№ 3 / 2012 (19)
STANLEY KUBRICK
Eesti filmi arengukava • Karlo Funk, Sten Saluveer ja Greta Varts Cannes'ist: Michael Haneke, Thomas Vinterbergi, Alain Resnais', Takashi Miike uued filmid • Andrei Zvjagintsevi "Jelena" • "Vahva sõdur Švejk" • BFM: "Alguses oli sõna"
ARENGURUUMIST A renguka v a d el on meie riigivalitsemissüsteemis oluline koht. Omad arengukavad on kõikvõimalikel asutustel ministeeriumitest lasteaedadeni. Mis on arengukava? Kui uskuda vikipeediat, siis on see eesmärkide saavutamist kavandav dokument, midagi tegevusplaani laadis. Arengukava mahtu pole sätestatud, kuid see peab olema võimalikult konkreetne, lakooniline ning lihtsasti mõistetav, lisab vikipeedia. Tänavu aprillis jõudis pealkirja all "Eesti filmi arengusuunad 2012–2020" avalikkuse ette kauaoodatud eesti filmi arengukava. Kui kaunike see kauatehtu sai, vaatlevad siinsamas kõrval kaks filmitegijat ja üks filmiametnik. Järgnevalt lisan oma vaatenurga kinohuvilisena, keda eesti film ükskõikseks ei jäta ning kes on jälginud kogu kava loomise käiku. Juttu tuleb kolmest aspektist: kava sünnist, vormist ja sisust. K a v a l o o mine käis üle kivide ja kändude. Kasutades praeguse kultuuriministri kunagist lemmikväljendit: äärmiselt keskpärane lugu. Igal sammul ilmnesid hädad, millega oleme riigivalitsemises nii reformipartei kui mõnegi teise puhul pikalt harjunud: läbimõtlematus käsikäes iseenese ilmeksimatuks pidamise ja kõrvalt tulevate ideede tõrjumisega, arrogants, dialoogivõimetus, jokkdemagoogia, bürokraatlik hämamine.
d i x i
Kava koostamise plaani hõikas välja Kultuuriministeerium. Kui töö lahti läks, teatati, et koostajaiks on Eesti Filmi Sihtasutus (EFSA) ja konsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers (PwC). Avalikus arutelus võtsid mingilgi määral sõna vaid EFSA esindajad, ülejäänud kaks jäid valdavalt vaikivaiks osapoolteks, kuid tulemusi vaadates paistab, et just ministeeriumi hääl oli otsustav. Algselt fanfaaride saatel avalikuna välja kuulutatud arutelu kadus poole pealt tasakesi kalevi alla, kui korraldajaile justkui üllatuslikult ilmnes, et selle käigus võib muuhulgas kõlada visandlike ja vigadest kubisevate mustandite suhtes kriitilisi sõnavõtte. Diskussioon sotsiaalvõrgustikes jooksis valdavalt liiva, kuna kava koostamise peamiste eestvedajate puuduv oskus nende võrgustike kasutamiseks ja võrdväärses vestluses osalemiseks tõi kiirelt kaasa nendepoolse pettumuse ja kogu arutelu alavääristamise. Kaasamine pole muud kui õigus olla ära kuulatud, nagu ütleb Jürgen Ligi. Tagatipuks ei suudetud kava välja lubatud tähtajaks oktoobris valmis saada. Eks tegijail juhtub mõndagi, aga riigiasutustes ei tohiks seejuures siiski ette tulla lapselikku püüdu oma äpardusi maha vaikida. Antud juhul möödus tähtaeg täielikus vaikuses, mis kestis kava avalikustamiseni aprillis (pool aastat lubatust hiljem). Kogu selle aja jooksul ei vaevunud keegi avalikult vabandama ega põhjendama, miks tähtajast kinni ei peetud. Ei pakutud välja ka uut tähtaega. Päris piinlik. Ühesõnaga, kogu protsess planeerimisest suhtluseni lonkas hoolimata kommunikatsioonifirma osalusest kõiki jalgu. Milline dokument siis selle käigus valmis sai? K a v a v o rm on lõppvariandis võrreldes abitute tööversioonidega tublisti paranenud, otseseid vigu on vähemaks jäänud. Siiski paistab tekst olevat pikast laagerdumisperioodist hoolimata üsna hooletult läbi töötatud ja toimetatud. Konkreetsusest, lakoonilisusest ning lihtsastimõistetavusest on see kaugemal kui eesti film Kuldsest Palmioksast. Kantseliit, tühisõnalisus ning lahti seletamata segased märksõnad vohavad, mõttekadki ideed on tihti esitatud nii ähmaselt ja ümber nurga, et vajaksid eraldi tõlget inimkeelde. End sellest bürokraatlike mantrate padrikust läbi närida on lausa füüsiline pingutus. Selle kännu taha võib takerduda ka kavas väljendatud lootus saada esitatud ettepanekutele avalikkuse positiivset hinnangut. Tõik, et kava valmimisele pole järgnenud mingit avalikku vastukaja, paistab viitavat just sellele, et isegi asjast huvitatud ja filmiteadlikuma auditooriumi hulgas ei
leidu õieti kedagi, kes maldaks tollesse krüpto barokki süveneda ja sellest midagi arvata. Kohati tundub, et kava pole ka kirjapaneku käigus kuigi põhjalikult loetud. Ainult üks näide: esilinastunud eesti filmide tabelis on veerud valesti kokku liidetud ja selle põhjal väidetud, et filmide koguarv on juba kümme aastat "langustrendis", kuigi korrektseid summasid võrreldes võib näha, et tegelikult on viimasel kümnendil tehtud küllalt stabiilselt viiekümne filmi ringis aastas. K a v a sisu peegeldab suuresti selle loomise ja vormi segadust. Kava esimeseks strateegiliseks eesmärgiks on "defineerida filmivaldkond selle terviklikkuses". See eesmärk jääb täitmata. Kava ei defineeri ei seda, mis on filmivaldkond, ega ka seda, mida peaks tähendama selle terviklikkus – mis valdkonda kuulub ja mis mitte. Teine strateegiline eesmärk on "välja pakkuda loogikad, mille alusel hakatakse vastu võtma otsuseid". Ses osas pakutaksegi üht koma teist, aga silmapaistvalt ebamäärasel kujul. Kava, mis kujutab endast "ettepanekut riigile poliitiliste otsuste tegemiseks", hoidub konkreetseid ettepanekuid tegemast. Ja seda mitte ainult ametis oleva valitsuse pimepunkti, maksusoodustuste teemal. Kava ei taha üldse eriti rahast rääkida, jättes mulje, justkui oleks rahamure eesti filmi puhul teisejärguline. Summasid ei mainita, sest see polevat praeguses majanduslikus olukorras mõistlik. Kujutan ette, milline kergendus ja rõõm on säästupoliitikuist ministreil teada saada, et leidub üks selline mõistlik valdkond, kes selgesõnalise rahaküsimise asemel ainult ääri-veeri nuriseb, et teater saab rohkem ja et "arendustegevuseks pole ressurssi". Ah arvate, et oleks ikka vaja finantseerimist suurendada? Nojah, saame aru, aga saage meist ka aru. Rasked ajad, kõik peavad piskuga läbi ajama. Ja jooksvad kulud on teil ju kaetud, nagu te kinnitate? Väga hea, kohtume kümne aasta pärast uuesti. Kasutage seni oma kavas käsitletud võimalusi oma prioriteete täpsustada ja ümber organiseerida ja omavahel koostööd teha. Aitäh ja nägemist. Kava koostamise käigus ilmnenud avalikkuse tõrjumise kõrval torkab silma avaliku huvi ja hüve rõhutamine kava tekstis, eelkõige seoses vaataja ootuste teadvustamise ja analüüsimisega. Kui see avalikkuse sissetoomine pole taas kord pelgalt retooriline võte, siis tasuks edaspidi püüda avalikkust senisest rohkem kaasata ja kuulda võtta. Mis puutub aga analüüsimisse ja kommunikeerimisse üldse, siis need domineerivad kogu kavas kõige kesksemate ja olulisemate tegevustena, märksa olulisematena kui näiteks filmitegemine. Praeguse kava kokkukirjutajate jaoks võivad need tõepoolest olla kohad, kust king kõige rohkem pigistab, kuid mida arvavad sellest filmitegijad või avalikkus? Või sellest, et üks väheseid kavast selgelt välja loetavaid tegevusplaane on EFSA asemele kogu valdkonda koordineeriva Eesti Filmi Instituudi loomine? Maakeeli öeldes: rohkem tsentraliseeritust ja administreerivaid ametnikke. Kui see plaan teostub, ilma et valdkonda raha juurde taotletaks, siis saab see sündida ainult filmiraha arvelt nagu kava isegi. Must stsenaarium ei pea muidugi käiku minema. Esimene pääsuke lendab ikka aia taha, järgmistega võib paremini minna. Tulemata need ei jää – käesolev kava nimetab end strateegiliseks dokumendiks, millele peavad järgnema iga-aastased konkreetsed tegevuskavad. Ehk läheb nende koostamine juba ladusamalt ja tulemusrikkamalt. Lootust annab see, et kava loomine on andnud filmitegijaile tõuke omavahel rohkem läbi rääkida ning järjest uusi erialaliite luua – dokumentalistidest režissööride ja stsenaristideni. Vast suudavad need üheskoos oma huve paremini esindada ja esitada tulevikus omalt poolt riigile konkreetsemaid, vähem ametnikukeskseid ettepanekuid, mis aitaksid kaasa filmikunsti kui eesti kultuuri osa säilimisele läbi aegade. Areneme edasi. Ruumi on. Joonas von Niinive
K in o le h t L a S tra d a Toimetaja: Joonas von Niinive. Keel: Pille Sepp. Suur tänu: Indrek Kasela, Eda Koppel, Aivar Laan, Katrin Maimik, Kristina Märtin, Märt Potter, Laura
Talvet, Moonika Siimets, Aigi Vahing. Kujundus: R&R. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi.
Vajalik dokument omade puudustega Mul on hea meel, et arengukava tehti. Punkt.
N
üüd aga võib juba näha ka mõningaid piiranguid ja teha järeldusi õpitust. Alustame miinuspoolelt.
Paljusõnaline demokraatia Dokumendi koostamise raames koguti arvamusi väga paljudelt filmiprofessionaalidelt, kel kõigil oli midagi öelda. Paraku olid need arvamused vahel ka üksteisele vastanduvad ja nii kannab kogu dokument endas kompromisside märki, mis kohati tasalülitab konkreetsema ja selgema plaani. Siin on küll olemas demokraatlik arvamuste paljusus ja paljusõnalisus, aga puudub kindlasuunaline visioon, sest viimane oleks eeldanud üksiku visionääri domineerimist. See võib olla paradoks. Fookuse ähmasus Aruteludes osaledes mõistsin, et filmitegijaid kummitas segadus dokumendi staatuse osas. Osadele neist näis, et nad osalevad seaduse kirjutamises ja hiljem lähebki nii nagu nad ette kujutavad. Tegelikkuses oli see aga vormilises mõttes filmitegijate ettepanek riigile edasise poliitika kujundamiseks, mis sisaldas veidi ka omavahelise kokkuleppe sugemeid. Probleem on selles, et ühe poliitilise ettepaneku jaoks arvestas dokumendi retoorika liiga vähe adressaadi huvidega. Läbirääkimiste kuldreegliks on ju arusaamine, et eduks on vajalik teise poole taotluste mõistmine ja seejärel vastastiku kasuliku lahenduse leidmine. Antud juhul oli kuulda, et istuv minister väldib selle dokumendiga kokkupuutumist, sest ta ei usalda inimesi, kes olid riigi poolt selle kirjutamisse kaasatud. Kui see on nii, siis jääb filmitsunftile võimalus pöörduda avalikkuse poole, sest võim on ju lõpuks ikkagi rahva käes. Kuid vestluseks avalikkusega jääb selles dokumendis veidi vajaka avalikkuse huvide käsitlemisest, vähemalt retoorikas. Põhjus on selles, et filmimeeste tsunftil tegelikult pole süstemaatilist ja representatiivset teadmist avalikkuse ootustest. (Seda möönab ka arengukava ise.) Klassikaline avaliku poliitika dokument eeldab, et seda koostavad võrdsetel alustel nii raha kasutajad (antud juhul filmiprofessionaalid), doonorid (riik ja muud rahastajad) ning lõpuks ka need, kellele avalikku hüve pakutakse (vaatajate esindajad, kes ei ole alati võrdsustatavad kriitikutega, sest viimased moodustavad omaette tsunfti). Julgen arvata, et nende miinuste tulemusena jääb arengukava poliitikat mõjutava dokumendina marginaalseks. Kuid kaval on ka positiivseid aspekte. OmavaheliNe nägemuste selgitamine Esimest korda viimase kahekümne aasta jooksul on nii laialdaselt kooskõlastatud nägemusi tuleviku kohta. See on igal juhul koostööpõhise arengu eeltingimuseks. Räägi inimesega, see aitab alati. Sellest tulenevalt on ka arengukavas näha tegevusi, mida tsunft võib olemasolevate ressursside raames iseseisvalt teostada. Lõppude lõpuks ei ole mingit reeglit, et rahvuslik filmivaldkond peab olema riigi ripats. Demokraatia kool Pluss on seegi, et oleme veidi õppinud reaalset demokraatiat. See, mis toimus, on poliitikategemises tuntud kui ärakuulamine (hearing). Ehkki demokraatia otsused on väga aeglased, ei ole häid otsuseid võimalik teha ilma asjassepuutuvaid kodanikke ära kuulamata. Igal juhul saavad kõik tuleviku arengud toetuma praegu tehtud tööle. Ilmar Raag režissöör
Selja sirgu löömise kava
"Vasaku jala reede".
A
rengukava eesmärk oleks justkui olemasolevat süsteemi kinnistada. Olukord, kus ülaltpoolt muudkui öeldakse, suunatakse ja võimaldatakse, algas tõenäoliselt õige pea pärast Johannes Pääsukest ja murenes hetkeks üheksakümnendate üldise kaose aastail. Muul ajal on filmitud ikka seda, mida lubatakse ja kui palju lubatakse.
E
neseteadvuse kasv eeldab ka enese piiritlemist. Kust õieti läheb filmivaldkonna piir suure audiovisuaalvaldkonna sees, ei tea praegu keegi. Kas on endiselt tark end telemaailmale vastandada või oleks aeg hakata otsima ühiseid huve – seda enam, et eesti filmi peavooluks on ammu saanud teleseriaalid? Kas karta telerutiini loovust tapvat iseloomu või katsuda selles midagi muuta? Kas meelitada publikut enda juurde või minna ise publiku juurde? Kõiki neid küsimusi peaksid gildid hakkama endalt ja oma liikmetelt küsima. Tänaseks peakski juba olema asutatud dokumentalistide gild, kõnelusi peetakse stsenaristide-režissööride gildi loomiseks. Kui nüüd ka produtsendid suudaks ühises liidus kokkuleppele jõuda, siis oleks meil juba olemasoleva filmioperaatorite liidu kõrval märkimisväärne hulk tegusaid filmiorganisatsioone, kes suudavad tagada arengu just oma vajaduste kohaselt tegutsedes. Ma ei arva, et arengukava teeks filmipoliitika kujundajate elu lihtsamaks. Esialgu kindlasti mitte, sest jaga-javalitse-meetod asendub tõsiste dialoogidega. Aga see ongi minu meelest asi, millest filmivaldkonnas siiani kõige rohkem puudu on olnud. Raimo Jõerand EFSA filmiekspert
Teiseks pean meenutama, et eelmise (ja seni ainsa laiema) strateegia eestvedaja olin ma ise. See oli aeg, mil EFSAs toimusid suured muutused ja viidi sisse nõndanimetatud peaeksperdi süsteem. Tähendab, saadeti komisjonid laiali ja anti võim ekspertidele. Tollase arengukava üks kindel siht oli teha vähemalt kolm filmi aastas: üks laste- või noortefilm, üks arthouse ja üks nii-öelda rahvafilm. Oluline rõhk oli noorte meelitamisel kinno ja filmi juurde. Kuni Jaak Lõhmuse aja lõpuni seda plaani jälgitigi ja kindlasti oli sellest just noorte toomisel kino juurde kasu. Valmis mitu päris kobedat laste- ja noortefilmi, Kinobusski on kaudselt sama nägemuse osa – nagu ka "Eesti film eesti koolidesse" ja muud sarnased üritused.
V
iimaste aastate mureks on olnud just see, et filmil on lastud omasoodu hulpida. Eesti filmi juubeliaasta raames on ajakirjanikud mult tihti küsinud, mis seisus see saja-aastane eesti film siis on. Olen vastanud, et eks filmi seis peegelda Eesti Vabariigi seisu ja eks ole teatud stagneerumistunnused mõlemal. Mõlemad hulbivad visioonitult. Ametnike arv kasvab mõlemal pool; nii ühed kui teised ametnikud petavad meid statistikaga ja nõnda edasi. Mõlemad tahaksid eurorahadega midagi ehitada, mida hiljem hallata ei suudeta. Mõlemaid kirutakse, aga ka armastatakse. Nii et tulevikuvisioon on oluline. Miks ma siis vingun ja valulisi grimasse teen? Põhjusi on mitu.
E
siteks muidugi kava laialivalguvus. Olen aastaid rõhutanud filmitegemise olulisust. Arengukavas on tootmine umbes samaväärse tähtsusega nagu pärandi eest seismine või uute struktuuride loomine. Minu loogika on lihtne: kui Eestis filme ei tehta (või tehakse väga vähe), siis pole mõtet ei filmipärandiga tegelejail ega kriitikuil, ei teadlastel ega paviljonidel ega millelgi muul. Kui filmide tootmine tõuseks lõpuks ometi üle kriitilise piiri ehk vähemalt viie kinofilmini aastas (loe:
viis vähemalt miljonieurose eelarvega filmi), siis areneksid paremini ka järeltöötlus, kriitika, digitaliseerimine ja kõik muu. Seega oleks kogu arengukava võinud piirduda sellega, et me tahame rohkem filmikeeles Eesti lugusid jutustada, andes sellega tööd filmitegijatele. Teiseks on meil vaja tehtud filme ka näidata. Nii et teine rõhuasetus oleks võinud olla levil. Ehk siis kinosid juurde ja kinode digitaliseerimine, aga ka eesti filmi levi piiri taha. Eesti kui võttekoha tutvustamine on mõttetu, kui kodumaine filmitegemine kiratseb ja rahvusvahelistele gruppidele pole piisavalt proffe pakkuda. Pealegi on välisgrupid siin kogu aeg käinud.
A
ga mida me nendest professionaalidest koolitame, kui olemasolevatel pole piisavalt tööd? Kui see punn aina paisub, siis sugenebki palju filmiharidusega inimesi, kes tahavad tegeleda millegagi, mis oleks filmiga seotud. Nii on ühel hetkel filmiametnikke kordades rohkem kui tegijaid. Kui filmile eraldatakse raha, siis tervele valdkonnale, ja poliitikud ega üldsus ei tee vahet, palju sellest läheb tootmisse ja palju ebaolulisele pudi-padile. Just selle igasugu pudi-padi rohkus ja ületähtsustamine arengukavas teeb ärevaks. Kui soome filmi arengukavas räägitakse rahast, siis öeldakse konkreetselt, et on vaja jõuda
Eesti film 2012: vaatajad ja toetused Kinokülastuste arv ning EFSA tootmis-, arendus- ja levitoetused. Vasaku jala reede Varesesaare venelased
vaatajad 32 777
toetus 4 500 €
1129
38 347 €
Regilaul
900
38 347 €
Sinine Kõrb
647
0€
Kaplinski süsteem
587
38 346 €
Tšernobõli samuraid
556
38 400 €
Üksik saar
353 357 000 €
Saarte värvid
257
30 678 €
Baskin
175
21 000 €
Imelaps
103
31 956 € ALLIKAS: EFSA
Sama põhiküsimus jääb, kui luua kõikvõimalikke uusi struktuure. Kes seda teha oskab? Kes oskab teha õigeid otsuseid õigete filmide töössemineku kohta? Kes oskab teha õigeid otsuseid eesti filmi levi kohta? Ja nõnda edasi. Kõige enam häirivad mind uue struktuuri juures sinna juba eos sisse planeeritud ebaolulised töökohad, mille abil on võimalik tõmmata tähelepanu tootmiselt (mille edusammud tekivad raske töö tulemusel) pudipadile. Näiteks nii nagu EFSA on varasematel aastatel tõmmanud tähelepanu kino Artise tegemistele või digikeskuse loomisele. Niisiis kardan, et igasugu filmikiibitsejate arv võib uue organisatsiooni toel kasvada. Aga mu sapp hakkab lausa keema, kui kuulen ja loen arengukavast, et uues organisatsioonis on oluline koht statistikal. Halloo, inimesed, tulge mõistusele! Terve vabariik muud ei tee, kui kogub statistikaametile andmeid. Tehtagu siis statistikaameti aruandlus korda, kui sealt tulev info ei ole ülevaatlik. Mul on olnud au olla Eetriüksusega valdkonna kõige suurem aruandja statistikaameti jaoks. Seda ei tahaks vaenlasele ka soovitada. Ent filmiinstituudi teema on asi, mida tuleks veel põhjalikult arutada. Murelikuks teeb ka asjaolu, et praeguste plaanide järgi hakkaks instituut olema oluliselt suurema võimuga organisatsioon kui sihtasutus praegu. Võtame näiteks sellise lause: "Tootmisosakond tegeleb filmi tootmisega, lisaks on osakonna haldusalas stsenaariumite ja ideede arendamine. Osakond tegeleb filmide arenduse, ettevalmistuse ja järeltootmisega ning vastutab filmide finantsilise, tehnilise ja kunstilise taseme eest." Nii et nägemist, sõltumatud filmitootmis firmad, tere tulemast tagasi, Tallinnfilm! Kui me seda tahame, siis andkem tuld. Aga kas ikka tahame? Artur Talvik produtsent
arenguka v a
meti on arengukava loomine olnud äärmiselt vajalik protsess selleks, et valdkond mõistaks iseenda olemasolu, teeks häält ja kuuleks seda. Esimest korda tulid ühiseks aruteluks kokku nii stsenaristid, kunstnikud-operaatorid kui ka režissöörid; ühe laua taha istusid kaks konkureerivat produtsentide liitu. Alge tõsiseltvõetavate ametigildide tekkeks on loodud.
E
siteks pean tunnistama, et olen üks tüüpidest, kes on ammu rääkinud, kuidas eesti film hulbib sihitult ja kuidas peaks ühiselt mingi suuna võtma. Nimetatagu seda kas või arengukavaks. Ei läinud hästi peale see mõte, ei EFSA rahvale ega ka paljudele tegijatele. Häguses vees tundub kala paremini näkkavat.
E
raldi teema on Eesti Filmi Instituudi loomine. Kohati jääb mulje, et kõigepealt oli kellegi peas mõte luua Eesti filmiinstituut ning selle teostumiseks oligi vaja teha arengukava. See, kuidas asju on aetud, ei meeldi mulle sugugi. Arengukava ja filmiinstituut on kuskil koridorides tekkinud ideed. Samades koridorides, kus altpoolt tulevad ideed on aastaid liiva jooksnud. Näiteks oleme me Eesti Filmitootjate Liiduga teinud aastaid erinevatele instantsidele ettepanekuid muuta EFSA välisosakond toimivaks. Selle peale on küll noogutatud, aga pole midagi tehtud. Tihti laiutatakse ka käsi, küsides, kes seda tegema hakkaks.
filmi
O
Piinlesin mitu päeva sapikivide käes. See on jälk valu. Peaaegu sama valuline grimass tuleb mu näole eesti filmi arengukava lugedes. Siiski proovin mitte sappi pritsida, vaid mõned mõtted paberile panna.
eesti
Tänapäevani mõeldakse, et küll ikka teeks, kui vaid lastaks. Üksainus rahastamisallikas ei saagi sünnitada muud kui kadedust. Riigil ehk rahajagajal on Meie asemel vastas hulk üksteist põrnitsevaid Minasid. Teine asi, mis killustatust taastoodab, on kinnistunud projektipõhine mõtlemine. On minu asjad ja on sinu asjad. Sellest lähtuvalt on Eesti film 100 projektijuht Jaak Lõhmus aeg-ajalt küsinud: "Aga kelle asi siis on eesti filmi sünnipäev?"
Sapivaluga arengukavast
selle summani selleks aastaks ja et see summa on mõeldud ainult tootmise ja levi toetuseks. Näiteks aastaks 2015 tahavad soomlased jõuda tootmis- ja levitoetustega tasemele 33 miljonit eurot aastas.
Head, segased, vigane ja teised
CANNES'I võitjad
Tänavuse Cannes’i suurnimedest kubisev võistlus programm ei vastanud päriselt mu ootustele. Palju oli tehniliselt ja vormiliselt korralikult realiseeritud filme, mille sõnum ja sisuline areng on enam-vähem rahuldavad, kuid jätavad leigeks. Aga võtame järjekorras. Head Thomas Vinterbergi "Jaht" on jõuline, kohati oma geniaalses realismis lausa õõvastamapanev draama lapsepilastuse süüdistuste ohvriks langenud kooliõpetaja läbielamistest ning karilejooksvaist suhetest väikeses külakogukonnas. Meisterliku psühholoogina paljastab Vinterberg tabavalt, kui kergelt võivad täiskasvanud laste fantaasiatega kaasa minnes realiseerida omaenese alateadlikke hirme ja paranoiasid. Mads Mikkelseni peaosa rahvavaenlaseks tembeldatud õpetajana on teenitult parima näitleja palmioksa väärt.
cannes
Prantsuse alternatiivkino suurmeistri Leos Carax' "Pühad mootorid" ("Holy Motors") oli tänavuse Cannes'i enim räägitud film. Vastuolulisi tundeid tekitanud ulmespektaakel, mida võib vabalt liigitada nii meistriteoseks kui pretensioonikaks kunstiks. Vormilt pisidetailideni viimistletud, publikut üha kaosesse tiriv, viidetest kubisev antitees kommertskinole. Film avaneb nagu mälestus heast veinist – nüansid ning täielik tajumine päevi hiljem. Kahjuks žürii poolt alahinnatud, peaosatäitjad Denis Lavant ning Kylie Minogue väärinuks enamat. Pärast mullust jahedalt vastu võetud eksperimenti "Tema saabumise päev" naasis Korea Godard’iks kutsutud Hong Sang-soo Cannes'i võistlusprogrammi täiesti värskes tuules ja kuues. "Teisel maal" ("Da-reun nara-e-suh" / "In Another Country"), kolmevaatuseline tragikomöödia Koreasse eksinud prantsuse naisrežissöörist (Isabelle Huppert) võlub keelebarjäärile rajatud situatsioonikoomika lihtsusega. Tuld antakse nii filmimaailma kui piirideüleste armusuhete ning korealaste enese aadressil. Takashi Miike uut šedöövrit "Armastuse nimel" ("Ai to makoto" / "For Love's Sake")
sobiks ehk kirjeldada märksõnadega keskkoolimuusikal, tänavakaklused, ultravägivald ning animatsioon, kuid kogupilti sõnades edasi anda on võimatu. Žanripiire ületav, publikule ikka ja jälle vastu vahtimist laksav hoogne yakuza-filmi elementidega muusikaline märul headuse ja armastuse võidust kurjuse üle oli kahe ja poole tunnisest pikkusest hoolimata kindlasti üks tänavuse festivali suurimaid hitte. Michel Franco "Pärast Luciat" ("Después de Lucía"), kriipiv draama pereema kaotanud isast ning koolikiusamisele alla andvast tütrest on vaieldamatult "Vaatenurga" programmi ("Un Certain Regard") peapreemiat väärt. Aeglane, haarav uurimus sellest, kuidas inimhing jõuab hetkeni, mil kaovad viimne lootus ja usk teistesse. Suurepäraseid rolle ning ängi raamib minimalistlik ja puhas operaatoritöö.
Segased Abbas Kiarostami dekonstrueerib draamas "Nagu armunu" ("Like Someone in Love") taas kord elu. Seekord on luubi all Jaapani ühiskonnas aktuaalne probleem – vanemate härrasmeeste ja noorte neidude makstud intiimsuhted (enjo-kōsai). Algmaterjal ja näitlejad on intrigeerivad: vanaisalik härrasmees, ennast otsiv üliõpilasneiu, suhteid segaseks pöörav noormees. Kiarostami kaubamärgiks saanud detaili- ja dialoogilembusest hoolimata ei jõua film siiski "Kinnitatud koopia" ("Copie conforme") katarsiseni. Fännid ei pettu, esmatutvuse saanud lahkuvad vastakate tunnetega. Matteo Garrone "Reaalsus" ("Reality") oli Itaalia suurlootus võistlusprogrammis. Esmapilgul on siin kõik nagu vaja: kõnetamapanev, tõsilool tuginev süžee "Suure venna"
Kuldne Palmioks (Palme d'Or) – Michael Haneke "Armastus" (Prantsusmaa-Saksamaa-Austria) Suur auhind (Grand Prix) – Matteo Garrone "Reaalsus" (Itaalia-Prantsusmaa) Parim režissöör – Carlos Reygadas "Valgus pärast pimedust" ("Post Tenebras Lux", Mehhiko-Prantsusmaa-Holland) tõsielusaatesse kandideerivast ning seetõttu viimsegi reaalsustaju kaotavast lihtsameelsest Napoli pereisast; nüansse tabav režii; sotsiaalne sõnum televisiooni võimust masside üle. Ent "Gomorrale" kuulsust toonud neorealism jääb siin pinnapealseks, võidutseb nauditav vorm. Kinosaalist lahkudes tead seda, mida juba teadsid, kuid oled esteetiliselt rahuldatud.
Vigane Dario Argento "Dracula 3D" – nii kriitikute kui fännide poolt festivali halvimaks filmiks tituleeritud käkk, mis tunnistab õudusžanri kunagise maestro lõplikku kaotust. Bram Stokeri gooti romaani erootilis-groteskset atmosfääri imiteerib suvaline Aadria mere äärne külatänav. Hoolimata semistaaride (Rutger Hauer) kaasatusest on dubleeritud näitlejad piinlikult ontlikud, olematu rekvisiitori- ja kunstnikutöö muudab võikaks ilmetu 3D ning üheksakümnendate alguse kvaliteediga eriefektid. Lõplik mandumine. Oleks veel halvem, võiks olla kämp, hetkel pornokas ilma pornota.
Parim näitlejanna – Cristina Flutur ja Cosmina Stratan Cristian Mungiu filmis "Mägede taga" Parim näitleja – Mads Mikkelsen Thomas Vinterbergi "Jahis" ("Jagten", Taani) Žürii eriauhind (Prix du Jury) – Ken Loachi "Inglite osa" ("The Angels' Share", SuurbritanniaPrantsusmaa- Belgia- Itaalia) "Vaatenurga" (Un Certain Regard) auhind – Michel Franco "Pärast Luciat" ("Después de Lucía ", Mehhiko) Debüüdiauhind Kuldkaamera (Caméra d'Or) – Benh Zeitlini "Metsiku Lõuna elukad" ("Beasts of the Southern Wild", USA)
Ja teised Märkimist väärivad veel järgmised filmid. Korealase Im Sang-soo hoogne "Raha maitse" ("Do-nui mat" / "The Taste of Money") – mulluse hiti "Toatüdruk" omamoodi järg, lugu Korea kõrgklassist, mida hoolimata võimsast näitlejaansamblist kisub kergelt kiiva konarlik ingliskeelne dialoog. Klassikaks saavaid nalju ning geniaalseid operaatorilahendusi kasutav Andrew Dominiki "Surma nad sulnilt" ("Killing Them Softly"), kus soleerib Brad Pitt, annab uut hoogu USA gangsterikinole, kuid flirdib liialt tänapäevase Ameerika sisepoliitikaga, üritades apelleerida moodsale intellektuaalile. John Hillcoati "Lindpriid" ("Lawless") loob ajastutruu pildi kolmekümnendate aastate puskariärist läbi isehakanud pisipättide vennaskonna silmade. Tom Hardy ja Shia LaBeouf on võluvad; kuule, armastust ja bluusi jagub, kuid Coenite "Oo, vend, kus oled sa?" on lati liiga kõrgele sättinud, et "Lindpriid" keeluseaduseaegse ajastuga flirtivas kinos midagi kardinaalselt uut öelda saaks.
Parim näitleja Mads Mikkelsen Thomas Vinterbergi "Jahis".
Parim stsenaarium – Cristian Mungiu "Mägede taga" ("După dealuri", Rumeenia-PrantsusmaaBelgia)
Mullu viis "Poe peitu" ("Take Shelter") Jeff Nicholsi hetkega kuulsusesse. Nüüd teeb Nichols kannapöörde, avades kahe teismelise poisi kasvuloo Ameerika idaranniku rannasoode ja laugaste vahel. "Muda" ("Mud") peaosalised Tye Sheridan ja Jacob Lofland hakkavad kindlasti tulevikus kogu maailmas tüdrukute südameid murdma, Matthew McConaughey veab korralikult välja antiheerose, aga sarnaselt paljude teistega jääb film pisut alla oma pikkusele.
Isabelle Huppert ("Teisel maal").
Takashi Miike.
Žestina pinku-vanameistrile esilinastus "Vaatenurgas" Kōji Wakamatsu kauaoodatud eluloofilm "Kell 11.25 päeval, mil Mishima valis oma saatuse" ("11.25 jiketsu no hi: Mishima Yukio to wakamono-tachi") skandaalse jaapani kirjaniku Yukio Mishima traagilisest poliitmotiividest kantud harakiri-enesetapust. Kahtlemata oluline film Jaapani lähiajaloo ühest olulisemast ja piinlikumast sündmusest, kuid Wakamatsule tavapäraselt ei küündi teostus süžee potentsiaalini – faktid on reastatud, näitlejad paigas, kuid hittkirjaniku intrigeeriv eraelu ning vastuolulisus jäävad pildist välja. Jaapani kultuuri ja kino austajale kohustuslik, kuid kõrvalseisjale pingsat jälgimist nõudev. Sten Saluveer
Teisel maal
FilmitudengI soovitUSED
Hong Sang-soo järjekordne tundekolmnurk "Teisel maal" oli võistlusprogrammis nähtud töödest kergeim. Film kordas mitmesugustes kombinatsioonides süžeed Korea rannapiirkonda saabuvast valgest naisest (Isabelle Huppert).
Roostest ja luust Kuldsele Palmioksale kandideerinuist soovitaksin esiteks kindlasti Jacques Audiard’i ("Prohvet") uut teost "ROOSTEST JA LUUST" ("De rouille et d’os"). Tõeline meistriteos emotsionaalsete filmide austajaile. Tundlik kaameratöö ja valguslahendused, esile tõusevad ka suurepärased näitlejatööd juba Hollywoodiski teada-tuntud Marion Cotillard’ilt (keda prantslased seetõttu küll reeturiks peavad, aga võiksid nüüd natuke oma sõnu süüa) ja tõusvalt belgia tähelt Matthias Schoenaertsilt. Loona armastusest läbi karakterite, kes armastusse ei usu, räägib see elurõõmust, raskeist valikuist ja saatusega võitlemisest.
Samal viisil kompas eri rasside ja suhete stereotüüpe Ulrich Seidli "Paradiis: armastus" ("Paradies: Liebe"). "Teisel maal" nautis kergelt absurdseid situatsioone, kus korea mehed üritavad oma parimatele arusaamadele vastavalt vaba valge naisega suhelda. Vaheldusena mõjus taoline kaaluka tõepärasuse taotlemata jätmine igati vabastavalt.
Jaht
Klassikute teater ja narri NAASMINE
M
Jaht Teine väga võimas Palmioksa-kandidaat oli Thomas Vinterbergi järjekordne sotsiaalne draama "JAHT" ("Jagten"), mille punase vaiba linastusel seisis publik püsti, kuni Vinterberg hotelli tagasi jõudis. Isegi Mads Mikkelsenil endal tuli oma fantastilist rolli vaadates pisar silma. Vägev lugu heaoluühiskonnas valitsevaist ohtudest sotsiaalse paranoia tasandil. Süüdistused, veerevad valepallid ja suurim soov leida süüdlane ükskõik mis hinnaga – "Jahi" teemad on väga aktuaalsed ja Vinterbergi lavastusmeisterlikkus nii haarav, et kuigi filmis pole midagi visuaalselt hirmsat, närib vaataja pingest küüsi või otsib pingi alt oksekotti. Kaks debütanti Teistest programmidest soovitaksin prantslanna Alice Winocouri ajaloolist draamat "Augustine". Lisaks veatule teostusele on siin uudset lähenemist ajaloolise draama stilistikale ning uskumatult nutikalt lavastatud misan stseene, mis muudavad välja ütlemata sõnumid selgeiks ja kindlaiks tundeiks. Väga kaasakiskuv oli ka briti teatrilavastaja Rufus Norrise esimene täispikk mängufilm "Murtud" ("Broken"), mis toob briti sotsiaalrealismi uuele tasemele. Lapsesilmade läbi jutustatud lugu on südantsoojendav, õõvastav ja õpetlik ühtaegu. Näitlejatööd on terased ja usutavad, alates Tim Rothist ja lõpetades noorukese peategelase Eloise Laurence'iga, kes laulis sisse ka kogu Damon Albarni loodud heliriba. Terviklik ja mõnus vitamiinipomm. Greta Varts
ichael Haneke sündis enam-vähem samal ajal kui Alain Resnais läks filmikooli montaaži õppima. Korea režissöör Hong Sang-soo sündis ajal, mil Resnais tegi oma esimesi mängufilme. Thomas Vinterbergi dogma-film "Perekonnapidu" ("Festen") jõudis ekraanile, kui Resnais omandas juba Berliini festivalil silmapaistva panuse eest filmikunsti elutöö-Hõbekaru. Nende lavastajate kohtumine tänavuse Cannes'i võistlusprogrammis oli muidugi juhuslik kokkulangevus. Igal aastal on Cannes'is mõni klassik, kelle ajaülene kuvand tundub isegi kannatavat selle all, et ta endiselt filme teeb. Festivali programm on hoolikalt läbi komponeeritud katse hoida üheaegselt avatuna kõiki filmikunsti võimalusi ja perioode.
Te pole veel midagi näinud! Juuni algul üheksakümnendat juubelit tähistanud Alain Resnais kehastas sel aastal Cannes'is 20. sajandi teise poole filmiloo kronoloogiat. Nagu paljud vanema generatsiooni filmitegijad, on ta eemaldunud oma vormimängudesse. "Te pole veel midagi näinud!" ("Vous n'avez encore rien vu!") lähtub formaalselt Jean Anouilh' näidendeist. Tuntud prantsuse näitlejad saavad kutse koguneda surnud teatrilavastaja majja pilvepiiril, et saada osa tema viimasest soovist. Ekraani vahendusel palub lavastaja, et nad vaataksid noore avangardse teatritrupi esituses "Eurydiket", mida kõik kutsutud on tema juhendamisel erinevatel aegadel esitanud. Viimased kolm aastakümmet on Resnais püüdnud kustutada teatri ja filmi erinevust, kasutades selleks filmi meediumi. "Tuttavas laulus" ("On connaît la chanson", 1997) pikkisid näitlejad sündmustikku sellega suure päraselt seostuvaid estraadilaule. Sel korral korjavad ekraanilt avangardteatri etendust vaatavad näitlejad üles tuttava dialoogi, kannavad selle järk-järgult üle realistlikku tegevusruumi ning loovad paralleelse teatriilma filmi sees. Kergelt nostalgilise espriiga vormieksperiment nõuab käivitumiseks kolmveerand tundi – nagu vanema inimesega vesteldes
tuleb sageli esmalt võtta aeg, et ära kuulata sissejuhatavad mälestused. Aegamisi hakkavad erinevad elemendid siiski tööle. Kolm näitlejapaari mängivad kolmel tasandil läbi sellised mõisted nagu aeg, pettus, improvisatsioon, armastus ning teater kui vorm. Orpheuse ja Eurydike lugu elustub justkui intellektuaalse eksperimendi kiuste, rõhutades näitlemise paradoksaalset iseloomu – tõepärasuse pettust, ainulaadset võimet jõuda läbi valetamise tõeni. "Loodan alati jääda truuks André Bretonile, kes keeldus eeldamast, et kujutletav elu pole reaalse elu osa," on Resnais oma hilise loomingu kokku võtnud. Need eeldused tuleb enne saali astumist omaks võtta, vastasel korral ootab reaalsuse imitatsioonile keskendunud vaatajat kurnav intellektuaalne talgutöö.
Armastus Michael Haneke Kuldse Palmioksa võitnud "Armastus" ("Amour") mediteerib vananemise üle. Sündmustik on keskendunud ühte korterisse ning jälgib detailselt füüsilise ja vaimse koostlagunemise protsessi. Hanekele tüüpiliste tegelasnimedega abielupaari Georgesi ja Anne'i idüllilise kooselu katkestab insult. Georges otsustab ise naise eest hoolitseda, taandudes nii aegamisi reaalsusest, muutudes osaks lagunemisest ja välistades elamise. Nagu mõnes Paul Austeri romaanis, tundub jutustaja, kelle vahendusel lugu esitati, lõpuks olukorras lahustuvat, jättes meile kõhedust tekitava subjektita jutustuse. Ent olles harjunud Haneke mõõkhambulise lähenemisega konventsionaalsetele teemadele, jääb "Armastus" justkui kahvatuks. Vanapaari tugeva kokkukuuluvuse eeldusest loodud atmosfäär haarab ja seob, kuid ei vahenda enam painavalt unenäolist kogemust emotsioonide laos elutsevast tabamatust närilisest. Ja viimaks, kas "Armastus" ikka tõuseb selgelt kõrgemale mullu PÖFFil linastunud Rúnar Rúnarssoni "Vulkaanist"? Kui, siis kinematograafiliselt keerukuselt ja ambitsioonilt ehk elitarismi kogemuselt, mida Cannes tervikuna maailmale müüa proovib.
"Jaht" on jutustatud väga täpselt, mitte just ootuspäraste kõrvalliinide kaudu. Võtmestseenides korduvad olukorrad, mida taani stsenaristid kasutavad meelsasti juba alates Trieri filmist "Laineid murdes": ausa inimese vastasseis kogukonnaga, kes eksib. Mikkelseni ikooniline roll "Jahis" päädis teenitult parima näitleja preemiaga. Ehk siis eelmisel aastal maailma filmikogukonnast sümboolselt välja visatud taanlase Trieri asemele ilmus paradoksaalselt uus taanlane, kes mängib kogukonnast välja visatud meest. Hullu printsi kodumaa kuvand müüb mühinal. Karlo Funk
KINOkalender Katusekinos linastub reedel, 15. juunil tänavuse DocPointi publikulemmik – spirituaalseks guruks kehastunud india päritolu ameerika filmilooja Vikram Gandhi provokatiivne dokumentaal "Kumaré". Sõpruses jookseb laupäevast, 16. juunist austria kineasti Michael Glawoggeri mullune prostitutsiooniteemaline dokk "Hoorade hiilgus" ("Whores' Glory"). Film lõpetab Glawoggeri globalisatsiooni-triloogia, mille eelmisteks osadeks olid "Megacities" ja "Töömehe surm". Esmaspäevast, 18. juunist kolmapäeva, 20. juunini näitab Katusekino kolme kaheksakümnendate hollivuudi suurmärulit: "Rambo: esimene veri" ("First Blood", 1982, peaosas Sylvester Stallone), "Barbar Conan" (1982, peaosas Arnold Schwarzenegger) ja "Kiskja" ("Predator", 1987, peaosas Arnold Schwarzenegger). Teisipäeval, 19. juunil esilinastuvad Sõpruses Balti Filmi- ja Meediakooli dokumentalistika magistrantide lõputööd. Näha saab Antti Häkli, Robi Uppini, Maria Kiviranna, Heli Tetlovi, Maria Viidalepa ja Anniken Haldna lühidokke. Linastus on tasuta.
cannes
Anne (Emmanuelle Riva ) Michael Haneke "Armastuses".
Pärast viisteist aastat kestnud eksirännakuid või vähemalt katseid teha autorinägemusega žanrifilmi on Thomas Vinterberg pöördunud tagasi põhjamaiste põhiväärtuste juurde. Mads Mikkelsen esitab "Jahis" ("Jagten") moodsa passiooni ekslikult pedofiilias süüdistatavast lasteaiakasvatajast. Skandaal vallandub fantaasiarikka väikese tüdruku sõnadest, milles lasteaia juhataja sundmõtteliselt tõde hakkab nägema. Kõik inimlikud tõrjemehhanismid on täpselt välja joonistatud. Ärakuulamisest keeldumine muutub pimedaks veendumuseks ja kuulata pole enam vaja, sest on teada, et teine valetab.
2012:
KUBRICKU-ODÜSSEIA
Üheksa vaadet kinoajaloo üheks suurimaks ja omanäolisemaks režissööriks peetud Stanley Kubricku (1928–1999) filmidele. mitmekordse näitamise erinevate tegelase silmade läbi varastas ta just "Killingust".
klassik
Tapmine "The Killing". USA 1956. Stsenaristid Stanley Kubrick, Jim Thompson. Põhineb Lionel White'i romaanil (1955). Operaator Lucien Ballard. Osades Sterling Hayden, Coleen Gray, Vince Edwards jt. "Filmitegemine on lihtsam kui arvatakse – selleks on vaja vaid kaamerat, filmi ja kujutlusvõimet," väitis tuntud perfektsionist Stanley Kubrick, kes filmis vähe, kuid kelle kõik filmid osutusid tippudeks väga erinevates žanrites. Ometi tegi ta oma filme suure vaeva ja valuga, valides kaua lahendusi, sest ka heast ideest võib alati parem olla. Kaalutlemise eeskujuks olnud talle malemäng. Kubrick eelistas sürrealistlikke lugusid, kuid esitas neid realistlikult. Tema tööd on kantud salapärasest meeleolust, mis on alati looga võrreldes esiplaanil. Sõltumata žanrist on need ikka vabalt voolavad kujutlused – nagu muusika, mille mõju on vahetu ja meeleline. Juba esimestes filmides torkavad silma väga head näitlejatööd. Räägitakse legende, kuidas Kubrick vältis otsekontakte näitlejatega, andes neile märkusi läbi assistendi. Duublitega Kubrick kokku ei hoidnud, lastes näitlejatel korrata stseeni mitukümmend korda, kuni näitleja enam tekstile ei mõelnud, vaid liikus vabalt oma tegelase aegruumis nagu mitukümmend etendust mänginud näitleja teatris. „Kvaliteedi jaoks tuleb eraldi aega võtta, igal vabal inimesel on see valik," leidis Kubrick, kelle filmides valitseb alati pinge hollivuudliku žanriteadlikkuse ja euroopaliku autorikino vahel. Ka oma elukohaks valis ameeriklane Kubrick Euroopa. Kubricku kolmas täispikk mängufilm "Tapmine" on klassikaline film noir, kuid juba siin on näha arengut Hollywoodi žanrirežissöörist autoriks. Kõigepealt jutustajahääl, kes asjaliku, kuid sõnaohtra tekstiga muidu tõsist krimifilmi veidi nihestab. Jutustaja pole neutraalne, vaid emotsionaalne tegelane, kel on oma iseloom. Kubrickule on omane jahedam huumor, mida doseerides ei reeda ta oma trikke kohe, vaid vähehaaval. Quentin Tarantino on tunnistanud, et mittelineaarse jutustuse ja ühe sündmuse
Nagu Kubricku filmides tavaks, on ka "Killingus" väga head näitlejatööd ja intrigeeriv dialoog. Lihtsa süžee läbikukkunud röövist muudavad mitmeplaaniliseks eelkõige detailselt kujutatud karakterid. Nauditav on Kola Kwariani kehastatud maadleja – korraga jõhkard ja filosofeeriv vene intelligent, kes arutleb kunstnike ja pättide sarnasuse üle. Film noirile tüüpiliselt kaunistab "Killingut" femme fatale, kelle dialoogid pateetilis-sentimentaalse abikaasaga on ühtaegu nii iroonilised kui liigutavad. "Killing" ei kujuta ainult ühe röövi ebaõnnestumist, vaid ebaõnnestumisi ka inimlikul tasandil. Nii saab ka filmi kesksest karakterist ehk kriminaal Johnny Clayst (Sterling Hayden) eksistentsiaalne ja traagiline kangelane, kellelt on võetud elu mõte. Kubricku inimesekujutuses on juba aimata pessimistlikku antihumanismi või vähemalt illusioonitust. "Killingu" leidlikku, detailirikast maailma iseloomustab sama musikaalne voolamine, mis on omane Kubricku hilisematele kunstifilmidele. Ühtaegu pingeline ja irooniline atmosfäär, dramaturgiliselt joonistav kaamera ja valgus pole Kubrickul ainult film noiri stiiliharjutus, vaid oskuslik mäng emotsioonidega. Kui Kubricku kujundid ja püüdlused muutusid iga filmiga üha julgemaks ja ambitsioonikamaks, siis "Killingus" on need veel delikaatselt sordiini all, ennustades siiski teravaid ja isepäiseid jooni režissööri käekirjas, mis hiljem hoopis apokalüptilisemad vormid võttis.
infosulus. Sõduril on aega maa ja ilm elu üle järele mõelda, kuni tuleb käsk. Ning ühtäkki ei tea ta enam, kas see on mõttetus või ülim ohver kodumaa heaks. Sõjaväe fraktaalne ülesehitus loob lõputult võimalusi konfliktideks eri tasandite vahel. Kubricku neljas täispikk linateos „Paths of Glory" kirjeldab üht subordinatsiooniahelat ülevalt alla. Nõukaajal uuriti tihti, kes on nõus kellega luurele minema. Retoorilisena kaotab see küsimus mõtte, nii et tasub mõelda konkreetsest inimesest lähtuvalt. Olen ma nõus luurele minema sõbra, ülemuse, vallavanema, ministriga? On olukordi, kus sellest vastusest sõltuvad saatused.
Filmi peategelane, Kirk Douglase mängitud kolonel, tsiteerib filmis inglise XVIII sajandi kirjanikku Samuel Johnsonit: "Patriotism on kaabaka viimne varjupaik." Kui sõda on aastaid paigal tammunud, nii et kõrgemad ohvitserid saavad balle korraldades lõbusalt uue aukraadi ja riigipensioni poole tiksuda, siis võib kaabakas tulla välja igaühes, kelle isiklik heaolu ohtu satub. Aga pole hullu, kaotusi tuleb ikka ette, ja pealegi meisterdab kindral üheksa kuuga uued rindemehed nagu naksti valmis. Koloneli jaoks kulub, tõsi küll, veidi enam, aga mitte üle aasta. LAURI LAANISTO
Sõjafilmid ja sõjavastased filmid kipuvad enamasti vaatemängulistesse massistseenidesse lämbuma. Publik tihti ei hooma, et igal sõduril pole üle lahingutandri lendava kotka vaadet olukorrale, pigem on klassikaline positsioonisõda kammerlik kügelemine kaeviku
Ning kogu film on ilus mustvalge kuhtuvate stseenide jada. Järjest tikke läitva Humberti meenutus. Stseen kestab, kuni tikk põleb, ning kaob siis taas. Kui tikud otsas, kaob ka Humbert ja kogu lugu vajub unustusse. Filmi trikster – Clare Quilty – on surnud, Lolita elab normaalset elu ja Humbert astub kõrvale. Pole ohvreid ega märtreid, vaid traagiline lugu armastusest kui patoloogiast. Hoiatus mitte pedofiilide, vaid obsessioonide eest. Võrratus visuaalses võttes. Kairi Prints
2001: kosmoseodüsseia "2001: A Space Odyssey". USA 1968. Stsenaristid Stanley Kubrick, Arthur C. Clarke. Operaator Geoffrey Unsworth. Osades Keir Dullea, Gary Lockwood, William Sylvester jt. Ulmefänn Uku Masing kirjutas, et tänapäeva religioosne kirjandus on ennekõike ulmekirjandus. Mida ta silmas pidas? XX sajandi alguse revolutsioonilisuse ja teise ilmasõja järgse progressivaimustuse laps Masing leidis, et ulme suudab meile näidata teid, kuidas saada kõrgemaks, targemaks ja paremaks. Ulme võiks kiirendada inimese arengut, evolutsiooni. Aga Masing mõtles ka ulme šokiteraapilisele potentsiaalile: see tõmbab taipamisvõimel vaiba alt, jättes meid vastamisi jahmatava, ratsionaalsust tühistava ja subliimsega, mis on mõõtmatult võimsam kui inimene. Mille kõrval inimene on väeti ja loll nagu amööb.
Lolita
"Paths of Glory". USA 1957. Stsenaristid Stanley Kubrick, Jim Thompson, Calder Willingham. Põhineb Humphrey Cobbi romaanil (1935). Operaator Georg Krause. Osades Kirk Douglas, Ralph Meeker, Adolphe Menjou jt.
Muidugi, kui Lolita oleks raamatu-Lolita moodi välja arenemata keha, kondiste põlvede ja valgete põlvikutega preili, oleks fookus pedofiilial, aga Sue Lyon ei ole ju enam nümfett, vaid lihtsalt väga ilus väga noor naine.
Enamik meist veab end läbi elu, ilma et tunneks iial tungivat vajadust sedasorti küsimustele vastata. Kuid demokraatia on samuti fraktaalselt üles ehitatud nagu sõjavägi.
Rainer Sarnet
Kuulsuse rajad
Selline paar nagu Lolita ja Humbert Humbert Kubricku filmist saaks kõõrdpilke, kui nad tänaval käsikäes jalutaksid, aga midagi dramaatilist vaevalt et juhtuks. Samuti võiks pöörata loo ümber ja panna noore poisi vanema daamiga jalutama – ikka oleks kõigil savi. Seepärast ongi Kubricku "Lolitat" tänapäeval huvitavam teistmoodi vaadata – mitte võtta seda kui pervolugu, vaid kui armastuse lugu. Haige armastuse lugu. Mõlemapoolselt haige.
USA 1962. Stsenaristid Vladimir Nabokov, Stanley Kubrick, James Harris. Põhineb Vladimir Nabokovi samanimelisel romaanil (1955). Operaator Oswald Morris. Osades James Mason, Shelley Winters, Sue Lyon, Peter Sellers jt. Jätame Nabokovi praegu kõrvale. Filmi ja raamatu võrdlemine ei vii kuhugi ja neid võiks käsitleda eraldiseisvate teostena. Ohvri-ärakasutaja dünaamika on neis selgelt erinev. 12- ja 15-aastasel tüdrukul on suur vahe. Ametlikult on muidugi ka filmis toimuv pedofiilia, aga reaalselt – tausta teadmata – oleks see küll üsna friiki, aga mitte mingi enneolematu hällivarga lugu.
"2001" täidab mõlemad tingimused ning on seega väga religioosne. Aga aeg on edasi läinud. Kuuekümnendate progressikultus, reipa lapsukesena kosmose rannavetes sulistamine on möödanik. Minu kui postmodernse aja lapse jaoks on huvitav võrrelda filmi "2001" samanimelise raamatuga. Kuigi raamatus lahendab Arthur C. Clarke filmi keskmeks oleva Suure Musta Klotsi ehk monoliidi saladuse, ei suuda ma seda päris tõsiselt võtta. Just lahendamata saladus on minu silmis filmi jätkuva lumma ning kõnekuse võti. Lisaks lugu, mis algab võitlusvaimust joobunud evolutsiooniga ning suubub viirastuslikku, skisoidsesse lähikontakti Klotsiga – millegagi, mis on "saladuste saladus, kõigi saladuste uks, kõige ime uks", kui tsiteerida "Daodejingi" esimest salmi Jaan Kaplinski tõlkes.
ainult, kuidas laulab hotell stseenis, kus väike Danny oma pedaalautos läbi Colorado salongi sõidab.
Seoses progressi-ideaalide kadumisega on praegune aeg teadagi kibe ja küüniline, aga ma siiski ei väsi imestamast, kui kergesti kipub tänapäeva inimestel (ka mul endal) ununema see "saladuste saladus". Ometi piisaks vaid pilgust tähistaevasse või põgusast kokkupuutest tänapäeva kvantfüüsika arengutega või filmi "2001" vaatamisest ükskõik mitmendat korda. See on igas mõttes suur film – suurem kui ükski selle arvutuist tõlgendustest ning kahtlemata suurem kui aeg, milles see sündis. Sven Vabar
Barry Lyndon (USA 1975). Stsenarist Stanley Kubrick. Põhineb William Makepeace Thackeray romaanil "Barry Lyndoni õnn" (1844). Operaator John Alcott. Osades Ryan O'Neal, Marisa Berenson, Patrick Magee jt. Esimene Kubricku film, mida nägin. Olin kaheksandas klassis, oli pühapäev ning film tuli telekast. Vaatasin tunnikese – räigelt igav. Tegin ära kõik koolitükid, vahepeal tulid Soome pealt „Simpsonid". Kui "Lyndoni" kanalile tagasi keerasin, jäi filmi lõpuni veel terve igavik kannatust. Vältisin Kubricku filme pikka aega. Ränk viga, mõistagi.
Kubrick, üks kinoajaloo palavamalt armastatud ja kõrgemalt hinnatud visionääre, alustas oma karjääri fotograafina. Tema üheksandas täispikas filmis "Kellavärgiga apelsin" on kompositsiooni, märkide ja kujundite visuaalses keeles kõneleva ala mõju seniidis.
Miks see šedööver siis kaheksanda klassi poisile ei meeldinud? Sest ükski tegelane pole siin kuigi sümpaatne, puuduvad headus ja soojus, nii kõrg- kui alamklass käituvad moraalitult. Pole traditsioonilist Kangelast. Ja see kestab kolm tundi.
Vastuolulist filmi on tõlgendatud nii karakteriuuringu ja psühholoogilise portreena kui uurimusena võimu olemusest. Peaosatäitja Malcolm McDowell on aga meenutanud, et Kubrickut ei huvitanud kuigivõrd mikrotasandi psühholoogia ja karakteriarendus. Et film oli mõeldud hoopis visuaalselt terava düstoopilise musta komöödiana. Kuid publik ei naernud ja vaid aasta hiljem – pärast väidetavalt filmist inspireeritud vägivallalainet noorte seas ja ohtraid tapmisähvardusi lavastaja perele – korjati teos pea kolmekümneks aastaks Kubricku enda soovil inglise ekraanidelt.
Kuid kogu too vastik konstruktor on klassikalise muusika saatel nõnda kokku pandud, et tulemuseks on võrratu XIX sajandi maalidest koosnev ameerika raudtee. (Muide, Kubrick vältis võttepaikades kunstlikku valgustust, nii et näiteks küünlavalgel filmimiseks kasutati revolutsiooniliselt tundlikku optikat avaga 0,7.) Stseenid on täpselt nii pikaks (ja laiaks) mõõdetud, et jõuaks iga sõna, pilgu ja pausi vaataja teadvusesse tätoveerida. Hämmastav, kui hästi see töötab. Agressiivne staatika. See on Kubrick. Kaheksandas klassis ma ei teadnud, mis on Kubrick.
Kellavärgiga apelsin
Selle aja jooksul on vaatajaid üha jõhkrama massimeediaga muidugi tugevalt tuimestatud, kuid "Apelsin" pole ajale jalgu jäänud. Alexi enesega rahulolev muie tekitab jätkuvalt kõhedust. Tema psühhopaatlikkust saab võrrelda vaid üksikute, enamasti märksa vähem eluliste tegelastega nagu Heath Ledgeri Jokker "Pimeduse rüütlis" ("The Dark Knight", 2008) või Javier Bardemi sarimõrvar Coenite filmis "Ei ole maad vanadele meestele" ("No Country for Old Men", 2007). Terav erinevus on selles, et Alexi antikangelase kõrval puudub päriskangelane. Temast endast saab ka vääritimõistetu, ärakasutatu, korraga jälk ja kütkestav. Selline vaatajale positiivset samastumist pakkuva pidepunkti ärajätmine muudab ultravägivaldse – üks Alexi lemmikmõisteid! – filmi veelgi misantroopsemaks. Ja raskemini unustatavaks. Aga ennekõike on see visuaalne meistriteos. Kaameranurgad, kasutatud läätsed, avangardistlikud interjöörid, ikoonilisteks muutunud kaadrid piimabaarist Ludovico tehnikani, saateks Beethoveni meeliülendav muusika. Milline jõudemonstratsioon! Vaevalt on leidunud teist sedavõrd laia haardega filmilavastajat. Pea igale ametivennale oleks tegu kogu karjääri magnum opusega. Andrei Liimets
Siim Rohtla
Hiilgus "The Shining". USA 1980. Stsenaristid Stanley Kubrick ja Diane Johnson. Põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil. Operaator John Alcott. Osades Jack Nicholson, Shelley Duvall, Danny Lloyd jt. Mingil põhjusel tõlgiti Stephen Kingi "The Shining" aastal 1994 "Surmahotelliks". Oli selles nüüd süüdi tõlkija Matti Piirimaa või mõni kirjastuse Katherine asjapulk, aga minu meelest pole see hotell Overlooki suhtes aus. Surmahotell on paslik nimi noorele ja rapsivale majutusasutusele. Sellisele, mis ühe õhtuga terve klassitäie teismelisi ära hakib. Kingi sulest sündinud ja Kubricku pedantliku pilgu all end kinoajalukku mänginud Overlook on vähe aupaklikumat kohtlemist väärt. Oleks ju tavaline maja lihtsalt treppe nagistanud ja põrandalaudu kääksutanud. Kuulake aga
Muide, Stephen Kingile ükski filmi kasuks rääkiv argument ei mõjunud. Torises ühe ja teise asja pärast, aga seda, mis teda tegelikult häiris, välja öelda ei julgenud. Raamatu põõsaloomad igatahes filmis ellu ei ärka. Ma mäletan ka pettumust oma esimesest vaatamiskorrast, kui mõistsin, et Danny ei peagi lõvikujulisteks pügatud põõsaste eest põgenema. Nii et ärge seda stseeni oodake, keskenduge pisiasjadele, näiteks silmadele. Sergio Leone raudselt nuttis, kui nägi, millised suurepärased võimalused detailplaanideks Stanley kasutamata jättis. Duvalli müstiliselt suured hirvesilmad, Nicholsoni hullu Jokkeri sünnist aimu andvad, Scatmani veresoontega kirjatud ja Danny süütud lapsesilmad. Hinge peegel tõepoolest. Hiilgav film.
Kalver Tamm
Full Metal Jacket USA 1987. Stsenaristid Stanley Kubrick, Michael Herr ja Gustav Hasford. Põhineb Gustav Hasfordi romaanil "The Short-Timers" (1979). Operaator Douglas Milsome. Osades Matthew Modine, Adam Baldwin, Vincent D'Onofrio jt. "Full Metal Jacket" on suur film, mida saab nautida mitmel tasandil. Rusuvat, paiguti tumekoomilist sõjalugu jutustades esitab Kubrick vaheda essee süsteemi kohta, mis on igasuguse sõja eelduseks. Küsimus pole Ameerika rämeduses. Võtted ja tehnikad, millega inimesest tehakse sõdur, on universaalsed. Sõjaväge ja sõda ümbritseb omaette kultuur, kus ei kehti argielu reeglid ega hierarhiad. Filmi algus, kus nekrutid paljaks pöetakse ja läbi sõimatakse, on järgneva võtmeks. Iseloomulik on peategelane reamees Jokker, kes Vietnami jõudes kannab kiivril kirja "sündinud tapjaks" (born to kill) ja rinnas rahusümboliga märki. Tema püüded sedasi "inimvaimu dualismi" illustreerida jooksevad ummikusse. Tapva või tapetava ümber kaotab see dualism tähtsuse; kui verevalamisest eluga pääsed, jääb alles ainult üürike orgaaniline rõõm ja muutunud isiksus. Võib öelda, et "Full Metal Jacketi" tõeline kangelane on retoorika, mida sõdurid ja ohvitserid kuuldavale toovad. Meisterlikult loodud dialoogid kannavad filmi tähenduskeset ning paljastavad kõige paremini märgisüsteemi, mida ideoloogia indiviidide ümber punub ja mida need omakorda edasi kannavad. Kubricku film põhineb Gustav Hasfordi romaanil. Hasford on kirjutanud veel teisegi sama peategelasega Vietnami-raamatu, kus Jokker satub vietkongide kätte vangi, hakkab
Silmad pärani kinni "Eyes Wide Shut". USA-Suurbritannia 1999. Stsenaristid Stanley Kubrick, Frederic Raphael. Põhineb Arthur Schnitzleri "Unenäonovellil" (1926, e k 2000). Osades Tom Cruise, Nicole Kidman, Sydney Pollack jt. See on hea film, aga hea pole Kubricku pagasit arvesse võttes piisav. Mehe nimi on paratamatult nii hiiglaslik, et varjutab linaloo enese. Paneb otsima seda geniaalsust ja meisterlikkust, mis Kubrickust kinorahva jaoks puusliku on teinud, ning süvendab solvumist, kui mõni stseen pole nii rihtungis kui vaja või montaažilaua alla kuuluvad kaad rid on jäänud liiga naiivselt vaataja mõtteid ning tundeid suunama, ning lõpuks ei tundu kogu lugu justkui pooljumalale sobiliku jutustamismaterjalina. Korralikust müstilisest draamast ei piisa, vaja on midagi ennenägematut, meeli plahvatama panevat ja hinge tühjaks kraapivat – aga ses osas on linalugu tagasihoidlik, võiks öelda, et vaatamata kõmulisele R-reitingule isegi dramaatikat summutavalt konser va tiivne ning maneerlik. Algmaterjalile truuks jäämine piirab loomulikult kulgemisrütmi, aga see tuleb New Yorgi aristokraatliku eliidi kujutamisel ainult kasuks, võimendades nii tolle jõulist positsiooni, traditsioonitruudust ja sellest lähtuvat elegantset armulikkust. Filmi protagonist, uudishimust keskööl metsavälule haldjatantsu piiluma läinud lihtsurelik, ei suuda aga piisavalt talle avanevale maailmale vastanduda ja seeläbi hägustuvad vaataja jaoks nii ta enese emotsioonid kui lõpuks ka sündmusteahela liikuma pannud suhe abikaasaga. Tom Cruise on oma tõusikliku olemusega väga hea näitlejavalik ja teoreetiliselt peaks see kenasti põrkuma New Yorgi vana rahaga, kuid siin mängib vingerpussi just filmi läbiv vaoshoitus. Ei näe me salaja Bohemian Grove'i sisenenud Alex Jonesile omast pahameele-ahhetust ega karakterile sobivat nõusolevat lipitsust, vaid justkui inertsist kantud ettemääratud rada hoidvat järeljuurdlust. Ja selle raja määrab lavastaja poolt kogu kinoloole peale pandud ekvalaiser, mis ühtviisi tasandab filmi madalkohad ja nüsib maha teravused, jättes alles ühtses toonis kulgeva müsteeriumi. Mõne debütandi jaoks oleks kindlasti tegu särava filmiga, kuid mehe kohta, kes on eluaeg tugevalt žanrikeskset kino laiade masside jaoks klassikaks vorminud, napib sellel draamal liialt veenvust ja omapära, et seda kinoloo verstapostiks upitada. Gert "Trash" Moser Katusekinos linastub 2.–8. juulil Stanley Kubricku retrospektiiv.
klassik
A Clockwork Orange. Suurbritannia 1971. Stsenarist Stanley Kubrick. Põhineb Anthony Burgessi samanimelisel romaanil (1962). Operaator John Alcott. Osades Malcolm McDowell, Patrick Magee, Adrienne Corri jt.
Kubrick on üks neist vähestest valitud meistreist, kellele Hollywoodi suurstuudiod usaldasid nii täieliku kunstilise vabaduse kui ka korralikud finantsid. "Barry Lyndoni" puhul on tegu omamoodi antimeelelahutusega, mis demonstreerib Kubricku fenomenaalset visionäärlust ehk võimsamaltki kui ükski teine tema film. See jutustab ühe väikese mehe suure loo sünnist surmani, just nii nagu ta ise seda näeb.
Sellistest detailidest tunneb suurt lavastajat, kes leiab üles kohad, kus osatäitjad saavad särada. Kubricku puhul muidugi rangelt kontrollitud tingimustes. Üha uuesti ja uuesti, parimal juhul väidetavalt 100+ korda uuesti. Shelley Duvall ilmselt väga palju näitlema ei pidanud, kui psüühilise kokkuvarisemise piiril trepist üles taganes. Ning nautige ka järgmist trepistseeni, kus ainult harjumuse jõust veel püsti püsivale Shelleyle paistab ülemiselt mademelt kätte kaks rafineeritud perverti.
neid rohkem mõistma ning asub viimaks nende poolel võitlema. Loo esimesele poolele keskendumine jätab Kubricku eetilise positsiooni mõnevõrra krüptiliseks. Eks tema puhul võib hinnanguist kõrvale põiklemist teisteski filmides tähele panna. Ameerika kriitikud on pikalt vaielnud, kas "Full Metal Jacket" on rohkem sõjavastane või sõjardlust õhutav film. Martin Oja
Barbarid saabuvad täna
Andrei Zvjagintsevi "Jelena" on nagu lutikahammustus – kohe ei tunne, pärast sügeleb mitu nädalat ebamugavalt. "Jelena" ("Елена", Venemaa 2011, 109 min). Režissöör Andrei Zvjagintsev. Stsenarist Oleg Negin. Operaator Mihhail Kritšman. Osades Nadežda Markina, Andrei Smirnov, Jelena Ljadova jt.
K
ui 39-aastane Andrei Zvjagintsev 2003. aastal "Tagasitulekuga" debüteeris, tõttasid kriitikud talle ühel meelel Tarkovski mantlit selga riputama. Eks oli ka põhjust. Tundub, et see kiidulaul häiris lavastajat niivõrd, et otsekohese hoiatussümbolina torkas ta oma kolmandasse filmi "Jelena" stseeni valge hobuse laibaga. Aitab jamast, eks ole!
traagika
Filmitegemise käekirja, eriti sellist, mis juba debüüdi eest Veneetsiast Kuldlõvi tõi – siin kohe nagu peab jälle Tarkovskiga paralleele tõmbama! –, pole suurt põhjust muuta. Nii vahelduvad kaadrid ka "Jelenas" tuttav-vaevaliselt ning kaameragi on üsna staatiline. Pärast esimest veerandtundi tekkis küll tunne, et ma ei vaata mitte eelkõige tarkovskilikku linateost, vaid Stephen Daldry
"Tundide" ("The Hours", 2002) vene uusversiooni. Siingi on peategelaseks naine – heal järjel, abielus, elatanud, kuid igati tarmukas –, kes ajab tasapisi ning tõsimurelikult oma argiasju, taustaks kusagilt juba kuuldud eriomase menopausitonaalsusega malbelt tõtlik muusika (tõepoolest, taas Philip Glass).
P
eagi aga hollivuudilik fatamorgaana hajub ning välja hakkab paistma tolle eksitava terenduse vaat et metoodiline antitees. Zvjagintsev on kliinilise täpsusega lõiganud filmi luudelt pea kogu emotsionaalse liha ja esitab loo äärmises erapooletuses. Kõik peavoolukino lemmiktroobid alates seksist kuni halbu uudiseid toova telefonikõneni on "Jelenas" küll olemas, kuid kogu emotsionaalsuse on monteerija neist juba eos eemaldanud. Vaatajat rahustatakse pikkade passiivsete kaadritega. Stseenid tulevikužanrist "liftikino"? Kuid just nende kaadrite abil tuuakse filmi tuum kenasti, vähimatki agressiivsust üles näitamata esile. Vaatajale jäetakse aega täies neutraalsuses ise tegelaste käitumise õigsuse ja põhjendatuse üle otsustada. Jelena (Nadežda Markina).
Pelgaks teoreetiliseks mudeldamiseks "Jelena" ei jää. Jelena tolmuvaba urbanistlikku rutiini kipub oma hädadega lõhkuma eelmisest abielust pärit poeg. Eluraskustest kalestunud poja pere elab linnalähedases kolkas – ja kus mujal kui maal seda orgaanikat jätkuvalt genereeritakse, hoolimata sellest, et kunagistel kapsamaadel kõrguvad nüüd soojuselektrijaama jahutustornid. Külaskäigud poja juurde suunavad loo radadele, mis vastavad paremini vene filmile seatud ootustele. Siin avanevad üldise allakäigu põlvkondlikud tasandid. Kui Jelena muretseb kõigi lähedaste, isegi nende pärast, kellega tal just parimad suhted pole, siis töötu poeg larbib päevad läbi rõdul õlut, püüdes oma elule võimalikult palju seljaaega anda. Pojapoega ei koti üldse miski, tema keskendub ekraanil siblivate kollide tampimisele, käies õpitut elektrijaama taga võsas ellu rakendamas.
O
ma olemise mõtestamisest on ühtviisi loobunud kõik põlvkonnad. Enda sisse vaatamise asemel otsitakse enesepeegeldusi katkematult virvendavailt ekraanidelt. Vaimusuretamise mustrit lõhub üksnes Jelena mehe eelmisest abielust sündinud tütar, kelle antikangelaslikkus ilmneb juba ainuüksi seisukohtade omamises. Ta on teiste tegelaste silmis ühtviisi põlu all nii siis, kui vaikib, kui siis, kui suu lahti teeb. Kehtib hommikutelevisioonidest ja tõsielusarjadest läbi imbunud vaimuproletariaadi diktatuur. Zvjagintsevil oligi esialgu plaanis panna filmi pealkirjaks Konstantinos Petrou Kavafise luuletuse, John Maxwell Coetzee romaani ja Denys Arcand'i filmi vaimus "Barbarite sissetung", kuid ta otsustas igineutraalse "Jelena" kasuks, et filmile mitte liiga reduktsionistlikku pitserit lüüa. Kui filmikeel järsult muutub ja staatilised kaadrid asenduvad väriseva käsikaameraga, saame aru, et on juhtumas midagi traagilist. Režissöör jääb siiski oma käsitlusviisile truuks ning puändist pääseme veel seegi kord üle noatera. Aga mõte barbareist jääb kuklasse kripeldama. Lauri Laanisto
Surnud hobune
K
ummastav elamus. Vaatad minut aega staatilist pilti raagus puu ja varesega ning mõtled, et kas tõesti. Ohkad ja vaatad edasi. Varsti tuleb teine vares ning kaamera liigub õuest tuppa, voodisse, kus mittemidagiütleval moel ärkab mittemidagiütleva välimusega naine. Istub peegli ette, ohkab ja kinnitab juuksed klambriga kuklale. Sama liigutust on ta samal kellaajal korranud aastaid ja kordab filmi jooksul üha edasi. Kõik kordavad siin filmis ennast ja üksteist. See on väga kaunilt, liialdusteta välja mängitud kinematograafiline element. Teiseks põhivõtteks on pikad kaadrid, kus kaamera oleks nagu unustanud end midagi jälgima. (See nipp pole vaid ühe režissööri omand, aga ikka torkab kohe pähe Kaurismäki.) Tühjal pilgul nagu televiisorit jõllitav inimene – mõtetega mujal või üldse mõttest väljas. See tühi kaamerapilk on eriti mõjuv, kui tühjale pilgule vastab omakorda tühi pilk, näiteks rongis, millega Jelena kusagile Moskva äärelinna poja juurde sõidab. Korraks toimub elavnemine – poisike karjatab, pilgud pöörduvad aknast välja, kus lamab surnud hobune –, kuid hetk hiljem jätkub mõttetu loksumine, kaamera Jelena tühjades silmades kinni. Zvjagintsev ütleb selgelt, et inimese elu on mõttetu, ja isegi kui tundub, et kusagil on mingi mõte, on seegi juba surnud (hobune). Muidugi rõhutatakse selle filmi
puhul ühiskonnakriitilisust just kaasaja Putini Venemaa suhtes (lumpeni võim), aga kui väga see siis muust maailmast erineb. Kahtlen, kas elusat hobust enam kusagilt leiab. Tavaliselt on see teadmine taustal ja otse elu ei sega. Õnnelik olla saab peaaegu igasugustes tingimustes. Kannatada saab absoluutselt igasugustes tingimustes. "Jelena" kummastabki sellega, et inimesed ei tee siin kumbagi. Rutiin lohistab neid nagu surnud hobuseid, kuni nad lõplikult ribadeks kuluvad.
I
segi Jelena rikka mehe Vladimiri hedonistliku tütre Jekaterina eluviis tundub olevat ennekõike rutiin. Need inimesed on nagu taustakarakterid, tüüpnäod, kes on alati meie ümber, aga mitte kunagi meie endi peas. Ainus hetk, kus hobune justkui jalule tõuseb, on isa ja tütre kohtumine haiglas. See on filmi kõige huvitavam ja emotsionaalselt kütkestavam dialoog. Ülejäänud tegelased ei tekita sümpaatiat ega antipaatiat, vaid teevad rahutuks, sest nad on nii selge peegelpilt tänapäeva maailmast: hoolimatud ja kalkuleerivad, kuid siiski veidralt ettearvamatud. Lausa õõva tekitab see, kui peen ja ilus on visuaalia ja meisterlikud näitlejatööd, samas kui lugu on triviaalsuse tipp. Lihtsa loo teistmoodi esitamises ongi "Jelena" väärtus. Tekib küsimus, kas lihtsat lugu ongi olemas. Mis
üldse on olemas? On see üldse oluline? Ehk on olulisem hoopis see, kuidas lugu on pildiliselt liigendatud, kuidas Philip Glassi lihtne motiiv erinevalt esitatuna erinevates kohtades töötab, kui puhtaid sümboliakorde mängivad kordused.
F
ilmi esimeses pooles teeb Jelena poeg oma getokodu rõdul suitsu ja sülitab tänavale. Filmi lõpus seisab Jelena uhke kesklinnakorteri rõdul pojapoeg, sülitab samuti alla ja jälgib sülje teekonda oma isa pilguga. Kõik on erinev: ümbrus, möödujad, inimesed ise, aga samas on kõik täpselt sama, alati sama. Ning selle samasuse vahel on puhta ilu hetked. Hetked, mis avavad maailma korraks tema täiuses. Ma oigan ilu käes, kui Vladimir sõidab garaažist välja, on pime, kaamera on juhiistmel ja autoraadiost kõlab "Kyrie eleison" Bachi missast h-moll. Seletamatu.
Nimed marmortahvlil J
ajah, see on nüüd siis see lugu, kuidas Eesti kaitsevägi kodanik Leerist meest teha üritas. Üheksakümnendate teisel poolel hakkas Eesti kroonust kujunema humaanne elukoolimaja, kus lisaks kaunile tapmiskunstile palju muudki kasulikku õpetati. No kust oleksin ma muidu kuulnud üldpuhastusainest Comet. Tõhus relv. Raputad pesuruumi põrandale ja poole tunni pärast pole glasuurplaadil glasuuri haisugi. Kuid nüüd olukorrast lähemalt. Kell on 00.30 ning kapralist kompaniikorrapidaja võtab A-kompanii esimese ja teise rühma kollanokkadest viimast. "Noor Leer, miks vuugivahed pornod on?"
J
ust nimelt pornod. Porno tähendas, et midagi on valesti. Kui rivi oli sassis, siis oli rivi porno, kui hümn kehvalt välja tuli, siis oli hümn porno, kui kasarmutoas radiaatori taga oli tolmurull, siis oli tuba porno, kui kukal ajamata, siis oli kukal porno. Loogiline. Aga seda, miks vuugivahed pornod on... Kehitasin õlgu ning kandsin ette, et nii uskumatu kui see ka pole, ei võta trepikoja põrandal olevaid saapaviksist mustaks tõmbunud vuuke isegi Comet. "Ei kurda siin! Sõdur on leidlik," käratas korrapidaja. Kui leidlik, siis leidlik – panime lahingupaarilisega ajud tööle, sebisime ei tea kust kaks naela ning peagi hakkas vuukide vahelt ködi lendama nagu Vändrast Aveleid. Samal ajal ujus välja noor Tamm, kes rääkis võidukalt, kuidas ta duširuumi trapi tülikaist persekarvadest vabastanud oli. "Süsteem on lihtne. Tõin päeval sööklast kahvli, sellega hea võtta. Pikad karvad, väiksed karvad, keskmised karvad! Aga ega ma mingi suli pole. Ma viin selle homme kenasti tagasi," jäi noorsõdur härrasmeheks. Kui Tamm oli oma jutu lõpetanud, avastasin, et olen suures tööhoos kahe põrandaplaadi vahele täiesti arvestatava augu kraapinud. Vuugimaterjal oli lahkunud koos sodiga. Paraku oli tegemist kõige nähtavama kohaga, mis asus otse päevnikulaua ees.
K
andsin ette. Korrapidaja läks näost valgeks, saatis meid magama ning täitis augu närimiskummi ja saiaga. Paraku otsustasid toiduained juba hommikul oma positsiooni hüljata ning kompaniiülema tanksaapa külge kinnituda. Korrapidaja saadeti karistuseks sauna taha prääksuga kükke tegema. Kuid see kõik oli köömes selle kõrval, mis kahvliga õel vuugikapral endale järgmisel päeval lõunase prae sisse kühveldas...
"Jelenas" pole lootust, vitaalsust ega kuraasi. See-eest on nii palju ilu ja stiili, et tekib tunne, et võib-olla polegi enam muud vaja. Sirutada elegantselt käsi ja valida riiulist raamat, astuda väljapeetud sammul kööki ja valmistada kohvi, asetada kergelt kummardudes asju oma kohale ja hoolida kõigest sama vähe (või sama palju) kui sellest kuradi surnud hobusest.
Nii see elu meil seal siis veeres. Vara üles, hilja voodi ja nõnda know-how majja toodi. Nüüd võin minagi rusikaga vastu rinda lüüa ja öelda, et kes pole sõjaväes käinud, pole elu näinud. Ja kui keegi meie lugupeetud režissööridest peaks "Nimed marmortahvlil" riimeigi tegema, siis palun teid kõikide reservväelaste nimel: eemaldage Maximi raua eest kompensaator.
Kairi Prints
Jaak Leer
"Jelena" linastub Katusekinos neljapäeval, 21. juunil.
Ingel kesapõllul "Vahva sõdur Švejk" ("The Good Soldier Shweik", Inglismaa-Ukraina 2009, 77 min). Režissöörid Robert Crombie, Rinat Gazizov.
O
len lugenud Jaroslav Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumisi maailmasõja päevil" kümneid kordi. Enamasti muidugi mitte otsast lõpuni, vaid raamatut niisama siit-sealt lahti lüües ja lehitsedes. Poisikesena olin "Švejkist" tõesti suures vaimustuses. Mäletan, kuidas üritasin emale enda meelest paremaid kohti ette lugeda, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest ma lämbusin naerust. Viimasel ajal ma, tõsi küll, "Švejki" enam kuigi tihti kätte pole võtnud, kuid selleks polegi karjuvat vajadust, sest raamat on mul ohtrast pruukimisest peas. Seega võib mind kindlasti pidada Hašeki suurromaani fänniks. Ja fänn on alati vastuvõtlik igasugu fännikaubale, mille hulka kuuluvad ka ekraniseeringud.
Kõigepealt – Hašeki raamat on nagu boamadu. Kassi või küülikut on kerge sülle võtta, aga kuidas on boamaoga, kelle pea on küll näha, aga sabaots kaob kusagile võsa varju? Õigupoolest tal polegi seda. Hašeki romaanil pole lõppu, kuna autor suri kirjutamise käigus, aga raske olekski ette kujutada, kuidas selline raamat lõppeda võiks. Milline võiks olla Hašeki romaani lõpplahendus, puänt? "Švejk" ongi loomult lõputu, aina jätkuv ja jätkuv rida totakaid juhtumusi vaheldumisi veel totakamate meenutustega varasematest totakatest sündmustest. On iseloomulik, et raamat, mis peaks kõnelema sõjast, ei jõuagi tegelikult lahingutegevuse kujutamiseni. Ainuüksi teekond rindele võtab enda alla sadu lehekülgi. Kui Hašekil õnnestunuks tõepoolest Švejk lahingusse viia, oleks raamat ilmselt meetripaksune. Filmimehe jaoks tekib siin kohe küsimus – mida võtta ja mida jätta? Raamat võib olla lõputu lohe, filmil peab olema algus ja lõpp. Mingi valik tuleb teha, üüratust tekstimäest tuleb välja sõeluda üksainus kärutäis režissööri arvates eriti väärtuslikke kivimeid. Paraku kaob selle käigus "Švejkile" ainuomane võlu. Jõest ammutatud ämbritäis vett ei anna kunagi edasi jõe enda majesteetlikkust. "Švejkist" pole võimalik teha lühikonspekti ja seda ei saa paari sõnaga ümber jutustada. Hašeki romaan, mis on omal kombel muidugi sõjavastane teos, kuid kõneleb selle kõrval Praha joomakommetest ja üldse absoluutselt kõigest, muutub filmis teravaks patsifismipropagandaks.
Muidugi, mu etteheited on fänni etteheited, kes kunagi pole rahul, kui tema pühakirjaga liiga vabalt ümber käiakse. Tänapäeval tuleb aga aina enam juurde selliseid inimesi, kes algmaterjali lugenud pole. Mis pilguga need süütud hingekesed filmi vaadata võiksid, ei oska arvatagi. Lõppude lõpuks, ega see ukrainlaste-inglaste katsetus kõige hullem ka ei ole. Loo esimene pool, kuni sõjaväljale suundumiseni, kulgeb üsna kenasti. Aga Švejk on siiski palju põnevam persoon kui sellest filmist välja paistab. Maailmakirjandusest võrdleksin teda ei kellegi teise kui Dostojevski vürst Mõškiniga. Kaks paberitega idiooti, kaks alati sõbralikku inimhinge, kelle moraalne puhtus ja igavene positiivsus ligimesi ühteaegu ligi tõmbavad ja hulluks ajavad. Kaks inglit kesapõllul. Andrus Kivirähk "Vahva sõdur Švejk" linastub Artises ja Plazas.
k o o mika
"Švejk" kuulub paraku sedasorti kirjandusteoste sekka, mida teistesse žanridesse tõlkida pole just kerge. Mistõttu oleks ehk targem ta rahule jätta. Aga inimene on kangekaelne elukas ja üritab ikka võimatut. Ukraina-inglise joonisfilm "Vahva sõdur Švejk" on just sedasorti õilis üritus, soov loodust ümber kujundada.
Aga nii nagu jõed ei lase end tagurpidi pöörata ja mais pole Eestis kasvatamiseks sobilik põllukultuur, nii ei anna ka "Švejk" ennast kergelt kätte.
Ja samal ajal kui paljust (ning väga heast) loobutakse, kirjutatakse palju (ja mitte eriti teravmeelset) ka juurde. Sõjavastane film ei saa piirduda pildikestega sellest, kuidas soldatid ja ohvitserid rongiga rinde suunas loksuvad, lõputut plära ajavad, võimaluse korral ohjeldamatult õgivad ja ennast aeg-ajalt täis situvad. Patsifistlik film peab tingimata näitama ka lahingutegevust (kriitilises võtmes) ning lõppema kahe leeri lihtsõdurite vennastumisega. Švejkist endast saab vaat et kangelane ja rahvajuht. Hašeki romaani üsna nihilistlik meeleolu asendub kohatu lüürika ja paatosega.
Filmiks saanud sõnad Balti Filmi- ja Meediakooli filmiosakonna magistrikursuse lühifilmiprogramm "Alguses oli sõna – ja siis sündis film" (Eesti 2012): "Aeg ei peatu", režissöör-stsenarist Moonika Siimets, 22 min; "Võõrsil", režissöör-stsenarist Hardi Keerutaja, 7 min; "Tähetund", režissöör-stsenarist Marge Monko, 14 min; "Elu nagu paradiisis", režissöör Jaan Penjam, 13 min; "Mõttetu", režissöör Eik Tammemäe, 15 min; "Valge ruut", režissöör-stsenarist Ivan Pavljutškov, 17 min; "Teiselpool vikerkaart", režissöör-stsenarist Triin Ruumet, 18 min; "Last call", režissöör Kaur Kokk, 13 min.
B
FMi magistrikursuse mängufilmiprogrammi koondpealkiri "Alguses oli sõna – ja siis sündis film" annab ilmselt üsna arusaadava vihje linateoste päritolu kohta. Kõik kaheksa tudengifilmi on valminud mõne kirjandusteose alusel ning autorite asi on olnud kirjanike sõnad vaatajat ühel või teisel moel kõnetavaks pildikeeleks transformeerida.
eesti
asi
Filme on siin mitmesuguseid – on mõtlikke, on tempokaid, on vahepealseid. Leiab ängi, leiab laamendamist. Lugusid on jutustatud nii vihjamisi kui lausa pastakaga ette joonistatult. Pea igas kinonovellis on midagi, mis tundub huvitav, või siis mingi tera, mis osutub pipraks suhkrus. Moonika Siimetsa filmis "Aeg ei peatu" on peategelastel läinud vahetusse ema ja tütre rollid. Carita Vaikjärv on range tütar, Ene Järvis tema haige kargule toetuv ema. Pirtsaka voodis lebava naise ukse taha ilmub kogemata lillekimbuga kavaler (Felix Kark). Sädemest tõuseb leek, kohvilaua taga istumisest tants ning hetk enne lõputiitreid uhab proua juba härra mootorratta külgkorvis Amanda Leari "Enigma" saatel vastu tundmatule tulevikule. Olemuselt staatilise filmi päästab liigsest teleteatrist huumor, mis leevendab ka seda, et tegelased on autorile vaid märgid, kelle käitumispsühholoogia paistab loo loojatele üsna teisejärguline olevat. Anton Tšehhovi ainetel valminud "Võõrsil" (režissöör Hardi Keerutaja) jutustab loo narkoärika pruudi dilemmast ning Triin Ruumeti "Teiselpool vikerkaart" mehe ja naise vahelisest rollimängust, mille reeglid jäävad kahjuks vaatajale üsna segaseks. Kuid noorima Hendrik Toompere ja Katre Kaselehe näitlejatööd on head. Kuigi jälle on ekraanil need eesti filmile nii omased hüsteerikutest naised ning heitunud mehed... Ekslevaid mehi näitavad veel kaks filmi: Jaan Penjami "Elu nagu paradiisis" ning Eik
Tammemäe "Mõttetu". Esimene neist on närvilise montaažiga tragikomöödia kunagisest muusikaheerosest (Lauri Saatpalu), kes on valmis minema pigem vangi kui Soome laevale sülti mängima. Teise filmi peategelast kehastav Rednar Annus sooritab eksistentsialistliku ängi paine all kuritöö. Miks, jääb veidi segaseks – ilmselt nihilismist. Veidi maneerlik Saatpalu on peategelase kehastajaks väärikas valik, aga veel meeldejäävam on filmiamatöörist kõrvaltegelane, kes tahab kunagisest rahvakunstnikust dokfilmi teha. "Mõttetus" eksponeeritakse omakorda hiilgavaid kaadrikompositsioone enam kui elavat keskkonda, kuid kes teab, võib-olla oligi see eesmärgiks. Lugu ju jällegi jookseb. Ringid, ruudud ja muud kompositsioonilised väljendusvahendid on tähtsal kohal ka Kaur Koka Arvo Valtoni lühiloo ekraniseeringus "Last call". Lennujaamas kohtuvad mees ja naine, kes kumbki teise keelt ei oska, ning siit hargneb eksituste jada, kus suureks abiks ja segajaks on salvrätid ning pastapliiats. Marge Monko "Tähetund" põhineb eesti ühe suurima feministi Mati Undi lühijutul "Unbewusste Ängste". Siin on lõpuks ka üks otsustava moega naistegelane – Näitlejanna. Tema ümber tuterdavad mehed, Kirjanik ja Disainer. Parajalt irooniline lugu inimese argusest kriisisituatsioonis – korraga nii vaimukas kui melanhoolne ja igatahes värskendav. Kui aga sellest programmist tuleks leida "kõige filmim film", siis on selleks kahtlemata Ivan Pavljutškovi "Valge ruut". Hiilgav operaatoritöö, kindel misanstseen ja karismaatilised lapsnäitlejad jutustavad vaatajale oma versiooni lapsepõlve muretutest mängudest. See pole küll kahjuks Kalle Blomkvisti territoorium, kuid päris kinomaailma hõngu on siin küll. Kristiina Davidjants
Näitleja Ene Järvis režissöör Moonika Siimetsa lühimängufilmis "Aeg ei peatu".
Arvad, et ainult inimesed võivad mängureegleid muuta?
On uute mõtete aeg. Hyundai. Ametlik partner UEFA EURO 2012.
Ootame Sind proovisõidule
www.hyundai.ee
Hyundai mudelite keskmine kombineeritud kütusekulu 3,5-10,6 l /100 km, CO₂ heitmed 97-199 g/km
VIRU KESKUSE KATUSEL
KUUKAVA 15–30/6 15/6
R Kumaré
16/6 L KULTUS & FRIIGIFILM
17/6 P FILMIPÄRL
18/6 E VALITUD HUUMOR
19/6 T VALITUD HUUMOR
20/6 21/6
Paris, I Love You 22 režissööri, Olivier Assayas, Coenid et al
Rambo: First Blood Bad, But Good! Action Special: Ted Kotcheff
Conan, The Barbarian Bad, But Good! Action Special: John Milius
N Jelena
22/6 R
Andrei Zvjagintsev
Kino suletud. Mõnusat jaanipäeva!
24/6 P
The Dictator
25/6 E KINOKLASSIKA
The Greatest Movie Ever Sold
KATUSEKINO.EE
Dr. No James Bond Special Terence Young James Bond Special Guy Hamilton
KINOKLASSIKA
27/6 K KINOKLASSIKA
28/6 N KINOKLASSIKA
29/6 R VALITUD HUUMOR
30/6 L
Thunderball James Bond Special Terence Young
Casino Royale James Bond Special Martin Campbell
Black Cat, White Cat Emir Kusturica
Three Tom Tykwer Weekend
KATUSEKOHVIK & BAAR, PÄIKESETERRASSID Avatud juunis iga päev alates 12.00. Tule lõunale või dringile!
Katusekino Seansside algus 15–19/6 orienteeruvalt kell 23.00 ja 20–30/6 orienteeruvalt kell 23.30. Seansid toimuvad iga ilmaga.
Larry Charles
26/6 T Goldfinger
FILMIPÄRL
Morgan Spurlock
Katusekino suurim sõber
23/6 L
John Waters
Bad, But Good! Action Special: John McTiernan
VÄRSKE FILM
VÄRSKE DOKK
Pink Flamingos
K The Predator
VALITUD HUUMOR
RANNAHOONE KÕRVAL
VALITUD HUUMOR
Vikram Gandhi
SKANDAALNE KINO
PÄRNU RANNAS
PILETID EELMÜÜGIST: Piletilevist või katusekino.ee Osta pilet eelmüügist vihmakindlatele soojendusega terrassidele. KOHAPEAL: pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi Katusekinos. Katusekino sõber
Partner
KUUKAVA 15–30/6 15/6
R The King´s Speech
VÄRSKE FILM
16/6 L VALITUD HUUMOR
17/6 P FILMIPÄRL
18/6 E VÄRSKE FILM
19/6 T FILMIPÄRL
SKANDAALNE KINO
21/6 N VÄRSKE FILM
22/6 R VALITUD HUUMOR
Tom Hooper
24/6 P
Happy-Go-Lucky
25/6 E
Machete
FILMIPÄRL
Robert Rodriguez, Ethan Maniquis
Mike Leigh
The Wrestler Darren Aronofsky
26/6 T Slumdog Millionaire
The Ghost Writer Roman Polanski
FILMIPÄRL
27/6 K
A Separation Asghar Farhadi
SKANDAALNE KINO
Serge Gainsbourg huligaani armastus
28/6 N KULTUS� JA FRIIGIFILM
29/6 R
Elite Squad Jose Padilha
FILMIPÄRL
30/6 L
Elite Squad 2 Jose Padilha
VÄRSKE DOKK
Danny Boyle
Kumaré DocPoint publiku lemmik: Vikram Gandhi
Pink Flamingos John Waters
Paris, I Love You 22 režissööri, Olivier Assayas, Coenid et al
Maradona Emir Kusturica / EURO2012 Finaalmängu eelõhtu special
Brüno Larry Charles
RANNAKINO.EE Rannakino Seansside algus 15–19/6 orienteeruvalt kell 23.00 ja 20–30/6 orienteeruvalt kell 23.30. Seansid toimuvad iga ilmaga. Rannakino suurim sõber
Kino suletud. Mõnusat jaani!
VALITUD HUUMOR
Joann Sfar
20/6 K
23/6 L
PÄIKESETERRASS, BAARID & KOHVIK, PRIVAATRANNA ATMOSFÄÄR. PILETID EELMÜÜGIST: Piletilevist. Osta pilet eelmüügist vihmakindlatele soojendusega terrassidele. KOHAPEAL: pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi. Rannakino sõber