JALKA (juuli 2014) by Jalka

HIND 2,20 EUROT Juuli 2014

Miks eirab riik jalgpallinoorte arvukust? A. Le Coq Arena turvatoas Eesti telekommentaatorite edetabel Meie jalgpalliliit Petseris ja Pihkvas Ants Juhvelti muljetavaldav tennisetaust ISSN 1736-7379

Postrid: Mikk Reintam / Alexis Sanchez / Andrea Pirlo / Gervinho

Keith Boanas: kaotajad ei naera Hindrek Ojamaa eelistab kaitseliini

a ita ts u u k

sisukord Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 39 Riik on harjunud jalgpalli eirama, sest kaua aega polnud vutt oluline. See kajastub siiamaani rahastamises. Uurime, kuidas toetavad Eesti sportmänge olümpiakomitee, kultuurkapital, hasartmängumaksu nõukogu.

Persoonid & intervjuud Hindrek Ojamaa

HIND 2,20 EUROT JUULI 2014

Daniel Meijel Ants Juhvelt Keith Boanas Miks eirab riik jalgpallinoorte arvukust? A. LE COQ ARENA TURVATOAS EESTI TELEKOMMENTAATORITE EDETABEL MEIE JALGPALLILIIT PETSERIS JA PIHKVAS ANTS JUHVELTI MULJETAVALDAV TENNISETAUST ISSN 1736-7379

Postrid: Mikk Reintam / Alexis Sanchez / Andrea Pirlo / Gervinho

KEITH BOANAS: KAOTAJAD EI NAERA HINDREK OJAMAA EELISTAB KAITSELIINI

Esikaanel: Frank Liivak Fotod: Lembit Peegel Nr 7 (79) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma

Imbi Hoop (Expert liiga)

Kolumnid Kirsi Altjõe Priit Penu Indrek Schwede

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Minu 11 – Joosep Susi Lood & tsitaadid Premium liiga Tutvustame jalkaliitu Klubilood: FC Aspen

Kujundaja: Marju viliberg

Expert liiga

Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp

Meie edetabel: telemehed

Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris

Juuli kalender Lisaaeg Ristsõna

Muu Käik Petserisse ja Pihkvasse Pildid jalgpalli MMilt Mis toimub turvatoas

21 28 42 48 56

et vad öelda, imesed saa in d u lj aaa p is i “Ku givad H p ule ja män k a lj vä d a e võrdlus nad lähev paljudele se et , n a te a M handeid nia vastu? ikides on tu ri s te is te a g e ei meeldi, a parema kä raiuks oma es k , id u k .” a ru tüd lus saad lline võima maha, et se nas Keith Boa 1 5 – 8 lk 4

12 14 16

52 4 8 9 10 26 44 45 56 58 62 64 66

18 52 60

Postrid Mikk Reintam Alexis Sanchez Andrea Pirlo Gervinho 2014 JUULI JALKA

lembit peegel

Andres Oper 134/38 Esimene arv Andres Operi nime taga on kolmas näitaja: temast rohkem on Eesti koondises mänginud üksnes Martin Reim ja Marko Kristal. Teine number ootab ületajat järgmistest põlvkondadest: nii palju pole keegi koondise eest väravaid löönud. 26. mail saadeti Oper maavõistlusmängus Tadžikistani vastu erru. Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Andres Operit saatsid tema viimasel mängul tütar ja poeg. Foto: Lembit Peegel

Oma lahkumismängus tahtnuks Andres Oper nagu midagi öelda. Oma viimast sõna? Või seda, et ta on jätkuvalt Eesti jalgpalli jaoks olemas? 4

JALKA JUULI 2014

Foto: Lembit Peegel

lembit peegel

Foto: Lembit Peegel

Operi lahkumist olid tulnud vaatama tuhanded. Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Viimased puuted pea ja jalaga. 2014 JUULI JALKA

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Operi lahkumism채ng avas suurde koondisse ukse Frank Liivakule. Foto: Lembit Peegel

Tad탑ikistani vastu sai oma esimese koondisev채rava kirja Siim Luts. 6

JALKA JUULI 2014

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Hannes Anieri Tadžikistani vastu peaga noogutatud võiduväravale elasid kaasa fännid tribüünidel.

Foto: Lembit Peegel

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak (vasakul) annab enne maavõistlust Tadžikistaniga alaliidu kingituse üle 105kordsele internatsionaalile Enar Jäägerile selle eest, et paremkaitsja on Eestit esindanud kolmekohalise arvu kordi.

Eesti koondise peatreener Magnus Pehrsson (vasakul) annab Tadžikistani mängu vaheajal nõu Rimo Hundile, Alo Bärengrubile ja Siim Lutsule.

2014 JUULI JALKA

nimed & numbrid

kuu +

Raio Piiroja otsustas mitte jätkata kohtuvaidlust Norra riigiga ja sõlmida kokkuleppemenetluse, millega kohus määras talle kaheksa kuu pikkuse tingimisi karistuse. End mitte süüdi tundev Piiroja saab oma sõnutsi nüüd eluga edasi minna. Trahvi oli Piiroja maksnud esimese nõudmise peale.

kuu

Järjekordne Balti turniir on lõppenud ning Eesti koondise viimane turniirivõit pärineb ikka veel aastast 1938. Küll kahe aasta pärast Leedus naabrid kotti pistame!

kuu ?

Maavõistluste maraton on selleks korraks läbi ning toetajad just rõõmust ei kilka. Sügisesi valikmänge on igatahes väga põnev oodata. Kas Pehrsson suudab mängupilti parandada või mitte? Kes hakkab väravaid lööma?

Naiste Balti turniiri võitis Eesti! Foto: www.jalgpall.ee

Mis ei õnnestunud meestel, see õnnestus naistel. Juuni alguses Leedus Šiauliais olnud naiste Balti turniiril võidutses Maarjamaa õrnem sugu. Kõigepealt alistati lõunanaabrid 4 : 0 ning siis suudeti koht kätte näidata võõrustajamaa naistele, kelle väravasse löödi kolm vastuseta jäänud palli. Koondise (pildil) peatreeneri Keith Boanase sõnul usuti turniirivõitu juba enne mänge ning kahe kohtumisega suudeti tõsta koondise enesekindlust. Esimest korda toimus ka U15 vanuseklassi tüdrukute Balti turniir, kus eestlased kaotasid esmalt lätlastele 2 : 3 ning seejärel kokkuvõttes võitnud Leedu koondisele 1 : 7.

Väätsa jalgpallurid vahetasid ala Vähemalt üheks päevaks. Järvamaal asuva JK Väätsa Valla mängijatele korraldatud kergejõustikuvõistlustel osales kaheksal spordialal kaheksa meest. Võistluse korraldaja Taavi Partsi sõnul oli eesmärgiks kontrollida oma võimekust ning pakkuda võistlusmomenti. Alad, mille hulgas olid ka näiteks kuulitõuge ning pallivise, pakkusid meestele mõnuga nostalgiat. Iga võistlusala eest said osalejad punkte, mis lõpus kokku liideti. Kolm paremat olid Vaiko Viigipuu 3626, Rainer Keptsov 3157 ja Allan Põldmaa 3126 punktiga.

Massus peeti lastekaitsepäeva jalgpalliturniir

105.

... sünnipäeva pidas Eesti jalgpall 6. juunil. Soovime eakale pikka iga!

900

... ning natukene peale noort osales EJLi ja Rimi korraldatud suvelaagri esimesel nädalal. Järgmine laagrinädal on 11.–15. augustil.

6178

... pealtvaatajat on Flora kogunud kaheksa esimese kodumänguga, mis on enam kui eelmise aasta kodumängude (18) koguarv, mis oli 6055.

JALKA JUULI 2014

Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi korraldas juba seitsmendat korda piirkonna spordilastele lastekaitsepäeva jalgpalliturniiri. Kahel viimasel aastal on abiks olnud Massu mõis, mille mõisapargis asuval Herman Arenal said noored tänavugi madistada. Pärast turniiri korraldasid lastele treeningu FC Flora jalgpallurid ning treener Paul Kask. Peale jalgpalli imetleti ka hobuseid, sest Massu ratsaklubi tutvustas põhjalikult ratsaspordialasid. Kavva võeti isegi polo näidismäng! Ürituse lõpus mindi taas vutilainele, kui toimus traditsiooniline lastevanemate ning nende võsukeste mõõduvõtt. 4 : 3 jäid peale esimesed.

Ojamaa oli keemikute turniiri parim Foto: www.jalgpall.ee

Keemikute päeva raames KohtlaJärvel regiooni tööstusettevõtetele korraldatud jalgpalliturniiri võitis Ojamaa kaevanduse meeskond, kes finaalis alistas Sillamäe Molycorpi 2 : 0. Pronksile maandus Eastman, kelle jõud käis üle VKG Keemikutest. Viru Keemia Grupi ühiskondliku vastutuse juhi Julia Piilmanni sõnul on turniiril esimeseks tulek igale ettevõttele auasi. “Selleks tehakse aasta aega tõsiselt trenni,” selgitas ta portaalile jalgpall.ee. “Oluline on ka, et osaleks enda firma töötajad, mitte selleks mänguks spetsiaalselt toodud inimesed. Publiku huvi on suur ja omadele elatakse aktiivselt kaasa.”

minu 11

Joosep Susi kiskjalik koosseis V

ikerraadio jalgpalliajakirjanik Joosep Susi on kokku ladunud mitmekesise koosseisu, kus jagub kohta nii elutule objektile, beebile kui ka tuntud kultuuriini-

mestele. “Minu koosseis mängib harmoonilist mängu, kus pragmaatilisus ja emotsionaalsus on tasakaalus,” avab Susi tarkade sõnade kaudu oma mänguplaani ning jätkab pärast väikest mõttepausi, “siiski on emotsionaalsus kerges ülekaalus.”

Albert Camus: Zinedine Zidane’i kõrval pea niisama kuulus Alžeeria jalgpallur. Eksistentsiaalselt on “Võõras” üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid. Camus’ olemuslike võitluste puhul võib mängu sekkuda universaalne Evald Tipner. Ragnar Klavan: Puhtalt seepärast, et tegemist on Viljandi poisiga ja viljandlased hoiavad ikka kokku. Tark ja erudeeritud jalgpallur. Hakkab pikki diagonaalpalle andma. Arvo Pärt: Tintinnabuli stiil ühendab kaks ühehäälset liini orgaaniliseks tervikuks, väljendab tasakaalustatust ja üldist väärtuspõhist eluhoiakut. Enar Jääger: Tänu teda alati saatnud sakraalsele vaikusele. Ott Reinumäe: Sümboolne jalgpallur, kes loobus 22aastaselt mängimisest. Jalgpall ei peagi olema pelgalt tulemuspõhine. Tähtis on rõõm vutist. Bobby Charlton: Charlton on sümbol. Ta elas õnnega pooleks üle 1958. aasta Müncheni lennukatastroofi ja ehitas seejärel ühes Sir Matt Busbyga üles Manchester Unitedi klubi ning viis kaptenina Inglismaa 1966. aastal maailmameistriks. Paul Keres: Samuti väga erudeeritud mängija, tal on mitmekesine mängustiil. Oskab vastu võtta ebastandardseid otsuseid. Terav. Nõelav. Albert Susi: Tema sai koosseisu tutvuste poolest (naerab – toim.). Pole veel aastane, aga samas väga talendikas. Eks ta hakkab toetama nii ründe- kui ka kaitsefaasi.

Foto: Lembit Peegel

Mia Hamm

Jaanus Sirel Albert Susi

Tõmmu Hiid Sidruniga

Paul Keres

Bobby Charlton Ott Reinumäe Ragnar Klavan

Arvo Pärt

Enar Jääger

Albert Camus

Tõmmu Hiid Sidruniga: Hea seal nurgas lürpida (naerab – toim.). Tema vahetusmeheks on vana hea punane vein. Ootaks temalt sellist mõrkjamat mängustiili. Voolab ja vuliseb seal äärel. Otseselt mingit kvalitatiivset väärtust ma ei näe, peale ülejäänud meeskonnakaaslaste turgutamise. Mia Hamm: Esimene maailmakuulus naisjalgpallur. Jaanus Sirel: Oleks Hammi ees tipuründajana. Kõige resultatiivsem Eesti jalgpallur, löönud seni kõikides koondisemängudes värava. Kuigi on keskkaitsja, saab kenasti hakkama, võtab pallid alla ja Hamm jätkab. Siim Kera 2014 JUULI JALKA

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Ehk lohutab kedagi ka teadmine, et Eesti läbi aegade resultatiivseima jalgpalluri Andres Operi esmaspäevane lahkumisetendus kohtumises Gibraltariga pälvis väljaspool staadionitribüüne 20 000 vaatajat.” Vahur Kersna võrdleb ETV valimisstuudio arve Eurovisioni jt saadetega “Hea on see, et saan väljakule saata ründaja, kes tahab esimesel poolajal kindlasti värava lüüa!” Magnus Pehrsson Andres Operist enne viimase lahkumismängu “Aga see võidumäng Venemaa vastu oli kummaline. Esmalt lõime meie värava, rahvas rõkkas. Siis lõi Venemaa värava ja rahvas rõkkas taas. Lõpuks võitsime ära.” Andres Oper kahest oma meeldejäävaimast väravast Venemaa vastu “Kõige naljakam seik juhtus Hiinas aga tänu ajavahele. Olin Shanghais olnud vaid paar päeva, kui üks hommik läks kell neli uni ära ning otsustasin linna peale jalutama minna. Ostsin McDonald’sist parasjagu jäätist, kui 25 miljoni elanikuga linnas tuldi öösel autogrammi küsima. See oli sellises olukorras täiesti ootamatu.” Andres Oper

Talenditreening jõudis Haapsallu EJLi talenditreeningute tugipunkte on hetkel kuus: kaks Tallinnas, üks Tartus, Narvas, Pärnus ja Viljandis. Neis linnades saavad korra nädalas kokku piirkonna parimad U13 ja U14 vutinoored, kes kõrgetasemelistel harjutuskordadel oma oskustearsenali täiendavad. Juuni alguses võeti esimest korda tee ette Haapsallu, kus tarkuseid jagasid Aivar Lillevere, Jyri Nieminen ning talenditreeningute koordinaator Marko Lelov. Ilon Wiklandi lapsepõlvelinna olid kutsutud andekamad teismelised klubidest FC Kuressaare, SaareMaa JK aaMeraaS, Kärdla Linnameeskond ning Läänemaa JK. “Lääne-Eesti on talenditreeningutest veidi kõrvale jäänud,” tunnistab Eesti U19 noortekoondise peatreener Lelov ausalt. “Need mängijad peaksid pigem Tallinnas käima, aga vahemaa on liiga pikk, et iga nädal käia. Teiseks on Tallinnas suurem konkurents ning seal on raskem läbi lüüa. Oli hea näha, et Haapsalus noorte silmad särasid ning õpihimu oli väga suur. Ise saime ka energiat juurde.” Kuurortlinnas ei muutu talenditreeningute korraldamine vähemalt praegu regulaarseks, kuigi idee on suve jooksul veel kord sallide ning muda poolest tuntud kohta väisata. Selle aasta talenditreeningutel on võetud eesmärgiks parandada söödumängu. Pass peab muutuma staatilisest dünaamilisemaks. Tulemuseks peab olema see, et mängijad suudaksid täiskiiruse pealt kvaliteetset söötu anda. Kas ühe lisatreeninguga nädalas on see üldse võimalik? “Eks põhitöö käib ikka klubides,” räägib Lelov. “Üks kord nädalas on tähtis seepärast, et sul on piirkonna parimad mängijad koos ning nende treeningute kiirus ning kvaliteet tõuseb selle kaudu. Kui parimad kokku panna, siis tase ikka tõuseb. Kõige parem on aga see, et poisid saavad 11 vs. 11 mängida ning areneda harjutuste kaudu, kus osaleb rohkem mängijaid.” Kui Eesti noorte söödukvaliteedile on uus kuub õmmeldud, siis võetakse ette järgmine mänguaspekt, kus lapsi järele aidata. “Kui tahame mängida loovat ning tehnilist mängu, siis peavad noored samamoodi hakkama mõtlema, kuidas mängu üles ehitada,” ütleb Lelov välja talenditreeningute suurema idee.

Siim Kera

“Mu ema tegi kõikvõimalikke vigureid, et õpiksin viiulit mängima. Mulle meeldis aga hoopis jalgpall.” Dirigent Eri Klas “Jätkuvalt on jalgpallivõistluste publik enamikus meessoost, rääkimata võistkondade koosseisudest, mis on sooliselt täiesti lahutatud.” Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ironiseerib sugudevahelise temaatika üle “On muidugi spordialad, mis alati paeluvad, näiteks jalgpall.” ERRi juhatuse uus liige Ainar Ruussaar “Kohtusin ka Narva peatreeneriga, aga me ei saanud vestelda, sest ta ei räägi eriti inglise keelt. Surusime kätt ja vaatasime üksteisele lihtsalt silma.” Endine Tammeka peatreener Uwe Erkenbrecher Valeri Bondarenkost “Sisse! Sisse!” Jalgpalliliidu suvelaagrite lapsed ootasid Flora–Kalju kohtumiselt väravaid

JALKA JUULI 2014

Marko Lelovi hoolitseda on, et talendid kõrgetasemelisi treeninguid saaks.

Foto: www.jalgpall.ee

lood & tsitaadid

nii nad

“Väravajoonel” kirjeldab kokkuleppemängu. Eesti keeles aasta lõpuks Foto: WSOY

Selle aasta jooksul ilmub Eesti-Soome ühiskirjaniku Mika Keräneni noorteromaan “Väravajoonel”, mis soome keeles on juba olemas ja saanud põhjanaabrite juures hea vastuvõtu osaliseks. Laste- ja noortekirjanik Keränen on seni tuntum olnud siinpool lahte, kus tema eestikeelne “Peidetud hõbedane aardelaegas” valiti 2010. aastal Eesti parimaks lasteraamatuks. Sageli Eesti koondise särki kandev Keränen on tuntud ka Jalka lugejale: intervjuu temaga ilmus eelmise aasta novembris. Romaani tegevus toimub 90 minuti jooksul – kohtuniku avavilest kuni lõpuvileni ning kirjeldab noore väravavahi kogemust kokkuleppemänguga. “18aastane väravavaht Kalle saab enne oma esimest Soome meistriliigamängu treenerilt teada, et 29. minutil määratakse tema väravasse penalti ja see tuleb sisse lasta,” jutustab Mika Keränen. “Tema esimene reaktsioon on, et treener on hulluks läinud, aga treener ütleb, et see on meestemäng ja tegema peab nii, nagu tema ütleb. Kallele pakutakse selle eest 4000 eurot. 29. minutil juhtunuga raamat ei lõpe, sealt hakkavad uued sündmused pihta.” Keränen on teemaga hästi kursis, sest mängis ise nooruses Soome noorteja madalamates liigades. Ta on olnud treener ja kohtunik. Seega on Keränen näinud jalgpalli eri vaatepunktidest. “Möödunud 20 aasta jooksul on minu usk ausasse jalgpalli kõikuma löönud,” tunnistab kirjanik. “Sellised asjad on küll alati olnud, aga tavalised inimesed lihtsalt varem ei teadnud neist midagi. Esimest korda saime asjast aimu, kui möödunud sajandi lõpus ilmnes, et kokkuleppemängud olid Tamperes ja Rovaniemis.” Keränen käis raamatu jaoks materjali kogumas ka Itaalias ja Kreekas ning koges, et sealgi on inimeste usk jalgpalli hakanud kõikuma. Oma raamatuga soovib jalgpalli armastav ja end maailmaparandajaks nimetav Keränen juhtida noorte pallurite tähelepanu sellele, et ükskord võivad ka nemad sattuda samasse olukorda nagu tema raamatu kangelane ning et nad oleksid selleks valmis. Et inimesed, keda nad on imetlenud (antud juhul treener), võivad teha sellise ettepaneku. Et nad oleksid vaimus valmis. “Hakkasin raamatut kirjutama eesti keeles, aga sain peagi aru, et ma ei valda eestikeelseid jalgpallitermineid,” räägib Keränen. “Eesti keelt räägin normaalselt, aga jalgpallisõnavara on soomekeelne. Näiteks soome keeles öeldakse, et löök toimus väikese nurga alt, aga eesti keeles nii ei öelda – öeldakse, et löödi terava nurga alt. Ma tean, kuidas räägivad Soomes jalgpallist mängijad, treenerid, kohtunikud ja kuidas kommentaatorid, tean, milline on nende kõnepruuk. Võib öelda, et eesti keel on mul käpas, aga mitte jalgades! Nii läksingi kirjutades üle soome keelele. Eestikeelset varianti aitab mul viimistleda eestikeelse jalgpalliterminoloogiaga kursis olev inimene.” Kirjastaja leidmine kujunes Soomes ootamatult hõlpsaks. Ta saatis käsikirja nii suurtesse kui väikestesse kohtadesse ja Soome suurim kirjastus – Werner Söderström – kutsus ta välja. Keränen läks enda arvates lihtsalt kohtuma, aga selgus, et sisuliselt läks ta juba lepingule alla kirjutama. Turun Sanomatis ilmunud arvustuses kirjutab Mari Viertola, et tegemist on põnevaima noorsooromaaniga, mida ta lugenud on. Küsimusele, kas Keränen ammutas romaani idee isiklikust kokkupuutest kokkuleppemänguga, vastab kirjanik salapäraselt ja põiklevalt: “Ükski mustkunstnik ei räägi kunagi, kuidas ta oma trikke teeb.” Kuid lisab: “Raamatu sündmustik on väljamõeldis ega põhine konkreetsel juhtumil. Aga selline asi võib olla vabalt kusagil juhtunud.”

Indrek Schwede

ütlesid “Aga lõpetame siiski, nagu eurooplastele kohane, tänase päeva põhiteemal. Mina usun, et Real võidab.” Andrus Kivirähk eelistas jalgpalli europarlamendi valimiste viimasele teledebatile “Mängijad ei lähe targemaks, kui neid lollideks sõimata. Pigem tuleb neid ikka aidata.” Norbert Hurt ei süüdista oma mängijaid “Oli õhtuid ja öid, kui olin lihtsalt voodis ja nutsin.” Frank Liivak kolimisest Napolisse ja üksiolekust “See on midagi, mis tuli meile viis aastat varem kätte.” Tartu Santose president Meelis Eelmäe klubi euroväljakutele pääsemisest “Nojah, ega mulle see jalgpall tegelikult eriti ei meeldigi. Kusjuures päriselt, ma ei vaata tegelikult peaaegu üldse jalgpalli, mulle ei ole kunagi meeldinud seda teha.” Eesti koondise abitreener Jesper Norberg peab vutti töö pärast niigi palju vaatama “Kui öelda kümme korda järjest “Magnus Pehrsson”, tekib suule naeratus. Eriti perekonnanime puhul. Esimesel silbil suu avaneb, teisel suunduvad huuled ette nagu suudlusel.” Õhtulehe kolumnist Hugo Tipner “Ma ei näe, miks meie mängus peaks midagi väga muutuma võrreldes Tarmo Rüütli ajaga.” Konstantin Vassiljev “Kõigi mängude peale kokku olen teeninud vaid ühe kollase kaardi!” Gibraltari liigas mängiv Risto Kägo, kes mullu sai Eesti meistriliigas 26 mänguga 26 kollast ja 7 punast kaarti “Mänguni on kuu ja kui Tartus oli olemas suur tahe väljakul tantsida, siis peab leidma nüüd samasuguse tahte see väljak korda teha.” Aivar Pohlak Tamme staadioni rikutud murust enne Santose euromängu “Terv Sanjook, noh, kas oled tööpäevaks valmis?” Kokkuleppemängude korraldaja Anton Sereda Skype’i-küsimus Aleksandr Altosarele

2014 JUULI JALKA

skoorivaba vutt

Mis seis on? Aga kui seisu polekski!

Foto: Lembit Peegel

MMi möllus tabab Kirsi Altjõe – pärnakas ja kahe jalkapoisi ema – end mõttelt, et kuigi telekast on põnev skoori jälgida, siis väikeste vutt võiks olla palju pingevabam ning täiesti ilma väravalugemiseta. Miks?

ääääravvv! Karjub kommentaator entusiastlikult! Hollandlased on jälle (tegelikult juba viiendat raksu järjest) skoorinud. Ääretult kurb on vaadata, kuidas valitsevast maailmameistrist esimeses mängus nagu teerulliga (tegelikult Robbeni ja Van Persiega) üle sõidetakse. Ai, ütleb hispaanlaste eneseuhkus. Aga veelgi valusam on seista oma kodukohas muruplatsi ääres, kui mängivad väikesed jalkapoisid – ühel pool pisikesed Robbenid ja teisel alles äsja palliga sõprust sobitavad noored. Ilmselgelt ei tule sellest matšist midagi head, sest kui ühed kümneaastased on lasteaiast saati (seega juba 5–6 aastat!) mitu korda nädalas nagu profid vutti toksinud, teised aga alles alustanud, ei kannata nendevaheline “spordilahing” mingit mõõtmismomenti, sest kuidas võrrelda võrreldamatut? Just siin taban end mõttelt, et miks me peame üldse väikeste puhul numbritele nii suurt rõhku panema? MMil on see proffide mõõduvõtt, nende meeste jõukatsumine, kes on harjunud olema kriitikatule all, kes on oma töölepingule alla kirjutades mõtteliselt kirjutanud alla nii võitudele kui ka kaotustele, aga algajate 12

JALKA JUULI 2014

VÄIKESTE VUTIST

Aga kui me ei loeks vutis skoori, aitaks see kaasa loovusele – siis ei oleks hirmu eksida ega poleks ka nii mitmel poisil vastupandamatut soovi ise (ja ainult ise!) skoorida. Väravate autoritel poleks siis nii suurt tähtsust ning nõnda areneks tiimitunnetus ja -töö.

puhul on lood hoopis teised. Lasteaias ja esimeses (või lausa esimestes) klassi(de)s ei pane me lastele hindeid, miks need väravate vahed nii tähtsad on? Pealegi, mida annab see skoorilugemine? Võit ja kaotus, no need on kuidagi hallatavad suurused, aga mida see 20väravaline vahe reaalselt tähendab või millist (uut) väärtust see loob? Ei mingit tegelikult, ei võitjale ega kaotajale. Eriti ei anna see mitte midagi just kaotajale – allajäämine on niikuinii valus, milleks sellise hullu numbriga allajäämist veel piprasemaks muuta? Loomise asemel see tulemus lammutab, hävitab. Nii eneseusku kui ka entusiasmi. Sellist mängu tunnistades tekib küsimus: mis innustaks noort, kes äsja

skoorivaba vutt ÜHISKONNAST

Skandinaavias taunitakse üsna tõsiselt silmipimestavat võidujanu, seda, mida meile juba lapsest peale sisse kodeeritakse. Sa pead olema parim! Sa pead sinna kooli sisse saama! Sa pead viiulitundides käima! Sa ei tohi hiljaks jääda! Sa ei tohi eksida!

Teatud eas pole oluline skoor, vaid rõõm pingevabast mängust. Hirm eksida segab arengut.

0 : 20 kaotuse üle elas, järgmisel päeval trenni minema? Ja kes või mis oleks see imeline motiiv, mis ta järgmisele mängule meelitaks? Kui ta on hambad ristis äsja suure valu üle elanud, ei taha ta seda järgmisel nädalal uuesti tunda. Miks ta peakski? Pigem kaotame selle skoorilugemisega ära need vutti armastavad noored, kes ei soovi (ega peagi!) sirguma uueks Kostjaks-Klavaniks, vaid tahavad palli taguda lõbu või liikumise pärast. Või seetõttu, et nende kodukohas väga muud teha polegi kui trennis käia, sest kino, kaubanduskeskust ega rulaparki neil pole. Ja treenergi käib seal ka ainult korra nädalas, kaugelt-kaugelt külas. Skandinaavias taunitakse üsna

tõsiselt silmipimestavat võidujanu, seda, mida meile juba lapsest peale sisse kodeeritakse. Sa pead olema parim! Sa pead sinna kooli sisse saama! Sa pead viiulitundides käima! Sa ei tohi hiljaks jääda! Sa ei tohi eksida!

edetabeleid. Need segasid aastaid mõne väikese palluri und ja süstisid tublidesse, edasipüüdlikesse vutipoistesse egoismi – no nii mõnus on ju näha oma nime ja pilti tabeli tipus! Enam ei ole numbrilist võrdlusmomenti teistega, sest see, KES lööb väravaid, pole vuti puhul ju tegelikult peamine. Tiim võidab või kaotab. See edetabeli kaotamine on väga suur edasiminek selles suunas, mis aitab edasi kogu Eesti jalgpalli. Toob noored nii Suigust kui Saugast ka hiljem kui lasteaias vuti juurde. Sest ega me ei taha ju ainult tippe, me tahame kasvatada terveid, sporti armastavaid noori, kes mõistaks, miks neil pea ning käed-jalad otsas on. Teine variant oleks teha juba väikestele erinevad liigad, et varem alustanud mängivad nii-öelda meistriliigat, hiljem juurde tulnud lapsed aga Euroopa liigat. Et võrdlusmoment oleks loogilisem, mõistlikum. Aga pigem pooldan siiski skoorivabu mänge – just seepärast, et õitseks ja areneks tiimitunnetus. Et kaotusevalu ja võidurõõm oleks ühised. Ning et me ei jääks ilma lastest, kes avastavad vuti natuke küpsemas eas.

Skoorivaba lapsepõlv Aga kui me ei loeks vutis skoori, aitaks see kaasa loovusele – siis ei oleks hirmu eksida ega poleks ka nii mitmel poisil vastupandamatut soovi ise (ja ainult ise!) skoorida. Väravate autoritel poleks siis nii suurt tähtsust ning nõnda areneks tiimitunnetus ja -töö. Jalgpalliliit on siinkohal juba väga suure sammu teinud: enam ei panda jalgpall.ee lehele üles väikeste väravalööjate

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid. 2014 JUULI JALKA

3 veergu

Hoovijalgpall Barcelonas Foto: Priit Penu

Priit Penu

lapsevanem

arakevadine Barcelona kesklinn, meie mõistes sume suveõhtu ja väike eestlaste delegatsioon, kaks noormeest isadega nosivad kehakinnituseks ostetud pirukaid. Koht on suurlinna kohta tavaline – kortermajadevaheline hoov vaevalt viie minuti tee kaugusel Barcelona raekojast, kus pinkide, aiamaade (jah, tõelised peenramaad Barcelona kesklinnas), mõne puu ja põõsa kõrval paikneb ka liiva-killustikuplats koos jalgpalliväravate ja korvirõngastega. Kuna kõht on tühi, ei panda hoovis toimuvat esialgu väga tähele, kuid poistel saavad kõhud kahtlaselt kiirelt täis ja pilgud eksivad üha enam väljaku poole. Täpsemalt uurides selgub, et seal käib kõige ehtsam hoovivutt ehtsate hispaanlaste esituses. Huvitav on jälgida poiste sees olevat võitlust eestlasliku ujeduse ja mängusoovi vahel. Võitluse pingest, aga ka resultaadist annab märku järjekindel väljakule lähemale nihkumine. Kes siis väljakul on? Silma järgi hinnates võiks mängijate vanus olla vahemikus 8–13 aastat (meie poistel 10 ja 13), nende seas on väga tehnilisi mängijaid, aga ka algajaid. On tüdrukuid, ja mis kõige hämmastavam meie poistele – ühel noorsandil Barcelona kesklinnas on seljas Madridi Reali särk! Peab ikka julge poiss olema, arutletakse isekeskis. Tasapisi on eesti poisid siiski päris väljaku äärde jõudnud, kuid enamat julguse puudus ei luba. Appi tuleb pime juhus, kui pall põrkab 14

JALKA JUULI 2014

otse noorema poisi jalale. See võetakse elegantse liigutusega omaks, kõksitakse paar korda ja saadetakse omanikule ilusa kaarega tagasi. Selle teo tulemused ei lase ennast kaua oodata, mõne sekundi jooksul ilmub poiste juurde seni meie jaoks nähtamatu nii-öelda juhendaja, kes algul hispaania (või katalaani) ja hiljem viipekeeles annab ühemõtteliselt teada, et need “valgenahad” on ka väljakule oodatud. Juhtunust veidi julgust saanud eesti poisid ei lase seda endale mitu korda öelda ja olgugi et jalas vaid tänavajalanõud, harmoneeruvad need üldiselt hästi tänavajalgpalliga. Nüüdsest haarab ehtne hispaanialik hoovijalgpall need kaks eesti poissi mitmeks tunniks enda rüppe ja isad saavad teha rahulikult tähelepanekuid hoovivuti korralduse kohta Barcelonas, vähemalt selles hoovis. Kuigi esmapilgul tundub tegu olevat stiihilise üritusega, on tegelikult kogu 20pealisel jõugul paar 18–20aastast isehakanud juhendajat. Kui suuremad juba mängisid, siis väiksemad tegid koos juhendajaga kergemaid harjutusi või lihtsalt lustisid. Uued mängijad sulandati meeskondadesse sujuvalt, kas isekeskis kokku leppides või vajaduse korral juhendaja kaasabil. Mäng ise on nende noorte esituses enamasti FC Barcelona mängupildi vastand – sööte jagatakse suhteliselt vähe ja põhitähelepanu on triblamisel ja individuaalsel meisterlikkusel. Enamasti lõpevad sellised üritused muidugi vastase kaitseliinis, kuid mõned neist mängijatest on siiski ka piisavalt osavad ja näeme ka väravaid. Jalgpallimigrandid Eestist paigutatakse esialgu viisakalt ühte võistkonda, suurem kaitsesse ja pisem pigem ründesse (neid kohti mängivad poisid ka Eestis) ning muu on, nagu öeldakse, ajalugu. Algne kohmetus möödub kiirelt ja üha julgemaks muutub ka meie poiste mäng. Huvitava reeglina vahetatakse iga paari värava tagant võistkondade koosseise. Algul tundub selline tegevus mõneti üllatav, kuid lõpuks selgub eesmärk – siin ei ole kahte rivaalitsevat võistkonda, vaid on ühtne SELLE HOOVI punt ja õhtu jooksul saavad peaaegu kõik mängida kõigiga koos ja kõigi vastu.

Uute tulijate lisandudes (näiteks ilmuvad ühtäkki korraga platsi äärde neli 8–9aastast tüdrukut) hetkeks peatutakse, tulijad jagatakse ära ja mäng läheb sujuvalt edasi. Meie poisid ei näe kohalike jalgpallivõlurite seas välja tulnukatena. Üllatavalt hästi saadakse hakkama. Vanem vutipoiss on väga tubli ja ennastsalgav kaitses ja füüsiliselt väljaku üks tugevamaid. Noorem on edukas ründes ja tema kontosse jääb kaks väravat. Tõeliselt huvitav on aga selle kruusliivaplatsi üldine kasutus, sest vutimänguga samal platsil käib risti asetatud korvpalliväljakul ka mäng! Seega ühel ja samal ajal mängitakse samal väljakul nii jalg- kui ka korvpalli ja keegi ei tee sellest välja. Jalgpallurid triblavad kossumeeste vahel ja vastupidi – hämmastav tolerants ja korrastatus. Paar tundi möödub kiirelt ja ühtäkki lõpeb mäng ning mängijad kamandatakse pinkidele istuma ja midagi rääkima. Meie hispaania keele oskus on sama kasin kui korralikul jalgpallil, seega ei saa me aru, millest jutt käib, kuid loodetavasti räägitakse sellest, kui hästi need tulnukad Eestist (jajaa, läbi english’i sai see vähemalt öeldud) ikka vutti taovad, ja et mõnekümne aasta pärast peaks nende koondis meid ehk kartmagi …

KÕIK SAID MÄNGIDA

Uued mängijad sulandati meeskondadesse sujuvalt, kas isekeskis kokku leppides või vajaduse korral juhendaja kaasabil. Barcelona on üldiselt väga huvitav linn koos väga erinevate vaatamisväärsustega, mis ka suuresti läbi sai käidud. Muidugi sai külastatud Camp Noud ja FC Barcelona mängu, kuid tagasiteel poistelt uurides, mis oli kõige parem asi Barcelonas, ei pidanud noorsandid pikka mõttepausi: ei linna huviväärsused ega Barca mäng Camp Noul, vaid hoovijalka koos ehtsate hispaanlastega!

1-teist mõtet

Ilma häbita emakeelsest

telereportaažist V

eel kümmekond aastat tagasi arvasin, et valikuvõimaluse korral ei hakka ma kunagi vaatama-kuulama eestikeelset jalgpallireportaaži. Selle tase oli kehvake ja riivas kõrva. Olin soomekeelse reportaaži veendunud jälgija selle kvaliteedi pärast ja venekeelsete vutikanalite vahtija nende külluse tõttu. Emakeelse kommentaariga on üks ülioluline nüanss. Kui see on vilets, siis hakkab häbi. Elan seda niivõrd üle, et jalgpallivaatamine on raskendatud. Päris mahakeeratud häälega ülekannet on kuidagi veel imelikum vaadata. See erinevus võõr- ja eestikeelse reportaaži vahel tuleb hästi esile, kui

kuulata venekeelseid telekommentaatoreid. Sageli on nende jutt ajast ja arust, elatakse välja oma komplekse ning jutustatakse asjasse mitte puutuvaist asjust. Aga see ei häiri üldse! Häbi ei ole. Sest võõrkeelse kommentaari tase ja kvaliteet mulle korda ei lähe, on oluline, et oleks pilt mind huvitavast mängust ja mingi heliline taust. Pigem pakub muukeelne ebaprofessionaalne kommentaar lõbu, mille kallal tore hammast teritada. Eesti keeles on abitut juttu kuulata valus, sest telereportaaž on üks osa meie jalgpallikultuurist. Pean olema tänulik aastatetagusele elupaigamuutusele, mis võttis võimalu-

Eesti vutireportaaži tase on selgelt möödunud Soome riigitelevisiooni jalkaülekannete tasemest.

JALKA JUULI 2014

se nautida taldriku-TV jalgpallikanaleid. Arvasin, et esimesel võimalusel soetan endale uues elukohas samad kanalid. Et seniks talun eestikeelseid (teen seda siiani rõõmuga!). Välismaise klubijalgpalli kohta avastasin üllatuseks kvaliteetse eestikeelse telekommentaari Viasat Sport Balticus. Paralleelselt selle erakanaliga tõusis ETV telekommentaari ja stuudio kvaliteet rõõmustaval moel mühinal ja 2010. aasta MM-finaalturniiri kajastust võis taseme poolest võrrelda soomlaste omaga (2006. aasta tele-MM jäi mul vahele, sest olin ise Saksamaal kohal). Soomlastel on selge edu stuudiovestlustes, sest nende võimalused on suuremad. Aga meie reportaažikvaliteet on põhjanaabrite omast

Foto: Lembit Peegel

1-teist mõtet mööda läinud! Üheks põhjuseks on asjaolu, et ETV kasutab kaht kommenteerijat, soomlased on kinni jäänud aga eelmisse sajandisse ja mängu vahendab üks reporter (MMil paiguti kaks). 90 minutit on liiga pikk aeg, et üks inimene suudaks selle huvitavalt ja võhmale minemata televaataja jaoks ära sisustada. Tänapäevase telereportaaži juurde käib meeskonnatöö: nagu kohtunikke on väljakule juurde tulnud, et märgataks paremini väljakul toimuvat

KRUUSIST JA VARAST

On hoogu, huumorit, asjatundlikkust, maskuliinsust, emotsiooni, loomulikkust, vastastikust kokkukõla, parajat sõnatempot ja meeldivalt vähe enesekordamist. ja suudetaks pakkuda kvaliteetsemat kohtumõistmist, nõnda on hea reportaaži eelduseks kahe kommenteerija koostöö. See hoiab ülekande värskena, annab vahendajatele kahe silma asemel neli ja võimaluse vajaduse korral teineteist parandada, mis lisab reportaažile usaldusväärsust. Enamasti on teiseks silmapaariks mõni profivutis karastunud praktik, kelle asjatundlikud tähelepanekud ja seletused aitavad televaatajal paremini orienteeruda mängu detailides.

Viis vuti teletippu Kalev Kruusi ja Toomas “Tõepoolest” Vara edumaa Jalka parimate vutireporterite edetabelis (vt lk 58) on suur. Teenitult. Nii hea kui nende esituses pole eestikeelne jalkakommentaar kunagi olnud. On hoogu, huumorit, asjatundlikkust, maskuliinsust, emotsiooni, loomulikkust, vastastikust kokkukõla, parajat sõnatempot ja meeldivalt vähe enesekordamist. Kusjuures jutt ja telepilt lähevad kokku – räägitakse asjast. Rohkem polegi midagi öelda. Ott Järvela on oma emotsionaalsuse vang, sest tema domineeriva stiili kõrvale ei mahu teist kommentaatorit. Ühest küljest on tegemist stiilipuhta esitusega ja kindlasti on suur hulk huvilisi, kellele istub just selline Järvela ja just selline reportaaž. Teisalt vaesestab üks

kommentaator kogu ülekannet. Vaatajal-kuulajal jääb puudu midagi nüüdisaegsele reportaažile igiomast: kahe kommentaatori vastastikune täiendamine, kahekõne, sobivas annuses aasimine. Mulle tundub, et kahe kommentaatori puhul saab rääkida ka suuremast arengupotentsiaalist, sest elemente, mida kasvõi koostöö arvel täiustada, on rohkem. Järvela on omas nišis saavutanud peaaegu lae. Kuhu edasi? Edasi võiks minna näiteks riigikogu esimehe Eiki Nestoriga, kellega Järvela kommenteeris 27. aprillil hirmtähtsat Inglise liiga mängu Liverpool–Chelsea. Nad olid suurepärane paar. Tõenäoliselt tõstis muljet asjaolu, et Nestor ületas debütandile asetatud lootused. Võibolla sobitus Järvela algajaga ka põhjusel, et ei tunnetanud Nestoris nii-öelda konkurenti, ei pidanud temaga “võistlema” ega tõestama, et tema on tegelikult Liivimaa parim. Igatahes on Järvela/Nestor lubav paar. Aga isegi siis, kui Järvela jääb ekraani taha üksi, on tegemist väga hea, pühendunud ja emotsionaalse reporteriga, kes paremini kui keegi teine suudab korvata kahemehekommentaari. Kristjan Kalkun on lõpuks avanenud. Eelmise kümnendi kammitsetus on kadunud. Varasem Kalkun pidi emotsiooni enese seest üles leidma ja seda sunnitult tagant utsitama, praegune Kristjan laseb kire valla kontrollivabamalt. Jutt voolab, eksib ehk vahel soovitust pikemalt kõrvalistele radadele, aga üldiselt on kõike parajalt, millegagi ei minda liiale. Tõhusaks toeks on asjatundjad ja Kalkuni enda hea spordi- ja spordiajaloo tundmine. Tarmo Tiisleri esmakokkupuude telejalgpalliga 2010. aasta MMfinaalvõistlustel andis märku väikesest ebakindlusest Suure tundmatu ees. Sealtmaalt on kõik läinud ülesmäge ja on üksnes maitseküsimus, kas eelistada Tiislerit Kalkunile või Järvelale või vastupidi. Ka Tiisler sobitub hästi oma asjatundjatest paarilistega. Mõlemad ETV põhikommentaatorid pakuvad kõrgel tasemel reportaaži, mis ületab Soome riigitelevisiooni pakutava enamasti kuivavõitu ühemehesõu vähemalt poole platsi pikkusega! Ülalmainitud viis on meie telereportaaži tipp. Kõigi aegade tipp. Loodetavasti võtavad teised tippupürgijad neilt õppust.

Võtaks kodakondsuse ära Kevade üheks sandimaks uudiseks olid järjekordsed kihlveopettustes osalevad jalgpallurid, teiste hulgas meistriliigamehed Aleksei Jahhimovitš ja Maksim Paponov. Jahhimovitš aitas aastatel 2011 ja 2012 kaasa Eesti noortekoondiste kaotustele. Võõrastav oli vaadata Levadia reaktsiooni oma mängija patule – kuigi oli ühemõtteliselt selge, et neil aastail oli Jahhimovitš Flora mängija ja Levadia ajast pole tema hingel ühtki samasugust pattu, rõhutasid klubi eri persoonid: meil pole talle pretensioone, meie klubis pole ta teinud midagi lubamatut. Issakene, kas küsimus oli siis selles!? Kas keegi süüdistas Levadiat? Mees reetis oma teoga jalgpalli! Mis tähendab, et talle peaks olema pretensioone kõigil jalgpalli armastavatel inimestel, ka Levadial. Kui sinu ridades pallib mängija, kes müüb tulemusi, peaks esimene loomulik reaktsioon olema hukkamõist, mitte enese distantseerimine. Levadia reaktsiooni võib tõlgendada nii: valetatagu, liiderdatagu, varastatagu terves vutiilmas – meid see ei puuduta, kuniks meile kahju ei sünni. Otsest kahju ehk ei sünnigi, aga kaudselt kannatavad kõik jalgpalliinimesed. See oli esimene teadaolev juhus, kui müüdi koondisemänge. Jalgpallikoondisi peetakse üle maailma riigi ja rahvuse sümboliks. Sisuliselt oli tegemist riigireetmisega, vaenlase kasuks tegutsemisega. Eesti põhiseaduse järgi ei saa kelleltki ära võtta sünniga omandatud kodakondsust. Naturalisatsiooni korras saadud kodakondsust võib inimeselt võtta. Selliste kuritegude eest peaks nüüd ja edaspidi seda tegemagi.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 JUULI JALKA

petseri ja pihkva

Vähe kalja, palju miilitsaid. Piirilähedase vuti valud ja võlud Väravaid lüüakse üle maailma, ka Eesti piirile nii lähedal olevas Petseris ja Pihkvas. Samas pole paljudel aimugi, milline vutielu seal tegelikult valitseb. Jalka toob valgust! Siim Kera

õnisada meeter Eesti–Venemaa piirist ning sile asfalt muutub järsku künkaliseks kuumaastikuks. Selline on sissesõit Petserisse. Ausalt öeldes ei saagi aru, kas tegemist on remondiga või mitte. Tee kvaliteet seda justkui reedaks, samas ei näe silm ühtegi võimalikku viita. Õnneks läheb olukord paremaks ning ülejäänud reisi kohta pole mul Venemaa maanteede puhul vaja varnast ühtegi nüri märkust võtta. Pärast väikest ekslemist leiame üles staadioni, kus riikidevahelise koostööprojekti ehk niinimetatud Petseri projekti (vt kõrvallugu) raames annavad kohalikele noortele jalgpallitarkust edasi Urmas Kirs ning Aivar Lillevere. Lõõmava päikese kiuste kuulavad 10–15aastased poisikesed pingsasti, mida UEFA Pro

Foto: Siim Kera

Petseri noored Eesti treenerite harjutusi tegemas.

JALKA JUULI 2014

litsentsiga treenerid neile seletavad, distantsilt piidleb tegevust Petseri rajooni spordijuht Dmitri Sopotov, kes jutustab entusiastlikult sealse vuti olukorrast. Varem spordikoolile kuulunud staadioni on linn nüüdsest oma hoolde võtnud. Põhjus muidugi pragmaatiline, atleetide koolis jalgpalli ei harrastata (!) ning seetõttu pole neil mingisugust huvi väljakut üleval pidada. Loodetavasti saab staadion vangerduse tõttu endale valve, seni pole selleks vajalik rahalaev kohale jõudnud ning tagajärjeks on olnud istmetele osaks saav vandalism. “Kрасивый стадион,” pobisen Sopotovile. Mees puikleb vastu ning ma ei teagi, miks. Tribüünid on kenad, staadionihoone katusel olev VIP-platvorm on

vähemalt asukoha mõttes majesteetlik ning värske staadionimuru pakub kuhjaga rõõmu.

Torres ja Messi Kirs ning Lillevere juhivad vägesid, osa lapsi uhab palliga värava poole, teised üritavad tõsise kaitsetöö tulemusena nende lööke blokeerida. Muuhulgas liiguvad ringi Torres ja Messi. Vähemalt nii ütleb särgil paiknev nimi. Huvitaval kombel Aršavini (või ükskõik millise Vene palluri) kehakatet kandvat noort ringi ei silka. Alles Pihkvasse jõudes näeb tänavapildis Peterburi Zeniidi värve. Aga ei tasu sündmustest ette rutata, praegu oleme Petseris ning eesti treenerid jälgivad terava pilguga, kuidas vene poisid hakkama saavad. “Neile olid natuke harjumatud harjutused,” räägib Eesti koondist 80 korral esindanud Urmas Kirs. “Oli näha, et nad pelgasid, neid on mööda joont hoitud, vabadust pole antud.” Lillevere tõdeb, et olukord ja tase on nagu on, aga vähemalt eksisteerib noorte huvi. Seetõttu on mõlemad pärast kahetunnise treeningu lõppu positiivse energiaga laetud. Vahepeal on Sopotov teada saanud, et Kirs on oma karjääri jooksul löönud värava AC Milanile, ning tal vajub suu lahti. Mees hakkab uurima-puurima ning koos EJLi koostöösuhete spetsialisti Siim Juksiga kanname talle 1998. aastal toimunud mälestusväärse kohtumise tipphetked põgusalt ette. “Oo,” kostab pärast treeningut noorteltki, kui nad on sama faktiga tutvunud. Meened kätte saanud, tõttavad pallurid

petseri ja pihkva riideruumi ning siis nelja ilmakaarde laiali. Sopotovi peas keerleb mitu ideed, kuidas Petseri jalgpalli populariseerida, kõigepealt on aga tarvis staadionit veel rohkem korda vuntsida ning siis juurutada mõttemalli, et tegemist on spordiasutuse, mitte huligaanitsemise kohaga. Nendib Jukski, et loodetud vutituhinat pole projekt linna kaasa toonud.

Foto: Siim Kera

Magus Wi-Fi Staadionil käidud, aeg tutvuda piirilinna endaga. Petserisse tasub sõita kõigil magusasõpradest tehnoloogiahuvilistel, sest bussijaama vastas asuv pood pakub suurepärase nimega kompvekke “Wi-Fi”. Kelle huvid on märksa vaimulikumad, see leiab raudpolt tee Petseri kloostrisse, mis ajaloohoovuste teistsugusel kulgemisel oleks oma elegantsiga kahtlemata Eesti vabariigi üks kõvemaid turistimagneteid. Aga läks nõndaviisi ning praegu peab Setumaa ajaloolise keskuse suurima vaatamisväärsuse jaoks muretsema viisa ning seisma piirijärjekorras. Aga see on seda väärt, kloostrikompleks on piisavalt suur ning ilu jätkub nii looduse- kui arhitektuuriaustajatele.

Pihkva vutt Kui vaevalt üle 10 000 elanikuga Petseri läbi käidud, asume sõitma oblastikeskuse Pihkva poole. Sõit pole pikk ning vähem kui tunni möödudes oleme kohas, kus elanikke umbes kaks korda rohkem kui Tartus. Eesti mõistes oleks tegemist suurlinnaga, Venemaal jääb mulje, et tegu on “ühe järjekordse Vene linnaga”. Miss Universum 2002 Oksana Fjodorova kodukanti pole me juhuslikult sattunud. Plaani on võetud vahtida Venemaa Professionaalse Jalgpalli liigat (tugevuselt kolmas – toim.), kus kolmandal kohal asuv Pihkva FK Pihkva-747 (jah, täpselt sellisena kõlab klubi ametlik nimi eesti keeles) võtab vastu neist üks aste eespool platseeruva Ivanovo Tekstilštšiku. Samas pole pihkvalastel enam reaalset võimalust tabelis ülespoole sammuda, neli vooru enne lõppu ollakse ühe mängu vähem pidanud Ivanovost kümne punktiga maas. Ivanovo omakorda jälitab Peterburi lähedal asuva Tosno linna klubi, kes on ühe enam peetud mängu juures viie silmaga Ivanovost ette rebinud. Otsides staadionit leiame end kõigepealt valelt väljakult. Tribüünid küll

Urmas Kirs Petseri vutihuvilisi juhendamas.

uhked ning suured, kuid muru ise on selline karjamaa, et sinna pole raske ette kujutada rohtu mäluvaid lehmi. “See ei saa küll õige koht olla,” mõtleme isekeskis, väike kahtlusenoot siiski hinges. Otsustame asja uurida ning müra järgi satume väärt nimega üritusele Pihkva Expo, mis näeb välja kui ääretult minimalistlik laat. Sellest hoolimata on teiste seas näha ka eestlasi, kes demonstreerivad oma istikuid või Maarjamaa vorstikunsti. Loodame, et nad hiljem piirijärjekorras meie ette ei satu (on ju vaja õigeks ajaks Meistrite liiga finaali vaatama jõuda), ning liigume tagasi staadioni-heinamaa poole, kus pealtnäha niisama aega viitvad kodanikud kinnitavad meie arvamust. Mäng toimub mujal.

Eesti koondise vorm Juhised saadud, asume teele. Leiame õige koha üles ning enne kohtumist kosutame end lähedal asuvas kohvikus pliinidega. Staadionil endal mingisugust toitlustust pole. Kuigi kaljapütt seisab nurgas, värskendavat kurgukastet ligi 30kraadises kuumuses ei pakuta. Poolajal saab selgeks, et kui kõhuke hakkab tühjenema, tuleb oodata punase fooritule taga ning siis astuda poodi, mis staadionist üle tee asub. Ühest küljest praktiline, teisest küljest rumal eeldada, et pealtvaatajad peaksid umbes kümne ruutmeetri suurusesse umbsesse poodi ära mahtuma. Mõned siiski viitsivad toidulettide vahele higistama minna. See selleks. Pääs tänasele mängule

Projekt “Cross Countries through Football” Tegemist on 2012. aastal alanud ning 2014. aasta mais lõppenud riikidevahelise koostööprojektiga, mille raames osales viis Petseri noortevõistkonda Eesti meistrivõistlustel. Projekti üks eesmärkidest oli väärtustada ajaloolisi kultuurisidemeid Eesti ja Petseri vahel. Tänapäeval Venemaal Pihkva oblastis asuv Petseri on Setumaa ajalooline keskus, mis asulana kujunes 1473. aastal rajatud kloostri ümber. Tartu rahulepinguga jäi Petseri Eesti osaks, 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Petseri elanikest eestlasi 54%. Praeguseks on eestlaste osa jäänud küll minimaalseks, ent eesti juurtega inimesi ja ka Eesti kodanikke elab Petseris omajagu. 2012. aastal tegid Petseri võistkonnad väljaspool arvestust kaasa noormeeste B1-, B2- ja C2- ning tütarlaste B- ja C-klassis, sama jätkus ka 2013. aastal. Osalevatele võistkondadele on projektis osalemine tasuta. Riikidevahelise projekti osa oli ka Narva kunstmuruväljaku ehitamine, uue staadionimuru paigaldamine Petseris, Eesti treenerite osalemine suvelaagris Petseris ja Petseri treenerite osalemine suvelaagrites Põlvas ja Võrus, Eesti ja Petseri treenerite seminar, 2013. aasta märtsis, novembris ning 2014. aasta mais Narvas uuel kunstmurul toimunud karikaturniirid, treenerite koolitus ja näidistreening Petseris ning FC Tartu noortevõistkonna laager samas linnas. Projekti toetas Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti, Läti ja Venemaa vahelise koostöö programm 2007–2013 summas 299 342,25 eurot, mis on 90% projekti maksumusest. Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi riikidevahelise koostöö programm 2007–2013 toetas rahaga ühiseid arendustegevusi, et parandada regiooni konkurentsivõimet, kasutades ära regiooni potentsiaali ning soodsat asukohta Euroopa Liidu ja Vene föderatsiooni vahelisel ristteel.

2014 JUULI JALKA

petseri ja pihkva

Kuumus langetab mehi murule.

on tasuta! Kuigi samal ajal heitlevad Rootsi ning Venemaa pääsu eest jäähoki MMi finaali, on rahvas leidnud aega ka jalgpalli vaadata. Ametlik number ütleb pealtvaatajate arvuks 1300, fännisait 450. Oma silmaga hinnates jäi huviliste arv nende kahe vahele. Hooaja ametlik statistika annab Pihkva kodumängude keskmiseks 1350 pealtvaatajat (tsooni viies tulemus) ning Ivanovos tervitab vastaseid keskmiselt 4536 inimest kohtumise kohta, mis on läänetsooni vaieldamatult kõige vingem tulemus. Sellised arvud paiknevad 30 rubla maksnud mängukavas, mis on küllaltki informatiivne ning pakub slaavi keele oskajatele lugemist ning numbriteadjatele statistikat. Just kavast torkab silma pilt, kus pihkvalased rõõmustavad Eesti koondise koduvormis! Enam-vähem. Logod on muidugi teistsugused, kuid mudel sama. Järjekordne lisapõhjus soovida, et Pihkva-747 mehed Ivanovo kuttidel seljad prügiseks teeks.

Tugevuselt kolmas liiga Vene tugevuselt kolmas liiga kannab hooajast 2013/2014 ametlikult nime Venemaa Professionaalse Jalgpalli liiga. Kuna Venemaa on hiiglaslik, siis on loomulik, et Pihkva mehed ei pea Vladivostoki härraseid väisama, seetõttu on liiga jaotatud viieks erinevaks tsooniks (lääs, keskmine, lõuna, Uuralid, ida), mille iga võitja pääseb riiklikusse jalgpalliliigasse ehk esiliigasse. Teise koha mehed võivad suu edust puhtaks pühkida, nemad ei saa kuhugi, vaid jäävad veel vähemalt aastaks tugevuselt kolmandasse liigasse passima. Iga tsooni viimane langeb aga aste madalamale, kus avasüli ootab ees amatöörjalgpall. Väidetavalt jäävad siinkohal luubi all oleva liiga keskmised kuupalgad umbes 2000 euro kanti, kuid parimatel võivad need tõusta isegi viiekohaliste numbriteni.

Fännid staadionilt välja Mäng ise on vähemalt esimesel poolajal korralik andmine, Pihkva jookseb rünnakult rünnakule, kuid hoopis Ivanovo avab skoori. 18. minutiks on seis taas viigis ning kohalikud võivad rõõmustada. See lõbu on aga üürike, sest 28. minuti järel juhib Ivanovo juba 1 : 3. Mängu viimasel minutil suudavad pihkvalased teha mänguskoori põnevamaks, kui kohtumine tegelikult oli. Lõpptulemus 2 : 3. Ivanovo jätkab võitlust esikohale, pihkvalased peavad nüüd pingutama, et eemale tõrjuda konkurente, kes kolmanda koha peale 20

JALKA JUULI 2014

Foto: Siim Kera

Pihkva ultrad miilitsa käsul staadionilt lahkumas. Foto: Siim Kera

Kohustuslik pilt Petseri kloostri kompleksist.

Foto: Siim Kera

hammast ihuvad. Just kaitse on see, mis saab kodumeeskonnale saatuslikuks. Kordi joosti ringi kui peata kanad ning tõele näkku vaadates, ega rünnakufaasis kindlamat mängu ei näidatud. Võimalusi jagus, kuid liigse isetsemise pärast suudeti viimane sööt kas jätmata anda või valele mehele suunata. Premium liiga keskmikega tuleksid mõlemal tiimil kindlasti väga pinevad ning tasavägised heitlused. Kohtumist jälgib ka ligi kümme Ivanovo ultrafänni, kes ei võtnud paljuks sõita maha umbes 960 kilomeetrit. Tasu on vääriline. Otsatribüünil olnud kodusatsifännidel nii hästi ei lähe – särk seljast, toetasid karused mehed Pihkvat, kuid umbes pooltunni möödudes transportis politsei nad staadionilt välja. Miks täpselt, see jäigi nägemata. Silmad olid mängule naelutatud. Pürotehnikaga nad igatahes ei tegelenud ning kaugelt vaadates tundusid emotsionaalsed ultrafännid üdini mõistlikud ning sõbralikud. Suure tõenäosusega läks neil õigusjõududega sõnakismaks. Poolajal olid väljasaadetud ultrad kogunenud eelmainitud poe kõrvale, kus nad jätkasid lauluviisidega. Mõne meetri kauguselt jälgis neid miilits, keda oli staadionil ning selle ümbruses palju, ringi tiirutas eriüksus OMON! Sel hetkel ei osanud midagi arvata, läksime teiseks poolajaks staadionile ning uskusime, et mängu lõppedes on rahu majas. Ei. Kui lõppes kohtumine, oli korrakaitsjaid juurdegi tulnud. Enamik neist seisis lihtsalt poolkaares ning jälgis toimuvat. Toimus aga see, et osa ultraid oli asfaldi kõrvale maha väänatud, teised ootasid oma saatust miilitsabussis ...

mängija luubi all

Hindrek Ojamaa

Theimo Tülp: “Vendade panus oli tema arengus märkimisväärne. Teda taheti palju aidata ja õpetada. Treeningutel ja võistlustel nägin Hindrekut paljudel erinevatel positsioonidel. Ta oli universaalne mängija. Hilisematel aastatel hakkas ta ise eelistama kaitseliini mängupositsiooni.”

Pole ime, kui tulevikus mängib Eesti koondises kaks Ojamaad. Henriku noorem vend Hindrek pallib hetkel Nõmme Kaljus ning on testimas käinud muuhulgas Inglise kõrgliiga klubis Stoke City. Kaitsemängija tugevused ning nõrkused võtavad ette Kalju boss Igor Prins ning Levadia tegevjuht Theimo Tülp, kes oli pikalt Ojamaa treener.

Foto: Lembit Peegel

Õhuvõitlus

Jõud

Igor Prins: Jõudu tal on ning kontakti ei karda, ka õhuvõitluse puhul. Kasv tal kõige suurem pole, aga selle kompenseerib ta oma julgusega. Theimo Tülp: Piisavalt hea oma kasvu kohta. See oli ka üheks eelduseks, et sai kaitseliinis mänguaega.

Igor Prins: Füüsiliselt tugev ning kui sportlikku viha täis läheb, siis on kahevõitluses päris agressiivne. Theimo Tülp: Ma vastaks nii, et on piisavalt tugev.

Vastupidavus

Väljakunägemine

Igor Prins: Üle keskmise, kuid võiks oma vastupidavust tõsta. Theimo Tülp: Hea.

Igor Prins: Eks mingil hetkel, kui kiiruse üles võtab, jääb sellest natukene puudu. Just siis, kui palliga liigub, aga muidu – ütleme nii, et võiks parem olla. Theimo Tülp: On olemas. Ta on nutikas, päris nutikas. Oma väikese kasvuga on selles osas eriti tähelepanelik.

Sisu Igor Prins: Võiks natukene rohkem distsiplineeritud olla ning võibolla keskenduda rohkem oma tegevustele. Just sellist enesedistsipliini tuleb hoida. Theimo Tülp: Sisu on väga hea. On kompromissitu. Tubli ja töökas. Püüdis tihti võtta meeskonnas liidrirolli ja selle kaudu suunata võistkonda paremate eesmärkideni. Tal õnnestus see hästi.

Liikuvus Igor Prins: Eks ta tegelikult on suhteliselt aktiivne. Kui ta siin meil äärekaitses mänginud on, siis tahab rünnata ja tõusta. Võibolla on isegi liiga aktiivne. Theimo Tülp: Jälle hea.

Tehnika Igor Prins: Võiks parem olla, aga ei midagi hullu, saab hakkama küll. Theimo Tülp: Tehnika võiks parem olla. Juurde saaks panna näiteks triblamises.

Kiirus Igor Prins: Ütleme, et plahvatuslikku kiirust väga ei ole, aga kui hoo üles saab, siis on täitsa arvestatav. Theimo Tülp: Võiks olla parem. Kindlasti mängib rolli tema kasv.

Löök & sööt Igor Prins: Võiks parem olla. Kohapeal suudab söödutäpsust hoida, liikumise ajal jääb võibolla natukene täpsusest puudu. Löök on täitsa keskmine. Theimo Tülp: Nii palju, kui ma mäletan sellest ajast, siis sööduga on kõik okei, löök võiks parem olla.

Sündinud: 12.06.1995 Klubi: Nõmme Kalju Eelmised klubid: FC Kotkas Juunior, Tallinna FC Levadia Treenerid: Olev Reim, Theimo Tülp, Argo Arbeiter, Igor Prins, Zaur Tšilingarašvili, Fredo Getulio Aurelio

2014 JUULI JALKA

Jalgpalli MM teeb spordipanustamise põnevaks Armin Karu asutatud OlyBeti spordibaarid pakuvad Eestis ainsana võimalust teha panuseid ka kohapeal internetis registreerimata.

asta spordisündmus number 1 on mõistagi jalgpalli maailmameistrivõistlused: mänguilu nautimise kõrval pakub 12. juunil alanud turniir ka põnevaid ennustamisja panustamisvõimalusi.

Meenutagem dramaatilist jalgpalli MM-valiksarja EestiHollandi kohtumist A. Le Coq Arenal, kui peafavoriidiks peeti Hollandi meeskonda. OlyBeti poolt välja käidud Eesti võidu koefitsiendiks oli toona koguni 14.82, ehk panustades Eesti võidule 10 eurot oli võimalik võita ligi 150 eurot! See ei olnud sugugi ebatõenäoline, kui mängu lisaminutitel poleks Ukraina kohtunik otsustanud 2:1 juhtivat Eestit karmilt karistada.

Spordiennustusportaal ja spordibaaride võrgustik OlyBet võimaldab ainsana Eestis teha panuseid internetis nii nutitelefoni, tahvelarvuti või tavalise arvuti abiga kui ka spetsiaalselt loodud spordibaarides üle Eesti. OlyBet pakub spordiennustajatele kõige laiemat valikut spordisündmusi üle maailma ja seda parimate koefitsientidega.

Võidukoeﬁtsient määrab võidu suuruse Spordiennustamine on oma olemuselt tavaline kihlvedu, kus veetakse kihla konkreetse spordisündmuse tulemuse peale. Ennustada saab näiteks mängu võitja, väravate arvu, nurgalöökide või trahvikaartide arvu üle. See on imelihtne – valid välja mängu, tutvud OlyBeti poolt etteantud pakkumistega ning oma sisetunde ja teadmiste põhjal panustad konkreetse tulemuse peale, mille tõenäosuse mõõdikuks on spordiennustusportaali poolt pakutud koefitsient. Klassikaline spordipanustamine toimub enne spordivõistlust või mängu, kuid OlyBet pakub ka võimalust panustada mängu käigus ehk teha live-panuseid. See lisab asjale vürtsi juurde, kuna käimasoleva võistluse situatsioon ning ka koefitsiendid muutuvad pidevalt. Võidukoefitsient määrab võidu suuruse. Kui oled täpse panuse teinud, siis mida suurem on koefitsient, seda suuremaks kasvab sinu panus. Samas näitab koefitsient ka seda, kui tõenäoline on see või too tulemus: mida suurem koefitsient, seda väiksem on tõenäosus, et mängu tulemus just selline tuleb. Seda suurem on aga rahaline võit, kui OlyBeti spordianalüütikute poolt vähem soositud tulemus õigeks osutub.

OlyBet toetab mitmeid nimekaid eesti sportlasi

Spordibaaride mugavad diivanid, suured ekraanid ja soodsad baariletihinnad on ideaalseks keskkonnaks sõprade seltsis suurte võistluste jälgimiseks.

Ka käimasolev jalgpalli MMi finaalturniir on fännidele juba palju põnevaid hetki pakkunud nii väravate rohkuse, kohtunike otsuste kui ka üllatusvõitude ja -kaotuste näol. See kõik teeb spordiennustust põnevaks ka neile, kes võib-olla ei ole veel panustamismaailma enda jaoks avastanud.

Mängu ülekanded suurel ekraanil Spordisõprade hea- ja meeleolule mõeldes loodi Eestisse unikaalne spordibaaride võrgustik, mis katab Eestis kõige elanikerohkemaid piirkondi ning loomulikult pakub MMi mängude ülekandeid Brasiiliast. OlyBeti spordibaar on midagi enamat kui tavaline kihlveokontor. Mugavad diivanid, suured ekraanid ja soodsad baariletihinnad on ideaalseks keskkonnaks sõprade seltsis suurte võistluste jälgimiseks. Suuremale seltskonnale saab alati koha ette broneerida nii, et ükski tähtis mäng vaatamata ei jää. Võistluste jälgimise teeb põnevamaks võimalus ennustada mängu käiku ja tulemusi ka kohapeal. OlyBet spordibaarides saab ennustada nii enne mängu kui ka mängu ajal, panustades näiteks selle peale, mis skooriga lõpeb esimene poolaeg või kes rohkem väravaid lööb. Mängueelseks ennustamiseks saab valitud mängu ja tulemust kinnitada ka OlyBeti spordibaari kassas OlyBeti kontot omamata ning makstes kasvõi sularahas. Kui vaatad OlyBeti spordibaaris põnevaid ülekandeid ning soovid paralleelselt live-panuseid teha, kuid nutiseade jäi koju, pöördu baari kassasse ning saad kasutada mugavat tahvelarvutit. Nutiseadme kasutamiseks ja live-panuste tegemiseks tuleb muretseda endale OlyBeti keskkonnas isiklik konto, mille loomine on väga lihtne (vt. www.olybet.com). Konto omamise eeliseks on ka püsikliendi boonused ja eripakkumised, mis saadetakse e-maili kontole.

Tähtsaimate spordivõistluste puhul teevad OlyBeti kõige esinduslikumast spordibaarist Kristiine keskuses ülekandeid Eesti suurimate meediakanalite spordistuudiod. Kui Sotši olümpiamängude ajal pesitses Kristiine baaris Postimehe olümpiastuudio, siis käimasoleva MMi kajastamiseks seadis ennast Kristiine spordibaari sisse juba Delfi jalgpallistuudio. Nii et iga spordihuviline võib tulla kuulama ja vaatama stuudiojuhtide ja ekspertide kommentaare ja prognoose! Spordibaari sisenemiseks erinevalt kasiinost registreerima ei pea. Kaasas peab olema vaid vanust tõendav dokument, kuna sisse pääseb alates 18. eluaastast.

OlyBeti spordibaarides saab ennustada nii enne mängu kui ka mängu ajal, panustades näiteks selle peale, mis skooriga lõpeb esimene poolaeg või kes rohkem väravaid lööb.

OlyBeti spordiennustusjuhi Vladimir dimi dimir Dratšjovi kommentaar: Jalgpalli MMi põhisoosikud on Brasiilia rasiilia ja Argentiina Spordiennustusportaali OlyBet koeﬁ ﬁttsientide järgi on suurimad šansid saada da a jalgpa jalgpalli maailmameistriks Brasiilia ja Argentiina meeskondadel, kellele hingavad d kuklass kuklasse vana maailma esindajad Saksamaa ksamaa ja Hispaania.

Brasiiliale ja Argentiinale on kindlad turniiri iiri põhisoosikud vastavate koefitsientidega 3,7 ja 5, kuid ei saa unustada kahte Euroopa suurmeeskonda Saksamaad ning Hispaaniat, spaaniat, aniat, kes on o suursoosikutel tihedalt kannul vastavate koefitsientidega sientidega 7 ja 8. opis is Belgiat, B t, kes k Turniiri mustaks hobuseks võib pidada hoopis endiga 15. Sellist endi on soosikute rivis viiendal kohal võidu koefitsiendiga ennustust ei saa pidada ekslikuks, sest tegemistt on väga ambitambit sioonika ning noore meeskonnaga, kelle liidrid Hazard, Curt Curtois ja Lukaku on Euroopa mõistes suured staarid . Belglasi ssoosib sib k Belgia elgg järel o on ka kõige kergem H alagrupp, kus teine soosik Venemaa koondis koefitsiendiga 2,7.

Turniiri tõelised surmagrupid on mõistagi D ja G, kus ei tohi ühtegi mängu vaatamata jätta. Grupis D on Inglismaa üllatuslikult alles kolmas favoriit Itaalia (2,6) ja Uruguay (2,65) järel, sest maailmaklassi nimede puudumisel on kõik eksperdid Inglismaa suhtes pigem pessimistlikud, pakkudes koondisele gruppi võidukoefitsiendiks vaid 3,15. G grupi favoriidiks on mõistagi Saksamaa koefitsiendiga 1,52 ning Portugal koefitsiendiga 3,55. Intrigeerivad on ka parima mängija ja väravalööja tiitli koefitsientide superkolmik Neymar, Messi ja Ronaldo. Neymari koefitsient väärtuslikuma mängija tiitlile (Golden Ball) on 7 ning suurimale väravakütile 12. Lionel Messil on vastavad koefitsiendid 8 ja 8,5, Cristiano Ronaldol aga 10 ja 15.

Suurvõistlused, nagu jalgpalli MM teevad spordiennustust põnevaks ka neile, kes võib-olla ei ole veel panustamismaailma enda jaoks avastanud.

Ajalugu silmas pidades tasub meenutada, et LõunaAmeerika mandril pole ükski Euroopa tiim kunagi tiitlit võitnud. Olybeti koefitsiendid pakkumisele “millisest maailmajaost tuleb MMi võitja” siiski nii kategoorilised ei ole: LõunaAmeerika meeskondade koefitsient on siinkohal 1.9, Euroopa oma aga 1.95. Kui vaadata puhtalt ajalugu, siis 1.9 ja Lõuna-Ameerika on väga hea valik!

premium liiga

Lillepotid ja autopesula ehk kuidas korraldada Premium liiga mängu Premium liiga kodumängu korralduses võib juhtuda absoluutselt kõike. Kimbutada võivad nii ilm, energiavõrk kui staadioni haldaja. Jalka võttis ette ning veetis ühe päeva koos JK Tammekaga. Siim Kera

Kus on elekter? Kella ühe paiku kaob staadionilt elekter. Tarro teeb kõne energiakompanii abiliinile ning selgub, et samasuguse probleemi all vaevleb nii osa Tartust kui kolmest ümberkaudsest vallast. Kõrgepingeavarii. Elektrit lubatakse tagasi kella viieks, mängu alguseni jääb siis kõigest paar tundi. Pühvel

Foto: Imre

Poolajamängu müüris vasakult paremale: Erki Tarro, Kaarel Kiidron, Siim Kera, Kalle Paas, Siim Hummal.

“Jube napiks läheb,” naerab Tarro pingeliselt. Aga praegu pole aega selle üle muretseda, tegemisi jätkub. Hüppan koos pressimehega masinasse ning sõidame ... autopesulasse! Eales ei oleks osanud arvata, et osa mängukorraldusest on ka toetajate auto puhtaks küürimine. Samas on see niivõrd loogiline, sest tegemist on selle jõuvankriga, mis mängu ajal kergejõustikutartaanil kõigile vaadata. 50 minuti pärast naastes on staadionil ringi askeldamas klubi tegevjuht Kalle Paas, kes kohtumiseelsel päeval mässas varajaste hommikutundideni mängukavaga. Selle küljendamine ja kujundamine võtab kuus tundi aega. Ah jaa, vahepeal on elekter tagasi tulnud. Kõik võivad kergendatult hingata. Koos Paasiga võtame ette tee staadioni puhkeruumi, mis mängupäevadel transformeerub VIP-toaks. Praegusel kellaajal seal muidugi midagi ei toimu, mees sätib hoopis valmis tabloo kujunduse, mis on igal mängul erinev. Seekord paneb ta õhtuks valmis näiteks klubi e-poe reklaami.

Asi on kaitses “Iga kodumängukorraldus on käsitöö,” jutustab endine raadiotöötaja. “Ei ole platsil olevad mängud kogu aeg samasugused, ei ole ka korraldus. Ega ei viitsiks ju vaadata kümnendat täpselt samasugust kontserti järjest? Kodumänguga sama. Eks põhiväärtused on muidugi samad, aga toonid muutuvad.” Mängu planeerimine algab umbes nädal enne. Mõeldakse välja, mis on mängu teema ning kuidas turundada. “Ida-Virumaa klubisid on Tartu kandis raske müüa,” tõ-

Pühvel

Foto: Imre

Pühvel

Foto:

Imre P

Foto: Imre

Foto: Imre Pühvel

ühvel

uigi kalendri poole kiigates vaatab vastu alles 20. mai, on üks neist päevadest, mida Eesti lademetes ei paku – mõnus leitsak, tänu millele kerkib termomeetri näit ligi 30 kraadini. Kliimapessimistid üle kogu riigi üritavad vihmast jaanipäeva vaimusilmast prügikasti visata ning täiel rinnal päikesele anduda, mina aga kõnnin keset Tammelinna kevadist ilu Tamme staadioni poole. Mitte pool tundi varem nagu tavaliselt mängule minnes kombeks, vaid koguni kuus ja pool! Täpselt nii palju on aega selleni, kui Tartu poisid astuvad Sillamäe Kalevi meestele vastu. “Juba tund aega olen siin olnud ja asju vedanud,” hõikab Tammeka kommunikatsioonispetsialist Erki Tarro, kui ma kell 12.27 staadionile jõuan, ning muigab: “Poleks kunagi arvanud, et ma oma tööl liivakotte tassin.” Proovin minagi ning mu jõuetu jäse saab paari minimuskliaatomi võrra rikkamaks. Liivakotid on üllataval kombel üks kodumängu tähtsamaid osasid. Neid tuleb siduda nii bännerialuste kui hiljem püstitavate telkide külge. Muidu teeb Tamme staadioni üks suuremaid vaenlasi – tuul – oma töö. “Tammeka ja tuul” parafraseerib Tarro Ernest Hemingway üht tippteost “Vanamees ja meri”. Kuid praegu on rahulik, iilid ei võimutse, saab ilma lendu minemata kena päeva nautida. Seda teevad Tamme gümnaasiumi 3.b klassi õpilased, kes saavad päikeseketta soojusest maigu suhu tribüünidel istudes. Õpetaja Kersti Aan on õpilased kevade mõnudesse toonud, teel koolist staadionile kirjutasid koolijütsid üles kõik helid, mis nende kõrvadesse jõudsid. Nüüd tehakse kokkuvõtteid.

Mängu oodata

kse erinevalt,

mõni istub, m

õni sirutab.

Koos on va

va uurida! hvam mänguka

Kägardu nud vihm ake klubi teg evjuht Ka epide tagant pais tab lle Paas.

järjekord. e on tekkinud Piletikassass dionile. Tamme staa Kõik tahavad

Tege

d on Premium vjuhi käed-jala

Foto: Imre

Pühvel

deb Paas. “Eriti Sillamäed, kes on meist tugevam.” Aeg voolab omasoodu edasi, Paas istub Tammeka kontoris, tööarvuti nina ees, vaevalt paari meetri kaugusel haub õhtust sõjaplaani meeskonna peatreener Indrek Koser. Kuuma käes täidavad ülesandeid Tarro ning 16aastane vabatahtlik Siim Hummal, kes kaks päeva varem tegi oma debüüdi Tammeka duubelvõistkonna JK Luunja eest. Veidi enne kella nelja on aeg küps jälle ühe väljasõidu jaoks, Paas tõmbab walter-white’liku kaabu pähe ning veeremegi autobussijaama poole. Tallinnast on pärale jõudnud uued Tammeka sallid! Paasi sõnul oli eelmise hooaja sallidel veidi vale sinine, seetõttu uuriti seekord hulganisti lõngaproove ning tulemuseks on elegantne kudum, mille ühel poolel suurelt klubinimi ning teisel hele- ja tumesinised rombid. Tõesti ilus sall. Nii tunnistame me mõlemad bussijaama parklas. Kaelakatte inspiratsiooniks muide Enar Jäägeri koduklubi Lierse samalaadne toode.

liiga mängu ko

Foto: Imre Pühvel

rraldades tööd

täis.

premium liiga eriti kaunis vaatepilt, mistõttu läheme mina ja Hummal füüsilist tööd tegema ning tõkkeid piirde vastu lükkama. Nii on üldmulje natukenegi ilusam. Omaette kirume, miks ei võiks seda teha need, kes tõkked sinna vedasid, kuid nii see elu käib. Ühtlasi saame mõlemad teada, et neid atribuute pole sugugi mitte kerge liigutada. Rasked on paganad.

Kiidroni kõrval müüris

Vaikselt hakkavad pilved kogunema. Kui terve päev on olnud korralik suvekuurordi ilm, siis nüüd läheb mustaks. Järjest mustemaks. Ma olen ise näinud, kuidas inimesed on päev otsa rassinud ja tööd vihtunud, ning nüüd tahab vihmajumal kõigele vee peale tõmmata. Valus. Õnneks jõuab rahvas enne kohale ning mäng alata, kui suured sabinad peale hakkavad. Oma artistlikku poolt näitab pikne, Vihm + vutt pakuvad alati suurejoonelise vaate mängu. kelle taevasse maalitud välgunooled panevad publikut mitut puhku pead keerama. Potiskandaal Poolaeg 0 : 4 Sillamäele. Publikumänguks ronivad platsile “Ma pole kunagi mõelnud, et Tammeka on väike klubi,” räägib siinkirjutaja, Paas, Hummal, Tarro ning klubi mänedžer Paas, kui meie väljasõit on meid Karlova puumajade keskele Kaarel Kiidron. Meie moodustame müüri, kellest hoolimatoonud. On vaja mängukavad üles korjata. “Tuleb olla uhke ta peab viis Tammeka poolehoidjat palli väravasse saatma. selle üle, kes me oleme. Uhkus loob identiteeti. See on kõige Rahvuskoondiseski mänginud Kiidron annab väikesed tähtsam.” õpetussõnad, kuidas käsi hoida. Panen tarkused kõrva taha Mulle meenub The Smithsi pala “Accept Yourself ” ning ning loodan, et kõik läheb hästi. Enne iga lööki ronib korma nõustun täie südamerahuga. raks jänes püksi, aga õnneks on palli taga osavad mehed, kes Tagasi staadionil, püstitavad Tarro ning Hummal kaht suudavad palli enamjaolt meist kõrvale juhtida. Rõõmu saab telki ning lahvatanud on lillepotiskandaal. Asi on lihtne. ning naerunägu on kõrvadeni nii müüril kui lööjatel. Kahe kodumängu vahel on staadionile ilmunud kaks hiiglasTeise poole tipphetkeks on klubi kolm 2005. aastal sündinud likku lillepotti, millest üks võtab enda alla päris märkimisnoort. Kristjan, Herman ning Henri võtavad staadioni nurgas väärse osa toitlustustelgi alast. laulujoru üles ning toetavad omasid ka täiesti lootusetus oluKuna potte liigutada ei tohi – need olevat mingi kindla korras. Teadlikud jõnglased on kursis nii tabeliseisu kui eelmiste skeemi järgi paika pandud –, tuleb kiirelt lahendus mõelda. kohtumistega. Eriti terava silmaga Kristjan tunneb staadioni Potiga telgi saavad endale piletimüüjad ning tavaarirohked teisest otsast Sillamäe viimase väravalööja Jaroslav Kvasovi ära toitlustajad saavad endale nende kõrval oleva märksa mugavaremgi kui mina või mängu ajal teadustajatööd tegev Tarro. vama (loe: lilledeta) aseme. Läks õnneks. Jutuainet igatahes Muljetavaldav. Aga mis seal imestada, oma sõnutsi vaatavad jätkub, tervel hooajal on telgid samasse kohta püstitatud, kuid noored kogu aeg ETVst või internetist Premium liiga mänge. staadioni haldaja SA Tartu Sport pole sellega arvestanud. Nii see kohalikust vutist huvitatud põlvkond üles kasvab. Julgegu Veidi hiljem tribüünil jalga puhates uhab minust mööda ainult keegi veel midagi teleülekannete kohta öelda! Koser, kes ütleb kerge muigega kõigest ühe lause. 0 : 6. 423 inimest. “Pane kirja, milline jama siin enne iga mängu käib.” “Kogu seda tööd peab tegema,” alustab klubijuht Kalle Tehtud. Paas. “Muidu võidame ükskord meie 6 : 0 ja staadionil pole Kohtumine tuleb järjest lähemale. Tarro on üllatunud, kõik kedagi seda nägemas.” on kuidagi rahulik, lauad on kohale tassitud ning mehaaniliMeel on kurb. Pärast kogu vaeva selline saun. Tasemevahe ne töö on tehtud, nüüd läheb ta kontorisse graafilist algkooson tasemevahe. Seda teab ka publik, kes meeskonna toetuseisu valmistama. Staadionile jagub juba päris palju rahvast, seks aplodeerib. Paas läheb sponsorite koosolekule, Tarro kuid tegemist pole mitte pealtvaatajate, vaid põhiliselt noorte paneb telgid kokku, viib lauad ning teeb muud nipet-näpet. kergejõustiklastega. Mõni lihvib starti, mõni potsatab liiva Koju jõuab ta alles kahe tunni pärast. Järgmine kord uuesti. sisse. Tartaani keskel olevad jooksutõkked pole esteetiliselt Järgmine kord paremini. Kaotus tuli, uhkus jääb. 2014 JUULI JALKA

treener

Enne 2016. aastat me Daniel Meijelit peatreeneri rollis ei n채e. Nii on mees endale lubanud.

Foto: Lembit Peegel

treener

Mis on paunas Daniel Meijelil? Marssalikepp! Olgu Tallinna Kalevi jalgpallimeeskonna peatreeneripostil kes tahes, tema parem käsi on viimastel aastatel olnud ikka Daniel Meijel. Samas ei salga mees, et tal on kotis ka marssalikepike ja soov saada peatreeneriks. Alver Kivi

“S

ai endale kunagi ammu lubatud, et enne 2016. aastat ära roni sinna, kuhu pole veel vaja minna,” räägib Daniel Meijel, lisades, et varem ei ole ta lihtsalt võimeline peatreeneriametit täitma. “2007. aastal võttis Aavo Sarap mind meeskonna juurde abitreeneriks ja siis mõtlesin, et seda tööd peab tegema vähemalt kümme aastat, enne kui inimene on valmis peatreeneriametiks.” Oma tööga on 39aastane Daniel Meijel siiski silma jäänud ja talle on juba pakutud ka peatreenerikohta. “Ma ei ole veel valmis,” põhjendab ta loobumist. “Kui pole valmis, siis milleks endale valetada. Peatreener peab olema suuteline enda tegude eest vastutama.” Daniel Meijel on töötanud koos Aavo Sarapi, Sergei Ratnikovi, Frank Bernhardti, Tarmo Rüütli ja Sergei Zamogilnõiga. Ta tunnistab, et on kõigilt tohutult palju õppinud. Meijeli sõnul ei ole oluline, kes on peatreener, sest peamine on, et asja tehakse klubi eesmärkide nimel ausalt. Tema on peatreeneritele abimees ja teeb seda, mida neil vaja on. “Iga inimene on erinev ja siiamaani olen loodetavasti kõikidele peatreeneritele vist vähemalt lõpuks usaldatavaks saanud,” tõdeb ta. Abitreeneri roll jääb fännidele ja üldsusele peamiselt varju. Teda näeb enne mängu soojendust korraldamas ja vahetuste ajal mängijatele ülesandeid

selgitamas. Tuleb teha tööd, millega kuulsust ei võida. “Kõigepealt vist koostöövalmidus kõigiga,” toob Daniel Meijel välja abitreeneri olulisema omaduse ja lisab, et peab suutma suhelda väga erinevate karakteritega. “Kindlasti peab olema ka mingi kindel arusaamine mängust. Tuleb suuta jääda rahulikuks ka rasketel hetkedel ja osata oma mõtteid edasi anda. Ei tohi mõtelda, et teen mingi asja kiirelt ära ja serveerin selle kuidagi peatreenerile. Nii ei või teha, sest sa valetad iseendale. Tähtis on ausus ja töötahe meeskonna heaks.”

Töö hommikust õhtuni Meeskonna eest vastutab alati peatreener ning kõik ülejäänud peavad töötama selle nimel, et tema nõuded saaks ellu viidud ja eesmärgid saavutatud. Ka abitreener peab suutma täita kõik talle antud ülesanded ja ise ideid välja pakkuda. Töö nõuab pühendumist ja teinekord ohverdusi. “Eks aega tuleb pidevalt planeerida, sest tihti on päevi, kus viid lapse lasteaeda pimedas ja jõuad tagasi, kui kõik juba magavad,” tunnistab Daniel Meijel, keda pikad päevad ei kohuta, sest amet meeldib. Kindlasti annavad tööle boonust ja energiat meeskonna saavutatud võidud ning mängijate individuaalsed edusammud. Daniel Meijeli hinnangul lahendab iga treener talle usaldatud ülesandeid ja treeningute kaudu peab õpetama

mängijaid plaane ellu viima. Meijel märgib: “Suurimad saavutused ongi hooaja lõpuks püstitatud eesmärkide täitumised. Mõnikord on liigasse püsimajäämine suurema kaaluga kui mingi medal.”

Treeneriks väljakult Treenerirolli sattus Daniel Meijel päris varakult. Esimese sammu ameti poole tegi ta siis, kui Mõigu-Rae meeskond hakkas mängima Eesti meistrivõistlustel. “Kogu pundiga koos mõtlesime siis, mida mängudel ja trennis teha,” meenutab ta. “Mida aeg edasi, seda rohkem jäi otsustamine minu peale. Ja kui oli võimalus satsil saada teise liigasse, tuli jalgpalliliidust kiri, et meeskonnal peab olema treener ja keegi peab minema kursustele. Tuligi siis minul see tee ette võtta.” Nüüdseks on Daniel Meijel olnud treener Mõigu-Rae, FC Nimeta, EBS Teami ja JK Tallinna Kalevi juures. Praegu on ta peale esindusmeeskonna abitreeneriks olemise veel JK Kalev II, JK Kalev III, JK Kalev U19 ja JK Kalev B1 (viimased kaks koos Ando Hausenbergiga) treener. Kuigi koormus on suur, püüab Daniel Meijel jälgida töös oma treeneripõhimõtteid. “Eks ma neid üritan ellu viia oma vastutavates satsides ja rühmades,” tunnistab ta. “Loomulikult on igal treeneril kindlad põhimõtted olemas ja neid tuleb pidevalt täiendada-parandada. Kindel olen selles ütluses – rünnak võidab mänge, aga kaitse turniire või tiitleid-medaleid.” 2014 JUULI JALKA

Anderseni, VĂ¤ikese Merineitsi ja Tivoli kodulinn

Poolteist tundi Tallinnast

Kopenhaagen alates 6990â&#x201A;Ź

www.estonian-air.ee

Gervinho Elevandiluurannik

Itaalia

Andrea Pirlo

Foto: Mike Egerton/Scanpix

Alexis Sanchez Tšiili

2014 JUULI JALKA

N천mme Kalju

Mikk Reintam

Foto: Lembit Peegel

Foto: William West/AFP/Scanpix

Foto: Toshifumi Kitamura/AFP/Scanpix

sportmängude rahastamine

Riik, raha ja jalgpall Jätkame eelmises Jalkas alustatud ülevaadet spordi, aga eelkõige sportmängude ja jalgpalli rahastamisest riigi poolt. Imestame ikka veel, milles seisnevad teiste sportmängude saavutused, et need kaaluvad üles jalgpalli harrastajaskonna suuruse.

Foto: Lembit Peegel

Indrek Schwede

elmises Jalkas vaatlesime lähemalt, kuidas toimib kultuuriministeerium oma jagatava 1 056 022 euroga aastas. Tegime järelduse, et rahajagamise süsteem on loogiline, kui välja arvata asjaolu, et jalgpalli kordades suurem harrastajaskond, võrreldes eelkõige teiste sportmängudega, rahajagamises ei kajastu. Kultuuriministeeriumi jagatavad summad kolmele peamisele sportmängule (jalka, koss ja võrk) on enam-vähem võrdsed. Kui vaadata kogu raha, mida riik eraldab spordile – peale ministeeriumi jagavad krõbisevat ka Eesti olümpiakomitee (EOK), kultuurkapital (kulka), hasartmängumaksu nõukogu (HMMN) ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) –, näeme, et jalgpall saab korvpallist kaks korda vähem raha, kuigi harrastajaskond on korvpalli omast rohkem kui kaks korda suurem (vt Jalka 6/2014). Jalgpalli ülekaal on võrkpalliga võrreldes harrastajaarvu poolest enam kui kolmekordne, aga jalgpall saab vaid 60,4% võrkpallile eraldatavast rahast. Vahepealse kuuga on jalgpalli harrastajate arv spordiregistri andmeil kasvanud 129 inimese võrra. Korvpall näitas kasvu 72 ja võrkpall 34 harrastaja võrra. Jalgpallil (17 209 tegelejat) on rohkem harrastajaid kui korvpallil (7987), võrkpallil (5608) ja käsipallil (1893) kolme peale kokku (15 488).

Kultuuriministeerium ja EOK jagavad sportmängudele raha läbipaistvalt, kuid kulka ja hasartmängumaksu nõukogu printsiibid jäävad hägusaks.

Teisi rahastatakse sihtotstarbeliselt Vaatleme nüüd, kuidas jagavad raha HMMN, EOK ja kulka. Nagu eelmine kord, käsitleme nüüdki vaid sportmänge, mida on adekvaatsem omavahel võrrelda. Hasartmängumaksust laekuvast tulust jagatakse spordi toetuseks raha EOK, kulka ja kultuuriministeeriumi kaudu. Lisaks jagab hasartmängumaksu nõukogu ise spordile raha. EOK saab 22% HMMNi jagatavast rahast ja suunab selle omakorda edasi alaliitudele olümpiaettevalmistuseks. Praegu saab iga sportmäng selleks tarbeks aastas 36 000 eurot. Arvud ise (tabel 1 esimene veerg) kajastavad ka muud. Nii näiteks saab võrkpalli suurt olümpiaettevalmistuse toetust 2013. aastal seletada rahvusvahelise olümpiakomitee ühekordse toetusega meie võrkpallile. Ka teised alad, välja arvatud jalgpall, said sihtotstarbelisi toetusi. Nii on jalgpalli real EOK-lt antud 36 000

eurot ja teistel sportmängudel rohkem. Norida saaks siiski selle kallal, et kui kolmel suuremal pallimängualal on majandada nii mees- kui naiskond, siis käsipallis Eesti koondist ei eksisteeri. EOK eraldab alaliitudele veel raha (tabel 1 teine veerg). Selle raha saatuse otsustab riigikogu riigieelarve lisavahendite järgi ja siin on oluline lobitöö. Kuna võim on meie riigis nende põlvkondade käes, kes on üles kasvanud jalgpallita, on selge, et vuti võimalused võita raha õiglases mahus juurde on kuluaarides väike. Siit tuleb otsida põhjusi, miks eelkõige korvpall saab riigilt kogusummas kaks korda rohkem raha kui jalgpall.

Oma mehest kulkas Neli korda aastas jaotab toetust ka kulka, mis saab raha ka alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Kehakultuuri ja spordi sihtkapitali nõukogu koosseisu kuuluvad aastatel 2013–2015 Jaak Salumets 2014 JUULI JALKA

sportmängude rahastamine Foto: Lembit Peegel

Jalgpallist ei saa rahajagamisel enam mööda vaadata, aga läheb aega, kuniks vutt tõuseb ka riigi jaoks kuninglikuks spordialaks koos sellest kõigest tulenevaga.

(esimees), Raido Mägi, Priit Ilver, Kristi Krisberg, Kalev Kütt, Allar Levandi ja Enn Veskimägi. Näeme (tabel 1 neljas veerg), et kolm sportmängu saavad raha enam-vähem võrdselt, aga jalgpall neist siiski kõige vähem. Huvitav on vaadata, kuidas on sportmängudele viimase kümne aasta jooksul raha jagatud (tabel 2). Neljal aastal (2004–2007) oli jalgpall võrreldes korv-, võrk- ja käsipalliga kõige kehvemini rahastatud. Tõus algas 2008. aastal, kui mööduti korraks võrk- ja käsipallist, ning jätkus järgnevatel aastatel eelkõige tänu sellele, et Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige Priit Penu määrati kehakultuuri ja spordi sihtkapitali nõukogu liikmeks. Juhtus koguni selline ime, et kahel aastal järjest (2009–2010), just Penu ajal, sai jalgpall kulkast rohkem raha kui korvpall, aga kummastaval kombel oli nendel aastatel parima rahastusega hoopis käsipall! Õigemini – ei mingit kummastust, sest sihtkapitali nõukogusse kuulus siis ka käsipalliliidu president Oliver Kruuda! See näitab, kuivõrd sõltub alade rahastus nõukogu koosseisust, sest 2009.–2011. aasta kollektiivis polnud korvpallil õiget toetajat 40

JALKA JUULI 2014

( Jaak Salumets jättis just selle koosseisu vahele). Eriti täbar oli jalgpallile 2006. aasta (tabel 2), kui saadi vaid kaks eraldist kogusummas 30 000 krooni. Korvpall (25 rahaeraldist!) sai 1 165 000, võrkpall 442 000 ja käsipall 506 000 krooni. Need numbrid tekitavad huvitavaid küsimusi nõukogu koosseisu moodustamise kohta. Kuidas sai võimalikuks 2006. aasta rahajagamine? On selge, et igal alaliidul on küüned enda poole. Sellisel juhtumil peaks aga olema mingi tasakaalustav jõud, kes hoiaks silma peal, et ei tekitataks silmakargavat ebavõrdsust. Kas ei peaks kulkas kohustuslikus korras alati istuma riigipoolne persoon, kes mitte ainult ei oleks üks mitmest nõukoguliikmest ja käetõstjast, vaid kes jälgiks elementaarset sportlikku ausat mängu ja tasakaalustaks võimalikke ebanormaalsusi rahajagamisel? Nii ehmatav kuristik jalgpalli ja teiste sportmängude vahel jäi küll

erandlikuks, aga ilmselget ülekohut on tehtud ka näiteks võrkpallile, võrreldes käsipalliga. Aastatel 2004–2010 sai käsipall tunduvalt rohkem raha kui võrkpall! Kui võrkpall saab teistest pallimängudest enam toetust, on tavaliselt valveseletuseks, et võrkpalli alla käib ka rannavolle! Seda imelikum on võrkpalli alarahastatus nimetatud aastatel käsipalli suhtes. Kusjuures: erinevalt ülejäänud kolmest sportmängust ei eksisteeri Eestis sisuliselt naiste käsipalli. Praeguseks on sportmängude rahastatus kulkas stabiliseerunud, kuid ikkagi torkab silma, et jalgpall on jäetud oma väiksemate vendade, korv- ja võrkpalli varju. Kulka sihtkapitali nõukogu koosseisu vaadates pole see ka ime. Jalgpallil pole seal ainsatki toetajat (vt kõrvallugu).

Milles teised vutti ületavad? Raha saavad ka spordialad, mille sportlased õpivad Audenteses. Jalgpall on läinud oma teed ja andnud jalgpallikallaku

Hasartmängumaksu nõukogu koosseis Lauri Luik (esimees) – riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Kaia Iva – riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liige Siim Kabrits – riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liige Janar Holm – haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Kalev Kotkas – riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Meelis Mälberg – riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Rait Kuuse – sotsiaalministeeriumi asekantsler Mailis Reps – riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige Paavo Nõgene – kultuuriministeeriumi kantsler

Kulka sihtkapitali koosseis ja tema taust Kehakultuuri ja spordi sihtkapitali nõukogu koosseis aastatel 2013–2015 Jaak Salumets, esimees. Tema esitajateks olid Eesti Treenerite Liit, Eesti Korvpalli Liit, Eesti Käsipalli Liit. Salumetsa taust: korvpall. Kui Salumets on eri aegadel nõukogu koosseisu kuulunud, on korvpall saanud priske papi. Raido Mägi. Esitajad: Eesti olümpiaakadeemia, Tartu spordiselts Kalev MTÜ, Eesti Kergejõustikuliit MTÜ. Taust: kergejõustik, vehklemisliidu juhatuse liige. Priit Ilver. Esitaja: Eesti Veemoto Liit. Taust: korvpall, Audentese juhataja (seal puudub jalgpall). Kristi Krisberg. Esitaja: Eesti Spordiajakirjanike Selts. Taust: noorpõlves tegelenud iluvõimlemisega, abikaasa käsipalliga. Kalev Kütt. Esitaja: Saaremaa Spordiliit. Taust: kuigi olnud lühikest aega isegi FC Kuressaare noortetreener, ei hinda Saaremaa vuti lipulaev Küti praegust tegutsemist kuigi vutisõbralikuks. Allar Levandi. Esitaja: Tallinnmeeting MTÜ (kuue liikmega kergejõustikuklubi). Taust: kahevõistlus, abikaasal iluuisutamine, poegadel tennis ja jalgpall. Enn Veskimägi. Esitaja: Eesti Jalgratturite Liit. Taust: tuli mullu välja intellektuaalselt huvitava avaldusega, et jalgpalli MM pole kunagi olnud nii populaarne kui Tour de France. Kauaaegne nõukogu liige, ka neil aegadel, kui jalgpallile pudenes võrreldes teiste sportmängudega sandikopikaid.

Arte gümnaasiumile, mistõttu Audentese toetusest ollakse ilma. Tõsi, EOK andis 2013. aastal Arte gümnaasiumit silmas pidades 20 000 eurot. Korvpall sai Audentese tarvis 228 180 eurot, võrkpall 172 676 ja käsipall 83 926 eurot. Tõepoolest, seda vahet saab seletada asjaoluga, et Audentese kaudu rahastatakse mitme vanuseklassi koondisi, Arte seevastu koondisi ei koonda. Spordile eraldatavast rahast 10% jaotab HMMN ise (tabel 1 kolmas veerg). Otsustajaiks on kuus riigikoguliiget ja kolme ministeeriumi kantslerid (vt kõrvallugu). Mõistagi pole jalgpallil sealt suurt midagi loota, sest Eesti praegune poliiteliit on üles kasvanud jalgpallita. EASilt said mullu toetust vaid kolm alaliitu, meie vaadelduist kuulus nende hulka korvpall 60 000 euroga. EASi toetused on projektipõhised. Pallimängude omavahelises võrdluses

räägitakse sageli tulemustest, milleks saab ehk lugeda suurvõistluse finaalturniirile jõudmist. Võrkpall mängis 2011. aasta EM-finaalturniiril, jalgpall selle playoff’is, korvpall pääses 2015. aasta EM-finaalturniirile. Rannavõrkpallurid Londoni olümpial ei mänginud. Aga on ka Balti turniirid, kus meie jalgpallinaiskond ja mitu noormeeste noortekoondist on tulnud viimastel aastatel korduvalt Balti meistriks – saavutus, millele parima rahastusega sportmängul korvpallil on vähe vastu panna. Mis tekitab küsimuse, mille poolest siis teised alad jalgpallist paremad on? Miks ei pääse rahastamisel kuidagi maksvusele fakt, et jalgpalli harrastajaskond Eestis ületab korvpalli harrastajaid enam kui kaks ja võrkpalli omasid enam kui kolm korda? Miks ei arvestata jalgpalli kordades suuremat konkurentsi rahvusvahelisel areenil?

EOK, kulka ja HMMN-I spordirahastus 2013

Tabel 1

OMi alaliidule HMMN kulka Audentesele Audentese ettevalmistus lisa

Jalgpall Korvpall Võrkpall Käsipall Kergejõustik Aerutamine Maadlus Laskesuusatamine Sõudmine Suusatamine Vehklemine

36 000 45 857 30 000 72 000 43 200 90 000 80 000 79 000 77 274 141 400 50 000 74 800 43 200 - 24 500 51 700 179 373 212 779 25 000 128 100 30 285 2287 - 4800 104 256 29 804 1500 32 800 140 540 5360 10 000 28 000 211 941 18 782 6000 44 000 209 638 69 200 25 000 41 650 205 442 21 968 9500 34 800

- 20 000 162 168 66 012 121 968 50 708 62 994 20 932 167 556 73 677 - 50 934 17 304 23 596 28 824 - 46 803 107 898 16 440 -

Toome võrdluse huvides ära veel seitsme spordiala toetuse. Alates esimesest veerust: EOK toetus alaliitudele olümpiaettevalmistuseks, EOK toetus alaliidule, HMMNi toetus, kulka toetus, toetus Audentesele, lisatoetus Audentesele (jalgpallil seal toetus Arte gümnaasiumile).

Nelja sportmängu rahastus kulkalt 2004–2013

Tabel 2

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

jalgpall korvpall võrkpall käsipall 190 000 (13) 475 000 (34) 198 000 (12) 306 000 (21) 105 000 (3) 1 160 000 (36) 268 000 (13) 363 000 (15) 30 000 (2 ) 1 165 000 (25) 442 000 (15) 506 000 (14) 395 000 (7) 857 000 (13) 429 000 (12) 570 000 (5) 950 000 (3) 1 330 000 (5) 600 000 (1) 645 000 (3) 500 000 (2) 430 000 (3) 412 000 (7) 710 000 (4) 708 000 (4) 630 000 (5) 890 000 (7) 710 000 (5) 56 600 (5) 59 100 (9) 60 700 (12) 45 000 (5) 73 800 (4) 78 800 (5) 76 600 (7) 51 250 (4) 126 000 (4) 136 000 (5) 144 100 (11) 90 700 (7)

Kokku

440 415 (47)

660 536 (140)

488 497 (97)

430 556 (33)

Aastatel 2004–2010 on numbrid kroonides, aastatel 2011–2013 eurodes. Kokku on löödud summad eurodes. Arv sulgudes näitab eraldiste arvu.

persoon

Kaks Ants Juhvelti armastust kahes k채es. Aga ta on v천itnud ka Tallinna koolinoorte meeskondliku meistritiitli males.

JALKA JUULI 2014

Foto: Lembit Peegel

persoon

Ants Juhvelt: tennise ja vutiga läbi elu Jalgpalliliidus rahvajalgpalli kureeriv Ants Juhvelt on endine tipptennisist, kes tegutsenud kohtunikuna Wimbledoni ja US Openi mainekatel turniiridel ning Davis Cupil juhtinud pukikohtunikuna maailma esireketi Björn Borgi mängu. Indrek Schwede

utiga on Ants Juhvelt kokku puutunud lapsest saadik. Hoovijalgpall oli läinud sajandi viiekümnendail iga poisikluti repertuaaris. “Kord jäin reaalkooli juures vaatama merekooli poiste mängu ja kaotasin ajataju,” meenutab Juhvelt. “Tallinna Dünamo mängud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel olid omaette ooper: olin 8–9aastane ja eelarve oli null. Aga see polnud takistus. Tolleaegses trammis sai sõita ka piletita väljaspool kõõludes või trepi peal ning Kadrioru staadionile pugesime aia vahelt sisse või kargasime üle plangu.” Muuhulgas mängis Juhvelt kamraadidega hoovis puulabidaga ka tennist. 1956. aastal kutsuti ta tennisetrenni. Kaks kuud harjutamist ja Juhvelt mängis Tallinna meistrivõistluste omavanuste finaalis! 1961. aastal esindas Juhvelt Eestit üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil Bakuus, kus kohtus jalgpallurist klassivenna Allan Dorbekiga. “Kutsusime Eesti koondise vutipoisid tennisistidega välja minijalgpallis,” naerab Juhvelt. “Viigistasime. Dorbek torises: “Te olete nagu hiinlased – ise ei mängi, ei lase teistel ka mängida!”” Juhvelti tee viis kiiresti üles: Nõukogude Liidu noortekoondises mängis ta prestiižikal võistkondlikul turniiril Galea Cup, kus saavutas teise koha.

Ebaõnnestunud mandlioperatsioon 1965. aastal ja hüppeliigese vigastus kaks aastat hiljem tõmbasid paraku hoogu maha, kuid võimaldasid lõpetada ülikooli. 1969. aastal üksikmängus Eesti meistriks tulnud Juhvelt võitis Saksa DV lahtised meistrivõistlused ning tuli Poola meistriks segapaarismängus. Eesti koondisega võitis ta kolm kulda Nõukogude Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel ja TPI (praegune TTÜ) võistkonnaga tuli punaimpeeriumi üliõpilaste meistriks. Nõukogude Liidu paarismängumeistrivõistlustelt on Juhveltil ette näidata pronks.

VUTI LUMMUSES

Kord jäin reaalkooli juures vaatama merekooli poiste mängu ja kaotasin ajataju. Pärast karjääri lõppu edendas Juhvelt tenniseelu alaliidu juhatuses ja Kalevi tenniseklubi esimehena. Ühtlasi sai temast hinnatud tennisekohtunik, kes on kahel korral juhtinud pukikohtunikuna seitsmekümnendate aastate maailma esinumbri Björn Borgi mängu: 1975. aastal Davis Cupi mängul Nõukogude Liit – Rootsi ning 1978. aastal Tallinnas, kus maailma tennise toonane valitseja Borg käis Dünamo tennisehalli avamas näidismänguga leedu päritolu ameeriklase Vitas Gerulaitise vastu. Veel Nõukogude Liidus püsides hakkas Juhvelt käima kohtunikuna Wimbledoni turniiril. Käis seal järjest neli aastat (1990–1993). “Kontakt tekkis Moskvas Kremlin Cupil,” seletab Juhvelt. “Mingitel aastatel olin Nõukogude Liidus number üks ja suutsin ka inglise keeles suhelda. 1990. aastal koos ühe Moskva poisiga

siis läksimegi. Varem olin Wimbledonis käinud turistina, nüüd olin lasteturniiridel ja kvalifikatsioonimängudes pukis, aga põhiturniiril tegutsesin joonekohtunikuna: sain sedasi osaleda veerand- ja poolfinaalides. Wimbledon on maailma prestiižseim tenniseturniir, kus koos maailma parimad. Meelde on jäänud ühe Saksa kolleegi lõbus ütlemine, kui läksime peaväljakule kohut mõistma: “Küll on tore, täna ei ole vaja motivatsiooni peale mõelda!”” Aastatel 1991–1992 tegutses Juhvelt kohtunikuna ka USA lahtistel meistrivõistlustel ja kuulsal Key Biscayne’i turniiril. Tal on rahvusvahelise tenniseföderatsiooni valge märk, mis märgib kohtuniku kvalifikatsiooni (kõrgemad on kuld- ja hõbemärk). Tennisistielu viis Juhvelti maailma eri paikadesse. Ta on suurt jalgpalli vaadanud Moskvas, Tbilisis, Jerevanis, Düsseldorfis, Londonis, Pariisis ja mujal. 2001. aastal sattus ta tööle TVMK meeskonna juurde. Juhuslikult. Läks tenniseliidu töötajana Peter Sedinit tenniseliidu sponsoriks kutsuma, kuid asi lõppes hoopis Juhvelti asumisega Sedini meeskonna juurde. Aastast 2008 töötab Juhvelt jalgpalliliidus, kus ta tegeleb rahvajalgpalliga. “Rahvaliiga on parim asi, mis me teinud oleme!” tunneb Juhvelt uhkust. “Alguses oli kahtlejaid. Praegu on meil viis rahvaliigat: A- ja B-tasand, saaliliiga ning naisteliiga ja naiste saaliliiga. Rahvaliigat mängib vähemalt 3500 mängijat. Saaliliigasse tuli juba esimesel aastal ilma suurema reklaamita 57 võistkonda.” Muuhulgas tegeleb Juhvelt ka koolijalgpalliga. Eesmärk on viia klubid ja koolid kokku. “Et klubi mõistaks, kust lapsed tulevad,” ütleb Juhvelt. “Teisalt ei tegutse me ainult jalgpalli, vaid kogu spordi ja kultuuri nimel.” 2014 JUULI JALKA

jalkaliit

Jalgpall läbi arvutiprogrammi Aprillikuu Jalkas näitasime, et Eesti Jalgpalli Liidus töötab kodulehekülje andmetel 45, aga tegelikult üle 60 inimese. Millega nad tegelevad? Hakkame jalkaliidu osakondi ja inimesi sammhaaval tutvustama. Alustame võistluste osakonnast. Sander Jürjens

algpalli mängitakse ikka muru peal, aga alaliidus töötab kamp inimesi, kes näevad seda mängu ka arvutiprogrammide kaudu, kontrollides esmaspäevast reedeni protokolle, koostades mängukalendreid, registreerides mängijaid ja võistkondi, rääkis võistluste osakonna juhataja Kadri Jägel.

Liikmeid kuus ja pool Võistluste osakonda kuuluvad igapäevaselt peale Jägeli ka Liina Kuusk, Raily Anter, Juss Tamming, Eve Altroff, Kethy Õunpuu ja poole kohaga Ants Juhvelt, kes juhib rahvajalgpalli osakonda. Kuna Juhvelti juhendusel on käivitunud rahvaliigad, on ka kogenud jalgpalliametnik võistluste osakonna ja administreerimisega tihedalt seotud. “Meie tubades (tube on võistluste osakonnal kaks – toim.) on õhkkond väga hea. Natuke palju naisi on, aga mul on tunne, et Juss suudab ennast õigel ajal nii-öelda välja lülitada,” kiidab Jägel kolleege. Jägel ütleb, et EJL on eriline just administreerimise koha pealt, sest tema kogemus näitab, et UEFA teistes liikmesriikides sellega nii suur osa töötajatest ei tegele. EJLis on võistluste osakonna töötajaid ümardatult 10%. 2013. aastal muutus ka osakonna tööjaotussüsteem ning nüüd on omavahel ära jaotatud liigad – tekkisid liigahaldurid, aga varem olid tööülesanded jagatud tegevuste järgi. 44

JALKA JUULI 2014

Foto: Sander Jürjens

Võistluste osakond (vasakult): Juss Tamming, Eve Altroff, Liina Kuusk, Kadri Jägel, Raily Anter, Ants Juhvelt ja Kethy Õunpuu.

Kui palju on liigasid kokku? Jägel hakkab arvutama, mitut liigat peab alaliit administreerima. Alustame meestest, kuus liigat pluss kaks rahvaliigat – see teeb kokku kaheksa. Tehes liidetavateks ka saalijalgpalli- ning kõik naiste- ja noorteliigad, jõuame lõpuks maagilise numbrini – selleks on 40 ja lisanduvad veel aastalõputurniir ja sel aastal esimest korda lisandunud hooajaeelne jalgpallihalliturniir. Kui hooaeg käib, siis toimub nädalas keskmiselt 250 mängu.

Kõige “hullem” periood on enne hooaja algust Kuigi hooaja sees on pidevalt tegevused ning töö otseselt otsa ei saa, siis kõige pingelisem on võistluste osakonnale hooajaeelne ettevalmistus. Võistkondade rasked trennid pärsivad tihtipeale nende paberimajandust ning seetõttu ei jõua mõnikord kõik vajalik õigeks ajaks õigete inimeste lauale. Kuna liigad vajavad koostamist, võistkonnad/mängijad registreerimist ja mängude kalendrid tegemist, siis ilma võistkonna toetuseta on järgne-

vad tegevused väga selgelt raskendatud ja osalt pea võimatud.

Kollane kaart Kas sinu klubi mängija on olnud diskvalifitseeritud? Madalamates liigades peavad võistkonnad ise selle jaoks tööd tegema, et varasemates mängudes kollaseid kaarte liigselt kogunud mängijad väljakule ei läheks. Hiljem protokolle üle vaadates leiavad töötajad selle mängija kindlasti üles.

Sel hooajal avaldas soovi ka Fernando Torres Maikuus sai võistluste osakond kirja, kus Fernando Torres avaldas soovi mängida ühes madalama liiga klubis. Kirja saatja oli Fernando Torres, aga kirja sisus kahjuks ühtki täpsustust nime kohta ei olnud. Suure tõenäosusega ei olnud tegu Hispaania koondise kuulsa ründajaga, sest usaldusväärsete allikate kohaselt on edurivimehel endist viisi kehtiv leping Chelseaga. Võistluste osakond vastas siiski igaks juhuks, et tal on vaja rahvusvahelist üleminekuluba, ning suunas vajalike dokumentide juurde jalgpalliliidu koduleheküljel, kuid vastust pole tänini.

klubilood

Nii sätiti end eelmisel hoo

ajal Tar tu Harrastajate vas

tu mängima.

Kodutu Vastseliina FC Aspen ootab helgemat tulevikku Vastseliina linnuses käisid kunagi palverändurid üle Euroopa. Praegu ei käi. Nagu ei käi alevikus ka Vastseliina FC Aspeni vastased kolmandast liigast, sest klubi peab kodumänge umbes 30 kilomeetri kaugusel Väimelas. Oma staadionist unistatakse ning esimesed sammud selle nimel on tehtud. Kuidas kagunurgameeste püüdlused lõppevad, ei tea veel keegi. Siim Kera

adalama liiga tiimid, kes Jalka klubirubriigis varem figureerinud, on siia tavaliselt jõudnud tänu aktiivsele kogukonnatööle ning (Eesti mõistes) suurele publikuhuvile. Kolmanda liiga lõunatsoonis viimast kohta hoidval (06.06 seisuga – toim.) Vastseliina FC Aspenil pole kumbagi. Veel. Entusiasm ja tahe midagi korda saata on Kagu-Eestis sama suur kui ükskõik missuguses vutikantsis. “Ma isegi ei kujuta ette, mida ma teeks, kui ma iga nädalavahetus jalgpalli ei mängiks,” lausub justkui eelneva elavaks tõestuseks kaitsemängija Jürgen

Kuljus, kes klubis palli järel jooksnud alates Aspeni esimesest liigahooajast 2008. aastal. Kõik sai alguse aasta varemgi, kui meeskonna algse tuumiku moodustanud jalgpallurid hakkasid oma võimeid proovile panema ümberkaudsetel turniiridel – väravavõrke käidi kollitamas nii Obinitsas kui Värskas. Pekingi olümpiamängude aastal võtsid eestvedajad Mario Pajustik, Omar Kahar, Kristjan Hakk ning Marko Tarro heaks meistrivõistluste poole kiigata. Otsus sündis ei kusagil mujal kui saunas. “Nagu sünnivad lapsed saunas, nii

ka klubid,” muigab Aspeni pallur ning endine laskesuusataja Margus Ader. Alguses kandsid klubi põhiraskust Misso valla pallurid, kuid sisemigratsioon on Eesti kagupoolseimale omavalitsusele liiga teinud. Praegu toetub tiim põhiliselt Misso naaberhaldusüksuse Vastseliina meestele. Sellele viitab klubi uus kohaviidegi. Eelmisel aastal mängiti Võrumaa FC Aspeni nime all, enne seda puudus paik nimest sootuks. Kuljuse sõnul oli mullune Võrumaa viide jalgpalliliidu pandud, kuid selleks aastaks valiti Vastseliina, et klubi rohkem kogukonnaga siduda. Ning seda on hädasti vaja. 2014 JUULI JALKA

välismaalased eestis

Jürgen Kuljus ür

itab Tääksi mee

ste piiramisrõn

gast pääseda.

Oma kodumängud peetakse ligi 30 kilomeetri kaugusel asuval Väimela staadionil. Ei, Vastseliina mehi ei köida Väimela arhitektuur või poe pirukalett. Nahkkera taotakse seal, sest Vastseliinas pole normidele vastavat väljakut. “Meie jaoks on iga matš nagu võõrsilmäng,” nendib Kuljus. ... Kehaväänam

Vastane on langenud, kuid Aspen

isest ei saa üle

ega ümber.

sest välja ei tee.

Tulevane Setu klubi? Margus Ader tunnistab, et Aspenit näeb ta tulevikus, kui staadion valminud, Setumaa klubina, kus võiksid peale Vastseliina poiste mängida ka Obinitsa, Meremäe ja Misso noored. “Televiisoris näidatakse nii palju jalgpalli ja ma olen veendunud, et Luhamaa poiss, kes elab väikeses külas, vaatab vutti ja tal tekib isu mängida,” seletab ta. “On vaja kohta, kus noortetrennid toimuks. Võru on liiga kaugel. Äkki tuleb veel üks ungarlane kuhugi, näiteks tööõpetuse õpetajaks, ja selgub, et ta on varem liigajalgpalli mänginud. Kui ta tahab trenni teha, siis on reaalset platsi vaja. Praegu seda ei ole, meil on väljak viltu.”

JALKA JUULI 2014

slastest ...

u üks vahvamatest kaa

limäng Akrobaatika on jalgpal

Pole kodu Kuna kodus vastaseid võõrustada ei saa, siis puudub Aspenil ka igasugune turundus. Ader ei näe sel praegu iva. “Mulle meeldiks seda teha, aga miks meelitada Vastseliina inimest Väimelasse vaatama?” küsib endine püss-seljas-liugleja. “Pole mõtet inimese elu niigi raskemaks teha ning paluda tal 30 kilomeetrit sõita. Inimestel pole aega ja raha, et Väimelas meid vaatamas käia.” Klubi vaiksest kulgemisest annab ilmekalt märku tõik, et sellest hooajast tiimiga liitunud ungarlane Andras Gelencser on Vastseliinas juba mitu aastat elanud, kuid satsi olemasolust polnud tal aimugi. Kõik võib muutuda, kui läheb läbi idee praegune koolistaadion šikiks teha. Jalgpalliliit teeb projekti, raha peab kokku kraapima Vastseliina vald. Ader annab teada, et koosolekuid on juba aasta aega peetud, kuid täit selgust majas pole. Ta mõistab seda. “Vald toetab niigi suusatamist ja laskesuusatamist,” lausub mees teema kohta, kus ta tunneb end nagu kala vees. “Tekib küsimus, miks peaks jalgpallureid toetama rohkem kui suusatajaid või puhkpillimehi? Probleem on hoopis selles, et on noori, kel on huvi ja kes tahavad mängida. Väljaku ümber saaks koondada näiteks ka Meremäe ja Obinitsa poisid. Keegi ei taha vallale mingit rahalist lisakoormust, aga kui palju on

Eestis üldse väljakuid, millele omavalitsus peale ei maksa?” Samas ei soovi nad kedagi milleski süüdistada, pigem kiidavad positiivselt suhtuvat vallavanemat Raul Tohvi. Kuljus ja Ader arvavad, et Eesti spordis näidatakse liiga palju näpuga – küll ei anna riik raha, küll ei anna EOK raha. Tähtsam punkt on hoopis see, kas on inimesi, kes oskaksid selle rahaga midagi ette võtta. Just inimressursi puudus on probleem number üks. Vaja on kohalikke aktiivseid kodanikke.

Kunstmuru vs. rullsuusad Tegelikult pole imestada, et Vastseliinas (veel) väljakut pole. Nendega ei saa hiilata ka Eesti suuruselt 11. linn Võru, kus pole ühtegi kunstmuruväljakut. Hale värk, arvavad mehed. Ader usub, et kunstplatsi puudumine on üks põhjus, miks Võru Eestile tippjalgpallureid sünnitanud pole. “Sa võid olla ükskõik kui andekas, aga kui sa lähed murult kunstmuru peale ja sul seal puudet ei ole, siis sind praagitakse välja,” tähendab 37aastane mees. “Eestis treenitakse ju põhiliselt kunstmuru peal. See vahe on nii suur. Seal on suur erinevus, kas ma sõidan päris lumel või imiteerin suusatamist rullsuuskadel.”

Igatsetakse sprinterit Kunstmuru teeks head ka kõigile amatöörpalluritele, keda Võru kanti jagub. Eesti meistrivõistlustele on Võrumaa välja pannud neli tiimi ning lisaks käib vinge andmine maakonna meistrivõistlustel, kus kohtumised olevat eriti tulised. Ala areneb ning Kuljus kiidab FC Helios Võru treenerit Jaanus Vislapuud, kelle korraldatavad vutiüritused on kohalikku jalgpallivundamenti vürtsi toonud.

klubilood

Nagu seljalt luge

Kuid läheme Võrust tagasi Vastseliina (või oleks õigem öelda Väimelasse?). Väljakukõrvasest ning platsitusest oleme rääkinud. Aeg uurida, mis murul toimub. Nagu enne mainitud, ollakse artikli kirjutamise aegu siplemas III liiga lõunatsooni lõpus. Esimest korda nii kõrgel mängides vaeveldakse madalamate liigade põhiprobleemi all – pole piisavalt mehi. Mängudel käib tavaliselt 11–13 mängijat, kuid see pole piisav, kui tarvis 90 minutit vastasega võrdselt mängida. Eelmisel aastal oli Aspen FC Otepää duubliks, mistõttu pallis Võrumaa klubis nii mõnigi Valgamaa mees, kes aitas Aspenil konkurentidele koslepeid valmistada. Eriliseks relvaks oli maailmakarikaetapilgi punktikohale jõudnud suusasprinter Vahur Teppan, kes mullu lõi oma esimeses mängus esimese puutega värava. Tänu tema säravusele sai indu kogu sats. Sel aastal on ta ainult kahele mängule jõudnud. “Kirjuta, et Teppan on puudu,” naerab Ader. “Ta loeb artiklit ja tuleb välja, telefoniga ei saa teda kätte, ainult ajakirja teel.” Kolmandas liigas jääb puudu ka teistest “välistäiendustest”. “Kui meil oleks kodustaadion, siis me saaks ka paremaid mehi lubada,” on laskesuusatamisega nime teinud atleet kindel. “Meil pole midagi pakkuda. Meil pole isegi treenerit. Kui inimesel on valida meie, Otepää või Imavere vahel, siis meile ta ei tule. Welco Elektril on 50 fänni platsi ääres, muidugi tahavad vennad seal mängida.” Aga seda mõnusam on tunne leida mehi, kes Aspeni eest platsile joosta tahavad. Ader ja Kuljus tänavad mängijaid, fänne, toetajaid ning konkurente ja loodavad, et kunagi hakkab klubi ise

eespool mainitud “paremaid mehi” tootma. Selleks on vaja korralikku staadionit ning piisavalt lapsi. Seniks võivad kõik kohalikud III liiga tiimiga liituda. Kuljus väidab, et mingisugust sortimist ei ole ning noored võetakse avasüli vastu. Mängijad kuluvad Vastseliina meeskonnale marjaks ära.

da võib, on Mar gus Aderi oman

imeline firma klu

bi üks sponsorit

est.

Aspeni senised liigahooajad 2008. IV liiga lõunatsoon. 6. koht, 32 punkti. 2009. IV liiga lõunatsoon. 4. koht, 32 punkti. 2010. IV liiga lõunatsoon. 10. koht, 17 punkti. 2011. IV liiga lõunatsoon. 8. koht, 12 punkti. 2012. IV liiga lõunatsoon. 9. koht, 19 punkti. 2013. IV liiga lõunatsoon. 3. koht, 43 punkti. Fotod: Erakogu/FC Aspen

Madjar Vastseliinas 34aastase Andras Gelencseri Eestisse maabumine käis täiesti loogilist riburada pidi. Ülikool Ungaris. Soome-ugri keeleteadus. Stipendium Eestisse. Kena tüdruk. Alguses elati nii Tartus kui Tallinnas, aga last peab ju ometi maal kasvatama, usub Andras. Seepärast jäädigi Vastseliinasse paikseks. Gelencser seletab, et varem tegeles ta oma asjadega ning seepärast ei teadnud ta Aspenist midagi. Staadioni lähedal elades kuulis ta aga jalgpalliheli ning selle tulemusena sai klubi kaitseliin täiendust. “Jalgpalli olen mänginud juba lapsest saati,” viib mees meid oma vutiajalukku. “Vanaisa mängis jalkat, isa mängis, mina ka. Isa võttis meid alati kaasa, kui läks väljakule, olime seal platsi kõrval.” Ungaris mängis mees nii noortetiimides kui koolimeeskonnas. Täiskasvanueas pani sõpradega kokku rannavutitiimi, mis võitles teistega Ungari ühe suurima turismimagneti Balatoni järve liivastel kallastel. Eesti jalgpalli juures meeldib mehele, et kedagi ei lükata kõrvale. “Madalamates liigades tulevad kokku inimesed, kes on suured jalkahuvilised,” alustab madjar. “Kui nad näevad, et inimeses on mingi potentsiaal, siis nad ei ütle talle ära, vaid võtavad suure avatud südamega vastu. See on väga positiivne. Nagu ka see, et vanusepiirid on väga laiad. Imestasin, et saan sellise vanusega veel III liigas mängida. See on väga hea tunne.” Kohaliku vuti arenemiseks peab tema sõnul saama selgemat sotti jalgpallisümpaatiast. “Vastseliinas pole ma aru saanud, kui kõva siin vutiarmastus on,” nendib ta. “Noorte ja poiste hulgas on, aga kuidas suhtuvad teised elanikud? Seni kuni pole armastust, ei saa ka lihtsalt arendada. Tuleb asjaga tegeleda, et jalgpall siin välja ei sureks, muidu oleks Aspeni pingutused täiesti tähtsusetud.”

2014 JUULI JALKA

usutlus

Keith Boanase enda karj채채ri rikkusid vigastused. Ta leidis oma koha treenerina.

JALKA JUULI 2014

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Roy Hodgsoni ülemus Keith Boanas Karismaatiline ning emotsionaalne kuju, kes vutist räägib silmade leekides. See on naistekoondise peatreener Keith Boanas. Pikas usutluses tema senise karjääri kohta jätkub Eesti jalgpalli kõrval ruumi ka David Beckhamile ning Sir Bobby Robsonile. Siim Kera

astatel 1998–2001 olid toona Inglise 8. liigas mänginud poolprofessionaalse Tooting & Mitcham United F.C. meeskonna peatreener. Kas on tõsi, et klubi fännid kutsusid sind jumalaks? Jah. Miks? Tegemist on väga suurte traditsioonidega klubiga. Üheks kasvandikuks on näiteks Alex Stepney, kes oli George Besti ning Denis Law’ ajal Manchester Unitedi väravavaht (Stepney mängis Unitedis aastatel 1966–1978 – toim.). Pikad traditsioonid, aga juba aastaid polnud suudetud midagi võita. Ma läksin nende treeneriks, kui neid ähvardas väljakukkumisoht, ning hooaja lõpuks tulime 11ndaks. Järgmisel aastal saime taas sama koha ning mõned fännid näitasid üles rahulolematust. Kolmandaks aastaks olin ma meeskonna korralikult üles ehitanud, võitsime liiga ning pääsesime aste kõrgemale. Me murdsime palju rekordeid – pikim kaotusteta seeria, löödud väravate arv. Mind valiti liiga parimaks treeneriks ning parim väravakütt oli samuti meie tiimist. Hooaja lõpus oli meil 17 päevaga 12 mängu. Me kaotasime ainult viimase mängu, mehed olid surmväsinud, aga selleks ajaks oli tiitlivõit niikuinii garanteeritud. Fännid uskusid, et ma teen imet, seepärast ka see hüüdnimi. Samal ajal juhendasid ka Charltoni naiskonda. Tegin mõlemat poole kohaga ja ma

polnud kunagi kodus. Õnneks on mul väga mõistev abikaasa. Mitchamit treenisin kaks korda nädalas, ülejäänud aja tegelesin Charltoniga. Ühel hetkel pakkus klubi mulle täiskohta ning ma ei saanud ei öelda. Mitchamist oli raske lahkuda, kuid ma pidin oma perele mõtlema. Charlton oli ikkagi Premier League’i klubi.

KAOTUSEST TŠEHHILE

Kõige rohkem valmistas pettumust mängujärgne situatsioon, kui tüdrukud käitusid, nagu midagi poleks juhtunud. Mind ärritas bussis naermine ning hiljem ma seletasin mängijatele, et tulemus peab käitumises peegelduma. Iga kaotus on raske, isegi kui see on ootuspärane. Ma vihkan kaotamist. Mis tasemel sa ise jalgpalli mängisid? Poolprofessionaalsel. Nooruspõlves olin ka mõnes professionaalses meeskonnas, kuid teismelisena murdsin 15- ja 17aastaselt jala. Ma ei ütle, et ma oleks kindlasti professionaalsele tasemele jõudnud, aga vigastused rikkusid igasuguse võimaluse ära.

Taas meeste juhendamise peale oled mõelnud? Jah. Mitu korda. Mitte et ma tahaks pigem meeste treener olla, aga tegemist on erinevate proovikividega. Tulevikus? Nooremaks ma ei jää, aga see on võimalik. Ma ei ütle, et ma kindlalt ühe või teise välistan. Variant on seegi, et ma koolitan karjääri lõpuni treenereid välja, kuid mulle tegelikult meeldib mängijaid juhendada ning neid arenemas näha. Mul on ambitsiooni, et vähemalt korra veel olla võimalikult kõrgel tasemel treener ning võistelda parimatest parimatega. Oled Inglismaa krahvkonna Surrey treeneriteliidu president. Võtsid selle ametiposti üle Sir Bobby Robsonilt. Ma olen selle organisatsiooniga pikalt seotud olnud ning pärast Robsoni surma sain e-kirja, kus mind uueks presidendiks paluti. Ma olin šokeeritud ning pisarates. Bobby Robson oli üks mu mentoritest, fantastiline mees, kes andis mulle palju nõu. Pärast seda, kui ma olin presidendiks kinnitatud, tuli ta naine iga-aastasel õhtusöögil minu juurde, soovis edu ning ütles, et Bobby oleks minu üle uhke. Ma oleks peaaegu uuesti nutma hakanud. Liidu asepresidendiks on Inglise koondise peatreener Roy Hodgson. Temaga on väga kerge suhelda. Sellesama õhtusöögi ajal oli ta Liverpooli peatreener ning kuna ta on Soomes töötanud, siis uuris palju Eesti kohta. Olla Inglise rahvuskoondise peatreeneri ees president! 2014 JUULI JALKA

usutlus

Kas Hodgson enne Eesti–Inglismaa valikmängu sinu käest nõu küsib? (Naerab – toim.) Vähemalt saan ma talle tere öelda! Kui Inglise noortekoondised siin käivad, siis ma alati üritan treeneritega rääkida. See konkreetne mäng on küll pärast MMi, aga loodetavasti on ta Eesti kohtumise ajal ikka ametis. Magnusele (Pehrsson – toim.) põnev proovikivi. Tagasi töö juurde. Aastatel 2006–2009 olid David Beckhami akadeemia abidirektor. Mis see asutus endast kujutas? See ei olnud eliitkoht, eesmärgiks oli pakkuda treeninguid kõikidele lastele. Üritasime neid uksest nii palju sisse saada kui füüsiliselt võimalik. Akadeemia oli segu heast treeningust, rõõmust ning jalgpalliga seotud haridusprogrammidest. Meil käis iga päev kaheksa kooli külas, sõitsid bussiga kohale ning veetsid päeva meiega. Õhtuti ja nädalavahetustel tegime nii-öelda normaalseid treeninguid. Standardid olid seal väga kõvad, sest kõik treenerid esindasid Beckhami brändi. Ta ise käis meid tihti üle vaatamas, vahel tuli lausa ette teatamata. Esimesel akadeemia-aastal olid edasi ka Charltoni naiste peatreener, kuid siis langes Charltoni meeskond Premier League’ist välja ning naiskonna tegevus lõpetati. Kuidas sa oma mängijaid lohutasid? See oli kohutav. Kõigepealt helistasin kapten Casey Stone’ile ning siis teistele. Kõik olid üdini šokeeritud, ma murdsin nende südamed. Pidin ka noorteakadeemia tüdrukute vanematele teatama ja nemad korraldasid klubi vastu meeleavalduse, mida kajastati isegi BBC uudistes. Lõpuks struktureeriti klubi noortetöö ümber ning kõik jätkus. Nad kutsusid mindki tagasi ja nii kaua olin nõus, kuni klubi palus mul intervjuule tulla. Ma olin seal pikalt töötanud ja nemad kutsusid mu intervjuule? Ütlesin ei. Jätkasid Beckhami akadeemias, kuid naiste juhenduses võtsid korraks aja maha ning pärast vaheaastat asusid Millwall Lionessesi etteotsa. Millwalli fännidest on paljud hirmujutte kuul50

JALKA JUULI 2014

EESTLASTE VÕIMALUS

Kui paljud inimesed saavad öelda, et nad lähevad väljakule ja mängivad Hispaania vastu? Ma tean, et paljudele see võrdlus ei meeldi, aga teistes riikides on tuhandeid tüdrukuid, kes raiuks oma parema käe maha, et selline võimalus saada. nud, kuidas nad sulle tundusid? Ma teadsin nende toetajaid, ma teadsin kurikuulsaid legende (naerab – toim.). Pilt ei ole nii hull, kui näidatakse. Muidugi on seal jalgpallihuligaane, aga ma arvan, et igal Inglismaa klubil on. Väga palju oli rahulikke, siiraid ning pühendunud toetajaid. Charltoniga võitsid korra FA karika ning kaks korda liigakarika. Kas jääd oma trofeekapiga rahule? Jah. Alguses heitlesime Arsenaliga, kes oli pikalt valitsenud. Nad pidid ainult sõrme nipsutama ja kõik tippmängijad liitusid nendega. Siis tuli konkurentsi ka Fulham. Me olime alati kolme hulgas, kuid võrreldes nende kahega olime me vaesed. Sellest hoolimata suutsime me hea tiimi kokku panna ning uskusime, et suudame kõike teha.

Pärast Millwalli tuli Eesti. See oli pikk ja vaevaline protsess. Töö pidi tegelikult endale saama legendaarne naispallur Gillian Coultard, kes kutsus mind ennast abistama. Mingi hetk ta otsustas, et see ametipost on talle liiga raske, ning loobus. Mina aga tulin 2008. aasta juulis siia intervjuule ja nii see läks. Olemegi sinu praeguse ameti juurde jõudnud. Kevadises valikmängus tšehhide vastu olime juba poolajaks 0 : 5 taga. Mida sellises olukorras mängijatele riietusruumis öelda? Läksime mängule väga positiivselt vastu, ettevalmistus oli super ja ma tõesti uskusin, et me suudame nendega võidelda. Vähemalt selle põhjal, mida ma videotest teada sain. Enne mängu nägime, et tšehhid olid suured ja võimsad. Mõeldi, mis nüüd meiega juhtub. Esimene värav tekitas mängijatele tunde, et nad saavad pähe. Poolajal ütlesin, et ma ei tunne teid ära. See polnud tiim, mida ma teadsin. Minge ja taastage au. Me peame võitlema. Kui keegi tuleb su majast midagi varastama, siis mida sa teed? Võitled! Teisel poolajal võtsid vastased jala gaasilt ning meie tüdrukud natukene heastasid olukorda (mäng kaotati 6 : 0 – toim.). Kõige rohkem valmistas pettumust mängujärgne situatsioon, kui tüdrukud käitusid, nagu midagi poleks juhtunud. Mind ärritas bussis naermine ning hiljem ma seletasin mängijatele, et tulemus peab käitumises peegelduma. Iga kaotus on raske, isegi kui see on ootuspärane. Ma vihkan kaotamist. Hispaania mäng ilmselt üllatust ei pakkunud? Ma teadsin, et nad üritavad meeste stii-

Foto: Lembit Peegel

See pole selline asi, millega ma kekata tahaks, aga nii see juhtus. Ma töötasin end rohujuuretasandilt üles. Hea näide, et kui tööd teha, võib kõikjale jõuda.

Emotsionaalne Keith Boanas annab näpunäiteid platsi äärest.

Foto: Kevork Djansezian/AFP/Scanpix

Keith Boanas on töötanud ka David Beckhami (pildil) akadeemia abidirektorina.

lis mängida. Nad on viimastel aastatel väga palju arenenud ning lähevad järjest paremaks. Maailmameistrivõistlustel on nad kindlasti väga ohtlikud. Meile peab iga valikmäng olema kui MMfinaal, sest MM-finaalis me vähemalt minu eluajal ei mängi. Riigi esindamine peaks olema mängija kõige uhkem hetk. Iga mäng võib olla viimane mäng. Kui paljud inimesed saavad öelda, et nad lähevad väljakule ja mängivad Hispaania vastu? Ma tean, et paljudele see võrdlus ei meeldi, aga teistes riikides on tuhandeid tüdrukuid, kes raiuks oma parema käe maha, et selline võimalus saada. Ma tean, mida mu mängijad suudavad, ja ma ei küsi neilt midagi, mida nad ei oska, aga nad peavad iseendasse uskuma! Mai alguses toimunud U17 arenguturniiril kaotasime Venemaale, Soomele ning Rootsile. Väravate vaheks jäi 0 : 32. Kas olukord ongi nii hull, kui paistab? Meil olid väga rasked vastased ning uute reeglitega kohandumine osutus probleemiks. Nimelt pidi iga mängija turniiri vältel platsil viibima vähemalt 80 minutit, aga meil pole nii palju tasemel jalgpallureid. Äsja vaatasin C-klassi mängu, kus kaks mängijat ei saanud üldse platsile. Miks? Treener tahtis võita, kuid asi peaks arengus olema. Treeneritevaheline koostöö peaks parem olema. Samas oli näha, kuidas mõni mängija arenes turniiri jooksul kõvasti. Meil pole võimalust reisida ning vastaste mänguga tutvust teha. Me ei tea, milleks valmistuda, enne kui vastane väljakule tuleb. Mäletan oma kaht esimest siinset MMvalikmängu, kus kaotasime nii Islandile kui Prantsusmaale 0 : 12. Ma mõtlesin, kuhu ma end mässinud olen, jätsin oma kodu ja perekonna, et siin olla.

Siis hakkasin analüüsima ja sain aru, kuidas me saame paremaks minna. Realistlik eesmärk on mitte kaotada vastasele sama palju kui varem. Kui me nüüd kaotame Soome tüdrukutele 0 : 4 (arenguturniiril lõppes mäng 0 : 9 – toim.), siis on see edasiminek. Kui järgmine kord mängime tšehhidega, siis üritame poolajaks mitte 0 : 5 taga olla. Me anname oma parima. Jah, me oleme teadlikud, et meie mängijad peavad kahe erineva elu vahel žongleerima, aga selline olukord on naistejalgpallis olnud nii kaua, kui ma mäletan. Professionaalsed liigad on alles hiljuti tekkinud, ajalooliselt on olukord alati raske olnud. Ma kuulsin, et pärast U17 arenguturniiri kahtlesid sa mõningate treenerite pühendumuses. Ma ei taha kedagi rünnata, meil on väga head pühendunud treenerid, aga me peame neid rohkem aitama ja nemad peavad olema avatumad ja mõistma, et me tahame neile midagi anda. Mõnel klubil on naiskond ainult litsentsi pärast ja treenerid juhendavad neid, sest mitte keegi teine seda ei tee. Neil pole samasugust kirge nagu teistel. Me peame täiendama kõigi kutseoskusi ja tõmbama rohkem inimesi naistejalgpalli juurde. Heaks näiteks on Sergei Vassiljev Suure-Jaanist või Carina Adolfsson Rakverest. Mõlemad on väga motiveeritud ning kõigil peab sama mentaliteet olema. Me peame juurutama seda, et tähtis on areng, mitte võit. Muidugi on see keeruline, sest noored peavad ka võita oskama, aga B-, C-, D-klassi tüdrukud peavad mängima, mitte pingil istuma. Kuigi tiim võib selle tõttu nõrgeneda, tuleb vahetusmängijaid platsile lasta. Muidu nad ei saagi paremaks.

mm brasiilia

On MMi aeg! Brasiilias käivad XX maailmameistrivõistlused jalgpallis. Paljudele on need elu esimesed, mida aastaid hiljem meenutatakse – see oli siis, kui Holland purustas Hispaania ja Saksamaa Portugali. Kui kohtunikud lasid murule vahtu ja GoalControl näitas, et Karim Benzema löögi pudistas Hondurase kollkipper üle väravajoone.

Usbeki kohtunik Ravšan Irmatov laseb vahtu Šveitsi meeste jalanõudele.Foto: Joe Giddens/Scanpix

Robin van Persie kultuslik hüpe, mis tõi MMi ühe kauneima värava.

JALKA JUULI 2014

Prantsuse publik igatseb MMile mitte pääsenud Zlatani järele.

Foto: Scanpix

Foto: Michael Dalder/Reuters/Scanpix

Itaalia müür võtab vastu inglaste karistuslöögi. Inglaste “spioon” vasakul valges. Hollandlane Arjen Robben (tumedas) kõrgub üle hispaanlaste Sergio Busquetsi ja Gerard Pique – nii pildis kui tulemuses. Foto: Fabrizio Bensch/Reuters/Scanpix

Foto: Reuters/Scanpix

mm brasiilia Foto: Guo Yong/Scanpix

Foto: Wolfgang Rattay/Reuters/Scanpix

GoalControli tehnoloogia annab kohtuniku randmel sekundi jooksul teada, kui pall ületas väravajoone. Foto: Rupak de Chowdhuri/Reuters/Scanpix

Argentina ja Lionel Messi võitu avamängus tähistati ka India suurlinnas Kolkatas. Foto: Daniel Garcia/AFP/Scanpix

Costa Rica pallur Joel Campbell tähistab väravat Uruguay vastu.

Brasiilia lapsed päev pärast omade võitu avamängus Horvaatia üle rannas mängimas.

JALKA JUULI 2014

expert liiga

Väravavaht Imbi Hoobi karjäär on arenenud valguskiirusel – trenni jõudis ta hilja, koondisse ruttu. Põlvamaalt pärit naine mängib hetkel Tallinna Levadias, töötab lastekodus ning unistab välismaast.

Foto: Lembit Peegel

Imbi Hoobi julged hoobid peletavad pallid väravast eemale

Siim Kera

oojendab toitu, kiigub, õpib, läheb kellelegi kooli järele. Nii möödub Eesti naistekoondise ning Tallinna FC Levadia puuriluku Imbi Hoobi (25) argipäev. Ei, ta pole paljulapselise pere ema, päeval toob ta leiva lauale lastekodus töötades. “See on nagu lapsepõlve pikendus,” rõõmustab naine, kes rahvuskoondist kümnel korral esindanud. “Ei ole kontoris päev otsa paberite taga istumine, vaid saab mängida ja jäätist süüa. Kord tulin tööle, lastel olid sukad pähe tõmmatud, sokid olid käes ning nad ütlesid, et Imbi, nüüd hakkame trenni tegema.” Lapsed pidid korralikust harjutuskorrast suu puhtaks pühkima – Hoop jalgpallitrenne teha ei saa, sest põnne on tema hoole all ainult viis. See ei tähenda, et pall puutumata jääks. Söötmise ja kõksimise jaoks on inimesi küllalt. Hoop on elav näide sellest, et jalgpallis on kõik võimalik. Kui Ghana koondise eest MMil särgi selga tõmbav Albert Adomah mängis veel seitse aastat tagasi maalriõpingute kõrvalt poolprofessionaalsel tasemel, siis Imbi Hoop külastas esimest korda (Tartu Tammeka) jalgpallitrenni, kui ta oli 17.

JALKA JUULI 2014

Imbi Hoop valmistub pallile jalaga hoopi andma.

Koondisedebüüdi tegi neiu 21aastaselt 2010. aasta Balti turniiril Läti vastu. Nelja aastaga koondisse! Uskumatu. Aga hoidke oma piip ja prillid, asi läheb veel imelisemaks. Väravavahikindad pani ta alles 19aastaselt kätte, varem vudis mööda platsi äärepoolikuna. Hoobist ei saanud sportlik inimene siiski üle-

öö, ta oli seda juba varem. Põlvamaalt Saverna lähedalt pärit naine veetis nooruspõlves aega kahe vanema venna ning nende sõpradega. “Poistega majade vahel mängisime, kaks kaske olid väravateks ja muud polnud vaja,” seletab kollkipper mälupilti, mis vist igale maalt pärit vutihuvilisele selge kui seebita vesi. “Korvpalli mängisin, orienteerusin ka. See, mis tuju kellelgi tuli, seda tehti. Maal tehakse kõike.” Kõik see kasvatas Hoobile sisse julge südame. Poistega ju mängima ei võeta, kui hirm nahas. “Väravasse läksingi seepärast, et olin keskmisest julgem, palli ei kartnud,” räägib Hoop, kuidas ta Tammeka trennis postide vahele jõudis. Tammekasse endasse sattus ta sama pooljuhuslikult, keskhariduse omandamiseks siirdus naine Tartusse ning nii oli vaja uut sportlikku tegevust, terve elu ju ringi liigutud. Ajalehes silmas ta kuulutust, kus vutinaisi otsiti, ja nii see lumepall veerema läks. Pärast paari aastat väljakul mängimist olid tema esimesed väravavahisammud küllaltki keerulised. Hoop tahtis kõike jalgadega teha ning palli püüdmine tundus ebaloomulik. Aastatega on ta liigse jalgadele toetumise siiski oma mängust välja juurinud. Teiseks suuremaks probleemiks osutus käte-jalgade asendi paika saamine, millega tuli samamoodi pikalt vaeva näha. Praegu leiab koondislane, et kõige rohkem vajavad arendamist väljalöögid. “Need on hetkel minu nõrk koht,” tunnistab ta ausalt. “Ma töötlen end peas sellega korralikult. Getter Laar on kauem mänginud, ta on noortekoondistes olnud. Ma pole seal mänginud, ma pole isegi noorte meistrivõistlustel osalenud. Kohe pandi meistriliigasse ja sealt A-koondisse. Kõik tuli väga kiiresti, ma ei osanud midagi, nüüd üritan järele jõuda.” Eelmise aasta hakul otsustas Hoop Tammeka Levadia vastu välja vahetada. Ülikoolilinnas võitles ta mänguaja eest Maria Gaidukiga, kuid kuna aastatega

Koondise esinumber Getter Laar konkurendist: “Imbi on väga hea väravavaht, loomult töökas, sihikindel ja hingega asja juures. Väravavahid on alati veidi omamoodi ja seda heas mõttes – ka Imps on veits kreisi! Inimesena on Imbi aus, otsekohene ja tore sõber. Ja vaatamata sellele, et oleme koondises konkurendid, on meil treeningul hea klapp ning toetame teineteist alati.”

expert liiga tekkisid järjest suuremad ambitsioonid, siis selline olukord enam täit rahuldust ei pakkunud ning aeg oli muutusteks. Pealinlased võtsid ta avasüli vastu ja kui mullu elas Hoop veel Tartus ning sõitis bussiga Emajõe Ateena ja kilulinna vahel, siis selleks aastaks kolis ta lõplikult Läänemere kaldale, kus ta jagab korterit Flora palluri Riin Emajõega. Tänavuse hooaja eel pakuti Hoobile võimalust Soome kõrgliigaga liituda, kuid ta ütles ei. Pakkumine oli muuseas ka U15 ja U17 tüdrukute koondiste väravavahtide treenerina töötavale naisele ahvatlev, kuid ta poleks pakutava rahaga põhjanaabrite juures ära elanud. Kui välismaale minna, siis ainult mängima, on õrnema soo esindaja veendunud. Võõramaa liiga teda aga tõmbab ning sügistalvel mõtleb ta pingsalt, mida edasi teha. “Järjest rohkem mõtlen välismaa peale, tunnen, et oskused ja tehnika tulevad järele,” vaatab Hoop end kui mängijat. “Expert liiga alumine ots on nagu ta on. Tuled laupäeval mängima ja ei saa palligi puutuda. Kas siis sellepärast teed hooaja ettevalmistust? Tuled suvel mängima ja ei saa palligi puudutada.” Väravavahi suust kõlab see mõistlikuna, arenemiseks on vaja palle püüda, mitte karistusalas ringi sörkida. Kõva kogemuse sai Hoop mais, kui ta oli Hispaaniale 0 : 5 kaotatud valikmängus platsil 90 minutit. Tugeva konkurendiga mängides tuuakse tihti välja, et vastaste mängutempo oli kiirem. Kuidas tajub raskemat pähklit puurilukk? Eks ikka nii, et rivaalide liikumisega peab kogu aeg kaasas käima. Hispaanlased söötsid karistusala ümbruses väga julgelt, vahetasid tihti ääri. Expert liigas sellist väledat passimängu ei näe! Peale selle tuli rohkem kaitsjaid ning poolkaitsjaid

Foto: Lembit Peegel

Imbi Hoop tõkestamas hispaanlanna Marta Corredera läbimurret.

juhendada. Kärmed Ibeeria poolsaare vutinaised olid varmad nähtamatult Eesti mängijate selja taha hiilima. Tavaliselt seisab koondise väravas hoopiski Getter Laar, kes Hispaania mängust jäi kollaste ide tõttu eemale. Hoop sõnab, et paar aastat tagasi oli varuvariant hoopis raskem olla. “Mu enda vorm ja tehniline pagas olid kehvemad, kuid tahtmine oli suurem,” mainib ta ausalt. “Siis elasin seda raske-

mini üle. Nüüd ei usu, et Getteril liiga kerge elu on. Loodan, et olen arvestatav jõud, mitte enam kindel teine number.” Väravavahtide karjäär on pikk ning see pakub lõunaeestlasele heameelt. “Loodan ikka nii kaua mängida, et saan noortele närvidele käia, sest nad peavad mõtlema, millal see vana sealt eest läheb,” paneb Hoop uhke ning eneseiroonilise lõppakordi.

Mida pärnakatega teha? Tallinna Levadia on naiste kõrgliigas viimased kolm aastat kolmandana lõpetanud. Kõrgemale jõudmiseks on rohkem väravaid vaja, tõdeb Imbi Hoop. Kes saakski lihtsale jalgpalliloogikale vastu vaielda. Aga Pärnu vastu ei pruugi sellestki piisata, sest nende ründeliin on lihtsalt nii tugev. “Anastassia Morkovkinal on pall lihtsalt jala külge liimitud,” seletab Hoop. “Tihti võetaksegi see pall ainult vea hinnaga ära. Kaitse tuleb lukku panna, aga kui vastu tuleb neli head ründavat mängijat, siis läheb raskeks. Samas nad enam nii peajagu üle pole, teised hakkavad tasapisi lähenema. Keegi ei taha, et Pärnu kümme aastat järjest võidaks, kõik tahavad järele jõuda. Loodan, et neil läheb raskemaks.”

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

www.expert.ee

meie edetabel

Eesti parimad vutikommentaatorid 1. Kalev Kruus / Toomas Vara 2. Ott Järvela 3. Tarmo Tiisler 4. Kristjan Kalkun 5. Kristjan Jaak Kangur 6. Indrek Petersoo 7. Dannar Leitmaa 8. Taavi Pailk Põhikommentaatorina märgiti ära ka Aivar Pohlak, Indrek Zelinski, Joosep Susi, Mihkel Uiboleht, Steiv Silm, Andres Vaher ja Rainer Lomp. Abikommentaatoritena nimetati Karel Voolaidu, Janno Kivisilda, Marko Kristalit, Indrek Zelinskit, Marek Lemsalu, Martin Reimi, Jonas Graubergi.

Parimad jalkakommentaatorid Kalev Kruus – Toomas Vara Seekord koostasime mitme inimese abiga edetabeli meie telekommentaatoritest. Vaid üks hindaja ei asetanud esikohale Viasat Sport Balticu duot Kalev Kruusi / Toomas Vara. Tema eelistas ETV Tarmo Tiislerit. Esitandemile järgnenud kolmikut pidasime võrdseks, kuid Ott Järvela napsas Tiisleri ja Kristjan Kalkuni ees siiski napilt teise koha. Järgnes tükk tühja maad ja siis finišeerisid paarisrakendina Kristjan Jaak Kangur ja Indrek Petersoo. Need kuus esimest märkisid oma paremusjärjestuses ära kõik hindajad. Teistest eristusid veel Dannar Leitmaa ja Taavi Pailk, ülejäänud kommentaatorid said punkte minimaalselt. Palusime hindajail kommentaatoreid ka iseloomustada. Esiduo puhul märgiti positiivsena Kruusi emotsionaalsust ja Vara oskust asjalikult olukordi seletada ning mõlema head huumorisoont ja omavahelist klappi. “Jutt jookseb, tänu mõlema mehe korralikule eeltööle on see ka pädev, kommentaar on elav ja mis kõige tähtsam – parajalt kilde ning suurepäraseid võrdluseid tuleb ka,” arvab üks 58

JALKA JUULI 2014

Kalev Kruusile (vasakpoolsel pildil) on hea kontakt Toomas Varaga tähtsam kui peos oleva kruusiga.

hindajaist. “Ning seda loomulikult, mitte punnitatult.” Teine lisab: “Võibolla mõnikord jääb analüüsist puudu, aga mehed korvavad selle voolava sõnalaadungiga. Mõnikord lausa absurdsed kõnekujundid ning naljad ei tundu kummalisel kombel punnitatuna, vaid sobivad suurepäraselt tervikpuslesse.” Kolmas täiendab: “Ma valin vahel vaadatavat mängu nende järgi. Ja vahel läheb tuju ära, kui nemad ei kommenteeri. Samas olen väikese kartusega jälginud, ega meestel katus sõitma kipu. Küllap pudeneb kiitust siit ja sealt ning kaugel see eneseimetluski enam! Suurimat ohtu näen selles, et mehed hakkavad mingeid omavahelisi nalju loopima, iseend kõrvalt imetledes, ning unustavad vaataja-kuulaja ja oma tegeliku rolli. Ehk seda ikkagi ei juhtu.”

OTT JÄRVELAST

Emotsionaalsemat kommentaatorit Eestist vist ei leia. Kui vanemate juures jalgpalli olen vaadanud, siis ema tavaliselt küsib, kes see seal teises toas karjub.

Fotod: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

Seoses esikohapaariga on mainitud Kruusi teist abikommentaatorit Janno Kivisilda: “Kivisild pole nüüd kaua kommenteerinud, aga tema duo Kruusiga oli samuti väga hea, sest Janno tõi Kruusi kõrvale väga head spetsiifilised teadmised, mis ta aga väga lihtsalt edasi andis.” Teine hindaja arvab, et Kivisild jääb vahel jutuga tempos maha.

Kõva kolmik: Järvela, Kalkun, Tiisler Ott Järvela puhul on peaaegu üksmeelne hõise, et selle mehega juba igav ei hakka! Diivanile magama ei jääda ka igava mängu korral. Mainitakse soravat juttu, emotsionaalsust, huumorisoont ja seda, et ta “jagab ka matsu”. “Emotsionaalsemat kommentaatorit Eestist vist ei leia,” kõlab üks arvamus. “Kui vanemate juures jalgpalli olen vaadanud, siis ema tavaliselt küsib, kes see seal teises toas karjub. Aga see kõik on hea.” Teine pakub: “Vahel on seda emotsiooni liiga palju. On nagu emotsioon paljalt emotsiooni pärast. See väsitab. Tahaks, et domineeriks jalgpall, mitte kommentaar.” Kolmas sobitab Järvelat kaaskommentaatoriga: “Vanasti meeldis tandem Järvela/Koort.” Kaht ETV tegijat – Kristjan Kalku-

meie edetabel rib,” nimetab üks hindaja. “Vahepeal läheb nit ja Tarmo Tiislerit – näevad hindajutuvada mängust kuidagi väga kaugele.” jad sarnastena ja reportaaži tegemas Teine: “Petersoo on häirivalt eneseeelkõige koos asjatundjast paarilisega. kindel asjades, mis pole juba põhimõt“Kristjan on viimaste aastatega hästi teliselt kindlad. Liiga vara on temale palju arenenud ja teda on tore kuulata,” selge, et meeskonnal see ja see on laul märgib hindaja. “Zelinski sobib paarijuba lauldud, et asjad on just nii ja lisena talle paremini kui Lemsalu, sest Lemsalu jääb vahel aeglaseks ja sobib mitte teisiti. Talle on sellistel puhkuparemini stuudiosse. Zelinski on ka del nii lihtne vastu vaielda ja mõttes väheke elavam tüüp ja Kalkuniga koos näiteid tuua, et see hakkab mängu on nad väga mõnusad kuulata.” Kaljälgimist segama. Tavaliselt on komkuni kohta arvab teine: “Läheb järjest mentaatorid väga huvitatud, et vaataja paremaks, on hakanud kuidagi selge ikka kanalile püsima jääks ja pulti ei sõnaga ja enesekindlamalt kommenteetorgiks, aga Petersoo oma jutuga, et nüüd rima. Veel mõni aasta tagasi oli kuidagi on kõik selge, ärgitab kanalit vahetama – kohmetum, aga kogemust on juurde vaatama midagi, kus ei ole asjad selged ja tulnud. Emotsioone jagub, kuigi võiks kus on huvitav. Äkki on ta konkurentide rohkem olla. Pahatihti ei tundu need spioon Viasat Sport Balticus?” emotsioonid loomulikud.” Kolmas ei nõustu üldse: “Petersoo “Tarmol on raadiost küljes selline räägib okeilt.” huvitav kõnelemisstiil,” arvab üks hindaKuigi Kristjan Jaak Kangur edestas ja. “Kirjeldab hästi ning on otsinud palju Petersood, panevad hindajad ta võrdhuvitavaid fakte ja samuti on jutt elav.” lemisi üksmeelselt ühte punti Dannar Teine täiendab: “Paljusid häirib dikt- Leitmaa ja Taavi Pailkiga. sioon, minu arust lisab just värvi juurde. “Võta üht ja viska teist,” kõlab üks ERRi telekommentaatoritest kõige hinnang. “Minu jaoks on nad kõik kuidagi põnevam kuulata.” samasugused. Leitmaa kirglikkus meeldib, “Kalkuni/Voolaiu või Tiisleri/VooPailk ja Kangur on veidi rahulikumad, aga laiu juures meeldib just Voolaiu kui on näiteks Premier League’i kommenteerimine, sest tal ülekanne tulemas, siis Foto: Lembit Peegel on treeneritarkus ehk pole mul üldse vahet, väga hea mänkes neist kolmest gust arusaamine kommenteerib, ühendatud sorava on teada, et kõik jutuoskusega. saavad oma Voolaid oskab tööga hakkama. mänguolukorMeeldib neid di hästi lahti kuulata, aga seletada ja selkui telekanalil gitada. Muidu oleks rohon paljud kem raha, siis treeneripaberitega soovitaks paare Kristjan Kalkun on heale kodutööle lisanud ka inimesed küll väga moodustada ja kõik sõnahoo ja emotsiooni. targad, aga pisut suu läheks paremaks.” peale kukkunud. Vanasti Teine kiidab Kangurit: “Nooremast generatsioomeeldis Aavo Sarap sama palju kui praegu Voolaid. Kalkun ja Tiisler on nist parim. Paraku nad kommenteerivad valdavalt üksi. Näiteks meeldis mulle minu hinnangul sellised keskmised – ei midagi erilist, aga suurte kogemustega ja väga ta koostöö Dannariga, kui nad tegid Euroopa liiga finaali. Aga ka Jonas teevad töö korralikult ära.” Graubergiga on ta okei.” Ühtlane nelik: Petersoo, Kolmas arvab Kanguri siiski pisut igava olevat. Kangur, Leitmaa, Pailk Neljas Leitmaast: “Jutu poolest oleks Esinelikule järgnevate kommenteerijate ta parem, aga ta tämber ei ole kommenpuhul visatakse Indrek Petersoole ooda- taatorile parim.” tult nina peale, et “liiga palju Bayernit”. Viies Leitmaast: “Igav.” “Pole iseenesest paha, aga midagi häiKuues Kanguri/Leitmaa duetist:

Ott Järvela on meie telereportaaži parim sooloesineja. Foto: Lembit Peegel

“Häirib Kanguri pidev väljend “nagu sa ütlesid”. Kangur asetab end selles paaris allaheitlikult õpipoisi rolli. Kerkib küsimus, miks tema seal üldse kommenteerib, kui ta ainult Leitmaa juttu takka kiidab? Leitmaa näib ilmselgelt Kanguri lemmikväljendi paistel mõnulevat. See häirib tohutult.” Seitsmes Pailkist: “Soravalt teeb. Ega midagi ette heita ei ole.”

Tublid abikommentaatorid

Abikommentaatoritele pudenes ka üht-teist arvamust. Indrek Zelinski kohta on arvatud, et “meeldib tema otsekohesus ja mõõdukas küünilisus, utsitab mängijaid ka veidi räpast mängu mängima, kui vaja, ja ütleb, kui talle midagi mängu juures ei meeldi”. “Kristali laused on ka muidu huvitavad, aga ta võiks rohkem rääkida.” “Pohlak – kui ta mõnd liigamängu või aastalõputurniiri kommenteerinud on, siis olen ülisuure huviga kuulanud, sest ta lihtsalt teab Eesti jalgpalli siseelu nii põhjalikult ja räägib igasugust huvitavat siseinfot või sellist juttu, mida ma varem ei teadnud.” Üldiselt on hindajad olnud asjatundjatest abikommentaatoritega väga rahul. Oma edetabelit iseloomustab üks hindajaist Tiislerist nii: “Sulaselged viimased – ERRi portaali uued (ja tundmatud) kutid. Täiesti kohutavad! Ei jaga ei jalgpalli ega meistriliigat. Piinlik kuulata. Tõesti väga ränk lati alt läbijooks ERRilt. Seal peaks ikka vähe rangemalt käima see, kes eetrisse pääseb.” 2014 JUULI JALKA

turvatuba

Salapärane staap hoiab rahvamassi ohjes Kõik inimesed ei lähe staadionile mängu vaatama, mõned lähevad tööle. Näiteks turvastaabi liikmed, kes peavad kohtumise ning publiku julgeoleku eest hea seisma. Jalka uuris, mida müstilises turvatoas tehakse. Siim Kera

“J

äta uks lahti, lase emotsiooni sisse,” ütleb Põhja prefektuuris töötav politseileitnant Elari Kasemets oma kolleegile. Just on platsile astunud Eesti koondis koos lahkumismängu pidava Andres Operiga. Rahvas on elevil, tribüünid huilgavad. Staadioniruumides asuvas turvastaabis, kus Kasemets ja teised (vt kõrvallugu, et kõigi osalistega põgusalt tutvuda) korda hoiavad, on paar viimast tundi möödunud töötähe all. Täpselt samamoodi läheb edasi. Kui hümnid kuulatud, suletakse uks ning keskendutakse sellele, et kõik pättused ning probleemid eos likvideerida. Keegi küll ette hõisata ei soovi, aga tõenäoliselt on täna rahulik päev, mil staabiliikmed saavad mängust vähemalt poole silmaga osa saada. Kasemets meenutab, et 2011. aastal toimunud Eesti– Serbia kohtumisest ei näinud ta ühtegi minutikesepoegagi. Veel kehvemini on

Sirle Pai ning Elari Kasemetsa teravad pilgud probleeme ei leia.

läinud turvafirma Meeskond tegelasel Ivo Remmelgal. “Nelja aasta jooksul olen ma siin ainult üksikuid väravaid näinud,” tõdeb tursket kasvu kodanik.

Piletilevi esindaja Jaan Leppik usub, et järjekorra üheks tekitajaks on mõnus ilm, ning lisab, et viimase tunniga on mängule müüdud 500 piletit. Pole paha!

TURVAMEHE ELU

Suuremate heitluste puhul on tavaline, et staabitöö algab juba lõuna paiku. Kui Eestimaad on külastama tulnud hulganisti fänne võõrsilt, siis on politseinike ülesanne nad ilusti staadionile eskortida. Mitte seetõttu, et toetajad võiks kellelegi paha teha, pigem on see nende enda huvides, niiviisi ei satu nad sekeldustesse ning oskavad pärast mängu linna naasta. Enne mängu toimub ka koosolek, kus vaadatakse, kas vastastoetajatel on oma ala, vets ning toitlustus. Kuigi võõrsilfännid on kindlasti turvarisk, pole staabi sõnul seni suuremaid jamasid juhtunud. Siiski tuuakse välja Flora ning Shamrock Roversi vaheline euromäng, kus iirlased kaheksa ruut-

Nelja aasta jooksul olen ma siin ainult üksikuid väravaid näinud. Kollid kollideks. Vutifännid on staabis vaat et kõik, aga staadionile on tuldud leiba teenima. Kasemetsa töökaaslane Sirle Pai, kelle silmad pea kogu aeg monitoridele naelutatud, kutsub teisigi staadioni ümbruses looklevat piletisaba vaatama. Oper on juba umbes kümme minutit platsil ringi sibanud, kuid tuleb välja, et on inimesi, kes pole isegi legendi hüvastijätuks viitsinud õigel ajal platsi äärde tulla.

Suhkrukilo

Foto: Lembit Peegel

Jaan Leppik, Mikk Lelbred, Elari Kasemets, Hergi Peensalu (vasakult paremale) kohtumise algust ootamas.

JALKA JUULI 2014

turvatuba

Foto: Lembit Peegel

meetrit ripplage alla peksid. Külaliste tavapärasemad rikkumised on inventuuri põletamine või niisama hävitamine. Juhtub sedagi, et mõned koondised võtavad turvalisuse eesmärkidel ise niinimetatud jalgpallipolitseinikud kaasa, nii on oma korrakaitsjatega Eestisse reisinud näiteks türklased, soomlased ning inglased. Kodufännide hulgast tõmbavad staabile kõige rohkem tähelepanu purjus inimesed ning kaotatud lapsed. Ka täna suudab üks võsuke nagu vits vette haihtuda, kuid tema leitakse kähku. Hullutavat lustivett tarbinud kodanikuga on kaks varianti. Kui ta ümber on kaineid sõpru, kes teda taltsutada suudavad, lastakse tal vutimängu edasi nautida. Muidu eskorditakse ta otse kainestusmajja! Aeg-ajalt vajavad esmaabi treppidel kukkujad, nii on ka väljaspool väljakut luid murtud. Tihti kaotatakse Kasemetsa sõnul isiklikku vara, mis tavaliselt turvatöötajate juurde jõuab.

“Ma mäletan üht naistekäekotti, kus oli kilo suhkrut ja muud seosetud asjad,” muigab mees, kes esimest korda turvas A. Le Coq Arena ümbruses 2001. aastal toimunud ajaloolist Eesti–Hollandi mängu, kui ta sõjaväelasena pidi kindlaks tegema, et ühedki jalad üle raudtee ei kõnniks. Üldiselt jagub tal kohalikule publikule siiski vaid kiidusõnu. Arukad pealtvaatajad, jõmme pole, on ta veendunud. Ka ise vutti mänginud politseiniku sõnul kulub jalgpallitaust töös ära, see aitavat paremini fänne mõista. Hulk potentsiaalseid probleeme hoitakse ära sissepääsu juures, nii on seal silma jäänud rahvast, kes on staadionile kogemata või teadlikult kaasa võtnud kanepi või noa. Kõik, kes mängul käinud, teavad, et turvakontrollis kombatakse ning patsutatakse pealtvaatajat päris korralikult. Ometi suudetakse pürotehnikat sisse smugeldada. Remmelga sõnul oskavad fännid püro nii hästi ära peita, et turvamehed näevad seda alles staadioni sisemuses. Vahepeal on aga 90 minutit mänguaega märkamatult lõpuni vudinud. Politseimajor Valdo Põdra mängueelne 4 : 0 ennustus täppi ei läinud, aga ega ta selgeltnägemise eest palka saagi. Kui priskemate kohtumiste lõpus läheb töö veel isuga edasi, näiteks peab politsei fännid linna eskortima ning neil sealgi silma peal hoidma, siis täna lahkuvad Kasemets ja Pai üsna ruttu. Samal ajal naaseb Jaan Leppik, kes esimesel poolajal tagas sujuva sissepääsu ning teise 45 minuti tiksudes aitas piletimüüjatel otsi kokku tõmmata. Kui enne mängu jutustatakse asjad selgeks, siis pärast matši minnakse tavaliselt oma teed. Millest sa ikka räägid, kui korralduslikult kõik sujub? Kõige suurem mängujärgne ülesanne jääb täna Remmelgale, kes peab

Seljaga Platsi poole Teate, mis on jalgpallimängul kõige kurvem? Turvamehed, kes on seljaga väljaku poole, peavad publiku tegemisi jälgima. Mul hakkab neist alati kahju. Tuleb välja, et tegemist pole mitte vutikauge rahvaga, vaid enamik on staabi väitel jalgpallihuvilised. Valdo Põdra nalja, et tegemist on korvpallifännidega, ma uskuma ei jää. Mängu nad loogilistel põhjustel jälgida ei tohi. Poole silmaga piiluda võivad, kuigi ega seegi väga soositud pole. On ju just nemad need, kes peavad kahtlast kontingenti märkama ning sellest staabile teada andma.

Kes on kes? Staabi nurgas istub arvuti taga Piletilevi arenduse projektijuht Jaan Leppik, kes jälgib, et rahvamass probleemideta staadionile pääseks. End laua taha asetanud kiirabi-asjapulk Hergi Peensalu on valmis tööd koordineerima, kui mõnda pealtvaatajat tabab terviserike. Turvafirma Meeskond töötaja Mikk Lelbred istub paar meetrit Peensalust vasakul ning juhendab oma alluvaid. Elari Kasemets vastutab selle eest, et politsei turvaosa toimiks nagu masinavärk. Tema töökaaslane Põhja prefektuurist Sirle Pai vaatab ekraanide vahendusel, mida näitavad A. Le Coq Arena kaamerad. Edasi-tagasi käivad uksi kulutamas politseimajor Valdo Põder ning Meeskonna tiimi juht Ivo Remmelga. Tavaliselt on esindatud ka päästeamet, kuid seekordsel sõprusmängul ei nähtud nende kohalolu vajalikuna.

ülemuste jaoks valmis vorpima aruande. Midagi keerulist seal olla ei tohiks, mäng kulges ju plaanipäraselt. Vähemalt turvalisuse suhtes. Foto: Lembit Peegel

Staabi abil ollakse ühenduses just nende meestega, kes võivad ainult vanduda, et inimesel kukla peal silmi pole. 2014 JUULI JALKA

juuli kalender

Rahulik juulikuu pakub Sillamäe Kalevi kaht vastasseisu Juulikuu lõpetab MMi, pakub kuu alguses laulupidu ning säästab vutifänne kodusel rindel, kus pakub vaid Flora–Sillamäe ja Sillamäe–Kalju vastasseise. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee. Premium liiga Laupäev, 5. juuli 16.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Levadia Paide linnastaadion Pühapäev, 6. juuli 19.00 Tallinna FC Flora – Jõhvi FC Lokomotiv A. Le Coq Arena Esmaspäev, 7. juuli 19.00 JK Sillamäe Kalev – JK Tallinna Kalev Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Narva JK Trans – Tartu JK Tammeka Narva Kreenholmi staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Nõmme Kalju FC Sportland Arena Reede, 11. juuli 19.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Paide Linnameeskond Jõhvi linnastaadion Laupäev, 12. juuli 19.00 Tallinna FC Levadia – Narva JK Trans Kadrioru staadion Pühapäev, 13. juuli 19.00 Tallinna FC Infonet – JK Tallinna Kalev Sportland Arena Esmaspäev, 14. juuli 18.00 Nõmme Kalju FC – Tartu JK Tammeka Kadrioru staadion 20.30 Tallinna FC Flora – JK Sillamäe Kalev A. Le Coq Arena Reede, 18. juuli 19.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora Kalevi keskstaadion 19.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tallinna FC Levadia Jõhvi linnastaadion 19.00 Narva JK Trans – Tallinna FC Infonet Narva Kreenholmi staadion

Laupäev, 19. juuli 19.00 Tartu JK Tammeka – Paide Linnameeskond Tartu Tamme staadion Esmaspäev, 21. juuli 19.00 JK Sillamäe Kalev – Nõmme Kalju FC Sillamäe Kalevi staadion Reede, 25. juuli 19.00 Paide Linnameeskond – JK Sillamäe Kalev Paide linnastaadion 19.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Infonet Kadrioru staadion 19.00 Tartu JK Tammeka – Jõhvi FC Lokomotiv Tartu Tamme staadion Laupäev, 26. juuli 19.00 Tallinna FC Flora – Narva JK Trans A. Le Coq Arena Esmaspäev, 28. juuli 19.00 Nõmme Kalju FC – JK Tallinna Kalev Kadrioru staadion

Esiliiga Kolmapäev, 2. juuli 19.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Puuma Kuressaare linnastaadion 19.00 Pärnu Linnameeskond – Rakvere JK Tarvas Pärnu Kalevi staadion 19.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Levadia II A. Le Coq Arena I muruväljak 19.00 Vändra JK Vaprus – Nõmme Kalju FC II Vändra staadion 20.00 Viljandi JK Tulevik – Kiviõli FC Irbis Viljandi linnastaadion Laupäev, 5. juuli 13.00 Rakvere JK Tarvas – FC Kuressaare Rakvere linnastaadion

Foto: Lembit Peegel

Pühapäev, 6. juuli 16.00 Nõmme Kalju FC II – Kiviõli FC Irbis Hiiu kunstmuru 16.00 Tallinna FC Levadia II – Vändra JK Vaprus Maarjamäe staadion 16.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Flora II Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 19.00 Pärnu Linnameeskond – Viljandi JK Tulevik Pärnu Kalevi staadion Reede, 11. juuli 19.00 Kiviõli FC Irbis – Pärnu Linnameeskond Kiviõli linnastaadion 19.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Flora II Rakvere linnastaadion 19.00 Tallinna FC Levadia II – Nõmme Kalju FC II Maarjamäe staadion 19.00 Tallinna FC Puuma – Vändra JK Vaprus Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 19.00 Viljandi JK Tulevik – FC Kuressaare Viljandi linnastaadion Reede, 18. juuli 19.00 FC Kuressaare – Pärnu Linnameeskond Kuressaare linnastaadion 19.00 Vändra JK Vaprus – Rakvere JK Tarvas Vändra staadion Laupäev, 19. juuli 19.00 Tallinna FC Flora II – Viljandi JK Tulevik A. Le Coq Arena I muruväljak Pühapäev, 20. juuli 19.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Levadia II Kiviõli linnastaadion 19.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Puuma Hiiu kunstmuru Reede, 25. juuli 19.00 Viljandi JK Tulevik – Vändra JK Vaprus Viljandi linnastaadion Laupäev, 26. juuli 19.00 FC Kuressaare – Kiviõli FC Irbis Kuressaare linnastaadion Pühapäev, 27. juuli 19.00 Prnu Linnameeskond – Tallinna FC Flora II Pärnu Kalevi staadion 19.00 Rakvere JK Tarvas – Nõmme Kalju FC II Rakvere linnastaadion 19.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Levadia II Lasnamäe SPK kunstmuruväljak

Esiliiga B Koduses liigas on juuli rahulikum. Alo Bärengrub (vasakult), Mikk Reintam (mõlemad Nõmme Kalju) ja Ingemar Teever (Levadia) peavad punkte korjama nõrgematelt.

JALKA JUULI 2014

Kolmapäev, 2. juuli 18.00 Tallinna FC Infonet II – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena 19.00 HÜJK Emmaste – Tartu FC Santos Männiku staadion 19.00 Maardu FC Starbunker – FC Elva Maardu linnastaadion

juuli kalender 20.30 Tallinna FC Ararat TTÜ – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena Neljapäev, 3. juuli 19.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna JK Legion Sportland Arena Laupäev, 5. juuli 13.00 Kohtla-Järve JK Järve – Maardu FC Starbunker Kohtla-Järve spordikeskuse staadion Pühapäev, 6. juuli 16.00 Tallinna JK Legion – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena 19.00 FC Elva – Tallinna FC Flora III Elva linnastaadion 19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Ararat TTÜ Männiku staadion 19.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Infonet II Tartu Tamme staadion Reede, 11. juuli 19.00 FC Elva – Tallinna JK Legion Elva linnastaadion Laupäev, 12. juuli 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Flora III Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna FC Infonet II Sportland Arena Pühapäev, 13. juuli 16.00 JK Sillamäe Kalev II – HÜJK Emmaste Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 16.00 Tartu FC Santos – Maardu FC Starbunker Tartu Tamme staadion Neljapäev, 10. juuli 19.00 Tallinna FC Flora III – Tartu FC Santos Sportland Arena

Laupäev, 19. juuli 19.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Ararat TTÜ Maardu linnastaadion 19.00 Tallinna FC Infonet II – HÜJK Emmaste Sportland Arena Pühapäev, 20. juuli 19.00 JK Sillamäe Kalev II – FC Elva Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 Tallinna JK Legion – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena Neljapäev, 24. juuli 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna FC Flora III Sportland Arena Laupäev, 26. juuli 19.00 Tallinna FC Infonet II – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena Pühapäev, 27. juuli 19.00 HÜJK Emmaste – Maardu FC Starbunker Männiku staadion 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – FC Elva Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 19.00 Tartu FC Santos – Tallinna JK Legion Tartu Tamme staadion Neljapäev, 31. juuli 19.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Ararat TTÜ Sportland Arena

Expert liiga Laupäev, 12. juuli 12.00 Pärnu JK – Tartu JK Tammeka Pärnu Raeküla staadion 13.00 Tallinna FC Flora – Nõmme Kalju FC A. Le Coq Arena I muruväljak

13.00 Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN – Tallinna FC Levadia Kambja staadion Laupäev, 19. juuli 12.00 Nõmme Kalju FC – Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN Hiiu kunstmuruväljak Esmaspäev, 21. juuli 19.30 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka Maarjamäe kunstmuruväljak Kolmapäev, 23. juuli 18.00 Tallinna FC Flora – Pärnu JK A. Le Coq Arena I muruväljak Laupäev, 26. juuli 12.00 Pärnu JK – Tallinna FC Levadia Pärnu Raeküla staadion 13.00 Tartu JK Tammeka – Nõmme Kalju FC Tartu Tamme kunstmuru 15.00 Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN – Tallinna FC Flora Kambja staadion

Koondised Mehed U21

Kolmapäev, 2. juuli 16.00 Eesti – Kaasani FC Rubin Tallinn, TNTK väljak

U19

Kolmapäev, 2. juuli 19.00 Eesti – Kaasani FC Rubin Tallinn, TNTK väljak

2014 JUULI JALKA

lisaaeg Väljakumängija numbriga 1 MMil!

Andres Oper on läinud

Foto: Sven Nackström/AFP/Scanpix

Pole ime, et MM-võistluste resultatiivseimad mängijad kannavad seljal numbreid 9, 10 või 11. Need ju traditsiooniliselt edurivimeeste tähised. Näiteks kõigi aegade parim väravakütt MM-finaalturniiridel brasiillane Ronaldo põmmutas oma 15 kolli numbri 9 all. Aga näiteks itaallane Roberto Baggio on oma 9 väravat löönud kolme erineva numbriga särgis: 10, 15 ja 18. Kõige omapärasema numbri all on väljakumängijaist skoorinud aga argentiinlane Osvaldo Ardiles, kes 1982. aasta MMil Hispaanias pingutas võrku numbri all 1! Ja-jaa, kõik on õige. Nimelt anti argentiinlastele numbrid tähestiku järjekorra alusel ja Ardiles oli selles arvestuses esimene. Erand tehti meeskonna superstaarile: Diego Maradona sai selga särgi numbriga 10, kuigi tähestiku järjekorras pidanuks ta kandma ürpi numbriga 12. Nii vahetasid Maradona ja tähestiku kümnes mängija Patricio Hernandez kohad. Miroslav Klose, kes jahib Brasiilias Ronaldo rekordit, kannab tänavuDiego Maradona number 10 oli kõigutamatu. sel MMil numbrit 11.

Andres Oper piinlikku pausi likvideerimas Sellel pildil aitab Andres Oper sepistada Eesti võitu MM-valikmängus 2005. aasta 3. septembril A. Le Coq Arenal. Eesti polnud tervelt 65 aastat Lätist jagu saanud – okupatsiooniaeg, kus meie “koondistes” mängis kaasa ka okupante, ei lugenud. Oper andis võitu panuse avaväravaga 11. minutil. See oli tema 96. mäng Eesti eest ja ta esindas sel hetkel Moskva Torpedot. Väljakul oli veel koguni kolm(!) Torpedo mängijat: Enar Jääger ja Andrei Stepanov meie poolt ning Juris Laizans Läti poolt. Moskva suurklubid olid esindatud õige hästi: Dmitri Kruglov oli Lokomotivi, Andrejs Rubins Spartaki ja Andrejs Prohorenkovs Dinamo hingekirjas. Vene liigas mängisid ka Sergei Terehhov (Jaroslavli Šinnik), Aleksandrs Kolinko ja Vitalijs Astafjevs (mõlemad Kaasani Rubin). Kõvas klubis mängis ka oma 48. kohtumist Läti eest pidanud Maris Verpakovskis, kes sai palka Kiievi Dinamost. Eesti võitis 2 : 1 ja purustas 65aastase naabrineeduse. Oper mängis koondises veel üheksa aastat ja lõpetas tänavu koos Verpakovskisega: meie mees sai oma lahkumismängu kodus

JALKA JUULI 2014

van a

foto

Gibraltari vastu. Kokku jäi Opi arvele 134 mängu. 2004. aasta EM-finaalturniiril mänginud Verpakovskis saadeti koondisest erru Liepajas Balti turniiril Eesti vastu. See oli talle 104. mäng. Huvitava kokkusattumusena juhtus Jalka toimetus tänavu Liepajas Balti turniiril ööbima kodumajutuses Verpakovskise hea tuttava juures, kusjuures napsasime selle ööbimiskoha otse vanameistri nina eest. Verpakovskisele halva üllatusena olid Eesti ajakirjanikud koha juba hõivanud ja ta pidi endale otsima uue pesapaiga. Mäng ise lõppes väravateta viigiga, aga penaltiseerias olid lõunanaabrid meist paremad. Pildil olevas mängus heitleb Oper Foto: Lembit Peegel Igors Korablovsiga, kes oli toona Ukraina klubi FC Krivbas palgal. Oper rassis väljakul kõik 90 minutit ja aitas likvideerida 65 aastat kestnud piinlikku pausi, mil me polnud suutnud alistada oma lõunanaabreid. Võit oli seda magusam, et Läti oli eelmisel aastal osalenud EM-finaalturniiril.

Indrek Marjamaa

minu lemmikkoondis

Minu lemFoto: Lembit Peegel mikkoondis (küsisime just võõrkoondise kohta – toim.) on Argentina. Alates 1986. aasta MMist. See oli mu esimene kokkupuude tippjalgpalliga teleri kaudu. Mind inspireeris Maradona, keda toetasid teised head ründajad. Kuidas Maradonat hakiti, aga ta suutis ikka söödu ära lükata! Meeskonda represseeris ka juhtkond, kes käskis mängijatel juuksed lühikeseks lõigata. Maradona on mu lemmikmängija siiamaani, kuigi treenerina pole ta mind mõjutanud. Argentina kõrvale pole ka kedagi teist tõusnud. Nende kaitseliin on nagu on ja Maradona ise näitas, et treenerina polnud ta kõige parem, aga kõik see kokku ongi Argentina! Nende mängufilosoofia toetub loovusele ja nii on see alati olnud. Näiteks Saksamaa suutis oma mängufilosoofiat muuta: nad olid lõhkuvad, praegu on ka loovad. Holland on minu jaoks alati olnud liiga masinlik ja väheloov.

Maikuu esimesed 20 tehingute arvu järgi: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. Tartu Jalgpallikool Tammeka 3. JK Tallinna Kalev 4. Nõmme Kalju FC 5. FC Kose 6. Põlva FC Lootos 7. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 8. Tallinna FC Flora 9. Pärnu Linnameeskond 10. FC Kuressaare 11. JK Jalgpallihaigla 12. Haapsalu FC Flora 13. FC Hell Hunt 14. FC Nõmme United 15. JK Loo 16. Viimsi MRJK 17. Harju JK 18. JK Welco Elekter 19. TÜ Fauna 20. JK Sillamäe Kalev

01.07 Katrin Kaarna 01.07 Mait Nõmme 02.07 Elari Valmas 04.07 Karel Voolaid 07.07 Raiko Mutle 08.07 Urmas Rooba 09.07 Ave Pajo 10.07 Ando Hausenberg 11.07 Raio Piiroja 12.07 Vladimir Karev 12.07 Hannaliis Jaadla 14.07 Ott Meerits 15.07 Ain Tammus 18.07 Igor Orlov 18.07 Priit Penu 19.07 Peeter Lelov 19.07 Johannes Kukebal 21.07 Mati Lember

34 31 26 37 30 36 30 27 35 62 28 32 45 56 44 64 21 29

22.07 Zaur Tšilingarašvili 22.07 Neeme Neemlaid 23.07 Katrin Tuse 23.07 Aleksandr Kulik 23.97 Alen Stepanjan 23.07 Triinu Esken 24.07 Urmas Kaljend 26.07 Timo Lomp 28.07 Varje Tugim 29.07 Jaanus Veensalu 29.07 Hannes Reinvald 29.07 Jaanus Sirel 30.07 Jaan Roos 30.07 Allan Soomets 31.07 Urmas Hepner 31.07 Carl Tubarik 31.07 Siim Valtna

47 29 35 33 23 22 50 26 36 50 43 39 35 33 50 33 27

Turvajad Eesti maavõistlusel

Mina olen käinud kõigil Eesti koondise mängudel!

Kas sind väljakule ka on lastud?

Foto: Lembit Peegel

LHV panga edetabel

Juulikuu sünnipäevad

Foto: Lembit Peegel

Paide Linnameeskonna peatreener Meelis Rooba

lisaaeg

Tabelit vaadates torkab silma FC Kose mõjus tõus: eelmise kuu 20. kohalt viiendaks. Klubi üks eestvedajaid Rene Aljas selgitas: “Hooaja alguses, kui kuulsime, et iga tehingu pealt lisab pank kümme senti klubi arvele, otsustasime, et läheme sellega kaasa. Väikesele klubile on iga raha hea. Kellel võimalik, tegi endale jalgpallikaardi. Nooremad liikmed panevad oma taskuraha sellele ja teevad igapäevaoste LHV jalgpallikaardiga. Eks me üritame selles tabelis veelgi tõusta!”

Arvu Sild andis välja raamatu Jalgpalliliidu juhatuse liige, juunis 70 aasta juubelit tähistanud Arvu Sild (vasakul) tegi lähikondsetele tõelise üllatuse, kui kinkis oma sünnipäeva puhul neile raamatu oma jalgpallimälestustega. Raamat on tehtud väikeses tiraažis ja mõeldud üksnes kinkimiseks. Pildil kingib Sild oma raamatu juunis 75. sünnipäeva tähistanud teisele vutiliidu juhatuse liikmele Joosep Katsevile. 2014 JUULI JALKA

ristsõna

Juunikuu ristsõna vastus oli “jalkabreik”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise salli Aivo Närep. Võitjaga võtame ühendust. Juulikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 16. juuliks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise salli.

JALKA JUULI 2014

i ` M M I ! R A O G O E SK I L E H G I D HT E L I G I D AL J A i MM

-25%

MMi ajal 20 eksklusiivset lugu suurimatest jalkastaaridest ainult Eesti Päevalehe digilehes ƃ/ ¨T ǁ /¹ s/Q/ p / */ ¨ Ŷ TTsT ӆ / ¨ ÌT* ¨ / K®*/ p/ p / ¨ҭ 9 T /s® ¨ m Ŷ TTsT ¨ ³s*T /s¨ ƭ K®*/ sT /ӄ¨®s/ ® /* m *T /¹ p pp®¹ ¨¨/* ¨® ¨®* ƃ/ ¨T >m sK ss® T¨/s¨

A TELLI J

VÕIDA!

ǐ/ssT ³³* ƃ/ ¨T ǁ /¹ s/Q/ *TKTs/Q¨ m ¹ T* ®Qp/ ǉ ® KT ƧŸž ǐǡ T K ũ * / Ƶ / T ®¨ K TK ũ*T* / m sK ss/ m ǐӄ p/ҡ

Ƶs///ӄ s/ӄ s/ӄ s///ҡ Skoori siin >> www.epl.ee/mm ƧT T 9 ү psT/ *T¨®KTӸs/Q/*Ұ//ҭ ¨/s ԪԭԤ ԨԨԨԨ

20x