JALKA (aprill 2013) by Jalka

HIND 1,85 EUROT APRILL 2013

Florast Levadiasse?

Piiroja: ei iialgi! 9 mõtet, kuidas täita tribüünid Hollandi suur jalgpallitrauma aastast 1974 Eesti–Läti supermaavõistlus tulekul

Ken Kallaste: ma ei kuulanud treenerit

Klubilood: FC Soccerneti segane algus ISSN 1736-7379

Postrid: Artur Rättel / Isco / Gareth Bale / Ronaldinho / Andrea Pirlo

Andres Operi 2013 APRILL JALKA 1 mäluauk

APRILLIS

NALJA

POLE Jalgpalli Meistrite Liiga veerand-

finaalid. Meie kodune Eesti Korvpalli Meistriliiga. Veninud algusega NHLi hooaeg kogub tuure. 20. aprillil algavad NBA playoff’id. Lisaks palju sündmusi tennisest ja käsipallist Vormel 1 ja MMA-ni!

JÄLGI VEEBIS JA MOBIILIS!

t a ita ts u ku

sisukord Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 18 Kas Florast Levadiasse ja vastupidi minek on reetmine? Miks paljud on nii teinud, aga Raio Piiroja ei kavatse Levadia särki kunagi selga tõmmata?

ängisid nii, et kui m ei “Vanasti oli e mängima sa Levadiass is si s, E ra s. lo F lähek ga kindlasti ei a k a in M . evadiaga läinud i ei läheks. L g ee k lt a lj a d praegugi n mäletan nei k andmine, li a rr o , k te ti et la oli a ujuta ma küll ei k ja i n ia si id lahingu heksin.” evadiasse lä kuidas ma L , lk 18–20 Raio Piiroja

Persoonid & intervjuud Edwin Stüf

HIND 1,85 EUROT APRILL 2013

Andres Oper Mart Pulst Ken Kallaste

Florast Levadiasse?

PIIROJA: EI IIALGI! 9 MÕTET, KUIDAS TÄITA TRIBÜÜNID HOLLANDI SUUR JALGPALLITRAUMA AASTAST 1974 EESTI–LÄTI SUPERMAAVÕISTLUS TULEKUL

KEN KALLASTE: MA EI KUULANUD TREENERIT

KLUBILOOD: FC SOCCERNETI SEGANE ALGUS ISSN 1736-7379

Postrid: Artur Rättel / Isco / Gareth Bale / Ronaldinho / Andrea Pirlo

ANDRES OPERI 2013 MÄRTS JALKA 1 MÄLUAUK

Getter Laar

Kolumnid Kirsi Altjõe Lennart Komp Indrek Schwede

21 26 28 46 58 12 15 16

Esikaanel: Raio Piiroja Fotod: Lembit Peegel Nr 4 (64) 2013

Rubriigid

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Kuu peegel

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Vastutav toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel

Lood & tsitaadid Premium liiga Klubilood: FC Soccernet Naised Aprillikuu kalender Lisaaeg

Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER Reklaam: Nordicom +372 5666 7770

Nimed & numbrid

reklaam@nordicom.ee

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Ristsõnad

Muu Publikust, eriti Tartu omast Eesti–Läti maavõistlus 100+ Saalijalgpall Hollandi jalgpalli traumast Lampjalgsus

Foto: Lembit Peegel

4 8 10 22 42 56 62 64 66 24 40 50 52 60

Foto: Lembit Peegel

Postrid Artur Rättel Isco Gareth Bale Ronaldinho ANDREA PIRLO 2013 APRILL JALKA

kuu peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Aleksei Jahhimovitš (paremal) võib osutuda Levadia peatreeneri Marko Kristali (vasakul) võtmeks meeskonna kaitseliini tsementeerimisel. Näis kas FC Floras mänguajata jäänud Jahhimovitš leiab end pearivaali juures? 4

JALKA APRILL 2013

kuu peegel

Morozoviga või ilma, FC Levadia on jõud, millega 2013. aastal arvestada! Superkarikafinaali sangar Artur Rättel lõi kaks väravat ja Levadia sai hooaja esimeses tiitlimatšis 3 : 0 seljavõidu Nõmme Kalju üle.

Foto: Lembit Peegel

Tõenäosus, et FC Levadia kapten Roman Smiško (karikaga) novembris meistrikarikaga rõõmustada saab, on väike, sest seni on superkarikavõitja samal aastal meistriks tulnud vaid kolmel korral. Levadia suutis viimati seda aastal 2000. Kas Smiško juhtimisel rikub Levadia taas reeglit? 2013 2013 APRILL APRILL JALKA JALKA

kuu peegel Foto: Lembit Peegel

FC Infoneti 16aastane puurilukk Matvei Igonen tutvub Premium liiga kommetega, mida õpetavad meeskonnakaaslased Anton Aristov (vasakul) ja Andrei Kalimullin, kes on “vahele võtnud” floraka Albert Prosa. Foto: Lembit Peegel

Vana rebane Andrei Kalimullin on iseloomu kasvatanud nii mõnelgi Flora ründajal enne Rauno Allikut (karjumas). 6

JALKA APRILL 2013

kuu peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Mis sisse ei saa, saab sisse löödud! Levadialane Marek Kaljumäe (paremal) on Rimo Hundi (taga) abiga surunud palli Tallinna Kalevi väravavahi Daniil Savitski väravasse.

Premium liiga sündigu! Aivar Pohlak lööb käed A. Le Coqi juhi Tarmo Noobiga jalgpallihooaja avamisel. Foto: Lembit Peegel

Hidetoshi Wakui teab, kuidas pääseda kitsastest olukordadest. Praegusel juhul FC Kuressaare kaitsja Joel Indermitte massi alt. 2013 MÄRTS JALKA

nimed & numbrid

kuu +

Eesti Jalgpalli Liit lõi käed A. Le Coqiga, kes toetab meie jalgpalli kõrgeimat astet, endist meistriliigat, nüüdset Premium liiga järgmised viis aastat.

kuu

Endine Narva Transi ründaja Maksim Gruznov oli kaheksa inimese hulgas, kellele jalgpalliliit määras 1. märtsil ajutise jalgpallis tegutsemise keelu. Ometi jätkab Gruznov klubis treeneritööd ja juhendas viis päeva hiljem tribüünilt Transi U19 meeskonda.

kuu ?

Sander Puri kontol on rohkem koondisemänge ja koduklubisid kui Sergei Pareikol. Kas Tartust pärit noormees suudab Šoti klubis St. Mirren lõpuks välja murda lühikeste lepingute hukutavast spiraalist?

... meeskonda Premium liigas peavad vähemalt hooaja esimese poole läbi ajama Eesti koondise kogemuseta. Nendeks on FC Infonet ja Tallinna Kalev. Enim koondisemänge, 210, on Nõmme Kaljul (seisuga enne märtsi koondisemänge).

... mängu järjest on Tallinna Kalev meistrisarjas püsinud võiduta, mis hoiab nad kõigi aegade tabelis FC Valgaga (tegevuse lõpetanud) võrdselt teisel kohal. Lasnamäe Ajaxi 58 võiduta matši on Kalevi õnneks veel valgusaastate taga.

200

... euroga toetab Võru linn kohalikku jalgpalliklubi JK Võru, kelle esindusmeeskond mängib III liigas ja duubel IV liigas.

JALKA APRILL 2013

Naiste koondis vältis mudaliigat

Foto: Lembit Peegel

Eesti naiste koondis (pildil) saab 16. aprillil teada MM-valiksarja vastased. 46 Euroopa koondisest 8 peavad enne valikturniiri läbima veel ühe eelringi, nende seas ka Läti ja Leedu, kuid Eesti pääses sellest tänu parematele varasematele tulemustele. Rahvusnaiskond on 46 Euroopa koondise seas 35. positsioonil ehk täpselt viimane viiendasse loosikorvi pääseja. Samas korvis on Sloveenia, Kreeka, Türgi, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria ning Iisrael.

Saaremaa väravavahid saaremandrile Mullu detsembris kirjutas Jalka Austraaliasse õnne otsima läinud endisest FC Kuressaare väravavahist Ken Müürist. Märtsis teatas Saarte Hääl, et sama teed on astumas ka teine saarlasi esindanud puurilukk Roland Kütt. Aga millal te tagasi tulete?

Levadia tõusis teiseks FC Levadia kerkis uue hooaja esimese kahe mänguga Eesti meistriliiga kõigi aegade tabelis teiseks, omades 1094 punkti (458 mängust). Levadia möödus sellega Narva Transist, kellel on 1090 punkti (625). Liider on FC Flora 1404 punktiga (625). Kolmas on FC TVMK 755 (411), neljas Viljandi Tulevik 506 (455) ja viies Nõmme Kalju 348 (182) silmaga. Punktid on arvutatud 2013. aasta kahe esimese vooru seisuga.

Rahvaliigasse jõuab veel registreerida! Eesti Jalgpalli Liit pikendas rahvaliigasse registreerimise tähtpäeva 8. aprillini ehk kes veel on kahelnud, kas võistkond kirja panna või ei, jõuab seda teha! Kolme aastaga on rahvaliiga harrastusjalgpallurite seas kujunenud väga populaarseks ja saanud hüppelauaks Eesti meistrivõistlustele. Mullu osales koguni 142 võistkonda! Osa võivad võtta kõik võistkonnad, kes järgivad juhendit ja registreerivad ennast Eesti Jalgpalli Liidu kodulehe kaudu (Rahvajalgpall -> Rahvaliiga -> Sisselogimine -> Võistkonnad).

Pogba Prantsusmaa koondises Suvel Eestis U19 Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril Prantsusmaad esindanud Torino Juventuse ründaja Paul Pogba kutsuti märtsi mängudeks Akoondisse. Tema koondisekaaslane Samuel Umtiti heitleb Lyoni Olympique’i põhimehena Prantsusmaa meistritiitli eest. Kas sa neilt autogrammi küsisid? Ja veel tähtsam, millal saavad A-koondise küpseks meie 1993. aastal sündinute koondise tugitalad Karol Mets, Karl-Eerik Luigend, Artur Rättel ja teised?

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

Foto: Michal Cizek/AFP/Scanpix

“Täiesti enesestmõistetavalt peame praegu Eesti päris omaks näiteks rikkalikku baltisaksa mõisaarhitektuuri ja mõisnikke – 1905. aastal see kindlasti nii polnud; enda omaks peame venelastest jalgpallikoondislasi, seevastu näiteks neljakümne kirja aegu 1980. aastal polnud jalgpall üldse õige eesti mäng jne.” Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho oma ajakirjas muutunud aegadest “Küsimus on pigem selles, et jätkamise korral peaksin ennast paari aasta pärast tunduvalt rohkem ravima. Tipptasemel jätkamise korral minu tervislik seisund kindlasti halveneks.” Andrei Stepanov loobus tippvutist “Poodiumil tahtnuks küll ise olla, aga hea, et säärase laksu enne meistriliiga hooaja algust kätte saime.” Nõmme Kalju mängija Eino Puri kaotatud superkarikast Foto: Lembit Peegel

“Selline ilm sobib suusatamiseks ja iglu ehitamiseks, aga mitte jalgpalli mängimiseks. Saksamaal oleks küll selline mäng ilmselt edasi lükatud, aga kuna oleme Eestis, siis peame sellega kohanema.” Tartu Tammeka peatreener Uwe Erkenbrecher Premium liiga I voorust “Paljud eesti mängijad on liiga vaiksed ja seetõttu sobivad jutukamad välismaalased hästi meeskonda juhtima.” Tallinna Kalevi peatreener Frank Bernhardt otsib liidrit “Mis ma ikka vastast selja tagant raiun, kui on võimalik temast ette jõuda ja pall puhtalt ära võtta!” Ken Kallaste

JALKA APRILL 2013

Kaks päeva pärast Premium liiga hooaja algust lajatas Narva Trans letti üllatuspommi, kui lõi käed Läti koondise ründaja Andrejs Perepļotkinsiga. Ukrainas sündinud ja Harkivi Metalistis vutihariduse saanud, kuid 2007. aastal Läti jalgpallikodakondsuse teeninud Perepļotkins mängis koondise eest viimati Eestis, kui Balti turniiril võideti Leedut 5 : 0. Kokku on tal rahvuskoondise mänge hingel 36 ja neis on ta löönud 3 väravat. Viimati Usbekistani klubis Qarshi Nasaf mänginud Perepļotkins esindas aastail 2004–2011 92 matšis Riia Skontot, ent on pallinud ka Derby County ja Bohemiansi eest. Lätlane on muide ainus pesueht ründaja Transi rivistuses, sest enne tema liitumist täitis tipuründaja Irakli Logua ülesandeid Aleksandr Dubõkin, keda peatreener Aleksei Jagudin nüüd äärel saab kasutama hakata. Narvasse olid Perepļotkinsi toonud just head suhted Jagudiniga. Leping 172 sentimeetrit pika Perepļotkinsiga sai teatavaks pärast mängijate registreerimistähtpäeva, kuid kuna rahvusvaheline üleminek oli juba enne seda töös, ei olnud takistusi tema hilisemaks liitumiseks. Saab näha, kas värske täiendus saab olema tasemel, millisel nägime tema kaasmaalast, 2011. aastal 46 väravat löönud Aleksandr Cekulajevsit. FC Floraga liitus pärast hooaja algust endine Venemaa Brendan Ogbu noortekoondislane Irakli Logua (21) ja Elevandiluurannikult pärit mängija Seka N’Guessan Jean Eudes Engerran Adou (19). FC Levadia aga värbas Eesti koondislase Aleksandr Dmitrijevi, muide, amatöörmängijana! Paide Linnameeskond sai oma hingekirja 19aastase Nigeeria ründaja Brendan Ogbu, kes viimati mängis kodumaal Heartland FC meeskonnas. Ka tema asumist järvalaste edurivisse takistas rahvusvaheline paberimajandus. Foto: Internet

“Aga midagi pole parata – oleme väike riik, kõigevägevamale maksta ei jõua! Ju peame hakkama raha koguma.” Premium liiga tegevjuht Dmitri Skiperski lumisest avavoorust

Narva üllatuskäik: ründeliini Läti koondislane!

Foto: Internet

“Pigem ei ole ma selline mängija, kellele sobib raamides mängimine – ma ei saa olla nagu tramm, mis sõidab mööda rööpaid edasi-tagasi. Mul on vaja väljakul vabadust ja siis on ka oodata, et suudan olukorrad ära lahendada.” Tarmo Kink

Läti koondise ründaja Andrejs Perepļotkins (taga) võitluses tšehh Tomas Rosickyga. Tänavu tõmbab lätlane üll samuti punase särgi, Narva Transi oma.

Lennart Komp

lood & tsitaadid

2013. aasta täiskasvanute Foto: Lembit Peegel jalgpalli meistrivõistlustel osaleb rekordiliselt 167 võistkonda, noorte meistrivõistlustel aga 356 võistkonda. Kui liita aga kokku ka rahvaliigas kaasa löövad satsid, mängib meie jalgpallisüsteemis tänavu kokku üle 650 võistkonna. Noorte meistrivõistlustel osaleb võistkondi igast Eestimaa nurgast. Esindatud on Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Põltsamaa, Noorteliigades võistleb tänavu 356 võistkonda igast Eestimaa otsast. Jõgeva, Vasalemma, Tääksi, Saku, Viljandi, Sillamäe, Rakvere, Elva, Võru, Tõrva, Kohtla-Järve, Kuressaare, Vändra, Haapsalu, Valga, Jõhvi, Paide, Viimsi, Maardu, Tabasalu, Keila, Loo, Põlva, Türi, Pakri, Kärdla, Kiili, Otepää, Märjamaa, Paikuse, Kilingi-Nõmme, Ülenurme, Kiviõli, Suure-Jaani, Tarvastu, Kuusalu, Kohila, Rapla, Laagri ja Viru-Nigula. Teist aastat järjest osaleb eriprojekti raames ka Petseri. UEFA kinnitas aastateks 2013–2015 ametisse rekordilised 9 Eesti ametnikku, keda on võimalik määrata Meistrite liiga ja Euroopa liiga klubisarjade mängudele ning koondiste kohtumistele. Eesti ametnike hulgas on viis delegaati (Ainar Leppänen, Anne Rei, Targo Kaldoja, Oleg Harlamov, Raili Ellermaa), kaks kohtunike vaatlejat (Uno Tutk, Are Habicht), turvaametnik (Margus Kotter) ja meediaametnik (Mihkel Uiboleht). Delegaadi ülesandeks UEFA mängudel on tagada matši sujuv läbiviimine vastavalt reeglitele ning koostada ülevaade kõigist korralduslikest asjadest, vajadusel lahendab delegaat probleeme ja teeb kriitilistes olukordades otsuseid. Kohtunike vaatleja jälgib ja hindab õigusemõistjate tegevust, koostades vastava ülevaate, mille põhjal toimub kohtunike arendamine ja otsustatakse nende järgmised määramised. Turvaametnik saadetakse UEFA poolt kõrgema ohuhinnanguga mängudele, kus tema ülesandeks on tagada koostöös korraldaja ja riigi jõustruktuuridega matši turvaline läbiviimine vastavalt UEFA reeglitele. Vajadusel nõustab turvaametnik korraldajat ja teeb oma ettepanekud tulevikuks. Meediaametniku ülesanne on koostöös osalevate võistkondade pressiesindajatega teleülekandeid ja ajakirjanike tööd puudutava tegevuse korraldamine, mängijate ja treenerite intervjuude tagamine jms. 2013. aastal töötab Eesti Jalgpalli Liit ühtekokku 16 erineva rahvuskoondisega, millest enamik on noorteesindused.

Eesti koondised 2013 Mehed: peatreener Tarmo Rüütli, abitreener Janno Kivisild, väravavahtide treener Mart Poom U23: peatreener Martin Reim, abitreener Urmas Kirs, väravavahtide treener Ain Tammus U21: peatreener Martin Reim, abitreener Urmas Kirs, väravavahtide treener Ain Tammus U19: peatreener Karel Voolaid, abitreener Liivo Leetma, väravavahtide treener Aiko Orgla U18: peatreener Martin Reim, abitreener Aivar Lillevere, väravavahtide treener Ain Tammus U17 eliitringi koondis: peatreener Lars Hopp, abitreener Sergei Terehhov, väravavahtide treener Oleg Andrejev U17: peatreener Lars Hopp, abitreener Kristen Viikmäe, väravavahtide treener Oleg Andrejev U16: peatreener Karel Voolaid, abitreener Aivar Lillevere, väravavahtide treener Andrus Lukjanov U15: peatreener Lars Hopp, abitreener Marko Pärnpuu, väravavahtide treener Oleg Andrejev Naised: peatreener Keith Boanas, abitreener Katrin Kaarna, füüsilise ettevalmistuse treener Anders Süvari Universiaad: peatreener Keith Boanas, abitreener Katrin Kaarna, füüsilise ettevalmistuse treener Anders Süvari U19: peatreener Keith Boanas, abitreener Katrin Kaarna, füüsilise ettevalmistuse treener Anders Süvari U17: peatreener Katrin Kaarna, abitreener Aleksandra Ševoldajeva, füüsilise ettevalmistuse treener Maarja Vinkel U15: peatreener Keith Boanas, abitreener Katrin Kaarna, füüsilise ettevalmistuse treener Anders Süvari Saalijalgpall: peatreener Kert Haavistu, abitreener Kert Küttis Rannajalgpall: peatreener Kert Haavistu, abitreener Marek Markson

nii nad

ütlesid “Ühed alad, näiteks jalgpall, korvpall või tennis, on iseseisvalt jätkusuutlikud, toovad ise raha sisse, ja pole üldse tähtis, kas need on olümpial esindatud või mitte.” Ajakirjanik Mikk Salu vahendab maadlusliidu peasekretäri Antti Lepiku mõtteid maadluse saatusest olümpiamängudel Foto: Lembit Peegel

Palju suuri ja väikeseid tähtsaid numbreid

“Keeruline algus tõesti. Aga eks meie peanahk ole vastastele ka kõige magusam.” Nõmme Kalju kapten Alo Bärengrub meistrivõistluste avavoorust

“Kui Eesti mängis Iirimaaga, siis mingil imekombel tegi üks Iiri raadiojaam oma hommikuprogrammis minuga intervjuu, ja oleks te kuulnud nende naeru, kui ma ütlesin, et olen täiesti kindel: Eesti võidab ja iirlastel pole mitte mingit šanssi. Lõpuks nad said must aru. Taipasid, et ma olen Eesti meeskonna fänn ja fänn ei saagi teistmoodi mõelda!” Eiki Nestor “Kui pidi olema argentiinlane, siis oleks võinud ju Lionel Messi paavstiks valida. Mees on Jumalast suurem ja lisaks lööb veel väravaid ka!” twitter.com/osokas “Korralik liiga, kus on üks selge kuningas (Glasgow Celtic) ja ülejäänud meeskonnad suhteliselt võrdsed.” Sander Puri siirdus Šoti liigasse, St. Mirrenisse “Ma usun, et Chicagos vaadatakse koondise mängijaid väheke teise pilguga kui Bullsis – see tähendab paremast küljest. Lõpuks on see iga mängija enda asi.” Joel Lindpere “Mitu välismaal mängivat Eesti koondislast on märkinud, et kolm kuud vältav ettevalmistustsükkel (novembris puhkus, trennid detsembri algusest märtsi alguseni) mõjub Eesti liiga jalgpallurite arengule pärssivalt. Ideaalis peaks Eesti kõrgliiga hooaeg kestma arenenud jalgpalliriikide eeskujul üheksa kuud ehk märtsi algusest novembri lõpuni. Praegu pole see võimalik ning tuleb leppida ideaalile lähima variandiga.” Ott Järvela

2013 APRILL JALKA

jalgpall & traumad

Draama, traumad Ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja ja kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe arutleb, kuidas traumadest üle olla ja draamat nautida.

“H

alloo, kas Hugo ema kuuleb? Palun tulge kohe siia, teie lapsega on juhtunud õnnetus ja ta on vaja kiirabisse sõidutada.” See on vist iga lapsevanema õuduste telefonikõne. “Mis juhtus?” jõuan vaevu vastuseks sosistada. “Ta mängis hoovis jalgpalli ja libises peaga vastu betoonposti. Peas on sügav haav, mis vajab õmblust.” Ahah. Minestamiseks pole aega. Sõidan lasteaeda, talutan verise peaga lapse autosse ja peapõrutuse välistamiseks uurin: mis su nimi on? Millal on Fernando Torrese sünnipäev? Vastused klapivad, järelikult mõistus töötab. Esimene küsimus, mille laps vastu esitab, on: “Kas ma järgmisel nädalavahetusele Torisse jalkavõistlustele ikka võin minna?” Kui palju jalgpallureid ennast iga päev vigastab, mõtlen kiirabisse sõites. Seda statistikat ei tahaks teada … Põlved, meniskid, ninad, pead. Laste väikesed traumad paranevad enamasti üsna ruttu ja jälgi jätmata. Aga suurte omad? Mitu meest või naist just praegu vaeb: kas ma saan sporti jätkata? Kas ma sellest vigastusest üldse kunagi taastun ja saavutan oma endise või veel parema vormi? Millal see valu otsa lõpeb? Julm mõelda, et üks karm sissesõit mänguplatsil võib purustada sinu unistused, tõmmata rasvase kriipsu peale tervele karjäärile. Jalgpall on üks neist aladest, kuhu trauma on neoonvärvi markeriga sisse kirjutatud. Iga kord kui lähed platsile, pead olema valmis, et võid lõpetada mängu murdunud ninaluuga. Või ei mõtle mängijad niimoodi? Lähevad iga kord usus, et täna tuleb võit, mu jalad-käed jäävad terveks ning vastastega läheme sõbralikult lahku. 12

JALKA APRILL 2013

Kunagi ei tea, kas see on esmaklassiline teater või tõsine vigastus.

Usutavasti nii see ongi, lihtsalt peab olema. Muidu ei saakski mängida.

Võlu suurem kui valu Küllap on iga pallur saanud mängides rohkem kui üks kord vigastada – kes hullemini, kes kergemini. Lugesin hiljuti, et Radamel Falcao on suure osa oma noorpõlvekarjäärist vigastustustega võidelnud. See teadmine mõjus kuidagi lohutavalt: et isegi kui pead tihti platsi

ääres istuma, võib sinust ikkagi asja saada. Ja veel sellisel tasemel! Enamik vigastatuist tuleb mängu tagasi. Ilmselt on jalgpalli sära suurem kui hirm traumade ees. Sära selle kõige virtuooslikumas mõttes – vutimeistrite, nagu Falcao, Messi, Ronaldo, Neymari, etteasted meenutavad kõrgema klassi mustkunsti ... Nojah, see nimekiri on ehk üsna klišeelik, aga kes julgeks öelda, et tippude mäng oleks igav, üksluine ja

jalgpall & traumad

ja õnnetunne Foto: Lembit Peegel

nagu Mozarti või Pärdi muusika – algab ühest punktist ja mis edasi saab, seda ei oska aimata. Kas tuleb suur torm, vaikne olemine, üllatav lõpp … Pinge püsib viimase hetkeni. Ning draama ja traumad kuuluvad selle adrenaliinitulva juurde. Nagu pärast vormelite stardipauku köidab meeli kõige rohkem hetk, mil mõni auto teeb õhus kerge salto või rajalt välja lendab. Rahvale on vaja ka natuke higi ja verd. Palluritele endile ilmselt mitte, vähemalt mitte seda viimast.

Ei pea võimlema

ettearvatav? Nii nagu vutis ei ole mängu tulemus kunagi ette teada, ei sarnane ka jalgpalluri ükski liigutus või kombinatsioon teisele. Kunagi analüüsisime ülikoolis popmuusika ja klassikalise muusika erinevusi – kui esimene on alati ootuspärane (kordus on sinna sisse kodeeritud), siis viimane üllatab oma arengutega (sa ei oska ette näha, kuhu helilooja loo lõpuks välja viib). Jalgpall on selles võrdluses

Ühelt poolt seisnebki vuti suur võlu selle absoluutses üllatamisvõimes nii heas kui ka halvas. Kas tõesti on võimalik antijalgpalliga meistrite liiga võita? On küll! Ja teinekord – kas väike “kodukootud” klubi suudab üle mängida rikka, naftarahaga ülespumbatud tiimi? Suudab! Vaata ja imesta! Väravatest ma siinkohal ei räägigi. Kannaga, puusaga, kääri või isegi käega. Esimesel minutil või viimasel sekundil. Punane kaart, näkku sülitamine, teesklus ... Ei saa välistada ühtki varianti. Stsenaariume lihtsalt ei ole võimalik ette ennustada. Kui, siis võib-olla Barca puhul, kus kõik mehed peavad olema palli enne puudutanud, kui värav tuleb, ja kõige parem oleks muidugi triblades puuri sisse sõita. Aga ikka on põnev – et kuidas siis seekord läheb. Jalkal on ka see tore omadus, et see mäng ei pea endale välja mõtlema 100 meetri sprinti või muud tobedust, et olla popp. Nagu näiteks suusatamine on pidanud ala ellujäämiseks hirmsal kombel “võimlema”. Vutiga on teisiti. Kui mäng ise ongi mõnikord igav, siis suudavad värvikad “vutinäitlejad” asja huvitavaks muuta oma võluvate, vahel ka dramaatiliste etteastetega. Jumal tänatud, et jalgpallurid on edev rahvas! Kes tuleb väljakule kukeharjaga (kuidas see soeng tal küll kõik need 90 minutit püsti püsib?!), kes roosa peapaelaga või neoonvärvides putsadega, kes toob platsi äärde lapsed, kes oma

superstaarist kallima. Põnev-põnev! Ja ikkagi käib jalka tähetolmuga kaasas suur kogus valu. Nii füüsilist kui ka kaotusvalu, traumasid ja draamat. Millest tuleb lihtsalt üle olla, mängijail. Kaasaelajail on muidugi pisut lihtsam – valu on enamasti südames, mitte jalgades. Aga ka see tuleb üle elada.

“

Sõidan lasteaeda, talutan verise peaga lapse autosse ja peapõrutuse välistamiseks uurin: mis su nimi on? Millal on Fernando Torrese sünnipäev? Vastused klapivad,järelikult mõistus töötab.

„

Mis sai minu pojast Hugost? Kuigi tema peahaav oli üsna tõsine ja vajas õmblemist ning poiss pidi neelama valuvaigisteid, võis ta siiski järgmisel nädalavahetusel oma tiimiga Torisse võistlustele minna. Tegi hea turniiri, lõi poolfinaalis ja finaalis võiduvärava ning teenis sinise trikotaažpaelaga kinnitõmmatud pea tõttu hüüdnime Rambo. Armastus jätkub. Ja emana üritan mõelda nagu jalgpallur: iga kord läheme võitma ja vigastusi pole olemas. Foto: Pere ja Kodu

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid. 2013 APRILL JALKA

3 veergu

Hooaeg hinnaalanduseta

Lennart Komp

“M

is sul viga on?! Miks sa ei sööda! Sa ei mängi üksi!” Meesterahvas jätkab vestlust treeneri ja klubi presidendiga. “On nüüd hea meel, kaotasid palli ära! Keegi ei taha sinuga enam mängida nii!” Meesterahvas naerab, poetab midagi treenerile ja klubi juhile. Nad söövad talt peost. “Mine koju ja mängi üksi, kui ei taha teistele palli anda!” Treener ütleb, et trenn on läbi ja poisid hakkavad koju minema. Mees surub treeneri ja juhiga kätt. “Mine koju ja mõtle, kas sa tahad jalgpallitrennis veel käia!” Isa kamandab oma poja musta maasturisse ja hüüab juba mitu minutit tema verbaalse väärkohtlemise objektiks olnud poisile, kes paneb pähe kiivri ja istub ratta selga, veel paar valusamat sõna reispassiks. Sellise stseeni tunnistajaks olin ma eelmisel suvel ühe Tallinna kunstmuruväljaku ääres. Mina ootasin poiste tren-

ni järel algavat mängu, väärkohtlejast isa oma poega. Esiti arvasin, et mees enda pojale sõnarihma annab. Hüva, pole päris minu asi, kuidas keegi oma lapsi kasvatab, üritasin end rahustada. Kui aga nägin, et sõimata saab poiss, kes treeneri lõpuvile järel jalgratta selga sööstis ja minema kihutas, kargas mul süda täis ja mul on siiamaani häbi, et sellele ülekohtule vahele ei astunud. Üheksa-kümneaastaste poiste grupi treener ja klubi president vaatasid sõnatult pealt, kuidas üks täiskasvanu lubas endale käitumist, mis on täiesti lubamatu. See täiskasvanu on klubi sponsor ja ilmselt ei julgenud ei klubi juht ega treener teda korrale kutsuda. Mitu tuhat eurot on palju raha ja selle eest saab asju osta. Ja noh, kuidas sa ikka teda korrale kutsud. Muidu äkki järgmisel aastal ta enam ei annagi raha! Siis ei saagi uusi palle osta! Ja ei saagi välismaale turniirile minna! Tead, olen parem vait. Äkki rohkem ei juhtu nii! Sõimata saanud poiss kannab seda häbi endaga ilmselt veel aastaid. Kaaslastest tõenäolisemalt diagnoositakse tal depressioon, kaaslastest tõenäolisemalt käitub ta enesehävituslikult, kaaslastest tõenäolisemalt esineb tal antisotsiaalset käitumist. Kaaslastest tõenäolisemalt käitub ta 15–20 aasta pärast lapsevanemana samamoodi nagu tema väärkohtleja. Võibolla olen ma naiivne, aga hoolimata keerulisest majandusolukorrast, millega klubid igapäevaselt võitlevad, ei osanud ma oodata, et 2012. aastal millegi sellise tunnistajaks olen. Et treener lööb silmad maha ning aktsepteerib vaikides alandust ja väärkohtlemist, mille ainus õigustus on raha. Meil võivad olla kogu maailma FIFA kahe tärni kunstmuruväljakud, sisehallid ja profimeeskonnad meistriliigas, kuid seni, kuni lepime mõne lapsevanema, treeneri või kelle iganes kirjeldatud käitumisega, ei ole meil lootustki jõuda järele Euroopale, ehkki formaalselt ja sümboliliselt me sinna justkui juba kuulume. Ühiskonnateadlased on Eestit nimetanud siirdeühiskonnaks, ühiskonnaks,

mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel alustas liikumist läände, Euroopasse. Formaalselt “jõudsime pärale” Euroopa Liitu astumisega, ent majanduslikud kõikumised, kuid veelgi enam sümptomaatiline väärtus- ja väärikuskriis jätavad meid kaugele eeskujudest, keda me endale igapäevaselt toome. Ei kujuta ju ette, et midagi sellist võiks juhtuda Soomes, Rootsis, Saksamaal?

“

Sõimata saanud poiss kannab seda häbi endaga ilmselt veel aastaid. Kaaslastest tõenäolisemalt diagnoositakse tal depressioon, kaaslastest tõenäolisemalt käitub ta enesehävituslikult, kaaslastest tõenäolisemalt esineb tal antisotsiaalset käitumist. Kaaslastest tõenäolisemalt käitub ta 15–20 aasta pärast lapsevanemana samamoodi nagu tema väärkohtleja.

„

Ühiskondlik ebakindlus mõjutab kahtlemata paljusid kui mitte kõiki täiskasvanuid ning lapsi ühel või teisel moel, kuid jalgpallitrenn peab ühe noore vutipoisi või -tüdruku jaoks olema koht, mis on sama kindel varjupaik kui kodu. Kui treener ei suuda kõigi mängijate eest võrdselt seista, peab klubi teda vastavalt koolitama. Kui klubi seda vajalikuks ei pea, võib ta “poe kinni panna”. Varem või hiljem juhtub see niikuinii. Jalgpalli võlu on selle universaalsus, ta ei tee vahet, kas väljakuks on ideaalne muru või liiv. Nii ei tohi treener teha vahet ka oma hoolealustel, ta peab seisma võrdselt kõigi eest, õpetama seda oma mängijatele ning vajadusel ka lapsevanematele. Ja siin ei tohi teha hinnaalandust. Mitte keegi. 2013 APRILL JALKA

1-teist mõtet

Leegitsevate südamete kiituseks

Foto: Gerard Julien/AFP/Scanpix

änane Jalka (pööra lehte!) uurib meie mängijate arusaamist oma (klubi)identiteedist. Pole üllatus, et Tallinna-keskses Eestis on raske jääda oma kodukoha patrioodiks ning elu lõpuni mängida Pärnus, Tartus, Viljandis või minna otse nende linnade klubidest välismaale mängima. Vaheaste on enamasti ikkagi Tallinn. Küsisime, kas meie kahe suurema klubi – Flora ja Levadia – vahekorda võiks võrrelda näiteks Barcelona ja Madrid Reali omaga, kus ühest klubist teise üleminek on fännide silmis reetmine, ja saime kaht sorti arvamusi. Indrek Zelinski, üks neist, kes on mänginud mõlemas Tallinna suurklubis, tõi ühe välisnäitena välja ka Rooma klubide AS Roma ja Lazio lepitamatu vastasseisu. Rooma derby on hea näide selle kohta, kus fännide vaenutsemisega on ühinenud ka mõned

superstaarid. Maailmameister Francesco Totti, kes on kogu oma profikarjääri mänginud AS Romas, pole jätnud kasutamata ühtki soodsat võimalust, et solvata Lazio poolehoidjaid. Ta oleks nagu ise üks Roma fännidest. Neile viimastele ongi Rooma derby’d ülitähtsad. Kahe Rooma gigandi omavahelised

“

Mõned mängijad ostavad endale Ferrari või jahi, aga mina ostsin miljardi liiri eest Livorno särgi.

„

mängud võivad mõjutada pallurite karjääri, seal löödud väravad sünnitada kangelasi. Üheks selliseks on Lazio eest 1993. aastal mängu viimastel minutitel peaga viigivärava koksanud inglane Paul Gascoigne. Paljud mõlema meeskonna fännid on tunnistanud, et nad eelistaksid võita pigem omavahelise mängu kui Itaalia meistritiitli. Ajaloost on teada, et 1932. aastal tähistasid Lazio fännid võitu Roma üle mitu nädalat. Lazio meeskonna eriti käremeelne patrioot on olnud aga Paolo di Canio, kes skooris Rooma derby’s juba 1989. aastal teismelisena. Profitee viis di Canio Juventusesse, Napolisse,

Roberto Baggio süda jäi Fiorentinasse.

JALKA APRILL 2013

Milani ning välismaalegi. Mälestus temast püsis fännide seas aga nii ere, et nad nõudsid klubi presidentide käest aastaid: “Andke meile di Canio tagasi.” Kui ta 2004. aastal naasis, huilgas vaimustunud fänkond iga pallipuute peale, mille nende ebajumal avatud treeningul tegi. Treeningu lõpus rääkis di Canio mikrofoni ja lõpetas oma kõne pisaratega võideldes: “Kõik, kes ei hüppa, on Roma fännid!” Mispeale terve staadion – Lazio mängijad, treenerid, taustajõud ja fännid – kargasid vaimustunult üles-alla. Oma esimeses derby’s pärast naasmist lõi di Canio iluvärava, tagades Laziole 3 : 1 võidu ja andes mõjusa vastulöögi Tottile, kes oli Laziot terve mängueelse nädala ajakirjanduses mõnitanud.

Cristiani Lucarelli – elu lõpuni šanghailane Itaalia pakub veelgi näiteid selle kohta, kus jalgpallurite süda on jäänud ühte kindlasse klubisse. Roberto Baggio läks 1990. aastal Fiorentinast Torino Juventusesse, aga kui Juve sai 1991. aasta aprillis Fiorentina vastu penalti, keeldus Baggio seda löömast. Meeskonnakaaslane ei suutnud penaltit realiseerida. Baggio vahetati välja. Teel varumeestepingile korjas ta maast Fiorentina salli ning pani endale kaela. Pöörane oli Livornos sündinud Cristiano Lucarelli karjäär. Ta kasvas diktaator Benito Mussolini ajal Livornosse rajatud linnaosas, mida hüütakse Šanghaiks. Lucarelli on hiljem tunnistanud, et tundis end kogu aja “šanghailasena”. Livorno on üks maailma vasakäärmuslikemaid paikasid, kus tribüünidel lehvivad praegugi Stalini ja Che Guevara pildid. Cristiano Luca-

1-teist mõtet

Paolo di Canio oli fännide lemmik.

Foto: Mich npix

ci/Sca

ic ele R

tavad endale Ferrari või jahi, aga mina ostsin miljardi liiri eest Livorno särgi.” Kui Lucarelli Livornoga ühines, oli see pärast paarikümneaastast loksumist Serie C-st tõusnud Serie B-sse. Lucarelli tahtis mängida koos Livorno legendi Igor Prottiga, kel oli plaan karjäär lõpetada. Lucarelli veenis ta ümber ja klubi sai maailmaklassi ründepaari. Lucarelli nõudis endale number 99 särki – Livorno kurikuulus ultraühendus BAL loodi aastal 1999. Lucarelli ja Protti kõmmutasid kahepeale 51 väravat ja Livorno tõusis kohe Serie A-sse. Oma esimesel Serie A hooajal oli Lucarelli 24 tabamusega liiga parim väravakütt, Livorno lõpetas 9. kohal. Näiteid jalgpallurite truudusest oma klubile või nende südame tuksumisest ühele klubile on muidugi veel, aga nad on siiski erandlikud. Tänapäeval liigutakse klubist teise, kusjuures sageli on liikumapanevaks jõuks agendid, kel ideaalses maailmas ei tohiks üldse kohta olla. Kui agent teenib oma kliendi iga ülemineku pealt, on päevselge, et klubivahetus on tema huvides. Järelikult on tema huvides ka lakkamatult uut klubi otsida ja kliendis olemasoleva lepingu suhtes n-ö rahulolematust tekitada. Ikka on parem seal, kus meid pole! Kusagil on veel laiemad piimajõed ja kõrgemad pudrumäed! Eesti kontekst on muidugi teine. Õigus on Indrek Zelinskil, kelle sõnul meie mängija võtab, mida pakutakse. See kehtib nii välismaale mineku kui ka Eesti-sisese klubivaliku puhul. Nõuda saab ehk koju tagasipöörduv koondislane, aga temalegi kehtib hinnalagi, mis on pigem madal kui kõrge. Aga väga sümpaatne on Raio Piiroja ja Mariliis Limbaku põhimõtteline seisukoht: esimene endise florakana ei kavatse kunagi selga vedada igirivaali Levadia särki ja teine ei kavatse mitte kunagi mängida üheski muus Eesti klubis peale Tartu SK 10 Premiumi. Pragmaatikud ei saa sellest aru. Või kui saavad, peavad sellist käitumist rumalaks, ennastkahjustavaks. Aga alati on tarvis ka neid, kelle rinnas tuksub truu leegitsev süda. Neile kuulub fännide jäägitu poolehoid ja armastus.

Foto: Stefano D Errico/Scanpix

relli mängis 27. märtsil 1997 Livornos Itaalia U21 mängu Moldova vastu ja skooris. Pärast väravat tõmbas ta särgi seljast ja näitas hullunud publikule selle all olnud särki, millel oli Che Guevara pilt. See sai talle saatuslikuks – kuigi ta oli löönud U21 koondise eest kümne mänguga 11 kolli, koondisekutsed lakkasid. A-koondisse kutsuti ta 2005. aastal, kui ta oli juba 30. Tema koondisekarjäär jäi lühikeseks: kokku mängis ta kuus mängu ja põrutas kolm kolli. Terve profikarjääri oli ta mänginud kodulinnast eemal, aga ta üritas alati külastada Livorno välismänge. Korraga tuli talle idee aidata oma poisipõlvemeeskond Serie A-sse. Üleminek Torinost Livornosse sai teoks laenu kujul 2003. aastal. Lucarelli kaotas palgas miljard liiri ja ütles: “Mõned mängijad os-

Cristiano Lucarelli läks ja tõstis oma koduklubi Serie A-sse.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2013 APRILL JALKA

enesemääratlus

Florast Levadiasse. Kas see on reetmine? Eesti klubide identiteedi või nende puudumise üle on palju räägitud. Aga kuidas on lood jalgpallurite identiteedi ja lojaalsusega? Kas pallur on seal, kus suurem palganumber või loeb ka midagi muud? Miks Indrek Zelinski mängis nii Floras kui ka Levadias, aga Florale truu Raio Piiroja ei kavatse kunagi Levadia särki selga tõmmata? Indrek Schwede

“K

ui sa oled Pärnust, siis sa Viljandisse mängima ei lähe,” sõnastab praegu Hiinas profivutti mängiv Raio Piiroja oma arusaama, aga lisab siis: “Ma olen kaua ära olnud, ei tea võibolla kõike, aga vanasti oli nii, et kui mängisid Floras, siis sa Levadiasse mängima ei läinud. Mina ka kindlasti ei läheks. Ega praegu ka naljalt keegi ei läheks. Levadiaga oli alati korralik andmine, mäletan neid lahinguid siiani ja ma küll ei kujuta ette, kuidas ma Levadiasse läheksin.” Meeldetuletuse peale, et Piiroja kaaslinlased ja -koondislased Indrek Zelinski, Marek Lemsalu ja Sergei Hohlov-Simson ju läksid, vastab Piiroja: “Nojah, ma ei tea, mina küll ei läheks. Seda peab nende käest küsima.” Jalka küsiski. “Flora–Levadia vastasseis on rohkem põhimõtete ning eluvaadete ja suhtumiste vastasseis,” räägib Indrek Zelinski. “Praegu tunnen, et olen hingelt palju rohkem Levadiaga ühel joonel, kui ma Floraga olen kunagi olnud. Siis oli see (Flora) ainuke variant, ma ei mäletagi, mis need teised klubid olid. Flora korjas mu üles. Flora–Levadia vastasseis taandub klubi juhtidele, kelleks on Aivar Pohlak ühelt poolt ning Viktor Levada, kelle kõrval on nüüd Andres Leht, teiselt poolt. Minu isikliku kogemuse põhjal – võin teiste suhtes eksida – on nii, et kui Levadias midagi lubatakse, siis seda ka tehakse. Floras on lubatud igasugu asju kokku ja see ei pea alati vett.

JALKA APRILL 2013

See oli ka suurimaid põhjusi, miks valisin karjääri jätkamiseks Levadia. Levadias on tähtis võita ja esimeseks tulla. Floras räägiti varem, et järelkasv, järelkasv, järelkasv. See ei saa olla profiklubi vabandus tulemuse puudumise üle.” Nii Flora kui ka Levadia eest on mänginud kolmaski Eesti koondislane, Viljandist pärit Mati Pari, kelle sõnul pole ta ühe eest mängides kunagi välistanud, et võib kunagi selga tõmmata ka teise särgi.

“

Ma loodan, et meil tekib varsti ka selline asi, et pärast kaotust ei juleta linna peale minnagi. Ja vastupidi ka: kui hästi läheb, käid linnas ringi nagu kangelane!

„

“Võibolla praegu on see teisiti, sest klubikultuur ja meie-klubi-tunne areneb,” arutleb Pari. “Mina ei mõelnud, et ühe eest olen mänginud ja teise eest ei mängi kunagi.” Samas arvab Pari, et Narvas mängimist poleks ta endale ette kujutanud. Seal mänginud eestlaste juttude järgi poleks talle ilmselt sobinud ei mentaliteet ega treeningtöö iseloom. Pari lisab, et annab oma hinnangu ainult tuttavatelt palluritelt kuuldud jutu järgi ja teeb võibolla Narvale liiga. 1999. aastal võitis Pari Eesti meistrivõistlustel hõbeda koduse Viljandi

Tulevikuga. Meeskond elas toona Viljandis ja identiteedile mõjus see hästi. “Rahaliselt oli raske, aga see tekitas heas mõttes kambatunnet,” meenutab Pari. “Minul oli lihtsam, sest elasin kodus, aga leedulase Marius Dovydenase jaoks küsisin vanematelt raha, et Marius saaks endale meeskonna baasis süüa teha.”

Kangelasena kodulinnas Mullu pealinna Floras pallinud hiidlane Martti Pukk edendab praegu FC Kuressaare klubi. Reeturina ta end ei tunne. “Kõigepealt olen ma hiidlane, jalgpallis olen Eesti poolt,” püüab Pukk mõtestada oma identiteeti. “Jalgpallurina olen ka hiidlane, sest mängin Hiiumaa–Saaremaa mängul Hiiumaa eest. Aga olude sunnil olen sunnitud kõrgemal tasemel mängima mitteHiiumaa võistkonnas. Sada protsenti kindel, et kui Hiiumaa oleks meistrisarjas, siis mina mängiks ka seal – poleks küsimustki.” Samas möönab Pukk, et profipallurina on ta nõus mängima mujalgi. Mullu siirdus ta kogemust andma Flora noorele koosseisule. Sillamäele ja Narva poleks ta läinud ja selgitus kõlab nii: “Mul ei ole midagi selle koha ega vene keele vastu, mis kõiki hirmutab. Ma saaksin sealses keskkonnas hakkama. Aga mu vanus on selline, et ma ei võtaks kõike enam vastu. 22aastaselt oleksin läinud kasvõi Narva, aga 34aastaselt mitte. Minu eesmärk Florasse minnes oli tulla Eesti meistriks. Ma

enesemääratlus Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Foto: Sara Johannessen/Scanpix

Foto: Lembit Peegel

gel

Foto: Lembit Pee

Foto: Lembit Peegel

Pärnakas Indrek Zelinski on kandnud südame kohal nii Flora kui ka Levadia embleemi, aga tunneb end pigem levadialasena.

Raio Piiroja jääb Eestis truuks Pärnule ja Florale ning Norras Fredrikstadile.

Hiidlane Martti Pukk Saaremaa esindusklubi ja Flora särgis.

uskusin, et Floraga on see võimalik. See oli viimane võimalus tiitel võita ja märk maha saada.” Kuid siia juurde lisab Pukk siiski, et “mõne Tallinna venemeelse klubi eest ma ei mängiks” ja toob näiteks Lasnamäe Ajaxi. Järvamaalt pärit eksinternatsionaal ja praegune Paide Linnameeskonna peatreener Meelis Rooba ütleb, et oma publiku ees mängides on palluri vastutus suurem ja pingutatakse rohkem.

Ka publik tahab näha omade, mitte võõraste mängu. Paides toob publiku tribüünidele see, et platsil jooksevad tuttavad poisid, paljud pealtvaatajad on mängijate sõbrad. Meelis Rooba mäletab oma poisipõlvest, kuidas ta vaatas toonase Paide esindussatside mänge. Tase polnud just kõrge, aga Roobale jäi meelde meeste hingestatud mäng ja see, et ta kohalikuna kõiki neid tundis. “Kogu see atmosfäär ja enesest kõige andmine!” õhkab Rooba ja lisab praegu-

sele mõeldes: “Ma loodan, et meil tekib varsti ka selline asi, et pärast kaotust ei juleta linna peale minnagi. See paneb pingutama. Ja vastupidi ka: kui hästi läheb, käid linnas ringi nagu kangelane ja saad positiivset tagasisidet!” Rooba sõnul on kodune esindusmeeskond väga tähtis kohalikele noortele, kes näevad, kuidas nende vanemad kaaslinlased pingutavad ja neil on väljund, milleni ise pürgida. Oma tipphetkedel Flora eest pallinud Rooba 2013 APRILL JALKA

enesemääratlus sõnul oli tema jaoks tegemist sisuliselt ainsa valikuga, sest “Tallinna venekeelsete klubide atmosfäär polnud see”.

Eesti mängija võtab, mida pakutakse Tartu Tammeka mängija Kristjan Tiirik tõdeb tagantjärele, et Tammeka ja Merkuuri ühendamine 2007. aastal “tappis üldse Tartu jalgpalli”. Kahe klubi omavaheline rivaliteet oli aga nii äge, et tõi Tamme staadionile parematel päevadel ligi tuhat huvilist. See oli omaette sündmus nii mängijaile kui ka publikule. “Seda vastasseisu tulid vaatama ka need, kes polnud üldse jalgpalliga seotud,” räägib Tiirik, kes tunnistab, et Tammeka mängijana poleks ta välistanud ka Merkuuris mängimist. “Noh, kunagi ei tea. Sõltub, mis olukorras klubi on. Sel ajal Tammekas asjad toimisid ja mul olid arenemisvõimalused. Merkuur kutsus, kui sõjaväest tulin, aga vana treener tõi mu Tammeka juurde. Ainus klubi Eestis, mille eest ei tahaks mängida, on FC Kuressaare. Esiteks asukoha pärast ning teiseks põhjuseks oleks nende mängufilosoofia, mille nad on välja öelnud.” Ühe hooaja ka Narva Transi eest mänginud Kristjan Tiiriku sõnul sõltub palju tingimustest. Tänapäeva maailmas otsustab raha kõik. Ka Kuis Figo läks Barcelonast Madridi Reali. Temaga nõustub Indrek Zelinski. “Eesti mängijal tuleb vastu võtta, mida pakutakse,” ütleb Zelinski ja toob näite. “Kui meie mängijal on valik kahe Rooma rivaali, Lazio ja AS Roma vahel, siis ei ole ju nii, et ühte neist põhimõtteliselt ei minda. Sama on Barcelona ja Realiga, mille rivaliteedi taust on ajalooline, pärit diktaator Franco ajast. Tõsi, meie jalgpallurid ei ole kunagi pidanud selliseid valikuid tegema. Kui mul oleks olnud võimalus minna välismaale otse Pärnust, mitte läbi Flora, oleks see olnud kihvt! Pärnu jääb mulle alati hinge ja mulle ei tee rõõmu, et pärnakad rabelevad esiliiga B-s ja et linna jalgpalli motivatsioonisüsteem on üles ehitatud tulemuse peale noortespordis.” Raio Piiroja nõustub, et tänapäeval vahetatakse tipptasemel klubi igal pool ja minnakse ka vihavaenlaste juurde mängima. Kõik on kinni palganumbris. Piiroja ise polnud lojaalne aga mitte 20

JALKA APRILL 2013

Mariliis Limbak: “Eestis mängin ainult ühe klubi eest!” Tartu SK 10 Premiumi jalgpallur Mariliis Limbak (pildil) on oma klubist nõus lahkuma üksnes välismaale. “Niikaua, kuni see naiskond eksisteerib, ei lähe ma ühtegi teise Eesti klubisse mängima,” lausub neiu resoluutselt, tehes ühe möönduse: “No kui naiskond peaks üldse ära kaduma, siis võin mujale minna. Aga muidu lahkun SK 10 Premiumist ainult välismaale.” Mariliis Limbaku sõnul tuleneb tema klubitruudus treener Kalev Kajaku pühendumusest. Palamusel, kus Limbak õppis ja kasvas, oli aastaid võimalik tegeleda üksnes korvpalli ja kergejõustikuga. Siis tuli Kalev Kajak ja hakkas esiti poisse treenima. Tüdrukud tahtsid ka vutti taguda. Kajak soostus ja sõitis viis korda nädalas maha 100 kilomeetrit, et Palamusel treeninguid anda. Limbaku sõnul näitab see, et treener neist väga hoolis. Väga sõjakalt on Mariliis Limbak häälestatud Tartu Tammeka vastu. “Meie linnarivaal mulle tõesti ei meeldi, sest ta ehib end võõraste sulgedega,” põrutab Limbak otse. “Tammeka peaks ise ka loov olema. Kui palju SK 10 mängijad on sinna tõmmatud! Lihtsalt räägitakse tüdrukud ära. Meie treener pole kunagi meile mängijaid üle meelitanud.” Mariliis Limbak toob ülemeelitamiste kohta ühe konkreetse isikliku näite. Praegu Tallinnas õppiva neiu suhtes saavutas Kalev Kajak kokkuleppe, et ta saab treenida Levadia naiskonnaga, aga võistleb endiselt edasi SK 10 Premiumis. “Olin kaks nädalat trennis ära käinud, kui sealne treener hakkas meelitama, et tule Levadiasse, et näen sind põhikoosseisus,” on Limbak pettunud. “Nägin kõrvalt, kuidas samamoodi käituti ühe teise tüdrukuga, kes nüüd mängib peamiselt II liigas.” Ka Limbak on esindanud teist Eesti klubi ja saanud proovida meistriliiga taset, aga see toimus koostöö raames Põlvaga. Praegu kahetseb neiu seda, et alustas jalgpalliga alles viis aastat tagasi, 16aastaselt. Praegu on jalgpall tema prioriteet ja välismaale mängima tahaks Mariliis Limbak tõesti minna.

üksnes Eestis, vaid ka Norras, kus ta jäi lõpuni truuks Fredrikstadile.

Põhimees linnarivaali juurde – äraandmine “Norras on neid mängijaid veel olemas, ega ma pole üksik näide,” räägib Piiroja. “Linnarivaali juurde seal naljalt ei minda, kuhugi kaugemale küll. Norras on minejad need, kes istuvad pingil ja teise klubisse minek on võib olla loomulik käik, kuna teine klubi on tasemelt nõrgem ja seal saab mängida. Aga kui põhimees ära läheb, siis on see nagu äraandmine.” Piiroja sõnul on arusaadav, et kui jalgpallur vahetab iga kahe aasta tagant klubi, siis ta ei kasvagi klubiga kokku, ei tekigi klubitunnet. Ühes klubis peab olema pikemalt, et see tunne tekiks, et see saaks mängija sees kasvada. Eesti on Piiroja sõnul väga Tallinnakeskne, kuigi Floral ja Levadial on õnneks mingi ajalugu selja taga, mingi identiteet olemas ja publik ka. Piiroja

sõnul on õige ka see, et Viljandi ja Pärnu mängivad jälle oma poistega: mängitagu mistahes liigas, aga omade meestega! Martti Puki sõnul on paratamatu, et kui tahad midagi saavutada, pead tulema Tallinna. See vähendab kodukoha identiteeditunnet. Aga madalamal tasemel ja isegi meistrisarja madalamal tasemel võiks see identiteeditundmine olla parem. “Kui palju on seda, et poisid annaksin oma kodukoha võistkonna eest maksimumi?” küsib Pukk retooriliselt. “Et ninast veri välja. Eks 15 inimese ees ongi raske kõike välja panna – 500 inimese ees pannakse rohkem välja.” Kristjan Tiirik lisab, et ühest küljest on raske rääkida klubide identiteedist, kui koosseis vahetub igal hooajal ja pool aastat peab uusi mängijaid tundma õppima. Kuid teisalt tahaks pealtvaataja väljakul näha isiksusi ja selles mõttes on Eesti koondislaste mängimine koduliigas kindlasti hea.

mängija luubi all

Edwin Stüf JK Tallinna Kalevi koosseis muutus talve jooksul tundmatuseni, kuid kedagi tuttavat näeme valgetes särkides ka. Näiteks nobedate jalgadega äärepoolikut Edwin Stüfi (24), kelle oskuseid hindavad Kalevi abitreener Daniel Meijel ja endine peatreener Sergei Ratnikov.

Daniel Meijel: Kui Stüfi-vennad Edwini ja Ervini saaks üheks mängijaks kokku sulatada, saaks jalgpalluri, kes oleks vähemalt Eesti parimas klubis põhitegija. Edwinilt saaks kiiruse ja vastupidavuse, Ervinilt väga hea tehnika, mis on, julgen öelda, kogu Kalevi peale parim.” Õhuvõitlus Daniel Meijel: Keskmine. Kui suudab enne võitlust õige positsiooni valida, siis põrget on. Vahel arvestab liikumist valesti, seda iseäranis juhul, kui mängutempo on kiire.

Foto: Lembit Peegel

Väljakunägemine

Mootor

Daniel Meijel: Jällegi, Eesti tippudega võrreldes alla keskmise. Võiks oma kiirust paremini ära kasutada. Jääb suluseisu vahel liiga palju. Sergei Ratnikov: Ei saa öelda, et oleks terane nägemine. Äärel saab hakkama, aga keskele playmaker’i rolli ei sobi.

Daniel Meijel: Väga hea. Eesti tasemel kestab kõik mängud ära. Trennitegemist takistab aga see, et on hommikust õhtuni tööl. Sergei Ratnikov: Üks parimaid Eestis ja see on talle looduse poolt antud. Teeb korralikult trenni, tõsine mees.

Jõulisus

Sisu

Daniel Meijel: Eesti kohta heal tasemel, natukene saaks võibolla arendada massi, et saaks suuremate meestega paremini hakkama. Kui kiiruse pealt keha antakse, ei kuku. Sergei Ratnikov: Normaalne. Võitlusi eriti ei kaota, arvan, et umbes 70 protsenti kehavõitlusi võidab.

Daniel Meijel: Mitte kunagi ei anna alla, igas olukorras võitleb lõpuni – nii palju kui torust tuleb. Sergei Ratnikov: Edwin ei ole väljakul liidritüüpi, kuid riietusruumis on üks nendest, kes hoiab head emotsiooni.

Tehnika Sergei Ratnikov: Tehnika on rabe. Jalgpallur peab mängima kiirusel, kus suudab palli vallata. Kui jooksed pallist kiiremini, tekivad probleemid ja tema puhul tuleb seda ette.

Kiirus Daniel Meijel: Tema trump on kiirus, stardikiirus, kiirendus ja võime hoida kiirust. Hoiab kiirust ka 60–70 meetril. Kui vaba tsoon on ees ja ei pea palju puuteid tegema, võib äärekaitsest pika seinasööduga kiiresti rünnakule tulla. Sergei Ratnikov: Väga head jalad kiiruse mõttes, looduse poolt antud! Palliga liikumisel on aga probleeme, mõnikord liigub kiiremini kui pall.

Liikuvus Daniel Meijel: Eesti kohta heal tasemel, jõuab järjest teha suunamuutusi ja muid füüsilisi tegevusi.

Löök & sööt

cv Edwin Stüf Sündinud: 30.07.1989 Klubi: JK Tallinna Kalev Treenerid: Frank Bernhardt, Sergei Ratnikov, Aavo Sarap, Daniel Meijel, Marko Lelov, Rainer Tokko, Mati Pari Eelmised klubid: Viljandi JK Tulevik, FC Tallinn United, SK Tallinna Sport, FC TVMK

Daniel Meijel: Vasak jalg on kehv, parema jalaga suudab tsenderdused ära teha. Väravate löömine ei ole nii täpne, et suudaks sisse lüüa. Ei löö sinna, kuhu tahab. Sergei Ratnikov: Löök on olemas, sööduga on probleeme. Pikad söödud annab normaalsed, keskmiste passidega esineb palju praaki.

2013 APRILL JALKA

premium liiga

Kes ründavad meistritiitlit? Kes ründavad meistritiitlit? valdame meie Premium liiga meeskondade koosseisud koos mängijate kodakondsuse ja sünniajaga. Ühtlasi hoiame silma peal jooksval edetabelil, publiku edetabelil ja väravaküttide pingereal.

Foto: Lembit Peegel

Liiga tabel 1. Tallinna FC Levadia 2. Tallinna FC Flora 3. JK Sillamäe Kalev 4. Nõmme JK Kalju 5. Tartu JK Tammeka 6. Tallinna FC Infonet 7. FC Kuressaare 8. JK Tallinna Kalev 9. Narva JK Trans 10. Paide Linnameeskond

3 3 3 3 2 3 2 2 3 2

3 2 2 2 1 0 0 0 0 0

0 1 1 1 0 2 1 0 0 0

0 0 0 0 1 1 1 2 3 2

7 : 1 11 : 2 6 : 2 6 : 4 3 : 4 1 : 4 1 : 2 1 : 5 2 : 7 2 : 9

9 7 7 7 3 2 1 0 0 0

väravakütid 1. Hidetoshi Wakui Nõmme JK Kalju 2. Rauno Alliku Tallinna FC Flora 3. Rimo Hunt Tallinna FC Levadia 4. Alexander Gerard van de Streek Tallinna FC Flora 5. Kassim Aidara JK Sillamäe Kalev 6. Andre Frolov Tallinna FC Flora

7. Artur Rättel Tallinna FC Levadia Nõmme Kalju peatreener Igor Prins (vasakul) ja klubi president Kuna Tehva istumas hooaja avamisel nagu matustel. Või aimasid mehed ette rasket algust meistrisarjas?

8. Nikolai Mašipšev JK Sillamäe Kalev 9. Lauri Varendi Paide Linnameeskond 10. Andre Mägi Paide Linnameeskond

4 3 3 3 2 2 2 2 1 1

Nõmme JK Kalju

Tallinna FC Levadia

Tallinna FC Flora

Narva JK Trans

JK Sillamäe Kalev

Väravavahid 1 Vitali TELEŠ 17.01.83 69 Richard ALAND 15.03.94

Väravavahid 1 Roman SMIŠKO (Ukraina) 18.03.83 30 Priit PIKKER 15.03.86

Väravavahid 12 Mait TOOM 07.05.90 21 Marko MEERITS 26.04.92

Väravavahid 1 Valeri SMELKOV 14.09.89 33 Stanislav PEDÕK 06.06.88

Kaitsjad 2 Kevin INGERMANN 06.07.93 3 Artjom ARTJUNIN 24.01.90 4 Kaspar KALDOJA 01.01.90 17 Maksim PODHOLJUZIN 13.11.92 19 Aleksandr KULINITŠ 24.05.92 21 Aleksei JAHHIMOVITŠ 30.03.90 22 Artur PIKK 05.03.93

Kaitsjad 3 Märten PAJUNURM 29.04.93 5 Meelis PEITRE 27.03.90 6 Karol METS 16.05.93 14 Martin KASE 02.09.93 15 Johannes KUKEBAL 19.07.93 16 Markus Jürgenson 09.09.87 22 Nikita BARANOV 19.08.92 24 Karl PALATU 05.12.82 34 Marten MÜTT 25.05.92

Kaitsjad 4 Stanislav ENGOVATOV (Venemaa) 03.04.91 14 Ivan LIHHATŠOV 23.06.91 15 Stanislav KITTO (–) 30.11.72 20 Maksim KRÕTŠANOV (Venemaa) 30.01.88 21 Vitali KUTUZOV (Venemaa) 29.06.90

Väravavahid 1 Mihhail STARODUBTSEV 14.08.82 16 Arjom LEVIZI (Venemaa) 02.03.93

Poolkaitsjad 5 Erkki JUNOLAINEN 05.01.92 6 Ilja ANTONOV 05.12.92 10 Igor SUBBOTIN 26.06.90 16 Kaspar PAUR 16.02.95 18 Lauri VÄLJA 25.05.95 20 Andero PEBRE 07.08.91 23 Marek KALJUMÄE 18.02.91 27 Andreas RAUDSEPP 13.12.93

Poolkaitsjad 6 Andre FROLOV 18.04.88 7 Raido LEOKIN 05.03.92 8 Alexander Gerard van de STREEK (Holland) 24.03.93 10 Brent LEPISTU 26.03.93 13 Reio LAABUS 14.03.90 33 Karl MÖÖL 04.03.1992 73 Karl-Eerik LUIGEND 15.01.93 Irakli LOGUA (Venemaa)

Kaitsjad 2 Marco BIANCHI (Itaalia) 03.08.90 3 Andres KOOGAS 05.09.87 5 Alo BÄRENGRUB 12.02.84 6 Jorge RODRIGUES (Portugal) 19.03.82 13 Hindrek OJAMAA 12.06.95 14 Ken KALLASTE 31.08.88 77 Tihhon ŠIŠOV 11.02.83 Poolkaitsjad 7 Eino PURI 07.05.88 8 Yankuba CEESAY (Gambia) 26.09.84 9 Damiano QUINTIERI (Itaalia) 04.05.90 11 Allan KIMBALOULA (Prantsusmaa) 01.01.92 16 Tanel MELTS 20.01.88 18 Sergei TEREHHOV 18.04.75 19 Janar TOOMET 18.08.89 75 Hidetoshi WAKUI (Jaapan) 12.02.83 88 Adis HADŽANOVIC (Bosnia ja Hertsegoviina) 02.01.93 Ründajad 10 Kosuke USAMI (Jaapan) 31.08.94 15 Juri JEVDOKIMOV 03.06.88 17 Robert KIRSS 03.09.94 20 Alo DUPIKOV 05.11.85 99 Tarmo NEEMELO 10.02.82 Peatreener: Igor Prins

JALKA APRILL 2013

Ründajad 7 Nikita KOLJAJEV (Venemaa) 23.07.89 9 Artur RÄTTEL 08.02.93 11 Ingemar TEEVER 24.02.83 25 Nikita KOGER 06.05.94 28 Rimo HUNT 05.11.85

Ründajad 9 Rauno ALLIKU 02.03.90 20 Maksim GUSSEV 20.07.94 31 Sander POST 10.09.84 99 Albert PROSA 01.10.90 Stefan (Elevandiluurannik) 31.07.93

Peatreener: Marko Kristal

Peatreener: Marko Lelov

Poolkaitsjad 5 Sergei KAZAKOV (–) 02.01.80 7 Viktor PLOTNIKOV 14.07.89 9 German-Guri LVOV 16.01.96 10 Deniss VNUKOV 01.11.91 11 Ilja ŠESTERKOV (Venemaa) 29.06.87 13 Aleksandr DUBÕKIN (–) 06.05.83 16 Albert TAAR 15.01.90 17 Artjom ŠKINJOV 30.01.96 18 Deniss KULIKOV 25.09.93 19 Bi Sehi Elysee IRIE (Elevandiluurannik) 13.09.89

Kaitsjad 2 Marius CINIKAS (Leedu) 17.05.86 3 Aleksei TŠERKASSOV (Vene) 01.09.94 5 Mindaugas BAGUŽIS 10.04.83 7 Aleksandr VOLODIN (–) 29.03.88 12 Igor DUDAREV 12.08.93 22 Kennet JÄDAL 08.05.90 27 Pavel ALEKSEJV 24.02.91 Poolkaitsjad 8 Martin VUNK 21.08.84 11 Nikolai MAŠITŠEV (Venemaa) 05.12.88 13 Kassim AIDARA (Prantsusmaa) 12.05.87 14 Kirill NOVIKOV 08.12.89 17 Sergei VIHROV 02.03.86 33 Vladislav Trofimov (Venemaa) 24.05.94

Ründajad 22 Andrejs PEREPĻOTKINS (Läti) 27.12.84

Ründajad 9 Vjatšeslav ZAHOVAIKO 29.12.81 15 Aleksandr VOLKOV 11.10.94 77 Aleksander BEBIHH (Venemaa) 29.08.89 99 Jevgeni KABAJEV (Venemaa) 28.02.88

Peatreener: Aleksei Jagudin

Peatreener: Algimantas Briaunys

premium liiga Publiku edetabel

aas toome lugejani publiku edetabeli ja kui meeskondadel on peetud erinev arv mänge, siis reastame nad keskmise publiku arvu järgi. Ehk siis: kuigi absoluutarvestuses on parim näitaja Nõmme Kaljul, on Paide Linnameeskonnal kirjas vaid kaks mängu ja keskmine pealtvaatajate arv kõrgem ning sellega on keskeestlased esikohal! Kulmu paneb kergitama ambitsioonika Levadia nigel positsioon. Tartu Tammeka tõuseb ilmselt pärast esimesi kodukohtumisi. Hetke keskmine Premium liigas on 163 huvilist. Keskmine Keskmine- Keskmine Kodu- kodu- Võõrsil- võõrsil- Publik publik Meeskond publik publik publik publik kokku kokku

Foto: Lembit Peegel

Tallinna Levadia sai hooajaks meeleoluka stardi, kui võitis superkarika, mis on näo naerule venitanud ka peatreener Marko Kristalil (paremal).

Paide Linnameeskond Väravavahid 1 Mihhail LAVRENTJEV 22.02.90 12 Martin KAALMA 14.04.77 21 Rauno UUSKÜLA 06.02.77 Kaitsjad 2 Teet ALLAS 02.06.77 3 Carl TUBARIK 31.07.81 4 Mait NÕMME 01.07.83 5 Timo LOMP 26.07.88 13 Andre MÄGI 14.01.88 15 Tambet ANSO 10.09.89 29 Andrei VEIS 06.04.90 Poolkaitsjad 6 Rene PUHKE 16.08.94 7 Rauno KALD 11.03.91 8 Ervin KÕLL 18.03.89 16 Martin USTAAL 06.02.93 17 Lauri VARENDI 29.12.88 22 Tengiz ETERIA (Gruusia) 11.12.89 23 Karl Ivar MAAR 26.02.93 24 Markus HOLST 18.01.91 25 Eerik REINSOO 12.05.88 26 Karel VOOLAID 04.07.77 27 Tõnis VANNA 05.06.84 30 Rauno KÖÖP 18.08.89 Ründajad 9 Lauri ELLRAM 18.02.84 10 Tiit TIKENBERG 28.01.83 11 Aleksandr VASSILJEV 24.06.88 14 Sander RÕIVASSEPP 23.08.90 28 Jaan LEIMANN 08.10.89 Peatreener: Meelis Rooba

1. Paide Linnameeskond 2. Nõmme JK Kalju 3. Tallinna FC Flora 4. JK Sillamäe Kalev 5. Tallinna FC Infonet 6. JK Tallinna Kalev 7. FC Kuressaare 8. Narva JK Trans 9. Tallinna FC Levadia 10. Tartu JK Tammeka

482 156 407 346 171 115 0 289 150 0

241 156 204 173 171 115 0 144 75 0

0 460 198 205 347 230 327 85 115 149

0 230 198 205 174 230 164 85 115 74

FC Kuressaare

JK Tallinna Kalev

FC Infonet

Väravavahid 1 Siim-Sten PALM 18.08.92 12 Riido REIMAN 19.02.94

Väravavahid 1 Gary HOGAN (Iirimaa) 05.01.83 21 Mart-Mattis NIINEPUU 23.07.92 89 Daniil SAVITSKI 04.05.89

Väravavahid 1 Matvei IGONEN 02.10.96 69 Ilja KASSJANTŠUK (–) 06.02.86

Kaitsjad 4 Märt KLUGE 08.03.84 6 Pelle POHLAK 31.12.88 13 Rauno REIMAN 13.09.92 14 Edgars BUTLERS 27.08.94 15 Urmas RAJAVER 03.01.88 17 Andro AAVIK 17.10.91 21 Joel INDERMITTE 27.12.92 25 Sander VIIRA 29.08.89 Poolkaitsjad 7 Vladimir GERASSIMOV 11.12.89 8 Sander SINILAID 07.10.90 18 Rene ALJAS 18.12.1986 19 Ott REINIKE 14.10.93 23 Amor LUUP 18.02.92 26 Sander LAHT 26.09.91 33 Bert KLEMMER 15.10.93

Kaitsjad 4 Aleksei SAVITSKI 03.10.85 6 Yasar KOCA (Saksamaa/ Türgi) 19.04.90 7 Daniel VASQUEZ EVUY (Hispaania/EkvatoriaalGuinea) 11.03.85 15 Mikk SILLASTE 01.03.87 17 Sander KARU 25.07.92 26 Elvis LIIVAMÄGI 21.01.92 Poolkaitsjad 2 Ervin STÜF 03.12.90 5 Ilja MONAKOV 24.07.88 8 Maksim PAPONOV 11.06.90 9 Rasmus TOMSON 13.08.85 12 Martin TŠEGODAJEV 30.11.90 13 Serhat YAPICI (Saksamaa/ Türgi) 22.07.88 14 Edwin STÜF 30.07.89 23 Ats SILLASTE 08.04.88 28 Alen STEPANJAN 23.07.91 32 Alex Sander SEPP 08.04.95 34 Risto KÄGO 04.08.89

Ründajad 2 Juri GAVRILOV 11.05.93 3 Greger KÖNNINGE 23.01.91 5 Mairo TIKERBERI 30.03.93 9 Martti PUKK 20.02.77 10 Andre ILVES 19.12.90 11 Raiko KARPOV 05.02.92 20 Margus RAJAVER 16.07.89 39 Elari VALMAS 02.07.88

Ründajad 11 Fatih ALTUNDAG (Saksamaa/Türgi) 11.02.88 19 Aladin ŠIŠIC (Bosnia ja Hertsegoviina) 28.09.91 20 Ian-Erik VALGE 12.08.91

Peatreener: Sergei Zamogilnõi

Peatreener: Frank Bernhardt

Kaitsjad 2 Andrei KALIMULLIN (–) 06.10.77 4 Vladimir AVILOV 10.03.95 5 Anton ARISTOV 22.08.86 12 Ville Oskari LEHTONEN (Soome) 22.01.90 23 Anton TŠUIKOV (Ukr) 15.06.92 27 Renats GRANOVSKIS (Läti) 23.12.94 77 Ilja TARASSOV (Venemaa) 02.08.94 Poolkaitsjad 6 Dmitri KOVTUNOVITŠ 11.05.91 7 Aleksei DEMUTSKI 24.10.84 8 Aleksandr KULATŠENKO 25.05.87 9 Jevgeni HARIN 11.06.95 10 Jevgeni GURTŠIOGLUJANTS 03.04.86 14 Nikita MARTÕNOV 04.09.93 15 Aleks MONES 27.06.90 18 Vladislav OGORODNIK 18.03.95 20 Maksim LIPIN 17.03.92 22 Trevor ELHI 11.04.93 38 Konstantin NAHK 10.02.75 Ründajad 11 Kouakou F. E. KOUADIO (Elevandiluurannik) 03.10.90 15 Eduard GOLOVJOV 25.01.97 Peatreener: Aleksandr Puštov

482 616 605 551 518 345 327 374 265 149

241 205 202 184 173 172 164 125 88 74

Tartu JK Tammeka Väravavahid 1 Kaido KOPPEL 09.05.88 31 Ats KUTTER 28.03.91 33 Andrus LUKJANOV 21.11.89 Kaitsjad 4 Marvin Jonathan PREMPEH (Saksamaa) 30.06.89 12 Rauno TUTK 10.04.88 15 Martin HURT 27.06.84 16 Martin NAGGEL 22.05.90 22 Ando HAUSENBERG 10.07.87 92 Simo TENNO 05.09.92 Poolkaitsjad 5 Preche A. F. MBOUNGOU (Kongo) 14.10.92 8 Martin JÕGI 05.01.95 6 Tauno TEKKO 14.12.94 7 Siim TENNO 04.08.90 9 Mikk VALTNA 18.11.85 10 Kaarel TOROP 20.09.92 11 Maido PAKK 23.11.89 13 Jürgen LORENZ 11.05.93 17 Silvio PHILIPS (Horvaatia) 24.03.94 18 Andre PAJU 05.01.95 23 Kristjan TIIRIK 25.08.82 32 Heiko TAMM 18.03.87 Ründajad 14 Georgi IVANOV 19.06.92 97 Marek NAAL 10.01.93 Hugo FERNANDES (Portugal) 01.01.91 Peatreener: Uwe Erkenbrecher

2013 APRILL JALKA

publik

Üheksa mõtet, kuidas täita tribüünid

Foto: Lembit Peegel

Jalgpallihuviline Kalle Paas pakub välja üheksa mõtet, mis tooksid publiku tribüünidele. Märksõnadeks on: turundus, kuvand, klubikultuur.

siteks tahan ma kõrvale heita esmase ja kõige ilmsema mõtte, et Eesti vutitribüünide täitmiseks ongi vaja vaid hulka jalgpallihuvilisi. Sümpaatia vuti vastu on muidugi kõige alus, ent tõestas ju mullunegi meistriliiga hooaeg – nagu eelmisedki –, et tribüünide täitmiseks ei piisa Eesti rahva üldisest jalgpallihuvist või isegi kitsama ringi inimeste lembusest konkreetse klubi vastu.

“

Samamoodi ei saa ka üks iseseisev inimene mingilt vallalt või valitsuselt pidevalt nõu küsida, kes ta on ja kellena ta end perele, sõpradele, kolleegidele või avalikkuses näitama peaks.

„

Minu koduses Tartus oli Tammekalgi piisavalt kodumänge, kuid staadionisuu kohale fännisektorisse jõudis vaid 3-4 häälekat fänni (samal ajal kui publikut oli kokku umbes 200 inimest). Hooaja lõpu tippmängudes oli laulvaid fänne aga 10 või isegi 30–40 (publikut kokku 450 kanti). Samas sai aasta eest ToetanTammekat.eu tööplaani koostades Tartu potentsiaalseks vutipublikuks arvutatud 1000–2000 inimest. Nii et kus on need inimesed, kui nad pole staadionil? 24

JALKA APRILL 2013

Kõrgliiga jalgpall peab minu arvates olema igatpidi fun. Selle lõbu loob aga klubipoolne mõtestatud ja sisuline töö vutikultuuri kasvatamisel ning mitmetasandiline kommunikatsioon. Ma usun, et kuniks Eesti meistrisarja (ent ka esiliiga) klubidel pole läbimõeldud turundusplaane, mille taga on stabiilne klubistruktuur ja sõnastatud identiteet, jätkub senine tasane lükka-tõmba-olukord, kus meistriliiga matši keskmine publik on pisut üle või alla paarisaja pealtvaataja. Mis iseloomustab head turundusplaani? Kindlasti ei ole hea plaan parasjagu moes olevate asjade aegajatine kaasategemine. Näiteks Twitterisse, Facebooki ja YouTube’i lihtsalt “millegi tegemine” pole lõpuks plaan, vaid rohkem või vähem püüdlik taidlus.

Turundustööd ei pea tegema ainult reklaamiinimesed Kuidas jõuda selle järjepideva turundustööni? Kuidas leida ja rakendada inimesi, kes võiksid nutikalt täita neid eespool kirjeldatud ülesandeid – ja seda olukorras, kus ressursid on alati piiratud või suisa olematud? Mulle tundub, et vuti populariseerimises tuleb mõelda nii väljaspool sporditeaduseid kui ka klassikalisi spordi administreerimise ja rahastamise tavasid. Pidades silmas tööd nii trüki- kui ka sotsiaalmeediaga, on hea, kui ühe areneva

Tartu jalgpallipubliku potentsiaalne hulk peaks olema 1000–2000 inimest. Arenguruumi on.

meistriliiga klubi kontoris või kaasamõtlejate seas on reklaami- ja meediamaailmas vabalt orienteeruvaid inimesi – sellisena tajub üldsus näiteks Nõmme Kaljut. Samamoodi tuleb aga kasuks, kui klubi leiab abimehi-asjatundjad näiteks sotsioloogia või politoloogia valdkonnast. Seda kõike seetõttu, et kui jalgpall on osa laiemast Eesti kultuurist ja ühiskonnast, siis peab areneva jalgpalliklubi kontor ka seda kultuuri ja ühiskonda tundma. Ühe teise Tallinnast pärit meistrisarja klubi tegevjuht ongi muide ühiskonna toimealuseid õppinud riigiteadlane. Ma olen sealjuures üsna veendunud, et see lugupeetud vutijuht kasutab oma klubi ja kogukonnatööd edendades ka oma erialaseid teadmisi, mis ulatuvad poliitfilosoofiast ja parteisüsteemide tundmisest rahvusluse toimemehhanismide adumiseni.

Ahel kasvab lülide lisandudes Jalgpallikultuuri muutumise ja edendamisega seotud praktilisi näiteid saan ma isiklikult tuua eeskätt tööst mullu loodud ToetanTammekat.eu fänniportaali juures. Tegelikult oli see kõik, millega meie fänniportaal on nüüd aasta otsa tegelenud – klubi, mängijad, fännid, põnevad

publik riga päädinud karikamängu tipphetkevideote näol. Seega – kumbki leer pingutas pisut turunduse ja kommunikatsiooni rindel ning kahepoolsest meediatootmisest võitsid lõpuks mõlemad klubid ehk ka nende fännid ja Eesti vutikultuurgi sai taas terakese võrra suuremaks.

Ressursside vähesus võib olla ka eelis

mängud, head ütlemised ja pisikesed skandaalid – siin juba varemgi olemas, ent seni oli ehk Tammeka leeris puudu üks lüli, mis vahendaks nii tartlaste omavahelist kommunikatsiooni kui ka meie sinivalgeid asju muule maailmale. See üks lisandunud lüli kommunikatsiooniahelas ongi viinud senise kogemuse kohaselt Tammekaga seotud uudiseid pisut rohkem nii Soccernet.eesse kui ka mujale Eesti spordimeediasse. Nii fännidel Tamme tuulisel tribüünil kui ka klubi sinivalget vormi kandvatel mängijatel on selle pisut paranenud kommunikatsiooniahela toel olnud rohkem, millest rääkida, mille üle nalja heita ning millele mõelda. Tammeka huviväärsete ettevõtmiste refereerimine meedias on samal ajal viinud meile kui vutisõpradele olulisi teemasid viimaks ka väljapoole olemasolevat jalgpallihuviliste ringi. Meie Emajõe-äärne Tammeka kultuur on omakorda seotud ülejäänud Eesti vutikultuuriga. Ühe mulle meelde jäänud näitena paljudest noppis Tallinna Infoneti Facebook’i kanal mullu sügisel üles ühe meie ühise karikamängu eelse artikli ja jagas seda oma publikule. ToetanTammekat.eu sai omakorda pisut hiljem kasutada Infoneti poolt toodetud multimeediat penalti-trille-

Kogu selle fun’i, artiklite, multimeedia või kampaaniate loomine nõuab esiotsa ikkagi kas konkreetseid rahasüste või siis vähemalt motiveerivaid tingimusi klubide turundusinimestele. Siinkohal võtan endale vabaduse osutada ühele Eesti jalgpalli ajaloolisele paradoksile. Need klubid, kellel on olnud raha, pigem ei ole turundusse investeerinud, ja need, kellel raha pole, on pidanud turundusele ka rohkem mõtlema. Kui klubile annab raha näiteks naftašeik, metalliärimees või rikas Kanada onu, polegi klubil ehk seda turundust nii väga vaja. Kuna raha on juba olemas, võib mõtestatud ja pingeline töö kultuuri kasvatamisel näida klubi kontoripoolele ebavajalik. Ent kui teine klubi peab oma sponsoreurode eest pidevalt võitlema, peavad selle eestvedajad ka vältimatult leidma, kuidas oma märki ja selle all olevaid tegevusi pildil hoida. Iseseisva klubi – nagu mistahes erafirma – ebaõnnestumiste viimane ots on ju pankrott või hääbumine ... Seega ei saa ma ka päris nõus olla vutiringkondades mõnikord esile kerkiva ideega, et “Turundamine – see on ju Eesti Jalgpalli Liidu rida, meie peame niigi pallid ja platsid muretsema”. Jah, Eesti Jalgpalli Liit peab turundama jalgpalli kõige laiemas mõttes ning olema vutikultuuri kasvatamise liider. Samas ei saa alaliit istuda iga meistriliiga mänguvooru eel Nõmmel või Maarjamäel, Tartus või Sillamäel ning hoida kohalike vutijuhtide kätt, et aimata, mis on need klubi avalikkusele kuvatavad väärtused või kuidas tuleks selle klubi vutti kohalikku kogukonda viia. Samamoodi ei saa ka üks iseseisev inimene mingilt vallalt või valitsuselt pidevalt nõu küsida, kes ta on ja kellena ta end perele, sõpradele, kolleegidele või avalikkuses näitama peaks. Teisalt on minus kasvanud veendumus, et Eesti Jalgpalli Liit võiks

ÜHEKSA MÕTET – KUIDAS TÄITA TRIBÜÜNID?

Eesti jalgpallis on kõik huviväärne tribüünide suuremaks täitumiseks põhimõtteliselt juba olemas, ent rahva staadionile toomiseks peab arenema eri vutiorganisatsioonide turundusja kommunikatsioonitöö, mille tulemusel kasvab ka Eesti jalgpallikultuur. Jalgpallihuviline peab nii tribüünidel kui ka mängudevahelisel ajal olema seotud huvitavate klubivõi fänkonnapoolsete ettevõtmiste ja ideedega. Jalgpalliklubi või fänkonna kodulehekülge ja sotsiaalmeediakanaleid tuleb pidevalt täiendada haarava ja interaktiivse sisuga. Jalgpalliklubi peab turundustööd tegema plaanipäraselt ja järjepidevalt ning plaanid peavad olema seotud klubi laiema arengukava ning kuvandiga. Jalgpalliklubid võiksid turundusja kogukonnatöös õppida parimaid praktikaid ka teistelt ühiskondlikelt ja äriorganisatsioonidelt. Jalgpalliklubid peaksid enda kuvandi arendamisse ja turundustegevustesse kaasama peale spordija reklaamivaldkonna inimeste ka teiste ühiskonnateaduste pädevusega inimesi. Jalgpallikultuuri kasvamisel võib täheldada nii-öelda lumepalliefekti, kus kahe või enama klubi turunduslikud ponnistused võimendavad kokkupuutel üksteist ja kasvatavad tervet vutikultuuri. Turundustöö maht ja tõhusus ei sõltu ainult jalgpalliklubi turunduseelarve olemasolust või suurusest; tähtis on ka pealehakkamine ja olemasolevate ressursside nutikas rakendamine. Jalgpalliklubid peaksid järjepidevalt küsima Eesti Jalgpalli Liidult tuge turunduspädevuse ja -võimaluste edendamiseks.

2. 3.

4. 5.

6. 7.

olemasolevaid nappe ressursse suunata rohkem näiteks loengu- ja seminariprogrammidesse või sihipärastesse toetustesse, millega kasvatada klubide ja nende kaasamõtlejate turunduskompetentsi. Mulle tundub, et viimastel hooaegadel võib ju meie klubide ja fännide valmidust selleks kõigeks näha üha rohkem ja rohkem. 2013 APRILL JALKA

Number 체ks! 35aastane Andres Oper t천usis t채navu Nea Salamis Famagusta esir체ndajaks, kuni raske peatrauma ta puhkusele sundis.

Foto: Nea Salamis Famagusta

JALKA APRILL 2013

persoon

Andres Oper: kui ei tule meelde, siis ei tule Andres Oper (35) võib üritada meenutada palju tahes, kuid veebruarikuine maavõistlusmäng Šotimaaga on tema mälust pühitud. Lennart Komp

“A

lguses üritasin pingsalt mõelda, mis juhtus, aga nüüd – kui ei tule meelde, siis ei tule,” rääkis Oper oma 131. koondisemängust. “Vaatasin video pealt olukorrad üle, aga sinna ta jäigi. Pole enam meenutada üritanud ka.” Nii rääkis Oper märtsi alguses. Ligi kuu pärast laupkokkupõrget 6. veebruaril toimunud maavõistlusmängus Šotimaa vastu. Oper ja vastane Christophe Berra lõid pead kokku matši 10. minutil. Oper jäi küll lamama, ent kiire turgutuse järel jätkas poolaja lõpuni, misjärel selgus, et tarvis on põhjalikumaid uuringuid ja sõita haiglasse. “Väljakut enne mängu nagu mäletaks, soojendust natukene ka ja seejärel kuskil haiglas hakkab vaikselt pilt tagasi tulema,” ütles Oper. “Ma ei mõelnud kordagi, et nüüd on karjäär läbi, aga juhtunu näitas, kui õrn on pea ja kui ohtlik peatrauma. Lakse ikka saab, aga esimest korda läks pilt päris ära.” Järgnes nädalake kodust ravi Manchesteris, sõit koduklubi Nea Salamis Famagusta juurde Küprosele ja ka seal seitsme päeva jagu rahu. Esimese matši pidas Oper täpselt kaks nädalat pärast traumat ja sai endalegi ootamatult kohe 90 minutit mänguaega 0 : 0 viigiga lõppenud kohtumises Enosise vastu. “Esimeses mängus igasse duelli, just peaduelli, ei läinud. Kui nägin, et on täiesti lootusetu olukord, siis hoidsin tagasi,” ütles Oper, kelle sõnul läks traumast taastumise pausi nahka hea vorm. Nea Salmise vanim mängija Oper tõusis aastavahetuse paiku priimasse seisu ja kui liigas oli selja taga 14 mängu, oli tema kontol viis tabamust. Näitaja, mis oli viimati nii hea Kerkrade Roda eest mängides hooajal 2007/2008. “Vorm ei ole sama, mis kolm nädalat tagasi (veebruari alguses – toim.), kahju, et selline trauma vahele tuli,” lausus Oper. “Võib-olla polekski pidanud nii vara ja nii palju mängima, kuid teine ründaja oli vigane ja nii see kokku langes.” Nea Salamis Famagustale kuluks Operi hea vorm hädasti ära, sest hooaja lõpp saab olema väga keeruline. Nimelt osaleb Küprose meistrisarjas 14 meeskonda, kellest kaks alumist kukuvad otse esiliigasse, kaheringilise põhiturniiri kohtadel

9–12 lõpetanud võtavad põhiturniiri punktid kaasa ja mängivad veel omavahel kaks korda läbi. Famagusta lõpetas põhihooaja just selles seltskonnas. Neist viimane kukub otse astme võrra madalamale ja eelviimane peab esiliiga neljandaga üleminekumänge ehk oht välja kukkuda on äärmiselt suur. “Väljakukkumisvõimalus on päris suur, sest maksimaalselt vahetub üle veerandi võistkondadest,” ütles Oper. “Klubi lõppkohast sõltub ka see, kas minuga tahetakse lepingut pikendada ehk hetkel on veel kõik lahtine.” Küll ei mõtle Oper karjääri lõpetamisele, sest füüsis lubab veel jätkata ja tõenäoliselt ei kujune vajadusel ka uue klubi leidmine väga keeruliseks. Kuid see kosilane peaks eelistatult olema Lõuna-Euroopast, sest Oper tunnistab: soe kliima aitab kehal paremini vormis püsida. “Kiiret pole selle uue lepinguga!” muigas tipuründaja. “Olen äraootaval seisukohal, sest jaksu mul kindlasti on. Mingeid otseseid eelistusi mul uue klubi puhul ei ole. Küll ei tahaks Skandinaavia külma ja kunstmurusid.”

“

Esimeses mängus igasse duelli, just peaduelli, ei läinud. Kui nägin, et on täiesti lootusetu olukord, siis hoidsin tagasi.

„

Operi sõnul tuletavad meeskonnakaaslased talle tema vanust aeg-ajalt tögamisi meelde, kuid kuna nende austuse on ta väljakul ära teeninud, ei tunne ta kaugeltki, et kellelegi jalgu jääks. Vanema mängijana küsivad temalt nõu ka treenerid ja samuti tuleb täita väljakuväliseid ülesandeid. Näiteks esindas Oper Nea Salamist kohaliku jalgpalliliidu korraldatud kohtunike koostöö konverentsil. Kui Eesti Premium liigas hakkas tänavusest kehtima reegel, mis lubab registreerida maksimaalselt kuus välismaalast, siis Küprosel on see number koguni 17. Ehkki leegionärina on ka Oper üks neist, kes kohalike pallurite mänguaega pärsib, leiab ta, et saareriik peaks oma jalgpalli rohkem hoidma. Näiteks Nea Salamises juhtub õige harva, et mõni sealne mees algkoosseisu mahub. “Välismaalasi tuuakse sisse palju ja kui juba tuuakse, siis antakse neile ka mänguaega ja omasid vaadatakse vähem,” märkis Oper. “Noorte meeste motivatsiooni pärsib ka kaheaastane armeeteenistus, mille jooksul on neil võimalik küll trennides ja mängudel käia, aga see pole päris see.” 2013 APRILL JALKA

Foto: Oliver Tsupsman

Läänemaa JK treener Mart Pulst tunneb end ühtviisi kindlalt nii kulbi kui ka palliga. Ometi on pall südamelähedasem!

treener

Mart Pulst ja Aleksei Budõlin: nagu kaks kulpi vett

Läänemaa JK treener Mart Pulst (25) ja Sydney olümpiasangar Aleksei Budõlin näivad teineteisest erinevat kui jalgpall ja juudo. Ometi on nende elusaatus õige sarnane: mõlemad on diplomeeritud kokad ja mõlemad hiljuti asunud treeneriametisse. Lennart Komp

eebruaris tunnistas Budõlin “Pealtnägijas”, et pärast 2004. aasta Ateena olümpiamängudel kõrbemist ja järgnenud ebaedu oli ta valmis hakkama tööle kokana, millise hariduse ta enne maailma teravaimasse tippu murdmist omandas. Füsioterapeudina ka näiteks Eesti saali- ja rannajalgpallikoondist aidanud Budõlinit vajas aga juudomaadlejate tulev põlv. Nagu Mart Pulsti Haapsalu noored vutimehed. Pulstil pole olümpiamedaleid, kõrgeid kohti välisvõistlustelt ja ta polnud isegi oma treeningugrupi säravaim talent, kuid kunagiste mängusõprade sõnul oli tema see, kes alati õue jalkat mängima kutsus. Ka tema õppis kokaks, kuid söögikunstiga on tegelenud üsna vähe. “2011. aastal, kui olin lõpetanud õpingud ja käinud ära sõjaväes, tulin tagasi Haapsallu, ja korraks tundus, et siin ei olegi midagi teha,” meenutas Pulst. “Kogemata nägin kuulutust, et Pärnu Vaprus otsib Haapsallu treenerit. Olin ju jalgpalliga selleks ajaks kümme aastat tegelenud. Võtsin ühendust ja peaaegu aastakese olingi siin Vapruse treener.” Nii oli esimene samm tehtud. Siis tuli aga kõne Aavo Tomingaselt, staažikalt Haapsalu vutitreenerilt, kelle osalusel oli mõni aeg varem Haapsallu loodud uus klubi nimega Läänemaa JK. Tominga sõnum oli selge: mis sa võõraga jändad, tule, ajame oma asja! Pulst oli jäänud kogu asjaajamisega üksi ja kuidas sa ikka kunagisele treenerile ära ütled. Nii ongi ta Läänemaa JKs noortetreener. Veebruari lõpus oli tema vastutada koguni viis gruppi, neist vanimad D1-vanuseklass ehk poisid sünniaastaga 2001–2002. “Treeneriametisse sisseelamine kulges sujuvalt, sest olin mängijana näinud, kuidas erinevas vanuses treenimine käib. Oma kogemusega aitas Aavo (Tomingas) ja palju saab ise juurde õppida,” ütles Pulst, kel nüüd on taskus EJLi treeneri C-litsents. Oma trennist mäletab Tomingas Pulsti kui üsna vaikset, pigem tagasihoidlikku poissi. Treenerina peab kogenum

kolleeg rahulikkust oma noorema ametivenna üheks plussiks. “Ta oskab lastega rahulikult rääkida, nii et nad teda kuulavad, ja trennid on tal hästi läbi mõeldud,” ütles Tomingas. Pulst ise peab tähtsaks distsipliini ja tiimitunde abil meeskonnas hea tööõhkkonna saavutamist. Uute liitujatega kutsub ta kaasa vanemad, et lapsel oleks kindlam ja vanem näeks, milline on trenni õhkkond. Nii palub ta emade-isade abi näiteks lihtsamate sööduharjutuste ja mängude läbiviimisel.

“„

Tominga sõnum oli selge: mis sa võõraga jändad, tule, ajame oma asja!

“On väga tähtis, et ka vanemad oleksid jalgpallis,” sõnas Pulst. “Üritan neid kaasata, kui on vaja abi transpordiga või turniiril näiteks piltide tegemisega, ja poistele on vaja kodust toetust, et trenn ja koolitööd ei peaks teineteise pärast kannatama.” Pulst oli ka mullu suvel vabatahtlikuna ametis U19 EMfinaalturniiril. Ehkki suur publikuhuvi ei kandunud edasi Läänemaa JK liigamängudele, võtsid lapsevanemad temaga sügise alates ise ühendust, et poiss ikka vutitrenni saaks. “Huvi on suur ja tingimused head,” ütles Pulst. “Kui mina noor olin, siis mängisime lumes seal, kus praegu on Haapsalu staadioni kõrval veekeskus ning praeguse kunstmuru kohal asus vaid üks kivine plats.” 2013. aastast on kõik Haapsalus tegutsevad noortevõistkonnad ühe mütsi all Läänemaa JKs. Pulsti sõnul vajab uus korraldus sissetöötamist, sest gruppe on rohkem, kui ühe treeneri jaoks jõukohane oleks, ent sellest hoolimata on ta lootusrikas, et nüüd pole järjepideval jalgpallitegevusel Haapsalust pääsu. 2013 APRILL JALKA

Andrea Pirlo Itaalia

Torino Juventus

ISCO

Hispaania

Malaga

2013 APRILL JALKA

Gareth Bale

Londoni Tottenham Hotspur

Wales

JALKA APRILL 2013

Ronaldinho

Belo Horizonte Atletico Mineiro

Brasiilia

2013 APRILL JALKA

Foto: Lembit Peegel 34

JALKA APRILL 2013

Artur R채ttel

2013 APRILL JALKA

Tallinna Levadia

JALKA APRILL 2013

Foto: Reuters/Scanpix

2013 APRILL JALKA

37 Foto: Paul Ellis/AFP/Scanpix

Foto: Cristina Quicler/Scanpix

JALKA APRILL 2013

Foto: Giuseppe Cacace/AFP/Scanpix

maavõistlus Foto: Lembit Peegel

Jättes kõrvale treeningmängud, võttis Nõmme JK Kalju lätlastelt viimati mõõtu 2010. aastal, kui alistuti FK Ventspilsile. Eesti‒Läti 100+ mängu vastaseks tuleb Daugavpilsi Daugava.

Eesti–Läti 100 + 100 + Tosin suve tagasi, kui Tarmo Kink tuli IV liiga parimaks väravakütiks, Nokia 3310 maailma vallutas ja Toomas Hendrik Ilves oli Mart Laari valitsuse välisminister, pidasid Eesti ja Läti jalgpallurid 101 maavõistlusmängu. Sel suvel teevad nad seda jälle. Lennart Komp

22.

juunil 2001. aastal võitsid Eesti meeskonnad 101 mängust 42 ja viigistasid 10 ehk 49 kohtumises osutusid paremaks lõunanaabrid. Mängud toimusid 33 linnas ja külas üle kahe riigi ning seda ajal, mil nutitelefonid olid midagi fantastilist, e-post lapsekingades ja Eesti 40

JALKA APRILL 2013

sisemajanduse koguprodukt ühe elaniku kohta 6200 eurot. Näitaja, mis nüüd on üle 12 000! Mitmekordistuda on jõudnud ka kordusmatši planeeritud aeg. Nimelt avaldasid Eesti ja Läti vutijuhid 2001. aastal lootust, et taaskohtumine võiks olla nelja aasta pärast. Nagu

nüüd teame, läks aega kolm korda kauem, ent seda tähtsam on ettevõtmine. 100+ maavõistlusmängu idee taaskäivitaja, Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul on see ettevõtmine ideaalne võimalus puhuda reipam elu sisse kahe riigi vahelistele vutisuhe-

maavõistlus tele, mis enne II maailmasõda vägagi tihedad olid. “Me tahame tekitada jalgpallitraditsioone, sest nende peal peab elu püsima,” lausus Pohlak. “Eesti ja Läti on olnud naabrid pikalt, kuid mingit tüüpi õiget koostööd ja ühist loogikat pole meil olnud.” Kui tosin aastat tagasi peeti maha täpselt 101 matši, siis Pohlaku sõnul oleks suurepärane õnnestumine see, kui nii palju kohtumisi toimuks mõlema riigi pinnal ehk kokku 202. Alaliidu juhi sõnul võiks 2015. aastal sarnase ettevõtmise korraldada Lõuna-Soomega ja 2017. aastal Eestiga piirneva Venemaa Pihkva ja Leningradi oblastiga. Kuid see on tulevikumuusika. “Eesti–Läti 100+ maavõistluse eesmärk on ühendada kaks naaberriiki läbi jalgpalli – 29. juunil 2013 jäävad muud tegemised hetkeks kõrvale ja kaks riiki kogunevad vutiplatsidele ja saavad osa ühest suurest maavõistlusest. Tegu on hea võimalusega kaht riiki taas lähendada, samuti on oluline, et maavõistlused kasvaksid nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil suuremateks üritusteks, millel on ka selge kultuuriline mõõde,” selgitas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. Suvise suursündmuse jaoks on Eesti ja Läti meistrivõistlustel osalevatest võistkondadest koostatud pingerida, mille alusel selgub igale tiimile vastane naaberriigist. Teisisõnu kohtuvad omavahel Eesti ja Läti meistrid, kelle mäng peetakse Eestis, mullused kõrgliiga hõbedameeskonnad on vastamisi aga Lätis jne. Iga võistkond saab võidu eest 1, viigi eest 0,5 ja kaotuse eest 0 punkti. Võitjaks on riik, kelle võistkonnad koguvad kõigi mängude tulemusena rohkem punkte. Aastal 2001 jäi skoor 54 : 47 lõunanaabrite kasuks (väravate vahe 274 : 242). Kummagi maa jalgpallurid olid edukamad kodus: Eesti võitis koduväljakuil 26 : 20 (111 : 89) ja Läti 34 : 21 (185 : 131). Eesti–Läti 100+ maavõistluse keskuseks, kus peetakse mitu olulist kohtumist, saab olema Läti Jalgpalli Liidu treeningukeskus Staiceles, mis kannab OKarte nime. Erinevaid kohtumisi peetakse aga mõistagi kõigil väljakutel nii Eestis kui ka Lätis.

FC Reaal: kuidas Lilleküla staadionil napilt mängimata jäi Juba tosin aastat tagasi IV liiga põhjatsoonis pallinud FC Reaal võõrustas toona Eesti “ametlikult nõrgima” meeskonnana Läti saatusekaaslasi ja kaotas 0 : 5. Nagu ka esimese võimaluse Lilleküla staadionil mängida. Reaali raudvarale Andreas Sepale meenub esmalt toonase EJLi juhatuse liikme Aivar Pohlaku telefonikõne päev enne matši. “Ta (Pohlak – toim.) vabandas ja teatas, et oleme erinevalt plaanitud peaväljakust sunnitud mängima siiski kõrvalasuval kunstmurul,” ütles Sepp. “Põhjuseks pidev vihmasadu. Kuna pärast meid oli peaväljakule planeeritud kahe riigi meistri mäng, siis kardeti, et rikume eelnevalt muru ära.” Reaal kaotas Riia Euroskori-nimelisele võistkonnale 0 : 5, kuid see ei rikkunud tuju, sest parasjagu olid käsil keskkooli lõpetamise pidustused, mis Sepa sõnul samuti tulemust võisid mõjutada. Tänavu tähistab klubi 15. sünnipäeva ja matš võõrsil sobib selleks tema sõnul väga hästi. “Hoolimata pikast ja kuulsusrikkast ajaloost pole FC Reaal oma esindusmeeskonnaga veel kordagi Eestist väljas mänginud,” lausus Sepp. “Klassiga keskkoolis reisides oleme klubi vähendatud koosseisuga keset ööd palli tagunud näiteks Peterburi ja Moskva parkides ning Budapestis Kangelaste väljakul.”

Viljandi veteranid: tegime esimese poolaja lühema ja teise pikema Viljandi jalgpalliveteranid sõitsid 2001. aastal külla Valmiera retromeestele, kellega viljandlasel Jaak Luhakoodril varasemast head suhted olid. Mulgid võitsid loodusjõudude kiuste 2 : 0. Tolles matšis osalenud Sergei Kuzmitševi sõnul hakkas esimesel poolajal kallama nii ägedat vihma, et matš tuli katkestada ja nii tehti teine kolmveerandtund lihtsalt pikem. “Vastuvõtt oli väga korralik ja mäng tasavägine, kuid tugevast sajust olid väljakul suured lombid,” meenutas Sergei Kuzmitšev. Mängu järel pani viljandlane Aarne Sammel kingad jalga ja jooksis kohalikega veel mõne kilomeetri. Nii oli Kuzmitševi sõnul ette näinud kihlvedu.

Kernu Kadakas: bankett rahvamajas JK Kernu Kadakas tähistas Eesti–Läti 100+ maavõistlusmänguga oma muruväljaku avamist, kuid kaotas Riia Canonile 1 : 2. “Pärast mängu toimus Haiba kultuurimajas ka bankett, kus mängiti mõlema riigi hümni ning nii Eesti kui ka Läti lipp lehvisid vardas,” rääkis Kernu mängija Ott Karu. Juba sama aasta sügisel käidi vastukäigul Lätis, kui sisehallis tehti viik. Ka siis korraldati bankett, aga mitte kohalikus rahvamajas, vaid hoopis Lido einelas.

Kuidas registreerida? Eesti–Läti 100+ maavõistlusmängupäev ei ole kaugeltki piiratud meistrivõistlustel osalevate võistkondadega. Mängima on oodatud kõik rahvaliiga, avalike asutuste, ettevõtete, koolide, ülikoolide, sõpruskondade, korporatsioonide jt võistkonnad. Näiteks 12 aasta eest mängisid omavahel mõlema riigi parlamendid, linnapeade meeskonnad, aga ka näiteks maletajad, ansambel Blind võõrustas Pärnu rannas Brainstormi ja nõnda edasi. Iseäranis hea, kui õnnestub endale ka vastane leida ning mängupaik ja -koht kokku leppida. Kui vastast endal varnast võtta pole, võtke ühendust projekti koordinaatoriga, kelleks on Katrin Ehatamm (katrin@jalgpall.ee, +372 5558 3469). Aprillis loob ka Delfi oma pealehele keskkonna, kus saab end mängudele üles anda ja paare jälgida. Mängupäeval edastab Delfi aga maavõistluse seisu reaalajas.

2013 APRILL JALKA

klubilood

FC Soccernet ‒ täkuklubi aastast 2001! FC Soccerneti ainus ambitsioon alates klubi loomisest 2001. aastal on domineerida totaalselt kogu universumi üle. Need on mehed, kelle vanus jääb igavesti vahemikku “parimas eas”. Olgu siis väljakul või sellelt väljas. Need on mehed, kes pole mingid metsapullid, vaid tõupuhtad täkud.

Foto: Gairi Reinvars

Lennart Komp Taga vasakult Roger Pärss, Egon Kurnim, Ken Karjane, Heins Vallimägi, Indrek Uri, Raldo Täll, Andrei Titov, Silver Leetma, Rain Reiljan ja Päärn Volk. Ees vasakult Even Laanemaa, Matin Laanus, Jarmo Nigoilas, Erki Hallang, Andrian Tšeremenin, Siim Kibus, Veiko Kampura. Pikali Jaan Paaslepp ja Tõnis Lõhmus.

Alguste algus. Kus? Ei tea!

Foto: FC Soccernet

iim Kibus ja Rein Väin mängisid FC Soccerneti eest juba selle debüüthooajal aastal 2002, koos hakati käima 2001. aasta sügisel. Kibuse mälu järgi “kuskil Mustamäel mingi kooli taga”. Väin teab öelda, et “kino Kaja taga”. Hilisem kodu oli Rannavärava staadion, mis 2005. aastal Kalevi kunstmuru vastu vahetati. Kuid mängitud on ka Tallinna tehnikaülikooli väljakul ja Kotka tänaval, kus veel mõni aasta tagasi asus vaid mälestus staadionist, kuna nüüd laiub seal kvaliteetne Eesti Jalgpalli Liidu noortekoondiste treeninguplats. Kuna meeskonna algus ja esialgne organisatoorne töö toimus internetifoorumis, kõnetati üksteist ka sealsete nimedega. Nii figureerisid FC Soccernetis ek, Scooter, Devil, Jollu, Sheffield, Kolmteist, Zajats, Undi ja paljud teised kummalise nimega tegelased. Aeg on tosin aastat edasi liikunud ja meestel nimed selgeks saanud.

JALKA APRILL 2013

FC Soccerneti rekordskoorija Raimo Nõu jõudis mullu suvel ajaloolise tähiseni, lüües meeskonna eest oma 50. värava.

klubilood Staaride staar: Tarmo Rüütli Aastail 2006–2008 esindas FC Soccernetti nende seni nimekaim mängija Tarmo Rüütli, kes klubiga liitudes oli 51-aastane. Just nimelt mängija, sest treeningutel ta meeskonnakaaslaste sõnul kuigivõrd ei osalenud, küll oli aktiivselt kohal mängudel ning kolme hooaja peale kogunes matše 35. Rein Väin: “Talle meeldis mängida ja meeskonna juhendamise osas ta sõna ei võtnud. Kuid mäletan üht korda, kui seis oli poolajaks päris hapu ja siis tegi ta kurja häält küll.” Siim Kibus: “Rüütli oli ikka autoriteet ja enamasti alustas ta põhikoosseisus. Näiteks mängus Levadiaga oli ta vasakkaitses, tema vastas aga Tarmo Kink. Ise olin keskkaitses ja mõtlesin, et huvitav, miks ta sinna pandi, sest vasakult tuli meile palju väravaid. Kui muidu omadele ikka midagi ütled, siis Rüütlile ei öeldud kunagi midagi.” Päärn Volk: “Rüütli oli küll vanem ja aeglasem, aga tehnika oli paigas ja sellega tegi ta paljudele ära. Pärast tema viimaseks jäänud mängu aastal 2008, kui oli teada, et järgmisest hooajast läheb ta Retrokoondisse, viskas ta riietusruumis nalja, et saate nüüd minust lahti, ei pea enam väljakule toppima. Mõni aasta hiljem kui Soccernet.ee portaal sünnipäeva pidas, tuli ta aga meie veteranide meeskonna eest meelsasti mängima.

Foto: FC Soccernet

Järgmisel aastal oma 60 aasta juubelit tähistav Tarmo Rüütli mängis veel mõni aasta tagasi FC Soccerneti eest. Nüüd kannab ta Retrokoondise rüüd.

Andrian Tšeremenin: kõige eeskujulikumast kapteniks Alates 2009. aastast täidab FC Soccernetis kapteni ülesandeid Raadio 4 ajakirjanik Andrian Tšeremenin, kes sai sümboolse paela käsivarre ümber eeskujuliku kohalkäimise eest. “Osalesime Eesti Rahvusringhäälingu meeskonnaga 2005. aastal firmade karikavõistlustel ja tahtsime normaalset trenni teha. Valisime Soccerneti, kuid trenni kohale tulin ainult mina,” ütles Tšeremenin. “2009. aastal tuli treener Silver Leetma ligi ja ütles, et olen nüüd uus kapten. Päris suur üllatus oli. Ta põhjendas nii, et olen juba päris ammu meeskonnas, osalen peaaegu kõigis mängudes ja olen üks vanemaid.” Tšeremenin on jätkanud kohusetundlikel radadel. Näiteks aastatel 2009–2011 oli tema enim mängudes osalenud Soccerneti pallur. Tõsi, Raadio 4 programmis kajastub tema jalgpallihuvi eeskätt koondisetegemiste kajastamise näol.

Foto: FC Soccernet

Kapten Andrian Tšeremeninit tunneb venekeelne raadiokuulaja ilmselt paremini kui keegi teine. Nimelt on ta kanalis Raadio 4 toimetaja.

Fantastiline tulemus traagilisel päeval 2003. aastal, veel V liigas mängides, sõitis FC Soccernet külla Kärdla Linnameeskonnale. Nagu ikka mitme autoga, kuid üks neist Hiiumaale ei jõudnudki. Jasper Jõgis: “Üks meie ekipaaž oli juba Hiiumaal, ühe autoga ootasime sadamas ja kahte ootasime järele. Neist esimene jõudis viimasena praamile, kuid teises ei vastanud keegi telefonile. Alles praamil saime teada, et ilmumata jäänud auto oli teinud õnnetuse ja pidime väljakule minema kümnekesi. Võidumõtteid ei olnud kellelgi, sest kõiki piinas õnnetusse sattunud kaasmängijate saatus. Hoolimata vähemusest, kaitsesime kõvasti ja ühe nurgalöögi järel

tabas pall Reinu (Väin – toim.) ning hoolimata väravavahi söösthüpetest maandus see võrgus ja läksime 1 : 0 ette. Ilm oli kuum, meeste jalad mängu lõpus krampides ja Indrek Uri, nagu hiljem selgus, mängis tervelt 60 minutit mõrase jalaluuga. Võitsime, ehkki seda ei tahtnud oma mängijadki hästi uskuda!” Avariisse sattunud autost pääses osa mehi sinikate ja marrastustega ning juba õhtul kodusele ravile, ühele panid arstid toestava plaadi kaela ja ühel kulus veel nädalaid, et endiseks saada. Auto läks mahakandmisele.

2013 APRILL JALKA

klubilood

Juba esimesest hooajast FC Soccernetis mängiv Siim Kibus vaatab, kuidas endine FC Levadia väravavaht taaskordset väravat üritab. Käsipidi on koos soccernetlased Andrus Luhtla ja väravavaht Margus Tagasaar.

Kuidas FC Soccernet Levadia eurosarjas edasi aitas Aasta 2006 meenub FC Soccerneti mängijatele südamevärinaga. Mitte sellepärast, et IV liiga debüüthooaeg kulges idatsoonis. Ei. 2006. aastal astus Soccernet vastu toonasele Eesti jalgpalli valitsejale FC Levadiale. Ja kaotas 0 : 24. Levadia saadi vastaseks kohe esimeses ringis, 1/32-finaalis ja koduväljakueelise sai samuti vastane ehk matš toimus Kadrioru staadionil. Tähelepanuväärne on, et vaid nädal hiljem kohtus sama Levadia, küll pisut tugevama koosseisuga mängides, UEFA karikasarjas Hollandi klubiga FC Twente ja tegi võõrsil viigi. Kodus mäletatavasti võideti 1 : 0 ja mindi vastamisi Newcastle Unitediga. Samuti ei olnud Soccerneti 0 : 24 kaotus karikaajaloo suurim, sest hooajal 1998/1999 nuhtles Narva JK Trans kaheksandikfinaalis FC Valga Warriorit 25 : 0. Päärn Volk: “Marek Lemsalu murdis selles mängus mu käeluu! Läksin kaitsjale ehk Lemsalule survet tegema (naerab). Ta lõi umbes meetri kaugusel minust palli puhtaks, aga kuidagi nii, et pall lendas vastu minu kätt. Mängisin mõnda aega edasi, aga valu ei läinud üle. Levadia füsioterapeut tegi mulle ilusa lahase ja sõitsin traumapunkti. Kuna olin enne mängu söönud pool banaani, pidin 3–4 tundi ootama. Pärast küsiti, kust ma nii ilusa lahase sain.”

JALKA APRILL 2013

Siim Kibus: “Sel ajal mängis Täri (Tarmo Rüütli – toim.) meie eest ja oli ta ju ka Levadia treener. Minu arust ta Levadiat selles mängus ei torkinudki, isegi pingil ei käinud kordagi. Tavaliselt ta kunagi treeningutöö osas sõna ei võtnud, kuid enne Levadiaga kohtumist tegi soojenduse, mis oli vähe kõrgem tase, kui me tavaliselt harjunud olime. Mul on kahtlus, et väsisime sellega ära! Mängus vist võitsime ühe nurgalöögi ja Raimol (Nõu) oli ka midagi võimaluselaadset, kuid palju šansse meil vist polnud.” Tolles mängus lõi Tarmo Kink kaheksa ja teisel poolajal Indrek Zelinski vastu vahetusest sekkunud Artur Kotenko neli väravat. Puurisuul seisis Sergei Lepmets ja vahetusest pääses platsile ka teine toonane kindamees Modestas Stonys. Väljakul toimetasid veel näiteks Konstantin Nahk ja Tihhon Šišov. Õhtuleht kirjutas mängust nii: “Rüütli tegutses avapoolajal keskväljal, seejärel kolis äärekaitsjaks. Tribüünile paistis, et vanameister väsis, aga ta ise leidis teise põhjenduse: “Teisel poolajal ei antud mulle üldse palli. Nii ei saa ju!” See-eest igapäevastele hoolealustele jagus Rüütlil kiitust. “Ütlesin neile ikka vahel: kao eest ära! Poisid olid kuulekad, ei toginud mind eriti.””

klubilood 100 kätekõverdust ehk trennid Sergei Hohlov-Simsoniga

FC Soccerneti liigaajalugu 2002 V N/E 2003 V N 2004 V N 2005 V N/E 2006 IV E 2007 IV N 2008 IV N 2009 IV N 2010 IV N 2011 IV N 2012 IV N

5. koht 5. koht 8. koht 5. koht 11. koht 9. koht 10. koht 2. koht 6. koht 7. koht 9. koht

SOCCERNET FC

FCS 2OO1

Kui kunagi peaks Sergei Hohlov-Simson ihkama klubijuhi kohalt asuda treeneriametisse ja seda pikemaks ajaks kui 2011. aasta põgus periood koos Marek Lemsaluga Levadia tüüri juures, siis saab FC Soccernet öelda, et nemad on aidanud Hohlov-Simsonil treeneriks kasvada. Rein Väin: “Hohlov-Simson on mu tuttava sugulane ja sedapidi hakkasid asjad hargnema. Ta mõtles mängijakarjääri lõpetamisele ja tahtis proovida. See oli aastal 2003 ja tulemused paranesid meil jõudsalt.” Siim Kibus: “Vaat mina seda osa üldse ei mäleta. Mina mäletan seda, et pidime trennis tegema sada kätekõverdust ja sada kõhulihast. Meiesugustele oli see liig mis liig. Koostöö kestis poole hooajani, sest suvel tekkisid meestel kõiksugu muud huvid peale kätekõverduste ja Hohlov-Simsonit selline töö ei huvitanud.” Pärast ja enne teda on treeninguid läbi viinud ka Martin Hiiemaa ja Mihkel Siim. Praegu täidab seda ülesannet Silver Leetma.

FC Soccerneti

unelmate meeskond

Klassikaline FC Soccernet SOCCERNET FC

FCS 2OO1

Treener: Mihkel Siim Margus Tagasaar

Foto: Kalev Lilleorg/Õhtuleht

Klubi leping mängijatega Selleks et reguleerida FC Soccerneti regulaarset reguleerimatust kirjutas meeskonna toonane eestvedaja Jan JõgisLaats 2003. aastal lepingu, mis sätestas meeskonna liikme õigused ja kohustused. Jalka käsutusse sattunud eksemplari on signeerinud Indrek Uri. Mõni näide: Üks kahest kõige olulisemast asjast, mis tuleb meeles pidada, on liigamängudel osalemine. Igaüks on kohustatud liigamängude ajaks kohale tulema, kuid loomulikult on mõjuvatel põhjustel võimalik ka puudumine. … Kui Sa näiteks tead ette, et sa lähed nädalavahetuseks kuskile Tallinnast välja pidutsema või vanaemale maale appi katust parandama ja sa pole kindel, kas sa saad pühapäeval tulla, siis pead samal tähtajal teatama, et sinu osavõtt ei ole 100% kindel. Põhjuseta ja etteteatamata liigamängult puudumine toob kaasa trahvi 50.- korra eest. NB! See trahv on tõsijutt ja tuleb ka ära maksta. Trahvisumma kohta peetakse eraldi arvestust ja ostetakse (kui meil tõesti on selliseid, kes on nii ludrid, et väärt trahvimist) hooaja lõpus midagi keelekosutuseks. Trennides või trennides käimine on samuti iseenesestmõistetavalt kohustuslik. Trennidest puudumine on lubatud samuti hea põhjendusega ning ka siin on rangelt soovitatav, et sa eelnevalt ette teataksid, kui sa ei tule. Trennijõudmine käib täpselt ning need, kes hilinevad rohkem kui viis minutit, teevad 50 kätekõverdust (võib ka 2 x 25).

Erki Hallang Raimo Nõu

Kristjan Timuska

Andrus Luhtla

Egon Kurnim

Päärn Volk

Siim Kibus

Andrei Titov

Indrek Uri

Rein Väin

Roger Pärss

Silver Leetma

Martin Laanus

Jaan Paaslepp

Veiko Kampura

Even Laanemaa

Ken Karjane

Nils Grün

Tõnis Lõhmus

Andrian Tšeremenin

Raldo Täll Treener: Tarmo Rüütli

Teine koosseis, mis klubi veteranide sõnul võiks oma tippvormis mängida päris kõrgel tasemel.

2013 APRILL JALKA

usutlus

Foto: Lembit Peegel

JALKA APRILL 2013

Ken Kallaste on sitke poiss – mänginud üle saja järjestikuse Eesti meistrisarja mängu.

usutlus

Ken Kallaste:

põlesin Floras läbi, ei kuulanud treenerit Teist põlve Eesti koondislane Ken Kallaste tunnistab, et pidanuks kuulama Pasi Rautiaineni õpetussõnu ja tegema läbimurde juba mitu aastat tagasi. Nüüd tahab mullu A-koondises debüteerinud Kallaste pääseda välismaale mängima ja uuesti koondisse. Indrek Schwede

elmine aasta tähendas läbimurret Kaljule ja sulle. Mõlemad tulite esimest korda Eesti meistriks ja sina said kutse koondisse. Kas see kõik tegi enesekindlamaks? Nii koondisekutse kui ka meistritiitel andsid lisamotivatsiooni. Aga loodame, et tuleb veel koondisekutseid. Seal oli hoopis teine ja mõnus õhkkond võrreldes noortekoondisega. Mõnus ärevus on sees. Mõnusam õhkkond kui noortekoondises? Jah, A-koondise tase on kõrgem, seal tahtsid kõvasti rohkem välja panna. Mäng mänguks, aga see debüüt lõppes mul ju võiduga ka! Kas koondisekutse võinuks juba varem tulla? Ta oleks võinud tulla, kui käidi Uruguay ja Tšiiliga mängimas. Juba siis ootasin kutset, aga pead norgu ei lasknud, oma tööd oli vaja edasi teha. Eks see kutsumine ole ikka enda taga. Kui treener näeb, et mängija pole valmis, siis ta ei kutsu ka. Eestis on häid poisse palju ja konkurents tihe. Mõni aasta tagasi näis, et lendad hooga A-koondisse, aga siis kukkusid kuidagi ära. Tegid arengus seisaku. Oli küll seisak. Tõusin kiiresti Florasse, aga Pasi (Rautiainen) käe all põlesin läbi. Oleksin pidanud kõrva taha panema rohkem, ja kool ka natuke segas. Ma oleks pidanud siis läbimurde tegema. Mida sa kõrva taha oleks pidanud panema?

Pasil oli palju õpetussõnu, aga olin noor ja loll – kõik läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pidanuks teda siiski kuulama. Mida konkreetselt? Midagi konkreetselt ei tulegi meelde, aga kõike oleks pidanud kuulama ja arvestama. Kuidas kool takistas? Tahtsin keskkooli korralikult ära lõpetada. Kui teised treeningute vahel puhkasid, kiirustasin mina kooli. Tilbendasin kahe asja vahel, ei olnud mõttes ühele asjale keskendunud. Vaba aeg kulus kõik õppimisele, aga muidugi – sama on kõigil noortel.

“

Pasil oli palju õpetussõnu, aga olin noor ja loll – kõik läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pidanuks teda siiski kuulama.

„

Põlesid läbi. Kuidas? Oli võimalus, sain palju mänguaega. Olin ründaja, vaadati, et pole piisavalt resultatiivne ja pandi ääre peale. Pärast sõjaväge läksin Viljandisse, Rüütli kutsus tagasi Florasse ja pani millegipärast äärekaitsesse. Pidin uuel kohal harjuma, aga siis hakkas paremini minema. Kas äärekaitse pole su õige koht? Tagantjärele vaadates ehk ongi õige koht, aga noorteklassis tahad ju vära-

vaid lüüa ja siis tundus eespool mängimine igal juhul ägedam. Su isa Risto oli hea tehnikaga hea triblaja, mitmekülgne mängija, keda prooviti muuhulgas edurivis. Tema probleemiks oli ka heade olukordade realiseerimine. Äkki see on sul geenidest? Eks ta võib olla, ma ei tea. See on vist peas ka kinni: hakkasin üle mõtlema. Praegu ka teen asja vahel keeruliseks: on lihtne olukord, vaja teha tsenderdus ja ma hakkan meeste vahel triblama. Pean püüdma mängu lihtsana hoida: lähen äärelt ja panen tsenderduse. Pole vaja otsida raskeid lahendusi. Paljud sinu andekad põlvkonnakaaslased jätsid asja katki. Tavaliselt räägitakse, et peapõhjuseks on vajadus raha teenida. Mina nii noorelt ei mõelnudki raha peale. Mul läks kõik rutiiniga edasi. Muidugi oli mul sellevõrra lihtsam, et elasin Tallinnas. Ma sain kiiresti lepingu ka. Aga sellest arenguseisakust veel: sul katus ei hakanud sõitma? (Kiiresti ja kindlalt) Ei hakanud. Mis sind on jalgpalli juures hoidnud? See on mõnus mäng. Iga mäng on erinev, saab ennast proovile panna. Tahan näha, kui kaugele on võimalik tõusta. See pole rutiin, et lähen tööle. Saan hoida oma keha vormis. Töö ja hobi käsikäes. Koondises on sinu kohal ees Taijo Teniste. Täpselt sinu sünniaasta 2013 APRILL JALKA

usutlus mees, kellel on kõva trump: ta mängib välisklubis. Teniste on hea poiss. Ta on üsna kindel. Eksimusi teeb vähe, on üks kiiremaid ka koondises, hea õhus. Just – kiire ja hea põrkega. Mis on sinu trumbid, millega teda üle mängida? Praegu on Teniste natuke parem, sellepärast tema mängibki välismaal ja mina Eestis. Aga mille arvelt teda ikkagi üle mängida? Mul on suur töövõime, meeldib joosta, õhus olen küllalt hea ja mulle meeldib vastase mängu lõhkuda. Pallita töö on mul hea, aga palliga võiksin kindlam olla ja kiiremini otsuseid vastu võtta. Mängulugemine võiks ka parem olla, ma kipun vahel uisapäisa tormama. Olen isaga vanasti palju

malet mänginud, malemäng arendab ka erinevate käikude kaalumist ja õige otsuse vastuvõtmist, aga väljakul pead otsuse vastu võtma väga kiiresti. Kas malest on ikka jalgpallis kasu: väljakul ei saa ju käsipõsakil mõtiskleda? Need on tõesti erinevad alad, aga oskus mängida malet annab sulle vähemalt teadmise, et käike on mitmeid ja nende seas on ka see õige. Jalgpallis tuleb see lihtsalt väga kiiresti leida. Aga malet mängisid ju ka Lõvid ning vaadates, kuhu nad välja jõudsid, siis kahjuks see oskus neile kindlasti ei tulnud.

Näiteks Martin Reim nägi väljakut väga hästi. Neil olid silmad igal pool. Mul tuleb meelde üks juhtum, kui mängisin Valga eest. Unustasime end isaga malet mängima ja ma jäin mängule hiljaks. Kas isa nüüd ka on nõu andnud? Nõu annab ta ikka, helistame ja räägime mängudest, et kuidas ja mis. Kas ta kiidab või teeb kriitikat? Ta teeb rohkem kriitikat, näiteks, et mis ma uimerdan, peab rohkem palli nõudma, agressiivsem olema ja ohtlikesse tsoonidesse söötu anda. Palliga mängija torkab rohkem silma. Isa mänge oled näinud? Kasseti pealt olen. Ta näitas kunagi. Kehahoiak ja jooksustiil on ikka väga sarnased. Kas saltoauti ka oled proovinud? Kui noorem olin, siis tegin küll. Tuli suhteliselt kergelt välja. Mängus pole teinud, sest ma pole nii kindel, et tuleb välja. Aga isa saltoaute mäletatakse hästi, sest hiljuti otsis üks itaallane minu kaudu isa, et selle kohta temalt küsida ja pärast kirjutada. Noorteklassis olid veel Ken Akerta. Miks perenime ära muutsid? Täpselt ei mäleta, aga ükskord isa ütles, et nüüd vahetame nime ära. Tema oli algataja. Oled suhteliselt värske isa. Kas peres sirgub kolmanda põlvkonna Eesti koondislane? Mul on tütar. Kindlasti ei pane mina teda vutti mängima. Ta teeb ise, mida soovib, mina ei hakka teda tagant sundima. Ma omal ajal kaotasin vuti vastu korraks huvi. Siis tundsin, et jalka on ikka õige asi ja selle juurde naastes oli isu palju suurem. Millal sul huvi kadus? Õnneks üsna vara: 12- või 13aastaselt. Mängisin siis käsipalli, läks üllatavalt hästi, tundus kerge ala. Olin samas grupis, kus Dener Jaanimaa.

Foto: Lembit Peegel

JALKA APRILL 2013

Pikapatsiline ja Flora eest mängiv Ken Kallaste võtab mõõtu Marek Lemsalult, kellega koos mängis Eesti koondises isa Risto Kallaste.

Miks sa siis käsipalliga edasi ei läinud? Jalgpalliigatsus tuli peale. Jalgpall osutus südamelähedaseks. Tulin tagasi vutirenni ja nautisin seda varasemast veelgi rohkem. Üks põhjus, miks käsi-

usutlus palli läksin proovima, oli see, et tüdimus tuli peale, teiseks läksin koos oma hoovi poistega. Käsipallis käisime laagrites, mida jalgpallis polnud.

Foto: Lembit Peegel

Kalju on väliselt värvikas klubi. Kas mängija seisukohalt seestpoolt vaadates on ta sama kirev? Meil on kiiresti arenev klubi, mängijaid on igalt poolt, aga klapp on hea. Suur miinus on, et pole oma staadioni. Oma ruumid annavad nii palju juurde. Tunned end koduselt. Arrigatos on ka muidugi mõnus käia, seal on igal pool Kalju värvid, aga oma staadion on ikka veel parem. Millal välismaale mängima lähed? Mul on kehtiv leping, mis kestab veel kaks aastat. Jalkamaailm on vabu agente täis, kelle eest ei pea maksma. Enamik mängijaid liiguvad uude klubisse vabaagendina. Kavatsed oodata kaks aastat? Muidugi tahaks kiiremini välismaale minna. Euromängudes on hea võimalus silma paista. Seal saab teha vähemalt kaks head mängu. Nii mõtlevad paljud. Aga kui iga mees tahab teha kaks head mängu, siis mis saab ühisest eesmärgist ja kokkumängust? Need kaks head mängu on vaja teha meeskonnana. Kui endal on terav nurk pealelöögiks, siis peaks ikka leidma lihtsa söödu kaaslasele. Mängijaid hinnatakse ikka selle järgi, kuidas nad meeskonna kasuks töötavad. Kuidas Konsa arreteerimine meeskonnale mõjus? Eks ta paras šokk oli.

Tiitli kaitsmine pidavat raskem olema kui selle esmakordne võitmine. Levadia puhul (Kalju kaotas superkarika finaalis Levadiale 0 : 3) oli näha, et olime võrdsed. Flora on saanud juurde Sander Posti ja hollandlase Alexander van de Streeki. Eelmisel aastal ei olnud me Florast mänguliselt kordagi üle, me lõime

lihtsalt ära. Pakun, et tuleb pingelisem hooaeg kui eelmisel aastal. Meil laabus hästi ka nõrgemate vastu ja ärakukkumisi polnud. Kas sa individuaalselt ka teed trenni? Ettevalmistusajal olid treeningud kaks korda päevas, siis ei teinud. Kui pole oma staadioni, siis polegi ju kusagil trenni teha. Eelmisel aastal Kadriorus olid treeninguajad paika pandud ja kui tahtsid lisa teha, siis karjuti, et tule ära. Kõike, mis arendaks, oleks vaja teha väljakul. Trennis teed küll erinevaid asju, aga seal on suur sats mehi koos. Teeme seal vast viis-kuus tsenderdust, aga päevas peaks tegema 30–40 tsenderdust. Peab vist omast taskust peale maksma, kui tahad kauemaks jääda. Floral on oma baas olemas ja kui seal

Foto: Lembit Peegel

Olete temaga kontaktis ka? Ei.

Püstijäänud Ken Kallaste läheb palliga oma teed, jättes vastase libedal murul lustima.

mängisin, leidsime alati oma nurgakese, kus saime palliga lisatrenni teha. Teine asi on see, et Kotka hallis treenides on ruumitaju hoopis midagi muud kui suurel platsil. Kas sul mõni eeskuju ka on olnud? Ühtegi kindlat küll mitte. Eks ma vaatan ikka, kuidas keegi tegutseb, aga kui mänguks läheb, siis on eeskujud nagunii meelest läinud ja igaüks mängib nagu oskab. Aga mõni treener, kellele tagantjärele tänulik olla? Suurima arenguhüppe tegin Zauri (Tšilingarašvili) ajal. Sain temalt Lelle SK-s tehnikat ja kõike muud. Ta andis mängijatele enesekindluse – ärge mõelge eksimuste peale, mängige! Ta andis mängijatele vabad käed ja julgustas. Zaur on väga hea noortetreener. Ta meeldib kõigile, kes on tema juures treeninud. Sinu käest on vist vara küsida, kas võid tulevikus ise ka treeneriks hakata. Vara, jah. Tahaks veel jalgpalli mängida ja välismaal ära käia. Aga alati on hea, kui varuplaan on olemas.

Andres Koogas (vasakult), Alo Bärengrub ja Ken Kallaste mulluste Eesti meistritena.

2013 APRILL JALKA

saalijalgpall

Kohamängud lõid saalijalgpallis kaardid segi SK Augur Enemat troonis saalijalgpalli meistriliiga viimase vooru järel tabeli esikohal, mida on ihaldatud FC Anži käest püüda juba aastaid, kuid meistritiitlit ei tähendanud see kaugeltki. Lennart Komp

uguri saagiks jäi hoopis neljas koht, kui pronksimängus kaotati tänavusele üllatusmeeskonnale FC Raketale kahe mängu kokkuvõttes 4 : 8. Nimelt toimus saalijalgpalli meistriliiga sel hooajal esimest korda kahes etapis. Kõigepealt peeti kaheksa meeskonna osavõtul 14mänguline põhihooaeg, misjärel meistri selgitamiseks edenesid kaks paremat otse poolfinaali, järgmised neli alustasid veerandfinaalidega. Augur kaotas lõpuks Raketale, kes viimases voorus 3 : 2 alistati. Hooaja järel kostus Auguri palluri Marko Arge häälest tugevalt minoorset kõla. “Tahtsime veerandfinaale vältida, aga kui poolfinaalid kätte jõudsid, ei olnud me nendeks valmis,” lausus Arge. “Varasematel aastatel on olnud mureks hooaja lühidus, nüüd tundus see meie jaoks liiga pikk. Samuti ei ole meil treenerit, kes näeks väljaku äärest ära, kui midagi valesti teeme.” Poolfinaalis alistus Augur just oma igirivaal Anžile, kes lõpetas põhihooaja viiendana, oli veerandfinaalis parem FC Ararat-TTÜ SKst ja edenes finaali FC Narva Unitedi vastu, kellega finaalseeria Jalka trükkimineku ajaks oli viigiseisul 1 : 1. Raketa võitis veerandfinaalis Maccabi meeskonda, kes poole hooaja järel lausa liidriks kerkis, ent lõpuks kuuendaks taandus. Esimesena Eestis toetus Raketa terve hooaja vältel peamiselt leegionäride, täpsemalt lätlaste oskustele, keda registreeriti lausa seitse.

Klubi mänedžeri Boriss Šipunovi sõnul algas hooaeg Raketa jaoks hektiliselt, sest langeti ju mulluste tulemuste põhjal esiliigasse ja loobumiste tõttu lunastati koht tugevamas seltskonnas alles mõni nädal enne avavooru. Sellest hoolimata pidas ta pronksi pettumuseks. “Arvestades, et põhihooajal võitsime viimaste aastate valitsejat FC Anžit kaks korda, oli finaalist väljajäämine eriti kibe, sest mänguliselt olime poolfinaalis üle ka Narvast, kuigi tulemus seda ei peegeldanud,” seletas Šipunov. “Ilma lätlasteta poleks nii kõrgele jõudnud. Pronksimängudes oli näha, et meie kogenumad mehed, kel vanust juba 40 kanti, ei jaksanud enam samal tempol tegutseda kui hooaja alguses.” Kuna nüüd on koht meistriliigas kindel ka tulevaks hooajaks, tehakse Šipunovi sõnul juba selleks ka plaane. Treeninguperioodiks kavatsetakse tuua siia treenereid-konsultante välismaalt, samuti uusi mängijaid. Veerandfinaalidega lõppes hooaeg Ararat-TTÜ ja Maccabi jaoks. Araratil jäi puudu ülivähe, et pääseda otse poolfinaali, ent põhihooaja viimases matšis lepiti 3 : 3 viiki just Maccabiga. Võit oleks tõstnud nad Raketa asemel teiseks. “Viis mängijat osales otsustava mänguga samal päeval ülikoolidevahelisel meistrivõistlusel Tartus ning õhtuks olime väsinud, sest jäime tähtsas 3 : 3 viigimängus hoopis 0 : 3 taha,” ütles Ararati esindaja Avetis Harutjunjan. “Kohamänge aga mõjutas oluliselt ka see, et valmistusime esiliiga

Saalijalgpalli meistriliiga põhihooaja lõppjärjestus 1. SK Augur Enemat 2. FC Narva United 3. FC Raketa 4. FC Ararat TTÜ SK 5. FC Anži Tallinn 6. Maccabi 7. Raitwood EMÜ 8. FC Cade Mainor

14 14 14 14 14 14 14 14

8 8 7 7 7 6 3 1

4 1 4 3 2 4 0 0

2 5 3 4 5 4 11 13

68 : 41 64 : 50 55 : 38 65 : 60 70 : 35 60 : 67 51 : 66 42 : 118

28 25 25 24 23 22 9 3

Kohtadel 1 ja 2 lõpetanud meeskonnad pääsesid otse poolfinaali, põhihooajal kohtadel 3.-6. lõpetanud mängisid esmalt veerandfinaali.

JALKA APRILL 2013

Veerandfinaalid

FC Anži Tallinn – FC Ararat TTÜ SK 1 : 2 (1 : 0) FC Ararat TTÜ SK – FC Anži Tallinn 0 : 3 (0 : 2) FC Anži edasi 4 : 2 Maccabi – FC Raketa 1 : 2 (0 : 1) FC Raketa –Maccabi 10 : 0 (5:0) Raketa edasi 12 : 1

saalijalgpall Foto: Sergei Stepanov

FC Anži Jevgeni Kurjanov (14) viis tallinlased Narva Unitedi vastu teises finaalmatšis küll juhtima, kuid sellest hoolimata ei suudetud neljandat järjestikust tiitlit kindlustada.

B hooajaks, kuid pealtvaataja jaoks on kindlasti play-off’i süsteem põnev.” Erinevalt konkurentidest treenib Maccabi aasta ringi saalis, mis tagas ka eduka hooaja alguse, ent heade tulemuste harjal loobuti võite toonud taktikast, rangest kaitsemängust ja kontrarünnakutest. “Jaanuaris läks juba kehvemini, sest esiteks, ei treeninud me ringidevahelisel perioodil ja teiseks hakkasime kasutama kõrget pressingut. See oli määrav taktikaline prohmakas,” ütles Maccabi pallur Roman Laidinen. “Veerandfinaali 0 : 10 kaotus Raketa vastu oli sellise mängu ehtne näide.”

Ehkki kuuendaks jäänud ehk viimasena play-off’i pääsenud Maccabi edestas seitsmendana üleminekumänge pidanud Raitwood EMÜd 13 silmaga, oli hooaeg Laidineni hinnangul sedavõrd tasavägine, et meistriks oleks võinud tulla kes iganes. Varasemast tasavägisemat taset tõstsid esile ka teiste klubide esindajad. Veel ei ole teada, kas tänavu esimest korda kasutatud playoff-süsteemi ka tuleval hooajal tarvitatakse. Eesti Jalgpalli Liidu saalijalgpallikomisjon koguneb hooaja järel, et teha kokkuvõtted ja analüüsid, kuid praegu on võrdlemisi tõenäoline, et 2014. aastal selgub saalijalgpalli meister finaalseerias.

Poolfinaalid

Pronksiseeria

FC Narva United edasi 4 : 4

Pronksi võitis FC Raketa 8 : 4

FC Anži Tallinn –SK Augur Enemat 6 : 1 SK Augur Enemat – FC Anži Tallinn 3 : 2

Finaal

FC Raketa – FC Narva United 3 : 2 (2 : 1) FC Narva United – FC Raketa 2 : 1 (1 : 0)

FC Anži edasi 8 : 4

FC Raketa – SK Augur Enemat 3 : 1 SK Augur Enemat – FC Raketa 3 : 5

FC Anži Tallinn – FC Narva United 0 : 2 (0 : 0)

Väravad: 32. Vitali Andrejev, 34. Roman Vedehhov FC Narva United – FC Anži Tallinn 2 : 3 (1 : 1) Väravad: 4. Stanislav Bõstrov, 38. Vladislav Fjodorov – 18. Dmitri Skiperski, 35. Jevgeni Kurjanov, 40. Sergei Kostin

2013 APRILL JALKA

ajalugu

1974 – nagu karistamata jäänud kuritegu Hollandlaste rahvuslikus mälus püsib 7. juuli 1974 traumana, mida ei suutnud päriselt ravida ka Euroopa meistri tiitel 14 aastat hiljem. Mäng, milles Holland kavaldas sakslastega nagu kass hiirega, kujunes Kaotatud Finaaliks, mis lõpetas ühe paljutõotava sotsiaalse ja kultuurilise epohhi riigi ajaloos. Indrek Schwede

juuli 1974 on hollandlaste rahvuslikus psüühikas suurim trauma peale 1953. aasta suuri üleujutusi ja II maailmasõda. Sel päeval kaotas favoriit Holland MM-finaalis oma vihatud naabrile Saksamaa LV-le 1 : 2. See kaotatud finaal on teema, kuhu Hollandis jõuavad lõpuks välja kõik jalgpallijutud. “1974 oli meile väga valus,” on rääkinud psühhoanalüütik ja kirjanik Anna Enquist. “Me ei olnud võimelised endale tunnistama, et miski võib olla nii oluline. Aga see luges nii palju. 1974 on ikka veel sügav ravimata trauma. See on kestev valu, nagu karistamata jäänud kuritegu.” 1970. aastate lõpus oli ajaloolane Bastiaan Bommelje üks esimesi intellektuaale, kes tõi välja, et Kaotatud Finaal omas kitsalt jalgpallilisest hulga laiemat kultuurilist tähendust. See lõpetas 1960. aastate eufooria, mille järgi end võimsalt teadvustanud noorem põlvkond võtab liidrirolli ühiskonnas üle, tuues kaasa head ajad. 1974. aasta finaal pidanuks saama kuuekümnendate aastate beebibuumi põlvkonna triumfiks, aga temast sai hoopis leinamuusika. “Ajaxi Euroopa karika võidud ja 1974. aasta MM segunes kuidagi selle põlvkonna (kultuurilise) võimu võtmisega,” seletas Bommelje. “Tegelikult ei olnud muidugi mingit seost, aga igal rühmituse ja rahva päritolul on oma müüt. Seda on näha läbi antiikaja: Rooma, Ateena ja Sparta leiutasid müüte oma päritolu kohta, et selgitada, miks nad on võimul, miks nad on parimad ja kõige ilusamad. Sama juhtus selle põlvkonnaga ... Kaotatud Finaal oli nende jaoks siduv, määrav moment.” 52

JALKA APRILL 2013

Telefonikõne, mis maksis kaks MM-tiitlit Muidugi nurjus 1974. aastal ka oodatud ja ettenauditud kättemaks sakslastele II ilmasõja eest. Kuigi Saksa okupatsioon oli Hollandis võrreldes teiste riikidega leebe, oli siiski tegemist rahvusliku häbiga. Amsterdami Ajaxi hiilgavad, suurepärase stiiliga võidud Euroopa meistrite karikavõistlustel, totaalse jalgpalli ja Johan Cruyffi lumm tegi Hollandi koondisest Lääne-Saksamaal peetud MMi favoriidi (finaalturniirile pääseti üle noatera: Vene kohtunik Kazakov fikseeris olematu suluseisu, jättes lugemata Belgia värava Hollandi

“

Me ei olnud võimelised endale tunnistama, et miski võib olla nii oluline. Aga see luges nii palju. 1974 on ikka veel sügav ravimata trauma. See on kestev valu, nagu karistamata jäänud kuritegu.

„

vastu viimase valikmängu viimasel minutil!). Finaalmängus said sakslased esimest korda palli puudutada siis, kui tablool oli 1 : 0. Sest avalöögi järel kiigutasid oranžid palli niikaua, kuni Cruyff sellega trahvikasti sööstis ja penalti teenis. Selle asemel, et vastaste traumeeritust ära kasutada, hakkasid tehniliselt briljantsed hollandlased oma üleolekut demonstreerima.

“Mulle ei läinud skoor korda, kuniks olime 1 : 0 ees ja saime neid alandada,” tunnistas hiljem mängija Wim van Hanegem. Johnny Rep lisas: “Me tahtsime sakslaste kulul nalja teha. Me ei teinud seda teadlikult, aga täpselt nii see välja kukkus, kui me muudkui söötsime palli ümber sakslaste. Me unustasime lüüa teise värava. Filmi vaadates on näha, kuidas sakslased muutuvad üha vihasemaks. Parem kui nemad oleks skoorinud esimesel minutil.” Enne finaali tunnustasid ka väljakuperemehed Hollandi favoriidiseisust. Uli Hönessi sõnul oli Holland parem meeskond, ääreründaja Bernd Hölzenbein aga jutustas: “Tunnelis plaanisime neile silma vaadata, näitamaks, et oleme sama head kui nemad. Neil oli tunne, et nad on võitmatud – seda oli nende silmist näha. Nende hoiak meie suhtes oli: “Noh, poisid, mitme kolliga te täna kaotada tahate?” Kui ootasime väljakuleminekut, üritasin neile silma vaadata, aga ei suutnud. Nad panid meid tundma, nagu oleksime tühised.” Muuseas, enne finaali tabas hollandlasi äpardus: bussis, millega mängule sõideti, oli kaduma läinud harjumuspärane laul. Selle asemel kuulati hoopis David Bowie laulu “Sorrow” (kurbus). Sakslased viigistasid penaltist, mille mängu vilistanud inglasest kohtunik Jack Taylor kolm aastat hiljem oma veaks tunnistas. David Winner oletab oma raamatus “Brilliant Orange”, et Taylor võis olla ka mõjutatud Franz Beckenbaueri fraasist, mille see suur saksa jalgpallur pärast hollandlaste kasuks antud penaltit välja paiskas: “Sa oled inglane.” Millega Beckenbauer vihjas kahele maailmasõjale

ajalugu

Foto: AFP/Scanpix

Johan Neeskens avab 1974. aasta MM-finaalis penaltist skoori. Sepp Maier on hüpanud valele poole. Taamal jälgib seda penalti välja teeninud Johan Cruyff ja teda terjerina väljakule jälitanud Berti Vogts.

ja 1966. aasta finaali kahtlasele väravale sakslaste kahjuks. Poolaja lõpus viis Gerd Müller sakslased 2 : 1 juhtima. Terve teise poolaja piirasid hollandlased tulutult vastaste väravat. Hollandis nutsid täismehed, van Hanegem aga loobus ainsa Hollandi pallurina mängujärgsest banketist: “Ma ei armasta sakslasi. Sõja tõttu on mul Saksamaa vastu mängimisega probleem. Kaheksakümmend protsenti mu perekonnast hukkus selles sõjas: isa, õde, kaks venda. Iga mäng Saksa mängijate vastu teeb mind tigedaks.” Kaotus on hollandlaste leeris igat pulka pidi läbi arutatud. Mine võta kinni, mis on lihtsalt õigustus ja mis võis tõepoolest mõjuda. Nii näiteks on räägitud “jalgpalliajaloo kõige mõjusamast telefonikõnest”. Nimelt avaldas sakslaste Bild, et enne mängu Brasiiliaga lõbutsesid Hollandi mängijad lõbusate ja paljaste kohalike tüdrukutega. Cruyffi naine Danny helistas seepeale oma mehele, hoides teda üleval terve öö. See kõne läinud maksma kaks maailmameistritiitlit: peale 1974. aasta ka 1978. aasta tiitli, sest kohe pärast kaotust

sakslastele teatas Cruyff, et nelja aasta pärast Argentinasse ta ei sõida. Cruyff aitas koondise valikmängudest edasi ja hoolimata keelitamistest finaalturniirile ei sõitnudki. Seal suutis Holland jälle jõuda finaali ja pidi teist korda järjest kaotama väljakuperemeestele!

Hollandlased räägivad, räägivad, räägivad Tagantjärele on hollandlased palju närinud kaotuste põhjuste ümber. Endine mängija Jan Mulder on pakkunud, et erinevalt Pelest ja Maradonast polnud Cruyffil ambitsioone. Kaks esimest tahtsid saada maailmameistriks. Cruyff ise on korduvalt rõhutanud, et pole paremat medalit, kui saada tunnustatud oma stiili eest; et siiani räägivad kõik 1974. aasta MMile mõeldes neist ja mitte võitnud sakslastest; et hollandlased mängisid maailma parimat jalgpalli, mida inimesed mäletavad ja meelde tuletavad. Hollandlased on läinud ka oma rahvuspsüühika kallale, arvates, et tõenäolisim ebaõnnestumiste põhjus suurturniiridel on hollandi individualism ja antipaatia autokraatia vastu. Sellel on

ajaloolised põhjused. Keskajast saadik on kodanlikud Hollandi kaupmehed harjunud olema sõltumatud. Ajaloolane ja keskaja Hollandi kirjanduse professor Herman Pleij seletab David Winneri raamatus, et maa oli vaja kuivana hoida, mis tähendas, et oli vaja teha koostööd ja arendada demokraatlikke institutsioone. Pleij sõnul pidid hollandlased hakkama kaupmeesteks, sest muidu pole võimalik sellel maal elatuda: “See tegi meid väga iseseisvaks. Pole olnud võimalik, et kuningas või kirik või keegi kõrge isik valitseks siin. Me valitseme end ise muudkui rääkides ja rääkides ja rääkides.” Pleij tõmbab paralleele, kõneldes, et 17. sajandi võimukaotuse ja jalgpallikoondise kaotuste vahel on sarnasus – ei suudeta teha kiireid otsuseid: “Hollandi koondis ka muudkui arutab, kuidas mängida. Oleme väga terased, jälgimaks, et oleme võrdsed ja kuna me oleme võrdsed, on Hollandi meeskondadel alati raske tunnustada treeneri autoriteeti. Ilmne paralleel William Vaikse ja otsustusvõimetute Hollandi treenerite vahel – esimene oli tüüpiline Hollandi liider, kes alati kahtles ja rää2013 APRILL JALKA

ajalugu kis ja kõhkles, mida järgmiseks teha.” Tuntud Hollandi treener Leo Beenhakker toob välja, et näiteks Hispaanias ja Itaalias ei olda keerulised ja tähtsaim on võit. Seal mängivad hollandlased lähevad sellega kaasa, aga kui nad on koos koondises, pääseb maksvusele hoiak, et las me näitame maailmale, kui head me oleme! Beenhakker meenutab, et 1990. aasta MMil oli tema juhendada fantastiline koosseis, aga see polnud meeskond, sest igaüks tahtis näidata, et on mees. Kui Milani kolmik (Marco Van Basten, Ruud Gullit, Frank Rijkaard) saabus, “tuli nendega midagi kaasa”. “Nad ei tahtnud olla suured liidrid, nad tahtsid lihtsalt mängida,” selgitab Beenhakker. “Aga sellest hetkest tundsin juba Hollandist tuttavat atmosfääri: “Tore, lähme Itaaliasse, osaleme, mängime hästi. Mitte: “Lähme Itaaliasse võitma, saame maailmameistriteks!” Ei, ei, ei: “Mängime ja vaatame, millega see lõpeb.” See on kohutav, uskumatu!” Beenhakkeri sõnul on hollandlasel iga asja kohta arvamus: üks mängija ütleb hotellis, et see on liiga suur, teine, et liiga väike, üks, et on kuum, teine, et külm. Samal ajal kui Madridi Reali suured tähed tulevad ja ütlevad: “Kõik on korras. Kus mu tuba on? Nägemist!” Beenhakker jätkab: “Nad ei räägi bussist ja bussijuhist ja bussijuhi naisest. Nad mõtlevad: me oleme siin jalgpalli mängimas, me mängime ja lööme nad mättasse ning siis lähme koju. Selles on vahe.”

Süüdi on kalvinism! Paljud asjatundjad on nõus, et hollandlastel puudub tapjainstinkt, oskus piisavas eduseisus uks lukku keerata ja mäng lihtsalt lõpuni mängida. Jalgpallikirjanik Simon Kuper on öelnud: “Kui hollandlane ütleb kellegi kohta, et ta oskab mängida jalgpalli, viitab ta üksnes tema tehnikale ja mängulugemisoskusele. Julgus, võidutahe, kiirus ja pikkus ei tähenda neile midagi.” “Me arvame, et võitmine on natuke inetu: see on teiste jaoks, kes tahavad kompenseerida oma muid puudusi,” arvab poliitikateadlane Paul Scheffer. “Me ei oska kirjeldada, kes me oleme. Me teame, kes me oleme, aga me tõrjume mõtet kirjeldamisest, sest me otsime oma identiteeti seda samal ajal eitades. Meil on raske mobiliseerida oma rahvuslikku energiat või kasutada rahvuslikke 54

JALKA APRILL 2013

sümboleid enese kasuks. Hollandlase jaoks on oma rahvuslipu pärast nutmine peaaegu nilbe tegevus. Oleme ebakindlad meie koha suhtes maailmas. Mitte iga rahvuslus pole äärmuslik natsionalism. Võibolla on selles küsimuses aeg omaks võtta vähem skisofreeniline hoiak. Ma ei kasuta kunagi väljendit “terve rahvuslus”, aga see on see, mida ma silmas pean. Mitte iga patriotism või peegeldus ajaloost või lojaalsus ajaloo või ühiskonna suhtes pole iseenesest pime ega tähenda enese sulgemist maailma eest.” Anna Enquistil on teooria Hollandi mudelist, mis mitteteadlikult soodustab ebaõnnestumist: “Meie kalvinistlik kultuur paneb meid sügavalt häbenema edukas olemist. See on meie kultuurielu üldine fenomen. Igaüht, kes on keskmisest parem, kritiseeritakse ja tõstetakse ajalehtedes esile. Võibolla jalgpalli puhul on meil alateadlik tunne, et on häbiasi kuulutada end maailmas parimaks. Kalvinism on hirmus religioon. Ta õpetab, et kui midagi on läinud hästi, siis on see kingitus jumalalt ja sa pead olema väga alandlik. Aga kui juhtub midagi halba, on see sinu süü, sest oled toime pannud mõne patuteo või sa pole olnud piisavalt hea.” David Winneri sõnul mõjutab kalvinism ka tänapäeva Hollandi igapäevaelu. Seepärast läheb inimeste loomupärane soov edu saavutada vastuollu religiooni sisendusega, et edu on moraalselt vale. Teisisõnu: edukas olles pead olema selle suhtes ükskõikne. Mis võib olla põhjus, miks hollandlased tähtsaid mänge käest annavad. Revanši said hollandlased 1988. aasta EMil, kus tiitlivõidust tähtsamgi oli poolfinaalivõit sakslaste üle! Üle üheksa miljoni (üle 60% riigi elanikkonnast) inimese läks tänavatele seda võitu tähistama. See oli suurim inimhulk tänavatel pärast II maailmasõja lõppu. 40 aastat Hollandi II maailmasõja ametlikku ajalugu kirjutanud professor Lou de Jong tantsis oma toas ja rääkis Simon Kuperi raamatus “Ajax, the Dutch, the War”: “Muidugi on see seotud sõjaga. Imelik, et inimesed seda eitavad.” Mõni kuu hiljem anti välja raamat “Holland–Saksamaa: jalgpalliluuletused”, mille autoriks olid teiste hulgas märgitud platsil sakslastele säru teinud pallurid ja peaaegu kõik luuletused viitasid sõjale. Tõsi, nagu toimetaja hiljem tunnistas,

Jalgpall kui inimõigus Kuigi Holland oli ainus maa, mis ostis raadioülekandeõigused 1934. aasta MMilt, sai jalgpallist masside mäng teise ilmasõja ajal. Raamatus “Ajax, the Dutch, the War” tsiteerib Simon Kuper ajalehte Het Parool, mis kirjutab, kuidas inimesed surevad iga päev, võideldes sakslaste vastu üle maailma, aga milline tragöödia, kui (Hollandi) jalgpalliliiga seiskub! Ja Kuper lisab omalt poolt: mängust oli saanud nagu üks peamisi inimõigusi, peaaegu nagu söömine ja seks; hollandlased ei olnud nõus sellest loobuma isegi hoolimata genotsiidist.

Hingetu söödumäng Hollandlasi on nimetatud ka Euroopa brasiillasteks, aga paljud tulpidemaa asjatundjad peavad oma mängustiili igavaks. Jan Mulder näiteks nimetab Louis van Gaali stiili kuivaks passimänguks, kus vastased söödetakse üle ilma hingeta ja mängijatele ei anta vabadust. Mängija number 8 noortesatsi duublist võib sujuvalt astuda esindusvõistkonna number 8 putsadesse ja ta teab, kuidas tegutseda. Kuulsa Rinus Michelsi süsteemis olid numbrid, mitte inimesed ja igal numbril olid oma kohustused. Vaid Johan Cruyff on treenerina näinud alati inimesi. Hollandlaste loomingulisust kahandavat ka korralikkus: kõike tehakse korralikult. Kõik peab olema puhas: kõnniteed, aknad ja mäng. Ei mingi sukeldumist trahvikastis, ei mingeid kõrvalekaldeid!

kirjutanud ta luuletused ise. Teleuudistes õhkas endine vastupanuvõitleja: tundub, et lõpuks ometi võitsime sõja! Amsterdamis aga lennutasid inimesed õhku jalgrattaid, karjudes: “Me saime oma jalgrattad tagasi!”, vihjates II maailmasõjale, mil sakslased kõik kaherattalised konfiskeerisid. 1974. aasta finaalis väravat kaitsnud Jan Jongbloed saatis 1988. aasta võidukale koondisele telegrammi, tähendades, et nüüd on nende põlvkond “oma kannatustest vabanenud”. Kui rõõm hajus, osutus aasta 1988 kõigest EM-võiduks. See polnud totaalse jalgpalli ja Johan Cruyffi dirigeeritud triumf. Haav, mis löödi aastal 1974, on ikka lahti. Kõik jalgpallijutud jõuavad nagunii tagasi sinna.

NAISTE SUPERKARIKAFINAAL Laupäev, 6. aprill kell 17:00 Sportland Arena

Pärnu JK - Tallinna FC Levadia

Pääse: 2 EUR PEATOETAJA

LHV Jalgpallikaardiga sissepääs tasuta! SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

naised

Noortekoondis meistriliigas ei jätka, küll aga mängijad Naiste jalgpalli järelkasvu taseme tõstmiseks mullu ellu kutsutud Noortekoondise võistkond tänavu meistriliigas ei jätka. Mitte seetõttu, et ettevõtmine oleks ebaõnnestunud, vaid kuna valdav osa neiusid hakkab põhikoormust saama oma klubivõistkonna eest. Lennart Komp

Noortekoondislane Jessika Uleksin mängib palli silmad kinni, teised sinisärgid Kertu Allas (13) ja Kätlin Jürgenson (11) jälgivad eemalt, kuidas läheb.

012. aastal mängis naiste meistriliigas võistkond Noortekoondis, mille eesmärgiks oli anda noortekoondise kandidaatidele regulaarselt mänguaega siinsel parimal tasemel ja seeläbi tõsta nende taset rahvusvahelistes mängudes. Statistikat vaadates oli samm ehk liiga suur, sest 12 matšist teeniti vaid üks punkt, ent saadud kogemused ja toimunud areng oli nii treenerite kui ka mängijate sõnul küünlaid väärt. Tänavu ei jätku esialgu kaheaastaseks plaanitud Noortekoondise projekt peamiselt kahel põhjusel: mullu põhiraskust kandnud mängijaid tahavad klubid tänavu ise meistriliigas kasutada ning noortekoondiste programm on eraldi meistriliiga naiskonnata üsnagi tihe. Järelkasvuvõistkonna eest vastutanud Katrin Kaarna sõnul toimub maist juulini kokku kolm rahvusvahelist turniiri. “Ühest küljest ei klapiks meistriliigas osalemine ajaliselt, teisest saavad tüdrukud rohkem rahvusvahelisi mänge kui mullu,” selgitas Kaarna. “UEFA korraldab U17 ja U19 valikturniiridel mitte edasipääsenud koondistele veel ühe miniturniiri, kus osaleb neli võistkonda. Lisaks on U17 tänavune eelring juba juulis, kui muidu on see sügiseti.”

“Mitme tüdruku jaoks oli see esimene kokkupuude täiskasvanute jalgpalliga, sest oma nooruse tõttu nad klubi eest naisteliigat veel mängida ei tohtinud,” märkis Kaarna. “Tänavu kas meistri- või esiliigas osalema hakates on neil väärt kogemused juba olemas.” Vähemalt esialgu tulid need kogemused päris kibeda hinnaga. Avamängus kaotati küll õige napilt, 1 : 2, Tartu Tammekale, ent tabelisse kirjutati ka 0 : 11, 0 : 16 ja 0 : 6 allajäämised vastavalt Florale, Levadiale ja Pärnule. Kokku sai Noortekoondises mänguaega 36 tüdrukut, kellest koguni 13 sünniaastaga 1997. “Meie eesmärk ei olnud esmajärgus võitu püüda, vaid minna võitlema ja endast parim anda,” rääkis Kaarna. “Hooaja teine pool oli tunduvalt parem, mängijad olid julgemad, enesekindlamad ning oskused paranesid. Kuna enamus oli seni mänginud vaid noorteliigades ja mõni üksik esiliigas, vajas mängutempo ning kiiremate ja tehnilisemate vastastega harjumine aega.” Meistriliiga klubide treenerite suhtumine jagunes mullu kahte leeri, ühed pidasid projekti vajalikuks, teised pigem mitte. Üks toetajaist oli Tartu Tammeka juhendaja Aleksandra Ševoldajeva.

Kõrge hind ja magusad viljad

Tulevikus teine katse?

Eesti esimese Pro-litsentsiga naistreeneri hinnangul astusid mullu Noortekoondises mänginud 15–18aastased tüdrukud suure sammu edasi ja enamik neist hakkab kandma olulisemat rolli klubis või on vähemalt põhikoosseisu piiril. Järgmised tüdrukud, sünniaastaga 1998 ja hiljem, on aga veel liiga noored.

“Tammekast osalesid Noortekoondises just need mängijad, kellel oli vaja tugevaid mänge ja mänguaega ning see samm oli neile väga kasulik,” ütles Ševoldajeva. “Nad said tunda naiste taseme tempot, mida tähendab mängida kiiremate ja tehnilisemate vastaste vastu. Tammekas nad kohe ilmselt sellist koormust saanud ei oleks.”

JALKA APRILL 2013

naised

Foto: Lembit Peegel

Mängija pilk: Noortekoondis oli väga hea! Jalka küsis ka mängijatelt endilt, kuidas nad saadud kogemust hindavad. Ja vastus oli selge: väga kõrgelt! FC Flora 17aastane poolkaitsja Liisa-Marie Nüüd ütles, et meistriliigas mängimine kasvatas eeskätt enesekindlust ja julgust palli küsida. Lisaks õppisid koondisekaaslased üksteist paremini tundma, mis omakorda tõstis U17 koondise esituste kvaliteeti. “Tulemused ei kajastagi, kui palju me tegelikult arenesime, sest kui alguses olid kõik niisama platsil, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakati üksteist toetama ja paranes mängu kvaliteet,” ütles Nüüd. “Suured kaotused muidugi morjendasid, kuid pärast arutasime tehtud vead läbi ja saime jälle targemaks.” Nüüdi sõnul jäi võistkonnal põhiliselt puudu stabiilsusest, sest mängu tase kõikus nii mängude vahel kui ka mängu sees. “Täiskasvanute liigas mängides on vaja vaimset tugevust ja püsivust, et kui üks ära lüüakse, siis kõik kohe kokku ei kukuks,” ütles Nüüd, kes mullu sügisel ka esimesed mängud Flora esindusrivistuses kirja sai. Temaga ühel meelel oli võistkonnakaaslane ja konkurent Nõmme Kalju ridadest Anett Kadastu. “Tulin otse tüdrukute B-liigast ja kohe teine mäng oli Flora vastu. Minu jaoks oli see väga raske, kuid pärast neljandat mängu meistriliigas hakkas juba kergem,” selgitas Kadastu. “Muutusin palju enesekindlamaks ja paranesid kõik mänguelemendid, mida parandada sai.” Nagu Nüüd, tõstis ka Kadastu esile Noortekoondise positiivset mõju U17 koondise esitustele. “Valikmängudel oli varasem kokkumängu kogemus väga suur pluss,” ütles Kadastu, kes hakkab sel aastal esindama Kalju esindusnaiskonda esiliigas.

Ševoldajeva sõnul arenesid tema võistkonnast Noortekoondises kasutatud pallurid sedavõrd, et tänavu kavatseb ta neile ka meistriliigas mänguaega anda. Selles valguses on ta nõus, et tänavu Noortekoondis meistriliigas ei jätka, sest vastasel korral oleks tüdrukute graafik liiga tihe. Projekti valjuhäälsemaid skeptikuid oli Pärnu JK peatreener Jüri Saar, kelle noored samuti Noortekoondises osalesid. “Ei olnud hea projekt,” ütles Saar. “Märkimisväärset kasu seal võistkonnas osalemisel neile mängijatele ei olnud, sest kui alumise otsa võistkondade vastu oli võrdset mängu ja pinget rohkem, siis ülemise poole vastu tuli enamasti ilma pallita joosta või palli keskele viia. Kahjuks see neile muidugi ka ei tulnud.” Noortekoondise ellukutsumise üks sihte oli aastaks 2015 jõuda olukorrani, kus meistriliigas on kaheksa naiskonda, kelle seas Noortekoondist enam poleks. Tänavu oleks oldud n-ö kaheksandad. 2013. aastat alustab taas seitsmeliikmeline liiga, kuid Kaarna ei välistanud, et midagi mulluse Noortekoondise sarnast võiks tulevikus korduda. “Varem oli probleemiks, et U19 koondise mängijad, rääkimata U17st, ei saanud meistriliigas mänguaega, kuid nüüd pääsevad nad üha enam platsile,” ütles Kaarna. “Kui tulevikus peaks taas tekkima olukord, kus noortekoondislased kõrgemal tasemel pildile ei pääse, võib sarnase projekti peale mõelda.”

Meistriliiga uustulnukaks Tartu SK 10 Nagu mullu, mängib naiste meistriliigas sel hooajal seitse naiskonda, kellest debüüdi teeb Tartu SK 10. Meistriliigas mängitakse 7 võistkonna osavõtul esimene kaheringiline turniir kodus-väljas-printsiibil. Pärast seda mängivad teise üheringilise turniiri kuus paremat meistriliiga võistkonda, et selgitada välja meistriliiga 1.–6. koht. Kõik esimesel turniiril saavutatud tulemused kanduvad edasi teise ringi. Teises ringis kodus mängiv võistkond selgitatakse välja loosi teel. Esiliigas osaleb kaheksa võistkonda, kes mängivad kaks ringi. Pärast esimest meistri- ja esiliiga turniiri mängivad meistriliiga 7. koht ning esiliigas 1.–5. koha saavutanud võistkonnad (sh maksimaalselt kaks samanimelist duubelvõistkonda) üheringilise üleminekuturniiri, kus selgitatakse välja järgmisel hooajal meistriliigasse pääsevad kaks võistkonda. Kodus mängiv võistkond selgitatakse välja loosi teel.

Meistriliiga koosseis Pärnu JK Tallinna FC Flora Tallinna FC Levadia Tartu JK Tammeka Põlva FC Lootos JK Tallinna Kalev Tartu SK 10

Esiliiga koosseis Pärnu JK II Nõmme JK Kalju Tallinna FC Flora II Tartu JK Tammeka II Kohtla-Järve JK Järve FC Kuressaare FC Infonet JK Tallinna Kalev II

2013 APRILL JALKA

naised

Getter Laar hüppab julgelt jalgadesse

Foto: Lembit Peegel

Tallinna Flora ja koondise väravat kaitsev Getter Laar on julge tüdruk, kes palli ei karda ja sobib seetõttu hästi väravajoonele ohtusid tõrjuma. 23aastane Laar treenib ka ise noortekoondise puurivahte. Indrek Schwede

ärnus Jüri Saare käe all jalgpalli alghariduse saanus Getter Laar (pildil) läks esimest korda väravasse 14aastaselt, kuid naasis kiiresti väljakule. Hing kippus! Kaks aastat hiljem tegi Saar sel teemal uuesti juttu. “Ma olin teistega võrreldes pikem ja väravasse oli kedagi vaja,” meenutab Getter Laar. “Olen end alati julgena tundnud ja treenerid on seda ka kinnitanud. Mulle pole kunagi muret valmistanud pallide ette hüpata, aga see on väravavahi juures oluline omadus. Olen Jürile tänulik, et ma väravavaht olen.” Getter räägib, et ühest küljest võinuks väravavahiametiga ka varem alustada, kuid teisalt tegi hiline algus võib olla isegi head: “Iseõppijana oleksid ehk paljud halvad harjumused minus kinnistunud, aga mida aasta edasi, seda enam on meie väravavahtideni jõudnud erialast infot ja treeninguid. Võimalik, et alustasin just õigel ajal ja omandasin väravavahi võtteid õigesti. 16aastasena olin pikkuse täis kasvanud ja küps väravas mängima.” Getteril vedas, et Pärnus oli üks tema treenereid sealse esiväravavahi Elis Meetua isa Tõnu, kes oli ka ise olnud väravavaht. Hiljem Tallinna Kalevis sai ta lihvi samuti kollkipri ametit pidanud Janno Hermansonilt ja Sander Reelolt. Koondise juures on ta saanud õpetussõnu peatreenerilt Keith Boanaselt ja tema abikaasalt Pauline’ilt, kes on ametilt just väravavahtide treener. Jalgpallitrenni tõi Getteri 2001. aastal aga isa, kes oli ise tõsisemalt

JALKA APRILL 2013

tegelenud aerutamisega. Kuigi isa toetab tütart igati, on ta suhteliselt vähe jõudnud tütre mängudele – vaid paaril korral koondise mängudele ja Pärnus peetavatele mängudele. “Talle pole ajad sobinud, aga ma tean, et ta on minu üle uhke!” seletab Tallinna ülikoolis kehakultuuri õppiv Getter. Väravavahina meeldivad talle üksühele-olukorrad, ta ei pelga hüpata vastase jalgadesse. Kindlamini on ta hakanud end tundma kõrgete pallide püüdmisel (nooremana ei nõutud sedavõrd nende püüdmist). Maadligi väravale tulevad pallid, mida peab sülle püüdma, Getterile ei meeldi. “Missugusele väravavahile ei meeldiks hüpata!” selgitab Getter. “Kõrgete pallide puhul aitab mind see, et ma räägin palju ja sellega on võimalik palju ohte ära hoida.” Praegu saab Getter kaks korda nädalas väravavahitreeningut Eesti koondise väravavahtide treenerilt Aiko Orglalt, kes juhib tähelepanu vigadele ja aitab neid välja juurida. Asjaolu, et väravavahil on asjatundja silm peal ja treeningul tehakse spetsiaalharjutusi, annab enesekindlust. Orgla nõuab ka kaasamõtlemist, miks tehakse just nii ja mitte teisiti. Kuigi naiste jalgpall areneb hooga, on väravavahtide valik jäänud väikeseks. Getter Laar tõdeb, et kui poisid kipuvad ise väravasse, siis tüdrukuid võib segada väike pelg palli ees. “Samas on noortekoondises ambitsioonikaid puurivahte, aga nad peaksid

ehk ise häälekamad olema ja rohkem nõudma enesele tähelepanu,” räägib Getter, kes treenib meie U17 ja U19 koondise väravavahte. “Väravavahte on vaja ka selleks, et olemasolevad tunneksid, et keegi on neile kandadele astumas. Õnneks saadab iga klubi oma väravavahte meile treeningutele ja meil on valikust pilt ees.” Getteri sõnul pole väravavahtide treenimine raketiteadus, sest kõik on loogiline. Isegi kui püüdmistehnika on aastakümnetega muutunud, on põhiline samaks jäänud – väravavaht peab palli peatama. Varem ka tantsimise ja ujumisega tegelenud Getter tunnistab, et on läbini pallimängude inimene ja kui ta ei mängiks jalgpalli, tegeleks ta võrk- või korvpalliga. Jalgpallis tahaks ta aga jõuda võimalikult kaugele: näiteks välismaale poolprofiks. Et saaks oma lemmikalaga tegeleda nii, et see oleks ühtlasi ka töö. “Kui teed seda, mis meeldib, on terve elu lust ja lillepidu,” teab Getter. “Aga olen realist ja saan aru, et ainult mängimisega end ära ei elata.” Getteri tulevik on nagunii seotud spordiga. Väravavahi positsioon väljakul annab head praktikat mitmes mõttes: tegemist on äärmiselt vastutusrikka ametiga, samas näeb oma kohalt ka väga hästi mängu. “Näen oma positsioonilt, mida väljakumängijad peaksid tegema,” räägib Getter, kes tulevikus ei välista treeneriametit. “Video ja analüüs käib peas kogu aja.”

naised

jalad & tervis

Paljajalu aitavad käia ka Five Fingersi jalanõud Eesti jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivassepp selgitab, kui tähtis on anda koormust jalalaba kõigile lihastele. Selleks peaks käima paljajalu või kasutama paljujalu

nimene, nagu loomadki, on loodud käima paljajalu. Aga juba aastasadu käime jalanõudega. Seetõttu ei tööta paljud meie lihased normaalselt, mis omakorda tekitab pöiaprobleeme. Pöiavõlvi muutused avaldavad mõju kogu kehale. Eesti jalgpallikoondise arsti Kaspar Rõivassepa sõnul pöörduvad tihti tema vastuvõtule noored jalgpallurid koormustel tekkivate sääre, põlve, puusa või seljavaludega. Enamasti on probleemide algpõhjuseks muutused pöia võlvides. Neid saab lihtsalt korrigeerida spetsiaalsete tallatugede abil, mis taastavad jala õige biomehaanilise telje. Paralleelselt tuleb kindlasti teha harjutusi pöia lihaste tugevdamiseks. “Olen oma patsientidele soovitanud ka Five Fingersi jalatseid,” räägib Kaspar Rõivassepp. “Need on viievarbalised spetsiaalse disainiga õhukesest

JALKA APRILL 2013

materjalist jalanõud, mille mõte on imiteerida paljajalu kõndimist. Siis töötavad jalalaba lihased nii, nagu nad peaksid töötama. On ju teada tõde, et kõige lihtsam ja efektiivsem pöia lihaste treenimise viis on paljajalu kõndimine. Nüüd, kus vastav toode on olemas, saab paljajalu kõndimist ka jäljendada.”

“

Põhjamaalaste jalg on enamasti laiem kui teistel inimestel, aga paljud jalatsid on tehtud kitsamat jalga silmas pidades. Seega ei tohiks endale jalgpallisaabast valida selle järgi, millega mängib meie eeskuju, vaid ikka ainult oma jalgadest lähtuvalt.

„

Kaspar Rõivasepa sõnul on muutused pöiavõlvides enamasti omandatud, mitte kaasasündinud. Neid võib esile kutsuda neli peamist põhjust: esiteks, mittesobivad jalanõud, mis on pahatihti moodsa õhukese, kuid ebamugava

tallaga kingad, või vastupidi, liiga paksu ja jäiga tallaga jalanõud. Teiseks, kõva treeningupinnas ja/või treeningupinnasele sobimatud jalanõud. Kolmandaks, valesti valitud treeningukoormused, ja neljandaks, ühekülgne treening.

Mis on lampjalgsus? Jalapöial on kolm võlvi: seesmine pikivõlv, välimine pikivõlv ja ristivõlv. Lampjalgsuseks on seesmise pikivõlvi lamenemine (joonis 1 ja joonis 2). Probleeme võib olla peale seesmise pikivõlvi lamenemise ka teiste pöiavõlvidega. Võlvid võivad olla ka liiga nõgusad, mis pole samuti hea. “25% inimese luudest paiknevad labajalgades, mistõttu muutused nende luude asendis annavad tooni kogu kehale – inimene seisab ju jalgade peal,” selgitab Kaspar Rõivassepp. “Pöiavõlvi moodustamisest võtavad osa väikesed labajala luud koos neid fikseerivate sidemete ja kõõlustega. Muutused pöiavõlvides tingivad muutusi jalalaba biomehaanikas. See omakorda tekitab biomehaanilisi muutusi üle terve keha. Koormus ei jaotu enam optimaalset telge pidi. Osa lihaseid ei saa neile ettenähtud koormust, teised saavad aga

jalad & tervis

Joonis 1 Foto: Lembit Peegel

Õige jalanõu valik on väga tähtis. Sellest sõltub jalgade heaolu.

sellevõrra rohkem ning tulemuseks on väsimus nendes lihastes ja valu.” Võtame näiteks lampjalgsuse, mille korral on lamenenud pöia seesmine pikivõlv. Kui pikivõlv on lame, vajuvad hüppeliigesed sissepoole (joonis 3). Kui hüppeliigesed vajuvad sissepoole, roteeruvad omakorda põlved ja puusad sissepoole – toimub terve rida anatoomilisi ja biomehaanilisi muutusi (joonis 4).

“

Paljajalu kõndimine või selle imiteerimine Five Fingersi jalatsitega aitab ka tallatugedest lahti saada.

„

Probleemide tõhusaks raviks on tallatoed. Selleks tehakse talla koormusejaotuvuse uuring: inimene kõnnib spetsiaalse lindi peal, mis fikseerib talla puutepunktid. Arvuti kogutud info järgi koostatakse tallavalem, mille abil saab talla biomehaanikat korrigeerida. “Tallatoed on õigupoolest nagu tavalised sisetallad,” räägib Kaspar Rõivassepp. “Paraku ei mahu nad sageli kitsaste jalgpallisaabaste sisse. Kui ei mahu, on oluline, et neid kantaks siiski suurema osa päevast: igapäevajalanõudes ja ka jooksutreeningutel. Neid taldasid ei pea tingimata kandma kogu elu, vaid üksnes niikaua, kuni lihased ja jala biomehaanika taastuvad – väga oluline on paralleelselt teha harjutusi pöiavõlvi toestavate lihaste tugevdamiseks. Kõige lihtsam harjutus on esemete pidev varvaste abil maast üles korjamine

– nii saab säästa ka selga küürutamisest, ja loomulikult paljajalu kõndimine.” Pidev põlve-, puusa- või seljavalu viitab sellele, et kindlasti tasuks tähelepanu pöörata pöiavõlvidele ja otsida probleemi põhjust just sealt.

Normaalne pikivõlv

Ära matki arutult iidoleid! Üks põhjusi, miks tehakse oma jalgadele liiga, on soov jäljendada kuulsusi. Joondutakse mõne iidoli järgi ja valitakse jalats, mis kandjale ei sobi. Põhjamaalaste jalg on enamasti laiem kui teistel inimestel, aga paljud jalatsid on tehtud kitsamat jalga silmas pidades. Seega ei tohiks endale jalgpallisaabast valida selle järgi, millega mängib meie eeskuju, vaid ikka ainult oma jalgadest lähtuvalt. “Teine probleem on see, et kunstmuruväljakutel mängitakse 13 korgiga,” räägib Kaspar Rõivassepp. “See putsa enamikule Eesti kunstmuruväljakutele ei sobi. Sealt tulevad paljud põrutusest tingitud probleemid kannas. Kaspar Rõivassepa sõnul on oluline, et labajalas töötaksid kõik lihased. Suvel peaks kasutama seepärast iga võimalust, et kõndida või joosta paljajalu murul. Jalg saab vabalt liikuda ja hea tunne on pealekauba. “Paljajalu kõndimine või selle imiteerimine Five Fingersi jalatsitega aitab ka tallatugedest lahti saada,” selgitab Kaspar Rõivassepp. “Jalgpalli nendega mängida ei saa, aga taastavaid treeninguid saab teha. Tegemist on ideaalse vahetusjalanõuga koolis. Eriti oluline on oma võimalike jalahädadega tegeleda noorematel, sest õige treeningu ja harjutustega on võimalik jalad täiesti terveks ravida.”

Lamenenud pikivõlv

Joonis 2

Joonis 3

Joonis 4 2013 APRILL JALKA

kalender

Premium-liiga maiuspalad: Tallinna Flora kohtub Kalju ja Levadiaga

Paremat aprilli algust annab tahta: 6. kuupäeval võõrustab Tallinna Flora tiitlikaitsjat Nõmme Kaljut ja nädala jagu hiljem igirivaal Tallinna Levadiat.

PREMIUM LIIGA Laupäev, 6. aprill (V voor)

14.00 TV6 Tallinna FC Flora – Nõmme JK Kalju Sportland Arena 17.00 Tallinna FC Levadia – JK Sillamäe Kalev Maarjamäe kunstmurustaadion 17.00 FC Kuressaare – Tartu JK Tammeka Kuressaare linnastaadion 17.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Infonet Paide kunstmurustaadion 17.00 Narva JK Trans – JK Tallinna Kalev Narva kunstmurustaadion Laupäev, 13. aprill (VI voor)

14.00 TV6 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia A. Le Coq Arena või Sportland Arena 17.00 Nõmme JK Kalju – Narva JK Trans Sportland Arena 17.00 JK Sillamäe Kalev – FC Kuressaare Sillamäe staadion või kunstmurustaadion 17.00 Tartu JK Tammeka – Paide Linnameeskond Tartu Tamme staadion 19.30 Tallinna FC Infonet – JK Tallinna Kalev Sportland Arena Reede, 19. aprill (VII voor)

19.30 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev Laupäev, 20. aprill

14.00 TV6 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Infonet 17.00 JK Tallinna Kalev – Nõmme JK Kalju 17.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Flora 17.00 Narva JK Trans – Paide Linnameeskond Reede, 26. aprill (VIII voor)

19.30 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka Laupäev, 27. aprill

14.00 TV6 JK Sillamäe Kalev – JK Tallinna Kalev 14.00 Tallinna FC Infonet – Nõmme JK Kalju 17.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Levadia 17.00 FC Kuressaare – Narva JK Trans

ESILIIGA Pühapäev, 7. aprill (V voor)

14.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Puuma Sportland Arena 14.00 Viljandi JK Tulevik – Rakvere JK Tarvas Viljandi kunstmurustaadion 14.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tartu SK 10 Ahtme kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Levadia II – Kiviõli FC Irbis Maarjamäe kunstmurustaadion

14.00 Tallinna FC Puuma – Jõhvi FC Lokomotiv Lasnamäe SPK kunstmurustaadion 17.00 Tartu JK Tammeka II – Viljandi JK Tulevik Annelinna kunstmurustaadion Laupäev, 20. aprill (VII voor)

19.00 Tartu JK Tammeka II – Kiviõli FC Irbis Annelinna kunstmurustaadion Pühapäev, 21. aprill

14.00 Tartu SK 10 – Tallinna FC Puuma Annelinna kunstmurustaadion 14.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Flora II Vändra staadion 14.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Viljandi JK Tulevik Jõhvi linnastaadion või Ahtme kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Levadia II – Rakvere JK Tarvas Maarjamäe staadion või kunstmurustaadion Laupäev, 27. aprill (VIII voor)

11.00 Tallinna FC Flora II – Tartu JK Tammeka II 14.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Puuma Pühapäev, 28. aprill (VIII voor)

14.00 Kiviõli FC Irbis – Tartu SK 10 14.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Levadia II 14.00 Vändra JK Vaprus – Jõhvi FC Lokomotiv

ESILIIGA B Pühapäev, 7. aprill (V voor)

17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – JK Sillamäe Kalev II Sportland Arena 17.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna JK Legion Ahtme kunstmurustaadion 19.30 Tallinna JK Dünamo – HÜJK Emmaste Lasnamäe KJH kunstmuru 19.30 Tallinna FC Flora III – Nõmme JK Kalju II Sportland Arena Reede, 12. aprill (VI voor)

19.30 HÜJK Emmaste – Tallinna JK Legion Sportland Arena Pühapäev, 14. aprill

14.00 JK Sillamäe Kalev II – Pärnu Linnameeskond Sillamäe kunstmuru 14.00 FC Elva – Tallinna JK Dünamo Elva linnastaadion 17.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna FC Ararat TTÜ SK Sportland Arena 19.30 Nõmme JK Kalju II – Kohtla-Järve JK Järve Hiiu staadion

17.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Flora III Pärnu Kalevi staadion 17.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna JK Dünamo Kohtla-Järve Spordikeskuse staadion või Ahtme kunstmurustaadion Pühapäev, 28. aprill (VIII voor)

14.00 Tallinna FC Flora III – FC Elva 14.00 HÜJK Emmaste – Nõmme JK Kalju II 17.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna JK Legion 17.00 Tallinna JK Dünamo – Tallinna FC Ararat TTÜ SK 17.00 Pärnu Linnameeskond – Kohtla-Järve JK Järve

EVALD TIPNERI KARIKAS Teisipäev, 16. aprill (1/4-finaal)

18.00 Narva JK Trans – JK Sillamäe Kalev Narva Kreenholmi staadion Kolmapäev, 17. aprill

18.00 Nõmme JK Kalju – Türi JK Ganvix Kadrioru staadion 18.00 Pärnu linnameeskond – Tallinna FC Flora Pärnu Kalevi staadion Teisipäev, 30. aprill

19.30 (18:00) Karikavõistluste ½-finaalid

NAISTE MEISTRILIIGA Laupäev, 13. aprill (I voor)

10.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora Kalevi Keskstaadion 13.00 Tartu JK Tammeka – Pärnu JK Tartu Tamme kunstmuru 14.00 Põlva FC Lootos – Tallinna FC Levadia Lootospark Laupäev, 20. aprill

14.00 Põlva FC Lootos – Tartu SK 10 Premium Lootospark 14.00 Pärnu JK – Tallinna FC Flora Pärnu kunstmuru 18.30 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev Maarjamäe kunstmuru Laupäev, 27. aprill (III voor)

14.00 Põlva FC Lootos – Tartu JK Tammeka Lootospark 17.00 Tallinna FC Flora – Tartu SK 10 Premium A. Le Coq Arena I muru Pühapäev, 28. aprill

Reede, 19. aprill (VII voor)

12.00 Pärnu JK – JK Tallinna Kalev Raeküla staadion

19.30 Rakvere JK Tarvas – Tartu SK 10 Rakvere kunstmurustaadion

Laupäev, 20. aprill

17.00 FC Elva – JK Sillamäe Kalev II (Elva linnastaadion)

Naiste superkarikafinaal

Pühapäev, 14. aprill

Pühapäev, 21. aprill

Laupäev, 6. aprill

Reede, 12. aprill (VI voor)

14.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Levadia II Sportland Arena

JALKA APRILL 2013

19.30 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – HÜJK Emmaste Sportland Arena

17.00 Tallinna JK Legion – Nõmme JK Kalju II Wismari tn staadion

17.00 Pärnu JK – Tallinna FC Levadia Sportland Arena

Treeningu ajal kaotab su keha vedelikku ning tekib loomulik kurnatusetunne, seepärast on juba trenni ajal hea juua Arctic Sportwater’it, mis korvab kaotatud vedeliku, mineraalid ja vitamiinid kergelt ning liigsete kaloriteta. Värskendava pomeli-greibimaitsega Arctic Sportwater on maheda maitsega ning kergesti joodav spordijook. Samas sisaldab Sportwater piisavalt suure koguse magneesiumi, B- ja C-grupi vitamiine ja kaltsiumi, et kustutada organismis treeningu käigus tekkinud vajadus vedeliku, vitamiinide ja mineraalainete järele. Arctic Sportwater on ideaalne trennikaaslane ning igapäevane janukustutaja, sest sisaldab 100 ml kohta vaid 5 kcal.

lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid

Hooaja algus Eestis Pikk hooaeg Eestis tähendab paratamatut rinnutsiminekut lumega. Seda kajastab ka autori M13 saadetud karikatuur.

Põleb 16-korruseline maja. Üks väike poiss ei jõua enam 15. korruse aknalauast kinni hoida ja laseb lahti. All olev rahvas karjub õudusest. Äkki tormab läbi rahvahulga tuntud väravavaht, hüppab ja püüab lapse kinni. Rahvas tõmbab kergendatult hinge. Samal ajal põrgatab väravavaht last kaks korda vastu maad ja annab talle kõva löögi jalaga ... Enne mängu manitseb Gabrovo jalgpallikoondise treener oma väravavahti: “Hoia, et sa palli sisse ei lase! Kui võrguga midagi juhtub, arvestatakse see sinu palgast maha.” Noormees võtab oma pruudi esimest korda kaasa jalgpalli vaatama. “Mida see mees seal suure võrgu juures teeb?” küsib neiu. “See on väravavaht. Tema ei tohi ühtki palli väravasse lasta.” “Palju talle selle eest makstakse?” “Umbes paar tuhat eurot kuus.” “Taevas halasta! Siis oleks ju märksa odavam see värav laudadega kinni lüüa!” Koolis jagatakse tunnistusi. Jalgpalluri poeg tuleb koju ja teatab isale rõõmsalt: “Mõtle vaid, paps, mu lepingut kolmanda klassiga otsustati aasta võrra pikendada!” Mees tuleb töölt, viskab kähku riided seljast, istub diivanile ja hakkab telerist jalgpalli vaatama. “Ma tean, mis seisuga matš lõppes!” teatab naine. “Raadiost öeldi. Tahad, ütlen?” “Mitte mingil juhul! Ma tahan ise vaadata.” “Palun, vaata, kui tahad ... Nagunii ei lööda ühtki väravat.” Rooma paavst teatas kord Itaalia koondisega kohtudes: “Teatavasti hoiab Püha Peetrus taeva väravaid ja on järelikult ka väravavaht.”

Jalka vanad numbrid saadaval! Toimetuses on endiselt tasuta saadaval Jalka numbreid aastatest 2009–2012. Kel soovi, andku teada, millised numbrid huvitavad. Küsige julgesti meili teel: indrek@jalgpall.ee. Järele peab ise tulema!

JALKA APRILL 2013

UEFA raamat EMist UEFA andis välja limiteeritud ja nummerdatud tiraažiga raamatu, mis on pühendatud läinud aasta EM-finaalturniirile Poolas ja Ukrainas. Raamat, mille nimi on “The Story” (“Lugu”), sisaldab endas ka UEFA presidendi Michel Platini autogrammiga isiklikku pöördumist eraldi paberilehel. Kogumiku 312 leheküljel on ülipõhjalik ülevaade kogu EMist: korraldajariikide valimisest, korraldajalinnadest ja -staadionitest, statistilised kokkuvõtted mängudest, suurturniiri kommerts- ja turunduspoolest, meediast jpm. Euroopa meistriks tulnud Hispaania kohta on muuhulgas välja toodud sellised numbrid: Iker Casillas teenis finaalmängus oma koondisega 100. võidu (137 mängust), 189 minutit kokku oli platsil Fernando Torres, kellele piisas sellest, et kolme kolliga võita parima väravaküti tiitel, 652 söötu keskmiselt tegid võitjad ühes mängus, 990 minutit on Hispaania mänginud EM- ja MM-finaalturniiride play-off-mängudes ilma endale väravat lüüa laskmata. Peale teistegi huvitavate numbrite on tsiteeritud võitjate peatreenerit Vicente del Bosque’i, kes lasi lendu suurepärase killu: “Kõige raskem minu töös on asjaolu, et mul on 23 suurepärast mängijat, kes ei istu oma klubis kunagi varumeestepingil. Tegelikult enamik neist isegi ei tea, kus see pink asub.” Alljärgnevalt statistika, mis näitab, et peaga löödud väravate arv oli mullu märgatavalt kõrgem kui neljal sellele eelneval finaalturniiril. Aasta Peaga Kokku 1996 11 64 2000 15 85 2004 17 77 2008 15 77 2012 22 76

% 17,2 17,6 22,1 19,5 28,9

Toomas Tohveri elu tõrje 0 : 7 mängus

Aprillikuu sünnipäevad

Foto: Lembit Peegel

1999. aastal kaotas Eesti võõrsil Iisraelile 0 : 7. Hoolimata kurvast mälestusest on see mäng meie koondise tolleaegsele puurivahile Toomas Tohverile meelde jäänud hoopis ootamatu nurga alt. “Me hävisime seal täiega, aga mulle on see mäng jäänud meelde sellega, et tegin siis oma elu tõrje,” selgitab Tohver. “Nende tsenderdusest tuli pall karistusalasse, kus mees võttis kümme meetrit hoogu ja pani 5 meetrilt meie väravale pommi. Aga ta lõi mulle vasToomas Tohver tu pead ja pall lendas napilt üle väravalati. See tabamus mul pilti eest ära ei võtnud, aga valus oli küll. Tegelikult ma otse vastu pead ei saanud, rohkem oli selline ripsakas, aga kõik käis nii kiiresti. Tavaliselt löövad mehed sellised pallid ikka kindlalt sisse.” “Ma pole elus rohkem sellist tõrjet teinud, isegi trennis mitte,” tähendab Tohver. “Löök oli tugev ja lähedalt ning kõik käis minu jaoks nii kiiresti. Iisrael mängis meid selles mängus kindlalt üle. Ma olin väravas terve kohtumise ja 5-6 tükki tõin veel välja. Meil ei olnud selles kohtumises poolkaitset peaaegu üldse.”

Saksamaal 14 Bundesliga klubi kasumis Saksamaa Bundesliga tulu ületas hooajal 2011/2012 esimest korda ajaloos kahe miljardi euro piiri. Tulu oli 2,08 miljardit, sellele eelnenud aastal 1,94 miljardit eurot. Bundesliga maksudejärgne kasum oli 55 miljonit eurot, kusjuures 18 klubist tervelt 14 olid kasumis, mis eristub selgelt muu Euroopa riikide võlgades siplevatest klubidest. Mullusega võrreldes tõusis publikuhulk 0,7%. Saksa meistrisarja 306 mängu vaatas kokku 12,88 miljonit pealtvaatajat, mis teeb ühe matši keskmiseks 42 101 huvilist. 94% mängudest oli välja müüdud. Viimase kümne aasta jooksul on publiku arv kasvanud üheksal korral. Keskmine piletihind Bundesligas oli eelmisel hooajal 22,75 eurot. Huvi Bundesliga vastu tuleneb suuresti sellest, et ükski investor ei saa omada rohkem kui 49% klubist, mis teeb konkurentsi liiga sees võrdsemaks ja tabeli pingelisemaks. Peresõbralikud hinnad ja head staadionid lisavad veelgi liigale köitvust.

LHV edetabel Praegune LHV Panga edetabel reastab klubid pangakaartide arvu järgi. 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Nõmme JK Kalju 5. Tallinna FC Flora 6. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla

7. FC Kuressaare 8. FC Nõmme United 9. Saku Sporting 10. JK Welco Elekter 11. Põlva FC Lootos 12. Tallinna FC Levadia 13. JK Jalgpallihaigla

4. Rapla JK Atli 15. Rakvere JK Tarvas 16. FC Infonet 17. Raasiku FC Joker 1993 18. Martin Reimi JK 19. Sillamäe JK Kalev 20. Tallinna JK Piraaja

03.04 Jaan Saal (59) 05.04 Sergei Lepmets (26) 06.04 Urmas Kaal (40) 06.04 Anastassia Morkovkina (32) 06.04 Andrei Veis (23) 08.04 Ats Sillaste (25) 09.04 Jaak Luhakooder (54) 09.04 Marko Lepik (36) 09.04 Valeri Minkenen (24) 10.04 Indro Olumets (42) 10.04 Rauno Tutk (25) 11.04 Avo Jakovits (57) 11.04 Trevor Elhi (20) 13.04 Jarmo Ahjupera (29) 14.04 Raimo Paulberg (54)

14.04 Martin Kaalma (36) 14.04 Mihkel Uiboleht (26) 15.04 Marko Arge (26) 15.04 Richard Leht (20) 16.04 Norbert Hurt (29) 16.04 Aleksandra evoldajeva (26) 17.04 Alar Peek (45) 18.04 Ott Mõtsnik (50) 18.04 Sergei Terehhov (38) 18.04 Andre Frolov (25) 20.04 Aivar Tiidus (50) 20.04 Meelis Rooba (36) 20.04 Indrek Joost (34) 20.04 Ott Reinumäe (29) 20.04 Sergei Zenjov (24)

21.04 Aavo Sarap (51) 21.04 Maksim Gruznov (39) 22.04 Valeri Bondarenko (60) 22.04 Keith Boanas (54) 22.04 Sergei HohlovSimson (41) 22.04 Aleksander Saharov (31) 23.04 Artur Telling (37) 24.04 Toomas Tohver (40) 24.04 Ralf Rogov (28) 26.04 Marko Meerits (21) 29.04 Kalev Kajak (53) 29.04 Dmitri Skiperski (40) 29.04 Märten Pajunurm (20) 30.04 Allan Soomets (32)

Andero Pebre vs Hidetoshi Wakui Pea hoogu, ma tahan ka Eesti meistriks tulla!

Ära sega kotkalendu, poisu.

Foto: Lembit Peegel

Paavst on Lorenzo Atletico fänn

Foto: Scanpix

Uus paavst Franciscus on Argentina kõrgliigas mängiva San Lorenzo (Club Atletico San Lorenzo de Almagro) fänn. Tähelepanuväärne on klubi sünnilugu. Läinud sajandi alguses nägi Buenos Paavst Franciscus I lemmikklubi liikmekaart. Airese katoliku kiriku preester San Lorenzo, kuidas tramm oleks peaaegu tänaval koos teiste marakrattidega jalgpalli mängivale poisile otsa sõitnud ja ta lubas neil edaspidi mängida kirikuaias. 1. aprillil 1908 asutati Buenos Airese Almagro linnaosas jalgpalliklubi, mille nimeks valiti poistele ohutu mängupaiga pakkunud preestri nimi. Alguses puikles preester vastu, kuid lõpuks soostus, seletades, et San Lorenzo puhul pole tegemist mitte tema nimega, vaid San Lorenzo lahinguga, millel oli oluline tähtsus Argentina vabaduse saavutamisel. San Lorenzo on 14kordne Argentina meister.

2013 APRILL JALKA

ristsõna

Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti‒Valgevene mängule (03.06.2013 kell 20). Vastuseid ootame aadressil lennart@jalgpall.ee kuni 22. aprillini. Märtsikuu õige vastus oli: Eesti esimene naisproff.

JALKA APRILL 2013