JALKA (veebruar 2009) by Jalka

hind 29 krooni VEEBRUAR 2009

BRASIILIA TULEB! Uus superstaar Pato

Supermodell Karmen Pedaru oli v채ravavaht Tiit Lambin ja lapsed kuuluvad jalgpallile Postrid: Alexandre Pato, Iker Casillas, Claudio Pizarro, Miroslav Klose ISSN 1736-7379 Pluss: Tarmo R체체tli, Rauno Alliku, Indrek Joost, Gert Kams, Ingemar Teever, Keith Boanas 2009 VEEBRUAR JALKA

CHAMPIONS LEAGUE 2009

Jälgi mängu TrioBet'is

4,00

Barcelona

7,00

Manchester United

8,00

Inter Milan

9,50

Chelsea

11,00 Liverpool VÕIT = KOEFITSENT x SINU PANUS Koefitsendid seisuga 11.02.2009

TRIOBET ARMASTAB SPORTI! TrioBet nüüd Sinu taskus

www.triobet.com

hind 29 krooni VEEBRUAR 2009

sisukord Kaanelugu

BRASIILIA TULEB! Uus superstaar Pato

Supermodell Karmen Pedaru oli väravavaht Tiit Lambin ja lapsed kuuluvad jalgpallile Postrid: Alexandre Pato, Iker Casillas, Claudio Pizarro, Miroslav Klose ISSN 1736-7379 Pluss: Tarmo Rüütli, Rauno Alliku, Indrek Joost, Gert Kams, Ingemar Teever, Keith Boanas

lk 38

Brasiilia jalgpallikoondis tuleb Eestisse oma parimas rivistuses. Varasemate kontaktide järgi on Eestil Brasiiliaga positiivne väravate vahe 7:1.

Esikaanel: Kaka, Pato ja Ronaldinho Fotod: Scanpix Nr. 2 (14) 2009

Persoonid & intervjuud

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Tarmo Rüütli

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Tiit Lambin & lapsed Indrek Joost

Fotograaf: Lembit Peegel

Karmen Pedaru

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Rauno Alliku

Kujundaja: Kaia Saaremets

Pato

Keeletoimetaja: egle pullerits Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Kolumnid

8 37 43

Indrek Schwede

Tellimine: www.post.ee

Roy Strider

Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

Antonio Diaz

Rubriigid

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn

4-7 50 62

Siit ja sealt

Trükitud kroonpressis

Lembit Peegel Lisaaeg

meie autoreid:

Liigad

Andrus Allika (52) „Olen spordiajakirjanikuna töötanud 20 aastat. Selle aja jooksul on tulnud kirjutada profipoksist iluuisutamiseni ja alpinismist allveeorienteerumiseni. Kui aga see oleks võimalik, siis oleksin kirjutanud ja kirjutaksin ainult jalgpallist – mängust, millele pole maailmas võrdset.“

Keith Boanas

52 54 55 61

Meistriliiga Naised Esiliiga

14 20 23 24 28 40 48

Saalijalgpall

Muu Eesti koondisega Türgis Eesti esimene sisehall valmis Tippmängijad ja gangsterid Hooaja kalender 2009

10 19 44 56

Postrid PATO IKER CASILLAS

MIROSAV KLOSE CLAUDIO PIZARRO 2009 VEEBRUAR JALKA

üks küsimus Ingemar Teever (Nõmme Kalju)

Foto: Lembit Peegel

Kas oled pettunud, et Tarmo Rüütli pole sind koondisse kutsunud? Väga ei ole. Muidugi ootan kutset, aga see on peatreeneri valik. Ma ei tea, miks ta ei kutsu. Äkki meeldivad talle mingid teist tüüpi mängijad rohkem. Oper on kogenud, Vosko on end heast küljest näidanud, Kink on kogemusi saanud. Ma ei tea. Jah, võib ka see põhjus olla, et Kalju ei kuulunud esinelikusse ja altpoolt klubidest koondisse mängijaid ei võeta. Aga samas ei jäänud me TVMK-le ja Transile mänguklassilt alla. Võitlesime nendega vääriliselt. Saime vastu ka Florale ja Levadiale. Kui me sel aastal oleme tugevamad, tekib meil rohkem väravavõimalusi, mida realiseerida. Selle loogika puhul saab muidugi küsida, miks liiga parim väravakütt ei tulnud Florast või Levadiast? Muidugi, Sander Post lahkus poole hooaja pealt parima väravakütina Hollandisse, aga ikkagi. Nõmme Kalju eest on kindlasti raskem väravaid lüüa, kui esineliku meeskondade eest, kellel on mängu jooksul rohkem võimalusi. Ma ei tea, kas viienda koha meeskonnast ongi varem parimat väravakütti tulnud? Ma ei usu, et koondisekutse tulemata jääb! Ta tuleb kindlasti mingil ajal. Kui löön rohkem väravaid, siis ta kutsub. Pean stabiilsemalt esineliku vastu väravaid lööma. Aga veel kord – pettunud ma pole.

Kõik mängijad saavad litsentsid Litsentsi saanud mängijatele väljastatakse plastikust Sel aastal peavad kõik Eesti Jalgpalli Liidu korraldatud võistmängijakaart, millel nimi, foto, sünniaeg ja jalgpalluri lustest osavõtvad jalgpallurid taotlema endale litsentsi. Kui identifitseerimise kood. Kaardi omanikele pakub jalgpalliseni suhtlesid omavahel klubid ja alaliit, siis nüüd tekib ka liit täiendavaid võimalusi ja soodustusi alaliidu erinevate mängijatel otsesuhe alaliiduga. partnerite ja sponsorite poolt. Sealhulgas näiteks pileteid „Et osaleda võistlustel, peab mängija kinnitama, et ta koondise mängudele. vastab teatud nõuetele,” räägib jalgpalliliidu pesekretär „Litsentsid on sisse viidud enamikus riikides ja ka meie Tõnu Sirel ja toob ilmeka näite: „Ka autojuhiload saab ju saame nüüd viia alaliidu suhted jalgpalluritega korrektsesee, kes on endale liiklusreeglid selgeks teinud. Ka meie le alusele,” räägib Tõnu Sirel. „Litsentsi omanud jalgpallur soovime, et mängijaid täidaksid teatud reegleid. Jalgpalliliit kinnitab, te täidab alaliidu reegleid ja juhendeid ning talle saab andmebaasi jalgpallurite kohta ja me saame mängijalaienevad mitmed soodustused.” te vajaduse korral eraldi suhelda. Jalgpallur kinnitab omalt poolt, et ta on terve, et lubab kasutada oma Foto: Lembit Peegel isikuandmeid, mille alusel saame talle saata ka näiteks informatsiooni või tasuta kuuajakirja Jalka.” Litsentsi, mis muuhulgas annab õiguse mängida meistri- ja karikavõistlustel, peab igaüks taotlema personaalselt. Litsentsi peavad endale taotlema kõik: mehed, naised, noored, lapsed. Selleks tuleb täita ankeet, mille leiab jalgpalliliidu kodulehelt (www.jalgpall.ee) Litsents on tasuline Meistri- ja esiliiga meestele, Meistriliiga naistele ning eliitliigade mängijatele. Hinnaks on 250 krooni. Madalamate liigade mängijad ja noored ei pea litsentsitasu maksma. Jalgpalliliidu koduleheküljelt leitav litsentsitaotlus tuleb välja printida ja täita. Alaealised peavad allkirja võtma ka oma vanematelt. Täidetud litsentsi taotlus koos 3 x 4 cm suuruse foto, maksekorralduse ning passi või ID-kaardi koopiaga on kõige mugavam toimetada treeneri kätte, kes toob need jalgpalliliitu. Litsents kehtib ühe aasta. „Jalgpalliliit võib keelduda litsentsi väljastamast, pikendamast või litsentsi tühistada, kui mängija on saanud pikaajalise mängukeelu,” selgitab Tõnu Sirel. Litsentsid saavad tänavu kõik jalgpallurid Jukudest Juhaniteni. Ja Katidest Katariinadeni.

JALKA VEEBRUAR 2009

siit ja sealt

graafik

Eliitliigad 2008 vs A1 ja A2 Eesti meistrivõistlused 2007

Eliitliiga tõstis kvaliteeti Eliitliiga esimene hooaeg sünnitas arvamusi seinast seina, sh ka noortetreenerite nurinat, et skoorid on ikkagi liiga suured või isegi suuremad kui meistrivõistlustel (vt Jalka 3/2008, lk 17 Aivar Tiiduse arvamust). Selle lükkab aga ümber kuiv statistika. Võrreldes eelmise aasta Eliitliigade ja 2007. aasta A1 ja A2 meistrivõistluste keskmist väravate vahet, näeme, et tasavägisemad olid just Eliitliigade mängud (2008. aasta meistrivõistlustega võrdlus polnuks korrektne, sest rõhk oli sel aastal just Eliitliigal). Graafikast näeme, et eriti aitas Eliitliiga tasavägisemaks muuta U19 taset, kus keskmine väravate vahe vähenes peaaegu kaks korda. Teisisõnu: kui 2007. aasta A2 vanusklassi meistrivõistlustel oli keskmine skoor 5,4 väravat 0,9 vastu (vahe 4,5 väravat), siis Eliitliigas oli see 3,0:0,7 (vahe 2,3 väravat). Võrdluseks niipalju, et Eesti Meistriliigas oli mullu keskmine väravate vahe täpselt kaks tabamust, Saksamaa A-klassi Bundesligas , (2007/2008) 1,76, Inglismaa Premier League is (2007/2008) 1,48 ja näiteks 2006. aasta MMil 1,42 väravat.

Roman Ubakivi koondislaste

sümboolne 11 Jalka koostas sümboolse koondise neist Roman Ubakivi käe all treeninud pallureist, kes esindanud Eesti koondist. Tuntumatest tegijatest jäid kahjuks välja Ott Mõtsnik ja Tiit Kõmper, kes ei jõudnudki Eesti vabanemist vutimeestena ära oodata. Välja jäi ka 143-kordne internatsionaal Marko Kristal, kes treenis Ubakivi käe all ainult paar-kolm aastat. Mängijate asetus on muidugi sümboolne ja koondise kontekstis ka vastuoluline. Näiteks Seppo Vilderson on mängis koondises ainult 20 minutit

Portugali vastu, aga tegi seda edurivis! Üheteistkümnest mehest skoorisid koondises neli, sh ründaja Krõmil jäi arve avamata. Lõvide ja mittelõvide osakaal on Lõvide kasuks 8 – 3. Aga rõhutagem, et Ubakivi esimese põlvkonna jaoks saabus vabadus natuke liiga hilja, sest koondise mõõtu olid lisaks Mõtsnikule-Kõmperile ka puurivahid Tõnu Vanakesa (istus mitut puhku Poomi tõttu varumeestepingil) ja Mehis Luik ning väljakumängijad Aavo Sarap, Üllar Korp jt.

LEMBIT RAJALA 26/2

TOOMAS KRÕM 11/MARTIN REIM 156/14

RISTO KALLASTE 36/-

MEELIS LINDMAA 28/-

INDRO OLUMETS 32/2

SEPPO VILDERSON 1/1

TOOMAS KALLASTE 42/-

URMAS HEPNER 13/-

URMAS KALJEND 20/-

MART POOM 119/-

2009 VEEBRUAR JALKA

siit ja sealt

kõige kallim koll

... väravalisest kaotusseisust tuli välja meie U17 koondis võõrsil Läti vastu ja suutis lõpuks võita 3:2. Sama tegi U19 koondis, kes võitis lätlasi 4:2.

... sekundit kulus meie U17 koondisel kordusmängus Läti vastu skoori avamiseks. Lõpuks jällegi võit 2:1.

... punast kaarti andis Hispaania regionaalliigas kohtunik Jose Manuel Barro Escandon. Neist 18 andis ta pärast seda, kui mäng oli 57. minutil peatunud löömingu ja massikakluse tõttu.

... maa jalgpallurid mängivad Inglismaa , Premier League is.

100

... väravat sai profikarjääri jooksul täis David Beckham. Kokku nelja riigi (Inglismaa, Hispaania, USA ja Itaalia) klubis ja maa koondises. Sajas sündis Milano Interi särgis.

1500

... krooni eest võib näha mõndateistkümmet Brasiilia pallivõlurit. Madonna üksi maksab 900 krooni.

40 000 ... pealtvaatajani tahetakse järgmisel aastal laiendada Ragnar Klavani uue koduklubi AZ Alkmaari kodustaadioni, mis praegu mahutab 17 150 inimest.

JALKA VEEBRUAR 2009

Gert Kams, FC Flora

Foto: Lembit Peegel

Tähtsa ja ilusa värava lõin eelmisel aastal TVMK-le. Võitsime keskväljal palli, Hakola läks vasakult läbi ja tsenderdas. Sööt oli nii täpne, et sain selle värava all kahe kaitsja vahelt peaga tagumisse nurka suunata. Kogu kombinatsioon oli väga ilus. Lisaks oli see emotsionaalselt väga väärtuslik värav, sest osutus võiduväravaks. Me võitsime 2 : 1 ja kindlustasime hõbemedalid. See ei olnud kätteõpitud kombinatsioon. Aga kui äärepoolik läbi läheb, peavad teised värava all valmis olema. Mängisime sel päeval süsteemis 4 – 3 – 3. Mina olin paremäärepoolik ja jõudsin õigeks ajaks värava alla. Meistriliigas oli see vist minu teine peaga löödud värav. Esimese lõin oma esimesel aastal Lasnamäe Ajaxile. Gert Kams on valmis nii äärelt läbi murdma kui ka väravale põrutama.

Kõige pentsikum penalti Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk

Foto: Lembit Peegel

1990ndate aastate lõpus juhtus Kehtna staadionil selline lugu. Andres Oper mängis veel Eestis ja ühes mängus sebis ta trahvikastis end kõigist vastastest mööda. Jäi üle ainult pall väravasse sutsata. Kaitsja, kellest ta oli viimasena mööda triblanud, lamas murul. Aga ta oskas oma jala Operi löögi- ja tugijala vahele lükata. Tema jalg nii-öelda lukustas jalgade liikumise, Operil olnuks nagu pulk jalgade vahele torgatud. Opi jäi püsti ega kukkunud. Pall seisis samuti tema ees, värav oli eest tühi, aga lööki ei toimunud. Operi pilk rändas otsivalt kohtuniku poole, et mis nüüd saab. Mina olin ka hetkelises hämmingus, kuid vilistasin ja andsin penalti. Sain küll pisut tavapärast sõimu, et kerge penalti ja mängija isegi ei kukkunud, aga jala tahapanek on ju vastavalt reeglite kohaselt viga. Uno Tutk kaasa elamas meie noormeeste võidule Horvaatia üle.

siit ja sealt Ragnar Klavani 7 tundi ülevaatust Kui Ragnar Klavan AZ Alkmaari meditsiinilisele ülevaatusele läks, oli tal tüdruksõber kaasas. Et pärast ülevaatust koos linna peale minna. „Arvasin, et see võtab aega tund, maksimaalselt kaks,” selgitab Raku. „Almela Heracleses kestis see pool tundi. Aga Alkmaaris selgus, et kõik kokku kestab seitse tundi!” Algust tehti klubi ruumes, kus Klavan pandi rattal pedaalima. Peaarst vaatas ja katsus üle jalad, selja ning küsis kõigi vigastuste ja haiguste kohta. Edasi mindi Alkmaari haiglasse, kus tehti röntgenipildid mõlemast hüppeliigesest, põlvedest, puusadest, alaseljast ja võeti vereproovid. Siis sõideti 35 kilomeetri kaugusele asuvasse Amsterdami, kus tehti südameuuring ja kontrolliti silmi. Muu hulgas testiti sedagi, kuidas saavad Klavani silmad hakkama peegeldusega, mida tekitab staadioni valgustus. „Meditsiiniline personal on Alkmaaris väga professionaalne,” kiidab Klavan. „Jõuaparaadid on näiteks arvutiga ühendatud ja fikseerivad tulemuse. Andmed on salvestatud ja kui on vigastus, siis saab vaadata, mis oli näiteks minu maksimaaltase, kuhu pean tervenedes tagasi jõudma.” Ragnar Klavani klubivahetus käis kähku. Teda hakati jälgima septembris-oktoobris. Kõigepealt käis teda vaatamas Alkmaari reaskaut, seejärel peaskaut. Nende positiivse mulje järel vaatas Rakut klubi tehniline direktor ja viimaks oli otsuse tegemine Louis van Gaali käes. Klavan ise arvab, et van Gaali aitas otsustamisel Heraclese ja Alkmaari omavaheline õnnestunud mäng detsembris. „Aga nad käisid vaatamas ka treeninguid, mis Hollandis on kõigile avatud,” räägib Raku. „Neid huvitab ka see, kuidas jalgpallur treenib, milline on tema suhtumine ja kas ta annab endast alati sada protsenti.” Tähtsaks osutus ka hollandi keele valdamine. See andis tunnistust, et mängija on kohalikku olustikku sisse elanud. Klavan imestab pisut, et teda nähakse Alkmaaris jätkuvalt vasak- ja keskkaitses, sest Almelos mängis ta keskpoolkaitses. „Almelos oli juttu, et tahaksin mängida vasakkaitses, ja klubi kinnitas, et mängin keskpoolikus ainult hooaja kaks esimest kohtumist,” räägib Klavan. „Siis sai üks keskpoolkaitsja vigastada ja ma jätkasin tema koha peal. Terveks sai ta just siis, kui mina klubi vahetasin!” Keskkaitsja roll Hollandis Klavanile sobib. Ta arvab, et näiteks Norras mängitakse teisiti ja seal oleks tal keskkaitsjana raskem läbi lüüa. Hollandis peavad ka kaitseliinid, kaasa arvatud väravavaht, olema valmis rünnakuid alustama. Debüüdi tegi Klavan 4. veebruaril Andres Operi koduklubi Kerkrade Roda vastu. Klavan sekkus vahetusest ja läks keskkaitsja kohale. „Oma esimeses trennis olin rohkem närvis kui esimese mängus,” tunnistab Klavan. „Olin mängus omas elemendis ja tegin asju, mida tavaliselt ikka teen. Esimene puude mängus toimus nii, et Roda ründaja tuli peale ja tõmbasin tast ühe puutega mööda. Esimene puude on oluline, kui see ebaõnnestub, tekitab see ebakindlust.” Nüüd on senise vasakkaitsja vigastus avanud Rakule ukse Alkmaari põhikoosseisu. Ka van Gaal oli tunnistanud, et tema praktikas ei ole just sageli juhtunud, et uus mängija pääseb kohe esimeses kohtumises platsile ja hõivab seejärel koha põhikoosseisus. Hollandi meistrivõistluste liidermeeskonna Alkmaari taktika pole pidev pallivaldamine. Meeskond tõmbub hoopis teadlikult tagasi, laseb vastaste kaitseliinil ülespoole tõusta ja üritab siis tekkinud ruumi kiirete ründajate abil oma kasuks pöörata. Kui hooaeg samas taktis edasi läheb, näeme esimest eestlast järgmisel aastal Champions League’i murul. Raku ise veel nii kaugele ei mõtle. Aga kindlasti tahab ta oma karjäärist välja pigistada nii palju kui annab. Et kunagi ei peaks kahetsema: miks ma küll ei pingutanud, miks ei kasutanud mulle antud võimalusi!

nii nad

ütlesid „Kui üks mees sõidab mersuga ja teine tuleb talle hobusega vastu, pole olukord ikka normaalne.” Tarmo Kink Rumeeniast „Võib-olla on minu karjääri tipphetk alles ees. Praegu ehk polegi jalgpallurielu tähtsaim päev.” Tihhon Šišov enne äralendu Györi ETOsse ja kiiret tagasisaatmist „See ju Tartu vutitreeneri Hillar Otto vana trikk!” Nii olevat Eesti vutiüldsus Õhtulehe teatel ühest suust arvanud, kui ManU kasutas Chelsea vastu nurgalöögi lahtimängimisel nippi, mis tõi värava, aga mille kohtunik selle saavutamise ebasportlikkuse tõttu tühistas „Ka jalgpall ning murdmaasuusatamine jäävad pärast eesti kultuuri hävingut püsima.” Kivisildnik „Lähme siis Kadriorgu!” Nõmme Kalju jalgpalluritega Stenbocki majas kohtuma pidanud peaminister Andrus Ansip pidi ootamatult presidendi juurde tõttama „Mul on suur au see töökoht vastu võtta, hoolimata sellest, mida võisite Guardianist lugeda.” Eesti naiste koondise peatreener Keith Boanas pressikonverentsil „Mina neid klubidevahelisi rahanumbreid ei tea, aga seda küll, et kahe krooni eest mind ei loovutataks. Kui pakuti viis krooni, oldi nõus.” Ragnar Klavani lõõp klubivahtusest „Brasiilia – ideaalne sõnnik.” Kohvimaa pallikunstnikud panevad vutivõrsed ka Eestis kasvama, usub Ott Järvela „Vabandan kõigi sporsialade ees ette ning taha – te olete kõik toredad ja vajalikud ja toote rõõmu ja olümpiamedaleid, aga...” Ajakirjanik Jaan Martinson Eesti – Brasiilia mängust „Brasiilia vastu oleks ju tore mängida.” Tarmo Neemelo tahab tagasi koondisse

2009 VEEBRUAR JALKA

1-teist mõtet

AITAB HALAST, PEAD TÖÖLE!

esti Jalgpalli Liidu korraldatud meediaseminaril aasta alguses lõpetas Gerd Kiili oma sõnavõtu kui lihtne jalgpallihuviline. Nike esindajana korvpalli näitel ettekande teinud Kiili ütles: „Ma olen tüdinud kuulamast, et jalgpallil pole publikut seepärast, et alal puudub ajalugu – halamise asemel tuleb otsida lahendusi.” Muidugi sai kuulajate poolt kiiresti parandatud oluline ebatäpsus: jalgpallil ei puudu mitte ajalugu, vaid tegu on katkenud traditsioonidega. Ja seda peetakse tõepoolest üheks mõjusamaks põhjuseks, miks on kodustel mängudel vähe pealtvaatajaid. Gerd Kiilil on õigus. Oleme pannud publiku vähesusele diagnoosi. Nüüd aitab selle korrutamisest. Nüüd peab tõesti otsima lahendusi. Jalgpalliliidu aastalõpu minijalgpalli turniiril pidasid võimsa laululahingu maha Flora ja Nõmme Kalju fännid. Kalevi spordihallis oli kumbki pool suurte klubilippudega eraldanud endale ühe kaarealuse sektori, kuhu võõrail asja polnud. Need olid nagu omamoodi VIP-sektorid, kus ei puudunud kogunisti lauake söögi-joogiga. Oma klubi mängude ajal korraldati hallis tõeline märul, mis sai kulminatsiooni mõlema klubi omavahelise mängu ajal. See tekitas lootuse, et ehk jätkub selline fännidevaheline mõõduvõtt märtsis, kui algab Meistriliiga. Ehk sütitas Kalevi halli vastasseis rivaliteedi, mis paisutab ka fännide ja publiku ridasid?

Kui emotsioonid eemaldada, tuleb tõdeda, et Kalevi hallis oli kohal paar-kolmkümmend fänni nii Florast kui ka Kaljust. Kinnises ruumis võib selline arv pealtvaatajaid teha põrgulärmi. Suurel tribüünil ei mõju 30 inimest ega nende vokaal aga eriti veenvalt. Ühest küljest oli Kalevi hallis mõnus, sest ei pidanud trotsima külma, lumehangesid, vihma ega lõikavat tuult. Mistap võinuks ju kohal olla veelgi rohkem neid huvilisi, kes kehva ilma taha poevad. Teisalt pole minijalgpall muidugi see päris jalgpall ja pühade ajal oli inimestel muid tegemisi. Loodetavasti tõmbab pärisvutt ikkagi rohkem. Aga ei tohi jääda ainult lootma! Lahendusi peab hakkama otsima iga klubi. Nagu Nõmme Kalju seda möödunud aastal tegi. Jah, paljud inimesed vaatasid Kalju tegemisi võõrastamisi: et asja ennast (klubi ja tema traditsioone) veel polegi ja seda olematut tahetakse inimestele pähe määrida! Et müüakse kirevat pakendit, mis peidab endas ühepäevaperemeeste tuju proovida õnne vutimaastikul. Aga mis olnuks siis alternatiiv? Alternatiiv olnuks halamine, et traditsioonid on katkenud ja publiku kohalemeelitamiseks pole meil midagi teha. Et mitte miski ei sõltu meist endist. Eelmisel aastal kasvas Meistriliiga publikuarv 18%. Suure osa sellest tõusust võib kanda Nõmme Kalju arvele. Tänavareklaamid ja Roosa Panter tekitasid elevuse, mida on meie Meistriliigale väga vaja. Nõmme Kalju on tegelikult esitanud väljakutse kahele Foto: Lembit Peegel

Iga klubi püha ülesanne on nuputada, kuidas publikut võita. Aitab vabandustest ja põhjendustest.

JALKA VEEBRUAR 2009

1-teist mõtet suurele pealinna klubile Florale ja Levadiale. Üheksakümnendatel oli Floral oma tolleaegses Roosikrantsi tänava kontoris üks lauake isegi klubi fännidele. Täna tahaks küsida: mis asju fännid seal kontoris ajasid? Mida toimetasid, kellele helistasid, mille peale kontoritarbeid kulutasid? Kuidas fännid seda suurt auavaldust suutsid ära kasutada? Kui palju neil õnnestus oma ridu täiendada, kuidas klubi tribüünidel jõulisemalt toetada? Kardan seda, et kui mõni pealinna klubi peaks oma toetajaskonda suurendama, siis on see just Nõmme Kalju. Tänu agressiivsele ja atraktiivsele meelitustööle. Või õigemini – tänu sellele, et publiku juurdevõitmisega üldse tegeldakse. (Flora korraldab küll fännide hooajaeelseid kohtumisi meeskonnaga, publikule võistlusi vaheaegadel jms, Levadia oma igaaastast suurt mängu tasuta sissepääsuga lastele ja kuulsa külalisega, aga kui palju need reaalselt klubi mänge külastavaid inimesi juurde toovad? Tingeltangelit pakutakse inimestele igas eluvaldkonnas. Äkki peaks end stampidest vabaks raputama? Eesmärk olgu selge ja mõõdetav: publiku arvu kasv oma klubi mängudel.)

“

„

Alternatiiviks olnuks halamine, et traditsioonid on katkenud ja publiku kohalemeelitamiseks pole meil midagi teha.

Kõik mängijad, klubid ja jalgpallisõbrad tahavad, et publiku arv hakkaks tõusma. Eelmisel aastal käis 180 Meistriliiga mängu vaatamas 32 476 pealtvaatajat. Mis tegi keskmiseks publikuarvuks 180. Et jõuda keskmiselt 200 inimeseni mängul, peaks iga Meistriliiga klubi sel aastal juurde võitma 20 pealtvaatajat mängu kohta. Mida klubid on selle heaks teinud? Mida kavatsetakse teha? (Need klubid, kes keskmist arvu alla kisuvad, peaks seadma eesmärgiks jõuda ise 180ni). Üks võimalus on irvitada Nõmme Kalju üle. Teine võimalus on rääkida haleda häälega katkenud traditsioonidest. Kolmas võimalus on mitte midagi teha ja tõe huvides tuleb öelda, et mine tea – kui meistrivõistlused kujunevad põnevaks, võib publiku arv hakata ka iseenesest tõusma. Neljas võimalus on tegutseda. (Muuseas, mänguväliste asjade pärast muretsetakse ka suurte traditsioonidega vutimaades. Mõni aasta tagasi taotles Bundesliga mängu vaheaja venitamist 20 minutile. Just need viis juurdevõidetud minutit võimaldanuks klubidel rohkem bratwurst’i müüa ja rohkem teenida. Vorstivaheaja nime saanud reegel ei leidnud aga FIFA heakskiitu). Publiku arvuga seoses peab meie vutiühiskond silmas pidama ausat mängu: arvet pealtvaatajate üle tuleb pidada ausalt. Eelmises Jalkas rääkis Rootsi Kunn, kuidas ta TTÜ spordihoone jõusaalis käies luges vahel üle Eesti korvpallimeistrivõistluste mängu pealtvaatajad ja avastas siis kodus internetti vaadates, et arv oli kolmekordistunud! Gerd Kiiligi tõdes vutiliidu meediaseminaril, et korvpallis ümardatakse publiku arv julmalt ülespoole. Meie peame ses asjas ausaks jääma. Väiksema külastatavusega mängudel määrakem publiku arv vähemalt kümne inimese täpsusega. Peame seda statistikat ju jalgpalli jaoks ja hüvanguks. Ausad numbrid aitavad meil oma seisu paremini hinnata ja ala edasi arendada. Aus tõusukõver teeb heameelt kõigile vutihuvilistele ja iga klubi panus on teretulnud.

Vana asja meenutades Sattusin telerist vaatama üht vana mängu: 1999. aasta Champions League’i finaalmängu Manchester United – Müncheni Bayern. Õigemini selle mängu viimast 15 minutit. Kuna olin kümme aastat tagasi ise Barcelonas kohal seda etendust vahetult jälgimas, oli huvitav telerist suurte plaanidega ja kordustega lõpulahendust üle vaadata. Bayern juhtis 1:0 ning tabas mängu lõpuosas kõigepealt posti, siis latti. Viimasel minutil vahetati välja värava autor Mario Basler. Saksa klubi eduseis ja head võimalused selle suurendamiseks olid Super-Mario nii enesekindlaks teinud, et mäletan selgesti, kuidas ta juba platsilt lahkununa Bayerni fännitribüüni poole ülestõstetud kätega aplodeeris: kannatage veel veidike, siis tõstame üles juba võidukarika! Juhtus ime. Kui normaalaeg oli juba täis tiksunud, tõid pöörde kaks vahetusmängijat. Kõigepealt suunas Teddy Sheringham kornerijärgse palli Oliver Kahni valvatud väravanurka – 1:1. Järgnes David Beckhami toimetatud uus nurgalöök. Sheringham puutus peaga palli. Ole Gunnar Solskjaer suutis vabaneda Samuel Kuffouri haardest, tegi jalaga torkeliigutuse ja pall lendas väravasse. Bayerni mängijad lebasid löödult murul. Kuffour ei suutnud kuidagi tõusta. Korduskaadrid näitasid, kuidas ta nurgalöögi ajal Solskjaeri rinna kohal norralase särgist kinni hoidis. Kaamera liikus mujale ja kui see duell hetke pärast uuesti kaamerasse ilmus, oli väle Solskjaer juba vabanenud. Aegluubi-kaadrid näitasid Kuffouri näoli murul. Korraga hakkas ta rusikaga kogu jõust maad taguma. Šokeeritud, vihane ja pettunud Kuffour sai püsti alles siis, kui sakslased palli uuesti keskelt lahti lõid. Kohe kõlas ka lõpuvile. Autasustamisel möödusid Bayerni mängijad löödult karikast sellele pilke heitmata. Ainult Hasan Salihamidzic vaatas pokaali. Lothar Matthäus rebis Lennart Johanssonilt saadud medali kaelast, möödus karikast ja vangutas pead – uskumatu lugu ikka küll! Järg jõudis ManU omadeni. Medali saanud mängijad kogunesid karika ümber. Sheringham andis musi, Beckham pani käevarre koduselt ümber karika sanga. Juba hakati auhinda aluselt üles kangutama. Siis tuli peatreener Alex Ferguson ja üheskoos kapten Peter Schmeicheliga vinnati karikas üles – rituaal, mis vallandab alati ovatsioonid. Tallinnas teleri vahendusel mängu vaadanud sõber rääkis, et tõusis järgmisel hommikul üles ja tal oli ikka veel tegu, et toimunut uskuda. 90 minutit olid ju täis tiksunud ning ühe minuti ja 43 sekundi jooksul keerati kaotus võiduks. Normaalajal! 2007. aasta World Socceri suvenumber reastas kõigi aegade mängud ja see matš oli pandud 14. kohale. Esikohal oli Itaalia – Saksamaa poolfinaal 1970. aasta MMil. Teisel kohal Liverpooli – AC Milani Champions League’i finaal 2005. aastal Istanbulis. Mäletatavasti asus Milan poolajaks juhtima 3:0, kuid kaotas lõpuks penaltiseeria järel. Minu arvates jäi selle mängu süžee alla ManU – Bayerni omale. Esimesel juhul oli ju kaotajal poolel tervelt 45 minutit aega, et kaotusseis tasa teha. Kui normaalaeg viigiga lõppes, võisid mõlemad keskenduda lisaajale. Ja hiljem penaltitele, mis lõpeb alati ühe poole äkksurmaga. Aga teisel juhul toimus äkksurm normaalajal 1 minuti ja 43 sekundi jooksul. Kaotav pool ei päästnud mängu mitte lisaajale, vaid suutis selle puhtalt võita. 103 sekundit lahutasid ManU fiaskot triumfist. Suurtest kaotusseisudest on ka varem tipptasemel välja tuldud, ManU ja Bayerni mäng on ainulaadne juhtum maailma Indrek Schwede tippjalgpallis. JALKA peatoimetaja 2009 VEEBRUAR JALKA

eesti koondis

Koondisest – rõõmu ja murega Eesti jalgpallikoondis pidas oma viimase MM-valikmängueelse kohtumise Türgi asulas Kundus, kus kaotati Kasahstanile 0:2. Peatreener Tarmo Rüütli sai võrrelda mängijate valmisolekut. Aga ta viskab kivi ka meie noortetreenerite ja mängijate kapsaaeda. Ja ärgu keegi solvugu! Indrek Schwede Belek - Kundu

Foto: Oliver Oli

Koondise treening Vahemere kaldal. Esiplaanil Raio Piiroja (vasakul) ja Taavi Rähn

eie rahvuskoondis oli varem kasahhidega kahel korral viigistanud – korra kodus ja korra võõrsil – ning kaotas nüüd neutraalsel väljakul Türgis 0:2. Peatreener Tarmo Rüütlile oli see hea võimalus üle vaadata koondisemeeste seisukord ja võrrelda neid, kes konkureerivad kindlale positsioonile väljakul. Kuna tegemist oli rahvusvahelise mängupäevaga, pidid klubid mängijad vabaks andma ja meie pool ei pidanud kedagi hakkama pehmeks rääkima. Nõnda sai Rüütli enda käsutusse kõik, keda tahtis. Ainult 10

JALKA VEEBRUAR 2009

Kerkrade Roda ründaja Andres Operi haigestumine jättis ta viimasel hetkel kõrvale. „Ma nagu sõnasin selle ise ära,” muigas Rüütli mängujärgsel päeval Türgis. „Meil oli kaasas 18 mängijat ja rahvusvaheliste reeglite järgi tohib sõprusmängus teha kuus vahetust. See tähendab, et maksimaalselt saaks väljakule 17 mängijat. Et mitte kellelegi liiga teha, mõtlesin naljatamisi, et valutu väljapääs oleks see, kui keegi haigestuks.” „Jõudsin isegi seda mõelda, et pistaks ühe mehe salaja mängu teise poolaja

alguses – ega kohtunik nagunii märka!” jätkas Rüütli naerusuiselt. Muuseas, kasahhid tegid enne mängu ettepaneku, et teeme kuus ametlikku vahetust ja seitsmendat protokolli lihtsalt ei kanna – et mäng mahuks ikka FIFA reeglite alla. Tegelikult kasutasid kasahhid ainult kaht vahetust, mis viitab sellele, et esimese poolaja eduseisu hakati hoidma ja kuna platsilolijate mäng treenerit rahuldas, ei hakanud ta vahetuste ja võimaliku rütmikaotusega riskima. Jälle tõsinedes märkis Rüütli, et tema jaoks oli kohtumises rohkem positiivset

eesti koondis kui negatiivset. Mõningate mängijate suhtes kujunes tema arvamus selgemaks. Võrrelda sai ta eelkõige neid, kes kandideerivad samale kohale platsil. „Väravas on ju praegu neli võrdset: Londak, Pareiko, Kotenko, Aksalu,” loetles Rüütli. „Nende vahe avaldub ainult nüanssides. Ja neile lisandub Poom. Kui tema tervise korda saab, siis võib ta fanaatilise suhtumisega imesid korda saata. Siis on nii, et mina tulen!” Peatreener loetles ülejäänud võitluspaare: kaitses Kruglov ja Klavan, Bärengrub ja Rähn, Šišov ja Jääger. Keskpoolkaitses Vassiljev, Dmitrijev ja Vunk. Äärepoolkaitses Sander Puri, Kink, Lindpere ja Purje. Rünnakul Oper, Voskoboinikov, Zenjov ja Saag. Kusjuures ees võivad mängida ka Kink ja Purje, lisab Rüütli. Muidugi pidi treener arvestama ka mängijate erinevat lähtepositsiooni. Näiteks hooaeg oli täies hoos ainult Klavanil (Oper oli palavikuga audis). Teistel käis klubides hooajaeelne ettevalmistus. Oluline on ka mänguaeg klubides. Rünnakul märkis Rüütli küll Saagi, kuid edasiseks läbilöögiks koondises peab noormees saama Silkeborgis rohkem mänguminuteid. „Kes pole teistest selgelt üle ega oma ka piisavalt mängupraktikat, jääb minu silmis alla sellele, kes saab pidevalt mänguaega,” ütles Rüütli. „Saag on hea ja tubli mängija, aga peab ootama oma

Foto: Oliver Oli

Väike paanika: Kasahstani esindajad, venelasest korraldaja ja FIFA mundris kohtunikud arutavad äkki tekkinud särgiprobleemi.

aega ja kindlustama end klubi juures. Minu jaoks on oluline, kas ta mängib või mitte.” Ajakirjandus on palju kiitnud Tarmo Rüütli loodud õhkkonda koondises ja eriti maiad ollakse tema visatud kildude suhtes. Ka Rüütli ise arvab, et on suutnud luua kõik võimalused loomingulise õhkkonna tekkeks. „Stressi ja surve all ei tee mängija seda, mida keegi talle pähe on tampinud,” usub Rüütli. „Aga kui on loodud pingevaba õhkkond, saab mängija paremini oma võimeid avada. Muidugi on vahel vaja öelda ka järsemini, aga pinged ei tohi saata mängijaid 24 tundi ööpäevas. Olen alati öelnud, et jalgpall Foto: Oliver Oli

Endine Eesti koondise peatreener Jelle Goes vaatas mängu Moskva CSKA logoga kilekuues.

on mäng. Seal vahelduvad pingutus ja lõdvestus. See peab olema veres: teadmine, millal peab pingutama ja millal lõdvestuma. Praegu on ju kõigil võimalus: looge, mehed!”

Tuttav refrään: meie ei löönud oma võimalusi ära

Mängus Kasahstaniga kordus sama refrään: mäng oli võrdne, aga teised lõid oma võimalused ära, meie aga mitte. Rüütli pole selle refrääniga päris nõus. Ta meenutab mängu Moldovaga, kus meie lõime oma šansid ära, aga vastased mitte. Aga pigem on probleem: me ei löö oma võimalusi ära tähtsates mängudes. „Tõde on raske leida, aga need on meie mängijad ja paremaid pole meil võtta,” ütleb Rüütli nagu president Meri, kes kunagi ütles midagi analoogset Eesti kohta: just selline on meie kodumaa ja paremat pole kusagilt võtta. „On vaja oodata, et keegi hakkab lööma. Ats Purjel oli võimalus – sellised tuleb ära lüüa. Need lüüakse ära ja pannakse sigaret põlema!” toob Rüütli kujundliku näite. „Aga paremaid ründajaid pole meil kusagilt võtta.” Mängupäeva hommikul tegi koondis lõbusa treeningu, kus muu hulgas võistlesid kaks „meeskonda” täpsuslöökides. Kummaltki poolt üheksa meest (Operi eest oli väljas Rüütli ise). Umbes 25 meetrilt pidi esimese ülesandena 2009 VEEBRUAR JALKA

eesti koondis Foto: Oliver Oli

Eesti - Kasahstani mängu jälginud Champions League’i renomeega Slovaki kohtunik Luboš Michel kandis sarnaselt meie koondisega Šahtari sümboolikaga dressi.

tabama umbes 2,5 meetri laiust ja pooleteise meetri kõrgust väravat. Selle võistluse resultaadiks jäi mälu järgi 5:4 või 4:3 – see tähendab, et suhteliselt lihtsa harjutusega said hakkama pooled või vähem kui pooled mängijad. Teise harjutusena pidi sama kaugelt sihtmärki tabama õhulöögiga, st pall pidi väravasse jõudma maad puudutamata. Märki tabas kolm palli (pool punkti arvestati lõõbi korras posti eest, neid lööke kogunes kaks). Kui harjutus läbi, kostus kapten Raio Piiroja hääl: „Kuulge, poisid, kaheksateistkümnest kolm – seda on ikka vähe küll!” Sealjuures oluline mainida: „olematu tehnikaga” Piiroja tõi oma meeskonnale punkti mõlemas harjutuses – vist ainsana kõigi 18 osaleja kohta. Mööda ei löödud nende harjutuste sooritamistel mitte sentimeetreid, vaid meetreid! Kujutasin ette David Beckhami sama ülesande täitmisel. Ma ei näe võima12

JALKA VEEBRUAR 2009

lust, et Becks eksiks kordagi 20 katsel. Sajast katsest 95 oleks ikka sees. „Taktika, füüsika ja tahtejõuga võime palju kompenseerida, aga tehnikat meil sees pole,” tõdes Tarmo Rüütli selle näite peale. „See on kivi noortetreenerite kapsaaeda: taktika ja tarkus ei maksa midagi, kui mängija ei valda näiteks siseküljesöötu. Meil on palju füüsiliselt tugevaid mängijaid, kes pole palliga sina peal. Hea tehnikaga mängijaid on masendav vähemus. Meil toimub palju kasulikke koolitusi, aga kas noortetreenerid oskavad ette näidata tehniliselt õigeid sooritusi? Võtame mängu Kasahstaniga: Ats Purje ja Gert Kamsi esimene puude põrkus viie meetri kaugusele! Ärgu võtku kutid seda isiklikult, aga see on ju individuaalse töö taga. Needsamad kasahhid, kes mänguliselt ei olnud üle mõistuse – millised tehnilised sooritused, palli vastuvõtt ja lühike sööt! Nemad on palliga sina peal. Rääkimata trahvilöögist – seda ei lööda

lambist sisse. Vend keerutas selle üle müüri nurka. Koondisest rääkides ei saa mina tehnikat parandada, aga olen ka Flora treener ja tehnikaga tegelen üsna palju. Ise sealsamas kõrval kurvastades, sest ühes meie tippklubis Floras ei peaks tehnikaga nii palju vaeva nägema. Veel kord, ärge solvuge, noortetreenerid, aga kui on võimalik, pöörake õiges vanuses tähelepanu õigetele asjadele ja tootke mängijaid, kes vanades saavad näidata oma parimat tehnikat ja palliga lähedasemat suhet.” Rüütli arvab, et paljude koolituste kõrval võiks kaaluda ka puhtpraktilist õpet: et keegi tuleks ning teeks puust ja punaseks ette, kuidas antakse siseküljesöötu, kuidas tehakse erinevaid lööke jms. Rüütli hinnangul enamus meie noortetreenereid tehnilisi elemente ise ette näidata ei oska, aga nad võiksid vähemalt teada, kuidas õiged sooritused välja näevad.

eesti koondis Foto: Oliver Oli

Donetski Šahtari särgile tehti häbi Eesti jalgpallikoondis alustas oma juubeliaastat kõige ebatõenäolisemal moel – Champions League’i klubi Donetski Šahtari särkides. See on ju tõsine viktoriiniküsimus: millal ja mis asjaoludel mängis Eesti rahvuskoondis särgis, mille tekst oli kirillitsas? Tõsimeelsed vastajad otsiksid vastust muidugi Eesti NSV ajast (mis okupatsiooni tõttu ei läheks enesestmõistetavalt arvesse) ja hambateritajad viskaksid pilgu kärmelt tulevikku, kus terendab kakskeelsus ja muud õudused. Ja just need kõige terasemad teaksid, et jah: see oli Eesti jalgpalli 100. aastapäeva esimesel maavõistlusel, kus 45 minutit enne lahtilööki tegid meeskonnad murul juba soojendust, kui mängu korraldaja teatas resoluutsel häälel: sellisel juhul seda mängu ei toimu! „Sellisel juhul” tähendas seda, et mõlemal koondisel oli seljas sinine vorm ja muid värve varuks polnudki. (Kokkuleppe järgi pidigi meie koondisel olema sinine vorm.) Kuidas suudab väljakukohtunik vilistada vigu, kui mõlemad satsid on sinised? Kuidas suudavad liinikohtunikud fikseerida suluseisu, kui mõlemad on sinised? Kuidas saavad pealtvaatajad nautida mängu, kui mõlemad on sinised? Ja korraldaja kordas väga kindlalt: mäng jääb ära! Ja siis kehutas teine korraldaja kasahhe, kes olid selle mängu korraldaja ja nn kodumeeskond, et võtke midagi ette ja tehke seda erakordselt kiiresti. Pool tundi enne lahtilööki saabuski kotitäis valgeid särke. Need ootasid meie mängijaid riietusruumis, kui nad soojenduselt naasid. Donetski Šahtari särkides kuulasid meie mängijad Paciuse „Isamaad” ja selle kuulsa Ukraina klubi vammuses mindi lahingusse. Kapten Raio Piiroja järgi sellele särgile au ei tehtud: „Kaotasime – mis au me talle tegime!” Aga Piirojal oli veelgi emotsionaalsem avaldus: „Katastroof! Ma pole tükk aega sellist häbi tundnud. Rahvusmeeskonna mäng ja me peame Šahtari särgid selga ajama! Tulemust see muidugi ei mõjutanud, aga keskendumist küll.”

Raio Piiroja juhtimas Eesti koondist väljakule – südame kohal Donetski Šahtari embleem.

Jarmo Ahjupera värav Korea hõbedale Samal ajal Eesti koondisega oli Türgis ka Tarmo Kingi uus koduklubi Györi ETO, kelle ridades tegi proovimängudes kaasa floralane Jarmo Ahjupera. Päev enne Eesti – Kasahstani maavõistlust, kui algas meie koondise treening, anti avavile Györi ETO ja detsembris Korea meistrivõistluste finaalis kaotanud FC Souli kontrollmängule. Tegemist oli Jarmo Ahjupera Foto: Oliver Oli suhtes otsustava mänguga – kas talle pakutakse lepingut või mitte. Ahjupera mängis kõik 90 minutit, võitis mitmeid olulisi peapalle, jagas sööte, lasi paaril korral endalt ka palli lihtsalt ära võtta ja kaotas valearvestuse tõttu mõned kõrged pallid. Karistusalas sai Ahjupera palli ainult korra – teisel poolajal – ja see tähendas väravat. Viigiga 1:1 mäng lõppeski. Pärast kohtumist päris Ahjupera mängu jälginud agent Tarmo Lehistelt, millised on tema lootused leping saada. Lehiste oli positiivne ja teadis öelda, et otsuse pidid ungarlased tegema sama päeva õhtul. Nii kiiresti asjad muidugi ei käinud. Selguse saamiseni läks veel aega. Jarmo Ahjupera Györi ETO rohelises särgis FC Souli vastu mängimas.

Piiroja helistab Louis van Gaalile Kui Eesti koondislased Euroopa eri otstest jälle kokku sõidavad, on jällenägemisrõõm suur. Vastastikune aasimine on norm. „Noh, kuidas siis tegelikult oli: sul on kindlasti Vuittoni kott olemas – valetasid treenerile, jah?” hakkab kapten Raio Piiroja kohe Ragnar Klavanist kinni. AZ Alkmaariga lepingu saanud Klavan kirjeldas Eesti pressis, kuidas peatreener Louis van Gaal uurinud eestlase käest, ega sel Vuittoni kotti pole. Talle ei meeldivat edevad jalgpallurid. Selles valguses plõksib Piiroja halastamatult edasi: „Teil ei julge keegi kallist autot osta: kõik käivad Volkswagen Pologa trennis!” Saanud teada, et Alkmaari klubi sponsoriks ongi Volkswagen, aga see asendub Opeliga, teeb Piiroja järelduse: „Praegu sõidate Pologa ja kohe hakkate sõitma Astraga!” „Vaata, et sa meil nina püsti ei hakka ajama – kohe helistame treenerile!” võtab Piiroja oma sooloesinemise kokku.

2009 VEEBRUAR JALKA

Foto: Lembit Peegel

JALKA VEEBRUAR 2009

usutlus

Tarmo Rüütli: kui halvim katse nullida, pole häbeneda midagi

Tarmo Rüütli alustab kevadel oma teist hooaega Eesti rahvusmeeskonna juhendajana. Esimesse tööaastasse jäid nii häbiväärne 0 : 7 kaotus Bosniale ja Hertsegoviinale kui ka viik Euroopa tippu kuuluva Türgiga. Peatreener ise leiab, et laias laastus veeti üheskoos mängijatega väärikalt välja. Berit Nuka Sporditäht

Kui võtta kokku esimene aasta Eesti koondise treenerina, siis mis mulje teile sellest jäi? Rõõmustavat on olnud rohkem kui kurvastavat. Mina olen saanud häid emotsioone ja pole nagu midagi häbeneda. Ma arvan, et inimesed tegid oma asja nii, nagu nad suudavad, ja pakkusid rahvale küllaltki palju rõõmsaid hetki. See on peamine. Kui koondise 2007. aasta hilissügisel üle võtsite, oli seljataga suhteliselt nutune aasta – vähe punkte, vähe väravaid. Mille mõjul muutus pilt läinud aastal oluliselt positiivsemaks? Kes seda oskab öelda. Ega aastad ei ole vennad. Raske on välja tuua, millest see tuleneb. Lihtsalt hakkad kusagilt otsast pihta. Tead, mis mäng on järgmine ja valmistud selleks, siis järgmiseks. Võib-olla meil lihtsalt oli soodsam graafik. Kuidagi juhtus nii, et minu tööleasumisele eelnenud aasta oli erakordselt saagivaene – ei olnud punkte ega väravaid. Täiesti ahastamapanevalt, ebaloogiliselt paha aasta. Juba sellest loogikast tulenevalt, et edu ei ole igavene, aga ega ebaedu ole ka igavene, ei saanud enam kehvemaks minna. Nii et eelkõige vedas teie arvates vastastega? Ma arvan, et vastased sattusid mängitavad. Poola vastu väljas oli muidugi raske edu loota. Edasi tulid juba kodumängud ja Balti turniiril mängisime küll hästi, aga võite veel ei saanud. Lillekülas peetud kohtumised on kõik olnud piisavalt väärikalt väljamängitud ja ka mitte kehvade tulemustega. Välja arvatud muidugi kaotus Hispaaniale, mis ei ole kiitmist väärt. Samas kui mängupilti meenutada, siis oli seegi küllaltki väärikalt mängitud. Mängus osales ikka kaks poolt, mitte ei olnud nii, et üks meeskond mängis ning teine tampis palli minema ja istus oma värava ees. Ma arvan, et sellest hooajast ei ole tõesti midagi häbeneda, välja arvatud üks mäng. Aga spordis on nii, et mõnedel aladel kõige halvem katse nullitakse ära – jätame siis ka selle kõige halvema kõrvale. Ülejäänud oli okei. Paratamatult tuleb ka sellest kõige halvemast katsest rääkida. Kui vaadata tagasi 0 : 7 kaotusele Bosnias ja Hertsegoviinas, siis miks kujunes kohtumise tulemus selliseks? Ma olen seda juba öelnud ja seda on piisavalt palju küsitud, aga ma jään väite juurde, et olime läinud nii ülbeks, et ei olnud valmis kaotama ega suutnud sellega leppida. 2 : 3 mäng Belgias läks samamoodi – olid nipet-näpet väikesed vead ja

lasime endale väravad ära lüüa, aga ise suutsime kaks lüüa. Meie ootused olid kõrged. Kui Bosnias esimene poolaeg lõppes 0 : 2, siis see ei näidanud, et meil poleks mänguliselt olnud seal mitte midagi teha. Teist poolaega läksime mängima lootuses sellest mängust ka midagi välja kraapida, aga siis lõid teise poolaja alguse kaks lolli väravat mängijad rivist välja. 0 : 4 peal tekkis olukord, kus lagunemist oli raske pidurdada. Oleks me olnud valmis kaotama ja läinud poolajale mõttega hoida sott võimalikult minimaalne, siis kindlasti poleks sauna tulnud. Asi just selles oligi, et me ei olnud juba ammu vastu näppe saanud ega osanud näha ohtu. Kõik halvad asjad langesid seal kokku. Me ise olime natuke endast väljas. Seal loeti ära väravad, mida oli väga raske väravaks pidada. Koosseis ei olnud tol hetkel kõige parem ja vigastused segasid – Andrei Stepanov oli Belgia mängust saadik väljas, Raio Piiroja ka väljas. Selle pealt see saun tuli.

“

„

Mis puutub kriitikasse, siis teatud hetkedel ma lihtsalt väldin seda. Nädal aega ei loe lehte ja siis on juba rahulik. Missugune oli esimene emotsioon pärast mängu? Ma ei mäleta, ausalt öeldes. Ma arvan, et minu emotsioon ei olnud nii hull kui nende inimeste oma, kes seda vaatasid ja võib-olla pealtvaatajana tundsid rahvuslikku häbi või midagi sellist. Mina vaatasin sisulist poolt. Ma teadsin, et ega midagi ei muutu. Okei, seis oli selline, aga jalgpallis juhtub. Eks ma otsisin mõningaid näiteid, kus isegi suuremad riigid on saanud saunasid. Selliseid asju tuleb ette. Need ei ole igapäevased, aga fakt on, et tuleb minna edasi. Tuleb teha sisuline analüüs, mitte lahmida või hakata mööblit lõhkuma. Eks ma olin muidugi pettunud ja kurb ja õnnetu, aga teadsin, et nagunii tuleb minna edasi. Kui palju Bosnias saadud tulemus mõjutas hilisemaid sügisesi mänge ning sundis taktikalist lähenemist muutma? Põhimõtteliselt tuli jätkata sama joont. Katsuda oma mängu paremaks muuta. Et pall püsiks rohkem meeskonna käes. Väga palju pöörasime tähelepanu muidugi sellele, et mis me teeme siis, kui kaotame palli. Meile tihtipeale löödi väravaid just siis, kui mingil perioodil oli mäng meie käes, siis kaotasime palli ja kohe momentaanselt tuli otsustav sööt, mis 2009 VEEBRUAR JALKA

usutlus lõppes väravaga meie kahjuks. See üleminek tuli läbi lugeda. Ei saa lasta kohe pallikaotusest tekkida endale ohtlikke olukordi. Neid asju tuli vaadata läbi ja selgitada, aga samal ajal ikkagi jääda selle juurde, et pall peab püsima meeskonna käes. Me ei saa loota juhuslikele pikkadele söötudele ja olla põhilise osa ajast ilma pallita, tampides pikka ette. Jätkasime võetud joont, aga analüüsisime, millest meile väravad löödi ja mida tuleks teha teisiti. Pärast mängu Bosniaga tuli igast suunast kõvasti kriitikat. Palju te seda, mis kõrvalt öeldi, kuulda võtsite? Ma eriti ei lugenud artikleid, vältisin neid asju. Ma teadsin, mis tuleb teha. Ega seal midagi keerulist ei olnud. Need väravad, mis löödi, olid niivõrd oma eksimuste pealt, et need oli vaja lihtsalt inimestele ette näidata, analüüsida ja parandada seda osa mängust. Mis puutub kriitikasse, siis teatud hetkedel ma lihtsalt väldin seda. Nädal aega ei loe lehte ja siis on juba rahulik. Mis puutub aasta kõige positiivsemat emotsiooni, siis kas selleks võib lugeda mängu Türgiga? See oli valikmäng ja Euroopa kolme-nelja parema hulka kuuluva meeskonna vastu mitte kaotada on korralik tulemus. Saime sealt oma valikmängude esimese punkti, me ei ole enam nulli peal, aga samal ajal me ei löönud ise väravat. Ega midagi nii väga hüpata ei ole. Pigem ma vaataks neid momente, mis omal löömata jäid. Realiseerimise pool oli jätkuvalt kehv. Pigem tähtsustaks ikka neid mänge, kus meil õnnetus võita ja lüüa värav. Värava löömine on tähtis – kui on null ees, siis on midagi jäänud tegemata. Foto: Lembit Peegel

Millist kohtumist te mängupildi poolest kõige paremaks hindate? Eks neid oli mitmeid. Fääri saarte vastu esimene poolaeg oli väga okei. Lumisel väljakul Kanada vastu polnud ka hull mäng. Vastased polnud üheski neist mängudest meist nõrgemad. Kõik olid samast klassist või kui vaadata, kus klubides mehed mängivad, siis tihtipeale isegi tugevamad. Neljast MM-valikmängust kogunes lõpuks üks viigipunkt. Kas see on piisav rahuldava hinde panemiseks? Eks ikka tahad rohkem ja paremini, aga enam kui kaks punkti poleks eriti kusagilt võtta olnud. Võib-olla ühe viigi oleks võinud saada Belgia või Bosniaga, kuigi Bosniast pole mõtet praegu rääkida. See oli nagu oli. Üks punkt on vähemalt käes. Me ei saanud seda Belgia vastu, aga saime hoopis Türgi käest. Vähemalt on silm peas. Mis vajaks koondise puhul praegu kõige enam arendamist? Eks ikka oma võimaluste äralöömine. Selle pealt annab vastast närvi ajada ja tema ridades segadust tekitada. Raske on edukas olla, kui sa lihtsalt mängid hästi ega löö ära. Eriti natuke tugevamate vastu. See ongi külg, mida tuleb parandada – enesekindlus lõppfaasis. Siin on samas ka positiivseid näiteid. Võtame Vladimir Voskoboinikovi värava Moldova vastu. See on minu meelest just see, mis peaks olema meie leib. Kui oleme läbisöödule saanud ja löögile jõudnud, siis tuleb ära lüüa. Selles mängus Vosko tegi seda väga hästi. Kaks kaitsjat olid tema ümber, aga ta jäi kehavõitluses püsti. Tihtipeale meil ründajad viskavad pikali ja nõuavad viga, oodates et keegi kingiks midagi. Tuleb ise võtta! Tuleb ise olla piisavalt enesekindel ja uskuda lõpuni!

“

„

Praegu on selles mõttes rahulik, et keegi ei topi nina minu asjadesse. Lisaks on praegu klubi ja koondis väga erinevad asjad. Kui vaadata mängijatevalikut, siis mis tüüpi mängijast tunnete kõige enam puudust? Kui kõik on rivis, siis on enam-vähem kõigis liinides mängijad olemas. Aga kui tekib kas või see Belgia olukord, kus Piiroja on väljas ja Stepanov on väljas, siis teisi sellise klassiga mängijaid kaitseliinis ei ole. Pole suurt valikut – Alo Bärengrub, Taavi Rähn, Piiroja, Stepanov. Minule isiklikult tundub, et Stepanovil ei ole enam sellist jõudu, särtsu, nooruslikku põlemist ja eks kiirusomadused on ka natukene alla läinud. Juba isegi ei taha öelda, et Stepanov oleks esimene valik. Kaitseliinis ei ole praegu võrdväärset järgmist lainet näha. See on üks tähtsamaid kohti meie taseme juures, kus me klassiga ei ole kellestki üle, aga paljudega võime võrdselt mängida. On väga oluline, et tagant oleks asjad kontrolli all, et ees saaks vaadata, mis teha annab. Aga kui kaitse ei pea, siis on raske.

Tarmo Rüütli lööb ise kaasa nii treeningutel kui ka madalama liiga mängudel.

JALKA VEEBRUAR 2009

Sügisel saite proovida sõprusmängudes erinevaid mängijaid. Kui palju on neid, kes juba koondise uksele koputavad? Muudes väljaku osades tulijaid on, aga kaitses ma praegu kedagi ei näe. Mingil hetkel oli Igor Morozov, aga eelmisel hooajal teda Levadias väga palju platsile ei pandud. Sügisel ma ei saanud teda kasutada, kuna ta oli kusagil katsetel.

usutlus

“

Praegu tahad või ei taha, aga Piiroja on mingil määral asendamatu. Sellist karakterit, sellist hinge, kes oma võitlusega innustab kõiki, teist ei ole.

Foto: Lembit Peegel

„

2004. aastal triivis Rüütli Levadia Eesti meistriks ja tegi kohustuslikud õhulennud kosmose suunas.

Eesliinis on ju tegelikult valik päris suur – Ats Purje, Tarmo Kink, Sergei Ženjov. Äärte peal on erinevaid tüüpe. Keskel ka veel praegu on, kuni püsib rivis Aivar Anniste, samuti Martin Vunk, Konstantin Vassiljev, Aleksandr Dmitrijev. Nipet-näpet leiab igale poole, aga kaitseliiniga on muret. Kui kõik on rivis, siis on okei, aga piisab, et mõnel on vigastus, kui tekivad kohe probleemid. Praegu tahad või ei taha, aga Piiroja on mingil määral asendamatu. Sellist karakterit, sellist hinge, kes oma võitlusega innustab kõiki, teist ei ole. Kui vaadata neid mehi, kes möödunud aasta jooksul koondisesse kerkisid, siis kes on kõige suurema sammu edasi teinud? Statistika näitab, et Martin Vunk tegi võimsa aasta, sest ta mängis ajaliselt kõige rohkem. Ta tegi kõigis mängudes kaasa. Kui mingil hetkel oli Dmitrijev see, kes pea alati oli platsil, siis tänavu oli Vunk see tüüp. Ta kinnitas ja kinnistas ennast sellele kohale koondises. Kui ma aasta lõpus statistikat vaatasin, siis mind ennastki üllatas, et Vunk oli teinud kohutavalt töömahuka aasta. Ta sulandus väga hästi meeskonda ja tema mänguga võis rahul olla igas mõttes – nii palliga kui ka pallita mäng, vastupidavus, mängu lugemine. Kohe kevade alustuseks ootavad märtsi lõpus, aprilli alguses ees kaks valikmängu Armeeniaga. Mis mõtetega neile vastu lähete? Eks see ole koht, kus on ootused ja lootused. Rahvas arvab, et Eesti peab Armeeniaga ikka hakkama saama. Meie alagrupis on see võitluspaar. Kui eesotsas on võitluspaar Belgia ja Türgi – Hispaania on ehk klass omaette – siis tagaotsas on Armeeniz – Eesti. Ma arvan, et mingi eelis on armeenlastel, kellel pole talve nii palju ja ka mängijad on klubides, kus ikkagi juba veebruaris mängitakse jalgpalli. Muidugi meil on ka mängijad mööda klubisid laiali ja paljudel on veebruaris juba laagrid soojal maal ja nad saavad ennast vormi, aga Eesti liigas mängivatel meestel ei ole lihtne nendeks kohtumisteks valmistuda. Samas kõik on võimalik. Ma arvan, et Armeenia on mängitav meeskond ja loomulikult teeme kõik selleks, et võtta nendest mängudest punkte. Ütleme nii, et üritame väljas kaotust vältida ja kodus võita. Et pidada Armeeniat Eestist nõrgemaks meeskonnaks, peab olema väga naiivne. Armeenia on meie mõistes traditsioonidega jalgpallimaa ja tugev vastane, aga siiski mängitav.

Uuele hooajale lähete vastu taas koondise ja klubi treenerina korraga. Sellest on möödas kümmekond aastat, kui viimati olite ühel ajal rahvusmeeskonna ja FC Flora juhendaja. Kui palju praegune seis tollest ajast erineb? Ikka kõvasti erineb. Olukord oli teistmoodi, aga mina olin samuti teistmoodi. Mind oli vaja rohkem innustada ja kontrollida, kas ma teen õigesti või valesti. Praegu on selles mõttes rahulik, et keegi ei topi nina minu asjadesse. Ma teen oma tööd. Lisaks on praegu klubi ja koondis väga erinevad asjad. Tol ajal oli see üsna kokkukasvanud. Nagu ütlesite, on Eesti koondis ja Flora praegu väga erinevad asjad. Ometi ei takistanud see ajakirjandust pärast teie Flora juhendjaks asumist loendamast suurenenud Flora meeste arvu rahvusmeeskonnas sõpruskohtumiseks Murciaga. Murcia mängu kohta võis ju igasuguseid asju rääkida, aga kes vähegi midagi jagab, vaadaku, kes siis koondisest puudus ja miks ta puudus. Kes siis oleks pidanud seal mängima? Hea, et mul olid olemas Flora mängijad, kes olid selleks ajaks nädala jagu trenni teinud, ja mul oli sinna üldse kedagi võtta, sest ma ei kujuta ette, kellega ma Murciasse oleks siis läinud! Kõik suuremates klubides mängivad mehed olid kes puhkusel, kes katsetel, kes vigastatud. See mäng oli ju planeerimata ja seal ei saanudki tavakoondis välja minna. See oli puhas eksperimentaalkoosseis. Suur tänu neile, kes olid valmis sinna tulema ja väärikalt mängisid. Minul ei ole mõtet iga jutu peale väga reageerida. Tihtipeale räägivad palju need, kes vähe teavad. Kas jõudsite terve aasta vaid koondisega tegeledes klubitööst puudust tundma hakata? Aastaga juba vaikselt õppisin olema ka ilma klubita, aga ma ei olnud seda tunnet veel ära unustanud, kuidas klubiga käib. Ma arvan, et kõik läks optimaalselt. Ma ei põlenud soovist või ei närinud küüsi, et saaks kuskilt klubi treenima hakata. Aga kui see pakkumine tuli, siis ma ei pidanud eriti kaua mõtlema. Teadsin, et olen harjunud seda tegema ja kui nõudmine oli, siis milles küsimus? Klubi juures olek on mulle harjumuspärane igapäevaelu. Ilma klubita olek ei olnud mulle väga omane. Eelmisel aastal oli perioode, kui vaatasin ainult mänge ja resultaate ning võib-olla ei olnud piisavalt rakkes. Praegu tunnen ma ennast paremini. 2009 VEEBRUAR JALKA

usutlus Jutud selle ümber, et teist saab Pasi Rautiaineni järglane Flora treeneri kohal, käisid suhteliselt ammu. Millal asi konkreetseks läks? See oli üsna lõpus – viimane Meistriliiga voor ehk oli mängimata veel. Aga eks ridade vahelt võib ka lugeda. Ma ei suhelnud sel teemal kellegagi, aga oli öeldud, et ei taheta kedagi välismaalt, nii et võis aimata, et mingil hetkel võib see jutuks tulla.

Foto: Lembit Peegel

Viimased paar aastat on Flora rääkinud meistritiitli võitmisest, kuid see on jäänud tulemata. Kas tänavu on Flora sihiks kuld? Mina isiklikult kulda ühelegi meeskonnale kaela riputada ei julgeks. Muutusi on toimunud päris palju nii meil kui Levadias, TVMK on hoopis kadunud. Seoses sellega on liikunud mängijaid siia-sinna. Narvas on uus treener, Nõmme Kaljusse on mehi juurde läinud. Olukord on väga segane ja ma arvan, et esikoha peale läheb väga vihaseks võitluseks. Ma usun, et kullaheitlusse sekkub rohkem meeskondi kui kaks ja konkurents püsib kauem. Kui rääkida Florast, siis ega meil ei ole midagi väga roosilist. Ma olen olnud klubides, kus objektiivselt on võimalik lausa nõuda kulda. Levadias oli võimalik nõuda kulda, sest mingil hetke oli meeskond nii tasakaalus, et oleks olnud andestamatu, kui poleks võtnud ära. Praegu ma küll ei näe, et oleks võimalik midagi garanteerida. Mina alustan siin klubis, paljud mängijad on liikunud minema, on võetud palju noori esindusmeeskonna juurde. Kuidas see lõpuks hakkab resultaadis väljenduma, selgub hiljem. Kuigi koosseis uueks hooajaks pole veel lõplikult paigas, siis Flora mängija on tänavu ka teie poeg Henri Rüütli. Mis tunne on oma poega juhendada? Vahet ei ole. Kui poisid on platsil, siis töötavad ikkagi ainult ühed asjad. Märkusi teen seoses sellega, mis on hästi või halvasti, ja ei tee mingit vahet. Tihtipeale ei saagi aru, kes seal parasjagu on. Tegeleda on vaja rohkem sisuliste asjadega, mitte sellega, kes kelle poeg on. Paljud on siin mu tuttavad ja tuttavate pojad, keda ma tean rohkem kui lihtsalt mängijatena. Mind see ei häiri. Platsil näen neid kui mängijaid.

Tarmo Rüütli Sündinud: 11.08.1954 Viljandis Mängija karjäär: 1970 Viljandi ATB-8 2/0 1971 Norma Tallinn 0/0 (ENSV ML) 1972 Norma Tallinn 6/1 (ENSV ML) 1973 Norma Tallinn 2/0 (ENSV ML) 1974 Norma Tallinn 0/0 (ENSV ML) 1975 Norma Tallinn 7/0 (ENSV ML) 1975 Pärnu Kalev 8/2 (ENSV ML) 1976 Pärnu Kalev 21/3 (ENSV ML) 1977 Pärnu Kalev 21/4 (ENSV ML) 1978 Pärnu Kalakombinaat 21/5 (ENSV ML) 1979 Pärnu Kalakombinaat 20/6 (ENSV ML) 1980 Pärnu Kalakombinaat 21/6 (ENSV ML) 1981 Pärnu Kalakombinaat 22/9 (ENSV ML) 1982 Pärnu Kalakombinaat 20/0 (ENSV ML) 1983 Pärnu Kalakombinaat 19/3 (ENSV ML)

JALKA VEEBRUAR 2009

Treeningul koos esiründaja Andres Operiga.

1984 Pärnu Kalakombinaat 21/1 (ENSV ML) 1985 Pärnu Kalakombinaat/MEK 20/6 (ENSVML) 1986 Pärnu Kalakombinaat/MEK 20/8 (ENSV ML) 1987 Pärnu Kalakombinaat/MEK 19/1 (ENSVML) 1988 Pärnu Kalakombinaat/MEK 21/5 (ENSVML) 1989 Pärnu Kalakombinaat/MEK 20/4 (ENSVML) 1990 Pärnu Kalakombinaat/MEK 16/3 (ENSVML) 1991 Pärnu Kalakombinaat/MEK 12/0 (ENSVML) 1992/93 JK Tervis Pärnu 12/2 (EST ML) 1993/94 JK Tervis Pärnu 2/0 (EST ML)

Treenerid: Elvar Eerma, Uno Piir, Josep Katsev, Ants Kommussaar.

Saavutused mängijana: ENSV kõrgliiga 1. koht – 1985 2. koht – 1972, 1978, 1981

Treenerina: 1990 Kalakombinaat/MEK Pärnu (treener) 1991–1997 FC Flora (abitreener) 1997–1998 JK Tulevik (abitreener) 1998–1999 JK Tulevik (peatreener) 2000 FC Flora (peatreener) & Eesti (peatreener) 2001–2002 JK Tulevik (peatreener) 2003 Levadia Maardu (abitreener) 2004–2008 FC Levadia (peatreener) 2008–... Eesti (peatreener) 2009–... FC Flora (peatreener)

Saavutused:

Eesti Meistriliiga 1. koht – 2004, 2006, 2007, 2008 2. koht – 1999, 2000, 2005 3. koht – 2003

3. koht – 1980, 1982, 1983, 1988, 1989

Karikavõitja – 2003/04, 2004/05, 2006/07

Karikavõitja – 1981, 1982, 1988, 1990

Allikas: Marko Välja vmarko@hot.ee

sisehall

Eesti sai esimese täismõõtmetega sisehalli Foto: Tarmo Nork

Eesti esimene täismõõtmeline jalgpallihall 15. veebruari õhtul.

15. veebruaril puhuti õhk sisse Eesti esimesele täismõõtmetega jalgpallihallile. See asub Tallinnas Männikul Nõmme Unitedile kuuluvas jalgpallikompleksis, kus on kokku kaks väljakut. Üks on loodusliku muruga staadion ja teine kunstmuruväljak, millele kile peale tõmmati. „Tähtaeg halli kerkimiseks oli juba 15. november ja meil terve soovijate nimekiri, kus treeninguajad kirjas,” rääkis Nõmme Unitedi üks omanikest Enn Loog (omanike hulka kuulub ka Mart Poom). „Eesti noortekoondiste eesotsas olevad sakslased pidid pidevalt küsima, millal hall valmis saab. Jalgpalliliit on meid selle asja ajamisel palju aidanud ja muidugi anname koondistele võimaluse siin treenida ja mängida. Varem sõideti talvel mängimiseks Riiga, nüüd saaks ka siin võistlusmänge pidada, sest platsi mõõtmed on 90 x 60 meetrit. Riigisi-

seste mängude miinimummõõtmed on 90 x 45 meetrit.” Rahvusvaheliste mängude jaoks on aktsepteeritud väljaku mõõtmed 100 x 64 meetrit. Noorteturniiride puhul on selles osas vahel silmad kinni pigistatud, kui kõik muu on rahvusvahelistele tingimustele vastav. UEFA egiidi all toimuvate võistluste puhul on väljakute soovituslik suurus 105 x 68 meetrit. Männiku hall, mille mõõtmed on 97 x 65 meetrit, võetakse igale kevadel jälle maha ja sügisel pannakse uuesti püsti. Küttevõimsust on piisavalt, peaasi, et klubid jaksaksid selle eest maksta. Soomes on analoogsetes hallides talvel sooja 3 - 5 kraadi. Kunstmuru küte võeti aga maha – see läks nii kalliks, et seda raha ei jaksaks väljakut üürivad klubid kuidagi kinni maksta. Kile pealepanek läks oodatust kaueFoto: Oliver Oli

maks, sest Soome ühemehefirma ei saanud asjadega hakkama. Paaril viimasel päeval abistasid kile laialitõmbamisel, trossivõrgustiku pealepanekus ja kinnitamises ka Nõmme Unitedi, Tabasalu Palliklubi ja Merkuri klubide mängijad, aga ka lastevanemad. Paar ema käisid võileibasid tegemas. „Teatud mõttes polegi enam pooleteiseks kuuks mõtet kile peale ajada, aga teeme selle siiski ära, sest siis saame esimese kogemuse,” mõtiskleb Enn Loog. „Ja mine tea – äkki on soomlane sügiseks pankrotis – kes meil siis selle kile püsti ajaks! Praegu näeme ära, kuidas asi käib.” Samas pole Enn Loog kindel, kas Nõmme Kalju, Kotkase ja Levadia meeskonnad on enam huvitatud sügisel kinni pandud treeningaegadest. Varsti ju kevad käes. Indrek Schwede

Foto: Tarmo Nork

Paar tundi enne halli täispuhumist toksisid poisid kile peal palli.

Niimoodi näeb hall välja seestpoolt.

2009 VEEBRUAR JALKA

käbi ja känd

Lapsed pole müügiartikkel Tiit Lambin on kuulunud jäähoki absoluutsesse tippu, mängides Nõukogude Liidu kõrgliigas. Ometi lausub mees, et tema süda kuulub jalgpallile. Nii tema tütar kui poeg on samuti pühendunud palli tagaajamisele ning soovivad rohelisel murul jõuda vähemalt sama kõrgele kui isa omal ajal jääl. Oliver Jakobson Sporditäht

uigi isa on elanud läbi profisportlase ränga tee, ei pane ta oma võsukestele sportlase elukutse valikul kätt ette. Samuti ei ole isa käsi mängus selles, et nii tütar Daniela Mona (17) kui poeg Vincent Ray (15) on valinud jalgpalli. Poeg Vincent proovis alguses isa eeskujul ka hokit. „Soomes teevad enamik lapsi kahte ala korraga – suvel mängivad vutti, talvel hokit,” selgitab isa Tiit. „Klubid on rajatud kodu ümbrusesse, kus siis ühe piirkonna lapsed koos käivad.” Nagu öeldud, isa lastesse jalgpalli pisikut ei süstinud. Vincenti lasteaeda tuli kasvatajaks noor mees, endine jalgpallur, kes eelistas laste kantseldamist sõjaväele. „Muud nad ei teinudki, kui ajasid hommikust õhtuni palli taga,” räägib Tiit rõõmsalt. „Hiljem läks Vincent koos ühe lasteaiakaaslasega HJK klubisse, esimesel aastal rebisid nad kogu Helsingi pooleks, seda tänu lasteaias omandatule.”

“

„

Kes määrab tänapäeva ühiskonnas, mis tähendab naiselik ala? Muidugi sobib jalgpall tüdrukutele.

Danielagi alustas treeninguid üsna noorelt – nelja-aastaselt autos ema-isaga sõites mööduti lastest, kes ajasid palli taga. Kohe oli Danielal kael õieli ning algas lastele nii omane miksitamine: Miks mina ei mängi?” ” Daniela ise räägib, et läks esimest korda trenni sõbranna kutsel. „Ta oli nii elevil, rääkis ikka, kui vahva ja vägev seal on, et tulgu ma vaatama ja kui läksin, hakkas kohe meeldima ja tegelikult tuli üsna hästi välja ka,” muigab Daniela. Isa räägitugi vastab tegelikult tõele, kuid see ei olnud ainult jalgpalliga seoses, vaid üldse mängudega. „Alati kui ma nägin, et teised midagi mängisid, tahtsin ka ise kaasa lüüa ja siis, kui ei saanud, sain isa peale mõnikord pahaseks,” meenutab Daniela. „Juba kümneaastaselt valiti Daniela Helsinki Cupi parimaks mängijaks, kuigi nende võistkond sai teise koha,” sõnab isa uhkelt. Tiit on mõlemale lapsele olnud esimeseks treeneriks. Kuid ta ei ole õpetanud ainult vutti ja hokit, vaid ka korvpalli ja kuna abikaasa Larissa on olnud arvestataval tasemele ujuja, siis tunnevad mõlemad lapsed end kui kalad vees. 20

JALKA VEEBRUAR 2009

Tütar kolis Soome tagasi

„Isa on kindlasti eeskujuks,” sõnavad mõlemad lapsed. Daniela lisab, et isa pole tema esimene nõunik mitte ainult jalgpalli küsimustes, vaid ka igapäevamuredes. „Vanemad oskavad alati vastata, igas eluvaldkonnas,” kostub tütre suust tunnustus. Samuti ei lähe neiu liimile, kui püüan väita, et äkki ei ole jalgpall noorele tüdrukule just parim alavalik – pole piisavalt naiselik. „Kes määrab tänapäeva ühiskonnas, mis tähendab naiselik ala? Muidugi sobib jalgpall tüdrukutele.” Ometi elab tütar vanematest eemal. Ta kolis tagasi Soome, seda ikka jalgpalli pärast. „Tüdruk käis Eestis alla,” põrutab Lambin. „Siin ei pöörata naistele üldse tähelepanu. Näiteks peeti Läti-Eesti kohtumine Kehtnas, veoautokastist lasti hümni ja pealtvaatajaskonna moodustasid neli lällavat alkohoolikut, mul oli nii häbi seal olla.” Danielagi tõdeb, et Soomes on naiste jalgpall palju paremal järjel. Neiu õpib spordikoolis ja kuulub HJK naiste tulevikugruppi, kus valmistatakse ette meistriliiga naiskonnale uue põlvkonna mängijaid. „Grupis on meid 15 ja meiega tegeleb viis treenerit, kellest kaks on tegevad ka meistriliiga naistega,” selgitab Daniela, kes ise mängib Soome esiliigas. See, kuidas Danielat ja tema grupikaaslasi ette valmistatakse, teeb aga kadedaks nii mõnegi siinse profisportlase. Spetsiaalsed programmid jõusaalis, intensiivsed treeningud, individuaalne lähenemine – ühesõnaga täismäng. „Poeg on sellist kerget tüüpi jalgpallur, tütar raskemat,” püüab isa lapsi võrrelda ja iseloomustada. Tiit isegi oli noorpõlves korralik jalgpallur. Korralik on isegi vähe öeldud. „Mul oli variant, et siirdun mängima Kiievi Dinamosse,” räägib Lambin. Pange tähele, et jutt käib jalgpallimeeskonnast! „Kui see minek läbi kukkus, siirdusin Riiga hokit mängima. Kuid jalgpalli tulin veel tagasi, pärast hokikarjääri lõppu mängisin Eestis, 35aastaselt lõin hooaja jooksul 17 väravat,” toob Lambin välja üsna märkimisväärse tulemuse. Lambin, kes üleliidulise tuntuse saavutas kõvakäelise kaitsemängijana, oli jalgpallis ründaja. Jäähokiski oli ta algselt väravakütt, kui legendaarse Viktor Tihhonovi soovil siirdus ründajaid ohjeldama. Jalgpallis on mees aga taas ründaja. „Kaitses pole enam huvitav,” kostab mees, kes viimastel aastatel on mitu korda Soome veteranide meistriks kroonitud. Praegu hoiab mees platsilt eemale, sest tervis jukerdab. „Midagi meile seal sisse söödeti,” vihjab mees omaaegsele

käbi ja känd Foto: Lembit Peegel

Tiit Lambin koos poja Vincent Rayga, kelle ta 18 000 krooni eest eelmisest klubist välja ostis.

tableti- ja imeainete kuuridele jäähokis. „Miks muidu on nii palju meist surnud.” Abikaasa Larissa märgib kõrvalt, et Tiidul on 56aastase kohta väga hea füüsiline konditsioon ning platsilgi tegutseb kui noor hirv, kui see tervise tagasilöök ainult ajutine oleks. Vormi aitab mehel hoida hooajaeelsete ettevalmistuslaagrite korraldamine Venemaa hoki kõrgliiga klubidele. Seda muidugi Soomes.

Ei mahu pähe Eesti spordisüsteem

Lambinile on meeltmööda kõik pallimängud. Alade erinevust ta ei taju: „Minu jaoks on kõikide pallimängude puhul, kus võrku vahel ei ole, loogika üks.” Poeg Vincentki, kes on aastaid hokit tagunud, on sama meelt. Eestisse kolides pidi ta hokist siiski loobuma. Meie noortesüsteem pole Soome omaga võrreldav. „Vutis läks paremini kui hokis,” sõnab Vincent tagasihoidlikult. Noormehe tugevuseks peab ta ise ja ka isa sööduoskust. „Ta suudab ikka paar söötu anda, millegipärast on Eestis see harv nähe,” lausub isa. „Füüsisega pean veel palju tööd tegema,” kostab poiss oma vajakajäämiste kohta. „Mängin keskväljakul, pigem olen ikka mängujuht kui lõhkuv poolkaitsja,” lausub Vincent, kelle suureks iidoliks on

Ronaldinho. Ometi ei ole kogu noorte Lambinite areng möödunud muredeta. Löögi andis aga siinne noortespordi süsteem, mis pereisale kuidagi pähe mahtuda ei taha. Nimelt kolisid Lambinid tagasi Eestisse ning panid heausklikult oma lapsed siinsetesse noortegruppidesse mängima, teadmata midagi kasvatajarahadest või üleminekutest. Mõlemad lapsed on sündinud Soomes ja esimesed õpe-

“

Saad aru, ma pidin omaenese lapse välja ostma! Ma ei saanud jätta seda summat klubile kanda, mu südametunnistus ei lubanud seda!

„

tused, kuidas palli lüüa ja asjalikult murul sibada, saanud just põhjanaabrite juures. Seetõttu ei tohiks keegi nende eest Eestis kasvatajarahasid ju võtta, kuid kavalad klubiomanikud registreerisid endid kasvatajateks ning kui lapsed tahtsid trenni vahetada, nõuti uue klubi käest kasvatajarahasid. Lambinile ei mahu pähe, kuidas Eestis saavad lapsed olla klubi omand. „Eestis müüakse lapsi nagu orje,” sõnab mees karmilt. „See ei ole normaalne! Kui me näiteks kolime ühest linnast 2009 VEEBRUAR JALKA

käbi ja känd teise ja sealsel klubil pole raha, et tasu maksta, kas siis laps enam sporti teha ei saa?” Lambin ei mõista, miks treenerid lapsi, kellega neil häid töösuhteid tekkinud pole, minema lasta ei taha. „Laps ei lähe ju ära, kui tal on treeneriga hea läbisaamine,” räägib Lambin. „Ikka juhtub, et teatud inimesed omavahel ei sobi. See ei ole kummagi süü, kuid kas peab siis lapse tulevikule kriipsu peale tõmbama raha pärast?” Pärast esimesi tagasilööke on ta kõikide oma laste klubidega kokku leppinud, et kui tema lapsed tahavad lahkuda, siis saavad nad seda vabalt teha ja keegi nende eest tasu ei nõua. „Poisi ülemineku maksin ise kinni,” sõnab mees. „Otseselt tasus küll klubi 18 000, kuid mina ostsin neile sama summa eest varustust ja toetasin rahaliselt,” selgitab Lambin ja hüüatab taas. „Saad aru, ma pidin omaenese lapse välja ostma! Ma ei saanud jätta seda summat klubile kanda, mu südametunnistus ei lubanud seda!” Praegu mängib Vincent Levadia süsteemi kuuluvas Kotkas Juuniori meeskonnas, treener Theimo Tülpi käe all.

Uhke pojapoja üle

„Treener on hea ja meeleolu meeldiv,” hindab Lambin praegust pesapaika. Ometi on tal kogu jalgpalli süsteemist omamoodi arusaam – Soome süsteemist laenatu. „Soomes teeb

näiteks soojenduse mõni lapsevanematest. Treener saab siis hakata oma põhitööga kohe pihta. Siin on aga treeneril sada ametit, see ei ole tema viga, see on süsteemi viga.” Lambin on Eesti jalgpalli tuleviku suhtes üsna pessimistlik: „Harrastajaid on, noored käivad treeningutel, kuid poisse, kes tegelikult ka mängivad, kes suudavad söötu jagada, on ehk 60. Miks nii vähe? On ju öeldud, et siin võib iga päev Ronaldo sündida, kuid siinne süsteem ei lase tal end täielikult avada. Väljakuid jagub, kuid nad seisavad tühjana, nad peaksid olema kella 7–23 kasutusel, aga siin krutitakse hinnad nii üles, et vähesed suudavad seda endale lubada.” „Eesti ei jää teistest maha valikus, kuigi selle taha püütakse tihti pugeda. Me jääme maha elementaarses eetikas!” lausub Lambin. Eesti hokist aga ei taha Lambin üldse rääkida. „Kui ikka kaotatakse 20 : 0, siis peab süsteemis midagi väga valesti olema – nii edasi mina ei saa,” on mehe lühike kommentaar. Hoki pealt läheb jutt edasi Rootsi, kus elab Lambini vanim laps, poeg Rene, ning nüüd löövad mehe silmad taas särama, sest jutuks tuleb tema kaheksa-aastane pojapoeg Sean, kes samuti mängib nii hokit kui vutti. „Ta on täielik looduselaps,” kostab uhke vanaisa. „Sa peaks nägema, kuidas ta liigub, kuidas keha valitseb, uskumatu!”

cv Foto: Lembit Peegel

Tiit Lambin Sündinud: 15.08.1952 Klubid: (hokis): Riia ASK, CSKA, Helsinki Taxi Klubid: (jalgpallis): Tallinna Lastestaadion, Tallinna Kalev, Tallinna Flora

Treenerid: Benno Tael, Viktor Tihhonov. Saavutused: Nõukogude Liidu meister; mitmekordne Soome veteranide meister

Vincent Ray Lambin Sündinud: 05.01.1994 Klubid: Pohu, Saue, Kotkas juunior, FC Levadia Treenerid: isa, Theimo Tülp Saavutused: Eesti meistrivõistluste hõbe

Daniela Mona Lambin Sündinud: 24.02.1991 Klubid: Pohu, FC Levadia; HJK Treenerid: isa, Jukka Lattalainen, Vadim Monakov Saavutused: Helsinki Cup parim mängija, Eesti meister, Soome B-klassi meister

Daniela Lambin Levadia särgis triblamas.

JALKA VEEBRUAR 2009

treener

Indrek Joost: oma poiste eest seisan alati Pärnu Vapruse noortetreener Indrek Joost tööpuuduse üle ei kurda – neli gruppi ja aina helisev telefon, ikka ja jälle uurib mõni lapsevanem, et kas tema võsuke mahub veel pallitoksijate ringkonda. Ega Indrek kedagi tagasi ei saada. Oliver Jakobson Sporditäht

eniajani oli Indrek paralleelselt treener ja jalgpallur. Nüüd kui Pärnu Vaprus meistriliigast välja kukkus ning klubi tulevik veel küsimärgi all, kaldub Joost mõttele edaspidi vaid treeneritööle pühenduda. „Ei tea, kas hakkan mängima, isegi kui Pärnu peaks esiliigas jätkama,” tõsineb Joost ning vaatab kaugusesse. „Pelgalt lubaduste eest ikka trenni ei tee või Kohtla-Järvele mängudele ei sõida.” Joost tõdeb, et ega ta ennast kuhugi mujale võistkonda ka pakkuma ei lähe, elu Pärnus on paigas.

Foto: Lembit Peegel

väsida. Pead lõpetama siis, kui neil on kõige suurem tuhin sees, siis tahavad nad kindlasti tagasi tulla.” „Suuremaid motiveerib võistlustel käik,” jätkab Joost. „Ikka küsin poistelt, et mis teie eesmärgid on. Mõni tahab koondisesse, üks aga näiteks ütles juba mitu aastat tagasi, et tahab Hispaania kõrgliigasse jõuda,” kostab Joosti suust uhkelt.

Ilma trennita oleks suits süütu lõbu

Poisid võitlevad kui Piiroja

Kuid kui jutuks tulevad tema neli gruppi ja seal pallivad poisid, sünnib Joost paugupealt ümber ning silmad on taas täis elevust. „Koormus on kõva,” tõdeb Joost. „Kuid talutav, ma ei nurise.” Mees sõnab, et tema grupid on ülerahvastatud ja ta pidi ühest poistekambast kaks tegema. Treeneritöö juurde sattus Joost kaheksa aastat tagasi, kui ta Meelis Eelmäe kutsel võttis endale grupi: „Olen alati lastega hästi hakkama Indrek Joost pole kindel, kas tõmbab veel Vapruse särgi selga. saanud ja see töö sobib mulle, kui ma teeks seda kehvasti, oleks ju lastevanematelt nurinat kuulda.” Senise treenerikarjääri suurim saavustus on Indrekul suvine Helsinki Indrek Joost Cupi võit. „Arvestades, kes kõik olid kohale tulnud, oli see võit suur üllatus,” Sündinud: 20.04.1979 lausub Joost. „Poisid mängisid head mängu, vaatasin just hiljuti videost meie Klubid mängijana: Puma, Pärnu Jagpalliklubi, Pärnu Levadia, Viljandi mänge – millised väravad,” hõiskab Tulevik, Pänu Vaprus treener. „Standardolukordades mindi Treenerid: Konstantin Bagort ikov, pallile peale nagu Piiroja – keegi ei Märt Siigur, Ants Kommussaar, Tiit hoolinud oma ninaluust.” Joostil on väga erinevas vanuses pois- Raudnagel, Aivar Lillevere, Kalev Pajula, Meelis Eelmäe se: „Kõige väiksematega oled pooleldi treener, pooleldi kasvataja, nendega Saavutused: (mängijana) II liiga võitja, pead oskama õigel ajal õigele nupule esiliiga võitja; (treenerina): Helsinki Cupi võit vajutama. Näiteks pead trenni õigel ajal ära lõpetama, ei tohi poistel lasta ära

Treeneri sõnul tal andekaid poisse jagub. On neid, kellel on oma vanuse kohta väga hea tehnika, on neid, kellel on võhma, ning neidki, kes paistavad silma hea platsinägemisega. Ainus millest Joost aru ei saa: miks poisid niivähe iseseisvalt tööd teevad? „Mina läksin kell kaheksa vutti mängima ja õhtul tulin koos pimedaga koju, aga tänapäeval on nii palju ahvatlusi televiisori ja arvutite näol,” lausub 29aastane „vanainimene”. Siiski on Joost veendumusel, et trennis käimine distsiplineerib noori: „Kui nad trennis ei käiks, siis suits oleks kõige süütum asi, mida nad prooviks.” Joost on õnnelik treener, tema juurest poisid niisama ära ei lähe: „Eks ikka on olnud loobujaid või ka neid, kes avastavad, et jalgpall ei ole nende jaoks, vaid hoopis näiteks korvpall, kuid on neidki, kes on üsna pea tagasi tulnud.” Joosti suur soov on oma poistega kunagi ehk meistriliigasse jõuda, kuigi samas ei ole tal suuri ambitsioone treeneritööga seoses. Ta tahab olla distsipliini nõudev ja mõistev treener, nagu oli tema enda esimene juhendaja Konstantin Pogortšikov – karm, õiglane ning alati oma poiste eest väljas: „Kostja ütles, et mulle on jalgpalli mõttes palju antud, püüangi saavutada trennis samasugust ranget korda, kuid samas püüan alati oma poisse mõista.” 2009 VEEBRUAR JALKA

JALKA VEEBRUAR 2009

karmen pedaru

Supermodell ja väravavaht

Karmen Pedaru Kehra Piraaja koosseisus naiste Meistriliigas mänginud ja värava löönud ning Eesti noortekoondisse kutse saanud Karmen Pedaru (18) on tõusnud maailma tippmodellide sekka. Aga temast võinuks saada meie naistekoondise väravavaht. Indrek Schwede

aks aastat tagasi Eesti noortemeistrivõistlustel hõbemedali võitnud Karmen Pedaru on nüüdseks jalgpalliga lõpetanud ja töötab juba kümme kuud New Yorgis modellina. Tal läheb väga hästi. Möödunud aasta lõpuks oli ta maailma tippmodellide edetabelis 37. kohal, aga Karmenil on selle edetabeli kohta oma arvamus. Tema arvates peegeldab see edetabel segasel moel tehtud kampaaniaid ja esindatust paremates ajakirjades: „Tegelikult on see edetabel täielik jama, kuna seda koostavad kaks naist, kes ei tea sellest ärist midagi.” Karmeni ellu astus „see äri” 2005. aastal, kui ta oli Draamateatris „Kevadet” vaatamas: „Margit (MJ Modelsi omanik Margit Jõgger) leidis mind Draamateatri garderoobist. Aga modellindusega hakkasin tegelema rohkem kui aasta tagasi.” Ta läks läinud aasta veebruaris New Yorgi Fashion Weekile, suundus seejärel Londonisse, Milanosse ja Pariisi. Kõik õnnestus suurepäraselt ja neiu kolis püsivalt New Yorki. See oli ainus võimalus modellindusega tipptasemel tegeleda. „Eestis pole midagi teha,” tõdeb Karmen Pedaru, kelle sõnul ei aita tal tipus läbi lüüa asjaolu, et ta on eestlanna nagu selle ala absoluutsesse tippu jõudnud Carmen Kass. „Okei, võib ju pildistada mõne ajakirja jaoks, aga siin küll mitte midagi ei saavuta ja raha ka ei teeni. Igatahes karjääri tuleb teha välismaal. Minu karjäär algas pool aastat tagasi, kui Stella McCartney valis mind oma

muusaks. See tähendab, et ta tegi oma kollektsiooni minu peal. Tegin sõu Pariisis ja Louis Vuittoni sõu ka. Ja nii see hakkaski. Hakkasin pildistama Vogue’i, Numero ja teiste ajakirjade jaoks ning tulid ka kampaaniad (brändide reklaamikampaaniad).” Modelli pildistamispäev on karmim kui jalgpalluri tavaline treeningpäev. Karmen ärkab kell kuus, et jõuda stuudiosse kell kaheksa. Päev lõpeb õhtul kuue-seitsme ajal või veelgi hiljem. „Sõude ajal ei maga modellid üle kuu aja,” selgitab Karmen. „Sõud algavad hommikul kell kuus, siis on fittingud (riieteproovid) ja uuesti sõud ja fittingud ning koju jõuan hommikul vara. Jõuan ainult pesemas käia ja kohe uuesti sõule. Kui see aeg läbi saab, magan tavaliselt terve nädala.

Värav Meistriliigas!

Karmen Pedaru hakkas jalgpalli mängima 2003. aastal Kehras. Veel enne seda käis ta korvpalli mängimas ja jalgpalli ajal läks ka käsipallitrenni: „Nii et lõpuks ma käisin kolmes trennis!” Kuigi Karmen läks jalgpallitrenni sõbrannade eeskujul, on vutt talle alati meeldinud. Esimese kogemuse sai ta klassivendadega staadionil vutti togides. „Tänu neile mulle hakkaski jalka meeldima,” tunnistab Karmen, kes ei jõudnud siiski ühelegi Eesti koondise mängule. „Nad rääkisid kogu aeg koolis jalgpallist. Kuna hakkasin spordiga tegelema juba kuueaastaselt, siis meeldivad mulle peaaegu kõik spordialad ja

vaatan ka neid ka telekast. Jalkat muidugi kogu aeg. Viimasel ajal on aega vähe ja kui seda on, eelistan vaadata jalg- ja korvpalli.” Ta sai ala proovida nii väljakumängija kui ka väravavahi positsioonil. Väravalöömise magus tunne ei unune Karmenil vist kunagi. „Esimene värav on siiamaani meeles,” meenutab neiu, kel õnnestus koll lüüa Eesti Meistriliigas Pärnu enese vastu! „Mäletan, et kaotasime haledalt ja mäng oli kogu aeg meie poole peal. Mina olin koos sõbrannaga ründaja. Ja siis viis minutit enne mängu lõppu lõin meie ainukese värava selles mängus. Väga hea tunne oli! Need ülejäänud väravad ... noh on muidugi hea meel ja nii edasi, aga esimene värav on ikka see, mis meelde jääb.” Jalgpallurina ainult Kehra Piraajat esindanud Karmen Pedaru kutsuti Eesti noortekoondisse aga väravavahina. Paraku oli Karmen siis juba modellindusega seotud, viibis palju välismaal ega võtnud kutset vastu. Ta tunnistab, et alguses kartis väravas palli tõrjuda, aga hiljem enam mitte. Kergemaid vigastusi sai Karmen nii korv-, käsi- kui jalgpallis, aga seni annab tunda vutis saadu – Karmeni vasak põlv valutab siiani. „Sinikad olid jalgadel ja kätel kogu aja ja armid põlvedel jäävad alatiseks,” võtab neiu oma 2007. aastal lõppenud vutikarjääri kokku. Mängimas käib ta vahel siimaani – koos Aafrikast pärit USA kodakondsusega poiss-sõbraga, kes oli noorteklassis päris edukas. 2009 VEEBRUAR JALKA

karmen pedaru Foto: Vogue China

Margit Jõgger: jalgpalliga leiab ühise keele Modelliagentuuri MJ Models omanik Margit Jõggeri sõnul hämmastab paljusid modellimaailma tegijaid, et Karmen Pedaru on mänginud jalgpalli. „Pikad tüdrukud mängivad ju pigem korvpalli,” selgitab Margit Jõgger. „Jalgpall tüdrukute puhul on üldse ootamatu ja kui see on suhtlemise käigus välja tulnud, on imestus suur. Aga see on aidanud Karmenil inimestega paremini kontakti saada.” Jõggeri sõnul sai Karmen sporditegemisest päranduseks vigastused, aga pikkadest tüdrukutest rääkides rõhutab ta, et rüht on paljudel halb: „Asi pole üldse spordis, sest eakaaaslastest pikemad tüdrukud kipuvad küüru tõmbuma. Kui oled teistest pikem, tahad gruppi sulanduda. Eks pallimängualad natuke süvendavad lohakust kehahoiakus ja eriti teeb seda korvpall, kus kehahoid ongi ettepoole. Aga küürutõmbumise asemel peab õlad taha tõmbama ja mõtlema, et pikk olla ongi ilus!” Foto: Vogue China

cv Karmen Pedaru Sündinud: 10.05.1990 Klubi: Kehra JK Piraaja Treener: Ivo Mustimets Saavutused: Eesti noortemeistrivõistluste hõbe (2007) ja pronks (2005, 2006). Eesti naiste Meistriliigas mängis 2004–2006 ja lõi 4 väravat. Valiti erinevatel turniiridel parimaks väravavahiks.

JALKA VEEBRUAR 2009

Modelliametis saab võtta ka väravavahile omaseid poose.

Treener Ivo Mustimets: Karmen ei teinud kunagi soojendust „Karmen tuli minu juurde 2001. aastal koos sõbrannadega,” mäletab tema treener Kehra Piraajas Ivo Mustimets. „Olin just eesti poistega talvel treeninguid alustanud – varem Kehras eesti satsi polnudki – kui suvel tulid tüdrukud kõrvalt vaatama ja küsisid, kas nemad võiks ka trenni tulla. Mõtlesin, et proovin. Alustasin tüdrukutega, neid tuli üha juurde ja paari-kolme kuuga oli neid 20–25. Karmen tuli hiljem, sügise poole. Ta jäi kohe silma. Kogu aja näis, et ta hakkab kohe-kohe nutma ja läheb puruks. Ta oli selline kleenuke – et kui palliga saab, on nutt varuks. Aga ma pole näinud kordagi teda nutmas valu pärast! Tal olid hambaklambrid ja ühe korra lõin vist isegi tal need suust lahti. Aga häda polnud midagi, ei häirinud teda see ka! Tema vastupidavus oli hämmastav: ta võis 90 minutit joosta! Kooli käis ta sageli jooksudes esindamas ja noppis esikohti. Sportlik tüdruk! Esimesel hooajal oli ta meil väravas, me ei mänginud siis veel liigat. Siis ta ei tahtnud enam väravas olla, läks ründesse ja poolkaitsesse, aga kui naiste konkurentsis hakkasime osalema, oli ta jälle väravas. Ta oli pikk oma vanuse kohta. Ei teinud traditsioonilisi väravavahi liigutusi, aga tal oli väga hea koordinatsioon, ta suutis olukordi ette näha. Kui ta poleks modellindusse läinud, oleks temast saanud hea naiste koondise väravavaht. Tal oli vaistu, ta ei kartnud. Rünnakul oli ta kiire hea jalaga – suutis ära realiseerida need võimalused, mis olid, ja ka imeolukordadest väravaid lüüa. Ta jagas asja. Tema viimaseks aastaks jäi 2007, kui võitsime noorte seas hõbeda. Karmen käis kohal pooltel mängudel, treeningutel harva. Modellindus rohkem ei lubanud. Mulle tundus, et alguses olid teised tüdrukud tema peale pisut kadedad selle modellinduse pärast. Aga see läks üle. Hiljem oli neil hea meel, kui Karmen sai tulla. Üks hämmastav asi seoses temaga veel: ta ei teinud kunagi mängueelselt soojendust! Ainult kaks-kolm liigutust rohkem moe pärast. Ise põhjendas seda sellega, et kui ta soojendust teeb, ei jõua mängus joosta. Aga selle soojenduse vältimise pärast ta ühtegi traumat küll ei saanud.” Foto: Raimond Raadik

Foto: Raimond Raadik

Meistriliiga m채ng Tallinna Kalev - Kehra Piraaja: pall on kindlalt puurilukk Karmen Pedaru k채es. 2009 VEEBRUAR JALKA

mängija

Rauno Alliku sihib Meistriliiga väravaid Eesti U19 noormeeste jalgpallikoondise üks liidreid Rauno Alliku loodab, et alanud aasta kujuneb tema jaoks läbimurdeliseks. Kristjan Roos Linnaleht

oorteturniiridel endast juba varem märku andnud Alliku tegi Meistriliiga debüüdi mullu 2. augustil oma kodulinna Pärnu meeskonna Vapruse eest. Alliku debüütmängus jäi Vaprus alla Tallinna Kalevile. Sügisringi viimases voorus oli käes Alliku tasumistund, kui sellesama Kaleviga viigistati 1:1. Vapruse värava lõi Alliku ning just seda kohtumist peab noormees enda mullu parimaks Meistriliiga mänguks. Avahooaja saldoks jäi Allikule Meistriliigas 13 kohtumist ja kaks väravat. „Alguses oli Meistriliiga tasemel kiirema mängutempo tõttu harjumatu mängida, kuid lõpuks harjusin sellega ära,” ütleb 18aastane Alliku. „Enda mänguga ma rahule ei jäänud, oleks võinud rohkem väravaid lüüa.” Kuigi Alliku eelmine hooaeg ei ole võrreldav tema eakaaslase Henri Anieri mulluste mängudega Flora eest (28 mängus 15 väravat), on pärnakas siiski Meistriliiga üks paremaid noori. Vapruse mullune treener Kalev Pajula pidas Allikut koguni Meistriliiga parimaks teismeliseks: „Rauno liitumine Vaprusega andis meie rünnakule palju juurde.” Laiemale jalgpalliavalikkusele andis Alliku endast märku mullu oktoobris toimunud U19 kodusel EM-valikturniiril. Avamängus põrutas noormees tugevate horvaatide võrku kaks esimest väravat, aidates Eestil kohtumise 4:1 võita. Viimase vooru 2:1 võit Kasahstani üle tähendas alagrupist edasipääsu tänavu mais toimuvale Eliitringi turniirile. Kasahstani vastu lõi võiduvärava jällegi Alliku. „Äge turniir oli. Horvaatia vastu õnnestus kogu meeskonna mäng, enda võimalused lõin lihtsalt ära,” meenutab Alliku. Tänavu mai lõpus Tallinnas toimuval U19 EM-valikturniiri Eliitringis lähevad Eesti poisid nüüd vastakuti Saksamaa, Hispaania ja Tšehhiga. Foto: Lembit Peegel

„Meil läheb väga raskeks,” arvab Alliku võimaluste kohta. „Aga anname endast igatahes parima ja läheme igale mängule võitlema. Kõik mängud algavad ju seisult 0:0.” Õnnestunud valikturniir sunnib küsima, mis mehega on Alliku puhul tegemist? Nagu paljud teisedki poisid jõudis Alliku seitsmeaastaselt vuti juurde nii, et esmalt luges ema ajalehest jalgpallitreeningute kutset ning isa käekõrval võetigi ette sammud Pärnu Kalevisse. „Algul mulle trennid väga ei meeldinud, kuid kümneaastaselt hakkasin asjasse tõsisemalt suhtuma,” meenutab Alliku. Erinevalt paljudest teistest lastest pole ta teisi spordialasid proovinud. „Olen olnud ainult jalgpalli juures. Jalgpall on lihtsalt parim.” Ta on algusest peale olnud ründaja ja mängimist mõnel teisel positsioonil ei kujutakski enam ette. Noormees ise peab enda trumbiks kiirust ja tehnikat. Pärast väikest mõttepausi jõuab ta siiski järelduseni, et tööd on tegelikult vaja teha veel igas mänguelemendis. „Raunol on olemas tahe ja võitluslikud omadused,” hindab Pajula. „Füüsis ja tehnika on tal korras. Ta on hästi motiveeritud ja tahab kaugele jõuda. Samas peab ta veel kõvasti tööd tegema.” Eelseisev aasta tuleb Allikule mitmeski mõttes tähtis. Ees seisab gümnaasiumi lõpetamine ning samas ootab noormees edu vutiplatsil. Kooli tõttu ei saa Alliku liituda koduklubi Flora treeningutega ning harjutab Vapruse meeskonnaga. Kuna aga Meistriliigast Esiliigasse langenud Vapruse jätkamine oli jaanuaris majandusraskuste tõttu küsimärgi all, polnud ka selge, millises meeskonnas hakkab Alliku aasta esimesel poolel mängima: „Kõigepealt on vaja kool ära lõpetada. Usun, et kuskil on võimalik ikka samal ajal mängida. Oleksin rahul, kui suudaks sel aastal lüüa Meistriliigas kümme väravat.”

Rauno Alliku Sündinud: 2. märtsil 1990 Klubi: FC Flora (mänginud laenulepingu alusel Pärnu Vapruses)

Endine klubi: Pärnu Kalevi SK Treenerid: Peeter Lapp, Peeter Lelov, Kalev Pajula, Gert Olesk, Frank Bernhardt, Marko Lelov

Saavutused: Eesti U19 koondisega EM-valikturniiri alagrupist edasipääs Eliitringi, 1989. aastal sündinud noormeeste Pärnu Kalevi võistkonnas tulnud Eesti meistrivõistlustel kolmandaks ja Balti Cupil neljandaks, valitud mitmel korral noorteturniiride parimaks. Rauno Alliku kostitas Horvaatia eakaaslasi kahe kolliga.

JALKA VEEBRUAR 2009

2009 VEEBRUAR JALKA

JALKA VEEBRUAR 2009

Claudio Pizarro

Foto: Christian Charisius/Reuters/Scanpix

Werder Bremen

2009 VEEBRUAR JALKA

JALKA VEEBRUAR 2009

PATO

Foto: Tony Gentile/Reuters/Scanpix

AC Milan

2009 VEEBRUAR JALKA

noored

JALKA VEEBRUAR 2009

Iker Casillas

Foto: Kai Pfaffenbach/Reuters/Scanpix

Hispaania

2009 VEEBRUAR JALKA

Miroslav Klose Bayern M端nchen Foto: Cristof Stache/AP/Scanpix

JALKA VEEBRUAR 2009

arvamus

Jalgpallihuligaansus jõuab ka Eestisse sialistlikes riikides üsna au sees ja siin pole mõtet imestada, et näiteks sealsamas Poolas peetakse aktiivsete natsiskinhead’ide hulka umbes 20 000pealiseks. Jalgpallihuligaane on riigis aga veel rohkem, palju rohkem.

Teddyboy’d, ultrad ja casual’id

Roy Strider

muusik

õige jõhkramate jalgpallihuligaanide kasvulavaks peetakse tänapäeval Poolat. Sealsed julmurid ei piirdu oma rünnakutes vaid üldlevinud rusikavõitlusega, käiku lähevad raudlatid, kurikad, noad ja muud külmrelvad, ka tulistamisi tuleb ette. Kui Poola vägivaldseim jalgpallihuligaanide ühendus Terrorimasin oma masinavärgi hammasrattad käima ragistab ja vihkamise kaadervärgi jälle liikvele lükkab, on kõhe nii politseinikel, tavakodanikel kui ka spordifännidel. Seljale tätoveeritud Terrorimasina logoga sellid korraldavad muidugimõista ka veriseid gastrolle välismaale, enimkardetud on see jõuk oma julmust tõestanud tegudega kindlasti Saksamaal. Jalgpallihuligaansus levib üle maailma. Aafrikas Zambias põletatakse pärast kaotust Senegalile maha isegi senegallaste mošee, Euroopas loovad võimud usinasti vutihaigete musti nimekirju. On vaid aja küsimus, mil see sotsiaalne tõbi kogu oma jubeduses ka Eestisse jõuab. Poola on peamiselt ajaloolistel põhjustel Eestiga küllaltki sarnane. Ka Eesti marurahvuslus ammutab oma ideoloogiat samast kaevust. Jalgpallihuligaansus ja neonatsism käivad tänapäeval aga paljudes riikides käsikäes. Rassism, võõraviha, antisemitism on teatud põhjustel enamikus postsot-

Nii nagu jalgpalli, nii peetakse ka jalgpallihuligaanide sünnikoduks Britanniat. Tõenäoliselt kasvasid esimesed tänapäevases mõistes vutihuligaanid välja just 1950ndatel aastatel Inglismaa tänavatel ja klubides lokanud teddyboy’de liikumisest. Modernistide ehk MODidega sõjajalal olnud teddyboy’d olid kahtlemata vägivaldsed – kandsid endaga ikka kaasas terariistu, õmblesid pintsakurevääride alla žiletiteri (et kakluses revääridest haaranut vigastada). Vähem või rohkem üllatavalt ei lõppenud jalgpallihuligaansuse lugu teddyboy’de kadumisega, vaid kandus üle nende vaenlastest MODidele ja sealt esimese laine skinhead’ide ridadesse. Kui selgus, et skinhead’ide tüüpiline univorm laseb politseijõududel märatsejaid ja probleemitekitajad hõlpsasti silmas pidada, kolis vutihuligaansus põranda alla – tekkis uus trend – casuals. Nüüd rõivastavad jalgpallihuligaanid end moekatesse ja kallitesse firmariietesse, sulanduvad spordifännide massi ja algatavad lööminguid või märuleid varasemast palju ootamatumalt. Adidase, Fila ja Kappa rõivabrändid arenesid casual’ide seljas ajapikku Pradaks, Hugo Bossiks ja teisteks moeröögatusteks. Huligaanide mõtteviis on aga jäänud samaks.

“

Eesti klassikaline ultrate näide on Jalgpallihaigla, loodetavasti püsivad fännid piisavalt kaua ultratena ning ei kiirusta moodustama näiteks casual’ide hävituspataljoni.

„

Kui vutihuligaanid, mille üks „alajaotus” on casual’id, taotlevad oma frustratsiooni ja komplekside väljaelamist vägivalla kaudu, siis ultrad – tõsimeelsed ja ülipühendunud fännid – piirduvad enamasti vaid rahumeelsete aktsioonidega. Vutihuligaan soovib näha verd, tema taotlus on lööming. Kuna staadionil on

massikaklust tänapäeval turvameetmete tõttu alustada raske (kuigi mitte võimatu), pole harvad juhused, kus vastasleere esindavad vutihuligaanid kohtuvad kokkulepitud ajal ja kohas, et juba enne matši maha pidada julm ja halastamatu peksukohtumine. Ultrad seevastu hõivavad staadionisektori oma lemmikmeeskonna taga ning nende taktika näeb peksmise asemel ette terve matši ajal püsti seismist, lakkamatut loosungite chant’imist (ükskõik, kas lemmikute mäng kulgeb hästi või halvasti) ning materiaalsel kujul kaasa võetud loosungite ja lippude pidevat vehkimist. Eesti klassikaline ultrate näide on Jalgpallihaigla, loodetavasti püsivad fännid piisavalt kaua ultratena ning ei kiirusta moodustama näiteks casual’ide hävituspataljoni.

Jalgpallihuligaansus kõlistab Eestimaa uksekella

Jalgpallihuligaansust Eestist eemal hoida ei ole kahjuks võimalik. Varem või hiljem hakkavad siin ikkagi moodustuma vägivalda kummardavad kambad, seda kas iseenesliku arengu käigus või vastukaaluna mõne võõrriigi jalgpallihuligaanide armee „visiidile”. Vutihuligaansusest pole puutumata jäänud ükski riik, kus jalgpalli vähegi arvestava mänguna võetakse. Nii võib jõledaid lugusid kuulda Aafrikast, Lõuna-Ameerikast Iisraelini välja. Töötus, frustratsioon, perspektiivitus ja nendest tekkiv ja kanaliseeruv vägivaldsus edenevad majanduskriisi süvenedes ka Eestis ja kujunevad omal moel vutihuligaanide kunstväetiseks. Siiani on õnneks Eestit tõsisemast päästnud ka asjade käik, mille tulemusena mängivad kohaliku kõrgliigavutti segarahvuselised võistkonnad. Kui aga asjaolud oleksid lähiminevikus kujunenud näiteks ainult venelaste ja vaid eestlaste meeskondade vahelisteks mõõduvõtmisteks, oleks marurahvuslusest tuld saanud vutihuligaansus meil juba teismeliseeas. Lõpmatuseni jalgpalliga kaasnevat vägivalda aga vältida kindlasti ei õnnestu, seega tuleks uue ühiskondliku tõvega – vutihuligaansusega – kooselamiseks ettevalmistusi teha juba praegu. 2009 VEEBRUAR JALKA

eesti - brasiilia

Kas võidame Brasiiliat ka seekord? 12. augustil A. Le Coq Arenal toimuv Eesti – Brasiilia maavõistlus on küll esimene, kuid meedia tähelepanu on pälvinud ka Lõvide 6:0 võit brasiillaste üle ja meie koondise kaks mängu kohvimaa U17 koondisega Bangkokis. Väravate vahe on muuseas Eesti kasuks 7:1! Indrek Schwede 1987. aastal võitis meie legendaarne poistemeeskond Lõvid Helsinki Cupi rahvusvahelisel noorteturniiril B-vanuseklassis esikoha. Tollane Eesti ajakirjandus ahmis aga õhku hoopis ühe alagrupimängu võidu peale. Meie poiste vastaseks oli Brasiilia klubi Indiana. Noorte Hääles kirjutas meeskonna tollane asjaajaja Olev Reim: „Õhtusele mängule Brasiiliaga oli meie kohtumist tulnud jälgima n-ö täismaja. Võis näha pilti, kuidas ülejäänud staadionid (üheaegselt käisid mitme vanuseklassi pallilahingud spordikompleksi kõigil kümnel väljakul) pealtvaatajatest päris tühjaks jäid – nii suur oli huvi üllatajate „lõvide” vastu. Mida suudavad nad pärast

suureskoorilisi võite kolmekordse maailmameistrimaa poegade vastu? Brasiilia mänguvabad võistkonnad (ühtekokku oli nende võistkondi Helsingis kümme, B-vanuseklassis koguni neli) olid omi toetama tulnud trummidega, nende treenerit abistas aga ei keegi muu kui kuulus Roberto Falcao. Õhk oli täis pinget. Ümberringi käratses publik, ometi puges hinge pidulik tunne. Mäng algas ägedalt. Kaalul polnud mitte üksnes alagrupivõit (võitja pääses kohe 1/8-finaali, alagrupi teine pidi sinna jõudmiseks pidama veel ühe lisamängu), vaid ka sisemine uhkus. Ikkagi brasiillaste vastu. Ma ei ole kunagi näinud meie poiste taolist võitlusvaimu, mis avaldus platsi igal ruutmeetril. Ari Versiani/AFP/Scanpix

Kaka pidurdamine saab meie peamiseks peavaluks.

JALKA VEEBRUAR 2009

Võiks öelda, et treeneri mängueelne plaan viidi ellu tavatu järjekindlusega. See seisnes järgmises: 1) mitte lubada „tehnilistel” brasiillastel palli endale võtta; 2) püüda käima panna kiire ühepuutemäng; 3) vastase eksitamiseks tuli ründajatel ja äärepoolkaitsjatel teha pidevalt kohavahetusi. Ja brasiillased ei tulnudki meie mänguskeemide lahendamisega toime. Eriti osavad olid vastase kaitset hanitama meie ründajad. 15. minutil niideti karistusalas Toomas Krõm. Indro Olumets realiseeris penalti. Poolaeg meile 1:0. Teisel poolajal ründasid brasiillased suure jõuga, kuid meie kaitseliini nad murda ei suutnud. Samal ajal klappis edurivil kõik ning Martin Reimi ja Risto Kallaste löökidest (kummaltki kaks väravat) suurenes eduseis juba 5:0-le. Trummid olid vaikinud ja meie vastaste närvid lõplikult sassis, mis avaldus kahes väljakult eemaldamises ja kolmes hoiatuskaardis. Värav Erki Vapperilt lõpetas Brasiilia vastupanu. Sellest kohtumisest sai lõik Eesti jalgpalliajalugu. Eesti poistele sai osaks au selga tõmmata kolmekordsete maailmameistrite maa, meie sajandi parima jalgpalluri Pele kodumaa rohekollased „Kuldse Jumalanna” embleemiga särgid. Ärritatud Falcao keeldus isegi autogrammi andmisest. Tõrjuv käeviibe reetis tujutust. Rõõmu valmistas meie mängijate väärikas hoiak brasiillaste toorutsemise vastu. Brasiillaste treener tänas Ubakivi mängu eest ning vabandas teisel poolajal juhtunu pärast. Alagrupiturniir oli võidetud suure ülekaaluga 31:0.” Lõvid jätkasid võidukalt ja lõpetasid turniiri väravate vahega 45:1. Karikas võeti vastu 8000 pealtvaataja ees auFoto: Tony Gentile/Reuters/Scanpix

eesti - brasiilia loožis, kus teiste seas olid ka Soome tollane peaminiser Harri Holkeri ja ... Roberto Falcao. Võit brasiillaste üle kaikus vastu ka neist väljaannetest, mis tollasel vutivaenulikul ajal jalgpallist eriti ei kirjutanud. Maagiline oli just see, et me mängisime brasiillastega. Vähesed küsisid, mis tasemega oli meie vastane. Taset näitaski see, et meeskonna juures askeldas nende äsjane koondislane Falcao! Ja see, et pärast mängu said meie poisid trofeedeks Brasiilia koondise särgid! Samas tuleb muidugi au anda meie Lõvidele – jalgpall, mida nad näitasid – mitte ainult sel turniiril – oli tõepoolest nauditav ja kombinatsioonirohke.

Kas Reim saab neljanda võimaluse?

Teist korda pälvisid Eesti – Brasiilia jalgpallisuhted meedia tähelepanu 2000. aasta veebruaris, kui meie koondis osales Bangkokis King’s Cupil. Brasiilia osales nelja riigi (Brasiilia, Soome, Eesti, Tai) turniiril oma parima koosseisuga ainult väljakuperemeeste vastu. Eesti vastu astus põhiturniiril kolme-nelja olümpiakoondise palluriga tugevdatud U17 koondis. Ka meie polnud sugugi oma parimas rivistuses, aga taas oli platsis Martin Reim! „Ühine nende kahe mälestuse – Helsinki Cupi ja King’s Cupi – juures on see, et brasiillased arvavad endast palju,” meenutab Martin Reim. „Eriti siis, kui on vähem tuntud vastane. Helsingis nad ei saanud hakkama ja läks toorutsemiseks. Eks nad tulid ju panema. Kuigi tegemist ei olnud tipptasemel satsiga, oli ikkagi hea meel, et võitsime. Ega mingi külasats nii kaugele poleks ju reisinud.” Bangkokis võitis Eesti Brasiilia noori 1:0 (värav Dmitri Ustritskilt), kuid kaotas siis kohamängus samale meeskonnale sama tulemusega. Reim usub, et 12. augustil rivistub Eesti vastu meeskond, kes paneb end maksma mänguliselt ja suudab ilusat esitust ka nautida. Muidugi ei saa jätta küsimata, kas vanameister loodab Brasiilia-mängust oma lahkumisetendust? „Seda tuleb küsida teiste inimeste käest,” lausub Euroopa rekordinternatsionaal Martin Reim. „See oleks

muidugi üleliigne luksus. Aga mina selle peale ei mõtle. Sõprusmänge tuleb ju teisigi ja kuuldavasti päris tugevate vastastega.”

Debüütmäng Brasiilia vastu

Päris Brasiilia koondise vastu on aga mänginud üks teine Eesti jalgpalliga seotud inimene: leedulane Algimantas Briaunys. Üheksakümnendatel Floras väravavahina ja sel sajandil Levadias kollkiprite treenerina töötanud Briaunys tegi oma koondisedebüüdi 60 000 pealtvaataja ees just Brasiilia vastu! Mäng toimus Brasiilias ja algkoosseisus jooksis Leedu väravat kaitsma hilisem Flora väravavahtide treener Valdemaras Martinkenas. Kui Martinkenas 58. minutil vigastuse tõttu välja vahetati, oli ta sisse lasknud kaks palli ja väljakuperemehed juhtisid 2:1.

“

Nemad lõid meile niipalju väravaid, kui tahtsid, meie neile niipalju, kui suutsime.

„

„Vigastus tuli nagu ikka äkki, ma ei jõudnud midagi mõelda ega teha,” meenutab Briaunys. „Läksin väljakule ja mul polnud aega isegi ehmunud olla. Olin selle lakkamatu lärmiga juba harjunud, tribüünidelt kostus üks ja sama meloodia, mis mul hiljem veel kaks kuud järjest peas kumises. Omavahel suhelda väljakul ei saanud, midagi polnud kuulda. Väljak ei olnud ideaalses korras, seal olid nagu mingid ruudud maas.” Briaunys lasi sisse ühe kolli – lööjaks Ronaldo! Tollal paarikümnene Ronaldo pääses väravavahiga üks-üks-olukorda, vedas palli otsajooneni. Talle jalgadesse hüpanud Briaunys sõitis üle otsejoone ja Ronaldo koksas palli terava nurga alt tühja puuri. „Kõrvalt vaadates kindlasti ilus värav!” meenutab Briaunys, kelle sõnul oli vastastel mängu peale kümmekond ja leedulastel neli-viis väravavõimalust. „Nemad lõid meile niipalju (väravaid), kui tahtsid, meie neile niipalju, kui suutsime,” ütleb Briaunys. „Lõpus, kui võit oli kindel, lustis publik sellega, et karjus iga söödu peale.”

Pärast mängu õnnestus vaid kolmelneljal leedulasel särki vahetada, sest see oli Brasiilia koondisele viimane mäng Umbro särgis (mängiti sinises) ja mängijad olid need oma sugulastele-tuttavatele ära lubanud. Aga need, kellel vahetamine ei õnnestunud, said pärast mängu ikkagi Brasiilia särgi – sedapuhku kollase. Briaunys arvab, et A. le Coq Arenal lasevad külalised ka eestlastel palli veeretada. Sakslased oma pallikultuuriga ilmselt ei laseks, aga lõunaameeriklased küll. „Nad lubasid meil mängida ja lubavad ka teil,” on Briaunys veendunud. „Nad teavad, et on tugevamad, ega hakka seda tõestama. Neile pole resultaat oluline, nad võivad võita ka 1:0. Nad tahavad näidata, mida oskavad. Meiega mängus polnud vigu, võitlust ega pressingut. Kui viigistasime, oli nende poolel paanika ja meie ehmatasime ise ära, et näe, võimegi neile värava lüüa! Eesti võib mõndagi korda saata standardolukordades. Tarmo Rüütli oskab seda. Tean ka eesti mängijaid ja seda, et oskate mängida. Kui mängijad muidugi läbi ei põle. See võib olla paljudele elu mäng. Aga kaks jalga on nii nendel kui ka meil. Kui on täismaja, on peomeeleolu, siis tuleb ilus mäng.” Algimantas Briaunys meenutas, et nende koondise peatreener Benjaminas Zelkevicius ütleski just nii: see võib olla teie elu mäng ja näidake, mida te oskate! Sest Brasiilia fännid oskavad hinnata oskusi. Neile on jalgpall nagu religioon. „Nüüd võin öelda, et see oligi minu elu mäng – selle mängu nimel võis treenida kogu elu,” lausub Briaunys. „Mulle oli see ju debüüt koondises! Olin 32aastane, kohe-kohe saamas 33, ja kokku saingi koondist esindada neljas mängus. Uus laine mängijaid tuli peale. Aga selle Brasiilia mängu peale tagasi mõeldes: kuigi kõik tuli minu jaoks nii äkki – pumm-pumm, tõuse ja mine mängima – olin ma selleks valmis. Mõni võib istuda varumeestepingil ja vargsi loota, et ei peaks selle möirgava rahva ette astuma. Mina ei kartnud, olin psühholoogiliselt valmis.”

2009 VEEBRUAR JALKA

Noor Pato saab l채hetuse kallistuse kujul tippjalgpalli David Beckhami enda k채est.

JALKA VEEBRUAR 2009

välistäht

Alexandre Rodrigues da Silva ehk lihtsalt Pato – eesti keeles Part

Veel mõni aasta tagasi oli Pato üks miljoneist Brasiilias – Valge Pardi nimelise linna vaesest perekonnast pärit laps, kelle unistus oli suures jalgpallis läbi lüüa. Nüüd mängib 19aastane noormees Itaalia meistrisarjas AC Milani ridades koos maailmakuulsate megastaaridega, nagu Ronaldinho, Beckham, Maldini, Kaká ja Ševtšenko. Ja tõenäoliselt tuleb 12. augustil Eestisse! Kent-Erik Schwede „Ta on juba praegu suurepärane jalgpallur ja tugev isiksus,” iseloomustab Patot klubi- ja koondisekaaslane Kaká. „Alexil on eriline anne efektselt triblada, mis on omane vaid maailma parimatele jalgpalluritele. Lisaks on ta jultunud ründaja, kes alati üritab ise väravani jõuda.” Sama heal arvamusel on ka Milani legendaarne ründetuus Andrei Ševtšenko, kes vahepeal esindas ka Londoni Chelsea värve: „Pato on väga enesekindel mängumees, mina temavanuselt luhtasin hulga rohkem väravavõimalusi. Milan on tema arengu seisukohalt parim variant, mind toetati omal ajal palju ning nüüd toetatakse ka Patot. Siin hoitakse oma mängijaid.” Paljud asjatundjad ja jalgpallihuvilised näevad Patos teatavaid sarnasusi tema kaasmaalase Ronaldoga, kellega tal õnnestus aastakese Milanis koos pallida. Pato on meediale tunnistanud, et just Ronaldo on olnud tema üks suurimaid eeskujusid: „Ronniel on praegu rasked ajad, kuid sellest hoolimata oleme head sõbrad ja räägime omavahel kõigest – nii jalgpallist kui ka muudel teemadel. Ta küsib alati minult, kuidas mul läheb. See kõik on lihtsalt kirjeldamatu, Ronaldo on minu iidol.”

Ehmatav eluohtlik kasvaja

Alexandre Rodrigues da Silva sündis Pato Branco linnas Brasiilias. Pato Branco tähendab otsetõlkes valget parti. Just nimelt sünnilinna järgi võttis ta omale hüüdnime Alexandre Pato, mistõttu paljud kutsuvad teda lihtsalt Patoks (eesti keeles ´part´). Olles ise vaid nelja-aastane, alustas ta futsali mängimist ning tasapisi kogusid tema oskused ja võimed tuntust terves Parana osariigis. Melu Pato ümber oli suur ning mitme klubi esindajad tahtsid noort talenti kõikvõimalike vahenditega endale meelitada. See õnnestus Sport Club Internacionalil ning 2001. aastal, kui Pato oli vaid 11-aastane,

kolis ta Porto Alegre linna. Seal tuli tal konkureerima hakata 83 samasuguse ambitsioonika jalgpallurihakatisega, kes kõik võitlesid ainult ühe eesmärgi nimel – pääseda Internacionali esimesse võistkonda. Jalgpallurile omaselt tuli noores eas ette ka vigastusi, kuid eriti ehmatavalt mõjus aasta 2000, kui Pato murdis käeluu ning röntgenipilt tuvastas kasvaja. Arstid ütlesid, et kui kasvajat kahe kuu jooksul ei eemaldata, siis muutub see eluohtlikuks. Pato perekonnal ei olnud niisuguse operatsiooni tarvis raha kusagilt võtta, kuid õnneks oli doktor Paulo Mussi perekonna hea tuttav, kes tuli neile vastu ja opereeris kasvaja tasu võtmata. Oma debüüdi klubi esindusmeeskonna eest tegi Pato 26. novembril 2006. aastal, kui aitas Internacionali 4:1 võidule Palmeirase üle, kusjuures ta osales kolme värava sepistamises ning sai teenitult ka ise jala valgeks. Oma teise värava klubi eest lõi Pato 2006. aasta detsembris FIFA klubide maailmameistrivõistlustel poolfinaalis Al-Ahly Cairo vastu, aidates meeskonna 2:1 võidule ning tagades ühtlasi ka finaalikoha. See värav oli ajalooline, kuna tegi temast kõigi aegade noorima väravalööja FIFA ametlike võistluste raames. Pato oli siis 17 aastat ja 102 päeva vana. Rekordipurustamise muudab veelgi tähendusrikkamaks asjaolu, et varem kuulus see ei kellelegi muule kui Peléle endale, kes oli tollal 17 aastat ja 239 päeva vana. Pelé lõi selle kuulsa värava 1958. aasta maailmameistrivõistlustel Walesi vastu. Pato silmapaistvad esitused ei jäänud märkamatuks ka teisel pool suurt lompi. Teda seostati mitmete Euroopa tippklubidega eesotsas Benfica, Juventuse, Interi, Chelsea ja Arsenaliga. Enamik neist ei julgenud otsustavat sammu astuda ning nii noppiski Milan 2007. aasta augustis Pato teiste silme alt endale. Üleminekusummaks pakuti 330 miljonit Eesti krooni, 2009 VEEBRUAR JALKA

välistäht

“

„

Foto: Antonio Calanni/AP/Scanpix

Ta on kindlasti parem mängija kui Ronaldinho.

Pato kaitseb palli Fiorentina taanlase Per Kroldrupi eest.

mis on 17aastase jalgpalluri kohta uskumatu raha. Enne ametliku lepingu sõlmimist Milaniga jäi Pato silma Arsenali kauaaegsele peatreenerile Arsene Wengerile, kes on teadupärast tuntud kui hea noorte talentide värbaja. Kartes, et Arsenal üritab noormeest endale meelitada, osales Pato Milani noortemeeskonna mängudel suletud uste taga, et keegi Wengeri skautidest brasiillast vaatama ei pääseks. Kuna Pato oli alaealine välismängija, siis Itaalia jalgpalli reeglite kohaselt sai Pato ametlikes kohtumistes osaleda alles alates 2008. aasta 3. jaanuarist, kui Itaalia üleminekuaken taasavati. Küll lasti tal osaleda sõpruskohtumistes. Oma mitteametliku debüütmängu tegi ta Kiievi Dinamo vastu üks päev pärast 18aastaseks saamist ja tal õnnestus 2:2 viigimängus ka värav lüüa. Enne ametlikku debüüti Milani eest oli Pato ajakirjanikele lubanud, et lööb vähemalt ühe värava. 13. jaanuaril San Sirol 5:2 võidumängus Napoli vastu mängis just Pato võtmerolli ning avas lubatult oma väravatesaldo. Eriti hoogu on ta sattunud käimasoleval hooajal, kindlustades endale koha algkoosseisus ning lüües otsustava tähtsusega väravaid. Enne superstaar Ronaldinho üleminekut Milani rääkis klubi peatreener Carlo Ancelotti Itaalia meediale Pato kohta nii mõndagi üllatavat: „Ta on kindlasti parem mängija kui Ronaldinho ning Milan ei pea enam tema siiatoomist Barcelonast esmatähtsaks, kuna rahvas on juba näinud, mida suudab Pato.” Brasiilia A-koondise eest on Pato väljakul käinud neli korda. Oma debüütmängu pidas ta 2008. aasta 26. märtsil Emirates Stadiumil 1:0 võidumängus Rootsi vastu, millega Brasiilia tähistas oma 50. aastapäeva esimesest maailmameistrivõistluste finaalivõidust 1958. aastal. Pato vahetati 60. minutil sisse ning 12 minutit hiljem karistas ta ära Rootsi väravavahi Shaabeni ränga eksimuse ning brasside pidu võis alata. Kaká, kes äsja loovutas maailma parima mängija tiitli Cristiano Ronaldole, usub, et mõne aja pärast on just Pato maailmas number üks: „Jalgpallis tuleb pidevalt uusi talente peale ning ma olen kindel, et ühel päeval kuulub maailma parima 42

JALKA VEEBRUAR 2009

mängija tiitel Patole. Milan on vaieldamatult Euroopa üks suurimaid klubisid ning siin olles areneb ta kõige kiiremini.” Peale jalgpalli ja perekonna on Pato elus tähtsal kohal ka tema tüdruksõber Stephany Brito, kes on 20aastane noor näitleja ning samuti pärit Brasiiliast. Stephany sai kuulsaks pärast ajakirjale Playboy poseerimist 18aastaselt. Olgugi et paar on veel noor, mõtleb neiu juba abiellumisele ja pereloomisele: „Pato on minu tulevik ja ma tahan terve oma elu tema kõrval veeta. Ma unistan kirikus laulatamisest ning vähemalt neljast lapsest, kuna ma ise kasvasin üles lasterikkas perekonnas.”

Alexandre Rodrigues da Silva (Alexandre Pato)

Sünniaeg: 2. september 1989 Sünnikoht: Pato Branco, Brasiilia Pikkus: 179 cm Positsioon: ründaja, ääreründaja Särginumber: 7 Klubid: 2000–2006 Internacionali noortemeeskonnad 2006–2007 Internacional (10 kohtumist, 6 väravat) 2007–

AC Milan (36 kohtumist, 17 väravat)

Koondis: Brasiilia (4 kohtumist, 1 värav) Saavutused: FIFA klubide maailmameister 2006 Recopa Sudamericana võitja 2007 Brasiilia U20 meister 2006 (lisaks meistrivõistluste parim väravakütt ja kõige väärtuslikum mängija) Lõuna-Ameerika U20 meistrivõistluste võitja 2007 Pendai Cupi võitja 2006 (lisaks turniiri parim väravakütt ja kõige väärtuslikum mängija) Pekingi olümpiamängude pronksmedal

futbol es futbol

Jalgpall ikkagi ühendab Hispaania 2008. aasta tähtsaim spordisündmus mu sünnimaa jaoks oli kahtlemata Hispaania jalgpalli rahvusmeeskonna võidetud EM-tiitel.

idime ootama 44 pikka aastat pärast esimest edu, et jälle nautida suuri pidustusi (mu isa, kes oli meie esimese tiitlivõidu ajal ise Madridis staadionil, kui alistasime Venemaa, oli umbes sama vana kui mina praegu). Ausalt öeldes ei uskunud peaaegu keegi võitu. Oleme läbi elanud nii palju pettumisi viimastel suurturniiridel, et Hispaanias arvasid kõik, et me kaotame veerandfinaalis nagu alati. Aga seekord ei peatanud Hispaaniat isegi mitte Itaalia ega hukatuslikud penaltid. Kas teie märkasite Saksamaa meeskonnale omast järeleandmatut mentaliteeti finaalmängus? Kui märkasite, oli tegu miraažiga, sest mina ei näinud midagi sellist: nad olid täielikult purustatud ja lootusetud juba 20 minutit enne lõppu. Nii tabas Hispaaniat lõpuvile ajas hüsteeria: 1:0, värav Torreselt ning

tänu Hispaania mängijate plastilisusele ja ilusale pallikontrollile tähistasid seda triumfi hea jalgpalli armastajad üle terve maailma. Muidugi oli unistuseks võita meistritiitel, aga veelgi magusam oli võita meeskonnana, kes pakkus turniiril parima kvaliteediga mängu (kui Hollandit mitte arvestada). Nagu võite ette kujutada, vallandasid nii pikad tiitliteta aastad, kui hispaanlased ise ei olnud valmis omade võidu peale sentigi panema, suured ja pöörased pidustused üle terve riigi. Hoolimata poliitilistest tüliküsimustest on jalgpall üks väheseid asju, mis tegelikult liidab maa igas nurgas elavaid inimesi. Madridi kesklinn mattus õnnelike fännide alla, aga ka Galiitsia linnad Pontevedra ja Santiago de Compostela, Catalunia Square Barcelonas või Palma de Mallorca olid erutunud fännidest tulvil. Autorist. Madridis sündinud Antonio Diaz on viimased kaheksa aastat elanud Soomes ja Eestis. Soome keelt valdav Diaz on olnud Soome kultuuri ja meelelahutust tutvustava ingliskeelse ajakirja FREE! peatoimetaja ning teinud kaastööd Soome, Hispaania, Portugali, USA jt maade ajakirjandusele. Praegu Tartus elav Antonio Diaz on sel aastal Jalka püsikolumnist. Rubriigi nimeks valitud „Futbol es futbol” on Hispaania vutiringkondades paljukasutatud väljend, mis tähendab “jalgpall on jalgpall”.

Ujedamad olid pidustused Baskimaal, kus inimesed näivad mitte julgevat oma tundeid tänavatel väljendada, kartes sellega kaasnevaid tagajärgi. Saage õigesti aru: vastupidiselt moonutatud arusaamisele, mis võib tekkida kõrvaltvaatajal, pole Hispaania nii lõhestunud maa, nagu see võib tunduda välismaalastele. Te võite kasutada ja kuulda kastiilia (hispaania) keelt, mis on ametlik keel üle Hispaania, igal pool, ja iga jalgpallur sõltumata sünnipaigast tahab ja on õnnelik, kui saab kanda rahvusmeeskonna särki. Enamiku regionaalsete vastasseisude, nagu Kataloonia – Madrid ja Baskimaa – Madrid, taga on spordilehed, mis tahavad end paremini müüa kas või faktide liialdamise hinnaga. Muidugi aitavad regioonidevahelist vastasseisu elus hoida vanad stereotüübid, nagu näiteks arvamus, et Real Madridi soosivad valitsus ja kohtunikud – see arusaam ulatub tagasi diktaator Franco aega, kui ta juhtis riiki raudse käega. Kui me Euroopa meistriks tulime, olin ise välismaal. Õhtu lõppes läbimärjana Tampere peaväljaku purskkaevu all. Koos minuga olid tüübid Katalooniast, Galiitsiast, Madridist ja Albacetest. Me hüppasime ja laulsime selle külma duši all, olles purjus õnnest. Me olime unustanud, millises Hispaanias regioonis keegi meist oli sündinud, ja jagasime seda erilist võidutunnet. Loodan, et me ei pea ootama järgmised 44 aastat, et tähistada midagi sarnast. Kardan, et mu kondid ei pea nii kaua vastu. Ja kui peaks juhtuma, et võidame järgmise MMi, võib-olla siis isegi Gibraltari elanikud unustavad, et nad kuuluvad ikka veel Suurbritannia alla, ja ühinevad võidupeoga!

Antonio Diaz 2009 VEEBRUAR JALKA

maailm

Rooney, Gerrard ja Owen gangsterite küüsis Briti ajakirjanik Graham Johnson kirjutas raamatu, kuidas organiseeritud kuritegevus on oma pihtide vahele võtnud ka kõige kuulsamaid. Erandid pole isegi Wayne Rooney, Steven Gerrard, Michael Owen ja paljud teised. Indrek Marjamaa Foto: Darren Staples/Reuters/Scanpix

Vahel suunavad tippjalgpallurite tegemisi kaadritagused karvased käed. Wayne Rooneyle see ei meeldi.

ippjalgpall on Briti ühiskonna glamuursemaid eluvaldkondi, kus ühelt poolt liigub palju raha ja teisalt teenivad seda noored ja vähese elukogemusega endalegi ootamatult rikkaks saanud mehehakatised. Enamasti on tegemist vaestest oludest poistega. Nende olude tõttu on mõnigi kokku puutunud tegelastega, kes teenivad oma sissetuleku ebaausal teel. Nõnda on kontakt tippmängijate ja kurikaelade vahel loodud juba enne, kui andeks mängija miljonilepingu ja kuulsuseni jõuab. Nii kirjutab 2006. aastal välja antud raamatus „Football and Gangsters” Graham Johnson, kes toob rohkesti näiteid. 44

JALKA VEEBRUAR 2009

Raamatu väärtust kahandab asjaolu, et paljud allikad ei soostunud rääkima oma nime all (veelgi rohkem oli küllap neid, kes ei nõustunud üldse rääkima). Johnson tsiteerib Arsenali kuuekümnendate aastate legendi Peter Marinellot, kes meenutab, kuidas kriminaalid oskasid end mängude ajal isegi mängijate puhkeruumi sokutada, ja räägib: „Ühel peol kohtusin tüübiga, kes täie tõsidusega küsis, kas sooviksin, et ta tulistaks mu konkurendist meeskonnakaaslast, et pääseksin tagasi platsile. Muidugi kohkusin õudustundest ja tüüp rahustas mind, et tulistamine ei tähenda mõrva, vaid jalgatulistamist. Ütlesin peaaegu, et

„See on okei”, aga loobusin siiski.” Johnson tsiteerib anonüümset kurjategijat, kelle järgi peab kõigepealt pihtide vahele saama mängija: „Kui sa oled munad pihku saanud kümne või kahekümne miljoni naelasel mängijal, oled sa pihku saanud ka klubi munad. Sellised mängijad on klubi peamine vara.” Kriminaali sõnul selline kontrolli saavutamise viis töötab ning avab talle ja temasugustele palju võimalusi. Graham Johnson toob ära ühe tipp-politseiniku sõnad, mille järgi kriminaalid on täielikult kontrolli alla võtnud poksi ja tegemist on surnud alaga. Nüüd on sihikul jalgpall.

maailm Foto: Paul Ellis/AFP/Scanpix

Coleen McLoughlin ja Wayne Rooney jäid pärast paljastavat artiklit kokku. Pildil ollakse Gary Neville’i pulmas.

Sihtmärk: Wayne Rooney

Tabloidlehe Sunday Mirror teenistuses olles uuris Johnson 2004. aastal Wayne Rooneyga juhtunut ja avaldas selle sama aasta suvel. Avalikkus sai teada, et noor Evertoni ründetäht pettis oma kihlatut Coleen McLoughlinit. Uurimise käigus sai Johnson ähvardusi kolmelt jõugult, sealhulgas tapmisähvardusi. Esialgu pani Johnsonit imestama, et allilm võttis nii tõsiselt kollase ajakirjanduse huvi Rooney 45naelase vallatuse vastu lõbunaisega. Pikkamisi taipas Johnson, et see, mis veel kümme aastat tagasi oli täpselt see, nagu ta välja paistis – käik prostituudi juurde – oli uuel sajandil jäämäe veepealne osa. Rooney koosveedetud aeg 21-aastase Liverpooli prostituudi Charlotte Gloveriga oli fakt, mida kinnitas vutistaari oma käega kirjutatud tänukiri. Just sellist eksimust ongi vaja kurikaeltel, kes saavad oma vaikimise eest patustanud jalgpallurilt välja pressida soliidseid summasid. Graham Johnson kirjutab, kuidas info Rooney väärteost oli talle teada juba 2002. aastal, kuid Sunday Mirrori juhid otsustasid, et ei sea löögi alla paljulubava vutimehe karjääri. Arvestati ka lugejate võimaliku pahameelega. 2004. aastal olid asjalood aga muutunud. Loo avalikustamisega, kirjutas Johnson, loodeti kaitsta nii Rooneyt kui ka Charlotte Gloverit väljapressimise eest. Kui asi on avalik, pole ju põhjust ka raha

välja pressida. Pealegi olid haisu ninna saanud ka konkurendid: nii News of the Worlds kui ka The People passisid peale, et saada tumedate klaasidega väikebussist fotoklõps bordelli sisenevast Rooneyst. Oli alanud ka jaht videolintidele, millel oli tuvastatav bordelli sisenev Rooney. Grahami konkurentideks oli allilm. Graham Johnson sai kõne kurjategijatelt, kes tegid ettepaneku: kui saad videolindi, ära vii seda toimetusse, vaid too meile. Müüme selle Rooneyle tagasi ja poole rahast anname sulle! Bordellipidajaile tegi pakkumise ka Sunday Mirror. Video eest pakuti 30 000 naela, siis 50 000. Johnsonit hoiatati, et isegi kui tal õnnestub lindid kätte saada, võetakse need temalt nagunii, et tal on ju lapsed jne. Johnson sai teada, et videolinte jahib ka konkureeriv väljapressija, kes loodab need Rooneyle müüa 100 000 kuni 500 000

“

Kui sa oled munad pihku saanud kümne või kahekümne miljoni naelasel mängijal, oled sa pihku saanud ka klubi munad.

„

naela eest. Ja keegi turvamees, kes lootis need lindid päästa Rooneyle ja saada tema juures tööd ihukaitsjana. Ja üks Evertoni fännist allilmategelane, kelle

eesmärk oli säästa Rooneyt igasugustest ebameeldivustest, et mitte rikkuda tema esitusi klubi eest. Ja üks petis, kes lootis Rooneyle külje alla pugeda. Ja muidugi jahtis linte ka Johnsoni konkurent News of the World. Pakkumised videolindi ostmiseks ületasid juba 100 000 naela piiri. Lõpuks sai Sunday Mirror võimaluse vaadata kaht videolinti. Tabatud oli Rooney kaks visiiti. Esimesel oli näha, kuidas Evertonis mängiv Rooney tuli koos ühe Liverpooli mängijaga, kes võttis end juba vastuvõturuumis alasti ja masturbeeris sissejuhatuseks. Rooney võttis kingad jalast ja vajus sohva peale magama. Seejärel läks Liverpooli mängija oma pooletunnisele seansile prostituudiga, kes oli riietunud lehmakarjuseks. Ootamatult astus sisse politsei, kes uuris, kas kõik on korras. Tekkis paanika, sest arvati, et tegemist on politseireidiga, ning lõbutüdruk ja Liverpooli mängija pagesid ihualasti ruumist. Kui politseinik oli lahkunud, lõpetas Liverpooli pallur poolelijäänud toimingu ja siis oli Rooney kord. Teine videolint näitas, et Rooney tuli koos viie-kuue Evertoni ja Liverpooli mängijaga. Administraator ei tahtnud neid sisse lasta, väites, et Rooney on liiga noor ja purjus seltskond liiga käratsev. Algas kärarikas vaidlus, mille käigus Rooney pakkus administraatorile sularaha seksi eest ja teised ähvardasid kohapeal masturbeerida. 2009 VEEBRUAR JALKA

maailm Kuigi videolindid olid kehva kvaliteediga ja Rooneyt ei nähtud tüdrukuga voodis, kestsid läbirääkimised nende omandamiseks edasi. Lõpuks sai Sunday Mirror lindid endale. Peeti veel läbirääkimisi Wayne Rooney PR-esindajaga, endise Daily Maili ajakirjanikuga, kes taipas, et protsessi ei peata, ning vastupuiklemise asemel tunnistas Rooney patu omaks. Muu hulgas tuli välja, et peale brüneti kauboiriideid kandnud Gina seksis Rooney ka 48aastase vanaemaga, kes oli riietunud kummist kassikostüümi. Rooney seletas oma tegusid noore eaga ning väitis, et kõik see juhtus enne, kui ta hakkas koos elama Coleeniga. Johnson nimetab seda „väikseks valgeks PR-valeks, mida ajaleht oli valmis kahe silma vahele jätma nii kaua oodatud ülestunnistuse eest”. Graham Johnson kirjeldab, mida ülejäänud videolindid sisaldasid: kuidas Rooney ühel lõbumaja külaskäigul jagas ooteruumis autogramme, tekstisõnumitega levis tema kohalolek kiiresti üle linna ning bordelli ette kogunes 30 fänni, kes hüüdsid tema nime; kuidas Rooney ooteruumi diivanil oma korda oodates tukkus ega ärganud isegi uksekella peale, mida politsei oma rutiinsel kontrollkäigul helistas; kuidas purjus Rooney koos teiste mängijatega karjus administraatorile: „Meil on kama su kaameratest. Pane meid ajalehte.” Ajaleheartikkel ja seal avaldatud pildid videolintidest võtsid ohu Rooney

pea kohalt, kuid peagi kerkis uus: Rooney tahtis Evertonist siirduda Manchester Unitedisse. See 30 miljoni naelane üleminek ei meeldinud paljudele Liverpooli allilma liidritele. Johnson kirjutab, et Rooney kasvas üles Croxtethis, kus on väljakujunenud täiesti uus alamklass, kelle liikmetest paljud on kolmandat põlve töötud. Paljudel peredel pole mingeid väärtusi. Kuigi Rooney pere (eriti tõstab Johnson esile noormehe ema) on töökas, on paljud naabritest sellised, kelle vanematest mõlemad on narkomaanid. Nende lapsed on sageli narkodiilerid. Klubivahetus seadis Rooney ja tema perekonna ohtu. Suur lahing puhkes ka ülailmas, kus vaieldi selle üle, kellel on Rooney üle õigusi. Johnson kirjutab üksikasjalikult tehingu tagamaadest, kuhu oli segatud isegi endine Liverpooli legend Kenny Dalglish, kes käis kohtumas kohaliku gangsteri Tommy Adamsiga. Lõpuks maandus Rooney ikkagi ManUs. Elusalt ja tervete jalgadega.

Steven Gerrard ei saa klubi vahetada

2004. aastal oli päevakorral Liverpooli kuulsuse Steven Gerrardi üleminek Chelseasse. Üks kriminaal kuulutas, et tulistab Gerrardi jala sodiks, kui see peaks soostuma Roman Abramovitši pakutud 30miljonilise üleminekusumma ja 120 000naelase nädalapalgaga. Ähvardati ka perekonda ja Gerrardi elukaaslast Alex Curranit, kes oli just sünnita-

nud lapse. Seekord polnud gangsterite motiiviks raha – küsimus oli FC Liverpooli reetmises. Gerrardil kui Liverpooli noorteakadeemia kasvandikul on eriline koht fännide südames. Teateid tema võimalikust lahkumisest kommenteeriti internetis kui reetmist.

“

Peale brünetile kauboiriided kandnud Gina seksis Rooney ka 48aastase vanaemaga, kes oli riietunud kummist kassikostüümi.

„

Chelsea lähenes Gerrardile enne 2004. aasta EMi. Kuna klubi ei pakkunud Gerrardile paremat palka, arvas mängija, et teda ei vajata ega hakata ka kinni hoidma. Ta nõustus Abramovitši pakkumisega, mis kahekordistas Gerrardi senise palga. Fännid ei mõistnud, kuidas sai klubi hüljata pallur, kes hurjutas Michael Owenit, kui see läks Liverpoolist Real Madridi. Graham Johnson kirjutab allmaailma tegelasest, kes kirjeldas üht kurikaelade kohtumist, kus otsustati Gerrardile saata selge sõnum: kui ta läheb Chelseasse, ei hakka ta enam kunagi jalgpalli mängima. Jutt oli lasust jalga. Liverpooli tõsiusksed poolehoidjad vihkasid Abramovitši-suguseid rikkureid, kes tahtsid rahaga osta ajalugu, mis kaunistas FC Liverpooli. Samuti ajendas kurjategijaid kuulsusejanu – nende mõistes tähendas

Foto: Dave Thompson/AP/Scanpix

Gerrardi naine Alex Curran (vasakul) sõidutab koju eelmise aasta lõpus kõrtsikakluse pärast arestimajja sattunud Steven Gerrardi.

JALKA VEEBRUAR 2009

maailm Gerrardi tehingu peatamine heategu linna ja klubi heaks. Ja iga gangster soovis saada „meheks, kes peatas Gerrardi Chelseasse mineku”. Mõni päev pärast tehingu teatavakstegemist teatas Gerrard pressikonverentsil, et jääb Liverpooli. Uudist teatades oli Gerrard närviline. „Etendus polnud mitte pidu, vaid pigem nagu allaandmine kaasaja jalgpalli tõsiasjadele,” resümeeris Graham Johnson raamatus. Gerrard ise ütles, et kuulas oma südant ja otsustas jääda. Vaatlejate arvates muutis Gerrard meelt pärast oma isa Pauli külaskäiku. Seni oli papa pooldanud poja kolimist Stamford Bridge’i. Aga isa kallal olid oma töö teinud eelkõige fanaatiliste poolehoidjate ähvardused, mitte allilm. Ta soovitas pojal tungivalt jääda Liverpooli, et oma elu mitte põrguks muuta. Aga ähvardused jätkusid ka hiljem. Paljudele meeldis mõelda, et just nende tegevus hoidis ära Gerrardi ülemineku. Et mängijat surve all hoida, suunati oma tähelepanu Gerrardi naisele ja lapsele. Nende kodu Põhja-Liverpoolis muutus lühikese ajaga kindluseks, mida kaitsesid kõrge raudaed ja turvakaamerad. Gerrard palkas naisele ihukaitsjad ja ostis tugevdatud kerega BMW. Ta soovitas naisel vältida Liverpooli kesklinna ja käia pigem Manchesteris, kus teda tuntakse vähem. Kaks kuud pärast tapmisähvardust 2005. aastal tõstis Gerrard Liverpooli kaptenina pea kohale Champions League’i karika. Abramovitš lähenes uuesti. Netikommentaarid, üks jubedam kui teine, tegid resoluutselt selgeks, mis juhtub, kui Gerrard pakkumise vastu võtab. Steven Gerrard mängib Liverpoolis ka 2009. aastal.

Michael Owen semutseb narkoparuniga

Kõige vähem lubab kujutluspilt allmaailmaga siduda babyface Michael Owenit, kirjutab Graham Johnson. 20. jaanuaril 2004 üritasid kurikaelad ebaõnnestunult röövida Oweni neljandat kuud rasedat õde. Politsei võttis terve pere valve alla. Kaks kuud hiljem paljastas Owen moodsa vutimaailma ühe varjukülje:

Foto: Paul Ellis/AFP/Scanpix

Michael Owen koos abikaasa Louise Bonsalliga.

pidevad tapmisähvardused. Owen oli kaotanud järje, kui mitu korda teda oli ähvardatud. Sama saatus oli tabanud Liverpooli peatreenerit Gerard Houllieri. Rääkimata David Beckhamist. Oweni isa Terry on endine Evertoni jalgpallur, kes kolis perega Walesi. Seal kasvas üles ka Michael. Tal pole sidemeid Liverpooli allilmaga, mis on paljudel selles linnas üles kasvanud palluritel. Owen pole ka suurem asi suhtleja. Isegi kinnistel erapidudel saadab teda turvamees. Ühel Robbie Fowleri korraldatud peol imes Owen õhtu läbi üht joogikest. Tal on korralik pereelu. Tema ainuke halb harjumus on hasartmängud, aga neidki viljeleb ta turvaliselt kodus teleri ees istudes. Just see korralikkus häiris aga paadunud Liverpooli fänne. Oweni, Robbie Fowleri, Paul Ince’i, Steve McManamani ja Jamie Carragheri tõmbasid aga osavalt haneks Tom Foley ja tema narkojõuk. Mehed oskasid end nendele vutistaaridele nii lähedaseks

teha, et ajal, kui politsei oli neid kaks aastat taga ajanud, klõpsutasid Foley ja tema sõbrad Oweni ja Carragheri hotellitoas fotosid teha. Kusjuures mõlemad pallurid olid veel voodis! Owen ja tema heausklikud kolleegid võtsid üle isegi Foley kombe heameelest käsi kokku hõõruda. BBC vahendusel nägi terve saareriik, kuidas Owen 1998. aastal pärast Newcastle’ile löödud kolli Foley kombel käsi hõõrus. Johnson tsiteerib üht panga julgeolekuanalüütikut, kelle sõnul on Manchester United ja Chelsea nagu USA keskpank – kogu kulda hoitakse ühes kohas. Vahe on selles, et Ühendriikide kulda kaitsevad relvastatud mehed. Analüütik küsib: kui paljud tippklubid kaitsevad oma varandust adekvaatselt? Johnsoni raamat ei lõpe lohutult. Ta möönab, et gangsterite käest võivad jalgpalli päästa fännid. Kõige enam kardavad kriminaalid organiseeritud vastupanu ja halba meediakajastust.

Sõjareporter on ohutum olla Oma raamatus võrdleb Graham Johnson sõjareporteri ja uuriva jalgpalliajakirjaniku ametit. Kummalgi rindel tegutsenud mees tõdeb: „Praegu on ohutum olla sõjareporter.” Korduvalt tapmisähvardusi saanud Johnson tajus allilmaga konkureerimisel ebavõrdseid tingimusi: „Elukutselised väljapressijad on informatsiooni hankimisel sama head – kui mitte paremad – kui uurivad ajakirjanikud või isegi spioonid.” Graham Johnsoni sõnul annab kriminaalidele eelise asjaolu, et neid ei seo mingid reeglid. Ajakirjanikud ja politsei peavad aga tegutsema seaduse piirides. Peale selles artiklis tutvustatud kolme tippklassi jalgpalluri kirjutab autor ka Rio Ferdinandi ja Robbie Fowleri mittesoovitud seostest organiseeritud kuritegevusega.

2009 VEEBRUAR JALKA

mis mees?

Keith Boanas: abielus jalgpalliga

esti naiste koondise vastne peatreener, inglane Keith Boanas jätab alguses üsna stamptreeneri mulje – „Ma olen abielus jalgpalliga”, „Jalgpalliväliselt mul elu puudub”, tegelikult tahaks talle ta omas keeles vastata „Yeah right!” Kuid mehesse süüvides peab tõdema, et vend ei valetagi – kaks purunenud abielu, miinustes lõppenud ärid, ja seda kõike jalgpalli pärast! Boanas loobus Eestisse tuleku pärast tööst David Beckhami jalgpalliakadeemias. Just nimelt – Boanas on mees, kes on kordi istunud superstaar Becksiga ühe laua taga ning arutanud, kuidas tuua jalgpalli juurde veelgi enam noori. Boanas hindab tööd noortega kõrgelt – tal endalgi on sellest vallast märkimisväärt tulemus ette näidata, mehe sõnul on tema käe alt sirgunud 25 Inglismaa täiskasvanute koondises platsil käinud mängijat, tõsi, enamjaolt naised.

Karjäär lõppes enne, kui sai alata

Oma mängija-aastate koha pealt on mees kidakeelne. Londoni poisina oli ta Chelsea noortemeeskonna liige (Keithi vanemad on pärit Manchesterist, mistõttu on ta vankumatu Unitedi fänn). Kuid 14aastaselt suutis noormees kahel korral oma vasaku jala murda ning seda üsna õnnetult. Kaks aastat mängupausi lubasid jalgpallurina jätkata vaid poolprofina. Mingil hetkel tuli hakata ka endale elatist teenima, Keith rajas endale pubi ning selle juurde ka oma jalgpalliklubi – AFC Blackheath. Õnn aga ei olnud mehe poolt, klubil ei läinud just kõige paremini ning pubi ei teinud Boanasest Abramovitši, mistõttu tuli mehel klubist loobuda.

Esimeses trennis mõistis – see on see

1996. aastal sai Boanas treeneritöö maitse suhu ning teda tabas justkui ilmutus – see on see, mida ma teha tahan. Juba aasta hiljem tegi ta UEFA A-kategooria treeneri litsentsi ning treenides madalamas liigas mehi, otsis võimalusi enesetäiendamiseks. Nii veetis ta mitu kuud Ameerikas. Tagasi tulles tegi talle pakkumise Charlton Athletic, et mees aitaks nende tüdrukute võistkonda. „Treenisin korraga nii tüdrukuid kui ka mehi, olin täiesti puruks rebitud,” meenutab Boanas. Kuna Athletic rajas endale esimesena Kagu-Inglismaale jalgpalliakadeemia tüdrukutele (varem oli olnud kogu riigis taoline asutus KirdeInglismaal), pidi Boanas tegema valiku – naised või mehed – ning ta valis õrnema soo. Vastutasuks sai temast ka Charlton Athleticu naiskonna juhendaja. 48

JALKA VEEBRUAR 2009

Naisi treenida on OK

„Olin ainus A-kategooriga litsentsiga treener naiste liigas, nii mõnigi vaatas mu peale viltu, justkui ma ei teeks tõelist treeneritööd,” räägib Boanas. Kuid mehest sai hoopis teerajaja – valgusenäitaja teistele treeneritele, kes tõestas, et naisi treenida on OK. Praegu on Boanase sõnul Inglismaa naiste liigas juba kuus-seitse A-kategooria treenerit. „Naiste treenimise tegi ühest küljest keerulisemaks, teisalt põnevamaks see, et ma sain kõik algusest peale ise üles ehitada, kogu infrastruktuuri,” sõnab Athleticuga Inglismaa absoluutses tipus olnud Boanas. Ta mainib, et naiste ja meeste treenimine ei olegi nii väga erinev, naiste puhul tuleb rohkem psühholoog olema. „Õnnetu naine on hoopis midagi muud kui õnnetu mees, naistel on hoopis teistsugused mured,” lausub Boanas ning püüab selgitada naiste treenimise psühholoogilist filosoofiat: „Sa ei saa ühte naist kogu võistkonna ees kiita, sest siis teised arvavad, et ta on sinu lemmik, ning hakkavad teda vihkama. Samuti ei saa sa ühe naisega teiste ees riielda, siis hakkab tema sind vihkama ning see mõjub kogu võistkonna keemiale halvasti.”

Naistele meeldib, kui neid meestena koheldakse

Boanase käe all võttis Charlton üle Crowdeni naiskonna ning koos sealsete neidudega sattus võistkonda ka Paulina – aastaid Inglismaa koondisesse kuulunud väravavaht. Keithi ja Paulina vahel hakkas susisema ning nüüdseks on nad koos olnud juba üheksa aastat. Oma kaasast räägib Keith ülivõrdes. „Ta on vaimselt nii tugev, et kui ta oleks mees, siis oleks ta olnud mõne Premier League’i klubi väravavaht.” Boanas sõnul ei ole neil Paulinaga kunagi olnud probleeme treeneri-treenitava tasandil. „Naiste riietusruumis ei ole ma saanud asju loopida, nagu mul meestega aeg-ajalt kombeks oli,” naerab Keith. „Kuid naistele meeldib, kui neid koheldakse kui jalgpallureid, täpselt samadel alustel nagu mehi.” Boanase meelest on jalgpall vägagi naiselik mäng ning ta mõistab hukka kõik isad, kes suhtuvad oma tütarde pallimängusoovi nina krimpsutades või lausudes: sa ei saa jalgpalli mängida, sest sa oled tüdruk. Keith lubab, et ta abikaasa, kes ei soovinud heast tööotsast kodumaal loobuda, külastab kindlasti Eestit ning korraldab paar kliinikut ka Eesti väravavahtidele. Samuti lipsab jutust läbi Casey Stoney nimi – üks tuntumaid Inglsmaa naisjalgpallureid – temagi on lubanud tulla oma oskusi eestlannadega jagama.

mis mees?

“

Foto: Lembit Peegel

Sa ei saa ühte naist kogu võistkonna ees kiita, sest siis teised arvavad, et ta on sinu lemmik, ning hakkavad teda vihkama.

„

Keith Boanas näib oskavat kohelda nii naisi kui ka oma süsteemi üles ehitada.

Pruudi nimest sai poja nimi

Küsides Boanaselt tema hobide, argitegevuste kohta, jääb mees tummaks ning venitab: „Mul ei ole elu väljaspool jalgpalli, kõik on seotud sellega.” Ta tõdeb kurvalt, et tema kaks abielu on purunenud jalgpalli tõttu. Kolmas, mis on sõlmitud jalgpalluriga, jääb ehk püsima just seetõttu, et naine mõistab teda paremini kui eksid. Ometi on Boanase käevartel mitmeid tätoveeringuid, mille all on tema lähedaste nimed. „Need või,” lööb Keith käega. „Need on lihtsalt rumalused, tegin esimese, kui olin 18, aga enam ei tee mitte ühtegi.” Paremal käel on üsna loetavalt kirjas „Sonny”. „See on mu poeg,” sõnab Boanas ning räägib lõbusalt, kuidas originaalis oli seal kirjas hoopis Jenny, tema kunagise pruudi nimi, kuid kuna tema esimesele abikaasale selline kehakaunistus kuidagi meelt mööda ei olnud, tuli see lihtsalt üle teha Sonnyks. Omast kehalisest kogemusest võib Boanas öelda, et kui midagi on valesti, saab selle üle teha – nii on ka jalgpallis, kus ta tahab meie maale tuua värskeid ideid ja tuuli.

cv Keith Boanas Sündinud: 22. aprill 1959 Klubid (mängijana): Chelsea noorteklubi; Strevenage; Mitcham United Klubid treenerina: Mitcham United (M); Millwall (N); Charlton Athletic (N) Saavutused: Inglismaa karika finalist (N), Inglismaa meistrivõistluste 2. (N)

Oliver Jakobson 2009 VEEBRUAR JALKA

egli peegeldused

peegli peegeldused

ravavahid

lili- ja

salu ora

Naiste näod, žestid ja grimassid Sel korral on meie toimetuse fotograafi objektiivi ette jäänud naised. Nende näod ja žestid meie kahe

atsenko. tippklubi Flora ja Levadia mängust. eksandr se susata.

näitavad väravava selilipoos

15.jpg puurivah trahvikas

jpg Djatsenko on o

ora eneli ora naiste

sarv01.jpg kollkipper

Eneli Sar

rmanson Janno

janno.jpg Hermanson

on sõber

er adridi

casillas.jpg Real korraldamas.

Tallinnas

Kaalma

nägu reed

alma.jpg artin s.

nnald pe Lembit Peegel anislav Pedõk ühes ja pall teises nurgas – nagu see penaltide

Levadialane Reelika Vaher jälgib eemalt, kuidas vastane palliga tõtt vaatab. 50

JALKA VEEBRUAR 2009

puhul kip

Annika Pajupuu (Flora) otsib sooja ümbermähitud tekist.

peegli peegeldused

Lembit Peegli kaamera ees oma oskusi ahid. On naeratusi ja grimasse. Kõhuli-, se. Tõrjeid ja sisselaskmisi. Väravavahi elu.

meie

hil Mihkel Aksalul on valus. Aga pall stist kiiret minekut.

teeb

Inna Zlidnis

oksad laiali ajanud – sellise võra vahelt on (Levadia) kustutab

raske pal

janu ja näitab, mitu korda kaaslased talle söötmata jätsid.

rv on sõber muruga...

postiga.

s - Iker Casillas ise Lilleküla murul hispaanlaste kaitset

dab, et tema lemmiktoit peab olema

pub olema.

Anželika Ahmetšina (Levadia) on võtnud aja maha.

Aljona Sasova Levadiast on palliga kohtumise auks uhke soengu pähe sättinud. 2009 VEEBRUAR JALKA

meistriliiga

Meistriliiga keskmikud loodavad tippudega kõva lahingut TVMK kadumisega on Eesti jalgpallis ennustamine üsna libedale teele astumine. Kedagi keskmikuks pidada on üsna riskantne tegevus, eriti kui mõni neist sellise rolliga sugugi leppida ei taha. Vaatluse all on Viljandi Tulevik, Sillamäe Kalev ja Nõmme Kalju. Oliver Lomp Postimees

uba mullu kõrgete ambitsioonidega Meistriliiga keerisesse sukeldunud Nõmme Kalju on igal juhul selle aasta kindel must lammas. Eelmisel aastal arvati, et esiliigast tõusnuna neil aste kõrgemal lustimiseks pikka pidu pole, kuid nõmmekad otsustasid kõikidele skeptikutele kohe hooaja alguses ninanipsu anda – viik Flora ja võit TVMK üle räägivad iseenda eest. Seetõttu ongi ehk mõneti karm liigitada Nõmme Kalju potentsiaalseks 4.–6. koha jagajaks, kuid arvestades Narva Transi, FC Flora ja FC Levadia pikaaegseid traditsioone, tuleb Kalju vutimehed siiski sinna paigutada. See kõik aga ei välista Nõmme Kalju ambitsioone, mis tõsi küll, peaks siinsele liigale kamaluga vürtsi juurde lisama. „See on isegi hea, kui meid alahinnatakse, kuna niiviisi on meil pinget vähem,” sõnas Nõmme Kalju president Kuno Tehva, kellele oma klubi edu kõrval on sama tähtis ka siinse jalgpalli areng tervikuna. „Üks asi on selge: kui me tahame, et jalgpall Eestis areneks, siis peab lõppema vaid kahe klubi vaheline meistriliiga duell. Medaliheitlusesse peavad sekkuma ka teised, kuna muidu pole pinget ning kogu see kompott teeb terve liiga igavaks. Mul on hea meel näha, et Sillamäel asjad liiguvad, ning usun, et (Sergei) Ratnikov teeb Narvast korraliku meeskonna ja kindlasti pole ka Levadia halvem kui eelmisel aastal.” Kui Levadia ja Trans on teada-tuntud tugevused, siis Tehva mainitud Sillamäe Kalev oli eelmisel aastal ehk üks positiivsemaid üllatajaid. Peale Ida-Virumaa tõelise derby tekitamise Transiga võisid nad parematel päevadel ohtlikuks saada ükskõik kellele. Sel aastal annab optimismi nende tõstmiseks kindlate keskmike hulka see, et paberi peal peaksid nad olema veelgi ohtlikumad kui mullu. „Eelmisel aastal mängisime oma jõududega. Valmistasime ette noori mängijaid, et saaksime teha neile panuse,” märkis klubi peatreener Vadim Dobiža, kelle sõnul on uue hooaja hakul end tublisti täiendatud.

Tuleviku mängijad saavad palka

Dobiža rääkis, et eri masti mängijaid on sel aastal proovitud väga palju – näiteks käis end näitamas isegi üks mees nii eksootilisest kohast nagu Nigeeria. Täiendusi kavatseb Sillamäe 52

JALKA VEEBRUAR 2009

hankida Leedust ning meeskonnaga on liitunud ka endine Peterburi Zeniidi pallur Naumov, kellel on hindamatu kogemustepagas. Keskmikest ehk eeldatavalt nõrgem on aga Viljandi Tulevik, kelle upitamine tabeli keskossa tuleb suuresti sellest, et tegemist on nüüdseks profiklubiga. Nüüd juba aastaid Flora farmklubi maiguga Viljandi mängijad saavad uuest hooajast palka, mitte ei pea amatööridena palli taga ajama. Selles on suur osa Eesti Jalgpalli Liidul, kelle majanduslikust kõrgseisust tõuke saanud geniaalne idee rahastada esi- ja meistriliiga klubisid on Viljandi oskuslikult kasutanud ära profileerile lähenemiseks. Kõigi klubide peale kuus miljonit välja käinud EJLi toetus läheb Viljandile ainuüksi palkadeks ning seetõttu loodab Aivar Pohlak, et tõuseb mängijate ind tugevamatele vastu panna veelgi suuremaks. „Palkade maksmise eesmärk on mängijaid motiveerida suurtele veelgi kõvemini vastu astuma ning sellega suurendada meistriliigas nende konkurentsivõimet,” sõnas Pohlak, kes märkis, et raha ei tohi olla ainukeseks motivaatoriks. „Raha on neile mängijatele täiendavaks toetuseks, kuid see ei tohi saada ainukeseks põhjuseks veel kõvemini pingutada.” Mees, kes on otseselt Tuleviku mängijatega seotud, peatreener Marko Lelov, arvas samuti, et rahaline süst hoolealuste finantseerimiseks on teretulnud. „Sel aastal saan mängijatelt rohkem nõuda,” sõnas Lelov, kes tõi võrdluseks mulluse hooaja. „Raske on ju nõuda mehelt, kes alles õhtul kell viis lõpetab töö.” Kui paljud klubid investeerisid teretulnud EJLi toetust oma infrastruktuuri arendamisesse, siis huvitaval kombel kasutasid teised potentsiaalsed keskmikud Viljandi Tuleviku kõrval raha samamoodi mängijate palkadesse investeerimiseks. Kõikide klubide esindajad kinnitasid, et majandussurutise ajal on iga rahasüst rohkem kui teretulnud. Meistriliiga hooaeg pole enam kaugel, kuid ettevalmistus käib kõigil kolmel klubil täies hoos. Kui Tulevik end veel medalite eest võitlejate sekka panna ei taha, siis Sillamäe ja Nõmme ei välista hea õnne ning kõva pingutuse korral midagi. Eriti ambitsioonikas on Kalju, kellele esikolmikust väljajäämine oleks mõnel määral pettumuseks. Tehva meelest räägib nende klubi kasuks see, et viis meeskonda on enam-

meistriliiga

“

Üha rohkem püütakse Viljandi Tulevikku värvata ka mulke, et klubi rohkem viljandlastele hinge läheks.

Foto: Lembit Peegel

“

Nõmme Kalju ja Sillamäe Kalev pole sel aastal autsaiderid, vaid väärikad keskmikud.

vähem võrdsed ning tuleb vaid ise mees olla ja vajalik arv punkte ära noppida. „Võtame üks mäng korraga ja üritame igast mängust saada maksimumi. Ma loodan, et algaval hooajal on vähemalt viis klubi võrdsed ja ei ole kellelgi väga suurt ülekaalu. Kindlasti üritame olla esimese kolme hulgas,” märkis optimismist pakatav Tehva. „Nõmme Kalju ümber puhuvad praegu meeldivad tuuled. Oleme õnnelikud, teeme kõvasti tööd ja liigume edasi. Oleme optimistlikud inimesed ja näeme maailma ainult heas valguses. Seega, virisemiseks pole põhjust ja aega.”

Sillamäe Levadiat ei karda

Dobiža arvates on samuti Nõmme Kalju kõvem kui kunagi varem, kuid ka Viljandi muutub ukrainlase meelest tugevamaks. Sillamäe president Starodubtsev nõustus sellega, kuid kui Dobiža pidas Florat ja Levadiat suurima pirukatüki eest võitlejaiks, siis president seda tegema ei rutanud. „Minu meelest pole Levadia seis eriti hea. Meie peamised konkurendid on aga Trans ja Nõmme Kalju,” märkis Starodubtsev. Ta ei välista, et hooaja lõpus lasevad just tema klubi mängijad endale midagi kaela riputada: „Sel aastal on meeskonna eesmärk hoida saavutatud positsiooni ning võidelda medali ja ka karika eest.” Tulevik langeb ilmselt medaliansamblist välja, kuna tegemist on Flora süsteemi kuuluva klubiga. Samas märkis Aivar Pohlak, et üha rohkem püütakse Viljandi Tulevikku värvata ka mulke, et klubi rohkem viljandlastele hinge läheks. Samas on mõistetav, et ainult päritolu pärast pole mõtet ühtegi andekat mängijat eeldatavalt nõrgemas klubi kinni hoida. „Kui mängija tase lubab tal mängida veelgi tugevamal tasemel, siis pole teda väiksemas klubis ju mõtet kinni hoida,” märkis Pohlak.

Lelov ei soovinud tänamatu töö ennustamisega liigselt tegelema hakata. Küll kinnitas ta, et konkurentide tugevnemised teda ei morjenda, kuna keskenduda tuleb oma mängijaile. „Mul ei ole rahapakki käes ning seega ei huvita mind teiste klubide käekäik,” märkis Lelov, kes ütles, et eesmärkide seadmine on raskendatud kas või selle poolest, et tal pole teada, kes uuel hooajal meeskonnas mängivad. „Näiteks Joonas Tamm pendeldab Tuleviku ja Flora vahel. Püüan olemasolevatest poistest lihtsalt maksimumi välja pigistada.” Keskmikutel on tuleval hooajal palju tõestamist, eriti Kaljul ja Sillamäel, kes end julgemates väljaütlemistes koguni medalivõitjatena näevad. Mängijate tasemeist mitte vähem tähtis osa on seega nende ettevalmistamine. Lõpetuseks sobiks Dobiža väljaütlemine ettevalmistuste kohta siia kõige enam: „Vundamendist sõltub ju kõik – kas maja tuleb kindel või kukub kiiresti kokku.”

Marko Lelov jätkab Tuleviku lootsina Traditsioonilisel aastalõputurniiril Kalevi spordihallis oli kõik peale kunstmuru kasutuselevõtmise samamoodi. Küll aga erines teistest üks treener. Nimelt, Tuleviku juhendaja Marko Lelov ei istunud mitte enda hoolealuste juures väljaku ääres, vaid tribüünil. Treener ise kinnitas aga, et kurioosumiotsijad siit head nahka ei saa ning see olevat vaid turniiri hetkeline otsus. „Sealt ülevalt nägi palju paremini kui alt,” märkis Lelov, kes kinnitas, et tema ja klubi suhted on väga head. „Lihtsam oli mängijate liikumist jälgida.” Sama kinnitas ka Aivar Pohlak, kes ütles, et pole mingit põhjust Lelovi teenetest loobuda – aastalõputurniiril toimunu oli lihtsalt taktikaline nipp.

2009 VEEBRUAR JALKA

naised

Naised uutest tuultest Eesti jalgpallis Jalka uuris meie naistelt, mida nad arvavad inglastest treenerite Keith Boanasi ja Peter McGoverni Eestisse tööletulekust, mida neilt ootavad ja kuidas suhtuvad eelmises Jalkas avaldatud seisukohta, et naiste jalgpalli arendamine võidab tulevikus meile juurde uusi pallureid: kui vutti on tagunud ka ema, hakkab laps suurema tõenäosusega seda mängu harrastama. Maaren Olander

Mängija, treener, kohtunik

Uute treenerite tulek tekitab põnevust ja mängijates loodetavasti indu. Loodan, et mängijad teevad enda poolt kõik selleks, et töö vilja kannaks. Võrreldes välismaa tasemega jääme füüsiliselt teistele alla, tehnikast ma ei räägigi. Aga et füüsiline vundament alla teha – siin saavad tüdrukud ise ka midagi ära teha. Naiste jalgpall on nagu on – hobi korras seda tehakse. Nüüd on lisandunud rohkem stiimulit. Endaski on õhin sees, et tahaks isegi mängima hakata! Taset kiiresti muidugi ei tõsta, naismängijate arv on piiratud. Enne peab Eesti liiga paremaks minema, et läbi lüüa välismaa kõrgemates liigades. Madalamates liigades võib käia, nagu mina tegin – mängisin Rootsi tugevuselt neljandas liigas. Soovitan seda kõigile, kui võimalus tekib. Testimas on käidud ka kõvemates liigades, aga pole välja tulnud. Emad jalgpalli mängima! See on igatpidi tõsi, et kui vanematel on vutipisik sees, siis lapsed vähemalt proovivad. Igati õige. Laste hobid tulevad ikka suurema protsendiga nendest aladest, millega vanemad on tegelenud. Irja Koikson Pärnu JK Mina ei vaata sellele hästi, et välistreenerid tulid. Eestis on piisavalt palju neid, kes suudaks naiste jalgpalli edendada. Ma ei oska neilt midagi oodata. Ma ei tea, mis tasemelt nad tulevad ja kui head nad on. Eesti treeneri kohta oskaks, isegi kui ta oleks ainult meestega tegelenud. Keelebarjäär ju ka – ehk ei mõista me üksteist. Võib-olla suudaksid inglased naiste koondisele paremaid tingimusi välja rääkida. Peaks olema mingi stiimul, kuidas seda koondist rohkem turgutada. Jõudu meil ei ole, füüsiline pool on nõrk. Seda peaks tegema. Et joosta jõuaks. Et oleks jõudu vastast trügida ka! Vastased on peenikesed, aga neil on jõudu rohkem: kui puhuvad, meie juba lendame. Inglastel läheb aega terve hooaeg, enne kui nad sisse elavad. Kui emad jalgpalli mängivad, siis on loogiline, et lapsed hakkavad ka mängima. Aga võib juhtuda, et lapsed ei tahagi ehk sporti teha. Sõltub ikka lapsest ka. Poisid jõuavad jalgpalli juurde ise ja nagunii: sõprade ja suvaasjade kaudu. Meeste jalgpall on meil au sees. Emade jalgpalliharrastus võib rohkem mõjutada tüdrukute otsust. Minu tüdruk näiteks ei hakka jalgpalli mängima – ta pole looduse poolt sportlikult andekas. Temale sobivad vaimsed asjad. Aga poiss mängib kindlasti. Tema on sportlikult andekas. Et suurendada jalgpallurite hulka, peaks enamik meie naisi jalgpalli mängima hakkama. Kethy Õunpuu Tallinna Kalev Ma arvan, et seda sammu oli vaja. Vahepeal on vaja asjatundjaid mujalt maailmast, et nad meie jalgpalli edasi viiks. Usun, et see annab uusi 54

JALKA VEEBRUAR 2009

võimalusi naismängijatele ja motiveerib neid jalgpalli tõsisemalt võtma. Inglaste ülesanne on süsteem paremini üles ehitada. Seda neilt ootangi. Samuti ka rahvuskoondise taseme tõusu. Oleme küll aasta-aastalt arenenud, aga praegu oli vaja kedagi, kes tooks uuendusi. Eestis pole paraku palju tasemel ja suurte kogemustega naistetreenereid. Kindlasti on see mingil määral õige, et emade jalgpalliharrastus suurendab tulevikus jalgpallurite hulka. Aga sõltub ka lapsest - kui see talle huvi ei paku ja tema isiksusega üldse kokku ei lähe, siis ei saa seda ka peale suruda. Reelika Vaher Tallinna Levadia See samm on positiivne selles mõttes, et tundub, et Eesti Jalgpalli Liit ikka natuke hoolib ka naiste jalgpallist. Eks paistab, mida välistreenerid siin tegema hakkavad ja kui palju neil võimaldatakse teha seda, mida nemad tahaksid. Leping on sõlmitud 1+2 aastaks ja loodame, et investeering naiste jalgpalli ei piirdu ühe aastaga. Koondisesse pürgijatele on võib olla erapooletu välistreeneri olemasolul motivatsioon suurem ning treeneril on ka aega ja võimalust rohkem mänge vaatamas käia. Uutelt treeneritelt ootan eelkõige kannatust ja mõistmist. Naised tegelevad jalgpalliga hobi korras ning tegu on ikkagi oma vaba aja sisustamisega. Peaaegu puuduvad koondise treeninglaagrid ning kui sellised asjad ka eksisteeriks, siis oleks suhteliselt keeruline kõigil mängijatel alati igale treeingkogunemisele tulla. Enamik käib tööl ning ei saa sealt lihtsalt ära tulla. Mõnelgi on väike laps, keda pole pikemaks ajaks kellegi juurde jätta. Seetõttu peavad treenerid võib-olla koondisse kutsuma ainult noori, kes saavad lihtsamini koolist ära küsida. Selline „nokk lahti, saba kinni” olukord. Intervjuus ütles uus treener, et soovivad panna Eesti tüdrukud/neiud/naised jalgpalli sama kirglikult armastama, kui nemad seda teevad. Asi ei ole kire puudumises või jalgpalli mitte armastamises. Asi on ajas, õigemini selle puudumises. Kirge ja armastust vajavad ka pere ja sõbrad, kelle arvelt jalgpalliga tegeletakse. Ma ei püüa väita, et peaks olema professionaalsed naisjalgpallurid, suurem osa naisi ei lepikski nii vähesega, et olla kõigest professionaalne jalgpallur (muigab – toim). Soovin, et mõistetaks: hobil ja tööl on vahe ning töö ajal ei saa hobiga tegeleda. Eks vist sellel ole ikka väike tõetera sees, et kui oled pool elu jalgpalli sees olnud, siis tood ka oma lapsed armastatud spordiala juurde, iseasi kas laps sellest sama suurt rõõmu tunneb. Tema teeb oma valikud lõpuks ise. Ajalehti lugedes jääb mulje, et Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku põhiline mõte ongi kasutada naisi, saamaks tulevikus võib-olla tugevam meeste koondis. Esimene eesmärk peaks ikkagi olema just naiste jalgpalli arendamine. Sellega kaasnev huvi tulevastes lastes on juba boonus, mitte vastupidi.

esiliiga

Kümme klubi, kümme eesmärki

iimasel kolmel aastal esiliigas esikoha saanud Tallinna FC Levadia II seab ka eelolevaks hooajaks sama sihi. Pressiesindaja Indrek Petersoo sõnul pole tulemus siiski primaarne: „Tähtsam on anda mänguaega neile, kes muidu esindusmeeskonnas pingil istuvad või vigastusest paranevad. Tahame rohkem liha luudele kasvatada. Sellise joone võttis klubi juba Tarmo Rüütli peatreeneriks oleku ajal ja kindlasti jätkame samal kursil.” FC Flora eesmärk on oma teise koosseisu abil esiliiga mängijaid meistriliiga tasemele arendada. „Selleks ongi ju duubel olemas. Kohta taga ajada pole mõtet, kuid võita on ka vaja osata,” selgitas peatreener Tarmo Rüütli. „Võitmise tunne peab olema tuttav. Tuleb mõista, et võit on tähtis, seda tuleb tahta ja osata selle nimel pingutada.” Samadest põhimõtetest juhinduvad ka FC Flora tütarklubid. Valga FC Warrior seadis juba mullu eesmärgiks tõusta meistriliigasse, kuid jäi edaspääsu taotlenud klubidest kolmandaks. „Tänavu oleme seda näljasemad Meistriliiga koha poole pürgijad,” kinnitas klubi esindaja Birgit Veebel. „Kui arvestada praegust olukorda nii Eestis kui ka maailmas üldse, siis on eeloleval hooajal Warrioril (nagu ka teistel klubidel) kindlasti keeruline eelarvet täita, aga meil ei ole kombeks hädaldada, lisaks on Eesti Jalgpalli Liidul klubide toetuseks kriisiennetusprogramm.” „Nägime jalgpalliliidus ette, et tänavu võib probleeme tekkida, ja pakkusime ise klubidele välja võimaluse toetust saada,” selgitas EJLi president Aivar

Pohlak, kelle sõnul abikava kindlasti ei tekita nii suuri kulutusi kui mullu Tallinna FC TVMK puudujäägi katmine. Otsustasime probleeme ennetada ning see osutus vajalikuks ja arukaks sammuks. Mitmetel klubidel oleks olnud suuri raskusi esiliigas osalemisega, kui me poleks seda ette näinud ja suutnud ennetada.” Viljandi JK Tuleviku tegevjuht Aivar Lillevere rääkis, et klubi duubelkoosseisu esmane eesmärk on mängijaid arendada ja loomulikult esiliigasse püsima jääda: „Vaatame mäng-mängult, milliseks hooaeg kujuneb.” Rakvere FC Flora mõtleb eeloleval hooajal eelkõige esiliigasse püsimajäämisele ja klubi juhi Ain Metsa sõnul oleks see ka õnnestumine, sest kohalikele mängijatele tuginevas meeskonnas on kolm põhimängijat vigastatud ja hooaja algus võib seetõttu raskeks kujuneda. Üleminekumängudes Lasnamäe FC Ajaxi 2 : 0 ja 1 : 1 alistanud ja alles esiliigasse tõusnud Tallinna JK Legioni peadirektor Mihhail Artjuhhov seab kohe lati kõrgele. Esiliigasse püsimajäämist kui miinimumeesmärki ei taha Artjuhhov kõne alla võttagi. Kas klubijuht pakub üle? Sugugi mitte, kui arvestada, et Tallinna FC Levadia, Tallinna FC Flora ja Viljandi JK Tulevik mängivad esiliigas oma meistriliigas osalevate esindusmeeskondade duubelmeeskondadena, kes Eesti jalgpallihierarhias kõrgemale tõusta ei saagi. Seega tähendaks näiteks neljas koht selle kolmiku järel otsepääsu meistriliigasse ja viies koht jõudmist meistriliiga üleminekumängudele. „Eelarvet muidugi alles koostame, Foto: Lembit Peegel

aga olen kindel, et saame sellega kõik korda ja ka litsentsi,” kinnitas Artjuhhov. Artjuhhov tunnistas, et latt on kõrgele seatud, aga tulemust võimatu ennustada. „Läheb nagu jumal juhatab!” ütles ta. „Tahame treenida, mängida, võita, võidelda ausalt ja eks pärast paistab.” Kiviõli Tamme Auto eelarve on veel koostamisel, kuid klubi esimees Anatoli Zõbin on veendunud, et esiliiga kohast meeskond ei loobu. „Tahame esiliigasse püsima jääda, tahame areneda. Meil on kõik amatöörid, kõik mehed käivad tööl. Mõned mängijad on lahkunud, mõned juurde tulnud,” rääkis Zõbin. „Kavas on panustada noortele ja tänavu välja panna kolmanda ja neljanda liiga meeskond.”

Vaprus tahab ellu jääda

Kohtla-Järve FC Lootuse treeneri Andrei Škaleta sõnul on neil eelarvega kõik korras. „Treenerite palgad on olemas, mängijad aga on meil kõik amatöörid,” kinnitas Škaleta. „Raske on ennustada, mis koha võime saada, tahaksime olla vähemalt kolmandad. Põhikoosseisus on meil neli-viis noormängijat ning kolm-neli kogenud meest. Püüame leida kuldse kesktee nooruse ja kogemuste vahel. Eks elu näitab, kuidas see meil õnnestub.” Lasnamäe FC Ajaxi president Boriss Dugani sõnul on tema klubi unikaalne nähtus. „Mängime ilma rahata, puhtalt entusiasmist, meil pole ühtegi lepinguga mängijat,” selgitas Dugan. „Perspektiivid on meil väikesed. Ei saa kuidagi ennustada, et millal võiksime tagasi meistriliigasse tõusta. Aga tahame mängida maksimaalselt hästi, mängida ilusat mängu, mis meeldiks pealtvaatajatele.” Kõige pessimistlikum oli aga Pärnu JK Vapruse tegevjuht Heiti Hendrikson, kes ei julgenud kinnitada, et klubi üldse esiliigas mängima hakkab. „Mullu saime Pärnu linnalt toetust 250 000 krooni, tänavu mitte sentigi,” tõdes Hendrikson. „Esiliigas mängimine on kulukam kui meistriliigas osalemine. Klubil on hulk kohustusi, kuid mitte mingeid sissetulekuid.” EJLi presidendi Aivar Pohlaku sõnul saab Vaprus jalgpalliliidult toetust ja hakkab esiliigas mängima. Andrus Allika

Pimedas ja sageli lumel valmistuvad esiliigameeskonnad hooajaks. Igal omad eesmärgid.

Sporditäht 2009 VEEBRUAR JALKA

kalender

Hooaja kalender Avaldame Eesti meeste koondise, Meistri- ja Esiliiga ning Eesti karikavõistluste ja Triobeti Balti liiga mängude kalendri 2009. aastal. Kolmapäev, 11. veebruar Eesti - Kasahstan (Türgis)

Pühapäev, 1. märts

16.00 Saalijalgpalli (futsali) karikafinaal. Jalgpallihooaja pidulik avamine. Esiliiga ja Meistriliiga klubide tutvustus ja pressikonverents, karikavõistluste 1/4-finaalide ja väikeste karikavõistluste avaringi loosimine.

Teisipäev, 3. märts

18.45 Superkarikafinaal ja jalgpallihooaja avamäng: Tallinna FC Levadia - Tallinna FC Flora Meistriliiga I voor

Laupäev, 7. märts

14.00 Viljandi JK Tulevik - JK Sillamäe Kalev 14.00 Tartu JK Tammeka - JK Tallinna Kalev 14.00 Tallinna FC Levadia - FC Kuressaare 14.00 Narva JK Trans - Paide linnameeskond 17.00 Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Flora

Esiliiga I voor

Pühapäev, 8. märts

14.00 Kiviõli Tamme Auto - Tallinna FC Levadia II 14.00 Pärnu JK Vaprus - Lasnamäe FC Ajax 14.00 Viljandi JK Tulevik II - Rakvere FC Flora 14.00 Tallinna JK Legion - Kohtla-Järve FC Lootus 17.00 Tallinna FC Flora II - Valga FC Warrior

Meistriliiga II voor

Laupäev, 14. märts

14.00 JK Sillamäe Kalev - Paide linnameeskond 14.00 FC Kuressaare - Narva JK Trans 14.00 JK Tallinna Kalev - Nõmme JK Kalju 14.00 Viljandi JK Tulevik - Tartu JK Tammeka 17.00 Tallinna FC Flora - Tallinna FC Levadia

Esiliiga II voor

Pühapäev, 15. märts

14.00 Tallinna FC Levadia II - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Rakvere FC Flora - Tallinna JK Legion 14.00 Valga FC Warrior - Viljandi JK Tulevik II 14.00 Kiviõli Tamme Auto - Pärnu JK Vaprus 17.00 Lasnamäe FC Ajax - Tallinna FC Flora II

Meistriliiga III voor

Teisipäev, 17. märts

18.45 Tartu JK Tammeka - JK Sillamäe Kalev 18.45 Nõmme JK Kalju - Viljandi JK Tulevik 18.45 Tallinna FC Levadia - JK Tallinna Kalev 18.45 Paide linnameeskond - FC Kuressaare 18.45 Narva JK Trans - Tallinna FC Flora

Esiliiga III voor

Kolmapäev, 18. märts

18.45 Pärnu JK Vaprus - Tallinna FC Levadia II 18.45 Tallinna FC Flora II - Kiviõli Tamme Auto 18.45 Viljandi JK Tulevik II - Lasnamäe FC Ajax 18.45 Tallinna JK Legion - Valga FC Warrior 18.45 Kohtla-Järve FC Lootus - Rakvere FC Flora

JALKA VEEBRUAR 2009

Meistriliiga IV voor

Meistriliiga VII voor

14.00 JK Sillamäe Kalev - FC Kuressaare 14.00 Tallinna FC Flora - Paide linnameeskond 14.00 JK Tallinna Kalev - Narva JK Trans 14.00 Tartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju 17.00 Viljandi JK Tulevik - Tallinna FC Levadia

14.00 Tallinna FC Levadia - JK Sillamäe Kalev 14.00 Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 14.00 Paide linnameeskond - Tartu JK Tammeka 14.00 Tallinna FC Flora - JK Tallinna Kalev 17.00 FC Kuressaare - Viljandi JK Tulevik

Laupäev, 21. märts

Esiliiga VI voor

Pühapäev, 22. märts

14.00 Tallinna FC Levadia II - Rakvere FC Flora 14.00 Valga FC Warrior - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Kiviõli Tamme Auto - Viljandi JK Tulevik II 14.00 Pärnu JK Vaprus - Tallinna FC Flora II 17.00 Lasnamäe FC Ajax - Tallinna JK Legion

Laupäev, 28. märts

20.00 (18.00 Eesti aja järgi) Armeenia - Eesti, Hanrapetakani staadion (Jerevan), MM-valikmäng

Laupäev, 18. aprill

Esiliiga VII voor

Pühapäev, 19. aprill

14.00 Viljandi JK Tulevik II - Tallinna FC Levadia II 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Pärnu JK Vaprus 14.00 Rakvere FC Flora - Kiviõli Tamme Auto 14.00 Valga FC Warrior - Lasnamäe FC Ajax 17.00 Tallinna JK Legion - Tallinna FC Flora II

Meistriliiga VIII voor

Laupäev, 25. aprill

18.00 Eesti - Armeenia, A. Le Coq Arena, MM-valikmäng

14.00 JK Sillamäe Kalev - JK Tallinna Kalev 14.00 Viljandi JK Tulevik - Tallinna FC Flora 14.00 Nõmme JK Kalju - Paide linnameeskond 14.00 Tallinna FC Levadia - Narva JK Trans 17.00 Tartu JK Tammeka - FC Kuressaare

Meistriliiga V voor

Esiliiga VIII voor

Kolmapäev, 1. aprill

Laupäev, 4. aprill

14.00 Nõmme JK Kalju - JK Sillamäe Kalev 14.00 Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka 14.00 Narva JK Trans - Viljandi JK Tulevik 14.00 FC Kuressaare - Tallinna FC Flora 17.00 Paide linnameeskond - JK Tallinna Kalev

Esiliiga V voor

Pühapäev, 5. aprill

14.00 Viljandi JK Tulevik II - Pärnu JK Vaprus 14.00 Tallinna JK Legion - Kiviõli Tamme Auto 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Lasnamäe FC Ajax 14.00 Rakvere FC Flora - Valga FC Warrior 17.00 Tallinna FC Flora II - Tallinna FC Levadia II

Meistriliiga VI voor

Laupäev, 11. aprill

14.00 JK Sillamäe Kalev - Tallinna FC Flora 14.00 JK Tallinna Kalev - FC Kuressaare 14.00 Viljandi JK Tulevik - Paide linnameeskond 14.00 Tartu JK Tammeka - Narva JK Trans 17.00 Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Levadia

Esiliiga VI voor

Pühapäev, 12. aprill

14.00 Lasnamäe FC Ajax - Rakvere FC Flora 14.00 Kiviõli Tamme Auto - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Pärnu JK Vaprus - Tallinna JK Legion 14.00 Tallinna FC Flora II - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Tallinna FC Levadia II - Valga FC Warrior

Teisipäev, 14. aprill

18.45 Karikavõistluste 1/4-finaal

Kolmapäev, 15. aprill

18.45 Karikavõistluste1/4-finaalid

Pühapäev, 26. aprill

14.00 Kiviõli Tamme Auto - Valga FC Warrior 14.00 Pärnu JK Vaprus - Rakvere FC Flora 14.00 Tallinna FC Flora II - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Viljandi JK Tulevik II - Tallinna JK Legion 17.00 Tallinna FC Levadia II - Lasnamäe FC Ajax

Teisipäev, 28. aprill

18.45 Karikavõistluste 1/2-finaal

Kolmapäev, 29. aprill

18.45 Karikavõistluste 1/2-finaal

Meistriliiga IX voor

Laupäev, 2. mai

17.00 Narva JK Trans - JK Sillamäe Kalev 17.00 Paide linnameeskond - Tallinna FC Levadia 17.00 Tallinna FC Flora - Tartu JK Tammeka 17.00 JK Tallinna Kalev - Viljandi JK Tulevik 19.30 FC Kuressaare - Nõmme JK Kalju

Esiliiga IX voor

Pühapäev, 3. mai

14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Viljandi JK Tulevik II 14.00 Rakvere FC Flora - Tallinna FC Flora II 14.00 Valga FC Warrior - Pärnu JK Vaprus 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Kiviõli Tamme Auto 17.00 Tallinna JK Legion - Tallinna FC Levadia II

Meistriliiga X voor

Laupäev, 9. mai

17.00 Tallinna FC Levadia - Paide linnameeskond 17.00 Nõmme JK Kalju - FC Kuressaare 17.00 Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Flora 17.00 Viljandi JK Tulevik - JK Tallinna Kalev 19.30 JK Sillamäe Kalev - Narva JK Trans

kalender Esiliiga X voor

Pühapäev, 10. mai

14.00 Viljandi JK Tulevik II - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Tallinna FC Flora II - Rakvere FC Flora 14.00 Pärnu JK Vaprus - Valga FC Warrior 14.00 Kiviõli Tamme Auto - Lasnamäe FC Ajax 17.00 Tallinna FC Levadia II - Tallinna JK Legion

Teisipäev, 12. mai

18.45 Karikafinaal Kadrioru staadionil

Meistriliiga XI voor

Laupäev, 16. mai

17.00 JK Tallinna Kalev - JK Sillamäe Kalev 17.00 Tallinna FC Flora - Viljandi JK Tulevik 17.00 FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka 17.00 Paide linnameeskond - Nõmme JK Kalju 19.30 Narva JK Trans - Tallinna FC Levadia

Esiliiga XI voor

Pühapäev, 17. mai

14.00 Valga FC Warrior - Kiviõli Tamme Auto 14.00 Rakvere FC Flora - Pärnu JK Vaprus 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Tallinna FC Flora II 14.00 Tallinna JK Legion - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Lasnamäe FC Ajax - Tallinna FC Levadia II

Meistriliiga XII voor

Laupäev, 23. mai

17.00 JK Sillamäe Kalev - Tallinna FC Levadia 17.00 Nõmme JK Kalju - Narva JK Trans 17.00 Tartu JK Tammeka - Paide linnameeskond 17.00 Viljandi JK Tulevik - FC Kuressaare 19.30 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Flora

Esiliiga XII voor

Pühapäev, 24. mai

14.00 Tallinna FC Levadia II - Viljandi JK Tulevik II 14.00 Pärnu JK Vaprus - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Kiviõli Tamme Auto - Rakvere FC Flora 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Valga FC Warrior 17.00 Tallinna FC Flora II - Tallinna JK Legion

Meistriliiga XIII voor

Teisipäev, 26. mai

18.45 Tallinna FC Flora - JK Sillamäe Kalev 18.45 FC Kuressaare - JK Tallinna Kalev 18.45 Paide linnameeskond - Viljandi JK Tulevik 18.45 Narva JK Trans - Tartu JK Tammeka 18.45 Tallinna FC Levadia - Nõmme JK Kalju

Esiliiga XIII voor

Kolmapäev, 27. mai

18.45 Valga FC Warrior - Tallinna FC Levadia II 18.45 Rakvere FC Flora - Lasnamäe FC Ajax 18.45 Kohtla-Järve FC Lootus - Kiviõli Tamme Auto 18.45 Viljandi JK Tulevik II - Tallinna FC Flora II 18.45 Tallinna JK Legion - Pärnu JK Vaprus

Meistriliiga XIV voor

Laupäev, 30. mai

17.00 JK Sillamäe Kalev - Nõmme JK Kalju 17.00 Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Levadia 17.00 JK Tallinna Kalev - Paide linnameeskond 17.00 Tallinna FC Flora - FC Kuressaare 19.30 Viljandi JK Tulevik - Narva JK Trans

Esiliiga XIV voor

Pühapäev, 31. mai

17.00 Pärnu JK Vaprus - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Kiviõli Tamme Auto - Tallinna JK Legion 17.00 Lasnamäe FC Ajax - Kohtla-Järve FC Lootus 17.00 Valga FC Warrior - Rakvere FC Flora 19.30 Tallinna FC Levadia II - Tallinna FC Flora II

Laupäev, 6. juuni Maavõistlus

Kolmapäev, 10. juuni Maavõistlus

Meistriliiga XV voor

Laupäev, 13. juuni

17.00 FC Kuressaare - JK Sillamäe Kalev 17.00 Tallinna FC Levadia - Viljandi JK Tulevik 17.00 Nõmme JK Kalju - Tartu JK Tammeka 17.00 Paide linnameeskond - Tallinna FC Flora 19.30 Narva JK Trans - JK Tallinna Kalev

Esiliiga XV voor

mängusüsteemi muudatusega nähakse kalendris erandina ette võimalus mängida UEFA Europa League’i sarjas võistleva klubi Meistriliiga mäng kahe UEFA sarja mängu vahelisel pühapäeval kell 19.30. Sellisel juhul mängitakse edasilükatud mängus osalevate klubide Esiliigas osalevate duublite mäng(ud) esmaspäeval algusega 18.45. Mängude toimumisajad otsustab EJL juhatus pärast Eestit UEFA sarjades esindavate klubide selgumist. Mängud lükatakse pühapäevale ainult juhul, kui mängu edasilükkamiseta jääks UEFA sarja mängu ja liigamängu vahele vähem kui kaks mänguvaba päeva ja kui mängu lükkamine UEFA sarja mängude järgsele ajale tekitaks mängude liigse kuhjumise kalendri hilisemas osas. Võimalik on ka Meistriliiga mängude toomine UEFA Europa League’i mängude perioodist juunikuu alguse koondisemängude ajale. 17.00 JK Tallinna Kalev - Tartu JK Tammeka 17.00 Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju 17.00 Paide linnameeskond - Narva JK Trans 19.30 JK Sillamäe Kalev - Viljandi JK Tulevik

Esiliiga XVIII voor

Pühapäev, 14. juuni

Pühapäev, 5. juuli

17.00 Rakvere FC Flora - Tallinna FC Levadia II 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Valga FC Warrior 17.00 Viljandi JK Tulevik II - Kiviõli Tamme Auto 17.00 Tallinna FC Flora II - Pärnu JK Vaprus 19.30 Tallinna JK Legion - Lasnamäe FC Ajax

17.00 Lasnamäe FC Ajax - Pärnu JK Vaprus 17.00 Valga FC Warrior - Tallinna FC Flora II 17.00 Rakvere FC Flora - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Tallinna JK Legion 19.30 Tallinna FC Levadia II - Kiviõli Tamme Auto

Meistriliiga XVI voor

Teisipäev, 7. juuli

Teisipäev, 16. juuni

18.45 JK Sillamäe Kalev - Tartu JK Tammeka 18.45 Viljandi JK Tulevik - Nõmme JK Kalju 18.45 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Levadia 18.45 FC Kuressaare - Paide linnameeskond 18.45 Tallinna FC Flora - Narva JK Trans

Esiliiga XVI voor

Kolmapäev, 17. juuni

18.45 Kiviõli Tamme Auto - Tallinna FC Flora II 18.45 Lasnamäe FC Ajax - Viljandi JK Tulevik II 18.45 Valga FC Warrior - Tallinna JK Legion 18.45 Rakvere FC Flora - Kohtla-Järve FC Lootus 18.45 Tallinna FC Levadia II - Pärnu JK Vaprus

Meistriliiga XVII voor

Laupäev, 20. juuni

17.00 Paide linnameeskond - JK Sillamäe Kalev 17.00 Narva JK Trans - FC Kuressaare 17.00 Nõmme JK Kalju - JK Tallinna Kalev 17.00 Tartu JK Tammeka - Viljandi JK Tulevik 19.30 Tallinna FC Levadia - Tallinna FC Flora

Esiliiga XVII voor

Pühapäev, 21. juuni

17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Tallinna FC Levadia II 17.00 Tallinna JK Legion - Rakvere FC Flora 17.00 Viljandi JK Tulevik II - Valga FC Warrior 17.00 Pärnu JK Vaprus - Kiviõli Tamme Auto 19.30 Tallinna FC Flora II - Lasnamäe FC Ajax

18.45 FC Kuressaare - Tallinna FC Levadia (mäng Meistriliiga XVIII voorust, lükatud edasi seoses FC Kuressaare meeskonna osalemisega Saarte Mängudel Ahvenamaal)

Teisipäev, 7. juuli / kolmapäev 8. juuli UEFA Champions League, I eelring, 2. mäng

Neljapäev, 9. juuli UEFA Europa League, I eelring, 2. mäng

Meistriliiga XIX voor

Laupäev, 11. juuli 17.00 Narva JK Trans - JK Sillamäe Kalev 17.00 Paide linnameeskond - Tallinna FC Levadia 17.00 FC Kuressaare - Nõmme JK Kalju 17.00 Tallinna FC Flora - Tartu JK Tammeka 19.30 JK Tallinna Kalev - Viljandi JK Tulevik

Esiliiga XIX voor

Pühapäev, 12. juuli 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Rakvere FC Flora - Tallinna FC Flora II 17.00 Valga FC Warrior - Pärnu JK Vaprus 17.00 Lasnamäe FC Ajax - Kiviõli Tamme Auto 19.30 Tallinna JK Legion - Tallinna FC Levadia II

Teisipäev, 14. juuli / kolmapäev, 15. juuli UEFA Champions League, II eelring, 1. mäng

Neljapäev, 16. juuli

Teisipäev, 30. juuni / kolmapäev, 1. juuli

UEFA Europa League, II eelring, 1. mäng

Neljapäev, 2. juuli

Laupäev, 18. juuli

UEFA Champions League, I eelring, 1. mäng

UEFA Europa League, I eelring, 1. mäng

Meistriliiga XVIII voor

Laupäev, 4. juuli

Seoses UEFA Europa League (endise nimega UEFA Cup)

Meistriliiga XX voor

17.00 JK Sillamäe Kalev - JK Tallinna Kalev 17.00 Viljandi JK Tulevik - Tallinna FC Flora 17.00 Tartu JK Tammeka - FC Kuressaare 17.00 Nõmme JK Kalju - Paide linnameeskond 19.30 Tallinna FC Levadia - Narva JK Trans

2009 VEEBRUAR JALKA

kalender Esiliiga XX voor

Pühapäev, 19. juuli

17.00 Kiviõli Tamme Auto - Valga FC Warrior 17.00 Pärnu JK Vaprus - Rakvere FC Flora 17.00 Tallinna FC Flora II - Kohtla-Järve FC Lootus 17.00 Viljandi JK Tulevik II - Tallinna JK Legion 19.30 Tallinna FC Levadia II - Lasnamäe FC Ajax

Teisipäev, 21. juuli

18.45 Karikavõistluste 1/64-finaalid

Kolmapäev, 22. juuli – neljapäev, 23. juuli – teisipäev, 28. juuli – kolmapäev, 29. juuli – neljapäev, 30. juuli (erandina ka 4., 5., 6. august) 18.45 (18.00, 19.00. 19.30, 20.00, 20.30, 20.45) Karikavõistluste 1/64-finaalid

Teisipäev, 21. juuli / kolmapäev, 22. juuli UEFA Champions League, II eelring, 2. mäng

Neljapäev, 23. juuli

UEFA Europa League, II eelring, 2. mäng

Meistriliiga XXI voor

Laupäev, 25. juuli

UEFA Europa League sarjas osalevate klubide mängud teisipäeval, 4. augustil kell 18.45 17.00 Tallinna FC Levadia - JK Sillamäe Kalev 17.00 Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 17.00 FC Kuressaare - Viljandi JK Tulevik 17.00 Tallinna FC Flora - JK Tallinna Kalev 19.30 Paide linnameeskond - Tartu JK Tammeka

Esiliiga XXI voor

Pühapäev, 26. juuli

17.00 Viljandi JK Tulevik II - Tallinna FC Levadia II 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Pärnu JK Vaprus 17.00 Rakvere FC Flora - Kiviõli Tamme Auto 17.00 Valga FC Warrior - Lasnamäe FC Ajax 19.30 Tallinna JK Legion - Tallinna FC Flora II

Teisipäev, 28. juuli / kolmapäev, 29. juuli UEFA Champions League, III eelring, 1. mäng

Neljapäev, 30. juuli

UEFA Europa League, III eelring, 1. mäng

Meistriliiga XXII voor

Laupäev, 1. august

17.00 JK Sillamäe Kalev - Tallinna FC Flora 17.00 JK Tallinna Kalev - FC Kuressaare 17.00 Tartu JK Tammeka - Narva JK Trans 17.00 Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Levadia 19.30 Viljandi JK Tulevik - Paide linnameeskond

Esiliiga XXII voor

Pühapäev, 2. august

17.00 Lasnamäe FC Ajax - Rakvere FC Flora 17.00 Kiviõli Tamme Auto - Kohtla-Järve FC Lootus 17.00 Pärnu JK Vaprus - Tallinna JK Legion 17.00 Tallinna FC Flora II - Viljandi JK Tulevik II 19.30 Tallinna FC Levadia II - Valga FC Warrior

Teisipäev, 4. august

12. august – neljapäev, 13. august (erandina ka 18., 19., 20. august) 18.45 (18.00, 19.00, 19.30, 20.00, 20.30, 20.45) Karikavõistluste 1/32-finaalid

UEFA Champions League, play-off’id

UEFA Champions League, III eelring, 2. mäng

Neljapäev, 27. august

Neljapäev, 6. august UEFA Europa League, III eelring, 2. mäng

Meistriliiga XXIII voor

Laupäev, 8. august 17.00 Nõmme JK Kalju - JK Sillamäe Kalev 17.00 Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka 17.00 Paide linnameeskond - JK Tallinna Kalev 17.00 FC Kuressaare - Tallinna FC Flora 19.30 Narva JK Trans - Viljandi JK Tulevik

Esiliiga XXIII voor

Pühapäev, 9. august 17.00 Viljandi JK Tulevik II - Pärnu JK Vaprus 17.00 Tallinna JK Legion - Kiviõli Tamme Auto 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Lasnamäe FC Ajax 17.00 Rakvere FC Flora - Valga FC Warrior 19.30 Tallinna FC Flora II - Tallinna FC Levadia II

Kolmapäev, 12. august Maavõistlus

Meistriliiga XXIV voor

Laupäev, 15. august 17.00 Tallinna FC Flora – Paide linnameeskond 17.00 JK Tallinna Kalev - Narva JK Trans 17.00 Viljandi JK Tulevik - Tallinna FC Levadia 17.00 Tartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju 19.30 JK Sillamäe Kalev - FC Kuressaare

Esiliiga XXIV voor

Pühapäev, 16. august

17.00 Tallinna FC Levadia II - Rakvere FC Flora 17.00 Valga FC Warrior - Kohtla-Järve FC Lootus 17.00 Kiviõli Tamme Auto - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Pärnu JK Vaprus - Tallinna FC Flora II 19.30 Lasnamäe FC Ajax - Tallinna JK Legion

Teisipäev, 18. august / kolmapäev, 19. august UEFA Champions League, play-off’id

Neljapäev, 20. august UEFA Europa League, play-off’id

Meistriliiga XXV voor

Laupäev, 22. august 17.00 Tallinna FC Levadia - JK Tallinna Kalev 17.00 Narva JK Trans - Tallinna FC Flora 17.00 Paide linnameeskond - FC Kuressaare 17.00 Nõmme JK Kalju - Viljandi JK Tulevik 19.30 Tartu JK Tammeka - JK Sillamäe Kalev

Esiliiga XXV voor

Kolmapäev, 5. august – neljapäev, 6. august – teisipäev, 11. august – kolmapäev,

17.00 Pärnu JK Vaprus - Tallinna FC Levadia II 17.00 Tallinna FC Flora II - Kiviõli Tamme Auto

JALKA VEEBRUAR 2009

Teisipäev, 25. august / kolmapäev, 26. august

Teisipäev, 4. august/kolmapäev, 5. august

18.45 Karikavõistluste 1/32-finaal

17.00 Viljandi JK Tulevik II - Lasnamäe FC Ajax 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Rakvere FC Flora 19.30 Tallinna JK Legion - Valga FC Warrior

Pühapäev, 23. august

UEFA Europa League, play-off’id

Meistriliiga XXVI voor

Laupäev, 29. august

17.00 JK Sillamäe Kalev - Paide linnameeskond 17.00 FC Kuressaare - Narva JK Trans 17.00 JK Tallinna Kalev - Nõmme JK Kalju 17.00 Viljandi JK Tulevik - Tartu JK Tammeka 19.30 Tallinna FC Flora - Tallinna FC Levadia

Esiliiga XXVI voor

Pühapäev, 30. august

17.00 Tallinna FC Levadia II - Kohtla-Järve FC Lootus 17.00 Rakvere FC Flora - Tallinna JK Legion 17.00 Valga FC Warrior - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Kiviõli Tamme Auto - Pärnu JK Vaprus 19.30 Lasnamäe FC Ajax - Tallinna FC Flora II

Teisipäev, 1. september

18.45 Karikavõistluste 1/16-finaal

Kolmapäev, 2. september – neljapäev, 3. september – teisipäev, 8. september – kolmapäev, 9. september – neljapäev, 10. september (erandina ka 15., 16., 17. september) 18.45 (18.00, 19.00, 19.30, 20.00, 20.30, 20.45) Karikavõistluste 1/16-finaalid

Laupäev, 5. september Türgi – Eesti

Kolmapäev, 9. september Hispaania – Eesti

Meistriliiga XXVII voor

Laupäev, 12. september

14.00 Viljandi JK Tulevik - JK Sillamäe Kalev 14.00 Tallinna FC Levadia - FC Kuressaare 14.00 Tartu JK Tammeka - JK Tallinna Kalev 14.00 Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Flora 17.00 Narva JK Trans - Paide linnameeskond

Esiliiga XXVII voor

Pühapäev, 13. september

Teisipäev, 15. september / kolmapäev, 16. september

UEFA Champions League, alagrupimängud, 1. mängupäev

Meistriliiga XXVIII voor

Teisipäev, 15. september

17.45 JK Sillamäe Kalev - Viljandi JK Tulevik 17.45 JK Tallinna Kalev - Tartu JK Tammeka 17.45 Paide linnameeskond - Narva JK Trans 17.45 FC Kuressaare - Tallinna FC Levadia 18.45 Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju

kalender Esiliiga XXIII voor

Kolmapäev, 16. september

17.45 Lasnamäe FC Ajax - Pärnu JK Vaprus 17.45 Valga FC Warrior - Tallinna FC Flora II 17.45 Rakvere FC Flora - Viljandi JK Tulevik II 17.45 Kohtla-Järve FC Lootus - Tallinna JK Legion 18.45 Tallinna FC Levadia II - Kiviõli Tamme Auto

Neljapäev, 17. september

UEFA Europa League, alagrupimängud, 1. mängupäev

Meistriliiga XXIX voor

Laupäev, 19. september

14.00 Narva JK Trans - FC Kuressaare 14.00 Nõmme JK Kalju - JK Tallinna Kalev 14.00 Tartu JK Tammeka - Viljandi JK Tulevik 14.00 Paide linnameeskond - JK Sillamäe Kalev 17.00 Tallinna FC Levadia - Tallinna FC Flora

Esiliiga XXIX voor

Pühapäev, 20. september

14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Tallinna FC Levadia II 14.00 Tallinna JK Legion - Rakvere FC Flora 14.00 Viljandi JK Tulevik II - Valga FC Warrior 14.00 Pärnu JK Vaprus - Kiviõli Tamme Auto 17.00 Tallinna FC Flora II - Lasnamäe FC Ajax

Teisipäev, 22. september / kolmapäev, 23. september TrioBeti Balti liiga 1/8-finaalid, I mäng 18.00 ja 20.45

Neljapäev, 24. september 18.00 Karikavõistluste 1/8-finaalid

Meistriliiga XXX voor

Laupäev, 26. september

14.00 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Levadia 14.00 FC Kuressaare - Paide linnameeskond 14.00 JK Sillamäe Kalev - Tartu JK Tammeka 14.00 Viljandi JK Tulevik - Nõmme JK Kalju 17.00 Tallinna FC Flora - Narva JK Trans

Esiliiga XXX voor

Pühapäev, 27. september

14.00 Kiviõli Tamme Auto - Tallinna FC Flora II 14.00 Valga FC Warrior - Tallinna JK Legion 14.00 Rakvere FC Flora - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Viljandi JK Tulevik II 17.00 Tallinna FC Levadia II - Pärnu JK Vaprus

Teisipäev, 29. september / kolmapäev, 30. september

UEFA Champions League, alagrupimängud, 2. mängupäev

Meistriliiga XXXI voor

Teisipäev, 29. september

17.00 FC Kuressaare - JK Sillamäe Kalev 17.00 Paide linnameeskond - Tallinna FC Flora 17.00 Tallinna FC Levadia - Viljandi JK Tulevik 17.00 Narva JK Trans - JK Tallinna Kalev 18.45 Nõmme JK Kalju - Tartu JK Tammeka

Esiliiga XXXI voor

Kolmapäev, 30. september

17.00 Rakvere FC Flora - Tallinna FC Levadia II 17.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Valga FC Warrior 18.45 Viljandi JK Tulevik II - Kiviõli Tamme Auto

18.45 Tallinna FC Flora II - Pärnu JK Vaprus 18.45 Tallinna JK Legion - Lasnamäe FC Ajax

Neljapäev, 1. oktoober

UEFA Europa League, alagrupimängud, 2. mängupäev

Meistriliiga XXXII voor

Laupäev, 3. oktoober

14.00 JK Sillamäe Kalev - Nõmme JK Kalju 14.00 Viljandi JK Tulevik - Narva JK Trans 14.00 JK Tallinna Kalev - Paide linnameeskond 14.00 Tallinna FC Flora - FC Kuressaare 17.00 Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Levadia

Esiliiga XXXII voor

Pühapäev, 18. oktoober

14.00 Pärnu JK Vaprus - Viljandi JK Tulevik II 14.00 Kiviõli Tamme Auto - Tallinna JK Legion 14.00 Lasnamäe FC Ajax - Kohtla-Järve FC Lootus 14.00 Valga FC Warrior - Rakvere FC Flora 17.00 Tallinna FC Levadia II - Tallinna FC Flora II

Teisipäev, 6. oktoober 18.45 Karikavõistluste 1/8-finaal

Kolmapäev, 7. oktoober – neljapäev, 8. oktoober – teisipäev, 13. oktoober – kolmapäev, 14. oktoober – neljapäev, 15. oktoober (erandina ka 20., 21., 22. oktoober) 18.45 (18.00, 19.00, 19.30, 20.00, 20.30, 20.45) Karikavõistluste 1/8-finaalid

Laupäev, 10. oktoober

19.00 Eesti - Bosnia ja Hertsegoviina, A. Le Coq Arena

Kolmapäev, 14. oktoober

21.30 Eesti - Belgia, A. Le Coq Arena

Meistriliiga XXXIII voor

Laupäev, 17. oktoober

14.00 FC Kuressaare - JK Tallinna Kalev 14.00 Paide linnameeskond - Viljandi JK Tulevik 14.00 Narva JK Trans - Tartu JK Tammeka 14.00 Tallinna FC Levadia - Nõmme JK Kalju 17.00 Tallinna FC Flora - JK Sillamäe Kalev

Esiliiga XXXIII voor

Pühapäev, 18. oktoober

14.00 Valga FC Warrior - Tallinna FC Levadia II 14.00 Rakvere FC Flora - Lasnamäe FC Ajax 14.00 Kohtla-Järve FC Lootus - Kiviõli Tamme Auto 14.00 Viljandi JK Tulevik II - Tallinna FC Flora II 17.00 Tallinna JK Legion - Pärnu JK Vaprus

Teisipäev, 20. oktoober / kolmapäev, 21. oktoober

UEFA Champions League, alagrupimängud, 3. mängupäev

Neljapäev, 22. oktoober

UEFA Europa League, alagrupimängud, 3. mängupäev

Meistriliiga XXXIV voor

Laupäev, 24. oktoober 14.00 JK Sillamäe Kalev - Tallinna FC Levadia 14.00 Tartu JK Tammeka - Paide linnameeskond 14.00 Viljandi JK Tulevik - FC Kuressaare 14.00 JK Tallinna Kalev - Tallinna FC Flora 17.00 Nõmme JK Kalju - Narva JK Trans

Esiliiga XXXIV voor

Pühapäev, 25. oktoober

Teisipäev, 27. oktoober / kolmapäev, 28. oktoober TrioBeti Balti liiga 1/8-finaalid, II mäng 18.00 ja 20.45

Meistriliiga XXXV voor

Laupäev, 31. oktoober

14.00 JK Tallinna Kalev - JK Sillamäe Kalev 14.00 FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka 14.00 Paide linnameeskond - Nõmme JK Kalju 14.00 Narva JK Trans - Tallinna FC Levadia 17.00 Tallinna FC Flora - Viljandi JK Tulevik

Esiliiga XXXV voor

Pühapäev, 1. november

Teisipäev, 3. november / kolmapäev, 4.november

UEFA Champions League, alagrupimängud, 4. mängupäev

Neljapäev, 5. november

UEFA Europa League, alagrupimängud, 4. mängupäev

Meistriliiga XXXVI voor

Laupäev, 7. november

13.00 JK Sillamäe Kalev - Narva JK Trans 13.00 Tallinna FC Levadia - Paide linnameeskond 13.00 Nõmme JK Kalju - FC Kuressaare 13.00 Tartu JK Tammeka - Tallinna FC Flora 13.00 Viljandi JK Tulevik - JK Tallinna Kalev

Esiliiga XXXVI voor

Pühapäev, 8. november

13.00 Tallinna FC Levadia II - Tallinna JK Legion 13.00 Viljandi JK Tulevik II - Kohtla-Järve FC Lootus 13.00 Tallinna FC Flora II - Rakvere FC Flora 13.00 Pärnu JK Vaprus - Valga FC Warrior 13.00 Kiviõli Tamme Auto - Lasnamäe FC Ajax

Laupäev, 14. november Maavõistlus

Pühapäev, 15. november

13.00 üleminekumäng: esiliiga 2. – meistriliiga 9 13.00 üleminekumäng: II liiga lõuna/lääs 2. vs II liiga põhi/ ida 2. võitja – esiliiga 8.

Kolmapäev, 18. november Maavõistlus

Laupäev, 21. november

13.00 üleminekumäng: meistriliiga 9. – esiliiga 2. 13.00 üleminekumäng: esiliiga 8. – II liiga lõuna/lääs 2. vs II liiga põhi/ida võitja

Pühapäev, 22. november

15.00 Jalgpallihooaja pidulik lõpetamine

2009 VEEBRUAR JALKA

JALKA VEEBRUAR 2009

2009 JAANUAR JALKA

saalijalgpall

Mäng saalis vajab muudatusi Maailmas jõudsalt arenev saalijalgpall ehk futsal on Eestis jäänud stardipakkudele. Koondis saab hävitavaid kaotusi, kuid tunneli lõpust paistab ka valgust. Huvi Eesti meistrivõistluste vastu kasvab pidevalt ja mängud on muutunud pingeliseks. Ivo Dobkevitsch

Foto: Lembit Peegel

Sporditäht

Tuleb luua professionaalne töökorraldus

Sarapiku meelest on tekkinud olukorra taga olematu süsteem. „Siinsed jalgpallijuhid peaksid koostama kindla arengukava,” mõtiskleb Sarapik. „Euroopa katusorganisatsioon UEFA jagab saalijalgpalli edendamiseks teatud summad, nüüd tuleks need suunata laagritesse, et töö käiks kogu aasta. Koondis peaks kogunema regulaarselt ja vastutus tuleb ära jagada. Siis ei teki ka seisu, kui mängu eel vaadatakse, kas üldse saab koosseisu kokku või mitte. Eesti saalijalgpall peab muutuma professionaalsemaks, muidu ei jõua me isegi lätlastele ja leedukatele järele. Kindlasti tuleb ala hakata reklaamima

Saalijalgpall vajab kindlamat kätt. Kas või sellepärast, et koondisse ei kutsutaks mehi, kes Eesti esindamisest huvitatud pole.

ja meediaga rohkem koostööd tegema. Omaette nokitsemine ei vii ju kuhugi.” Eestis on üks suuremaid probleeme kvalifitseeritud treenerite puudus. „Ise pole mõtet jalgratast leiutada, seega tuleks need vähesed Eesti treenerid, kes meil on, välismaale koolitusele saata,” lahkab Sarapik. „Saalijalgpalli võib väikse väljaku tõttu juhendamise poolest isegi võrrelda korv- ja käsipalliga, kus mäng on tempokas ning seetõttu vaja platsil kiireid otsuseid vastu võtta. Kui suures jalgpallis on treeneri roll mängu ajal väike, siis saalijalgpallis saab juhendaja kas või pidevate vahetuste ja minutiliste vaheaegadega taktikat muuta.”

Koduliiga tõmbab ligi

Kui koondist vaevavad probleemid, siis Eesti meistrivõistlused liiguvad ülesmäge. Kõrgliigas mängib kaheksa klubi, kellest seni pole kindlat favoriiti esile kerkinud. Matšid on pingelised ja ettearvamatud, mis tähendab, et liiga on muutunud ühtlasemaks. Isegi tiitlikaitsja Betoon asub turniiritabelis alles kuuendal kohal. „Eesti liiga võidab järjest populaarsust,” rõõmustab Sarapik. „Näiteks Sillamäel vaatas meie omavahelist kohtumist

umbes 200 inimest. Sellist rahvahulka ei tule ju isegi suures jalgpallis Eesti meistrivõistluste lahinguid jälgima.” Saalijalgpall on seni Eestis olnud peamiselt sõpruskondade ettevõtmine, ent see ring tuleb vähemalt osaliselt murda. Siiski näeb Sarapik, et tulevikuski jääb mäng tuginema suurele jalgpallile, nagu see on ka enamikus maailma riikides: „Eesti on nii väike, et meil pole ressursse iga valdkonna jaoks. Noor mängija peab oma oskusi mitmekülgselt arendama ja alles siis spetsialiseeruma.

“

Koondisse on kutsutud mehi, kellele Eesti koondise dressi selga tõmbamine pole auasi.

“

elmise aasta viimastel päevadel toimus Lätis Ogres esimene Balti turniir. Kohe sissejuhatuseks sai Eesti 0:13 sauna väljakuperemeestelt ja kaotas siis veel Leedule 1:6. Võitjaks krooniti Läti, kes alistas esikohta otsustanud matšis 4:1 Leedu. Valitseva Eesti meistri Betooni mängiv treener Risto Sarapik teab, et nii ei saa jätkata. „Mul on häbi,” kommenteerib ta Lätilt saadud 0:13 hävingut. „Eesti Jalgpalli Liit peaks rohkem panustama meie alale, sest praegu on siin kõik lapsekingades. Maailm on meilt eest ära nihkunud, nende seas ka lõunanaabrid.” Eesti koondist juhendab Nõmme Kaljust tuttav Fredo Getulio Aurelio, ent tema pole suutnud mehi ühte sammu astuma panna. Näiteks kontrollkohtumises Tallinna Anži vastu oli kohal vaid kuus meest, kuigi mäng oligi mõeldud erinevate koosseisude proovimiseks. Raisku läinud treeningmäng oli ressursi raiskamine, sest ka sellise kohtumise korraldamine maksab raha. Lisaks on koondisse kutsutud mehi, kellele Eesti koondise dressi selga tõmbamine pole auasi. Nii ei taha aga enam asjast huvitatudki meeskonnas mängida.

Saalijalgpallis on väljakul füüsilist kontakti minimaalselt ning seetõttu löövad seal tihtilugu läbi väikese kehaehitusega ja tehnilised mängijad. Tihtilugu on aga raske ennustada, milliseks laps suureks saades kehaliselt kujuneb. Üldiselt tuleb tööd teha nii mängijate kui funktsionääridega, sest eeldusi rahvusvahelisel areenil edukaks esinemiseks meil on.” 2009 VEEBRUAR JALKA

lisaaeg

Maradona: kes see Butcher on? Skeptikud ja mitte ainult nemad ootavad lõbustatud ärevusega, millal kukub kell Argentiina koondise peatreenerile Diego Armando Maradonale. Konfliktne ja ettearvamatu Maradona naudib koondisega aga edu. Eelmise aasta lõpus oli kuulus argentiinlane 29 aasta järel jälle staadionil, kus ta , lõi oma esimese kolli Argentiina eest – Glasgow s Hampden Parkil. Šotlastele on mees, kes lõi „jumala käega” värava vanale vaenlasele Inglismaale, nagu kangelane. „Ma lähen maale, kus ma olen austatud,” oli Maradona liigutatud. Aga šotlaste leeris oli ka mees – inglasest abitreenrer Terry Butcher, – kes polnud kuulsast külalisest vaimustuses. Butcher oli ise platsil, kui Maradona Jumala abi ja oma käega kolli sisse suskas ja nüüd keeldus ta Maradonaga kätlemast. Kui argentiinlaselt selle teo kohta arvamust päriti, küsis Maradona vastu: „Kes on Butcher?” Ja tõsi ta on – hinnatagu Maradona seda konkreetset tegu kuidas iganes – kes on tema kõrval need kümned ja sajad maailma tippu kuulunud mängijad, kel oli võimalus maestroga sama murul palli mängida?

Kuidas Inglismaal mängitakse Foto: Lembit Peegel

Kuule mees, võta vaiksemalt!

Aga mina arvasin, et Inglismaal just mängitaksegi.

Foto: David Moir/Reuters/Scanpix

Eesti - Hispaania mängus sügisel puutusid meie mängijad tihedalt kokku staaridega. Raio Piiroja võõrustas näiteks Fernando Torrest.

Haruldane debüüt ja lahkumismatš

Jumalakäeline Diego Maradona (vasakul) ja kes-on-Terry-Butcher Hampden Parkil.

Kukkumine kõrgelt

Erakordsel moel lahkus koondisest serblane Savo Milosevic (pildil), kes eelmise aasta lõpus aitas Serbial alistada Bulgaaria 6:1. Haruldaseks ei teinud seda lahkumisetendust mitte see, et Milosevic ei suutnud kahel korral realiseerida penaltit, kuid vaatamata sellele lõi kaks kolli. Erakordseks tegi mängu see, et tegemist oli Milosevici esimese mänguga Serbia eest! Varem oli mees 101 korral mänginud Jugoslaavia ning Serbia ja Montenegro eest ning löönud 35 väravat. Nüüdne lahkumismäng osutus debüüdiks Serbia eest. Kokku jäi Milosevici arvele 102 maavõistlust ja 37 väravat.

Foto: Srdjan Ilic/AP/Scanpix

Fotod: Lembit Peegel

Katrin Loo Florast teeb kõrge õhulennu üle Levadia puurivahi Marina Karžetskaja ja peab pärast toibuma.

JALKA VEEBRUAR 2009

Jekaterina Paškevitš Levadiast lendab jalg ees mängus Flora vastu ja imestab hiljem, miks pea valutab.

2009 VEEBRUAR JALKA 63 2009 JAANUAR JALKA

JALKA VEEBRUAR 2009