Tudu õpperada - joonised by Eestimaa Looduse Fond

TERE, HEA MATKAJA! Oled jõudnud Tudusoo looduskaitseala Järvesoo õpperajale, mida teatakse kui Tudu õpperada. Rada on võrdlemisi lühike ― MATKAONN mööda laudteed jalutamist on pisut alla kilomeetri. Seevastu on laudtee üpris lai, mõeldes ka neile, kes liiguvad ratastooli, JÄRVESOO käru või karkude abil. Küljepiire aitab jalutada neil, kes hästi ei näe. TUDU Kiiremat matkasammu aitavad aeglusJÄRV tada infotahvlid. Õueraamatus ajavad omavahel juttu kohalikud Mihkel, tema naine Mari (kutsutakse Manniks) ning Mihkli isa vana sõber Leet, kes räägib veel kohalikku murret, edela-viru keelt. Murdesõnu selgitavad sõnad on tekstide all. Matkalised räägivad, kuidas MIHKEL siin on soid taastatud ja ANN milline on Tudusoo M T E E L asukate elu- ja ajalugu.

Tallinn

EESTI Tartu

LÄTI

Raja lõpus avaneb vaade Tudu järvele ja lõkkease pakub võimalust süüa valmistada. Vihma või une korral annab varju kaminaga matkaonn.

MODRIS Väiksematele külalistele mõeldud tekstides uudistavad ümbrust kaks sookolli ― Kalli ja Modris. Kui lugemishuvi puudub, väärivad uudistamist pildid siinsetest taime- ja loomaliikidest või teksti kõrvale seatud joonised ning skeemid.

I L L KA

Tudusoo looduskaitseala on üks osa üleeuroopalisest kaitsvate alade võrgustikust Natura 2000. Raja valmimist on rahastanud Euroopa Liidu LIFE-i programm ning Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kui märkad, et loodusele on tehtud liiga, helista palun lühinumbrile

Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond Keeletoimetus: Kirsten Suokass (Viru Instituut) Tõlge inglise keelde: Tõnu Soots / Tõlge vene keelde: Julia Kropatševa Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

Tudu

1313 (keskkonnainspektsioon)

VENEMAA

Maa-amet 2020

KAITSEALA LUGU „No nii. Ja jälle oleme omadega rappa minemas,” tähendas Mari reipalt. „Tavaline soo ja tavaline kaitseala!” ühmas Mihkel. „Pole sie nõnna tavaline ühti,” kaitses Leet Manni, „seie kohta taheti jo esimest rahvusparki teha,” seletas Leet. „Siia?” imestas Mihkel. „Seie lähëdalle tegelikult. Sadakond aastat tagassi kir´rutand Paasvere mõisnik Luodusuurijate Seltsile Paasvere metsade rikkusest ja palund seltsilt abi, et seda metsa ei ävitataks. Sielt olevat siis tuld ettepanek, et Paasvere metsa võiks teha rahvuspargi. Valitsus olevat esiti old uvitatud, ent samal ajal ehitati jo Sonda-Mustvie raudtied ja eks ametimiestel akand suurte metsade piale suu vett juoksma ― palkisi jo ia raudtied müöeda vabrikusse vedada,” rääkis Leet. „Kas võetigi kogu mets hoopis maha?” uuris Mihkel. „Sutike ikke jäi alles,” tuli Leetilt vastus „1976. aastal tehti seiekanti karureservaat ja paar aastat il´lemb juba pisike kaitseala just meie Tudu-Järvesuo kaitseks.” „Oled sa kindel, et just '76. aastal?” usutles Mihkel kulmu kortsutades. „Oli küll nii,“ kinnitas Mari, „ma olin hästi väike, aga samal aastal oli Osmussaarel maavärin, millest palju inimesed rääkisivad. Mäletan, et isa parandas katust, kui mesipuude juures oli kuulda kolinat ja isa vandus, et „nëë, kas maavärin on kõik Iestimaa karud seie reservaati kokku loksutand,” meenutas naine. „No näed, mida me naisteta teeks,“ kratsis Mihkel kukalt „aga mis edasi sai?“ cm Eesti raudteede kaart „Karu lasi jalga, aga 1935. aastast. 150 Järvesoost sai vahepeal sookaitseala ja 2006. aastal koos ümberkaudsete soodega juba looduskaitseala,“ teatas Mari. 100 „Jajah, Mannikene, ― 2006 ― siis sai ju uus katus pandud…,“ ajas Mihkel rinna pisut rohkem kummi. 50 „Mida me küll ilma meesteta teeks, mu kallis, ainult kümme aastat läks sellega,“ ei jäänud Mari vastust võlgu. kir´rutand = kirjutanud piale = peale

müöeda = mööda il´lemb = hiljem

nëë = näe Iestimaa = Eesti

Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Kirsten Suokass (Viru Instituut) Kujundus ja illustratsioonid: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

Foto: Hans Veth

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Vööthuul-sõrmkäppa (Dactylorhiza fuchsii) võib õitsemas näha juunis-juulis. See käpaline võib kasvada madalsoodes, niiskemates metsades, niitudel või isegi teede-kraavide ääres. Teistest sõrmkäppadest aitab teda eristada see, et õie huul on lõhestunud sügavalt kolmeks ja lehed on tumedate laikudega. Mudatilder (Tringa glareola) armastab oma pikkadel jalgadel madalas vees ringi jalutada ning toitu otsida. Rännuhimulise linnuna pesitseb ta tundras ja põhja-metsavööndi soodes, talveks aga kolib Aafrikasse. Pesa, kus on kuni 4 muna, loob ta mõne mätta serva alla.

Vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii) Foto: Marko Kohv

Kuula mudatildri häälitsust loodusheli.ee

Sookiur (Anthus pratensis) on linavästriku lühikese sabaga sugulane. Talveks rändab ta Lääne-Euroopa lumevabadele aladele ja eelistab märga ning avatud maastikku – sood. Sookiur teeb oma, kuni 4 munaga, pesa mõne mätta serva alla. Tema kasvatab sageli ka käopoegi.

Mudatilder (Tringa glareola) Foto: Arne Ader

Kuula sookiuri häälitsust loodusheli.ee

Sookiur (Anthus pratensis) Foto: Arne Ader

Soo-loorkull ( Circus pygargus ) käib Eestis pesitsemas, lennates siia Aafrikast aprillikuus. Soo-loorkull tuleb sageli aastaid oma kaaslasega pesitsema samasse kohta. Maikuus muneb emaslind pessa 4–6 muna. Pojad kooruvad umbes kuu aja pärast. Soo-loorkull (Circus pygargus). Foto: Arne Ader

Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

KUIDAS KUIVENDATI TUDUSOOD? „No vaata aga vaata ― keegi on tuletand KANARBIK põhjalikult lapsepõlve meelde ja teinud kraavile paisu ette,” ütles Mihkel ja silmitses ümbritsevat. „Leet, kas sina ka kaevasid veelompide vahele väikeseid kraavikesi, et vesi läheks lombis madalamaks või ehitasid paisusid, et lomp saaks suurem?” uuris Mari. SOOKAIL „Ei old meil aega lompides solberdada,” rehmas Leet käega, „pidi pärisselt kraavi kaevama ― mu isa kaevas enne ilmasõda kuivendus- ja teise ilmasõja ajal kaitsekraave. Ikke jalgupidi külmas vies. Memm tegi talle vanas ias suokailust ja kanarbikust jalavanni, et valu liigestest vähemast saada. Taat ise oli rohkemb siespidisse ravi puolt ja tarvitas vastavalt „tervisse jaust“ suokailuga kirbemaks aetud koduõlut. Ma sain juba '56. aastal esimese siinkandi trakturi piale. Sellega oli sohu kraavi tõmbamine käkitegu,” ja Leet heitis pilgu oma täpselt number 22-suurusega mutrivõtmeks sobivatele sõrmedele. „Mulle rääkis ema, et siia Tudu järve ümbrusesse on kraave hakatud kaevama juba 200 aastat tagasi. Aga palju neid kraave siia tänapäevaks kaevatud ka on?” päris Mari. „Kes seda täpselt teab,” kehitas Mihkel õlgu. „Tudu ümbruse madalsuod on ikke kõik mitu ringi läbi kraavitatud. Ainult rabakeskmed jäivad puutumatta. Masinad uppusivad paksus turbas ära ja ega siel isegi kraavi abil suurt midagi kasvama ei akand, suotaimed jäivad ikke kestma,” jutustas Leet. „Jah-jah, kogu Eesti kraavidega saab maakerale vast tiiru peale ja jääb veel ülegi,” esitas Mihkel kuurist leitud vanast Eesti Loodusest saadud tarkust nagu enda oma. „Esimese vabariigi ajal tehti kraavisi rohkemb põllumaa tarbeks ja kaevatud turvast pandi luomadelle kül´le alla. Il´lemb kaevati kraavisi selleks, et mets akkaks parembini kasvama,” pajatas Leet. Mihkel libistas pilgu üle silmapiiri: „Siinkandis ongi enamiku kraavide ümber nüüd juba mets kasvanud.” pärisselt = päriselt ias = eas

jaust = jaoks kül´le = külje

il´lemb = hiljem

PAISUD PUHUVAD SOOLE ELU SISSE Leet tonksas kepiga paisu: „Aga nüid on siis kraavidelle paisud ette pandud? Uputavad nõnnamuodu viel ümbruse täitsa ära. Kellele sie ia on?” „Eks ta soole meelepärane ole. Vesi on ju soole nagu veri inimesele,“ arvas Mihkel. „On siis suost nõnna pal´lu kasu, et raha mutta matta,” ei tahtnud Leet ilusa jutu õnge minna. „No ikka turbasse, mitte mutta,” parandas Mihkel. „Ja kuskohast puhas vesi sulle kaevu peaks mujalt tulema kui mitte soodest,” jätkas mees. „Korralikus soos liigub vesi nõnda aeglaselt, et taimed jõuavad kõik toitained välja võtta ― no nagu tasuta puhastusjaam,” toetus Mihkel edasi Eesti Loodusele. Mari lohutas seepeale Leeti: „Kas sa märkasid, et need kraavid, mis on väljaspool kaitseala, on endiselt lahti jäetud?” „Ia siegi! Nõnna ei kiera mul isa vähëmbalt auas ringi,” ohkas Leet. „Huvitav, kas see pais on üleni turbast tehtud?” arutles Mari hoolega paisu silmitsedes „Kas vesi seda ära ei uhu? Puust oleks äkki parem?” „Aga puit mädaneb ju ära. Mäletad, kui vanaisa puujalg jäi kuuri seina äärde räästa alla; sai väheke vett ja oli varsti pehme nagu seenejalg,” ei olnud Mihkel Mari arutlusega nõus. „Ja mis see mädandaja on? Ikka õhk vaheldumisi veega. Parem on puit üleni turba sisse peita ― nii ei saa õhk ligi ja seisab teine sada aastat.” „Nii et neid paise tehakse nii puidust kui turbast?” otsis Mari kinnitust. „Ei, Mann, puidust pigem mitte. Peaaegu kõik paisud siin Tudusoos on tehtud turbast. Kuno rääkis ― tema neid kopaga tegigi,” vastas Mihkel. „Kuda neid paisusi siis täpsëlt tehasse?” uuris Leet edasi. „No Kuno seletas, et esmalt tehakse paisuase taimedest ning juurikatest puhtaks ja siis pannakse Tee PAISUST pilti! turbaplomm ette ― nagu parandaks hammast,” seletas Mihkel. „Plommile tehakse tiivad ka, et vesi Hea külaline! valguks ümbritsevale soole laiali.” Kui leidsid laudtee kõrvalt „Vaata, et su tiibadega pais sügissel anede sabas paisu üles, tee sellest palun lõuna puole ära ei lendaks,” nokkis Leet vahele. foto ja saada aadressil „Mõned kraavid aetakse lihtsalt kinni,” lisas tudusoo@elfond.ee Mihkel, aga Leet läks tähelepanu saamiseks uuele katsele: „No vaata!” hüüdis Leet, „siin on sie va Kasutame fotosid aparaadimärk kah nigu Sel´lamëëlgi. Tuleb klõps paisu ja maastikumuutuste teha ja pilt uopis paisu asemel lõuna puole, Tartu jälgimiseks. saata.” sie ia = see hea anede =hanede

nigu Sel´lamëëlgi = nagu Seljamäelgi puole = poole

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Pilliroog (Phragmites australis) on Eesti suurim kõrreline, kes kasvab nii magedas kui ka kergelt soolases ehk riimvees. Pilliroog paljuneb maaaluse varre ehk risoomi abil. Risoom ja noored võrsed on söödavad. Taime ladvikus on lillakaspruun tuust, mida on õige nimetada pööriseks. Pilliroog on väärtuslik materjal nii katuse ehituseks kui maja soojustamisel. Pilliroog ei ole kõrkjas!

Pilliroog (Phragmites australis) Foto: Marko Kohv

Ubalehte ( Menyanthes trifoliata ) näeme madal- või siirdesoos. Taim paljuneb risoomi abil. Maist juulini kaunistavad ubalehte valged, natuke karvased õiekobarad. Ubalehte kasutatakse ravimtaimena ja tiikide haljastamisel. Rabakonn (Rana arvalis) on pruunikas konn. Paarilist otsides värvub isane konn lillakashalliks ning hakkab tegema mulksuvaid häälitsusi – justkui vesi keeks. See konn koeb oma kudu 10–15 cm pallidena. Ühes kudupallis on 2000 kuni 4000 muna. Soojemas vees arenevad kudust 10 päeva jooksul kullesed. Kuula rabakonna häälitsust loodusheli.ee

Rabakonn (Rana arvalis) Foto: Ilmar Uibopuu Rabakonna kudupall Foto: Arne Ader

Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

Ubaleht (Menyanthes trifoliata) Fotod: Herdis Fridolin, Marko Kohv

AGA MIS SAAB METSAST? „Mu isa rääkis, et aastakümned tagasi oli siin lagesoo,” meenutas Mihkel. „Mis sa ajad, sie jo rabarinnak!” imestas Leet. „Sie koht SIIN ei saand päris lage olla. Nëë, kuda maapind tõuseb pisut ülessepuole?” ja samal ajal viipas mees nii vasakul kui paremal paistvale metsasemale alale. „No natuke nüüd nagu näen,” muigas Mihkel. „Õige raba on nigu mu sueng: äärës ikke turritab miskit, aga pialae pial ulub tuul,” lisas Leet ning sättis mütsi kõvemini pähe. „Nojah, seda küll,” nõustus Mihkel, silmitses Leeti halle juuksesalke mütsi servas, kuid jätkas juttu soo teemal: „Nägin postipunktis kord fotot. Seal oli tõesti näha, kuidas järvest pisut eemal oli omal ajal metsasem, aga mitte täiesti lage.” „Mulle tundub, et enne seda rabarinnakut on metsa maha võetud. Ei tea, kas see kasvas siia kuivenduse tõttu?” uuris Mari. „Neh, ma arvan küll. Ja tundub, et seda männivõsa on päris õigest kohast võetud. Siel oli enne kuivendust tõesti lagedamb,” möönis Leet ja silmitses selja taha jäänud lagedamat ala. „No mis see maailm nüüd siis paremaks muutus, kui puid siin soos l tm .h 9 / lu//elu2 maha võeti?” oli Mari mures. /ee/eluo /rl/puble e .e re lo lk o .f w w http://w „Puud tarvitavad palju vett, mida jääb seetõttu teistele sootaimede väheks,” seletas Mihkel. „Suure metsa all võib kraavitagi üsna kuiv olla. Ja eks puud ole päikese ees ka. Isegi tavalises metsas on peale puude lõikamist näha, kuidas veetase tõuseb. Siin soos on kindlasti oodata muutust. Meil ongi kuivenduse tõttu lagedat sood jäänud palju vähemaks.” Mari uuris samal ajal jooniseid: „Vaata jah, lennukilt tehtud piltidel on näha Tudu järve ümbrus 1951. ja 2018. aastal. Päris hästi paistab silma, et soos on hakanud mets kasvama ja nüüd on osa maha võetud.” „Kuule, ega, kirves käes, ka kohe keegi siia looduskaitsealale ei torma. Soo peal on see töö hirmus raske ja ega väärtuslikku puitu eriti ka saa. Seda puude eemaldamist tehakse ikka soo enda hüvanguks ja siis, kui midagi muud ei jää üle,” vastas Mihkel. nëë = näe

sueng = soeng

pialae = pealae

NAGU AEDNIK KESET SOOD „Kas sa saad nende luoduskaitsjate këëst palka, et neid sedaviisi kaitsed?” usutles Leet Mihklit. „Vaata, ma olen saand palka selle eest, et viin inimesi sohu matkale ja marju olen ka kokku ost. Jõhvikaid ei kasva enam ja NU murakaid on kah jäänd palju vähemaks, sest KROO endised sood on puha metsa all,” ohkas Mihkel. KULL „No aga kui neid puid on ilmtingimata maha vaja võtta, mille põhjal nad siis ee… nii öelda KIRI „valituks” osutuvad?” küsis Mari ettevaatlikult. „Uurisin pisut ― eks see on nagu aednikutöö siin soos ― uurid ja plaanid. Tähtis on see, et puud ei hakkaks siinsamas uuesti kasvama, vaid suurem osa soost jääks ise lagedaks, muidu oleks see ju asjatu töö,” seletas Mihkel. „Heh, nigu liisu võtmine?” mõtiskles Leet. „Liisu? Tema on ammu mehel. Ei sa teda enam võtta saa,” seletas Mihkel naerdes vastu. „Oh, sind, nüöekijat!” vangutas Leet pead. „Liisku või luosi võtma, noh, või kuda sie tänapääva nuorus ütleb. Seda ma tõesti ei tia, kuda meie küla Liisul elu lähëb. Vene kruonusse oli vaja esiisadel minna tsaari tienima, siis külapoisid võtsivad liisku, kes siel 25 aastat müöeda saadab. Mõni pages selle piale sohu ka, muide.” „Kuulge, mehed! Jätame Liisu ja lapsed. Mida siis ikkagi on vaja teada, kas võtta puid maha või mitte?” küsis Mari. „Kui üldse, siis puid võetakse maha seal, kus vanade kaartide põhjal oli vanasti puid hõredalt või oli lausa lagesoo. Kui sellesse n-ö uude metsa keegi tähtis elukas pole elama asund ja seal saab uuesti vee üles tõsta, siis peale pikka plaani neid puid siit-sealt võetakse,” seletas Mihkel. „Küllap ta suole siis ia on, aga kohe pärast töid on ikke nigu tavaline raielank,” pani Leet käed seljale ja vaatas kaugusse. Järsku mehe kulm kerkis. Jäänukpuu oksalt tõusis lendu metsis. „Näed! Loodus juba tuleb mürinal,” oli Mihkel lendaja üle rõõmus. „No sie piab teil olema üks kahtlane kokkumäng,” kissitas Leet silmi. „Ehh, metsisekukkedel on ikka oma mäng ja mind nad oma mängu ei võta,” tuli vastuseks. këëst = käest nüöekijat = norijat Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Kirsten Suokass (Viru Instituut) Kujundus ja illustratsioonid: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

luosi = loosi sie piab = see peab

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Metsisekukk (Tetrao urogallus) • Hanesuurune, Eesti suurim kanaline • Lendutõus suure robinaga • Tiival ei ole valget vööti • Üldvärvus must ja tumehall, tiivad pealt tumepruunid • Saba pikk ja ümardunud, lehvikukujuline

Metsisekukk (Tetrao urogallus) ja tema väljaheide. Fotod: Arne Ader, Liis Kuresoo

Tedrekukk (Tetrao tetrix) • Varesesuurune • Lendutõus mõõdukalt valju robinaga • Tiival valge vööt • Üldvärvus must, sinise metall-läikega, saba- ja tiivaalused valged • Saba lüürakujuline Kuula tedre häälitsust loodusheli.ee

Tedrekukk (Tetrao tetrix) ja tema väljaheide. Foto: Arne Ader

Kummeli-võtmehein (Botrychium multifidum) on sõnajalgtaim, mis sellel kaitsealal avastati õpperaja uuendamisel. Võtmehein kuulub II kaitsekategooriasse ning oma elamise on ta üldjuhul sättinud kuivematele aladele nagu kraavivallid. Kummeli-võtmehein (Botrychium multifidum) Foto: cc Gordon Leppig, Andrea Pickart

Kuivendusjõnks

Olelusvõitluses alla jäänud rabamänd Tekst: Piret Pungas-Kohv, Triin Leetmaa, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

Harilik mänd (Pinus sylvestris) on Eesti kõige levinum puu. Rabas on toitaineid vähe, mistõttu kasvavad männid siin väga aeglaselt. Puu aastarõngad on väga tihedad, seepärast sobib soomänd eriti hästi laastukorvi tegemiseks. Kuivendatud soos hakkavad männid palju kiiremini ja tihedamalt kasvama. Vahel tähistab soomändide tüvel kuivendustööde algust iseloomulik jõnks. Foto: Elise Kara

TUULEST VIIDUD METS „Siin on puude juured püsti nagu marjakorjaja tagumikud,” itsitas Mann. „Ma mäletan, kuidas tromb 2001. aasta suvel siitkandist üle põrutas,“ meenutas naine, „tõin siis pesu tuppa ja üks särk läks küla peale lendu. Väiksemad põnnid olevat rääkind, et nemad näind aknast vaarisa tembutusi.” Mihkel noogutas kaasa: „Kuule jah, kõik käis nii kähku, et ei jõud öelda „ähh” ega „ohh”, kui kõik oli pahupidi keeratud. Ei saa mina aru, kuidas see siia sigines?” „Ajalehes oli kirjas, et rändas üle saja kilomeetri. Alustas Endla järve lähedalt ning jõud sai tal otsa vist Kohtla-Järve kaevanduste lähedal. Miks ta tekkis, ei oska öelda,” vastas Mann. Leet pani käed seljale ja seletas isalikul ilmel: „Sellele sigudikule mieldib kuum ilm. Kuum õhk tõuseb ülesse nigu lõkke kohalt ja kui nüid ülevalt külm õhk kuuma asemelle tulema akkab, võibki tekkida tromb või emakieli tuulispask. Natuke nigu tagurpidi viekieris kraanikausis.” „Tuulispask on ikka palju suurem kui veekeeris, ükskõik kumbapidi ta on,” arvas Mari, „siinkandis oli ta vast kilomeetrilaiune ja murdis kõik puud, mis ette jäivad.” „Viktoriiniküsimus ― milline puu püsti jäi?” küsis Mari meestelt. Järgnes pikk mõttepaus. Lõpuks ei pidanud Mari vastu: „Haa! See oli Tudu vana hiiepuu!” „Õigus küll!” hüüdis Leet. „Aga ülejäänutega läks kehvemini. Külas käisivad jutud, et enamik Eesti metsamasinatest toimetati Tudu ümbrusesse appi metsa koristama,” meenutas Mihkel. „Aga miks oli kõik puud vaja kiiresti ära koristada?” uuris naine. „Suvel suoja ilmaga akkavad siened ja igasugu mutukad kiiresti surnud puidus toimetamma ― sellisse puu iest enam rahanatukest ei saa. Siepärast pidigi ruttu koristamma,” seletas Leet taas. „Looduskaitsealadel jäeti õnneks suures osas puud koristamata. Eks mutukatel ja seentel on ka elukohta tarvis,” lisas Mihkel mõtlikult. mieldib = meeldib viekieris = veekeeris

siened = seened

TULI ON TARMUKAS KORISTAJA „Aga tuule kõrval tieb tulekukk viel puhtamba tüöe ― sie viel kõige kõvemb koristaja,” nentis Leet. „Kas te teate, et siin raja lähedal on ka väike põlemisjälgedega metsatükk,” vastas Mihkel. „Ohoo! Mis siin siis juhtus?” päris Mari. „No mõni suitsetas või tegi lõket,” oletas Mihkel. „Või viskas pudeli maha ja siis võis päike nagu läbi luubi sambla põlema ajada või äkki lõi äike puusse.” „Eks sie tulekukk on meil enamasti inimese puolt väl´la autud. Ma olen metsatulekah´hu kogend,” vangutas Leet pead. „Millal see siis oli?” küsis Mihkel. „Ehk viis aastat tagassi. Olime kolmekeisi, su isa oli ka kaasas. Noh, akkasimme kalasuppi kietma, ehkki metsaalune krõbisses nigu väh´had ämbri sies. Samas päris metsakieldu pold. Tuul ajas lõkkes sädëmed laiali ja kaugembal võttis kuiv sammal kiiresti tuld. Aarasime su isaga männioksad, et akata tuld materdamma ja viimasses ädas valasime uhhaa kah tule piale. Lõpuks elistasin 112-te.” „Mis sealt siis kosteti?” päris Mihkel. „No kõige tähtsamb on esmalt üöelda, kus asud ja mis juhtus. Mitte seda, et oled luoduskaunis kohas. Ütlesin siis järvëkese nime ja lähima asula. Meil neid GPS-isi jo pold. Telehvonist üöeldi viel, et kandke pajaga ikke vett, et teha rohi ümberringi mär´rëmast, siis ei saa tuli nõnna kergesti edassi. Ise ei tohi olla tulekolde tuulealussel kül´lel ― nõnna võid jëëda tule sisse.” Leet pühkis laubalt suisa higipiisku. „Mis siis edasi juhtus?” tundis Mari suurt huvi. „No saime rohu ümber põlengukoha mär´rast ja tuul jäi korraks vaiksemast. Saime tulel uo maha.” „Ja siis?” „Siis elistasin uuesti ja ütlesin, et kustutasime nii tulekah´hu kui ka lõkke.” „Kõige kehvembalt läks mehel, kes kuuma paja esmalt sangapidi kättë võttis. Ta mängis jo mud´u trombuoni, aga pidi kõrvetamise pärast Kuke Elmari matustel uopis ühe këëga vaikselt trummi lüöema, sest mäng oli õhtaks kokku lepitud. No tuli pal´lu kandvaid pausisi, kui oli ia mõtiskleda kadunukese vuoruste üle.” tüöe = töö väl´la autud = välja hautud akkasimme = hakkasime väh´had = vähjad

mär´rëmast = märjemaks jëëda = jääda uo = hoo këëga = käega

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Küüvits (Andromeda polifolia), hanevits (Chamaedaphne calyculata) – neid soode põlisasukaid kiputakse omavahel segamini ajama. Küüvits on madalam taim: kõrgust on tal 4–40 cm. Tema lehed, mis on altpoolt heledad, meenutavad kujult ja suuruselt rosmariini lehti. Suvel ehivad taime üksikud roosakad õied. Hanevits on aga kuni 90 cm kõrge puhmas ja tema õied ripuvad kellukestena üksteise järel varrel reas. Tema lehtedel on tihti pruunid laigud. Mõlemad taimed on mürgised.

1 2 1. Küüvits (Andromeda polifolia) 2. Hanevits (Chamaedaphne calyculata) Fotod: Fungys Guy, Piret Pungas-Kohv

Rabakuklane (Formica picea) elutseb rabades koos röövkuklasega. Kumbki liik ei ehita pesakuhilat, vaid elutseb mätaste sees kaevandpesades, mille katab õhukese näripuru kihiga. Tihtipeale elavad need kaks liiki koos ühes pesas. Röövkuklane nimelt röövib rabakuklase nukke ja toob need oma pessa töölisteks kasvama.

Rabakuklane (Formica picea) Foto: cc AfroBrazilian

Raba-ketasjooksik (Agonum ericeti) on mardikas, keda võib rabas ringi sibamas kohata üpris tihti, muid elupaiku ta ei asustagi. Ketasjooksikul on tagatiivad taandarenenud ja nii ei suuda ta lennata. Raba-ketasjooksik (Agonum ericeti) https://de.wikipedia.org/wiki/Sechspunktiger_Putzl%C3%A4ufer

Musträhn (Dryocopus martius) ehk nõgikikas on Eesti kõige suurem rähn. Ta armastab toimetada tormimurdude ja põlendike läheduses – sealsetelt puudelt saab kenasti kätte nii putukaid kui nende vastseid. Kaasa leidmisel alustab isaslind märtsikuus suure pesa puusse raiumist, mida saadab vali trummeldus. Peagi muneb emaslind pessa 3–5 muna. Poegade eest hoolitsetakse üheskoos. Fotod: Arne Ader

Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

Kuula musträhni häälitsust loodusheli.ee

SOOJÄRVED, LAUKAD, ÄLVED, SERVAMÄRE „Siin on plats ju päris lage ja teist värvi kah,” tähendas Mari. „Ja mär´rëmb,” lisas Leet, „natuke nigu Sel´lamëë servamärë muodi?” „Mkmm,” vastas Mihkel. „Me oleme juba rabakupli peal ja siin tekivad laukad ja älved. Servamäre on rabakupli servas või rabasaarte ümber. No nagu nimigi ütleb, et millegi servas on märg,” selgitas mees. „Olgu siis nõnna ― kutsume teda älvëks! Kuid sisse kukkudes on ikkegi sama märg,” porises Leet vastu. „Vat need älved on soos kõige salakavalamad. Laukasse ju kogemata keegi ei roni, seal on vesi näha, aga älves paistab hea sile pruun või erk roheline muru astumiseks. Kes sood lugeda ei mõista, see võib sisse vajuda,” lisas Mari. „Vaja on mätast jala alla otsida,” oskas Leet täiendada. „Ästi. Älvëd ja laukad on meil rabas, servamärë raba servas. Aga, tarkpiad, kas laukal ja suojärvël on mingisugune vahe ka?” viskas Leet küsimuse õhku. „Laugas ja soojärv erinevad selle poolest, kuidas nad on tekkind. Soojärv on juba enne soo tekkimist omal kohal, aga laukad tekivad alles kõrgsoos ehk rabas,” selgitas Mihkel. „Aga kuidas aru saada, mis on mis?” küsis Mari huviga edasi. „No kõige paremini saab seda teada, kui uurida, mis on veekogu põhjas ― kui seal all on turvas, siis on tegu laukaga. Soojärve põhjas on aga muda ja hallikas savikiht tuleb kah lõpuks vastu.” „Nii et siis peab vette ronima ja varbaga põhjas katsuma?” ärgitas Mari Mihklit edasi seletama. „Tõsi ta on, et seda maa pealt ei näe, mis veekogu põhjas on. Nõnda, nagu meie siin jalutame, võime seda oletada suuruse ja ümbruse järgi. Kui tegemist on rabaga ja on väiksem veesilm ― no küllap see on ikka laugas. Seevastu suuremad veekogud on pigem soojärved,“ vastas Mihkel. „Laukad on nagu lambad, nad kipuvad ikka karjakaupa koos olema, soojärv on üksi nagu vana jäär,” lisas mees. mär´rëmb = märjem Sel´lamëë = Seljamäe

ästi = hästi älvëd = älved

SOOVESI NAGU KOHVILAADNE TOODE? „Mannikene, ega sul juua ole midagi?” küsis Leet Marilt. „Kohvi on, aga see on koorega,” vastas naine. „Ähh, siis on sie vaid üks piimalurr,” rehmas Leet käega. „Aga joo siis soovett, see on ju ka pruuni värvi ja sama happeline kui kohv,” nokkis Mari vana sõpra. „Heh, sie on jo viel magedamb lurr kui su kohv. KOHV SOOVESI Siuke vesi paneb ainult kõhu korisema ja janu ei kustuta,” vastas Leet. „Kuule, ega must kohv ka seda ei tee ― ajab ainult pissile ja kangem kohv paneb käed värisema,” ei jätnud Mari jonni. „Aga kuulge, ma hakkasin mõtlema, et mis selle soovee siis nii magedaks teeb?” segas Mihkel Mari ja Leeti vestlusele vahele. „Siin on vahe selles, kas sa oled rabas või madalsoos,“ vastas Mari. „Madalsoo on märg, sest vesi tuleb maapinnani ja põhjavees on päris palju mineraalaineid. Nii on seal taimed ka käbedama kasvuga kui rabas. Raba saab aga oma vee ainult taevast kas lume või vihmana. Ja vihmavees on mineraalaineid väga vähe ning turbasamblad võtavad viimasedki neist enda kasvamiseks ära,” seletas naine peaaegu ühe hingetõmbega. Mehed mõtlesid hetke ja siis kostis Mihkel: „Miks see soovesi siis pruun on, kui seal justkui midagi sees pole?” „Aga kohvipruuni värvuse annavad veele huumushapped, mida turbas leidub. Need tekivad taimede lagunedes. Sest ega ka turvas pole miskit muud, kui pika aja jooksul kogunenud taimejäänused,” vastas Mari. „Selle appelise viega piaks siis jo ia olema apukurki teha?” arvas Leet. „Ega pisut happelisem vesi ei pruugi tähendada väga haput maitset. Teeme ikka kaevuveega edasi, kes seda pruunikat kurki tahab… Aga vanasti hoiti kurke küll sooservas turba sees, sest seal oli hea jahe.” „Kust sa seda küll tead?” vaatas Mihkel oma naist naeruselt. „Vat, patsist sikutamise asemel ma nimelt õppisin su ees pingis,” vastas Mann muiates. „Oleks mul nii paksud juuksed nagu sul, oleks äkki hoopis sina mind juustest sakutand,” sõnas Mihkel ja sikutas Manni kiharat. magedamb = magedam appelise = happelise

ia = hea

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Harilik rästik (Vipera berus) on ainuke Eestis elav mürkmadu ja ta armastab elada nii metsas, raiesmikel kui ka (kuivendatud) soos. Tavaliselt on pruunika mustriga rästikud emased, hõbeda-mustakirju mustriga isased. Rästikul sünnivad pojad augustis-septembris ning neid on ka siinse raja ääres nähtud. Olge tähelepanelikud! Valgelaup-rabakiili (Leucorrhinia albifrons) vastsed elavad rabalaugastes, kus paljud teised kiilid elada ei suuda. Nende lapsepõlv ja kasvamise aeg vältab 1–3 aastat. Kiile võib laugaste juures lendamas näha maist juulini. Isaste tagakeha on sinise-mustakirju, emastel kollase-mustakirju. Villpea-aasasilmiku ( Coenonympha tullia ) väiksed rohelised röövikud toituvad villpeadel ja tarnadel ning talvituvad kuivanud rohuvarises. Neid liblikaid võib ilusa ilmaga lendamas näha soodes, kus kasvavad villpead. Aasasilmikud puhkavad tiivad kokkupandult ning timmivad oma kehatemperatuuri end päikese suhtes sobiva nurga alla keerates. Ogasäär-sinitiiva (Plebejus argus) röövikud toituvad kanarbikul, mustikal, sinikal ja liblikõielistel. Sinitiiva röövikuid karjatavad kuklased, kes kaitsevad neid ja saavad vastu magusat nestet. Ogasäär-sinitiibu võib lisaks rabadele tihti kohata ka raiesmikel ja metsateedel lompidest vett imemas. Temaga sarnaseid sinitiivaliike on mitmeid.

Harilik rästik (Vipera berus) Foto: Marko Kohv

Valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons) Foto: Mati Martin

Villpea-aasasilmik (Coenonympha tullia) Foto: Ain Piir

Ogasäär-sinitiib (Plebejus argus) Foto: Marko Kohv

Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) on üks olulisemaid turvast moodustavaid taimi peale turbasammalde ja tarnade. Need valged tupsud, mis raba pinda suvel katavad, on juba villpea viljad. Kes tahab näha tema õisi, peab sohu tulema varakevadel. Fotod: Piret Pungas- Kohv Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

TUDU KUULSAIM KRAAV „Siin on minu tiada meie kandi kõige kuulsamb kraav!” ütles Leet ja viipas jalutuskepiga kraavile, mis laudtee alt läbi lipsas. „Nii väike! Selle poolest ongi kuulus või?” teatas Mari pettunult. „Minu tiada on sie ainus kraav, mis viib Tudu järvëst vett väl´la. Vietase järvës langes üle mietri, kui sie kunagi labidatega valmis kaevati. Selles mõttes ikkegi kange kraav jo,” astus Leet oma väite kaitsele. „Millal see kraav siis valmis kaevati?” Karte von den Ländereien „Mu isal oli üks vana kaart, kuhu oli vist nurga piale aastaarv des privaten Gutes Tuddo (Rahvusarhiiv). 1885 kir´rutatud. Siel oli kraav juba Ärra Kraavi nime all olemas. Külas on räägitud, et kraav olevat kaevatud juba 1850. aastal,” selgitas Leet. „Kas sul on see kaart veel alles?” uuris Mihkel. „Ei, kus! Muuseumis juba ammu, mis ma tast ikke koju iirtele närida jätan. Internetist saab jo vaadata,” arvas Leet. Mari ei andnud aga Leetile asu: „No miks ikkagi seda kraavi siia vaja oli?” „Tudu asulast pisut lõunas on Tudu klaasivabriku asukoht, selle olevat rajand mõisnik Walter,” selgitas Leet. „Klaasivabriku tõttu kannab sie koht seieni Vabriku nime. Pudelid, mis siel valmisivad, viisivad talumehed Peterburi turule. Johan Runge viel juhtis seda vabrikut. Siis tehti viel ka saeveski, kus olla väidëtavalt kraavi abil puidki parvetatud. Kõige enamb arvatasse selle kraaviga olevat aga seutud turbalõikajad, mitte pudelipuhujad.” „Kas sa oled mõnda siin tehtud pudelit näind ka?“ küsis Mihkel. „Ei ole paraku. Ma poisikesena kilkasin, et leidsin sellisse pudeli. Isa tahtis kohe seda näha, aga kummiliimiga kirjutatud Tuddo tuli pudeli põh´hast enne lahti, kui isani jõudsin juosta. Vana vaid patsutas mind ja naeris..,” meenutas Leet. „Praegu paistab see kraav küll paras nire. Ei kujuta ettegi, et siin väga vett voolaks,” sügas Mihkel lõuga. „Kevadeti vuolab ikke suure uoga, muul ajal tasemini. Aga kui pais on ies, on vie vuolamisel vast suurem uog maas neh. Sie on saand jo küll järvëst ja suost elumahlasi väl´la imeda,”arvas Leet. väl´la = välja vietase = veetase kir´rutatud =kirjutatud

iirtele = hiirtele põh´hast = põhjast

MIKS TEHTI TURBASSE AUKE? „Kas need imelikud lohud ongi turbavõtmisest?” viipas Mihkel vaevumärgatavate lohkude suunas, mis jäid järve poole vaadates laudteest paremale. „Õigus küll! Meie talul neid siin ei old, aga eks igale talule mõedeti oma tükk väl´la. Suviti käidi turbapätsisi lõikammas ja siis pandi nied tükid kraavi või augu serva piale kuivamma. No ja talvel viidi turbapätsid riega koju,” jutustas Leet taas. „Meil on aida all veel turbahuntki alles,“ ütles Mari. „Sie on juba aruldane nähtus. Sellega sai, neh, nied pätsid teha pieneks ja saadud turvas pandi siis luomadelle kül´le alla,” vastas Leet. „Aga miks neil siia rappa oli vaja tulla? Pannud parem põhku nagu tänapäeval,” ei saanud Mihkel aru. Leet toetus paremini kepile ja seletas: „Seda põhku lihtsalt enne teist ilmasõda ei jagund piisavalt. Tekkisid turbaühisused ja lubati riigimaadelt ka turvast lõigata. Juhan Lepasaar mulle kunagi jutustas, et meie kandis oli leitnant Part sie suur organiseerija.” „Aga siin ei ole vist pikalt tegutsetud, muidu oleks augud sügavamad,” oletas Mann. „Ega väga sügavalt turvast võetudki. Pätsiks lõigati ainult suvekuiva pialmist kihti. Ja nõnna läksivad iga aastaga augud servast laiembast nigu poliitiku naeratus enne valimisi,” nentis Leet. „Nüüd kasvatatakse enamikku taimi turba sees. Seda ju enam ei võeta niimoodi,” arutles Mann. „Mud´ugi mitte. Selleks on suured väl´lakud ja võimsad masinad, mis kuorivad õhukese kihi kaupa seda turvast. Nigu tolmuimejaga tõmbab pinnalt suve juoksul kuivand kihti,” tõi Leet võrdluse koduseinte vahelt. Mari puhkes järsku naerma ja meenutas: „Ja ega siis ainult ilusaid taimi ei kasvatata, mõnel teeb turvas ka näolapi säravamaks. Meil tuli naabrile Rakvere linnast Reet külla. Ta läks enne meid sauna ja poisikesed läksivad piiluma, mida imet seal saunas siis sünnib. Vaatasid, et Reet määrib endale šokolaadi näo peale ja ta olla jätt potsiku trepile ja läind ise uuesti leili võtma. No poisikesed siis näppupidi jaole ja toppisivad suu sodi täis. Reet oli puristamise peale õue tuld ja naerma hakand nii, et silmist vooland pisarad viisivad põskedelt ka turbase plöga rätiku vahele. Ja poistel on nüüd suuvärk pehme kui kassikõht.” mõedeti = mõõdeti kül´le = külje

pialmist = pealmist mud´ugi = muidugi

väl´lakud = väljakud

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Turvas moodustub taimedest, mis soos kasvavad. Madalsoos on põhilisteks turbamoodustajateks erinevad tarnaliigid ja lehtpuud. Siirdesoos ja rabas moodustub turvas peamiselt turbasammaldest ja tupp-villpeast. Pudev turbasammal (Sphagnum cuspidatum) on tavaline laugaste servades ja vees, kus nõrgad taimed saavad kasvamiseks piisavalt tuge. Helerohelise hõljuva massi sisse ei maksa astuda, sest kandvat pinda ta ei moodusta.

Pudev turbasammal (Sphagnum cuspidatum) Foto: Kai Vellak

Raba-turbasammal (Sphagnum medium) kasvab meie looduslikes rabades, kus võib moodustada madalaid mättaid või samblavaipasid älveste servades. Suured ja tugevad taimed värvuvad päikese käes ja sügisel lillakaspunaseks. Raba-karusammal ( Polytrichum strictum ) kasvab rabades turbasamblamätta tipus, tihedama või hõredama muruna. See liik on oluline liik lagedate turbaväljade looduslikul taastaimestumisel, kuna tema tihe kate aitab säilitada niiskust ning valmistada 2 pinnast ette teiste taimede idanemiseks ja Foto: Schokraie, E,: Warnken, U. et al. püsimiseks.

Raba-turbasammal (Sphagnum medium) Foto: Kai Vellak

1 Foto: cc Paul Bachhausen

Soos elab üksjagu neidki, keda näeb vaid luubiga:

1. Valgeliimuklased (Enchytraeidae) on pisikesed valged vihmaussi-taolised olendid, kes mängivad tähtsat rolli aineringes. Kui nad on taimejäänused läbi seedinud, on bakteritel ja seentel poolseeditud materjali hõlpus edasi lagundada.

Raba-karusammal (Polytrichum strictum) Foto: Kai Vellak 3 Foto: cc Nikola Bankov, Milcho Todorov, Anna Ganeva

2. Loimurid (Tardigrada) elavad enamasti niisketes kohtades, rabas just turbasamblas. Täiskasvanud loomad näevad natuke karu moodi välja, aga on 0,1–1,5 mm pikad. Loimurid on väga vastupidavad äärmuslikele tingimustele, sest stressiolekus langevad nad anabioosi, st kaovad nähtavad elutunnused.

3. Kodaamööbid (Testaceae) on ainuraksed. Kodaamööbid tekitavad enda ümber tugevast materjalist koja, mille läbimõõt on 0,02–0,2 mm. Nende kodasid kasutatakse kliima ajaloo uurimisel.

Tekst: Piret Pungas-Kohv, Kai Vellak, Liina Remm Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

SELLE MATKAMAJA LUGU „Ja ongi maja!” rõõmustas Leet. „Ainult et kumba neist siin siis minna võib?” muutus mees nõutuks. „Hea küsimus,” muigas Mihkel. „Mul on tunne, et siin madalamas majas saab kehakaalu söögi abil tõsta ning kõrgemas onnis kehakaalu langetada.” „Jah, see on käimla!” hüüatas Mari rõõmsalt Mihkli kommentaari peale, kui oli kempsuukse avanud ja uuesti sulgenud. „Polegi pisike kirik.” „Minu arvates on tegelikult käimlakultuur suuresti alatähtsustatud. Vaata, kui palju räägitakse sellest, kuidas ja mida süüa. Mis aga edasi saab, sellest vaikitakse,” jäi Mihkel lugupidavaks. „Kes selle siia tegivad?” päris mees Leetilt. „Kuskil '90. aastate keskel sie matkaonn meie kandi jahimieste puolt ehitati. Saapari Ain oli iestvedaja. Aga sie uus käimla tehti ilmselt kuos suotaastamise tüöedega, millest Mihkel enne rääkis,” ütles Leet ja sättis end pingile istuma. „Kellele seda jahti siin siis peeti? Jõhvikatele või?” turtsatas Mari. „Ei-ei,” naeris Leet, „jõhvikajaht oli 1970. aastate lõpus. Tiivulisi jahiti, anesi. Sie käib üldisselt sügissesel ajal videvikus ja kus sa siin pimedas ikke kodu puole koperdad. Pialegi ― kodus ei saa jo lõputut jahijuttu vesta ja vahele väheke külmarohtu võtta. Eks siin nied lastud põtrade sarved õhtajuttude juoksul suurembaks kasvasivad…,” lisas taat. „Kui turba ja kraavide kaevamine lõppes, siis ega siin väga vist olegi muidu käidud kui jahil ja marjul?“ küsis Mihkel. „Mäletan, et poisikesena tulin isaga siia korra ujuma.” „Mina olen siin Järvesoos käinud üksjagu marjul, aga selle järve äärde tulin esimest korda vist siis, kui oli juba väike laudtee ka,” tähendas Mari ja sättis võileivad koos kohviga lauale. „Ne-neh, sie oli tõesti nõnna, et kõigepialt tuli onn, siis laudtie ja ujumissild,” meenutas Leet. „Aga saun?” päris Mann. „No saun oli ka, neh. Aga mõned käitusivad siin nigu põrssad ja saun läks põlema. Sie, mis saunast alles jäi, sai siit Tudu jahimieste maja juure viidud,” vastas Leet. tüödega = töödega puole = poole

pialegi = pealegi sie = see

MINA OLIN SIIN!

„Oh-hoo, siin on isegi külalisteraamat!” hüüdis Mihkel, kui oli matkaonni pimedusest uuesti päevavalgele ilmunud. „Vanasti olivad siin ju need matkapäevikud ka? Ma mäletan, et kui siia jalutasime, siis ikka lugesime neid. Aga viimasel ajal ei ole neid enam näha old,” meenutas Mari võileiva söömise vahele. „Olivad neh. Ain ikke rëëkis, et mida aeg edassi, seda õhembaks nied pëëvikud jäivad ― inimesed ei osand külalisteraamatust lugu pidada. Pal´lude ielmiste külaliste paberille pandud mõtteid kasutasivad järgmised tulijad tuleakatusest või tarvitati neid siel veikeses kõrvalmajas,” muutus Leet pisut kurvaks. Mihkel patsutas päevikut: „Aga nüüd, tundub, et proovitakse seda kommet uuesti ellu äratada. No väga hea!” „Huvitav, aga millest see tuleb, et inimesed nõndamoodi ennast väljendada soovivad?” mõtiskles Mari. „Ma olen ka sellele sageli mõeld,” noogutas Mihkel kaasa. „Vaata või seda, et inimesed teevad neid graﬁteid või on kuhugi kännule või liivakivile kraapind oma nimetähed ja kuupäeva. Taevaskodades on mõned märgid suisa üle-eelmisest sajandist näha.” „Mis siin inimestest rääkida ― vaata või meie Pontut, ta ju ka jätab endast märgid maha. Teeb pea iga posti juures peatuse ja uurib hoolega, kes on varasemalt mingeid märke jätt,” tuletas Mari meelde. Leetki nõustus: „Eks sie ole nigu vanaaegne näuraamat ― ikke jo ia tiada, kes on käind ja mis tal plaanis.” „Igatahes vanades päevikutes olid mõned päris head lood.” rëëkis = rääkis õhembaks = õhemaks pëëvikud = päevikud pal´lude = paljude näuraamat = näoraamat ia tiada = hea teada Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Kirsten Suokass (Viru Instituut) Kujundus ja illustratsioonid: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE? Tutt-tihase ja põhjatihase (Parus cristatus, P. montanus) pesa on mõnes puuõõnsuses ja mune on seal 4–8. Nad söövad kõike, millest jõud üle käib. Tihaslastest tuntuim on küllap rasvatihane, kelle vaatlemisega on paljudel alanud sinasõprus loodusega. Tutt- ja põhjatihane on aga okasmetsade asukad, keda võib näha selle onni ümbruseski.

Kuula

tutt-tihase häälitsus

1. Põhjatihane (Parus montanus) 2. Tutt-tihane (Parus cristatus) Foto: Arne Ader

põhjatihase häälitsus

Leethiire ( Myodes glareolus ) seljapool on punakaspruun, saba üsna lühike ja kõrva taga heledad karvad. Leethiir on üks Euroopa arvukamaid imetajaid ja seetõttu oluline toiduahela lüli. Ta elab väga mitmesugustes elupaikades ja satub vahel ka rappa. Üldiselt ehitab ta pesa maa alla, aga võib asustada isegi linnupesakaste.

Leethiir (Myodes glareolus) Foto: Arne Ader

Mets-karihiir (Sorex araneus) sööb putukaid, ämblikke, vihmausse jms ööpäevas rohkem kui oma kehakaalu jagu. Karihiirt on hea ära tunda pikaks veninud koonu järgi.

Mets-karihiir (Sorex araneus) Foto: cc Mike Lane

Oravat (Sciurus vulgaris) tunnevad vist kõik. Koheva sabaga punakaspruun näriline elab valdavalt puu otsas ja ei puudu ka siit onni ümbrusest. Tal on sageli aastas kaks pesakonda. Talveks kogub ta usinalt toiduvarusid, mida teiste pilkude eest peidab. Oraval on hea haistmine, mis aitab peidetud varud üles leida. Kuula orava häälitsust

Foto: Arne Ader Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

TUDU JÄRV SOO SÜLES „Kas sa, Mihkel, tead, mis sorti järv see siis kah on?” uuris Mari. „Kõrgemat sorti loomulikult ― istub rabakupli otsas nagu padakonn. Äkki oli suisa 80 meetrit üle merepinna,” oletas mees. „Ma mõtlen, et see ei ole laugas, vaid ikka päris soojärv siis?” täpsustas naine. „See on soojärv. Esmalt oli tema ja siis sättis soo end tasapisi siia ümber,” vastas kaasa. „Ma käisin jõmpsikana ka siin. Sie kallasrada on vast kaks kilumietrit pikk. Ümbritsevast suost immitseb tasapisi vett ja põh´has on kindlasti allikaid,” rääkis Leet ja pistis ruttu ühe suhkrutüki suhu, kuni Mari kallasrada silmitses. „Aga veetase on siin järves muutunud,” viipas Mihkel käega kaldast turritavatele puujuurtele. „Kas sa mõtled, et paarsada aastat tagasi hakkas peale kraavi kaevamist veetase langema?” küsis Mari. „Just. See Tagajõe algus või Härra Kraav nagu Leet seda kutsus, on minu teada ainus kraav, kus siin vesi välja voolab. Muidu on see umbjärv. Sootaastajad panid sellegi kraavi sisuliselt kinni. Eks siis hakkab veetase jälle pisut tõusma,” rääkis Mihkel. „No ära me ikke ei upu,” arvas Leet. „Täiësti kinni jo seda kraavi ei ole aetud. Kui vietase liiga kõrgest lähëks, vuolaks liigne vesi sedasama kraavi müöeda minema.” „Jah-jah. Mingid plaanid näitasivad, et selle kraavi sisse tehti pais, mis kannatab ka seda, kui vesi üle voolab,” vastas Mihkel. „Noh, igatahes kena ümmargune järv ― justkui pannkook. Aga see vesi on ikka tume. Hea, et pesu ei pea sellises pesema. Ja mis siin pesust rääkida, isegi haug tõmbub taolise pruunika veega mitu tooni tumedamaks,” teadis Mari ja napsas Mihkli eest viimase võileiva. „Tea, kas prooviks siin ka lanti visata?” mõtiskles Mihkel. „No ei ole mina kuuld, et keegi Tudu järvest kala oleks saand,” vastas Mann. „Aga kui üldse kaladest siin järvës kiegi elab, siis võiks sie aug olla küll,” vastas sedakorda Leet. „Kahtlane lugu nende kalade olemasoluga siin. Läheks parem ujuma ― sügavust on üle kahe meetri; kõige enam vist isegi viis,” pakkus Mihkel. kilumietrit = kilomeetrit põh´has = põhjas müöeda = mööda

järvës = järves sie aug = see haug

NAGU HANE SELGA HAUGID „Aga kuidas need haugid siia veel said, kui järv on jääajast saadik old umbjärv?” küsis ühtäkki Mann, kui Mihkel oli ujumast tagasi. „Meie naaber rëëkis, et omal ajal olevat augimaimusi seia lausa ujuma lastud. Kas sie tõsi ka on, ei tia,” vastas Leet. „Kuule, haugimari levib hõlpsalt veelindude abil. Minu teada on haug üldse kõige levinum kala Eesti sisevetes,” tähendas Mihkel ja tegi riietumisel kiireid liigutusi. „Hm, uvitav, kuda nied linnud seda augimar´ra siis kah viavad ― lükkavad kalad nokaga sulgede vahele ja panevad minekut?” pilgutas Leet Mihklile silma. „Mis sa lorad!” hüüatas Mann, „kala püüad, aga seda ei tea, kuidas nad sigivad?” Leet vastas kuulekalt: „Tian küll. Emassed kalad lasevad mar´raterad vette ja isassed viskavad niisa piale. Aug toimetab järglastelle mõeldes juba varakevadel. No ja kus vesi akkab kraavis või kaldaservas suojenemma, arenevad siemnerakkudega kokku saand kalamar´rast kalamaimud.” „Vahel kalamehed pajatavad, et kui linnud käivad kalamaime napsamas, saavad lestad ka kalamarjaga kokku. Kui lind mõnda teise veekogusse lendab ja seal ujub, jõuab kala uude veekogusse. Aga teadlased ei ole tegelikult välja selgitanud, kui tõenäoline see ikkagi on,” lõpetas Leet Mihkli selgituse. „Hinne viis!” naeris Mari, „koos saab teid vee äärde lubada küll. Nojah, aga lindudest ei tea ma miskit,” silmitses ta kaugemal sukelduvat parti. „Kes neist sulelistest siin peamiselt tegutsevad?” „No sie sõltub aastaajast,“ vastas Leet, „kevadel ja sügisel, mil linnud rändavad, piatuvad siin ilmselt erinevad haned ja pardid.” „Sa, Leet, oled ka siin jahil käind või?” päris Mihkel. „No püssiga enamb mitte. Nüid olen rohkemb votuaparaadiga ringi käind ja pidand kah omamuodi jahti, aga mitte siin Järvësuos. Müöedund sügissel lasi üks laululuik igavese liraka otse aparaadile, nüid ei teravusta enamb nõnna ästi, nõnna ma siis pigemb kõnningi lihtsalt ringi,” tuli vastuseks. „Sedasi näeb vahel ju rohkemgi kui läbi fotosilma,” nõustus Mari. rëëkis = rääkis augimar´ra = haugimarja Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Kirsten Suokass (Viru Instituut) Kujundus ja illustratsioonid: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

viavad = veavad müöedunud = möödunud

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE?

Rabahanesid ( Anser fabalis ) kohtab Eestis tänapäeval vaid läbirändel, kui nad rändavad põhja poole pesitsema ja sügisel taas tagasi lõunasse liiguvad. Nad on üpris suured linnud, kaaludes umbes nagu kodukass 3–4 kg. Rabahanesid näeb eelkõige parvedes põldudel söömas või järvedel puhkamas.

Sõtkas (Bucephala clangula) on partlane, keda võib silmata rabaveekogudel või kuulda, kui ta tiivavilinal lendu tõuseb. Isaslinnu rohekasmust pea ja selg moodustavad valkjate sulgedega keha ja valge põselaiguga terava kontrasti. Eestis pesitsevad sõtkad siseveekogude ääres ja talvitavad jäävabal rannamerel. Mõneti üllatuslikult teeb sõtkas oma pesa puuõõnde. Munade kogumiseks pandi talle vanasti pesakaste. Fotod: Arne Ader

Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

Kuula sõtka häälitsust loodusheli.ee

TUDU JÄRVE HALDJAD „Kõht on täis, miel ia. Nõnna võib jo olla küll,” silus Leet vuntsi ja ohkas õndsalt. „Viska või korraks vintsuli ja lase silm kinni.” „Siis on ikka õige Tudu,” naeris Mihkel asju kokku tõstes ning sättis end samuti korra paku peale istuma ning toetas selja vastu maja seina. „Nõnna pole õige üöelda. Tudu piab ikke ëëldamma nigu udu, mitte nännutamma magamisega,” manitses Leet. „No on selle udutamise või tudumisega kuidas on, aga jõud on sel sõnal kõva ― vaata kui palju kasutatakse ― nii asula, see järv siin, kaitseala nimetus, triatlon on ka,” põikles Mihkel Leeti õpetamisest kõrvale. „Kusjuures seda järvë nimetati varemb ka Suigu järvëks või ka Mudajärvëks,” meenutas Leet. „Ennist arutasime siin suojärvë ja lauka tekke üle. Nëëd, aga seda järvë saab viel kolmat muodigi tekitata. Sie järv olevat muiste old Tudu iies. No ses samas, mis asub Tudu küla servas. Ühel suvissel õhtapuolikul tuld mustlasenaise nõidumise järël iiest väl´la kaks nuort naisterahvast ― vaimu. Nad old valges riides ja läind järvë ja ise nutt. Siis akand vesi järvëst kaduma. Samal ajal olevat seie sohu jällë järv tekkind. Nõnna olla vievaimud viind vie külast Järvësohu,” lõpetas Leet jutu. „Mina tean sellest natuke teistsugust varianti,” tähendas Mann. „Tüüpiline,” muigas Mihkel. Mari ei teinud pobinast välja: „Tudu hiies on ju siiani näha üks väga vana puu.” „On neh. Siesama, mis trombiga püsti jäi,” vastas Leet. „Seda ka. Aga arvatakse, et Tudu hiies elab hiiehaldjas, kes eksitas inimesi ja pesi kuld- ja hõbenõusid. Korra tulnud üks soome vanamoor. Rahvas sellele kaebama haldja hädaohtu. „Küll temaga hakkama saan,” lausunud see ja läinud Hiienokka ja pomisenud nõiasõnad. See aidanud kohe. Haldjas kraamind enda kolid kimpu ja läinud nutuga Roela ja Tudu rajal asuvasse Umbjärve. Vastutasuks võtnud haldjas aga soome vanamoori hääle ära.” „Tundub, et abi saab siis mustlastelt või soomlastelt,” tähendas Mihkel. „Ja seda me ei tea, kas siin elab haug, aga kindlasti elab siin haldjas?” „Aga see on ju hea, kui elustik on mitmekesine,” jäi Mari optimistlikuks. ald´datega kuos = haldjatega koos vad´dalased = vadjalased kessi = kes etkel lähëb sie pakkite = hetkel läheb see pakketee tiad jo = tead jo unt = hunt

TEGEMISI TUDU ÄÄRES „Aga vaimude ja ald´datega kuos elasivad siin mõnda aega viel vad´dalased,” meenutas Leet. „Kuule, see on mulle küll uudis,” nentis Mihkel. „Kas sa tõesti ei tia seda metsatukka, mida Vadilaste künkast kutsutasse; sie jëëb siit pisut itta?” imestas Leet. „Nuneh, eks kõik uus ole ästi unustatud vana.” „Huvitav, kas vadjalased siin järve ääres ka käisivad?” „No kessi seda tiab. Mingeid jälgësi igatahes pole ja mida neil siin tehagi oleks old? Samas, müöeda vett on kergemb liikuda kui müöeda metsarägastikku. Ei old jo tol ajal teid ega miskit.” „Minu teada on olemas ühe pakktee jäänused, aga need ei ole ju siin järve ääres, vaid jäävad Järvesoost lõunasse ― selle tee abil olevat ühendatud Suigu ja Rasivere küla,” pistis Mann vahele. „Millal see tehti?” uuris Mihkel. „No on pakutud, et sie rada tehti kuskil 1750. aasta paiku, aga ega mind juures pold,” vastas Leet. „Mingil etkel lähëb sie pakktie üle talitieks.” „Mu vanaisa rääkis, et sealkaudu olivad 1944. aasta septembris otsind sakslased taganemisteed, aga kõik olevad tümasse kinni jäänd. Kogu hobuvoor hukkus. Veel praegugi vedeleb kraavikaldail pleekinud hobuseluid,” jutustas Mari. „Kui nad septembris taganesivad, ega maapind siis tõesti jo viel kõva old,” täiendas Leet, „Ma ise olin nõnna veikene, et ei mälëtagi ― aga ema rëëkis, kuda ilm old ikke väga külm.” “Kas sa oled, Leet, mõned luud ka siis leid?” uuris Mihkel. „Ma pole sennakanti sattundki. Tiad jo küll, et kodu ümbert unt ei murra ja noh, ega minust enamb väga seda untigi ole,” lisas Leet mõtlikult. „Ma olen ka pigem Tudu järve läänekaldale sattund ― siit algab ju Tudu triatlon ja peale ujumist on pisut üle kilomeetri rabajooksu,” rääkis Mari. „See on jah, üks Tudu eripära. Aga vastupidav ettevõtmine nagu rabagi ― esimest korda oli vist 1988. aastal. Ma olin poisike ja isa ei luband starti tulla, sest olin veel liiga väike,” meenutas ka Mihkel. „Just siin see start ongi.”

Tudu triatlon anno 1988 Tekst: Piret Pungas-Kohv, Marko Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Kirsten Suokass (Viru Instituut) Kujundus ja illustratsioonid: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee

ald´datega kuos = haldjatega koos vad´dalased = vadjalased kessi = kes etkel lähëb sie pakktie = hetkel läheb see pakktee tiad jo = tead ju unt = hunt

KEDA TUDUSOOS KAITSTAKSE?

Olgu siinkohal lugejale ära toodud väike pilguheit vaimolendite maailma, kes on Eesti soodes teadaolevalt tegutsenud. Siin rajal on juttu olnud haldjatest. Eesti folkloristi Oskar Looritsa arvates on haldja-sõna laenatud gooti hõimudelt, kes olevat kasutanud sõna haldan. Ristiusu mõjul omandas sõna haldjas halvamaigulise tähenduse, tänapäeval aga märgib sõna pigem head olevust. Tihti kujutatakse haldjat tillukese tiivulise naisolendina, kellele on omistatud õpetajaroll. Otseselt soole viitava müütilise olendina on tuntuim sooema. Jõhvikad, mida meist paljud on soos käinud korjamas ja söömas, olevat uskumuse järgi sooema peatäid. Jõhvikate ja õige väljapääsutee eest on sooemale toodud ohvriannina punast lõnga. Veel võib kohata metsalist, kes võib metsas või soos uitaja lõhki kiskuda. Samas taoline tegelane nagu tont oli algselt tuntud pigem kui majavaim. Tänapäeval kasutatakse tondi-sõna laialdaselt, tähistamaks igasugust üleloomulikku olendit, keda võib kohata nii soos või ka mujal.

Fotod: Liina Remm Tekst: Piret Pungas-Kohv Toimetus: projekti „Soode kaitse ja taastamine” meeskond. Keeletoimetus: Liina Soots Kujundus: Triinu Sarv Kasutatud kirjanduse leiate aadressilt: soo.elfond.ee