Ajaleht Raamat (mai 2014)

Ajaga kullatud Eesti Naine Ajakirja Eesti Naine 90. sünnipäeva puhuks andis Ajakirjade Kirjastus välja kogumiku „Meie Eesti Naine”, mis toob lugejani väärika ajakirja elukäigu. Tegemist on omalaadse elulooraamatuga, mille peategelane on ajakiri ja tema kaudu tuhanded inimesed: toimetus, kaastöölised, lugejad. Kogumiku koostaja ja autor Helina Piip on Eesti Naise tegevtoimetaja aastast 2009, kaasautor Milla Mägi aga töötanud toimetuses aastail 1979–1995.

Vt lk 8

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 5 (83)

kolumn

22. mai 2014

uudised

Vanad ja uued vene lastekirjanikud Eestis

Ilmub vene ulmebestseller „Metro 2033”

Mida me teame vene lastekirjandusest? Tuleb tunnistada, et mitte eriti palju. Meie oma, algupärane lastekirjandus on kõige enam seotud Põhjamaadega – seal, Pipi, Karlssoni ja muumitrollide vahetus naabruses asub ta tõeline kodu. Lisaks mõned klassikalised teosed inglise, saksa, prantsuse, taani, hollandi ja itaalia lastekirjandusest, mis moodustavad meie lapsepõlvelugude tuumiku.

Vene lastekirjanduse poole aga vaatab eestlane – olgu siis laps või lastekirjanik – suhteliselt harva. See, mis tõlgiti nõuka ajal masstiraažides, on juba ammugi unustatud. Julgen väita, et kui poleks vene multifilme – liigutavaid, siiraid ja naljakaid, siis oleks meil idanaabri lastekirjandusest kaunis udune arusaam. Aga õnneks on multikad olemas. Ja vähemasti Eestis elavad nad teatrilavadel oma elu edasi. Kas olete näinud VAT teatri „Tsaar Saltaani”? Aga värsket lastelavastust „Siil udus” Tartu Uues Teatris? Kui nendele etendustele õnnestub pilet hankida, on elamus garanteeritud.

Kuidagi on läinud nii, et mai lõpus ja juuni alguses aga külastab Tallinna ka terve hulk vene lastekirjanikke.

Kõigepealt tuleb kirjandusfestivali Head Read raames Gena, Potsataja ja Prostokvašino lugude autor Eduard Uspenski. Vene lastekirjanduse elav klassik kohtub lugejatega 30. mail kell 14 Tallinna Keskraamatukogus.

Uspenski visiidile vahetult järgnevatel päevadel 1.–3. juunini on aga võimalik Vene Teatris ja 4. juunil Narva Keskraamatukogus esinemas näha tänapäeva Moskva juhtivaid lastekirjanikke Ksenia Dragunskajat, Sergei Sedovi ja Artur Givargizovit.

Need on autorid, kellega on tasub tutvust teha, kui soovite teada, mis toimub tänapäeva Venemaa lastekirjanduses. Tõlkekatkendeid samade autorite teostest saab muide lugeda ka ajakirja Täheke juuninumbrist. Ehk kunagi ärkab ka mõni eesti kirjastaja, kes neid autoreid välja anda riskib?

Lootus selleks igatahes jääb.

Mida taolistelt kohtumistelt oodata? Nagu ikka – raamat on alati kirjaniku, kirjanik tema raamatu nägu. Kuulates, kuidas autorid oma tekste esitavad ja nende tekkelugusid räägivad, omandab loetu alati uue mõõtme. Tulge kuulama!

Dmitri Gluhhovski ulmeromaan „Metro 2033” on viimaste aastate vene kirjandussensatsioon. Raamatu teemaks on tuumasõjajärgne maailm, kus elu Maal on muutunud võimatuks ning ellujäänud inimesed on varjunud Moskva metroosse, kus erinevad rivaalitsevad rühmad võitlevad. See on bestseller, mis on praeguseks tõlgitud kümnetesse keeltesse, sellest on tehtud arvutimäng, plaanitakse mitut filmi jne. Raamatu annab välja kirjastus Tänapäev.

Ilona Martson Tähekese peatoimetaja

HeadRead alustab juba sel pühapäeval K

irjandusfestival HeadRead alustab programmiga juba sel pühapäeval, 25. mail. Lisaks Kirjanike Maja musta laega saalile (Harju 1) ja Kloostri Aidale (Vene 14) leiavad festivali sündmused aset veel ka Eesti Draamateatris, Niguliste muuseumis, KuKu klubis, Eesti Lastekirjanduse Keskuses, Tallinna Keskraamatukogus ja mujal Tallinnas.

Täismahus kava leiate aadressil www.headread.ee

PÜHAPÄEV, 25. MAI

Kirjanike Maja

16.00 William Boyd ja Krista Kaer

KOLMAPÄEV, 28. MAI

REEDE, 30. MAI

Kirjanike Maja

15.00 Kristīne Želve ja Lembit Vaba 16.00 Georges-Olivier Châteaureynaud ja Indrek Koff 17.00 A. S. Byatt ja Krista Kaer 18.00 „Lood eesti romaaniga”.

Tiit Aleksejev, Paavo Matsin ja Jaak Tomberg 19.00 „Pärimusmaastikud”. Marju Kõivupuu ja Tõnu Õnnepalu 20.00 „Mehed ja naised”. Jan Kaus, Indrek Koff, Igor Kotjuh ja Asko Künnap 21.00 „Hullunud Tallinn”. Luulur, Triin Soomets, Aapo Ilves, Vahur Afanasjev ja Erkki Luuk

21.00 „Luulelahingu” lõppvõistlus.

Vikerraadio otseülekannet juhivad Peeter Helme ja Jürgen Rooste

Kloostri Ait 17.00 Jaan Kaplinski 18.00 John Burnside koos Jan Kausiga

PÜHAPÄEV, 1. JUUNI

Kirjanike Maja

15.00 Riikka Ala-Harja ja Kätlin Kaldmaa 16.00 „Eesti ajalugu eesti draamas”.

Peeter Helme, Andrei Hvostov ja Tiit Aleksejev 17.00 Undinė Radzevičiūtė ja Rein Raud 18.00 John Burnside ja Kristiine Kikas

Kirjanike Maja

Kloostri Ait

NB!

18.00 VHK vabakava Tõnis Rätsepa juhendamisel

17.00 Gloria Gervitz koos Carolina Pihelgasega 18.00 Jason Goodwini „Baklava klubi” esitlus 19.00 Dovie Thomason 20.00 Bernard Noël koos Lembit Petersoniga

• Kirjanike Maja saali üritustel on sünkroontõlge inglise keelest eesti keelde.

Teistes keeltes vestlused tõlgitakse jooksvalt.

• Kõik festivali üritused on TASUTA, v.a „Esimene lugemine” Eesti Draamateatris ja luulemissa Nigulistes, kuhu pääseb muuseumipiletiga.

• Kirjanduslikel jalutuskäikudel osalemiseks palume eelregistreeruda aadressil retk@headread.ee • Jason Goodwini krimikirjanduse töötoas (31.05 kl 14 Tallinna Keskraamatukogus) osalemiseks palume eelregistreeruda aadressil info@headread.ee

NELJAPÄEV, 29. MAI

Kirjanike Maja

17.00 „Kriitiline olukord”. Aare Pilv, Mihkel Kunnus, Hasso Krull ja Jan Kaus 18.00 Jakob Vedelsby ja Joonas Hellerma 19.00 Antony Beevor ja Maria Mälksoo 21.00 Proosavõistulugemine. Žüriis Leo Kunnas, Eeva Park ja Maarja Vaino

Kloostri Ait 19.00 Goran Simić koos Kätlin Kaldmaa ja Igor Kotjuhiga

LAUPÄEV, 31. MAI

Kirjanike Maja

14.00 Catherine Merridale ja Tauno Vahter 15.00 Sjón ja Askur Alas 16.00 Lionel Shriver ja Johanna Ross 17.00 John Banville ja Krista Kaer 18.00 „Mehed ja naised”. Eda Ahi, Maarja Kangro, Veronika Kivisilla ja Triin Soomets 19.00 Valdur Mikita ja Piret Päär

Korraldajatel on õigus vajadusel kavas muudatusi teha.

K. E. Söödi lasteluule auhind Urve Tinnurile 16. mail anti Luunja 25. kirjanduspäeval üle järjekordne Karl Eduard Söödi lasteluule auhind. Preemia pälvis Urve Tinnuri värsslugu „Laisk nõudepesumasin”, mille illustreeris Kaie Lilleorg ning andis välja TEA Kirjastus. Karl Eduard Söödi lasteluule auhinda antakse välja alates 1988. aastast, sellega tunnustatakse eelneval aastal esmakordselt ilmunud parimat eesti autori lasteluuleraamatut.

Poirot tegutseb jälle 8. mail 2014. aastal avalikustati üle maailma Hercule Poirot’ tegevust kajastava uue romaani pealkiri ja autor.

Agatha Christie perekond eesotsas Christie lapselapse Mathew Prichardiga on andnud oma täieliku toetuse ja heakskiidu Sophie Hannah’ uuele romaanile „Monogrammimõrvad”, kus peategelane on Agatha Christie romaanidest tuntud detektiiv Hercule Poirot. Sophie Hannah’ „Monogrammimõrvad” ilmumispäev Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides ja Eestis (kirjastus Varrak) on 8. september 2014. aasta. Raamatu tõlkeõigused olid aprilli alguseks müüdud 29 keelde ning kõigis keeltes püütakse raamat välja anda võimalikult 8. septembri läheduses. Raamatu esikaane kujundus avalikustatakse 12. juunil.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub 12. juunil 2014.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014

2 ilmumas

Metsa-, soo- ja niiduaabits. Eesti taimekoosluste määraja

Ann Marvet 96 lk, kõva köide Kui sul on juba Toomas Kuke „Eesti taimede kukeaabits”, mille abil oled leidnud nime paljudele taimedele, siis oled küllap ka märganud, et igaühel neist on looduses oma kindel elupaik. Nii nagu taimemääraja aitab leida nimetuse tundmatule lillele, püüab see raamat teha nimepidi tuttavaks Eesti põhilised looduslikud ja poollooduslikud taimekooslused.

Loo. Koo. Rõõmusta.

Käsitöövõtteid kudumite kaunistamiseks Riina Tomberg 160 lk, kõva köide See raamat sai alguse Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala kolmanda kursuse erialapraktika ülesandest. Üliõpilaste loomislust ja tegutsemisind väljusid kiiresti õppeülesande raamidest ning selle õhina tiivul saigi tehtud otsus tulemused raamatuks kokku panna.

Raamatus on 22 käsitööprojekti, mis annavad lugejale inspiratsiooni, et uuendada mõnd kappi seisma jäänud riideeset, kas siis tikkides, heegeldades, kududes või õmmeldes.

Emmanuelle 2.

Antisüütus Emmanuelle Arsan tõlkinud Pille Kruus 272 lk, pehme köide Romaan on jätk 1950ndate lõpus anonüümselt ja 1967. aastal Emmanuelle Arsani nime all ilmunud erootilisele romaanile „Emmanuelle. Inimsuse õppetund”.

Noor sarmikas prantslanna Emmanuelle jätkab oma hedonistlikku elu Bangkokis resideeruvate Lääne kodanike seltskonnas. Emmanuelle ja Mario kohtuvad noore uskliku Anna Maria Serguinega, kes on neitsi.

Emmanuelle armub tüdrukusse. Kirg saab Anna Mariast lõpuks võitu ja moodustub õnnelik kolmik...

Baklava klubi Jason Goodwin tõlkinud Juhan Habicht 272 lk, pehme köide Kolm naiivset noort Itaalia vabadusvõitlejat tegutsevad saladusliku La Piuma juhtnööride järgi, kuid ühe Poola vürsti tapmise asemel nad hoopis röövivad ta. Intriigi tõmmatakse Palewski ning tema kaudu ka Yacim.

Tõsi küll, Yacim täidab parajasti eelmise sultani ema palvet ning on sealjuures armunud. Peagi aga hakkab ta mõistma, et tal tuleb lahendada oma elu kõige keerulisem juhtum.

Ikaldus Catherine Cookson tõlkinud Triinu-Liis Looveer 304 lk, kõva köide 1880. aastatel on Fellburni ümbruse farmerite kogukonnas rahaga kitsas käes, ja kui Hector Stewart teatab, et ta kavatseb abielluda jõuka Moira Conellyga, on tema poeg Daniel see, kes aimab ära selle liidu tõelise põhjuse.

See perekondlikku konflikti käsitlev võimas romaan tõestab taas, miks Catherine Cookson on Suurbritannia armastatuim jutuvestja.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

2 (71) 5 (83) 29.22. märts mai 2014 2013

Uus kokkuvõte Eesti röövlindudest Tiit Randla ornitoloog

T

arvo Valkeri sulest on ilmunud uus, arvult neljas eestikeelne kokkuvõte meie röövlindudest: esimene oli Mihkel Härmsi „Kodumaa kullilised” (1935), teine minu „Eesti röövlinnud” (1976) ja kolmas Asko Lõhmuse eestindus soomekeelsele väljaandele „Röövlinnud ja metsamajandus” (2004).

Kirjasõnas on huvi röövlindude vastu meie mail olnud aktiivne enam kui sada aastat ning sai vaenuliku algtõuke 1898. aastal, mil Riias ilmus O. Lövise raamat „Vargad ja röövlid Balti linnuriigis”. See raamat tähistab nn kullisõja algust ning röövlindude vaenamine kestis 1970. aastateni. Sellest tulenevat vaenulikku suhtumist röövlindudesse on püüdnudki leevendada ja ümber mõtestada viimased Eesti kullilisi ja kakulisi käsitlevad kokkuvõtted. Nüüd on tore tõdeda, et meil on taas raamat, mis võimaldab võrrelda tänapäeva röövlindude seisu möödunud aegadega.

Muutused linnuriigis

Poole sajandiga on linnuriigis mõistagi palju muutunud: on õnnelikke ja positiivseid trende, aga ka kaotusi ja ärevaid hoiatusi. Aktiva poolele seaksin uue teabe kogumise kvaliteedi ja teadusliku lähenemise ning moodsa uurimismetoodika, samuti tänapäevase teavitamisviisi, mille all mõtlen looduskaameraid ja veebipõhist teavitust.

Röövlindude akadeemiline uurimine on seotud meil doktorite Ülo Väli ja Asko Lõhmusega, aktiivsete väliornitoloogidena tõstaksin aga esile Urmas Sellist, Renno ja Rein Nellist ning teisigi aktiivseid Kotkaklubi liikmeid. Ilma nende visa ja teadliku tegevuseta po-

Umbes kolmenädalased vöötkakupojad, kes on äsja pesast lahkunud, sõltuvad täielikult vanalinnu toodud saagist. FOTO KADRI NIINSALU

leks sündinud ka kõnealune raamat.

Olen veendunud, et linnukaitse efektiivsus põhineb inimese mõtlemisvõime arendamisel enam, kui oskasime seni arvata. Elurikkust aitavad säästa aga vaid valgustatud inimesed, mitte ranged ja bürokraatlikud keelud ja käsud.

Merikotka edulugu

Eesti röövlindude edulugudest viimastel aastakümnetel on kahtlemata kõige silmapaistvam merikotka arvukuse ootamatu tõus ning kohanemine prae-

guse inimasustuse tingimustega. Et Eesti loodus suudab mahutada veerand tuhat paari merikotkaid, oli pool sajandit tagasi utoopia ning on tähelepanuväärne fenomen ka täna. Samal ajal tekitab nõutust, miks kadus meie loodusest rabapistrik ning on kadumas suurkonnakotkas ja kassikakk; miks on haruldaseks muutunud kanakull, tuuletallaja, sooräts ja väikepistrik, kes olid poole sajandi eest veel tavalised ja seda isegi nn kullisõja tingimustes.

Kõik linnuraamatud, eriti veel Eesti ornitoloogidest autorite omad, on alati

innustanud uusi põlvkondi linnuvaatlejaid ja loodusesõpru. Kindlasti täidab seda missiooni ka Tarvo Valkeri raamat, kus esitatakse kõige värskemat teavet meie röövlindudest.

Eesti röövlinnud Tarvo Valker sari „Roheline Eesti” 230 lk poolpehme köide

Mahukas ülevaade palmidest Urmas Laansoo

laadseid fotosid Madagaskari haruldastest palmidest. Lõuna-Ameerika üks parimaid palmide tundjaid on Colombia teadlane Rodrigo Bernal, kes 2013. aastal avastas uue palmiperekonna, millele tema tütre järgi pandi nimeks sabiinapalm (Sabinaria magnifica). Silmapaistev palmiekspert on Larry Noblick Montgomery botaanikakeskusest: viimase kümne aasta jooksul on ta kirjeldanud 17 uut printsipalmi liiki.

Enne raamatu trükki minekut jõudsin lisada ka kõige uuemad, 2014. aastal kirjeldatud 15 liiki rotangpalme. Seega on põnevamad lood hiljuti kirjeldatud palmiliikidest leidnud tee uue eestikeelse palmiraamatu kaante vahele.

autor

P

almiraamatu kirjutamise idee sai alguse sellest, et viimati ilmus eestikeelne palme käsitlev raamat üle poole sajandi tagasi, kui 1956. aastal nägi trükivalgust Vello Veski 36-leheküljeline väljaanne „Toapalmid”.

Pärast seda pole palmide kohta avaldatud ühtki mahukamat eestikeelset ülevaadet.

Palmiraamatu idee teokssaamisele aitasid kaasa paljud troopilistel maadel reisil käinud Eesti inimesed, kes pöördusid minu poole mitmesuguste palme puudutavate küsimustega. Peale kõige tavalisemate kookos-, datli- ja vašingtooniapalmide leidub maailmas veel väga palju põnevaid palme.

Koostöö maailma parimate palmitundjatega

Raamatu kirjutamise ajal laekus mulle uut teavet mitmete liikide kohta Madagaskarilt, Colombiast, Brasiiliast, UusGuinea saarelt ja mujalt botaanilistest tulipunktidest. Olin kirjavahetuses parimate palmitundjatega kogu maailmast.

Tänu sellele õnnestus hankida paeluvat infot uute, äsja avastatud liikide kirjel-

Uus ja põnev info Maailmas leidub väga põnevaid palmiliike.

FOTO RAAMATUST dajatelt John Dransfieldilt, Henk Beentjelt ja William Bakerilt Kew’ kuninglikust botaanikaaiast ning botaanikaprofessor Andrew Hendersonilt New Yorgist, kes on avastanud ja kirjeldanud palju uusi palmiliike Kambodžast, Vietnamist ja Lõuna-Ameerikast.

Noor palmiteadlane Mijoro Rakotoarinivo Madagaskarilt saatis mulle ainu-

See raamat on jagatud peatükkideks palmide levila, harulduse, tähtsuse, kirjeldamisaja ja mõne muu tunnuse alusel, abiks on ka register. Lühidalt on käsitletud palmide kasvatamist, kuid suurem osa on pühendatud suure ja mitmekesise palmiliste sugukonna tutvustamisele. Paljude selles raamatus käsitletud palmiliikide kohta pole eesti keeles varem midagi avaldatud.

Vähetuntud palmidele on just selle raamatu kirjutamise ajal välja mõeldud

ja kinnitatud eestikeelsed nimetused.

Lugeja saab põnevat teavet jahedust taluvate palmide, kõige kõrgemate ja pisemate palmide, mürgiste ja kõrvetavate, aga ka söödavate palmide kohta.

Käsitletud on nii loodusest hävinud liike kui ka 21. sajandil kirjeldatud uusi palmiliike.

Euroopas kasvab looduslikult vaid kaks liiki palme, kuid rohkem kui tuhat liiki kasvab neid troopilises Aasias. Palmide paradiisiks või palmide pealinnaks peetakse Madagaskarit, kus kasvab kõige rohkem endeemseid palmiliike. Kõige uuematel andmetel on Madagaskarilt leitud 201 liiki palme. Üsna pea – 2014. aasta juunis – avaldatakse Madagaskarilt avastatud uue mahlapalmi (Beccariophoenix) liigi kirjeldus.

Palmid Urmas Laansoo 336 lk, kõva köide

www.varrak.ee

Suur vend, suur mure Johanna Ross

iga normaalne inimene heaks kiidaks.

Nii pressib ta teinekord mehele lausa peale, et too ometigi sõitma läheks. Seda tehes muutub tema hääl aga reetlikult kiledaks, nii et teesklus on silmanähtav. Ent mees omakorda just nagu naudib seda, et tema hobi naisele närvidele käib, ja nii istubki ta iga kord hea meelega ratta selga. Säherdustest äärmise peensusega tahutud ehituskividest panebki Shriver kokku oma fiktsionaalseid maailmu.

tõlkija

A

meerika päritolu kirjanik Lionel Shriver on eesti lugejale tuntud oma kõige kuulsama, n-ö läbimurdeteosega „Me peame rääkima Kevinist” (2003; e.k 2008, tlk Triin Tael). 2013. aastal ilmunud „Suur vend” on tema seni viimane, üheteistkümnes romaan.

Raamatus satub minajutustaja Pandora olukorda, kus peab just nagu valima kahe perekonna vahel. Üle mitme aasta tuleb talle Iowasse külla vanem vend, New Yorgis elav džässpianist, ning selgub, et too on läinud üle mõistuse paksuks ja üha kasvav kehakaal segab kogu tema elu. Pandora tahaks vennale toeks olla, ent tema mees ja tolle lapsed ei kannata kuidagi välja elu koos hommikust õhtuni õgiva ja suitsetava muusikasnoobiga.

Kelle ees on peategelasel suuremad kohustused? Või on kogu kohustustest rääkimine üksnes silmakiri ja tegelikult otsib oma tööst tüdinud Pandora lihtsalt uut tegevust iseendale?

Ebameeldivad tegelased

Seosed autori enda eluga

Süžeel on tugevad seosed Shriveri eluga: tema vend suri 2009. aastal rasvumise tagajärjel. Nii tugineb autor osalt omaenese kogemusele, kui kirjeldab, kuidas mõjub selline sündmuste käik lähedastele: vihale ajab nii värske rasvunu enese süüdimatus kui ka see, et ülejäänud maailma jaoks ongi ta nüüd äkki lihtsalt tülikas „paks”, mitte enam see andekas, vaimukas, võluv isiksus, kellena pere ja sõbrad teda tunnevad.

Ent „Suur vend” ei varja, et lisaks isiklikule on olukorral tugev ühiskondlik mõõde. Rasvumine on sotsiaalne probleem, mis on Ameerika Ühendriikides väidetavalt võtnud lausa epideemilised mõõtmed. Shriver arutab näiteks seda, kuidas venivad rasvunud rahvuse puhul „normaalkaalu” piirid – ja miks sealjuures ikkagi vaikimisi eeldatakse, et kõik näitajate järgi „normaalseks” tunnistatud inimesed tahaksid tegelikult olla kõhnemad?

Valusad teemad – terased sõnad

Shriveri teosed kipuvadki sageli rääkima mingitest ühiskondlikult valusatest, peaaegu publitsistlikest teemadest. Paljud sellised teemad ületavad praegus-

Lionel Shriver. aegses maailmas riigipiire ning on meil ja mujal ühised.

Näiteks on Kevini-raamat küll tuntud selle poolest, et käsitleb koolitulistamist, mis jääb eestlasele õnneks võõramaks ja kaugemaks kuritegevuse vormiks – ent samuti kesksel kohal on seal küsimus, kuidas ja kas üldse võtab naine tänapäeva lääne heaoluühiskonnas vastu otsuse saada laps, mida on ju palju arutatud ka iibemurega Eestis.

Shriveri romaan, mille pealkirja võiks tõlkida „Niipalju siis sellest” („So Much For That”, 2010), räägib võitlusest vähiga, ühtlasi selle võitluse majanduslikust poolest ning üksikisiku silmitsi seismisest tervishoiusüsteemiga.

Koolitulistamine, haiglaslik rasvumine ja meditsiinisüsteemi kitsaskohad on esimesel pilgul romaani teemana vahest liigagi paljutõotavad. Kavalalt on välja valitud päevakajaline probleemsituatsioon, mille põhjal võiks erilise vaevata hakata tootma siledat ja vähenõudlikku teksti –

FOTO EAMONN - MCCABE

kaanele saab reklaamiks kirjutada suuri sõnu ning hea aines teeb kogu töö ise ära.

Ent Shriver ei lähe kergema vastupanu teed. Selliste sensatsioonimaiguliste teemade varjus teeb ta hea kirjaniku peent tööd: jälgib tähelepanelikult igapäevaelu vaevu tabatavaid virvendusi ning oskab need väga teraselt sõnadesse panna. Ka äärmiselt dramaatilised sündmused on veenvalt ja oskuslikult istutatud argistest detailidest koosnevasse pinnasesse. „Suure venna” alguses kirjeldatakse näiteks olmelist, aga kiud kiu haaval lahti harutatuna õige keerulist suhtedünaamikat: peategelase Pandora mees on muutunud tervisefriigiks ja hakanud üliagaralt harrastama jalgrattasõitu. Pandorale paistab, et mees käib sõitmas üksnes selleks, et temast eemale saada, seetõttu ei salli ta mehe hobi. Samas tunneb ta end süüdi, kuna rattasõit on tervislik harrastus, mille

Moodne aeg – 75. raamat K irjastuse Varrak raamatusari „Moodne aeg” on olnud tuntud kvaliteedinäitaja juba pea 15 aastat. Sari võttis algusest saati sihiks vahendada eesti keelde tänapäeva maailmakirjanduse eredamaid teoseid, neid viimastel aastatel ilmunud romaane, mis on ületanud keelepiire ja leidnud lugejaid üle ilma.

Käesoleva aasta mai lõpus, vahetult enne kirjandusfestivali HeadRead ilmub selle sarja 75. raamat – John Banville'i „Varjutus”. 2014. aasta maikuu rõõmustab lugejat lausa kolme sama sarja raamatuga: lisaks juba nimetatud „Varjutusele” ilmus kuu algul C. K. Steadi „Risk”, mis kandis järjekorranumbrit 73, ja 74. raamatuna on kohe ilmumas Lionel Shriveri „Suur vend”.

2001. aasta veebruaris nägi trükivalgust sarja esimene raamat – Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin” ning

3

Varrak

5 (83) 22. mai 2014

sama aasta märtsi alguses ka teine ja kolmas – Lawrence Norfolki „Lempriere’i sõnaraamat” ja Tibor Fischeri „Kogujate koguja”. Nii nagu sarja 2. ja 3. raamatu autorid külastasid 2001. aasta märtsis Eestit, jõuavad siia ka 74. ja 75. raamatu autorid, seekord festivalile HeadRead. Keskmiselt on igal aastal ilmunud viis „Moodsa aja” sarja raamatut. Kõige vähem ehk kaks raamatut ilmus 2004. aastal ning kõige enam ehk üheksa raamatut 2012. aastal.

Kokku on sarjas romaane ilmunud 62 autorilt, kusjuures Haruki Murakamilt, Nick Hornbylt ja Michel Houellebecqilt on ilmunud kolm romaani, Daniel Glattauerilt, David Mitchellilt, Lionel Shriverilt, Mihhail Šiškinilt, Andrei Makine'lt, Hanif Kureishilt ja Amelie Nothombilt kaks romaani.

Raamatusarja kujundaja on kunstnik Dan Mikkin.

Teisalt on arvatavasti just selliste sisemiste arutluskäikude must valgel kirja paneku tõttu Shriveri kohta öeldud, et tema raamatute tegelased ei ole meeldivad inimesed ning nendega on raske samastuda. Siin on küllap küsimus ka lugejaootustes. Kui tahta raamatult ilusat, tarka ja tugevat kangelast, kelle vägitegudele saaks kordagi küsimusi esitamata kaasa elada, siis neid Shriveri teostest tõepoolest ei leia. Ent ega saakski läbini täiuslike ja omakasupüüdmatute karakterite varal viljelda nii peent ja väljaarendatud, ehk koguni nn vana head psühholoogilist realismi, nagu Shriver seda teeb.

Tõsi, „vana hea” kõrval katsetab Shriver teinekord ka moodsamaid võtteid, mis toovad esile selle, et romaan ei ole mitte truult salvestatud tõelisus, vaid jutustatud lugu, mis tahes-tahtmata kulgeb kirjaniku suva järgi. Näiteks kirjeldab tema teos „Maailm pärast sünnipäeva” („The Post-Birthday World”, 2007) paralleelselt seda, mis juhtuks, kui peategelane jätaks oma mehe maha, ja seda, mis juhtuks, kui elu jätkuks endistviisi, andes nii mõista, et ühevõrra võimalikud on mõlemad reaalsused. Ühtlasi armastab Shriver teinekord oma romaane puänteerida, rõhutades kirjaniku vabadust narratiivi sekkuda ja seda kujundada. Mõni samas laadis knihv on varuks ka „Suures vennas”.

Jäägu see aga avastada lugejale enesele.

Suur vend Lionel Shriver sari „Moodne aeg” 74. raamat tõlkinud Johanna Ross 320 lk, kõva köide

Varjutus

Risk

John Banville sari „Moodne aeg” 75. raamat tõlkinud Krista Kaer 200 lk, kõva köide See raamat on esimene John Banville’i Alex Cleave’i triloogiast ning sellele järgnesid veel „Surilina” ja „Vana valgus”. Romaani alguses lahkub tuntud näitleja Alex Cleave lavalt ja kodust ning pöördub tagasi kodumajja ühes väikelinnas. Ta tahabki avalikust elust tagasi tõmbuda, kuid ei suuda pääseda mälestuste, viirastuslike kogude, vanade ja uute hirmude ning tütre pärast muretsemise eest. Banville’i romaan on poeetiline lugu tundlikust ja intelligentsest inimesest, kes püüab mõista, miks ta elu on kulgenud just nii, ning üritab enda vastu ausaks jäädes otsi kokku tõmmata.

C. K. Stead sari „Moodne aeg” 73. raamat tõlkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme 256 lk, kõva köide Hiljaaegu lahutatud uusmeremaalane Sam Nola naaseb Londonisse, kus ta 20. eluaastate alguses oli veetnud paar aastat. On 2003. aasta algus ja mõlemal pool Atlandi ookeani on kõige olulisem teema Iraagi sõda. Ent Sami jaoks pole elu kunagi olnud parem: tema täiskasvanud tütar soovib isaga suhteid üles soojendada ning Samil on käsil mitu tulutõotavat projekti pangandussektoris. Ent kui ta saab teada, et ühe nädala sees on surnud tema kaks sõpra, hakkavad täiuslikku ellu tungima mõrad.

ilmunud Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused Hugo Vaher 200 lk, pehme köide Väikeses omavalitsuses kantseleiülema ametit pidanud Toomas saab ühel päeval ettepaneku poolte kokkuleppel töölt lahkuda. Et valge paberilehe asetab Toomase ette endine hea kolleeg, on pakkumine seda ootamatum.

Romaan jutustab ühe „omal soovil lahkumise” loo kahel paralleelsel ajateljel, mis lõpuks üheks põimuvad.

Hugo Vaheri sulest on varem ilmunud romaanid „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid”.

Suvi nagu see Annette Hohberg sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Krista Räni 232 lk, kõva köide On kaunis suveaeg, kui Klara ja Stephan Itaalias kohtuvad ning teineteisesse armuvad – kuni õnnetu asjaolude kokkusattumine nad jälle lahutab. Mõlemad pöörduvad Saksamaale tagasi ja kumbki elab oma elu.

Tänu juhusele kohtuvad nad taas ja avastavad, et neil on teineteise vastu ikka veel needsamad tugevad tunded.

Tagaotsitav Lee Child tõlkinud Lauri Vahtre 364 lk, pehme köide Jack Reacher ei ole mees, kellele tikutakse väga kergesti küüti pakkuma – ja eriti veel juhul, kui tal on parajasti puruks löödud ja halvasti lapitud nina.

Seepärast oli tema kõrval peatunud auto vägagi teretulnud. Õige pea aga hakkab Reacher mõistma, et autos istuvad kaks meest ja üks naine valetavad kõige kohta, mida ta küsib.

Kui politsei üsna varsti auto peatab, hakkab Reacheril tekkima selge ettekujutus, miks ta autosse võeti...

Kellavärgiga printsess Cassandra Clare Põrgu sõdalased III tõlkinud Krista Suits 464 lk, pehme köide Selle raamatuga jõuab lõpule Cassandra Clare’i triloogia „Põrgu sõdalased”. „Kellavärgiga printsessi” traagiline lugu toimub 19. sajandi keskel Põhja-Inglismaal hämaras Yorgi Instituudis ja järellugu toob lugeja kahekümne esimesse sajandisse. Kas Tessa Gray kujumuutmisvõime ja kaitsev kellavärgiingel suudavad takistada Magistrit kuratlikku armeed elustamast?

Suhtlemise kunst Thich Nhat Hanh tõlkinud Aet Karolin 160 lk, kõva köide Selles raamatus toob läänemaailma üks hinnatumaid ja austatumaid usuliidreid lugejateni väelise tee õpetuse vaimse rahuloluni ning jagab inspireerivaid mõtteid, kuidas kuulata ja rääkida nõnda, et muutuks meie senine maailma kogemise ja mõjutamise viis. Thich Nhat Hanh on Vietnami päritolu budistlik õpetaja, kirjanik ja rahuaktivist. Ta on paljude klassikaks kujunenud raamatute autor, millest tuntumaid on „Peace Is Every Step” ja „The Art of Power”.

4 ilmunud

Stalingrad

Antony Beevor tõlkinud Vello Lään 376 lk kõva köide „Venemaad pole võimalik mõistusega võtta,” nentis poeet Tjuttšev. Ka Stalingradi lahingut ei saa hinnata igapäevase mõõdupuuga. Pelgalt militaarne uurimus sellest titaanlikust heitlusest ei ava kogu toimunut. Selle raamatu mõte on kajastada mõlema poole sõjameeste kogemusi ulatusliku uue materjali, eriti Vene arhiivide materjalide põhjal.

Eri allikad toovad meieni pretsedenditu võitluse iseloomu ja mõju neile, kes sattusid sõjamöllu lootuseta pääseda eluga.

Minu lühiajalugu Stephen Hawking tõlkinud Eve-Reet Tammet 154 lk kõva köide „Minu lühiajalugu” tutvustab Stephen Hawkingi uskumatuna näivat teekonda poisipõlvest sõjajärgses Londonis rahvusvahelise au ja kuulsuseni.

Raamat on rikkalikult illustreeritud seni vähetuntud fotodega ning selles avaneb lugeja ees vaimukas ja avameelne jutustus Hawkingist: uudishimulikust koolipoisist, keda klassikaaslased kutsusid Einsteiniks ning kellest saatuse kiuste sai üks maailma tuntumaid teadlasi.

Mona Dan T. Sehlberg tõlkinud Allar Sooneste 440 lk kõva köide Eric Söderqvist on leiutanud mõttega juhtimise süsteemi, mis võimaldab erivajadustega inimestel veebi lehitseda. Samal ajal valmib Samir Mustafil, endisel MIT professoril, kelle tütar hukkus pommiplahvatuses, ajaloo täiuslikem arvutiviirus. Kui Ericu naine Hanna pärast mehe leiutise katsetamist koomasse langeb, on mees veendunud, et naine on nakatunud võimsa arvutiviirusega ja ainus võimalus ta päästa on leida viiruse looja.

Kuldvasikas Ilja Ilf, Jevgeni Petrov tõlkinud Vladimir Pirson 424 lk kõva köide Jah, Ostap Benderil lõigati kõri läbi. Kuid pisut oskamatult, ja nüüd on Türgi alama poeg taas liikvel ning mäng käib suurtele panustele. Kaugel Idas ootab suur varandus, mis paneb liikuma õige veidra seltskonna leitnant Šmidti poegi, kelle tee põhjatu rikkuse poole kujuneb siiski okkaliseks ja raskeks, ent mitte vähem lustlikuks kui jaht kaheteistkümnele toolile.

Mitte päris surnud Peter James tõlkinud Lauri Saaber 472 lk pehme köide Ööl, mil Brian Bishop oma abikaasa tappis, oli ta naisest kuuekümne miili kaugusel ja magas. Või vähemalt paistab nii komissar Roy Grace’ile, kes kutsutakse uurima võluva seltskonnadaami Katie Bishopi veidrat mõrva. Kui Grace sukeldub sügavale Bishopite pealtnäha respektaabli elu fassaadi taha, saab peagi selgeks, et selles pole kõik kaugeltki nii, nagu paistab.

www.varrak.ee www.tnp.ee

Varrak Tänapäev

2 (71) 5 (83) 29.22. märts mai 2014 2013

Homo soveticust otsimas Mihkel Mõisnik

„K

ommunismil oli meeletu plaan – „vana” inimest, Aadamat, ringi teha. Ja see õnnestus... võib-olla ainult see õnnestuski.

Veidi enam kui seitsmekümne aastaga aretati marksismi-leninismi laboratooriumis välja omaette inimtüüp homo soveticus. Ühed peavad teda traagiliseks tegelaseks, teised nimetavad sovokiks. Mulle tundub, et ma tean seda inimest, tunnen hästi, elasin aastaid tema lähedal, külg külje kõrval. Mina olengi tema. Need on mu tuttavad, sõbrad, vanemad. Ma sõitsin hulga aastaid mööda kogu Nõukogude Liitu ringi, kuna homo soveticus ei tähenda ju ainult venelasi, need on ka valgevenelased, turkmeenid, ukrainlased, kasahhid...

Nüüd me elame eri riikides, räägime eri keeltes, kuid meid ei aja kellegagi segi. Kohe tunneb ära! Kõik me, sotsialismist tulnud inimesed, oleme omavahel sarnased ja erineme teistest inimestest – meil on oma sõnavara, omad ettekujutused heast ja kurjast, kangelastest ja märtritest. Meil on surmaga eriline suhe. Lugudes, mis ma üles kirjutan, lõikavad alailma kõrva sõnad „maha lasta”, „seina äärde panna”, „likvideerida”, „kustutada” või sellised nõukogulikud kadumisvariandid nagu „arest”, „kümme aastat ilma õiguseta kirjavahetusele”, „pagulus”. Kui palju võib maksta inimelu, kui me mäletame, et hiljuti hukkusid miljonid? Me oleme täis viha ja eelarvamusi. Me kõik tuleme sealt, kus olid GULAG ja koletu sõda. Kollektiviseerimine, kulakluse hävitamine, rahvaste küüditamine...

See oli sotsialism ja see lihtsalt oli meie elu. Tol ajal rääkisime me sellest vähe. Aga nüüd, kui maailm on pöördumatult muutunud, on meie toonane elu hakanud kõiki huvitama; ükskõik, milline ta oli, see oli meie elu. Panen kirja, otsin raasukeste, kübekeste haaval „koduse”... „sisemise” sotsialismi lugu. Seda, kuidas see elas inimeste hingedes.

Mind paelub ikka see tilluke ruum – inimene... üks inimene. Tegelikult seal kõik toimubki.

Miks on raamatus nii palju lugusid enesetapjatest, aga mitte tavalistest nõukogude inimestest tavaliste nõukogulike elukäikudega? Lõppude lõpuks

Sõpradega köögis

Gordon Ramsay tõlkinud Mall Pöial, Kreet Volmer 274 lk, kõva köide Gordon Ramsay näpunäidete abil saab koos sõpradega valmistatud söök hoopis teise meki.

Tegelikult ei peagi kogu aeg täpselt retsepti jälgima ja iga kokk saab roa kohandada vastavalt oma maitsele.

Raamatus on hulgaliselt erinevaid retsepte lihast ja kalast. Nõuandeid maitsvate praadide, suppide ja magustoitude valmistamiseks.

Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida

Svetlana Aleksijevitš 2013. aastal Frankfurdis. tehakse enesetappe ju nii armastuse, vanaduse kui ka niisama huvi pärast, soovist lahendada surma saladust... Ma otsisin selliseid, kes olid südamega idee külge kasvanud, lasknud selle endasse nii sügavale, et enam välja ei tiri; riik oli muutunud nende kosmoseks, asendanud kõike, isegi nende endi elu.

Nad ei suutnud suurest ajaloost lahkuda, temaga hüvasti jätta, olla õnnelik teistmoodi. Sukelduda... kaduda tühisesse oleskellu, nagu see toimub täna, kui väike on saanud suureks. Inimene tahab lihtsalt elada, ilma suure ideeta.

Midagi seesugust polnud vene elus veel olnud, ka vene kirjandus ei tunne midagi seesugust. Me olime õigupoolest sõjainimesed. Me kas sõdisime või siis valmistusime sõjaks. Teistmoodi ei elanud me kunagi. Sellest siis ka sõjakas meelelaad. Ka rahuajal käis kõik sõjaväeliselt. Trumm põrises, lipp lehvis... süda oli rinnust välja hüppamas...

Inimene ei pannud tähelegi, et oli ikestatud, ta koguni armastas oma ikestatud seisundit. Minagi mäletan, kuidas me kavatsesime kogu klassiga pärast kooli lõppu sõita uudismaale, põlgasime neid, kes keeldusid, kahetsesime pisarsilmil, et revolutsioon, kodusõda – kõik juhtus ilma meieta. Vaatad tagasi: kas need olime tõesti meie? Mina?

Tsivilisatsioon säilib tänu metroos kasvatavatele seentele, mõningates tunnelites kasvatatavatele kartulitele, tomatitele ja kurkidele. Niisamuti nagu ka seal kasvatatavatele sigadele ja teistele loomadele. Maa-aluses maailmas toimib kaubandus, kus universaalseks valuutaks on ennesõjaaegsed padrunid. Osa metroovõrgust on sõltumatu, osa kuulub organiseeritud kuritegelikele rühmitustele, mis tegutsevad anarhistlike põhimõtete järgi, kuid vaatamata kõigele toimib kahe grupeeringu vahel kaubandus ja sõlmitakse liitusid.

Artjomil, VDNH elanikul, tuleb minna läbi terve metroosüsteemi, et päästa kohutavast õnnetusest oma jaam, aga võib-olla ka terve inimkond. See on

FOTO CORBIS

Meenutasin toda aega koos selle raamatu tegelastega. Keegi neist ütles: „Nõukogude inimest suudab mõista ainult nõukogude inimene.” Me olime ühise kommunistliku mäluga inimesed. Mälunaabrid.”

Nii juhatab Svetlana Aleksijevitš sisse oma raamatu, milles ta püüab jõuda selle nõukogude inimese jälile ja sisse paljude erinevate saatuste ning lugude kaudu. Neis vahel koomilistes, vahel kohutavates lugudes peegeldub aga lisaks nende inimeste eludele ka tervikpilt sellest riigist, mida paljud meist praegu veel mäletavad.

Aleksijevitš on Valgevene kirjanik ja publitsist, ta on võitnud arvukalt preemiaid mitmel pool maailmas ning on mitmel aastal esitatud ka Nobeli kirjanduspreemiale. Eesti keeles on temalt varem ilmunud raamat „Tšernobõli palve”.

Karen Le Billon tõlkinud Krista Eek 220 lk, kõva köide Autor kolib koos perega abikaasa Põhja-Prantsusmaal asuvasse kodukülla ja üllatub nii talle kui ka tema perele osaks langevast toitumisharidusest. Prantsuse lapsed söövad korralikult ja rõõmsal meelel kõike – peetidest spargelkapsani, salatist spinatini ja rannakarpidest müslini.

Karen avastab oma pere Prantsusmaa seikluse käigus kümme toitumisreeglit, mis aitavad prantslastel kujundada tervislikke toitumisharjumusi.

Kristiina, see keskmine Leelo Tungal illustreerinud Kirke Kangro 168 lk, kõva köide Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu: emadepäeva ja jõulude tähistamine polnud küll keelatud, kuid tähtsamaks peeti naistepäeva ja uut aastat, mille saabumist kuulutas nii raadios kui ka televiisoris Kremli kellade helin. Toitu ja rõivaid ei ostetud kroonide, vaid rublade eest, ja poodides polnud pooltki nii palju kaupa kui praegu. Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused!

Päikese pime külg Pruugitud aeg Svetlana Aleksijevitš tõlkinud Veronika Einberg 432 lk, kõva köide

Moskva aastal 2033 D mitri Gluhhovski „Metro 2033” on kultus-ulmeromaan, viimaste aastate üks enim diskussioone tekitanud vene raamatuid, nii-öelda „tuumasõja-järgne piibel”. See postapokalüptiline lugu on innustanud tervet plejaadi tänapäeva kirjanikke, kes nüüd loovad üheskoos „Metroo 2033 Universumit”.

Romaani tegevuspaik on Moskva, 2033. aastal. Kogu maailm on tuumasõjas hävinud. Inimkond on peaaegu hävitatud. Moskva on muutunud radiatsioonist mürgitatud ja koletistega asustatud viirastuslinnaks ning vaid Moskva metroos, maailma kõige suuremas pommivarjendis, kus valitseb pimedus ja õudus, hingitseb elu ja säilib tsivilisatsioon.

ilmunud

maailm homseta, ilma ruumita, unistusteta, plaanideta. Tunnetele on antud instinkti nimetus, see on ellujäämise alus ja seda igal tingimusel. „Metroo 2033” pälvis Euroopa ulmefestivalil Eurocon parima debüüdi preemia. Selle raamatu tiraaž on praeguseks enam kui pool miljonit ning seda on tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Metro 2033 Dmitri Gluhhovski tõlkinud Ülar Lauk 510 lk, kõva köide

Bert Liives 144 lk, kõva köide „Kui sa võiksid teha ükskõik mida, Frank, siis mida sa teeksid?”

Noor eesti teadlane Frank naaseb üle pikkade aastate tudengiaja Tartusse, lootes eest leida kunagise elu.

Kuid miski pole enam päris endine.

Kas siinne kergelt nihkes reaalsus ongi enam reaalne või on see ulme, meelepete või soovunelm?

Romaan on kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Suurepärase tuleviku nimel Anne Jirsch, Anthea Courtenay tõlkinud Krista Kallis 262 lk, pehme köide Me elame suurte muutuste ajastul, mõned neist on meile tõsiseks väljakutseks, mõned aga tõeliselt põnevad. Muutused toimuvad aina kiiremini. Inimesed teadvustavad endale üha sagedamini, et elus peitub rohkem kui ainult see, mis on pinnapealselt nähtav: nad teavad, et neil on võimalik rohkem omada, olla ja teha.

Nad soovivad, et maailm oleks parem paik.

www.tea.ee

TEA Kirjastus

5 (83) 22. mai 2014

Rahvatarkus kuldraamatutes E lutargad ja tabavad mõtteterad ei tunne piire, nad levivad perest perre, külast külla, vallast valda, linnast linna, ühelt maalt teiselegi. Nende päritolu tuleb otsida aegade hämarusest − ainult murdekeel ja väljendi sisu võivad reeta, kus ja millal on vanasõna või kõnekäänd sündinud.

Tänapäeval elab pärimuslik vaimne looming uut elu. Ta uueneb ja täieneb kiiresti koos meiega, säilitades samal ajal meie esivanemate maailmamõistmise ja sadade aastate taguse tarkuse.

Nii sisaldab äsja trükivalgust näinud „Eesti mõistatuste, vanasõnade ja kõnekäändude kuldraamat” pärimuslike, ajale vastu pidanud mõtteterade kõrval ka suisa värsket, ent juba tuntuks saanud ainest.

Kuldraamatu ligi 1000 mõistatuse, 2000 vanasõna ja 3000 kõnekäänu temaatika on avar – rahvaelu värvikas spekter rahvakalendri tähtpäevadest kuni inimeste omavaheliste suhete ja üldiste tõekspidamisteni.

Mõistatuste, vanasõnade ja kõnekäändude tohutus viljasalves on mõistagi ka aganaid, mis on siin aga välja sõelutud. Kuid ega küpsedki terad mahu kõik ühte raamatusse. Siit leiab iga huviline rahvaloomingu väärtusliku ja värvika osa. Valiku tegemisel on hoolsalt jälgitud, et teema ja väljendusviis igas vanuses lugejale sobiks. Normitud kirjakeelega kõrvu on ilmekaid rahvakeelseid ja mahlakaid murdekeelseid sõnavorme, mis annavad raamatule oma võlu.

ilmunud Mõmmi-Beebi memuaarid Heljo Mänd 56 lk, kõva köide Uhiuues raamatus „Mõmmi-Beebi memuaarid” seiklevad koos Mõmmiga kõik tema sõbrad ja igav neil juba ei hakka. Raamatust leiame ka luuletusi ning rohkesti kujundlikku keelekasutust. See raamat on väärt lugemine nii alles väikestele kui ka juba suureks sirgunud Mõmmi sõpradele.

Mõmmikupere ravib linavästrikupoissi Sügisel on karjapoiss targem kui kevadel kuningas. Linoollõige „Karjane”.

ILLUSTRATSIOON JÜRI ARRAK

Vanarahvatarkuses on palju rahvakalendriga seotud tähelepanekuid.

Vanade uskumuste ja tõekspidamiste parema mõistmise huvides leiab lugeja kuldraamatust kalendrikuude rahvapärased nimetused ja rahvakalendri olulisemad tähtpäevad. Aineregistrid on koostatud eraldi nii mõistatuste, vanasõnade kui kõnekäändude kohta ja aitavad otsitavat kiiresti leida.

Igaüks meist arendab omal kombel rahvaloomingut ja on ühtlasi pärimuse edasikandja. Kasutaja korjab sobiva keelendi tänulikult oma sõnavarasse ja rikastab selle mõtteerksusega oma väljendusviisi. Mõistatuste lahendamist on aga ajast aega peetud igas peres tarkuse proovikiviks.

Loodame kogu südamest, et „Eesti mõistatuste, vanasõnade ja kõnekäändude kuldraamatust” saab armastatud kogupereraamat, mis pakub igale põlvkonnale avastamis- ja äratundmisrõõmu ning mõttepinget.

Eesti mõistatuste, vanasõnade ja kõnekäändude kuldraamat koostanud Silva Tomingas ja Silvi-Aire Villo 240 lk, kõva köide

5

Kuulo Kutsar 24 lk, kõva köide Mida tehakse hambaarsti juures, kuidas hammaste eest hoolitseda, mida teha, kui keegi on haigeks jäänud? Ülle Meistri toredate värvirõõmsate piltidega Mõmmikute-raamatud „Mõmmikud hambaarsti juures” ja „Mõmmikupere ravib linavästrikupoissi” selgitavad lastele lihtsalt ja lustakalt erinevaid tervisega seotud teemasid.

Teaduse fantastiline maailm Belinda Gallagher 512 lk, kõva köide Kes on teadlased?

Millised on maailma kõige põnevamad leiutised?

Mis on kiirus? Milline on taimede

ja loomade elu meie planeedil? Vastused nii neile kui veel paljudele põnevatele küsimustele annab see tänapäevane, köitev ja hariv kogupereteos. Omandatud teadmisi saab proovile panna viktoriinides ja küsimuste-vastuste varamus, lisaks on raamatus ka katsete läbiviimise juhiseid ja praktilisi näpunäiteid.

Liblikad Birgit Kuhn 80 lk, pehme köide

Lilled

+ kõrs- ja maitsetaimed Tatjana Alisch 80 lk, pehme köide Millised on päevaliblikad, millised on ööliblikad?

Kuidas pääsusaba välja näeb? Milline on tõrvalill?

Kas iminõges on söödav?

Vastused nendele ja paljudele teistele küsimustele leiavad loodusesõbrad nendest raamatutest.

Kas TEAte?

Äsja ilmus menukate „Faktide fantastilise maailma”, „Ajaloo fantastilise maailma” ja „Loomade fantastilise maailma” sarja kuuluv neljas raamat „Teaduse fantastiline maailm”. Kas igas nendest raamatutest on üle 100, 500 või 1000 fakti?

Vastuseid ootame 1. juuniks info@tea.eu. Õigesti vastanute vahel loosime välja raamatu „Loomade fantastiline maailm”.

Võitjate nimed avaldatakse TEA kodulehel www.tea.ee.

www.koolibri.ee

Koolibri

Väikse kiiliga jõeelu avastama

Õpetlik vaade ajalukku

Tiina Tomingas

rvestades praegust välispoliitilist olukorda, kus kunagine suurriik üritab jultunud valede ja kõigi lubamatute vahenditega oma endisi võimupiire taastama asuda, vastandudes sellega kogu ülejäänud maailmale, on üsna kasulik heita pilk tagasi ja vaadata, kuidas too riik alguse sai. Tuleviku teadmiseks on hea tunda minevikku.

Oma raamatus „Taevast põrgusse.

Nõukogude utoopia kokkuvarisemine” vaatleb professor Osmo Jussila nõukogude riigi loomist Venemaal kui katset luua utoopiline heaoluriik, ja selle unistuse põrkumist karmi reaalsusega. Ta annab ülevaate ühiskondlikest utoopiatest, analüüsib põhjalikult Oktoobrirevolutsiooni käiku ja riigi edasist arengut.

Poliitilise ajaloo emeriitprofessor Osmo Jussila (snd 1938) on mitmete Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid käsitlevate teatmeteoste autor ja rahvusvaheliselt tuntud teadlane.

Raamatu eessõnas on autor ise kokkuvõtlikult kirjutanud järgmist: „Eriti just kommunistid armastavad Nõukogude Liidu kohta öelda, et idee oli hea, aga teostajad rikkusid selle ära.

Käesolevas raamatus pannakse proovile selle idee väärtus, või õieti rakenduskõlblikkus ja seatakse see kahtluse alla. Idee oli küll ilus, aga selles puudus peaaegu täiesti ettekujutus, milline see utoopia võiks praktikas välja näha, mil viisil seda teoks teha ja ennekõike,

K

es on kesksuvel kanuuga jõe peal käinud, see vast teab, missugune võlumaailm teda ees ootab. Jõekaldal kasvav rohumüür on nii erkroheline, et kui see juba poleks rohi, võiks öelda − see on rohustki rohelisem. Taimede kohal osavaid lennumanöövreid tegevaid kiile, vesineitsikuid nähes avardub arusaam sinisest lõplikult, sest tundub, et selle kiili näol on sinine viidud oma viimase piirini.

Jõepealne vaikus on aga täis salapäraseid helisid: vulinat, sahinat, kahinat, suminat, kribinat, vaikset põrinat, ehmunud pardiema tiivaplaginat, äkilisi sulpsatusi... Kes need seal õigupoolest on, kes niimoodi häälitsevad? „Väikse kiili jõeraamat” ongi sündinud sooviga tutvustada lastele neid värvilisi, põrisevaid, sahisevaid-kahisevaid loomi ja taimi, keda jõel kohata võib.

Lugu saab alguse, kui ühel varajasel suvehommikul ronib kribinal-krabinal veest välja üks imelik putukas. Leidnud sobiva taime, jääb putukas paigale, ning mõne aja pärast võib olla tunnistajaks õige kummalisele sündmusele. Putuka kest praguneb ning sellest hakkab end keegi välja vinnama. See keegi on meie raamatu peategelane – harilik vesineitsik.

Kui kiil on päikse käes kosunud ning tiivad välja sirutanud, hakkab ta mööda jõekallast mere poole lendama. Seiklusrikkal rännuteel saab ta teada, kuidas

tekivad jõed, miks on merevesi soolane, miks kalad vees ei upu ning veel nii mõndagi muud. Ta kohtab sulgivat pardiisa, puhub juttu vesiroosi ja vesikupuga, satub nägema kopra puulangetamist ning ehmub liblika tiivalaikude peale. Köitvate lugude vahepeal saab laps koos partide, jäälindude, vesirooside, hundinuiade ning teiste jõeelanikega harjutada arvutamist, kirjutamist, joonistamist ning teritada äratundmisülesannetega tähelepanu või mängida vana head paadimängu.

Raamatu keskel on lahtivolditav jõeelu panoraampilt, kuhu kunstnik Lea Armväärt on joonistanud kogu kiili seikluse. Nõnda näeb laps jutustust enda ees tervikuna. Pildi saab raamatu vahelt välja võtta ja seinale kinnitada. Väikeste numbritega on pildil märgitud kõik jutuks tulevad liigid. Raamatu koostamisel on väga suur abi olnud bioloogide Ivi ja Üllar Rammuli asjatundlikest nõuannetest. Seiklus jõel võib alata!

Väikse kiili jõeraamat Tiina Tomingas 36 lk pehme köide

Ülle Kiivet

raamatu toimetaja

A

kuidas seda valitseda. Sellest johtubki minu raamatu peamine küsimus: kuidas viis nii ilusa ja õilsa utoopia poole pürgimine nii kohutava lõpptulemuseni – lausa tragöödiani? Töö pidi vabastatama ekspluateerimisest ja võõrandumisest, töölised rõhumisest, ning tööst pidi saama meelelahutus. Tööjaotus taheti kaotada, et igaüks võiks kogu aeg teha ainult seda, mis teda huvitab. Tootmisvahendite eraomandi likvideerimisele pidi järgnema tootmise ja tootlikkuse enneolematu kasv. Klassidesse jagunemisele tuli teha lõpp ja tagada reaalselt kõikide võrdõiguslikkus.

Võim pidi minema rahva kätte ning kehtima hakkama tõeline ja vahetu demokraatia. Selleks tuli luua suur, tervet riiki hõlmav kommuun, kus igaühelt nõutaks tööd võimete kohaselt ja hüvesid jagataks esiotsa vastavalt tööle, hiljem kommunismi ajal vastavalt vajadustele. Jaotamist kavatseti korraldada suurtest keskladudest tööraamatute põhjal: raha pidi käibelt kaduma. Vana võimuaparaat, armee ja politsei, oleks likvideeritud kui mittevajalik, ja kõik täidaksid töö kõrvalt kordamööda valitsemisülesandeid. Riik sureks välja.

Maa peale saabuks taevariik.

Aga nii see siiski ei läinud, taevariiki ei saabunud. Vaba töö asemele tuli veel rängem tööorjus, sunnitöö tääkide valve all. Streigid kuulutati seadusevastasteks ja nende eest karistati karmilt, surmanuhtluseni välja. Vana klassidesse jagunemise asemele tuli uus; uue, rahvast rõhuva kõrgklassi moodustasid parteilased ja nõukogude asutuste ametnikud, eriti komissarid. Endise

riigiaparaadi asendas veel rõhuvam ja jõhkram parteiriik ning selle vägivallaaparaat: tšekaa, miilits ja punaarmee.

Tšekaast sai riik riigis ja see rakendas punast terrorit takistamatult. Riik ei surnud välja, vaid tugevnes tohutult.

Endisele bürokraatiale lisandus veel suurem bürokraatia. Tõsi küll, teoks sai põhimõte, et kõik täidavad kordamööda valitsemisülesandeid. See sündis äraspidiselt sel kombel, et partei kõrgem juhtkond kasutas nii oma realiikmeid kui ka kodanikke kõige erinevamates ja tähtsusetumates jooksupoisi ülesannetes, ja kasseeris neilt kõikvõimalikke makse. Nii näiteks likvideeriti tootmisvahendite, maa ja kinnisvara eraomand, aga seda ei asendanudki sotsialistlik kommuun, vaid uue parteiriigi bürokraatlik riigikapitalism. Suuri keskladusid ei loodud, loodi ainult riigija kooperatiivkauplused. Üleminek bürokraatlikule riigikapitalismile ei lisanud toodangut ega tootlikkust, vaid vähendas neid drastiliselt.”

Ajaloolise reaalsuse kujunemisest räägib raamat juba pikemalt ja avab selle vähemtuntud tagamaid.

Taevast põrgusse.

Nõukogude utoopia kokkuvarisemine Osmo Jussila tõlkinud Ants Paikre 432 lk, kõva köide

6 ilmunud

Me pole kunagi olnud modernsed

Bruno Latour tõlkinud Anti Saar 280 lk, pehme köide Pariisi Poliitikauuringute Instituudi professor Bruno Latour (snd 1947) on tänapäeva filosoofilise mõtlemise tuntuim superstaar. Ta on ülimalt mõjukas, laialdaselt tsiteeritud ja viidatud autor, teaduse- ja tehnikauuringute peamisi eestvedajaid, kelle huvialad ulatuvad laboritöö antropoloogilistest uuringutest kunsti, religiooni, seadusandluse ning teinekord isegi raudteesüsteemide jm valda, kõik pandud originaalsesse ja ainulaadsesse filosoofilisse raami. „Me pole kunagi olnud modernsed” näitab meile, et meie, modernsuses kasvanud ratsionaalsete inimeste maailmapilk pole mitte ainumõeldav ega isegi mitte täpseim kõigist, vaid oluliselt kallutatud teatavate meelevaldsete kultuuriliste otsuste tõttu, mis meile tunduvad justkui loomulikud. Aga tegelikult ei ole. Maailm, mida Latour meid selle asemel märkama kutsub, on midagi hoopis muud: võrgustike, hübriidide ja üksteisessesulavuste toimiv kogum, mis on korraga kohalik ja globaalne, looduslik ja inimlik – selline, nagu ta on, mitte selline, nagu näib.

ilmumas Kirjandus kui selline: Valik vene vormikoolkonna tekste koostanud ja toimetanud Märt Väljataga 392 lk, pehme köide 20. sajandi kirjandusteadus tekkis vene formalismi ideedest. Need ideed sündisid futurismi ja revolutsiooni vaimust, vastandudes didaktikale ja udusele filosofeerimisele.

Aegamisi arenesid need süstemaatiliseks kultuuriteooriaks. Viktor Šklovski, Roman Jakobsoni, Boriss Eichenbaumi, Juri Tõnjanovi, jt sädelevate isiksuste nooruslik poleemika käis käsikäes teadusliku süvenemisega. Kogumikus vaadeldakse selliseid mõisteid nagu kummastus ja evolutsioon, realism ja tinglikkus, vorm ja materjal, dominant ja funktsioon, süžee ja faabula, orientatsioon ja süsteem ning kirjanduse seosed biograafia ja argieluga. Ükski neist pole oma aktuaalsust kaotanud.

www.varrak.ee www.tlupress.com

Varrak Ülikooli Kirjastus Tallinna

2 (71) 5 (83) 29.22. märts mai 2014 2013

Mõtestades linnaeliidi kultuurilist käitumist

K

rista Kodrese värske monograafia uurib, mis põhjustel ja kuidas toimus Tallinna elamute ümberkujundamine varauusaja esimestel sajanditel. Enim puudutasid need muutused hoonete õuesid ja elamu sisemust, kogu elamispind muutus enam funktsionaalselt piiritletuks, ruumid said valgemaks, mugavamaks, kaunimaks.

Autorit küsitleb Marek Tamm.

„Esitledes iseend” on kaua küpsenud teos, valminud pausidega ligemale kolmekümne aasta jooksul. Selle otseseks eellaseks on 1999. aastal EKAs kaitstud doktoritöö. Eessõnas kirjutad, et pikk valmimisaeg on tulnud teosele kasuks – kas võib öelda, et see on Su praeguste kunstiteaduslike vaadete kokkuvõte?

Eks iga tekst on kokkuvõte, millesse autor paneb kogu oma mina, oma teadmised ja senise uurijakogemuse. Selles mõttes võtab raamat minu kunstiteaduslikud vaated tõesti kokku ehk siis näitab, kuidas minu arvates saab ajaloolist kunsti ja visuaalkultuuri uurida, mis on oluline, mis kõrvalisem, mida on võimalik teada saada, mida oletada ning mida mitte.

Tuleb öelda, et vahepealsed muud lemmikteemad – nii süvenemine Euroopa ja Eesti reformatsioonijärgsesse kirikukultuuri kui ka huvitumine (kunsti)ajalookirjutuse teoreetilistest probleemidest – aitasid mul kindlasti paremini mõista nii varauusaegset linnakultuuri kui ka seda, miks sellest seni just nii on kirjutatud. Lootus pakkuda kunagise Tallinna linnaeliidi sotsiaalsele ja kultuurilisele käitumisele ning selle n-ö produktidele – majadele, nende kaunistustele ja sisustusele – senisest paremaid seletusi, oli see, mis mind kirjutamisel käivitas.

Kuidas kujunes raamatu empiiriline baas – kas uurimus sündiski huvitavatest materjalidest või olid esmalt küsimused ja alles siis hakkasid vaatama, kust nendele vastuseid leida? Torkab silma, et võrreldes tavapärase kunstiteadusliku tööga on teose allikaline

Lai 29 elamu teise korruse peosaali eeskambris asuv 1720.–1730. aastatel lõuendile maalitud plafoonmaal (4,5 x 6,7 m), mille keskväljal on kujutatud Ovidiuse „Metamorfoosidest” tuntud lugu kaunist Foiniikia kuningatütrest Europest, kelle röövib valge härja kuju võtnud armunud Zeus. Laemaali kummaski otsas on portreebüst, mis tõenäoliselt esitlevad majaomanikke – kaupmees Huecki ja tema abikaasat.

FOTO PEETER SÄRE

alus väga mitmekesine, hõlmates nii tekste, pilte, hooneid kui ka esemeid.

Aega tagasi kerides näib mulle, et alguses oli ikka visuaalne materjal: majad, maalingud, raidkivid jm. Siis avastasin Tallinna Linnaarhiivist seni söötis allikamassiivi – linnakodanike varaloendid –, mis tõukas huvituma ajaloolisest argikultuurist. Sealt edasi tulid juba küsimused argielu praktikaid kujundavate tegurite kohta. Kõik see vajas lugemist ja mõtlemist. Seega võib kokku võtta, et algul olid visuaalsed ja materiaalsed objektid minu jaoks kunstiajaloolised faktid, mida sai dateerida, klassifitseerida ja teiste omasugusetega võrrelda. Ühel hetkel kunstiteaduse kaanonile omasest vaateväljast ja metodoloogiast aga enam ei piisanud ning tuli pöörduda uute allikate poole. Raamatus on olulisel kohal 16.–18. sajandil ringelnud tekstid seisusekohastest kommetest, heast maitsest, õigest kunstist jm. Tekstidega kehtestatava normi ning argise arhitektuuri- ja kunstipraktika suhe on kindlasti raamatu üks peateemasid.

„Esitledes iseend” on kirjutatud samuti selge teoreetilise teadlikkusega, millest annab tunnistust ainuüksi põhjalik metodoloogiline sissejuhatus, ent niisamuti teose väljapeetud mõisteraamistik. Kindlasti tundub mõnele kolleegile selline teooriasse süvenemine liiast, mis ajendab küsima, kuidas oma valikut põhjendaksid.

Kirjutamine on dialoog oma tekstiga, mis, kummaline küll, muutub ühel hetkel sinu partneriks, kellega saab suhelda, vaielda või nõustuda. Toda suhtlust ei pruugi alati kirja panna. Mina seda (paljude heade eeskujude toel) siiski tegin ja sellest sündiski eessõna. Väga lühidalt öeldes olen ühelt poolt arvamusel, et nii mõtlemisel kui ka kirjutamisel on alati raamid, st juba sel hetkel, kui me mingit fakti või objekti märkame ja kirjeldama hakkame, teeme me seda kas teadlikult või (sageli) teadmatult meile õppimise ja kogemuse kaudu antud (ja seega muidugi ka muutuvates) vaimsetes ja metodoloogilistes raamides.

Selle n-ö oma diskursuse teadvustamine on minu veendumuse kohaselt tänapäeval humanitaarile mitte lihtsalt võimalus, vaid kohustus. Miks? Aga seepärast, et see paneb uurijat tunnetama oma töö tingimuslikkust ja saama aru oma arusaamise piiridest. Selle väga üldise boonuse kõrval võimaldab diskursuse teadvustamine näha, mis on puudu.

Minu jaoks oli teatud mõistete väljatoomine just sedalaadi tegevus: ma püüdsin enda jaoks sõnastada, mis on see, mille märkamist traditsiooniline kunstiajalookaanon segab ja piirab.

Näiteks kahtlemata ei saa majale või maalingule lihtsalt pilku peale visates aru, miks kunagine tellija selle eest maksis – seega, miks see oli talle tähtis. Nn rändavad interdistsiplinaarsed mõisted nagu representatsioon, identiteet, performatiivsus, toimijavõrgustikud jmt aitavad esitada ja vastata küsimustele, missugustes seostes olid kunsti- ja visuaalkultuuri tellimused ja toimimine ühiskonnakorralduse, ideoloogia, eluviisi, konkreetse geograafilise asukohaga.

Lõppkokkuvõttes aitab see kõik muidugi paremini aru saada sellestki, kuidas kunsti- ja visuaalkultuuri objektid (lääne) kultuuriruumis ka üldisemalt „olemas on”. Ma nimelt ei kahtle kultuuriliste käitumistraditsioonide järjepidevuses. Seetõttu loodan salamisi, et äkki võib raamatut olla huvitav lugeda ka neil, kes muidu nii kaugest ajaloost ei huvitu.

Esitledes iseend: Tallinlane ja tema elamu varauusajal Krista Kodres 304 lk, pehme köide

Ajaloo kõige esinduslikum tankakogu Kalju Kruusa ibliotheca Asiatica” sarja minimalistlikult maitsekate kahevärvitrükis kaante vahel peitub tegelikult kirev neljavärvitrükis teos. Lisaks sajale tõlgitud luuletusele leidub raamatus sada jaapani kirjas algupärandit, sada puulõikes portreed, sada taustakommentaari. Sealjuures avanevad kõik need sada asja alati vastastikuste lehekülgede kaupa, nii et raamatut saaks lugeda ka juhuslikus järjekorras üksikuiti-luuletusiti, ilma et peaks lapates midagi taga otsima.

kõige esinduslikum tankakogu. Kogumiku koostaja-toimetaja on Jaapani mõjukamaid luuleasjatundjaid Fujiwara no Teika (1162–1241). Teika maitse-eelistustel on olnud suur osa otsustamisel, mis klassikalisest kirjandusest kaanonisse on võetud. Ta oli mitme keiserliku või eraviisilise luulepõimiku koostaja, „Sada luuletust, sada luuletajat” on nendest viimane, mis valmis 1240. aasta paiku tema Oguras asuva mägimaja kaunistamiseks. Tegu on Teika küpseima ja rangeima valikuga – ajaliselt hõlmab see pooltuhat aastat, aga autoreid on kogus kõigest sada hinge, igaühelt luuletusi üks pala.

Tõusva päikese maa luule oma esindusvormis

Silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav

„B

Tanka on jaapani luule esindusvorm.

Aastasadu oligi Yamato lauluks (waka) ainult lühilaul (tanka). „Sada luuletust, sada luuletajat” on omakorda ajaloo

Tõenäoliselt saatsid juba Ogura mägimaja lükanduste luulelehtesid pildid, aga toonaseid joonistusi ei ole säilinud.

Eestikeelset raamatut ilmestavad Yone-

da Seiemon’i õpikust „Teika valitud kirevad lehed” (1813) pärit Ishida Gyokuzan’i loodud illustratsioonid. Lugeja võib puulõigetelt jälgida luuletajate näoilmeid, imetleda nende uhkeid rüüsid ja muuhulgas tähele panna, et jaapanikeelsed laulud ei ole sugugi viieks reaks murtud. Algupäraselt ei teadvustatagi jaapani värsivorme realistena – kirjutades võib teksti murda igalt poolt, kus paberilehe vaba pinna piirid seda tingivad. Luulet mõttega või häälega lugedes kostavad aga ilusti välja rütmilised värsid, mis murduvad lausete kõige loomulikumatest kohtadest, sealt, kus kõnetaktide vahed seda võimaldavad.

Alari Alliku tõlge klassikalisest jaapani keelest jätkab juba Saigyō „Mägikodu” eestindusest tuntud täpsuse ja selguse vaimus. Tõlgetes otsest rütmistuse taotlust ei ole, aga kõnetaktide terviklikkuse põhimõtet värsistamisel järgitakse kindlalt. Näiteks: Õlgedest

hurtsik / sügisel põllu ääres / on nõnda hõre, // et hommikuks mu käised / tõmbuvad kastemärjaks (nr 1). Tõlke viierealisus mitte ei kehtesta vormi, vaid nõustub kehtivaga. Teksti võiks maakeeleski pildi kohale kribida juhuslikul kujul: Õlgedest / hurtsik sügisel põllu / ääres on nõnda / hõre, et hommikuks mu / käised tõmbuvad / kastemärjaks – aga küllap kõlaks lugemisel välja ikka loomulikum värsistus.

Ja mõnuga mängitav luule

Kogus „Sada luuletust, sada luuletajat” osutub jätkukohtade küsimus oluliseks ühel huvitaval lisapõhjuselgi. Nimelt sai Jaapanis hiljemalt 18. sajandi hakul menukaks nendel tankadel põhinev kaardimäng – lauale laotakse iga tanka lõpupoolega kaardid, samas hakkab mängujuht tankasid nende algusest ette laulma. Mängijatel tuleb arvata, milline laual olev tagumine pool parajasti

loetavat tankat jätkab – et õige kaart endale napsata. Õigesti saab kokku näiteks sellised tankad: Kui ses kevadöö / unenäos ma hetkeks pea / su käele toetaks, // leviks kaua mu kohta / alusetud kuuldused (nr 67) või Kalju lahutab / kärestikulise jõe / kahte harusse, // aga lõpuks saavad nad / teineteisega kokku (nr 77) või Kui sinna vaatan, / kus äsja väikekägu / viivuks vidistas, // on alles jäänud ainult / koiduhahetuse kuu (nr 81).

Sada luuletust, sada luuletajat tõlkinud ja kommenteerinud Alari Allik 236 lk, pehme köide

www.canopus.ee

Canopus

5 (83) 22. mai 2014

Äike villa kohal Tõnu Lember

N

eil päevil võisid kirjandushuvilised raamatupoodide vaateakendel näha Ira Lemberi uut romaani „Villa järve ääres”.

Tegemist on autori järjekorras juba 19. romaaniga, kusjuures viimase viieteistkümne aasta jooksul on ilmunud peaaegu igal aastal uus romaan. Kunagine lastekirjanik Ira Lember, kellelt on ilmunud kokku üle 40 lasteraamatu, on viimaste aastakümnete jooksul otse oma lugejate silma all sujuvalt ümber profileerunud romaanikirjanikuks.

Nende 19 romaani hulka mahub üks septaloogia „Äikese varjud” (seitsmest romaanist neli on kirjutatud koos Erika Esopiga Artur Erichi pseudonüümi all, ülejäänud kolm üksinda Artur I. Erichi pseudonüümi all), üks triloogia („Kummuli Kuu”, „Must ratsanik”, „Ööviiulid”) ning kaks kahest romaanist koosnevat tsüklit („Päevalilled” ja „Katariina portree” ning „Kevadromanss” ja „Sügiscapriccio”).

Kas ka uuele romaanile võib tulevikus järge oodata, seda näitab aeg, kõik žanrist tulenevad võimalused on selleks igatahes olemas.

Kas ajalooline romaan?

Autor on ka oma viimases romaanis läinud ajas tagasi selle põlvkonna juurde, kelle noorus ja kujunemisaastad sattusid saatuse tahtel Eesti Vabariigi hävingu ning okupeerimise ajale, selle põlvkonna üleelamiste ja elamata elude juurde.

Romaan algab sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde idüllilisse villasse järve ääres.

Seal sõbruneb ta villa omaniku tütre Violetaga, keda ta küll imetleb, ent ka kadestab. Elu on ilus, Mareti ellu piilub esimene armastus ja tulevik paistab avanevat ahvatlevana tema ees. Varsti aga muutub kõik. Vastupanuks valmis olnud riigi hääletu alistumine, vene vägede sissetung ning sellele järgnev okupatsioon kehtestab hoopis teised mängureeglid, mil eestlased võisid omaks pidada vaid oma unistusi.

Huvitav on lugeda mitte ainult eestiaegsetest väärtushinnangutest ja inimsuhetest, vaid ka elukorraldusest saksa okupatsiooni ajal, mis oli eestlastele kui leevendus pärast sakslaste taandumist sellele taas järgneva punase terrori eel.

Lugu saab üllatava järje pool sajandit hiljem samas Järvepilgu villas, kus kõik kunagi alanud oli, ja siis selgub, kas Maret ja Violeta suutsid oma unistused ka täide viia.

Uude romaani on pikitud ka pisut ajastuhõngulist poliitikat, mille näitena võiks tuua vabadussõjalaste ehk vapside liini, aga ka üks esmapilgul lausa uskumatuna tunduv lugu, mis raamatu teises osas ühe vanahärra suust kuuldavale tulles tervele romaanile otsekui vürtsi lisab.

Mannerheimi pildi all

Ira Lember: „Selle tõestisündinud loo rääkis mulle mu lapsepõlvesõbratar Ethel, ta jutustas selle nii õigel ajal, just siis, kui romaan oli alles pooleli ja mulle avanes suurepärane võimalus seda kirjanduslikult jäädvustada.

See juhtus 1947. aasta märtsis, kui

üks endine soomepoiss päise päeva ajal suuskadel Kadrioru rannast Russalka juurest Soome põgenes. Sellist jultumust ei osanud vene piirivalve oodata, ehk vaadati alguses, et mees lihtsalt suusatab merejääl, ja hiljem kaotati valgetes riietes suusataja silmist, või siis mõeldi, et ega ta kaugele jõua, või ei pannud lihtsalt tähele... Igatahes läks lausa muinasjutuna tunduv avantüür õnneks.

Kui maa juba paistis, siis märkas teda ka Soome piirivalve ja tuli mootorsaaniga vastu. Seda tunnet, kui mees soomlastega kohtus, kes vaatasid tema kui kangelase peale, kuna oli „perkele russasid” ninapidi vedanud, oli võimatu sõnadesse panna. Ta oli kui vendadega kokku saanud, oskas ju soome keeltki ning oli mõnda aega soomepoistega koos ka Jätkusõjas venelaste vastu võidelnud. Ta viidi kordonisse, kus seina peal soomlaste suure iidoli marssal Mannerheimi pilt. Ta tundis seal, eriti selle pildi all, et oli kui koju omade juurde jõudnud!

Soomlased söötsid mehe kõhu head ja paremat täis, viisid sauna, kust ta tuli välja kui uus ja õnnelik inimene. Juba saunas olles käisid tulevikuplaanid peast läbi – vaba maailm oli lahti tema ees. Ta oli noor ja teotahteline. Tulevik tundus soe ja helge. Saunast taas kordoni majja minnes aga märkas ta, et peale piirivalvurite oli sinna nüüd kolm tsiviilis meest siginenud, kes vaatasid teda uurival pilgul pealaest jalatallani. Siis kuulis ta järsku, et uustulnukad rääkisid omavahel vene keelt. Siis ta taipas! Ja päikesepaiste tema südames muutus ühekorraga mustaks pimedaks ööks.

Ja sealsamas, marssal Mannerheimi pildi all anti ta Nõukogude võimu esindajatele üle. Soome poisid keerasid pilgud ära, nemadki tundsid end alandatuna, ka neil oli häbi, nii tema kui ka marssal Mannerheimi pildi ees.

See lugu meeldis raamatu toimetajale nii väga, et ta tahtis „Mannerheimi pildi all” isegi kogu raamatu pealkirjaks panna. See oleks sümboliseerinud tema arvates väikese Eesti Vabariigi kas nüüd just mahamüümist, aga igatahes tema jätmist suure punase vene karu lõugade vahele. Mulle aga tundus, et see oleks antud juhul liiga pretensioonikas pealkiri, mis oleks nõudnud teksti täiendamist erinevate ajalooliste fragmentidega. Selleks aga polnud enam aega, ja nii jäigi pealkirjaks „Villa järve ääres”, mis mulle tegelikult meeldiski rohkem.”

„Äike”

Küsimusele, milline oma romaanidest talle kõige armsam on, vastab Ira Lember, et küllap ikka Artur I. Erichi nime all osaliselt kahasse kirjutatud Äikesesaaga. Meenutame pisut kogu saaga sünnilugu.

Ira Lember: „Artur Erich sündis 1988. aastal minu ja minu kirjanikust sõbratari Erika Esopi ühisloominguna.

Meil mõlemal oli kavatsus seekordsest romaanivõistlusest osa võtta, kuid olime liiga kaua viivitanud ja nüüd oli tähtajani jäänud vaid pool aastat. Üksi enam romaani kirjutada ei jõuaks. Ei mäletagi enam, kumb meist idee kahasse kirjutada esimesena välja käis, kuid see võlus meid mõlemaid. Ja ette rutates võin öelda, et see võlu jäi meile lõpuni.

Niisama ruttu, nagu tuli idee koos

7

Erika Esop ja Ira Lember – kolleegid, sugulased ja sõbrannad. kirjutada, leidsime endale ka pseudonüümi, liites meie isade eesnimed – Artur Erich. See peaks meile õnne tooma, lootsime, ja meie ühiselt kirjutatud raamat „Äike” saigi romaanivõistlusel kolmanda koha, kusjuures esimene koht jäi välja andmata. „Äike” (1991), mis kirjeldab Eesti Vabariigi kõrgemasse keskklassi kuuluva nelja õe ja nende perekondade elusaatusi Teise maailmasõja eelõhtul, puudutas sügavalt ka Eesti ohvitserkonda, teemat, mis ju aastaid keelu all ja tabuks olnud (ka Erika isa oli Eesti Vabariigi ohvitser). „Äike” lõpeb eestlaste jaoks pöördelisel ajaloohetkel. Baaside lepingu sõlmimine Nõukogude Liiduga saab alguseks kohutavale tragöödiale, algavad arreteerimised, küüditamine, natsionaliseerimine, üle poole sajandi kestev nõukogude okupatsioon. Noore vabariigi hukk ja selle kodanike traagilised elusaatused põimuvad omavahel.

Raamatu hea vastuvõtt ja suur lugejaskond oli üllatuseks kõigile, kõige rohkem aga meile endile.”

„Äikese” võimas lõppakord käivitas terve sarja

Ira Lember: „Sellega meie koostöö ei piirdunud. Kuna kirjutades oli jäänud mõtteid ja materjali ülegi, pealegi lõppes ju „Äike” nii intrigeeriva koha peal, ja mis seal salata, olime nautinud oma koostööd tõesti väga, ning küllap tiivustas ka „Äikese” suur edu. Nii otsustasimegi raamatule järje kirjutada, mis sai nimeks „Pärast äikest”. „Pärast äikest“ (1995), kirjeldab perioodi, mil ajaloo äike on üle noore Eesti Vabariigi käinud, kogu maa pahupidi pööranud ja inimestel tuli uues olukorras elada ja hakkama saada. See romaan pälvis Albu valla Tammsaare kirjanduspreemia.

See auhind lisas veelgi julgust ja tiivustas ikka edasi kirjutama, raamatu tegelased olid ju kirjutamise käigus meile omaseks saanud ja dikteerisid mõnikord lausa ise edaspidist süžeed ette.”

Nii ilmusidki üksteise järel romaanid

„Välgust tabatud” ja „Varjud” ning pärast Erika Esopi surma üksi kirjutatud „Varjude allee” (2002), mis ilmus juba Artur I. Erichi nime all, et eristada üksi kirjutatut kahepeale tehtust. Raamat jätkas juba tuttava nelja õe ja nüüd juba ka nende järeltulijate kirju elusaatuse jälgimist, kes peavad oma igapäevast eluvõitlust, kusjuures äike neid ikka veel rahule ei jäta.

Kümmekond aastat tagasi tekkis mõte, et kirjastus Canopus võiks kogu pentaloogia kordustrükina uues kujunduses ja kõvakaanelistena välja anda.

See andis ka võimaluse neid veidi kohendada ja täiendada, kirjutati „Äike” ju ikkagi aastal 1988, kui punavõim veel Eestimaal valitses ja kõiki mõtteid vabalt välja ei saanud öelda.

Ira Lember: „Kirjastuse mõte meeldis mulle väga, selle kõrval hakkas aga märkamatult idanema üks teinegi idee: aga miks mitte kirjutada raamatuks ka juba ilmunud romaanide eellugu?

Kirjutada sellest, kuidas elasid nelja õe esivanemad üheksateistkümnenda sajandi Pärnus? Ja kes oli nende salapärane lõunamaalt pärit esiema?”

Ja nii see ka läks. Ira Lember kirjutas ühe romaani viiele olemasolevale ette ja viis aastat hiljem teise ka taha ning kirjastus Canopus andis kõik seitse ühtses kujunduses, kohendatuna ja kõvakaanelisena välja.

Tulemus on lugeja ees. Perekonnasaagast romaanitsüklisse „Äikese varjud” kuulub praeguse seisuga seitse raamatut. Küsimusele, kas autor oma fännide palvetele vastu tulles ülipopulaarset sarja ka jätkata kavatseb, sest üks neljast õest (Alla) on ju ikka veel elavate kirjas, rääkimata järgnevatest põlvkondadest, Ira Lember vaid muigab kavalalt.

Villa järve ääres Ira Lember 250 lk, kõva köide

OTO ERAKOGUST

Enne äikest Artur I. Erich 224 lk, kõva köide 2007/2013

Äike Artur Erich 324 lk, kõva köide 2008

Pärast äikest Artur Erich 330 lk, kõva köide 2008

Välgust tabatud Artur Erich 278 lk, kõva köide 2009

Varjud Artur I. Erich 254 lk, kõva köide 2009

Varjude allee Artur I. Erich 312 lk, kõva köide 2010

Äikese varjud Artur I. Erich 262 lk, kõva köide 2012/2013

8 ilmunud Piknikule Mari-Liis Ilover 164 lk, pehme köide Piknikke armastavad ühtviisi nii täiskasvanud kui ka lapsed. Nii et paki toidud korvi, haara kaasa piknikutekk, sõida loodusesse ja meeldejääv puhkusepäev on garanteeritud.

Toidukirjutaja ja kokaraamatute autor Mari-Liis Ilover pakub Eesti esimeses piknikutoitude raamatus innustavaid ideid, mida võtta kaasa eri aastaaegadel piknikku pidades. Lisaks ligi 80-le retseptile leiab veel kasulikke nõuandeid väljasõidu planeerimise, toitude eripära ning nende pakkimise ja säilitamise kohta.

Jäätised ja sorbetid.

Masinaga ja ilma Eva Palu 112 lk, kõva köide Jäätiseraamat toob sinuni jäised maiused nii jäätisemasinaga valmistatult kui ka ilma.

Rohkelt inspiratsiooni ja uusi maitseid: klassikalisi koorejäätiseid, värskeid marjaseid sorbette, jäätisetorte ja ka kastmeid jäätisega serveerimiseks. „Jäätisetegu on lihtne ja loominguline,” ütleb raamatu autor Eva Palu.

Lisaks pakub ta välja ideid, mida võtta ette jäätiseteost üle jäävate munavalgetega.

Grill ja barbecue Toit elaval tulel Silja ja Arvi Pitelkov 168 lk, kõva köide Esimesed kevadilmad viivad mõtted tulel küpsetatud toidule – ning kohe tuuaksegi välja sügisel kokkupakitud grillid ja barbecue-ahjud, sest meeldivat tegevust pole mõtet hoida ainult suvekuudeks. Selle raamatu autorid on katsetanud ja tõdenud, et väga hästi saab õues küpsetada ka kõige karmimal talvepäeval. Tähtis on vaid tahtmine ja hea seltskond, muu tuleb iseenesest!

Võistkonna Türi Pritsumehed liikmed on elukutselt tõsised tuletõrjujad, kelle suureks hobiks on juba aastaid grill- ja barbecue-toitude valmistamine. 12 aasta jooksul valminud lemmiktoidud, millest paljud on pärjatud erinevatel tiitlivõistlustel, on nüüd raamatukaante vahel, et teiegi saaksite neid häid maitseid nautida. .

Armasta mind, palun Kerli Moon 132 lk, pehme köide „Raamat jutustab tõestisündinud loo naisest ja mehest, kellel on paha elada – paha sellepärast, et nad on teineteisega seotud. Kõrvaltvaatajal on lihtne näha selles valusas kirjelduses tüüpilisi vaimse vägivalla all kannatavate inimeste probleeme, eelkõige seda, kuidas ohver ei oska enda eest seista ja loodab ikka, et homsest alates hakkab kõik hoopis paremini minema.

Mees aga ei oska kuidagi oma impulsse kontrollida ega käituda täiskasvanud mehena.

Päevikustiilis jutustus annab ausa ja täpse kirjelduse ühe paarisuhte allakäiguspiraalist. Õnneks leiab minategelane lõpuks ka lahenduse, kuidas ennast uuesti üles ehitada ning see enesearendamise tee ongi enam-vähem ainuke võimalus keeruliste ja valusate suhetega toime tulekuks.”

Tiina Jõgeda, psühholoogiline nõustaja, raamatu „Õnne valem” autor

www.varrak.ee www.raamat24.ee

Varrak Ajakirjade Kirjastus

Ajaga kullatud „Meie Eesti Naine” Hille Karm

kirjanik Eesti Naise toimetaja 1983–1995

A

jakirja Eesti Naine hiljutise 90. sünnipäeva püsivaim tähis on kogumik, mis toob lugejani väärika ajakirja elukäigu. Tegemist on omalaadse elulooraamatuga, mille peategelane on ajakiri ja tema kaudu tuhanded inimesed: toimetus, kaastöölised, lugejad.

Pühendumus ja missioon

Seesuguse raamatu õnnestumise eeldus on autorite tihe seos kirjeldatavaga. Kogumiku koostaja ja autor Helina Piip on Eesti Naise tegevtoimetaja aastast 2009, kaasautor Milla Mägi aga töötanud toimetuses aastail 1979–1995.

Autorite professionaalsus, pühendumus ja missioonitunne annavad kogumikule värvi ja hinge – kokku on saanud paljukõnelev ja värvikas tervik.

Ajakirja elulugu tuuakse lugejani nii ajalises järjestuses kui ka teemade kaupa. Alustuseks põigatakse põgusalt aastasse 1887, esimese emakeelse naisteajakirjani Linda, sealt aga aastasse 1924, mil Tartus naiste karskusliidu kahe tähtisiku, Helmi Põllu ja Helmi Mäelo algatusel ja karskusliidu valge lindi märgi all sündis Eesti Naine. Ajalises järjestuses meenutatakse toimetuse elu-olu aastani 1940 ja sealt edasi praeguseni välja; eraldi peatükid on pühendatud ajakirja peatoimetajatele. Kirjeldatakse ka hooneid ja ruume, kus ajakirja kokku on pandud.

Nagu laulupidu

Ajakirjas käsitletud teemade seast pälvivad kogumikus erilist tähelepanu käsitöö, mood ja köögindus, mis tavaliselt kuuluvad väljaande lõpuosasse. Ajalooliselt ongi need teemad eriti tähtsad, sest ajal, mil ajakirja esikaas ja algus pidid olema pealesunnitult poliitilised, leidsid lugejad endale vajaliku just nimelt igapäevase elu näpunäidetest, mustri- ja lõikelehelt, mis hakkas ilmuma juba ajakirja esimesest numbrist alates. Omaette peatükk kogumikus kuulub rahvarõivastele, mille tutvustamisel ja kandma julgustamisel on Eesti Naisel olnud pidevalt tähelepanuväärne osa.

Nõukogudeaegset Eesti Naist võrreldakse laulupeoga: ka laulupidu algas kohustusliku kavaga ja lõppes lauludega, mida rahvas ootas; nii nagu laulupeol käimine oli igaühe meeldiv kohustus, nii soovis iga eesti naine lugeda Eesti Naist. Ajakirja üle 200 000 küündiv tiraaž 1980ndatel ja 1990ndatel kinnitas, et see tõesti nii oli. Ja nagu laulupidu, nii on ka Eesti Naine seni alles ja arenenud, olles lugejauuringute kohaselt jätkuvalt suurim kuukiri naistele.

Vaimutoitu ja julget eluhoiakut

Juba 1928. aasta Eesti Naises hoiatati, et „kes tervenisti pühendub majapidamisele, see võib sääl vaimliselt kergesti hukkuda”. Oma algusaastaist, karske kodu edendamise ideaalist peale, on ajakiri seadnud eesmärgiks pakkuda vaimutoitu ja edendada julget eluhoiakut. Et seda läbi üheksa aastakümne tehtud on, tõendab raamatuski esile tõstetud teemade mitmekesisus: eesti naine ja rahvas, naiste ühistegevus, kir-

Pr. Luik, agar Eesti Naise levitaja Tartus Vabadussilla juures – foto 1929. aasta oktoobrinumbrist.

Suvine esikaas aastast 1928.

2 (71) 5 (83) 29.22. märts mai 2014 2013

ilmunud Ostuhullu pihtimused Sophie Kinsella tõlkinud Anneli Saluste 364 lk, pehme köide Becky Bloomwoodil on kõik, mida üks kahekümne viie aastane tütarlaps võiks elult tahta – üürikorter Londoni trendikas linnaosas, trobikond heal järjel sõpru ja viimase moe järgi garderoob. Paraku ei saa Becky seda kõike endale lubada.

Becky töö finantsajakirjanikuna Eduka Säästmise ajakirjas on surmigav ja väikesest palgast ei jätku elamisekski, ent ei saa ju ükskõikselt mööda kõndida ideaalselt sobivast kingapaarist või jumalikust siidsallist!

Viimasel ajal pommitavad pangad Beckyt masendavate kirjadega – paljalt oma võlasummade nägemisest tabab ajakirjanikku paanikahoog.

Panganõuete ignoreerimine muutub leidlikule Beckyle järjest raskemaks.

Ta püüab raha kokku hoida, üritab isegi rohkem teenida – kummastki ei tule midagi välja. Ainus lohutus on endale osta kasvõi mõni pisiasi...

Viimaks avaneb Beckyl võimalus kirjutada juhtumist, mis talle tõeliselt hinge läheb. Esilehe artikkel paneb laviinina veerema sündmused, mis muudavad jäädavalt tema ja teda ümbritsevate inimeste elu...

Sinu tähtkuju aed

1932. aastal tähistati 100. numbri puhul kuldjuubelit − Eesti Naist oli ilmunud selleks ajaks ligi miljon eksemplari.

Sel puhul püstitati Tartus näituseplatsile Eesti Naise ajutine kiosk. jandus ja kunst, head lapsed kasvavad vitsata, suhted ja armastus, kallis kodu, terves kehas terve vaim, ilu saladused...

Teemade ajaloolisele käsitlusele on lisatud ajakirja praeguste ja endiste toimetajate kommentaare ning meenutusi – nii on tekst oskuslikult liigendatud, seda on kerge ja huvitav, koguni põnev lugeda. Lugemiselamuses on oma osa asjaolul, et enamik kogumiku veergudel sõna võtnutest on profikirjutajad. Vähem tähtis pole seegi, et tegemist on silmale nauditava kauni raamatuga, mille puhul kõneleb ka välimus – Eesti Naise kujundaja Rein Seppius on osanud kogumikus ajaloo ja tänapäeva meisterlikult koos jutustama panna.

Ajakirja pika elu saladus

Kirjapandust kumab arusaam, et erineval ajal Eesti Naisega seotud toimetajate ellusuhtumises, hingehariduses ja kutseoskustes leidub ühist ja ühendavat. Kui ajakirjanikke tinglikult jagada ühiskonna valvekoerteks ja aednikeks, siis Eesti Naise tegijad on olnud aia harijad, kes – kasutades ajakirja ühe kaanetüdruku väljendust – tahavad „seda maailma natuke paremasse kohta liigutada”. Kogumikus on hoidutud ärapanemisest kurjade aegade meenutamisel, läbielatud raskused on pigem aimatavad, kirjapandus on lahedat huumorit, tuntakse uhkust võimaluse üle olla üks lüli pikas ahelas. Võimalus ja soov süüvida on loonud eelduse, et paljudest Eesti Naisega seotud ajakirjanikest on saanud kirjanikud.

Kogumiku lõpuosa kinnitab, et aja-

Ajakirja kaanel on olnud ka mehi!

kirja pika elu saladus peitub peale püsiväärtuste hoidmise pidevas muutumises ja uuenemises. Kirjeldatakse esikaane kui ajakirja tähtsa müügiargumendi sündi („kaanestaar on iga ajakirjanumbri südametukse”), ajakirja kujundajad ja fotograafid võrdlevad minevikku ja arvutikeskset nüüdisaega, heidetakse pilk suuresti muutunud trükikotta. Tutvustatakse tänapäevase reklaamiilma telgitaguseid, samuti kvartalilisa Elu Lood ja Eesti Naise raamatuid.

Sadadest läbiuuritud ajakirjanumbritest on kogumiku autorid osanud esile tuua igale ajajärgule ja teemale iseloomuliku. Väljavõttes 1928. aasta ajakirjast nenditakse, et ajakirja tellimiseks pidi naine tollal küsima nõu oma mehelt, sest tellimisraha tuli temalt... See väike teade annab tunnistust, kui palju on naise elu ligemale sajandi jooksul muutunud. Kogumik tervikuna kinnitab, et ajakirja Eesti Naine lugu on ühtlasi eesti naise arengu- ja kujunemislugu ning seega suur osa meie kultuurist. „Meie Eesti Naine” – teatmeteos ja/või elulugu – on nagu väärika ajalooga ajakirigi ajaga kullatud ja väärib kohta Eesti Naise iga lugeja raamaturiiulis.

Meie Eesti Naine koostanud Helina Piip, kaasautor Milla Mägi 300 lk, kõva köide

Rosenn Le Page tõlkinud Helmet Pikkel 104 lk, kõva köide Milline aednik olete teie? Vastuse leiate sellest lõbusast ja kaunite illustratsioonidega kinkeraamatust.

Skorpion või Kalad, Kaalud või Vähk – igaühel on oma aiastiil ja aiapidamise tavad. Igaüks leiab tegutsedes just endale parima ja sobivaima viisi. Õppige tundma aednikku endas ja paremini mõistma teisi aednikke.

Aimake tähtkuju ära pelgalt aiale, terrassile või rõdule pilku heites. Üllatage oma lähedasi ja kinkige neile päikesemärgile vastavaid taimi või muid aiatarbeid.

Tatratoidud pilafist šokolaadikoogini Nelly Vahtramaa, Lia Virkus, Anton Mihkelsoo 80 lk, pehme köide Tatart peetakse tangude kuningannaks, toortatar on 21. sajandi ravimtaim. Tatrast saab kerge vaevaga valmistada putrusid, tervislikke salateid, hõrke gluteenivabu küpsetisi, smuutit ja paljut muud maitsvaks argiseks kõhutäiteks. Pähklimaitselise viljaga toortatar on kasulik kõigile, sõltumata vanusest ja tervislikust seisundist.

Tatravalgud on hästi omastatavad ja viljas sisalduvad süsivesikud annavad toitudele mõnusa maitse. Sööme tatart ning oleme terved ja saledad! „100 rooga” sõsarsarja kuues raamat.

Väikeaia kujundamine ideest teostuseni Reti Randoja-Muts 252 lk, kõva köide Raamatust saad teada, kuidas koostada plaan, mille järgi oma koduaeda kujundama hakata.

Seejuures on oluline, et teeksid kõik etapid läbi raamatus esitatud järjekorras ega jätaks ühtegi vahele, et liiguksid üldiselt üksikule, detailide suunas. Nii saad rajada harmoonilise ja omanäolise aia.