lasteaiast saati tantsida ja laulda, film on endiselt kõrge ja kauge. Tahame, et inimesed sellest ise osa saaksid ja näeksid, mida tähendab ise filmitegija olla. Rohkem infot talgude kohta saab www. filmitalgud.ee


2010. aastal toimus Tallinnas mitu tähelepanuväärset sündmust. Aprillis avati taas Tallinna vanim repertuaarikino Sõprus, ent samuti toimus Tallinnas Euroopa filmimaailma üks glamuursemaid üritusi – Euroopa Filmiauhindade auhinnatseremoonia. Meenutades enimauhinnatud filme, analüüsivad kirjandusteadlane Jaak Tomberg ja psühholoogiadoktor Tanel Mällo vastavalt žürii lemmikut, lausa mitmeid auhindu võitnud Roman Polanski thrillerit „Variautor“ („The Ghost Writer“) ja publiku lemmikut, Jaco Van Dormael’i fantaasiarikast draamat „mr Nobody“. Vaadates ainuüksi kahe filmi pealkirju, tundub, et Euroopas on teoksil midagi hämarat... või on see siiski kõik vaid juhus. Vaatame, mida toob 2011. aasta!

Suurem oma koostisosade summast

Roman Polanski „Variautor” („The Ghost Writer”) – Euroopa Filmiauhinnad 2010 laureaat Kuidas kunstiliselt näitlikustada moodsa sotsiaalmajandusliku kliima väljakutset „subjektile” või nüüdisaegse populistlik-bürokraatliku maailmakorra tõelist haaramatust selles (otsekui paratamatult) osalevale üksikisikule? Kuidas tulla toime õõnestamise ja põlistamise vahelise otsustamatusega, mis saadab tontliku varjuna selles „globaliseerunud” maailmakorras osaleja peaaegu iga näiliselt olulist kriitilist ettevõtmist? Võib-olla oleme me enese teadmata kõik ühel või teisel moel iselaadsed toimekad „variautorid”, kes annavad oma anonüümse panuse korporatiivse hiliskapitalistliku maailmasüsteemi eduloo pealtnäha kadestamisväärsesse, kuid tegelikult ilmselt võrdlemisi võikasse isetoimivusse, millest üksikindiviid – too alaliselt varju jääv panustaja – paistab oma subjektiivse psüühika ja lähiruumiga nüüdseks olevat otsekui suurima võimaliku määrani võõrandatud ja eemaldatud? Vahest umbes niisuguste küsimuste taustal võiks möödunud aasta detsembris Tallinnas hulga peamisi Euroopa filmiauhindu võitnud Roman Polanski viimane thriller „Variautor” muutuda mõningate laiemate kultuuritunnetuslike allhoovuste ning neist lähtuvate võimalike paranoiliste tundmuste võrdkujuks. Lugu räägib edukast briti kirjutajast, kes palgatakse pärast eelmise variautori surma ühe endise briti peaministri peaaegu lõpetatud („võrdlemisi kesiselt kirjutatud”) autobiograafiat viimistlema. Töö teostamise ajal süüdistab meedia aga poliitikut inimsusevastastes kuritegudes – loas lasta CIA-l terrorismis kahtlustatavaid briti kodanikke piinata – ja pärast mõningast uurimist on üksnes „kosmeetiliste kohenduste tegemiseks” palgatud variautoril alust kahtlustada, et nendel süüdistustel võib tõepõhi all olla ning et tema eelkäija hukkumise tegelikuks ajendiks võis olla endise peaministri ja CIA vaheliste sidemete fakti-

line tõestamine. Siit edasi hakkavad järk-järgult kasvama nii peategelase paranoia (tema enese isikliku kaheldava turvalisuse ümber) kui ka otsustamatus (süüdistuste fabritseerituse ja kuritegude faktilise asetleiduvuse vahel), kuniks... Ehkki „Variautorit” on mitmel pool tõlgendatud kui kriitilist kommentaari nii mõnegi viimasel aastakümnel rahvusvahelist poliitilist areeni kujundanud sündmuse või otsuse suhtes (ja tõsi, näiteks analoogia Tony Blairi ja tema „Ühendriikide-sõbralikkusega” on siit selgesti tuvastatav), ei mängi need „välise reaalsusega” tõmmatud vahetud sisulised paralleelid minu arvates filmi üle hinnangu langetamisel peaaegu mingisugust rolli. Sest Polanski filmi juures jääb kaugelt kõige rohkem, otsekui rahutu unenäo või viirastusliku painena, meelde külm, võõritav ja äärmuseni distantseeriv miljöö, mis vaatajat igal hetkel lakkamatult saadab. See end järjekindlalt kehtestav sidus lainepikkus või „tuju” avaldub peaaegu kõikjal: kasvavat abitust sisendavas hitchcockilikus sündmustearenduses; äärmuslikku isolatsiooni või, vastupidi, lenduvat kohtadevahelist ruumi rõhutavates sündmuspaikades; kõledas ja peaaegu kubricklikult läbitöötatud valgustneelavas visuaalses tekstuuris; filmi aeglast tempot toitvas sisemises psüühilises intensiivsuses; peategelase meeleheitlikele kõhklustele ja otsingutele vastanduvas kõrvaltegelaste automatistlikus ja enesekindlas isetoimivuses jne. Asi pole niisiis mitte nii väga selles, „mis juhtub” või mida „filmis tehakse”, vaid selles, kuidas see kõik üldmuljena „tundub” või „paistab”. Ilmselt ei kaota „Variautor” oma kunstilises väärtuses midagi olulist pärast seda, kui tema sisulis-temaatiline best before on möödunud, ning see asetab ta ühte ritta näiteks niisuguste (mõneski osas võrdlemisi samalaadsete)

haruldustega nagu Coppola „A Conversation”, Frankenheimeri „Ronin” või Polanski enese „Chinatown”. Ka küsimused, mida siinse teksti algul hüpoteetiliselt visandasin, polnud mõeldud mitte niivõrd selleks, et filmi kultuurilist ja poliitilist „aktuaalsust” kuidagi rõhutada või linateost sisulis-temaatiliselt tähendustega üle laadida, vaid pigem selleks, et anda tunnetuslikult edasi toda jäise kaugendatuse ja abitu ärevuse rõhuvust, mida kiirgab teose vormilise tekstuuri ühtsusest, ja iseäranis just sealt. Sest „Variautor” ei paku kirjeldatud empiirilise olukorra – näiteks üksikindiviidi siseilma hapravõitu tegelikkuse ja kommunikatsioonivõrgustikest läbistatud populistlik-bürokraatliku välisilma haaramatuse vahelise äärmusliku kontrasti – leevendamiseks ühtegi sisulist vastumürki. Ennemini võimaldab film oma atmosfääri kaudu sellele kontrastile üksnes tunnetuslikku ligipääsu, andes kunstilisel tasandil niimoodi võib-olla mõista, et nüüdisaegses kultuurikeskkonnas on ligipääs ise antidoodile lähim võimalik asi. Ent samasuunaline atmosfääriloome ja sellega kaasnevad empiirilised küsimused on oma erinevates teisendustes olnud Polanski forté tegelikult juba aastakümneid – mõelgem näiliselt sujuva sotsiaalse pealispinna alt paljastuvatele ängistavatele psüühilistele sisevõitlustele („Repulsion”, „Rosemary’s Baby”) ning paranoilisse vandenõulisusesse („Chinatown”) või satanistlikku müstitsismi („The Ninth Gate”) kalduvatele neo-noir linnaseiklustele. Niisugusest vaatenurgast ei tähista „Variautor” režissööri enese kunstilises repertuaaris mitte midagi uut või pöördelist, pigem on ainus toimunud nihe vaataja enese tõlgenduslik perspektiivinihe: kui varem, näiteks seitsmekümnendatel, võis neist filmidest jääda mulje kui äärmusliku situatsiooni radikaalsest võimendusest, siis nüüd võib samalaadne atmosfäär, miljöö või „tuju” mõjuda

juba võrdlemisi realistlikult. Tegu on niisiis kätteõpitud oskuste vilunud rakendamisega (ja selles mõttes on varasemad temalaadsed oma auhinnad või tunnustuse juba ka tema eest ette kätte saanud). Ent žanris, kus on lavastamisel kerge takti- või mõõdutunde vastu eksida ning kus on „loomulikku pinget” harilikust keerulisem üleval hoida, mõjub Polanski film iseäranis enesekindlalt. Lavastus oleks omaenese psühholoogilises veenvuses, lõpptulemuse stilistilises mõjuvuses otsekui ette veendunud. Pikkadest action-stseenidest või hollywoodilikest eriefektidest on siin külma rahuga loobutud tasase ja staatilise, kuid oma aegluses sellevõrra intensiivsema pingekruvimise kasuks, mis on paeluv kuni määrani, mil vaataja on vastuväiteta nõus käsikirja mõningatest „loogilistest ebaühtlustest” mööda vaatama (umbes nagu loo puhul, mis ei pruugigi „vastata tõele”, kuid on loona nii hea, et ei peagi vastama...). Ja kui, siis just selles võtmes, ning mitte näiteks režissööri hiljutise vangistuse poliitilis-institutsionaalses võtmes, võiks tõlgendada Polanski enese sõnu, kui ta ühes tänukõnes ütles, et auhindu pälvis üks tõeliselt euroopalik film. Just atmosfäär või tuju, ja mitte kriitiline sõnum või poliitiline „aktuaalsus”, on „Variautori” tõeline tugev külg. See miljöö avaldub nii jõuliselt ja kõikjale ulatuvalt, et ei paista lõpuks olevat üheselt taandatav ühelegi konkreetsele kunstilisele kategooriale, mille eest film oma mitmed auhinnad pälvis. Äkki võiks just millekski niisuguseks olla mõeldud parima filmi auhind – puhkudeks, mil kunstiline üldtervik tundub sedavõrd sidus ja homogeenne, ja just sel piisaval määral suurem oma koostisosade summast, et ei vaja enam iseenese tinglikku tükeldamist ega üksikute atribuutide täiendavat pärgamist?

Jaak Tomberg

Kirjandusteadlane

What have I done to deserve this? Jaco Van Dormael’i „Mr Nobody“ – Euroopa Publikulemmik 2010 Soovimata asju keeruliseks ajada pean tunnistama, et Jaco Van Dormaeli fantastiline linateos nimega „Mr. Nobody” on üsna keeruline film. See võib teid segadusse ajada viisil, millist te poleks varem ette suutnud kujutadagi. Seda enam on huvitav, et film osutus eurooplaste 2010. aasta lemmikuks, vähemalt selgus nõnda Euroopa Filmiauhindade galal. On selles süüdi padueurooplase vaim, kellele võib-olla meeldibki asju keeruliseks ajada? Kas „Mr. Nobody” paralleelsete alternatiivväljavaadete ahistavas ohtruses peegeldub mingis mõttes satiiriline pilguheit multikultuurse Euroopa ideaalse kokkusobivuse tehnilisele mittevõimalikkusele? Või ongi elu lihtsalt nii keeruline nagu seda saab olla belgia režissööri ning prantsuse produtsendi ingliskeelne, osaliselt Saksamaal filmitud linateos Kanadas elavast briti poisist, keda mängib hispaania päritolu ameerika näitleja? Ometi algab kõik lihtsalt. Sündimata lapsed teavad kõike ette. Valikute lambikese valgusvihk, millega nad peale unustuse inglite vaikimispitseri vajutust suhtelises teadmatuses oma rada valgustama hakkavad, jätab nad teadmatusse teistest lõpmatult paljudest võrdselt tõenäolistest radadest, mis jäävad sinnasamma kõrvale, hämarusse ning veidi kaugemale, pimedusse. Kes poleks kas või korra elus mänginud mõttega, mida tähendanuks variandi B valimine variandi A asemel? Tagantjärele tundub, et variante oli palju, ent kahte erinevatest valikutest tulenevat elu hiljem enam üheks kokku panna ei saa. Või saab? Vähemalt ei saa sellisele lõplikule alternatiivide paljususest tingitud alternatiivsete perspektiivide ahenemise võimalusele vastu vaielda Van Dormaeli filmi peategelane, 117aastasena (juba kes teab kui ammu) psühhiaatri uurimisobjektiks sattunud „viimseks surelikuks” tituleeritud Nemo Nobody (Jared Leto). Tema

seljataha on jäänud pikk elu paljude valikutega, millest meenuvad fragmendid justnagu peaksid kokku andma ainult ühe piltmõistatuse, ehkki pärinevad peale vaadates täiesti erinevatest komplektidest. Milliseid valikuid ta tegi? Kas üldse tegi? Nemo Nobody meenutustest näeb vaataja, kuidas elu ei koosne ainult valikutest, mida inimene iseseisvalt ning sõltumatult teha saab. Nendega käivad alati kaasas paratamatud tagajärjed, mille osas valiku tegemise võimalus puudub. Lõksu ei eksisteeri enne, kui keegi sinna sisse langeb. Suvalistest sündmustest saab millegi põhjus alles pärast põhjuse defineerivaks omaduseks oleva tagajärje asetleidmist. Filmi alguskaadrites figureeriv tuvi edastab vaatajale ühe põhiküsimuse, püüdes pärast toidupala kättesaamist otsustada, milline tema käitumine sellise kauni sündmuse põhjustas. „What have I done to deserve this,” edastab tuvi oma käitumise kaudu meeleheitliku küsimuse, soovides oma saavutuse kordamist. Igaüks teab, et see küsimus ei ole omane vaid käitumiskatsetes osalevatele tuvidele. Me küsime seda enesestmõistetava õigusega, enesele aru andmata. Ent samamoodi nagu sel küsimusel puudub adressaat, võib sellel puududa ka vastus. „Põhjuseid” valides valitakse ka nende elu lõpuni kestvad vääramatud tagajärjed, mis ei kao sellest hoolimata, et nende ees hiljem silmi kõvasti kinni pigistatakse, hõõrutakse ning uues lootuses avatakse. Ehkki 9-aastasel Nemo Nobodyl ei ole intellektuaalselt mingit võimalust lahkumineva ema ja isa vahel endale raudteejaamas „õiget” vanemat valida, kujutab füüsilises maailmas ka valik mitte valida enesest reaalset alternatiivi, millel on reaalsed tagajärjed, mille tingivad elu, purunev saapapael või isa hõikav hääl.

Ning nendest sünnivad valiku (mitte)tegija kogu olemust ümber defineerivad ning (eba)sobiliku keskkonnamuutusega kohandavad mõtte- ja käitumismustrid. Mida meelevaldsem ning südame häälele vasturääkivam on tehtud valik, seda elukaugemad on elud, kuhu niisuguste valikute põhjustatud veidraid valusid aastakümneid integreeritud on. Tehtud viga kasvab lumepallina, pannes kahtluse alla kogu reaalsuse tegelikkuse. Kui täiskasvanud Nemo on abiellunud vale naisega või kahe vale naisega – või õige naisega, aga vales elus – ei saa ta ühel hetkel enam aru, kas on „päriselt” „elus“ või ei. Tekib veider kahe otsaga, ent sellegipoolest surnud ring: olles ennast ka iseenda jaoks identifitseerinud mastaapse reaalsustaju moonutamise kaudu, ei ole tal selle vale suurust enam võimalik iseendalegi tunnistada – sama suur nagu on vale, on ka sellega kaasas käiv valu. Identiteet on alati konstrueeritud, ent tõelisele reaalsusele saab see vastata kas adekvaatsemalt või vähem adekvaatsemalt. Mida rohkem jutumärke panna lausesse „„ta” ei mõista, missugust „elu” ta „päriselt”„elanud” on”, seda kahtlasemaks selle otsene tähendus ning üleüldine millelegi reaalsele vastavus muutub. 117-aastasena ennast live teleseriaalist vaatav Nemo nopib välisel survel oma minevikest aina uusi killukesi, üritades oma identiteeti rekonstrueerida. Meenutamine seisneb möödunud hetke maailma taaskonstrueerimises meie peas ning võimalik, et täiskasvanud inimese mõistete süsteem oma abitus keerukuses ei võimaldagi enam nõnda lihtsat maailma taasluua, kus ema on lihtsalt ema, isa on lihtsalt isa ning kõik, mida te näete majas number seitse, eksisteerib erakordselt reaalselt. Küll aga suudab täiskasvanute mõistete süsteem taas ja taas luua ning vähima-

gi näilise jõupingutuseta aastaid käimas hoida illusiooni tervest maailmast, mis eksisteerib ainult sellesama ühe inimese peas. Isegi kui kogu tajutud reaalsus on vaid suur vale, usume me seda, mida näeme ja näeme seda, mida soovime uskuda. Iroonia peitub selles, et iseenda reality show ekraanilt jälgimine võibki kokkuvõttes olla raugastunud Nemo ainuke kontakt iseendaga. See on ainuke reaalsus, mida ta ise oma peas ei konstrueeri. Päästev koolikell tuleb ootamatust kohast, ehkki sellesuunalisi vihjeid tehakse filmi käigus korduvalt. Kujutlegem hetkeks teadlast, kes on ennastunustavalt kogu elu lihvinud teooriat, kuidas universumi igavese laienemise, Suure Paugu tänase päevani kestva järellainetuse vaibudes käivitub selle vastupidine protsess Suur Kokkutõmbumine, mis ühe oma kaasnähuna keerab vastupidiseks aja seni vääramatuna tundunud ühtpidise kulu. Iroonilises universumis oleks väga tõenäoline, et viimane kild, mis teooria täielikuks teeb, lisandub just viimasel hetkel enne toda suurt pöördumist. Ent just see päästab ühe 117-aastase mehe oma minevikuga mitte silmitsi seismise kohutavast väljavaatest. Ning ta ei pea enam lõputult küsima, nagu seda enne teda on teinud nii tuvi kui ka paljud teised: what have I done to deserve this? Lõppsõnana soovin märkida, et aju tunneb, et kontseptuaalselt ning ka tehniliselt oleks korrektne, kui Van Dormaeli film peale lõpuni vaatamist ka ise vaikselt kaoks – tagasi tulevikku, kust harjumuspärase tempoga, kuid diametraalse suunamuutuse teinud aeg meid rahulikult edasi, kaugustes terendava mineviku suunas kannab.

Tanel Mällo

Psühholoogiadoktor


SÕPRUS ÄRATAB!

Ärkamised ja karjed Kino Sõpruse ajaloos Seekordne äratus- ehk ajaloorubriik ei pöördugi tagasi kaugesse minevikku, vaid piirdub lähiajalooga. Nimelt uurime, kuidas on möödunud 2010. aasta - teatavasti kino Sõpruse taasavamise aasta - ühe tubli ja targa kinoperenaise jaoks. Siin ta on, Tiina Savi, kino Sõpruse sarmikas ja särasilmne hing. Esitasime talle 10 küsimust.

10 kiiret küsimust kinopidajale: lühiintervjuu Tiina Saviga 1. Tiina, Sinust sai eelmisel aastal auväärse, taasavatud kino Sõpruse perenaine. Kuidas Sa ennast uue aasta hakul tunned? Pea ei valuta, käed ei värise, pilk on selge – tähendab, pohmelli ega eufooriat ei ole. Sõbrad ja perekond on alles – tähendab, väga hea. Rahvas käib kinos aga võiks rohkem käia – tähendab, tööd peab tegema. Mõnus! 2. Milline näeb välja tavaline hommik kinos Sõprus? See on võrreldav turbulentse voolamisega. See on selline tööprotsess, kus kõik töötajad tegutsevad korrapäratult, aeg-ajalt põrkudes, ristudes, kukkudes, kõikudes, hõõrdudes, tekitades sageli keeriseid, pööriseid, purskeid, värinaid, laineid, rõhumuutusi

ning võnkeid. Samal ajal liigub kogu tehtava töö mass loomulikku kangekaelsust üles näidates järjekindlalt uue filmi linastamise suunas. Selline protsess tekib, kuna asjaosalistel on lisaks voolusuunalisele kiirusele veel voolusuunaga ristisuunaline kiirus, mida osaliselt võimendab inimloomuse vastuoluline olemus ja täielikult toetab liblikaefekt ehk välissüsteemide etteprognoosimatu käitumine (nt liblika tiivalöögist tekkivad õhukeerised jmt). 3. ...ja ebatavaline hommik? Istume kolleegidega rahulikult kohvi rüübates arvutite taga. Kostab klahvide klõbin ja rahulik nohin. Midagi on justkui valesti... 4. Mis või kes on kinopidamise juures kõige tähtsam element? Filmid, kolleegid, sõbrad, vein, Kasela, kiluvõileivad à la Sirje, huumorimeel (järjekord pole oluline).

5. Milline on see film, mille pärast oleksid nõus terve öö piletijärjekorras seisma?

8. Mis on esimene asi, mida tahaksid öelda noorele kinokülastajale?

Ükskõik millise Tarkovski või Béla Tarri filmi 35 mm filmilindilt nägemiseks, aga noh... õnneks on mul kino tagaukse võti.

Tere.

6. Milline on see filmirežissöör, kellega kohtuma jookseksid kas või, kontsad jalas, üle lume? Vincent Gallo. Ja mitte ainult filmide pärast :). Aga täpsuse huvides – viimati sai kontsakingakestega üle lume režissööride eest pigem ära joostud ehk EFA galalt läbi lumetormi koju teed murtud – silmis, suus ja kõrvus valge märg ollus. (Miks ei taha taksofirmad rattal rikkaks saada?) 7. Mitu liitrit kohvi kino Sõprus kinokülastajad päevas ära joovad? 62 tassi ehk peaaegu sama palju kui Sõpruse töötajad.

9. Mis oli Sinu 2010. aasta kõige suurem elamus kinos Sõprus? Magus erutus rahvast täis saalis, kui tuled on kustumas ja projektor juba suriseb. Kohe algab film. 10. Millele mõtled kinost koju minnes? Põhiliselt kahele asjale: kas keegi on koju punast veini toonud ja mis filmi ma koju jõudes vaatama hakkan. Tiina Saviga vestles Laura Talvet


N 27. jaanuar Kino Sõprus 19:00 CUBATON 90’ (R: Daniel Fridell | Kuuba, Rootsi, Eesti, Soome | 2011)

R 28. jaanuar Kino Sõprus 18:00 MEHED KES UJUVAD 70’ (R: Dylan Williams | UK, Rootsi | 2010) 20:00 LAHING BARKINGI PÄRAST 86’ (R: Laura Fairrie | UK | 2010) 22:00 JOSE GONZALESE TAVALINE EBATAVALINE ELU 74’ (R: Mikel Cee Karlsson, Fredrik Egerstrand | Rootsi | 2010) KUMU auditoorium 18:00 HUNDI KURK 76’ (R: Pietro Marcello | Itaalia | 2009) 20:00 12TH& DELAWARE 87’ (R: Heidi Ewing, Rachel Grady, | USA| 2010)

L 29. jaanuar Kino Sõprus 14:00 Soome lühidokid: KUIDAS MARJU KORJATA 19’ (R: Elina Talvensaari) PLAY GOD 39’ (R: Teemu Nikki) KINBAKU-HINGE SÕLMED 29’ (R: Jouni Hokkanen) KAS SA ARMASTAKSID? 15’ (R: Johanna Vanhala) 16:00 PEREKONNAINSTINKT 58’ (R: Andris Gauja | Läti | 2010) 18:00 BOHEEMI SILMAD 75’ (R: Janne Kuusi | Soome| 2010) 20:00 ROOSAD SARID 96’(R: Kim Longinotto | India, UK | 2010) 22:00 LEMMY 117’(R: Greg Olliver, Wes Orshoski | USA | 2010) KUMU auditoorium 14:00 MARCELA 80’ (R: Helena Třeštíková | Tšehhi | 2007) 16:00 TANTSUD LINNUTEELE 60’ (R: Jaak Lõhmus | Eesti | 2010) 18:00 VIINAVABRIK 90’ (R: Jerzy Sladkowski | Rootsi | 2010) 20:00 ROHELINE LAINE 80’ (R: Ali Samadi Ahadi | Iraak, Saksamaa | 2010)

P 30. jaanuar Kino Sõprus 14:00 HELID PÄIKESE ALL 62’ (R: Gints Grube, Davis Simanis | Läti | 2010) 16:00 Poola lühidokid: KILLUKE SUVE 24’ (R: Marta Minorowicz) SUREMATUSE DEKLARATSIOON 31’ (R: Marcin Koszalka) INVENTUUR 9’ (R: Paweł Łoziński) 18:00 HINGEDE PÄÄSTJAD 78’ (R: Saku Pollari | Soome | 2010 ) 20:00 INSIDE JOB 108’ (R: Charles Ferguson | USA | 2009) 22:00 CUBATON 90’ (R: Daniel Fridell | Kuuba, Rootsi, Eesti, Soome | 2011) KUMU auditoorium 14:00 RENE 83’ (R: Helena Třeštíková | Tšehhi | 2008) 16:00 KATKA 90’ (R: Helena Třeštíková | Tšehhi | 2010) 18:00 SALLA: VAIKUS MÜÜGIKS 70’ (R: Markku Tuurna | Soome | 2010) 20:00 KINSHASA SÜMFOONIA 95’ (R: Martin Baer, Claus Wischmann | Saksamaa | 2010) Lisainfot vt www.docpoint.ee ja www.docpoint.info

KINO SÕPRUS Vana-Posti 8; 10146 Tallinn Pileteid saab osta: Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. Pilet seansile maksab 4.15 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.20 €. Rohkem infot: www.kinosoprus.ee Kinoleht-La Strada Peatoimetaja: Laura Talvet Kaastegevad autorid: Tristan Priimägi, Martin Saar, Jaak Tomberg, Tanel Mällo. Panustavad nokitsejad: Tiina Savi, Indrek Kasela, Andri Allas, Katrin Jakobson Kujundus: Madis Kivi Kontakt: kinoleht@kinosoprus.ee Vasatutav väljaandja: MTÜ Must Käsi

EELINFO

KAVA


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.